Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Head Vabariigi Valitsuse liikmed! Head infotunni jälgijad! Alustame 2. juuni infotundi. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 17 Riigikogu liiget, puudub 84.

Tänases infotunnis osalevad peaminister Kaja Kallas, justiitsminister Maris Lauri ja siseminister Kristian Jaani. Meile on esitatud hetkel 11 küsimust ja mul on teile, head ametikaaslased ja valitsuse liikmed, ettepanek: teeme nii, et iga küsimuse puhul, mis on registreeritud, on üks täpsustav küsimus küsijalt ja üks lisaküsimus.

Esimese küsimuse on esitanud Riigikogu liige Henn Põlluaas. Sellele vastab valitsuse liige peaminister Kaja Kallas. Teema on antisemitism Eestis. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud peaminister! Valitsus kavatseb juudi kogukonna kaitsmiseks moodustada antisemitismiga võitlemise töörühma. Loomulikult tuleb kõiki rahvusi kaitsta tagakiusamise eest, kuid mulle jääb sügavalt arusaamatuks, kelle eest neid kavatsetakse kaitsta Eestis. Eestis ei ole kunagi ei juutide ega teiste rahvuste tagakiusamist olnud. Enne sõda kanti Eesti nn juutide kuldsesse raamatusse, sest erinevalt paljudest riikidest neil siin mingeid probleeme ei olnud. Kui soovite, siis saab seda tunnistust näha ka sünagoogi juures olevas muuseumis. Juutidele oli antud kultuuriautonoomia, neil olid kõik õigused võrreldes teiste kodanikega ja mitte keegi neid ei diskrimineerinud.

Täpselt sama on tänases Eestis. Nad on täpselt sama lugupeetud ja võrdväärsed kodanikud nagu kõik ülejäänud. Politsei- ja Piirivalveameti sõnul puudub Eestis antisemitism ja ka antisemiitlikud kuriteod. Miks peaks valitsus neid siis kuidagi eristama teistest siinsetest rahvustest ja kelle eest peaks neid ikkagi kaitsma? Kas tõesti arvab valitsus, et Eesti rahval, kes on ajaloos samamoodi kannatanud nagu juudid, on nende vastu mingeid kurje plaane? Sellise töörühma moodustamisega saadab valitsus tervele maailmale signaali, justkui mingi probleem siiski oleks. Küsin: miks te loote olematut probleemi, rikute Eesti head mainet ja mis see kõik meie maksumaksjale maksma läheb?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Selle antisemitismivastaste meetmete kontseptsiooni eesmärk on eelkõige ennetada selliseid probleeme. Tõepoolest, olen ka mina suhelnud Eesti juudi kogukonna juhiga, kes ütleb, et riigi tasandil kindlasti ei ole Eestis probleeme, et juute kiusatakse. Sedasama ei saa öelda suhete kohta võib-olla naabrite vahel või selle kohta, mis toimub ka Delfi kommentaariumis, kus on väga palju selliseid kommentaare, mis tegelikult kindlust ei sisenda. Nii et me oleme osa suuremast pildist ja kokkulepetest, mis meil on Euroopa tasandil sellega seoses, et antisemitismi vastu võitlemist ja juudi kogukondade turvalisust eraldi välja tuua. Kuivõrd maailmas see on olnud probleem, ka Eestis on olnud see probleem, siis selleks, et selliseid asju ei juhtuks, ma arvan, ennetuseks on kõik sellised sammud vajalikud.

Nüüd täpsustav küsimus. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Eestis mingit probleemi antisemitismiga ei ole, seda te sisuliselt tunnistasite ka ise praegu. Kuid kui valitsus jätkab oma globalistlikku avatud uste poliitikat ja laseb Eestis tekkida veelgi suuremal moslemikogukonnal, siis see tekib vältimatult. See oli ju ka teie vastusest arusaadav. Juba täna kasvab nende ja kapo huviorbiidis olevate moslemiäärmuslaste arv Eestis enneolematu kiirusega. Massiimmigratsioon on toonud kaasa tõepoolest juutide tagakiusamise kõikides Euroopa riikides, kus moslemeid on massiliselt vastu võetud. Euroopa Liidust on Iisraeli põgenenud juba kümneid tuhandeid juute ja alailma kuuleme uudiseid, kuidas mõnes Euroopa riigis on jälle nende sünagooge süüdatud, neid muul moel ahistatud või lausa tapetudki. Euroopa Juudi Kongressi teatel soovib seetõttu lausa kolmandik Euroopa 700 000 juudist lahkuda.

Selles valguses, et koalitsioon otsustas tagasi lükata EKRE esitatud välismaalaste seaduse eelnõu – ja teha seda täna –, mis takistaks massiimmigratsiooni ja võõrtööjõu vohamist, tundub, et valitsus plaanib ja lausa soosib samasuguse olukorra tekkimist ja antisemitismi importi Eestisse. Siis vajavad Eesti juudid tõepoolest kaitset. Sellisel olukorral ei tohi aga lihtsalt lasta tekkida. Sellisel juhul poleks antisemitismiga võitlemise töörühma vaja, ei ole vaja luua magusaid töökohti omadele seal töörühmas ja raha raiskamist poleks vaja. Küsin: miks te ei suuda ega taha õppida teiste riikide vigadest, eriti kui neid vigu pole võimalik enam pärast tagasi pöörata?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Vastupidi, teiste vigadest just tuleb õppida. Aga ma korrigeeriks teatud asjad ära. Esiteks, Euroopa Liidus on rändesurve viimastel aastatel oluliselt langenud ja kui me vaatame seda, kui palju on varjupaigataotlusi, siis neid on olnud viimastel aastatel vähem ja ka positiivseid otsuseid on saadud vähem. Kui me vaatame Eestit, siis ka see ei vasta tõele, et meil on mingi massiline sisseränne. See lihtsalt ei vasta tõele. Meil on kehtestatud sisserände piirarv elamislubade andmisel välismaalastele, kes tulevad Eestisse ettevõtluse või töötamise eesmärgil. See on maksimaalselt 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast, 2021. aastal oli see 1315. Eestis ei ole suurt sisserändesurvet. Samuti ei vasta tõele, et meil oleks mingi võõrtööjõu kontrollimatu sissevool. Ka Euroopa tasandil tegeldakse pikaajaliste lahenduste otsimisega selleks, et kui see rändesurve lõuna pool jälle tekib, siis nende muredega toime tulla ja eraldada need mured, mis on seotud juurdetulevate inimestega.

Kui me räägime antisemitismist, siis tegelikult on selle kontseptsiooni eesmärk väga palju ka selles, et defineerida, mis see antisemitism sellisel kujul üldse on, mida see tähendab. Selle kontseptsiooni järgi on see juutide tajumine teataval viisil, mis võib avalduda ka vihana juutide vastu. Antisemitismi verbaalsed ja füüsilised väljendusvormid on suunatud juudi ja mittejuudi päritolu inimeste või nende vara ning juutide kogukonna institutsioonide ja usupaikade vastu. Me teame ju, et ka Eestis, kas või teie enda fraktsiooniski, on olnud inimesi, kes on selliste [mõtte]käikudega esinenud. Seda kindlasti Eestis on, nagu ma ütlesin, see väljendub ka kommentaariumis. Millest see tuleb? Ma ei oska seda öelda, aga igasugune viha õhutamine on kindlasti vastuvõetamatu. Mul on väga hea meel, et ka teie olete sellise vaenukõne või vaenu õhutamise vastu ja te seda enam ei propageeri.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh! Muidugi me oleme vaenukõne vastu ja kui te loote siin nii kergekäeliselt igasuguseid gruppe millegi vastu võitlemiseks ja viitate, et üheks põhjuseks on kusagil Delfi kommentaariumis olevad vaenukõne kommentaarid, siis palun looge valitsuse juurde ka EKRE kaitseks töögrupp, seepärast et Delfi kommentaariumis – ja mitte ainult Delfi kommentaariumis – saame me tihtipeale ikkagi väga rajude hinnangute ja ähvarduste osaliseks. Nii et Delfi kommentaariumit millegi aluseks võtta on vist natukene lihtsama vastupanu teed minek.

Ja tõepoolest, minu arvates juudi rahvusest inimesed Eestis võivad ennast tunda igati turvaliselt ja siin ei ole üldse mingit probleemi – nad on selgelt meie ühiskonna lahutamatu ja hinnatud osa. Aga minu küsimus on, et kui te antisemitismi vastu nii uljalt võitlete, siis kas teie toetate ideed, et Eesti viiks oma saatkonna Jeruusalemma, et toetada täielikult juute nende riikluses, nende kultuuris ja nende usu järjepidevuses.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma olen kogu aeg siin Riigikogu saalis teid jälginud ja alati tundub, et te vähemalt esitate, et te olete sellised väga kõvad mehed. Te olete isegi öelnud, et te olete kõvad löömamehed, aga nüüd tuleb välja, et te olete hoopis ohvrid ja vajate riigi kaitset mingi komisjoni näol. Seda on väga kurb kuulda, sest ohvrid ei saa kindlasti olla tugevad. Aga kui te leiate, et me peaksime seda riigi tasandil, valitsuse tasandil arutama, et EKRE kaitseks moodustada komisjon, siis ma usun, et te võite sellega algust teha siinsamas Riigikogus, võib-olla moodustate mõne toetusrühma.

Nüüd küsimuse kohta. Ei, ma ei pea vajalikuks seda saatkonda liigutada.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Priit Sibul ja sellele vastab Vabariigi Valitsuse liige justiitsminister Maris Lauri. Teema on laste turvatunne. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head valitsuse esindajad! Lugupeetud minister Maris Lauri! Eile oli lastekaitsepäev ja sotsiaalkomisjon arutas laste vaesuse üle, ja seal päris mitmes ettekandes jõuti arusaamisele, et laste vaesus viib ka lastevaesuseni. Selles mõttes see küsimus, mida ma küsin, ja selle lahendus on selgelt palju keerulisem. Juba eelmises valitsuses algatati elatisraha maksmisega seotud muudatuste arutelu, õigemini, seda arutati valitsuses, kui Justiitsministeerium oli seda ette valmistanud. Nüüd on sinna eelnõusse lisandunud ettepanek, et elatisraha võiks väheneda 100 euro võrra. Eilsetes jutuajamistes tuli ka välja, et kõige suuremasse riskigruppi kuuluvad just nimelt üksikvanemaga perekonnad ja need lapsed on kõige haavatavam seltskond. Ma vaatasin, et esmaspäeval ilmus üks arvamus või, õigemini, üks meediakommentaar, kus oli ka teie seisukoht. Te ütlesite, et ees seisavad suured arutelud ja lõplikku seisukohta pole. Ma lihtsalt palun, et te eilse päeva valguses annaksite ka oma poliitilise vaate ja arusaamise, kuidas ja kuhu me selle suhteliselt keerulise küsimusega jõuda võiksime.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! See on kindlasti äärmiselt oluline teema, mida arutada. Esiteks, laste toimetulek ja selle raames ka üksikvanemate toimetulek ja nende laste toimetulek, kes elavad ühe vanema juures, ja elatiste teema. Tõsi on see, et elatiste muutmine algatati eelmises valitsuses, eelnõu [väljatöötamis]kavatsus käis esimese kooskõlastusringi läbi, see sai väga mitmesugust vastukaja. Talvel arutati neid asju edasi, diskussioonid olid elavad olnud. Tõsi, need diskussioonid jäid valitsusevahetuse aega. Need ettepanekud, mis seal tehti ja saadeti uuesti kooskõlastusringile ja on nüüd vastukajadega tagasi tulnud, on tõesti mitmesugused, sest osapooltel on väga erinevad vaated asjale.

Võib-olla piltlik näide on see, et kui see eelnõu sai kooskõlastusele saadetud, siis samal päeval loetud tundidega tuli mulle kaks vastukaja ja need olid vastandlikel seisukohtadel. Nii et kompromissi otsimine on kindlasti keeruline.

Milles on probleem? Probleem on selles, et meil on miinimumpalgaga seotud miinimumelatis ja miinimumpalk on tõusnud äärmiselt kiiresti, mistõttu elatise maksmine on muutunud osale inimestele väga koormavaks. See lõpeb näiteks sellega, et lapsed ei saa midagi, isegi siis, kui vanemad on valmis maksma, sest vanem ei ole lihtsalt võimeline maksma, või satuvad rasketesse oludesse nooremad, teise pere lapsed, kes ei saa elatist. Seal tuleb nüüd tasakaal leida.

Üks muudatus, millest praegu väga palju räägitakse, on üleminekusäte. Mulle tundub, et see põhimõte, mis eelnõus on, kuidas edaspidi arvutada miinimumi – ma rõhutan, et see on elatusmiinimum, mida saab alati suurendada läbirääkimiste kaudu –, on see, kuidas seda rakendada. Siin on seisukohad vastandlikud. Riigikohus ja kohtunikud osutavad sellele, et me peame jälgima õiglust ühes suunas. Õiguskantsler osutab, et ka teises suunas on õigluse küsimus. Seal ongi need vaidluskohad.

Täpsustav küsimus, Priit Sibul, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et ega me ei olegi nende lahendustega teineteise seisukohtadest nii kaugel nagu päike ja kuu. Aga panen südamele tõesti, et nii nagu eilne [arutelu] ja kogu see statistika näitab, on üksikvanema perekonnas kasvavate laste olukord kõige keerulisem, nad on kõige suuremas vaesusriskis, ja et te jõuaksite ka seisukohale, et see kompromiss, mida praegu arutatakse, ei toimuks automaatselt. Ma saan aru, et praegu käib ka õiguslik vaidlus selle üle, milline põhiõigus on olulisem: kas see, et seadusega on varasemalt ette nähtud, või nüüd, kui meil tekib uus seadus uue määraga, siis kõigil automaatselt väheneb.

Ma palun, et valitsus mõtleks ennekõike just laste heaolule. Ma mõistan ka neid isasid, kelle palk on väike ja seis keeruline. Ma arvan, et kõige olulisem on ... Me ju räägime nendest kaasustest, kus vanemad ei jõua kokkuleppele. Loomulikult, kellegi huvi ei oleks sinna vahele torkida ja kõige mõistlikum oleks, kui inimesed leiaksid omavahel kokkuleppe, aga kui riik peaks sekkuma, siis katsume olla sealpool, kus on laps.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Ma olen teiega väga nõus, et leida see kompromiss. Kindlasti ei ole see lihtne ja võib-olla kõik ei olegi sellega lõpuni rahul, sellepärast et kahjuks on nii, et kui inimesed lähevad lahku, siis on emotsioonid väga suured ja tunded ka väga suured ja leppimine on tihtipeale keeruline.

Me peame vaatama seda teemat laiemalt. Lisaks sellele miinimumelatisele me peame aru saama ka seda, et miinimumelatis on tõesti miinimum. Alati saab elatist teha suuremaks, kohtutel on see õigus, aga ka inimesed ise saavad seda teha. 

Ma panen väga suurt lootust sellele, et meil tuleb perelepitus kui üks samm enne seda, kui minnakse kohtusse vaidlema. Mulle meeldib väga see, et paljudes peredes, vaatamata oma isiklikele konfliktidele  ja valudele, täiskasvanud inimesed suudavad siiski kokku leppida. Nad mõtlevad oma lastele, sest see on ka lastele mõtlemine. Lapsed peaksid saama tunda seda, et mõlemad vanemad hoolivad, et oleksid kokkupuutumised, käidaks läbi ja oleks ka materiaalne tugi.

Kindlasti selle nimel on mõtet pingutada ja ma ei ütle, et see tuleb lihtne, aga eks erinevad osapooled võetakse sinna sisse, ka juriidilised pooled. Ja kui me tuleme ka siia Riigikogusse selle valminud eelnõuga, siis ma loodan, et ka Riigikogu paneb oma panuse sinna ega võta pakutud lahendust mingi vastandliku positsioonina, vaid mõtleb kaasa, sest see on meie kõigi ühine huvi.

Ja nüüd lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Mul on ka küsimus laste turvatunde kohta. Me menetlesime siin umbes kuu aega tagasi eelnõu pedofiilide karmimast karistamisest ja eelnõu, mis tõstaks seksuaalse enesemääramise iga. Meil oli selline eelnõu ning Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal samuti. Nende eelnõude peale tuli valitsusest ehk Justiitsministeeriumist suhteliselt umbmäärane jutt, et asja peab veel arutama ja meil on vaja kaasata ja meil on vaja analüüsida. Nii palju, kui mina tean, on seda analüüsi Eestis tehtud vähemalt 10–15 aastat. Aga ühtlasi oleme kuulnud, et selle kaasamise käigus on osa kaasatavaid gruppe olnud väga toetavad nende eelnõude suhtes, mida parlament on menetlenud. Mul on küsimus: kui kaugel te oma analüüsimise, kaasamise ja arutamisega ministeeriumis olete? Ja äkki oskate rääkida koalitsiooni nimel ka sellest, millal me liigume edasi teisele lugemisele.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Eelnõu, mis koostati Justiitsministeeriumis koostöös Sotsiaalministeeriumi, Haridus‑ ja Teadusministeeriumi, Siseministeeriumi, aga ka väga paljude huvigruppidega, on käinud läbi kooskõlastusringi. Kooskõlastusringi järel saabunud ettepanekuid hetkel töödeldakse, grupeeritakse ja ma arvan, et eelnõu saab päris kähku valmis. Kas see jõuab Riigikokku loetud nädalatega, ma ei julge teile sada protsenti öelda, sellepärast et siin on teatud protseduurid: see peab käima ka valitsusest läbi, enne kui Riigikokku jõuab. Aga kui ei jõua enne jaanipäeva, siis see on kindlasti esimene asi, kui Riigikogu tuleb kokku mingil muul põhjusel või ka korraliselt.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kolmanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Eduard Odinets ja sellele vastab peaminister Kaja Kallas. Teemaks on valitsuse eelarvepoliitilised valikud. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud peaminister! Ei ole uudis, et valitsus oma kärbete tuhinas läheb nüüd laste ja kultuuri kallale. Sellest me oleme kõik viimaste nädalate jooksul kuulnud. Aga vähem on tähelepanu pööratud ühele teisele kärbete aspektile, mis on seotud hasartmängumaksu laekumisega ja selle eraldamisega erinevatele projektidele. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis riigi eelarvestrateegia näeb ette, et hasartmängumaksu toetus erinevatele projektidele eri haldusalades külmutatakse selle aasta vähendatud mahus ja edaspidi hakatakse seda maksma vähem, kui seda laekub riigieelarvesse. Rahandusministeeriumi haldusalas väikesed investeeringuprojektid – miinus 3 miljonit eurot nelja aasta jooksul, haridusministeeriumis laste- ja noorteprojektid – miinus 2 miljonit eurot nelja aasta jooksul, Sotsiaalministeeriumi haldusalas hoolekande, perede, vanurite ja puuetega inimeste projektid – miinus 3 miljonit eurot, Kultuuriministeeriumi haldusalas olümpia ettevalmistamine, puuetega inimeste sporditegevus, kultuuriprojektid regioonides – miinus 3 miljonit eurot.

Lugupeetud peaminister! Kas te saaksite veel kord meile selgeks teha, miks selle kärbete tuhina sildi all, selle bürokraatia vähendamise ja riigihalduse kulude optimeerimise sildi all te lähete kõige nõrgemate, kõige väiksemate kallale? Need on sajad väikesed projektid ja tuhanded inimesed, kes on saanud abi meie ühiselt kogutavast maksust, hasartmängumaksust. Seadus näeb ette väga kindla protsendi, kui palju me peame eraldama nendele projektidele, aga teie nüüd otsustate – ilmselt tulete varsti ka seadusemuudatusega meie juurde – need summad külmutada ja hakata neid vähendama. Need summad on võib-olla kogu riigieelarve kontekstis imetillukesed, aga nende inimeste jaoks, nende projektide jaoks ja nende organisatsioonide jätkusuutlikkuse jaoks on need väga suured summad. Miks te teete seda, proua peaminister? 

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt tuleb alustada sellest, et eelmine riigi eelarvestrateegia oli ju tegelikult blufitud. Seda tunnistas ka eelmine rahandusminister, kes ütles, et sinna kirjutatigi täiesti tühjalt sisse kärped, millel ei olnud mingit sisu ja mille tulemus on see, et neid kulutusi tehti nende tühjade kärbete vastu, justkui oleks kulusid kärbitud ja seeläbi oleks tulu rohkem. Ma saan aru, et kõik need etteheited lähtuvad nendest eelmise RES-iga tehtud plaanidest ja tulevikuootustest. Ma saan aru ka, et eelmise RES-i, eelmise riigi eelarvestrateegia koostajatele oli see väga lihtne ja mugav tee. See justkui võimaldas teha kõiki kulutusi, mida tegelikult tulud ei võimaldanud, aga lükata n-ö kärpeotsused tulevikku. Meil oli valik, kas jätkata seda valetamist, öelda, et meil ei olegi vaja kuskilt kulusid kokku tõmmata, või seda mitte teha.

Iseenesest kriisis on meil väga palju võimalusi leida kohti ka riigireformiks. Me olemegi suunanud ministeeriume tegema omavahel koostööd, sest meil on erinevad ministeeriumid, kes teevad sama asja, mida võiks inimese vaates teha ühest kohast. Ma tahaksin seda veel üle kinnitada, mis puudutab kogu seda pilti, mida te maalite, et me läheme võtma kelleltki midagi ära, tegelikult kokkuvõttes, kui me vaatame suurt pilti, siis avalik sektor lihtsalt peab ka oma kulusid kokku tõmbama, kui erasektor on seda pidanud tegema kriisis isegi 30%. Meie eesmärk on praegu ainult 4,2%. Nii et tegelikult see ei ole väga suur eesmärk.

Loomulikult, kui me võtame iga üksiku kulu, siis alati öeldakse, et ei, seda ei tohi, seda ei tohi ja seda ei tohi. Aga mõtleme siis, kus me saame teha ja kuidas. Tuleb vaadata, et meil tulud ja kulud ikkagi enam-vähem kokku klapiksid. Praegu see vahe on 1,27 miljardit, mis meie kulud ületavad tulusid. See lihtsalt pikalt ei ole jätkusuutlik, see tuleb lõpuks kõikide meie taskutest.

Nüüd täpsustav küsimus. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud peaminister! Loomulikult võib kõik ajada eelmise valitsuse kraesse ja eelmise riigi eelarvestrateegia koostajate kraesse, et põhjendada oma käitumist, aga ma usun, et ei ole väga peaministerlik niimoodi käituda. Te peate vastutama oma tegude ja kindlasti ka oma sõnade eest. Kindlasti ei saa mina teiega nõustuda selles, et kui on vaja teha riigireform, kui on vaja vähendada bürokraatide kulusid, kui on vaja vähendada ministeeriumide halduskulusid, siis minnakse laste, noorte, puuetega inimeste, olümpiasportlaste ja kõikide selliste organisatsioonide ja inimeste kulude kallale. See eesmärk ja selle teostus, vähemalt minu jaoks, ei lähe kokku ja kõlab ausalt öeldes väga jääkuningannalikult, kui sellist eestikeelset sõna võib kasutada.

Ma küsisin ka eelmine kord rahandusministrilt, tuues esile oma suurt austust valitsuse vastu, kus on nii palju naisministreid, kuhu on kadunud teie empaatiatunne, et te lähete kallale kõige nõrgematele. Ma ei saanud siis vastust ja tundub, et ma ei saa seda vastust ka täna. Aga ma küsin võib-olla niimoodi: kas seda eesmärki leida see raha riigieelarvest tõepoolest ei ole võimalik kuidagimoodi teisiti täita, et jätta rahule kõige väiksemad, kõige nõrgemad, kes ei suuda valitsusele väga vastu seista?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Me ei lähe kõige nõrgemate kallale, see teie väide ei vasta tõele. Kui me räägime laste huvihariduse rahast, mille riik oli täiendavalt kohalikele omavalitsustele eraldanud, siis me räägime ju sellest, et kohalik omavalitsus peab seda tegevust rahastama ja kohalik omavalitsus peab seda tegevust korraldama, nii nagu ta on seda ka teinud. Ja raha, ilma sildita raha kohalikele omavalitsustele tegelikult suureneb – on suurenenud ka selle kriisi käigus, kuigi kohalikud omavalitsused ei ole kandnud selle kriisi raskuskeset. Selle kriisi raskuskese on olnud peaasjalikult tervishoiusüsteemis ja erasektoris. Nii et selles mõttes see [väide] ei vasta tõele. Me oleme korduvalt siin teie küsimustele vastanud, tuues välja ka seda, kuidas seda raha tegelikult kasutatakse riigi eri osades, linnades, valdades, ja see pole olnud alati just laste hüvanguks.

Kõik need tegevused, millele te viitate – kui neid tegevusi peetakse oluliseks, siis ministeeriumid seisavad nende tegevuste eest ja leiavad selle raha, samamoodi kohalikud omavalitsused. Kui huvihariduse täiendav rahastamine on peamine teema, siis meil tulevad ju kohaliku omavalitsuse valimised, kus kõigil inimestel on võimalik oma meelsust väljendada ja anda teada kohalikele omavalitsustele, et see on oluline ja seda suuremat rahastamist või suuremat korraldamist kohaliku omavalitsuse poolt nõutakse.

Nüüd üks lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud proua Kaja Kallas! Eile toimus siin saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti energiajulgeoleku ja varustuskindluse väljakutsetest" arutelu, kus teiste esinejate seas oli selline inimene nagu TalTechi energiatehnoloogia instituudi professor, jätkusuutliku energeetika ja kütuste uurimisrühma juht Alar Konist. Küsimuse all oli ka siin "rohepöörde" teostamine Ida-Virumaal, kus antakse sealsete kaevanduste likvideerimise ja kaevurite töö äravõtmise eest 340 miljonit eurot. Küsisin selle kohta, et kuidas selle asjaga on, ja professor Alar Konist ütles, et see oleks reaalne siis, kui kogu maailm sellega kaasa tuleks, aga tänane probleem on pigem selles, et Euroopa Liidu süsinikdioksiidiheitmed on umbes 9% maailmas tekkivatest CO₂ heitmetest. Osaliselt ka selle tõttu, et meie tootmised on Euroopa Liidu riikidest välja kolinud. Aga kui me täna seame niivõrd suured ambitsioonid, siis see läheb väga kulukaks ja tekitab ka konkurentsieelise nendele riikidele, kus nende ambitsioonidega kaasa ei minda. Ehk me lihtsalt tulistame endale jalga.

Sellele, et see asi on väga tõsine, viitas Konist Saksamaa näite varal, kus toimus samasugune asi, nagu meil planeeritakse. Suleti kaevanduspiirkond, kus ka energiatootmine oli sees, ja sotsiaalabi, mida Saksamaa sinna maksis, oli miljardites – just selleks, et seda sotsiaalset katastroofi ära hoida ja näha, kuidas see asi toimub. See tähendab seda, et ka meil peab olema mingisugune meetmete pakett, aga mitte aastaks, vaid näiteks kümneks aastaks. Palun kirjeldage, milline on teie valitsuse pakett selle sotsiaalse katastroofi ärahoidmiseks rahalises mõttes!

Kaja Kallas, palun! 

Aitäh! Rohepööre on kindlasti üks suund, kuhu tegelikult kõik maailmas liiguvad. Kui sa töötad erasektoris, siis sa pead arvesse võtma maailma trende. Kui sa teed vastupidiselt sellele, kuhu kogu maailm liigub, siis varsti võib olla lihtsalt nii, et sinu tootele või teenusele pole turgu. Seetõttu ongi mõistlik mõelda juba ette, kuidas me nende trendidega kaasa läheme. Meie valitsus on seda pidanud väga oluliseks. Seetõttu ka õiglase ülemineku fondist – mina, muideks, Euroopa Parlamendis võitlesin selle eest, et seal oleks ka põlevkivipiirkonnad, alguses olid seal ainult söekaevanduspiirkonnad – saaks Eesti osa. Ja tõepoolest, 340 miljonit Ida-Virumaale eraldatakse. Eelmine valitsus soovis eraldada seda raha ka muudele piirkondadele, aga meie muutsime selle otsuse nii, et kõik see raha läheks Ida-Virumaale. Ja ma tõesti usun, et tehes neid vajalikke samme, meelitades sinna investoreid, kes loovad täiendavaid töökohti, uusi töökohti, me sellega saavutame, et Ida-Virumaast saab Eesti kõige modernsem, kõige innovaatilisem piirkond.

Mis neid piirkondi ühendab, kui me räägime söekaevanduste piirkondadest või ka meie põlevkivipiirkonnast, on see, et seal on väga tublid, töökad inimesed, kellel on väga spetsiifilised oskused. Ehk selleks, et tekiks sinna uusi tööstusi, kus oleks samasuguseid töökäsi vaja, me peamegi pingutusi tegema. Õiglase ülemineku fond ei ole mitte selleks, et selle rahaga asendada seda tööstust, mis praegu on, vaid selleks, et selle rahaga meelitada sinna uusi investeeringuid, et neid töökohti luua. Mul oli väga hea kohtumine energeetikute ja kaevurite ametiühinguga Ida-Virumaal ja tegelikult selgus, et me ei ole teineteisest üldse kaugel. Ka nemad mõistavad, et rohepööre on vajalik. Ka nemad mõistavad, et maailm sinna suunas liigub. Nad lihtsalt soovivad, et neile oleksid tagatud töökohad. Aga seda soovib ka Eesti riik ja valitsus. Sellepärast ongi ette nähtud üleminekuaeg. Selle jaoks tulebki teha pingutusi, et need investeeringud selleks hetkeks või, õigemini, varasemaks hetkeks oleksid olemas, kui see üleminek lõplikult toimub.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi neljanda küsimuse juurde, mille esitab Riigikogu liige Mart Helme. Sellele vastab valitsuse liige siseminister Kristian Jaani ja teemaks on laevastike ühendamine. Mart Helme, palun! Vabandust! Ma palun anda mikrofon Kalle Grünthalile. Protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud Jüri Ratas! Ma ei tea, kas minu mikrofonil on mingi viga küljes, et Kaja Kallas ei kuule, mida ma küsin. Ma küsisin seda, kas meil on olemas sotsiaalkatastroofi ärahoidmiseks meetmete pakett, aga ta räägib mulle mingit teist juttu. Kas on võimalik kontrollida, kas mu mikrofon töötab?

Aitäh! Kui on Riigikogu liikmel mure oma töövahenditega, sh mikrofoniga, me teeme selle kontrolli kindlasti Riigikogu Kantselei abiga ära. Aitäh teile! Aga läheme nüüd edasi, ma uuesti annan sõna Mart Helmele. Palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Teatavasti on välja tuldud minu hinnangul täiesti hullumeelse ideega ühendada kaitsejõudude ja Siseministeeriumi laevastik. Teame, et need mõlemad täidavad täiesti erinevaid funktsioone. Me teame, et Politsei- ja Piirivalveameti laevastik teostab päästeoperatsioone, reostustõrjeoperatsioone, valvab piiri, monitoorib, annab sidet, tal on oma radarijaamad jne, jne. Missugune on teie hinnangul seis praegu selle idee ellurakendamisega ning kas teie poliitiline tahe ja valmisolek on tõepoolest selle idee rakendamisega edasi minna? 

Kristian Jaani, palun!

Aitäh küsimuse eest! Ma alustan sissejuhatuseks sellest, et eri ministeeriumide vaheliste koostöökohtade või konsolideerimiste arutelud on iseenesest ju väga teretulnud. Ja kui vaadata laiemat pilti Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi võimalikest koostöökohtadest, siis siin on neid veel. Me oleme päris aktiivselt arutamas ka neid teemasid, millised on need valdkonnad, kus Siseministeerium ja Kaitseministeerium võiksid teha rohkem koostööd või isegi nii, et Kaitseministeerium ongi mingisugustes valdkondades vedavas rollis. Näiteks, kui me räägime hangetest, kus on teatud sarnasused nii Siseministeeriumi kui ka Kaitseministeeriumi haldusalas, nagu relvastus, moon, kaitsevarustus, siis võib-olla on tõesti mõistlik see, et selliste hangete puhul ongi Eesti riigis vastutav Kaitseministeerium. Või kui me räägime, ma ei tea, teineteise taristu kasutamisest, kui me räägime [laske]tiirude ehitamisest jne, jne, või näiteks IT-teenuse pakkumisest näiteks SMIT‑i poolt Kaitseministeeriumile.

Kui me räägime laevastikest, siis Eesti riigis, väikses riigis, on kolm suurt laevastikku: on Kaitseministeeriumi haldusalas mereväes, on Siseministeeriumi haldusalas PPA-s ja on MKM-i haldusalas Transpordiametis. Tegelikult teatava reservatsiooniga on veel Eesti Lootsi merevõimekus olemas ja on ka Keskkonnaministeeriumil teatud väikealused. Kolm laevastikku on minu hinnangul väikese Eesti jaoks liiga palju.

Me oleme täna arutlemas selle üle, kas kaitseväe merelised tegevused ja Politsei- ja Piirivalveameti merelised tegevused ei võiks ühe variandina ühendada. Ma rõhutan, et siin ei ole ühtegi otsust tehtud. Mina olen kabinetti viimas erinevaid alternatiive. Üks nendest on tõepoolest see, et PPA laevastik ja kaitseväe või mereväe laevastik on üks tervik ühes kohas.

Aga te rõhusite ka väga õigetele asjadele. Selle ühendamisega saab edasi minna sel juhul, kui me ei räägi ainult n‑ö metalli või betooni liigutamisest ühest kohast teise, vaid ka ülesannete liigutamisest ühest kohast teise. Siin on kõige suurem väljakutse kindlasti see – ma arvan, et see on lahendatav – klassikaliste tsiviilülesannete üleviimine kaitseväele. Euroopas on sellised lahendused iseenesest olemas rannikuvalvena, mis on eraldiseisev üksus kaitseministeeriumi haldusalas, aga see ei ole lahingulaevadena.

Nii et kui me leiame hea lahenduse, kuidas õiguslikult on see asi võimalik läbi viia, sh põhiseaduse vaates, et kaitsevägi täidab ka teatud tsiviilülesandeid, mida täna täidab PPA, siis ma leian, et see on võimalik ellu viia.

Nüüd täpsustav küsimus. Mart Helme, palun!

No see on küll natuke veider lähenemine, et see on juriidiline küsimus. See on ikkagi riigikaitseline küsimus, see on riigi turvalisuse küsimus, see on inimeste turvalisuse küsimus. Kui mina olin teie kingades, siis me tegime arvutusi ja leidsime, et minimaalselt oleks Eestile vaja kõikide funktsioonide täitmiseks – alates reostustõrjest ja lõpetades piiri valvamise, monitoorimise ja kõige muuga – kuue piirivalvelaeva olemasolu. Kuue! Teatavasti praegu on neli. [Oleks vaja] kuue piirivalvelaeva olemasolu, kusjuures laevastikku tuleks täiendada kopterivõimekust omava laevaga ja enamate reostustõrjevõimekusega laevadega, et me suudaksime neid rahvusvahelisi kohustusi, mis Eesti on endale võtnud, tõepoolest täita. Praegu me neid täies ulatuses täita ei suuda.

Nüüd tullakse välja ideega, et sellegi, mis meil on, sisuliselt likvideerime. Me teame ju, et kaitsejõudude laevad seisavad enamasti kai ääres, samal ajal kui PPA laevad on kogu aeg vee peal. Minu meelest teie lähenemine, et see on juriidiline [küsimus] ja me otsime optimaalset lahendust, ei saa olla vastuvõetav, sest see ei taga meie rahvusvaheliste kohustuste täitmist ja riigi turvalisust. Kas te nõustute minuga või ei nõustu?

Kristian Jaani, palun!

Aitäh! Selles mõttes ma selle käsitlusega ei nõustu, et me ei räägi täna hetkeolukorrast, me räägime pikemast vaatest tulevikku. Tõepoolest, täna on merereostusele reageerimise võimekus nelja laevaga. Mina räägin sellest, et kui me tulevikus hangime laevaplatvormid ühiselt ja näiteks need on kaitseväe koosseisus, siis on need kaitseväe laevad, millest ma räägin tulevikuvaates, sellise võimekusega, mis on võimelised reageerima ka merereostusele. Nii et veel kord, kogu selle arutelu – rõhutan, siin ei ole otsuseid – aluspostament on see, et tänased ülesanded ja tegevused ei tohi mitte kuidagi halveneda, vaid pigem need peavad minema paremaks. See on ainukene aluspostament, mis saab olla selleks, et vastav analüüs läbi viia. Sellepärast on siin tõepoolest ka see õiguslik analüüs, mis on siiamaani puudu, et kas seda on sellisel kujul võimalik Eestis teha. Ma arvan, et seda on võimalik teha, aga see on vaja kindlasti korraks nagu läbi analüüsida. 

Nii et veel kord, olukord tegelikkuses peaks paranema, kindlasti ei tohi minna hullemaks, sh ka riigi kaitsevõimekus peab selle kaudu minema paremaks. Täna sellisel kujul seda võimekust tõepoolest ei ole. Ma olen ka nõus sellega, et ei tohi mitte kuidagi langeda ega muutuda see, et praegu on PPA laevastiku merepäevade arv üle 800 päeva aastas. See peab kindlasti jääma samasuguseks. Ma olen täiesti nõus, et ükski riigi laev ei tohiks seista kai ääres, vaid laevad peavad olema mere peal ja tegema tööd.

Nüüd lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Ma soovitan ka peaministril korraks tähelepanu pöörata. Minu meelest kogu selle jutuga annab tänane valitsus valju häälega teada, et te ei saa riigi valitsemisega hakkama. Te ei saa riigis ei sise- ega välisturvalisuse tagamisega lihtsalt hakkama. Jutt sellest, et kujutage ette, väikesel Eesti riigil on kolm erinevat laevastikku ja see on kuidagi üle jõu käiv või liiast, näitab seda, et te ei saa üldse aru, millega riik tegeleb. Ongi vaja kolme erinevat laevastikku. Ongi kõiki neid kolme laevastikku vaja kogu aeg üleval pidada, sest neil on erinev funktsioon. Kolm täiesti erinevat funktsiooni, mida nad täidavad. Sama loogikaga võiks rahumeeli kokku panna ka Kultuuriministeeriumi ja Siseministeeriumi, sest seal on ka dubleerivaid tegelasi. Seal on ka mingisugused dubleerivad ametikohad. Ja kõik ministeeriumid, meil võikski olla ainult üks tore ministeerium. Ministreid muidugi võiks olla posutäis, sest siis on ikkagi võimalik siin esinemas käia.

Aga see on ju täielik võimetus mõista seda, et meil on riik ja teie valitsete seda riiki. Ja teie konkreetselt, härra siseminister, tegelete siseturvalisusega. Siseturvalisuse üks osa on piiri valvamine ja selle piiri valvamise seisukohalt ei saa anda neid laevu ega neid rajatisi ära kas majandusministeeriumile lootsitegevuseks või Kaitseministeeriumile, et ta valvaks Eesti julgeolekut kõikide nende Vene sõjalaevade vastu. See, et Kaitseministeerium ei ole suutnud 30 aasta jooksul vähimatki teha meie rannakaitse jaoks ja nad nüüdki tahavad maha müüa sadamad ja need viimased laevad ei tea kuhu kaugele ära saata – no okei, ma saan aru, et seal on Kremli viies kolonn sisuliselt oma eesmärgi saavutanud. Kas teie astute nüüd samasse ritta ja hävitate ära ka siseturvalisuse? Kelle heaks te töötate, inimesed?

Kristian Jaani, palun!

Aitäh küsimuse eest! Eesmärk on siseturvalisust eelkõige ikkagi parandada. Veel kord: selline ühendamine ja arutelu ei saa toimuda ilma selle postulaadita, nagu ma enne ütlesin, et me peame rääkima ka sellest, mis on see võit ja kuidas liiguvad üle ka klassikalised tsiviilülesanded. Me räägime täna mereväest ja Politsei- ja Piirivalveametist. Me hetkel siin ei räägi Transpordiameti rollist, kuigi pikas vaates tõenäoliselt on võimalik erinevaid lahendusi sinna leida. Veel kord: kuidas viiakse läbi laevahanked, millised on laevade n‑ö alusplatvormid, milleks saab neid laevasid näiteks kriisiolukorras kasutada. Aga ma olen täiesti nõus, et mitte mingil juhul ei saa tekkida olukord, kus ülesanne jääb ühele asutusele, aga vahendid liiguvad ära. Seda olukorda kindlasti tekkida ei saa.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi viienda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Aivar Kokk, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teemaks on Eesti majandus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Statistikaameti andmetel kasvas Eesti sisemajanduse koguprodukt tänavu esimeses kvartalis võrreldes eelmise aasta sama perioodiga 5,4%. Statistikaameti juhtivspetsialisti Robert Müürsepa sõnul tulenes peaaegu pool majanduskasvust maksude mõjust, eelkõige käibemaksu ja aktsiiside heast laekumisest. Siit ka minu küsimus: kuidas teie, austatud peaminister, suhtute, kas eelmise aasta lisaeelarvega aktsiiside langetusel võib olla just see mõju, miks selle aasta majandus on positiivselt tõusnud, ja kas see ei võiks tähendada seda, et ka järgmise aasta maist võiks hoida aktsiisid madalal?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Jaa, see vastab tõele, et Statistikaameti andmetel kasvas Eesti sisemajanduse kogutoodang võrreldes eelmise aastaga 5,4%. Kui te küsite aktsiiside kohta, siis aktsiisimäära ajutine langetamine, millest te rääkisite, suurendas eelmise aasta tarbimist ja peale selle määra langetamist suurenesid deklareeritud kogused võrreldes varasema aastaga 11,3% ehk 56 miljonit liitrit. See kasv tulenes eelkõige transpordisektori suurenenud tankimisest, eratarbijad sõitsid pigem vähem ja nende panus kasvu oli marginaalne. Aga langetus oli eelarvele negatiivse mõjuga, sest diislikütuse tarbimine kokku kasvas vähem võrreldes aktsiisimäära languse mõjuga. Ehk selleks, et langetus oleks olnud sellel eelarvereal n-ö eelarveneutraalne, oleks kogused pidanud kasvama kaheksa kuu jooksul vähemalt 30% ehk 154 miljonit liitrit. Tuletan meelde, et need kasvasid 11,3% ehk 56 miljonit liitrit ehk sisuliselt 100 miljonit liitrit vähem kui see, mille korral oleks jõudnud eelarve langetusega plussi.

Te ise olete öelnud, et see aktsiisilangetus oli ajutine, ja ma olen siin Riigikogu kõnetoolis korduvalt tsiteerinud teid ennast. 6. aprilli 2020. aasta lisaeelarve kõnes te ütlesite, et meil on väga selgelt kokku lepitud, et need lähevad kaheks aastaks alla – "need" on aktsiisid. Samas on meil juures klausel, et kui majandus tõuseb juba vähemalt 2%, siis me tuleme aktsiiside juurde tagasi ja siis hakatakse neid vaikselt mingil määral tõstma.

Tuletan meelde, majandus kasvas 5,4% ehk siis teie loogika järgi oleks pidanud või peaks juba praegu neid aktsiise tõstma, ja tõstma olulisel määral, et vastata sellele majanduskasvule. Aga meie seda ei tee, vaid lähtume sellest, et kui n‑ö päikseloojangu klausel saab ümber ja aktsiiside ajutine langetus lõpeb, siis need aktsiisid tõusevad kriisieelsele tasemele.

Nüüd täpsustav küsimus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Alati on võimalik kõnest võtta välja üks tsitaat ja seda kedrata hommikust õhtuni, aga seal oli ka kirjutatud, et tuleb vaadata, mis naabrid on teinud, ja aktsiiside juures tuleb arvestada ka Baltimaade poolt. Kahjuks te räägite ainult kütuse müügist. Aga võiks öelda, et statistika andmetel perioodil 2015–2019 vähenes Eesti ettevõtete veosekäive 23%. Aktsiisilangetuse järel on see trend aga pidurdunud ja eelmise aasta kolmanda kvartali veosekäive oli 44% suurem kui 2020. aasta esimeses kvartalis. Kui arvutatakse tulu aktsiisilangetusest, tuleb vaadata kogupilti. Ja siseveosekäibe tõus 44% on see, mis tegelikult selle aktsiisilangetuse miinuse teeb neutraalseks. Mida teie arvate sellest?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma ei oska praegu kommenteerida veosekäivet. Veosekäive võib ju olla suurem, aga kui me vaatame aktsiisilangetuse mõju, siis ta tõepoolest tõi kaasa suurenenud kogused võrreldes eelmise aastaga, aga see koguste suurenemine oli 11,3%. Nagu ma ütlesin, selleks et tegelikult aktsiisireal seda eelarveneutraalsust saavutada, oleks pidanud see olema 30%.

Nii et ma olen selles osas teiega nõus, et majandusel on suur pilt ja erinevad elemendid. Aktsiisilaekumine on üks osa sellest. Teine on see, kui väga majandus üldse elavneb ja millised on need sektorid, kes sellest osast võidavad. Kriis on olnud kõigile raske, aga mitte kõigile võrdselt raske. Osa sektoreid on võtnud selle kriisi löögi suuresti enda peale võrreldes mõne teise sektoriga, kus langust ei olnud, vaid oli pigem tõus.

Ja nüüd lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Jaa, numbritega on ju nii tore manipuleerida. Tuletaksin siiski meelde kahte asja. Esiteks, kui me räägime diisliaktsiisi laekumisest, siis 2020. aasta alguses oli miinus 20 miljonit sellest, et 2019. aasta lõpus toimus erakorraline varude soetamine biokomponendikohustuse tekke tõttu. Miinus 20 miljonit kohe.

Teiseks. Võib-olla te olete märganud, et 2020. aastal toimus koroonapandeemia, mille tõttu oli meil vahepeal terve kevade üldse kogu majandus suletud ja ka rahvusvaheline kaubandus kuni aasta lõpuni vireles. Sellest hoolimata aasta lõpus hakkas Eesti-sisene kaubandus kasvama. Ja kui me vaatame tänaseid majandusnumbreid, siis need näitavad veelgi suuremat kasvu, kui keegi on ennustanud.

Seoses sellega tahaksin eraldi tuua välja selle manipulatsiooni, mida te siin eelnevalt rääkisite seoses eelarve miinusega. Mul oli õigus eelmise aasta kevadel, kui me tegime eelarvet ja majandusprognoose, mul oli õigus eelmise aasta sügisel, kui me tegime eelarvet, ja mul on õigus praegu. Neid pessimistlikke prognoose, mis meile lauale pandi, ma ei heida ette prognoosijatele. Need prognoosid tehti nii, nagu nad tehti, eelarvelaekumised näitasid sadades miljonites alalaekumist. Mina ütlesin kohe, et neid ei tule.

Nüüd me näeme, majanduskasv näitab eelkõige seda, et see on väga maksulaekumistihe majanduskasv. Maksulaekumised sellel aastal ületavad kõiki prognoose. Mul oli õigus, nendele miinustele ei olnud vaja tähelepanu pöörata, sest miinused ei realiseerunud. Sinna teise tulpa võis panna lihtsalt rahumeeli kõrvale sama suure numbri ja need mõlemad tühistavad üksteist ära, sest seda eelarve miinust, millest teie kogu aeg ahastate, tegelikult ei eksisteeri. Jaa, eelarves võib olla tasakaalustamatust sees, aga mitte mingites miljardites, millest te räägite. Ja kui te nüüd tõstate aktsiisimaksu rajult, siis tuleb miinus, nii nagu eelmine kord aktsiisi tõstmine tõi. Kas te sellest saate aru?

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Esiteks, meie ei tõsta aktsiise, teie tõstsite aktsiise. Teie tegite otsuse, kus te ütlesite, et aktsiiside langetusel on päikeseloojangu klausel ja need tõusevad tagasi sinnamaale. Te ei teinud aktsiisilangetust ilma tähtajata. Nii et see oli teie otsus. Meie otsus on olnud maksurahu, et me ei torgi neid aktsiise sellisel kujul. (Hääl saalist. Juhataja helistab kella.) Nagu ma enne juba viitasin, siis teil oli soov aktsiise tõsta juba juhul, kui majandus kasvab üle 2%, aga majandus on kasvanud üle 5,4%.

Ma tahan selle eelarveaugu kohta öelda ka seda, et te ise olete möönnud, et see eelarvekärbe oli tühine. Ma ei tea, mis oli teie matemaatika koolis, aga need numbrid lihtsalt ei tule kokku. Kui üks aasta või nelja aasta peale on see puudujääk, see eelarveauk, see tühi kärbe miljardi jagu, siis sellest maksutõusust, mis praegu laekub, ei saa see auk kuidagi täidetud. Lisaks on siia tulnud ka kriisiaegsed kulud. Me räägime näiteks seda, et meditsiiniõed ja arstid ootavad palgatõusu, mis on juba 80 miljonit, jne. Neid selliseid kulutusi, mis meil on tekkinud koos kriisiga, on tulnud juurde väga palju. Nii et see igal juhul kõik ei kata seda auku, mida teie olete sinna sisse käristanud.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Heljo Pikhof. Sellele vastab justiitsminister Maris Lauri ning teema on kooseluseaduse rakendamine. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea justiitsminister! Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonilepingust võime lugeda: "Me ei muuda perekonnaseaduses sätestatud abielu mõistet. Seame eesmärgiks erinevates kooselumudelites elavate inimeste õiguste kaitse." Koalitsioonilepingus on ka kirjas, et tagame valdkondadeüleselt võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise kaitse. Meil on olemas kooseluseadus, aga puuduvad rakendusaktid. Inimesed, keda see puudutab, kes on juba kooselu sõlminud, ootavad pikisilmi justiitsministri sammu, et kooseluseaduse rakendusaktid jõuaksid Justiitsministeeriumist Riigikokku.

Ütleme siis nii, et meil on täna olukord, kus meil on inimesed, kellele on seadusega antud teatud õigused ja kohustused, aga nad peavad kulutama kohtuuksi, et oma õigustele kaitset saada. Ja kohtud peavad kasutama analoogiat ja pretsedente ning neid ka looma. Siin ongi nagu terve tükk õigusloomes puudu, mida oleks viimane aeg ära lahendada. Minu küsimus ongi: mis kujul valitsus ja teie justiitsministrina kavatsete selle õigusliku vaakumi lahendada?

Maris Lauri, palun!

Aitäh küsimuse eest! On tõsiasi, et kui võeti vastu kooseluseadus, siis jäeti vastu võtmata rakendusaktid ja see on tekitanud probleeme, mida ei peaks olema, kui see protsess oleks toimunud korrektselt. Aga nii nagu on otsustanud ka Riigikohus, kooseluseadus siiski toimib. Jah, rakendusaktide puudumine teeb teatud asjad keeruliseks kooselus olevatele inimestele, olenemata sellest, kas nad on samast soost või erinevast soost. Notarid võivad ju sõlmida kooselulepinguid nii samast soost inimeste vahel kui ka eri soost inimeste vahel.

Kuidas jõuda rakendusaktideni ja nende vastuvõtmiseni? Tegelikult on oluline see, et nad saaksid vastu võetud. Reformierakond on esitanud Riigikogus olles korduvalt rakendusaktid, kuid kahjuks ei ole need saanud Riigikogus tuge. Tundub, et see arusaam, kas need rakendusaktid tuleb vastu võtta või mitte, ei jookse mitte niivõrd erakondasid pidi, kuivõrd inimesi pidi, mistõttu on ka koalitsioonis kokkulepe, et see küsimus lahendatakse Riigikogus. Sellisel juhul muidugi tuleb saada Riigikogu enamus rakendusaktide või selle eelnõu taha. Kui tuleb see eelnõu, siis mina isiklikult sellele eelnõule vastu töötama ei hakka ja pean selle vastuvõtmist hädavajalikuks.

Nüüd täpsustav küsimus. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud justiitsminister! Eks me kõik teame seda, et Riigikogu võtab otsuseid vastu ja kiidab neid heaks, aga me ootame seda eelnõu pikisilmi valitsuselt. Ikkagi on küsimus, et valitsus pole astunud ühtegi sammu, et täita nende antud lubadust valijatele tagada valdkondadeüleselt võrdne kohtlemine ja kaitse diskrimineerimise eest. Samuti, need inimesed, keda puudutab kooseluseaduse rakendusaktide puudumine, ei saa aru valitsuse loosungist, et seame eesmärgiks erinevates kooselumudelites elavate inimeste õiguste kaitse.

Minu küsimus ongi, et kui te ei kavatse tulla Riigikokku kooseluseaduse rakendusaktidega, mismoodi te seda eesmärki olete täitma asunud. Kas teile tõesti ei tee muret, et meie riigis pole täna vähemuste kaitse tagatud ja mingi hulk inimesi ei saa oma õigusi realiseerida? Ja ma kordan veel kord üle, et tõesti, Riigikogu otsustab, kas ühte või teist seadust vastu võtta. Palun vastust!

Maris Lauri, palun!

Aitäh! On äärmiselt oluline, et inimesi koheldaks võrdselt. See on põhiseaduses meil ka kirjas. Just nimelt sellest ju kõik valitsuse liikmed lähtuvad ja ma eeldan, et ka kõik Riigikogu liikmed ja ametnikud ja kõik olulistel positsioonidel olevad inimesed, kes asju otsustavad. Kui on olukordi, kus inimesi ei kohelda võrdselt, kus on ebaõiglust, siis see on koht, kus saab sekkuda võrdõigusvolinik. See on koht, kus saavad sekkuda ka õigusasutused. Lõpuks otsustab asja üle ka kohus.

See, et taandada võrdsete võimaluste loomine üksnes sellele, kas on olemas rakendusaktid või ei ole, minu arvates päris õige ei ole. Samas, need on kindlasti väga olulised. Aga on kokkulepe, et selle eelnõu algatab Riigikogu. Ja ma arvan, et selle eelnõu puhul on see lähenemine õige, sest nagu ma ütlesin, siin ei jookse arusaamad mitte erakondi pidi, vaid siin jooksevad arusaamad inimesi pidi. Mitte miski ei takista ka teil selle eelnõu algatamist siin Riigikogus. Nagu te ise õigesti ütlesite, Riigikogu otsustab.

See on see arusaam. Ma kinnitan veel kord: kui selline eelnõu tuleb, siis minu poolt takistust ei tule ja ma usun, et ei tule ka valitsuse poolt. Aga on väga keeruline esitada eelnõu, mille puhul ei ole kindlust, et see Riigikogus üldse toetust leiab. Kui te suudate tagada selle, et Riigikogus on sellele eelnõule toetus, siis ma arvan, et see on väga hea ja väga tore. Aga me oleme näinud seda, et see teema tekitab ühiskonnas väga palju emotsioone. Nii et enamuse toetus enne oleks kahtlematult palju parem, kui see, et eelnõu esitatakse lihtsalt olukorras, kus sellele enamuse toetust ei ole.

Ja nüüd lisaküsimus. Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! No mitte ainult teie mainitud erakond ei ole seisnud siin Riigikogus rakendusaktide ja kooseluseaduse eest, vaid ka sotsiaaldemokraadid on seda korduvalt teinud ja näidanud oma tahet ja soovi, et Eesti ühiskonnast väga suure osa inimeste elu teha kergemaks, võrdsemaks ja normaalsemaks, kui see praegu on. Kui te mainite, et ühiskonnas laiemalt seda toetust ei ole, siis tegelikult just kooseluseaduse rakendusaktide puhul on see toetus väga kõrge Eesti ühiskonnas ja see aina kasvab iga aastaga. See tähendab, et Eesti ühiskond on tegelikult valmis.

Kooseluseaduse debattidest on juba piisavalt aega möödas, et me võiksime ühe sammu veel ära teha, et inimesed, kes tahaksid sõltumata oma soost oma suhted just kooseluna riigi ees ära registreerida, saaksid seda teha. Aga mitte niimoodi, et veeta kuid ja päevi otsides notarit, kes oleks nõus seda tegema, otsides muid võimalusi, pöördudes kohtute poole, volinike poole või kuhu iganes te soovitasite inimestel pöörduda, et need asjad ära teha. See kõik toimub teie haldusalas, koormatakse kohtuid jne. See on teie võimuses – teie, kes te ise ütlete, et nii teie erakond kui ka te ise toetate seda asja – see asi ära lahendada.

Olgem ausad, me kõik saame aru sellest, et ükskõik milline erakond selle asja Riigikogus algatab, kas või sotsiaaldemokraadid, siis see asi siia Riigikogusse ka jääb. Riigikogus enamust me ei leia või me takerdume siin tundide, päevade ja kuude kaupa istungitesse. Ainukene viis probleem lahendada on see, kui valitsus tuleb selle eelnõuga Riigikokku. Ja on ju nii, et mõlema erakonna esimehed on sellele toetust väljendanud. Miks te, proua minister, ei tee seda sammu? Miks te vastu ei tule ega algata justiitsministrina valitsuses vastavat eelnõu?

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Ma täpsustan, et ka praegu saab kooselu sõlmida, nii et rakendusaktid seda asja ilmselt ei muudaks selle koha pealt. Mis puudutab kooseluseaduse rakendusaktide toetamist, siis jah, Riigikogus on olnud kaks erakonda, kes on seda enam-vähem ühtlaselt ja kooskõlaliselt toetanud. Need on Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Praeguses Riigikogu koosseisus kahjuks ei moodusta need kaks erakonda enamust. Siia on vaja inimesi juurde.

Aga tõsiasi on see, et ülejäänud erakondadest ei tule seda enamust kokku, nagu te ka ise ütlesite. Ja olukorras, kus Riigikogus, kes võtab seadusi vastu, ei ole enamust, kahjuks praegusel hetkel avaliku arvamuse seisukohad ei loe, niikaua kuni need inimesed, kes Riigikogus nendele rakendusaktidele on vastu, oma arvamust ei muuda. Nii et minu palve on: võtke kokku need inimesed ja rääkige nendega, kes seda toetaksid. Kui saame enamuse, siis saab ka need vastu võetud. Tõesti ei saa ka valitsus tekitada olukorda, kui üks osapool ei ole sajaprotsendiliselt selle taga.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi seitsmenda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Martin Helme, sellele vastab justiitsminister Maris Lauri ja teemaks on justiitsatašee valimine. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Selle justiitsatašee saatmisega Ameerikasse tegeles loomulikult ka eelmine valitsus ning see oli osa eelmise valitsuse väga sisulisest võitlusest Eesti rahapesujuhtumitega ja rahapesuvastases võitluses tehtavast koostööst Ameerika Ühendriikidega. Enne, kui atašee jõuti nimetada, valitsus vahetus, aga on oluline teada, et ma selle justiitsatašee nimetamise protsessiga viisin ennast kurssi. Aasta alguses kinnitas peaprokurör Parmas mulle, et kandidaate eriti ei ole, tal on kaks kandidaati, ja üldse see protsess venis. Nüüd aprilli alguses ometi valiti Indrek Tibar ära. Indrek Tibari valimine ise on skandaalne, sest ta on pikalt töötanud pangas, mis on rahapesu uurimise all, ja töötanud selles pangas valdkonnas, mis tegeles rahapesuvastase võitlusega, nii et tema puhul on selge huvide konflikt teha rahapesuküsimuses ameeriklastega koostööd.

Aga veel skandaalsem on see, kuidas ta välja valiti. Nimelt, me oleme pidanud siin teiega kirjavahetust ja te olete kinnitanud, et Indrek Tibar ja peaprokurör Parmas on kauaaegsed isiklikud tuttavad ning et nende omavaheline isiklik tutvus oli teada ka valimisprotsessi ajal. Te olete kinnitanud, et ei valimiskomisjon, mille liikmeks Parmas oli, ei näinud Tibari puhul mingisugust huvide konflikti ja ilmselt ei näinud ka Parmas enda puhul huvide konflikti, kui otsustas oma sõbra Ameerikasse saata.

Selle ametikoha palk on riigieelarve järgi umbes 250 000 eurot aastas ja on tekkinud täiesti selge küsimus sellest, et Parmas on rikkunud toimepiirangu paragrahvi. Kas te kavatsete selle kõigega midagi ette võtta?

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Tõsiasi on see, et jah, see konkurss kuulutati välja 28. jaanuaril. Kokku kandideeris 14 inimest, nii et ei olnud kahte inimest, vaid 14, kellest viis kutsuti vestlusele, mis toimus 1. märtsil riigiprokuratuuris, ja vestluses osales kolm ametnikku: peaprokurör Andres Parmas, juhtiv riigiprokurör Taavi Pern ja riigiprokurör Maria Entsik, lisaks veel personalitalituse nõunik. Kollektiivselt otsustati, et konkursi võidab Indrek Tibar. See otsus tehti 5. märtsil ning ta nimetati ametikohale ja ta asus ametisse 15. aprillil.

Nüüd küsimus sellest, kas ühe kandidaadi tutvus peaprokuröriga, ühe liikmega, kes otsustab komisjonis inimese valimise üle, tekitab huvide konflikti. Sellist küsimust võib kahtlematult esitada. Aga kõigepealt on tegemist komisjoniga, kus asju ei otsusta Andres Parmas üksinda, vaid seal oli ka kaks teist inimest. Lisaks on Eesti ühiskond piisavalt väike, nii et inimesed tunnevad üksteist ja tihtipeale päris hästi. Seda juhtub eriti olukordades, kus inimesed on õppinud ühes kohas ühel erialal ühes valdkonnas. Sellest järeldada, et on tekkinud mingisugune väga suur huvide konflikt või et siin oleks midagi väga tõsiselt paigast ära, ei saa.

Võib-olla on teil raske seda mõista, aga on väga palju professionaalseid inimesi, kes oskavad oma isiklikud suhted, isiklikud tutvused, eristada oma ametkondlikust tegevusest, oma tööalastest suhetest. On olukordi, ja mina tean selliseid olukordi, kus erasektoris töötavad abikaasad konkureerivates firmades ja mitte kellelgi ei teki küsimust, et seal on mingisugune huvide konflikt, sest inimesed on nii professionaalsed, et oskavad asjadel vahet teha ja teavad, millest rääkida ja millest mitte rääkida.

Täpsustav küsimus, Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma sean küll selle kahtluse alla. Kuskilt otsast ei lõhna see protsess professionaalsuse järele. Ma saan aru, et kui oli 14 kandidaati ja valituks osutus peaprokuröri isiklik pikaaegne sõber, kellel on pikaaegne töökarjäär asutuses, mis on rahapesu uurimise all, siis ülejäänud olid veel tõsisemad rahapesijaid või veel suuremad peaprokuröri sõbrad, et tema lõpuks ära valiti. Kas see oligi siis see tase, mida seal valiti? Ma ei saa teie jutust ausalt öeldes aru, et Eesti on väike ja Parmas üksinda ei otsusta.

Seadus ei tee siin mingit vahet. Korruptsioonivastase seaduse § 11 lõige 1 ütleb seda, et keelatud on toimingu tegemine olukorras, kus toiming tehakse ametiisikuga seotud isiku suhtes. Ei ole mõtet rääkida siin erafirmadest, me räägime ametiisikust ja riiklikust palkamisest. Lisaks sellele, § 7 lõike 1 punkt 4 kohaselt loetakse ametiisikuga seotud isikuks muu hulgas isikut, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või kes väljaspool ametiseisundit talle allub. No allumist ei olnud. Aga keegi ei ütle siin seda, et Eesti on väike ja äkki inimesed on professionaalsed. Tegemist on selgelt toimingupiirangu rikkumisega. See valimisprotsess ise on olnud [küsitav], rääkimata selle tulemusest: valiti inimene, kes tegeles Swedbankis rahapesuvastase võitlusega nii edukalt, et see pank on nüüd rahvusvaheliste rahapesuvastaste eksimuste eest uurimise all.

See protsess ise on samuti korruptiivselt toimunud. See on korruptiivne tegevus. Kes hakkab uurima nüüd Parmase tegevust? Ja kas konkursi tulemused tühistatakse?

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Ma saan aru teie [kirglikust suhtumisest], et asjad ei ole enam teie kontrolli all. Aga te eksite väga tõsiselt, jagades avalikkuse ees süüdistusi inimese vastu, kellel ei ole seda süüd. Indrek Tibar, olles küll töötanud Swedbankis, ei tegelenud rahapesuasjade nende aspektidega, kus temal oleks olnud võimalus rahapesu otseselt mõjutada. Ta ei töötanud seal asutuses nendel ajahetkedel, kui ilmnesid need episoodid, millele uurimisel on keskendutud. Nii et ta ei saanud seal kuidagi olla. Vähe sellest, ta ei tegelenud konkreetselt nende asjadega, vaid tema tööülesanded olid hoopis midagi muud. See, et inimene töötab ühes asutuses ja võib-olla ka samas osakonnas, ei tähenda, et tal on kokkupuude selle tööga. Nii et ma soovitan teil endal sellesse töösse natukene süveneda, mitte loopida avalikkuse ees süüdistusi.

Teiseks, küsimus sellest, kui suur on inimeste tutvuse ulatus või kas see tutvuse ulatus võib kuidagi positiivselt või negatiivselt mingit otsust mõjutada. Küsimus võiks tekkida olukorras, kui see tutvus ei oleks olnud teada, aga minule teadaolevalt konkursi käivitamise ajal see oli osapooltele teada. Mina ei tea, kui head sõbrad või tuttavad nemad on olnud, aga ju konkursi osapooled leidsid, et nende tutvus on selline, mis ei sega otsuse tegemist. Kui teie arvates on tegemist korruptsioonijuhtumiga, siis palun pöörduge vastavate asutuste poole. Minu hinnangul nii ei ole. Minuni ei ole jõudnud mitte mingisugust informatsiooni, et tegemist oleks olnud tõsise rikkumisega korruptsiooni mõistes.

Ja nüüd lisaküsimus. Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea justiitsminister! Ma esmalt korrigeeriksin: kui me räägime ikkagi justiitsvaldkonnast, siis ei saa olla küsimus kontrollis. Küsimus on seaduses ja seaduste raames võrdses kohtlemises. Seaduse ees teatavasti, ja ma loodan, et ka teile on see teada, on kõik isikud võrdsed.

Aga kõnealuse juhtumi asjaolude põhjal on fakt see, et peaprokurör ei olnud ja ei saanud olla oma otsustes, mis puudutasid tema head ja ammust tuttavat, sõpra, neutraalne ja objektiivne. Ometi ei taandanud ta ennast otsustusprotsessist. Juhin tähelepanu, et antud juhul on riigi peaprokurör käitunud korruptiivselt – inimene, kes peaks eriti tähelepanelikult jälgima oma tegevuse objektiivsust, sõltumatust ja erapooletust. Kes tegeleb siis lõpuks selle korruptsioonijuhtumiga? Teie toodud esmane argument, et Eesti riik on väike, kehtib millegipärast valikuliselt, teatud inimeste puhul on see mõjuv argument ja teatud inimeste puhul seda ei arvestata.

Teiseks, praegu te saite teada, et toimunud on korruptiivne tegevus. Seega on justiitsministrile teada, et toimunud on korruptiivne käitumine, ning teie võimuses on menetlust alustada. Ega meie siin Riigikogus ei pea hakkama tegema avaldust, et menetlust alustataks. Seega küsin uuesti üle: kunas alustatakse selle konkreetse episoodi suhtes menetlust ja miks seda ei ole siiamaani tehtud? Miks? 

Maris Lauri, palun!

Proovin vastata hästi lühidalt. Kuna minule teadaolevalt ei ole tegemist korruptiivse juhtumiga, siis ei ole algatatud uurimist ja ka ei alustata. Kui tulevad faktid, mis tõestavad reaalselt ja sisuliselt, et tegemist on korruptiivse juhtumiga, siis see [uurimine] tuleb. Aga praeguseks selliseid fakte minule ei ole laekunud.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kaheksanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Helmen Kütt ja sellele vastab justiitsminister Maris Lauri. Teemaks on planeeritavad muudatused elatise määramisel. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud justiitsminister! Hea ametikaaslane Priit Sibul juba alustas siin teemat, mis puudutab planeeritavaid muudatusi elatise määramisel. Ma jätkan selle teemaga. Eile ilmus Madis Hindre sulest artikkel ja nüüd ma tsiteerin seda, sest sellest tsitaadist tuleb ka minu küsimus: "Praegu on lapsele makstava elatise miinimum 292 eurot kuus. Justiitsministeerium leiab, et paljudele vanematele käib see üle jõu. Sestap tuli ministeerium läinud aasta sügisel välja eelnõuga, mis viiks elatise miinimumi teistele alustele ja vähendaks seda ligikaudu 100 euro võrra. Kohe kerkis küsimus, kas kohtus juba läbivaieldud elatis väheneb automaatselt. Justiitsministeeriumi eraõigustalituse nõunik Andra Olm ütles sügisel, et niimoodi – automaatselt kohtuotsuseid muuta ei saa. "See oleks põhiseadusega vastuolus, kui me hakkaks seadusega muutma kohtulahendeid," rääkis Holm. [---] Tänavu kevadel, kui valmis sai eelnõu uus versioon, oli ministeerium kannapöörde teinud. "Kui enne eelnõu jõustumist on kohtulahendiga välja mõistetud elatis, mis jääb vahemikku 193 kuni 292 eurot kuus, siis loetakse uueks elatise summaks eelnõu jõustumisest alates 193 eurot kuus ühe lapse kohta," selgitas Andra Olm aprillis. "See ongi selleks, et need kümned tuhanded pered ei peaks uuesti oma kohtulahendeid läbi tegema."" Ja minu küsimus on järgmine. Teie muidugi ei saa öelda, miks Andra Olm on seisukohta muutnud, aga te saate vastata sellele küsimusele, kas selle seisukoha muutuse on toonud kaasa uus justiitsminister ehk on see poliitiline suunis.

Maris Lauri, palun!

Ei, see ei ole poliitiline suunis. Niipalju, kui mina olen seda teemat vaadanud ja uurinud, on küsimus selles, et eelnõu n-ö esimesel, avalikustamise ringil, mis oli eelmisel aastal, tuli väga erinevat tagasisidet. Muu hulgas tuli tagasisidet ka Riigikohtult viitega, et selline lähenemine ei ole põhiseadusvastane, just nimelt see kohtuotsustest üleminek rakendussätte kaudu, kuna ta puudutab tulevikku. Jah, sellest tuli juriidiline diskussioon, milles teisel poolel on õiguskantsler, kes osutab täpselt sellelesamale, millele ka ametnik osutas, et on riive sellega, et on olemas kohtuotsus. Nii et nende kahe seisukoha vahel tuleb nüüd leida kompromisslahendus, kuidas see üleminekusäte teha. Ma eeldan ja loodan, et asjaosalised istuvad koos maha ning, kuna ta on eelkõige juriidiline küsimus, arutavad selle põhjalikult läbi ja leiavad sobiva lahenduse, mille tunnistavad kõik meie õiguse tippspetsialistid põhiseaduse järgi lubatavaks.

Täpsustav küsimus, Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud minister, selle vastuse eest! Tõepoolest, elatise eelnõu hakati koostama juba Urmas Reinsalu ajal, kui ta 2015–2019 oli justiitsminister. Järgmine justiitsminister oli Raivo Aeg ja täna olete teie selles rollis, kes selle eelnõuga peab siia Riigikogu saali tulema – või siis mitte tulema.

Minu teine küsimus puudutab tegelikult riigi eelarvestrateegias planeeritavaid rahaeraldisi, sellepärast et kohtute esindajad on öelnud, et seadusemuudatusega peab looma juurde uusi kohtunike ametikohti. Nad on ka Justiitsministeeriumi poole pöördunud. Selles kirjas, millega nad pöördusid, on märgitud, et senimaani on elatisraha vaidlused olnud kohtutele aja- ja ressursikulukad, ehkki laste huvide menetlemisel peaks nad olema väga kiired ja efektiivsed. Kas sellega on arvestatud, et kui tuleb hakata neid kohtuotsuseid üle vaatama ja nende üle vaidlema ja leidma õiget summat, milline peaks olema elatis, siis on meil piisavalt ressurssi ka kohtunike ametikohtade juurdeloomiseks?

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Hetkel selle ressursiga ei ole arvestatud. Kuid ma kinnitan, et nii see võimalik elatisvaidluste suur kasvamine kui ka näiteks muud küsimused, mis võivad kohtute koormust suurendada, on erilise tähelepanu all. Ma otsin koos asjaosalistega aktiivselt lahendusi ja võimalusi, et kohtumenetlus oleks ikkagi normaalse pikkusega ega jääks venima. Siin võivad lahendused olla väga mitmesugused. Sooviks juhtida tähelepanu ka sellele, et kui tuleb ülevaatamine, siis see on ühekordne tõus. Nii et selle probleemi lahendamiseks oleks meil vaja ajutiselt tööjõudu juurde.

Ma ei hakkaks praegu neid mõtteid välja tooma, aga kinnitan, et me otsime lahendust. Pikemas perspektiivis ma väga loodan lepitusmenetluse peale, et need vaidlused ei jõuakski kohtusse, vaid vanemad omavahel leiavad lahenduse. Ma leian, et vanemad peaksid mõtlema, hoolimata kogu oma kibestumusest, vastastikusest pahameelest ja jumal teab veel millest, et kõige tähtsam on tegelikult see, mis on nende lastele [hea], ja et lapsed saaksid võimalikult vähe haiget. Lahkuminekust tavaliselt lapsed ikkagi saavad haiget. Nii et ma loodan, et ükskõik millise juriidilise lahenduse me leiame elatiste ülemineku protsessile, on see lisaks põhiseaduspärasusele ka lastega arvestav ega osutu väga koormavaks justiitssüsteemile. 

Ja nüüd üks lisaküsimus, Indrek Saar, palun! 

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud justiitsminister! Kas te selgitaksite mulle selle probleemi puhul järgmist? Te näete Justiitsministeeriumi ja valitsuse rolli nende küsimuste lahendamisel ja ma sain aru, et Justiitsministeerium otsib lahendusi ja on valmis tulema nendega seaduseelnõu kujul valitsuse kaudu parlamenti. Kui me käsitlesime teemat "Kooseluseadus ja selle rakendusaktid", siis te arvasite, et see ei ole justiitsministri asi. Ometi ma arvan, et teil on piisav poliitiline kogemus, ja seda on alles äsja, mõned kuud tagasi demonstreeritud, mis parlamendis juhtub selliste tugevate polariseeruvate teemade puhul, kui see on parlamendi enda initsiatiiv. Kui Riigikogus esitatakse see seaduseelnõu, siis on väga lihtne jõuda obstruktsioonini, mis paneb selle seaduseelnõu kas seisma või siis võetakse täiesti [vastutustundetuid] samme selle jaoks, et tegelikult seadusest üle sõita või seda enamuse tahte järgi painutada. Miks te arvate, et kooseluseaduse rakendusaktide reguleerimine on vähem valitsuse mure kui antud teema? Ja mis on nendes olemuslikult nii palju erinevat, et ühte peaks rakendama või lahendama Riigikogu initsiatiivi kaudu ja teist valitsus initsiatiivi kaudu? Võib-olla te saaksite seda selgitada?

Maris Lauri, palun!

Miinimumelatise põhimõtete muutmisel ei ole koalitsioonis eriarvamusi. Ma loodan, et sellele eelnõule on, kui see jõuab siia, tugi Riigikogus veel suurem, kui on koalitsioon. Siin ei ole muret sellega, kas ta saab tuge või mitte. Tõsiasi on lihtsalt see, et praeguses valitsuskoalitsioonis rakendusaktidele enamuse toetust ei ole.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi üheksanda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Anti Poolamets. Sellele vastab justiitsminister Maris Lauri ja teemaks on jälitustegevus. Anti Poolamets, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Nagu te teate, kuulsime äsja Rakvere kohtumajas kohtuotsust Marti Kuusiku süüasjas. Kui kohtunik Heli Väinaste luges ette õigust mõistvat otsust, jäi paljudele märkamatuks üks tähelepanuväärne lause, mis kõlas kohe alguses. Kohtu resolutsioonis seisab sõnaselgelt ja mustvalgelt: "Tunnistada õigusvastaseks Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Ene Timmi 2. mai 2019 jälitustoimingu luba." Minu küsimus tõukub sellest infost. Kuidas teie arvates peaks reageerima õigusvastastest jälitustoimingutest teadasaamise puhul ning mida tuleks ette võtta selleks, et jälitustegevus oleks tugeva järelevalve all? Tegu on ju põhiõigusi väga intensiivselt riivava tegevusega.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Ma ise [ei kommenteeri] ja tegelikult soovitan ka Riigikogu liikmetel mitte kommenteerida menetluses olevaid asju. Sellega te segate kohtupidamist ja seda võidakse tõlgendada kohtu mõjutamisena. Nii et mina kindlasti ei kommenteeri käimasolevat kohtuprotsessi ja soovitan avalikel positsioonidel olevatel inimestel samuti seda mitte teha.

Täpsustav küsimus. Anti Poolamets, palun!

Ma saan aru, et jälitustegevus on vaba. Jälitustegevus on täitsa vaba. Justiitsministri suust on seda väga üllatav kuulda. Ka kohtuotsust ei tohi kommenteerida, kuigi see on avalikkusele esitatud, ja see on hirmutav, sest ebaseaduslik jälitustegevus on hirmutav. Aga põhimõtteliselt ma mõnes osas nõustun teiega küll – selles, mis puudutab seda, et üks peatunnistajaid jalutab mööda Eestit, räägib igal pool ajakirjanduses kinnise kohtuistungi üksikasju. Käib ja räägib, käib ja räägib. Milles seisneb siis kohtuistungi kinnisus? Kas sellistel puhkudel ka sanktsioone on? Mina küsisin teilt põhimõttelise järelevalveküsimuse, see [Marti Kuusiku juhtum] oli praegu näide. Ma küsin teilt põhimõtte kohta, minu esimene küsimus oli esitatud selle näite põhjal. Me ju teame, et praegu on ka Euroopast tulnud nõudeid, et jälitustegevus oleks karmimalt reglementeeritud. See on väga tõsine teema. Juhin tähelepanu, et selle juhtumi põhjal me saame ka üldistusi teha. Oluline ongi see, et mida siis teha olukorras, kui tunnistajad jalutavad ringi ja räägivad enda arvates kõige suuremaid perekonnasaladusi kinniselt kohtuistungilt. Mis mõte sellel kõigel on? Mis kinnisus see selline on? Ma tahaksin teilt abstraktsemalt teada sellel teemal.

Maris Lauri, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu liige! Ma olen kurb, et te võtate kätte ja väänate sõnu, mida ma ütlen, ja mõtet, mida ma ütlen. Te ei peaks seda tegema. Just see on põhjus, mispärast ma keeldun jooksvaid kohtuasju, uurimisasju kommenteerimast. Jälitustoimingud on reguleeritud ja neist reeglitest peetakse kinni. Neid toiminguid saab teha üksnes seaduses sätestatud kuritegude korral. Need eeldavad luba, mille annab kas kohus või prokuratuur, olenevalt sellest, milline toiming on vaatluse all.

Te eksite selles, et Euroopa Kohus on sekkunud jälitustegevusse. Sideandmete kasutamine ei ole jälitustegevus. Sideandmed on teatavasti üksnes info selle kohta, kus kohas on telefon, kas temaga on helistatud, mis kellaajal on helistatud ja kuskohas see telefon on olnud. See ei ole jälitustegevus, sellisel juhul ei vaadata sõnumite sisse. See ei ole jälitustegevus. Ma soovitan seda hästi selgelt meeles pidada. Etteheiteid ei ole meil jälitustegevuse kohta olnud. Ja on selge, et õigusvaidlustes võib osapooltel olla eri arusaamasid nii kaua, kuni menetlus kestab, kohtuvaidlused kestavad. Me ei saa väita, et ühel poolel on lõplikult õigus ja teine pool on lõplikult eksinud.

Ja nüüd üks lisaküsimus. Kert Kingo, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea justiitsminister! Juba mitmes kaasuses on kohus tuvastanud prokuratuuripoolseid rikkumisi. Värskeimaid nendest on Eveli Vavrenjuki kaasus, Kersti Krafti kaasus, Marti Kuusiku kaasus, nende juhtumid. See, et just prokuratuur kui riiklik süüdistaja rikub seadusi ja inimeste õigusi, on ikkagi väga märgiline ja annab põhjust kahelda meie õigusriigi toimimises. Juhin tähelepanu, et see küsimus ei ole seotud kohtumenetluses olevate kaasustega, vaid minu küsimus tuleb prokuratuuri tegevuse kohta. Küsin: kuidas teie kommenteerite avalikuks tulnud prokuratuuripoolseid rikkumisi ja kes siis lõpuks nende rikkumiste eest vastutab?

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Ma ei saa päris hästi aru, mispärast te suhtute nii halvasti Eesti õigussüsteemi, prokuratuuri, kohtutesse. Te otsite üksnes negatiivset. Kusjuures need negatiivsed näited, ütlen veel kord, ei ole lõplikud. Need on võetud käimasolevatest protsessidest ning need seisukohad ja hinnangud võivad muutuda. Võib-olla on asi selles, et teie hinge ei mahu see, et ühel poolel on aeg-ajalt õigus ja teine pool aeg-ajalt eksib ning on olukordi, kus see on vastupidi. Teile ilmselt meeldiks olukord, kus keegi on alati süüdi ja eksib. Mina sellist maailma ei taha ja ma loodan, et sellist maailma Eestis ka kunagi ei tule.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi kümnenda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Kalle Grünthal, sellele vastab peaminister Kaja Kallas ja teemaks on vaktsineerimine. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas on selline väga tark mees nagu Raul Narits. Tal on tihtipeale komme panna oma õpilasi natuke piinlikku olukorda. Ma mäletan, kuidas ta pöördus esimesel kursusel ühe tudengi poole ja ütles, et palun mängige mulle viiulil viiendat sümfooniat, Tšaikovski oma. Õpilane jäi piinlikult vait, ei osanud midagi öelda. [Raul Narits] pöördus järgmise poole ja järgmise poole ja järgmise poole, kuni lõpuks üks kohmas: "Ma ei oska." Selle peale tegi ta väga ilusa järelduse, et väga õige, viiulit ei saagi mängida, kui seda ei oska. Selleks on vaja õppida. Ma räägin sellise õpetliku loo just sellepärast, et kui küsisin teie käest oma eelmises küsimuses rohepöörde kohta, siis te rääkisite väga eufooriliselt, et kõik saab korda. Aga miks te ei kuula meie teadlaste tarkust, kes on seda ala õppinud, mitte ei räägi tühja juttu? See oli kommentaariks minu esimesele küsimusele.

Minu praegune küsimus on selline. Öelge palun, mispärast on regionaalhaigla võtnud vastu otsuse, et 1. juulist võetakse [praktikale] ainult neid tudengeid, kes on ennast vaktsineerinud. Täpsemalt, kuni 1. juulini võetakse vastu tudengeid, kes on saanud ühe COVID-19-vastase doosi. Minu küsimus on, et palun esitage viide konkreetsele õigusaktile, millele tuginedes on selline põhiseadusega vastuolus olev, diskrimineeriv otsus lubatud.

Kaja Kallas, palun!

Olen teiega väga nõus, et targemaks saamiseks tuleb õppida. Raul Narits oli ka minu õppejõud ja ma võin teile öelda, et neljandal kursusel juhtub veel palju huvitavamaid asju Raul Naritsa loengutes. Nii et alati tasub õppida. Olles Tartu Ülikooli vilistlane, ma kindlasti kiidan sealset õppetegevust. Mis puudutab õigusteadust, siis praegu [aktuaalsed] küsimused õigushariduse üle vajavad minu arvates kindlasti arutamist.

Nüüd teie küsimuse juurde. Meil on põhiseadus, mis ütleb, et inimesel on õigus elule ja tervisele. See on üks põhiõigustest. Meil on teatud kohad, kus puututakse kokku inimestega, kes on nõrgema immuunsüsteemiga. Sellised on näiteks inimesed, kes tulevad haiglasse või tuuakse haiglasse, nad on reeglina haiged ja nende immuunsüsteem on nõrgem, mistõttu võivad teatud haigused tuua neile kaasa fataalsed tagajärjed, kui nad niikuinii vaevlevad juba teise haiguse käes. Ja seetõttu on meditsiinisüsteemis palunud tööandjad ühe eeltingimusena vaktsineerituse ettenäitamist, just selleks, et inimeste õigust elule ja tervisele ohtu ei seataks.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi 11. küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Kert Kingo. Sellele vastab justiitsminister Maris Lauri ja teemaks on õigusriik. Kert Kingo, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud justiitsminister! Kõigepealt ma jälle korrigeeriksin. Hetkel ei ole ju asi minu väidetavas, teie poolt väidetavas suhtumises või minu arvamuses. Me räägime siin õigussüsteemist, me räägime siin õigusriigist ja selle toimimisest. Kui vigadele tähelepanu ei pöörata, siis need mõlemad hakkavad kõikuma. Rahva usk nendesse hakkab kõikuma.

Aga minu küsimus on järgmine. 28. mail kommenteeris vanemprokurör Sirje Merilo meedias Viru Maakohtus õigeks mõistetud Marti Kuusiku juhtumit järgmiste sõnadega: "Nagu me teame, võib lähisuhtevägivalla asjades väga kergelt kannatanu vaikima sundida, kasutades selleks eri meetodeid." Veel lisas ta, et enamikus asjades vägivaldsed seda ka teevad. Seega osutab prokurör, et Marti Kuusik, kelle väidetav vägivaldsus kohtus tõendamist ei leidnud, oleks justkui sundinud kannatanut vaikima. Samuti nimetab prokurör Marti Kuusikut vägivaldseks, vaatamata asjaolule, et kohtus tema väidetav vägivaldsus kinnitust ei leidnud.

Vastavalt prokuröride eetikakoodeksile ei esita prokurör teadvalt ebaõiget või eksitavat teavet. Prokurör täidab oma ülesandeid professionaalselt, objektiivselt, õiglaselt ja ausalt. Vältida tuleb igasugust käitumist, mis osutab prokuröri võimalikule erapoolikusele. Ja nüüd ma küsin: kas teie justiitsministrina leiate, et selliselt prokuröride eetikakoodeksit avalikult rikkunud prokurör saab jätkata töötamist oma ametikohal? Veel soovin ma teada, mida te kavatsete ette võtta ebaeetiliste prokuröridega.

Maris Lauri, palun!

Ma saan aru teie kirest kaitsta oma erakonna liiget või oma erakonna endist ministrit. Mina, veel kord, ei kommenteeri neid konkreetseid olukordi. Ma loodan, et te eile õhtul kuulasite peaprokuröri intervjuud "Aktuaalse kaamera" järel Eesti Televisioonis, kus ta selgitas, mida tähendavad ühed või teised otsused. Tegemist ei olnud antud juhul lõpliku otsusega, vaid protsess on pooleli. On ilmselge, et kui prokurör läheb kohtusse, siis ta on oma seisukohtades veendunud. Ta muidu ei läheks selliste seisukohtadega. Nii et mina ei näe, et siin oleks mingisugune probleem. Tema seisab õiguse eest. Tema kaitseb Eesti riigis õigust ja see on tema töökohustus. Ma arvan, et prokurörid on [oma seisukohtades] veendunud. Nii et jätke järele oma erakonnakaaslastega seotud konkreetsete juhtumite avalikkuses käsitlemine, ka väärinfo esitamine. Olge korrektsed ja laske õigusemõistmisel korralikult toimida.

Täpsustav küsimus. Kert Kingo, palun!

Aitäh! Kõike seda, mis ma siin ette lugesin, on ilusti võimalik järele vaadata TV3 uudistes ja Kanal 2-s. See kõik on kirjas, see ei ole väärinfo. Teiseks juhin endiselt tähelepanu sellele, et mina ei räägi kaasusest, mina ei räägi kohtumenetlusest, mina räägin praegu prokuröri käitumise eetilisusest. Ma väga tahaks loota, et te justiitsministrina olete kursis, et on olemas prokuröride eetikakoodeks. Kui ei ole, siis palun viige ennast kurssi.

Nüüd teine küsimus. Marti Kuusiku kaasuses oli tunnistajaks isik, kes töötas eelmise nädalani prokuratuuris referendina. Seesama isik on ise tunnistanud, et tema andiski 2019. aastal vihje Eesti Ekspressile, ja ta jätkab aktiivselt erinevaid kanaleid kasutades ka peale õigeksmõistvat kohtuotsust Marti Kuusiku kohta kohtuotsusega mitteühtiva info levitamist. Asjaolu, et prokuratuuri enda töötaja sõnade pinnalt alustati kriminaalmenetlust, milles puuduvad kannatanu ja etteheidetavat sündmust vahetult pealt näinud tunnistajad, ning et seesama töötaja ise on kõnealuses juhtumis olnud tunnistaja ehk tegemist on selge huvide konfliktiga, annab põhjust arvata, et Marti Kuusiku kaasus on pesuehtne poliitiline protsess. Prokuratuur on tegutsenud räpaselt ja kehtestatud norme rikkudes. Milliseid tegevusi selle info põhjal plaanite teha, et anda inimestele usku meie kõikuma löönud õigusriiki? Palun ärge hakake jälle rääkima kohtumenetluses olevast kaasusest. Hetkel me ei aruta kaasust, me arutame inimeste käitumist väljaspool protsessi.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! See, mida teie praegu siin teete, ongi just see, et te sekkute protsessi. Te esitate seisukohti sellise nurga alt, mis teile meeldib, oma subjektiivse nurga alt. Kui te oleksite kuulanud peaprokuröri ja ka teisi prokuröre, siis te oleksite teadlik sellest, et see tunnistaja, kes on avalikkuse ees olnud, ei töötanud [kaebuse esitamise ajal] prokuratuuris. Ta oli seal ajutiselt, lühikest aega ja kindlasti mitte sel ajal, kui ta esitas kaebuse. Aga ma saan aru, et teie hinnangul on nii, et kui politsei, prokuratuuri või kohtu töötaja näeb, et midagi tehakse valesti, siis tema ei tohigi sellest teada anda, sest siis tekib kohe-kohe huvide konflikt. Mina arvan, et nii ei peaks olema. Mina arvan nii, et iga inimene, kes näeb, et midagi on valesti, peaks pöörduma õigete asutuste poole, et sellistele asjadele tähelepanu saada. Olgu tegemist lastega, olgu tegemist perevägivallaga, ükskõik millega, me kõik peame seisma selle eest, et kurjategijad ei saaks teha pahandust, halba haavatavatele inimestele, ja perevägivald on üks jõhkramaid ja alatumaid kuritegevusi minu arvates.

Lisaküsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eesti karistusseadustikus on reguleeritud eri kuriteoliigid, seal on isikuvastased, ametialased jne. Ja meeldiv on tõdeda, et ametialaste kuritegude loetelus on ka näiteks need kuriteod, mille on toime pannud kohtunikud, kuriteod, mille on toime pannud prokurörid jne. Seda, et Eesti on õigusriik, näitab juba see, et ma tean päris paljusid kaasuseid, kus kohtunik on võetud kriminaalvastutusele ja saanud karistada. See näitab, et Eesti on õigusriik ja kohtunikud ei saa oma suva järgi otsuseid teha. Nad peavad kaaluma kõiki asjaolusid, et õigusemõistmise detailid oleksid selged, ja hoiduma korruptiivsest tegevusest, mitte võtma vastu altkäemaksu jne. Aga kogu selle nalja juures on üks huvitav seik: minu teada ei ole siiamaani veel ühtegi prokuröri vastutusele võetud selle eest, et nad on oma ametiseisundit kuritarvitanud. See on Eesti lähiajaloo üks fenomenaalsemaid sündmusi. Mina ei tea, kas teie oskate öelda, mitu prokuröri on kriminaalkorras vastutusele võetud, kuna tema tegevus on olnud ebaseaduslik? Ma usun, et te ei oska sellele vastata. Aga nüüd ma küsin: kas prokurörid on niivõrd ausad inimesed, et selle 30 aasta jooksul nad polegi toime pannud ühtegi kuritegu?

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Teil on õigus – ma ei tea, kas on mõni prokurör süüdi mõistetud või on mõnele neist kahtlustus esitatud. Ma tõesti ei tea. Aga selle info ma lasen teile saata, ja siis saab ka vastata sellele küsimusele, miks see nii on. Enne kahjuks ei ole võimalik.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Head ametikaaslased, austatud Vabariigi Valitsuse liikmed, meil on infotunni lõpuni veel aega. Kui keegi Riigikogu liikmetest soovib midagi küsida, siis palun andke sellest märku. Palun öelge, kellele teie küsimus on, ja siis esitage küsimus. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Küsimus on Kaja Kallasele. Minu küsimus on selline. Te ütlesite, et regionaalhaiglal on õigus kehtestada tudengitele vaktsineerimiskohustus, ning rääkisite õigusest elule ja tervisele. Aga te ei rääkinud sõnagi diskrimineerimisest. Ma küsisin teie käest, et palun nimetage – loodan, et mu mikrofon töötab ja te kuulete mind – see õigusakt, mis lubab diskrimineerida tudengeid, kes soovivad minna praktikale regionaalhaiglasse. Ma tahan teada täpset õigusakti nime, soovin teada viidet paragrahvile, lõikele ja punktile. Te olete ju Raul Naritsa õpilane ja olete väga tubli olnud, nii et ma usun, et sellele küsimusele vastamine ei ole teie jaoks mingisugune probleem.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Igal töökohal on oma nõuded, mille kehtestab tööandja. Need on erinevad ja olenevad töökohast. Näiteks advokaadibüroos on nõuded riietusele: inimestega kohtudes pead sa olema ja nägema välja esinduslik. Siin võiks samamoodi öelda, et kas selliseid nõudeid on ikka õigus esitada või mitte. Igal töökohal on teatud eeltingimused, [millest oleneb,] kus sa saad töötada ja kus sa ei saa töötada. Ka haridusenõue on väga paljudes töökohtades.

Nüüd, kui me räägime konkreetselt haiglatest, siis ma kordan üle, et haiglatesse satuvad inimesed, kes on haiged. Mõnel on raskemad ja mõnel kergemad haigused, aga kui juba haiglasse sattutakse, siis tõenäoliselt on tegemist millegi tõsisemaga. See tähendab, et ka haige immuunsüsteem on nõrgem. Põhiseadus ütleb, et inimesel on õigus elule ja tervisele, see on üks põhiõigusi. Ent inimese elu ja tervis on ohus, kui tema nõrga immuunsüsteemiga puutub kokku inimene, kes kannab sellist haigust, mis võib mõjuda patsiendile fataalselt. Seetõttu ongi haiglates teatud nõuded ka hügieenile ja need kõik viitavad sellele, et inimest, tema tervist ei tohi rohkem kahjustada. Tööandjal on õigus selliseid nõudeid kehtestada just sellepärast, et ta saaks oma tööd hästi korraldada.

Võtame nüüd selle haigla, kus on vaktsineerimata töötaja – ta peab ju vastavalt reeglitele, olles kokku puutunud COVID-i haigega, jääma eneseisolatsiooni. Nõudeid on seal väga palju. Ja selle jaoks, et vältida seda, et terve kollektiiv peaks minema isolatsiooni, ongi kehtestatud eeltingimused, et sa saaksid sellel töökohal üldse töötada. See on ju arusaadav. Ühel pool on inimese õigus keelduda vaktsineerimisest – ma olen korduvalt öelnud, et see õigus inimesel on, meil ei ole sundvaktsineerimist, vaktsineerimine on vabatahtlik. Aga kui sa tahad töötada teatud töökohal, siis on teatud eeldused, mida sa pead täitma, et sellisel töökohal töötada.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan Vabariigi Valitsuse liikmeid vastuste eest ja ma tänan ametikaaslasi küsimuste eest. Infotund on lõppenud. Aitäh teile!