Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Aseesimees Martin Helme

Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu 1. töönädalat, täna on neljapäevane istung. Meil on enne istungi alustamist võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ei näe tormi ja tungi. Selge, siis teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

10:01 Aseesimees Martin Helme

Kohalolijana pani ennast kirja 57 Riigikogu liiget.


1. 10:01 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Ebavõrdsus Eestis – kas vaesusest saab välja kärpida?" arutelu

10:01 Aseesimees Martin Helme

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt, tegemist on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Ebavõrdsus Eestis – kas vaesusest saab välja kärpida?" aruteluga. Asi näeb välja niimoodi, et vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele määras Riigikogu juhatus sotside fraktsiooni ettepanekul arutelu korra järgmiselt. Kõigepealt esineb meile ettekandega majandusanalüütik Madis Aben, kelle ettekande pikkus on 20 minutit, ja küsimuste-vastuste aeg on 30 minutit. Järgmisena kõneleb linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru, kelle ettekanne on samuti 20 minutit, ja küsimused-vastused 30 minutit. Seejärel esineb ettekandega emeriitprofessor Marju Lauristin, tema ettekanne on samuti 20 minutit ja küsimused-vastused on 30 minutit. Ja viimane ettekanne on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Riina Sikkuti ettekanne, mis on 15 minutit, ja küsimused-vastused on ka kuni 15 minutit. Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada kuni kaks küsimust, aga kui see ei mahu 30 minuti sisse, siis ei saa. Pärast küsimusi ja ettekandeid on meil läbirääkimised ja sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Kuna algatajaks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, siis nemad kõige esimesena. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on teinud ettepaneku, juhul kui me kella üheks ei lõpeta, pikendada istungi aega kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella kaheni.

Nüüd saame minna ettekannete juurde ja kõige esimesena kutsun pulti Madis Abeni. Palun!

10:03 Majandusanalüütik Madis Aben

Head Riigikogu liikmed! Hea eesistuja! Mul on täna au rääkida teile mõningatest ebavõrdsuse ja majanduse vahelistest seostest.

Alustan sellest, mis on ebavõrdsusega viimasel ajal toimunud. Toimunud on kaks asja: üks on see, et ebavõrdsus on kasvanud, ja teine on see, et sellest on hakatud rohkem rääkima. (Näitab slaide.) Selle pildi peal see punane joon näitab seda, millise osa USA-s teenitud sissetulekutest pistis enda taskusse elanikkonna jõukam kümnendik. Nagu näha, seal oli mingisugune stabiilne periood sajandi keskpaigas. Ajatelg, horisontaaltelg, jookseb sajandi algusest kuni peaaegu tänasesse päeva. Sajandi keskpaigas oli periood, kus see [jõukamale kümnendikule minev sissetulekute osa] oli üks kolmandik, ja 1980. aastatest alates on jõukama kümnendiku sissetuleku osakaal USA-s tõusnud stabiilselt järsult 50%-ni. Sama tendents oli ka enne suurt depressiooni 1920-ndatel, kus see osakaal läks sama kõrgele. See pilt on USA kohta, aga enam-vähem sarnase pildi võib joonistada ka Ühendkuningriigi kohta. Ülejäänud maailma riikide puhul on olukord kirjum ja ebavõrdsuse kasv ei ole olnud nii kiire. Aga lisaks sellele, et ebavõrdsusega tegelesid kuni suure finantskriisini ehk juba 12 aastat tagasi valitud majandusanalüütikud, siis alates suurest finantskriisist on selle teema enda agendasse võtnud ka kõik rahvusvahelised finantsorganisatsioonid, lisaks OECD-le ja Euroopa Komisjonile ka Rahvusvaheline Valuutafond ning Davosi majandusfoorumgi ei saa sellest üle.

Ma Eesti-spetsiifiliselt täna ei räägi, sellepärast et majanduse ja ebavõrdsuse vahelistest seostest ühe väikese riigi põhjal suuri järeldusi teha ei saa. Aga siin [slaidil] ma lihtsalt näitan mõningaid Euroopa Komisjoni soovitusi, mis on Eesti riigile antud viimase seitsme aasta jooksul. Igal aastal on muu hulgas ära märgitud ka sotsiaalsed aspektid. Võib-olla kõige konkreetsemalt tuleb majanduse ja ebavõrdsuse seos välja 2015. aastal antud soovitustes ja tegelikult ka enne seda: suurendada madalapalgaliste töötamise stiimuleid. Seda Eestis ka alates 2018. aastast tehti, kui tõsteti maksuvaba tulu 500 euroni. Aga Euroopa Komisjon on muidugi poliitiline organisatsioon ja sellepärast võib öelda, et mis siis ikka, võib-olla see on maitse asi. Ja maitse üle Eesti kõnekäänu järgi ei vaielda.

Järgmisena vaatangi mõningaid ebavõrdsuse ja majanduse arengu vahelisi suhteid. Kui märksõnu "ebavõrdsus" ja "hea majanduskasv" guugeldada, siis võib kergesti jõuda sellise lihtsakoelise pildini, kus paremal pool on n-ö miinused ja vasakul pool plussid, st sellised põhjused, miks ebavõrdsus võiks olla majanduskasvule kasulik. Kui see parem pool kõrvale jätta, siis vasakul pool on sellised asjad: ebavõrdsus loob stiimuleid, premeerib riskivõtmist, premeerib kõva tööd jne. Nende alumiste kastidega või nende väidetega ilmselt võib nõustuda ja eriti tuleb siin esile tuua riskimist. Tänapäeva arenenud majandusega riigid kasvavad eelkõige innovatsioonitegevuse kaudu. Innovatsioon on teadupärast riskantne tegevus – selleks, et ettevõtja või teadlane selle ette võtaks, on oluline, et tal oleks lootust majanduslikule kasule sellest. See võib tunduda natuke küünilisena, see ökonomisti konstruktsioon, et ainukene, mis inimest motiveerib, on raha, aga ega sellest ilmselt mööda minna ei saa. Nii et jah, niisugusel mikrotasemel on teatud ebavõrdsus ja majanduslikud stiimulid majanduse arengu seisukohast olulised.

Seal üleval on niisugune nähtus nagu trickle-down effect, mis tuli kasutusele Ronald Reagani valitsemisajal ja millele eestikeelse definitsiooni andis päris hästi Andrei Hvostov ühes Eesti Ekspressi essees, käsitledes Iiri majandust. See kõlas nii: "Iiri ühiskondlik lepe põhineb kinnitust leidnud oletusel, et mida hoogsam pillerkaar käib laual, seda rohkem kukub raasukesi lauaalustele." Kui nendele kolmele alumisele kastile ma panin kõrvale rohelise fooritule, siis ülemine on oranž – mitte päris punane, aga mitte ka roheline –, sest kui me meenutame esimest punase joonega graafikut, siis vähemalt 1980. aastatest alates üha rohkem sissetulekutest on koondunud tulujaotuse ülemisse otsa, eelkõige küll Ameerika Ühendriikides ja veel mõnes riigis, kuid mujal ka, ja sinna alla on paratamatult tulnud üha vähem. Siit pildilt paistab, et need plussid ja miinused oleksid nagu tasakaalus. Aga kui me vaatame edasi, siis 2010. aastal õige pea peale suure finantskriisi puhkemist ilmus üks raamat – eesti keeles võiks selle pealkiri olla "Tektoonilised lõhed" –, mis käsitles suure finantskriisi põhjuseid ja jõudis järeldusele, et suure finantskriisi üheks oluliseks põhjuseks oli ebavõrdsuse kasv USA-s.

Neid mehhanisme ma ei jõua siin praegu kahjuks ära kirjeldada. Teadupärast finantskriisi üheks põhjuseks oli USA-s eluasemelaenu kiire kasv, eelkõige madalamat sissetulekut saavatel elanikel, kelle reaalsissetulekud olid olnud stagneerunud mõnekümne aasta jooksul kuni selle finantskriisini. Poliitiline lahendus, mis oli lihtne, aga ei olnud sisuline, oli nendele odavate eluasemelaenude soodustamine. See tõstis kinnisvara hinda, mis võimaldas omakorda võtta tarbimislaene, ning aitas sedakaudu nendel elanikkonna rühmadel, kes ei saanud osa kiirest majanduskasvust, mida nautis tulujaotuse ülemine ots, siiski oma tarbimisvõimet tõsta. Kuid me teame, kuidas see kõik lõppes. "Let Them Eat Credit" on selle raamatu esimese peatüki pealkiri. Võib muidugi küsida, kas need järeldused, mis seal raamatus on tehtud, on ikkagi vettpidavad. Kuid tegemist on nii praegu kui ka varem olnud Chicago Ülikooli finantsökonomistiga, kes on olnud ka Rahvusvahelise Valuutafondi peaökonomist, muu hulgas olnud neli aastat India keskpanga president. Tema oli üks vähestest, kes seda finantskriisi ka ennustas 2005. aastal väga selgelt. Nii et need järeldused on üldiselt, nagu tundub, vettpidavad.

Aga kuna inimese elu ei koosne ainult majandusest, siis võib vaadata seda pilti natuke laiemalt ja küsida, kas ebavõrdsus võiks olla halb mingitel muudel põhjustel. Siin graafikul on pandud pildile maailma riigid kahel teljel: horisontaalteljel on riigi jõukus (SKT per capita) ja vertikaalteljel oodatav eluiga sünnihetkel. Selle pildi sõnum on see, et jõukuse vaesemas otsas, vasakul pool keskjoont, on selge seos jõukuse kasvu ja oodatava eluea kasvu vahel, aga kui riigid saavad juba piisavalt rikkaks, siis see seos kaob ära (vt graafiku ülemine serv). See pilt on viis-kuus aastat vana, Eesti on sellel pildil tähistatud suure sinise täpiga. Nagu näha, Eesti on jõudmas õige pea sinna n-ö rikaste riikide klubisse, kus täiendav keskmise jõukuse kasv enam oluliselt kaasa ei aita vähemalt selle näitaja, oodatava eluea kasvule. Miks oodatav eluiga? Sellepärast, et see on hea agregaatnäitaja, mida on võimalik objektiivselt mõõta, paljudes maailma riikides on mõõdetud, ning see võtab kokku väga paljusid tervise- ja sotsiaalse arenguga seotud näitajaid.

Nüüd ma jõuan oma ettekande enda arvates kõige olulisema pildi juurde. See on natukene sarnane eelmisega, aga mitte päris. Siia on nopitud jõukamad riigid eelmise graafiku ülemisest servast, kus keskmise jõukuse tase enam väga palju heaolule kaasa ei aita. Aga need teljed on natukene erineva definitsiooniga. See horisontaaltelg on tulujaotus, mitte jõukus, ja vertikaaltelg on tervise ja sotsiaalprobleemide indeks, mis koosneb slaidi paremas servas olevatest alamkomponentidest, muu hulgas oodatav eluiga, laste suremus, tapmised, vangide osakaal, teismeliste rasedus, usaldus ühiskonnas, ülekaalulisus, vaimse tervise probleemid, narkootikumide tarbimine, sotsiaalmobiilsus ja midagi vist veel. Siin on väga selge ja tugev vettpidav seos, mis näitab, et mida ebaühtlasem on tulujaotus, seda suuremad on [siin loetletud] probleemid ühiskonnas. Need autorid, Wilkinson ja Pickett, kaks Ühendkuningriigi epidemioloogi, sõnastasid oma raamatu põhijärelduse niimoodi, et tervise- ja sotsiaalprobleemid on suuremad ebavõrdsemates riikides kõigil elatustasemetel. Need on sellised n-ö sotsiaalse gradiendiga probleemid, et igas konkreetses riigis või ühiskonnas seesugused probleemid süvenevad elanikkonna vaesemates kihtides, mis on ilmselt intuitiivne, aga nende järeldus oli see, et tegelikult selle ebaühtlasema tulujaotuse tõttu kannatavad ka jõukamad elanikkonna kihid.

Mis on see n-ö ülekandemehhanism, miks see niimoodi on? Sellele järeldusele jõudsid nad kümmekond aastat hiljem avaldatud raamatus. See mehhanism käib sotsiaalse staatuse kaudu. Inimene on ikkagi ka karjaloom ja karjas iga loom teab, mis on tema positsioon, kellele ta peab vaatama alt üles ja kellele võib vaadata ülevalt alla. Nende väide on see, et sotsiaalse staatuse suured erinevused tekitavad üleoleku- ja alaväärsustunnet, panevad mõtlema oma sotsiaalse seisundi peale seda rohkem, mida suuremad need sotsiaalse seisundi erinevused on. See toob endaga kaasa tulenevalt inimese ülesehitusest stressi, tervisehäireid, vägivalda, vähem sotsiaalseid suhteid ja usaldust, alkoholi liigtarvitamist, narkootikume ja erinevaid enesehinnangu upitamisega seotud tegevusi, staatuskaupade tarbimist, mis kokku võttes ikka kedagi õnnelikumaks ei tee. Neid raamatuid on, eriti seda esimest, üksjagu kritiseeritud. Samas on see siiski populaarteaduslik kokkuvõte sadadest teadusuuringutest. Kogu sellele kriitikale on vastatud ja see suhteliselt veenvalt ümber lükatud, nii et mulle tundub, et praegune teadmine on see, mida ma teile äsja esitasin, ebavõrdsuse, sotsiaalsete probleemide ja tervisehädade kohta.

Siis veel üks aspekt, mis ei ole võib-olla otseselt majandusega seotud, aga olevat väidetavalt kevadistel kõrgematel riigikaitsekursustel õige mitmest ettekandest kumanud läbi. Nimelt, ebavõrdsusega seotud teatud seltskondade asotsialiseerumine on üha suurem oht Eesti riiklikule julgeolekule, kuna need inimesed, kes tunnevad, et nad on ilma jäänud sellest heaolu kasvust, mis neid ümbritseb, on kerge saak vaenulike jõudude mõjutustegevusele.

Mida selle kõigega nüüd peale hakata? Ega ma valmis lahendusi pakkuda ei oska. Väga üldisel tasemel võib ära markeerida, et ikkagi tuleb ilmselt rõhuda võimaluste võrdsusele kvaliteetse hariduse omandamisel. Aga see on väga lai teema, see ei tähenda ainult õpetajate palka. Võime omandada haridust koolis ja ülikoolis ning teha akadeemilisi kraade, ent vundament laotakse ikka juba varases lapsepõlves, ammu enne kooli minemist.

Ma ei jõudnud lahti seletada seda mehhanismi, miks oli USA-s just ebavõrdsuse kasv finantskriisi põhjuseks. Kust see ebavõrdsuse kasv tuli? See tuli sellest, et USA koolisüsteem, haridussüsteem, aga võib-olla ka laiemalt sotsiaalsüsteem ei suutnud piisavalt ette valmistada piisava kvaliteediga keskkoolilõpetajaid, kes oleksid suutnud astuda ülikooli, omandada haridust ja rahuldada tööjõu kasvavat vajadust tippspetsialistide järele. Kuna nõudlus nende spetsialistide järele oli suur, siis lihtsalt need, kellel oli haridus, nende palgad tõusid kiiresti, ja kellel ei olnud mingitel põhjustel, need jäid oma palgaarengus maha.

Nii, ongi minu ettekanne läbi. Aga lõpetuseks ütlen veel, et sellele järeldusele, millele teadlased on jõudnud pikkade aastate suure ponnistuste tulemusena, võib jõuda ka teist teed pidi. Siin [slaidil] on üks klassiku tsitaat ["Inimese rahuldamatus ei olene sellest, mis tal on või mis tal puudu, vaid mida teised naudivad ja millest tema ilma jääb." (A. H. Tammsaare)], mis, ma arvan, võtab päris hästi kokku minu ettekande teise poole. Tänan tähelepanu eest!

10:18 Aseesimees Martin Helme

Suur aitäh! Nüüd on küsimuste ja vastuste voor. Kõigepealt Kalvi Kõva. Palun!

10:19 Kalvi Kõva

Aitüma! Suur tänu selle toreda ettekande eest! Ma olen sada protsenti nõus, et haridus ja lapsed on need märksõnad, millele me peame väga palju pühenduma, et vaesus ei kasvataks vaesust. Peab ütlema, et Eestis on praegu veel selline situatsioon, kus ka vaesest perest pärit laps saab minna Treffnerisse ja Tartu Ülikooli või teistesse Eesti tuntud headesse koolidesse. Ja kindlasti ka meie väikestes koolides pakutakse head haridust. Aga üks teine nüanss, mis minu arvates tekitab Eestis väga suurt ebavõrdsust, on regionaalne paiknemine. Ehk Eesti rikkus ja hea elu on pigem suurlinnades ja nende ümber, aga vaesus laiub metsakülades. Mida selle vastu saaks ette võtta? Ma näen, et ilma riigi sekkumiseta on siin väga raske seda trendi murda. Mis teie arvate?

10:20 Majandusanalüütik Madis Aben

Aitäh! Ma arvan, et äkki järgmine ettekandja suudab sellele küsimusele natukene paremini vastata. Aga üks kommentaar teie esimese märkuse peale, et ka vaesest perest laps võib saada Hugo Treffneri Gümnaasiumisse. Jah, tõepoolest, see ei ole päris välistatud. PISA testi tulemused on endiselt Eesti puhul väga head. Samas, niisugused teadusuuringud, mida on väga palju teinud Kaire Põder ja tema kolleegid, siiski ütlevad, et Tallinna ja võib‑olla ka Tartu eliitkoolisüsteem selekteerib õpilasi perekondliku sotsiaalse tausta järgi. Ja ka kõrgharidussüsteem, see n‑ö tasuta kõrgharidussüsteem, mis meil on, tegelikult ei ole täitnud selles mõttes oma eesmärki, et see oleks andnud võrdsema ligipääsu headele, perspektiivsetele ja kõrget palka tagavatele erialadele ülikoolis. Jah, võib-olla me oleme praegu sellises muutuses, et vanast inertsist koolisüsteem töötab veel suhteliselt hästi, aga see ei tarvitse igavesti anda häid tulemusi. Aga ma kardan, et sellele küsimusele ma nii konkreetselt ei oska vastata. Ootame järgmise ettekande ära.

10:21 Aseesimees Martin Helme

Peeter Ernits, palun! 

10:21 Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh huvitava ettekande eest! Mul on mõned küsimused. Esimene on selle punase graafiku kohta, mis teil siin on, USA järgi sissetulekute ebaühtlane jaotus. Milline see Eesti pilt oleks tervikuna ja milline oleks sama graafik Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti vahel? See on esimene küsimus. Ja teine, võrdse võimaluse andmine kvaliteetse hariduse saamisel. No me teame, et erinevad ühiskonnakihid on eri akvaariumides ja need on järjest süvenenud, sealt välja hüpata on üsna keeruline. Omal ajal, kui Aaviksoo siin selle kõrgharidusreformi tegi, siis oli plaan selline, et vaesed poisid ja tüdrukud saaksid ka ülikooli minna. Tulemus oli vastupidine – hakkasid tulema võõrüliõpilased ja algas hoopis üleminek inglise keelele, nii et efekti nagu ei olnud.

10:22 Majandusanalüütik Madis Aben

Aitäh! Sellele teisele küsimusele ma natuke juba vastasin. Kaire Põder on seda väga põhjalikult uurinud. Tõepoolest, need kõrghariduse reformi, tasuta kõrghariduse oodatavad positiivsed mõjud ei ole realiseerunud. Ilmselt on seal vaja midagi muud veel ette võtta. Aga see on ilmselt seotud ka sellega, mis toimub perekondades ja madalamatel haridustasemetel. Ma ei oska peast öelda, kas sellist regionaalset ebavõrdsuse statistikat Eesti puhul isegi olemas on. Eesti ebavõrdsuse pilte ma siin ei näidanud. Aga ma arvan, et kaudselt antakse hinnang meie ebavõrdsuse olukorrale Euroopa Liidu kontekstis, sest me peame ikkagi ennast oma naabritega võrdlema, ja hinnangu annavad needsamad Euroopa Komisjoni soovitused.

Ma arvan, et kaugelt näeb teinekord paremini kui lähedalt. Brüsselist vaadates on meie sotsiaalne olukord ja ebavõrdsus hakanud silma. Ilmselgelt me oleme ebavõrdsemad oma tulujaotuse poolest võrreldes Põhjamaadega ja kindlasti paremas situatsioonis võrreldes Ühendkuningriigiga, mis on ajalooliselt klassiühiskond. Regionaalsete erinevuste kohta ei oska öelda. Aga Eesti puhul mängib rolli juba see, et lihtsalt pealinna ümbruse ja ülejäänud Eesti taseme vahe on suur. Eesti erinevus tulebki pealinna ümbruse ja Tartu ja ülejäänud piirkondade erinevusest.

10:24 Aseesimees Martin Helme

Heiki Hepner, palun!

10:24 Heiki Hepner

Suur tänu, hea eesistuja! Aitäh ka ettekandjale hea ettekande eest! Minu küsimus tuleb teie 12. slaidi kohta. Seal te avasite ka tervise- ja sotsiaalprobleeme suurema ebavõrdsusega riikides. Sellel slaidil, kus see joon kulges üsna lineaarselt riikide vahel, on ühes otsas Jaapan ja teises otsas USA. Siit ka mu küsimus. Me teame, et Jaapan on hästi homogeense rahvastikuga riik, samas USA‑d võiks nimetada selgelt migrantide maaks, seal on nende osakaal väga suur, ja me oleme ka näinud, et tihti on ebavõrdsust migrantide, ükskõik kas päris värskelt riiki tulnud või ka juba natukene aega seal olnud inimeste, aga mitte kohanenute vahel. Kas me võiksime nüüd tõmmata siia selge joone, et ... (Juhataja helistab kella.) mida homogeensem riik, seda vähem sotsiaalseid probleeme ja seda parem tervis rahval?

10:26 Majandusanalüütik Madis Aben

Tänan küsimuse eest! See on täiesti asjakohane kommentaar. Nagu ma mainisin, seda tööd on kõvasti üritatud kritiseerida ja üks kriitika on olnud ka selline, et kui me võtame arvesse riikide rahvusliku koosseisu homogeensuse, siis see nagu seletakski ära ebavõrdsuse ning sellest tulenevad sotsiaalsed ja tervisehädad. Aga uuringu autorid väidavad, et isegi kui seda arvesse võtta, jääb see seos ikkagi kehtima. Nii et see ei ole ainukene seletus. Aga tõsi ta on, et üks põhjus, miks USA-s pööratakse vähem tähelepanu võrdsusele, on see, et solidaarsust väga erineva taustaga inimeste vahel on paratamatult vähem kui näiteks Põhjamaades.

10:27 Aseesimees Martin Helme

Indrek Saar, palun! 

10:27 Indrek Saar

Aitäh! Suur tänu selle ettekande eest! Kindlasti väga mõtlemapanevad faktid. Ma küsin põgusalt veel kord selle tabeli kohta, mis puudutab USA elanike jõukaima kümnendiku osa sissetulekuid 1910–2010. Kas minu mälu ütleb õigesti ja laias laastus tegelikult see USA tabel on taandatav kogu maailmale? Need muutused on küll käinud eri kümnendite kaupa, kindlasti sovetiblokis 1980‑ndatel ja 1990-ndatel olid natukene teistsugused arengusuunad, aga laias laastus see sissetulekute ebavõrdsuse kasv on igal pool sellise trendina liikunud. Ja minu teine küsimus on see: aga mis oleks selleks, et seda ebavõrdsust vähendada, see mõõdik? Me oleme harjunud SKT-d mõõtma ja oleme sellega väga rahul, et sellega on kiiresti üles liigutud. Mida me võiksime ühiskonnana silmas pidada selleks, et neid kirjeldatud probleeme lahendada?

10:28 Majandusanalüütik Madis Aben

Aitäh! See graafik, mida ma teile näitasin, USA puhul, ei kehti kõikide riikide kohta. Nagu ma ütlesin, Ühendkuningriigi kohta on võimalik joonistada sarnane graafik, aga näiteks Jaapani kohta ja ka Prantsusmaa kohta see graafik ei ole kaugeltki nii järsu tõusuga. Aga tõsi on, et valdavas osas riikides 1980. aastast alates ikkagi tasapisi see ebavõrdsus on kasvanud, aga kindlasti mitte nii kiiresti. Aga siin võib minu meelest meenutada seda, mida Jonatan Vseviov on öelnud. Nimelt, kui te tahate teada, kuhu liigub Euroopa, siis vaadake, kus on praegu Ameerika. Nii et see trend nagu kipub olema olemas.

Mõõdikute kohta. See pilt, mida ma teile näitasin – jah, neid mõõdikuid on erinevaid ja neid jääbki olema mitmeid. Ütleme, see Gini indeks, millest võib-olla kõige rohkem räägitakse, on selline, mis mõõdab üle kogu ühiskonna tulujaotust. See pilt, mida ma näitasin ja mida ka selles uuringus kasutati, oli jõukama ja vaesema sissetulekukvintiili sissetulekute suhe. Aga jah, sõltub sellest, mida tahetakse jälitada. Ja kui nüüd tulla veel selle punase joone juurde esimese slaidi peal, siis see iseloomustas jõukama 10% sissetulekute osakaalu kasvu. Tegelikult seda jõukamat 10% osakaalu kasvu mõjutas valdavas osas jõukama 1% kasv ja sealt edasi 0,1%. Nii et see tipp on Ameerikas, mis on suurriik, lihtsalt käest ära läinud.

10:30 Aseesimees Martin Helme

Head kolleegid, ma palun, et me mahutame oma küsimuse ühe minuti sisse. Vilja Toomast, palun!

10:30 Vilja Toomast

Aitäh! Suur tänu ettekandjale huvitava ja vajaliku ettekande eest! Minu küsimus puudutab ka tervisevaldkonda ja võib-olla isegi hetkel kõige valusamat probleemi üle maailma. Mul ei ole küll teaduslikke analüüse ega uuringuid, küll aga olen lugenud meditsiiniajakirjadest fakte selle kohta, ja arvamus Eesti kohta põhineb empiirilisel vaatlusel. On täheldatud, et mida väiksem on majanduslik sissetulek, seda vähem on inimeste seas vaktsineeritust. Kas teie olete selliseid artikleid või tähelepanekuid märganud ja kas oskate seda kuidagi kommenteerida? See ei puuduta mitte vaktsiinivastaseid, vaid lihtsalt on korrelatsioon majandusliku sissetulekuga. 

10:31 Majandusanalüütik Madis Aben

Tänan! Seda saab võib-olla seletada sedakaudu, et mida rohkem on sul igapäevaseid elulisi probleeme toimetulekuga, seda vähem sa mõtled turvalisuse peale. Ma arvan, et Maslow' vajaduste hierarhia seletab selle ära, et kuni elementaarsed vajadused on rahuldamata või nendega on probleeme, siis suuremaid turvavajadusi veel ei teki. Nii et äkki see on see seletus. Aga detailidesse ei tahaks minna, ei tunne seda valdkonda.

10:31 Aseesimees Martin Helme

Õnne Pillak, palun!

10:31 Õnne Pillak

Aitäh selle ettekande eest! Ma tulen tagasi hariduse juurde. Te tõite oma ettekandes ühe lahendusena ära hariduse ühtsuse. Meil Eestis on ju praegu hariduses tegelikult kaks paralleelsüsteemi, just õppekeele järgi, mis loob ebavõrdsed võimalused nii lastele kui ka noortele tulevikus, sest hulk noori paraku ei õpi ära riigikeelt ning seetõttu on hiljem tööturul halvemas olukorras. Kui suurt rolli teie meelest mängib ühtsele riigikeelsele haridusele üleminek näiteks just alates lasteaiast ja siis juba sealt edasi? 

10:32 Majandusanalüütik Madis Aben

Aitäh! Noh, jälle ei ole üldse minu kompetents, aga ilmselt küll – jah. Nii nagu siin ka ühes eelmises küsimuses oli jutuks, rahvusliku tausta erinevus ikkagi ühest küljest tekitab ebavõrdsust ja teisest küljest takistab ka poliitiliselt ebavõrdsust vähendavate meetmete kasutuselevõttu. Nii et jah, on raske näha, et see ei võiks positiivselt mõjuda – ühtne haridussüsteem.

10:33 Aseesimees Martin Helme

Imre Sooäär, palun! 

10:33 Imre Sooäär

Aitäh! Hea ettekandja! Te tõite siin näiteks teisi riike ja rahvusvaheliste organisatsioonide soovitusi Eestile. Aga kas te leiate ise – see oli ka ühel slaidil –, et Eestis on palk piisavalt läbipaistev? Enamik töötajaid, näiteks, kes saavad kätte 2000 eurot, ei tea, et tegelikult on tööandja kulu temale olnud 3469 eurot. See jääbki talle märkamatuks. Tal ei teki tunnetust, kui palju tegelikult on selle sees riigimakse, aga tööandja on need riigi nõudmisel tema palgalt juba kinni pidanud, sinna veel osa juurde lisanud. Kui töötajal tekib tunne, et ta palk on väike, ja ta võrdleb seda teises riigis oleva inimese palgaga, siis ei ole kindel, kummast räägitakse – kas sellest, mis ta kätte saab, või sellest, mis oli tegelik palk, kust läksid maksud maha. Te tõite Ameerikat näiteks, seal samamoodi, Ameerikas ja Kanadas inimene saab selle 3469 dollarit kätte ja peab sealt ise maksud maksma. Kas ei oleks ausam, kui see süsteem oleks läbipaistvam?

10:34 Majandusanalüütik Madis Aben

Jah, aitäh! Väga asjakohane kommentaar või küsimus. Tõepoolest, palga võrdlus riikide vahel on väga keeruline. Sellepärast, kui te lähete näiteks Eurostati, Euroopa Statistikaameti kodulehele, siis te sealt väga lihtsalt ei leia võrreldavaid andmeid, ütleme, brutopalga tasemel eri riikide puhul. Just nimelt sellelsamal põhjusel, mida te mainisite, et need tööjõumaksud on väga erinevalt konstrueeritud. Kust see vahe tuleb? Vahe tulebki sellest, kui palju tööjõumakse on töötaja maksud, mis on nagu brutopalga sees, ja kui palju on tööandja makstud, meie puhul sotsiaalmaks, mis on tööandja maks. Selle rahvusvahelise võrdluse tagamiseks kasutatakse niisugust näitajat nagu tööjõukulu, kus on kõik need maksud sees, sõltumata sellest, kes neid formaalselt või juriidiliselt maksab. Aga sellel sisuliselt väga palju tähtsust ei ole, kes seda maksab. Selles mõttes on see pigem niisugune rahvusvahelise võrdluse küsimus.

Siseriiklikult, ma arvan, et kõik enam-vähem ikkagi teavad, millest räägitakse. Eeldusel, et kõik riigimaksud on makstud, räägitakse pigem kas brutopalgast või netopalgast, suurt vahet ei ole. Siis peab selles kokku leppima. Palga maksustamise lihtsustamiseks olen mina soovitanud panna kokku tulumaks ja sotsiaalmaks üheks tööjõumaksuks, siis oleks selgem. Ja suurt vahet ei ole, kas seda maksab tööandja või töövõtja. Sellega seoses jällegi muidugi rahvusvaheline võrdlus läheb sassi, kui me võrdleme palka. Kui me võrdleme tööjõukulu, mida statistikud ja analüütikud rohkem võrdlevad, siis see võrreldavus säilib.

Üks põhjus veel, miks võiks selle sotsiaalmaksu ja tulumaksu kokku panna. See ei ole väga kaugele arenenud ega arendatud idee, aga ikkagi, sel juhul läbipaistvus paraneks ja siis me ei takerduks diskussioonides sellele, kas peaks tööandja osa või töövõtja osa maksudest suurendama või vähendama. See ei ole oluline. Oluline on see, kui palju jääb tööjõukulu ja netopalga vahele. Selle üle peaks käima diskussioon.

Ja kui me tuleme nüüd tänase päeva põhiteema juurde, siis: mis on see maksukiil, nagu seda kutsutakse, ütleme, tööandja palgakulu ja netopalga vahe, st kuidas see peaks jaotuma üle palgaskaala, kui palju see on? Sest praegu meil on tulumaksuvaba miinimum 500 eurot, eks ole, see on tulumaksust vaba, samas sotsiaalmaksuga on koormatud kogu palgatulu esimesest eurost alates. Põhimõtteliselt, kui nii soovida, siis oleks võimalik madalapalgaliste netosissetulekut suurendada selle kaudu, et ka sotsiaalmaksu osa vähendada tulujaotuse alumises otsas. Aga see eeldab muidugi suuremaid muudatusi maksu‑ ja toetussüsteemis. 

10:37 Aseesimees Martin Helme

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

10:37 Kristina Šmigun-Vähi

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas on uuritud inimese laiskust ja ebavõrdsust, nendevahelisi seoseid? Sest me ju teame, et inimene võib õppida nii palju, kui ta ise suudab, nii palju tööd teha, kui ta ise vaid tahab, nii palju treenida, kui ta tahab jne, jne. Kõik sõltub ju ikkagi inimese enese tahtest.

10:38 Majandusanalüütik Madis Aben

Aitäh! Suur küsimus. Kõike on uuritud. Tõenäoliselt tuleb lähtuda sellest või tõdeda, et me kõik ikkagi ei sünni siia maailma võrdsena. Ja sealt hakkab palju pihta. Esimesse klassi astudes, ülikooli astudes või ka tööellu astudes me ei ole kõik ühe joone peal. Väga palju ikkagi sõltub sellest, millisesse perre, rääkimata sellest, millisesse maailma riiki sa oled sündinud, eks ole, ja kuidas sedakaudu siis sinu tööviljakus ja sissetulekud arenevad. Loomulikult on inimese panus seal olemas, aga ma ei tahaks hakata spekuleerima, millises vahekorras on vanemate kaudu kaasa antud eeldused eluks ja milline on inimese enda võime sealt üle hüpata.

Aga ma ei jõudnud näidata ühte pilti. Sellega võib-olla kaasneb sotsiaalse mobiilsuse teema. Selle tervishoiu- ja sotsiaalprobleemide indeksi sees vist oli ka sotsiaalne mobiilsus. Ja tegelikult ju tulujaotuse erinevused ei oleks nii suur probleem, kui sotsiaalne mobiilsus annaks inimestele, kes rohkem pingutavad, rohkem harjutavad, rohkem õpivad ja panustavad, võimaluse sellest sünnipärasest madalamast staatusest välja tulla oma isikliku panusega. Sotsiaalne mobiilsus on selles mõttes oluline. Kuidas seda kultiveerida, on omaette küsimus. Aga seesama sotsiaalne mobiilsus, mis on sotsiaalselt oluline, on samamoodi väga selges seoses tulujaotusega, sedakaudu, et mida suuremad on sissetulekute erinevused riigis, seda väiksem on sotsiaalne mobiilsus. Ehk seda rohkem sõltuvad lapse tulevased sissetulekud tema vanemate sissetulekust. Miks see nii on, seda ma ei oska veel hästi öelda. Üks lihtne seletus on see, et redelil, mille pulgad on üksteisest väga kaugel, on keeruline ronida.

10:40 Aseesimees Martin Helme

Eduard Odinets, palun!

10:40 Eduard Odinets

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja, aitäh selle ettekande eest! Ma tulen tagasi selle tabeli juurde, mille ühes otsas on Jaapan ja teises otsas USA. Meeldiv on näha, et seal võrdsema tulujaotuse pundis on kõik Põhjamaad. See on ju see, kuhu enamik Eesti inimestest pürgib ja kuhupoole me soovime liikuda. Meeldiv näha, et see on õige tee. Ma kahjuks ei ole Wilkinsoni ja Picketti töödega isiklikult väga hästi kursis. Aga mind üllatab, et Jaapan on siin tabelis sellisel väga heal positsioonil. Võib-olla te oskate mõne sõnaga selgitada, millised on need mehhanismid, millega Jaapani süsteem sellise ühtlasema, võrdsema tulujaotuse tagab. Sest selge on see, et see ei saa juhtuda iseenesest. Peavad olema mingid asjad, nagu elukorraldus, maksusüsteem, poliitiline suund vms, ehk midagi, millega Jaapan on selles tabelis, kus on tulujaotus ja sotsiaalprobleemistik, saavutanud sellise positsiooni, mis tundub pildi järgi isegi Põhjamaadest oluliselt parem.

10:42 Majandusanalüütik Madis Aben

Aitäh! Ega ma väga täpselt Jaapani kohta öelda ei oska, aga tundub, et seal on rohkem kollektiivseid suhteid ja vähem turusuhteid, mis reguleerivad mingeid aspekte elus. See on nüüd spekulatsioon, aga võib-olla sedakaudu. Pluss see, et muidugi ta on homogeensem ühiskond oma rahvastiku koosseisu mõttes. Jaapani kohta, selle ebavõrdsuse kohta on muidugi natukene erinevaid andmeid, aga selle pildi peal tõesti ta hakkab väga silma. Aga jah, jällegi väga spetsiifiline valdkond, nii et ma ei oska täpsemalt kommenteerida.

10:43 Aseesimees Martin Helme

Urve Tiidus, palun!

10:43 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Madis Aben! On selline ütlus, et kõik on matemaatika. Sellepärast ma küsin teie käest selle tabeli kohta, mis on slaidil nr 11, keskmise rikkuse suurendamine parandab heaolu vaid teatud piirini ja oodatav eluiga sünnihetkel on sõltuvuses SKT-st per capita. Sellega seoses ma küsin nii: mis peaks olema Eestis see SKT per capita, et nüüd sündivad lapsed elaksid 100‑aastaseks?

10:43 Majandusanalüütik Madis Aben

Selle värviliste täppidega pildi peale võib vaba käega joonistada ühe kõvera ja siis vaadata, millal see sellel vertikaalteljel 100 aasta jooneni jõuab. Jah, selge see, et Eesti puhul on majanduskasv veel kindlasti olulisem, kui ta on Soome või Rootsi puhul. Selles ei ole kahtlust. Sellepärast võib-olla ka neid materiaalseid stiimuleid peabki olema meiesuguses, üleminekumajandusega riigis rohkem kui, ütleme, rikastes riikides, kus see kasv iseenesest ei ole enam nii oluline, vaid rohkem saab hoolitseda jaotusküsimuse eest. Ma ei tea, kas ma vastasin teie küsimusele. Numbriliselt jään vastuse võlgu.

10:44 Aseesimees Martin Helme

Jürgen Ligi, palun!

10:44 Jürgen Ligi

Aitäh! No asjaliku ettekande puhul saab pidada ka väikest debatti. See oli kindlasti väga asjalik ettekanne, aga paari loogikaveaga. Kõigepealt see eelmine joonis. Tegelik deklaratsioon oli siin, et jõukus parandab teatud piirini. Sellega võib suures osas nõustuda, sada protsenti kindlasti mitte, see on ka sihuke aeglustuv joon joonisel. Aga see, mis on näiteks toodud, kindlasti on ebaõnnestunud seos, sest selle pildi enda pealkirjaks võiks panna, et elatustaset või eluiga saab tõsta majanduslike meetoditega ainult teatud piirini. On bioloogilised ja meditsiinilised piirid. Selles mõttes ei ole see õnnestunud näide. Aga mina küsin selle sissejuhatava joonise kohta. Kas ei peaks olema see pealkiri siiski selles, et ... Kas te olete kuulnud inimesi ütlemas, et ebavõrdsus on majandusele hea? (Juhataja helistab kella.) Pigem on käinud ju debatt selle üle, millised ebavõrdsust vähendavad meetodid on head.

10:45 Jürgen Ligi

Kas see joonise pealkiri oleks mõistlik ära parandada?

10:45 Majandusanalüütik Madis Aben

Aitäh! Jah, täitsa nõus, et see oodatav eluiga on sihukene nagu ... Kuna seda on võimalik paljudes riikides arusaadavalt ja läbipaistvalt mõõta, siis statistiliselt on võimalik selle põhjal jällegi teha järeldusi, kuna andmeid on palju. Loomulikult, jah, eluea puhul tuleb mingisugune piir ette, aga samas ta siiski võtab kenasti kokku tervise- ja sotsiaalse olukorra ka.

Nii, nüüd mul läks juba meelest ära, mis oli teine küsimus. (Jürgen Ligi vastab saalist.) Jah, loomulikult. Sellepärast ei pea ka muretsema, et ebavõrdsust majanduse seisukohast liiga vähe on. Selge see, et need ongi kompromissmeetodid, et me võidame ühes ja võib-olla kaotame teises. Küsimus on selles, kuidas me minimeerime neid kaotusi, kui me räägime maksupoliitikast ja progresseeruvast maksustamisest. See on ehk kõige arusaadavam näide selle kohta, kuidas on võimalik ettevõtluses majanduslikke stiimuleid maha võtta. Ma arvan, et Eestis sellega suuri probleeme ei ole, sest majandus on siiski arenenud väga kenasti, ka läbi viimase kriisi. Tax Foundation, riikide maksupoliitikaid hindav organisatsioon, on aastaid järjest hinnanud Eestit küll pigem ettevõtte tulumaksusüsteemi poolest, aga võib-olla ka laiemalt maailma kõige konkurentsivõimelisemaks. Nii et tõenäoliselt ka Eesti maksusüsteemis on võimalusi selle progresseeruvamaks muutmise kaudu parandada tulujaotuse olukorda, samas majanduslikele stiimulitele mitte tagasilööki andes.

10:48 Aseesimees Martin Helme

Meil hakkab küsimuste-vastuste aeg otsa saama. Ma saan võtta viimase küsimuse. Mati Raidma, palun!

10:48 Mati Raidma

Aitäh, eesistuja! Austatud ettekandja, tänan sõnavõtu eest! Minu küsimust ajendas viide Treffnerile ja Tallinna koolidele, mida sildistati eliitkoolidena. Olen maapoiss ja lõpetanud Nõo keskkooli, mis toona samasse kategooriasse kuulus, ja tean seda sisemist tugevust ja kvaliteeti. Minu küsimus: kas ma sain õigesti aru teie mõttest, et kui me selles rivis silmapaistvamad ja pikemad pead maha lõikame, siis saab rivi ühtlasem ja parem?

10:49 Majandusanalüütik Madis Aben

Ühtlasem ilmselt saab. Tehniliselt kas parem? See on teine küsimus. Jah, see on nüüd selline markantne näide. Kui me ikkagi tõdeme, et selleks, et seda alumist otsa järele aidata lastega perede tasemel, siis on vaja lisaks paljule muule ka rahalisi vahendeid. Ja maksusüsteemi üks eesmärk on ikkagi mitte lihtsalt korjata raha riigikassasse, vaid ka tasandada turul tekkivat tulujaotuse ebaühtlust. Ja kui me tahame sinna alumisse otsa raha juurde anda, siis seda raha saab võtta ikkagi ainult sealt ülemisest otsast. Aga loomulikult tuleb seda võtta niimoodi, et see ülemise otsa panus majanduse arengusse ikkagi ei kannataks. Nagu öeldud, ökonomistid on natukene külmaverelised ja küünilised inimesed, kes arvavad, et miski muu peale raha inimest ei motiveeri. Mõne muu valdkonna esindajad võib-olla ei ole päris seda meelt.

10:50 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Sellega on sõnavõtt ja küsimuste-vastuste aeg läbi. Suur tänu, Madis Aben! Kutsun järgmiseks pulti linna- ja rahvastikugeograafia professori Tiit Tammaru, kelle ettekanne on samuti 20 minutit ja küsimuste-vastuste aeg täpselt samamoodi 30 minutit.

10:51 Professor Tiit Tammaru

Head Riigikogu liikmed! Hea istungi juhataja! Suur tänu võimaluse eest rääkida täna siin sellel ebavõrdsusega seotud arutelupäeval! Minu ettekanne on pigem rahvastikuteadlase ja inimese vaatenurgast. Keskendun rände- ja regionaalse arengu teemadele. Nendest teemadest on siin saalis teile räägitud väga palju inimarengu aruannete raames. Eelmine inimarengu aruanne keskenduski rändele, kuid seal ei käsitletud regionaalse arengu teemasid, ja viimane inimarengu aruanne käsitles väga palju Eesti ruumilist arengut, aga sealt puudus ränne. Nii et ma püüan need kaks teemat omavahel tänases ettekandes kokku sõlmida. Ja ma räägin täpsemalt sellistel teemadel. Olen natukene rohkem andmekeskne ja Eesti-keskne. Just ettekande esimeses pooles me vaatame, mis on need rändesuundumused. Loomulikult me mingeid baasteadmisi omame, näiteks seda, et inimesed kipuvad tulema Tallinna, aga rändemustrid on kindlasti oluliselt mitmetahulisemad. Ja mitmetahulisemaks muudab need ka see, et lisaks püsielukohavahetusele on meil väga palju muid, ajutise loomuga liikumisi. Peatun natukene ka nendel.

Rände puhul loomulikult üks suur teema on andmed. Ma sellest oma ettekandes ei räägi, aga kui teil on küsimusi, siis saame pärast seda pikemalt arutada. Need üksused, millest ma räägin, on ühelt poolt maakonnad ja teiselt poolt asustuse hierarhia. Ehk me vaatame nii horisontaalseid kui ka vertikaalseid liikumisi ruumis. Lõpuks ka rändemõjud ja seosed regionaalse arengu teemaga.

Sellel esimesel slaidil, graafikul, on Eesti maakondade kogurände saldo 1000 inimese kohta. Ma olen viimased kümme aastat jaganud kahte ajaperioodi: kümnendi esimene ja teine pool. Ja mis me sellelt slaidilt näeme, on see, et tõepoolest, Harjumaa ja Tallinn on üks positiivse rändesaldoga piirkond, aga selle kümnendi jooksul on toimunud muutusi ja on ka teisi maakondi, kus rändesaldo tervikuna, st nii siseränne kui ka välisränne kokku, on positiivne. Võib-olla, kui me natuke täpsemalt vaatame neid maakondi, mis on selle joonise ülemisse ja alumisse otsa sattunud, siis joonistub välja pilt, kus Põhja- ja Lääne-Eesti on kas positiivse rändesaldoga või väiksema negatiivse rändesaldoga ja Lõuna-Eesti on suurema väljarände piirkond ning Ida-Virumaa on meil siin päris lõpus.

Nüüd, kui me jagame selle kogurände kaheks allosaks ehk välisrändeks ja siserändeks, siis sellelt graafikult näeme kõigepealt seda, et need tulbad muutusid väiksemaks. Ehk tegelikult välisrände mõju on maakondade rahvastiku arengule väiksem. See on esimene sõnum, mis me siit näeme. Aga teine ja võib-olla veelgi huvitavam sõnum on see, et selle kümneaastase perioodi sees ei ole rändepööre toimunud mitte üksnes Eestisse tervikuna, vaid see on tegelikult jõudnud kõikidesse Eesti maakondadesse. Ehk rändesaldo, välisrände saldo on positiivne. See võib esmapilgul tunduda natukene üllatav, aga selle rändesaldo taga on meil väga suurel määral eestlaste ehk meie oma inimeste tagasiränne, ka Soomest.

Me teame, et paljud Soome läinud inimesed on võtnud seda rännet ajutise nähtusena. Ka oma raha, mida nad Soomes teenivad, on nad paigutanud Eestis oma elutingimuste parandamisse. Paljudes maakohtades samuti on pered oma elamise ära renoveerinud tänu sellele, et üks pereliige töötab Soomes. Ehk tegelikult see väike positiivne mõju, mis Soome-rändest on tulnud, on jõudnud tagasi kõikidesse Eesti maakondadesse. Samas, siiski siserände mõju rahvastikumuutusele on suurem võrreldes välisrändega. Samas, geograafiline üldpilt jääb meil ikkagi samaks. Ehk ka siserändes pigem Põhja-Eesti ja Lääne-Eesti maakonnad on need, mis on meil siin graafiku ülemises servas. Ja jällegi, siia graafiku allossa, kus rändekadu on suurem, on sattunud pigem Lõuna-Eesti maakondi üsna palju. Siit graafikult näeme, et positiivset muutust ei ole näha. Ehk ikkagi paljudes Lõuna-Eesti maakondades, aga ka Ida-Virumaal on väljaränne mõnevõrra süvenenud viimase viie aastaga. Nii et välisrändel on olnud teatud positiivne mõju, aga siseränne on erinevusi süvendanud. See on seotud rahvastiku paigutusega.

Kui me vaatame seda, kuidas on muutunud maakondades, ütleme, jõukamate ja vaesemate inimeste jaotus, kui me lihtsalt võrdleme selliseid ametirühmi nagu kõrgemad ja madalamad ametirühmad – need on ISCO põhikategooriad, kõrgemad ametirühmad on juhid ja tippspetsialistid –, siis me näeme seda, et ka siin on see jaotuse erinevus ajaga süvenenud. Kõige suurem hüpe toimus 2000–2011 [rahva]loenduse vahel, aga see erinevus on ka viimase kümne aasta jooksul jätkuvalt süvenenud.

Need olid maakondadevahelised horisontaalsemat laadi muudatused, aga vaatame ka teistpidiseid, vertikaalseid liikumisi asustuse hierarhias. Me oleme Eesti jaganud viieks hierarhiatasemeks: Tallinn oma tagamaaga, see on punane piirkond, regioonikeskused oma tagamaaga, need on rohelised piirkonnad, muud maakonnakeskused oma tagamaaga on sinised ja siis on muu Eesti. 

Kui me vaatame viimase 30 aasta jooksul toimunud muutusi, siis on siin palju sellist, mida me ootame. Loomulikult kõigepealt see, et Eesti inimesed on koondunud Tallinna linna regiooni, Tallinnasse eelkõige, aga ka Tallinna tagamaale. Aga võib-olla on siin ka mõnes mõttes selliseid aspekte, mida peaks täpsemalt vaatama või vähemalt üle rõhutama. Kõigepealt me näeme, et kõige süstemaatilisemalt on rändekadu mõjutanud väikelinnasid, mis paiknevad väljaspool linnaregioone. Nende kaod siserände teel on ajaga järjest süvenenud. Teine selline kaotust näitav piirkond, mida ma rõhutaksin, on maakonnakeskused. Kui me räägime regionaalsest arengust, siis kindlasti maakonnakeskused on need, mis peaksid olema piirkondliku arengu mootorid. Ja see, et ka seal on rändekadu ikkagi üsna märkimisväärne, on regionaalse arengu kavandamise vaatenurgast üks asi, millele võiks oma tähelepanu rohkem fookustada. Regioonikeskused ka tulevad siin oma suure rändekaoga välja. Aga see on peamiselt Ida-Virumaa linnade mõju, sest kui me vaatame neid täpsemalt, siis Tartu ja Pärnu pilt ei ole nii negatiivne.

Ja viimane, millele ma tähelepanu pööraksin, on see, et kui me vaatame maapiirkondi – need on maapiirkonnad, mis asuvad väljaspool linnaregioone, väljaspool maakonnakeskusi ja nende tagamaad –, siis me näeme, et viimase kümne aasta jooksul nendes piirkondades tegelikult rahvastik siserände teel ei ole kahanenud, vaid on pigem hoopis kasvanud. Ehk mõnes mõttes on see siseränne meil hakanud natukene polariseerivalt mõjuma asustushierarhias. Sellised keskmised tasandid, eriti väikelinnad on need, kust rahvastik on lahkunud, ning Tallinn ja tegelikult ka maapiirkonnad on natuke kasvanud. Muidugi, jällegi, see maa siin ei ole ühtlane, see on väga lai kategooria. Nagu me nägime nendelt maakonna rändesaldo joonistelt, Lõuna-Eestis on see efekt väiksem, aga just Põhja- ja Lääne-Eesti linnaregioonidest väljaspool paiknevad maapiirkonnad on need, kus me näeme positiivset rändesaldot.

Kui me vaatame rännet üle inimeste elukaare, siis tuleb välja ka väga selge muster: rohelisega on positiivse ja punasega negatiivse rändesaldoga piirkonnad. Suurte linnade, eriti Tallinna ja tagamaa rändekasvu toidab ikkagi üksnes, võib öelda, noorte inimeste ränne. See on umbes kuni 30 eluaastat siin graafikul. Ja mida edasi inimeste elukaar edeneb, mida vanemaks saadakse, seda enam hakkab see rändeprotsess ennast pöörama. Nooremas pereeas me näeme, et Tallinna tagamaa, teiste regioonikeskuste tagamaa on selgelt muutunud roheliseks. Vanem pereiga, neid rohelisi laike tekib üle Eesti järjest juurde ja tööjätueas on juba päris suur osa Eestist rohelisem. Ka need maapiirkonnad, näiteks, millest me enne rääkisime. Nii et see üle elukaare ränne on hästi oluline.

Mida me võime nendest Eesti rändearengu suundadest järeldada ja missuguste mõteteni see võiks meid viia? Kõigepealt, ühe suure probleemide ringina saab kindlasti markeerida seda, et inimareng ja regionaalareng ei kipu olema omavahel kooskõlas. Inimarengus me ju eeldame seda, et noored on edasipüüdlikud, nad saavad omale järjest parema hariduse ja suuremad oskused. Selle paratamatu kaastulemus on see, et nad satuvad linna. Ja me võime öelda veel, et suured linnad ka valivad noori. Muidugi, seda ei tee mitte linnad ise, vaid kõrgkoolid. Tõepoolest, ühelt poolt on kõrgkoolid meil tasuta ja igaüks saab minna kõrgkooli õppima, aga ikkagi me ju valime kõrgkooli noori nende teadmiste, andekuse ja potentsiaali alusel ehk me valime välja edasipüüdlikumad, suurema talendiga ja targemad noored, teiselt poolt linnad ka edutavad neid noori, andes neile hea hariduse jne. See on tegelikult see põhimehhanism, mis meil tekitab regionaalse arengu erinevuse.

Kui me vaatame inimeste elutsükli, elukaare edenemise, tegevuste ja regionaalse arengu seoseid, siis meil tekib juba parem kooskõla. Me nägime, et elutsükli edenedes inimesed hakkavad tasapisi linnast välja valguma, mis tähendab seda, et töökoha asukoht ei ole enam inimeste elukoha valikul tegur nr 1. Hakatakse mõtlema laiemalt oma elukeskkonnale, kodule, lastele, koolidele ja sellele, kuidas kõiki neid erinevaid tegureid kõige paremini omavahel kombineerida. See on see hetk, kus sageli toimub linnade laialivalgumise moment. Samuti inimesed keskeas, pereeas, kui nad töökohta vahetavad, ei tee seda koos elukoha vahetusega. Ehk tööle jõutakse pigem sellega, et ollakse nõus hakkama pendeldama, liikuma töö- ja kodukoha vahel. Samuti on tänapäevased kaugtöö tegemise võimalused töö ja kodu lahkuviimist pigem toetanud.

Viimane teema, mis ma siinkohal selle elutsükliga seoses tahaksin välja tuua, on see, millest just viimane inimarengu aruanne hästi palju rääkis, ehk mitmepaiksus. Me näeme seda, et paljud linnaelanikud on omale soetanud ka maakodu – jällegi, koroona on seda suundumust süvendanud –, ning see tähendab seda, et väga suure aja oma elust aastas, muidugi just suveperioodil, inimesed elavad väljaspool linnasid.

Paar slaidi selle näiteks. Pendelränne on ikkagi väga märkimisväärselt kasvanud. Ehk tõepoolest see töö- ja elukohtade lahknevus on ajaga kasvanud. Ja mis on võib-olla sellel graafikul huvitav, on see, et tegelikult see muutus toimub mitmes suunas, st mitte ainult suurte linnade poole, vaid ka vastupidi. Kui näiteks vaadata ka Tallinna ja selle pendelrände sidemeid, siis on tõesti väga palju neid, kes käivad mujalt Tallinnasse tööle. Aga ega tallinlased ise ka alati omale Tallinnas tööd ei leia, vaid kuskilt mujalt. Ja see ei tähenda, et nad oma elukohta muudaksid, vaid nad asuvad samamoodi pigem pendeldama.

Teised kodud. Kui me seda graafikut või kaarti vaatame, siis näeme, et mida tumedam on piirkond, seda suurem on seal rahvastiku kasv suveperioodil võrreldes talvega. Te neid protsente [siin slaidil] küll väga hästi ei näe, aga ma võin teile öelda, et need on isegi 40% ja enam mõnes Eesti piirkonnas. Me näeme, et just nimelt riigi äärealad on need, kus ajutine rahvastik eriti märkimisväärselt kasvab. Läänemaast on tegelikult saanud Tallinna suvekodu.

Kuidas me nüüd nende protsesside ja väga üldiste tõlgenduste taustal võiksime rääkida regionaalse arengu erinevuste tasandamisest, juhul kui me sellise eesmärgi üldse endale püstitame? Me võime välja tuua kolme liiki meetmeid, mida me põhimõtteliselt saame oma tegevustes kasutada. Mida allapoole me selles loetelus liigume, seda keerukamaks muidugi need lahendused muutuvad. Aga need on: esiteks, tegelemine üldise ebavõrdsusega, teiseks, tegelemine regionaalpoliitikaga, ja kolmas lähenemine on see, et me püüame mõtestada paremini, kuidas inimeste tegevusruum meil Eestis on kujunenud ja kuidas me saame natuke õiglasemalt ka regionaalset arengut sellest lähtuvalt suunata.

Eelmine ettekanne rääkis meile palju sotsiaalsest ja ruumilisest ebavõrdsusest. Siin graafikul on samamoodi Gini indeksi muutus ja ruumilise ebavõrdsuse puhul näitan sedasama graafikut, mis meil enne oli, just nimelt kõrgemate ametirühmade jaotuse kohta maakondade vahel. Mis me selle joonise pealt näeme? Kõigepealt seda, et kõige suurem sissetulekute ebavõrdsuse kasv toimus Eestis 1990-ndatel. Me nägime seda ka maailma graafikult ja USA näitel, et tegelikult kogu maailmas oligi 1990-ndad see periood, kus ebavõrdsuse kasv oli kõige suurem, ja pärast seda on olnud need muutused eri suunas.

Üldine seaduspära on see, et ebavõrdsuse kasv sissetulekutes mingi aja pärast jõuab ruumi. Ja on mõlemat pidi: kui sissetulekute ebavõrdsus kasvab, siis mingi aja pärast ka ruumiline ebavõrdsus kasvab, ja vastupidi, kui sissetulekute ebavõrdsus väheneb, siis mingi aja pärast peaks ka ruumiline ebavõrdsus vähenema. Nüüd me näeme seda, et tõepoolest 1990-ndatel kasvas sissetulekute erinevus ja kümmekond aastat hiljem – kui neid siniseid tulpasid vaadata – kasvas ruumiline ebavõrdsus maakondade vahel. Nii et tõesti kümmekond aastat hiljem see erinevus jõudis ka ruumi.

Ma ei peatu väga palju sissetulekumuutuse täpsemal seletusel, mis on hiljem toimunud. Siin on olnud kasvu ja kahanemise perioode. Aga see sõnum on kindlasti see, et ta on tulnud natukene alla. Me näeme, et ka viimastel aastatel on Gini indeks meil tulnud alla. Nii et teatud vähenemine on vähemalt viimasel ajal toimunud, aga me ei näe samasugust vähenemist ruumilises ebavõrdsuses. Ehk ruumiline ebavõrdsus on püsinud meil jonnakamalt kõrgemal tasemel võrreldes sissetulekute ebavõrdsusega. See tähendab seda, et kindlasti on olnud sellel teatud positiivne mõju, et üldine ebavõrdsus on kahanenud, aga see ei ole piisav selleks, et kahandada piirkondlikku ebavõrdsust.

Järelikult me saame vaadata, mis meil veel on võimalik kasutusele võtta. Need on regionaalpoliitika meetmed. Regionaalpoliitika oma klassikalises mõttes keskendub töökohtadele. Ja see eeldus on see, et kui me stimuleerime erinevate meetmetega töökohtade teket, siis see toob kaasa ka inimeste liikumise sinna, kus on töökohad. Ja siin tööriistakastis on meil mitu erinevat konkreetsemat meetmete komplekti, millest esimesena ma rõhutaksin sõnumi tähtsust. [Tähtis on] see, missuguse sõnumi me üldse sõnastame. On taristu ligipääsetavus, alates erinevatest taristuelementidest, näiteks teed, internet, loomulikult energia jne. Võimaluste ümberpaigutamine, avaliku sektori töökohad, regionaalsed kõrgkoolid. Nagu me nägime, on tegelikult just nimelt kõrgkoolid need, mis toovad noored mujalt Eestist eelkõige Tallinnasse ja Tartusse. Mida rohkem me pakume haridusvõimalusi ka pärast gümnaasiumi inimestele lähemal, seda väiksemaks jääb noorte väljaränne. Kui me seda tahame, siis see on üks arengutee. Eesti on muidugi neid regionaalseid ülikoole ka loonud väga palju. Lõpuks loomulikult ka palgad ja maksud. Me saame maksta avalikus sektoris erinevat palka sama töö eest, kui me tahame seda meedet kasutada. Samuti saame maksudega alati mängida. Need on need tööriistad, mis on käes sellel inimesel, poliitilisel jõul, kes tahab erinevusi tasandada.

Aga me võime vaadata ka teistpidi. Tõepoolest, töökohad on tähtsad, aga sellest ülevaatest, mis me rändeprotsessidest tegime, me nägime, et tegelikult töökohad ei mõjuta inimeste paiknemist võib-olla nii palju, kui me mõnikord ja sageli mõtleme. Tegelikult on ju hoopis vastupidi: seal, kus on inimesed, seal on töökohad, ja kui pole inimesi, siis pole töökohti. Me ju sulgeme koole sellepärast, et seal pole enam lapsi ja peresid. Nii et see tegevusruumipõhine lähenemine peaks pigem mõtlema sellele, mida inimesed üldse ruumis teevad, ja võib-olla hoopis inimestele järgnevad meil töökohad. (Kõlab märguanne, et kõneaeg hakkab läbi saama.) Kas see piiks tähendas midagi?

11:10 Aseesimees Martin Helme

Jaa, see piiks tähendab, et aeg on otsas. Ma võin kolm minutit juurde anda, aga rohkem mitte.

11:10 Professor Tiit Tammaru

Jah, mul ongi viimane sisuline slaid.

11:10 Aseesimees Martin Helme

Teeme kolm minutit lisaaega.

11:10 Professor Tiit Tammaru

Aitäh! Ehk tegelikult me pigem keskendume sellele, kus on inimesed, ja inimestele järgnevad ka töökohad. Sageli Tallinna puhul, kui me räägime üldse regionaalsest arengust, me käsitleme Tallinna kui teatud sellist inimeste ja ressursside endasse koondajat. Aga me võime ka mõelda seda hoopis teistpidi, et Tallinn on mõnes mõttes ka võimaluste värav. Kui töökohtadel on sobilik olla Tallinnas, aga inimestel on sobilik olla mujal, siis kuidas me kogu pendelrände, mitmepaiksuse ja mis iganes muude ka teiste meetmetega suudaksime seda Tallinna edu viia ka teistesse Eesti piirkondadesse?

Räägitud teemad, nagu elukaar, pendelränne ja mitmepaiksus, kõik need annavad võimaluse tegelikult ümber mõtestada seda, kuidas meie ruum on korraldatud. Ja lõpuks, kui meil on tõesti see tahe olemas, siis me võime küsida, kas see, et inimeste tulumaks laekub sinna, kus on nende elukoht, on kõige õiglasem viis, või me tõepoolest peaks mõtlema rohkem selle peale, kuidas inimesed ruumis liiguvad, kus on nende esimesed ja teised kodud ning kas nad ise saaksid ka näiteks valida natukene seda, kuhu oma maksusid ümber suunata, lähtuvalt sellest, kus nad tegelikult oma elu Eestis elavad. Suur tänu!

11:12 Aseesimees Martin Helme

Suur aitäh! Nüüd saame minna küsimuste ja vastuste juurde. Ja küsimusi on õige palju juba. Jevgeni Ossinovski, palun!

11:12 Jevgeni Ossinovski

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, ma tänan selle huvitava ettekande eest! Aga paluksin natuke seda viimast poolt siiski laiendada, võib-olla natukene provotseeriva küsimusena. See mulle küll ei tundu väga hea plaan, et kõik töökohad on Tallinnas ja ülejäänud maakonnad on meil nagu läbikäiguhoovid ja magalad, kuhu minnakse nädalavahetuseks tagasi. Me oleme seda tõepoolest näinud juba mitmes maakonnakeskuses ja minu meelest see on ääremaastumise märk, et nad ei funktsioneeri enam iseseisva majandusüksusena. Kui suveilmad lõpevad, siis tänavad on tühjad ja kohvikud lähevad kinni. See ei tundu küll kuidagi ideaalpilt. Aga võib-olla te võiksite natukene tuua näiteid edukast regionaalpoliitikast Põhjamaades, kus on need protsessid [toimunud]. No linnastumise protsess on ju põhimõtteliselt universaalne olnud. Kuidas ja mida seal on rakendatud ning mis tulemusi on saavutatud kontekstiks?

11:13 Professor Tiit Tammaru

Suur tänu! Võib-olla ma olin jah siin lõpus juba natukene ajahädas. Vabandan ebaselguse pärast. Ma ei tahtnud öelda, et üks meede peaks tulema mingi teise meetme arvel. Ma pigem tahtsin öelda, et need on kõik need erinevad meetmed, mida saab kasutada kas ükshaaval või komplektis. Nii et see on pigem see palett, mis meil kasutada on. See on loomulikult poliitiline otsus, mis meetmed on sobilikumad ja mis mitte. Ehk ma ei tahtnud kuidagi väita seda, et töökohtade teema ei ole oluline, vaid ma tahtsin öelda seda, et võib-olla me mõnikord ülerõhutame seda selles mõttes, et inimesed ei ela sageli seal, kus on töökohad, paljud inimesed ei tööta tegelikult jne. Me peaksime lisaks töökohtadele natukene seda mõttehorisonti laiendama. See oli peamine sõnum.

Nagu me teame, jah, tõepoolest, ega need meetmed ei ole ju kuskil mingit liiga suurt efekti andnud. Sellepärast ma püüdsingi seda horisonti laiendada. Küll on eri asjade peale loodetud, näiteks et nüüd suurlinnade kasv aeglustub, internet, digipööre, me ei pea olema tööl kohal, töökohad saavad olla mobiilsemad. Tegelikult on kõik need muutused pigem suurte linnade positsiooni tugevdanud. Kasvab Tallinn, kasvab Helsingi ja kasvab Stockholm. Tõsi, seal on ka välisrändekomponent hästi suur. Ärme seda siiski ära unusta, et ka Tallinna puhul tegelikult on välisrändel praegu suurem roll elanikkonna arvu kasvus kui siserändel. Nii et jah, suurlinnastumise protsessi on väga keeruline päris tagasi pöörata. Sellepärast ma tõin need muud mõtted esile.

Aga Põhjamaades ka loomulikult on ikkagi needsamad teemad, nagu maksudega tegelemine, samamoodi on regionaalsete ülikoolide teema, eks ole, jne. Me võime alati debateerida, kas see on edukas, et meil on kuskil kaugel, Joensuus näiteks, ülikool ja tegelikult nii tudengid kui ka õppejõud võib-olla pendeldavad ega ole kogu selle aja seal, aga need on need meetmed, mida me saame rakendada. Neil on oma edu. Nagu igal mündil on ka teine pool, tõepoolest, meil ei ole inimesed kogu aeg seal kohapeal jne. Aga kui me võtame nüüd positiivse külje, siis see on tõesti õige, et näiteks kui sul on suvekodu kuskil mujal, siis talvel on tänav tühi. Aga see, et inimesed lähevad Tallinnast välja, tähendab, et meil ikkagi tekib teatud nõudlus ka taristuinvesteeringute järele. Need inimesed tahavad kohapealt saada mingeid teenuseid, nad tahavad, et tee oleks korras, et neil oleks internetiühendus jne. See tegelikult annab ikkagi positiivse tõuke ka sellele piirkonnale, isegi kui need inimesed kogu aeg seal ei viibi. Nii et seal on ikkagi positiivsed momendid ka. Ja miks ma seda teemat veel edasi arendasin, on see, et sageli inimesed küll mingi osa ja suhteliselt suure osa ajast viibivad väljaspool Tallinna, aga sellega sageli sellele kohale tekib rohkem kohustusi, kui tekib kasu. Makse võib-olla sellest ei laeku, küll aga tuleb needsamad teed korras hoida, lappida, prügimajandusega tegeleda jne. Nii et just sellest vaatenurgast tuleb välja mõelda, kas meil on mingisuguseid positiivseid kohti, kuhu sõrmed taha saada, et piirkonna arengule uut impulssi anda.

11:17 Aseesimees Martin Helme

Ivari Padar, palun!

11:17 Ivari Padar

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Me elame tegelikult väga huvitaval ajal – järjekordselt on selline tunne, et kohati vähemalt me oleme põhja läbinud ja kusagil on ka mingit sellist renessansi.  Tänahommikune uudis oli see, et minu kodukülas avatakse uus lastesõim, sest lapsed ei mahu enam ära. See on Kagu-Eestis. Ja mul on üks selline küsimus, mis puudutab rändeajalugu ja haridust. Kas on mingit uuringut tehtud ka selles kontekstis, et kui me vaatame siserännet ja väljarännet ja inimeste haridustaset, siis mis on neile omane olnud – milliseid valikuid on teinud näiteks inimesed, kes on lõpetamata põhiharidusega, ja milliseid valikuid on teinud keskharidusega inimesed või kõrgharidusega inimesed? Kas mingit sellel tasandil uuringut on ka proovitud teha, kuidas haridustase on mõjutanud rändeotsuseid?

11:18 Professor Tiit Tammaru

Kahjuks ma päris viimase aja andmeid ei saa öelda, sest Eestis praegu kogu rändeandmestik on tasapisi formeerumas. Statistikaametile siinkohal tänu, et ta aitas mul andmeid kokku panna. Aga seal tuleb välja, et kuna me läheme praegu registripõhisele loendusele üle ja seal on harmoniseerimisega rahvaloenduste puhul veel natuke liiga palju tööd teha, et ma julgeksin mingeid asju siin saali kõnepuldis välja öelda. Aga me võime toetuda teistele riikidele ja Eesti andmetele kahe eelmise loenduse, ehk 2000–2011 vahel. Ja sealt me näeme selgelt seda, et kõrgem haridus on seotud rohkem linnas olemisega ning madalam haridus maal ja asustuse hierarhias madalamatel tasemel olemisega. Nii et siin on ikkagi oma selge seos olemas, jah.

11:19 Aseesimees Martin Helme

Kalvi Kõva, palun!

11:19 Kalvi Kõva

Aitüma! Alustuseks ma tänan väga hea ettekande eest! Mul oli algul hulk teisi küsimusi, aga ettekande jooksul sain neile küsimustele vastuseid ja tekkisid uued küsimused. Aga ma küsiksin sellist asja. Ma arvan, et viimane poolteist aastat on rändeuurijatele ja rändega tegelejatele väga huvitav aeg, sest maailm on muutunud. See koroonahullus on meie elu ju hoopis teistpidi keeranud. Aasta tagasi ma siin Riigikogu kõnetoolis ütlesin, et meie külas on hommikuti kukelaulu kuulda, sest kõik talud või maakohad on täis, inimesed tulevad maale, nad ei ela seal mitte ainult suvel, vaid ostavad talveks küttepuid ja veedavad juba ka oma talve sealsamas. Ja inimesed on õppinud viimastel aastatel tööd tegema kaugemalt. Ehk minu küsimus on see: kuidas teile tundub, kas me seda hullust, seda epideemiat, mis on maale rohkem inimesi toonud, ei ole jätnud heas mõttes kasutamata? Me peaksime nüüd rohkem mõtlema, kuidas neid inimesi sinna maakohtadesse natukene kinnistada, pakkudes neile võimalusi seal töötada, sest me teame, et elada on ju kõige parem maal, mitte linnas.

11:20 Professor Tiit Tammaru

Jah, täpselt. Ma alustangi vastamist selle küsimuse lõpuosast. Põhjus, miks toimub üle elukaare muutus, on ikkagi see, et linna väike korter ei ole inimese jaoks ideaalne koht, kus elada. Ja sellepärast hakatakse üle elukaare järjest rohkem kompromisse otsima. Noorte jaoks ei ole see nii suur probleem, aga mida vanemaks saadakse, seda enam on. Muidugi võib linnas püüda luua paremat elukeskkonda, see on ka kindlasti üks asi, eks ole, aga linn on kompaktne ja kallis samuti, nii et seal on kõik keerukam.

Ma ei oska vastata sellele küsimusele, kas me oleme koroonakriisi suutnud selles mõttes hästi ära kasutada või mitte. Ühed andmed, millele ma ka toetusin – ei jõudnud öelda, millele kõigele ma täpselt toetusin, aga näitasin teile kaarte mobiilipositsioneerimise andmetel –, annaksid meile tegelikult kõige täpsema pildi sellest, mida see koroona on teinud. Aga kahjuks mobiilioperaatorite käest me enam ei saa sellisel kujul andmeid nagu varem, st me ei tea, mis viimase kahe aastaga on tegelikult toimunud.

Siiski me näeme ilmselgelt seda, et inimesed on hakanud oma endistesse teistesse kodudesse rohkem raha panema, seal rohkem aega viitma. Ja on üsna kindel, et mingi osa nendest inimestest teeb ka mingil hetkel otsuse, et võib-olla sellest saabki minu esimene kodu. Ma arvan, et kui me vaatame regionaalse arengu vaatenurgast, siis selles mõttes on tal ikkagi positiivne mõju olnud. Kas see võiks olla suurem? Seda ma ei tea, aga siin võib-olla aitaks see, kui me mõtleksime läbi, kas me saaksime taristu või muude asjadega veel kaasa aidata, sest kaugtöö tegemine jääb endiselt sageli internetiühenduse taha. Me ei ole suutnud ikka veel tagada kvaliteetset internetiühendust üle Eesti. Me ei saa Muhumaalt teha kvaliteetset internetiühendust Tallinnaga, meil jäävad ikka mingid asjad tegemata. See on üks väike näide. Kindlasti on neid kohti, kus riik saaks olukorda parandada, nii et see trend sinnapoole suunduks, kui me seda tahame.

11:22 Aseesimees Martin Helme

Lauri Läänemets, palun!

11:22 Lauri Läänemets

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on pendelrände kohta. Kaugtöö tegemine on hea võimalus, aga väga paljud töökohad eeldavad ikkagi füüsilist kohalolekut ja päris paljud inimesed pendeldavad. Ma olen isegi mõelnud: minu kodumaakond on Järvamaa ja sealt Harjumaale sõitmiseks kulub tund, tagasi ka tund, nii et iga päev kaks tundi pereajast – sellel on arvatavasti mingisugune mõju. Mu küsimus ongi see: kas te olete arvutanud või kas kuskil on arvutatud selle pendelrände mõju? Kuidas see mõjub sotsiaalsetele suhetele? Arvatavasti jääb kogukonda aega selle võrra panustamata, kohalikku ettevõtlusesse jääb aega panustamata ja lõpuks inimesed ju väsivad sõitmisest. Kas nad siis ikka lahkuvad või mis on need pendelrände mõjud? Meil küll räägitakse Tallinna–Tartu maantee ja Pärnu maantee neljarealiseks tegemisest, sest siis on väga tore sõita Tallinnasse tööle, aga mulle endale tundub, et see ei ole just kõige parem lahendus.

11:23 Professor Tiit Tammaru

Aitäh! See on väga hea küsimus. Aga sellele on jube raske vastata, sest nii kui me jõuame mõjude juurde, on väga lihtne hakata rääkima erinevatest mõjudest, ja kahjuks need erinevad mõjud on alati erisuunalised. Alustame mingitest väga põhimõttelistest asjadest, näiteks sündimusest. Inimesed, kes elavad linnas, ja need, kes elavad kuskil maakohas – nende sündimuse erinevus on suur. Seda on palju uuritud ja see fakt on selge. Mida rohkem elavad inimesed kitsalt koos linnas, seda madalam on sündide arv. Mida enam elatakse natuke laiali ja ruumikamates tingimustes, seda kõrgem on sündimus. Nii et sündimusele on see mõju positiivne.

Kogukonna suhete kohta on raske öelda. Selle teema puhul on jah nii, et kui me vaatame pere vaatenurgast, mida teevad lapsed ja mida teevad mõlemad vanemad, siis on siin kogukonna mõttes hästi erinevaid mõjusid. Ma ei julge öelda, et see on ainult kaotatud aeg, see võib olla ka just nimelt see, et laste kaudu toimub mingite kohalike kogukondade sidususe suurenemine. Nii et ka siin on mõjud vastastikused.

Kindlasti kõige negatiivsem mõju on pendeldamine ise ehk kogu valglinnastumisega seotud keskkonnamõju transpordi tõttu. See on igal juhul probleem. Ja siin on mõttekoht pigem see, kui palju me tõepoolest sõidame üksinda autos pikka vahemaad, kui palju me jagame autosõitu või kas me saame ühistranspordiga mingeid sõite teha. Need on sellised teemad, mis kõik kohe siia võrrandisse sisse tulevad, kui me mõjudest räägime. Ja kui palju me üldse peame [ringi] käima? Tõepoolest, koroonaaeg näitab ju ka seda, et kõik inimesed ei taha tulla viiel päeval nädalas tagasi kontorisse. Nii et ühesõnaga, jah, need mõjud on hästi mitmesuunalised.

11:25 Aseesimees Martin Helme

Urve Tiidus, palun!

11:25 Urve Tiidus

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud professor Tammaru! Juba seitse aastat tagasi kirjutas Jacob Morgan bestselleri "Töö tulevik". Ta nimetas seda teiste sõnadega "töövõtjate evolutsioonist". Täpsemalt oli raamat sellest, kuidas mentaalsus muutub. COVID‑i pandeemia aga andis tema prognoosidele täieliku kiirenduse. Täna mõnevõrra juba puudutas seda teemat Kalvi Kõva. Ja Morgan ütleb näiteks, et inimesed ei tööta enam mitte 8–17, vaid sel kellaajal, kui nendele sobib, kui vaja on, eks ole, 24/7. Nad ei tööta ettevõtte kontoris, selle asemel töötavad kus tahes. Nad ei kasuta enam firma töövahendeid, vahet pole, kelle omad – rendivad, võtavad laenuks. Ja koostöötehnoloogia on üha enam kasutuses. Sellepärast ma küsin, kuidas selline areng rände- ja regionaalpoliitikat peaks mõjutama Eestis. Te olete põgusalt sellest rääkinud, kuidas mõjutavad transport jne. Teiseks, kas riigi tasemel protsesside juhtimine peab olema tehnoloogilisest arengust ees või jääb ta siiski selle järel käima?

11:26 Professor Tiit Tammaru

Suur tänu! Kust otsast nüüd sellele küsimusele vastamisega alustada? Tõepoolest, töö tegemise asukoht ei ole enam kuigi oluline paljude tööde puhul. Me ei pea olema kindlasti oma töökohas, selleks et tööd teha. Samas, kui me vaatame ettevõtteid ja kuidas nemad oma paigutusotsuseid teevad, siis me näeme siiski seda, et ka paljud IT-ettevõtted kipuvad koonduma linna. Võib-olla need inimesed kõik ei ole kogu aeg kontoris, aga ettevõtted kipuvad siiski koonduma linna. Kui me vaatame Tallinna ja selle arengut, siis me näeme, et tegelikult linnakeskus töökohtade mõttes järjest tiheneb. Me ehitame järjest juurde uusi kõrgeid hooneid, kuhu me toome kokku töötama inimesi, ja seda nii erasektoris kui ka avalikus sektoris. Ehk tööandjate valikud on seotud ikkagi oma keskse ruumilise asukoha mõttes linnadega ja tegelikult ka linnasüdametega. Nii et inimese enda töökoht ja see töökoht, mille tööandja valib omale parimaks asukohaks, ei ole ka alati kaks täiesti kattuvat asja. Tõenäoliselt see põhjus, miks need töökohad ettevõtja vaatenurgast või tööandja vaatenurgast – ka avalik sektor, eks ole, meil on näiteks superministeerium – koonduvad, seal on tõesti mitmeid argumente taga. Kindlasti sotsiaalne interaktsioon päris ära meil ei kao. Mingeid asju me tahame ikka koos teha ja seda positiivset efekti tehnoloogia päris ära võtnud ei ole. Pluss see, et ka ühendused, näiteks Tallinn oma välisühenduste ja siseühendustega, ikkagi koondavad tööandjat oma ruumi valikus Tallinna ja kesklinna.

Aga jah, inimeste enda töötegemise koht ei pruugi olla tööandjaga samas kohas. Kuidas need asjad ja tasakaalupunktid täpselt muutuvad? Raske on öelda. Ma ise arvan küll seda, jah, et ikkagi see, kui inimesed töökoha juures ei ela, tegelikult annab ka teistele, st Tallinnast väljaspool olevatele piirkondadele mingeid arenguvõimalusi. Kui riik tahab piirkondlikku ebavõrdsust vähendada, siis ta saab selles protsessis osaleda, mõelda taristule, mõelda võib-olla maksudele jne, ning kuidagi selle kaudu regionaalset ebatasasust vähendada.

11:30 Aseesimees Martin Helme

Peeter Ernits, palun!

11:30 Peeter Ernits

Hea juhataja! Kõigepealt väike märkus kolleeg Padarile: mulle meeldib nii maal kui ka linnas. Aga küsimusi on mul mitmeid. Esimene küsimus on see: kuidas need elukaare neli kaarti suhestuvad nende nelja kaardiga, mis oli inimarengu raportis, kus oli õpetajate, politseinike ja päästjate paiknemine? See on esimene. Teine on Eesti asustuse hierarhia kohta. Kas ma saan õigesti aru, et E-alad on need, kus ebavõrdsus on kõige väiksem, ja nendes kohtades, mis on tumepunasega märgitud, on see kõige suurem? Või olen ma valesti aru saanud? Ja kolmas küsimus. Nüüd hiljuti me võtsime vastu ühe seaduse, mis oli selle Virumaa röövliga seotud, kohtulahendina, nii et enam ei saa neid telefonipositsioneeringuid, nagu ma aru saan. See annab vist teile suure löögi. Või kuidas te seda kompenseerite, et analoogseid uuringuid edasi teha?

11:31 Professor Tiit Tammaru

Kas ma võin ka küsimuse täpsustust küsida? Ma päris hästi ei saanud aru, aga ma püüan hakata vastama. Telefonipositsioneerimise andmestik on olnud jah meil ühe töörühma jaoks selline hea asi, mis on tegelikult kogu maailma mobiilsusuuringuid avardanud. Praegu neid andmeid ei saa, nii et tõepoolest see mõju on negatiivne. Miks see mobiiliandmete kasutamine tõi sellise suure läbimurde? Me saime tõepoolest hakata paremini mõistma seda, kuidas inimesed tegelikult ikkagi ruumi kasutavad. Kui me tahame ruumi kuidagi planeerida ja me ei tea, kuidas inimesed ruumi kasutavad, siis on ka ebakõlad lihtsad tekkima. Selles mõttes on see kindlasti, ma arvan, ka planeerimise vaatenurgast vajalik kuni mingite konkreetsete ülesanneteni. Päästeamet näiteks väga januneb nende andmete järele. Kui me tahame ikkagi riskihetkel teada, kus inimesed on ja mida tuleks teha, siis on see tegelikult üldse ainukene andmeallikas, kust me saame inimeste paiknemise kohta kiiret adekvaatset infot.

Asustuse hierarhia kaart tegelikult ei näidanud midagi sisulist ebavõrdsuse kohta. Lihtsalt värvid näitasid, mis need üksused on, millest me hiljem rääkima hakkame. Punane oli Tallinna linna regioon ja rohelised olid regioonikeskused. Need on lihtsalt selleks, et näidata, mis need üksused on – hiljem on need mul seal analüüsis –, mis tegelikult kaardi pealt välja paistavad.

Esimene küsimus oli selline, millele ma ei oska vastata. Need minu elukaare kaardid, te vist mõtlete seda uut, viimast inimarengu aruannet, kus oli politseinike ... Vaat, seda aruannet mina ei teinud ja seetõttu ma päris täpselt ei tea. Võib-olla te oskate kommenteerida, mida te politseinike ja avaliku sektori töötajate kaardi all täpselt mõtlesite või kuidas ...? Jah, ühesõnaga, ma ei oska sellele praegu vastata.

11:33 Aseesimees Martin Helme

Läheme järgmise küsimuse juurde. Heiki Hepner, palun!

11:33 Heiki Hepner

Suur tänu! Ja suur tänu ka ettekandjale! Austatud professor! Mul on tegelikult küsimus, mida me oleme ka siin juba mõningal määral arutanud ja käsitlenud, see on pendelränne, kaugtöö ja sellega seonduv. Mulle tundub, et me oleme natukene võib-olla üle tähtsustanud teatud regionaalsete soodustuste tegemist, maksude erisusi jms, ning natukene alahinnanud siiski hea teedevõrgu küsimust, selle küsimuse lahendamist, hea ja kiire sidevõrgu olemasolu. Kuidas teile tundub, kas selliste heade taristulahenduste puhul me võiksime saada positiivse tagasisidestuse, iseregulatsiooni, eneseregulatsiooni, mis aitaks meil tegelikult seda erisust just regionaalselt vähendada, mitte niivõrd erinevad maksud või soodustused?

11:34 Professor Tiit Tammaru

Suur tänu! See on nii sisuliselt kui ka poliitiliselt natuke, eks ole, vaieldav, mis mõjud täpselt on, sest ega meil päris sellist eksperimendi olukorda ei ole, et me saame täpselt öelda, mis oli ühe meetme mõju. Aga ma olen täiesti nõus sellega, et taristuinvesteeringud on olnud äärmiselt olulised. Kui me vaatame Eesti üldist ruumilist korraldust, siis mind teeb ka selle asustushierarhia rändekaardi puhul natuke kurvaks see, et maakonnakeskused kipuvad meil kuidagi siit pildilt ära vajuma. Kui me mõtleme Eesti ruumikorraldust, siis see on maakonnakeskuste keskne. See tähendab seda, et ka selliste regionaalpoliitiliste meetmete pakett toimiks ikkagi maakonnakeskuste kaudu paremini. See debatt maakonnakeskustest sageli suubub täiesti valesse kohta. Kas see 15 on õige või vale, see on nagu täiesti teine debatt. Oluline on see, et põhimõtteliselt on ruumikorraldus meil ikkagi maakonnakeskuste keskne. See tähendab ka taristut, teedevõrku jms, eks ole. Samamoodi, kui me suudame liikuda lihtsalt maakonna kaugetest nurkadest ka maakonnakeskustesse – ei pea kõik Tallinnasse või Tartusse tulema Lõuna-Eestis, eks ole –, siis just see taristu oma maakonnakeskuste sõlmpunktide tugevdamisega oleks kindlasti üks väga oluline meede.

11:35 Aseesimees Martin Helme

Indrek Saar, palun!

11:35 Indrek Saar

Aitäh, lugupeetud ettekandja, väga huvitava ettekande eest! Kalvi Kõva siin rõõmustas selle üle, et inimesed on tulnud kriisi ajal maale. Nii palju kui mina olen lugenud, on seda varemgi juhtunud korduvalt inimkonna ajaloos, et kui on kriitiline hetk, siis minnakse maale. Aga paraku on see ajutine nähtus ja nii nagu triibulised kipuvad ära unuma, mis see kriis ühiskonnale ja inimestele andis, nii ka paraku linnastumise trend jätkub. Siiski tuleksin tagasi selle juurde, mida me praktikas teha saame, ja küsin, kas on mingeid häid näiteid. Eesti on isegi teinud ju ära suure töö. Viimane Eesti inimarengu aruanne keskendus ruumilistele arengutele, kus toodi lõpuks välja ka neli lihtsustatud stsenaariumit, "Eesti 2050". Aga nii nagu ikka inimarengu aruannetega kipub juhtuma, me siin täna tuletame seda meelde, aga ülejäänud aasta elame jälle selles teadmises, et oli jah mingi paks raamat. Kas on mingeid näiteid, et on ka tegelikult suudetud teha mingi ühiskondlik kokkulepe, võtta üks stsenaarium ja hakata süsteemselt selle poole minema?

11:37 Professor Tiit Tammaru

Suur tänu! See, mis te rõhutasite, et kriiside mõjud on sageli sarnased ja lühiajalised, on täiesti õige. Selline esimene väga selge tähelepanek selle kohta tehti 1970. aastate naftakriisi ajal, kui maailma majandust tabas suur šokk. See tõi ka kasutusele termini "vastulinnastumine", siis hakati linnadest välja voolama, aga mingi aeg see trend pöördus. Võib-olla paar sõna veel selle tookordse trendimuutuse kohta ütlen. See trend muutus tookord natukene ka sellepärast, et linnades hakati ära tabama, kuidas see linnade arengut negatiivselt mõjutab. Ehk mingid poliitikameetmed suunati selleks, et linnade positsiooni tugevdada. See oli ühelt poolt n-ö loomulik, et linnad on kasvanud, aga seda toetasid ka teatud poliitikameetmed. Nii et see oli nagu kahe teguri koosmõju. See tähendab seda, et võib-olla me mõnikord ülehindame poliitikat, aga mõnikord ka alahindame. See võib olla nii või naa.

Kui ma ütlesin sissejuhatuses, mis perspektiivist ma [järeldusi] teen, siis see on pigem rahvastikuteadlase perspektiiv. Ja kui me vaatame rahvastikuteadlase perspektiivist sellelesamale küsimusele, siis tolle ajaga võrreldes on oluliselt muutunud rahvastiku vanuskoosseis. Meil on noori inimesi vähem, sest sündimus on väiksem, ja teistes earühmades on inimesi rohkem. Nagu me nägime sellest üle elukaare rändest, siis tegelikult on ikkagi noored need, kelle ränne toidab linnasid, pluss välisränne, seda ka peamiselt noorte inimeste kujul, eks ole. Ehk demograafiline taustsüsteem on muutunud ja tegelikult see toetab väikest linnadest lahkumise suunda ning koroonakriis võimendas seda demograafilise protsessi suunda.

Kas see jääb jätkusuutlikuks? Siit me jõuame ikkagi nendesamade küsimuste juurde, mida ka eelmine küsija ilusti küsis. Kõik need taristu, keskkonna ja maksude teemad, kõik needsamad teemad. Kui me tahame seda jätkusuutlikumaks muuta, siis me peame mingisuguseid poliitikameetmeid rakendama. Ja taristu on tähtis, ka internetiühendus, teed, maakonnakeskustega seosed ja see, et maakonnakeskused oleksid tugevamad. Võib-olla me saame veel midagi välja mõelda, mis neid natuke tugevamaks teeks. Ega see avaliku sektori töökohtade ümberpaigutamine pole paha mõte, aga see üksinda võib-olla ei tööta. Ta võib-olla natuke vähendab negatiivset mõju, aga jah, maakonnakeskuste peale rohkem mõtlemine on tähtis. Võib-olla tuleks ikkagi ka kohalikku teadmist rohkem sisse tuua ja mõelda, mida me saame iga üksiku maakonnakeskusega teha, et efekt oleks võimalikult suur.

11:40 Aseesimees Martin Helme

Raimond Kaljulaid, palun!

11:40 Raimond Kaljulaid

Aitäh, hea istungi juhataja! Aitäh väga huvitava ettekande eest! Siit Tallinnast valitud saadikuna oli huvitav jälgida. Mõned minu eelkõnelejad siin kuidagi väljendasid muret sellepärast, et inimestel on tekkinud teised kodud Eesti äärealadele. Minu meelest see on väga positiivne. Mida rohkem on neid Eesti linnades elavaid leibkondi, kes saavad endale lubada suvekodu, seda parem. Loodan, et neid on tulevikus aina rohkem. Aga kas te saaksite palun täpsustada ruumilise ebavõrdsuse mõistet, millest te ka rääkisite? Mis see täpsemini on ja kuidas see inimesi mõjutab?

11:40 Professor Tiit Tammaru

Nagu ma sissejuhatuses ka ütlesin, ma seekord oma ettekandes keskendusin eelkõige inimeste ja rahvastikuga seotud teemadele. Ja see, mida ma konkreetselt oma slaididel näitasin, oli kõrgemate ametirühmade esindajate jaotus Eesti maakondades, st kas see on muutunud ühtlasemaks või on see lõhe kasvanud. Ja mida me nägime, on see, et see lõhe on kasvanud. Kõrgemad ametirühmad kipuvad meil koonduma järjest enam üksikutesse kohtadesse, oma püsielukoha mõttes. Need on Tallinn ja Tartu ning Harjumaa ja Tartumaa. See oli see põhisõnum.

11:41 Aseesimees Martin Helme

Saame võtta viimase küsimuse, siis on aeg läbi. Toomas Järveoja, palun!

11:41 Toomas Järveoja

Aitäh! Ma olen Elva vallast. Kas me oleme nagu saba-kinni-nokk-lahti-olukorra ees? Meil on väga palju ettevõtjad, nagu Enics ja Saint-Gobain, kus on sadu töötajaid. Tegelikult, kohtudes juhtidega, tuleb välja, et kõigil on mure: ei ole tööjõudu. Kas see ei anna jälle teistele ettevõtjatele sellist signaali, et sinna ei ole mõtet oma ettevõtet teha, kuna nagunii seal tööjõudu ei jätku? Me oleme nagu väga erilises olukorras selles mõttes. Oskate seda kommenteerida?

11:42 Professor Tiit Tammaru

Jah, eks see tööjõu probleem on tegelikult ikkagi kogu arenenud maailma probleem, kui hakata väga kõrgelt või linnulennult pihta. Tööjõudu ei ole. Ja varsti ei ole tööjõudu ka Hiinas. Nii et see on asi, millega ettevõtja peab kahjuks leppima. Aga mul on hea meel, et te Elva kohta selle näite tõite. Me nägime, et need väikelinnad, mis on suurtest linnadest kaugemal, on ka suure kahanemise piirkonnad.

Ma ei tahtnud oma ettekande ajal väga selle üle arutleda, aga eks ma olen ka selle peale mõelnud. Kui me mõtleme, et on näiteks väike linn, eramud, ilus keskkond, puhas õhk, sul on seal pood, võib-olla on isegi haigla, kiirabi, on muud taristuelemendid, aga rahvastik vananeb, siis miks sellised väikelinnad kahanevad? Võib-olla on ka väikelinnadel endil siin väikene mõtlemiskoht. Ma kahtlustan, et üks põhjus on see, et üldine sotsiaalne võimekus on väikestes linnades ikkagi väiksem kui näiteks Tallinnas. Võib-olla siin on ka riigil võimalik mingit väikest arengunüket tekitada, sest tegelikult sellisele vananevale ühiskonnale väike linn pole üldse paha koht, kus elada. Ja kui seal inimeste arv kasvab, siis võib-olla need töökohad sinna kuidagi tekivad ja isegi erinevad, eks ole. Jällegi, inimese seisukohast võib-olla see probleem võtab natukene teise vaatenurga.

Aga jah, üldvastus on kahjuks see, et kõik peavad leppima sellega, et töökäsi meil enam väga palju ei ole.

11:44 Aseesimees Martin Helme

Suur tänu! Selle ettekande aeg ja küsimuste-vastuste aeg on läbi. Aitäh Tiit Tammarule! Läheme järgmise ettekande juurde. Ettekanne on emeriitprofessor Marju Lauristinilt, see kestab samuti 20 minutit ja pärast on küsimused-vastused 30 minutit. Palun!

11:44 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma tänan selle võimaluse eest esineda siin täna teie ees võib-olla mõnevõrra teistsuguses kontekstis või rollis. Nimelt, ma ei esinda siin mitte ainult ülikooli või ülikooliinimesi, sotsiaalteadlasi, vaid ma esindan ka sellist toredat MTÜ‑d, mille nimi on Eesti Haridusfoorum. See on juba 25 aastat toimiv vabakondlik võrgustik, mis ühendab ühelt poolt haridusinimesi, õpetajaid ja koolijuhte, teiselt poolt lastevanemaid ja kolmandalt poolt ka õppijaid, meil on seal nii tudengiliidud kui ka õpilasliidud. Meie tegevus on seisnenud selles, et me oleme aidanud kõiki seniseid haridusstrateegiaid luua, ka seda, mis siin just laua peal oli. Mul on väga hea meel. Haridusfoorum oli üks osapooli, kust tulid eksperdid, ja mina ise juhtisin ka ühte visioonigruppi, just nimelt seda, mis tegeles hariduse, heaolu ja sidususe seostega. Nii et mul on selles mõttes hää tunne, et meie töö jõudis teie ette ja mul on kohe pärast seda võimalik natukene kommenteerida seda, kuidasmoodi need põhimõtted toimivad.

Sotsiaalteadlastel teatavasti ei ole võimalik teha ühiskonnaga eksperimente, neid teevad poliitikud. Aga sotsiaalteadlastel on võimalik uurida, mis ühiskonnaga toimub. Selliseid eksperimendivõimalusi tuleb harva ette, kui tõesti äkki on kogu ühiskond mingis uues olukorras ja me võime kohe näha, mis juhtuma hakkab. Koroonakriisi võib teadlase pilguga vaadata siiski eksperimentaalse olukorrana. Selle kriisi õppetunnid ei ole mitte ainult praktilised, vaid nad on ka tunnetuslikud, tähendab, me saame rohkem teada sellest, mis mõjud, mis jõud ühiskonnas toimivad, et ühiskond tuleks niisuguste kriisidega toime.

Haridus on kahtlemata väga tundlik süsteem. Esiteks hõlmab ta kõiki inimesi: kõik on käinud koolis, kõigil või paljudel on lapsed praegu koolis või neil tulevad lapsed, kes lähevad kooli, neid õpetatakse koolis jne. Haridussüsteemi, kogu hariduskogukonna olukord muidugi selle kriisi puhul oli, võiks öelda, kriisi teravikus. Kui öeldakse, et on olemas täiuslik torm, siis haridust tõepoolest tabas sellesama koroonakriisiga täiuslik torm. Kõik me teame, mis juhtus. Me võime öelda, et see kriis pani tervikuna proovile hariduse ja just nimelt ka hariduse strateegilise paradigma, mille me just olime välja töötanud, selle haridusmuutuse. Kui me haridusmuutust kavandasime 15 aasta peale, siis koroonakriisis juhtus, et üleöö pidi tegema paljusid asju, mis oleks võinud tasapisi areneda 15 aasta jooksul.

Mis siis toimus? Üleöö toimus see, mida me nimetame nii, et tekivad individuaalsed õpperajad. Kui lapsed pidid olema kodus, siis laste osalemine hariduses väga palju individualiseerus. Väga suur roll oli perekonnal, suur roll oli kodul, eks ole, palju suurem, kui tavaliselt on. Väga suur roll oli sellel, kuidas laps või õppija suutis iseennast juhtida, oma aega planeerida. See on see, mida me nimetame ennastjuhtivaks õpilaseks. Kogu haridusstrateegia keskne küsimus ongi see, kuidasmoodi võimalikult hästi saavutada see, et Eestis domineeriks ennastjuhtiv õppija, kes on võimeline arenema ja liikuma individuaalsel õpirajal. Aga nüüd äkki olid kõik sunnitud seda tegema. Me saame vaadata tagurpidi, mida see stardipositsioon näitab, kui suur osa meil praegu juba on sedasama ennastjuhtiva õppimise võimet ja kuidas selleks on valmis koolid ja kodud.

Teiseks, õpetajad, lastevanemad ja üldse kõik olid sunnitud kohe kohanema hoopis uute õppevahenditega, nad läksid üle digivahenditele, internetile, videotundidele jne. See oli jällegi protsess, mida oleks metoodiliselt ju pikalt-pikalt pidanud ette valmistama, aga selleks aega ei olnud. Seega tuli väga palju välja see, kui palju meie koolid suutsid ja iga kool eraldi suutis teha, kuivõrd, nagu öeldakse, säilenõtke või kiiresti kohanev on meie haridussüsteem ja kuivõrd see teatud tsentraliseeritus, mis meil valitseb, aitab kaasa sellele, et on võimalik kiiremini kohaneda olukorraga.

Muidugi pandi proovile meie e-riik, sellepärast, et kui kõik pidid hakkama kasutama e‑vahendeid, sõltumata sellest, kas nad seda enne olid teinud või ei olnud teinud, siis oli väga ruttu näha see, kuivõrd selles olukorras meie e‑riik tõepoolest tagab kõikide jaoks võimaluse võrdselt osaleda. Kui on räägitud sellest, et koroonakriis just eriti hariduses võimendas olemasolevat ebavõrdsust, siis mis ebavõrdsus see on, mida ta võimendas? Kas ta võimendas n‑ö majanduslikku ebavõrdsust või mingisuguseid muid aspekte ebavõrdsuses? Selle tõttu on väga oluline vaadata piirkondlikke erinevusi, seda, mismoodi see oli seotud sotsiaal-majandusliku taustaga jne. Kahjuks neid uuringuid meil veel ei ole. Tähendab, sellest, millest rääkis professor Tammaru siin just enne, piirkondlikest protsessidest, rändest jne, kuidas see kõik seostub koroonakriisiaegsete kohanemisvõimekuste ja hakkamasaamisvõimekustega, praegu meil süsteemset ülevaadet ei ole.

Aga nüüd see uuring, mida ma tahan teile näidata, mille haridusfoorum korraldas nii esimese laine lõpus, see oli mais 2020, kui ka teise laine lõpus, mais 2021, meile siiski mingi sissevaate annab. Tegemist ei ole mitte statistilise uuringuga, vaid tegemist on pilootuuringuga, kvalitatiivse uuringuga. Toimus see interneti kaudu, see oli Facebooki uuring, mis tähendab seda, et kõik vastasid omal vabal tahtel. Seega, arvusid ma ei saa teile niiviisi ütelda, et ahah, meil on nüüd nii palju protsente neid ja nii palju neid. Ma saan näidata variante, saan näidata teatud tüüpe, teatud tendentse. Siin tuleb välja ka see, et kuna meil oli tegemist kvalitatiivuuringuga, inimesed said ise oma sõnadega kirjeldada, kuidas nad toime tulid, mis nad tegid, mis näiteks nende peres juhtus või mis koolis juhtus, siis me saame siit teatud sissevaate ka nendele küsimustele vastamiseks, millest siin enne juttu oli. Seesama elukoha mõju ja teise kodu olemasolu tähtsus – need asjad tulid nendest vastustest üsna ilusasti välja.

Nüüd nendest uuringutest. Niipalju vastajatest, et kui oli esimene laine, siis ühiskond oli muidugi erutatud seisundis ja me korjasime vastuseid nädala jooksul. Esimene kord me saime nädalaga peaaegu 2000 vastust, sest inimesed olid niivõrd erutatud sellest olukorrast. Nagu siin on näha, saime vastuse 686 õppijalt, 515 lapsevanemalt ja 338 õpetajalt. Järgmisel aastal, kui asi oli juba muutunud enam-vähem harjumuspäraseks, see vastamisaktiivsus muidugi nii suur ei olnud, aga siiski me saime nädalaga peaaegu 500 vastust. Kuna see on kvalitatiivne, kuna inimesed oma sõnadega vastasid, siis ma usun, et see materjal on iseendast väga-väga põnev.

Kultuurikomisjonile, võin ma kohe öelda, me saatsime eile täisteksti. Nii et kultuurikomisjoni liikmed said täisteksti, kus on näha ka kõik need vastused, tsitaadid jne. Kui te fraktsioonides tahate seda uuringut lugeda, siis küsige oma kultuurikomisjoni liikme käest. Tema postkasti see tuli ja las ta jagab teile, sest see on avalik. See on vabakondlik üritus, see on avalik ja te võite seda kasutada ja vaadata.

Mis siis oli teisiti? Meil oli esimene küsimus see, mis oli teisiti 2021. aastal võrreldes 2020. aastaga. Muidugi oli selgelt näha, et kogu meie haridussüsteem on siiski väga kiiresti kohanev. Just nimelt tänu ka sellele, et koolid ise toimetasid, nendel oli küllaltki suur vabadus, lapsed, vanemad ja ka õpetajad kinnitasid, et tuldi paremini toime, õppetöö oli paremini organiseeritud, oli rohkem selgust. Muidugi olid digikogemused kõikidel suuremad, õpetajad olid rahulikumad ja mõistvamad.

Samuti oli väga tähtis see, et kui eelmisel aastal kurdeti, et oli suur segadus, sest koolis ei olnud kokkuleppeid, igas aines toimus näiteks õppetöö eri keskkonnas, igas aines toimisid mingisugused erinevad reeglid, siis selle aasta jooksul olid koolid õppinud kooli sees kokku leppima, tekitati mingisugune ühine arusaam ja anti seda arusaadavalt edasi ka vanematele. Nii et oli nagu korrastunud kogu see süsteem kooli tasemel. Samuti oli eelmine aasta hirmus terav, ma lausa ütleks, et traagiline, ikkagi hariduslike erivajadustega laste küsimus. Nendele tõepoolest ei sobinud absoluutselt kogu see olukord ja neid paisati, täpselt nagu kõiki teisi, kodusesse õppesse. Nüüd me teame, et sellel aastal oli võimalik nendel ikkagi koolis õppida, olid individuaalsed konsultatsioonid ka nendel lastel, kes ei ole erivajadustega, aga kellel lihtsalt oli probleeme jne. Seda väga kiideti, et oli nagu individuaalsemat kohtlemist.

Mis oli aga halvem? Muidugi see, et sellel aastal oli selgelt näha üldist väsimust ja motivatsiooni langust. No nii oli kogu ühiskonnas. Järjest raskem oli tekitada huvi, mingit entusiasmi jne. Väga selgelt tuli see välja juba eelmine kord ja nüüd süvenes ikkagi kogu selle olukorra mõju nii õppijate, vanemate kui ka õpetajate füüsilisele ja vaimsele tervisele.

Ma tahaksin väga rõhutada, lugupeetud Riigikogu, õpetajate tervise probleemi. Tuli selgesti välja nii eelmine kord kui ka sel aastal see, mida õpetajad konkreetselt kirjutasid: selg, silmad, psüühika, stress jne. Mulle tundub, et oleks väga õige vaadata seda ka sellest seisukohast, et õpetajate terviseennetuse, taastusravi ja kõik need probleemid peaksid olema lahendatud sellisena, et see ei sõltuks sellest, et kuskil on jõukas kool, eks ole, ja jõukad lapsevanemad, aga kuskil on vähem jõukas kool ja seda on vähem. Minu meelest on õpetajate tervise teema ka õpetajate töökvaliteedi teema, see on suhete teema koolis jne, nii et õpetaja tervis peaks olema fookuses.

Väga oluline on ka see, mis tuli välja. Meil on üldiselt ikkagi tavaline jutt, et õpetaja meil vananeb, teate, meil on vanad õpetajad, muidugi nad on haiged, eks ole, vanad õpetajad, ei nemad oska arvutit kasutada, nemad on stressis jne. Meie andmed ei näita seda, vaid näitavad, et noored õpetajad olid rohkem hädas. Noored õpetajad olid rohkem stressis, ilmselt on nendel raskem kohaneda, neil pole ka selliseid ootusi. Ka tervise mõttes neid näiteks liikumatu olek häiris rohkem ning kogu see, võiks öelda, enesemobiliseerimise oskus oli väiksem. Nii et ei saa ütelda, et see on vanade õpetajate probleem. See on väga paljus noorte õpetajate probleem ka, see terviseprobleem, eriti vaimse tervise probleem.

Muidugi, silmad. Tähendab, kui me sunnime inimesi töötama ekraani ees, siis paljudes maades siiski näiteks õpetajatel ja õppejõududel on kas või mingisugused täiesti ametlikud prillisoodustused, mida meil ei ole. Kõik need on väikesed asjad, aga kokku nad annavad väga-väga suure efekti.

Oluline on seesama ekraaniaeg. Mida nii lastevanemad kui ka õpetajad ikkagi ootavad ja nõuavad, on see, et siiski seda uuritaks ja tekitataks teaduspõhised reeglid ekraaniga töö, videotöö tervisekaitse jaoks. Kui mitu tundi päevas, millisel viisil, mida muud? Peale selle, on väga suur vahe, kas see toimub nutitelefoniga, kui me mõtleme silmade peale, või see töö toimub ikkagi suurel ekraanil. Nii et lastevanemad ja õpetajad ootavad siiski mingisugust tööhügieeni ja tervisekaitse üldisemat reeglistikku selles olukorras, kus nii palju on n‑ö sunnitud ekraanitööd.

Muidugi, väga palju muret oli sellega, et info, mis tuli ülevaltpoolt, oli pidevalt segane, aga ma ei hakka seda siin kordama, teie teate seda paremini kui mina. See oli üldine. Täna öeldakse nii, homme öeldakse teistpidi, eks ole. Kooli puhul on see väga häiriv, sest kool ei saa ennast 24 tunniga ümber häälestada. Peaksid olema kindlad reeglid, kui pikalt ette peaks mingeid asju otsustama jne.

Palju on räägitud sellest, et oli ka üldine digisõltuvuse võimendumine, sotsiaalsete oskuste vähenemine jne. Need kindlasti leidsid ka kinnitust, aga jällegi mitte kõigi poolt.

Ma tulen nüüd lähemalt konkreetsete erisuste juurde. Siin on üks pilt. Punasest ja rohelisest oli eelmise ettekandja puhul juba juttu. Ma natuke seletan. See on tähtis sellepärast, et see annab kõige üldisema ülevaate, mis tegelikult toimus. Me tegime nii õpilaste, õpetajate kui ka lastevanemate vastuste põhjal klasteranalüüsi alusel tüpoloogia kriisiolukorras toimetuleku kohta. Seal me võtsime arvesse ühelt poolt seda, kuivõrd oli õppija [enda arvates] võimeline, kuivõrd võimeline oli lapse vanemate arvates laps ja kuivõrd võimelised olid õpetaja arvates tema õpilased iseseisvaks ennastjuhtivaks õppimiseks. Seal oli kolm aspekti: võimeline ise seadma mõtestatud eesmärke oma õppetegevusele ja neid täitma, võimeline kontrollima või plaanima oma aega ja seda kasutama ning võimeline ise hindama oma eesmärkide täitmist. Need kolm küsimust siin olid.

Teine asi, mida me siin arvestasime, oli see, mida me nimetasime emotsionaalseks koroonakogemuseks ehk emotsionaalseks distantsõppekogemuseks. Meil oli seal terve rida väiteid, õigemini kõik ju vabalt jutustasid, me tegime analüüsi, tõime esile tüüpväited, saime kuus kategooriat, mida me vaatasime, reastades need kõige positiivsemast kõige negatiivsemani. Kõige positiivsem oli see, et ma nautisin seda olukorda, sest ma sain vabalt luua jne, kõige negatiivsem oli see, et ma pidin hulluks minema, eks ole, ja teised asjad jäid veel sinna vahepeale. Konkreetselt kuus sellist kategooriat. See on emotsionaalne kogemus, toimetulekukogemus.

Siis me vaatasime ka seda, missugused olid suhted, kuivõrd oli koostööd, kuivõrd oli õpetajate ja lastevanemate koostööd, kuivõrd oli õpetajate endi vahel koostööd, koostöövõimalust ja usaldust. Selline usalduse ja suhete dimensioon, toetuse dimensioon. Kui me panime need kokku, siis seal olid eri tunnused, tegime klasteranalüüsi. Üldiselt me kasutasime nelja klastri lahendust, mis oli kõige sisulisem. 

Esimene klaster on A‑klaster, mis siin on roheline. Siin on need lapsed, õpetajad ja ka vanemad, kelle puhul domineeris hästi toimetulemise ning isegi rõõmu ja naudingu tunne. Tunti vabadust, suurem võimalus oli teha asju nii, nagu ise tahan, ja oldi ka hääs koostöös.

Väga oluline on, muide, ma väga seda rõhutan, et selles klastris, kui me rääkisime õpilasest, kes ütlesid, et neil oli hää, nad said hästi hakkama jne, kui me rääkisime lastevanematest või rääkisime õpetajatest, siis tuli väga olulisel määral sisse peresuhete probleem või teema. Kas õpilased tulid paremini või halvemini toime, kas koolis oli parem või halvem õhkkond, kas õpetajad ja vanemad said paremini läbi – see selgesti seostus sellega, missugused olid suhted peres endas. Tulen nüüd professor Tammaru ettekande juurde. Meil olid pikad vastused. Kui ikkagi vanem kirjeldas, et meil oli peres juba see kokku lepitud, me läksime ära maakodusse, teise kodusse, tegime distantsõpet niiviisi, et ise käisime koos lastega looduses, käisime väljas, käisime sportimas, meil oli kokku lepitud, kes mida teeb jne, siis see oli väga selge ja väga positiivne faktor. Vastupidine olukord oli see, kus vanem ütles, et ta pidi tööl käima, tal ei olnud aega, korteris ei olnud ruumi, igaühel oli vaja tööd teha, kõik segasid üksteist, kõik olid närvilised, suhted halvenesid, lõpuks ta kolis üldse ära vanemate juurde, ta ei saanud kodus enam hakkama oma abikaasaga jne. Tähendab, oli täielik konflikt. Sellega kaasnes ka see, et lastel läks halvasti, lapsed ei kohanenud ja stress kandus üle kooli. Nii et see peresuhete, peretoetuse teema koos elukoha teemaga, võimalusega lahedamalt ruumi kasutada jne osutus äärmiselt oluliseks.

Teine äärmiselt oluline teema oli muidugi õpetajate omavaheline suhtlus. Õpetaja ja lapsevanema suhtlus ja õpetajate omavaheline suhtlus. Tuli välja see, millest me ei taha nagu rääkida, et siiski lastevanemate või kodu ja kooli vahel meil ei ole head suhted. Väga tugevalt tuli välja selline möödarääkimine, umbusaldus. Õpetajad süüdistasid vanemaid, vanemad süüdistasid õpetajaid. Vanemad ütlesid, et ei olnud antud informatsiooni, kuidas see kõik toimub. Peale selle – see on väga tähtis ja tuli väga selgesti välja –, et vanemad ei ole meil vanema rolliks ette valmistatud. Sellise keerulise olukorra jaoks puuduvad oskused ja teadmised, ka psühholoogilised oskused. Peale selle muidugi digioskuste teema. Kui koduõpe toimub, siis vanem peab juhendama last, kes näiteks peab seitsmes erinevas keskkonnas töötama, aga ühendused jooksevad kokku jne, vanem peab olema digispetsialist ja aitama sellega toime tulla. Vanematele tehtud mingisuguseid koolitusi selle kohta, missugused on need keskkonnad, mis seal toimub jne, nimetati äärmiselt vähe, pigem räägiti nende puudumisest. Ühesõnaga, vanemate haridus, vanemate ettevalmistus selleks rolliks tõusis väga-väga selgesti esile.

Kui vaadata neid variante, siis roheline [kiht] on see, kus need asjad on kõik korras: on head suhted, on hea digiettevalmistus, keskkond on olemas, isa oskab juhendada arvutiasjas, ema oskab juhendada mingis muus asjas, omavahel on kõik kokku lepitud ja lapsed jõuavad edasi. Kusjuures siin tuli selgesti sisse laste vanus. See, mida praegu otsustati, on äärmiselt õige, et algkool või põhikooli esimene aste ei ole see koht, kus on võimalik rääkida, et laps on võimeline enesejuhtimiseks, kuigi targad vanemad ja tark kool seda [võimet] arendavad ja selle peabki välja arendama, et see järgmiseks astmeks oleks olemas. Mis aga meile oli väga huvitav, oli vanus 12 või 13, kui on tohutu iseseisvustahtmine. 13‑aastaste hulgas oli kõige rohkem neid, kes olid õnnelikud. Nemad said lõpuks teha niiviisi, nagu nemad tahtsid. Nendel oli vabadust rohkem.

12:04 Aseesimees Hanno Pevkur

Austatud professor, hea Marju! Ma vaatan, et sul on veel viis slaidi, aga aeg sai just läbi.

12:05 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Siis ma palun juurde. Kui palju sa annad mulle juurde?

12:05 Aseesimees Hanno Pevkur

No nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Kolleegid kindlasti saalis soovivad sult ka veel palju küsida. Aga proovime kolme minutiga kokku tõmmata.

12:05 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Hästi. Ühesõnaga, nüüd see kollane kiht, mis siin on, siin on need, kes ka said positiivselt hakkama, aga teatud autoritaarse momendiga. Õppetöö korraldamisel oli jäme ots õpetaja käes. Hästi tuldi toime seepärast, et kool korraldas enam-vähem kõik ära, või siis oli kodus üks lapsevanem, kes korraldas kõik ära. See oli niimoodi ülevalt alla korraldatud, aga see oli positiivne.

Nüüd vaatame seda punast kihti. Siin on küsimus selles, et õpetajatel ja lastevanematel on kaks punast kihti. Lastel seda tumepunast kihti ei ole, sest need lapsed ilmselt ei vastanud üldse, nad jäid lihtsalt välja. Ühesõnaga, see heledam punane on see, mida me nimetame minnalaskmismeeleoluks. Tüdimus, väsimus, minnalaskmismeeleolu, ei tulnud toime. Seal kõik need tähendused, millest ma rääkisin kui positiivsest, tegelikult töötasid negatiivselt. Eriti oli kogu koolikogukonna tegevus nõrk, ei olnud toetust jne. Seal hulgas oli väga palju noori õpetajaid. Punane kiht tähendab muidugi neid, kes olid täis viha ja protesti, kuni selleni välja, et lähen üldse õpetajaametist ära, või lastevanemaid, kes ütlesid, et perekond peaaegu laguneb, või lapsi, kes olid meeleheitel. Me näeme, et see vahekord ikkagi on selline, et kui on kõige dramaatilisem olukord, siis see näitab seda, mis toimub peres. Näete, siin on stressi ja seda muud rohkem. Koolis on seda kuskil üle kolmandiku, nii tuli välja meie andmetest, aga see arv tegelikult ei tähenda midagi. Laste hulgas näitavad kõik need uuringud, mida on ka teised teinud, et proportsioon ongi umbes selline, et 40–50% saab hästi hakkama ja 10–25%, sõltub koolist, on neid, kes kukuvad välja. Nii et ühesõnaga niisugune pilt.

Lõpuks, mida tahetakse riigilt? Ma näitan siiski selle ära. Riigilt oodatakse seda, et hariduspoliitika oleks selge, demokraatlik ja pikaajaline. Oodatakse õpetajate õiglast tasustamist, mitte ainult palgatõusu, vaid et tasustataks ka seda, mis praegu jääb sealt välja: kõik see juhendamine, videotundide ettevalmistamine, st kogu see töö, mis ei ole seotud kontakttundidega. Oodatakse stabiilset investeerimist õppijakeskse hariduse arengusse, infrastruktuuri, nii et igas kohas, igas koolis oleks infrastruktuur selline, et see võimaldab adekvaatset ja kvaliteetset õpet. Praegu seda ei ole. E-hariduse jaoks oodatakse eestikeelset keskkonda. Google'id, Microsoftid ja muud pakuvad Google Translate'i ja kõik on väga tore, aga koolidel on erinevad viisid, litsentsid on täiesti erinevad, need ei ole Eesti oludele kohandatud. Opiqut kiidetakse, aga see läheb tasuliseks, selle pärast on kõik meeleheitel. Ja see ei lahenda kõiki probleeme. Ühesõnaga, tahetakse e‑tervisega sarnast e-haridust, et see oleks väljakujundatud ja selgete investeeringutega riiklik prioriteet. Tahetakse õiguslikku tagatist õpilase liikumisel erinevate keskkondade vahel, ka kultuuriasutustes, muuseumides jne, ning andmekaitseprobleemide lahendamist. Kui me räägime internetikeskkonnas toimuvast õppest, siis seal tulevad kohe sisse andmekaitseprobleemid. Need on lahendamata, aga need tuleb lahendada süsteemselt. Ja muidugi soovitakse, et haridusprobleemide väli ei oleks erakondliku võitluse väli, vaid et siin oleks tõesti koostöö. Aitäh!

12:08 Aseesimees Hanno Pevkur

Nii. Nüüd on teile ka palju küsimusi. Meil on küsimusteks planeeritud pool tundi. Proovime olla konstruktiivsed ühelt ja teiselt poolt. Peeter Ernits alustab.

12:08 Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh huvitava ettekande eest! Aga mõned küsimused. Nagu ma aru saan, koolijõmmid on suhteliselt hästi hakkama saanud, aga vanemad on stressis, vihased ja läbipõlemise piiri peal. Ja teiselt poolt see väide, et vanemad õpetajad, keda on paraku väga palju, on tegelikult suht hästi hakkama saanud, aga noorematega on probleem, et enesemobilisatsiooniga on asjad sandid. Kuidas need asjad kokku lähevad? Teiselt poolt, te ütlesite, et vanemad pole oma vanemarolliks ette valmistatud. Tegelikult me oleme rääkinud ju ennegi siin, et ka kooseluks pole ette valmistatud. Autoga sõitmiseks tuleb ikkagi kool läbida, aga selleks, et koosellu või abiellu astuda, ei ole mingit koolitust.

12:09 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Aitäh! Ma hakkan peale sellest vanemate ettevalmistusest ja koolist. Tegelikult on see väga õige. Kui vaadata erinevate koolide kogemusi, siis hästi on läinud koolidel, kes kohe algusest peale kaasasid vanemad kogu selle protsessi juhtimisse, mõned koolid tegid lisaks hoolekogule isegi veel eraldi vanemate nõukogud jne. Nii et see oli väga oluline, et kool tõmbas vanemad kaasa, informeeris ja ka haris, eks ole, kui vaja oli. Ühesõnaga, see niisugune kolmnurk – õpilane, vanem, kool –, mis oli seni sagedasti kuidagi teoreetiline, näitas praeguses olukorras, et tal on ikka väga-väga oluline roll. Ma usun, et see jääb, et see läheb edasi, sest see vanemate teema tõusetus väga teravalt.

Mis puudutab vanemaid õpetajaid, siis kõige aktiivsemas klastris, mis on meil on, selles rohelises, oli keskmine vanus õpetajatel kõige kõrgem. Need suhteliselt pikema staažiga õpetajad, keskmine vanus oli selles klastris 54, olid just need, kes rohkem otsisid uusi õpetamismeetodeid, proovisid digivahendite mitmekesist kasutamist, mitmesuguseid kontaktimeetodeid jne. Kogemus mängis siin väga suurt rolli, just nimelt kogemus. Noorematel oli suurem sõltuvus koolist – ma räägin õpetajatest –, sellest, milline on kooli üldine õhkkond, missugune on seesama omavaheline suhtlus jne. Ma arvan, et need mõlemad on tähtsad. Just nimelt, need vanemad ja nooremad õpetajad moodustavad ju kokku koolis kogukonna. On väga tähtis, et me ei alahindaks just nimelt vanemate õpetajate rolli ja teistpidi näeksime seda, et nooremad õpetajad on hapramad, neid tuleb tõesti hoida ja tuleb arvestada, et noorel põlvkonnal ei ole seda raudset nõukogude aja karastust, et ükskõik, mis juhtub, teen oma tööd. Ma arvan, et see on ka oluline.

12:11 Aseesimees Hanno Pevkur

Urve Tiidus, ole hea!

12:11 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud emeriitprofessor Marju Lauristin! See oli väga hea ülevaade nendest õppetundidest, mida me COVID‑pandeemia ajal oleme saanud. Teis on väga hästi kombineeritud teadlane ja poliitik. Kui te peaksite nüüd välja tooma üks-kaks olulist sammu, mida peab tegema Eesti haridussüsteemi edendamiseks, siis mis need oleksid? 

12:12 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Aitäh! Need sammud on tegelikult sellessamas strateegias sees. Aga selle kogemuse järgi ma ütleksin niiviisi, et kas see meile meeldib või mitte, aga üks otsustavamaid asju on tõepoolest koolide ebavõrdsuse teema ja koolide ebavõrdsus just nimelt sellessamas infrastruktuuri mõttes. Kui ikkagi on niiviisi, et mõnes koolis ei ole võimalik õppijatel ega õpetajatel korralikku internetiühendust kasutada, aga eeldatakse, et see kõik toimib suurepäraselt ja luuakse järjest uusi ja keerukamaid võimalusi, öeldakse, et meil on mingisugused uued õppemeetodid, kasutage palun neid, siis on koole, kes kukuvad lihtsalt välja. See on praktiline küsimus.

Teine väga oluline teema on õpetajate ettevalmistus ja õpetajakoolitus. Absoluutselt selge on, et kui me tahame mingisugust uut taset saavutada, siis ei saa loota sellele, et koolitus käib n‑ö turupõhisel meetodil, et üks kool tellib mingi koolituse ja teine teise koolituse, vaid siin peaks olema süsteem. Me isegi näeksime hea meelega seda – "meie" all ma mõtlen nii haridusfoorumi inimesi kui ka akadeemilist peret –, et tuleksime tagasi siiski selle n‑ö õpetajate täienduskoolituse süsteemi juurde. Siis saaksid õpetajad aasta ringi süstemaatilist täienduskoolitust, selleks oleksid olemas vastavad paketid, õppekavad. Õpetajate täienduskoolituse vajadus on tohutu, mitte ainult tehnoloogia mõttes, vaid ka psühholoogia ja kõige selle mõttes. Kas või näiteks kliimateemad, uued teemad, mis tulevad, andmekaitseteemad – ühesõnaga, õpetajad vajaksid süstemaatilist täienduskoolitust kogu aeg. See on nr 1 isegi, ma ütleks, ja nr 2 on tehniline infrastruktuur.

12:13 Aseesimees Hanno Pevkur

Eduard Odinets, palun!

12:13 Eduard Odinets

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud professor Lauristin, suur tänu teile selle ülevaate eest koroona õppetundidest! Ma tulen tagasi ebavõrdsuse komponendi juurde. Te tõite välja erinevaid dimensioone: sotsiaalne, digitaalne, piirkondlik, vanuseline. Aga siin ei ole ühte komponenti, mis ilmselt iseloomustab meie haridussüsteemi. See on keel, keeleline komponent, ja see, et meie kool on segregeeritud. Ilmselt tunnetus ütleb, et need protsessid võivad olla, aga ei pruugi olla erinevad, sõltuvalt kooli õppekeelest. Kas teie sellest uuringust on midagi sellist välja tulnud või on teil arusaam, kuidas see koroonaaeg on mõjutanud teise õppekeelega haridussüsteemi Eestis?

12:14 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Aitäh! Selles konkreetses piloot[uuringus] venekeelseid vastuseid ei olnud. Meil oli see küsitlus eestikeelne, vene koolide õpilased võisid muidugi ka vastata, küsitlus ise selline ei olnud. Aga sellega seoses me oleme haridusfoorumis teinud ka arutlusi ja kõike muud. Meil on teatud pilt sellest erinevusest. Siin on mõned asjad, mida peaks arvestama. Ma ei hakka praegu rääkima eesti keele õppimisest, see on hoopis teine teema, aga siin tuli väga selgelt esile koolikultuuri roll, õpetajatevahelised suhted, õpetajate ja vanemate suhted, õpilaste ja vanemate suhted. Koolikultuur on eesti koolis hoopis teine kui vene koolis või sellest palju erinev. Esiteks, vene koolis või venekeelses koolis on rohkem seda kollast klastrit, see, kus on n‑ö autoritaarne, ülevalt alla korraldus esmane. Eesti koolis hinnatakse rohkem seda n‑ö alt üles korraldust, seda enda niisugust vabadust. See on üks asi. Teiseks, vene koolis on rohkem sellist, ma ütleks, teistpidi toetavust, tähendab, see on niisugune, kuidas öelda, kollegiaalsus teatud mõttes. See on nagu suurem kui eesti koolis. See puudutab jälle seda, et eesti koolis õpetaja võib rabeleda ise välja, eks ole, ta ei vaja nii palju võib-olla alati toetust, aga vene koolis on vastastikune toetus väga oluline. Mis puudutab seda digitaalset poolt, siis siin on niiviisi, et vene koolis seesama vanem õpetajate põlvkond on digitaalses mõttes kehvem kui eesti koolis. Kui rääkida õpetajate täienduskoolitusest jne, siis kogu seda teemat on vaja kindlasti venekeelsete koolide õpetajatele eriti rõhutada. Ma arvan, et üldine suhtlusstiil on väga erinev. Nii et kui me räägime sellest, nagu on räägitud, et me peame jõudma ühtse Eesti koolini, siis ühtse Eesti kooli all tavaliselt hakatakse kohe rääkima keeleõppest, aga tegelikult väga oluline on ka koolikultuur, see, et oleks siiski sama koolikultuur.

12:16 Aseesimees Hanno Pevkur

Heiki Hepner, palun!

12:16 Heiki Hepner

Aitäh, hea eesistuja! Austatud professor, aitäh ettekande eest! Minu küsimus tuleb teie kaheksanda slaidi kohta, mis ka juba kolleeg Peeter Ernitsat küsima ajendas. Ilmselt pole siiski mingi üllatus, et vanematel on üldse hariduses kandev roll. See kriis tegelikult ilmselt võimendas kõiki neid ootusi. Siit ilmneb selgelt, et kui vanemad hakkama ei saa, siis võib tulevikus meil olla negatiivset tagasisidet, probleeme lastega, rääkimata õpetajatest. Arutasime hiljuti, just mõned päevad tagasi hariduse arengukava, haridusstrateegiat. Kahetsusväärselt ei olnud seal vanematele mitte mingit tähelepanu pööratud. Minu küsimus: mida te soovitaksite haridusministrile ja haridusministeeriumile, et nad ikkagi tegeleksid asjaga, mis väärib väga suurt tähelepanu?

12:17 Emeriitprofessor Marju Lauristin

See on nüüd niisugune teema, mida võiks vaadata natuke teistmoodi. Üldine hariduse toimimise loogika Eestis praegu on väga koolipõhine. Sellel on oma head ja vead. Ühelt poolt on see hea. Nagu siin oli näha, et kui ikka visatakse kõik korraga vette, siis igaüks ujub nii kõvasti, kui ta saab, et kaldale välja jõuda. Kõik see, mis puudutab kogukonda, ei ole mitte see, mida riik saab reguleerida. Riik saab seda toetada, aga tegelikult on küsimus ikkagi koolikogukonnas. Väga selgelt see kriisiõppetund näitas ka seda, et see, mida räägitakse, et on kogukondlik või kogukonnakool, on väga-väga oluline. See tähendab lastevanemate, õpetajate ja kooli seoseid, aga ka laiemalt selle kooli seoseid laiema kogukonnaga. Siin ma tulen nüüd jälle professor Tammaru ettekandele viidates selle kurva tõe juurde, et koolide ebavõrdsuses peegeldub seesama piirkondlik ja kogukondlik ebavõrdsus. Kogukonnas, mis on tühjaks jooksnud kõrgharidusega ja aktiivsetest inimestest, muutub kooli koormus väga suureks, sest kool muutub terve kogukonna arengumootoriks. Teiselt poolt see võib-olla haarab kaasa vanemaid. Need on niisugused protsessid, mida peaks hakkama täiesti eraldi uurima, sellepärast et see on kogukonnataseme probleem.

12:19 Aseesimees Hanno Pevkur

Mihhail Lotman, palun!

12:19 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Aga riigi küsimus on see, et riik peab hindama, austama, võimendama ja väärtustama kogukonda.

12:19 Aseesimees Hanno Pevkur

Nii. Aga nüüd Mihhail Lotman. Palun!

12:19 Mihhail Lotman

Aitäh! Suur tänu, Marju, suurepärase ettekande eest nagu tavaliselt, mis stimuleeris igasuguseid mõtteid! Ma ütlen midagi, mida sa pärast võib-olla kommenteerid. Esiteks selle plaanimajanduse kohta. Meie võtsime 15‑aastase plaani, mis, nagu kohe esimesel aastal selgus, ei kehti. See ei ole nii ainult selle hariduse arenguga, vaid kõik meie 15‑aastased plaanid on nii, nagu nad on. Aga igas kriisis on ka omad positiivsed asjad. Kui majandusinimesed rääkisid, et me ei tohi maha magada seda kriisi, siis sama kehtib ka hariduse kohta. Siin oli palju uusi võimalusi. Meie e-riik, selgus, ei toimi kõige paremini, ka haridusplatvormid. Need peaksid olema ühelt poolt, nagu sa ütlesid, ühtlasemad, aga teiselt poolt variatiivsemad ja ... (Juhataja helistab kella.)

12:20 Aseesimees Hanno Pevkur

Üks minut!

12:20 Mihhail Lotman

Vabandust! Ma igale eesistujale ütlen, et ma olen erivajadusega inimene.

12:20 Aseesimees Hanno Pevkur

Ma mõistan, aga reeglid on meile kõigile kahjuks ühesugused. Püüame küsimuse formuleerida, siis saab Marju vastata.

12:20 Mihhail Lotman

Ma teen hästi ruttu. Eriti, kui me räägime erivajadustega lastest, neile see lameekraan hästi ei sobi. Siin võiks mõelda virtuaalreaalsusele, mida praegu kasutatakse mängudes. See oleks minu meelest suurepärane õppevahend.

12:20 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Aitäh! Aga ma ei saanud hästi küsimusest aru.

12:20 Aseesimees Hanno Pevkur

Eks see oligi võib-olla natukene arvamuse moodi.

12:21 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Aitäh selle arvamuse eest! Kindlasti peab neid asju edasi arutama, sellepärast et asjad lähevad palju huvitavamaks, sügavamaks, kui me neisse süveneme. See on tõesti ainult piloot[uuring].

12:21 Aseesimees Hanno Pevkur

Jah, aitäh! Härra Lotmanile võib muidugi öelda, et Isamaa fraktsiooni kõnesoovi läbirääkimiste jaoks ma ei näe veel. Selles mõttes, kui härra Lotman soovib võtta Isamaa fraktsiooni nimel sõna, siis ta saab tervelt kaheksa minutit veel oma mõtteid meiega jagada. Nüüd on Imre Sooääre kord.

12:21 Imre Sooäär

Aitäh, hea juhataja! Tänu teile, Marju, selle sisuka ettekande eest! Ma tahaksin jätkata juba Madis Abeniga alustatud teemat, kuna see puudutab ka haridust. Nimelt, ebavõrdsus palgakontekstis võib olla nii tunnetuslik kui ka statistiline. Tihtipeale inimene ei tunnetagi seda, kui Exceli tabelid näitavad statistilist ebavõrdsust. Ma toon sellesama näite, et ma ei ole nõus Madis Abeniga, et meil on teadlikkus nii kõrge, et inimesed teavad täpselt, kui palju on tööandja kulu, kui palju on palgakulu ning mis on netopalk ja mis on brutopalk. Enamus inimesi ei tea, et kui ta saab 2000 eurot kätte, siis tegelikult tema brutopalk on 2500, tööandjal on kulu veel üle 1000 euro rohkem. Kui me räägime haridustöötajate palgast, siis me alati räägime brutopalgast, see on palk, mida maksab riik. Aga kui me räägime müüriladuja palgast, siis ei ole selge, kas me rääkisime brutost või netost. Hästi palju on kohtulahendeid, töövaidluskomisjonides on kaasusi, kus oli lepitud kokku 10 euro peale, aga ei täpsustatud ja pärast on töötaja mures, miks talt võetakse osa sellest ära. Kas ei oleks siiski parem ühtlustatud süsteem? See aitaks ebavõrdsust vähendada, meil kõigil oleks selge, kui palju keegi maksab ja ei oleks seda ... (Juhataja helistab kella.) Midagi jäi puudu. 

12:22 Emeriitprofessor Marju Lauristin

See ei ole otseselt hariduse küsimus. Hariduse puhul on palgateema väga terav, aga ta on terav teisest küljest. Seda ma juba nimetasin ja ma kordan seda siis veel ja veel ja veel. Õpetajate jutust tuli välja, et õpetajate tegelik koormus ei kajastu praegu töötasusüsteemis. Õpetajad ka panustasid erinevalt näiteks sellesama kriisi ajal. See n‑ö roheline klaster oli see, kes kõige rohkem panustas ise videotundide ettevalmistamisse, uute meetodite väljamõtlemisse, individuaalsesse konsulteerimisse jne. See punane õpetajate klaster, see, kes oli n‑ö minnalaskmismeeleolus, pigem hoidis kõigest kõrvale ja ütles, et riik on süüdi ja kool ei tee ja mis mina saan teha jne. Aga palka said nad täpselt samuti just nagu kontakttundide eest. Nii et tegelikult see ebavõrdsus läks veelgi suuremaks õpetajate vahel, sellepärast et tegelikku tööd sisuliselt praegune süsteem mitte kuidagimoodi ei arvesta. Koolijuhil, kes on see, kes peaks seda arvestama, on nagu nominaalselt võimalus n‑ö kõrgemini tasustada, aga tal on väga vähe manööverdamisruumi, sellepärast et kui üldine keskmine palk on nii pingeline ja juba allapoole igasugust kriitikat, siis kui kooli sees hakata ise seda ümber jagama, või nagu me tihti kuuleme, et me sellega saame tõsta õpetajate palka, et paneme osa koole kinni jne – see ei ole ju motiveeriv, see ei ole mitte see, mis õpetajale näitab, et õiglane tasustamissüsteem hakkab kuskilt tulema. Nii et õpetajate õiglane töötasustamine on väga-väga terav küsimus. See ei ole ainult see keskmine.

12:24 Aseesimees Hanno Pevkur

Head kolleegid! Ma juhin teie tähelepanu, et püüame minutiga küsimuse ära küsida, sest vastasel korral me võtame kelleltki teiselt kolleegilt ära võimaluse küsida. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

12:24 Maria Jufereva-Skuratovski

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud emeriitprofessor Marju Lauristin, suur aitäh huvitava ettekande eest! Digiõpe oli suureks proovikiviks kõigile õpilastele, õpetajatele ja lastevanematele. Haridusministeeriumi andmetel said 2/3 õpilastest sellega hakkama, teised tunnistavad, et digiõpe oli sisuliselt kaotatud aeg. Kas te saate prognoosida, kuidas digiõpe mõjutab Eesti noori kaugemas perspektiivis? Kas on oodata, et tulevikus ebavõrdsus ühiskonnas üha süveneb?

12:25 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Aitäh! Täpselt nii ongi: ühed ja teised. Kui ajakirjanik näiteks küsib selle punase klastri õpetajalt ja lapsevanemalt, siis ta kuulebki, et kõik on hukas, kõik jäid maha, katastroof, mitte midagi ei õpitud. Kui ta küsib kollase või rohelise klastri käest, ka lapsevanema käest, siis ta kuuleb, et üldiselt tuldi toime, lüngad olid täiesti täidetavad. Mõni ütleb, et isegi palju paremini tuldi toime. Pilt ongi nii, nagu minister ütles. Erinevate uuringute põhjal, meie oma ja see, mida Tallinna Ülikool tegi, mis on Riigi Teatajas jne, ongi niiviisi, et keskeltläbi 2/3 tulid toime, nendest 2/3‑st veel pool ehk kolmandik tulid toime mitte ainult hästi, vaid nautisid seda ja tahaksidki võib-olla jääda distantsõppele. Aga on ka see viimane kolmandik või veerand, kes oli tõesti hädas. Ja mis on probleem? Kuna esimene laine oli juba olnud, see teadmine oli olemas, siis jah midagi tehti, näiteks individuaalkonsultatsioonid jne, aga siiski see täielik pakett, mis oleks võimaldanud ennetada nõrgema osa täiesti põhjakukkumist või stressiminemist, depressiooni, oli puudulikult tehtud. See oli ka visatud koolide kaela, see ei olnud mitte niivõrd mingisugune üldisem teema. Ma arvan, et siin on see asi. Minister ka rõhutas – tal on täiesti õigus –, et terav teema on tugispetsialistide puudus. Koolides ei ole psühholooge, ei ole võimalik tegelda erivajadustega lapsega individuaalselt jne. See on kooliti väga erinev. Siin on täpselt seesama piirkondlik ebavõrdsus väga suur. Me saamegi sellise pildi, et tulevad need traagilised hääled, mis on täiesti õigustatud. Aga iseendast, kui me võtame täisterviku, siis üldtendents on siiski see, et meie koolisüsteem ja haridussüsteem näitasid kriisis ennast muide väga tugevast küljest, ikkagi väga tugevast küljest. Meie e‑alus on ikkagi üsna tugev ja samuti kohanemisvõime oli koolides küllalt suur. Nii et see n‑ö säilenõtkus, see resilientsus on Eesti haridussüsteemil väga tugev. Aga just sellele nõrgemale osale ei ole antud piisavalt eraldi ressurssi, et teda saaks sealt välja tõmmata.

12:27 Aseesimees Hanno Pevkur

Jevgeni Ossinovski, palun!

12:27 Jevgeni Ossinovski

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab selle uuringu pinnalt erinevust väiksemate ja suuremate koolide või pigem väiksemate ja suuremate klasside vahel. Kui vaadata seda arengukava, millest me siin esmaspäeval rääkisime, siis üldiselt oli see minu hinnangul natuke liiga pealiskaudne ja kaunis visioonitu, kahetsusväärselt. Aga väga eufemistlikult sõnastades üks konkreetne jutt oli sellest, et põhikooli kolmandas kooliastmes tuleb ikka 100 kooli kinni panna, sellepärast et seal on väga vähe lapsi. See on loomulikult arusaadav demograafiline surve ühtpidi, aga kui vaadata, siis kriisiolukorras on ilmselgelt seda individuaalsemat lähenemist vaja. Kas siit uuringust paistab midagi välja selles kontekstis, kuidas on saanud hakkama väga suured ehk mammutklassid versus väiksemad klassid?

12:28 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Aitäh selle küsimuse eest! Ma võin öelda selle arengustrateegia visiooni ühe autorina, et strateegia põhirõhk oli sellelsamal avatud haridusruumil, sellel, et haridus ei ole ainult kool, ja individuaalsete valikute rohkusel. Koolivõrgu sellisele näppimisele või muutmisele, enne kui see kogu süsteem on n-ö häälestunud, me olime aktiivselt vastu. Aga ministeeriumis on nagu ikka, sa tead seda väga hästi: üks osakond töötab ühe plaani järgi, teine teise plaani järgi. Seesama koolide n‑ö võrgu korrastamine on olnud kogu aeg üks teema, aga seda selle strateegia endaga kuidagimoodi kokku ei ole viidud.

Mida näitavad need uuringu pilootandmed? See on tõesti piloot[uuring], siin ei ole mingit statistikat taga. Pilootandmed näitavad, et suhteliselt paremini tulid toime muide väikesed maakoolid ja erakoolid, teiselt poolt ka need suured linnakoolid, mis on meie lipulaevad. Kõige halvemini tulid toime nn suured maakoolid ehk need koolid, kuhu olid [lapsed] toodud kokku, väiksed [koolid] olid kinni pandud ja toodud lapsed kokku. Nende kohanemisvõime ja ressurss on kõige väiksem. Statistikat ma ei saa anda, kuna statistiliselt see uuring ei ole esinduslik, aga tendentsi oli selles näha. See on tegelikult üsnagi häiriv tendents, sest see näitab, et seesama koolivõrgu korrastamine on tegelikult vähendanud sedasama kooli tugevat külge, võimet kohapeal ise lahendusi leida ja samas ei ole andnud ressurssi juurde sinna, kuhu lapsed ja õpetajad kokku toodi. Praegu on uus teema ju üldse see, et pannakse maal kinni kolmandat põhikoolitaset. Meie uuringust tuleb välja, et kolmas põhikoolitase on kõige kriitilisem, seal on kõige rohkem sedasama punast klastrit. Kui sealt lapsed viiakse kodust kaugemale ja nad lähevad kooli, kus õpetajad neid ei ole seni arendanud, ei tunne neid jne, siis võib tekkida hoopis rohkem negatiivseid nähtusi ka õpilaste jaoks. Akadeemilise poole vaade on see, et sellist struktuurimuutust ei saa teha lahus sellest, et me vaatame tervikuna kõiki mõjusid.

12:30 Aseesimees Hanno Pevkur

Riina Sikkut, palun!

12:30 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina küsiksin ka selle distantsõppe sobivuse ja mittesobivuse kohta. Kui näiteks tervishoius väga välditakse seda, et tekiksid mingisugused kahekiiruselised süsteemid, siis kuidas teie näete seda, et tõesti on lapsi, peresid, õpetajaid, kellele sobib see digiõpe, e‑õpe, distantsõpe, vähem kontakttunde? Kas seda peaks soodustama, kas see oleks selline individuaalse õpiteekonna kujundamine, et meil peakski olema keskkoolis näiteks distantsõppeharu, või me peaksime tooma ikkagi kõik koolid, õpetajad, pered kaasa sellega, et tulevikuharidus olekski osaliselt virtuaalne? Kui Eesti nüüd siit edasi läheb, kas me siis digiõpet peame andma praegusest suuremas mahus kõigile või ainult neile, kellele see rohkem sobib?

12:31 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Seda laadi küsimus kõlab umbes nii, kui näiteks 150 aastat tagasi oleks küsitud, et kas ikka kõik lapsed peavad õppima kirjutama ka või aitab, et mõned ainult loevad. Üldiselt peavad kõik lapsed kirjutama ka. Teenused lähevad meil järjest enam ju digikeskkonda. Vaatame praegu finantsteenuseid. Me räägime, kuidas kõik investeerivad, kõigil on tohutult raha, kõik peavad investeerima, vaadake siit ja sealt. Väga paljud muud teenused lähevad digikeskkonda, eks ole. Kui meie ei õpeta hariduse abil noort põlvkonda digikeskkonnas olema mitte lihtsalt abitu tarbija, kellele topitakse ühte või teist lahendust, ilma et ta aru saaks, mis see on, kui me ei anna neid oskusi, seda pädevust praktikas, siis iseendast see ei ole see, mida me peaksime üldharidusest tahtma. Üldharidus peab kindlasti hõlmama digikomponenti. Aga selge on teistpidi see, mida näitas ka koroona: sellist totaalset olukorda, nagu oli, et kõik on ainult digikeskkonnas, koolis midagi ei ole ja kodu on ainukene [õppimise] koht, muidugi mitte keegi ei poolda, see ei ole see, mida tahetakse. See, mida me räägime digiõppest, distantsõppest, näiteks kui rääkida mõnest koolist, siis see ikkagi eeldab seda, et käiakse koos ka. See tähendab väga palju seda n‑ö ümberpööratud klassi metoodikat: näiteks õpilased digikeskkonnas lahendavad ülesandeid ja siis tullakse kokku ja arutatakse elavalt seda, mis kellelegi probleemiks on. Kombineeritud distantsõpet pooldab see edukas klaster väga selgesti, kusjuures lastevanemad eriti. Lastevanematest on mõned kirjutanud meile lausa pikki tiraade sellest, kuidas kooli tuleb kaasajastada, tuleb jõuda 21. sajandisse jne. Koduõpe kui selline, koduõpe kui alternatiiv on väga paljude lastevanemate poolt välja toodud. Seesama koroonakogemus näitas, et koduõppe alternatiiv on täiesti reaalne ja seda peaks rohkem pakkuma.

Teine asi on see, kas peaksid olema koolid. Teine lahendus, mida rohkem pooldatakse, on kursustepõhine [õpe]. Näiteks kuskil koolis, ma ei tea, Pärnus, Lihulas või Saaremaal, on geniaalne matemaatikaõpetaja. See geniaalne matemaatikaõpetaja võiks anda distantsõppes matemaatikat ka laiemalt. Teiselt poolt võib olla mõni teine kursus. Nii et siin on erinevaid variante. Neid erinevaid variante tulebki katsetada, aga seda kombineeritud varianti see edukas pool tegelikult lausa tungivalt soovitab. Aga kindlasti mitte seda varianti, mis on kõige halvem. Kõige halvem variant on nn segavariant. See on nn hübriid, kus klassis on lapsed, õpetaja on klassis, aga kõik ei ole tunnis, osa lapsi on kodus ja vaatavad tundi sealt. Seda tundi on võimatu ühtse metoodika järgi anda ja see tekitab tõesti mahajäämust. Nii et kui, siis on terve kursus, mingi aine distantsõppe metoodikaga, mis sisaldab ka kokkusaamisi ja arutelusid jne, näiteks käiakse koolis mitte viis päeva, vaid kaks päeva nädalas. Tegelikult eeldab kogu see individualiseeritud strateegiaga rühmatöö palju suuremat rolli ja mitte klasside kaupa liikumist, vaid pigem astmete kaupa liikumist. Nii et on võimalik näiteks lõpetada üks kolmeaastane aste tegelikult kahe aastaga, mõnes võiks olla ka neli aastat, aga see peaks olema individuaalne. Ühesõnaga, individualiseerimine eeldab distantsõppe võimalust, aga mitte kohustust.

12:35 Aseesimees Hanno Pevkur

Lauri Läänemets, palun!

12:35 Lauri Läänemets

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui juba jutt läks sellele teemale, mis puudutab valitsuse plaani kolmandat kooliastet kärpima hakata, siis mind huvitab, kas selles uuringus ka selgus – jutt oli õpetajate väärtustamisest, nende rahulolust või tunnetusest –, kas nendes väiksemates koolides võrreldes suuremate koolidega oli õpetajatel erinev tunnetus, kuidas neid väärtustati. Teine osa küsimusest on see: kas küsimus on ainult õpetajate palgas või selles, et oleks võinud mingisugust lisa anda, kui suure koormusega tööd tehti, see on see n‑ö ootus riigi poole, või oli ka ootus kohaliku omavalitsuse suhtes, mis võib-olla ei täitunud?

12:36 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Üldiselt inimene ei tee vahet. Õpetaja küll teeb vahet. Õpetajad muidugi seda ütlesid väga kriitiliselt, et ei ole ikkagi selge, mis on riigi kohustus, et riik ei täida oma rolli, eks ole, kõik on pandud kooli peale jne. See, et riik täidaks oma rolli, oli üks selge nõue. Kahjuks kohalik omavalitsus kui termin ei esinenud peaaegu üheski vastuses. (Naerab.) Kuna meil olid vabad vastused, inimesed võisid rääkida nende sõnadega, milles nad räägivad, siis räägiti riigist, ja kui inimene räägib riigist, siis tihti tema paneb sinna sisse ka kohaliku omavalitsuse.

12:36 Aseesimees Hanno Pevkur

Nüüd kiire küsimus Jürgen Ligilt ja siis saab Marju Lauristin selle küsimusevooru lõpetada. Palun!

12:37 Jürgen Ligi

Aitäh! Ma ei lootnudki enam. Mul ei ole küsimust teie kõne kohta, see on alati klaar. Aga kuna ma loodan väga, et te tulete siia veel korduvalt esinema, siis pean ütlema, et teie slaidid segasid. Kohati liiga palju teksti, kohati liiga vähe teksti. Jooniste seletused olid loetamatud ka minu absoluutse kaugnägemisega. See on tegelikult probleem, see segas. Aga kindlasti olid need väga sisukad.

Mu küsimus on hoopis selle kohta, mida [slaidid] ei sisaldanud. Mis on teie vaade vene ja eesti koolide ebaühtlusele? See puudutab nii õppeedukust kui ka sotsiaalseid võrgustikke. Kui palju teie hinnangul peaksime me seda taluma ja kui kaua? Mis on teie arvates optimaalne tegevusviis?

12:38 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Oot, mida?

12:38 Jürgen Ligi

Eesti ja vene koolide erinevus nii õppeedukuses kui ka sotsiaalsetes võrgustikes. Mis on optimaalne tegevus teie arvates?

12:38 Emeriitprofessor Marju Lauristin

Kuna ma olen väga palju selle kogukonnateemaga oma elus tegelnud, siis ma olen raudselt seda meelt, et peab jõudma ikkagi nii kaugele, nagu me oleme praegu ka rääkinud – minu arust peaks siin konsensus olema –, et see toimugu lasteaiast peale, et eesti keele vaba valdamine tuleb lastele lasteaia tasemelt kaasa ja kõik saavad minna eestikeelsesse kooli. Aga venekeelne või ka mitte ainult venekeelne, võib-olla ka eestikeelne laps võib tahta näiteks vene kultuurist rohkem teada, eks ole. Ma pooldan ka seda, mis meil on mitmes uuringus olnud, et peale prantsuse lütseumi ja inglise kolledži võiks olla ka vene lütseum vene kõrgkultuuri huvilistele või slaavi kõrgkultuuri huvilistele. Neid on Eestis ka eestlaste hulgas küll ja küll. Ühesõnaga, peaks olema eestikeelne haridus, mis põhineb alushariduses omandatud, emakeelega võrdsel, bilingvaalsel eesti keele oskusel. Aga panna puuduliku eesti keelega lapsi eesti keeles õppima – me teame ise väga hästi, kui meil on tulnud esineda keeles, mida me hästi ei valda, eks ole, et see on ikka üsna raske. See eeldab täiesti bilingvaalset last, kes saab normaalselt õppida teises keeles, teiskeelses koolis.

12:39 Aseesimees Hanno Pevkur

Austatud professor, tänan teid väga selle ettekande ja küsimustele vastamise eest. Nüüd on aeg otsakorrale jõudnud ja meil on aeg minna edasi Riina Sikkuti ettekandega. Riina, kui sulle sobib, siis enne me teeksime läbi ühe väikse protseduuri. Te tegite ettepaneku pikendada istungit kella kaheni ja mulle tundub, et meil võib seda vaja minna. Nii et hääletame selle läbi.

Head kolleegid, võtke palun seisukoht, kas me oleme valmis täna töötama kuni kella kaheni, aga mitte kauem kui päevakorra ammendumiseni. Vastupidi: päevakorra ammendumiseni, aga mitte kauem kui kella kaheni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

12:41 Aseesimees Hanno Pevkur

Istungi pikendamise vastu kellelgi midagi ei olnud, saame minna edasi. Ole hea, Riina, tule kõnetooli!

12:42 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt ma muidugi tänan sisukate ja mõtlemapanevate ettekannete eest, aga ennekõike tänan, ma ütleksin, sellise optimistliku meele eest. Tegelikult ju kõik ettekandjad kinnitasid, et ebavõrdsus ei ole midagi sellist paratamatut, selline spiraal, mida peatada ei saa, vaid kui meil on teadmist ja soovi, siis meil on võimalik lõhesid vähendada ja nende loomulike protsesside suunda muuta. Me arutamegi ju ebavõrdsuse teemat selleks, et neid otsuseid, mida suuna muutmiseks ja lõhede vähendamiseks teha oleks vaja, sealhulgas otsuseid riigieelarves, mida me siin kahe nädala pärast arutama hakkame, me oleksime valmis tegema.

Madis Aben rääkis pigem sissetulekute ebavõrdsusest seoses majanduse arenguga, sellest pikast aegreast ja rohkem läbiuuritud teemadest. Tiit Tammaru tõi sisse ruumilise ebavõrdsuse, mitte ainult niipalju regionaalpoliitika mõttes, aga selle, kui palju on kõrgharidusega ametikohti, sellised mõõdikud, mida me tavapäraselt ei näe. Kui nii Madis kui ka Tiit rääkisid sellest, et haridus on üks viise neid lõhesid ületada, siis Marju Lauristin kirjeldas Eesti viimase poolteise aasta kriisikogemust, seda, mida on haridusvaldkond läbi elanud ja mida me peaksime tegema, kui me tõesti tahaksime, et haridus annaks Eesti lastele uue hoo ja tegelikult parema tuleviku ja võrdsed võimalused. Tõesti, ma arvan, et kui oleks teinud enne Marju ettekannet küsitluse, siis suur osa siit saalist ei oleks arvanud, et kõige paremini tulid kriisiga toime ja kõige paremini kohanesid staažikad õpetajad. See oligi üllatav. Aga väga palju on meil selliseid hoiakuid või automaatseid arvamusi, ma arvan, ka ebavõrdsuse ja selle vähendamise võimaluste suhtes. Mina oma ettekandes räägin nendest kolmest n‑ö väärarusaamast või müüdist, mis meil ka siin saalis takistavad ebavõrdsuse vähendamiseks vajalike otsuste tegemist. Osaliselt need küsimustes juba kajastusid.

Esiteks, see uskumus, et lahenduse saab leida vaid igaüks ise, lihtsalt peab ise tublim olema. See on see arusaam, et see on igaühe isiklik mure, kui ei saanud videotunnis selgitatud lahenduskäigust aru või kui vallal jäi eurorahataotluse voorus mingi objekt rahastuseta või kui perel on tõusva elektri hinna või kaduva huviharidustoetuse tõttu toimetulek löögi alla sattumas. No aga olge tublimad! Ärge virisege! Lugege siis raamatust seda, millest aru ei saanud, otsige mujalt raha rahvamaja jaoks või minge tasuvamale tööle! Seda on jube lihtne öelda ja jube lihtne mõelda. Aga see tegelikult ju ei ole nii. Kas Viimsi on iseenesest kuidagi parem kui Värska? Kas Viimsi vald on võimekam Setomaa vallast? No ei ole ju. Seal ei ole midagi sellist, mis neid niimoodi eristaks. Üks asub lihtsalt Tallinna külje all. Kui me vahetaks kaardil nende kohad, siis Setomaal muutuks järsku probleemiks see, kas avada kümme või 11 paralleeli ja kuhu see lisanduv paralleel mahutada, mitte ei oleks mure enam selles, kuidas Meremäe põhikool saaks tegutsemist jätkata, et kas teha liitklasse või ühendada ta lasteaiaga. Väga palju määrab positsioon, stardipositsioon, algne olukord. Küsimus on, kas me sellega lepime, kas me võtame seda protsessi kui paratamatut või sekkume. Kui see arusaamismure ei ole ühel õpilasel või toimetulekumure ühel perel või kahanemismure ühel külal, vaid see on sadadel ja tuhandetel – külasid on meil 4456, nii et ka külade puhul me võime rääkida tuhandetest –, siis see ei ole ju selle kahaneja või muretseja mure. See on meie kõigi mure. Seda saab lahendada ju ainult tugevamas positsioonis olija, see, kellel on ressursse ja võimalusi olukorda muuta.

Nii. Teiseks, lootus, et isegi kui me ise piisavalt tublid ei ole, siis äkki läheb üle, äkki see ebavõrdsus lihtsalt kaob ära. Aga mida siis tähendab see, et ebavõrdsus ei kao iseenesest ja hoopis võimendub? See tähendab seda, et tegelikult me ei ole keskmised, me ei ole keskmised õpilased, keskmised pered, keskmised vallad. Mina olen siit puldist korduvalt toonud sissetulekute jaotuse näidet Eestis. Kui me teeme otsuseid maksusüsteemi toetusskeemide kohta, siis me peame silmas pidama, et kui Eesti miljon tuluteenijat ritta panna, ka kõik pensionisaajad, dividenditulu ja üüritulu saajad, siis pooled neist teenivad umbkaudu alampalka ja ligi 80% neist alla keskmise. Alla keskmise teenijate hulgas on ka väga paljud õpetajad, politseinikud, päästjad, kultuuritöötajad, sotsiaaltöötajad, õed, kes tööle asudes saavad seda kokkulepitud töötasu, mis on alla Eesti keskmise. Need sissetulekud kanduvad üle säästudeks, varaks, mis omakorda hakkab mõjutama sissetulekut.

Madise ettekandes oli ilusasti USA pikk aegrida. Eesti aegread on lühemad, analüüse on tehtud palju vähem, sest vaatamata sellele, et maailmas ebavõrdsusest palju räägitakse, Eestis nii palju veel mitte. Praxise ülevaates on nenditud, et kuigi Eestis on empiiriliselt neid uuringuid vähe tehtud, siis hinnanguliselt on netovarade mediaantase ehk see, milline on inimeste varade ja laenude vahe keskmiselt, euroala madalaim, aga ebavõrdsus on üks suuremaid, varade ebavõrdsus siis. Eesti Pank on tegelikult ainsana nii põhjalikult leibkondade finantskäitumist ja tarbimisharjumusi uurinud ning on leidnud, et varade kasv oli kõige kiirem sellel viiendikul leibkondadest, kellel oli kõige rohkem netovara. Ka leibkonna peamise eluaseme väärtus kasvas kõige rohkem. See on selgelt selle USA näitega kooskõlas. Isegi kui me vaatame Eestis suhteliselt lühikest perioodi, näiteks nelja-viit aastat, siis 5% rikkamate leibkondade varade osakaal kerkis 43%‑lt 46%‑le ja netovarade Gini koefitsient tõusis 0,69‑lt 71‑le. See tõus selle indeksi mõttes ei ole positiivne. Nii et nähtamatu käsi toob juurde sinna, kus juba on.

Samamoodi on haridussüsteemis. Kui me vaatame kriisikogemust, siis jah, kriis valgustab välja ebavõrdsused, võimendab neid. Aga miks ta võimendab? Kriis on muutus, muutusega tuleb kohaneda, kohanemiseks on vaja ressursse. Sõltub kriisitüübist, mis on see ressurss, mida meil vaja on. Kas meil on vaja raha, aega, kiiret internetiühendust, suuremat elamispinda, et oleks eri tubades võimalik paralleelselt videotunde ja koosolekuid pidada? On vaja ressursse ja mõnel neid ressursse paratamatult napib.

Kolmandaks. Kui me ei arva, et kõik peavad ise tublid olema või äkki see ebavõrdsus laheneb iseenesest, siis kolmandaks on see suhtumine, et aga ebavõrdsus on ja jääb, me olemegi ju erinevad. Tegelikult on ju võimalik siin muutust saavutada. Muidugi ei hakata kedagi siin sama mõõtu keskmiseks suruma. Sotsiaalne ebavõrdsus iseenesest vabas ühiskonnas on olemas. Meie eelistused on erinevad, meie valikud on erinevad. Isegi kui meil on võrdsed võimalused, me valime erinevalt ja see on täiesti okei. See on iseenesest hea. Aga see ebavõrdsuse iseloom ja määr, tegelikult ka mingis mõttes see taluvuspiir, mis meil ühiskonnas on, on poliitiliste valikute ja väärtushinnangute küsimus. Nagu täna kuulsime, ebavõrdsus võib hakata majanduse arengut pärssima, jätkusuutlikku arengut pärssima ja tegelikult anda hoobi ka sotsiaalsele sidususele. Madis rääkis ülekandemehhanismist sotsiaalse staatuse kaudu, üleoleku‑ ja alaväärsustundest, väiksemast usaldusest. Kriisi ajal võib see väljenduda ootamatutes kohtades. Meie siin maadleme sellega, et me oleme vaktsineerimise edenemise tempolt Euroopa Liidu tagumises otsas ja kuidagi ei suuda saavutada sellist vaktsineerimisega hõlmatust, mis lääneriikides on ammu saavutatud. Nii nagu Vilja Toomast küsis, et milles siis asi on. Kas asi on ainult madalas sissetulekus? Ma ütleksin, et pigem on siin taustal selline üldine sidusus ja usaldus.

Aga mida siis muuta saab? Saab muuta võimalusi võrdsemaks: võimalus saada arstiabi, käia trennis, omada kodu, teha tööd. Need võimalused nõuavad poliitilisi otsuseid ja nõuavad ka raha, aga tegelikult pigem sellist teadlikku ja informeeritud otsustamist. Kui me vaatame ka üldiselt kirjandusest, mis on need asjad, need instrumendid, mis olemas on, siis kõigepealt räägitaksegi haridusest, sellest, et tuleb ühtlustada teadmisi, oskusi, luua võrgustikke, sidemeid, et oleks tugevam sidusus ja oleks võimalik elus ka täiskasvanuna rohkem valikuid teha, paremaid valikuid teha. See, millest Eestis on viimase poole aasta jooksul väga palju räägitud, see huvihariduse rahastamise kärpimine, on minu meelest erakordselt karikatuurne näide. See oli regionaalpoliitiline meede. Väga tore! Väga tore! Setomaa laps saab 14 korda rohkem toetust kui Tallinna laps. Aga kui me otsustame kärpida – ja sellist otsust võib vabalt teha, poliitikutel on väga suur vabadus otsustada üht ja teist ja kolmandat pidi –, kui me ei mõista seda, et väga tugevalt regionaalpoliitilist meedet kärpides ja öeldes, et see jääb kohaliku omavalitsuse enda kanda, see robootikaring või lastele transpordikompensatsiooni maksmine, siis see, mis varem oli 14‑kordne võit Setomaale, tähendab nüüd, et Setomaa peab 14 korda rohkem pingutama, selleks et need robootikaringis käivad lapsed saaksid edaspidi ka seal käia. Ehk siis meede, mis oli regionaalpoliitiline, võib otsuse tõttu hakata võimendama regionaalseid erinevusi. [On vaja] paremat informeeritust või järelemõtlemist selle üle, milliseid muutusi me teeme. Ka väikesed otsused võivad nähtamatu pahategijana tegelikult anda siirdeid palju kaugemale, kui me esmapilgul näeme. Nii nagu me räägime tervisepoliitikas sellest, et tervist [peab arvestama] igas poliitikas, täpselt samamoodi, kui me tahame regionaalset ebavõrdsust tasakaalustada, me peaksime rääkima regionaalpoliitikast iga otsuse puhul. Sotsiaalsetel siiretel, mis tegelikult suudavad sellist suhtelist vaesust vähendada – kõik riigid kasutavad neid –, on erinev efektiivsus. Kui Euroopa Liidu liikmesriigid ritta panna, siis on näha, et Eestis need siirded umbes veerandi võrra vähendavad suhtelist vaesust, Soomes suudetakse üle poole siiretega sihistada seda, et inimesed, kes ilma nendeta elaksid suhtelises vaesuses, tuuakse suhtelisest vaesusest välja. Eesti jah tõesti on jälle ühes pundis Läti ja Bulgaariaga tagumises otsas ja see on ka selgelt poliitiliste valikute küsimus.

Marju mainis seda, et sotsiaalteadlased ei saa eksperimente teha, poliitikud saavad. Mina väga toetan ka katsetamist. Seda, et tõesti võibki teha otsuse ja võib selguda, et tagajärjed on ootamatud või negatiivsed või sellised, mida esimesel pilgul ei osanudki kirja panna või mõjuhinnangus arvesse võtta. Siis saab ümber otsustada, saab teistmoodi teha. Väikestest asjadest tegelikult kokku tulebki meie suur regionaalpoliitika näiteks.

Kuigi ebavõrdsusest meil tõesti ei ole pikalt räägitud või sellele ausalt otsa vaadatud ja selle vähendamist ei ole eesmärgistatud, siis vaikselt on hakanud muutus tulema. Näiteks, viimases rahvastiku tervise arengukavas eesmärgistatakse tervise puhul esmakordselt ebavõrdsuse vähendamist, nii soolise ebavõrdsuse kui ka piirkondliku ebavõrdsuse vähendamist. Kui selline eesmärk on seatud, siis on selge, et tuleb samme astuda, et seda teha.

Ebavõrdsus ei ole iseenesest mingi häbiasi, millest ei peaks rääkima või mida tunnistada ei tohiks. Vastupidi, kui meil on ülevaade olukorrast olemas, siis me saame teadlikult seada sihte ja teha otsuseid. Ka siin saalis me peaksime tegelikult mõistma seda, et lahendus ei ole üksikisiku, valla või pere oma. Ei ole mõtet niisama loota, et läheb üle. Samamoodi ei ole meil vaja lüüa käega ja leppida paratamatusega. Me tegelikult saame siin neid muutusi teha. Ma loodan, et eelarvearutelude puhul tuleb tänane arutelu kasuks ja me teemegi targemaid otsuseid. Aitäh! Aga ma vaatan, et isegi mulle on küsimusi. Väga meeldiv!

12:57 Aseesimees Hanno Pevkur

Ja nende küsimustega alustab Eduard Odinets.

12:57 Eduard Odinets

Aitäh, härra aseesimees! Hea Riina, aitäh sulle selle ülevaatliku kolme ettekande kokkuvõtte eest ja ka oma mõtete lisamise eest! Aga minul on täna peas keerlemas üks mõte, mida sa äkki saad reflekteerida. See tugineb Madis Abeni vastusele minu Jaapani-küsimuse kohta. Ta arvas, et seos tulu jaotuse ja sotsiaalprobleemide vahel võib peituda Jaapani ühiskonna ülesehituses, mis on rohkem kollektiivne. Ma hakkasin mõtlema, et äkki selles ongi võti ja sellepärast Põhjamaadel niimoodi lähebki. Võib-olla me tahaks ka sellist Eestit, kus on selline kollektiivne tunne, kaasamine, meie-tunne, kus igaüks on oluline, suur pere jne versus individualism, igaüks iseenda eest, igaüks süüdi, kui hakkama ei saa jne. Äkki see on ka see tee, kuhu meie peaksime pürgima ja poliitikutena ja ühiskonna kujundajatena koos teadlastega ka sellist Eestit ehitama? Või jooksis minu mõte täiesti rappa?

12:58 Riina Sikkut

Tänan hea küsimuse eest! Ega ma Jaapani kohta nii nagu Madis väga peegeldada ei oska, aga Riigikogu Toimetiste vestlusringis arutasime ka koroonakogemuse üle. See, mis mind üllatas – pigem toon paralleeli Põhjamaadega –, oli see, kuidas eelmisel kevadel Soome oma teed valides valis tõesti väga karmid meetmed. Küsimus on, kas piiride sulgemisega rikuti Euroopa Liidu õigust. Soome valis oma suuna, kuidas kriisiga toime tulla, kuidas nakkuse levikut piirata. Inimesed tõesti pidasid kinni nendest juhistest, mida valitsus andis, inimesed arvasid, et nende tee on õige, et see kollektiivselt tehtud otsus on see, mis neid kriisist läbi aitab. Kõik andsid oma panuse, töötasid kaasa. Nüüd me näeme neid vaktsineeritusega hõlmatuse tasemeid – suurepärane.

Rootsi otsustas – muidu on nad ju lähedased ja väärtuseliselt sarnased – hoopis teistpidi kui Soome, võeti hoopis teistsuguseid riske, aga seal oli ühiskonna kaasatulemine samuti väga suur. Ei öeldud, et kuulge, aga Soome teeb kuidagi õigemini, miks nii. Kollektiivselt valitud suunas hakatigi liikuma. Võib-olla eksiti, võib-olla mitte, aga see oli ühtsustunne, et meie teeme nii, see on meie tee, ükskõik siis, kas meile näidatakse näpuga ja meid kritiseeritakse või meile kiidetakse takka. Minu meelest see demonstreerib seda, et tegemist on sidusate ühiskondadega. Kuidagi selline kindlus, et jah, kriisis võib eksida, me ei tea, kui kaua kriis kestab, kuidas sellest läbi saab, aga see on meie otsus ja me ühiselt läheme seda teed pidi. Eestis seda ei ole olnud. See mõneti peegeldab ka sinu küsimust. Jah, ma arvan, et pigem Põhjamaade tee on meie tee.

13:00 Aseesimees Hanno Pevkur

Jürgen Ligi, palun!

13:00 Jürgen Ligi

Aitäh, hea ettekandja! Meil oli kolm akadeemilisel tasemel ettekannet, kõik väga head, kõik erinevad, ja teie katse – ka täiesti korralik ettekanne – kuidagi natukene seostada neid omavahel. Aga ma ütleks siiski, et selle totra pealkirjaga ei seostanud oma juttu mitte keegi. Kas te olete ise uhked selle üle, et te panite sellise pealkirja? Kuidas te selleni jõudsite? Kärbete kohta tõite ühe näite, mis oli kindlasti õnnetu – kui ma jõuan, siis ma kommenteerin seda –, õnnetu näitena, õnnetu ka kriitikana. Aga kindlasti on seos ju tegelikult sedapidi, et kulusid kärbitakse vaesuse tõttu, mitte kärped ei tekita vaesust ennast, kui teemast rääkida. Kuidas te jõudsite selle pealkirjani? Kuidas te hindate selle seost tegelike tekstidega?

13:01 Riina Sikkut

Tänan! Väga tore, kui on selliseid keeletundlikke inimesi, kes nii slaidide kui ka pealkirjade kohta küsivad. Nii et tänan, Jürgen! Nii nagu paljude asjade puhul elus on siin tegemist sellise rajasõltuvusega. Kui me OTRK‑d plaanisime, siis oli kärpeuudis ju värske ja me plaanisime OTRK‑d kevadeks. Aga juhtus, nagu juhtus, ööistungid. Nii nagu me terve nädala oleme menetlenud eelnõusid, mida me oleksime pidanud kevadistungjärgul menetlema, täpselt samamoodi on ka selle pealkirja ja kõigega – see kandus üle kevadest. Aga kui ma peaksin täna pealkirja panema, siis ma võiksin ka panna samamoodi. 

Ma ei ole su selle kommentaariga nõus, et seos eelarvevahendite kasutamise ja vaesuse või mõne teise tulemuse vahel on kuidagi ainult ühesuunaline, et kärpides ei saa vaesust tekitada või niimoodi. See, milliseid eelarvelisi valikuid me teeme, kas me investeerime kuhugi, on see siis haridus, tervishoid või mõni muu valdkond, mis sulle on südamelähedane, näiteks rohepööre, kui entusiastlikult ja kui suure eelarvelise toega me läheme seda pööret tegema, tegelikult mõjutab tulemust. Kui targalt me neid vahendeid kasutame, mõjutab seda, kas tulemus suurendab ebavõrdsust või aitab meil ühiskonda sidusamaks ehitada.

13:03 Aseesimees Hanno Pevkur

Jevgeni Ossinovski, palun!

13:03 Jevgeni Ossinovski

Aitäh! No vaeseks võib ikka kärpida. Kui näiteks kärpida neid toetusi, mis on suunatud vaesuse vähendamisele, ja jätta samal ajal kõige jõukamatele sisseseatud maksusoodustused alles, siis ilmselgelt see mõju tal on. Aga minu küsimus puudutab ebavõrdsuse eesmärgistamist erinevates poliitikates. Mul oli sama kogemus. Ma mäletan, aastal 2015 pandi Sotsiaalministeeriumis ühte pikka arengukava kokku ja tegelikult ei olnud näiteks tööturu mõõdikutena üldse sissetulekute ja tööhõive määrade ebavõrdsust soo lõikes või ka rahvuse lõikes üldse eesmärgistatud, ehkki see on ilmselgelt üks olulisemaid kitsaskohti selles valdkonnas. No seal see nüüd on, on ka mõnes teises arengukavas, rahvastiku tervise arengukavas jne. Aga miks meil tervikuna on üldiselt riigi strateegilistes dokumentides sellele väga vähe tähelepanu pööratud? Ei saa öelda, et Eestis ei teataks, et see on probleem ja sellega tuleb tegeleda, ka lahendused on olemas.

13:04 Riina Sikkut

Aitäh! Ma ikkagi esimese hooga ütleksin, et on keerulisem teha ja neid lahendusi ellu viia. Aga ma arvan, et me ei ole aru saanud tervikuna kõigis valdkondades sellest, et meil ongi väga paljud asjad päris hästi. Ükskõik, kas me vaatame PISA tulemusi või mõnes valdkonnas, näiteks IT-sektoris, keskmist palka. Meil ei olegi vaja keskmist tõsta, meie eesmärk ei peagi olema teha midagi veel paremini, tõsta kellegi sissetulekut veel rohkem. Meie mure on see, et keskmise tõus ei hakkaks varjama seda, et mitte kõik ei saa paremini hakkama, sissetulekud ei kasva või ei ole töösaamise tõenäosus sama, nad ei suuda oma potentsiaali ühiskonnas rakendada. See on see mõtteviisi muutus, et ei ole olulised, ma ei tea, medalikohad või keskmine, vaid see, et keegi ei läheks kaduma. Ma arvan, et inimlikult on keeruline hakata mingit teist raami kasutades kõiki asju käsitlema, kõikidele asjadele lähenema. See ebavõrdsuse arutelu ju peegeldab ka seda, et eelarvelisi otsuseid tehes me peaksime mingi teise filtri abil neid vaatama. Mitte seda, kui palju absoluutnumbris mingi summa kasvab, vaid näiteks seda, kuidas ta regionaalselt jaguneb, mis on see tulemus, mis saavutatakse, ja kas keskmise tõus tähendab seda, et kõigil läheb paremaks. Pigem mõtteviisi muutus on see, mida, ma arvan, on keeruline teha ja kollektiivselt keeruline teha, nii et see ka otsustes kajastuks.

13:06 Aseesimees Hanno Pevkur

Kalle Grünthal, palun!

13:06 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tegelikult oli minu küsimus mõeldud lugupeetud professor Lauristinile, aga kuna tema vastuvõtuaeg sai otsa, siis ma loodan, et te olete samal tasemel nagu temagi. Kõigepealt tahaksin uurida selle kohta, et teatavasti on Eestil hariduse arengukava aastani 2035, see on ca 14 aastat. Ajaloost me teame, et Nõukogude Liidus olid viisaastakuplaanid, vahepeal prooviti ka seitset aastat, aga siis mindi viie aasta peale tagasi. On ju selge, et meie ühiskonnas toimuvad meeletu kiirusega, kohati turbulentselt, kohati laminaarselt erinevad protsessid, mis põhimõtteliselt muudavad kogu selle stabiilse arengu käiku. Teadus, tehnika, ühiskonnas toimuvad protsessid – kõik seda muudavad. Kas ei oleks mõistlik lühendada arengustrateegiat, et see ei oleks mitte 14 aasta peale, vaid vähemate aastate peale?

13:07 Riina Sikkut

Aitäh! Tõesti, keeruline on prognoosida, pikki plaane paika panna, aga ega ilma nendeta ka ei saa. Me räägime sellest, et Eestil peaksid olema visioon ja eesmärgid. Siin me räägime ikkagi pikaajalistest asjadest, mida ei saa ühe aasta eelarveotsustega teha. Ega see 15 aastat pole mingi optimaalne suurus, võib eesmärgistada suurema arvu või väiksema arvu aastate peale. Aga ka siin saalis on kõlanud skeptitsismi arengukavade suhtes. Ma toon lisaks sellele, kas suudetakse täpselt näha 15 aasta peale ette neid käike või mitte, toon siia kõrvale arengukava koostamise protsessi, kus tulevad kokku oma valdkonna inimesed, arutavad läbi olemasoleva olukorra ja suuremad murekohad ning proovivad leida konsensust selles, kuidas neid muresid lahendada võiks ja mis on Eesti jaoks sobiv tee. Nii et vaatamata sellele, kui rahul või rahulolematud oleme me sellega, mis täpselt paberile kirja saab ja kui pikaks perioodiks, siis see protsess, mis valdkonnas läbi on käidud, on vähemalt sama väärtuslik kui mitte väärtuslikum. Seda, mis on paberi varjus, ei saa kuidagi kõrvale jätta. Kas teha seda iga viie aasta tagant või harvemini või sagedamini, eks see ole valdkonna eestvedajate otsustada, aga jah, põhiline on see, et see protsess on sama väärtuslik või väärtuslikum kui paber, mis kokku saab.

13:08 Aseesimees Hanno Pevkur

Siret Kotka, palun!

13:08 Siret Kotka

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Riina! Kuna sa tõid kõik ettekandjad kokku, siis see küsimus on sulle. Kui rääkida vaestest, meie haridussüsteemist ja finantskirjaoskusest, siis kas sulle ei tundu, et üks probleem on väga selge: finantskirjaoskus on meie inimestel väga puudulik ja seetõttu ka vaesemad inimesed väga selgelt kulutavad rohkem, kui nad teenivad? Nad kulutavad rohkem just laenuraha arvel. Ma pean silmas tarbimislaene, krediitkaarte jne. Kas ei peaks seda kuidagi parandama just vaeste inimeste seas? Tegelikult see aitaks neid vaesusringist välja tuua.

13:09 Riina Sikkut

Aitäh! Tõesti väga hea küsimus. Ma arvan, et kõik matemaatikaõpetajad on nõus, et kui lapsed küsivad, mis on praktilist kasu liitintressi arvutamisest, siis siin on väga selge koht, kus saab viidata kõigi inimeste soovile võtta laenu, on see siis eluasemelaen või midagi muud, juhtida oma isiklikku eelarvet paremini ja seetõttu luua endale paremad võimalused.

Aga rääkides inimestest, kes on laenulõksus, olen ma nõus, et see on ühiskonnas üks suur mure, kui inimesed tõesti ei saa ametlikult palka, sest see läheb vanade võlgade katteks, ja see tekitab sellist erinevate negatiivsete otsuste ringi. On olemas kohaliku omavalitsuse pakutav laenunõustamise teenus. Ma tean väga tublisid laenunõustajaid, kes ongi valmis inimestega koos nende sissetulekud, võlad ja pere-eelarve läbi käima, andma asjatundlikku nõu. Vahel ei olegi muud vaja kui paari nippi ja ka loogilist arusaama sellest, mis järjekorras näiteks kogunenud kohustusi tuleks tagasi maksma hakata. Nii et ühelt poolt on sotsiaalteenuste ring, mida tuleb kahtlemata pakkuda. Teiselt poolt on see, mis puudutab ka reklaami, seda, mida me laseme inimestele lubada ja mida mitte, mis on nende finantsasutuste kohustused. Kolmas, et need inimesed, kes alles kasvavad ja hakkavad neid valikuid tegema, saaks tõesti haridussüsteemist vajalikud oskused ja teadmised, et oma elus finantsotsuste tegemisega, ma ei tea, kuidagi paremini toime tulla, teha tõesti valikuid nii, et sa võtad endale jõukohase koorma ja saad aru, kuidas erinevaid tooteid võrrelda ja numbritega paremini toimetada.

13:11 Aseesimees Hanno Pevkur

Hea Riina, meil on jäänud 40 sekundit ja ...

13:11 Riina Sikkut

Kiire küsimus.

13:11 Aseesimees Hanno Pevkur

Indrek, ma usun, saab su käest küsida seda ka eraldi. Ma vaatan, et Indrek on ka sotsiaaldemokraatide esindaja läbirääkimistel. Nii et ma usun, et soovides anda vähemalt kõikidele fraktsioonidele võimaluse kõnet pidada, oleks mõistlik meil nende juurde liikuda. Aitäh! Liigumegi edasi läbirääkimiste juurde. Läbirääkimiste käigus, tuletan meelde, ootame esimesena siia fraktsioonide esindajaid, et me jõuaksime vähemalt ära kuulata kõikide fraktsioonide esindajaid ja seejärel kõiki teisi Riigikogu liikmeid. Palun, Jürgen Ligi! (Hääl saalist.) Läbirääkimistel on järjekord nii, nagu registreeritakse. (Hääl saalist.) Tuleb rääkida seda, mis on ette valmistatud.

13:12 Jürgen Ligi

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu!

13:12 Aseesimees Hanno Pevkur

Vabandust! Indrek Saarel on enne veel protseduuriline küsimus. Indrek.

13:13 Indrek Saar

Ma tõesti vabandan, ma ei tahtnud Jürgenit katkestada. Lihtsalt te võib-olla juhatuses räägiksite üle, kuidas sellistel puhkudel käituda. Eelmine istungi juhataja ütles seda, millele Jürgen just viitas. Saalile oli antud teistsugune signaal. Aga ma olen väga nõus sellega, et me kõik tahame tegelikult kuulata, mida teised fraktsioonid arvavad, ja ma võin rahulikult rääkida lõpus.

13:13 Aseesimees Hanno Pevkur

Jaa. Ma lihtsalt vaatan ka seda, millise taotluse te ise olete teinud. Taotlus, mille te juhatusele tegite, oli see, et sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palve oli, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad, täpsustamata, et sotsid oleksid esimesed. Palun mikrofon Indrek Saarele.

13:13 Indrek Saar

Ma ei tahtnud selle jaoks rohkem aega võtta, aga juhataja ei kuulanud, mis ma ütlesin: leppige palun siis juhatuses kokku, kuidas te järgmistel kordadel käitute, sest sinu kolleeg Martin Helme andis varasemalt meile teistsugused juhised. Võib stenogrammist üle vaadata. Lihtsalt minu märkus oli, et töö sujuvamaks korraldamiseks ja segaduste vältimiseks võiks juhatus omavahel kokku leppida, kuidas te käsitlete selliseid situatsioone.

13:14 Aseesimees Hanno Pevkur

Juhatus hea meelega lepib need kenasti kokku, aga juhatusel on ka kena traditsioon, et eriti just olulise tähtsusega riiklike küsimuste puhul me lähtume algatajate soovist. Kui algatajad soovivad esimesena ise kõneleda, siis loomulikult nad selle võimaluse saavad. Praegu me seda siit ei näinud. Aga ma usun, et see, mis sa ise ütlesid, et sa saad selle kenasti kokku võtta, ma arvan, sobib teile kenasti. Enne kui Jürgenile mikrofoni tagasi annan, siis Isamaa fraktsioonile ütlen ka: kui teile sobib, siis ma lubaksin fraktsioonide esindajatel kõigepealt rääkida ja siis juba teistel Riigikogu liikmetel. Nii, palun, härra Ligi!

13:14 Jürgen Ligi

Aitäh! Ma kordan üle ja jään selle juurde, et oli kolm akadeemiliselt väga head ettekannet ja üks täiesti tubli ettekanne Riigikogu liikmelt, aga täiesti kohatu pealkiri ning seose puudumine ettekannete ja selle pealkirja vahel. Kärbetest tegelikult ei räägitud. Kohatu oli ka minu märkuse peale kõlanud kommentaar, et vaeseks saab kärpida. Muidugi saab ka seda teha, aga me ju ei aruta seda. Meie töö on tegelikult struktuuripoliitika, st millestki loobumine millegi parema nimel. Eesmärki eraldi kedagi vaeseks teha ju ei ole. Küll aga jah, väga õige oli sinna tulnud lisandus, et maksusoodustuste kärpimine aitab ebavõrdsust vähendada. Just nimelt soodustuste, sest neid reeglina omandab kõige jõukam kiht, ja eesmärgipärasus on neil peaaegu alati väga nõrk. Aga on ikkagi sedapidi, et vaesus või ressursside puudus on see, miks üldse kusagilt ära võetakse.

Debatt, kui ma mõtlen Madis Abeli ühele slaidile, ei käi ju selle üle, kas ebavõrdsus võiks olla hea. Ei, seda ei ole minu meelest keegi Eestis rääkinud ega kuuldavalt mõelnud. Kuid debatt on jällegi selle üle, millised meetmed on optimaalsed, mil määral ebavõrdsuse vähendamine on hea, kas see pärsib liigselt initsiatiivi või koguni tekitab uut vaesust juurde.

Minu meelest teemad, millest me oleksime tahtnud rohkem kuulda, on näiteks seesama haridus, millest küll näiliselt palju räägiti, ja mitte niivõrd koroonakontekstis, aga räägiti ka sellest. Kuna jutt on ju ebavõrdsusest, veel kord, siis minu arvates üks koroona kokkuvõtteid on see, et ebavõrdsuse tõenäosus suurenes. Mul ei ole selle kohta teaduslikke andmeid, aga mahajääjad jäid rohkem maha. See võib-olla oleks seost selle pealkirjaga tugevdanud. Eesti kool üldiselt ju on – see jäi jälle täiesti ütlemata – umbes 2015. aasta seisuga OECD kõige ühtlasem. See on supertulemus. Ma ütlen, et imetlusväärne. Sealt tuleb ebavõrdsust suhteliselt vähe.

Aga loomulikult tuleb rõhutada seda, et kool on üks kõige põhilisemaid võrdsete võimaluste tekitajaid. Me peaksime äärmiselt tundlikud olema nendes valdkondades. Mina haridusministrina pidin kahjuks võitlema erakoolide nuumamise teemal avalikult väga pikalt. Rahastussüsteem oli absurdne. See on nüüd uuesti absurdne, aga juba teistmoodi. Sealtkaudu tegelikult võib selline hiiliv hariduslik kihistumine jätkuda. Ma ei oska veel hinnata Mailis Repsi tehtud muudatuste tagajärgi. See on jällegi üks asi, mida me peaksime teadvustama, et hariduslik kihistumine on tohutu ühiskondlik miin.

Siis keeleteema loomulikult, kas ja mil määral me peaksime taluma segregatsiooni ja eraldi hoidmist. On selge, et see on ka õppeedukuse küsimus.

Koolivõrgu puhul jällegi me peaksime rääkima ju, et kärped on ...

Palun lisaaega.

13:19 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun! Kolm minutit. 

13:19 Jürgen Ligi

... eesmärgipäraselt vajalikud. Koolivõrku me peame kärpima selleks, et haridus oleks kvaliteetsem, ja kvaliteet tähendab ka siiski ühtlust. Kui õpetajad ei saa kuskil täiskoormust, siis on meil tõsine probleem, sest paremad õpetajad ju ei lähe sinna. Sedapidi peame paraku kärpeid ka käsitlema kui ühtpidi võrdsust suurendavaid asju. Nii et see on kahesuunaline. See on kõik debati küsimus, siin ei ole üheseid vastuseid.

Tervishoid samamoodi, eks ole. Kas üks suur haigla Tallinnasse? Mina hoian pöialt, et sealt kärbitaks betooni ja juurde pandaks sisu. See on üks muret tekitav asi, mis võtab tohutu suure kamaka meie tulevikueelarvetest. Ma loodan, et see võtab võimalikult väikese kamaka, aga praegu tundub, et võtab pigem suurema, kui kardetud on. Samas, haiglavõrk, selleks et kvaliteeti oleks, peab koonduma. Siin pole midagi parata. Ma arvan, et debatiruumi on, aga ei ole ka üheseid vastuseid.

Või keskkond. Aktsiis. Ütleme niimoodi, et kärpides diisliaktsiisi me tegelikult loome regionaalset riski. Ma mõtlen aktsiisisoodustust. Aga siin on jällegi keskkonnakaalutlus minu arust suurem ja rohekaalutlus on märksa kaalukam asi. Meetodina kõigile ühtlane fossiil[kütuse] põletamise soodustus on küüniline ja kulukas. See on lihtsalt näide. Muidugi, debatiruumi on. Aga kui palju me peaksime siis meiesugustele subsiidiumi maksma, selleks et ka teised saaksid samasugust subsiidiumi? Ma arvan, et vastus on pigem sedapidi, et ei peaks. Meetodid peaksid olema teistsugused.

Aga see on näide maksuerandite laastava mõju kohta, mis tegelikult mujal on veel nähtavam, kui ikkagi kõik need tulumaksuerandid jooksevad esimesse, teise, äärmisel juhul kolmandasse detsiili. Või ka maksuvaba miinimumi tekitamine, mis pidi võrdsust suurendama, aga kahtlemata ta seda ei teinud, kuna tema allikad olid valdavalt nõrgad, kõige vaesemad ei saanud midagi. Me ei ole siin üldse rääkinud ju tegelikust vaesusest. Maksusoodustused ei jõua vaesemateni ja suhteline vaesus sedapidi minu hinnangul, minu arvutuste järgi suurenes. Pensionärid nihkusid suhtelises vaesuses tegelikult allapoole, nendelt võeti üks väga suur kamakas ära, ka madalapalgaliste arvelt võeti. Eelkõige ei saanud vaesed midagi ja eelarvekadu on väga suur. Samas, katteallikad olid seal näiteks ka kaudsed maksud. 

Või maanteed. Minu arust võib kärpida küll ridade arvu maanteel, kui selle tõttu saab piirkondlikult mingeid kitsaskohti maanteevõrgus kaotada.

Ja tuline kahju, aga viimase lausena: kodulähedane ülikool. Ma arvan, et ülikoolivõrku võib kärpida küll. Siin keegi mainis seda. Kool jah, väikesed lapsed õppigu kodu lähedal, aga üliõpilastel siiski võib ära kärpida nende ülikooli. (Juhataja helistab kella.)

Viimane lause, mul on tuline kahju. Mulle ei meeldinud professor Tammaru ettekande lõpp, sest see jäi ära. Jube hea oli regionaalpoliitiline tähelepanek, et mispidi see seos on, kas töökohad ja teenused kaovad esimesena või viimasena.

13:23 Aseesimees Hanno Pevkur

Aeg!

13:23 Jürgen Ligi

Juhin tähelepanu, et enne lähevad inimesed ära ja siis paraku postkontorid ja teised asjad järgi. Aga see hala on alati olnud väga selgelt vastupidine. Aitäh!

13:23 Aseesimees Hanno Pevkur

Nii. Keskfraktsiooni nimel esineb teist kumb, kas Maria või Siret? Maria. Keskfraktsiooni nimel Maria Jufereva-Skuratovski, palun! Kaheksa minutit.

13:23 Maria Jufereva-Skuratovski

Austatud Riigikogu liikmed! Esimees! Head kolleegid! Rõhutan tänasele arutelule toodud ebavõrdsuse teema kaalukust ja aktuaalsust. Kahtlematult on tegu olulise tähtsusega riikliku küsimusega. Suhtelises vaesuses elavaid inimesi on Eestis ikka veel üle 20% elanikkonnast. Seda on lubamatult palju. Ka absoluutses vaesuses elavate inimeste hulk, kes teenivad alla 221 euro kuus, keda on Statistikaameti andmetel 30 500 inimest ehk 2% elanikkonnast, on Eesti jaoks tõsine valukoht, mis nõuab otsustavat tegutsemist.

Eesti edu demonstreerib ilmekalt meie majanduse areng viimasel veerandsajandil. Alates 1995. aastast on Eesti SKT per capita kasvanud võrreldes Euroopa Liidu keskmisega muljet avaldavalt: 36%‑st 86%‑ni. SKT kasvades ei tohi sotsiaalne kihistumine süveneda. Hoopis vastupidi.

Vaesusrisk ohustab eeskätt üksikuid inimesi igas vanuses, kuid eelkõige eakaid, ent samas ka ülikooliealisi töötuid noori. Seega tuleb vaesuse vastu võidelda muu hulgas ühiskondliku solidaarsustunde tugevdamisega.

20 aastat tagasi kasutasid meie sotsiaalteadlased murelikult kahe erineva kiirusega areneva Eesti kontseptsiooni. Praegune ühiskond, ja seda mitte ainult Eestis, on paratamatult üha enam killustunud. Järjest keerulisem on probleeme üldistades kirjeldada. Siiski ei tähenda see, et probleeme olemas ei ole või nendega ei peaks tegelema.

Eesti ühiskonnas napib solidaarsust ja võrdseid võimalusi. Pandeemiapuhang asetas meid kõiki samade murede keskele ning andis võimaluse uueks stardiks ka sotsiaalprobleemide vastu võitlemisel. Veel pole hilja revideerida selliseid poliitilisi praktikaid ja arusaamasid, mis süvendavad ebavõrdsust.

Lähtugem ühiskonna arengut suunates jätkuvalt tõdemusest, et keti tugevuse määrab tema nõrgim lüli. Ei ole õiglane jätta üksi neid inimesi, kellel on igapäevased mured elementaarse hakkamasaamisega nii tervislikel kui ka sotsiaal-majanduslikel põhjustel. Sootuks vale on neid süüdistada või pilgata nende ebaedu tõttu. Selline käitumine nii poliitikute kui ka kõigi teiste avaliku arvamuse mõjutajate poolt on vale ja vastutustundetu ning külvab vaid viha ja vastandumist.

25 aasta jagu olemasolevaid statistilisi andmeid võimaldavad teha kokkuvõtteid, kas majanduskasvust tulenev elujärje tõus jaguneb järjest enamate või hoopis järjest vähemate perede vahel. Kutsun üles poliitikaloomes järjekindlalt kasutama lihtsat, aga väga olulist kontrollküsimust. Kuidas saaksid Eesti edusammudest osa need, kes on sattunud kõige haavatavamasse rolli, kuid kes kindlasti ei taha sellesse rolli jääda? Nende hulgas on sotsiaalprobleemidega silmitsi olevatest peredest pärit lapsed, üksinduse ja haiguste tõttu kannatavad eakad ja puudega inimesed. Erinevate riskigruppide loetelu võiks siinkohal jätkata, aga määravamaks on ikkagi meie oskus märgata oma kaaskodanikke ja neist hoolida. Tundes rõõmu juba 30 aastat taas kestnud vabadusest, tasub üksteisele silma vaadates küsida, milles väljendub isiklikult just sinu jaoks Eesti edulugu.

Head kolleegid! Kuidas saavutada, et igal Eestis elaval inimesel oleks isiklik eduelamus meie riigi heast käekäigust ja seeläbi tekkinud tugev peremehetunne oma kodumaal, ikka ühtaegu läbi hea tahte ja solidaarsustunde, aga samas konkreetsete ja kompleksselt kavandatud meetmete abiga?

Kus siis veel kui mitte siin Riigikogus on vaja vaadelda erinevaid poliitilisi initsiatiive nende koosmõjus. Meil on vaja teadlastega koos väljatöötatud ning Eesti ja teiste riikide eelnevat praktikat arvestavaid meetmeid näiteks selle jaoks, et noortel emadel oleks kergem naasta tööturule kogu oma tegelikku potentsiaali rakendades ning nad ei jääks seejuures sõltuma oma partnerist või vanematest. Kui muudame näiteks elatisraha arvestamise põhimõtteid, siis peame ka vaatama, et muudatustega ei satuks löögi alla üksikvanemad. Seepärast olen omalt poolt avalikult teinud ettepaneku tõsta vanemapalga miinimumi 200 euro võrra. Lisan siia juurde meetmeid, mis samuti aitavad muu hulgas luua võrdsemaid võimalusi tööturule juurdepääsul. Peame edasi arendama avaliku sektori eluasemefondi. Transpordiameti eestvõttel on vaja luua üleriiklikult ühtsena toimiv ühistranspordiskeem. Pisteliselt tasub otsida uusi lahendusi, et vaesemad inimesed saaksid endale lubada rohkem hambaravil käimist. Peame leidma täiendavaid paindlikke võimalusi vanemaealiste potentsiaali paremaks kasutamiseks tööturul, et seeläbi vähendada nii oskustööjõu defitsiidi kui ka eakate majandusliku toimetuleku probleeme. Mitut pidi tõsine ressursikaotuse probleem, millega tuleb tõsiselt võidelda, on suur koolist väljalangemise määr.

Mõni sõna ka eelarvekärbete teemal. Rahandusministeerium fikseerib oma viimases majandusprognoosis, et palgakasvu vedajaks on muutunud erasektor, aga pandeemiast enim mõjutatud tegevusaladel, nagu kaubanduses, majutuses ja toitlustuses ning meelelahutuses, ei ole palgatase siiski taastunud. Kriisiaeg on ilmekalt välja toonud ka paljude avaliku sektori töötajate mured. Õpetajad, päästeametnikud ja meedikud on jätkuvalt ülekoormatud. Sellises olukorras, arvestades oluliselt kiirenenud majanduskasvu, tuleb hoolikalt ja vastutustundega üle vaadata sellel kevadel kõne all olnud valitsussektori kärpimise plaanid. Eelarvepositsiooni parandamise vajadus ei tohi muutuda eeldatava majanduskasvu piduriks ega alandada mõne Eesti jaoks olulise valdkonna töötajate elustandardit. Kui kärpeid viia ellu kirvemeetodiga, oleks esmaseks tulemuseks suurenenud ebaõiglus, mitte majanduslik efekt ja laenuraha odavnemine meie riigi jaoks. Eesti Panga presidendi Madis Mülleri hinnangul on Eestis surve hindade tõusuks tugevam Euroopa keskmisest, mida võimendab ka pensionisüsteemist lahkunud raha.

Lõpetuseks tuletan meelde üht koroonamurede varju jäänud mõtet. Loodan, et mäletate veel, kuidas 2019. aasta üldlaulupeo motoks oli põhjendatult valitud loits "Üksi pole keegi". Vaesus tähendab Eestis mitte ainult rahapuuduses virelemist, vaid ka ebavõrdsust, võimaluste puudumist, ebakindlust ja ääremaastumist, ennekõike ka üksindust. Kui oskame rohkem üksteist märgata ja üksteisest hoolida, anname nii endale kui ka kogu ühiskonnale rohkem võimalusi jõukamaks saada. Suur aitäh tähelepanu eest!

13:30 Aseesimees Hanno Pevkur

Ja nüüd Isamaa fraktsiooni nimel Heiki Hepner.

13:30 Heiki Hepner

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandjad! Head kolleegid! Tõepoolest, ebavõrdsuse vähendamine on majandusele kasulik, selles ilmselt ei ole kahtlust, ja tervele ühiskonnale on see kasulik. Põhiküsimus, nii nagu me tänagi siin tõdesime, on tasakaalupunkti otsimine erinevate komponentide vahel. See ongi see kuldne võti mõnes mõttes, mis võiks anda lahenduse. Mida me oleme siin teinud? Võiks ju mõned märksõnad ka ära tuua, aga selle lisaklausliga, et see, mis meid on toonud siia, ei vii meid enam edasi. Ehk tuleb edasi mõtelda ja täiendada. Lastega peredele suurem tähelepanu, vanemapalk, emapension, ka [toetus] paljulapselistele peredele, mis on väga oluline Eesti tervikarengule ja Eesti rahva püsimisele, aga samuti 500‑eurone tulumaksuvaba miinimum madalapalgalistele. Siit tuleb edasi mõelda. Siin ka täna oli kommentaare tasuta kõrghariduse teemal, et ei ole päris realiseerunud kõik see, mis oli plaanitud. Tuleks edasi mõtelda, aga võiksime võtta tervikuna, et hea ja kättesaadav haridus alusharidusest kõrghariduseni on vaieldamatult ülioluline, et ebavõrdsust oleks vähem.

Üks moment, mida üldjuhul väga ei taheta esile tõsta, aga mis täna siin tekitas mõningast arutelu küsimuste voorus, tegelikult juba markeeriti seda natukene ka kõnedes, puudutab homogeense ühiskonna rolli. See oli seesama graafik, joonis, mille ühes otsas oli Jaapan ja teises otsas Ameerika Ühendriigid. Selge viide oli sellele, et mida homogeensem on riik, seda vähem on tervise‑ ja sotsiaalprobleeme. See on väga oluline osundus ja ma arvan, et see osundus kulub meil ka mitme teise teema arutamisel tulevikus tegelikult väga-väga ära.

Minule on isiklikult erakordselt südamelähedased regionaalprobleemid, regionaalareng. See on olnud üks minu missioonidest ka Riigikogus ja sellepärast ma selle valdkonna ettekannet kuulasin suurima tähelepanuga ja mõtlesin ka väga-väga kaasa. Tõepoolest, mulle tundub, et me pigem kipume teinekord rääkima sellest, et anname toetust, teeme kellelegi mingisuguse erisuse, me ei mõtle eelkõige selle peale, kuidas luua toimiv, isereguleeruv, positiivse tagasisidestusega süsteem, just rõhuasetusega teedevõrgule, sidevõrgule, sealhulgas on loomulikult kiire internet, kogu sellisele taristule. See on minu meelest üks asi, mis annaks meile just sellise positiivse tagasisidestusega isereguleeruva süsteemi, mis oleks regionaalarengus väga-väga oluline.

Head kolleegid! Me peaksime tegema siin kvalitatiivse sammu, mitte ainult 2 + 2 maanteedega, mis on ka väga olulised, ja me ei pea piirduma mitte ainult hea internetiühendusega, vaid me peaksime mõtlema ka selle peale, kuidas kohalike teede probleem saaks lahendatud. Me nägime ka seda, et väikelinnad ja maakonnakeskused on just need, mis on kõige rohkem pihta saanud. See on oluline, sellele tuleks pöörata suuremat tähelepanu, kui me oleme pööranud. See on erakordselt tähtis, et meil oleks regionaalne areng ja et me ei peaks sinna tegema ...

Palun kolm minutit.

13:35 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun! Kolm minutit.

13:35 Heiki Hepner

... mingeid täiendavaid soodustusi ja lihtsalt proovima inimesi seal kuidagi vägisi hoida.

Ettekannetes liiguti hariduse valdkonna ja tervisekriisi juurde. Võiks ju ütelda parafraseerides, et head kriisi ei tohiks justkui raisku lasta. Sellel on oma mõte sees, aga ma ei tahaks praegu üldse sellel peatuda, ei jõuagi peatuda, vaid peatuks ainult sellel ühel slaidil, kust me nägime, et kõik on tegelikult tervisekriisiga pihta saanud, õpilased, õpetajad ja lapsevanemad, aga kõige rohkem olid stressis, kõige rohkem olid hädas lapsevanemad. Siit tuleb hoopis teine mure. Kui ma enne rääkisin positiivsest tagasisidestusest, siis nüüd ma näen ohtu negatiivsele tagasisidestusele ja see on erakordselt tõsine probleem. Kui lapsevanemad ei saa hakkama, siis tekivad täiendavad probleemid ja stress nii õpilastel kui ka õpetajatel, mis omakorda tekitab seda lapsevanematel. Me peame sellele oluliselt suuremat tähelepanu pöörama, kui me siiani oleme pööranud.

Nüüd me jõuame haridusstrateegiani, mida me kolm päeva tagasi arutasime. Kurvastusega ütlen – ma olin ka toona tegelikult kriitiline –, et ei käsitletud mitte ainult tervisekriisi, vaid ma ütleksin üleüldiselt vanemate rolli sellessamas asjas: õpilane-õpetaja-lapsevanem. Ma väga-väga loodan, et Haridus‑ ja Teadusministeerium võtab ükskord selle strateegia lauale ja tegeleb sellega sisuliselt. See ei ole formaalne dokument kuskil riiulis, see on Eesti tulevikku kujundav dokument. See on üks kõige olulisemaid dokumente, mis meil üldse saab olla.

Kokkuvõtteks. Mis aitab Isamaa fraktsiooni arvates ebavõrdsust vähendada? Kordan üle põhimomendid. Tugev autonoomne omavalitsus, millel on ka sisuline finantsiline autonoomia. See on väga-väga oluline. Investeeringud teedesse ja sidetaristusse. Ei tohi unustada ära sedasama homogeense ühiskonna näidet. Tuleb vähemalt mõtelda selle peale, kui me erinevaid küsimusi arutame, sest sellel on mõju tervise‑ ja sotsiaalprobleemidele. Väga-väga oluline on lastega peredele tähelepanu pööramine, kusjuures ka siin leidis märkimist, et maaelu positiivne mõju sündimusele on selgelt olemas, nii et ka seda [teemat] peame üles tõstma ja silmas pidama. Kvaliteetne ja kättesaadav haridus algharidusest kõrghariduseni. Lõpetuseks muidugi ka seesama haridusstrateegia, mis kahetsusväärselt on praegu olnud suhteliselt formaalne. Sellele tuleb sisuliselt otsa vaadata, enne kui seda minnakse valitsusse kinnitama. Ebavõrdsust ei ole võimalik välja kärpida, küll aga on targalt tegutsedes võimalik seda oluliselt vähendada. Aitäh!

13:39 Aseesimees Hanno Pevkur

Nüüd Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Indrek Saar. Palun!

13:39 Indrek Saar

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja, sõna andmast! Lubage kõigepealt väga tänada kõiki kolme eksperti, professoreid, ettekannete eest. Madis Aben, Tiit Tammaru, Marju Lauristin – suur tänu! Need kolm ettekannet kirjeldasid minu arust väga ilusti seda pilti, milliste valikute ees me täna ühiskonnana oleme, ja andsid väga mitmekülgse ülevaate sellest, mida ebavõrdsus endaga kaasa toob ja mida ta endas sisaldab. Aitäh, kolleeg Riina Sikkut, kogu seda arutelu sisuliselt korraldamast, kokkuleppeid sõlmimast ja eest vedamast ja ka loomulikult kokkuvõtvat ettekannet tegemast! Tahan siiralt öelda aitäh kolleegidele. Võrreldes selle, ka avalikkuses mõnevõrra kindlasti juba diskussiooni tekitanud poliitilise kultuuriga, mis siin saalis viimastel aegadel on ennast lahti rullinud, oli tänane arutelu midagi sellist, mida, ma loodan, me näeme ehk siin saalis sagedamini. See oli sisuline, minimaalselt kõlas ette valmismõeldud loosungeid ja kuulati üksteist ära. Ma arvan, et see on hea näide selle kohta, kuidas parlamentaarne diskussioon tegelikkuses võiks Eestis aidata sõlmida omavahel ühiskondlikke kokkuleppeid. Loomulikult tänan ma kõiki ülekande jälgijaid, kes on suutnud selle pika, põhjaliku ja tihti detailirohke arutelu meiega koos läbi käia.

Tulen selle juurde, millest Madis Aben oma ettekannet alustas. Mis on viimasel ajal ebavõrdsuse teemal juhtunud? On juhtunud kaks asja. Ebavõrdsus on suurenenud, mis paraku on kurb tõsiasi, aga mis minu arust annab lootust, sest ebavõrdsusest on lõpuks ometi hakatud rääkima, mida Eesti ühiskonnas ei ole paraku viimase 30 aasta jooksul tehtud sugugi sagedasti ja piisavalt selle jaoks, et tegelikult neid probleeme, mis ebavõrdsus ühiskonnas endaga kaasa toob, teadvustada. Seega, ma arvan, et mida rohkem me sellel teemal ühiskondlikku diskussiooni peame, seda suurem on tõenäosus, et me suudame midagi teha oma ühiskonna heaks ja neid probleeme tegelikult lahendada.

Ja miks ei peaks sellest rääkima Eestis, kui isegi selline institutsioon nagu Maailma Majandusfoorum, mis kaugelt vaadates tundub ju tõeline glamuuripidu, mis seal Davosis kokku saab, kui kõik rikkad ja ilusad kokku tulevad, on juba aastaid tõstnud põhilise probleemina, mis maailma ees seisab, esile just nimelt ebavõrdsuse kasvu. Ehk kõik need, kes tajuvad, mida see tähendab majandusele, saavad aru, et see on hukatuslik igas mõttes, mitte ainult humaansetes kategooriates, vaid ka materiaalsetes kategooriates.

Iseenesest ju seegi, millised olid nii mõnedki tänased küsimused, näitab, et on elementaarseid asju, millest me ehk ei ole piisavalt ka siin parlamendis rääkinud. Ka see, et Madis Aben täna siit puldist pidi veel kord selgitama, et nii kurb kui see ka ei ole, meil ei ole mingit põhjust arvata, et me sünnime võrdsena. Paraku me juba sünnime ebavõrdsetesse oludesse, kuigi me kõik tahaksime arvata, et me oleme kõik sündides võrdsed ja meie lapsed on sündides teistega võrdsetes oludes. Paraku see nii elus ei ole. Meie tänane valitsusliit ...

Ma palun lisaaega.

13:43 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun! Kolm minutit lisaaega.  

13:43 Indrek Saar

... on oma koalitsioonileppes väga selgelt välja öelnud ja lubanud, et nende üks põhieesmärkidest on regionaalse, sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse vähendamine.

Siit ma tulen selle juurde, mille vastu protesteeris Jürgen Ligi. Ma ka teda tänan väga tänase diskussiooni eest, mis oli sisuline, aga on mitmeid asju, milles ma temaga ei ole nõus, kuigi on ka palju asju – kui me räägime ebavõrdsusest –, kus tõepoolest tuleb oma parempoolse kolleegiga nõustuda. Siit me jõuame selleni, et meil on täna valitsus, kes ühelt poolt on selgelt deklareerinud, võib-olla selgemalt kui eelmised valitsusliidud kunagi varem, et nad tegelevad ebavõrdsuse vähendamisega. Kui me vaatame, mis olid esimesed kärpekohad, mille kallale mindi, siis näeme, et midagi on nihkes. Me kuulsime ka kolleeg Maria Jufereva-Skuratovskilt sütitavat kõnet selle kohta, mida tuleb ebavõrdsusega teha. Ja kui me vaatame, mida teeb nende osalusel tehtud valitsus, siis näeme, et nad lähevad esimese asjana laste huviharidust kärpima. Väga paljud inimesed, ka need, kes ei ole sotsiaaldemokraadid, on öelnud, et kuulge, see [toetus] oli viimaste aastate üks selgemaid ebavõrdsust, nii sotsiaalset kui ka regionaalset ebavõrdsust vähendavaid meetmeid. Rääkimata sellest, mida me oleme rääkinud laste võrdsetest võimalustest, millele ka tänased ettekanded viitasid, et sinna tuleb panustada, et ebavõrdsust vähendada. Ja see valitsus läheb esimese asjana seda kärpima, selle jaoks, et taga ajada mingit fiskaalset loosungit. See on sisuliselt vale ja sellepärast on tänase arutelu pealkiri igati õigustatud.

Aga me näeme ka seda, et mis puudutab näiteks hoolduskoormust, siis me jahume sellest juba aastaid, meil on kõikvõimalikud uuringud tehtud, aga me ei tee ühtegi sammu. Ehk need kohustused on pandud maksimaalselt perekondade peale ja need inimesed, kes ükspäev peavad hakkama selle kohustusega elama, tõrjutakse ühiskonnast eemale. Me ei ole võtnud tegelikult seda väljakutset tõsiselt.

Vaatame meie ruumilist arengut, regionaalset arengut, millest täna oli juttu. Meile esitleti inimarengu aruannet rohkem kui aasta tagasi. See tolmub kapis. Tegelikkuses me ühiskonnana ei tee mitte midagi, kuigi seal on antud konkreetsed stsenaariumid, lihtsustatud stsenaariumid. Püüaks kokku leppida, et teeks midagi. See on see, mida me saaksime tegelikult teha. Ja see on see, kuhupoole me peaksime liikuma.

Seesama inimarengu aruanne räägib inimarengu indeksist. On erinevaid inimarengu indeksiga sarnaseid õnneindekseid. Me näeme, et Põhjamaad on seal vaieldamatult alati esikümnes, ühed kõige õnnelikumad riigid maailmas. Miks? Sest nad on teinud solidaarsusvalikuid. Nad on kogu aeg tähtsustanud just nimelt seda, et riik ja kogukond peavad tegelema ebavõrdsuse vähendamisega. Minu üleskutse on, et me ühiskonnana nüüd, kui me juba mõnda aega oleme rääkinud, et meil oleks vaja järgmist ühiskondlikku kokkulepet – NATO‑s oleme, Euroopa Liidus oleme, OECD‑s oleme, rikaste hulgas –, mõtleme selle peale, millised on olnud need valikud, mis teevad Skandinaavia inimesed õnnelikuks, mis teeb selle ühiskonna sidusaks. Lepime kokku, et meie järgmine eesmärk võiks olla see, mida 3/4 meie tellitud küsitlusele vastanud inimestest toetasid: Eesti eesmärk võiks olla oma väärtusruumilt nagu Põhjamaa. (Juhataja helistab kella.) Liikugem selles suunas, sõlmigem see kokkulepe ja hakakem midagi konkreetselt ka selle jaoks tegema. (Juhataja helistab kella.) Aitäh! Aeg on läbi. Tänan tähelepanu eest!

13:47 Aseesimees Hanno Pevkur

Just. Nüüd liigume edasi järgmiste soovideni. Mihhail Lotman! Vabandust, tõepoolest, EKRE on üles seadnud Peeter Ernitsa EKRE fraktsiooni nimel.

13:48 Peeter Ernits

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma üritan teha nii lühidalt kui võimalik, et mitte diskrimineerida kolleegi. Teema oli [kõne all] juba kevadel, ma toetasin seda, kui see välja praagiti. Aga kui praegu vaadata seda teemat ja neid ettekandeid, mis olid kõik huvitavad, siis ega nad eriti palju kokku ei läinud. Oli lihtsalt huvitav arutelu soojas toas. Kuidas vaesust saab välja kärpida? Tiit Tammaru, professor – noh, okei, saab kuidagi siduda. Praegu võiks tõesti rääkida hoopis sellest, et kõik räägivad elektri hinnast ja kes tuleval talvel või sügisel saab valida sooja toa ja sooja toidu ja võib-olla mõned ei saa. Meil ei ole see probleemiks, meie maja köetakse kindlasti. Kuidas see sobib ja läheb kokku ebavõrdsusega, kes rohkem kannatab ja keda tuleb aidata? Aga see selleks.

Ebavõrdsust on igal pool. Mõni jaguneb meeste ja naiste vahel. Poisse sünnib rohkem kui tüdrukuid, aga meheks saades elavad nad tunduvalt vähem. See on paratamatus. Ja veel: need, kes on rikkamad, elavad kauem, ja need, kes on vaesemad, elavad vähem, nende tervis on sandim. Need, kes elavad linnas, elavad kauem, ja need, kes maal, elavad vähem. Lõputult on selliseid asju ja selliseid akadeemilisi arutelusid võiks pidada.

Mida me kuulsime siin? Elukaar. Jah, huvitav küll. Oli huvitav, et noored linnas, vanad maal ja roheline valgub laiali. See tähendab seda, et need, kes on algul kontsentreerunud linnadesse, lähevad lõpuks maale ka. Aga kui me tuletame meelde, mida Riigikontroll üsna hiljuti näitas, neid nelja kaarti, kus olid politseinikud, päästjad, õpetajad jne, siis sealt tuli välja, et kui juba lapsed hakkavad tulema, rääkimata pensieast, siis nendes paikades, kuhu seltskond, Eesti rahvas, vajub, ei ole neid tugistruktuure. Maja läheb põlema – pole päästjaid. Keegi varastab seal midagi ära – pole politseinikke. Pole õpetajaid. Klassijuhatajaid veel on, aga nendele vähestele lastele, kes seal sünnivad – õnneks sünnivad –, ei ole matemaatika‑ või loodusteaduste õpetajaid. See oli huvitav. Või see, et teine kodu on meil piirialadel. Ükskõik, on see saartel, Lääne-Eestis, Ida-Eestis või Mägi-Eestis.

Koroona, jah, seos jälle selle teemaga, mis kevadel välja kuulutati, ei ole võib-olla kõige tugevam. Tõesti, võimendab ebavõrdsust, pole kahtlustki. Eile pandi paar meest plate peale, nemad võimendasid ka ebavõrdsust, jagasid raha sinna, kus seda võib-olla ei oleks pidanud olema. Uurimisorganid ja kohus ilmselt näitavad, kuidas tegelikult oli.

See oli eriti huvitav, sest tõesti on koroona kõvasti pihta andnud paljudele, ka nendele, kellel on lapsed, kes käivad koolis. Üllatav oli see, et koolilastel eriti probleeme ei olnud, kolme seltskonda võrreldes. Aga vanematel oli küll, kitkusid juukseid ja olid tugevas stressis. Õpetajad olid seal vahepeal. Huvitav oli muidugi see järeldus, et tegelikult need läbi torude ja igasuguste kannatuste käinud vanemad pedagoogid kandsid kõige paremini katsumusi välja. Noored olid nagu lillekesed, kui uskuda professor Lauristini uurimuse tulemusi.

Nii et me kuulsime huvitavaid jutte siin soojas toas, aga minu meelest oleks pidanud rääkima rohkem teemast. Samas tunnustan, et siia võeti professor Lauristini ettekanne, ta rääkis asjast, koroonast, sellest, mis on vahepeal toimunud. Huvitav, tõesti väga huvitav akadeemiline ja eluline ettekanne. Aga rohkem ma ei tahakski rääkida. Tore on siin rääkida, kuna otsuseid OTRK puhul vastu ei võeta. Lihtsalt selline mõnus jututuba soojas toas. Seni meil vähemalt on tuba soe.

13:53 Aseesimees Hanno Pevkur

Ja päevale paneb punkti Mihhail Lotman. Palun! Kolme minutit isegi võib-olla ei õnnestu [juurde anda], äkki kaks õnnestub. Kell on meil 13.53.

13:53 Mihhail Lotman

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Ma kõigepealt tahan tänada sotsiaaldemokraate selle huvitava arutelu korraldamise eest ja muidugi eriti meie ettekandjaid, suurepäraseid ettekandjaid, kellest kahjuks siia on jäänud ainult üks.

Me räägime ebavõrdsusest. See on keeruline teema ja me ei saa seda redutseerida ainult sissetulekule, see oleks ohtlik lihtsustus. Erinevused muidugi alati jäävad, aga siin, ükskõik kui parempoolne ma ka ei oleks, ma olen väga rangelt selle poolt, et lastel oleks võrdsed võimalused hariduse saamisel. Siin ei ole mitte mingeid probleeme. Kuidas seda korraldada, kas teha kõik tasuta? Mina arvan, et see ei ole õige tee. Parem oleks välja töötada õiglane stipendiumide ja grantide süsteem, sest mis tuleb tasuta, seda eriti ei väärtustata, aga kui ta peab ise natuke vaeva nägema, siis on tulemus tavaliselt parem.

Löögi alla on järjekordselt sattunud eliitkoolid, et nemad loovad, taastoodavad ebavõrdsust. Minu meelest, kui siin ühtlustada, siis ma ütleksin, et teisest otsast. Ma tahaksin, et kõik Eesti koolid oleksid eliitkoolid ja annaksid suurepärase hariduse.

Jah, siin on mõned arusaamatused, kuid mitte niivõrd ettekandjate, kuivõrd meie kolleegidega. Kõige rohkem võib-olla ma tahaksin oponeerida kolleeg Odinetsile, kes pani Skandinaavia ja Jaapani ühte patta. Need on väga erinevad ühiskonnad. Skandinaavia ühiskonnad on väga individualistlikud, isegi eestlased on palju sotsiaalsem rahvas, ma ei tea, kas "tänu" venestamisele ja nõukogude võimule või see ise kujunes välja. Väga individualistlikud ja ühe inimese kesksed. Jaapanis on tohutu suur roll perekonnal. Töötav abikaasa, naine, on ennekuulmatu asi, noored naised töötavad, siis lähevad mehele ja lõpetavad töötamise. Perekonnal on absoluutselt teine roll.

Minu noorem poeg lõpetab doktorantuuri Jaapanis. Seal ühikas üks poiss varastas, mis Jaapanis on ennekuulmatu asi, aga vot juhtus. Nad said ta kätte ja ütlesid, et ta tagastaks selle. Ta väga üleolevalt ütles: "No mis te teete, kas lähete politseisse? See ei ole midagi." – "Ei, me teatame su vanematele." Siis otsekohe saadi kõik asjad tagasi. See on kõige suurem asi, kui sa häbistad oma perekonda. Ei ole niimoodi nagu meil, lääneeurooplastel, kellel on individuaalne vastutus. Ei ole, seal on perekondlik vastutus. Sidusus on väga oluline.

Sellest oli ka siin juttu, et veel on väga oluline rahvuslik, ütleme, sidusus või homogeensus. Eesti näitajad on kesised suurel määral sellepärast, et siin on suur hulk inimesi, kelle hulka kuulun ka mina, kes on migrandid või migrantide järeltulijad. Kui me vaataksime ainult etniliste eestlaste parameetreid, siis see oleks palju parem. Kui me nüüd kujutame ette, et Eestisse tuleb märkimisväärne hulk pagulasi või immigrante jne, siis see otsekohe alandab sidusust.

Kui me räägime soolisest võrdõiguslikkusest seoses haridusega, siis mul on väga kahju, et Marju ettekandes ei olnud eraldi sisse toodud vanemad, emad ja isad. Ma arvan, et emade stress on palju suurem kui isadel ja veel palju suurem stress on üksikvanematel ja veel võib-olla palju suurem stress on paljulapselistel perekondadel, kus on puhtfüüsiliselt [probleem], et kes nüüd saab arvutis oma kodutööd teha. Samas ma ei tahaks üle hinnata seda ekraanimuret, et lapsed selle ees liiga palju on. Mul on 12 lapselast ja igaühele neist on kõige suurem karistus, mis võib olla, see, kui neid disconnect'iti. Ei ole niimoodi, et nad on ekraani ees tänu e‑õppele, vastupidi.

Me magasime selle kriisi maha ka hariduse tarkvara arenduses. Eestil oli enne kriisi päris hea koolitarkvara, e‑päevikud jne. Päris hea. Aga uues olukorras me ei saanud hakkama ei vaktsineerimisega, meie e‑riik, ega ka e‑õppega. Siin on väga olulised kaks asja, millest ma tahaksin rääkida. Esiteks, see keskkond peab olema standardne kõikidele koolidele. Teiseks peab see olema piisavalt võimas ja variatiivne, et me saaksime erivajadusi arvestada. Ja lõpuks, ma tahtsin öelda, et peab otsima uusi lahendusi. Praegu on virtuaalreaalsus meelelahutuses, aga see oleks väga võimas vahend õppeprotsessi läbiviimisel ja eriti erivajadustega lastele. Aitäh!

14:00 Aseesimees Hanno Pevkur

Head kolleegid, kell on 14. Tänan sotsiaaldemokraate OTRK saali toomise eest ja tänan kõiki, kes panustasid. Tänan professorit ja ka neid teisi professoreid, kes on juba lahkunud, ning soovin teile ilusat tööpäeva jätku. Kohtume järgmisel nädalal.

14:00 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee