Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 10. töönädala teisipäevast istungit. Ja nagu ikka, on nüüd võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Helir-Valdor Seeder, kas enne on protseduuriline küsimus? Nii. Palun mikrofon Helir-Valdor Seederile! Ei ole, oli kogemata. Selge. Siis veel kord: kas on soovi üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Seda soovi ei ole. Järelikult saame läbi viia kohaloleku kontrolli. Härra Grünthal, kas teil on protseduuriline?

Kui tohib, ma teen oma protseduurilise pärast hääletust.

Selge. Palun kohaloleku kontroll!

Hetkel registreerus kohalolijaks 85 Riigikogu liiget ja puudub 16.

Enne kui me läheme päevakorra juurde, on meil üks päevakorra täpsustus. Nimelt, tänase kolmanda päevakorrapunkti juures, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 317 esimene lugemine, teeb algatajate nimel ettekande Riigikogu liige Lauri Läänemets.

Nii, härra Grünthal, kas teil oli siis see protseduuriline küsimus või ei olnud? Teil ei ole kätt püsti. On käsi püsti. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eile tõusetus siin probleem kaugosalusega istungi läbiviimise kohta ja lugupeetud Riigikogu juhatuse esimees härra Jüri Ratas ütles niimoodi – asi puudutas massiteabevahendite kaudu Riigikogu liikmete teavitamist ja see tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §‑89¹ lõikest 7. Ma küsisin tema käest, milliste massiteabevahendite kaudu ta siis teavitanud on neid Riigikogu liikmeid, ja ta ütles siit puldist, et tema teada on [teavitus] olemas, kantseleis on see kindlasti olemas, aga ta ei oska täpselt öelda, milline meediaväljaanne, ajaleht on seda kajastanud. Ja nüüd, kuna ta lubas sellest informeerida, ma sooviksin teada, milline väljaanne on kajastanud seda kaugosalusega istungi läbiviimist.

Aitäh selle küsimuse eest! Minu hinnangul sai see teema eile ammendatud ja ma rohkem sel teemal ei pea vajalikuks debatti pidada, sellepärast et ka teie olete täna saabunud Riigikogu istungile, nii nagu ka 85 ülejäänud Riigikogu liiget. Härra Grünthal, palun!

Aitäh! Ma ei saa nõustuda teie sellise seisukohaga, et see teema on ammendatud. See teema ei ole ammendatud. Juba see viide, et istungil ei osale kõik liikmed, viitab sellele, et kõigil ei ole seda informatsiooni. Aga ma ei tahaks selle üle vaielda, ma tahaks teada. Kuna Riigikogu juhatuse esimees härra Jüri Ratas ütles konkreetselt, et seda on tehtud, siis mina tahaksin teada, millal seda tehti ja milliste massiteabevahendite kaudu seda tehti. Asi puudutab ajakirjandusväljaandeid, sest nii ta ütles. Kas me tahame öelda seda, et Riigikogu juhatuse esimees härra Jüri Ratas on andnud meile ebatõest informatsiooni? Ma tahaks teada seda.

Nagu ma ütlesin, see teema sai eile väga põhjalikku käsitlust ja ma ei pea vajalikuks, et me peame täna siin uuesti seda debatti avama. Hetkel on registreerunud kohalolijaks näiteks 89 Riigikogu liiget. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan! Eile Riigikogu esimees ütles, et Riigikogu kodulehel on kirjas, et me töötame kaugtöö vormis aprilli lõpuni, aga ma ei näe seda. Alati, kui me räägime kodulehest, peaks see ju olema kodulehe esimesel leheküljel, mitte et me peaksime seda rippmenüüst otsima. Kas teile on teada, on see informatsioon siit maha võetud ja muudetud vastavalt minu palvele, nagu ma soovitasin? Me ei tea ju, kui kaua see pandeemia kestab, kui kaua me võitleme sellega. Et inimestel lootusekiirtki oleks, siis ehk me sõnastaksime selle nii, et me väljume kaugtööst esimesel võimalusel, kui seda võimaldab meie eri- või hädaolukord?

Aitäh! Riigikogu juhatus tegi otsuse, et Riigikogu istungid toimuvad kuni selle sessiooni lõpuni ehk aprilli lõpuni kaugosaluse korras. See juhatuse otsus oli üksmeelne, samamoodi lepiti selles juhatuse otsuses kokku vanematekogus, kus osalesid kõik fraktsioonid. Peeter Ernits, palun!

(Kaugühendus)

Hea juhataja! Ma palun minna reaalse töö juurde. Tean mina suurepäraselt, et Riigikogu istung käib, ja ma arvan, et ka ülejäänud 100 kolleegi teavad seda. Kolm nädalat siin, nädal vaba, ja praegu on kaugistungite aeg. Läheme tööle!

Aitäh, Peeter Ernits! Tänan teid selle konstruktiivse ettepaneku eest ja soovitan teil seda ka fraktsioonikaaslasele Kalle Grünthalile öelda. Palun, härra Grünthal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma esitan hästi lühidalt ja konkreetselt selle küsimuse. Minule anti eile teada sellest kõrgest puldist, et massiteabevahendite kaudu on teavitatud, ja lubati mind informeerida. Tänase päeva seisuga seda ei ole tehtud ja praegu härra Kruusimäe jutust selgus, et seda ei ole ka koduleheküljel üleval. Minu küsimus on see, et ma tahaksin ikkagi teada, millal teavitati – punkt üks. Ja punkt kaks on see, et sellest teabest sõltub, kas Riigikogu istung, mida me praegu läbi viime, on legitiimne või mitte.

Kohaloleku kontrollis osales ja registreeris ennast kohalolijaks 85 Riigikogu liiget, järelikult Riigikogu istung on legitiimne. Kalvi Kõva, palun!

(Kaugühendus)

Aitäh! Tere hommikust! Ühinen kolleeg Peetri arvamusega sada protsenti, et võiks tööle asuda. Ja võin ütelda, et kõik sotsiaaldemokraatide fraktsiooni saadikud teavad ja on lugenud ja meili saanud, kuidas istungid toimuvad. Huvitav, et mõni EKRE fraktsiooni liige seda ei tea. Nii et asume tööle!

Aitäh! Rohkem protseduurilisi küsimusi ei ole.

Esimene päevakorrapunkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud Finantsinspektsiooni seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 326 kolmas lugemine. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku läbi viia lõpphääletus. Aga enne seda on meil võimalus läbi viia läbirääkimised. Kas fraktsioonid soovivad sõna võtta? Sõnasoovi ei ole, järelikult läheme lõpphääletuse juurde. Kas me võime minna hääletuse juurde? Tänan!

Hea Riigikogu, panen teie ette hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Finantsinspektsiooni seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 326. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 88 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud korruptsioonivastase seaduse muutmise seaduse (GRECO soovituste täitmine ja julgeolekuasutuste juhtide huvide deklaratsioonide avalikkuse piiramine) eelnõu 323 kolmas lugemine. Ka siin on juhtivkomisjon teinud ettepaneku viia läbi lõpphääletus, aga sellele eelnevad läbirääkimised. Palun, kas fraktsioonidel on sõnavõtusoovi? Jaa, palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Eduard Odinets!

Aitäh, härra juhataja! Austatud kolleegid siin saalis ja ekraani taga! Põhimõtteliselt ei ole ei minul ega sotsiaaldemokraatidel ja usun, et ka paljudel teist, mitte midagi selle eelnõu vastu. Need on GRECO soovitused, need on asjad, mida on meile Euroopa kolleegid soovitanud, ja nagu me näeme ja teame, on ka meie valitsus neid soovitusi õigeks pidanud. Paraku küll mitte eelmine valitsus, vaid uus, aga see selleks.

Kindlasti on need olulised muudatused meie huvide deklareerimisel ja avalikustamisel. Ministrite poliitilistel nõunikel, nagu me lähiajaloost teame, on mõnikord väga suur ja alati mitte väga positiivne mõju ministritele ja ministrite otsustele. Ja see, et nende huvisid hakatakse deklareerima, on oluline samm. Samas väidan mina, et kõik need muudatused, mida me täna hääletame, on üsna kosmeetilised ja tegelikult ei pruugi viia meid selleni, et välja juurida kurja juur ehk poliitiline korruptsioon. Poliitiline korruptsioon selle laiemas mõttes on see, millega me peame jõulisemalt tegelema. Nagu me teame ja oleme jällegi lähiajaloos hästi palju kuulnud, on poliitilise korruptsiooni kurja juur erakondade rahastamine. Ja mul on väga kurb meel, et parlament viimase paari aasta jooksul, isegi pikema aja jooksul, ei ole jõudnud selleni, et tõsiselt ette võtta erakondade rahastamise temaatika.

Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon on korduvalt ja korduvalt esitanud konkreetseid ettepanekuid, kuidas oma tööd paremini, selgemini ja efektiivsemalt teha. Kahjuks ei ole parlament nende ettepanekute aruteluni jõudnud. Me tegeleme siin huvide deklareerimisega, tegeleme muude kosmeetiliste asjadega, aga suurte asjadega, kus liiguvad suured rahad ja kus iga valimisega on erakondadel üha kasvav surve raha hankida ja kui see ei õnnestu ausal teel, siis minnakse mitteausale teele, sellega me paraku ei tegele.

Käisin eelmisel nädalal raadio otsesaates ja tund aega vastasin kodanike küsimustele, mida teha Eestis korruptsiooniga. Kodanikud on mulle ette heitnud, et me tegeleme arstide kommikarpidega ja ametnike vara ülelugemisega, aga me ei tegele suurte asjadega. Me ei tegele Porto Francoga, me ei tegele miljonitega, me ei tegele sadade miljonitega, mis meil näiteks kriisimeetmetesse lähevad. Just hiljuti loobusime ka vastava uurimiskomisjoni moodustamisest. Nii et see teema ei ole ainult poliitikutele oluline, see teema on ka meie kodanikele oluline. Arvan seda, et viivitamatult, lähemal ajal me peaksime nende asjadega tegelema. Kohalikud valimised on juba ukse taga, poole aasta pärast, ja nagu ma enne mainisin, surve erakondadele aina kasvab. Seesama mainitud Porto Franco juhtum näitab, et surve on ka kohalike omavalitsuste töös osalevatele poliitikutele üsna suur.

Me liigume deklaratsioonidega edasi. Aga me peaksime, kallid kolleegid, liikuma edasi ka erakondade rahastamise teemadega. Me ei räägi suurtest põhimõtetest, me räägime ju teatud tehnilistest asjadest, mis aitaksid Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonil oma tööd efektiivselt teha.

Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Korruptsioonivastane erikomisjon siinsamas Riigikogus võttis hiljuti vastu pöördumise Vabariigi Valitsuse poole. Korruptsioonivastane erikomisjon palub valitsust, võttes aluseks ka Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni enda ettepanekud, kiirendada vastava seaduseelnõu väljatöötamist, millega täpsustataks Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni õigusi oma ülesannete teostamisel. Korruptsioonivastane erikomisjon on pöördunud valitsuse poole [sooviga] teha seda kiireloomulisena. Seda võimaldab ka meie seadusandlus ja hea tava ning sellisel juhul ei peaks tegema ka väljatöötamiskava. Korruptsioonivastane erikomisjon peab silmas seda, et meil on kohalikud valimised tulemas ja me peame kiireloomuliselt menetlema erakondade rahastamist puudutavaid teemasid.

Samuti pöördus korruptsioonivastane erikomisjon valitsuse poole ettepanekuga, et viivitamatult ja kiiremas korras kutsuda kokku kõikide erakondade esindajatest koosnev ümarlaud, et need ettepanekud võimalikult kiiresti, efektiivselt läbi arutada ja leida poliitiline konsensus. Me peame sellega kiiremini liikuma. Ja samamoodi puudutab korruptsioonivastane erikomisjon oma pöördumises valitsuse poole ka seda, et valitsus täiendaks korruptsioonivastast tegevuskava sätetega, mis puudutavad erakondade rahastamist. Praegu on need sealt puudu. Kõik need sammud näitaksid avalikkusele, näitaksid neile otse-eetrisse helistavatele kodanikele, et poliitikud soovivad tegeleda reaalsete asjadega, mitte kosmeetiliste parandustega, mis kõigest laiendavad deklarantide ringi.

Kutsun teid üles toetama nii seda eelnõu, mis meil täna päevakorras on, kuna ka see viib meid selle teemaga edasi, aga kutsun teid üles toetama ka kõiki teisi algatusi – ka täna siin saalis tuleb üks arutelule –, mis aitavad meid poliitilisest korruptsioonist üle, mis aitavad meil peatada avaliku raha varastamise ebaausate poliitikute poolt. Aitäh!

Rohkem fraktsioonidel sõnavõtusoove ei ole, järelikult saame minna lõpphääletuse juurde. Kas võime minna hääletuse juurde? Aitäh!

Hea Riigikogu, panen teie ette hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud korruptsioonivastase seaduse muutmise seaduse (GRECO soovituste täitmine ja julgeolekuasutuste juhtide huvide deklaratsioonide avalikkuse piiramine) eelnõu 323. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastu oli 17 ja 1 jäi erapooletuks. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie tänane kolmas päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 317 esimene lugemine. Algatajate ettekande teeb Riigikogu liige Lauri Läänemets. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on teinud ettepaneku teha ettepanek Vabariigi Valitsusele. Ettepaneku sisu puudutab valimisi, puudutab valimiste rahastamist, puudutab raha mõju valimistulemustele. Selle peamine eesmärk on loomulikult vähendada neid olukordi, mis võiks viia kellegi korruptiivsele teele. Ettepanek on, et Vabariigi Valitsus koostaks analüüsi ja esitaks selle põhjal ettepanekud Riigikogule, kuidas vähendada raha mõju ja raha raiskamist valimistel, sh millised võiksid olla võimalused seada ülempiir valimiskuludele ja valimisreklaami mahule. See oleks nii Euroopa Parlamendi valimistel, Riigikogu valimistel, kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ja tegelikult ka rahvahääletustel.

Selle eelnõu esitamisel on kaks mõtet. Esiteks, sotsiaaldemokraadid on kogu aeg arvanud ja küllap paljud teist mäletavad, et me oleme nende mõtetega ka siin puldis käinud ja vastavaid eelnõusid esitanud, et valimistel peaksid inimesed eelkõige otsustama vastavalt sellele, millised on erakondade nägemused, lubadused ja ilmavaade. Ja seda sisu ei määra need tohutud reklaamimahud, mida me enne valimisi tavaliselt telekast näeme ja võib-olla tänaval kohtame, vaid eelkõige ikkagi inimestega suhtlemine ja põhjendamine. Seal on ka tegelikult see pool, et mida ühtlasem, täiesti ühtlast ei saa loomulikult olla, aga mida ühtlasem kogu see valimiskampaania oma mahtudelt on, seda võrdsem on see valimiskampaania. Selles mõttes, et inimeste valik[uvõimalus on võrdsem]. Teatavasti suure raha eest saab palju reklaami ja saab ka n-ö hääli osta. Tegelikult peaksid valikud teistel alustel olema. 

Aga teine põhjus, miks me selle otsuse eelnõu oleme esitanud, puudutab just seda korruptsioonipoolt. Kui me nüüd meenutame, siis hiljuti, selle aasta alguses oli jälle põhjust muret tunda, sest üks erakond, ühe erakonna peasekretär, ühe ministri nõunik sattusid kõik olukorda, mis väidetavalt puudutas erinevaid korruptiivseid tegevusi. Ja kui me mõtleme, miks see kõik ikkagi juhtub, siis lõppkokkuvõttes jõuame sinna välja, et küsimus on rahas, küsimus on rahavajaduses. Me võime ühtpidi reguleerida kõiksugu seaduseid ja kordasid, kuidas vähendada ja kuidas ennetada ja kuidas parandada uurimisorganite tööd, ja võime võtta vastu ka siin saalis igasuguseid üllaid põhimõtteid ja käitumiskoodekseid, aga tegelikult me peaks tegelema teise poolega ka. Ja see teine pool on see, et kui me vähendame vajadust suure raha järele poliitikas, siis me tegelikult automaatselt vähendame ka olukordi, kus keegi ei pea, ma ei tea, kas ahvatlusele või millelegi muule vastu ja läheb sellist korruptiivset rada mööda.

Kui me vaatame kulusid, siis 2020. aastal moodustas riigi toetus erakondade eelarvetest – nende erakondade eelarvetest, kes kuuluvad parlamenti – 67–91%. Idee järgi ju, vaadates neid summasid, võiks seal valimiskampaania tegemiseks ja erakonna töö korraldamiseks seda raha ja võimalust väga palju olla. Ja teine asi, millest see kõneleb, on see, et kui riik on parlamendierakondade suurim rahastaja, siis võiks vabalt riik öelda ka seda, mida ta eeldab, kuidas need erakonnad oma rahastuse koha pealt toimivad, ja vabalt võib selle loogika järgi riik seada ka piiranguid või kitsendusi neile rahalistele olukordadele.

Nüüd natuke täpsemalt sellest, mida see valitsuse analüüs võiks sisaldada. Ülempiir. Tegelikult on siin räägitud küll, kuidas me valimiskuludele ülempiiri seame, päriselus see võiks idee järgi võimalik olla. See võiks võimalik olla ja see võiks võimalik olla loomulikult ka reklaamimahu osas. Jah, võib-olla sotsiaalmeedias siiamaani on keeruline olnud jälgida seda reklaamimahtu, vaadata, et kes ja kus kohas kui palju kulutab. Mina väidan, et täna enam see nii keeruline ei ole. Eri sotsiaalmeediaplatvormid toovad kõigile avalikult välja, kui palju keegi seal reklaami ostnud on. Vahet ei ole, kas see on organisatsioon või üksikisik, seda on võimalik jälgida. Näiteks kui me räägime valimisreklaami mahu piirangutest, siis kui ma ei eksi, oli see vist Saksamaa, kus on ka neid kohti, kus on kokku lepitud, et jah, näete, igal poliitilisel nimekirjal, kes valimistele läheb, on avalikus ruumis nii palju sellistes mõõtmetes pindasid, te saate neid kasutada, kõik saavad neid võrdselt kasutada ja probleeme ei ole. Päriselus on seda maailmas rakendatud.

Nüüd reklaamiliik, millel on eriti suur mõju valimisotsustele ja mis on ka kõige kallim siiamaani, on telereklaam. Telereklaami on võimalik väga selgelt ja väga lihtsalt mõõta ja tegelikult on võimalik ka telereklaami puhul kokku leppida. Näiteks kas või see versioon, mille puhul lepitakse kokku, et kõigil erakondadel, kes neil mingitel valimistel kandideerivad, näiteks Riigikogu valimistel, on ainuke telereklaam lubatud nendel aegadel nendes kohtades, mis riik on broneerinud, ja siis jagatakse erakondade vahel võrdselt. Väga lihtsalt teostatav asi.

Seal on küll palju detaile ja nüansse, tõsi. See on ka põhjus, miks me pole ise välja toonud seda valmis eelnõu ja valmis nägemust. Tegelikult valitsusel arvatavasti on rohkem ressursse, et kõiki tahke analüüsida ja vaadata, et midagi seal kahe silma vahele ei jää.

Ja eelnõu tutvustamise lõpetuseks ma veel kord meenutan, et on kaks mõtet. Üks on see, et valimised toimuksid võrdsematel alustel, ja teine, väga päevakohane küsimus on korruptsioonis. Tegelikult meil on vaja vähendada raha mõju valimistele, et vältida olukordi, kus erakondadel on plaanis teha suuri kampaaniaid, kulutusi, raha ei ole ja minnakse korruptiivset teed. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on ka vähemalt üks küsimus. Kalvi Kõva, palun!

(Kaugühendus)

Aitüma! Hea Lauri! Ma küsin niimoodi, kas valitsus oma analüüsi tehes peaks analüüsima ka annetusregulatsioone. Täna me teame, et erakondadele tohivad annetada ainult füüsilised isikud, juriidilised ei tohi. Võib-olla võiks arutada seda, et ka juriidilised tohiksid. Või teine võimalus, et annetused on üldse keelatud ja tuleb mingi muu rahastussüsteem, kas või suurem osa riigieelarvest. Me teame ju ajaloost, et erinevatel erakondadel on selle annetamisega olnud üks suur jama – küll on mõni inimene annetanud, mõni ei tea, kust ta selle raha saanud on, on see mehe oma või kuskilt kapist leitud. Kas seda annetusregulatsiooni võiks ka üle vaadata?

Jah, aitäh! Väga õige küsimus või õigemini õige tähelepanek. Kahtlemata neid probleeme siin viimasel ajal on päris palju olnud, me teame, et kahjuks eriti palju just ühe valitsuserakonnaga seonduvalt. Aga ütleme nii, et keegi pole puutumata jäänud. Loomulikult, kui me räägime nüüd raha mõju vähendamisest valimistele, siis tuleb tervikpilti vaadata ja siis tuleb arvatavasti võtta ette ka see annetuste pool. Eks see eeldab lõpuks suuremat debatti, aga seda on võimalik pidada siis, kui küsimus on läbi analüüsitud ja siin on meil erinevad variandid ees.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Väga hea teema ja siit saaks küsida ka teisi asju. Kui erakond on moodustanud sellise võimaluse, et liikmed, kes toetavad maailmavaateliselt, aga ei soovi ise olla selle erakonna liikmed või on mõne teise erakonna liikmed, kas neil on võimalus olla nn toetajaliige? Ja kas toetajaliige võib teha annetusi?

Aitäh! Jah, tegelikult võivad ju kõik liikmed ja mitteliikmed annetusi teha. Meie eelnõu eesmärk ei ole piirata kellegi annetuste tegemist, vaid seda raha hulka, mis valimistele kulub näiteks ühe erakonna kohta. Ma arvan, et me ei tohiks kindlasti jõuda sellisesse olukorda, kus inimesed või mitte keegi ühiskonnas ei saa erakonnale annetada. Ma arvan, et seal võib olla isegi mingisugust mõju demokraatiale, kui me kõik oleme ainult riigi poolt rahastatavad. See ei tohiks kindlasti siht olla. Annetamise võimalus peab jääma, küsimus on, kuhu ja kuidas seda raha kasutatakse.

Küsimus on selle n-ö raha surve või rahavajaduse surve vähendamises. Tegelikult võiks seda raha rohkem kasutada muuks. No kui keegi hakkab ütlema – ma tean, et seda on öeldud –, mis me selle rahaga teeme. Väga lihtne: tegelikult võiks rohkem analüüsida, rohkem tellida uuringuid, võib-olla rohkem tegeleda organisatsiooniga selles mõttes, et mida paremini toimib erakonna organisatsioon, seda paremini võiks sellel poliitilisel jõul teada olla inimeste mured ja inimeste soovid eri piirkondades.

Jaanus Karilaid, palun!

(Kaugühendus)

Hea ettekandja! Kas eelnõu koostajatel on täna ka teadmine, kas meediaväljaanded on teinud kõikidele erakondadele ühtse n-ö hinnatabeli? Või nad kohtlevad erakondi erinevalt?

Jah, aitäh! Minu arvates selles mõttes väga õige küsimus, et seda tulebki selle otsuse raames valitsusel arutada, uurida ja analüüsida ning lõpuks ka mingisugune lahendus pakkuda. Sest tõesti, Eestis on täna olukord, kus saab öelda, et üks erakond on, näete, palju vähem kulutanud samale mahule reklaamidele kui teine erakond, sellepärast et talle tehti allahindlust. Aga minu arvates oleks väga aus – see on minu arvamus –, kui kõigile oleks üks ja sama hind igal pool, vahet ei ole, kui palju sa reklaami ostad. Siis kaovad ära ka need võimalused, et tegelikult sellesse allahindlusesse on ära peidetud varjatud rahastus või keelatud annetus. Kahtlemata seda peab analüüsima.

Head kolleegid, selle eelnõu menetlemise juures ehk OE menetlemise juures on igal Riigikogu liikmel kummalegi ettekandjale üks küsimus. Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Aitäh, Lauri, selle tutvustuse eest! Ilmselt kui valimiskulud on enam-vähem sarnase mahuga, siis väheneb ka selline rahavajadus igal erakonnal, kuna reklaamikulu on kõige suurem kulu valimistel. Mis sa arvad, kas sellest võiks edasi minna diskussiooniga ka riigipoolse rahastamise mudeli muutmiseks, ümberdisainimiseks? Kui erakondadel on rahavajadused enam-vähem sarnased, siis võib-olla ka need riigieelarvelised toetused võiksid olla vähemalt mingi baasraha puhul enam-vähem samas suuruses. Sest vastasel juhul me kogu aeg taasprodutseerime suuremaid ja suuremaid summasid suurematele erakondadele. Kas sa oled mõelnud ka selle peale, et siin võiks nagu võrdsemaid võimalusi pakkuda erakondadele n-ö stardipositsioonil? Muidu väiksemad jäävadki alati väiksemateks ja suuremad alati suuremateks.

Aitäh! Ma arvan, et see küsimus väärib arutamist. See ei ole otseselt selle eelnõu objekt, selle arutelu me võiks siin parlamendis eraldi püstitada. Aga kahtlemata, nii nagu sa küsisid ja nii nagu sa väitsid oma küsimuses, siis jah, tänane rahastamissüsteem on selline, mis kahtlemata soosib sellise olukorra säilitamist võimalikult palju. Midagi pole teha. Seal on teatud ebavõrdsus ja seal on ka tegelikult teatud mõju demokraatiale, seal on teatud mõju võimalusele, et tekivad uued poliitilised jõud või mõni suurem kukub ja väiksem tõuseb – see mõju on olemas. Aga kahtlemata on ka fakt see, et kui sul on suurem erakond, siis see ei pruugi alati tähendada seda, et sul on rohkem kohti Riigikogus ja see näitab erakonna suurust. Aga teatud suurusega kaasneb ka paratamatult rohkem tööd ja tegemisi. Mingisugune erinevus rahastamisel võib-olla on lihtsalt mõistlik. Kust kohast see piir jookseb, see on selle saali debati küsimus, mina hea meelega arutaks seda küll.

Härra Karilaid, kas teil on protseduuriline küsimus?

(Kaugühendus)

Mul on protseduuriline. Mul on kahju, et eelnõu ettekandja ei saanud nagu terviklikult eetilisest prismast [lähtuvalt] oma ettekandes tutvustada, võib-olla ajalise piiratuse tõttu, kui palju tema koduerakond on mõnele kommertspangale võlgu ja kas see on kuidagiviisi seda sõltumatut poliitika kujundamist mõjutanud või ei ole. Aga võib-olla siis järgmises ettekande etapis saab sellest rääkida. Ikkagi me tahaksime, et ka tema erakond oleks eetiline ja aus, aga praegu jäi ettekanne puudulikuks.

Kahjuks see väga protseduuriline ei olnud. Riina Sikkut, palun teie küsimus!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Hea Lauri! Mina küsiksin kahe asja kohta, mis praegu ei ole veel käsitlust leidnud. Üks on see, millisena sa näed liikmemaksude rolli. Ja teine: tõesti, ükskõik milline skeem on, kas me piirame reklaami või annetajate hulka, lõpuks on ikkagi võimalik leida viis, kuidas sealt mööda minna või enda jaoks kuidagi sobiv, aga ka korruptiivne lahendus leida. Selles mõttes ma pean väga oluliseks järelevalve poolega tegelemist, et ERJK tegelikult saaks võimalikult palju nurki läbi valgustada ja tuua päevavalgele selle, mis ei ole seaduse ja hea praktikaga kooskõlas. Kas sa oled nõus, et ükskõik mida me teeme annetamise ja kampaaniakuludega, aga see, et järelevalvel oleks paremad võimalused, on vältimatu?

Aitäh! Kõigepealt liikmemaksu pool. Noh, ma arvan, et sellele ei vaidle mitte keegi vastu, et mida suurem osa erakonna eelarvest moodustub liikmemaksudest, seda tugevam see poliitiline jõud on. Ja seda parem ka. Mis puudutab tõesti seda järelevalve poolt, siis nõus: nii nagu ma enne ütlesin, mõlemad on olulised. Esiteks on oluline, mida me praegu selle eelnõuga püüame teha, vähendada või ennetada seda, et keegi kuskil peaks üldse korruptiivsele teele minema, sellepärast et tal on väga palju raha vaja valimisreklaamiks ja valimiskuludeks. Aga teine pool on järelevalve pool. Ja kui me sellele järelevalve poolele mõtleme, siis nii ERJK kui ka õiguskantsler on teinud päris palju ettepanekuid, kuidas järelevalve poolt saaks parandada. ERJK on teinud isegi mitu korda neid ettepanekuid Riigikogule, meile on need kõik hästi teada, kuid kahjuks siiamaani ei ole neid muudatusi tehtud.

Kui me vaatame korruptsioonivastast tegevuskava, mille valitsus siin mõni kuu tagasi heaks kiitis, siis tõesti, nii nagu lugupeetud kolleeg Odinets enne ütles oma kõnes: kõik olulised asjad ja kõik olulised teemad on seal kajastatud, aga see, mis sealt puudu on, on poliitilise korruptsiooni vastu võitlemine või vähemalt plaan seda teha. Kui me oleme justiitsministrit kuulanud, siis ta on öelnud, et jah, me kavatseme analüüsida, kavatseme eri osapooltega rääkida, moodustada komisjonid ja kunagi tullakse ka Riigikogu ette. Selles mõttes kurb, et teatavasti praegu ametis olev valitsus just ... "korruptsiooni pinnalt" on vale öelda, aga osaliselt korruptsiooni tõttu ju tekkis. Eelmise valitsuse lagunemise põhjuseks olid tegelikult väga suured ja kahetsusväärsed võimalikud korruptsioonijuhtumid.

Ja kui vaadata seda järelevalve poolt, siis tegelikult täna on ka põhiseaduskomisjonis arutlusel sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu, mis puudutab Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni töö parandamist ja seadustes teatud puudujääkide kõrvaldamist. Valitsus on andnud selle kohta arvamuse, et nemad tegelevad küsimusega ise ja paremini. Sellest on hästi kahju. Ma loodan, et täna põhiseaduskomisjon leiab teistmoodi, sest mõn asi ei vaja analüüsimist – no lihtsalt ei vaja analüüsimist.

Need on väga lihtsad asjad. Kui seadusesse on parlament kirjutanud näiteks selle, et on võimalik riigieelarvelist raha kinni pidada, kui erakond on rikkunud seadust, aga lihtsalt pole kirjas, kuidas seda teha, siis me võiks selle sinna kirja panna. Mõte on ju olemas, seadusandja tahe on olemas, lihtsalt on jäänud täpsustamata, kuidas seda teha. Ja seal on selliseid paragrahve seaduses veel. Nii et miks öeldakse, et analüüsime? Miks öeldakse, et vaatame? Miks öeldakse, et arutame? Seda ma ei tea, aga kindlasti peaks sellega tegelema nüüd ja kohe, mitte aasta lõpus alustama ja mitte enne Riigikogu valimisi leidma, et oi, nüüd enam ei jõudnud.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas sa oskad komisjoni arutelu pealt või üldiselt natukene hinnata-analüüsida seda, miks on niimoodi, et sotsiaaldemokraadid on seda võrdsema ja ausama poliitilise võitluse ettepanekut ühes või teises formaadis teinud vähemalt kümnendi, mis mina olen selle erakonna ridades olnud, tõenäoliselt kauemgi, aga tõtt-öelda kaks suurt erakonda, Reformierakond ja Keskerakond, sõltumata sellest, kas nad on olnud opositsioonis või koalitsioonis, ei ole ju seda absoluutselt sisuliselt toetanud? Küll on leitud igasuguseid tehnilisi ettekäändeid, et siin peab analüüsima, mõtlema, arutlema, aga tegelikkuses seda toetatud ei ole. Kas põhjus on selles, et nad lihtsalt naudivad seda oma teatud konkurentsieelist suure rahaga, millega nad kampaaniaid teevad, või on seal mingeid muid põhjusi?

Aitäh! Kahjuks komisjonis konkreetselt niimoodi me seda küsimust arutanud ei ole või vähemalt ühegi erakonna esindaja pole oma mõtteid sellisel viisil nii konkreetselt väljendanud, et ma saaks neid siin kohe välja tuua. Aga kui nüüd mõelda ja meenutada, siis tõesti niimoodi on olnud, et me oleme väga palju erinevaid ettepanekuid teinud, mis puudutab demokraatia mõttes kogu valimisprotsessi ausamaks ja võrdsemaks muutmist ning raha mõju vähendamist selles, ühtlasi eelduste vähendamist, mis võivad viia korruptsioonini. Tõesti, sellele on alati, kogu aeg erinevatel põhjustel vastu oldud. Ka nüüd, nagu me näeme, mis puudutab Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni töö tõhustamist, see kuidagi ei lähe. Jälle on vaja moodustada komisjone ja arutada ja arutada.

Ja kui ma nüüd mõtlen – ma saan rääkida ainult sellest, milline tunnetus mul on tekkinud, see võib olla õige, see võib olla vale –, aga kõige selle pealt on tegelikult tõesti tekkinud tunnetus, et arvatavasti kaotaks vähemalt Reformierakond ja Keskerakond oma tänase positsiooni. Vähemalt jääb selline mulje, et kui rahastamisreeglid läheksid karmimaks, kui kontrollireeglid läheksid karmimaks, kui rahastamine läheks ühtsematele alustele, kui valimiskampaaniamahud viia ühtsematele alustele, siis väheneb selle suure raha mõju, mis täna kahel suurel parlamendierakonnal kasutada on. Ütleme nii, et siis tuleb vaeva näha nii nagu nendel, kellel on seda raha vähem. Ja ilmselgelt – või no ilmselge see ei ole, aga mulle vähemalt tundub nii – seal mõistetakse seda, et elu läheb palju keerulisemaks. Võib-olla siis tulevikus pärast valimisi on Riigikogus need jõujooned hoopis teistsugused.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Aitäh! Juhtivkomisjoni nimel teeb ettekande põhiseaduskomisjoni liige Paul Puustusmaa. Palun!

(Kaugühendus)

Aitäh, hea juhataja! Ja ma tänan muidugi ka Laurit selle eest, et ettekanne oli väga sisukas ja väga põhjalik ja andis äärmiselt hea ülevaate sellest, mida selle eelnõuga peegeldatakse või soovitakse saada. Eelkõige on muidugi mõte selles, et seada piir valimiseelsele võidurelvastusele vastavalt sellele, nagu on eelnõus ette nähtud. Muidugi peegeldub selles ka teatud naiivsus – ja seda heas mõttes, ma üldse ei taha olla sarkastiline või kuri – selles mõttes, et võib-olla tõesti võib küsida, et kui näiteks sotsiaaldemokraadid oleksid tugevama populaarsusega ja rahakamad, kas nad siis esitaksid selle eelnõu. Ei või teada.

Läheme eelnõu enda juurde. Ma kõigepealt ütlen, et see eelnõu on kantud tõesti väga siirast soovist. Ja enne, kui tutvustan komisjoni seisukohti, ma võin öelda, et terve see komisjoni istung ja see arutelu peegeldas muret, et tegelikult on meie inimestel soov – ja see on parteideülene soov – olukorda parandada, neid negatiivseid nurki maha nühkida, et valitsemine ja poliitiline võitlus oleks meil tasakaalukam ja võrdsem.

Selle eelnõu menetluskäik on olnud väga loogiline. See algatati 18. jaanuaril, menetlusse võeti 19. jaanuaril ja komisjonis oli 23. märtsil. Komisjoni arutelust võtsid osa juhatajana Toomas Kivimägi ja komisjoni liikmed Kalle Grünthal, Andrei Korobeinik, Oudekki Loone, Lauri Läänemets, Paul Puustusmaa, Urmas Reinsalu, Marko Torm ja Mart Võrklaev. Sinna juurde olid kutsutud ka ERJK ehk Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni aseesimees Kaarel Tarand ja nõunik Zoja Masso ning  Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko. Arutelus oli ka teatud laadi emotsiooni, sellepärast et, nagu ma ütlesin, siiralt oli näha seda soovi parandada olukorda, aga ka seda ekslemist ja otsimist oli ... (Ühendus hakib.) ... tervikuna terve selle eelnõu raam siiski päris selge ei olnud, ta jäigi pisut häguseks, aga nagu ma ütlesin, see soov oli siiras.

Peegeldan siis komisjonis toimunut täpsemalt. Lauri Läänemets tutvustas komisjonile esitatud Riigikogu otsuse eelnõu ja selgitas, et eelnõu eesmärk on teha Vabariigi Valitsusele ettepanek koostada 21. maiks analüüs ja esitada selle põhjal Riigikogule ettepanekud raha mõju ja raiskamise vähendamiseks. Ta tõi välja, et suurte valimiseelarvete tagajärjeks on sageli see, et erakonnad lähevad toetuse otsimisel ebaseaduslikku teed pidi ning püüavad saada raha keelatud annetuste või muu keelatud tegevuse kaudu. Ta leidis, et valimistel peaksid inimesed tegema oma valiku sisuliste valimislubaduste, mitte reklaami järgi. Reklaamil on paraku inimeste valikutele oluline mõju ja seda ka poliitiliste valimiste ning rahvahääletuste puhul.

Lauri Läänemets märkis veel, et tehti otsus esitada eelnõu Vabariigi Valitsusele tehtava ettepaneku kujul, sest kõne all olevad muudatused eeldavad väga palju keerulisi analüüse ja eri valdkondade arvestamist ning see oleks selles mõttes päris hea stardipakk. Ta sõnas, et nad ülempiiri otseselt ei oska välja pakkuda, milline see võiks reklaami piiramise puhul olla, kuid – nagu ta ka tänases kõnes välja tõi – erakonda võiks piirata 400 000 – 500 000 euroga ühtede valimiste kohta. Ma küsisin seepeale, kas tema arvates ei ole oluline mitte see, kui palju raha reklaamile kulutatakse, vaid pigem hoopis metoodika, kuidas reklaami tehakse. See paistab välja tegelikust elust. Selle peale andis mulle vastuse Kaarel Tarand, kes sõnas, et seadusandja on jõudnud juba pikka aega tagasi järeldusele, et mõiste "kampaania" on järelevalve seisukohtalt kasutu ja et varasema praktika kohaselt määras iga erakond ise oma valimiskampaania perioodi, mis oli erakondadel erinev. Seetõttu ei olnud Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonil varasemalt võrreldavaid andmeid, mida saaks analüüsida. Aga nüüd need muidugi eksisteerivad. Üldine lähtekoht on seni olnud niisugune, et poliitiline kommunikatsioon on erakondade püsitegevus, mis ei ole seotud üksnes valimistega, ja praktikast on näha, et kampaaniaid tehakse pidevalt ja jätkuvalt. Loodetavasti hoidutakse ka edaspidi sellest, et tuua seadusesse sisse kampaania mõiste.

Kaarel Tarand leidis ka, et poliitilise süsteemi reeglistik vajab kindlasti täiendamist, ja selles suhtes ei olnud mitte kellelgi eriarvamusi. ERJK on mitmete võrdlusandmete põhjal leidnud, et erakonnasüsteemi kui terviku majanduslik seisukord ei ole sugugi nii hea, kui see võiks olla. Selline olukord suurendab erakondade riski sattuda rahastamises ebaseaduslikule teele. Viimase kümnendi jooksul ei ole erakondade tulu tervikuna olnud samas suurusjärgus, kui on olnud erakondade paratamatu kulutamisvajadus. Ta ütles ka seda, et kui me räägime rahastamise piiramise vajadusest, siis ei saa jätta rõhutamata, et viimase 15 aasta jooksul erakondade rahastamise tase ei ole muutunud. Ehk kui me hakkame mõtlema sellele, mida on elu teinud viimase 15 aasta jooksul, siis erakondade rahastamine ei ole selle aja jooksul muutunud ega raha erakonna jaoks suurenenud. Ainukene võimalus erakonna rahastamist tõsta on suurendada erakonna populaarsust, mis annaks proportsionaalselt ka suurema osa rahastamises juurde.

Kaarel Tarand selgitas ka, et praegune justiitsminister on kinnitanud, et erakonnaseaduse muutmine võetakse ette ja eeldatavasti jõutakse uue eelnõu väljatöötamiskavatsuseni käesoleva aasta sügiseks. Samuti oleks hea, kui Justiitsministeerium kaasaks täiendavalt eelnõu väljatöötamisse teadlasi ning kodanikuühiskonda laiemal määral. Muudatuste eesmärk ei peaks olema üksnes erakondade rahastamise mudeli ajakohastamine, vaid eesmärk võiks olla muuta poliitiline võistlus praegusega võrreldes rohkem avatuks ja võrdsemate võimalustega võistluseks. Suurema legitiimsuse saavutamiseks on eelkõige oluline saavutada suurem valimisaktiivsus. Lisaks võiks olla erakonnaseaduse muutmise eesmärgiks ka see, et erakonnasüsteem oleks majanduslikult kindlustatud ja stabiilne. See aitaks vähendada korruptsiooniriski tervikuna.

Ta märkis ka seda, et iga muudatuse puhul, mis erakondade rahastamise korral tehakse, tuleks kaaluda seda, millisel moel saab teostada selle üle reaalset järelevalvet. Üks ettepanek, mida võiks kaaluda, oleks sätestada seaduses, et erakonnal ei tohiks enam olla negatiivset netovara ja iga erakond saaks kulutada ainult nii palju, kui tal parasjagu reaalseid rahalisi võimalusi on. Mis aga puudutab erakondadele riigieelarvest makstavat toetust, siis tuleb selgeks teha, kas seda on piisavalt ja kas see ikka jaguneb õiglaselt, sest see loob korruptsiooniriskile lisastiimuleid. Seda kõike on võimalik reguleerida, kui rakendada piisavalt ka Eestis leiduvat asjatundmist ja teadmist. Seda ta rõhutas.

Ma küsisin veel eraldi temalt, kas talle ei tundu, et kui räägitakse erakondade reklaamikulude vähendamise vajadusest, siis tegelikult tähendab see hoopis seda, et meil on vajadus vähendada erakondade rahastamist tervikuna. Ja siin rõhutas Kaarel Tarand vastusena, et seda on raske öelda, kui suur peaks olema erakondadele makstav toetus tervikuna. Riigieelarveliste toetuste puhul on 15 aasta jooksul jäänud erakondadele makstava toetuse summa samaks ja erakondadel ei ole olnud ka vaprust ise seda summat suurendada, sest see arusaadavalt ei ole piisavalt populaarne tegevus ühendustele. Erakondadel oleks olnud võimalik juba ... (Ühendus hakib.) ... et riigieelarvelist toetust suurendada ja sellega ka vähendada korruptsiooniriski, aga ükski erakond ei ole sellist sammu tihanud ette võtta. Samas ei ole erakondadel õnnestunud suurendada ka muude legaalsete tulude määra. Ükskõik kui suur oleks erakondadele kehtestatud reklaamikulude piir ja ükskõik milline see ka ei oleks, siis sellest on alati võimalus mööda hiilida ja leida endale ebaausaid konkurentsieeliseid, näiteks eri internetikeskkondades, mille kontrollimine on keeruline või suisa võimatu.

Marko Torm sõnas, et Eesti eelmine peaminister ja Riigikogu praegune spiiker pakkus mõni kuu tagasi välja lahenduse, et erakonnad võiksid saada rahastatud ainult riigieelarvest. Kas ERJK on seda võimalust arutanud või millised väljavaated oleksid sellisel rahastamise skeemil tervikuna? Selle peale vastas Kaarel Tarand, et ERJK ei ole selles küsimuses oma seisukohta kujundanud. Tõenäoliselt teeks see erakondade rahastamise järelevalve küll väga lihtsaks, kui raha pärineks ühest konkreetsest allikast. Omaette küsimus on muidugi, kas sellest oleks abi, et ebaausaid raha saamise võimalusi ei kasutataks. Sellega seoses tekib ju mitu küsimust, näiteks milliste printsiipide alusel erakondadele raha makstaks ja kuidas see toetaks erakondade demokraatlikku võistlust ning kas see ei muudaks erakondi sisuliselt riigiasutusteks. Iga vabatahtlik ühendus või organisatsioon eeldab siiski ka liikmete panuseid. Aga nagu me teame, poliitiliselt see liikmete panuste soov on küll püha ja suur, aga seda realiseerida on ääretult keeruline.

Puustusmaa küsis, et kui ERJK peaks edaspidi hakkama tõesti erakondade reklaamikulusid jälgima, siis kuidas oleks seda võimalik tehniliselt teha ja kas see ongi võimalik. Selle peale Kaarel Tarand vastas, et see on sügavalt problemaatiline, ja neid põhjusi oli erinevaid ja palju.

Zoja Masso lisas, et eelnõus toodud ettepanek seada piir valimiskampaania kuludele ei sunni erakondi vähem kulutama, sest piirangust üle jäävat raha saab kulutada muuks poliitiliseks tegevuseks, mis oma sisult ei erine kampaaniategevusest. Lauri Läänemets kostis seepeale, et eelnõu eesmärk ei ole piirata kõiki erakondade kulutusi, vaid üksnes valimisreklaami kulusid. See on väga hea, kui erakond kasutab oma ülejäänud raha muul eesmärgil, näiteks tellib analüüse ... (Ühendus hakib.) ... paremini tööle jne. Kui näiteks seada telereklaamile ülempiir, siis kas ERJK peab võimalikuks telereklaami ülempiiri täitmise kontrollimist? Selle peale Kaarel Tarand vastas, et see on keeruline, sest ERJK ei saa nõuda kolmandatelt isikutelt andmeid erakokkulepete kohta ja sellest tulenevalt on väga raske kontrollida, kui palju mingi erakond reklaamile kulutas ja millisel määral.

Siis tuli meil seal pikalt küsimusi ja vaidlusi teemal, kas see on võimalik või ei ole võimalik ja kas see on õiguslik probleem või tehniline probleem. ERJK vastustest selgus, et tehniliselt ei ole probleemi, kuid juriidiliselt on see seda enam problemaatiline.

Mariko Jõeorg-Jurtšenko sõnas, et ta ei saa praegu väljendada Vabariigi Valitsuse seisukohta, sest eelnõu ei ole saadetud Vabariigi Valitsusele seisukoha kujundamiseks. Justiitsministeeriumi nimel tõi ta siiski välja mõne kaalumist vääriva aspekti. Kui otsuse eelnõu leiab Riigikogu täiskogu toetuse, siis asub Vabariigi Valitsus seda otsust ka parimal võimalikul viisil täitma. Vabariigi Valitsus on otsustanud, et Justiitsministeerium valmistab käesoleva aasta septembriks ette eelnõu väljatöötamiskavatsuse, mille sisuks on erakondade rahastamise järelevalve tõhustamise metoodika. Kulutustele piirmäärade seadmine tekitab küsitavusi ja ka ohte väärkasutuseks. Näiteks võib teoreetiliselt tellida valimiskampaania ning selle eest tasuda enne kehtestatud valimisperioodi ning sellisel juhul ei teki valimisperioodil kulutusi, millele piirmäär kohalduks.

Samuti võib küsida, kas ühetaoline piirmäär on mõistlik kehtestada kõigi valimiste puhul või peaks valimiskampaaniad ja neile kulutatavad vahendid olema erinevate valimiste puhul erinevas suurusjärgus, võtame kohalike omavalitsuste valimised või Riigikogu valimised või Euroopa Parlamendi valimised. Jõeorg-Jurtšenko selgitas, et kui rääkida käesoleva otsuse eelnõust, siis tuleb tähelepanu pöörata ka sellele, et oluliste muudatuste puhul tuleb kindlasti hinnata nende mõjusid tervikuna. Kulutustele ülempiiri seadmine on oluline muudatus, mis vajab põhjalikku analüüsi, ja sellist analüüsi ei saa teha kiirustades. Erakondasid puudutavad teemad oleks soovituslik lahendada võimalikult konsensuslikult, kaasates ka laiemaid ühiskonnakihte. Otsuse eelnõus ette pandud ajaraam, mis algselt oli 1. mai, on arvestades praegust kriisiaega ebarealistlik ja see ei võimalda teha korrektset analüüsi.

Urmas Reinsalu märkis seepeale, et Eestis on olemas poliitilise süsteemi analüüs, mis sisaldab endas hinnangulist perspektiivi, kuidas poliitilist süsteemi reformida, sh muuta erakonnaseadust. Vabariigi Valitsus saab antud analüüsi kasutada ning otsuse eelnõuga oodatakse eelkõige Vabariigi Valitsuse ettepanekuid ja nende jaoks on Reinsalu hinnangul eelnõus pakutud ajaraam ka piisav. Selle peale Jurtšenko vastas, et tõepoolest saatis Justiitsministeerium juba 2016. aastal Riigikogu põhiseaduskomisjonile poliitilise süsteemi analüüsist tulenevad ettepanekud, mis hõlmasid ka väga paljusid eespool kõlanud teemasid. Raske on öelda, mida Vabariigi Valitsus või justiitsminister arvaks Reinsalu ettepanekust kasutada seda 2016. aasta analüüsi.

Kalle Grünthal leidis, et komisjoni liikmed peaksid saama enne tutvuda Reinsalu viidatud poliitilise süsteemi analüüsiga ja alles siis saaksid kujundada oma seisukoha otsuse eelnõu suhtes. Selle eelnõu menetlemisega ei ole Kalle Grünthali hinnangul mõistlik kiirustada.

Toomas Kivimägi rõhutas seepeale, et tegemist on otsuse eelnõuga ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt ei saadeta otsuse eelnõusid Vabariigi Valitsusele arvamuse andmiseks. Vabariigi Valitsusele saadetakse selle seaduse kohaselt arvamuse andmiseks seaduseelnõusid. Eelnõu esimeseks lugemiseks on võimalik erinevate analüüsidega tutvuda ning Riigikogu täiskogus oma seisukohti avaldada ning vastavalt ka hääletada.

Urmas Reinsalu leidis, et otsuse eelnõu puhul jääb Vabariigi Valitsusel tõesti liiga vähe aega oma ettepanekute tegemiseks ja põhiseaduskomisjoni poolt oleks suuremeelne eelnõu esitaja nõusolekul muuta otsuse eelnõus olev Vabariigi Valitsusele antav tähtaeg hilisemaks. Lauri Läänemets toetas seda mõtet ja ütles, et see tähtaeg võiks tõepoolest olla hilisem, see võiks olla näiteks 1. oktoober 2021.

Pikalt arutelu rohkem edasi ei läinud ning seepeale tegigi komisjoni esimees Toomas Kivimägi ettepaneku esitada põhiseaduskomisjoni nimel otsuse eelnõu kohta muudatusettepanek, millega muudetakse otsuse eelnõus olevat Vabariigi Valitsusele antud tähtaega ettepanekute väljatöötamiseks. Tehti ettepanek asendada tekstiosa "2021. aasta 1. maiks" tekstiosaga "2021. aasta 1. oktoobriks". Selle ettepaneku puhul oli tegemist seisukoha võtmisega, seisukoht oli konsensuslik ja see ka vastu võeti.

Ja siis tehti ka menetluslikud otsused, kus otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi eelnõu lõpphääletus 6. aprillil ehk täna. Selle poolt olid Toomas Kivimägi, Andrei Korobeinik, Lauri Läänemets, Urmas Reinsalu, Marko Torm ja Mart Võrklaev, vastu olid Kalle Grünthal ja Paul Puustusmaa, erapooletuid ei olnud. Ettekandjaks määrati põhiseaduskomisjoni liige Paul Puustusmaa ja see otsus oli konsensuslik. Ma tänan!

Tänan! Teile on ka üks küsimus. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Mul on küsimus: kas põhiseaduskomisjon arutas ka seda, kui mitme inimese korraga teavitamist loetakse kampaaniaks? Ja kui siin eelnevalt oli küsimus, kas toetajaliikmed saavad erakondi toetada, siis kas sel juhul, kui toetajaliikmed moodustavad näiteks MTÜ, kas siis MTÜ võib erakonda toetada? Või kui toetajad moodustavad erakonna toetamiseks osaühingu, müües näiteks mingeid helkureid, kas siis see osaühing saab annetada enda kasumi erakonna toetuseks?

(Kaugühendus)

Jah, suur aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, mis puudutab seda kampaania-asja, siis juttu oli nii palju, nagu ma eelnevalt ütlesin, et ERJK-lt oli range soovitus mitte seadustada kampaania mõistet legaaldefinitsioonina. See tekitab lihtsalt suurema segaduse. Seda enam, et erakondade poliitiline tegevus – kus ka see reklaam on hägune, kus on reklaam ja kus on tegemist poliitilise tegevusega – toimub tegelikult aastaringselt ja kampaaniat on keeruline määratleda.

Aga mis puudutab nüüd küsimuse teist poolt – mittetulundusühingutepoolset rahastamise küsimust –, siis seda me komisjonis otseselt ei arutanud. Aga see on ka selge, et antud otsuse eelnõus ei leidnud käsitlemist printsipiaalsed rahastamise mudeli muutmised, sest et antud juhul, kui me hakkaksime muutma printsiipi ... (Ühendus hakib.) ... ja viia sinna suunda, et juriidilised isikud võiksid erakondi toetada, siis selliseid mõtteid on olnud, selliseid ettepanekuid on olnud korduvalt. Ka Kaarel Tarand on seda mõtet toetanud, et aeg on sellele mõelda, kas juriidiliste isikute annetuse keelamine on mõistlik. See [mõte] on kõlanud. Aga poliitilist otsust selle kohta ei ole olnud ja ka komisjonis seda ei arutatud.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni ettekandja! Te nüüd rääkisite väga pikalt kõiksugu maailma asjadest, mis on seondunud poliitilise tegevusega ja selle korraldusega. Ma tahaks aru saada konkreetselt selle eelnõu kontekstis, mis puudutab kampaaniamahtude piiramist kas rahaliselt või muul viisil, mis on selle ettepaneku tegelik sisu. Loomulikult, seal ümber on veel tuhat erinevat teemat, mis on ka kõik olulised käsitleda, aga selle konkreetse teema osas: missuguseid seisukohti väljendasid komisjoni liikmed selle ettepaneku suhtes? Kas seda ettepanekut toetati, et peaks tekkima ülempiir kampaania mahule, või seda ei toetatud? Kes nimeliselt mis seisukohti väljendasid ja millised olid nende argumendid?

(Kaugühendus)

Suur aitäh, Jevgeni! Tegelikult ma sellel teemal rääkisin ja ütlesin ka, et Lauri Läänemetsa sõnad olid sellised, et rahalist piiri nemad otseselt ette ei näe, küll aga ta pakkus välja sellise mõtte, et see võiks olla 400 000 või 500 000 eurot. Selline pakkumine oli, aga suurt diskussiooni selle summa üle ei tulnud. Sest jah, arutelu kaldus nagu teistele küsimustele.

Hea komisjoni ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Nüüd avame läbirääkimised, sõna on fraktsioonide ja komisjonide esindajatel. Palun, kas kellelgi on soovi? Keskerakonna fraktsiooni nimel Oudekki Loone, palun! Nii. Hea Oudekki, me ei saanud sinuga ühendust. Kas sa palun prooviksid uuesti? Jaa, proovime uuesti. Meil ei õnnestu praegu Oudekki Loonega ühendust saada. Nii. Lauri Läänemets. Loodame, et selle aja peale õnnestub Oudekki Loonega ühendus taastada. Senimaani Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mina sotsiaaldemokraatide nimel palun seda eelnõu toetada. Sest ma arvan, et me kõik oleme ju seda meelt, et need suhteliselt halvad seigad, mis sellel aastal on ilmsiks tulnud ja mis varasematel aastatel on ilmsiks tulnud – need puudutavad erakondade rahastamist, puudutavad neid tegevusi, mis ei ole seadusega lubatud, mis on kas otseselt korruptsioon või seotud praegu võimaliku korruptsiooni uurimisega – sellised asjad peaksid ära jääma. Ja ma arvan, et me kõik võiks olla seda meelt, et kui vähegi võimalik, siis me peaksime siin saalis võtma vastu otsuseid, mis aitavad vältida selliseid olukordi.

Antud eelnõul on tegelikult kaks eesmärki. Üks eesmärk on luua võrdsemad võimalused valimisteks erinevatele poliitilistele jõududele – nii neile, kes on parlamendis esindatud, kui ka neile, kes täna parlamendis esindatud ei ole. Ja teine eesmärk on vähendada võimalusi, et suur rahavajadus suurte reklaamide või kallite reklaamide tegemiseks võiks viia kellegi või mõne erakonna poliitilise korruptsiooni teele.

Ma usun, et demokraatia toimimise koha pealt ja tegelikult riigi huvides on teha otsuseid, mille tulemusena mõlemad eesmärgid saaksid sellise lahenduse, et meil on õiglasemad ja ka ausamad valimised. Fakt on see, et kui on vaja rohkem raha, siis hakatakse seda raha otsima. Ja kui seda raha otsima hakatakse, siis kahjuks mõni inimene või organisatsioon libastub ja läheb seda teed, mida minna ei tohiks. Nii et kui me vähendame survet seeläbi, et me seame piirangud valimisreklaamidele, et me seame piirangud reklaamide mahule, siis me automaatselt vähendame valimiskampaanias rahastamise või raha vajadust. Ja automaatselt vähendame ka seda vajadust, et kui seda raha ei jätku riigieelarvest ja kui seda ei jätku liikmete annetustest, siis seda raha minnakse kuskile otsima ja tehakse seda viisil, mis ei ole lubatud, mis ei ole demokraatiale kohane, mis ei toeta demokraatlikku riigijuhtimist, demokraatlikke valimisi.

Nii et palun teil seda eelnõu toetada, et me võiksime juba sügisel edasi arutada valitsuse ettepanekuid, kuidas kõike seda täpsemalt ja konkreetsemalt teha.

Korra veel teen üleskutse: palun toetada! Sellepärast, et oleks kõigil, ka lugupeetud Reformierakonna ja Keskerakonna liikmetel võimalik tulla praegu arvutite juurde ja kohe varsti seda nuppu vajutada, et ei juhtuks seda, et keegi ei kuulnud või ei pannud tähele ja nüüd selle otsuse eelnõu puhul jääb kellelgi hääletamata ja me ei saa piisavalt palju hääli kokku. Lugupeetavad! Varsti tuleb hääletamine. Kasutage seda võimalust, ärge jätke hääletamata! Aitäh!

Oudekki Loone, palun!

(Kaugühendus)

Tere! Ma loodan, et ma olen nüüd kuulda ja näha.

Väga kenasti.

Absoluutselt! Paluksin lisaaega ka.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Kõigepealt, ma tunnustan selle ettepaneku esitajaid meie demokraatia ühele tõsisemale probleemile tähelepanu juhtimast. Möödunud sajandi suures erastamistuhinas oleme nimelt erastanud ka oma valimised. Meie ühiskondlik debatt ei toimu enam avalikus ruumis. Meie valimiskampaaniad, mis peaksid olema selle debati kõrghetk, on muutunud vorstimüümiseks erapindadel. Me ei aruta tänavatel, väljakutel, rahvamajades või kõigile vabalt kättesaadavas meedias. Me müüme televisiooniklippe ja postitame Facebookis ja Twitteris meeme. 

Muide, ka sotsiaalmeedia platvormid nõuavad sõnumi levitamise eest raha ja mõnikord tsenseerivad neid sõnumeid. Suured väliskorporatsioonid kujundavad meie demokraatia nägu. See probleem tuleb lahendada.

Meie valimisreklaam on erapindadel, see tähendab, et eratelevisioonid ja reklaamipindade omanikud nõuavad kodanikelt eraldi maksu selle eest, et need saaksid demokraatias osaleda, et kodanikud saaksid teada, millised inimesed ja poliitilised ühendused neid esindada soovivad ja missuguse programmiga. Mugav rahamasin – midagi tegema ei pea! Iga paari aasta tagant on mingisugused valimised, mõne üksiku eraomaniku kaugas kasvab teiste vabaduste arvel. See annab neile võimaluse ebaõiglaselt demokraatiat kallutada.

Kuulsime ka täna diskussioonis, et nii tänaval kui ka teles omanikud ikka leiavad viise, kuidas oma lemmikerakondadele mingil moel soodsamaid pakkumisi teha. Ja see kõik on kaasa toonud olukorra, kus kodanikud ei ole enam võrdsed.

Eestis tulebki kaaluda valimisreklaami erapindadel eksponeerimise täielikku keeldu ja selle asemel valmistada ette ajutiselt paigaldatavad avalikud reklaamipinnad, kus igale osalevale jõule võimaldatakse tasuta samaväärne pind. Siis võistlevad mõtted ja ideed, inimesed, mitte rahakott.

Paljud Euroopa riigid on sisuliselt keelustanud valimisreklaami ka televisioonis ja monitoorivad lisaks karmilt kõiki valimiseelseid saateid ja uudiseid, tagamaks võrdväärsed tingimused nii valitsusele kui ka opositsioonile.

Televisiooni mõju ongi võrreldes teiste meediumidega ülitugev. Samas ligipääs sellele on kõige piiratum. Televisioon võimaldab vahendina ebaõiglaselt ja lühiajaliselt kallutada rahva arvamust mingis küsimuses, hälbides üldisest demokraatlikust tunnetusest ja kahjustades lisaks samal ajal kõige väiksemate rahaliste vahenditega inimeste võimalusi ühiselt oma huvide eest seista.

Ka Eestis tuleks valida see tee ja loobuda telereklaamist täielikult nii selle ebademokraatliku olemuse pärast kui ka seepärast, et televisioonile kuluvate hiigelsummadega oleks kõigil poliitilistel jõududel võimalik reaalselt ja otse oma liikmeid, oma valijaid, kõiki Eesti inimesi riigi valitsemisse päriselt kaasata.

Meie praegune süsteem tähendab ka seda, et rikaste inimeste parteidel on alati rohkem võimalusi parlamenti jõuda kui vaeste inimeste parteidel. See tähendab, et ettevõtjate parteidel on alati eelised töötajate parteide ees. Valimisteaegse paratamatult vajaliku debati allutamine turu enampakkumise nõuetele suunab meie erakondi sõltuvusse üksikutest oligarhidest. Tõesti on viimane aeg sellele lõpp teha ja anda kodanikele tagasi võrdsus ja vabadus.

Kuid kõike eelnevat arvestades jääb käesolev eelnõu muidugi natukene hambutuks. Üteldakse lihtsalt, et valitsus võiks siin analüüsida, kuidas valimisteks vähem raha raisata, selmet päriselt tunnistada: meie demokraatia tuleb päästa suurte erafirmade hammaste vahelt. Valimised ei pea kunagi olema enam üksikute väljavalitute rahategemismasin.

Küsimus ei ole raharaiskamises. Küsimus ei ole ebaefektiivses kasutuses. Küsimus on kodanike põhiõigustes. Parlament ei tohi siin jääda nii passiivseks. Me peame võtma oma seadusandliku võimu rolli, me peame kaitsma meie põhiseaduslikke väärtusi ja tagama täielikult selle, et edu majanduslikus sfääris ei tooks automaatselt kaasa edu poliitilises sfääris. Ja vastupidi.

Head kolleegid! Muidugi ei ole Keskerakond selle eelnõu vastu. Kuid arvame, et sellest ei piisa. Ma kutsun siinkohal kõiki üles: sõltumata erakonnast, sõltumata kuulumisest opositsiooni või koalitsiooni, lahendame selle probleemi siin parlamendis ise ära! Leiame päriselt selle konsensuse, kuidas reguleerida Eesti valimiste korraldust nii, et see seaks esiplaanile kodanike huvid! Viime oma põhiseaduse päriselt ellu, hoiame poliitilise diskussiooni selgelt ja peamiselt avalikus ruumis ja lõpetame ära selle reklaamipindade passiivsete omanike ja väliskorporatsioonide nuumamise avaliku rahaga! Veename oma kodanikke ideedega, arutame nendega koos poliitika üle, esindame oma valijate kollektiivseid huve ja ärme enam müüme neile vorsti! Ehitame koos paremat tulevikku! Aitäh! 

Rohkem fraktsioonidel sõnavõtusoove ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 317 lõpphääletus.

Head kolleegid, üks väike detail siiski veel enne, kui me saame minna lõpphääletuse juurde. Nimelt on juhtivkomisjon teinud otsuse eelnõu kohta ka ühe muudatusettepaneku, mida nad on täielikult arvestanud. See puudutab kuupäeva. See muudatusettepanek on komisjoni poolt arvestatud täielikult.

Nüüd siis läheme lõpphääletuse juurde. Lõpphääletuse juures juhin teie tähelepanu, et tegemist on Riigikogu koosseisu häälteenamust nõudva otsusega.

Seega panen teie ette hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 317. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Otsuse eelnõu poolt oli 20 Riigikogu liiget, vastu 26, erapooletuid 0. Otsuse eelnõu ei leidnud toetust.

Meie tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 345 esimene lugemine. Valitsuse nimel teeb ettekande keskkonnaminister Tõnis Mölder. Palun!

(Kaugühendus)

Head Riigikogu liikmed! Teie ees on Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu peamine eesmärk on viia seadus vastavusse Euroopa Liidu lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemiga ja nn jagatud kohustuse määruse nõuetega perioodiks 2021–2030. Euroopa Liidu heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi uus periood tähendab ka mõningaid muudatusi ettevõtete tegevuses. Käitajatele määratud tasuta eraldatavate lubade heitkoguse ühikute kogust suurendatakse või vähendatakse igal aastal sõltuvalt eelmisel kahel kalendriaastal toimunud tootmistaseme muutustest. Selleks tuleb käitajal esitada igal aastal hiljemalt märtsi lõpuks lisaks heitkoguse aruandele ka tootmistaseme aruanne Keskkonnaametile. Muudetud ühikute kogused kinnitab omakorda Euroopa Komisjon. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb tasuta ühikud eraldada veebruari lõpuks. Käesoleva eelnõuga soovime muuta tasuta ühikute eraldamise paindlikumaks, et ühikuid oleks võimalik eraldada ka siis, kui tootmistaseme aruanded on esitatud ja kohandatud ühikute kogused on kinnitatud Euroopa Komisjoni poolt.

Muudatuse eesmärk on vähendada halduskoormust, sest kui tootmistaseme aruanded esitatakse pärast tasuta ühikute eraldamist, võib tekkida olukord, kus käitajatele eraldatud ühikud ei vasta tegelikule tootmistasemele ja seetõttu tuleb algatada protsess ühikute juurde eraldamiseks või tagasinõudmiseks. Lisaks võimaldab paindlikkuse loomine käitajatel nii heitkoguse aruanne kui ka tootmistaseme aruanne esitada samal ajal. See võimaldab mõlema aruande tõendamise protsessi teha samaaegselt, vähendades seeläbi halduskulusid.

Eelnõuga muudetakse ka moderniseerimisfondi vahendite kasutamise sätteid. Näeme, et sarnaselt muu CO₂ ühikutega kauplemise tuluga tuleks ka moderniseerimisfondi vahendeid planeerida riigi eelarvestrateegia protsessi raames. See võimaldab vahendeid suunata nendesse valdkondadesse, kus kasvuhoonegaaside vähendamise vajadus on kõige suurem, tagades ühtlasi ka riigi pikaajalise vaate kliima- ja energiapoliitika investeeringute tegemisele.

Lisaks muudame eelnõuga sätteid, mis puudutavad Euroopa Liidu heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemist välja jäävaid sektoreid ehk nn jagatud kohustuse otsuseid. Jagatud kohustuse otsuse periood lõppes 2020. aastaga. Alates käesolevast aastast kehtib samadele sektoritele jagatud kohustuse määr. Seega on vajalik täiendada kehtivate seaduste sätteid ka jagatud kohustuse määruse osas. Jagatud kohustuse määrus näeb ette, et riik peab neis sektorites aastaks 2030 kasvuhoonegaaside heidet vähendama kokku vähemalt 13% võrreldes 2005. aasta tasemega. Selleks on Euroopa Komisjon välja arvutanud perioodi 2021–2030 igaks aastaks riikidele eraldatud ühikute koguse. Üks ühik võrdub ühe tonni kasvuhoonegaaside õhku paiskamisega. Seega tuleb eesmärkide täitmiseks vähendada igal aastal heidet vähemalt nii palju, et see jääks alla riigi kasutuses olevate ühikute koguse. Lisaks on eelnõus ka teisi tehnilisi muudatusi ja viime eelnõu sisu kooskõlla uute Euroopa poolt kehtestatud määruste ja direktiivi osadega. Aitäh!

Hea minister, küsimusi teile ei paista olevat. Tänan! Keskkonnakomisjoni nimel teeb ettekande Jevgeni Ossinovski. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu keskkonnakomisjon arutas seda eelnõu 22. märtsil ja ma annan teile lühikese ülevaate selle arutelu käigust.

Tegemist on kaunis tehnilist laadi eelnõuga, kus tõepoolest need muudatusevajadused uueks heitmekaubanduse perioodiks tulenevad teatud rakenduslike otsuste tegemisest Euroopa Komisjoni poolt, mille tulemusena meil on vaja täpsustada teatud sätteid. Aga selles kontekstis said komisjonis käsitletud ka mõni laiem kliimapoliitiline teema, mis võib teile samuti huvi pakkuda.

Nagu öeldud sai, siis eelnõu puudutab kahte laiemat valdkonda. Üks on heitmekaubanduse süsteem, kus ettevõtted ostavad kvooti, selleks et saastada, ja riigid enampakkumisel seda kvooti müüvad. Ühelt poolt riigid saavad sellest tulu ja teiselt poolt ettevõtted peavad maksma, selleks et oma tegevuses atmosfääri viia saasteaineid.

Mis on siis olulisemad muudatused, mis praegust eelnõu puudutavad? Üks nendest puudutab moderniseerimisfondi. See on üks osa uue perioodi heitmejuhtimise süsteemist, kus luuakse uus selline tasku, selleks et toetada riikide üleminekut keskkonnasõbralikumale ühiskonnakorraldusele ja tootmisele. See moderniseerimisfondi ühikute hulk Keskkonnaministeeriumi esindaja kinnitusel on uueks perioodiks Eestil 7,7 miljonit ühikut, mis tähendab seda, et selle rahaline maht on umbes 300 miljonit eurot. Täna saab moderniseerimisfondi raha kasutada prioriteetsete valdkondade jaoks, mis puudutab hoonete rekonstrueerimist, energiasüsteemide ja küttesüsteemide keskkonnasõbralikumaks muutmist. Ja kui hetkel kehtivas atmosfääriõhu kaitse seaduse redaktsioonis, mida siin Riigikogu ka selle koosseisu jooksul on muutnud, esialgu oli plaanitud valdavalt moderniseerimisfondi jaoks teha selline avatud voor, kus saab eri projekte esitada, millest on siis võimalik välja valida need, mida heaks kiidetakse, siis Keskkonnaministeeriumi esindaja hinnangul on nüüd kontseptsioon muutunud tulenevalt Euroopa Komisjoni täpsustustest. Nimelt, üksikprojektid vajavad kõik riigiabi luba ja lisaks veel ka eelotsust Euroopa Investeerimispangalt, millest tulenevalt on riigi tänane nägemus, et pigem liigutakse selliste pikemaajaliste riiklike meetmete süsteemis, mitte avalike konkursside teed pidi. No näiteks sellest moderniseerimisfondist oleks võimalik rahastada osaliselt meie kortermajade soojustamise programmi ning ei peaks eraldi igale projektile riigiabi luba taotlema, seda oleks niimoodi lihtsam teha.

Komisjoni liige Ossinovski ütles, et tänases seaduses on pakutud, et moderniseerimisfondist vähemalt 70% läheks nende prioriteetsete valdkondade tegevuseks, ja küsis, kas see ei võiks olla 100%. Keskkonnaministeeriumi esindaja vastas, et riigil selline võimalus niimoodi sätestada tõepoolest on. 70% on direktiivi miinimumkohustus, aga siseriiklikult me võime suunata ka kõik 100% nende prioriteetsete valdkondade peale.

Härra Ernits, hea kolleeg keskkonnakomisjonis, küsis fundamentaalsemaid küsimusi selle kohta, kui palju on Eestis heitmekaubanduse süsteemi kuuluvaid käitiseid ja miks vähendatakse ühikute koguseid aastas järgmise kümnendi jooksul iga-aastaselt 2,2%. Keskkonnaministeeriumi esindaja vastas, et Euroopa Liidu üleselt on heitmekaubanduse süsteemis 11 000 – 12 000 käitist, Eestis on alates 2021. aastast 44 sellist käitist, kes heitmekaubanduse süsteemi kuuluvad. Eelmisel perioodil oli neid 47. Mõni on süsteemist väljunud, nagu Kunda Nordic Tsement ja üks katlamaja, mille nimi mul praegu meelde ei tule ja mida ma siit ei hakka teile otsima, aga üks katlamaja oli ka, kes sellest süsteemist lahkus. Ja 2,2% aastas on tõepoolest selline lineaarse vähendamise faktor, mis tähendab seda, et iga-aastaselt lubatud heitmekoguseid süsteemis vähendatakse, selleks et aastaks 2030 jõuda tulemuseni, et heitmekaubanduse süsteemis on heitmete vähenemine 43%. Selleks, et sinnani jõuda, siis vähendatakse neid lineaarselt.

On olnud küsimus, kui suur on kvoodi hind täna ja kui suureks võib see kasvada. Kui heitmekaubanduse süsteem eelmise perioodi esimesel poolel sisuliselt ei toiminud, kuna ühiku hind oli väga madal, seal alla 5 euro tonnist, siis eelmise kümnendi lõpu poole teatud regulatiivsete muudatuste tulemusena, kus võeti turult ühikuid ära, hinnad hakkasid kerkima. Koosmõjus ka Pariisi kliimaleppe ja vastavate Euroopa Liidu otsustega selles kontekstis on viimastel aastatel see hind olnud pealt 20 euro. Keskkonnaministeeriumi esindaja ütles, et hetkel on see isegi 40 euro lähedal.

See tähendab, et need prognoositud tulud, mille puhul me oleme arvestanud, et see on riigi tulu, me müüme neid ühikuid ja ettevõtted peavad neid ostma, et prognoositud tulud tegelikult märkimisväärselt kasvavad võrreldes sellega, mida me oleme ette näinud. Me oleme nendest ühikutest juba planeerinud siin kliimaneutraalsuse suunal teatud investeeringuid, mis puudutab raudtee elektrifitseerimist, radarite ostmist, selleks et oleks võimalik uusi tuulealasid avada arendamisele. Tegelikult neid vahendeid laekub märkimisväärselt rohkem, kui me oleme siiani planeerinud. Nii et kui on arutatud siin seda, kui kalliks läheb kliimaneutraalsuse saavutamine Eesti riigile, siis tegelikult on see kindlasti suur pingutus kogu ühiskonnale, aga meie kvoodimüügi tulud kasvavad märkimisväärselt ja see oluliselt hõlbustab seda pingutust.

Kui palju võiks näiteks perioodi lõpuks ühiku hind olla, seda hetkel loomulikult keegi ei tea. See väga paljuski sõltub sellest, missugused saavad olema need regulatiivsed ettepanekud, millega Euroopa Komisjon tuleb välja selleks suveks, ja millises vormis nendes kokku lepitakse liikmesriikide vahel.

Mis puudutab kliimaambitsiooni tõstmist aastaks 2030, siis kokkulepe on tehtud, et suurendatakse üldambitsiooni 55%-le senise 40% asemel, s.o kasvuhoonegaaside üldkoguste vähenemine võrreldes aastaga 1990. Oli 40%, nüüd tõstetakse 55-le. Aga veel ei ole teada, milliste instrumentide kaudu see 15%-line suurenemine toimub, mil määral see toimub näiteks heitmekaubanduse süsteemi sees. Seal on erinevaid variante, kas lisada sinna täiendavaid sektoreid või näiteks suurendada sedasama lineaarset vähendamisfaktorit, millest oli juttu. Need valikud on veel lahti. Sellest tulenevalt võib kvoodi hind rahulikult perioodi lõpuks olla näiteks 55 eurot tonnist, võib ka rohkem olla, mis veelgi, ütleme, 30–40% võib meie riigi tulusid suurendada. Ja loomulikult nendele ettevõtetele, kes meil on põhiliselt meie kallid põlevkivielektrijaamad, tähendab see tegevuse lõppu veelgi kiiremini, kui nad siiani on tahtnud meid uskuma panna.

Teine pool sellest eelnõust puudutab nn jagatud kohustustega valdkonda. See on eraldi määrus, mis on siis ka täpsustunud. Ja see on see valdkond, kus on riikidel kohustus vähendada teatud sektorites CO₂ heitmeid, mis ei ole osa heitmekaubanduse süsteemist. Sinna põhiliselt kuulub maakasutus ja põllumajandus, transport, väikeenergeetika, meil on seda vähe. Aga transport on meie puhul üks selliseid suuremaid klotse, kus siis me peame vähendama oma koguheidet 13% võrreldes aastaga 2005. See on väga keeruline ülesanne meile kahtlematult, kuna meie transpordivaldkonna heitmed on kasvanud kogu aeg koos ühe Euroopa kõige kiirema ja suurema autostumise tasemega. Sellel trendil, tendentsil kahjuks ei paista lõppu veel olevat.

Selle eelnõuga täpsustatakse seda, millisel viisil selle valdkonna heitmeid juhitakse. Euroopa Liidus on nüüd kokku lepitud, et selle valdkonna heitmetel tekib sihttase iga-aastaselt aastani 2030. Eestil on ka see trajektoor ees, et iga-aastaselt lubatud CO₂ heitmed selles jagatud kohustustega valdkonnas vähenevad aastani 2030, ja meie peame jälgima seda, et me sellest üle ei lähe. Sest kui selle valdkonna heitmed lähevad üle selle sihttaseme, mis iga-aastaselt on määratud, siis tuleb osta selle valdkonna kvooti. See on nüüd teine kvoot, kui oli see esimene. Sellega kaubeldakse riikide vahel ja selle hind on veel teadmata. Ja see võib olla märkimisväärselt kallim kui heitmekaubanduse süsteemi kvoodi hind, sest transpordiheitmete vähendamisega on tegelikult tõsiseid muresid ka väga suurtel riikidel, näiteks Saksamaal. Kui Saksamaa oma eesmärki ei täida, ta peab ostma turult väga palju selle valdkonna kvooti teistelt riikidelt ja loomulikult see tõstab ka hinda.

Me siis võtame vastavad täpsustused sellest otsekohalduvast määrusest ka oma õigusesse üle ja loodame, et me suudame siiski ka selles valdkonnas püstitatud kaunis ambitsioonikad eesmärgid täita. Ehkki ausalt öelda hetkel puuduvad meil vajalikud poliitilised otsused selleks, et me püsiksime õigel trajektooril. Aga imesid võib ikka juhtuda. Aitäh!

Teile on ka mõni küsimus, vähemalt üks. Kalvi Kõva alustab. 

(Kaugühendus)

Aitüma! Ilusat keskpäeva! Hea Jevgeni, mul on selline küsimus. Sa ütlesid, et te komisjonis arutasite ka laiemalt neid teemasid. Meil siin Riigikogu menetluses on elektrituruseadus[e täiendamise seaduse eelnõu]. Selle seadusega valitsus püüab vähendada energiamahukate ettevõtete taastuvenergia tasu. Ei ole midagi teha, see on hea plaan, aga väiksemad ettevõtted peavad selle asja kinni maksma. Ehk siis kõigil nendel see tasu suureneb võrreldes sellega, mis see tegelikult tulenevalt tavapärasest tasude vähenemisest on.

Minu küsimus on, kas sellest CO₂ heitkoguste kvoodi rahast võiks maksta kinni ka selle n-ö energiamahukate ettevõtete taastuvenergia tasu vähenemise. See oleks väga hea lahendus ja nagu ma olen kuulnud, Soomes seda tehakse. Kas te olete seda arutanud? Või vähemalt siis arutage. 

Ma tänan, austatud kolleeg Kõva! Päris selliselt koosmõjus eelnõuga 344, mis on täpselt ühe numbri võrra eespool sellest, mida me täna arutame, seda ei arutatud. Küll oli komisjonis tõstatatud küsimus, kas taastuvenergia tasusid võiks kvoodiühikutest maksta. Seal tekkis korra Keskkonnaministeeriumi esindajatel kõhklus, kas just moderniseerimisfondist seda on võimalik kasutada. Seda lubati täpsustada.

Aga selge on see, et üldisest heitmekaubanduse süsteemi kvooditulust seda on võimalik teha. Ja tõepoolest, praegu on valitsus meie ette toonud eelnõu, mis suurendab 40% taastuvenergia tasu kõikidel tarbijatel peale 70 kõige suurema ettevõtte. See on röövellik tõus ja kahtlematult on tegemist väga ebaõiglase mõtte ja ettepanekuga.

Loomulikult, nii suurtarbijaid kui ka kõiki teisi inimesi aitaks kõige rohkem see, kui me taastuvenergia tasusid langetaksime kõigil. Seda on võimalik teha, tõepoolest vähendada tänasega võrreldes kolm korda taastuvenergia tasusid kõigil sellisel viisil, et me need järgmised suured vähempakkumised, mida majandusministeerium prognoosib vastavalt elektrituruseadusele sellel ja järgmisel aastal, selleks et 2030. aasta eesmärki saavutada, et me rahastaksime neid kvoodituludest.

Ja nagu ma ütlesin, tegelikult ju need kvoodimüügi tulud on tükk maad paremad olnud, kui me prognoosisime, kuna hind on kõrgem. Nii et meil on seal vaba raha tekkinud ja on väga õiglane selle arvel vähendada kõikidel taastuvenergia tasu. Mitte niimoodi, et 70 ettevõttel ta langeks 85% selle arvel, et kõikidel teistel, nii kodumajapidamistel kui ka kogu ülejäänud ettevõtlusel tõuseb taastuvenergia tasu 40%. See on kindlasti õigustamatu.

Väga asjakohane küsimus ja ma loodan, et parlament leiab siin selle teise eelnõu menetlemise raames, 344 SE raames siiski tarbijasõbraliku lahenduse.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuna te paistate seda teemat hästi valdavat, siis ma küsin ühe vähe spetsiifilisema asja. Kui Eestil tekiks tänu heite tõhusale vähendamisele jagatud kohustuse määruse sektoris ühikute ülejääk, siis oleks meil võimalus vajaduse korral selle ülejäägi arvel kompenseerida maakasutuse ja metsanduse sektori kasvuhoonegaaside heite piiramise eesmärkide täitmist perioodil 2021–2030. Kas te räägiksite natukene lihtsamas keeles lahti, mis see tähendab sellele metsandussektorile ja maakasutusele?

No nüüd ma läksin libedale teele – ma rääkisin nii palju, et tekitasin täiendavaid küsimusi. Küsimus on väga asjakohane. Ma loodan, et ma vastates, kuna mul seda vastavat materjali käepärast ei ole, midagi valesti ei ütle. See heitmejuhtimise süsteem Euroopa Liidus on väga keeruline, punkt üks, nii et seda lihtsas keeles seletada on kohutavalt raske. Näiteks, ainult üks osa sellest süsteemist näeb skemaatiliselt välja selline. (Näitab skeemi.). Siia tuleb veel umbes kolm klotsi juurde laduda, siis saab selle kogupildi.

Jagatud kohustuste valdkond ja heitmekaubanduse süsteem, need on kaks eraldi süsteemi, millest me täna rääkisime. Üks on ettevõtetele, eeskätt puudutab energeetikasektorit, aga ka suuremat tööstust, näiteks tsemendi‑ või metallitööstust, kus ettevõtted ostavad turul kaubeldavaid ühikuid, mida müüvad riigid. Jagatud kohustuse valdkond – kohustus ei ole mitte ettevõtetel, vaid riikidel, st riigid peavad vähendama seal emissiooni, ja kauplemine teiste ühikutega, AEA-dega toimub riikide vahel. 

Siis on veel kolmas valdkond, ilusa lühendiga LULUCF, ja vaat see puudutab spetsiifiliselt maakasutust ja metsandust. Selles LULUCF-is, mis ei ole selle eelnõu osa, aga on kahtlematult väga oluline valdkond, on kokku lepitud, et selle kümnendi, mis meil praegu käib, emissioonid metsanduses väga lihtsustatult öeldes ei tohi meil olla kõrgemad, kui nad olid varasemal referentsperioodil, mis oli üle-eelmine kümnend. See tähendab seda, et me peame oma metsamajandamises toimetama sellisel viisil, et meie metsad seoksid vähemalt sama palju süsinikku, kui nad sidusid referentsperioodil. Mida see praktikas tähendab? Seda, et me ei tohi raiemahtusid kasvatada. Kui me kasvatame raiemahtusid, siis meie emissioonid suurenevad. Väga lihtsustatult öeldes.

Nüüd, millele teie viitate, on see, et jagatud kohustuse ja LULUCF‑i sektori vahel on riikidel võimalik teha teatud ühikute ülekannet. Selleks, et kui ühes valdkonnas on puudu ja teises valdkonnas on üle, siis on võimalik sinna natukene üle kanda.

Nende kõikide valdkondade puhul, õigemini mõlema valdkonna puhul on tegelikult Eesti riigil täpselt samasugune dilemma. Üldiselt, kui me suudame kõik nii LULUCF‑i valdkonnas, metsakasutuses kui ka selles jagatud kohustuse valdkonnas oma heitmeid vähendada, siis meil tekib kvoodi ülejääk ja seda kvooti on võimalik müüa. See on reaalne tulu, mida meil on võimalik saada. Kui meil jääb puudu, siis me peame seda kas juurde ostma või kompenseerima sellest teisest potist, mis praktiliselt tähendab ikkagi saamata jäänud tulu.

Nii et meil teoreetiliselt on võimalik teatud ulatuses neid ülekandeid teha nende kahe sektori vahel, aga üldiselt on oluline saavutada ka iga sektori sees need sihttasemed, selleks et me ei peaks ise ostma, et maksumaksja ei peaks kulusid kandma, ühelt poolt. Ja kui meil läheb paremini, nagu ma loodan, et võiks minna – näiteks metsamajanduses ei oleks üldse nii keeruline mõni miljon tihumeetrit raiemahtu vähendada –, siis meil tekib juba ülejääk, mida on võimalik turul realiseerida. Ja tõenäoliselt ka selle kvoodi hind, mis seal tekib, kolmas veel, saab olema päris kallihinnaline.

See on tehniliselt keeruline, aga üldprintsiip on siiski lihtne: tuleb sihttasemest alla jääda. Kui jääd alla, siis oled kasumis, kui lähed üle, siis pead maksma kvoodi eest teistele riikidele, kes on tublimad olnud.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan! Nüüd avan läbirääkimised. Kas fraktsioonidel on sõnavõtusoovi? Seda ei paista. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 345 esimene lugemine lõpetada. Sellega oleme esimese lugemise lõpetanud ja määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 20. aprilli kell 17.15.

Head kolleegid, oleme tänase päevakorra kenasti ammendanud. Tänan teid! Jõudu tööle komisjonides, kohtume homme! Head päeva! Istung on lõppenud.