Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tutvustan teile sotsiaaldemokraatide algatatud eelnõu 396. Eelnõu on ajendatud valitsuse kevadistest otsustest. Nimelt, nagu me teame, otsustas valitsus kevadel – minu hinnangul arutult – rakendada üleüldist kärbet valitsussektoris. See on tabanud, nagu me oleme lugenud ja ka siin arutlenud, huviharidust haridusvaldkonnas, siseturvalisuse valdkonda ja veel mitut kriitilist kohta. Isegi orkestrid on ära koondatud. Ja sellestsamast kokkuleppest lähtudes nähakse ka põhiseaduslikule institutsioonile nimega Riigikogu ette pool miljonit rahakärbet.
Üldiselt minu põhiline seisukoht on see, et Eestis tuleks parlamenti ja parlamendi rolli tugevdada, mitte siin raha kärpida. Pigem võiks vaadata, mis on need sisulised võimekused, mida tuleks parlamendis juurde arendada, selleks et Riigikogu saaks sisukamalt oma tööd teha ja oleks ikka riigijuhtimise eesistmel, mitte tagaistmel. Sellest tulenevalt kärpimine iseendast ei ole, ma arvan, õige suund. Aga Riigikogu juhatus otsustas seda plaani toetada ja me nägime, et kantseleis tabaks kärpekirves plaani kohaselt – no see plaan pole realiseerunud, järgmisest aastast on jutt olnud – Arenguseire Keskust. Juhatus on otsustanud Riigikogu liikmete hüved jätta puutumata ja kokku hoida pikaajalise arenguseire ja tõenduspõhise otsustustoe pealt. Sotsiaaldemokraadid ei ole sellega nõus. Loomulikult võib arutleda selle üle, kas Arenguseire Keskust mingis mõttes oleks vaja paremaks, agiilsemaks teha, rohkem, ma ei tea, Riigikogu liikmete või poliitiliste jõudude mingeid igapäeva teadmistevajadusi paremini täitvaks. Seda kõike võib arutada. Aga kokku hoida pikaajalise tõenduspõhise otsustamistoe pealt kindlasti ei ole meie hinnangul õige. Me arvame, et seda teha ei tohiks.
Lisaks sellele tuleb tähele panna – need, kes on pikema staažiga, mäletavad seda –, et Arenguseire Keskus töötab eriseaduse alusel. Omal ajal meil tegutses asutus – oma suurte vigadega muidugi – nimetusega arengufond. Ühel hetkel oli arengufond sellises vormis, nagu ta oli, oma missiooni ammendanud. Ja siinsamas – see vist oli eelmine parlamendikoosseis, kui ma ei eksi – me tõesti jõudsime, ma arvan, üsna laiale konsensusele, et tema tegevus tuleks lõpetada ja just see osa, mis puudutab tulevikuseiret, tuua otsustamisele lähemale ehk Riigikogu juurde. Nõnda sai ka tehtud. Ja loomulikult kokkulepe, mis sündis, oli see, et me püüame seda arenguseiret muuta paremaks, mitte nii, et järgmisel korral, kui kuskilt on vaja kokku hoida, siis võtame poole eelarvest ära. Aga just nimelt nii suur see hoop juhatuse otsusel arenguseirele oleks.
Me oleme teinud väga mõistliku ja sisuka, aga samas lihtsa ettepaneku. Nimelt, vähendada selle koosseisu lõpuni Riigikogu liikmete kuluhüvitisi 30%-lt alampalgast 20%-le, seega 10% võrra vähendada. Härra Ratas küsib, miks nii vähe. Ja siingi on väga lihtne, aga samas sisukas seletus. Nimelt, just sellises summas vähendamisega on võimalik kokku hoida Riigikogu eelarves pool miljonit eurot, mis sellisel täitsa üllataval kombel täpselt klapib selle kärpe suurusega, mis valitsus on Riigikogule ette kirjutanud. Tegelikult muidugi see säästab nati rohkem – tulenevalt sellest, et me oleme arvutuse teinud selle aasta kuluhüvitise numbri pealt, järgmisel aastal see tulenevalt indeksi muutusest eelduslikult kasvab koos parlamendiliikmete palkadega. Nii et tegelikult õnnestub sedamoodi kokku hoida rohkem. Ja see kehtiks ajutiselt selle koosseisu lõpuni. Loodetavasti selleks ajaks läheb see kärpimishullus üle ka, need, kellel seda on selles kontekstis vaja olnud, saaksid oma tähelepanuvajaduse rahuldatud ja juba järgmises koosseisus oleks asi vanaviisi.
Mis ma veel ütlen? Aa, jajah: eelnõus on ka teine punkt. Teine punkt on selline lihtsalt ebaõigluse likvideerimise initsiatiiv, mis siia lisandus. Nimelt, et Riigikogu juhatuse liikmete kuluhüvitistele võiks panna ülempiiri 50% tavaliikme kuluhüvitisest ehk siis mitte juhatusse kuuluva liikme kuluhüvitisest. Sellelgi on lihtne ja väga sisukas põhjendus. Nimelt, juhatuse liikmetel teatavasti on transpordikulu kaetud Riigikogu Kantselei eelarvest ja esinduskulud ka mõned. Ja kuna me teame, et kuluhüvitiste kasutamise struktuur on selline, et laias laastus pool läheb tegelikult transpordikuluks, siis Riigikogu juhatuse liikmetel, kellel see kulu on kaetud kantselei eelarvest tulenevalt nende ametikohast, kuluhüvitiste nii suure kasutuse järele vajadust ei ole. Seda on ka kogemus kinnitanud.
On küsitud, mis saab juhul, kui äkki valitsus tuleb mõistusele. Seda on ajaloos juhtunud ja võib juhtuda jälle. Kui loobutakse sellest kärpest, kas siis see eelnõu kaotab oma aktuaalsuse? Vastus on ei. Nimelt, tegelikult ma arvan, et seda võimaluste akent tuleks sellisel juhul kasutada selleks, et tõepoolest vaadata, mis on see struktuurne ... Miks te naerate? See ei ole üldse naljakas. ... struktuurne probleem meie maja võimekuses. Ja suvi on tegelikult selles osas toonud kristalse selguse: see probleem on parlamendi võimetus teostada valitsuse kontekstis järelevalvet eelarveküsimuste üle.
Me oleme siin Riigikontrolli abiga saanud teada, et sajad miljonid on mööda arvutatud – sajad miljonid! –, rääkimata sellest, et parlamendil ju tegelikult puudub ülevaade, mille poolt või vastu hääletatakse, kui hääletused on. Sellest on meil siin palju juttu olnud, et tegevuspõhisele eelarvele üleminekul on pilt muutunud väga häguseks – me enam ei tea, mis ettepanekuid tehakse, jne.
Selles kontekstis on sündimas lahendus, millele oleks vaja tuge juurde, ka rahalises mõttes loomulikult. Selle lahenduse on välja pakkunud meie endine kolleeg Jaak Aaviksoo. Ma arvan, et tal on väga hea ettepanek. Tema ettepanek on luua Riigikogu juurde selline teiste riikide praktikas, võib öelda, klassikaline parlamendi eelarvekogu või -komisjon. Eriüksus. Ingliskeelses maailmas nimetatakse seda budget office'iks. See on koht, kus oleksid tööl tõesti finantsspetsialistid, analüütikud – need inimesed, kes omavad vajalikku teadmist ja kogemust riigi rahandusest ning suudaksid tõepoolest Rahandusministeeriumi ka väga tublide, pühendunud ja tarkade ametnikega olla võrdses partnerlusdialoogis, ütleme niimoodi, ja selle kaudu teenida Riigikogu, et Riigikogul oleks arusaam sellest, mis seal eelarves päriselt on.
Meile suudetaks tegelikult [selgitada] nende erinevate ettepanekute mõju, mis siia saabuvad. Me ei ole ju iseseisvalt keegi võimelised seda hindama. Siis suudetaks loomulikult ka ridade taha vaadata ja avastada sealt asju, mida valitsus võib-olla ei taha alati näidata. Ja selle kaudu teenitaks loomulikult ka avalikkuse huve, sest eelarveprojekt sellisena, nagu ta siia tuleb, on ikkagi ka avalikkuse jaoks väga pime. Sellest jõuab laiema aruteluni ainult see osa, mida valitsus ise tahab suuremalt lahti seletada.
Näiteks Ameerika Ühendriikides on juhtunud niimoodi, et Kongressi budget office on muutunud autoriteetsemaks riigieelarvet käsitlevaks asutuseks, kui on näiteks Valge Maja too asutus – ma ei mäleta, mis selle ametlik nimi on –, mis eelarvet valitsuse poole pealt, täitevvõimu poole pealt kokku paneb. Sinna on tõesti head inimesed kogunenud, nad on suutnud pikaajalisi rahalisi prognoose täpsemalt, väga hästi teha ning tõesti on tekkinud ka vajalik usaldusväärsus. Ja ma arvan, et mis puudutab seda hetke, kus me täna oleme erinevate muudatuste tulemusena, millest nii mõnegi sünni juures olen ma ise olnud ja sellisena kaasvastutav – see puudutab eelarve läbipaistvust ja mõistetavust ja kontrolli selle üle –, siis me oleme jõudnud teatud veelahkmele. Meil tegelikult on tänaseks piisav arusaam sellest, et on vaja muudatusi, ja ma arvan, et ka arusaam sellest, mida on vaja muuta. Aga ilma initsiatiivita siit maja poolt ei muutu sisuliselt mitte midagi. Eelarve on lihtsalt läinud niivõrd palju täitevvõimu poole kaldu.
Loomulikult, seda tüüpi asutuse või pädevuse-võimekuse loomine parlamendi juurde maksab raha. Selles ei ole mingit kahtlust. Vastasel juhul ei ole temas kvaliteeti. Kui me tahame, et ta tõesti suudaks seda rolli täita, siis sellesse on vaja ka rahaliselt investeerida. Aga see toob kaasa ka säästu tänu sellele, et me tegelikult suudame avastada ebaefektiivsust, mis riigieelarves on, ja ka puhtaid vigu, mida me oleme näinud, on olnud märkimisväärselt. Muidugi ei ole need summad kuidagi võrreldavad. Selles mõttes suures pildis võttes ta on kindlasti riigi jaoks kasulik ja ka rahalises mõttes säästlikku riigimajandamist soodustav, aga keegi peab loomulikult selle töö tegemise ja sellega seonduvate inimeste palkamise enda peale võtma. Parlament oleks, ma arvan, selleks kõige parem koht, kuna vastavalt põhiseadusele on just parlamendile antud pädevus eelarve vastu võtta. On arutletud selle üle, et võiks äkki teha nii, et Riigikontroll hakkaks ... Näiteks et riigieelarve tuleb sisse, Riigikontroll analüüsib selle läbi ja annab parlamendile enne vastuvõtmist, sügisel näiteks, hinnanguid selle kohta, mis riigieelarve on.
No see praktiliselt, ma arvan, ei ole kõige parem lahendus. Seda kahel põhjusel. Esiteks, Riigikontroll on seaduse järgi apoliitiline. Eelarveotsuseid või -ridasid jooksvas eelarveprotsessis kommenteerides on väga keeruline hoiduda poliitiliste hinnangute andmisest või selliste hinnangute andmisest, mis kvalifitseeruvad avalikus diskussioonis poliitilisteks, kuna üks või teine otsus on selgelt ühe või teise erakonna eesmärkidest ja soovidest lähtuvalt tehtud. Ja teiseks ma arvan, et parlamentaarses riigis parlament tõesti peaks olema võimeline ise looma endale vajaliku tugistruktuuri, et oma tööd kvaliteetselt teha.
Praegu Eesti Vabariigi Riigikogu eelarvet kvaliteetselt menetleda ei suuda. See on reaalne seis, kus me oleme. Meil on olnud valdavalt ja kasvavalt tegelikult see protsess täitevvõimu poole kaldu, ja mitte ainult rahasummade jagamise mõttes, mis on iseenesest nii möödapääsmatu kui ka laias laastus mõistlik ja selge, kuna asjad on muutunud väga suureks ja tehniliseks, vaid ka arusaamise mõttes, kuhu ta meil läheb. Nii et see vajadus on tegelikult suur.
Ma arvan, et kuna lisaraha kantseleile ei paista kuskilt tulevat, on ka siis, kui see kärbe jääb tegemata, tegelikult raha juurde vaja, selleks et neid, ma ütleksin, parlamendi tuumikfunktsioone päriselt ka kvaliteetselt täita. Ja on hea mõte toetada meie ettepanekut, mille, ma arvan, parlamendiliikmed elavad üle.
Aga jah, see jäi mainimata – summad, kui palju siis kuluhüvitised väheneksid. Kui ülemmäär on sellel aastal 1320 eurot, siis meie ettepanek on, et see oleks 880 eurot iga kuu. Ma arvan, et me saame hakkama. Saame hakkama, tuleb saada. Ma tänan!