Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

09:58 Istungi rakendamine

10:00 Aseesimees Hanno Pevkur

Austatud Riigikogu! Alustame täiskogu V istungjärgu 16. töönädala teisipäevast istungit. Ja nagu ikka, on võimalik üle anda nüüd eelnõusid ja arupärimisi. Palun! Seda soovi ei paista.

Viime läbi kohaloleku kontrolli. Palun, kohaloleku kontroll! 

10:00 Aseesimees Hanno Pevkur

Hetkel registreerus kohalolijaks 70 Riigikogu liiget.


1. 10:01 Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti energiajulgeoleku ja varustuskindluse väljakutsetest" arutelu

10:01 Aseesimees Hanno Pevkur

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti energiajulgeoleku ja varustuskindluse väljakutsetest" arutelu. Enne, kui me selle arutelu juurde läheme, tuletan teile meelde, kuidas me seda punkti täna menetleme. (Juhataja helistab kella.) Head kolleegid, ma peaaegu ei kuule enda häält! Vastavalt kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 on meil menetluskord järgmine. Kõigepealt on Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni liikme Riho Terrase ettekanne kuni 20 minutit ja seejärel küsimused-vastused kuni 20 minutit. TalTechi energiatehnoloogia instituudi professori, jätkusuutliku energeetika ja kütuste uurimisrühma juhi Alar Konisti ettekanne on ka kuni 20 minutit ja küsimusteks-vastusteks samamoodi 20 minutit. Seejärel on Isamaa fraktsiooni liikme Andres Metsoja ettekanne kuni 15 minutit ja küsimusteks-vastusteks kuni 15 minutit.

Head kolleegid, nüüd on üks oluline tähelepanek. Iga Riigikogu liige saab esitada ühe küsimuse ja kui ettekandja lõpetab, siis me nullime küsimused ära ehk iga ettekandja puhul tuleb küsimus registreerida uuesti. Kui me oleme lõpetanud ettekanded, on sõnavõttude aeg. Kõigepealt on palve, et sõnavõtuga esineksid fraktsioonide esindajad. Ja nagu ikka, sellisel puhul arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Isamaa fraktsioon on teinud ettepaneku vajaduse korral pikendada istungit kella kaheni, aga selle juurde tuleme siis hiljem tagasi.

Palun kõnetooli Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni liikme härra Riho Terrase! Head kolleegid, no tegelikult ka, halloo! Võtame natukene vaiksemaks, meile tuleb kohe ettekandja Euroopa Parlamendist!

10:03 Euroopa Parlamendi liige Riho Terras

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on äraütlemata suur au teie ees täna siin esineda ja minu südamele tähtsat küsimust teiega arutada. Ma tänan ka Isamaa fraktsiooni, et ta andis mulle võimaluse seda teemat, energiajulgeolekut ja varustuskindlust olulise tähtsusega riikliku küsimusena Riigikogus arutada.

Euroopa Parlamendi tööstuse, teadus- ja arendustegevuse ja energeetikakomisjoni liikmena pean ma selle teemaga iga päev tegelema ja sellest aru saama. Ja ütleme ausalt, esimesed kuud, nädalad ja kuud oli seda teemat mõista ja lahti mõtestada päris keeruline, mistõttu olen ka väga hoolega jälginud selleteemalist debatti Eestis. Pean tunnistama, et siinsamas saalis aprillis toimunud "Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035" arutelu näitas selgelt, et teema on plakatiivne, loosungitel põhinev, tegelikult selgeid arengukavasid ja plaane Eestis minu hinnangul ei ole. Ometi on meie kõigi jaoks oluline, et Eestis inimestel igal ajal oleks tuba soe, lamp põleks, ja seda ka mõistliku hinna eest.

Olen kindel, et kõik tehnoloogiad on olulised. Seetõttu ei mõista ma mingisuguste energeetikavaldkondade häbimärgistamist ja stigmatiseerimist, nagu seda on juhtunud meie ajalooliselt väga tähtsa põlevkivitehnoloogiaga. Olen kindel, et Eesti ülikoolides käib teadus- ja arendustegevus, mis võimaldab meil suhtuda kõikidesse energiakandjatesse ja energiatootmisesse n‑ö demokraatlikult ja oikumeeniliselt, andes kõigile võimaluse, tulemuseks ikka Eesti inimeste heaolu.

Olen kohtunud selle arutelu raames pea kõikide energiatootjate esindajatega. Olen rääkinud päikesest ja tuulest, olen kohtunud farmienergia, tuumaenergia arendajatega, käinud kaevanduses maa all, arutanud biomassi tulevikku. Olen palju rääkinud ka Eestis väga aktiivselt toimetavast vesiniku toetajate kogukonnast, millel ka siin parlamendis on oma toetusgrupp. Ei ole üllatav, et igaüks kiidab oma ja laidab teisi. See on nii Eesti moodi. Aga minu arvates tuleb nendes debattides väga selgelt sõnastada tasakaal – tasakaal eri valdkondade vahel.

Päike ja tuul – tuul iseenesest on ka päikeseenergia, mida on vähe arutatud – on praegu kõige populaarsemad, kõige rohelisemaid, kõige tähtsamad selles rohepöördes, mida nii Eestis kui ka Euroopa Liidus väga tõugatakse. Ja vaieldamatult ongi need energialiigid olulised. See on energiaressurss, mis on meil Eestis olemas. Eriti tuuleenergial on kindlasti potentsiaali. Kuid need ei lahenda kõiki küsimusi, ei päike ega tuul, sest neil on üks suur puudus: nad ei ole kogu aeg saadaval. Praegu puudub nii Eestis, mujal Euroopas kui ka kogu maailmas võimalus kogutud energiat selliselt salvestada, et seda teatud hetkedel alati kasutada saaks. Nad ei ole n-ö reguleeritav ressurss.

Tuule teemaga seotult on viimastel nädalatel olnud suur diskussioon Liivi lahes ehitatava tuulepargi küsimuses. Jah, 160 tuulikut Liivi lahes võivad toota päris olulise koguse, peaaegu poole kogu energiavajadusest, mis Eestis on, ehk 1000 megavatti. Aga sellega seoses, nagu eestlastel ikka, on alati ka teatud küsimused. Loomulikult visuaalne reostus ja mürareostus ei ole ka loodusele täiesti kahjutud. Nende ehitamine tekitab COja kui nad juba valmis on ehitatud, siis ei ole võimalik neid kunagi enam likvideerida, need tuulikud jäävad loodusesse alles.

Teisalt on eestlastele nii omane MÕMM-arusaam: minu õues mitte midagi. Kõik tahavad rohelist energiat, aga see ei tohi toimuda minu hoovis, minu lähedal. Päikeseenergia on selle eestvedajate sõnul kõige demokraatlikum energia, sest igaüks meist saab paigutada oma maja katusele elektrijaama, kasutada seda enda jaoks ja müüa seda elektrit teistele. Paraku meie laiuskraadil ei ole päike kahjuks ressurss, mida saab kogu aeg kasutada. Novembrist kuni vabariigi aastapäevani see kasutatav ei ole. Ja ka seal, nagu me just äsja eelmisel nädalal Lääne-Virumaalt kuulsime, kõik nõus rohelise energiaga, aga selle rajatise ehitamine segab visuaalselt inimesi, kelle kõrval see valmis ehitatakse. Nii et päike ja tuul on tähtsad, aga ei lahenda energiajulgeoleku probleemi.

Tuumaenergia on viimastel aastatel saanud hea poliitilise toetuse osaliseks, kuna inimesed, kes sellega tegelevad, mõistavad avalikkusega suhtlemise olulisust, erinevalt mõnikord päikese- ja tuuleenergia inimestest. Nad räägivad, suhtlevad ja müüvad asja, mida praegu tegelikult olemas ei ole. Neljanda põlvkonna tuumaelektrijaama, mille loomisest Eestis räägitakse, tegelikult olemas ei ole. Jah, tuumaenergia on väga vähese CO2 heitmega, ta on väga stabiilne. Vaidlus käib selle üle, kas see on reguleeritav ressurss või mitte, sest tuumajaam tasub ennast ära ainult siis, kui ta kogu aeg töötab, ja selle rajamine on erakordselt kulukas ja erakordselt keeruline. Vajalik on ka täiesti uue riikliku regulatsioonisüsteemi loomine ja ekspertide koolitus.

Ja viimane, vahest ehk tähtsaim küsimus: toorainet ei ole Eestis olemas. Tekiks sõltuvus toorainest, mis praegu 50% ulatuses kogu maailmas tuleb Hiinast või Hiina Rahvavabariigi mõju alla kuuluvatest riikidest. Ja mida teha tuumajäätmetega? Kui me arutame seda, kas tuulepark sobib mu koduhoovi või mitte, mis te arvate, mis küsimus tekib siis, kui keegi tuleb ja ütleb, et ma ehitan teile siia 10 000 aastaks tuumajäätmete säilitamise koha? Ka nendele küsimustele on vaja leida riiklikke vastuseid, mida täna mina kusagilt dokumentidest leidnud ei ole. Ometi investeerivad Eesti inimesed praegu juba miljoneid sellesse energiavaldkonda.

Ja viimane teema on põletatavad põlevkivi ja biomass ehk soojuselektrijaamade tooraine, mis on väga oluline reguleeritav ressurss, mida saab sisse ja välja lülitada vastavalt vajadusele. Aga kui meil neid jaamasid ei ole, siis kuidas katta energiavajadus hetkedel, kui see energia kõige rohkem vajalik on ja seda kõige vähem turult saada on ka väljastpoolt sissetulevate ühenduste abil? Aga loomulikult on põlevkivi nagu ka kivisüsi ja nafta saanud hirmsa märgi külge. Euroopa Parlamendis isegi unustatakse selline sõna nagu "põlevkivi" teinekord ära, mistõttu jäävad ka Eesti põlevkivisektoris töötavad inimesed üleminekutoetusteta, kui seda tähele ei panda. Nii juhtus eelmisel aastal.

Biomass on nüüd jälle ebapopulaarne. Mõni aasta tagasi oli tegu selgelt arusaadava taastuvenergia toorainega. Praegu minu hinnangul Vene gaasimonopoli suunatud rahaga stigmatiseeritakse biomassi Euroopas, eriti näiteks Hollandis, kus sama palju on inimesi kui puid ja kus ei ole võrreldav olukord näiteks Eestiga, kus mets on kindlasti majandamiseks üks oluline ressurss. Ka sellesse tuleb aga suhtuda mõistlikult, mitte seda üle kasutades, ent päris prügikasti visata ei ole kindlasti mõistlik ka biomassi ja põlevkivi.

Ja viimane on gaas. See meie kontekstis tähendab Venemaa gaasi. See on kõige rohkem politiseeritud toore Euroopas, aga ka kogu maailmas. Venemaa juhib suurte Euroopa riikide poliitilist debatti gaasijuhtmete kaudu. Nord Stream 2 on sellest vaid üks näide. Ja ka on ju tegemist fossiilse kütusega. Aga ma ei kujuta ette, et Saksamaa, kes loobus tuumaenergiast päevapealt ja kes plaanib loobuda täielikult kivisöest, loobuks ka gaasist, sest Saksamaa, Euroopa suurima majanduse sõltuvus Vene gaasist on üle 50%.

On leitud, et kõikide probleemide lahendus on vesinik. Paljud selles diskussioonis ei tea, et vesinik ei olegi energiatoore, vaid vesinik on energiakandja. Vesinikku saab teha ka maagaasist, n-ö CO2 emissiooniga. Selle nimi on hall vesinik. Sinine vesinik on see, kust COemissioon on n-ö puhastatud, ja roheline on toodetud elektrolüüsi abil kas tuulest või päikesest. Aga vesiniku probleem on see, et energiakadu on sellest elektri tootmisel või sellest energiast vesiniku tootmisel ja tagasi elektri tootmisel pea 70% ehk järele jääb 30%. Vesinikutehnoloogiad ei ole veel piisavalt arenenud. Peale selle, Eestil puudub vesinikustrateegia, selgelt defineeritud vesinikustrateegia, ja Eestis ei ole isegi vesiniku tankimise jaamasid, välja arvatud professor Lusti hobi, mida ta aeg-ajalt suudab teha. Nii et ka see valdkond ei lahenda energiajulgeoleku ja varustuskindluse probleemi.

Põhiline tasakaalupunkt ongi reguleeritav ressurss versus mittereguleeritav ressurss. Sest tuule ja vee toimimist ei saa isegi Riigikogu otsusega mõjutada. Kui päikest ei ole, valgust ei ole või tuult ei ole, siis energiat ei ole. Tuleb leida vahendeid, kuidas neid aukusid balansseerida. On inimesi, kes ütlevad: aga siis me ostame selle sisse, kasutades põhivõrgu ühendusi, mis meil teiste riikidega on. Nagu arvatakse, et Soomes või Rootsis on sellel hetkel rohkem tuult või päikest. See aga ei pruugi niimoodi olla. See tähendab, et põletusjaamad on vajalikud ja jäävad vajalikuks ka tulevikus, selleks et tagada energiavarustuse pidevus ja julgeolek. Seda seniks, kuni vesinikutehnoloogiad, akud ja kondensaatorid ei ole nii kaugele arenenud, et on võimalik salvestada päikese- ja tuuleenergiat.

Euroopa Liidu praegune komisjon on läinud üsna kaugele ja üsna jõuliselt surub rohepööret. Ma mõistan seda, sest ükski asi ei juhtu, kui sa ei ürita teha asju ekstreemselt. Aga Eesti‑sugune väikeriik peab olema väga tähelepanelik, et selle pesuveega last välja ei visataks. Aastaks 2030 on Euroopa Liidu siduv eesmärk vähendada CO2 heidet 55% võrra võrreldes 1990. aastaga. Tahetakse olla kliimaneutraalsed aastaks 2050. See võib olla saavutatav. Aga me peame aru saama, et eriti viimastel aastatel läheb energiaturul hirmsateks jõuvõteteks ja kakluseks. Ja kus siis väikeriigil need jõuõlad on, mille abil võitjana välja tulla nii, et energia oleks Eestis Eesti inimestele jõukohane? Mina veel seda ei tea.

Tuleb ka uus Euroopa Liidu taastuvenergia direktiiv või õigemini vana direktiiv vaadatakse üle, et muuta kehtivaid norme veel rangemaks. Nõue 32% taastuvenergia osakaalu tahetakse muuta 38–40%-ks. Eriti suur rõhk on elektriautodel. Elektriautode osakaal tahetakse tõsta veerandi peale, andmata endale aru, et need elektriautod vajavad elektrit. Kus seda toodetakse, kui energiatootmine Euroopa Liidus kogu aeg väheneb, kuna tahetakse toota rohkem rohelist energiat? Taastuvenergia osakaalu tõstetakse ka kütmise ja jahutamise sektoris ja tahetakse siduda see kohustusliku protsendiga, iga aasta 1,1%. Biomassile tahetakse kehtestada rangemaid reegleid ja see taastuvenergiapaketist välja võtta. Need andmed, mida te slaidil näete, on pärit ühest lekkinud dokumendist, nii et ei pruugi sada protsenti selliselt minna, nagu praegu komisjonis plaanis on.

Eeltoodust lähtudes tahaks öelda, et me peame enda jaoks ise selgeks tegema, mis Eesti jaoks on parim lahendus. Me peame tagama õiguskindluse meie ettevõtetele, kes energeetika tootmisega tegelevad. Me peame ütlema, mis on nende tulevik lähimate aastate jooksul. Energiamajanduse arengukava, mis praegu seda valdkonda reguleerib, kirjutati 2012. aastal. Jah, see kinnitati 2017, aga selle kirjutamine algas 2012. aastal. Kogu maailm on selle ajaga muutunud. Selles energiakavas isegi arutati selle üle, kas oleks mõistlik Eestis lisaks põlevkivile kivisütt kasutada, seda sisse tuua, et teatud õlitootmistehaseid töös hoida.

Turumajanduse reeglid. Kas energiasüsteem peab toimima turumajanduse reeglite järgi või on vaja riiklikku regulatsiooni, et asjad õigesti liiguksid? 

Ja viimaseks: äkki oleks aeg mõelda, et Riigikogul on selles valdkonnas oma roll. Ma toon näite julgeolekupoliitikast. Meil on olemas julgeolekupoliitika alused, Riigikogus kinnitatud. Kas ei oleks aeg mõelda sellele, et julgeolekupoliitika aluste kõrval oleks ka energiapoliitika alused – sellised, mis annaksid võimaluse vaadata kogu sektorile laialt, kõikehõlmavalt, ülevalt ja mitte ühtegi valdkonda välja jättes? Päike ja tuul, väike ja suur – kõigel on oma koht Eesti energiamaastikul.

Sellega ma lõpetaksin oma ettekande: teen üleskutse luua energiajulgeoleku strateegia ja energiajulgeoleku alused. Aitäh!

10:23 Aseesimees Hanno Pevkur

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi Riigikogu liikmetel. Alustab Urve Tiidus.

10:23 Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra Terras! Hea ettekanne, mina sain väga palju infot juurde, aga te ütlesite, et te olete tutvunud paljude erinevate energiatootjate esindajatega Eestis. Tsiteerin teid: te ütlesite, et igaüks kiidab oma ja laidab teisi ja et see on nii Eesti moodi. Seda väljendit kasutasite päris mitmel korral – et nii Eesti moodi. Euroopast võib ilmselt tuua vastupidiseid näiteid. Kas te saate nimetada mõne liikmesriigi, kus see koostöö ja sünergia on palju paremad ja tulemused on head?

10:24 Euroopa Parlamendi liige Riho Terras

Ma usun, et see oma energia kiitmine on igal pool sarnane, ütleme, nii inimlik. Ja see konflikt taastuvenergia versus n-ö vana energia, reguleeritav energia, on endiselt olemas. Mõnes riigis on roheenergia väga suure toetuse osaline, näiteks riigis, kus ma praegu elan, ehk Hollandis. Aga see moodustab vaid 7% kogu Hollandi energiakasutusest. Ta on väga populaarne ja mina arvasin, et selle osakaal on väga suur, aga selgub, et tegelikult ikkagi Vene gaas on see, mis ka Hollandit üleval hoiab. Nii et see diskussioon – vabandust, kui ma kasutasin sõnu "nii Eesti moodi", ma ütleksin, nii inimlik. See oleks õige vastus sellele.  

10:25 Aseesimees Hanno Pevkur

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

10:25 Kristina Šmigun-Vähi

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mulle jäi kõrvu, kui te ütlesite, et Euroopas jääb Eestis toodetud põlevkivienergia tähelepanuta. Minu küsimus on, kas siis Euroopas Eestit esindavad parlamendiliikmed ei tee piisavalt tööd, et juhtida tähelepanu Eestis olevale põlevkivile, millelt tuleb üle minna roheenergiale. Kas see jääb tähelepanuta?

10:26 Euroopa Parlamendi liige Riho Terras

Parlamendis me vaatame väga teraselt, mis seal toimub. Aga Euroopa Komisjonist välja tulevatest dokumentidest on tihti põlevkivi välja jäetud, sellepärast et oleme ainuke riik Euroopa Liidus, kellele põlevkivienergia on väga oluline. Vist Saksamaal natuke ka toodetakse, aga põhimõtteliselt ei ole teistel riikidel põlevkivi ja seetõttu jääb ta sellest nimekirjast – nafta, kivisüsi ja gaas – välja. Me oleme parlamendis suutnud alati selle lõpuks ikkagi sisse panna, aga see nõuab väga palju veenmistööd, sest inimesed, kes parlamendis oma riiki esindavad, ei saa ju alati toetada asju, millest nad mitte midagi ei tea. Ja oil shale kui ingliskeelne termin ei ole tuttav enamikule inimestele Euroopas ega ka Euroopa Parlamendis mitte. Nii et võitlust peab pidama selle nimel. Teeme oma parima.

10:27 Aseesimees Hanno Pevkur

Aivar Kokk, palun!

10:27 Aivar Kokk

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tänan, Riho, sind väga hea ettekande eest! Sa oma ettekandes märkisid korra ka prügipõletusahjusid. Kuidas sul tunne on? Praegused nõuded on, et me peaks kodus puhta veega, mida maailmas väga palju ei ole, pesema kõik piimapakid puhtaks ja siis nad lõpuks jõuavad ikka põletusahju. Kas ei oleks ikkagi õigem, et jäätmed jõuaksid otse põletusahju, nendest toodetakse soojust ja elektrit ning oleks sedapidi taastootmine, mitte ei kulutata puhast joogivett?

10:27 Euroopa Parlamendi liige Riho Terras

Eks ka selles peab roheline olema. Ma ei ole, pean tunnistama, ekspert, aga ma hindan, et ka selle prügi põletamine peaks tehnoloogia arenguga minema efektiivsemaks. Prügimajanduses on kõige olulisem, et prügi läheks ringlusesse ja põletatakse ainult siis, kui see juba kõik ringid on ära käinud. Selles kontekstis mina isiklikult pooldan klaasi igasuguste piimapakkide asemel, aga kahjuks üldiselt inimesed seda ei tee.

10:28 Aseesimees Hanno Pevkur

Rene Kokk, palun! 

10:28 Rene Kokk

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja, tänan teid väga hea ettekande eest! Aga tahan küsida, et endise Kaitseväe juhatajana on teil kindlasti jätkuvalt häid kolleege ka Euroopas. Kuidas see mõjutab perspektiivis meie kaitsevõimet ja meie partnerite kaitsevõimet Euroopas? Poliitikutel on, tõsi, tihti soov loosungitena välja käia üht või teist asja. Aga lõpuks ühiskond peab järele tulema ja ühiskond peab teostama need asjad, mis poliitikud suure suuga välja käivad. Kuidas teie kolleegidele tundub, kas me oleme valmis kaasa minema nende väga radikaalsete mõtetega, mida Euroopas pidevalt kultiveeritakse?

10:29 Euroopa Parlamendi liige Riho Terras

Eks ma sellest lähtudes ka selle teemaga tegelen. Inimeste julgeolek on tähtis nii Kaitseväe juhatajale kui ka majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Kõige tähtsam on sõjaväelastel tagada seda, et vaenlased ei ründaks, aga inimese enda jaoks on palju tähtsam, et tal tuli põleks ja tuba oleks soe ja hind oleks mõistlik. Näiteks Texases tõusis gaasi torujuhtme küberründe tõttu elektri hind 50 dollarilt megavati eest 9000 dollarini megavati eest ja seda ei suudaks enam Eesti inimesed maksta. See on julgeoleku küsimus, mingit kahtlust ei ole. Ma olen veendunud, et julgeolekul on mitu aspekti. Ainuke koht, kus tõesti strateegilises dokumendis on ka energiajulgeolekut mainitud, on julgeolekupoliitika alused, aga ma eeldan, et seda tuleks palju rohkem lahti kirjutada, eriti kuna see teema on nii päevakorrale tõusnud.

10:30 Aseesimees Hanno Pevkur

Tarmo Kruusimäe, palun!

10:30 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Mul on küsimus, mis probleem neil selle biomassiga on, et seda tahetakse sealt taastuvenergia alt välja tuua. Mis need võimalikud spekulatsioonid võiksid olla? Kas heaoluühiskonda häirib lõhn või on mingid muud põhjused, mida me veel ei tea?

10:30 Euroopa Parlamendi liige Riho Terras

Põhjus on see, et Lääne-Euroopa inimese jaoks, kes elab näiteks Hollandis või Saksamaal, on mets hoopis teistmoodi defineeritud. Need on lihtsalt pargid, mis kasvavad inimeste vahel. Metsa alusmets, võsa, kõik see, mis Eestis läheb biomassiks, seda neil ei ole. Nemad arvavad, et me põletame väärispuitu, mis ei vasta tõele. Ma olen käinud spetsiaalselt seda katsumas, mõõtmas, vaatamas. Jah, mõned palgid näevad suured välja, aga nad on seest mädanenud. Eesti biomass tuleb metsast, mis muidu lastakse lihtsalt puruks ja jäetakse metsa alla. See on oluline diskussiooni teema.

Hollandis on selgelt kinni makstud keskkonnauuringud, mis teevad Eestist kõige hirmsama n-ö rohelise energia vastase, sest meie toodame biomassi. Ma ise olen lugenud, me oleme  maailmas kõige hirmsamad. Kusjuures Ameerika Ühendriikides on protsentuaalselt see hulk, mida kasutatakse, palju suurem. Nii et see on selline avalik stigmatiseerimise debatt ja selle vastu tuleb seista. Seisavadki Eesti diplomaadid, ka mina olen seda mitmes kohas teinud, aga see on keeruline, sest seal on suured rahad taga.

10:31 Aseesimees Hanno Pevkur

Aitäh! Andres Metsoja, palun!

10:31 Andres Metsoja

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riho Terras, aitäh ettekande eest! Eestis ka tehakse uuringuid tuumaenergia valdkonda silmas pidades, need on säärased lähteuuringud "Kas üldse?" küsimuse formaadis. Minu küsimus teile kõlab: kuidas Euroopas suhtutakse tuumaenergia valdkonda, kas neid debatte peetakse? Te mainisite Saksamaa eeskuju, teatud põhjustel on see nii läinud. Aga kas selle üle ka debatt käib või on see ikkagi pandud praegu stand by peale ja liigutakse teiste energialiikide, taastuvenergia liikide suunas?

10:32 Euroopa Parlamendi liige Riho Terras

See debatt on kõige sõjakam. Ma ütleksin, et seal on kõige rohkem defineeritud plussid ja miinused, kes on poolt, kes on vastu. Ja seetõttu üheski Euroopa üldstrateegilises dokumendis tuumaenergiat ei käsitleta, sest kui sa selle sinna sisse paned, siis dokumenti ei tule, kuna see on nii vaieldav. See on täiesti keelatud teema ja kõige suuremad sõjad, tänavalahingud käivad just nimelt tuumaenergia debatil. Ma olen üllatunud, et Eestis veel keegi ei seisa plakatitega tuumaenergia vastu. Küll see tuleb. Eesti jaoks on see veel nii kaugel, nii teoreetiline, aga millalgi see muutub reaalseks ja kusagil keegi peab ütlema, et 10 000 aastaks tuleb see n-ö tuumajääde hoiustada. Minu jaoks on seal ka üks täiesti ideoloogiline probleem. Me oleme suutnud kristlikku maailmavaadet hoida 2000 aastat, aga kuidas me suudame 10 000 aasta taha öelda, et see asi, mis seal maa all on, on meile väga ohtlik või tapab – eks ju, seda me ei tea. Aga kui need diskussioonid kõrvale jätta, siis tuumaenergia tegelikult võib väikeriigi jaoks, kui me suudame seda kokkuvõttes teha, efektiivne olla. Aga see debatt on Euroopas väga polariseerunud. Ja ise ma ei investeeriks praegu veel tuumaenergiasse.

10:34 Aseesimees Hanno Pevkur

Raivo Tamm, palun!

10:34 Raivo Tamm

Ma tänan, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja, ma tänan selle ettekande eest! Aga ühte asja ma ei kuulnud selles ettekandes – seda, mis meil siin saalis eile peaministriga arutlusel oli. Ma vaatan, et esimesed sõnad pealkirjas on "Eesti energiajulgeolek". Eile me puudutasime valitsuse soovi ratifitseerida Eesti-Vene piirileping, et kinnistada see praegune kontrolljoon Eesti riigipiirina. Kuidas see plaan ja soov puudutab  seoses Narvas olevate elektrijaamadega Eesti energiajulgeolekut?

10:34 Euroopa Parlamendi liige Riho Terras

Meile on oluline tagada, et hall, must ja räpane energia ei jõuaks Venemaalt Eestisse tagaukse kaudu. Kui me enda põlevkivitehased kinni paneme, kas me hakkame kusagilt mujalt seda halli vesinikku või saastatud elektrit sisse ostma, kui meil parajasti energiat puudu on, sest meil ei ole piisavalt endal tootmisvõimekust? See on üks põhjus, miks me mingil juhul ei tohiks põletusjaamasid kinni panna. Me ei tohi hakata sõltuma Venemaa põlevkivienergiast, Venemaa gaasist. See on minu jaoks väga oluline teema.

10:35 Aseesimees Hanno Pevkur

Timo Suslov, palun!

10:35 Timo Suslov

Aitäh, hea juhataja! Hea Riho Terras, aitäh selle ettekande eest! Te rääkisite siin salvestustehnoloogiast, et see ei ole veel vajalikul kujul valmis. Võib-olla ei ole ka. Aga tuletan teile meelde, et täna on selline aastapäev, kus me tähistame seda, et 30 aastat tagasi me tegime esimese mobiiltelefonikõne. Ja kui me ei oleks mingisugustest asjadest unistanud või meil ei oleks olnud ambitsioone, siis meil ei oleks ka innovaatilisi lahendusi.

Tarmo Soomere kirjutas väga hea artikli aprillikuus ja ma olen täitsa kindel, et te olete selle läbi lugenud. Ta tõi seal kolm asja välja. Need kolm asja võib kokku võtta ühe sõnaga: salvestus, salvestus, salvestus. Kas me täna ei peaks tegelema sellega, et need ambitsioonid oleksid natuke suuremad ja tegelema selle salvestusega, mitte ütlema, et see on akadeemiku lustihobi? Me peaksime sellele rohkem tähelepanu pöörama.

10:36 Euroopa Parlamendi liige Riho Terras

Muidugi peame, absoluutselt, ma olen täiesti nõus! Kirjutasin ka majandus- ja kommunikatsiooniministrile palve, et vesinikustrateegia luuakse. Aga praegu ei ole Eestis vesinikustrateegiat ja just see dokument peabki seda reguleerima. Jah, loomulikult salvestamine. Aga enne ei tohi midagi kinni panna, kui meil midagi lahti läheb. Ja vesinikutehnoloogiad ei ole veel nii kaugele arenenud. Aga ma tõesti usun sellesse, sest Eesti teadus- ja arendustöö on tasemel. Näiteks Elcogenis, kus ma olen käinud, on maailma kõige moodsamad tehnoloogiad. Me peame seda toetama, aga selleks peab riik väga selgelt need asjad välja ütlema. Lätlastel on vesinikutankla, Eestis ei ole. Isegi lätlastel on! Nii et ma olen nõus nii teie kui professorihärraga.

10:37 Aseesimees Hanno Pevkur

Sven Sester, palun!

10:37 Sven Sester

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh selle ettekande eest, Riho Terras! Väga asjalik oli! Küsimusi oleks tegelikult ju palju: tuuleenergia, päikeseenergia, tuumaenergia, biomass ja nii edasi, aga ma peatuksin oma küsimuses põlevkivil. Eestis on ainulaadne olukord, et meil on kolm olulist asja: meil on ressurss, meil on tehnoloogia ja meil on teadmised. Paraku on lähtudes kliimaeesmärkidest, mis Euroopas on pandud, kokkuvõttes tekkinud olukord, kus me energiasõltumatust riigist ja energiat eksportivast riigist oleme muutunud energiasõltuvaks riigiks. Ja siit ka minu küsimus. Praegu on põlevkivist elektri tootmine sisuliselt reaalelus juba lõppenud ja meil turul ei ole võimalik enam konkureerida. Praegu suudame põlevkivist veel teha põlevkiviõli, aga näha on, et ka see on praeguste sammude korral hääbuv äri. Ja siit ka minu küsimus. Mida teie arvate, kas me peaksime seoses põlevkiviga tegema maksimaalse pingutuse, et Euroopas võimalikke erisusi saavutada ja enda huvide eest väljas seista, või me peaksime astuma neid samme, mis on kliimaeesmärkidest tingitud? Kas me peame sellega kaasa minema? Veel kord: tehnoloogia, teadmised ja ressurss on meil olemas.

10:39 Euroopa Parlamendi liige Riho Terras

Minu vastus on "jah" mõlemale küsimusele. Jah, me peame aru saama, et kui me ei investeeri põlevkivitehnoloogiasse, kuhu ei ole viimastel aastatel investeeritud, siis see kaob ise ära. Ja kui me ei anna kindlust meie ettevõtetele, et seda on meil vaja kuni aastateni 2030–2035–2040, siis nad ei investeeri. Neil ei ole mõtet, nad töötavad turumajanduse põhimõttel. Ja see energialiik kaob ära, ilma et keegi seda ära likvideeriks, sellepärast et lihtsalt sinna ei investeerita. Aga jah, minu arust ei ole meil õigust öelda põlevkivile "ei". Just sellepärast, et meil on olemas saja aasta pikkune kogemus. Meil on olemas teadmised ja mis veel  tähtis: inimesed.  Seal ei hakka keegi vaidlema, kas tuhamägi on hea või halb. Meil on isegi tehnoloogiad tuhamäest piimavalgendajate tegemiseks. Kogu minu ettekande põhisõnum ongi see, et me peame kasutama kõiki võimalusi, ka neid, mis meil juba olemas on, et hoida ennast konkurentsivõimelisena. 

Konkurentsivõime on veel üks teema, mis minu jaoks on väga oluline. Kui me vaatame, mis maailmas toimub, kui Euroopa keerab kinni tuuma- ja kivisöeenergia ja hakkab ainult tuulest ja päikesest energiat tootma, siis on ühel hetkel küsimus, kas ta on võimeline konkureerima Hiinaga, kus söe kaevandamine ja söest toodetud energia tootmine kasvas, mitte ei kahanenud eelmisel aastal. Kas meie konkurentsivõime ka kannatab? Need on kõik küsimused, millele me peaksime strateegilisi vastuseid leidma just nimelt sellises formaadis nagu Riigikogu – kordan üle. 

10:40 Aseesimees Hanno Pevkur

Leo Kunnas, palun!

10:40 Leo Kunnas

Austatud istungi juhataja! Hea Riho, tänan ka omalt poolt realistliku ja tasakaaluka ettekande eest! Aga küsiksin juhitava termotuumaenergia kohta. Kas 2050. aastaks oleks võimalik või õnnestuks saavutada mingi toimiv lahendus, kas või eksperimentaalsel tasemel? Kas teil on seal sellest juttu olnud?

10:41 Euroopa Parlamendi liige Riho Terras

Aitäh! Ma jätsin selle meelega välja. Tegelikult on tehnoloogia juba 30 aastat olemas, aga see tahab erakordselt suurt, kiiret, ühest investeeringut, mida fossiilsetel kütustel põhinev majandus ei ole siiamaani soovinud teha. Ja ega päris täpselt keegi ei tea, kui turvaline see on. Suur pauk ei pruugi turvaline olla.  2010. aastal ma käisin ise ühes kiirendis ja siis ma olin väga entusiastlik, aga täna ma olen vähem entusiastlik, sest 2010. aastast tänaseni on pigem toimunud taandareng, mitte kiire areng. Nii et tulevikus võiks sellesse investeerida, aga praegu ma ei näe, et keegi seda teeb. See vajab väga suurt investeeringut, see on just kogu Euroopa Liidu investeering, aga seda ei ole üheski dokumendis.

10:42 Aseesimees Hanno Pevkur

Mihhail Lotman, palun!

10:42 Mihhail Lotman

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Juhtiv diskursus on selline, et on olemas aatelised rohelise energia pooldajad ja tagurlikud ja küünilised vana energia pooldajad. Tegelikult, nagu selgus ka sinu ettekandest, on mõlemal pool väga suur tööstus, väga suured rahad jne. Aga minu küsimus on seotud osaliselt sellega, mida sa juba vastasid Sven Sesterile. Kui Euroopa Liit läheb niimoodi sinisilmselt seda rohelist pööret tegema, mis üldiselt on väga hea, siis kas me ei jää lootusetult alla Ameerika Ühendriikidele, Hiinale, arenenud riikidele, Brasiiliale, Aafrikale jne? Kas see ei ole otsene väljakutse meie julgeolekule, mitte ainult energeetilisele, vaid otseselt julgeolekule?

10:43 Euroopa Parlamendi liige Riho Terras

Aitäh! Jah, see on kahe poole debatt. Ma võrdleksin seda 2000. aastate julgeolekupoliitilise debatiga Eestis, kus ühed toetasid tulihingeliselt NATO-t ja teised ütlesid, et peab olema iseseisev kaitsevõime. Tüli oli suur. Me peaksime leidma ühisosa ja ütlema, et mõlemad on tähtsad. Mõlemasse tuleb investeerida, sest muidu jääb Euroopa tõesti vaeslapse ossa ja kaotab oma konkurentsivõimes oluliselt. Ma olen sellega nõus. Seega ka Euroopa Liidul on vaja energeetikastrateegiat. Praegu seda Euroopa Liidus veel ei ole.

10:44 Aseesimees Hanno Pevkur

Härra Terras, tänan teid selle ettekande eest! Kahjuks sai teie aeg läbi. Nüüd võtame järgmise ettekandja. Järgmisena on kõnetooli oodatud TalTechi energiatehnoloogia instituudi professor, jätkusuutliku energeetika ja kütuse uurimisrühma juht Alar Konist. Palun!

10:44 Professor Alar Konist

Tere hommikust, austatud Riigikogu aseesimees ja austatud Riigikogu liikmed! Rõõm on siin teie ees seista sellise olulise teemaga. Täna on plaanis teha teile emotsioonivaba ettekanne, et anda teile ülevaade, milline see maailma hetkeolukord siis on.

Me oleme väga suured ambitsioonid endale seadnud. Me tahame tuleviku, kuidas öelda, kogu maailmamudeli muuta põhimõtteliselt süsinikuneutraalseks, aga selleks on juba kulunud ma ei tea kui palju aastaid. Paar aastat?

Ja mismoodi see meil numbrites siis välja paistab? Me võiksime ikkagi aru saada, et 2020. aastal 79% maailma primaarenergia tarbimisest tugines fossiilkütustele, 21% mittefossiilsetele kütustele. Ja sellest 21%-st, ütleme nii, 11% on taastuvenergia allikad: biomass, tuul, hüdro ja kõik muud taastuvenergiaallikad, ja järelejäänud 10% on tuumaenergeetika. See võiks panna meid mõtlema, kui tõsise ambitsiooni me endale oleme seadnud. Kas on võimalik või realistlik üleöö selliseid eesmärke täita? Ja kui on, siis milline on selle mõju? Milline on mõju keskkonnale ja milline on mõju inimeste rahakotile? Kas on õige läheneda loosungitepõhiselt või on õige läheneda ikkagi keskkonnapõhiselt ja inimeste heaolu põhiselt? Ja kuidas oleks optimaalne saavutada selline kuldne kesktee?

Ma toon eelmisest aastast natuke numbreid veel välja. Kuna on koroonakriis, siis primaarenergia tarbimise kasv pidurdus. Aga siin slaidil on ilusasti välja toodud numbrid, mis on vahepeal muutunud. 15% on taastuvenergia – päike ja tuul – kasvanud, aga kui te vaatate selle numbri sisse, siis te näete, et tegemist on 314 teravatt-tunni energiaga. Kui me vaatame eelmist slaidi, siis vaadake näiteks, kui suur on nafta primaarenergia tarbimine. Me räägime 53 000 või 54 000 teravatt-tunnist. Kui nende protsentide sisse vaadata, siis me saame alati aru, et kasvud on olnud suured. Aga kui vaadata suuremas pildis ja energiamahtude pildis, siis tegelikult need kasvud on olnud ikkagi üpriski väikesed. Ja kui vaadata, kes seda maailma energiatarbimist juhib, siis see on Hiina. Eelmisel aastal üle 50% söeelektrist toodeti Hiinas. Ja Hiina söetarbimine kasvas möödunud aastal. Need on tegelikult ikkagi hoiatavad signaalid, millele me peaksime kindlasti mõtlema.

Kui nüüd vaadata primaarenergia tarbimist, mismoodi see kajastub heitmetes, siis siin on väljavõte maailma COheitmetest: on näha, et on pidev kasv. Eelmise aasta kohta veel statistikat ei ole, aga peagi tuleb. Näha on, et kasv on ikkagi suur. Ja kus on kasv? Põhimõtteliselt ikkagi Aasia riikides, Hiina ja India eriti, kui need välja tuua.

Me võiksime käsitada Euroopa Liitu kui ühte head eeskuju. Te näete, et Euroopa Liidu CO2 heitmed on vähenenud. Aga kui me sinna süveneme, siis mis te arvate, mis sealt välja paistab? Esiteks vaatame jällegi protsente – te näete, et kõik on väga hea. Eestis on näiteks 2020. aasta eesmärgid täidetud, seda te näete vasakpoolsest graafikust. Kui vaatate parempoolset ülemist graafikut, siis te näete veel seda, kui palju taastuvenergiast on toodetud tuulest, kui palju on päikesest, veest jne. Aga kui vaadata seda alumist graafikut, siis te näete, et tegelikult ainult 14% Euroopa Liidu elektrienergia tarbimise mahust on toodetud taastuvast energiaallikast. See tähendab seda, et tegelikult on kaunis pikk maa veel minna. Kuidas seda on mõistlik teostada, seda ma ei oskagi teile öelda. Aga see on selgelt mõtlemise koht, mida me peaksime arvesse võtma.

Ja mis siis vahepeal on juhtunud? Näitasin teile, et Euroopa Liidu CO2 heitmed on vähenenud. Siin on tegelikult päris palju erinevaid põhjuseid, aga esiteks, me peame aru saama, et Euroopa Liit on energia netoimportija. Üle poole energiavajadusest kaetakse Euroopa Liidus tegelikult impordiga, mis tähendab seda, et see energia kuskilt tuleb ja see energia on mingisuguse keskkonnamõjuga. Ja kui vaadata veel seda trendi, siis tegelikult on see viimase dekaadiga vähenenud märkimisväärselt. Kui võtta statistilisi numbreid aastast 2018 ja võrrelda neid kümme aastat varasemate numbritega, siis me näeme seda, et primaarenergia tootmine on vähenenud pea 10%. See on minu arvates ikkagi ohutegur. Ja kui vaadata, mida me oleme importinud, siis kõik on fossiilkütused põhimõtteliselt.

Aga kui me vaatame ka elektri tootmist, millega me täna kõige rohkem vähemalt Eesti kontekstis tegeleme, siis võib ütelda, et Euroopa Liidus on elektrienergia tootmine stabiilne olnud või stabiliseerunud. Aga kui vaadata natuke nendegi numbrite sisse ja vaadata importi, siis me näeme seda, et meie energiatarbimine on aasta-aastalt kasvanud ja seda kasvu me ei suuda taastuvenergiaga katta. Ja see kasv on tegelikult kompenseeritud impordiga. Kas see on tegelikult see, mida me soovime? Kui me vaatame Euroopa Liidu elektritootmisvõimekust, seda, millel see baseerub, siin on ilus tortdiagramm, millelt te näete, et peaaegu pool toodetakse ikkagi kütuse põletamise teel, veerand sellest on tuumaenergeetika ja ülejäänut saame käsitada taastuvenergiana. Aga see võiks panna meid mõtlema, kui palju me ikkagi sõltume fossiilkütustest.

Kui Eesti juurde tulla, siis tegelikult Eestis ei ole viimasel ajal suuri tuuleparke rajatud. Selles mõttes võib ütelda, et see graafik on täiesti ajakohane. Tuulepargid on igasugustes arengustsenaariumides, aga füüsiliselt neid valmis ei ole ehitatud. Ja kui nüüd vaadata, kui palju me oleme näiteks kas või biomassist ehk puidust elektrit tootnud, siis ühtpidi saame ütelda, et näete, tegelikult põhiosa Eestis toodetavast taastuvenergiast tuleb puidust. Aga kui me nüüd paneme ka puidu energeetilise kasutamise kinni, siis esiteks, meie taastuvenergiaprotsent väheneb ja teiseks see esitab veelgi suurema väljakutse või tekitab meile veelgi suurema probleemi, mismoodi me seda olukorda saaksime lahendada.  

Nii et selles kontekstis peaks ikkagi võtma rahulikult aega ja tegema mingisugused konkreetsed arenguplaanid. Kui ma olen vaadanud lähiriikide trende, milline on olnud elektri tootmine ja kui palju on hakatud energiat importima, siis Balti riikides on energiadefitsiit kasvanud ja samamoodi ka Põhjamaades. Põhjus, miks ma Põhjamaad siia juurde panin, on see, et tihtilugu meile öeldakse, et meil on juhtmed ja me impordime näiteks Põhjamaadest. Aga kui te näete seda, et tegelikult ka seal on juba põhimõtteliselt saavutatud selline nulljoon ehk energiat üle ei jää, siis ei ole mõtet voolikuid vedada, kui kaev on kuiv. Me peaksime ikkagi mõtlema, kust kohast me selle energia siis välja võlume.

Vasakpoolne graafik on teile üles pandud sellepärast, et me siiamaani oleme eristunud Euroopa Liidu riikidest. Me oleme eristunud selle poolest, et me oleme olnud energiasõltumatud. Aga see graafik on aastast 2018 ja olukord on nüüdseks kahjuks – või õnneks, ma ei oska öelda – muutunud. Nii et me oleme üha enam Euroopa Liidu keskmiste moodi. Ja kui te vaatate seda kõige vasakpoolsemat tulpa, siis te näete seda, nagu ma ütlesin teile, et üle 50% energiast Euroopasse ikkagi imporditakse. See on mõtlemapanev koht.

Kuhu me siis eelmisel aastal jõudsime? Me jõudsime põhimõtteliselt sellisesse punkti, et 43% elektrienergiast me importisime. Vaid 25% elektrienergiast tuli taastuvatest energiaallikatest ja meie tarbimine on olnud pidevas kasvutrendis: me oleme tarbinud energiat 8,4 teravatt-tundi. Siin on ka ilusasti välja toodud, kui palju sellest on andnud biomass: nagu ma juba ütlesin, seda on 1,3 teravatt-tundi. Ka võiks tähele panna, et tuuleenergia osakaal on ikkagi olnud ainult 37%, mis on kaunis väike näitaja.

Ja ma meelega tõin välja ka päikeseelektrijaamade toodangu. Me kuuleme, kui palju megavatte meil päikeseparke kogu aeg juurde ehitatakse või installeeritakse. Aga me peame ikkagi aru saama, milline on see kasutustegur või kui palju aastas need suudavad seda energiat genereerida, muidugi teatud ajaperioodil meist sõltumata. Ja see on 0,12 teravatt-tundi. Tuletan meelde, et elektri tarbimine oli 8,4 teravatt-tundi. See võiks panna mõtte käima.

Ja kui siin diskussiooni käigus kõlas, et põlevkivist elektrit ei toodetud, siis tegelikult aastal 2020 toodeti küll ja toodeti pea 2,5 teravatt-tundi, aga seda uutes keevkihtplokkides. Ütleme nii, et kui uued nad enam ikka on, ka need on juba vananemas. Ja kui on signaal, et me neid ei kasuta, siis ei ole mõtet sinna teha investeeringuid ei olemasolevate tootmisvõimsuste töökindluse tagamiseks ega ka uute tootmisvõimsuste rajamiseks. Nii et peaks väga kriitiliselt selle olukorra üle vaatama.

Ütleme nii, et turg on alati tore asi, aga näiteid võib tuua elust enesest. Meil võib raha olla ja me võime ehitusmaterjali eest maksta ka 40% rohkem, kui see tavapäraselt on maksnud, aga praegu ei ole seda ehitusmaterjali võtta. On võtta, ütleme, septembrikuus. Kõik sõltub konkreetsest ehitusmaterjalist, mida me tahame, tarneajad on erinevad. Elektrituru puhul on sama olukord. Kui tekib olukord, et on energiadefitsiit, siis ei ole tegelikult suuri karistusmehhanisme või sanktsioone, kui energia jääb tarnimata. Aga küsimus on see, kas me tegelikult seda tahame.

Energeetikat mina olen ikkagi vaadanud riigi seisukohalt nii, et teid me ehitame, aga teede puhul me kasumit ei oota ju. Tegelikult sellised ühiskonna alustalad peaks toimima ikkagi natukene teistel põhimõtetel, või vähemalt mingi osa neist peaks olema mingisuguse süsteemiga konkreetsemalt reguleeritud kui ainult turupõhine lähenemine.

Tänane küsimus minu jaoks ongi võib-olla teie jaoks lihtne: kas varustuskindlus ja energiajulgeolek on riigile oluline või mitte? Kui ei ole oluline, et energia on igal ajal kättesaadav, siis me tegelikult seda diskussiooni või arutelu siin ei peakski pidama. Aga kui on ikkagi oluline, et energia on igal ajal võtta, siis tuleb selle eest ka hoolitseda, et ta igal ajal oleks võtta.

On kaks märksõna. Ma toon need välja, et nendega ei eksitaks. Üks asi on varustuskindlus, mis märgib seda, et tarbijatele on energia kättesaadav igal ajal, kui vaja on või kui nõudlust on. Aga energiajulgeoleku dimensioon on midagi palju suuremat. Energiajulgeoleku dimensioon peab energeetikute vaatevinklist silmas energiat, mida me suudame toota teistest sõltumata. See tähendab seda, et me ei impordi toormematerjali, millest me energiat endale saame toota. See on samuti väga oluline mõtlemise koht.

Ja toon teile ühe näite Saksamaalt. Sellel aastal oli 10. nädal selline, kus kolm päeva tuult ei olnud. Ja mis on töötanud sel ajal? Saksamaal on töötanud söejaamad, lisaks ka gaasijaamad ja ka tuumajaamad. See punane siin on tuumajaam. Aga tuletan siinkohal meelde, et Saksamaa paneb ka oma tuumajaamad kinni.

Läheme edasi. Ma ei oska öelda, aga mulle on jäänud kogu aeg mulje, et Euroopas söejaamasid ei ole. Võib-olla teil on sama mulje. Aga ma tõin välja ühe tabeli, lisaks ka Euroopa kaardi ja söejaamade vanuselise jagunemise, et näidata tegelikult, et nii nagu eelmisel graafikul oli näha, et  söejaamasid tegelikult ikkagi Euroopas kasutatakse. Me kasutamegi neid võrgu kvaliteedi hoidmiseks, energiavarustuskindluse tagamiseks. Sel ajal, kui taastuvenergia allikad energiat ei tooda, on vaja midagi muud asemele.

Ja siin peaks vaatama ka seda kõige ülemist osa, need kollased lõigud siin on päikeseenergia. See võiks panna teid ka mõtlema, et vahepeal päikeseenergiat ei ole, aga tarbimine meil tegelikult on ikka ka öötundidel. Kuidas sellist probleemi lahendada? Väljakutseid on siin ikkagi üpriski palju.

Miks ma need söejaamad välja tõin? Sest nad kõik vananevad ja nõuaksid investeeringuid, aga seda ei taheta teha ega tehtagi. Nii et Euroopas söekaevandusi peaaegu ei ole või isegi kui mõned veel on, siis need suletakse.

Mis oleks siis hea asendus neile? On gaas. Ka Saksamaa on ütelnud, et asenduskütus, niikaua kuni häid lahendusi välja ei ole mõeldud, on gaas. Nüüd me näeme siin erinevaid kriise, vaadake kas või Valgevene kriisi. Mina arvan, et üks põhjus, miks seal väga tõsiselt sõna ei võeta, ongi siin. Kui me sõltume ikkagi Venemaalt imporditavast energiast nii palju, siis on selge, et ei taheta Venemaaga tülli minna. Siin on välja toodud, et eelmisel aastal tegelikult 30% imporditud õlist pärines Venemaalt. 40% tarbitud gaasist pärines Venemaalt ja 42% tarbitud söest oli ka Venemaalt. See süsi asendub gaasiga, aga tegelikult ütleme nii, et suurt vähenemist nendes näitajates ei ole.

Aga ma toon ühe dimensiooni veel juurde. Eelkõneleja rääkis siin ka Texase kriisist. Ma olen seda analüüsinud ja tegelikult seal on kolm põhjust. Oli valelubadus energiasõltumatuse kohta, energiaturu lühinägelik dereguleerimine ja soovimatus õppida sarnastest juhtumitest minevikus. Tegelikult meil on sellest aastast olemas hea kogemus, millest me võiksime õppida ja millest lähtuvalt me võiksime ikkagi oma tulevikustsenaariumit planeerida.

Ma olen välja toonud ka selle, et meil on öeldud, et viimane kilovatt-tund energiat jääb tarbimata, sellepärast et energia hind läheb nii kõrgele. Texase näide on risti vastupidine: kui tavapäraselt oli hind 50 dollarit megavatt-tund, siis see tõusis 9000 dollarini megavatt-tunni eest ja ikka oli energiat puudu. 30% elanikkonnast selles piirkonnas oli ikkagi ilma elektrienergiata. See on väga mõtlemapanev, arvestades, et kui väljas on –20 kraadi, kas tegelikult oleks saanud seda vältida.

Seal on üks ohukoht veel. Lisaks sõltuvusele elektrist on sõltuvus ka gaasist, sellepärast et suur osa elektrist genereeritakse gaasist. Ja kui meie läheme ka Euroopa teed, kui me sõltume elektrist ja me sõltume gaasist, siis me suurendame tegelikult energiajulgeoleku riske. Ma isegi ei hakka seda tehnilist külge välja tooma, mis siin joonisel on, aga siin on välja toodud ka need hinnakõikumised.

Kui me nüüd vaatame Eesti arengustsenaariume, siis tegelikult me reguleeritavatesse tootmisvõimsustesse investeerinud ei ole. Mis puutub olemasolevatesse tootmisplokkidesse, siis ma tõin siin välja, millised on Narvas olnud avariiseisakud: on olnud neli päeva, on olnud üheksa tundi, kaks päeva, kolm päeva. Ja kui te nüüd mõtlete, et me täna planeerime enda energiatootmise defitsiiti, ja kui me näeme seda, et tegelikult nende tootmisseadmete töökindlus alati ei ole tagatud, siis me oleme juba väga suure riski siia sisse planeerinud.

Kokku ma tahan selle võtta nii, et üks asi on tõesti need kliimaeesmärgid, mida me tahame täita. Aga me ei tohiks ikkagi unustada seda, et see on üks väga oluline osa ühiskonna toimimisest. Me ei tohi seda jätta juhuse hooleks. Me ei tohi energiajulgeolekut ja varustuskindlust alahinnata. Ja me peame arvestama ka seda, et me oleme ülekandeliini lõpus. Koroonakriis pani ka riigipiirid kinni. Kokkulepe on, et ei pane kinni. Aga kui te nüüd mõtlete seda, et kui ülejäänud Euroopa riigid ka satuks energiadefitsiiti, kas siis  kokkulepped peavad või rahuldatakse kõigepealt oma riigi energiavajadus? On selge see, et rahuldatakse oma riigi energiavajadus ja öeldakse pärast, et vabandust, järgmine kord proovime paremini.

Ütleme nii, et praegune probleem on see, et tootjatel puudub kindlus investeerida reguleeritavatesse tootmisvõimsustesse. Ja see olukord tulekski lahendada. Ja praegune probleem on võib-olla ka see, et võrguettevõtted ei tohiks süsteemiteenuseid pakkuda. Miks võrguettevõte ehitab ise sünkroonkompensaatoreid? Tegelikult peaks olema nii, et kõigi turuosalistega on asjad läbi arutatud ja siis leitakse parim lahendus.

Muud ei olegi. Suur tänu teile kuulamast!

11:05 Aseesimees Hanno Pevkur

Ja kindlasti saame küsimustega veel täpsustada. Alustab Jüri Jaanson. Palun!

11:05 Jüri Jaanson

Suur tänu väga põhjaliku ettekande ja väga hea probleemipüstituse eest! Ma saan aru, et energiavarustuskindlus on meile hästi oluline ja me oleme poliitilisel tasandil vastu võtnud sellise kliimaeesmärgi, et aastaks 2050 oleks meil süsinikuvaba või CO2 heiteta maailm. Aga kuidas te hindate läbi selle varustuskindluse prisma vaadates, arvestades oma teadmisi, kas see kliimaeesmärk aastaks 2050 on reaalne?

11:06 Professor Alar Konist

Tänan küsimuse eest! Ütleme nii, et see oleks reaalne siis, kui kogu maailm sellega kaasa tuleks. Aga probleem pigem on selles, et Euroopa Liidu süsinikdioksiidi heide on umbes 9% maailmas tekkivatest CO2 heitest. Miks meil on see näitaja väike? Põhjus on ka see, et meie tootmised on kolinud Euroopa Liidu riikidest välja.

Aga juhul, kui me täna seame nii suured ambitsioonid, siis see läheb väga kulukaks. Ja see tekitab ka konkurentsieelise nendele riikidele, kus nende ambitsioonidega kaasa ei minda. Praegu ei ole ka Euroopa Liidu seadusandlik pool järele jõudnud kas või selles osas, et miks me saame energiat kolmandatest riikidest importida. Kui me ei saaks seda importida või sellel oleks mingisugune maks peal, siis tekiks normaalne konkurentsiolukord. Aga niikaua, kuni seda ei ole, on oht pigem selles, et need heitekogused lähevad Euroopa Liidust välja, aga maailmapilt sellest paremaks ei muutu. Ent tegelikult on eesmärk maailmapilti parandada.

11:07 Aseesimees Hanno Pevkur

Riho Breivel, palun!

11:07 Riho Breivel

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Üldiselt oli väga hea ettekanne ja ka Riho Terrase ettekanne oli hea. Ma idavirumaalasena olen pidevalt mures just sellepärast, et me kaotame need võimsused ära, millega me oma energiakindlust suudaksime säilitada. Kuidas me üldiselt ikkagi sellest asjast välja tuleme? Nii nagu ka teie ütlesite, keegi ei taha ju investeerida nendesse jaamadesse.

Ja teine probleem on see, mida ma näen väga selgesti Ida-Virumaal, ka koolides, et noored ei taha minna õppima seda eriala, sellepärast et need erialad ei ole enam perspektiivsed. Mitte ükski vanem ei soovita oma lapsel minna kaevanduse erialasid ega ka energeetikat õppima. Me räägime täna, et meil ei ole insenere. Ma leian, et me oleme väga suure vea teinud praegu ka selles saalis. Kuidas sellest välja tulla, mis te arvate?

11:08 Professor Alar Konist

Tänan küsimuse eest! Ma olen ise õppejõuna sama probleemi ees, et raske on leida tudengeid, kes tahaks tulla inseneriks õppima. Võib-olla peakski riik midagi ette võtma, et väärtustada inseneride tööd. Põhjus, miks insenere ei ole märgatud siiamaani, on see, et me oleme head tööd teinud. Me oleme nagu hallid hiirekesed ja nii kaua kui kõik toimib, ei saa keegi arugi, et selle taga on olnud insener.

Aga tulles nüüd, kuidas öelda, sisulisema poole peale, siis tegelikult võimalusi kodumaise ressursiga neid kliimaeesmärke täita ju on. Siin peakski vaatama kogu seda süsteemi laiemalt. Mul on tegelikult siinsamas üks järeleaitamise slaid, kus ma olen välja toonud, kui palju on aastas söeenergeetikas CO2 heidet. Siin all on näha, kui palju on maagaasist elektri tootmisel tekkivat CO2 heidet. Seda on vähem, eks ole, aga see kindlasti kasvab, kui me söest enam energiat ei tooda. 

Aga kolmanda rea peal on meil tsemendi tootmine. Ja mida me Eestis praegu ei tee, on see, et me ei kasuta neid ressursse või nende ressursside potentsiaali maksimaalselt ära. Kui me mõtleme sellele, et eelmine aasta toodeti maailmas iga elaniku kohta kaks tonni tsementi, ja me teame seda, et ühe tonni tsemendi tootmisel tekib pool tonni CO2, siis me kõik oleme panustanud ühe tonniga juba maailma emissioonidesse.

Aga kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin, on see, et tsemendi tootmiseks on meil vaja ka lubjakivi põletada. Aga kui me seni oleme, kuidas öelda, põlevkivist energiat tootnud, siis me oleme seda materjali ka termiliselt töödelnud, ehk see juba suures osas sobib ka tsemenditootmise sisendiks. See tähendab tegelikult seda, et kui me hakkame kogu seda ahelat vaatama, siis oleks võimalik hakata dekarboniseerima seda energiatootmist ehk näitama seda, et me ehitussektoris oleme vähendanud seda, või siis näidata vähem elektri tootmisel.

See ei ole mingisugune pesu, aga mõte või dimensioon on see, et kui praegu kas või söest toodetakse elektrit, siis kasutatakse lupja. Seda lupja toodetakse lubjatehastes ja seal tekib CO2. Aga CO2, mis lubjatootmisel tekib, ei võeta elektri tootmisel arvesse. Kuidas saab selline asi olla, et me kogu ahelat ei vaata, vaid me vaatame mingisuguseid üksikuid sõlmesid? Nii tekibki olukord, et me tegelikult seda probleemi ei suudagi lahendada nii kaua, kui ei ole hällist hauani lähenemise põhimõtet.

Aga ma pakun teile välja lahenduse, mis praegu on tegemata ja mille Rahvusvaheline Energiaagentuur paari aasta eest välja käis: see on võrgutasude diferentseerimine. See tähendab seda, et kõik suured investeeringud, mis me teeme, on taastuvenergeetika sobilikumaks muutmiseks, et see meie võrgu, kuidas öelda, toimimisse sobituks. Aga see tähendab tegelikult seda, et siiski võrgutasu peaks olema suurem. Siis võib-olla tekiks normaalne investeerimiskeskkond, kus reguleeritavatel võimsustel, kuna nad annavad, ütleme nii, "parema" kvaliteediga, stabiilsemat ja ühtlase sagedusega energiat, võrgutasu on selle võrra väiksem. Nii meil tekib ka mingisugune majanduslik dimensioon. Sellega tasub tegeleda. Aga praegu on põhimõtteliselt nii, et kõik investeeringud, mis põhivõrk teeb, lähevad diferentseerimata kujul meie energiaarvetesse ja see ei ole võib-olla kõige õigem.

11:12 Aseesimees Hanno Pevkur

Tarmo Kruusimäe, palun! 

11:13 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma küsiksin biometaani tootmise kohta.  Eestis millegipärast kõik arvavad, et see on tulevik. Ma olen teisel arvamusel natukene, olen vesinikuusku. Kuidas on üldjuhul mujal maailmas: kas see trend tuleb sealt või ikkagi see on nii kaduvväike osa, et lihtsam on hiinlastel kivisütt kaevandada?

11:13 Professor Alar Konist

Tänan küsimuse eest! Me peame vaatama, mis on see lähtematerjal, millest me biometaani toota saame. Kui me vaatame, mis oleks kõige ressursimahukam, siis selleks on puit. Puitu me kasutada enam ei taha või vähemalt oleme ütelnud, et puidu kasutamist tuleks piirata. Praegu on raied peatatud.

Kuhu me veel saaks vaadata? Toormematerjal saaks olla kõrrelised näiteks, aga kui te vaatate seda potentsiaali, siis see on kaunis väike. Ja te peate vaatama ka seda sesoonsust, millal seda materjali saab koguda. Te peate arvestama ka ilmastikuolusid: seda materjali peab saama varuda nii palju, et selle saab pikemaks ajaks hoiustada ja aasta läbi selle abil energiat toota. Aga kui te panete sinna juurde ka selle, et te peate selle varumiseks ikkagi kulutama fossiilkütust, siis lõppkokkuvõttes tegelikult on siingi need hällist hauani analüüsid tegemata.

Me ei ole analüüsinud, milline on tegelik keskkonnamõju, kui me tahame biometaani toota. Ja siin on tegelikult üks mõte veel: miks me üldse peaksime biometaani tootma? Miks see ei võiks biogaasiks jääda, kui me enamiku sellest kasutame energia tootmiseks? Tegelikult puudub ka vajadus seda väärindada ehk suurendada tema metaanisisaldust. Nii lihtne see ongi. Tegelikult sellist potentsiaali või ressurssi meil sellises mahus ei ole, millega me suudaksime tarbimismahte katta.

11:15 Aseesimees Hanno Pevkur

Kalle Grünthal, palun!

11:15 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud professor! Ma usun, et asjas puudub vaidlus selles osas, et iga riigi julgeoleku alus on sõltumatu energiatootmine ja et see annab kindlasti teatud garantiid. Praegu on aga tekkinud olukord, kus Euroopa Liit planeerib suunata 340 miljonit eurot Ida-Virumaale rohepöörde eesmärgil, et kaevurid leiaksid endale uued töökohad, asutaksid oma ettevõtted. Sisuliselt see tähendab seda, et selles sektoris lõigatakse läbi väljakujunenud tööpraktika ja kogemused. Mul on küsimus selles plaanis, et kuidas te suhtute sellesse, et selline idee on välja toodud, kui see lõpeb sellega, et meie oma energiatootmine selles piirkonnas katkeb.  

11:16 Professor Alar Konist

Aitäh! Ma võib-olla ei saanud küsimusest õigesti aru, aga ma loodan, et siiski sain. Ma üritan mõtestada seda nii, nagu mina seda mõistsin. Juhul kui küsimus on selles, et me saame ühekordse rahasüsti, selle 340 miljonit, ja kas see tegelikult lahendab probleemi, siis vastus on, et ei lahenda.

Kui me vaatame aastast käivet, mis selles valdkonnas on, siis see on umbes 700 miljonit eurot. Ma loodan, et ma numbriga ei eksi, aga ma ei ole majandusekspert. Ent me peaksime nende numbrite taha nägema. Kui me vaatame kas või sealset elektritootmist, vaatame kas või sealset õlitootmist, siis räägitakse kogu aeg ühikuhindadest ja elektritootmisel ka elektri hinnast. Aga mida me riigi kontekstis unustame arvesse võtta, on see, et riik saab sealt ka ressursitasu, riik saab sealt ka saastetasu ja riik saab sealt ka maksutulu. Ja kõik see tegelikult on ikkagi üks osa meie  majandusest ja täna midagi asemele sinna ju ei ole tulnud.

Mina läheneksin sellele üleminekule rahulikumalt. Normaalne üleminek oleks sedasi, et järjest tuleb ettevõtteid, nende ettevõtete tootmine on kasumlik ja nad suudavad sellest tööstusest inimesed üle osta. Siis toimuks selline iseeneslik tööstuse sulgumine. Aga praegu põhimõtteliselt on elanikele öeldud, et küll tuleb midagi asemele, aga asemele me midagi ju pakkunud ei ole ja see 340 miljonit tegelikult ka seda ei lahenda.

Ma saan tuua teile näite Saksamaalt. Ajakirjas Nature oli üks väga hea artikkel, kus analüüsiti seda, et üks kaevanduspiirkond, kus oli ka energiatootmine, suleti. Ja see sotsiaalabi, mida Saksamaa sinna maksis, oli miljardites, just selleks, et sotsiaalset katastroofi ära hoida ja näha, kuidas see asi toimib.

See tähendab seda, et ka meil peaks olema mingisugune, ma ei tea, meetmete pakett, aga mitte aastaks, vaid kümneks aastaks näiteks. Ja siis oleks üleminek normaalselt lahendatud. Aga praegu kahjuks on elanikel seal teadmatus.

11:18 Aseesimees Hanno Pevkur

Heiki Hepner, palun! 

11:18 Heiki Hepner

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud professor! Me teame, et meie metsades on ümmarguselt 30 miljonit madala kvaliteediga puitu, mida me ei oska täna muud moodi väärindada kui ainult energia tootmiseks. Samas on ka järjest rohkem räägitud sellest, et targem oleks energia tootmiseks puitu üldse mitte kasutada. Ka teie ääri-veeri vihjasite, et selline arvamine on levinud, ja öeldakse, et targem on kasutada Vene gaasi puidu asemel. Kuidas te kommenteerite seda suhtumist ja kuidas see võiks mõjutada meie energiajulgeolekut?

11:19 Professor Alar Konist

Aitäh küsimuse eest! Siin on minu enda hinnang olukorrale tegelikult väga lihtne ja pragmaatiline. Euroopa Liit on teinud sellise üldistatud lähenemise, aga see on teema, mille puhul iga regioon, iga riik peaks oma ressursse ise hindama ja otsustama, milline lähenemine on kõige õigem. Ja täna mina arvan, et metsandussektoris oleks teadmistepõhine ja teadusepõhine lähenemine kõige õigem. Väga õige, nagu te ütlesite: meil on ka madala kvaliteediga riknevat puitu, mida minu arvates ongi õige energeetiliselt kasutada. Üks asi on see, et muidu tekiks sellest ka metaani, mis atmosfääri läheb, aga teine ja olulisem dimensioon on tööhõive. Puidutööstus on väga oluline komponent meie majandusest ja majanduse toimimisest. Meil on tegelikult ikkagi metsa oluliselt rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt, järelikult me oleme suutnud seda siiamaani hästi majandada. Miks me arvame, et me ei suuda seda ka tulevikus? Selles kontekstis tuleb lihtsalt vaadata, milline on optimaalne kasutusmaht. Eesti on tegelikult, kui vaadata kas või soojusenergia tootmist taastuvenergiaallikatest, Euroopa absoluutne tipp. Ja just sellepärast, et meil on koostootmisjaamad, mis baseeruvad kohalikul toormel või ressursil. Ja see peaks kindlasti jätkuma.

11:21 Aseesimees Hanno Pevkur

Aitäh! Andres Metsoja, palun!

11:21 Andres Metsoja

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Aitäh, hea ettekandja, väga sisuka ettekande eest! Minule tundub, et Eesti ühiskonnas jätkuvalt nähakse innovatsioonis paraku kuluelementi. Sinna külge naelutatakse tihti ka teadus- ja arendustegevus, mis on tegelikult ju kokku kuuluv valdkond. Me teame, mis seisus on teaduspõhine lähenemine metsanduse arengukavale. Austatud ettekandja Riho Terras tõstatas energiajulgeoleku strateegia võtmetähtsuse siin saalis. Äkki te natuke avaksite oma mõtteid? Minule parlamendiliikmena tundub, et metsanduse arengukavaga me oleme ikkagi väga paksus mudas. Kui me nüüd avaksime sellise energiajulgeoleku strateegia suuna, siis kas te näete, et Eesti saaks oma teadusbaasi juures sellega täna hakkama?

11:22 Professor Alar Konist

Tänan küsimuse eest! Kindlasti saaks. Meil on väga palju erinevates valdkondades tegutsevaid teadlasi, kes tegelevad erinevate aspektidega. Mina ise tegelen energeetilise poolega, aga on ju ka muud väärindamise võimalused, olgu ehitustegevuseks, mööblitööstuseks, kemikaalide tootmiseks. Ütleme nii, et andke raha, ja me võime mida iganes toota. Kas see majanduslikult kohe otstarbekas on? Seda kindlasti mitte.

Ja tegelikult ongi praeguses kontekstis kõige suurem probleem see, et kui antakse teadus- ja arendustegevuseks raha, siis oodatakse kohe kulutõhusaid lahendusi, aga selleks pole alust, seda kohe oodata ei tohiks. Sellist innovaatilist tegevust ei tohiks siduda mingisuguste tulemusnäitajatega. Samas, kui metsanduse arengukava avatakse, siis seal peaks kindlasti ka julgeolekudimensioon sees olema. Ja ütleme nii, peab olema ka ära hinnatud, milline on see puiduressurss, mis tohiks meil minna energeetilisse kasutusse.

On üks teema, millest ma täna teadlikult ei rääkinud, aga mis on üks Euroopa Liidu kõige suuremaid probleeme, mida tegelikult ka meie ühtepidi tekitame. Miks me tegelikult üldse puidugraanuleid peaksime tootma ja neid eksportima, kui nad lõpetavad kuskil Euroopa Liidu soojuselektrijaamas või Inglismaal, mis enam Euroopa Liidus ei ole? Lihtsalt sellepärast me muudame puidu graanuliteks, et seda oleks mugavam transportida ja et see põletustehnoloogiline seade ehk katel saaks selle põletamisega hakkama. Aga kui lõppeesmärk on saada see kilovatt-tund või megavatt-tund, siis miks me tegelikult seda teeme? Oleks palju mõistlikum jätta energia graanulite tootmiseks kulutamata ja kasutada seda hakkena.

Hakke puhul me ei pea sinna nii palju ressurssi panema, et puitu peenestada, kuivatada, kokku pressida, selleks et lõpuks kõik ära  põletada. Hakkeks läheb ju toores puit, hakitakse ära, ja lähebki põletusseadmesse. Jäävad ära transpordikulud ja paljud muud kulud. Kaunis märkimisväärne osa puidust aga just ongi graanulite kujul eksporditud. Seega me tegelikult oleme ühtepidi kliimaeesmärkide vastu töötanud. Me ei tohiks seda teha ja peaksime leidma võimaluse seda siin kohapeal kasutada. Aga siin tekibki see Euroopa suurimaid probleeme, et on erinevad taastuvenergia toetused. See ongi põhjus, miks selline süsteem toimib. Rikkad Euroopa Liidu riigid suudavad maksta suuremat taastuvenergia tasu ja nad saavad endale sedasi neid, kuidas öelda, kliimastatistika numbreid osta.

11:25 Aseesimees Hanno Pevkur

Austatud professor, kokkulepitud ajaaken küsimusteks-vastusteks on läbi saanud. Tänan teid väga selle ettekande eest! Ja nüüd on kõnetooli oodatud Isamaa fraktsiooni liige Andres Metsoja. Palun!

11:25 Andres Metsoja

Lugupeetud istungi juhataja ja Riigikogu külalised! Ma tänan Isamaa fraktsiooni selle võimaluse eest ja tänan kindlasti fraktsiooni liikmeid antud panuse eest! Kõne, mis on kirja pandud ja mille ma teile esitan, kindlasti tugineb laiemale toetuspinnale, need pole ainult minu isiklikud mõtted ja tunded, mida ma püüan teile väljendada. Ühtlasi ma soovin teile head lastekaitsepäeva! Täna see päev on ja tegelikult energiatemaatika on kahtlemata tuleviku teema. See on ühtpidi teema, millisena me anname oma Eesti, oma planeedi tulevastele põlvedele. Ja see vastutus on tegelikult väga suur. See on tähtis nii keskkonna kontekstis kui tegelikult ka vabaduste kontekstis. Eelmised ettekanded seda väga ilmekalt ju ka kõigile meile tõestasid. Oma kõnes soovin keskenduda kolmele olulisele, kui lubate nii öelda, taburetijalale. Need on varustuskindlus, õigusselgus ja kohaliku kogukonna kaasamine ehk teisiti öeldes motiveerimine.

Eesti energiajulgeolek ja varustuskindlus sõltub meie enda otsustest. Nende otsuste langetamisel ei aita meid kliimamuutuste eitamine ega roheline sotsialism, mille korral päevapoliitilise populaarsuse nimel langetatakse otsuseid, mis meie energiajulgeoleku pikemas perspektiivis löögi alla seab. Eesti energiajulgeoleku märksõnadeks võiks pidada tugevat ja paindlikku taristut, säästlikku majandamist, mitmekesiseid energiaallikaid ning häid ühendusi teiste Euroopa Liidu riikidega. Samal ajal on väga oluline, et Eesti kohalikud kogukonnad ühes meie inimestega mõistaksid, miks me riigi tasandil mingeid kindlaid valikuid või otsuseid langetame. Säästlik majandamine, jätkusuutlikkus ja efektiivsus on päevakajalisemad kui kunagi varem. Inimeste keskkonnateadlikkus on suurenenud ning üha enam pööratakse tähelepanu sellele, millist energiat ja kuidas me tarbime. Samas jookseme liigagi tihti rappa sellega, et üritame vastandada majanduse konkurentsivõimet puhta elukeskkonnaga või energiajulgeolekut kliimaeesmärkide saavutamisega. Ma väidan, et need eesmärgid ei ole vastandlikud. Need muutuvad vastandlikuks ainult siis, kui meie ambitsioonid on liiga madalad.

Milline peaks olema meie ambitsioon? Iga algus, iga muudatus on keerukas. Selleks on vaja innovatsiooni, selget õigusruumi, pikaajalist vaadet ja ühtlasi ka riigi antavat kindlustunnet ning selget sõnumit. Selge sõnumi all mõtlen ma seda, et ei ole võimalik põhjendada oma eesmärki pooltõdede abil. Asjadest peab rääkima ausalt. Võtame siinkohal Saksamaa näite. Saksamaa on otsustanud sulgeda märkimisväärse osa oma juhitavast tootmisvõimsusest: söel põhinevad elektrijaamad ja tuumaenergia. Kliimaeesmärkide saavutamise nimel eelistatakse rohelisemat fossiilkütust, juba jutuks olnud Vene maagaasi. Eesti näitel tähendaks juhitavate tootmisvõimsuste sulgemine lihtsustatult öeldes seda, et kui otsustaksime 2030. aastaks põlevkivijaamad kinni panna, oleks meie ainus usutav alternatiiv Vene maagaas või tuumaelektrijaam.

Mulle võib ju oponeerida väitega, et põlevkivi saab täielikult asendada taastuvate energiaallikate või vajaduse korral Euroopa Liidust imporditud elektriga. Kuid see oleks ainult poolik tõde. Meil tuleb arvestada, et tänase salvestustehnoloogia juures ei piisa ainult taastuvate energiaallikate olemasolust. Imporditud elektri puhul jääb aga alati küsimus, mis saab tippnõudluse ajal või mis juhtub siis, kui Euroopat tabab ootamatu kriis. Viimase aasta kogemus näitab, et kriisiolukorra ohtu ei tohi kuidagi alahinnata. COVID-19 pandeemia puhkedes ei hoolinud vabast turust ja kaupade vabast liikumisest ükski riik ning see võiks anda meile aimu ohtudest, mis võivad meid tabada potentsiaalses energiakriisis. Seetõttu soovin rõhutada, et ka järkjärgulisel üleminekul taastuvale energiaallikale peab meil olema tagavaraplaan.

Üks nendest võimalustest on säilitada põlevkivist elektrienergia tootmise võimekus, et vajaduse tekkimisel oleks meil olemas plaan B. Siinkohal peame arvestama asjaoluga, et energiajulgeoleku vaates on oluline meie elektrivõrgu desünkroniseerimine Venemaa omast 2025. aastaks. Üleminek sünkroontööle Mandri-Euroopa sagedusalaga maandab riski, et Eesti sõltuvust Venemaa energiasüsteemist ja sagedusalast võiks meie vastu ära kasutada. 2026. aastast olema seega Mandri-Euroopa sagedusalas, aga meie ühendused lääneriikidega jäävad vähemalt esialgu napiks. Seega peab Balti riikidel olema reaalne valmisolek hoida oma sagedust ka iseseisvalt.

Eelöeldu ei tähenda, et Eesti eesmärgid energia valdkonnas peaksid olema väheambitsioonikad. Lihtsalt oma eesmärke seades peame lähtuma põhimõttest, et vana kaevu ei aeta enne kinni, kui uus on valmis. Me peame oma energiavaldkonda mitmekesistama ning muutma elektri tootmise keskkonnasõbralikumaks. Seejuures tuleb hoolikalt üle vaadata viis, kuidas otsuseid langetatakse, ning mõelda, kuidas vabaneda suhtumisest "mitte minu tagaaeda". Ilma inimesteta on väga raske ühiskonda arendada. Selleks, et me suudaksime kliimaeesmärgid edukalt täita, on vaja Eesti inimeste tuge. Selle saavutamiseks on vaja, et inimesed mõistaksid ja tunneksid muudatustega tekkivat kasu. Meie õigusruum ja riigi sõnum peaks rajanema lihtsal põhimõttel: kui sinu tagaaeda midagi rajatakse, siis kaasneb sellega lisaks potentsiaalsele segajale ka konkreetne kasu sulle, sinu kogukonnale ja piirkonnale.

Kui ühte maakonda rajatakse merre või maismaale tuulepark, mis on riiklik huvi, siis peab osa selle pargiga kaasnevast tulust jõudma ka kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Pärnumaal asuva 160-hektarise Tootsi tuulepargi kinnistu läks oksjonile alghinnaga 12,3 miljonit eurot, kuid oksjoni lõpphinnaks kujunes 51,5 miljonit eurot. See turuväärtus ei tekkinud iseenesest. Tootsi tuulepark sai alguse maakonnaplaneeringust, mille ajendiks oli uurida, kas turbamaardlate alal on võimalik tuulest energiat toota. Kui varem oli see ala, mille eest sai riik ressursitasu turba kaevandamise eest, siis tänase seisuga on Tootsi tuulepargi näol tegemist maa-alaga, millel on oluline riiklik tähtsus ja suur väärtus tuuleenergeetikas. Ma arvan, et selliseid algatusi oleks kordades rohkem, kui kohalikud elanikud näeksid sellega kaasnevat kasu ka näiteks infrastruktuuris. Olgu selleks siis parema kvaliteediga teed või ülioluline internetiühendus.

Siinkohal ei saa mainimata jätta hiljutist Riigikohtu otsust seoses Lavassaare turbamaardla 892 hektari suuruse maa-alaga. Kohtuotsuses öeldi selgelt välja, et tuuleenergia arendamine on oluline avalik huvi ning nii riigiasutustel kui ka omavalitsustel tuleb teha mõistlikke pingutusi selle nimel, et planeeringutes kavandatud tuuleparkide rajamine oleks võimalik. Just nimelt olulist avalikku huvi silmas pidades peame rääkima ka õigusselgusest ja senistest kitsaskohtadest. Varasematel aastatel oli tohutu segadus seoses Aidu tuulepargi rajamisega. Aidu tuulepargi rajamise vastu oli huvi nii eraettevõtjatel kui ka riigil, kuid kogu protsess takerdus vaidlustesse, ministeeriumide ja muude ametkondade asjaajamise rägastikku. Kui tuulepargi rajamine on oluline riiklik huvi, siis ei tohi küsimus taanduda sellele, kas riigil on piisavalt vahendeid radarite rajamiseks. Sellistes küsimustes ei tohiks olla ministeeriumide silotorne ja nappi Rahandusministeeriumi Exceli tabelit. Kui me oleme kokku leppinud riiklikes prioriteetides, võtnud endale rahvusvahelised kohustused ning soov kohalikul tasandil ja ettevõtjatel on olemas, tuleb teha kõik võimalik selle nimel, et tuuleparkide rajamisega oleks võimalik edasi liikuda. Õigusselgus ja kindlustunne tagavad, et tuuleparke ka päriselt rajatakse.

Tuuleparkide ümber toimuvad vaidlused ei piirdu üksnes Mandri-Eestiga. Me teame, et mere tuuleparkide kasutegur on oluliselt suurem kui maismaaparkidel. Tuleks seada konkreetne siht, et esimene meretuulepark rajatakse Eestisse enne 2030. aastat. Selleks vajame aga tervikkäsitust ning peame leidma viisi, mis annaks investorile piisava kindluse projektiga kiiresti edasi minna. Seoses tuuleparkidega on olemas ju ka tuntav lootus, et kui see on seni kohati liigagi riigi poole kaldu olnud, siis nüüd avaneb energiasektor rohkem konkurentsile. Eesti riigi vabaturumajandusele ja konkurentsile suunatud reformid 1990. aastate alguses tõid meile võrreldes meie saatusekaaslastega lootuse, et kui me suudame kliimaeesmärkide täitmise kontekstis luua keskkonna, mis soodustab innovatsiooni ja konkurentsi ning tagab erasektorile piisava kindlustunde, siis me  näeme ka energia valdkonnas suuremat erakapitali osakaalu. Just nimelt erasektori võimestamine võiks olla üks meie energiapoliitika pikaajalisi eesmärke. Minu soov on, et Eesti oleks energia tootmise viiside valdkonnas eestvedaja. See tähendab mitmekesist energiatootmist alates tuulest, päikeseenergiast ja biogaasist kuni vesiniku kasutusele võtmiseni. Kuid ühtlasi tähendab see ka säästlikkust. Pelgalt suuremad ja mitmekesisemad elektrienergia tootmisalad ei täida meie nullenergia eesmärki.

Üleeuroopaliste ja ühtlasi ka globaalsete kliimaeesmärkide täitmiseks oleme loonud CO2 kvoodi süsteemi. Meie ühine üleeuroopaline eesmärk on ühtlasi ka Eesti riigi eesmärk. Kui meil on olemas riiklik eesmärk, siis äkki peaksime endalt küsima, kas see peaks olema ka iga inimese ja kohaliku omavalitsuse eesmärk. Mida madalamale tasemele me selle eesmärgi delegeerime, seda paremini mõistavad kõik, et see on meie kõigi ühine ettevõtmine ja pingutus. Äkki jõuame ühel päeval olukorda, kus meil on Eesti-siseselt omavalitsustevaheline kvoodi kauplemise mehhanism. Kui ligi nullenergia eesmärgid muuta omavalitsuspõhiseks, tekiks meil unikaalne Eesti-sisene kvoodikauplemine, mille abil oleks võimalik motiveerida inimesi ja kohalikke omavalitsusi ühiselt seatud eesmärkide poole liikuma. See ei oleks kindlasti karistusmeede, vaid boonussüsteem. Omavalitsused, mis täidavad seatud eesmärke kiiremini või tõhusamalt, saaksid täiendavalt rahatuge või muid soodustusi, mille abil oleks võimalik teha täiendavaid investeeringuid paremasse elukeskkonda. Aitäh!

11:40 Aseesimees Hanno Pevkur

Teile on küsimusi.  Sven Sester, palun!

11:41 Sven Sester

Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh, hea ettekandja! Mul on küsimus seoses riigi ja erasektori rolliga just energiakandjate loogikast. Meil on tõesti erinevad energiakandjad: taastuvenergia, põlevkivi ja nii edasi. Kuidas teie näete tegelikult praegust tendentsi, kui palju riik sekkub ja soovib sekkuda energia tootmisse – peaasi on, et ta saab seda teha Eesti Energia kaudu üldjuhul. Kui palju ja kas üldse ta pärsib sellega võimalikku erasektori initsiatiivi? Palju on kritiseeritud Eesti Energia tegevust, ma ei tea, näiteks tuuleparkide äraostmisel – Tootsi tuulepark ja Nelja Energia ja nii edasi. Mitmed erasektori esindajad on tegelikult muret avaldanud selle üle, et riik on võib-olla liiga jõuliselt sellele turule praegu kas sisenenud või sisenemas. Hea oleks ka teie käsitust sellest teada. Kas te näete siin mingeid probleeme, erasektor versus riik?

11:41 Andres Metsoja

Aitäh, hea Sven! Kahtlemata energiajulgeoleku valdkonda silmas pidades on kuskil see kriitiline piir, kust alates tuleb rääkida strateegilisest eesmärgist. Sellel peab tugevalt riigi pitser olemas olema. Aga selge on, et energiavaldkond tootmise mõttes ei saaks minu hinnangul olla riigi monopol ega ka peaks seda olema. Me peaksime liikuma üha enam selles suunas, kus erakapital leiab koha ja võimaluse, just nimelt ka võimaluse. Siin on räägitud innovatsioonist, uutest valdkondadest.

Riskide võtmine on tundlik teema. Ma mäletan oma kogemustest just kas või sedasama Tootsi tuulepargi lugu. Tegelikult ma püüdsin toona maavanemana vägagi avatult kõikide turuosalistega suhelda ja me tegimegi ettepaneku, et me näeme sellist ressurssi, mida võiks maakonna territooriumil kasutada. Aga kindlasti ei ole riik see, kes hakkab tegema tuuleuuringuid, et näha, kas kuskil on sellel potentsiaali või mitte. Meie saame aidata planeeringutega, kokkulepetega kogukonnas kuni ehitusõigusteni välja. Aga toona sellist mastaapsust, mida me ka Tootsi tuulepargis või Lavassaare pool ette nägime, peeti natuke hullumeelsuseks. Ja tegelikult kõlas ka erasektori poolt sõnum, et te suunate meid sohu.

Aga ükski idee ei ole piisavalt hull, kui leidub investor, kes kaalub ja lõpuks leiab iva. Seda toona tegelikult tuli tegema Eesti Energia, teised suuresti ütlesid, et nad ei näe selles potentsiaali. Siin on raske piiri tõmmata, umbes et kellelegi on tehtud soodustus. Kõigil, ma ütlen, oli sellel hetkel võimalus. Võib-olla tõesti kapitaliseerituse mõttes on riigifirmal seda kõige parem teha. Aga kindlasti parlamendisaalis peab minu meelest olema meie ühine lähtekoht, et kui me räägime riigina ka kliimaneutraalsuse suunas liikumisest, siis see turg peab olema hoitud avatuna ja riik peab olema see, kes loob tingimusi, mitte ei tee ise lõpuni ära.

11:44 Aseesimees Hanno Pevkur

Heiki Hepner, palun!

11:44 Heiki Hepner

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Sa tõid väga täpse ja minu meelest kujundliku tabureti näite, et energiajulgeoleku puhul kõik kolm jalga peaksid olema võrdse pikkusega. Siis see taburet püsib ja selle peal saab ka istuda. See on nii. Aga tulles tänasesse päeva või õigem oleks ütelda, vaadates homsesse päeva, kuidas tundub: missugune jalg nendest kipub homme lühikeseks jääma ja missugusele me võib-olla panustame liialt? Ega ei aita sellest, kui me ühe jala pika teeme ja kaks ülejäänud jäävad lühikeseks. Mis tunne sul on?

11:45 Andres Metsoja

Aitäh, Heiki, küsimuse eest! Mulle tundub, et me elame sellises ajas, sellises ühiskonnas, kus muutused toimuvad nii kiiresti, et me oleme nende juhtimise protsessis natuke hädas. Uued põlvkonnad kasvavad peale, aga vanemad põlvkonnad, kellel on oma harjumused, ei orienteeru nii kiiresti ümber ja siis tekibki selline dissonants noore ja vanema generatsiooni vahel. Küsimus ei ole mitte selles, et ei taheta muutuda, vaid lihtsalt see kaasaskäimine on erineva tempoga. Ja kui me siin saalis räägime strateegiatest, suurtest suundadest, räägime Euroopa ühistest püüdlustest, räägime riskidest, siis ma usun, et ka sina omavalitsustegelasena tegelikult tajud, et all küsitakse küsimusi, mis olid kümme aastat tagasi laual. Tegelikult kogu kommunikatsioon on vigane, partnerlus on vigane ja võib-olla ka õiguslikud alused on oma eos vigased. Ei ole võimalik olla partnerid, kui üks surutakse väikevennana laua alla ja öeldakse, et meie siin teeme, aga teie peate taluma. See on väga tõsise mõtlemise koht, on see siis Eestis keskkonna vaates jäätmekäitluse probleem või on seesama energeetikatemaatika, bioressursside väärindamiseni välja. See on väga oluline kommunikatiivselt lahendada ja kirjutada õigusruumi motivatsioonipakett. Kui me seda ei tee, siis – uskuge mind, iga inimene vajab järjest rohkem enda ümber ruumi ja ta teeb kõik endast oleneva, kasutades juristide abi, et seda ruumi enda ümber tagada.

11:47 Aseesimees Hanno Pevkur

Dmitri Dmitrijev, palun!

11:47 Dmitri Dmitrijev

Tänan! Austatud ettekandja! Sa hakkasid praegu rääkima vigasest kommunikatsioonist, mina jätkan osaliselt vigase statistikaga, kuna sa mainisid ka jäätmekäitlust. Ma mäletan, et meediast on läbi jooksnud sellised väited, et Eestis on 35 korda rohkem ohtlikke jäätmeid kui Euroopas tervikuna, ja viide oli ka põlevkivienergeetikale ja põlevkivitööstusele, kus pidi tekkima 98% või 97% nendest ohtlikest jäätmetest. Ma tuletan meelde, et alles eelmise valitsuse ajal arvati põlevkivituhk TTÜ ja Tartu Ülikooli teadlaste tehtud töö alusel ohtlike jäätmete nimekirjast välja. Seega, statistikast kadus kohe üheksa ja pool miljonit tonni aastas ohtlikke jäätmeid just sellesama põlevkivituha näol. Milline on sinu kommentaar: kui palju mängib siin rolli statistika? Kas me ise ei maalinud Eestit ja põlevkivienergeetikat mustemaks, kui see tegelikult on?

11:48 Andres Metsoja

Aitäh! No alati on see jääde ka võimalus, ütleme  nii. Küsimus on tõepoolest statistikas. Kas on õiglane lugeda põlevkivitööstuse jäätmeid sellises koguses ohtlike jäätmete hulka? Ma arvan, et ilmselt ei ole. Ma jätan kõrvale võimalikud ohud, näiteks fenoolveed ja kõik muud, mis tekivad seoses põlevkivi ja selle töötlemisega. Kindlasti on kuskil punane joon või piir, mida mina ei oska siin lahti rääkida, mul puuduvad need teadmised.

Aga meie ülikoolid on uuringutega kindlaks teinud, et aherainekillustik, mis tuuakse maa seest välja koos põlevkiviga, sobib tegelikult ehituskiviks, et seda saab kasutada teedeehituses aluskihtides, kus ta ei puutu kokku hapnikuga. Sinna see sobib ideaalselt. Ja Eesti riik on astunud samme, et Ida-Virumaalt see kivi, mis seisab mägedes, kätte saada. Tänu sellele oleks võimalik jätta nii mõnigi auk mingis piirkonnas Eesti maapinda kaevamata ja  inimeste eluolu kahjustamata. See on vägagi säästlik mõttelaad.

Kas statistikas oli viga või mitte? No võib-olla ühel hetkel see oligi ohtlik, aga tänaseks on uuringutega selgeks tehtud, et ei ole ohtlik. Ma saan aru, et kui oli viga, siis see viga on parandatud ja selle üle tuleb heameelt tunda.

11:50 Aseesimees Hanno Pevkur

Hea ettekandja, rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Nagu alguses mainitud sai, kõigepealt saavad sõna fraktsioonide esindajad. Keskerakonna fraktsiooni nimel Dmitri Dmitrijev, palun!

11:50 Dmitri Dmitrijev

Palun kaheksa minutit.

11:50 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun, kaheksa minutit.

11:50 Dmitri Dmitrijev

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud ja ülekande jälgijad! Julgeolekust rääkides mõtleme tavaliselt riigi ja selle piiri kaitse ning siseturvalisuse valdkonda puudutavate teemade peale. E-riigi toimimise seisukohast on tähtis teema ka täna parlamendis arutlusel olev olulise tähtsusega riiklik küsimus Eesti energiajulgeolekust ja varustuskindlusest.

Eelmise aasta detsembris Eleringi esitatud Eesti elektrisüsteemi varustuskindluse aruanne tekitas energeetikavaldkonna asjatundjate seas poleemikat. Talvel järsult tõusnud elektrienergia nõudlus ja hind nii Euroopas kui ka maailmas tervikuna viitas selle teema olulisusele veelgi.

Eleringi põhistrateegia on riikidevaheliste ühenduste loomine, mille abiga loodetakse tagada Eesti riigile varustuskindlus. Paraku töötab süsteem efektiivselt seni, kuni meie lähinaabritel on elektrienergia ülejääk, mida nad saavad ja soovivad piiri taha müüa.

Praegu me elame kasvava tarbimisega ühiskonnas, suureneb ka elektrienergia tarbimine. Pariisi kliimakokkuleppe eesmärkide saavutamiseks räägitakse üha rohkem suuremast tööstuse ja transpordi elektrifitseerimise vajadusest. Kuna elektrienergia tootmine on reguleeritud täpselt vastama tarbimisele, peab tootmisvõimsust saama planeerida ja reguleerida vastavalt koormusele. Mida suuremaks kasvab juhitamatu tootmistsükliga elektrijaamade osakaal elektrisüsteemis, seda keerulisemaks muutub ülesanne hoida süsteemi toimimas.

Elektrivarustus peab olema tagatud ka tingimustes, kui tuul ei puhu ja päike ei paista, ja seega ei saa juhitavate võimsuste rolli ja olulisust kuidagi alahinnata. Meil tuleb leida mehhanismid, kuidas hoida reservis piisavalt juhitavaid võimsusi. Seda rolli võivad täita Narva elektrijaamad nii kaua, kui meil pole paremat tehnoloogilist lahendust. Paralleelselt tuleb otsida võimalusi, kuidas vähendada tarbimist, emissiooni teket, liikudes ühiselt puhtama ja kliimasõbralikuma elektrienergia tootmise poole.

Varustuskindluse probleemile on juba varem viidanud nii Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi professor Alar Konist kui ka Eestis tuumajaama püstitamist uuriva ettevõtte Fermi Energia tegevjuht Kalev Kallemets, kes lähiajal väljalangevaid elektritootmise võimsusi silmas pidades juhtis tähelepanu 2026. aastale, kui Balti riigid ühendavad ennast Venemaa elektrisüsteemist lahti. See võib siinse varustuskindluse ohtu seada. Just seetõttu andis ka eelmine valitsus suunise, et Eesti Energia peab lähiaastatel juhitava elektritootmisvõimsuse hoidma 1000 megavati ulatuses, mis vastab Eesti keskmisele tarbimisele. Peame iga hetk olema valmis olukordadeks, kus kogu regioonis on töötavaid võimsusi vähe ja kõigil riikidel on soov võrgust natuke juurde osta. Eestil peab olema võimsust, millega me katame Eesti vajadusi. See on e-riigi ja selle tähtsate osade toimimise hädavajalik garantii.

Reaalset varustuskindluse probleemi said energeetikud tunda möödunud talvel, kui Euroopa elektrisüsteem oli jaanuaris kokkukukkumise piiril. Probleemid olid ka Balti riikides, kui Leedu masuudireservid jaanuaris ei käivitunud. Ja kui härra Veskimägi väidab, et tootmise ülekandevõimsusi on meil piisavalt, siis tegelikkuses täitsid aasta alguses taastuvenergia väikese toodangu tõttu tekkinud tühimiku Narva elektrijaamad, mille juhitav tootmine ületas tipphetkel 1000 megavatt-tundi.

Siinkohal soovin esile tõsta eelmise valitsuse vastuvõetud otsuseid, mis aitasid kaasa varustuskindluse tõstmisele, kliimaeesmärkide saavutamisele ja lõid keskkonnaküsimustes tõetruuma pildi. Lisaks Eesti Energia välja töötatud ja ellu viidud tehnoloogilistele uuendustele on CO2 heidet aidanud olulisel määral vähendada eelmise valitsuse otsus asendada põlevkivi Narva elektrijaamade kateldes veel suuremal määral biomassiga. Selle sammuga suurendasime ühelt poolt Eesti taastuvenergia toodangut ja parandasime teiselt poolt jaamade konkurentsivõimet elektriturul.

Samuti oli märgiline otsus eemaldada põlevkivituhk ohtlike jäätmete nimekirjast ja käsitada seda tavajäätmena. Eelmine valitsus tugines oma otsuses Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste uuringutele. See võimaldab põlevkivituha laiemat taaskasutust ja ka eksportimisvõimalusi. Näiteks keskkonnaettevõtte Ragn-Sellsi tellimusel tehtud uuringud on viinud unikaalse tehnoloogiani, mille abil saab põlevkivituhast toota kliimaneutraalset kaltsiumkarbonaati. Seda saab kasutada paberi, plasti ja ehitusmaterjalide tootmises. Kliimaneutraalne kaltsiumkarbonaat on äratanud huvi ka mujal maailmas. Seega ma toetan põlevkivijäätmete laialdasemaid uuringuid, et saaksime Eesti peamisest maavarast maksimaalset kasu lõigata.

Tavatarbija paraku saab elektrienergiat pistikust ja probleeme nähakse alles siis, kui elekter kaob või kuu lõpus tuleb liiga suur arve kasutatud elektri eest. Tulen tagasi selle talve olukorra juurde, kui Texases istus kaks miljonit tarbijat päevi elektrita ja elektri hind oli 9000 Ameerika dollarit megavatt-tunni eest. Jaanuaris maksis Jaapanis elektrienergia circa kaks nädalat umbes 1000 Ameerika dollarit megavatt-tunni eest.

Seega me ei saa loota ainult taastuvatele allikatele, mis paraku sõltuvad ilmaoludest. Praegustes tingimustes peavad Eestil moodustama olulise osa võimsusportfellist minimaalse süsinikuheitmega töökindlad tootmisvõimsused. Ja niikaua, kui me kõik tegeleme tarbimise paindlikkuse ja energia salvestuse probleemidega ning arendame vesiniku- või metanoolimajandust, on Eesti energiajulgeoleku tagamise roll jätkuvalt põlevkivielektrijaamadel, mis ka siiamaani on taganud meie energiamajanduse stabiilsuse. Aitäh!

11:57 Aseesimees Hanno Pevkur

Reformierakonna fraktsiooni nimel Annely Akkermann, palun! 

11:57 Annely Akkermann

Tere päevast, head kolleegid! Me räägime palju julgeolekust ja hetkel on meie majas kõige kirglikum arutelu sõjalise julgeoleku üle, mis on ootamatult maandunud kirglikku debatti orkestri ja ühe miljoni tähtsuse üle riigikaitses. Seejuures jääb tähelepanuta, et riigikaitsekulud kasvavad järgmisel aastal 50 miljonit, ulatudes 712 miljonini.

Me räägime palju julgeolekust ka toidu mõistes, elanikkonna toiduga varustamisest. Põllumajandustoetused on järgmisel seitsmel aastal Euroopa Liidus 1,4 miljardit – see on see osa, mille Eesti põllumajandustootjad saavad toetustena Euroopa Liidust, et Eesti oleks varustatud toiduga. Hädaolukorra seadusega nähakse ette ka toiduvaru moodustamine.

Me räägime julgeolekust vedelkütustega varustamise mõttes. Meil on isegi vedelkütusevaru seadus. Me räägime kahjuks ebaproportsionaalselt vähe energiajulgeolekust ja varustuskindlusest, selle ühe mündi kahest poolest. Aga energiamajanduse puhul ei saa hetkekski unustada vajadust tagada varustuskindlus ja julgeolek.

Energeetika on väga keeruline. Energeetikaga tegelemine nõuab sügavaid teadmisi, pikka vaadet minevikku ja tulevikku. Eestis on maailma tipptasemel põlevkivitööstus, mida hakati rajama 20. sajandi algul, pea 100 aastat tagasi, ning mis soovitakse sulgeda 21. sajandi keskpaigas. See võib olla 20–30 aasta pärast.

Aga kas me ikka teame, millega me asendame põlevkivienergia ja kas me oleme tehniliselt valmis tootma ja tarnima vajalikku hulka süsinikuheitevaba energiat põlevkivienergia asemel? Need küsimused on vähemalt minu jaoks vastamata. Aga energeetikas on aasta 2050 juba homme ning see on mõnevõrra hirmutav. Vaevalt on keegi meist siin saalis või üldse Eestimaal põlevkivikaevanduste, raielankide, päikese- ja tuuleparkide toetaja nende endi pärast. Aga need, kes tahavad, et toas oleks soe ja valge, kes tahavad, et arvuti ja telefon töötaks, lihtsalt peavad neid taluma.

Professor Konisti suurepärasest ettekandest saime teada, et Euroopa Liit on energiadefitsiidis juba täna ning nähtavas tulevikus see üksnes kasvab. Kes ei mäletanud defitsiidiolukorda sõjajärgsetest aastatest või 80-ndatest, see sai koroonapandeemia ajal teada, et defitsiidi tingimustes ei jagata heade naabritega näomaske ega vaktsiinidoose.

Ja mu kõrva jäi kriipima ja õigupoolest see oli põhjus, miks ma siia teie ette tulin, et Riho Terras ütles, et vesinikutehnoloogia Eestis on professor Enn Lusti lobi, mida ta aeg-ajalt suudab teha. Lugupeetud ettekandja Riho Terras! Vähim, mida te oma ettekandes saanuksite teha, on jätta lugupeetud professor ja akadeemik taandamata lobistiks. Enn Lusti juhitud Tartu Ülikooli keemia instituudist on pärit tähelepanuväärne hulk baasteadmistest, millel seisavad ühed Eesti kõige innovatiivsemad ettevõtted Elcogen ja Skeleton. Akadeemik Enn Lusti pedagoogiline ja teadustöö on tõepoolest silmapaistev ja loodetavasti jätkub tal lusti leiutada, õpetada ja propageerida vesinikutehnoloogiaid veel pikki aastaid.

Vesinikutehnoloogiatest räägitakse palju Euroopas. Ameerika Ühendriikides tehakse palju rohkem kui Euroopas täna.

Palun lisaaega! 

12:01 Aseesimees Martin Helme

Kolm minutit lisaaega, palun!

12:02 Annely Akkermann

Peale Ameerika ja Euroopa ilmub teadusartikleid tohutult Hiinas. Hiinas ilmub teadusartikleid vesinikutehnoloogiast rohkem kui USA-s ja Euroopa Liidus kokku. Hiinlased on aru saanud, et inimkonna hoomatava aja mõistes on fossiilsed kütused lõplikud, aga päike ja tuul igavesed. Ja kestmiseks läbi aegade peab inimkond õppima hakkama saama fossiilsete kütusteta varem või hiljem.

Siin oli juttu, et Hollandi energiavarustusest katab tuuleenergia 7%. Ometi on Hollandi kolm Põhjamere-äärset maakonda seadnud endale eesmärgiks saada Hydrogen Valley'ks  – parafraseerides muidugi Silicon Valley't. Põhjamerre kavandatakse massiivselt tuuleparke, mille abil plaanitakse toota rohelist vesinikku. Hollandi riik on rakendanud ka oma suursaatkonnad Hollandi vesinikutehnoloogia populariseerimise teenistusse. Suursaatkond korraldab seminare ja panustab ilmselt kõikidesse Eesti vesinikutehnoloogiaalastesse seminaridesse värskeimate rakendusuuringutega.

Tõepoolest, ma osalen korra kvartalis vesinikutehnoloogia seminaril ja iga kord kuulen sealt midagi uut. Iga kord on näha, et jälle on õige pisut edasi liigutud vesiniku kasutuse uuringutega. Ja mitte ainult ameeriklased, hollandlased ja hiinlased ei tegele vesiniku kui energiakandja integreerimisega oma energiaportfellidesse. Maailma riigid, kellel on vesinikustrateegia juba olemas, annavad 70% maailma majanduskasvust.

Lõpetuseks ma ütlen, et energiaportfell olgu mitmekesine. Nähtavas tulevikus on seal koht nii põlevkivil, kivisöel, maagaasil ja naftal kui ka tuulel, päikesel, puidul ja biomassil. Mis aga on muutumas ja peab muutuma: fossiilsete kütuste osakaal peab vähenema ja taastuvate energiaallikate osakaal kasvama. Ja seda tuleb teha nii, et varustus oleks kindel ja julgeolek tagatud. Aitäh!

12:04 Aseesimees Martin Helme

Sven Sester, palun!

12:04 Sven Sester

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ütleksin mõne sõna ka meie Isamaa fraktsiooni nimel. Ma arvan, et see arutelu oli täna väga hea. Me rääkisime eri teemadel, mis puudutavad energiajulgeolekut ja erinevaid energialiike. Ja oli päris mitu küsimust, millel korraks tahaks veel peatuda. Need on osaliselt ka vastandlikud tegevused: taastuv versus taastumatu, eksport versus import ja energiajulgeolek, riik versus eraettevõte. Erinevate rakursside all ja erinevate  tähelepanuastmetega olid täna kõik need teemad laua peal.

Ma kõigepealt alustan teemast eksport versus import ja energiajulgeolek. Nagu me teame, oli Eesti pikka aega üks väheseid Euroopa riike, kes oli energiasõltumatu, ja enamgi veel, ta oli võimeline energiat eksportima. Tänaseks päevaks oleme jõudnud olukorda, kus me oleme võtnud selle rolli, mis on praktiliselt kõikidel teistel Euroopa riikidel, ja see on paraku olukord, kus me ise ei ole võimelised enam omal jõul garanteerima seda mahtu, mida meil iga päev vaja on. Meil on vaja energiat teistest riikidest juurde osta.

Ma arvan, et selle koha peal on meil tulevikus ka mõtteainet, milliseid samme me peaksime tegema, et enda julgeolekutaset tõsta. Seda enam, et tuleb ka arvestada, et meil on üks suur plaan. Ja see suur plaan on aastaks 2025 jõuda ka olukorrani, kus me desünkroniseerime ennast Venemaast. Ei tohi unustada, et praegu on tegelikult olukord, kus meie sagedussüsteemis varustuskindlus – see tuleks siit puldist maha öelda – sõltub Venemaast. See on tänane tegelik olukord. Ja me eeldame, et peale aastat 2025 me suudame jõuda olukorrani, kus toimub tegelik reaalne desünkroniseerimine ja me ühendame ennast kontinentaalse Euroopa sagedusalaga. Aga ka sel juhul tekib olukord, et see ühendus on sisuliselt tagatud ühe õhuliini kaudu.

Ja nüüd on küsimus, kas me oleme riigina tegelikult valmis selleks, et sisuliselt meie võimalikud tootmisüksused või erinevad suunad, mida me siin arendame, tagavad meile vajaliku energia ka siis, kui võivad tulla kriisid. Ja paraku elu näitab, et neid kriise on paratamatult – on enne olnud ja tuleb ka tulevikus. Ja ka siis me peame tagama riigi võimekuse energiat saada. See probleem on tegelikult tugevalt üleval.

Ja siit me jõuame kohe operatiivselt taastuva ja taastumatute energiaallikate juurde. Me saame aru, et selleks, et oma energiajulgeolekut tõsta, me põlevkivist energiat enam vähemalt sellises mahus, nagu me varem tootsime, enam ei saa toota. Erinevatel põhjustel, peaasjalikult aga CO2 hinna tõusu tõttu, oleme sisuliselt oma tehnoloogiaga turult eemale tõrjutud. Ja nii me liigume järjest rohkem taastuvate energiaallikate poole.

Ja muidugi on küsimus, millist rolli mängib riik. Me näeme, et just nimelt päikseenergiale on rohkem tähelepanu pööratud. Riigi teatavad sammud subsideerimise näol tekitasid olukorra, kus päikeseparke loodi tunduvalt rohkem, kui alguses eeldati, aga see raha tuleb selgelt maksumaksja rahakotist, maksumaksja taskust. Me peame alati lähtuma ...

Palun lisaaega kolm minutit!

12:09 Aseesimees Martin Helme

Kolm minutit lisaaega, palun!

12:09 Sven Sester

Kindlasti ka tuuleparkidel on oma oluline roll tulevikus. Ja kui vaadata maismaa tuuleparke ja meretuuleparke, siis meretuuleparkide kasutegur on selgelt parem kui maismaa tuuleparkidel. Nii et see kindlasti on Eestis üks samm, et hakatakse reaalselt looma ka meretuuleparke.

Mis puudutab meie elektrijaamasid, siis ma ütleksin, et tegelikult Eesti Energia on tubli olnud. Kui vaadata soojuselektrijaamasid – Auvere ja Balti Elektrijaam –, siis nad on viinud ennast olukorda, kus põlevkivi kõrval järjest rohkem kasutatakse ka teisi kütuseid. Minu  andmetel on Auverel praegu juba võimekus töötada olukorras, kus põlevkivi osakaal on tegelikult ainult 5%. Igasugused muud võimekused on juurde tulnud ja saab kasutada peaasjalikult õlitootmise kõrvalprodukte, uttegaasi ja ka jäätmepuitu.

Ja ma veel kord rõhutan seda, mida ma ka oma küsimust esitades ütlesin. Meil on kolm olulist asja, mida praktiliselt teistel riikidel Euroopas ei ole. Esimene, kõige olulisem asi: taastumatud energiaallikad. Kindlasti ei ole kuigi populaarne praegu sellel teemal rääkida, aga meil on üks asi, mida paljudel teistel ei ole. See on ressurss. Kui sul ressursse ei ole, kui sul näiteks on 30 põhjust sõda kaotada ja sul pole püssirohtu, siis ülejäänud 29 põhjusel ei ole mingit tähtsust. Meil on ressurss olemas, meil põlevkivi on olemas, meil on tehnoloogia olemas ja meil on teadmised olemas – sada aastat teadmisi. Need on olulised komponendid selles n-ö energiasõjas. Ma olen rohkem kui üks kord öelnud, et me peaksime tegema maksimaalse pingutuse olemasolevate seaduste raames, ka suheldes Euroopaga, et ära kasutada eeliseid, mis meil on. See kindlasti on oluline.

Ja lõpetuseks teema, mis täna korra ka laual oli: riik versus era. Sellest on mitmeid kordi räägitud, et riik on teinud erinevaid investeeringuid. Peaasjalikult Eesti Energia on teinud erinevaid investeeringuid ja peab aru saama, et Eesti Energia tahab mitmekesistada oma portfelli, et ta ei oleks sõltuv ainult põlevkivist ja sellega seotud tegevustest. Nii et ta tõesti on sisenenud ka tuuleparkidesse.

Aga ma arvan, et kindlasti me peaksime sellele teemale rohkem tähelepanu pöörama. Me peaksime tekitama olukorra, kus ühelt poolt, nagu ma olen ka varem öelnud, riik peaks selles osalema nii, et tal on selged strateegilised huvid. Aga seda tuleb teha balansseeritult, et ei tekiks olukorda, kus ühel hetkel eraettevõtetel kaob huvi turul osaleda. Riigi kõrval alati raskem osaleda. Riigil on alati pikemaks ajaks raha, tal odavam raha ja, ütleme nii, tal lihtsalt on raha alati rohkem kui eraettevõttel. See on, ma arvan, mõttekoht, kuidas balansseerida energiaga energiaturul niimoodi, et eraettevõtetel ei kaoks huvi teha investeeringuid. Muidu eraettevõte konkureerib, on ta Tootsi tuulepark, on ta Nelja Energia ostud, aga alati riigil on kokkuvõttes n-ö pikem relv käes. Aga aitäh, ma arvan, et oli hea diskussioon.

12:12 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Riho Breivel, palun!

12:13 Riho Breivel

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Meil on vanasõna, et ära sülita vanasse kaevu enne, kui uus valmis on. Veel kord: ära sülita vanasse kaevu, enne kui uus kaev valmis on. Aga mida teeme meie? Meie vaikselt tapame seda lüpsilehma, kes meile piima annab. Ja siis tunneme siin puldis ja igal pool mujal muret, mispärast meil energiajulgeolek hakkab kõikuma, mispärast me oleme olukorra ees, et homme võib-olla ei tule sellest pistikupesast elektrit, kui me tahame.

Ida-Virus oli kunagi selline asutus nagu põlevkivi uurimise instituut, mida juhtis professor Soone. Seal arendati põlevkivikeemiat, arendati õlitootmise meetodeid. Kui ma veel maavanem olin, siis Soone käis minu juures tihti just rääkimas, kuidas sellelsamal vesinikumeetodil on võimalik põlevkivist välja tuua õli niimoodi, et süsiniku osakaal väheneb drastiliselt. Püüdsime seda asja ajada juba sel ajal, aga see oli nagu herneste loopimine vastu seina. Kellelgi selle vastu sel ajal huvi ei olnud, sest oli odavamaid meetodeid õli ja elektri tootmiseks.

Täna me näeme, et vesiniku tootmisel ja vesiniku kasutamisel nähakse perspektiivi palju rohkem kui omal ajal. Minu arust ka hiinlased võtsid selle Soone idee üle või vähemalt tahtsid võtta. Nii et me seisame nende probleemide ees, mida me hakkasime endale tekitama juba aastaid tagasi. Ja nagu mu endine kolleeg siin ütles, me peame homme selle asjaga tõsisemalt tegelema.

Tõsi, me oleks pidanud sellega ka juba eile palju tõsisemalt tegelema, sest täna me oleme selles seisus. Ma küsisin lugupeetud professorilt, mis saab nendest võimsustest, mille alla investorid ei taha oma ressurssi panna. Mis saab meie väljaõpetatud kaadrist? Me teame, et kogu mäetööstuse väljaõpe ei käinud omal ajal Eestis, vaid need inimesed tulid söetööstuse ministeeriumi kaudu. Ja needsamad vanad põlevkivi- ja mäetööstuse mehed juhivad meie ettevõtteid ja nemad on õpetanud välja ka meie noored mäemehed. Aga praegu inseneriks õppijaid ei ole, nagu me kuulsime ka siin autoriteetselt kõnelejalt, kes teab seda kõike paremini kui meie. 

Kuhu me siis nüüd jõuame? Mida me peame tegema? Loomulikult me peame selle probleemi kallal edasi töötama ja loomulikult on tore, et siia tuli europarlamendi saadik Riho Terras ka sellest küsimusest rääkima ja on samuti sellel seisukohal. Kõik Ida-Virumaa toetusrühma liikmed on sellest rääkinud, seda probleemi üles tõstnud, kuid tihtilugu siinsamas parlamendisaalis, kui me sellest räägime, vaadatakse meile muiates otsa. Sest populaarsem on minna rohelistega kaasa, mängida mürkrohelisi.

Loodame, et me muutume targemaks, et meie otsused on konstruktiivsemad ja me ei lõpeta ära selle ressursi olemasolu, mis meil on, ning kasutame seda lõpuni, teeme tast keemiatooteid. Ja niikaua kui võimalik, kasutame teda elektri tootmiseks. Aitäh ja jõudu ning tarkust kõigile otsustajatele!

12:18 Aseesimees Martin Helme

Kuna kõigepealt saavad sõna fraktsioonid, siis ma annan järgmisena sõna Kalvi Kõvale.

12:18 Kalvi Kõva

Hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on juba viimased kümme-kakskümmend aastat rääkinud, kui tähtis on Eestis taastuvenergia kasutamine, ka energiajulgeolek, ja kui väheambitsioonikad on viimase kümne aasta jooksul on olnud Eesti valitsused CO2 vähendamisel meie energiatootmises. Jaa, meie oleksime olnud tüki maad ambitsioonikamad, et tuua rohkem kõikvõimalikke taastuvaid energiaallikaid energiatootmisesse.

Juba kümme aastat tagasi, kui Juhan Partsi valitsus ja Juhan Parts majandusministrina Auvere elektrijaama ehitas, ütlesime meie, et see ehitus ja see investeering, see põlevkivi kasutamine on pikas globaalses plaanis enesepetmine, võib-olla vaid lootuste üleskütmine, sest maailm liigub teises suunas. Ja nüüd me näeme, head sõbrad, et põlevkivielektrienergia tootmise aeg on otsas. Midagi ei ole teha, on tulnud uued, hoopis teistsugused lahendused. Ja loomulikult taastuvenergia on tänasel päeval asi, mis areneb iga minutiga ja iga päevaga ja tulevad juurde ka täiendavad uued tehnoloogiad, vesinik jne.

Nüüd, küsimus on tihti olnud, kuidas ikkagi taastuvad energiaallikad tagavad energiajulgeoleku. Aga siin me liigume üpris suurte sammudega selles suunas, et energiajulgeolek oleks tagatud. Oleme liikumas Põhjamaade ühtse energiasüsteemi poole, kus me kindlustame nende ühendustega oma energiajulgeolekut. Energiaparkides, mida Paldiskis praegu ehitatakse, hakkavad olema suursalvestussüsteemid. Need on variandid, kuidas me saame ka taastuvaid energiaallikaid kasutades tagada energiavarustuskindluse.

Head sõbrad, see võib küll tunduda natukene karm, aga kuigi põlevkivi on meile viimasel ajal energiavarustuskindluse taganud ressurss, peame tõesti täna nentima, et selle aeg on otsas. Kindlasti tuleb Ida-Virumaal nendele inimestele, kes selles valdkonnas tööd on saanud, tagada hoopis teiste meetmetega sotsiaalne ja majanduslik julgeolek ja hakkamasaamine.

Ma olen üpris kindel, et väga suur osa sellest ilusal päikselisel päeval meil siin saalis põlevast valgusest on tulnud taastuvatest energiaallikatest. Ma loodan, et siin saalis väga paljud on oma kodu igapäevases majapidamises juba rakendanud erinevaid meetmeid, kuidas seda toota. Ja ma loodan, et siin Riigikogu saalis arutatakse juba selle aasta jooksul veel ja veel, kuidas me saaksime inimesi kodumajapidamistes rohkem motiveerida ise tootma taastuvast allikast energiat. Aitäh teile! Ja aitäh Isamaa fraktsioonile selle nii tähtsa teema toomise eest siia Riigikogu suurde saali!

12:22 Aseesimees Martin Helme

Andres Metsoja, palun!

12:22 Andres Metsoja

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Kui te lubate, siis ma esinen lugupeetud europarlamendi liikme Riho Terrase suuvoodrina. Meie kodu- ja töökord ei anna talle võimalust enam sõna saada. Ja tema palve on seotud akadeemik Enn Lusti teema püstitusega. Tema ütles oma ettekandes, et see vesinikutemaatika on üks entusiasti hobi. Ta ei öelnud esiteks lobi, vaid ütles hobi, ja ta tahtis sellega väljendada oma ka hiljem väljendatud mõttekäiku vesinikustrateegia kontekstis. See strateegia ei saa baseeruda üheainsal, olgugi võimekal akadeemikul, vaid see peab olema riiklik strateegia. See on öeldud stenogrammi huvides, kuna Annely Akkermann, hea kolleeg, tõi selle teema välja. Olgu see õienduse mõttes stenogrammi lisatud.

Aga veel kord kõigile aitäh panustamast! Ma loodan ka, et oli huvitav arutelu ja ehk see viib Eestit edasi. Aitäh!

12:23 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Sellega on läbirääkimiste osa läbi. Saame selle päevakorrapunkti ammendatuks lugeda.

Teeme nüüd ära pikendamise otsuse. Meile on tulnud Reformierakonna fraktsioonist ettepanek tänast täiskogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni või kuni kella 14-ni. Me peame seda hääletama.

Austatud kolleegid, Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tänast täiskogu istungit pikendada kella 14-ni. Palun võtke seisukoht ja hääletage!

12:27 Aseesimees Martin Helme

Ettepanekut toetas 30 saadikut, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Meie tööpäev kestab suures saalis kella 14-ni.


2. 12:27 Veterinaarseaduse eelnõu (384 SE) esimene lugemine

12:27 Aseesimees Martin Helme

Läheme päevakorraga edasi: Vabariigi Valitsuse algatatud veterinaarseaduse eelnõu 384 esimene lugemine. Ettekandja on maaeluminister Urmas Kruuse. Palun!

12:27 Maaeluminister Urmas Kruuse

Austatud istungi juhataja! Auväärsed Riigikogu liikmed! Lubage tutvustada Maaeluministeeriumis koostatud veterinaarseaduse eelnõu. See eelnõu töötati välja, et rakendada k.a 21. aprillist kohalduvat Euroopa Liidu loomatervise määrust, millega tagatakse ühetaoliste nõuete rakendamine kogu Euroopa Liidus.

Loomatervise ja veterinaaria valdkonda reguleerivad praegu veterinaarkorralduse seadus, loomatauditõrje seadus ning loomade ja loomsete saadustega kauplemise ning nende impordi ja ekspordi seadus. Kõnealuse seaduste struktuuri ja teksti tuleb olulisel määral muuta, et vältida Euroopa Liidu vahetult kohalduvate õigusaktide dubleerimist. Uus terviktekst koondab, ühtlustab ja ajakohastab veterinaarkorralduse ja loomatervise valdkonna õigust ning rakendab Euroopa Liidu loomatervise määrust ja teisi veterinaaria valdkonnas Euroopa Liidu vahetult kohaldatavaid määrusi. Eelnõus sõnastatakse need sätted, mis jäävad liikmesriigi pädevusse, ning need rakendusprotseduuride volitusnormid, mis on vajalikud nõuete täpsemaks esitamiseks. Uus seadus aitab tagada ettevõtte jaoks parema õigusselguse ja Eesti õiguse sidususe Euroopa Liidu õigusaktidega. Eelnõusse ei ole võrreldes kehtiva õigusega lisatud uusi põhimõtteid ja kohustusi, mis ei tulene uuest Euroopa Liidu õigusest. Muudatused on vajalikud seaduse teksti parema mõistetavuse tagamiseks, selle täpsustamiseks või ajakohastamiseks.

Olulise muudatusena leevendub ettevõtjatele teatud tegevusaladel loakohustuse nõue, mis asendub teatamiskohustusega. Tegevusluba on vajalik vaid nendel ettevõtjatel, kes kauplevad Euroopa Liidu ühisturul. Eesti-siseselt loomade ja paljundusmaterjaliga kauplevate ettevõtjate puhul piisab majandustegevusteate esitamisest. Samas laieneb teatamiskohustus teatud liiki loomade pidamisele, näiteks kaamellaste ja hirvlaste puhul ning selliste lemmikloomade puhul, keda kasvatatakse müügiks kas Eestis või muus riigis. Lisaks laieneb nende tegevusalade ring, milleks on vaja taotleda Euroopa Liidu ühisturul kauplemiseks tegevusluba, näiteks koerte-kasside ja valgetuhkrute kogumise keskused ja varjupaigad, kust viiakse loomi ka teise liikmesriiki. Juba tegutsevatele tegevusloa või teatamiskohustusega ettevõtjatele ei kaasne muudatusega lisategevusi ega -kohustusi, kuna teatamiskohustus loetakse juba täidetuks.

Teatud põllumajanduslooma pidaja peab edaspidi koostama bioturvalisuse kava ja hoidma seda ajakohasena. Läbimõeldud meetmed loomataudi ärahoidmiseks aitavad ära hoida loomataudide levikut. Nõue kehtib juba praegu seakasvatusettevõtetele ja vesiviljelusettevõtetele. Edaspidi laiendatakse seda nõuet teistele sektoritele riskipõhiselt. Valdkonna eest vastutavale ministrile antakse volitus kehtestada määrusega nimekiri loomaliikidest, kelle pidamisel tuleb bioturvalisuse kava koostada. Bioturvalisuse kava ei pea koostama kodumajapidamises oma tarbeks peetava põllumajanduslooma pidamise korral. Bioturvalisuse kava kohta ei ole ette nähtud vormilisi ega muid nõudeid. Kava võib olla koostatud ettevõtjale sobivas vormis ning selle koostamiseks ja pidamiseks kuluv aeg sõltub ettevõtte suurusest.

Seoses Euroopa Liidu loomatervise määruse kohaldumisega muutuvad loomataudi ennetuse ja tõrje alused. Kehtivas õiguses sätestatud kohalikke ja riiklikke loomatauditõrje komisjone moodustama ei pea. Loomataudi ohu ja puhkemise korral lähtutakse Euroopa Liidu loomatervise määrusest, situatsiooni plaanist ja hädaolukorra seadusest. Veterinaarseadusega ajakohastatakse vastutussätteid ja tõstetakse karistusmäärasid juriidiliste isikute toime pandud seadusega kehtestatud nõuete rikkumise eest. Juriidilistele isikutele määratava rahalise karistuse ülemmäärad jäävad edaspidi 20 000 ja 50 000 euro vahele. Füüsilistele isikutele määratavaid trahvimäärasid ei ole võrreldes kehtiva õigusega muudetud. Praktilisest vajadusest tulenevalt täpsustatakse järelevalvetasu maksmise sätteid, sh muudetakse maksmata tasu sissenõudmise korda. Lisaks sisaldab eelnõu ka mõningaid tehnilisi korrastavaid muudatusi.

Teile üle antud eelnõus on jõustumise tähtajaks määratud 1. juuli 2021. Loodan väga, et menetluse käigus tehakse muudatusettepanekuid ja seadus saaks jõustuda. Aitäh teile!

12:33 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Ettekandjale on võimalik küsimusi esitada. Küsimusi ei ole. Siis kutsun ettekandjaks maaelukomisjoni aseesimehe Merry Aarti.

12:33 Merry Aart

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Minister rääkis kõik tähtsamad asjad juba ära. Võib-olla natukene mõned kordused ja tahaksin teile ka näidata, et see seadus on tegelikult üsna pikk ja põhjalik. Annab lugeda! Nii nagu minister ütles, 21. aprillil sellel aastal kohaldus Euroopa Liidu loomatervise määrus ja sellega seoses tekkis vajadus ka seda veterinaarseadust hakata arutama. Võiks öelda, et praegu on kolmes seaduses umbes 400 varasemat õigusakti, selles uues seaduses hakkab olema umbes 30 õigusakti. Nii et töö on väga tõsine olnud. Ka minister ütles, et veterinaarseadus hakkab koosnema kolmest seadusest: loomatauditõrje, veterinaarkorralduse, loomade ning nende saaduste, nende impordi ja ekspordi seadusest. Uues kompaktses seaduses on 136 paragrahvi ja kaheksa peatükki.

Maaelukomisjonis me arutasime seda seadust väga pikalt ja põhjalikult. Meil käisid rääkimas Maaeluministeeriumi inimesed. Pille Tammemägi võrdles veterinaarseadust kehtiva õigusega ja märkis, et põhimõtted üldiselt ei muutu, kuid ettevõtja jaoks on teatud osi täpsustatud. Üldine põhimõte on, et kõigist ärilisel eesmärgil peetavate loomadega seotud tegevustest tuleb riiki teavitada. Seadusega reguleeritakse veterinaararsti kutsetegevust, loomade pidamise ja jälgimise reegleid, looma ja loomse saadusega kauplemise ja kontrolli nõudeid, tauditõrjega seotut, veterinaarjärelevalvet ja kontrolli ja vastutust. Lihtsalt öeldes puudutab muutus teavitamist ja tegevusloa taotlust. Teavitamine on kohustuslik ärilisel eesmärgil peetavate põllumajandusloomade puhul, kui neid peetakse riigisiseselt. Tegevusluba tuleb taotleda, kui nende loomadega minnakse välja.

Selle seadusega kaasneb üldine kohustus koostada bioturvalisuse kava, nagu ka minister juba ütles. Uued liigid on meil Eestis kaamellased ja hirvlased – neid ikka juba on ja need tuleb registreerida  PRIA-s. Märgistusvahendid, millega loomi märgistatakse, peab heaks kiitma Põllumajandus- ja Toiduamet.

Tunti huvi, kas siiamaani ei olnud kasvanduste töö, tegevus lemmikloomadega, koerte ja kassidega reguleeritud. Selle peale vastati, et kohustus riigile oma tegevusest teada anda tuleb selle seadusega. Varem seda koerakasvatajatel ei olnud. Kennelitel olid küll omad sisemised tugevad regulatsioonid, aga otseselt sellist teavitamise kohustust varem ei olnud. Veterinaarseadusest tuleneb kohustus teada anda, kui tegeletakse ärilisel eesmärgil lemmikloomade pidamisega. See tuleneb Euroopa Liidu otsekohalduvast määrusest ja selle eesmärk on korrastada üle piiri liikumist ning varjatud ja ebaseaduslikku tegevust lemmikloomadega. Kui ettevõte registris ei ole, siis tal ei ole võimalik saada tõendit või sertifikaati, kui ta tahab kuskile looma müüa.

Küsiti veel veterinaarvelskrite kohta: milline on nende staatus. Selgus, et üldiselt veterinaararst on veterinaarmeditsiinilise akadeemilise kõrgharidusega, aga Eestis on olemas ka loomaarsti abilised, keda koolitatakse Säreveres ja kes saavad kutsestandardi järgi kutse. Alates aastast 1999 on veterinaarvelskrite funktsioon ära kadunud. Küsiti, kas loomaarsti abiline on sisuliselt veterinaarvelsker. Seda ta ei ole ja kui seda tahetakse uuesti sisse viia, siis tuleks seadust muuta. See inimene saab aidata veterinaararsti, kui veterinaararstil on vaja, aga diagnoosi panemise õigust tal ei ole.

Küsiti veel trahvimäärade kohta ja selgus, et füüsiliste isikute trahvimäärad ei muutu. Trahv on maksimaalselt 300 trahviühikut. Aga muutuvad juriidiliste isikute trahvimäärad, mis on ajale jalgu jäänud. Need on maksimaalselt 50 000 eurot ja seda kohaldatakse eriti ohtlike loomataudide puhul, kui ettevõte on eiranud nõudeid, millest on vaja kinni pidada. Tekkis veel küsimus, mis asi on vähese riskiga seotud tegevus ettevõttes – ettevõtte mõjude kontekstis sõltuvad sellest karistused ja ettekirjutused. Saime vastuseks, et selle all mõeldakse tegevuse ulatust. Loomataudide leviku mõttes on tegevuse suur ulatus kõige suurem risk.

Maaelukomisjon tegi konsensusliku otsuse teha ettepanek võtta eelnõu 384 täiskogu päevakorda tänaseks ja teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata ettekandjaks maaelukomisjoni aseesimees Merry Aart. Need olid konsensuslikud otsused. See on minu poolt kõik.

12:40 Aseesimees Martin Helme

Ettekandjale on küsimusi ka. Aivar Kokk, palun!

12:40 Aivar Kokk

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt suur tänu väga sisuka selgituse eest! Aga mul on küsimus. Me räägime siin loomataudidest, ainult loomataudist on jutt. Ent on olemas ka linnugripid ja kõik muu. Kas see seaduseelnõu räägib ainult loomadest, mitte ka lindudest?

12:40 Merry Aart

See räägib ka lindudest. Linnugripp on siin taudide nimistus olemas.

12:40 Aseesimees Martin Helme

Palun, Aivar Kokk uuesti!

12:40 Aivar Kokk

Aitäh! Kummagi ettekandest seda välja ei tulnud, ma vabandan. Aga teine küsimus on see, et on võimalik trahvida, nagu sa märkisid, 50 000 euroga. Kellel on õigus seda trahvi määrata ja mis alustel tehakse otsus, kui suur summa ettevõtjale määratakse?

12:41 Merry Aart

Aitäh küsimuse eest! Kui vastust ei tea, siis tuleb kõigepealt küsimuse eest tänada. Ma eeldan, et Põllumajandus- ja Toiduamet on see,

kellele need taudid alluvad, ja ka kriisid on nende juhtimise all. Nii et ma eeldan, et trahvi määrab põllumajandusamet. Aga ma täpsustan seda ja kui ma olen eksinud, siis ma ütlen sulle.

Aseesimees Martin Helme: Tarmo Kruusimäe, palun!    

12:41 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kui suur see trahv enne oli? Me saaksime teada, kui palju see protsentuaalselt on tõusnud. Me teame, et siin pandi kas või koolidele kohustus, et kui sul ei ole eripedagoogi, siis on 10 000 eurot trahv. Tõus oli ikkagi kolossaalne. Ja samas räägitakse, et 20%-ne trahvi tõus on ebamõistlikult suur. Oskate öelda, kui suur oli trahv enne?

12:42 Merry Aart

Jään vastuse võlgu. Piinlik on, aga jään vastuse võlgu. On juttu olnud 20 000 – 50 000 eurost. Aga kui palju see oli enne, ei suuda meenutada. See on siis juriidilise isiku puhul. Füüsilise isiku puhul määr ei muutunud, see trahv on kuni 300 trahviühikut.

12:42 Aseesimees Martin Helme

Urmas Reitelmann, palun!

12:42 Urmas Reitelmann

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Ma tahan täpsustada velskriabi kutset või abivelskri, kuidas iganes teda pole kutsutud. Kui inimene on selle kutse kunagi omandanud ja vahepeal ei ole sellel alal tegutsenud, siis kui ta nüüd tahaks uuesti abivelskrina tegutseda, siis mil moel seda on üldse võimalik teha? Kas tema kunagine koolitus on tänaseks päevaks täiesti kasutu ja kutsetunnistus kehtetu?

12:43 Merry Aart

Aitäh küsimuse eest! Minu arusaamist mööda ei ole. Tal on võimalik taotleda loomaarsti abilise kutse neljas tase ja olla veterinaararsti abiline. Aga aja jooksul on kujunenud niimoodi välja, et majanditeaegsetel veterinaarvelskritel otseselt sellist funktsiooni ei ole. Ma tean küll, et on mõned inimesed, kes seda tahaksid saada, aga üldiselt, üleriigiliselt nagu sellist funktsiooni ei ole. Kui keegi tahab seda ja teeb taotluse, siis tuleb lihtsalt hakata seadust muutma. Aga sellist koolitust, sellist õppeprogrammi ka enam ei ole.

12:44 Aseesimees Martin Helme

Tarmo Kruusimäe, palun!

12:44 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma jäin selle peale mõtlema, et on füüsiline isik ja juriidiline isik. Me teame, et me teeme alati kõiki seadusemuudatusi sellepärast, et kurikaelad leiavad seadustes üles halli ala. Toome näite: mul on lambakasvatus ja mul on ka endal isiklikud lambad justkui nagu lemmikloomadeks. Ja siis tullakse seda rikkumist menetlema. Ma ütlen, et minu lambad on kõik ammu juba liha või tähendab, ettevõtte omad, ja need, kes siin praegu on, need on minu lemmikloomad. Et vahe on suur, 300 eurot või siis 50 000 eurot trahvi. Kas ka selliste momentide peale on mõeldud?

12:44 Merry Aart

Aitäh küsimuse eest, Tarmo! Lemmikloomaks lambaid ei peeta. Need, kes on, on põllumajandusloomad. Ka hobuseid sa võid pidada lemmikloomadena, aga neid ei peeta lemmikloomadeks. Nad on ikkagi põllumajandusloomad. (Saalist hõigatakse midagi.) Tähendab, kui loomad ei ole ettevõttes arvel, siis sa ei saa ka ühtegi toetust nende pealt ja need on siis nagu, kuidas ma ütlen, nagu põrandaalune tegevus. Eestis on loomakasvatajatel kohustus registreerida oma ettevõte PRIA-s ja loomad peavad olema loomade registris, kui sa tahad, et sinust peetakse lugu riigi tasandil. Ja siis kaasnevad ka kõik toetused, kõik võimalused. Mina usun, et seda ei tasu teha.

12:45 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. On võimalik avada läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Ja siis tuleb ette lugeda, et juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 384 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 15. juuni kell 17.15.


3. 12:46 Ehitusseadustiku § 97 muutmise seaduse eelnõu (362 SE) esimene lugemine

12:46 Aseesimees Martin Helme

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud ehitusseadustiku § 97 muutmise seaduse eelnõu 362 esimene lugemine. Ettekandja on Riigikogu liige Raimond Kaljulaid. Palun!

12:46 Raimond Kaljulaid

Ma tänan südamest väga austatud istungi juhatajat. Head kolleegid! Tänane päev algas meil julgeolekuteemalise väga olulise aruteluga ja loomulikult ma kuulasin seda tähelepanelikult. Me jätkame ka nüüd julgeolekuteemadega. Kindlasti puudutab inimeste julgeolekut, kui turvaline, kui ohutu, kui mugavalt kasutatav on meie avalik ruum, meie teed, meie tänavad ja eriti muidugi kõnniteed.

Mul on au tutvustada teile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja minu algatatud ehitusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on ehitusseadustiku § 97 lõige 6 kehtetuks tunnistada. Nimelt, kehtiva ehitusseadustiku kohaselt peab linnas, alevis või alevikus teega külgneva maatüki omanik korraldama sõidutee ja tema kinnisasja vahel asuva kõnnitee koristuse, sealhulgas lume ja libeduse tõrje tasemel, mis võimaldab kõnniteel ohutult liigelda.

Sellise kohustuse panemine omanikule on mingis mõttes võrreldav sellega, kui me paneksime näiteks osale linnas elavatele inimestele kohustuse iga nädal pesta puhtaks linnapea ametiauto või käia linnavalitsuse koridoris tolmu tõmbamas. Tegemist on linna varaga, linnale kuuluvate teedega, ja me kohustame osa inimesi, kel on mõne sellise tee ääres kinnisvara, seda linna vara korras hoidma.

Ehitusseadustiku § 97 lõige 6 sätestab selle koormise otsese kohustusena, mis ei võimalda kohalikul omavalitsusel üldse kaaluda selle koormise kehtestamist. Tähendab, siin Riigikogu saalis on seadusandja öelnud, et see asi on nii ja mitte kuidagi teisiti seda korraldada ei tohi.

Praktiline elu ... Mina saan kõige rohkem rääkida Tallinna elanikuna, aga auväärt ametikaaslased elavad mujal Eestis ja esindavad eri piirkondi. Nad teavad olukorda mujal palju paremini kui mina. Praktiline elu on näidanud, et sellise koormise asetamine inimestele ei ole õige. Kinnistuomanikud ei saa kõik nõuetekohaselt seda kohustust täita, nad ei tule kõnniteede hoolduse ülesandega toime. Mõnikord on põhjuseks loomulikult ka inimeste hooletus, hoolimatus oma kohustuste suhtes, aga on ka elulisi põhjusi. On väga eakaid inimesi, kellele kuulub maja, mille kinnistu võib olla küllalt suur, kinnistu äärde jääb väga palju meetreid avalikku ruumi, kõnniteed. Võib-olla käib eakale inimesele üle jõu seda kogu aeg korras hoida. Ja ma tuletan meelde meie madalaid pensione. Väga suur osa, üle poole üksinda elavatest eakatest elab suhtelises vaesuses. Neile võib selle kohustuse täitmine üle jõu käia. Ja praktikas ei ole tagatud selle üle ka piisavat järelevalvet. Samuti on siin mängus ka see aspekt, et korteri- ja majaomanikud on ju kohaliku omavalitsuse maksumaksjad, kellel oleks justkui põhjust eeldada, et sellist iseloomult täiesti selgelt avalikku ülesannet täidab omavalitsus, kelle eelarvesse nende maksuraha laekub.

Kõnniteed, nagu ma ütlesin, on osa avalikust ruumist ja praegu meil tegelikult ei ole tagatud kõigile inimestele teatud ajal aastast võimalus avalikku ruumi kasutada. Mõtleme eeskätt eakate inimeste peale! Mõtleme väikelapsega vanematele, kui kõnniteed on koristamata või seal on suurte lumehangede tõttu ainult väike läbikäigutee! Seal lapsevankriga, ammugi mitte kaksikutele mõeldud vankriga liikumine ei ole tegelikult võimalik. Mõtleme liikumisraskustega inimeste peale! Sel talvel räägiti sellest palju. Oli üks juhtum Tallinna kesklinnas, kus silmapolikliinikusse teel olev eakas naine ei saanud Tallinna südalinnas, Eesti Vabariigi pealinna südalinnas kõnniteel minna ei edasi ega tagasi, ta oli seal raskustesse jäänud. Tegemist oli käimiseks abivahendit, raami kasutava inimesega. Ja ta pääses sellest olukorrast ainult tänu sellele, et Kanal 2 uudistesaate ajakirjanikud teda märkasid ja aitasid ta arsti juurde. See oli väga liigutav uudistelõik, ma soovitan teil seda vaadata. Tõesti, sellel inimesel oli raske, tal olid pisarad silmis. Ja siis selle valdkonna abilinnapea Tallinnas teatas, et sõitku taksoga, mis ta üldse läks sinna tänavale kõndima. Mina olen küll arvamusel, et pealinnas, aga ka igas muus suures linnas ja väikelinnas peab eakal inimesel olema võimalik jõuda oma kodust poeni või bussipeatuseni ja bussipeatusest polikliinikuni. No sellist asja ei tohi 21. sajandil ja mõttes ikkagi juba edukas ja jõukas Eestis olla, et meil ei saa tänaval kõndida.

Loomulikult, inimesed saavad ka raskeid vigastusi seoses kukkumisega teedel. Me võtsime selle eelnõu koostamise käigus välja andmed, pöördusime Tallinna Kiirabi ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla poole. Ja need on väga tähelepanuväärsed andmed. 2021. aasta jaanuaris pöörduti Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonda vigastustega, mis olid seotud jääl ja lumel kukkumisega, 218 korral. Ja kui te meenutate seda talve, siis tegelikult jaanuar ei olnud see kõige hullem kuu. Kõige suurem ja erakorraline libedus oli tegelikult veebruari lõpus. Aga jaanuaris oli 218 inimest sunnitud kiirabisse pöörduma. Ja me räägime vaid ühe haigla, PERH-i EMO-st. 25 korral oli kukkumise tagajärg peavigastus. Inimesed kukuvad Eesti Vabariigi pealinna tänavatel pea puruks! 17 korral oli tagajärg rindkere vigastus, 47 korral ilmselt üks levinuimaid tagajärgi, küünarpiirkonna ja küünarvarre vigastus, 39 korral põlve- ja säärevigastus. Kui vaadata seisu aasta varem, kui libedus nii hull ei olnud, siis oli neid ambulatoorseid pöördumisi kokku 28. Seega aasta varem samal perioodil 28, tänavu ainuüksi ühes kuus 218 inimest. Te kõik kujutate ette, mida tähendab pea puruks kukkumine miinuskraadide juures tänavaruumis, milline oht see on inimese tervisele. Te kujutate ette, mida tähendab, kui inimene on vigastanud rindkere või küünarpiirkonda, küünarvart. See tähendab ikkagi mõneks ajaks töövõimetust, töölt kõrvale jäämist, väga suuri raskusi väikeste laste eest hoolitsemisel. Ja kui me räägime eakamatest inimestest, siis me räägime kindlasti suuremast riskist, et nende vigastuste tagajärjel inimese tervis halveneb pöördumatult. Ja see on tõsine probleem.

Selle probleemi kohta on küsitud ka Eesti inimeste arvamust. Uuringufirma Norstat viis selle aasta veebruaris läbi küsitluse, kus uuriti lumekoristusekohustuse kohta kõnniteedel. Ja pange tähele: see oli uuring, millele vastas tuhatkond inimest, ja 73% vastanutest pidas kõnniteede puhastamist kohaliku omavalitsuse kohustuseks. Kolm neljandikku inimestest arvab, et loomulikult, kes siis veel kui mitte kohalik omavalitsus vastutab selle eest, et kõnnitee, mis talle kuulub, oleks korras ja ma saan seda kõnniteed mööda kõndida.

Selle eelnõu koostamise käigus me oleme küsinud arvamust Eesti Omanike Keskliidult, Eesti Korteriühistute Liidult, Eesti Valdade ja Linnade Liidult ja palunud juba mainitud andmeid Tallinna Kiirabilt ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglalt. Saadud arvamused on esitatud eelnõu seletuskirja juures. Ma soovitan nendega kindlasti tutvuda, seal on vigastuste statistika kohta täpsemad andmed, mis me saime Põhja-Eesti Regionaalhaiglast. Ma võin teile öelda, et Eesti Omanike Keskliit toetab seda eelnõu ja peab selle vastuvõtmist väga oluliseks. Eesti Korteriühistute Liit samamoodi leiab, et eelnõu väga oluline, seadus tahab kindlasti muutmist. Eesti Valdade ja Linnade Liit – ma mõistan tegelikult kohalike omavalitsuste esindajate muret – esitatud kujul seda eelnõu ei toeta. Sellega kaasneksid kohalikele omavalitsustele lisakulud ja pole teada, kuidas neid lisakulusid kavatsetakse rahastada. See on põhjus, miks nad on selle suhtes skeptilised. Samas, mitmed omavalitsused, kellega ma olen n-ö protsessiväliselt suhelnud, ütlevad, et mõte ja suund on õige, aga küsimus on selles, kuidas seda täpsemini korraldada.

Mina ise mäletan sellest ajast, kui ma olin Põhja-Tallinna vanem, et need inimesed, kes meie majas vastutasid  tänavate hoolduse eest, need spetsialistid, kes sellega iga päevaselt tegelesid, olid seisukohal, et see peaks olema kindlasti linna kohustus. Ja nad proovisid teha nii, et ma sellega tegeleks, et see teema oleks minu töölaual. 

Võib-olla ka veel ühest positiivsest mõjust, mis selle muudatusega kaasneks. Praegu me teame, et sageli paigaldatakse kõnniteedele kõikvõimalikke takistusi, näiteks liiklusmärkide poste või torupiirdeid, mis takistavad ratastoolis või lapsevankriga liiklejaid. Ma arvan, vähemalt Tallinna puhul ma olen selles täiesti veendunud, et kui kõnniteede hooldamise kohustus läheb üle linnale, siis hakkab linn kindlasti vaatama ka seda, et kõnniteed oleksid piisavalt laiad, et seal oleks võimalik masinatega liikuda, et töid ei peaks tegema käsitsi. Ja sellega seoses jäetakse juba eos uute tänavate puhul tegemata see viga, et paigaldatakse mingid postid nii, et need segavad kergliikuriga liikujat või jalgratturit. Seda saab ennetada. Nii et sellel muudatusel oleks terve rida positiivseid mõjusid.

Jah, ka majanduskomisjonis tõusetus eelnõu esimese lugemise ettevalmistamise käigus küsimus kuludest. Meil ei ole tegelikult teadmist, kui suured need olla võiksid. Tallinna Linnavalitsus on öelnud, et nendele läheks selle kohustuse ülevõtmine maksma suurusjärgus 20 miljonit eurot, aga kui vaadata lähemalt seda analüüsi – kui seda nii võib nimetada –, mille alusel seda väidetakse, siis see pole üht A4 lehekülgegi. Need on väga pealiskaudselt tehtud arvutused. Tegelikult ei ole Eesti jõukaim ja suurim omavalitsus süvitsi analüüsinud, kui suured kulud sellega kaasnevad ja kuidas seda oleks võimalik korraldada. Eelnõu on küll linnavolikogu menetlusest läbi käinud, aga linnavalitsus keeldus seda analüüsi tegemast. Nii et me isegi Tallinna puhul seda summat tegelikult ei tea.

See on selline asi, mille tõttu me peame eelnõu edasise menetluse käigus siin auväärt Riigikogus ja eeskätt majanduskomisjonis selle liikmetega ja nõunikega arutama, kuidas me saame selles osas teiseks lugemiseks parema teadmise, et Riigikogul oleks suurem kindlus. Aga ma võin teile öelda, et kindlasti ei ole tegemist sellises suurusjärgus kuluga, mis Eesti Vabariigile aastal 2021 üle jõu käib. Kui minu käest küsitakse, kui suured on kulud, et tänavad korda teha, siis ma ütlen, et see on hea küsimus, aga ma küsin ka vastu, kui suured on kulud, kui inimesed kukuvad pea puruks, kukuvad käed puruks, jalad puruks, ei saa minna tööle ja tervishoiuteenuste vajadus selle tõttu on üle 200 pöördumise EMO-sse kuu aja jooksul. Ka selle kõigega kaasnevad suured kulud Eesti riigile.

Päeva lõpuks ma arvan, et see on ka riigi soliidsuse küsimus. Mis maa see selline on, kes räägib, et me oleme superedukad paljudes küsimustes, kogu ülejäänud ilmarahvale eeskujuks, aga endal vanainimesed kukuvad ennast pealinna südalinnas teel arsti juurde puruks! Selle asja äralahendamine on minu arvates oluline ja ma väga loodan, et see mõte leiab siin Riigikogus toetust. Positiivne märk on kindlasti see, et komisjonis ettepanekut see eelnõu kohe laualt pühkida, tagasi põrgatada ei tulnud. Ma loodan, et seda ettepanekut ei tee ka fraktsioonidest keegi ja me saame eelnõu menetlusega edasi minna vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. Sellega ma oma ettekande lõpetan ja olen muidugi valmis vastama kõigile heade ametikaaslaste küsimustele.

13:01 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Ja ametikaaslastel on küsimusi. Helmen Kütt, palun!

13:01 Helmen Kütt

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See on väga hea eelnõu. Te tõite näiteid oma kodulinnast Tallinnast, mina võin tuua näiteid oma kodulinnast Viljandist. Meil on selliseid linnu, kus on palju eakaid inimesi just demograafilise situatsiooni tõttu. Neil on oma väike kinnisvara. Viljandis on pöördutud koguni volikogu poole murega, et kuidas me saame olukorra lahendada, kas hooldustöötaja tuleb appi. See eelnõu lahendaks olukorra kindlasti. Küsimus on aga selles, et tõepoolest linnade ja valdade liit seda ei toetanud just selle tõttu, et omavalitsustele pannakse juurde kohustusi raha kaasa andmata. Aga ma arvan, et heas koostöös oleks võimalik siiski saavutada, et riigipoolse toega saaksid omavalitsused selle mure lahendatud. Kui suur see kulu orienteerivalt on, seda me täna ei tea. Aga mis on sinu arvamus? See ei tohiks olla selline summa, mille tõttu see eelnõu jääb seisma.

13:02 Raimond Kaljulaid

Aitäh! Kõigepealt ma tõesti tänan. Mul on endal olnud võimalus olla ka talvisel ajal Viljandis ja ma pean tunnistama, et Viljandi on nii talvel kui ka suvel väga ilus. Aga ma arvan, et eakate inimeste murel, kui inimesed ikka pöörduvad kohaliku omavalitsuse poole, siis sellel on ikka põhjust ka. Ja sarnane seis on ju mujalgi Eesti linnades, need mured ei ole ainult Tallinnas. See eelnõu ei ole ainult Tallinna eelnõu. Kui üldse rääkida võrdlusest teiste linnadega, siis kes käib talvisel ajal Helsingis, see näeb, et seal on olukord oluliselt parem. Oluliselt parem! Saab paremini.

Nende kulude kohta ütlen, et jah, meil ei ole täna seda täit teadmist. Et selleni jõuda, on vaja kindlasti põhjalikumalt kõike analüüsida. Ma arvan, et selleks meil võimalused on. Ja seda me edasise menetluse käigus saame ka teha. Valmisolek tundus majanduskomisjonis kolleegidel olemas olevat, nad võivad pühendada sellele komisjoni tööaega.

Ja viimane asi, nagu ma enne rõhutasin: ühelt poolt on see kulu, mis tekib omavalitsustele, aga teiselt poolt on tegemata jääv kulu nii rahas kui ka inimeste tervises. Kukkumisi ja luumurde ja vigastusi on vähem. Ma arvan, et summa summarum võit sellest eelnõust, ükskõik kui suur summa sellele hinnalipikule ka ei tule, on ikka suurem.

13:03 Aseesimees Martin Helme

Indrek Saar, palun!

13:03 Indrek Saar

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud ettekandja! Kas sa võiksid kommenteerida kahte nüanssi? Üks on see, et selle teema, mida see eelnõu käsitleb, oled sa ju tõstatanud ka Tallinna linna tasandil. Kuidas sa kommenteerid seda, et linnajuhtidelt tuli selline valulik reaktsioon, kui ma seda arutelu avalikkuses õigesti mäletan? Ja teine pool: kohe järgmise eelnõuna me hakkame siin saalis menetlema koopiat sellest sinu eelnõust. Selle on esitanud Isamaa fraktsioon, aga seal on mõningad puudused. Kas sa võiksid võrrelda neid kahte eelnõu?

13:04 Raimond Kaljulaid

Jaa, ma tänan! Väga asjakohased küsimused mõlemad. Kõigepealt, mis puudutab Tallinna, siis Tallinna Linnavolikogus tegime ettepaneku, et linnavalitsus saaks ülesande analüüsida, kui palju selle kohustuse linnale võtmine võiks minna maksma, mida see tähendab, mida see kaasa toob, milliseid täiendavaid ressursse, struktuure selleks on linnavalitsuses vaja. See analüüs tuleks ära teha suvisel ajal, kui keegi ei mõtle tavaliselt tänavate libeduse peale, ja tulla sellega linnavolikogu ette, olles pannud juurde konkreetsed rahanumbrid. Siis linnavolikogu saab otsustada, kas Tallinn suudab seda teha või ei suuda seda teha.

Üks põhjusi, miks see tagasi lükati, oli see, et seadus paneb praegu üheselt selle kohustuse kinnistu omanikule. Tallinn tõlgendab seda nii, et me ei saagi seda kohustust endale võtta, sellepärast et see on seadusega kellelegi teisele pandud kohustus. Mõnes mõttes see on mõistetav, aga teiselt poolt loomulikult see ei takista kuidagiviisi pealinnal teha arvutusi, et juhul kui see seadusandlik raam muutub, siis mis kulutused võiksid sellega linnale kaasneda. See tegelikult aitaks ka Riigikogul teha täpsemaid otsuseid. Nii et küllap see on ikkagi mõnes mõttes poliitiliste valikute koht.

Täna ma kuulsin, et meie hea kolleeg Erki Savisaar Keskerakonnast on öelnud, et seda võiks kaaluda juhul, kui antakse omavalitsusele võimalus koguda mingit täiendavat kinnisvaramaksu, et seda tööd rahastada. Maksuteema maksuteemadeks. Ma arvan, et ka kõnniteede libedusetõrje on nii elementaarne asi, et sellega peaks omavalitsus hakkama saama ka täiendavaid makse tingimata kehtestamata. See on nagu nii oluline asi. 

Mis puudutab Isamaad, siis no ma ei tea. Loomulikult ei ole Isamaa mulle kuidagiviisi selgitanud, et kui me selle eelnõu menetlusse andsime, siis miks nad andsid üle veel ühe täiendava väga sarnase sisuga eelnõu. Aga ma ei heida seda neile sugugi ette. Ma arvan, et on hea, kui juba kaks fraktsiooni siin Riigikogus – sotsiaaldemokraadid ja Isamaa – on selles küsimuses vähemalt eesmärkide osas ühel nõul. Küll me jõuame komisjonis selgeks vaielda nüansid ja detailid, kuidas selleni välja jõuda. Ma arvan, et võib-olla nii mõnigi teine erakond tuleb selle mõttega veel kaasa ja on lootust, et see saab tõesti seaduseks. Selles mõttes ma tervitan seda Isamaa initsiatiivi – neist on väga isamaaline selle peale mõelda.

13:07 Aseesimees Martin Helme

Küsimusi rohkem ei ole. Aitäh ettekandjale!  Saan kutsuda järgmiseks ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Annely Akkermanni. Palun!

13:07 Annely Akkermann

Tervist jälle, head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid esitasid käesoleva aasta 24. märtsil eelnõu menetlusse. Riigikogu juhatus võttis selle menetlusse järgmisel päeval ja suunas ta majanduskomisjoni, eelnõu sai numbriks 362. Eelnõu algataja esindaja rääkis põhjalikult selle sisust. Eelnõu ise on lihtne, ainult üherealine: ehitusseadustiku § 97 lõike 6 kehtetuks tunnistamine. See lõige 6 sisaldab kahte ja poolt rida:  linnas, alevis ja alevikus teega külgneva maatüki omanik on kohustatud korraldama sõidutee ja tema kinnisasja vahel asuva kõnnitee koristuse, sealhulgas lume ja libeduse tõrje, tasemel, mis võimaldab kõnniteel ohutult liigelda.

Eelnõu tutvustaja juba rääkis argumentidest, mis selle ühe rea taga on. Ka komisjonis tutvustas Raimond Kaljulaid 18. mail seda eelnõu. Jüri Jaanson kommenteeris, et tema on sellest eelnõust puudutatud, kuna tal on Pärnus maa ja ta on kohustatud kõnnitee korras hoidma. Ja ta tõi välja, et kõnniteede puhastamise puhul tekib selline olukord, et puhastatud kõnnitee ära, siis aga tuleb linna sahk ja lükkab lume sõiduteelt kõnniteele tagasi.

Isamaa analoogiline ja pisut sisukam eelnõu tuleb meil arutusele järgmisena ja komisjon käsitles neid õigupoolest seotult. Aga Isamaa eelnõust ma praegu siin ei räägi. Esitleja märkis, et Tallinn on teinud arvestuse, et vajab 20 miljonit eurot aastas, kui ta võtab omanikelt üle kohustuse kõnniteid hooldada. Raimond Kaljulaidi arvates on see summa pisut üle hinnatud. Mihhail Stalnuhhin tõi veel välja, et kui lumi sajab, siis vajatakse korraga väga palju inimesi kõnniteid lumest puhastama. Ja kui kohalikud omavalitsused selle ülesande endale saaksid, siis nad peaksid selle töö tellima koristusettevõtetelt, kellel on raske võtta palgale nii suurt armeed majahoidjaid, kes kohe suudaksid linna kõnniteed mõistliku aja jooksul puhtaks teha.

Siim Kallas ütles, et mitte ainult kohaliku omavalitsuse teed ei lähe mõnikord libedaks, vaid ta on kukkunud ka asutuste kruntidel, täpsemalt meie oma maja ees väga valusalt. Mihhail Stalnuhhin kommenteeris veel, et kui kohalik omavalitsus hakkab koguma raha näiteks korteriühistutelt kõnniteede koristamise kulude katteks, siis see on päris keeruline, kuna korteriühistud on praeguse tervisekriisi ajal niigi keerulises olukorras. Ja Kristen Michal palus kommenteerida eeldatavate ülesannete jaotust, pidades silmas viletsat tänavaruumi, mis ei võimalda organiseeritud puhastamist korraldada. Kristen Michal tundis ka huvi, kust komisjon saaks asjaomase info ja analüüsid, kui palju võiks sellise kohustuse täitmine kohalikule omavalitsusele maksma minna.

Eelnõu kohta on saatnud arvamuse Vabariigi Valitsus, see on eitav. Aga selle eitava vastusega oli kaasas Rahandusministeeriumi seisukoht: soovitatakse kaaluda võimalust, et kohalikule omavalitsusele võiks anda õiguse võtta osalt inimestelt, mingisugustelt sotsiaalsetelt rühmadelt endale kohustuse kõnniteed hooldada. Ilmselt on peetud silmas eelkõige eakaid inimesi või sotsiaalseid rühmi, kelle tervislik seisund ei võimalda oma kinnistu esist kõnniteed puhtana hoida.

Komisjon võttis vastu menetluslikud otsused ja need on: võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks ja esimene lugemine lõpetada. Mõlemad ettepanekud võeti vastu konsensusega. Selle otsuse tegemisel osalesid siinkõneleja, Riho Breivel, Jüri Jaanson, Raimond Kaljulaid, Siim Kallas, Mihhail Korb, Kalvi Kõva, Kristen Michal, Sven Sester ja Mihhail Stalnuhhin. See on minu poolt kõik.

13:14 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Küsimusi on ka. Tarmo Kruusimäe, palun!

13:14 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! See arutelu, et kust nüüd kohalik omavalitsus selleks raha saab. Minu teada peaks kohalik omavalitsus kõiki enda kodanikke kohtlema võrdselt. See tähendab, et need, kes ei oma seda kõnniteekohustust, maksavad täpselt samamoodi makse nagu need, kes vastavalt asukohale peavad tasuta tegema Tallinna linnale tööd. Kas keegi kuskil on arvutanud, kui palju on jäänud nendel saamata tulu?Inimesed on seda tööd teinud kohaliku omavalitsuse jaoks tasuta. Kui palju miljoneid on kohalik omavalitsus selle aja jooksul kokku hoidnud ja mis ta nende miljonitega on teinud? Ta peaks ikka hakkama enda tänavaid pühkima.

13:15 Annely Akkermann

Jaa, seda võib võtta nii, et kohalik omavalitsus on miljoneid kokku hoidnud, aga võib võtta ka nii, et selle kohaliku omavalitsuse elanikud on miljoneid kokku hoidnud, sest nende kõnniteede koristamise jaoks pole neilt makse kogutud. Tõepoolest, kui nüüd kohalik omavalitsus tahaks enda peale võtta kõnniteede puhastamise, siis tuleks mõelda maksubaasi laiendamise peale. Ja nii on paljudes riikides. Ma tean, et näiteks Londonis on väga suur heakorra tasu, mille eest hoitakse korras kõnniteed ja majaesised muruväljakud ja jäätmemajandus. Aga selle eest tuleb elanikel päris palju maksta. Silmatorkavalt suur on see summa. See on üks võimalus. Ma ei tea, kas Eesti inimesed soovivad täiendava maksu kehtestamist kohaliku omavalitsuse eelarve täiendamiseks. Seda peaks neilt küsima. Võib-olla on võimalik sotsiaaldemokraatidel või Isamaal panna oma valimisprogrammi heakorramaksu kehtestamine ja vaadata, kuidas valijaskond sellele reageerib.

13:16 Aseesimees Martin Helme

Raimond Kaljulaid, palun! Aa, vabandust! Tarmo Kruusimäe.

13:16 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Vabandust, et mu teadmised maksupoliitikast ei ole head, aga kas te saate mulle praegu väita, et meil on praegu tänavavalgustusmaks olemas? Kui suur see protsent on elanikel? Ma ütlen ausalt, et mina ei ole tellinud tänavavalgustust, aga see on olemas. Ja kui nüüd kohalik omavalitsus ütleb, et ta enam ei tahaks valgustada, siis kas me peaksime ka selle kulu ise kandma? Või me paneme kõik endale selle kükloobilambi ette? Sellepärast, et kui linn ütleb, et äkki nüüd ikkagi inimesed võiksid ise endale helkuritega ... Presidentki ütles, et teeme siis taskulambiga valgust.

13:17 Annely Akkermann

Maksuteoorias on selline termin nagu "ühishüved", mille tagamiseks ei ole võimalik niimoodi ükshaaval arvet esitada. Selline asi nagu tänavavalgustus on kahtlemata ühishüve ja selle jaoks kogutakse raha üldises korras kõikidelt maksumaksjatelt. Kohaliku omavalitsuse eelarvesse laekub maamaks, mille arvel on võimalik katta selliseid kommunaalkulusid nagu tänavate hooldus või tänavate valgustamine. Aga kohalik omavalitsus saab seda teha ka riigieelarvest eraldatud tasandusfondi kaudu. See on põhimõtteliselt kohaliku omavalitsuse otsus, kuidas ja missugustest allikatest ta need kulud katab.

13:18 Aseesimees Martin Helme

Ma palun segaduse pärast vabandust! Mul millegipärast oli mulje, et küsimused olid juba otsas. Raimond Kaljulaid, palun!

13:18 Raimond Kaljulaid

Ma tänan! Hea kolleeg Annely, ma igaks juhuks ühe asja palun täpsustada ka stenogrammi huvides. Te mõned hetked tagasi kindlas kõneviisis ütlesite, et juhul kui selline kohustus kohalikele omavalitsustele tuleb, siis peab – seal oli sõna "peab" – selleks täiendava maksu või maksukohustuse kehtestama. Punkt üks. Ka sama Tallinna näide: Tallinna eelarve on üle 800 miljoni euro ja isegi kui see nende enda kõige pessimistlikum hinnang, et me räägime 20 miljoni eurosest kulust aastas, vastab tõele, siis see ei tähenda tingimata, et Tallinn peab uue maksu kehtestama, et tagada tänavatel ohutu liikumine. Ja teiseks palun täpsustage seda, et ei olnud ju komisjonis – te olete praegu komisjoni esindaja – sellist seisukohta, et tingimata kaasneb sellega uue maksukohustuse kehtestamine. Sellisele järeldusele komisjonis ei jõutud, eks ole.

13:19 Annely Akkermann

Jaa, tõsi, komisjonis selleni ei jõutud. Aga selles Rahandusministeeriumi kirjas, mis meile lisana saadeti, viidatakse õiguskantsleri seisukohale, et kõnniteede puhastamise koormise panek kohalikele elanikele ei ole ebaproportsionaalselt suur koormis. Ja selles kirjas viidatakse ka Riigikohtu lahenditele. On üks Riigikohtu lahend. Ma ei võtnud seda siia kaasa, ma tsiteerin peast seda põhimõtet, finesse teadmata, aga põhimõte jääb samaks: kohalik omavalitsus võib selle koormise kinnistu omanikele panna. Aga miks ma ütlesin kindlas kõneviisis "peab"? Ma arvan, et just valdade ja linnade liidu kirjas oli link sellele Riigikohtu otsusele, mis ütleb, et kui riik paneb kohalikule omavalitsusele ülesandeid, siis ta peab tagama selleks maksubaasi ja kohalike omavalitsuste tulud. Selline Riigikohtu seisukoht on olemas ja nendes lisatud kirjades sellele ka viidati. Aga tõepoolest, komisjoni istungil seda laual ei olnud, selles suhtes on teil õigus ja ma tänan täpsustuse eest.

13:21 Aseesimees Martin Helme

Raimond Kaljulaid uuesti, palun!

13:21 Raimond Kaljulaid

Jah, selle vastuse valguses veel üks oluline täpsustus. Kas pole mitte nii, et tõepoolest, selle täiendava kohustuse panemisel oleks õige näha ette omavalitsusele ka täiendav tulu. Aga see ei pruugi tingimata tähendada mõne maksumäära suurendamist või uute maksude kehtestamist. Riigil on ju ka võimalik suurendada seda osa, mida kohalikud omavalitsused saavad selle omavalitsuse territooriumil elavate inimeste tulumaksust. Toon selle lihtsalt näiteks. Veel kord, ma soovin väga rõhutada, et see ei tähenda automaatselt täiendavat maksukoormust. Selles osas on mul ju õigus, eks.

13:22 Annely Akkermann

Jaa, teil on täiesti õigus. Kui riik võtab kinnistuomanikelt kõnnitee koristamise kohustuse ja teeb selle kohaliku omavalitsuse kohustuseks, siis ta peab vastavalt Riigikohtu otsusele nägema ette selleks finantsid ja ta võib selle eraldise teha ka riigieelarvest. Aga teades praegust riigieelarve seisu ... Ühesõnaga, kaks kolmandikku riigieelarve kuludest kogutakse maksudena kokku ja üks kolmandik riigieelarve kuludest kaetakse kas Euroopa Liidu toetustega või laenudega. Ma ei tea, kas riik saab seda teha, kas riigil on võimalik seda teha. Aga hea õigusloome tava näeb ette, et eelnõuga koos esitatakse analüüs, kui palju see maksab ja mille arvel selle kulu võiks katta. Seda analüüsi ei ole esitatud. Kristen Michal seda komisjoni istungil küsis. Ja samuti ei ole seletuskirjas välja toodud, mille arvel võiks vajaliku summa kohalikele omavalitsustele selle kohustuse täitmiseks eraldada. See on selle eelnõu puudus praegu.

13:23 Aseesimees Martin Helme

Rohkem küsimusi ei ole. Ettekandjale suur tänu! Saame minna läbirääkimiste juurde. Läbirääkimiste soovi ei näe. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 362 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 15. juuni kell 17.15.


4. 13:24 Ehitusseadustiku ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse (koduomanike omavalitsuste kõnniteede koristamise kohustusest vabastamine) eelnõu (369 SE) esimene lugemine

13:24 Aseesimees Martin Helme

Läheme tänase viimase, neljanda päevakorrapunkti juurde: Isamaa fraktsiooni algatatud ehitusseadustiku ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse (koduomanike omavalitsuste kõnniteede koristamise kohustusest vabastamine) eelnõu 369 esimene lugemine. Ettekandja on Riigikogu liige Aivar Kokk. Palun! 

13:24 Aivar Kokk

Eelnõu eesmärk on vabastada koduomanikud omavalitsustele kuuluvate kõnniteede koristamise kohustusest ja üldkasutatava territooriumi heakorra tagamisest. Selleks et anda omavalitsustele aega teha ettevalmistusi oma kõnniteede koristamise korraldamiseks ja teha seda sümboolselt õigel ajal, on ette nähtud, et käesolev seadus jõustub tänavu 1. oktoobril, kui tähistatakse omavalitsuspäeva. 

Praegu kehtiva ehitusseadustiku § 97 lõike 6 kohaselt on teega külgneva maatüki omanik kohustatud linnas, alevis ja alevikus korraldama sõidutee ja tema kinnisasja vahel asuva kõnnitee koristuse, sealhulgas lume ja libedusetõrje, tasemel, mis võimaldab kõnniteel ohutult liigelda. Samuti tunnistatakse eelnõu kohaselt kehtetuks kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 36 lõige 3, mis sätestab, et koormise võib kehtestada füüsilistele ja juriidilistele isikutele nende omandis või valduses oleva kinnistu või muu nende kasutuses oleva territooriumi ning sellega vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks. Tegemist on seadusega koduomanikele pandud kohustusega, mida ei hüvitata. Paljud koduomanikud, peaasjalikult vanemad inimesed, erivajadustega inimesed, terviseriketega inimesed, aga ka töökohustusi täitvad inimesed ja nii edasi ei ole võimelised sellist kohustust nõuetekohaselt täitma. Näiteks on suuremate lumesadude korral kõnniteedel lumetõrje korraldamine paljudele üle jõu käiv, kuna tegemist on raske füüsilise tööga, mida on lihtsam teha eritehnikat kasutades.

Kõnniteede korrashoid on avalikes huvides, et kõigil oleks turvaline liikuda. Kõnniteede korrashoiu kohustuse panemine koduomanikele on ebaõiglane ja nagu varem mainitud, paljudel juhtudel teostamatu ülesanne. Ebaõiglus seisneb ka selles, et kortermajade puhul korraldab kõnniteede koristamist ühistu ja koduomaniku panus piirdub ühistu kaudu sellise teenuse eest tasumisega. Aga paljude eramajade puhul eeldatakse, et koduomanikud peavad iga päev ise kõnniteid koristama, sealhulgas lume- ja libedustõrjet tegema või kallist koristusteenust sisse ostma. On õige ja õiglane vabastada kõik koduomanikud omavalitsustele kuuluvate kõnniteede koristamisest ja üldkasutatava territooriumi heakorra tagamise kohustusest ning tagada nende kõnniteede koristamine ja üldkasutatava territooriumi heakord omavalitsuste poolt.

Rõhutan, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõike 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesanne korraldada oma teede ja tänavate korrashoid. Siin räägiti selle maksumusest, kes maksab. Teedeseaduse § 2 lõike 2 punkti 1 kohaselt hõlmab tee mõiste ka kõnniteed. Rõhutan veel kord: eelnõu eesmärk on vabastada koduomanikud omavalitsustele kuuluvate kõnniteede koristamise kohustusest ja üldkasutatava territooriumi heakorra tagamisest. Praegu kehtiva seadusega on koduomanikele pandud kohustused, mida ei hüvitata. On õige ja õiglane vabastada kõik koduomanikud omavalitsustele kuuluvate kõnniteede koristamisest ja üldkasutatava territooriumi heakorra tagamise kohustusest ning tagada nende kõnniteede koristamine ja üldkasutatava territooriumi heakord omavalitsuse poolt.

Siin küsiti eelmise eelnõuga seoses, kuidas seda omavalitsustele kompenseeritakse. Nagu ma enne rõhutasin: kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõike 1 kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesanne korraldada oma teede ja tänavate korrashoid. See ongi nende ülesanne. See, et kuskil seaduses pannakse kellelegi ülesanne kellegi teise territooriumi heakorraga tegeleda, on uskumatu. See oleks umbes sama, kui Annely peaks korda tegema minu koduõue ja mina peaksin minema tema saare peale ja hakkama seal saare peal Annely koduõue niitma või teed puhastama. Täiesti arusaamatu on, kuidas kunagi on siinsamas saalis selline seadus vastu võetud, et kellelegi pannakse kohustus kellegi teise territooriumi korras hoida.

Ja veel: kui vaadata erinevaid kinnistuid, siis ühel on kõnnitee, teisel ei ole kõnniteed. Koduomanikke koheldakse ebavõrdselt. Või ühel on kõnnitee pikkus 10 meetrit, teisel 50 meetrit. Ja hommikuti kella seitsmeks peab see kõnnitee olema puhastatud. Kellelgi on sõidutee ja krundi vaheline mururiba võib-olla ainult meeter, mõnel on 30 meetrit, ja seda haljasala tuleb korras hoida. Ja vahel juhtub nii, nagu minulgi on juhtunud, et sul on nurgapealne krunt ehk kaks külge korras hoida, ja tegelikult minul on juhuslikult lausa kolm külge, mida ma pean korras hoidma. Muru niitmine ei ole probleem, kui murutraktor tööle läheb, vahel see aga streigib. Ja seda tööd saab teha sel ajal, kui sul on võimalik, ei pea olema hommikul kella seitsmeks valmis. Aga kui sa töötad juhuslikult Tallinnas ja elad Saaremaal, siis kuidas teha, kas lennukiga tuleks igal hommikul käia Saaremaal? Ma ei tea, kas nii vara hommikul lennukit läheb, et seitsmest kõnnitee puhtaks saab. Saalis raputatakse pead, et ei lähe. Siis sa pead kellegi tellima ja selle eest ka maksma. Ja minu kogemus sellest talvest on niisugune nagu eelmistel talvedel. Kui lumi tuleb ja sa tahad olla tõesti hea ja korralik ja enne seitset kõnnitee puhtaks lükata, siis kindlasti veerand kaheksa sõidab mööda auto sahaga, lükkab pool su kõnniteed lund täis ja naabrimees muigab: "Oh seda rumalat naabrimeest! Kes nii vara oma kõnniteid puhastab! Tule ikka õigel ajal, hakka üheksa lükkama, sahad on ära käinud ja ei ole vaja topelt teha."

Ma usun ja loodan, et kuigi need eelnõud on teinud hetkel opositsioonis olevad erakonnad, mõtleb tänane koalitsioon tõsiselt selle probleemi üle ja jätab selle jutu kõrvale, et tuleks kinnisvaramaksu kehtestama hakata. Kinnisvaramaksu korral oleks jah võrdselt jaotatud kohustus kõnniteede koristamiseks ja muuks heakorraks. Aga teiselt poolt me ikkagi maksame riigile makse ja riik omakorda maksab nendest maksudest toetust omavalitsustele. Veel koormata peidetud maksudega – ei ole õiglane seda koduomanikele teha.

Minu arvates Eesti riik on panustanud väga palju selleks, et meil sünniks palju lapsi. Täna, lastekaitsepäeval on õige aeg sellest rääkida. Aga hea pere loomise ja kasvatamise eeldus on eelkõige oma kodu. Ja praegu me püüame koduomanikke kiusata! Eestis on väga palju tublisid omavalitsusi, kes sellist kohustust ei ole oma inimestele pannud. Ja kui vaadata, millised omavalitsused seda koormust ei ole pannud, siis huvitaval kombel on nii, et mida väiksem omavalitsus on, seda vähem on ta koormanud oma valla kodanikke. Ja mida suurem ja rikkam omavalitsus, seda rohkem on koduomanikke püütud koormata või vähemalt otsida võimalusi koormust kasvatada.

Olles ise 30 aastat omavalitsuse volikogus olnud nii volikogu liikmena kui ka mitmel korral volikogu esimehena, saan kinnitada, et meie vallas ei ole olnud sellist koormust. Ja me oleme olnud kahe esimese hulgas, kes said koduomanikku toetava omavalitsuse tiitli, sest me olime riigis esimesed, kes vabastasid koduomanikud maamaksust. Riik tuli mõned aastad hiljem järele. Aga üldiselt me koormame koduomanikke kohustusega, et nad hoiaks linna või valla haljasala korras ja ka kõnniteid. Siis võiks ju olla järgmine samm, et kõik, kes kasutavad iga nädal Tallinna–Tartu maanteed, peaksid kella seitsmeks sealt lume ära lükkama. Seda ei mõtle keegi panna koduomanike kohustuseks. Samas omavalitsusel ei ole mingit tunnet, et kõnnitee peaks olema korras ja seda peaks omavalitsus ise tegema. Sellega koormatakse koduomanikke.

Lõpetuseks ma rõhutan seda, et tegelikult on ju väga selge, et ega me ei süüdista omavalitsusi. Seesama saal on kunagi sellise otsuse teinud, nii ehitusseadust kui ka KOKS-i kehtestades. Ja ma usun, et seesama saal peab alati tunnistama, kui ta mingil hetkel on vale otsuse teinud. Nii nagu me aasta tagasi parandasime ära pensioniseaduse, lahendasime teise pensionisamba teema. Vigu tuleb tunnistada, vigadest tuleb õppida ja neid parandada. Aitäh!

13:35 Aseesimees Martin Helme

Tarmo Kruusimäe, küsimus palun!

13:35 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Need maksud. Ma elan Tallinna linnas sellises asumis nagu Tiskre, mis kuulub Tallinna linna territooriumile, aga noh, nii nagu mehed naistesaunas rääkisid, rahalised vahendid liikusid, aga tänavad jäid ikkagi üle andmata Tallinna linnale. See tähendab, et me maksame makse ja lisaks veel maksame ühistule raha, et me hoiame puhtana neid tänavaid, ja maksame ka tänavavalgustuse eest. Selle loogika järgi, kas meil oleks võimalik saada selle asumi elanikele maksuvabastust? Sest niimoodi rehnutti tehes tunduks see tegelikult päris hea: me oleme Tallinna linnas, me maksame makse ja selle maksuraha eest tehakse Lasnamäel või Õismäel tänavaid puhtaks, valgustatakse Koplit ja kesklinna, aga ise ma pean selle avaliku hüve tarbimiseks veel lisaks raha maksma. Kas see oleks võimalik?

13:36 Aivar Kokk

Aitäh, Tarmo, hea küsimuse eest! Selles seaduseelnõus on üks oluline komponent, mille üle me täna oleme pikemalt arutlenud. Iga omanik peab korras hoidma oma territooriumi ja teise kinnistu omanik ei saa nõuda meie käest, et me peaks hoidma korras sinu kinnistut. Sul on Tiskre küsimus, kellele kuulub see sõidutee. Kui see sõidutee kuulub Tallinna linnale ja kõnnitee ja tänavavalgustus ja haljasala ka, siis seda peab korras hoidma kindlasti omavalitsus. Kui see kuulub teile, siis vastutate teie kui omanikud. Sel hetkel, kui sa krundi ostsid, oleks sa pidanud vaatama, kelle oma on kõnnitee ja sõidutee. Ja midagi teha ei ole, eelnõu mõte ongi selles, et omanik vastutab oma krundi eest. Meil on ka siin eelnõus sees üks väike aps, mille me kindlasti parandusettepanekuna püüame parandada. Kui me vaatasime haljasala poole pealt, siis me ikkagi väga selgelt saime aru, et omanik oma kinnistut hoiab ise korras ja naaberkinnistut ei pea hoidma. Me tunnistame siin kõnepuldis, et me eelnõu tegemisel ei lugenud korralikult KOKS-i läbi, me tegime apse ja seda ma ka majanduskomisjonis Annely küsimusele vastasin, et see on meie viga, eelnõu esitajate viga ja selle parandusettepaneku me kindlasti tähtajaks ka teeme.

13:38 Aseesimees Martin Helme

Üllar Saaremäe, palun!

13:38 Üllar Saaremäe

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kui sotsid esitlesid oma eelnõu, siis küsis üks nende juhtliige, mille poolest erineb sotside eelnõu meie omast, õigemini, mille poolest on see parem kui Isamaa eelnõu. Mina küsin vastupidi: mille poolest on Isamaa eelnõu parem kui sotside oma?

13:39 Aivar Kokk

Aitäh hea küsimuse eest! Nii nagu komisjoni ettekandja Anneli ütles, on Isamaa oma palju sisukam. Ma tänan Annelit selle lause eest! See ongi sisukam. Sotside eelnõu räägib ainult kõnniteest, aga meie räägime ka üldkasutatava territooriumi heakorra tagamisest. Koduomaniku kinnistu ja sõidutee vahelise üldkasutatava territooriumi, on see haljasala või midagi muud, korrashoiu ülesanne tuleks ikkagi selgelt anda omavalitsusele. KOKS-i järgi on omavalitsusel õigus, mitte kohustus panna see ülesanne koduomanikule. Meie tahame selle õiguse tühistada ja maaomanikul tuleb oma maa korrashoid ise tagada.

13:40 Aseesimees Martin Helme

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd saab tulla komisjoni ettekandjaks Annely Akkermann. Palun!

13:40 Annely Akkermann

Head kolleegid! Räägime selle sisu ka lahti. Ma juba enne viitasin, et Isamaa eelnõu on sisukam kui sotside eelnõu. Isamaa esitas eelnõu 7. aprillil, 8. aprillil Riigikogu juhatus võttis selle menetlusse ja suunas majanduskomisjoni. Eelnõu numbriks sai 369 ja 3. mail määras majanduskomisjon ettekandjaks siinkõneleja.

Isamaa esitatud eelnõu sisaldab kolme paragrahvi, sotsiaaldemokraatide oma oli ainult üherealine. Esimene paragrahv on sama mis sotsiaaldemokraatidel. Aivar Koka selgitustest selle eelnõu juures ma nagu ei saanudki aru. Kui ta arvab, et kõnnitee ja maatüki hooldamine on kohaliku omavalitsuse kui omaniku kohustus, miks ta siis kaitseb eelnõu, millega soovitakse seda lõiget kehtetuks tunnistada? 

Et asi ei oleks segane, ma loen selle veel kord ette. Ehitusseadustiku § 97 lõige 6 sätestab: "Linnas, alevis ja alevikus on teega külgneva maatüki omanik kohustatud korraldama sõidutee ja tema kinnisasja vahel asuva kõnnitee koristuse, sealhulgas lume ja libeduse tõrje, tasemel, mis võimaldab kõnniteel ohutult liigelda." See ei ole praegu kohaliku omavalitsuse kohustus ja selleks ei ole praegu ette nähtud kohalikule omavalitsusele raha. See on omaniku kohustus. Ja ma arvan, et kuna sa kaitsed siin eelnõu, mis soovib selle omaniku kohustuse tühistada, siis sa tegelikult saad sellest ise ka aru. Muidu on nii, et sa ütled, et põhimõtteliselt küll, aga üldiselt mitte. Ka ehitusseadus ütleb, et põhimõtteliselt see on siiski omaniku kohustus.

Teine lühike paragrahv on see, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 36 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. Ma need kaks ja pool rida ka ette, mida see tähendab: "Koormise võib kehtestada füüsilistele ja juriidilistele isikutele nende omandis või valduses oleva kinnistu või muu nende kasutuses oleva territooriumi ning sellega vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi heakorra tagamiseks." Milles seisnes nüüd viga? Aivar Kokk möönis komisjonis ja kordas ka siin, et selle sätte tühistamine on viga, kuna selle sätte alusel ka kohalik omavalitsus nõuab kinnistuomanikelt nende omandis või valduses olevate kinnistute korras olemist, näiteks varisemisohu likvideerimist või hoone lammutamist või heakorratöid või seda, et purikad inimestele pähe ei kuku. Ikkagi ma saan aru, et esitaja on ise ka aru saanud, et see ei ole hea mõte.

Ja kolmas, mis muudab selle eelnõu tegelikult sisukaks, on § 3 seaduse jõustumise kohta. "Käesolev seadus jõustub 1. oktoobril 2021." Ma arvan, et see on selle eelnõu kõige sisukam osa – et oleks, millega kohalikel valimistel valijatele esineda.

Ettekandja tutvustas eelnõu põhjalikult, vist ükski komisjonis tõusetunud aspekt ei jäänud valgustamata ja seetõttu ma seda üle kordama ei hakka. Komisjonis ma ise tõstatasin veel selle, et ka selle eelnõu puhul ei ole mõeldud rahastamise peale: kui palju muudatus läheks maksma ja mille arvel neid kulusid kaetakse. Seletuskirjas on Isamaa küll öelnud, et kuna see on niikuinii kohaliku omavalitsuse kohustus, siis ta peaks oma senisest eelarvest selleks raha leidma.

Halduses või omandis oleva kinnistu korra nõudmine, sellest ma juba kõnelesin ja sellest me rääkisime pikemalt ka komisjonis. Millest me veel rääkisime? Kuna enamikule siin saalis olijatest kuulub mõni elukoht, siis kõik jutustasid, kuidas nad peavad seda koormist kandma. Jutt käis enamasti linnadest, et linnas tuleb iga tunni aja järel sahk ja lükkab puhastatud kõnniteele uue lumevaalu. Aga mina ütlesin, et Kihnus on niimoodi – ja ma arvan, et väga paljudes maapiirkondades on niimoodi –, et inimesed ootavad, et tuleks sahk. Ja küll oleks tore, kui ta lükkaks veel värava eest kaks meetrit ka lahti, siis vuraks autoga poe poole. Ma ise olen Kihnus olnud ühel aastal jõulude ajal ja sahka lumevangis oodanud kolm päeva, sest lumi oli mere ääres  tuisanud meeter kahekümne kõrguseks ja ma tõepoolest ei saanudki välja. Ma arvan, et maainimesed ei mõista linnarahva nurinat, et sahk käib liiga palju. Enamik valdade teid on siiski maateed ja nad ei mõista seda nurinat, et nad peavad 20, 30 või 40 meetrit teed puhastama.

Valitsus on esitanud ka selle eelnõu kohta eitava arvamuse. Kaasas on ka Rahandusministeeriumi ettepanek, mis sarnaselt eelmise eelnõuga soovitab anda kohalikule omavalitsusele õiguse teatud sotsiaalseid gruppe sellest koormisest vabastada. Ma vaatasin järele, viited riigi kohustusele anda kohalikele omavalitsustele koos lisaülesannetega ka lisaraha, samuti sellele Riigikohtu otsusele olid just selles Rahandusministeeriumi kirjas.

18. mail komisjon otsustas: esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks ja teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Otsused võeti vastu konsensusega. Osalesid siinkõneleja, Riho Breivel, Jüri Jaanson, Raimond Kaljulaid, Siim Kallas, Mihhail Korb, Kalvi Kõva, Kristen Michal, Sven Sester ja Mihhail Stalnuhhin. See on minu poolt kõik kommentaariks komisjonis arutatule.

13:48 Aseesimees Martin Helme

Küsimusi on ka. Kalle Grünthal, palun!

13:48 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma saan aru, et teil isiklikult ja võib-olla ka mõnel komisjoni liikmel tekkis kahtlus, et nagu Aivar Kokk viitas, ta tuleb teile sinna Kihnu saarele seda lund koristama. Ma usun, et see ei ole see põhjus, miks te peate selle eelnõu tagasi lükkama. Küsimus on aga minu meelest väga tõsine, sellepärast et see puudutab omandit ja omaniku kohustusi ja õigusi. Nimetatud paragrahv, mida te nüüd ei taha kehtetuks tunnistada, sisuliselt tähendab seda, et keegi peab ikkagi teise omandit korras hoidma. Ja nimetatud paragrahv, ma arvan, siiski on vaja tühistada. Sellepärast et kohalik omavalitsus saab kehtestada makse ja kohustusi ainult seaduse alusel ja kui neid ei ole, siis ei saa neid ka kehtestada. Öelge päris tõsine põhjus, miks te ei taha seda seadust vastu võtta!

13:50 Annely Akkermann

Ega see ei ole minu tahta. Kui Riigikogu soovib selle seaduse vastu võtta, siis ta võtab selle vastu. Aga seni, kuni see eelnõu on eelnõu ja ei ole seaduseks saanud, paneb ehitusseadustik siiski maaomanikule kohustuse hoida oma maatüki ja piirneva maatüki vaheline ala, st sõidutee ja tema kinnisasja vahel asuv kõnnitee ja muu maa korras. Seda on seadusandja niimoodi otsustanud. Kui seda muuta, siis tuleb seda hääletada ja eelnõu peab saama seaduseks.

13:50 Aseesimees Martin Helme

Kalle Grünthal, palun!

13:50 Kalle Grünthal

Jah, ma sain aru, et te viitate siin ehitusseadusele, aga minu meelest selle eelnõuga tahetakse ka seda paragrahvi tühistada. Aga mis saab siis, kui seadusandja ühel hetkel otsustab, et maainimesed peavad linnameeste autosid pesema, kuna linna üldpilt on parem ja seadusandja on niisuguse otsuse vastu võtnud? Ma ikkagi tulen põhiseaduslike õiguste juurde. Igaühe kohustus on oma omandit vallata, käsutada, kasutada. See regulatsioon, mis meil seni on kehtinud, läheb ikkagi natuke minu meelest sinna orjapidamise valdkonda, nii nagu lugupeetud kolleeg Kokk ütles. Või mis te kostate selle asja peale?

13:51 Annely Akkermann

See on väga emotsionaalne ja tunnetuslik küsimus. Ma ise ei ole oma aiatagust maad riisudes sugugi tundud kohaliku omavalitsuse orjana. Kui keegi nii tunneb, siis ei saa sinna midagi teha. Aga kui nüüd tõsiselt võtta, siis tegelikult on selle teema kohta, kas koormis hooldada kõnniteed ja kinnistuga piirnevat teemaad on liig, tehtud päring õiguskantslerile. Ja õiguskantsler on kirjutanud, et tema arvates ei ole see koormis liiga suur. Samamoodi, aga pisut teistsuguse nurga alt on arvanud ka Riigikohus. On olemas Riigikohtu otsused selle kohta, et sõidutee ja kinnistu piiri vahelise ala hooldamise koormis ei ole kinnistu omanikule liiga suur. See teema on Riigikohtust juba läbi käinud ja see on otsustatud.

13:52 Aseesimees Martin Helme

Andres Metsoja, palun!

13:52 Andres Metsoja

Aitäh! Samal ajal, Annely, on õiguskantsler Pärnu kontekstis öelnud ka arvamuse, et see ei ole siiski proportsionaalne, et kohalik omavalitsus ütleb teenuse hinna majaomanikule, kellel endal puudub võimalus seda kohustust täita, kuna tal on liikumispuue või mis iganes põhjus. Aga minu küsimus on selline. Tõesti, võib-olla ei peaks muru ka niitma. Paljudele liikidele meeldib elada pika rohu sees. Samal ajal inimesed on harjunud, et muru on niidetud ja silmale ilus vaadata. Aga  kui me räägime kõnniteedest, siis tegelikult see on väga praktiline küsimus. Väga paljud inimesed töötavad välismaal või lahkuvad kodust väga varakult ja lihtsalt ei [saa] seda koormist täita, kui lund on sadanud. Puhastada oma tänavajupp ära lihtsalt muutub vägagi keerukaks ja see jääb täitmata ja selle tagajärg on, et inimesed saavad vigastada. Kas tegelikult oleks õiglane minna seda teed, et omavalitsus lükkab need teed hommikuks puhtaks?

13:54 Annely Akkermann

Ma arvan, et see oleks liiga suure kohustuse panemine kohalikule omavalitsusele. Paljudes peredes, kus inimesed töötavad täiskoormusega, ju tellitakse koju koristaja. Miks siis inimene, kes töötab palju ja lahkub hommikul vara või käib välismaal tööl, ei võiks haldusettevõtte käest ise tellida selle töö, et täita oma kohustus kohaliku kogukonna ees ja oma naabrite ees, kellel on vastavalt ehitusseadusele õigus eeldada, et nad saavad mööda kõnniteed vigastamatult koju. Omanik olemine tähendab ka kohustusi, naabritega ja kogu  kogukonnaga arvestamist. Ma ise küll ei tahaks kohaliku omavalitsuse eelarvesse täiendavat maksu maksta selle eest, et keegi tuleks ja rehitseks mu aiatagust. Ja ma eelistaks ka, et näiteks Pärnu linn ei kulutaks viit või kümmet miljonit kogutud maksuraha selleks, et ta käiks ja koristaks mu aiaäärt.

13:55 Aseesimees Martin Helme

Aitäh, Annely! Rohkem küsimusi ei ole. Me võime nüüd minna läbirääkimiste juurde. Aga kui me läbirääkimisi ei tee, siis me saame lugemise lõpetada. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 369 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 15. juuni kell 17.15. Tänane päevakord on ammendunud ja istung on lõppenud.

13:56 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee