Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 17. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Eduard Odinets!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! (Juhataja helistab kella.) Aitäh! Sotsiaaldemokraatide nimel soovin üle anda arupärimise haridus‑ ja teadusminister Liina Kersnale. See puudutab ühte tonti, mis käib ringi mööda Eestit, ja see on tasa hiiliv tasuline kõrgharidus. Me soovime teada saada, millised on Haridus- ja Teadusministeeriumi võimalikud lähiaja sammud, et tagada kõrghariduse jätkusuutlikkus, et tagada õppejõudude konkurentsivõimeline töötasu. Kuidas suhtub ministeerium sellesse, et üha rohkem ülikoole tasahilju rakendab tasulist kõrgharidust ka eestikeelsete õppekavade puhul? Kas ministeerium plaanib vähendada või suurendada nende õppekavade mahtu, kus tuleb raha maksta, ja kui suur koormus siis sellises olukorras ... (Juhataja helistab kella.) Aitäh, härra juhataja! ... ja kui suur koormus sellises olukorras langeb üliõpilastele ja nende vanematele? Või on teisi viise saada täiendavat raha kõrgharidusse, näiteks kaasates rohkem ettevõtlust? Samamoodi huvitab meid, milliseid täiendavaid samme kavatseb ministeerium ette võtta, et toetada üliõpilasi. Kas on plaanis reformida õppelaenude ja õppetoetuste süsteemi ja kui, siis mis moel? Samuti tahame aru saada, milline on ikkagi kõrghariduse rahastamise protsent ja absoluutsed arvud riigi eelarvestrateegias, sest praegu seal seda kirjas ei ole. Oleme mures kõrghariduse rahastamise pärast, oleme mures hiiliva tasulise kõrghariduse pärast ja soovime nendel teemadel haridusministrilt aru pärida ka siin suures saalis. Aitäh! Arupärimine on esitatud digitaalselt.

Kas olete kindel, et see on esitatud digitaalselt? Teie sõna? Palun vaadake see üle. Nii, kas on veel? Riigikogu liikmetel ei ole rohkem soove. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esiteks, maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust riigihalduse minister. Teiseks, pandikirjaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kolmandaks, politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. Neljandaks, avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja viiendaks, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning avaliku teabe seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister. Aitäh!

Head ametikaaslased, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ja viis eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli! 

Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget ja puudub 18.

Asume nüüd tänase päevakorra kinnitamise juurde, me peame seda hääletama. Aga nii nagu on heaks tavaks saanud, enne ka mõningad protseduurilised küsimused. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tahan kõigepealt teid õnnitleda kõrge riikliku autasu puhul, mille te saite presidendilt. See nimistu on kahtlemata pikk ja sinna kuuluvad kindlasti ka teie sõlmitud leping WHO-ga vaktsiinide teemal ja ka EKRE valitsusest väljaviskamine. Palju õnne teile! Südamlikud õnnesoovid selle puhul! Ja mul on väga hea meel ka selle üle, et te olete reageerinud ka sellele palvele, et istungisaali tagumisse ossa oleks kuulda kõikide esinejate kõnet. Aitäh teile ja siirad õnnitlused!

Ma tänan teid! Tõesti, koos EKRE, Isamaa ja Keskerakonnaga me otsustasime selle lepingu WHO-ga 1. oktoobril 2020 alla kirjutada. Seega ma edastan õnnesoovid ka toonastele koalitsioonipartneritele, EKRE-le ja Isamaale ja Keskerakonnale. Aga tegelikult tuleks täna õnne soovida Enn Eesmaale. Palju õnne, hea Riigikogu liige, teie tänase hällipäeva puhul! (Aplaus saalis.) Ja veel on üks tore üllatus: Riigikogu rõdult vaatab meie tänase istungi algust Küprose välisminister. Küpros on meie hea liitlane Euroopa Liidus. Nii et tervitused välisminister Nikos Christodoulidesele! (Aplaus saalis.)

Selliste põnevate ja toredate uudiste juurest saame edasi minna. Urmas Reinsalu, palun, protseduuriline küsimus!

Ma ei teagi, millest alustada. Kõigepealt jõudu Küprose välisministrile! Ta on hea mees ja temaga on head koostööd tehtud. Siis palju jõudu Jüri Ratasele ordeni puhul ja kõigile kavaleridele eelmisest nädalast! Ja muidugi Ennule! Palju õnne, Enn, 75. eluaasta aasta juubeli puhul!

Aitäh! Läheme edasi. Hetkel ei saa härra Põlluaas kõnet, me oleme päevakorra kinnitamise juures. Nii et ma alustan päevakorra kinnitamise hääletamise ettevalmistamist. Aga, Paul Puustusmaa, protseduuriline küsimus, palun!

Andke andeks, aga küsimus ongi just päevakorras. Minule teadaolevalt Henn Põlluaasal on fraktsioonipoolne küsimus seoses päevakorraga. Kui me ära kinnitame, siis see võimalus läheb nagu mööda. Ilmselt ta lihtsalt ei pannud musta kätt, vaid vajutas teist nuppu. Aga ma usun, et Hennul on õigus sõna saada.

Aitäh, et te vahendate seda! Tõesti, seda kätt ei olnud. See uus süsteem nõuab ju seda kätt ja härra Põlluaas pani nüüd selle käe. Ma mõtlesin, et ta tahtis lihtsalt sõna võtta, aga praegu ei ole küsimuste ega läbirääkimiste voor. Aga aitäh, et te selle protseduurilise küsimusega aitasite meid istungi rakendamisel edasi. Ja palun, Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus. Nagu härra Puustusmaa ütles, fraktsiooni nimel siis.

Aitäh! Võtangi sõna EKRE fraktsiooni nimel. Me ei ole küll otseselt jõudnud selle päevakorra kinnitamise juurde, aga veidi ennatlikult: kas päevakorrapunkt 366 SE käsitlemine on välja võetud selle nädala ... ? Ei ole, ta on sees, jah, vabandust. Ei vaadanud.

Vastus teile: hetkel selles päevakorra projektis, mis on mõeldud Riigikogu täiskogu V istungjärgu 17. töönädalaks, on nimetatud seaduseelnõu ehk 366 SE kirjas 9. juuni kolmanda päevakorrapunktina, kus me soovime läbi viia teist lugemist, härra Põlluaas. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kui meie fraktsiooni esimees Henn Põlluaas puudutas muudatusettepanekut 366, siis ta tegi seda vägagi põhjendatult, sellepärast et põhiseaduskomisjoni istungi ajal rikuti kodu- ja töökorra seadust. Ma kirjeldan teile selle lühidalt ära. Asi on selles, et põhiseaduskomisjonis liideti ... (Juhataja helistab kella.) ... põhiseaduskomisjonis liideti hulk EKRE ja eraldi minu esitatud parandusettepanekuid ühte punti. Ja asi on selles, et seda menetleti põhiseaduskomisjonis kavandina. Ehk siis, ütleme, põhiseaduskomisjon, kellel on õigus ja pädevus liita muudatusettepanekuid, ei teinud seda. (Juhataja helistab kella.) Praegu oleme olukorras, kus me ei tea, kes isik külatänavalt on need asjad kokku liitnud ja põhiseaduskomisjonile menetlemiseks andnud. Asjaolu, et seda hiljem kinnitati, ei muuda eelnenud protsessi olematuks. Ehk siis pooled muudatusettepanekud on menetletud ebaseaduslikult ja rikutud on kodu- ja töökorra seadust. Seetõttu mul on ettepanek, et me ei saa seda päevakorrapunkti mitte kuidagi täna arutada, sest meie, kes me oleme seaduseloojad, peame seaduseprotsessi algatamisel ja läbiviimisel olema teistele mustereeskujuks. Nii et võib-olla Henn Põlluaas tahab esitada ka fraktsiooni taotluse selle kohta.

Selge. Aitäh! Minu meelest see on meil täiesti uus komme, aga võib-olla see polegi halb, et protseduurilise küsimuse juhatavad sisse mitu eelmist küsijat. Sellel on kindlasti oma võlu. Tähendab, kõigepealt ma arvan, et te ei räägi muudatusettepanekust 366, vaid te räägite seaduseelnõust 366. Teiseks, me täna seda ei aruta. Kui me selle päevakorra kinnitame, siis see on kolmapäevases päevakorras olemas. Aga nagu te ütlesite, minul ei ole mingi probleem anda Henn Põlluaasale õigus esitada see protseduuriline küsimus, kui ta seda soovib. Jõuga ei saa juhataja kuidagi panna Riigikogu liiget esitama protseduurilist küsimust. Paul Puustusmaa, palun, protseduuriline küsimus!

Suur aitäh, juhataja! Mul on tegelikult suhteliselt lihtne küsimus: kas juhatusele on laekunud EKRE fraktsiooni  avaldus seoses tänase päevakorraga?

Minule ei ole laekunud sellist avaldust EKRE fraktsioonist. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus. 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! See viide teie poolt, et eelnõu 366 me arutame alles kolmapäeval, on muidugi õige, aga kui me täna päevakorra ära kinnitame, siis see lähebki automaatselt menetlusse, ja menetlusse läheb see ebaseaduslikult. Probleem on selles, et ma ei pea õigeks, ütleme, parlamentaarse seadus-, õigusloome juures, et me sellistele olulistele nüanssidele absoluutselt tähelepanu ei pööra. Ja minu teada peaks olema protest selle istungi läbiviimise kohta esitatud ka Riigikogu juhatusele. Mul ongi praegu palve, et enne kui me selle päevakorra kinnitame, Riigikogu juhatus vaataks meie protesti selle istungi läbiviimise kohta läbi.

Aitäh teile! Kõigepealt sellest protestist. Peale seda küsimust, mis oli, või teie protseduurilise küsimuse ajal tõesti tuli info, et teie fraktsiooni nõunik on kirjaliku protestiavalduse viinud Riigikogu Kantseleisse. Nii et kui see sinna on jõudnud, siis kindlasti me seda vaatame. Ma olen teiega nõus, et loomulikult komisjonid ja täiskogu peavad lähtuma oma töö korraldamisel kodu‑ ja töökorra seadusest, aga nad lähtuvad ka praktikast, mida me oleme kasutanud nii täiskogus kui ka komisjonides. Loomulikult see peab olema seadusega kooskõlas. Nüüd on minu kätte jõudnud ka kiri, mille on allkirjastanud Helle-Moonika Helme, fraktsiooni aseesimees, see protest on seega olemas. Nii et see kiri on nüüd laekunud. Mart Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma palun seda protesti arvesse võtta ja juhatusel seda arutada. Enne, kui juhatus ei ole seda arutanud, ei ole minu arvates võimalik, et me kinnitame nädala päevakorra selle punktiga, mis on praegu kõne all. Ma ei taha kuidagi hakata siin ähvardama, aga kuna pidevalt meile kinnitatakse, et Eesti on õigusriik, siis ei ole võimalik, et seadusandja teeb sedasorti praaki, mida tuleb pärast hakata kohtus vaidlustama.

Aitäh! Ma arvan ka, et me peaksime tegema oma tööd nii, et me ei pea minema oma teemadega kohtusse. Riigikogu juhatusele on laekunud ka põhiseaduskomisjoni esimehe selgitus, mis puudutab seda eelnõu 366.  Ta kinnitab Riigikogu juhatusele, et isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu – jutt on sellest 366 SE-st – teiseks lugemiseks ettevalmistamine põhiseaduskomisjonis 3. ja 4. juunil erakorralistel istungitel toimus täielikus kooskõlas Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega, sh muudatusettepanekute esitajate ärakuulamine ja muudatusettepanekute sidumine ja hääletus. Alla on kirjutanud põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi. Ja nüüd on ka see teie protest tulnud. See on tegelikult nii, et neid asju peab läbi vaatama juhtivkomisjon, tema teeb oma ettepanekud täiskogule ja ka juhatusele. Aga lähme edasi. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Jah, ma olen teadlik ka sellest, et Toomas Kivimägi lubas sellise seisukoha anda. Aga küsimus on praegu selles, et teatavasti on ju olukord selline, et te ei saa ju Eesti põhiseaduskomisjonis toimunud räiget menetlusnormide rikkumist tähelepanuta jätta, viidates ainult Toomas Kivimäe seisukohale. Tuleb kaaluda mõlema osapoole seisukohti, mida nad on väljendanud, ja tutvuda selle protokolliga. See ei ole ühe minuti küsimus. Ma palun ikkagi, et võetaks mingisugune vaheaeg ja kutsutaks Riigikogu juhatus kokku, et lahendada see küsimus, mis praegu on.

Aitäh! Ma lähtun sellest, et kui me vaatame oma kodu- ja töökorra seadusesse sisse ja ka oma praktikasse, siis me saame öelda, et komisjonidel on tegelikult oma tööd korraldades väga laiad eneseregulatsiooni õigused. See on ka põhjus, miks Riigikogu juhatus ei sekku komisjonide töösse, nende sisulistesse otsustesse. Seda teeb komisjon. Ma arvan, et sellest tuleks ka lähtuda. Aga loomulikult see protest on Riigikogu juhatusel olemas ja Riigikogu juhatus kindlasti sellega tegeleb. Vabandust, ma hüppan nüüd korra kõigest üle, sest tegelikult Henn Põlluaas ootab juba ammu oma protseduurilise küsimuse korda. Ma nägin ka tema kätt. Nii et, Henn Põlluaas, palun, sõna on teil.

Aitäh! Mul ei ole tegelikult protseduuriline küsimus, sellepärast ma hoidsingi ...

Ai, läks valesti. Selge, vabandust! Aga läheme siis edasi. (Hääled saalis). Jaa, aga me ei saa enne päevakorra kinnitamise juurde minna, kui kõik protseduurilised küsimused saavad küsitud ja vastused antud. (Hääl saalist.) Selge. Tuleme ettepanekute juurde ka, kui selleks on õige aeg. Paul Puustusmaa, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu, hea Jüri! Ma väga sügavalt hindan sinu oskust meie inimesi veenda selles, mis on õige, mis on vale. Aga praegu ma võtan enda julguse kokku ja tuletan meelde, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 13 annab teile õiguse ja volituse juhatuse kaudu reguleerida neid küsimusi, mida otseselt kodukorraseaduses reguleeritud ei ole. Seda on vaja eelkõige just selle jaoks, et garanteerida Riigikogu otsuste seaduslikkus. Antud juhul, kui me oleme põhiseaduskomisjonis jäänud erinevatele arvamustele, ei saa järeldada seda, et üks arvamus on õigem kui teine, aga vastuolu põhiseadusega võib olla vägagi ilmne. Siit ongi sihuke hea soovitus, et tegelikult võiks tõesti Riigikogu juhatus võtta kümme-viisteist minutit vaheaega ja kaaluda seda mõtet, et see vaidlusaluse seaduseelnõu menetlemine päevakorrast välja jätta ja me saaksime edasi minna väga rõõmsalt, väga kiiresti, nii et kõigil on hea olla.

Aitäh, härra Puustusmaa! Ma igal juhul olen samal lainel kui teie, et tuleks minna edasi rõõmsalt, nii et kõigil on hea olla, ja ka töiselt. Aga praegusel juhul ei ole see Riigikogu juhatuse otsustada ega reguleerida, see on juhtivkomisjoni otsustada ja reguleerida, sh ka komisjoni töökorraldus muudatusettepanekuid käsitledes. Peeter Ernits, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, hea juhataja ja kolleegid!

Ma väga vabandan! Palun saalis vaikust! Kuulame, palun, küsijaid ja austame neid, ja kes ei soovi, saab saalist välja minna. Palun, härra Ernits!

Ma võin oodata. Kallid kolleegid, kui teil jutud korraks lõpevad, siis ma küsin, kui tohib. Hea juhataja! Mulle tundub, et probleem tegelikult on selles, et kui üks fraktsioon arvab, et siin ei ole kõiki hea õigusloome tavasid arvestatud, ent põhiseaduskomisjoni esimees on veel kirjalikult kinnitanud, et tegelikult on kõik okei, siis kas Riigikogu juhataja ei peaks siiski kokku võtma Riigikogu juhatuse ja küsima, kas Eesti on ikka õigusriik, mida siin algul nagu loodeti?

Aitäh! Mul ei ole täna seda tunnetust, et kui Riigikogu juhatuse liikmete käest seda küsida, siis nad ütleksid, et Eesti ei ole õigusriik. Või vähemalt meil pole olnud vestlust, kus keegi oleks öelnud, et Eesti ei ole õigusriik. Nii et selles mõttes saab olla rahulik – Eesti on õigusriik. Ja kui on vaidlusi ...  Ma saan ju aru, mille üle on hetkel vaidlus. Ühelt poolt ütleb Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon, et eelnõu 366 menetlemisega nad ei ole rahul, teiselt poolt ütleb komisjoni esimees, et kõik on õiguspärane. See on juhtivkomisjoni tasandi otsus, kuidas eelnõuga edasi minna, ja ma arvan, et kindlasti komisjon oma järgmisel istungil saab arutada ka seda protesti ja seda komisjoni esimehe kirja. Aga läheme siit rahulikult ja nii, nagu härra Puustusmaa ütles, rõõmsameelset ja mõnusalt edasi! Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma arvan, et meil puudub vaidlus selle üle, et meie tegevus toimub siin Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse alusel. Ma arvan, et meil puudub ka vaidlus selle üle, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 102 sätestab ka eelnõu menetlemise juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahepeal. Selle kohaselt koostab juhtivkomisjon eelnõu teiseks lugemiseks eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekute loetelu. Ja sama paragrahvi lõige 2 ütleb niimoodi, et muudatusettepanekud, mille esitaja on sama ning mis on omavahel sisuliselt seotud, kantakse muudatusettepanekute loetellu ühe ettepanekuna. Siin meil vaidlust ei ole. Aga vaidlus tekib seepärast, et kui, ütleme, nende muudatusettepanekutega tegeleb juhtivkomisjon, siis praegusel hetkel on põhiseaduskomisjonis menetletud kellegi koostatud kavandit, mida juhtivkomisjon ei ole kinnitanud. Ja kui nüüd tulla tagasi, ütleme, ka Riigikogu juhatuse ülesannete juurde, siis ütleb § 13 punkt 20 ilusasti, et Riigikogu juhatus kutsub vajadusel kokku fraktsioonide esindajad, et kuulata ära nende seisukohad Riigikogu töö korraldamisega seonduvates küsimustes. Ma arvan, et seda oleks vaja teha, sest vastasel juhul me hakkame Riigikogus juurutama taktikat, et komisjonides võib teha ükskõik mida ja Riigikogu juhatus ei sekku sellesse. Ma arvan, et juhatuse eesmärk ja kohustus on tagada, et kõik protseduurid komisjonides oleksid korrektsed. Palun võtta vaheaeg, konsulteerida esialgu võib-olla Riigikogu juhatusega ja pärast seda kujundada oma seisukoht! Me ei saa niimoodi edasi minna, lugupeetud Ratas!

Austatud Grünthal! Ma väga tänan teid selle põhjaliku ülevaate eest, aga ma ütlen, et ma jään oma arvamuse juurde, et ma ei näe, et Riigikogu juhatus seda protesti või neid proteste saaks lahendada. See on juhtivkomisjoni ülesanne. Ja kui me vaatame ka Riigikogu juhatuse praktikat, töökorralduse praktikat, siis selliste protestide puhul on alati öeldud: see on juhtivkomisjoni ülesanne. Meile annab kodu- ja töökorra seadus ka võimaluse, et kui keegi fraktsioonidest soovib päevakorda muuta, siis ta võib selle ettepaneku teha. Praegu meil ongi päevakorra menetlemise eelne aeg, me ei ole seda veel otsustanud, nii et te saate oma fraktsiooniga selle ettepaneku teha, kui te ei soovi seda eelnõu arutada sellel nädalal. Paul Puustusmaa, protseduuriline küsimus.

Suur tänu! Mul ongi protseduuriline küsimus ja mul on nüüd soov pöörduda sinu suure ja lahke südametunnistuse poole, sest ma tean, et sa armastad väga Eesti põhiseadust. Ja Eesti põhiseadus ütleb üheselt, et meie jaoks on õiglus ka oluline, mitte ainult õigus. Sa eelnevalt väitsid seda, et me ei saa sekkuda komisjonide tegevusse. Tegelikult ma viitan sellele, et diskretsiooniõigus, mis on komisjonile antud, on küll olemas ja vägagi lai, aga see ei võimalda või vähemalt Riigikogu juhatus ei tohiks võimaldada põhiseaduse rikkumist. Praegusel juhul me ei räägi mitte lihtsalt diskretsioonist, vaid küsimus on põhiseaduse rikkumises. Seetõttu on vägagi pädev pöördumine juhatuse poole palvega vaadata see moment üle ja vältimaks põhiseaduse rikkumist, vältimaks Riigikogu liikmete õiguste rikkumist, võtta korraks aeg maha ja viie minuti pärast kuulutada välja, et me saame selle punkti päevakorrast välja jätta. Ja me saame edasi minna rõõmsalt ja lõbusalt.

Aitäh! Ma loodan, et me ei lähe kurvalt ja õnnetult siit edasi. See kiri on tulnud, Riigikogu juhatus kindlasti seda vaatab, aga veel kord ma ütlen: päevakorra osas, ka menetluse protseduuride osas kuulub pädevus juhtivkomisjonile, kes on oma otsused teinud. Need otsused on tehtud. Nii nagu ma ütlesin härra Grünthalile, ütlen ka teile, et iga fraktsioon – seda ju võimaldab meie kodu- ja töökorra seadus – saab teha ettepaneku, et me seda päevakorrapunkti sellel nädalal ei arutaks. See võimalus on olemas. Ma ei kutsu seda välja, aga teie õigus on teha see ettepanek, kui te seda soovite. Me kõik ootame, härra Põlluaasal pidi olema huvitav ettepanek, aga keegi ei tea veel, mis see täpselt on. Aga varsti on see laual. Läheme edasi! Protseduuriline küsimus, Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea esimees! See ettepanek kindlasti kohe tuleb, aga ma kõigepealt kirjeldaksin ühte teist pretsedenti. Te võite muidugi eesistujana öelda, kas see on see või ei ole, aga meil ühes teises komisjonis, nimelt kultuurikomisjonis, menetleti samamoodi ja siis tuli protest ja kultuurikomisjon jättiski kogu protsessi pooleli. Öeldi, et me ei saa enne edasi minna, kui Riigikogu juhatus on selle protesti oma neljapäevasel koosolekul või istungil läbi arutanud. Seetõttu protsess lükkuski edasi poolteist nädalat. Mina siin mõtlen, et huvitav, miks me praegu seda teha ei saa. Tõepoolest, võtke see vaheaeg praegu või kuidas teil need istungid on, homme või neljapäeval, arutage see protest läbi ja siis läheme selle küsimusega edasi. Aga praegu võtame selle päevakorrast maha!

Aitäh teile! Ma saan aru, et see kultuurikomisjoni näide, mis te tõite, oli komisjoni tasandi näide. Kui ma ikka sain õigesti aru. Hetkel ei pea vaidlust põhiseaduskomisjon, vaid seda peab täiskogu. Ja ma lubasin, et Riigikogu juhatus kindlasti vaatab need kirjad läbi, mis Riigikogu juhatusele tulevad ... Aga ma ei sega teid praegu, te saate oma keskustelu ära pidada ja siis ma saan teile vastata. Ei, ma ei sega teid, ma tahtsin lihtsalt seda öelda. Ja et see päevakorrast välja võtta – ma ütlen, et see võimalus on olemas, fraktsioonil on võimalus see ettepanek teha. Mart Helme, palun, protseduuriline küsimus!

Minu arvates, härra eesistuja, me räägime siin üks aiast ja teine aiaaugust. Me ei räägi praegu siin sellest, kui suur on komisjoni autonoomia otsustada oma protseduuride üle. Me räägime sellest, et üks fraktsioon ja tema esindajad, kes osalesid nendel istungitel, väidavad midagi hoopis muud kui komisjoni esimees. Lähtuvalt sellest, et siin on väga selge vaidlus, on esitatud protest ja esitatakse praegu ettepanek see konkreetne eelnõu käesoleva nädala töökavast välja võtta, ja seda eeldusel, et juhatus saab seda arutada, et komisjoni järgmistel istungitel on võimalik need vastuolud selgeks rääkida ja siis eelnõuga saali tagasi tulla. Minu meelest täiesti tervemõistuslik lähenemine.

Me ei taha kuidagi aktsepteerida seda, et siin teerulliga üle sõidetakse ja öeldakse, et komisjoni esimees otsustas nii, võtke heaks või pange pahaks. Ei, me paneme väga pahaks. Ja ma arvan, et meil oleks palju mõistlikum kogu Riigikogu järgmise kahe nädala tööd silmas pidades see eelnõu käesoleva nädala töökavast välja võtta ja edasi minna järgmisel nädalal, selle asemel et me peame hakkama siin obstruktsiooniga kogu tööd umbe ajama ja kõik muud asjad seisma panema. Ma arvan, et mõistlikum on praegu minna kompromissile. 

Aitäh! Ma selle lõpuga olen igal juhul nõus, et tuleb püüda leida kompromisse, kui vähegi on võimalik. Täiesti siiralt! Selle ettepaneku, mis te ütlesite, ettepaneku see eelnõu päevakorrast välja võtta – ma ütlen seda vist neljandat korda – saab teha fraktsioon, üks viiest fraktsioonist. Ja kui see tehakse, siis me kohe seda siin saalis hääletame. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Küsimus on praegu, vaidlus käib selle üle, kas meie protest, EKRE protest on asjakohane ja õige, ja vaidlus käib selle üle, kas põhiseaduskomisjoni esimehe saadetud teatis selle kohta on õige. Ja nii nagu ma olen aru saanud, teie ainuisikuliselt kavatsete praegu selle küsimuse siin otsustada. Mina juhin tähelepanu sellele, et § 13 sätestab Riigikogu juhatuse ülesanded. See tähendab seda, et igasuguste muude küsimuste puhul, mida ei ole seaduses reguleeritud, kui teatud protseduuriküsimusi ei ole sätestatud meie kodu‑ ja töökorras, siis punkt 18 ei anna teile õigust ainuisikuliselt seda küsimust otsustada. See on ainult Riigikogu juhatuse pädevuses. See, et teie olete Riigikogu juhatuse esimees, ei oma praegu tähtsust. Kui te nüüd ütlete mulle selgelt, millisest seadusetähest või ‑pügalast tuleneb teie ainuisikuline õigus seda küsimust lahendada, siis ma olen väga tänulik.

Aitäh, härra Grünthal! Ma ei ole seda kunagi väitnud. Ma olen öelnud, et Riigikogu juhatus kindlasti seda kirja arutab, ja ma loodan, et me saame seda teha juba siis, kui meil on homme või sellel nädalal juhatuse istung. Ma ei ole kordagi väitnud, et mina ainuisikuliselt seda otsustan. Ma teen nüüd ühe katse. Mind tõesti huvitab väga see härra Põlluaasa ettepanek, aga ma saan aru, et ametikaaslased ei luba tal veel seda lauale tuua. Protseduuriline küsimus, Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, Jüri! Sa oled hästi suurte teadmiste ja kogemustega Riigikogu siin juhtinud ja ma usun täiesti kindlalt su sõnu, kui sa ütled mulle nüüd ära selle. Juhul kui homme Riigikogu juhatus on seda arutanud ja leidnud, et tõepoolest tegemist on õiguserikkumisega, kas siis Jüri võib kinnitada, et me siis muudame nädala päevakorda?

Aitäh! Nagu te teate, härra Puustusmaa, tulenevalt meie töökorraldusest on juhtivkomisjonil alati õigus teha ka jooksvalt otsuseid eelnõude kohta, mida me siin arutame. See on juhtivkomisjoni enesereguleerimise õigus, ta korraldab oma tööd ise. Aga seda kirja, mis on juhatusele saadetud, juhatus kindlasti arutab, ta vaatab sellele kirjale otsa, loomulikult. Mart Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Ma tulen veel kord tagasi: me ei sea kahtluse alla komisjonide autonoomsust. Me praegu arutame selle protesti menetlemise korda ja on üsna küüniline öelda meile, et me kindlasti arutame seda, kui me aega leiame, kas teisipäeval või neljapäeval, ja eks me siis vaatame. Mis mõtet sellel arutamisel on, kui me praegu kinnitame päevakorra sellisel kujul, mis ei võta arvesse meie fraktsiooni protesti?

Aitäh! Ma veel kord ütlen, et minu pärast seda võib arutada homsel juhatuse istungil, aga juhatuses on lisaks minule veel kaks inimest. Ja veel tahan ma öelda seda, mida ma ütlesin ka härra Puustusmaale: juhtivkomisjonil on alati õigus eelnõu päevakorrast välja võtta, on alati õigus teha ettepanek menetlus katkestada. Need on juhtivkomisjoni õigused, mis me oleme andnud kodu- ja töökorra seadusega. Ja nüüd siis seitsmes protseduuriline küsimus Kalle Grünthalilt. Palun!

Ma tänan teid, lugupeetud istungi juhataja, selle suurepärase selgituse eest, et juhtivkomisjonil on alati õigus lahendada kõiki küsimusi iseseisvalt, panna sisse, võtta välja. Kas see tähendab siis seda, et ükskõik, mida juhtivkomisjon otsustab, see on ülimuslik sellest, mida arvavad Riigikogu liikmed, juhul kui nad näevad protseduurilisi rikkumisi? Kas siis Riigikogu juhatus ei saa selle n-ö vaidemomendi kohta mingisugust seisukohta võtta, kuna Riigikogu istungi juhataja ütleb, et mina otsustan niimoodi?

Aitäh! Kui me räägime ülimuslikkusest Riigikogu töökorralduses, siis see õigus on täiskogul kindlasti. Härra Põlluaas, palun!

Ma ei tea, kas te jõudsite juba päevakorra kinnitamiseni?

Jaa, jaa.

Väga tore. Sellisel juhul, arvestades minu heade kolleegide väljaöeldut, millega nad kõik avaldasid protesti eelnõu 366 menetlemise vastu komisjonis, kus rikuti meie kodu- ja töökorra seadust, ei lastud saadikutel tutvustada oma muudatusettepanekuid, liideti muudatusettepanekuid meelevaldselt jne, jne, mille kohta me oleme esitanud ka protesti Riigikogu juhatusele, nagu on juba mainitud, on Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal ettepanek eelnõu 366 välja võtta selle nädala päevakorrast, et komisjon saaks seda edasi menetleda ja teha seda vastavalt meie kodu- ja töökorrale.

Aitäh! Seda ma olen kindlasti nõus kohe, kui me paneme ettepaneku hääletusele, ka ütlema. Ja automaatselt me saame seda kohe arutama hakata.

Head ametikaaslased! Me olemegi jõudnud päevakorra kinnitamise juurde, me peame hääletama 17. töönädala päevakorda. On tulnud hea ametikaaslase Henn Põlluaasa esitatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ettepanek 9. juuni päevakorrast võtta välja kolmas päevakorrapunkt, mis on 366 SE. Sellest tulenevalt peakski panema selle 17. töönädala päevakorra selliselt hääletusele. Aga nüüd ma näen, et Mart Võrklaeval on käsi üleval. Palun!

Aitäh! Reformierakonna fraktsioon ei toeta päevakorra muutmist.

Selge. Siis me ei saa seda päevakorda koos selle ettepanekuga hääletusele panna, sest seda muudatust ei toetata. Seda ettepanekut ei toetata ja meie kodu- ja töökord ütleb: kui kas või üks fraktsioon on vastu, siis ei saa punkti välja võtta päevakorrast, mis on esitatud. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Protseduuriline küsimus täielikult, et vahepeal oli siin, hääl oli siin ...

Ma väga vabandan, härra Grünthal! Ma tõesti vabandan, aga me ei kuule teid. (Juhataja helistab kella.) Ma palun vaikust siin Riigikogu saalis!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Vahepeal, istungi alguses oli hääl täiesti normaalselt ka tagapinki kuulda. Nüüd Henn Põlluaasa sõnavõtu ajal kadus jälle see ära. Paluks keerata volüümi juurde!

Aitäh! Ma nägin, et isegi siin teises pingis oli probleeme: kui härra Põlluaas rääkis, et ei olnud tema hääl selles õiges toonis. Ma ei tea, kas meil on see nupp olemas, aga kui on, siis me püüame häält juurde keerata. Aga mul on ka palve, et kui me räägime, siis palun püüame rääkida võimalikult mikrofoni. Näete, vanad süsteemid ei pruugi enam vastu pidada. Alustan nüüd selle hääletuse ettevalmistamist. Head ametikaaslased, kas võime minna hääletuse juurde? Jevgeni Ossinovski, protseduuriline küsimus.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Mina olen korra sattunud selle otsa, et ma olen lugenud vanu Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse redaktsioone. Vahepeal on seadus muutunud, aga ma olen saanud nii palju targemaks, et tegelikult, kui härra Põlluaas ei olnud selle eelnõu algataja, siis ei olnud tal pärast päevakorra teatavaks tegemist õigust teha ettepanekut eelnõu päevakorrast välja võtta. Kas mul on korrektne tõlgendus?

Mina lähtusin sellest, et härra Põlluaas tegi selle ettepaneku kui Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees. Paul Puustusmaa, protseduuriline küsimus.

Aitäh, suur tänu! Ma lihtsalt tahtsin öelda, et siin ei maksa teha vale järeldust, nagu oleks Henn Põlluaas tahtnud katkestada seda seaduseelnõu, mida ta esitanud ei olnud. Küsimus oli päevakorra muutmises: kas jätta punkt sisse või mitte. See on teine küsimus hoopis. Nii et Henn Põlluaasal oli õigus seda ettepanekut teha küll.

Ja see ettepanek ju tehti ja selle me võtsime kohe arutelu alla, nagu te soovisite. Siin viivitust ei olnud, aga härra Võrklaev tegi kohe kontraettepaneku. Jevgeni Ossinovski, protseduuriline küsimus, palun!

Istungi juhatajal on kahtlemata ka laiem diskretsiooniõigus istungi juhatamisel. Lihtsalt üks kord on selline juhtum olnud ja tõepoolest on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 54 lõige 4, mis muutus 17. märtsil 2019. Nüüd saab päevakorra teatavaks tegemist eelnõu päevakorrast välja võtta ainult eelnõu algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjoni taotlusel. Kuna see säte on muutunud – minu arust on kahetsusväärne, et see muutus –, siis minu teada sellist õigust tegelikult härra Põlluaasal praegu ei olnud. Aga loomulikult istungi juhataja lahendas selle küsimuse n-ö täies kollegiaalse juhtimise vaimus, nii et mul ei ole selles osas midagi ette heita.

Aitäh! Mul ei ole ka ühtegi protseduurilist märkust teie protseduurilise küsimuse peale. Protseduuriline küsimus, Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Hääletus iseenesest algas kutsungist. Mul on selline ettepanek, et kas me võiksime, kui te lubate, lahendada ülejäänud protseduurilised küsimused peale hääletust, sest see protsess käib praegu. Mul on kange soov hääletada praegu. Suur tänu!

Jah, seda ma lubada ei saa. Kui on protseduurilised küsimused üleval, siis tuleb nendele vastata. Seda küll ei tahaks, et me pärast hakkame vaidlema, miks näiteks härra Kruusimäe ja härra Seedri protseduurilised küsimused sai esitada peale hääletust. Võib-olla nad juhivad enne hääletust väga olulisele asjale tähelepanu, mikrofon ei tööta või midagi seesugust. Protseduuriline küsimus, Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Ma ei saanud küll sellest kontekstist hästi aru, aga ma tabasin just, et Ossinovski siin ealiselt diskrimineeris. Miks uus on parem kui vana? Sellest ma ei saanud aru. Ja muidugi see ka, et enne mind öeldi, et kui ikkagi mingi protseduur on käimas, siis see protseduur lõpuni viia ja siis saab liituda teiste saadikutega.

Aitäh! Praegu ma palungi teie abi, et me saaksime selle hääletuse protseduuri lõpetada. Ma näen, et saali soov see on ja pigem praegu probleem on minus, et ei saa seda läbi viidud. Aga siin on veel üks väike küsimus. Härra Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Suur tänu, hea Jüri! Mul on selline küsimus. On teada, et kui näiteks politsei teeb inimesele liiga, siis on kodanikul õigus pöörduda kohtusse ja see vaidlustada. Kui mingi ametnik teeb liiga, siis on õigus minna halduskohtusse ja see vaidlustada. Nii see on. Aga praegu on olukord, kui põhiseaduskomisjoni esimees teeb koos oma kogukonnaga liiga Riigikogu liikmetele. Kuhu on meil siis kaevata? Või ongi niimoodi, et mis see komisjon ütleb ... Kui me räägime siin palju süvariigist, et süvariik valitseb meid jne, siis mulle tundub, et süvariik on siin Riigikogus ka täies mahus olemas. Öelge palun, kuidas saavad siis, ütleme, kaitset Riigikogu liikmed, kes leiavad, et komisjonides tehtu on õigusvastane. 

Aitäh! Ma arvan, et kõige õigem on neid muresid ikkagi komisjoni tasandil lahendada, juhtivkomisjoni tasandil. Kui see ei õnnestu, siis nagu teie fraktsioon ongi teinud, saab saata kirja Riigikogu juhatusele ja eks me peame seda arutama. Või mitte et peame arutama, vaid seda me siis ka arutame. Aga nüüd tundub, et on protseduuriline küsimus tekkinud Henn Põlluaasal. See ettepanek sai realiseeritud, aga ... Palun, Henn Põlluaas, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma olen märganud, et teatud kolleegidel on tekkinud selline valikuline arusaam meie kodu- ja töökorrast, mis muutub nii ruumis kui ajas. Päevakorra kinnitamisel on igal fraktsioonil võimalik teha ja õigus teha ettepanek muuta päevakorda, võtta sealt teatud eelnõusid välja – see on täiesti vastavuses meie kodu- ja töökorra seadusega. Seda ei maksa kahtluse alla panna. Seda enam, et ka praegused koalitsioonierakonnad ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond kasutasid seda võimalust väga aktiivselt ka siis, kui nad kõik olid opositsioonis. Mitte keegi ei proovinud seda kahtluse alla panna, nii et töötame samamoodi edasi. Ma tänan juhatajat! Minu meelest kõik on toimunud täiesti õigesti ja protseduurireeglitele vastavalt. 

Aitäh! Ja ma ütlen veel kord, et see teie ettepanek oli täielikult kooskõlas reeglitega. Igal fraktsioonil on õigus teha oma ettepanekud päevakorra kohta. Kui ei oleks tulnud teise fraktsiooni ettepanekut mitte seda ettepanekut toetada, siis ma oleksin kohe hääletusele pannud, et see kolmas punkt läheb välja selle nädala päevakorrast. Mart Helme, protseduuriline küsimus.

Aitäh, härra eesistuja! Mind hämmastab see, et meil siin saalis on tugevalt üle poole, 60% vähemalt, liberaalse demokraatia pooldajaid, liberaalse demokraatia ideoloogia esindajaid. Me teame, et liberaalse demokraatia põhitõde on vähemuste kaitse. Praegusel juhul lähevad nad risti vastu omaenda põhitõega, sest vähemus nõuab siin kaitset oma ettepanekule seoses nädala päevakorraga, aga sellest rullitakse jõhkralt üle. Me palume sellel hääletusel järgida liberaalse demokraatia põhimõtteid.   

Aitäh, Mart! Kindlasti sinu praegune sõnavõtt, mulle tundub, ehitas selle silla, et me saame selle hääletuse läbi viia. Panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 17. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Küll juhtub siin saalis imesid! Tulemusega poolt 53 Riigikogu liiget, vastu 20 ja 1 erapooletu on selle nädala päevakord kinnitatud.

Läheme selles erakordses koosmeeles edasi. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Leo Kunnase, Martin Helme, Merry Aarti ja Jaak Valge 11. mail 2021 esitatud arupärimine vormi kandmise keelamise kohta 9. mail. See kannab numbrit 80. Arupärimisele vastab kaitseminister Kalle Laanet. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Henn Põlluaasa, et seda arupärimist Eestimaa üldsusele tutvustada!

Austatud Riigikogu esimees! Kaitseminister! Head kolleegid! Täna on siia suurde saali jõudnud juba tükk aega tagasi esitatud arupärimine, mis puudutab Eesti kaitseväe vormi kandmist 9. mail.

Ükskõik millise riigi kaitsejõudude vorm on esmaseks tunnuseks, mille järgi kõik inimesed, olgu nad tsiviilis või teenistuses, identifitseerivad, et tegemist on sõduriga, tegemist on kaitseväelasega, tegemist on inimesega, kes teenib aega, kes kaitseb meie riiki rahuajal, eriti aga sõjaajal. Mundri kandmine on uhkuseasi, seda ei usaldata mitte igaühele, vaid see on privileeg ja selle üle peab see, kes seda kannab, uhkust tundma, ja kes seda ei kanna, peavad tundma ka aukartust, ükskõik kas nad on meie riigi kodanikud, võõrriikide kodanikud või kes iganes siin elavad mittekodanikest alalised elanikud.

9. mail  tähistasid siin elavad valdavalt Nõukogude okupatsiooni ajal sisse rännanud inimesed ja nende järeltulijad Nõukogude Liidu võitu teises maailmasõjas, mis meie jaoks tähendas Eesti okupeerimist, meie iseseisvuse hävitamist ja kirjeldamatuid kannatusi meie inimestele. Seda tähistati Kaitseväe kalmistul, kuhu kogunes ligi 10 000 inimest, kes rikkusid kõiki koroonaaja reegleid, ei pidanud 2 + 2 reeglist kinni, pidutsesid, jõid, laulsid kalmistul – kes tähistasid, ühesõnaga, sellist püha, mis on otseses vastuolus meie rahva enesemääramise õigusega, meie iseseisvuse ja riiklusega.

Ja sel päeval tõmbas meie Kaitsevägi saba jalge vahele, selja küüru: kaitsejõudude staabi- ja sidepataljoni ülem kolonelleitnant Priit Averkin andis oma alluvatele korralduse mitte kanda Eesti mundrit. See on häbiväärne! See on enneolematu: me peame kartma ja häbenema Eesti Kaitseväe vormi! Ja mis kõige hullem, hiljem tuli välja, et samasugune käsk on antud ka varasematel aastatel. Siis, kui need, kes Eesti riigi hävitamisega on seotud, või kelle vanavanemad on sellega seotud, tähistavad enda võitu, tõmbame meie, kes me oleme taastanud oma iseseisvuse, saba jalge vahele. See on täiesti kirjeldamatu, täiesti uskumatu, täiesti lubamatu!

Ja täpselt samasugused kirjeldamatud ja uskumatud on põhjendused, mis toodi. Seda põhjendati kartusega, et Eesti Vabariigis võib Kaitseväe vormis avalikus kohas liikumise rebida kontekstist välja ja asetada Eestit kahjustavasse konteksti või kujutada seda pahatahtlikult mõnel muul viisil. No tule taevas appi! Kas me hakkame samamoodi tervet Eesti Vabariiki häbenema?! Kas me saadame kogu Eesti Kaitseväe laiali?! Ma ei tea, mis kontekstist siin räägitakse.

Seoses sellega me olemegi esitanud kaitseministrile viis küsimust, mida ma siin ette ei loe. Ma loodan, et minister loeb vastustega koos need küsimused ette. Ja ootame loomulikult põnevusega. Aitäh!

Aitäh teile, härra Põlluaas! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli kaitseminister Kalle Laaneti, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 80.

Austatud Riigikogu spiiker! Head Riigikogu liikmed! Ma kõigepealt ühinen kõigi nende õnnesoovidega, mis siin istungi algul saalis kõlasid. Tore on, kui inimestel läheb hästi.

Austatud arupärijad Henn Põlluaas, Leo Kunnas, Martin Helme, Merry Aart ja Jaak Valge! Mul on hea meel vastata teie arupärimises esitatud küsimustele. Ja loomulikult on hea meel, et siin saalis on kuulajaid veel.

Esimene küsimus on, kas ja mil moel oli Averkini otsus kooskõlastatud tema ülematega, kas korraldus oli kooskõlastatud ka Kaitseministeeriumiga või kas Kaitseministeerium oli korraldusest teadlik? Staabi- ja sidepataljoni ülem ei pidanud seda otsust Kaitseväe juhatajaga kooskõlastama. See oli tema juhtimispädevuses. Ma usaldan kaitseministrina Kaitseväe juhatajat küsimustes, mille lahendamine on tema pädevusse antud. Kaitseväelase vormi kandmise reguleerimine on üks nendest. Meie Kaitseväe efektiivsus ja tulemuslikkus sõltub just nimelt paindlikust ja ülesandekesksest juhtimisest ning ülemad usaldavad alluvaid neile antud ülesannete piires. Kõnealusel juhul ei olnud Kaitseministeerium konkreetsest otsusest teadlik. Seda enam, et konkreetne otsus tehti kehtiva hinnangu alusel. Kaitsevägi hindab pidevalt olukorda nii füüsilises kui infokeskkonnas ning kohandab oma tegevusi ja meetmeid, et vähendada asjatuid riske ning tagada pidev võitlusvõime. Selliselt on ohuhinnangut koostatud ning antud liikumissoovitus 9. maiks alates juba 2008. aastast. Sellest ajast on olnud väga palju erinevaid Kaitseväe juhatajaid ja samamoodi ka erinevaid ministreid.

Teine küsimus: "Kas kaitsejõududel on veel mingeid tähtpäevi või geograafilisi piirkondi Eestis, kus nad soovitavad ajateenijatel või tegevväelastel mitte liikuda vormis? Milliseid, kus ja mis põhjusel?" Lühike vastus: ei ole. Vormi kandmisel lähtutakse kehtestatud korrast ning ühekordsetest korraldustest.

Küsimus number kolm: "Kas ülalnimetatud soovitus on kehtiv ka liitlaste sõjaväelastele? Vastus: Eestis paiknevad liitlasüksused kujundavad oma käitumisnormid vastavalt oma riigi regulatsioonidele. Kaitseväe regulatsioonid neile ei kohaldu.

Küsimus number neli: "Milline on kaitseministri hinnangul sellise korralduse mõju ajateenijate moraalile, Kaitseväe mainele ja laiapindse riigikaitse tõsiseltvõetavusele?" Kaitseministrina näeksin hea meelega rohkem kaitseväelasi kandmas vormi avalikus ruumis. Samas on oluline, et vormi kantakse ettenähtud korras ja eesmärgipäraselt. Kaitseväelase vormiriietust saavad kanda ka kaitseväeteenistuses mitte olevad isikud, näiteks kaitseliitlased. Ja see on tervitatav. Samas peab olema ka kontroll kaitseväelase vormi kandmise üle, kuna just vormi mittekohane kandmine kahjustab kaitseväelaste ja Kaitseväe mainet. Kaitseministeerium on välja töötanud seadusemuudatused, mis võimaldavad Kaitseväel Kaitseväe vormiriietuse korra rikkumisele tõhusamalt ja jõulisemalt reageerida.

Küsimus number viis: "Milliseks peab kaitseminister taolise korralduse mõju Venemaa relvajõudude hinnangutele meie kaitsetahtele?" Kaitsetahet ei saa hinnata pelgalt vormi järgi, vaid pigem sisu järgi. Ei ole alust arvata ega asuda seisukohale, et Venemaa relvajõudude analüütikud konkreetsel juhul peaksid  meie kaitsevõimet kuidagi väiksemaks. Kaitseväe okkad on täna teravamad kui eile ja muutuvad üha teravamaks. Aitäh!

Austatud minister, aitäh! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Mulle on mitu ohvitseri öelnud, et see on vana asi, et Kaitseväe kalmistul pronkssõduri juures sel ajal ei maksa vormis käia. Aga minu küsimus on, kelle ajal seda alustati. Kas see oli, kui Kaitseväe juhataja oli meie kolleeg Ants Laaneots, või oli see Riho Terras? Ministreid on tohutu palju olnud: Jürgen Ligi ja Jaak Aaviksoo ja Sven Mikser. On sul ettekujutus, kes selle esimese kivikese viskas, ütles, et poisid, olge igaks juhuks vakka? On sul teada?

Aitäh küsimuse eest! Ma jään praegu nimelise vastuse võlgu, aga 2008. aasta oli esimene aasta, kui selline korraldus minu andmetel anti.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Kui nüüd vaadata seda, et Kaitseväe vorm on mingil määral probleemiks, siis seda saab alati lahendada nii, et mida vähem on vormikandjaid, seda vähem on ka vormis inimesi. Mu küsimus ongi sellest vaatenurgast: kas sellepärast on nüüd koondatud inimeste hulka sattunud 40 kaitseliitlast? Kas kaitseliitlased on sama suur probleem kui vormis kaitseväelased?

Oma neljanda küsimuse vastuses ma rõhutasin: kaitseministrina näeksin hea meelega rohkem kaitseväelasi kandmas avalikus ruumis vormi.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Vormil on kaks funktsiooni: ametialane ja sümboli funktsioon. Ametialase funktsiooni seisukohalt näitab vorm riiklikku kuuluvust, käisel kantakse riigi lippu, ka näeb väeliiki ja relvaliiki, üksust, auastet ja muud olulist. Näiteks on olemas missiooniembleemid. Sümboli tähendust on väga raske sõnadega kirjeldada. Teile oli küsimus mõjust, milline mõju oli sellel sündmusel. Vastus jäi natuke ebapiisavaks. Minu küsimus on, kas on uuritud selle vormi mittekandmise mõju ja kui on, siis millised need järeldused on.

Aitäh küsimuse eest, hea Alar! Ma arvan, et vormi kandmisel on ka kolmandat liiki mõju ja see on vormi kandjat distsiplineeriv mõju. Kui inimene kannab avalikus ruumis vormi, siis eelduslikult ta käitub korrektsemalt, kui ehk käituks erariietes olles. Vähemalt ma julgen enda puhul seda väita. Kui mina käisin vormis, siis ma tundsin, et mul kogu aeg peab selg sirge olema, ja ma käitusin ülimalt korrektselt, et ei saaks midagi ette heita. Vaadake, hinnata, milline mõju oli sel vormi mittekandmisel tollel päeval Kaitseväele – see on minu jaoks küll keeruline küsimus. Milliste kriteeriumide alusel seda siis hinnata? Me kõik vaatame seda eri vaatenurkadest ja kogu ühiskondlik debatt, mis toimus, oli suhteliselt pinnapealne, ütleksin mina. Tahame või ei taha, meie tegevusel on alati mingi tagajärg. Kuid hinnata, milline see täpne mõju on ja milline see sihtrühm on – see on minu arvates ääretult keeruline. Aga kindlasti sel mingi mõju oli.

Merry Aart, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud kaitseminister! Minu küsimus on natuke sarnane Alar Lanemani küsimusega. Vorm ei ole ainult tööriie, see on ka riigi tunnus. Ja ka teises riigis kantakse uhkusega oma riigi vormi. Rahuaja sõdur on ka oma riigi esindaja teises riigis. Miks ikkagi keelati vormi kandmine meie enda riigis, Eestis? Kas see otsus oli otstarbekas ja kas selle üksuse juhi suhtes, kelle käsk see oli, on algatatud distsiplinaarmenetlus?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan olla oma vastuste raames. Ma tean, et see on pikaaegne varasem praktika olnud, alates 2008. aastast, ja see on siiamaani jätkunud. Kindlasti on probleem selles, et ei ole piisavalt sügavalt analüüsitud praegust olukorda – elu on edasi läinud –, kas need riskid on samasugused või mitte. Mina arvan, et iga otsus tuleks väga põhjalikult läbi kaaluda ja mõelda, milliseid riske see endaga kaasa toob. Tollel hetkel tehtud otsus minu arvates ei oleks pidanud selline olema.

Anti Poolamets, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ma sain just aru, et te ikkagi kaalute neid asju, et ei ole kindla sõnaga seda eksimuseks kuulutanud. Või sain ma millestki valesti aru? Äkki sa veel analüüsid seda? Kas toimub analüüs ja järelemõtlemine või ollakse juba aru saanud, et see asi läks ikka täitsa viltu?

Aitäh küsimuse eest! Mu viimane lause eelküsijale oli, et minu arvates ei oleks pidanud seda otsust selliselt vastu võtma.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Munder on auasi, nagu sa enne ütlesid, sest munder näitab kuuluvust. Ja kui me kanname oma rahva poolt, kuidas öelda, heaks kiidetud mundrit, siis rahvas kiidab ka meid heaks. Nüüd natuke teisest ooperist. Me räägime Kaitseväe orkestrist, mis on plaanis viia sõjamuuseumi alla. Ma saan aru, et üks põhjus on see, et mundrikandjaid jääks siis vähemaks. Tegevväelasi oleks siis võimalik vähem koondada, kui orkester läheb tegevväelaste kategooria alt välja. See tähendab seda, et praktiliselt neil ei ole enam mundri kandmise õigust. Kuidas me oma orkestrit siis tulevikus näeme, millise mundriga?

Aitäh, hea Riho! Munder on sümbol, ma olen sellega absoluutselt päri. Ja Kaitseväest liigub orkester Kaitseministeeriumi valitsemisala alla, nagu on Kaitsevägigi. Ehk tegelikkuses toimub piltlikult ...

Vabandust, austatud kaitseminister, teie telefon! Hääl lihtsalt maha võtta. Palun teid tagasi Riigikogu kõnetooli!

Tulen selle küsimuse juurde tagasi. See on oluline ja Kaitseväe pidulikel üritustel kannavad orkestrandid Kaitseväe mundrit. Millisel õiguslikul alusel see täpselt saab olema? See on küsimus ministeeriumi ametnikele, aga kindlasti ei hakka orkester olema pidulikel sündmustel tsiviilriietes.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te põhjendasite kõne all olevat korraldust selliste sõnadega, et vormi mittekohane kandmine kahjustab Kaitseväe mainet. Kas te saaksite ka tuua konkreetse näite, kus 9. mai kontekstis staabi- ja sidepataljoni puhul on olnud tegemist vormi mittekohase kandmisega või siis on selleks esinenud oht?

Aitäh! See oli teie tõlgendus, et ma tõin selle näite 9. mai kontekstis. See on üldiselt teada, et kui sa käid vormiga mööda linna või väljaspool väeosa ja käitud seda kandes ebaväärikalt, siis see on probleem.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te rääkisite oma arvamusest, et munder on seljas, siis muututakse korrektsemaks. Mina väidan, et alati see nii ei ole. Tapal mindi tüdrukutele kallale ja Elroni rongis mürgeldasid liitlasväelased jne. Seesama teema: kui keelatakse mundrite kandmine ära, siis millist psühholoogilist mõju võib see noorsõdurile avaldada, kui ülem tuleb ja ütleb, et täna ei tohi mundrit selga panna? Samas seal kalmistul käidi ju ka teise maailmasõja aegsetes Nõukogude Liidu mundrites. Milline võis olla psühholoogiline mõju, ütleme, noorsõdurile, kes on tulnud pühast vabast tahtest isamaa eest seisma?

Aitäh! Kõigepealt tuleb nende käest küsida, kas üldse psühholoogilist mõju oli. Minul puuduvad andmed, kas psühholoogilist mõju oli ja kui oli, siis milline see oli.

Head ametikaaslased, arupärimiste korral on igaühel üks küsimus. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma jäin teid vaatama, lugupeetud istungi juhataja, te tõstsite näpu püsti. Ma mõtlesin, et ma olen midagi jube valesti nüüd teinud. Kas te saate niimoodi teha, et te vähemalt küsimise ajal ei anna mulle märku, et üks küsimus on?

Jaa, kindlasti saan. Ma püüdsin sel hetkel härra Ernitsa pilku, aga ta kahjuks ei vaadanud minu poole. Ma tahtsin talle märku anda, et on üks küsimus. Aga saime koostöös teie ja Kalle Laanetiga nüüd selle küsimuse ka vastatud. Nii et hea Peeter, üks küsimus on arupärimistel, mitte kaks. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Eesti sõduritel keelata vormi kanda Eestit okupeerinud Venemaa pühade ajal on nii häbiväärne, kui vähegi olla saab. Mul on hea meel, et te ütlesite, et teie sellist otsust ei toeta. Ka Kaitseväe juhataja Martin Herem ütles meile fraktsioonis, et see jääb viimaseks korraks. Nii et meest sõnast! Ma loodan, et nii see on. Aga umbes samal ajal, kui hakati keelama Eesti vormi kandmist, hakkas Eesti Kaitsevägi viima punaokupantide ausammaste juurde leinapärgi samal tähtpäeval ja koos lindiga "Eesti rahvalt". Minu meelest see on täpselt sama häbiväärne asi. Ma ei tea, et üheski teises riigis pannakse okupantidele pärgi. Mis meelt te selles osas olete ja kas peaks ka selle ikkagi ära lõpetama? Oleks aeg? 

Nüüd te peate mind, hea küsija, natukene aitama. Milliseid pärgi ja kellele viidi? Kas tohib veel korraks mikrofoni?

Kahjuks ei tohi, on küsimus ja vastus. Liigume edasi.

Kui tohib, siis ma täpsustan teie küsimuse sisu ja annan teile pärast vastuse. 

Aitäh teile! Mina seda igati ka soosin, et lisaks arupärimise formaadile saab Riigikogu liige valitsuse liikmega ka muul moel suhelda. Aga nagu meil on juba refrääniks saanud, küsimuste vahel on protseduuriline küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on tegelikult palve, et te juhiksite hea Kalle tähelepanu ühele asjale. Ma julgen niimoodi öelda, täna me panimegi käe pihku, sest ta ütles, et ta tuli just saunast, ja ma ütlesin, et ta saab uue sauna kohe siit. Aga las ta räägib mikrofonisse, mitte ei keera külge ette. Siin tuleb julgelt seista. Mõistad?

Aitäh! Mul on tõesti palve kõigile, eelkõige minule endale, aga ka teile ja ministritele ka, et tõesti, palun räägime mikrofonidesse. See on küll õige, et kui me pead keerame, siis kohe helikvaliteet halveneb. Loomulikult ma tänan teid kõiki hea diktsiooni eest, mis teil on. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te olete selline kindlameelne mees. Olete seda siis, kui me räägime mundritest, ja ka siis, kui me räägime kaitsekulude kärpimisest või orkestrite koondamisest. Te olete alati öelnud, et te usaldate Kaitseväe juhatajat. Teie kindlameelsus teeb teile au. Te alustasite oma ettekannet sellega, et te rääkisite usaldusest, usalduse tähtsusest sõjaväelistes alluvussuhetes, ja andsite ka sellise definitsiooni, et kaitsejõududes on nii, et ülemus usaldab oma alluvat. Olgu! Aga kui nüüd Kaitseväe juhataja ütleb, et paneme relvad maha, kui meie riiki ründab vaenlane, kas te siis võtate midagi ette või laiutate samuti käsi ja kõmistate jäärapäiselt: "Mina usaldan oma Kaitseväe juhatajat."? 

Aitäh küsimuse eest! Hea Kalle, kas te nüüd kuulete mind? Vist ei kuule, aga mis siis. Ma proovisin siin sirge seljaga seista, aga nii kui selja sirgu lükkad, siis need mikrid jäävad kaugele. See on nagu natuke murekoht.

Vaadake, usaldus on ääretult tähtis asi. Ja usaldusega on nii, et seda lihtsalt niisama ei ole, see tuleb ju alati ka välja teenida. Ja sa võid olla kaitseväelaste hierarhias kõvemate pagunitega, sa võid käske jagada, aga kui sa ei usalda seda inimest, kellele sa käske jagad, siis võib juhtuda selline asi, et midagi võib väga selgelt lörri minna. Mul ei ole põhjust täna Kaitseväe juhatajat kindralleitnant Martin Heremit mitte usaldada.

Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma loodan, et selline mundri kandmise keelamine jääb esimeseks ja viimaseks korraks. Sest ma ei oleks kujutanud ette, kui me 1990-ndate alguses, kui Valga väeosa üle võtsime, oleks meil keelatud mundrid selga jätta ja kästud dressipüksid jalga panna ja Vene väeosa rünnata.

Aitäh! Hea Uno, kahjuks ei olnud see esimene kord, aga ma loodan, et see jääb viimaseks.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kaitseminister! Kas teile teadaolevalt on sidepataljoni ülemad kirjeldanud ohte ja riske, mis kaasnevad Eesti lipu ja vormi eksponeerimisel Eesti Vabariigi pealinnas Tallinnas sel kombel, et sidepataljoni võitlejad käivad piltlikult öeldes 9. mail küürus?

Aitäh! Minul ei ole veel olnud au kohtuda sidepataljoni juhiga.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kahtlemata see sündmus, mis oli, on kahetsusväärne ja häbiväärne ja annab väga vale signaali ajateenijatele. Seda seepärast, et need inimesed, kes ilma vormita ringi käivad sellistel sündmustel, on teiste asutuste töötajad. Aga kas selle käsu mõju üldse on analüüsitud ja milliseid samme olete tänaseks ette võtnud või on ette võetud koos Kaitseväe juhatajaga, et sellist piinlikku olukorda enam mitte kunagi Eestis ei tekiks?

Aitäh küsimuse eest! Minu teada Kaitseväe juhataja selle küsimusega tegeles ja ta on oma seisukoha ka avalikult välja öelnud. Minu seisukoht ühtib tema seisukohaga, et nii ei oleks pidanud olema, sellist otsust ei oleks pidanud tegema.

Martin Helme, palun!

Suur tänu, lugupeetud spiiker! Lugupeetud minister! No te väga napid vastused annate meile täna. Mul on palve natukene laiemalt analüüsida või püüdke meile teada anda oma arvamus sellest, kuidas taolised intsidendid teie hinnangul mõjutavad Venemaa juhtkonna hinnangut Eesti kaitsetahtele ja kuidas see võib mõjutada nende isu võtta ette mõni avantüür või alustada mingisugust operatsiooni Eesti vastu, kui me näitame neile oma tegudega, et kaitsetahtega on meil lausa kõrgema sõjaväelise juhtkonna tasemel tõsine probleem. Mismoodi see tegelikult meie riigikaitset kahjustab, kui me saadame Moskvasse sellise signaali, nagu me saatsime?

Aitäh! Pikemalt? (Naerab.) Alustan sellest, et täna öösel ma lõpetasin sellise raamatu lugemise nagu "Spioon ja reetur", mille sisu on külma sõja aegse ühe kõige kuulsama brittide jaoks luuranud Oleg Gordijevski lugu. Kui meie arvame, et see sündmus mõjutas Venemaa presidenti või Venemaa kaitsejõudusid mingilgi moel, siis me arvame endast ikka väga hästi. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No ma ei saa küll nõus olla teie hinnanguga, mis te eelmisele küsimusele vastates andsite. Ja minu küsimus on selline: kui meil on nii suur autonoomia kaitsejõududes, et kaitsejõudude juhataja otsustab, kas ta paneb orkestri kinni või ei pane orkestrit kinni, kui kaitsejõudude juhataja otsustab relvastuse muretsemise üle, kas võtta või mitte võtta, mida võtta ja kui palju võtta, ja allüksuste komandörid otsustavad selle üle, kas sõdurid käivad mundris või hiilivad seinaääri mööda, kas me siis ei ole tegelikus kriisisituatsioonis niisuguses olukorras, kus mingi üksuse komandör vaatab, et vastupanu on mõttetu? Poisid, visake relvad nurka! Mundrid peitke ära ja hiilige kodudesse laiali! No mis me siin ikka jamame, asjal ei ole ju mõtet!? Mis me provotseerime, mis me toome vereohvrit seal, kus sellel mingit tegelikku tähendust ja kasu ei ole?! 

Aitäh, härra Helme, küsimuse eest ja kommentaari eest! Kaitseväe juhataja Martin Herem on öelnud avalikult, et olenemata sellest, kui palju tal on raha, kui palju tal on relvi, jäägu kas või kümme inimest ja kümme relva, tema võitleb Eesti eest lõpuni. Ja mina usun temasse.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd ma avan läbirääkimised ja ma arvan, et Mart Helme on praegusel juhul arupärijate esindaja. On see nii? Või ei ole? Palun teid kõnetooli!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Meil on väga napisõnaline minister arupärimisele vastamas. Ma saan aru, see annab märku sellest, et ta on hea poliitik, kes ei taha ennast kuidagi sisse rääkida. Me hindame seda poliitilist oskust, aga me ei hinda seda informatsiooni külluse seisukohast. Arupärimised on esitatud ikkagi selleks, et saada informatsiooni, saada selgust taustades, asjaoludes, põhjustes, isikutes, isikute kalkulatsioonides, miks teatud otsused on just nii langetatud, nagu nad on langetatud, ja kas avalikkus on saanud nendest motiividest, mis on otsuste langetamise taga, ühemõtteliselt ja adekvaatselt aru või on asi, nagu rahvakeeles öeldakse, läinud lappama.

Ma pean tunnistama, et ega me väga suurt selgust selles plaanis ei saanud. Me saime teada seda, mida me oleme teadnud kogu aeg ja mida me oleme kuulnud ka peaministrilt, kes kohe muide samas küsimuses tuleb siia saali ette. Ka oleme seda saanud teada Politsei- ja Piirivalveameti esindajatelt. Taheti nimelt ära hoida provokatsioone ja see on juba vana otsus, pärit 2008. aastast. Üksuste komandöridel on suur otsustamispädevus, nad ei pea kõike kooskõlastama jne, jne. Kõik see viitab sellele, et tegelikult Eesti Kaitsevägi häbeneb seda, et ta on Eesti Kaitsevägi. Et Eesti Kaitseväe juhid väristavad kätt, kui on vaja näidata, et meil on riik, mis on valmis enda eest seisma, mis tunneb uhkust selle üle, et ta on olemas, et tal on sõdurid, et tal on hästi väljaõpetatud sõdurid, et tal on relvastus, et tal on motivatsioon.

Nendest vastustest saime täpselt vastupidise mulje. Meil ei ole motivatsiooni, me oleme tublid siis, kui me kuskil õppustel võime karistamatult täristada. Aga seal, kus on tegelik konfliktioht, me poeme põõsasse. Sest me ei taha provotseerida. Keda provotseerida? Mida provotseerida? Samal ajal needsamad inimesed räägivad meile sellest, kuidas kõik on Eesti patrioodid, ka need, kes on hiljuti saabunud siia kusagilt Aafrika savannidest või Araabia kõrbetest. Nii kui nad oma jala Eestis maha panevad, on nad kohe Eesti patrioodid, lojaalsed kui mitte kodanikena, siis alaliste elanikena. Seda räägite ju teie, liberaalid, meile kogu aeg. Kõik, kes tahavad Eestisse tulla, on siin teretulnud ja niipea, kui nad siia on tulnud, on nad Eesti patrioodid. Ja siis selgub, et need, kes on võib-olla juba kolmandat põlve siin elanud, siin sündinud, aga võib-olla isegi neljandat põlve, on ühtäkki nii ohtlik kontingent, et nende ees ei või käia Eesti sõjavägi oma mundrites. Ja meie komandörid on väga targad inimesed, kui nad ütlevad sõduritele, et tõmmake tagasi, pugege põõsasse, pange dressid selga, ketsid jalga, jätke mulje, et te olete tervisejooksul. Piinlik! Väga piinlik!

Ja kui me võtame siia juurde ka muu, siis, härra kaitseminister, ma pean ütlema, et teie jalge all maa hõõgub. Võtame siia juurde needsamad skandaalid selle orkestriga seoses, needsamad skandaalid! Te kiidate Martin Heremit – väga-väga kurb, aga ma ei saa teiega nõustuda. Martin Herem on väga vilets kaitsejõudude juht, väga vilets! Ta ei saa üldse aru sellest, et tema vastutusel on tuhandete noorte meeste elud. Iga väejuhi vastutusel on tema alluvuses olevate sõjaväelaste elud. Eelmise valitsuse ajal pusis ta vastu sellele, et lisarahastusega osta ja täita need võimekuse lüngad, mis tagaks selle, et me ei ohverda oma väheseid sõdureid ülekaaluka vaenlase tule all. Õhutõrjevõimekus, rannakaitsevõimekus, soomusvõimekus, droonivõimekus, merevõimekus – neid lünkasid on meil veel palju. Me tahtsime nendest kaht kõige olulisemat, rannakaitsevõimekust ja õhutõrjevõimekust, lisada sel määral, et meie sõdurid ei oleks pardid, keda on võimalik ära noppida õhust droonirünnakutega, kopterirünnakutega, lennukirünnakutega. Sest need on meie inimeste elud. Ja selle peale räägiti meile pikka lolli juttu – vabandust, et ma nii jõhkralt ütlen! – arengukavadest ja pikaajalistest plaanidest.

Meie vastane ei küsi seda, kas meil on arengukavas ette nähtud õhutõrjevõimekuse tõstmine aastaks 2035 või hoopis aastaks 2055. Kui konflikt puhkeb, siis ta kasutab kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid selleks, et meie kaitsevõime võimalikult kiiresti halvata. Ja veel: me oleme pugenud kogu aeg NATO lepingu artikkel 5 ja liitlassõdurite selja taha. Aga ma esitan teile väga lihtsa küsimuse: mispärast peaksid Kansase poisid tulema siia meie eest sõdima, kui me ei ole kõige elementaarsemaid asju ise ära teinud? Ei, Kansase poisid ei tule siia, nad ei saagi siia tulla, sest nad ei saa üle Läänemere, kuna ükski Ameerika kindral ei lase ühtegi lennukit sõduritega lennata mere kohal, kus need lennukid kümnete, aga võib-olla sadade noorte Ameerika poistega alla lastakse. Mitte ükski Ameerika kindral seda ei tee.

Ja samas on meil olnud mitu intsidenti liitlassõduritega. Nüüd tuleb välja, et pikalt on maha vaikitud purjus peaga laamendamised, tülinorimised, kaklemised. Jumala eest, ega me liitlaste kohta ju midagi ei ütle, meil hakkavad kohe käed värisema! Teil, härra minister, hakkavad käed värisema, Martin Heremil hakkavad käed värisema! Liitlaste kohta me ei saa ju midagi öelda, siis nad jätavad meid maha ja siis me oleme üksinda, aga ei iialgi enam üksinda! Vaat niisugused valearusaamad Eesti kaitsevõimest, meie enda käitumisest, meie enda uhkusest, meie enda valmisolekust ka lootusetusse lahingusse minna tuleb likvideerida. Ja ma arvan, härra minister, et me likvideerime need, kui me astume kaks sammu: teie astute tagasi ja Kaitseväe juhataja astub tagasi ja asemele tulevad inimesed, kellel on sisu, mitte poliitilist taiplikkust ega käte väristamist. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Tarmo Kruusimäe!

Hea esimees! Head inimesed, kes te meid jälgite! Eks me ju pärime aru, et saada natukenegi informatsiooni. Ega see siis üleöö ei tulnud, see teadmine. Aga näe, tuligi üleöö teadmine, et meil on 2008. aastast selline korraldus olnud. Aga miks see nüüd päevakorrale kerkis? Kas see tähendab seda, et eelmised käsuandjad pidasid seda ebaoluliseks või see käsk sõnastati kuidagi teistmoodi? Või on see nüüd juba ajast ja arust? Aga vastust ei saa. Vastust ei saa! Öeldakse, et 2008 on 2008. Ja nii hakkavadki inimesed väikseid märke kokku panema. Oleks justkui liberaalid, kes eeldaksid seda, et peaks olema väga palju erisust, pluralismi ja kõike seda muud hästi-hästi palju, erinevus rikastab, aga Kaitseväe puhul või üldse vormi puhul peaks seda koomale tõmbama. 

Ega see ammu ei olnud, kui siin arvati, et ei ole meil mereväelasi nii palju ja lennuväe omasid ka nii palju, et paneme kõigile ühise mundri selga. See mundrisaaga oli juba enne seda. Nüüd siis 9. maist, mil üks riik, meid okupeerinud riik, tähistab siin enda isamaasõja lõppu. Mina omal ajal võtsin seda lihtsalt nii, et see on arusaamatu, vastuvõtmatu. See on justkui nagu kaak, mille otsa on tõmmatud esivanemad, ja kord aastas käiakse seal niimoodi kiikumas. Olen ise seda kõrvalt kuulnud, et liiga vähe lõime teid maha. Ja seda sellises olukorras, kus me teame või kujutame ette, et meil on võrdse kohtlemise printsiip. Kas te kujutate ette, et Sinimägedesse tuleksid väikesed lapsed Saksa mundriga või mingi muu autentse mundriga? Ei, seda me ei kujuta ette. Aga kas te kujutate seda ette, et Eesti Vabariigi minister tuleb teises maailmasõjas Eesti poolel võidelnud meestele austust avaldama? Ei, seda me ka ei kujuta ette. Aga kas te seda kujutate ette, et Soomes ajateenijad korjavad jõulude aeg talvesõja veteranidele toetust? Ei, seda me ka ei kujuta ette.

Aga seda me kujutame hästi ette, et kõigepealt liideti piirivalve ja politsei üheks. Neil oli sihuke munder, nüüd läks see sinna muuseumisse. Kaitseväe orkester ise läheb muuseumisse ja nende vorm läheb muuseumisse. Aga Kaitseväe orkestri liikmed on tegelikult ju vormikandjad. Eks nad siis arvatakse erru. Neil ei ole seda. Nüüd selgubki, et see suur ühendmuuseumiorkester, mis ilmselt tuleb – piirivalve, kaitse ja kõik kokku, keegi ütles, et lõpuks saab kokku lühendina kapo orkester –, see tuleb selles vormis, mida kostüümilao juhataja neile tollel hetkel jaotab. Vorm iseenesest ju kogu aeg väheneb.

Minu küsimus ongi selles. Me saame aru jah, et osale lihtsalt käib närvidele, et liiga palju on nagu militaarsust. Ma olen kuulnud ka, et isamaaliste ja skautlike organisatsioonide vormid häirivad inimesi. Aga täna peaks olema ikkagi arusaam, et erinevus rikastab. Kui ikka keegi tahab, siis ta võiks teistmoodi käia. Aga mis need 40 kaitseliitlast sinna ette jäid? Need on mehed, kes on vabast tahtest ostnud endale need vormid. Vaat nüüd läks küll natukene keeruliseks. Just sellepärast olen ma Kaitseliidu Toompea malevkonna toetajaliige, et ma saan öelda seda, mida kaitseliitlased ei saa öelda, sest ka nemad alluvad hierarhiale. Mehed, kaitsetahtega ei mängita! Ja kui ikkagi on selline olukord, et tuleb kanda oma vastutusala ministri vastutust, siis võiks olla ka selge sõnum. Me ju loeme kehakeelt. Kui ikka vastuseid ...

Ei, ma ei soovi kolme minutit juurde, sest arupärimiste vorm ei võimalda seda. Hea kaitseminister, nii kaua kui te olete kaitseminister, tehke seal nende sõjaväelastega, mis te tahate, eks ju, koondage, palju tahate, aga meid, kaitseliitlasi, jätke rahule! Aitäh!

Härra Kruusimäe, see võimaldab kolm minutit läbirääkimistel. (Tarmo Kruusimäe ütleb midagi saalist.) See on küll arupärimine, aga läbirääkimistel on ikka 5 + 3 minutit võimalik. Aga liigume edasi. Peeter Ernits, palun Riigikogu kõnetooli!

Hea juhataja! Hea minister! Kunagi ma vaidlesin Nikita Mihhalkoviga selle üle, mis on vene hingele oluline ja mis teda ühendab. Ja ta ütles otse välja, et viimane sõda, isamaasõda, kõik need lõputud filmid jne. Ma ei hakka rääkima, mida ta pakkus – ta on Eestis ka palju käinud –, mis võiks eesti hinge ühendada. Praegu pole see koht.

Ma olen pronkssõduri juures palju käinud, seal ajakirjanikuna ümber vaadanud, kui ta sinna üle oli viidud. Ma olen näinud, kuidas mundris taadid, medalid-ordenid rinnas, kuidas naiseks saanud neiud, pilotka peas, sukad jalas, seal marsivad, kannavad pidulikult ja uhkusega mundrit. Ja kui nüüd sel aastal tuli välja, et Eesti poistele on öeldud, et parem ärge kandke mundrit, siis see on sügavalt piinlik. Aga see selleks.

Ja nüüd selgus, et tegelikult see on vana asi. Ma vahepeal rääkisin ühe Eesti ohvitseriga ja peale oma küsimust küsisin veel, millal see tegelikult peale hakkas. Sa, Kalle, ütlesid, et 2008, aga minu ohvitseridest sõbrad ütlesid, et see hakkas peale juba siis, kui pronkssõdur veel Tõnismäel oli. Ent see oli aastal 2007. Nii et asi hakkas peale juba siis, kui toonane peaminister Andrus Ansip suure skandaaliga selle kuju minema toimetas, ja kõik need järelmid on sellest kuni tänase päevani kohati tunda.

Andrus Ansip oli Reformierakonna peaminister. Ja kui nüüd vaadata, kes oli toona Kaitseväe juhataja, siis see oli meie hea sõber Ants Laaneots. Ma ei tea, kus Ants on praegu. Kes oli kaitseminister toona? Meie hea kolleeg Jürgen Ligi. Kus sa oled, Jürgen? Ja kes tulid seejärel? Nimekiri on pikk. Kaitseväe juhataja enne Martin Heremit on olnud ka Riho Terras, meie lugupeetud kolleeg europarlamendist. Aga kes on olnud ministrid? Hakkame peale: Jürgen Ligi, Reformierakond; Jaak Aaviksoo, Isamaaliit; Mart Laar, Isamaaliit; Urmas Reinsalu, Isamaaliit; Sven Mikser, sotsiaaldemokraat; Hannes Hanso, sotsiaaldemokraat; Margus Tsahkna, Eesti 200; Jüri Luik, Isamaa. Nii et tegelikult ei ole ainult Keskerakonnale ja Konservatiivsele Rahvaerakonnale kaitseministri portfelli usaldatud, kõik ülejäänud on solidaarselt sellega tegelnud. Järelikult otsus võeti vastu juba sel ajal, kui Jürgen Ligi oli kaitseminister ja Ants Laaneots Kaitseväe juhataja – kahju, et mõlemaid praegu siin ei ole –, ja nende järeltulijad on kõik rahulikult seda teinud. See, et see alles praegu välja tuli, on tõeline kurioosum, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Aga lähme edasi. Kui vaadata natuke eelmise aasta lõppu, siis kas mäletate, kuidas tuli agaraid ettepanekuid, mida teha? Ja mida tegi meie hea kolleeg Ants Laaneots koos mõne kolleegiga? Ta tegi ju ettepaneku Venemaa Föderatsiooni astuda. Mäletate, Urmas Kruuse oli seal ja ka Jüri Jaanson? Aga Ants Laaneots on ju nõukogudeaegne polkovnik. Toona oli ta Kaitseväe juhataja, kui selline käsk anti. Aga kes veel, mäletate, aasta lõpul meile huvitavaid ettepanekuid tegi? Marko Mihkelson, kes praegu on meie väliskomisjoni esimees. (Juhataja helistab kella.) Vene mõjusfääri võiks Eesti astuda.

Hea ettekandja, kas soovite lisaaega? Kui palju? Meil on kuni  kolm minutit.

Kuni kolm minutit, aga saan kahega läbi.

Selge, aga teeme siis väikse reserviga. Kolm, palun!

Aitäh! Või kolleeg Randpere ettepanek, mäletate, lahkuda NATO-st ja algatada Nõukogude Liidu taaskehtestamise pikk tee.

Nii et kui vaadata neid asju laias pildis ja kontekstis, siis tegelikult mosaiigikillud lähevad kokku. Pole midagi imelikku, kui Reformierakonna mõjukad poliitikud omal ajal panid aluse sellele, et mine tea, ühelt poolt Ansip viis pronkssõduri minema suure käraga, aga tema head kolleegid Jürgen Ligi ja Ants Laaneots tagasid selle, et mitte vihastada neid venelasi, kes muuseas armastavad ja austavad mundrit. Kui Eesti sõdurid oleks seal oma mundris käinud, nad pigem tekitaksid aupaklikkust kui hirmu ja viha.

Nii et mina vaatan seda tervikuna ja pikas plaanis meil tegelikult paljud kolleegid mõtlevad ikka ühtemoodi, mulle tundub. Ja see, et poistele öeldakse, et parem ärge kandke Eesti mundrit – see ei ole midagi imelikku, see on täiesti loomulik. Inimene, kes on teinud ettepaneku astuda taas Venemaa Föderatsiooni, võtab vastu otsuse, et Eesti poisid Eesti mundris seal ei käiks. Pole midagi imestada. Elame edasi!

Aga aitäh, Kalle, et sa oled vähemalt otsustanud lõpuks julge mehena öelda, et nüüd lõpetame ära. Ja samamoodi me rääkisime täna siseministriga, küsisime koondamise kohta, jälle 11,7 miljonit, et mitu politseinikku või päästeametnikku ta koondab. Ta ei öelnud ühtegi arvu. Aga sina ausa mehena oled öelnud, et 270 läheb. Ja lähebki! Nii et respekt. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud kaitseminister! Kuulates täna teie arupärimisele vastamist, meenus mulle selline sõna nagu "mundriau". Mundriau on selline mõiste, mis ei ole küll kuskile koodeksisse vist sisse kirjutatud, aga see on kirjutamata reegel. See on kirjutamata reegel kõigile sõjaväelastele, et mundriau tuleb hoida, olla väärikas, käituda korralikult ja seista mundris isamaa kaitsel, kui vaja. Mäletan oma ...

Palun kolm minutit juurde! 

Palun!

Aitäh! Ma mäletan oma sunniajastut Nõukogude armees. Kui seal ikka rihm oli sul liiga lõdvalt peal, siis oli isegi karts võimalik, rääkimata muudest asjadest. Vorm on see, mis on sümbol, ja sümboleid tuleb hoida.

Tänase arupärimise tingis asjaolu, et kaitsejõud on kinnitanud, et staabi- ja sidepataljoni ülem kolonelleitnant Priit Averkin andis oma teenistujatele korralduse võimaluse korral hoiduda 9. mail Filtri linnaku ümbruses Kaitseväe vormis ringi liikumisest. Seda põhjendati kartusega, et Eesti Vabariigis võiks Kaitseväe vormis avalikus kohas liikumise rebida kontekstist välja, asetada selle Eestit kahjustavasse konteksti või kujutada seda pahatahtlikult mõnel muul viisil. Öelge mulle, härra Laanet, kas see korraldus kaitseb Eesti mundri au? Mina ütlen, et ei kaitse, teie olete võib-olla teistsugusel arvamusel.

Edasi, kui me kutsume noorsõdurid sõjaväkke, siis me enne seda reklaamime, kui tähtis on nende osalemine Eesti riigi kaitsmisel, kui tähtis on olla Eesti riigi sõdur. Ja siis ühel hetkel marsib rivi ette üks väeosa komandöridest ja ütleb, et täna me mundrit ei kanna. Te ei osanud vastata minu küsimusele, kuidas see mõjub ajateenija moraalile. Mäletate? Mina ütlen, et see mõjub väga halvasti moraalile. Sellega antakse signaal, et kui on vaja peitu pugeda, siis võtke ruttu munder maha. Mundriaust me praegu ei räägigi.

Kes on ajalooga rohkem tuttavad, teavad kindlasti seda, et teise maailmasõja lõpukuudel, pool aastat või nii, muutus väejooks Saksa armees mitte küll igapäevaseks, aga oli väga sage nähtus. Ja siis rakendas Saksa armee välisandarmeeriat ja kui keegi tabati ilma mundrita, kui tuvastati, et neil ei ole selleks mingit põhjust, siis nad kuulutati väejooksikuteks. Mis nendega tehti? Nad lasti maha, poodi laternaposti külge, rinnal silt "Ma reetsin oma kodumaa".

Põhimõtteliselt antakse sellise korraldusega ju tegelikult noorsõduritele juhis, et kui on häda, visake munder maha, kõndige minema. Te kindlasti ütlete, miks ma teen nii väikesest asjast nii suure probleemi, aga tegelikult see ei ole niimoodi. Ma tsiteerin karistusseadustiku § 446, mis ütleb, et võimu kuritarvitamise eest sõjaväes on karistuseks viis aastat vangistust. Öelge mulle, lugupeetud minister, milline õigusakt annab loa võtta mõningatel juhtudel munder seljast ära! Või õigemini komandörile loa seda nõuda. Mina ei tea sellist mundri mahavõtmise käsku. Järelikult on need sõjaväelased, kes on sellise korralduse välja andnud, rikkunud seadust.

Ja mind hämmastab praegu see ka, et ei teie ega ka Kaitseväe juhataja Herem ei ole algatanud mingisugust distsiplinaarmenetlust või juurdlust, miks selline käsk anti. Tegemist on ju võimu kuritarvitamisega. Ma tulen selle juurde veel tagasi sellest kohast, kus ma pooleli jäin, aga ma ei saa jätta märkimata, et pärast seda, kui tuli otsus Kaitseväe orkester laiali saata, kogunesid need muusikud siiasamasse Riigikogu ette, mängimaks protestiks selle otsuse vastu. Kui ma varem vaatasin paraade ja nende esinemisi, siis mul oli uhkus südames, mul oli selline hea tunne, et vaadake, milline on meie sõjaväe orkester. Aga andke andeks, kogu oma lugupidamise juures nende muusikute ja nende oskuste vastu ütlen, et ei olnud enam selles väljanägemises seda võimsust, mida on Eesti riigile vaja. Orkester oli muutunud hulgaks inimesteks, kes lihtsalt mängivad hästi pilli. See näitab, kui tähtis on munder, kui tähtis on mundriau, lugupeetud kaitseminister.

Ja kuna teie ei ole andnud ühtegi signaali selle kohta, et teil oleks kavas olnud või on käimas mingisugune võimu kuritarvitamise protseduuri uurimine, siis tuleks teil – ma tean teid kui sirgjoonelist sõjaväelast – tegelikult võtta vastu julge ja auväärne otsus astuda sellest ametist tagasi. Ma arvan, et see ei ole palju, see näitab lihtsalt ohvitseri au ja väärikust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase!

Austatud istungi juhataja! Hea Kalle! Tegelikult sa fraktsioonis andsid meile juba konkreetse vastuse, et see oli viga ja see parandatakse. Ja sa kordasid seda siin ja tegelikult sellega on asjad selged. Ma sellesse teemasse rohkem ei lähegi, sest sellest on palju räägitud. Aga ma kasutaks oma võimaluse ära hoopiski selleks, et vaadata üle meie kaitsekulude ja võimearenduste seis ja arutada, kuidas me olukorrast, kus me oleme, võiksime välja rabeleda. Olukord, kuhu me sattunud oleme, ei ole hea.

12. kuupäev oli meil siin üsna kurb. Toimus hääletus strateegia 2035 üle ja me hääletasime meie lugupeetud saali jõul maha kaitsekulude taseme 2,6%, mis oleks hädavajalik selleks, et praeguses julgeolekuolukorras vajalikud võimearendused ära teha. Me oleme seisus, kus eelmise RES-iga võrreldes on välja pakutud, et kaitsekulud peaksid langema 2,02%-ni SKT-st 2024. aastaks ja jääma samale tasemele kümnendi lõpuni. Ütlen kohe, et sellist otsust me ei saa ega tohi teha. Loomulikult olen rääkinud sinuga ja ka lugupeetud proua rahandusministriga, miks me seda teha ei tohi, ja ma olen ka soovitanud proua rahandusministrile, et kui me tahame suuta kaitsekulud tõsta 2,6%-ni ja need võimearendused sellel kümnendil ära teha, siis meil on vaja laenata umbes 5% SKT-st.

Meil on vaekausil kaks otsust: kas me teeme seda või oleme olukorras, kus meie Kaitsevägi ei pruugi sõja korral suuta oma ülesandeid täita, kui päris otsekoheselt rääkida. Need on meie valikud. Loomulikult selleks, et seda teha, tuleb rikkuda jätkuvalt Euroopa Liidu stabiilsuskriteeriumi. Aga kuna meie julgeolekuolukord on selline, nagu ta on, siis me peaksime selleks luba küsima Euroopa Keskpangalt või ka teistelt vastutavatelt institutsioonidelt kuni Euroopa Komisjonini välja. Ma ei tea täpselt, kuna ma ei ole rahandusinimene, kelle käest kõik need load on vaja saada, aga peaksime need küsima, sest olukord on liiga ohtlik, et nii edasi minna.

Ma toon teile ühe väikese näite. Ameerika Ühendriikide riigivõlg hetkel on 28,367 triljonit dollarit. 1 triljon on 1000 miljardit. See teeb 127% võrreldes Ameerika Ühendriikide selleaastase SKT-ga, mis on 22 triljonit dollarit. Kaitsekulud on neil natuke üle 700 miljardi dollari sellel aastal. Nagu me näeme, suur osa Ameerika Ühendriikide kaitsekuludest tuleb laenust ja Ameerika Ühendriigid ei laena raha mitte ainult selleks, et ennast kaitsta, vaid ka selleks, et kaitsta Euroopat. Kui Ameerika Ühendriigid hakkaks samast põhimõttest lähtuma, et viime eelarve tasakaalu, siis selle hind oleks ilmselt see, et nad likvideeriks Ameerika Ühendriikide Euroopa väejuhatuse. Seda nad sel juhul teeks. Kuidas me saame eeldada seda, et meie kõige võimsam liitlane võtab võlgu selleks, et sõdida meie eest, aga meie siin rinderiigina ütleme, et meile on kõik muu hoopis tähtsam? Kuidas me saame seda teha? Me ei tohiks seda teha ega saaks seda teha ja seepärast ma kutsungi valitsust üles, et need kärped, mis puudutavad sõjalist riigikaitset ja sisekaitset, tuleks tühistada. Nende üle ei ole mõtet arutleda. Vastupidi, meil on vaja mõlemas valdkonnas rahastust otsustavalt suurendada, et meie riik selles julgeolekuolukorras üldse võiks edasi kesta. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa!

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Head kolleegid! Ei ole mitte midagi häbiväärsemat kui karta, et Eesti Vabariigis võiks Kaitseväe vormis avalikus kohas liikumise rebida kontekstist välja ja asetada Eestit kahjustavasse konteksti või kujutada seda pahatahtlikult mõnel muul viisil. Vastupidi, Eesti Kaitseväe vormis liikumine avalikus kohas, sõjaväeüksuste ümbruses ja loomulikult nendes üksustes on uhkuseasi. See tekitab aukartust ja see on ka üks osa tänapäeva propaganda‑ ja hübriidsõjast, kui nähakse, et Eesti mehed, Eesti pojad kannavad uhkusega oma vormi, ei karda kedagi ja on valmis ükskõik millisele vaenlasele vastu astuma. Aga võta näpust, vaenlasele ei tohi vastu astuda, vaenlase ees ei tohi üldse mundrit kanda ükskõik millisel sellisel päeval või olukorras, kus kellegi meelest võib Eesti mundri kandmine olla provokatiivne. See on täiesti absurdne.

Aga see asi tegelikult ei piirdu ju üldse Eesti mundri kandmisega. Hea kolleeg Peeter Ernits tõi välja, mis aastal tegelikult vormi kandmise keeld tuli ja kes olid selle taga. Ja see ei piirdunud ju üldse mitte ainult vormi kandmisega avalikus ruumis. Tegelikult täpselt sellestsamast ajast, 2007. aastast pärineb ka see, et sellelsamal tähtpäeval viivad Eesti kaitseväelased meid okupeerinud sõjaväe langenutele ja muudele tegelastele, kes osalesid Eesti vallutamises, eesti rahva hävitamises, mälestuspärgi ja austavad neid. Nagu ma enne oma sissejuhatuses arupärimisele ütlesin, mina ei tea mitte ühtegi riiki maailmas peale Eesti, kes sellisel viisil austab oma riiki okupeerinud armeesid.

Kahjuks tuli välja, et meie kaitseminister ei ole sellest teadlik. Ma lähen tagasi ajalukku ja tuletan meelde –internetis on tolleaegsed materjalid ilusti olemas –, mida me 2007. aasta mai kohta saame sealt lugeda ja näha. Seda, kuidas Eesti ministrid ja kaitsejõud viisid pärgi pronksokupandile. Ma siit loen mõned kohad. Esimesena asetasid pärja pronkssõduri juurde kaitseväelased. Seejärel avaldasid austust peaminister Ansip, rahvastikuminister Urve Palo ja kaitseminister Jaak Aaviksoo. Avalikus kohas keelati Eesti vormi kandmine ära, aga pronksokupandi juurde mindi austust avaldama Eesti mundris! Ja seejärel – alles seejärel, pange tähele! –, jätkusid mälestusüritused pärja asetamisega Eesti kaitselahingutest osavõtnutele Maarjamäel. Prioriteet oli paika pandud, kes on olulised, keda tuleb mälestada, keda tuleb austada, keda tuleb ka ilmselt põlata, sest ega ju kaitselahingute üritustest Eesti Kaitsevägi ega ministrid osa ei võta. Olen ise käinud üsnagi regulaarselt Sinimägedel, kus tähistatakse Eesti kaitselahinguid.

Palun kolm minutit lisaaega.

Jaa, loomulikult. Palun, kolm minutit.

Üleval mäe peal on meie meeste, nende meeste memoriaal, kes seisid Eesti poole seljaga, kelle relv oli suunatud pealetungivate punahordide poole ehk itta ja Venemaa suunas. Ja sealsamas all on punaväelaste monument, milliseid on meil üle Eesti üle 200, kus on Stalini tsitaat, et Nõukogude kodumaa eest langenutele. Ja sinna viib ka Eesti Kaitsevägi, nii nagu ta viib pronksokupandi juurde, pärgi igal aastal ja sellelt pärjalt me loeme, et see pärg on Eesti rahvalt. No tule taevas appi! Kas tõesti me ülistame seda, et meid okupeeriti, meid hävitati, meid küüditati? Ja me peame selle eest olema tänulikud, me viime isegi pärja neile terve rahva nimel.

Samas me ei ole tegelikult kuulnud ka mitte täna ministrilt, miks seda kõike tehakse. Miks? See küsimus on vastuseta. Kuidas on sellised otsused üldse vastu võetud? Ei tohi Eesti vormi kanda, aga okupante peab austama! Ja iga aasta viivad selle pärja nende ausammaste juurde, punaarmeelaste ausammaste juurde meie Kaitseväe kaplanid, kes on selleks sunnitud, aga kes teevad seda Eesti Kaitseväe mundris, sest sinna tohib minna Kaitseväe mundris, aga mujal ei tohi ennast üldse näidata, tuleb dressipükstes mööda seinaääri hiilida. Ja on väga piinlik, nagu ma ütlesin, et seda tehakse Kaitseväe mundris ja ka kaplanid – ma olen mitmega rääkinud – tunnevad väga sügavat piinlikkust, et nad peavad seda tegema.

Olen pärja viimise lõpetamisest rääkinud mitme kaitseministriga. Kahjuks mundri kandmise keelust ei ole ma lihtsalt teadnud varem rääkida, sest seda otsust on väga kiivalt varjatud alates 2007. aastast. Väga hea, et see lõpuks välja tuli, oleks pidanud juba ammu välja tulema. Viimati rääkisin kaitseminister Jüri Luigega, kasu pole sellest olnud. Ma loodan, härra kaitseminister, et tänastest aruteludest ja juttudest on kasu ja lõpeb ära nii Eesti kaitsejõudude vormi häbenemine ja peitmine kui ka okupatsioonivõimu sõdurite austamine ja neile pärgade viimine. Ma loodan, et te lõpetate selle ära. Aitäh ja jõudu selleks!

Aitäh! Arupärimisele vastajal on õigus ka läbirääkimistel osaleda ja minister on selleks soovi avaldanud. Palun! Aga ei, vabandust! Minister peab kõige viimasena sõna võtma. Urmas Reinsalu ma ei näinud. Andke andeks! Urmas Reinsalu, palun! Kaheksa minutit, kolm minutit lisaaega. 

Austatud rahvaesindus! Kõigepealt tänu härra kaitseministrile selles piinlikus loos selguse toomise eest! Ma arvan, et kaksipidi mõtlemist olla ei saagi, selles asjas peab valitsema selgus. Ja Eesti Vabariigis taganeda nii tundlikul teemal ei ole mõeldav.

Mis puudutab meie riigikaitset, meie rahva julgeolekut, siis meie ootus praeguses ohuolukorras peab olema selline, et me panustame oma riigi kaitsesse enam, mitte vähem. Enam, mitte vähem! Ja on muret tekitav, et kui me kõneleme tervikuna meie riigikaitsest ja sellest, et meie Kaitsevägi peab tõrjuma vastase rünnakuid, on ametisse astunud koalitsioon kirjutanud koalitsioonilepingusse selged read, et riigikaitse rahastamisel lähtutakse kehtivatest kavadest, ent kahjuks on minu käsutuses informatsioon, mis lubab väita, et sellest ei peeta kinni.

Kaitseministeerium on esitanud õiendi – ja selle informatsiooni andmise eest ma avaldan tunnustust, on hea, et seda tehti ega valitud mahasalgamise teed – 4. juuni seisuga, kus on öeldud: "Liigume natukene aeglasemalt riigikaitse arengukavas planeeritud kaitsevõime eesmärkide saavutamise suunas. Need on mõlema brigaadi väljaarendamine, merekaitse ja Kaitseliidu baasil maakaitse. Kaitseministeeriumi valitsemisala hoiab nelja aasta peale kokku hinnanguliselt 71 miljonit eurot, liikudes mõnevõrra aeglasemini kaitsevõime arengus." Panite tähele, kui esimeses lauses oli sees "natukene aeglasemalt", siis järgmises olid sees sõnad "mõnevõrra aeglasemini". Valitsemisalas kavatsetakse 270 töötajat koondada-vallandada, koosseisu vähendada.

Mida see tegelikkuses tähendab? Kas Putin oma võimalikes agressiivsetes plaanides lähtub Eesti riigi eelarvestrateegiast ja lähtub sellest, et Eesti Vabariik tõmbab oma riigikaitsekulusid planeerituga võrreldes kokku? Kas see siis tähendab, et meie võime eeldada, et võimalik agressiivne akt Venemaa Föderatsiooni poolt on sellevõrra vähem tõenäoline? Mida tähendavad need kärped riigi eelarvestrateegia perspektiivis, kus aastatel 2024–2025 väheneb kaitsekulu 2,02%-ni? Oomenlikult ennustas Kaitseväe juhataja Martin Herem 23. märtsil Riigikogus, mida see tegelikkuses tähendab. Ma tsiteerin: "Kui kaitsekulu jääb praeguste prognooside kohaselt 2% juurde [– nagu see praegu vastu võetud ja kinnitatud riigi eelarvestrateegias on –], oleme vastase jaoks tänasest vähem ohtlikud ja peame Kaitseväge vähendama. Kaitsekulu 2,23% SKT-st [– viitab eelmise riigi eelarvestrateegia perspektiivis rahalisele mahule –] tähendab, et me oleksime vastase jaoks endiselt valusad ja ohtlikud, aga ainult oma territooriumi piires."

Teisisõnu, see on Kaitseväe juhataja kui valitsuse kõrgeima sõjalise nõuandja hinnang olukorrale. Me oleme praegu ohuolukorras ja sellele diagnoosile, ohuolukorra tõsidusele on 23. märtsil ka härra kaitseminister viidanud, märkides, kui tõsine on praegu julgeolekusituatsioon meie piirkonnas tulenevalt Venemaa ettemääramatust tegevusest.

Me oleme olukorras, kus me asume kavades ettenähtuga võrreldes oma kaitsevõime väljaarendamist pidurdama. Ja mille nimel me seda teeme? Mis on see paatos, mis on paleus? Me kõnelesime siin sümbolite keeles sellest, et Georgi lindid ei tohi peale tungida, vaid Eesti Vabariigi munder peab säilima ja olema avalikkuses. Ei tohi taganeda Eesti Vabariigi munder, samamoodi nagu sümbol on Kaitseväe orkester. Need on meie kaitsetahte sümbolid, aga selles perspektiivis tuleb tegelikult vaadata meie kaitsevõimet. Meie kaitsevõimet! Ja kui me läheme praeguses olukorras kaitsevõimet habrastama, siis see ei vasta Eesti riigi julgeoleku huvidele.

Me kõneleme sellest, et ülemad ei tohi anda korraldust, et kaitseväelased ei kannaks vormi. Sest Kaitseväe vormi – ma tsiteerin, mida peeti silmas – ehk kasutatakse pahatahtlikult. Me oleme selles küsimuses saanud selguse või vähemalt arusaama, mis tegelikult eeldatavasti juhtus, ja proua peaministri kinnituse, et sellist praktikat tulevikus ei viljeleta.

Aga see ei tee olematuks kõige tõsisemat küsimust: seda, et meie kaitsevõimele lastakse selga, kui nende kärbetega minnakse selle aasta suvel järgmise aasta eelarvet tehes planeeritud mahus edasi. Seda ei tohi lubada, sellele tuleb tõmmata selge punane rist peale! Siin on rida rea järel, lehekülg lehekülje järel neid küsimusi, mis meie kaitsevõime valdkonnas saavad mõrastatud. Ja küsimus on, mille nimel. Mille nimel?

Küsimus ei ole ju kokkuhoius, me saame suurepäraselt aru, et küsimus on poliitilistes prioriteetides. See raha, mis võetakse ära järgmisel aastal Kaitseväelt – me ju teame, kuhu see raha läheb. See raha läheb Keskkonnaministeeriumi uue hoone ehitamiseks. See on siis eelistus! Aga küsimus on selles, et see maja ei ole ju kanajalgadel nõiamaja, mis kaitseks meid Putini Venemaa eest. Ehitame neid ministeeriumimaju aastate pärast, aga tegeleme praegu sellega, mida meie rahvas ootab: et me kaitseksime rahvast ettemääramatu, surmavalt ohtliku ja vaenulike kavatsustega riigi eest.

Ja selles küsimuses ma loodan väga, härra kaitseminister, et te tulete kõnetooli ja annate meile kindla kinnituse, et need asjad olid vead, et see oli viga, et te tõmbate puruks need kärpepaberid ja annate kindluse, et me viil viilu kaupa ei mõrasta oma riigikaitset. Ma loodan, et see juhtub siin kõnetoolis ja me saame rahulikult ja naeratades ühiselt edasi minna. Praegu on kõige tähtsam ja otsustavam hetk, kuna kaitseministril on selle jaoks parlamendi kõnetool. Ma palun siia kõnetooli kaitseminister Kalle Laaneti. Aitäh!

Kalle Laanet, palun!

Kui sobib, siis ma palun ka kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Teate, ma tunnen ennast päris uhkelt. Kui oponendid võtavad nii pikalt ja palju sõna minu tegevuse kritiseerimiseks, siis ma olen midagi teinud ikka niimoodi, et see läheb hinge.

Ma tulin just täna lõunaks tagasi Eesti kagupiirilt. Natuke aega tagasi oli siin üks härrasmees, kes kritiseeris, kuidas ma mitte millestki mitte midagi aru ei saa, aga temal oli võimalus anda tunduvalt suurem hoog Eesti piiri väljaehitamisele. Ei ole kahjuks olnud seda suurt hoogu. Ainult suured sõnad. Praegu oleme olukorras, kus kahe ministeeriumi ministrid on valmis tegema tõsiseid jõupingutusi, et Eestile pakkuda suuremat julgeolekut, sest sise- ja välisjulgeolek on üks tervik. Neid ei saa vaadata mitte kuskilt poolt eraldiseisvalt.

Tuletan veel seda meelde, et 2008. aastal oli kaitseminister Jaak Aaviksoo ja ei maksa siin keerutada juttu, et 2007 tehti kõnealune otsus ja et Jürgen Ligi oli see. See ei olnud niimoodi. Spinne, poliitilisi spinne on siit muidugi väga hea teha.

Tulen järgmise aasta eelarve juurde. 2022. aasta kaitse-eelarve kogumaht kasvab võrreldes käesoleva aasta omaga 59,4 miljonit eurot ehk 9,2%. Sellest investeeritakse kaitsevõimesse 277 miljonit eurot. See on läbi aegade suurim investeeringute maht. Mida me teeme? Hoiame kinni eesmärgist hoida tegevväelaste keskmine palk 30% üle Eesti keskmise palga, suurendame ajateenijate arvu 3500-lt 4000-ni. Eriliselt prioriteetse valdkonnana otsustati luure ja eelhoiatusega edasi minna ja tõsta nende võimekust lisaraha abil, mille ma ka riigieelarve kontrolli erikomisjonis välja tõin. Kaitseväe orkester ei kao mitte kuhugi, vaid läheb Kaitseministeeriumi alluvusse ja sõjamuuseumi juurde. Jätkame merekaitse arendamist laevatõrje raketivõime loomisega ja meremiinide hankimisega, kokku 56 miljonit eurot. Eesti jätkab olulise võimearendusena laevatõrjerakettide hankimist iseseisvalt, kuna Läti otsustas raha puudumise tõttu ühishankest loobuda. Investeeringud relvastuse arendamiseks ning laskemoonavarude täiendamiseks on perioodil 2021–2025 kuni 382 miljonit eurot. Kaugtulevõime uuendamiseks hangitakse Kaitseväele 120 mm miinipildujaid. Jätkame liikursuurtükkide K9 Kõu hankimist, mõlemad brigaadid saavad 12 liikursuurtükki. Kaitseväelased saavad uue põlvkonna modulaarsed kuuli- ja killuvestid. Jätkub automaatide väljavahetamine. Eesti kaitsetööstus ehitab välja jalaväe lahingumasinate CV90 toetussoomukid. Oluliselt paranevad Kaitseväe soomusüksuste väljaõppevõimalused, keskpolügoonil ehitatakse välja soomukilasketiirud. Edasi, õhuturve. Renoveerime Ämari lennuraja, mis tagab, et liitlaste lennukid tulevad siia ka edaspidi õhuturvet tagama. Samuti teeme täiendavaid investeeringuid, et renoveerimise ajal jätkata õhuturbemissiooniga Tallinna lennuväljalt. Nii, õppused ja regionaalne koostöö. Regionaalne koostöö saab uue mõõtme, järjest rohkem õppusi toimub piiriülesena. Kaitseväe suurõppus Siil viiakse järgmisel aastal esmakordselt läbi nii Eestis kui ka Lätis. 2023. aastal saavutab põhjadiviisi staap operatsioonivõimekuse. Jne, jne.

Minu arvates me peaksime rahvaesindajatena mõtlema selle peale – ma julgen ennast ka rahvaesindajaks nimetada –, kas need sõnad, mis siit maha öeldakse, kahjustavad või tugevdavad Eesti kaitsevõimet, nii riigis sees kui ka välisvaenlaste ees. Mõelgem sellele! Aitäh!

Suur tänu! Läbirääkimised on suletud ja esimesele arupärimisele on vastatud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu ja Helir-Valdor Seederi 10. mail esitatud arupärimine korralduse kohta mitte kanda Kaitseväe vormi. Arupärimine on esitatud peaminister Kaja Kallasele. Arupärijate nimel, Urmas Reinsalu, palun!

Viis minutit.

Austatud proua peaminister, alati on hea meel teid Riigikogu saalis näha! Arupärimise tuumküsimus on ju olemuslikult sama kui eelmises arupärimises kaitseminister Kalle Laanetile, see puudutab avalikkusele esitatud väiteid 9. mail antud korralduse kohta Kaitseväe vormi asemel kanda tsiviilriideid. Me palume selgitada neid tehiolusid proua peaministril ning anda ka omapoolne hinnang sellele. Kuid ma usun, et keskne küsimus, mille selgitamiseks ma tahaksin proua peaministrile platvormi anda, puudutab muret tekitavat informatsiooni, mis on Riigikogu käsutuses ja puudutab riigikaitsekulude kärpeid. Mida see ikkagi tähendab olukorras, kus kõik ohuhinnangud on punases, kus ohuhinnangud ütlevad, et meil on ettemääramatute kavatsustega vaenulik naaberriik Venemaa näol, aga meie asume hoopis võrreldes seniste kavadega riigikaitsekulusid vähendama? See ei ole mitte pahatahtlik ajakirjanduse või opositsiooni jutt, vaid minu käsutuses on Kaitseministeeriumi 4. juuni dokument, milles öeldakse, ma osundan, et me liigume edasi natukene aeglasemalt – väga osavalt eufemiseeritult sõnastatud, et natukene aeglasemalt –riigikaitse arengukavas plaanitud kaitsevõime eesmärkide saavutamise suunas: mõlema brigaadi väljaarendamine, merekaitse, Kaitseliidu baasil maakaitse. Proua peaminister, öelge siis, mida tähendab maakeeli sõjaliste võimete arendamise seisukohalt sõna "natukene"? Väga hellitavad sõnad on tekkinud meil nii tõsise teema puhul, nagu see on kaitse, rahastamine, otsused, sõjaline suutlikkus. Ja samamoodi on asi kuidagi väga segaseks ja ähmaseks aetud: kas siis kärbitakse või ei kärbita? Ka eelmises kõnes härra kaitseminister ütles, et midagi ei kärbita, vastupidi, kasvab. Kasvab küll, aga ma loen Kaitseministeeriumi ametnike tehtud memo ja tsiteerin seda: nelja aasta peale hoiab Kaitseministeeriumi valitsemisala kokku hinnanguliselt 71 miljonit eurot, liikudes – ja pange nüüd tähele jälle! – mõnevõrra aeglasemini. Mille võrra? Mida selle "mõne" puhul on aluseks võetud, ma lihtsalt ei saa aru, kui jutt on kaitsevõime arengust. Lisaks, nagu on kõlanud väited, on langetatud otsus vähendada Kaitseministeeriumi valitsemisala töötajate arvu ligikaudu 270 inimese võrra. Vaat sellest ma ei saa aru! Riigihalduse minister Jaak Aab ütleb: eesliini töötajate arvu ei kärbita, valitsus on selle otsuse langetanud. Kaitseminister ütleb üht, siseminister ütleb, et on nii ja võib ka naa olla. Paluks ka selles küsimuses selgust luua, sest see on meie riigi Kaitsevägi. Valitsused tulevad, valitsused lähevad, aga vajadus Eesti riiki kaitsta ja Eesti riigikaitsesse panustada ei kao ära. Putin ei võta oma võimalike ambitsioonide realiseerimisel aluseks riigi eelarvestrateegia numbreid. Me ei saa riigi eelarvestrateegiat välja printida ja öelda talle, et vabandust, teie aktsioon peaks tulema nelja aasta pärast. Me oleme oma kaitsevõime arendamise edasi lükanud, tulge nelja aasta pärast. Mis nalja te teete? See on mõeldamatu! Sellepärast me peame aru saama, et see on kõige rumalam samm praegu. See on vale signaal liitlastele, see on vale signaal sõpradele ja see on ka väga vale signaal vastastele. Me läheme riigikaitsekulusid vähendama ja öeldakse, et seda on vaja kärpimiseks. Aga mul on väga konkreetne ettepanek. Proua peaminister, teate, ma tulen alati appi, kui on vaja leida konstruktiivne lahendus, ja see abi on väga lihtne. Keskkonnaministeeriumi uus maja ei ole koloss, mida Putini sõjavägi kardaks. See ei ole seda! Ehitame selle mõne aasta pärast. Jah, tublid ametnikud väärivad seda maja, aga praegu me peame arendama riigikaitset. Järgmise aasta riigikaitsekulude kärbe ongi võrreldav selle uue Keskkonnaministeeriumi majaga.  Ma saan ambitsioonist aru. Valitsusel on oma poliitilised eesmärgid, on eesmärk ehitada Põhja-Euroopa kõige suurem palkhoone selle Keskkonnaministeeriumi maja näol, aga minu ettepanek on väga lihtne: lükkame selle maja ehitamise edasi. Küll tulevad ka paremad ajad, praegu me ei saa riske riigikaitse ja julgeoleku valdkonnas võtta. Äärmiselt kahetsusväärne on kogu see poleemika kõigi nende vastuokslike ja eksitavate väidetega, mis paraku valitsuse hiljutiste otsuste selgitamisel on kõlanud. Proua peaminister, ma annan teile võimaluse vastata kirjalikus tekstis toodud küsimustele, mis puudutasid 9. maiga seotud sündmusi. Ja ma annan teile, proua peaminister, võimaluse siit rahvaesinduse saalist öelda üks selge sõnum: me viskame prügikasti need riigikaitsekärped, me ei lähe oma riigi Kaitseväe kallale. 

Aeg, Urmas!

Ma arvan, et praegu on kõige õigem hetk seda teha. Ma palun siia kõnetooli Eesti Vabariigi peaministri Kaja Kallase! Aitäh!

Ma tuletasin meelde, et teie aeg saab läbi. Palun, peaminister Kaja Kallas!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid, head arupärimise esitajad! Aplodeerin sellisele esinejameisterlikkusele, mida Urmas Reinsalu siin demonstreeris. Aga vastan arupärimisele. Kas vastab tõele, et Kaitseväe staabi- ja sidepataljoni ajateenijatele anti 9. mail korraldus kanda Kaitseväe vormi asemel tsiviilriideid ja kes sellise korralduse andis? 7. mail andis staabi- ja sidepataljoni ülem oma teenistujatele korralduse võimalusel hoiduda 9. mail Filtri linnaku ümbruses vormis ringiliikumisest. Kaitsevägi hindab pidevalt olukorda nii füüsilises kui infokeskkonnas ning kohandab oma tegevusi ja meetmeid, et vähendada asjatuid riske ning tagada pidev võitlusvõime. Selliselt on ohuhinnangut koostatud ning antud liikumissoovitusi 9. maiks alates 2008. aastast. Lihtsalt tuletan meelde, kes olid kaitseministrid: perioodil 2007 – 2011 Isamaast Jaak Aaviksoo, 2011–2012 Isamaast Mart Laar, 2012–2014 Isamaast Urmas Reinsalu, 2016– 2017 Isamaast Margus Tsahkna, 2017– 2021 Isamaast Jüri Luik. Ja võib-olla on oluline märkida, et Kaitseväe juhataja oli 2011–2018 Riho Terras, kes on Isamaa valitud saadik Euroopa Parlamendis.

Teine küsimus: kui selline korraldus anti, siis mida peeti silmas "Eesti Kaitseväe vormi pahatahtliku kasutamise" all? Esiteks, Urmas Reinsalu, kes sellise korralduse kehtimise ajal oli samuti kaitseminister, teab seda ilmselt palju paremini kui mina, aga ma loen ette selle vastuse: "Otsuse tagamaa oli soov võtta propagandakanalitelt ära võimalus rebida kaitseväelaste liikumine antud piirkonnas kontekstist välja ja asetada neile sobivasse meid kahjustavasse konteksti või kujutada seda pahatahtlikult mõnel muul viisil. Eesti-vastases infotegevuses kasutatakse ära iga võimalust meie näitamiseks negatiivses valguses ja tegu oli teadliku otsusega, et mitte selleks võimalust anda."

Kolmandaks: kui selline korraldus anti, siis kas te mõistate, millist sümboolset väärtust see omab olukorras, kus lehvitatakse Georgi lintidega ning Eesti riigivõim keelab oma kaitseväelastel vormi kandmise ja soovitab erariietes vaikselt väeosasse hiilida? Kas see ei ole taganemine Eesti Vabariigist? Endine kaitseminister Urmas Reinsalu, kas see oli taganemine Eesti Vabariigist, kui teie olite samamoodi sellise korralduse taga? Kaitsevägi ei karda vormi kanda ega häbene seda. Praegune kritiseerimine, vastandumine, lõhestamine panustab Eesti-vastasesse tegevusse rohkem kui mõne kaitseväelase liikumine tsiviilriietes. Eesti julgeolek on jätkuvalt tõhusalt tagatud ja kaitseväelased panustavad sellesse iga päev kõige tõhusamal viisil, järgides riigile antud tõotust: "Tõotan jääda ustavaks demokraatlikule Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale, kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, olla valmis ohverdama oma elu isamaa eest, pidada kinni Kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi, pidades meeles, et vastasel korral seadus mind rangelt karistab." See vanne püsib vankumatuna. Aitäh!

Urmas Reinsalul on protseduuriline. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Kas te selgitaksite, mida tähendab proua peaministri osutus, et mina olin kuidagi ajalooliselt selle asja taga? Sellest asjast sain ma teada, mis ta meil oli siis ...  2021. aasta maikuus, kui ajalehed selle info avaldasid. Õhtuleht või mis leht see oli. Ja niisugust informatsiooni minu käsutuses ei ole varasematel aastatel olnud, ükskõik milliseid riiklikke ülesandeid ma ka täitnud pole. Küsimus, härra Riigikogu aseesimees, oli ju tegelikult kahes asjas. Esiteks, küsimus selle kohta, milline on peaministri hinnang, kas tegemist on taganemisega Eesti Vabariigist, ja teiseks ma arvan, et me peaksime andma võimaluse peaministril kasutada seda kõnetooli, selgitamaks riigikaitsekärpeid ja seda olukorda. Kas minu mõttekäik on arusaadav ja milline on teie hinnang, härra istungi juhataja?

Aitäh! Mõttekäik on väga arusaadav, aga ma ei hakka andma hinnanguid ega tõlkima arupärimisele vastamise käigus öeldud lauseid. Lugupeetud saadik saab otse küsida arupäritavalt. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Täna me saime teada, et endiselt viiakse tollel päeval, 9. mail pärg Eesti rahvalt. Seda voli, et Eesti rahva nimel pärg viia, ei ole kõikidel organisatsioonidel. Kas see korraldus tuli teilt? Ja kas te oskate lahti selgitada, mis tänuvõlglane Eesti rahvas on? Kas äkki aasta 2021 on ajale jalgu jäänud, täpselt nii nagu ka seesama kohustus, et tol päeval ei tohiks vormi kanda? 

Aitäh! Esiteks ma tahan öelda endisele kaitseministrile Urmas Reinsalule, et väga piinlik, et te ei teadnud, mis teie haldusalas toimub, kui selline korraldus oli antud. See, et te saite sellest teada 2021. aastal, on mõneti üllatav.

Aga tulles selle küsimuse juurde, siis sellise korralduse, nagu me siit loeme, on andnud staabi- ja sidepataljoni ülem oma teenistujatele. Põhjendused, miks see sai antud, on ju ka välja toodud. Kas see on ajale jalgu jäänud, seda saavad otsustada Kaitseväe juhid. Kaitseväe juht on oma arvamust ka selles osas avaldanud, kuidas Kaitseväes tegutsema peab.

Urmas Reinsalu, protseduuriline.

Muidugi on kahju, härra istungi juhataja, kui kõikidest küsimustest oma valitsemisalas ei tea. Aga mind üllatab see küsimuse osutuspaatos, härra istungi juhataja, otsekui on üllatav, et sellest ei oldud teadlik. Kas siis eelmine ametis olnud kaitseminister ja peaminister olid teadlikud sellest korraldusest või tuli see ka neile post factum üllatusena seoses sellega, et ajakirjandus seda käsitles? Samamoodi võiks väita ükskõik milliste pahanduste kohta, mis on ühes või teises valitsemisalas, olgu see seotud rahapesu või mõne muu asjaga, mis  on juhtunud mingisuguse valitsuse ajal, otsekui see oleks mingisugune inkrimineeriv loogika. See võib nii olla, kui on tegemist hoolsuskohustuse mittejärgimisega, aga see kindlasti ei tähenda mingit automaatset seost. Oluline ongi, kuidas reageeritakse, kui informatsioon välja tuleb. Kas istungi juhataja tõlgendus on minu küsimusega kattuv?

Siin oli hästi mitu küsimust ja ma neile tõlgendust andma ei hakka. Ma siiski soovitan saadikutel küsida arupäritavalt, millal ta mida teada sai, siis on kõige kindlam. Mina ju ei oska vastata, millal kaitseminister või peaminister mõnest dokumendist teada sai. Alar Laneman, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Mul on küsimus, mis puudutab pigem põhjuseid ja seda, mis nüüd edasi võiks saada. Kas teil on teada, kas Kaitsevägi ja Kaitseministeerium on teinud mingi mõju-uuringu, mismoodi see ebameeldiv olukord kaitsetahet riivab? Tegemist ei ole ainult Kaitseväe-sisese temaatikaga, vaid see puudutab riigikaitsetahet. Kas on tehtud või kavatsetakse teha mingi uuring, kas see mõjus hästi kaitsetahtele või mõjus halvasti? Ja kas sealt tulenevad ka mingid järeldused? On väga kummaline, et ühe väeosa ülema peas selline korraldus võib sündida. Kas siin peaks midagi koolituses muutma?

Aitäh! Ei ole teada selliseid uuringuid.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt peaminister! Selle arupärimise ja eelmise arupärimise sisu on üks ja sama. Kaitseminister oli väga kidur oma vastustes, vastas lühilausete ja lühivastustega, ja teie olete sama kidur. Tegelikult te arupärimisele vastamises ei avanudki oma hinnangut toimunule. Või õieti, kui ma nüüd kuulasin kaitseministrit ja teie vastust, siis kaitseminister ütles vähemalt selgelt välja, et ta mõistab selle hukka ja leiab, et tulevikus taolisi korraldusi andma ei peaks. Teie vastasite, et põhjendused on antud, kuidas Kaitseväes need asjad toimuvad, ja te ei ole siiamaani öelnud oma isiklikku hinnangut ja hinnangut peaministrina. Kas te annaksite selle hinnangu siiski arupärimisele vastates ja minu küsimusele vastates? Ja teiseks, 3. mail tühistati 2 + 2 reegel, see oli vahetult enne 9. maid. Valitsus jättis sellest avalikkusele teatamata ja kogu Eesti avalikkus sai sellest teada hoopis hiljem. See oli ilmselt ka seotud 9. maiga, või kuidas?

Aitäh! Kaks küsimust. Esiteks, hinnangut ei ole siin arupärimises küsitud, aga kui 2008. aastast on niimoodi toimitud, siis ilmselt on sellel teatud põhjus. Kui see asi on aja ära elanud, siis vastavalt ka toimitakse.

Nüüd 3. mai piirangutest. Lihtsalt meil on selline tava, et me kaks nädalat varem teeme need otsused ja otsused 3. mai piirangute kohta olid tehtud koos otsusega 26. aprillil piirangute leevendamise kohta ehk kaks nädalat varem. Sellest me teavitasime avalikkust täpselt sellises korras, nagu me seda teavitasime, ja vähemalt "Aktuaalses kaameras" loeti need asjad maha ja ka igal pool mujal, kus avalikkusele infot antakse. Nii et seda me kindlasti absoluutselt ei varjanud, vaid rääkisime sellest.

Urmas Reinsalu! Aga ma ei näe teda saalis hetkel. Tuleme tema küsimuse juurde tagasi, kui ta on siin. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud peaminister! Te just mainisite, et ju siis kaitseväelased ja ametnikud olid targad, kui nad sellist piirangut rakendasid 2008. aastast. Aga teie olete peaministrina ka riigikaitse juht, kriisikomisjoni juht, ehk te aitate modelleerida mingit sellist riski, kuidas saaks Kaitseväe vorm nii rahumeelsel üritusel, mida ka politsei ei pidanud eriti muret tekitavaks ei koroona kontekstis ega muus kontekstis, ometigi provokatsioone tekitada? Niimoodi võib igal pool provokatsioone tekitada, kus on Kaitseväe vorm – keegi seisab kaitseväelase selja taha, teeb pilti klounikostüümis, ja ongi provokatsioon. Kuidas te seda hindate? Loogiliselt võttes, mis siis 2008. aastast võis seda põhjustada?

Aitäh! Me mäletame, et 2007. aastal toimusid pronksiöö rahutused ja ilmselt sellega seonduvalt 2008. aastast sellised soovitused ongi antud.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Te süüdistate siin teisi fraktsioone, et nende ministrid olid sel ajal ka, kui see korraldus kehtis. Tegelikult jätsite ikkagi ütlemata, et 2008 olid Reformierakonnast nii minister kui ka Kaitseväe juhataja. Sel ajal oli ju Kaitseväe juhataja Laaneots ja minister oli minu meelest Ligi. Aga võib-olla ma eksin. Aga küsimus on mul selle kohta, et Kaitseväe orkester nüüd läheb ära teenistusest, sest teenistuskohti on tarvis Kaitseväkke tagasi tuua. See tähendab seda, et mundri kandmise õigus läheb neilt ära. Kuidas Kaitseväe orkester hakkab tulevikus esinema, kas erariietes või teete talle eraldi mundri?

Aitäh! Ei, ma ei süüdista teisi, ma lihtsalt ütlen, et see korraldus on kehtinud 2008. aastast. Arupärimine on Isamaa esitatud, aga enamik aega sellest ajast kuni tänase päevani on olnud Isamaa esindaja kaitseminister. 2008. aastal oli selleks Jaak Aaviksoo, kelle ministriamet kestist 2007. aastast kuni 2011. aastani. Ants Laaneots oli tõepoolest Kaitseväe juhataja, see vastab tõele. Aga küsimus oli selle kohta, kuidas see korraldus on tekkinud. Orkestri kohta ma ei oska vastata, ilmselt nad esinevad samas vormis, milles nad siiamaani on esinenud. 

Aitäh! Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kahtlemata see sündmus on kahetsusväärne ja väga piinlik Eesti rahva ajaloos. Aga tahan küsida, kas nüüd pärast seda, kui see teema on väga palju üleval olnud, on teile tulnud tagasisidet Kaitseväe ametnikelt. Milliseid tegevusi on ette võetud, et me enam ei peaks sellest siin järgmine või ülejärgmine aasta või üldse tulevikus veel rääkima? Kaitseväe juhataja on küll lehes andnud oma hinnangu, et ta ei pidanud seda õigeks, aga kas teid on ka briifitud, milliseid samme astutakse, et sellist piinlikku olukorda enam ei tekiks?

Aitäh! Kaitseväe juhataja on oma arvamuse öelnud ja ilmselt on ta öelnud seda ka staabiohvitseridele.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Teie jutust nii täna kui ka varasematel kordadel on väga selgelt aru saada, et teie ei langeta otsuseid. Teie ei võta vastutust, te lükkate otsuste langetamise ja vastutuse võtmise alati mingitele teistele institutsioonidele ja teistele isikutele. Antud juhul on see Kaitsevägi, Kaitseväe juhataja see, väeüksuse komandör, ka eelmised ministrid on need, kes on vastutavad, aga teie ei ole vastutav. Teil on kogu aeg see "teie ise". Aga mina ütlen, et teie ise olete praegu vastutav. Teie ise olete vastutav kaitsekulude kahandamise eest. Teie ise olete vastutav selle eest, et Eesti munder seljast ära võeti. Teie ise olete vastutav selle eest, et Eesti loobub iga sõjaväe aust ja uhkusest ehk orkestrist. Teie ise olete vastutav selle eest, kui mingi jupijumal otsustab kriisiolukorras, et me teeme hääletu alistumise, sest vastupanul pole mõtet. Teie ise olete vastutav! Kas te saate sellest aru?

Aitäh! Teie maailmas olen ilmselt tõesti mina see, kes käib ja kõigile korraldusi jagab, sh seda, mida keegi võib selga panna. Aga me äsja kuulsime siin, et eelmine kaitseminister isegi ei teadnud sellest. Nii et ma ei tea, kes tol ajal neid korraldusi andis, igal juhul mitte kaitseminister ja tõenäoliselt ka mitte peaminister. Ma arvan, et need asjad käivad täpselt nii, nagu need käivad. Meil ongi erinevad juhtimistasandid ja täpselt niimoodi need asjad peaksidki riigis toimima. Ma ei näe, et selles on midagi valesti.

Aitäh! Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Teie jutust jäi selline mulje, et te ikkagi tegelikult vist teadsite seda praktikat. Võib-olla oli tolleaegne Kaitseväe juhataja teid sellest informeerinud. Igatahes te proovisite kuidagi seda süüd veeretada tollastele kaitseministritele, jättes kõrvale ka peaministri rolli. Aga tõesti, täna on Reformierakonnast ka kaitseminister ja teie kannate peaministri vastutust. Te siis teadsite ja ei pidanud lihtsalt vajalikuks seda praktikat muuta ja nüüd, kui ajakirjandus selle avaldas, siis olite sunnitud lihtsalt möönma, et olukord oli nii?

Aitäh! Me täna kuulsime, et isegi endised kaitseministrid ei teadnud sellest praktikast, seega ei peaks olema üllatav, et ka mina ei teadnud sellest enne mitte midagi. Ning ma lihtsalt tahan öelda, et see on veidi kahepalgeline, kui enamik aega sellest ajast, kui selline korraldus on kehtinud, on olnud Isamaa kaitseminister, kes on vastutanud nende asjade eest, aga te heidate mulle ette, et mina ei teadnud. Samas teie enda minister ütleb, et ta ei teadnud sellest mitte midagi.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Nagu ma aru sain, lugupeetud peaminister, te ütlesite, et teie ei teadnud, et selline jama kehtib juba Ansipi ajast. Ja kõik Isamaa ja sotside ja Eesti 200 kaitseministrid käitusid samamoodi. Aga ma küsin, kas see on normaalne, et peaminister ütleb, et ta ei tea, millised käsud Kaitseväes on, ja eriti veel seda, et tuleb häbeneda oma mundrit 9. mail.

Kui sellest ei ole teadlikud olnud ka eelmised kaitseministrid, kui see on kehtinud kogu aeg, siis ei saa mulle ette heita, et mina seda ei teadnud. Kui staabi- ja sidepataljoni ülem annab korraldusi, siis tõepoolest need kõik ei jõua minuni, ma ei tea, mida kuskil keegi otsustab. Minu meelest on siin erinevad tasemed. Kõigepealt peab teadma kaitseminister, mis tema haldusalas toimub. Ja nagu me kuulsime siin korduvalt, eelmised kaitseministrid ei teadnud, et selline praktika kehtib juba 2008. aastast.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti on kaitsejõud kinnitanud, et staabi- ja sidepataljoni ülem kolonelleitnant Priit Averkin andis oma teenistujatele korralduse võimaluse korral hoiduda mundri kandmisest. Ma ei hakka teie käest sõjaväelisi asju küsima, niikuinii te ei tea neid, nii nagu te ei teadnud vaktsiiniga seotud asjaolusid. Ma lähen teie ampluaasse, loodan, et siit vähemalt tuleb mingisugune asjalik ja korrektne vastus. Karistusseadustik sätestab §-s 446 sellise kuriteo nagu võimu kuritarvitamine: ülema poolt võimuliialduse, võimupiiridest või teenistusvolitustest üleastumise eest määratakse karistus kuni viis aastat. Küsimus on selles: kuna ei ole teada, et selline vormiriietuse mahavõtmine on legaalne, siis kas te kavatsete algatada menetluse selle suhtes, mispärast seda tehti ja kas võimu kuritarvitati?

Aitäh! Te vist olete ühe kursuse käinud juurat õppimas või mingeid loengud kuulanud ja võiksite teada, et karistusseadustikku kohaldatakse kriminaalmenetluse puhul. Kriminaalmenetlust viivad läbi politsei, prokuratuur ja seejärel kohus. Nii et see on tõepoolest küsimus kohtule.

Kalle Grünthal, protseduuriline.

Mul on protseduuriline küsimus. Meie kodu- ja töökorra seadus näeb ette mitte ainult protseduurilise küsimuse, vaid ka protesti esitamise, ja ma lähtun praegu protestist. Mispärast Kaja Kallas ei vasta küsimusele, kas ta kavatseb hakata uurima, kas toimus kriminaalmenetluses sätestatud võimu kuritarvitamine? Ma olen seisukohal, et siin, selles Riigikogu saalis, ülbitseda ei maksa, vaid tuleb vastata küsimustele.

Ma vastasin küsimusele.

See ei olnud vastus!

Võtke lahti kriminaalmenetluse seadustik (Kalle Grünthal hüüab midagi saalist.) ja vaadake, kes kohaldavad karistusseadustiku paragrahve. See ei ole mitte valitsus, vaid need on õiguskaitseorganid.

Jah, kodukord ütleb, et küsimustele tuleb vastata võimalikult sisuliselt. Järgmisena Helle-Moonika Helme.

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Tuleks tagasi nende süüdistuste juurde Isamaa kaitseministrite suunal. See on muidugi hästi sümptomaatiline, et me kuuleme Eesti Vabariigi peaministri suust jätkuvalt sellist lasteaialastele omast retoorikat: "Tädi, tädi, tema tegi ka!" Tuletan meelde, et siiski sai see mundrist loobumise saaga alguse Reformierakonna ajal, vahepealne aeg ei ole oluline. Oluline on ikkagi see, et Reformierakond tegi seda jälle. Ja julgeolekuolukorrad on väga dünaamilised, praegu on selgelt näha idapoolne sõjaline aktiviteet lääne suunal, mistõttu selle aasta 9. mai otsus on eriti kahetsusväärne. Reformierakonna ministril oli võimalik käituda selles olukorras mitteallaandlikult ja argpükslikult, vaid riigimehelikult. Ja seda asjaolu me siin täna teiega arutame, mitte seda, mis varem on olnud. Kas te nõustute, et teie erakonna minister jättis kasutamata suurepärase võimaluse näidata, et me oleme riik, ja teha otsuse katkestada praktika, millele teie enda erakond kunagi aluse pani? 

Aitäh! Aga ma küsin vastu, miks teie, kui te olite valitsuses, kui EKRE oli valitsuses, ei kutsunud korrale Isamaas olevat kaitseministrit, et ta ütleks, et niimoodi ei sobi? Selline praktika oli ka eelmisel aastal, üle-eelmisel aastal. Oleksite saanud näidata seda kõike, mida te suuga praegu räägite, oleksite saanud näidata, et te olete tegude inimesed. Aga ilmselt mitte. 

Lugupeetud peaminister, arupärimise mõte on see, et saadikud küsivad ja minister vastab. Uno Kaskpeit, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma kuulan siin teie vastuseid ja te ütlete pidevalt, et te ei olnud kursis, te ei teadnud, kes mida peaks tegema. Kas teile ei tundu, et peaks nagu koha üles ütlema ja laskma kellelgi aktiivsemal, kes teaks kõigest, riigiasjad üle võtta?

Aitäh! Kas te ootate mult vastust, et kui 7. mail staabi- ja sidepataljoni ülem andis mingi korralduse oma teenistujatele, siis ma teadsin seda sellel hetkel, kui see korraldus anti? Siis ma ju valetaksin, ma ei teadnud seda. Kui isegi eelmine kaitseminister ei teadnud, et selliseid korraldusi antakse alates 2008. aastast, siis ei saa ma öelda, et ma teadsin seda 7. mail, kui see korraldus anti. Ma ei taha teile valetada, ma räägin teile nii, nagu asjad on. 

Aitäh! Mart Helme, protseduuriline.

Ma tahaksin ära õiendada selle, et lugupeetud peaminister ei saa teada, missugused diskussioonid, korralekutsumised, väitlused või märkuste tegemised olid eelmises koalitsioonis koalitsioonipartnerite vahel. Ma ei mäleta, et Kaja Kallas oleks olnud Stenbocki majas või kusagil mujal, kus meil sel teemal vestlused olid. Ja ma võin teile kinnitada, et meie erakonna esindajad, meie erakonna ministrid tegid minister Jüri Luigele märkuse, et ei sobi viia Eesti rahva nimel pärga 9. mail. Võin seda kinnitada. Sel teemal oli jutuajamine. Teie ei tea seda ja seetõttu ärge süüdistage meid.

Aitäh! Aga kui te tegite märkuse, siis sellest ei olnud ju mingit abi, siis te olite ... 

Ärme nüüd siin hõikamisvõistlust teeme. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! No tõepoolest ajab imestama see jutt, et peaminister mitte midagi ei tea. Mäletatavasti ei teadnud peaminister ka mitte midagi, kui oli politsei ülemäärase jõu demonstratsioon siin Toompeal olnud demonstrantide vastu, aga pärast tuli välja, et teadis küll. Politsei informeeris teda väga täpselt ja peaminister oli kõigega kursis. Tegelikult mul on väga kahju, et teie usutavus on kõikide nende keerutamiste ja teiste süüdistamise tõttu praktiliselt nulli lähedale langenud. Aga ma tahan küsida selle kohta, et samal ajal, kui hakati seda vormi kandmist keelama, see oli peaminister Ansipi ajal, hakkas Kaitsevägi viima pärgi okupatsiooniarmee mälestusmärkide juurde. Selle viis esimest korda läbi peaminister Ansip ja seda jätkatakse samamoodi siiamaani. Sellest me oleme siin rääkinud, et me oleme protesteerinud selle vastu. Palun teie hinnangut, kas selline asi on üleüldse vastuvõetav ja sobilik!

Aitäh! Kui on olnud selline tava ja ka teie ei suutnud teisi ümber veenda ja jätkasite seda, siis mulle tundub, et selles osas on koalitsiooni- ja opositsiooniülene arusaam. Teie jätkasite seda tava, Isamaa on seda tava kohaldanud ja ka sotsid, kui nad olid valitsuses kaitseministri positsioonil. Järelikult see on selline tava, mida hoitakse elus.

Nüüd on selline pikantne seis, et meil on kaks küsimust kirjas, aga ühte küsijat pole saalis ja teisel pole võimalik teist küsimust esitada. Ahaa, Kert Kingol on küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja peaminister! Te olete siin korduvalt viidanud, et Isamaa kaitseminister vastutas ja Isamaa kaitseminister vastutas. Ütlen siin, et Isamaa kaitseminister vastutas siis, kui tema oli kaitseminister, mitte praegu. Aga hetkel me räägime ikkagi sellest, et kaitseminister on reformierakondliku kuuluvusega inimene ja peaminister on Kaja Kallas. Palun nüüd teie selgesõnalist põhjendust, millistel argumentidel ei soovitatud 9. mail kaitseväelastel vormi kanda! Nüüdseks, praegusele arupärimisele vastama tulles peaks teil olema juba need põhjused ja argumendid teada. Ma eeldan, et te ikkagi natuke valmistusite selleks arupärimiseks.

Aitäh! Kuna te ei olnud alguses saalis, siis ma toon need põhjendused uuesti. Need on täpselt needsamad põhjendused, mida on alates 2008. aastast kasutatud: soov võtta propagandakanalitelt võimalus rebida kaitseväelaste liikumine selles piirkonnas kontekstist välja ja asetada neile sobivasse, aga meid kahjustavasse konteksti või kujutada seda pahatahtlikult mõnel muul viisil.

Näe, jumalime! Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua peaminister! Ma hakkasin asjade üle tagasi mõtlema. Te ütlesite, et samasugune protseduur või kord või protokoll on kehtinud juba 2008. aastast. Aga öelge, palun, proua peaminister, kes oli see tark inimene, kes julges teile seda 13 aasta kohta nii kinnitada. Öelge palun siit kõnetoolist, kelle väitele te tuginete. Kes teab 13 aasta kohta niimoodi kindlalt seda väita?  Küsimus on selles, nagu varasem informatsioon oli, et selle korralduse andis üksuse juht, aga üksuse juht ei ole ju olnud 13 aastat seal ametis. Ju on seal olnud rotatsioon. Ma ei tea, pigem on see aeg neli aastat või kaks aastat või kolm aastat. Andke palun informatsiooni! Ma ei väida, et see ei vasta tõele. On võimalik, et üksuse juhi tasemel on pärandatud n-ö ümbrikud uuele juhile edasi, et kuskil on see salaümbrik. Aga ma rõhutan küll üle, et vähemalt mina valitsuse liikmena sellest ajaloolisest korrast teadlik ei olnud. Ma millegipärast arvan, et sellest ei olnud teadlik ka peaminister Ansip omal ajal. Ma oleksin üllatunud, kui oli teadlik. Aga öelge, kes see inimene oli, kes selle 13 aasta kohta nii täpselt teab?

Mul on materjalid, mis ütlevad, et Kaitsevägi on pidevalt sellist ohuhinnangut andnud. Sellist ohuhinnangut on koostatud ja antud seda liikumissoovitust alates 2008. aastast. Siin ei ole konkreetset nime, ilmselt on Kaitseväes need inimesed vahetunud, kes on seda traditsiooni kandnud. Nagu teie ütlete, teie ei olnud sellest korraldusest teadlik, ei olnud tolleaegne peaminister teadlik, ja nii võite ka oma kolleegidele EKRE-st seletada, et see on täiesti tavaline, et ei ole kaitseminister teadlik ja ka peaminister teadlik kõigist sellistest soovitustest.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Hea peaminister! Ma ei taha väga sügavale vandenõuteooriatesse laskuda, aga ma ikkagi tahaksin täpsustada, et olla kindel. Millise välisriigi organisatsiooni juhtkonnaga või välisriigi organisatsiooniga oli kooskõlastatud, et Eesti sõjaväe vormi teatud päeval ei kasutata?

Ma ei suuda teie vandenõuteooriatega kaasa minna. Ma ei tea sellist informatsiooni.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Meil on siin veidi informatsiooni sellest plaanist, et staabi- ja sidepataljon viiakse üle Paldiskisse. Kas see on seotud ka ohuhinnanguga 9. mai puhul või on see lihtsalt pieteeditundest? Okupantide järglaste õrna hinge võiks Eesti Kaitseväe rõhuv ja massiivne müüri taga asumine ehk häirida?

Aitäh! Kaitsevägi korraldab oma tööd ise.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Saame minna läbirääkimiste juurde. Kõigepealt arupärijate nimel Helir-Valdor Seeder, palun! 

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Eelmises päevakorrapunktis me arutasime sedasama küsimust. Ma pean kahetsusega tõdema, et eelmises päevakorrapunktis olid kaitseministri vastused ääretult kasinad, kidurad. Ja nii oli ka teiega. Te vastasite arupärimisele formaalselt ja väga lühidalt. Kahjuks jätsite üldse välja ütlemata omapoolse hinnangu. Ma küll küsisin täiendava küsimuse ja mitmed teised Riigikogu liikmed püüdsid teada saada teie isiklikku hinnangut toimunule, ja mitte isegi kui kodaniku, vaid kui Eesti Vabariigi peaministri hinnangut toimunule. Aga vaatamata korduvatele küsimustele me seda ei saanud. Kaitseministri tunnustuseks tuleb öelda, et ta vähemalt ütles: tema arvates see juhis oli vale, seda ei oleks pidanud andma ja ta väga loodab, et tulevikus selliseid juhiseid enam kaitseväelastele ei anta. Aga teie suust me seda vastust ei kuulnud, küll oleks tahtnud kuulda.

Tegelikult te jätsite suurele osale arupärimisest vastamata. Tulenevalt kodu- ja töökorra seadusest on arupärimise osa ka küsimused, mida arupärijad siit saalist esitavad. Ja suur osa arupärimisest sisaldas ka Kaitseministeeriumi valitsemisalas kavandatavaid kärpeid. Aga te läksite sellest osast arupärimisele vastamisel täielikult mööda. Aga teil on veel lõppsõna võimalus, teil on võimalus vastata sisuliselt arupärimisele ja ka nendele küsimustele, mis siin esitati ja millele te vastust ei ole andnud. Ma väga loodan, et te seda teete.

Aga kui nüüd rääkida mõne sõnaga ka sisust, mille ümber on kaks arupärimist keerelnud, siis see jutt, et kui 9. mail pronkssõduri lähedal või mujal Tallinnas, Eesti Vabariigi pealinnas, iseseisva riigi Eesti Vabariigi pealinnas, Euroopa päeval kõnnitakse mundriga, on käsitatav kuidagi provokatsioonina või ärritab Venemaad ja seetõttu on soovitatav ja lausa kohustuslik Eesti kaitseväelastel varjata oma mundrit, on ikka häbiväärne. See on täiesti häbiväärne! Kui seda loogikat edasi arendada, siis me ei peaks läbi viima ka Kaitseliidu ja Kaitseväe paraade, kus me demonstreerime oma riigikaitsevõimekust, läheme ühiselt välja liitlastega. See ju ärritab, me teame, väga meie idanaabrit. Idanaabrit ärritab see, et me teeme koostööd oma liitlastega, et NATO-liitlased baseeruvad Eestis jne. Me ei peaks seda tegema. Venemaa on ka korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et talle ei meeldi, et NATO üksused on tema riigipiiri külje all.

See on väga ohtlik mõttelaad. See on väga ohtlik mõttelaad ja selle mõttelaadi kandumine kaitseliitlastesse, Kaitseväkke oleks väga kahetsusväärne, see laostaks tegelikult meie moraali, see oleks löök meie kaitsetahtele. Ja seda päris tõsiselt. Ka mina olen Kaitseliidu liige, olen Kaitseliidu liige pea 30 aastat juba, mitte küll päris asutamisest saadik. Kärped, mis puudutavad Kaitseväge ja Kaitseliitu ning ka sellised sõnumid peaministri tasemel ja see arupärimisele vastamine, kus peaminister ei julge anda hinnangut sellele ja ei ütle üheselt välja Riigikogu ees, et sellised korraldused Kaitseväes on väga kahetsusväärne juhtum ja väga tugevalt laostavad kaitseväelaste moraali ja mõjuvad negatiivselt kaitsetahtele  – see on ääretult kahetsusväärne.

Ma palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit lisaaega.

Ja kui me räägime nendest kärbetest, millest teie üldse ei tahtnud rääkida, siis suur osa 270 inimesest, kes personalina lähevad koondamisele, kvalifitseeruvad kindlasti eesliiniinimesteks. Kui on võimalik praegu, aastal 2021 koondada niimoodi möödaminnes 270 inimest, siis on Kaitseväes küll tegeldud mastaapse raiskamisega. Kas nende 270 inimese koondamine ei mõjuta kaitsevõimet, ei vähenda meie võimekusi? Investeeringute ärajätmine reeglina eeldab personalikulude suurendamist, sest see eeldab ka uut personali koolitust, väljaõpet, uusi inimesi, kes seda tehnoloogiat valdavad, rakendavad. Kui see kõik ei vähenda meie kaitsevõimekust, kui teatud võimekuste edasiarendamise edasilükkamine, mida on nüüd juba tunnistatud – seda on ka Kaitseväe juhataja öelnud –, ei vähenda meie riigi julgeolekut, siis on see küll arusaamatu ja mõistetamatu. Justkui ei olekski vaja sinna investeerida, me oleme nagu leiutanud perpetuum mobile. Inimesi võib koondada, võimekusi see ei vähenda, investeeringuid võib ära jätta, võimekusi see ei vähenda, ja võimekuste väljaarendamist võib edasi lükata, see meie julgeolekuolukorda ei halvenda. No siis ei olegi riigikaitsekulutusi vaja teha. See on hästi kummaline loogika.

Tegelikult me saame aru, et tegemist on vassimisega. Ütleme siis ausalt välja, et see on selle valitsuskoalitsiooni valik. Me läheme riigikaitse ja julgeoleku kallale, kärbime, vähendame võimekusi – see on aus ja selge vastus. Aga vassida, et see ei vähenda võimekusi, ei ole õige ja me kõik saame sellest aru. Nii nagu me saame ka aru, et Kaitseväe vormi kandmise ärakeelamine vähendab kindlasti kaitseväelaste kaitsetahet ja viib moraali alla. Ma väga loodan, et oma lõppsõnas, lugupeetud peaminister, te võtate ennast kokku ja vastate ka nendele küsimustele, millele seni on vastamata jäänud. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Mina küll nii lootusrikas ei ole, et lõppsõnas midagi tuleb. Lõppsõnas saame need klassikalised bingod: aga mida tegi teie valitsus, seda, teist või kolmandat. Aga ma alustan Hando Runneli luuletusega: "Veel seitsesada aastat on vaja vastu panna, nii nagu seitsesada on vastu pandud juba, veel seitsesada aastat, ja algul ainult sada, võib-olla sellest jätkub, kuid kindlalt ka ei luba." Sellel ajal, kui Hando Runnel seda kirjutas, kirjutas ta ikkagi mõtteid väga palju ridade vahele. Kaudselt küll rääkis, ütleme, Saksa okupatsioonist, aga me ju kõik taipasime, millest jutt oli. Ja nii purpurpunaste õhtute maal keelatigi see luulekogu ära, sest ridade vahele oli päris palju kirjutatud.

Eesti inimesed võib-olla olid leplikuma loomuga. Jah, probleeme tekitas see, et ikka ja jälle tuli pärg Eesti rahvalt. Aga lihtsalt sellel kevadel tuli välja ka see, et lisaks sellele pärjale on keelatud Kaitseväe mundrid, ja vaat see oli asi, mis ärgitas tegelikult inimeste õiglustunnet. Sest nüüd on need kaks asja koos ja nüüd meil ongi probleem, kas ka edaspidi keelatakse vormi kandmine Euroopa päeval ja kas ka edaspidi valitsus leiab, et on kohane panna okupantidele Eesti rahvalt pärga. Ära tuli see vastus! Ära tuli see vastus! Stenogrammist me saame lugeda: peaminister Kaja Kallas ütles, et tegemist on traditsiooniga, mis väärib elus hoidmist. Tema ütles seda, mitte keegi teine.

Nüüd natuke ajaloost. Meil on siin hea kolleeg Oudekki Loone, kes kunagi enne 2007. aastat tegi 8. mai liikumise. Ta rääkis, et ta tahab väärtustada seda, et 8. mail lõppes teine maailmasõda Euroopas. Nüüd, meie kõrval on naaberriik, kellel on hoopis mingi muu asi, teist maailmasõda nad ju ei tähista. Ega nad ei saagi seda suurt tähistada. Meie teame, et 22. september on Tallinna lagastamise päev, aga oh ei, aasta siis oli 1939, kui 22. septembril Brest-Litovskis pidasid Natsi-Saksamaa ja kommunistliku Venemaa armeed paraadi, sest Poola oli ju vallutatud. Aga sellisest kangelaslikust sammust nad ei räägi, lihtsalt tähistavad aeg-ajalt meil siin. Mis seos siis on sellel, kui teine maailmasõda lõppes Euroopas 8. mail? Nojah, siin on korrektuur tehtud, sellepärast et Loone viib nüüd läbi ka 9. mail. Minu jaoks on alati küsimus olnud, mis asi see suur isamaasõda oli. Aga ma olen Vene saatkonna ees pikette pidanud ja ikka on inimesed tulnud ja rääkinud, et te olete valesti aru saanud, mitte mingit relvastatud konflikt ei ole Ukrainas. Ja ma olen öelnud, et te teate seda, et suurt isamaasõda ei ole ka toimunud, oli lihtsalt sakslaste humanitaarabi Moskvale ja me käsitamegi seda sellisena. Ja käsitame kõiki neid teisigi asju sellisena.

Täna oli muidugi üsna arukas arutelu, mulle meeldis. Alguses peaminister üritas rääkida, et nii pärja kui kõik need asjad ja korraldused otsustab staabi- ja sidepataljoni ülem, siis ta üritas meile väita, et 2 + 2 reegel kadus ära juba 26. aprillil ja alles 3. mail saadi teada ja eestikeelset meediat teavitati sellest lihtsalt natuke hiljem. Aga peaministri jutus oli suur tõe defitsiit. Ega siis ajakirjanikud niisama ei küsi, miks teavitati hiljem, ja vastus tuli, et tegelikult, vabandust, ununes eestikeelses meedias teavitada, et 2 + 2 reegel ei kehti. Tavaliselt on tõde kuskil vahepeal. Mina arvan, et peaministri sõnu tuleb võtta väga suure reservatsiooniga, sest neis on päris suur tõe defitsiit. Aitäh!

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea peaminister! See, mis toimus, on loomulikult orjalikkus, orjalik enesehaletsus võib-olla isegi. See tähendab, et ei julge mundrit selga panna, ja võetakse vastu lausa otsus, et ärme ärritame teist poolt. Niimoodi need asjad ei ole käinud. Olles piirivalve piirkonnaülem Ida-Virus, olin ma sellise nõudmisega, et ka vabal ajal käivad piirivalvurid vormis ja käivad Narvas. Ja see oli 1990., 1991., 1992. aasta. Ei kartnud me ärritada ei teisel pool piiri asuvaid vägesid ega eraisikuid, kes elasid Narvas. Vastupidi, see, et me käisime vormis, näitas, et me oleme olemas. See näitas ka Eesti inimestele, et me oleme olemas, me oleme Narvas, me oleme Ida-Virumaal.

Sõjaeelne määrustik, vormi kandmise määrustik nägi ette, et sõjaväelane kannab mundrit ka vabal ajal. Meil oli kolonel Saar, kes meid õpetas. Kui lähete teatrisse abikaasaga, pange munder selga. Te austate mundrit ja austate oma maad ja rahvast. Näe, meil on ohvitserid! Kaitseväe ohvitserina olen ma ikka püüdnud mundris käia ja olen nõudnud ka oma alluvatelt mundri kandmist ka siis, kui ma Kaitseväe peastaabis olin kõrgel kohal ja see oli minu vastutusala. Aga siis, see oli aasta 2008, tulid nõudmised, et ei ole vaja enam käia vabal ajal mundris. Tänaseks oleme jõudnud niikaugele, et üldiselt ohvitserid lähevad erariides tööle, seal panevad omale mundri selga, teenistuses on mundris ja siis vahetavad jälle riided ära ja tulevad erariides koju. Täpselt sama teevad politseinikud. Mul on kahju vaadata, kuidas Siseministeeriumi allasutustes politsei käib erariides. Nad ei austa vist ennast ega oma mundrit, aga seda ei saa neile ette heita. See on ülemate probleem. See on seesama vormi kandmise juhend, mis tuleks ümber vaadata. Tegelikult tuleks see viia selleni, nagu oli enne sõda: austa oma mundrit, siis austad oma kodumaad ja austad seda rahvast, kes on sulle andnud õiguse mundrit kanda. Nii et armastame oma Eestimaad, armastame oma mundrit, armastame oma Kaitseväge ja püüame mitte piirata seda võimekust, mille me oleme saavutanud ja mille eest me seisame! Aitäh teile!

Mart Helme, palun! Kas sa tahad lisaaega ka?  

Ma arvan, et ma tahan. Ma olen veendunud, et ma tahan. Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Kolleegid! Ei olegi telefonis? Ma vaatasin, kuidas te eelmiste kõnede ajal kogu aeg olite silmapidi telefonis, ja ma sain aru, miks te midagi ei tea, mis toimub valitsuses, mis toimub riigis. Te olete kogu aeg telefonis. Muidugi, seal on väga palju huvitavat, aga mitte seda, mis toimub konkreetselt riigis teatud asjades. Ja ma mõtlesin veel seda, mulle tuli meelde vana lugu. Seisavad metsikul väljal künkal kolm vägilast, Ilja Muromets, Dobrõnja Nikititš ja Aljoša Popovitš. Popovitš vaatab, midagi seal silmapiiril liigub nagu. Dobrõnja Nikititš ütleb: "Just nagu tatarlane." Ilja Muromets võtab asja ilusti kokku: "Poisid, on aeg jalga lasta." Vaat see lugu meenus mulle juba siis, kui tuli uudis, et Eesti sõduritel, Eesti kaitseväelastel soovitati seda tungivalt või lausa keelati 9. mail Kaitseväe kalmistu ümbruses mundris liikuda. Poisid, on aeg uttu tõmmata! 

See, et meil on riik, ei lähe üldse kellelegi korda. See, et me peame näitama, et me oma riigist, oma mundrist, oma Kaitseväest, iseendast lugu peame, pole oluline. Pole oluline! Peaasi, et vaenlase propaganda ei saaks püssirohtu. Aga püssirohtu on neil ilma selletagi küll ja küll. Selle püssirohu puudust ei ole. Ma võin teile öelda, lugupeetud peaminister, selle püssirohu kohta järgmist. Te tõenäoliselt seda ei tea, kuigi telefonis kindlasti on sellest võimalik ka lugeda. Aga te neid lehekülgi ei otsi tõenäoliselt, mis räägivad sellest, et meie võimalik vastane ei pea liigutama mitte ühtegi sõdurit üle meie piiri, ei pea liigutama ühtegi soomukit, tanki, kahurit üle meie piiri. Sest Valgelt merelt, Mustalt merelt, naaberriigi sügavusest on võimalik meie pihta anda sellist massiivset kaugtuld, et need majakesed, milles me siin oma riiki teeme, pühitakse sisuliselt tundidega maamuna pealt ära. Aga ta ei tee seda, kui ta teab, et meil on kaitsetahe. Ta ei tee seda, kui ta teab, et me ei koonerdada selle pealt. Ta teab, et me hakkame vastu, ta teab, et me oleme muretsenud endale relvad, mis teevad haiget. Aga teie valitsus ja nüüd teie ise olete vastutav, teie ise, kes te armastate kogu aeg korrutada: "Aga teie ise! Aga teie ise!" Teie ise olete vastutav, kui vastane, võimalik vastane meid ei karda. Ja ärge lootke liitlaste peale, sest liitlaste peale me saame loota ainult siis, kui meil on endal võimekus tekitada vastases teadmine, et me ei ole niimoodi üle lauaserva maha pühitav. Et meil on olemas võimekus, et meil on kaitsetahe, et meil on motivatsioon, et meil on hästi väljaõpetatud üksused. Ainult sel juhul, ainult sel juhul on meil lootust ka liitlaste abile. Sest liitlased ei tule abistama riiki, mis praktiliselt kohe kokku variseb.

Ja teie kärped, teie moraali õõnestamine küll orkestritega, küll kaplanitega, küll muude kärbetega, küll mundrite keelamisega tekitavad olukorra, kus meid võetakse kui naljanumbrit. Nad võivad ju paugutada seal kuskil oma mingitel Siili õppustel, aga tegelikult neist tolku ei ole ja tegelikult ei ole neil võimekust nii kaua vastu pidada, et liitlased saaksid neid abistada. See on teie poliitika. Ja see on kuritegelik. Ja teie ise olete selle eest vastutav, sest te olete peaminister. Ja kui te ütlete, et te ei tea midagi, siis astuge tagasi, sest te ei sobi peaministriks. Astuge tagasi, minge ära! 

Te olete korduvalt näidanud küll nende NETS-i meeleavalduste ajal, küll kärpeettepanekutega, küll oma vastustega meile siin: te ei tule toime selle ametiga. Te lihtsalt ei tule toime! Teil on arrogantsi, aga teil ei ole võimekust, teil ei ole teadmisi, teil ei ole oskust. Ja teate, mida teil kõige rohkem puudu on? Autoriteeti! Teil ei ole autoriteeti ei meie ees siin ega ka omavalitsuste liikmete ees, samuti mitte vanade vilunud ametnikukalade ees. Teil lihtsalt ei ole autoriteeti. Sest autoriteet tuleb väga pika aja jooksul. Te ei ole seda veel välja teeninud. Tulge siia saali, istuge siin paar koosseisu! Võtke mõni lihtsam ministriamet! Ma küll ei tea, missugune see lihtsam ministriamet on.

Alati on võimalik olla kahte moodi. Teie valitsuse ministrid on mugavusministrid, kes lasevad ametnikel toimetada ja pärast ütlevad, et ametnike töösse ei tohi sekkuda. Ametite juhid ise otsustavad, ametnikud ise otsustavad, jupijumalad teavad – nemad teavad paremini kui ministrid. Aga ministrid tulevad siia meile mingit ilusat, nagu inglise keeles öeldakse, mumbo jumbo't ajama. Te ka ajasite meile siin mumbo jumbo't, kohe jalg hakkas tatsuma, oleks tahtnud tantsida, aga noh, põlved juba valutavad, ei ole enam tantsulõvi nagu vanasti.

Jah, mul on teist kahju, sellepärast et te vastutate riigi eest ja te ei tule sellega toime. Andke võimalus riigi eest vastutada teistele, kes on teist võimekamad, kellel on autoriteeti ja kes saavad aru, et ... Nojah, siin saalis ei tohi ju võõrkeeli rääkida. Kes ütlevad: tähtsamad asjad kõigepealt. Tähtsamad asjad kõigepealt! Meenub üks eelmine arrogantne peaminister, kes valimiskampaania ajal käis Ämari lennuväljal, kõndis seal ja liitlaste lennukid mühisesid tema selja taga nagu "mets mühiseb ja kägu kukub raal", aga lennukid õnneks alla ei kukkunud. Ärge lootke, et need lennukid kuskil taustal tagavad meie kaitsevõime, kui me ise teeme valesid otsuseid! Ma ei taha tsiteerida meie idanaabri presidenti, kes saatis sõnumi meie kõige olulisema liitlase, Ameerika Ühendriikide juhtidele: te arvate, et te olete tohutult tugevad ja te võite vigu teha, aga te ei ole nii tugevad, et te võite vigu teha. Ja meie kohta käib see samuti. Me ei tohi vigu teha, aga teie teete vigu.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma lisaaega ei soovi. Praegu on head kolleegid Urmas Reinsalu ja Helir-Valdor Seeder esitanud peaminister Kaja Kallasele arupärimise korralduse kohta mitte kanda Kaitseväe vormi. Kõigepealt ma räägiks lahti peaministri definitsiooni. Peaminister on valitsuse juht, kes on määratud ametnikkonna tööd korraldama ning vastutama ka nende töö eest. Aga mida me täna kuulsime nende küsimuste peale? Millised olid vastused? Põhimõtteliselt võib selle kokku võtta üheainsa ilusa lausega: "Ta vaikis kangelaslikult nagu Nõukogude partisan, kes on sattunud sakslaste kätte vangi, ning üleolevalt mõnitas enda piinajaid."

Head kolleegid Isamaast, kui te järgmine kord esitate peaministrile arupärimise, siis palun ärge eksige nimega! Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja, lugupeetud peaminister ja kolleegid! Mul on selle pronkssõduriga isiklik side. Minu naabrimees Enn Roos tegi selle ja kogu mu lapsepõlv on möödunud Roosi perega koos. Mingi Aljoša ta ei olnud. Aga see selleks.

Aga selle pronkssõduri kaudu, olgu ta Tõnismäel või nüüd sõjaväekalmistul, joonistuvad välja mitmed väga olulised asjad. Ja ma mõnda neist kirjeldan teile. Eelmise arupärimisega seoses kaitseminister Laanetile ma veidi rääkisin sellest, aga nüüd ma natuke avan tausta.

Lugupeetud peaminister, ma ei tea, kas ta kuulas minu kõnet, aga ta suures osas kordas seda – aitäh! –, kui ma lugesin üles, kes on olnud kaitseministrid ja Kaitseväe juhatajad. Respekt – te jälgite siiski olukorda Riigikogu saalis! Aga oluline on see, kes traditsiooni algatab, kes on see kurja või hea juur. Ja ma võin teile kinnitada, lugupeetud peaminister, siin ei ole mingit kahtlust. Ma olen pronkssõduriga seotut jälginud pikalt, väga palju aastaid ja mul on väga põhjalikud failid. Kogu see initsiatiiv sai alguse teie kalli erakonnakaaslase, 14 aastat Eesti riiki juhtinud Andrus Ansipi ajal. See traditsioon algas juba 2006. aastal. Kalle Laanet oli muuseas kuni 2005. aastani siseminister ja pronksiöö eel me kohtusime ja tegime üsna tihedat koostööd. Ma unustasin eelmises kõnes Kallet kiita. Nii et ma olen seda asja lähedalt näinud.

Aga mis siis oli? Ma vaatasin oma failidest järele, mida ütles Andrus Ansip 21. aprillil 2017 intervjuus ERR-ile. Ta rääkis, ma tsiteerin: 2006. aasta oli mingis mõttes pöördeline aasta. See oli aasta, kus Eesti Vabariigi lippu Eesti Vabariigi pealinna südames ei tohtinud näidata. See keerati rulli ja viidi politseiautosse ning loomulikult see tekitas pahameelt. Tsitaadi lõpp. On ka veel teine intervjuu, aga ma ei hakka seda ette lugema, see kõlas samuti ERR-is, ent veidi hiljem, eelmise valitsuse alguse puhul, kus lugupeetud Andrus Ansip rääkis samast asjast, et tal on see tänase päevani sügavalt meeles: pronksiöö eel Eesti lippu Tallinna südalinnas ei maksnud lehvitada.

Aga tuleme nüüd tagasi. Traditsioonile pandigi siis alus. Peaminister oli Ansip, kaitseminister oli Jürgen Ligi, hiljem tuli Jaak Aaviksoo, Kaitseväe juhataja oli meie hea kolleeg Ants Laaneots, keda me täna siin kahjuks ei näe. Ja tol ajal – huvitav oleks teada, kuidas see toimus – otsustatigi see asi ära. Ja see, kui lugupeetud peaminister praegu ei tea midagi ja kõik need kaitseministrid, kes vahepeal on olnud, olgu Isamaast, sotsidest, kust iganes – täitsa loogiline, et nad ei tea. Lihtsalt selline traditsioon kunagi sündis ja see ta oligi. Ja mis see traditsioon oli? Ei tohi Eesti Vabariigi mundrit kanda ja tuleb pärga viia. Tulen Ansipi tsitaatide juurde tagasi: ei tohi Eesti lippu lehvitada. See oli 2006, 2007 ja sealt hakkaski see asi peale ja on niimoodi vaikselt tiksunud.

Kellele ma võin teha etteheiteid? Oma endistele kolleegidele ajakirjanikele. Sõbrad, te ei ole tasemel olnud! Te ei ole varem seda välja nuhkinud, alles praegu tuli välja, et selline jama on toimunud. Aga see selleks. Kui me nüüd tuleme tagasi eelmise aasta lõpu juurde, mäletate, mis siin oli? Head kolleegid, jälle Ants Laaneots! Kus sa oled, Ants? Mis ettepaneku sa tegid?

Peeter, on võimalik võtta lisaaega.

Jah, palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega.

Et mis ettepanek oli? Venemaa Föderatsiooni koosseisu! Või praegune väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, hea kolleeg jälle, pakkus, et Vene mõjusfääri peaks minema. Või Valdo Randpere, vana kala: lõhume NATO ja taastame Nõukogude Liidu. Vaadake, see, mis neil inimestel sügaval sügavuses on, peegeldub ka naljades. On ju öeldud, et need olid naljad. Mäletate, siin olid mõned kolleegid, kes tegid ettepaneku, et abielu võiks olla ka 12-aastase ja 13- või 14-aastasega. Ma ei hakka nimesid nimetama. Noh, ma arvan, et teatud härrastel on selline asi vähemalt mõttes, et võiks noorte lastega vanainimeste asja teha. Aga alati võib öelda, et see oli nali.

Nii et ma arvan, et see on tegelikult asja oluline tuum, ja see, kus see kõik sündis, on täiesti selge. See on Reformierakonna sügav traditsioon, mis on elanud tänase päevani. Ja kui nüüd Kalle Laanet selle lõpetab, siis müts maha, au talle!

Aga mis puudutab peaministrit, siis kui ta ütleb, et ta tõesti ei teadnud, siis ma usun, et ei teadnud. Aga, lugupeetud peaminister, äkki te praegu vastate siis hiljutisele arupärimisele, kui ma pärisin, kas te palusite ajapikendust, kui Politsei- ja Piirivalveameti juht politseikindral Vaher teatas, et järgmisel päeval tahaks tuua – see oli aprillis – märulipolitsei ja koerad ja aiad Toompeale, aga te tahtsite tulla meile siia valget raamatut esitlema. Proua minister, te vaatate jälle telefoni. Vabandust! Kas te palusite toona ajapikendust, et ei peaks tulema meile valget raamatut esitlema siia samal ajal, kui koerad klähvivad Toompea lossi ees ja märulipolitseinikud seisavad siin automaatidega? Te ei vastanud eelmine kord mulle, äkki vastate nüüd siin. Sest see ei puuduta kauget aega, see puudutab praegust aprillikuud, kui rahvas kartis politseiriiki ja teie valitsus tõi, ma ei tea, miks, politsei ja koerad välja. Tõsi, nuiad ei käinud, nii et respekt selle koha pealt! Koerad ei purenud nii nagu Andrus Ansipi ajal Tartus. Aitäh!

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Eesti Kaitseväe vorm on üks osa meie riigist ja üks oluline osa meie riigikaitsest, nii nagu on seda Kaitseväe orkester, nii nagu on seda kaplanid ja nii nagu seda on relvastus loomulikult. Seda kõike peame vaatama tervikuna.

On ääretult kahetsusväärne, et kunagi on sündinud selline tava, et me peaksime justkui oma kaitseväe mundrit häbenema. Ja on väga kahetsusväärne, lugupeetud peaminister, et te tegelikult ei väljendanud väga selgelt ka oma seisukohta selle tava osas, vaid viitasite anonüümsetele memodele, kuidas see on sündinud. Lihtsalt, et sellest ajast see on, ja ei enamat. Kaitseminister enne teid ütles, et kui nii palju kritiseeritakse, ju ma siis olen midagi hästi teinud, ja olen uhke selle üle.

Teate, mina ei ole selle üle uhke. Ei ole uhke selle üle, et me läheme Kaitseväe rahastamise kallale, kuigi siin üritatakse teha kübaratrikki ja ütelda, et rahastus ju suureneb. Tõepoolest suureneb, aga plaanide järgi. Ja teie olite ka see, kes ütles eelmisel sügisel, et Kaitseväge tuleb pikaajaliselt rahastada, plaanid on pikaks ajaks paigas ja et riigikaitse on erakondadeülene tegevus. Nüüd te olete selle justkui unustanud. Ja sellest on mul kahju. Kaitseministril ei ole tegelikult põhjust uhke olla, mitte sendi eestki.

Miks me liigume siis edasi mõnevõrra aeglasemalt – see on selles teises Kaitseministeeriumi memos –, kui kõik on nii hästi, et oleks põhjust uhke olla? Ainuke, mille üle on täna tõesti võib-olla põhjust uhke olla, on see, et kaitseminister on oma veast aru saanud. Ja ehk järgmine aasta seda enam ei juhtu.

Ma loodan, et ka teie tunnistate siin, et Eesti Kaitseväe vormi ei ole põhjust häbeneda ei pronkssõduri lähedal ega pronkssõdurist kaugel, näiteks Narva jõel. See on üks osa Eestist, see on üks osa Eesti riigikaitsest. Ja peaminister peab olema see, kes viib seda sümbolit igasuguse anonüümsuseta edasi. Ta peab olema see, kes kannab esimesena seda lippu ja seda sõnumit. Selles ei ole mingit kahtlust. Ja ma väga loodan, et tänane arupärimine on viinud teieni teadmise, et teil ei ole teist alternatiivi. Teine alternatiiv oleks loobuda peaministri kohast. Aitäh!

Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma mõtlesin tükk aega, kas ma tulen siia rääkima või mitte. Ma olen täna seda kahte arupärimist siin kuulanud ja erinevaid mõtteid kuulnud ja mõtlesin, et tulen avan natuke seda teemat lihtsa Eesti inimesena, Eesti Kaitseväes teeninud ja sealt reservohvitserina, küll esialgu allohvitserina ära tulnud inimesena ja praegu ka Kaitseliidu liikme ja reservohvitserina.

Kui mina aega teenisin, siis vormi kandmine oli auasi. Need, kes Kaitseväest midagi teavad, need teavad, et  Kaitseväes on kasutusel selline termin nagu "sisemine side". Ajateenijad läbivad koolituse, nad teevad oma asju, mis on täna, ma julgeks öelda, väga head ja ajas paremaks läinud. Aga mis puutub sellesse väga kurba asja, millest me täna rääkinud oleme, siis mul on väga suur nördimus hinges. Mina olin üks neist, kes oli pronksiöödel väljas, tagamas rühmaülemana oma rühmaga julgeolekut Rapla maakonnas. Me kandsime ka tollel ajal vormi väga hea meelega ja uhkusega. Ma ei kujuta ette, kui täna kompaniiülem tuleks ja ütleks mulle, et Rene, ole hea, ütle oma rühma võitlejatele, et nad paneksid vormid ära. Me ei saa välja minna, sest äkki me pahandame kedagi. Ma ei kujuta ette, mis näoga ma peaksin minema oma üksuse juurde ja ütlema, et ma sain oma vahetu ülema käest sellise korralduse. See on käsitamatu ja mul on väga hea meel, et see teema on leidnud viimasel ajal nii palju käsitlemist. Ma loodan, et kõik need ülemad, asutused ja muud asjaosalised, kes on seotud sellega, et selline asi meil siin aastaid kehtis, selline vaikiv tava, on oma järeldused teinud. Ma loodan, et me ei pea enam kunagi siin saalis ega mujal Eestis selle üle arutama ja vormi kandmine on kõigile meie kaitseväelastele, jõustruktuuri esindajatele iseenesestmõistetav, et nad teevad seda hea meelega, austuse ja lugupidamisega. Aitäh!

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kallid inimesed, riigi vardjad, riigijuhid, lihtsad inimesed kodudes! Me vist kõik oleme aru saanud, mis siin täna toimub. Jutt ei ole ju ainult pelgalt ühest vormist, vaid see on hoopis suurem, hoopis valusam ja hoopis olulisem küsimus. See näitab seda, et 30 aastat me oleme taastanud oma riiki ja viinud selle kuhugi, kuhu me ei ole tahtnud viia. Me oleme selle viinud sinna tasandile, kus me häbeneme omaenda sisu, kus on austusväärseks tõusnud kõik, mis on võõras. Võõrast sõnumit, võõrast vormi, võõrast kultuuri peab austama, sellepärast et muidu me solvame neid. Aga oma vormi, traditsioone, väärtusi – neid me ei pea austama, võib-olla see austamine võib kedagi solvata. Me oleme juhtinud 30 aastat oma riiki valel rajal, valel teel. Ja need mõned hetked, kui on seda riiki püütud pöörata õigemasse suunda, on olnud võib-olla liiga üürikesed.

Tahan öelda, et see on piinlik. See on lihtsalt piinlik! Minu jaoks oli võib-olla kõige suurem üllatus aga see, kui öeldi, et selle vormi peitmine ja varjamine on toimunud juba 13 aastat. Minu jaoks on see nagu äratuskell. Seda, et asjad on traditsioonide ja väärtustega viltu, ma nagu adusin. Aga selline pisiasi nagu vormi peitmine, et seda peidetakse juba 13 aastat, nii et keegi ei tea isegi – see oli ikka väga suur üllatus.

Ma tahaksin öelda seda, et mitte rääkida pikalt ja üle korrata neid väga paljusid sõnu, mis siin juba öeldud on, et me peame väga hästi kaaluma, kuidas me edasi liigume. Me peame väga hästi mõtestama oma riigi liigutamist, seda, kuidas me suhtume omaenda rahva väärtustesse, sümbolitesse. Ja seda käest lastud kurja liberaalset libedikku, libalooma, mis on lahti pääsenud, me peame hoidma, nagu klassikud on öelnud, võimalikult lühikese keti otsas. Andku Jumal jõudu ja jaksu meile sellel raskel teel! Aitäh!

Helle-Moonika Helme, palun! Kolm minutit lisaaega ka.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Hea peaminister! Ma mõtlesin, et kuna sealtpoolt vaadates oli näha, et peaminister on kogu aeg telefonis, siis ma tulen siia ette, olen ka natukene telefonis. Ja kui peaministri kehakeelest oli kogu aeg aru saada, et ega talle eriti korda ei lähe, mida need inimesed räägivad, kes siin saalis istuvad, siis ma loen talle siit telefonist ette, mida ütleb hääl rahva hulgast. Selle pealkiri kajastab väga hästi praeguse valitsuse tegemisi, ja see pealkiri on "Arutust sahmerdamisest ei tasu tulu loota".

Kuidagi ootamatult oleme sattunud keset kärpimismöllu. Ega selles iseenesest midagi taunimisväärset ei olegi. Vesivõsud vajavadki kärpimist, tubli perenaine riisub suppi keetes pinnale kerkinud vahu ära. Peaasi, kui tegutsetakse sihipäraselt ja teatakse, mida kärpimisega saavutada tahetakse: vähem bürokraatiat, vähem dubleerivaid või päris tarbetuid tegevusi. See tuleb asjale igati kasuks. Aga nagu elu näitab, võib igasugust asja ka vussi keerata, eriti siis, kui puudub kindel siht, mida ikkagi kogu selle sahmerdamisega saavutada tahetakse. Kui valitsusjuht piirdub sellega, et annab ministeeriumidele ette protsendi, kui palju tuleb kärpida, jättes otsustusõiguse nendelesamadele bürokraatidele, siis võib juba ette kindel olla, et asi läheb vussi. Kui valitsusjuht ütleb, et ministeeriumid ise teavad kõige paremini, millised on kokkuhoiukohad, siis sellega ta ju muudab end passiivseks kõrvaltvaatajaks, keda ei huvita mitte asja sisuline külg, vaid hoopis protsendimäära täitmine.

Kõiki ühe pika puuga mõõtma minnes aetakse vanker varem või hiljem kraavi. Mõni haldusala kannataks välja kõvematki kärpimist, aga mõni ministeerium vajaks hoopis lisaraha. Eriti arulage on aga kulude veeretamine kellegi teise kaela. Riik vähendab drastiliselt noorte huvitegevuse finantseerimist, öeldes enda õigustuseks, et las parem omavalitsused maksavad. Nagu oleksid viimased midagi Eesti Vabariigist väljaspool seisvat. Kärperaha, millega midagi uut võiks teha, siit ju juurde ei teki. Kui terve päev võtta raha ainult vasakust taskust, kas võib siis päeva lõpuks rõõmustada, et paremasse taskusse nii palju on alles jäänud, et sai kõvasti parema tasku kulusid kärbitud? Loll võib ju arvata, et ta nende manipulatsioonidega rikkamaks sai. Paraku on asi tõest üsna kaugel.

Kui Laanetil ja Heremil õnnestub Kaitseväe orkester enda kaelast sõjamuuseumile sokutada, kus tekib siin kokkuhoid? Aga just see peaks olema kärpimise mõte. Jah, üks kitsas tegevusvaldkond sai nüüd küll mingist kulutusest priiks, aga riik tervikuna ei võitnud taolisest vangerdusest midagi, kui just selle tagajärjel ei hakanud orkester ilma palgata tegutsema ning asunud musitseerima omatehtud pillidel. Aga seda ju ei ole juhtunud. Kus on siin kärbe? Kus on siin kokkuhoid? Selle asemel suudeti naeruvääristada nii iseennast kui ka kogu kärpeplaani, nagu peaminister on pidanud tunnistama. Arutu raha ühest taskust teise kühveldamisega osati endale kaela tõmmata tohutu mainekahju, saavutamata sellega mingit kokkuhoidu. Võrdleksin seda raha ümbertõstmisega põuetaskust aluspükstes peituvasse taskusse, kusjuures selle käigus tuli kogu ilmarahva nähes püksid rebadele lasta. No oli seda siis vaja? Aga kui on vaba voli ennast lolliks teha, kes siin ikka kätt ette panna jõuab? Seda enam, et valitsusjuht paistab elavat paralleeluniversumis või lausa lamedal maal, kus kehtib hoopis teistsugune reaalsus. Kõik katsed temaga tervest mõistusest lähtuvat dialoogi pidada on juba ette määratud ebaõnnestuma. Aga eks ole seda varemgi nähtud, et just ennast rahuingliks nimetavad tegelased külvavad enda ümber kõige suuremat hävingut. Aga mis sedasi viga möllata, kui on juba ette teada, et nagunii on kõiges süüdi EKRE. Kes see tegi? Lible tegi! Kes see käristas? EKRE käristas! Ja ongi rahu maa peal, kusjuures lameda maa peal. Aitäh!

Leo Kunnas, palun! Kolm minutit lisaaega.

Austatud istungi juhataja! Hea Kaja! Kaitseminister Kalle Laanet andis siin puldis juba selge vastuse, et see oli viga ja see viga parandatakse. Ma olen sellega rahul ega käsitle seda edasi. Aga mida tuleb käsitleda, on riigikaitse seis, rahastamine ja võimearendused. See on küll tähtis teema. Ja, hea Kaja, kui sa mäletad, esimesel päeval, kui me siin Riigikogus sulle usaldust avaldasime, ma küsisin kaks küsimust. Ühe ma küsisin keskmaa-õhutõrje kohta, kas see on oluline, ja sa vastasid, et jaa, see on oluline, ja teise ma küsisin rahastamise kohta, kuna need on omavahel seotud. Kuidas seda siis rahastada, sellele sa selget vastust see moment ei andnud.

Aga nüüd me oleme praegu seisus, et 12. mail oli meil siin üsna oluline hääletus strateegia 2035 üle, kuhu me olime teinud parandusettepanekuid, et oleks vaja tõsta kaitsekulud 2,6%-le selle kümnendi lõpuni, et olulised võimearendused – need on siis meremiinid, rannakaitse, keskmaa-õhutõrje, tankid, Kaitseliidu lähiõhutõrje droonid, üht-teist veel – ära teha selle kümnendi jooksul. Mõttetu on teha etteheiteid, et jah, need otsused oleks pidanud tegema varem. No see ei aita meid täna. Jah, 2014 oleks pidanud tegema, veel varem. Aga nagu ma ütlesin, see praegu ei aita, aga nüüd me nendest otsustest tegelikult ei pääse.

Kuidas neid otsuseid siis teha? Kust see raha tuleb? Ega tegelikult muud võimalust ei ole kui laenata. Rääkisin ka proua rahandusministriga, kui ta siin kohal oli, et tegelikult selleks, et 2,6%-ni tõsta, meil ei ole muud lahendit kui laenata 5% SKT-st kümnendi lõpuni. See summa jääb 2% ja 2,6% vahele.

Ma toon nüüd mõned võrdlused. Ameerika Ühendriigid on meie põhiline liitlane, kelle peale me loodame. USA riigivõlg on praeguseks kasvanud 28,376 triljoni dollarini, mis on 127% võrreldes nende SKT-ga. Ja  sellel aastal Ühendriikide koguprodukt on umbes 22 triljonit ja kaitsekulud neil on natukese üle 700 miljardi dollari. Suur osa sellest laenust läheb kaitsekulude hoidmiseks ja see on nii läbi aastate olnud, kõik presidendid mõlemast parteist on seda järjekindlalt teinud. Sisuliselt on Euroopa kaitsmist Ameerika Ühendriigid kogu aeg osaliselt finantseerinud selle hinnaga, et nad on võtnud jätkuvalt laenu. Ja nüüd ei lähe teisiti, kui president Biden võtab 1,9 triljonit laenu ja osalt kaetakse sellest ka kaitsekulud. Kui Ameerika Ühendriigid läheks samamoodi tasakaalustatud eelarve teed, siis see tähendaks seda, et nad peaksid Ameerika Ühendriikide Euroopa väejuhatuse likvideerima sisuliselt kõige täiega. See on tõsine lugu.

Meil on valik, kumb on siis ohtlikum, kas suurendada riigivõlga 5%-ni SKT-st või minna edasi nende võimelünkadega, mida me ei ole suutnud täita, ja olla olukorras, kus sõja puhkemisel me oleme väga tõsistes raskustes. Ma ei taha siin mingit muud väljendit kasutada kui seda, et need ei ole ju võrdsed otsused kaalukaussidel.

Toon teise näite. Meie põhjanaaber on Soome, kelle riigivõlg on kasvamas 75%-ni SKT-st. Soome suurendab järgmisel aastal kaitsekulusid 1,7 miljardi võrra – mitte 1,7 miljoni, vaid miljardi võrra, selleks et alustada hävituslennukite hanget. Soome ei lükka oma hävituslennukite hanget edasi ega vähenda selle hävitajate hulka. See jääb ikka samaks – 64 – ja see läheb maksma 9,4 miljardit eurot. Ja nad hangivad veel korvette ja ka selleks Soome võtab kõvasti laenu. 

Leedu ja Poola suurendavad kaitsekulusid 2,5%-ni SKT-st kümnendi lõpuni. Rootsi ja Norra parlament on tagasi lükanud kümneaastased arengukavad eelmisel aastal, kuna nende hinnang oli, et need ei ole piisavad. Vaja on kaitsekulusid suurendada ja vaja on teha rohkem selles julgeolekuolukorras, kus me oleme. Ja seda me oleme kõik möönnud, et julgeolekuolukord oli tõsine. See on tõsine ja prognoos on, et see ei lähe paremaks. Ja 2,02%-ga SKT-st ei ole lihtsalt võimalik neid võimelünki täita ega riigikaitset oluliselt tugevdada, mida meil on vaja teha.

Seepärast teengi siin üleskutse, et need kärpeotsused nii riigikaitse osas kui ka sisekaitse osas tuleb tagasi pöörata, ja mitte ainult: kaitsekulud tuleb järgmistel aastatel tõsta 2,6%-ni. Seda mitte ühel aastal, me ei saa seda teha. Sel aastal me kulutame 2,27%, järgmine aasta nüüd koos selle vähendamisega see tõuseb umbes 2,31%-ni, aga see ei saa alla minna, vaid see peab minema üles. Ja selleks, et seda teha, kui me oleme maha hääletanud selle 2,6% ettepaneku, ei ole muud lahendust, kui et me peame võib-olla tegema eraldi otsuse kas valitsuses või siin Riigikogus – see puudutab mitut valitsust –, mis me siis keskmaa-õhutõrjega teeme. Me peaksime tegema lihtsa otsuse, et teeme selle ära näiteks aastatel 2022, 2023, 2024 ja 2025. Kas siis teeme ühe pataljoni nelja patareiga, kolme patareiga või kahe patareiga. Pataljon sel juhul on natuke alla 300 miljoni, kui vähem, siis on selle võrra vähem, kas neljandiku või poole võrra vähem. Aga mingi otsuse me peaks tegema. Meil ei ole väga valikuruumi, kas see otsus teha või mitte. Ja kui me lükkame seda edasi, siis see on lihtsalt ohtlik. Leedulased, tuletan meelde, tegid oma keskmaa-õhutõrje otsuse 2016 ja nad saavutasid esmase operatiivvõimekuse alles eelmise aasta lõpus. Ehk siis, kui me täna midagi otsustame, siis me näeme tulemust kolme-nelja aasta pärast. Sellel valitsusperioodil me seda ei näe. Siin on nüüd valik.

Ja loomulikult, kui me peame selleks Euroopa Liidu stabiilsuskriteeriumi rikkuma, siis ma mainisin ka proua Keidule, et siis tuleb meil küsida eraldi luba Euroopa Keskpangast või ka Euroopa Komisjonist. Meil on lihtsalt julgeolekuolukord selline. Need on need kaalukausid. Ja see puudutab meid kõiki – kõiki erakondi, kõiki järgmisi valitsusi. See on väga tõsine ja pika vinnaga otsus. Ma tänan! See on kõik.

Mihhail Lotman, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Head kolleegid! Mis need mundrid ikka nii väga on. Need on lihtsalt mingisugused sümbolid. Ega sümbolid ei lähe lahingusse, ega nemad ei vähenda kaitsevõimekust. Aga asi ei ole ainult sümbolites ja ainult nendes mundrites. See on väike kild palju laiemast pildist. See järgmine kild on kaplanid. Tõepoolest, kes siis kaplanitega võidab lahingud? Kaplanid on suhteliselt väike asi, võib-olla iluasi seal sõjaväes. Koondame nad ära. Või orkestrid. No ka puhtsümboolne asi, kes siis orkestriga võidab lahingu. Muide kultuuriajaloolasena ma tean mitut lahingut, mille võitis nimelt orkester. Vist viimane näide on Vene-Jaapani sõjast. Aga need on väiksed sümbolid. Edasi, no vähendame kaitsekulutuste protsenti! Tõesti, ega see protsent siis ei lähe lahingusse, see on ainult üks sümbol. Mis sest, et meie idanaaber suurendab neid protsente, ehkki on väga kehvas majanduslikus olukorras, ja seal see protsent on rohkem kui kahekordne võrreldes meie omaga. Ja lõpuks siis vähendame isikkoosseisu sõjaväes. Ja selle peale kuuleme kaitseministritelt, et ega see ei vähenda meie kaitsevõimekust.

Ma ei tea, mis täpselt siin taga on, aga kui me vaatame taasiseseisvunud Eesti ajalugu, siis me näeme, et tõepoolest, Reformierakonnal on pidevalt selline joon, et kaitsekulutused on võib-olla selline ülearune koormus, riigis on tähtsamaid asju. Ma ei taha öelda, et riigis ei ole teisi tähtsaid asju, on küll, aga me ei ole sellises geopoliitilises olukorras, kus me võime mõelda niimoodi patsifistlikult.

Ma tuletan meelde rohkem kui poolesaja aasta tagust ajalugu. 1945. aastal, pärast teise maailmasõja lõppu tegi üks 20. sajandi juhtivaid filosoofe, võib-olla isegi kõige autoriteetsem filosoof Bertrand Russell ettepaneku Nõukogude Liitu preventiivselt pommitada aatomipommidega. See pidi olema majanduslikult kasulik – kes siis nüüd sõdib tavarelvadega. Aga mõne aja pärast selgus, et Nõukogude Liidul on ka aatomirelv ja isegi vesinikupomm. Ja siis tal oli teine idee. Kuna vastastikune aatomipommide kasutamine ei ole filosoofiliselt otstarbekas, siis tuleks ikkagi koondada Ühendkuningriigi sõjavägi ja teha nii, et kõikides telefoniputkades, kui te tõstate toru, siis sealt vene keeles kostab, et me anname alla. Me ei ole praegu nii kaugele jõudnud, aga kui ma kuulan järjekordseid ideid, mida veel võiks sõjaväest ära kärpida, siis me seda lauset ei kuule, aga midagi seal sosistatakse. Mulle tundub, et seda sosinat kuuldakse ka teisel pool meie idapiiri, vabandust, kontrolljoont. Aitäh!

Urmas Reitelmann, palun!

Austatud härra istungi juhataja! Proua peaminister! Head kolleegid! Härra Lotman rääkis sümbolitest, sümbolite väärtusest. Kaitseväe vorm on kahtlemata sümbol.

Minul on koos hea kamraadi Madis Millinguga ühine Erna Seltsi taust. Erna Selts alustas aasta enne millenniumivahetust Utria dessandi nimelist ettevõtmist Ida-Virumaal – Narva-Jõesuus ja Narvas. Toona, kui me sõitsime korraldajatena Kaitseliidu autodega ja täies vormis – tõsi, relvadeta –, siis oli osa sealse seltskonna inimeste suhtumine ilmselgelt meie suhtes vaenulik. Meie autosid pargiti kinni, blokeeriti ära ja no kehakeel, näiteks osa Sillamäe poemüüjate suhtlus oli ilmselgelt vaenulik. Aga me oleme täheldanud aastate vältel suhtumise muutumist. See muutub paremaks.

Kahju, et kindral Laaneotsa siin täna ei ole. Tema võiks selgitada, kes oli 2009. aastal selle keelu taga, et vormi selga panna ei tohi. Kaitseväes on selline halb olukord, et niisugused piirangud hakkavad elama oma elu ja neid võetakse ühel hetkel juba traditsioonina. Lõppkokkuvõttes ei teagi keegi, kes alguses otsustas. Võib-olla 2009. aastal, kui õhkkond oli veel ärev, oli see isegi põhjendatud. Aga uskuge mind, need inimesed, kes kannavad vormi, viivad riiki ja eestlust ka sinna, kus seda väga ei armastata – nende juurde, kes arvavad, et mingi arusaamatu Eesti Vabariik on nende kodu ajutiselt okupeerinud.

Ega siis ilmaasjata ei korraldatud Narvas võidupüha paraadi ... parandan, Kaitseväe paraadi, iseseisvuspäeva paraadi. See oli ikka selleks, et viia meid, meie relvajõude ja meie liitlasi nende inimesteni, kes meid võib-olla väga palavalt ja südamest ei armasta. Aga uskuge mind, need inimesed respekteerivad vormi ja nad respekteerivad ka jõudu. See lihtsalt on nii.

Ja kui nüüd näiteks Alutaguse maleva Narva kompanii vene rahvusest võitlejatele, kes võib-olla ei oskagi üldse eesti keelt või räägivad halvasti, öelda, et nüüd häbene seda lippu oma käisel ja võta see vorm seljast ära – head kaaslased, ma ei kujuta ette, millise viisakuse me nende suust siis saame. Ma arvan, et nad keelduvad otse ja põhimõttekindlalt. See lihtsalt ei tule kõne allagi. See ei mahu nendele hinge. Need inimesed, kes tahavad Eestit kaitsta – neid tuleb respekteerida. Ja neid ei saa käsitleda Exceli tabeli abil. Me ei saa tõmmata joont: nii, siinmaal lõpeb relvastuse ja varustuse ostmine ja laseme need inimesed lihtsalt maha tappa. Me oleme niigi nõrgad. 

Ma lugesin umbes kuu aega tagasi, et Rootsis tehti kaks uuringut, õieti mängiti läbi sõjasituatsioon, kui Venemaa Föderatsioon peaks ründama. Muidugi oli tegemist mänguga. Mitte keegi ei lootnud selles analüüsis õnnetule neljale Balti riikides olevale rahvuslikule pataljonile. Kogu see mäng selles suures geopoliitilises situatsioonis käis üle meie pea. Seal oli kirjeldatud: nojah, ju nad natukene ikka vastupanu osutavad.  

Palun lisaaega! 

Palun, kolm minutit.

Kogu põhitähelepanu oli koondatud sellele, kas Kaliningradi oblastis suudetakse Läänemeri blokeerida, kui tugev on Vene õhukaitse, kas NATO lennukid suudavad sellest läbi murda. See oli suur mäng. Meiega isegi ei arvestatud. Me olime tõesti kusagil mingisuguses pisikeses lahtris, et jah, nad sõdivad meie poolel põhimõtteliselt, aga me ei arvesta nendega. See on see halb asi, kus Exceli tabeliga enam mängida ei saa. Me mängime inimeste eluga, nende inimeste eluga, kes tahaksid meie riiki kaitsta.

Ja maailm on muutunud. Maailm ei ole enam selline nagu viis aastat tagasi. Kõik ohuhinnangud ütlevad –jätame sõjaohu esialgu kõrvale –, et ühele riigile on eluliselt, eksistentsiaalselt tähtsad kaks asja: toidujulgeolek, mis on meil väga nõrk, aga me natukene tegeleme sellega, ja energiajulgeolek, mida me oleme asunud hävitama. Ja see on väga halb. Nii et olukord on suurepärane, daamid ja härrad, kuid mitte lootusetu. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem sõnasoovi ei ole. Küll on soovinud sõna peaminister Kaja Kallas. Palun! 

Hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Aitäh selle debati eest! Kõigepealt ma alustan sellest, et Reformierakond on alati seisnud kaitsekulutuste eest. Päris alguses, kui te mõtlete aja peale aastaid tagasi, me viisime sisse selle, et 2% sisemajanduse kogutoodangust tuleb investeerida kaitsekulutustesse. Tol ajal oli väga palju oponente, keda me pidime veenma, et see on oluline. Kui te vaatate ajalukku, siis näete, et täpselt nii see oli. Meil on paljusid oponente tulnud selles osas veenda, et ärge selle pärast muretsege, me selle eest kindlasti seisame. Urmas Reitelmannile ma tahan öelda, et esimest korda ma olen teie kõne sisuga enamikus nõus, teil oli väga hea kõne. Jah, absoluutselt nõus, et neid inimesi, kes meid kaitsevad, tuleb respekteerida, seda vormi tuleb uhkusega kanda. Ma ei oleks nõus sellega, kui keegi häbeneks seda lippu või seda vormi, ja seda kindlasti ei ole, vastupidi, seda ju igatpidi austatakse.

Aga kuulates kogu seda arupärimisega seotud juttu, tundub see mulle natuke kahepalgeline. Isamaa, kes enamiku aega alates 2008. aastast on hoidnud kaitseministri kohta, pole selle jõus olnud soovitusega midagi teinud. Nüüd ta ütleb, et see on suur jama. Ja teiselt poolt on EKRE, kelle kohta vanarahvas ütleks, et suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi. Tõepoolest, nagu ütles siin üks rahvasaadik, väidetavalt te tegite Isamaa kaitseministrile selle kohta märkuse, aga te olite ikkagi liiga nõrgad, et oma tahet läbi suruda. Kuigi te olite valitsuses, ei suutnud te midagi selle vastu teha, et selline tava on.

Aga mis sellest ajaloost ikka rääkida. Ma arvan, et tähtis on see, ja mulle tundub, et selles me oleme kõik ühel meelel, et Kaitseväe vormi kanda on uhkuseasi. Ja ma arvan, et kõik kaitseväelased seda uhkusega kannavad. Kuid need ohuhinnangud ei olnud seotud mitte ainult tavasõjaga, vaid infosõjaga, hübriidsõjaga. Ei ole tahetud anda vaenlasele või vastasele tööriistu just infosõjas. Siin, härra Kokk, ei ole küsimus selles, et kedagi kardetakse pahandada. Küsimus on tegelikult vastase pahatahtlikkuses, soovis seda ära kasutada. Ma lihtsalt toon näite, kui Ukraina kriis algas, siis tegelikult ju aeti ka lääne avalikkus segadusse, mis seal toimub. Ja ma saan aru nendest soovitustest, mis kehtivad siiamaani: ei maksa seda tööriista vastasele anda, ei maksa anda võimalust pahatahtlikuks ärakasutamiseks.

Aga mulle tundub, et selle debati lõpetuseks võib öelda seda, et vahest see soovitus on oma aja ära elanud. Vahest sellist pahatahtlikkust enam ei ole, pole selliseid ohte, mis olid 2008. aastal vahetult pärast aprillirahutusi. Nii nagu teie, härra Reitelmann, ütlesite, et Kaitseväes tehakse mingeid asju, mis võib-olla jäävad kestma nii, et ei pandagi tähele, et sellised asjad on. Järelikult, kui nüüd on seda märgatud, on võib-olla aeg see ära muuta ja seda on ju ka Kaitseväe juhataja öelnud. Ma arvan, et kõige olulisem on see, et Kaitseväe vormi tuleb kanda uhkusega ja seda kantaksegi uhkusega. Selles ei ole mitte mingisugust kahtlust. Aitäh!

Oleme teise päevakorrapunkti ammendanud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Raimond Kaljulaidi, Riina Sikkuti, Heljo Pikhofi ja Eduard Odinetsi esitatud arupärimine Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi kohta. Arupärijate esindajana Raimond Kaljulaid, palun! 

Austatud ametikaaslased, olete te siis saalist lahkumas või mitte? Austatud peaminister! Tõele au andes mul ei tulnud veel mõnda aega tagasi pähegi, et selles hariduspoliitika küsimuses tuleb esitada arupärimine peaministrile. Peaministri roll ja vastutus Eestis on väga suur ja tema tööaeg on väga kallis. Aga paraku on tekkinud vene õppekeelega koolide küsimuses eriskummaline ja minu mäletamist mööda ka üsna pretsedenditu olukord. See küsimus on oluline paljudele koolidele, õpetajatele ja muudele koolitöötajatele, tuhandetele lapsevanematele ja lastele. On arusaadav, et haridusvaldkonna reformid on küsimus, mida peab väga põhjalikult kaaluma. Seal ei ole eksimisruumi. Meie lastele antav haridus ei tohi jääda reformide tulemusel nõrgemaks. Selliste reformide ettevalmistamisel on väga oluline kaasamine ja sama oluline on ka läbipaistvus, et tekiks usaldus. Paraku seda läbipaistvust ja ühemõttelisust ei ole viimastel kuudel selles küsimuses olnud.

Kui peaminister rääkis jaanuarikuus "Aktuaalses kaameras" valitsuse tegevusprogrammist, siis ta tõi välja, et ametisse astunud valitsuse olulisimaid prioriteete on edasi liikuda ühtse eestikeelse haridusega ja teha sammud selleks, et haridussüsteem jätkaks eestikeelsena. See on üks Keskerakonna ja Reformierakonna valitsuse kõige tähtsamaid prioriteete. Siinsamas Riigikogu ees ütles haridus- ja teadusminister Liina Kersna aprillis, et asjaomase tegevuskava koostamine ja seda ettevalmistava töörühma töö alustamine on väga oluline samm, et teha sisulised otsused teel eestikeelse õppe poole. Minister Kersna ütles Riigikogule, et haridussüsteem muudetakse täielikult eestikeelseks hiljemalt 2035. aastaks.

Samal ajal on üks meie kolleegidest, valitsuserakonda kuuluv Riigikogu liige Oudekki Loone avalikult öelnud seda, et Keskerakond kindlasti ei lase ei praegu ega tulevikus viia venekeelseid koole üle eesti õppekeelele ja sellel, et ministeeriumis üks töörühm sellega tegeleb, ei ole mingit tähtsust. Tema väitel on Keskerakonna plaan blokeerida põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine nii, et mingit üleminekut eestikeelsele õppele ei toimu. Kui see oleks vaid ühe Riigikogu liikme arvamus, siis see selleks, aga sama on kinnitanud koalitsiooniläbirääkimistel Keskerakonna delegatsiooni juhtinud Jaak Aab, kes nüüd on riigihalduse minister.  Jaak Aab on samamoodi avalikult kinnitanud, et venekeelsed koolid jäävad alles ja et tegelikult ei räägi koalitsioonilepe mitte eestikeelsele haridusele üleminekust, vaid eesti keele õppe mahu suurendamisest venekeelsetes koolides.

Et ära klaarida olukord, kus üks valitsuse pool räägib ühte ja teine teist, olimegi sunnitud paluma, et peaminister tuleks ja selgitaks Riigikogule, kuidas mõista Vabariigi Valitsuse 23. veebruari 2021 korraldusega number 83 kinnitatud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punkti 5.2, kus on kirjas, et käivitame eestikeelse hariduse tegevuskava, et anda kõigile võrdne võimalus osaleda ühiskonna- ja tööelus ning jätkata õpinguid järgmisel haridustasemel ning eraldame lasteaedadele ja koolidele vajaliku rahastuse, mis võimaldab korraldada õppeprotsessi eesti keeles. 

Peamine küsimus ongi see, millest siis räägitakse: kas eesti keele õppe mahu suurendamisest, nagu väidavad Keskerakonna esindajad, või eestikeelsest õppest, nagu väidavad Reformierakonna esindajad. Neid küsimusi on veel, ma ei hakka neid siin ette lugema. Ma arvan, et kõik need küsimused on olulised. Küllap lapsevanemad ja koolid ei taha täna vastust mitte küsimusele, mida üks või teine erakond arvab või mõtleb, vaid mida nende riik kavatseb teha. Mis saab vene õppekeelega koolidest? Kas tegeldakse üleminekuga eestikeelsele õppele või ei tegeleta? Ja olgu öeldud, et mulle kättesaadava info kohaselt see vastus on pigem jah, tegeldakse. Meie palve ongi see, et peaminister seda kinnitaks või lükkaks selle ümber ja vastaks täpsustavatele küsimustele. Aitäh!

Nüüd palun kõnetooli peaminister Kaja Kallase!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head arupärijad! Alustan siis kohe küsimuste ja vastustega. Küsimus: "Kuidas mõista Vabariigi Valitsuse 23. veebruari 2021. aasta korraldusega nr 83 kinnitatud "Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2021–2023" punkti 5.2 "Käivitame eestikeelse hariduse tegevuskava, et anda kõigile võrdne võimalus osaleda ühiskonna- ja tööelus ning jätkata õpinguid järgmisel haridustasemel. Eraldame lasteaedadele ja koolidele vajaliku rahastuse, mis võimaldab korraldada õppeprotsessi eesti keeles, tagades kvaliteetse hariduse." Millest selles räägitakse, kas eestikeelsele haridusele üleminekust või eesti keele õppemahu suurendamisest venekeelsetes koolides?" Seda tegevuskava tulebki mõista täpselt nii, nagu kirjas on. Me käivitame eestikeelse hariduse tegevuskava, et anda kõigile võrdne võimalus osaleda ühiskonna- ja tööelus ja jätkata õpinguid järgmisel haridustasemel. Valitsus lähtub selle tegevuskava koostamisel ka eelmisel nädalal Riigikogus arutatud eesti keele arengukavast 2021–2035, kus on kirjas järgmine eesmärk: "Eestikeelne kooliharidus – on mindud valdavalt üle eestikeelsele kooliharidusele, st õppetöö riigi ja kohalike omavalitsuste rahastatavates koolides ja lasteaedades toimub eesti keeles. Eestikeelne kooliharidus tagab laste ja noorte lõimumise eesti kultuuri- ja väärtusruumi ning annab kõigile võrdse võimaluse osaleda ühiskonna- ja tööelus ning jätkata õpinguid järgmisel haridustasemel." Selle eesmärgi täitmiseks on aprillis 2021 kokku kutsutud eestikeelse hariduse tegevuskava töörühm, tegevuskava valmimise tähtaeg on selle aasta november. Töö tulemusena saavad kirjeldatud tegevused, mille abil liikuda edasi kvaliteetse eestikeelse haridussüsteemi suunas.

Teine küsimus: "Kas tegevusprogrammis sätestatud Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesanne koostada eestikeelse hariduse tegevuskava võib pidada eestikeelsele haridusele ülemineku ettevalmistamiseks teie valitsuse poolt?" Vastus: jah, hiljemalt 2035.

Kolmandaks: "Teadaolevalt on valitsuse tegevuskava punktis 5.2 rakendamise esimeseks tegevuseks tegevuskava koostamine haridusministeeriumis. Kas valitsus on arutanud ja otsustanud ka seda, millised saavad olema edasised tegevused peale seda, kui haridusministeerium on omapoolse tegevuskava koostamise novembris 2021 lõpetanud? Kas näiteks on kokku lepitud, et vastav tegevuskava võetakse vastu valitsuse otsusena või esitatakse see heakskiitmiseks Riigikogule?" Riigikogu on olnud kaasatud eestikeelse arengukava 2021–2035 koostamisse, mis on tegelikult ka üks sisend selle tegevuskava koostamisel. Sellele vaatamata ma toetan Haridus- ja Teadusministeeriumi lähenemist, kes on avatud arutlema koostatud tegevuskava üle nii Riigikogus kui ka laiemalt avalikkuses ja huvirühmades. Oluline on see, et selle tegevuskava koostamisele on kaasatud võimalikult lai kogukond keeleõppe esindajaid, sh katusorganisatsioonid, võrgustikud, teadlased, lapsevanemad ja muud asjasse puutuvad inimesed.

Neljandaks: "Kas valitsus plaanib muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 20 lõikes 2 sätestatut, et õppekeelt põhikoolis linna- või vallavolikogu enam muuta ei saaks?" Haridus- ja Teadusministeerium koostab praegu seda tegevuskava ja nii varajases etapis ei ole plaanis põhikooli- ja gümnaasiumiseadust muuta. Kõik vajalikud seadusemuudatused selguvad tegevuskava käigus, kui on selge, millised konkreetsed sammud tuleb astuda. Siis on selge ka, kas tuleb muuta seadust ja kui tuleb, siis kuidas. 

Raimond Kaljulaid soovib täpsustada. Palun!

Suur tänu, hea peaminister, väga selgete ja minu jaoks arusaadavate vastuste eest! Ma igaks juhuks küsin üle, kas jah või ei. Kas valitsuse poliitika on see, et Eesti läheb valdavalt üle eestikeelsele haridusele hiljemalt aastaks 2035? Ja teiseks: kuidas on võimalik, et osa teie valitsuse ministreid ja teie koalitsioonipartner sellest täiesti vastupidiselt aru saab? Või nad saavad aru küll, millele nad on alla kirjutanud, aga mingil põhjusel räägivad avalikult teist juttu?

Aitäh! Seda peab küsima nende käest, aga mulle tundub, et tegelikult see arusaam on ju üldiselt selge, et tuleb valdavalt eestikeelne haridus. Selle kohta on tehtud väga palju uuringuid ja juba 96% eestlastest, aga ka 81% teiste rahvuste esindajatest on arvanud, et eestikeelne õpe võiks alata juba lasteaias või põhikoolis. Tegelikult see meelsus on läinud kogu aeg paremaks.

Arusaadavalt te teate ise väga hästi, et valijaskond on väga erinev. Aga mulle tundub, et vahest on ka hirm mingite asjade sõnastamise ees. Miks see kuupäev on oluline? Minu arvates sellepärast, et ei saaks hirmutada, et see juhtub üleöö, et see juhtubki homme, et kõik vene koolid pannakse kinni. Ei panda. Tegelikult see juhtubki järk-järgult, rahulikult, alustades lasteaedadest ja selliselt, et kogukondadele ei tehtaks selle käigus haiget, et kõik oleks n-ö pardal ja saaksid aru, et see tegelikult aitab, nagu see tegevuskava ütleb, inimestel võrdselt osaleda ühiskonna- ja tööelus ning jätkata õpinguid järgmisel haridustasemel. See on tegelikult oluline. Kui me vaatame uuringuid, siis näeme, et inimesed, kes Eestis eesti keelt ei oska, on paratamatult halvemas olukorras nii tööturul kui ka hariduses. Ja see ei tohiks nii olla. Kõigil peaksid olema võrdsed võimalused.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Proovin kaks küsimust ära mahutada. Kõigepealt: selline väga pikalt edasi lükatud vajalik muudatus on tekitanud palju vastuolusid. Kuidas te vaatate seda, et koalitsioonipartner tegelikult annab meelega vastupidiseid sõnumeid võrreldes sellega, mis on kokku lepitud? Ja teine küsimus puudutab seda, et selline muudatus kahtlemata tähendab täiendavaid ressursse, et see üleminek eestikeelsele süsteemile hästi teha, et oleks tugi nii õpetajatele kui ka õpilastele, õppematerjalid. Kas eelarves on kavandatud või kavandatakse ka vajalikud vahendid selle muudatuse edukaks elluviimiseks? 

Aitäh, väga head küsimused! Esiteks, täiendavad ressursid. Olen teiega absoluutselt nõus, et see vajab täiendavaid ressursse. Selleks, et neid samme astuda, on vaja metoodikaid, on vaja õpetajaid ja järk-järgult see raha tuleb leida, et kõike mitte edasi lükata.

Aga kõigepealt peaks see tegevuskava selguma. Siis peaksid selguma ka need võimalikud summad, mis lisaks vaja on. Ja siis kolmas aste on see, kuidas see rahastus sinna taha leida. Ma olen sellega nõus. Tulles esimese küsimuse juurde ma iseenesest mõistan, et väga paljudel lastevanematel on ka hirmud sellega seoses. Kui ma olin Belgias ja minu laps pidi minema prantsuskeelsesse lasteaeda ja kooli – täpselt samamoodi, oleks seal olnud eestikeelne variant, mul ei oleks olnud mingit kahtlust, et tal oleks seal lihtsam olnud. Aga kui sa oled kas prantsuskeelses keskkonnas või eestikeelses keskkonnas, siis on sul tegelikult hea, kui sa oled seda keelt lapsest saadik õppinud. Sest lapsed on nagu käsnad, nad imevad võõra keele väga kergesti sisse, neile on keeleõpe väga lihtne. Aga ma mõistan, et sellega seoses on palju hirmusid ja neid hirme võib-olla meie koalitsioonipartner ka adresseerib. Nende inimeste hirmusid ei tohi aga kuidagi kõrvale lükata, vaid nendega peab tegelema nii, et kogukond oleks kaasatud.

Arupärimistele vastamisel on meil võimalus üks küsimus esitada. Ei pea vabandama, Eduard Odinets täidab selle lünga.

Aitäh! Ja aitäh, peaminister, väga lakooniliste, aga väga selgete vastuste eest! Jah, te vaatate neid protsente, mis ütlevad, et 81% pooldab eestikeelset õpet alates lasteaiast ja põhikoolist. Aga  arupärimine on kooli kohta ja puhtalt eestikeelset kooli toetab kõigest 17%. Valdav enamik ikkagi sooviks õppida niimoodi, et osa aineid on eesti keeles ja keelekümblust oleks rohkem jne, et ikkagi vene keel mingil moel säiliks ja seda saaks emakeelena õppida. Te mainisite oma vastustes eesti keele arengukava, mis tõepoolest räägib üleminekust eestikeelsele õppele, aga te ei maininud haridusvaldkonna arengukava, mis meie saalis sel kolmapäeval arutusel on. Haridusvaldkonna arengukavas aastani 2035 ei räägita üleminekust eestikeelsele õppele. Kuidas te sellist vastuolu olulistes riiklikes arengukavades selgitate?

Aitäh! Ma kõigepealt vastan esimesele küsimusele. Minu meelest siin ongi täpselt see probleem, et kui need lapsed ei valda väiksena heal tasemel eesti keelt, siis nad ei saagi koolis eesti keeles õppida kõiki raskeid aineid, nagu näiteks keemia ja füüsika. Nad ei valda seda keelt. Ja arusaadavalt sellepärast ongi mõte, et üleminek või siis eestikeelne õpetus algab just lasteaiast, et meil ei oleks neid lapsi, kes eesti keelt piisavalt hästi ei räägi. Ega emakeelt ju kelleltki ei võta ükski õpe ära ja seda, et sul on teine kultuuriline taust, ju ka mitte keegi ära ei võta. Ma arvan, et võimalused õppida süvendatult vene keelt ja kultuuri jäävad ju alles. Selles mõttes minu arvates seda hirmu ei tohiks olla. Kui see hirm siiski on, siis tuleb seda leevendada, aga minu meelest on ikkagi oluline silmas pidada, et eesti keelt räägib maailmas ligi miljon inimest, samas kui vene keelt räägib 173 miljonit inimest. Ei ole ohtu, et vene keel kaob või see keel on kuidagi ohus, samas kui eesti keele kohta niimoodi öelda ei saa. Me peame tegema väga palju pingutusi, et eesti keelt elujõulisena hoida.

Aga mis puudutab hariduse arengukava ja eesti keele arengukava ja vastuolu nendes, siis ma ei oska seda muudmoodi seletada, kui et võib-olla on eri inimesed nendega tööd teinud. Aga mul ei ole hariduse arengukava siin praegu käepärast. Ma arvan, et oleks hea, kui sõnastused oleksid samasugused, kuid võib-olla seal on mingid eraldi nüansid. Kindlasti haridus- ja teadusminister oskab täpsustada, miks need kavad on üldse eraldiseisvana välja töötatud.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu! Hea istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma jätkan sotsiaaldemokraatidest kolleegide algatatud teemat. Tõesti, eesti keele arengukavas on ette nähtud teatud raha ja te ka viitasite, et selle peale peaks mõtlema, et selline rahastus oleks tagatud. Praegu on keskmiselt 15–16 miljonit eurot kavandatud eraldada iga aasta kuni aastani 2035. Minu küsimus tuleneb sellest, et Vabariigi Valitsus kiitis riigi eelarvestrateegia värskelt heaks. Kas te võtsite selles strateegias arvesse neid summasid, mis arengukavades, sh hariduse arengukavas on ette nähtud, või te neid arvesse ei võtnud? Ja kui te neid arvesse ei võtnud, siis mis mõte on neid kirjutada arengukavasse?

Aitäh! Esiteks, see arengukava ei olnud selleks hetkeks vastu võetud. Teiseks, nagu ma ütlesin, eestikeelse hariduse tegevuskavaga tuleme me välja novembris. Tegevuskavaga seoses me arutame läbi, millised on vajalikud sammud ja kui palju raha need nõuavad. Edaspidi saame nende sammudega arvestada ja nagu ma ütlesin, ka rahaliselt.

Hea peaminister, rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Oleme kolmanda päevakorrapunkti ammendanud. Liigume edasi ... Tõesti? Härra Odinets, palun järgmine kord natukene kiiremalt!

Palun vabandust aeglase reaktsiooni pärast! 

Kell on hiline ka.

Head kolleegid! Kõigepealt tänan peaministrit. Vastused olid tõepoolest selged. Ja vähemalt Reformierakonna positsioon on meile arusaadav: üleminek algab kohe varsti, kui töörühm oma töö lõpetab, ja üleminek lõpeb aastal 2035 ning siis meil valdavalt õpivad kõik lapsed eesti keeles. Paraku me ei saanud vastust, miks koalitsioonipartner, kes kirjutas alla samasisulisele koalitsioonileppele nagu Reformierakondki, räägib meile jätkuvalt hoopis teistsugust juttu. Ja see, et kaks koalitsioonierakonda räägivad väga erinevat juttu, teeb selle lubaduse, selle idee vähem tõsiselt võetavaks, õieti üldse mitte tõsiselt võetavaks. Peavad ju need mõlemad erakonnad hakkama kohe varsti seda ideed ellu viima, aga kui üks räägib ühte juttu ja teine räägib teist juttu, siis on üsna raske uskuda, et see idee isegi väga võimsa haridusministri käe all kuidagimoodi realiseerub.

Teisalt tunnen jätkuvalt muret selle üle, et haridusvaldkonda reguleeriv arengukava, mis peaks käsitlema kogu seda temaatikat, ei ütle meile midagi sellesama sihi kohta, millest peaminister rääkis: et algab üleminek eestikeelsele õppele. Hariduse arengukava räägib ainult sellest, et tõhustatakse, parandatakse ja rohkendatakse eesti keele õpet. See on teine argument – vähemalt minu arvates ja usun, et ka paljude kolleegide arvates –, et peaministri väljaöeldud selge siht pole kuigi tõsiselt võetav. Sest arengukavade järgi me koostame eelarvet, arengukavade järgi me koostame tegevuspõhist eelarvet, arengukavade järgi me planeerime kõiki tegevusi. Kui kõige olulisem arengukava, hariduse arengukava sellest ei räägi, siis on keeruline uskuda, et tegu tõsise lubaduse ja tõsise sooviga.

Loomulikult me ootasime peaministrilt, et ta vastates sellele arupärimisele oleks rohkem puudutanud ka teemat, kuidas ikkagi üleminekus eestikeelsele õppele jääb õpilaste emakeelega. See on kõige suurem hirm, mida peaminister ka tunnistas. Kardetakse, et lastel jääb emakeelne õpe saamata, neil jääb Eestis vene keel ja kultuur mingi võõra keele ja võõra kultuuri staatusesse. See on see, mis me näeme juba praegu eesti õppekeelega koolides, kus lapsed, kelle kodune keel on vene keel, õpivad vene keelt võõrkeelena, B-võõrkeelena alates neljandast-viiendast klassist. Ma arvan, et see on tähtis teema, millega peaks peaminister samamoodi tegelema lisaks sõnumile, et me hakkame üle minema eestikeelsele õppele. Ta peaks ütlema Eesti inimestele, et leitakse need mudelid, leitakse need variandid, leitakse need õpetajad ja leitakse vahendid, et lisaks eesti keeles õppimisele saab õppida ka emakeelt ja vene kultuuri.

Arusaadav, et me ei suuda kõigile, ligi 200 rahva esindajale siin Eestis tagada nende emakeele ja kultuuri õpet, aga me räägime suurimast rahvusrühmast, venekeelsest rahvusrühmast, ja nendele peaks sellise sõnumi välja käima. Ma usun, et see ei ole meie viimane vestlus peaministriga sellel teemal ja võib-olla järgmiseks korraks peaminister natukene rohkem mõtleb selle üle, et riiklikud arengukavad peaksid käima käsikäes ning arvestada tuleks kõikide Eesti elanike ja erinevate ühiskonnagruppide hirme, soove ja lootusi. Aitäh veel kord ja tänan tähelepanu eest!

Riigikogu liikmetel rohkem sõnasoove ei ole. Peaminister palub veel kord sõna. Palun!

Aitäh! Ma tahan veel kord rõhutada, et kui meil on tegevuskavaga plaanis välja tulla novembris, siis Haridus- ja Teadusministeerium tegeleb ka sellega, et vaadata neid erinevaid mudeleid. Nagu ma ütlesin, kõik peaksid olema pardal ja kellelgi ei tohiks olla tunne, et neilt võetakse midagi ära või neid sunnitakse millekski. Mina ütlen alati, et keelt saab õppida läbi armastuse: sa saad midagi tänu sellele, et see sulle tegelikult meeldib, et sa tahad seda õppida, mitte et seda tuleb teha kuidagi sunniga. Ma lihtsalt oma kogemustest ütlen, et kui meie olime koolis, siis meie jaoks oli vene keel justkui sund, me õppisime selle ära, hinded olid viied, kõik teadsid Puškini luulet peast, aga rääkida me ei osanud, sellepärast et meil oli nagu protest selle keele vastu. Ja seda me kindlasti ei taha. Vastupidi, me tahame, et need lapsed saaksid aru, et tegelikult Eestis elamiseks eesti keel annab palju juurde. Aga need mured – nendega me kindlasti tegeleme ja püüame neid hirme vähendada just selleks, et saada neid inimesi igatpidi kaasa tulema. Aitäh!

Oleme läbirääkimised edukalt lõpetanud ja ka selle päevakorrapunkti.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Ruuben Kaalepi ja Kert Kingo esitatud arupärimine humanitaar- ja rahvusteaduste alarahastatuse kohta. Ruuben Kaalep saab sõna. Palun!

Austatud Riigikogu! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Mulle väga meeldis, et peaminister oma äsjases lõppsõnas ütles, et eesti keelt saab õppida läbi armastuse. Armastus eesti keele vastu on ju sama armastus, mis seob meid oma kultuuripärandiga, oma rahvuslike väärtustega, kõige sellega, mis saab püsima jääda ainult Eestis ja mille püsima jäämiseks on see riik loodud.

Üks selle arupärimise ajendeid on aastal 2020 esitatud humanitaarteadlaste ja organisatsioonide avalik pöördumine, kus tuntakse muret Eesti teaduse valdkondliku järjepidevuse pärast, Eesti-teemaliste alus- ja rakendusuuringute pärast ning laiemalt üleüldse Eesti Vabariigi põhiseaduse täitmise pärast. See lähtub sellest, et Eesti teaduse üldine alarahastatus ja rahastuspoliitika formaalne orienteeritus rahvusvahelisele tippteadusele ja tehnoloogilisele innovatsioonile jätab kõrvale Eesti teaduse laiapõhjalisuse ja valdkondliku mitmekesisuse, Eestiga seotud uuringute jätkumise, rakendusliku teadustöö eesti keele ja kultuuri järjepidevuse tagamiseks ja selle kaudu siis ka Eesti riigi põhialused.

Üks alarahastatuse näiteid on Eesti Kirjandusmuuseum ja selle koosseisus tegutsev Eesti Rahvaluule Arhiiv. Käesolevaks viieks aastaks ei saanud kirjandusmuuseumi teadlased rahastust ühelegi suurele projektile. Teadlaste palgaraha sõltub baasrahast, mille saamine omakorda oleneb kõrgema kategooriaga publikatsioonide arvust ja projektisummade suurusest. Väljaspool seda piisab praeguses olukorras üksnes hetkeseisu konserveerimiseks. Selle tõttu on mitmed rahvaluuleteadlased avaldanud muret, et Eesti rahvaluuleteadus on välja suremas, asendumas ingliskeelse ülemaailmse folkloristikaga. Viimastel aastatel on ära lõigatud lisaks teadusprojektidele ka vahendid selliste suurte oluliste eesti kultuuri monumentaalteoste nagu "Vana kannel" ja "Eesti muinasjutud" koostamiseks. Eesti Rahvaluule Arhiivi, ühte kõige tähtsamat Eesti mälu säilitamise paika, ei ole võimalik edasi arendada, kuna nende kogude hoiutingimused, teadlaste ning muu personali töötingimused jäävad allapoole 21. sajandi taset.

Teine väga oluline näide humanitaarteaduste alarahastatusest on tänavu toimunud Tartu Ülikooli Kunstide Keskuse sulgemine. Otsene põhjus oli raha puudus. Kuigi kunstide keskuse töötajad on selgelt teinud oma tööd väga hästi ja pühendunult, oli olukord selline, et ülikooli finantsiline seis ei võimaldanud korraga ülal pidada Viljandis kultuuriakadeemiat ja Tartus kunstide keskust.

Lähtuvalt sellest oleme ministrile esitanud kuus küsimust, millele soovime sisulisi vastuseid. Aitäh!

Neid sisulisi vastuseid tuleb andma haridus- ja teadusminister Liina Kersna. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Suur tänu esiteks selle olulise teema tõstatamise eest! Võin kinnitada, et humanitaar- ja rahvusteaduste käekäik on mulle ka väga oluline. Aga juhin siiski tähelepanu, et teie küsimused põhinevad tänaseks juba vananeval infol ning teie viidatud artiklis esile toodud murekohad on hakanud lahenema.

Kuuldused Eesti humanitaaria surmast on tugevasti liialdatud. Vastupidi, võrreldes meie Euroopa partneritega on sotsiaal- ja humanitaarteaduste rahastamise osakaal Eestis suurem kui Euroopas keskmiselt. Eesti on üks väheseid riike, kes on avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni rahastamise riigieelarvest tõstnud 1%-ni SKT-st. Ja humanitaarteadused, sh rahvusteadused, saavad sellest tõusust osa võrdselt kõigi teistega. Teadus- ja arendustegevuse baasfinantseerimise maht on viimase viie aastaga kasvanud 2,5 korda. Sellest tõusust saavad osa kõik teadusasutused. Rahvusteadusega tegelevad asutused saavad lisaks juurde veel 5%, mis näiteks käesoleval aastal on 2,3 miljonit eurot ehk ligemale kolm korda rohkem kui viis aastat tagasi.

Nüüd vastan teie küsimustele. Esiteks: "Milliseid täiendavaid rahalisi vahendeid näeb ministeerium ette humanitaar- ja rahvusteaduste olukorra parandamiseks lähiaastatel?" Haridus- ja Teadusministeerium on viimastel aastatel suurendanud teadus- ja arendustegevuse rahastamist mitme instrumendi kaudu. Oleme suurendanud baasfinantseerimist, sh rahvusteadustele minevat toetust, näinud ette vahendeid nooremteadurite palga toetuseks, kasvatanud eesti keele ja kultuuriga tegelevate teadusprogrammide mahtu ning suurendanud Eesti Kirjandusmuuseumi tegevustoetust. See kõik on olukorda märgatavalt muutnud, võrreldes teie viidatud artikli kirjutamise ajaga.

Teine küsimus: "Kas olete 2020. aastal saadetud humanitaarteadlaste avaliku pöördumisega tutvunud ja mida kavatsete teha pöördumises tõstatatud probleemide lahendamiseks?" Viidatud artikliga, mis on varsti poolteist aastat vana, olen ma tutvunud. Olukord on muutunud ja oli seda juba enne arupärimise esitamist. Teaduse rahastamisel riigieelarvest on 2021. aastal arvestatud 1%‑ga SKT-st ja mõistagi saab humanitaaria ka sellest osa nii üldises korras kui ka konkreetselt nendele valdkondadele suunatud erimeetmete kaudu. Järelkasvu osas on vastutus kindlasti valdkondadevaheline, aga on ka riigi vastutus ja kindlasti asutuste vastutus. Praegu käib teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse uuendamine, mille käigus vaadatakse üle ka praeguse baasfinantseerimise tulevase teadusasutuste tegevustoetuse kriteeriumid ja seal saab humanitaaria valdkonna eripära arvestades üht-teist teha senisest paremini.

Kolmas küsimus: "Kuidas seletate olukorda, et nii paljude tunnustatud haritlaste ja austusväärsete organisatsioonide hinnangul on Eesti Vabariigi põhiseadus ja Eesti riigi põhialused ohtu sattunud?" See teeb muidugi muret, kui selline tunne on jäänud. Kuid ma mingil juhul ei nõustu selle väitega, sest põhiseadust ja Eesti riigi põhialuseid ei ole nii lihtne destabiliseerida.

Neljas: "Milliseid täiendavaid rahalisi vahendeid näeb ministeerium ette Eesti Kirjandusmuuseumile lisaks jooksvate kulude katmisele ja publikatsioonidest sõltuvale baasrahale?" Eesti Kirjandusmuuseumil on allika mõttes kaht tüüpi tegevustoetusi, mille kasutust saab asutus täielikult ise määrata. On baasfinantseerimine üldistel alustel ja lisaks sellele on Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevustoetus kirjandusmuuseumile kui hallatavale riigiasutusele. Suurusjärgu mõttes on need kaks allikat pea võrdse suurusega ja nendest kaetakse põhiosa asutuse teadus-arendustegevusest ja arhiivindusega seotud ülesannetest. 2021. aastal lisas Haridus- ja Teadusministeerium senisele tegevustoetuse eelarvele 103 000 eurot. Ja 2021. aastal käivitus ka regilaulu uurimisele keskendatav Eesti Teadusagentuuri rühmagrant, mille maht on aastas ligi veerand miljonit eurot. Seega ei pea paika arupärimise sissejuhatuses toodud väide, et Eesti Kirjandusmuuseum ja selle struktuuriüksus Eesti Rahvaluule Arhiiv ei ole saanud ühtegi rahastust oma projektile. Üks siiski on.

Viies küsimus: "Milliseid toetusi näeb ministeerium ette monumentaalteoste "Vana kannel" ja "Eesti muinasjutud" jätkamiseks?" Teadus- ja arendusasutused Eestis on autonoomsed. Ministeerium ei juhi isegi riigi teadus- ja arendustegevuse asutuste tegevust sellise detailsusega. See, millisel kujul asutus nende tegevustega edasi läheb, on asutuse otsustada. Eesti Kirjandusmuuseumi baasfinantseerimise kasv ning tegevustoetuse kasv pakuvad asutusele võimaluse otsustada, kuidas ja milliseid tegevusi rahastatakse. Ja see on asutuse juhtkonna otsus.

Kuues: "Kuidas kavatsete tulevikus vältida olukordi, kus ülikooli õppeasutusi tuleb rahaliste vahendite puudusel sulgeda?" Me teame, et kõrgharidus üldiselt töötabki praegu alarahastatuse tingimustes. Erinevate hinnangute järgi on kõrghariduses puudu 30–70 miljonit eurot. Aga ülikool otsustab oma struktuuriüksuste üle ise. Põhiseaduse §-s 38 on sätestatud, et ülikoolid ja teadusasutused on seaduses ette nähtud piires autonoomsed. Haridus- ja Teadusministeerium ei kirjuta ülikoolidele ette, kuidas nad oma struktuuriüksuste tööd korraldavad. Samas ma möönan, et raha on selles valdkonnas puudu. Aitäh!

Ja küsimusi alustab Jaak Valge. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma küsin natuke laiemalt. Nagu te mainisite, eelmise aasta lõpul alustas HTM-is tööd töörühm, kelle eesmärk on korrastada teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus tervikuna ja viia see kooskõlla muutunud ootustega. Riigikogus peaks see eelnõu olema järgmise aasta teisel poolel. Ja selle seadusemuudatuse üks eesmärk peaks esialgse probleemipüstituse kohaselt olema tagada rahvusteaduste rahastamise järjepidevus. Meenutan, et see oli eelmise valitsuse ajal. Küsimused on mul järgmised. Esiteks, kas see probleemipüstitus on jätkuvalt jõus? Ja teiseks, kui on ja teatavasti on meil siis teaduslepe sõlmitud selle protsendi alusel, nimelt 1% SKT-st, siis kuidas plaanitakse teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduses rahvusteaduste finantseerimise järjepidevus tagada? Kas on loogiline oodata, et määratakse mingi protsent sellest protsendist?

Aitäh! Jah, see eesmärk on sama. Me praegu töötame selle eelnõu ettevalmistamise kallal ja kohtutakse erinevate huvigruppidega, et sõnastusi paika saada. Aga nagu te väga hästi teate, ka Riigikogus arutusel olnud teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava toob välja fookusvaldkonnad. Mul on väga hea meel, et nende fookusvaldkondade sekka jõudis ka elujõuline Eesti ühiskond, keel ja kultuuriruum. Meil on see arengukavas sätestatud ja see tähendab, et me peame riigina sellesse kindlasti panustama. Ja see ongi äärmiselt tähtis.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Teie erakond sõdis üsna jõuliselt välismaalaste seaduse muutmise vastu, mille eelmine koalitsioon esitas ja mille oli mõte ka selles, et välistudengitele laia kaarega ei puistata Eesti maksumaksja raha. Minu teada makstakse nendele vajaduspõhist toetust 1,4 kuni 1,5 miljoni euro ulatuses ja sellele lisandub 26 ingliskeelset õppekava, millele ülikooli lehekülje järgi võetakse tudengeid vastu, ja on veel teadmata määral stipendiumeid. Te olite hirmsasti sellele vastu, et ei saaks välismaalastele laia kaarega stipendiumeid jagada. Kas te ei näe siin tasakaalutust? Te morni näoga ütlesite, et üks projekt seal arhiivis  on toetust saanud. Kas rahvusteadused ei peaks olema kuidagi rohkem eelistatud?

Aitäh! Ma jagan jätkuvalt rahulolu selle üle, et meil on TAIE-s fookusvaldkonnad ja nende seas on ka elujõuline Eesti ühiskond, keel ja kultuuriruum. See oli päris suure töö tulemus, et see saadi sinna eraldi fookusvaldkonnana, ja see on asi, mille üle me võime kõik uhkust tunda, ja see annab ka kindluse, et selle valdkonnaga järjepidevalt tegeletakse. Mis puudutab kolmandatest riikidest tulnud üliõpilaste vajaduspõhist toetust, siis ministeeriumis on valmimas selleteemaline eelnõu, et ei peaks maksma vajaduspõhist toetust kolmandatest riikidest tulnud üliõpilastele. Ma loodan, et me jõuame selle eelnõuga valitsusse enne sügist, nii et kui te sügisel uuesti kogunete, siis see on ehk Riigikogu menetluses. 

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Minister! Siin arupärimises toodud küsimustele vastasite te väga suure üldistusega ja andsite selliseid ebamääraseid vastuseid. Aga te rõhutasite, et see arupärimine põhineb vananenud infole, öeldes, et need kõnealused probleemid on lahenema hakanud. Seetõttu siis palun täpsustage, kuidas need arutluse all olevad probleemid nüüd lahenema on hakanud! Millised need konkreetsed lahendused siis on olnud?

Aitäh! Mul tuleb tunnustada ka eelmist valitsust, kelle juhtimise ajal tehti otsus, et teadus- ja arendustegevusele suunatakse 1% sisemajanduse kogutoodangust. See tõi teadusvaldkonda oluliselt raha juurde ja sellest lisarahast on saanud osa ka humanitaarvaldkond.

Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Oli väga hea kuulda, kui te ütlesite, et baasfinantseerimist vaadatakse üle. See on hästi tervitatav. Aga ma küsin natuke laiemalt kui ainult humanitaaria kohta. Teatavasti teadlaste rahastamine sõltub nn siisikestest või välismaistest artiklitest. Kas võiks olla lähitulevikus nii, et lähtutakse pigem vajalikkusest ühiskonnale, mitte niivõrd artiklitest, mis kuskil avaldatakse, aga võib-olla pole kellelegi vajalikud.

Aitäh! See on huvitav teemapüstitus. Ma olen ka osalenud selleteemalistes aruteludes, kus on räägitud sellestki, et eri riigid käsitlevad doktorikraadini jõudmist väga erinevalt. Meil loetakse väga täpselt ilmunud artiklite arvu ja see on oluline, et saada doktorikraadi. On riike, kus rohkem väärtustatakse valdkonda panustamist ja või siis ka õppejõutööd. Neid süsteeme on erinevaid. Ma arvan, et see ongi kindlasti arutelu koht, kui me tahame, et meie ühiskonnas oleks rohkem doktorikraadiga inimesi. Me teeme ka ju doktorireformi ja see kindlasti peaks käima koos aruteluga, millistel juhtudel me Eestis ütleme, et see inimene väärib doktorikraadi, ja ta selle ka saab – kas need on ainult teadusartiklid või me arvestame ka midagi rohkemat. Ja tegelikult doktorireformiga me liigume selles suunas, et me arvestame laiemat kogemust valdkonnas.

Ruuben Kaalep, palun!

Lugupeetud minister, palun korrigeerige mind, kui ma sain teist valesti aru, kui te vastasite küsimusele, mis puudutas meie suurt rahvusliku mälu projekti ehk "Vana kandle" jätkamist. Ma meenutan, et see on ikkagi ajas üle sajandi tagasi ulatuv projekt, mida alustas omal ajal Jakob Hurt. Selle osas on kirjandusmuuseum autonoomne asutus, kes ise otsustab, kuidas oma raha kasutab, ja teie justkui ministeeriumi poolt olete andnud neile kõik võimalused. Kui nemad ütlevad, et neil ei ole vahendeid selle projekti jätkamiseks, siis nemad järelikult on süüdi, et nad ei ole oma prioriteete õigesti seadnud? Kas ma saan teist õigesti aru?

Aitäh küsimuse eest! Ma selleks arupärimiseks valmistudes uurisin ka seda kirjandusmuuseumist ja  kindlasti see on nende prioriteet, nad kavatsevad seda jätkata. Aga kuna nad said praegu ka selle teadusgrandi ja seal on vähe inimesi, siis nad ütlesid, et väheste inimestega kahe suure asjaga paralleelselt tegelemine ei pruugi kiiresti minna. Aga see on kindlasti nende jaoks oluline ja nad tahavad seda jätkata.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Aitäh minister, nende vastuste eest! Eelmine valitsus kinnitas Euroopa Liidu struktuurivahendite kontekstis spetsiaalsed eraldised humanitaarteaduste arendamiseks keele- ja kultuurivaldkonnas. Uus valitsus, kes kinnitas need eelmise valitsuse Euroopa Liidu toetused üle, tegi sama. Viimase info kohaselt on aga kogu humanitaarteaduste programm taandunud nutika spetsialiseerumise valdkonna alla, mis on esialgsest eesmärgist üsna kaugel. Lisaks on seal järele jäänud 3 miljonit eurot üheksa aasta peale, mis ilmselgelt on väga väike summa. Milline on teie kui selle ministri teadmine, kes vastutab teadusvaldkondade eest, mis on saanud sellest humanitaarteaduste programmist ning keele ja kultuuri uurimise programmist?

Aitäh! Kindlasti on üks olulisi valdkondi ka järgmisel eelarveperioodil just nimelt meie keelde ja keeletehnoloogiasse panustamine. Nagu me rääkisime siin eesti keele arengukava kontekstis, keeletehnoloogiasse, keeletehnoloogia arendus- ja teadustegevusse on vaja kindlasti panustada. Nii et see on kindlasti üks nendest valdkondadest. Mina ei tea, et seda summat oleks vähendatud. Ma ei usu, et seda on tehtud.

Uno Kaskpeit, palun!

Lugupeetud minister, milliseid õppeasutusi plaanitakse veel hoogsa kärpimise tulemusena sulgeda?

Aitäh! Tõesti on olnud arutelusid, kus kokku hoida. Haridus- ja Teadusministeerium peab alates järgmisest aastast oma püsikuludest lisaks huvihariduse kärpele, millest me pärast jõuame pikemalt rääkida, kokku hoidma 6,4 miljonit. Aga mitte ühtegi asutust selle kärpe raames kinni ei panda.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh nende selgituste eest! Ma olen täiesti nõus, et teadlastele on rõõmustav uudis, et 1% SKT-st läheb teadusrahaks. Olen nõus ka sellega, et baasfinantseerimise summad suurenevad ja see annab ka humanitaarteadustele ja eriti rahvusteadustele väga suure tõuke, sest 5% kogu sellest baasfinantseerimise summast läheb igal juhul rahvusteadustele. Lisaks on meil olemas ka rahvusteaduste programm. Aga üleüldises baasfinantseerimise puhul on siiski probleem selles, et see on tegelikult konkurentsipõhine. See ei ole baas, sest selle puhul lähevad arvesse publikatsioonid, projektid, kaitstud doktoritööd. See paneb ilmselt teadusasutused väga raskesse olukorda, ja just need, mis tegelevad humanitaarteadustega. Sa ütlesid, et kavas on baasfinantseerimise n-ö mudeli ümbervaatamine. Oskad sa öelda, kas see võiks arvestada seda muret, et näiteks arhiivid ning eesti keele ja kultuuri uurimine oleks püsitoetusega piisavalt tagatud? 

Suur tänu selle küsimuse eest! Täpselt see eesmärk ongi.

Riho Breivel, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te rääkisite siin, et teaduse rahastamine on suurenenud. Ja me teame, et teadus on meil ikka väga tähtis ja tähtis on, kuidas öelda, tulevikuvaates üldse tema rahastamist suurendada. Selles me ei kahtle. Aga samas te ikkagi ei vastanud küsimusele, mis on need konkreetsed lahendused, kuidas te selleks raha leiate. Mille kaudu see suurendamine siis lõpuks toimub?

Aitäh küsimuse eest! Nagu me kõik teame, alles hiljuti saime häid uudiseid, et riigi sisemajanduse kogutoodang kasvab. Ja me ju oleme ühiskondlikult kokku leppinud, et me panustame 1% sisemajanduse kogutoodangust teadus- ja arendustegevusele. Täpselt nagu me oleme kokku leppinud, et vähemalt 2% sisemajanduse kogutoodangust me panustame kaitsekuludesse. See tähendabki seda, et teadus- ja arendustegevustele tuleb raha juurde. Me oleme kokku leppinud ka riigi eelarvestrateegias, et järgmisel neljal aastal 1% sisemajanduse kogutoodangust läheb teadus- ja arendustegevusele. Suur tänu ka eelmisele valitsusele, kes selle kokkuleppeni jõudis!

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Teadupoolest on meil ülikoolides nii doktoriõpe kui ka magistriõpe juba päris suurel määral ingliskeelne. Kas teie arvates on proportsioon eesti keele ja inglise keele vahel paigas? Ja kas on mingeid plaane, millal võiks uuesti ülikoolides õpe minna rohkem eestikeelseks, et selle kaudu saaks väärtustada nii eesti kultuuri kui ka keelt?

Aitäh! See tõesti on väga tõsine teema. Kui mul oli kohtumine eesti keele nõukoguga, siis üks teema, mida me arutasime, oli see, et ülikoolides kipub osas valdkondades töökeel olema juba inglise keel. See on asi, millega me ei taha kaasa minna. Sellele peab reageerima. Aga tegelikult see, et meil on aina enam ingliskeelseid õppekavu, on ühelt poolt tasuta kõrghariduse kõrvalnähe, sest ülikooli näevad, et nende pealt on võimalik teenida. Ja nende õppekavade arv tõesti on kasvanud. See toob meid jälle selle teema juurde, millele ma vastustes ka viitasin, et tegelikult me teame tõesti, et kõrghariduses on raha puudu, erinevate hinnangute kohaselt 30–70 miljonit eurot. Ülikoolid on leidnud erinevaid lahendusi, kuidas rahapuudust leevendada. Aga mul on hea meel, et kui sügisel Riigikogu taas koguneb, siis te olete otsustanud arutada olulise tähtsusega riikliku küsimusena kõrghariduse rahastamist. Ma usun, et seal kindlasti tuleb ka see teema arutelule. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Mulle meenub teie vastuseid kuulates nõukogudeaegne ütlus "parem kui mullu", aga mullu oli nullu. Me saame kõik aru, et on tulnud teatud asjadele lisarahastust ja majandus kasvab jne, aga tegelikkuses on riigil siiski hoovad, et rahvusteadusi suunata. Ja kui meie Poola sõbrad on praegu välja kuulutanud suure kampaania, et just nimelt kultuuri kaudu suurendada poolakate uhkust oma kultuuri ja riigi üle, siis ka meil on võimalik välja kuulutada kõikvõimalikke kirjanduskonkursse, võistlusi, rahvaluule kogumise võistlusi jne, jne. Kas on kavas niisuguseid sihtfinantseeringuid tegema hakata?

Aitäh! Ka praegu korraldatakse erinevaid võistlusi, nii luule- kui muid kirjandusvõistlusi. Ja see ongi hästi tähtis. Tegelikult, kui vaadata eesti keele oskust, kui vaadata eesti keele riigieksami tulemusi, siis mida me näeme? Me näeme seda, et väga heade tulemustega eesti keele riigieksami sooritajaid on rohkem. Nende arv kasvab. Aga me näeme ühtlasi ka seda, et keskmine hinne kahaneb ja nende osakaal, kes teevad väga madalal tasemel eesti keele riigieksami, vaikselt kasvab. See on kindlasti valdkond, millega me peame süsteemselt tegelema.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Te viitasite siin üle-eelmisele küsimusele vastates, et eesti keele taandumisel kõrghariduse omandamisel on oluline ajend tasuta kõrgharidus, mis on sundinud ülikoole rohkem avama ingliskeelseid õppekavasid. Kas sellest võiks välja lugeda seda, et me peaksime tasuta kõrgharidusestloobuma?

Aitäh küsimuse eest! Need ongi arutelud, mida me ühiskonnas väga ausalt ja avatult peame pidama. Kõrghariduse valdkonnas on suur rahapuudus ja me ju keegi ei taha, et meie kõrgkoolide tase langeks. Aga kõrgkoolid tõesti räägivad täna väga murelikul toonil, et kui lisaraha valdkonda ei tule juurde, siis meie kõrghariduse tase hakkab langema. Mitte keegi ei taha seda oma südametunnistusele, me peame otsima lahendusi. Kas see lahendus on tasuline kõrgharidus, kas see lahendus on osaliselt tasuline kõrgharidus ja kui on, siis kellele, millised erialad, või me leiame mingisuguse muu rahastamise võimaluse ja jätkame tasuta kõrgharidusega – need ongi küsimused, mida me peame arutama ja millest me peame ka siin saalis kindlasti väga ausalt rääkima. Kultuurikomisjon on selle nimel tööd teinud, korraldanud ärakuulamisi ja ma loodan, et sügisel me saame nendel teemadel arutada. Mina näiteks lähen selle nädala reedel taas Tartu Ülikooli arutama erinevaid variante, kuidas kõrgharidusse raha juurde saada. Nii et see on oluline teema. 

Hea minister, rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised, esimesena saab sõna Ruuben Kaalep.

Tänan kõigepealt ministrit sisulise debati eest! Ma usun, et ministri väljendatud mure meie humanitaar‑ ja rahvusteaduste olukorra üle on siiras, kuid suur osa vastuseid väga konkreetsetele küsimustele, mis olid arupärimises esitatud, jäid siiski üsna üldiseks. Ma käin need kiiresti üle.

Esimesele küsimusele, mis puudutas täiendavaid rahalisi vahendeid, saime põhimõtteliselt vastuseks, et olukord on ühe aastaga muutunud väga palju positiivsemaks, vahendeid tuleb juurde ja justkui probleemi enam ei olegi või see on silmapiirilt kadumas. Teisele küsimusele, mis puudutas humanitaarteadlaste avalikku pöördumist eelmisel aastal, saime samuti vastuseks, et nüüdseks on olukord muutunud, et need probleemid ja need mured, mis seal tõstatati, ei ole enam aktuaalsed. Ja kolmandale küsimusele, kuidas nii paljud väga lugupeetud inimesed, haritlased ja auväärsed organisatsioonid leiavad, et tegelikult olukord on niikaugel, et meie riigi põhialused ja põhiseaduslikud väärtused on ohtu sattunud, vastas minister väga resoluutselt, et jah, see olukord teeb muret, aga ta absoluutselt ei nõustu selle haritlaste seisukohaga. Neljanda küsimuse puhul, mis puudutas konkreetselt täiendavaid rahalisi vahendeid kirjandusmuuseumile, me tõepoolest saime vastusena kaks täiendavat rahastusallikat teada, mis loomulikult on väga positiivne areng. Iseküsimus on, kas sellest ka piisab kõigi nende murede lahendamiseks. Viienda küsimuse puhul natukene siiski tekitab muret, et minister vastas, et kõigi nende rahaliste vahendite kasutamine on läbinisti asutuse enda juhtkonna otsustada. Ma leian, et selleks, et oleks tagatud meie rahvusteaduste järjepidevus, on vaja ikkagi üleüldist koostööd nii riigi tasandil kui ka konkreetsete asutuste vahel, mis tähendab mõlemalt poolt info vahetamist ja suuniste jagamist. Kuues küsimus – jällegi väga tõsine murekoht – oli, kuidas vältida seda, et tulevikus tuleb ülikoolide õppeasutusi sulgeda. Saime vastuse, mis loomulikult suurt lootust ei tekitanud, et kõrgharidus ongi meil väga alarahastatud. Juba käivad arutelud kärbete üle. Kuigi minister mainis ka, et ühtegi asutust kinni ei panda. Võtkem seda kui ministri lubadust.

Et kogu teema kokku võtta, tahan meenutada seda, mis üldse on rahvusteadused. Rahvusteadused on need uurimisvaldkonnad, mida saab arendada ainult Eestis. Need on otseselt seotud meie rahvusliku identiteediga, meie riigi ja rahva olemise alustega. Ja väga suur mure selles eelmisel aastal saadetud humanitaarteadlaste pöördumises oli ju see, et meie ajastul, kui maailm on väga kiiresti liikumas globaliseerumise suunas, toimub väga suur rahvusvahelistumine. Ja see seab ohtu meie Eesti-kesksed väärtused ja uurimisvaldkonnad, sest liigne rahvusvahelisus paratamatult viib meie identiteedi lahustumiseni selles globaliseeruvas maailmas. Jah, loomulikult me peame teadvustama eesti kultuuri kui osa maailmakultuurist ja selle kaudu nägema universaalses etnilist ja etnilises universaalset, aga just tänu sellele peame andma oma rahvuskultuurile sügava väärtuse. Siiski tuleb nõustuda paljude humanitaarteadlaste ja nende väärikate organisatsioonidega, et me oleme riigi ja rahvana võib-olla seda pilti silme eest kaotamas. Aitäh!

Rohkem sõnasoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Kas minister soovib midagi öelda? Ei soovi. Siis oleme selle päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa ja Helir-Valdor Seederi esitatud arupärimine huvihariduse toetuse hiigelkärpe kohta. Palun, Viktoria Ladõnskaja-Kubits!

Hea Riigikogu! Hea minister, austatud minister! See arupärimine sündis selle tõttu, et meil on tõsine mure. Tegelikult kultuurikomisjoni liikmed suurepäraselt teavad, et meil on õpetajate järelkasvuga väga suur kriis õues. Me peame selle teemaga tõepoolest sisuliselt tegelema. Ja on hästi teada, et tegelikult üks osa sellest kriisist on kindlasti palkade küsimus, töötasu küsimus. Selge on ka see, et kui valitsus otsustab natukene seda muret lahendada ehk nagu me umbes poolteist kuud tagasi teada saime, tõstab töötasu 3% võrra, siis see on positiivne samm, aga ta ei ole piisavalt suur selleks, et lahendada seda probleemi. Kõige suurem mure seisneb selles, et kui me läheme lahendama üht probleemi, siis me tekitame teise probleemi selle asemele. Ehk sisuliselt, kui me anname ühe käega ühes kohas mingisuguse lahenduse, mis ikkagi seda probleemi väga hästi ei lahenda, siis me kohe võtame midagi ära teisest kohast. Ma räägin sellest, et ei saa, ei tohi endale lubada vastandumist, kui tegu on haridusega. Meie aga ütleme, et huviharidus ei ole nii oluline, ja võtame sealt 7 miljonit ära ja paneme kuskile mujale, kus on justkui rohkem vaja.

Nüüd ma siis tutvustan, mis on meie arupärimise sisu. Me esitasime arupärimise huvihariduse toetuse hiigelkärpe kohta. Tuletan meelde, et aastal 2019 Riigikogu valimiste eel lubas Reformierakond paremat huvihariduse korraldamist. Reformierakonna valimisprogrammist saime lugeda: "Huviharidus on võimalus avardada laste ja noorte maailmapilti ja teadmisi, arendada nende oskusi ja loovust ning hoida neid eemal nende tervist ja tulevikku kahjustavatest tegevustest. [---] Peame vajalikuks igasse piirkonda vähemalt ühe kogupäevakooli teket, luues sellega lastele võimaluse tegeleda huviharidusega õppetöö kõrvalt." 

Tänaseks on Reformierakonna juhitud valitsus koostanud järgmiste aastate RES-i ja teatanud, et järgmisel aastal ootab Eestit huvihariduse toetuse vähendamine 7 miljoni euro võrra. Tegemist ei ole mingi marginaalse kärpega, vaid sellega vähendatakse huvihariduse toetust poole võrra. Nimetatud kärbe mõjutab just lastega peresid ja eriti lasterikkaid peresid. Selmet nende lastega perede ja väga paljude laste endi ootusi täita, on Reformierakond ja Keskerakond asunud sõnamurdlikult huvihariduse toetust drastiliselt vähendama.

Huvihariduse toetuse vähendamist on Reformierakond õigustanud vajadusega tõsta üldhariduskoolide õpetajate palka. Selline õigustus on eriti silmakirjalik mitmel põhjusel. Esiteks lubas just Reformierakond tõsta huvikoolide õpetajate palku. Jälle tsiteerin: "Soovime jõuda koostöös huvihariduse pakkujate ja omavalitsustega selleni, et huvikoolide (muusika-, kunsti- ja spordikoolid) õpetajate tasu oleks vastavuses üldhariduskoolide õpetajate palkadega." Seda märkis Reformierakond oma valimisprogrammis.

Mida me võime veel sealt välja lugeda? Lisaks lubas Reformierakond bürokraatia vähendamist ja ametiasutuste arvu kärpimist ning riigiametnike arvu vähendamist. Neid lubadusi kas või osaliselt täites oleks riigil võimalik tõsta üldhariduskoolide õpetajate palka ilma huvihariduse toetust vähendamata. Kusjuures eelnõu pealkirjaga "Riigireformi elluviimisest" on täitsa olemas põhiseaduskomisjoni laual ja seda võiks tegelikult koalitsiooni tasemel rakendada, vähemalt vaadata üle, kus kohas on võimalikud kärpekohad.

Palun lisaaega!

Seda kahjuks ei ole võimalik saada. Viis minutit on arupärimise tutvustamiseks.

Okei, kohe lõpetan siis. Paraku on eelmainitud lubadused jäänudki lubadusteks ja seevastu on Reformierakond asunud huvihariduse toetust kärpima. Nimetatud kärpeotsust on teravalt kritiseerinud ka noortevaldkonna esindusorganisatsioonid. Ma loodan väga, et minister on tutvunud erinevate arvamustega ja arvestab nendega.

Nüüd siis on meie poolt kuus küsimust. Tänan võimaluse eest neid esitada! Loodame ministri väga sisulistele vastustele. Ja veelgi enam loodame väga saada kinnitust, et huvihariduse arvel valitsus kärpeid ei tee. Aitäh!

Küsimustele vastab haridus- ja teadusminister Liina Kersna. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Ma tunnen, et mul jääb ka küsimustele vastates aega puudu. Aga ma loodan, et me saame jätkata, nii teie oma sissejuhatust kui mina seda informatsiooni, mis ma olen hankinud, et teile vastata. Ütlen sissejuhatuseks, et jaa, loomulikult ma olen tutvunud kõigi pöördumistega ja olen ka kohtunud huvihariduse katusorganisatsioonidega. See oli väga raske kohtumine, me rääkisime kaks tundi ja püüame nüüd minna edasi targemini ja leida huvihariduse muudelegi kitsaskohtadele lisaks rahapuudusele üheskoos lahendusi. Aga alustan siis vastamisega.

"Miks on Reformierakond vastupidiselt oma valimislubadustele asunud kärpima huvihariduse toetust ja seega halvendama lastega perede olukorda?" Reformierakonna 2019. aasta valimisprogramm nägi ette mitmekülgse huvihariduse kättesaadavuse tagamise ning suurema seostamise formaalharidusega. Huviharidust ja -tegevust puudutav kärpeotsus, mis Vabariigi Valitsusel langetada tuli, oli raske otsus ja seda ei tehtud kerge käega. See tõi kaasa tõesti valulise reaktsiooni, mis on igati mõistetav. Ja kindlasti ei soovi me selle otsusega halvendada lastega perede olukorda. Minu hinnangul ja ka katusorganisatsioonidega sai räägitud, et see raha, 7,24 miljonit eurot, võikski eelkõige minna just kättesaadavuse tagamiseks.

Teine küsimus: "Kas Te peate põhimõtteliselt õigeks olukorras, kus laste üldhariduse ja huvihariduse omandamine on olnud pandeemia tõttu pärsitud, hakata järgmisel aastal huvihariduse kättesaadavust veelgi vähendama?" Esiteks, mina ei usu, et huvihariduse kättesaadavus päriselt meil ka selle kärpe tagajärjel väheneb. Aga huvihariduse pakkumine, nagu ka noorsootöö korraldus on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Ja kui me vaatame andmeid, siis näeme, et kohalikud omavalitsused on neile pandud ülesannet tõesti väga tõsiselt võtnud. Kohalike omavalitsuste kulud huviharidusele ja -tegevusele on märkimisväärsed: enam kui 100 miljonit eurot aastas. Samuti on riikliku lisatoetuse suunamine aastatel 2017–2021, see on siis kokku pea 66 miljonit eurot, oma eesmärgi suures osas täitnud. Riikliku lisatoetuse eesmärk on olnud parandada huvihariduse ja -tegevuse kättesaadavust kohalikul tasandil ning suurendada selle mitmekesisust.

Kui me vaatame nüüd andmeid, siis perioodi 2017–2020 kohta tehti kevadel tulemuste analüüs, mille koostas sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus, ja see näitab, et teenuse kättesaadavus on paranenud ja teenus on muutunud mitmekesisemaks. Kättesaadavus on näidanud kasvutrendi. Näiteks kui 2017 osales 7–19-aastastest noortest 48% huvihariduses, siis 2019 juba  63%. Ja kohalikud omavalitsused on hinnanud, et see toetus on tõesti kättesaadavust ja mitmekesisust tõstnud. Nüüd on meie suur väljakutse hoida neid noori nendes huviringides, kuhu nad on juba tulnud. See on tõesti väga oluline.

Kohalike omavalitsuste tulubaasi vahendid järgmistel aastatel on kasvamas ning seda raha saab kasutada ka huvihariduse ja -tegevuse korraldamiseks nii, et ükski senine oluline tegevus ei katkeks. Kohalikud omavalitsused panustavad jätkuvalt noorte huvihariduse ja -tegevuse toetamisse. Ma olen kohtunud paljude kohalike omavalitsuste juhtidega ja nad on mulle kinnitanud, et ükski oluline tegevus, mis on selle raha toel ellu kutsutud, ei jää tegemata. Samuti võimaldab olemasolev riigipoolne toetus, mis jääb alles, seda edaspidigi kättesaadavuse tagamiseks kasutada. Seega ma olen veendunud, et mitmekülgne huviharidus ja -tegevus jääb noortele endiselt kättesaadavaks.

Aga kui me nüüd vaatame veel, mida riik teeb huvihariduse toetamiseks, siis näiteks meil on olemas selline õppevara ühiskasutuse programm nagu Klass+, kus koolid on koostööks huvikoolidega saanud toetust taotleda, ning see on kaasa toonud ka uute huviringide loomise. Sellesse on 2017.–2018. aastal panustatud 6,7 miljonit ja see on just üldhariduskoolide ja huvikoolide koostöös sündinud, et mitteformaalset haridust lõimida formaalse haridusega. Sel aastal läheb sellesse valdkonda 1 miljon eurot. Siis näiteks projektikonkurss "Noorte heaks", mille raames saavad toetust projektideks ja vahendite soetamiseks nii huvikoolid kui ka avatud noortekeskused. 450 000 eurot on sel aastal selleks eraldatud. Eesti Teadusagentuur teeb erinevaid projekte ja konkursse, mis on tihedalt seotud huviharidusega. Näiteks Tartu Ülikooli teaduskool saab riigilt 800 000 eurot selleks, et tegeleda noortega, kellel on spetsiifilisemad huvid. ProgeTiigri raames on 593 õppeasutust saanud 2014–2020 poolteist miljonit eurot. Nii et riik on teinud palju, et formaalset ja mitteformaalset haridust omavahel lõimida. Sellel on ka numbrilised tulemused ja teiste OECD riikidega võrreldes saavad meie lapsed laialdast huviharidust just üldhariduskoolides.

Nii, kolmas küsimus: "Kas Te olete analüüsinud vastava kärpeotsuse mõju noortele ja ka huviharidust andvatele õpetajatele ja millised on selle analüüsi tulemused?" See, kas kärbe toob kaasa ebasoodsaid mõjusid huvihariduses ja -tegevuses osalevatele noortele ja õpetajatele ning kui pikaajalised need võimalikud mõjud on, sõltub suuresti kohalike omavalitsuste otsustest. Seda, mis kohalike omavalitsuste otsuste tulemusena noorte ja nendega töötavate spetsialistide jaoks muutub, saame analüüsida järgmistel aastatel. Riikliku lisatoetuse vähendamise tõttu kujunenud olukord tähendab, et linnad ja vallad peavad hakkama hoolikamalt valima prioriteete, millistele tegevustele ja kuidas vähendatud mahus toetust kasutada, et see täidaks parimal viisil oma eesmärki. Heaks lahenduseks võib pidada lahendust, mis lähtub kohalike noorte vajadustest ja vastab kõige paremini kohalikele oludele. Nutikate ja hästi läbimõeldud valikute korral ei pruugi selle otsuse mõju olla negatiivne, pärssida noorte osalust huvihariduses ja -tegevuses ning nende vaba aja sisukat ja arendavat veetmist.

Neljas küsimus: "Kas enne huvihariduse kärpeotsuse langetamist pidasite Te nõu ka asjast huvitatud isikute esindusorganisatsioonide ja kohalike omavalitsuste esindajatega?" Tunnistan, ei pidanud. Mõeldes tagasi sellele ajale, kui me riigi eelarvestrateegiat kokku panime, saan ma aru, et see ei ole piisav põhjus, aga me pidime neid otsuseid langetama väga ajakriitiliselt. Aga see-eest, nagu ma ütlesin, ma olen vaadanud nendele inimestele hiljem silma, kuulanud ära nende põhjendatud pretensioonid ja andnud omapoolsed selgitused. Ja me kohtume uuesti 13. juulil, et jätkata arutelu, kuidas edasi minna.

Viies küsimus: "Miks vastandab Reformierakond üldhariduskoolide õpetajaid ja lapsi, kui lubab üldhariduskoolide õpetajatele palgatõusu tingimusel, et huvihariduse valdkond kaotab pool senisest toetusmeetmest?" See oli minu enda väljaöeldud, sealt tekkis see vastandus. Täna ma seda ei teeks. Aga samas tuleb tunnistada, et olukord, milles me riigi eelarvestrateegiat tehes olime, või olukord, milles mina olin, oli raske. Me ju teame, et õpetajate palk sel aastal ei tõusnud, ja ma olin absoluutselt veendunud, ma tõesti ei kujutanud endale ette, et pärast COVID-i aega ma lahkun riigi eelarvestrateegia läbirääkimistelt sarnaselt eelmise valitsusega, et nelja aasta peale on ette nähtud kasv null eurot või taseme hoidmine. Ma tõesti ei pidanud seda võimalikuks.

Teiseks väga oluliseks prioriteediks haridusvaldkonna eelarve läbirääkimistel olid õpilünkadega tegelemiseks vajalikud lisavahendid. Seega: õpetajate palk ja õpilüngad. Ja ma olin ministrina olukorras, kus kõik ministrid olid, aga ma räägin praegu enda positsioonist: mitte keegi oma lisataotlustele raha ei saa, otsige see raha oma valdkonna seest. Ja mida ma tegin? Ma vaatasin üle, mis on need ülesanded, mida peab täitma riik, mis on riigi seadusjärgsed ülesanded, ja mis on kohalikele omavalitsustele seatud ülesanded. Huvihariduse toetus on noorsootöö seaduses kirjas: võimaluse korral riik toetab lisavahenditega. Võimaluse korral! Ja me ju ei võtnud seda toetust null euroni. Me vähendasime seda märkimisväärselt, tõesti märkimisväärselt. Aga see toetus siiski jäi. Ja samas ma teadsin, et haridustöötajatega palgaläbirääkimistel on valitsuse ja minu kui valitsuse esindaja ülesanne seista selle eest, et õpetajate palk tõuseks. Ja samas, kui ma vaatan numbreid, siis ma näen, et iga aastaga kohalikud omavalitsused panustavad huviharidusse aina enam.

Aga veel on küsimus vaimsest tervisest. Ma allesjäänud minutitega ütlen seda, et esiteks, mis puudutab laste vaimse tervise hoidmist ja huviharidust, siis need on omavahel selgelt seotud. Mida me oleme püüdnud eelkõige teha ja seda püüdis teha ka eelmine valitsus – suur tänu selle eest! –, me oleme püüdnud pandeemia ajal hoida huvihariduse pakkujaid elus, et nad ei peaks oma uksi sulgema, sellepärast et kehtivad piirangud. 2020 toetati huviharidust, erahuviharidust ja huviharidust esimeses voorus 5,7 miljoniga, siis 4,6 miljoniga. Meie uue valitsusega tegime ka taotlusvooru, seal taotleti 4,2 miljoni euro ulatuses toetusi. Me oleme püüdnud hoida neid pakkujaid elus ja nad ongi ellu jäänud. Mul on hea meel, et kui piirangud leevenevad, siis nad saavad kõik oma tegevust ilusti jätkata. Ka õpihuvilaagrid ja see meede, kuhu me suunasime 6 miljonit – me ootame, et üldhariduskoolid ja huvikoolid teevad omavahel koostööd. Mõte on toetada noorte vaimset tervist, toetada nende õpimotivatsiooni ja ka aidata kaasa õpioskuste arendamisele.

Ma mõistan, et olukord on kriitiline. Ma ütlen veel kord: haridusvaldkonnas, ka kõrghariduse valdkonnas, nagu me enne rääkisime, on raha puudu, mitte raha üle. Kahjuks pidin ma tõesti tegema valikuid ja ma loomulikult ei ole nende valikute üle õnnelik, aga kui ma vaatan alternatiive, siis mitte ühegi alternatiivi puhul ei oleks ma ennast kuidagi paremini siin teie ees tundnud, kui ma tunnen praegu. 

Küsimusi alustab Viktoria Ladõnskaja-Kubits. Palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Mulle on hästi sümpaatne, kui ministrid näitavad mingil määral üles oma inimlikkust ja tunnistavad ka puldist seda, et nad on teinud vigu. Selles mõttes olete tubli, et täna ütlesite kahel korral, et tunnistate, et tegelikult see ei olnud kõige parem lahendus. Aga samas ma ei ütleks seda lihtsalt nüansside kohta, ma ütlen, et tervikuna on see teie lahendus viga. 7 miljonit on riigieelarve jaoks suhteliselt väike summa ja samas te lõhute ära süsteemi, mis praegu toimib, ja võib-olla sellega kaasnevad tagajärjed, mida me pärast aastate jooksul hakkame uuesti klaarima. Minu küsimus on selline. Tänasel kultuurikomisjoni koosolekul üks koalitsioonisaadik ütles, et meil ei maksa sügisel loota, et te selle otsuse üle vaatate. Kas vastab tõele, et te siiski olete juba otsustanud, et kuigi me oleme välja toonud kaaluka argumentatsiooni, teie sellega ei arvesta? 

Aitäh! Nagu te tõenäoliselt teate, on meil koalitsioonilepingus kokku lepitud kultuuriranitsa meetme elluviimine. Selle lisataotluse kultuuriminister esitas, seda lisataotlust ei rahuldatud ja see lisataotlus oli just 7 miljonit eurot. Ma usun, et me selle rahastuse juurde tuleme sügisel tagasi, kas seda ehk saaks, aga ma ei julge anda lubadusi ja ma ei saagi anda lubadusi. Vaatame, kuidas eelarve menetlemisega läheb, aga iseenesest minu süda oleks rohkem rahul, kui me saaksime selle vähendatud 7 miljonit asendada kultuuriranitsa rahastusega näiteks.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Uskuge, see ei ole usu küsimus. Kui te ei usu, et see vähendab huvihariduse kättesaamist, siis te eksite. Ma tean, et vähendab. Ma olen Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees ja väga paljude omavalitsusjuhtidega suhelnud ja nad kõik on olnud seda meelt, et kui see nii läheb, siis jätkata sedasi ei saa. Mul on siin üks Jürgen Ligi, teie hea fraktsioonikaaslase tsitaat: ei ole ilus viriseda, kui riik kompenseerib omavalitsustele suuri kulutusi. Kas selline arrogantne suhtumine omavalitsustesse on ikka asjakohane ja kas lootus, et ühel hetkel tuleb mingisugune muu meede, on see siis kultuuriranits või miski teine toetus, õigustab olemasoleva süsteemi lõhkumist?

Aitäh! Ma kordan veel kord, et seaduse tasandil on öeldud, et see on lisarahastus ja seda maksab riik võimaluse korral. Teiseks, sellel lisarahastusel oli kaks eesmärki: mitmekesistamine ja kättesaadavuse parandamine. Ja kui nüüd vaadata andmeid, siis mitmekesistamise osa on kogu selles toetuse mahus aina vähenenud. Esimestel aastatel läks 65% kogu rahast huvitegevuse ringide mitmekesistamiseks, nüüd on see langenud alla 40%. Eks see on arusaadav ka, ega lõpmatuseni uusi ringe ei asutagi. Teisalt on selle toetuse eesmärk kättesaadavuse parandamine ja see on jätkuvalt väga oluline. Ja kui siin vihjati paljulapselistele peredele või sellistele peredele, kus muudel põhjustel on huvihariduse kättesaadavus halb, siis minu ettepanek ongi seda raha, mis on alles, kasutada eelkõige kättesaadavuse parandamiseks. Me peame arutelusid sel teemal linnade ja valdade liiduga, on tehtud temaatiline töörühm, kes mõtleb, kuidas seda raha kõige efektiivsemalt kasutada, ja ka huvihariduse ühendustega me arutame neid teemasid.

Helmen Kütt, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Te olete väga põhjalikult vastanud ja selgitanud oma seisukohti. Ongi raske, kui on vaja kärpida ja leida mingi koht, kust kärpida, kust raha ära võtta. Mina tuginen raportile või aruandele, mis puudutas kultuuripoliitika põhialuseid aastani 2020. Siin on väga kenasti öeldud, kuidas selle meetme kasutamise tulemused aastail 2017–2019 näitavad, et sellel oli väga suur positiivne mõju huvihariduse mitmekesistamisele ja kättesaadavusele. Ja kui meede hästi töötab, siis tundub ju kummaline, et sama summa, mis sellest hästi töötavast meetmest kärbitakse, antakse lisataotluse peale millegi uue loomiseks. Me ei tea, kuidas see töötab. See eelkõige oli regionaalpoliitiline meede ja näiteks Viljandi linn peab leidma 30 000 eurot, aga Viljandi vald peab leidma 140 000 eurot lisaraha. Ja ka kõik, mis puudutab hoolekannet – öeldakse, et minge, kohalik omavalitsus lahendab need probleemid. Aga tegelikult see ei ole jõukohane, kõik ei saa lubada endale orkestrit või maksta esimesest päevast haiguspäevade hüvitist. Tegelikult see on regionaalpoliitiline meede, mis praegu kaob. 

 Selle raha jaotamise mudel tõesti selgelt eelistas mittelinnalisi piirkondi ja see on tekitanud erinevate kohalike omavalitsuste vahel ka, ma isegi ütleksin, hõõrumist, sest rõngasvallad keskuste ümber on saanud tõesti kordades rohkem seda toetust. Ma tean, et seda raha on kasutatud ka lausalisteks toetusteks: ükspuha, kes esitab avalduse, saab kuus 20 eurot toetust. See iseenesest ei olnud selle toetuse mõte. Aga mina ei julgeks praegu väita, et see alles olev raha jaotatakse põhimõttel, et kohalikule omavalitsusele lihtsalt tehakse see summa pooleks. Nagu ma ütlesin, need arutelud, kuidas seda raha kasutada, alles käivad. Ja veel kord: minu meelest võiks seda raha kasutada eelkõige kättesaadavuse tagamiseks. Kui lapsed elavad keskusest eemal ja neil on huvihariduse kättesaadavusega probleeme, siis niisuguseid kohalikke omavalitsusi peakski rohkem toetama ja keskuseid vähem. Keskused praegu ongi saanud oluliselt vähem ja neil ei ole ka tekkinud sõltuvust sellest toetusest. Kui kogu Viljandi linn paneb huviharidusse pea 3 miljonit eurot ja 2% või 3% sellest on riigi toetus, siis tõesti Viljandi vald on oluliselt suurem ja seal on hajaasustus, lapsed on rohkem laiali ja seal peabki see summa suurem olema. Ma loodan, et me leiame kohalike omavalitsustega sellise mudeli, mis toetab just kättesaadavuse parandamist.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! On muidugi tore kuulda, et te olete valmis tunnistama viga, aga see pole mitte lihtsalt viga. See on viga, mis puudutab üle Eesti sadu ja sadu noori. Ja on ausalt öeldes skandaalne, et te läksite tegema eelarvekärbet, mis tõepoolest puudutab väga suurt hulka Eesti noortest ja lastest, ilma et oleksite seda eelnevalt läbi rääkinud kohalike omavalitsustega. Te seisate täna siin Riigikogu ees. Kas te olete valmis vaatama Eesti rahvale otsa ja andma lubaduse, et kui uuel aastal mõni laps, kes sai tänu sellele toetusele käia huviringis, jääb sealt välja, siis te astute ametist tagasi, võtate vastutuse?

Aitäh küsimuse eest! Ma ütlen veel kord, et meil on eri ülesanded jaotatud eri tasandite vahel. Noorsootöö ja huvihariduse korraldus on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Riik on seda viimased neli aastat lisatoetusega toetanud, aga see ülesanne on siiski kohalikul omavalitsusel. Ja minu usk on küll see ... Ma saan aru, et meie usk inimestesse on erinev ja ju on meie elukogemus ka erinev, aga nähes seda debatti, mis on ühiskonnas tekkinud ja mille käigus ühe erakonna esimees nimetab ministrit tühmiks, ma usun, et kohaliku omavalitsuse juhid saavad aru, et huvihariduse toetamine on väga oluline ja neilt oodatakse seda. Nii nagu oodatakse lugupidavat suhtumist.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister, te lõpetasite arupärimisele vastamise umbes sellise lausega, et te tunnete ennast ebamugavalt pärast selle otsuse tegemist, aga ühegi teistsuguse otsuse puhul ei tunneks te ennast paremini. Ja ka vastused küsimustele on viidanud sellele, et valitsus ei kavatse seda kärbet taastada isegi siis, kui majandus areneb prognoositust kiiremini, kui tulud laekuvad oluliselt paremini, kui RES-i koostamise ajal prognoositi. Te pigem kulutate täiendava raha kuhugi mujale. Ka praegu ma ütlen, et RES‑i kohaselt, mille valitsus kinnitas, kulud järgmisel aastal suurenevad ja tulud suurenevad. See on puhtalt prioriteetide küsimus, mitte võimaluste puudumise küsimus. Kas te jätkuvalt haridusministrina kinnitate, et see ei ole prioriteet, mille te taastate sügisel?

Aitäh! Jah, võib öelda küll, et tegemist on prioriteetidega. Nagu ma alguses rääkisin, õpetajate palk on prioriteet. Meil ei ole varsti õpetajaid klassi ees, kui me ei tegele õpetajate järelkasvu temaatikaga, mille üks osa on õpetajate konkurentsivõimeline palk. Ja te olete väga hästi kursis nende suurte summadega, mis tegelikult oleks vaja õpetajate palga lisarahastuseks. Me rääkisime eelmisele arupärimisele vastates, et kõrghariduses on suur rahapuudus: 30–70 miljonit eurot hinnatakse selleks puudujäägiks. Näiteks täna hommikul kohtusin ma kutsehariduse inimestega ja meil on juba aastaid seaduses sees, et kutseharidust peaks rahastama vähemalt 20% ulatuses n‑ö tulemusnäitajate põhjal. Mitte kordagi ei ole riik seda seadust täitnud, ei ole makstud tulemusnäitajate põhjal kutsekoolidele raha, kusjuures see summa on 6 miljonit eurot. Ja ma tegelikult võiksingi jääda seda rääkima, rääkimata sellest, et me seisame silmitsi pandeemiajärgsete tagajärgedega, me peame panustama õpilünkade tasandamisse, mis on, ma loodan, mitte püsikulu. Aga siiski ma arvan, et järgmised kaks aastat vajavad koolid lisarahastust selleks, et õpilünkadega tegeleda. Selle aasta eelarvest olen ma tõesti väikeste summade kaupa kokku saanud 6 miljonit eurot koolidele sügisperioodiks, et nad saaksid pakkuda individuaalset õpet, rühmaõpet lastele, olla toeks neile, kes on jäänud pandeemia tõttu, distantsõppe tõttu maha.

Nii et haridusvaldkonnas tõesti on väga palju raha puudu. Ja selgelt on seda puudu ka huvihariduse valdkonnas, näiteks kas või huvihariduse õpetajate palgad. Vaadates seda, kui palju sellest huvihariduse toetusest on läinud palkadeks, siis jah, pea 5 miljonit eurot, täpsemalt 4,6 miljonit eurot on läinud palgakuluks. See näitab seda, et ka huvihariduse õpetajate palkade jaoks oleks vaja lisaraha.

Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Kui vaadata aegu tagasi, siis ega meil regionaalpoliitika teostamisel ei ole olnud ülemäära palju selliseid positiivseid projekte. Väga visalt on tulnud need asjad. Kui mõtelda ajale, mis oli enne selle huvihariduse toetuse kehtestamist, siis ma mäletan debatte, kus väga oluliseks peeti just seda, et tagada regionaalne kättesaadavus. See lahendus on märksa keerulisem kui see, et tuleb trollibussiga sõita ühest linnaosast teise. Oli raske seda välja mõelda ja minu meelest leiti fantastiline lahendus. Me räägime ka diferentseerimisest olukorras, kus üks omavalitsus on nõus pasunakoore üleval pidama, maksma esimesest päevast väga lugupeetud haigushüvitisi ja mis kõik veel. Ma vaatan kas või Kagu-Eestit. Üks miljon võetakse ära. Mis on need regionaalpoliitilised lahendused? Mida riik nagu asemele pakub sellele? Kuidas seda kihistumist omavalitsuste vahel vähendada?

Aitäh! Kui ma vaatan, kuidas seda toetust on kasutatud, siis tõesti, seda on saanud kasutada ka transpordi hüvitamiseks. Sellest 14 miljonist eurost on transpordi hüvitamiseks või korraldamiseks läinud veidi alla miljoni. Iseenesest see kõigi kohalike omavalitsuste peale ei ole väga suur raha ja ma tuletan meelde, et 7,25 miljonit eurot sellest toetusest jääb alles. Küsimus on, kuidas me seda alles olevat raha kasutame nii, et kättesaadavust võimalikult palju tagada. Ja ma tõesti ei arva, et nii nagu näiteks Võru vald on teinud, maksnud lihtsalt lausalist toetust kõigile, kes on soovinud, et see on selle toetuse eesmärk olnud. 

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud minister! Tegelikult väga kurb on kuulata, kui te ütlete, et huviharidus ja huvitegevus ei ole nende prioriteetide hulgas, mida võiks rahastada juhul, kui olukord Eesti majanduses paraneb. Ja see paranebki. Kõik analüütikud ja muud eksperdid ütlevad, et need kärped ei ole nii põhjendatud, ei oleks vaja minna nende asjade kallale, mille kallale valitsus on läinud. Ja seda on väga kurb kuulda näiteks kultuuriministri jutu taustal, kes ütleb, et tema teeb kõik endast oleneva, et see toetus huviharidusele ja huvitegevusele taastataks. Millegipärast see on tema prioriteet, aga mitte teie prioriteet. Me saame aru, et on muid asju, kuhu on vaja raha suunata. Aga miks lõhkuda olemasolevat mudelit? Miks jätta need sajad või mina ütleksin, tuhanded lapsed ilma võimaluseta? Sest nendes kaugemates piirkondades kogu see toetus on lõpuks tänu neli aastat tagasi tehtud otsusele nendeni jõudnud. Miks te teete seda, austatud Liina?

Aitäh! Esiteks, ma tuletan meelde, et meil on koalitsioonivalitsus ja sinna koalitsioonivalitsusse kuulub ka Keskerakond. Ma ei kuulnud ühegi valitsuse liikme suust riigi eelarvestrateegia arutelude ajal sõnu, et vaat see on küll koht, kus me ei tohi kulusid vähendada. Mitte ühtegi vastulauset! Ja tegelikult ma usun, et kultuuriminister, kuidas ma ütlen, põhjendatult loodab selle peale, et kultuuriranits saab samas mahus riigi rahastuse. 

Hea minister, rohkem küsimusi ... Siiski on. Härra Saar, palun järgmine kord natukene nobedamalt näppe liigutada! 

Vabandust, lugupeetud istungi juhataja, jäin märkmeid tegema, kuna minister tõepoolest vastas küsimusele. Ja aitäh valgustamast, kuidas minu järeltulija kultuuriministrina valitsuses käitus selle küsimuse arutamise ajal. Ma arvan, et see on väga oluline täpsustus. Aga ma tuleksin selle juurde, et te olete veidi kritiseerinud seda, kuidas üks või teine omavalitsus seda raha on kasutanud, kuigi te üldjoontes tunnistate, et tegemist on efektiivse meetmega. Ja sellele on ka raske vastu vaielda. Selle raha eest 30 000 täiendavat unikaalset last – ja see raha on, nagu te ise ütlesite, ainult kümnendik sellest, mis omavalitsused panevad. Kui 30% kasvab laste osalemine selle lisanduva 10% eest, siis ma küll ei saa aru, kuidas Reformierakond, kes pidevalt efektiivsusest räägib, sellise asja kallale läheb. Aga see selleks. Aga mis see on, mida te tahate süsteemis ümber teha? Te ütlesite, et selle 7,25 miljonit saab paremini jagada. Mis see siis on, mis te tahate teha, et see raha paremini jagada?

Nagu ma olen korduvalt öelnud, andmed näitavad seda, et mitmekesistamiseks seda riigi toetust on aasta-aastalt aina vähem kasutatud. Ja see on arusaadav – kui palju me neid huviringe ikka teeme, nendesse huviringidesse on vaja ka lapsi. On näha, et see mitmekesistamise ülesanne on hakanud nagu lõppema, selle eesmärgi me oleme täitnud. Aga kättesaadavus on kindlasti jätkuvalt probleem ja ma arvangi, et seda olemasolevat raha võiks eelkõige kasutada kättesaadavuse huvides. Kui ma kohtusin huvihariduse katusorganisatsioonidega, siis tuli välja selline asi, et muusikakoolide liit oli teinud oma liikmete seas küsitluse, kuidas on seda riigipoolset toetust kasutatud. See oli mulle ka väga huvitav ülevaade. Näiteks oli seda raha kasutatud ka erinevatel festivalidel ja konkurssidel osalemiseks, mis iseenesest on õige. Kindlasti peab olema rahakott selleks, et väga andekad noored saaksid osaleda erinevatel võistlustel ja festivalidel, aga see ei olnud selle toetuse eesmärk ja mõte. Tegelikult on ka Haridus- ja Noorteametis sellised fondid, kust saab selleks raha küsida. Ja samas näiteks 90% muusikakoolidest oli mingil määral sellest lisatoetusest osa saanud, aga vaid 10% erahuvihariduse pakkujatest. Nii et erahuvihariduseni see toetus praktiliselt ei ole jõudnud.

Nüüd on küll küsimused otsa saanud. Aitäh! Läheme läbirääkimiste juurde. Kõigepealt Heiki Hepner, palun!

Hea istungi juhataja! Austatud minister! Mai keskpaigas pöördus Raplamaa Omavalitsuste Liidu initsiatiivil Vabariigi Valitsuse poole 40 omavalitsusjuhti – linnapead, vallavanemad ja volikogu esimehed 30 omavalitsusest. Väide, et see kärpimine ei vähenda huvihariduse kättesaamist, ei päde. See ei ole õige. See tõesti ei ole usu küsimus, sest kättesaadavus ilmselgelt väheneb. Ja seetõttu omavalitsusjuhid sellise pöördumise ka tegid. Praegune omavalitsuste tulubaas katab kõige napimalt ära ülesanded, mis seadusandja on omavalitsustele pannud. Seega ei ole omavalitsustel vabu vahendeid ja neil ei ole ka võimalik asendada neid teiste vahendite arvel, nii nagu tegelikult ka teie, lugupeetud minister, olete märkinud.

Väide, et see ei ole suur raha, näitab tegelikult võhiklikkust küsimuses, kuidas omavalitsuste tulubaas kujuneb. Mida selline otsus tegelikult tähendab regionaalpoliitikale, omavalitsuste eelarvele, aga ka meie lastele ja huviharidusele? Kõige suurema löögi saavad just paljulapselised pered ja üldse majanduslikult vähem kindlustatud pered, aga tegelikult ei jää puutumata ka teised. On päris ilmselge, et omavalitsused ei saa samas mahus jätkata huvihariduse rahastamist.

Ma toon ühe näite Raplamaalt. Raplamaal tähendab see 400 000 eurot aastas. Kõige valusamalt saavad pihta Rapla vald, kus on väga palju maapiirkonda, ja Kehtna vald. Tallinnale kõige lähemal olev Kohila vald kaotab tõesti kõige vähem, aga tervikuna see ikkagi tähendab seda, et Raplamaa omavalitsustel jääb nelja aasta jooksul saamata 1,6 miljonit eurot. Ja ütelda, et see on taskuraha, et see on väike raha – see näitab lihtsalt seda, et ei ole arusaamist, kuidas omavalitsused toime tulevad.

Viitan ka Jürgen Ligi, teie hea fraktsioonikaaslase kommentaarile, et ei ole ilus viriseda, kui riik kompenseerib omavalitsustele suuri kulutusi. Ma juhin aga tähelepanu sellele, et kui õpetajate palgad tõusevad, siis omavalitsused peavad kasvatama – see on normaalne ja nii peabki tegema – ka huvihariduse õpetajate palkasid ja lasteaiaõpetajate palkasid. Need käivad käsikäes. Neid ei saa eraldi võtta, sest siis tekib lõhe. Ja me oleme korra seda lõhet näinud. Ma olen ise omavalitsusjuhina seda lõhet näinud ja seda lappinud.

Uskuge, see on tegelikult keeruline! Riik paneb ühelt poolt otsast minema ja omavalitsused peavad kuidagi suutma järele tulla. Aga vähe sellest, tegelikult on omavalitsused tõepoolest lisaks andnud kooliõpetajate palkadeks raha, on diferentseerinud õpet, teinud väikeklasse, õpetanud ka eesti keelt lisaks omavahendite arvel, et minna üle eestikeelsele õppele. Ei ole oodatud seda, et riik annaks raha. See kõik on omavalitsuste tegelik panus. Ja selles mõttes oleks küll väga, kuidas ma ütlen, küüniline ütelda, et isegi kui meil majanduse olukord paraneb, me ei kavatse seda olukorda muuta. See on tõesti piinlik.

Ja ehitada Tallinnasse üks ministeeriumihoone lisaks, selle asemel et finantseerida laste huviharidust ja regionaalpoliitikat – see on vale valik. Aitäh!

Järgmisena palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Ma palun viis pluss kolm minutit.

Palun, kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma kuulasin väga hoolikalt ministri vastuseid ja isegi konspekteerisin, sest ministri sõnal on ju oluline kaal. Ja ma lühidalt konspekteerisin need vastused nii.

Esimene küsimus: miks Reformierakond vastupidi valimislubadustele on asunud kärpima huvihariduse toetust? Ministri vastus oli: see oli raske otsus. Ja siis tuli kõiksugu muud informatsiooni sinna juurde, aga sisu, mille ma kinni püüdsin, oli, et see oli raske otsus.

Teine küsimus: kas te põhimõtteliselt peate õigeks, et olukorras, kus me oleme pandeemiajärgselt avanemas, vähendatakse kättesaadavust selle kärpega veelgi? Ja selle peale minister vastas: ei usu, et huvihariduse kättesaadavus kärpe tagajärjel väheneb. See on kohalike omavalitsuste ülesanne, riiklik lisatoetus on oma eesmärgi täitnud. Tegelikult ju ei ole! Selle kohta ütles minister ka ise hiljem ühele teisele küsimusele vastates, et teatud kohalikel omavalitsustel on tekkinud sõltuvus. Kohalike omavalitsuste ühispöördumine, millest siin just Heiki Hepner rääkis, näitas väga kindlalt, et kohalikud omavalitsused ei tunneta seda, et see eesmärk on täidetud ja riik võib käed puhtaks lüüa.

Neljas küsimus oli, kas te olete enne sellise kärpe tegemist kohalike omavalitsuste esindajatega ka nõu pidanud. Vastus oli, et  asjast huvitatud isikutega enne kärpeotsuse tegemist nõu ei peetud.

Viies küsimus oli, miks valitsus vastandab üldhariduskoolide õpetajaid, nähes neile ette palgatõusu, huvihariduse valdkonna töötajatega. Huvihariduse valdkonnas viiakse sisse kärbe. Minister vastas sellele nii, et täna ta seda ei teeks.

Kuues küsimus puudutas laste vaimse tervise probleeme ja seda, milliseid samme on valitsusel kavas astuda. Selle peale minister vastas, et ta tänab eelmist valitsust, et see aitas huviharidust elus hoida, ja luges siis ette, mis 2020. aastal tehtud on nii munitsipaal- kui ka erahuvihariduse toetamiseks.

Mina räägin siin täna ka kui ühe kohaliku omavalitsuse volikogu esimees, Viljandi Linnavolikogu esimees, mitte ainult kui Riigikogu liige, ja tegelikult räägin ka lapsevanemana. Tõsi, nelja lapse vanemana ei ole ma enam lasterikas selles mõttes, et kõik mu neli last käiksid huviringides, aga kõige noorem siiski veel käib.

Olen oma pere ja teiste lähedaste kaudu väga hästi tunnetanud, kui oluline on huviharidus. Ja selles olukorras, kus riigieelarve on 13 miljardit, kus see kasvab järgmisel aastal suurusjärgus vähemalt 500 miljonit, kus majandusarengu prognoosid on pigem positiivsed kui negatiivsed, minnakse kärpima huviharidust 7 miljoni euro võrra! See on ilmselgelt ebamõistlik otsus. Ja nagu siin viitas ka Heiki Hepner, samal ajal me jätkame kontorihoonete ehitamist kümnete miljonite eurode eest, öeldes, et prioriteetidesse ei mahu ei laste vaimne tervis ega huviharidus koolis. Selleks raha ei jätku ja riik saab seda toetust jätkata ainult võimaluse olemasolu korral. Mina näen küll, et see eelarve ja riigi eelarvestrateegia võimaldab seda jätkata, kui mitte suurendada, kuna üldises mahus tulud suurenevad. Tõesti, kui mitte suurendada, siis vähemalt tuleks samas mahus jätkata huvihariduse toetamist, aga mitte seda kärpida, nagu praegu on otsustatud.

Ja ma ei näe vähimatki põhjust selleks, et peaks vastandama üldhariduskoole ja huviharidust, kui me räägime prioriteetidest. Huvihariduse toetamine, see raha, mis läheb kohalikele omavalitsustele, võimaldab kohalikel omavalitsustel maksta huvihariduse pedagoogidele paremat palka. Me ju teame, et huviharidussüsteemi töötajate ja ka lasteaedade õpetajate palgad jäävad üldhariduskoolide õpetajate palkadest maha. Kui haridusminister tuleb ja ütleb, et meie prioriteet on üldhariduskoolide palgad, mis on kõrgemad kui nende sektorite palgad, millest me siin praegu kriitiliselt räägime, et see on põhjendatud ja selline vastandumine või erinev lähenemine riikliku hariduspoliitika kontekstis on põhjendatud, siis mina ei saa sellest aru.

Ja ega ma ei saanud ka päris hästi aru väitest, et selle riikliku lisatoetuse eesmärk, mis puudutab kättesaadavuse parandamist, on saavutatud. Ja seda olukorras, kus ka kohalike omavalitsuste probleemid pärast kriisi on keerulised. Need on eri omavalitsustel küll erinevad, aga väga suured just haridussüsteemis. See puudutab nii huviharidust kui ka üldharidust. On vale see raha ära võtta olukorras, kus, nagu te väga õieti ütlesite, on tekkinud sõltuvus: paljud omavalitsused on just nimelt sellele riigi toetusele tuginedes huvihariduse kättesaadavust parandanud, tehes seda väga erineval moel. Mõned on kompenseerinud transpordikulutused, et keskustes huviharidust kätte saada, mõned omavalitsused on loonud ise kodulähedasema mitmekesisema huvihariduse võrgustiku. See on tekitanud omavalitsustele püsikulud ja nad on arvestanud ka riigi osalusega järgmistel aastatel.

Nii et see riiklik meede on seni olnud väga vajalik ja põhjendatud ja oma eesmärki on see tõepoolest seni täitnud. Selle raha äravõtmine tekitab olukorra, kus need tulemused suurel määral kukuvad kokku. Kohalikud omavalitsused peavad hakkama oma huvihariduse võrgustikku kindlasti kokku tõmbama, koondama ja huvihariduse kättesaadavus selle tagajärjel väheneb.

Minu sõnum ja palve haridusministrile ongi, et sügisel, kui järgmise aasta riigieelarvet hakatakse koostama, vaadake otsa võimalustele, millised need tegelikult on. 7 miljonit 13-miljardilise eelarve juures, kus eelarve kasvab sadades miljonites, on ainult prioriteetide küsimus. Kas lapsed ja huviharidus on selle valitsuse prioriteet või mitte, seda me näeme siis sügisel. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jaak Juske. Väike lisaaeg?

Ei ole vaja. Austatud esimees! Hea Riigikogu! Noorte ja laste huvihariduse toetuse vähendamine on üks väga rumal ja vale otsus. Ma täna küsisin proua ministri käest, kas ta on valmis võtma poliitilise vastutuse, kui peaks selguma, et uuel aastal mõni laps, kes on saanud siiamaani tänu sellele toetusele käia huviringis, seda enam teha ei saa. Selle asemel, et mulle vastata, kas ei või jaa, hakkas proua minister hämama, mängis solvunut ja teatas, et meil on erinev elukogemus.

Jah, väga võimalik, et meil ongi erinev elukogemus, aga, proua minister, eelkõige on meil teiega erinev maailmavaade. Erinevalt Reformierakonda kuuluvast haridusministrist ei pea mina mõistlikuks seda, et me niigi õhukeseks viilitud Eesti riiki veel õhemaks viilime. Erinevalt Reformierakonda kuuluvast ministrist on minu jaoks lapsed ja laste huviharidus selgelt prioriteet. Erinevalt Reformierakonda kuuluvast haridusministrist ei alustaks ma kindlasti vajaduse korral eelarvekärpeid mitte lastest, vaid lapsed oleksid viimane koht, kus üldse kulusid koomale tõmmata. Erinevalt Reformierakonda kuuluvast ministrist arvan ma, et kui tehakse olulisi kärpeid, siis tuleb need läbi rääkida nendega, keda need kärped puudutavad. Erinevalt Reformierakonda kuuluvast haridusministrist pean mina väga mõistlikuks seda, et me regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks anname omavalitsustele ka huvihariduse toetust. Ja lõpetuseks, erinevalt Reformierakonda kuuluvast haridusministrist ei teeks ma kunagi sellist rumalat otsust, et ma õpetajate palgaraha suurendan laste ja noorte arvel. Tule taevas appi! Proua minister, lõpetage see rumal otsus, võtke see tagasi, palun! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Lauri Läänemetsa.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Ma nõustun eelkõnelenud Jaak Juskega. Laste arvel kärpida, tuleviku arvel kokku hoida on väga rumal otsus, eriti kui sul on valikuid mitu, kui on kindlasti on võimalik valitsusel teisest kohast raha võtta  ja haridus- ja teadusministril ka enda vastutusvaldkonnas. Sellest on meedias päris palju räägitud ja neid võimalusi on välja pakutud. Aga kahjuks on tehtud sellised valikud ja kahjuks me peame ka siin parlamendis aega kulutama sellele teemale. 

Mis puudutab kohalikku omavalitsust ja tema võimekust huviharidust rahastada ja seda riigi antud toetust, mida nüüd Reformierakonnaga eesotsas püütakse vähendada, siis jah, ministri ettekandes oli see õige, et selle toetuse eesmärk on olnud riigi toel käima lükata mingisugused algatused, et midagi juhtuks. Aga oluline on aru saada, miks seda tehti. Seda ju ei tehtud sellepärast, et kohapeal oleks mõned omavalitsused ja mõned volikogude liikmed või vallavanemad ja linnapead, kes arvavad, et lastesse ei tule panustada. Täpselt samamoodi nagu lugupeetud haridus- ja teadusminister siin ütles, et tema usub omavalitsusjuhtidesse, siis mina usun ka. Kohapeal ei ole mitte kedagi, kes lastesse panustada ei tahaks. Lihtsalt küsimus on selles, et kohapeal ei ole seda raha.

Eesti maksusüsteem on kahjuks selline, et esiteks on Eesti väga õhuke riik, kus ongi omavalitsustel ja riigil vähe raha kasutada. Ja teiseks on see maksusüsteem väga palju keskvalitsuse poole kaldu. Omavalitsustel seda raha ei ole ja see oli põhjus, miks toonane valitsus tegelikult selle süsteemi lõi ja miks need summad omavalitsustele anti. Riik nägi, et probleem on ja probleemi tuleb lahendada.

Uskuge mind, kuidagimoodi ei lähe asi paremaks. Me oleme nüüd selle asja käima saanud. Asi oli rahas, selle puudumises, me oleme selle käima saanud, nüüd aga võtame raha ära ja arvame, et see õhust ja armastusest töötab. Ei tööta! Ei tööta lihtsalt! Ja kui rääkida siit kõnetoolist, et ollakse eri omavalitsuste tegelastega rääkinud ja keegi neist ei taha seda raha ära võtta, siis loomulikult keegi ei ütle seda, sellepärast et valimised on tulemas. Mitte keegi ei ütle, et raskeid valikuid tuleb teha ja me ei tea, millised koalitsioonid tekivad ja kes kohalikud valimised võidab sügisel.

Eelarved aga tehakse pärast valimisi. Pärast valimisi need tehakse ja siis me näeme, mis juhtub. Praegu on loomulikult väga lihtne tulla valitsuse esindajal siia kõnetooli ja minna ajakirjanike ette ja rääkida, et vaadake, kõik on hea, keegi midagi kärpida taha, aga tegelikkuses raha kohapeal ei ole. Ja see on probleem. Seda kõike teades ma arvan, et see ei ole meile mitte kellelegi uudis, kuidas tegelikult Eesti riigis asjad käivad ja mis võimalused on. Seepärast ongi see tegevus minu arvates ka vastutustundetu. Niimoodi teha ei tohi.

Kui üldse rääkida sellest kärpimisest, siis lugupeetud minister kirjeldas seda kangelasteona. Ma arvan, et ministri seisukohalt ongi rasked valikud ja kõik muud asjad, aga tegelikult kogu seda kärpimisloogikat vaadates võib öelda, et üldse pole vaja kärpida. Üldse pole vaja kärpida! Esiteks, ühestki kriisist pole võimalik ennast välja kärpida. Ei ole! Ikkagi tavaliselt panustatakse inimestesse. Reeglina on inimesed, kellesse panustada tuleb, need, kes kriisi ajal pihta on saanud, näiteks lapsed ja noored. Neisse tuleb panustada ja nendesse, kes ühiskondlikku väärtust loovad ja meid tegelikult sellest kriisist kiiremini ja paremini välja aitavad viia.

Palun kolm minutit lisaaega! 

Palun, kolm minutit lisaaega. 

Selles mõttes on üldse minu jaoks arusaamatu, miks me kärbime. Ühestki kriisist ei ole võimalik välja kärpida. Kriisist väljutakse investeerides. Mõtleme majandusloogika peale, selle peale, kuidas ettevõtlus toimib! Mulle küll need võrdlused ei meeldi, riigi ja ühiskonna juhtimist ei saa ettevõtte juhtimisega võrrelda, aga kuna Reformierakond väga sellist usku on ja selle järgi tegutseb, siis ma ütlen, et tegelikult on ettevõtetega niimoodi, et need ettevõtted, kes loobuvad esimese asjana oma investeeringutest, mis võiks neid aidata edasi minna, ka kiiresti lõpetavad. Edukad nad kindlasti ei ole. Ma arvan, et ühiskonna puhul on täpselt sama loogika.

Ja mis kõige hullem: me võime kärpida, kärpida, kärpida, kärpida, aga neid kriisi ületamiseks kahtlemata väga olulisi laene, mida oli vaja, et finantseerida teatud tegevusi, ei ole võimalik tagasi maksta. Neid ei ole ju võimalik tagasi maksta kärpides. Me võime panna huvihariduse toetuse täiesti kinni, me võime mitte kellelgi palka tõsta järgmised 20 aastat, me võime müüa maha Päästeameti viimase tuletõrjeauto, aga ikkagi jääb rahast puudu. Ühesõnaga, meie riik on niigi õhukeseks viilitud ja kui me proovime sellest august väljatulekuks hakata kärpima, siis seda ei ole võimalik teha, ilma et riigile ja ühiskonnale väga olulised funktsioonid pihta ei saaks või väga olulised inimesed pihta ei saaks, näiteks lapsed.

Seetõttu ma loodan siiski, et lugupeetud minister ja lugupeetud valitsus mõtleb järele ja otsustab ümber. Oli väga hirmutav kuulda vastust, et otsust ei muudeta isegi siis, kui tuleb suurem laekumine, kui majanduskasv on positiivsem ja algselt planeeritust laekub rohkem raha ja oleks võimalik mitte kärpida huviharidust, mitte kokku hoida noorte pealt, mitte kokku hoida mõnes mõttes investeeringu pealt inimestesse, mitte kokku hoida tuleviku pealt. Needsamad noored on need, kes seda riiki peavad tulevikus üleval pidama. Nemad hakkavad meie ühiskondlikku rikkust looma. Ühesõnaga, kui seda raha juhuslikult siiski rohkem tuleb, aga otsust muuta ei taheta, siis on väga kurb.

Minu palve ja üleskutse on: kui meil on võimalik seda teha  – ja ma ütlen, et on võimalik teha –, siis palun teeme! Leidkem võimalused inimestesse investeerida, leidkem võimalused lapsi hoida! Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helmen Küti. Otse loomulikult, palun, kaheksa minutit!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Lugupeetud minister! Meil oli siin juttu Viljandi linnast ja ma võin kohe öelda, et Viljandi linn on tubli omavalitsus. Meil on olemas nii spordikool, huvikool, muusikakool, kunstikool, on avatud noortekeskus, on suurepärased ruumid, vahendid, muusikainstrumendid ja võrratud õpetajad ja juhendajad huvihariduses.

Huvihariduse korral maksavad nii õpetajate kui ringijuhtide palga kohalikud omavalitsused ja aruanne nendib, et üle Eesti on lisandunud huvikoole ja avatud noortekeskusi. Sellega seoses kindlasti on ka suurenenud kohalike omavalitsuste rahaline panus sellesse, olen nõus.

Te tõdesite, et oluline on vaimne tervis. Muidugi on, kuid huviharidus ja vaimne tervis on omavahel väga tugevas seoses. Need noored, kellel pole häid tulemusi ette näidata hariduses, kogevad just nimelt huvihariduses eduelamust. Laps õpib, kogeb olulisi kompetentse tänu huviharidusele ja muutub enesekindlamaks. Andeid varajases eas avastada, arendada ja luua selleks võimalusi peaks olema nii kohalike omavalitsuste kui ka riigi olulisimaid ülesandeid.

Tõsi, kohalikud omavalitsused annavadki endast parima, kuid olukord, kus näiteks Viljandi vald peab oma eelarvest leidma enam kui 140 000 eurot selleks, et praegustki taset säilitada, on muret tekitav. Kas vallal on selleks vahendeid?

Võib ju öelda, et see, mida ma siin praegu räägin, on opositsioonipoliitiku jutt. Ja selleks, et nii ei mõeldaks, lubage mul tsiteerida Lastekaitse Liidu pressiteadet 1. juunil ehk lastekaitsepäeval. Liit märgib: ""Lapsed on meie tulevik" on lause, mida tänapäeval kasutatakse palju. See on õige, kuid nad pole pelgalt meie tulevik, vaid ka olevik. Lapsed on siin ja praegu, samal ajal kui meie, täiskasvanud, teeme sageli nende tulevikku puudutavaid otsuseid nende enda arvamust küsimata ja arvesse võtmata." Üheks näiteks on riigi otsus kärpida laste huvihariduse rahastust. Nimelt langeb kinnitamist ootava riigi eelarvestrateegia järgi huvihariduse ja -tegevuse toetus uuel aastal 14,25 miljonilt eurolt 7,25 miljonile eurole. "Kas pole kummaline, et vähendame seda, mis aitab natukenegi leevendada olukorda, kus Eestimaa õpilaste akadeemilised tulemused küünivad parimate hulka, ent meie lapsed on selle kõige juures statistiliselt õnnetud ning oma vaimse tervisega hädas," kirjutas Lastekaitse Liidu noortekogu juht Triin Sooäär.

Kohalikud omavalitsused, nii nagu ma ka alguses ütlesin, teevad endast kõik võimaliku, samas pikaajalise hoolduse korral soovitavad riik ja Sotsiaalministeerium: pöörduge kohaliku omavalitsuse poole, nemad on teile kõige lähemal. Nende kulud on pidevalt vähenenud, nad peavad neid suurendama. Sotsiaalkomisjoni istungil tõdesime, et isegi riigi ülesanne tagada erihoolekanne langeb väga tihti kohaliku omavalitsuse õlgadele, kuna piisavat arvu kohti erihoolekande teenuse osutamiseks riigiasutustes pole ja selle tõttu on omavalitsused sundseisus, sest need inimesed on siin täna ja praegu ja vajavad abi. On veel lugematu hulk ülesandeid, mille puhul öeldakse, et kohalik omavalitsus on olemas selleks, et paremini oma inimesi teenindada. Meil on vaja rohkem lastekaitsetöötajaid – ongi vaja –, on vaja rohkem omastehooldajaid, on vaja rohkem tugiisikuid, aga kõik see on raha.

Ma tänan väga Isamaaliidu saadikuid esitatud arupärimise eest, sest see annab meile võimaluse pikemalt sellel väga olulisel teemal rääkida. Järgmine arupärimine tuleb kohe sotsiaaldemokraatidelt samal teemal. Ma tänan ka ministrit tema minu arvates siiraste ja südamest tulnud vastuste eest! Aga ma siiski väga loodan, nii nagu mitmed eelkõnelejadki, et vaadatakse üle selle 7 miljoni kärbe. Öelda, et selle peavad tagama kohalikud omavalitsused, ei ole mõistlik ja õige. Praegu luuakse uus meede, teadmata, kuidas see rakendub, selle asemel et jätkata vana. Sellessamas sinises aruandes on ju toodud analüüs, kus öeldakse, et see meede, mis töötati välja 2016 ja rakendati aastail 2017–2020, toimis väga hästi, tõi huviharidusse juurde suure hulga, kümneid tuhandeid lapsi. Ja meie kõige kallim vara on inimene, olgu ta noor või vana. Aga selleks, et noor inimene saaks tulevikus olla tubli kodanik, tuleb tema nooruses panustada tema haridusse ja huviharidusse. 

Nii et suur aitäh ja ma väga loodan, et sügisel me tuleme selle teema juurde tagasi ja kõikide arupärijate rõõmuks seisab see 7 miljonit seal real jälle. Aitäh!

Suur tänu! Tundub, et hetkel vasturepliigi soovi ei ole, seega läheme edasi. Palun Riigikogu kõnetooli, Indrek Saar!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, mina alustan tänamisega. Aitäh, kolleegid, selle teema ka omalt poolt saali toomise eest! Teema on tõsine ja ma väga loodan, et nendel jutuajamistel on ka mingisugused tagajärjed, kuigi paraku, olles kuulanud ministri vastuseid, liiga suurt lootust vist hellitada ei maksa. Samasuguse kalgi järjekindlusega on minister siit meile kinnitanud, et tal on küll kahju, et ta peab kärpima, aga kui tal oleks rohkem raha, siis ta paneks selle hoopis kusagile mujale. See on tegelikult selle tänaste vastuste kokkuvõte.

Minister paneks selle raha kuhugi mujale ja üks mainitud muudest asjadest on kultuuriranits. See on kindlasti väärt tegemist, ma olen absoluutselt nõus, et see on hea mõte, aga selle tegemine nii, et me lõikame tükkideks teise, juba väga hästi toimiva ja väga vajaliku meetme, on kohatu ja küüniline. Ma ei saa aru, kuidas seda üldse seletada, kui minister kinnitab, et iseenesest tal ei ole midagi selle meetme vastu. Kas see on siis poliitiline kius, et selle meetme taga on pigem seisnud sotsiaaldemokraadid, mitte Reformierakond? Kas see on kättemaks selle eest, et enne veel, kui see meede päriselt jõustus, aga oli juba kokku lepitud, vahetus valitsus ja Reformierakond kolis opositsiooni ja sotsiaaldemokraadid asusid seda endiselt koos Isamaaga ja juba koos Keskerakonnaga seda rakendama?  Mis on see põhjus, miks seda tehakse?

Aga igal juhul, mis iganes on see põhjus, on see ääretult julm. Sest ka ministri vastused ütlevad seda, et see meede on täitnud oma eesmärki. Aga kuidas saab väita, et eesmärk on täidetud, kui ise mööndakse, et eesmärk on tagada võimalikult paljude laste, soovitavalt kõikide laste võimalus huviharidust saada, aga me oleme tegelikult jõudnud 63%-ni lastest? Kuidas sel juhul saab väita, et eesmärk on täidetud, ja korjata pool raha välja, öeldes, et nüüd on kõik hästi?

Samamoodi on ausalt öelda lausa rumal teada anda, et kuna mitmekesisuse tagamiseks enam nii palju raha ei lähe, rohkem läheb kättesaadavuse huvides, siis me võime selle mitmekesisuse poole justkui maha kanda. See on ühendatud anumate süsteem. Lugupeetud minister, mitmekesisust on vaja selle jaoks, et lapsel oleks üldse mingisugune valik, kuhu minna. Kõiki lapsi ei saa panna korvpallitrenni või laulukoori. Neil peab olema ka mingisugune alternatiiv. Ja sellepärast on vaja mitmekesisust. Ja siin ongi vahe, kas tegu on hajaasustusega või suure linnaga. Suures linnas sul võib olla sadu valikuid teinekord, aga hajaasustuses võib-olla on üks, kaks või kolm. Sellepärast ongi vaja seda mitmekesisust luua, et võimalikult paljud lapsed jõuaksid huvitegevuse juurde, et nad leiaksid endale võimetekohase ja neid huvitava tegevuse, mis neid tõepoolest huvitab, mitte kuhu ei viida neid vägisi septembri alguses kohale ja oktoobrikuuks on nad juba sealt välja pudenenud, sest see tegelikult ei huvita neid, see ei ole see, milles nemad tunnevad ennast andekana või mida nad tõesti ise tahaksid teha ja suudaksid ka oma vanematele selgitada, et see on koht, kus ma tahan käia.

Mind pani samamoodi kõrvu kikitama ka ministri väide, et ta ei usu, et kättesaadavus väheneb. 15 miljonit eurot on 30% suurendanud nende laste arvu, kes käivad huviringis, neid on tulnud 30 000 jagu juurde. Kui me võtame poole sellest rahast ära, siis kuidas see võimalik on, et nende laste arv ei vähene? Kuidas see võimalik on, et kättesaadavus ei vähene? Seletage mulle palun see ära, kuidas nagu tühjast, mitte millestki tekib midagi, ja see midagi on märkimisväärne kogus lapsi!

Ma palun lisaaega!

Muidugi, kolm minutit, palun.

Aitäh! Ehk siis ka see väide ei ole adekvaatne. See ei ole vähemasti läbi mõeldud. Nii et veel kord palun ministril mõelda selle peale, mida ta väidab.

Kui te nüüd väidate, et selles meetmes on nõrku kohti, siis minu küsimus on, aga miks te lähete seda raha lastelt ära võtma, miks te ei küsi, millega tegeleb Haridus- ja Teadusministeerium? Miks te ei küsi nende bürokraatide töö kohta, kes on kasvanud selles riigiaparaadis nagu pärmi peal, nagu siin tihti väidetakse? Miks te ei küsi nende käest, millega nad tegelevad hommikust õhtuni? Miks mingi osa nendest vahenditest ei lähe teie arvates täpselt sinna, kuhu peaks minema? Samas ma tuletan meelde, et selle meetme üks võlusid on see, et mõõdetakse küll tulemust, aga see, kuidas selle tulemuseni jõutakse, on suuresti kohalike omavalitsuste enda otsustada. Aga kui te näete, et kuskil kasutatakse raha valesti, siis küsige oma allasutuse käest, millega nad tegelevad, ja tegelege nende arvu  kärpimisega, kui nad ei suuda oma tööd teha, mitte ärge võtke laste käest raha ära.

Ja siis te ütlete, et te teete parema süsteemi. Te lähete tegema paremat süsteemi olukorras, kus te olete valitsuses Keskerakonnaga. Te lähete tegema regionaalselt paremat süsteemi olukorras, kus te olete valitsuses koos Tallinnas ainuvõimul oleva erakonnaga, kes võidab Tallinna kontekstis sellest meetmest tegelikult võib-olla kõige vähem proportsionaalselt, sest selle meetme mõte ongi anda lastele võrdsemad võimalused. Ja me teame, nagu ka minister meile korduvalt siit puldist ütles, et hajaasustuses paraku on võimalused ebavõrdsed, eriti halvad on need võrreldes suuremate linnadega. Kuidas te saate selle meetme sisuliselt teha efektiivsemaks, kui teie koalitsioonipartner vaatab eelkõige Tallinna linna eelarvet? See ei ole praktikas võimalik, ükskõik mida te meile püüate rääkida. Päriselus need asjad pole kunagi niimoodi käinud.

Ja lõppkokkuvõttes ma tahaksin väga teie käest teada, kuidas te kavatsete taastada kohalike omavalitsuste usalduse riigi vastu pärast seda, kui te olete neid jälle püganud. Te pügasite neid masuajal, siis, kui me olime teinud meetme selle jaoks, et lasteaiaõpetajate palgad tõuseksid. Kohalikele omavalitsustele anti lubadus, et nad saavad boonusraha, kui nad selle lubaduse ära täidavad. Nad tegid seda. Raha võeti ära. Me seletasime mitu aastat KOV-idele, et kuulge, ei ole võimalik välja mõelda nii küünilist parteid, kes tuleb ka laste hammaste vahelt seda raha ära võtma, ükskõik mis ka ei  juhtuks. Nad olid väga kõhklevad, kas riik peab oma lubadust. Ja nüüd riik jälle murrab lubadust. Ja siis te lähete ja ütlete neile, nüüd tuleb kultuuriranits, uskuge mind, seda raha ära ei võeta.

Hea ettekandja, teie aeg on läbi!

Tänan tähelepanu eest!

Aitäh teile! Nii, kas on kõnesoove või vasturepliike? Ei ole. Selge. Sulgen läbirääkimised ja sellega on arupärimisele vastatud. Aitäh!

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Jevgeni Ossinovski, Eduard Odinetsi, Jaak Juske, Helmen Küti, Riina Sikkuti, Heljo Pikhofi ja Lauri Läänemetsa 5. mail 2021. aastal esitatud arupärimine huvihariduse rahastamise kohta, mis kannab numbrit 75. Arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Liina Kersna. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Jaak Juske, et arupärimist tutvustada. 

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Me jätkame seda diskussiooni teema üle, mis puudutab laste ja noorte huvihariduse toetuse vähendamist. See viimane poolteist tundi kestnud ja kohati väga emotsionaalne arutelu näitas, et teema puudutab väga paljusid. See puudutab sadu noori üle terve Eesti, ja mitte ainult noori, vaid ka nende peresid. Aga erinevalt heade kolleegide, Isamaa fraktsiooni liikmete arupärimisest pööravad sotsiaaldemokraadid oma kuues küsimuses proua ministrile rohkem tähelepanu nendele asjaoludele, mis puudutavad selle otsuse mõju lastega perede ebavõrdsuse suurenemisele ja ka regionaalse ebavõrdsuse suurenemisele. Meid huvitab, millised on need valitsuse kaalukausid, kus ühel pool on õhuke riik, mida tuleb veel õhemaks viilida, lihvida, ja teisel pool on riik, kes hoolib oma inimestest, hoolib lastega peredest. Kuidas valitsus neid otsuseid teeb ja millised kaalukausid nendes otsustes jäävad domineerima? Nagu ma ütlesin, kokku on kuus küsimust. Ja ma võin lubada proua ministrile, et kui te tulete siia pulti, vastate küsimustele ja lõpus ütlete, et te olete saanud aru, et see on väga vale otsus, ja te võtate selle otsuse tagasi, seda eelarvekärbet ei tule, siis me lubame, et me küsi teie käest mitte ühtegi küsimust. Palun!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Liina Kersna. 

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Ma alustan kohe küsimustele vastamisest. Ma mõtlesin, kas ma ütlen mõne kommentaari, aga ju me saame sel teemal ka küsimuste ja vastuste voorus arutada.

"Miks alustas Vabariigi Valitsus Teie valitsusalas kärpeid just huvihariduse toetussüsteemist ehk laste ja noorte ebavõrdsust suurendava otsusega?" Kordan veel kord: lähtusin põhimõttest, mis on riigi ülesanne ja mis on seaduse järgi kohaliku omavalitsuse ülesanne. Noorsootöö, sh huvihariduse ja -tegevuse korraldus on seaduse järgi kohaliku omavalitsuse ülesanne. Riik tegi neli aastat tagasi otsuse eraldada lisatoetust kohalikele omavalitsustele, seda kahel eesmärgil: suurendada huvihariduse mitmekesisust ja kättesaadavust. Täna me näeme, et mitmekesisuse huvides on seda raha kasutatud aasta-aastalt aina vähem, sest me teame, et huviringe lõpmatuseni luua ei saa. Tundub, et huviringide mitmekesisus on tagatud. Nüüd on küsimus, kas kohalikud omavalitsused on valmis suureneva eelarve tingimustes võtma mitmekesisuse tagamise lastele oma õlgadele ja riik saaks edaspidigi aidata kaasa kättesaadavuse parandamisele. Ma arvan, et niimoodi see iseenesest võiks minna.

"Kas Vabariigi Valitsus arutas kõnealuse suure mõjuga kärpe eelnevalt läbi huvihariduse andmisega seotud osapooltega? Kui mitte, siis kas see ongi tänase Vabariigi Valitsuse stiil langetada kogu Eestit puudutavaid otsuseid?" Vastasin täpselt samale küsimusele, mille olid esitanud Isamaa erakonna saadikud. Jah, tõesti, ei konsulteerinud ja palun vabandust selle eest. Need otsused oli vaja aja survel langetada ja ma tõesti ei kohtunud asjaosalistega. Ja mul on selle pärast piinlik. Küll aga kutsusin ma katusorganisatsioonid enesega kohtuma ja me saime siis muredest rääkida. 1. juunil meil oli enam kui kaks tundi kestnud kohtumine ja me leppisime kokku, et me jätkame ja arutame 13. juulil edasi, kuidas kasutada olemasolevat raha huviharidusorganisatsioonide seiskohalt võimalikult efektiivselt, ja arutame ka seda, kas huvihariduse rahastamises me peaksime tegema suuremaid seadusemuudatusi selleks, et huviharidusest saaksid võimalikult paljud lapsed osa.

Kolmas küsimus: "Kuidas plaanib Vabariigi Valitsus tagada huvihariduse kättesaadavuse neile sadadele lastele ja noortele, kes said huviringis käia kõnealuse toetusmeetme abil?" Ütlen veel kord, et selgelt on ka 7 miljonit eurot väga suur raha. Ma ei ole kunagi öelnud, et see on väike raha, nagu siin eelmise arupärimise kõnedes väideti. See 7 miljonit on väga suur raha ja 7,25 miljonit sellesse toetusmeetmesse jääb ka alles. Selle raha kasutamisel kindlasti saab ka olema oma mõju ja ma usun, et seda raha võiks kasutada just eelkõige kättesaadavuse tagamiseks. Meil on tõesti huvihariduses osalevate noorte arv kasvanud. Aga seda, kas huvihariduses osalevate noorte arv on kasvanud üksnes tänu riigi toetusele, me väita ei saa, sest kohalikud omavalitsused on, kui ma vaatan nelja aasta andmeid, iga aastaga aina rohkem panustanud oma raha huvihariduse ja -tegevuse tagamisse, mis on väga sümpaatne.

Neljas küsimus: "Kui palju väheneb kärpe tõttu ministeeriumi hinnangul huviharidusse kaasatud laste ja noorte arv?" Meil ei ole ühtegi analüüsi, mis kinnitaks viimasel ajal ajakirjanduses välja toodud numbreid, et lisatoetuse abil sai 30 000 last võimaluse huvihariduses ja -tegevuses osalemiseks. Kohalike omavalitsuste esitatud aruannete põhjal võib ehk väita, et täiendav toetus võis huviharidusse ja -tegevusse tuua juurde 10 000 osalejat. Samas me ei saa väita, et tegemist on nn unikaalsete lastega, sest kohalike omavalitsuste andmekogumise võimekus on väga erinev. Huvikoolides käivate laste arvud on kirjas küll Eesti Hariduse Infosüsteemis, kuid huviringides käivate laste kohta meil tegelikult andmed puuduvad. Neid riiklikult ei koguta ja see on probleem. Plaanime suuremat tähelepanu pöörata andmete kogumise kvaliteedile ning vahenditele, et selle pinnalt oleks võimalik teha ka tõenduspõhiseid otsuseid. Kärpe mõju sõltub kohalike omavalitsuste otsustest, kuidas riigi raha edasi kasutada, millisteks vajadusteks leida katet põhieelarvest ja millisteks riigi toetusest.

Viies küsimus: "Paljud õpetajad teenivad täna lisatasu huviringide juhendajana. Kui palju neist kaotab nüüd kärpe tõttu oma lisatöö ja -sissetuleku?" Teie küsimuses õpetajate lisasissetuleku kadumise kohta sisaldub eeldus, et huviringide juhendajatena lisatasu teenivad inimesed kaotavad kärpe tõttu lisatöö. Kas see eeldus on korrektne või ei ole, seda näitab aeg. Aga riigi toetus säilib ju osaliselt ja see moodustab suures pildis väikese osa sellest, mida kohalikud omavalitsused ise panustavad huviharidusse ja -tegevusse.

Kuues küsimus: "Milliseid kärpeid Teie valitsemisalas on lähiaastatel veel oodata?" Ma eelmisele arupärimisele vastates ütlesin – ja mul oli väga hea meel näha, et te olite ka saalis –, et väga palju on avalikkuses saanud tähelepanu see 7 miljoni euro suurune kärbe. Tuleb tunnistada, et see ei ole ju see üldine kärbe, mida ministeeriumid peavad tegema. Haridus- ja Teadusministeerium peab oma püsikulusid vähendama järgmisel aastal 6,4 miljonit. Kui te siin enne rääkisite bürokraatiast, siis tõesti, me püüame nende püsikulude kärpimise kontekstis vaadata väga hoolega üle, kui palju me asju menetleme, kas me menetleme midagi topelt, kuidas muuta otsustusprotsesse ministeeriumis sees efektiivsemaks nii, et me saaksime püsikuludelt kokku hoida. Nii et igal juhul sellele 7 miljonile lisaks peab ministeerium püsikulusid vähendama 6,4 miljoni ulatuses. Ja ma teen kõik endast oleneva, et see 6,4 miljonit ei sisaldaks teenuseid, mida riik on pakkunud haridusvaldkonnas. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Läheme küsimustevooru juurde, vähemalt üks on juba olemas. Ivari Padar, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Mis puutub kogu sellesse arutlusse, siis ma olen ka täna ja varemgi mitmete omavalitsuse inimestega sellel teemal vestelnud. Ma olen aru saanud, et tegelikult on nende kolme aasta jooksul tehtud selline õige hiiglaslik töö süsteemi loomiseks. Paindlikkus on olemas ja omavalitsustel ongi need lähenemised erinevad.

Ja ma ütlen selle kohta ka oma praktikast lähtudes niimoodi, et vaieldamatult probleemid on ja probleemid tuleb lahendada. Kui on rõngasvaldade probleem, siis tuleb see lahendada. Kui see on ebaproportsionaalne raha kasutamine mingis nišis, siis seda tuleb parandada. Aga mis mulje jätab see kõik, kui riik ühel hetkel neli aastat tagasi tegi mingid otsused ja süsteem on üles ehitatud, ent nüüd justkui parteipoliitiliselt see ei sobi? Tehakse mingi teine otsus, ma olen kuulnud kultuuriranitsast, mille sisu ma täpselt ei tea. Selles suhtes ma küsingi, mis mulje see jätab, kui riik nagu teeb kannapöördeid olukorras, kus inimesed on tões ja vaimus midagi juba valmis teinud?

Aitäh küsimuse eest, härra Padar! Ma tuletan veel kord meelde, et noorsootöö seaduses on kirjas, et riik maksab seda lisatoetust kohalikele omavalitsustele võimaluse korral. Nii et tegelikult ühelgi kohalikul omavalitsusel ei tohiks olla lõputut õigustatud ootust selle raha saamiseks. Seaduses on öeldud, võimaluse korral seda toetust makstakse. Praegu on tehtud otsus, et need võimalused on väiksemad. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Tänan siirate vastuste eest ja ma tõesti usun, et teile isiklikult oli sellise otsuse tegemine väga keeruline, aga tehtud kõige paremate kavatsustega. Kui me räägime riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustustest, mis on seadusega pandud, siis opereeritakse selliste agregeeritud numbritega, keskmise omavalitsusega. See lihtsalt suurendab ebavõrdsust. Praegu on juhtunud selline lugu, kus regionaalse tasakaalustamise meede hakkab ebavõrdsust võimendama. Praegu on selline lugu, et Setumaa peab pingutama 14 korda rohkem kui Tallinn, et katta seda altvedamist riigi poolt. Loksa peab pingutama 22 korda rohkem kui Keila, et lastele võimaldada praegusel tasemel huviharidust. Ma saan aru sellest seadusega pandud kohustusest (Juhataja helistab kella.) omavalitsusele, aga see otsus on regionaalpoliitiliselt ju väga rumal. (Juhataja helistab kella.) Me ei saa rääkida keskmisest omavalitsusest, me peame vaatama omavalitsuste individuaalset võimekust.

Aitäh! Sellepärast ma ütlengi, et me peame kohalike omavalitsuste liiduga läbi rääkima, kuidas olemasolevat raha kasutada niimoodi, et just nimelt toetada neid, kes seda abi rohkem vajavad, ja mitte neid nii palju, kes saavad juba praegu kenasti hakkama.

Heiki Hepner, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Me oleme tänasel arutelul saanud teada, et tõepoolest see meede on hästi käima läinud ja raha andes on huvihariduse kättesaadavus märgatavalt tõusnud. Nüüd siis proovime testida seda, et kui võtame raha ära, kas see langeb tagasi viie-kuue aasta tagusele tasemele. No küllap langeb. Minu küsimus on: miks me tegeleme või miks valitsus tegeleb inimkatsetega? Miks me teeme katseid oma lastega, oma noortega?

Aitäh! Me kindlasti ei tee inimkatseid. Ja kui te tõstate esile noortesse inimestesse panustamist, siis kogu haridusvaldkond täiesti selgelt panustabki noortesse inimestesse. Iga euro, mis haridusvaldkonda on investeeritud, on investeeritud tulevikku.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! See jutt lõputust õigustatud ootusest kuidagimoodi riivas minu kõrva. Need on ju riigi lubadused, riigi lubadused kohalikele omavalitsustele, mida riik praegu murrab. See ei ole põhjendamatu ja lõputu ootus, see on väga konkreetne ja väga selge ootus, et riik täidab oma lubadusi. Nagu ma aru saan, me nüüd hakkame liigitama kohalikke omavalitsusi nendeks, kes saavad hakkama huviharidusega, ja nendeks, kes ei saa. Ilmselt te ei anna endale aru, mis hinnaga mõnes omavalitsuses on huviharidust hoitud ja sinna panustatud. Aga see probleem ei ole ainult väikestes ja vaestes omavalitsustes, probleeme võib ka suurtes olla, näiteks Kohtla-Järve linnas, mis vaatamata oma suurusele on ikka vaene omavalitsus. Miks te valitsusena mitte ainult ei lähe kallale lastele ja noortele, vaid ka murrate neid lubadusi, mida valitsus on andnud?

Aitäh küsimuse eest! Ma ütlen veel kord, et kui see toetus loodi, siis seaduse tasandil pandi kirja, et riik teeb seda võimaluse korral. Nii et ei saa olla lõputut õigustatud ootust, et see toetus jääb aegade lõpuni sellisena, nagu ta tol hetkel sai loodud.

Jaak Juske, palun! 

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Ma tõepoolest ka tänan teid nende vastuste eest, aga nagu ma ütlesin, mind väga häirib see, et õpetajad on sunnitud nägema, et nende palga tõus tuleb laste ja noorte huvihariduse arvel. Samas ma vaataks tulevikku. Kui järgmine aasta õpetajate palk huvihariduse arvel tõuseb 3%, siis mis juhtub õpetajate palgaga aastail 2023 ja 2024? Kust tuleb selleks raha? Mida on siis kavas kärpida?

Aitäh! Esiteks ma väga loodan, et õpetajate palga tõus järgmisel aastal ei jää 3% piiresse, vaid me saame seda tõsta rohkem. Kui me saaksime tõsta õpetajate palka 5%, siis see tähendab seda, et see püsib võrreldes keskmise palgaga praegusel tasemel. Me teame, et sel aastal õpetajate palk ei tõusnud. Kui me tõstame teda 3%, siis tegelikult võrreldes keskmise palgaga õpetajate palk siiski väheneb. Ma arvan, et minimaalselt peaks õpetajate palk tõusma järgmisel aastal 5%. Ma loodan, et tõuseb rohkem.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja hea minister! Teie eellane võttis tööle ühe sellise inimese, kelle nime ma ei hakka nimetama, aga kes pandi Haridus- ja Noorteameti juhiks ja talle määrati selline palk, mida ei ole isegi presidendil, peaministril ega lugupeetud Riigikogu esimehel. Aga kompetentsi nagu ei olnud. Ja asutuse nimetus on Haridus- ja Noorteamet. Kui nüüd vaadata selle pilguga huvihariduse rahastamise kärpele, kas te arvate, et sellise inimese ametis hoidmine sellise palgaga – muuseas, ma küsisin, see oli põhipalk, milline on ta kogu palk, see on lisaküsimus –, on praegusel kärpe ajal arukas?

Aitäh! Nagu ma enne ütlesin, Haridus‑ ja Teadusministeerium peab lisaks huvihariduse toetuse vähendamisele oma püsikulusid vähendama 6,4 miljoni euro võrra. Ma olen küll püüdnud selgitada, kui keeruline on haridusvaldkonnas raha kokku hoida, sellepärast et tegelikult on lisaraha vajadus praktiliselt igas valdkonnas, mida kureerib haridusministeerium. Praegu me räägime huviharidusest, aga võiks olla ka variant, et me räägime alushariduse õpetajate palkadest, mida riik toetab 15 miljoni euroga. Me võiksime rääkida erivajadustega laste koolidest. Kõik võimalikud kärpeotsused haridusvaldkonnas teevadki haiget, teevad haiget neile, kellelt see raha ära võetakse, ja neid ei ole otsuse tegijatel sugugi kerge põhjendada. Aga mis puudutab seda 6,4 miljonit, siis me tõesti ministeeriumis teeme tööd selle nimel, et muuta nii haridusministeerium kui ka Haridus‑ ja Noorteamet efektiivsemaks. Me vaatame tööprotsesse ümber, et me ei peaks minema haridusvaldkonnas teenuseid või ka palku vähendama.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimus jätkab Jaak Juske küsimust, mis saab edasi. Te olete avaldanud avalikult oma seisukoha, et selle jaoks, et õpetajad ei tuleks tänavatele, te peate neile mingi palgatõusu võimaldama. Ja te olete öelnud, et see palgatõus 3% tuleb suuresti huvihariduse raha vähendamise hinnaga.

Täna olete te ka öelnud, et teie enda eelistus, juhul kui selles suurusjärgus raha oleks võimalik järgmise aasta eelarvesse täiendavalt suunata, oleks pigem kultuuriranits. Kas see tähendab seda, et kui me vaatame siit edasi, kui õpetajate palkade jaoks on vaja raha juurde aastal 2023 näiteks või kultuuriranitsa jaoks on vaja raha juurde või kui järgmisel aastal juba tahta õpetajate palga natuke suuremat tõusu, siis võiks ju ka selle teise poole huvihariduse toetusest ära kärpida teie loogika järgi? See nagu on esimene asi, kust võib võtta.

Aitäh! Riigi eelarvestrateegiat tehes tehti meile ülevaade prognoosidest ja sellest võimalikust lisarahast, mida saaks lisataotlusteks kasutada. Ja ma mäletan hästi, et see oli 58 miljonit eurot, mida kõikide ministeeriumide lisataotluste rahuldamiseks oli võimalik kasutada. Te olete valitsuses olnud ja kuna te olete läbi teinud eelarve tegemise protsesse, siis te kindlasti teate, kui suur on eri ministeeriumidel lisaraha vajadus. Kultuuriranits on Kultuuriministeeriumi vedada ja kui valitsus otsustab selle jaoks lisaraha anda, siis see läheb Kultuuriministeeriumi eelarvesse.

Te esitasite mulle kirjaliku küsimuse, mis puudutas õpetajate palka. Ja sinna said kirja väga täpselt need summad, mida oleks vaja õpetajate palgarahaks juurde. Need on väga suured summad ja need summad ei ole kindlasti sellised, mida oleks võimalik Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkonna seest leida. Õpetajate palk kindlasti vajab lisarahastust ja ma loodan, nii nagu on siin korduvalt ka läbi käinud, et meie majandusel läheb hästi, et meie maksumaksjatel läheb hästi, riigieelarvesse tuleb rohkem raha ja me saame maksta õpetajatele väärikat palka.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! See arutelu siin saalis on hästi kohaliku omavalitsuse põhine: riik ja kohalik omavalitsus, suhted ja usaldus. Aga tegelikult ju me petame noorte ja lastevanemate usaldust. Küsimus ei ole ju kohalikus omavalitsuses. Küsimus on selles, et need pered on selle raha saanud, aga neile ei ole keegi läinud ukse taha ja neile isiklikult öelnud, et teate, teie erivajadusega laps nüüd saab huviringis käia, aga arvestage, et kui riigil läheb halvasti, siis me lõpetame selle võimaluse ära. See on kogu asja juures kõige suurem tragöödia. Mul on küsimus selline: kas teil tegelikult ministeeriumis on olemas ka analüüsid, mida huviharidus tegelikult vajab? Kas huviharidus vajab äkki hoopis rohkem raha? On see nii? 

Aitäh! Tõesti, kui ma huvihariduse katusorganisatsioonidega kohtusin, siis meie fookus oli lisaks selle toetuse vähendamisele mitmel muul olulisel teemal, mis neile muret teeb. Üks probleem oli seotud huvihariduse pedagoogide kutsestandardiga, mida ei ole olemas. Ja me arutame seda juulis edasi, et liikuda sinnapoole, et tekivad huvihariduse pedagoogide kutsestandardid.

Teiseks oli kindlasti palgatemaatika, mida te ise ka oma kõnes välja tõite. Huvihariduses peaks palk olema sarnane üldhariduskoolide õpetajate palgaga.

Ja kolmas temaatika, mida esile toodi, on see, et me praegu ei tee rahastamisel väga vahet huvitegevusel ja huviharidusel. Huviharidust käsitlesime just selles kontekstis, et kui meil näiteks muusikakoolis või tantsukoolis on lapsed, kes on selles valdkonnas väga andekad ja nad tõesti vajavad suuremat tähelepanu oma ande arendamisel, siis praegu ei anta mingit lisatoetust selleks, et nende andekate lastega tegeleda.

Mis puudutab üldisemalt huvihariduse rahastamist, siis me näeme, et huvihariduse raha läheb eelkõige kohalike omavalitsuste loodud huvikoolidele, mis on täiesti mõistetav ja arusaadav. Aga samas erahuvihariduse võimalusi kasutavad ka väga paljud lapsed. Ka seal on selliseid tegevusi, mida kohalikud omavalitsused ise ei paku, ja omavalitsused nendele lastele tihtipeale toetust ei maksa. See toodi ka probleemina välja, et kuidas me jõuaksime selleni, et n-ö huvihariduse raha käiks lapsega kaasas, mitte nii palju asutusi pidi. Ja kõiki neid teemasid ma valdkonna esindusorganisatsioonidega kindlasti arutan edasi. 

Helmen Kütt.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, mul just teie viimasest vastusest tulenevalt tekkis küsimus. Te olete ka eelnevalt kõnepuldis öelnud, et seda raha ei ole mitte alati kasutatud nii, nagu see oli mõeldud. Minu mäletamist mööda selle raha eraldamise korral oli kaks tingimust. Üks oli see, et seda ei tohi betooni panna, ja teine, et oma rahalisi vahendeid ei tohi välja võtta, vaid see tuleb sinna lisaks. Kas te kaalusite ka varianti mitte seda raha vähendada, vaid kindlamad reeglid kehtestada? Te tõite näiteks, et on ka erahuviharidus, ja ehk teatud protsent sellest toetusest, mis omavalitsustele läheb, võiks olla erahuviharidusele suunatud. Võiks ehk mitte summat vähendada, vaid muuta natukene neid tingimusi. Seni sai omavalitsus selle üle otsustada ja see ongi tema kohustus ja pädevus otsustada, aga kui me näeme, et on midagi tehtud teisiti, kui eeldatud on, siis kuigi huvihariduses on laste arv suurenenud, võib-olla võiks tingimused läbi vaadata.

Aitäh! Ma olen tõesti korduvalt öelnud, mis oli selle toetuse eesmärk. Ja isegi kui seda raha ei ole kasutatud konkreetse eesmärgi hüvanguks, siis ma ei ütle, et selle raha kasutamine on olnud kuidagi halb või vale. See, et muusikakooli lapsed käivad konkurssidel – nad peavadki seal käima, see ongi väga õige, et nad seal käivad. Seda on kohalikud omavalitsused tõesti ka ju rahanumbrites näidanud, et nad peavad seda valdkonda oluliseks, sest hoolimata riigi toetusest on nad igal aastal aina enam panustanud huviharidusse ja -tegevusse oma põhieelarvest. Ja see ongi olnud väga tubli. Kui me räägime sellest, kui palju on huvihariduse ja -tegevuse kättesaadavus paranenud, siis kindlasti pole õige öelda, et see on üksnes riigi toetuse tulemus. See on ka kohalike omavalitsuste enda seatud eesmärkide ja reaalselt panustatud raha tulemus.

Austatud minister, rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Jaak Juske.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Austatud minister! Kõigepealt me täname vastuste eest meie küsimustele. Me võime siin täna veel väga pikalt jäädagi vaidlema, kas eelarvekärbetega riigi õhukeseks rullimine on ikka vajalik ja mõistlik või mitte. Siin on sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond selgelt eri seisukohtadel. Aga on igal juhul räigelt küüniline alustada kokkuhoidu meie tuleviku, laste ja noorte arvel. Valitsuse otsus vähendada huviharidustoetust poole võrra seda aga paraku on.

See, mida Kaja Kallase juhitud valitsus laiemalt hariduses korda saadab, tuletab üha enam meelde seda, mida tegi EKRE eelmises valitsuses olles meie liitlassuhetega. Kui EKRE saagis iga nädal täie hooga meie riikluse olulist alustala ehk julgeolekut, siis Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus saeb meie ühiskonna teist tugijalga, vähendades märgatavalt hariduse rahastamist. Selle tagurliku poliitika üks samme on laste ja noorte huvihariduse rahastamise kärbe, mis suurendab selgelt lastega perede ebavõrdsust.

Haridusminister Liina Kersna proovis siin täna endale tuhka pähe raputada. Ta tunnistas, et see kärbe on viga. Kui on aga viga, siis tuleb see ju parandada. Seda rumalat ja mõttetut otsust tagasi keerata pole ministril paraku plaanis. Selle asemel otsis ta täna siin meie ees jätkuvalt kohatuid õigustusi. Proua minister rõhutas korduvalt, et huviharidus on kohalike omavalitsuste vastutusalas. Jah, kuid see ei tähenda, et riik ei võiks ebavõrdsuse vähendamiseks ja oluliselt rohkemate laste huviharidusse kaasamiseks omavalitsustele lisatoetust maksta. Ja just seda sotsiaaldemokraatide initsiatiivil loodud toetust on läinud tänane valitsus vähendama. Seejuures on skandaalne, et omavalitsustega pole eelnevalt sel teemal nõu peetud. Valitsus lihtsalt otsustas kärpida, ja kõik. Sellise ülbusega kaotab valitsus aga paraku usaldusväärsust.

Valitsus on aga oma kurva valiku teinud ja nii on tegelikult praegu kõige tähtsam küsimus, kuidas ikkagi tagada, et lapsed, kes tänu sellele toetusmeetmele praegu huviringis  on käinud, saavad seda ka uuel aastal teha. Valitsuse vastus on, et maksku omavalitsused puuduolev raha ise. Jah, võib-olla Tallinn kui pealinn ja selle naaberomavalitsused seda ka tõesti suudavad teha. Väga paljud väiksemad omavalitsused üle Eesti peavad aga ootamatult leidma oma eelarvest näiteks 100 000 või tihti oluliselt rohkemgi eurot. See on nende jaoks selgelt väga suur kulu. Nii suurendab valitsus kõnealuse kärpega ka regionaalset ebavõrdsust.

Liina Kersna polnud valmis täna siin Riigikogu ees lubama, et kui mõni laps uuel aastal huviharidustoetuse kärpe tõttu tänavale jääb, võtab ta vastutuse ja lahkub ametist. Ei, Reformierakonda huvitab vaid iga hinna eest eelarve tasakaal, mitte luust ja lihast inimesed, meie lapsed.

Aga kui Reformierakond ei proovigi oma küünilist ja arrogantset poliitikat väga varjata, siis tegelikult kõige rohkem häirib mind selles küsimuses Keskerakonna ehk teise valitsuspartei silmakirjalikkus. Juhtivad keskerakondlased Toompeal ja all-linnas valavad oma pressisõnumites teeseldud pisaraid, mõistes huvihariduse toetuse vähendamise teraval toonil hukka. Aga ma tuletan Eesti rahvale meelde, et Keskerakond kuulub endiselt valitsusse. Kõik valitsuse otsused sünnivad ka nende toetusel.

Head keskerakondlased! Kui te tõesti lastest hoolite, siis näidake, et teil on selgroog! Kehtestage end valitsuse laua taga ja tõmmake sellele lollusele pidurit! Või kui te Reformierakonnast tõesti jagu ei saa, siis tulge valitsusest ära või vastutage kõige täiega ebavõrdsuse suurendamise eest Eestis! Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Lauri Läänemetsa.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Hästi palju on siin räägitud eelkõige valitsuse vaatevinklist ja ministri vaatevinklist sellest, et huviharidus on kohalike omavalitsuste vastutus ja las kohalikud omavalitsused saavad selle kõigega hakkama. No lõppkokkuvõttes ju ei ole tähtis, kas see raha on kohaliku omavalitsuse eelarves või tuleb riigieelarvest, lõppkokkuvõttes kogutakse see ühtemoodi ühiskonnas kokku ja siis tehakse otsuseid. Mulle rohkem tundub, et see on selline vastutuse äralükkamine valitsuselt kohalikele poliitikutele: teie vastutage, teie peate inimestele seletama, miks valitsus selliseid otsuseid on teinud, miks läheb kinni see ring ja miks too ring. Sellega valitsus ei tegele. See ei ole ilus. Kindlasti ei ole ilus! 

Lõpuks küsimus ei ole kohalikes omavalitsustes. See debatt on kuidagi hästi palju kohalike omavalitsuste peale lükatud. Kas on õige niimoodi omavalitsusi petta, et üks kord on lubatud, aga siis minister ütleb, et võib-olla ikka päris ei ole lubatud, et vaadake, seaduses on sihukene pisikene klausel juures, kus kohas valitsusel on võimalik taanduda ja öelda, et miks te ikkagi lootsite kõigele sellele? 

Ma pean ütlema, kuidas seda huvihariduse riiklikku toetust rahastatakse. See ei ole niimoodi, et antakse klausliga. Seal ju riik ütleb ette, mida ta näha tahab, riik laseb omavalitsustel teha arutelusid, uuringuid, analüüse, siis tuleb ära täita igasugused vormid, peab kirjeldama, kuidas sa mingisuguseid küsimusi lahendad. Tegelikult valitsus on nõudnud ja oodanud selliseid pikaajalisi kohustuste võtmisi ja nüüd pauh tulla ja öelda: sõbrad, see niimoodi ikka ei ole, miks te seda eeldasite ... 

Muide, ma ütlen, et viimane kord, kui neid tabeleid omavalitsused täitsid, oli eelmise aasta lõpp. Ja neid ei täidetud mitte üheks aastaks, vaid kaheks aastaks. Valitsus ise palus kaheks aastaks teha need plaanid. Plaanid tehti kõik ära, aga nüüd tõmmatakse rahastus kokku.

Selles mõttes see ei ole kohalike omavalitsuste ja riigi vaheline asi, see on tegelikult riigi ja inimeste vaheline asi. Ja väga kurb, et me ei vea ju alt mitte kohalikke omavalitsusi, vallavanemaid ja linnapäid, vaid me veame alt lapsi. Me veame alt lapsi, me veame alt Eesti perekondi, emasid-isasid, kes on selle rahaga arvestanud. Ja neile ei ole mitte keegi rääkinud nendest keerulistest protsessidest ja neile ei tahetagi nendest keerulistest protsessidest rääkida, sellepärast et see kärbe jõuab ka erivajadusega lapseni. Muide, neid huviringe või neid võimalusi erivajadustega lastele on uskumatult palju loodud üle Eesti. Uskumatult palju on neid loodud! Varem neid ei olnud, sellepärast et see tegevus lihtsalt on kallim, kuna tihti üks juhendaja peab tegelema võib-olla ainult ühe lapsega.

Ja neile ei ole öeldud, et nemad jäävad oma toetusest ilma. Läheb ikka niimoodi, et kõige nõrgemad saavad kõige tugevamalt pihta. See otsus ei ole tehtud vajadustest lähtuvalt, ei lähtuta laste arengu vajadustest ega vajadusest korraldada Eesti huviharidust. Loogika on hoopis teistpidine. See tähendab, et sellel ei ole taga analüüsi, läbirääkimisi, loogikat, ja pole ka üleminekuaega antud. Sellest on hästi kahju.

Palun kolm minutit juurde!

Muidugi. Palun, kolm minutit!

Aitäh! Nüüd sõnast "efektiivsus". Kui see kõlab mõne ettevõtja suust, on väga hea, kui see kõlab poliitiku suust, on halb, kui see kõlab Reformierakonna liikme suust, siis see on ohtlik. Me teame, millega efektiivsus riigi juhtimisel tavaliselt lõpeb. See lõpeb sellega, et vaadatakse ainult raha ja Exceli numbreid, et asjad näiksid ilusad, mitte et asjad töötaks päriselus ja mõjutaks inimeste elu nii, nagu peaks. Efektiivsus – me siin arupärimise vastustest kuulsime, et  räägiti efektiivsusest huvihariduses. Ma kohe kardan seda sõna. Kui ma mõtlen sellele, siis jah, see oli tõesti ettepanek, mida minister mainis, aga ma kardan, et seda teed võidakse minna. Näiteks pannakse raha lapsega kaasa liikuma. See tähendab seda, et kogu süsteem tegelikult keeratakse pahupidi. 

Nüüd, efektiivsus õpetajate palkade puhul ja efektiivsus üldhariduskoolide pidamise puhul. Tegelikkuses on üldhariduskool ja õpetajate palk väga tihedalt omavahel seotud, sest omavalitsus nende ruumide eest suudab alati maksta, see pole probleem, küsimus on õpetajate palganumbris. Ja kui hakatakse efektiivsust taga ajama, vaadatakse, et kuulge, teil on nii vähe lapsi, et tõmbame siin kokku, kehtestame riikliku koefitsiendi, mille alusel raha omavalitsustele jagatakse, õpetajate palgaraha, teeme selle  kõik ümber – see sisuliselt tähendab seda, et hakatakse väikseid koole sulgema. Päriselu on see, seda tähendab efektiivsus.

Aga ma ütleksin, et see ei ole kuidagi efektiivne. See on selline bürokraatlik, eluvõõras ühiskonna tegelikust elust väga kauge nägemus ja riigi juhtimisel mittesobiv käitumine. Ma julgen öelda, et mõnes omavalitsuseski vaadatakse ainult enda rahakotti, aga mitte kunagi inimese rahakotti. Reeglina ei tehta siis mitte kunagi arvestust, kui palju lapsevanem pärast väikese kooli kinnipanekut või huviringi jaoks mõeldud ühissõiduki sõitude lõpetamist hakkab autoroolis istuma. Istub 10 minutit, 20 minutit, 30 minutit, korrutame selle lastevanemate arvuga, päevade arvuga, tundide arvuga – teate, see on väga suur number. See on väga suur number ja sel ajal võib-olla jääb neil inimestel töö tegemata, et näiteks palgalisa teenida. See on väga suur tundide arv, mis jääb kogukonda panustamata, et kogukond võiks paremini elada, õitseda, võib-olla seal mingid uued ettevõtlusvormid tekkida. Neid asju kahjuks arvesse ei võeta.

Ma loodan, et kogu see huvihariduse ja kogu see kärpimise saaga ei lõpe efektiivsusega. Hea oleks, kui enne lõppeks selle koalitsiooni aeg otsa. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eduard Odinetsi. Palun, kolm minutit lisaaega!  

Härra esimees! Austatud kolleegid! Austatud minister! Kurb on. Väga kurb on! Kogu see lugu on väga kurb. Ma meenutan aega paar kuud tagasi, kui ma Kohtla-Järve Linnavolikogu liikmena, haridus- ja kultuurikomisjoni liikmena arutasin koos oma kolleegidega sedasama plaani kaheks aastaks, mida riik nõudis meie käest, lubades meile selle plaani eest 322 000 eurot. See on summa, mida saab Kohtla-Järve linn. Ja me tõdesime seda plaani koostades, kui hästi meil tegelikult läinud on. Kui palju lapsi meil on saanud ringidesse, kui palju uusi ringe meil on tekkinud, kui paljudele inimestele me suutsime maksta tasu huviringide juhendamise eest, kui palju tõsta tasu, kui palju pille me suutsime osta, kui palju konkurssidele ja festivalidele me saime oma lapsi saata. Ja me unistasime edasi, mida me teeme veel sellel aastal, mida me teeme järgmisel aastal, mida me teeme edaspidi, kuidas me riigi toega saame seda valdkonda arendada. 

Siis helistab mulle üks fraktsioonikaaslane ja ütleb: kas sa kuulsid, et Liina võtab pool huvihariduse rahast maha? Ma pidasin seda naljaks, kolleeg mäletab kindlasti, et ma ütlesin, et sa teed nalja, see ei ole võimalik. See ei ole see koht, kust Liina võtab raha maha. Aga siis tulid uudised ja tõepoolest, nii see oligi.

Siiamaani tekitab see usutavasti suuri emotsioone ja kurbust kõikidele nendele inimestele, kes kohalikes omavalitsustes on seisnud selle eest, et see raha jõuaks õigesse kohta, et see oleks efektiivne ja parandaks huvihariduse ja huvitegevuse kättesaadavust ja ka mitmekesistamist. Me võime rääkida, et no mis see Kohtla-Järve – suur linn, palju raha ja nii edasi. No ei ole nii! Suures linnas on täiesti võimalik, et on ka rahalised probleemid. See on linn, kes on ennast lõhki laenanud, kellel on hästi palju muresid, kust iga aasta lahkub mitusada inimest, kus maksubaas on olematu. Meie jaoks, Kohtla-Järve jaoks, on see väga oluline raha.

Minister räägib meile, et mida te kurvastate. See on ju teie ülesanne tagada noorsootööd, teie peate seda tegema, riik  toetab, kui tahab, kui ei taha, siis ei toeta. Aga on ju veel hästi palju muid ülesandeid, mida kohalik omavalitsus peab tegema. Ka põhihariduse andmine on kohaliku omavalitsuse ülesanne, ka palkasid maksab kohalik omavalitsus, lastele toitu koolis annab kohalik omavalitsus, õpikute raha tuleb ka omavalitsuse eelarve kaudu, küll riigi toetusega loomulikult. Ka näiteks ühistransport on riigi toetusega, ka teede remont on riigi toetusega.

Kui kaugele me jõuame sellega, et me ütleme, et aga see on teie ülesanne? Kui me tahame, siis anname, kui tahame, siis võtame ära, murrame oma lubadusi. Nii nagu see mees, kes on oma sõna peremees. Tahab, annab sõna, tahab, võtab tagasi. Aga riik ei tohi niimoodi käituda. Me väidame, et kohalikel omavalitsustel on võimekus ise investeerida huviharidusse. Jällegi, kellel on, kellel ei ole. Siin on juba korduvalt räägitud, et kõik omavalitsused ei ole nagu Tallinn ja selle kuldne ring. Me peame ikkagi natukene pealinnast kaugemale mõtlema.

Kurvaks teeb ka see, et nagu minister korduvalt tunnistas, ühegi huvirühmaga ei ole läbi räägitud. Võib-olla, kui seda oleks tehtud, siis ei oleks see otsus saanud selline. Võib-olla huvirühmad oleksid olnud võimelised ministrile selgeks tegema, et huviharidus ja huvitegevus ei ole koht, mille arvel kokku hoida.

Kurvaks teevad ka erinevad sõnumid, mis valitsusest tulevad. Riigikogu kultuurikomisjonis käis kõnelemas kultuuriminister, et aru anda kultuurivaldkonna arengukava täimisest. Ta rääkis, uhkus hääles, kui mitu tuhat last lisaks on nüüd saanud omandada huviharidust ja huviringides käia, kui suure toetuse on saanud kogu see valdkond. Ja kultuuriminister lubas, et seisab selle eest, et suvise prognoosi järgselt vaadatakse see otsus üle. Ei olnud väga õige otsus ja ka kultuuriminister oli väga kurb. Ja siis täna kultuurikomisjonis teatab haridusministri erakonnakaaslane, et ärge lootkegi, seda otsust tagasi mitte keegi ei pööra. Ta tsiteeris haridusministri sõnu.

See on väga kurb. On kurb, et praegune haridus- ja teadusminister võib Eesti uusimasse ajalukku minna kui meie ajastu Elsa Gretškina. Just Elsa Gretškinaga võrdles kultuurikomisjoni esimees Liina Kersnat eelmisel nädalal, kui me arutasime kultuuri arengukava aruannet. Just Elsa Gretškina oli Aadu Musta arvates see, kes selleks, et tõsta õpetajate palka, pidi vähendama huvihariduse töötajate palka.

Aga see ei ole veel kõik, mis meid ees ootab. Huvihariduse kärbet me juba teame, kultuuriranitsast kuulsime ka.  Hasartmängumaksu Nõukogu antavad toetused, mida makstakse hasartmängumaksust, külmutatakse, sealt on samamoodi tulnud suured summad haridusele, noorte- ja lasteprojektidele. Seda hakatakse ka maha võtma.

Minister ütleb, et kõik kärped teevad haiget. Jah, teevad, ja  loodetavasti ka ministrile. Ta tundus siiras olevat, kui ta sellest rääkis. Aga sellisel juhul miks üldse kellelegi haiget teha? Miks endale ministrina haiget teha? Miks teha valdkonnale haiget, miks teha lastele ja noortele haiget, miks teha nende juhendajatele haiget? Miks üldse kärpida? Sotsiaaldemokraadid on korduvalt tõstatanud siin saalis teema, kas meil tõesti ei ole muid variante kui ainult kärpida.

Kahjuks see debatt ei ole meid kuhugi viinud. Nagu me oleme juba rääkinud, kuningannalikult nii peaminister kui ka rahandusminister kui ka haridus- ja teadusminister väidavad, et muud võimalust kui kärpida, ja kärpida ka huviharidust ja huvitegevust, meil ei ole. Loomulikult paneb see kõik väga ebavõrdsesse olukorda: nii kohalikud omavalitsused kui ka kohalikes omavalitsustes elavad ja toimetavad lapsed ja noored. Aga tundub, et see ongi praeguse valitsuse, Keskerakonna ja Reformierakonna poliitika. Las hakkama saab see, kes ise hakkama saab. Kui keegi hakkama ei saa, siis see on tema probleem ja tema mure. Kui raha ei ole, siis huviringi ei saa.

Sotsiaaldemokraadid kindlasti ei lepi sellise olukorraga. Me seisame jätkuvalt selle eest, et huvihariduse ja huvitegevuse raha jõuaks tagasi sinna, kuhu see peab jõudma: laste ja noorte kätte. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Peeter Ernitsa. 

Hea juhataja! Kolleegid! Hea eelkõneleja! Hea võrdlus Elsa Gretškinaga! Muidugi, nüansid on erinevad. Elsa Gretškina oli venestamise käilakuju siin ja Liina Kersna kohta esialgu ei saa seda öelda, aga me jõuame kohe järgmise punktini ja siis räägime edasi.

Aga ma loen teile ette mõned uusvanasõnad, mis helilooja Tõnis Kaumann on välja pakkunud. Kärbe ei kuku kännust kaugele. Ise kärbitud, hästi kärbitud. Kärpimine on tarkuse ema. Enne kärbi, siis lõbu. Hea kärbe võidab võõra väe. Kärbe ees, õnnetus järel. Kärbe oma pesa ümbert ei murra. Aga aitab küll. Aga üks veel: kes kevadel kärbib, see sügisel läheb. Võite neid ise lugeda, väga palju huvitavaid uusi vanasõnu. Ja helilooja on öelnud ka, et ta FIE vormis on nõus ka Eesti Vabariigi presidendiks tulema, esitage pakkumine. Aga see selleks. Kas see nüüd nali on, aga ...

Jah, me alles hiljuti kuulsime, et meil on umbes 30 000 last, kes elab suhtelises vaesuses, ja 6500 last elab sügavas vaesuses. See tähendab, et oma vaesuse tõttu nad ei saa ennast välja arendada. Nagu ma olen juba öelnud, kui te panete porgandi kasvama viletsasse pinnasesse, siis ei tule sealt mingit porgandit välja. Sama on ka füüsilise ja vaimse arenguga. Ja see, mida praegu ministriproua siin rääkis – see kärbe, kuidas see oligi, et hea kärbe võidab võõra väe –, noh, ma ei tea. See on nagu oma soolikate söömine, oma rahva soolikate söömine, võttes ära võimaluse oma andeid arendada. Igaüks meist on andekas, iga laps on andekas.

Okei. 6,4 miljonit. Täna hommikul rääkisime kaitseministri ja siseministriga – sama mure. Haridusministri erakonnakaaslasel on vaja kärpida 11,7 miljonit. Noh, saadab orkestri pikale lainele või muuseumisse, võtab 270 inimest, saadab tänavale. Siseminister oli vaiksem, ei öelnud, kas läheb 400 või 500 päästjat ja politseinikku, aga kõigil on oma mure.

Samas ma tuletan meelde, et raha on tegelikult, nagu maal öeldakse, ratsahobuse seesamuses. Riigieelarve kontrolli erikomisjonis ma näen seda iga nädal. Miljonid lendavad, kümned miljonid lendavad, aga ministrid tänavad Riigikontrolli hea töö eest, ent keegi ei vastuta. Nüüd mingisugune tühine 6,4 miljonit!

Et mitte liiga pikka juttu rääkida, tuletan meelde Liina Kersna kolleegi sotsiaalkaitseministrit. Ta tuli meile hiljuti rääkima COVID-i lisaeelarve portfellist. Sotsiaalkaitseministril on n-ö COVID-iga seotud portfelli suurus 6 miljonit – kogu Eesti rahvas, kogu sotsiaalkaitse. Aga kuhu läheb 1 miljon sellest kuuest? See läheb kümnele vägivaldsele murjanile aastase komandeeringu tagamiseks. Need on need, kes on ohtlikud iseendale ja ka teistele, need on need, kes kohtust on läbi käinud ja nad tuleb n-ö Kaagjärve tüüpi kooli saata. Kümne sellise jõnglase jaoks on antud 1 miljon üheks aastaks! Aga läbi kohtu on neid käinud üle 250. Ja ma nüüd küsin, kas see on arukas ...

Kui saaks veel mõne minuti?

Saab, kolm minutit. 

... kas see on arukas, kas selline kärpimine on tarkuse ema, nagu Kaumann ütleb. Kas on ikka arukas kusagil kulutada nii metsik summa, 100 000 eurot ühele jõnglasele ühe aasta pikkuseks komandeeringuks? 

Samas, vaatame Eesti riigi laenukoormust. Rahaministrit siin ei ole praegu, see koormus vist on 18%.  Kreekal on 180%, kõik teised on riburadapidi seal vahepeal. Ja nüüd ma kuulen rahaministrilt juttu, et tuleb jätkuvalt ennast piitsutada, Eesti riiki, hoida kokku orkestri pealt, huvihariduse pealt, saata vägivaldseid jõnglasi 100 000-eurose piletiga aastaks kusagile poolkinnisesse kohta. Piinlik on! 

Raha on küll. Ja kogu see kärpehullus, mis praegu on riiki tabanud, ei ole eriti arukas. Ei ole arukas praegusel juhul nende Eesti laste annete suretamine sellega, et võtta ära huvihariduse raha ja anda õpetajatele, tavaõpetajatele, et nende palka natuke suurendada.

Aga muuseas, minister valdab demagoogiat suurepäraselt. Kui ma küsisin Ulla Ilissoni 6900-eurose palga kohta ja selle kohta, kui suur on ta tegelik palk, sest see on põhipalk, siis ta ei vastanud mulle. Ta ei vastanud mulle üldse. Aga noh, ministrid võib-olla peavadki olema sellised teflonist. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Indrek Saare. 

Aitäh! No näed, on nii põnev teema, et minister on ära väsinud.

Ma usun, et ta tuleb kohe tagasi.

Ta on saalist lahkunud, aga äkki me ootame ministri ära, kuidas me ilma ministrita... Ma võin omast ajast ministri ära oodata. Ma saan võtta lisaaega, kui minister tagasi tuleb. Ma siiski ootan.

Teeme nii, et ma võtan juhataja vaheaja kolm minutit ja siis läheme edasi. Istungi juhataja vaheaeg kolm minutit.

V a h e a e g

Head ametikaaslased, juhataja palutud vaheaeg on lõppenud. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Indrek Saare. Ja ma palun hakkama saada vähemalt esialgu viie minutiga. 

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Mulle oli väga sümpaatne, kuidas minister Kersna rääkis nendest teemadest, mis huvihariduse ja huvitegevuse õpetajad või tegelikult selle hariduse juhendajate ja õpetajate katusorganisatsioonid üles tõstsid. Ja minister, ma saan aru, väljendas seisukohta, et tema arvates  need on olulised teemad, nendega peaks tegelema. Ma väga loodan, et minister seda teeb.

Juttu oli – järjestus oli ministril vist niimoodi –kutsestandarditest, õpetajate palgast ja andekate laste täiendavast toetamisest. Need olid kolm asja, mis minister markeeris. Ma arvan, et see on väga oluline. See huvitegevuse täiendav meede lõi tegelikult aluse selle jaoks, et kutsestandarditega edasi minna. Aga needsamad inimesed, kellega te kohtusite, nende katusorganisatsioonide eestvedajad arvasid – need katusorganisatsioonid muuseas loodi tänu sellele meetmele – , et sinna tuleb suunata täiendavat raha, et seada kõrgem eesmärk laste hõivamiseks ja ka kvalitatiivselt kõrgemad eesmärgid. Aga peavad olema vahendid selle jaoks, et seda teha.

Jah, haridusministeeriumi bürokraadid nokivad sealt veerand miljonit sellest rahast ära, kuna neil on ka muud kulud. Noh, võiks sellele rahale kõigepealt otsa vaadata. Äkki haridusministeerium suudab seda kusagilt mujalt oma ridade pealt leida, et mitte minna laste huvitegevuse raha kallale, mis kohalikele omavalitsustele eraldatud on. Ja seal on raha nende katusorganisatsioonide võrgustamiseks ja tegelikult ka selle töö kvaliteedi tagamiseks. Ma väga loodan, et te sinna kallale ei lähe ja et seda kvaliteeti saab edasi ehitada hoolimata sellest teistpidi, sellest halvast sõnumist.

Kui me räägime õpetajate palgast, siis ma tuletan meelde, mida minister meile siin ette luges. Peaaegu kolmandik sellest lisarahast, mis riigieelarves on ette nähtud täiendavalt huvitegevuse toetuseks, läheb palkadeks. Kui te nüüd sellest poole ära võtate, siis te võtate ära ka vähemalt poole palkade raha. Ehk siis, kui teil on tegelik mure selle valdkonna inimeste palkade pärast, nende juhendajate ja õpetajate pärast, kes selles valdkonnas töötavad, siis miks te nende raha samal ajal ära võtate, kui te väidate, et te selle pärast muretsete? Selle loogika järgi võiks ju minna täpselt sama tuimalt ka selle 15 miljoni kallale, mis on mõeldud lasteaiaõpetajate palkadeks. Huvihariduse kallale minnes oli põhjendus, et see ei ole otseselt riigi kohustus – minister läks ja tegi selle kärpe valdkonnas, mis ei ole otseselt riigi kohustus. Alushariduse õpetajate palk ei ole seda samamoodi – kuskil pole öeldud, et see on otseselt riigi kohustus. Järgmisena te lähete ehk selle kallale ja võtate sealt kas 7 miljonit või 15 miljonit ära. Miks me peaksime olema kindlad, et te seda raha ei lähe ära võtma? Või kuidas saab  omavalitsustel olla mingi kindlus, et see motivatsioonisüsteem, mille me oleme üles ehitanud, püsib, et te ei lähe selle kallale?

Riigi roll on kutsuda üles omavalitsusi selle parima teadmise alusel, mis riigi tasandil suudetakse koondada, nägema neid asju, mida on vaja teha perspektiivis. Riik ütleb, et õpetajate palgad on olulised, ja ta ei ütle, et see on kohalike omavalitsuste kohustus. Iseenesest ju haridus on kohalike omavalitsuste korraldada, aga õpetajate palka riik maksab, sest ta saab aru, et õpetajatele tuleb maksta korralikku palka. See tuleb tagada. On iseküsimus, kuidas on viimastel aastatel nendest kokkulepetest kinni hoitud. Samamoodi, kui arutati lasteaiaõpetajate palku, siis  sotsiaaldemokraadid rääkisid ...

Ma pean paluma lisaaega. 

Muidugi. Kui palju siis?

Kolm minutit.

Selge. Kolm minutit, palun.

... rääkisid sellest aastaid. Ja ma mäletan väga hästi – nüüd olen sunnitud tegema väikese ekstra ajaloolise ekskursi –, kuidas 2007. aastal me vaidlesime tol ajal ka valitsuses olles tollase peaministriga, kes oma värske omavalitsusjuhi kogemusega ütles, et miks te arvate, et riik peaks motiveerima lasteaiakasvatajate palka tõstma. Tol ajal pidasid paljud neid inimesi veel kasvatajateks. Ja värske omavalitsusjuhi kogemus oli ka see, et kui oleks – peast tsiteerin – tõstetud lasteaiakasvatajate palkasid, siis meil ei oleks veekeskust Tartus.

Mis te mõtlete?! Me oleksime kulutanud selle raha selle peale, et me oleksime selle ära söönud, tõstnud lasteaiaõpetajate palka, ja nüüd te tulete riigi poolt täiendavat motivatsiooni looma, et me peaksime tõstma lasteaiakasvatajate palka?! Me vaidlesime pikalt ja põhjalikult, kuni me kokkuleppele saime. Ja mis juhtus? Sealsamas Tartus tõusis lasteaiaõpetajate palk hüppeliselt. Tõepoolest nad olid pannud selle raha betooni – kindlasti väga vajalikku betooni –, aga tulemus oli see, et lasteaiaõpetajad said praktiliselt Eesti miinimumpalka. See oli napilt üle Eesti miinimumi.

See näitab seda, et vahest kohalik omavalitsus ei pruugi oma kõikide muude murede kõrval näha seda, mida see perspektiivis tähendab, kui alushariduses ei maksta inimestele korralikku palka ja me ei saa eeldada, et seal töötavad pedagoogid.

Kalle Grünthal on nüüd tõmmanud ministri tähelepanu ära. Ma ei tea, kas me peame küsima jälle ühe vaheaja?

Rohkem ma ei võta vaheaega, läheme edasi. Praegu juhataja ei võta vaheaega.

Lugupeetud kolleeg, palun lubage meil see jutt ära rääkida, pärast saate ministrit kimbutada!

Tol ajal siis loodi see süsteem, mis jah läks lörri, sest see kärbiti masuajal ära. Aga see süsteem loodi nüüd uuesti. See ongi riigi ülesanne: mõelda, kuidas selle toel, et ta saab toetudes teatavale kogutud kompetentsile ministeeriumide kaudu motiveerida, tuua häid näiteid, jagada häid praktikaid. See ongi ministeeriumi ülesanne. See tõestab veel kord seda, et ei haridusminister ega ka kultuuriminister saa öelda, et huviharidus ei ole minu asi. Huviharidus on laste loovuse, nende hariduse seisukohalt hädavajalik. Rääkimata sellest, et Eesti kultuuri jätkusuutlikkuse seisukohalt on see samamoodi hädavajalik. See ei ole ainult kohalike omavalitsuste asi. Tänan!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Heiki Hepneri. Palun, kolm lisaminutit! 

Hea esimees! Austatud minister! Ma avaks oma kõnes seda, julgen siiski ütelda, rumalat kärpeotsust natukene üldisemalt ja vaataks ka kärpepoliitika põhimõtetesse. Siin on esimene oluline märksõna globaalse rahandus- ja majanduspoliitika eiramine. Euroopa Liidu riigid kasutavad lõdvenenud eelarvereegleid enda konkurentsivõime tõstmiseks ja majanduse elavdamiseks. Ühel hetkel need reeglid taastuvad, selles pole mingit kahtlust. Siis me aga avastame, et meile regionaalpoliitika arenguks pakutud võimalused on lootusetult kasutamata jäänud.

Ma avaksin ka natukene seda, millest omavalitsuse eelarve koosneb, või õigemini, mida sellest lisaks huviharidusele veel peab finantseerima. Tõepoolest, kogu haridusvaldkond, sinna läheb 50–60% ja isegi võib-olla rohkem omavalitsuste rahast. See on üks omavalitsuste vundamente. Aga me ei saa ära unustada investeeringuid: teed, kohalikud teed, investeeringud koolidesse, lasteaedadesse. Ja me peame mõtlema ka selle peale, et see tervisekriis tõi vajaduse täiendavalt investeerida kas või ventilatsioonisüsteemide kaasajastamisse. Ja kui nüüd öeldakse, et võtke see raha sealt – noh, ma olen omavalitsusjuht olnud ja julgen öelda, et see lükkab selle praeguse kümne aasta võla veel kaugemale. See ei ole jätkusuutlik.

Loomulikult ei ole selle otsuse taga ainult haridusminister. Tegelikult vastutavad selle kärpeotsuse eest, kärpepoliitika eest ka rahandusminister, riigihalduse minister ja lõppeks ka peaminister. See on terviklik suhtumine, mida võib tõesti, nii nagu siin kõnetoolis on juba korra kõlanud, nimetada mõnes mõttes küüniliseks kiusuks. Sest tõepoolest, me saime teada ka seda, et kui meie majanduse olukord paraneb, siis ikkagi seda raha tagasi ei panda. Selle asemel ehitatakse Tallinnasse veel üks ministeeriumihoone või pannakse see raha kuhugi teise kohta. Ja seda vaatamata sellele, et see meede on olnud edukas, see on toonud väga palju lapsi huvihariduse juurde.  Ja nüüd me tahame vaadata, et kui me raha ära võtame, kas nad siis huvihariduse juurest kaovad. Jah, kahetsusväärselt kaovad. Ma olen seda meelt, et seda võib lausa nimetada inimkatseteks, rumalateks inimkatseteks.

Ma toon ühe näite Raplamaalt. Raplamaa omavalitsused tulid välja initsiatiiviga asutada Raplamaa spordiakadeemia noortespordi edendamiseks. Sinna olid kaasatud olümpiakomitee, Kultuuriministeerium, erinevad spordiklubid, meie ülikoolid. Kõik ütlesid, et väga õige, riik on ka raha andnud ja see on just asi, millest on palju räägitud, ja nüüd on asunud üks maakond seda süsteemselt lahendama. Sest tõesti, tähtis ei ole ainult meie tippsport, meie olümpiakullad, meie maailmameistrid, meie Euroopa meistrid, tähtis on eelkõige tervis, laste liikumisharjumuste kujundamine – kõik see, mida nad õpivad koolis ja kannavad kogu elu.

Või võtame meie kultuurielu, mida tegelikult veavad meie omavalitsused:  noorte muusika- ja kunstikoolid, laste rahvatantsugrupid, laulukoorid, meie laulupeod, meie tantsupeod. See on meie kultuuriseeme. Ja kui me sellele kriipsu peale tõmbame, siis kuidas me vaatame tulevikku? Ma olen igati nõus ministriga, et iga investeering lastesse on investeering tulevikku. See on investeering meie riigi konkurentsivõimesse, see on investeering meie riigi jätkusuutlikkusse, Eesti rahvakultuuri, tõesti tervikuna Eesti riiki.

Ja nüüd me oleme jõudnud arusaamiseni, et tegelikult võiks sellele kriipsu peale tõmmata või vähemalt osaliselt kriipsu peale tõmmata. Me oleme kuidagi liiga kiiresti arenenud, me oleme liiga kindlalt ehitanud oma tulevikku. Jah, sellise lähenemise tagajärg on tegelikult, nii kurb kui see ka ei ole, arengupeetusega riik ja Isamaa Erakond kindlasti ei ole sellise riigi ehitamisega nõus. Me kindlasti ei ole nõus nende kärbetega ja kindlasti ei lepi nende otsustega siis, kui me hakkame riigieelarvet arutama. Igal juhul me tuletame seda meelde ja võitleme selle eest, et meie kultuur areneks, meie riik areneks, meie regionaalpoliitika oleks tugev ja terve, et  Eesti riik saaks kindlalt tulevikku minna. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Riina Sikkuti. 

Hea esimees! Head kolleegid! Täna on siin saalis ka juba rõhutatud, et laste loovus, õpihuvi säilitamine, oskuste arendamine, vaimne tervis on väga tähtsad ja huviharidus on miski, mis aitab neid eesmärke täita. Ja siin ei ole küll mainitud, aga meediast on hästi palju läbi käinud huvihariduse potentsiaal elu muuta. Huviharidus on koht, kus laps avastabki, et on mingi asja peale andekas ja et sellest võib kujuneda tema karjäär või midagi, mis tasakaalustab muidu võib-olla igavat koolielu. Aruanded kiidavad, et meede töötab, toob efektiivselt lapsi huviharidusse. Ja tõesti see on üks väheseid regionaalpoliitiliselt tasakaalustavaid, hästi läbi mõeldud ja hästi välja töötatud meetmeid. Kui me räägime riigi poolt regionaalpoliitika elluviimisest, siis oleks analoogseid meetmeid meil tegelikult vaja nii tervishoius, sotsiaalhoolekandes kui ka hariduses. Regionaalpoliitika ei ole miski, mida Jaak Aab teeb mõnest Euroopa Liidu fondist saadava rahaga. Regionaalpoliitikat saab efektiivselt teha ainult siis, kui seda läbivalt võetakse arvesse igasuguste valdkondlike poliitikate kujundamisel. Aga nüüd tabas kärbe haridusvaldkonnas seda hästi töötavat ja regionaalpoliitiliselt eeskujulikku meedet. See on halb otsus. Kahtlemata selliseid otsuseid tuleb nii siin saalis kui avalikkuses selgitada. Ja siis ongi tarvis leida põhjendusi, miks oli vaja selline otsus teha. Väga keeruline on inimesel elada, kui ta peab pidevalt oma otsuseid kahetsema või oma käitumist ekslikuks pidama. Seega on iga otsus, nii nagu me kuulsime siin üle aasta tagasi teise samba puhul, justkui ainumõeldav: süsteem oli  vaja lammutada ja see otsus oli vaja teha. Nüüd me kuuleme, et haridusvaldkonnas on see põhimõtteliselt vajalik otsus, see kärpimine on hädavajalik, sellepärast et sellega on nii palju muresid ja üleüldse riik ei peagi seda tüüpi kohustust kandma. Jah, seaduses on kohalikele omavalitsustele pandud kohustus huviharidust rahastada. Aga sedasi möödaminnes tehtud otsused suurendavad ebavõrdsust ja nende mõju tagasipööramine on väga keeruline. Mul on tunne, et keegi ei ole veel aru saanud, et mõni omavalitsus saab lapse kohta üle 300 euro, mõni saab ainult mõniteist eurot lapse kohta. Nüüd öeldakse, et omavalitsus peab selle kohustuse enda kanda võtma. Riigil kohustust ei ole, seadus paneb selle kohustuse kohalikule omavalitsusele ja ega te keegi ei taha laste arvel nüüd hakata mingisuguseid ärahüppamisi tegema. See raha tuleb leida ja omavalitsused leiavad. Pingutab Setomaa vald ja pingutab Loksa, aga nende pingutus ei ole mitte poole suurem kui Tallinnal. Me räägime kümnetes kordades suuremast pingutusest. Jah, mõni tuleb toime, mõni ei tule toime, mis hinnaga mõni toime tuleb, eks see ole näha. Aga see sõnum, et isegi kui pikalt arutatult, kokku lepitult omavalitsused loovad oma huviharidust pakkuva asutuse või midagi muud – tegelikult töötatakse ühe eesmärgi nimel. Töötatakse laste, ma ei tea, oskuste, annete avastamise nimel. See on ka koostöö kogemusena väärtuslik ja ainulaadne ja ma arvan, et selle peale peaks tegelikult ehitama ...

Ma võtaksin veel need kolm lisaminutit ka. 

Kas võtaksite või olete kindel? Palun, kolm minutit juurde.  

Aitäh! Aga see on ka signaalina ebameeldiv, et esimene kärbe tuleb laste arvel. Ja see, et riik ei pea lubadusi, see, et kohalikud omavalitsused on justkui üksi ja regionaalpoliitika ei ole nii oluline, kui kui me sõnades välja ütleme.

Teiseks, tõesti, see võrdlus õpetajate palgaga on väga paljusid riivanud. See, et õpetajad tulevad tänavale. Aga lapsed ei tule, ja tõesti ei tulegi ja seepärast on lihtsam seda  raha ära võtta. Ent see tähendab, et teised peavad laste eest häält tõstma.

Räägin ka otsustamise protsessist riigis üldiselt, ükskõik, kas me räägime maksudest või kärbetest. Me räägime keskmisest inimesest, keskmisest omavalitsusest, kuidagi arvutame, mitu protsenti moodustab see või teine kulu või tulu kellegi eelarves, kelle sissetulek suureneb ja kelle oma väheneb. Aga meil ei ole neid keskmisi inimesi või neid keskmisi omavalitsusi. Tegelikult on mõju, see, kes võidab või kaotab, väga erinev inimeseti, leibkonniti ja omavalitsuseti.

See puudutab täpselt samamoodi seda huvihariduse kärbet. Negatiivse näitena on välja toodud, et mõni pere kirjutas end valda sisse, et saada 20 eurot huvihariduse toetust. Jah, aga järelikult see oli nende jaoks oluline summa. Kui inimene selle vaeva juba ära näeb, ju siis tal on seda vaja. Ja igasuguse toetuse või hüvitise puhul on neid, kes võib-olla ei kasuta seda sihipäraselt, keegi saab seda teenimatult. Ja sellega tuleb tegeleda järelevalve raames nii kohaliku omavalitsuse kui riigi tasandil. Järelevalve ülesanded ongi spetsiifilised. Neid tuleb ka täita, aga see ei tähenda, et kõigilt tuleb raha ära võtta. Kui keegi skeemitab vanemahüvitisega, siis me ei kaota vanemahüvitist kui sellist kõigi jaoks ära. Kui keegi saab alusetult töövõimetushüvitist,siis  me ei võta kõikidelt vähenenud töövõimega inimestelt hüvitist ära.

Järgmise argumendina toodi, et tegelikult on mitmekesistamise eesmärk saavutatud ja võib-olla rohkem loodus- ja tehnikaringe oleks küll vaja, aga neid ei ole moodustatud. Kui riik näiteks oma haridusvaldkonna seaduste eesmärkide puhul näeb, et kohalikud omavalitsused võiksid rohkem panustada, siis see konkreetne toetus ongi ju instrument, mille seatud tingimustega saab suunata seda, milliseid huvitegevusi omavalitsused pakuvad. Kui see instrument kaob, siis ei ole üldse võimalik seda valikut suunata näiteks loodus- ja tehnikaalade suunas. Nii et tegelikult kaob instrument ning antakse väga negatiivne signaal ja sõnum nii omavalitsustele kui lastele.

Vigu saab parandada, aga neid tuleb kõigepealt tunnistada. Üllatav on kuulda, et tegelikult ei ole tegemist prioriteediga ja isegi kui raha juurde tuleb, siis ei ole loota, et huvihariduse toetus taastub. Sellest on väga kahju. Aitäh!

Kas minister soovib ka sõna? Ei soovi. Siis oleme läbirääkimised lõpetanud ja saame selle arupärimise lugeda lõppenuks.

Liigume edasi meie seitsmenda päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Peeter Ernitsa, Helle‑Moonika Helme, Kalle Grünthali, Henn Põlluaasa, Paul Puustusmaa ja Jaak Valge esitatud arupärimine eestikeelse hariduse tegevuskava ja ühtse vene-eesti kooli poole liikumise kohta. Arupärijate esindajana palun kõnetooli Peeter Ernitsa.

Lugupeetud juhataja! Kolleegid! Kena lähenevat ööd! Lasnamäel on üks selline lasteaed, Tuule lasteaed, kus viis aastat tagasi oli igas rühmas neli-viis mitte-eestikeelset last, aga praegu on neid seal juba kaks kolmandikku, tähendab, enamus. Küsimus on selles, kas see on ka praegu eestikeelne lasteaed või eestikeelne rühm. Sellest tulenevalt oleme kirja pannud mõned küsimused. Me oleme läbi lugenud ka ühe 111 lehekülje paksuse uuringu, mille pealkiri on "Ühtse Eesti kooli mudeli väljaarendamine Eestis 2020". RITA-RÄNNE projekt ja teadlased, targad inimesed on selle kokku kirjutanud. Meie mure on see, et kui Reformierakonnal on eesmärk minna ühtse Eesti kooliga edasi, siis kuidas see klapib kokku meie põhiseaduse preambuli nende sõnadega, mis seal on, ja kas see ei või ohustada, kuigi n‑ö sellise ilusa eesmärgi nimel, ka eestikeelset haridust. Kas eesti lapsed seal lasteaias või koolis ei hakka eesti keelt rääkima aktsendiga jne? Ma ei hakka neid küsimusi ette lugema, neid siin kokku sai meil kuus tükki. Aga me jõuame selle üle arutada. Tahaks kuulda lugupeetud haridus‑ ja teadusministrilt, mida ta arvab ühtsest Eesti koolist ja nendest hirmudest, mis meil ja paljudel on. Aitäh!

Ja seda arvamust tuleb tutvustama haridus‑ ja teadusminister Liina Kersna. Palun!

Kasutan võimalust ja valan endale vett.

See võimalus on olemas. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Nii nagu hariduse valdkonnas enamasti – ma olen nüüd olnud üle nelja kuu ametis –, on probleemid ja on väljakutsed, mida lahendada. See teema, mille üle me hakkame nüüd arutama, on kindlasti üks väga sisuline väljakutse, mida me oma ühiskonnas peame lahendama. Aga püüan vastata teie küsimustele, et siis pärast arutelu jätkata.

Küsimus: "Kas eestikeelse hariduse tegevuskava töörühmas on esindatud võrdselt nii vene-eesti ühtse segakooli propageerijaid kui ka senise eesti kooli kaitsjaid? Kes on töögrupis eesti koole ja eesti laste õigusi kaitsvad inimesed?" Ma kinnitan, et kõik selle töörühma liikmed seisavad hea selle eest, et kõikide osapoolte huvid ja vajadused oleksid kaetud. See on töörühma üheks põhiprintsiibiks. Töörühm on koostatud, arvestades liikmete ekspertsust ning kogemust ja teadmisi keeleõppe valdkonnas. Töörühmas on nii eesti kui ka vene õppekeelega haridusasutuste esindajad. Selles töörühmas on kokku 14 liiget. Seda juhib Haridus‑ ja Teadusministeeriumi asekantsler Kristi Vinter-Nemvalts. Aga siin on ka näiteks Jõhvi vene kooli direktor, Ida-Viru haridusklastri koordinaator, Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi direktor, Haridus- ja Noorteameti mitmekeelse õppe büroo peaspetsialist, Tartu lasteaia Kelluke direktor, Narva lasteaia Päikene direktor, Eesti Keele kui Teise Keele Õpetajate Liidu juhatuse esimees, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi esindaja, eesti keele professor Reili Argus, linnade ja valdade liidu esindaja, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetoolist eesti kirjanduse lektor ja Tallinna Polütehnikumi direktor.

Teine küsimus: "Kas on arvestatud ka nende Lasnamäe, Maardu, Loksa, Kiviõli jt piirkondade eesti lastevanemate soovidega, kes oma laste venestamist ei soovi ning leiavad, et Eestis peaks laps saama õppida eestikeelse ja kultuurilise keelekeskkonnaga lasteaias ja koolis?" Kindlasti on oluline, et igas Eestimaa piirkonnas saaksid lapsed kvaliteetset eestikeelset haridust, loomulikult ka need lapsed, kes räägivad emakeelena eesti keelt. Kvaliteetse eestikeelse hariduse tagamine kõigile Eestis elavatele lastele ei tähenda eesti laste venestamist. Keeleõpe rikastab eri kultuure ning on eelduseks sujuvale lõimumisele. Töörühma kuuluvad inimesed tunnevad hästi ka erinevates Eesti piirkondades peituvaid väljakutseid seoses kvaliteetse eestikeelse hariduse tagamisega, sh eesti emakeelega lastele. Oluline on, et keelt saaks õppida enda vajadustest ja võimetest lähtuvalt. See tähendab, et eesti emakeelega laps peab saama õppida eesti keelt emakeelena ning eesti keelest erineva emakeelega laps võõrkeelena. Kummagi osapoole eesti keele areng ei tohiks kannatada selle tõttu, et klassis on eesti keele oskuse tase erinev.

Kolmas küsimus: "Kui lasteaias või selle "eesti rühmas" on 2/3 mitte-eesti kodukeel[e]ga lapsi ja seal muretsetakse peaasjalikult muulaste riigikeeleõppe ja erivajaduste pärast ning eesti lapsed õpivad emakeelt vene aktsendiga rääkima, siis kas see on teie meelest eesti lasteaed?" Oluline on, et kõigi laste eesti keele oskuse paranemine ning areng oleks toetatud, sõltumata nende emakeelest. Varajane eesti keele õppimine lasteaias tagab parema võimaluse edasiseks koolisüsteemis liikumiseks. Me peame toetama eesti õppekeelega haridusasutusi, kus on märkimisväärne hulk muukeelseid õpilasi, et tagada laste kiire kohanemine uues keelekeskkonnas. Viimase kolme aasta trend näitab, et keskmiselt suureneb eesti keelest erineva emakeelega õpilaste hulk eestikeelses põhihariduses kuni 1000 õpilase võrra aastas.

Neljas küsimus: "Lasnamäel ja mitmetes teistes Tallinna ja Ida-Virumaa koolides ning lasteaedades pole täna kõigil eesti lastel võimalik õppida eestikeelses keskkonnas. Kas tulevikus on Eesti igas piirkonnas võimalik eesti lapsel õppida eestikeelses keskkonnas?" Nii uuringud kui ka teiste riikide kogemused on selgelt tõestanud, et tulemusliku keeleõppe puhul ei tohi jätta tähelepanuta ka koolivälist keskkonda. See on vaba aja veetmise sisustamine, kultuuriruum, meediaruum. Tõepoolest on erinevates Eesti piirkondades eestikeelse õppekeskkonna loomine väljakutse. Kuid usun, et meie koolipidajad, koolijuhid ning õpetajad teevad koostöös kõik endast sõltuva, et seda võimalikult parimal moel tagada. Meie ülesanne on ministeeriumis seda toetada, näiteks metoodikate arendamise ja väljapakkumise ning õppematerjalide kaasajastamisega. Lisaks oleme näiteks Narvas planeerimas eestikeelset hariduslinnakut, kus saaks omandada kvaliteetset eestikeelset haridust alates lasteaiast kuni gümnaasiumi lõpuni. Me oleme investeerimas kaasaegse keeleõppekeskkonna loomisesse rohkem kui 24 miljonit eurot.

Viies küsimus: "Kuidas tagate haridusministrina, et vene-eesti ühtses segakoolis ei lange ei eesti ega vene kodukeelega laste õppeedukus?" Sellepärast me räägimegi, et eestikeelsele haridusele üleminekut peab alustama alusharidusest, et tagada juba koolikeskkonnas lastele võimalikult hea keeleoskus, et seal hästi hakkama saada. Aga õppeedukus sõltubki väga mitmetest faktoritest, kuid meie ülesanne on, et haridussüsteemis ja hilisemas tööelus ei tohiks edenemisel takistuseks olla puudulik riigikeeleoskus. Rõhutan veel, et oluline on kõigi laste hea eesti keele oskus, sõltumata nende emakeelest. Meil on juba plaanis alustada eestikeelsete koolide toetamist lisatundide võimaldamisega, mis annaks koolidele paindlikkuse, tagamaks näiteks tasemerühmadel põhinevat aineõpet, mis aitab parandada nii eesti kui ka sellest erineva emakeelega õpilaste riigikeeleoskust. Riigina peame jõustama koolide suutlikkust tagada ühtlaselt head eestikeelset haridust kaasaegsete koolituste ja õppematerjalide rahastuse ning õppemetoodikate arendusega.

Kuues küsimus: "On loogiline, et emakeeles õppimine tagab kõige paremad tulemused. Millistele uuringutele toetute väites, et ühtse vene-eesti segakooli tingimustes tõuseb mitte-eesti emakeelega õpilaste õppeedukus?" Ma mõistan, et te võite siinkohal tõlgendada minu sõnu, kui ma rääkisin sellest, et venekeelsete laste PISA testide tulemused on olnud võrreldes eestikeelsete koolide laste PISA tulemustega madalamad. Loomulikult me tahame seda, et piisava riigikeeleoskusega lapsed saaksid osa meie väga heast eestikeelsest haridusest. Hea emakeeleoskus tagab muuseas ka parema võõrkeelte omandamise, mis omakorda aitab eesti keelest erineva emakeelega õpilastel omandada õppeaineid, mille õpetust kool viib läbi riigikeeles. Selle kohta on tehtud erinevaid uuringuid.

Oluline on mõista kogu selle protsessi juures, et eesti keelest erineva emakeelega laps on võimeline saama ja omandama samu teadmisi ning oskusi kui eesti kodukeelega laps. Keeleõppe spetsiifikat arvesse võttes tuleb lihtsalt arvestada, et mingil perioodil võib muukeelne laps jääda teatud perioodiks õppetulemustes maha. Seda juhul, kui ta ei ole alustanud eestikeelse õppega juba alushariduses. See on protsessi loomulik osa. Küsimus on, kuidas me toetame neid lapsi, kes vajavad rohkem tuge. Õppekeelt aitab kiiremini selgeks saada ka ainetundide läbiviimine vastavas keeles, mitte pelgalt keeletunnis keele õppimine. Sedagi on väga paljude uuringutega tõestatud. Haridus‑ ja Teadusministeerium on valmis panustama eestikeelsetesse koolidesse lisarahastusega ning jätma koolidele autonoomsuse otsustada, mil moel seda raha keeleõppe tõhustamiseks kasutatakse. Aitäh! Olen valmis vastama teie küsimustele.

Ja neid ka on. Jaak Valge alustab.

Jaa, aitäh! Lugupeetud minister! Ma jälle küsin pisut laiemalt, n‑ö edasise diskussiooni taustaks. Niisiis, vaatamata meie 30 iseseisvusaastale, on Euroopa riikide seas riigikeeleoskus tõusnud meil ettepoole ainult ühest riigist, nimelt Moldovast. Eelmisel ja üle-eelmisel aastal jäi Eestisse 4000–5000 idaslaavi riikidest ja Aasia ning Aafrika riikidest pärit isikut rohkem, kui neid siit lahkus. Nendest uussisserändajatest valdab eesti keelt 4%. Kas on realistlik, et nüüd, kui eestlaste osakaal on hakanud Eestis uuesti langema, teeme me mingite imemeetoditega keeleõpetuses murrangu? On ju selge, et esimese asjana peaksime hakkama immigratsiooni piirama, ja ei piisa mitte ainult õpirände piiramisest, mida te enne lubasite, sest see on ju tegelikult ainult veerand rehkendust, kui sedagi.

Aeg!

Kui me immigratsiooni ei piira, siis pole meil mitte mingit lootust edusammudele, ükspuha mis meetodit kasutame. Kas teie valitsus on sellega nõus?

Esiteks, uussisserändajate eesti keele õppesse investeeritakse erinevate eelarvete kaudu nii haridusministeeriumis kui ka Kultuuriministeeriumis ja neid kursuseid uussisserändajatele on märkimisväärselt. Samas tuleb tunnistada, et nendel kursustel ei ole olnud kohad, mis on riigi poolt loodud, alati sajaprotsendiliselt täidetud. Kindlasti on siin arenguruumi, et rohkem motiveerida ja suunata uussisserändajaid eesti keelt õppima. Sest tõesti, kui ma nüüd peast ütlen, meil oli 17 000 õppekohta ja neist oli täidetud äkki 14 000. Jah, muidugi, teie arupärimisele vastamiseks just need numbrid ka välja otsiti, seda oli hea teada. Nii et igal juhul on oluline, et need inimesed, kes Eestisse tulevad, oskaksid võimalikult hästi eesti keelt.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja lugupeetud minister! Selles ühtse Eesti kooli mudeli väljatöötamise suures raportis räägitakse ühest eduloost, Hannoveri Albert Schweitzeri nimelisest koolist, kus on väga edukalt tegeldud türklaste, sakslaste ja kõikidest muudest rahvustest laste n‑ö ühtesulatamisega ühtsesse Saksa kooli. Minu küsimus on: kuidas teie hindate Albert Schweitzeri kooli n‑ö edusamme ja seda, et see on mudeliks toodud ka meie ühtse Eesti kooli jaoks?

Aitäh! Selles uuringus tuuakse välja erinevaid võimalusi, erinevaid mudeleid, ja mööndakse, et ka väikese Eesti puhul ei toimi tõenäoliselt üks kindel mudel üle Eesti, vaid peabki olema paindlik mudel, vastavalt kohalikele oludele valitav. Mis näiteks mind teeb väga murelikuks? Ühtepidi tõesti, muukeelsete laste vanemad on juba mitu aastat oma valikutega ellu viinud reformi, mida riik ei ole julgenud teha, nad on aasta-aastalt aina enam viinud oma lapsi eestikeelsetesse haridusasutustesse, nii lasteaedadesse kui ka koolidesse, ja see iseenesest on hea. Mis hea ei ole, on see, et riik ei ole tulnud kaasa omapoolsete toetusmeetmetega. On täiesti arusaadav, et kui meil on eestikeelses haridusasutuses näiteks 20% või rohkem muukeelseid lapsi, kelle keeleoskus ei ole kohe õppimiseks piisav, siis need lapsed vajavad lisatähelepanu ja intensiivsemat keeleõpet. Seda ei ole neile siiani võimaldatud. Me oleme ministeeriumis koostöös koolijuhtidega, keda see probleem puudutab, põhimõtteliselt välja töötanud lisarahastusmudeli, et neid eestikeelseid haridusasutusi rohkem toetada. See kindlasti toetab ka just nimelt neid eestikeelseid lapsi, kes sellistes koolides õpivad.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Me teame, et eestikeelsele õppele ülemineku kõige suurem probleem ja takistus on tegelikult hoopis õpetajate puudus. Vene koolide eesti keelele üleminek ei ole võimalik just õpetajate kaadri tõttu. Kui me nüüd mõtleme selle peale, et me paneme lihtsalt need koolid kokku, siis kuidas te kujutate ette, et selline ühtne kool, kus kõik õpivad eesti keeles, saaks edukalt startida olukorras, kus õpetajate järelkasvu probleem pole esmalt ära lahendatud? Nendel õpetajatel, kelle kohustuste hulka lisandub kohustus pakkuda tuge muu emakeelega õpilastele, jääb energiat kogu muu töö, kaasa arvatud eesti lastele kvaliteetse õppe pakkumiseks, loomulikult ju väheks. Õpetajad lahkuvad selle peale koolist ilmselt veelgi enam ja see pole enam edulugu, vaid allakäiguspiraal kogu meie haridussüsteemi jaoks ja ennekõike just õpetajate järelkasvu koha pealt. (Juhataja helistab kella.) Millega te mõtlete neid edaspidi motiveerida, kui juba praegu ei ole õpetajatel piisavalt motivatsiooni kooli jääda?

Aitäh! Meil on täna suurusjärgus 1900 sellist õpetajat, kelle keeleoskus ei vasta nõuetele. Huvitav on see, et keeleinspektsiooni hinnangul on nende õpetajate motivatsioon arendada oma keeleoskust, võrreldes väga paljude teiste erialade esindajatega, madal. Tõenäoliselt (see on nüüd minu oletus) võib see olla madal ka seetõttu, et riik ei ole andnud konkreetset sõnumit, mis ajaks me läheme üle eestikeelsele haridusele. Kui need õpetajad tahavad oma ametis jätkata, siis nad lihtsalt peavad oma eesti keele oskust arendama. Meil on eesti keele arengukava, mis ütleb, et aastaks 2035 peaks valdavalt olema mindud üle eestikeelsele haridusele, mis, ma loodan, annab ka õpetajatele lisamotivatsiooni riigikeeleoskuse arendamiseks. Me oleme planeerinud suuri summasid, et just nimelt õpetajate riigikeeleoskust parandada. Kindlasti ei hakka me lähiajal venekeelseid koole kuidagi kinni panema. See ei ole tõesti võimalik, sest meie haridussüsteem sellele vastu ei peaks. Pigem me liigume samm-sammult selle poole, et venekeelsed koolid hakkaksid aina enam aineid andma eesti keeles, keelekümblusmeetodil või lihtsalt aineid eesti keeles andes. Ka selleks, et aineõpetajad oskaksid anda oma ainet eesti keeles, oleme me planeerinud raha, et seda ümberõpet teha.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te räägite siin, et mitmed uuringud näitavad, et selline programm, mida te kavatsete teha, on uurimuse järgi suurepärane. Aga minul on endal olemas praktiline kogemus. Ma olin kolmandas klassis Türi keskkoolis käies sunnitud õppima vene koolis Viljandi tänav 8. Ma võin öelda, et mingit ühinemist, keelekümblust ega kõike muud sellist ei toimunud. Ma võin öelda, et langes tegelikult kogu meie klassi õppeedukus. Kõige hullemad olid veel vahetunnid, kui tekkisid rahvuslikul tasandil probleemid. Ootaks nagu selliseid tulemusi selle teema juures, mis haakuksid ka n‑ö reaalse eluga. Mis te arvate sellest asjast?

Aitäh! Ma olin juba enne ministrivastutust või enne ministriametit käinud pea sajas haridusasutuses ja nüüd ministrina olen käinud lisaks erinevates koolides, sh vene koolides või venekeelsetes koolides ja ka nendes koolides, kus koolipere peab hakkama saama niimoodi, nagu näiteks Kohtla-Järve Järve Koolis, mis on eestikeelne kool, aga kus pooled õpilastest on muukeelsed. See on olnud silmiavardav. Need haridusasutused on tõesti hädas ja me peame neid toetama. Seal ei ole hädas mitte ainult eestikeelsed lapsed, kuigi nemad on seda ka, ja ma täiesti tõsiselt mõtlen teiega koos, et neid lapsi peab ka toetama, aga kindlasti on hädas ka muukeelsed lapsed. Ma ei pea näiteks õigeks seda, kui taolises koolis, nagu on näiteks Järve kool, kus on nii palju muukeelseid lapsi, nad õpivad eesti keelt kõik koos emakeelena ja nad õpivad vene keelt kõik koos teise võõrkeelena. Miks me seda teeme? Ma tõesti ei oska vastata, miks me seda oleme nii palju aastaid teinud. Ma loodan, et ma jõuan selle vea parandada.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea minister! Ma natuke ka tõmbaks teemat laiemaks. Meil on Eestis täiesti arvestatav hulk inimesi, kes räägivad pöörast või sõgedat juttu, nagu oleks võimalik, et iga inimene, kes Eestisse saabub, sõltumata sellest, mis keeles ta räägib või missugune on tema kultuuritaust, saabki olla eestlane. No vahel veel arvatakse, et eestlaseks saab hakata siis, kui sa räägid eesti keelt või oskad eesti keelt, aga vahel ei peeta isegi seda vajalikuks. Olge nii hea, aidake mul kummutada muret, et selline mõtteviis kuskil haridusministeeriumis või tänases valitsuses ka ringi hiilib. Ikka eestlased on eestlased ja venelased on venelased ja igaühel on oma emakeel. See, kui me siia tulevad inimesed või siin olevad mitte-eestlased õpetame eesti keelt rääkima, ei tähenda, et nad muudaksid oma rahvust, vaid see tähendab, et nad integreeruvad meie ühiskonda.

Aitäh! Ma arvan, et see on võrdlemisi isiklik tunnetus, kellena ma ennast tunnen. Ma mõtlen oma onutütre laste peale, kelle ema on eestlane, aga isa on poolenisti prantslane ja poolenisti itaallane, nad elavad Eestis ja käivad eesti koolis, aga nad on elanud ka Prantsusmaal. Kuidas nemad ennast ühel päeval tunnevad, kes nad on? Selles mõttes on see selline isiklik küsimus. Kindlasti ei saa seda kuidagi riigi poolt peale sundida, et te peate hakkama eestlasteks ja tundma ennast eestlastena. Lihtsalt siin ühiskonnas toimides on kindlasti oluline osata eesti keelt. Aga mis rahvusesse kuuluvana keegi ennast tunneb, see on iga inimese enda isiklik asi.

Riho Breivel, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma olen teiega teie viimases, kuidas öelda, väites täitsa päri, sellepärast et minu abikaasa isa on soomlane ja ema eestlane ning ta on täiseestlane ega tunnista ennast kuidagi soomlaseks. Aga olles ise Toila kooli juht olnud, gümnaasiumi juht, siis mul on olnud võimalus tegeleda just sellesamaga, kuidas öelda, eesti keele õppega vene lastele. Suur probleem oli ka selles, et Sillamäelt tahtsid tulla paljud-paljud lapsed Toila kooli ja just selle eesmärgiga, et saada seal selgeks eesti keel. Aga me ikkagi hoidsime neid tagasi, sest see on võimatu, kui me toome neid nii palju ja segame selle asja ära, siis ei saa me õiget haridust ei sinna, ei tänna. Ma muidugi tahtsingi küsida just seda Järve gümnaasiumi asja. (Juhataja helistab kella.) Aga ka te ise rääkisite sellest. Mina leian, et ilma maksmata, ja kuidas öelda, ilma õpetajate kaadrile teatud soodustusi tegemata me neid inimesi, õpetajaid, ei saa. Mis te sellest arvate?

Aitäh! Ma olen teiega täiesti nõus. Tõenäoliselt vajab see lisapanustamist. Nagu ma ütlesin, me oleme valmis toetama neid eestikeelseid koole, kus on juba muukeelseid lapsi, lisarahaga, et nende laste keeleoskust kiiremini järele aidata, et nad saaksid võimalikult kiiresti ja võimalikult hästi head eestikeelset haridust. Teine küsimus on kindlasti ka see, kuidas me saaksime näiteks aineõpetajaid ka tänastesse venekeelsetesse koolidesse. Siin peab minu meelest ka riik väga tõsiselt mõtlema motivatsioonipakettide peale, kuidas õpetajaid innustada. Ma tean, et ainult rahaga õpetajaid sinna ei meelita. Kindlasti ootavad õpetajad ka näiteks korralikku elamispinda ja muid lisavõimalusi. Me mõtleme nendele teemadele. Ma tean, et eestikeelse hariduse töörühmas samuti arutatakse nende teemade üle, milline võiks olla see motivatsioonipakett õpetajatele, keda me n‑ö suunaksime Ida-Virumaale tööle.

Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ei ole kahtlust, et Eestis peab olema eestikeelne haridus. Meil on olnud 30 aastat aega sellega tegelda. Te mainisite siin aastat 2035. Kas see aeg ei ole ehk liialt pikk, kui arvestada kõiki meie vajadusi ja võimalusi? Mis te arvate, millal oleks reaalne võimalus eesti keelele üle minna? Kas varem oleks seda võimalik teha? Kuidas teie tunnetus on?

Aitäh! Tõesti, eestikeelsele haridusele ülemineku eeldusi on väga palju, ka näiteks seesama õpetajate olemasolu ja õigete oskustega õpetajate olemasolu, kes oskaksid eesti keeles õpetada muukeelseid lapsi. See eeldab ka õpetajate, uute õpetajate väljaõpetamist, lisaks sellele, et karjääripöörajaid on võimalik ümber õpetada. See nõuab aega, metoodikate ja õppevahendite [väljatöötamine] ning inimeste koolitamine võtab aega. Kas sellega läheb 2035. aastani? Ma usun, et see on võimalik ka varem. Kui me oleme niimoodi kokku leppinud ja ühiskond tõesti ühiselt panustab sellesse, siis on see võimalik ka varem. Me näeme ju, et tegelikult ka hoiakud iseenesest seda pooldavad. 

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud minister! Viimase uuringu kohaselt 17% mitte-eestlastest sooviksid, et nende lapsed õpiksid sada protsenti eesti keeles, neist 13% Ida-Virumaal, ja 20% mitte-eestlastest, Ida-Virumaal 17%, sooviksid, et see oleks eesti õppekeelega kool, kus on vene keele süvaõpe. Lisaks sellele näitab viimane uuring, et 81% eestlasi ja 79% mitte-eestlasi sooviksid, et nende lapsed õpiksid ühes koolis ja koos. Lisaks on ka põhiseaduslik õigus igal lapsevanemal ja lapsel, et saaks õppida selles koolis ja selles keeles, milles ise soovitakse. See tähendab seda, et see tendents, mida kolleegid teisel pool saali, tundub, nimetavad probleemiks, ei lõpe. Kas te saaksite – te paari sõnaga seda puudutasite – natukene detailsemalt rääkida, milliseid toetusmeetmete mehhanisme teil on plaanis lähiajal eesti õppekeelega koolides rakendada, et aidata seda tendentsi sujuvamaks muuta?

Aitäh! Jah, me oleme arutanud selle üle, et need koolid, kus on 10% ja enam muukeelseid lapsi, saaksid suuremat pearaha, selleks et nad saaksid pakkuda väiksemates gruppides eesti keele õpet, et nendele muukeelsetele lastele, kes ei pruugi ju olla tulnud eestikeelsest lasteaiast ja kelle keeleoskus ei ole piisav, võimalikult kiiresti ja intensiivselt pakkuda eesti keele õpet, et nad ei jääks eestikeelses haridusasutuses teistest maha. Olen ka mina kuulnud neid lugusid, kuidas lausa kuuendas klassis on muukeelne õpilane, kes tegelikult eesti keelt korralikult ei valda, ja see tähendab, et ei ole võimalik, et ta oleks oma õppimisega hästi hakkama saanud. Selliseid olukordi ei tohiks meie haridussüsteemis olla. Samal ajal on väga oluline, et ka need eestikeelsed lapsed, kelle emakeel on eesti keel, oleksid hoitud. Ma tõesti arvan, et vene emakeelega lapsed peaksid saama õppida vene keelt oma emakeelena ja eestikeelsed lapsed loomulikult eesti keelt oma emakeelena. See eeldab õppekava muudatust. Ma arvan, et me peaksime seda tegema, arvestades ja nähes seda, nagu te ka viitasite, et mõlemad kogukonnad ootavad iseenesest, et lapsed koos õpiksid. Aga seda saab teha kvaliteetselt ja hästi vaid siis, kui tingimused selleks on loodud, ja meie ülesanne ongi neid tingimusi luua.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua minister! Ma arvan, et me oleme siin kõik teiega ühel pool rindejoont ja me mõistame nende probleemide tõsidust. Aga see, mis nüüd Kohtla-Järvel toimub, paraku ikkagi kvalifitseerub sisuliselt genotsiidiks eestikeelse hariduse kallal. Ma pean teile kahjuks tunnistama, et mina mäletan oma noorusest veel haridusminister Elsa Gretškinat. Tema ajal sellist eesti koolide venestamist ei julgetud ette võtta, isegi Nõukogude okupatsioonivõim ei söandanud seda teha. Nii et asi on tegelikult ääretult halb, eriti kui silmas pidada, et inimeste õppimisvõime on ju teatud piiridega. (Juhataja helistab kella.) Kui võõrast rahvusest, ütleme, venelaste hulk klassis ületab 10%, siis nende õppekvaliteet kannatab ja eestlaste oma samamoodi. Kas te olete ka uurinud või küsitlenud või saanud sealtpoolt mingisuguseid hinnanguid, kui suur üldse tohib olla venelaste hulk eesti koolis, et nad suudaksid ... 

Härra Reitelmann, teie aeg on 30 sekundit üle läinud.

Aitäh küsimuse eest! Teate, see Järve kool, mis on tõesti väga keerulises olukorras, on saanud hoolimata sellest keerulisest olukorrast hästi hakkama, Järve kooli õpilased on paistnud silma tugevate tulemustega. Näiteks jõuavad Järve kooli õpilased Kohtla-Järve riigigümnaasiumisse ja saavad seal kenasti hakkama. Need on olnud ebainimlikult suured pingutused selle koolipere poolt, et pakkuda piiratud ressursside tingimustes nii muu emakeelega lastele kui ka eesti emakeelega lastele võimalikult head eestikeelset haridust. Nii et ma ei saa nõustuda sellega, et see tulemus oleks olnud kuidagi halb. Tõesti, Järve kooli lapsed jõuavad riigigümnaasiumisse väga kenasti.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on suur rõõm kuulda, et te räägite siin osaliselt seda juttu, mida meie fraktsiooni esindajad rääkisid juba Riigikogu eelmises koosseisus. Nimelt, et õppimine seisab paljuski õpetajate, õppevahendite ja investeeringute taga. See on tore, et vähemalt nüüd on jõutud ka Reformierakonnas selle äratundmiseni. Aga minu küsimus on natuke teine. Kui te räägite siin vene keelest, aga ka inglise emakeelega või inglise keelt siin kasutavate laste suunamisest eesti koolidesse, eestikeelsetesse koolidesse, siis kas teie hinnangul ei ole eestlaste kui rahvuse etnogenees veel lõpule jõudnud ja me läheme nüüd globalistlikus maailmas etnogeneesi uuele ringile? Või kuidas seda tuleb mõista?

Aitäh! Ma olen viimasel ajal suhelnud paljude, nagu te võite arvata, koolijuhtide ja õpetajatega, aga ka noortega ja ka nende noortega, kes õpivad koos muust rahvusest noortega. Tegelikult on nemad väga rahul. Mina ei tea, mina ei ole näinud selliseid noori, kes ütleksid, et mind kuidagi häirib see, et minu pinginaaber või selja taga istuv laps räägib emakeelena mingisugust muud keelt. Meie noored on õnneks tolerantsed inimesed ja nad on ka kasvanud sellises keskkonnas, kus ei ole sellist rahvustevahelist vimma, nagu siin eelnevalt teie kolleeg kirjeldas, kui eestlased ja venelased koolis omavahel kuidagi kaklesid. See tekitas pingeid arusaadavalt sellel ajal, aga täna enam ... On loomulikult koolikiusu, aga koolikiusu on olenemata rahvusest. Kõik.

Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Me ju mõistame, et vene rahvusest õpetaja ei hakka vene rahvusest lapsi õpetama eesti keeles. Seega, selleks et saavutada 2035. aastaks soovitud tulemus, tekib vajadus uue õpetajate koosseisu järele, aga juba praegu on meil õpetajate järelkasvu küsimuses teema, et Eesti koolides ei jätku õpetajaid. Minu küsimus on, kuidas te kavatsete tagada vene koolides piisava hulga eesti emakeelega õpetajate olemasolu.

Aitäh! Ma vaatan numbreid. Venekeelses haridusasutuses õpib 21 500 noort, keelekümbluskoolis pea 8000 noort ja eestikeelses haridusasutuses üle 5000 muukeelse noore. Ma toon need suurusjärgud välja selleks, et aru saada mastaabist. Nii nagu ma proua Helme küsimusele vastates ütlesin, tõesti, see nõuabki aega. Nõuab aega, et õpetajaid välja koolitada ja ka muid toetavaid süsteeme välja töötada. Me oleme tõesti planeerinud selleks ka Euroopa Liidu vahendeid, et metoodikaid välja töötada, et õppematerjale rohkem välja töötada ja et õpetada nii õpetajatele kui ka üldiselt täiskasvanutele rohkem eesti keelt. Jah, see kindlasti nõuab pingutust ja raha, ja ma arvan, et seda on oluline teha.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Te räägite siin sisuliselt kahest erinevast asjast: üks on eestikeelsele haridusele üleminek ja teine on nn ühtne Eesti kool ehk segakoolide loomine. 17 aastat oli Reformierakond võimul, te ei teinud absoluutselt mitte ühtegi sammu eestikeelsele haridusele üleminekuks. Nüüd siis olete tõstnud kilbile selle n‑ö ühtse Eesti kooli ehk segakoolide loomise ja kirjeldate siin nõretavalt meile, kuivõrd kohutavas olukorras vene lapsed on, sest peavad õppima eesti keelt emakeelena. Samas, kui nad õpiksid seda lihtsalt võõrkeelena, siis oleks olukord ju veelgi hullem, sest siis ei jõuaks nad iialgi sellele tasemele, et eesti keel selgeks saada. See kisub absoluutselt kõikide laste edasise arengu alla. (Juhataja helistab kella.) Kas see ongi see, mis teie meelest on kõige õigem tee?

Aitäh! Neid segakoole ei hakka me mitte looma, vaid need on juba olemas. Sellest me räägimegi, et muukeelsete laste vanemad aasta-aastalt järjest enam eelistavad oma lapsi panna eestikeelsesse haridusasutusse. Näiteks on lasteaedades aina vähem täisvenekeelseid lasteaiarühmi. Jõhvis, ma loodan, kui "+1" programm saab täis, siis ei ole seal enam ühtegi ainult venekeelset lasteaiarühma, Kohtla-Järvele jääb neid ainult kaks. Selgelt eelistavad muukeelsete laste vanemad kas keelekümblusmetoodikaga või eestikeelset haridusasutust. Nagu ma olen korduvalt öelnud, need lapsevanemad on viinud ellu seda reformi, mida riik ei ole julgenud nende aastate jooksul teha.

Reformierakond on teinud seda, et gümnaasiumiaste läks üle 40% : 60% õppele. See tekitas ka väga palju tagasisidet, oli palju kriitikat. Küsimus on, kas alustati õigest otsast. Kas ei oleks võinud juba tol ajal alustada lasteaedadest? Tol hetkel tehti see otsus, et gümnaasiumis on 40 : 60 süsteem. Täna me näeme, et tegelikult midagi hullu ei juhtunud, need noored on saanud kenasti hakkama. Ma arvan, et kui nad saavad juba põhikoolis parema eesti keele oskuse, siis saavad nad aina enam hästi hakkama ja jõuavad ka meie ülikoolidesse aina rohkem.

Hea minister, tänan teid! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid, kena lähenevat keskööd! Nagu ikka, arutame me siin öö varjus olulisi asju. Selles enam kui sajaleheküljelises raportis – ma ei tea, aga ma loodan, et ministriproua on selle korduvalt läbi lugenud ja ka mu mõned kolleegid – on huvitavaid asju. Kõike ei jõua siin rääkida. Ma küsisin selle Albert Schweitzeri nimelise kooli kohta Saksamaal Hannoveris. Türklased, süürlased ja kõik muud, kes on Saksamaale kutsutud ja tulnud ning see on positiivne näide, kuidas on võimalik edusammu teha. Enne oli vägivaldne seltskond, nii nagu Kalle Grünthal Türil kunagi kolmandas klassis tundis, midagi unikaalset ei ole. Aga kuidas on saavutatud selline edulugu, mida meile ka ühtse Eesti kooli puhul presenteeritakse? Ministriproua muidugi ei öelnud, kus koha peal seda Albert Schweitzeri mudelit saksa-türgi programmi alusel rakendada. Igal pool ei kõlba, võib-olla Türil ei kõlba, aga võib-olla Lasnamäel mõne koha peal kõlbab. Aga see selleks.

Tõesti, 30 iseseisvusaasta jooksul on Reformierakond enamiku aega riigitüüri juhtinud. Aga väga vähe on selles valdkonnas nagu tehtud ja nüüd spurdiga peaks nagu saavutama tulemuse. See tuletab meelde sama, mis praegu toimub rohepöördega: imekiiresti uude ajastusse, selle hinnaga, et see, mida Ida-Virumaa kaevurid ja põlevkivi peal elanud põlvkonnad edasi hakkavad tegema, pole kõige olulisem.

Iseenesest, iga keel on pluss ja ei saa ka kuidagi öelda, nagu me oleksime selle vastu, et Eestis elavad muukeelsed inimesed omandaksid eesti keele. Aga nagu ma ütlesin, pöörased summad on magama pandud. Proua Kersna eelkäija Mailis Reps, kes on kaua ja korduvalt ministriametit pidanud, on mulle mitu korda öelnud, et tema ei tea, millised summad on magama pandud eesti keele ja meele õpetamiseks, aga tulemust on väga vähe. Ei ole neid kaadreid, ei ole reaalseid kaadreid, ka mentaliteet on Ida-Virumaal, Lasnamäel ja mitmel pool mujal peaaegu samasugune nagu omal ajal nõukogude aja lõpul.

Nii et tööpõld on lai ja eesmärk on iseenesest suurepärane. Jah, see on Reformierakonna ja Eesti 200 nagu ühisprojekt, et kuhu suunduda. Aga see selleks.

Kolleeg Jaak Valge rääkis siin uussisserändajatest. Kui vaadata kogu seda seltskonda, kes õpib, siis neid on kusagil 150 000 inimese peal, 80% eestlased, 19% valdavalt venekeelsed, 1% ingliskeelsed, aga uussisserändajate puhul on see tordilõik hoopis teistsugune: 52% on eestikeelsed, 42% on venekeelseid ja ingliskeelseid on juba 6%. Selle kategooriaga, selle seltskonnaga tegelemine on üsna problemaatiline, aga samas ei taha ma öelda, et ei peaks sellega tegelema.

Aga on üks väike aga kõige selle juures. Minu ja meie meelest Eesti on või vähemalt peaks olema rahvusriik. Ja põhiseaduse preambulis toodud mõtted ei ole ajast ja arust, vähemalt minu ja meie meelest. Kuigi lihtsam on mitte tegelda nende keeruliste asjadega, vaid tuua odavat tööjõudu sisse, aga mis riik see siis on, kas see on see Eesti riik?

Kas te vajate lisaaega?

Jah.

Palun! Kolm minutit.

Aitäh! Ja see ühtse Eesti kooli poole suundumine, see eksperiment, mis paljude arvates on murekoht, kas see ei ole mitte eksperiment eesti keele ja eesti lastega? Suurejoonelisi eksperimente on läbi ajaloo tehtud igasuguseid, aga mulle ja meile tundub, et võib-olla sellise eksperimendiga ei tohiks praegu tegelda. Liiatigi, kui eesti lapsi sünnib häbematult vähe, kui prioriteediks ei ole viimaste nädalate järgi otsustades üldse mitte eestlaste arvu kasvatamine ja eesti meele kasvatamine ja tugevdamine, vaid erinevate laste ühtsesse katlasse suunamine, kes kõik on toredad ja õpihimulised ja edu neile. Aga mis neist saab? See on omaette küsimus ja see ongi põhiline, miks me selle arupärimise siin esitasime. Muidugi, ministriproua ei tea samuti vastust, nagu ei tea ka meie. Aga me oleksime ettevaatlikumad. Pealegi, ma tuletan meelde, et üldse Eesti koolis on, kui võrrelda 30 aasta taguste aegadega, väga paljude ainete tundide arv tunduvalt vähenenud. Loodusteadlasena ma tean, et neid tunde praktiliselt ei olegi, looduse tundmine läheneb nullile. Eesti keele ja kirjanduse puhul pidasin just nõu ühe hea kolleegiga: tundide arv on samuti kõvasti vähenenud. Mul paluti edasi öelda, et eesti kirjandus n‑ö gümnaasiumipõlves kannatab vast kõige rohkem, aga seal tulebki tegelikult eestluse ja eesti kultuuri sügavam mõistmine.

Nii et tegelikult need probleemid koolis on palju laiemad. See on ainult üks tahk, mida praegu hoogtöö korras Reformierakonna juhtimisel üritatakse ellu viia. Aga kuna see on pikk periood ja järgmiste Riigikogu valimisteni ei olegi enam nii pikk aeg, siis ma loodan, et on võimalik ka korrektiive teha. Aitäh!

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud minister! Mulle jääb mulje, et ühtpidi me lahendame vanu hädasid, sedasama Elsa Gretškina aegset häda, kui kõik ujutati üle vene keelega, ja me ei olegi seda häda veel suutnud likvideerida. Ma mäletan, milline paanika oli minu koolis, isegi teenekad kommunistid olid paanikas, et kool taheti venekeelseks muuta, sest sisseränne oli nii mastaapne. Võitlus eesti kooli ellujäämise nimel käis kõikide vahenditega, siinsamas Põhja-Tallinnas.

Me ei ole neid Elsa Gretškina probleeme veel lahendanud, aga meile tulevad uued probleemid peale. Ma olin jahmunud, kui ma vaatasin Tartu Ülikooli sisseastumise infot. 26 ingliskeelset õppekava. Tere tulemast rahvusülikooli! 26 ingliskeelset õppekava. Mis rahvad seal küll esinevad, mis rahvad seal küll kohal on? See meenutab juba Lumumba-nimelist ülikooli Moskvas. See ei ole enam Eesti rahvusülikool. Vabandage, oleks viimane aeg sellele jamale piir panna! Aga ometi, hea minister, oli ka üks hea uudis, et ei hakata neile vähemalt toimetulekutoetusi maksma. Lumumba ülikooli ehitamisel on teatud piirid.

Eestis kasvab Elsa Gretškina hädadele juurde see, et on India, Nigeeria ja muud eksootilised kogukonnad, kellel ei ole mitte ainult täielik keeleline ignorants Eesti suhtes, vaid ka kultuuriline ignorants. Neile ei kõlba meie toit, neile ei kõlba lasteaias meie toit, seal peab olema kaks liini: moslemilastele ja teistele lastele. Meil on sada häda kaelas nende uute immigrantidega. Me ei suuda neile keeltki õpetada. Ja kultuurikonflikt, mis sellega kaasneb, ja pereränne, mis igal aastal kipub kahekordistuma!

Eesti keele õpe tõmmatakse Helsingi ülikoolis kokku. Tartu Ülikoolis lõpetatakse soome keele õpet. Kohe näha, et vennasrahvad. Aga ma loen teile, mis meid ootab.

Mis on Helsingis juhtunud, mis on Soomes juhtunud? Ma võrdlen: põlisrahva, saami keelt rääkis 2008 inimest aastal 2020. See on ürgrahvas, see on põlisrahvas mäletamatutest aegadest. Aga araabia keelt rääkis 2017. aastal Soomes juba 26 000 elanikku ja kõigest mõne aasta pärast ehk 2020 üle 34 000 elaniku. Milline fantastiline kasv! Seda te ju tahate Eestisse, seda te ju igatsete, selle pärast te sõdite välismaalaste seaduse vastu. Eks siis õpetage seda araabia keelt eesti ja soome keele asemel! Somaali keel Soomes: kui ma olin Helsingi ülikoolis, siis seal oli 2000 somaallast, 1992. aastal, ja tänavapilt oli päris eksootiline, aga täna on somaali keele oskajaid 22 000. Kahest tuhandest sai 22 000. Millega nad tegelevad? Naiste ümberlõikamisega. Uus kultuur tuli maale. See on Soomes suur probleem nüüd. Soome paneelikate piirkondades õpivad soome lapsed somaali keelt, mitte vastupidi, sest soomlased tõrjutakse sealt välja. Kas te seda ootategi meile? Kurdi keel: 13 000‑lt 15 000‑le. Ja tuletan meelde, et saami keelt räägib 2000 inimest. Vietnami keele kõnelejate arv on hüpanud 11 000‑le, hiina keele kõnelejate arv 13 000‑le, pärsia ja farsi keele kõnelejate arv 15 000‑le Soomes.

Palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

Kuidas te need inimesed, kõik need eksootilised kogukonnad nii kultuuriliselt kui ka keeleliselt siia sobitate? Minul ei ole teisse usku. Te ei suuda seda. Isegi Elsa Gretškina ei suudaks neid ümber kasvatada, isegi Brežnev mitte, isegi Andropov mitte. Ärge võtke endale üle jõu käivaid ülesandeid. Sellepärast kutsun ma teid üles hoidma eesti kultuuriruumi ja keeleruumi. Kellelgi ei hakka muide sellele hammas peale, nii romantilisi sõnumeid kui te meile ka ei edasta. Te ei kontrolli neid kogukondi, te ei kontrolli neid keeleliselt ega kultuuriliselt. Ikka tuuakse siia kõrbetest müstilised kombed, ikka tuuakse siia naiste ümberlõikamine, ikka tuuakse siia aumõrvad, ikka tuuakse siia kõik jõledad kombed Egiptusest, Araabia kõrbetest. Ärge tehke seda ja hoidke ilusat eesti keelt! Aitäh!

Head kolleegid, aga nüüd on selline lugu, et on kesköötundi löönud juba kõik need kellad meie linnas. See tähendab seda, et me peame tänase istungi lugema lõppenuks. Jätkame homme kell 10. Meie kodukord näeb ette, et esmaspäeval me töötame kella 00.00‑ni. Soovin teile ilusat ööd! Kohtume homme kell 10.