Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Aseesimees Martin Helme

Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 3. töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on saadikutel võimalik üle anda arupärimisi või eelnõusid. Sellist soovi ma ei näe.

Läheme edasi teadetega. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis e-kaubanduse toetusrühma asutamiskoosolek, mille kokkukutsuja on Marko Torm. Jah, näete, Marko on seal.

Nüüd teeme ära kohaloleku kontrolli.

10:01 Aseesimees Martin Helme

Kohale pani ennast kirja 71 Riigikogu saadikut.


1. 10:01 Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Süsinikdioksiidi kvoodi hinnatõusu mõju riigieelarvele ja ühiskonnale" arutelu

10:01 Aseesimees Martin Helme

Saame minna tänase päevakorra juurde. Tänases päevakorras on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Süsinikdioksiidi kvoodi hinnatõusu mõju riigieelarvele ja ühiskonnale" arutelu. Arutamise korra paneb meil paika kodu‑ ja töökorra seaduse § 153. Selle kohaselt määras Riigikogu juhatus riigieelarve kontrolli erikomisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul sellise esinemisjärjekorra. Kõigepealt on riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehe Urmas Reinsalu ettekanne, mis kestab 20 minutit, sellele järgneb 30 minutit küsimusi ja vastuseid. Siis on majandus‑ ja taristuminister Taavi Aasa ettekanne, 20 minutit, küsimused ja vastused taas 30 minutit. Kolmas ettekanne on Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liikme Marko Alliksoni ettekanne, 20 minutit, küsimused ja vastused 30 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe küsimuse ja pärast ettekandeid ning küsimusi ja vastuseid on läbirääkimised, kus sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Riigieelarve kontrolli erikomisjoni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Riigieelarve kontrolli erikomisjon on teinud ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni, kui me ei saa ühele poole kella üheks. Läheme siis arutelu juurde. Kõigepealt, palun, Urmas Reinsalu!

10:03 Urmas Reinsalu

Austatud rahvaesindus! Austatud härra majandusminister! Riigieelarve kontrolli erikomisjoni ettepanekul arutab Riigikogu praegusel hetkel kõige tähtsamat riigi majanduspoliitilist probleemi ja see on hüppeliselt kerkinud elektri hind. Rahvaesindus ei tohi sellises olukorras olla passiivne. Senised prognoosid elektri hinna kujunemise kohta ei ole vett pidanud ja need ohustavad kõiki Eesti kodutarbijaid, ettevõtteid ja sellega seoses kogu meie majanduse konkurentsivõimet ja inimeste toimetulekut. Riik ei saa siin olla passiivne kõrvaltvaataja. Riigil peab olema olemas plaan, konkreetne tegevuskava, kuidas leevendada elektri hinna tõusu nii Eesti-siseste regulatiivsete meetmetega kui ka üleeuroopaliste reeglite kontekstis, mis on kaasa toonud järsu, hüppelise elektri hinna surve.

Ma rõhutan siin üle Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu esimehe Arvi Hamburgi sõnu: "Energeetikas toimib tasakaalu printsiibil nn trilemma: võrdkülgne kolmnurk, mille külgedeks on energia varustuskindlus, keskkonnamõju ja taskukohasus." Elektri keskmine börsihind käesoleva aasta algusest kuni tänase päevani on meil olnud 66,75 eurot megavatt-tunni eest, eelmise aasta sama perioodi keskmine hind oli 30,92 eurot megavatt-tunni eest, hinnatõus 2,15 korda, kui me räägime aastate perspektiivis. Kuid selle aasta augustikuu keskmine hind oli 87 eurot megavatt-tunni eest, septembris, eelmise nädala lõpu seisuga 123 eurot megavatt-tunni eest. Käesoleval aastal on CO2 tonni hind Euroopa emissioonikaubanduse süsteemis kerkinud kaks korda.

Riigieelarve kontrolli erikomisjon kohtus läinud nädalal valitsuse esindajate härra majandusministri ja härra keskkonnaministriga, samuti Konkurentsiameti peadirektoriga, Eesti Energia juhatuse esimehega, Rahandusministeeriumi esindajatega ja Viru Keemia Grupi juhatuse esimehega. Võib nentida lühidalt ja selgelt seda, olles kuulnud valitsuse esindajate seisukohti, et valitsusel ei ole plaani, mis puudutab reaalseid samme elektri hinna tõusu surve vähendamiseks. Seda plaani ei ole. Teiseks on muret tekitav, et meil ei ole ka kiretut ja ratsionaalset tõenduspõhist analüüsi, mis tegelikkuses hakkab juhtuma kümnendi perspektiivis, lähiaasta perspektiivis.

Nending lühidalt kokku võttes on see, et nii hüppeline, ennekõike nii energiadefitsiidist kui ka Euroopa emissioonikaubanduse süsteemi hinnatõusust tulenev elektrienergia hinna tõus on tulnud tegelikult üllatusena ja seda ei ole arvesse võetud ka riigi pikaajalistes energeetika ja kliimavaldkonna tegevuskavades. Tsiteerin siin keskkonnaminister Tõnis Möldrit, kes on öelnud, et Euroopa Komisjoni pakutud kava ja selle aluseks võetud hinnasiht on jäänud oluliselt tagasihoidlikumaks kui tänane tegelik hind. See võib tähendada seda, et sellel graafikul CO2 tonni hinna kohta, mille härra keskkonnaminister meile esitas, võivad näitajad muutuda oluliselt kõrgemaks. Keskkonnaminister tutvustas parlamendiliikmetele heitmekaubanduse ühiku hinna prognoosi kuni aastani 2030, mis on praegu septembrikuine Refinitivi prognoos. Selle järgi peaks lähiaastatel jääma CO2 tonni hind üle 60 euro ehk tänasele kõrgele tasemele. See on praegune informatsioon, mis meie käsutuses on: praegusele kõrgele tasemele, 60 eurot tonn.

Mida tähendab CO2 ühe tonni hind elektrienergia hinnale? See on väga lihtne rusikareegel, nagu mulle selgitas Konkurentsiameti peadirektor. Kui emissioonikaubanduse CO2 tonni ühiku hind ühe euro võrra tõuseb, siis see tähendab elektri megavatt-tunni hinnale ühte eurot lisaks. Ehk piltlikult öeldes: Refinitiv prognoosib aastaks 2030 selle tonni hinna kerkimist 91 euroni. See on tänane prognoos, 91 euroni, mis tähendab seda, et kui me võtame tänaste tootmismahtude struktuuri, taastuvad ja taastumatud energiaallikad, siis see tähendab tegelikult elektritarbijatele aastas täiendavat emissioonikaubanduse regulatiivset hinnasurvet ühe megavatt-tunni puhul 91 eurot. Nii lihtne see ongi.

Kuid majandusministeeriumi asekantsler härra Tatar osundas, et jah, olukord on selline, et üks olulisi kliimapoliitikat mõjutavaid instrumente ehk seesama COtonni hind, mis mõjutab kõige olulisemalt praegu meie elektri hinda, liigub täiesti prognoosimatul turul. Täiesti prognoosimatul turul! Konkurentsiameti direktor härra Märt Ots tõi komisjonis esile, et elektri tulevikuhind saab olema tarbijatele ligi kaks korda kõrgem. Järgneval ajal võib see olla umbes 100 eurot megavatt-tunni kohta. See on reaalsus, kus me asetseme.

Kui me vaatame elektri kõiki regulatiivseid prognoose, mida on tehtud ka seoses Euroopa Liidu kliimaeesmärkide täitmisega, siis tuleb tunnistada, et need referentseeldused ei toimi. Me vajame ratsionaalset tõenduspõhist hinnangut sisendturul toimunud sündmuste järel uute sisendhindade kohta. Eesti riiklikus kliimakavas, mis valmis ligi kaks aastat tagasi, prognoositi aastaks 2025 CO2 tonni hinnaks 23 eurot. Praegu on meil see 60 eurot. 2030. aastaks prognoositi 34 eurot. Nagu ma ütlesin, Refinitiv prognoosib selle aasta septembri arvestusega 2030. aastaks 91 eurot tonni kohta. Euroopa Komisjon on esitanud oma varasema analüüsi, millel rajanevad tegelikult ka kõik kokkulepped, mis on tehtud kliimaeesmärkide saavutamiseks, et tonni hind on 2030. aastaks 52 eurot. Need lähte-eeldused ei ole vett pidanud.

Võtame nüüd ette analüüsi, mille 2019. aastal tegi Stockholmi Keskkonnainstituut Eesti valitsuse tellimusel ja mis puudutas ka aastal 2050 kliimaambitsiooni realiseerimist. Seal oli toodud maksumus Eesti ühiskonnale nii avaliku sektori kulutuste kui ka erasektori ettevõtete ja eratarbijate kulutuste mõttes: 17,3 miljardit eurot aastani 2050 on kliimaeesmärkide saavutamise hinnaks. Mind väga huvitas selles analüüsis, mis on selle analüüsi pinnalt võetud aluseks CO2 tonni hinnale. Vastus on lühike: sellega arvestuse mudelid ei arvestanud tegelikkuses üldse. Lähtuti sellest, et see on kuluneutraalne. Tegelikkuses see raha, mida maksavad ettevõtted ja tarbijad elektri kõrgema hinna eest seoses CO2 kauplemisühikute hinnaga, laekub täies mahus riigieelarvesse.

Formaalselt, eelarve tasakaalu vaadates, on see mõttekäik õige. Kuid siin on ära jäänud üks oluline põhimõte: kui tarbijate koormus kerkib, siis see ei tähenda sugugi, et riigieelarvesse laekuv raha jõuab tegelikkuses tarbijatele tagasi. See on olukord, mida me näeme ka praeguses elektri hinna tõusus. Elektri hinna tõus sellel aastal läheb Eesti tarbijatele maksma prognoositavalt vähemalt 250 miljonit eurot. 250 miljonit eurot! Veerand miljardit eurot võetakse tarbijate taskust. Nende hinnasihtide põhjal, mis meil on tänasel päeval, võib öelda, et ei ole mingisugust prognoositavat vastust. Vastupidi, oletused, nagu ma ütlesin, ka ekspertide hinnangul on, et me liigume elektri kõrge hinna väljas, ja see tähendab tegelikkuses seda, et ka see hinnakasv, kui me räägime praegu, kui palju see maksab kõigile meie riigi tarbijatele kokku, on tõusufaasis. See tähendab kümne aasta perspektiivis meie tarbijatele miljardeid eurosid, mitut miljardit eurot täiendavat kulutust elektrienergia eest ja täiendavat survet meie riigi, meie majanduse konkurentsivõimele.

Kuidas jaguneb elektrienergiatarbimine kodutarbijate ja ettevõtete vahel? See suhe on enam-vähem selline, et kui me võtame aluseks, et eelmise aasta elektritarbimine oli umbes kaheksa teravatti, siis võime öelda, et üsnagi suures plaanis oli 1/3 sellest kodutarbijate tarbimine ja 2/3 ettevõtete tarbimiskoormus.

Mida me vajame? Me vajame esiteks selget ja kiretut analüüsi nii emissioonikaubanduse mõju kui ka kliimapoliitika koha pealt, selle kohta, mis on nende asjade maksumus reaalselt Eesti tarbijatele. Teiseks, me vajame selget ja kiretut analüüsi hüppeliselt kasvanud energiadefitsiidi tingimustes selle kohta, milliseks kujuneb meie riigi elektrivarustuskindlus. Me mäletame koroonakriisi algusest, kuidas riikide piirid sulgusid, riigid seisid iseenda eest, oma riigi elanike ees. Ei ole vähematki kahtlust: ka börsitingimustes – seda on juba eksperdid möönnud –, kui tekib hüppeline defitsiit, siis riigid hakkavad langetama kiretuid otsuseid, eelistades varustuskindluse tagamist oma riigi elanikele, oma riigi tarbijatele.

Tuletan meelde, et Soome importis eelmisel aastal 21,3 teravatt-tundi elektrit. See on kolm korda rohkem kui kogu Eesti riigi elektritarbimine. Rootsi kavandab paarikümne aasta perspektiivis elektritarbimises lausa kahekordset juurdekasvu. Elektritarbimises kahekordset juurdekasvu! Saksamaa kavatseb oma viimase tuumajaama välja lülitada järgmisel aastal. Söejaamade sulgemine on planeeritud aastasse 2038.

Teiseks, me vajame elektri varustuskindluse kõrval selget ja kiretut seisukohta ja arusaama, mida Euroopa praegune emissioonikaubanduse dünaamika tähendab meie elektritarbijatele. Ma ütlen selgelt, põhinedes ekspertide analüüsidel: sellise määramatu dünaamikaga, pidades silmas meie tarbijate huvisid ja meie ettevõtete huvisid, ei ole võimalik jätkata. Vaja on põhimõttelist ja selget muutust ning selle muutuse analüüsi ja ettepanekud peab meie ette tooma valitsus.

Härra majandusminister on saatnud kirja Euroopa Komisjonile. Kiri oli olemas, ma ise lugesin seda kirja, aga kirjas ei olnud tegelikult ettepanekut. Praegune olukord näeb kehtiva emissioonikaubanduse süsteemi puhul ette teatud automaatse stabilisaatori rakendamise. Tegelikkuses on olukord selline, kus kehtiv Euroopa reeglistik ei võimalda veel, kuna hind ei ole piisavalt kõrgel või piisavalt palju tõusnud, seda stabilisaatorit rakendada.

Elektri hinna tekitatud olukorras on kahtlemata võimalik astuda rida praktilisi samme, sest see raha, mis meil suures osas võetakse elektri kõrgema hinna eest, jõuab riigieelarvesse elektrienergia käibemaksu kujul (ettevõtted saavad käibemaksu tagasi, kodutarbijad ei saa käibemaksu tagasi) ja teiseks CO2 ühikute rahana, mida on selleks aastaks täiendavalt prognoositud juba 120 miljonit eurot.

Nüüd konkreetsetest ettepanekutest, mida on võimalik teha ja mida toob välja ka teaduste akadeemia energeetikanõukogu esimees Arvi Hamburg. Esiteks, elektri hinna tõusu leevendamise küsimuses ei ole lahendus see, et me neljakordse elektriaktsiisi tõusu lükkame edasi aastaks 2023, nagu valitsus kavandab oma eelarvega. Iga põlvepikku poisikegi saab aru, et elektri hinda ei vähenda see, kui sa jätad täiendava regulatiivse hinnatõusu ära. (Hääl saalist.) Nii, näete.

Nüüd küsimus, millised võimalused on valitsusel regulatiivsel turul tegutseda. Esiteks, taastuvenergia tasu. Eestis on üsnagi harvaesinev mudel, kui taastuvenergia tasu võetakse tarbijatelt. Meil on võimalus taastuvenergia tasu täies mahus tühistada ja kompenseerida see taastuvenergia tootjatele vastavalt riigieelarvelise sihteraldisega, nagu teeb suur hulk Euroopa riike. Omaette küsimus on taastuvenergia tasu ülekompenseerimise probleem. Selle taseme oleme kehtestanud praeguse oksjonite süsteemi alusel. Konkurentsiamet prognoosib aastatel 2007–2030 taastuvenergia tasu koormuseks Eesti tarbijatele 1,5 miljardit. Osa sellest rahast on juba läinud, see on mineviku küsimus, ajalooline küsimus, kuid praeguse oksjonite süsteemiga prognoositakse üle 600 miljoni euro veel aastani 2030.

Konkurentsiameti hinnang oli selline, et tuleb teha analüüs Euroopa riigiabireeglitega [tekkinud] sellist tüüpi ülekompenseerimise kohta seoses selliste hinnasihtidega, mis praegu on saavutatud, aga ka seoses taastuvenergiatehnoloogiate arenemisega, mida me näeme juba ka Leedu või Soome taastuvenergiaoksjonitel, kus on jõutud ka null euroni. Tegelikkuses on vaja ka valitsusel see süsteem kiirelt üle hinnata. Me ei tohi venitada. Venitamine tähendab väga lihtsat: raha. Venitamine tähendab raha, mida maksavad kinni meie tarbijad. Järgmisel aastal on taastuvenergia tasu prognoositavalt 100 miljonit eurot, 100 miljonit eurot regulatiivselt, mitte seoses sellega, et tuult ei ole tuulikutes, mitte seoses sellega, millised on börsihinnad, vaid seoses sellega, et me võtame seda raha regulatiivselt.

Teiseks, mis puudutab energiavarustuskindluse tagamist, siis me peame kiiresti vaatama üle meie põlevkivienergeetika sulgemise otsuse ja andma hinnangu. Mida me peame tegema? Me peame kiiresti suurendama ka KredExi toetusi ja lihtsustama toetusmehhanisme elamufondi, sealhulgas eramute energiatõhususe suurendamiseks ja lokaalse energiatootmise edendamiseks.

Lisaks on üks põhimõtteline küsimus, mida Euroopa Liidu reeglistik selgelt ette näeb. Lähtudes täiesti ratsionaalselt turumajanduse tingimustest, arvestades, et elektriturg on praegu reaalsuses poliitiliselt moonutatud turg ja see on spekulatiivne turg, mida me oleme näinud, siis meil peab olema mehhanism, automaatne stabilisaator, mis rakendub tarbijatele, eriti kodutarbijatele, selleks et hind ei läheks kosmosesse. See ei ole mitte sotsialism, et kinnitame riikliku elektri hinna, vaid meil on võimalik regulatiivne siire. Raha, mis tuleb meie riigieelarvesse, me korjame kas või käibemaksu ja CO2 rahaühikute kujul, me korjame selle kokku ja seda raha tuleb kasutada automaatse stabilisaatori väljatöötamiseks, nagu on mitmetes Euroopa riikides asutud venitusteta tegema.

Ka see on plaan, mida me vajame ja me vajame seda venitusteta. Praegu me oleme silmitsi teadmatusega. Fatalistlikud nendingud valitsuselt, et jah, hinnad kerkivad ja nii ongi, nii peame elama, fatalistlikud nendingud selle kohta, et varasemad prognoosid ei ole vett pidanud, ei ole vastus Eesti inimestele, Eesti tarbijatele ja Eesti ettevõtjatele. Selles olukorras peab meil olema ausust öelda välja, milline on tegelik olukord ja millised on tegelikult prognoosid kehtivas süsteemis, ning astuda neid samme, mis demokraatlikus riigis on rahvaesinduse ja valitsuse käsutuses, et elektri hind ei muutuks ebarealistlikult üle jõu käivaks. 

Meie kliimavöötmes peab arvestama, et paljudel inimestel, kes kasutavad elektrit oma eluaseme kütmiseks, on elekter väga oluline komponent selleks, et üldse ellu jääda. Kui öeldakse, et minge küsige toimetulekutoetust, siis see ei ole tegelikkuses lahendus kogu ühiskonna ees seisvale kesksele majanduspoliitilisele probleemile, mis läbib kogu ühiskonda horisontaalselt. Toimetulekutoetust antakse inimesele, kelle netosissetulek pärast eluasemekulude mahavõtmist on 150 eurot, see on sügavas vaesuses olevate inimeste [probleemide] lahendamise meede. See on küüniline mõttekäik. Peame tegutsema. Aitäh!

10:23 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi ka. Sven Sester, palun!

10:23 Sven Sester

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, aitäh selle ülevaate eest! Eesti on aja jooksul muutunud energiat eksportivast riigist importivaks ja seal on omad põhjused. Peaasjalikult on see erinevate maksupoliitiliste meetmete tõttu just CO2 puhul nii tekkinud. Vaadates praegust olukorda, võib välja tuua neli olulist aspekti, mille pärast see hind nii kallis on. Ühelt poolt on toormehinnad (süsi, maagaas), teiselt poolt taastuvenergia madalseis (hüdroenergia Põhjamaades ja tuuleenergia teatavad probleemid). Kolmandaks, ma saan aru, on küsimuseks CO2 kunstlik defitsiit. Neljandaks võivad olla riigi mingid maksupoliitilised otsused. Mul on teile küsimus. Kas te olete riigieelarve [kontrolli eri]komisjonis seda arutanud? Te ütlesite, et riigil ei ole plaani. Kas valitsus või majandusminister on tulnud teie ette selle teemaga, mille te tõite välja seoses võimaliku CO2 täiendava laekumisega, kuna ma saan aru, et riigieelarvesse laekub sõna otseses mõttes 100+ miljonit? Kas sealt on ministrile ettepanekuid? Teine, mis te olulise aspektina tõite, oli automaatne stabilisaator. 

10:24 Sven Sester

Mida selles mõttes võiks teha lähitulevikus ...?  

10:24 Aseesimees Martin Helme

Aeg, Sven!

10:24 Urmas Reinsalu

Aitäh! Vastus valitsuse esindajatelt. Härra keskkonnaminister möönis, ütleme, täiendavalt CO2 raha suunamist kas taastuvenergia tasusse või kodutarbijatel stabilisaatorina hinna leevendamiseks. Seda keskkonnaminister möönis, kuid valitsuse poolt tulnud otsustest selle koha pealt ei ole me teadlikud. Rõõmsad uudised eelarve kohta, mis antakse üle eeldatavalt homme, ei ole seda küsimust, Eesti ettevõtjatele ja Eesti tarbijatele kõige olulisemat küsimust, paraku adresseerinud.

Ma toon välja olulise küsimuse, mis puudutab Euroopa koostööd, meie vajadust Euroopa partneritega koostööd teha selle probleemi puhul. Ma osundan jällegi teaduste akadeemia energeetikanõukogu esimehele Arvi Hamburgile. Meil on vaja koos Euroopa Liidu teiste liikmesriikidega viia läbi hinnang kavandatavate energiatootmise tehnoloogiate kohta, analüüsida kavandatavate meetmete mõju tarbijale, hinnata majanduslikku ja sotsiaal-majanduslikku mõju, riikide ja kogu Euroopa Liidu konkurentsivõimet ning moderniseerida CO2‑ga kauplemise süsteemi. Ei saa olla, et meie eeldused kõigi kliimapoliitiliste eesmärkide puhul, mida me oleme täitnud, põhinevad ühel arvestusel, aga siis, kui tegelik elu on hoopis teistsugune, sest nii poliitiliste otsuste kui ka spekulatiivsete kauplemisotsuste põhjal on neid ühikuid võimalik ju edasi müüa järelturul, me tegelikult ei tee poliitikas korrektsioone.

Teine küsimus, mis puudutab CO2 tasuta lisakvoote: kus on valitsuse ettepanek CO2 tasuta lisakvootide kohta? Ma juhin tähelepanu, et mul on laual tööandjate keskliidu ja kaubandus-tööstuskoja ettepanekud, seisukohad, mis laiemas kontekstis puudutavad ettepanekuid Euroopa Liidu kliimapaketi kohta, kuid need on üks ühele kohaldatavad ka praegusesse olukorda. Tööandjate keskliit ütleb välja ja juhib [tähelepanu] probleemile: "Muret tekitavad ootamatud suunamuutused ja varasemate kokkulepete kergekäelised hülgamised. Näiteks on ette nähtud süsinikukvootide kiirem vähendamine ..." Mida see tähendab – kiirem vähendamine? Turul hinnasurvet ja CO2 hinna hüppelist tõusu. "... kuid ettevõtjatega kooskõlastatud valitsuse seisukoht Euroopa roheleppe kohta oli, et emissioonikaubanduse süsteemis osalevate sektorite jaoks peab jätkuma seni kokkulepitud vähenemistempo." Samas rõhutab kaubandus-tööstuskoda, et hetkel ei ole nad veendunud – see on kaubandus-tööstuskoja seisukoht –, et kõik kliimapaketis sisalduvad nõuded on realistlikud ja väljapakutud ajakavas teostatavad.

Küsimus on tööandjatel ja ettevõtjatel väga lihtne: kas on olemas mõjuanalüüs selle kohta, mida tähendavad tegelikult need hinnangud CO2 hinna kohta selles perspektiivis, mida need tähendavad sotsiaal-majanduslikult, mida need tähendavad inimeste toimetulekule, mida need tähendavad meie ettevõtete konkurentsivõimele? Paraku tuleb tunnistada, et niisugust mõjuanalüüsi reaalselt meie käsutuses ei ole ei langetatud otsuste kohta ega ka praeguse olukorra kohta.

Ma veel kord tulen tagasi selle juurde, et Eesti peab käituma väärika partnerriigina Euroopa Liidus, suheldes ka Euroopa Komisjoniga, ja ütlema välja oma selge konkreetse ettepanekute paketi. Ei saa olla nõnda, et me lihtsalt laiutame käsi: nii juhtub, liigumegi kinnisilmi tulevikku ja täidame võetud kohustusi, mille eelduste kategooriad on põhimõtteliselt muutunud. Ega siis kogu majandus, Eesti ühiskond ei toimi üksnes selle eesmärgi nimel, sissetulekud ei lähe ainult sellele, et lambid põleksid. Praegu on see pöördunud selliseks olukorraks, et kui me kõneleme hinnatõusu survest, inimeste toimetulekust, siis me kõneleme miljarditest eurodest, mida prognoositavalt peab lõppkokkuvõttes hakkama kinni maksma Eesti tarbija, kes ka siseturul need hinnad kinni maksab, seda nii ainuüksi eraldi hinnatõusu sihiga regulatiivsete hindade tulemusena või elektrienergiale kehtestatud koormiste ja maksude tulemusena kui ka varustuse mahajäämusest tingitult.

Jah, öeldakse, et üks lahendus on suurendada taastuvenergiatootmise võimekusi. See on teoorias täiesti õige mõttekäik. Aga mida me näeme praktikas? Tootsi tuulepark peaks andma Eestis juurde kogumahus üle 10%. Aga vabandust, selle asemel, et seda ehitama hakata, käivad Tootsi tuulepargi pärast kaks riigi äriühingut omavahel kohut ja tegevus on peatunud. Selline on meie olukord.

10:30 Aseesimees Martin Helme

Ei taha esinejat õpetada, aga küsimusi on üheksa, küsimise aega on minut ja järele on jäänud 23 minutit vastusteks. Kui sa tahad kõigile vastata jõuda, siis äkki kontsentreerid. Jevgeni Ossinovski, palun!

10:30 Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Ausalt öeldes ma ka soovitaks, et proovi selgelt ja kiretult vastata, siis saab midagi vähe rohkem ära küsitud. Aga sinu ettekandes oli üks tähelepanek rusikareegli kohta, et üks euro CO2 hinna kvooti on üks euro elektri hinda. See käib siis kivisöe ja põlevkivi kohta. Rõhutagem, et maagaasist toodetava elektri puhul on see kaks korda väiksem, taastuvallikatest rääkimata. Aga sa ütlesid, et valitsusel ei ole plaani. Ma vaidleksin sulle vastu: minu hinnangul valitsusel on plaan. Kaks eelnõu on siia toodud, mis suurendavad taastuvenergia tasu: 156 SE, et metsa põletamist Narva kateldes subsideerida, ja 344, et suurtootjatele teha kingitus taastuvenergia tasuga, mille teised peaksid kinni maksma, 40% taastuvenergia tasu tõusu. Aga sina oled ka seda toetanud. Sa kuidagi paatoslikult räägid, et tuleb astuda samme, et vähendada elektri hinda, aga oled toetanud ka neid ettepanekuid, et suurendada elektri hinda. Kuidas sa seda selgitad?

10:31 Urmas Reinsalu

Väga lihtsalt. Praegu me näeme kogu Euroopas paradoksi, et ühelt poolt on kliimaeesmärgid, rohe‑eesmärgid, ja teiselt poolt on pandud täistuuridel huugama kõik taastumatul ressursil rajanevad elektrijaamad, sealhulgas Eesti elektrijaamad, et oleks elektrit. Vanasse kaevu ei ole mõtet sülitada enne, kui uus kaev on valmis. See on meie energiajulgeoleku esmane küsimus olukorras, kus meid ootab nende poliitiliste otsuste mõjul ees määramatu elektrienergia defitsiidi probleem. Seda tuleb endale ausalt tunnistada, selgelt silma vaadates. Kõneledes taastuvenergeetikast: me oleme täitnud Euroopa Liidus seatud vahe‑eesmärke ja teinud seda edukalt. Aga ma juhin tähelepanu, et tuuletingimused on väga volatiilsed. Ka seda on öeldud praeguses olukorras, et näete, meil tuult ei olnud, ongi nii, ja siis tuli tarbida taastumatut ressurssi. Ma toon näiteks 2020. aasta 11. jaanuari, kui kell üks öösel oli kogu Eesti tuuleelektrijaamade tunnivõimsus 5,9 megavatti, ja samal päeval kell kümme õhtul, möödunud olid mõned tunnid, oli 280,7 megavatti. Päikesejaamade töövõimsus oli aasta lõikes 0–110 megavatti. Seda dikteerib ilm ja see ongi reaalsus. Aga meil peab olema see ka ilmast sõltumatu. Me võime rääkida tulevikuteooriast, salvestusvõimsustest, kõigest sellest muust, aga meil peab olema rahvusliku julgeoleku huvides ilmatingimustest autonoomne energiavarustuskindlus. Ma mitte asjata ei toonud välja Põhjala riikide poliitilistest otsustest ning ka lihtsalt majanduse ja ühiskonna arengust tingitud suuremat energiatarvidust. Kust energiat saab? Börsiolukorras hakatakse seda kokku ostma.

10:33 Aseesimees Martin Helme

Tarmo Kruusimäe, palun! 

10:33 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Valitsus on otsustanud luua rohepoliitika juhtkomisjoni. Juhtkomisjon on valitsust nõustav, eks ju. Samas ei ole Riigikogule siiamaani selge, kas ja mil määral me üldse saame meie ühiskonnaelu väga raskelt mõjutavates otsustes [kaasa rääkida]. Kas te näete Riigikogul siin mingit rolli debatiks ja kas me saame Riigikoguna üldse kujundada valitsuse seisukohti?

10:34 Urmas Reinsalu

Valitsus peab esitama selged seisukohad. Esimene arutelukoht ongi praegu see, kus valitsuse esindajal härra majandusministril on võimalus öelda valitsuse poolt, milline on valitsuse käsitlus tulevikku vaadates, kümne aasta sihiseadega, lähiaasta sihiseadega, kuidas elektrienergia hinna tõusu vähendada nende sammudega, mis on Eesti riigi valitsuse, Eesti riigi seadusandja käsutuses regulatiivse meetmena. Teiseks, mis on äärmiselt oluline: jah, ma arvan, et sellises olukorras on põhiline parlamentaarse riigi rusikareegel, et parlament tegeleb oluliste küsimustega. Praegu ei ole reaalselt majanduspoliitikas teist olulisemat küsimust, järelikult peab seadusandja võtma initsiatiivi. Ma arvan – kuna on toodud välja ettevõtjate poolt, et meil peaks olema ka nii-öelda raamseadus, mis annab selged toimimisprintsiibid ja tegutsemiskoridorid ette –, et me vajaksime ka kliimavaldkonnas seda tüüpi raamseadust. See peab olema seadusandlikul tasemel paika pandud, nii nagu teistes riikides sellega tegeletakse.

10:35 Aseesimees Martin Helme

Rene Kokk, palun!

10:35 Rene Kokk

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on kõigepealt hea meel teid tunnustada antud teema käsitlemise eest, sest aastaid on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond olnud see, kes on juhtinud tähelepanu erinevate energiakandjate aktsiisimaksudele ja nende vähendamise vajadusele, mida sai ka eelmises valitsuses tehtud ja ettevõtlusele vastu tuldud. Aga tulen tagasi selle CO2 teema ja elektri hinna juurde. On aastaid räägitud ja EKRE on aastaid pildil hoidnud seda, et me ühel päeval jõuame sinna, kuhu me täna jõudnud oleme. Küsimus teile on see: kuidas teile tundub, kas te toetate seda mõtet, et Eesti peaks väga jõuliselt otsima võimalust CO2‑ga kauplemise süsteemist ETS lahkumiseks või vähemalt [seal osalemise] mõneks ajaks peatamiseks, et saada kiire leevendus meie majandusele ja meie inimestele?

10:36 Urmas Reinsalu

Aitäh! Ma arvan, et esmane lähtekoht peab olema see, et meil peab olema selge hinnang, mis selle süsteemi tulemusena meiega juhtuma hakkab. Hetkel meil seda hinnangut olemas ei ole, vaid on nendingud, et senised prognoosid on uppi lennanud ja me ei tea, mis ees ootab. Teiseks, jah, ma ei toeta mitte süsteemist lahkumist kui niisugust, vaid ma toetan seda, et süsteemi tuleb moderniseerida viisil, mis vastab nendele eeldustele, mille järgi on süsteem üles ehitatud. Kordades on muutunud kauplemisühikute hind spekulatiivsel turul. Omaette küsimus on üldse, kui põhjendatud või mõistlik on spekulatiivsel turul nende ühikutega kaubelda, seal osaleda. Tegelikult on ka nii-öelda hinnahüpped. Süsteemil peab olema reaalne automaatne stabilisaator, mis blokeerib ära hüppelised hinnatõusud. Praegune stabilisaator, mis on kehtestatud, kolmekordne kiirendus eelmise aasta referentshinnaga võrreldes, millest meie ekspert annab detailsemalt ülevaate, ei ole praeguses olukorras adekvaatselt toimiv mehhanism.

10:37 Aseesimees Martin Helme

Priit Sibul, palun!

10:37 Priit Sibul

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! No elektriarved on juba pikka aega olnud tavalisele inimesele üsna keerulised ja enamus teab, mis on lõppsumma. Seal arve peal on CO2 hind, aktsiisid, taastuvenergia tasu. Küsimus on, et üsna palju räägitakse ka taastuvenergiavõimsustest, et meil on neid vaja juurde ehitada ja sellepärast peavad need maksud ja tasud sellised olema. Mis see sinu tänane parim teadmine ja soovitus valitsusele on, et elektri hind oleks mõistlik ja mõistuspärane ning et inimesed suudaksid seda maksta? Mida valitsus tegema peaks?

10:38 Urmas Reinsalu

Esiteks, Euroopa Liidu emissioonikaubanduse puhul peab Eesti koos liitlasriikidega esitama konkreetse tegevuspaketti, mis sellele nii-öelda spekulatiivsele hinnatõusule seab reaalse stabilisaatori. Teiseks tuleb Eesti eelarvest teha siire, mis puudutab raha, mis on inimestelt rohkem ära võetud või mida inimesed on maksnud rohkem CO2 kvoodi eest, makstes selle kinni oma elektriarvetega. See raha, 200 miljonit eurot, mida Eesti tarbijad prognoositavalt maksavad sellel aastal, tuleb suunata tagasi sellisel moel, et taastuvenergia tasu sellisel kujul viia nulli, lõpetada see asi ära. Kolmandaks tuleb teha viivitamatult analüüs, mis puudutab Konkurentsiameti ettepanekuid (ma rääkisin sellest 1,5 miljardist eurost, prognoositavalt 600 miljonist eurost järgmise kümne aasta hinnakoridoris) ja üldse ülekompenseerimist. Aga seni, kuni seda analüüsi ei ole, järeldusi ei ole tehtud – me peame kindlasti arvestama ka ettevõtjate investeerimiskindlusega ja sellega, et turumajanduse tingimustes ei tohi teha ülejalaotsuseid –, tuleb teha seda riigieelarve eraldisega, mille katteallikaks on täiendav, teine koormis ehk CO2 koormis, mille maksab kinni Eesti tarbija.

10:39 Aseesimees Martin Helme

Anti Poolamets, palun!

10:39 Anti Poolamets

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Austatud ettekandja! Tuletan meelde: Brüsseli survel pandi Ignalina elektrijaam kinni. Mis oli tagajärg? Hakati Venemaalt elektrit ostma, Leedu muutus Venemaa energiast sõltuvaks. Saksamaa teeb rohepööret, mille tegelik nimi on üleminek Vene gaasile. Aus mäng, eks ole? Nüüd ostame meie Soome kaudu börsidelt ja mujalt mitmekordse hinnaga Vene elektrit. Ja ongi ring täis. Tegelikult oli meil alles hiljuti üks Euroopa kõige tugevam energiajulgeolek tänu iseseisvale energiatootmisele, mida me üle saja aasta oleme arendanud. Nüüd on ring täis, et kaudselt toetame rahaga, oma kõrgete elektriarvetega Putini sõjamasinat, et saaks Ukrainas paugutada ja inimesi tappa. See on masendav olukord. Mida teha?

10:40 Urmas Reinsalu

Aitäh! Kindlasti, need otsused, mis on langetatud põlevkivienergeetika puhul – ma tulen selle juurde tagasi, et ei tohi sülitada, härra majandusminister, vanasse kaevu, kui uut kaevu ei ole olemas. On selge, et säästlik, keskkonnasõbralik, roheline, puhas energiatootmine on eesmärk. Aga me peame arvestama, nagu ma rõhutasin, seda, et meil on selles kolmnurgas olulised lisaks keskkonnasõbralikkusele, härra majandusminister, tegelikult hinnakomponent ehk tarbija võimekus elektrienergia eest maksta ja teiseks varustuskindlus. Varustuskindlus reaalselt. Ma juhin tähelepanu, et kindlasti tuleks vaadata põlevkivienergeetika puhul neid asjaolusid. Tuleb arvestada ka põlevkivi tootmise ja töötlemise protsessi kõrvalproduktide kasutamist ringmajanduses. Tuleb arvestada neid varustuskindluse asjaolusid ja kindlasti panustada ka suitsugaasidest CO2 püüdmise, puhastamise, hoiustamise ja kasutamise tehnoloogiate arendusse. Nii et küsimus on selles, et otsuseid tuleb teha reaalmajanduslikus tervemõistuslikus kontekstis. Me vajame elektrienergiat, see on meie keskne sisend, et üldse siin hakkama saada ja majandust arendada ning et inimesed toime tuleksid. See varustuskindluse eeldus peab meil olema tagatud. Teiseks, see peab olema ühiskonnale jõukohane. Need kaks lähtekohta peavad olema. Kolmandaks, loomulikult keskkonnasäästlik ja keskkonnasõbralik energiatootmine. Aga need peavad olema tasakaalus, praegu on see tasakaalupunkt nihkunud paigast ära. Sellel, nagu hea küsija mainis, on lisaks ka julgeolekupoliitiline, geopoliitiline mõõde.

10:42 Aseesimees Martin Helme

Annely Akkermann, palun!

10:42 Annely Akkermann

Suur tänu, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Elering loodi avatud elektrituru toomiseks Eestisse 2010. aastal, kui Isamaa eelkäija Isamaa ja Res Publica Liit oli valitsuse liige. Varustuskindluse tagamiseks arendab Elering siiamaani välisühendusi. Tänu nendele välisühendustele oli eelmisel aastal keskmine elektri hind 33 eurot megavati eest. Kas te arvate, et Isamaa eelkäija tegi vale otsuse välisühenduste rajamisega ja sinna väga suurte summade maksumaksja raha paigutamisega? Kas te arvate, et kui eelmine aasta oli megavati hind 33 eurot, võib-olla siis oleks pidanud kehtestama riiklikult kõrgema hinna ja inimeste käest raha kokku koguma, kuigi fikseeritud hinnad on ju olemas? Kuidas te vaatate tagasi viimasele 11 aastale erakonna energiapoliitikas?

10:43 Urmas Reinsalu

Aitäh! Ei, ma arvan, et välisühendused elektrienergia saamiseks, mida me oleme teinud, on olnud igati mõistlikud, Estlink 1 ja 2. Me oleme näinud ka seda, et ühenduste maksimaalkoormusest ei ole piisanud meie tarviduse tagamiseks, isegi kui me räägime Eesti ja Soome ühenduse mahust. Nii et ühendustesse tuleb kindlasti panustada, et me oleksime Euroopa Liidu energiaringi täielik osa. Sellel on ka julgeolekupoliitiline mõõde.

Ettepanek selle kohta, et regulatiivsete meetmetega täiendavalt elektri hinda suurendada – ei, seda ma ei poolda. Vastupidi, minu kõne kogu paatos on selles, et regulatiivseid hinnakoormisi tuleb hoopis vähendada. Küsimus on selles, kas me ütleme lohutuseks – seda kasutavad valitsuse ja valitsuskoalitsiooni esindajad argumendina –, et näete, aga minevikus oli odavam elektri hind. Aga meie elame olevikus ja me liigume tulevikku.

10:44 Aseesimees Martin Helme

Jürgen Ligi, palun!

10:44 Jürgen Ligi

Aitäh! Eks siin probleem olegi selles, et te esitate oma isiklikku paatost komisjoni analüüsi pähe. Lubage mitte tunnustada teid selle küsimuse püstituse eest, nagu oleks CO2 komponent elektri hinnas mingi asi iseeneses. Ei, CO2 komponent on rohepöörde element ja hinnakoormistel on kindel eesmärk, et seda energiapoliitikat muuta. Ma isegi ei taha teilt midagi küsida, aga kuna on see formaat, siis katsuge kuidagi ... Mulle meeldis Sven Sesteri küsimuse sissejuhatus. Ta nimetas neli asja, no mina nimetaks kohe umbes seitse, aga need olid tal kõik asjalikud. (Juhataja helistab kella.) Kui te prooviksite tegelikult öelda, mis on teie arvates hinnatõusu komponendid peale CO2 ja mida me reaalses elus tegelikult muuta saame, peale selliste populistlike mõtete?

10:45 Aseesimees Martin Helme

Aeg, Jürgen!

10:46 Urmas Reinsalu

Aitäh! Kui me kõneleme praegusest energiaportfellist, mis meil riigis on, siis CO2 on põhiline hinnasurve komponent. Lisaks sellele, kui me kõneleme kahest teisest elemendist, siis kahtlemata on see panustamine täiendavatesse taastuvenergiatootmise võimekuste väljaarendamisse. Ka siin me peame arvestama, et tegelikkuses on see börsile toodetud elekter, tegelikult elektrivajadus või tarbimisvajadus tekib meil kogu Nord Pooli süsteemis ja see on kasvav. Me peame seda arvesse võtma. Kolmandaks, ma kõnelen sellest, et elektri hinna puhul, kui me räägime puhtalt elektriarvest, mis laekub tarbijatele, moodustab kolmandiku elektrienergia hind ja kaks kolmandikku on hinnasisendid, mis on võrguteenus, elektriaktsiis, taastuvenergia toetus ja käibemaks. Need on ülejäänud elemendid ja neid elemente on võimalik riigil regulatiivsete otsustega [muuta], eriti puudutab see taastuvenergia toetust. Näiteks, 100 miljonit eurot järgmisel aastal või ka näiteks sellel aastal, kui ma ei eksi – osundus oli sellele, et prognoositakse ligi 100 miljonit eurot, 85 miljonit eurot täiendavat käibemaksu laekumist. Me peame ütlema, et olukorras, kus elektrienergia enda hind tõuseb, riik tegelikult täiendavalt stimuleerib seda ka veel regulatiivsete koormistega. Regulatiivseid koormisi ei ole võimalik reaalsuses viia nulli. Aga kindlasti on koht, mida analüüsida, see, kas on mõistlik seada sisse teatud automaatsed stabilisaatorid. Seda on võimalik riigil teha, see ei ole midagi vasakpoolset, vaid see on vastupidi, parempoolne. Kui moonutatud turg hakkab tootma liiga kõrgeid hinnasisendeid, siis regulatiivseid hinnasisendeid alandatakse.

10:48 Aseesimees Martin Helme

Urve Tiidus, palun!

10:48 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kolleeg Priit Sibul esitas teile küsimuse, mis oleksid need kolm sammu, et CO2 kvoodi hinna tõusu mõju vähendada, Nende seas te nimetasite, et taastuvenergia tasu nulli viia oleks üks võimalus, kuidas koostöös Euroopa Liidu liikmesriikidega kvoodimajandust muuta. Ma küsin nüüd niimoodi otse: kui kõrgeks te hindate šanssi, et teised liikmesriigid teie mõttega kaasa tulevad?

10:48 Urmas Reinsalu

Aitäh! Küll väga suure üldistusjõuga on seda ka teie või koalitsiooni valitsus tegelikult ette pannud ja saatnud Brüsselisse kirja. Tõsi küll, energiavolinik Kadri Simson ütles, et vale minister saatis, et keskkonnaminister oleks pidanud saatma. Aga need on niisugused nüansseeritumad asjaolud. Ma arvan, et ma hindan seda realistlikult. Kindlasti on olemas väga tugev poliitiline retoorika ja loogika, et edasi minna sellises olukorras, kus me peame aru saama, et kui me vaatame elektrienergia hinda – need tabelid on olemas, Eesti elektriturg võrreldes Lääne-Euroopa riikide turuga –, siis me peame tunnistama, et tarbijatele, kui me võtame ka arvesse kõrgemat elatustaset, on need hinnašokid hoopis erineva mõjuga. See on reaalsus, kas see kerkib sinu sissetulekute mahust 0,5% või 5%, piltlikult öeldes, elektrienergia puhul. Sellest tuleneb kahtlemata reaktsiooni tugevus.

Aga me peame olema julged, keegi teine meie eest ei seisa, me peame oma positsiooni välja töötama, oma positsiooni lauda panema, tegema seda väärikalt, mitte partnereid solvaval moel, ja otsima liitlasi. Aga kui me ütleme, et viskame püssi põõsasse enne lahingut, et ongi tormine meri, siis ma arvan, et see ei ole ratsionaalne ja mõistlik mõttekäik. Me peame olema ausad, meil peab olema arusaamine, mis juhtub ja miks juhtub ja mis juhtuma hakkab sellisel moel. Ka prognoosimatu olukord on tegelikult süsteemi element, millega arvestada, et ongi prognoosimatu keskkond, järelikult seda keskkonda tuleb muuta, niivõrd kuivõrd see võimalik on, prognoositavaks siseriiklike, aga ka Euroopa koostöös tehtavate otsustustega. Kõiki neid eesmärke on seadnud poliitikud, poliitikud saavad neid eesmärke ka ümber formuleerida.

10:50 Aseesimees Martin Helme

Andres Metsoja, palun!

10:50 Andres Metsoja

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Inimene vahetevahel kardab pimedust. Nüüd me hakkame ilmselt talvel elama ajajärgus, kui kardetakse valgust, sest kui pirn põlema läheb, siis see elektriarve, mis tuleb, võib olla vägagi ehmatav. Aga minu küsimus tuleb pigem mitte kliimavaldkonnast ega ole mitte selle kohta, mida konkreetselt riik saab teha, vaid on pigem sellest valdkonnast, mis puudutab energiasäästu. Energiasäästust täna väga palju juttu ei ole olnud. Tõsi, on küll kõlanud, et üksikisiku tasandil, kui ei jõua maksta, siis kohalik omavalitsus peaks aitama. Aga küsimus on, kas riik on oma ülesannete kõrgusel selles võtmes, et teha kõik, et energiat säästa. Kas need meie mõõdikud ja eesmärgid on selleks piisavad? Kohalikus omavalitsuses tihti, kui on eelarvet vaja kärpida, öeldakse, et jätame nädalaks ajaks tänavavalgustuse mingile negatiivsele režiimile, ja ongi asjad lahenenud.

10:51 Urmas Reinsalu

Aitäh! Minu keskne mure praeguses olukorras – energiasääst aitab kindlasti tõhusalt inimeste elektriarveid vähendada – on just nimelt mure kodutarbijate energiasäästuvõimaluste ja nende kättesaadavuse pärast. Ma nimetasin seda ühe asjaoluna. Me teame, et sellel on ka väga tugev majandust stimuleeriv tagasipõrkeefekt, kui saavad tööd ehitajad, ettevõtted, kes aitavad inimestel eluasemeid soojustada. Ma arvan, et mõistlik on ka eramajadele seda programmi KredExi raames laiendada. Sellega tuleb jõulisemalt tegeleda ja see peab olema kindlasti üks element. Aga selge on see, et kui me räägime nüüd kliima[poliitika] 2050 võtmes, nendest numbritest, mis on kirja pandud, et vähendada emissiooni, siis energiasäästu investeerimiskoormus ongi ette nähtud järgmisel kümnendil, kuni aastani 2030. Ma viitasin Stockholmi instituudi raportile. See tähendab seda, et on umbes 2/3‑line surve ning erasektor – erasektor on ennekõike ettevõtted –, aga ka avalik sektor peavad üle 10 miljardi euro investeeringuid tegema. See raha tuleb ka veel kuskilt võtta.

10:53 Aseesimees Martin Helme

Toomas Järveoja, palun!

10:53 Toomas Järveoja

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Minu andmetel on umbes pooltel kodutarbijatel fikseeritud hind, nii et neid tegelikult see hinnatõus väga ei mõjuta. Kui me hakkame kompenseerima elektri hinda, mis siis saab nendest, kes on maksnud kogu aeg, see kaheksa aastat natukene suuremat hinda kui börsihind? Ka mina olen nautinud seda odavat börsihinda, nüüd kahjuks tururiskide tõttu maksan võib-olla natuke rohkem. Mis saab siis nendest pooltest inimestest, kes on siiani maksnud rohkem?

10:53 Urmas Reinsalu

Aitäh! See on inimeste konkreetne otsustus, kumba mudelit nad eelistavad. Kindlasti selle plahvatuslikult kasvanud elektri hinna puhul, kui täna minna ja fikseerida hind ära, on see hinnakoridor üks. Kellelgi ei ole ka igavesi lepinguid selles loogikas, kui me vaatame praegu seda, millisel tasemel hinda fikseerida. Küsimus praeguses olukorras, kui me kõneleme sellest, et taastuvenergia tasu nulli viia, on, et jah, tegelikult ei mõjuta see, kas pakett on fikseeritud hinnaga või turuhinnaga. Kõigile tarbijatele, olgu nad kodutarbijad või tööstustarbijad, on tulemus ühemõtteline.

Kui küsida, miks praegu see kodutarbija, kellel on suhteliselt madalam hind, sest tal on fikseeritud pakett, peaks maksma vähem elektri eest taastuvenergia tasu, siis ma arvan, et vastus on väga lihtne. Ma seda ettepanekut tehes energeetikute ja ka majandusekspertidega ja riigi esindajatega arutasin. See on kõige lihtsam ja lollikindlam mudel, kuidas seda teha. Ma saan aru, et valitsuse ettepanek on väga lihtne: valitsuse ettepanek on selline, et korjame selle raha regulatiivselt turult kokku ja siis jagame selle nii-öelda vaesusabina või sotsiaalabina nendele sügavamas vaesuses olevatele inimestele jälle laiali.

Minu seisukoht on, et kui hinnamoonutus on nii hüppeliselt kasvanud, siis võtame inimestelt vähem raha ja kõik. See on minu meelest parempoolsem, ausam ja selgem viis. Hinnatõusul on, nagu ma ütlesin, väga oluline regulatiivne komponent. Kui üks selle hinnatõusu sisendeid on regulatiivne komponent ja kui me ütleme, et see ei ole mõistlik ja talutav ühiskonna konkurentsivõime ja hakkamasaamise mõttes, siis tuleb tegelikult mingist teisest regulatiivsest komponendist, ventiilist õhku välja lasta. Me ei saa seda, piltlikult öeldes, hinnatõusurehvi pumbata nii, et see rehv lõhki läheb. Nagu Jaak Aaviksoo õigusega ERR‑i artiklis kirjutas, et kurv tuleb suuta ka välja võtta, me ei saa kurvist koos kõikide nende poliitiliste eesmärkidega välja sõita.

10:56 Aseesimees Martin Helme

Suur tänu! Küsimuste ja vastuste aeg on läbi ja me saame kutsuda järgmise ettekandja, kelleks on majandus- ja taristuminister Taavi Aas. Tema ettekande pikkuseks on ette nähtud 20 minutit, küsimused ja vastused pärast seda on 30 minutit. Igal Riigikogu liikmel on üks küsimus. Palun, Taavi Aas!

10:56 Majandus- ja taristuminister Taavi Aas

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud Riigikogu liikmed! Suurepärane on tulla siia pulti, kui eelkõneleja just lõpetas oma kõne, juhatades väga hästi sisse minu ettepanekud.

Aga teeme järjekorras. Alustaks sellest, mis on siis elektri hinna tõusu põhjused. Aastast 2013, pärast elektrituru avanemist oleme Põhja-Balti elektribörsi osa. See on meid siiamaani hästi teeninud, tuues Eestisse elektrihinnad, mis on aasta-aastalt madalamad võrreldes sellega, milliseks oleks kujunenud hind suletud turul. Nii näiteks on viimasest kümnest aastast kuuel jäänud elektri hind Eesti hinnapiirkonnas alla 40 euro megavati eest ja neljal aastal alla 35 euro megavati eest. Eelmise aasta hind, 33 eurot megavati eest, tähendas lühidalt öeldes seda, et turul oli piisavalt palju Põhjamaade hüdro‑ ja tuumaenergiapakkumist, et katta enamikul tundidel lisaks Skandinaaviale ka Baltimaade vajadus elektrienergia järele. Vaid üksikutel tundidel jäi odavast hüdroenergiapakkumisest puudu ja nõudluse rahuldamiseks käivitati piirkonna kallimad elektrijaamad, mis kasutavad fossiilseid kütuseid: põlevkivi, kivisütt või maagaasi.

Tänavuse aasta teine pool on aga olukorda elektriturul muutnud. Oli erakordselt ilus suvi, mitte üksnes Eestis, vaid ka Skandinaavias. Sademete vähesus tähendas aga seda, et Norra hüdroelektrijaama tammide taha kogunes vett tavapärasest vähem. Nii palju vähem, et Norra hüdroelektrijaamade tammide taga oleva vee hulk on viimase 20 aasta madalaimal tasemel. Norra hüdroelektrijaamade reservuaaride täituvus oli septembri keskel üksnes 63% maksimumist. Sellisel aastal ei tee elektriturul hindu enam soodne hüdroenergia, vaid käivitada ja töös tuleb hoida ka elektrijaamasid, mis kasutavad fossiilkütuseid, ehk meie piirkonnas asuvad elektrijaamad, kivisöe- ja gaasielektrijaamad.

Majanduse kiire taastumine on käimas mitte üksnes meil siin Euroopas, vaid ka Aasias ja Põhja-Ameerikas. Taastumine on tekitanud erakordselt suure energianõudluse ja see omakorda on liikvele lükanud ka fossiilsete energiakandjate maailmaturuhinnad. Nii on lühikese ajaga mitmekordistunud nii kivisöe kui ka maagaasi hind. Need mõlemad kütused on globaalselt kaubeldavad ja tarned liiguvad sinna, kus kütuse eest ollakse valmis maksma kõrgemat hinda. Nii on Aasia nõudlus suurendanud maagaasi hinda Euroopas ja Aasia gaasiturgudel lausa viiekordseks, võrreldes aastataguse ajaga.

Rohkem töötunde fossiilseid kütuseid kasutavatele elektrijaamadele tähendab aga ka seda, et Euroopa elektritootjad on olnud sunnitud varuma ka täiendavaid CO2 kvoote. Nii oleme ka tunnistajaks erakordselt kiirele CO2 kvootide hinna tõusule.

Me oleme olukorras, kus Euroopa elektritootmisvõimsused on piisavad, kuid puudu on kõige odavamatest, ilmastikust sõltuvatest tootmisvõimsustest: hüdroenergiast ja tuuleparkidest. Seetõttu kujundavad hindu üle Euroopa fossiilsed elektrijaamad, mille hind sõltub CO2 kvoodist ja kütuse maailmaturuhinnast.

Muide, Eesti soojamajanduses oleme vajalikud muutused suures osas juba ettenägelikult ära teinud. Enamik Eesti kaugküttetarbijaid on tänaseks üle viidud keskkonnasõbralikule kohalikule puiduhakkele ja nende toasooja hind jääb maailmaturuhindade kõikumisest või CO2 hinnast mõjutamata. Nii ei tähenda Tallinna kaugküttesüsteemi klientidele gaasi maailmaturuhinna kasv koduste soojaarvete hüppelist kasvu. Võrdluseks: maagaasiga köetavas Vilniuses ootab tarbijaid sellel sügisel 60%‑line hinnatõus ning maagaasi ja kivisöega köetavas Helsingis 30%‑line hinnatõus. Loodetavasti saame juba õige pea ka Eesti suuruselt kolmandas linnas Narvas sama eesmärgi saavutada, siduda linna kaugküttesoojuse tootmise lahti fossiilkütuste kasutamisest ja säilitada seeläbi Narvas stabiilse kaugkütte hinna. Siinkohal on märkus sotsiaaldemokraatidele, et ülivajalik on seal hakata kasutama hakkepuitu, sest kui Narva peaks samamoodi minema üle gaasiküttele, tähendab see nii nagu Vilniuses 60%‑list hinnatõusu. Ma arvan, et see ei ole kindlasti see, mida te soovite.

Elektri hind on erakordselt kõrge üle Euroopa, kusjuures kõige kõrgem Lääne-Euroopas, Prantsusmaal ja Saksamaal, iseäranis aga Ühendriikides. Keskmine hind ületab ka meie tänast hinnataset.

Mis me siis saame teha? Meil ei ole hooba, et suurendada sademeid Norras või tekitada tuult, mis suurendaks Euroopa tuuleparkide toodangut. Ka ei ole meie võimuses globaalsel turul kuigi palju mõjutada fossiilsete kütuste hindu. Nagu öeldud, seda hinda mõjutavad globaalne nõudlus ja selle kasv COVID‑i kriisist taastumisel. Elektri hinna kujunemisel on ainsad Euroopa Liidu energeetika‑ ja kliimapoliitikast sõltuvad komponendid CO2 heitmekaubanduse süsteem ning meetmed, millega kiirendada taastuvenergia turuletoomist. Mõlema puhul oleme samme astunud, kuid peame aru saama, et kumbki ei ole kiire lahendus ega võluvits. Sellegipoolest peab nendega tegelema, et meil tulevikus selliseid probleeme ei oleks.

Just sel eesmärgil kirjutasin septembri keskpaigas Euroopa Komisjoni asepresidendile Timmermansile ja energiavolinik Simsonile ning juhtisin nende tähelepanu vajakajäämistele Euroopa Liidu heitmekaubanduse süsteemis. Nimelt on heitmekaubanduse süsteem kiirete hinnahüpete leevendamiseks ettenähtud mehhanism. Kui ma ei eksi, oli see artikkel 29, mis peaks kiirete hinnakõikumiste korral turule pakkuma täiendavalt CO2 ühikuid. Kuid süsteem on disainitud ajal, kui CO2 hind oli tasemel viis eurot tonn, mitte 60 eurot tonn. Seega on vastavat hinnatõusu kirjeldavad kordajad selgelt ajale jalgu jäänud. Lihtsalt öeldes saab hind kvooditurul tõusta liiga kõrgeks enne, kui turu stabiilsusmehhanism sekkub. Palusin volinike meeskondadel olukorda hinnata ja välja tulla oma ettepanekutega süsteemi parandamiseks. Eelmisel nädalal toimunud Euroopa Liidu energeetikaministrite kohtumisel Ljubljanas väljendas Eesti sama seisukohta: heitmekaubanduse süsteem vajab kohendamist. Olulisem kui Euroopa Liidu energiatarbijat koormavad kiired CO2 hinna hüpped, mis väljenduvad üksnes lühiajalises elektri hinna tõusus, kuid ei too juurde ühtegi kilovatti taastuvenergia võimsust, on CO2 kvoodi pikaajaline hinnasiht. Muret elektrihindade kiire tõusu pärast jagasid pea kõikide Euroopa riikide energiaministrid. Möödunud nädalal tegime ka mitmeid kahepoolseid kohtumisi riikide esindajatega. Isiklikult tõstatasin teema nii Läti kui ka Leedu kolleegiga, kes jagasid muret ja lubasid ka oma toetust.

Euroopa Komisjon tuleb juba oktoobris välja oma juhistega liikmesriikide meetmete kohta, mis võimaldavad vähendada energiahindade survet elanikele. Kuid tuleb aru saada, et CO2 heitmekvoodi hind ei ole peamine kiire hinnatõusu mootor. 150 euro puhusest elektri hinnast moodustab CO2 kvoot üksnes ca 20% ehk 30 eurot, seda gaasi puhul, 60 eurot on see meie põlevkivi puhul. Kuid see on meede, mis on vähegi administratiivselt kontrollitav, mistõttu selle teema Euroopa tasemel ka tõstatasin.

Ülejäänud hinnasurve põhjuseks on kütuse kõrge hind, eelkõige maagaasi hind. Kui maagaasi hind maailmaturul hakkab langema või normaliseerub sademete hulk selliselt, nagu see on olnud viimasel kümnel aastal keskmiselt, langeb ka elektri turuhind. Pikaajaline lahendus, et vältida selliseid hinnašokke, on taastuvenergia, nii sõltuva kui ka ilmast sõltumatu, suurem turuletulek. Sellega me ka valitsuses igapäevaselt tegeleme.

Riigikogu menetluses on elektrituruseaduse muudatus, eelnõu 156, mis loob laiemad võimalused ka Narva elektrijaamades kalli fossiilkütuse asendamiseks CO2-vaba jäätmepuiduga. Lugupeetud Riigikogu liikmed, palun teilt sellele eelnõule toetust! Veel kord: see aitab hoida kontrolli all ka Narva linna sooja hinda.

Juba viimases kvartalis tuleme välja seni suurima taastuvenergia vähempakkumisega, millega soovime anda täiendava kiirenduse 45 gigavati suuruse uue taastuvenergiatootmise turule saamiseks. See vastab ligi 150 megavatile uutele tuuleparkidele. 2023. aastal kuulutame välja veelgi suurema taastuvenergia vähempakkumise, seekord juba 650 gigavatile uuele taastuvenergiavõimsusele. Need vähempakkumised saavad võimalikuks üksnes sel põhjusel, et eelmine ja tänane valitsus on suutnud lõpuks leida lahenduse ja rahastuse ka Eesti tuuleenergia arengut pikalt pärssinud tuulikute ja õhuseireradarite konfliktile.

Järgmise aasta alguses jõuab lõpusirgele ka Eesti merealade planeering, mille abil saame hakata tegelema tuuleparkide arendamisega merel. Lisaks olemasolevatele projektidele oleme algatanud ka Lätiga ühise meretuulepargi arenduse, millega loome veel täiendavaid võimalusi ettevõtetele meretuuleenergiasse investeeringute tegemiseks.

Aasta lõpus jõuab Riigikokku eelnõu, millega pakume lahenduse tuuleparkide ja kohalike kogukondade kooseksisteerimise küsimusele. Eelnõu jõustudes saab tuuleparki planeerivas kohalikus omavalitsuses tuulepargi läheduses elav majapidamine kindluse, kuidas tuulepark panustab otseselt kohaliku elaniku ja kogukonna eelarvesse.

Lisaks eelpool nimetatud sammudele taastuvenergiavõimsuste turuletuleku soodustamiseks otsustasime valitsuses septembri alguses järk-järgult liikuda ka avaliku sektori elektritarbimise taastuvenergiale üleviimise poole. Plaanime kasutada selleks pikaajalisi elektri ostu-müügi lepinguid, millega fikseerime osa riigi avaliku sektori energiatarbimisest kindla hinnaga järgmiseks 7–10 aastaks. Sellised taastuvelektri otselepingud pakuvad tootjatele vajalikku stabiilsust ja prognoositavat rahavoogu ning võimaldavad rajada tootmisseadmeid ilma riigi täiendavate toetusteta. Selle mudeli abil on näiteks Soomes juba rajamisel ja planeerimisel tuhandeid megavatte uusi tuuleparke.

Aga samas on tänavune erakordne aasta veelgi selgemalt osutanud, miks on olnud õige Eesti valitsuse otsus, mille tegi eelmine valitsus, hoida Eestis alles ja igal ajahetkel kättesaadav vähemalt 1000 megavatti juhitavat tootmisvõimsust. Ma pean seda majandus- ja energeetikavaldkonnas eelmise valitsuse kõige tähtsamaks otsuseks ja mul on hea meel, et me partneritega suutsime selle otsuse koos teha. Ääretult õige otsus. On perioode, võib-olla tulevikus ka aastaid, kui seda võimsust ei lähe vaja. Kuid tänavune aasta näitab selgelt, et esineb perioode, kui me ei saa hakkama üksnes ilmastikust sõltuvate taastuvenergiajaamadega.

Head rahvaesindajad! Mõistagi on tänavune energiahindade kasv kogu Euroopas, sealhulgas Eestis, valus ning näitab kätte olemasoleva süsteemi kitsaskohad. Usun, et meil on võimalus neid kitsaskohti parandada, ja ma arvan, et me peame seda ka tegema.

Mis puudutab taastuvenergia tasu tõusu ja seda, kui palju seda makstakse, siis nendel oksjonitel, mis on läbi viidud uue taastuvenergiaskeemi alusel, on ka piirhind, kust alates seda tasu tootjatele enam ei maksta. Tegelikult tänases turuolukorras oksjonipõhiselt enam toetust ei maksta, sest elektri hind on juba nii kõrge, et toetuse järele puudub tootjatel vajadus ja seda ka ei maksta. Paraku, tõesti, meil on veel neid energiatootjaid, kes töötavad eelmise skeemi alusel, kus oli fikseeritud taastuvenergia tasu. Ettepanekud, et hakata seda tagantjärgi muutma, ma arvan, ei ole õigustatud ootuse kohaselt ilmselt juriidiliselt korrektsed. Aga kinnitan teile, et uued, oksjonipõhised taastuvenergia tasu eraldised on juba sellised, mis arvestavad turuhinda. Aitäh!

11:09 Aseesimees Martin Helme

Suur tänu! Nüüd saab ka küsimusi esitada. Küsimuste ja vastuste jaoks on aega 30 minutit. Kõigepealt Riina Sikkut, palun!

11:09 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui on soov Narvas soojuse hinda kontrolli all hoida, siis võiks sellise eelnõu ju siia saali tuua. Kui meil on eelnõu, mis lubab puidu põletamist mitte ainult Narvas, vaid igal pool, ei pane kuskile piiri ette, ja tegelikult eelnõus ei ole ühtegi instrumenti, mis Narva jaoks energia hinda kuidagi piirama hakkaks, siis see ei ole küll kuidagi proportsionaalne või otstarbekas lahendus Narva linna ja Narva inimeste jaoks. Aga ühtlasi olete toonud siia saali eelnõu, mille tulemusena kasvab taastuvenergia tasu sõltuvalt aastast 30–40%. Kas ei ole silmakirjalik enne valimisi näidata Brüsseli poole, kes justkui meie kõrgetes elektrihindades süüdi oleks, aga ise soovida tõsta taastuvenergia tasu kolmandiku võrra või rohkem?

11:10 Majandus- ja taristuminister Taavi Aas

Aitäh! Jah, ma kuulasin teie kolleegi arutluskäiku siitsamast puldist, kuidas taastuvenergia tasu hakkab tõusma. Ausalt öeldes jäi ta minu meelest oma arutlustes poolele teele pidama. Mina küll ootasin, et millal ta ükskord selle veel ruutu tõstab ja siis omakorda veel kuupi ja siis saab veel mingisuguse suurema numbri. Tegelik elu on see, et taastuvenergia tasu kindlasti väheneb. See ei tõsta kellelgi taastuvenergia tasu. Taastuvenergia tasu väheneb seetõttu, et vana skeemi järgi toetust saavad ettevõtted hakkavad turult väljuma. Nii et kindlasti tasu tulevikus väheneb, juba järgmisel aastal.

Mis puutub Narva linna, siis 60% Eesti soojusest toodetakse koostootmisjaamades, kasutades eelkõige hakkepuitu, ja nii nagu ma ütlesin, see aitab meil tänases olukorras hoida hindu kontrolli all. Mida rohkem me seda puitu kasutame, seda suurem on kindlus, et meie hinnad püsivad kontrolli all, mitte ei tõuse 60% nagu Vilniuses või 30% nagu Helsingis. Tänu sellele, et me kasutame hakkepuitu, me suudame hindu hoida.

11:12 Aseesimees Martin Helme

Jevgeni Ossinovski, palun!

11:12 Jevgeni Ossinovski

Ma tänan! Paar õiendust. Esiteks, Narva kateldes ei keela keegi puitu põletada. Teie tahate, et tarbija maksaks selle taastuvenergia tasu kaudu kinni, see ongi see mõju elektri hinnale. Teiseks, mis puudutab Narva kütmist, siis tõepoolest, see eelnõu praegu võimaldab põletada puitu Auvere elektrijaamas, kus enamik sooja lihtsalt jõkke valatakse. Narva kütmisega pole siin mingit pistmist. Mis puudutab seda teist eelnõu, taastuvenergia tasu tõstmist, 344, siis vaadake oma eelnõu seletuskirja lehekülge 9. Ärge valetage siit puldist. Võrreldes olemasoleva olukorraga tõuseb selle eelnõu järgi taastuvenergia tasu kolmandiku võrra, seda on kinnitanud ka Konkurentsiamet. Vaadake, mida te ise räägite.

Aga minu küsimus puudutab seda – õnneks te kirjas selliseid lollusi ei kirjutanud, aga avalikult rääkisite küll –, et tuleks panna lagi, 25 eurot, CO2 tonnile. Kas te võiksite kirjeldada, kuidas teie nägemuses see süsteem välja näeks, näiteks võrdluses lineaarse vähendamise faktoriga, see hinnalagi, mida te olete ette pannud? Kuidas see turg välja näeks?

11:13 Majandus- ja taristuminister Taavi Aas

Aitäh! See on üks võimalus. Vaadake CO2 hinda. See sõltub nõudlusest. Tänases olukorras, kus nõudlus jätkuvalt on kasvamas, tähendab see sisuliselt seda, et elektri hind on nii kõrge, et enam pole sisulist vahet, mis on CO2 hind. Nõudlus on olemas, elektrit toodetakse ja COkvoodi hind ei mõjuta mitte kuidagi enam elektritootmist. Kõik fossiilkütusejaamad töötavad täisvõimsusega ja mitte ainult Eestis. CO2 hinnal puudub sellele mõju. Ainuke asi, mis juhtub, on see, et tarbija maksab selle kinni. Selles mõttes on see CO2 kvoodi hind nagu inimesel pimesool – olemas ta on, aga kasu tast ei ole, ta ei reguleeri enam mitte midagi. Kui on selline olukord tekkinud, siis tuleb mõelda, kuidas sellest välja tulla. Nii nagu ma oma kõnes ütlesin, selles kvoodisüsteemis on olemas tõesti turule sekkumise mehhanism, aga see sekkumise mehhanism ei tööta, sest ta on esiteks tehtud väga väikese hinna põhjal. (Hääl saalist.) Seal arvutatakse keskmist hinda võrreldes eelnevate perioodide keskmiste hindadega ja vastavalt sellele toimub sekkumine. See on üks võimalus. Aga ka see süsteem tuleb ümber teha, sest tänase hinnaga see süsteem enam ei tööta. Teine võimalus ongi kehtestada lihtsalt hinnalagi, kustmaalt tuleb turule tuua täiendavad kvoodikogused, et seda hinda hoida. Kaks võimalust. Ühte neist tuleb kasutada.

11:15 Aseesimees Martin Helme

Peeter Ernits, palun!

11:15 Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja! Vähem kui aasta tagasi oli siin OTRK rohepöördest ja siin oli energeetikanõunik või energeetikajuht Kadri Simson. Kuulasin tema kõnet, sellist optimismist nõretavat. Praegu on hoopis teine jutt. Aga ma küsin teilt, kui kaua see õudus kestab ja kuidas mõjutab elektri kõrge hind kõiki teisi valdkondi. Valgustage palun natuke lähemalt erinevaid eluvaldkondi.

11:16 Majandus- ja taristuminister Taavi Aas

Aitäh! Elektri hinnaga on niimoodi, et elektri hind jõuab niikuinii lõpuks tavatarbijani, kas siis otse koduse elektriarve kaudu või selle elektriarve kaudu, mida maksab mõni ettevõte, sest see komponent sisaldub ka kauba või teenuse hinnas, mida tarbijale müüakse. Nii et see mõjutab meid kõiki, isegi siis, kui meil on fikseeritud hinnapakett ja meile tundub, et tänane börsihind ei tähenda meile midagi. Majanduse kaudu mõjutab see meid kõiki.

Kui kaua see kestab? Me keegi ei suuda ennustada, kui kaua see kestab. Võib-olla, ma ei tea, tuleb selline talv, et lund on hästi palju, sügisel sajab palju vihma ja talvel tuleb palju lund. Põhjamaade hüdroelektrijaamad saavad siis töötada täiskoormusega ja meie olukord on märgatavalt parem. Äkki on ka tuult rohkem ja jälle on olukord parem. Aga selleks, et me saaksime hüdroenergiat paremini nautida, on meil vaja täiendavaid ühendusi Soomega. See on vältimatu, sest meie ühendused töötavad täisvõimsusega ja nad lihtsalt ei suuda, sest piir tuleb ette, turuhinda hetkel alla tuua. Aga selleks, et selliseid olukordi, nagu meil täna on, tulevikus vältida, tulebki tegeleda nende regulaatoritega, mis peavad õigel hetkel tööle hakkama. Nagu näha on, regulaatorid praegu ei tööta.

Aga väga suurt põhjust optimismiks pikemas perspektiivis ei ole. Vaatame kliimaeesmärke, vaatame eesmärke, mis puudutavad transpordisektorit: autode, ka raskeveokite üleviimine elektritoitele suurendab märgatavalt vajadust energia järele. Samal ajal Euroopas, nagu me kõik teame, pannakse tuumajaamasid kinni, kivisöejaamasid suletakse. Nii et raske on ennustada energia odavnemist.

Mis puudutab vesinikku, mis on ka üks alternatiive, siis ma ei oska öelda, kui palju õunu peab kellelegi pähe kukkuma, et inimene saaks aru, et füüsikaseadused kehtivad raudkindlalt. Vesinikutootmine nõuab peaaegu kaks korda rohkem elektrienergiat. Kui me tahame panustada vesinikutehnoloogiasse, siis on meil veelgi rohkem elektrienergiat vaja. Nii et nõudlus energia järele kindlasti jääb, tulevikus see pigem kasvab. Jah, tulevad ka tuulepargid, mida saab kasutada nõudluse rahuldamiseks, ja ma arvan, et need on head. Aga vajadus juhitava elektrienergiatootmise järele jääb kindlasti täpselt samamoodi alles. Keegi ei saa garanteerida, et [ei juhtu nii]: äkki järgmine suvi on ka ilus, me naudime suve ja siis leiame ennast olukorras, kus energia hind on selline nagu täna.

11:19 Aseesimees Martin Helme

Heiki Hepner, palun!

11:19 Heiki Hepner

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Me oleme siin rääkinud kodutarbijatest, tegelikult ka ettevõtjatest ja ettevõtetest, keda see elektrienergia hinna tõus hästi tugevalt mõjutab. Kuid minu meelest me oleme jätnud tähelepanu alt välja veel ühe suure tarbija, kohalikud omavalitsused. Nendest oleme kahetsusväärselt vähe rääkinud. Omavalitsused on investeerinud väga tublisti säästlikkusse. Eelkõige pean silmas, et valgustuses on võetud kasutusele uued LED-lambid. Vaatamata sellele lööb selline hinnatõus omavalitsusi väga valusalt. Kas te olete valitsuses arutanud, kuidas täiendavalt aidata omavalitsusi, kui nüüd ei rakendu see plaan, millest te olete ka ise rääkinud, et tuleks taastuvenergia tasu vähemalt see osa kuidagi hüvitada?

11:20 Majandus- ja taristuminister Taavi Aas

Aitäh! Me oleme, nii nagu ma oma kõnes ka ütlesin, teinud otsuseid, mis puudutavad riigi energiatarbimist, et võimalikult palju fikseerida riigis tarbitava energia hinda. Ma väga loodan, et on kohalikke omavalitsusi, kes on seda teinud. Ma tean, et näiteks Tallinn ostab juba ammu hangetega rohelist energiat ja ostab seda fikseeritud hinnaga. Nii et eelkõige loomulikult, nii nagu tarbijale nii ka kohalikule omavalitsusele kõige kindlam on fikseeritud pakett, fikseeritud hind. Jah, nii nagu ka siin kuulda oli, et on neid ajahetki, kui börsihind on soodsam, aga paraku, kuna energianõudlus on kasvamas, siis pigem võib eeldada, et kasulikum on kasutada fikseeritud paketti kui mängida börsil börsihindadega. Paraku see nii on. Aga jah, selles suhtes olen teiega nõus, et lisaks kõikidele meile puudutab see ka kohalikke omavalitsusi ja kindlasti kohalike omavalitsuste kaudu jällegi neid inimesi, kes tarbivad kohaliku omavalitsuse teenuseid. Aga see, et meil on tõesti väga intensiivselt üle mindud tänavavalgustuses LED-tehnoloogiatele, ma arvan, on väga suur samm selle poole, et aidata selle olukorraga toime tulla. Peab ütlema, et kohalikud omavalitsused on siin väga tublid ja on väga usinalt tänavavalgustuse vahetust teinud.

11:22 Aseesimees Martin Helme

Helle-Moonika Helme, palun!

11:22 Helle-Moonika Helme

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Äkki te annaksite natukene sissevaadet nii suures plaanis kui ka kohalikus vaates? Eesti on enda majanduse kasvuhoonegaaside intensiivsuse viinud juba madalamale kui Euroopa Liidu seatud eesmärgid aastani 2030. Aga samaaegselt teeb Euroopa Komisjon ettepaneku Eestis veelgi kiirendada teiste liikmesriikide eest kliimakohustuste täitmist. Kas peate õigeks, et Eesti täidab teiste liikmesriikide kliimakohustusi ning Eesti tarbijad ja tööstus saavad selle eest karistada? See praegune elektri hinna tõus on esimene pääsuke sellel rindel.

Teiseks, mis puudutab hinda ja varustuskindlust üleüldiselt kohalikus vaates, siis Kaja Kallas on öelnud, et tema jaoks ainuke lahendus on see, kui me võtame järjest rohkem kasutusele tuuleparke ja päikeseparke. Teoorias kõlab see muidugi ilusti, aga praktikas tähendab see umbes kümmet aastat, kuni me sinnani jõuame. Millal ja mis võimsustega järgmised tuulepargid võrku voolu hakkavad andma? Kuidas sinnamaani saavad hakkama Eesti inimene, Eesti majandus ja ka omavalitsused, kellest oli juba juttu? Kuidas me kõik hakkama saame?

11:24 Majandus- ja taristuminister Taavi Aas

Aitäh! Ma jään selles mõttes teie küsimusele vastamisega hätta, et ma ei oska öelda, kuidas me teiste riikide kliimakohustusi täidame. Jah, Eesti on endale võtnud kohustused. Tõepoolest, uus kliimapakett on selline, mis neid kohustusi suurendab. Minu isiklik arvamus on, et kui me oleme ühe eesmärgi võtnud, siis me peaksime selle eesmärgiga lõpuni minema. Seda [kohustuste suurendamist] nimetatakse ambitsiooni tõstmiseks. Aga energeetikas toimuvad muutused väga aeglaselt. See võtab kõik aega. Nii nagu te ka ütlesite, tuulepargid ei kerki ühe hetkega. Selle ambitsiooni pidev tõstmine, ma arvan, tekitab turul pigem segadust, kui annab võimalusi seda protsessi läbi viia. Isiklikult mulle absoluutselt ei meeldi sõna "rohepööre". Pigem on tegemist roheprotsessiga. Ei ole nii, et me lihtsalt keerame ümber ja ongi kõik muutunud. See on pikk protsess. Selle pika protsessi juures korduvalt eesmärke muuta ei ole õige.

Uued tuulepargid, ma arvan, tulevad esimeses järjekorras kindlasti mandrile, sest tõesti, me oleme jõudnud niikaugele, et aastail 2024–2025 on 70% Eestist selline, kuhu tuuleparke võib püstitada. Just tänu nende kahe radari soetamisele me oleme saanud need piirkonnad vabaks. Kuna radarid saavad paika aastatel 2023 ja 2024, siis ka tuulepargid võiksid seal tööle hakata nendelsamadel aastatel: 2023, 2024 või 2025. See võiks olla oluline panus.

Kindlasti see, mida ütles peaminister, et tuulepargid ja päikesepargid aitavad meid sellel teel edasi ja aitavad hoida hinda kontrolli all, on õige. Jah. Mida rohkem on meil tootmisvõimsusi, seda kindlamad ja julgemad me võime olla energiaturul ja seda kindlamini me saame ennast tunda ka energiahindade mõttes. Nii et tootmisvõimsuste omamine on vajalik, aga nagu tänane olukord näitab, on vaja vaadata üle ka regulatsioonid, mis puudutavad CO2 kvoote.

11:26 Aseesimees Martin Helme

Annely Akkermann, palun!

11:26 Annely Akkermann

Suur tänu, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud ettekandja, suur tänu väga tasakaaluka ettekande eest! Ma tahtsin täpsustada teie seisukohta mõnede eelkõneleja niimoodi õhku visatud väljendite suhtes. Nimelt, Elering on meie piirkonnas arendanud avatud energiaturgu, aga teie eelkõneleja väitis, et meil siin Eestis on spekulatiivne elektri hind. On see siis spekulatiivne hind või on see avatud turul olev turuhind? See on üks asi. Teine kahtlus, mille eelkõneleja veel õhku paiskas, on see, et kui tekib energia defitsiit, siis riigid ühendavad lahti riikidevahelised ühendused ja kasutavad siseriiklikult toodetud energiat enda jaoks. Meie planeerime väga ulatuslikku parkide arengut, pool Eesti energiatootmisest läheb Liivi lahte. Kus seal toodetud energia maale tuleb, kas Eestis või Lätis?

11:28 Majandus- ja taristuminister Taavi Aas

Aitäh! Mul on mingis mõttes keeruline tõlkida eelkõneleja sõnu, aga ma arvan, et selle spekulatiivse turu all pidas ta silmas CO2 kvootide turgu. CO2 kvootidega kauplemisel on tõesti olemas võimalus spekulatsioonideks. Muide, täna on olukord, kus kõik riigid ei ole veel oma tasuta kvoote turule toonud. Siin võib olla kaks põhjust. Üks on see, et oodatakse talve. Me kõik teame, et tuleb sügis, tuleb talv ja seda, mis toimub sügisel ja talvel energia hinnaga, on väga raske ennustada. Pigem me ei näe hinnalangust. Seetõttu hoiavad riigid neid tagavaraks. Aga ei saa ka välistada, et teatud osa neist hoitakse sellepärast, et nähakse, et varsti läheb veel paremaks.

Nii et tänane kvoodikaubanduse süsteem annab tõesti võimaluse spekulatsioonideks. Kas seda kasutatakse või ei kasutata? Kedagi kinni ei ole püütud, näpuga näidata ei saa. Aga võimalus on. Seetõttu ongi nii, et sekkumismehhanismid peavad olema sellised, et nad välistaksid võimaluse mängida kõrgemale CO2 hinnale. See on oluline.

Kas kaabel tuleb Eestisse või Lätisse? Praegu uuringud käivad. Öelda täpselt, kus kohas kaabel maa peale tuleb, või öelda isegi seda, kus täpselt see tuulepark saab asuma, on natukene vara. Aga oluline on, et see on kahe riigi ühisprojekt, mis annab meile võimaluse kasutada ka toetusmeetmeid, eelkõige just nimelt sellesama kaabli[ühenduse] valmisehitamiseks. Väga suure osa meretuuleparkide maksumusest moodustab just ühendus maismaaga. Kus täpselt kaabel hakkab olema? Eks uuringud näitavad, kuidas seda mõistlik teha on.

Defitsiidi kohta. Me tõesti ei ole näinud olukorda, kus riigid hakkaks energia defitsiidis kuidagi ühendusi teiste riikidega katkestama, et saaks ise tarbida. Aga meil ei maksa unustada ka seda, mis COVID‑i kriisi alguses toimus transpordis. Oli riike, kes hakkasid mõtlema eelkõige iseenda peale ja sulgesid piire, laskmata läbi ka kaupasid, mis pani teised riigid väga raskesse olukorda. Me ei ole täna sellises olukorras, kus meil oleks energia defitsiit selline, et peaks hakkama tarbimist piirama. Õnneks on meil olemas veel need juhitavad jaamad, mida me saame kasutada. Aga kui jõutakse tarbimise piiramiseni, siis on juba raske ennustada, kuidas üks või teine riik hakkab käituma.

11:31 Aseesimees Martin Helme

Andres Metsoja, palun!

11:31 Andres Metsoja

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Elektrienergia kontekstis räägime Eesti Energiast ja Eleringist, mis mõlemad on seotud ka tuuleparkide arengutega, üks ehitab välja liitumisvõimsusi, teine kavandab investeeringuid. Lisaks tuleb sinna veel juurde avalik raha planeeringute, radarite ja kõige muuga. Ma arvan, et kodanikul, Eesti kodanikul, on aus küsida, millal see kopp lõpuks Eestis maasse läheb ja kas Eesti Energia võimekus hakata ehitama turutingimustes on reaalselt ka näiteks Tootsi Suursoos olemas. Liitumisvõimsus on välja ehitatud ja me kõik maksame tegelikult seda iga päev oma energiaarvetega kinni, aga tulu reaalselt taastuvenergiana turule ju ei tule. Jätame selle kohtuvaidluse kõrvale, aga kas see võimekus kopp maasse lüüa on rahastuskanalite mõttes olemas?

11:32 Majandus- ja taristuminister Taavi Aas

Aitäh! Ma olen päris kindel, et see on olemas. Tõsi, Eesti Energia üldkoosolek on rahandusminister. Kindlasti on tema pädevam vastama küsimustele, mis puudutavad Eesti Energiat. Aga ma olen päris kindel, et see võimekus on olemas. Vaidlus käib selle üle, kas Tootsi tuulepark läheb esimese skeemi alla või ta peab minema teise skeemi alla. Aga kui me vaatame tänaseid turuhindasid, siis näeme, et elektritootmise seisukoha pealt ei ole enam suurt vahet, mitmes skeem see on. Igal juhul ka turupõhiselt tasub juba tuuleenergiat toota, oleks ainult tuult. Ma ei näe küll ühtegi põhjust, miks Eesti Energia peaks veel viivitama selle pargi ehituse algusega.

11:33 Aseesimees Martin Helme

Siim Pohlak, palun!

11:33 Siim Pohlak

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te siin ütlesite ka, et teile see rohepöörde mõiste ei meeldi. Üldse tundub, et teie koalitsioonipartner on võib‑olla natuke kirglikum rohepöörde küsimuses. Aga koalitsioonileping on koalitsioonileping ja selles on sõnastatud, et väljume põlevkivielektri tootmisest hiljemalt aastaks 2035 ning põlevkivi kasutamisest energeetikas tervikuna hiljemalt aastaks 2040. Kuidas te seda eesmärki siis ikkagi täpselt hakkate ellu viima? Kas tulete parlamenti eelnõuga, et lõpetada või keelata Eestis põlevkivi kasutamine, või eelistate maksudega sellele sektorile surmahoobi andmist?

11:34 Majandus- ja taristuminister Taavi Aas

Aitäh! Ei üht ega teist. See aasta on näidanud, et juhitavat energiat on kindlasti vaja. Ehk selleks, et täielikult loobuda põlevkivienergeetikast, peab meil olema kindlus, et me oleme igal ajal elektriga varustatud. Kindlasti on üheks kindluse andjaks suurem taastuvenergiatootmine, õigemini taastuvenergia salvestamise võimalused. Aga see eeldab seda, et taastuvenergiat on rohkem, kui me mingil hetkel seda tarbime, ja seda peab olema päris palju rohkem. Nagu ma ütlesin, kui me räägime vesinikust, siis selleks et elektrist saaks vesinik ja vesinikust jällegi elekter, mida me kasutame, on seal vahepeal energiakaod ja need on paratamatud, lisaks on kaod transpordil. Nii et ka tuule‑ või päikeseenergiat on vesinikutootmiseks märgatavalt rohkem vaja. Kindlasti peab olema ka täiesti juhitavaid energiatootmise võimalusi. Aastani 2035 või 2040 on meil aega 15, teisel juhul 20 aastat, et valmistada end selleks ette, leida need võimalused, kuidas alternatiivselt kas toota juhitavat energiat, või nagu siin juttu oli, tegeleda süsiniku püüdmisega, leida need lahendused.

Ma arvan, et vähe on selliseid riike, kus täna toodetakse fossiilsetest kütustest elektrienergiat, aga nad ei püüa mõelda, mis on alternatiiv või kuidas neidsamu fossiilsetel kütustel töötavaid jaamasid vajaduse korral kasutada, aga kasutada neid nii, et nad ei saastaks keskkonda. Nii et ma arvan, et meil on piisavalt aega teha tarku otsuseid. Aga kindlasti ei saa teha otsuseid niimoodi, et lihtsalt keelata või lihtsalt tappa maksudega.

11:36 Aseesimees Martin Helme

Lauri Läänemets, palun!

11:36 Lauri Läänemets

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Enne kui ma küsin, ütlen, et minu arvates oleks hea, kui te saaksite Riigikogule täpsustada. Te ütlesite, et osa riike spekuleerivad nende ühikute müügiga. Teatavasti on Euroopa Liidus niimoodi, et iga nädal peab iga riik tooma teatud koguse ühikuid ja panema müüki. Äkki te saate öelda, millised andmed teil on, millised riigid neid reegleid rikuvad? 

Aga minu küsimus teile on see. Teie valitsus teenib praegu kõrgemate elektrihindade pealt 300 miljonit eurot täiendavat aastatulu, see on COkvoodi müük ja käibemaks. Miks selle asemel, et kasutada seda raha päriselt inimestele ja ettevõtetele leevenduse pakkumiseks, näiteks taastuvenergia tasu hoopis nulli viia või toetada kaugküttesüsteeme või midagi muud, kasutab valitsus seda raha hoopis eelarve puudujäägi vähendamiseks 400 miljoni võrra? Kas teie arvates ei tundu see ebaõiglane, et me vähendame defitsiiti üüratute elektriarvetega? 

11:37 Majandus- ja taristuminister Taavi Aas

Aitäh teile! Kõigepealt, protokolli huvides: ma kindlasti ei öelnud, et mul on mingeid andmeid, et keegi spekuleerib. Päris kindlasti. Ma ütlesin, et tänane kvoodisüsteem annab võimaluse seda teha. Kas keegi seda võimalust kasutab – mina ei oska sellele vastata. Aga niipalju, kui ma tean, on riike, kes ei ole veel turule sisenenud. Neil võib olla väga pragmaatiline põhjus, kas või lähenevad sügis ja talv. Nii et ma ei taha kellelegi näpuga näidata, aga ma tahan öelda, et see süsteem võimaldab seda.

CO2 raha kasutamine. Jah, ka mina olen seda meelt, et seda suuremat laekumist tuleks kindlasti kompenseerimiseks kasutada. Tõsi, sellega on niimoodi, et seda kõike ei ole võimalik kasutada, sest see COkvoodi müügi raha jaguneb nii, et 50% tuleb kindlatel eesmärkidel kasutada ja 50% kasutamises me oleme vabad. Õnneks on Eesti teinud sellise otsuse. Eesti oleks võinud kunagi teha ka otsuse, et me 100% kasutame ainult rohe-eesmärkide saavutamiseks. Siis oleks see raha tõepoolest lukus. Nii et vastus teie küsimusele: jah, ka mina toetan seda, et me peaksime seda kasutama. 

11:39 Aseesimees Martin Helme

Jõuame võtta viimase küsimuse. Riho Breivel, palun!

11:39 Riho Breivel

Lugupeetud minister! Sa ütlesid õigesti, et paljud peavad veel kogema õuna pähe kukkumist, enne kui hakkavad aru saama, kuidas toimivad objektiivsed loodusseadused. Aga sellest lähtuvalt olen ma väga palju ajanud taga sellist küsimust, et kui suur on taastuvenergia tootmisvahendite elutsükli roheline jälg. See tähendab, nende tootmine, mahakandmine, kõik-kõik-kõik see. Need, kes rohepööret pooldavad, ei suuda keegi mulle seletada selle rohelise jalajälje olemust. Aga ma leian, et sina ministrina peaksid küll suutma öelda, kas see jalajälg on väiksem kui see jalajälg, mida me fossiilsete kütuste kasutamisel tekitame. Tegelikult see minu arust vist nii ei ole, paljud teadlased väidavadki vastupidi, et ei ole.

11:40 Majandus- ja taristuminister Taavi Aas

Aitäh! Ausalt öeldes on see väga raske küsimus. On teadlasi, kes arvavad ühtepidi, et jalajälg on väiksem, aga on ka teadlasi, kes on täiesti kindlad, et see jalajälg ei pruugi nii palju väiksem olla. Ma arvan, et küsimus on selles, et ka tootmine on erinev. Kui me võtame näiteks tuuliku, siis kindlasti tuulest energia tootmine on väiksema jalajäljega kui gaasist või põlevkivist tootmine. See on ju päris selge. Kui me läheme päikesepaneelide juurde, siis on olukord juba natuke keerulisem, sest ühel hetkel tuleb neid päikeseparke hakata utiliseerima. Kuidas see protsess välja näeb? Ma tõesti ei oska sellele vastata. Aga kindlasti on see tulevikus üks murekoht või üks täiendav probleem, millega tuleb tegelema hakata.

11:42 Aseesimees Martin Helme

Suur aitäh majandusministrile! Saame kutsuda kolmanda ettekandja, Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liikme Marko Alliksoni. Ettekande pikkus on 20 minutit ja pärast on 30 minutit küsimused ja vastused.

11:42 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

Tervist, lugupeetud Riigikogu liikmed! Minu esitlus on eelkõige CO2 kvoodi hinna tõusust ja elektrihindadest. 

Ma alustan oma taustast. Olen viimased paarkümmend aastat aktiivselt tegelenud energiakaubandusega, elektri ja gaasi süsihappegaasikvootide kaubandusega. Nii et olen selle teema juures väga lähedalt olnud. Ma räägin täna eelkõige elektrienergia turuhinnast, mis ei ole reguleeritav hind, vaid sõltub üheaegselt paljudest teguritest, sealhulgas CO2 hinnast. Siin esitluses on ka minu arve pilt. Eelkõige elektrienergia osa on see, mida ma ostan börsihinnaga, ja sellest ma ka räägin. Ma ei räägi kõigest ülejäänust ehk maksudest, taastuvenergia tasust, kulupõhisest võrguteenusest.

Elektriturud toimivad selliselt, et hinda börsil määrab marginaalne tootja ehk viimane turule pääsev elektrijaam oma muutuvkulude baasilt. Sellel slaidil te näete ka seda, et Euroopa elektritootmisest on umbes 20% maagaasipõhine. Kui hinnad kerkivad spotturul 100–160 euro juurde, siis see on see tase, millega tänasel päeval on võimalik gaasielektrijaamas elektrit toota. See sisaldab CO2 kulu, see sisaldab kütusekulu, see sisaldab ka opereerimiskulusid. Nagu näete, vaadates seda taset, millega suudaksid söejaamad tänasel päeval toota, siis see on oluliselt lähemal 100 eurole ehk vahe gaasijaamadega on päris suur. Kui hind tõuseb sellistesse suurematesse kõrgustesse, siis hinna määrajaks on tegelikult gaasijaamad.

Siin on selline natukene makroökonoomiline pilt. Näete graafikut, kus muutuvkulud suurenevad alt ülespoole ja paremalt vasakule on tootmisvõimsused süsteemis. Alati on turul tuul, päike, vesi, mille muutuvkulud on sisuliselt nullilähedased, ning koostootmisjaamad, mis peavad töötama, kuna nad toodavad soojust. Järgmisena, alati on turul tuumajaamad, kuna nende muutuvkulu on samamoodi väga madal. Järgmisena juba gaasielektrijaamad, edaspidi juba põlevkivijaamad, söejaamad jne, kuni selle momendini, kui lõpuks täidetakse tarbimisvajadus.

Vaatame Baltikumi pilti. Import Venemaalt on see, mis samamoodi aitab hinda moodustada, ja lisaks import teistest Euroopa Liidu riikidest. Viimaste kuude põhiline, suurim muudatus ongi see, et umbes juulikuust alates on gaasi hinna tõus olnud sedavõrd kiire, et põlevkivi‑ ja söejaamad ning gaasijaamad on vahetanud oma koha. Kõige kallimaks on muutunud gaasijaamad. Kui tarbimine on sellisel tasemel, et peab gaasijaamasid kasutama, siis hind tõuseb paraku väga kõrgeks.

Kui kokkuvõttes vaadata elektrihindade taset, miks ta selline on, siis on kolm suuremat mõjude kogumit. Kõigepealt on hind tõusnud sellepärast, et on olnud külm. Majandus on COVID‑i järel taastudes väga kiiresti kasvanud ja tarbimine on olnud suur. Suvel jätkus olukord, kus oli palav ja tuuletu, mistõttu samamoodi kasutati CO2 tekitavaid fossiilseid energiakandjaid. Loomulikult, veel kord, gaasi hind, mis tõesti on tõusnud viimase aja rekordtasemele. Põhjamaades on lisaks eelnevale hindu mõjutanud hüdroenergia ja tuuleenergia nappus, samuti lisanduvad ühendused Mandri-Euroopaga. Sel aastal on käivitunud juba Norra ja Saksamaaga uus ühendus ja on käivitumas Suurbritanniaga uus ühendus. Suurbritannias on Euroopas hetkel veel kõige kõrgemad hinnad. Kui see ühendus lisandub, siis see kindlasti ei alanda hindu, vaid pigem suurendab.

Kui rääkida hüdroenergia tasemest, siis hetkel on ressursse umbes 20 teravatt-tundi vähem kui pikaajaline keskmine. Vaatame tänaseid uudiseid. Statnett, kes on Norra süsteemi haldur, on hoiatanud, et võib olla varustuskindluse probleeme teatud Norra piirkondades, kus on vett tõsiselt vähe. Balti riikides on veel omad põhjused lisaks, mis on hinda mõjutanud eelkõige ülespoole. Kaks neist tuleks ette lugeda. Esimene on see, et 2021. aasta novembrist alates on vähendatud tarneid Venemaa ja Valgevene piiridel, eelkõige seetõttu, et Leedu ei ole soovinud osta Astravetsi tuumaenergiat. Lisaks mõjutab meie hinda ka see, et meie ühendused Lätiga on suuremad kui varem. Tegelikult on Läti ja Leedu olnud alati vähekene kõrgemas hinnapiirkonnas ja hinnad ühtlustuvad. Meil ei ole enam Soomega samad hinnad, meie hinnad on mõnevõrra kõrgemad.

Kõik need mõjurid mõjutavad natukene. Ei saa öelda, et üks on väga suur ja teine on väga väike. Aga gaasi hinna muudatus ilmselt on see, mis tuleb esile tuua. Vaadake seda pilti siin. Just gaasihindade kiire tõus on hindade tõusu peamine põhjus. Siin pildil on 100% peale pandud selle aasta alguse fossiilsete kütuste, CO2 ja elektri hinnatase. Nagu näha, on söehinnad tõusnud umbes kahekordseks, 200% tasemele, kvootide hinnad samamoodi umbes kahekordseks. See roheline värvitud ala on elektri spothind, kuu hind, mis on rohkem kui kahekordne võrreldes jaanuari tasemega. Aga see sinine joon on gaasi hind, ja nagu näete, see on mitu korda erinev kõikidest muudest. Nii et gaasi hind on lennanud taevasse päris kiiresti.

Ma valmistasin oma esitluse ette nädalavahetusel, kasutades reedeseid andmeid. Võib öelda, et viimase kahe päevaga on hinnad veelgi tõusnud. Hetkel on Brenti nafta hind üle 80 dollari barrelilt, söe hind läheneb 150 dollarile tonni kohta, CO2 hind on 65 eurot tonni kohta ja gaasi hind on üle 80 euro megavatt-tunni kohta. Ehk ka siin kõik jätkub ja uusi rekordeid aina tehakse, ka sel ajal, kui me räägime.

Sellist gaasi hinna tõusu ei osanud tegelikult keegi ette näha. Siin on pilt sellest, kuidas täpselt sama allikas aasta aega tagasi ennustas, et gaas võiks olla ilmselt järgmine kütus, mille hind hakkab olema negatiivne, sest naftaga tõepoolest kaubeldi miinushinnaga veel eelmise aasta kevadel. Sel aastal hoiatatakse, et kui tõesti tuleb külm talv ja võib tekkida gaasi puudujäämise oht, siis hind võib olla veel mitu korda kõrgem. Antud juhul see 100 dollarit tähendab hinda ühe MMBtu kohta. See on umbes 270 eurot megavatt-tunni kohta. Põhiline põhjus, miks gaasi hind sellisele tasemele on tõusnud, on vähesed varud mahutites, ütleme nii, et rekordiliselt vähesed. Kahjuks ei ole ka lihtsat viisi nende suurendamiseks.

Meie suurimad tarnijad Euroopas ei ole piisavalt paindlikud, et nad suudaksid oma tootmist kiiresti suurendada. Alternatiiv, tuua gaasi LNG‑na Euroopasse, on ka kallis, sest Aasias hinnad tõusevad, eelkõige Hiina tarbimine on suurenenud väga oluliselt, ja see tähendab seda, et kahjuks muud maad veavad gaasi hinda veelgi üles. Hetkel ei ole maailmas kohta, kus kütused oleksid väga odavad. Kõik on sellises situatsioonis. Me ei ole üksi, me oleme kõikide teistega koos sellises olukorras.

Kui gaasi juurest tulla veel elektri juurde ja näitlikustada, siis 15. septembri järel oli ka meedias juttu, kuidas see hind ikkagi 160 euroni tõusis. Nagu näete pildilt, meil olid hinnad sutikene madalamad isegi kui Saksamaal, aga kõrgemad kui meie naabritel. See oli tuulevaikne päev, see tähendab seda, et gaasijaamad töötasid täiega. Estlink ühendus Soomega, kus hind on madalam, mõnevõrra oli piiratud Estlinki ühendus. Soome on olnud tulevikku vaatavalt väga tubli. Nendel hakkab järgmisel aastal tööle uus tuumajaam ja oluliselt on tulemas juurde uusi tuulevõimsusi. Nii et ilmselt jääb Soome odavama hinnaga piirkonnaks ka edaspidi. Poola ja Leedu ühendus oli sel päeval hoolduses, ja mitte ainult ühendus Leeduga, vaid tegelikult ka Poola ühendus Rootsiga. Sel päeval oli põhiliselt söeelektrit tootvas Poolas odavam hind. Leedu seadis lisaks ühepoolselt läbilaskevõimele veel lisapiiranguid Valgevene piiril. Kõik need kokku põhjustasid seda, et hinnad olid rekordilised.

Loomulikult, kui fossiilsete kütuste rekordid jätkuvad, siis ei ole välistatud, et elektrirekordeid tuleb veel. Spothind on üks asi, see on see, mida nähakse elektribörsil päev ette, ja need, kes ostavad börsihinnaga, tunnetavad seda oma taskus. Aga samamoodi tõusevad pikaajaliste tehingute hinnad. Ehk siis, kui keegi läheb uut fikseeritud hinnaga lepingut tegema, siis need hinnad ei ole mitte odavad, nad on kindlasti oluliselt kõrgemad, kui varem on olnud.

Siit pildilt on näha, et hinnatasemed üle 100 euro megavatt-tunni eest jätkuvad järgmise aasta kevadeni praeguse turuhinnangu järgi. Paistab, et teises kvartalis on hind alla 100 euro. Kui me vaatame aasta hindu, siis järgmisel aastal on kogu aasta hind 100 ümber ja järgneval aastal 80 ümber.

Aga tegelikult kehtib ka elektri puhul see, mida võis näha Bloombergis, kus aasta aega tagasi arvati, et gaasi hind hakkab olema negatiivne, ja nüüd arvatakse, et see hakkab olema sadades. Turud ei ole paraku väga hästi ennustatavad. See ei ole lõplik tõde, see on turu hetkearvamus sellest seisust, võttes arvesse seda, mida turg teab. Kahjuks turg alati kõiki asju ei tea või ei oska õieti hinnata. Siin on sees kindlasti ka väga palju emotsiooni, eelkõige just gaasi hinna tõusu pärast, kuna talv on lähenemas ja ei teata, milline ilm tuleb. Seda ei oska tõepoolest keegi ennustada.

Aga vaatame pikaajalisi hindu, mida Põhjamaades oodatakse. Siin on pilt Nord Pooli süsteemihinnast, mida noteeritakse kümme aastat ette. On näha, et järgmise aasta süsteemihind on kõrgem, aga järgnevad üheksa aastat on see jällegi alla 35 euro. See tähendab seda, et kõik, mis tõuseb, hinna mõttes, ilmselt ka langeb. Pikas perspektiivis eeldatakse, et Põhjamaades tuleb juurde elektriühendusi ja hinnad ühtlustuvad eri piirkondade vahel. Kui näiteks täna läheb tuuleelektritootja või keegi teine panka ja üritab nende kõrgete hindade pealt endale head hinda saada, siis ta seda ei saa, sest pikaajaliselt nähakse hinnataset endiselt madalamalt.

Aastad ei ole vennad. Tasub meelde tuletada eelmist aastat, kui hinnad olid oluliselt erinevad. See, et täna on hinnad sellisel tasemel, nagu nad on, ja isegi kui hinnaforvardid ütlevad, et järgmine aasta peaks hind sellisel tasemel olema, siis see ei pruugi olla tõde, sest turg võib muutuda kiiremini, kui meie suudame seda ette näha.

EUA hinnad, millest täna on räägitud. Siin on pilt sellest, milline on olnud EUA hindade tõus. See sinine ala on just kuu keskmine EUA hind. Siin on ka selline punane joon, mis on tegelikult Euroopa Liidu direktiivi artikli 29a kontekstis selline piir, et kui see sinine ala peaks minema üle punase, siis peaks hakatama EUA hinda reguleerima. Nagu näete, on see sinine hind oluliselt allpool. Seega, sellised automaatsed mehhanismid EUA hinna reguleerimiseks ei hakka toimima, nad ei olegi toimima hakanud.

Miks need hinnad kevadel üles läksid? Loomulikult suurenes nõudlus, on kliimaambitsioonid. Nende ambitsioonidega tuldi välja ja need tekitavad ootusi. Algas ka uus kauplemisfaas. Kui varasemalt said käitised järgmise aasta kvoodid endale kohe arvele, siis sel aastal tuli väga suur osa nõudlusest juurde sellepärast, et hakkas uus faas ja uue faasi kvoodid saadi kätte alles suvel, aga samas tuli eelmise aasta kvoodid kevadel ära anda. See tähendas seda, et paljud pidid ostma. Kui tekib ostusurve, siis hind tõuseb. Sellepärast need hinnad tõusidki umbes maikuuks juba sellisele tasemele, nagu nad praktiliselt terve suveaja olid.

Kindlasti on EUA‑dega kauplemise süsteemis kohti, mida annab parendada. Ilmselt annab seda süsteemi teha kuidagimoodi paindlikumaks ja kiiremini hinnasignaalidele vastavaks. Näha on, et praegune mehhanism ei hakka vähemalt praeguse hinnatõusu puhul mitte mingil juhul tööle. Praegu peaks see hind järsult tõusma üle 100 euro, selleks et see automaatne mehhanism tööle hakkaks, aga täna hommikul oli hind 65 eurot megavatt-tunni kohta. Nii et ruumi on veel küll.

Neid asju, mis hindu kiiresti mõjutavad, on veel, näiteks allokeeritud tasuta kvootide kiirem väljajagamine riikide poolt. Need kvoodid jagati Euroopa Liidu poolt välja juuni lõpus. Eesti andis need kvoodid kohe käitistele, paljud riigid andsid veel, aga on riike, kes ei ole seni veel andnud. Loomulikult tähendab see seda, et mingi osa pakkumisest on turult ära. Kõik sellised asjad mõjutavad hindu.

Euroopa Liidus on ka ETS‑i mehhanismis Market Stability Reserve, mis ilmselt võiks olla paindlikum. Samamoodi, kui tekib tunne, et neid kvoote on liiga vähe ja hinnad liiguvad üles, on võib-olla võimalik neid kvoote süsteemi juurde anda.

Samamoodi spekulatiivne kauplemine. Kuna kliimaambitsioonid on suured, siis see spekulatiivsus tuleb väga palju sellest, et see on nagu ühesuunaline tee. Me teame, et hind ainult tõuseb, sest nõudlus ainult suureneb, suureneb ja suureneb. Kui keegi soovib pikaajaliselt ainult hinnatõusule panustada, siis on väga mõistlik osta EUA‑sid. Selliseid asju tuleb vaadata. Need on süsteemi disaini või mehhanismi valdkonnad, mida kindlasti annaks parendada.

Ma ütlen mõne mõtte ka selle kohta, kuidas elektri hinda saaks mõjutada. Kõigepealt tahan öelda seda, et vahendeid elektri hinna alandamiseks ei tohi otsida tuleviku arvel. Elektri vabaturg on näidanud seni väga tugevat elujõulisust ja turg on suutnud hoida elektrihindu viimasel kümnel aastal tasemel 38,7 eurot megavatt-tunni kohta. Kindlasti ei oleks ükski regulatsioon suutnud sellisel viisil toimetada. See hind on tulnud meile just väljast, mujalt. Ütleks nii, et need ühendused on olnud see põhjus, miks see hind on olnud kümme aastat madal.

Nüüd me oleme jõudnud sinna kohta, kus hind enam ei ole madal, ja loomulikult tuleb sellele adekvaatselt ka reageerida. Teisalt, 90% ajast ei määra hulgituruhinda Eesti põlevkivijaamad, üldsegi mitte. Kui põlevkivijaamadel oleks rohkem emissioonikvoote, ega siis elektri hind ei oleks odavam, lihtsalt sellepärast, et nemad ei määra hinda. Hinda määrab marginaalne tootja. Kui see marginaalse tootja hind tuleb näiteks Rootsist või kusagilt mujalt, siis meie ei puutu asjasse. Me oleme ühed tootjad, kes toodavad, aga Eestis ei toodeta piisavalt palju elektrienergiat.

Täna, ma just äsja vaatasin, on tarbimine üle 1000 megavati, tootmisvõimsus on tasemel üle 900 megavati. See tähendab, et meil on elektrit puudu. Meil on alati elektrit vaja osta. Kui see ostetav elekter on kõrgema hinnaga, siis meie hind on kõrgem, sõltumata sellest, mis hinnaga Narva Elektrijaamad soovivad müüa. CO2‑ga kauplemise süsteem ja elektriturg on otseselt seotud kõigi turuosalistega. Ei ole võimalik neid eraldada. Ei saa öelda, et me oleme CO2 turul sees, aga elektriturul ei ole või vastupidi. Paraku, kõik need, kes ei ole meie elektriturul – Euroopa Liit pigem eeldab seda, et süsinikku hakatakse maksustama mingil viisil ka mujal. Taastuvenergia kehtivate toetuste muutmine ei ole kindlasti ka väga mõistlik. See muudab Eesti, kus on vaja investeeringuid taastuvenergiasse, investoritele mitte atraktiivsemaks, vaid pigem vähem atraktiivseks. On vaja rohkem investeeringuid, mitte vähem investeeringuid.

Nagu ütlesin, ka Balti riigid toovad sisse tervikuna umbes pool vajaminevast elektrienergiast. Meil on vaja ühendusi.

Mis aitaks hinda kiiremini alandada? Eeloleval talvel on ainukene asi, mis aitab ...

12:02 Aseesimees Hanno Pevkur

Austatud ettekandja, meil kokkulepitud ajalimiit on täis. Kas te vajate lisaaega?

12:02 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

Ma lõpetan minutiga ära.

12:02 Aseesimees Hanno Pevkur

Aitäh!  

12:02 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

... ilm. Gaasihindu aitab vähendada võib-olla tõesti gaasitarbimise vähenemine. Teatud mõju võib olla siin süsteemihaldurite tegevusel. Pikemas perspektiivis on vaja uusi ühendusi, Estlink 3 võib-olla. Taastuvenergia arengu kiirendamine, salvestustehnoloogiad, energiatõhusus, tarbimise paindlikkus ja sellised teemad nagu tuumaenergia ja vesiniku võimaluste väljaselgitamine.

Ma tegin oma esitluse pühapäeva õhtul ja saatsin ära, aga ma ütlen ka, et ei tasu vanasse kaevu enne sülitada, kui uus valmis. Ehk teie saate mõjutada administratiivset osa, saate kasutada CO2 kõrgemaid oksjonitulusid kas elektriarve komponentide või hinnatõusu kompenseerimiseks. Aktsiisi või käibemaksu saab alati alandada. Aitäh!

12:03 Aseesimees Hanno Pevkur

Riigikogu liikmetel on teile ka küsimusi. Alustab Urve Tiidus. Palun!

12:03 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Marko Allikson! Suurepärane makropilt, miks energiahinnad on niimoodi liikunud, ja väga hea selgitus. Suur tänu selle eest! Küsima sundis mind see slaid, mille kohta te ütlesite, et sellist gaasi hinna tõusu ei osanud varasemalt keegi ette näha. Kas te vastaksite sellele kodutarbijale, kelle arve on kasvanud neli korda võrreldes eelmise aasta sama ajaga? Mis need sammud oleksid, mida nad peaksid tegema? Võib-olla te ei saa seda teha oma positsioonist lähtuvalt, aga siiski arvestage sellega, et üle Eesti on inimesi, kes praegu teevad kalkulatsioone. Kuidas siis peaks edasi minema? Kas börsihinnaga, millega, kuidas?

12:04 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

Kui vastata, kas peaks valima börsihinna ja fikshinna vahel – ma saan aru, et küsimus oli selles –, siis mina valin alati börsihinna. Lihtsalt ma tean, et pikaajaliselt on börsihind alati teatud marginaali võrra odavam. Peab arvestama seda, et fikshinna ja börsihinna võrdlemisel tuleb võrrelda kogu perioodi. Kui võrrelda kogu perioodi, siis sellest lähtuvalt mina valin täna börsihinna. Ma ei oska anda muid soovitusi ka teistele. Mina soovitaksin siiski mitte sel momendil, kui hinnad on emotsioonide või kõige muu tõttu taevas, hinda fikseerida. Ma arvan, et see peaks olema kaalutletud otsus. Et võita ja saada fikshinna kaudu paremat hinda kui börsihinnaga – see on väga keeruline. Seda ei suuda hästi teha ka energiakauplejad, väga sageli pannakse mööda, rääkimata kodutarbijast, kes teeb oma lepingud kord aastas, aasta lõpus või sel hetkel, kui meedias sellest teemast räägitakse. On väga raske seda otsust teha. See, et börsihinnast paremat fikshinda saada, on natuke nagu kasiinos võitmine: maja võidab alati. Seetõttu peaks börsihind olema pikaajaliselt alati odavam.

12:05 Aseesimees Hanno Pevkur

Jevgeni Ossinovski, palun!

12:05 Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Austatud ettekandja! Väga nauditav, esimene päriselt analüütiline ja sisukas ettekanne. Sellest tulenevalt on mul mitu küsimust, te võiksite proovida neile korraga vastata. Esiteks, selle põhjal, mis te rääkisite, on ilmselge, et Eesti ja Soome vahel oleks vaja kolmandat liini. Mis teie tunne on, miks seda siiamaani pole aktiivselt rajama hakatud? Teine küsimus on selle kohta, mida siin levitab ka minister, kuidas me oma toetustega võime mõjutada börsihinda. Valdavalt see tõele ei vasta. Aga oskate te seda öelda? Mõned tunnid vist on siiski olnud viimasel ajal, kui väga suure tootmisega Narval mingi väike mõju meie piirkonnas hinnale on olnud. Kolmas küsimus on see, kuivõrd te energiamüüjana näete, et näiteks suuremates ettevõtetes elektri omatootmisesse investeerimine võiks olla lahendus. Kui palju seda potentsiaali võiks olla, mida saaks ära kasutada?

12:06 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

Aitäh! Ma alustan viimasest, see küsimus jäi mulle kõige paremini meelde. Võib-olla te peate neid eelmisi küsimusi kordama.

Jaa, ise äriettevõtetes elektrit toota oma tootmise katmiseks – seda teevad ju paljud. Puidufirmad ja mitmed teised ettevõtted seda teevad. Kindlasti, pikaajalise hinnakindluse saamiseks võib see olla hea ja eriti juhul, kui tootmisprotsessides on mingeid jääke või mingisuguseid osi, mida on võimalik elektri tootmiseks kasutada. Selle soodustamine on kahtlemata mõistlik. Soome on just eriti hea näide. Soome ettevõtted on üldjuhul palju suuremad kui Eesti ettevõtted ja on võimalik ka suuri mahte saavutada. Soome kõige suuremad üksikud elektritootjad ongi UPM ja sellised tegelikult ju tööstusettevõtted, kes toodavad ka väga palju elektrit. Loomulikult on see üks valdkond.

Tuletage meelde neid teisi küsimusi. (Hääl saalist.) Jaa, kolmas liin. Ausalt öeldes, ega ma täpselt ei tea, mina ei ole süsteemihaldur. Võimalik, et süsteemihaldur on Soome poolega sellest rääkinud. Kindlasti tasuks küsida Eleringi käest, kas nad sellega tegelevad ja kuidas progress on.

Kolmas küsimus oli ka veel. (Hääl saalist.) Jaa, nagu ma ütlesin, üle 90% ajast määravad hinda tegelikult teised elektrijaamad. On kindlasti tunde, millal Narva jaamad seda määravad. Peast arvutades: kui CO2 hind tõuseb ühe euro võrra tonni kohta, siis Narva jaamades, sõltuvalt jaamast mõjutab see hinda 0,9–1,2 eurot megavatt-tunni eest. Söejaamal on see umbes üks ühele ja gaasijaamal on umbes 0,4 eurot megavatt-tunni kohta. See tähendab seda, et kui me vaatame suurt pilti, siis põlevkivijaamad on tegelikult odavamad kui söejaamad, sest söe hind hiljuti kiiresti tõusis, aga Narva jaamades ei ole kütuse hind hiljuti kiiresti tõusnud. See tähendab, et nad pääsevad praegu kogu aeg turule ja loomulikult võib tekkida momente, kui nad määravad hinda. Aga kui vaadata viimaste nädalate neid päevi, kui hinnad olid 140–160, siis Narva jaamad ei määranud mitte midagi.

12:09 Aseesimees Hanno Pevkur

Riho Breivel, palun!

12:09 Riho Breivel

Hea juhataja! Hea esineja! Tõesti hea ettekanne. Minu küsimus, ma usun, on selline, mis paljudele emotsionaalsetele populistidele on kõvasti vastukarva. Nimelt olen ma selle põlvkonna esindaja, kes on kasutanud veel põlevkivigaasi. Gaasi hinna tõustes on ju täitsa loogiline [mõelda], et kasutades tänapäeva tehnoloogiat ja kõiki võimalusi, me suudaksime põlevkivigaasi toota oma riigi tarbeks küll, kui õigesti asjale läheneda. Kuidas te sellele vaatate?

12:10 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

Kindlasti võiksid kõik konkurentsis olevate kütuseliikide [tehnoloogiad] olla hästi arendatud. Aga ma arvan, et see küsimus peaks olema suunatud Narva Elektrijaamadele. Kindlasti tegelevad nad põlevkivigaasiga, sellisel määral, kui see turule pääseb. Minu teada kasutatakse praegu seda osaliselt ka elektritootmises. See tähendab, et see on kasutuses. Aga seal on kindlasti omad füüsilised piirid, mis mahus on seda võimalik kasutada, mis mahus see on üleüldse saadaval. Aga ma arvan, et see on otseselt küsimus Eesti Energiale.

12:10 Aseesimees Hanno Pevkur

Jürgen Ligi, palun!

12:10 Jürgen Ligi

Aitäh! Hea ettekandja! Kahju, et teie ettekanne ei olnud esimene ega ka mitte lähtepunkt. Kui ma millestki tahaks pikemalt kirjutada, siis [pean silmas] seda kohta, kus te ütlesite taastuvenergia tasu kohta väga hästi. Kui ma midagi maha tõmbaksin, siis selle lõpu, kui te ütlesite, et meie kätes on alandada käibemaksu ja aktsiise. See kindlasti ei ole pikaajaline lahendus ega ka lahendus mis tahes probleemide leevendamiseks. See on alati lihtne pakkumine, aga alati praktiliselt vale lahendus hinnaga võitlemiseks.

Küsimus on mul siiski prognooside kohta, kuigi te just ütlesite, et see ei ole prognoositav või ei ole hästi prognoositav. Kuidas te kommenteerite seda pilti, mida meile näitas MKM‑i vastutav ametnik fraktsioonis, kus olid futuurid? CO2 ei tohiks üldse olla tänase arutelu keskpunkt, sellele ma viitasin. Aga et need futuurid ... Või olid need energiahinnad? Ma vabandan. (Juhataja helistab kella.) Mõne kuu pärast kaubeldi 30 tasemel, praegu on nad kuskil 90 tasemel. Milline teie arvates on tegelik lootus, et hinnad nii palju veel langevad?

12:12 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

CO2 tulevikuhindu ja neid futuure hindavad kõik analüütikud tsutikene erinevalt. Ma just äsja vaatasin analüütikute raporteid. 2030. aastaks oodatakse kindlasti 100‑eurost hinda. Millise tempoga ta sinna jõuab, eks seda elu näitab. Aga nagu ma ütlesin, hinda mõjutab, ma arvan, et eriti CO2 puhul, selgelt kliimaambitsioon. Kui kliimaambitsioon on tugev, siis peab arvestama, et lõpptulemus on ju tegelikult see, mida tahetakse saavutada, see, et taastuvenergiasse oleks võimalik investeerida ilma toetusteta. CO2 hind seda tegelikult otseselt motiveeribki. Kas see hind on täpselt õige? Kas on võimalik kasutada mingeid mehhanisme, et täna seda hinda võib-olla mingil määral alandada? Kindlasti on igat süsteemi võimalik teha paremaks, aga see on turupõhine süsteem. Iga turu mõjutamine tuleb väga hästi läbi kaaluda. Euroopa Liidus on ilmselt võimalik seda teha riikide koostöös, hea tahte olemasolu korral ja hea koostöö tulemusena. Siis on võimalik neid hindu allapoole saada. Aga jah, sellised need prognoosid tänasel päeval on, 60 tasemel.

(Hääl saalist.) Jaa, futuurid on olemas turul, aga nagu ma ütlesin, ka elektri puhul on olemas tulevikutehingud. Kõik sellised tulevikutehingud, mis on turul, on igal ajahetkel osaliselt mõjutatud emotsioonist. Ma arvan, et kõige rohkem illustreerib seda gaasi hinna olukord. Kui me vaatame gaasifutuure, seda, kuidas need nädala aja jooksul liiguvad 10 või 15 eurot megavatt-tunni kohta ülespoole, siis ei saa ju öelda, et fundamentaalne turg muutus selle nädala aja jooksul niivõrd palju. See on pigem väga paljuski emotsioon hetkel, just kartus talve ees. Keegi meist ei tea, mis saab siis, kui talv on tõesti külm, on suur tarbimine, tuult ei ole. Äkki jääb gaasi puudu ja sellises olukorras äkki ei saa elektrit toota? Aga kusagilt on elektrit vaja saada. Tähendab, kasutame suure hooga ka söejaamasid, mistõttu me tarbime jällegi rohkem CO2, mistõttu jällegi ka selle hind liigub üles. See on selline natukene negatiivne tsükkel hetkel.

Väga paljuski võib turuolukorda mõjutada ka lihtsalt turule antav signaal. Näiteks see, et jah, me tõsiselt vaatame, kui kiiresti me võtame kvoote tulevikus ära. Kui Euroopa Liit niimoodi ütleks, siis suure tõenäosusega see mõjutaks hinda. Turgu mõjutavad just arvamusliidrite olulised arvamused, kui need on kaalukad. Või vaatame näiteks, kui palju võiksid gaasi hinda mõjutada Venemaa tegemised. Ühed ootavad, et Venemaa saadaks väga palju rohkem gaasi Euroopasse, teisalt müüb Venemaa sellel aastal tegelikult rekordkoguses gaasi ja ta ka toodab rekordkoguses. Mitte ainult Euroopa Liidu poolt ei ole küsitud, et kas nad müüks oma gaasi börsil, vaid ka Vene enda börsiregulaator on öelnud Gazpromile, et müüge rohkem Vene börsil gaasi. Aga võib-olla venelased ei suudagi rohkem gaasi toota, võib-olla on põhjus selles. On väga palju selliseid momente, mis ei ole sajaprotsendiliselt turu kontrolli all, ja seda infot ei suudeta sajaprotsendiliselt ette teada.

12:15 Aseesimees Hanno Pevkur

Heiki Hepner, palun!

12:15 Heiki Hepner

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tõesti väga hea ettekanne, tänusõnad ka minult. Te juba osaliselt vastasite sellele, esimesele küsimusele vastates, aga ma küsin natukene edasi fikseeritud hindade kohta. Ma jagan täiesti teie arvamust, et maja võidab alati ja pigem on fikseeritud hinnad mehhanism rahavoogude juhtimiseks, või ütleme, kulude kokkuhoiuks. Mis on see keskmine marginaal, kui palju tegelikult läheb hind kallimaks nendel, kes oma hinna fikseerivad?

12:16 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

Kas teevad seda täna, ütleme siis, ja varasemalt ei ole seda teinud? Ma olen arvutanud enda elektriarve näitel. Sellise suurema maja puhul, mis tarbib talvel ka elektrit ja ei ole elektriküttega, võiks detsembris, jaanuaris ja veebruaris ühe kuu arvele lisanduda 40–60 eurot. Kui me võtame Eesti keskmise tarbija, siis see on umbes 2,5 megavatt-tundi aastas. Sellele arvele võiks lisanduda 12–15 eurot praeguse seisuga. Kui võtame elektriga kütja, siis tema arvele võiks ühes kuus lisanduda 100–150 eurot, sõltub mahust. Ilmselt väga palju sõltub sellest, kuidas elektrit tarbitakse. Sellest sõltub ka mõju elektriarvele. Loomulikult, need ei ole ju need viimased hinnad, eks me neid siis teame, kui talv kätte jõuab. Aga need numbrid on öeldud selle põhjal, kui me vaatame tänaseid tulevikuhindu, talvele mõeldes.

12:17 Aseesimees Hanno Pevkur

Peeter Ernits, palun!

12:17 Peeter Ernits

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ebamäärasus on tõesti suur. Need plaanid ja kavad ... Muuseas, kui Euroopa on nii-öelda energiasõltumatu, siis kvoodi hind on vist 350 eurot ja 80% 250. Aga minu küsimus on see: näiteks, kui teie võimuses oleks seda ETS-i reformi läbi viia, siis mida teie teeksite?

12:18 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

Nagu ma slaidil ka näitasin, minu meelest on kolm sellist valdkonda, mida tasuks vaadata. Eelkõige just see, kuidas jaotatakse tasuta kvoote. Tasuta kvoodid on Euroopa Liidu poolt antud välja suvel. Kas kõik käitised kogu Euroopas on nad kätte saanud, kas kogu see pakkumine on tegelikult turul? Teine moment, kas Market Stability Reserve'i oleks võimalik kasutada paindlikumalt? Kolmas on kindlasti seesama spekulatiivse kauplemise küsimus, kas on võimalik kuidagimoodi seda tuvastada ja võimaluse korral ka piirata, arvestades, et tänase seisuga on CO2 pikaajaliselt toode, mille hind võiks ainult tõusta. Kui panustada hinnatõusule, siis tahaks ju COosta, sest sa tead, et tulevikus on see kallim. Sellised momendid on, mida võiks vaadata. Aga ka selliste asjade läbikäimisel peab olema väga ettevaatlik, sest see on turg ja tuleb arvestada kõiki mõjusid, kuidas see tegelikult turgu mõjutab. Ma arvan, et seda on tõesti vaja lähemalt analüüsida. Ma ei tea vastuseid. Seda on vaja rohkem analüüsida, selle jaoks, et öelda, et vaat see on täpselt õige muudatus, mida teha.

12:19 Aseesimees Hanno Pevkur

Imre Sooäär, palun!

12:19 Imre Sooäär

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ka mina oleks küsinud pigem vastutavalt ministrilt, aga aeg sai otsa. Kuna hea kolleeg Jevgeni Ossinovski samuti selle teema tõstatas, siis ehk saab minister ise lõppsõnas vasturepliigina kommenteerida. Ka mina tahaksin teada, millal siis tuleb see kolmas kauaoodatud ühendus Soomega ja miks on see hind nii erinev ja tihtipeale Soomes soodsam. Aga minu küsimus teile on järgmine. Siin saalis on täna palju juttu olnud varustuskindlusest ja vajadusest suurendada taastuvenergia tootmisvõimsusi Eestis. Väga paljud väiketootjad, nii üksikmajapidamised kui ka väikeettevõtted, ei saanud 31. detsembriks valmis ehitatud päikesejaamu, et kvalifitseeruda taastuvenergia toetustele, kuna suurettevõtjad skeemitasid 50 kilovati kaupa ja COVID‑i tõttu oli paigaldusfirmade võimekus oluliselt häiritud. Kas teie arvates taastuvallikatest toodetud elektri väike‑ ja mikrotootmise alustamise toetus või 31. detsembril lõppenud tähtaja pikendamine võiks kaasa aidata, et väiketootjad saaksid uusi tootmisvõimsusi rajada ja sellega taastuvenergiavõimsusi suurendada Eestis? (Juhataja helistab kella.)

12:20 Imre Sooäär

See oleks suureks kulude leevenduseks nii peredele, üksikmajapidamistele kui ka ettevõtjatele ja aitaks neil elektri hinna alla tuua.

12:20 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

Kui küsida majanduslikku seost, kas toetuse aja või tähtaja pikendamine aitab, siis loomulikult aitab. Selles mõttes see küsimus vastas ise endale. Viimase aja Eesti kõige suurem tootmisvõimsuste lisandumine on toimunud sel suvel päikeseenergia kaudu.

12:21 Aseesimees Hanno Pevkur

Anti Poolamets, palun!

12:21 Anti Poolamets

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänapäeval on ka vaktsiinidega selline probleem, et teed kaks tükki ära, aga siis on vaja buusterit, esimest-teist-kolmandat. Hakka nagu tehnilise passiga elama, et muudkui tempel sisse. Aga kuidas meil on praegu selle Vene elektri ostmisega Soome kaudu? Kas me peame seda buusterit hakkama ka pidevalt saama? Millises mahus tegelikult teie hinnangul seda meile tuleb ja kui sõltuvaks me võime jääda, sest praegu Soome kaudu ju tuleb seda päris jõuliselt sisse?

12:21 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

Aitäh! Ütleme niimoodi, et Soome ühendused tähendavad seda, et Soome on mingis ulatuses sõltuv Vene elektrist, see ei tähenda, et Eesti on selles osas sõltuvuses Vene elektrist. Aga Eestisse tuleb Vene elekter tänasel päeval eelkõige Läti piiri kaudu. Nord Pooli kauplemispiirkonnas kaubeldakse kogu Venemaalt tulev elekter justkui Läti piiril ja põhiliselt tuleb seda öistel tundidel. Nagu ma ütlesin, alates eelmise aasta novembrikuust piirati Venemaalt tulevaid koguseid umbes 40% ulatuses, arvestades justkui seda, et Valgevene import moodustab 40% Venemaalt tulevast elektrienergiast või tema ühendused on sellest umbes 40%. 15. septembril piiras Leedu veel omalt poolt nii-öelda füüsilisi vooge Leedu piiril ja selle võrra tegelikult need kogused vähenesid veelgi. Ka see on mõjutanud elektri hinda. Öisel ajal tuleb praegu veel vähem elektrienergiat Venemaalt. Ütleks niimoodi, et see osakaal ei ole enam jah nii suur. See on kogu aeg vähenenud tänu sellele, et seda on piiratud. Aga meil oleks selle jaoks, et pikaajaliselt paremat hinda saada, uusi ühendusi vaja pigem Soomega. Vene elektri puhul tuleks tulevikus ilmselt arvestada mingisuguse piiri[maksuga], nii-öelda karbonmaksuga, mida kõikidel Euroopa Liidu piiridel juba ei kasutata. See ei mõjuta mitte ainult meie piire, vaid ka Soome piire. Loomulikult, kui Euroopa Liit midagi sellist nii-öelda päeva lõpuks kehtestab, siis see reguleerib ka seda mahtu, kui palju võiks Soome tulla elektrienergiat Venemaalt.

12:23 Aseesimees Hanno Pevkur

Mart Helme, palun!

12:23 Mart Helme

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud esineja! Mulle jäi silma üks teie slaid. Te ütlesite, et elektri hinda ei saa alandada tuleviku arvel. Mida te ütlete selle postulaadiga meie sadadele tuhandetele pensionäridele, vanemas eas inimestele, kellel ei ole aega oodata helget tulevikku, mis peaks tulema taastuvenergia rohkeneva tootmise läbi, millesse ma küll ausalt öeldes ei usu? Mis te neile ütlete? Mis te ütlete 80‑aastastele inimestele, kellel ei ole aega oodata ja kes peavad maksma oma väikesest pensionist praegu neid kõrgemaid hindasid kinni?

12:24 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

Minu esitlus on Riigikogule, Riigikogu liikmetele. Ma püüan anda pilti elektriturust, anda teile võimalust teha hea otsus ja siis kommunikeerida seda juba pensionäridele ja kõikidele teistele inimestele, kuidas elektri hinda on võimalik mõjutada. Ma tõin välja ka need osad, mida te otseselt saate mõjutada ja otsustada siin saalis.

12:24 Aseesimees Hanno Pevkur

Riina Sikkut, palun!

12:24 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja1 Tänan samuti väga huvitava ja andmerohke ettekande eest. Tõesti olid ilusti välja joonistatud ka need pikas perspektiivis olevad võimalused: täiendavad ühendused, taastuvenergiavõimsuste kiirem väljaehitamine. Aga kuna praegu on hinnatõusu põhjuseks see, mis ka gaasiga taustal toimub, siis ma küsin selle kohta, kas te saate avada natuke rohkem geopoliitikat. Te mainisite, et on ajalooliselt madalad gaasivarud, suhteliselt jäigad tarned Norrast ja Venemaalt. Kas see on pigem tehniline küsimus, mis gaasi hinda mõjutab, või on seal taga ikkagi geopoliitika, mingisugused mõjuvõimu kasvud ja kahanemised? Kuidas USA gaas nii palju odavam on kui see, mis me Euroopas tarbime?

12:25 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

Kindlasti on teatud mõttes poliitilised valikud osa nendest põhjustest, miks hind on tänasel hetkel kõrge. Kui vaadata Euroopa Liitu, siis Euroopa Liit on üritanud seda, et gaasiostud Euroopas oleksid Euroopa enda indeksite põhised, esiteks, mitte enam õli hinnaga seotud. Tänasel päeval me oleme sellises situatsioonis, kus nad on meie enda Euroopa börsiindeksite põhised, mitte õlihindadega seotud. Õlihinnad ei ole teatavasti nii kiiresti tõusnud. See on üks põhjus, miks on tekkinud võimalus, et need hinnad ka kiiremini üles liiguks, sellepärast et indeksid liiguvad kiiresti üles. See on ju tegelikult Euroopa Liidu valik olnud. Teiseks, maailmaturuhind on tekkinud gaasile, gaas liigub LNG‑na ühest kohast teise, minupärast Ameerika Ühendriikidest Euroopasse või kusagile mujale, ja LNG‑d ei ole tulnud piisavalt kiiresti juurde. Nõudlust on tulnud kiiremini juurde kui pakkumist. Eelkõige Hiinas on tarbimine väga kiiresti kasvanud. Aasia on just see, mis on seda hinda üles vedanud. Euroopa võistleb Aasiaga gaasitarnete pärast või LNG tarnete pärast. Nii kaua, kui see võistlus käib, toimub sisuliselt ülepakkumine, kes maksab kõrgemat hinda. Kui Euroopa maksab väga kõrget hinda, siis paraku me näeme seda hinda meie turul, sest see kajastub kohe jällegi nendessamades indeksites. Me oleme teinud justkui Euroopas mingid valikud, kuidas me tahame gaasi osta, ja teatud viisil me saame seda nüüd endale ka kätte.

12:27 Aseesimees Hanno Pevkur

Martin Helme, palun!

12:27 Martin Helme

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea esineja! Ma saan aru, teie kui inimene firmast, kes tegeleb energiaturul energiaga kauplemisega ja selle kauplemise pealt endale elatist teenib, loomulikult tänast süsteemi muuta ei taha. Selles ei olegi midagi üllatavat ega imestusväärset. Selle tõttu on arusaadav, et te ei poolda ka lahendusi, mis puudutavad CO‑süsteemi kiiret muutmist, ja arvate, et see börsisüsteem, mis meil on, kus ühel börsiturul on hinnad väga erinevad, on tegelikult äge. Aga nüüd teie ettepanekud elektrihindade alandamiseks. Sisuliselt on teil ainult üks ettepanek: palvetada, et tuleb tuulerohke talv. Kõik teised ettepanekud, mis puudutavad ühenduste suurendamist, salvestustehnoloogiate turuletoomist ja tuuma‑ või vesinikuvõimaluste peale mõtlemist või ka Nord Stream 2 kiiremat käivitamist, on parimal juhul lahendused, mis saabuvad meie juurde viie või kümne aasta pärast. Sama küsimus mis Mart Helmel: mis vahepeal saab?

12:28 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

Kõigepealt vastan esimesele poolele sissejuhatusest. Ma olen energiakaupleja. Energiakauplejana on mul mõnes mõttes ükskõik, mis on hind, kas ta on üleval või all. Mul ei ole vahet, kas CO2 kaubanduse süsteem on ühte‑ või teistpidi. Me kohandume, mitte ei kujunda seda. Regulaatorid kujundavad, seadusandjad kujundavad, meie oleme sellel turul ja käsitleme seda. Seetõttu olen ma selles mõttes tegelikult erapooletu. Ükskõik, milline see süsteem on, küll me saame hakkama, sellepärast et see on see, mida me oskame teha.

Aga vahepeal? Nagu ma ütlen, on väga vähe asju, mida saab selleks talveks teha. Tõepoolest on vähe asju. Ainuke asi, mida see pilt mulle energiakauplejana meelde tuletab, on see, et kui kõik graafikud nii järsku ja nii kõrgele lähevad, siis nad võivad nii järsku ja nii kõrgelt ka kolinal alla kukkuda. Me vaatasime Bloombergi pealkirju. Aasta aega tagasi näitasid nad miinushindu, sel aastal näitavad väga kõrgeid hindu. Kõiki asju me alati ette ei tea. Mina ka ei tea. On võimalik, et tuleb midagi, mis seda hinda hakkab kolinal alla tooma, lisaks kõigele muule. Me näeme juba näiteks gaasitarbimise puhul, et väetise-, ammooniumitootjad UK-s, Euroopas, isegi Leedu Achema on oluliselt tootmist vähendanud. Nemad on suured gaasitarbijad, kes vähendavad gaasitarbimist oluliselt. Isegi kui tuleks külm talv, kui nad ei tooda, siis nad ikkagi vähendavad gaasitarbimist. Võib-olla see nõudlusepoolne reageering on selline, mis võib olla isegi ootamatum ja suurem, kui me oskame seda tänasel päeval arvata.

Loomulikult ka, nagu ma ütlesin, väga palju mõjuvad turule signaalid. Sellised signaalid, mida Euroopa Liit annab, minu pärast kas või CO2 hinna või ükskõik mille kohta, mis tegelikult võiks turgu mõjutada, on väga olulised. Ei peagi võib-olla otseselt mingit kangi tõmbama, aga peab ütlema, et me mõtleme selle peale. Kui öeldakse, et me mõtleme selle peale, siis on võimalik, et see mõjutab hinda.

12:30 Aseesimees Hanno Pevkur

Leo Kunnas, palun!

12:30 Leo Kunnas

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tänan ka omalt poolt ettekande eest. Te mainisite, et muu maailm võiks Euroopa CO2 kvootidega kauplemise süsteemi üle võtta või midagi analoogset rakendada. Millel see oletus rajaneb ning kus ja millal, millises maailmajaos võiks selline asi aset leida?

12:31 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

Ma ei tea, ma sihukest asja küll ei öelnud, mu esitluses ka seda kirjas ei ole. Ma ütlesin küll seda, et piiril võib-olla kehtestatakse carbon tax, mis tähendab seda, et kui riigis ei ole vastavat Euroopa Liiduga sarnast CO2 käsitlust, siis piiridel hinnastatakse nende tooted juba vastavalt. See oli see, mis ma ütlesin.

12:31 Aseesimees Hanno Pevkur

Indrek Saar, palun!

12:31 Indrek Saar

Aitäh sõna andmast, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja, aitäh selle ettekande eest! Ma juhiksin siiski kolleegide tähelepanu nendele slaididele, mida te meile näitasite ja mis meile on jagatud. Nii Mart kui ka Martin Helme on slaididega jõudnud eelviimase ja üle-eelviimase slaidini ja sellel teemal teilt just äsja küsisid, aga viimase slaidini nad ei ole jõudnud. Äkki te kordate neile siiski üle, mis seal kirjas on, kuigi nad on ära läinud, aga vähemalt jääb stenogrammi see, mis puudutab elektrihindasid. Seal olete te ühemõtteliselt öelnud, et selle saali esmane võimekus läbi poliitiliste otsuste on elektrihindu oluliselt mõjutada. Te olete välja pakkunud, et kõrgemaid CO2 oksjoni tulusid saab kasutada elektriarve komponentide või elektri hinna tõusu kompenseerimiseks, aktsiisi või käibemaksu saab alandada. Kas ma saan õigesti aru, et sellel saalil tegelikult on võimalik hommepäev poliitiliste otsustega elektrihindu muuta?

12:32 Baltic Energy Partners OÜ juhatuse liige Marko Allikson

Vastus: jah.

12:32 Aseesimees Hanno Pevkur

Rohkem küsimusi ei ole ja ka küsimusteks ettenähtud aeg on kenasti otsa saamas. Aitäh teile selle ettekande eest! Aitäh küsimustele vastamast! Nüüd me liigume edasi Riigikogu liikmete arvamustega, kõnedega ehk läbirääkimiste vooruga. Seda alustab Helir-Valdor Seeder. Palun!

12:33 Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid, külalised ja ettekandjad! Kõigepealt suur tänu riigieelarve kontrolli [eri]komisjonile, kes selle teema aktuaalselt tõstatas! Teema on tõepoolest oluline. Elektri hind, selle tootmine ja varustuskindlus ei ole ainult majandusküsimus või tarbijate rahakoti küsimus, vaid see on ka laiemalt julgeolekuküsimus, see on majanduse konkurentsivõime küsimus nii Euroopale tervikuna kui ka liikmesriikidele, see on inimeste toimetuleku küsimus, sealtkaudu ka sotsiaalküsimus.

Nii et see on kompleksne küsimus. Kui täna viimane ettekandja enne mind väga hea ettekande pidas, mis puudutas eelkõige, ütleme nii, kogu seda elektri hinda ja energiatootmist, siis meie peame vaatama seda mõju laiemalt, ka sotsiaal-majanduslikult. Need lahendused, ka jooksvalt, kiireloomuliselt, peavad olema nii riigieelarves kui ka valitsuse poliitikas.

Mis puudutab hinnatõuse ja elektrienergia hinda, siis loomulikult need lõpptulemusena kajastuvad teenuste ja toodete lõpphinnas ning tarbija maksab need kinni. Kui siia lisada juurde ka trükitavad dollarid ja eurod, siis seda, milline see mõju üldse kompleksselt laiemalt saab olema, kui me jätame ka energiapoliitika ja elektrihinnad kõrvale, saame me lähitulevikus ilmselt väga valusalt tundma.

Aga me vajame täna väga põhjalikku analüüsi, mis puudutab kliimapoliitikat, rohepööret, energiamajanduse arendamist. Millised on nende otsuste pikaajalised mõjud? Tundub, et praegune kokkulepitud kliimapoliitika Euroopa Liidus polegi ju põhjalikult läbi räägitud ja ei saagi aru, kellega ta päriselt kokku lepitud on. Kui me vaatame riigijuhtide deklaratsioone ja väljahõikamisi, et täidame viisaastakuplaani kolme aastaga, siis see loomulikult ei ole mõistlik, see ei ole kooskõlas reaalse eluga ja tehnoloogilise arenguga, millest tulenevalt oleks võimalik ka mõistlikku ja jätkusuutlikku keskkonnapoliitikat kujundada. Nii et need otsused peaksid olema realistlikud.

Ei ole näha ka Eesti Vabariigi valitsuse aktiivset tegevust sellel suunal. On tehtud erinevaid ettepanekuid Isamaa fraktsiooni poolt, üks eelnõu on algatatud. Arvi Hamburg kirjutas hiljuti minu arvates väga asjalikud ettepanekud tulevikule mõeldes. Aga mis on Vabariigi Valitsus teinud? Vabariigi Valitsus on esitanud meile eelnõu või on kohe esitamas koos eelarvega eelnõu, et tõsta 2023. aastal kütuse‑ ja elektriaktsiisi. Tõsta 2023. aastal kütuse‑ ja elektriaktsiisi! Loomulikult tahan ma öelda, et õhinapõhiselt ei tohi ka praeguses olukorras hakata kõrgele hinnale lahendusi otsima, et me ei teeks sama viga, mille me oleme teinud ebarealistliku rohepöörde eesmärkide seadmisel.

Ma palun ka lisaaega.

12:36 Aseesimees Hanno Pevkur

Jaa, saab ikka. Kolm minutit. Palun!

12:36 Helir-Valdor Seeder

Sama viga ei tohi korrata ka vastupidise tegevusega, et hakkame kriisiolukorras langetama rutakaid, läbimõtlemata otsuseid. Need peavad olema kaalutletud, läbimõeldud, teaduspõhised ja tegelike võimalustega kooskõlas.

Ma toon mõne näite niisuguse laiema mõju kohta. Kui Saksamaa omal ajal langetas otsuse tuumajaamad sulgeda – ja see kohe juhtub –, söe baasil elektritootmine lõpetada jne, mis juhtub ka ühel hetkel, siis oli ju loomulik, et otsitakse teistsuguseid lahendusi. Üheks tagajärjeks on seesama Nord Stream 2. Aga me teame, kuidas on Venemaa mõjutanud Euroopat, Ida-Euroopat eelkõige, aga ka ülejäänud Euroopat taolises olukorras. Arvata, et tulevikus seda ei juhtu, on väga naiivne. Nii et ka sellistel otsustel on väga suured ja kaugele ulatuvad julgeolekupoliitilised mõjud. Ka neid tuleb energiapoliitika ja kliimapoliitika kujundamisel arvestada ja arvesse võtta.

Ja loomulikult suhe kolmandate riikidega. Kui hinnad kasvavad üle jõu käivaks, küllap me siis tarbime järjest rohkem odavaid Hiina tooteid. See, et me tugevdame piiridel tolliliitu, ei ole lahendus. Küll leitakse tänapäeva mobiilseid [lahendusi] ja e‑kaubandust arvestades võimalusi, see saaste jääb ikkagi hoopis kolmandatesse riikidesse ja kliimapoliitika eesmärke me ei saavuta või viiakse tootmine Euroopast välja kolmandatesse riikidesse ja toodetakse seal. Lõppkokkuvõttes me kliimaeesmärke ei saavuta.

Mõned näited Euroopa lähiminevikust, kuidas me õhinapõhiselt oleme energiapoliitikat teinud. Mäletate, Euroopa Liidus kehtestati energiavõsa toetus, ka Eestis hakati viljakaid põllumaid võsastama. Viljakaid põllumaid hakati võsastama – no see totrus lõpetati ära, aga õhinapõhiselt oli langetatud otsus. Siis hakati meil teraviljast aktiivselt biodiislit ja bioetanooli tootma. Leiti, et toidu arvelt kütust toota ei ole ka väga mõistlik. Paldiskis sai tehaski valmis, mis kohe pankrotti läks. Selle poliitika soosimine lõpetati ka ära. Me teame neid ilusaid statistilisi eesmärke taastuvenergia tootmiseks, mis viisid osa Euroopa riike selleni, et neid väga edukalt täideti. Aga mille arvelt see toimus? See toimus selle arvelt, et laevad sõitsid palmiõliga siia teiselt mandrilt, kuskil raiuti vihmametsasid jne. Nii et kõigi nende õhinapõhiste otsuste langetamisel tuleb olla väga ettevaatlik. Täna oleme jõudnud olukorda, kus isegi põlevkivi ja söe baasil toodetav elektrienergia on konkurentsivõimeline ja sellega me kaugeltki ei täida neid kliimaeesmärke, vaid oleme saavutanud vastupidise olukorra soovitule. Ma ei ole kindel, et biogaasist tootmine väga jätkusuutlik on, kui globaalselt mõelda. Aastaid tagasi sõitsin Põhja-Saksamaa liidumaades ja vaatasin, miks seal massiliselt maisi kasvatatakse. Mitte haljassöödaks, vaid biomassiks, selleks et toota biogaasi. Noh, võtta toidu tootmise alt ära viljakat maad ja ressurssi, see pikas perspektiivis, mõeldes globaalselt ka maailma toitlustusprobleemidele, ei pruugi olla kõige mõistlikum lahendus.

Nii et vaatame, millised on realistlikud võimalused. Mina kutsun valitsust üles reageerima adekvaatselt ja midagi ette võtma. Järgmise aasta eelarves ja seaduste paketis ei ole mitte midagi selle temaatika ja probleemi lahendamiseks. Peaminister vastas siin infotunnis, et noh, me ootame-vaatame, me ei teagi, kui kauaks see hind kõrgele jääb. Tõepoolest ei tea, võib-olla tõesti juhtub ime ja toimub hinna kiire langus. Aga ainult sellele lootma jääda oleks sama vale kui koroonakriisi ajal loota, et nakkuse tase läheb kiiresti alla, ärme midagi ette võtamegi, vaatame lihtsalt ringi. Ma arvan, et see ei ole õige poliitika ega õige taktika. Nii et valitsusele soovin jaksu adekvaatsete otsuste langetamisel. Võtkem jalad kõhu alt välja! Aitäh!

12:41 Aseesimees Hanno Pevkur

Nii. Head kolleegid, enne kui me läheme edasi, vaatame kella. Kell on 12.41. Riigieelarve kontrolli erikomisjon on palunud meil arutada ka võimalust, et me pikendaksime istungit kella 14‑ni. Nüüd me peaksime selle läbi hääletama.

Head kolleegid, riigieelarve kontrolli erikomisjon on teinud meile ettepaneku pikendada tänast istungit selle päevakorrapunkti lõpuni, kuid mitte kauem kui kella kaheni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

12:44 Aseesimees Hanno Pevkur

Ettepanekut toetas 24 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Saame tööga jätkata.

Nüüd on selline lugu, härra Ligi, ma saan aru, et Reformierakonna fraktsiooni nimel tuleb kõnet pidama Kristen Michal. Ma paigutan teid ... Ma teile sõna ikka ei anna. Ma paigutan teid pärast Martin Helmet, kui fraktsioonid on kõned ära pidanud. Selline oli riigieelarve kontrolli erikomisjoni palve, et kõigepealt räägivad fraktsioonide esindajad. Palun, Dmitri Dmitrijev!

12:44 Dmitri Dmitrijev

Lugupeetud istungi juhataja! Head saalis viibijad ja ülekande jälgijad! Tänan nii erikomisjoni ettekandjat kui ka eelkõnelejat väga huvitava ja kaasahaarava arutelu eest. Püüan enda kõnes jääda ikkagi tänase OTRK teema fookusesse, see on CO2 kvoodi hinna tõusu mõju riigieelarvele ja ühiskonnale.

Nimelt, kliimaneutraalsuse saavutamiseks aastaks 2050 on Euroopa Liit muutnud kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi niimoodi, et heitkoguse ülemmäära vähendatakse veel kiiremas tempos, kui selle süsteemi loomise hetkel oli planeeritud. Tundub, et keskkonna vaatevinklist on see õige samm, kuid see tähendab, et turule jääb vähem ettevõtetele kättesaadavaid lubatud heitkoguse ühikuid, mis veel tugevamalt hakkab survestama energiamahukat tööstust. See ei avalda mõju ainult elektrienergiatootjatele, see puudutab ligikaudu 11 000 Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna energiamahukat tööstusettevõtet ja elektrijaama. Eestis puudutab see kõige enam Ida-Virumaa põlevkivielektrijaamasid ning põlevkivisektorit tervikuna.

Ühiskonnauuringute Instituudi tellimusel hiljuti läbiviidud küsitlusest selgub, et Eesti tarbija on väga tundlik elektrienergia hinna tõusu suhtes ja 63% inimestest ei toeta Euroopa Liidu kliimaeesmärkide täitmist, kui see tähendab elektri hinna mitmekordset tõusu. Sel kuul rekordtasemele tõusnud elektri hind on ühiskonnas tekitanud kriitikat Euroopa kliimaeesmärkide suunal, kuna oluliseks hinnatõusu põhjuseks on kõrge CO2 kvoodi hind. Kuid mitte ainult. Kiire majanduskasvu olukorras kasvas järsult ka nõudlus elektrienergia järele, mis on tugevasti ületanud Euroopa elektriturul olevat pakkumist. See kõik viitab sellele, et väljatöötatud meetmete mõjude ebapiisav hindamine võib kaasa tuua soovimatuid tagajärgi, nagu Eesti põlevkivisektori konkurentsivõimetuks muutumine juba aastaks 2030 ja sellega seonduvad kaudsed negatiivsed tagajärjed.

Heitkogustega kauplemise süsteemi eesmärk ei ole aga põlevkivisektori väljasuretamine, vaid üksnes teatud piirini kasvuhoonegaaside heidete vähendamine, mis Eesti kontekstis on suuresti juba saavutatud. CO2 kvoodi hind on osutunud prognoosimatult kõrgeks ja ületanud kõiki heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi regulaatori sellekohaseid hinnaprognoose.

Eesti riigil on kindel eesmärk liikuda keskkonna‑ ja kliimaeesmärkide poole. Samas peab selline üleminek olema sotsiaalselt ja majanduslikult tasakaalustatud ja tagama, et kavandatavate meetmete negatiivsed mõjud ei ületaks eesmärgiks vajalikku taset.

Seega, Eesti vajab selgust, milline CO2 kvoodi poliitika aitab meil seista meie riiklike huvide eest. Seni, kui meil puudub selge arusaam CO2 kvoodi poliitika eesmärkidele jõudmise juhtimisest, jätkub määramatusest tulenev ebakindlus majanduses, mis muu hulgas takistab kulutõhusat rohepöörde läbiviimist ning ei võimalda ettevaatavalt vältida kahjulikku mõju meie majandusele ja tarbijatele.

Selles olukorras tunnustame majandus‑ ja taristuministri pöördumist Euroopa Komisjoni esindajate poole ettepanekuga üle vaadata kehtiva heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi kitsaskohad, mis aitaks sarnastes olukordades suuri hinnakõikumisi ära hoida. Heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi turustabiilsusreservi eesmärk on tegeleda pakkumise ja nõudluse vahelise struktuurse tasakaalustamatusega, kuid selle käivitamiseks seatud tingimused ei vasta enam tänastele turutingimustele. Me kõik teame, et Euroopa Liidu tasandi otsused võtavad rohkem aega, kui me sooviksime. Seega tunnustame siinkohal ka Vabariigi Valitsuse kiiret reageerimist ja otsust ära jätta järgmise aasta riigieelarves planeeritud aktsiiside tõusud, et hinnatõus ei avaldaks negatiivset mõju perede toimetulekule. See on loomulikult lühiajaline meede ning pikemas perspektiivis ei lahenda heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi ega elektrituru bilansiga seotud küsimusi. Kuid hetkel on see kõige kiirem ja tõhusam võimalus osaliselt ära hoida kiiret elektrienergia hinna tõusu ning selle kaudu ka teiste inimestele vajalike kaupade ja teenuste hinna tõusu.

Tulen tagasi põlevkivisektori juurde. Näiteks põlevkiviõli tootmine võimaldab Eestis riikliku strateegilise tähtsusega maavara, põlevkivi väärindamisega luua aastani 2040 rahvuslikku rikkust 8,2 miljardit eurot, millest 2,6 miljardit eurot laekuks avalikule sektorile maksudena ning millest omakorda kohalike omavalitsuste tulud kasvaksid kuni 360 miljoni võrra. Sealjuures sõltub põlevkivist loodud rahvuslik rikkus otseselt sellest, kui pikalt on võimalik tootmisega jätkata. Eesti riigi kehtivad pikaajalised arengukavad näevad põlevkiviõli tootmist pikaajaliselt Eesti ühiskonnale rikkust loovana. Eriti oluline on, et põlevkiviõli tootmine on kooskõlas kliimapoliitika põhialuste strateegia eesmärkidega. Heitmekaubanduse süsteemiga on põlevkiviõli tootmisele pandud riiklik rahaline kohustus kanda CO2 kvootide ostmise kulu. Selline kulu kujuneb CO2 kvootide mahust, mida on vaja turult osta, ning CO2 kvoodi hinnast. Juhul, kui sellist rahalist kohustust ei õnnestu lõpptoote tarbijale edasi kanda, siis teatud kulupiirmäära saavutades ei ole võimalik enam majandustegevusega jätkata ja juhul, kui Ida-Virumaa põlevkivi tootmine CO2 kvoodi kõrge hinna tõttu suletakse, siis juba jäädavalt. Mida varem seda tehakse, seda väiksemaks jääb põlevkiviõlitööstuse kaudu Eestile strateegilisest maavarast loodav rahvuslik rikkus.

Keskerakonna fraktsioon leiab, et liikudes kliimaeesmärkide täitmise poole, peame andma aega uute tehnoloogiate, näiteks rohelise vesiniku turuletoomiseks, tagama keskkonnakaitse ja ka sobiva ettevõtluskliima ja Eesti konkurentsivõime rahvusvahelisel areenil. Kõige kiirem viis muuta tööstus keskkonnasõbralikuks on selle elektrifitseerimine, automatiseerimine ja digitaliseerimine, mille juures elektri hind hakkab ettevõtete kulustruktuuris üha suuremat rolli mängima.

Meie roll aga on tagada, et Eestis oleks elekter kättesaadav igal hetkel ja iga ilmaga, mitte ainult siis, kui tuul puhub ja päike paistab. Eesti inimestele peab elektri hind olema taskukohane, et Euroopa Liidu kliimaeesmärkide täitmise poole liikumine ei tekitaks ühiskonnas liigset vastuseisu ega mõjutaks negatiivselt Eesti perede toimetulekut. Aitäh!

12:51 Aseesimees Hanno Pevkur

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Jevgeni Ossinovski. Palun!

12:51 Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Võtaksin kolm minutit juurde ka, palun!

12:52 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun! Kaheksa minutit.

12:52 Jevgeni Ossinovski

Tänan! Austatud kolleegid! Natukene kipub meelest minema, millises raamis me opereerime ja mille pärast oleme me jõudnud sinna, kuhu me oleme jõudnud. See, et CO2 hinnad on tõusnud, ei ole mitte süsteemi viga, vaid on olnud selle süsteemi eesmärk. Ehk siis kõik need osapooled, kes sõnades toetavad kliimamuutustega võitlemist, toetavad seda, et me tegelikult peaksime jõuliselt vähendama kasvuhoonegaase eri valdkondades. Ei saa samal ajal hakata populistlikult kurvastama selle üle, kui tegelikult need mehhanismid, mille üks läbirääkijatest Eesti oli – muideks, sellesama ETS-i direktiivi osas aastal 2018 –, hakkavad avaldama oma soovitud mõju, mis tähendab seda, et hinnad tõusevad.

Kliimakriis ohustab Eesti riiki ja rahvast pikaajaliselt teadaolevatest riskidest kõige enam. On meie ühine vastutus astuda neid samme koos sõpradega Euroopast, aga tegelikult ka globaalselt, selleks et hullemad tagajärjed ära hoida. Selleks, nagu maailma teaduslik konsensus kinnitab, tuleb jõuliselt ja kiiresti vähendada kasvuhoonegaaside heitmeid. Me peame seda tegema, meil lihtsalt ei ole muud varianti.

Ma tegin ühe küsitluse, mis näitas – mõneti üllatuslikult, arvestades avalikku retoorikat –, et valdav enamik Eesti inimesi arvab sedasama, et kliimamuutused on tõsine mure, tõsine probleem, ja usub, et Eesti ei tee piisavalt selleks, et neid leevendada. Me peaksime tegema rohkem, mitte vähem.

Kahtlematult on selles süsteemis endas ka teatud lühiajalisi ja teatud pikaajalisi puudusi. Pikaajaline puudus tuleneb poliitiliste otsuste ebapiisavusest. No ega me pole siis ainus riik, kes kümme aastat on rääkinud sellest, et taastuvenergiat on vaja arendada, aga tegelikult on subsideerinud fossiilkütuste tootmist. See on ju see, mis on Eestis viimase kümne aasta jooksul toimunud. Me oleme ehitanud uue põlevkivielektrijaama ja me ehitame 2021. aastal – siis, kui maailma tippteadlased hoiatavad meid selle eest, et poolteisekraadine keskmise temperatuuri tõus on juba vältimatu – riiklikult uut põlevkiviõlijaama. 2021. aastal! See on see, kuhu me oleme oma raha investeerinud. Miks me siis üllatume, kui elektrihinnad kõrged on? Sealt, kuhu me oleme raha pannud, me oleme tagasi saanud. Aga odavasse elektritootmisesse me investeerinud ei ole.

Paraku on nii juhtunud ka paljudes teistes riikides. Ka seal, ehkki taastuvenergia võimsused on oluliselt kasvanud, ei ole see tempo olnud kindlasti piisav selleks, et ajaga kaasas käia.

Nüüd siis lõpuks on hakatud ka majandusministeeriumis selles suunas liigutama. Aastast 2018 on vähempakkumiste raamistik laual olnud: mitte midagi pole tehtud, ühtegi vähempakkumist pole tuuleparkidele tulnud. Mereala planeeringut solgutatakse mitu aastat, seda ei ole jätkuvasti. Kogu aeg, iga parlamendihooaja alguseks öeldakse, et kolme kuu pärast tuleb. Nüüd jälle, vist oli lubadus, et tuleb uue aasta alguses. No vaatame.

Tegelikult on jokutatud, meeletult jokutatud ja on kaotatud aega. Paraku mitte ainult Eestis. Nagu juba öeldud, on siin vähe neid, kes mõistavad, kuidas toimib ühtne Euroopa elektriturg. Jutud sellest, et meie suudame mõjutada elektri börsihinda, on paraku asjatundmatud. Me vajame tegelikult kogu Euroopa ühist pingutust selles kontekstis.

Aga see loomulikult ei tähenda seda, et midagi ei saa teha, mida me oleme siin kuulnud lahendusena valitsuse poolt. Aga probleem ei ole mitte selles, et CO2 hind on kõrge ja tõuseb veel – ja tõuseb veel –, vaid probleem on selles, et meil ei ole olnud piisavalt ettemõtlemist ja poliitilist tahet, et selles olukorras pakkuda reaalseid lahendusi. Laekub 300 miljonit eurot täiendavat riigieelarvelist tulu. Ega see CO2 raha ei ole siis mingisugune mutiauk, et meie aga maksame ja kuskile maa alla voolab see raha ära. See tuleb meie riigieelarvesse. Kvoote müüvad liikmesriigid ja teenivad selle pealt. Meie riigieelarve teenib 200 miljonit eurot kõrgemate kvoodihindade pealt täiendavalt juurde.

Ja meie küsimus on, meie valik on, meie riigi valik on, mida me selle raha eest teeme. 100 miljonit eurot täiendavat käibemaksu laekumist elektri kõrgest hinnast tulenevalt – meie valik on, mida me selle rahaga teeme. Praegune valitsus on otsustanud vähendada eelarve defitsiiti ennaktempos, 400 miljoni euro võrra. See ongi valik. Korjame tarbijatelt, ettevõtetelt ja kodutarbijatelt, 300 miljonit eurot kokku ja vähendame selle eest defitsiiti, suuname raha Euroopa panka, mõnda nendest.

Alternatiiv, mida minu hinnangul oleks väga õige ja mõistlik selles olukorras teha: põhimõttelise väärtusvalikuna öelda, et kogu selle raha, mida riik lähiaastatel täiendavalt teenib kõrgematest elektri‑ ja kvoodihindadest, me ühel või teisel viisil suuname tagasi tarbijatele leevenduse pakkumiseks. Kogu selle raha. Me ei lapi muid eelarveauke, ei vähenda defitsiiti selle raha eest õnnetute elektritarbijate arvel, vaid me tegelikult suuname selle tagasi selleks, et leevendust pakkuda. Seda on loomulikult vaja sotsiaalselt ... (Hääl saalist.) Härra Reinsalu, teil on pärast võimalik tulla siia pobisema. Loomulikult on seda vaja ettevõtetele majanduse konkurentsivõime tagamiseks, aga seda on tegelikult vaja pikemas vaates selleks, et hoida inimeste ja ühiskonna toetust rohepöördele, sest neid kohti ja otsuseid tuleb järgmise 10 ja 20 aasta jooksul veel, ja tuleb väga palju. Inimesed peavad nägema, et nendel üleminekuhetkedel, kui hinnad ühes või teises segmendis kasvavad, tullakse neile appi. Mitte ei öelda, et no mis siis teha, minge ostke endale parem maja. See kindlasti ei ole adekvaatne lahenduse pakkumine.

Mida reaalselt oleks võimalik teha? Meil on lahenduspakett olnud laual. Kahjuks on valitsus otsustanud seda ignoreerida. Taastuvenergia tasu kaotamine järgmiseks aastaks, kvoodirahadest 100 miljonit eurot kinni maksta – ei ole mingit probleemi, väga õige ja loogiline asi, mis ära teha. Kui vaja, siis teha ka ülejärgmisel aastal, see raha on olemas. Loomulikult, võtta tagasi eelnõud 156 ja 344, mis tõstavad taastuvenergia tasu 40% vähemalt, võib-olla isegi rohkem, sõltuvalt sellest, milliseid otsused valitsus langetab. On ebamoraalne käesoleval hetkel veel suurendada taastuvenergia tasu. Täiesti uskumatu! Lisaks, neid vähempakkumisi, mis uutele parkidele tulevad, millest täna ka juttu on olnud, tuleks rahastada CO2 kvoodist, selleks et anda pikaajaline kinnitus, et taastuvenergia tasu ka uute projektide rakendamisel ei suureneks.

Need lahendused on olemas, et enam laekuv raha tegelikult kulutada selleks, et tõepoolest inimestele seda leevendust pakkuda. See on poliitilise valiku koht. Aga populistlikult viibutada sõrme Brüsseli poole ei ole õige sisuliselt ega kindlasti ka mitte õiglane. Aitäh!

13:00 Aseesimees Hanno Pevkur

Nüüd Kristen Michal, palun!

13:00 Kristen Michal

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Lugupeetud vaatajad! Ma palun igaks juhuks lisaaja ka ära.

13:00 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun! Kaheksa minutit.

13:00 Kristen Michal

Väga meeldiv. Kõigepealt selle arutelu vajalikkusest. Ma tunnustan komisjoni, et see arutelu ette võeti, sest seda arutelu on kindlasti vaja ja seda arutelu on isegi rohkem vaja kui see üks kord siin saalis. Nii et teema on oluline. Kas hinnad on olulised? Kindlasti. Kas poliitiliselt saab midagi muuta, miks siin poliitiline debatt käib? Ma arvan, et isegi ühte-teist saab, kindlasti saab muuta hoiakutes, kindlasti saab muuta tempos.

Kõigepealt vaataks siiski fakte. Urmas Reinsalu ütles siin esinedes, et CO2 hind on probleemi juurpõhjus. Ma arvan, et see, kes jaksas jälgida eksperdi juttu, sai juba vastuseks, et nii ja naa. CO2 hind on muidugi kasvanud kiiremini, kui prognoositi. Võib teoreetiliselt isegi küsida, kas see süsteem on teataval määral tasakaalust väljas. Seal on reservid, kuhu koguti ühikuid, et süsinik saaks hinna. Võib-olla lihtsa näitena, et kui minna duši alla ja keerata nupp lõpuni, et lõpuks tuleks sooja vett, siis ühtäkki tulebki kuuma vett. See ongi umbes selline asi, mis selle regulatsiooniga on toimunud.

Tasakaalu puhul peaks olema umbes nii, et süsinikul on hind, selle vastu tekib taastuvvõimsusi ja need taastuvvõimsused hoiavad puhast õhku ja loodust ning nad käivad käsikäes, mitte üks teiseta. Kui süsteem on paigas, siis tuleb administraatoritel ehk siin oleval energeetikaministril ja keskkonna eest vastutajatel vaadata seda tempot. Positiivne on see, et see debatt on alanud. Meie majandus‑ ja taristuministri kiituseks võib öelda, et ta oli vist Euroopas esimene, kes selle teema ja küsimuse sellisel viisil püstitas. Ma ei arva, et ajaloos esimesena, aga vähemalt esimesena praegustest ministritest. See puudutas süsteemi tasakaalu.

Aga CO2 on ainult killukene. Nii on juhtunud ka Urmas Reinsalu püüdlustega: kes otsivad maailmamudelit mis tahes detailis, satuvad väga tihti eksiteele. Hinnatõusu põhjuseid siin loetleti. Üks on fossiilsete kütuste hinna tõus, gaasi hind on kasvanud võrreldes eelmise aastaga viis korda. Ekspert seda ka ütles. Osalt käib selle juurde majanduse kiirem taastumine maailmas, osalt ilmselt Kremli mängud gaasiturul Nord Stream 2 huvides jne, et gaasisõltuvus kasvaks. Taavi Aas mainis ka juba teadaolevat, mida eksperdid teadsid enne seda arutelu, et aasta on olnud suhteliselt kuum, hüdrojaamadele sademetevaene, tuuletu, gaasireservid on madalal jne. Ma ei hakka kõike üle kordama.

Mida me siis tegelikult teha saame? Esiteks ütleksin, et kindlasti vajab seesama süsteemi tasakaal teatavat järelevalvet või järelevaatamist. CO2 hinna süsteem ja kogu see ETS‑süsteem koos oma reservidega on Euroopa Liidu tasemel arutatav teema ja meil on koht selle laua taga olemas. Meil on inimesed, kes seal laua taga istuvad ja saavad seda debatti pidada.

Teiseks, ma olen siin isegi Jevgeni Ossinovskiga vahelduseks nõus – vahelduseks –, et kogu selle nii‑öelda puhtama looduse, rohepöörde või keskkonnahoiu ja tuleviku populaarsust ei tohi kitsendada Stockmanni ruutkilomeetrile. See tähendab seda, et kogu selle tegevuse tempo peab olema siiski hinnatõusu mõttes talutav ja ettenähtav.

Kolmandaks, taastuvvõimsuste lisandumine on kindlasti lisaks vajadusele lahenduse osa. Sellele peavad lisanduma võimalused tarbimise juhtimiseks ja energiasäästuks. Seni on olnud nii ja siin ka küsimuste voorus oli kõne all seesama küsimus, et fikseeritud hinnaga leping annab kindluse. Paljud koduomanikud ja paljud ettevõtjad tegelikult seda kindlust ju kasutavad. Ütleme nii, et börsihinda kasutades peavad kõik arukad inimesed möönma, et kui sa saad madala hinna, saad sa börsilt ka teise poole ehk selle kõrgema hinna. See pole ühelgi turul teistmoodi.

Aga kogu seda pilti tuleks vaadata suuremas plaanis, sest järgmisel aastal tuleb üks raport, mis puudutab tuumajaama, tuumavõimaluste kasutamise kohta. Eks teadmiste alusel tuleb seegi debatt ära pidada. Majanduskomisjonis on tuumateemasid arutatud, ilmselt on arutatud ka mujal. Ootame seda raportit.

Neljandaks, see, millele Urmas Reinsalu oma poliitilises loosungis rõhus: kes vajavad toetust. Ma ütleksin nii, et need, kes vajavad abi toimetulekuks, vajavad seda kohe, mitte siis, kui poliitik otsustab ühe rea eelarves teisega siduda, mitte poliitiku armust. Need, kes plaanivad oma asju ettevõtluses või kus iganes mujal ja saavad täna hakkama, nemad peavad teadma, et puhtamale energeetikale üleminek on jõukohane ja kulud peavad olema etteaimatavad vähemalt nii palju, kui see administratiivseid otsuseid puudutab. Radikaalsed inimesed kahtlemata ütlevad, et see mõistliku tempoga mineku aeg sai ammu läbi. Aga ma arvan, et tuleb meenutada vana tarkust, et üksi saab minna kiiresti, aga kui kaugele tahad minna, siis tuleb minna koos.

Viiendaks, analüüs, mida Urmas Reinsalu oma esinemises rõhutas. Vähemalt mulle tundus tema esinemist vaadates, et see oli riigieelarve kontrolli [eri]komisjoni põhisõnum. Ma arvan, et see analüüs peaks olema pidev ja tulema valdkonna inimestelt. Ometi juhtus nii, et komisjoni esimees tuli siia rääkima, et on probleem, oleks infot vaja, ja siis ta kuidagi komistas selle esinemise käigus ja kaotas selle paberi ära, mis ta kaasa oli võtnud, ning hakkas mingeid poliitilisi loosungeid esitama. See oli äärmiselt veider. Minu meelest on teema niipalju tõsine, et sellest võiks hoiduda. Ma mainin vaid mõned küsimused, mis on kindlasti sisulised: hind, varustuskindlus, eksport ja import, salvestusvõimsused, loodushoid. Kõik need on tõsised küsimused. Aga selle asemel tullakse pulti ja otsitakse vastuseid valimiskampaania probleemidele, mitte energeetika probleemidele.

Kokkuvõte. Jürgen Ligi ütles siin minu meelest oma küsimuses olulise ära, et nende esinemiste ja selle sisulise aruteluga oleks pidanud alustama teises järjekorras, oleks võinud alustada eksperdist ja paljud vastused oleks kätte saadud enne, kui me oleksime komistanud nende poliitiliste loosungite taha. Muu oluline on öeldud. Aitäh!

13:07 Aseesimees Hanno Pevkur

Nüüd EKRE fraktsiooni nimel Henn Põlluaas. Palun! 

13:07 Henn Põlluaas

Palun kolm minutit lisaaega.

13:07 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun! Kaheksa minutit.

13:07 Henn Põlluaas

Tõusnud elektri hind ja selle tagajärjel tõusvad kõik muud hinnad viivad meie inimesed ja riigi sõna otseses mõttes katastroofi äärele. Näiteks Soomes ja Rootsis, kus elatustase on meist mitu korda kõrgem, on elekter mitu korda odavam.

Milles asi? Enneolematult kõrged hinnad on tingitud Euroopa Liidu rohepöördest ja liikmesriikidele peale surutud CO2 kvootide [hinna] tõusust. Tänavuseks prognoositi CO2 hinnaks 23 eurot. Tegelikkuses on see 60. 2030. aastaks prognoositi 91 eurot, tänast tendentsi arvestades saab see olema vähemalt 300 eurot või rohkemgi.

Toimuvat on õigem nimetada rohepöörasuseks. Seda enam, et kliimahüsteeria üleskütmiseks kasutatakse ära ka hiljuti avaldatud ÜRO kliimaraportit. Hüsteeria taha on rakendatud lapsed ja kergeusklikud. Selle hüsteeriaga on kaasa läinud ka Euroopa Liit ja meie valitsus, kes on minetanud eestiliku kaine mõistuse.

Samas on suur osa sellest, mida ÜRO kliimaraportis meile räägitakse, vale. Valed levivad kergelt, sest vaevalt on paljud seda 3000‑leheküljelist raportit lugenud. Avalikkusele kirjeldatakse vaid kõige mustemaid stsenaariume, mida raport ise peab ebatõenäoliseks või võimatuks. Nende jõustumine tähendaks CO2 heitme viiekordistumist. See nõuaks elektri‑ ja hübriidautode, bensiini‑ ja diiselautode ning rongide asendamist kivisöel töötavate auruautode ja ‑rongidega. See nõuaks ka tuumajaamade, tuule‑ ja päikeseparkide lammutamist, maagaasi keelustamist, kogu energiatootmise asendamist kivisöejaamadega ja nende massilist juurdeehitamist. Meil tuleks ka jaanipäeva pidada iga päev ja vaid vanu rehve põletada, sest muidu ei jõuaks kuidagi tagajärgedeni, millega meid hirmutatakse. Ühesõnaga, kliimahüsteeria, mille najal on asutud sulgema ja hävitama fossiilsete ja süsinikurikaste energiakandjate kasutamist, põhineb suuresti väljamõeldistel.

Vaadelda võib kliimaraporti kolme stsenaariumi: esimest, mille järgi süsinikuneutraalsus saabub aastaks 2050, teist, [mille järgi see saabub] 2075, ja kolmandat, mille järgi CO2 heide veel kasvab, siis väheneb ja jõuab neutraalsusesse järgmise sajandi alguses. Kliimaaktivistide meelest on esimene stsenaarium veel liialt aeglanegi. Valitsus kavatseb põlevkivielektrijaamadest, põlevkivitööstusest ja ka põlevkivi kaevandamisest loobuda juba 2035. aastaks. See on lihtsalt pöörane.

Milline on nende stsenaariumide mõju kliimale? ÜRO raportist selgub, et sisuliselt pole mingit vahet, kas kliima soojeneb üks või kaks kraadi. Kas on vahet, kui Tallinnas sajab paduvihma kuue või viie aasta tagant või kas on üks ülikuum suvi 25 aasta tagant või on neid kaks? Inimesed ja loodus adapteeruvad. Temperatuur on alati olnud külmem või kuumem ning võimalused seda mõjutada on minimaalsed. Ei mõjutanud CO2 kontsentratsiooni atmosfääris ka see, kui COVID‑19 tõttu peatus pea kogu planeedil lennu‑ ja laevaliiklus ja ka muu transport. Sellega ei kaasnenud mitte mingit muutust.

On arulage keelustada seniseid energiakandjaid ja tehnoloogiaid. Seda enam, et mingeid uusi tehnoloogiaid pole reaalsuses ju veel olemas. Uued tehnoloogiad ajavad hinnad veelgi kõrgemaks. Eestis aga juba on Euroopa kõrgeimad elektrihinnad. See ei ole mitte normaalse turumehhanismi tulemus, vaid rohepöörde nimel langetatud poliitiliste otsuste tagajärg. Valitsus on keeldunud kasutusele võtmast mingeidki meetmeid, mis leevendaks olukorda, ja ei ole nõustunud oma rohepöörastest kavadest loobuma, neid ajatama või edasi lükkama.

EKRE tegi kuus ettepanekut, et vältida Eesti inimeste ja ettevõtete vaesusesse langemist. Ajapuudusel ei hakka ma neid üle kordama. Ühtegi ettepanekut valitsus ei kuula, peale selle, et ilmselt lükatakse elektri‑ ja kütuseaktsiisi tõus siiski edasi. Puudub huvi ja tahe olukorda normaliseerida. Selle asemel kiirendatakse meie majandust ja inimesi ruineeriva kliimapaketi läbiviimist. Tagajärgede kohta puudub aga igasugune mõjuanalüüs.

Peaminister väitis kogunisti, et Eesti majapidamised on jõukad ja hinnatõusu mõju on neile väike, aga vaesemad küsigu sotsiaaltoetust. See on küüniline, inimesi alandav ja valelik soovitus, sest need, kel jääb veidi üle nelja euro päevas peale kommunaalkulude tasumist kätte, toetust ju ei saa. Eestis elab suhtelises vaesuses ja absoluutses vaesuses 300 000 inimest. Kas ligi veerand Eesti rahvast peabki konutama külmas, pimedas ja näljas ignorantsuse, hoolimatuse ja rohepöörasuse tõttu?

Elektri hinna tõus ei ole mitte ainult inimeste probleem, see tabab kogu meie ettevõtlussektorit. Ainuüksi tänavu võetakse meie tarbijate taskust 250 miljonit eurot. Kuna Eestis on elektri hind Euroopas üks kallimaid, siis lisaks sellele, et meie konkurentsivõime langeb maailmas, langeb see samamoodi ka Euroopa Liidus, kus asuvad meie põhilised kaubanduspartnerid. Tagajärjeks on pankrottide laine, töötuse kasv ja vaesumine.

Euroopa osa maailma CO2 emissioonist on vaid 6–7%, Eesti oma olematu. Kui lülitada välja kogu Euroopa [elekter], me kõik istuksime pimedas ja külmas, ei muutuks sellest absoluutselt mitte midagi. Eesti CO2 emissiooni lõpetamisest ei muutuks sedagi.

Küll aga on meie võimuses alandada elektri hinda. Tuleb ausalt tunnistada, et kliimapoliitika senisel kujul on läbi kukkunud. Kui päike ei paista ja tuul ei puhu, on taastuvenergia tootmine null. Euroopa on pea kõik söejaamad sulgenud. Saksamaa sulgeb peatselt oma viimase tuumajaama ja langeb täielikku sõltuvusse Vene gaasist ja energia võimalikust kasutamisest relvana. Kui president Trump näitas punast tuld Nord Stream 2‑le ja Euroopa Kremlist energiasõltuvusse viimisele, siis president Biden on Euroopa Komisjoni kombel reaalsustaju kaotanud.

Lõpetuseks küsin, mis riik see võiks küll olla, kellele on kasulik, et Euroopa, sealhulgas Eesti, vaevleb elektripuuduses, kõik hinnad tõusevad, majanduse konkurentsivõime ja elatustase langevad, energiajulgeolek puudub ning inimesed viiakse kannatuse piirile. Kelle huvides säärast rohepöörasust sellise jõulisusega läbi surutakse? Igatahes mitte Euroopa, Eesti inimeste ega mitte kellegi kui vaid kellegi huvides. Aitäh!

13:15 Aseesimees Hanno Pevkur

Nüüd oleme fraktsioonide sõnavõtud ära kuulanud, saame minna edasi teiste Riigikogu liikmete sõnavõttudega. Palun, Jürgen Ligi! Palun, härra Ligi!

13:16 Jürgen Ligi

Austatud aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Marko Allikson pööras õnneks selle debati pea pealt jalgade peale, aga no eelkõneleja oma tänitamisega muidugi pani selle lihtsalt põlema. Tulla siia pulti ja mingeid valmis tekste ette lugeda, see ei ole küll Riigikogu tase, eriti kui see ei haaku mitte kuidagi siin kõlanud väitlusega, ei selle meelsusega, ei selle sisuga, ei sisalda mingisugust teadmist, aga on tänitamises maailmarekord.

Nüüd see, kust me debatti alustasime ja mis see pealkiri on, on ühe kauba ühe komponendi seadmine debati keskele. Iseenesest ei ole CO2 kaubandus väärt sellist kohtlemist. Ammugi ei ole nii, nagu see süsteem oleks untsu läinud. Ei, ta on turupõhine, ta on loogiline, ta on üks asi, mis peegeldab inimkonna liikumist kui mitte ummikust välja, siis aeglasemalt lõpu poole.

CO2 kaubandust ei tohi kindlasti alavääristada. Mul on hästi hale, tõepoolest, nagu ka Kristen Michal siin tänuväärselt nimetas, et see oli mingisugune sellise "Kodukulud alla!" loosungi reinkarnatsioon, mitte väärika Riigikogu komisjoni analüüs, mis siin kostis. Väga kõva paatos, tõepoolest, väga isiklik, aga ei olnud Isamaa sellist ajaloolist vaadet, et me peame arvestama siiski ühiskonna ja looduse seaduspärasustega ja nendega kohanema, mitte ei pea tegelema hindadega, vaid oludega hakkamasaamise ja sissetulekutega. Aga nii on see käinud kahjuks kümme aastat. Ei midagi isiklikku.

Selle debati sisu oleks pidanud olema seos üldise energiapoliitikaga. Marko Allikson andis väga hea analüüsi. Energiapoliitika ja rohelise pöörde osa oleks pidanud olema natukene pikem. Aga jah, lähtekohana analüüs, millest hind sõltub, kuidas ta kujuneb, mis on väljapääs, oli ülimalt tänuväärne. Oli paar detaili, mida võiks kritiseerida, näiteks nagu peaks riik mingi maksu kaudu hinda ohjeldama või saaks seda teha. Ei, see on ummiktee. Kui me mingeid vastusamme arutame, siis ei tohi need olla suurema tarbija suurem hüvitamine, et mida rohkem sa tarbid, seda rohkem sa saad siis mingit käibemaksu või mida iganes tagasi.

Nii et selline kompenseerimispoliitika on ummik. Küll aga on pakkumise poolel tegevus ülimalt vajalik ja ka sotsiaalpoliitika selle asja juures. Pakkumise pool on ikkagi see, et meil peavad olema alternatiivsed võimsused paremini tagatud kui seni. Meil peavad olema salvestamise võimalused. Need on kahjuks väga pika vinnaga asjad. Meil peavad olema ülekanded. See jutt, et me tõmbame juhtme välja ja toodame ainult iseendale, on kõige jaburam nõukogude retoorika ja ideoloogia, mida uksepoolne partei levitab. Loomulikult, kõige parem energia on säästetud energia. Kõik need meetodid oleks pidanud olema tänase arutelu keskpunkt. Ka CO2 kaubandus suunab meid sellise mõtlemise poole.

Kas CO2 hind oli kuidagi prognoosimatu? Ei, kindlasti mitte. Pikaajaliselt on see ülimalt prognoositav, prognoositavad on tõepoolest ka lühiajalised võnked. See, nagu ta oleks prognoosimatu, kõlas siin ühes ettekandes, see oli vist ministri ettekanne. Aga muus osas aitas minister seda fookust parandada, enamiku aja.

Siis väide, et poliitikud ju teevad seadusi ja seal on väljapääs. Ei, poliitikud ei tee neid seadusi. Need on loodusseadused, mis meid praegu pitsitavad. Ja meie ületarbimine, inimkonna ...

Palun lisaaega.

13:20 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun! Kolm minutit lisaaega.

13:20 Jürgen Ligi

Aitäh! ... inimkonna tegevus, mis sunnib meile peale poliitilisi otsuseid. Poliitikud on paraku kogu aeg tegelikult vajadusel järel lohisenud. Need rasked otsused ongi meile alles nüüd pärale jõudnud. Ma ei kritiseeri, selles mõttes see ongi paradoks, et kui inimesed ei ole valmis, siis ka poliitikud ei saa olla väga kaugel ees. Aga praegu me peame olema siiski teenäitajad, mitte siin hädaldama ja sõimama ja Nõukogude Liitu taastama, nii et võtame looduselt armuande ja ei karda kuraditki. Või oli see nii, et kapitalisti?

Siis kõik need toredad asjad, hinnakompenseerimised ja see, et võtame inimestelt vähem raha – see on ikkagi see poliitika, et külmkamber küll, aga põrandaküte peab ka olema, ikka kütame, hea küll, mõlemad asjad, eks ole. Vastandlik tegevus. Ei, nii ei saa olla. Kui me kompenseerime, siis me peame võtma tarbimiskorvi ja üldise majanduskeskkonna kui terviku, mitte keskenduma ühe hinna kompenseerimisele. Seda ei tohi teha. Kui see valu läheb liiga suureks, siis tuleb numbriliselt tõestada, et see on sissetulekutega võrreldes liiga suur. Aga üldiselt ei ole ju mingit valdavat katastroofi hind veel põhjustamas ega juhtu seda ka lähitulevikus, sest siiski perebüdžetis ja ka firmade kasumiaruandes või kuluaruandes ei ole ju see osa nii suur, et me peaksime siin hüperboolidega opereerima. Küll aga me peame opereerima vajadustega, ümber kujundada ennast, oma tarbimist, oma tootmist ja selle nimel ka raha liigutama, mitte sellest loobuma.

Võtame inimestelt vähem raha – vaat see on mage jutt. Kui me hakkame kaotama mingisuguseid hinnalisandeid, siis me võtame vähem eelkõige neilt, kellel on palju raha, et tarbida. See on jälle üks ummik igasuguse sotsiaalpoliitika mõttes. Nõrku, nõrgemaid, haavatavamaid tuleb aidata, aga see peab olema terviklik, mitte ühele hinnale keskenduv aitamine.

Sama on ka ettevõtete toetusega. See on ka ikkagi nagu tagurpidi idee. Üldiselt ju ettevõtted on need, kellele on see kõige suurem ärivaldkond üldse. Need rohemuutused on ju väga suur võimalus, mitte ainult oht. Jah, osa hääbub, kui nad ei muutu, aga Eesti suur rahvuslik huvi on tegelikult ära kasutada see nišš, mida rohepööre ja energiahinnad igal juhul sisaldavad. Me oleme väga hästi nendega hakkama saanud oma paindlikkusega. Anname aga minna. Meie rahvuslik huvi ei ole kindlasti hoida vägisi kinni põlevkivienergeetikast. Ta on iseeneslikult juba taandunud, seal on tööhõive juba mitu korda langenud. Katastroof ei ole enam nii suur. Me peame otsima neid enda ümbermuutmise võimalusi ja ka rahvusvaheliselt neid pakkuma nii maineliselt kui ka aineliselt.

Jah, jätame rahule need maksud, need taastuvenergia komponendid, tegeleme tegelike sotsiaalprobleemidega, tegeleme tegelike struktuurimuutustega! Aitäh!

13:24 Aseesimees Hanno Pevkur

Martin Helme, palun! Kaheksa minutit.

13:24 Martin Helme

Aitäh, lugupeetud spiiker! Head kolleegid! Eelkõneleja rääkis siin meelsusest ja suhtumisest. Selles võtmes on ülimalt kasulik tänane arutelu, sest meelsus ja suhtumine tuli väga selgelt välja. Kolleeg Ossinovski, Kristen Michal ja Jürgen Ligi kinnitasid üle seda, mis ei ole ju saladus kellelegi, kes natukenegi on teada tahtnud: elekter peabki pööraselt kalliks minema. Inimesed peavadki oma eluviisi radikaalselt muutma ja kui nad ise ei ole nõus seda muutma, siis valitsus muudab seda nende eest. Ei ole vaja valgust tuppa, ei ole vaja sooja tuppa, ei ole vaja reisil käia, ei ole vaja sealiha süüa. Kui te sellest ise aru ei saa, siis tuleb teid pankrotti ajada. Täitsa ausalt ütlevad selle välja. Soovitan valijatel mõelda, kas nad ikka tahavad niisuguseid inimesi valimistel toetada.

See oli kasulik arutelu muidugi ka veel muudest aspektidest. Majandusminister Taavi Aas, kes küll ühelt poolt üritas võimalikult umbmääraselt rääkida sellest, kuidas ta ikkagi muretseb inimeste ja elektriarvete pärast, ütles välja mitu väga selget seisukohta. Esimene, mis mulle kõrva jäi, oli see, et meil on piisavalt aega, et teha energiapoliitilisi otsuseid. Ma väidaksin vastu: meil ei ole üldse aega, et teha energiapoliitilisi otsuseid, sellepärast et inimeste elektriarved on juba praegu väljakannatamatult suured ja firmad lähevad juba praegu pankrotti nende arvetega, mida nad maksta ei suuda. Inimesed jäävad juba järgmisel kuul töötuks sellepärast, et nende töökohad lähevad kalli elektri tõttu kinni. Taavi Aas kinnitas meile, et me ei lõpeta põlevkivist elektri tootmist. Kahjuks väidab tänane koalitsioonileping täpselt vastupidist: just lõpetame, nii elektritootmise kui ka õlitootmise, lõpetame oma energeetilise sõltumatuse, lõpetame enesevarustatuse ja elektri normaalse hinna. See on tänase valitsuse paberi peale kirjapandud poliitika. Kui me vaatame, kuhu me liigume, siis näeme, et seda poliitikat järgitakse.

Taavi Aas mainis ka, et see aasta on näidanud, et meil on vaja juhitavat tootmisvõimsust. No jälle julgen veidi nuriseda, sest see avastus ei saa olla sellest aastast. See avastus, et meil on vaja juhitavaid tootmisvõimsusi, on kõigil, kes on kuidagigi kokku puutunud energiatootmise või elektritarbimisega, ammu-ammu teada. Seda, et tuul ja päike ei ole usaldusväärsed tootmisvahendid, oleme ammu teadnud. See, et planeeritavad tuule‑ ja päikesepargid ei saa valmis enne kui kümnendi keskel või võib-olla järgmise kümnendi alguses, on ka teada, ehkki selle küsimuse vastusest hiilis Taavi Aas muidugi kõrvale. Seda, et planeeritavad pargid, kaasa arvatud hiigelpark Liivi lahes, ei asenda oma koguse poolest isegi siis, kui nad lõpuks kümne aasta pärast valmis saavad, tänaseid tootmisvõimsusi, mida tahetakse juba homme kinni panna, me ka teame.

Nii et küsimused, mis õhku jäid, on päris tõsised. Vastuseta jäi küsimus, mida siis teha CO2 kaubandusega. Minu ja meie erakonna seisukoht on väga selge: senikaua kuni ei ole mõistlikku lahendust, tuleb CO2 kaubanduse süsteemist viivitamatult lahkuda. Viivitamatult lahkuda. See on valitsuse otsus, see on poliitiline otsus, siin ei ole mingist turumehhanismist mõtet rääkida.

Vastuseta jäi küsimus, kui palju tuleb uut taastuvenergiat turule, millal ta tuleb turule, mis võimsusega tuleb turule. See ei aita ju meil homme energiakriisis ühtegi probleemi lahendada.

Vastuseta jäi küsimus, mis saab inimestest ja nendest ettevõtetest, kes vahepeal energiaarveid ei jõua kinni maksta. Olen kuulnud absurdseid ettepanekuid, et inimesed võtku endale fikseeritud pakett. Nalja teete või? Fikseeritud pakettide müüjad lähevad praegu üle terve Euroopa pankrotti, sest nad on võtnud endale kohustuse müüa elektrit hinnaga, millega nad seda enam ise turult ei saa. Kui nad jätkavad tarbijale selle hinnaga elektri müümist, siis nad peaksid sellele peale maksma, mida nad loomulikult ei tee. Loomulikult tõusevad, nagu me nägime, ka fikseeritud pakettide hinnad praegu järjest.

Täiesti absurdne on ettepanek võtta CO2 müügist saadav raha ja sellega kompenseerida inimestele elektri hinda. Vabandust, aga see on täpselt sotsialism: kõigepealt võtta kõigilt inimestelt raha ära ja siis midagi tagasi pudistada väljavalitutele. Esiteks on see ümberjagamine, teiseks on see suurusjärgu võrra vale. CO2 müügist saadud tulu ei kata mitte mingil juhul ära seda kulu – seda me nägime ka siin graafikute pealt –, mida praegune elektri hind tekitab nii tarbijatele kui ka ettevõtetele, see on suurusjärgu võrra vale. Rääkimata sellest, et mehhanism ise on vale, mis tähendab seda, et tegelikult tuleb taastuvenergiamehhanism koheselt lõpetada. Koheselt lõpetada.

Jutt sellest, kuidas me peame palvetama, et Norras sajaks rohkem vihma ja lund, sest see ongi lahendus meie elektrikriisile, on ka eluvõõras. Kõik me teame, et Norrast lähevad kaablid Inglismaale, Taanist lähevad kaablid Saksamaale. Seal on suurem nõudlus ja sinnapoole seda hakataksegi müüma, see ei jõua meieni.

Kõige suurem küsimus: mida teevad siis suurtarbijad, kes poe kinni panevad? Siin oli see nii-öelda eksperdi jutt, et praegu juba näeme, kuidas turg reageerib, suurtarbijad panevad uksed kinni. Aga see on ju majanduskatastroof, kui meil tööstus seisma jääb, see on ju majanduskatastroof.

Kokkuvõtteks. Esiteks jääme oma seisukoha juurde, mida – kahjuks tänasel arutelul saime seda teada – mitte keegi ei toeta. Me jääme oma seisukoha juurde, et CO2 süsteemist tuleb viivitamatult lahkuda või see tuleb peatada, kuni me oleme saanud lahenduse. Jutt sellest, et me otsime lahendust ja me mõtleme ja arutame, ei aita sadu tuhandeid Eesti inimesi ega ettevõtteid. Taastuvtasude süsteem tuleb viivitamatult lõpetada, see on räkit. See ei motiveeri mitte midagi ega kedagi, see on lihtsalt kõikidelt inimestelt raha äravõtmine ja osale inimestele rikkaks tegemiseks andmine 100 miljoni ulatuses, tegelikult juba suuremas summas. Põhjala turult, mis ei ole mingisugune ühtne turg – me ei ole tegelikult mingisuguses ühes turutsoonis, sest Põhjalas on teised hinnad –, tuleb välja tulla. Eesti elektribörs saab toimida ainult Eesti enda piires. Ning loomulikult tuleb anda – siin oli juttu sellest, et poliitikud peavad signaale andma – väga selge signaal: põlevkivielekter on Eestile lahendus niikaua, kuni tuumajaam paistma hakkab. Aitäh!

13:31 Aseesimees Hanno Pevkur

Nii. Kodukord annab võimaluse koheseks vastusõnavõtuks, kui inimese positsiooni või nime on mainitud. Ma saan aru, et selline soov härra Ossinovskil ja härra Ligil ongi tekkinud. Palun, kuni kaks minutit kohapealt!

13:31 Jevgeni Ossinovski

Aitäh, austatud istungi juhataja! Härra Helme oli hoogne nagu ikka, aga mõned asjad lähevad hoogsalt kõneldes ka nihu. Ei, mina ei ole öelnud ja kindlasti ma ei arva, et elektri hind peaks olema kõrge ja muutuma veel kõrgemaks. Mina kõnelesin CO2 hinnast. Selle süsteemi eesmärk on see, et kõrgem CO2 hind motiveerib nii elektritootjaid kui ka riike investeerima sellesse, et elekter oleks odavam. Probleem, mis meie ees täna seisab, on see, et kuna õigeaegselt jäid vajalikud investeeringud tegemata, siis me oleme olukorras, kus elektri hind on tõusnud väga kõrgeks just nimelt sellepärast, et meil ei ole piisavat hulka taastuvenergiavõimsusi turul. Kõrgem CO2 hind, mis praeguse üleeuroopalise konsensusega kindlasti mitte ainult selliseks ei jää, vaid suure tõenäosusega lähiaastatel ka tõuseb, kindlasti soodustab üleminekut rohkem taastuvenergia kasutamisele. See, mida vahepealsel ajal riik saab teha ja peab tegema: riik peab tarbijale appi tulema, nii ettevõtetele kui ka tavatarbijatele, et seda üleminekuperioodi pehmendada. See on ilmselgelt vajalik. Jah, tõsi ta on, intellektuaalselt korrektne alternatiiv on öelda, et lähme Euroopa Liidust minema, et me ei taha kõike seda, mida globaalne kliimateadus meile ette manab, paneme uksed ja aknad kinni. See ei ole minu hinnangul tark. Võib-olla korraks tekitab sellise sooja tunde püksi, aga tark see ei ole. Kahtlemata see ongi koht, kus poliitilistel erakondadel on erinevad legitiimsed nägemused sellest, millisel viisil Eesti riiki ja rahvast kõige paremini teenida. Aga argumenteerimises võiks olla faktipõhine. Aitäh!

13:34 Aseesimees Hanno Pevkur

Jürgen Ligi, palun!

13:34 Jürgen Ligi

Aitäh! No see kobarkäkk, mida esitati siit kõnepuldist, laimas mind isiklikult. Mina ei ole öelnud, et elektri hind peab olema kõrge ja et meie peame kõigest loobuma. Ei, mina ütlen, et elektri hinna tõus oli prognoositav, see juhtub niikuinii. Sihukesed jaburad lahendused nagu elektri hinna fikseerimine ja piiritarade ehitamine elektrile, mida pakub EKRE, ei ole mitte ainult Nõukogude Liit, vaid on ka jätkusuutmatu. Peale selle on erakordselt nõme see, kui me tahame, et rahvad hakkaksid niimoodi käituma, sest kliimakatastroofi ammu prognoositud tagajärg on ju rahvuse, keele ja kultuuri kadumine. Rahvasteränne on kõige käegakatsutavam asi, mis kliimakatastroofis juhtub, sest meist kaugemad piirkonnad muutuvad järjest elamiskõlbmatuks ja inimesed lähevad omavahel tülli. Me peame olema moraalsed eestvedajad.

Muidugi oli seal hulk käkerdusi veel, alates sellest, et kuulge, nad võtavad selle hinna ja kui me praegu fikseerime, siis nad ei suuda sellega müüa. No taas: miks see mees oli rahandusminister? Elektrit müüakse tulevikutehingutega ja need tehingud kindlustatakse ikkagi ära. Ei ole niimoodi, et võetakse endale kohustused, mida ei suudeta täita. Ei, selles ei ole probleem. Probleem on selles, et stabiilsuse eest tuleb küll maksta või võib küll maksta, aga börsihind on odavam. Turupõhised süsteemid, kaasa arvatud CO2 omad, on leebemad kui keelud, millega meid elu tegelikult ähvardab.

13:36 Aseesimees Hanno Pevkur

Liigume edasi läbirääkimistega. Peeter Ernits, palun!

13:36 Peeter Ernits

Hea juhataja! Head kolleegid! See sügis ... (Juhataja helistab kella.) Ma loodan, et taga on natuke vaikust ka, Jürgen. See sügis on näidanud mitme koha peal, et suured ja olulised mullid on lõhkenud. Kas mäletate, mis Afganistanis juhtus? Kõik on suurepärane, 20 aastat treenitud, metsikud triljonid läinud – kukub kokku nagu tühi kott. Ja tekitab küsimusi loomulikult ka Afganistanile, kui suur liitlane kaob minema ja hästi neid ei informeeri. Küsimus ka meile: kas meil on olemas plaan B riigi suveräänsuse, nii-öelda sõjalise suveräänsuse ja iseseisvuse taastamiseks?

Nüüd on sama jutt energeetilise suveräänsuse puhul. See on seesama suur rohepööre. Ma kuulsin rõõmuga, et majandusminister ei taha seda sõna kasutada. Mina ka ei taha. Ma olen suvi läbi lugenud tuhandeid lehekülgi roosat või rohelist udu selle kohta, mis peaks tulema. Nii et teine mull on lõhkenud ja see CO2 kvoodi nimeline moolok möllab. Kui Euroopa Komisjon, kus meie Kadri Simson on juhtumisi energeetikavolinik, aasta tagasi ennustas, et aastal 2030 on selle mooloki või selle kvoodi, CO2 kvoodi hind 52 eurot, siis poole aastaga on see tõusnud juba 60‑le, praegu 65‑le. See tähendab, et kümne aasta plaan on poole aastaga täidetud. Nüüd ma kuulsin täna siin, et me peame palvetama, et Põhjamaades talvel kõvasti sajaks, et oleks vett, saaks odavat energiat, et tuult oleks merel ja maal, et tuulikud huugaksid. Peame palvetama selle eest, et Norra ja Ühendkuningriigi vaheline energiaühendus ei töötaks nii, nagu peab, ja tänu sellele odav energia ei voolaks Inglismaale. Peame palvetama, et oleks veel üks toru Soome ja Eesti vahel, et Soome odavamat elektrit oleks saada. Aga kõik see on lootusetu. Eesmärk on ju iseenesest õilis: maailma päästa.

Aga ühte kontinenti kliimaneutraalseks muuta on ju täielik idiootsus. Müüre kontinentide vahele ei ehita mitte kuidagi mitte keegi. Meie panus maailma CO2 ja kasvuhoonegaasidesse on 7% juures. Proovida paja ühes nurgas paksemat suppi keeta – isegi iga loll saab aru, et see ei ole võimalik. Võib-olla mõni loll küll ei saa.

Eesmärk on õilis, aga ootamatult avaneva augu, sellesama suure musta augu piire me ei tea, me ei tea, kui kaua see kestab. Talv on ees. Keegi ei oska öelda. Aga võib-olla läheb nii edasi ka järgmine aasta jne, enne kui Liivi lahte ja mujale hakkavad kerkima hiiglaslikud tuulepargid, mandrile ka, ja päikesepargid. Aga selles mustas augus, mille piire me ei tea, möllab see moolok, kes on puurist välja pääsenud, vaatamata sellele, et Brüsseli plaanide järgi pidi see moolok olema palju väiksem. Aga praegu on ta ootamatult kasvanud väga suureks ja ei ole teada, kui suureks ta kasvab. Me peame praegu midagi tegema. Ja mida me teeme? Üks asi on elektriarve, mis tuleb nii igaühele meist kui ka ettevõtjatele. See on üks asi, aga teiseks on kõik need kaudsed kulud: toit, eluase, transport ... (Juhataja helistab kella.)

Ilus kelluke. Nagu ma aru saan, mõni minut on lubatud veel.

13:41 Aseesimees Hanno Pevkur

Kas kolm minutit? 

13:41 Peeter Ernits

Ikka, ikka, kolm, palun!

13:41 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun! Kolm minutit.

13:41 Peeter Ernits

Aitäh! Ja Jürgeni lobisemise tõttu võib-olla pool juurde.

Seda me ei tea keegi veel, milline see tuleb. Aga selge on see, et see šokk tuleb. Kui pikalt see kestab? Kõige naljakam, et me ei tea midagi. Ma olen lugenud viimastel päevadel igasuguseid energeetika arengukavasid ja muid dokumente. Naljakas on lugeda. Praegu ei jõua neid tsiteerida. See oleks huvitav, kui oleks rohkem aega. Aga eelkõige on see suveräänsuse küsimus, energeetilise suveräänsuse küsimus.

Teisel pool Narva jõge on ka põlevkivi, aga seal ei ole seda kvooti, ei ole seda moolokit, mis lisandub elektri hinnale. Teisel pool Soome lahte on soomlased ja nende energia on palju odavam kui meil. Aga samas hiilib Vene elekter meile vaikselt öösel, kuigi me ütleme, et Venemaa on paha jne. Selline variserlik pilt.

Tuletame meelde, mida Arvi Hamburg mõni päev tagasi kirjutas Postimehes: Euroopa Liidus oleks vaja üheselt mõistetavat energeetikapoliitikat. Ta ütles niimoodi, et kahjuks sellist visiooni pole. Mida me räägime, kui kunagine energeetikaminister niimoodi mõni päev tagasi ütles? Riigieelarve kontrolli erikomisjoni istung esmaspäeval oli päris naljakas, täielik kaos, keegi ei osanud öelda, mida teha.

Täna me oleme jõudnud siia suurde saali, Riigikogu suurde saali, aga paljud kolleegid on lahkunud, on lõunasöök ees või midagi muud. Aga olukord on erakordselt tõsine. Just see, et eesmärk võib olla õilis, aga vahepealne, need analüüsid, ei ole paika pidanud ja me ei tea, mis meid ees ootab, on kõige hirmuäratavam. Hea, et majandusminister on aktiivsust arendanud ja ta vähemalt häbeneb rohepöörde sõna kasutamist. Mulle ka ei meeldi see kuidagi. Nii et aitäh teile!

13:44 Aseesimees Hanno Pevkur

Mart Helme, palun!

13:44 Mart Helme

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Ma mõtlesin, kui ma siia tulin, et äkki tuleks ja matkiks sellist indiaanlaste vihmatantsu. (Laulab.) See oleks võib-olla asjakohane, sellepärast et siin on täna juba korduvalt räägitud sellest, et palume ja palvetame, et tuleks tuuline ja märg talv ja sügis ja kevad, et Norra kosed annaks elektrit ja tuul puhuks kõik tiivikud undama ja vibreerima, nii et vihmaussid põgeneksid mööda maailma laiali. Indiaanlased ka tantsisid, kui neil põuaperiood oli või mingi muu loodusprobleem kippus kimbutama. Kui me oleme langenud või tõusnud, ma ei oska öelda, sellisele tasemele, et me oma energiavarustatuses loodame juba kõige kõrgemale abile, siis me oleme ikka tõesti jõudnud väga kaugele, see on tõesti paremini hoitud Eesti. See on tõesti paremini hoitud Eesti!

Aga võime tuua siin ühe teise ajaloolise paralleeli. Me kõik teame ju, et maailma üks kõige kurjemaid geeniusi on olnud Adolf Hitleri nimeline mees, keda minu arvates praegune valitsus väga paljuski kopeerib. Tõsi küll, mitte otseselt Adolfit ennast, aga pigem Joseph Goebbelsit ja Josef – oli vist Josef – Mengelet oma sundvaktsineerimise kaudu teostatavate inimeksperimentide ja propaganda infooperatsioonide kaudu. Vaat seesama Hitler algatas 1944. aasta jõulude eel oma viimase suure pealetungi Ardennides Läänerindel. Ja mis oli selle kalkulatsiooni üks kõige olulisemaid komponente? Ilmateade. Ilmateade ütles, et tuleb pilvine ilm ja liitlaste lennuvägi, mis oli selleks ajaks taeva täiesti oma kontrolli alla võtnud, ei saa lennata, mistõttu Saksa tankikolonnid saavad liikuda edasi, ilma et nad peaksid kartma õhurünnakuid. Tõepoolest, algul ilmateade pidas paika, ilm oli pilves, sombune, tuiskas, sadas, oli külm ja sakslased edenesid väga kiiresti. Nad vallutasid märkimisväärseid territooriume, eesmärk oli vallutada Antwerpen, et takistada liitlaste järelvedu ja uute sõjamaterjalide ja tehnikavägede toomist sellesse rindelõiku. Noh, aga ilmselt ei tantsitud piisavalt indiaani sõjatantse. Ilm läks selgeks, liitlaste lennuvägi ilmus välja, Saksa tankikolonnid pommitati puruks, nende tegevus halvati ja pealetung Ardennides kukkus läbi.

Me oleme natuke sarnases olukorras, et me loodame tuult ja loodame vett, et oma energiajulgeolekut tagada, et oma lambikesed põlemas hoida ja arved – mis on väga oluline ja selleni ma tahtsingi jõuda – kontrolli all hoida. Aga arveid me niimoodi kontrolli all ei hoia.

Samal ajal on meil endal täiesti olemas energeetiline võimekus. Me võime toota elektrienergiat nii palju, kui me kogu oma elektrienergiatootmise võimsuse rakendame, et meil jääb seda endal üle. Me võime seda müüa. Me võime seda müüa lätlastele, kes sõltuvad energeetiliselt täiesti Vene gaasist. Muide, Koiva jõe koobastes on tohutu suured gaasihoiuruumid. Seal ladustatakse just nimelt Venemaalt imporditud gaasi. Nad sõltuvad Väina jõe ...

Palun lisaaega.

13:48 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun! Kolm minutit.

13:49 Mart Helme

... ehk Düna ehk Daugava veeressursist ja Riia hüdroelektrijaamast. Me võime lätlastele müüa. Aga me ei müü seda sellepärast, et me ei tooda seda, sest meil on hullumeelne idee, et me peame taastuvenergiaallikatega oma energiavajaduse katma. Mis sellest, et see on ebakindel, mis sellest, et meil ei ole akumuleerimise võimekust, mis sellest, et see on kallim. Pole tähtis, helge tuleviku nimel ainult edasi.

Nüüd ma jõuan nüüd ühe kõige masendavama punktini. See kõige masendavam punkt on see, et kui ma kuulasin siin fraktsioonide esindajaid – ma nimesid ei nimeta, sest nad ajavad ennast kohe saba peale püsti – ja kuulasin ka mõningaid eelkõnelejaid kogu selle tänase päeva jooksul, siis mulle meenus nõukogude aeg. Enam-vähem poole oma varasemast elust elasin ma nõukogude perioodil. Mulle meenus, kuidas kirglikult räägiti sellest, et nõukogude põllumajanduse suurepärased saavutused tagavad nõukogude inimestele kaetud, mitmekesise ja tervisliku toidulaua, mis sellest, et isegi viinerit, mis koosnes jumal teab mis komponentidest, oli võimalik osta ainult koos Brežnevi teosega. Aga puldist lauldi meile, kui tohutult hästi me kõik elame, kuidas nõukogude tööstus varustab inimesi, nõukogude põllumajandust, nõukogude sõjajõude, võitmatut Punaarmeed tohutute tehniliste saavutuste ja mille kõigega. Kõik see tuleb mulle nii tuttav ette. Siis oli roninud pulti seltskond, kes nuusutas tuult ja oportunistlikult laulis noodist. Nüüd on meil samasugune seltskond, kes nuusutab tuult ja oportunistlikult laulab noodist. Ja see on meie, Eesti Vabariigi poliitiline eliit. Mul on selle poliitilise eliidi pärast tõeliselt häbi. Nemad olid lapsed ja ei mäleta seda, kuidas samasugune inimtüüp samamoodi noodist laulis, aga mina mäletan, mulle tuleb see nii tuttav ette ja see on nii tülgastav. Kusjuures see kõik ei vasta tõele, ei vastanud siis tõele ja ei vasta ka praegu tõele. See on pimedate rongkäik pimedas öös. Nad arvavad, et nii ongi, et see pime öö, mida nemad ei näe, ongi päevavalgus, päikesevalgus, soojus.

Ja küsimus, paremini hoitud Eesti: kuidas 20 aasta pärast saabuva õnne juures peavad vastu pidama sajad tuhanded inimesed, kes juba täna loevad sente enne järgmist pensionipäeva ja elavad palgavaesuses? Päästjad tulevad homme muide siia lossi ette nõudma normaalset palka. Mis te neile ütlete? Te ei ütle neile ju mitte midagi. Minge kerjakotiga kohalikku omavalitsusse toimetulekutoetust saama – see on teie sõnum, mida on siin korranud peaminister ja mitmed teised. (Juhataja helistab kella.) Aitäh!

13:52 Aseesimees Hanno Pevkur

Tarmo Kruusimäe, palun!

13:52 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea minister! Head töökaaslased, kes te olete siin saalis või enda kabinetis, ja loomulikult inimesed, kes te vaatate meid otseülekandes, ja ka kõik teised, kes te saate seda järele vaadata! Me oleme siin heietanud päris palju erinevate probleemide üle ja otsinud põhjusi. Aga üks on selge: riigi veskikivid jahvatavad aeglaselt ja meil on lahendusi vaja tegelikult juba täna.

Me räägime elektri hinnast, me räägime taastuvenergiast ja võrgutasudest, aga samal ajal meie tarbimine oluliselt kasvab ja veel kiiremini, kui me suudame võib-olla alternatiivseid energiaallikaid rakendada meie enda hüvanguks. Hea oleks siinkohal öelda: härrased, mingem seenele! Me teame, et inimese organism ei omasta seenest mitte midagi, aga tegevus iseenesest on hea ja lootus on ju tegelikult suur, et nii mõnigi eksib sinna metsa ära. See tähendab, et uusi algatusi tuleks.

Mina ei ole küll, ütleme, kõige suurem ennustaja, aga ma arvan, et kuue-seitsme aasta pärast me enam ei räägi siin Euroopas rohepöördest, sest jõuab kohale ka paljudele teistele see, et Euroopa süü ja osalus on 9–7% kogu maailma CO2 jamast ja Eesti enda süü on siin 0,001%. No see ei ole koht, kus me peaksime meeletult pingutama, enda elukvaliteeti meeletult hävitama, tootmist vähendama, lihtsalt selle nimel, et meie Eesti osakaal oleks 0,001 asemel 0,005 ja me saaksime öelda, et elu Eestis ei ole enam nii hea, aga me oleme maailma päästnud.

Võib-olla me peaksime ausalt ütlema enda inimestele, et tarbigem vähe. 1979. aastal, kui ma ei eksi, oli Ameerika Ühendriikides ka üks suuremat sorti kriis ja tol hetkel öeldi, et me sõidame ennast vaeseks. Igas peres oli kaks autot, linnadevahelised vahemaad on 100 kilomeetrit. Autotootjad olid selle peale küll ikka väga pahased, et mil moel nüüd, Ameerika unistus on ju suurte autodega sõita. Aga inimesed hakkasid tegelikult kasutamagi peres kahe auto asemel ühte. Optimeeriti kulusid.

Ma arvan, et ka meie, Eesti inimesed võiksid tegelikult vaadata just enda elektritarbimist. See on ainus, mida me saame praegu teha. Võib-olla ei ole kogu aeg vaja seda põrandakütet, võib-olla ei ole vaja kõiki neid kodumasinaid, mis meil on aadamast-iidamast ja mis on kogu aeg standby-režiimil. Võib-olla ei peagi enda õue nii palju valgustama. Eriti võiks aga mõelda nendele suurlinnatuledele, mis säravad ja annavad valgust paljudele-paljudele. Viimane kustutab tule – seda võiks järgida igapäevaselt. Me võiksime õpetada enda inimestele, et elu ei saagi kogu aeg lill olla.

1992. aastal soovis Venemaa enda gaasiga meid põlvili panna. Ei pannud, me suutsime kiirelt ümber orienteeruda. Me suudame ka täna ümber orienteeruda. Käeline tegevus ju lisab füüsist. Milleks elektrimikserid, kui on käsi ja vispel? Nii et me leiame neid lahendusi. Jah, nad ei luba praegusel hetkel võib-olla meil palgiga soojust anda. No siis ei ole see palk, siis tükeldame selle puu ära ja ütleme, et need on halud. Halud ju selle alla ei lähe. Nii nagu pelletimehed lükkavad palgist praegu pelletit, võime samamoodi rehepappi teha ka meie. Peaasi, et me elame selle talve üle. Selleks ajaks juba jõuabki kohale, et me ei saa enda majandust tuksi keerata, selleks et täita neid rohelisi eesmärke. Küll autotootjad tulevad ka ja ütlevad, et me ei suuda neid häid elektriautosid pakkuda, sest Pariisi äärelinna romulad on täis neid uusi Teslasid, mille aku on lihtsalt läbi.

Meil ei ole täna häid lahendusi, me ainult heietame ja mõtleme, mil moel sellest olukorrast välja tulla. Tarbigem vähem. Tarbigem tõeliselt vähem. Ei taha lisaaega, sellepärast et ka Kalle tahab sõna. Ja mis siis ikka, tarbime vähem. Aitäh!

13:57 Aseesimees Hanno Pevkur

No vot, aga nüüd on selline lugu, et kuna tõepoolest on jäänud ainult kaks minutit istungi lõpuni ja Riigikogu liikmel on õigus pidada kõnet 5 + 3 minutit, siis ma loen istungi lõppenuks. Ma tean, et ka minister soovis veel sõna, aga see kõik ei mahu kahjuks meie tänasesse istungisse kuidagi ära. Tänan teid kõiki kuulamast ja vaatamast. Istung on lõppenud. Kohtume homme kell 14.

13:57 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee