Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

XIV Riigikogu, VI session, sitting of the plenary assembly
Thursday, 14.10.2021, 10:00

Edited

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Aseesimees Martin Helme

Tere hommikust, head kolleegid! Alustame oma neljapäevast istungit. Meil on VI istungjärgu 4. töönädal ja kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Urmas Reinsalu, palun!

10:00 Urmas Reinsalu

Annan kolme Riigikogu liikme nimel majandusministrile üle arupärimise, mis puudutab Enefit Greeni aktsiate emissiooni. Viimane märkimispäev ongi täna. See on väga õige samm, Isamaa ettepanekul said need otsused langetatud, et Eesti kapitaliturgu elavdada. Kuid on kaks põhimõttelist küsimust. Emissiooni ajastatus on õige, see langeb kokku pensionireformiga, kus inimestel on võimalik oma investeerimiskontole teha siirdeid nende aktsiate näol. Aga esimene küsimus on selles, et varem langetati otsus, et emissiooniportfelli maht on 49% Enefit Greenist. Praeguses olukorras see tegelikkuses sõltub pakkumise mahust, aga me räägime veerandist sellest ettevõttest. Tähendab, miks seda vähendati? Ja teine küsimus, mis on väga kaalukas. Jah, eelmises valitsuses – eelmine rahandusminister võib seda öelda – oli meil selge loogika, et portfelli puhul tuleb eelistada Eesti jaeinvestoreid. Sellest oli mitu korda juttu. Aga selles prospektis on uus valitsus võtnud vastu otsuse, et tagatud aktsiaid on jaeinvestorile ainult 1000 – nii palju saab märkida. Ehk siis tegelikkuses valis valitsus selle emissiooni läbiviimisel institutsionaalsete, suurte investorite eelistamise tee. See minu hinnangul ei ole Eesti kapitalituru tulevikku silmas pidades mõistlik ja me tahame teada, mis oli selle põhjendus. Miks valitsus neid varasemaid seisukohti muutis? Võib öelda küll, et jah, kapitalil ei ole rahvust, aga igal rahvusel peab olema oma kapital. Aitäh!

10:02 Aseesimees Martin Helme

Anti Poolamets, palun!

10:02 Anti Poolamets

Annan üle arupärimise kultuuriminister Anneli Otile. See puudutab rahvusringhäälingu seaduse täitmist. Rahvusringhäälingu seaduse kohaselt peab ERR muu hulgas tagama Eesti ajaloo ja kultuuri audiovisuaalse jäädvustamise, [väärtustama] eesti rahvuse kestmise tagatisi, osutama asjaoludele, mis võivad ohustada Eesti riigi ja eesti rahvuse püsimist jne. Paraku on praegu ETV eetris nõukogulike sõjafilmide traditsioone jätkav Vene ööpommitajatest kõnelev mängufilm "Öised pääsukesed". See putinliku ideologiseeritud ajalookäsitluse võtmes teise maailmasõja teemasid käsitlev film on koguni kaheksaosaline. Samas mahus eetriaja andmist Eesti ajaloo teemalistele filmidele ja seriaalidele kohtab harva. Lisaks oli septembris-oktoobris eetris neljaosaline 2018. aastal toodetud "Badaberi kindlus", mille keskmes on Nõukogude sõjaväeluure heroiseerimine. ETV+ eetris oli eelmisel aastal pikk kriminaalsari, mille peategelased olid Stalini-aegsed kriminaaljälitajad. Tänase Venemaa ajalookäsitus on šovinistlik, olulisel määral võimude poolt suunatud ja tugevalt ideologiseeritud.

Mina tahan kultuuriministrilt teada, kuidas on ERR-i seadusest tulenevate eesmärkidega kooskõlas ideologiseeritud Vene sõjafilmide näitamine Eesti maksumaksja raha eest. Ja samal ajal, millised on plaanid Eesti ajaloo teemade käsitlemiseks ERR-is? Aitäh!

10:04 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. Head kolleegid, viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli.

10:05 Aseesimees Martin Helme

Ennast pani kirja 55 Riigikogu saadikut.


1. 10:07 Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas elektri hind alla saada?" arutelu

10:07 Aseesimees Martin Helme

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt, selleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Kuidas elektri hind alla saada?" arutelu. Arutelul on kolm ettekannet ja need on niisuguses järjekorras. Kõige esimesena esineb TalTechi energeetikaprofessor Alar Konist, kelle ettekanne on kuni 30 minutit. Sellele järgnevad küsimused-vastused, ka kuni 30 minutit. Teine on tehnikateaduste doktori, Teaduste Akadeemia energeetikakomisjoni liikme Arvi Hamburgi ettekanne, ka kuni 30 minutit, ja küsimused-vastused samuti 30 minutit. Kolmas on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimehe ja fraktsiooni liikme Martin Helme ettekanne, kuni 20 minutit, ja küsimused-vastused kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust. Kui küsimuste ja vastuste aeg otsa saab, siis seda ei jõua loomulikult. Pärast ettekandeid avatakse läbirääkimised ja sõnavõtudega võivad esineda Riigikogu liikmed ja komisjonide või fraktsioonide esindajad. EKRE fraktsiooni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõtudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta.

Läheme arutelu juurde. Palun Riigikogu kõnetooli Alar Konisti.

10:07 Professor Alar Konist

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Tere hommikust, rõõm on siin teie ees seista! Üllataval kombel teid on kaunis palju. Järelikult ma pean natukene rohkem pingutama, see on mulle säärane motiveeriv tegur. Teema on, kuidas elektri hind alla saada, aga ma lähenen sellele natukene teistmoodi. Pigem nii, kas ainult taastuvenergiasse panustamine aitab meil hinda hoida seal, kus see täna on. Vahest peaksime tegelikult ka midagi veel täiendavalt tegema. See on võib-olla natukene täpsem minu teemakäsitluse pealkiri.

Miks ma nii arvan? Kõigepealt tuleb vaadata tänast maailma energia tarbimist, milline see on. Mis te arvate, kas kõik on täna juba taastuvenergeetika? Kahjuks ei ole. Kui me vaatame seda protsentuaalset jagunemist, siis näeme, et praktiliselt 80% või ütleme, 79% maailma primaarenergia tarbimisest rajaneb fossiilkütustel ja seda isegi vaatamata sellele, et meil on olnud koroonakriis, majandus on jahtunud, tootmised on vähenenud. See vahekord on jäänud suhteliselt samaks. Muutunud on muidugi see, et taastuvenergia osakaal on järjest kasvanud. Aga see kasv ei ole kindlasti selline, nagu me oleme oodanud.

Vaatame nüüd, milline tänane Euroopa nägu on. Näete, tegelikult ikkagi söetarbimist on. See ei moodusta enamust, nagu see pikka aega oli, aga umbes veerand veel võiks olla söe osakaal. Ütleme nii, et süsi ja gaas kokku moodustavad poole fossiilkütustel baseeruvast primaarenergia tootmisest, ülejäänud osa on õli kanda.

Ühtepidi võiks ju öelda, et mis siis ikka. Söejaamad jäävad varsti kinni, ja nii ta ongi. Nad ei lähe kinni sellepärast, et meil sütt ei ole. Pigem nad lähevad kinni ikkagi sellepärast, et nende tööiga ja nende tööressurss on ammendunud või ammendumas. Kui me nüüd vaatame, kui suured tootmisvõimsused meil söejaamadel on, siis need on ikkagi gigavattides. Näiteks Poola Bełchatówi söejaama võimsus on peaaegu 5 gigavatti ehk 5000 megavatti.

Kui sellised söetootmisjaamad kaovad ära ja me midagi asemele ei ehita, mis siis juhtub? Siis meil põhimõtteliselt hakkab minema nii, nagu läheb Inglismaal. Kui me mõtleme, miks Inglismaa hinnad on kõrged, siis põhiline sisendkütus on neil täna ju gaas, mida nad suures mahus impordivad. Ja kui gaasi hind tõuseb, siis tõusevad kohe ka elektri hinnad. Ja kui me tahame minna mööda üldist Euroopa teed või tegelikult mööda üldist maailma teed, vähendades söe kasutamist või lõpetades söe kasutamise üleüldse, siis kiireid ja odavaid alternatiive ei ole. Ehk võtame ka kasutusele gaasi? Aga kuhu see tegelikult viib ja kas see on jätkusuutlik? Ma ei oska sellele vastust anda.

Aga ütleme nii, et statistikas on juba see muutus näha. Te näete seda selle slaidi peal. Vabandust, mul on siin aastaarv valesti läinud, peab olema kuni aastani 2019, kui vahekorrad on muutunud. Gaasi tarbimine on üle-eelmisest aastast alates juba märkimisväärselt suurem kui söe tarbimine.

Vaatame nüüd, kuidas järsku ikkagi need hinnad nii kõrgele on saanud minna. Meil on ju elektriturg, see peaks ju hinda reguleerima, see peaks tagama kõige paremad, kõige soodsamad lahendused meile ehk elektri hind peaks olema odav. Aga enne, kui me sinna elektri hinna sisse läheme, me peaksime aru saama, et kui me räägime elektrist, siis tarbija, ka mina algul ei mõtle sellele [süvitsi]. Ma mõtlen, et just see elektritootmine kindlasti mõjutab väga palju minu elektriarvet. Aga tegelikult, kui te vaatate selle arve sisse, siis te näete, et lisaks elektritootmisele ja elektrienergia enda hinnale on meil ka võrgutasu. Need kaks tegurit moodustavad arve põhiosa. Ja lisaks on käibemaks, taastuvenergia tasu ja aktsiis. Ja kui te nüüd mõtlete, millest see tänane elektri hind koosneb, mille põhjal see moodustub ja mis on sisendiks börsipõhisele hinnale, siis saate aru, et kütuse hind on üks väga oluline sisend, eriti nendes elektrijaamades, mis põletavad kütust – on see siis gaasijaam, söejaam või kas või õlil töötav elektrijaam. Neid meil siin muidugi ei ole, aga Lähis-Idas ja kuskil kaugemal on. Ja veel on heitmekulu ja muutuvkulud.

Mida me täna üldse teha saame? Põhimõtteliselt saaksime hinda reguleerida ikkagi sellega, et hoida kütusekulutusi kokku. Samas meil tegelikult puuduvad instrumendid, et seda maailmaturuhinda kuidagi kontrollida. Ja kui me räägime või arvame, et ainult gaasi hinnad on tõusnud, siis ma tegin siia väljavõtte, et lisaks gaasile, mille hind on mitmekordselt tõusnud, on tõusnud tegelikult ka söe hind. Ei ole mõtet olla naiivne ja arvata, et see ei ole puudutanud ka nafta hinda või uraani hinda. Ütleme nii, et kõik hinnad on hüppeliselt tõusnud ja see põhjustab ka meil elektri hinna tõusu.

Ja kas see on kõik? Mina näen, et ei ole. Tegelikult, kui te vaatate nüüd ka õli poolt ehk nafta poolt, siis alates 2014 on investeeringud õlitootmisse vähenenud pea poole võrra. Mida see tähendab? Võtame näiteks mõne autopargi. Kui te autosid ei hoolda, kui te neid ei remondi, kui te neid ei asenda, siis mingil hetkel te parki ju ei saa kasutada või vähemalt ei saa kasutada sellises mahus. Ja õlitootmise puhul on tegelikult sedasama oodata. Me kuuleme, et enam ei ole nii palju tootmisvõimekust, räägime, et naftakartellid, OPEC ja kõik on selles süüdi. Ühtpidi võib ju nii ütelda, aga tegelikult tuleb siin vaadata ka tänast poliitilist konteksti. Keegi ei taha sinna investeerida, sellepärast et poliitiline kuvand ja ka meid ümbritsev keskkond ju ei soodusta selle valdkonnaga tegelemist. See on ju fossiilkütus. Ja see on tekitanud olukorra, kus me oleme ütelnud, et me läheme üle alternatiivsetele lahendustele, ja siis enam tavapärastesse energiakandjatesse ei investeerita.

Ja mis on selle tagajärg? Me tegelikult oleme tekitanud olukorra, kus taastuvenergeetika osakaal kasvab hüppeliselt, aga see kõik ju vajab sisendeid. Selleks, et me saaksime ehitada hüdrojaamasid või tuuleparke või päikeseparke või et me saaksime kas või geotermaalenergiat hakata kasutama – kõigeks selleks tegelikult ju läheb vaja ressursse. See nõuab ressurssi betooni tootmiseks, see nõuab ressurssi metallide ja kütuste tootmiseks, ka selleks, et masinaparki liigutada, nõuab elektrienergiat – kõike, kõike, kõike. Ja see kõik tegelikult on korrelatsioonis.

Ütleme nii, et energia hind on paisu tagant välja pääsenud ja häid ja kiireid lahendusi hinna alandamiseks ei pruugi olla. Lisaks on ka ju saastetasud kasvanud. CO2 hind on juba ületanud 60 euro piiri, kuigi see prognooside järgi pidi alles kümne aasta jooksul juhtuma. Aga kõik need asjad on olnud tegurid, mis neid hindu on vedanud.

Ja lisaks sellele, kui me vaatame, et meil on turg, siis ma tegin siia ühe väikese väljavõtte, millelt te näete, et ka meie põhjaregiooni piirkonnas on hinnad ühtlustunud. Eks nad aeg-ajalt siin ka erinevad. Kui vaadata kas või Rootsi põhjaosa või Norra põhjaosa, siis te näete, et energia hind on seal natukene odavam. Aga loota, et energia hinnad meil märkimisväärselt vähenevad, ei tasu. Ma ei tahaks olla pessimist, aga jälgides seda dünaamikat ja teades ka seda, et Norra on ehitanud valmis kaabli ühenduseks Inglismaaga – ja siit slaidilt te näete, milline on tänane Inglismaa hind –, siis on ju selge, et miks peaks avatud turu tingimustes müüma energiat piirkonda, kus energia hind on odavam, kui on võimalik müüa seda kõrgema hinnaga piirkonda.

Seegi näitab täiendavalt seda, et hinnal on veel kasvamisruumi. Ja tegelikult see näitab ka seda, et tootmisvõimsust või -võimekust jääb järjest vähemaks. Nagu ma juba ütlesin, kui reguleeritavaid tootmisvõimsusi jääb järjest vähemaks, siis süsteemi ülalpidamiseks ja selle toimimiseks on vaja ikkagi teha investeeringuid. Kui me neid investeeringuid ei tee, siis esiteks me riskime sellega, et süsteem lakkab töötamast, ja teiseks sellega, et hinnad muutuvad veel palju heitlikumaks.

Ühtpidi ma saan aru, et kui me teeme investeeringuid, siis hind läheb kõrgemaks. Aga minu sõnum teile on täna see: pigem ikkagi teeme neid vajalikke investeeringuid, tagades sellega, et hinnad ei lähe märkimisväärselt kõrgemaks. Nii vähendame väga suuri hinnakõikumisi. Ma leian, et see on üks suurimaid väljakutseid, mis tulevikus ees saab olema.

Ma natukene mõtisklesin ka selle üle, miks just gaasi hind enim tõusis ja kuidas see meidki mõjutab. Ma algul korra juba puudutasin seda. Põhipõhjus, mis täna öeldakse, on see, et meie Euroopa Liidu reservuaarid on võrreldes varasemate aastatega vähem täidetud, et on olnud põuane suvi ja tuult on olnud vähe. Aga tegelikult on asi ikkagi rohkem selles, et gaasitarbimine lihtsalt on nii palju kasvanud, ja mitte ainult Euroopas, vaid ka Hiina on ju üldise kliimaambitsiooniga kaasa läinud. Erinevalt Euroopast on nad ütelnud, et nemad täidavad eesmärgid aastaks 2060, aga see tähendab ka seda, et nad on juba astunud samme selleks, et vähendada olemasolevat emissioonitaset. Kuidas seda kõige lihtsam teha on? Seda on kõige lihtsam teha, just nagu ma teile algul ütlesin, minnes söeenergialt tasapisi üle gaasienergiale, vähendades sedasi tekkivaid CO2 heitmeid. Aga siis tekib järelikult gaasi saamiseks veel suurem konkurents, põhimõtteliselt toimib jällegi turg, eks ole. Et kui on suurem nõudlus, siis tekib ka rohkem selliseid tahtjaid, kes on nõus ka kõrgemat hinda maksma. Sedasi need hinnad ülespoole lähevad. Ja tegelikult see on ka üks põhjus, miks ta on ikkagi veel söeenergiat hakanud kaasa vedama.

Kui nüüd veel söe hinna sisse vaadata, siis söeenergia kallinemine tuleb ka sellest, et mahud vähenevad, ent kulutused söe töötlemiseks ja kättesaamiseks on ikka samad. Ütleme nii, et mängus on mastaabiefekt ja kui mastaabiefekt väheneb, ka tegelikult hinnad peavad tõusma. Ja teine külg selle kõrgema hinna juures on poliitiline. Jah, ma olen sellega nõus, aga teistpidi ma ütlen, et kui on turg ja kui on kliente, kes on nõus kallimat hinda maksma, miks siis peaks odavamalt müüma. Ma ei näe nagu põhjust, see oleks vastuolus turureeglitega.

Mis nüüd võib juhtuda? Vaatame, kui palju meie gaasist ikkagi tuleb praegu Venemaalt. Et saaks toimuda ümberjagunemine, hakkame rohkem tarbima veeldatud maagaasi, mida me võib-olla hakkame importima näiteks Ameerikast. Aga ega see ei tähenda, et see odavamalt hakkab tulema. Mina näen siin hoopiski palju suuremat riski. Me tegelikult näeme täna seda, et seoses praeguste otsustega, et gaas on meie üleminekukütus, selle tarbimise mahud kasvavad märkimisväärselt. Järelikult me oleme ennast sõltuvusse viinud. Me viime ennast sõltuvusse teistest riikidest, mis asuvad väljaspool Euroopa Liitu.

Tegelikult ma võiksin teie käest küsida, kas te oskate öelda, miks me ikkagi tahame kõige rohkem panustada taastuvenergeetikasse. Miks me ei tegele tehnoloogiate efektiivistamisega ja ka fossiilkütuse kasutamise arendamisega? Oskab keegi öelda? Lihtsalt meil ei ole neid [taastuvaid] ressursse. Nii lihtne see tegelikult ongi. Kui me vaatame kildagaasi, siis seda on võib-olla natukene Poolas, aga gaasi põhimõtteliselt Euroopas ei ole. Sütt on ka vähesel määral ja tegelikult on olemasolevad söejaamad kas suletud või suletakse. Ja kui naftat ka ei ole, mis me siis teeme? Järelikult me arendamegi neid ressursse, mida meil on võtta.

Aga kas see täna Eesti kontekstis on õige? Ma julgen ikkagi kahelda, nähes, milline on energiatootmise dünaamika olnud ja millised on olnud seisukohad – ma ei tea, ma olen juba ka varsti vana inimene – kas 10 või 15 aasta eest, kui ma ülikooli õppima asusin. Juba siis räägiti, et me reguleeritavatesse tootmisvõimsustesse, mis baseeruvad fossiilkütustel – Eesti kontekstis me räägime põhiliselt põlevkivist – ei panusta, sest aastaiks 2015–2020 on põlevkivi kasutamine energia tootmiseks null. Praegu on olukord teine. Meie olukord oleks võib-olla hoopiski teistsugune, kui me oleks õigel ajal investeerinud ja oma tootmisvõimsused uuendanud.

Kui te vaatate, milline on nende vanade tolmpõletusplokkide ökoloogiline jalajälg, siis ma leian, et me teeme keskkonnale rohkem kahju, kui me neid hoiame ja petame ennast, et need aitavad meil varustuskindlust tagada. Lihtsam on ütelda, et lõpetame nende kasutamise üldse. Ma saan aru, et need otsused tulevad kindlasti rasked, valulikud ja kallid, aga astume ikkagi mõttes sammu lähemale kliimapöördele. Meie eesmärk on ikkagi keskkonda säästa. Ei saa olla nii, et me täna panustame nii palju, et keskkonda paremaks muuta, aga, ma ei tea, mõnel päeval või ühel kuul aastas kasutame vanu plokke. Sellest piisab, et nullida kogu seni tehtud töö.

Ma olen mõelnud, kes on kõige eesrindlikum ja kõige tublim rohepöörderiik, kes on kõige rohkem sellesse valdkonda ka panustanud. Ja ma mõtlesin, et üks asi on minu jutt, aga teine asi on, kui ma saan teile ka piltlikult näidata, milline on praegu Saksamaa energiatootmine ja millisena näeb ta tulevikku. Ma tõin siin välja ühe tulevikustsenaariumi. Saksamaal on neid erinevaid, aga põhimõte on kõigil ühesugune.

Vaatame seda esimest graafikut, see on Saksamaa elektritootmine selle aasta oktoobris. Te näete, et põhimõtteliselt poole energiatootmisest annab taastuvenergeetika ja poole annavad fossiilkütused. Arvestatud on ka tuumaenergiat. Ma mõtlen, et järgmisel slaidil on see ka ilusasti näha. Siin te näete seda, et väga suur osa Saksamaa baaskoormusest tagatakse tuumaenergiaga. Aga kui me nüüd mõtleme, et Saksamaa on otsustanud söejaamad kinni panna, siis kui palju sealt neid gigavatte tuleb? 20 gigavatti! Võtate siit maha ka tuumajaamad – kui palju nad nüüd annavad? 2 gigavatti vist tegelikult on veel jäänud. Söejaamu nad lubasid tegelikult sel aastal kinni panna 6 gigavati ulatuses. See kõik tegelikult paneb veel suurema surve mingisugusele asendusenergia tootmisele. Ja mis see nende sõnul on? Gaas! Seda enam järelikult gaasitarbimine kasvab, kui te vaatate kas või Saksamaa primaarenergia tarbimist.

Ma tegin väljavõtte ka sellest nädalast, kus on näha, et tuult on olnud vähem ja päikest loomulikult on vaid päeval. Seega te tegelikult näete ka Saksamaa näitel, kes on märkimisväärselt taastuvenergiasse panustanud, et on veel väga pikk tee minna. Ja kui me selles kontekstis mõtleme, et on vaja kuidagi ikkagi tagada süsteemi toimimine, siis kas me Saksamaa näitel julgeme väita, et ainult 100% taastuvenergiale panustamine aitab hinda alla tuua või vähemalt stabiilsena hoida? Veel olulisem küsimus tegelikult on aga see, kas see aitab seda süsteemi töös ehk töökindlana hoida. Kõik need küsimused peaks olema vastatud. Kas meil ikka piisab nendest täiendavatest tuule- ja päikeseparkidest? Ütleme nii, et ei piisa.

Ma meelega toon näite veel ühest Saksamaa uuringust. Samas ma ütlen ka seda, kõikide seniste uuringute tulemused me võime juba prügikasti visata, sellepärast et need on tehtud teistel eeldustel, teistel alustel. Need on tehtud, lähtudes vanadest gaasi, söe, õli ja uraani hindadest ning ka madalatest CO2 hindadest. Kõik tänased sammud eeldaksid uut sisendit, uusi uuringuid, majandusanalüüse. Enne seda me ei tea, mida teha.

Ja näete, tegelikult Saksamaa panustab oma tulevikustsenaariumides tuuleparkidele – maismaa- ja meretuulepargid –, päikesepaneelidele ja ka, kuidas öelda, päikese soojusenergiale. Aga pange tähele! Kui te vaatate siin, et nad lähevad selles stsenaariumis kuni 175 gigavatini, kui te võtate kas või maismaatuulepargid, aga nad panustavad tegelikult samal ajal ka reguleeritavatesse võimsustesse. Ja kui te vaatate, mis need võimsused on, siis te näete seda, et tegelikult Saksamaa vähemalt enne aastat 2035 ei loobu ka söest. Sealtmaalt edasi on nähtud ikkagi väga suurt gaasiturbiinide kasutamise kasvu. Aga need töötavad fossiilkütustel. Nii et ei maksa arvata, et kui me täna panustame ainult taastuvenergiasse, siis süsteem töötab. Te näete kas või Saksamaa näitel, et me peame panustama ka reguleeritavatesse võimsustesse.

Millised need on? See on nüüd otsustamise koht, aga me peame vaatama kogu süsteemi tervikuna. Jah, me võime loota turule, et keegi teeb seda meie eest. Samas me peaksime aru saama, et kui taastuvenergiat on palju, siis on ka perioode, kus selle energia hind on väga odav. Me räägime võib-olla ka nn negatiivsest hinnast. Aga millal energia hind üles läheb? Siis, kui taastuvenergiat ei ole. Ja kui meil endal vajalikku tootmisvõimekust ei ole, järelikult me peame kelleltki energiat ostma. Ja kas ta müüb siis seda odavalt? Ei müü. Järelikult me jääme võib-olla ka sellest kasumist ilma, mis siis oleks võimalik teenida ja mis aitaks kogu süsteemi töökindlusele kaasa.

Et näidata, et see probleem on tegelikult tõsine, on siin välja toodud selle aasta 8. jaanuari juhtum Euroopa võrgus, kus sagedus kõikus üle lubatud piiride. Esiteks, kaks suurt Euroopa Liidu võrgupiirkonda lahutasid üksteisest. See on nüüd juba õppetund ajaloost ning süsteem on tehtud töökindlamaks. Kõigepealt eralduvad piirkonnad ja siis hakatakse veel lokaalseid võrke kaitsma väljalülitamistega. Aga mida see tegelikult tähendas või miks see juhtus? See juhtus sellepärast, et reguleeritavaid tootmisvõimsusi jääb järjest vähemaks. Ja meil puuduvad ka instrumendid, et hoida seda sagedust sellisel tasemel, nagu on vaja. Ning siis hakkab süsteem iseennast kaitsma ja hakkab välja lülituma. Aga ütleme nii, et kui see sagedus läheb lõpuks üle lubatud piiride või üle teatud aja, siis on kogu süsteem maas ja selle jälle käima saamine väga keerukas.

See teine joonis siin on natukene kehv, tume taust. Aga te näete Põhjamaade energiatootmist: siin on tuuma-, tuule-, hüdro- ja soojuselektrijaamad, mis töötavad fossiilkütustel põhiliselt. Ja vaadake sagedust! Meil on kõiki neid energiatootmise viise vaja, selleks et hoida võrgu kvaliteeti.

Ja näide ka meie Põhjamaade süsteemist, milline on tuuleenergia kasutamine ja millised on kõikumised. Näete, 15 gigavatti on isegi aeg-ajalt kätte saadud. Aga tarbimine on ju suhteliselt stabiilne, vaid ööd ja päevad natukene erinevad. Aga suuri kõikumisi ei ole. Sellist tarbimist me ilma reguleeritavate võimsusteta ja salvestusvõimalusteta ei suuda tagada.

Kui me vaatame nüüd ka meie Baltimaid, siis me näeme, et me oleme olnud sügavas defitsiidis. On ruumi investeerida nii taastuvenergiasse kui ka reguleeritavatesse võimsustesse. Ja milline olukord meil reguleeritavate võimsustega täna on? Nagu te näete, me ei ole midagi teinud selleks, et neid oleks. Ja järjepanu neid jääb aina vähemaks. Ja mida siin tegelikult kuvada ei tohiks või mina seda ei teeks, on Eesti Elektrijaam ja Balti Elektrijaam, sellepärast et nende nõndanimetatud aurupool on põhimõtteliselt vana. Turbiinide ressurss on ammendunud ja see suurendab veelgi enama reguleervõimsuse vajadust.

Kui te vaatate seda parempoolset graafikut, siis te näete, milline on tarbimismaksimum. Ja kui te nüüd mõtlete, mida ma täna olen rääkinud, kui te teate, et reguleeritavaid võimsusi jääb järjest vähemaks, tarbimismaksimumiga aga midagi ei ole juhtunud, siis mis ikkagi saab?

Noh, ma olen siin välja toonud ühe stsenaariumi. Asi, millega me tegeleme, on taastuvenergeetika efektiivsus. Kas [tuleb kõne alla] kütuse vahetamine? Seda me põhimõtteliselt eriti teha ei saa, sest meil ei ole enam sellises mahus tootmisvõimsusi. Tuumaenergiast me oleme väga kaugel veel. Jääbki järele süsiniku püüdmine, mis annaks võimaluse kasutada fossiilseid kütuseid ka tulevikus. Mida see tegelikult tähendab? Kui me nüüd hakkaksime ehitama gaasijaamasid, siis me saaksime rääkida CO2 heitmest, kui on uued jaamad, ma ei tea, kuni 375 kilogrammi toodetud megavatt-tunni elektrienergia kohta. Aga kui te vaatate edasi, siis tuulega me oleme täna kuskil sealmaal, et peame arvestama ikkagi sellega, et on vaja reguleervõimsusi nii palju, et koos gaasiturbiinidega saavutataks, ma ei tea, 150–250 kilogrammi megavatt-tunni kohta. Selles kontekstis me võiksime ikkagi mõelda ja tegelikult astuda sammu Euroopast veel ette. Kui Saksamaa on ütelnud, et nemad lähevad üle gaasile, siis meie võiksime mõelda, kuidas rakendada süsiniku püüdmise tehnoloogiaid. See on kulukas, ma olen nõus, aga kui gaasi ja muude kütuste sisendhinnad järjest kasvavad, siis iga päevaga muutub tegelikult selle tehnoloogia rakendamine mõistlikumaks.

Ja siinkohal ma isegi tänaksin riiki, sest riik on selles kontekstis sellesse valdkonda ka panustanud. Tänavu märtsikuus lõppes meil üks RITA kliimauuring. Me uurisime, millised on süsiniku püüdmise ja salvestamise tehnoloogiad, kui kasutada põlevkivitööstuses olemasolevaid tootmisvõimsusi. Kui ehitada üks uus võimsus, kui palju ta maksaks ja millised oleksid heitmed? Me leidsime, et kui eesmärk oleks rakendada võimsus järgmise viie aasta jooksul, siis see hind võiks olla seal 76+ eurot kinnipüütava CO2 tonni kohta. Kui te mõtlete, kui palju me peame CO2 puhul saastetasu maksma, siis see tundub kaunis lähedal sellele, eriti kui vaadata tulevikku. Siin on üks slaid veel sellest, kus on need piirid. Kui me kasutame ainult põlevkivi, siis me räägimegi juba 150–170 kilogrammist toodetud megavatt-tunni elektrienergia kohta, kui me kasutame põlevkivi.

Mis selles uuringus jäi arvesse võtmata, on tuhk. Kui te mõtlete, kui palju maailmas kasutatakse tsementi – 4 miljardit tonni –, siis tekib seetõttu 2,3 gigatonni CO2 aastas. Kui me võtaksime tuha kasutusse ja panustame teadus- ja arendustegevusse, et hakata sellest ka tsementi tootma, siis me saame ka selle osa elektritootmisest maha lahutada ja tsemenditootmist saab kuvada selle võrra keskkonnasõbralikumana.

Selle uuringu raames me arvestasime tegelikult ka, et kui kasutada poole ulatuses puitu, siis on võimalik saavutada ka negatiivne emissioon. Ja tegelikult sedasama on võimalik saavutada, kui me kasutame tuhka. Tsemenditööstuses on siis võimalik saavutada negatiivne emissioon. Teiste tavapäraste tehnoloogiatega seda tegelikult saavutada ei ole võimalik. Kasuteguritest räägiks pärast hea meelega rohkemgi.

Ma olen nüüd rääkinud, millised on elektri hinna komponendid. Aga minu ettepanek täna on ka see, et me peaksime hakkama ka võrgutasusid diferentseerima, sõltuvalt elektritootmise viisist. Ma tean, et on soov diferentseerida tarbijate lõikes: tavatarbijad ja suured tööstustarbijad. Kaod on ju erinevad. Jah, ma olen nõus. Aga tegelikult peaks olema võrgutasu diferentseeritud just selles kontekstis, et jah, tuuleenergia ja päikeseenergia on odav, aga selleks, et süsteem toimiks, on vaja teha investeeringuid. Ja seetõttu peaks olema ka nende energiate tarbimine kallim. Nende võrgutasu peaks olema kallim. Nende puhul, kes pakuvad reguleeritavaid võimsusi, peaks olema odavam võrgutasu. Ma saan aru, et mul on vist aeg täis.

10:37 Aseesimees Martin Helme

Jaa, aeg sai täis, aga me saame need rääkimata asjad kindlasti küsimuste-vastuste voorus ära rääkida. 

10:37 Professor Alar Konist

Mul on kokkuvõte ilusti ees.

10:37 Aseesimees Martin Helme

Jah, teeme selle veel ära.

10:37 Professor Alar Konist

Te näete seda, et kliimaambitsioonide täitmine on tegelikult väga ressursimahukas ja kulukas. Me saame sellest aru ja peame endale aru andma, et nende eesmärkide täitmine ei ole odav ja suured hinnakõikumised on tulevik, kui me reguleeritavatesse võimsustesse ei panusta. Me peame arvestama ka sellega, et meil on näiteid sellest aastast, et isegi kui energia hind on kas või 9000 dollarit megavatt-tunni kohta, nagu oli Texases, siis inimesed on sunnitud seda ikkagi tarbima, et ära hoida suuremaid katastroofe, torustike külmumist ja mida kõike veel, et elu sees hoida. Me peame tegutsema selles suunas, et selliseid suuri kõikumisi üldse ei tekiks. Tegelikult viimane põhisõnum on ikkagi see, et õpime teiste vigadest ja panustame tulevikku! Aitäh teile!

10:38 Aseesimees Martin Helme

Suur tänu! Nüüd on võimalik küsimuste ja vastuste juurde minna. Kalle Grünthal, palun!

10:38 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma olen teie esinemisi alati jälginud suure vaimustusega, saanud väga palju teadmisi juurde. Minu küsimus puudutab konkreetselt sellist ala, nagu on CO2 heitmed, millega siis põhimõtteliselt kvootide alusel kaubeldakse ja mis natuke meenutab luhvtiga kauplemist. Küsisin eile ka meie rahandusministri käest, mis siis juhtuks, kui Eesti väljuks CO2 kvoodisüsteemis kauplemisest. Ja ega sealt normaalset vastust ei tulnud, kõlas vägagi ebamäärane ütlus, et see mõjutab meie julgeolekut ja nii edasi. Aga ma tean ka seda, et Euroopa Liidu asjade komisjonis käisid Kunda tehase esindajad ja ütlesid, et olukord on katastroofiline. Aga konkreetne küsimus: mis siis juhtuks, kui me väljuksime CO2 kvootidega kauplemise süsteemist?

10:39 Professor Alar Konist

See läheb minu kui energeetikaeksperdi teadmiste valdkonnast välja. Pigem on see ikkagi juba poliitiline küsimus. Ma arvan, et need riigid, kes sellesse süsteemi jäävad, ei teeks meile sellest süsteemist väljaspool olemist sugugi meeldivaks. Pigem ma ikkagi leian, et tuleks leida mingisugune konsensus.

Ja seda ma täna ei jõudnudki rääkida, et ma ise kahtlen, kas see börsipõhine lähenemine tulevikku vaadates ikka on õige. Pigem ma arvan, et mitte. Ja kui me nüüd läheksime börsipõhiselt süsteemilt tagasi reguleeritud süsteemile, mille korral näiteks Konkurentsiamet kooskõlastaks neid hindasid, siis ma arvan, et esiteks kvooditasud muutuksid jällegi mõistlikuks või neid ei olekski enam vaja. Ja kui te küsite, miks, siis sellepärast, et täna peaks olema juba teised põhimõtted. Me peaksime tarbima energiat, mis kõige vähem keskkonda mõjutab, ja maksmagi selle eest kõrgemat hinda. Ja siis riburada pidi tuleks süsteemi neid tootmisüksusi, mis mõjutavad keskkonda enam, aga võib-olla on natukene odavamad. Aga niimoodi me suudaksime neid eesmärke täita.

Täna meil tegelikult puudub igasugune kontrollimehhanism, et oleksid töös just need tootmisüksused, mida me tahame, ja just sellise keskkonnamõjuga, nagu meil vaja on. Ma leian, et pigem peaks minema sammu tagasi ja loobuma sellest turusüsteemist. Eriti veel, kui te nüüd mõtlete mu ettekandele tagasi ja mõistate, et turuhüved on kadunud või kadumas, et reguleeritavaid võimsusi ei ole ja järelikult peavad kõik panustama ka reguleerivatesse võimsustesse. Ongi meie otsustada, kas me tahame ise panustada enda arengusse või loodame teistele.

10:41 Aseesimees Martin Helme

Mart Helme, palun!

10:42 Mart Helme

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja, aitäh põhjaliku ja väga informatiivse ettekande eest! Mu küsimus võib-olla oleks järgmisele esinejale, aga ma siiski esitan selle praegu teile, võib-olla järgmine esineja täiendab. Mis juhtuks elektri hinnaga, missuguse investeeringu suurusjärguga peaksime arvestama ja kuivõrd see mõjutaks meie energiajulgeolekut ja energiavarustust, kui me asuksime välja töötama plaani ja investeerima sellesse, et katta maa lokaalsete koostootmisjaamadega, mis töötavad hakkepuidul, biokütusel ja muudel niisugustel kohalikel allikatel? Sellega tekitaksime ühelt poolt sõltumatuse, aga teiselt poolt ka mitmekesisuse energiaturul.

10:42 Professor Alar Konist

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma tegelikult tahtsingi koostootmisjaamadest ja kasuteguritest rääkida. Koostootmisjaamade tööpõhimõte, mis see on? Ma vaatan, kas mul on varuslaidid ka olemas. Koostootmisjaama põhimõte on see, et me hoiaksime kokku primaarenergiat ja tekiks ka vähem heitmeid. Meil on vaja soojust – majade kütmiseks ja tööstusesse – ja meil on vaja ka elektrienergiat. Printsiip tegelikult peaks olema see, et koostootmisjaam katab soojuse vastavalt tarbimisgraafikule, mis aasta lõikes peaks olema erinev, ja toodab ka elektrit, mille nõutav maht suvekuudel on oluliselt väiksem. Ka elektri tarbimine on suvel väiksem. Aga tänaseks on meil koostootmisjaamade potentsiaal ammendunud. Kui te küsite, mida ma selle all mõtlen, siis see tegelikult tähendab seda, et meil ei ole nii suuri või sellises mahus soojuse tarbijaid, kelle jaoks oleks vaja seda soojust genereerida.

Ja nüüd ma jõuangi teise asja juurde, millest ma tahtsin rääkida: kasutegurid. Mis siis on näiteks kondensatsioonielektrijaama kasutegur või elektritootmisjaama kasutegur ja mis on koostootmisjaama kasutegur ning miks neid ei saa ega tohi võrrelda? Neid ei tohi võrrelda sellepärast, et nendel on põhimõtteliselt erinev lugeja. Nimetaja on sama, aga lugeja on erinev. See tähendabki seda, et seal on erinevaid põhimõtted. Ühel juhul me vaatame kasuteguri puhul, milline on see toodetud elektrienergia ja soojusenergia, kui palju me seda süsteemi anname. Ja kui me nüüd räägime elektritootmisest, siis mul on siin kuskil Carnot' valem, mis on ühtpidi väga lihtne. Kui te nüüd küsite minu käest, miks näiteks Narva jaamade põlevkiviplokkidel on kasutegur 40%, siis siin on tegu termodünaamikaga. Carnot on ära defineerinud selle, et jahutustemperatuur, mis on võimalik saavutada, on null kelvinit. Kas meil on võimalik null kelvinit saavutada? Ei ole, järelikult me oleme juba kasuteguris väga palju loobunud. Aga see on lihtsalt ringprotsessi kirjeldamiseks, mis tähendab seda, et kui me võtame täna, kui palju see võiks olla, ütleme, umbes 273 kelvinit ongi jahutaja temperatuur, siis kuidas me seda kasutegurit saame liigutada? Me saame seda liigutada siis, kui soojuskandja ehk auru temperatuur on kõrgem. Ja seal need aurutemperatuurid ongi 560 kraadi. Võiks minna kõrgemale. Miks me ei lähe? Sest me ei ole teadus- ja arendustegevusse panustanud. Andke raha, leiame metallid, ja on võimalik ka põlevkivielektri tootmist efektiivsemaks muuta. 

Aga kõige tähtsam, mida ma tahan teile rõhutada, on see, et mitte ühelgi Eesti koostootmisjaamal – ma rääkisin teile, et koos on seal elekter ja soojus – ei ole elektritootmise kasutegur üle 30%. Kas meil on võimalik koostootmist rakendada ka näiteks Narvas põlevkivikateldega? On küll. Aga kuhu me selle soojuse paneme? Siin on teine nüanss. Ja kui me nüüd tahame ikkagi selles mahus elektrit saada, võtame kas või 300 megavatti, siis selleks, et minna üle koostootmisrežiimile, meil läheb kaks kolmandikku rohkem kütust. Ehk siis kaks kolmandikku läheb sinna rohkem põlevkivi või biomassi või mida iganes veel. Ehk tegelikult siis, kui me läheme koostootmisrežiimile, kütusekulu kasvab. Aga miks me läheme üle koostootmisrežiimile, kui meil seda soojust tegelikult kuhugi panna ei ole? Nii et tegelikult põhisõnum on see: ärge neid kasutegureid palun võrrelge!

Ja selles kontekstis, kui täna on eesmärk elektrit toota, siis puidust põletamise teel elektritootmise kasutegur on kõige suurem põlevkivikateldes. Jah, kateldes – ärge eksige palun, ahi ja katel, need on väga erinevad asjad, rääkimata aurukatlast. Siin on väga oluline terminoloogiline küsimus – ma tahan aru saada, mida teie mõtlete, ja teie tahate aru saada, mida mina mõtlen. Selles kontekstis, kuna auru parameetrid on kõrgemad, me saame biomassist ka elektri kõrgema kasuteguriga kätte. Ütleme nii, et need on erinevad asjad ja koostootmisjaamade potentsiaali Eestis rohkem ei ole. See on vastus teie küsimusele.

10:47 Aseesimees Martin Helme

Mihhail Lotman, palun!

10:47 Mihhail Lotman

Aitäh! Ka mina tahan tänada selle ettekande eest. Tuleks slaidi juurde number 16. Did you know that? – Yes, we know. Me teame seda. Me teame ka seda, et Venemaa kasutab oma energiakandjaid geopoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Gaasi hinna tõus on seal otseselt seotud sellega. Ehkki härra Putin kinnitas paar päeva tagasi, et Venemaa kunagi ei kasuta energiakandjat relvana, see on siiski täpselt sellepärast, et ta kasutab. Eesmärk oli näidata, et Nord Stream 2 on Euroopa huvides, mitte Venemaa huvides. Selle jaoks ta tõstiski hinda. Aga minu küsimus on seotud Eestiga. 40% Euroopa gaasist tuleb Venemaalt. Aga kuidas on Eestiga? Kuidas me saame siin oma ohud diversifitseerida?

10:48 Professor Alar Konist

Aitäh! No me saame tegelikult ikkagi loota Läti abile, kus on gaasireservuaarid, ja me saame loota ka veeldatud maagaasile. Aga veeldatud maagaasi puhul me peame mõistma seda, et esiteks see nõuab väga madalaid temperatuure, konkreetseid hoiutingimusi, ja lisaks kõigele muule me kulutame energiat, et seda veeldatuks saada. See põhjustab ka keskkonnamõju. Aga seal on ju ka gaasikulu: kui ta on veeldatud maagaas ja kui me seda ei tarbi, siis see gaas kulub või kaob ikkagi. Nii et häid võimalusi tegelikult ka selles kontekstis ei ole.

Tõesti, me saame loota Ameerikale, kust on võimalik veeldatud maagaasi tuua. Aga kas on mõistlik väga suures mahus gaasi peale üleüldse minna? Pigem mitte. Ma hoiaksin gaasi sellisteks kohtadeks, kus ta on palju väärtuslikum. Gaas on väärtuslik kas või toiduainetööstuses – leivad-saiad. Protsesside reguleerimine on väga oluline ja ei ole vaja sinna igasuguseid kõrvalsaadusi, see tähendab seda, et gaas on seal ideaalne. Mina mõtlen, et kui gaasi on võimalik hoida selliste kohtade jaoks, kus seda on rohkem vaja – gaasi kasutamine kas või ka keemiatööstuses on palju otstarbekam –, siis peaksimegi nende valdkondade jaoks seda hoidma. Energiat oleks minu arvates mõistlikum toota teiste energiakandjate abil.

10:50 Aseesimees Martin Helme

Peeter Ernits, palun!

10:50 Peeter Ernits

Aitäh huvitava ettekande eest! Kui rääkida ülemineku võimalusest, gaasist, siis meil on kildagaasi võimalused üsna suured, kuigi see on jäänud minu meelest nagu ripakile. Küsimuse esimene pool: kas tasuks sellega üldse Eestis tegeleda, just nimelt seal Ida-Virus? Aga teine on see, et salvestusvõimsusest te natuke rääkisite, aga mitte kuigi pikalt. Me oleme panustanud meretuuleparkidele, kus me saame need pruulida vesinikuks, aga milline on selle salvestusvõimsuse ja kasuteguri reaalne seis? Kas panustada Eestis neile?

10:51 Professor Alar Konist

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et ma korra peatuks ühel slaidil. Ma selle numbrit ei oska öelda, aga see on Saksamaa energiatootmise kohta kümnendal nädalal. Sellel on näha, millise perioodi jooksul taastuvenergiaallikaid ei ole olnud. Salvestustehnoloogia puhul on kõige olulisem see, et need mahud on sellised, et suudetakse kompenseerida pool päeva kuni päev. Vajalikud võimsused on aga nii suured, et meil puudub esiteks tehniline võimekus. Tehnoloogia juba ühtpidi on olemas, aga me unustame arvesse võtta, kui palju energiat me kulutame kõige tootmiseks, milline on ökoloogiline jalajälg ja kas see tegelikult selles kontekstis on mõistlik, arvestades ka võimsuste eluiga.

Ja ma toon teile teise näite, see on Eestis Paldiskisse planeeritav hüdropumpjaam. Võimsus on ju väga hea, 500 megavatti, sobiks hästi. Aga kui te vaatate Saksamaa näidet, mitu päeva tuul ei ole puhunud – kolm päeva – ja kui me räägime 500 megavatist, siis seda 500 megavatti on meil võtta 15,5 tundi. Ja kui te nüüd mõtlete ka tänase konteksti peale, kus see jaam peaks töötama, siis seda ei ehitata ikkagi selleks, et süsteemi kuidagi, no kuidas öelda, kogu riigi jaoks töökindlamaks muuta. Seal on majanduslik lähenemine. Tipuenergia on praegu kõige kallim, mis tähendab seda, et see jaam pigem panustab rohkem tipuenergiale. Aga jah, ma olen nõus, et see kindlasti panustab ka sellele, et mingil muulgi ajahetkel lisaks tipule on vaja baasvõimsust. Aga need mahud ei ole sellised, nagu meil vaja on.

Vaadake uuesti Saksamaa näidet. Me räägime gigavattidest. 1 gigavatt on 1000 megavatti. Ja kui te näete siin, et vahepeal kukub teil ikkagi ära näiteks 40 gigavatti või 30 gigavatti – ja tuumaenergia läheb siit ka veel ära –, siis probleemi tänaste akudega ei lahenda.

10:53 Aseesimees Martin Helme

Jevgeni Ossinovski, palun! 

10:53 Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Austatud ettekandja! No paar märkust enne küsimust. Kasuteguritest – ega keegi ei ole ju arvanud, et koostootmisjaamad võiksid olla lahendus energiajulgeolekule. Loomulikult need põhiliselt on soojuse tootmiseks ja elekter on seal pigem selline positiivne kõrvalsaadus. Ja primaarenergia tarbimisel need siiski on efektiivsed, erinevalt elektrijaamadest, kus enamik primaarenergiast läheb jõkke. Selle vastu vaielda ei ole ju võimalik. Te ütlesite, et Euroopas ei arendata neid reguleeritavaid võimsusi, sellepärast et meil pole Euroopas fossiilkütuseid. Siiski põhiline põhjus on muus: selles, mida kliimateadlased ütlevad selle kohta, mis meid ähvardab, juhul kui me fossiilkütustest väga kiiresti ei loobu. See jäi teil kuidagi kogu ettekandes väga tagaplaanile. Kas te sarnaselt kutsujatega ei usu kliimamuutuste inimtekkelisust või te arvate, et meil on aega veel laialt?

10:54 Professor Alar Konist

Aitäh küsimuse eest! Väga tore, et te tõite välja kasuteguri küsimuse. See jutt tegelikult oligi suunatud otse teile. Te võite tulla ülikooli ja näidata mulle, kuidas see 60% energiast täna Narva jõkke või kuhugi mujale suunates raisatakse. Te räägite, et primaarenergia tarbimine koostootmisjaamades on efektiivsem ... Kui me võtame kas või elektritootmise, siis selles kontekstis, kui oleks samad tingimused, kui oleks elektritootmine ka koostootmisjaamas 40%, siis me saaksime rääkida sellest, et te hoiate primaarenergiat kuidagi kokku. Aga te peate vaatama, et tingimused oleks samad. Alati võrreldakse nii, et soojusenergiat ja elektrienergiat toodetakse samadel tingimustel. Kui te need kokku panete, järelikult te vaatate elektritootmist 30% kasuteguri juures ja soojusetootmist 90% kasuteguri juures. Kui te nüüd võrdlete seda, et on 30% elektritootmine – Narvas on 40% –, siis järelikult on erinevad tingimused ja te ei saa neid võrrelda.

Kui te küsite seda, kas [kliimakriis] on inimtekkeline, siis jah, inimestel on selge mõju tänastes kliimamuutustes. Aga mida te jätate rääkimata, on see, mis on juhtunud seoses sellega, et kas või gaasi hind on märkimisväärselt tõusnud. Kas tarbimine on vähenenud või kasvanud? Selleks, et me nende, kuidas öelda, kliimaambitsioonidega jõuaksime oodatud tulemuseni, peab see kõik olema esiteks inimeste poolt vastu võetud. Inimesed peavad sellega nõus olema ja see tähendab seda, et inimesed peavad olema saanud kaasa rääkida, kuidas me seda lahendame. Ja see peab olema meile ka jõukohane.

Täna on meil lahendamata põhimõtteliselt mõlemad küsimused: ei ole inimeste käest küsitud, mismoodi me tänases kontekstis kõige ratsionaalsemal viisil võiksime neid kliimaeesmärke hakata täitma. Ja seda tuleb teha ka globaalses kontekstis. Ei tohiks olla sellist lähenemist, nagu meil täna on. Ma järjest kuulen Eestis olevatelt ettevõtetelt, tööstusettevõtetelt näiteks, et Eestis ei ole mõtet toota, sellepärast et siin on see nii kulukas. Nad lähevad kuhugi mujale. Ja miks mujal on vähem kulukas toota? Sellepärast, et keskkonnanõuded on seal oluliselt väiksemad. See tegelikult tähendab seda, et me ajame nad siit ära, me ei motiveeri neid siin tootma. Kui me veenaksime neid ma ei tea, milliste meetmetega siia jääma, siis me saavutaksime palju suurema efekti. Me säästaksime keskkonda. Aga täna on põhimõtteliselt nii, et meie ei tooda, meie jaoks toodetakse, ent me ütleme, et me täidame kliimaambitsioone. Nii see kahjuks ei ole.

10:57 Aseesimees Martin Helme

Anti Poolamets, palun!

10:57 Anti Poolamets

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind huvitab Venemaa mõju kasv kogu selles protsessis, hindade kasvus, Saksamaa rohepöördes ja mujal. Me ju näeme seda, et praeguste kõrgete hindade juures ostame börsilt Soome kaudu tegelikult ka Vene elektrit. Ja nende fossiilsete kütustega toodetud elektri määr tegelikult kasvab. Võib-olla kõige klassikalisem näide on Nord Stream 2, kui palju hakkab nn Saksamaa rohepööre tegelikult sõltuma Venemaa fossiilkütustest. See on ju üks suur bluff: nemad reklaamivad, et me teeme pöörde, aga nad pööravad Urengoi nafta- ja gaasiväljade poole. Kus see roheline pööre on? Kus see taastuvenergia on, kui Venemaalt hakkab [gaasi] tulema? Ja tuletan meelde, et Leedu langes ka Venemaa energiast sõltuvusse, kui Ignalina jaam kinni pandi. Kui kiirelt ja kui palju see Venemaa mõju võib kasvama hakata?

10:58 Professor Alar Konist

No Venemaa mõju on juba tänaseks kasvanud ja kindlasti kasvab veel. Ühtepidi jah, me suudame taastuvenergiaallikatest rohkem ka toota, aga kuna reguleeritavaid võimsusi jääb järjest vähemaks, siis seda enam saavad minu arvates kolmandad riigid meie üle mõjuvõimu. Muidu süsteem ei toimiks. Ütleme nii, et üks on poliitiline aspekt, aga ma süvenen alati ka tehnilistesse näitajatesse ehk asja sisusse.

Kui te mõtlete, kui palju Venemaa on investeerinud tootmisvõimsuste uuendamisse, siis ega eriti ei ole. Mis neil seal on? Neil on vanad gaasijaamad, vanad söejaamad. Sütt on nad ju hakanud järjest vähem kasutama. Mille pärast? Kas sellepärast, et nad panevad jaamad kinni, või mis te arvate? Ei pane. Mida nad kasutavad söekateldes? Nad kasutavad söekateldes gaasi. Ja kui te nüüd mõtlete sellele veel, millised on kasutegurid, siis elektritootmise kasutegurid on kondensatsioonielektrijaamades 25–35%. Ja siis ongi nii, et kui täna toodetakse Venemaal gaasist elektrit kasuteguriga 20%, 25% või 30%, siis see sääst, mis tuleb näiteks CO2 tekkimisel, gaasi puhul nullitakse ära. Siis me võimegi võrrelda, et meie vanad kas või tolmpõletusplokid on heitmete koha pealt samaväärsed kui need, mis Venemaal töötavad söejaamades, mis on üle viidud gaasile.

Ja lisaks sellele pole ka olemasolevad gaasielektrijaamad nii efektiivsed, kui nad olla võiks. Ma paari aasta eest vaatasin ühte uuringut, mille oli teinud vist Maailma Energeetikanõukogu, kes tegelikult konstateeris väga lihtsat fakti: põhimõtteliselt, kui olemasolevaid söejaamasid efektiivistada ja kasutada kaasaegsemaid tehnoloogiaid, siis on võimalik ära hoida 10% muidu tekkivast CO2-emissioonist. Me ei ole sellega tegelenud. Kui me [võrdleme] näiteks õunapuuga, siis see on nagu õun, mida saab altpoolt noppida. Kõik need asjad on tegelikult täna tegemata.

Üks teie kolleeg küsis, miks me midagi ette ei võta. Need on sammud, millega me paralleelselt peaks tegelema. Me peaks ka olemasolevaid tootmisvõimsusi efektiivistama, sest muidu ongi olukord, et ühes kohas pingutame nii palju kui vähegi võimalik, aga teises kohas tegemata jätmisega nullime selle mujal tehtud pingutuse ära.

11:01 Aseesimees Martin Helme

Urve Tiidus, palun!

11:01 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud professor Konist, väga huvitav ettekanne! Me teame kõik ja teie ettekandest tuleb see ka selgelt välja, et ei ole riiki, mis on absoluutselt sarnane mõne teise riigiga oma võimaluste ja ka võib-olla ambitsioonide poolest. Oma ettekande lõpus te toote lõpuloosungi, et õpime teiste vigadest ja kogemustest. Aga näited on teil Saksamaalt ja Texasest, mis teatavasti ei ole Eestiga mitte kuidagi võrreldavad. Millistest vigadest te soovitate kiiresti õppida?

11:02 Professor Alar Konist

Ma soovitan õppida ... Tegelikult need näited, ütleme nii, et ma olen teiega nõus, need kõik on erinevad. Aga tööpõhimõte või tööprintsiip on meil kõigil ühine: on reguleeritavad võimsused ja reguleerimata võimsused. Kuidas me neid reguleeritavaid võimsusi töös hoiame või mismoodi me neid genereerime, see on riikides erinev. Aga me saame õppida ikkagi seda, et selleks, et neid reguleerimata tootmisvõimsusi kasutada, selleks, et neid suures mahus kasutada ja selleks, et süsteem oleks töökindel, on vaja reguleeritavaid tootmisvõimsusi.

Saksamaa näide tegelikult ongi sellepärast toodud, et kui te vaatate, siis ühtpidi see on korrelatsioonis: mida rohkem me panustame reguleeritavatesse võimsustesse, seda enam me saame reguleerimata võimsust kätte. Mis tähendab seda, et kui meil on eesmärk taastuvenergia osakaalu märkimisväärselt kasvatada, siis me saame minna seal veel suuremate numbrite juurde siis, kui meil on ka reguleeritavaid võimsusi veel rohkem. Ja seda me võiksime juba teistelt õppida.

Saksamaa näide ja Texase näide ongi ka selles kontekstis olulised, et [need näitavad], et kui reguleeritavad võimsused kaovad ära, siis süsteem lakkab toimimast. Ja seda me ei taha ju. Seda tänane turg tegelikult ei reguleeri ja sellepärast ma tegin ka ettepaneku, et võrgutasud võiks olla diferentseeritud, juhul kui me jääme börsipõhise lähenemise juurde. See tekitab kohalikele ettevõtetele mingisuguse motivatsiooni ka reguleeritavate tootmisvõimsustega opereerida. Nad saavad siis, ma ei taha küll ingliskeelset terminit kasutada, aga nad saavad top-up'i.

Kui me täna hakkame sünkroonkompensaatoreid kasutama, siis ma küsin, milleks. Tegelikult me võiksime võrgutasusid diferentseerida ja tellida teenust sellelt, kes omab reguleeritavaid võimsusi. Ta hoiab vajalikku sagedust, järelikult ta hoiab ka oma tootmisvõimsusi töös, aga elektri hinnaga ta ei konkureeri. Aga kui me võrgutasu puhul maksaksime nii, et võrgutasu on tal siis selle võrra väiksem, siis on hinna kõikumine ka väiksem ja ta on turul või ta on süsteemis sees. Me peaksime võrgutasude diferentseerimist väga tõsiselt kaaluma.

Ma olen nõus, et päikesest ja tuulest energia tootmine on odav. Aga selleks, et meie süsteem toimiks, me peame sinna veel ressursse panema. Ja kui see hinnas ei kajastu, siis me arvamegi, et miks me ei ole varem sellega tegelenud, näete, see on nii odav. Aga selleks, et süsteem toimiks, peab kuskil midagi paralleelselt kasutatav olema. Ja siis ongi küsimus, kas või see tänane 1000 megavatti. Mina ütlen, et ühtpidi see ei ole töökindel. See on sama, kui teil on keldris moosipurk ja te arvate, et moos on olemas, aga lähete võtma – käärinud. Täna on meil need tootmisvõimsused, mis on Narvas, amortiseerunud. Lähete üks hetk, tahate käima panna, ja mis juhtub? Ei lähegi käima võib-olla. Või sel hetkel ei tööta, kui meil seda vaja on. Need võimsused peaksid olema ikkagi sellised, millele me saame kindlad olla. Mitte nii, et ettevõte loodab teenida tulu, kui on hind kõrge, aga käima ei lähe, midagi ei juhtu. Me peaksime ikkagi tagama, et süsteem kogu aeg toimib. 

Aga kes tegelikult selle eest peaks vastutama? Kui te vaatate Eesti Energiat, siis ta peab riigile ju tulu tooma. Järelikult miks ta peab tegelema mingi ettevõtmisega, mis tema jaoks on kulu ja kahju? Tuleks seda kuidagi motiveerida ja tuleks ka kõiki komponente ausalt näidata.

11:05 Aseesimees Martin Helme

Jürgen Ligi, palun! 

11:05 Jürgen Ligi

Aitäh! Härra professor! Teid on toodud illustreerima korraldaja agendat, et maakera tervisel pole häda midagi ja elektri hinnad tuleb fikseerida seal 25 euro peal ja juhe välja tõmmata teiste riikidega võrreldes. Õnneks te distantseerisite ennast algusest peale võimalusest, et hinnad saab alla tuua, nagu väidavad korraldajad, ja otsesõnu ei vaidlustanud ka kliimaambitsioone. Aga siiski te toetate turuvälist reguleerimist. Öelge – te ei avanud seda –, milliseid raskusi te seejuures näete. Maailm pöörab siiski väga selgelt kliimaambitsioonide poole. Kuidas te näete võimalust end turust välja lõigata ja kehtestada Eestis mingid väga teistmoodi regulatsioonid? Kas te näete mingeid administratiivseid või sisulisi, tehnilisi raskusi?

11:07 Professor Alar Konist

Aitäh! Oma tegevuses ma olen autonoomne ja apoliitiline. Kui te mind kutsute, tulen alati hea meelega rääkima, ja ma räägin asjadest nii, nagu mina eksperdina ja professorina neid täna näen. Selles kontekstis ei ole keegi mind kuhugi suunanud. Ja kui te küsite – ma loodan, et ma sain küsimusest õigesti aru –, kas hind peaks olema ka fikseeritud või te vist ütlesite, et ma ei ütelnud, et peaks olema fikseeritud, siis kindlasti hinda saaks fikseerida minu arvates täna Konkurentsiamet. Me oleme olnud enne aastat 2013 reguleeritud süsteemis, reguleeritud turul. Kas oli halvem? Selles kontekstis, kui te mõtlete, milline oli toona megavatt-tunni hind, siis see oli 30 midagi pluss eurot. Jah, täna läheks sellele ka – ütleme nii, et igasuguseid muutuvkulud on kasvanud – veel saastetasu juurde, mida sel ajal sellises mahus kindlasti ei olnud. Aga see on selles kontekstis kindlasti seal olemas ja seda süsteemi saaks hakata kuidagi ohjama.

Aga miks ma ütlen, et peaks olema kinnisem süsteem? Näide tänasest [kriisi]olukorrast riikide vahel. Meil oli kokkulepe, et riigipiire ei panda kinni. Ja mis juhtus? Tänasest saab vist juba Ameerikasse minna, kui ma tahan turistina minna. Vist juba saab. Aga ka Euroopa Liidus, kui tekivad ikkagi riikidesisesed probleemid, siis riigid sulguvad. Energiasüsteemis kindlasti toimub sama: kui energiat on vähe, siis energiaturg ei toimi. Riigid rahuldavad enda energiavajaduse ja kui midagi jääb üle, alles siis hakkavad andma ka teistele. Ja mina ütlen, et vaadake natuke ka Euroopa statistikat. Meid näidati tegelikult halvas valguses just Euroopa statistika seisukohalt. Meil on iseseisev tootmisvõimekus märkimisväärselt vähenenud. Sellest tuleks teha omad järeldused. Suur tänu! 

11:09 Aseesimees Martin Helme

Suur tänu ettekandjale! Küsimuste-vastuste aeg on otsa saanud ja järgmised küsijad peavad küsima järgmiselt ettekandjalt. Aitäh!

Nüüd saab tulla esinema tehnikateaduste doktor, Eesti Teaduste Akadeemia energeetikakomisjoni liige Arvi Hamburg, kelle ettekanne kestab samuti 30 minutit ja ka küsimuste-vastuste jaoks on aega 30 minutit. Palun!

11:09 Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg

Austatud Riigikogu! Lugupeetud juhataja! Mul on väga suur au ja väga suur rõõm siin esineda. Just nimelt tänasel päeval, kui elektri hind on 260 eurolt kella 11-ks taandunud 220 eurole. Meie arutelust on ilmselt olnud kasu. Aga tõsiselt öeldes ma tänan mõtte eest selline arutelu teha, tänan kutsujaid ja korraldajaid. Mu ettekanne on nüüd natukene lihtsam, kuna professor Konist rääkis põhilise enam-vähem ära. Teistpidi aga on mul veidi keeruline esineda, sellepärast et seina peale tulevad slaidid näitavad natuke teist [pilti], kui on teile seal välja trükitud. Ma püüan rääkida välja trükitud slaidide järgi, sest [need on värskemad].

Minu taust on niisugune, et töötasin 21 aastat Eesti Energias ja 10 aastat avalikus teenistuses [MKM-is], järgmised 11 aastat Eesti Gaasis ja siis 10 aastat tehnikaülikoolis. Nii et mul peaks olema ülevaade ettevõtlusest, nii riigi- kui ka eraettevõtlusest, avalikust sektorist ja akadeemilisest elust. Esmalt võib-olla paar pilti, mis olid ka Alar Konistil. Rohepööre – ma arvan, et ega meil ei ole mõtet selle vastu vaielda või sel teemal aasida. Võtame nagu talupoja mõistusega, milline on tänane seis maailmas. Maailmas oli seis selline, et eelmisel, 2020. aastal oli fossiilkütuste osakaal 83%. Kas on võimalik ja kui, siis kuidas on võimalik seda vähendada või Euroopa tingimustes nendest hoopiski loobuda?

Järgmine pilt on elektri tootmise kohta, millest meil täna rohkem juttu on. Siin moodustavad 61% fossiilkütuseid. Nüüd peaks kohe vaatama edasi, et oot-oot, kust need 39% tulevad. Me teame, et on olemas vesi ehk hüdrojõud ja tuumaenergia. Paneme need juurde, ja ega meil väga palju puudu ei jää, tuul ja päike annavad 6% ja 3%. Biokütused on muidugi sellised asjad, mis me täna loeme Euroopa Liidus süsinikku mitteemiteerivaks, aga tegelikult on nende puhul süsiniku eriheide suurem kui põlevkivil ja turbal. Nii et kui me tahame ikkagi tõsiselt maailmas kasvuhoonegaase vähendada, siis peame ka sellele mõtlema.

Jutt oli ka sellest, milline see energia tootmise struktuur eri maades on. Loomulikult, kui vanajumal on andnud mägesid või jõgesid, siis on riigis hüdroenergia olemas. Meie puhul on ta natukene kitsi olnud, soomlaste vastu on heldem olnud ja lätlastele ka natukene Daugava näol andnud. Nii et kui me vaatame seda pilti lihtsalt niimoodi visuaalselt, siis me näeme, et meie põhjanaabritel on päris hea niisugune tort erinevaid primaarenergia allikaid.

Läheme nüüd konkreetsemaks. Mis seis meil täna on? Meil on olemas kohalik ressurss põlevkivi, meil on olemas põlevkivi kasutamise saja-aastane kogemus, meil on olemas [selles valdkonnas] head teadmised. Meil on ressurss, oskus seda kasutada ja teadmised, kuidas seda kasutada. Aga tänane seis on selline, et me oleme teile teadaolevatel põhjustel sügavas miinuses, me oleme muutunud elektrit sisse ostvaks riigiks. Nende tabelite pealt näete, kui suur on meil [elektri tootmisel] taastuvate allikate osakaal ja kui suur on põlevkivi osakaal. Nii et ka selle väikese osa puhul, mis me ise toodame, on põlevkivi osakaal väiksem ja taastuvate allikate osakaal suurem. [Keskkonna parandamisel] oleme olnud, ma ütleksin, äärmiselt edukad. Me oleme seadnud väga kõrged eesmärgid, kõrgemad, kui on Euroopa Liidul, ja me oleme neid eesmärke ka täitnud. Kui te seda tabelit vaatate, siis näete, et me oleme Euroopa Liidus esikohal CO2 emissiooni vähendamisel. Loomulikult võib vastu vaielda, et võrdlusaasta on ju 1990 ja siis oli toodang teine, turg oli teine jne, jaamad olid uuemad. Aga fakt jääb faktiks. Euroopas võrreldakse aastaga 1990 ja selles me oleme vaieldamatult eelmise aasta kokkuvõttes pea 65%-lise vähendamisega [euroliidu edukaim riik].

CO2 hinnast juba oli juttu. Siin on üks tabel, milles on gaasi hinnad, õli hinnad ja CO2 kvoodi hinnad. Pilt on sama, mida Alar Konist näitas. Siin on nüüd üks selline slaid, mis näitab elektri ja maagaasi hinna võrdlust selle aasta jaanuarist kuni tänase päevani. Sinisega on näidatud maagaas ja musta või tumedaga elekter. Ja mis me oskame öelda? Tabel on kirju, aga esimene järeldus on see, et kui me elektri hinna tõusu näeme natuke üle kahe korra võrreldes eelmise aasta sama perioodiga, siis gaasi hind on tänaseks juba tõusnud umbes neli korda. Ja kui siit veel edasi minna, siis teie poolt vaadates paremal on Gaspooli, Hollandi gaasibörsi TTF ja Get Balticu gaasibörsi prognoosid. Need on kolm börsi, kust Eesti gaasi ostab, nende kolme vahel valides. Siin on Hollandi gaasibörsi hinnaks prognoositud eeloleval talvel mitte tänane 29 või 30 eurot, vaid 130–140 eurot MWh. 130 eurot on prognoositud novembriks ning detsembriks, jaanuariks ja veebruariks 140 eurot. Siis hakkab hind langema ja saavutab mais umbes 50 euro taseme. Elektri hindadega on sama prognoos. Mida ma tahan sellega öelda? Ma tahan öelda seda, et elektri hinnad ja gaasi hinnad ei lange kindlasti enam sellele tasemele, mis nad on olnud, vaid nad jäävad 2–2,5 korda kõrgemaks, kui olid eelmisel aastal. Ja see jutt, et külm talv saab mööda ja tuul hakkab puhuma, päike paistma ja kõik läheb ilusaks – optimism on tore ja optimistid on toredad, aga reaalsus on [karmim].

Ma tegin ühe hinnavõrdluse. Oluline on [analüüsida], millised on energia lõpphinna komponendid. Alar Konist juba näitas energia hinna struktuuri. Üks on puhtalt turul olev kauba hind, on ta siis elekter või gaas, teine on Eesti enda reguleeritud võrgutasu, mis on loomulik monopol, ja kolmas on Eesti riigi pandud maksud. Maksustamisel kehtivad küll Euroopa Liidu piirangud, aga põhimõtteliselt kaks struktuuri osa on ikkagi meie enda käes: maksud ja reguleeritud võrgutasu. Teie käes olev kaheksas tabel neljanda lehe peal näitab teatud hinnavõrdlust. Me väga palju räägime hinnatõusu protsentidest ja et tõuseb kaks korda või neli korda, aga inimesel peab olema nagu selgem pilt, kui suur see tegelik väljaminek ikkagi on. Kõige hullemini hakkab hinnatõus mõjutama kahte liiki kodutarbijaid. Loomulikult hinnatõus puudutab meist igaüht, eks ole, tööstust loomulikult ka. Me saa öelda, et kodutarbijad on kõige halvemas seisus. Aga elektriküttega eramud ja gaasiküttega eramud on need, mis satuvad ikka väga tõsise löögi alla. Statistika ütleb, et gaasiküttega eramuid on umbes 10% kõigist eramutest ja elektriküttega on 15% kõigist eramutest. Võtsin siin naabrite näite: keskmine kuutarbimine elektriküttega eramul on 1500 kWh kuus. Eelmine aasta maksis ta 174 eurot kuus, tänavu peab ta maksma juba septembrikuus 322 eurot. See on 1,85-kordne tõus. Tõus on natukene väiksem kui elektri enda hinna tõus just tänu sellele, et maksud ja võrgutasu on samaks jäänud. Ja teine võrdlus on keskküttega 2–3-toalise korteri kohta. Kui eelmine aasta septembris pidi maksma selle eest lõpptarbijahinda 35,5 eurot, siis tänavu septembris peab maksma 63 eurot. Aga nagu ma ütlesin, need hinnad ei ole kindlasti veel laes. Gaasi puhul on absoluutselt klaar, et ei ole laes, ja see tähendab ikkagi väga tõsist mõttetööd.

Palju räägitud tuulest. Siin on üks pilt, kuidas on selle kasutamise seis Eestis. Alar Konist näitas seda, kuidas on lood terves regioonis, aga siin on Eesti tuulikute toodang. Sellise graafiku järgi eeldatavasti keegi ei ole nõus tarbima, järelikult peab olema reguleervõimsus, millega me saame mittejuhitavat hüplevat elektritootmist siluda.

Püüame nüüd aru saada nendest hinnatõusu põhjustest. Kui oskaks kujundada pikka vaadet ette, oleks ju väga tore. Aga kõigepealt peaks ennast positsioneerima, teadma oma seisundit. Selleks tuleb riigi või regiooni seisundit monitoorida. Esiteks ma arvan seda, et me oleme käsumajanduslike poliitiliste otsustega püüdnud turgu mõjutada ja sellega me oleme tururegulatsiooni ära rikkunud. Järgmine põhjus võiks olla see, et mittejuhitava tootmise turule tulekuga suureneb reguleervõimsuse vajadus. Lähtudes emissioonidest, on riigid läinud üle väiksema emissiooniga kütuse kasutamisele, see on maagaas. Siit on tõusnud ka kõikide teiste kütuste hinnad. Loomulikult on ka sellised, kuidas öelda, objektiivsed põhjused. Tõesti, eelmine talv oli karm ja suvi oli soe, vett oli vähe. Statistika ütleb, et Põhjamaade hüdroressurss oli –21 TWh. Eesti tarbimine on natuke alla 8 TWh. See on olnud ikkagi väga suur veereservuaaride alatäitumine. Loomulikult on ka selle aasta tingimustes püütud [eesmärke täita]. CO2 kvoote turul vähendatakse ja tasuta kvoote muidugi enam ei ole. Teine tegur, mis CO2 kvoodi kaubandust mõjutab – kui te vaatate, kuidas see kauplemine käib, siis on väga palju nn finantsinvestoreid, kes ostavad kvoote kokku. Nimetame neid kuidas iganes, aga ütleme viisakalt, et need on vahendajad. On tekkinud kvootide hinna vahele rajatud äritegevus, mida ei tohiks lubada. Mis veel? Ega rohkem ei oskagi selle teema kohta öelda.

Järgmine teema on see, mis energeetikas ikkagi põhiline on. Põhiline on tasakaal energiamajanduses. Teie viienda lehe peal on üks kolmnurk, mis näitab varustuskindluse, taskukohasuse ja keskkonnamuutuste koosmõju. Varustuskindlus tähendab seda, et energia, olgu ta, mis ta siis on, peab olema igal ajahetkel igas kohas meile nõutavas koguses kättesaadav. Järgmine on see, et ta peab olema ka taskukohane, et me suudaksime seda üldse osta. Tehnoloogia võimaldab palju, aga kas soovid vastavad tarbija rahakotile? Ja kolmas tegur on keskkond. Kui me selle kolmnurga tasakaalust välja viime, siis ei ole mõtet turgu süüdistada. Me oleme ise oma poliitiliste otsustega viinud energiamajanduse tasakaalust välja. Praegu me natukene oleme üle pingutanud kolmnurga ühe parameetriga ja seisame fakti ees, et taskukohasus pole enam tagatud.

Ei ole olemas Euroopa või Euroopa Liidu ühtset energiaturgu, millest väga palju räägitakse. Erinevatel piirkondadel on erinev hind ja erinev hind on ka Balti riikides, rääkimata Põhjamaadest ja muust Mandri-Euroopast. 

Üks remark veel taastuvenergia kohta. Kindlasti on taastuvenergeetika selline, mida tuleb arendada ja mida arendataksegi nii meil kui ka mujal. Meil olid siin küll väikesed tõrked Kaitseministeeriumi poolt ja muudel põhjustel, aga need on juba likvideeritud. Nii et tulevad kindlasti juurde tuulepargid merre ja maale. Aga vaatame seda tulemust, mis siis nagu juhtunud on. Taastuvenergia tasu kehtestati 2007. aastal. Siis me hakkasime seda maksma. Taastuvenergia tasu on tõusnud seitse korda ja see on tulnud puhtalt tarbija taskust. Kui palju me oleme sellega edu saavutanud, eks see on mõtte- või analüüsikoht. Mina ei ole see, kes ütleb, kas me oleme selle tasu eest saanud ka parema tehnoloogia, parema kvaliteedi ja odavama energia. Seda võib ise mõelda.

Järgmine teema on tuuleparkide stabiilsus ja toodang. Täna on asi väga klaar. Meil on tuuleparke võimsusega 330 MW. Kuidas need töötavad? Kui me vaatame jälle tänavust aastat, siis me näeme, et kasutustegur on neil 25%. See tähendab seda, et 330 MW võimsusest annavad tuulepargid 25%. Järelikult 75% energiat peab tulema kuskilt mujalt. Taastuvenergia tasu on aastas keskmiselt 100 miljonit eurot, mida meie tarbija maksab, Eleringi kaudu jaotatakse see taastuvenergia tasu tootjate vahel ära. 2021. aastal on seda planeeritud 90,1 miljonit.

Mis edasi? Natuke selline filosoofiline küsimus, et mis need probleemid meil on. Jälle tuleks mõelda meil endil, nii seadusandjal siin saalis kui ka teistel mujal saalides, kas ikka on teoreetiliselt võimalik fossiilkütustest üleüldse loobuda. Teil kõigil, minul kaasa arvatud, on naftast riided seljas. Võib-olla läheme üle kiudtselluloosile ja saame paberist riided, aga sinna läheb veel natukene aega. VKG muide plaanib sellise tselluloosivabriku ehitamist. Energiasisendid – see on minu subjektiivne arvamus – ei ole meil piisavad. Meil ei ole piisavalt energiaallikaid, et SKP-d kogu aeg suurendada ja osaleda nõnda paremusjärjestuses. Samas linnastumine ja globaliseerumine on teile väga hästi teada, nii et järgmine probleem on logistika. Me veame kaupasid ühe koha pealt teise, toome Kreekast maasikaid ja viime siit midagi vastu.

Edasi, elektri tarbimine kindlasti suureneb, ükskõik mida meie siin mõtleme. Miks see suureneb? Elekter on kõige mugavam energialiik, selle kasutamine on kõige mugavam, nii et selle tarbimine kindlasti suureneb. Aga kui rääkida selle salvestusest ja transpordist, siis akud ja kõik see – me peame arvestama ka seda, kust see metall tuleb. Me räägime liitiumakudest – kus see liitium on? Kui suur on maailmas liitiumivaru ja kelle käes on leiukohad? Jälle tuleks mõelda. Kui vaadata neid tehnoloogiaid, mille kohta me täna uhkusega ütleme, et hakkame aga pihta – akud ja vesinikutehnoloogia jne –, siis vaadake ajalukku. Need on kõik mitte eelmise, vaid üle-eelmise sajandi tehnoloogiad. Me ei ole väga eesrindlikku tehnoloogiat kuskil leiutanud. Ja viimane asi, mis pole küll minu asi öelda, aga energia pärast on sõdu peetud enne ja peetakse ka täna ja ma kardan, et peetakse ka tulevikus.

Nii, siin on üks pilt, mis samuti räägib meie energiavõimsuse bilansist. Professor Konist rääkis, kuidas meie reguleeritavad võimsused vähenevad. Siin on oma numbritega näha kõik elektrijaamad, mis meil täna on ja mis meie prognooside kohaselt töötavad edasi. Eelmine aasta olime 215 MW-ga veel plussis, aga 2031. aastal oleme peaaegu 1000 ehk 900 MW-ga miinuses. Miks 2031? Sellepärast, et 2030. aastal langevad välja täiendavad võimsused. 

Nüüd, kui tulevikule mõelda, siis täna me ju tegeleme ka tagajärgedega. Aga parem oleks ikka mõelda ette ja tulevikku, et selliseid olukordi, selliseid hinnašokke ei tekiks. Siin peame endale väga selgeks tegema, et puhtam kliima nõuab palju rohkem raha. Ja nüüd ongi meie enda küsimus, kuidas me need väärtushinnangud enda jaoks seame. Kas me oleme nõus rohkem maksma? Kas me oleme nõus mugavustest loobuma, kas või osaliselt? See on selline maailmavaate või suhtumise küsimus.

Järgmine on puhttehniline küsimus. Me olime ainult 2% ulatuses energiasõltuvuses, see tähendab seda, et Eesti oli praktiliselt energiasõltumatu. Nüüd me hakkame iga aastaga järjest rohkem sõltuma mujalt saadavast energiast. Küsimus: mis see endaga kaasa toob? Kindlasti peab reguleervõimsusi ehk juhitavaid võimsusi süsteemi juurde tulema. Ma väidan seda, et mida rohkem tuleb mittereguleeritavat võimsust, seda suurem vajadus on reguleervõimsuse järele. Kõik see ringmajandus, mis meil täna põlevkivisektoris on, alates tuha kasutamisest, killustikust – kõik see, rääkimata keemiatööstusest, on kindlasti üks Eestimaa tulevikuvõimalusi. Ja ma väidan seda, et ettevõtete sulgemisega, käskudega me kliimat ei parandada. Ikkagi tehnoloogiad on need, mis tänasel päeval edasi peavad viima. Kindlasti on meie tulevik kombineeritud energiatootmine ehk energiamiks, nagu me ütleme.

Ma tahaks umbes kolm minutit peatuda veel ühel aspektil: et peaksime ette nägema, mitte tagajärgedega tegelema. Meil on elektroenergeetikas käimas liikumine "neli D-d". Üks on see, millest me täna oleme palju rääkinud: dekarboniseerimine, süsinikuvaba tootmine. Järgmine on detsentraliseerimine, hajatootmine, mille kohta oli ka küsimus. Kolmas on desünkroniseerimine, mis tähendab elektrisüsteemi sünkroonala vahetamist. Ja neljas on digitaliseerimine. Me peame väga läbi mõtlema, kas meil ikka jätkub jõudu. Üks väga tark inimene on küsinud ühelt suurelt inimeselt, kas nende nelja D jaoks ikka püssirohtu jätkub, kas jätkub mõistust, raha ja võimalusi. Ja siin on pilt, kus punased ristikesed märgivad elektrisüsteemi Venemaa ja Valgevene süsteemist lahtiühendamise kohti. 

Järgmine slaid. Siin on üks pilt, mis näitab, kus me täna oleme. See on nüüd järgmine kolmnurk. Me rääkisime tasakaalukolmnurgast. See on see kolmnurk, kus me täna oleme. Ma ei taha väita, et me peame igal juhul säilitama praeguse olukorra. Euroopa Liidu Lissaboni leping ütleb, et liikmesriikidel peavad olema ühised infrastruktuurid ja ühised põhimõtted, aga igasugune muudatus nõuab ka väga põhjalikku analüüsi kolme kandi pealt: sotsiaalne, poliitiline ja majanduslik risk. Me peame seda teadma. Meie kümmekond aastat kestva lahtiühendamise kavandamise tulemusena on kolmnurga üks külg, mis läbib Balti riike, nihutatud Venemaa Föderatsiooni investeeringutega teisele poole Peipsi järve. Tegelikult ei ole enam Eesti elektrisüsteemi Venemaal vaja ja ta võib – annaks jumal, et ta ei tee seda – öelda ühel heal päeval, et no ma aitan teid, me lahutame end Balti riikide elektrisüsteemist, olge siis omaette. Ja siis me oleme päris keerulises olukorras. 

Nüüd, mis need hinnaleevenduse soovitused võiksid olla. Esimene oleks vast see, et vaadata energia lõpptarbija hinnapaketis sisalduvaid riiklikke makse. Kindlasti peaks riik nüüd olema ikkagi näoga tarbija poole ja vaatama, mida on võimalik teha. Esimene on taastuvenergia tasu, see ei ole küll klassikaline maks, aga seda saab nii võtta. Seda ei peaks tarbijate käest küll 100 miljonit eurot kokku korjama. Sellel põhjusel, et see katteallikas on ju väga lihtne. CO2 kvoodi hind on tõusnud, elektritoodang on tänu kõrgele hinnale kasvanud, nüüd on kvoote rohkem ostetud, järelikult riigieelarvesse laekub heitmekaubandusest rohkem raha. Räägitakse ülelaekumisest umbes 120 miljoni võrra. Nii et kindlasti minu ettepanek oleks sellest loobuda.

Teine ettepanek on varemgi pakutud käibemaksu vähendamine. Käibemaksu vähendamine 20%-lt 9%-le tähendaks seda, et me vähendaksime 11% võrra tarbija lõpparvet. Ja selle leevenduse katteallikas oleks seesama käibemaks, mida tegelikult ju laekub rohkem tänu kõrgemale elektri hinnale. Kui te seda tabelit vaatate, siis kuskil neljandal leheküljel on need elektri hinnad, sealt tuleks see välja.

Kolmas, mille me võiks kindlasti üle vaadata, oleks põlevkivienergeetika sulgemise otsus. Kui meil on nüüd otsustatud need eri aegadel sulgemised elektri- ja õlitootmisel, siis elektritootmise sulgemise otsusega me tegelikult lõpetame põlevkivienergeetika. Küsimus on see, kas see on ikkagi mõistlik. Kas meil on midagi asemele panna nii energeetikas, poliitikas kui ka sotsiaal-majanduslikult? See tuleks läbi arutada ja väga tõsiselt suhtuda täna kehtivasse eelmise valitsuse antud nõudesse, et Eesti Energia peab hoidma 1000 MW reguleeritavat võimsust. See on väga hea ja see aitab meil täna hakkama saada. Aga küsimus on selles, et see kehtib 2023. aastani. Ma ei arva, et siis mingit leevendust tuleb. Me peame kindlasti seda nõuet pikendama.

Ja sulgemise otsus tähendab ju seda, et ei investeerita. Meie põlevkivivõimsuste avariilisus suureneb, kuna sinna ei investeerita, neid tuleb remontida. Ja muidugi ka see, millest palju on räägitud: õiglase ülemineku 350 miljonist ei piisa lihtsalt põlevkivipiirkonna tööturu struktuuri muutmiseks – võrrelge keskkonnaressursse, kõiki makse ja muud. Selle rahaga midagi ei tee. Alar Konistil oli siin palju Saksamaa näiteid. Võtke Saksamaa analoogne piirkond, söepiirkond – selle üleviimiseks on üks suurusjärk rohkem raha käiku pandud.

Nii, mis veel siseriiklikult on? Kindlasti on vaja energiamajanduse teadust arendada. Ma mõtlen siin tehnoloogiat, nii salvestust, uusi tehnoloogiaid kui ka fossiilkütuste puhul CO2 kinnipüüdmist, kasutamist, hoiustamist.

Võrgutasud oleks vaja kindlasti diferentseerida vastavalt energiatootmise struktuurile. See on päris kindel. Võib-olla tuleks ka üle vaadata võrgutasudes ette nähtud investeeringute ajalise nihutamise võimalus. KredExil, päris selge, on energiatõhusus üks oluline asi. Aga praegu KredExi kaudu elamufondile või hoonefondile kavandatud summaga on hoonete renoveerimisaeg 50 aastat. Osa hooneid kukub enne kokku, kui need jõutakse ära renoveerida. Samas võib-olla on see isegi päris hea. Ja loomulikult tuleb välja töötada kompensatsioonimehhanism vaesemale osale rahvast.

Pikaajalised meetmed on need, mis tuleks ka Euroopa Liidu partneritega läbi töötada. Esimene on kogu heitmekaubanduse süsteemi analüüs. Ma ei taha öelda, et see süsteem on vale, aga ma tahan öelda seda, et see süsteem täna ei toimi. Miks ta ei toimi? Kõigepealt tuleks põhjustest aru saada, seda analüüsida. Ja loomulikult tuleb koos partneritega mõelda ka seda, kas meie oma 8% või 9%-ga maailma saame parandada. See heitmekaubandus peaks laienema ka teistele riikidele. Ja võib-olla oleks ajutiselt ka tasuta kvooti võimalik saada. Ma muidugi selles sügavalt küll kahtlen. Aga revideerida süsteemi igal juhul tuleb, seda ka sel lihtsal põhjusel, et kui see süsteem tehti, siis oli CO2 hind 15–20 eurot, täna on 60 eurot. Olukord lihtsalt on muutunud ja tagasiside on igas instantsis iga asja puhul asjakohane.

Energiapoliitika kujundamisel me peaksime alati jälgima mitte ühte konkreetset lõiku, et tuulikud annavad elektrit ilma rahata. Tore, jah, ega tuul raha ei küsi. Aga kust see tuulik tuli ja kuhu see tuulik läheb, või päikesepaneel? Alati ikkagi tuleb arvesse võtta kogu elutsükkel, kõiki asju tuleb võrrelda. Aga võrrelda saab ikkagi võrdsetel tingimustel olevaid asju. 

Riskide maandamiseks on vajalik võimalikult lai energiaportfell, hästi palju primaarenergia liike nii riigi kui ka regiooni vaates. Siin ühel slaidil ka oli näha, et teistel riikidel see nii on. Ja kolmandaks, tuleb ikkagi kokku leppida selles, mida see deklareeritud Euroopa riikide solidaarsus tähendab. Kui üks riik on kriisis ja tal ei ole energiat, siis kas see ikka toimib? Tahtest või usust jääb minu arvates väheks. Siin peaks olema väga selge reeglistik.

11:42 Aseesimees Martin Helme

Austatud doktor, meil on aeg otsas.

11:42 Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg

Aga siis ongi niimoodi, et mul on, kui lubate, ainult üks niisugune mõte. Valitsus on välja käinud, nagu ma aru sain, eile kaks leevendusmeedet. Esimene on see, et viia võrguteenuse tasu poole peale ja teine on kompenseerida. No kompenseerimisest ma ei räägi, see on päris selge, et kompenseerida tuleb. Aga see võrgutasu poole peale viimine – ma sellest päris hästi ei saa aru, ütleme niimoodi. Ma ei tea, kas ma olen nõus või ei ole, sest ma ei saa aru. Võrgutasud põhinevad põhjendatud kulutustel ja me ei saa põhjendatud kulutusi alla viia. Me saame vaadata Konkurentsiameti kaudu, kes kinnitab hindasid, kas need tasud on ikka põhjendatud, kas investeeringud on ajastatud, kas investeeringud on hädavajalikud või mitte. Selles mõttes on see otsus nagu keeruline.

Ja veel on nn nelja mehe ettepanek. Ma olen sada protsenti seda meelt, et käibemaksu peaks alla viima. Minu arvates on see võimalik ja vastuväide, et see solgib kogu maksusüsteemi – ma ei ole loomulikult maksunduse spetsialist, aga ma arvan, et kõikide maksudega on võimalik kriisiolukorras mängida ja kriisist välja tulla.

Mu viimane lause on see, et kõiki meetmeid tuleb kasutada koos, mitte üksinda, eraldi – kõiki neid meetmeid koos, mis ma siin ette lugesin. Aitäh!

11:44 Aseesimees Martin Helme

Suur aitäh! Nüüd saame minna küsimuste juurde. Peeter Ernits, palun!

11:44 Peeter Ernits

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! See viimane valitsuse ettepanek, mis lähtub sellest, et 100 eurost läheb võrgutasuks 41 ehk suurem pott ja võtame poole peale – noh, ma ei ole siin hindaja, aga aitäh selle märkuse eest. Ent tulles tagasi põlevkivi juurde, meie pruuni kulla juurde, mille kasutamisel on väga pikk kogemus ja millega on võimalik meie energeetilist iseseisvust hoida: mida sellega tegema peaks, pidades silmas energeetikat? Kas kägistada ära, olla sellega nõus või [säilitada] see 1000 MW igaks juhuks ka kauemaks kui 2023. aastani? Mis sa sellest arvad?

11:45 Akadeemik Arvi Hamburg

Mida me peaksime tegema põlevkivienergeetikaga? Ma saan küsimusest nii aru. Esimene küsimus on see, kas meil tasub olla Euroopa vedurist ees ja panna kiiremaid tähtaegu, kui on Euroopa pannud. Vedurist ees jooksmine on alati ohtlik, võib selle alla jääda. Ajavõit tähendaks seda, et me peaksime keskenduma ja panustama ikkagi tehnoloogia arendamisele. [Asendusetehnoloogiad ei ole veel turuküpsed.] Mis täna nagu on võimalik? Eelmises ettekandes oli väga selgelt välja toodud, et on võimalik ikkagi süsinikku püüda, seda puhastada, hoiustada, transportida ja kasutada. Umbes 30 aastat tagasi Endel Lippmaa küsis, miks te võitlete süsinikuga, süsinikku tuleb kasutada, seda tuleb kokku korjata, kasutada ja turul müüa. See on meie müügiartikkel.

Ma olen ka seda meelt, et see on üks võimalus. [Põlevkivivõimsuste] reservis hoidmine on ka kindlasti hädavajalik. Miks ma ütlen, et ei ole mõtet tähtaegadega tormata? Ka selle aja jooksul on võimalik mingeid muid tehnoloogiaid rakendada. Esmane on taastuvelektri salvestamise vajadus, aga kuidas sa salvestatud, kui kulub 50 ühikut energiat, et 35 ühikut vastu saada. See on elektrolüüsil rohelise vesiniku saavutamine. Selline protsess on olemas ja seda oleks vaja kasutada, aga see tähendab seda, et elektrit peaks olema vähemalt kaks kuni kolm korda rohkem. Aga ilmselt ma küsimusele päris ei vastanud.

11:47 Aseesimees Martin Helme

Saab uuesti küsida. Siim Pohlak, palun!

11:47 Siim Pohlak

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, aitäh ülevaatliku ettekande eest! Elektri hinna tõusuga jäävad Eesti inimesed vaesemaks. Septembri elektriarved juba näitasid seda. Võib vaid arvata, mis saab talvekuudel, eriti kui peaks tulema korralik põhjamaine talv. Eestil on tegelikult suured põlevkivivarud ja põlevkivi hind ei sõltu maailmaturu hinnast. Nafta, gaasi ja muud hinnad ronivad maailmaturul aina kõrgemale, aga tänu põlevkivile on meil eeldus energiasõltumatuseks. Te olete pikalt energiasektoris olnud. Miks ikkagi ei ole Eesti panustanud põlevkivist elektri tootmise tehnoloogia teaduslikku arendamisse? Kas see on jäänud põhiliselt rahastuse ehk siis poliitikute maailmavaatelise jäikuse taha või on ka muid tegureid?

11:48 Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg

Aitäh küsimuse eest! Ma küll väga hästi ei kuulnud, õudselt kajab. Aga ma saan aru, et küsimus oli, miks ei ole panustatud põlevkivitehnoloogia arendamisse. Ma väidan vastupidi, et me oleme väga palju panustanud. Näiteks tsirkuleeriv keevkiht on maailmas ainulaadne, meie teadlased on maailmatasemel ja meie põlevkivi kasutamise tehnoloogia on täielikult maailmatasemel.

Küsimus on see, et kui me põletame ühte fossiilset kütust, mis sisaldab süsinikku, siis see süsinik põlemisel lihtsalt eraldub. See on füüsika, siin ei ole teadusega suurt midagi tegemist. Teadusega tegemist on nii palju, et teadlased [on välja töötanud] tehnoloogia, kuidas süsinik kinni püüda. Ja tõesti, miks me ei ole seda seni kinni püüdnud? Eelmises ettekandes olid väga ilusasti numbrid välja toodud: see kinnipüüdmine maksab iga kilovatt-tunni pealt 70–90 senti. Meil lihtsalt ei ole olnud nii palju raha. Aga kui CO2 hind läheb väga kõrgeks, siis on summad täiesti võrreldavad ja miks osta CO2 kvooti, kui sama raha eest on võimalik süsinik kinni püüda, sellest midagi teha ja see maha müüa.

11:49 Aseesimees Martin Helme

Helle-Moonika Helme, palun!

11:49 Helle-Moonika Helme

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja, ma ka tänan teid väga hea ettekande eest! Te oma ettekandes natukene puudutasite seda teemat, aga ma küsiksin üle, äkki te lühidalt ja kokkuvõtvalt veel kord kordate. Jah, me saame lühiperspektiivis seda hinda alla tuua väga konkreetsete ja tõhusate sammudega, aga need on poliitilised. Tehnoloogilises mõttes on meil see ajaaken ju väga lühike, väga lühike, me ei saa tehnoloogiliselt midagi erilist ette võtta. Milline tegevus oleks kõige tõhusam pikas perspektiivis, et meil jääksidki energia hinnad madalaks? Mõtlen just tehnoloogiliste võimaluste rakendamist, et me oleksime oma toodetega majanduslikult konkurentsivõimelised ning et ka meie inimesed saaksid julgelt tulevikku vaadata?

11:50 Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg

Aitäh! Eks need olegi eelnevalt nimetatud siseriiklikud meetmed. Siseriiklikud meetmed on küll kahjuks enamuses tagajärgede likvideerimiseks. Aga tulevikumeetmed, mida on reaalne kavandada ja teha laiemas piirkonnas – on see laiem piirkond siis Läänemere riigid või [Euroopa Liit] – eks need ikkagi on samad asjad. Tulen jälle, vist kolmandat korda tagasi süsiniku kinnipüüdmise ja kasutamise juurde. Tulen selle juurde, et arenevad ka teised tehnoloogiad: energia salvestamine, kindlasti hüdroakumulatsioon, mõne aasta pärast ka elektrolüüsi teel vesiniku tootmine. Kõik need kompleksmeetmed tulevikus meid päästavadki.

Me oleme ühisel elektriturul. Me ei saa väga palju siin Eestis elektri hinda mõjutada. Me oleme turul ikkagi hinna pakkujad, mitte hinna määrajad. Alar Konist tõi väga hästi välja, et üks oht on tegelikult praegu see, et Euroopa Liit kaevab ennast gaasisõltuvusse ikka väga sügavalt sisse. Mõne aasta pärast oleme probleemi ees, et mis nüüd saab. Õnnetuseks Euroopa Liidus, üldse Euroopa territooriumil gaasi väga palju ei ole. Norras ja Hollandis natuke on, aga see varu kahaneb ja võib-olla viie aasta pärast ei ole Euroopas üldse gaasitoodangut. Ja me sõltume väga palju Venemaast või üldisemalt kolmandatest riikidest.

Pigem tuleb tulevikumeetmed koos Euroopa Liiduga kavandada. Need on küll väga rasked sel lihtsal põhjusel – ma ei häbene seda siin saalis välja öelda –, et ega Euroopa Liidul ikkagi toimivat energiapoliitikat ei ole. Aga võib-olla see kunagi saab olema ja see tähendaks protsesside ettenägemist, mitte nende tagajärgedega toimetamist.

11:53 Aseesimees Martin Helme

Urve Tiidus, palun! 

11:53 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja Arvi Hamburg! Kasutan võimalust ja küsin täpsustavat infot selle teie väite kohta, et liitiumil on suur roll energiatehnoloogias juba praegu ja tulevikus veel suurem. Me teame, et kõige suuremad liitiumivarud on Boliivias ja väidetavalt Afganistanis umbes sama suured. Millist mõju te prognoosite sellele tulevasele energiamajandusele globaalselt või kas seda üldse on? Võib-olla ma liialdan.

11:53 Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg

Ma nimetasin liitiumi näiteks. Aga kõigi selliste haruldaste metallide vajadus seoses energia salvestusega mitmekordistub, võib-olla suurusjärgud lähevad teiseks. [Võtame salvestusseadme elutsükli.] Me ei saa öelda, et aku on hea või elektritransport on väga hea. Me peame vaatama kogu elutsüklit ja sellega seotud süsiku jalajälge. Ja haruldaste metallide puhul on lisanduv risk tõesti nende leiukohad. On ju olemas vähem sõbralikud ja vähem demokraatlikud riigid, kelle leiukohtadest me ei tohiks sõltuvusse sattuda. Ma tahan öelda, et energeetika on [kompleks väga mitmete teguritega]. Kõiki asju tuleb ühes kompleksis vaadata.

11:54 Aseesimees Martin Helme

Jürgen Ligi, palun!

11:54 Jürgen Ligi

Aitäh selle ettekande eest! Väga sisukas muidugi, aga peab kahetsusega ütlema, et ettepanekutest olid need esimesed kõige kehvemad. Arvestades teie akadeemilist tiitlit ma palun teil öelda, millistel analüüsidel põhinevad need väited, et kindlasti tuleb alla tuua see tasu ja kindlasti tuleb alla tuua too tasu. Tasude allatoomine tähendab ju tegelikult vastutöötamist investeeringutele ja turu mõjudele, mis investeerima paneksid. See võtab ressurssi ära. Kui palju siis teie arvutuste kohaselt need maksude kaotamised pere büdžetis leevendust tooksid? Kui te väga kindel olete, siis on teil kindlasti olemas analüüs, kui palju sellest rahast loobumine aitab vaeseid inimesi. 

11:55 Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg

Aitäh! Ma rääkisin kahest kulude allatoomise võimalusest: käibemaksust – aktsiisist ma küll ei rääkinud – ja teine oli taastuvenergia tasu. Kui me analüüsime igaüks oma elektriarvet sellesama näite varal, mis on ühel slaidil olemas, siis seal on [lõpptarbija makstav käibemaks kuus eramus 54 eurot ja kaugküttega korteris 11 eurot ning taastuvenergia tasu vastavalt 17 ja 4 eurot]. Kui taastuvenergia tasu tarbija ei maksa, siis järelikult vähenemine ongi 17 või 4 eurot, eks ole. Kui me vaatame käibemaksu, siis see on kindlasti keerulisem riigi seisukohast, aga minule kui tavatarbijale ei ole päris arusaadav, et hinna kallinemine toob lisakäibemaksu ja see korjatakse riigieelarvesse. Ma ikkagi eeldaks seda, et võib-olla tehtaks ka see leevendus.

Nüüd, teie küsimus oli, [kui palju maksude kaotamine pere eelarvet leevendaks]. Käibemaks on keskeltäbi 17% tarbija makstavast lõpphinnast ja [taastuvenergia tasu 5–6%]. Kui mul arve on 100 eurot, siis järelikult leevendus oleks [käibemaksu alandamisel 9%] 9 + 6, kokku 15 eurot kuus. See on vastus küsimusele, kui palju tarbija vähem maksaks. Katteallikatest ma oma arvates rääkisin. Ja kui mu ettekanne oli väga sisutühi, siis ma muidugi vabandan.

11:57 Aseesimees Martin Helme

Mart Helme, palun!

11:57 Mart Helme

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu ettekande eest! Aga minu arvates tuleb siit väga selgelt välja, et Euroopa Liidu energiapoliitika on samasugune, nagu Nõukogude Liidul oli plaan panna suured Siberi jõed tagurpidi jooksma – füüsikaseaduste ja kõige loomuliku vastand. Aga see on niisugune ideoloogiline torge nende suunas, kes püüavad selgeks teha, et midagi teha ei saa. Minu küsimus konkreetselt puudutab aga meie elektrivõrke. Taastuvenergia lisandumine tähendab suuremaid kõikumisi meie elektriülekandejaamades, liinidel jne. Mis seisus meil üldse elektrivõrgud ja kogu see energeetiline taristu on? Kas see on vastavuses kõigi nende võimalike väljakutsetega või elame me tegelikult suurel määral nõukogudeaegse pärandi toel ja peaksime tegema väga suuri investeeringuid, et olukorda parandada?

11:58 Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg

Ka Alar Konisti ettekandes oli juttu, et elektrivõrgu [struktuur] muutub väga olulisel määral kahel põhjusel. Üks on see, et mittejuhitav tootmine kõigub. Elektrivõrgus hakkavad liikuma erisuunalised võimsusvood ja kordades suuremad informatsioonivood. Igal juhul me peame [bilansi hoidmiseks] tarbimist juhtima.

Minul ei ole neid arvutusi, kui palju on vaja elektrivõrku ümber ehitada, aga me võtsime kunagi kümmekond aastat tagasi sellise suuna, et 600 GWh taastuvenergia tootmist on see, mida tänane elektrivõrk suudab ära tasandada nii, et ei ole vaja teha olulisi ümberkorraldusi. Tänaseks on see 600 GWh toodang ületatud, 330 MW ülesseatud võimsust, taastuvenergiat on oluliselt lisandunud. Kui me nüüd massiliselt toodame taastuvenergiat juurde, siis me peame igal juhul kavandama võrgu uut konfiguratsiooni ja võrgujuhtimissüsteemi peame kindlasti investeerima. Ja kui arvestada desünkroniseerimist või sünkroonala vahetust, siis seal on ette nähtud väga selged investeeringuartiklid võrgujuhtimissüsteemide parendamiseks.

Vabandust, ma hüppaks korra veel maksude juurde tagasi. Üks ettepanek, mis on tehtud, on ju aktsiisimaksu taastõstmise edasilükkamine. Tundub nagu väga tore olevat, aga elektriaktsiis on täna 0,3%, endise hinnaga 1% lõpptarbija hinnast. Tõsi, gaasimajanduses on see pea 7%. Elektrimajanduses elektriaktsiisi tõusu edasilükkamine ei mõjuta lõpptarbijahinda kuigi tuntavalt. Sellelsamal elektriküttega eramul, millest me rääkisime, oleks see maks vaid 1,5 eurot kuus. Noh, mõju ikka, aga mitte selline, mis väga tunda annaks.

12:00 Aseesimees Martin Helme

Jevgeni Ossinovski, palun! 

12:01 Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Austatud ettekandja! Tänan selle ettekande eest! Tõepoolest, te mainisite õigesti, et taastuvenergia tasusid on viimase kümnendi jooksul makstud pea miljardi euro ulatuses. Aga muidugi siia kõrvale tuleb vaadata, et me oleme põlevkivi tootmisvõimsusi subsideerinud ka märkimisväärsete summadega, millel on olnud oma põhjendused. Aga seda ei maksa ka unustada, mis puudutab selle valdkonna subsideerimist: Auvere jaama ehitus ja õlitehas, tasuta ühikud katelde moderniseerimiseks, mida on saadud ja mis oleks võinud alternatiivina maha müüa, ja nii edasi.

Teisalt on muidugi oluline tähele panna, et suur osa sellest rahast on läinud koostootmisjaamade rajamisele, mis tegelikult kaitseb huvitaval kombel tänasel hetkel meie tarbijaid hinnatõusu eest, võrreldes näiteks Vilniusega ja kellega veel. Aga minu küsimus on see: kui suurelt teie võtaksite ette need eesmärgid aastaks 2030, mis puudutavad taastuvenergiavõimsuste rajamist? Valitsus on seadnud eesmärgiks täita 40% aastaks 2030. Kas teie arvates võiks olla ambitsioonikam?

12:02 Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg

Ma arvan, et see number võiks eesmärgina paika jääda. Tundub, et see on põhjendatud. Ma olen optimist ja arvan, et Liivi lahe tuulepark võib selleks ajaks juba toodanguvalmis olla. 

12:02 Aseesimees Martin Helme

Rene Kokk, palun!

12:02 Rene Kokk

Suur aitäh, austatud ettekandja, hea ettekande eest! Mul on hea meel tõdeda, et eelmise valitsuse otsus, et 1000 MW põlevkivivõimsust võiks siiski alles jätta, et meil oleks energiajulgeolek mingilgi määral tagatud, oli igati õige otsus. Sellega tuleb edasi minna. Aga tahan küsida teie käest seda. Siin on täna mõlemast sõnavõtust läbi käinud see, et mida rohkem meil on energiaallikaid, mille toodangut me reguleerida ei saa, seda rohkem on tegelikult vaja reguleeritavaid võimsusi. Kuidas teile tundub, kas ikkagi Eesti tulevik on võimalik tuumaelektrijaam, tuumaenergia tootmine, et tagada tulevikus vajatavad reguleeritavad võimsused?

12:03 Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg

Ma vastan väga lihtsalt: mina ei näe võimalust süsinikuvabaks elektritootmiseks ilma tuumaenergeetikata.

12:03 Esimees Jüri Ratas

Anti Poolamets, palun!

12:03 Anti Poolamets

 Aitäh, juhataja! Austatud ettekandja! Ma jätkan oma murega Venemaa mõju kasvu pärast energeetikasfääris. Te näitasite muljetavaldavaid slaide, kuidas nad on ka sünkroniseerimise probleemi enda jaoks juba ära lahendanud. Kas te näete, et tegelikult ka julgeolekurisk sellega süveneb, kui Venemaa mõju Saksamaale kasvab? Me ostame üha rohkem Vene elektrit, nemad aga kliimapoliitikale sisuliselt ei allu. Missuguseks see Venemaa mõju kujuneb? Mina olen igal juhul väga mures, et tegelikult me mängime kaardid Putinile kätte.

12:04 Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg

Aitäh! Siin peaks vastaja rohkem olema poliitik, kes mina ei ole. Aga mina näen seda mõju energiasõltuvusele ja eelkõige tulenevalt gaasist. Ma [kommenteerisin] seda taktikat, millega me kiirelt tahame CO2 vähendada. Reguleervõimsust on vaja, me võtame reguleervõimsusena järjest rohkem gaasielektrijaamu kasutusele, suurendame gaasinõudlust, suurendame defitsiiti, tõstame hinda ja kaevame ennast kogu aeg aina sügavamalt sisse. Siin tuleks ohupidurit küll tõmmata. Ja mis see ohupidur on? Ohupidur eeldatavasti ongi see, et võtame natukeseks aja maha ja analüüsime, kas meil on Euroopas nii kiiresti vaja ja võimalik – eriti vaja – söe- ja tuumajaamasid välja lülitada. Plaanide kohaselt kavatsetakse järgmise viie aasta jooksul Euroopas 35 GW söejaamasid ja 10 GW tuumajaamasid kinni panna. Kas need otsused on ikka päris põhjendatud nii tehnilisest aspektist kui ka poliitilisest? Ma ei tea, kumb see tähtsam on. Ütleme nii, et kaugemale vaatamisel on ehk poliitikaaspekt veelgi olulisem.

12:06 Esimees Jüri Ratas

Paul Puustusmaa, palun!

12:06 Paul Puustusmaa

Suur aitäh, eesistuja! Hea ettekandja, ma tänan väga meeldiva ettekande eest, väga põhjalik ja ülevaatlik oli. Selles erineb minu arvamus Jürgen Ligi arvamusest, kes ütles, et see ei olnud väga hea ettekanne. Aga küsimus on CO2-s. See, et CO2 müüa, kasutada – ma ei vaidle sellele vastu. Aga kui me räägime CO2 kvootide kaubandusest, siis see on nagu teine maailm ja see on minu arusaamise järgi ikkagi välja imetud sulepeast. Ja kuna CO2 kvoodi hind mõjutab väga tugevasti üldse elektrienergia hinda tervikuna, siis mul on küsimus, kas selline CO2 kvootidega kauplemise ja hangeldamise süsteem, mis on tuntud Euroopa Liidus, on ka mujal maailmas kuskil kasutusel – ma mõtlen Aasias, Ameerikas, Aafrikas.

12:07 Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg

Mina küll ei tea, et sellist süsteemi mujal maailmas oleks. Ma tean, et see on Euroopas välja töötatud ja Euroopa tahab seda maailma viia, aga veel ei ole päris õnnestunud. No võib-olla siiski õnnestub.

Sellest süsteemist nii palju, et ma ei arva, et heitmekaubanduse süsteem üdini vale on. See on ju mõeldud tegelikult selleks, et fossiilkütuseid, CO2 emiteerivaid kütuseid välja suretada, ja suretada turumehhanismiga, mis on iseenesest õige. Sinna on sisse kirjutatud ka, et tasuta kvooti iga aasta vähendatakse. Ja kvoodikaubandus laieneb energeetikast teistele valdkondadele, nii et kõik on nagu hästi mõeldud. Aga tuleb arvestada seda, millal see tehti. Nagu ma enne ütlesin, hind oli 15–20 eurot, praegu on 60. See ei tööta ootuspäraselt. Ei saa olla nii, et me oleme mingi süsteemi välja töötanud ja see toimib [väliskeskkonna muutustest sõltumata] edukalt lõpuni. Tagasiside ja korrigeerimine on elus alati vajalik.

Ma olen ikkagi seda meelt, et tuleb analüüsida, miks nüüd turumajandus ei tööta. Miks ta ei tööta, on üks asi. Teine on see, et tuleb teha väga lihtsad korrektuurid, mis esmased tõrked kõrvaldavad. Kas või seesama, et mingisugune vahendajate hangeldamine CO2 kvootidega ei käiks. See on ju päris omapärane, et ostad kvooti odavamalt kokku ja müüd kellelegi tootjale kallimalt edasi. See ei tohiks olla raha tegemise allikas ja see oleks minu arvates võimalik ära klaarida.

12:09 Esimees Jüri Ratas

Peeter Ernits, palun!

12:09 Peeter Ernits

Hea juhataja ja ettekandja! Me kõik siin Euroopa Liidus peaks juhinduma sellest Euroopa Komisjoni pühast eesmärgist, rohepöördest. Kui me ennast ei pinguta, siis tuleb maailmalõpp, see 1,5 kraadi jne. Aga Euroopa Liidu osa on 8–9% kõigest sellest, kontinente on rohkem kui Euroopa Liit. Sa ütlesid väga tabavalt, et Euroopa Liidul toimivat energiapoliitikat ei ole. Aga me peame olema nagu vedur ja samas Eesti jookseb lausa selle rongi ees. Kuidas tuleks kõigesse sellesse suhtuda, arvestades kainet mõistust? Kõik need üllad eesmärgid, enesepiitsutamine, vaadates samas terves maailmas toimuvat.

12:10 Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg

Aitäh! Kuidas suhtuda? Me oleme Euroopa Liidu liikmesriik, see paneb meile teatud raamid. Aga ma siiski arvan, et raputuste ja hinnahüpetega ei ole kõige õigem maailma kujundada. On võimalik kokku istuda ja analüüsida, mis selles süsteemis viltu on. Mida ma silmas pean? Eesti vanasõna ütleb ka, et vanasse kaevu sülitada ei tohi enne, kui uus valmis on. Kui meil ei ole uut tehnoloogiat, sellist turupõhist, turul vastuvõetavat tehnoloogiat, siis me ei saa [olemasolevast loobuda] ja senist tootmist kinni panna. See on üks asi. 

Teine on see, et kui me nüüd administratiivsete meetmetega turgu sekkume, siis mida see kaasa toob. Toob sellesama juba palju käsitletud sõltuvuse kolmandatest riikidest. Ikkagi tegutseme mõistuse piires, kasutame kõik võimalusi. Et võimalusi avardada, on üks ettepanek, et teaduse arendus kogu energeetikas peab saama teise dimensiooni. Nagu ma ütlesin, üle-eelmise sajandi tehnoloogiatega me väga kaugele ei jõua.

12:11 Esimees Jüri Ratas

Imre Sooäär, palun!

12:11 Imre Sooäär

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, hea ettekandja, selle ettekande eest! Oma ettekandes te ei rääkinud eriti midagi tuumapotentsiaalist. Ühele küsimusele vastates ta küll ütlesite, et ega me ilma selleta elektritootmises süsinikuvaba tulevikku ette ei kujuta. Aga on ka selliseid ujuvlahendusi. Näiteks Liibanoni pealinnale Beirutile annab voolu 188 MW ööpäevas tootev Türgis ehitatud ujuvtuumajaam. Tellitud on ka teine, mis annab 270 MW ööpäevas. Kas sellise tuumaenergia ujuvlahenduse kasutuselevõtt ajutiselt võiks elektritootmise kriisis aidata ja kõrget hinnataset lühiajaliselt peatada? Ja kas te toetate seda Eesti uuel tehnoloogial põhinevat tuumajaama, mida planeeritakse ja mis oleks tunduvalt keskkonnasõbralikum ja ohutum kui kõik need vanad Tšernobõli-aegsed? Mida te selle kohta kostate?

12:13 Tehnikateaduste doktor Arvi Hamburg

Iseenesest, jah, ma olen seda meelt, et tuumaenergeetikat on vaja mitte ainult meil, vaid kogu Euroopa Liidus. Ja tundub, et praegu sellele tähelepanu hakkabki pöörduma. Kas tuumaelektrijaam on ujuv ja sadamas või maa peal, see sõltub kahest asjast: regulatsioonist ja hinnast. Kui me räägime juhitavatest, ca 300 MW reaktoritest, siis kindlasti tuleks maapealne paigaldus odavam ja jahutusvesi võtta kas merest või järvest. Praegu on igal riigil oma regulatsioon. Ja kui me tellime reaktori, siis see tehakse spetsiaalselt nagu rätsepaülikond meie riigi jaoks. Nüüd oleks vaja ühtset regulatsiooni, mille alusel saaks jaamu valmistavad tehased arendada seeriatootmist. See viiks alginvesteeringud alla. Ja see on praegu käsil, vähemalt 32 riiki maailmas on praegu sõlminud kokkuleppe, et nad töötavad välja ühise regulatsiooni.

12:14 Esimees Jüri Ratas

Austatud Paul Puustusmaa, nüüd on meil aeg täpselt täis. Nii on fraktsioon palunud. Ma väga vabandan, aga ma pean lähtuma EKRE fraktsioonist. Nii et väga austatud akadeemik Arvi Hamburg, aitäh teile! Suur tänu teile ettekande eest ja teie vastuste eest! Nüüd aga küsimus siit saalist, mitu küsimust [võib küsida]. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on palunud, et Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust, nii et teoreetiliselt võib kuus küsimust küsida.

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikme Martin Helme. Teie fraktsioon on teinud ettepaneku, et teie võiksite selles päevakorrapunktis ettekande teha ja palun teid Riigikogu kõnetooli, kui te ei protesti.

12:15 Martin Helme

Ei, ma üldse ei protesti. Suur aitäh, austatud spiiker! Head kolleegid! Kuulsime täna kahte sisukat ettekannet teadlastelt, kes vaatasid asjale selgelt ja rõhutasid ka üle, et apoliitiliselt. Mina räägin selgelt vastupidi, just nimelt poliitiliselt. Millal Eesti valija on otsustanud, et me tahame loobuda fossiilkütustest? Millal Eesti valija on andnud poliitikutele selge suunise või isegi volituse teha seda, et meil elektri hind tõuseks, kütuse hind tõuseks, et me peame loobuma juba käegakatsutavas tulevikus nendest autodest, millega me täna sõidame, et me hakkame maksma aina suuremaid ja suuremaid summasid taastuvenergia dotatsiooniks ja et me kaotame oma energiasõltumatuse ning hakkame välismaalt sisse ostma taastuvenergiat? Millal on Eesti valija andnud suunise või vähemalt loa diiselautode keelustamiseks ja selleks, et näiteks tulevikus põllumajandustootmises tuleb hakata CO2 kvooti ostma ehk toidu hindade kallinemiseks samasugusel moel, nagu me täna näeme elektri või gaasi hindade kallinemist? 

Sellist luba ei ole kunagi antud. Sellist luba ei ole mitte kunagi küsitud ka. Selle tõttu tuleb minna algusesse tagasi ja öelda, et kõigepealt tuleb valijatega rääkida läbi, mida tähendab üldse kliimapööre või kliimapoliitika, mida see toob endaga kaasa nende elatustasemele. Ja siis tuleks olla valijatega aus selles, mida tegelikult saavutavad need ette pandud või meile kohustuslikuks tehtud meetmed, mis on meile tekitanud praegu hinnašoki. Oleme ausad, see tuli tegelikult ka siin eelnevatest ettekannetest välja.

Kas maailmas muutub midagi kasvuhoonegaasidega seoses, kui Eestis tsemendi tootmine lõpeb? Aga ega siis tsemendi kasutamine ei lõpe, me lihtsalt ostame selle tsemendi näiteks Valgevenest. Kas maailmas muutub midagi kliimaga või CO2‑ga või muude kasvuhoonegaasidega, kui me lõpetame Eestis põlevkivienergeetika, põlevkivielektri, põlevkivigaasi, põlevkiviõli tootmise ja hakkame ostma oma elektrit eelkõige Venemaalt? Mitte midagi ei muutu. Mitte midagi ei muutu! Kuidas mõjub see CO2 heitmete kogustele, kui me paneme kinni põlevkivitootmise Narvas ja ehitame selle asemel Liivi lahte 600 uut tuulegeneraatorit – tuulegeneraatorit, mis on suuremad kui Tallinna teletorn? 600 tükki! 600 Tallinna teletornist suuremat tuulegeneraatorit, kusjuures need 600 ei kompenseeri, ei tooda piisavalt palju elektrit, et asendada täna Narva jaamades toodetud elektrit. Aga mis on 600 Tallinna teletorni COheide? Ühe betoonitonni heide on kuskil 650 CO2 ekvivalenti kilodes ehk siis 0,6 või 0,7 tonni, põlevkivi tootmisel umbes üks tonn. Tallinna teletorn kaalub 25 000 tonni, põhiliselt betoon. Mida me siis CO2 kvoodis kokku hoiame, kui me ehitame 600 Tallinna teletorni?

See on ju kõik silmamoondus! See on absurditeater, sellel ei ole mitte mingit pistmist kliima päästmisega. Isegi kui me nõustume, et kliimaga on midagi hullu lahti – selles ei ole mingit teaduslikku konsensust, on arutelud ja vaidlused. On püstitatud hüpotees, et kliima muutub viimastel aegadel rohkem, kui ta on varem muutunud. Selle hüpoteesi üle on meil kahtlemata võimalik polemiseerida. Me teame, et maailma kliima on muutunud maailma algusaegadest saadik. Me teame seda, et maailma kliima on olnud enne inimkonna teket oluliselt soojem, kui ta on praegu. Me teame, et maailma kliima on olnud enne inimkonna teket oluliselt külmem, kui ta on praegu. 90 miljonit aastat tagasi ujusid põhjapoolusel krokodillid ja Antarktikas oli paks roheline mets – ja ei olnud mingit põlevkivi ahju ajamist Narvas. Imede ime! Kuidagi ise oli nii soe! Ja on olnud periood maailma ajaloos, kui terve planeet oli kaetud paksu lume ja jääkihiga, niimoodi, et ainult ookeanide alumistes kihtides oli sulanud vesi. Ja ka ei olnud inimesi. Ka ei olnud inimesi! Ei tea, mis tehti.

Selgitusi sellele on pakkunud erinevad teadlased, vähem ideologiseeritud kui need, kes ÜRO jaoks töötavad. Põhiline selgitus on ikkagi seotud sellega, et maailma kliimat mõjutab eelkõige päike, maakera kaugus päikesest, nurk päikesest, päikese enda aktiivsus ja päikese aktiivsuse tagajärjel maakera sisemuses tekkivad geoloogilised protsessid.

Kui me mõtleme selle peale, et ainuüksi Siberi või Austraalia metsatulekahjud, ühel aastal toimuvad metsatulekahjud tekitavad rohkem kasvuhoonegaaside heidet, kui kümme aastat Euroopa tööstust suudab tekitada, siis millest see räägib? See räägib õige mitmest asjast ja kõik need näitavad kliimapöörajaid halvas valguses. Esiteks, loomulikult kõige olulisem on aru saada, et see räägib sellest, et tervel hulgal poliitikutel on tekkinud jumala kompleks, ettekujutus, et meie oleme võimelised maailma kliimat mõjutama. No ei ole! Inimesed ei ole võimelised isegi ilma ennustama pikemalt ette kui mõned päevad. Küll aga me arvame, et me oleme võimelised kliimat muutma. See on samasugune ideoloogiline hullus, nagu oli nõukogude ajal mitšurinlus või lõssenkism, kus arvati, et me oleme võimelised panema Siberi jõgesid teistpidi voolama või me oleme võimelised piirkondades, kus varem ei ole kunagi mingeid taimesid kasvanud, hakata taimesid kasvatama.

Sellel ei ole mingit pistmist teaduslikkusega – seda on väga oluline rõhutada, et sellel ei ole pistmist teaduslikkusega. Kõik see mantra, mis meile räägitakse, et kuulame teadlasi, kuulame teadlasi ...  See ei ole teadus. See on ideoloogiline ajukramp. See ei ole teadus! Aga see on poliitikutele väga meelepärane ettekujutus sellest, et nemad suudavad maailma valitseda. Ei, alandlikkust looduse ees võiks natuke rohkem olla.

Aga kõige selle hulluse tagajärjel, millel ei ole mingit pistmist kliima päästmisega või kliima muutumisega, ja isegi kui me mööname, et kliima muutub, ja isegi kui me mööname, et kliima muutub inimtegevuse tagajärjel, ja ma selles mõttes ei vaidle ju vastu, et kahtlemata inimtegevusel on mõju loodusele – kas see mõju on suur või väike, kas see mõju on lokaalne või globaalne, selle üle võib vaielda –, aga isegi kui me mööname, et inimesel see mõju on, siis tuleb küsida, kas sellega võitlemine on otstarbekam kui sellega kohanemine.

Kui me nüüd vaatame, milline on sellega võitlemise tulemus inimeste elujärjele, inimkonna, tsivilisatsiooni jätkusuutlikkusele, siis on ju üsna lihtne vastus: lihtsam on sellega kohaneda kui sellega võidelda. Nii nagu inimesed on alati kohanenud, kõikidel aegadel on inimesed kohanenud sellega, et on kas rohkem sademeid või vähem, kas on külmem või soojem. Inimkond on selle poolest kuulus, et ta kohaneb, ja siiamaani on järjest suuremaks läinud oma arvukuselt ning ei ole näiteid sellest, et ei saaks hakkama.

Nii et kui me arvame, et kõige olulisem asi on võitlus CO2-ga, siis tuleks küsida, et kas senine võitlus on olnud kuidagigi efektiivne. Vastus on, et ei ole. Maailmas CO2 heide on suurenenud kogu selle perioodi vältel, kui CO2-ga on võideldud. Ja kui me nüüd otsustame puhtalt poliitilistel ja ideoloogilistel kaalutlustel, et Euroopas me lõpetame ära igasuguse inimtegevuse, mis tekitab CO2, siis ka sellel ei ole tegelikult mitte mingisugust efekti kliima seisukohalt. Tal on aga väga selge efekt majanduslikust ja sotsiaal-majanduslikust seisukohast.

Selle tõttu tuleb selgelt endale aru anda, et kogu see CObisnis ei aita, aga ta on kahjulik. Ta on täiesti asümmeetriline, ta ei aita mitte millelegi kaasa, aga ta on ülikahjulik. Seetõttu tuleb selgelt välja öelda, et selle CObisnisega tuleb lõpparve teha. Sellest tuleb välja astuda, sellest tuleb loobuda. Ja see nõuab poliitilist julgust.

Oi, kuidas mulle meeldib meelde tuletada neid kõnesid, mida kõik peavad, alates Greta Thunbergist ja lõpetades von der Leyeniga, kuidas poliitikute ülesanne ongi näidata juhtimist ja minna võib-olla raskete otsuste langetamisel vastu populaarsele arvamusele. No vaat, seda me neile näitame! Lähme vastu populaarsele arvamusele, langetame julgeid otsuseid ja lõpetame selle CObisnise – elektri hind tuleb kohe alla, gaasi hind samamoodi.

Aga nagu meil selgelt siin eelmistest ettekannetest välja tuli, põhjus, miks meil elektri hind sellisel kujul on käest ära läinud, on poliitiliste otsuste tagajärjel toimunud elektritootmise vähendamine – mitte ainult tootmise vähendamine, vaid ka investeeringute pidev vähenemine. Ma tuletan teile meelde ühte toredat eelnõu, mis meil siin oli eile, kus Finantsinspektsioonile antakse korraldus hakata pankasid kontrollima, et pankade tooted oleksid kliimaneutraalsed. Aga mida see ära tõlkides tähendab? Ära tõlkides tähendab see tegelikult seda, et Euroopa Liidus on võetud vastu administratiivne otsus piirata pankade võimalusi või siis, ütleme, pärssida pankade isu investeerida teatud sektoritesse, energiasektoritesse. Kümme aastat, alates 2008. aastast on olnud energiamajandus pidevas alafinantseerimises – pidevas alafinantseerimises! Gaasimaardlate, naftamaardlate ja ka kivisöekaevanduste, uute kaevanduste kasutuselevõtt, maardlate uurimine ja olemasoleva struktuuri uuendamine või korrashoidmine on kogu aeg olnud alarahastatud. Tulemuseks on, et meil ei kaevandata piisavalt ei sütt, gaasi ega naftat. Ja nüüd ollakse üllatunud, et ups, otsas on!

Mida utopistid meile asemele pakuvad? Utopistid pakuvad asemele tuuleenergiat ja päikeseenergiat. Eelmised tabelid näitasid meile selgelt ära, et isegi kui me väga tahame seda, siis ta tuleb aeglaselt, ei ole kasutatav kogu aeg, toob kaasa ülisuured investeeringud võrku, et võrk toimiks, ja on pööraselt kallis. Neist tabelitest me nägime, kuidas elektri hind jääbki olema kaks-kolm korda kallim võrreldes tänasega, sest taastuvenergia on nii kallis, sellele üleminek nõuab nii metsikuid investeeringuid, sellega kaasas käiv võrkude uuendamine nõuab nii metsikuid investeeringuid. Küsime lihtsalt: aga miks? Meil on olemas Narva jaamad, mis toodavad Eestis võimsust ja põhimõtteliselt katavad Eesti võimsus[vajadust]. Bilansiline maht on kuskil 2 miljardit eurot. Selle kohta me ütleme, et meil ei ole vaja, kanname maha. See 2 miljardit eurot on ju kulu, keegi võtab selle matsu sisse. Kuna need on Eesti maksumaksjale kuuluvad tehased, siis selle matsu võtab sisse Eesti maksumaksja. Kuidas me seda kompenseerime? Ju tuleb maksu tõsta, kuskil mingit maksu ikka tuleb tõsta. Asemele ehitame uusi asju, tekitame endale olemasoleva ressursi enne kapitali tagasiteenimist. Tekitame endale vajaduse teha uusi investeeringuid mitte ainult tootmisvõimsustesse, vaid võrkude võimsusesse miljardite ulatuses. Miljardite ulatuses! 

Ma ei ole täpseid arvutusi näinud, aga sellesama Liivi lahe tuulepargi kulu ainult nende tuulikute puhul, hinnangud algavad 2 või 2,5 miljardist. Investeerimiskulu. Kust see raha võetakse? Loomulikult kõikide tarbijate taskust. Pluss võrguinvesteeringud, mis on sadades miljonites, samuti sinna juurde. Kusjuures sealt tulev elekter on igal juhul kallim. Ta ei saagi olla odavam, kui me oleme tekitanud sellised investeerimiskohustused endale ja varem kapitali lihtsalt prügikasti visanud Narva jaamade näol.

Seda kõike ei ole vaja! Seda tegelikult ei ole vaja ja see ei aita. Kõige naeruväärsem on see, et isegi kui me lepime sellega, et meil on vaja kliimat päästa, mis on ju tegelikult tühi loosung, siis see ei päästa, see ei aita. Nendesamade tuulikute ehitamine, seesama betoonikulu. Kui me selle CO2 sealt välja arvutame, siis saame teada, et me võiksime sadu aastaid veel toota Narvas ilma igasugust CO2 isegi püüdmata. Ja ikka veel oleks Narva jaamades vähem CO2 kulu või CO2 paiset, kui on nende tuulikute ehitamisel betooni valamisest tekkiv CO2 heide. See on kõik petukaup, see on täielik petukaup! 

Aga nüüd ma vaatan, mul hakkab aeg otsa saama, et jõuda vastata küsimusele, mis oli meie tänase arutelu pealkiri: kuidas elektri hinda alla tuua? Valitsus, pärast seda, kui teda on nüüd siin vähemalt kuu aega järjest avalikkuse poolt pressitud, on õnneks lükanud riiulisse selle algse absurdijutu, et pole teil häda midagi, kallis elektri hind ongi normaalne ja saage hakkama, ja on vähemalt mingisuguseidki kosmeetilisi samme astunud, et vähemalt nädal enne valimisi või mõned päevad enne valimisi öelda, et me midagi tegime. No natuke tegime, aga sellest ei piisa, et elektri hinda oluliselt alandada.

Ikkagi tulen tagasi selle juurde: selle jaoks, et elektri hind odavneks nii lühikeses kui ka pikas plaanis, tuleb tänane CO2 kaubandus lihtsalt kõrvale jätta. Lihtsalt kõrvale jätta! Jah, see on tõsine poliitiline otsus, mille langetamine toob kahtlemata kaasa tõsise poliitilise vastasseisu Euroopa Liiduga. Ja mis siis? Mis selle Euroopa Liidu mõte meile on, kui ta toob kaasa massiivset vaesumist? Kui on valida, kas me tahame olla Euroopa Liidus ja vaesed või me tahame olla sealt väljas ja jõukad, siis see valik on ju imelihtne. Mina valin alati jõukuse.

Teiseks, siin on räägitud taastuv[energia] tasust ja sellest, et me taastuv[energia] tasu kompenseerime vähemalt inimestele, aga võib-olla ka ettevõtjatele. Poolik lahendus! Taastuv[energia] tasu sellisel kujul on üldse tarbetu. Taastuv[energia] tasu on räkit. Me võtame kõikide inimeste taskust 100 miljonit eurot ja anname umbes 50‑le või 100‑le – oleneb, kas suuremad või väiksemad – ettevõttele, kes on muu hulgas olnud väga lähedalt seotud seaduste loomisega, kes on ennast sättinud mõnusasti selle toru otsa, ja suuname selle 100 miljonit väikesele kambale, kes tegelevad n‑ö taastuvenergia tegemisega, millest, punkt üks, kliimale ei ole mingit kasu, ja punkt kaks, mis ajab elektri kalliks ikkagi. See taastuvenergia tasu tuleb lihtsalt ära lõpetada.

Kolmandaks, muidugi on juba juttu olnud ülekandetasudest. Siin oli eelmise ettekande ajal küsimus, kuidas me seda teeme, et see on ju kulupõhine hind. Jah, seda juttu võib rääkida n‑ö vanaemale, et see on kulupõhine hind. Tegelikult see ei ole kulupõhine hind. Tegelikult on see blufitud hind ja seal on langusruumi kindlasti küll ja küll, kusjuures üks väga suur põhjus, miks ülekandetasud on kallid, on see, et kui me võtame kasutusele suures koguses taastuvelektrit, siis see toob kaasa vältimatult väga suured investeeringud võrku. Need investeeringud lähevad ju võrgutasusse. Aga kui me nende investeeringute vajadust vähendame, siis kohe tuleb hopsti alla ka elektri ülekandetasude hind.

Loomulikult, puhtalt maksupoliitiliste otsuste puhul oli väga mõistlik, et elektriaktsiis jääb madalaks ja ka gaasiaktsiis jääb madalaks. Ma loomulikult ei saa aru, miks valitsus tegi siin jälle mingisuguse pooliku lahenduse, et lükati edasi see elektriaktsiisi ja gaasiaktsiisi tõus, aga järgmiste valimiste järel me saame selle asja ära klaarida. Nii et see oli mõistlik ja väga mõistlik on loomulikult ka see, kui me energia käibemaksu puhul võtame kasutusele soodusmäära ehk sellesama 20% asemel võtame kasutusele 9%. Ma vaatan, et mul hakkab aeg otsa saama. Kui need sammud astuda – need on kõik administratiivsed, poliitilised sammud –, siis tuleb elektri hind kohe mõistlikule tasemele.

Üks iva või üks idee veel. Meile räägitakse elektriturust, Põhjamaade-Balti elektriturust. No see on bluff. See on bluff! Nagu me siin mitmetelt kaartidelt oleme näinud, meie hind on erinev Läti hinnast, Soome hinnast, Rootsi hinnast, Taani või Norra hinnast. Mingit ühtset turgu siin ei ole. Meil on tehtud küllaltki väikese läbilaskevõimega kaablid Soome, et öelda, et me oleme Põhjala turuga ühendatud. Aga tegelikult on nende kaablite põhiline eesmärk luua silmamoondus, et me oleme ühisel turul, ja seal kerkiv hind veab ka meie hindasid üles või Lätis kerkiv hind veab ka meie hindasid üles. Kui me tahame tõesti turupõhist hinda, siis kõige mõistlikum oleks, et meil on Eestis ainult siseturg avatud, Eesti-sisene turg. Ja kõik, mis on n‑ö piiri taga, sealt me ostame ja müüme elektrit läbi riikliku monopoolse ekspordi-impordiagentuuri, kes ostab kokku Eestis turujäägid ja müüb need välismaale või ostab välismaalt sisse ja müüb Eesti turule fikseeritud hinnaga, nii nagu riik tahab. Sellisel juhul oleks Eestis elektri hind selline, nagu on meil põlevkivi hinnast tingitud elektri hind, ja ta oleks oluliselt odavam.

Kõik need lahendused on meil käes, see vajab ainult poliitilist tahet. Aitäh!

12:35 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Hea ettekandja, teile on ka küsimusi, aga mul on teile palve hetkel, et võib-olla lähete korraks kohale ja teeme selle istungi pikendamise ära, sest muidu me jääme ajahätta.

Hea Riigikogu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Panen selle ettepaneku hääletusele. Palun teil võtta seisukoht ja hääletada!

12:38 Esimees Jüri Ratas

Tulemusega poolt 25, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole leidis ettepanek toetust. Istung on pikendatud.

Palun Riigikogu kõnetooli tagasi Martin Helme, et saaksime minna nüüd küsimuste ja vastuste vooru juurde. Esimene küsimus, Paul Puustusmaa, palun!

12:38 Paul Puustusmaa

Suur aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Mina tänan selle positiivse ettekande eest. See oli eriti positiivne just seetõttu, et kui me vaatame neid valitsuse meetmeid, mis valitsus avalikustas meedia kaudu eile, siis nende kohta võib öelda lühidalt: liiga mannetu, liiga vähe, liiga hilja. Aga nüüd saan ma rakendada ka seda võimalust, et endise rahandusministrina te oskaksite vastata järgmisele küsimusele, mis kõlab selliselt. Loomulikult, meie eesmärk ja meie tõsine soov on see, et lihtsal inimesel oleks elekter odavam, sest see, et elektrist saab luksuskaup, on ikka sügav absurd. Elektri hinna teatavasti ümmarguselt 45% ulatuses moodustavad erinevad riigikoormised ja Euroopa Liidu koormised. Seal on aktsiisimaks, seal on käibemaks ... 

12:39 Esimees Jüri Ratas

Palun küsimust!

12:39 Paul Puustusmaa

... seal on igasugused võrgutasud ja muud taolised asjad. Eriti naljakas on seejuures see, et aktsiisimaks on maksustatud veel käibemaksuga – see on veel eriti hea. (Juhataja helistab kella.) Nüüd ongi küsimus: kuidas te suhtute sellisesse võimalusse, et meie riik kaotab selle absurdse seose, aktsiisimaksu ära või vähendab seda?

12:39 Martin Helme

Aitäh! Ma jagan seda seisukohta, et valitsuse sammud on olnud mannetud ja eks nad ole rohkem sellise poliitilise kommunikatsiooni teenimise huvides, et saaks öelda, et me midagi tegime. Kahtlemata ei ole see mõju negatiivne. Mul on hea meel, et vähemalt mõned ettepanekud, millest me oleme kuu aega rääkinud, on siis võetud ette, ehkki meie ettepanek ei ole olnud võtta CO2  raha ja hakata sellega inimestele sotsiaalabi maksma.

Elektriaktsiisiga on tõepoolest niimoodi, et on Euroopa Liidu aktsiisidirektiiv ja seal on määratud aktsiisimiinimumid. Kunagi, kui see direktiiv kehtima hakkas, Eesti kasutas miinimumi. Aegade jooksul siis tõsteti seda aktsiisi Euroopa üheks kõrgeimaks ja meie valitsuse ajal me langetasime ta sinna miinimumi peale tagasi. Nagu siin ka ettekannetest välja tuli, aktsiisi osa elektri hinnas ja elektriarves on tegelikult väga väike. Aga eks ta ole ka olulise sellise signaaliväärtuse või  sümboolse väärtusega. Nüüd eelarveläbirääkimiste ajal valitsus otsustas, et nad ei tõsta seda tagasi sinna, kus ta oli vahepeal.

Aga millega tuleb kindlasti arvestada, on see, et Euroopa Komisjon on lauda käinud uue energia maksustamise direktiivi, mis kahtlemata ei tee meie vaatest asju paremaks ega odavamaks. Ma olen küll täiesti seda meelt, et meil on vaja see mõtteviis ikkagi kehtestada, et elekter ei ole luksus, elektrist sõltub nii palju kõike muud, alates toidutootmisest, toasoojast, tööstusest. Inimesed võib-olla ei oska selle peale mõelda, aga üle 15% tänapäeva elektritarbimisest Euroopas on seotud nutiseadmete ja arvutitega. Mõtleme korra selle peale! See number kogu aeg kasvab. Mida need noored inimesed, kes on mures oma tuleviku pärast ja meie planeedi tuleviku pärast, siis ütlevad, kui neil see nutiseade muutub elektri hinna tõttu või ka komponentide hinna tõttu sisuliselt kättesaamatuks? Kas nad siis ka kliimastreike hakkavad meil siin maja ees tegema? Vaevalt.

12:42 Esimees Jüri Ratas

Mart Helme, palun!

12:42 Mart Helme

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti Euroopa Liit on eufemismide räguga kaetud Saksa impeerium. Saksamaal toimusid äsja valimised, kus valitsust on moodustamas padupunased ja punarohelised jõud. Missugune on selle valitsuse potentsiaalne mõju Euroopa energiapoliitikale ja kuivõrd see võiks mõjutada meid?

12:43 Martin Helme

Jaa, nii ta on. Üks põhjus, miks meile üldse veeretati kaela kogu see kliimaneutraalsuse ja kliimapöörde poliitika Brüsselist, oli ju selles, et nende valimiste eel oli vaja nüüd valimised kaotanud CDU-l ja Angela Merkelil sisepoliitiliselt näidata, et ei-ei-ei, teil ei ole mõtet hääletada siin Saksamaal roheliste poolt, sest me teeme üleeuroopaliselt rohepöörde ära, ärge muretsege. Ehk sisuliselt võeti kogu ülejäänud Euroopa, Soomest ja Eestist alates ning Hispaaniaga lõpetades, Saksa sisepoliitilise võitluse pantvangi. Meie kõik elame nüüd selle tagajärjega, mis oli Saksa sisepoliitilise võitluse väärastunud loogika. Kusjuures, nagu me nüüd tagantjärele näeme, sellest ei olnud kasu. CDU kaotas ikkagi valimised ja rohelised saavad ikkagi seal võimule.

Mis on selle tagajärg? Noh, ütleme, keskpikas perspektiivis on loomulikult selle tagajärg Euroopa Liidu lagunemine. See pöörane, hullunud ideoloogia, mis seal võimule tuleb, see paindumatu ja tagajärgedega mittearvestav rapsimine ja rammimine, mis seal tuleb, lõpeb osas riikides revolutsiooniga ja osas riikides sellega, et lahkutakse Euroopa Liidust. Sest noh, me võime ju siin võtta kõlavaid poose, rääkida maailma päästmisest, aga kui sa võtad inimestelt ära kodusooja ja koduvalguse või muudad nad sisuliselt pärisorjadeks selle kaudu, et iga sendi, mis nad teenivad, maksavad nad ära põhimõtteliselt riigile või riigiga seotud energiatootmisele või riigi erilise kaitse alla võetud huvigruppidele, kes tegelevad selle rohelise räkitiga, siis lõpuks hakkavad inimesed vastu. Hakkavad Eestis ka vastu. Ja väga õige, et hakkavad vastu. Sellega ei saa nõus olla.

Me nägime, siin toodi näiteid eelmistes ettekannetes sellest, mis juhtus Texases ideologiseeritud energiapoliitika tagajärjel. Me hakkame nägema sellel talvel Euroopas nii elektri- kui ka soojakatkestusi ja see kõik lõpeb väga halvasti, sel saab olema väga selge poliitiline tagajärg.

Nüüd, mis on meie ülesanne? Mis on Eesti valitsuse ülesanne ja Eesti Riigikogu ülesanne? Need on suured protsessid, mis käivad Eestist väljaspool. Sellises olukorras meie valitsuse ja Riigikogu ülesanne on seista selle eest, et meil neid asju ei juhtuks, et meil oleks olemas varustuskindlus, et elekter ja soe on kättesaadav, nii selles mõttes, et nad on olemas, kui ka selles mõttes, et nad on taskukohased. See on vahetu valitsuse kohustus oma rahva heaolu eest seista. Ja ausalt öeldes ei oma mingit tähtsust, mida siin mingisugused Lissaboni lepped või kliimadirektiivid ütlevad.

12:46 Esimees Jüri Ratas

Jürgen Ligi, palun!

12:46 Jürgen Ligi

Aitäh! Ma usun, et te iseenda olete vist peaaegu ära veennud selles kõiges, mis te räägite. Teadus teid ei sega, analüüsid teid ei sega, numbritega on teil natuke keeruline. Aga ma küsin teie käest seda, mida ma ei saanud teada austatud akadeemikult, kes muidu rääkis ju sisukat juttu. Ma ei öelnud seda kogemata. Kui palju elekter moodustab tarbijakuludest ja kui suur teie arvestuste järgi on see võit protsentuaalselt tarbimiskorvist, kui me nüüd elektri hinna alla saaksime? Kuigi ma ei tea, kui palju te seda kavatsete saada. Aga nende meetmete puhul, mida te olete pakkunud: kui mitu protsenti läheb elu inimesele odavamaks?

12:47 Martin Helme

Jaa. Ei, teadlased mind kindlasti ei sega, eriti kui need teadlased päriselt teaduslikku juttu räägivad, mitte ei esine teadlasena hoopis mingite ideoloogiatöötajate kapatsiteedis. Need n-ö kitlis fašistid, kes räägivad, kuidas me peame elama ja mida me ei tohi teha, nendega mul ei ole mingit ühist juttu.

Ja teaduslikult – no ma oma meelest juhtisin tähelepanu, et see, mismoodi praegu Euroopa Liit võitleb CO2‑ga, ei ole vähendanud CO2 tootmist Euroopas ega ka mitte mujal maailmas, muide. Ei aita ka, kui me kogu Euroopa tööstuse kinni paneme – see ei aita CO2 vähendamisele kaasa ikkagi. Isegi kui me tahaksime, et me vähendame CO2, siis see kõik, mis tehakse, toob küll kaasa pöörased kulud, elektrikatkestused, soojakatkestused, sotsiaalsed rahutused, aga kliimat ei aita.

Loomulikult see, missuguse või kui suure osa leibkondade püsikuludest moodustab energia, sõltub sotsiaaldemograafilisest grupist. Mida on oluline mõista ja millest muidugi reformierakondlased kunagi aru ei saa, on see, et kõik inimesed ei ole Eestis rikkad. Mida väiksem on su sissetulek leibkonnaliikme kohta, seda suurem on püsikulude osa ja seda suurema osa nendes püsikuludes moodustavad elekter, kodusoe ja toidukorv.

Me teame ka seda, et 50% – kirvega võttes 50% – Eesti inimestest, Eesti elanikest elavad niimoodi, et nad tulevad välja palgapäevast palgapäevani või pensionipäevast pensionipäevani. 50% Eesti inimestest elab niimoodi. Eestis elab veerand miljonit inimest vaesuses, ja need on need inimesed, kellel ei ole võimalust öelda, et okei, eelmisel aastal oli mul üüriarve 150 eurot, nüüd on ta 350 eurot, et noh, mis seal ikka, 200 eurot, aga emakesel Maal hakkab parem.

Neid inimesi on sadu tuhandeid Eestis, kellel ei ole võimalik 200 euro võrra oma püsikulusid iga kuu suurendada olukorras, kus me ei räägi – ma juhtisin sellele ka oma sõnavõtus tähelepanu – ainult otse energiakuludest, sest kui elekter läheb kallimaks, läheb kallimaks ka toit. Hea näide selle kohta: mingit pistmist CO2 kvoodiga või gaasi hinnaga justkui ei ole halupuudel. Aga näe, ka halupuude hind on Eestis kõvasti kasvanud. Miks? Sest iga mõistlik inimene, kellel vähegi on võimalik, lülitab oma radika välja, ajab oma ahju uuesti soojaks ja tekitab nõudlust selle puidu järele, halupuu järele, ja nii see hind kasvab. Kas sellest on kuidagi CO2 bisnisel kasu? Halupuitu veel COmaksuga ei maksustata, aga nagu me teame, põhimõtteliselt on tema CO2 heide, ütleme, võrdväärne põlevkiviga. Mingit mõistlikku loogikat ei ole, mingit teaduslikku alust siin ei ole, et see oleks kuidagi mõistlik tegevus. Ma tean küll, mis on Reformierakonna vastus sellele: siis tuleb halupuud kas ära keelata või CO2 maksu alla panna. Nojah.

Kui me räägime vaesema, ütleme, madalama sissetulekudetsiili inimestest, siis nende kulutustest küte ja toasoe moodustavad vahemikus 20%–40%. Kui see kasvab kahekordseks, siis ei ole võimalik öelda, et saage hakkama või tulge sotsiaalabiosakonda. Me räägime sadadest tuhandetest inimestest Eestis, kes peaksid tulema sotsiaalabiosakonda. Aga selle kõrval erakond, kes kunagi rääkis sellest, et nad on ettevõtjasõbralik erakond – neid rudimentegi ei ole teie juures enam ammu näha –, ei saa sellestki aru, et kogu Eesti tööstus saab kabelimatsu sellise energiahinna tõusu juures.

Mida see tähendab? See tähendab ekspordi vähenemist, see tähendab töökohtade kadumist, see tähendab endaga toime tulevate inimeste muutumist sotsiaalabivajajateks. Lisaks sellele, et siin on otsene kulu, vahetu kulu iga elektriarvega, iga üüriarvega või küttearvega, mis tulevad oktoobris-detsembris, on sellel vahetu mõju ka Eesti tööstusele, Eesti majanduse selgroole. Öelda lihtsalt selle peale, et meid ei huvita ... No meid huvitab. Jaa, ma vastasin sellele.

12:52 Esimees Jüri Ratas

Peeter Ernits, palun!

12:52 Peeter Ernits

Hea juhataja ja ettekandja! Kui nüüd püüda puust ja punaseks teha, siis mängime sellist mängu, et sina oleksid täna peaminister ja Kaja istuks Jürgeni ees seal. Valitsus on ka [teinud] mõningad sammud, on arutanud ja plaanib leevendust. Aga mida sinu valitsus ja sina ütleksid, mida me teeksime sellisel juhul?

12:53 Martin Helme

Ma tuleksin parlamenti Pariisi kliimaleppest lahkumise otsusega. See on esimene asi. Loomulikult maksualandused, nii et nad oleksid korralikud, taastuvenergia tasu ärakaotamine – mitte taastuvenergia tasu ärakaotamine elektriarvel ja siis riigieelarvest nendele räkitimeestele maksmine mingi teise tulurea arvel, vaid taastuvenergia tasu sellisel moel üldse ärakaotamine. See ei õigusta ennast tänasel päeval mitte kuidagi. Ülekandetasude vähendamine on puhtalt valitsuse käes. Piisab sellest, kui otsustada vähendada Eleringi dividendi, piisab sellest, kui otsustada vähendada Eesti Energia dividendi, kohe on otsene mõju sellele arvele, mis inimestele mõjub. (Sumin saalis. Juhataja helistab kella.) Ja loomulikult tuleb üle vaadata ka see, kas meil on vaja olla sellisel börsil, nagu me praegu oleme. Mina ei ole nõus sellega, et me ütleme, et meile on ette antud raamistik, näed, et me oleme Euroopa Liidus ja ei saa midagi teha.

12:54 Esimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma vabandan teie ees! Austatud Riigikogu liikmed, saalis on väga suur lärm, olgugi et siin saalis väga palju Riigikogu liikmeid hetkel ei ole. Palun austage neid, kes soovivad kuulata ettekandjat, ja pidage oma teisi jutte siit saalist väljas. Palun, hea ettekandja!

12:54 Martin Helme

Kohviku juures saab täitsa rääkida. Mulle tundub, et ma markeerisin enam-vähem kõik ära. Ei, sinna jäin pooleli, et ikkagi ma ei ole nõus selle lähenemisega, et meile on n-ö ette antud raamistik, milles me oleme ja kus me midagi teha ei saa. Veel kord: kõik Eesti poliitikud vastutavad Eesti rahva ees, vastutavad Eesti rahva heaolu eest, vastutavad selle eest, et me saame hakkama, et meil on olemas kõige elementaarsem toimetulek. Ja kui seda toimetulekut hakkavad mingid rahvusvahelised kokkulepped või seni antud lubadused segama, siis tuleb neid kokkuleppeid ja lubadusi revideerida.

12:55 Esimees Jüri Ratas

Helle-Moonika Helme, palun!

12:55 Helle-Moonika Helme

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Siin lugupeetud kolleeg mu selja taga kisas just natuke aega tagasi kõva häälega ja heitis ette, et miks meie küsime sinu käest küsimusi. Midagi ei ole teha. Ma ütlesin talle, et ka nendel on võimalus oma poliitilist agendat igati selgitada, rääkida ja küsida, aga see on nende viga, et nad seda ei tee. Aga ma siiski küsin. Kelle huvides on kogu see globaalne kliimapaanika, see kliimahüsteeria üleskütmine ja sellest tulenev kaos ja hinnatõusud? Äkki sa lihtsalt niimoodi paari sõnaga selgitaksid ka seda.

12:55 Martin Helme

Aitäh! Jaa, ega keegi ei keela Reformierakonnal osata poliitikat teha, see on tõsi. Aga nüüd, jah, ma juba ühe väikese kohaliku sellise siilu markeerisin ära, seesama taastuvenergia tasu – 100 miljonit eurot korjatakse kokku aastas Eesti inimestelt ja antakse edasi mõnekümnele ettevõtjale, kes tegelevad meil kas koostootmisjaamadega või elektri või päikesega. No päikest on natuke rohkem, neid väikeseid päikesejaamasid tuli meil siin nagu seeni pärast vihma. See tähendab muide ka seda, et see 100 miljonit, see summa kasvab järgmisel aastal märkimisväärselt suuremaks. Ehkki sealt elektrit suurt ei saa. See on ju rikkuse ümberjagamine.

Selles mõttes tuleb seda ikkagi väga selgelt välja öelda, mida kujutab endast rohepööre. Rohepööre on üks kõigi aegade kõige suurem rikkuse ja võimu ümberjagamise mehhanism, mis on toimunud väljaspool suuri sõdasid ja revolutsioone. Kõigepealt kandib ta mõõtmatutes kogustes raha ühiskonna vaesemast osast või keskklassilt väga väikesele hulgale superrikastele, rahvusvahelistele korporatsioonidele. See ei ole kogemata, see on teadlik. See on rikkuse selge ümberkantimine ja sellist suurt rikkuse ümberjagamist me ei ole tõesti väljaspool sõdasid või revolutsioone naljalt näinud.

Teiseks on muidugi kogu see rohepööre suunatud või ma ei tea, kas ta on suunatud, aga tema efekt on see, et ta lööb Euroopa Liidu sees Ida-Euroopa riike palju valusamalt kui Lääne-Euroopa riike või Lõuna-Euroopa riike. Ajaloolise ja geograafilise tausta ja, ütleme, majanduse struktuuri tõttu ta karistab Ida-Euroopat ja Lääne-Euroopale ta teeb vähem kahju.

Kolmandaks, Euroopa Liidu kliimapoliitika liigutab nii raha kui ka võimu otsustavalt erasektorilt riigi kätte.

Neljas oluline motivatsioon kogu sellel rohepöördel või kliimapoliitikal on selge: ta muudab väga põhimõtteliselt ja väga ulatuslikult Euroopa Liidu sees võimu tasakaalu. Ma juba ütlesin, et ta muudab ida ja lääne vahelist võimu tasakaalu, aga ta muudab ka liikmesriikide ja keskuse vahelist võimu tasakaalu otsustavalt keskuse kasuks. Ta tsentraliseerib võimu liikmesriikide arvel Brüsseli komisjoni kasuks.

Nii et kui me need asjad kokku paneme – suur raha, suur võim, eks ole –, no siis on ju ilmselge, et see masinavärk, mis meist üle tahab rullida, on päris võimas. Sellises olukorras see tädi Maali või mõni Eesti väikeettevõte, näiteks pagarifirma, kelle elektriarve kahe- või kolmekordistus, nagu öeldakse, on kaasnev kahju.

12:59 Esimees Jüri Ratas

Paul Puustusmaa, palun!

12:59 Paul Puustusmaa

Suur aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Ma pean absoluutselt nõustuma selle konstruktsiooniga, et Euroopa Liit oma olemuselt on vaesest ja keskklassist raha pumpamiseks üksikutele ülirikastele ja selle jaoks mõeldakse välja üha uhkemaid ja napakamaid skeeme. Euroopa Liidu rohe‑ või CO2‑kvoodinduse skeem on tõesti üsna ainulaadne, seda ka doktor Hamburg kinnitas siin, et see on selline, mida kuskil mujal maailmas ei ole. See teeb muidugi meil elu kallimaks, hinnad tõusevad, kogu meie eksport-import muutub kallimaks. Tähendab, selles mõttes Euroopa Liit oma poliitikaga kahjustab tervikuna tervet Euroopat. Aga nüüd laskudes tagasi selle CO2‑kvoodinduse juurde, ma jõuan sealt Pariisi leppe juurde. Kindlasti oled sa läbi mõelnud, millised on need reaalsed poliitilised sammud. Tuleme siia, pakume välja, me võiksime lahkuda. Millised need sammud siis on riigi poolt?

13:00 Martin Helme

Jaa, ma kordan üle, et meil on jõutud selle olukorrani väärastunud ideoloogia tõttu tehtud hurraaoptimistlike poliitiliste otsuste tagajärjel. See tähendab, et sellest olukorrast väljasaamiseks on ka vaja teha poliitilisi otsuseid. Mitmed neist otsustest on muidugi valitsuse käes. Osa neist otsustest peab tulema läbi Riigikogu, näiteks mõne rahvusvahelise lepingu denonsseerimine või sellest väljaastumine või mõne maksu muutmine on ju Riigikogu otsus. Nii et ma olen markeerinud mitu korda, eks ole, et need on meie käes, need on meie teha ja kui me tegutseksime lähtuvalt oma rahva huvidest, heaolust, julgeolekust, turvalisusest, siis nii tuleks teha. Kui me seda ei taha teha, kui me kardame kuskil kedagi või midagi, kui meil on mingisugused lojaalsused kusagil mujal, siis muidugi hakkavad tulema selgitused, kuidas midagi teha ei saa. 

13:01 Esimees Jüri Ratas

Urmas Reitelmann, palun!

13:01 Urmas Reitelmann

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Kahtlemata Eesti ajalukku minev tänane peaminister selgitas Põhjamaade elektribörsi kõrget hinda muude hädade kõrval ka sellega, et Eesti taastuvenergia osakaal on liiga väike. Kui nüüd rohetaud võtab juba parandamatud mõõtmed, me ehitame Eesti ranniku ja Liivi lahe täis tuulikuid, nii et lind ei lenda ja kala ei uju, ja suurendame meie taastuvenergia osakaalu, ma ei tea, kas või sada korda, siis kas teie oskate öelda, kuidas see Põhjamaade elektribörsihinda suudaks mõjutada?

13:01 Martin Helme

Aitäh! Jaa, see on väga oluline vahetegemine. On olemas keskkonnakaitse, et meil on linnud ja kalad ja liigirikkus ja puhas vesi ja viljakad mullad jne. See on keskkonnakaitse. Et me ei loobi plastmassi jõkke või vette ja et me ei pane mingeid kemikaale kuhugi metsa alla – see on keskkonnakaitse, seda me saame kõik teha. Seda saab Eesti riik teha, siin on Eesti riigil võimalik kehtestada reegleid ja neid reegleid kontrollida, saame prügi sorteerida. Selle tõttu, et me oleme päris kenasti seda teinud, ongi Eesti kõige puhtama õhuga riik Euroopas, Tallinn praktiliselt kõige puhtama õhuga pealinn maailmas. Nii et keskkonnakaitses meil on tegelikult asjad Eestis päris kenasti.

Ja siis on olemas kliimapoliitika, millel kõige selle eelnevaga ei ole erilist pistmist või kui on pistmist, siis ta mõjub keskkonnakahjulikult. No käisid läbi siin needsamad viited sellele, et kui me hakkame otsima ja rakendama mingeid salvestustehnoloogiaid, siis nende salvestustehnoloogiate tarvis on maailmas nii palju kaevandada vaja, et selle keskkonnakahju on mõõtmatu. Me ei kujuta isegi ette, kui suurt kahju me teeme põhjaveele, kui palju me teeme kahju mingitele muudele keskkonnaelementidele. Aga kõike seda me teeme n‑ö kliimaeesmärkide nimel. Me oma päris reaalset elukeskkonda, mis on meie poolt mõjutatav, teeme halvemaks. Tekitame nende tuulikutega madalsagedusvõnkeid, mis tekitavad inimestel erinevaid tervisehädasid. Ja n-ö päästame kliimat, mis ei sõltu mitte millestki muust kui sellest, mis toimub Päikesel. See kõik on absurdne, see kõik on iseenese kahjustamine ja looduse kahjustamine mingite väljamõeldud eesmärkide ja väljamõeldud probleemidega võitlemise nimel.

Aga vastuseks küsimusele, et mismoodi meie tuulepargid mõjutavad elektri hinda Põhjala börsil, siis vastus käis ka eelmisest ettekandest läbi, et meie tootmine börsihinda ei mõjuta. Meil on sellest ju elav näide praegu. Ega siis Narva jaamades toodetud elekter ei ole 200 euro kallidusega. Narva jaamades toodetud elekter on 20 euro kallidusega. Omahind – oleneb, kas vanemad või uuemad katlad – on seal kuskil kas natuke alla või natuke üle 20 euro megavatist, aga müüvad nad seda ikka 200-ga. Sellepärast, et börsil on selline hind ja kus sa siis börsil selle raha korjamata jätad. Täpselt sama on selle tuuleenergiaga. Me võime seda ju turule pakkuda, need kogused ei saa kunagi olema nii suured, et nälga vähendada, ja kõik need kõikumise probleemid sinna juurde. Kui ei ole juhitavaid võimsusi piisavalt, siis tegelikult me seda hinda kontrollida ei saa.

13:05 Esimees Jüri Ratas

Riho Breivel, palun!

13:05 Riho Breivel

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Nüüd me oleme tükk aega, kuidas öelda, erinevaid sõnu liigutanud selle asja kohta. Millal see kvantiteet kvaliteediks muutub, see on väga tõsine probleem, sest meil peab olema ju programm, kuidas me oma rahva sellest soost välja kisume. Ma tahaksingi kuulda sinu suust, mis me teeme, mitte ainult seda, mida me peaksime tegema. Aga mis me teeme tegelikult selleks ja millised eesmärgid meil on, et me saaksime Eesti rahva, kuidas öelda, positiivselt üles tuua, ilma et tekiks revolutsiooniline situatsioon?

13:06 Martin Helme

Ma jagaksin selle kaheks. Peab olema lühiajaline tegevusplaan ja pikaajaline tegevusplaan. Lühiajaline tegevusplaan on see, mida ma siin mitu korda olen märkinud: CO2, taastuvenergia tasude, maksude ja ülekandetasudega [seotud], mis on valitsuse kontrolli all, mis on selgelt poliitilised valikud, mis vajavad valitsuse otsust ja Riigikogu otsust. Meie plaan on lihtsalt neid nii kaua taguda, kuni need otsused tulevad, sellele mobiliseerida taha ka avalikkuse taotlus või nõue. See ongi.

Pikk plaan on loomulikult see, et kui me natukenegi süvenesime nendesse kaartidesse, mida siin eelnevates ettekannetes näidati, siis täna juba on vaja langetada otsus, kust saab Eesti elektrit kümne aasta pärast. Kas me ehitame uue Auvere jaama ja jätkame põlevkivienergeetikaga veel 100 aastat või ehitame tuumajaama, mille ehitamisele peab eelnema ka oskusteabe tekitamine Eestis? Siin peab ju selgelt hakkama inimesi koolitama ja ülikoolidesse looma vastavad õppetoolid jms kõrvaltegevused, ilma milleta ei ole seda kõike võimalik tekitada, looma järelevalveorganisatsioonid jne, jne.

Või on meil mingi muu lahendus? Kas või seesama lahendus, et paneme terve Eesti ranniku äärest ääreni täis tuuleparke, mille ehitamiseks kulutatav betooni kogus on selline, et CO2 heide on umbes 40 korda suurem kui tänaste Narva jaamadega nende loomuliku eluea lõpuni kütmine. Neid otsuseid on tegelikult täna juba vaja.

Neljas võimalus on ka. Neljas võimalus on öelda, et meie siin oleme sellised väikesed ja väetid ja meist ei sõltu mitte midagi, ning loodame siis, et norrakad või soomlased või poolakad meie eest selle asja ära lahendavad ja meil on vaja veel ainult üks kaabel ehitada. Noh, see on ka lahendus, aga ma seda lahendust ei poolda.

13:08 Esimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma väga tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest! See aeg on nüüd läbi. Nüüd avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on palunud, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad, nii et ma lähtun sellest. Läbirääkimised on avatud. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Jürgen Ligi.

13:08 Jürgen Ligi

Austatud esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Eks seda paralleelmaailma, mida EKRE ehitab, ilmestas väga see küsijate ja vastaja dialoog, EKRE ja see, kui palju nüüd publikut on, kui teised pulti saavad. Korraldatakse üritus ja räägitakse mingisugust paralleelmaailmajuttu.

Kõigepealt, kes vähegi viitsis kuulata, sai aru, et sellist küsimuse püstitust nagu "Elektri hinnad alla" ei saa tõsiselt võtta. Ei, elektri hinnad ei lähe alla. Need küll ajas muutuvad, aga see on olnud pikaajaline probleem, et elektri hinnad on olnud liiga madalal selleks, et investeeritaks. Tänuväärselt saime ka kokkuvõtte ekspertidelt selle kohta, kus on need hinnatõusu allikad. Need ei ole Eestis. Need on Norras, Saksamaal, Hiinas, majanduse üldises taastumises ja sellistes kohtades, ja muidugi Venemaal. Võib-olla jäi mainimata, et Venemaa on ka gaasi hinna tõusu taga, neli korda on tõusnud gaasi hind. Venemaa – Gazprom, peaks ütlema – ei ole näiteks Euroopas täitnud oma gaasihoidlaid.

On fakt, et energia ise ei muutu enam odavaks, see oli ammu teada. Isegi kui praegune tipp tuleb allapoole, on vaja hoida pikaajalist vaadet, et energiatarbimises ja energiatootmises on muutused hädavajalikud. See ei ole lihtsalt mugavuse küsimus, et kas me soovime mugavustest loobuda, sest me loobume neist palju hullemini, juhul kui me muutusi sisse ei vii. Igal juhul energiapoliitika juures peab kehtima printsiip, et tarbija maksab, mitte see, et riik kuidagi maksab peale oma erinevate hinnanikerdustega, loobub majanduslikult põhjendatud tasudest ja sellega vähendab oma võimalusi investeerida. See jutt läks küll kohati väga viltu.

Käibemaks, üks näide. Käibemaksusoodustuse omandavad kõige suuremad tarbijad, kui rääkida eraisikuist. See sotsioloogiline vaade puudub EKRE-l täiesti. Vastupidi sellele, mida nende esimees siin rääkis, et meie ei tea, et kõik inimesed on vaesed, räägime meie maksueranditest sotsioloogilises spektris. Ülemine detsiil maksab käibemaksu kolm korda rohkem kui alumine ja järelikult omandab ka käibemaksusoodustuse palju suuremas ulatuses. Teiselt poolt on just ülemised detsiilid need, kes kütavad rohkem elektri ja gaasiga, mitte need alumised. Sotsiaalselt on see rumal ettepanek.

Ei saanud siit vastust kellegi käest, kui palju siis energia inimese tarbimisest moodustab. Me vahime ühte punkti. Mis on siis see riiklikult oluline tähtis mastaap, millest me räägime? Senise teadmise – ma ei saanud seda kirjalikult üle kontrollida – järgi on elekter olnud 2,5% kogu eratarbimisest, mis on nende suurte sõnade puhul muidugi kopikas. Kui ta ka praegu tõuseks aasta keskmisena viieni, mida ta sel aastal kindlasti ei tõuse, on see ikkagi midagi, mis nii hüsteerilist kõnepruuki ei vääri. Ja ammugi ei vääri nende suurte meetmete puhul, mis välja on pakutud. Kui me võtame eraldi, eks ole, käibemaksud, võrgutasud, taastuvenergia ...

Palun lisaaega. 

13:13 Esimees Jüri Ratas

Jaa, palun! Kolm minutit.

13:13 Jürgen Ligi

... nood on ju murdosa sellest, olgu siis 3‑st, 2‑st või 5%‑st ja nad ei mõjuta oluliselt. Kõige totram on jah see, et suurem tarbija, kes on reeglina jõukam, võtab selle põhimassi endale. Samas, see rahamass jääb riigil puudu, selleks et suunata tarbimist ja tootmist efektiivsemaks, alternatiivsemaks, taastuvamaks. Selles mõttes ikka erakordselt mage.

Muidugi on tore, et meil on kaks akadeemilisel tasemel esinejat, aga nad siiski ei esinda n‑ö peavoolu, on selgelt tehnokraatlikumad ja fossiilisõbralikumad, kui on reaalne keskkond. Reaalne keskkond sisaldab muide ka pankureid, kellest üks täna hommikul ju väga kenasti esines, nagu ka Jevgeni esines väga kenasti "Terevisioonis".

Maailm on muutunud. Nendes oludes öelda, et me tõmbame piirid ümber ja kaotame tasud ja hakkame mingit oma reguleeritud mängu siin mängima – unustage ära! Meie kaupa ei osta pärast enam keegi. Aga kui me tahame seda süsteemi muuta, siis me peame muutma seda rahvusvaheliselt.

Loomulikult on meil vaja mingit baasvõimsust. Loomulikult on meil vaja ka mõelda CO2 püüdmise peale. Loomulikult on vaja mõelda tuumaenergia peale. Aga üldine muudatus tuleb teha just nimelt kokkukogutud ressursside arvel, mitte neid ressursse pilduda lihtsalt kõigile, eelkõige nendele, kes rohkem kulutavad.

Suunad on mõistagi tootmine, säästmine, ülekanded, salvestamine, tehnoloogia. Ma rõhutan üle, et see jutt aktsiisi kaotamisest on jabur. Null koma protsenti hinnast. Selles mõttes oli akadeemikul väga õigus. Käibemaksu ma kommenteerisin. Väga õigus oli tal ka selles, mis puudutab seda võrgutasu alandamist. Mina ei ole sellega nõus, see on põhjendatud kulu mittemaksmine või eelarvest pealemaksmine, ma ei tea, kuidas see käib, ja ei ole kuidagipidi tasuta. Samamoodi oleks ka taastuvenergia tasu alandamine tegelikult taastuvenergiainvesteeringute vähendamine, aga see on tagurpidi.

Ikkagi jube kahju on kuulata seda, kuidas käiakse tõsiselt puldis – ma ei räägi siin praegu ekspertidest, vaid poliitikutest – ja unistatakse põrandaküttega külmkambrist, kusjuures põrandaküte on kuumem kui see jahutus. Sihuke mulje jääb. Ja siis räägitakse meile ajalugu, sihukest kõige triviaalsemat jama sellest, kuidas tegelikult on olnud meil jääaeg ja tegelikult on meil olnud ka soojem. No hale on, tõesti on hale! Terve üks fraktsioon räägib sellist juttu. Ja omakorda on hale, et üldse see hinnaküsimus on maailmas kõige tähtsamaks tehtud, ühe kauba hinna küsimus. See on jabur. Vaeseid tuleb eraldi toetada ja vaeseid tuleb eraldi toetada tarbijahinnaindeksi järgi, mitte ühe kauba hinna järgi. Ise ütlete, et elekter läheb igale poole, aga hoiate kinni ainult ühest hinnast. Gaas on järjekorras. Muud kaubad on järjekorras. Aitäh!

13:17 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Erki Savisaare. Palun! Jah, palun, kaheksa minutit!

13:17 Erki Savisaar

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head saalis viibijad ja ülekande jälgijad! Tänane teemapüstitus siin Riigikogu suures saalis on kahtlemata asjakohane. Järsult tõusnud energiakandjate hinnad mõjutavad kõiki Eestimaa inimesi ja tuleb jõuda selgusele, miks see nii on juhtunud ning kuidas minna edasi.

Ohumärke oli näha juba ammu, kuid paljud olulised otsused on takerdunud poliitilistesse võitlustesse. Keskerakonna eestvedamisel tegi Vabariigi Valitsus operatiivselt esimese sammu nüüd sügisel, kui peatas planeeritud aktsiisitõusu ja kehtestas sujuva ülemineku aastateks 2023–2026, et leevendada aktsiiside järsku kasvu. Madalamad aktsiisimäärad aitavad hoida hindu madalamal ning seeläbi ohjeldada tarbijahinnaindeksi ja elukalliduse kasvutempot. Kokku panustab valitsus riigieelarvest järgnevatel aastatel 265 miljonit eurot, et hoida aktsiisid jätkuvalt madalal tasemel ning toetada seeläbi Eesti peresid, majapidamisi ning ettevõtlussektorit.

Hinnatõusu taga on mitmeid tegureid. Tegemist on väga mitmetahulise probleemiga, mille mõjutamiseks on riigil vähe võimalusi. Olgu selleks siis erakordselt lumevaene talv, kuiv suvi, turumajandus või suurte riikide geopoliitilised mängud. Samuti on kõigil eestimaalastel, nende hulgas ka minul, põhjust peeglisse vaadata ning küsida, miks ei ole meil rohkem madala jooksevkuluga taastuvaid ja juhitavaid elektritootmise võimsuseid. Elektrijaamade ehitamine ei lähe kiirelt, kuid tehes otsused täna, aidates kaasa nii riigi, kohaliku omavalitsuse tasemel kui ka kogukondlikult, on meil võimalik juba järgmiseks sügiseks võrku ühendada oluliselt rohkem tuulikuid ning päikeseparke. Samas tuleb jätkata aktiivsemalt arutelusid, kas juhitavad võimsused tulevad meile edaspidi tuumaenergeetikast, põlevkivienergeetika muutmisest süsinikuneutraalseks või on lahenduseks hoopis geotermoenergeetika või midagi uuemat ja innovaatilisemat. Need otsused tuleb teha kiiresti, et investoritel oleks võimalik alustada planeeringutega ja kapitalimahutuslike töödega. Samuti on neid otsuseid vaja riigiettevõtetel, et arendada elektrivõrku uue olukorraga toimetulemiseks. Need on pikaajalised lahendused, mis toovad elektri hinda alla, kui neid teha targalt, ning tagavad ka energeetilise julgeoleku, kuid seda kaugemas tulevikus.

Mida saame teha praegu, et muuta kergemaks eesolev kütteperiood? Tunnustan siinkohal valitsust, kus jõuti põhimõttelisele kokkuleppele, et hinnatõusu leevendamiseks vähendatakse märtsini võrgutasusid poole võrra ning pakutakse täiendavat toetust väikese sissetulekuga leibkondadele. Keskerakonna fraktsioon on seisukohal, et sellest ei piisa ning Eesti inimesed vajavad praegusel turbulentsel ajal suuremat tuge ja kindlust. Hinnatõus on niivõrd järsk, et see lööb tugevalt ka keskmise sissetulekuga leibkondi ning ettevõtlust. Jah, ettevõtlus kohaneb, Eesti keskklass elab šoki üle, kuid see valu ei pea olema niivõrd suur ning riiklikult saaksime teha märksa enam, et kiiresti tõusvate kommunaalkulude tingimustes inimeste toimetulek ei halveneks ja ettevõtete konkurentsivõime ei väheneks.

Protsessi kiirendamiseks ja sobivate lahenduste väljatöötamiseks kutsus Keskerakond kokku asjatundjate nõukoja, et kiirele hinnatõusule jätkusuutlikke lahendusi leida. Esimene koosolek toimus Utilitase ja Alexela esindajate osavõtul eile. Kindlasti jätkame mõttevahetustega, sest hinnatõusuga seotud teemade ring on oluliselt laiem, kui esmapilgul tundub. Võimalusi erinevaid meetmeid rakendada on tegelikult palju. Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson tõi välja, et haavatavatele tarbijatele võib maksta finantstoetusi, maksta kas kindlat tulu, pakkuda neile vautšereid või tasuda osa nende energiaarvetest. Seega on pall selgelt valitsuse käes ja Keskerakonna fraktsioon kindlasti toetab leevendavate meetmete rakendamist. Tõsiselt tuleks kaaluda näiteks käibemaksu ajutist langetamist, mis toetaks kõiki Eestimaa peresid ja ettevõtteid. Kusjuures tegemist on eelarveneutraalse meetmega, kuna ei käesoleva ega ka järgmise aasta eelarves ei ole arvestatud niivõrd kõrgete elektri, gaasi ja kütuse hindadega.

Kasutan võimalust ja kutsun siinkohal üles kaugkütteteenust pakkuvaid ettevõtteid ja korteriühistuid aegsasti kokkuleppeid sõlmima, et nendel peredel, kellel võivad külmadel talvekuudel tekkida kommunaalkulude tasumisega raskused, oleks võimalus makseid ajatada kevadsuviseks perioodiks.

Tulevikku vaadates on olulise tähtsusega kavandatav rohepööre. Tänase arutelu peakorraldaja EKRE on väljakutset paraku alahinnanud ja läinud teemat käsitledes kergema vastupanu teed. EKRE juhtivliikmete mõtteharjutused Euroopa Liidust ja CO2 kauplemissüsteemist väljaastumise kohta ei ole realistlikud. Õnneks on EKRE liikmete hulgas ka teisiti mõtlejaid. Näiteks endine keskkonnaminister Rene Kokk on avalikult öelnud, et CO2 kauplemissüsteemist lahkumine pole võimalik ega mõttekas. Soovin Renele edu nende seisukohtade selgitamisel erakonnasiseselt. Loodetavasti jõuame seeläbi lõpuks ka konstruktiivsete aruteludeni.

Keskerakonna fraktsioon peab oluliseks, et Vabariigi Valitsus arvestaks kliimapaketi läbirääkimistel Euroopa Liidu Komisjonis energiasektoris toimunud muutustega. Leiame, et suurenenud rohe-eesmärkide saavutamine ei tohi vähendada inimeste toimetulekut. Vabariigi Valitsus peab oma seisukohtade kujundamisel arvestama nii Eestimaa elanike kui ka meie ettevõtete toimetuleku ning konkurentsivõimega. Aitäh!

13:24 Esimees Jüri Ratas

Suur tänu teile! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jevgeni Ossinovski. Palun!

13:25 Jevgeni Ossinovski

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mina soovin avaldada kaastunnet Renele, edu ka muidugi. Aga tõepoolest, endine keskkonnaminister on üks väheseid inimesi seal erakonnas, kes tunnistab globaalset teaduskonsensust kliimamuutuste inimtekkelisuse osas. Eks see muidugi on suhteliselt nukker lugu, et Eesti parlamendis aastal 2021 räägitakse, nagu oleks aasta 1919. See puudutab globaalseid väljakutseid keskkonnaküsimustes, mis ei ole mitte pelgalt akadeemilised, vaid tegelikult kujutavad endast suurimat ohtu Eesti riigile ja rahvale pikas perspektiivis. Kliimamuutuste mõjud on juba kohal. See on see kontekst, milles me peaksime arutama energeetikat. See on see kontekst, kuhu ta asetub.

Kui me räägime sellest, kas midagi on mõistlik teha või ei ole mõistlik teha, kas on mõistlik teha seda kiiremini või aeglasemalt, siis me peame aru saama, missugused on alusfaktid. Selle järgi saab mõistlikkust hinnata. Kui me loeme rahvusvahelise kliimapaneeli värsket teadustööd – kõik võivad seda teha, ipcc.ch –, siis me teame, et aega selleks, et väga kiiresti vähendada süsinikuheitmeid maailma ühiskondades, sh Eesti ühiskonnas, on maru vähe. Ei ole aega 30 või 40 aastat oodata. Sellepärast peab tegutsema kohe. Seda on Euroopa Liit teinud ja kindlasti teeb ka edasi, sest alternatiivi sellele ei ole. Ei ole võimalik öelda, et rohepööre on üks neist asjadest, et ah, me jätame selle tegemata. Sellist alternatiivi ei eksisteeri. Ei ole võimalik jätkusuutlikult ja vastutustundlikult sellist seisukohta omada.

Võtaks lisaaega ka kohe.

13:27 Esimees Jüri Ratas

Jaa, palun! Kolm minutit.

13:27 Jevgeni Ossinovski

Nüüd siis sellest raamist läheme elektri juurde. Kõik, mis puudutab seda, mis on öeldud siin elektri hinna alandamise või leevendamise vajaduse kohta lühikeses plaanis, arvestades seda, et nende poliitiliste otsuste ebakindluse kontekstis ja erinevatel muudel looduslikel või logistilistel põhjustel meil elektri hind on kiiresti tõusnud, me peame pakkuma oma tarbijale – nii kodutarbijale kui ka ettevõtjale – leevendust, see on fakt, seda tuleb teha. Võib vaielda, kas selleks on kõige parem ettepanek vähendada käibemaksu või kompenseerida taastuvenergia tasu või vähendada võrgutasu, aga eesmärk on tegelikult üks ja see on õige suund ja seda tuleb teha. Loomulikult, seda tuleks teha rohkem.

Ma arvan, et printsiip võiks siin olla selline, et see raha, mida riik teenib täiendavalt kõrgetest energiahindadest – on see CO2 kvoodi tulude laekumisest, enamlaekumisest võrreldes prognoosiga või täiendavast käibemaksust –, suunatakse ühel või teisel viisil tagasi tarbijatele leevenduse pakkumiseks. Ühel või teisel viisil. See oleks ühtepidi oluline sotsiaal-majanduslikult, aga teiselt poolt väga oluline ka pikemas vaates selleks, et hoida ja suurendada inimeste toetust sellelesamale vältimatule rohepöörde protsessile, mis meil ees seisab. Et inimesed näeksid, et need muudatused kohati kindlasti saavad olema ebamugavad, mõnikord ka valusad, aga et seda ei jäeta valitsuse poolt lihtsalt nii, et noh, mis seal ikka – nagu Jürgen ütles, et näed, 2,5%, ah, elate üle –, vaid tegelikult tullakse vastu ja seda leevendust hoiakuliselt peetakse oluliseks ja pakutakse. Selles osas, ma arvan, vaidlust ei ole. Võiks teha rohkem. Eks need vaidlused kindlasti seisavad ees.

Kolleeg Savisaare väga häid ettepanekuid, ma arvan, sotsiaaldemokraadid toetavad heal meelel. Ma arvan, et siin tekib väga lai konsensus nende ettepanekute puhul, ma ainult loodan, et ta ise nendest ei tagane. On oluline siiski ka olla printsipiaalne oma seisukohtade esitamisel, kahtlematult.

Lühikeses plaanis, kui me räägime järgmisest kümnest aastast, akadeemik Hamburg tõi ilusti välja selle teada-tuntud klassikalise kolmnurga, elektri tootmise kolm olulist aspekti. See on väga oluline tööriist, et mõtestada neid valikuid ja kogu selle valdkonna komplekssust. Ma ühe mõistega ei nõustuks, et see on tasakaalust välja viidud. Ma arvan, et erinevatel hetkedel on vaja elektrivaldkonda või energiatootmise valdkonda suunata ühte või teise suunda, sõltuvalt sellest, kust kõige rohkem king pigistab. Kui meil on probleem varustuskindluse tagamisega, siis me peamegi suunama rohkem tähelepanu sinna. See ei vii seda süsteemi tasakaalust välja, vaid tegelikult nihutab selle tasakaalupunkti teisele poole, selleks et ta lõppkokkuvõttes täidaks kõiki neid kolme eesmärki, mida vaja on.

Mis meil nüüd toimub sellessamas kliimapöörde kontekstis, on see, et tõepoolest, me oleme olukorras, kus adekvaatseid taastuvenergiavõimsuste rajamisi on edasi lükatud. Selle asemel on väga paljudes Euroopa riikides massiliselt tehtud tegelikult jama ehk siis tarbija tariifi eest põletatud puid, sh Eesti puid, ja siis on arvatud, et näete, kokkuleppeliselt emissioon on vähenenud. Tegelik emissioon on suurenenud, metsasid on raiutud rohkem ja selle tõttu alternatiivsed päris investeeringud kütusevabadesse taastuvenergiavõimsustesse jäid õigeaegselt tegemata. Nüüd olemegi olukorras, kus tegelikult neid ei ole – ei ole neid meil piisavalt, aga ei ole ka mujal. Sellest tulenevalt järgneva kümnendi jooksul on see üleminekuaeg, kus me maksame tegelikult paraku kõrgema CO2 hinnaga ja kardetavasti ka elektri hinnaga seda üleminekuetappi kinni, selleks et tõepoolest täiendavaid taastuvenergiavõimsusi turule tuleks.

Aga pikemas vaates, järgmisel kümnendil ei takista mitte miski Euroopat olla juba seal, et elekter on odavam, kui ta fossiilkütustest tootes oli. Selleks on lihtsalt vaja ambitsioonikalt hakata liigutama vajaliku tehnoloogiaga, mis juba täna on olemas. Sellest tulenevalt on Eesti plaanis, et 40% taastuvelektrit aastaks 2030, väga vähe ambitsiooni. Väga vähe ambitsiooni! Kaks meretuuleparki annavad meile bilansiliselt 100% taastuvelektrit. Ja me ei suuda neid kümne aastaga ära ehitada. No kuidas see võimalik on, et me ei suuda? Muidugi suudame. Tuleb seada ambitsioonikaid eesmärke. Loomulikult, teiselt poolt tuleb ka parandada ühendusi teiste riikidega. Näiteks praegu on Soomes elekter kaks korda odavam kui Eestis , sellepärast et meil kolmandat kaablit Soomega paraku ei ole.

Nii et pikemas vaates ma arvan, et meil tegelikult alternatiivi ei ole reaalses elus. Aga lühikeses perspektiivis kahtlematult on oluline tarbijat aidata selles olukorras. Ma mõtlen siin ka ettevõtteid, kindlasti ei peaks ettevõtted oma tootmist peatama selle tõttu, et meil on turul olnud sellist volatiilsust, mida temas ei tohiks olla. Ja ma usun, et see on see kohustus, mis meie ees on. Aga arvestades kliimakriisi akuutsust, kahtlemata ei tohi siit teha järeldust, et lähme ajas tagasi ja kütame rõõmsalt ahju edasi. Sellist võimalust Eesti riigil, Eesti rahval ja maailma rahvastel tegelikult ei ole. Aitäh!

13:33 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ja nüüd ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Henn Põlluaasa. Palun, kaheksa minutit!

13:33 Henn Põlluaas

Elektri hind ja inflatsioon Eestis on Euroopa kõrgeimad. Hinnatõus ohustab rahva igapäevast toimetulekut, riigi majanduse jätkusuutlikkust ja ühiskondlikku stabiilsust. Eestis on see tingitud eeskätt Euroopa Liidu kehtestatud CO2 kvootidest. Meie elektritarbijad peavad maksma praeguste elektrihindade juures vähemalt 250 miljonit eurot rohkem kui aasta varem. See tõstab aga eranditult kõiki hindu, nii tootja‑ kui ka tarbijahindu. Fossiilne tootmine on tehtud kalliks kunstlikult, teadlike ja tahtlike poliitiliste otsustega, vaatamata tõsiasjale, et CO2‑vabast tootmisest ei piisa praegu ega ka lähemas tulevikus.

Täiesti hämmastavad on väited, justkui kõrge hind oleks tingitud sellest, et meil on vähe taastuvelektri tootmist. Kõrge hind on tingitud sellest, et eesmärgiks on seatud fossiilsest kütusest loobumine ja selle kiirendamine üha tõusva kvoodihinnaga olukorras, kus energia tarbimine kasvab ja muud reaalsed alternatiivid puuduvad. Mingitele utoopilistele uutele tehnoloogiatele üleminek on häma, sest uusi tehnoloogiaid pole veel olemas. Ja kui olekski, siis on uus alati kallim.

Taastuvenergeetika on poolik lahendus, nagu ka Eesti rannikuvetesse plaanitud suured avamere tuulepargid. Nendega kaasnevad samad probleemid, mis tänaste tuuleparkidega: pole tuult, pole elektrit. Eestis pole tuult ligi kolmveerand aastat. Me võime tuuleparkide arvu sajakordistada, kuid tuult see juurde ei too. Merel on tuuleolud küll paremad, kuid tuulevaiksete perioodide kompenseerimiseks on nii täna kui ka tulevikus vaja täpselt sama mahuga fossiilset põlevkivielektri tootmist ja selle eest meile lajatataksegi, kuigi ilma pole võimalustki.

Elektrienergia salvestamise võimalused on paraku nullilähedased ja seda veel vähemalt aastakümneid. Pole näha, et taastuvenergiat hakkaks üle jääma ja hinnad läheks alla, sest kliimapoliitika eelduseks olev rohepööre ja dekarboniseerimine nõuab üha rohkem ja rohkem elektrit. Ilma rohepoliitikast tingitud CO2 kvootideta oleks elekter mitu korda odavam. Reaalsusest irdunud kliimapoliitika jätkudes pole aga kahtlustki, et CO2 kvoot ja elekter kallineb veelgi. See ongi ju nii komisjoni kui ka tänase Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuse varjamatu eesmärk. Sama tahavad ka sotsid.

Komisjonil puudub elementaarnegi prognoosivõime. Tänavuseks prognoositi CO2 hinnaks 23 eurot, tegelikkuses on see üle 60 euro. 2030. aastaks prognoositi 91, aga tänast tendentsi arvestades saab see olema ilmselt vähemalt 300 või rohkemgi. Sisuline analüüs kliimapoliitika ja rohepöörde tagajärgede ning energiamajanduse tuleviku kohta puudub. Kõike seda pole põhjalikult Euroopa Liidus läbi räägitud ega päriselt ka kokku lepitud. Millegipärast ei taha rohepöörajad rääkida ausalt ka tuule- ja päikeseparkide ehitamise ning utiliseerimisega seotud tohutust saastest.

Rohepööre põhineb suuresti kunstlikult tekitatud kliimahüsteerial ja hirmude õhutamisel. Ka päikeseenergia ei too lahendust: pole päikest, pole elektrit. Lisaks viib taastuvenergia hinna üles riiklik toetus – 100 miljonit eurot aastas –, ja toetus lisandub juba niigi ülikõrgele börsihinnale. Meie kõik maksame selle kinni taastuvenergia tasuna elektriarvetel. Meenutan, et juba aastaid tagasi osutas Konkurentsiamet, et kui vähendada taastuvenergia tasusid 75%, jääks tootjate kasum ikkagi suureks.

Meie elektriturg ja hinnad ei tulene turuloogikast, vaid poliitikast. Ilma elektri hirmkalliks teinud poliitiliste otsuste tagasipööramiseta ei ole võimalustki, et elektrihinnad saaksid alla tulla. Valitsusel peab olema tegevuskava, kuidas leevendada elektri hinna tõusu nii Eesti-siseselt kui üleeuroopaliste reeglite kontekstis. See kava aga puudub. Puudub ka mõjuanalüüs, mida toob hinnatõus kaasa sotsiaal-majanduslikult. Peaminister on öelnud, et Eesti majapidamisi kõrge hind ei kõiguta. Väikese sissetulekuga inimesed saavad küsida toetust omavalitsustelt. See on küüniline ja inimesi alandav lahendus, mille mõju nullib ära inflatsioon.

Elektri kõrge hind mõjub hävitavalt kogu meie ettevõtlusele, majandusele ja konkurentsivõimele. See toob kaasa töötuse kasvu, pankrotilaine ja sotsiaal-majandusliku katastroofi. Valitsus aga keeldub mõjusaid ja püsivaid meetmeid kasutusele võtmast, ammugi ei ole ta nõustunud oma rohepöörastest kavadest ja Põxitist loobuma. Valitsuse plaan sõlmida pikaajalisi taastuvenergia ostu-müügi lepinguid fikseeritud hinnaga kümneks aastaks on tänase hinna juures absurdne. See mitte ei alanda hindu, vaid garanteerib ülikõrged hinnad hulgaks aastateks.

See, et opositsiooni survel lükati elektri- ja kütuseaktsiisi tõus edasi, elektri hinda ju ei alanda. Ja ammugi ei ole piisav ka lubatud võrgutasu ajutine vähendamine. On vähe ka sellest, et Euroopa Liidu energeetikaministrite kohtumisel väljendas Eesti mokaotsast, et heitmekaubanduse süsteem vajaks kohendamist. Tervet Euroopat kägistav ja kahjustav süsteem tuleb prügikasti saata. Sellel pole muid tagajärgi kui tootmise kolimine mujale ja Euroopa majanduslik allakäik. Rumalate poliitiliste otsustega kõrgeks aetud elektri hind tuleb viia alla tarkade poliitiliste otsustega. See peataks ka inflatsiooni.

EKRE on teinud selleks terve rea ettepanekuid alates CO2 kvoodi süsteemist väljaastumisest, võrgutasude kaotamisest, aktsiiside alandamisest, taastuvelektri tasu kaotamisest kuni käibemaksu alandamiseni jne. Võimalusi ja kombinatsioone on palju, kuid valitsusel puudub tahe diskussiooniks. Eesti tarbija on väga tundlik elektri hinna tõusu suhtes. Küsitluste järgi ei toeta ligi 70% meie inimestest Euroopa Liidu kliimaeesmärkide täitmist, kui see tähendab mitmekordset hinnatõusu ja elatustaseme langust. EKRE meelest on valitsuse ükskõiksus, meie rahva vaeseks tegemine ja majanduse hävitamine vasakäärmusliku roheideoloogia nimel lubamatu. Elektri hind tuleb alla viia püsivalt ja kohe. Aitäh!

13:41 Esimees Jüri Ratas

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni esindaja Sven Sesteri. Jaa, palun! Kolm minutit lisaaega.

13:41 Sven Sester

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mulle tegelikult meeldis see arutelu, mis siin saalis toimus. Ma väga tänan meie eksperte, kes siin kõnetoolis olid, ja ma kirjutan praktiliselt kõigile nendele sõnumitele, mis eksperdid välja tõid, alla. 

Nüüd teemast, kuidas elektri hinda või kuidas üldse energia hinda alla tuua. Ma juhin kõigi kuulajate tähelepanu sellele, et aja jooksul me oleme muutunud energiat eksportivast riigist energiat importivaks riigiks. See on aja jooksul toimunud. Me olime üks väheseid riike Euroopas, kes energiat sai eksportida, aga tänaseks erinevate tegevustega, mis on varasemalt Euroopa tasemel kokku lepitud, oleme muutunud importivaks. See tähendab tegelikult seda, et üks oluline trump, mis meil on olnud, võimalus kasutada põlevkivi [on kadunud].

Ma rõhutan siinkohal, et minu meelest on meil kolm olulist asja, mis põlevkiviga seonduvalt võib välja tuua. Tegemist on ressursiga, mis meil on olemas. Tegemist on saja aasta jooksul saadud teadmistega, kuidas seda kasutada, ja tehnoloogiaga, mis annab võimaluse seda kasutada. Need kõik on meil olemas. Aga erinevate muutuste tulemusena oleme jõudnud olukorda, kus sisuliselt põlevkivi on saanud kasutada vähendatud mahus, kui üldse. Siit tekib esimene küsimus. Ei saa energiaturgu juhtida vaid juhitamatute tehnoloogiatega. Siin peab olema kindlasti juhitavate ja juhitamatute tehnoloogiate tasakaal. Meie üleskutse on olnud varasemalt ja ka siinkohal ütlen, et kindlasti valitsus peaks tegema maksimaalse, et üleminek ja n-ö põlevkivi tagant äratulek toimuks võimalikult pikaajaliselt ja me saaksime kasutada seda ressurssi, mis meil olemas on.

Mulle väga meeldis, et professor Alar Konisti ühel slaidil oli välja toodud, et erinevalt gaasist, söest, naftast ja uraanist ei sõltu põlevkivi hind maailmaturuhinnast. Nii see tõesti on. Lisaks juhitavatele ja juhitamatutele tehnoloogiatele on fossiilsed ja taastuvenergia allikad. Loomulikult, Isamaa poolt vaadatuna me väga tervitame seda, et erinevad taastuvenergiavõimalused tuleksid meie turule. Juhin tähelepanu, et päikeseenergiavõimalused on Eestis järjest suurenenud tänu erinevatele maksusoodustustele, rääkimata tuuleenergiast. Kindlasti sellel suunal tuleb teha samme. Aga oluline on see, milline on ambitsioon, kliimaambitsioon. Kui me tahame liiga kiiresti liiga kõrget taastuvenergia taset endale, siis see tähendab seda, et me hakkame selle eest maksma. Seda me tegelikult mingil määral täna juba näeme. On erinevad põhjused, miks on tänane energia turuhind kõrge, aga kindlasti üheks põhjuseks on ka meie oma ambitsioon, mida me Euroopa tasemel püüame kokku leppida.

Kui vaadata hinnatõusu põhjuseid, siis Arvi Hamburg tõi need ilusti välja. On erinevad põhjused, mis seal praegu on, alates sellest, et Põhjamaades on hüdroenergia tase tunduvalt madalam võrreldes varasemaga, CO2 hinna tõus. Me ise oleme kunstlikult tekitanud selle defitsiidi – meie, see tähendab Euroopa. Me oleme kokku leppinud selles, et võtame järjest CO2 kvooti süsteemist välja, mis omakorda tähendab seda, et allesjääva kvoodi hind lihtsalt tõuseb. See on meie endi tekitatud, see on meie oma kokkulepe ka tulevikuks, millisena me näeme tulevikus seda CO2 kvoodi hinna kujunemist. Kokkuvõttes on CO2 kvoodi hinna tõus tekitanud olukorra, kus see sisuliselt ongi põhjus, miks me ei suuda põlevkivienergiat elektri näol toota. Ja varsti me näeme seda probleemi ka põlevkiviõli puhul.

Arvi Hamburg tõi välja ka taastuvenergia toodangu kõikumise. Ma arvan, et täpselt nii ongi. Tegemist on juhitamatu energialiigiga. Mingil hetkel võib näiteks tuult olla, mingil hetkel ei pruugi olla. Eri riikides söe- ja tuumajaamade sulgemine, [millega kaasneb] automaatselt gaasi hinna tõus. Tänaseks on see tõusnud 6–8 korda ja selle mõjusid me tegelikult Eestis alles hakkame tundma. Ma väidan seda, et kui me praegusel hetkel räägime pigem elektri hinna tõusust, siis ma arvan, et kuskil novembris ühel hetkel me näeme oma toasoojaarvetel hoopis teisi numbreid, kui kaugküte järjest rohkem ja rohkem kasutab gaasi lisaks puidumassile. Mina olen aru saanud, et gaasi osakaal hakkab suurenema tasemel, kus on +5 kraadi ja alla selle. Me oleme täna juba selles olukorras, hommikul tööle tulles nägime kuskil nulli ringis olevat temperatuuri. Kohe hakkab gaasi osakaal suurenema. See tähendab tegelikkuses seda, et inimesed, kes kasutavad kaugküttesüsteemi, näevad varsti väga palju suuremat soojaarvet. See on küsimus, mida me peame lahendama, et kuidas hinnašokist üle saada. 

Arvi Hamburg tõi ka väga ilusti välja, et [põhjuseks] on ka kliima iseenesest. Tõesti, me ei suuda seda kontrollida. Ühel hetkel, kui on külmad talved või soe suvi, siis see automaatselt mõjutab ka toodangut. Aga milliseid otsuseid me saame teha? Täna oli küsimus, kuidas tegelikult elektri hinda alla viia. Ma ei ole seda meelt, et elektri hinda ennast me saame kontrollida. Ei, ma kindlasti ei ole selle riigi pooldaja, kes ütleb, et elektri hind peab olema vaat selline. Elekter on börsikaup. Aga ärme unustame seda, et elektriarve koosneb viiest erinevast asjast: elektri hind, võrgutasu, taastuvenergia tasu, aktsiis ja käibemaks.

Mida me oleme teinud? Me oleme tänaseks päevaks sisuliselt aktsiisi kokku leppinud, oleme toonud selle alla, 4,47 eurolt ühele eurole. Oleme selle kokkuleppe ära teinud. Meie, Isamaa poolt vaadatuna, oleme pannud päris mitu ettepanekut lauale. Esiteks, taastuvenergia tasule tähelepanu pööramine. Me saame tänu CO2 kvoodile tunduvalt suurema sissetuleku riigieelarvesse. Tunduvalt suurema! Kui me enne arvestasime 80 miljoniga, siis nüüd räägime juba 200 miljonist. Pool sellest peab minema süsinikuneutraalsusele, aga ülejäänud raha me saame suunata sinna, kuhu me poliitikutena tahame. Me võiksime selle suunata taastuvenergia tasude vähendamisele.

Teine ettepanek on seotud käibemaksuga. Nelja mehe ettepanek: Reinsalu, Sester, Hamburg ja Priidu Pärna. Neli meest on teinud ettepaneku ajutiselt hinnašoki vähendamiseks – ma rõhutan, ajutiselt – 20%‑lt viia see 9%‑le. See on lihtne ja selge meede, see on lihtsasti teostatav ja kõigile arusaadav. Ma veel kord siinkohal ütlen, et minu arvates valitsuse tänased otsused on natukene hilja ja natukene nõrgad. Need on mannetud otsused. Mannetud otsused! Kui valitsus tahab seda, et me hakkaksime ühel hetkel nagu kerjajad käima toimetulekutoetust kerjamas, siis see on vale lähenemine.

Head kolleegid! Ma loodan, et nendes diskussioonides tuleb lõpuks välja see, et õiged sammud tuleb ette võtta, sest hinnašokk on inimestel juba kas käes või kohe tulemas. Aitäh!

13:49 Esimees Jüri Ratas

Suur tänu teile! Nüüd on kõik fraktsioonide esindajad kõned ära pidanud ja ma palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun, kaheksa minutit!

13:50 Kalle Grünthal

Head kolleegid! Kõigepealt tahaksin rääkida rohepöördest. Küsimus on selles, et tegemist on puhtal kujul propagandaga. Propaganda on võimas relv, millega saab massiivselt mõjutada elanikkonna arvamust ühe või teise kultuurilise, poliitilise või ükskõik millise teise eesmärgi nimel. Juba Natsi-Saksamaa propagandaminister Joseph Goebbels on öelnud, et propaganda on inimeste võitmine selle poole, mida ma õigeks pean. Ta selgitas, et algul on teadmine, sellest saab ideoloogia ning siis kasutab ideoloogia propagandat, leidmaks inimesi, kes muundavad teadmisi poliitikaks.

Viimane näide sellest oli Euroopa Liidu asjade komisjoni istungil, kus keegi Eestimaa rohelise fondi esindaja tuli ja tituleeris ennast kliimaeksperdiks, aga ei osanud vastata küsimusele, kui suur on Euroopa Liidu CO2 heide, mis on 9%, ja ei suutnud vastata ka küsimusele, kui suur on Eesti heide sellest, mis on 0,01, väites, et see on 1, ja samuti ei teadnud ta päikesetuulest absoluutselt mitte midagi. Aga just selline propagandistlik ajupesu toimub selles valdkonnas, nagu on see kliima soojenemine, kliimamuutus maakeral, mille tagajärjel Eesti on valmis loobuma oma julgeolekutagatistest, kohaliku elektrienergia tootmisest põlevkivi baasil ja tulevikus isegi autodest.

Kliimamuutuse propagandat võib isegi mõista, kui siin poleks juures ühte aga: miks siis USA taganes sellest kliimamuutuse leppest ja miks meile kõigile [tuntud] lugupeetud akadeemik Endel Lippmaa väitis, et globaalne soojenemine on jama, sest inimese poolt õhku paisatud süsinikdioksiid avaldab sellele protsessile üksnes tühist mõju? Küsisin seda ka Keskkonnaministeeriumi asekantslerilt ja põhjus oli hämmastav. Nimelt, USA ei pea õigeks ja sobivaks uuringu aluseks kasutatud lähteandmeid, kuna need käsitlevad vaid maakera hilisema perioodi andmeid ja kliimamuutuse modelleerimine on teostatud teatud piirangutega. Trumpi sõnul on tal vaid üks kohustus, see on kohustus ameeriklaste ees, kliimalepe on aga ebamäärane, õõnestab riigi majandust, halvab töölisi, nõrgestab suveräänsust.

Nüüd aga lühidalt sellest, miks Endel Lippmaa arvates ei vasta kliimamuutuste propaganda tõele. See ilmus ka Eesti Ekspressi ajalehes aastal 2008. Tema hinnangul on absoluutselt kõige olulisem kujundav tegur päikesetuul, mida inimene mõjutada ei saa. Kogu võim lihtsalt on Päikese käes.

Teiseks, ta jälgis ju väga hoolega ka seda kliimamuutuste valitsustevahelist paneeli ja leidis, et seda manipuleeritakse. Tema sõnul juhtus hiljuti nii, et kliimasoojenemise teooriate isa ja valitsustevahelise paneeli initsiaator James Hansen polnud kohal ja mõõtmised Mauna Loa observatooriumis pandi ausalt kirja. No nii, mida näitas graafik? CO2 tase atmosfääris hakkas langema, mitte tõusma. Muidugi, see langus korrigeeriti jälle tõusuks – mitteametliku põhjendusega, et serveris oli hard disk crash, andmed kadusid ja need tuli möödunud aasta sama perioodi numbritest uuesti tuletada.

Endel Lippmaa küsib, kuidas CO2 kliimat mõjutab. Muidugi, kasvuhoonegaasid on nagu tekk ümber magava mehe, ilma nendeta oleks maakera elukõlbmatu jääpall. Aga süsinikdioksiid moodustab kasvuhoonegaasidest ainult 5%, ta on üsnagi tähtsuseta, kõige olulisem kasvuhoonegaasidest on hoopis veeaur. Aga millegipärast Kyoto protokollis selle kohta ühtegi märget ei leia. Miks ei leia? Sellepärast et Kyoto protokoll tuleneb ju New Yorgi lepingust, mis on tegelikult Kyoto protokolli aluseks, seal on see kõik kirjas. Kyoto protokoll lihtsalt muutis kasvuhoonegaaside definitsiooni. Aga me saame sellest järeldada ainult üht: protokoll, mis muudab lepingu põhisisu, on ju allakirjutamise hetkest kehtetu.

Siiski, küsib Endel Lippmaa, miks sellist demagoogiat peaks tarvis olema, ja vastab samas ise: selleks, et raha teha. Meteoroloogid saavad uuringuteks teadusrahasid ja müüakse ju ka CO2 kvoote. Tema arvates saab sellega manipuleerida triljonite eurode ulatuses. See on kõva bisnis. Aga mismoodi saakski müüa tuulikuid, millel muidu poleks mingit turgu, ja puhta kivisöe elektrijaamu või siis CO2 maa alla pumpamise seadmestikku, mis muide on väga ohtlik, sest see viib maa alla ka hapniku, mida meil jätkub 140 000 aastaks. Inimkonnale on see aeg väiksevõitu, aga selge see, et keskmise poliitiku jaoks jääb seda küllaga ülegi. Nii et teadust pole siin ollagi, see on puhas poliitika.

Edasi, 9% on Euroopa Liidu CO2 heide, millest 0,01 on siis Eesti osa. Samas, mitte ükski teine maailma riik ei ole sellega kaasa tulnud ja hiljuti tuli teade, et Hiina avab uued söekaevandused, selleks et toota elektrienergiat. Küsimus: kuidas on võimalik sellises ühises katlas keeta sellist kuumemat suppi? Kui see on võimalik, siis palun andke mulle sellest kindlasti teada, ma informeerin asjaomaseid isikuid sellest.

Asi on hoopis selles, et kliimamuutus toimub maakeral pidevalt. Teadaolevalt on Maa ajaloos olnud vähemalt kolm jääaega, millega seotult on maakera temperatuur märkimisväärselt tõusnud ja langenud, kusjuures inimtegevust mõjutava faktorina arvestada ei ole võimalik. Järelikult, kui tsiteerida Endel Lippmaad, on kliimapoliitika taga vaid kellegi suur kasumlik äriplaan.

Lõpetuseks tahaks tuua meie ajalukku vajunud presidendi Kersti Kaljulaidi sõnad, kes andis möödunud aasta arvamusfestivalil väga omapärase sõnumi reporterile, kui ta ütles seda: "Näiteks, me ei pea täna vaidlema selle üle, kas kliimamuutused on inimtekkelised. Sellel ei ole mingit tähtsust. Meile piisab sellest, et me teame, et Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik ja Euroopa Liit arvestab oma kliimapoliitikat kujundades COneutraalsusega. Sellest teadmisest meile piisab, et hakata tegutsema." Vaat sihukesed lood on selle rohepöördega. Palju õnne teile, rohepöörajad!

13:56 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Nüüd on nii, et meil on istungi lõpuni täpselt kolm minutit. Ma tahan kõigepealt tänada selle teema algatajat, s.o Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni. Ma tänan Alar Konistit, ma tänan Arvi Hamburgi ja Martin Helmet ettekannete eest, samuti tänan kõiki Riigikogu liikmeid, kes siin on sõna võtnud ja kes on küsinud. Läbirääkimised on lõppenud. Meil on kord, et olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu lõppemisel me otsust vastu ei võta. Ja see on meil ka viimane päevakorrapunkt, nii et me oleme ühe päevakorrapunkti ära käsitlenud. Ma võtan nüüd juhataja vaheaja kolm minutit ja sellega on istung lõppenud. Aitäh!

13:57 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee