Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

14:58 Istungi rakendamine

15:00 Esimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 16. töönädala esmaspäevast istungit. On rõõm teid kõiki siin näha. Soovin meile kõigile turvalist Riigikogu istungjärku. Nüüd on Riigikogu liikmetel võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Marko Mihkelsoni.

15:00 Marko Mihkelson

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Väliskomisjoni poolt lubage mul anda Riigikogu menetlusse kaks otsuse eelnõu. Esiteks, eelnõu Riigikogu otsuse "Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmiseks. Teiseks, eelnõu Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmiseks. Väliskomisjoni ettepanek Riigikogu juhatusele on määrata mõlema eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kolmapäev, 2. juuni 2021 kell 17.15. (Juhataja helistab kella.) Eelnõu tekstid on edastatud digitaalselt.

15:01 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Ruuben Kaalepi.

15:01 Ruuben Kaalep

Austatud Riigikogu! Eesti arhitektuuripärandi seast tõuseb esile meie rikkalik taluarhitektuur, mis on paljudes Eesti paikades suurel määral meie päevini säilinud. Sealjuures tuleb rehielamut pidada unikaalseks kogu maailma arhitektuuriajaloos. Üle aastate on paljud kunstiajaloolased ja muinsuskaitsjad juhtinud tähelepanu, et taluarhitektuur on Eestis ebapiisavalt kaitstud. Näiteks on Eestis kaitse alla võetud 5277 ehitismälestise hulgas ainult 21 rehielamut, millest 11 asuvad Koguva külas Muhumaal. Selle tulemusena on suur osa väärtuslikust Eesti arhitektuuripärandist lagunenud, lagunemas või asjatundmatult ümber ehitatud. Varemetesse jäänud ja kokkuvajunud põlised rehielamud paljude Lõuna-Eesti teede ääres ei ole üksikjuhtumid, vaid karm reaalsus. Paraku on paljudel juhtudel pärandit kahjustanud ka omaniku vähene teadlikkus ehitise väärtusest ning olemusest. Neid asjaolusid arvesse võttes esitan ma seitsme Riigikogu liikme nimel kultuuriministrile arupärimise, mis puudutab taluarhitektuuri väärtustamist ja kaitset. Aitäh!

15:03 Esimees Jüri Ratas

Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Valge.

15:03 Jaak Valge

Lugupeetud kolleegid! Mul on au EKRE fraktsiooni nimel üle anda eelnõu, millega muudetakse kohaliku omavalitsuse korralduse seadust niimoodi, et kohaliku omavalitsuse volikogudel oleks võimalik korraldada rahvahääletusi ja kohalikel elanikel endil rahvaalgatuse korras rahvahääletusi esile kutsuda. Rahvahääletus, head kolleegid, lubab kodanikel vahetult poliitikat kujundada, ja nagu te teate, on üks demokraatia instrumente. Rahvahääletused aitavad luua sidusat ühiskonda ning väldivad poliitikute ja poliitikate võõrandumist. Nende korraldamine kohaliku omavalitsuse tasemel kohaliku elu küsimuste otsustamisel tugevdab kohalikku identiteeti ja suurendab otsuste legitiimsust. (Juhataja helistab kella.) Professor Lotmanile ütlen: legitiimsust mõtlen Max Weberi tähenduses. Aitäh!

15:04 Esimees Jüri Ratas

Protseduuriline küsimus. Madis Milling, palun!

15:04 Madis Milling

Suur aitäh! Härra juhataja, kas oleks võimalik veidikene heli juurde keerata? Viimastes pinkides on suht keeruline aru saada, eriti veel, kui kõneleja räägib läbi maski või kui kolleegid saalis emotsionaalselt suhtlevad.

15:04 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Sellele viimasele püüan ma usinamalt tähelepanu juhtida ja loomulikult palun ka ametikaaslastel, kui on võimalik, helitugevust juurde panna. Loomulikult on oluline see, et meil oleks kõigil selge ja hea diktsioon. Nii et püüame anda endast parima. Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni.

15:05 Valitsuse esindaja Heili Tõnisson

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, Eesti Vabariigi Valitsuse ja Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi Valitsuse vahelise investeeringute soodustamise ja kaitse lepingu lõpetamise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister. Teiseks, võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse (digitaalse sisu, tarbijalemüügi ning muudetud tarbija õiguste direktiivide ülevõtmine) eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister. Kolmandaks, töölepingu seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust tervise- ja tööminister. Neljandaks, tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kõik neli seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

15:06 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud seitse eelnõu ja ühe arupärimise ning Riigikogu juhatus otsustab vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele nende edasise menetlemise.

Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

15:06 Esimees Jüri Ratas

Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.

Asume nüüd selle nädala päevakorra juurde. Siin on ka täpsustus: nimelt on kultuurikomisjon teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja 9. päevakorrapunkt, haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 arutelu. Koos selle muudatusettepanekuga peaksime minema hääletamise juurde, aga enne seda tuleb läbi vaadata ka protseduurilised küsimused. Indrek Saar, palun!

15:07 Indrek Saar

Aitäh, lugupeetud ...

15:08 Esimees Jüri Ratas

Ma vabandan korraks. (Helistab kella.) Aitäh! Palun, Indrek!

15:08 Indrek Saar

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on tõesti küsimus sellesama asja kohta, mille kohta kultuurikomisjon on tegelikult juba oma ettepaneku teinud. Töönädalat planeerides saatsin ma ka Riigikogu juhatajale kirja vastava sisuga, kas me saaksime kokku leppida, et töönädalat planeerides me ei planeeriks strateegiadokumente üksteise järele kolmapäeva hilistesse tundidesse. See tundub olevat saanud viimasel ajal traditsiooniks. Eriti solvav on seda muidugi vaadata selles kontekstis, et valitsus on äsja asunud kärpima ja seda just nimelt nendessamades valdkondades, mille arutelu me kolmapäeva öösse lükkame: kultuur, haridus jne. Kas me saaksime teha pikemaajalise kokkulepe, et Riigikogu juhatus juba ennetavalt Riigikogu tööplaani koostades püüab selliseid olukordi vältida?

15:09 Esimees Jüri Ratas

Aitäh, küsija! Vastus. Strateegiadokumentide teemat oleme arutanud ka juhatuses. Probleem on siis, kui neid on palju ja need nihkuvad hilistesse tundidesse. Peame arvestama aga seda, et meil on jäänud kolm nädalat, enne kui algab istungivaba aeg. Loomulikult, juhatus saab veel paremini juhtivkomisjonidega koostööd teha ja seda me ka teeme. Tänane kultuurikomisjoni ettepanek natukene selle nädala kolmapäeva olukorda leevendab. Aga see ei tähenda seda, et järgmistel kolmapäevadel ei pruugi meil olla neid strateegiadokumente rohkem kui üks.

Me arutasime ka juhatuses 2. juuni päevakorda ja juhatusele tundus konsensuslikult, et oleks õige teha kõigepealt ära kolmandad lugemised, siis teised ja siis esimesed lugemised. Loomulikult saab seda järjekorda alati muuta, ettepaneku siin saalis saab iga fraktsioon teha. Aga ma olen nõus ja me püüame seda fookust, nagu te ütlesite, et nad ei jääks nii hilistesse tundidesse ja neid ei oleks nii palju, järgida, kui võimalik, ja teha koostööd komisjonidega. Peeter Ernits, palun!

15:10 Peeter Ernits

Hea juhataja! Mul on analoogne küsimus. Te olete kolmapäeva õhtusse pannud kolm prisket karbonaadi. Õige on võtta sealt üks karbonaad ära. Ma tuletan meelde, et meile on juba korra pakutud seda karbonaadi ja nüüd on see uuesti ära võetud. On see juhus või see hariduse arengukava ei ole nii oluline, et nüüd ...?

15:11 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Riigikogu juhatuses me kindlasti ei hinda, kas mingi asi on oluline või mingi asi ei ole oluline. Aga selge on see, et strateegiadokumente kolm tükki ühel päeval – seda on natuke liiga palju. Loodame, et meil on võimalus natukene hajutada. Kultuurikomisjon on vastava ettepaneku teinud. Seda loomulikult otsustab Riigikogu täiskogu, kas see on hea ettepanek või mitte. Aga teie küsimuseasetus on sarnane Indrek Saare omaga: seda on natuke palju. Püüame, et neid nii palju ei oleks. Helir-Valdor Seeder, palun, protseduuriline küsimus!

15:11 Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Kas on teada, mis põhjusel kultuurikomisjon otsustas [selle punkti] esialgu päevakorda panna ja siis päevakorrast välja võtta? Seal peab olema mingi põhjus. Kas juhatus tundis selle vastu huvi? Kuna tegemist on arengukavade puhul juba mitmendat korda sellise käitumisega, siis tundub, et see kujuneb mustriks ja väga ebameeldivaks mustriks. Suurt saali ei võeta tõsiselt.

15:12 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Kultuurikomisjon on saatnud oma esimehe nimel täna ka kirja ja selle kirja teine lõik ütleb, et kultuurikomisjon palub, et kui täiskogu peaks seda ettepanekut toetama, siis haridusvaldkonna arengukava arutelu määrataks 9. juuni täiskogu päevakorda esimeste punktide seas, et võimaldada arengukava sisukat ja põhjalikku arutelu. Tarmo Kruusimäe, palun, protseduuriline küsimus!

15:12 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea esimees! Ma tean, et neid arengukavasid kokku on oma 30, 40 või suisa 50 tükki. Kas me ei saaks teha võib-olla suvel sellise seminari, kus me kohe kolm ööpäeva järjest võiksime neid arengukavasid teha? Teised institutsioonid nimetavad seda suvepäevadeks, aga meil oleks sihuke seminar koos korraliku icebreaker'iga.

15:13 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma usun, et Riigikogu liikmed saavad teha ettepanekuid, et veel rohkem teha arengukavade raames tööd ka täiskogu istungite väliselt, kui see soov on, nii et seda kuidagi keelata ei saa. Indrek Saar, protseduuriline küsimus, palun!

15:13 Indrek Saar

Aitäh! Ma kõigepealt arvan, et Tarmo Kruusimäe jutus aimduv iroonia on antud kontekstis kohatu. Ka tema koges kaks nädalat tagasi seda, et näiteks noortevaldkonna arengukava me arutasime siin peale keskööd. Ma arvan, et noored ise, kellest mõnedki olid sellesse protsessi kaasatud, oleksid hea meelega seda arutelu jälginud, aga mõni pidi hommikul kooli minema. See kehtib nende strateegiadokumentide kohta tihtipeale, et nende inimeste ring, kes on olnud kaasatud nende väljatöötamisse, kes võtavad neid strateegiadokumentide tõsiselt ja sätivad nende järgi oma valdkondlikke tegevusi, on väga suur, tihtipeale oluliselt suurem kui ühe või teise seaduseelnõu parandamisele kaasa elavate inimeste hulk. Seepärast oleks mõistlik leida nende aruteludeks selline aeg, et inimesed saaksid neid jälgida. Ka sellepärast olen ma murelik, kui need asjad satuvad kolmapäeva hilistesse või neljapäeva varastesse tundidesse ja kuhjatakse veel lisaks kõigele üksteise otsa. Rääkimata sellest, et me näeme ka seda, et kuigi Riigikogu töövõime on muidugi piiramatu, siis ka teatav kvaliteedi langus võib aeg-ajalt hommikustel tundidel nendel aruteludel tekkida. Mina tahaksin, et kultuuri‑ ja haridusküsimusi arutataks täie tähelepanuga ja võimalikult suures koosseisus. 

15:14 Esimees Jüri Ratas

Nagu ma ütlesin, on olnud lähenemine, et me teeme kolmandad, siis teised ja siis esimesed lugemised ja siis on strateegiadokumendid. Aga see ei tähenda, et me ei saa teha ka kõigepealt arengukavade või strateegiadokumentide arutelu. Kaalutleda, kumb on olulisem, kumb vähem oluline, ma arvan, on väga keeruline, kui mitte võimatu. Kui mingi fraktsioon teeb ettepaneku päevakorda ümber sõnastada, siis see võimalus teil, head fraktsioonid, alati on. Peeter Ernits, palun, protseduuriline küsimus!

15:15 Peeter Ernits

Jätkan selle koha pealt, et ikkagi see on nagu muster. Lugupeetud juhataja võib öelda küll, et ükski asi pole siin tähtsam kui teine, aga kui arengukavad puudutavad mingi valdkonna tegevust pikkade aastate jooksul, siis ma arvan, et see on olulisema kaaluga kui ühe või teise eelnõu, mis on ka oluline, vastuvõtmine. Ja nüüd neid paigutatakse sihipäraselt kusagile öö varju, pimeduse varju, ja ka praegu jäävad siin kultuuri ja eesti keele arengukavad öö varju. Tahaks neid kaine peaga arutada, selge peaga. Miks see niimoodi on? Võiks ju need kolmandad lugemised panna lõpu poole, kui pea ei pea enam nii selge olema.

15:16 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma mõtlen, et selle peale mõtlesid juba ligemale sada aastat tagasi selle Riigikogu hoone arhitektid. Üks mõte selle hoone puhul, kus on need kolmnurksed elemendid, oli, et Riigikogu liikme mõte peab olema terav, ta ei tohi olla uimane ega loid. Ma usun, et see kehtib igal ajal, kui Riigikogu liige siin töötab. Aga veel kord, härra Ernits, ütlen ka teile: kui on soov arengukavasid arutada teises rütmis, kui on kirjas siin päevakorras, siis fraktsioonid saavad selle ettepaneku teha. Antud juhul see päevakord, mis on teile, austatud Riigikogu, välja jaotatud, oli Riigikogu juhatuse konsensuslik otsus. Aga tõsi on see, et neidsamu teemasid me juhatuses arutasime ja otsus oli see, mis on praegu ettepanekuna teie laual. Indrek Saar, protseduuriline küsimus, palun!

15:17 Indrek Saar

Aitäh! Selle kultuurikomisjoni tehtud ettepaneku valguses, kus haridusvaldkonna arengukava palutakse üle viia järgmisesse nädalasse, on mul sotsiaaldemokraatide fraktsiooni poolt ettepanek tuua kolmapäevased päevakorrapunktid nr 10 ehk eesti keele arengukava ja päevakorrapunkt nr 11 ehk ettekanne kultuuripoliitika põhialuste aastani 2020 täitmise kohta kolmapäeval vastavalt esimeseks ja teiseks punktiks.

15:17 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Nüüd on meil veel üks ettepanek päevakorra muutmise kohta, ma juhin sellele Riigikogu tähelepanu. Selle tegi Indrek Saar, kes ütles, et see on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek: päevakorrapunktid nr 10 ja 11 kolmapäeval, 2. juunil tuua päevakorrapunktideks nr 1 ja nr 2. See tähendab, et teised päevakorrapunktid nihkuvad kõik tahapoole. Vaatame, kas on veel ettepanekuid. Mailis Reps, palun!

15:18 Mailis Reps

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Suur elevus on jälle uuesti saalis olla. Keskfraktsioon ei toeta seda ettepanekut.

15:18 Esimees Jüri Ratas

Ma saan aru, et see käis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku kohta. Selge. Kui üks fraktsioon ei toeta, siis see ettepanek langeb ära. Head ametikaaslased, alustame päevakorra hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, kas me võime minna hääletuse juurde?

Panen koos kultuurikomisjoni ettepanekuga hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 16. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

15:19 Esimees Jüri Ratas

Tulemusega poolt 63, vastu 10 ja 11 erapooletut on selle nädala päevakord kinnitatud.


1. 15:20 Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu (392 SE) esimene lugemine

15:20 Esimees Jüri Ratas

Me liigume esimese päevakorrapunkti juurde: õiguskomisjoni algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 392 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Vilja Toomasti. Palun! Head ametikaaslased, ma juhin teie tähelepanu, et saalis on liiga suur lärm. Palun austame ettekandjat ja palun austame neid, kes soovivad siin saalis seda ettekannet kuulata. Aitäh teile!

15:20 Vilja Toomast

Aitäh, härra esimees! Head kolleegid! Järgnevalt tutvustan teile ...

15:21 Esimees Jüri Ratas

Austatud ettekandja! Istungi juhataja ei saa oma tööga hakkama, nii et ma, head Riigikogu liikmed, palun teie abi. Aidake istungi juhatajat, sest muidu on nii, et ettekandjat ei kuule keegi. Ärme veel edasi läheme, sest tundub, et siin saalis on olulised ettekanded. Ärme segame, teie ega ka mina, ametikaaslasi. Nii, palun!

15:21 Vilja Toomast

Mihhail Lotmanil on protseduuriline küsimus.

15:21 Esimees Jüri Ratas

Mihhail Lotman, protseduuriline küsimus. Palun mikrofon Mihhail Lotmanile.

15:21 Mihhail Lotman

Austatud esimees, kas ei saaks ettekandja puldi mikrofoni natuke kõvemaks keerata, sest tõesti on väga halvasti kuulda?

15:21 Vilja Toomast

Ma vabandan, mina küll ei oska kuskilt kõvemaks keerata.

15:21 Esimees Jüri Ratas

Austatud Mihhail Lotman, me anname endast parima. Ja kui see ei muutu lähema minuti jooksul, siis palun andke protseduuriliselt uuesti märku. Vilja Toomast, palun!

15:22 Vilja Toomast

Aitäh! Ma alustan siis otsast peale. Järgnevalt tahan tutvustada teile õiguskomisjoni 12. mail k.a algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu numbriga 392.

Eelnõu eesmärk on suurendada sõltumatust ja läbipaistvust kriminaalmenetluse raames kogutavate sideandmete päringute teostamisel. Selleks viiakse kriminaalmenetluse seadustik vastavusse 2. märtsi k.a Euroopa Liidu Kohtu otsusega nr C‑746/18, milles leiti, et prokuratuuri ei saa pidada sõltumatuks asutuseks, andmaks elektroonilise side seaduse § 1111 lõigetes 2 ja 3 nimetatud andmete päringute lube. Muudatuse kohaselt annaks edaspidi neid lube kohus, samuti rõhutatakse vajadust arvestada lubade andmisel kuriteo raskust ja laadi ning kaasnevat isikuõiguste riivet. Muudatustega mõjutatud sihtrühmad on prokuratuur ja kohtud.

Eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud õiguskomisjon koos koostöös Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika valdkonna asekantsleri Markus Kärneriga ning [kriminaalpoliitika] osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõuniku Markko Künnapuga.

Kriminaalmenetluse seadustiku muudatusega viiakse Eesti õigus vastavusse Euroopa Liidu Kohtu lahendi tingimustega. Nimetatud lahendis leidis Euroopa Liidu Kohus, vastates Riigikohtu eelotsuse taotluses esitatud küsimusele prokuratuuri rolli ja sõltumatuse kohta sideandmete päringuteks lubade andmisel, et prokuratuur kui ise kriminaalmenetlust juhtiv ning kohtus riiklikku süüdistust esindav asutus ei saa olla sõltumatu nende lubade andmisel. Samuti täiendatakse seadustikku nõudega, et sideandmete loa andmisel tuleb lisaks vältimatule vajadusele võtta arvesse ka kuriteo raskust ja laadi ning päringuga kaasnevat isikuõiguste riivet.

Konkreetselt oli Euroopa Liidu Kohtu otsuse ajendiks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembril 2018 tehtud määrus, millega taotleti Euroopa Liidu Kohtult eelotsust ning millega esitati kohtule mitmeid küsimusi, mida ma siinkohal teile ette ei loe, need on kõik olemas ja te saate nendega tutvuda seletuskirjas. Samuti on seletuskirjas ära toodud Euroopa Liidu Kohtu antud vastus nendele küsimustele, mida, nagu ma ütlesin, nad tegid 2. märtsil k.a oma otsusega C‑746/18.

Euroopa Liidu Kohtu otsusest tulenevalt on vaja kriminaalmenetluse seadustikku muuta ning prokuratuuri loa nõue tuleb asendada kohtu loa nõudega. Seadusemuudatuse kohaselt annaks edaspidi sideandmete päringuteks lube prokuröri taotlusel kohus.

Eelnõu ise on suhteliselt lühike, kui nii võib öelda, sest muudetakse kriminaalmenetluse seadustiku ühte paragrahvi ehk § 901. Aga enne kui ma tutvustan eelnõu sisu teile pikemalt, ma lihtsalt juhin tähelepanu või tuletan meelde, et kehtiva elektroonilise side seaduse § 1111 eesmärk on panna sideettevõtjatele kohustus säilitada sideteenuse osutamise käigus tekkinud andmeid. Elektroonilise side seaduse § 1111 lõige 2 sätestab andmete säilitamise kohustuse telefoni‑ ja mobiiltelefoniteenuse ning telefonivõrgu ja mobiiltelefonivõrgu teenuse osutaja jaoks ja reguleerib teatud andmete säilitamist. Ka need andmed, mida kogutakse ja säilitatakse, on teil seletuskirjas ära toodud. Aja kokkuhoiu huvides ma seda teile ette ei loe.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on internetiühenduse, elektronposti ja internetitelefoni teenuse osutaja kohustatud säilitama teatud konkreetseid andmed, mille loetelu on siin ära toodud. Miks ma sellele tähelepanu juhin? Selles seadusemuudatuses, mõningates selle paragrahvi lõikudes viidatakse elektroonilise side seaduse ühe paragrahvi kahele lõikele.

Nii, aga nüüd see eelnõu iseenesest. Mida eelnõuga muudetakse? Kriminaalmenetluse seadustiku § 90lõike 1 regulatsioon võrreldes kehtiva õigusega ei muutu, kuid lõike sõnastust parandatakse. Kriminaalmenetluse seadustiku § 901 lõikes 2 muudetakse seni kehtinud regulatsiooni. Kehtiva õiguse järgi võis kriminaalmenetluse seadustiku § 91 lõikes 1 nimetamata ja elektroonilise side seaduse § 1111 lõigetes 2 ja 3 sätestatud andmete päringu teha uurimisasutus prokuratuuri loal. Eelnõuga sätestatakse sellise päringu tegemise eelduseks prokuratuuri taotlus ning eeluurimiskohtuniku luba, kohtumenetluses kohtu luba. Kriminaalmenetluse seadustiku § 901 lõikes 3 sätestatakse, et eeluurimiskohtuniku määrus ning kohtumäärus prokuratuuri taotluse lahendamise kohta võib olla koostatud pealdisena prokuratuuri taotlusel. Lõiget 4 täiendatakse võrreldes kehtiva õigusega kriteeriumiga, et kriminaalmenetluse seadustiku § 90lõikes 2 sätestatud loa andmisel tuleb lisaks vältimatule vajadusele võtta kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga arvesse ka kuriteo raskust ja laadi ning päringuga kaasnevat isikuõiguste riivet. Nimetatud paragrahvi lõikes 5 sätestatakse, et edasilükkamatul juhul, kui eeluurimiskohtuniku või kohtu loa vormistamine ei ole õigel ajal võimalik, võib kriminaalmenetluse seadustiku § 901 lõikes 2 nimetatud päringu teha prokuratuuri loa alusel, mis on antud taasesitamist võimaldaval viisil. Sellisel juhul tuleb sellest päringu tegemisele järgneva esimese tööpäeva jooksul prokuratuuri kaudu teatada eeluurimiskohtunikule. Eeluurimiskohtunik otsustab päringu lubatavaks tunnistamise määrusega, mis võib olla koostatud pealdisena prokuratuuri määrusel. Regulatsiooni eeskujuks on kriminaalmenetluse seadustiku § 91 lõiked 5 ja 6 ning selle eesmärk on võimaldada edasilükkamatutel juhtudel anda sideandmete päringu luba kiirendatud korras. Kohus peab sellisel juhul tagantjärele hindama loa põhjendatust.

Õiguskomisjon on otsustanud eelnõu esitada ka arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, maa‑ ja ringkonnakohtutele, Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale. Nii. See oli eelnõu sisu.

Nüüd ma püüan mulle järelejäänud aja jooksul teile anda ka ülevaate õiguskomisjoni aruteludest, sellest, kuidas me selle eelnõu algatamiseni jõudsime ja seda esimeseks lugemiseks ette valmistasime. Õiguskomisjon arutas eelnõu menetlusse andmist kolmel korralisel koosolekul ja ühel erakorralisel koosolekul. Esimene koosolek toimus teisipäeval, 4. mail. Istungil viibisid õiguskomisjoni liikmed ja ametnikud, kutsutud komisjoni istungil osalema olid ka justiitsminister Maris Lauri, Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner, Harju Maakohtu esimees Astrid Asi, riigi peaprokurör Andres Parmas, advokatuuri esindajad Oliver Nääs ja Elmer Muna ning riigi juhtivprokurör Taavi Pern.

Kõigepealt andis Maris Lauri ülevaate ja põhjendas vajadust sellise eelnõu algatamiseks. Tal olid needsamad argumendid ja kaalutlused, mida ma teile eelnõu eesmärgi tutvustamisel ette kandsin. Ma ei hakka Maris Lauri sõnu otsast peale üle kordama. Maris Lauri palve oli, et õiguskomisjon algataks selle eelnõu ja menetleks seda kiirendatud korras. Markus Kärner seletas põhjalikumalt lahti eelnõu sisu ja eelnõu esitamise vajadust laiemalt ning tutvustas ka kehtivaid Euroopa Liidu õigusakte, mis puudutavad ennekõike sideandmeid ja nende säilitamist ja kasutamist uurimistoiminguteks.

Riigi peaprokurör Andres Parmas ütles, et Euroopa Liidu Kohtu lahend on reaalsus ja sellest tulenevalt on tarvis teha muudatusi. Ta lisas, et tarvis on strateegilisi arutelusid, mõistmaks, milline peab üldse olema tulevikus Eesti kriminaalmenetluse mudel, selleks et menetlus oleks endiselt efektiivne ja kuritegusid suudetaks reaalselt avastada.

Advokatuuri esindajad Oliver Nääs ja Elmer Muna kinnitasid, et eelnõu on küll samm õiges suunas ja on positiivne, et lubade andmise õigus antakse edaspidi töötutele, aga advokatuuri esindajate arvates oli põhiprobleem selles, et eelnõu ei määratle raske kuriteo mõistet siseriiklikus õiguses. See ei määratle ka väga konkreetselt seda, millistel juhtudel võib sideandmeid koguda. Etteruttavalt võin öelda, et sellel teemal me peatusime ka komisjoni järgnevatel istungitel, aga otsustasime, et konkreetselt ettepanekutega, milliseid andmeid koguda, milliseid andmeid tohib väljastada ja mida me loeme raskeks kuriteoks, me tegeleme siis, kui me peaksime täna eelnõu esimese lugemise lõpetama, esimese ja teise lugemise vahepeal.

Nii. Sellega õiguskomisjoni esimene või 4. mai istung lõppes. Jaanus Karilaid tegi ettepaneku, et jätkame selle eelnõu ettevalmistamist ja arutelusid 10. mail komisjonis. 

10. mail algas õiguskomisjoni istung Jaanus Karilaiu tõdemusega, et antud eelnõuga seoses on kõige konkreetsema probleemi esitanud Harju Maakohtu esimees Astrid Asi, kes on väitnud, et kui nn sideandmete päringute lube annab edaspidi kohtueelses menetluses prokuratuuri taotlusel kohus, siis kõnealuste muudatustega kaasneva koormusega toimetulekuks on üle Eesti kokku puudu viis kuni seitse eeluurimiskohtunikku, ainuüksi Tallinna maakohtus on puudu neli kohtunikku koos personaliga, st juristi ja sekretäriga. Jaanus Karilaid ütles ka, et seletuskiri ei anna vastust, kust leida puuduolevad ressursid. Markus Kärner vastas Karilaiu tõstatatud probleemile, et Justiitsministeerium teeb küll enda poolt kõik, aga seda ressurssi tegelikult pole võimalik kiiresti juurde saada, nii et see sobiks kõigile, ja häid alternatiive polegi. Arutelud nendelsamadel teemadel kestsid edasi. Sellel komisjoni istungil tegi komisjoni esimees Jaanus Karilaid otsuse, et järgmisel päeval, 11. mail toimub õiguskomisjoni erakorraline istung, kus arutatakse konkreetselt eelnõu algatamist. Ta palus just Justiitsministeeriumil vahepealsel ajal tegeleda lahenduse otsimisega kohtute ressursse puudutavale küsimusele.

11. mail see erakorraline istung toimuski ja selle käigus teavitas Jaanus Karilaid, et ressursiprobleem on lahendatud. Käesolevaks aastaks vaja minna võivad lisakulutused kaetakse Justiitsministeeriumi käesoleva aasta eelarvelistest vahenditest ja järgmisteks aastateks arvestatakse lisavahendeid juba riigieelarvesse. Tõenäoliselt pole ka käesoleval aastal nende vahendite vajadus väga suur. Kui me kevadel või suve hakul selle eelnõu vastu võtame ja kohtud saavad kohtuniku leidmiseks konkursi välja kuulutada, siis need kohtunikud ei saaks nii või teisiti enne sügist tööle asuda. See ressursivajadus, mis esialgu oli selleks aastaks pool miljonit, tõenäoliselt nii suureks ei kujune ja selle tõttu on see lisavahendite vajadus võimalik katta, kui selleks vajadus on, käesoleva eelarveaasta vahenditest.

Komisjon otsustas veel seda, et ka need kaks põhimõtet, et käesoleval aastal kaetakse see summa olemasolevatest vahenditest ja järgmisel aastal arvestatakse see juba uue riigieelarve kuludesse täismahus, tuleb seletuskirjas konkreetselt fikseerida. See on ka praeguses seletuskirjas olemas ja sinna sisse kirjutatud. Komisjon otsustaski algatada 12. juunil vastava eelnõu.

Kolmas komisjoni istung toimus meil 17. mail. Mu aeg hakkab otsa saama. Komisjon otsustas esimesele lugemisele saatmise ja kuna sisu oli eelnevalt juba läbi töötatud, siis pikka arutelu komisjonis enam ei toimunud. Tehti menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. maiks 2021 (otsus oli konsensuslik), määrata ettekandjaks Vilja Toomast (samuti konsensuslikult), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (ka seda toetati konsensusega) ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 3. juuni k.a kell 10 (ka sellega olid kõik komisjoni liikmed konsensuslikult päri). No peaaegu suutsin komisjoni protokollid teile ette kanda. Ma tänan!

15:39 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Tarmo Kruusimäe, palun!

15:39 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Ma saan aru, et me tahame kõik Euroopas olla ühtses, ütleme, seaduslikus ruumis, mis tähendab võib-olla seda, et mõned riigid käsitlevad nende andmete väljaküsimist ainult raskete kuritegude korral, milleks on terrorism ja rahapesu, aga Eesti politsei juba räägib, et siin on teisigi. Kas me peaksime läbi Visit Estonia teavitama siia saabuvaid inimesi, et siin riigis võidakse teie andmeid hiljem välja võtta, näiteks bussis piletita sõitmise puhul? Või see on ka sellega kooskõlas, et juba mitmedki riigid soovivad ainult isikustatud kõnekaarte, et teisiti enam ei ole võimalik? Vist oli see Rumeenia ja olid ka mõned teised riigid. Kuidas ikkagi teha nii, et see inimene tunnetaks ennast ühtemoodi? Me peaksime siis ka teisi hoiatama. Kas sellest on ka komisjonis juttu olnud?

15:40 Vilja Toomast

Komisjonis nii konkreetselt sellel teemal juttu ei olnud. Küll aga, ma loodan, ka komisjoni liige teab seda, et tegelikult Euroopa Liidus ei ole ühtset arusaama selles, kas neid elektroonilise side andmeid üldse peaks säilitama, rääkimata lubade regulatsioonist. Mõnes riigis, näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal, on juba samasugune süsteem ja regulatsioon, mida me praegu selle eelnõuga tahame sisse viia, et prokuröri taotlusel annab nende kasutamiseks loa siiski kohus. Seetõttu me liigume nagu õiges suunas. Aga see küsimus, kas me peaksime teavitama, et meil võidakse neid andmeid koguda – ära tee kuritegu, ütlen mina selle peale, siis ei loe keegi sinu andmeid ega küsi neid kuskilt välja.

15:41 Esimees Jüri Ratas

Mihhail Lotman, palun!

15:41 Mihhail Lotman

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Mul on küsimus mitte sisu, aga menetluse kohta. Kui see on nii tähtis eelnõu, siis miks sellega ei tulnud Riigikokku valitsus, miks pidi seda komisjon tegema?

15:41 Vilja Toomast

Mina olen aru saanud, et tegelikult see oli ministeeriumi palve ja valitsus seda toetab. See eelnõu on valitsusest läbi käinud, aga meil on jäänud loetud istungid suvesessiooni lõpuni ja kui valitsus eelnõuga välja oleks tulnud, oleks seda aega veel kulunud. Õiguskomisjon sai selle ise kiiremini algatada ja oli lootus teha ära kolm lugemist.

Miks sellega kiire on? Kiire on lihtsalt sellepärast, et Euroopa kohtu eelotsus on tunnistanud senise lubade andmise korra Euroopa õigusaktidega, st 2002. aasta direktiiviga ja ka Euroopa põhiõiguste harta mõningate artiklitega vastuolus [olevaks]. Kui praegu näiteks kriminaalmenetluse tarvis küsitakse vanal kujul sideettevõttelt neid andmeid, siis see võib osutuda seadusega vastuolus olevaks ja tegelikult advokaatidel on seda väga lihtne kohtus vaidlustada ja meie kuritegude, kriminaalkuritegude menetlemine veniks ja osutuks komplitseerituks. Sellepärast palus Justiitsministeerium õiguskomisjoni, kas võiks seda siiski kiiremas korras [menetleda]. Olgem ausad, komisjoni algatatud eelnõud on kiiremas korras menetletavad, sest valitsuse seisukohad on juba teada jne. See oli minu arvates see põhjus.

15:43 Esimees Jüri Ratas

Tarmo Kruusimäe, palun! 

15:43 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Muidugi, ma võin öelda, et piisab ainult sellest, et te istute kriminaalselt karistatud inimese kõrval, ja juba võib tekkida põhjus lihtsalt vaadata seost, et ühes ja samas kohas on oldud. Ma olen selle näiteks toonud. Üks osa on see, kuidas neid taotlusi rahuldatakse, see, kes neid küsib. See on selge ja seda reguleeritakse. Aga on see teine olemus. Siis, kui ta loodi, oli meil ju valeinformatsiooniga probleem ja terrorismiga probleem ja loomulikult korruptsiooniga. Kas see peaks jääma ka Eestis raskete kuritegude jaoks? Me kuuleme, politsei ütleb, et sellega on tegelikult juba kõiki väga hea positsioneerida ja kuskile panna. Piisab, kui advokaat ainult selle materjali kuskile annab, kui ajakirjanikud juba teevad sellest omad stoorid. Ja me teame, et kui avalikkus on juba hukka mõistnud, siis mis seal ikka kohtul enam teha. Teeb ta, mis ta teeb, aga mainet see enam ei päästa. (Juhataja helistab kella.) Minu meelest on see päris suur põhiseaduse riive.

15:44 Vilja Toomast

Vastaksin sellele küsimusele niimoodi: sellepärast ma rääkisingi, et Euroopa direktiivi ja ka selle põhiõiguste harta teatud artiklite koosmõjus tõepoolest vaadatakse ka põhiõiguste riivet. Aga ma juhin tähelepanu sellele, et elektroonilise side seaduse alusel – ma ei mäleta seda paragrahvi peast – sisu ei avalikustata, kõnede, elektronposti, SMS‑ide, mille iganes sisu ei avalikustata. Ma ei hakanud seda ette lugema, see on pikk loetelu, oleks läinud pikaks. Avalikustatakse, saadakse kätte ainult need andmed, mis numbrilt mis numbrile mingi asi toimus, mis meiliaadressidel jne. Tegelikult sisu ei saada kätte.

Aga mis puudutab raskeid kuritegusid, siis nagu sa ise mäletad, komisjonis oli arutelu selle üle, et meil on olemas süüteod ja kuriteod. Me võime võtta aluseks väga laialt, et kõige selle puhul, mis on juba kuritegu, võiks kõiki neid andmeid küsida ja saada. Nagu sa mäletad, see jäi meil kahe lugemise vahepealseks lõplikuks aruteluks. Me ootame [arvamusi] nendelt, keda ma ette lugesin, kaheksalt institutsioonilt, kellele me saatsime arvamuse esitamiseks päringu. Me saame järgmisel komisjoni istungil läbi vaadata, millised on üldised arvamused, ja siis saame määratleda selle raske kuriteo.

Minu meelest ei ole ka Euroopa Liidul õigust täpselt määratleda, mida me loeme raskeks kuriteoks. Näiteks tõid ju ka komisjoni istungil prokuratuuri esindajad (või oli see isegi peaprokurör) sellise näite, et mõnikord me võime ka telefonis ähvardamist lugeda raskeks kuriteoks. Vahel on vaja ainult seda tuvastada, on vaja ka neid andmeid välja nõuda, kes kellele helistas, kes kellele neid päringuid tegi või õigemini ähvardusi tegi. Nii et mõtleme koos!

15:47 Esimees Jüri Ratas

Peeter Ernits, palun!

15:47 Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja! See on selge, et kui Riigikogu algatab, mis peaks olema tegelikult normaalne, siis saab see minna nagu lõdvalt, valitsus ei pea neid kooskõlastusringe tegema ja seda tohutu pikka kadalippu läbima. Ühelt poolt mulle see meeldib. Taolisi asju võiks olla tunduvalt rohkem, et Riigikogu näitaks, et ta ei ole päris kummitempel. Aga teiselt poolt ma küsin õiguskomisjoni siseelu mõttes: kui palju selliseid olukordi, kus titt on juba tulemas ja on vaja abielu kiiresti vormistada, veel on ootel?

15:47 Vilja Toomast

Ma tänan! Päris suur ja põhjalik ülevaade mul sellest küll puudub. Nende küsimuste kohta, mis on juba komisjonis menetluses, ma ei saaks ... Jah, okei, sellist väljendit mina Riigikogu puldis ei kasuta, aga olgu pealegi. Iseenesest neid kiireloomulisi [eelnõusid], kus aeg surub takka, minu mälu järgi menetluses ei ole. Eks õiguskomisjoni esimees teab täpsemalt, mis on sinna jõudnud ja mis mitte. Aga minu teada neid ei ole jah nii palju. Aga ega siin polnud ka ju midagi teha, sest 2. märtsil tuli see Euroopa kohtu eelotsus ja see aeg ei ole nii väga pikk olnud. Sellele tuli reageerida, nii nagu palus ka riigi peaprokurör, et sellega on kiire, muidu tõepoolest raskete kuritegude menetlemine peatuks. Nagu ma ütlesin, kehtiva õiguskorra järgi on advokaatidel väga kerge neid prokuröride väljastatud sideandmete küsimise lube vaidlustada. Eks ka see kaasus sai alguse sellest, et Riigikohtusse jõudis üks konkreetne kaasus, mille kohta Riigikohus tegi oma määruse ja küsis Euroopa kohtult eelotsust.

15:49 Esimees Jüri Ratas

Kalle Grünthal, palun!

15:49 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma mäletan veel neid aegu, kui Euroopa Liit kirjutas ette erinevaid direktiive, kus oli isegi banaani kõverus ja pikkus ära määratud. Kauplused läksid kinni, kuna nad ei suutnud täita hügieeninõudeid, ja siis hiljem selgus, et ei olegi vaja neid nii palju täita, sest oli jäetud valikuvõimalus. Usinad ametnikud kirjutasid meile ette, mida me peame tegema, viidates Euroopa direktiividele. Minu küsimus seisneb selles, et tegelikult te rääkisite siin heale kolleegile Tarmo Kruusimäele, et Euroopa Liidu direktiiv ütleb niimoodi ja kohtuotsus ütleb niimoodi. Kui palju siis seda järgi on, seda Eesti iseseisvust ja sõltumatust, mis on aegumatu ja võõrandamatu § 1 järgi, kui me kogu aeg võtame aluseks Euroopa direktiivid?

15:50 Vilja Toomast

Aitäh! Ma küll päris täpselt selle eelnõu kontekstis sellest võrdlusest ja hirmust nagu aru ei saa, sest esiteks on Euroopa Liidu direktiiv 2002. aastast märksa laiem, ta ei kirjuta ette, kuidas täpselt peab liikmesriik oma õigust paika panema ja kuidas reguleerima. Jutt käis sellest, et kui sideandmeid kogutakse ja välja nõutakse, neid kasutatakse kriminaalmenetluse raames, siis neid lubasid peab välja andma sõltumatu organ, sõltumatu institutsioon. Eks iga riigi siseasi ole see, keda ta peab sõltumatuks institutsiooniks. Antud juhul tekkis Riigikohtul kahtlus, et sellisel kujul lubade väljaandmine ei pruugi täita seda sõltumatuse nõuet, ja ta tõi selle kohtu mõiste sisse. Aga banaani kujuga ei ole siin tõepoolest mitte midagi tegemist.

Tegelikult analüüsiti seda lubade andmist, ja elektronsideandmete kasutamist analüüsis Euroopa kohtu jurist koosmõjus nii Euroopa Liidu 2002. aasta direktiivi kui ka Euroopa põhiõiguste harta teatud artiklitega ja sellega seoses leidis, et meie regulatsioon ei pruugi olla kooskõlas nende aktidega, millest ma räägin. Aga selles kohtuotsuses ei ole kirjutatud seda, kuidas Eesti Vabariik peaks edaspidi oma sõltumatuse probleemi lahendama.

15:52 Esimees Jüri Ratas

Kert Kingo, palun!

15:52 Kert Kingo

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selle eelnõu kohaselt hakkab neid lubasid välja andma eeluurimiskohtunik. Palun seletage ära nii kõigile Riigikogu saadikutele, et neile oleks arusaadav, kui ka kõigile inimestele, kes seda istungit jälgivad, mille poolest erineb eeluurimiskohtunik tavalisest kohtunikust või näiteks valvekohtunikust.

15:52 Vilja Toomast

Jah, ma võiks nüüd öelda, et ega me ei lahanud komisjonis erinevate kohtunike töö iseloomu ja tööprotsesse, aga on igati loogiline, et kui neid sideandmeid esimesel etapil kohtueelseks uurimiseks kogutakse, siis pöördutakse eeluurimiskohtuniku poole. Kui juba kohtuprotsess toimub, siis võib neid prokuröri taotlusel anda välja ka, ütleme, lihtsalt teie mõistes kohtunik, eeluurimiskohtunik selles mõistes. Aga tõepoolest, nii põhjalikult me ei käsitlenud erinevate kohtunike rolli ja funktsiooni.

15:53 Esimees Jüri Ratas

Henn Põlluaas. 

15:53 Henn Põlluaas

Austatud esimees! Austatud ettekandja! Te tegite siin just hetk tagasi ühe väga huvitava avalduse. Meile on aastaid, vabariigi algusajast saadik kinnitatud, et prokuratuur on aus ja tasakaalukas ja erapooletu ja sõltumatu. Aga teie väitsite, et Euroopa Liit nõuab, et need toimingud, jälitustoimingud, antaks üle sõltumatule organile ehk kohtule. Sellest järeldub täiesti selgelt seisukoht, et Eesti prokuratuur ei ole sõltumatu. Äkki te avate selle probleemi, mille ees me järelikult seisame nii valitsuse, komisjoni kui ka Euroopa Komisjoni silmis? Rääkige palun meile, mille poolest meie prokuratuur ei ole sõltumatu, aga kohtud on.

15:54 Vilja Toomast

Aitäh! Ma püüan, kuigi ma väidan, et ma päris nii ei väitnud. Ma rääkisin, et kohus on tõepoolest kõige sõltumatum institutsioon, organ Eesti Vabariigis, ja ma arvan, et üle maailma võib sellest nii rääkida. Aga mis puudutab prokuratuuri sõltumatust, siis ta võtab osa eeluurimisprotsessist ja samas on ka riiklik süüdistaja edasises protsessis. Sellisel juhul võib prokuröril olla huvitatus mõjutada oma riikliku süüdistaja tööd. Selles seisneb selle sõltumatuse [kontekst]. Ma ei ole kunagi väitnud ega arva ise, et Eesti Vabariigi prokuratuur ei ole sõltumatu. Aga selles kontekstis, et ta esindab samal ajal protsessis riiklikku süüdistajat ja on ka eelmenetleja, selles vahekorras võib olla nii, et teda ei peeta päris sõltumatuks. Ainult selles kontekstis.

15:55 Esimees Jüri Ratas

Peeter Ernits, palun!

15:55 Peeter Ernits

Hea juhataja! Ma ei hakka sisusse süüvima, aga ma küsin nüüd niimoodi. Me peaksime vaatama ja kaaluma seda asja igalt poolt. Praegu on seda kiiresti vaja ja kõik on selge. Aga mis juhtub siis, kui me seda eelnõu näiteks heaks ei kiida? Mis juhtub Eesti Vabariigiga, Eesti n‑ö kuritegeliku maailma või sellega seotuga, kui suured oleksid kahjud Eesti riigile jne? Kas olete kaalunud ka seda varianti, seda stsenaariumi, kui palju, mida me kaotame, kui me läheksime n‑ö pikka teed pidi, valitsuse kaudu ja ...?

15:56 Vilja Toomast

Aitäh! Ma enne natuke markeerisin juba seda teemat, mis võib juhtuda. Võibki juhtuda see, et meie tublid advokaadid vaidlustavad kõik need load, mida prokurörid on andnud välja selleks, et saada kriminaalmenetluse läbiviimiseks sideettevõtjatelt neid salvestatud erinevate elektroonilise side vahendite andmeid. Need load võidaksegi kehtetuks tunnistada ja see lihtsalt pikendaks kriminaalmenetluse protsessi ja tekitaks palju segadust. Aga kui suured need kahjud on või kuidas neid kahjusid hinnata? Kahtlemata on need kahjud suured, kui kohtu töö venib ja õigusemõistmine pikeneb. Me kogu aeg räägime, et me tahame kiiremat menetlemist jne. See on kõige otsesem kahju, kui võib juhtuda, et hakatakse neid käesoleva korra järgi välja antud lube kohtus vaidlustama.

15:57 Esimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, teile on veel küsimusi. Henn Põlluaas.

15:57 Henn Põlluaas

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! Ma tõukun nüüd oma pinginaabri küsimusest. Te ütlesite talle vastuseks, et võidakse hakata vaidlustama erinevaid otsuseid, kui seda seadust vastu ei võeta. Aga vaidlustusi saab teha ju ainult kehtiva seaduse põhjal. Kui seda seadust vastu ei võeta, siis puudub ju igasugune alus vaidlustusteks. Siin on väga sügav vastuolu minu arusaamise järgi.

15:58 Vilja Toomast

Vastupidi, seda ma püüangi väita, et kui kehtiv õiguskord jääks kehtima, siis advokaadid on nii nutikad küll, et nad on kindlasti lugenud seda Euroopa kohtu eelotsust, kus vaidlustatakse selline lubade väljaandmise kord, ja selle tõttu nad vaidlustaksid. Vastupidi, kehtiva korra puhul hakatakse kohtus vaidlustama, mida on ka seni tehtud, mille tõttu me üldse Euroopa kohtusse jõudsimegi.

15:59 Esimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soove ma ei näe, järelikult ma neid ka ei ava. Nüüd on nii, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 392 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 3. juuni kell 10. Esimene lugemine on lõpetatud ja esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.


2. 16:00 Arupärimine ebaproportsionaalse jõu kasutamise kohta rahumeelselt meelt avaldavate inimeste vastu (nr 66)

16:00 Esimees Jüri Ratas

Liigume teise päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Rene Koka, Ruuben Kaalepi, Kert Kingo, Jaak Valge, Paul Puustusmaa, Martin Helme, Henn Põlluaasa ja Peeter Ernitsa 14. aprillil 2021. aastal esitatud arupärimine ebaproportsionaalse jõu kasutamise kohta rahumeelselt meelt avaldavate inimeste vastu (nr 66). Arupärimisele vastab peaminister Kaja Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Peeter Ernitsa, et ta arupärimist Eestimaa avalikkusele tutvustaks. Palun!

16:00 Peeter Ernits

Hea juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Sellest ajast, kui me selle päringu tegime, on juba kaks kuud möödas. Toona oli peaminister kaks ja pool kuud võimul olnud, praegu on siis juba neli ja pool kuud. See tulenes sellest, mis toimus aprilli esimese dekaadi lõpus, kui Toompea barrikadeeriti ja 11-ndal, pühapäeval, toomkiriku ees haukusid verekoerad ja hambuni relvastatud politseinikud olid piiranud Toompea sisse. Kusagil mängis tšellokunstnik, kusagil olid lapsed vanematega. Ilus päev oli. Rahvas oli juba pikka aega protestinud politseiriigi kehtestamise vastu. Võib öelda, et võib-olla rahvas ei teadnud ja et kumminuiad ei ole välkunud ja pisargaas pole ka lennanud, et mis politseiriik see on. Aga rahvas oli mures ja oli nädalate kaupa enne meie arupärimise esitamist tänavatel ja Toompeal olnud. Ja nüüd, otsekui näitamaks, et tegelikult on Reformierakonna valitsusel plaan politseiriik kehtestada, toodi verekoerad ja hambuni relvastatud märulipolitsei tänavatele. See tundus täiesti uskumatu. Milleks seda kõike teha?

Sellest tulenevalt formuleerisime me mõned küsimused. Ma ei loe ette kõiki, vaid mõne neist. Kas teil on informatsiooni, et Toompeal toimuvad meeleavaldused ohustavad Eesti riigi julgeolekut? Muuseas, segadused on väga suured tänase päevani, et mis siis tegelikult toimus. Lugupeetud peaminister on ka mulle ja meile korduvalt kinnitanud, et tema käsku ei andnud. Ma ei arvagi seda, et andis, aga politseijuht, politseikindral Vaher on meile tunnistanud, et 7. aprilli õhtul, see oli kolmapäevane päev, informeeris ta lugupeetud peaministrit, et tahaks tuua verekoerad ja märulipolitsei ja metallaiad Toompeale. Aga politseijuhi sõnul peaminister väidetavalt palus, et saaks ajapikendust. Neljapäeval, kui te mäletate, lugupeetud peaminister tutvustas meile siin oma valget raamatut. Oleks väga inetu olnud, kui valge raamatu tutvustamise puhul Toompea lossi ees verekoerad hauguvad ja märulipolitsei seisab. Noh, sai siis pikendust. Ma ei tea, kas see nii oli, aga seda ütles politseikindral Vaher meile siin.

Küsimusi on veel mõned. Oluline on see: kas teie meelest, lugupeetud peaminister, kasutas politsei rahumeelse rahva vastu ebaproportsionaalselt suuri jõudusid? Ja veel see: kui te seletaksite meile, kas ja millise konkreetse õigusakti alusel on välja kuulutatud meditsiiniline eriolukord? Me kõik teame (omal ajal olin ka põhiseaduskomisjoni liige), et on olemas eriolukord ja hädaolukord ja nüüd veel see aprilli alguse meditsiiniline erikord. Aga ootame rõõmu ja kannatusega, kaks kuud oleme oodanud lugupeetud peaministri vastuseid meie küsimustele. Me oleme natuke segaduses ja rahvas ka. Aitäh!

16:04 Esimees Jüri Ratas

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama peaminister Kaja Kallase. Palun!

16:05 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Alustan kohe vastustega.

Esiteks: "Kas teil on informatsiooni, et Toompeal toimuvad meeleavaldused ohustavad Eesti riigi julgeolekut?" Ei ole.

Teiseks: "Millisele informatsioonile tuginedes muutis politsei läinud pühapäeval oma strateegiat ja tõi tänavatele suured politseijõud?" Politsei valib oma taktika vastavalt olukorrale: kas politseil on konkreetne partner avaliku koosoleku korraldajana, milline on olnud avalikul koosolekul osalejate varasem käitumine jne. Politsei kogutud eelinfo ütles – läinud pühapäev oli selle arupärimise kuupäevast lähtuvalt aprillis –, et inimesi koguneb varasematest meeleavaldustest rohkem ja oht nii piirangute kui ka muude reeglite rikkumiseks on varasemast kõrgem. Aga politsei taktika valikuga oli kursis Põhja prefektuuri kriisiabi juht ja see oli kooskõlastatud nii Põhja prefekti kui ka peadirektoriga.

Kolmandaks: "Kes andis korralduse tuua tänavatele suured politseijõud nende seas märulipolitsei ning koerad?" Esiteks, "suured politseijõud" on muidugi täiesti subjektiivne [hinnang]. Aga Toompeal ja Vabaduse väljakul toimunud avalike koosolekute turvalisuse tagamisse ei kaasatud politsei eriüksusi. Tulenevalt politsei taktikast võis teatud hetkedel olla vajalik kaasata suurem hulk politseinikke. Väljas olid needsamad politseiüksused, kes tagavad igapäevaselt meie turvalisust, ehk patrullpolitseinikud, kiirreageerijad, keda võib igal nädalavahetusel muu hulgas vanalinnas näha, ja ka näiteks piirkonnapolitseinikud ja noorsoopolitseinikud, kes on saanud täiendava väljaõppe kriisiolukorraks. Tulenevalt erinevatest funktsioonidest kasutab osa politseinikke rohelist vormiriietust. Harjumuspärase vormiriietuse kõrval ka teist värvi vormiriietuses politseinike nägemine ei tähenda, et tegemist on eriüksuslastega. Politsei taktika valikuga oli kursis Põhja prefektuuri kriisiabi juht, nagu ma juba ütlesin, ja see oli kooskõlastatud nii Põhja prefekti kui ka peadirektoriga.

Neljandaks: "Kui palju politseinikke, nende seas eriüksuslasi, toodi Toompeale ja selle ümbruses tänavatele?" Osalenud politseinike arv oli pea igal ajahetkel erinev. Kui politseinikud ei viibinud parasjagu Toompeal, tegid nad COVID‑i piirangute üle järelevalvet mujal Tallinnas.

Viiendaks: "Kas teie meelest on politsei kasutanud rahumeelse rahva vastu ebaproportsionaalselt suuri jõudusid?" Ei ole.

Kuuendaks: "Toompea meeleavalduste keskseks loosungiks on olnud "Ei politseiriigile!" Kas suurte politseijõudude väljatoomisega soovite kinnitada, et rahva kartustel on tõepõhi all ja teie valistus tegelikult ehitabki politseiriiki?" Ei ehita politseiriiki Eestis mitte keegi.

Seitsmendaks: "Kas tšellol Eesti hümni mängimine ohustab Eesti riigi julgeolekut?" Ei ohusta.

Kaheksandaks: "Kas protestidel osalevad väikeste lastega pered on ohuks Eesti põhiseaduslikule korrale?" Ei ole.

Üheksandaks: "Kes ja millise konkreetse õigusakti alusel on välja kuulutatud meditsiiniline eriolukord, millele on viidanud siseminister?" Terviseameti peadirektori 10. novembri 2020. aasta käskkirja nr 1.1-1/20/52 "Kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajate valmisoleku taseme rakendamine ning ülesanded hädaolukorra ohu tõrjumisel või hädaolukorra lahendamisel" kohaselt ja arvestades, et tervishoiuvaldkonnas on kujunenud välja hädaolukord, on saadud rakendada tervishoiu valmisoleku taset 2 kogu Eesti Vabariigi territooriumil. Juhin tähelepanu, et see peadirektori käskkiri on 10. novembrist 2020. aastast, mil siseminister oli EKRE‑st ja EKRE oli samamoodi valitsuses. Tervishoiu valmisoleku taseme nr 2 saab Terviseameti peadirektor kehtestada juhul, kui on tegemist kriisiga, mille tõttu eeldatav abivajajate hulk kriisipiirkonnas on ületamas või ületab sotsiaalministri 6. novembri 2020. aasta määruse nr 46 "Kiirabi, statsionaarse eriarstiabi ja üldarstiabi osutajate ülesanded hädaolukorraks ja riigikaitseks valmistumisel ning valmisoleku tasemed ja sisu kehtestatud ülesannete täitmiseks kõrgendatud kaitsevalmiduse, sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ajal ning hädaolukorra ohu korral ja hädaolukorra ajal" § 1 lõikes 1 nimetatud tervishoiuteenuse osutajate tavapärase abi osutamise võimekuse või on tekkinud ravimite ja meditsiiniseadmete olulised tarnehäired või muu olukord, mis ohustab olulisel määral tervishoiuteenuste tavapärast osutamist elanikkonnale eelviidatud määruse § 1 lõikes 1 nimetatud tervishoiuteenuse osutajate poolt või põhjustab elutähtsa teenuse toimepidevuse häireid. Sama käskkirja andmisel on Terviseameti peadirektor hädaolukorra seaduse § 14 lõike 3 mõistes hädaolukorra lahendamist juhtiva asutuse juhina otsustanud, et nakkushaiguse COVID‑19 epideemiline levik on toonud kaasa hädaolukorra. Aitäh!

16:11 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Austatud peaminister, teile on ka küsimusi. Mart Helme, palun!

16:11 Mart Helme

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Me saime teada seda, mida me teame tegelikult juba umbes neli kuud: te ei saa peaministri tööga hakkama. Ei saa hakkama ka sellega, et anda endale aru sellest, et 10. novembril antud käskkiri ei päde 11. aprillil järgmise aastanumbri sees toimunud sündmuste kontekstis. Siseminister Mart Helme ega siseminister Alar Laneman ei ole saatnud politseijõude demonstrantide vastu, erinevalt teie valitsusest ja teie siseministrist. Aga kuna te kogu aeg räägite meile Terviseametist ja käskkirjadest, bürokraat, nagu te olete, siis palun statistikat, kui palju nakatumisjuhtumeid meeleavaldustega seoses aset on leidnud. Kui palju on tuvastatud, et tänu nendele konkreetsetele rahvakogunemistele leidis aset nakatumise järsk tõus või kui paljud nendest inimestest, kes kogunesid Toompeal Vabaduse väljakul, said nakkuse sealt?

16:12 Peaminister Kaja Kallas

Esiteks, ma lükkan selle ümber: te küsisite, millise konkreetse õigusakti alusel, ja see on see õigusakt, mille alusel hädaolukord on kehtestatud. Kui teie seda endise siseministrina ei tea, siis see ei tee teile au. Mis puudutab seda, kas inimesed said nakkuse sealt või ei saanud, siis loomulikult mul seda informatsiooni sellisel kujul ei ole. Aga see, et politsei oli seal koos Terviseametiga ja palus järgida neid reegleid, hoidis tõenäoliselt ära nii mõnegi nakatumise. Mul ei ole sellist kindlat andmestikku, millele ma saaks tugineda, nagu ei ole täpset andmestikku ka selle kohta, kui mitu inimest on saanud nakkuse, ma ei tea, kaubanduskeskusest või koolist.

16:13 Esimees Jüri Ratas

Peeter Ernits, palun!

16:13 Peeter Ernits

Hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Politseijuht tunnistas meile 21. aprillil, et ta informeeris teid kolmapäeva, 7. aprilli õhtupoolikul, et politsei tahab kiirreageerijad ja koerad järgmisel päeval välja tuua. Teie palusite ajapikendust, et saaks tulla oma valget raamatut meile tutvustama. Palun kirjeldage, kuidas see vestlus toimus. Kas politseijuht üldse rääkis tõtt ja kas te palusite pikendust, et saaks rahulikult tulla 8. aprillil, neljapäeval, meie ette?

16:14 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Politseijuht andis mulle igapäevaselt ülevaateid sellest, mis on toimumas ja kuidas politsei kavatseb tegutseda. Politsei lähtus oma ohuhinnangust ja tegi sellest lähtuvalt ka oma otsused.

16:14 Esimees Jüri Ratas

Kert Kingo, palun!

16:14 Kert Kingo

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te siin väitsite enne, et ei olnud eriüksuslasi väljas, vaid 11. aprillil, see on see kuupäev, millest me räägime, olid kohal tavalised politseiametnikud ja patrullid. Ometigi on minul telefoni salvestatud foto ja ajakirjandus kajastas fotosid, kus on selgelt näha, et seal on eriüksuslased. Mille poolest need eriüksuslased [teistest] erinevad? Esiteks, neil on eririietus, nad on seal samblavärvi rohelises riietuses, neil on õla peal embleem, kus on kirjas "Kiirreageerijad", neil on erivahendid ja eriväljaõpe. Ma küsin: miks te valetate? Miks te valetate nii jultunult ja häbematult inimestele, kes kõik neid eriüksuslasi seal nägid, ja valetate, et ei olnud eriüksuslasi, kuigi teie pidite seda teadma ja teie selle korralduse peaministrina andsite?

16:15 Peaminister Kaja Kallas

Esiteks, ma ütlesin ju otseselt seda, et väljas olid politseiüksused, kes tagavad igapäevaselt meie turvalisust: patrullpolitseinikud, kiirreageerijad, ma ütlesin seda, ja ka näiteks piirkonnapolitseinikud ja noorsoopolitseinikud, kes on saanud täiendava väljaõppe kriisiolukorra jaoks. Tulenevalt erinevatest funktsioonidest, kasutab osa politseinikke rohelist vormiriietust. Ehk harjumuspärase vormiriietuse kõrval teist värvi vormiriietuses politseinike nägemine ei tähenda seda, et tegemist on eriüksuslastega. Aga kiirreageerijad tõepoolest seal olid. Sellest, kus kohas ma olen valetanud, ei saa ma aru.

16:16 Esimees Jüri Ratas

Austatud peaminister, kas te jätkate või vastasite juba?

16:16 Peaminister Kaja Kallas

Ei, ma juba vastasin.

16:16 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Lihtsalt infoks, head ametikaaslased, et arupärimiste voorus on kõigil üks suuline küsimus. Paul Puustusmaa, palun!

16:16 Paul Puustusmaa

Suur tänu! Austatud peaminister! Ma muidugi ei saanud hästi aru. Siin on selline vastuoluline sõnum, et ühelt poolt pole hädaolukorda välja kuulutatud, aga siis on olemas seadus, mille kohaselt hädaolukord on kehtestatud. Millal ta siis on kehtestatud ja mis kuupäevast, see jäi arusaamatuks.

Aga küsimus on mul teine. 18. aprillil 2021 andsite te intervjuu Postimehele. Te vastasite ajakirjaniku väitele, et Toompeal on kümneid ja kümneid politseinikke, sh raskelt relvastatud sõjaväelasi, kes mõjuvad kiirreageerijatena, niimoodi, et neid küsimusi peab küsima politsei käest, Eestis ei ole poliitilist kontrolli politsei töö üle ja politsei tegutseb vastavalt ohuhinnangule. Selline oli teie vastus. Nüüd on mul küsimus. Mina saan sellest aru nii, et nendel kuumadel nädalatel oli politsei tegevus poliitiline tegevus ja sellepärast ei olnud kontrolli politsei üle, sest te ütlesite, et Eestis ei ole poliitilist kontrolli politsei tegevuse üle.

16:17 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Ma ei suutnud täiesti teie mõttekonstruktsiooni jälgida. Kui ma ütlesin, et ei ole poliitilist kontrolli politsei tegevuse üle, ja te ise jõudsite ka selleni, et poliitilist kontrolli selle tegevuse üle meeleavalduste käigus ei olnud, siis see ju tõestabki seda, et me oleme ühel meelel: ei ole poliitilist kontrolli politsei tegevuse üle, sest politsei lähtub oma ohuhinnangust.

16:17 Esimees Jüri Ratas

Anti Poolamets, palun!

16:17 Anti Poolamets

Austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Minule jäi alguses kogu aeg see mulje, te nagu jätsite mulje, et teie ei tea nendest politsei sekkumistest midagi, ja kordasite, et tegelikult politsei otsustab kõike ise. Alles pärast päris pikka küsitlemist saime teada, et tegelikult käis iga päev, mitu päeva järjest koos seltskond: Riigikogu esimees, siseminister, teie. Te arutasite asju. Mida te arutasite ja kas sellest protokoll ka järgi jäi või te lihtsalt kuulasite? Milles siis see nõupidamine seisnes ometigi? Minule jääb küll mulje, et te alguses ei tahtnudki sellest rääkida. See võttis tükk aega, et teada saada, et te üldse olete selle otsustamise juures olnud.

16:18 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Ma pole kunagi väitnud, et ma ei teadnud, mida politsei teeb. Loomulikult, politsei andis iga õhtu ülevaate, mis seisud on: kui palju on meeleavaldajaid, kuidas nad kavatsevad tegutseda. Seda ma olen väitnud ja täpselt nii see oligi. Politsei seda ülevaadet andis.

16:19 Esimees Jüri Ratas

Kalle Grünthal, palun! 

16:19 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma kuulasin teie vastust selle kohta, et politseis on lisaks tavapärasele mundrile veel ka teistsuguseid mundreid jne. Mulle isiklikult tundub, et te isegi võib-olla ei valeta, te olete lihtsalt ebakompetentne selles küsimuses. Ma tuletan teile meelde, et politsei vormiriietus ei ole selline nagu teie garderoob, kust te võtate ühel hetkel välja sinise või kollase kleidi. Seal olid kohal kiirreageerijad, julgestuspolitsei ehk valvetalitus – need on need, kes objekte valvavad –, siis olid lisaks tavapolitseinikud, abipolitseinikud ja vist tundus olevat ka märulipolitseist paar meest. Nii et tehke need asjad selgeks, enne kui te tulete siia Riigikogu ette konkreetsele arupärimisele vastama. Küsimus: miks läksid nimekirjas loetletud mehed Toormoori kohvikusse jõuga sisse?

16:20 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Ma kordan üle: me ei ole siin erinevatel arvamustel. Nagu ma ütlesin, olid patrullpolitseinikud, kiirreageerijad. Ma ütlesin ka, et erinevatest funktsioonidest lähtuvalt võib politseil olla kasutada ka rohelist vormiriietust, näiteks piirivalvurid, kiirreageerijad, koerajuhid. Selles mõttes, kui on teistsugust värvi vormiriietuses politseinikud, siis see ei tähenda, et tegemist on eriüksuslastega.

Teie küsimus oli mingi konkreetse käigu kohta. Seda peab küsima politseilt, miks mingid konkreetsed sammud on astutud. Seda saab sealt uurida. Aga kuna te olete selle asja nii suureks puhunud – tohutu ülereageerimine, tohutu pahandus –, siis ma palusin endale teha ülevaate, kui palju on tehtud kaebusi politsei tegevuse peale nende meeleavaldustega seoses. Sain teada, et on tehtud neli kaebust, tähendab, neli kaebustega seotud arupärimist. Ma lasin endale ka selgeks teha, kes need kaebajad on. Ja mis siis tuli välja: kolm kaebust on teinud inimene, kes on minule kirjutanud ähvarduskirju. Huvitav kokkusattumus! Ma vaatan, igal juhul tema nimi figureerib. Selles mõttes ei vasta see lihtsalt tõele. Kui oleks olnud ülereageerimist, kui oleks tehtud inimestele liiga, siis oleks olnud ka kaebusi politsei tegevuse peale. Aga seda ei ole. Järelikult käitus politsei vastavalt oma pädevusele ja nendes piirides, selleks et seda meeleavaldust ohjata ja juhtida inimesi õigele teele nende piirangute järgimisel.

16:22 Esimees Jüri Ratas

Riho Breivel, palun!

16:22 Riho Breivel

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, hea peaminister! Küsimus on mul lihtne ja ma ei hakka pikalt poleemikat ajama. Kuidas defineerida, kes on eriüksuslane, kes on tavapolitseinik, ja kas meil on mingi dokument, mis määrab ära, kes on eriüksuslased ja kes on kiirreageerijad? Selge on see, kes on piirivalvurid. Kuidas sellega on?

16:23 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Selle kohta, kuidas nad jagunevad, kes on patrullpolitseinikud ja kes on kiirreageerijad, ei oska mina niimoodi vastata, seda te peate küsima siseministri käest. Aga need politseinikud, kes seal olid, kuuluvad nendessesamadesse üksustesse, kes tagavad igapäevaselt meie turvalisust. Nagu ma olen korduvalt öelnud, neil on erinevat värvi riietus. Selles mõttes ei tähenda see seda, et tegemist on eriüksuslastega.

16:23 Esimees Jüri Ratas

Urmas Reitelmann, palun!

16:23 Urmas Reitelmann

Aitäh, härra eesistuja! Proua peaminister! Kesklinna politseijaoskonnas on igapäevaselt väljas üks-kaks politseipatrulli, kes tagavad meie igapäevast turvalisust kesklinna piirkonnas. See, mida me siin õues nägime kuu aega tagasi, oli ikka päris jõhker jõudemonstratsioon. Ma saan aru, et teie õnnetu valitsus oli paanikas, sest ei olnud korraldajat ja tegemist oli spontaansete meeleavaldajatega. Aga me oleme kuulnud tervet müriaadi kõikvõimalikke valesid. Te ütlete, et Vaher valetas, kui viitas kaitsepolitsei ohuhinnangule. Täna me kuulsime, et Vaher valetas meile ka selle kohta, et teie palusite selle jõudemonstratsiooni edasilükkamist. Kui kõik valetavad ja ennekõike valetab politseijuht Vaher, siis miks ta täna veel ametis on?

16:24 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Mulle tundub, et see valetamine on pigem nagu teie pärusmaa, see tuleb teil iseenesest hästi välja. Eks tänapäeva maailmas liiguvad kõik valed suhteliselt kiiresti ja levivad ka suhteliselt kiiresti. Nii et selles suhtes tuleb teile kindlasti au anda.

16:24 Esimees Jüri Ratas

Helle-Moonika Helme, palun!

16:25 Helle-Moonika Helme

Aitäh! Hea küll, ma ei kasuta siis oma järgmises küsimuses sellist sõna nagu "valetamine", ma kasutan natukene teistsugust küsimust. Te viitasite korduvalt sellele 10. novembri Terviseameti käskkirjale, mis sätestab avalikeks üritusteks need nõudmised, ja olete korduvalt 11. aprilli sündmusi sellega põhjendanud. Aga samas, kohtumisel on Terviseamet väga konkreetselt öelnud, et Terviseamet annab ainult soovitusi ja otsustus on alati valitsuse tasandil. Ehk kõik otsused olid mitte Terviseameti ja isegi mitte PPA, vaid konkreetselt teie valitsuse tehtud. Jällegi, ma ei kasuta sõna "valetamine", aga ma küsin, miks te vassite.

16:26 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Te panete nüüd jälle kokku kõikvõimalikud erinevad teemad. Kui Terviseamet räägib piirangute kehtestamisest, siis loomulikult see toimub valitsuse korraldusega, seda te teate ise väga hästi, olles olnud ka valitsuses. Piirangud, mis on lubatud ja mis ei ole lubatud, kehtestatakse Vabariigi Valitsuse korraldusega. Seda loomulikult Vabariigi Valitsus otsustab, sellele ju keegi ei vaidlegi vastu. Aga mis konkreetseid samme astutakse ka nende piirangute järgimise jaoks konkreetse meeleavalduse raames, see on ikkagi nende [otsus], kes kohapeal tegutsevad. Meil on võimude lahusus ja otsuse tasandid on erinevalt jagatud.

16:26 Esimees Jüri Ratas

Henn Põlluaas, palun!

16:26 Henn Põlluaas

Hea eesistuja! Hea peaminister! Te ütlesite enne, et te pole väitnud, et te ei tea, mida politsei tegi, et teadsite kõike. Politseijuht Vaher väitis, et nemad lähtusid PPA ohuhinnangut tehes ja oma käitumises Terviseameti ja kapo ohuhinnangutest ja soovidest. Terviseamet olla nõudnud väga karmi käitumist ja kapo väitis, et põhiseaduslik kord on ohus. Me oleme kohtunud mõlemaga, mõlemad väidavad, et see jutt ei vasta absoluutselt tõele. Aga kuna teie teadsite ju kõike, siis järelikult teadsite ka seda, et see Vaheri jutt on vale. Miks te siis kaitsete teda, miks te kaitsete valetajat ja kas valetajal on õige töötada PPA juhina?

16:27 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh selle küsimuse eest! Aga jällegi, ma tulen selle juurde, mis siis valesti tehti nende meeleavaldustega seoses. Kas keegi sai viga, kas oli mingi jõu ülekasutamine? Millest lähtub politsei oma otsuste tegemisel? Nad teevad ka ise ohuhinnanguid ja väga tihti on see ohuhinnang kohapeal tehtud, seda ei panda kuhugi kirja, sellepärast et kohapeal tuleb otsustada, kas inimene on ohtlik või ei ole, kas situatsioon on ohtlik või ei ole. Kui selleks oleks vaja teha mingi kirjalik memo, et saaks üldse reageerida, siis sellisel juhul, ma arvan, võib päris palju igasuguseid õnnetusi või kuritegusid juhtuda. Nii et ma arvan, et see, et politseil on vabadus lähtuvalt oma ohuhinnangust otsustada, tegutseda ja oma taktikaid kokku panna, peab jääma. Jällegi, kuidas politsei tegutses, kui näiteks võrrelda teiste riikide politseiga? Politsei seletas inimestele neid reegleid, palus hoida distantsi, hoiatas jne. Aga sellist teadmist ülemäärase jõu kasutamisest ju ei ole, kui on tehtud ainult neli kaebust.

16:29 Esimees Jüri Ratas

Uno Kaskpeit, palun!

16:29 Uno Kaskpeit

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et eriüksusi ei kasutatud. Aga selgitage, kes need kiirreageerijad on. Kas need on siis tavalised patrullpolitseinikud?

16:29 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Minule teadaolevalt ei ole nad eriüksuslased. Niimoodi on mind need inimesed, kes seda teemat paremini tunnevad, igal juhul ette valmistanud: on patrullpolitseinikud, kiirreageerijad, noorsoopolitseinikud, piirkonnapolitseinikud. Need on kõik politseinikud, kes ei ole eriüksuslased.

16:29 Esimees Jüri Ratas

Siim Pohlak, palun!

16:30 Siim Pohlak

Lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Seda nimekirja kuulates – noorsoopolitseinikud, liikluspolitseinikud –, tundub, et pooled Eesti politseinikud tassiti sinna Vabaduse väljakule kokku. Kas seal oli ka eriüksuslasi või mitte, sellest me pole veel aru saanud. Aga ma küsin üldisemalt. Kuidas teile tundub? Minule jäi praegu teie jutust, mida ma kuulasin enne üleval telekast, mulje, et teie arust oli kõik hästi: politseil ei olnud ülereageerimist ega kasutatud ülemäärast, ükskõik kas  psühholoogilist või füüsilist survet rahumeelsete inimeste suhtes. Saan ma õigesti aru, et teie olete rahul sellega, kuidas politsei tegutses? 

16:30 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Nagu ma ütlesin, on neli kaebust. Selles suhtes on ka Eesti inimesed rahul politsei tegevusega nende meeleavalduste ohjamisel.

16:30 Esimees Jüri Ratas

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Peeter Ernitsa. Ma vabandan, aga meie kord on selline, et kõigepealt esineb arupärija või arupärijate esindaja ning seejärel esinevad oma arvamust avaldada soovivad Riigikogu liikmed. Kuna härra Ernits seda arupärimist tutvustas, siis on tema ka esindaja. Palun!

16:31 Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea peaminister! Jah, kaks kuud hiljem seda putru helpida – aega on kõvasti mööda läinud, aga sisu on jäänud tegelikult sama segaseks. Kui ma küsisin korduvalt, mida 7. aprillil, kolmapäeva õhtul politseijuht teile ette kandis, õigemini selle kohta, et tahaks tuua eriüksuslased ja koerad järgmisel päeval välja, ja teie olevat palunud anda ühe päeva ajapikendust, et saaksite neljapäeval oma valget raamatut meile tutvustada, siis te kahjuks libisesite sellest vastusest mööda. Jah, õhtul politseijuht ikka kannab ette nagu tavaliselt, aga ei ühtegi sõna sellest, kas te palusite ajapikendust, et homme on tähtis päev ja äkki saaks lükata need jõudemonstratsioonid edasi.

Jah, peab olema aus: ülemäärast jõudu reaalselt ei kasutatud. Kummikuulid, kumminuiad, pisargaas – neid tõepoolest ei kasutatud, aga mäng oli tegelikult tulega. See oli selge ähvardus. Kui rahvas tuleb välja loosungiga "Ei politseiriigile!" ja ometi teie teate, lugupeetud peaminister, ja ka Riigikogu esimees teab ja on andnud oma heakskiidu sellele, et tuuakse välja hästi relvastatud politseinikud, mitte ainult tavapolitseinikud, ja koerad, siis see on teie vastutus. Teie andsite selle heakskiidu. Millele mina ja meie pole tõesti vastust saanud, on see, kas te palusite politseipealikult ajapikendust või ta äkki valetas meile. Me vestlesime temaga terve fraktsiooniga ja ta ütles täiesti selgelt, et teie palusite ajapikendust. See selleks.

Aga ma mäletan väga hästi, milline oli see pühapäeva hommik, kui ma Toompeale tulin. Ma pidin olema maal, aga tulin vaatama. Ma küsisin, kes seda operatsiooni juhib, ja mulle öeldi, et mine toomkiriku ette. See oli huvitav vaatepilt. Mõnusad koerad klähvisid, oli erineva välimusega politseinikke, paljud neist väga suured ja väga tugevad. Juba füüsiliselt nägid välja sellised, rääkimata veel mundrist, ma ei hakka rääkima, mis värvi see munder oli. Bussid seisid jne. Rahvast oli tõesti veel vähe. Aga samas olid nagu loomade aedikud pandud vene kiriku kõrvale, Riigikogu ees oli niikuinii [liikumine] piiratud. Ma küsisin, et miks te seda teete, te lükkate ju inimesed teadlikult kokku, kuigi olid 2 + 2 ja kõik need reeglid, miks te seda teete, koristage vähemalt vene kiriku juurest need aiad ära. Hetkel oli veel keskhommik ja rahvas ei olnud veel kohale tulnud, lõpuks vajusid nad või õigemini aeti Vabaduse platsile. Aga see oli selgelt provokatiivne käitumine, mäng tulega. Mitu nädalat oli rahvas avaldanud rahumeelselt meelt. Ükskõik mida te nende kohta ütlete, igal kodanikul on õigus oma arvamust avaldada. Ja nüüd tuuakse välja kõik see, mida ma rääkisin ja mida kõik nägid.

Aga kes vastutab selle eest, mis tegelikult oli? Me oleme kuulanud üle kõikide jõuametkondade juhid, mõnda isegi mitu korda. Üks ütleb, et lähtusime kapo ohuhinnangust, teine ütleb, et lähtusime Terviseameti ohuhinnangust, ja igasugused muud kombinatsioonid on veel. Pärast selgub, et see ei olnudki ohuhinnang, see oli tavaline kapo memo. (Juhataja helistab kella.) Aga põhiline on see, kas tegelikult riigi tippjuhid olid teadlikud. Alati on muidugi kerge öelda, et jah, mingid politseinikud, mingid lauaülemad ...

16:36 Esimees Jüri Ratas

Kas soovite äkki lisaaega?

16:36 Peeter Ernits

Jah, palun paar minutit.

16:36 Esimees Jüri Ratas

Kas paar minutit või kolm minutit? 

16:36 Peeter Ernits

Kolm minutit, palun!

16:36 Esimees Jüri Ratas

No selge, teeme siis kolm minutit. Palun!

16:36 Peeter Ernits

... nemad susserdasid, nemad tegid, meie ei teadnud midagi. Aga me loodame, vähemalt mina loodan, et Eesti on siiski demokraatlik riik ja politseiülemad või ‑alamad, olgu nad või politseikindralid, ei juhi riiki. Riiki juhime siiski loomulikult meie parlamendis, kuigi oleme siin suuresti taandatud kummitempliks riigieelarve arusaamatuks muutmisega. Aga vähemalt peaminister [peaks rääkima] ausat juttu ja vastama konkreetsetele küsimustele, mitte vuristama kiiresti ette nõunike tehtud teksti, kus palju vastuseid ei olnudki. Üks konkreetne küsimus, mida me küsisime, oli see, et kui palju politseinikke oli sel päeval välja toodud, ja teie, lugupeetud peaminister, vastasite, et kuidas võtta, iga päev natuke, kord siin, kord seal, ja kuidas võtta, linn on suur. Ei mingit konkreetset vastust. Seda küll ütlesite, jah, et tšelloga mängimine ei ole oht riigi julgeolekule. Aitäh sellegi eest! Aga ikkagi, ma loodan siiski saada veel teilt vastust, kas te palusite ajapikendust, et saaksite tulla meile valget raamatut tutvustama, või politseikindral valetas. Aitäh!

16:38 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

16:38 Mart Helme

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma pean küll ütlema, et peaministrit me ei näinud siin, me ei kuulnud siin. Me kuulsime siin üht ülbet nähvitsat.

16:39 Esimees Jüri Ratas

Austatud ...

16:39 Mart Helme

Olge hea, pange see telefon ära ja kuulake, mis mul öelda! 

16:39 Esimees Jüri Ratas

Mul on palve ...

16:39 Mart Helme

Osutage mulle seda lugupidamist! Mul on palve ...

16:39 Esimees Jüri Ratas

Mul on palve kõigile meile, et me austame ...

16:39 Mart Helme

Mul on ka palve, et peaminister suhtuks arupärijatesse lugupidavalt, ei nimetaks neid valetajateks, ei süüdistaks neid selles, just nagu oleksid eelmise valitsuse siseministrid põhjustanud selle, et väljas olid kiirreageerijad automaatide ja koertega, nurga taha peidetud bussidega, kes tarastasid Riigikogu esise, sõimlesid siin meie fraktsiooni mõnede liikmetega, tahtsid takistada neil tööle tulekut. Meie fraktsioon ei ole seda kõike korraldanud. Seda kõike on korraldanud ikkagi see valitsus selle peaministri juhtimisel ja mul on õigus avaldada oma arvamust tema käitumise kohta rahvasaadikutega. See ei ole kuidagi ebaviisakas, sest see pool tundi, mis möödus siin küsimustele vastates, oli meie suhtes äärmiselt ebaviisakas. Äärmiselt ebaviisakas! 

Nii. Aga lähme asja juurde. Me saime teada seda, mida me teame juba ammu. Peaminister ei kontrolli olukorda riigis, peaminister ei tea, mis toimub tema alluvatega ehk tema ministritega, tema ministrid ei tea, mis toimub nende alluvatega ehk ametite juhtidega, ametite juhid otsustavad ise, mida nad teevad. Meie asi on kuulata lõpmatuseni kõikvõimalikke vassimisi. Küll on meil üks ohuhinnang ja küll on meil teine ohuhinnang ja siis on meil kolmas ohuhinnang ja siis tuleb välja, et riiklik julgeolek on ohus ja põhiseaduslik kord on ohus – mis kõik on ohus.

Ja siis tuleb välja, et tegelikult ei ole miski ohus. Meile öeldakse täna: ei, ohtu ei olnud. Kui me alustasime neid kohtumisi PPA peadirektoriga jne, siis alguses olid jutud, kuidas põhiseaduslik kord oli ohus ja tugineti kapo ohuhinnangule, aga kapo ohuhinnangut teile näidata ei saa, sest see on salastatud. Meil on ju selline salariik. Võib-olla rahvusvaheliselt ei teatagi, et Eesti on riik, me oleme selle nii ära salastanud. Ma ei tea, salastage edasi, äkki avastate ühel hetkel, et te ei olegi peaminister, sest riiki ei ole.

See kõik on piinlik ja näitab, missuguse abitu, aga poliitiliselt jõhkrat retoorikat kasutava seltskonnaga on meil praeguse valitsuse näol tegemist. Ja see ei saa lõpmatuseni kesta ja see ei kestagi lõpmatuseni.

Ma tahan öelda veel seda, et kutsuge siis Politsei‑ ja Piirivalveameti peadirektor välja ja las ta teeb teile selgeks, mis vahe on patrullpolitseiniku ja kiirreageerija vahel. Ja kui te sellest asjast ikka veel aru ei ole saanud (mulle tundub, et isegi seda teksti maha lugedes te ei saanud täpselt aru, mida te maha lugesite – funktsionaalse kirjaoskuse küsimus!), siis te saate teada, et patrullpolitseinikud möödunud suvel Lihulas toimunud tulistamise puhul tuleliinile ei läinud. Sinna läksid kiirreageerijad, sest kiirreageerijatel on vastav varustus, vastav väljaõpe, vastav operatsiooniplaan ja kõik, mis sellega kaasneb. Kui te seda peaministrina ei tea, kuidas te siis kujutate ette, et te seda riiki juhite, kui on tõeline kriis, mitte selline kriis, mille teie tekitasite ülemäärase reageerimisega? Kui te ütlete, et ülemäärast reageerimist ei olnud, siis vabandage, vabandage (vabandust, vabandust, südamerabandust – oli kunagi selline tore ütlus), mis see siis oli, kui needsamad politseiametnikud, kes teie hinnangul adekvaatselt käitusid, surusid – seda on videotes väga hästi näha – inimesi kokku ja siis karjusid nende peale: "Hoidke vahet, hoidke vahet!" Inimesed püüavad laiali minna ...

Palun lisaaega!

16:43 Esimees Jüri Ratas

Palun! Kolm minutit.

16:43 Mart Helme

... politseinikud suruvad nad uuesti kokku ja karjuvad: "Hoidke vahet, hoidke vahet!" Ja kui seal on mingisugune habetunud papike, kes klõbistab mingit piimamannergut, siis kujutad sa ette: musitseerimine Tallinna tänavatel on lubamatu, selleks ei ole taotletud linnavalitsuse luba.

Kas te olete lolliks läinud või? Kas see ei ole politseiriik või? Kas see ei ole omavoli või? Kas see ei ole inimeste põhiseaduslike õiguste rikkumine? Te olete jurist, te peaks ju aru saama, et on küll. Aga ilmselt te ei kvalifitseeru ka juristina.

Ma ei tea, itaalia keeles on vanasõna "Nii hea, et ei kõlba mitte millekski". Mul on teid vaadates ja kuulates vahel täpselt sama tunne. Te olete nii hea, et ei kõlba mitte millekski, igatahes kindlasti mitte peaministriks. Võtke ennast kokku! Tehke endale selgeks, mis siin riigis toimub, mida inimesed ootavad, missugused on inimeste mured, mille vastu protestiti. Ärge sõimake neid lamemaalasteks, ärge sõimake rahvasaadikuid siin valetajateks ja lollideks. Sõna "lollid" te küll ei kasutanud, ütlesite natuke peenemalt. See on ka teie reformierakondlik filosoofia: peksta nii, et sinikaid ei jää. Me oleme teilt õppinud, katsume ka õppida peksma nii, et sinikaid ei jää. Me peame ju teiega kuidagi sammu pidama, me ju hingame teile kuklasse, me võtame teilt võimu ära. Varsti võtame võimu ära! Sest niimoodi seda riiki hävituspataljoni moodi juhtida, rahvast mõnitada, rahvast maha suruda, rahvast vaeseks teha, rahvast kodumaalt minema peletada – nii ei ole võimalik edasi minna. Ma olen muidugi veendunud, et te ei saa sellest aru. Aga ma siiski ütlen teile: niimoodi ei ole võimalik edasi minna. See riik võetakse teilt käest ära ja rutem, kui te arvate, ja te olete ise sellesse andnud kõige kaalukama panuse. Jätkake samas vaimus! Aitäh! 

16:45 Esimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased! Mul on üks suur palve. See saal on kindlasti poliitiliste diskussioonide, keskustelude, arutelude pidamise ja erinevate nägemuste avaldamise koht. Austust, austust, ma palun austust meie kõigi puhul! Henn Põlluaas, palun Riigikogu kõnetooli! Austatud Henn Põlluaas, ma korra vabandan teie ees. Tulge palun Riigikogu kõnetooli. Palun tulge, aitäh teile! Mart Helme, protseduuriline küsimus, palun!

16:46 Mart Helme

Mul on lugupeetud eesistujale ettepanek teha samasuguseid märkusi ka valitsuse esindajatele, antud juhul peaministrile, kui ta Riigikogu saadikuid solvama hakkab, neid valetajateks nimetab ja muid torkeid ja halvustavaid märkusi teeb. Palun olla ühesuguse mõõdupuuga kõigi suhtes!

16:46 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma vastan teile jaatavalt, ma teen seda kindlasti, kui ma seda kuulen kas valitsuse liikmete käest või Riigikogu liikmete käest. Aga ma olen nõus, loomulikult, üks mõõt, ma olen nõus sellega. Henn Põlluaas, palun!

16:46 Henn Põlluaas

Palun lisaaega kolm minutit.

16:46 Esimees Jüri Ratas

Jaa, kaheksa minutit, palun!

16:47 Henn Põlluaas

Aitäh! Austatud esimees! Austatud peaminister! Austatud kolleegid! Eesti põhiseaduse preambul ütleb, et Eesti riik on loodud Eesti rahva enesemääramise kustumatul õigusel ja rajaneb õigusele ja õiglusele. Paragrahv 1 ütleb, et kõrgeimat võimu riigis kannab Eesti rahvas. Meie siin Riigikogus oleme ja ka valitsuse liikmed on andnud pühaliku vande järgida Eesti põhiseadust, olla ustav oma riigile ja rahvale. Ja ometigi juba kaks kuud või vaid kaks kuud peale tänase valitsuse võimuleasumist oli täiesti selgelt näha, et valitsus on võtnud suuna, nii nagu meeleavaldajad skandeerisid, politseiriigi loomisele.

Nakkushaiguste ennetamise seadus, meediateenuste seadus, hädaolukorra seadus jne – kõik need viisid kõrsi sellesse pessa, mille nimi ongi politseiriik ja mille kaudu püüti Eestist, demokraatlikust vabariigist, luua diktatuuri ja politseiriiki. Just nimelt selle vastu tulid need inimesed siia Toompeale. Tegemist ei olnud mingite lamemaalastega, vaid nende põhisõnum oligi just nimelt "Ei politseiriigile".

Ja mida me nägime? Kuidas siis see valitsus, kuidas siseminister, kuidas politseiameti peadirektor vastasid sellele? Sugugi mitte rahvale kinnitades, et ei, me ei liigu diktatuuri poole, me ei liigu politseiriigi poole, vaid vastupidi, sellele paarisajale inimesele saadeti vastu politsei kiirreageerijad, eriüksuslased, nagu rahvakeeli nende kohta öeldakse, kes olid hambuni relvastatud, kellel olid automaatrelvad, kellel olid koerad. See oli täiesti selge jõudemonstratsioon rahva vastu. Ja selle sõnum oli: hoidke oma suud kinni või muidu ...

Õnneks kuulid tõesti ei vihisenud ja pisargaasi ka ei kasutatud. Aga täiesti selgelt oli see ülereageerimine, mida saatis süüdimatu ja küüniline valetamine, sest PPA peadirektor kindral Vaher teatas, et oma tegevuses lähtuti Terviseameti nõuetest ja kapo ohuhinnangust. Oleme kohtunud mõlema esindajatega, need väited on ümber lükatud. Terviseameti peadirektor on öelnud, et nemad ei esitanud ühtegi nõuet ega soovi, et politsei hakkaks inimesi ahistama. Kapo peadirektor on öelnud, et mingisugust sellist ohuhinnangut, et põhiseaduslik kord oleks ohustatud, ei ole. Oleme ka ise näinud seda nn ohuhinnangut, seal ei ole mitte poolt sõnagi sellest. Aga täiesti selge on see, et valitsus astus vastu oma rahvale ja oma rahva demokraatiasoovidele.

Ma lähen siit nüüd sammu edasi. 9. mail tähistasid siin elavad, enamikus endise Nõukogude Liidu ajal sisserännanud Nõukogude Liidu suurt võitu isamaasõjas. Ei ole vist ühtegi inimest, kellele oleks vaja selgitada, mida see võit tähendas Eesti rahvale. See tähendas 50‑aastase okupatsiooni algust, see tähendas küüditamisi, mahalaskmisi, vägistamisi, jõhkrat vägivalda. Kuidas käitus siis meie valitsus? Pea pisteti liiva alla, salaja lõdvendati nõudeid, 2 + 2 nõudeid, et ei peaks seal sekkuma. Meie kaitseväelastele anti korraldus olla madalam kui muru, isegi mitte selga panna meie kaitseväe vormi. 10 000 inimesel lasti takistamatult seal pidutseda, ümber kalmistu viina juua ja pilli mängida. Mitte keegi ei nõudnud ei vahemaa [hoidmist], ei olnud mingit 150 inimesest suurema kokkutulemise keelamist ega mitte midagi.

Vaher väitis meile kohtumisel, et nende kahe ürituse ohuhinnang oli sama. Kui see on tõsi, siis miks olid siin kümned ja kümned raskelt relvastatud politseinikud koertega, aga kaitseväe kalmistul oli ainult kuus tavalist politseinikku ilma mingisuguse erivarustuseta, kui ohuhinnang oli sama? Aga ma ei usu seda. Me saime märtsisündmuse kohta kapo dokumendid, nende hinnangu, aga 9. mai ürituse kohta keeldus kapo meile oma ohuhinnangut näitamast, ka kitsamale ringile. Ma tahan sellega rõhutada, et Vaher valetas jälle. Kindlasti ei olnud need ohuhinnangud samasugused, need olid kardinaalselt erinevad, sest me oleme aastast aastasse ju lugenud ka kapo aastaraamatutest ja kuulnud erinevatel briifingutel, millised tegelikud ohuhinnangud on seoses 9. maiga. Seda drastilisemaks muutub PPA juhi otsus mitte reageerida, mitte võtta ettevaatusabinõusid kasutusele.

Kõige drastilisem on ju see, et nagu peaminister meil siin esinedes väitis, tema oli kõigega kursis, tema teadis kõike, mis toimub. Järelikult oli kõigel sellel ka tema heakskiit, sellel, et eesti rahvale võib jõudu näidata, eesti rahvast võib ähvardada, aga teistsuguse seltskonna ees, kes hoopis teistsuguste väärtuste ja hoopis teistsuguse ajaloo eest seisab, tõmbame küüru selga.

Kõige hullem on see, et kui mõni nädal tagasi (ma olen Kaitseliidu liige) küsiti mult, kas vastab tõele, et võidupüha tähistamine keelatakse ära, siis ma ütlesin, et ma ei ole kuulnudki, ma ei usu seda, aga alles me lugesime lehtedest, et tõepoolest valitsus arutabki seda, et võidupüha [tähistamine] ära jätta. Ettekäändeks on jälle terviseandmed, mis 9. mail ei seganud venelastel oma võitu tähistamast, aga eestlaste võidu tähistamine tuleb ära keelata. See on hullem kui absurd. Aitäh!

16:55 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Kaheksa minutit.

16:55 Kalle Grünthal

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Kaja Kallas! Mu keel ei paindu ütlema "lugupeetud peaminister". Tänane arupärimine oli tingitud sellest, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond leidis, et kasutati ebaproportsionaalset jõudu rahva vastu, rahumeelselt meelt avaldavate inimeste vastu. Ma ei lähe emotsionaalseks ja ma püüan analüüsida fakte ja ka lugupeetud Kaja Kallase täna öeldud väiteid.

Ajaloos tagasi hüpates: kõik sai alguse sellest, kui siinsamas saalis menetleti nakkushaiguste tõrje ja ennetamise seadust, millega taheti politseile anda ülemäärase jõu kasutamise võimalus. Rahvas tuli välja, tuli välja nii, nagu, ütleme, põhiseadus seda lubab, lubab avaldada rahumeelselt meelt, igaühel on Eesti Vabariigis õigus seda teha. Rahvas tuli välja, esimesel päeval vähem, teisel rohkem, kolmandal veel rohkem, ja lõpuks oli siin sadu inimesi. Sest nendele tundus ja nad olid veendunud, et see eelnõu lähebki sellesse kategooriasse, et Eestis tekib politseiriik. Ma tulen selle sõnapaari juurde tagasi.

Mis toimus? Meeleavaldajad kasutasid plakateid nii nagu igal pool mujal normaalses maailmas. Seal peal olid saadikute nimed, pildid ja telefoninumbrid. Need saadikud olid piltlikult paigutatud trellide taha seal pildi peal. Selge, et see Reformierakonnale ja Keskerakonnale ei meeldinud, sotsiaaldemokraatidele ei meeldinud, Isamaale ei meeldinud. Õnneks kaks viimati nimetatud erakonda tulid vangist välja. Neile ei meeldinud see olukord, et nad on trellide taga, nende näod on avalikkuse ette toodud jne.

Ma arvan, lugupeetud Kaja Kallas, et te Reformierakonna saadikute, oma kolleegide survel otsustasite sellele meeleavaldusele lõpu teha. Algul piirasite [ala] aiaga, hiljem suurendasite politseijõude, kontsentreerisite neid ja kui rahvas ikka laiali ei läinud, siis tulite välja hoopis suuremate jõududega. Mis seal toimus? Võeti inimesi kinni, ilma põhjuseta hoiti kinni, süüdistust ei leitud, lasti lahti. Siin on räägitud trummimängust või piimamannergu kolistamisest ja tšellomängimisest ja kõikidest muudest asjadest. Neid on palju, neid fakte, kuigi te ütlete, et teil on ainult, mis seal oli, neli kaebust. Ei, lugupeetud Kaja Kallas, neid kaebusi on rohkem ja need on koondatud ühte kategooriasse, mida esindab Eesti Tsiviilallianss, saamaks teada kohtuniku hinnangut, kas need meeleavaldused olid seaduslikud või mitte ja kas politsei tegevus oli põhiseadusvastane või mitte. Aga seda näitab alles aeg.

Miks ma ei taha teid nimetada peaministriks? Algas vastutuse veeretamine. Kõigepealt: aiad pani siia keegi Põhja prefektuuri politseitöötaja, see oli nende otsus. Hiljem politsei peadirektor rääkis, et tegemist oli ohuga põhiseaduslikule korrale. Kui selgus, et kapo dokument ütleb, et ohtu põhiseaduslikule korrale ei ole, siis hakkas üks veiderdamine. Ka teie täna ütlesite, et on erinev tõlgendus, kokkuleppeid ei ole. Jama. Kõige hullem on see, et kapo saatis selle dokumendi ka Riigikogusse, kuid Jürgen Ligi, teie hea erakonnakaaslane, hoidis seda dokumenti oma lauasahtlis nii kaua kinni, kuni see avalikuks tuli, kuigi see oli määratud ka Kert Kingole.

Mis ma tahan sellega öelda? Mis toimub? Nende asjaolude suhtes puudub asjas tegelikult vaidlus. See tegelikult tähendab, et kui te nendest asjadest midagi ei tea, teile pole ette kantud ja te igale küsimusele vastate, et minge küsige siseministri käest või minge küsige Terviseameti käest, siis te ei oma kontrolli selles riigis toimuva üle. Mõistate?

Üks näide veel, nii kaua kui aeg seda lubab. Uuriti, kes siis sinna saadeti. Rääkisite siin ilusat juttu, et inimesed olid politseimundris, et nad vahetavad vahetevahel oma riided teist värvi riiete vastu jne. Ei, see ei ole naisterahva garderoob, proua Kallas. Seal on sinised, punased ja rohelised kleidid. Politseil on kindel struktuur, kindel vormiriietus vastavalt üksusele. Mina tean, et seal olid kiirreageerijad, julgestuspolitsei, kes valvab objekte, tavapolitsei, abipolitsei, ja ma sain teada, et seal olid inimesed ka märulipolitseist. Muidugi ka veel "Terviseameti töötajad", kes olid riietatud politseimundrisse ja kes korduvalt rikkusid korrakaitseseadust. Aga ma ei hakka neid paragrahve siin ette taguma, see pole üldse oluline. Teie ebakompetentsust näitas juba see, et te ei tea, millised üksused olid siin tegutsemas.

Mis riiki te juhite? Aga võib-olla te siiski ikkagi juhite seda riiki. Rahvas, kes tuli siia väljakule ja ütles ei politseiriigile, tuli võitlema selle vastu, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse vastu. Nad ei saanud päris kõike seda, mida nad lootsid, aga nad tegid ära suure-suure töö, proua Kallas. Nad tõestasid, et teie juhtimisel toimibki Eestis politseiriik ja teie olete selle riigi, politseiriigi peaminister. Palju õnne teile!

17:02 Aseesimees Hanno Pevkur

Kert Kingo, palun!

17:02 Kert Kingo

Lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Mul ei olnud tegelikult täna üldse plaanis siia rääkima tulla, aga kõik see, mis siin nüüd toimus, tekitas sellise olukorra, et ma tulin rääkima.

Täna te ütlesite, et see tegevus ja see ohuhinnang kujunes politseil kohapeal. Olles ise mitmeid aastaid politseis töötanud, ma tean, et politsei hindab olukorda selle pilguga, kui ohtlik võib rahvas olla, kui ohtlik kogunenud seltskond on. Ohtlikkus seisneb selles, kas nendel inimestel on teadaolevalt ja kindlakstehtult külmrelvi, tulirelvi, kas on näha, et nad on alkoholijoobes, või kas nad on oma tegevusega asunud juba agressiivselt meelestatud sihte võtma, hakanud midagi lõhkuma, kaklema vms. Mitte midagi sellist selle rahva hulgas ei olnud. Seetõttu see väide, et kohapeal anti ohuhinnang ja selle põhjal tegutseti, ei ole kindlasti tõde ega saagi olla tõde. Vastasel juhul on tegemist täiesti ebakompetentse politseiasutuse juhiga, kui ta niimoodi otsustab.

Te väitsite siin ja seletasite, et inimesed ei ole selle tegevuse kohta kaebusi esitanud. Väga raske on esitada kaebust, kui sul on vastas mingid numbrid. Sellises kriitilises situatsioonis ilmselgelt need inimesed, kes siin rahulikult oma meelsust väljendasid, ei olnud selliseks agressiooniks valmis. Usun üsna kindlalt, et nad läksid ähmi täis, olid endast väljas. Sellises olukorras on täiesti ebaloogiline eeldada, et jäetakse meelde see numbrikombinatsioon vormi küljes või hakatakse tõendeid koguma, et ma lähen pärast kaebust tegema. Seetõttu on see teie argument väga külmalt kalkuleeriv ja ülbe, ma ütleksin. Niimoodi inimestesse ei suhtuta. Seda hinnates, kuidas siin üle reageeriti, ei saagi sellist asja oodata ja kindlasti ei saa ennast kaitsta selle mõttega, et ei ole kaevatud.

Järgmisena tahaksin öelda, et ma mäletan, kui siin räägiti, te olete ka ise rääkinud ja väga palju intervjuusid andnud sellest, kuidas meil on naispeaminister, just rõhutades, et naispeaminister. Neid otsuseid vaadates, mille esimene lakmus ongi see, kuidas te oma rahvasse suhtute, kuidas te suhtute oma inimestesse, kes julgevad oma meelsust tulla väljendama, kes on selleks valmistunud, teinud plakateid – juhin tähelepanu, et plakatite kasutamine keelati ju ära –, ja selle järgi, kuidas teie oma rahvasse suhtute nagu vaenlastesse, ja olete kõike seda toimunut kajastanud kuidagi väga külmavereliselt – see on täiesti hirmutav, kuidas naisterahvas võib nii külmalt kalkuleeriv ja nii julm olla, nii julm oma inimeste suhtes, kui te jäise pilguga valetate kõigi asjaolude kohta, kõige toimunu kohta. Te keerutate, te otsite ettekäändeid, miks see oli ainuõige tegu. Samas, te räägite siin võimude lahususest, just olukorras, kus teie osalusel ja ma usun, et teie kui peaministri, kes te hetkel ametilt olete, nõusolekul, teie korraldusel on saadetud rahumeelsete inimeste vastu relvastatud eriüksuslased kiirreageerijate näol. On täitsa hämmastav, et te räägite võimude lahususest. Seda siin ju ei ole. Samamoodi olete te peaministrina suutnud korralikult kõikuma lüüa rahva usu meie õigusriiki. See rahvas enam ei usu nii väga seda õigusriiki. Kui siiamaani veel oli põhjust uskuda, siis pärast sellist ülekohtust agressiooni nad kahtlevad selles, eriti need inimesed, kes pidid seal neid politsei käskusid täitma, hakates ennast riidest lahti võtma, paljaks koorima ja kõik.

Palun kolm minutit veel! 

17:07 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun! Kaheksa minutit kokku.

17:07 Kert Kingo

Need inimesed kindlasti ei näe seda asja nii, kellelt võeti rütmipillina kasutatav piimamannerg ära, või kes tahtis musitseerida ja kelle laste nähes hakkasid relvastatud politseiametnikud temaga üleolevalt haukudes rääkima-suhtlema, nemad nii ei arva.

Kõige selle asja juures on täiesti uskumatu, et naispeaminister – selles valguses, et naistelt oodatakse rohkem empaatiat, eeldatakse rohkem arusaamisvõimet ja mõistmist – õigustab ennast täiesti külma rahuga. Kõige hullem, te leiategi, et te käitusite antud olukorras inimestega ainuõigelt. Selle koha peal ma mõtlen, kas me ikka saame nii uhked olla, et meil on nüüd naispeaminister, sest siiamaani ei ole ükski meespeaminister peaministri tööd tehes sellist käitumist ja sellist agressiooni oma rahva vastu suutnud toime panna. Aga õnnetuseks meie naispeaminister suutis seda teha ja suutis meie riigi oma sellise tegevusega tõenäoliselt ka ajalukku viia. Aitäh!

17:08 Aseesimees Hanno Pevkur

Paul Puustusmaa, palun!

17:08 Paul Puustusmaa

Head inimesed siin saalis ja need, kes on väljaspool saali ekraanide taga! Väga huvitav oli see tänane diskussioon, arutelu. Me saime teada, et need kuumad aprillipäevad, mis nädalate viisi täitsid meie meediat, see oli selline täitsa tavapärane sündmus. Meil ei olnud ju midagi erilist, meil ei olnud mingit eriolukorda välja kuulutatud. Tõsi, me saime täna teada ka, et tegelikult meil oli seadus, hädaolukorra seadus, mille kohaselt kõik olukorrad olid sellised, ilma konkreetset kuupäeva selgitamata, et kõik oli ikkagi hästi. Mingit ülereageerimist ei olnud, inimesed olid väga rahul, väga rahul ja võib öelda, et õnnelikud. Ja muideks, need inimesed, kes te olite siin aprillipäevadel Toompeal ja Vabaduse platsil, te kõik olete väga rahul. Meil on hea meel selle üle.

Me saime teada ka, et meil ei ole poliitilist kontrolli politsei üle. Saime teada, et politsei teeb ise, mis ta tahab, täiesti vabalt, ei olegi mitte mingit probleemi. Meil on võimude lahususe printsiip, mis tähendab seda, et valitsus ei kontrolli riiki, ei kontrolli politseid ega jõustruktuure ja politsei teeb, mis tahab. Mitte keegi ei tea, mispärast või kes pani mingid tarad Riigikogu ümber. Isegi Riigikogu juhatus ei tea, valitsus ei tea ja peaminister ei tea. Noh, tuleb välja, et meil võimude lahususe printsiipi kasutatakse kattevarjuna selle jaoks, mida nimetatakse kontrollimatuseks, mis on tegelikult karikatuur riigist. 

Ma ei taha enam pikalt rääkida nendest üksikasjaoludest või üksikutest momentidest, millele on korduvalt viidatud, olgu muusikariista ärakorjamisele, mannergute äraviimisele, inimeste hirmutamisele, lõrisevatele koertele, suurtele tugevatele meestele, kes on Terviseameti töötajad.

Las ta olla. Ma tahan lihtsalt ühe väga targa riigikohtuniku sõnadega lõpetada oma sõnavõtu siin. Need ta ütles, see riigikohtunik, soovitusena Riigikogule 23. aprillil 2019. Ta ütles, et vältida tasub ülereguleerimist, ülereageerimist ning õiguste ja vabaduste kõikvõimalikke liialdusi. Demokraatia tähendab ka sisu, mitte ainult kesta. Demokraatia austab otsustes ka nende väärikust ja nende vabadust, keda otsustega puudutatakse, vastasel juhul oleks tegemist orjandusliku demokraatiaga. Nii et seal me siis oleme. Aitäh teile!

17:11 Aseesimees Hanno Pevkur

Tarmo Kruusimäe, palun!

17:11 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Head saadikud, head otsustajad, head ka need, kes te olete meie mandaadi saanud, et seda võimu teostada! Ja loomulikult inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Eks neid kõiksugu juhtumeid ole ju meil elustki võtta. Öeldakse ju, et see, kes ilma minevikuta elab, võib tulevikus olla edukas, või oli see kuidagi teistmoodi.

Aga ma alustan isiklikust kogemusest. Aasta oli 2001, 25. november, kui A. Le Coq Arenal toimus Eesti-Kasahstani jalgpallimäng. Seal oli kohal kaks meeskonda, siis oli teenindav personal, 80–90 jalkafänni ja mõned politseinikud. Kõik oli lahe esimesel poolajal, teisel poolajal millegipärast hakati fänne kuidagi ära viima ja ka mind viidi lõpuks ära. Siis, kui ära viidi, küsiti – noh, käitusid viisakalt –, hakati uurima, et aga mis te temast siia tõite, ta ei joo ju, eks ole, mis seal on siis. Siis selgus, et leiti tubakaseaduse § 18 lõige 2, mis oli see, et spordirajatistes ei tohi suitsu teha. Hoolimata sellest, et sama politseinik, kes mind arreteeris, oli eelnevalt minu käest suitsu ja ka tuld küsinud. No käisime ära. Kes olid natuke käremeelsemad, need istusid viis päeva, kes ütles, et ta nii palju ei saa, maksis 2000 krooni trahvi. Üks pärnakas sai vist 60 krooni trahvi ja mulle tuli ka mingi selline summa. Ja natuke aega hiljem tuli jalkaliit ettepaneku peale, et teeme ümarlaua, kus on jalkafännid ja on ka politsei. Hopsti, hopsti, läksime sinna. Politsei kõvatas ennast, ütles kõigepealt, et kes te sihukesed olete, igaüks võib panna endale kaela sinise salli ja selga särgi ja öelda, et ta esindab fänne. Saime vihjest aru. Nii leidis endale sisu MTÜ Jalgpallihaigla. Aga ma ütlesin politseile, kui meil oli ümarlaud, et kui te teete väljaõpet, siis meie ei pea trahvi maksma. Järgmine mäng A. Le Coq Arenal oli minu meelest 25. märtsil 2002 ja vastaseks oli meil Venemaa, kellega oli siis kõigil probleeme olnud. Meil ei olnudki veel märulipolitseid, see alles hiljem moodustati ja siis kui tuli, ega neil ka erivarustust ja kõike seda ei olnud. Nad käitusid muideks sellel Venemaa mängul äärmiselt õigesti, sellepärast et nad võtsid meie fännide tribüüni niimoodi ahelasse ega lasknud kedagi välja, siis kui sinna tõmmati silt "Peremehed tulid tagasi". Aga meie erimeelsused jäidki sinna laua juurde, kus me rääkisime. Öeldi, et jah, et nendel, kes on enda viis päeva ära istunud, enam seda tagasi ei saa kerida, see oli keeruline. Aga me leidsime, et meil on mingi ühisosa, mis tähendab, et me ei pidanud enam kauna, sest see oli niisugune mõnus väike seik: teie tegite harjutusi, on ju, ja meie pidime selle kinni maksma, aga ei maksnud.

Meil on erinevad komisjonid, kus me käsitleme väga sensitiivseid teemasid. Meil on kõigil riigisaladuse ja osal on ka veel NATO saladuse [luba]. Kui tulebki võib-olla mõni ametnik ja ütleb, et selle, selle ja selle pärast, siis ei olekski neid selliseid arutelusid, et kes, kus ja mis. Meie valvame seda informatsiooni, mis meil on, ja me edastame selle kuidagi selliselt, et me ei riku neid piire, ütlemegi, et oli vaja. Kui aga seda ei ole võimalik teostada, siis jäävad vandenõuteoreetikud elama, eriti kui sinna veel, ütleme, hakkab selline sogamise kunst juurde tulema. Ma tuletan meelde eelmisi presidendivalimisi. Oli ju vist plaanis, et tuleb Marina Kaljurand, on ju, aga siis tegi Siim Kallas päev varem ja siis pani Paet ja siis pani veel Jaak Jõerüüt ka, et ma ka president. Jube hea sogane.

Samamoodi, ei mina tea, kes need piirded pani. Loomulikult pani piirded see firma, kes need piirded toob, see pani ju piirded. Aga kes neid kutsus? SMS võib-olla kutsus, on ju, kelle poolt see siis tuli või ei tulnud. Aga vandenõuteoreetikud võivad öelda: "Kuule, mingi tüütu demonstratsioon tuleb, tehke nii, et neid ei oleks." – "Aga kuidas?" – "Mina ei tea, teie leiate selle paragrahvi, tehke ära."

Ma arvan, et tõde on kuskil siin vahepeal, aga mingi hetk ei juleta lihtsalt enda Riigikoguga rääkida ja siis elavadki vandenõud ja siis keerutatakse ennast sisse. Lõpuks ei saa enam mitte keegi mitte midagi aru. Nii et natukene rohkem suhtlust. Ma sain aru, et valitsuse kommunikatsioonijuht on nüüd vahetumas, äkki läheb paremaks. Äkki läheb paremaks.

17:17 Aseesimees Hanno Pevkur

Urmas Reitelmann, palun!

17:17 Urmas Reitelmann

Aitäh, härra eesistuja! Hääd kolleegid! Eesti ajaloos on olnud üks selline tähelepanuväärne sündmus, mis käivitas üsna mitmeid protsesse. Mina olin selle sündmuse vahetu tunnistaja.

Tegemist oli Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni vahelise jalgpallimatšiga, kus osales toonane menubänd Propeller. Seal läks asi käest ära. Miilitsad valvasid korda, nad tegid oma igapäevast rutiinset tööd. Olenemata sellest, mis suhe meil nõukogude miilitsasse oli, tuleb öelda, et asi läks käest ära siis, kui anti rumalaid korraldusi, mida miilitsad täitsid vastuvaidlematult, sõjaväelises korras. Puhkes märul, asi läks inetuks, kandus Kadriorust kesklinna ja läks hiljem veel inetumaks. Sama oleks võinud juhtuda siinsamas Toompeal. Tõsi, jah, Kadriorus möllasid noored, veri kees. Ütleme nii, et päästikusõrm sügeleb noortel kindlasti rohkem. Aga see oleks võinud juhtuda ka siinsamas – rumalate, läbimõtlemata korralduste tõttu.

Mitte hetkekski ei tule ühelegi arukale inimesele pähe süüdistada politseinikke, kes olid tänaval, kes saadeti siia korda valvama. Politseinike taktika, politseikooli kõige tavalisem taktika on see, et kui tuvastatakse teatud ohulaadne olukord, siis politsei käitub tavalisest agressiivsemalt. See on alati nii. Eks kurjategija võetakse ju ka maha oluliselt agressiivsemalt, kui [käitutakse] siis, kui tavaline politseinik läheb näiteks juhilube kontrollima. Ma ei süüdistaks üldse politseinikke. Ma süüdistan tegelikult valitsust.

Ma saan aru, ja see käis mitu korda läbi meie kohtumistel nii politseijuhtidega kui ka siseministriga, et suurim etteheide oli korraldaja puudumine. Ehk see õnnetu, kuid Eesti-vaenulik valitsus sattus paanikasse sellest, et ei olnud kedagi represseerida, tegemist oli kodanike spontaanse meelsusavaldusega. Avaldusega, millele meil kõigil on vääramatu õigus, välja arvatud valitsuse meelest. Aga selle valitsuse puhul ma ei imesta mitte millegi üle. Õnnetu, saamatu, käpardlik, kuid see-eest Eesti-vaenulik valitsus, nagu ta on, on ju juurtega komparteis. Meil oli üks geneetilisest kommunistist endine peaminister, kellel oli samuti suurepärane kogemus miilitsakoertega. Nii et me võime lõpuks tõdeda, et siin on tegemist poliitiliste traditsioonidega ja et reformitud kommunistide puhul ei maksa imestada millegi üle. Aitäh!

17:21 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

17:21 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud arupärijad! See, mida me siin kuulsime, oli muidugi tõe väänamise tipptase. Selle ees müts maha, te oskate seda päris hästi. Osa olid lausvaled, osaliselt oli asju esitatud tahtlikult vales kastmes.

Ma andsin selged vastused selle kohta, mis toimus. Või vähemalt neile küsimustele, mis olid, püüdsin ma vastata. On paar asja, mis tuleks üle käia. Mulle tundub, et teie tahate öelda, nagu kiirreageerijad oleks eriüksus. Aga eriüksus on vastavalt keskkriminaalpolitsei põhimäärusele ainult K‑komando ja K‑komandot sellel meeleavaldusel ei kasutatud. Nagu ma ütlesin korduvalt oma vastuses: jah, kiirreageerijad olid. Olid! Ma pole väitnud, et neid ei olnud, aga kiirreageerijad ei ole eriüksus. Teie väidate, et kohal oli eriüksus.

Viimasele kõnelejale: meeleavaldajad said oma meelt avaldada. Seda erinevalt eelmisest aastast, eelmisest kevadest, kui kaks inimest, kes tahtsid meelt avaldada valitsuse vastu, aeti minema. Siin olid nüüd inimesed hulkades koos, nad said öelda, mis nad arvavad. Mitte keegi ei võtnud neilt seda põhiseaduslikku õigust ära, erinevalt eelmisest aastast, kui see oli keelatud.

Kert Kingo sõnavõtust jäi mulje, et midagi hullemat, midagi jõhkramat ei saa olla. Lugupeetud Kert Kingo, teile vasakpöörde õpetamine ei ole jõhker politseivägivald. See lihtsalt ei ole seda! 

Ohuhinnang – te ütlete, et mina väitsin, et politsei tegi selle ohuhinnangu seal kohapeal. Ma ei ole seda väitnud. Ma ütlesin, et loomulikult olid ohuhinnangud tehtud eelnevalt, aga politsei peab lisaks sellele lähtuma ohuhinnangust, mille ta teeb kohapeal.

Põhimõtteliselt on neid teemasid siin nii palju, et kõigele ei jõua reageerida. Aga ma ütlen, et politsei käitus vastavalt reeglitele. Selle tõendus on see, et politsei tegevuse suhtes ei ole esitatud hulgaliselt kaebusi. Teie jutust jäi mulje, et tohutult tehti kellelegi liiga, aga kui nii, siis oleks see ka väljendunud õiguskaitseorganitele esitatud kaebustes. Minule teadaolevalt on neid kaebusi kokku neli. Aitäh!

17:24 Aseesimees Hanno Pevkur

Oleme tänase teise päevakorrapunkti ammendanud.


3. 17:24 Arupärimine Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise kohta (nr 69)

17:24 Aseesimees Hanno Pevkur

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Helir-Valdor Seederi, Raivo Tamme, Tarmo Kruusimäe, Andres Metsoja, Mihhail Lotmani, Üllar Saaremäe ja Priit Sibula esitatud arupärimine Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise kohta. Arupärijate esindajana, palun, Helir-Valdor Seeder!

17:24 Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Austatud peaminister! Lugupeetud kolleegid! Isamaa saadikute arupärimine ei ole kantud mitte lihtsalt uudishimust, vaid sügavast murest, ja julgen öelda, et päevakajalisest murest.

Tuletan meelde, et välisminister Eva-Maria Liimets on korduvalt esinenud initsiatiiviga, et Eesti peaks ühepoolselt liikuma edasi Venemaaga sõlmitud piirilepingu ratifitseerimisega. Meeldetuletuseks, et piirilepingu arutelul 2005. aastal Riigikogus viidi Isamaa ettepanekul ratifitseerimise eelnõusse sisse muudatus viitega Eesti Vabariigi õiguslikule järjepidevusele ja Tartu rahulepingu kehtivusele. See sai Riigikogus laiapõhjalise toetuse kõikidelt poliitilistelt jõududelt. Selle esialgne initsiaator oli tolleaegne õiguskantsler Allar Jõks, kes leidis, et selline täiendus, selline viide ratifitseerimise seaduses oleks vajalik ja igati mõistlik, et tagada ja üle kinnitada Eesti õigusliku järjepidevuse põhimõte. Selle viite lisamine Tartu rahulepingu kehtivuse ja Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse mainimise näol ärritas aga Venemaad selliselt, et Venemaa võttis oma allkirja piirilepingult tagasi ja piirileping jäi jõustumata.

Teist korda jõuti ratifitseerimiseni 2014. aastal, kui lühikeseks ajaks sai Eestis võimule Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ühine valitsus. Üks esimesi asju selle lühikese perioodi jooksul oli just nimelt tegelemine piirilepingu ratifitseerimisega. See toodi Riigikogusse ja sealt jäeti välja viited Tartu rahulepingule ja Eesti õiguslikule järjepidevusele.

Nüüd oleme jällegi olukorras, kus Reformierakond on koalitsioonis, seekord koos Keskerakonnaga, ja jälle on aktuaalne piirileping. Me näitame ühepoolselt initsiatiivi olukorras, kus Euroopa Liidu ja Venemaa ning Eesti ja Venemaa suhted on madalseisus, Venemaa on oma piiridel olnud juba pikemat aega ja on jätkuvalt väga agressiivne, Venemaa kõrged poliitikud ja ametnikud eesotsas välisministriga dikteerivad Eestile meie välispoliitikat ja poliitikat laiemalt, heidavad Eestile ette inimõiguste rikkumist, heidavad Eestile ette keelelist diskrimineerimist, heidavad Eestile ette vähemuste õiguste rikkumist ja nõuavad Eestilt russofoobse poliitika lõpetamist.

Vahepeal, pärast arupärimise esitamist, on välisminister käinud Riigikogu infotunnis. Me oleme teada saanud, et praegune valitsus on loobunud viitest Tartu rahulepingule piirilepingu ratifitseerimisel ja seega valmis loobuma ka Eesti riigi õigusliku järjepidevuse rõhutamisest ratifitseerimisel ning lähtub 2014. aastal arutelul olnud eelnõust, mitte 2005. aasta eelnõust.

Arupärijad küsivad, milliseid järeleandmisi on praegusel valitsusel veel plaanis teha Venemaa nõudmistele seoses piirilepingu ratifitseerimisega. Lisaks soovime teada, kas see välisministri väga jõuline soov tegeleda piirilepinguga ja loobuda Tartu rahulepingu mainimisest on tema enda initsiatiiv, Välisministeeriumi initsiatiiv, Keskerakonna initsiatiiv või on see kogu valitsuse prioriteet, loobuda Tartu rahulepingu mainimisest ja õigusliku järjepidevuse ideest piirilepingu sõlmimisel. Kui see nii on, siis mis on need argumendid, miks praegu on mõistlik loobuda ja näidata ühepoolset initsiatiivi, sellisel ajahetkel, nagu see praegu on?

Lõpetuseks, kuna peaminister on ka Reformierakonna esimees, siis huvitab meid väga, milline on Reformierakonna kui peaministripartei seisukoht piirilepingu küsimuses. Kas te peate õigeks 2015. aasta eelnõu ratifitseerimist (see eelnõu sisaldas endas nii õigusliku järjepidevuse ideed kui ka viidet Tartu rahulepingule) või 2014. aasta eelnõu ratifitseerimist (selles eelnõus neid viiteid enam ei olnud)? Aitäh!

17:29 Aseesimees Hanno Pevkur

Arupärimisele vastab peaminister Kaja Kallas. Palun!

17:29 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Asun kohe vastama.

Esiteks: "Kas välisminister Eva-Maria Liimetsa avaldused, et Eesti peaks piirilepingu ratifitseerimisega edasi liikuma on tema enda isiklik initsiatiiv või on see Teie juhitud valitsuse ametlik poliitika?" Me oleme koalitsioonilepingus kokku leppinud, et Eesti inimeste turvalisus ja heaolu on kõige paremini tagatud maailmas, mis põhineb demokraatlikul riigikorraldusel, inimõiguste tagamisel, rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglitel. Jah, välisminister tõi 16. veebruaril 2021. aastal Riigikogus toimunud välispoliitika arutelul välja, et Eesti huvides on endiselt see, et Eesti ja Venemaa ratifitseerivad allkirjastatud piirilepingu. Tegemist oli Vabariigi Valitsuse ettekandega välispoliitikast, mis oli Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud ja mille välisminister ette kandis. Seega on tegemist Vabariigi Valitsuse ametliku poliitikaga. Reguleeritud suhted naabritega, sh Venemaaga, on paremad kui reguleerimata suhted naabritega, seda nii Eestile kui ka tervele Euroopa Liidule.

Teiseks: "Juhul, kui see on Teie juhitud valitsuse ametlik poliitika, millega Te sisuliselt põhjendate piirilepingu ratifitseerimisega edasiliikumist?" Eriti väikesele riigile on oluline, et suhted naabritega oleksid korrektsed ja selged. Piirilepingu sõlmimisel Venemaaga on Eesti julgeolekule positiivne mõju, kuna see aitab suurendada stabiilsust ja ettearvatavust riikidevahelistes suhetes ning välistab võimalikke arusaamatusi ja vääritimõistmisi nii olulisel teemal, nagu seda on riikide territooriumid. Selgelt paika pandud ja mahamärgitud piir on seega julgeolekut kindlustav lisafaktor. Kõik riigid peaksid olema huvitatud sellest, et nende piiride kulgemine oleks õiguslikult üheselt määratletud ja vastastikku kinnitatud. Juriidiline selgus on ka rahvusvaheliste suhete aspektist oluline. Seetõttu on lepingu jõustumine kasulik nii Eestile kui ka Venemaale.

Kolmandaks: "Juhul, kui välisminister Eva-Maria Liimetsa avaldused on tema isiklik initsiatiiv, siis kuidas Teie sellesse suhtute ja kas Teie valitsusjuhina tolereerite selliseid initsiatiive?" Nagu öeldud, tegemist pole välisministri isikliku initsiatiiviga, vaid valitsuse poliitikaga.

Neljandaks: "Milline on Reformierakonna ametlik seisukoht, kas piirilepingu ratifitseerimisel tuleb viidata Eesti Vabariigi õiguslikule järjepidevusele ja Tartu rahulepingu kehtivusele või mitte?" Riigipiiri kokkuleppimine Eesti ja Venemaa vahel on kooskõlas Eesti põhiseadusega. Põhiseaduse § 122 lõike 1 lause 1 sätestab, et Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Piirileping puudutab tehnilise lepinguna vaid ühte osa Tartu rahulepingus käsitletud teemadest ehk riigipiirijoone kulgemist ning ei mõjuta Tartu rahulepingu kehtivust Eesti riikluse olulise alusena ja Eesti Vabariigi järjepidevuse kandjana. Tuletan meelde, et Tartu rahulepingu põhiline väärtus on selles, et Venemaa tunnustas Eestit iseseisva riigina. Seega ei mõjuta piirilepingu sõlmimine Eesti riiklikku järjepidevust, väärtust, mida Tartu rahuleping kannab ja Eesti põhiseadus kaitseb. Tartu rahuleping kehtib. Riigipiirileping käsitleb ainult riigipiirijoone kulgemist, millele Tartu rahulepingus vastab artikli 3 lõige 1. Muus osas piirileping Tartu rahulepingut ega selle kehtivust ei mõjuta. Kui vaadata ajalugu, siis Läti loobus piirilepingule preambuli lisamisest ning Venemaa ja Läti vahel on kokkulepitud piir olemas. Reguleeritud suhted naabritega on alati paremad kui reguleerimata suhted. Aitäh!

17:33 Aseesimees Hanno Pevkur

Helir-Valdor Seeder soovib küsida.

17:33 Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et reguleeritud suhted Venemaaga on mõlemale poolele kasulikud ja oluline on, et suhted naabritega oleksid reguleeritud ja ettearvatavad. Kas te tõesti arvate, et on proportsionaalne n-ö korrektsete suhete nimel naabritega loobuda viitest Tartu rahulepingule ja Eesti õiguslikule järjepidevusele? Ma veel kord rõhutan: tolleaegne õiguskantsler pidas ülimalt oluliseks, et see oleks ratifitseerimisel mainitud. Kas teile ei tundu, et arvestades Venemaa käitumist pika aja jooksul, on ääretult naiivne selline ootus ja lootus, et sellega me tagame mingisuguse julgeoleku? Aga minu põhiküsimus on: kas see ei ole täielikult ebaproportsionaalne, loobuda niivõrd põhimõttelisest ja igavikulisest viitest ratifitseerimise seaduses, selle nimel, et justkui oleksid naabriga suhted korrektsed?

17:34 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Me ei loobu ju kuidagi viitest Tartu rahulepingule või Tartu rahulepingust. Nagu ma ütlesin, see on ka põhiseaduses kirjas ja samamoodi on Tartu rahuleping just see, kus Venemaa tunnustas Eestit iseseisva riigina.

Teine [asi] on piirileping, mis on tehniline dokument. Jah, ma olen seda meelt, et see, et piir on korrektselt maha märgitud ja naabrite vahel ei ole vaidlusi, kus see piir ikkagi kulgeb, on igal juhul väga oluline ka meie julgeoleku seisukohast. Seetõttu on piirilepingut vaja mõlemale poolele. Korrektsed, juriidiliselt vormistatud suhted on mõlemale poolele olulised, et kõik oleks arusaadav. Just tänases julgeolekusituatsioonis on piirileping olulisem kui kunagi varem.

17:35 Aseesimees Hanno Pevkur

Tarmo Kruusimäe, palun!

17:35 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Ma nüüd küsin lihtsama küsimuse, et ei peaks palju niimoodi seda vastust otsima. Praegu piirileppes lihtsalt seda osundust Tartu rahule enam ei ole. Kas valitsuse seisukoht on, et see oleks piirileppes sees või ei oleks piirileppes sees? See jutt, et naabritega peab läbi saama, on ka päris hea.

17:36 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Piirileping on tehniline dokument, mis puudutab piiri kulgemist ja selles kokkuleppimist oma naabriga. Tartu rahust, nagu ma ütlesin, keegi loobuma ei hakka.

17:36 Aseesimees Hanno Pevkur

Ruuben Kaalep, palun!

17:36 Ruuben Kaalep

Lugupeetud peaminister! Ma saan aru, et teie valitsuse poliitika on sõlmida Venemaaga piirileping, mis sätestab Eesti idapiiri enam-vähem selles kohas, kus on praegune kontrolljoon. Aga ma sooviksin teie seisukohta õiguslikus küsimuses. Kas senikaua, kuni vastastikku ei ole uut piirilepingut ratifitseeritud, on Eesti idapiir õiguslikult seal, nagu määratleb selle Tartu rahuleping ja nii nagu ütleb ka põhiseaduse § 122?

17:37 Peaminister Kaja Kallas

Põhiseaduse § 122 ütleb, et Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Ehk piirilepingut meil hetkel Venemaaga ei ole, aga meil on seda vaja, selleks et oleks selge, kus see piir jookseb, see kokkulepe oleks olemas ja rahvusvaheliselt ei tekiks selles mingit segadust.

17:37 Aseesimees Hanno Pevkur

Henn Põlluaas, palun!

17:37 Henn Põlluaas

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud peaminister! Mul on väga lühike ja väga konkreetne küsimus: kas Petserimaa ja Narva-tagused alad, mis on ju Eesti alad ja hetkel on need Venemaa halduse all, on okupeeritud või mitte? Paluks jah‑ või ei‑vastust, pikemalt ei olegi vaja.

17:38 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Loomulikult on need okupeeritud. Küsimus on selles, kas teie tahate minna neid hetkel tagasi nõudma.

17:38 Aseesimees Hanno Pevkur

Anti Poolamets, palun! 

17:38 Anti Poolamets

Lugupeetud peaminister! Te käisite hiljuti Ukrainas, nägite kõike seda brutaalsust, mis toimub praegu ja on toimunud viimased aastad, Ukraina tükeldamist. Kas teil ei tekkinud mõtet, et just meie, kes me saame näidata, et ebaõiglusest ei sünni uut õigust, peaksime olema Ukrainale eeskujuks, jäädes enda juurde Tartu rahu rõhutamisel, oma riigi vastu toime pandud territoriaalse ebaõigluse rõhutamisel? USA tunnustas meid nii kaua, suurriigina, kui me olime okupeeritud. Kas me ei võiks olla just Ukrainale eeskujuks, näidates, et me ei ole nõus selliste territoriaalsete loovutuste tunnustamisega?

17:39 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Julgeolekuolukord Ukrainas ja Gruusias just viitab sellele, et tegelikult oleks meil väga piirilepingut vaja. Tuleb kokku leppida naabriga, kus see piir ikkagi kulgeb, et vältida igasugust rahvusvahelist segadust juhuks, kui meie naabril peaksid olema halvad mõtted meie suunas, nagu ta on toimetanud Ukrainas või ka Gruusias. See julgeolekuolukord ja see kõik, mida ma ka Ukrainas näen, just viitab sellele, et väikesel riigil nagu meie, aga ka Venemaal on vaja seda piirilepingut, et oleks selge, kus piir kulgeb.

17:40 Aseesimees Hanno Pevkur

Mihhail Lotman, palun!

17:40 Mihhail Lotman

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud peaminister! Keegi ei vaidle vastu sellele, et reguleeritud suhted naabritega, positiivne suhe naabriga välistab arusaamatusi jne. See kõik oleks hea. Aga asi on selles, et me tegeleme praegu soovmõtlemisega. Mitte keegi Vene poolt ei sõlmi praegu Eestiga piirilepingut. Ükskõik, mida [ütleb] välisminister, peaminister, me võime seal Tartu rahu mainida, võime seda mitte mainida. Me vaatasime vastust meie välisministri initsiatiivile Moskva poolt. See oli mõnitav. Käivad siin, anuvad meie käest – mitte midagi nad ei saa! Kas teil on mingisugused indikatsioonid, et seekord see initsiatiiv läheb läbi? Kaks korda me oleme lasknud ennast mõnitada. Kas on vaja kolmandat korda?

17:41 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Loomulikult, ratifitseerimine peab olema kahepoolne ja toimuma mõlemal poolel samaaegselt. See, et me oleme avatud selle piirilepingu ratifitseerimisega edasiminekuks, on signaal ka teisele poolele, et piirilepingu ratifitseerimisega edasi minna. Aga nagu te ise ütlete, selged, korrektsed suhted naabrite vahel – on parem, kui need on, kui et neid ei ole.

17:41 Aseesimees Hanno Pevkur

Arupärimistele vastamisel on Riigikogu liikmetel üks suuline küsimus. Järgmisena küsib Mart Helme.

17:42 Mart Helme

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Proua Kallas! Te teate täpselt, mis teiste inimeste peades, südames ja sisikonnas liigub. Te teate, et me valmistame ette löögirühmasid, et minna Petserimaad ja Narva jõe tagust vallutama. Tore, et teie teate. Mina ei tea. Aga küsimus on muus. Küsimus on selles, et te ütlete, et kui idanaabril peaks tekkima pahad mõtted meie suhtes, siis piirileping kaitseb meid. Ma tuletan meelde, te käisite just äsja Ukrainas, et Ukrainal oli Venemaaga maismaapiiri leping. Kas see kaitses neid?

17:42 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Mina ka ei tea, et teil oleks plaan minna Petserimaad vallutama. Ma ei tea, millele te viitasite, nii et selles mõttes me oleme ilmselt samas inforuumis. Aga see oli lihtsalt küsimus härra küsimuse peale, et kas see on teie plaan. Kui teil selline plaan on, siis te võite sellest rääkida.

Ukrainast rääkides, näiteks mina olin siis Euroopa Parlamendis, kui Ukraina sündmused arenesid. Mida ma seal siis nägin? Ma nägin seda, et rahvusvahelises üldsuses on kerge tekitada teatud küsimustega segadust. Kui te mäletate, siis ajal, kui Ukraina kriis algas, oli see jutt, et tegemist on hoopis kodusõjaga, ja kuna Euroopa Parlament, need saadikud, kes seal on, on ikkagi läbilõige kõikidest liikmesriikidest, siis oli väga selgelt näha, et ongi võimalik neid inimesi segadusse ajada.

Samamoodi, kui piirilepingut ei ole, siis on rahvusvaheliselt infosõja olukorras kindlasti võimalik segadust tekitada. Kus see piir ikkagi kulgeb, juhul kui peaks toimuma mingi agressioon? Seetõttu on parem, kui piirileping on, kui see, et piirilepingut ei ole.

17:44 Aseesimees Hanno Pevkur

Leo Kunnas, palun!

17:44 Leo Kunnas

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud proua peaminister! 1994. aastal sõlmiti selline leping nagu Budapesti leping, millega kolm suurriiki, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Venemaa, garanteerisid Ukrainale territoriaalse terviklikkuse vastutasuks selle eest, et Ukraina loovutab tuumarelvad. Me teame kõik, mis sellest lepingust on saanud. 2014. aastal Venemaa ju annekteeris Krimmi ehk rikkus sedasama lepingut ja kaks teist lepingu garanteerijat ehk USA ja Suurbritannia ei suutnud teha midagi, et seda lepingut täita. Kas selles olukorras on mingit mõtet piirilepingut sõlmida?

17:44 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Jällegi, te teate ise väga hästi, mis Ukraina sündmuste taustal oli ja millist infot selles infooperatsioonis kasutati Ukraina vastu. Aga endiselt olen ma seda meelt, et korrektsed selged suhted naabrite vahel on parem sellest, kui neid suhteid ei ole. Igasugust arusaamatust on võimalik ära kasutada ja kui on ikkagi selline olukord, kus on vaja kiiret ja selget tegutsemist, siis ei tohi olla mingit kõhklust, kahtlust ja arusaamatust mitte mingisuguste reeglite osas.

17:45 Aseesimees Hanno Pevkur

Raivo Tamm, palun!

17:45 Raivo Tamm

Aitäh! Lugupeetud peaminister! See, mis toimus Gruusias – kas neil on Venemaaga piirilepingulised suhted reguleeritud ja kas sellest oli abi? Ma pean silmas just Gruusia sõda.

17:46 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Ma ei ole detailides kõikide Gruusia teemadega kursis, nii et ma ei oska sellele praegu vastata.

17:46 Aseesimees Hanno Pevkur

Jevgeni Ossinovski, palun! 

17:46 Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Austatud peaminister, kas teie võiksite [selgitada], kui te olete aru saanud? Mina ei saa lihtsalt aru. Siin kolleegid EKRE‑st räägivad sellest, et kuna vastastikku tunnustatud rahvusvahelisele õigusele vastav piir Venemaa ja Ukraina ning Venemaa ja Gruusia vahel ei takistanud seal agressiooni, siis sellest tulenevalt ei peaks meil olema vastastikku tunnustatud piiri oma naabritega. Milles see loogika seisneb? Ma ei saanud hästi aru.

17:46 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Ei saa ka mina sellest loogikast aru, et see nüüd justkui oleks kuidagi argument. Aga ilmselt peate küsima nende enda käest selle loogika seletust.

17:47 Aseesimees Hanno Pevkur

Hea peaminister, rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt Helir-Valdor Seeder, palun!

17:47 Helir-Valdor Seeder

Aitäh, auväärt peaminister, vastuse eest, aga ma ausalt öelda olen sellest vastusest hämmingus. Kõigepealt, me teame väga hästi, et Venemaa ei kavatse praegu Eestiga mitte mingisugust piirilepingut sõlmida. Ei ole seda kavatsenud ka varasematel kordadel. Me mängime selles vääritus ja ebamõistlikus mängus kahetsusväärselt kaasa. Ja mul on sellest ääretult kahju. Seda enam, et valitsusel ja välisministril võiks nii palju taju ja oidu olla, et varasematest kogemustest õppida. Me teame, et sügisel on Venemaal Riigiduuma valimised tulemas ja sellises olukorras ühepoolset initsiatiivi näidata on täiesti absurdne.

Aga millest ma olen üllatunud? Olen üllatunud teie vastusest. Te korduvalt rõhutasite, et piirileping on tehniline dokument. Kas tõesti on praegu sõlmitav piirileping tehniline dokument? Kõigepealt, kui see on tehniline dokument, siis ma küsin, miks need tehnilised lahendused on kokku leppimata või on ääretult ebamõistlikud ja ebapraktilised. Võtame Narva veehoidla ja elektritootmise, kus piirilepinguga on piirijoone kulgemise tõttu lahendamata see, kuidas reguleeritakse elektritootmist ja veetaset Narva hoidlates, mis on ääretult oluline. Või hüdroelektrijaama ressursi kasutamine, mis vastavalt rahvusvahelisele õigusele peaks olema piiriveekogudel kokku lepitud. Selle kohta ei ole sõnagi! Või piiriületus, mis puudutab Narva silda. Või räägime piiri kulgemisest ka Lõuna-Eestis, Kagu-Eestis. Kõik need tehnilised probleemid on selle tehnilise lepinguga lahendatud kas ebamõistlikult või jäetud lahendamata.

Samal ajal te täna siit puldist ütlesite sõnaselgelt välja, et hetkel te peate seda 5,2% Eesti territooriumist, mis jääb n‑ö piirijoone ja Tartu rahulepinguga kokkulepitud piiri vahele, okupeeritud alaks. Kas me tõepoolest muudame Eesti piirijoont ja muudame territooriumi kuuluvust tehnilise piirilepinguga ja sellel ei ole poliitilisi ja õiguslikke motiive ja põhjuseid? Loomulikult ei ole see piirileping ainult tehniline piirileping, see sõlmiti omal ajal Tartu rahulepingu sõlmimisel, oli üks osa Tartu rahulepingust ja on ka täna üks osa Tartu rahulepingust. Tal on väga tõsised ja pikaajalised nii õiguslikud kui ka poliitilised tagajärjed ja tähendused.

Ma olen ülimalt üllatunud, et Eesti Vabariigi peaminister ütleb aastal 2021, et piirileping, mida me praegu arutame, mis on sõlmitud ja mille ratifitseerimine ootab kahe parlamendi taga ning mis loodetavasti sellisel kujul ei toimu, on lihtsalt tehniline dokument ja mitte midagi enamat. Ja et me oleme valmis kahima oma õigusliku järjepidevuse idee ja viite Tartu rahulepingule, mille me sisse viisime 2005. aastal ja mis oli väga hea lakmuspaber, mille tulemusena Venemaa loobus. See väga selgelt näitab, et Venemaa ei kavatse just nimelt tunnistada Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust, mis tuleneb Tartu rahulepingust. Just see ärritab teda, mitte tehniline piirileping, nii nagu teie nimetate. Aastal 2021 ei ole me kogu selle 30‑aastase protsessi tulemusena targemaks saanud ja oleme ikka valmis astuma sama reha otsa. See hämmastab mind ääretult.

Ma olen mures ja sügavalt mures selle tõttu, et välisminister ei ole tulnud nn poliitbroilerite hulgast, kus parteilased kasvatavad endale järelkasvu ja võtavad näiteks juhusliku inimese välisministriks – oletame –, vaid ta on tulnud professionaalsete karjääridiplomaatide hulgast. Need vastused, mis ma olen saanud siin infotunnis, ei ole see tase, ausalt öelda ei ole see tase. Nii et mul on ääretult kahju, et see ongi valitsuse kogu selgitus, mida te täna siin ütlesite, ja see on valitsuse ametlik poliitika.

Ma võin öelda, et Isamaa Erakond teeb küll kõik selleks, et nii pikaajalise mõjuga ja nii strateegilised huvid ei saaks päevapoliitiliselt peenrahaks vahetatud. Aitäh!

17:51 Aseesimees Hanno Pevkur

Tarmo Kruusimäe, palun!

17:51 Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Head inimesed, kes te jälgite seda arupärimist! Esitad sa küsimuse lihtsalt või mittelihtsalt, vastused on üsna head. Noh, tavalised sihukesed klassikalised tegelikult minu jaoks. Ma olen seda Tallinna Linnavolikogus ikka oi kui palju kuulnud. Sellele nn suurmeistrile jäädakse ikkagi ju päris kõvasti alla. Aga me saime aru sellest, et jah, Tartu rahu jääb meil põhiseadusesse. See on hea, et vähemalt seda muudatust ei hakka see koalitsioon tegema. Küll aga nii nagu juba 2014 võeti piirileppest ära viide Tartu rahule, nii täna hoitaksegi seda seisukohta, et see on tehniline dokument ja et see ei peakski seal olema. See näitab tegelikult seda, et tänane koalitsioon on mingil hetkel teinud 2005. aasta otsusele oma auditi. Seda auditit on meil, Riigikogu liikmetel, õigus välja nõutada, et mis põhjustel jõuti nüüd siis sellele järeldusele, et aastal 2021 ei pea olema piirilepingus enam seda viidet. Ma arvan, et see on olemas.

Te ütlesite, et koalitsioon ajab täna ju väga täpselt enda poliitikat. Ma arvan, et ma ei ole üldsegi sugugi ülekohtune või siis, ütleme ... Ah, okei, teie panete neid silte. Aga ma arvan, et näiteks Eva-Maria Liimets on väga hea presidendikandidaat ja ta sobib täpselt nii Keskerakonnale kui ka Reformierakonnale. Siin ilmselt suur saal seda leiab, sest et see on ju müstiline, mis sealt tuleb. See on naine suure saladusega, eks ju, sa kunagi ei tea, mis sealt tuleb: et meil on nice, very nice president või peaminister ja siis kõik need, ja me saame ka uue. Alguses mõtled, et kas ta teeb nüüd mingit oma poliitikat, teeb ta mingit soolot, aga näe, me saime teada, et tegelikult see ongi selline valitsuse joon.

Minu jaoks on natuke muret tekitav tegelikult see asi, see argument, mida me ju laiendame, et me peame kõigiga hästi läbi saama ja reguleeritud suhted paariariigiga on loomulikult palju kordi paremad kui reguleerimata suhted paariariigiga. Ka Euroopa Liidu ja maailma sanktsioonid mõnede riikide vastu tuleks ju laias laastus üle vaadata.

Olgem ausad, eks ju, me ei olegi aru saanud, et me hoiame ühtepidi häid suhteid Valgevenega, sest kuidas muidu saaks tekkida Valgevene lõhe Moskva turule, ja samas me püüame hoida häid suhteid ka opositsionääridega. Ma arvan, et need opositsionäärid väga enam tegelikult ei tahagi seda, kui me oleme niivõrd silmakirjalikud. Selline pisikene riik, nagu Eesti on, kes muudab pidevalt enda seisukohta, ei tekita usaldust, ei tekita turvatunnet, ei ole enam see Eesti, saad aru, kes tõusis tagajalgadele, kui 08.08.08 toimusid need sündmused Gruusias, mis toimusid.

Täna me juba üritame sellist hästi äraelamise kunsti, sest me tahame kõigiga natukene nagu reguleerida ja natukene ka mitte reguleerida. Aga mida meie liitlased Inglismaa, NATO ja Euroopa Liit sellisest laveerimisest annavad? Eelnevalt me olime justkui kompetentsikeskus ehk Eesti teadis väga täpselt, millised on suhted Venemaal ja kuidas neid tõlgendada. Täna oleme me muutunud üsnagi nihukeseks laveeritavaks. See, miks seda kaalukausile pannakse, võib olla lihtsalt ludomaania ehk hasartmängusõltuvus. Vahest on tõesti panused liiga kõrged, mida ei aduta. Mul ongi tunne, et võib-olla on sihukest [soovi] ennast kirjutada kuskile. Ma tean, et Marko Mihkelsonil on kogu aeg soov, et tema saaks ka sinna kuskile nurga peale kirjutada, et mina aitasin ratifitseerida seda piirilepingut, Marko Mihkelson Tallinnast. Aga seda ilmselt ei tule, ma loodan. Sellistel tingimustel, nagu praegu meie valitsus räägib, et viidet Tartu rahule ei ole, ma seda ei toeta.

17:56 Aseesimees Hanno Pevkur

Henn Põlluaas, palun! Kaheksa minutit.

17:57 Henn Põlluaas

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud peaminister! Austatud kolleegid! Eesti riik taastati riikliku järjepidevuse alusel kõikide tema tunnustega, kaasa arvatud riigipiir. Vähemalt ühes asjas oleme me läinud minu suureks üllatuseks edasi. Ma mäletan väga hästi, kui siinsamas saalis Reformierakonna välisminister ja hilisem presidendikandidaat Kaljurand – Kaljurand, mitte Kaljulaid, vaid Kaljurand – sellesama küsimuse peale, mis ma täna peaministrile esitasin, kas Eestile kuuluvad Petserimaa ja Narva-tagused alad on okupeeritud või mitte, teatas, et ei ole. Tänane peaminister on juba edasi arenenud ja jõudnud arusaamale, et tõepoolest on.

Millele siis tugineb see arusaamatu himu loovutada okupeeritud Eesti alad meisse varjamatult vaenulikult [suhtuvale] riigile? Ma ei tea, tõtt-öelda ei tule ajaloost meelde mitte ühtegi sarnast pretsedenti, kui rahuajal üks riik oleks vabatahtlikult teinud ettepaneku teisele riigile, et me loovutame tasuta endale kuuluvad alad. Meie naabritest rääkides, jah, Soome oli sunnitud loobuma Karjalast, Sallast, Petsamost, aga see oli relva ähvardusel. See oli peale seda, kui nad olid need alad kaotanud sõjas Venemaale. Meie ei ole midagi kaotanud, meie tahame ise ära anda.

Milliseid põhjendusi me siis kuulsime siin? Suhted paranevad, piirid peavad olema paika pandud. No kuidas nad paranevad? Kuidas see annab meile mingisuguse julgeolekugarantii, kui me teame, mis toimus Gruusias, mis toimus Ukrainas? Venemaa, kes ühtegi rahvusvahelist lepet ei täida, kui ta seda ei soovi, tema jaoks ei maksa kõik need paberid, kõik need allkirjad mitte punast krossigi. Läti loobus enda okupeeritud aladest. Kas see on grammigi võrra parandanud Venemaa ja Läti suhteid? Ei ole.

Peaminister tsiteeris siin põhiseaduse § 122, mis ütleb, et Eesti maismaapiir on määratud Tartu rahulepingu ja teiste lepingutega. Jah, tõepoolest, ongi nii, on määratud, Tartu rahulepinguga on määratud. Tartu rahuleping täiesti punktuaalselt loetleb selle piiri üles, selle kivi juurest selle oja juurde, sealt selle talu juurde jne. Kui me seda muudame, tühistame ühepoolselt enda soovil, siis tähendab see ju seda, et me tuleme vastu Venemaale ja nõustume tema argumentidega, et Eesti ei olegi õigusjärgne riik, et me oleme justkui uustekkeline riik. See, kui me ilma viiteta Tartu rahulepingule mingisuguse piirilepingu sõlmime, tähendab seda, et siis me tühistame ka Tartu rahulepingu. Seda on täiesti selgelt ka eelnevad õiguskantslerid välja öelnud.

See tähendab üht asja veel. See tähendab seda, et kui me loobume Tartu rahulepingust, siis kuulutame me ka täiesti tühiseks selle sätte, milles Venemaa lubas tunnustada meie riiklikku iseseisvust ja puutumatust igavesteks aegadeks. Kas me seda tahamegi?

Piirileping olevat tehniline dokument. No andke andeks! Tehniline dokument pärineb hoopis mingitest teistest sfääridest. Me võime seda praegust ajutist kontrolljoont, mis jookseb mööda ebaseaduslikku ENSV piiri, nimetada tehniliseks, aga mitte seda, mis on paika pandud Tartu rahulepinguga, mis on saanud rahvusvahelise tunnustuse, mis kuulub täiesti lahutamatult Eesti Vabariigi ühe alustala juurde. See ei ole tehniline dokument. Tartu rahuleping kehtib, vaatamata ükskõik millistele vastuargumentidele.

Peaminister rääkis ka seda, et kui puudub piirileping, siis millised segadused võivad tekkida, et on mingi kodusõja oht, nii nagu Ukrainas jne. No andke andeks! Me nägime neid ohtusid 1993. aastal, kui taheti Kirde-Eesti autonoomiat luua, mille eesmärk oli ju tegelikult ta Peterburi ja Venemaa haardesse ära nihutada. Kui me teeme selle leppe, siis ei tähenda see absoluutselt seda, et midagi ei võiks tulla ka tulevikus, eriti kui me näeme seda massiimmigratsiooni, mille tõttu meile iga aasta tuleb tuhandeid ja tuhandeid inimesi juurde, just nimelt idariikidest. Miks ei või Putini režiim neid üles ässitada ja väita, et meil on siin kodusõda või mis iganes, ja tulla neile siis appi? Ma tahaks näha, kuidas see n‑ö tehniline lepe meid siis sellisel juhul kaitsma peaks. 

Ei! Meid kaitsevad just nimelt riigi kaitsejõud, meie liitlased, meie sisemine julgus ja sirge selg, et me mitte lihtsalt ei anna tasuta ära peaaegu Saaremaa-suurust tükki Eestimaast, kus on tohutud looduslikud maavarad, kus on ainuüksi põlevkivi sellises ulatuses, et kui teha sellest diislikütust, siis tänase kaevandamise mahu järgi jätkuks meil seda peaaegu kolmveerand sajandiks. Me oleksime täiesti sõltumatud sisseveetavast toorainest jne.

Ma olen väga tihti meenutanud vanade roomlaste ütlust cui bono? – "kellele see kasulik on?". Paraku selleks, et näha mingite protsesside tagamaid, tulebki tõdeda: kindlasti mitte Eesti riigile, vaid, vastupidi, nendele, kes tahavad Eesti riiki ja riiklust hävitada, rikkudes meie põhiseadust, mis ütleb, et Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu, ja mille kohta professor Jüri Uluots, kes on üks selle sätte autoritest, ütles, et see tähendabki sõna-sõnalt just seda, et Eesti territoorium on ühtne ja jagamatu, siit ei tohi mitte jalatäitki ära anda.

Nii et kui te soovite piirilepingut sõlmida, siis te peate põhiseadust muutma. Selleks on vaja referendumit. Aga kõik küsitlused, mis siiamaani on sellel teemal tehtud, näitavad vaieldamatult, et Eesti rahva enamus on vastu sellele täiesti põhjendamatule tasuta loovutusele ja argusele. Argadel ei ole tulevikku. Aitäh!

18:05 Aseesimees Hanno Pevkur

Kalle Grünthal, palun!

18:05 Kalle Grünthal

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Kaja Kallas! Ma alustan natuke emotsionaalsemalt. Me kõik, poliitikud, püüame käia, kes fassaadi pärast, kes hingest, Eesti Vabariigi aastapäeval pärgi panemas, meenutamas neid inimesi, kes langesid Eesti iseseisvuse eest. Me teeme seda väga rahuliku ja kindlameelsena, jah, me hoiame nende mälestust kõrgel. Tänane informatsioon selle kohta, et Tartu rahuleping on lihtsalt tehniline dokument – minu meelest mõned saadikud sülitavad meie esiisade valatud verele ja ma arvan, et neil ei ole enam nendele mälestusüritustele asja. Võiks öelda, et teie maskid on langenud.

Aga nüüd ma lähen kalkuleeriva mõttekäigu juurde. Kõigepealt, 18. veebruaril 2021 teatas välisminister Liimets, et Eesti võiks esimesena astuda sammu Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimiseks. 9. aprillil 2021 toimus Eesti välisministri Eva-Maria Liimetsa ja Vene välisministri Lavrovi vestlus, mille käigus Liimets esines seisukohaga, et Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisega tuleb edasi minna. Mõni päev hiljem teatas Vene välisministeerium, et jah, piirilepingu ratifitseerimisega tuleb edasi liikuda, aga tuleb hoiduda viidetest Tartu rahulepingule.

Tegelikult on küsimus minu jaoks see, mispärast Reformierakond tahtlikult üritab Eesti julgeolekut õõnestada. Ma ei hakka rääkima siin nendest Euroopa Liidu räägitud ja toetatud meetmetest, millega me loovutame peenraha eest hulga oma maavarasid, aga ma räägin just julgeolekutasandilt. Küsimus on selles. Reformierakond ei leia rahalisi vahendeid meie julgeoleku tagamiseks, soetamaks rannakaitset, soomukeid ega ka keskmaa õhukaitset, raha lihtsalt ei ole. See sektor on tegelikult praegu katmata. Aga olgu meil neid rakette, tanke või minu pärast olgu kas või tuumarelva omamise õigus või võimekus, ükski relv ei kaitse Eesti iseseisvust paremini kui seesama Tartu rahuleping. Ükskõik, Venemaa võib meid kas või kuu ajaga ära vallutada, aga see rahuleping tagab selle, et kunagi hiljem, nii nagu ajalugu on ka näidanud, on Eesti rahval võimalus taas iseseisvuda, sest meil on olemas rahuleping Venemaaga, kes tunnistab meie õigust sellele territooriumile. Vaat seesama Tartu rahuleping on hullem ja võimsam kui ükskõik milline tuumapomm, mis on kuskil arsenalis. See on meie õiguslik järjepidevus. Minu jaoks on müstika, mispärast te tahate selle kõige tugevama relva meilt ära võtta. Reformierakond, vastake sellele küsimusele!

18:09 Aseesimees Hanno Pevkur

Jevgeni Ossinovski, palun! 

18:09 Jevgeni Ossinovski

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! No ei teagi. Osa kolleegide puhul on selge, et tegemist on oskuslike propagandistidega ja ega nendega väga vaielda ei viitsi, ei ole huvitav. Aga teiste puhul tundub, et päriselt on probleem selles, et kas ei ole mälu või ei ole olnud teadmist, mille pealt mälu oleks saanud tekkida. Läbisegi jutt küsimustes ja kommentaarides sellest, kas piirilepingut hakatakse sõlmima või ratifitseerima, näitab seda, et tegelikult ei saada hästi aru, millises protsessis ollakse, ja sellest tulenevalt on ka nendest peensustest aru saada tõenäoliselt päris keeruline.

Mind ajendas siia rääkima tulema tegelikult selle arupärimise tekstis olev otsene vale, härra Seedri juhtimisel esitatuna: et piirileping toodi Riigikokku üle-eelmises koosseisus ratifitseerimisele Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide valitsuse ajal. Meeldetuletuseks neile, keda siin tollal ei olnud, ja nendele, kellel mälu on tuhmunud: 2012. ja 2013. aastal tõepoolest parlamendi initsiatiivil piirilepingu läbirääkimise sõlmimise eestvõttetööd siin alustati nõnda, et kõik fraktsioonid, kes tollal siin olid – möönan, EKRE‑t ei olnud siis parlamendis –, olid nõus sellega, et me võiksime selles küsimuses edasi liikuda. Protsessi juhtis Marko Mihkelson, toona siis IRL‑i juhtpoliitikuid, ja härra Seedri juhitav IRL‑i volikogu kiitis selle plaani heaks. Selle tõi valitsusse ja valitsusest parlamenti Urmas Paet. Tollal tegelikult kõik erakonnad kokkulepet toetasid. See jäi ratifitseerimata loomulikult välispoliitiliste sündmuste tõttu, mis 2014. aasta kevadel lahti rullusid ja millest siin on täna juba palju juttu olnud. Härra Kruusimäe ei saanud täpselt aru, kes mida hakkab sõlmima või mida arutama. Ta rääkis midagi Tallinna volikogust. Piirileping tõepoolest sõlmiti uuesti Urmas Paeti ja Lavrovi vahel. Aasta oli 2014, ma mälu järgi ütlen, ei, vabandust, vist oli 2013. Selles tehti võrreldes varasemate kokkulepetega kaks muudatust. Üks oli tekstiline muudatus, mis ütles selgelt, et Eestil ei ole territoriaalseid nõudmisi Venemaa vastu, ja teine ütles, et see piirileping reguleerib ainult ja eranditult piiri puudutavaid küsimusi. Sellega adresseeriti kooskõlaliselt ka juristidega, kes meid tollal nõustasid, see küsimus, kas Eesti on õiguslikult järjepidev ehk kas Tartu rahulepingu õigusliku järjepidevuse punkt kehtib edasi. See on see, millele peaminister viitas, kui ta ütles, et sellisena muutus piirileping piiritehniliseks küsimuseks, selleks et välistada pahatahtlik tõlgendus, et äkki selle lepinguga asendub Tartu rahu uue piirilepinguga. Ei, ei asendu. Tartu rahu jääb edasi kehtima. Piiriküsimuses konkreetselt tuleb teine leping sinna peale. See oli selle kokkuleppe mõte. Seda kokkulepet tehnilisel tasandil juhtisid Välisministeeriumist Lauri Bambus ja Moskva suursaadik Jüri Luik, väga hea diplomaat, kes kuulub ka ühte erakonda. Alles hiljuti oli ta siin meie kolleeg, küsige tema käest, ärge selliseid rumalusi rääkige.

Siin on väga hea pateetiliselt rääkida, et Tartu rahuleping on nii oluline nagu aatompomm, nagu siin vist sai öeldud. Enamik inimesi loomulikult, kes Tartu rahulepingust räägivad, ei ole seda elus ise lugenud. Seal on palju erinevaid punkte. Osa küll juriidiliselt kehtivad, aga on oma tähenduses raugenud, näiteks küsimused, kui suure kaliibriga suurtükid tohivad Peipsi järvel olla ja mitu tükki neid laevasid tohib olla, ka rublade hulk kullas, mida Venemaa peab Eestile andma jne.  

Ma võtaks lisaaega ka.

18:14 Aseesimees Hanno Pevkur

Saab. Kolm minutit lisaaega.

18:14 Jevgeni Ossinovski

Meie jaoks on tegelikult selles kontekstis üks kõige printsipiaalsemaid küsimusi, mis muutus ratifitseerimisele eelmisel kümnendil, nüüd juba üle-eelmisel kümnendil takistuseks, see, kas me saame iseendale piisava kindluse, et Eesti õiguslik järjepidevus, millest me loobuda ei soovi ega kavatse, seda mitte keegi ei taha, jääb piirilepinguga kehtima. Uus piirileping, mis sai sõlmitud ja mille ratifitseerimise protsess on takerdunud, välistab selle tõlgenduse. Välistab selle kaudu, et ta ütleb, et see puudutab eranditult riigipiiri puudutavaid küsimusi.

Kahtlemata (ja see on minu kommentaar põhiliselt Isamaa saadikutele), erakondade järjepidevus tähendab, et võiks siiski olla mingi organisatoorne mälu. Ei ole võimalik rääkida kardinaalselt erinevat juttu nendest otsustest, mida te ise olete teinud, ise olete initsieerinud. See lihtsalt ei ole korrektne ega väärikas. Mis puudutab seltsilisi paremal käel, siis kahtlemata teid tollal parlamendis ei olnud. Kui te arvate, et Eesti rahvuslikes huvides on esitada territoriaalseid nõudmisi Venemaa Föderatsioonile ja hoida seda teemat üleval, siis demokraatlikus ühiskonnas on see kahtlemata legitiimne positsioon. Ma arvan, et see on vale positsioon, ma arvan, et see töötab Eesti rahvuslikele huvidele vastu, Eesti julgeolekuhuvidele vastu, aga kahtlemata on teil õigus seda igatepidi väljendada.  Tervikuna mina küll väga loodan, et Eesti ei hakka kolmandat korda läbi rääkima piirileppeid, neid piirileppeid, mis said sõlmitud väga mõistliku professionaalse protsessi tulemusena, ja tekib millalgi see hetk – kahtlematult, nagu peaminister õigesti ütles, see peab olema sümmeetriline –, et neid oleks võimalik ratifitseerida ja see teema päevakorrast maha võtta. Aitäh! 

18:16 Aseesimees Hanno Pevkur

Leo Kunnas, palun!

18:16 Leo Kunnas

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud proua peaminister! Head kolleegid! Nõukogude Liit oli teatavasti riik, kes pidas rahvusvahelistest lepingutest kinni täpselt niikaua, kui see oli talle kasulik. 1991. aastal see riik lakkas õnneks olemast. Meie saime vabaks. Venemaa sai vabaks. Teised riigid said vabaks. Venemaal Nõukogude Liidu õigusjärglasena oli kaks võimalikku teed: kas ta jätkab Nõukogude Liidu kurssi ehk käsitleb rahvusvahelisi lepinguid täpselt samamoodi nagu Nõukogude Liit või ta hakkab neid austama.

Üks esimesi suuremaid lepinguid, mis Venemaa osalusel tehti, oligi seesama Budapesti leping, millele ma viitasin oma küsimuses proua peaministrile. Ehk vastutasuks tuumarelvade loovutamise eest kohustusid Venemaa Föderatsioon, Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia garanteerima Ukraina territoriaalset terviklikkust. Me nägime, mis 2014. aastal sellega juhtus. Üks garanteerijatest okupeeris Krimmi ja teised kaks ei saanud mitte midagi selle vastu teha. Ehk Venemaa valis Nõukogude Liidu tee: lepingud on vajalikud ja kasulikud niikaua, kuni nad on Venemaale kasulikud, kui nad kasulikud ei ole, siis võib neile sülitada. Ka suurriikide garantiid ei aidanud midagi.

Seepärast, mis puudutab piirilepingut, pärast seda sündmust ei ole lihtsalt mõtet sellega edasi minna. Hästi lihtsalt: seni, kuni Venemaa ei ole taastanud Ukraina territoriaalset terviklikkust, ei ole meil mingit mõtet ühtegi sammu sellel suunal teha. See on kõik. Tänan!

18:19 Aseesimees Hanno Pevkur

Mart Helme, palun!

18:19 Mart Helme

Tänan sõna andmise eest!

18:19 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun!

18:19 Mart Helme

Lugupeetud eesistuja! Hea proua peaminister! Kolleegid! Siin just äsja üks kolleeg demonstreeris üsna üleolevalt oma pikka mälu ja teema tundmist. Ma pean teda kurvastama: siin on mõni inimene, kes on veel pikema mäluga, on isegi osalenud piiriläbirääkimistel ja teab täpselt, milles oli küsimus, miks see leping nn tehnilise lepingu nime sai ja mis selle tehnilise lepinguga pidi kaasnema, et see tehniline leping oleks kooskõlas Tartu rahulepinguga.

Ma selgitan. Aasta oli 1997, kui me Peterburis Raul Mälgu juhtimisel parafeerisime piirilepingu teksti sellisena, nagu see mõni aeg hiljem – 2005, kui ma õigesti mäletan – allkirjastati. Parafeerisime. See ei tähenda seda, et allkirjastasime. Aga miks me olime nõus selle parafeerimisega? Väga lihtsal põhjusel. Olles sel ajal Moskvas suursaadik, mäletan ma väga hästi kõiki neid arvukaid lääne diplomaate, kes käisid vingus näoga kogu aeg kurtmas, et no jaa, aga vot, ei saa teid võtta Euroopa Liitu, ei saa teid võtta NATO‑sse, sest teil on Venemaaga see piirilepingu küsimus lahtine. Oi, missugune piin oli alati nende vingujatega rääkida. Aga no mis seal ikka, elasime üle.

Missugune oli siis see lahendus, mille me välja pakkusime ja mis leidis tol ajal tolleaegsete poliitiliste jõudude konsensusliku või enam-vähem konsensusliku toetuse? See oli otsus parafeerida ja võimaluse korral allkirjastada piirileping, tehes samal ajal Riigikogus deklaratsiooni, milles kinnitatakse, et Eesti lähtub oma riikliku järjepidevuse puhul Tartu rahulepingust. Me teame, et üks Riigikogu koosseis ka selle deklaratsiooni tegi, kui kogu see temaatika siia saali jõudis, mille peale Venemaa võttis oma allkirja tagasi. See näitab, kui oluliseks peab Venemaa just nimelt meie riikliku järjepidevuse küsimust lähtuvalt Tartu rahulepingust. Jutud sellest, et seal on kahurite arv ja kaliibrid ja ma ei tea veel, mis kõik, ei pea tänapäeval enam paika, sellel ei ole mingit tähtsust. Sellel ei ole mingit tähtsust. 

Tähtis on see, nagu ütles Lennart Meri, et Tartu rahuleping on Eesti riigi sünnitunnistus. Täpselt nii vaadatakse seda ka Moskvas. Tartu rahuleping on Eesti riigi sünnitunnistus. Ja nad ei taha seda sünnitunnistust näha, sest see paneb hoopis teise valgusesse kõik need 50 aastat, mil Eesti oli inkorporeeritud Nõukogude Liitu. See paneb meie iseseisvuse, taasiseseisvumise täiesti uude valgusesse jne. Mul ei ole mõtet siin pikalt õhku võngutata selles küsimuses. See on kogu asja tuum.

Seni, kuni me ei saa Venemaa Föderatsioonilt, Venemaa Föderatsiooni valitsuselt, olgu see Putini valitsus, olgu see Medvedevi valitsus või olgu see ei tea kelle valitsus – me võime siin ju leiutada igasuguseid vene nimesid, võib-olla see on Tolstoi valitsus, võib-olla see on Turgenevi valitsus, võib-olla see on Gogoli valitsus, ma ei tea –, ühesõnaga, kuni ei ole Venemaal seda valitsust, mis ütleb, et, jaa, me oleme nii hiiglaslik, maailma kõige suurema territooriumiga riik, ja suuremeelselt tunnustame Tartu rahulepingut ja sõlmime teiega ...

Palun lisaaega! 

18:23 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun, kolm minutit!

18:23 Mart Helme

... mõlemale poolele rahuldava ja vastuvõetava piirilepingu, senikaua ei ole meil kuskile tarvis kügeleda ega kibeleda. Senikaua on nii, nagu on. Piirilepingut ei ole. Ja kui see siia saali tuleb, siis tuleb Riigikogul teha deklaratsioon, milles ta ütleb: Eesti lähtub jätkuvalt Tartu rahulepingust kui Eesti riikliku järjepidevuse lähtedokumendist. See on kogu küsimuse tuum.

Muide, kontrolljoonest. Eelmine valitsus ja siseminister Mart Helme olid need, kes panid käima kontrolljoone väljaehitamise, mida ei olnud Reformierakond suutnud käivitada 17 aasta jooksul, mis nad valitsuses olid. Oleme ka selles asjas Eesti julgeolekusse oma panuse andnud. Ja näpuga näidata, et aga teid, põlvepikkusi poisikesi, polnud sel ajal Riigikogus, on rumal. Just nimelt sellepärast, et siin istusid ainult teietaolised kartellierakonnad, me siia Riigikokku saime ja selles Riigikogus me tulevikus võtame ka absoluutse enamuse. Aitäh!

18:25 Aseesimees Hanno Pevkur

Mihhail Lotman, palun!

18:25 Mihhail Lotman

Austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Kõigepealt üks väike, võib-olla terminoloogiline õiendus. Tõepoolest, Eesti põhiseaduses on kirjas, et Eesti maismaapiir on fikseeritud Tartu rahu ja muude rahvusvaheliste lepingutega. Asi on aga selles, et mingisuguseid muid lepinguid ei ole olemas. Ainuke leping, mis fikseerib seda piiri, ongi Tartu rahu. Nii et juriidiliselt see peaks olema nagu Eesti territoorium, siin ei ole midagi vaielda. 

Teine asi. Ma ka teen väikese ajaloolise ekskursi. Siis, kui esimest korda seda piirilepingut ratifitseeriti siin Riigikogus, olin ma väliskomisjoni liige. Muide, need viited Tartu rahule, mis olid kaudsed viited, ei olnud otsesed, Tartu rahu polnud nimetatud, aga viited sellele kaudselt olid, olid suurel määral minu ja teiste kolleegidega kokku lepitud. Nii et ma täpselt mäletan, kuidas see asi käis. Samal ajal me muidugi teame, et ükskõik millised viited Tartu rahule on Venemaale absoluutselt vastuvõetamatud. Aga ei maksa siin teha mingisuguseid illusioone, et nad hindavad seda üle. Just nimelt siis, kui oli see ratifitseerimisprotsess meil siin Riigikogus, tuli meile külla Vene duuma väliskomisjon eesotsas härra Kossatšoviga, kes kuulas maad, kuidas me siin hakkame ratifitseerima, ja üsna selgelt ütles, et kui see ei tule siin ühehäälselt, siis nad hakkavad kõvasti mõtlema. Ja oli näha, et nad otsivad põhjust, miks mitte ratifitseerida. Tartu rahu oli neile jah üks suurepärane ettekääne, aga ei maksa mõelda, et ilma selleta nad oleksid selle leppe ratifitseerinud.

Nii on ka praegu. Ei ole mingisugust viidet Tartu rahule, aga on väga naiivne arvata, et nüüd nad hakkavad seda allkirjastama, ratifitseerima jne. Absoluutselt mitte. Meil on praegu mingisugune sürrealistlik olukord. Tundub, et suurim Tartu rahu säilitaja ja garant on seltsimees Putin, kes mitte mingil juhul ei kirjuta alla seda piirilepet, ei lase ratifitseerida seda piirilepingut, mis on sõlmitud. Ei lase ja kõik. Ma arvan, et meil ei maksa teha ennast lolliks ja veel kord seda toppima hakata. Ükski asi ei ole igavene. Me näeme, et Venemaa liigub praegu järjest totalitaarsema ühiskonna poole, ta veel ei ole seda, aga ta liigub selles suunas. Aga see on agoonia tunnus. Ootame natuke. Nagu ütleb hiina vanasõna, üks minu lemmikuid: kui sa piisavalt kaua istud jõe ääres, siis on võimalus näha, kuidas su vaenlase laip ujub sinust mööda. Aitäh! Ärme kiirustame.

18:29 Aseesimees Hanno Pevkur

Raivo Tamm, palun!

18:29 Raivo Tamm

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Austatud kolleegid! See on nüüd minu kui rahvasaadiku kõige tähtsam hetk siin praegu, sest valimiskampaania ajal rääkisin ma oma potentsiaalsetele valijatele, kui ma nendega kohtusin, et minu ainukene poliitiline kreedo on Tartu rahuleping.

Ma arvan, et kui Eesti inimene räägib Tartu rahulepingust, siis ta ei mõtle ükshaaval kõiki neid punkte, mida see leping endas kätkeb, vaid rääkides Tartu rahulepingust, mõeldakse ainult Eesti piirile, mille Tartu rahuleping tookord kehtestas. Kui räägitakse Tartu rahulepingust, räägitakse ka sellest, et nii Irboska kui ka Jaanilinn on Eesti alad, ja nagu me täna kuulsime, peaminister ütles, on need okupeeritud. Sellepärast ma tundsin, et pean tulema siia pulti kordama sedasama, mida lugupeetud professor Lotman äsja ütles. Siitsamast puldist on seda öelnud ka Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor. Me oleme siiamaani hakkama saanud ilma selle piirilepingu ratifitseerimiseta ja saame ka edaspidi, meil ei ole kuhugi kiirustada. Me ei pea hakkama seda absurdset kontrolljoont praegu tegema Eesti piiriks. Aitäh!

18:31 Aseesimees Hanno Pevkur

Nüüd palun kõnetooli peaminister Kaja Kallase.

18:31 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Ma alustan sellest, et kordan üle seda, mida paljud on juba öelnud. Jah, Tartu rahuleping on Eesti Vabariigi sünnitunnistus, aga sünnitunnistus selles mõttes, et see oli esimene dokument, kus Venemaa tunnustas Eestit iseseisva riigina. See on see põhiline pool. Ma pole öelnud, et Tartu rahuleping on tehniline dokument, nagu väitis Kalle Grünthal. Ma olen öelnud, et piirileping oleks tehniline dokument.

Kuulates kõike seda, mida te siin räägite, tekib küsimus, kas te tõesti tahate esitada territoriaalseid nõudmisi. Teatavasti oli NATO‑ga liitumise eeltingimuseks see, et meil ei ole territoriaalseid nõudmisi, nii nagu ka Mart Helme eespool kõneles. Meie julgeolek baseerub iseseisval kaitsevõimel ja kollektiivkaitsel, mis tuleb sellest, et me oleme NATO liikmed. Kui meil on territoriaalseid nõudmisi, kuigi me oleme väitnud, et meil neid ei ole, siis on hoopis teistsugune olukord.

Küsimus ei ole suhete parandamises, küsimus on julgeolekus, selles, kust see piir läheb, et meil oleks piirileping ja piir seal arusaadavalt jookseks. Ma kuulasin teid veel ja sain aru, et teie soov on neid territoriaalseid nõudmisi ikkagi esitada. Aga 2021. aastal ei saa kindlasti ühtegi territooriumi tagasi nõuda ilma seal elavate inimesteta. Seal on paarkümmend tuhat inimest. Tekib küsimus, mis te nendega teete. EKRE tahab öelda, et tema rajab Eestisse etniliste eestlaste riiki, need peaksid olema etnilised eestlased. Mis te nende inimestega teete? Kas te kavatsete nad deporteerida või mis see plaan on? Soome ei nõua Karjalat tagasi. Selles mõttes ei olnud ka see viide korrektne.

Mart Helme rääkis siin põhjalikult sellest, kuidas piiri on välja ehitatud. Esiteks tahaksin ma selle ära korrigeerida, sest piiri väljaehitamist ja tehnilise taristu rajamist alustas meie valitsus siseminister Hanno Pevkuri isikus. Teiseks, näiteks ka Raivo Tamm viitas sellele, justkui see kontrolljoon oleks kuidagi nagu vale, see ei ole päriselt see piir ja sellest ei tohi lähtuda. Miks see valitsus, kus Isamaa oli liige, ehitas piiri välja seal kontrolljoonel? Miks siseminister Mart Helme, kes väga uhkelt rääkis, kuidas ta taristut rajab, asus taristut rajama kontrolljoonele, mitte sinna, kus teie arvates see piir tegelikult peaks olema? Teie sõnad ja teod ei käi päris käsikäes.

Igal juhul, Tartu rahuleping kehtib ja jääb kehtima. Piirilepingut on vaja selleks, et meil oleksid selged ja arusaadavad suhted naabritega. Aitäh!

18:35 Aseesimees Hanno Pevkur

Oleme selle päevakorrapunkti ammendanud.


4. 18:35 Arupärimine vaktsineerimise prioriteetide ja nende järgimise kohta (nr 70)

18:35 Aseesimees Hanno Pevkur

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jevgeni Ossinovski, Riina Sikkuti, Eduard Odinetsi, Lauri Läänemetsa, Jaak Juske, Heljo Pikhofi, Kalvi Kõva ja Indrek Saare esitatud arupärimine vaktsineerimise prioriteetide ja nende järgimise kohta. Arupärijate nimel saab sõna Jevgeni Ossinovski. Palun!

18:35 Jevgeni Ossinovski

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! 21. aprillil esitasime koos kolleegidega arupärimise vaktsineerimise prioriteetide ja nende järgimise kohta. Ajendiks, põhjuseks oli mõistetavalt see, et nii nagu valitsus kinnitas, on vaktsineerimine nende esmane prioriteet, ja nii nagu tollane epidemioloogiline olukord nõudis, on selleks, et võimalikult kiiresti laiaulatuslikest ühiskondlikest piirangutest vabaneda, vaja vaktsineerimisega liikuda ...

Härra ja proua Helmel on seal mingi keskustelu. Äkki nad lõpetavad selle.

18:36 Aseesimees Hanno Pevkur

Head kolleegid taganurgas! Aitäh!

18:36 Jevgeni Ossinovski

Härra Grünthal on ka veel seal.

Küsimus ei ole mitte ainult selles, et vaktsineerimisega tuli kiiresti edasi liikuda, et laiaulatuslikud piirangud maha saada, vaid küsimus oli ka selles, millisel viisil korraldada vaktsineerimist kõige tõhusamalt, et saavutada suurimaid ühiskondlikke eesmärke ja minimeerida tervisekahjusid.

Loomulikult, nagu me teame, on tegelikkuses koroonaepideemial üks eripära ja see eripära on see, et seda kannavad edasi valdavalt nooremad aktiivsed inimesed, aga tervisekahjude käes kannatavad põhiliselt eakad. Kui vaatame vanuse kasvades nii suremust kui ka haiglasse sattumise tõenäosust, siis on selge ja tegelikult kogu Euroopas kokku lepitud, et üle 80-aastaste eakate hõlmamine vaktsiiniga on prioriteet number üks, kuna nende hulgas on lihtsalt niivõrd palju rohkem surma ja hospitaliseerimist.

Kui tuletame meelde Eesti olukorda, siis näeme, et nakatumisnäitajatega Euroopa ja kogu maailma tippu jõudes jõudis ka meie haiglavõrk kriitilise piirini. Just nimelt eakate suurem sattumine haiglasse tekitas haiglasüsteemis laiema ülekoormuse, mille tagajärjel ei kannatanud mitte ainult koroonahaiged, vaid ka kõik teised, kuna järk-järgult hakati haiglaravi piirama. Sellest tulenevalt meile näis, et valitsus ei prioriseeri selle rühma vaktsineerimist piisavalt. Selle tõestuseks on [üle 80-aastaste eakate] madal vaktsiiniga hõlmatuse tase, segadus selles, mis puudutab eakateni jõudmist perearstisüsteemi kaudu. Ja nii sai see arupärimine 21. aprillil, nagu öeldud, esitatud.

Palusime vastavalt peaministri enda ettepanekule arutada neid küsimusi arupärimise vormis võimalikult kiires tempos. Palusime peaministrit vastama juba 3. mail, et saaksime nende küsimustega seotud vead, mis olid tekkinud, parandada ja ree peale tagasi. Täna on maikuu viimane päev. Eks loomulikult ole nii mõnigi nendest küsimustest, mis me oleme püstitanud, teatud akuutsuse minetanud tulenevalt sellest, et aega on üksjagu merre voolanud. Küll aga nii nagu 21. aprillil, nii ka 31. mail on Eesti jätkuvalt üle 80-aastaste vaktsineerituse poolest üks Euroopa Liidu kehvemaid. Vabariigi Valitsus püstitas 20. aprillil eesmärgi jõuda üle 70‑aastaste vanuserühmas 70%-lise hõlmatuseni aprilli lõpuks. Nüüd on kuu aega sellest tähtajast möödunud, aga 70% ikka veel saavutatud ei ole. Nendest asjaoludest lähtudes on nii mõnigi teema siiski jätkuvasti veel aktuaalne.

Meil on peaministrile kuus küsimust. Ma palun, et ta loeks need ette ja annaks oma vastused, mille peale saame küsida täiendavaid küsimusi ning pidada loodetavasti konstruktiivset ja viljakat arutelu. Aitäh!

18:40 Aseesimees Hanno Pevkur

Ja nüüd vastab Kaja Kallas, palun!

18:40 Peaminister Kaja Kallas

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma tahan seda öelda, et tõepoolest te soovisite, et ma tuleksin siia juba mai alguses, aga kuna olid planeeritud nii Ukraina visiit kui ka Euroopa Liidu Ülemkogu, siis mul kahjuks ei olnud võimalust varem tulla. Arvestades teema aktuaalsust, ma saan sellest täiesti aru ja püüan sellest edaspidi hoiduda.

Aga nüüd küsimuste juurde. "20. aprillil valitsuses arutatud vaktsineerimise kava seab eesmärgiks "saavutada 2021. aasta aprilli lõpuks üle 70-aastaste inimeste hulgas vähemalt ühe doosiga vaktsineerimise hõlmatus 70%". [---] Suur osa EL-i riike on juba saavutanud enam kui 90%-lise katvuse 80+ vanuserühmas. Milliseks ajaks saavutab Eesti selle hõlmatuse eesmärgi?" Tänase päeva seisuga ...

18:42 Aseesimees Hanno Pevkur

Hea peaminister, kas te saate natukene kõvemini rääkida? Härra Grünthal annab märku, et ta ei kuule teid.

18:42 Peaminister Kaja Kallas

Ah soo. Jaa. Kas nüüd on paremini kuulda?

31. mai ehk tänase päeva seisuga on Eestis vaktsiiniga hõlmatus 70-aastaste seas 69,47% ning üle 80-aastaste seas 60,71%. On ka piirkondlikke erinevusi. Seitsmes maakonnas on üle 80-aastaste hõlmatus üle 70%, neist kolmes on see lähenemas 80%-le, ja neljas maakonnas on hõlmatus natuke alla 70%, kuid sellele ollakse väga lähedal. Murekohad on Harjumaa linnad, Ida-Virumaa, natuke vähemal määral ka Võrumaa ja Valgamaa. Iga päev ma vaatan seda numbrit ja iga päev ma näen, kui vaikselt see number kasvab. See on piinarikas selles mõttes, et natuke on 70%-st puudu, aga ükski päev see täis ei tule. Mida see näitab? See näitab ühelt poolt seda, et mida lähemal me oleme sellele eesmärgile, seda raskem on tegelikult inimesi juurde saada. Alguses vaktsineeritakse kõik need, kes soovivad, ja läheb üsna kiiresti, kuid mida aeg edasi, seda aeglasemaks läheb. Tegelikult on see ühtlasi õppetund. Ma arvan, et teiste vanusegruppide puhul näeme ilmselt samuti, et kui jõuame juba 70% lähedale, siis hakkab kasv aeglustuma.

Euroopa Liidu riikide seas on näha selge erinevus, kui võrdleme Lääne-Euroopa ja Ida-Euroopa riikide eakate vaktsineeritust. Seda on väga palju mõjutanud see, kas eakad inimesed nendes riikides on harjunud laskma end vaktsineerida või ei ole. Ma lasin endale välja võtta ka graafiku, et kui palju vaktsineeritakse igal aastal gripi vastu, ja sealt tuleb välja, et neis riikides, kus on vanemate inimeste hõlmatus praeguse vaktsiiniga suur, on harjumus lasta igal aastal ennast vaktsineerida, neid ei pea selleks veenma, vaid see on pigem tavapärane. Meil seda ei ole, seda iga-aastast gripi vastu vaktsineerimist – gripp võtab samuti väga paljude eakate inimeste elu –, seda meil iga-aastaselt ei ole. Kui vaadata Eesti hõlmatust võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega, siis oleme isegi suurema hõlmatusega riikide seas, kuigi me tegelikult tahaksime olla Põhjamaade seas. Bulgaarias on hõlmatus 11,7%, Horvaatias 49,7%, Tšehhis 76,8%, Ungaris 72,1%, Lätis 27,7%, Leedus 50,2% ja Poolas 58,6%. See ei ole kuidagi õigustus, vaid ma lihtsalt tahan öelda, et siin on kultuurilised erinevused.

Hõlmatuse eesmärkide saavutamine sõltub nii Eestisse jõudvatest vaktsiinikogustest kui ka sihtrühma soostumusest lasta ennast vaktsineerida. Ja nagu ma juba ütlesin, mida rohkem inimesi sihtrühmast on vaktsineeritud, seda aeglasemaks muutub hõlmatuse kasv selles sihtrühmas. Me oleme rakendanud mitmesuguseid abinõusid, et vanemaealiste hõlmatust suurendada. Oleme kasutanud kodutingimustes vaktsineerimist, kui räägime Jansseni vaktsiinist, mis on ühedoosiline. Läheme koju kohale ja vaktsineerime neid, kes soovivad. Ida-Virumaal katsetasime 1 + 1 süsteemi, mille korral üks noor, kes toob kaasa vanema inimese, saab samuti vaktsineeritud. Kohalikud omavalitsused on osutanud abi transportimisel, ka info jagamisel, et hõlmatust suurendada.

Teine küsimus: "Immunoprofülaktika komisjon on kinnitanud Eesti Perearstide Seltsi koostatud põhimõtted riskirühma kuuluvate inimeste vaktsineerimiseks, kus prioriteetsena nimetatakse üle 80-aastased inimesed. Samas on Eesti 80+ vanuste vaktsiiniga hõlmatuselt jätkuvalt EL-i viimaste seas. Miks see nii on?" Kui me võrdleme üle 80-aastaste vaktsineeritust Põhjamaade näitajaga, siis meil see tõepoolest ei ole ideaalne. Aga see ei pea paika, et Eesti on Euroopas viimaste seas. Perearstid on teinud väga-väga tublit tööd inimeste veenmisel, inimeste kutsumisel. Alguses, kui soovisime vanemaid inimesi üles leida ja vaktsiiniga nendeni jõuda, õppisime seda, et nemad usaldavad eelkõige perearste ja pereõdesid, kellega nad on harjunud suhtlema. Seega, nende tehtav teavitus, kutsumine perearstide ja pereõdede poolt toimus hästi ja selle eest peab neile kindlasti ütlema suure tänu. Nüüd, seda kiiremat vaktsineerimisega hõlmatust mõjutasid alguses ka piiratud vaktsiinikogused. Aga teatud lävendi ületamisel on need, kes soovisid lasta end vaktsineerida, oma doosi juba kätte saanud ja järjest rohkem hakkab määrama soostumus ja sihtrühma huvi. Praegu tehakse täiendavat tööd selleks, et aru saada, kuidas motiveerida vanemaealisi inimesi rohkem vaktsineerima, sest nagu te väga õigesti ütlesite, tähendab see koormust meie tervishoiusüsteemile ja neile inimestele võib see haigus olla väga fataalsete tagajärgedega.

Kolmas küsimus: "Aprilli teisel nädalal tehti kokku ligi 40 000 vaktsiinisüsti, millest 80+ vanuserühmale 3031 süsti. See on 8% kõigist doosidest ning kõige madalam osakaal nädaladoosidest alates jaanuarikuust. Kui maha arvata teised doosid, mille tegemine sõltub juba varasematest vaktsineerimisotsustest, siis esimesi doose tehti kokku 29 000, neist 80+ earühmale jagus kõigest 2400 doosi. Millega on kõige haavatavama sihtrühma piisava kaitseta jätmine põhjendatud?" Nagu ma ütlesin, oleme vaktsineerimisel lähtunud just sellest põhimõttest: vähendada haiglasüsteemi koormust. Selle aasta kevadtalvel on üle 70% haiglasse viidud patsientidest vanuses 60+ ning nad jagunevad kolme vanusegrupi, 60–69, 70–79 ja 80+ vahel enam-vähem võrdselt. Seetõttu ei ole haiglasüsteemi enim koormanud mitte üle 80-aastaste vanusegrupp, vaid hoopis üle 60‑aastased. Teie nimetatud perioodil läks riskirühma ehk üle 60-aastaste vaktsineerimiseks vähemalt 50% vaktsiinidoosidest. Aga kui vaadata väga täpselt, siis näeme, et üle 80-aastaste vaktsineerimisega tegelesid eelkõige perearstid ja selle sihtrühmaga võeti ühendust telefoni teel. See oli ka esimene riskirühm, kelle vaktsineerimist võimaldati tulenevalt suuremast riskist haigestuda COVID-19-sse. Alguses oli vaktsiini võimalik perearstidele jao kaupa jagada, ent tarnekoguste suurenedes oli võimalik anda rohkem doose nendele perearstidele, kelle nimistus on rohkem riskirühma kuuluvaid inimesi. Selleks on meil ka tarkvaralahendus, mis seda arvestab. Vaktsineerijate tagasiside põhjal võib öelda seda, et need üle 80‑aastaste sihtrühmast, kes vaktsineerimist on soovinud, on selle võimaluse saanud, ning vaktsineerimiseks vajalikke vaktsiinidoose on vaktsineerijatele piisavalt jagatud. Samas oli ka neid, kellega vaktsineerijad küll telefoni teel ühendust võtsid, aga kes ei soovinud vaktsineerimist. Praegu jätkub ka kodutingimustes vaktsineerimine ühedoosilise Jansseni vaktsiiniga ja selle võrra võib see hõlmatus ka üle 80‑aastaste sihtrühmas suureneda. Sügiseks soovime saavutada suurema hõlmatuse, kuid see nõuab ka detailsemat arusaamist nende inimeste kõhklustest, kes vaktsineerimist ei soovi.

Neljandaks: "Te olete korduvalt väitnud, et valitsuse tervisekriisi eesmärk on vältida haiglate ülekoormust, ja selgitanud, et piiranguid kehtestatakse selleks, et tervishoiusüsteem vastu peaks. 80+ vanuses inimeste hospitaliseerimise risk on üle 40% ning suremuse risk üle 10% [---]. Kuidas aitab 80+ vanuserühma vaktsineerimata jätmine valitsusel enda seatud kriisijuhtimise eesmärki täita?" Vaktsineerimise eesmärk algusest peale on olnud vältida rasket haigestumist COVID-19-sse ja selle põhjustatud surmajuhtusid ning selle kaudu tagada tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi toimepidevus. Alguses, nagu ma ütlesin, olid vaktsiinikogused piiratud, aga kui meil vahepeal jälle ei tulnud neid doose, mida lootsime tulevat, siis me tegime ümber selle otsuse, et me eesliinitöötajatele vaktsiine eraldame. Otsustasime ümber just sellepärast, et fokuseerida vanemaealiste vaktsineerimisele. Aga riskirühmades oli ka selliseid inimesi, kellel olid mingid kaasnevad haigused, ja perearstid sellest lähtuvalt ka tegutsesid. Kuna te teate ise ka väga hästi, et meie tervishoiusüsteem ei ole nii tsentraliseeritud, vaid tegelikult on perearstidel päris suur diskretsiooniõigus, siis nagu ma olen perearstide tagasisidest teada saanud, [teevad nad nii, et] kui nad ei ole seda [vaktsineeritavat] inimest kätte saanud ja on risk, et vaktsiin läheb pahaks, siis nad pigem süstivad selle vaktsiini kellelegi teisele, kui ajavad lõputult seda 80‑aastast inimest taga. Vaktsiinide tarnekoguste suurenedes alandasime riskirühma vanusepiiri 60. eluaastale, sest nagu ma ütlesin, haiglasse sattumine kasvas ka palju nooremas eas. Ehk üle 70% haiglasse viidud inimestest olid üle 60‑aastased.

Viiendaks: "Eestil on olnud juba pikka aega piisavalt vaktsiini, et vaktsineerida 80+ vanuserühm täielikult, kuid seni on eakate vaktsineerimisega hõlmatus piirkonniti ja perearstinimistute lõikes väga ebaühtlane. Logiseva vaktsineerimiskorralduse tõttu on surnud kümneid inimesi ja see jätkub samamoodi. Miks ei ole nende surmade ennetamine valitsuse jaoks tähtis? Milliseid korralduslikke samme astub valitsus ebavõrdse hõlmatuse lahendamiseks?" Surmade ennetamine on valitsuse jaoks väga tähtis ja samamoodi on tähtis raskete haigusjuhtude vältimine. Kuna ma ütlesin, et haiglasse sattunutest üks kolmandik oli üle 80‑aastased, teine kolmandik 70–79‑aastased ja kolmas kolmandik 60–69‑aastased, oli nende kolme grupi võrdselt vaktsineerimine oluline haiglasüsteemi koormuse vähendamisel. Nagu ma ütlesin, üle 80‑aastaste elanike vaktsineerimine toimub perearsti juures ja see võtab rohkem aega. Mul oli perearstide seltsiga väga hea ja huvitav kohtumine, mille käigus nad kirjeldasid seda protsessi, kuidas osa vanemate inimeste jaoks on see pidupäev, paljusid on aga vaja veenda, kuna nad ei soovi vaktsineerimist, ja see kõik võtab aega. Ja nagu ma ütlesin, väiksema hõlmatuse piirkondadega on tegeletud ja nendega me tegeleme eraldi veel edasi. Kuna vaktsineerimine on vabatahtlik, siis on kõige olulisem selgitustöö ja ka arusaamine sellest, mis on kõhkluse taga.

Kuues küsimus: "Valges raamatus on öeldud, et "Olukorrani, kus koroonaviiruse ohjamiseks piisab vaid vaktsineerimise korraldamisest, läheb veel aega." [---] Kuidas hakkab vaktsineerimine toimuma pikemas perspektiivis ja milliseid vigu praeguses vaktsineerimiskorralduses tuleks vältida?" Meil on plaanis enne jaanipäeva kaardistada kõik need õppetunnid, mida me oleme saanud nii sellest tervisekriisist kui ka vaktsineerimise korraldusest, et vältida samu vigu, mis tehti eelmisel aastal, kui suvel ei tehtud ettevalmistusi järgmiseks laineks. Aga sellest saame veel rääkida. Ma saan aru, et praegu on mul aeg läbi.

18:56 Aseesimees Hanno Pevkur

Just, aga kindlasti on võimalik küsimustega täpsustada ja nendega alustab Eduard Odinets. Palun!

18:56 Eduard Odinets

Aitäh! Ja aitäh, peaminister, selle ülevaate eest! Aga ikkagi, üle 80‑aastaste sihtrühm teeb sügavat muret. Te ütlete, et me ei ole nende hõlmatusega lõpu pool – no tegelikult 6. koht tagantpoolt on lõpupool. Sõltub, kuidas võtta, aga hõlmatus on ikkagi väga väike. Teie retoorikat kuulates tundub, et kes tahab, see vaktsineerib, kes ei taha, on ise süüdi. Ja tundub, et ka kõik meetmed, millest te rääkisite, ei kanna vilja. Üle 80‑aastaste inimeste vaktsineerimine, eriti Ida‑Virumaal, on sisuliselt seisma jäänud. Kui me vaatame näiteks eelmise nädala andmeid, siis näeme, et kuni 17‑aastased said 1372 doosi ja üle 80‑aastased kõigest 504 doosi ehk kolm korda vähem. Mida te olete kaalunud ja mõelnud teha, et selles vanuserühmas liikuda viimaste seast ettepoole, et suurendada üle 80‑aastaste inimeste vaktsineerimist, kuna tundub, et senised meetmed ei kanna vilja?

18:57 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Ma veel kord ütlen seda, et meil on kultuurilised erinevused. Mul on siin üks tabel, mis kajastab gripi vastu vaktsineerimist eri riikides. Siin on näha, et näiteks Iirimaal, Portugalis, Hispaanias, Itaalias, Rootsis, Taanis, Soomes ja Saksamaal vaktsineeritakse gripi vastu iga-aastaselt vanemaid inimesi ja nende vaktsineerimisega hõlmatus on suur, samas meil on see vanemate inimeste hulgas praktiliselt nullilähedane. Ehk nende andmete puhul, mida mina võrdlesin, on selge erinevus Ida-Euroopa ja Kesk- või Lääne-Euroopa riikide vahel. Viimastel on pidev kogemus vanemate inimeste vaktsineerimisest olemas ja meil seda ei ole. Ja need riigid, keda ma tõin välja, nende seltskonnas me tegelikult oleme siiski üsna tublid.

Kui me vaatame neid numbreid lähemalt, siis näeme, et kogunumber on tõesti 60,8% üle 80-aastastest inimestest. Aga Hiiumaal on see 79,4% ehk üle 70%, Jõgevamaal 72,1%, Järvamaal 75,7%, Läänemaal 73,2%, Lääne-Virumaal peaaegu [70% ehk] 69,8%, Põlvamaal peaaegu ehk 67,3%, Pärnumaal ainult natuke puudu ehk 69,4%, Raplamaal 77,7%, Saaremaal 77%, Tartumaal 69,7% ja Viljandimaal 74,8%. Problemaatilised on meil Ida-Virumaa, nagu te ütlete, kus hõlmatuse tase on väga madal – teie oskate võib-olla paremini nõu anda, kuidas sealseid inimesi veenda, seal on ilmselt ka kultuurilised ja inforuumi küsimused –, Harjumaa, mis on lihtsalt väga suur, nii et seal kõikide inimesteni jõudmine võtabki palju rohkem aega kui näiteks Hiiumaal, kus inimesed saab kiiresti vaktsineeritud, ning Valgamaa, kus on vaktsineerituid 60,2%, seal samamoodi on arenguruumi.

Perearstid tegelevad sellega, aga mingi hetk nad loobuvad. Kui inimesele on korduvalt pakutud ja ta on öelnud, et ta ei soovi vaktsiini, siis on selge, et ta ei soovi. Meil sundvaktsineerimist ei ole ja inimesel on õigus otsustada, et ta ei soovi seda vaktsiini. Aga võib-olla saavad siin ka nooremad inimesed neid veel veenda. Kui osa vanemate inimeste argument on olnud see, et noorematel on seda rohkem vaja, siis kui nooremad on oma vaktsiinid kätte saanud, tuleb võib-olla uuesti nende vanemate inimeste poole pöörduda. See oleks mõistlik.

19:00 Aseesimees Hanno Pevkur

Heljo Pikhof, palun! 

19:01 Heljo Pikhof

Aitäh! Austatud peaminister! Praeguseks ei ole kõigil olnud võimalik end vaktsineerida. Lubades riigisisese digitõendi kasutamist, annab valitsus sõnumi, et kui on midagi defitsiitset, siis ära kuula valitsuse juhiseid, vaid nihverda, skeemita ja kombineeri endale see defitsiitne asi, sest edaspidi võib sellest kasu olla. Inimesed, kes ei läinud vaktsineerimistalgutele elavasse järjekorda, ei kasutanud tutvusi perearsti juures, ei oodanud öösel digiregistratuuri avanemist, et enne, kui avalikult registreerimiseks läheb, endale aeg juba kirja panna, jäävad nüüd sellel suvel heal juhul testimisjärjekorda. Miks peaksid inimesed edaspidi valitsuse antavaid juhiseid järgima?

19:01 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Esiteks vaktsineerimissertifikaadist. Vaktsineerimissertifikaat tõestab seda, et inimene on saanud vaktsiini. Praegu tuleb vaktsiini järjest juurde ja uusi aegu pidevalt avatakse. Kõik, kes soovivad ennast vaktsineerida, seda järjest ka saavad, need ajad jõuavad kätte.

Nüüd, elavat järjekorda ei ole meil olnud. Digiregistratuuris on tõepoolest olnud järjekord. Näiteks Lätis tõesti lasti inimestel oodata tänaval vaktsineerimisjärjekorras, meil pidid inimesed ootama digitaalses järjekorras. Loomulikult seda oleks saanud teha paremini, aga sellega ongi mõlemat pidi, etteheiteid oleks olnud igal juhul. Kui avada vaktsineerimine ainult osale, siis vanemaealiste puhul on see põhjendatud, sest me tahame kõigepealt nemad kätte saada. Aga kui hõlmatus on juba piisavalt suur, siis millega võiks vanusepiiri allapoole toomisel põhjendada, et seda kümne aasta kaupa tehakse? Seetõttu ongi registreerimine kõigile lahti. Mida rohkem tuleb vaktsiini peale, seda rohkem saab ka vaktsineerida.

Nüüd vaktsineerimissertifikaadist. See ei anna kellelegi mingeid eriõigusi, aga küsimus on ju teiselt poolt selles, et kui meil on teatud piirangud, siis kas teatud üritusi saab korraldada ka suurema hulga inimestega ja kas seda saab teha niimoodi, et inimeste tervis ei ole ohus. Seda saab teha niimoodi, et kas esitatakse sertifikaat, et olen vaktsineeritud, või need, kellel sertifikaati ei ole, teevad kiirtesti. Ja kõik saavad üritusel osaleda, kedagi ei jäeta sellest eemale. Ja ma ei ole nõus sellega, mida te oma küsimuses ütlesite, et justkui soodustatakse nihverdamist. Praegu saavad ikkagi kõik, kes tahavad vaktsineerida, endale aja kirja panna ja ma väga soovitan seda teha.

19:04 Aseesimees Hanno Pevkur

Riina Sikkut, palun! 

19:04 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! See paralleel gripi vastu vaktsineerimisega on muidugi huvitav, aga ma arvan, et joonistuks välja ka pilt, et riigid, kus pensioni suhe keskmisesse palka on kõrgem, seal on ka eakate vaktsineerimise määr oluliselt kõrgem kui meil. Siiani on meie vähest vaktsineerimist seletatud ju osaliselt sellega, et venekeelne elanikkond on kõhklev. Samas näeme, et üheks väikseima hõlmatusega maakonnaks kujuneb meil hoopis Võru maakond. Kuidas siis seda selgitada? Kuivõrd oluliseks faktoriks peate teie vaktsineerimiseks valmisoleku puhul sellist laiemat sotsiaalset võrdsust või sotsiaalse ebavõrdsuse puudumist, näiteks inimeste ligipääsu arstiabile, perearstiabi kättesaadavust, väiksemat hariduslikku kihistumist, suuremat sissetulekut?

19:05 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Kõik need faktorid võivad avaldada vaktsineerimisega soostumusele kindlasti mõju ja ma arvan, et see ei peaks nii olema. Igal juhul arstiabi peab olema kõigile kättesaadav. Ma ei oska seletada seda Võru fenomeni. Tegelikult, kui me vaatame Võrut ja Valgat – lisaks Ida-Virumaale, mille olukorda seletatakse kultuurilise eripäraga –, siis see tekitab küsimusi. Miks ma gripivaktsiini näite tõin? Sellepärast, et ma olen teiste riikide peaministritega rääkinud, et kuidas on võimalik, et neil on üle 80-aastastest 100% vaktsineeritud. Nad ütlevad, et see on tavaline, nemad igal aastal vaktsineerivad [gripi vastu]. Meil on vaktsineerimine justkui alati eelkõige lastele suunatud, laste vaktsineerimine on kuidagi loomulik ja tavapärane, aga eakamatel ei ole seda kogemust, seda kommet. Ma ei oska põhjendada, miks on hõlmatus Võru- ja Valgamaal väiksem. See võib muidugi olla seotud ka, ma ei tea, halvema informeeritusega, võib-olla ka kanalite või inimestega, kes omavad seal suuremat kandepinda või kes on seal kohalikud arvamusliidrid. Jah, võib-olla on see seotud sellega. Aga ma praegu spekuleerin, ma tegelikult ei oska sellele vastata. Aga ma arvan, et see on kindlasti analüüsi küsimus, et me alguses ei näinud seda vahet ja praegu näeme seda vahet. Igal juhul on raskem nendes maakondades nende inimesteni jõuda.

19:07 Aseesimees Hanno Pevkur

Kalle Grünthal, palun!

19:07 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ei ole kahtlustki, et teie valitsuse esmane prioriteet on vaktsineerimine, ja hämmastav on see, et kogu selle info saladuses hoidmine on samuti teie prioriteet. Võtame näiteks paljundustsüklite arvu, seda loobitakse nagu kuuma kartulit: Terviseamet saadab Kiige juurde, Kiik saadab välisminister Liimetsa juurde, sealt jõuab see otsaga tagasi Terviseametisse jne. Sama asi on raamlepingutega, mis on sõlmitud vaktsiinide saamiseks ja nende Eesti rahvale süstimiseks. Aga kui on palju informatsiooni valdavaid inimesi, siis tilgub midagi ikka välja ka. Nimelt, täna sain teada, et isikud, kes töötavad perearstikeskustes, perearstid, saavad iga vaktsineeritud inimese pealt 15 eurot ja iga süstija iga süsti eest ise veel 5 eurot. Lisaks antakse haiglatele 81% lisarahastust. Miks seda sellisel viisil rahastatakse?

19:08 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! See, et me saaksime piisavalt paljud inimesed vaktsineeritud, on kõigi huvides, selleks et meil ei tuleks järgmisi laineid ja [kui peakski tulema, siis et] me suudaksime need üle elada nii, et haiglavõrgule [üle]koormust ei oleks ja inimesed ei jääks raskelt haigeks. Loomulikult tähendab see täiendavat tööd tervishoiuasutustele, kelle koormus [kasvab] seoses inimeste läbihelistamisega, süstimisega, kõige sellega, mis vaktsineerimisega kaasneb. Need on täiendavad ülesanded, mida tervishoiuasutused osutavad.

19:09 Aseesimees Hanno Pevkur

Jevgeni Ossinovski, palun!

19:09 Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Austatud peaminister! Selleks et saavutada karjaimmuunsus, on meil tänaste teadmiste järgi vaja vähemasti 70%-list hõlmatust ühiskonnas, vähemasti selle poole enamik riike püüdleb. Te mainisite ka ühes oma vastuses, et tõenäoliselt ka teistes earühmades võib vaktsiinikõhkluse hetk millalgi saabuda. Mis te arvate või kas olete analüüsinud, millal see hetk on, kui vaktsiini saab olema meil rohkem kui on soovijaid? Ja mis on valitsuse plaan selleks hetkeks, kui 70%-ni jõudmiseni on veel jupp maad minna ja ilus suvi on ees? [Mida valitsus plaanib teha,] et ei juhtuks nii nagu eelmisel aastal, et vajalik eeltöö jäi tegemata? Tõenäoliselt ei ole mõistlik hakata selle peale mõtlema siis, kui me sinna jõuame.

19:10 Peaminister Kaja Kallas

Jaa, olen teiega täiesti nõus. Kui me vaatame vanemaealiste pealt, millal hakkas [vaktsineerimine] aeglustuma, siis ilmselt hakkab see aeglustuma täpselt samas kohas ka teistes vanusegruppides ehk umbes 50–60% juures. Kui me vaatame uuringuid, milles on inimestelt küsitud vaktsineerimisega soostumuse kohta, siis näeme, et soostumus on 65% kandis. Sealt edasi tuleb inimesi juba veenda.

Nüüd, vaatame seda, mida teevad teised riigid, kes on jõudnud sellisesse kohta, et inimesi on vaja vaktsineerida, aga selleks on vaja teha rohkem veenmistööd. Riigid on käitunud erinevalt, kuidas neid inimesi siis lõpuks veenda. Teame, et Ameerikas on loteriisid korraldatud ja tehtud muid selliseid trikke. Me oleme selle peale mõelnud ja mõtleme edasi.

Üks lahendus on korraldada vaktsineerimist läbi tööandjate. Näiteks kui on suur teenindusasutus, siis on tööandja huvi see, et teenindajad oleksid vaktsineeritud. See tähendab seda, et seal võib tekkida kolleegide surve: kui üks inimene ei ole nõus ennast vaktsineerima või on kõhklev, jah, ütleme niimoodi, et kui ta on kõhklev, siis teised võivad öelda, et nad ei taha tema pärast jääda seda maski kandma, ole pai ja vaktsineeri. Siis tekib seal diskussioon, et mis on nende kõhkluste alused, ja võib-olla kolleegid saavad neid kõhklusi vähendada, nii et inimene on kokkuvõttes ikkagi nõus end vaktsineerima.

Aga jah, need arutelud, mis [vaktsineerimise] boonus on, seisavad meil veel ees. Iseenesest juba praegu on boonus see, et kui sa oled vaktsineeritud, siis sa ei pea olema isolatsioonis, kui sa puutud kokku näiteks haigeks jäänud inimesega. See on päris suur soodustus, kui mõtleme, et kõikidel teistel selline kohustus on. Ka tööandjatel on väga suur huvi, et nende töötaja ei läheks rivist välja, kuna ta peab olema isolatsioonis, ja seetõttu ka tööandjad saavad oma inimesi veenda.

Aga jah, me kavatseme sellega suvel tegeleda ja selge on see, et suvel läheb hoog maha, sest tundub, et haigus on justkui kadunud ja polegi vaja [vaktsineerida]. Meil seisavad ees arutelud ka sellega seoses, mis puudutab lapsi, kuna tuli otsus, et Pfizeri vaktsiin sobib ka üle 12-aastastele. Kas enne kooliminekut oleks mõistlik, loomulikult vanemate nõusolekul, korraldada laste vaktsineerimine, nii et koolid saaksid olla edaspidigi lahti? Selles kõiges me tahame suvel kokku leppida.

19:13 Aseesimees Hanno Pevkur

Kert Kingo, palun! 

19:13 Kert Kingo

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te olete korduvalt öelnud ja ütlesite ka siin, et vaktsineerimine on kõikide huvides. Aga samal ajal te maksate perearstidele 15 eurot iga süsti pealt, et motiveerida neid rohkem vaktsineerima, ja samamoodi maksate süstijatele 5 eurot iga süsti pealt, et motiveerida süstimist. Selle põhjal jääb mulje, et huvi ei ole nii suur ja et see ei olegi nagu kõigi huvi, pigem on see kuidagi rohkem [nagu väheste] huvi. Mu küsimus ongi, et kelle huvides tegelikult see vaktsineerimine on. Paistab välja, et inimesed ei ole sellest väga huvitatud ja tuleb arste motiveerida.

19:14 Peaminister Kaja Kallas

Esiteks, inimesed ju on sellest huvitatud. Vaatame kas või neidsamu numbreid, mis ma üle 80-aastaste kohta ette lugesin, või, mis veelgi parem, näiteks Hiiumaal on 70–79-aastaseid vaktsineeritud 92,8%. Uuringute tulemused ütlevad meile, et ligi 70% inimesi soovib end lasta vaktsineerida. Need on vähemuses, kes seda ei soovi. Arusaadavalt on ka inimesi, kes ei saa lasta end vaktsineerida. See kõik on tõsi. Aga ma ei tea, kas need konkreetsed summad, mis te siin esitasite, vastavad tõele. Sellele küsimusele vastates ma igaks juhuks ei võta lausa automaatselt omaks seda, mis te ütlesite. Teie väidetes on väga tihti olnud asju, mis ei vasta tegelikult tõele. Selles suhtes olen ettevaatlik.

19:15 Aseesimees Hanno Pevkur

Hea peaminister, rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Jevgeni Ossinovski, palun!

19:15 Jevgeni Ossinovski

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Paar sõna tänase arutelu kokkuvõtteks.

Punkt üks. See olukord, kust me oleme ennast viimase poole aasta jooksul leidnud ja kus Eesti jaanuari seisuga liigkõrgel platool olles võttis valitsuse juhtimisel ülemääraseid riske, leevendades piiranguid, mille tagajärjel jõudsime nakatumistelt Euroopa ja ka maailma tippu – sellel on olnud väga suured mõjud Eesti ühiskonnale. Mõjud on loomulikult tervise seisukohast, tänaseks on surnud 1252 inimest, valdav osa nendest viimastel kuudel. Loomulikult on olnud ka väga suured sotsiaalsed mõjud, tulenevalt sellest, et lõpuks olid ka väga ranged piirangud vältimatud ja need kehtestati. Need avaldavad mõju veel pikka aega. Me näeme siiamaani, kui pikalt võtab aega, et käest lastud olukord uuesti kontrolli alla saada. Ja loomulikult on mõjud olnud väga suured ka majanduslikus vaates. Praegune rahandusminister süüdistas eelmist rahandusministrit selles, et too kirjutas virtuaalseid kärpeid riigi eelarvestrateegiasse – see vastab tõele, see ei olnud hea rahandustava –, aga tollaste kärbete maht oli 250 miljonit eurot aastas. Lisaeelarve, mis käest lastud epideemia tõttu tuli vastu võtta, oli 650 miljonit eurot või vist isegi 670 miljonit. (Hääl saalist.) 641 miljonit, õige, vabandust! Lisaks loomulikult need kahjud Eesti majandusele, mis otseselt riigieelarves esimesel aastal ei avaldu ja puudutavad ettevõtete toimetulekut. See on läinud lumi, need vead on tehtud, need väga halvad, negatiivsed, õnnetud mõjud on käes.

Ja nüüd on küsimus kaheosaline. Esiteks, millisel viisil on võimalik tulla kiiremini välja nendest piirangutest, mis meil on, ja millisel viisil edaspidi, eeldusel, et me peame olema valmis kolmandaks laineks, olla selleks paremini valmis? Ja kahtlematult, lisaks üldistele järeldustele selles küsimuses, millisel viisil epideemiat mittefarmakoloogilise sekkumisega ehk rahvakeeli piirangutega juhtida, on küsimus selles, millisel viisil vaktsiinihõlmatust saavutada. Ma just rõhutan, et ühiskondlikus kontekstis on vaktsineerimisel – lisaks sellele, et ta on isiklik hüve ja kaitseb inimest haigestumise eest – ka ülekaalukas avalik tähendus, see, et [ta aitab] piiranguid just nimelt vältida. Sellepärast tuleb siin loomulikult vaadata seda, et kõige tõhusamalt toimib just nimelt eakate inimeste vaktsineerimine. Üle 80-aastaste seas, ma olen seda statistikat palju öelnud ja kordan veel, on Eesti andmete põhjal suremus ligi 15%. Iga viies mees, kes on andnud positiivse proovi üle 80-aastaste hulgas, on surnud. Võrdleme seda näiteks 60-aastastega, kelle puhul on suremus 1%, meeste puhul vist 2%, ma mälu järgi praegu ütlen. Seega, käsitleda kuuekümneseid ja kaheksakümneseid võrdselt ei ole adekvaatne.

Palun lisaaega.

19:19 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun! Kolm minutit lisaaega.

19:19 Jevgeni Ossinovski

Peaminister läks libedale teele. Tegelikult on loogikaviga, kahetsusväärsel kombel, öelda, et meil on 60-, 70- ja 80-aastaseid inimesi haiglas sama palju. No on tõepoolest olnud sama palju olukorras, kus me oleme esimesena ära vaktsineerinud siiski väga suure osa neid kõige haavatavamaid, üle 80-aastaseid. Kui meil on, ma ei tea, kolm inimest, kes on erisuguse füüsilise võimekusega – no võtame lihtsustamiseks kaks, üks jookseb väga kiiresti ja teine jookseb väga aeglaselt, siis kui sa väga kiirele paned kolm tsemendikotti selga, ei saa sa sellest järeldada, et nad jooksevad ühekiiresti. Ei jookse. Sa oled muutnud nende võimekuse ülesehitust. Täpselt samamoodi ei saa võrrelda seda, et kuuekümneseid ja kaheksakümneseid on haiglas sama palju, sellepärast et sa oled kaheksakümneseid vaktsineerinud esimeses järgus palju rohkem kui 60-aastaseid. Nii et ka Eesti kontekstis on hospitaliseerimise riski poolest ülekaalus üle 80‑aastased inimesed. Nad tekitasid siis, kui meil oli haiglas 700 patsienti, ilmselgelt kõige suurema ülekoormuse statistiliselt ühe vanusegrupi lõikes.

Miks vanainimesed ei taha vaktsineerida? Alguses oli see jutt, et pole vaktsiini, ja tõepoolest, mingil ajal märtsikuus ei olnudki. Tegelikult siis, kui me aprillis selle arupärimise esitasime, oli selge, et vaktsiini on, aga vanainimesteni see ei jõua. Loomulikult, arusaadavalt on põhjuseid erinevaid, tervishoiusüsteem on hajus, osa perearste teeb paremini, teised teevad kehvemini. Aga tegelikult, kui me vaatame seda olukorda tervikuna, on meil ilmselgelt puudujäägid, mis eeldavad ja nõuavad riigi proaktiivset tegutsemist. Selles küsimuses ei saa lähtuda sellest, et vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Selleks on kaks põhjust. Esiteks loomulikult humaanne põhjus – me ei saa kõige haavatavamaid selle haiguse kätte surema jätta. Tuletame meelde, et haigust kannavad edasi eeskätt noored inimesed, surevad aga eakad. Teiseks on küsimus ka selles, millisel viisil hoida ühiskonnaelu normaalsena, piirangud võimalikult leebed. Selleks on vaja proaktiivselt just kõige eakamad ära vaktsineerida. Kahtlemata [võib vaadata] erinevate riikide kogemusi, [neid] võib arutada. Igasuguseid hüpoteese on õhku visatud selle kohta, miks ühed vanainimesed tahavad [vaktsiini] ja teised vanainimesed ei taha. Mul ei ole praegu aega nende analüüsimisse minna, aga üldiselt on sellises olukorras lihtne haarata mõne lihtsa seletuse järele. Ent reeglina on elu loomulikult palju keerulisem.

Ma arvan, et küsimus, mis on jäänud järjepanu vastamata, on see, et me analüütiliselt suudame proua peaministriga ja ühiskonnas laiemalt arutada, et vot näete, paha lugu, võiks olla parem. Aga sellest ei piisa. Miks me aprillikuus nõudsime, et seame selged sihid, selged eesmärgid koos tegevuskavaga, kuidas me nendeni jõuame? Meil on vaja [eesmärgiks seatud] hõlmatus saavutada, suurem hõlmatus tuleb saavutada. Kui senised meetmed ei ole olnud tõhusad, siis tuleb need prügikasti panna. Kui nad on olnud ebapiisavad, siis tuleb midagi juurde mõelda, tuleb teha täiendavaid samme selleks, et eesmärgini jõuda.

Nüüd, kui fookus läks – see on minu viimane mõte – kogu ühiskonna vaktsineerimisele, [siis mainin, et] me kohtusime fraktsioonis härra Seeriga ja rõhutasime, et loomulikult on kõige suurem avalik surve nende inimeste vaktsineerimisel, kes on täies elujõus, noored, aktiivsed, nad on meediale lähedal, neid on igal pool ühiskonnas rohkem liikumas, nad teevad kõige rohkem lärmi. Aga nad ei ole kõige haavatavamad. Olukorras, kus me avame võimalusi noorte inimeste vaktsineerimiseks – see on loomulikult vajalik olukorras, kui meil vaktsiini on –, ei tohi me unustada, et elude ja tervise säästmise mõttes suurim prioriteet on endiselt eakad, kellest riik peab hoolima. Tundub, et see on jäänud selles protsessis tagaplaanile. Ma loodan, et ka siin õnnestub lähikuudel siiski edusamme teha. Aitäh!

19:23 Aseesimees Hanno Pevkur

Kalle Grünthal, palun!

19:24 Kalle Grünthal

Ei ole kahtlustki, head kolleegid, et vaktsineerimine on teie valitsuse esmane prioriteet. Ja see prioriteet on püstitatud selliselt, et ei hoolita enam inimõigustest ega millestki muust. Tänasel arupärimisel andis lugupeetud Kaja Kallas väga selge vastuse sellele, mispärast sellist massvaktsineerimist tehakse ning miks see on esmane prioriteet.

Paluks kolm minutit lisaks.

19:24 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun, kolm minutit lisaaega!

19:25 Kalle Grünthal

Jah, vaktsineerimine on valitsuse esmane prioriteet, kuid kõik muu, mis ümbritseb seda prioriteeti, on meeletu saladus. Võtame kõigepealt PCR-testid, millega tuvastatakse, kas inimene võib olla kokku puutunud viirusega. Teatavasti PCR-test üksi ei võimalda haigust tuvastada. Ja see number on selline saladus, et mitte keegi seda ei ütle. Terviseamet ei ütle, lugupeetud Tanel Kiik ei ütle, lugupeetud välisminister Liimets ei ütle, Välisministeerium ei ütle. Kogu aeg käib see kartul ühest käest teise ja aetakse igasugust ümmargust juriidilist juttu, aga lihtsat lauset "PCR-i suurus on ...", vaat seda ei saa välja öelda. Huvitav, mispärast?

Teine suur riiklik saladus on Eesti riigi ja vaktsineerimisfirmade vahel sõlmitud raamlepingud ja kokkulepped selle kohta, mismoodi jagunevad poolte õigused ja kohustused vaktsineerimise korraldamisel. Samasugune meeletu riiklik saladus, kohe selline saladus, et tundub, et Riigikogu liige on täiesti mõttetu isik. Küsisin ametnike käest juba siis, kui Kaja Kallast asendas üks Keskerakonna minister – ei olegi tähtis, kes –, soovisin saada kätte raamlepingut. Öeldi, et see on saladus, seda ei tohi [näidata]. Mis siis ikka, läheme teise ringi kaudu. Küsisin möödunud nädalal meie asekantsleri Maris Jesse käest, et sooviks seda näha. Ei, seda ei saa näha, see on salastatud. Küsisin huvi pärast, et kes on siin riigis tähtsam, kas ametnikud, kelle valduses see dokument on, või Riigikogu liige, kes peab vastu võtma seadusi, et kõik oleks korrektselt ja täpselt kontrollitud. Maris Jesse ütles, et peab juristidega kontrollima, kas on sihukene asi lubatud. No öelge mulle veel, et Eestis süvariiki ei ole. On ju niimoodi?

Täna tilkus läbi, mitte siin, vaid ma olen pidevalt saanud informatsiooni selle kohta, mis tegelikult toimub vaktsineerimisega ja [millised on] vaktsineerimise kahjustused. Kahe meditsiiniasutuse töötajad andsid mulle infot, et iga vaktsineeritud inimese pealt saab perearst 15 eurot, iga süsti eest aga süstija 5 eurot, sõltub tööandjast muidugi. Ja samas ka haiglad saavad lisarahastust kuni 80%, kui kõik või suurem osa personalist on vaktsineeritud. Selle küsimuse ma esitasin täna lugupeetud Kaja Kallasele. Kaja Kallas mõtles pikalt ja ütles, et aga jah, tulebki maksta, sellepärast et inimesed teevad ju rasket tööd.

Siit leiame põhjenduse, mispärast toimuvad massvaktsineerimised. Ma muidugi väga kahtlen selles, et kõik hüved, mis selle 15 + 5 euro sisse lähevad, on ainult perearstide hüvanguks, ma hästi ei usu seda. Vastuse sellele küsimusele annaksid need raamlepingud, mis on sõlmitud vaktsiinitootjatega. Ma ei usu, et Eesti riik maksab süstijatele ja perearstidele seda lisatasu. Ma ei usu, et ka testimise [kulu] kannab täielikult Eesti riik. Siin ei jäägi muud üle, kui saada kätte need raamlepingud, mille alusel Eestis teostatakse vaktsineerimist ehk, ma väidan, viiakse läbi meditsiinilisi ja teadusuuringuid inimesi informeerimata. Selle tagajärjed on fataalsed olnud väga paljude inimeste jaoks. Mitte ükski haigus seni Eestimaal olnutest ei ole põhjustanud selliseid inimeste liikumise piiranguid, nagu on teinud koroona. Gripp on olnud meil kümme aastat. On põetud, on terveks saadud, on ka olnud inimesi, kes on pidanud selle haiguse tagajärjel surema, kuid elu on läinud edasi. Me lihtsalt elame sellises keskkonnas.

Aga me liigume kogu aeg tõe poole, tõele lähemale. Mind huvitab väga, mis saab siis, kui kõik tõendid on selged, ja kes võtab vastutuse selle massvaktsineerimise eest, millega on hävitatud väga paljusid elusid kas jäädavalt või tervisekahjustuste näol.

19:31 Aseesimees Hanno Pevkur

Nüüd on kõnetooli palutud peaminister Kaja Kallas. Palun!

19:31 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Kõigepealt vastan Jevgeni Ossinovskile. Tahaks ära õiendada, et piiranguid leevendas eelmine valitsus 15. jaanuaril. Selle kohta on tehtud ka faktikontroll. Meie 26. jaanuaril astusime ametisse ja ühtlustasime piiranguid ning see tähendas teatud piirkondadele ka karmimaid piiranguid.

Nüüd haiglavõrgu koormusest. Eesmärk oligi vähendada koormust haiglavõrgule ning seetõttu [vaktsineeritaksegi] vanuserühmi 60+, 70+ ja 80+, sest nagu ma ütlesin, enam-vähem võrdsetes osades satub neid haiglaravile. Haiglavõrgu koormus on täpselt samamoodi nende vanusegruppide puhul võrdselt jagunenud, kui nad selle haiguse saavad. Seetõttu me tõmbasimegi vaktsineerimist vanemaealiste hulgas laiemaks.

Ja ma ei ole nõus sellega, mis te ütlesite, et [meie seisukoht on, et] üle 80-aastased inimesed vaadaku ise, kuidas saavad. Ei ole nii, me teeme pingutusi selleks, et nendeni jõuda. Aga meil ei ole sundvaktsineerimist, nagu siin mõni väidab. Kui inimene ütleb, et ta ei soovi lasta end vaktsineerida, siis me ei saa mitte midagi teha. Inimene ei soovi lasta end vaktsineerida ja mitte keegi teda sundkorras vaktsineerima ei hakka. Täpselt nii ongi.

Tulen Kalle Grünthali jutu juurde. Lasin vahepeal [tema väited] üle kontrollida ja nii nagu ma kahtlustasin, need väited ja numbrid, mida ta siin tõe pähe esitab, muidugi tõsi ei ole. Võib-olla tuleb talle üllatusena, et kõiki tervishoiuteenuseid rahastatakse haigekassa eelarvest, sh vereproovi võtmist, sellel on hind, ja ka gripivaktsiinil on hind. Igasugused protseduurid, mida tehakse, neil kõigil on hind ja neid rahastatakse haigekassa eelarvest.

Nüüd, need numbrid, mida te nimetasite, ei vasta tõele. Perearst saab süsti eest 5.30, hooldekodus on süstimise hind 7.30 ja haiglas taas 5.30. Kui haiglatöötaja lahkub haigla territooriumilt seda süsti tegema kuhugi mujale, siis on süsti hind 7.30. Nii et need numbrid, mis te ütlesite, ei vasta lihtsalt tõele ja saan need ära korrigeerida. Aga tõepoolest, teenused maksavad ja neid rahastab haigekassa vastavalt seadustele. Aitäh!

19:33 Aseesimees Hanno Pevkur

Sellega oleme selle päevakorrapunkti ... Jevgeni Ossinovski, kas on vasturepliigi soov? Selge, palun, vasturepliigi soov.

19:33 Jevgeni Ossinovski

Ma tänan! Teen lihtsalt ühe täpsustuse, et me numbritest ühtemoodi aru saaksime. Kahtlematult on võimalik, et absoluutnumbrites on 60–69-aastaseid haiglas sama palju kui üle 80-aastaseid. Aga loomulikult tuleb silmas pidada, et Eesti ühiskonna vanuseline struktuur on selline, et 60–69-aastaseid inimesi on, ma ütlen peast, ma ei saanud praegu kontrollida, umbes kaks korda rohkem kui üle 80-aastaseid inimesi. See tähendab seda, et protsendina sellest earühmast, kui me räägime sellest, millises earühmas on kõige suurem risk sattuda haiglasse, on see risk kahtlematult kõige suurem üle 80-aastaste earühmas. Ja põhjus, miks just see number on vaktsineerimise kontekstis oluline, on see, et ühiskond peab vastama küsimusele, millise earühma vaktsineerimisel on võimalik saavutada kõige kiirem mõju hospitaliseerituse vähendamisele. Arvestades seda, et üle 80-aastaste earühm on väiksem ja seal on hüppeliselt suurem hospitaliseerimise risk, siis kõige kiirem ja lihtsam viis vähendada hospitaliseerimise vajadust on just nimelt selle rühma vaktsineerimine.

Me näeme täna juba seda, et näiteks Ida-Virumaal on haigestumine kaks korda suurem, nakatumine elaniku kohta kaks korda suurem kui Eestis keskmiselt, vist isegi natukene rohkem, siis me näeme, et tegelikult on vaktsineerimisel positiivne tervisemõju, vaktsiin töötab. Ja täpselt samamoodi, kuna üle 80-aastaseid hakati vaktsineerima varem, siis lisaks muule rahvastiku koosseisulisele erinevusele mõjutab loomulikult seegi seda, missugused on need haigla numbrid. Seega, sellest haiglanumbrist, mida proua peaminister korrektselt ütleb, ei saa järeldada, et hospitaliseerimise risk on nendes earühmades võrdne. Ei ole võrdne! Väga märkimisväärselt erinev on. Aitäh!

19:33 Aseesimees Hanno Pevkur

Nüüd oleme küll selle päevakorrapunkti ammendanud.


5. 19:36 Arupärimine valge raamatu ja diskrimineerimise kohta (nr 72)

19:36 Aseesimees Hanno Pevkur

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Riina Sikkuti, Jevgeni Ossinovski, Eduard Odinetsi, Helmen Küti ja Lauri Läänemetsa esitatud arupärimine valge raamatu ja diskrimineerimise kohta. Arupärijate nimel on kõnetooli oodatud Riina Sikkut. Palun!

19:36 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! See oli juba poolteist kuud tagasi, kui me siinsamas arutasime peaministri tutvustatud valge raamatu üle. Tõesti, seda plaani, kuidas ühiskonnaelu korraldada viiruse leviku tingimustes, oli kahtlemata vaja ja on ka praegu vaja. Selle fookus on viiruse leviku piiramisel. Vahetult enne praegust arupärimist me rääkisime vaktsineerimisest ja me näeme endiselt, kuidas on vaja plaani, et kokkulepitud eesmärki oleks üldse võimalik saavutada. Viiruse levikuga kaasnevad piirangute kehtestamise risk, majanduslik kahju ja mõju tervisele. Vaktsineerimise puhul me räägime samamoodi surmadest või päästetud eludest, mõjust tervisele. Ent tähelepanuta on jäänud see, kuidas ühiskond hakkab toimima olukorras, kus meil osa inimesi on vaktsineeritud, osa on saanud võimaluse vaktsineerida, aga sellest loobunud, ja osa on veel vaktsineerimata.

See olukord on meil praegu käes. Kuigi vaktsiini järjest lisandub ja järjest rohkematel inimestel, varsti võib-olla ka lastel, on võimalik end koroonaviiruse vastu vaktsineerida, ei ole endiselt olnud väga paljudel võimalik täisimmuunsust saavutada. See olukord, mis otseselt ei too kaasa tervisekahju või surma, jääb tähelepanuta. See on mingil määral mõistetav, aga seda ei saa kuidagi õigeks pidada, sest valikud, mida tööandjad, mitmesugused teenuseosutajad teevad, on väga olulised ja vahel väga valusad.

Kui sotsiaaldemokraadid on nii peaministrilt kui ka paljudelt teistelt ministritelt küsinud, kuidas näiteks hakkab riik riigisiseselt digitõendit kasutama, kuidas räägitakse teenuseosutajatega läbi või pannakse paika see, keda tuleb või ei tule teenindada või millised on teenuseosutaja õigused, siis seni on vastus olnud, et riik ei hakka sekkuma sellesse, milliseid nõudeid erasektor kehtestab. Nüüd mõnevõrra ootamatult valitsus otsustas, et suurürituste puhul siiski sekkutakse ning sissepääs lubatakse tõendi, negatiivse testitulemuse või kiirtesti tulemuse alusel. Väga tore, et suvel saavad üritused toimuda. Aga suhteliselt plaanivabalt, erakorraliselt sellise otsuse kommunikeerimine on tekitanud minu arvates rohkem küsimusi kui vastuseid.

Lisaks suurürituste teemale on ka teine teema, mis on teravalt üleval olnud. See on teatud töökohtadel vaktsineerituse nõudmine, on see siis Tallinna Kiirabi, mis teravalt meediast läbi käis, või haiglad ja hoolekandeasutused, kus töötaja vaktsineerimisotsus tegelikult mõjutab seda, kui ohtlik või ohutu on patsiendi või kliendi jaoks teenuse saamine.

Oleme olukorras, kus digitõend on olemas, ja on väga tore, et seda on võimalik üle Euroopa kasutada. Üleeuroopalise digitõendi puhul räägitakse sellest, et selle kasutamine on ajutine ja kui pandeemia möödub, siis seda tüüpi vaktsineerimisstaatuse kontrolli ei hakata inimestele tegema. Aga endiselt tekitab mulle ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonile tegelikult küsimusi see, et terviseandmeid, mida me seni oleme väga kaitsnud, sest käsitleme neid delikaatsete isikuandmetena, võib hakata igal uksel küsima. Kellel on õigus terviseandmeid küsida ja kuidas neid kasutada? Kas seda infot võib salvestada?

Palun kolm lisaminutit!

19:41 Aseesimees Hanno Pevkur

Ei, siin kahjuks ei saa.

19:41 Riina Sikkut

Samamoodi see, kuidas lahendada olukordi, kus iga teenuseosutaja ise hakkab reegleid kehtestama? Kuidas rahulolematust ja pahameelt leevendatakse? Kuidas diskrimineerimise olukordi lahendatakse? Kiirtestiga seotud kulude kandmine võib aga põhjustada seda, et teatud teenuste kättesaadavus on osale inimestele testi hinna võrra kallim.

Loodame, et saame osa vastuseid kätte, ja igatahes julgustame selliseid eetilisi küsimusi puudutavaid asju paika panema enne, kui teenuseosutajad ise neid paika hakkavad panema. Aitäh!

19:41 Aseesimees Hanno Pevkur

Küsimustele vastab peaminister Kaja Kallas. Palun!

19:41 Peaminister Kaja Kallas

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Kõigepealt ma alustaksin sellest, et kui piiranguid ei ole, ei ole ka mingit põhjust seda sertifikaati kasutada, selles mõttes, et kõik on vaba ja vahet pole. Selle sertifikaadi mõte riigisiseselt tuleb mängu ainult siis, kui meil on piirangud ja on ürituste korraldajad, kelle tegevust nende piirangutega oluliselt piiratakse. Ja piirangute mõte on ju piirata nakkushaiguse levikut ehk tõkestada nakkushaiguse levikut. Kui on inimesed, kes on tõendanud kas testi või sertifikaadiga, et nad seda nakkushaigust ei levita, siis tegelikult saabki ju neid inimesi rohkem ühte kohta lubada. Selle asja mõte on ikkagi see, et mõelda välja lahendusi juhtudeks, kui meil on piirangud, teatud ettevõtete tegutsemisvabadus on piiratud, kuna me tahame nakkushaiguste levikut tõkestada. See on see põhiline asi. Terviseamet võiks saada võtta selle paketi ja öelda, et kui nendele nõuetele vastate, ise korraldate ja kõik see töötab, siis saate teha näiteks ürituse suurema hulga inimestega.

Nüüd lähen konkreetsete küsimuste juurde. "Kellel on õigus küsida inimeselt vaktsineerimissertifikaati, tõendit koroona läbipõdemise ja negatiivse testitulemuse kohta?" Kõigepealt, eelmise [arupärimise] küsimustele vastates ma ütlesin, et neid inimesi, kes on nõus ennast vaktsineerida laskma, on ligikaudu 70%. Tegelikult on neid ligikaudu 80% – küsitletutest 78% oli valmis ennast vaktsineerida laskma. See on oluline. Haiguse läbipõdemise andmed ja negatiivne testitulemus on terviseandmed. Isikuandmete kaitse seaduse järgi on need eriliiki isikuandmed ja nende töötlemine on lubatud ainult siis, kui see on rangelt vajalik, ning üksnes järgmistel juhtudel: 1) töötlemise lubatavus on sätestatud õigusaktis, 2) töötlemine on vajalik andmesubjekti või teise füüsilise isiku eluliste huvide kaitseks või 3) töödeldakse isikuandmeid, mille andmesubjekt on ise ilmselgelt avalikustanud. See, kes küsib inimeselt vaktsineerimissertifikaati, peab veenduma, et ta täidab need vajalikud tingimused.

Õiguskantsler koostöös Riigikantseleiga on vedanud just seda õiguslikku analüüsi, kuidas ikkagi saab seda kasutada ja kuidas vältida diskrimineerimist sellistel puhkudel. Vabandust, keel on juba sõlmes, nii palju on siin täna räägitud! Üheks võimalikuks juhuks on just see, et inimene annab nõusoleku, et ta tahab minna sinna üritusele. Ta ei pea sinna minema, aga ta tahab minna sinna üritusele ning siis ta on nõus kas ennast testida laskma, et öelda, kas ta on ohutu, või näitama seda tõendit.

Teine küsimus: "Miks ei saa nõuda klientide teenindamist sõltumata nende vaktsineerimisstaatusest?" Põhiseaduse § 12 lõige 1 näeb ette võrdsuspõhiõiguse, sh diskrimineerimiskeelu. Võrdsuspõhiõiguse nagu ka teiste põhiõiguste adressaadiks on avaliku võimu kandja. Põhiõigus seob riiki ja muid avaliku võimu teostajaid. See tähendab, et riik ei tohi põhiõiguste kandjaid mõjuva ja asjakohase põhjuseta ebavõrdselt kohelda. Põhiseaduse § 12 lõikest 1 tulenev võrdsuspõhiõigus ei seo aga täielikult eraisikuid. Põhiseaduses on ka §‑st 31 tulenev ettevõtlusvabadus ja § 19 lõikest 1 tulenev lepinguvabadus. Seega, eraisikud ja ettevõtjad on põhimõtteliselt vabad ise otsustama, kuidas oma ettevõtlust korraldada ja kellega astuda lepingulistesse suhetesse. Teatud juhtudel on riik seadusega eraisikute lepinguvabadust piiranud ja keelanud neil teisi isikuid diskrimineerida. Nii on avalikkusele pakutavate kaupade-teenuste, sh eluaseme kättesaadavuse puhul keelatud diskrimineerimine rahvuse, rassi, nahavärvuse alusel. Ent vastava diskrimineerimiskeelu puudumisel seaduses on eraisik vaba otsustama, kas ja kellega ta lepingu sõlmib. Riik tagab ligipääsu enda osutatavatele teenustele kõigile võrdselt, sõltumata vaktsineeritusest. Kui aga mõnda teenust tahetakse osutada ainult vaktsineeritutele, siis ei tohi see minna vastuollu põhiseaduse §‑st 3 tuleneva võrdsuspõhiõigusega.

Kolmas küsimus: "Kui iga kohvik, spordisaal, pank ja kaubanduskeskus otsustab, kas ta teenindab vaktsineeritud või vaktsineerimata inimesi, siis kuidas on tagatud inimeste võrdne kohtlemine ja ligipääs eluks vajalikele teenustele?" Jah, nagu ma olen öelnud, on ettevõtluse põhieesmärk ikkagi teenust osutada, mitte seda teenust mitte osutada. Seega ei ole tegelikult nende ettevõtete huvides piirata inimeste ligipääsu. Küll aga, kui me vaatame mujal maailmas ringi, näeme, et kui on piirangud, siis on teatud ettevõtted näinud seda kui enda konkurentsieelist, et öelda, et siin on kõik kontrollitud, siin on kõik turvaline.

Kindlasti tekivad ka ettevõtted, kes ütlevad just vastupidi. Ma lugesin lehest, kuidas Eestis on levimas selline asi nagu jutt vaktsineerimiskiirgusest, inimesed usuvad sellist jama, ja on teenindusettevõtteid, kes ütlevad, et nemad vaktsineeritud inimesi sinna ei luba. Selles mõttes riik saab eraisikutevahelistesse suhetesse sekkuda just ebavõrdse kohtlemise keeldude kehtestamisega. Antud juhul on tegemist ettevõtlusvabaduse põhimõttega ja ma usun, et see, kes piirab vaktsineerituid, tema teenindatavate isikute hulk jääb lihtsalt suhteliselt väikeseks, arvestades seda, et 78% Eesti inimestest tahab ennast vaktsineerida lasta. Aga see nišš on kindlasti olemas, kui tõesti inimesed usuvad, et selline asi nagu vaktsiinikiirgus on olemas.

Neljandaks: "Kas näete, et tervislikel põhjustel vaktsineerimata ja vabatahtlikult vaktsineerimata inimeste teenindamisel peaks olema erinevad reeglid?" Vabatahtlik laialdane vaktsineerimine on vajalik, sest see avaldab mõju nii neile, kes on vaktsineeritud, kui ka neile, kes mingil tervislikul põhjusel ei saa lasta end vaktsineerida. Üle 70%‑line vaktsineeritutega hõlmatus tekitab olukorra, kus viiruse eest on paremini kaitstud ka need, keda ei saa tervislikel põhjustel vaktsineerida. Seetõttu jällegi riik ei saa kehtestada piiranguid vaktsineerimata inimeste diskrimineerimiseks. Aga kui küsimus on selles, et tahetakse tõendada, kes on ohutu teistele, siis selleks on eri viisid: sa kas tõendad, et oled vaktsineeritud, või esitad negatiivse testitulemuse või ürituse korraldaja võimaldab kohapeal kiirtesti teha.

Viiendaks: "Viiruse leviku tõkestamiseks lepime valge raamatu näol kokku reeglid viirusega elamiseks, aga kokkuleppeid vaktsineerimissertifikaadi kasutamise kohta on samuti vaja. Kas näiteks kooli juhtkonnal, koolipidajal ja lapsevanematel on õigus [‑‑‑] vaktsineerimise kohta infot küsida? Kas sügisel võib kontaktõppes tunde anda vaktsineerimata õpetaja?" [Arupärimises] on küsimusi veel. Vaktsineerimine on ja jääb Eestis vabatahtlikuks. Aga tööandja peab riskianalüüsi käigus kindlaks määrama töötaja nakatumise ohu, laadi, suuruse ja kestuse. Vastavalt riskihinnangule tuleb võtta kasutusele meetmed ohuteguri mõju vältimiseks ja vähendamiseks. Ühelt poolt on inimestel õigus kehalisele puutumatusele, aga teiselt poolt on inimestel õigus elule ja tervisele. Kui [töötajate hulgas] on nõrgema immuunsüsteemiga inimesi ja see, kes seal töötab, on neile ohuks, siis tegelikult saab tööandja öelda, et vaktsineerimine on vajalik, sest vastasel juhul on nad teistele ohuks. Jaa, vägisi töötajaid vaktsineerima sundida ei saa ega tohi, nagu ma ütlesin, see on vastuolus kehalise puutumatuse põhimõttega. Aga kokkuleppel saab seda korraldada, et kas tööandja peab oma töö ümber korraldama või tagama täiendavad isiku- või üldkaitsevahendid. Samuti kaasneb oht, et põhjendatud juhtudel öeldakse tööleping erakorraliselt üles, sest tööandjal ei ole mõistlikult võimalik tööd ümber korraldada selliselt, et see inimene teistele ohtlik ei oleks.

Kuuendaks: "Kes ja kuidas lahendab juhtumeid, kus inimest diskrimineeritakse vaktsineerimisstaatuse alusel?" Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik jälgib võrdse kohtlemise seaduse nõuete täitmist, nõustab ja abistab isikuid diskrimineerimist käsitlevate kaebuste esitamisel ja annab arvamusi võimaliku diskrimineerimise asetleidmise kohta isikute avalduse alusel ja talle laekunud teabe põhjal omal algatusel. Neid vaidlusi lahendab kokkuvõttes ka kohus ja töövaidluskomisjon. Lepitusmenetluse korral lahendab neid vaidlusi ka õiguskantsler.

Seitsmendaks: "Kas näete, et sügisel saab Eestis iga inimene ise otsustada enda vaktsineerimise üle ning ühiskonna toimimist ei mõjuta tehtud vaktsineerimisotsused, nii nagu seni ei küsi keegi infot leetrite või gripi vastu vaktsiinisüsti tegemise kohta?" Jah, meil tuleb õppida selle viirusega koos elama ja tuleb arvestada ka võimalusega, et tavapärase elu püsimise eesmärgil on vaja inimestel lasta ennast vaktsineerida. Ja selle [kuuri] peab tõenäoliselt aeg-ajalt ka uuesti läbi tegema.

Kaheksandaks: "Valges raamatus on öeldud, et ..." Ma ei jõua seda kõike ette lugeda, ma vaatan, et aeg hakkab otsa saama ja ma ei jõua vastata. Küsitakse, kas on realistlik ootus tekitada mulje, et viiruse vaktsiiniga kontrolli alla saamine on kuude küsimus, ning millised on eeldused vaktsiiniga hõlmatuse, uute tüvede ilmumise, vaktsiini hinna, inimestele tasuta kättesaadavuse osas, et vaktsiiniga viiruse ohjamine saaks toimuda. Just vastupidi, valge raamatu põhimõte ongi see, et me peame õppima elama koos selle viirusega ehk me tegelikult ei saa sellest viirusest lahti ja me peame pigem arvestama sellega, et me peame vaktsineerima, me peame tõenäoliselt uuesti vaktsineerima ja väga suur roll on ka inimeste käitumisel. Valge raamatu mõte on ka see, et panna inimesi nägema seda, mida võime ühiselt teha selleks, et ettevõtted ei läheks kinni, teatrid ei läheks kinni, restoranid ei läheks kinni, me ei peaks kehtestama karmimaid piiranguid, vaid suudaksime hoida viiruse leviku kontrolli all selliselt, et saame sellega elada, isegi kui inimesed endiselt haigestuvad. Aga loodetavasti ei jääda enam nii raskelt haigeks. Aitäh!

19:55 Aseesimees Hanno Pevkur

Küsimuste vooru alustab Heljo Pikhof, palun!

19:55 Heljo Pikhof

Aitäh! Millegipärast käsitleb valitsus töötajatele vaktsineerimiskohustuse kehtestamist ja digitõendi riigisisest kasutamist kui teemasid, mille puhul valitsusel ei ole vajadust ega kohustust mitte midagi teha peale vaktsineerimisvõimaluse pakkumise ja digitõendi loomise. Samas nõuavad vaktsineerimiskohustus ja digitõendi kasutamine väga keeruliste eetiliste ja võrdset kohtlemist puudutavate valikute tegemist. Küsimus: miks valitsus nende valikute tegemisest lihtsalt kõrvale astus?

19:56 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Esiteks, me arutasime seda sertifikaati just eelmisel nädalal ja arutame homme uuesti, see ongi uus küsimus. Senikaua, kuni vaktsineerimisega hõlmatus on olnud väike ja vaktsiinide kättesaadavus on olnud väike, ei ole ju mõtet tekitada ka ootust, et on mingid võimalused seda sertifikaati kasutada, kui neid inimesi lihtsalt ei ole.

Nüüd, selle vaktsineerimissertifikaadi puhul on kaks poolt: üks on riigisisene ja teine on piiriülene. See, milles Euroopas lepitakse kokku, on see, kuidas me saame kasutada seda sertifikaati nii, et piiride ületamisel ei peaks inimesed jääma isolatsiooni. Ja seda oleme meie ka lubanud, et need, kes suudavad tõendada, et nad on vaktsineeritud, ei pea olema selles isolatsioonis, mis tegelikult praegu on kokku lepitud, ja saavad vabalt liikuda.

Teine pool on riigisisene pool. Kui vaadata teiste riikide käitumist, siis näeme, et see ongi olnud väga-väga erinev. Näiteks Taanis on vaktsineerimissertifikaadi ettenäitamisel võimalik minna juuksurisse, samas teistes riikides pole mõeldav, et seda vaktsineerimissertifikaati saaks riigisiseselt kasutada nii, et see kuidagi piiraks mingite teenuste kättesaadavust teistele inimestele. Aga jällegi, kui piirangud ära kaovad, siis ei ole ka mingit vajadust seda sertifikaati nõuda või kasutada, sest kõik üritused saavad toimuda ilma selleta.

Ja vastupidi, me tegeleme sellega, et mõelda välja need paketid, kuidas saaks ka näiteks suuremad üritused toimuda tingimustes, kus meil on endiselt piirangud peal. Aga me oleme jõudnud sinna, et me ei saa öelda nii, et seda sertifikaati kasutades ühed inimesed saavad rohkem õigusi. See on nii sellepärast, et me ei taha kedagi diskrimineerida ja see ongi juba seisukoht. Selles mõttes, et me ei lähe sellele teele lihtsalt sellepärast, et me ei suuda seda diskrimineerimist [vältida]. On inimesi, kes ei soovi lasta end vaktsineerida, on inimesi, kes ei tohi lasta enda vaktsineerida või ei saa seda teha oma tervise pärast. Neid ei tohi jätta ilma sellest, mida riik pakub.

19:59 Aseesimees Hanno Pevkur

Jevgeni Ossinovski, palun!

19:59 Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Ma väga nõustun teiega, et parim viis ürituste korraldamiseks ja üldse ühiskondlike teenuste avamiseks on üldine epideemia allasurumine ning et vaktsineerimispassid on siiski väga ajutine ja õigusriigis väga piiratud kasutusega [lahendus]. Aga ma arvan, et mitte kõik ei näe seda sellisel viisil, ja sellest tulenevalt ma arvan, et oleks oluline – ma olen üllatunud, et seda pole siiani tehtud, sotsiaaldemokraadid teile sellise ettepaneku valge raamatu kontekstis ka tegid – kutsuda kokku eetikanõukogu, kes paneks nendele teenusepakkujatele välja avalikud juhised. No üks küsimus, nagu öeldud, on see, kas minna kontserdile või mitte. Inimene ise otsustab, ta ei pea ilmtingimata minema. Aga mis siis, kui näiteks vaktsineerimata inimesi ei lasta sellesse ainsasse poodi, mis külas on? Kas see on okei? Seda tüüpi juhtumeid võib ju tegelikult tekkida väga palju, piiripealseid juhtumeid veel rohkem. Kas seda tüüpi juhised tulevad millalgi?

20:00 Peaminister Kaja Kallas

Erinevalt teist mina ei arva, et neid juhtumeid saab olema palju, sest ettevõtja soov on võimalikult paljudele inimestele oma teenust osutada ja kaupa müüa. Tema olemuses ei ole piirata nende inimeste hulka, kes tema poodi külastavad, pigem vastupidi. Pigem on meil ju kogu aeg olnud probleem sellega, et piirangutest ei peeta kinni, sellepärast et soovitakse teenindada rohkem inimesi. Nii et ma tegelikult ei usu, et see saab olema selline probleem, et sellega peaks tegelema nii põhjalikult, et seadma ettevõtetele mingid konkreetsed reeglid, kuidas nad võivad või ei või toimida. Kui see probleem tekib, siis me saame seda edasi arutada, aga minu meelest ei ole mõtet kulutada aega lihtsalt mingitele aruteludele, kui me veel ei näe, et probleemi oleks.

20:01 Aseesimees Hanno Pevkur

Riina Sikkut, palun! 

20:01 Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma selle viimatisega ei ole absoluutselt nõus, sellega, et me saame reageerida alles siis, kui probleem ilmneb. Kahtlemata on erateenuse osutajate soov teenindada võimalikult paljusid inimesi ja teenida kasumit. Aga see, kas teenindatakse vaktsineeritud või vaktsineerimata inimesi, võib olla täiesti eraldi turundusnõks. See ongi see, kuidas saada eelis turul ja eristuda ja kasum välja teenida. Küsimus on selles, kas see tuleb kellegi ebavõrdse kohtlemise ja õiguste piiramise arvel. See on kahtlemata koht, kus riik peaks sekkuma.

Aga tulen tagasi selle juurde, et sa nentisid, et me tõesti peame õppima selle viirusega elama, et see on pikemaajalisem protsess, mida me siin ühiskonnana läbi elame. See tähendab, et siseruumide sage puhastamine, investeeringud ventilatsiooni- ja pesuvahenditesse, maskid – kõik see on kulu, mis jääb tööandjate kanda nii sel aastal, järgmisel aastal kui ka võib-olla pikema aja jooksul. Samuti võib lisanduda mingi regulaarsusega ka kiirtestide kulu. Need kulud tuleb katta. Kas see tähendab, et ürituste pileti, spordiklubi kuukaardi või ujumistunni hind võib olla erinev vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimese jaoks?

20:03 Peaminister Kaja Kallas

Vaktsineerimine on ja jääb vabatahtlikuks ning selle alusel diskrimineerimine ei ole lubatud. Mina ütleksin, et kui selline juhtum tekib, siis kindlasti peaks õiguskantsler selle lahendama, et kas see on õigustatud või ei ole. Teistpidi võiks ju öelda, et kõikide eesmärk on ikkagi vältida seda, et peaks uuesti raskeid piirangid kehtestama, ja sellisel juhul ju inimesed tõendavad, kas nad on teistele ohutud või ei ole. See on kõigi huvides, kogu ühiskonna huvides, et ei tuleks jälle sellist epidemioloogilist olukorda, mis läheb käest ära. Seetõttu see võib olla vajalik.

Aga minu meelest tuleks siin kaht asja eraldi vaadata. Üks on see, millest lähtuvalt teeb oma otsuseid riik ja millest lähtuvalt ta peab oma otsuseid põhjendama. Ja teine pool on see, millest lähtuvalt teeb oma otsuseid erasektor. Ma seda päris hästi ette ei kujuta, et me lähme kõike piirama. Ma mõtlen seda, et kui sa tahad näiteks ujulasse minna, siis ju ka kontrollitakse, ega sul ei ole jalaseent, sellepärast et sa oled teistele ohtlik, kui sul on jalaseen. Sama loogika järgi võib ju küsida ka seda, kas sa oled ohtlik mingil muul põhjusel. Aga jällegi, olemuslikult erasektor tahab ju pigem teenust osutada, kui seda osutamata jätta.

20:04 Aseesimees Hanno Pevkur

Kalle Grünthal, palun!

20:04 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on esitanud eelnõu, et teha sundvaktsineerimine karistatavaks. Selle mõiste alla ei käi mitte ainult vägivaldne ja sunniviisiline vaktsineerimine, vaid ka kaudne mõjutamine vaktsineerimise teostamiseks, samuti tööandja avaldatav surve jne. Olen küsinud teie käest siinsamas saalis selle kohta, aga te ütlete, et Eestis ei ole sundvaktsineerimist. Ja nüüd, kus eelnõu on õiguskomisjonis neljapäeval esimest korda kaitsmisel, on Vabariigi Valitsus teatanud, et me ei toeta seda eelnõu, sest Eestis ei eksisteeri sundvaktsineerimist ei otseselt ega kaudselt mõjutamise teel. Kas teie seisukoht on sama, et Eestis ei eksisteeri sundvaktsineerimist sellise definitsiooni järgi, nagu nimetasin?

20:06 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Jah, Eestis ei eksisteeri sundvaktsineerimist. Vaktsineerimine on Eestis vabatahtlik. Punkt.

20:06 Aseesimees Hanno Pevkur

Helle-Moonika Helme, palun!

20:06 Helle-Moonika Helme

Aitäh! Hea peaminister! Ma küsin laste vaktsineerimise kohta. Teadaolevalt gümnasiste juba kutsutakse vaktsineerima ja plaanis on ka nooremate juurde minna. Liina Kersna on minu teada juba öelnud, et vaktsineerimisega peab minema järjest noorematesse vanusegruppidesse, kooliastmetesse. Aga nüüd vaatame seda, et teil on plaan hakata lapsi vaktsineerima, sellest vaatepunktist lähtudes, et lapse vaktsineerimise üle otsustab ikkagi lapsevanem. Kuidas te kavatsete seda korraldada, kui lapsevanemad massiliselt keelduvad ja see õigus neil on? Need on ikkagi eksperimentaalvaktsiinid ja üldine põhimõte ka Euroopa Liidus on, ma tuletan meelde, et lastega me ei katseta. Millisest printsiibist lähtudes te plaanite koolilaste massvaktsineerimist ja mismoodi te kavatsete hakata lapsi ja lapsevanemaid survestama ja mismoodi te kavatsete eraldada need lapsed, kes on vaktsineeritud ja kes mitte, kes ei saa minna kooli, kes ei saa huviringidesse, kes trennidesse jne? Milline on teie nägemus laste vaktsineerimisest?

20:07 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh! Alustan tagantpoolt: keegi ei hakka diskrimineerima ühtegi last. See väide jälle ei vasta tõele. Aga laste vaktsineerimine saab olema korraldatud nii, nagu laste vaktsineerimine on korraldatud, see tähendab, et lapsevanema nõusolekul. Ka praegu, olgu see siis leetrite vastu vaktsineerimine või, ma ei tea, kas või gripi või emakakaelavähi vastu vaktsineerimine, see toimub vanemate nõusolekul ja täpselt niimoodi korraldatakse seda ka COVID-19 vastu vaktsineerimisel. Vanemalt küsitakse nõusolekut ja kui vanem on nõus, siis saab laps vaktsineeritud. Ja kuna 78% Eesti inimestest soovib lasta end vaktsineerida, siis ma ütleksin, et enamik ilmselt soovib ka oma lapsi vaktsineerida.

20:08 Aseesimees Hanno Pevkur

Kert Kingo, palun!

20:08 Kert Kingo

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Õigustusega, et eelmine valitsus oli laristaja, on teie valitsus nüüd eelarve tasakaalu viimise nimetuse all tehtud kärbete tulemusena jätnud rahastamata laste huvihariduse ja seadnud koondamisohtu Kaitseväe ning Politsei- ja Piirivalveameti puhkpilliorkestrid, samuti on kaotatud kodulaenu intresside tagasimaksed. Samas on teie valitsus otsustanud tasuta ära anda ehk kinkida meie riigi raha eest ostetud miljonilise väärtusega vaktsiinid, mis on kasutamata. Palun seletage ära, kus on see tasakaal.

20:09 Peaminister Kaja Kallas

Esiteks, laste huviharidust korraldab kohalik omavalitsus ja selle jaoks on kohalikul omavalitsusel ka vastavad vahendid. Üle 100 miljoni on kohalikele omavalitsustele antud laste huvihariduse korraldamiseks. Samamoodi kaitsekulud ei lange kuidagi alla 2% SKT-st, isegi vaatamata sellele, et teie enda erakonna rahandusminister tõesti ütles seda, et miljardi jagu lihtsalt kirjutati kärpeid, tühjasid kirjeid riigieelarvesse, et selle vastu saaks teha kulutusi. See on lihtsalt vastutustundetu.

Tulles teie küsimuse juurde, siis vaktsiinide annetamine on Euroopa väärtusruumis ja Euroopa Liidus üks kokkulepe, et kui omal on inimesed juba vaktsineeritud, see on kolmandas-neljandas kvartalis, siis saab järelejäänud vaktsiinidega toetada teisi riike. Selleks, et epidemioloogiline olukord paraneks, selleks peab vaktsineeritusega hõlmatus ka muudes riikides olema üle 70%. Paraku kõik riigid ei ole nii heal järjel, kui on Euroopa Liidu riigid, nii et meil on vastutus ka teiste ees. Meie soov on toetada just idapartnerluse riike, Ukrainat, Gruusiat, kes saaksid nendest vaktsiinidest osa.

20:10 Aseesimees Hanno Pevkur

Hea peaminister, rohkem Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sõnavõtusoove on. Riina Sikkut, palun!

20:11 Riina Sikkut

Sõnavõtusoove muidugi on! Minu meelest väga huvitav arutelu! Veidi küll hiljaks jäänud, aga siiski.

Olukord on ju selline, et valitsus otsustas vaktsineerimisel prioriteetsed rühmad. Täna oleme arutanud, kui hästi või halvasti on nende puhul suure hõlmatuse saavutamine õnnestunud, aga kahtlemata prioriteetsed rühmad valiti välja. Vaktsineerimise korralduse pani valitsus paika ja otsustas näiteks AstraZeneca vaktsiini puhul kahe süsti vahet pikendada. Seega see, kas inimene on praeguseks saanud kaks vaktsiinisüsti, sõltub paljuski valitsuse senistest otsustest. Mõnel n-ö vedas. Ta sattus prioriteetsesse rühma ja praeguseks on tal võimalik digitõendiga tõendada enda vaktsineeritust ja igale poole ligipääs saada, pääseda sellest eneseisolatsiooni jäämisest lähikontaktsena või välisreisilt naasmise järel. Nüüd sõltub vaktsineerimisstaatusest ka suurüritustele pääsemine ja võimalik, et ka teiste teenuseosutajate juurde pääsemine, kui erasektor niimoodi otsustab.

Aga olukorras, kus praeguseks ei ole olnud kõigil võimalik end vaktsineerida lasta, kuid riigisiseselt hakkab juba olema võimalik sellist digitõendit kasutada, see tõesti, nagu Heljo Pikhof täna siin ilusti ütles, annab välja sõnumi, et kui on midagi defitsiitset, siis tuleb see võimalikult kiiresti endale saada. Vaatamata sellele, mis on olnud valitsuse juhised, kombineeri endale see defitsiitne asi, sest sa ei tea, sellest võib olla tulevikus kasu, sa võid saada täiendavaid õigusi, sul võib olla lihtsam ühte või teist asja teha. Kindlasti oli inimesi, kes läksid seetõttu, et endale vaktsiin saada, vaktsineerimistalgutele, kuigi nad ei olnud sihtrühmas, nad kasutasid tutvusi, ootasid digiregistratuuri avanemist, et kiiresti endale aeg broneerida. Kuidas motiveerida seda, et valitsuse juhiseid edaspidi järgitakse, kui ei ole ette kokku lepitud, milliste reeglite järgi ühiskond toimetab? Väga kahetsusväärne olukord!

Seoses suurürituste toimumisega sellel suvel, mida kahtlemata paljud inimesed ootavad ja ka sektor ootab, et saaks majandustegevuse avada, on näiteks Eesti Kontserdi juht Kertu Orro kinnitanud, et Saaremaa ooperipäevade publikule on kiirtestimine tasuta. Tõesti tore, et kiirtestimise kulusid nähaksegi ürituse korraldamise loomuliku osana, et inimene ise, keda testida on vaja, ei pea neid kulusid katma. Küsimus on, kas see peaks olema norm või tekib vahe, et näiteks riigi toetusega ürituse korraldajad võimaldavad tasuta testimist, aga erasektori teenuse osutajad nõuavad testi kulu inimeselt välja. See tähendab, et kultuurist osasaamine tähendab mõne inimese jaoks lisaks piletile ka testi kulu katmist.

Nüüd sellest, kas äriline motivatsioon ikkagi kindlustab selle, et soodustatakse kõigile inimestele teenuse pakkumist, või tähendab see tegelikult hoopis seda, et kasutatakse kuidagi ära seda nišši teenindada ainult vaktsineeritud või vaktsineerimata inimesi. See on küsimus, millele me saame jooksvalt vastuse. Ma arvan, et see ei ole asi, millega eksperimenteerida. Kahtlemata oleks siin vaja valitsuse seisukohta, kuidas põhiõiguste kaitse inimeste jaoks tagada ning millist ärilist kampaaniat lubada ja millist mitte. Näiteks kätepesu või distantsi hoidmine oli valitsuse antud soovitus. Otsus, et selline nõue kehtestatakse, oli selgelt olemas ja ettevõtja sai vabalt valida, kas lahendada asi humoorikalt, printida välja lihtsalt Terviseameti antud sini-oranž teabeleht või teha mingi efektne graafiline disainilahendus.

Ma palun nüüd kolm lisaminutit.

20:15 Aseesimees Hanno Pevkur

Nüüd on see tõesti võimalik. Palun, kolm lisaminutit!

20:15 Riina Sikkut

Suurepärane!

Aga nüüd, kui küsimus on hoopis olulisem kui see, kuidas teavitada kätepesust või distantsi hoidmise kohustusest, on antud täiesti vabad käed, kuidas digitõendit riigisiseselt kasutada. Kes küsib tõendeid? Kuidas ta küsib tõendeid ja kuidas testimise korraldab? See paratamatult tekitab arusaamatusi, millised reeglid kehtivad. Võib ilmneda pahameelt teenuseosutajate suhtes ja seda, et mõni inimene jääb teenusest ilma. Täiesti arusaamatu on, miks sellise keerulise küsimuse lahendamiseks ei ole loodud eetikanõukogu, Riigikogus erakondadeülest kogu või mõnda teist platvormi, mis tegelikult veaks eest avalikku arutelu ja võimaldaks hea praktika kokku leppida. Kahtlemata ei ole see küsimus, nagu me kuulsime peaministri suu läbi, et vaatame, võib-olla ei juhtugi midagi ja kui juhtub, siis eks me reageerime tagantjärele. See nõuab tegelikult valitsuselt proaktiivset lahendust. Sest need, kes kannatavad, need, kelle õigused saavad riivatud, on ikkagi kuidagi ebavõrdses positsioonis ja loota, et nad hakkavad oma õigusi nõudma kohtu kaudu, ei ole kuidagi inimlik ega põhjendatud.

Kriis panebki meid selliste fundamentaalsete küsimuste ette, mille puhul ühiskonnal on oluline neid nii arutada kui ka leida lahendus, millega kellegi põhiõigusi ei riivataks. Siit tegelikult mitu korda läbi käinud näide on juuksuriteenuse kättesaadavus, mida Taani võimaldab ainult digitõendi alusel. Või siis küla ainsa toidupoe õigus küsida negatiivset testitulemust või vaktsineerimistõendit. Need võib-olla tunduvad mõnevõrra humoorikad olukorrad, näiteks tänaval saame soengu korrastatuse järgi teha järeldusi selle kohta, kas inimene on vaktsineeritud või mitte, aga tegelikult need on tõsised küsimused, mis meie ühiskonna toimimist nii praegu suvel kui ka võimalik, et palju pikema perioodi jooksul hakkavad mõjutama. Ei saa ühiskonda juhtida ainult Exceli tabeli või valgusfooriga.

Tegelikult sellised eetilisi valikuid ja õiguste kaitset nõudvad arutelud on kriisi tingimustes hädavajalikud. Need ei ole asjad, mis loomulikult või lihtsalt lahenevad. Valitsuse arusaam nende valikute olulisusest ja selle olukorra tõsidusest või kriitilisusest on tähtis, samamoodi valmisolek proaktiivselt ja laiapõhjaliselt neid arutelusid pidada ja lahendused leida, mitte lihtsalt diskrimineerimisjuhtumeid tagantjärele lahendada. Aitäh!

20:19 Aseesimees Hanno Pevkur

Kalle Grünthal, palun! Palun, kolm lisaminutit!

20:19 Kalle Grünthal

Head kolleegid! Eelmise nädala pressikonverentsil peaminister Kaja Kallas ning keskerakondlasest tervise- ja tööminister Tanel Kiik teatasid, et edaspidi saavad reisimisel ja suurematel üritustel osaleda vaid need inimesed, kes on koroonaviiruse läbi põdenud, saanud koroonatestil negatiivse tulemuse või on COVID-19 vastu vaktsineeritud. Tanel Kiik lisas hiljem veel seda, et digitõendi kasutusse võtmise puhul on oluline vältida diskrimineerimist. Tubli, Tanel! Me usume sind.

Täna saime lugupeetud Kaja Kallase käest teada, et Eestis ei toimu sundvaktsineerimist ei otseselt, kaudselt ega tööandja survestamisel ja seetõttu ei ole meil vaja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna algatatud karistusseadustiku muutmise eelnõu, [pole vaja] kriminaliseerida ehk teha karistatavaks sundvaktsineerimine. Aitäh, Kaja Kallas! Meil on väga hea meel, et tuli selline positiivne uudis, et meil ei ole sundvaktsineerimist.

Aga elu on natukene teine. Esimene juhtum. 29. mail, ütleme, et ta nimi on Marju, kell 22.20 saabus mulle temalt sõnum: "Tere, Kalle! Töötan ühes meditsiiniasutuses. See, mis ma üle elasin, oli lausa kohutav. Põdesin läbi koroona, oli kerge nohu, palavikku polnud. Tööle saabudes anti käsk, et pean kogu vahetuse kandma maski (mida kõik teevad) pluss visiiri. Kui tavaliselt tegeldakse COVID-haigega kõige rohkem kolm tundi, siis mina 24 tundi. Sööma võin minna, kui teisi ruumis pole. Alati on aga seal keegi ja mul pole õigust teisi välja ajada. Olin kaua söömata, mul hakkas halb. Ei jäänud muud üle, kui läksin WC-sse sööma. Kästi teha kaks vaktsiini, siis võin teistega koos ühes ruumis süüa. Sain sellest täieliku psühhotrauma. Ma ei tea, miks, aga tahtsin teile sellest kirjutada. Mina vaktsiini kindlasti ei soovi. Proovin kuidagi vastu pidada, kuigi üritatakse kangutada. Loodan, et see vaktsiinihullus lõpeb varsti. Aitäh tähelepanu eest!" Täna kell 6.30 saatsin talle sõnumi vastu: "Kas võin selle avalikkuse ette tuua?" Kell 7.18 tuli Marjult vastus: "Jah, võite, aga nime paluks mitte nimetada. See, mis toimub, on väga ebainimlik, ausalt. Mu peas on tiirelnud enesetapumõtted." Kahtlemata ei ole see diskrimineerimine, hea Kaja Kallas. Kuid see juhtum meenutab hitlerlikku Saksamaad, kus juute sunniti hambaharjaga tänavaid puhastama.

Teine juhtum: "Hommikul tööl oli koosolek, kus ülemuselt tuli otsus, et vaktsineerimata inimestele jääb mask ja visiir. Taheti maskikandmise kohustust teistelt, kes on vaktsineeritud, ära võtta, aga kuna tööl olen mina ja on ka veel mõned teised vaktsineerimata, peavad ülejäänud puhkeruumis ja koridoris maski kandma. Öeldi, et kui mina kõnnin ilma visiirita vaktsineeritud inimestest mööda ja tollel pole maski peas, peab minema vaktsineeritud töötaja COVID-testile. Nüüd olen täielikus häbipostis. Põhimõtteliselt on tunne, et pean lahkuma lausa surve tõttu. Ah jaa, kui keegi töötajatest näeb mind visiirita, siis peab ta mulle ütlema: "Pane visiir ette!" See tähendab, et kogu personalile on kohustus pandud ja lisatasu äravõtmise ähvardus on ka tehtud." Õige! Meil ei ole diskrimineerimist, see kõik on ühiskonna huvides, hea Kaja Kallas. Metsa raiutakse, lendavad laastud.

Kolmas juhtum. Järvamaa haigla suitsuruumi ukse kõrval on silt "Suitsuruumis tohib korraga viibida kolm COVID-19 vastu vaktsineeritud töötajat". Selle all on silt "Suitsuruumis tohib korraga viibida üks COVID-19 vastu vaktsineerimata töötaja". Reegel kehtib 24/7.

Neljas juhtum. Edastan info. Regionaalhaigla on võtnud vastu otsuse, et 1. juulist alates võetakse vastu ainult neid tudengeid, kes on ennast vaktsineerinud. "Kuni 1. juulini võtame vastu tudengeid, kes on teinud ühe vaktsiinidoosi. Vaktsineerituks loetakse Comirnaty puhul seitse päeva pärast teise vaktsiinidoosi manustamist, COVID-19 vaktsiini Moderna puhul 14 päeva pärast teise vaktsiinidoosi manustamist, Vaxzevria puhul 15 päeva pärast teise vaktsiinidoosi manustamist, COVID-19 vaktsiini Janssen puhul 14 päeva pärast vaktsiini manustamist. Tervitusega Ave Kikas (selle teate väljastaja)." Hurraa! Meil ei ole diskrimineerimist, tõepoolest ei ole.

Nende kahe viimase juhtumi puhul meenub mulle millegipärast seik Ameerika lähiajaloost. See seik oli järgmine. Bussides kanti silte ning olid kauplused-koolid, mille peale oli kirjutatud "Ainult valgetele". Meie ühiskonnas on silt "Ainult valgetele" asendatud sildiga "Ainult vaktsineeritutele". Aitäh, Kallas ja Kiik, selle eest, et meil ei ole sundvaktsineerimist ja diskrimineerimist! Edu teile teie töös!

20:25 Aseesimees Hanno Pevkur

Jevgeni Ossinovski, teie kord.

20:25 Jevgeni Ossinovski

Aitäh, austatud istungi juhataja! Võtaks lisaaega ka.

20:26 Aseesimees Hanno Pevkur

Palun, kolm minutit lisaks!

20:26 Jevgeni Ossinovski

Härra Grünthal, vähemasti selle Marju loo puhul äkki te Riigikogu liikmena, selle asemel et siin kõnesid pidada, hoopis juhataksite inimese vajalikku kohta, et ta saaks oma probleemile lahenduse ja oma õigused kaitstud. Ma arvan, et see on võimalik. Aga ma ei tea, kas Riigikogu puldis sellest rääkimine kõige tõhusam viis on.

Teen paar laiemat märkust vaktsineeritutele lisaõiguste andmise kohta. Punkt üks, me peaksime siiski – ja mul on hea meel, et ka peaminister oli seda meelt – jõudma sinna, et proovida, et kõik saaksid osaleda kõikidel üritustel, ehk püüda epidemioloogilise olukorra viia sellisele tasemele, et ei peaks diskrimineerima ei vaktsineerituid ega mittevaktsineerituid. See on raske, aga võimalik. Vaktsineerimistõendi diskussiooni puhul on tegelikult risk töötada vastu epidemioloogilise olukorra leevendamisele just sellisel viisil, et kuna vaktsineeritutele antakse nende vabadused tagasi, siis kaob selline laiem ühiskondlik surve üheskoos pingutada, et sinna rohelisse tsooni jõuda. Kuna enamik inimesi juba saab, siis las neid haigeid olla selle võrra rohkem. Ma loodan, et meil niimoodi ei lähe ja et näeme seda vaktsineerimistõendi arutelu [ja kasutamist] väga lühiajaliselt ja väga piiratud mahus. Ma usun, et oleks hädavajalik, et riik mitte küll ilmtingimata mingisuguste rangete reeglitega ei piiraks seda, vaid väljastaks juhendi, mis on läbi arutatud juristide ja eetikutega ning millest võiksid juhinduda kodanikud ja võiksid juhinduda ka ettevõtjad piirangute kehtestamisel.

Nüüd konkreetsemalt, miks see diskrimineerimine – vaktsineeritute diskrimineerimise puhul positiivne diskrimineerimine ja teiste puhul negatiivne diskrimineerimine, nagu diskrimineerimisega ikka – peab olema erandlik ja mida on selle juures oluline tähele panna. Me väga tihti räägime ja ka peaminister oma vastuses ütles, et kui keegi on vaktsineeritud, siis ta on ohutu, või kui keegi on teinud kiirtesti, siis ta on ohutu. Paneme tähele: kiirtestide [valenegatiivsete] protsent on väga suur. Nad tuvastavad väga täpselt suurt hulka viirusosakesi, aga see on siis, kui inimesed on juba sümptomaatilised. Me teame, et haigus nakkab vähemasti päev enne sümptomite teket, aga sel ajal näitab kiirtest valdavalt veel kenasti negatiivset tulemust, nii et inimene saab minna ja nakatada terve posu rahvast.

Vaktsineeritute puhul hetkel käesolevate andmete, vähemasti Euroopa Nakkustõrjekeskuse informatsiooni kohaselt vähemasti mõne vaktsiini puhul on edasikandumist täheldatud ka vaktsineeritud inimeste hulgas – umbes 30% nendest, kes on täisvaktsineeritud, kannavad haigust ikkagi edasi. Kujutame nüüd ette, et inimene on täisvaktsineeritud, tuleb suurüritusele, saab ilusti ilma probleemideta sisse ja samal üritusel on teine inimene, kes ei ole vaktsineeritud, aga on kaks nädalat viibinud suvilas isolatsioonis ega ole kellegagi kohtunud, siis objektiivselt on see vaktsineeritud inimene, kes on küll vaktsineeritud, aga elanud näiteks väga aktiivselt sotsiaalelu, ohtlikum kui see inimene, kes on vaktsineerimata. Nii et üksikisiku riskist lähtudes me tegelikult neid diskrimineerimisotsuseid teha ei saa, nii ei ole faktiliselt õige teha. Aga me teeme seda.

Arutluskäik selle taga on loomulikult laiemalt riske juhtida. Me eeldame, et vaktsineeritud inimesed tervikuna kannavad nakkust pigem vähem edasi, nii nagu me eeldame, et inimesed, kes istuvad isolatsioonis, on kodus, kannavad haigust vähem edasi, sellepärast me kehtestame ka isolatsiooninõude. Ja nüüd on küsimus, et kuna me ei lähtu mitte individuaalsest riskist, vaid ühiskonna juhtimise riskist, siis tegelikult ei pea me vaatama mitte individuaalseid riske, vaid ühiskonnas leviva koroona epidemioloogilist olukorda tervikuna. Ja kahtlematult selles kontekstis tagasi tulles on kõige olulisem ja kõige lihtsam tegelikult töötada selle nimel, et anda õigused kõigile ehk saada olukord lõplikult kontrolli alla.

Miks sellel suvel lisaõiguste andmine on problemaatiline? Selle pärast, et see on topeltdiskrimineeriv. Need, kes on tänaseks saanud reeglite kohaselt kaks vaktsiinidoosi, on inimesed, kes said need valitsuse otsusest tulenevalt, sh mina, kellele on antud vaktsiini eelisjärjekorras. Neid inimesi on terve suur hulk. Loomulikult sel on oma põhjendused, miks just need inimesed on nendesse gruppidesse sattunud, aga see on olnud valitsuse arbitraarne otsus just need inimesed esimeses järjekorras ära vaktsineerida. On ka inimesi, kes on saanud vaktsiini mingil teisel viisil, niimoodi, et kuidagi on juhtunud. Osa perearsti nimistuid on sellised, kus eakaid pole peaaegu üldse vaktsineeritud, aga 30-aastaseid on vaktsineeritud terve posu, ja on neid, kes on tublisti ära vaktsineerinud kõik oma eakad, aga vaat noortele pole vaktsiini jätkunud. Eks see on osa seletusest, et kuidas on niimoodi, et meie, kes me oleme siin kolmekümnendates ja neljakümnendates, ühel hetkel, kuu või kaks tagasi hakkasime märkama, et osa meieealisi on kusagilt järsku mingil teel saanud vaktsiini. Ja teised on kohusetundlikult oodanud niikaua, kuni riik ütleb, et nüüd on nende kord saada. Kuna suur osa noorematest vaktsineeritutest saavad vaktsineeritud alles sellel ja järgmisel kuul, siis nemad saavad täisvaktsineeritud augustis või septembris.

Tegelikult ei saa öelda, et kõigile on tänaseks võimalus antud. Ei ole kõigile seda võimalust antud. Võimalus olla suveks täisvaktsineeritud on antud väga vähestele. Ja sellest tulenevalt peab nendele inimestele täiendavate õiguste andmisel olema väga ettevaatlik, see peab olema läbimõeldud ja teatud juhtudel põhjendatud. Näiteks see, millest kolleeg Sikkut rääkis – mulle tundus väga sümpaatne Eesti Kontserdi ettepanek, et mingisugused märgilise tähendusega üritused, näiteks Saaremaa ooperipäevad, nende puhul me leiame üheskoos lahenduse, kuidas üritus sellisel viisil korraldada. Aga me peame hästi oluliseks seda, et ei tekiks eraldi kassajärjekorda neile, keda valitsus on eeliskohelnud, ning neile, kes eeliskohtlemist saanud ei ole ja kes peaksid hakkama rohkem oma pileti eest maksma. See oleks osa üldisest ürituse hinnastamisest, et kõik inimesed taas kord üldisest võrdse kohtlemise loogikast lähtudes saaksid võrdsetel alustel teenust, kuna me ei juhi mitte üksikisiku riski, vaid ühiskondlikku riski. Ja sellepärast ei tohiks ka selles kontekstis, kui neid õigusi antakse, kulud inimeseti erineda, sest riskid ei ole suures plaanis individuaalsed, vaid on ühised. Aitäh!

20:34 Aseesimees Hanno Pevkur

Ja nüüd, palun, peaminister Kaja Kallas!

20:34 Peaminister Kaja Kallas

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Kõigepealt aitäh selle arutelu eest! Igal pool maailmas on need arutelud algusjärgus. Ja ma ise loen selle kohta väga-väga palju, sest see on väga põnev teema: saada aru, kuidas eri riigid sellele lähenevad.

Nüüd, meil ei ole otseselt küll eetikakomisjoni, aga meil on õiguskantsleri kokku kutsutud komisjon, kes arutab neid võimalusi just õiguslikust ja diskrimineerimise vaatenurgast lähtudes. Meil on ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis selline juhtrühm, kes arvestab nii õiguskantsleri grupi ettepanekuid kui ka kõiki muid selliseid probleeme, nagu te tõstatasite. Aga minu meelest ei suuda me kõiki võimalusi praegu ette näha. Seetõttu peame vältima ka ülereguleerimist, lähtuvalt sellest, et meil on praegu kuidagi selline olukord.

Me ei anna vaktsineeritutele lisaõigusi. Kui me annaks neile lisaõigusi, siis see tähendab, et me diskrimineerime, aga me ei anna lisaõigusi. See, milles praegu on kokku lepitud, on ainult selleks puhuks, kui meil on veel piirangud, et kuidas sa saad tõendada oma ohutust teistele. Ka seesama ERSO näide, ERSO taotles eraldi luba või Saaremaa ooperipäevad taotlesid eraldi luba ja siis Terviseamet koostöös valitsusega arutas läbi, mis on need tingimused, kuidas seda saaks korraldada.

Ma tahan veel seda öelda, et ettevõtlusvabadus meil ikkagi kehtib. Mõelge, meil on terve rida teenuseid, mis ei ole kõigile kättesaadavad ja mille kohta ei ole justkui mingit põhjendust, miks selle kättesaadavus on piiratud. On mingid spaad, mis on avatud ainult [vähemalt] 21-aastastele. Miks mitte 18-aastastele? Miks neid piiratakse? See on samamoodi ettevõtlusvabadus. Aga keegi võib öelda, et see on diskrimineerimine, ma tahan ka. Või siis, ma ei tea, ööklubides seatakse ette piirangud – ma pole muidugi ammu enam ööklubis käinud, enam ei mäleta, aga kui ma kunagi käisin, siis olid sealgi piirangud, näiteks riietusele, kuidas sind lastakse sinna sisse või ei lasta sinna sisse. Nii et tegelikult meil on ka selliseid juhtumeid, kus ettevõtjad ise piiravad.

Ja nüüd, kui esineb diskrimineerimist, siis on meil kaks kohta, kuhu need inimesed saavad kaevata ja mille tulemusena on tegelikult ju ka muudetud asju. Üks koht on õiguskantsler ja teine on võrdse kohtlemise volinik, just kontrollimiseks. Tegelikult meil on ju ka siin Riigikogu saalis olnud terve rida selliseid juhtumeid, kus tõepoolest üksikjuhtumi põhjal on õiguskantsler hinnanud ja leidnud, et ongi tegemist põhiõiguste piiramisega, mida sellisel kujul ei tohi teha. Siis oleme me seadust muutnud, et tekitada olukord, kus meil ei oleks sellist diskrimineerimist.

Kindlasti ei ole meil praegu lõpuni valmis lahendusi. Mida ma ütlesin, on see, et esmaeesmärk on piiranguid leevendada nii, et meil sellist vajadust üldse ei teki, aga me peame olema valmis selleks, et juhul, kui meil on piirangud, me ettevõtjaid võimalikult vähe piiraksime, et nad saaksid oma tegevust jätkata. Ma räägin näiteks ürituste korraldajatest. Sellisel juhul on üks pakett, üks võimalus, kuidas saaks.

Aga paar head küsimust, mis teil oli, ma võtan edasisse arutellu kaasa. Aitäh!

20:38 Aseesimees Hanno Pevkur

Sellega oleme selle päevakorrapunkti ammendanud. Meil on jäänud veel kuues päevakorrapunkt, aga enne kui me kuuenda päevakorrapunkti juurde läheme, head kolleegid, ma vabandan ja võtan viis minutit juhataja vaheaega.

V a h e a e g


6. 20:43 Arupärimine tiibetlaste inimõiguste piiramise kohta Hiina Rahvavabariigi poolt (nr 71)

20:43 Esimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased! Juhataja vaheaeg on lõppenud, me oleme kuuenda päevakorrapunkti juures, milleks on Riigikogu liikmete Mart Helme, Urmas Reitelmanni, Kalle Grünthali, Peeter Ernitsa, Kert Kingo, Martin Helme, Leo Kunnase, Alar Lanemani, Henn Põlluaasa, Ruuben Kaalepi, Helle-Moonika Helme, Paul Puustusmaa, Rene Koka ja Jaak Valge esitatud arupärimine tiibetlaste inimõiguste piiramise kohta Hiina Rahvavabariigi poolt. Arupärimine kannab numbrit 71 ja arupärimisele vastab välisminister Eva-Maria Liimets. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Mart Helme, et Eestimaa avalikkusele arupärimist tutvustada. Palun!

20:44 Mart Helme

Lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Kolleegid, nii palju kui teid on siin saalis või kabinettides! Käesolev arupärimine on inspireeritud Eesti poliitilise eliidi silmapaistva mure ilmutamisest inimõiguste küsimustes, kui asi puudutab näiteks Valgevenet. Teatavasti oli täna meil siin Valgevene dissident Tsihhanovskaja, kes võeti vastu väga kõrgel tasemel. Samuti oleme alati väga murelikud, kui näiteks Birmas rikutakse inimõigusi. Me oleme väga mures, kui on inimõiguste rikkumisega tegemist kuskil Venemaal. Aga millegipärast ei ole me üldse mures siis, kui mõnes piirkonnas või mõne rahva puhul on tegemist selge, pikaajalise, aastakümneid kestnud inimõiguste rikkumisega, sest on ilmselge, et me ei taha rikkuda oma suhteid teatud suurriikidega. Meie fraktsiooni liikmed peavad seda silmakirjalikuks, peavad seda väärtuspõhise välispoliitika eiramiseks ja seetõttu on see arupärimine esitatud.

Miks just Tiibet? Miks just tiibetlased? Sest Tiibeti näol on meil tegemist maailma ühe kõige unikaalsema tsivilisatsiooniga. See on Tiibeti budistlik tsivilisatsioon, mille derivaate me võime leida ka Mongoolias, Burjaatias ja Bhutanis, aga mille emamaa, südamaa, hoidja on Tiibeti rahvas. Tiibetlased on tänasel päeval oma kodumaal selge genotsiidi ohvrid. Tiibetlased on vähemusse jäänud juba oma pealinnas Lhasas. Tiibeti sadadest kloostritest-templitest on paljud varemetes. Tiibeti usuliikumisi, Tiibeti usklikke budiste kiusatakse massiivselt ja süstemaatiliselt taga, neid vangistatakse. Nende enesepõletamisprotestidele ei pööra muu maailm praktiliselt mingit tähelepanu. Nunnasid vägistavad sõjaväelased, politseinikud, aga ka lihtsalt hiinlastest tsiviilisikud. See on jälk, karjuv, süstemaatiline ja, nagu öeldud, aastakümneid kestnud inimõiguste rikkumine, millele ka Eesti ei ole tähelepanu pööranud. Ma tuletan meelde, et dalai-laama on viibinud Eestis korduvalt ja ainult üks Eesti riigi juht, Arnold Rüütel, on soostunud temaga kohtuma. Kõik teised on leidnud, et neil on parajasti midagi tähtsamat, pakilisemat ees, ja nad ei ole kohtunud dalai-laamaga.

Tänaseks päevaks on kujunenud olukord, kus dalai-laama tegelikult ei ole enam Tiibeti rahva ega isegi mitte Tiibeti eksiili poliitiline juht. Ta on Tiibeti usujuht. Poliitilise liikumise, poliitilise tegevuse on enda kanda võtnud Tiibeti väljarändajad, Tiibeti põgenikud juba täiesti tavapärase poliitilise loogika raamistikus. Seega, dalai-laamal tegelikult ei ole mitte midagi pistmist Tiibeti vabadusliikumisega, Tiibeti protestiliikumisega, Tiibeti dissidentlusega. Ta on usujuht, ta on Tiibeti usu ja tsivilisatsiooni elav sümbol. Nüüdseks on asi jõudnud isegi nii kaugele, et dalai-laamade puhul, kes esindavad ümbersünni filosoofiat või uskumust, on seatud kahtluse alla, kas järgmist dalai-laamat üldse enam tulebki, sest ta ei saa ümber sündida Tiibetis, oma kodumaal. Ja kui ta seal sünnibki, siis ei ole võimalik teda leida.

Ma olen sunnitud kahjuks lõpetama, kuigi võiksin pikalt rääkida Tiibeti tsivilisatsiooni eripäradest, väärtustest, sellest, mida Tiibeti tsivilisatsioon on ka läänemaailmale andnud, kaasa arvatud Eestile. Meenutame Linnart Mälli. Kuid kell minu selja taga nõudlikult sunnib mind lõpetama. Annan kõnetooli üle välisministrile.

20:49 Esimees Jüri Ratas

Suur tänu, Mart Helme! Ma palun arupärimisele vastama välisminister Eva-Maria Liimetsa. Palun teid Riigikogu kõnetooli. Aga enne, kui te siia kõnetooli astute sellele arupärimisele vastama, soovin ma Riigikogu poolt teile palju õnne sünnipäevaks! Palun!

20:50 Välisminister Eva-Maria Liimets

Suur aitäh, austatud Riigikogu spiiker! Austatud Riigikogu liikmed, tere õhtust! Hea meel on vastata tänasele arupärimisele Tiibeti teemal.

Esimene küsimus on Eesti Vabariigi tegevuse kohta inimõiguste järgimise teemal Tiibetis, Hiina Rahvavabariigis. Austatud arupärijad, kinnitan ka siit Riigikogu kõnepuldist veel kord, et inimõiguste suhtes on Eesti selge seisukoht see, et inimõigused on universaalsed ja neid tuleb järgida kõikjal. Rääkides inimõiguste küsimusest Hiinas, olen ma lisaks Hongkongile ja Xinjiangile toonud esile ka Tiibeti ja Sise-Mongoolia. Seega arupärimises esitatud väide, et Eesti on inimõiguste olukorra tõstatamisel keskendunud eeskätt Hongkongile ja Xinjiangile, kuid mööda vaadanud ülejäänud rahvusvähemuste õigustest Hiinas, ei pea paika.

Eelmine kord, kui vastasin austatud Riigikogu ees Hiina-teemalisele arupärimisele, läbis mõnda sõnavõttu mõte, et me ei peaks rääkima ühisavaldustest Euroopa Liidu, NATO ja teiste samameelsete partneritega. Kinnitan teile, et autoritaarsed režiimid, kes panevad toime inimõiguste rikkumisi, ainult rõõmustaksid selle üle, kui samu väärtushinnanguid jagavad riigid loobuksid inimõiguste ühisest kritiseerimisest. Seetõttu jätkab Eesti koostöös teiste samameelsete riikidega Hiina inimõiguste teema tõstatamist, sh inimõiguste olukord Tiibetis, sest nii on meie kõigi sõna kaalukam.

Samuti kõlas tookord mõte, et me ei peaks rääkima sellest, mida teeb Euroopa Liit. Kuid Euroopa Liit, see ongi Eesti koos meie sõprade ja partneritega, mitte anonüümne Brüssel. Euroopa Liidu liikmesriigina on Eesti hea seisnud muu hulgas selle eest, et Tiibeti inimõiguste teema leiaks kajastamist Euroopa Liidu inimõiguspoliitikas, Euroopa Liidu suhetes Hiinaga. Aprillis 2019 tõstatas Euroopa Liit inimõiguste dialoogi kohtumisel terve rea Tiibeti olukorraga seotud muresid ning nõudis Tiibeti aktivistide – kirjanike, usutegelaste, sealjuures Tashi Wangchuki ja Lobsang Dargye vabastamist. Euroopa Liit on ka ÜRO Inimõiguste Nõukogus kutsunud Hiinat üles austama tiibetlaste põhiõigusi. Kuigi Hiina peatas inimõiguste dialoogi Euroopa Liiduga, jätkame selle eest seismist, et Tiibeti inimõiguste küsimus leiaks kajastamist Euroopa Liidu ja Hiina kahepoolsetes suhetes.

Teine küsimus puudutab seda, kas Eesti Vabariigi Välisministeeriumil on kontakte Tiibeti inim- ja kodanikuõiguste eest võitlejate ja aktivistidega. Eesti Vabariigi alaline esindus ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide juures on olnud pidevalt kontaktis näiteks Tiibeti inimõiguste teemat tõstatavate Tiibeti büroo ja kampaania "Save Tibet" esindajatega.

Kolmas küsimus: kas Eesti Vabariigi välisteenistus on valmis Tiibeti usujuhi või teiste Tiibeti ja tiibetlaste õiguste eest võitlevate poliitiliste juhtidega kohtuma? Austatud arupärijad! Eesti Vabariigi välisteenistus lähtub Eesti huvide, sh julgeolekuhuvide kaitsest ja väärtuste edendamisest. Seetõttu on Eesti diplomaadid valmis osalema kõigil kohtumistel, mis aitavad kaasa nende eesmärkide saavutamisele. Ja nagu juba viitasin, sellised kohtumised toimuvad. Eesti välisteenistuse eelarve on aga piiratud ja arvestab 1,3-miljonilise rahvaarvuga riigi võimalusi. Seega võib tunduda, et meil jätkub enam tähelepanu just meie regiooni julgeolekule ja demokraatia küsimustele meie vahetus läheduses. Aga sellest hoolimata on meie tegelik fookus palju laiem. Samas saavad kindlasti ka edaspidi olema aktuaalsed kohtumised näiteks Valgevene opositsiooniliidritega. Ka täna oli mul hea meel kohtuda Valgevene opositsiooni esindaja Svjatlana Tsihhanovskajaga.

Neljas küsimus puudutab minu võimalikku osalemist dalai-laamaga kohtumisel. Lubage mul kõigepealt osutada arupärimises esitatud võimalikule ebatäpsusele, nagu oleks Tiibeti usujuhi dalai-laamaga Eesti riigijuhtidest kohtunud vaid president Arnold Rüütel. Minu andmetel on dalai-laamaga kohtunud president Ilves aastal 2011, samuti Mart Laar peaministri ja kaitseministrina. Samuti on varasemal ajal mitmed Eesti valitsusliikmed kohtunud dalai-laamaga. Mis puudutab minu kui Eesti Vabariigi välisministri kohtumist, siis tulenevalt oma ametist olen vajaduse korral valmis kõigiks kohtumisteks, mis lähtuvad Eesti huvidest ning välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkidest.

Viies küsimus puudutab ÜRO või ka Euroopa Komisjoni juurde võimalike täiendavate töörühmade loomist. ÜRO-s on peamised inimõiguste rikkumisele tähelepanu juhtimise võimalused kas ühisavalduste koostamine ja esitamine või resolutsioonide läbirääkimised. Nagu eespool mainisin, on Euroopa Liit tõstatanud Tiibeti inimõiguste teema ÜRO Inimõiguste Nõukogus. Eraldi töörühmi eri riikide inimõiguste olukorra teemal ÜRO juures loodud ei ole. Eesti vaates on rahvusvaheliste organisatsioonide mehhanismid asjakohased formaadid, tõstatamaks inimõiguste rikkumisi. Eesti toetas ÜRO Inimõiguste Nõukogu loomist, et seal käsitletaks erilise tähelepanuga just nimelt inimõigustega seotud küsimusi lisaks varasematele formaatidele, nagu selleks on olnud ÜRO 3. komitee. Eesti on ühinenud kõigi Hiina inimõiguste olukorda käsitlenud suuremate ühisavaldustega ÜRO-s. Mis puudutab alalise töörühma loomist Euroopa Komisjoni juurde, siis sellise komisjoni loomine Euroopa Komisjoni juurde ei ole minu andmeil asjakohane.

Kuues küsimus on eelnimetatud initsiatiivide rakendamise kohta. Austatud arupärijad! Eesti ei lähene inimõiguste rikkumisele valikuliselt, olgu tegemist rikkumisega Hiinas või mujal maailmas. Eesti on oma sõnavõttudes ja avaldustes käsitlenud lisaks inimõiguste rikkumisele Hiinas ka inimõiguste olukorda Süürias, Myanmaris, Burundis, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Põhja-Koreas, Malis ja Valgevenes. Samuti oleme viidanud oma sõnavõttudes inimõiguste rikkumisele tõepoolest ka Venemaal. Riikide ühisavalduste kaudu oleme kaasa rääkinud inimõiguste rikkumisele ka Venetsueela, Nicaragua, Egiptuse, Saudi Araabia ja Filipiinide inimõiguste teemal. Läbi aastate on Eesti olnud paljude riigipõhiste inimõiguste resolutsioonide vaderiks ehk eesrääkijaks, näiteks Põhja-Korea, Iraani, Myanmari, Süüria, Eritrea, Jeemeni, Venetsueela, Burundi, Somaalia, Kongo Demokraatliku Vabariigi, Sudaani, Nicaragua, Lõuna-Sudaani, Mali, Liibüa ja Valgevene inimõiguste rikkumise küsimustes.

Lisaks võtab Eesti regulaarselt sõna inimõiguste olukorra korrapärase ülevaatemehhanismi istungitel Genfis, kus oleme teinud soovitusi inimõiguste olukorra parandamiseks väga erinevates riikides. Viimasel kahel istungil oleme teinud soovitusi näiteks sellistele riikidele nagu Liibanon, Nepal, Omaan, Myanmar, Belau, Namibia, Niger, Saalomoni saared ja Somaalia. Eesti on temaatiliste riikide koalitsioonide kaudu ühinenud ühisavaldustega meediavabaduse teemal lisaks Hiinale ka Valgevenes ja Myanmaris ning inimõiguste, sh LGBTI-inimeste olukorra teemal Tšetšeenias.

Eesti tegutseb inimõiguste kaitsmisel ja demokraatlike põhimõtete edendamisel Vabariigi Valitsuses heaks kiidetud inimõiguste diplomaatia tegevuskava alusel. Tegevuskavas toodud suunised ja ülesanded tuginevad suuresti sellele, kuidas Eesti on neis küsimustes ka varem tegutsenud. Näiteks inimõiguste rikkumise teemal Hiinas jätkab tänane valitsus varasemat Eesti poliitikat. See on kindlatel alustel ja laiapindne, tõepoolest, nagu ka arupärimises viidati. See lähtub sellest, et inimõiguste kaitse on universaalne. Aitäh! 

21:00 Esimees Jüri Ratas

Austatud minister, aitäh! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

21:00 Kalle Grünthal

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kõigepealt, lugupeetud minister, õnnesoov teile ka minult, sellepärast et te peate, täiesti südamest ütlen, sellel tähtsal päeval siin Riigikogu ees seisma. Aga amet kohustab, midagi pole teha. Kingituseks see, et ma küsin ainult üheainsa küsimuse. Teatavasti on Välisministeeriumil olemas rahalised vahendid, millega toetatakse eri riike nende tegevuses, isegi opositsiooniliikumisi, näiteks möödunud aastal eraldati raha Valgevenele. Minu küsimus on selline: kui palju on Välisministeerium toetanud rahaliselt Tiibetit nende vabadusvõitluses ja -liikumises? Kui ministeerium ei ole seda teinud, siis miks ei ole te seda teinud? Kas teil on plaanis seda teha ja kui ei ole, siis miks?

21:01 Välisminister Eva-Maria Liimets

Eesti Vabariigi välisteenistusele on tõepoolest Eesti riigieelarvest eraldatud rahalised vahendid arenguabi andmiseks eri riikidele ja seda raha eraldatakse vastavalt arenguabiprojektidele. Eesti arenguabi prioriteetriigid on idapartnerlusriigid, nende seas on eriti prioriteetsel kohal Ukraina, Gruusia ja Moldova. Me toetame aktiivselt nende riikide demokraatlikke püüdlusi, aitamaks kaasa sellele, et julgeolek meie piirkonnas oleks kaitstud. Mis puudutab laiemaid arenguabiprojekte, siis see on projektipõhine tegevus, kellele me arenguabi anname. Kui me räägime humanitaarabi andmisest, siis seda otsustatakse vastavalt sellele, kus ja kuidas ja milline humanitaarkriis on. Selle põhjal teeb valitsus otsuse ning eraldab raha.

21:02 Esimees Jüri Ratas

Ruuben Kaalep, palun!

21:02 Ruuben Kaalep

Lugupeetud minister! Ma küsin teilt väga konkreetselt: kas Eesti toetab Tiibeti rahva õigust demokraatliku tahteavalduse korras Hiina riigist eralduda? Palun jah- või ei-vastust!

21:03 Välisminister Eva-Maria Liimets

Sellisele küsimusele on tõepoolest üsna keeruline üheselt vastata. Sellisele küsimusele saab vastata vastavalt sellele, milline on Tiibeti huvi ja mis võimalused on selleks Hiina Rahvavabariigi koosseisus. Eesti Vabariik on oma välispoliitikas lähtunud ühe Hiina poliitikast.

21:03 Esimees Jüri Ratas

Mart Helme, palun!

21:03 Mart Helme

Aitäh! Õnnitlen teid sünnipäeva puhul, aga ega ma ei saa jätta teid kiusamata. Me saime praegu teada, et tiibetlased ei oska projekte kirjutada. Kui oskaks projekte kirjutada, siis saaks Eesti käest raha küll. Aga tegelikkus on muidugi palju proosalisem ja me oleme väga suurel määral hiljaks jäänud tiibetlaste aitamisega, sest aidata me saame ju konkreetselt mitte Tiibeti emamaal elavaid inimesi, vaid neid, kes on varjupaiga leidnud Dharamsalas ja Põhja-Indias. Aga neid me ei ole aidanud. Ma saan aru, et me tegutseme üldiselt laiemas raamistikus ja niisugust individuaalset riiklikku lähenemist eriti ei praktiseeri. Kas seda poliitikat on kavas muuta? Ma veel kord rõhutan, et see unikaalne tsivilisatsioon on hävimas.

21:04 Välisminister Eva-Maria Liimets

Aitäh! Tõepoolest, nagu ma püüdsin teile selgitada, on Eesti pikalt astunud samme aitamaks kaasa sellele, et inimõiguste rikkumist Tiibetis ei toimuks. Eesti on ühinenud vastavate ühisavaldustega ja andnud sel viisil selgelt edasi oma seisukoha, et sellise inimõiguste rikkumisega Eesti ei nõustu. See, kas ja mida me saaksime rohkem teha, on alati küsimus. Loomulikult ma kuulan siinseid ettepanekuid ja võtan need kaasa ning loomulikult me mõtleme, kas ja mida on meie võimuses veel rohkem teha. Kuid see, mida Eesti on seni teinud, seda Eesti kindlasti jätkab.

21:05 Esimees Jüri Ratas

Anti Poolamets, palun!

21:05 Anti Poolamets

Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, te ütlesite, et arutate ka teisi meetmeid. Oskaksin kohe teha ühe ettepaneku: Tiibeti eksiilvälisminister Eestisse kutsuda. Ta on muide varemgi Eestile sõbraks olnud. Kunagi, kui asutati Esindamata Rahvaste Organisatsioon, siis oli Tiibeti välisminister selles asjas aktiivselt osaline. Nii et meil on side nendega olemas. Kas teil on ka endal täiendavaid ideid, mida me saaksime Tiibeti heaks teha? See, mis Tiibeti rahvaga toimub, toimub peaaegu igas valdkonnas – keeleline diskrimineerimine, etniline survestamine oma asualadelt lahkuma, kultuurilised rünnakud, keskkonnakatastroofid jne, neid valdkondi on nii palju. Kas teil on veel ideid, mida teha?

21:06 Välisminister Eva-Maria Liimets

Eesti, nagu ma olen siin kenasti kirjeldanud, on pikka aega mitmeid samme astunud. Peamiseks mõjutusvahendiks on ikkagi see, et tõstatada seda küsimust rahvusvahelisel tasandil ja juhtida Hiina tähelepanu nendele kitsaskohtadele. Seda on Eesti teinud. Seda on Eesti teinud ÜRO Inimõiguste Nõukogus, ÜRO 3. komitees. Need on need kohad, kus me oleme seda probleemi esile toonud ning teinud ka ettepanekuid, kuidas seda olukorda parendada, et inimõiguste kaitse oleks tagatud.

21:07 Esimees Jüri Ratas

Kert Kingo, palun!

21:07 Kert Kingo

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud välisminister, esmalt palju õnne teile! Aga ma nüüd läheksin oma küsimuse juurde. Mulle on ikka see natuke segaseks jäänud. Te ise ütlesite siin, et te ei tegele abistamisega valikuliselt, aga hetk tagasi märkisite, et eelkõige te toetate idapartnerlusriike. Selle põhjal jääb ikkagi mulje, et toetamine toimub valikuliselt. Seetõttu ma küsingi teie käest, mida teie Eesti välisministrina olete ette võtnud või teinud, et Tiibeti olukorrale lahendust leida ja Tiibetit aidata.

21:07 Välisminister Eva-Maria Liimets

Aitäh! Eesti Vabariigi välispoliitika põhineb Eesti Vabariigi välispoliitika arengukaval, see on ka siin Riigikogus heaks kiidetud dokument, ning meie tegevused tulenevad eelkõige sellest, et meie peamine eesmärk on tagada ja kindlustada Eesti Vabariigi julgeolek. [Esiteks,] meie tegevus on väärtuspõhine, teiseks on meile oluline valdkond majanduskoostöö ning kolmandaks loomulikult Eesti kodanike ja eestlaste aitamine üle ilma. Need on need alusdokumendid, mille alusel me oma tegevust planeerime.

Kui me räägime arenguabi andmisest, siis loomulikult ka selleks on meil välja töötatud raamdokumendid. Kuna Eesti julgeoleku tagamine on just see esmatähtis tegevus, Välisministeeriumi keskne tegevus, siis on ka meie arenguabiraha suunatud eelkõige just sellesse, mis puudutab meie regioonis julgeoleku tagamist ja sellele kaasaaitamist, kusjuures selle üheks elemendiks on just nimelt demokraatlike protsesside tugevdamine meie lähinaabruses. Seetõttu võib jääda esmapilgul mulje, et me justkui ainult nende küsimustega tegelemegi. Tõepoolest, need küsimused on meil esmasena fookuses, kuna see on kõige olulisem ülesanne, mis meie ministeeriumile on antud.

Kui rääkida inimõiguste kaitsmisest laiemalt, siis olen siin mitu korda öelnud, kus me oleme märganud ja kaasa mõelnud sellele raskele olukorrale, millele ka teie täna siin tähelepanu juhtisite, inimõiguste rikkumisele Tiibetis. Oleme seda küsimust ka rahvusvahelisel areenil tõstatanud. Arenguabi andmise rahad on eelkõige demokraatlike protsesside edendamiseks ja me lähtume seejuures projektipõhisest tegevusest. Kas ja kuidas see võiks olla ka tiibetlaste toetuseks? Seda küsimust on võimalik analüüsida, kuid milliseks see vastus täpselt kujuneb, seda ma teile praegu siin olemasoleva info põhjal öelda ei oska.

21:10 Esimees Jüri Ratas

Helle-Moonika Helme, palun!

21:10 Helle-Moonika Helme

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Palju õnne sünnipäevaks ka minu poolt! Ütlesite, et te olete nõus ka ise kohtuma dalai-laamaga, kui see on Eesti huvides. Määratlege palun siinkohal ära need Eesti huvid, mis oleksid eelduseks ja aluseks, et te dalai-laamaga kohtuksite.

21:10 Välisminister Eva-Maria Liimets

Aitäh selle küsimuse ja täpsustava kommentaari eest! Tõepoolest, olen valmis kõikideks kohtumisteks, mis on Eesti Vabariigi huvides ning lähtuvad Eesti Vabariigi välis- ja julgeolekupoliitilistest eesmärkidest. See tähendab seda, et need kohtumised peaksid täiendama Eesti Vabariigi välis- ja julgeolekupoliitika eesmärke ehk tugevdama meie iseseisvust, aitama kaasa meie rahvusvahelise maine tugevdamisele maailmas ja kindlustama meie iseseisvust.

21:11 Esimees Jüri Ratas

Urmas Reitelmann!

21:11 Urmas Reitelmann

Aitäh, härra eesistuja! Proua välisminister, te kasutasite oma sissejuhatuses sellist väljendit – sõnade järjekord oli just nimelt selline – nagu "Tiibetis, Hiina Rahvavabariigis". Ja siit küsimus: kas Eesti välispoliitika on lõplikult aktsepteerinud Tiibeti okupeerimise kommunistliku Hiina poolt? Samuti ütlesite te, et Eesti lähtub ühtse Hiina poliitikast. Siit veel üks spekulatsioon: kui Hiina Rahvavabariik ründab Taiwani ja liidab selle Hiinaga, siis kas Eesti aktsepteerib ka seda ühtse Hiina poliitika raames?

21:11 Välisminister Eva-Maria Liimets

Jaa, tõepoolest, Eesti lähtub ühtse Hiina poliitikast, on seda teinud taasiseseisvumise ajast, 1991. aastast alates. Mis puudutab Taiwani, siis Eesti on hiljuti avaldanud rahulolematust selle üle, et tsiviilkodanike meeleavaldusi ei ole asjakohane sõjalennukite või sõjaähvardustega laiali ajada. Nii et Eesti märkab ka selliseid küsimusi. Kuid jah, Eesti lähtub ühe Hiina poliitikast.

21:12 Esimees Jüri Ratas

Raivo Tamm!

21:12 Raivo Tamm

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud välisminister! Te loetlesite mitmesuguseid tegevusi, kuidas Eesti on toetanud Tiibetit küll ÜRO-s ja [mujalgi]. Milline on selliste konkreetsete juhtumite, konkreetse tegevuse puhul olnud Hiina reaktsioon ja n-ö vastutegevus sellele?

21:13 Välisminister Eva-Maria Liimets

Aitäh, austatud Riigikogu liige, selle küsimuse eest! Hiina vastutegevuse kohta mul konkreetne informatsioon puudub. Kuid üldjuhul on Hiina võtnud selle informatsiooni teadmiseks või ka öelnud, et nad ei nõustu selle kriitikaga.

21:13 Esimees Jüri Ratas

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem teile küsimusi ei ole. Aitäh teile! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli läbirääkijate esindaja Mart Helme. Palun!

21:13 Mart Helme

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kolleegid! Ma tänan ministrit ausate vastuste eest! Sest ausatest vastustest me saime teada, et Eesti markeerib vastavat tegevust, noh, ütleme niimoodi, nagu üks laevapoiss suure laeva meeskonna ühe liikmena. Meil ei ole tegelikult mingeid oma isiklikke initsiatiive. Me ei tõstata seda küsimust. Me tõstatame selle küsimuse siis, kui see küsimus tõstatub mingis laiemas kontekstis, kus me saame pugeda kellegi teise selja taha. Sellest on kahju ja see on silmakirjalik.

Meenutame – ma meenutan ise, ma arvan, et paljud nooremad siin võib-olla ei suuda seda nii meenutada. Ma mäletan, kui ma 1980. aastate lõpul, veel enam isegi 1990. ja 1991. aastal, kui oli võimalik juba rohkem suhelda välismaailma esindajatega, mitte nõukogude inimestega, kuidas nad vangutasid pead, kui rääkisime, et me tahame iseseisvaks saada. Ärge kõigutage paati, Gorbatšov on teile kingitus, ärge rikkuge tema šansse, laske Nõukogude Liidul demokratiseeruda jne. Mul on see kõik väga hästi meeles. Ja ma mäletan seda kibestumust, seda nördimust, et need, kes võiksid ja peaksid demokraatlike riikide kodanike ja esindajatena meid toetama, tegelikult pööravad sellise jutuga meile selja.

Me teeme täpselt sedasama praegu Tiibetiga. Me teeme tegelikult täpselt sedasama ka paljude teistega. Me küll markeerime, me tõstatame küsimuse, me oleme kusagil murelikud, me räägime mingitest sanktsioonidest, aga sisuliselt me ei tee mitte midagi. Sisuliselt me ei tee mitte midagi! Sest on kaks võimalust: me kas tunnetame, et meie käed on nii lühikesed, et niikuinii me midagi muuta ei saa, või me kardame. Me seame esiplaanile oma suhted nende suurtega – nendega, kes teevad, mida tahavad –, sest tugevad teevad, mida tahavad, ja nõrgad teevad, mida peavad. Ja vaat siin me kvalifitseerume nõrkadeks. Meie teeme, mida me peame. Kui sakslased ja ameeriklased ütlevad, et nüüd paneme täie rauaga uiguuride inimõiguste rikkumise kritiseerimiseks, siis Eesti on seal rivis ja paneb täie rauaga. Aga kui ameeriklased ütlevad, et Tiibeti teemal hoidke madalat profiili, siis me hoiame madalat profiili. Ja see on mage. See on mage! Aga nii see on, see on reaalpoliitika. Me eitame, et me reaalpoliitikaga tegeleme, ja ütleme, et me ei tegele, aga tegelikult tegeleme.

Ajaloolasena ma võin meenutada seda, kuidas Eesti de jure oli veel iseseisev riik. Aastatel 1939 ja 1940, kuupäevi ma ei mäleta, aga Rahvasteliidus, mille täieõiguslik liige me olime ja mille liige Nõukogude Liit ei olnud, keelas [Nõukogude Liit] meil kongressi saalis istumise, keelas meil kõnede pidamise. Suure surmaga, suure sõjaga lubas ta Eesti, Läti ja Leedu esindajatel istuda ja jälgida istungeid rõdult. Me lubame ka tiibetlastel ja paljudel teistel heal juhul rõdult vaadata, kuidas arutatakse tähtsaid küsimusi, mis kaudselt mõjutavad ka nende saatust, aga nende küsimust konkreetselt keeldutakse arutamast.

Me peaksime siiski väga kriitiliselt üle vaatama kogu senise välispoliitilise praktika. Jaa, siin on karid. Palju lihtsam on niimoodi ajada poliitikat, nagu me praegu ajame – teha seda, mida peab. Teha seda, mida peab, nagu nõrgad ikka teevad. Palju lihtsam on. Ja palju raskem on olla initsiatiivikas. Aga me näeme ju, kuidas mõned riigid ...

Palun lisaaega! 

21:18 Esimees Jüri Ratas

Palun, kolm minutit! 

21:18 Mart Helme

... mis on ka ju väikesed riigid – jumal hoidku, näiteks Island, pole ollagi, paarsada tuhat inimest, pool Tallinna, julgeb võtta tihtipeale välispoliitilist initsiatiivi. No kes siis seda Islandit nii väga peaks arvesse võtma, et tema maailmapoliitikat kujundab, aga ta võtab selle initsiatiivi, ta tõmbab Põhjamaad kaasa, ta tõmbab teisigi riike kaasa ja ta jõuab kusagile selle initsiatiiviga. Kas me ei võiks oma välispoliitikas mõelda, et ka meie võtame initsiatiivi, mida me jäärapäiselt hakkame ajama, ja tõmbame teisi riike kaasa, kõigepealt oma lõunapoolsed partnerid, aga siis võib-olla ka oma põhjapoolsed partnerid, ja saavutame midagi? Aga me ei tahagi midagi saavutada.

Ja ma olen selles suhtes väga kriitiline. Ma olen olnud Välisministeeriumi töötaja, ma tean seda mõtteviisi. See mõtteviis on aja jooksul ainult kehvemaks läinud. Soov maailmas Eesti maksma panna on seal tasandunud sooviga sulandada Eesti niimoodi, et keegi meile kuskilt küüsi taha ei saaks panna, et meil oleks paks vatipuhver ümber. Aga ühel hetkel on ikkagi üks tiiger või karu, kelle küüned on nii vägevad, et ta tõmbab selle vatipuhvri puruks. See ei päästa meid. Meid pigem päästab see, kui me teeme endale tuntust riigina, mis julgeb ja teeb seda, mida tahab, mitte seda, mida peab. See on mu sõnum: ärme oleme valikulised, ärme sörgime sabas!

Tulles tagasi Tiibeti juurde, olukord Tiibetis on katastroofiline. See ei ole võrreldavgi selle olukorraga, mis on kilbile tõstetud Ida-Turkestani ehk Xinjiangi puhul. Olukord Tiibetis on katastroofiline. Hiina on muutnud selle oma röövmajanduse üheks objektiks. Seal on maavarad, mida Hiinas on vähe. Seal on eraldatud piirkonnad, mida kasutatakse tuumapolügoonidena. Seal on piirkonnad, mida kasutatakse kõikvõimalike jäätmete ladustamiseks. Tiibetlased on paljudest piirkondadest täielikult välja tõrjutud. Neid sundhiinastatakse, see on katastroof. Ja maailm vaikib. Ka Eesti vaikib. Eesti teeb, mida tohib, aga mitte seda, mida peab. Antud juhul peab – peab tegema seda, et olla eestvõitleja ühe suure ajalooga, aga väga raskesse olukorda sattunud rahva heaks. Aitäh!

21:21 Esimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Ruuben Kaalepi. Palun!

21:21 Ruuben Kaalep

Lugupeetud Riigikogu! Ma tunnen, et on aeg tuletada meelde mõningaid põhiväärtusi, põhialuseid, millele Eesti riik on üles ehitatud. Seesama riik, mille valvamine ja mille eest hoolitsemine on usaldatud meie kui parlamendiliikmete kätesse. See riik on rajatud rahvaste enesemääramise kustumatule õigusele.

Mis on rahvaste enesemääramise idee sisu? Kui me meenutame ajaloolist konteksti, kus Eesti riik loodi, siis saame öelda, et selle riigi lõi rahvas, kes oli sajandeid olnud osa teistest, suurematest impeeriumidest, nende poolt alla surutud, ent kes ei olnud siiski sisimas kunagi kaotanud oma vabadustahet, soovi ennast kehtestada, luua oma riik ja selle kaudu täita ühe rahva enesemääramise, eneseks olemise kõige kõrgemat väljendusviisi. Rahva enesemääramine tuleneb otseselt selle rahva sügavast hingelisest seosest oma maaga, selle maaga, mille mullas puhkavad selle rahva esivanemad, millest kõneleb selle rahva mütoloogia, rahvaluule, mis on selle maaga kõige olemuslikumal tasandil üks. Ja selle tõttu see side selle maaga on see, millest võrsub rahva enesemääramine, soov tuua vabadus iseendale kui selle maa peremeestele.

Väga populaarne on viimasel ajal rääkida Eesti ja lääneriikide ühisest väärtusruumist. Selle all mõeldakse tavaliselt selliseid ajaloos üsna värskeid ideid nagu liberaaldemokraatia ja inimõigused. Aga paraku tuleb tunnistada, et need ideed on teisejärgulised selle sügavama maailmavaatelise aluse, rahvusriikluse aluse kõrval, millele Eesti riik on loodud. Kui meil Eesti riigina, eestlastena on mingisugune maailmavaateline missioon selles maailmas, siis see saab olla just nimelt rahvusriikluse, rahvaste enesemääramise, allasurutud väikerahvaste vabadusiha toetamine, tutvustamine, näitamine maailmale, et selles on peidus mingisugune sügav väärtus. Ja just selle tõttu on meile eestlastena olemuslik, palju olemuslikum kui suurtele rahvastele, nagu ameeriklased, inglased, hispaanlased, sakslased jne, tunda solidaarsust, ühtsust just nimelt selliste allasurutud väikerahvastega nagu tiibetlased. Seda tehes me peame tunnistama, peame pühenduma ideele, et tõepoolest iga rahva ülim enesekehtestamise akt on oma riigi loomine, oma rahvale vabaduse ja tõelise iseseisvuse toomine.

Me ei tohiks kunagi lasta mingisugustel majanduslikel huvidel endale ette kirjutada ja dikteerida, et peame käima mingisuguste suurte paljurahvuseliste impeeriumide sabas ja selle tõttu loobuma oma kõige sügavamatest pühadest väärtustest. Eesti välispoliitika peab võtma rahvaste enesemääramise oma tõeliseks südameasjaks. Aitäh!

21:26 Esimees Jüri Ratas

Ma palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Lotmani.

21:26 Mihhail Lotman

Austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Head kolleegid! Kõigepealt ma tahan tänada Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda selle väga olulise küsimuse tõstatamise eest. See on tõesti väga oluline teema ja mulle hästi südamelähedane. Teiselt poolt ma ei tahaks praegu rünnata, eriti sellisel päeval, meie ministrit. Pigem ma palun suhtuda minu juttu kui julgustusse.

Tõepoolest, kõik, mida lugupeetud minister ütles, on õige. Nii see on: me oleme selles voos, kus on demokraatlikud riigid, me oleme nende seas ja ei eristu. Nagu ütles Dickens mister Pickwicki kohta tema välimust iseloomustades, et kui panna ta akvaariumi, siis ta kalade seast välja ei paistaks. Me oleme demokraatlik riik, ja ei ole midagi halba, et me sellised oleme, aga ambitsioon tahab midagi rohkemat. Me tahame näha Eesti riigi initsiatiivi erinevates valdkondades, eriti seal, kus on tegemist rahvaste rõhumisega, rahvaste ja inimeste õiguste rikkumisega, üldse sellega, mida me nimetame väärtuspõhiseks poliitikaks. Väärtuspõhine poliitika on riskantne, ta on alati kellelegi vastumeelne. Aga seda me peame tegema.

Teine asi, mida ma tahan rõhutada, on see, mida ma nimetan tänavalaterna efektiks. Kust me otsime kaotatud võtit? Tavaliselt mitte sealt, kuhu me ta pillasime, vaid laterna alt, sest seal on valgem. Ja nii on paraku ka inimõiguste valdkonnas siin maailmas. Tõepoolest, kõik need uued konfliktid, millele me reageerime, on väga olulised, kisendavad, ja me peame neile reageerima. Aga see ei tähenda, et me peame need vanad konfliktid kuskile pimedasse jätma. 

Pealegi, kui me räägime Tiibetist ja võrdleme seda näiteks Hongkongiga, mille pärast me oleme väga mures ja ka mina isiklikult olen väga mures, siis ma mäletan, et kui läksin Guangzhoust, mis pidi olema selline Hiina progressiivsem kant, Hongkongi, siis mulle tundus, et isegi õhk on vabam. See oli isegi tugevam tunne kui see, mida tundsin siis, kui Berliini müüri lagunemise ajal läksin Lääne-Saksamaalt Ida-Saksamaale. Teine maailm, teine universum, aga [Hongkongis] oli see veel rohkem [tuntav].

Ma sain aru, et hiinlased võivad olla vabad inimesed ja nad on väärt seda olema. Aga Tiibet on midagi muud kui Hongkong. Hongkongis on tegemist jämedate inimõiguste rikkumise ja demokraatlike institutsioonide õõnestamisega. Tiibetis on väga järjekindlalt läbi viidud kultuuri hävitamist, hävitatakse tervet kultuuri. Ma isegi ütleksin, et seal on teatud genotsiidi tunnused. See on midagi täiesti teist võrreldes Hongkongiga. Ja see, et see asi on juba väga pikka aega veninud ja meie oleme sellega nagu harjunud, ei tähenda, et tiibetlased on sellega harjunud. See ei tähenda, et meie südametunnistus ei peaks kisendama. Tegemist on tõepoolest väga vana, väga rikkaliku kultuuriga. Ma ei taha öelda, et noori ja mitte nii rikkalikke kultuure võib hävitada. Absoluutselt mitte! Aga Tiibet on täiesti omaette nähtus.

Ma loodan, et teie, austatud minister, võtate julguse ... Ei võta? Võtate. Ma väga julgustan teid selleks ja ma tahan, et kui me järgmine kord Tiibetist räägime, siis me räägiksime konkreetsetest Eesti sammudest tiibetlaste abistamiseks. Aitäh!

21:31 Esimees Jüri Ratas

Ma selgitan, härra Lotman, et ma küsisin ministri käest sel hetkel, kui teiegi tema poole pöördusite, et kas ta soovib sõna võtta, ja siis ta raputas pead vastuseks minule, mitte teile. Nii et sellest võis tulla see vale arusaam. (Mihhail Lotman vastab kohapealt.) Jah, ma tahtsin selgitada, et ei jääks siin valet arusaama.

Nii, rohkem kõnesoove ei ole. Tulenevalt meie kodu- ja töökorrast on vaja läbirääkimised sulgeda. Läbirääkimised on suletud ja arupärimisele on vastatud.


7. 21:32 Vaba mikrofon

21:32 Esimees Jüri Ratas

Ja nüüd, head Riigikogu liikmed, olete väga teretulnud osalema tänases neljandas päevakorrapunktis, milleks on vaba mikrofon. Kõik on väga oodatud ja kõigil soovijatel on võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Palun! Vabas mikrofonis sõnavõtu soovi ei ole.

Aga enne, kui ma lõpetan tänase istungi, soovin Riigikogu nimel öelda meie ametikaaslasele Jüri Luigele suure tänu selle töö eest siin Riigikogus. Ma saan aru, et homsest on ees uued väljakutsed. Nii et aitäh selle töö eest Jüri Luigele ja edu uutes väljakutsetes! Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Turvalist koduteed teile!

21:33 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee