Head kolleegid! Tere ja ilusat kolmapäeva! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 7. töönädala kolmapäevast istungit. Nagu ikka on istungi alguses võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Riina Sikkut!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Annan üle Riigikogu otsuse eelnõu, millega teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku haiguspäevade hüvitamiseks alates esimesest päevast. Seda, et nakkus levib meil kontrollimatult, et tervishoiusüsteem töötab suure pinge all ja et kiirabihaiglate olukord on kriitiline, me kuuleme ja näeme. Seni on vajalike otsustega venitatud. Näiteks, selleks et tööandjaid ikkagi motiveerida töötajate kodus hoidmist, nende haigena ja lähikontaktsena kodus püsimist, on praeguseks küll hädavajalik, et riik teeks omalt poolt kõik, et motiveerida inimesi testima ja positiivse testi tulemuse korral tegelikult teistest eralduma. Meil on töökohakoldeid – see oli sügisel nii ja on praegu nii –, aga erinevalt eelmisest kevadest ei pelga inimesed nakkust enam samavõrra. Inimestel on surve käia tööl, mitte jääda lähikontaktsena koju ja kaotada sissetulekus. Ja tööandjate kulusurve on tegelikult ka väga suur. Kui lubada osa töökollektiivist haigusnähtude pärast või lähikontaktsena koju, tuleb ühelt poolt leida asendus, st inimesed, kes töö ära teeksid, ja teiselt poolt tuleb kodus püsijatele maksta ka haigusraha. Nii et see on selline topeltkoormus tööandjatele. Seega, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku maksta haigushüvitist alates esimesest päevast 100% ulatuses inimeste töötasust positiivse testitulemusega inimestele ja lähikontaktsetele kuni töövõime taastumiseni või karantiini lõpetamise päevani ning nendele, kellel ei ole õigust haigushüvitisele või kui haigushüvitis on väga väike, väiksem kui 500 eurot, maksta ühekordset toetust summas 500 eurot.

Aeg! 

See võimaldaks inimestel kodus püsida. Ja kui on ka lisakulusid toidu ja ravimite koju tellimisega seoses või pereliikmetest eraldumise vajadusega, siis saab ka need kulud katta.

Riina, su aeg on läbi.

Eelnõu on digitaalselt üle antud. Loodan, et saame seda kiiresti menetleda. Palun toetage seda eelnõu! Aitäh!

Aitäh, Riina! Tuletan meelde, et kaks minutit on aega eelnõu üleandmiseks. Eelnõu on ka jõudnud juba Riigikogu menetlusse. Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole, seega oleme vastu võtnud ühe eelnõu ja otsustame selle edasise menetluse nagu ikka kodu- ja töökorra seadusest lähtuvalt. Nüüd palun kohaloleku kontroll! 

Kohalolijaks registreeris ennast 84 Riigikogu liiget, hetkel puudub 17. Saame kenasti istungit alustada.

Meie esimene päevakorrapunkt täna on eilne arutamata jäänud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi algatatud sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu 281 esimene lugemine. Algatajate nimelt teeb ettekande Riigikogu liige Heljo Pikhof. Palun! Heljo, palun mikrofon! Ei kuule sind!

(Räägib, aga ei ole kuulda.)

Ei ole sind kahjuks ikka kuulda. Me ei kuule sind ikkagi. Me näeme sind, aga me ei kuule sind. Ikka veel ei kuule. Küsin igaks juhuks, kas algatajatest kellelgi teisel on valmisolek tulla pulti.

Siis me võtame kaks minutit juhataja vaheaega ja proovime kiiresti Heljo Pikhofiga ühendust saada, et me saaksime selle tehnilise probleemi lahendatud.

V a h e a e g

No nii, head kolleegid, loodame, et me oleme Heljo Pikhofiga ühenduse saanud. Nii palju veel väikeseks tagasisideks, et kõigil, kellel on täna põhjust oma eelnõu tutvustada, on soovitus teha seadmetele restart, kui näiteks arvuti on eilsest päevast veel jäänud n‑ö unerežiimile. Siis loodetavasti ka mikrofonid ühilduvad uuesti meie infosüsteemiga. Aga nüüd proovime uuesti. Heljo Pikhof, palun!

Tere kõigile! Kas nüüd on kuulda?

Jaa, väga kenasti. Palun!

Kõigepealt üks täpsustus: eelnõu on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Raimond Kaljulaidi eelnõu.

Aga veel kord: tere kõigile, nii juhatajale kui ka ametikaaslastele! Täna ongi mul au tutvustada meie erakonna fraktsiooni ja Raimond Kaljulaidi algatatud eelnõu. See on sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu 281.

Eelnõu eesmärk on tagada hooldekodukoht igale hädasolijale, sõltumata tema enda ja ta perekonna rahalistest võimalustest. Meie lahendus näeb ette, et hooldekodukoht muutub seda vajavale eakale kättesaadavaks tema pensioni eest. Hinnavahe on eelnõu kohaselt riigi ja omavalitsuse kanda, täpse rahastusmudeli väljatöötamine jääb valitsuse ülesandeks. Rahastusmudel rakenduks nii kohalike omavalitsuste hallatavatele kui ka eraõiguslikele hooldekodudele.

Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on järjepidevalt seisnud sellise hoolduse korraldamise eest, mis laseks eakal inimesel võimalikult kaua oma kodus toime tulla ja siis vajaduse korral pensioni eest hooldekodus elada. On ju meie ühiskonna üks kõige põletavaimaid probleeme see: kogu elu töötanud ja makse maksnud inimesel ei piisa pensionist, et maksta hooldekodus elamise eest. See on pannud ka abi vajava inimese lähedastele ülekohtuselt suure koorma ning üha enam sõltub pääs hooldekodusse eaka enda, tema laste ja lastelaste rahakoti paksusest. See on ebahumaanne ja vastuolus põhiseaduse mõttega.

Riigi kohus ongi siin inimestele appi tulla ja muuta süsteemi nii, et perekonnal ei lasuks ainuvastutus. Aastal 2016 kiitis Vabariigi Valitsus heaks heaolu arengukava aastateks 2006–2023. Sealt võime lugeda: "Uuringute põhjal võib öelda, et sotsiaalteenuste kättesaadavus on raskendatud just nendel abivajajatel, kellel on ülalpidamiskohustusega pereliikmeid, kuna enamikus omavalitsustes sellisel juhul omavalitsuse vahenditest teenuse osutamist ei finantseerita. Abivajaja võib jääda vajaliku abita, kui pereliikmete majanduslik seisund ei võimalda teenust osta või kui nad ei soovi teenuse eest maksta. Sealjuures tuleb arvestada, et sageli langeb ülalpidamiskohustus täiskasvanud lastele, kellel võib samal ajal olla vajadus pidada ülal ka enda alaealisi lapsi."

Rahvastiku vananemise tagajärjel võib tulevikus tööturul osalemine eaka pereliikme hooldamise tõttu olla raskendatud rohkemal arvul inimestel kui praegu. Sellessamas dokumendis rõhutatakse vajadust leida hoolduskoormuse probleemile valdkondadeüleseid jätkusuutlikke lahendusi ja öeldakse: "Senisest enam tuleb pöörata tähelepanu hoolduskoormuse tõttu tööturult potentsiaalselt väljuvate või eemal olevate inimeste hõives hoidmisele või hõivesse tagasi toomisele."

Meie eelnõu pakubki siin kestlikke lahendusi. Nagu öeldud, langeb ülekohtuselt suur koormus pereliikmetele nii hooldamisel kui ka hooldusteenuste eest tasumisel. Eesti avalik sektor kulutab pikaajalisele hooldusele võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega liiga vähe, ligikaudu 0,2–0,4% SKT-st. Samas on Maailmapank oma analüüsis välja toonud, et olukorra parandamiseks peaksid kulud selles valdkonnas kasvama 2–2,5%-ni. Euroopa Komisjoni raport on samuti mitu korda välja toonud meie hooldekodude alarahastatuse, kohtade nappuse ja ülekohtuselt kõrge hinnataseme võrreldes keskmise pensioniga.

Nagu me kõik teame, on vanemaealiste seas vaesus suur, samas aga rahvastik vananeb. Prognoosi järgi suureneb 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal aastaks 2040 ligi 26%-ni elanikkonnast. Samas, uuringud näitavad, et aasta-aastalt kasvab järjest teenuse saaja enda ja tema pere omaosalus põhikulude ja kohustuste kandmisel. Praegu elab Eestis kümneid tuhandeid inimesi, kes peavad korraldama oma lähedaste pikaajalist hooldust. Kümmekond tuhat on sedavõrd rakkes, et on loobunud palgatööst. Kui Eesti ühiskonna vananeb, siis kasvab veelgi ka hooldust vajavate inimeste arv.

Sotsiaalministeeriumi andmetel maksid inimesed 2018. aastal hooldekoduteenuse eest 53 miljonit eurot, see koosnes eakate enda pensionist ning laste ja lastelaste makstud summadest, mis pensioni ja hooldekodukohatasu tasaarvestamiseks määratud. Riik koos kohalike omavalitsustega kulutas samal ajal hooldekoduteenuse peale 14 miljonit eurot.

Siinkohal on vast paslik tuua võrdluseks järgmised andmed. Kui 2008. aastal oli riigi ja omavalitsuste kulu hooldekoduteenustele 11 miljonit, siis inimesed maksid kokku 17,5 miljonit. Kümne aastaga oli omavalitsuste kulu suurenenud vaid kolm miljonit eurot, inimeste kanda jääv summa aga 35,5 miljonit eurot.

Kui me vaatame ajas tagasi, siis näeme, et 2019. aastal oli keskmine vanaduspension 480 eurot ja hooldekodukoha eest tuli kuus keskmiselt välja käia 746 eurot. Mõnel pool oli hooldekodukulu 1300 eurot kuus ja enamgi – oleneb, millest konkreetselt see koosnes. Lapsed ja lapselapsed on need, kes praegu peavad kinni maksma hinnavahe. Hooldekodukoha eest tasumisel on teenuse saaja ja tema pere omaosalus järjest kasvanud. Kui 2010. aastal oli see 65%, siis 2016. aastal 76% ja 2018. aastal on see tõusnud 80%-ni.

Head kolleegid! Eesti ühiskond vananeb ning neis tingimusis tuleb riigi ja omavalitsuste tasandil, aga ka erasektoris – õieti igaühel meist – pöörata suuremat tähelepanu inimese väärikale eluõhtule. Valdava osa ajast saame me oma eluga kenasti hakkama, oleme aktiivsed kõrge eani, ning see aitab alal hoida sotsiaalseid suhteid, samuti füüsilist ja vaimset tervist, kuid ühel hetkel on kõrvaline abi möödapääsmatu. Siis on meie ees hulk hooldusega seotud kitsaskohti ja lahendamist vajavaid muresid. Hoolduse korraldus ja maksumus tekitab eakates suurt muret, ei taha ju keegi jääda oma lastele ja lastelastele koormaks. Vanemaealiste inimeste mure oma tuleviku pärast tekitab neis depressiooni, halvimal juhul isegi enesetapumõtteid, sest mõne jaoks on olukord suisa väljapääsmatu.

Oleme sotsiaaldemokraatide eestvedamisel siin Riigikogu suures saalis korduvalt arutanud omastehoolduse teemat ja teinud ettepanekuid olukorra parandamiseks. Me võime öelda, et igal juhul on vaja kiiresti välja arendada moodne ja terviklik hoolduse süsteem, mis laseks eakal inimesel olla võimalikult kaua oma kodus ja seal toime tulla ning alles hinnatud vajaduse korral oma pensioni eest hooldekodus elada. Erinevate arvutuste järgi läheks meie eelnõu siis, kui see seadusena jõustub, maksma 40 miljonit eurot aastas. Sotsiaalministeeriumi arvutused näitavad, et see oleks isegi väiksem summa.

Kui vaatame teisi riike, siis arenenud riikides, kelle hulka me end ju arvame, toimub üldjuhul kas hoolduskindlustus või võetakse arvesse inimese enda pensioni suurus, kusjuures piisav taskuraha peab inimesele ka hooldekodus elades kätte jääma. Kui me vaatame veel Sotsiaalministeeriumi andmeid, siis aastas kasutab hooldekoduteenust ligi 13 000 inimest. Nagu eelnevalt öeldud, rakenduks meie rahastusmudel nii kohalike omavalitsuste hallatavatele, keda on teenuseosutajatest umbes 60%, kui ka eraõiguslikele hooldekodudele, mida on teenuseosutajatest 40%. Eelnõu kohaselt on teenust saava isiku omaosaluse maksimaalne suurus 90% talle määratud pensionist. See tähendab seda, et vähemalt 10% pensionist peab inimesele ka hooldekodus elades kätte jääma.

Lõpetuseks. Olukorras, kus Eestis on vanemaealiste vaesus üks Euroopa suurimaid ja koos rahvastiku vananemisega kasvab ka hooldust vajavate inimeste arv ning teenusedki lähevad aina kallimaks, tuleb tegutseda nüüd ja kohe, et senine korraldus, kus ärateelise lapsel või lapselapsel jääb oma elu elamata, selleks et talle kallis inimene saaks veeta oma eluõhtu väärikalt, ei ole kuidagi meie riigile kohane. Aitäh!

Aitäh, proua Pikhof! Teile on ka küsimusi. Esimese küsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Maailmapanga analüüsidega ma olen hästi kursis. Eks ta piinlik on. Aga ma küsin kaks küsimust. Esiteks, sotsiaaldemokraadid on olnud ka kaua võimul ja probleem ei ole ju uus. Miks see asi ei ole nihkunud senimaani, siis, kui teie olite võimul, et see 30 või 40 miljonit leida? Ja teiseks, kui palju on neid inimesi või leibkondi, kes tegelikult sellist abi ei vajaks? On teil mingisuguseid andmeid selle kohta, kui paljude pension või sissetulekud või materiaalsed võimalused selle välistavad või, tähendab, ei ole mõtet riigi raha kulutada?

Võib-olla kõigepealt ütlen teie esimesele küsimusele vastuseks, et kui sotsiaaldemokraadid kandsid valitsusvastutust sotsiaalkaitseministri ametipostil, siis seda oli ju kõigest üks aasta – 2004, kui ma ei eksi – ja selle aja jooksul sai täide viidud meie üks põhilisi valimislubadusi, see oli lapsetoetuse tõus kolmekordseks. Ja oli veel terve hulk muid lastega seotud ettepanekuid, mida me olime teinud, üks neist on ka puuetega laste toetuse tõstmine, jne, jne. Ühe aastaga kõike kahjuks teha ei jõua. Aga loomulikult ka sellel ajal olid sotsiaalhoolekande teemad arutusel nii valitsuses kui ka ministeeriumis, ja nendega astuti suur samm edasi. Seda enam on meile üllatuseks, et pole ikka veel eelnõuni jõutud.

Aitäh! Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Hea Heljo! Ma alustan sellest, et tegemist on väga olulise probleemiga ja see on iseenesest väga hea pöördumine. Loomulikult me saame kõik sellest murest väga hästi aru. Ma ei taha ka praeguse küsimuse esitamisel üldse rääkida sellest olukorrast, mida saab defineerida kui väljapääsmatut olukorda, aga samas tahan viidata sellele, et nagu ikka saadab kogu vasakpoolsust kogu aeg selline ühe pulgaga löömise põhimõte. Praegusel juhul samamoodi. See seaduseelnõu näeb ette sellise olukorra, kus hooldekodukoht on mõeldud kõigile, sõltumata soovija enda või tema perekonna rahalistest võimalustest. Kas selline asi ei ole sellest küljest võttes natuke üle pingutatud? Kas teile ei tundu, et selline olukord soodustab hoolimatut suhtumist vanemasse põlvkonda? Ja märgin veel, et lõppkokkuvõttes võib see olla ka vastuolus meie põhiseaduse printsiipidega ehk võrdse kohtlemise printsiibiga, kui kõike niimoodi valimatult ühe pulgaga lüüakse. Mida arvate? 

Aitäh! Vastupidi, ei lööda kuidagi ühe pulgaga. Võib öelda, et teenuste ebapiisava rahastuse ja kättesaadavuse tõttu saavad teenuseid praegu vähem kui pooled abivajajad, ma pean silmas pikaajalise hoolduse teenuseid, ja abi saab ligikaudu 69 000 inimese, tegelik vajadus on aga ligikaudu 119 000 inimest.

Kõige suurem vajadus on loomulikult koduteenuste järele, mida samamoodi osutavad praegu kohalikud omavalitsused, aga teevad seda väga erineval tasemel, sõltuvalt sellest, kes on võimul, ja loomulikult ka sellest, millised kohaliku omavalitsuse rahalised võimalused.

Koduseid teenuseid saab praegu 6617 inimest, aga tegelikult vajaks neid uuringute järgi 20 000 inimest. Ja kui üldhooldusteenust, st hooldekodukohta, kasutab umbes 13 000 inimest, siis vajadus oleks 16 400 inimesel. Võib-olla ma rõhutan veel kord üle, et nii mõnigi inimene, kes on praegu hooldekodus, võiks olla oma kodus, kui koduteenuseid oleks rohkem. Aga meie eelnõu näeb ikkagi ette, et kui inimene kodus kuidagi enam toime ei tule, siis oleks tal võimalik hinnatud vajaduse korral – kui on näha, et see vajadus on suur – võimalik olla hooldekodus, ja seda oma pensioni eest. Igal juhul on see väärikuse küsimus.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Käimas on kriis, mis on ju tegelikult aasta aega kestnud, ja väga paljud inimesed on töötuks jäänud, väga paljudel on lihtsalt palk kokku kuivanud. Kas see kriis nüüd ka seda ettepanekut kuidagi ühes või teises suunas mõjutab? Äkki te saate seda poolt lahata?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult on, jah, sageli – või mitte sageli, vaid enamasti – eakamate inimeste hooldajad naised, mitte küll alati. Paljud naised on nüüd jäänud ilma tööta. Ja me oleme lugenud näiteks ajakirjanduse veergudelt, et neil ei olen jäänud muud üle, kui oma lähedane hooldekodust ära võtta. See tähendab ka seda, et nende tööjõuturule tagasitulek on suure küsimärgi all.

Me peame mõtlema selle peale, et kui inimene vajab kogu aeg abi, st ööpäev läbi peab keegi ta lähedal olema ja teda aitama, siis tema lähedane tööle minna ei saa. Loomulikult on neid inimesi, kes ongi võtnud selle kohustuse endale ja on soovinud olla lähedasega koos kodus. See on teine asi. Aga nendel inimestel, kes on ikkagi olnud sunnitud tööturult eemale jääma, moel või teisel, nad on kas ilma tööta jäänud või on nende palk vähenenud, ei ole seda raha kuskilt võtta – hooldekodutasu tõuseb juba selle aasta aprillist mõnes kohas isegi 100 eurot.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Kordan taas, et teema on väga oluline ja valus, olen minagi seda tajunud hulk aega. Tõesti, sotsiaalminister oli teil üks aasta, rahandusminister Ivari Padar oli ametis vist paar aastat, aga Eiki Nestor on olnud Riigikogus aegade algusest kuni viimase ajani. Miks ei ole suudetud probleemi ära lahendada? Sest tõesti see Maailmapanga raport näitab, et me oleme ikka väga nukras seisus oma imeväikse protsendiga. Miks see nii on või kelle taga see on seisnud? Kui nüüd veel Paul Puustusmaa küsimuse juurde tagasi tulla, siis me oleme e-riik ja meil võiks ju integreeritult olla ülevaade, kellel seda reaalselt vaja on või kellel ei ole, et ei peaks ühe labidaga lööma. Aga probleem on ülitõsine.

Tegelikult ega meie eelnõu ei ütlegi, et ühe labidaga lüüakse, meie eelnõu ütleb, kui palju pensionist võib inimese käest küsida. Ma võib-olla toon ka ühe näite oma kodulinnast. Tartus on nii, et inimesele peab kätte jääma 220 eurot. Kui perekond läheb, ütleme, linnalt abi küsima hooldekodu koha tasumisel, siis jääb kätte vähemalt 220 eurot ühe pereliikme kohta. Ütleme, et on kolmeliikmeline pere – 660 eurot. Aga kujutage ette, et võib-olla tuleb sellise rahaga elada kümme aastat. Lähedased satuvad vaesusesse ja loomulikult tunneb eakas pensionär ennast ka sellises olukorras väga kehvasti. 

Kui nüüd rääkida sellest ajast, kui Eiki Nestor oli võimul, õigemini mitte võimul, vaid valitsuses ja sotsiaalminister – võimul küll ka –, siis said väga paljud asjad ära tehtud. Haigekassa süsteem, töötukassa süsteem, mis on meil väga tänuväärsed, ja terve rida muid teemasid. Ma mäletan, et siis oli ka pensioniteema päevakorral – ei teatud, kust seda pensioniraha võtta, kuna eelmine valitsus oli kõik ära kulutanud.

Aga mis ma tahaksin veel öelda? Nagu te, kolleegid, hästi mäletate, arutati nii aprillis kui ka oktoobris siin suures saalis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esitatud Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele seadusandlike muudatuste väljatöötamiseks pikaajalise hoolduskoormuse probleemi lahendamiseks". Helmen Kütt, kes eelnõu tutvustas, kommenteeris ja vastas küsimustele, tõi ka pikaajalise hoolduse kronoloogia selle kohta, kuidas pikaajalise hoolduse teemat on käsitletud.

Ütlen ka siinkohal mõned numbrid. Juba aastast 2002 alustati sotsiaalhoolekande arengukava väljatöötamist aastateks 2005–2015, seda ikka selleks, et tervishoid ja sotsiaalhoolekanne käiksid käsikäes; 2015–2017 töötas halduskoormuse rakkerühm; 2017 august: valitsus kinnitab hoolduskoormuse vähendamise esmaste abinõude rahastuse ettepanekud aastateks 2018–2021; 2017. aasta detsember: valitsus kinnitab pikaajalise hoolduse poliitika soovitused ja jällegi rakkerühma töö; 2018. aastal paneb Sotsiaalministeerium rakkerühma töö alusel kokku pikaajalise hoolduse kontseptsiooni; 2018 detsember: valitsus kinnitab selle kontseptsiooni, st see kontseptsioon on siis juba kinnitatud; 2019: Sotsiaalministeerium teeb detailse sekkumiskava, kuidas pikaajalise hoolduse süsteemi seest üles ehitada; ning 2020 jaanuar: valitsus kinnitab pikaajalise hoolduse arendamise plaani. Ja 2020. aasta lõpuks esitab Sotsiaalministeerium pikaajalise hoolduse seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse. Pole küll veel seda kavatsust näinud, aga saame aru, et on olnud rasked ajad.

Nüüd võime lugeda valitsuse 100 päeva plaanist järgmist eesmärki: "Korrastame pikaajalise hoolduse süsteemi eesmärgiga ennetada ja vähendada pikaajalise hoolduse vajadust, leevendada lähedaste hoolduskoormust ning toetada koduteenuste pakkumist." Ja jälle hakkab analüüsimine: "Analüüsime alternatiivseid rahastusmudeleid (sh hoolduskindlustus) inimeste omaosaluse vähendamiseks ja teenuste kättesaadavuse tõstmiseks." Tegevusena on märgitud: "Analüüs ja ettepanekud pikaajalise hoolduse jätkusuutliku korralduse ja rahastusmudelite kohta ning omastehooldajate toetuspaketi väljatöötamiseks." Tähtajaks on pandud 18. märts 2021.

Tegelikult on meil ühes osas sotsiaaldemokraatidel välja töötatud korralik eelnõu, mis vajaks kohe ja praegu seadusena jõustamist. Ma arvan, et meil ei ole siin aega oodata, iga tegemata otsus ja iga aasta kasvatab ju probleeme juurde.

Aivar Kokk.

(Räägib, aga ei ole kuulda.)

Aivar, me ei kuule sind kahjuks. Aivar, palun oota! Me ei kuule sind. Kas sa saad kontrollida oma heliseadeid? Aivar! Kahjuks me Aivar Kokka praegu ei kuule. Siis me peame paluma Aivar Kokal ja Heljo Pikhofil omavahel pärast täpsustada seda küsimust, mis neil oli. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Heljo! Mina küsin selle kohta: tegelikult see, et lapsed ja lapselapsed hooldekodu eest seda finantsilist koormust peavad kandma, on osaliselt tingitud ju meie seadustest, mis panevadki ülalpidamiskohustuse laste ja lastelaste peale. Kuidas sulle tundub, kas see on õiglane? Kas see põhimõte, mis seaduses on, tegelikult koormab praegu liigselt lähedasi, kes niikuinii on keerulises seisus, kui nende vanem või vanavanem iseseisvalt toime ei tule? Ja kas seda tüüpi muudatus õigusruumis, nagu Soome ja Holland on teinud, kus ülalpidamiskohustus ei ole sellises mahus perekonna kanda, vaid omavalitsus tuleb appi, oleks ka Eestis mõistlik? 

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult oleks. Nagu ma tõin esile ka arvudes, ütleme, need summad, mida lapsed või lapselapsed peavad lisaks pensionile välja käima, et eakas inimene saaks hooldekodus olla või siis ka kodus teenuseid saada, kui ta saab ja tuleb veel ise toime, on järjest suurenenud. Ütleme, nii et enamikus arenenud riikides ei ole nii, et kogu vastutus on pandud perekonna, st laste ja lastelaste kanda. Võtame kas või Soome mudeli või mis iganes. Oleme ausad, on ka neid peresid, kus, ütleme, pensionär, 65-aastane maksab oma eaka vanema hooldekodukoha eest. Ütleme, kui on veel üksik laps, siis ta peaks maksma nii oma ema kui ka isa hooldekodus olemise eest, kui nad enam kodus toime ei tule.

Tegelikult, jah, kui see on ainult perekonna kanda, siis see on liiga raske koorem. Ja ütleme nii, et kui seda raha maksab laps ja sellel lapsel on veel omakorda lapsed, kes käivad koolis, huviringides, ja võib-olla neid on rohkem, siis tegelikult, jah, see surve perele on liiga suur.

Kui ma olen käinud kohtumas eakate inimestega, siis nad on öelnud, et neil läheb öösel uni ära, kui nad mõtlevad selle peale, mis ometi üks päev saab, kui nad ise enam hakkama ei saa, kui lastel ei ole piisav sissetulek ja neil on veel elamiskulud, korteri eest on vaja tasuda jne, jne. Keegi ei taha kellelegi koormaks jääda.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Hea Heljo! Kindlasti on see väga oluline teema. Ja on rõõm, et sotsiaalkomisjon on ka otsustanud, et see on sedavõrd väärt eelnõu, et seda peaks siin Riigikogu saalis edasi menetlema. Minu küsimus tuleneb natukene ka praegusest olukorrast, situatsioonist, sellest kriisist, mis meil tervise valdkonnas on. See tervisekriis on tekitanud ka selle, et üksjagu inimesi on jäänud töötuks ja kaotanud kas osaliselt või täielikult töö. Minu küsimus on selline: kas sa, Heljo, oled seda eelnõu ette valmistades analüüsinud või vaadanud ka seda, kas praegune olukord võib tekitada selle, et pered on sunnitud oma eakaid vanemaid hooldekodust ära võtma, sest nad lihtsalt ei suuda selle eest maksta? 

Tõepoolest, nii nagu ma juba ka varem ütlesin, me oleme ajakirjandusest lugenud – ka minu poole on mitu inimest pöördunud, kui ma olen kohtumistel käinud, või mulle on helistatud, mitte küll nüüd viimasel ajal, vaid kuu või paar tagasi –, on tõusetunud see teema, et ei ole seda, ütleme, rahalist võimekust maksta pensionile juurde, selleks et eakas saaks olla hooldekodus.

Ma võin jällegi tuua kas või ühe näite. Tartus maksab hooldekodukoht üle 1100 euro kuus. Vanainimene saab pensioni, ütleme, 500 eurot või heal juhul 600, aga pool raha tuleb ikka juurde panna ja nii iga kuu. Just üks väikelastega ema pöördus minu poole ja ütles, et tal ema ja isa on siit ilmast lahkunud, nii et tema peaks vanaema hooldekodukoha eest maksma. Nüüd ta on sunnitud vanaema koju tooma. Ta ei kujuta ettegi, kuidas ta saaks tööle minna, kui tal vanemapuhkus lõpeb. 

Valdo Randpere, palun!

Nüüd ma testin igaks juhuks. Kas mind kuuldakse?

Väga hästi. 

Hea Heljo! Sa ütlesid paaril korral seda, neid riike väga palju ei ole, kus kogu ülalpidamiskohustus on jäetud laste peale. Tegelikult, tõele au andes, riigid ongi valinud suures joones kaks erinevat teed. Ühel juhul on vanematel oma laste suhtes ülalpidamiskohustus, näiteks Eestis kuni 21. eluaastani, juhul kui laps alles omandab haridust, ja teistpidi tekib siis ka lastel kohustus oma vanemate suhtes, kui need on vanad ja töövõimetud, või ka muude lähisugulaste suhtes. Eesti on valinud sellise mudeli. See eelnõu, mida sa praegu esitled, lahendab ainult ühe pisikese osa sellest küsimusest. Kas teil seda mõtet ei ole, et äkki läheks rohkem seda teed, kus tõepoolest ka see vanemate kohustus oma laste suhtes väheneks võrdväärselt ja sel juhul ka laste kohustus oma vanemate suhtes, kui nemad jõuavad kõrgesse ikka, väheneks? Ma ei tea, kas sa mu küsimusest aru saad. Me oleme valinud Saksamaa mudeli, aga neid mudeleid on teisi ka.

Aitäh! Nagu sa väga hästi tead, vanematelt me pole kuidagi tahtnud kohustust ära võtta. Meenutame kas või elatisabifondi, mis aitab kaasa, et ka neile, kes ei taha oma laste eest hoolitseda ega neile elatisraha maksta, oleks abi tagatud. Ei, sellist teed me nüüd küll ei vali. Laste eest hoolitsemine jääb ikka vanemate õlgadele. (Ühendus hakib.) Aga teatud olukordades, ütleme, kui inimene on terve elu tööd teinud ja makse maksnud, aga siis, kui tal on tõesti hädavajadus, on hooldekodukoha eest maksmine laste kanda jäetud. Kuigi laps või lapselaps aitab ja hooldab oma lähedasi hea meelega. Ent see ei ole praegu see teema.

No nii. Proovime uuesti. Aivar Kokk, palun! 

Kas nüüd on kuulda?

Nüüd on kenasti kuulda.

Kas on kuulda?

Jaa, on kenasti kuulda.

Mul on küsimus. Kui me räägime täna hooldekodudest ja hooldekodukoha maksumusest ja maksest, siis väga palju riike läheb seda teed, et püütakse hoida inimest kodus nii kaua kui võimalik, teda aidata ja toetada tema kodus elamist. Kas on mõeldud selle eelnõu puhul ka sellele, kuidas toetada või rahastada neid peresid, kus eakas hoitakse oma kodus ja aidatakse tal seal väärikalt oma vanaduspõlve pidada? 

Loomulikult me oleme selle peale mõelnud. Nagu ma ka alguses ütlesin, me oleme kaks korda – kaks korda! – esitanud Riigikogule arutamiseks otsuse eelnõu, et teha Vabariigi Valitsusele ettepanek töötada välja seadusandlikud muudatused pikaajalise hoolduskoormuse probleemi lahendamiseks. Ja üks teema seal oli ka see, et kohalikele omavalitsustele tuleks ka riigilt rohkem raha juurde, et need teenused oleksid kättesaadavad ja taskukohased igas omavalitsuses. Siis oleks võimalik inimesel nii kaua, kui vähegi saab, olla oma kodus, oma koduseinte vahel. Seda soovivad meil kõik eakad, ega keegi ei taha ju ilma hädavajaduseta hooldekodus olla.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh! Hea Heljo! Kas sa oskaksid kuidagi kirjeldada seda, kuidas see rahastamine ikkagi käima peaks? Sellepärast, et teatavasti meil on inimeste vanuseline jaotumine piirkonniti väga erinev ja mõnele omavalitsusele satuks siis väga suur koormus ja see võib ikkagi kohaliku omavalitsuse eelarves probleeme tekitada. Kuidas see rahaline jaotus siis peaks olema ja kuidas peaks raha liikuma, et kohalik omavalitsus oma kohustustega selles uues valguses hakkama saaks?

Siin me olemegi pannud Vabariigi Valitsusele ülesande, et Vabariigi Valitsus kehtestaks määrusega üldhooldusteenuse rahastusmudeli ja täpsustatud nõuded isiku omaosaluse kulude koostisosade kohta. 

Aivar Kokk, palun, teine küsimus!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt ma tahan teid tänada. See teema on tõesti oluline ja puudutab ju peaaegu kõiki Eesti peresid. Ma küsin, kas sa ei karda seda, et kui me teeme otsuse toetada ainult hooldekodutasu, mujal hooldamist selle seaduseelnõuga ei toeta, siis lihtsalt hooldekodude hinnad tõusevad drastiliselt, aga samas väga paljud pered ikkagi soovivad oma vanemaid hoida ja toetada oma kodus, kuid neid riik ei toeta. 

Aitäh! Juba praegu on kohalikul omavalitsusel kohustus oma piirkonna inimestele tagada ka koduteenused. Aga loomulikult, kui me nüüd räägime sellest, et võib-olla hinnad lähevad liiga kõrgeks või mis iganes, siis omavalitsusel on ju võimalus kuulutada välja hankeid kohtade ostmiseks, kontrollida ka lepingus kokku lepitud kvaliteedi ja hinna suhet ning teha seda regulaarselt.

Ega meil praegugi sellist suurt kontrolli ei ole, näiteks selle kohta, kui palju on hooldekodus töötajaid, kas neid on piisavalt ja mis kvalifikatsiooniga nad on, kuigi kvalifikatsiooninõudeid on hakatud ka nüüd mingil moel ikkagi kehtestama. Seda meil ei ole. Meil ei ole võimalust isegi hinna ja kvaliteedi suhet kontrollida. Võib-olla nii mõneski kohas maksavad inimesed vägagi üle oma hooldekodukoha eest. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Tõesti, minu jaoks on väga üllatav, et hooldekoduteenus või selline üldhooldusteenus on midagi, mille puhul sellist liigset tarbimist ja hinnariski nii väga peljatakse. Minu jaoks on see paralleel rohkem intensiivraviga. Täpselt samamoodi, inimene, kes ei saa ise ennast kuidagi aidata, saab vajaduse järgi intensiivravi. Isegi praegu, kui intensiivravivajadus on väga suur, ei tähenda see intensiivravi hinna tõusu, sellepärast et see hind on kulupõhine. Ja teiselt poolt ei ole kedagi, kes intensiivraviosakonna ukse taga seisaks ja ütleks, et ta väga tahaks seda teenust saada. "Laske mind sisse, ma olen on nõus igasuguste protseduuridega." See on ikkagi professionaalne või erialane otsus. Ja täpselt samamoodi on hooldekoduga: vajaduspõhine teenus ja kulupõhine hind. Kas sellisel juhul, Heljo, sa näed, et tegelikult võiks seda vabalt võimaldada kõigile pensioni eest? 

Absoluutselt nõus. Kui on hinnatud vajadus, enam kodus kuidagi toime ei tule, siis jah. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Head ametikaaslased! Kõigepealt ma täpsustaksin ära selle valeväite, et me oleme valinud Saksamaa mudeli. Me oleme suures osas seadusandluses tõepoolest valinud Saksa mudeli, aga mitte hoolekandes. Saksamaal on olemas hoolduskindlustus ja seal teatud sissetulekuni lähedased selle eest ei maksa, vaid inimesed elu jooksul ise koguvad seda raha. Me oleme teises situatsioonis. Ettekandjale on mul aga küsimus. Kas teie meelest praegu, kui väga paljud inimesed liiguvad haigekassa makstavatel tervishoiuteenustel ja mitte tõenäoliselt niivõrd suure vajaduse, kuivõrd lihtsalt selle tõttu, et inimestel ei ole ka hooldekodukoha eest tasuda ja seetõttu suunatakse nad teatuks ajaks pika ravi või õendushoolduse peale, me riigina kulutame lõppkokkuvõttes tegelikult ju tihti ka ebaotstarbekalt haigekassa vahendeid? Kas siis, kui oleks selgus majas, tuleks ka sealt väike kokkuhoid?

Aitäh küsimuse eest! Absoluutselt nõus. Tõesti, sageli, kui inimesele pole hooldekodukohta veel olemas, aga ilmselgelt on seda vaja, kasutatakse hooldekodukoha asemel pika ravi teenust. Jah, paraku see nii on. Aga mul on väga hea meel, et sa selle Saksamaa näite siin praegu ära õiendasid, mul jäi see kahe silma vahele.

Hea ettekandja, rohkem teile küsimusi ei ole. Järgmisena on oodatud komisjoni vaadet esindama Priit Sibul. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Raimond Kaljulaidi tõstatatud olulist teemat, eelnõu nr 281, oma kolmel istungil. Olgu etteruttavalt öeldud, et esimesel komisjoni istungil arutati eelnõu sisuliselt, aga teisel ja kolmandal tehti ainult formaalseid otsuseid.

Esimesel istungil, kus toimus sisuline arutelu, see oli 14. detsembril, tutvustas meile seda eelnõu armas kolleeg Heljo Pikhof, nii nagu ta tegi seda siingi. Vabariigi Valitsuse seisukohta esindas Ketri Kupper, kes tunnustas eelnõu algatajaid selle olulise teema tõstatamise eest, aga ütles, et valitsus sellises sõnastuses seda eelnõu ei toeta.

Mõned probleemid, mis valitsus Sotsiaalministeeriumi esindaja kaudu tõstatas. Esiteks, eelnõust jäi mulje, justkui peetaks silmas ainult kohalike omavalitsuste hallatavaid hooldekodusid, mitte aga erihooldekodusid. Etteruttavalt tuleb öelda, et eelnõu algatajate eesmärk see kindlasti ei olnud ja Heljo Pikhof hiljem ka ütles, et eesmärk on ikkagi sõltumata omandist kõiki hooldekodusid ja hooldatavaid ühetaoliselt toetada. Praegu on eelnõus keeleline viga ja kui suur saal seda eelnõu edasi menetleb, siis võetakse see sellisel kujul kindlasti eelnõust välja ja parandatakse ära.

Ministeeriumi esindaja märkis ära probleemi, nimelt ei saanud ministeerium aru, kust tuli see 40 miljonit. Selle kohta eelnõu algatajad ütlesid, et tegelikult suheldi Rahandusministeeriumiga ja see ei ole eelnõu algatajate endi välja mõeldud summa, vaid see kulu arvutati Rahandusministeeriumist saadud andmete põhjal. Siis ütles ministeeriumi esindaja, et eelnõu kohaselt peaks Vabariigi Valitsus kehtestama määrusega üldhooldusteenuse rahastusmudeli ja täpsustatud nõuded isiku omaosaluse kulude koostisosade kohta. Ministeeriumi esindaja selgitas, et nii rahastusmudel kui ka rahastuspõhimõtted peaksid kindlasti olema sätestatud seaduse tasandil, kuna see paneb eri osapooltele kohustuse teenuse rahastamises osaleda. Teenuse hinnakomponendid on võimalik reguleerida määruse tasandil.

Kupper märkis, et Sotsiaalministeerium on sel aastal ette valmistanud memorandumi, milles tehakse ettepanekud hooldajatoetuse maksmise põhimõtete ühtlustamiseks ja omastehooldajate tugipaketi väljatöötamiseks. Memorandumis on tehtud valitsusele ettepanek rakendada alates 2022. aastast üldhooldusteenuse puhul komponendipõhist rahastamist. Selle mudeli jõustumisel jaguneks teenuse rahastamine selliselt, et hooldusteenuse eest tasub kohalik omavalitsus 67% – loomulikult peaks kohalikke omavalitsusi toetama riigieelarvest, sest kohalikel omavalitsustel eelarves endil sellist raha ei ole – ja 33% jääks inimese enda kanda majutuse, isiklike ravimite ja muu eest. Selle mõju riigieelarvele 2022. aastal oleks 30 miljonit eurot, 2025. aastal 32 miljonit eurot ja kohalikel omavalitsustel tuleks panustada ligikaudu 10 miljonit eurot.

Siis hea kolleeg Signe Riisalo, kes täna juba ise seda valdkonda kureerib, palus Sotsiaalministeeriumilt kirjalikke andmeid väljaspool kodu osutatavate üldhooldusteenuse komponendipõhise rahastusmudeli mõju kohta riigieelarvele. See ka komisjoni liikmetele saadeti.

Tõnis Mölderil tekkis eelnõu algatajatele küsimus. Tõnis Mölder oli siis teatavasti komisjoni esimees, praegu kureerib ta keskkonnavaldkonda. Tal oli küsimus, et kui selle eelnõu kulu on 40 miljonit eurot, siis kas eelnõu algatajad kujutavad ette, et see peaks tulema kohalike omavalitsuste eelarvest. Eelnõu algatajad vastasid, et ei, kindlasti on vaja kohalikele omavalitsustele selle teenuse osutamiseks riigieelarvelist tuge.

Siis läks debatt erakondade programmide peale. Härra Mölder teatas, et Keskerakond on seda teemat pikalt ja põhjalikult arutanud ja nemad toetavad kohustusliku hoolduskindlustusmaksu rakendamist, ja uuris, kas Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal on oma seisukoht selles küsimuses. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajad ütlesid, et neil erakonnana lõplikku seisukohta selles ehk kohustuslikus hoolduskindlustuse maksu küsimuses ei ole.

Siis oli heal kolleegil Helmen Kütil küsimus, miks ei ole vanemaealiste poliitika komisjonile, mis on ministri nõuandev komisjon, ega sotsiaalkomisjonile seda välja töötatud memorandumi sisu varem tutvustatud. Selle kohta teatas Ketri Kupper, et kuna seda vanemaealiste poliitika komisjoni tööd ja liikmeid vaadatakse üle, siis sellepärast ei ole memorandumit tutvustatud. Selle peale Helmen Kütt õigustatult ütles, et ega see ei tähenda ju seda, et eri osapooli ei peaks sisulisse töösse kaasama, kui ministeerium parajasti ühe või teise komisjoni tööd üle vaatab. Ja partneritega tuleb ikka suhelda.

Seejärel tehti komisjonis otsused. Ettepanek oli selline, et eelnõu oleks 13. jaanuaril suures saalis. Mäletatavasti 13. jaanuaril seda arutelu siin suures saalis ei toimunud. Ma ei tea, kas see oli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettenägelikkusest või puhtast juhusest, aga tagantjärele tuleb öelda, et tõenäoliselt oli see neil õige otsus, et seda siis ei menetletud. Ettepanek oli komisjonil 14. detsembril selline, et eelnõu tuleb esimesel lugemisel tagasi lükata. Eelnõu pidi tutvustama Urmas Espenberg. Vahepeal on aga paljud olud muutunud ja päev pärast sõbrapäeva, 15. veebruaril, kui komisjon seda teemat uuesti arutas, otsustati, et seda eelnõu tuleks täiskogul arutada 9. märtsil. Praeguseks on sellest saanud 10. märts, kuna eile oli meil siin päevakorras muu oluline küsimus. Otsustati, et komisjon ettekande teen mina. Ja naistepäeval otsustati, et selle eelnõu esimene lugemine tuleks lõpetada. Selline oli komisjoni konsensuslik ettepanek. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Järelikult saame minna läbirääkimiste juurde. Esimesena soovib keskfraktsiooni nimel sõna võtta Viktor Vassiljev. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Mina ei soovi rääkida konkreetsest eelnõust, vaid hoolekandest laiemalt: mis saab minust ja teist siin saalis ja teisel pool ekraani, kui meie iseseisvalt oma eluga enam hakkama ei saa. Kes meid abistab ja kes kogu selle värgi kinni maksab? Meie rahvastik vananeb, mistõttu peame tõsiselt kaaluma võimalikke lahendusi hoolekandes. Valdkond vajab nõudluse kasvust tulenevalt senisest suuremat tähelepanu ja rahastust. Peame parandama hoolekandeteenuste kättesaadavust, suurendama teenuste mahtusid jne.

Ma ei hakka siin kordama kõiki neid numbreid, rahanumbreid ja protsente, mida eelnõu tutvustades juba öeldi, aga täiesti selge on see, et rahastus on puudulik. Ka protsendid SKT-st on tunduvalt, mitmekordselt madalamad kui nendes riikides, millega me tahaksime sammu pidada. Ebaproportsionaalselt suur maht teenuse rahastamisest langeb teenuse saajale ja tema perekonnaliikmetele.

Meil on tarvis, jah, jätkusuutlikku ja kombineeritud rahastusmudelit ning mõistmist, et sotsiaalvaldkonna kulutused on investeeringud meie kõigi heaolu tõstmiseks. Üks võimalus on jätkata praegu kehtiva – just nimelt praegu kehtiva – vajaduspõhise lahendusega, kus inimene maksab teenuse eest nii palju, kui on talle jõukohane, kuid suurendada riigi ja kohalike omavalitsuste panust hooldusteenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi tagamisel.

Muudatusena kehtestatakse teenust saavale inimesele minimaalne elustandardi piir – summa, mis peab inimesele jääma kätte peale teenuse saamist. Aga mina isiklikult toetaksin teist mudelit, solidaarset hoolduskindlustuse süsteemi sarnaselt toimiva töötus- ja ravikindlustusega. Selle mudeli rakendamiseks oleks kõige sobilikum anda need funktsioonid juba mõnele eksisteerivale asutusele, näiteks haigekassale või töötukassale. Ühtlasi saaks vastavasse kassasse koondada rahalised ressursid nii pikaajalise õendusabi kui ka hooldusteenuse finantseerimiseks ning korraldada sealtkaudu kõrge hooldusvajadusega inimestele suunatud teenuseid, nagu õendusabi, üldhooldus, ööpäevaringsed erihoolekandeteenused jne. Sel puhul võiksime kaaluda ka hooldusvajaduse tasemete kehtestamist koos vastavate hüvitistega ning võimaldada igaühele just nimelt vastavalt tema vajadusele hoolekandeteenuste osutamist.

Pikaajalise hoolduse teenuste eest tasumisel me peaksime lähtuma just nimelt vajaduspõhisusest ja sellest, et madalama sissetulekuga abivajajad saaksid avalikult sektorilt senisest oluliselt suuremat tuge. Sellepärast pean õigeks juba lähiaastatel muuta üldhooldekoduteenuse rahastust, võttes kasutusele just komponendipõhise teenuse eest tasumise mudeli. Selle mudeli korral jaguneb teenuse rahastamine kolmeks. Kõigepealt, hoolekandeteenuse eest tasub kohalik omavalitsus, eeldusega, et riik panustab sellest 50% ja kohaliku omavalitsus teise 50%. Teiseks, hooldusteenuse komponendi eest üldhooldusteenuse korral tasub Eesti Haigekassa. Kolmandaks, teenuse saaja ise kannab majutuse, toitlustuse ja ravimite kulu.

Oluliselt tuleb juba lähiaastatel suurendada pikaajalise hoolduse rahastamist, et tagada uute teenuste loomine ja suurendada teenuste mahtu. Loota on, et teenuste arendamisel saame tuge ka Euroopa Liidult. Eraldi tuleb riigil ulatada abikäsi omastehooldusele, tagada konkurentsivõimeline töötasu kõige olulisema sotsiaalvaldkonna ressursi jagamisel ja inimestele, kes sellega tegelevad. Samuti tuleb edasi arendada omastehooldajaid toetavaid teenuseid ja koolitusi, mis on ääretult vajalikud.

Aastakümnete jooksul välja kujunenud hooldussüsteem ei ole õiglane ega jätkusuutlik. Me peaksime seda kardinaalselt muutma. Ainult põhimõtteliste muudatuste korral on meil tulevikus võimalik tagada inimeste heaolu kogu elukaare jooksul. Ja see peaks olema iga riigi üks peamisi eesmärke, otse loomulikult ka Eesti riigi oma.

Kuna kõigest pool minutit on jäänud – piiks käis –, siis siia lõppu ma paneksin tsitaadi klassikutelt ja mitte marksismi ja leninismi klassikutelt, vaid Oskar Lutsu "Kevadest". Mida ütles õpetaja Laur? Kui kogu rehkendust ei jõua teha, tee pool. Kõik teavad, jah? Aga tegelikult oli lause natuke pikem. "Kui kogu rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee hästi," ütles õpetaja Laur. Olge terved! Kõik saab korda.

Järgmisena Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Helmen Kütt, palun! Kolm minutit lisaaega.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased siin ja sealpool ekraani! Alustan veidi kaugemalt ja jõuan ka tänase eelnõu juurde. Eelmisel aastal esitasid sotsiaaldemokraadid kahel korral suurde saali aruteluks Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele seadusandlike muudatuste väljatöötamiseks pikaajalise hoolduskoormuse probleemi lahendamiseks". Need otsuse eelnõud nägid ette võimaluse, et valitsus paneb paika tervikliku plaani, kus oleks vaadatud kogu süsteemi, pidades silmas just integreeritud tervishoidu ja hoolekannet. Kohalike omavalitsuste pakutavaid teenused ja nendeks vajaliku mahu arvestus koos ajakavaga, millal midagi jõustub, oleks andnud valitsusele vabad käed plaani esitamiseks ning ka Eesti inimestele selguse, kuidas pikaajalise hoolduskoormuse probleemi plaanitakse lahendada.

Saalis olid eelnõud 21. aprillil ja 27. oktoobril, kuid kahjuks need vajalikku 51 häält ei saanud ja langesid menetlusest välja. Seda vaatamata sellele, et valimiste eel tollane peaministrierakond ehk Keskerakond oli lubanud pikaajalise hoolduse probleemile ka lahendusi.

Täna on teie ees eelnõu, mida hea erakonnakaaslane Heljo Pikhof juba põhjalikult tutvustas. See seoks lapsed ja lapselapsed ning muud lähedased lahti hooldekodu orja saatusest ning, mis veelgi olulisem, kohtleks lastega ja lasteta eakaid võrdselt. See eelnõu ei ole terviklik lahendus, vaid esimene samm. Kuid selle toetamisega annate te signaali ja valitsus asub tegelikult ka süsteemselt lahendusi otsima. Sest see, et pikaajalisse hooldusse on vaja täiendavaid rahalisi vahendeid, ei ole kellelegi teadmata.

Teie ees oleva eelnõu kandev mõte on inimkeskse ja väärika hoolekande võimaldamine kõigile seda vajavatele inimestele. Õigel ajal, õiges kohas ja õige teenus, ikka selleks, et elu oleks ilusam ja inimväärsem. Uskuge, see eelnõu ei suru inimesi hooldekodudesse, otse vastupidi. Oma kodu on inimesele üldjuhul kõige parem koht. Selleks, et võimalikult kaua kodus hakkama saada, seal ka toime tulla ja oma vanaduspõlv veeta, ongi vaja suurendada avaliku sektori rahastust kohalikele omavalitsustele avahooldusteenuste kättesaadavuse parandamiseks ja lisateenuste loomiseks, seeläbi vähendades ka hoolduskoormust ja inimeste omaosalust hooldusteenuse eest tasumisel. Vaja on kõigi meetmetega inimese otsustusvabadust ja iseseisvat toimetulekut toetada.

Selline mudel on parem inimesele ning odavam nii omavalitsustele kui ka riigile. Selle mudeli väga olulised osad on koduhooldus, isiklik abistaja, tugiisiku teenus, kodude kohandamine alates füüsilise ligipääsetavuse tagamisest kuni tehniliste ja nutikate innovaatiliste lahenduste pakkumiseni, sotsiaaltransport, teenusmajad ja päevakeskused nii eakatele kui ka dementsetele. Ja kõik ikka selleks, et inimene saaks oma kodus elada nii kaua kui võimalik.

Praegu sõltub teenuse saamine või mittesaamine tihti elukohast. Tervisliku seisundi muutumise ja abivajaduse suurenemise korral võib juhtuda, et pakutavad teenused ei võimalda abivajajal enam kodus toime tulla. Kui inimene soovib üldhooldekodukohta, siis peaks selle teenuse kasutamisel pensioni ja kohamaksu vahe kinni maksma kohalik omavalitsus, selle mudeli järgi, mis tagaks kohalikule omavalitsusele iseotsustamise võimaluse, kui riik eraldab rahalised vahendid.

Kohalik omavalitsus saab otsustada, kas selle raha eest luua avahooldusteenuseid, mis on odavamad ja inimesele paremad, või, kui tal on selline kohustus, siis maksta kinni ka pensionivahe hooldekodu kohamaksu tasumiseks. Selle otsuse langetab ta tulenevalt juhtumikorraldusest ja inimese abivajadusest. Kindlasti ei tähenda see seda, et kohalikud omavalitsused on sunnitud hooldekodusid juurde ehitama, kuid kui nad seda soovivad, siis kahtlemata on see võimalus. Soomes saavad kohalikud omavalitsused hanke korras osta eraettevõtjatelt hooldekodukohti ja siis kontrollida, kas nendes pakutav teenus on kvaliteetne ning vastab ka hanke eel ja järel lubatule.

Aasta 2021, mis praegu käes, ei muuda tegelikult omastehooldajatele ja lähedastele, kes tasuvad omaste eest hooldekodukoha maksumuses, mitte midagi, vähemalt riigi pakutut arvestades. Omavalitsused on kahtlemata tublid ja üritavad anda endast parima. Pigem vastupidi, arvestades, et eakate kodudes on hinnatõus ees või juba jaanuaris toimunud – ja seda olukorras, kus tasujate sissetulekud on vähenenud või suisa kadunud, kus ollakse heal juhul palgatoetusel või halvemal juhul töötukassas arvel –, ei ole riik pakkunud leevendavaid meetmeid.

Kohalikelt omavalitsustelt oleme kuulnud, et peresid vabastatakse lasteaia kohamaksust – see on väga hea ja õige otsus –, kuid millegipärast pole kuulnud, et elukaare viimases osas mingeid selliseid meetmeid ja tuge oleks pakutud. Samas, perekonnaseadus kehtib nii alanejate kui ka ülenejate suhtes. Ehk see üks küsimus, mis siin ka esitati: miks me siis laste suhtes käitume teisiti? Laste jaoks on meil väga palju toetusi, alates lapsetoetusest, ja me oleme ka üks Euroopa rikkalikema hüvitise pakkujaid, mis puudutab vanemahüvitist. See on väga õige. Aga oma eakatele me oleme võlgu.

Head ametikaaslased! Kuna sotsiaalkomisjon esmaspäevasel istungil oma varasemat eelnõu, mis esimesel lugemisel tagasi lükati, muutis, ja muutis selliselt, et eelnõu esimene lugemine lõpetada, siis on veel lootust, et uus valitsus võtab ette pikemad sammud ega jää vaid kõnelema sellest, et on vaja leida lahendused. Tänan!

Rohkem fraktsioonidel sõnavõtusoove ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 281 esimene lugemine lõpetada. Oleme esimese lugemise lõpetanud ja muudatusettepanekute tähtajaks määran 24. märtsi kell 17.15.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 315 kolmas lugemine. Kõigepealt on võimalik fraktsioonidel läbirääkimiste käigus sõna võtta. Seda soovi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi selle eelnõu lõpphääletus. Asume seda ette valmistama.

Head kolleegid, oleme asumas hääletama Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 315. Juhin korraks veel teie tähelepanu, et tegemist on eelnõuga, mis vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu seadusena vastuvõtmise poolt hääletas 88 Riigikogu liiget, vastu keegi ei olnud, erapooletu oli 1. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie kolmas päevakorrapunkt tänasel päeval on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 295. Ka siin on võimalik fraktsioonidel sõna võtta. Kõigepealt Keskerakonna fraktsiooni nimel Natalia Malleus. Palun, Natalia Malleus!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Täna Riigikogus kolmandal lugemisel olev sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu lahendab mitu valdkonnaga seotud kitsaskohta. Esiteks laiendatakse asendushooldusel perekodus perevanematega sõlmitavate lepinguliste suhete võimalusi. Peresarnaste teenuste osutamise vajaduse tõttu ei mahu perevanemate aeg praegu töölepingu seaduse raamidesse ning seetõttu tuleb tööd teha käsunduslepingu alusel. See aga ei taga paraku perevanemale vajalikke sotsiaalseid garantiisid. Näiteks ravikindlustuse tekkimine või peatumine on väljamaksepõhine, kuid perevanemad on olnud ravikindlustuseta ning pereemale ei ole tagatud õigust nõuda rasedana kergemale tööle üleviimist või töölt vabastamist ega saada vastavalt hüvitist. Ja on veel muud sellised erisused.

Teiseks laiendatakse seadusemuudatusega järelhooldusteenuse sihtgruppi ja kohalike omavalitsuste võimalusi toetusfondide vahendite paindlikumaks kasutamiseks. Muudatusega tagatakse suurem õigusselgus järelhooldusele suunamisel selliste noorte puhul, kes jätkavad järelhooldusel viibimisel asendushooldusel olemise ajal alustatud hariduse omandamist, ehk see toimub nüüd mõnevõrra pikemalt. Samuti laiendatakse kohaliku omavalitsuse üksuste võimalust rahastada järelhooldusteenust toetusfondi vahenditest ka juhul, kui noor on peale asendushooldusest lahkumist õpingud katkestanud, kuid otsustab neid mõne aja möödudes jätkata.

Eelnõuga luuakse võimalus saada peretoetusi, näiteks lapsetoetust, eestkostetava lapse toetust, üksikvanema lapse toetust, lasterikka pere toetust, samuti puudega õppuri õppetoetust ja puudega vanema toetust, kui kuni 19-aastane laps on kantud Sotsiaalministeeriumi hallatava riigiasutuse statsionaarse õppega täienduskoolituse kursuse nimekirja. Muudatus puudutab Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses õppivaid vanemaid kui 13-aastasi lapsi, kes ei oma õpilase staatust ja seetõttu jäävad nimetatud toetusest ilma.

Lisaks muudame puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust. Seal soovime anda puudega vanema toetuse ja puudega õppuri õppetoetuse saamise õiguse samuti Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse statsionaarse õppega täienduskoolituse kursuse nimekirja arvatud lapsele ja tema vanemale. Toetusõiguse saavad ka puudega laste vanemad, kelle kuni 19-aastane laps õpib, või puudega õppurid, kes õpivad Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse statsionaarse õppega täienduskoolituse kohanemis- ja tööõppekursustel.

Toetuse saamise õiguse andmisega tagatakse inimeste väärikas ja võrdne kohtlemine. Toetused juhitakse eesmärgipäraselt selliste lastega peredeni, kes on kehtiva seaduse sätete tõttu, võrreldes haridusasutuses õpinguid jätkava lapse ja tema perega, kahetsusväärsel kombel seni toetusest ilma jäänud. Nagu te võisite veenduda, on tegemist vajalike muudatustega, mis on suunatud eelkõige just neile inimestele, kes vajavad suuremat tähelepanu. Seega palun teil eelnõu toetada.

Austatud Tarmo Tamm, tegemist on juba selle eelnõu kolmanda lugemisega, mistõttu said sõna võtta ainult fraktsioonide esindajad. Rohkem fraktsioonidel sõnavõtusoove ei ole. Alustame hääletuse ettevalmistamist.

Head kolleegid, panen teie ette hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 295. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu seadusena vastuvõtmise poolt hääletas 88 Riigikogu  liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde: peaministri ülevaade teadus‑ ja arendustegevuse olukorrast ning valitsuse poliitikast selles valdkonnas. Enne peaministrile sõna andmist tuletan teile meelde, et peaministri ettekanne kestab kuni 25 minutit, seejärel on igal Riigikogu liikmel üks suulise küsimuse võimalus ja pärast küsimustevooru ammendamist on läbirääkimiste käigus võimalik sõna võtta ainult fraktsioonide esindajatel. Austatud peaminister, kõnetool on teie. Seekord siis virtuaalne.

Nii, palun kontrollime heliseaded ka üle. Me jälle sind, Kaja, kahjuks ei kuule. Me peame võtma kolm minutit vaheaega. Me saime IT‑st teada, et oleks hea teha korraks restart, siis me saaksime mikrofoni seaded taas süsteemile külge. Kolm minutit vaheaega.

V a h e a e g

Kas nüüd kuulete? Aa, okei. Väga hea!

Head kolleegid, oleme kenasti peaministriga uuesti ühenduse saanud. Austatud peaminister, palun! Sõna on teil. 

Nii. Aitäh! Kõik toimib. 

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eks see tehnoloogia toimimine ja mittetoimimine ole ka osake teadus‑ ja arendustegevusest, mis ilmselt vajab veel arendamist.

2020. aasta oli seoses pandeemiaga meeldejääv. Teadlastele tõi see kaasa muutusi tööprotsessides, nii uusi kiireloomulisi uuringuteemasid kui ka seni vähem praktiseeritud teadusnõustamise tööd. Kui otsida sammutud teekonnast positiivset, siis on selleks kindlasti teaduse ja teadlaskonna rolli märkimisväärne suurenemine riigi ja ühiskonna murede lahendamisel.

Pandeemia olukord on näitlikult kinnitanud, et tugeva ja mitmekesise teadusbaasiga riigid on sellisteks üllatusteks paremini valmis. Ka Eesti teadlased on oma võimekusega kiiresti reageerida silma paistnud ja on muu hulgas üleeuroopalistes võrgustikes hinnatud partnerid.

Tänan ja tunnustan ka valitsusele nõu andvat teadusnõukoda, kes on COVID‑i kriisis andnud oma panuse. Nad on professor Irja Lutsari juhtimisel juba pea aasta regulaarselt valitsust nõustanud, valmistades ette nõuandeid, mis on kogu Eesti elu sel perioodil oluliselt mõjutanud ja aidanud riigil koroonaga toime tulla. Lisaks teadusnõukojale on oma panuse andnud mitmed teised tublid inimesed. Professor Ruth Kalda meeskonna regulaarselt kogutavad seireandmed annavad usaldusväärse hinnangu viiruse leviku kohta. Samuti on meil tänu professor Tanel Tensonile ja tema meeskonnale igal nädalal uued andmed viiruse sisalduse kohta reovees. See info viitab nii lähenevatele viiruspuhangutele kui ka nende vaibumisele just piirkonniti.

Kokkuvõttes saame neile uuringutele tuginedes teha kiiresti muutuvas ja raskesti etteaimatavas olukorras teadmistepõhiseid otsuseid. Raske on üle hinnata teadlaste uuringuid, mis puudutavad COVID‑19 ja selle mõjusid väga erinevates eluvaldkondades, sh näiteks varustuskindluse tagamise, vaimse tervise, hariduse, viiruse levikut pärssivate materjalide ja kriisi sotsiaal-majanduslike mõjude teemal. Need teadmised on meile olulised kriisi pikaajaliste mõjudega toimetulekuks.

Eelmisel aastal väljatöötatud teadusbaromeeter, mis hindab Eesti inimeste usaldust teaduse vastu, kinnitab, et Eestis näeb 89% elanikest teadlasi ekspertidena. Näiteks Saksamaal on see osakaal 64%.

Peame mõistma, et investeeringud teadusesse on pikaajalised. Täna maitseme eile ja üleeile tehtud investeeringute vilju ning meie tänased otsused ja investeeringud loovad paremad eeldused tulevastele põlvedele.

Soovin, et tihe koostöö teadlastega jätkuks ka peale pandeemia seljatamist ja seda juba järgmiste proovikivide puhul. Pean silmas suuri väljakutseid, nagu kliimateemad ja sellega seotud rohepööre, mis eeldavad sisulist eestvedamist ja peavad lähtuma värskeimast teaduspõhisest infost.

2020. aastal lõppes Eesti teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 elluviimine. Eesti teaduse kõrge taseme tagamiseks ja mitmekesisuse suurendamiseks on kasvatatud nii teaduse baasfinantseerimise kui ka uurimistoetuste mahtu, rahastatud teaduse tippkeskusi ja toetatud ülikoolide arendustegevust.

Publitseerimise mõttes on investeeritud raha ja teadlaste pingutused on kandnud vilja. Kõrgetasemeliste artiklite arv miljoni elaniku kohta oli 2019. aastal 2072, mis ületas 2020. aastaks ettenähtud 1600 artikli eesmärki. Kõigist kõrgetasemelistest teaduspublikatsioonidest 8,4% kuulub maailmas 10% enim tsiteeritud teaduspublikatsioonide hulka, mis jääb seatud eesmärgile pisut alla, sest see eesmärk oli 11%. Samuti pole suudetud täita doktorikraadi kaitsmiste arvu eesmärki. Eesmärk oli 300, aga kaitsti 221 doktorikraadi. Sellest saame veel rääkida, kuidas seda suundumust muuta. 

Eesti teaduse ühiskondliku mõju kasvatamiseks on viidud läbi mitmeid uuendusi. Ministeeriumidesse ja ettevõtete haruliitudesse on palgatud teadusnõunikud, kes veavad neis asutustes teadus‑ ja arendustegevusi ja korraldavad tihedat koostööd ülikoolidega. Teadusnõunikud viivad teaduse ka kõigi teiste valdkondade poliitikasse ja selle tegevuse mõju on kahtlemata oluline. Lisaks on välja töötatud ettevõtjate vajadusest lähtuvad temaatilised teadus‑ ja arendusprogrammid IKT ja ressursside väärindamise valdkondades. Nimetatud ressursside väärindamise programm loob eeldused puidu biokeemilise väärindamise ja uudse toidutehnoloogia abil uute, kõrge lisandväärtusega toodete loomiseks, mis asendavad naftal põhinevaid materjale ja toetavad tervist.

2019. aastal kasvasid erasektori teadus‑ ja arendustegevuse investeeringud Statistikaameti andmetel 85,8 miljoni võrra. Erasektori teadus‑ ja arendustegevuse kulud ulatusid kokku 246,8 miljoni euroni. See moodustab 0,88% sisemajanduse kogutoodangust, mida on siiski tunduvalt vähem kui aastaks 2020 eesmärgiks seatud 2%. Suur osa neist investeeringutest on tehtud infotehnoloogia sektoris, traditsiooniliste sektoriteni jõudmiseks pole veel võluvitsa leitud. Viimastel aastatel on tootlikkus küll kiiresti kasvanud, jõudes 2019. aastal 78,8%‑ni Euroopa Liidu keskmisest, aga see jääb eesmärgiks seatule siiski alla. Ekspertide hinnangul on ilma erasektori süsteemse teadus‑ ja arendustegevuseta siit ka väga raske sinna tõusta. Aga see tähendab meile tõsist proovikivi ja sellest räägin edaspidi.

Oleme sihiks seadnud ka Eesti osaluse ja nähtavuse suurenemise rahvusvahelises koostöös teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni alal. Eesti on olnud Euroopa Liidu teadus‑ ja arendustegevuse raamprogrammis "Horisont 2020" aktiivne ja võidetud lepingute maht elaniku kohta moodustas 2019. aastal 241% Euroopa Liidu keskmisest. Eesti teadlaste kompetentsus on silma paistnud. Kindlasti on kogu Eestile tunnustuseks Tallinna Tehnikaülikooli arvutisüsteemide instituudi professori akadeemik Maarja Kruusmaa valimine üheks seitsmest Euroopa Komisjoni peateadusnõunikust. Need seitse inimest annavad Euroopa Komisjonile asjatundlikke soovitusi poliitikasuundade väljatöötamiseks ja otsuste langetamiseks, teisisõnu, nad mõjutavad ligikaudu 446 miljoni Euroopa Liidus elava inimese elu. Soovin professor Maarja Kruusmaale ka palju tarkust nende suure kaaluga otsuste või soovituste kujundamisel.

Austatud Riigikogu! Pöörakem nüüd pilgud ettepoole. Suur Prantsuse matemaatik Henri Poincaré on kirjutanud, et teadus on üles ehitatud faktidele, nii nagu maja on üles ehitatud kividest, kuid korrastamata faktide kogum on samavõrd teadus, kui kivihunnik on maja. Riigi pikaajaline arengustrateegia "Eesti 2035" seab meile strateegilised väärtuspõhised sihid. Nende sihtide saavutamiseks peame igas eluvaldkonnas pingutama. Neist lähtub ka uus teadus‑ ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse arengukava TAIE.

Esimest korda on teadus‑ ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse eesmärgid ja tegevussuunad koondatud ühte TAIE arengukavasse. See arengukava seab sihiks kogu Eesti ühiskonna heaolu ja majanduse tootlikkuse kasvu, mis saavutatakse teaduse ja ettevõtluse koostoimes. Edasine areng peab tuginema teadmuspõhistele innovaatilistele lahendustele, mida toetab kõrgetasemeline, mõjus ja mitmekesine Eesti teadus ning soodne ettevõtluskeskkond. Teadus peab käima ühiskonna ja selle vajadustega ühte jalga, olles eestvedajaks.

"Tänane teadustöö peab lahendama homseid vajadusi," nagu Tallinna Tehnikaülikooli professor Jarek Kurnitski on rõhutanud. Palju rõhku panebki arengukava teadmussiirdele, mis on ettevõtete ja ülikoolide koostöö. See viib teaduse majandusele ja ühiskonnale lähemale. Väikse riigi piiratud vahendite tingimustes on mõttekas oma tegevusi prioriseerida. Nii pööratakse erilist tähelepanu Eesti arenguvajadustele viies fookusvaldkonnas. Need on: esiteks, digilahendused igas eluvaldkonnas; teiseks, tervisetehnoloogiad ja ‑teenused; kolmandaks, kohalike ressursside väärindamine; neljandaks, nutikad ja kestlikud energialahendused; viiendaks, elujõuline Eesti ühiskond, keel ja kultuuriruum. Peame kõik koos – riik, ettevõtted ja teadusasutused – neis valdkondades pingutama, et luua alus kiireks majanduskasvuks ja teisalt pakkuda lahendusi olulisematele arenguvajadustele, mis "Eesti 2035" strateegias välja on toodud, et turvalised digilahendused jõuaks igasse valdkonda, tervishoiuteenused paraneks ja pakuks personaalseid lahendusi ja me kasutaks oma loodusressursse säästlikumalt, võttes kasutusele uued kestlikud energialahendused, ning selle kõige juures ei unustaks ka eesti keele ja kultuuriruumi arendamist. Sest kui meie seda ei tee, siis ei tee seda ka mitte keegi teine. 

Numbrilised mõõdikud muudavad need kaunikõlalised eesmärgid konkreetsemaks. Lisaks harjumuspärastele rahastamise eesmärkidele seatakse uues arengukavas tootlikkuse kasvu sihiks 110% Euroopa Liidu keskmisest. Esmapilgul ülimalt ambitsioonikas siht. Ja see ongi ülimalt ambitsioonikas siht, aga see on teostatav, kui mõtleme läbi kogu selle teekonna, kuidas me selle saavutame. Hoiame ja tõstame jätkuvalt oma teaduse taset ja parandame teadlaste, sh noorteadlaste töötingimusi, et meil oleks teadlaste pealekasvu. Toetame igakülgselt teadustulemuste kasutuselevõttu erasektoris.

Käesoleva aasta alguses käivitati Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses selleks rakendusuuringute toetamise programm kogumahuga 23 miljonit eurot. Soovin kindlasti seista selle eest, et programmi hoog ei raugeks, just sellepärast, et nendest headest teadusavastustest või ‑uuringutest tuleks ka reaalne kasu majanduses. Ainult rahast aga ei piisa, me vajame inimesi, kes kõiki neid võimalusi ka kasutada oskavad. Selle jaoks me viime ellu doktoriõppe reformi, et enam noori asuks doktoriõppesse ja et meil oleks, kellega neid suuri plaane ellu viia. Seda me saavutame, ma loodan, sellega, et me parandame doktorantide sissetulekuid ja sotsiaalseid tagatisi ning vähendame ebakindlust. Samuti soodustame teadlaste liikumist akadeemia ning era‑ ja avaliku sektori vahel, ilma milleta ka teadmussiiret ei toimu.

Tallinna Tehnikaülikooli rektor Tiit Land rõhutas hiljuti, et aeg on elevandiluutornist alla tulla. Tööd elevandiluutornis ei tohi ka unarusse jätta, sest kus see teadus muidu tekib, aga loodame, et üha suurem osa doktorikraadi omandanutest leiab töökoha erasektoris, et me saavutaks erasektoris ka suurema teadus‑ ja arendustegevuse osakaalu. Nagu ma alguses ütlesin, sealt tuleb innovatsioon ja sealt tulevad ka konkurentsieelised. Me saavutame senisest enam kui kolm korda suurema teadlaste ja inseneride arvu ettevõtlussektoris, mis on selle arengukava üks sihte.

Eesmärkide saavutamiseks neist tegevustest üksi ei piisa. Peame kiiresti viima ellu ka rohe‑ ja digipöörde, millele teadus‑ ja arendustegevus valitud fookusvaldkondades kindlasti kaasa aitab. Uksed rahvusvahelistesse tarneahelatesse meie ettevõtete jaoks ei avane, kui ettevõtete protsessid ei ole digitaliseeritud. Samamoodi eeldavad arenenud riikide eesrindlikud ettevõtted oma partneritelt läbimõeldud tegutsemist kliimaneutraalsuse saavutamisel ja ressursside taaskasutuse teemadel. See ei tähenda mõne üksiku tooraine või pakendi väljavahetamist, see tähendab väärtuspõhiselt kogu äriloogika ja ‑protsesside ülevaatamist. Paljudel Eesti ettevõtetel on see teekond veel ees. Meie teadlastele on see unikaalne võimalus: pakkuda Eesti ettevõtetele rohepöörde elluviimiseks tehnoloogilisi lahendusi, testida ja arendada neid, et hiljem juba täiustatud lahendusi ka väljaspool Eestit pakkuda. Üksnes uus tehnoloogia ei muuda inimeste mõttemalle, käitumist ja eelistusi. Rohepööre hakkab hõlmama kõiki teadusharusid ja teadlasi, alates sotsiaal‑ ja käitumisteadlastest ja lõpetades inseneridega. 

Valitsus on valmis võtma neil teemadel initsiatiivi ja muutuste eestvedaja rolli. Me töötame selle nimel, et Euroopa roheline kokkulepe mõttemallina jõuaks ka Eesti inimeste ja ettevõtjateni ning Eesti teadlased ja ettevõtted saaksid rohepöördega seonduvatest uutest kasvuvõimalustest osa. Eesti investorid on muutuste toimumist juba mõistnud. Seda kinnitab suur huvi nn roheliste pensionifondide vastu, mis eelmisel aastal ka suurepäraseid tulemusi näitasid. Skeleton Technologiesi asutaja ja juht Taavi Madiberk nimetab Euroopa rohelise kokkuleppega seonduvaid investeerimis‑ ja ärivõimalusi suurimateks pärast internetirevolutsiooni. Seisan selle eest, et meie toetus nende võimaluste ärakasutamisele ei jääks poliitiliseks retoorikaks, vaid juba järgmine aasta teie ees seistes saaksime rääkida reaalsetest astutud sammudest.

Majanduslike huvide kõrval ei tohi aga unustada, miks me tegelikult seda kõike teeme. Mu soov on, et meie järgnevad põlvkonnad ei peaks igapäevaselt võitlema muutunud kliimast tingitud kriisidega, olgu need põuad, tormid, üleujutused või metsapõlengud. Ka neile peab jätkuma puhast vett, õhku ja elurikkust. Selleks peab muutma oma käitumist iga inimene, iga ettevõte. Peab eelistama asju, mille suhtes on kindlustunne, kuidas ja mis väärtustest lähtuvalt need on toodetud. Ostame vähem, parandame ja jagame enam. Ettevõtjad kohandavad oma ärimudelid neile ootustele vastavaks, vähendavad ressursimahukust ja kasutavad puhast energiat.

Käitumisteadlased kinnitavad, et kiired muutused pole inimestele kuigi omased. Me peamegi koos teadlastega läbi mõtlema kogu selle teekonna ja lahendused, kuidas viia neid muutusi ellu samm-sammult, elustandardit säilitavalt ja kedagi maha jätmata. Targalt toimides on võimalik pandeemiast tingitud olukord ka võimaluseks pöörata ja neid protsesse kiirendada. Saame nii mõneski sektoris vabanevaid ressursse kaasata meie tulevikku kujundavatesse ettevõtmistesse.

Mul on hea meel, et ülikoolid on oma rolli suunanäitajana hästi tunnetanud. Tartu Ülikool rõhutab oma uues arengukavas ülikooli vastutust ühiskonna ees seisvate ülesannete lahendamisel. Tallinna Ülikool on andnud teada, et nad pürgivad esimeseks kliimaneutraalseks ülikooliks aastaks 2035. Hea näide on ka seltskond Eesti tudengeid, kes on algatanud päikeseenergia jõul liikuva sõiduki ehitamise, mis pannakse juba oktoobris proovile maailma tippülikoolide konkurentsis mainekal päikeseautode võistlusel World Solar Challenge.

Nii. Ka Eesti idufirmade seast 2020. aasta uustulijaks valitud Woola on näide selle kohta, kuidas taaskasutus ja roheline mõtlemine kombineerituna hea äriideega loob head eeldused kiireks kasvuks. Nimelt, kui te küsite, mida see Woola siis teeb: nad leidsid kasutuse lambavillale, mida Eestis igal aastal 153 tonni ära visatakse. Koostöös Eesti Kunstiakadeemia teaduritega arendasid nad välja keskkonnasõbralikku alternatiivi pakkematerjalina kasutatavale mullikilele. See on juba pälvinud märkimisväärse rahvusvahelise tunnustuse: firma võitis aasta idufirma tiitli ja peaauhinna Euroopa suurimal säästva tehnoloogia idufirmade konkursil PowerUp. Seda kasutab näiteks Tallinna Kaubamaja oma e‑poes. Mul tekkis ka huvi, ma ei teadnud enne, et kui sealt tellida, siis võib lasta pakkida kauba villakilesse.

Head kuulajad! Kuigi me tegutseme tervishoiu- ja majanduskriisi tingimustes, on meil head eeldused kirjeldatud suurte eesmärkide saavutamiseks. Märgilise tähtsusega on otsus tõsta riigipoolne teadus‑ ja arendustegevuse rahastamine 1%‑ni sisemajanduse kogutoodangust. Selle taseme hoidmist jätkame, nagu koalitsioonilepingus oleme lubanud. Teadus‑ ja arendustegevuse riigipoolne rahastus kasvab 2021. aastal täpsemalt 56 miljoni euro võrra, küündides kokku 286,4 miljoni euroni. Meie esmased prioriteedid on doktoriõppe reform ning ettevõtete arendus‑ ja innovatsioonivõimekuse tõstmine. Kasvab ka humanitaarteaduste rahastamine. Peame mõistma, et teadus‑ ja arendustegevuse rahastamise kasv toob kõigile osapooltele kaasa enam tööd ja vastutust.

Ma loodan, et me tulevikus ei kuluta enam nii palju aega rääkimisele, et rääkida teaduse rahastamisest, vaid saame rääkida strateegilistest valikutest ehk sellest, mille jaoks me seda raha kasutame. Ootame teadlastelt initsiatiivi võtmist ja oleme avatud teadlaste soovitustele, kuidas leida lahendused nii tervise‑ kui ka majanduskriisile, nii töö‑ kui ka tööjõupuudusele ning sellele, kuidas lappida ka erinevaid lõhesid, kuidas hoida tervist, loodust, meie keelt ja rahvast.

Soovin tänada ettekande valmimisele kaasaaitamise eest Riigikantseleid, Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ning Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi – kõiki, kes aitasid infot koguda. Suur tänu ka ülikoolidele ja kõikidele teadlastele sellel [möödunud] aastal tehtud pingutuste eest! Aitäh!

Suur tänu, austatud peaminister! Teile on Riigikogu liikmetel ka küsimusi. Neid alustab Tarmo Kruusimäe. Palun!

Tänan, hea aseesimees! Tänan, lugupeetud ettekandja! Mul on küsimus. Meil peab kõik olema teaduspõhine, aga kui teadusnõukoda teeb neid otsuseid, jääb meil ajalooannaalidesse lihtsalt teadmine, et need tehti ilma protokollideta. On see siis teadmine nn antiteadmise baasil? Tulevikus me tahaksime ikkagi teada neid fakte, mille alusel vastavaid otsuseid tehti. Kuidas te seda kommenteerite? 

Aitäh selle küsimuse eest! Kui küsimus puudutas seda, milliste dokumentide alusel teadusnõukoda annab meile soovitusi, siis seda peab küsima eelkõige teadusnõukoja käest. Igal teisipäeval teeb teadusnõukoda meile ülevaate erinevatest uuringutest. Loomulikult on see kokkuvõte, me kõiki uuringuid ei jõua ise lugeda. Meile esitatakse kontsentraat ja järeldus, mida teadusnõukoda ühe või teise asja kohta arvab. Ma saan aru, et teadusnõukojas on ka väga palju arvamusi ja teadlastel on erinevaid arvamusi, neil on samamoodi keeruline leida ühtset ja selget kokkulepet, kuna neil on ka erinevaid vaateid eri teemadele. Siiamaani on teadusnõukoda soovitustes omavahel kokku leppinud ja nad esitavad neid meile. Aga kui te mõtlete, kas selle kohta on mingi protokoll, siis mina sellist protokolli pole lugenud. Mina saan neid aruandeid, mida meile esitatakse teisipäeval kabinetis.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Sind vaadates ma saan aru, et oled ... [Ühendus hakib.] ... kõik on hästi, kuigi pead olema isolatsioonis. Nii et jõudu-jaksu sulle! Aga mu küsimus on järgmine. Veel aasta tagasi koos opositsioonis olles siunasime toonast valitsust, miks ta ikka ei leidnud 1% teaduse rahastamisse. Eelmine valitsus RES-i ja eelarve puhul võttis ennast kokku ja selle 1% leidis. Loodame, et seda protsendi hoidmist jätkate ka teie. Aga andmaks kindlust teadlaskonnale, oleks mõistlik see protsent ju seadusesse kirjutada. Sotsiaaldemokraadid on sellise eelnõu ka Riigikogu menetlusse andnud. Kas sa, Kaja, toetaksid seda eelnõu?

Aitäh! Esiteks tõepoolest, ma olen jah eneseisolatsioonis, aga just tuli testitulemus, olen negatiivne ja saan homme isolatsioonist välja. Aga aitäh heade soovide eest! 

Teiseks, mis puudutab teadus‑ ja arendustegevuse [rahastamise] protsenti, siis tõepoolest, see tase on tõstetud 1% peale. Me oleme koalitsioonilepingus lubanud seda ka jätkata. Aga sinu küsimus oli, kas see oleks mõistlik kirjutada seadusesse. Minu arvates ei ole. Ja miks? Sellepärast, et meil on juba väga palju kulusid kirjutatud seadustesse, ja kui me poliitikutena paneme kõik absoluutselt lukku, siis on väga raske teha ka erinevaid poliitilisi valikuid. Aastad on erinevad. Minu soov on kindlasti hoida seda 1%‑list investeeringute taset just sellepärast, et teadus‑ ja arendustegevus on see, mis toob meile tulevikus rohkem teadmistepõhise majanduse. Aga seadusesse kirjutamist ma ei toeta.

Merry Aart, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! 2021. aasta eelarves anti teadusele lisaraha, mis jaguneb nii: 40% MKM, 40% HTM ja 20% teadusrahast läheb jaotamisele eri ministeeriumide vahel. Minu küsimus on eelkõige selle 20% kohta. Eelarves on küll mehhanism, kuidas jagatakse seda raha 2021. aastal, aga puudub igasugune mehhanism, kuidas jagatakse seda raha 2022. ja 2023. aastal. Aga teadus ei ole üheaastane. Siit tulebki küsimus. Mis te arvate, kas ja kuidas oleks võimalik leppida kokku teadusraha jaotamise mehhanismis ka aastateks 2022 ja 2023? Teadlased saaksid siis oma tegevust planeerida.

Aitäh! See on hea küsimus. Selle 20% jagamise mehhanism on alles väljatöötamisel, töö käib. Seda teemat vaadatakse koos euroraha jagamisega nendeks aastateks. Kui meil tuleb riigi eelarvestrateegia arutelule, siis me saame samamoodi sellesse teemasse sisse vaadata.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud peaminister, aitäh selle ettekande eest ja aitäh noorte teadlaste järelkasvu pärast muretsemise eest! Koalitsioonilepingusse on lisaks doktoriõppe reformile märgitud ka ettevõtlusdoktorantuuri loomine. Kas te saaksite mõne minuti jooksul meile lähemalt tutvustada selle põhimõtteid ja öelda, millal selline sõnapaar meie ellu püsivamalt jääb?

Aitäh! Tõepoolest, doktoriõppe reform on meil kavas just sellepärast, et rohkem inimesi valiks teadlase elukutse. Mis on ettevõtlusdoktorantuuri tagamaa? Just see, et meil tekiks rohkem insenere, kes lähevad reaalselt ettevõtetesse tööle, doktorid saaksid minna ettevõtlusesse. Miks see on oluline? See on oluline just sellepärast, et kui vaadata teiste riikide praktikat, siis on näha, et kõige paremini suurendab ettevõtte investeeringuid teadus‑ ja arendustegevusse ja uute lahenduste kasutusele võtmist see, kui seal on tööl teadlased. Ehk teadlased, noorteadlased või vanemad teadlased, kes võetakse tööle ettevõtetesse, aitavad tegelikult neid ettevõtteid uuele tasemele viia. Kui me vaatame Eesti olukorda, siis me näeme, et meie ettevõtlus ei ole väga investeerinud teadus‑ ja arendustegevusse. See kindlasti aitaks seda suurendada. Mõte on ka selles, et tekiksid  praktilise suunitlusega doktoritööd. Kui inimene valib endale teadustee, siis ta uurib midagi selle eesmärgiga, et sellest tuleneks ka reaalne innovatsioon. Siin on ka teine asi, mille me oleme ette näinud: rakendusuuringute suurem toetamine. Miks see on vajalik? See on vajalik just selleks, et meil on väga heal tasemel baasteadus, siis on meil ettevõtted ja vahepeal on kuristik. Me peaksime baasteadust n‑ö aitama nii, et tekiks reaalne innovatsioon ettevõtetes. Mõte on ka selles, et ettevõtetes töötades need noored inimesed või noorteadlased, kes võib-olla ei olegi vanuselt noored inimesed, saaksid jätkata oma teadlasekarjääri.

Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Oma taustainfos ettekandele kultuurikomisjonis ütlesite te, et samuti kasvab uurimistoetuste ja baasfinantseerimise rahastamine, kokku 8 miljoni võrra. Samas me teame, et ETAg, teadusagentuur, vähendab see aasta grantide mahtu kolmekordselt, 10 miljoni võrra. Palun täpsustada seda teie kalkulatsiooni. Sõnades olete mitu korda rõhutanud, et te toetate eriti noori teadlasi, aga see, mis juhtub see aasta, lööbki eriti valusalt just nimelt noori teadlasi.

Aitäh! Tõepoolest, 2021. aastaks on teadus‑ ja arendustegevusele planeeritud lisaraha 56 miljonit eurot. Sealhulgas 22,4 miljonit Haridus‑ ja Teadusministeeriumi kaudu, 22,4 miljonit Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu ja 11,2 miljonit eurot teistele ministeeriumitele, vastavalt 40 : 40 : 20 põhimõttele.

Nendel ministeeriumitel on erinevad prioriteedid. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi prioriteet on doktoriõppe reform, millest ma rääkisin, 10 miljonit eurot, mis peaks tagama noorte teadlaste järelkasvu, ehk see, et noored valiksid teadlasekutse ja saaksid töötada teadlasena ülikooli juures. Need on ka eestikeelse kõrghariduse jätkumise eeldused. Uurimistoetuste ja baasfinantseerimise kasv on 8 miljonit. On ka uus fookusvaldkond – elujõuline Eesti, mille sisustamiseks on ette nähtud 1 miljon. Lisaks on püsirahastatavate tegevuste vajaduste katmine, üle 3 miljoni. Kui vaadata Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumit, siis seal on prioriteediks just ettevõtete arendus‑ ja innovatsioonivõimekuse tõstmine. Need on põhilised asjad, mis peaksid aitama.

Nüüd veel teie küsimuse juurde. Kui me vaatame aastate arvestuses, siis see raha siiski suureneb, aga osa raha, saan aru, on grantide all kinni ja seetõttu konkreetsed mahud lühiajaliselt ka vähenevad. Igal aastal jagatavad grandid sõltuvad sellest, kui suur on lõppevate grantide ja uurimistoetuste eelarvemaht tervikuna. Uurimistoetusteks on igal aastal ringluses nii palju raha, kui riigieelarvest eraldatakse. See summa suureneb siis, kui raha juurde antakse. Ehk järgmisel aastal saab uusi projekte alustada ainult selles mahus, millises mahus käesoleval aastal projekte lõpeb ja kui palju see eelarvemaht muutub.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma kuulasin tähelepanelikult ja peab ütlema, et mulle meenus müüt Ikarosest: lendame kõrgel, lendame päikese poole. Aga mul on kahtlane tunne, et päike on vaha ära sulatanud ja meil tuleb maa peale kukkuda. Kui me tänast päeva vaatame, siis selgub ju väga näitlikult, et me ei saa riigijuhtimise tasandil hakkama kõige elementaarsemaga, sellega, et meil side töötaks, töötaks nii, et ta meil ei katkeks, et meil ei oleks vaja vaheaegu võtta, et sidet taastada jne. Mida siis valitsus nüüd kavatseb teha, missugused on investeeringud meie IT‑süsteemidesse? Ma kõrvalepõikena ütlen veel, et eelmine valitsus eraldas, ma täpselt ei mäleta, 2,5 miljonit või 3 miljonit Hiiumaale viimase miili lõpuni ehitamiseks. Minu andmetel on uus valitsus selle 3 miljonit maha tõmmanud. Aga me näeme praegu praktikas, et see on vajalik. Mismoodi te kavatsete finantseerida seda, et maapiirkondades oleks tagatud viimane miil ja toimiv side?

Aitäh! Kõigepealt suur-suur aitäh ka teile tehtud töö eest valitsuses! Ei, me ei ole tõmmanud seda maha. Vastupidi, me oleme digiriigi arendamiseks küsinud Euroopa rahast märkimisväärseid summasid, just selleks et ehitada välja ka viimane miil. Ma olen teiega nõus selles, et ei saa toimida digiriik või kaugtöö või kaugõppimine, kui ei ole internetiühendust. Seetõttu ma arvan, et ka regionaalpoliitiliselt on hästi oluline, et me igal pool üle Eesti selle viimase miili välja ehitame, siis on meil digivõimekus tagatud. See ei ole tegelikult praeguse teadus‑ ja arendustegevuse ettekande teema, aga ka võrkude arendamisse me investeerime tulevatel aastatel tõepoolest üsna märkimisväärsed summad.

Tarmo Kruusimäe, kas protseduuriline küsimus? Palun!

Tänan! Mul on küsimus lihtsalt meie infotehnoloogiliste lahenduste kohta. Me näeme, et peaminister vastab või keegi küsib, aga kõik kolm ekraani on täis ja sa ei näe, millal on sinu küsimuse esitamise järjekord. Kas ei saaks, et kas või see kollane tabloo oleks ühel ekraanil ja kahel oleks esinejad? Muidu meil kipub informatiivsest üritusest saama meelelahutuslik üritus ja tunduvalt parem ja kindlam on töötada kabinetis, mitte aga siin keset Riigikogu saali. On see tehniliselt võimalik?

Aitäh! Ma ei oska praegu öelda, kas see on tehniliselt võimalik. Me tänase istungi ajal ei suuda seda kindlasti ümber häälestada, aga see soov läheb praegu kirja stenogrammi ja antakse edasi ka tehnilistele töötajatele. Me proovime selle ümber seadistada, see on väga mõistlik ettepanek. Kui tehnilised võimalused seda vähegi võimaldavad, siis me teeme seda kohe kiiresti, aga kui ei võimalda, siis me need tehnilised arendused arendame välja lähiajal, nii et see oleks võimalik. Aga läheme edasi küsimustega. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Hea peaminister! Teadus on hea ja vajalik, tema areng on vajalik. Samas aga pean märkima, et see 1%‑ga rahastamine pole kaugeltki piisav. Pigem võiks see olla nagu sõjaväe puhul jäigalt seotud: kui sõjaväele on 2%, siis ka teadus võiks olla rahastatud 2%‑ga. Kuid samas ei ole teadus ju ainult rahastamine, vaid ka vajalikud ettevalmistused, ka vastav haridus. See on vaieldamatu. Hariduses on aga Eesti suurim probleem praegu, või kas just suurim, aga väga suur probleem teaduskeel ... [Ühendus hakib.] See omakorda tähendabki muu hulgas meie rahvusliku teaduse mandumist, rahvusliku teadlaskonna vaikset, kuid kindlat kadu. Kas austatud peaminister näeb, et uus valitsus toetab teaduskeele võimalikku jätkuvat arendamist või selle soodustamist ja pidurdab võõrkeelsete teadusprogrammide lokkamist meie kõrgkoolides?

Aitäh, hea Paul! Vahepeal sul küll ühendus hakkis, aga ma sain küsimusest aru. Esiteks, ma olen sinuga väga nõus, et see 1% ei ole tõepoolest piisav. Aga eks igal riigil ole omad võimalused ja me teeme seda, mida suudame. Tõepoolest, vaadake neid riike, kes on globaalses innovatsiooniindeksis väga kõrgel kohal. Neid ühendab see, et nad kõik investeerivad üsna märkimisväärse osa [SKP‑st] teadus‑ ja arendustegevusse, olgu see Soome, Rootsi, Singapur, Iisrael. Kõigil neil üle 3%, mõnel isegi 7% investeeritakse minu teada teadus‑ ja arendustegevusse. Nii et ma olen sinuga absoluutselt ühel nõul.

Mis puudutab Eesti rahvusteadusi, siis olen sinuga selles suhtes nõus, et näiteks doktoriõppe reform on ette nähtud just selleks, et eestikeelne kõrgharidus toimiks. Meil on rahvusteaduste puhul terve rida selliseid punkte, mida me ka teeme. Näiteks tegutseb Eesti-uuringute tippkeskus, mis on rahvusteaduste seisukohast silmapaistev valdkondade ja asutuste ülene rahvusvahelise tasemega uurimiskeskus. Me toetame Tartu Ülikoolile suunatud kõrghariduse tegevustoetuse kaudu ka rahvusprofessuure. Kokku toetatakse 11 professuuri eesti keele, kultuuri ja ajaloo valdkonnas. Väga oluline on tänapäeva maailmas, et tehnoloogia räägiks sinuga eesti keeles. Seetõttu on ka eraldi programm "Eesti keeletehnoloogia 2018–2027", mille eesmärk on luua keeletehnoloogilisi rakendusi. Kui telefonis kõnetuvastus ei ole eesti keeles, siis see on tegelikult probleem. Lisaks on meil teadusprogramm "Eesti keel ja kultuur digiajastul", mille eesmärk on toetada eesti keele ja kultuuri säilimist ning kasvatada ja tugevdada eesti keele ja kultuuri alast võimekust. Meil on kaks doktorikooli: kultuuriteaduste ja kunstide doktorikool ning keeleteaduse, filosoofia ja semiootika doktorikool. Need on asjad, mida tooksin eraldi välja. Rahvusteadused, eesti keele ja kultuuri areng on meile kõigile väga olulised, sest kui meie ise sellega ei tegele, siis seda ei tee maailmas mitte keegi.

Tarmo Kruusimäe, selle päevakorrapunkti menetlemisel on igal Riigikogu liikmel võimalik esitada üks küsimus. Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Aitäh selle väga huvitava ülevaate eest! Ma tahan juhtida tähelepanu sellisele probleemile, et Eesti teadus on sisuliselt projektipõhine. Meie ülikoolide rahastus sõltub ebaproportsionaalselt palju grandirahadest. Aga jagamise süsteem ja raha suurus on niisugune, et isegi erialade tippudele ei jätku teinekord grante, rääkimata sellest, et see süsteem looks kõigile väga kõrge keskmise taseme. Tipud vajavad keskkonda. Kui me tahame head Eesti teadust, ei piisa, et me saadame ühe andeka inimese Oxfordi või paneme ta rahvusvahelisse meeskonda tööle. See tähendab seda, et kõigil erialadel peab olema väga kõrge keskmine tase. See ei saa aga toimuda, kui teadlase, ülikooli õppejõu peamine palgaallikas on projekt, grant, ja kui see otsa saab, on loterii, ja siis tuleb inimesed vallandada. See on kogu meie akadeemia muutnud sisuliselt suureks prekariaadiks, kus inimene ei tea, kas tal homme on töö, raha, pension. Muidugi ei taha noored selles süsteemis töötada. Kas on plaanis, et me vaatame üle oma teadusraha jagamise süsteemi ja põhimõtted, nii et teadlaste peamine palgaraha ei tuleks grantidest, meie teadus oleks stabiilne ja grandid oleksid ikkagi spetsiifilise uurimisvaldkonna lisavajaduse katmiseks?

Ma pean küll ütlema, et kui ma käisin eelmise aasta suvel Aalto ülikoolis, siis minu jaoks oli täiesti üllatav üks sealne professuur. Professor rääkis, et tegelikult tema põhiline töö on leida rahastust, et nad on n-ö isemajandavad. Niipea kui rahastus kukub ära ja tal ei ole teatud projektideks raha, siis ta peab inimesed lahti laskma või leidma mingi hea asja, mida uurida, milleks on võimalik saada uuesti rahastust. Ma saan aru, absoluutselt, et see ei sobi kõikidele valdkondadele, see oli insener-tehniline valdkond. Aga ma tahtsin lihtsalt öelda, et selliseid süsteeme on mujal ülikoolides ka, seda tööd on nii korraldatud.

Viimase viie aastaga on ülikoolide baasfinantseerimine tõusnud 13,88 miljonilt 46,3 miljonini. Nii et see on olnud riigi teadlik valik, anda rohkem vahendeid asutuste enda otsustada vastavalt strateegilistele prioriteetidele. See on ülikoolide enda otsustada. Me teame, et ülikoolid on autonoomsed, see on nende enda otsustada, kuidas nad baasrahastust kasutavad. Me loomulikult loodame, et see jõuab ka palkadesse. Sellesama doktoriõppe reformi mõte, millest ma rääkisin, milleks on 10 miljonit ette nähtud, on ka see, et nooremteadlastel tekiks lepingulised ametikohad ja palgad, et nad ei peaks tegema teadustöö kõrvalt mingit muud tööd, vaid saaksid keskenduda teadusele. Aga tõepoolest, valitsus ei saa baasfinantseerimise jagamisse otseselt sekkuda, kuna ülikoolide autonoomia on püha.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud proua peaminister! Te tegite etteheite, et ettevõtjad investeerivad liiga vähe teadusesse ja arendusse. Ütleksin, et kaitsetööstuses see kindlasti paika ei pea. Kaitsetööstus on viimase kümne aastaga päris jõudsalt arenenud. Me toodame sisuliselt üksikvõitleja varustusest kuni välihospidalide, mehitamata maasõidukite ja mehitamata õhusõidukiteni välja. Näiteks, mehitamata maasõidukite alal on Milrem Robotics, võiks julgelt öelda, maailmas üks juhtivaid arendajaid ja tootjaid. Kas sellest 1%‑st võiks ka riigikaitseline teadus‑ ja arendustegevus, kaitsetööstus mingi osa saada?

Aitäh! Ma kindlasti ei teinud etteheiteid. Ma tahtsin öelda seda, et kui vaadata numbreid, siis võrreldes jällegi teiste riikidega investeerivad meie ettevõtjad vähe. Aga tõepoolest, nagu te välja tõite, Eesti kaitsetööstus on väga innovaatiline ja kõik need näited selles vallas, mida seal kõik on tehtud, on maailmas väga positiivsed. Ka mina olen nende tulemustega tutvunud. Loomulikult, selle üle saab ainult uhkust tunda. Aga valdkondlikku teadus‑ ja arendustegevuse raha, mis on ette nähtud, saavad ka Kaitseministeeriumi alla kuuluvad projektid. Igal juhul, kui Kaitseministeeriumi all või kaitsevaldkonnas tegutsevad ettevõtted teevad projekte, mida saab kasutada ka muus valdkonnas, siis see on eriti positiivne. Me teame ju, et nendest asjadest on arenenud välja erinevaid lahendusi. Ma arvan, et kaitsetööstus on just väga hea näide selle kohta, kuidas teadus‑ ja arendustegevusse investeerimine toob [raha] tagasi ning kuidas teadus‑ ja arendustegevusse investeerides saab seda valdkonda eest tõmmata ja olla ka maailmas esirinnas. See on eeskujuks ka teistele sektoritele, kus see olukord nii hea ei ole.

Aitäh, lugupeetud peaminister! Tundub, et Riigikogu liikmetel teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekande eest ja küsimustele vastamise eest! Me saame minna läbirääkimiste juurde. Läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide esindajad. Eduard Odinets, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Vaadates ülikooli õppejõudude, professorite rida, kes oma järjekorda ootavad, hakkab pisut kõhe siin olla. Aga aitäh veel kord peaministrile selle põhjaliku ja teadmisterohke ülevaate eest! Siiski tahaksin peatuda mõnel aspektil, mis nii minule kui ka sotsiaaldemokraatidele tunduvad olulised, ja rääkida nendest võib-olla pikemalt.

Kõigepealt, loomulikult on väga hea meel, et meie teaduse rahastamine avalikust sektorist on jõudnud 1%‑ni SKT‑st. Murelikuks teeb ikkagi erasektori panus, mis on oluliselt väiksem Euroopa Liidu keskmisest ja ka arengukavas (mille kehtimise aeg on küll juba lõppenud) seatud eesmärgist üsna kaugel. Palju räägitakse mitte protsentidest, vaid absoluutnumbritest. Siiski, mina usun sellesse, et kui protsent on määratud, siis absoluutnumbritest ei ole mõtet rääkida. Aga raha ja selle protsendi juurde ma tulen kõne lõpus tagasi.

Murelikuks teeb ka doktorantide, noorte teadlaste temaatika. Peaminister küll märkis, et eelmisel aastal oli lõpetajate number 221, aga tegelikult peaks vaatama ka eelnevaid aastaid. Aastal 2019 oli neid 235, aastal 2018 oli 244. Me näeme pidevat langust. Ma ei tahaks uskuda, et see samas proportsioonis ka edasi läheb, sest siis mõne aasta pärast ei ole meil üldse teadust. Aga siin on, mille üle mõelda, ja on vaja otsustavaid samme ette võtta. Tundub, et valitsus mõtleb selles suunas, nagu me täna kuulsime. Sotsiaaldemokraatide seisukoht on olnud, et doktoranditoetus peaks olema vähemalt Eesti keskmise palga suurune, et meil oleks neid noori ja kraadid ei jääks kaitsmata. Siinkohal pean loomulikult ka ise peeglisse vaatama, endalgi on see pooleli jäänud.

Samamoodi need kõige enam tsiteeritud kõrgetasemelised artiklid. Jah, neid on palju, aga kui neid numbreid vaadata, siis näeme, et ka see arv väheneb.

Peaminister on maininud ka ministeeriumide teadusnõunike võrgustikku, mis on Euroopa Liidu toetusel loodud. Ühinen kiidusõnadega. Kuigi natukene murelikuks teeb eile kultuurikomisjonis väljendatud seisukoht, et kogu selle võrgustiku võiks üle viia Riigikantselei ühtse juhtimise alla. Ei ole päris kindel, kas see on hea mõte.

Hea oli kuulda, et rakendusuuringute programm, millest ka siin saalis on aastaid räägitud, on lõpuks tööle hakanud. Oleme seda ammu oodanud.

Peaminister mainis oma ettekandes, küll väga lühikese, kolmest sõnast koosneva lausega, et humanitaarteaduste rahastamine kasvab, täpsustamata, mida see täpselt tähendab. Ma lihtsalt tuletan meelde, et juba eelmine valitsus tollase kultuuriministri eestvedamisel viis valitsusse ettepaneku, et rahastada humanitaarteadusi eraldiseisva programmi raames, kust saaks toetada lisaks keelele ka ajalugu, arheoloogiat, etnoloogiat, folkloristikat, kirjandust, kunsti ja muusikat. Ma kahjuks ei tea, kuhu see programm on jõudnud. Ilmselt on see küsimus kultuuriministrile. Seal vähemalt esimestel aastatel olid põhiallikaks ette nähtud Euroopa Liidu vahendid. Jällegi kahjuks valitsuse edastatud avalik info ...

Palun lisaaega!

Palun! Kolm minutit lisaaega.

... Euroopa Liidu vahendite uue perioodi koosseisu kohta ei anna vastust sellele küsimusele, kas seal on eraldi rida humanitaarteadustele või mitte. Planeeritud oli vähemalt 3 miljonit aastas väljumisega riigieelarvesse. Aga eks me varsti kuuleme, kas seda üldse on ja kas see väljub riigieelarvesse. Riigi eelarvestrateegia on sellel kevadel valitsuse laua peal.

Lisaks sellele, et tuleb toetada uurimistööd nendes valdkondades, mida ma just mainisin, on oluline eraldada vahendeid ka nendesamade teadustulemuste ja valdkondade populariseerimiseks, nagu seda tehakse väga paljudes teistes valdkondades. Jah, ma tean, et baasfinantseerimisest antakse rahvusteadustele raha, uurimistoetustest antakse raha haridusteadustele ja kunstidele. Aga olgem ausad, kui me peame silmas ülimat eesmärki, milleks meie Eesti riik üldse eksisteerib, siis need vahendid ei ole piisavad ja me peame sellele rohkem tähelepanu pöörama.

Nüüd korraks tagasi sellesama protsendi juurde, mida minu kolleeg, meie fraktsiooni liige, küsimuste voorus juba puudutas. Sotsiaaldemokraadid on jätkuvalt kindlal ja vankumatul seisukohal, et teaduse rahastamise protsent peab olema seadusesse kirja pandud, see peaks olema vähemalt 1%. Siin on kõlanud ka teisi numbreid. Loomulikult, me võime selle üle arutleda, aga meie oleme seisukohal, et see peab olema seadusesse kirjutatud, et see ei sõltuks riigi eelarvestrateegia läbirääkimistest, et see ei sõltuks tuultest, mis puhuvad mõnikord teadusele ebasoodsas suunas.

Lõpetada tahan tsitaadiga: "Valitsus eesotsas peaministriga peaks tegudega näitama sama, mida suuga räägib, ja eraldama teadusele rohkem raha." Nii kõneles siinsamas saalis aasta tagasi tollane Riigikogu liige Kaja Kallas. Ma loodan, et ka Kajal on need sõnad meeles ja ka tema toimetab tegudes täpselt samamoodi, nagu täna siin saalis suuga. Aitäh ja head teadust kõikidele!

Aadu Must keskfraktsiooni nimel, palun!

Aitäh! Ma palun kaheksa minutit. 

Viis pluss kolm minutit.

Head kolleegid! Mul on hea meel, et meil on teadus‑ ja arendusvaldkonnas terve rida sümpaatseid kordaminekuid. Proua peaministri öeldule võiks omalt poolt rõõmsalt alla kirjutada ja üht-teist positiivset veel lisadagi.

Ma olen väga uhke, et ületasime teaduse finantseerimisel väga tähtsa 1% piiri, mida siin äsja juba kolleegid Kalvi Kõva ja Eduard Odinets ka kiitsid. Jah, ei saa ütlemata jätta, et meil on teadus‑ ja arendustegevuse puhul ka rida ohufaktoreid, millele õigeaegselt reageerimata jätmine võiks mõne aasta pärast tuua tulekahju majja. Edulugude kõrval näeme ka paraaditsevat keskpärasust teadusmaailmas, kolklust, üleeilsetel loorberitel istumist, aga sellest ei jõua praegu rääkida. See on nähtavasti ka kultuurikomisjoni ülesanne, seda me kavatseme tõepoolest põhjalikult jälgida ja õigeaegselt ka teada anda.

Head kolleegid! Ma mõnes mõttes jätkan seda, mida juba ütles eelkõneleja. 25 aastat tagasi toimus minu kallis koduülikoolis rahvusvaheline akrediteerimine, mille tulemus oli meile kõigile mõneti ootamatu. Deklareeriti, et meie tudengid teavad haruldaselt palju ja oskavad haruldaselt vähe. See meenus mulle täna, kui me arutame teadus‑ ja arendustegevuse olukorda Eestis.

Mäletan omast käest, et juba 40 aastat me oleme teadnud, et me tahame teadusmahukat tootmist ja kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid. Me teame, et need toovad meile kõrgepalgalisi töökohti. Me teame, et need peatavad ajude äravoolu ja, oh imet, võib-olla toovad talendid veel koju tagasi. Me teame, et meil on häid teadlasi, kelle teadustöö parimad tulemused ei leia Eestis paraku rakendamist ja kõige paremal juhul jõuavad praktikasse ehk rahvusvaheliste suurkorporatsioonide vahendusel. Me teame oma kõrgtehnoloogiliste ettevõtete võimekust vähendada meie välissõltuvust ja tugevdada tervishoiualast kaitsevõimet. Me teame, et meie ülikoolide tase tõuseb, kui on sellised ettevõtted, kui teadmine sünnib siin ja saab tugevad juured. Ka erakonnad teavad, kas siis ükshaaval või kõik koos, et nemad tahavad ka just sama ülalkirjeldatud edulugu. Vaadake parteide ja erakondade dokumente, see käib juba väga pikka aega kõikjalt läbi.

Head kolleegid! Ma tahan teile esitada hea ja kurja tundmise vilja. Tuleb välja, et saatan peitub vahel detailides ja suure üldpildi kõrval tuleb näha ka konkreetset maailma. Selleks hea ja kurja tundmise viljaks on praegu Tartu ravimitehase projekt. Selle loomiseks on silmapaistvalt hea intellektuaalne baas, maailmatasemel teadmine. See tehas võimaldaks luua kõrgepalgalisi töökohti, nagu ma äsja just ütlesin. See tehas paneks seisma ajude äravoolu ja tooks võib-olla andekaid inimesi juurde. Kindlasti vähendaks see Eesti välissõltuvust ja vähendaks meie palujarolli kas või mitmetes meditsiinihangetes. See kõik koos suurendaks meie kaitsevõimet jne. Veelgi enam, ka ülikoolidele on see vajalik, tähtis, oluline. Ma julgen öelda, et ka minu kallis emaülikool – kus ta nüüd oligi, kuskil 400. positsioonil maailmas – jõuaks pärast selliste projektide käivitamist võib-olla veel auväärsemale, näiteks 124. positsioonile. Aga oht on see, et jutud jäävad juttudeks.

On rida agasid, räägitakse vastuseisust, räägitakse seda, et mõned tarkpead – annaks jumal, et nad mitte aasta pärast ei tule selle jutuga – ütlevad, et sellist tehast ei olnudki vaja, sest koroona saab ju läbi, epideemia võidetakse, enam epideemiaid ei tule, maa on lame ja milleks meile selliseid tehaseid vaja on. Mõned on kuulnud, et Tartu linnas ei saa midagi teha, et linn olevat vastu, keskkonnakaitsjad olevat vastu, poliitikud olevat vastu. Rahvusvahelised suurkorporatsioonid lobistavad nagunii ja ütlevad, et neil on juba midagi paremat olemas.

Head kolleegid! Tartlased ei ole vastu. See oli tselluloositehas, millest räägiti ja mille keskkonnamõjudest räägiti murega. Riigikogu tublid inimesed ka ei ole vastu. Meil on huvitav läkitus (saadan selle protokolliosakonnale ja palun lisada kõne tekstile), millele on alla kirjutanud Aadu Must ja Marika Tuus-Laul Keskerakonnast, professor Hele Everaus, Ants Laaneots, professor Mihhail Lotman, hea kolleeg Jaak Valge EKRE‑st, nii et see on parteideülene, kus me räägime sellest, kui vajalik on see tehas.

Hea juhataja, ma palun kolm minutit lisaaega.

Jaa, teil on kolm minutit lisaaega. Saate jätkata.

Aitäh, olen tänulik!

Head kolleegid! Balti Assamblee delegatsiooni juhina ja Eesti-Läti sõprusrühma esimehena ma jälgin kogu aeg, mida räägivad meie head sõbrad lätlased ja leedulased. Reedel rääkis Läti president Egils Levits väga veenvalt sellest, et Lätis on maailmatasemel teadlasi, et neile on vaja tuua lisa – võib-olla vaatas ta Eesti poole –, rääkis COVID‑19‑st ja sellest, et meditsiin on teadusmahukas valdkond. Ta lubas koos ettevõtjatega tuua sellesse valdkonda teadusinnovatsiooni. Võib-olla teha Tartu ravimitehas hoopis just sinna lõunanaabrite juurde? Ega keegi ometi nii ei arva? Igatahes omaaegne Riigikogu liige Igor Gräzin arvas küll, et ehk taastamegi vana ajaloolise Liivimaa, äkki on siis midagi paremat. See oli küll õel nali minu poolt. Andke andeks! 

Tahan öelda seda: teadus‑ ja arendustegevus ei ole ainult peaministri asi, see ei ole ainult valitsuse asi, see on ka parlamendi asi, see on väga suures osas meist igaühe asi. See on meie vastutus. Tunnistan: suures osas on see kultuurikomisjoni vastutus. Me töötame selle nimel, et me liiguksime teadus‑ ja arendustegevusega hoogsalt elu ja edu, mitte ainult surma poole. Aasta pärast vaatame siinsamas saalis oma hea ja kurja tundmise vilja koos üle. Kas asjast, antud juhul Tartu ravimitehasest, milles kõik ülalkirjeldatud positiivsed punktid on jõuliselt ja peaaegu ideaalselt esindatud, saab asja, kas ta läheb ellu, või räägime sellest, et midagi ei olnud võimalik teha?

Olen optimist, sest teadus‑ ja arendusvaldkonnas oleme liikunud õiges suunas. Meil on mitmed asjad koos ära tehtud, kus on kaasas olnud nii koalitsioon kui ka opositsioon, sest me oleme töötanud selles valdkonnas Eesti hüvanguks.

On veel rida punkte, millest tahaks pikemalt rääkida, aga nähtavasti on just kultuurikomisjonil vaja palju nendestsamadest asjadest rääkida. Kiidan seda, et juba teist aastat järjest räägiti ka sotsiaal‑ ja humanitaarteaduste tähtsusest. Euroopa sai sellest aru siis, kui tuli kaela Brexit ja avastati, et midagi on hariduses ja ettevalmistuses puudu. Täpselt samuti loodan, et me saame üle veel ühest nõukogudeaegsest igandist. Sellest ma enne juba tegelikult rääkisin. Nõukogude ajal oli väga palju ilusaid ideid ja räägiti, kuidas see nõukogude riigis on. Aga kui hakati otsima positiivseid näiteid, siis tuli välja, et teooria järgi olid nad riigis nagu olemas, kuid üheski konkreetses riigi paigas neid ei olnud.

Näeme suure plaani kõrval konkreetseid asju, konkreetseid rakendusi. Kutsun kõiki üles toetama sellist teadus‑ ja arendustegevuse lipulaeva, tipp-projekti, milleks see hetkel on, eriti veel COVID‑i tingimustes ja heade lätlaste, läti naabrite kadedate pilkude all. Kadedus – palun jälle vabandust! Aga koos edasi! Aitäh!

Aitäh! Nüüd palun Margit Sutrop Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Hea eesistuja, paluksin kolm lisaminutit! 

Viis pluss kolm minutit. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Head Riigikogu liikmed, kuulajad siin‑ ja sealpool ekraani! Eesti rahval on põhjust oma teaduse ja teadlaste üle uhke olla. Meil on rahvusvaheliselt väga konkurentsivõimeline teadus, meil on palju edukaid teadusrühmi, häid palju tsiteeritud teadlasi, meie teadlased osalevad poliitika kujundamises ja nõustamises, koostöö meie ettevõtlusega edeneb ja Euroopa Liidu tõukefondide toel on Eestisse rajatud sellised õppehooned ja laborid, mis annavad silmad ette mitte ainult meie naabritele, vaid ka paljudele väga hästi arenenud riikidele. Meil on tippkeskused, doktorikoolid, õppe‑ ja teadustöösse on toodud tõukefondide abil rohkesti häid teadlasi, loodud on uusi õppekavu.

On aga ka palju sellist, mis teeb muret. Peaministri ettekanne näitas, et valitsus mõistab teaduse olulisust. See on kindlasti oluline. Aga paljud probleemid on korjunud aastatega ja on selge, et neid ei lahenda ei ühe ega kahe aastaga. Toon oma ettekandes välja kolm probleemi.

Eesti teaduseelarve on suures sõltuvuses Euroopa Liidu struktuurivahenditest ja paraku ei toeta alati Eesti enda arenguvajadusi ega teaduse tasakaalustatud arengut. Meil ei ole tõukefondidest väljumise plaani. Uuel perioodil saavad Eesti ülikoolid ja teadusasutused teadusinvesteeringuteks tõukefondidest 100 miljonit eurot vähem kui eelmisel perioodil. Aga suurim probleem on see, et tõukefondide raha on n‑ö sildiga. Selle sildi nimi on innovatsioon ja nutikas spetsialiseerumine. See valdkond on väga oluline. Aga see tähendab, et uuel tõukefondide perioodil jäävad Euroopa Liidu toetuseta kõik meie alusuuringud. Peaminister mainis, et meil on tugevad alusuuringud. Aga nad on tugevad ainult seni, kuni neid ka tugevalt toetatakse. 2021. aasta riigieelarves on tõepoolest ka teadus‑ ja arendustegevusele kavandatud 56 lisamiljonit, aga kaks kolmandikku suunatakse sellest Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja teiste ministeeriumide kaudu rakendusuuringutele ning ettevõtete arendus‑ ja innovatsioonivõimekuse tõstmiseks. See on selgelt vajalik. Aga kas jagub ka piisavalt alusuuringuteks? Hea uudis on, et haridus‑ ja teadusminister ning ettevõtlus‑ ja infotehnoloogiaminister plaanivad juba lähiajal arutada, kuidas ettevõtete arendus‑ ja innovatsioonivõimekuse tõstmiseks mõeldud vahendeid saaksid taotleda ka teadusasutused ja kõrgkoolid oma õppetegevuse ja teadusvõimekuse arendamiseks. Ka peaminister kinnitas, et digi‑ ja rohepöörde läbiviimiseks on vaja ülikoolide abi. Aga mure alusteadustega jääb. Brüsselist öeldakse, et Euroopa Liidu liikmesriigid peavad ise leidma raha alusteaduste toetamiseks. Teame aga, et riigil on praegu COVID‑19 pandeemiaga võitlemise tõttu tõesti väga vähe raha. Ja kergesti võib tekkida küsimus, kas meil on siis neid alusteadusi üldse vaja, äkki keskendumegi ainult rakendusteadustele ja toetame vaid teadmiste kaubaks muutmist. Mul ei ole midagi innovatsiooni vastu. Innovatsioon on väga oluline, see on uute ideede ja teadmiste kasutamine uudsete lahenduste rakendamiseks, aga kusagilt peavad need ideed ja teadmised ju tulema, mida rakendama hakatakse. Iga rakenduse aluseks on fundamentaalteadmine uuritava nähtuse olemusest ja toimimise mehhanismidest. Nii vajavad ka näiteks kõik informatsiooni‑ ja kommunikatsioonitehnoloogia lahendused alusuuringuid, olgu andmeteaduse või tehisintellekti alal.

Hea näide on ka vaktsiinid. Vaktsiinide loomise aluseks oli aastakümnetepikkune fundamentaalteadlaste töö, mille nüüd sai operatiivselt kasutusele võtta. Selleks, et jõuda COVID‑19 vaktsiinideni, pidid teadlased aru saama, kuidas toimub geenide töötamine, informatsiooni liikumine DNA‑lt RNA‑le ja sealt valgule, mismoodi RNA‑viiruste ja DNA‑viiruste elutsüklid toimivad, kuidas nad kasutavad rakke enda paljundamiseks, kuidas tekivad inimeses immuunvastused välistele sissetungijatele, ning mõistma, mismoodi siseneb viirus rakkudesse, kasutades selleks raku pinnal olevat valku ACE2. Tartu Ülikooli rakubioloogiaprofessor Toivo Maimets ütles mulle eile, et kui keegi oleks veel poolteist aastat tagasi öelnud, et uurib rakupinna valku ACE2 ja seda, kuidas viiruse valk SB1 selle ära tunneb, oleks kindlasti küsitud, miks sellise esoteerilise teaduse peale maksumaksja raha kasutatakse ja kas siis Eesti teadusel olulisemaid probleeme ei ole. Selle loo moraal on, et valmisolek on kõik. Me ei tea iial, kust tuleb järgmine maailma ees seisev tõsine probleem, ent mingi hulk teadlasi, kes sellise esmapilgul imeliku ja ebapraktilise teemaga tegelevad, peab tingimata olemas olema. Seega, tähtis on kasta ikka kogu peenart, nii alus‑ kui ka rakendusteadusi.

Teine probleem. Tõepoolest, meil on lõhe sõnade ja tegude vahel juba pikka aega. Kuigi teaduse olulisusest räägitakse palju, pole teaduse tegemine Eestis tegelikult piisavalt väärtustatud. Teadlaste ja õppejõudude palgad ei ole konkurentsivõimelised, konkurentsipõhiste uurimistoetuste taotlemisel ETAg‑ist on grandi saamine muutunud sisuliselt loteriiks. Edukuse protsent eelmisel aastal oli 22%, aga nii mõneski valdkonnas [väiksem], näiteks humanitaarias 15% ja meile olulises tehnika ja tehnoloogia valdkonnas 17%. Paljud edukad teadusrühmad ja terved uurimissuunad jäävad aasta-aastalt ETAg‑i uurimisgrantide taotlemise voorudes ilma rahastuseta, isegi kui saavad rahvusvahelistelt retsensentidelt kõrgeimaid hindeid. Eelmisel kevadel korraldas ETAg ideekorje COVID‑i viirusega seonduvate probleemide lahendamiseks, korjati teatud uuringute jaoks ideid. Teadlased tulid välja 152 uuringuprojekti ideega. Lõpuks said rahastuse 13, sest eelarve oli 2,1 miljonit. Võib vaid kujutleda, kui palju paremas olukorras oleks Eesti ühiskond täna, kui uuringuraha oleks olnud rohkem. Sel aastal on uutele grantidele 6,2 miljonit, mida on 10 miljonit vähem kui eelmisel aastal. Eelmisel aastal esitati 272 alusuuringu ja 141 rakendusuuringu taotlust. Kolmveerand neist jäid rahata. Nad taotlevad uuesti, frustreeritult. Seesama madal edukuse protsent tekitab Eesti teadlastes ja ka üliõpilastes tunde, et teadusega tegelemine pole perspektiivne. Kuna doktorikraad ei anna väljaspool akadeemiat palgalisa ja isegi kõrgetes riigiametites doktorikraadi ei väärtustata, kahaneb Eesti noorte huvi doktorantuuri minna.

Ja kolmas probleem. Teadus‑ ja arendustöö on tihedalt seotud kõrgharidusega, selle rahastamine on sügavas kriisis. Seega peame lisaks teaduse rahastamisele rääkima ka kõrghariduse rahastamisest. Seetõttu algatame homme kultuurikomisjonis kõrghariduse ning teadus‑ ja arendustegevuse jätkusuutlikkuse kui olulise tähtsusega riikliku küsimuse. Olen lootusrikas, et kõrghariduse kvaliteedi ning rahastuse puhul võiksime saavutada erakondadeülese kokkuleppe. Teadus loob vundamendi haridusele, olles ülimalt oluline kõrgharidusega spetsialistide ettevalmistamisel kõikidele elualadele. Teadus on ka osa kultuurist, ta loob inimeste elukvaliteeti ja aitab meil mõista ennast ning ümbritsevat maailma.

Kokkuvõtteks. Teadus‑ ja arendustegevus ning kõrgharidus aitavad meil saada mitte ainult materiaalselt jõukaks, vaid aitavad meil saada ka vaimult suureks ning jääda kestma rahvana ning iseseisva riigina. Tark rahvas investeerib teadusesse ja haridusse lootusega näha paremaid aegu. Soovin meile kõigile seda tarkust. Aitäh!

Aitäh! Jaak Valge Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Loodan, et olen kuuldav. Selle testimiseks palun kohe endale igaks juhuks kolm minutit juurde.

Viis pluss kolm minutit. Ja olete nähtav ka.

Alustan pisut kaugemalt. Rahvusriigi tunnuseks on sidus ühiskond, selline ühiskond, kus ühiskonnal on ühine identiteet. Ainult selline ühine identiteet võimaldab ka hea demokraatia toimimist, sest vastasel korral edendaksid kõik ühiskonna liikmed ju ainult iseenda huve. Rahvusriigi tunnuseks on ka ühiskonna eri valdkondade omavaheline lõimitus. Näiteks peaks teadustegevus olema keskendatud neile valdkondadele, kus ollakse läbimurdevõimekad ja mis edendavad riigi majandust, sotsiaalelu ja kultuuri. Vastupidi, desintegreeritud ühiskondades või nendes riikides, mis on tavaliselt mahajäänud riigid, asumaad või endised asumaad, nii ei ole. Desintegreerituse tunnus on eri valdkondade arengu lahknevus. Ühe edu ei too kaasa teiste valdkondade ja kogu ühiskonna edu. Sellise ühiskonna moodustavad omavahel riigi rahakoti pärast konkureerivad huvigrupid. Ütleme niimoodi, et täiuslikult elluviiduna on see korporatiivse, aga mitte demokraatliku riigi mudel.

Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Andres Taklaja on võrrelnud teadlaste ja poliitikute läbirääkimisi, millel Eesti teaduse edu on taandatud üheselt ainult finantseerimise ulatusele, sellega, kui Eesti ehitusettevõtted saaksid Eesti riigilt näiteks 1% SKT‑st, ainsa nõudmisega riigilt, et las ehitavad selle raha eest, mida iganes tahavad, nende tegevuse hindajateks oleksid aga väliseksperdid. Meil muidugi niimoodi ei ole ja kindlasti ei arva ka professor Taklaja, et Eesti teadustegevus on nii vähe Eesti ühiskonnaga seotud. Aga teisalt on väga selge, et probleem on olemas, suur probleem. Muidugi, ka mina akadeemilise taustaga inimesena sooviksin, et teaduse rahastamine oleks ulatuslikum, ja eriti seda, et teadlaste ja õppejõudude töötasu oleks kõrgem. Meie õppejõud ja teadlased on seda tõesti väärt. Aga Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on samuti alati deklareerinud, et Eesti teaduse rahastus‑ ja hindamissüsteem tuleb muuta Eesti-keskseks, et Eesti teadus oleks seotud meie ühiskonnaga, selle ühiskonnaga, kes valdavalt teadustegevuse eest maksab. Kindlasti on ka Eesti teadlased valdavalt Eesti patrioodid ja nende lisamotiiv on töö Eesti ühiskonna heaks.

Seda, et Eesti teadus‑ ja innovatsioonisüsteem vajab senisest selgemaid temaatilisi prioriteete ja need prioriteedid peaksid lähtuma Eesti ühiskonna ees seisvatest väljakutsetest, on oma raportis rõhutanud ka väliseksperdid, eesotsas Helsingi ülikooli professori Marja Makarowi ja Manchesteri ülikooli professori Erik Arnoldiga. Ekspertide arvates võiks igas ülikoolis olla prorektor, kelle peamine ülesanne on teadmussiire ühiskonda. Raporti autorid märgivad, et Eesti süsteem on teadusartiklite avaldamise poolest edukas, aga valdkonnad, millele uuringud keskenduvad, ei ole alati ettevõtete ja riigi seisukohast olulised. See on äärmiselt teretulnud, et väliseksperdid tulid sellistele järeldustele, mille täideviimine viib Eesti rahvusriigi konsolideerumisele. Teisalt on äärmiselt imelik, et seda nägid isegi väliseksperdid, kes ei ole ju Eesti identiteediga. See aga tähendab, et meie ise oleme väga selgelt viinud läbi teaduspoliitikat, kus oleme end käsitlenud arenenud riikide heaks töötava asumaana.

Aga peaministri tänasest ettekandest pole päris selge, kas tänane valitsus üritab jätkata sedasama eelmise valitsuse  ettevaatlikult algatatud suunda, mida on soovitanud väliseksperdid ja mis on EKRE programmis. Kui isegi jah, siis mina julgen ettevaatlikult kahelda, kas rahvusriiki eitava hoiakuga valitsus seda ikka ellu viia suudab. Ka teised valitsuse sammud küll seda ei tõesta. Teaduse edukuse eeldus on poliitkorrektsuse puudumine ja iseenesestmõistetavalt sõna‑ ja mõttevabadus, just need, mis praeguse valitsuse ajal ohus on. Aitäh!

Aitäh! Mihhail Lotman, palun, Isamaa Erakonna fraktsiooni nimel! Viis pluss kolm minutit.

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Ma tahan tänada peaministrit selle eest, et sellisel pingelisel ajal leidis ta aega pühendada oma kõne teadusele. Kahjuks kõne sisu ei teinud mind eriti õnnelikuks. Jah, Eestil on väga hea teadus ja mõnes mõttes me oleme hüpanud üle oma pea. Kuid paraku, kui me vaatame neid tendentse ja trende, mida osaliselt kolleeg Odinets juba nimetas, siis neid on ka rohkem, me lähme praegu allamäge. Suurel määral on see seotud sellega, et on vähe noori teadlasi, teadus ei ole noortele nii atraktiivne, kui ta oli eelmistele ja üle-eelmistele generatsioonidele, on olemas palju paremad väljakutsed, materiaalsed väljakutsed erasektoris ja välismaal jne.

Peaminister uhkusega mainis, et on saavutatud 1% SKP‑st teadusele, ja see on päris märkimisväärne raha. Aga see oli eelmise valitsuse saavutus. Praegu ta lubas, et hoiab seda protsenti alles. Aga me peame meeles pidama, et protsent näitab ennekõike ühiskonna ja valitsuse prioriteete. Ja 1% SKP‑st ei ole sugugi see unistuste piir. Professor Maimets, keda juba on täna mainitud ja kellega ma paar päeva tagasi rääkisin, ütles, et Eesti riikliku ja ka erasektori panus teadusesse on kolm korda väiksem kui Euroopa Liidu keskmine, see ei ole mitte see, mida me tahaksime. Me jõudsime arusaamisele, et Eesti peaks panustama teadusesse kuskil 5% SKP‑st, kusjuures umbes pooleks oleks erasektori ja riigisektori osa. Nii et siin on palju tööd.

Ma tahan öelda, et kui on jutud, et me oleme liiga vaesed, et seda protsenti tõsta, siis see protsent ise ei ole raha hulk. Ja kui rikkad või vaesed tõstavad mingisugust protsenti, siis see näitab, kuidas nad suhtuvad sellesse valdkonda, aga mitte see, kui palju raha reaalselt sinna läheb. Pealegi on teada üks oluline asi. Need riigid, mis panustavad teadusesse rohkem, on rikkamad riigid.

Ma tahaksin tsiteerida akadeemik Tarmo Soomeret, kes omakorda tsiteeris Peter Druckerit. Soomere ütles, et need on kuldsed sõnad: teadmised on rikkuse allikas. Kusjuures teadmised ei ole need teadmised, mida vanataat seletab kuskil kännu otsas, need on teaduspõhised teadmised. Teadus on rikkuse alus ja mitte vastupidi, et kui oleme piisavalt rikkad, siis me saame pudistada midagi teadusele.

Ma tulen tagasi noorte teadlaste juurde. See on suur probleem. Ja kui sellel aastal ETAg kulutab nendele projektidele kolm korda vähem kui möödunud aastal, 10 miljonit vähem, siis on see löök ennekõike noortele teadlastele. Kahjuks ei saanud ma peaministrilt head vastust sellele küsimusele, aga ma saan aru loogikast, et võtame summa summarum erinevad aastad, siis summeerime ja jagame ja keskmiselt on nii. Aga kui me lööme sellesse aastasse sellise augu, siis see on nagu demograafiline auk, sealt ei saa välja tulla ülejärgmisel aastal. See on aastatepikkune, võib-olla dekaadidepikkune protsess.

Peaminister ütles kaks minu meelest vastuolulist asja. Üks, et teadus peab toetama majandust ja vastama praegustele küsimustele. Samas, tsiteerides ma ei mäleta juba, keda, ta ütles, et teadus peab lahendama homseid probleeme. Homseid probleeme – need ei ole need probleemid, mida poliitikud või Riigikogu neile ette annab. Teadusel on oma loogika. Siin ma tahan jällegi tsiteerida peaministrit ja positiivselt. Kui ta vastas minu küsimusele 25. jaanuaril, siis ta ütles, et las teadlased tegelevad teadusega, poliitikud tegelevad poliitikaga. Niisiis, poliitikud, ärge sekkuge teadusesse. Me räägime, et ühiskonnas, majanduses on kindlasti vaja neid ja neid asju, ja teadus tuleb appi. Kuid teadus areneb ülevalt alla. Kui ei ole fundamentaalseid uuringuid, siis kannatavad ka rakendusuuringud. Me ei saa iga kord küsida, et mis kasu põllumajandus saab mingisugusest kosmoloogiast.

Lõpetuseks tahan ergutada peaministrit. Tema on selle riigilaeva kapten. Ma palun, et ta paneks käed tüürile ja juhiks seda. Kui ta näeb, et kaardid on eelmisest valitsusest, vanad, või et see kurss on vale, siis praegu ainult tema vastutab selle eest, et laev ei läheks karile. Teadus on väga oluline valdkond, kus on väga kerge asja ära rikkuda ja väga raske on pärast parandada. Eelmine valitsus leidis 56 miljonit teadusele, nendest miljonitest enamik läks bürokraatiale ja erinevatele ministeeriumidele. Kui sellest rahast ei saa piisavalt, 10–12 miljonit, et katta seda auku, mis tekib grantide jaotamises, siis tuleb leida uus allikas. Ja ma väga julgustan peaministri seda otsima. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimised on lõppenud. Kas peaminister soovib ka lõppsõna? Jaa, palun!

Aitäh! Kõigepealt suur aitäh selle väga hea debati eest! Tõepoolest, mulle tundub, et me oleme kõik ühte meelt, et teadus on oluline, ja väga palju olulisi mõtteid sai siit kaasa. Ma olen nõus väga paljuga, mis on siin öeldud. 

Esiteks see, et teadmised on rikkuse allikas. Absoluutselt! Ja ka see, et ära ütle mulle, mis on su prioriteedid, vaid näita mulle, kuhu sa raha paned, ehk see on tegelikult su prioriteet. Nii et selles suhtes on teadus‑ ja arendustegevusse investeerimine kindlasti oluline.

Palju oli juttu sellest 1%‑st sisemajanduse kogutoodangust. Mulle tundub, et me kõik oleme selles ühte meelt. Põhjus, miks ma ei taha seda seadusesse kirjutada, on ju ka see, et kui SKT langeb, siis peaks justkui teaduse rahastus ka langema. Seda me ju ei taha. Loomulikult, ma tunnustan ka eelmist valitsust, kes selle teaduse rahastuse 1% kokku leppis.

Väga paljud teist puudutasid noorteadlaste probleemi. Olen absoluutselt nõus. Selle jaoks ongi noorteadlaste või doktoriõppe reform, et doktorandil oleks selgem positsioon teadlaskarjääris, ehk soovi korral oleks nooremteaduritel ka lepinguline ametikoht. Just selleks, et nad saaksid valida oma tegevuseks teaduse ega peaks teadlaskarjääri kõrvalt tegema muud tööd, selleks et oma peret toita. Siin ei ole meil tegelikult erinevaid arvamusi, me peame selle lihtsalt käima lükkama. Me oleme leppinud juba kokku, et 10 miljonit sinna läheb.

Eduard Odinetsile vastuseks, et see 3 miljonit on selle 47 miljoni sees, mis valdkondlikuks rahaks on ette nähtud. Toodi välja, et teadusnõunikud ei peaks tulema Riigikantselei alla. Seda on tegelikult teadusnõunikud ise soovinud, Riigikantselei alla toomist, et [valdkonna]üleselt seda teemat juhtida.

Nüüd tugevatest alusuuringutest. Seda puudutas nii professor Sutrop kui ka professor Lotman. Jällegi, olen väga nõus, et kui meil ei ole tugevaid alusuuringuid, siis kindlasti ei saa sinna peale ju ka mitte midagi ehitada. Ma ei öelnud seda, et teadus peab igal juhul toetama majandust. Ma tõin lihtsalt välja selle, et kui me saame teadlasi rohkem koostööd tegema või neidsamu teadlasi majandusse, ettevõtetesse tööle, siis me suudame tegelikult ka nende ettevõtete teadus‑ ja arendustegevuse taset tõsta. Just sellepärast, et nad on uurinud midagi, mis ei olegi võib-olla esialgu majandusega kuidagi seotud, aga nad näevad neid ideid hoopis n‑ö raamist väljas ja see toob uusi ideid ja uusi lahendusi. Siin tegelikult ei ole vastuolu. 

Samuti ei hakka riik kindlasti teadusesse sekkuma. Nagu ma ütlesin, autonoomia on ka väga oluline. Aga seetõttu on oluline baasteadus.

Paar asja veel. Jaak Valge rääkis eri valdkondade erinevast arendamisest, sellest, et oluline on koostöö. Absoluutselt nõus, et valdkondade koostöö toob tegelikult ju tulemusi, aga samal ajal me ei saa üle ega ümber sellest, et me oleme väike riik. See tähendab, et me peame ikkagi millelegi spetsialiseeruma, me lihtsalt ei suuda kõikides valdkondades tipptasemel teadust arendada. Seetõttu on need eelisvaldkonnad. Loomulikult peavad teadlased olema Eesti ühiskonnaga seotud, aga samal ajal me ju ei taha seda, et teadlased on tegijad ainult Eestis, vaid me tahame, et meil oleks ka maailma tasemel konkurents ja maailmatasemel teadlased. Teistpidi öeldes, me tahame, et meie teadlased saaksid ka tipptasemel väga hästi hakkama. Ma ei tea, mis on täpselt EKRE programmis, millele te viitasite. Aga igal juhul on rahvusteadused olulised, nagu ma korduvalt rõhutasin. Kui me ise rahvusteadustega ei tegele, eesti keele ja kultuuri arendamisega ei tegele, siis maailmas ei tee seda ka mitte keegi teine peale meie. Veel kord aitäh selle debati eest! Soovin, et me teeks ka edaspidi head koostööd nendel teemadel. Aitäh!

Aitäh! Veel kord suur tänu peaministrile! Suur tänu kõigile Riigikogu liikmetele, kes aktiivselt täna arutelus osalesid! See päevakorrapunkt on läbitud ja me läheme edasi.

Tänane viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 293 teine lugemine. Ettekandjaks palun rahanduskomisjoni aseesimehe Aivar Koka. Aivar, me ei kuule sind. Me näeme, aga me ei kuule sind. Ei kuule! Saalis nõutakse, et sa räägiksid kõvemini. Me ei kuule, ei ole kuulda. Ei ole praegu jätkuvalt kuulda. Võtan juhataja vaheaja viis minutit ja püüame täpsustada tehnilisi võimalusi. Juhataja vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, püüame jätkata. Juhataja võetud vaheaeg on läbi. Kas Aivar Kokk on ühenduses ekraani kaudu? Ma näen praegu, et ei ole. Meil on nüüd üldse ühenduseprobleemid. Ma küsin: Erki Savisaar, rahanduskomisjoni esimees, kas sa oled võimeline käigu pealt kiiresti Aivar Kokka asendama ja selle punkti ette kandma või mitte? Kui ei ole, siis me peame minema päevakorraga lihtsalt edasi ja see päevakorrapunkt langeb menetlusest hetkel välja. Nii, Aivar Kokaga tekkis vist ühendus. Aivar Kokk, palun!

Kas mind on kuulda?

On, nüüd on kuulda.

Okei, üks sekund.

Head kolleegid, me siis jätkame nüüd viienda päevakorrapunktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 293 teine lugemine. Ettekandja on rahanduskomisjoni aseesimees Aivar Kokk. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu ettevalmistamist teiseks lugemiseks arutas rahanduskomisjon oma 16. ja 22. veebruari istungil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogust ettepanekuid ei laekunud. Koostöös Rahandusministeeriumiga tegi komisjon konsensusega kaks tehnilist muudatust. Esimese muudatusega parandatakse viiteviga käibemaksuseaduses. Teise muudatusega viiakse rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses kasutatav sõnastus kooskõlla eelnõu sätestusega. Muudatuse tulemusel täienes ka eelnõu pealkiri.

Rahanduskomisjon tegi konsensusega kolm otsust: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. märtsiks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha  ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 11. märtsil.

Aitäh Kas Riigikogu liikmetel on küsimusi? Tundub, et küsimusi ei ole. Kuidas? Jah, Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Aivar, kuna mina olen järgmine ettekandja ja et võimalikult vähe kulutada kolleegide aega, siis mul on lihtne küsimus: kas mind kuulda?

On kuulda väga hästi.

See küsimus oligi Aivarile. Rohkem ma ei küsi.

Aivar, oskad sa vastata?

Sind on väga hästi kuulda.

Selge. Tundub, et rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole. Aitäh! Kas Riigikogu liikmetel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole.

Eelnõu kohta on esitatud kaks muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek on rahanduskomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on samuti rahanduskomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 293 teine lugemine lõpetada.  Teine lugemine on lõpetatud ja tänane viies päevakorrapunkt menetletud.

Läheme edasi! Tänane kuues päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 299 teine lugemine. Ettekandja on majanduskomisjoni liige Kalvi Kõva. Palun! Kalvi, peaproov meil õnnestus, aga praegu ei ole sind kuulda.

(Räägib, aga ei ole kuulda.)

Kalvi, peaproov meil õnnestus, aga praegu ei ole sind jälle kuulda. Ei ole kuulda! Laiutad käsi ... Pilt on väga hea. Vabandan kolleegide ees, juhataja vaheaeg viis minutit, püüame jällegi probleemi lahendada. Siiski, ühendus on. Kalvi, proovi veel korra! Jah, nüüd on kuulda. Ole hea!

Aga huvitav, et ma ei ole siin mitte midagi nagu vahepeal teinud. Kui nüüd hakkab ettekanne, kui tuleb kõne aeg, siis kaob ühendus ettekandjal nagu ära. Ma ei teinud mitte midagi vahepeal.

Ei oska kommenteerida. Tehnika on imeline asi, aga saame jätkata. Palun!

Ma siis hakkan tutvustama teile eelnõu. Jutt käib liiklusseaduse muutmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõust. Vabariigi Valitsus eelmise aasta 14. detsembril selle eelnõu algatas. Riigikogus toimus esimene lugemine 20. jaanuaril. Muudatusettepanekute tähtajaks kolleegidelt ega teistelt komisjonidelt ühtegi ettepanekut ei laekunud. Küll aga tegi komisjon koos ministeeriumiga väga palju tööd ja ma hiljem räägin nendest muudatusettepanekutest, mis tabelisse kantud on.

Komisjon arutas seda eelnõu kahel koosolekul, 22. veebruaril ja 8. märtsil. Olgu ära öeldud ka menetluslikud otsused, et need pärast meelest ei läheks. Tehti ettepanek võtta see täiskokku tänaseks päevaks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha kolmas lugemine 17. märtsil.

Nüüd muudatusettepanekutest. Seaduseelnõu kohta esitati ja komisjon vormistas 14 muudatusettepanekut. Ma tutvustan neid lühidalt. Muudatusettepanekud võib jagada nelja kategooriasse või valdkonda. Muudatusettepanekud nr 2, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10 ja 14 puudutavad eelnõu algset mõtet, seda, milleks see eelnõu siia tuli, ehk eriseadmete ehk gaasiseadmete täiendavat kontrolli. Need muudatusettepanekud on täpsustavat ja teksti parandavat laadi, midagi väga oluliselt võrreldes algtekstiga ei muutu.

Aga nii nagu liiklusseaduse puhul kombeks, esitati ka muudatusettepanekuid, mis on selle eelnõu algsest mõttest eemal ja mõnevõrra teisest liiklusseaduse valdkonnast. Nimelt, Siseministeerium esitas komisjonile ridamisi ettepanekuid, mis nende arvates olid kiireloomulised ja mis on kindlasti tarvis selle eelnõu menetlemise käigus vastu võtta. Need muudatusettepanekud on nr 3, 11, 12 ja 13 ja need reguleerivad kõikvõimalikke nõudeid nii tehnikale kui ka juhtidele, samuti liikluseeskirja täitmist  päästeautos, mis sõidab väljakutsele. Kõike seda saab muudatusettepanekute loetelust lugeda.

Muudatusettepanek nr 2 käsitleb veidi eraldi teemat, sellega täpsustatakse veoauto mõistet. Miks seda tarvis on? Asi on teekasutustasus. Nimelt, kohtus vaidlustati, et kraana ja eriotstarbelise veoauto pealt võeti teekasutustasu. Nüüd on kohtulahend olemas ja tõesti ka kraanad ja eriotstarbelised autod peavad teekasutustasu maksma. Aga ka õiguskantsler juhtis komisjoni tähelepanu sellele, et seaduse selgelt mõistetavuse huvides oleks mõistlik seaduses seda küsimust täpsustada, ja muudatusettepanekuga nr 2 ongi see seaduses selgemini kirja pandud.

Muudatusettepanek nr 1 on muudatusettepanekutest kõige mahukam ja selle ettepaneku tõttu on ka ettepanek muuta seaduse ja eelnõu pealkirja. Algul tuli menetlusse liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu, nüüd on see muutunud liiklusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuks. Eelnõu põhjal muudetakse autoveoseadust, raudteeseadust, ühistranspordiseadust ja meresõiduohutuse seadust – nii et on väga suur pakk seadusi, mida selle muudatusettepanekuga nr 1 majanduskomisjon soovib muuta. Ja selle ettepaneku sisu on, et tulenevalt praegusest viiruseolukorrast on Euroopa Komisjon võtnud vastu määruse, millega lubatakse liikmesriikidel edasi lükata kõikvõimalike lubade ja litsentside tähtaegu. Selle pika muudatusettepaneku nr 1 sisu on, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile antakse selline volitusnorm. Kui nad arvavad, et meil Eestis ei ole tarvis neid litsentside pikendusi edasi lükata, siis nad võivad need ka edasi lükkamata jätta. Aga möödunud aasta kevadel, kui meil oli esimene koroonalaine, me tegelikult täpselt samasuguse muudatusettepaneku vastu võtsime. Kes soovib, saab täpsemat informatsiooni küsida ja kindlasti lugeda selle muudatusettepaneku kohta kas saali tagant riiulist võetavast eelnõust või elektrooniliselt oma töölaual. Aitäh!

Aitäh ettekande eest! Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole.

Eelnõu kohta on esitatud 14 muudatusettepanekut. Me vaatame need üheskoos läbi. Esimene muudatusettepanek on majanduskomisjoni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, samuti majanduskomisjonilt, seisukoht: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, majanduskomisjonilt, seisukoht: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, majanduskomisjonilt, seisukoht: arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, majanduskomisjonilt, seisukoht: arvestada täielikult. Kuues ettepanek, majanduskomisjonilt, seisukoht: arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, majanduskomisjonilt, seisukoht: arvestada täielikult. Kaheksas ettepanek, majanduskomisjonilt, seisukoht: arvestada täielikult. Üheksas ettepanek, majanduskomisjonilt, seisukoht: arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek, majanduskomisjonilt, seisukoht: arvestada täielikult. 11. ettepanek, majanduskomisjonilt, seisukoht: arvestada täielikult. 12. ettepanek, majanduskomisjonilt, seisukoht: arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek, majanduskomisjonilt, seisukoht: arvestada täielikult. Ja 14. muudatusettepanek, samuti majanduskomisjoni esitatud, seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 299 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud psühhiaatrilise abi seaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu 115 teine lugemine. Palun ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme Hele Everausi!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tegemist on seaduseelnõuga 115. See on psühhiaatrilise abi seaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu, mis on käinud läbi päris pika teekonna.

Natukene ajaloost. Psühhiaatrilise abi seaduse § 3 täiendamise seaduse eelnõu – tookord oli see veel § 3 täiendamise seaduse eelnõu – algatas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon 3. detsembril 2019. Riigikogu juhatus määras eelnõu juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni. Eelnõuga soovitakse muuta piiratud teovõimega inimesele psühhiaatrilise abi andmise korda. Eelnõu oli ja on ajendatud õiguskantsleri osutusest, et kehtiv kord ei võimalda anda piisavalt küpsele kaalutlusvõimelisele alla 18-aastasele noorele psühhiaatrilist abi ilma tema seadusliku esindaja nõusolekuta või kohtu loata.

Eelnõu 115 esimene lugemine lõpetati 21. jaanuaril 2020. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 4. veebruar 2020 ja laekus kaks muudatusettepanekut Riigikogu liikmelt Helmen Kütilt. Juhtivkomisjon tegi eelnõu kohta ühe muudatusettepaneku. Sotsiaalkomisjon palus arvamusi ka erinevatelt huvigruppidelt ja eelnõu kohta saatsid toetavad arvamused Eesti Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Noorteühenduste Liit. Oma arvamuse saatis ka Sotsiaalministeerium.

Vabariigi Valitsus arutas eelnõu oma 9. jaanuari istungil ja toetas eelnõu eesmärki, mille kohaselt piisavalt küpsetel ja kaalutlusvõimelistel piiratud teovõimega isikutel on õigus ilma seadusliku esindaja või eestkostja nõusolekuta pöörduda tervishoiuteenuse osutaja poole vaimse tervise teenuse saamiseks.

Vabariigi Valitsus pidas vajalikuks täiendada eelnõu selliselt, et alaealistele piiratud teovõimega isikutele antav õigus saada psühhiaatrilist abi nende oma vaba ja teadliku nõusoleku alusel laieneks ka täiskasvanud piiratud teovõimega isikutele. Sotsiaalministeerium esitas ka konkreetse ettepaneku eelnõu sõnastuse kogu ulatuses.

2021. aastal – aastaring oli täis saanud – saatis Sotsiaalministeerium 10. veebruaril veel täiendava ettepaneku eelnõu muutmiseks. Sotsiaalministeerium toetab psühhiaatrilise abi seaduse § 3 täiendamist selliselt, et piiratud teovõimega isikute patsiendiõiguste osas kohaldub juba kehtiv võlaõigusseaduse § 766 lõikes 4 sätestatud eriregulatsioon, mis arvestab alati piiratud teovõimega isiku enda suutlikkust ja võimet teha ennast puudutavaid raviotsuseid. Kuid tervishoiuteenuse osutaja kaasab vajaduse korral piiratud teovõimega isiku huvi ja vajadusi arvestades tema seadusliku esindaja või muu lähedase isiku, kes saaks piiratud teovõimega isikut toetada. Sotsiaalkomisjon toetas Sotsiaalministeeriumi saadetud ettepanekuid, ka viimast, tänavu 10. veebruaril saadetud ettepanekut, ning sellest tulenevalt otsustas sõnastada eelnõu ühe ja ainsa, aga sisuka muudatusettepaneku sellisena, nagu Sotsiaalministeerium pakkus. 

Nüüd aga, mis vahepeal on toimunud? On see, et komisjon on arutanud seda eelnõu – nagu te aru saate, ajalugu on pikk – tervelt 13 istungil. Komisjoni istungitel toimunud aruteludes on osalenud väga paljud spetsialistid kõikvõimalikelt erialadelt. Ma loen nad ikkagi ette, nad kõik on seda väärt, kuna on osalenud väga tõsiste ettepanekutega: Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte õiguste osakonna juhataja Andres Aru, SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees Varro Vooglaid, Laste Vaimse Tervise Keskuse kliiniku juhataja Anne Kleinberg, OÜ Arstlik Perenõuandla juhataja, psühhiaater-seksuoloog Imre Rammul, Peaasjad MTÜ keskuse nõustaja, tegevjuht, kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa, Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse esimees Aivar Haller, Lastekaitse Liidu lapse õiguste programmi koordinaator Helika Saar, Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri lastekaitsetalituse juht Liia Kilp, Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise eestvedaja Birgit Malken, Eesti Noorsootöötajate Kogu tegevjuht Heili Griffith, Tallinna Pääsküla Kooli huvijuht Liis Enson ja Tallinna Kristiine noortekeskuse noorsootöötaja Erko Sõrmus, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht Karmen Maikalu, Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Käthlin Mikiver, tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunikud Silja Elunurm ja Ingrid Ots-Vaik.

15. veebruaril otsustati, nagu ma juba ütlesin, ettepanekuid toetada ning sotsiaalkomisjoni poolt määrata eelnõu ettekandjaks teie ees seisev Hele Everaus.

Muudatusettepanekud said põhjalikult veel kord läbi arutatud 21. veebruaril. Neid oli kolm. Esimene, mis on sotsiaalkomisjoni sõnastatud ja muudetava paragrahvi lõige 1. Sellega kehtestatakse psühhiaatrilise abi osutamise põhiprintsiip: psühhiaatrilist abi osutatakse vabatahtlikkuse alusel. Lõikega 2 reguleeritakse piiratud teovõimega isiku õigust saada psühhiaatrilist abi sarnaselt teiste tervishoiuteenustega. Selle üle on terve rida arutelusid olnud, aga tegelikult on see väga oluline samm edasi selleks, et tõepoolest kõik vajalikku abi saaksid. Lõikes 3 sätestatakse, et tervishoiuteenuse osutaja kaasab piiratud teovõimega isiku seadusliku esindaja või muu piiratud teovõimega isiku poolt usaldatud täisealise teovõimelise isiku, kui see on piiratud teovõimega isiku huvides. Ja lõikega 4 täpsustatakse, et ilma isiku enda nõusolekuta võib  psühhiaatrilist abi osutada siis, kui on täidetud tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kriteeriumid vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse §-le 11 ning kohtu määratud psühhiaatrilise sundravi puhul vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse §‑le 17.

Selle esimese paranduse osas oldi konsensuslikud: välja arvatud üks erapooletu, hääletasid kõik komisjoni liikmed selle poolt. Riigikogu liikme proua Helmen Küti tehtud muudatusettepanekuid 2 ja 3 otsustati toetada sisuliselt. Jällegi oli üks komisjoni liige erapooletu, ülejäänud olid poolt. Ja sisuliselt on tõesti selles ainsas lõplikus muudatusettepanekus kõik need ettepanekud arvestatud.

Sotsiaalkomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 10. märtsiks, teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui see läheb niimoodi, siis on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 17. märtsiks 2021. Kõik menetluslikud otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, teile on ka küsimusi. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees ja ettekandja! Siin oli hästi palju selliseid kantseliitlikke termineid. Minu küsimus on ajendatud sellest, et ma mõtlen nendele inimestele, kes vaatavad meid interneti vahendusel. Praegu on kriisiolukord, kus me teame, et alaealiste seas on rohkem suitsiidseid mõtteid tekkinud. Kas neil on võimalus pärast selle seaduse vastuvõtmist iseseisvalt pöörduda psühhiaatri poole ja kas see kehtib ka vanuses alla 16? Kas komisjonis arutati, kust maalt laps on alaealine? Ning kas oli arutusel see, et võiks olla selline omaette vanusegrupp nagu "noorukid", mis algaks 15. eluaastast? 

Aitäh, väga hea küsimus! See täpselt ongi olnud kogu selle pika protsessi eesmärk, et anda mis tahes vanuses alla 18-aastastele võimalus ükskõik missuguse tervisemurega ükskõik missuguse spetsialisti poole pöörduda. Siiani psühhiaatri poole vaimse tervise probleemide puhul ilma vanemat kaasamata pöörduda ei saa. Kui see seadus jõustub, siis see võimalus on. Seda lihtsalt on väga vaja.

Situatsioonid võivad olla väga erinevad. Meil oli väga tõsiseid diskussioone, kuidas me ikka laseme ühel alaealisel ilma vanema teadmata midagi niisugust teha. Oli ka kriitikat – mitte küll väga palju –, et ühelt poolt vanemad peavad ju vastutama oma n-ö kasvatatavate eest ja kuidas nad siis nende muresid ei tea. Aga elu lihtsalt on niisugune, situatsioone on erinevaid. Minu meelest on hästi, kui inimene saab abi küsida, kui tal on mure. Sageli on nii, et noored ei pöördu kellegi poole. Ja kui nad tahavad pöörduda, aga ei saa seda teha õigel ajal, siis võib varsti olla juba hilja, nii et ei olegi enam pöördujat.

Nii et ma arvan, et see seadus on väga oluline. Tuletage meelde, karistusseadustiku järgi juba 14-aastane vastutab oma tegude eest. Aga kuni 18. eluaastani ei saa noor inimene ilma ema-isa käekõrval olemata psühhiaatri juurde minna. Nii et mina olen küll väga rahul, kui me lõpuks selle võimaluse anname. Aitäh!

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Mul on lihtsalt selline mitte niivõrd sisuline küsimus selle eelnõu kohta, kuivõrd natukene laiem. Selle seaduse kohaselt saavad lapsed nüüd hakata pöörduma iseseisvalt psühhiaatri poole. Nagu räägitud, praegu on COVID-iga seoses lastel väidetavalt suured psüühilised probleemid, on ka enesetapukatseid. Aga kuidas me lahendame selle olukorra, et teadaolevalt pole väga paljud lapsed siiani saanud sellele teenusele ligi hoopis sellepärast, et meil lihtsalt ei jätku psühhiaatreid? 

Ma olen Tallinna Linnavolikogu liige ja käinud laste psühhiaatriakeskuses, mis töötab lastehaigla juures. Seal tuli väga selgelt välja, et kuna Tallinn on kõige rikkam omavalitsus, siis ta suudab oma piirkonna lastele selle teenuse garanteerida, aga põhimõtteliselt nad teenindavad tervet Eestit. Aga sinna jõuavadki lapsed enamasti alles siis, kui nad on juba enesetapukatse korra teinud. Kuidas me nüüd peaksime edasi minema? Kui see seadus vastu võetakse, kuidas me siis saame tagada, et lapsed, kellel see õigus tekib, tõesti pääsevad sellele teenusele ligi? Mida teha, et psühhiaatreid, kelle juurde nad saaksid minna, oleks rohkem? 

Ma tänan teid väga olulise küsimuse eest! Muide, sedasama ma küsisin Sotsiaalministeeriumi esindajatelt, kui me arutasime selle seaduse aspekte ja võimalikke tulevikuarenguid. On kindlasti oluline, et tõepoolest asjad läheksid nii, nagu me tahame. Aga see nõuab rohkemate psühhiaatrite ja kliiniliste psühholoogide ettevalmistust. Ja see on otseselt valitsuse ülesanne. Mina näen seda ainult niimoodi. Tõesti, ma olen näinud tagajärgi, olen kohtunud perekondade ja nende esindajatega. Tegelikkus on selline, et see mure on väga suur. Nii et ma olen teiega nõus, et siin tuleb valitsusel väga tõsiselt tegutseda. 

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kas ma saan õigesti aru, et ka seitsmeaastased võivad iseseisvalt arsti poole pöörduda? Või on vastavalt karistusseadustikule 14 eluaastat see piir, kustmaalt lapsed võivad iseseisvalt seda abi küsida? Ja kas see laieneb ka nendele noortele, kes on juba tegelikult pihta saanud, kelle psüühika on häiritud ja kellele on juba pandud selline diagnoos, et nad on osaliselt otsustusvõimetud?

Vanusepiiri ei ole, üldse mingeid piire sisuliselt ei ole. Kui laps on nii küps, et ta mõistab, et tal on mure, mille puhul muud abi ei ole, siis peab ta teadma, kuhu selle murega minna. Ja tal peab olema vaba voli abi paluda.

Kert Kingo, palun!

Hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus. See eelnõu näeb ette, et abi võivad küsida alaealised ehk siis lapsed,  kõik, kes on vanuses alla 18. Samas me teame, et isegi väga paljud täiskasvanud ei tee vahet psühholoogil ja psühhiaatril. Minul on küll küsimus, kuidas seitsmeaastane või kümneaastane iseseisvalt, nagu teie enne märkisite, oskab üldse tahta just nimelt psühhiaatri juurde minna. Talle ei tule pähe mingi psühholoog, mõte, et ta just nimelt tahab psühhiaatri juurde minna. 

Aitäh! Väga õige küsimus. Aga kui ta ei tea, siis ta ei tahagi minna, see on selge. See soov näitab teadlikkuse küpsust. Inimesed, kellel on mured, käituvad vastavalt sellele, kui suur nende teadlikkus on. See on nii igas vanuses inimestega, mitte ainult lastega, alla 18-aastastega. Mõned on vähem küpsed, mõned on rohkem küpsed, aga iga inimene saab vabalt otsustada.

Ja selge on, et enamikus on ikkagi niimoodi, et kodus on, kelle poole pöörduda, et kodus nähakse, mis toimub. Samas on kahjuks situatsioone, kus see ei ole nii. Ma kuulsin just ka õiguskantsleri büroo andmeid. Nad külastasid kõiki lastepsühhiaatri vastuvõtuga tegelevaid spetsialiste ja selgus, et paari-kolme kuu jooksul tuleb ette situatsioon, kus alla 18-aastane vajab konsultatsiooni, aga praeguse seaduse järgi ei tohiks psühhiaater talle nõu anda. Ja mis see noor siis tegema peab? Kuhu ta minema peab? Ma arvan, et see ei ole massiline probleem, aga et see ei kasvaks, on vaja seadust muuta. Ja tõsi on, et ega inimesed nii väga ju ei taha üldse arsti juurde minna, rääkimata siis, kui tegu on vaimse tervise probleemidega. 

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te just ütlesite, et psühhiaatri puhul on tegemist arstiga. Ja kui inimene vajab psühhiaatri abi, siis on asjad juba väga-väga halvasti. Samas ka psühholoogid ütlevad, et noortega on meil lood kehvasti. Noored ei tule massiliselt oma eluga toime, nad on stressis, sellele järgnevad kõikvõimalikud muud probleemid ja kuritarvitused. Öelge palun, kas see psühhiaatrite probleem on ikka kõige suurem? Ehk oleks meil ühiskonnas kõigepealt odavam ja lihtsam noori suunata psühholoogide jutule? Kui probleem on alles tekkimas, siis on lihtsam abi saada. Kui on juba suitsiid ja muud sellised karmid asjad mängus, siis võib olla juba hilja.

Aitäh! Väga õiged aspektid, mida te märgite. Ja ongi nii, kellele mida: üks ei välista teist. Ja vahel on mitut abi korraga vaja. Ei ole sugugi nii, et arst on see viimane, kelle poole pöördutakse, kui  juba kõige tõsisem häda käes. On aga teatud aspekte, mida oskab hinnata psühhiaater, aga psühholoog mitte. On ju ka erinevaid kaasasündinud sättumusega psühhiaatrilisi haigusi, mida kuidagimoodi ei saa kodus keegi ära tunda ja seda inimest aidata.

Ma olen kindlasti teiega väga nõus, et me elame hoopis teises situatsioonis, kui mina mäletan oma noorusest. Nii mõtledki, mille peale need stressid ikka tekivad. See on kindlasti ennetamise küsimus, see on suure tervishoiupoliitika küsimus – mitte ainult tervishoiu-, vaid tervisepoliitka küsimus. See, kuidas me tegelikult inimestena, kas või meie siin, omavahel suhtleme, kuidas kodus vanemad suhtlevad, kuidas nende töökaaslased nendega suhtlevad – see kõik kandub kodudesse üle, see kõik kandub noortesse üle. See kandub koolimiljöösse. 

Teil on täiesti õigus, need kõik asjad peaksid olema. Mitte et me võtame ühe meetme ja see üks meede lahendab kindlasti probleemi. Kui see seadus nüüd niimoodi muudetud kujul läheb käiku, ei lahenda see ikkagi kõiki probleeme. Me peame kompleksselt lähenema, aga katsume likvideerida selle ühe mure, mis on pikka aega lahendamata olnud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh veel kord, lugupeetud hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on väga hea meel, et me saame neid teemasid siin arutada teie kui praktikuga. Mu küsimus tuleneb jälle elust enesest. Ma toon sellise näite. Kui nüüd uue seaduse järgi seitsmeaastane laps läheb iseseisvalt psühhiaatri juurde, siis vahest psühhiaater kirjutab talle välja ravimid. Ja me teame, et tegelikult need ravimid on väga tugeva toimega, eranditult. Just sellepärast psühholoogid neid välja ei kirjuta, neil seda õigust ei ole. Milline siis järgmine samm teie meelest peaks olema?

Ma lihtsalt elust enesest tean, et kui laps läheb pühhiaatri juurde vanema nõusolekul ja koos vanemaga, siis vanem on see, kes läheb apteeki, näitab oma lapse ID-kaarti ja ka iseenda ID-kaarti ning tema kui täiskasvanu saab siis osta need tugeva toimega ravimid välja ja samuti kodus kontrollida, kuidas neid võetakse. Elust enesest on ka teada, et neid ravimeid proovitakse katse-eksituse meetodil. Psühhiaatrid määravad neid ja kui mõni ei sobi, siis tuleb sellest teada anda ja määratakse uus ravi. Aga mis saab nendest ravimitest, mis ei sobinud? Kuhu need lähevad, kellele need jäävad? Elus on reaalsed olukorrad hoopis-hoopis ... 

Minut on aega, et sõnastada küsimus. Palun küsimus!

Jätta kogu see asi ainult lapse õlgadele ei ole minu meelest üldse õige. See võib kaasa tuua selliseid olukordi, mida me võib-olla ei oska ette näha ja mis võivad olla väga ohtlikud. Äkki te annate ka sellele oma hinnangu, nii palju kui te vähegi oskate?

Suur aitäh! Ma mõistan teie muret. Küllap kõigi mure ongi see, et õiged asjad saaksid õigete inimestega ja õiges kohas tehtud, siis on parim tulemus. Miks see laps peab just seitsmeaastane olema? Ma usaldan väga meie erinevate erialade arstide haridust, mis põhiliselt on saadud Tartu Ülikoolis ja väga kõrge tasemega spetsialistidelt. See käib eriti psühhiaatrite kohta. See koolkond on olnud aastasadu ka välismaale eeskujuks.

Ükski psühhiaater ei kirjuta kindlasti seitsmeaastasele lapsele lihtsalt niisama mingit rohtu. Kõigepealt ta hindab, missugune on situatsioon. Vaevalt üks seitsmeaastane üldse läheb ise sinna, aga hää küll, las ta olla. Pühhiaater hindab seda situatsiooni, miks laps on tema juurde tulnud. Need on pikad jutuajamised, ja mitte ainult. Ja kindlasti arst püüab võtta ühendust perega, kui just see seitsmeaastane, aga pigem ikka palju vanem laps või mittetäiskasvanu, ütleme nii, seda ei keela, kui ta ei taha mingil juhul, et tema perega ühendust võetakse. See on ainukene takistus.

Aga igal juhul ei hakka minu kolleeg mitte midagi enne ette võtma, kui ta pole püüdnud välja selgitada, mis on need põhjused, mis on need tagamaad. Ja see võtab palju aega. Te ei kujuta ette, kui palju psühhiaatrid selleks tööd teevad. See ei ole üks kord kokkusaamine, see on palju kordi kokkusaamist. Ja nad kindlasti ei kirjuta lapsele rohtusid välja. Nad otsivad teisi lahendusi, mis võimaldaksid selles situatsioonis edasi minna.

Mul on küll teine eriala, aga ma olen kõrvalt näinud, et psühhiaatritel on väga keerukate probleemidega haigeid, kelle vaimset tervist on väga palju vaja toetada. Tõesti tuleb ka hoida ära näiteks raske haiguse tõttu suitsiidisoovi. Ja mitte ainult täiskasvanutel, vaid ka lastel, kes on vähihaiged. Ma olen näinud, kuidas tegelikult psühhiaatrid tegutsevad. Kahju, et neid on nii vähe. Neil on tõesti väga raske, nende koormus on väga suur.

Mina usaldan arste. Igaüks teeb oma tööd parimal võimalikul moel. Ja seda tööd saab ainult spetsialist teha, seda päris kindlasti. Isegi kui vanemad kodus arvavad, et nad teavad, mida teha, nad kindlasti ei saa probleemi lahendada, nad saavad kõrvalt aidata ja toetada. Psühhiaater on ikkagi inimene, kes on terve elu õppinud ja õpib kogu aeg juurde, kuidas niisuguste probleemidega inimesi aidata. 

Kert Kingo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te siin ise ka möönsite mitu korda, et seitsmeaastane vaevalt hakkab pöörduma ise psühhiaatri poole. Aga ometigi see seaduseelnõu näeb ette kõiki alaealisi lapsi, see on siis kõiki, kes on alla 18-aastased. Ja see sisaldab ka sellist lauset, et patsient iseseisvalt kaalutleb raviotsuste üle. Aga kui te olete väga veendunud, et seitsmeaastane ja kümneaastane omaalgatuslikult ei pöördu psühhiaatri poole, siis miks ei seatud mingit vanusepiiri? Miks te ei kaalutlenud selle üle või äkki siiski kaalutlesite? 

Ei, me ei kaalutlenud vanusepiire, sest siin ei ole võimalik vanusepiiri panna. Siin ütleb terve mõistus, missugusest vanusest need probleemid tõsisemalt tekkivad ja mis need probleemid on. Ma ei hakka kõike üles lugema, mille üle me diskuteerisime, aga muresid oli alates kodusest väärkohtlemisest, nii vaimsest kui ka füüsilisest, kuni paljude muude situatsioonideni välja. Loomulikult, teatud vanuses lapsed kahjuks – või õnneks võib-olla – ei taju kõiki neid asju. Mõni aasta edasi nad juba tajuvad seda ja tahaksid abi küsida, aga neil ei ole seda võimalust. Nii et jutt on niisugustest situatsioonidest. Ma arvan, et siin kunstlikke piire panna – ma ei leia, et see on vajalik. Ja diskussioonides, mis meil komisjonis olid, ei leidnud see ka kuidagimoodi toetust.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh! Hea ettekandja! Ma iseenesest olen olnud kogu aeg selle seaduseelnõu suhtes positiivselt häälestatud, aga mida rohkem ma saadud vastuseid kuulan – mõtlen neid, mis te andsite Urmas Reitelmannile, Kert Kingole ja Moonika Helmele –, seda rohkem ma saan kinnitust, et tegemist võib olla üldse mitte vajaliku seadusemuudatusega. Ma pigem usun ikkagi seda, mida ma enda praktikas ka olen kogenud: kui inimestega sellest seadusemuudatusest rääkida, siis on täiesti selgelt arusaadav, et tõepoolest väga paljud ei saa aru, kas on tegemist vajadusega psühholoogi järele või psühhiaatri järele. Siit tekibki esimene küsimus: kas teile ei tundu, et enne kui laps hakkab tipa-tapa hulluarsti juurde minema, võiks ta psühholoogi juurest läbi käia? See on esimene küsimus. Ja teine: kui ta ikkagi läheb psühhiaatri juurde, kes siis ravimid välja ostab?

Aitäh! Kolleeg, kõigepealt ma teen väikese märkuse. Meil ei ole hulluarste, meil on arstid. Ja meil on vaimne tervis samavõrd oluline kui füüsiline tervis. Palun niisugustest terminitest hoiduda.  Ma arvan, et igas situatsioonis, kus on oodatud spetsiifiline, spetsiaalne abi, on arst oluline. Psühholoogidel on oma võimalused, teadmised, spetsialiteet, psühhiaatritel on oma. Ja väga sageli töötavad nad koos. Ja need ei ole kindlasti hulluarstid.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Eluline näide: libe tänav, mida peab keegi hooldama, kuid see on hooldamata. Inimene kõnnib seal, kukub, murrab jalaluu ja arstid putitavad ta üles. Mul on selline küsimus sellesama eelnõu raames. Kas teil on ka mingisugused konkreetsed ettepanekud, kui  võtta aluseks kas või see liivatamise juhtum, et lastega tegeletaks rohkem, et ametiasutused uuriksid välja, mis võib olla põhjuseks, et laps satub psühhiaatri juurde või tahab sinna ise minna? Praegu me tegeleme selle eelnõu puhul ainult tagajärgedega, aga mõistlik oleks ju tegeleda ka ennetustööga. 

Aitäh! Väga õige märkus. Selle ennetusega tegeleb lastekaitse. Meil on terve rida organisatsioone, kes sellega kogu aeg tegelevad ja annavad soovitusi. Võib-olla koordineeritust puhuti jääb vajaka, aga see tegevus toimub kogu aeg. Ent see ei lahenda kõiki küsimusi, konkreetselt ka mitte selles eelnõus toodud probleeme, mille me oleme siia teie ette toonud.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Ma vabandan ettekandja ees, kui ta tundis end puudutatuna sellest, kui ma pisut rahvalikku kalambuuri kasutasin. Aga ma ei saanud vastust oma küsimusele. Kui laps läheb tipa-tapa psühhiaatri juurde ja talle määratakse ravimid, kes need välja ostab? Kas ta teeb seda ka kuidagiviisi omal käel?

Aitäh küsimuse eest! Laps ei saa seda omal käel teha, see on ju teile teada. Need asjad korraldab psühhiaater, kui seda peaks vaja olema. Kindlasti ei lahenda ta seda niimoodi, nagu teie siin praegu muretsesite.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te ütlesite praegu minu küsimusele vastates, et selles töös on ka mõningaid puudusi. Palun loetlege need puudused ja palun nimetage, mida teie erakonna juhitav valitsus kavatseb nende puuduste likvideerimiseks ette võtta ja millal ta seda teeb. 

Aitäh! Kahjuks ma ei ole valitsuse liige – või õnneks, ma ei tea. Aga ma usun, et kõik need kitsaskohad, mis on, kohe ei kao. Elu on dünaamiline. Ühe päevaga ei ole ükski probleem tekkinud, need on aastakümnete jooksul tekkinud. Ja tegelikult tulenevad need probleemid kogu ühiskonna arengust, need ei ole ühe või teise valitsuse tekitatud või likvideeritavad. Sotsiaalteadlased tegelevad nende küsimustega pidevalt, andes nõu ka erinevate organisatsioonide tegevuseks.

Valitsusel on kindlasti konkreetne roll – me sellest enne juba rääkisime – selles, et nii psühhiaatriline kui ka psühholoogiline abi ja nende spetsialistide ettevalmistus oleks parem. Ka omavalitsuste ja erinevate mittetulundusühingute tegevus peab olema omavahel koordineeritud. See on pidev areng. Ei ole niimoodi, et ma täna ütlen, et need on puudused, ja homseks neid ei ole. See on ühiskonna areng. See on kogu sotsiaalse keskkonna areng, mis kogu aeg tekitab uusi muutujaid. Ja ka meie peame siin saalis sellest aru saama.

Aitäh, austatud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Suur tänu kõigile küsijatele!

Avan läbirääkimised. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head töökaaslased! Ütlen teile kohe, et mina ei ole selles asjas mingi ütleja, sellepärast et ma ei ole meedik. Samas ma olen enda elukogemusest lähtudes võib-olla just nimelt selles asjas ütleja. Minu elu on olnud üsna kummaline, seda just noores eas. Ja nii palju, kui mina olen näinud enesetapukatseid enda lähikondsete või sõpruskonna seas, ilmselt võib-olla keegi teist ei ole näinud. Nendel keerulistel aastatel, kui noored soovivad rohkem tähelepanu, mõistmist või midagi muud, on ainuke võimalus tähelepanu tõmmata eneselõikumine. Eneselõikumine on nüüd jõudnud selleni, et on välja kujunenud juba emo subkultuur. Kes ennast rohkem lõikab, see saab rohkem tähelepanu.

Murdunud ja katkiseid noori inimesi oli palju. Ja meil kõigil, kes me olime juba sellest saastast läbi tulnud, oli neile võib-olla midagi öelda, kuid meil ei olnud seda ettevalmistust. Me hoidsime kokku, me olime nurka tõrjutud, meid ei olnud mitte kellelegi vaja ja, ütleme, meil ei olnud ka seda ühiskonda vaja. Ega meid ei oodatudki, meid ootas ainult miilitsakong. See oli ainuke. Aga mida sa miilitsale kurdad, milline su elu on.

Täna me kardame seda, et me anname lastele selle võimaluse. Sellepärast et me ei oska neid märgata. Täna on võib-olla selline olukord, et vanematest saavad äkki ultraveganid ja nad komposteerivad iga päev lapsel ajusid. Ja siis me ütleme, et appi tuleb lastekaitsespetsialist. Ma ei ole selles asjas ütleja, aga ma olen 11,5 aastat olnud alaealiste komisjoni liige. Ja selles komisjonis võib-olla alles viimastel hetkedel hakkas välja kooruma, et selles perekonnas ei ole kõik päris hästi.

Me ei ole mingi suur riik, kus meil oleks miljonites inimesi sinna-tänna visata. Eesti riigis on iga inimelu korvamatu väärtusega. Me oleme arvestanud, et inimelu hind võiks olla miljon. Me peaksime lastes märkama nende omapära, mitte suruma neid kitsastesse raamidesse, et püsi siin ja ole paigal. Kui me anname täna selle võimaluse, et laps võib minna psühhiaatri juurde – jah, me ütleme, et see on võib-olla hulluarst, aga võib-olla ta leiab võimaluse panna laps kuskile turvakodusse või kellegi abiandja suunata. Me praegu kardame, et arst annab talle kange rohu. Aga mis siis, kui Süstla-Vellod tänavalt pakuvad: hele laks vastu mooni, süst otse silma? Ja siis ta ongi juba meelemürkide maailmas, meie aga ütleme, et midagi läks viltu.

Me kardame liiga palju. Ma olin kuueaastane, kui ma käisin lasteaias ja vanaema õpetas, kuidas tuleb gaasipliidile tuletikuga tuli alla panna, selleks et teha kukesuppi. "Kukesupp!" ütleks igaüks. "Alaealine, alla seitsmendat eluaastat, ja tuletikkudega paneb gaasipliidi tule põlema!?" Aga siin on palju teisigi, kes kiiniga tegid pilpaid, et pliidi alla tuli panna. Oli seda usaldust. Täna me aga arvame, et psühholoogi või, ütleme, psühhiaatri ainus soov on anda lapsele kange ravim, mis muudab ta tegelikult keedetud juurviljaks. Ei ole nii! 

Me käisime ka hullumajas. Mina, kes ma ei tahtnud Nõukogude armeesse minna, sain seal ühest asjast aru: mul ei ole mõtet hullumajas lolli mängida, sest minu vastas on inimene, kes iga päev näeb peast sooje kodanikke, kellest paljud on võib-olla muserdatud, aga paljud ei ole ka. Jah, me jõudsime ühele keelele ning arst sai aru, et minu saatmine Nõukogude armeesse ei ole mulle kõige otstarbekam.

Kui meil oleks olnud tollel raskel ajal teadmisi, kuidas enda kaaslasi aidata! Aga me lihtsalt saime teistele öelda ainult seda, kuidas ennast vigastada sellisel moel, et see ei lõpeks fataalselt, et neid märgataks nende väikeste ja suurte probleemidega.

Aitame neid lapsi koos, neid muserdatud inimhingi! Usaldame neid! Ma arvan, et ka neil on õigus õnnelikule elule. Võin öelda, et kõigist nendest, kellel me aitasime omal ajal end vigastada, on saanud päris huvitavad inimesed. Nad on väga laia silmaringiga ja andnud Eesti kultuuri ja kunsti päris suure panuse.

Palun eelnõu toetada! Aitäh!

Aitäh! Järgmisena saab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel sõna Kert Kingo. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt ma ütlen  Tarmole vastu, et kui sina oled näinud enesetapukatseid, siis minul on olnud tööalaselt nii, et olen käinud mitmel sündmuskohal, kus on enesetapp lõpuni viidud, kus noor inimene on seda teinud. Ja üks nendest oli kindlasti sellepärast, et perearst ei kirjutanud enam antidepressante juurde, sest ta leidis, et noor on paranenud. Aga see selleks.

On muret tekitav, et noorte vaimse tervise probleemid on sagenenud. Ma toetan igati selle probleemiga tegelemist ja võimalikke lahendusi, leidmaks viise, kuidas noored saaksid vajalikku abi ja tuge. Paraku võib see konkreetne seadusemuudatus tuua hoopis kahju, mitte abi anda.

Kõnealuse eelnõu tutvustuses on öeldud, et eelnõu kohaselt saavad kaalutlusvõimelised alaealised õiguse omal tahtel saada psühhiaatrilist ravi. Seni polnud see ilma vanemate nõusolekuta võimalik. Veel on märgitud: "Varajane ja õigeaegne meditsiinilise sekkumine aitab kaasa tõhusale ja tulemuslikule ravile, mis omakorda aitab vähendada noorte vaimseid probleeme." Panete tähele? Keskendutud on eelkõige meditsiinilisele sekkumisele ehk ravile, ja seda ilma lapsevanema teadmata.

On teada, et enamik noorte vaimse tervise probleemidest saavad alguse koolist või suhetest eakaaslastega. Koolikius nii õpetajate kui ka kaasõpilaste poolt pole kellelegi uudiseks. Arusaamatused sõpradega, õnnetu armastus või endale seatud liiga kõrged nõudmised on samuti levinud põhjused, miks noore inimese vaimne tervis kõikuma lööb. Enim levinud on muidugi netikius, mis jääb varjatuks, aga võib olla kõige laastavam lapse või noore inimese psüühikale. Jah, tagajärge ehk tekkinud depressiooni või ärevust saab meditsiiniliselt ravida psühhiaatri välja kirjutatud antidepressantide ja tugevatoimeliste rahustitega. Laps saab diagnoosi, ravimid muudavad ta tuimemaks ja vähem vastuvõtlikuks. Paraku ei kaota see ärevushäire või depressiooni põhjustajat. Seda ravimid ei muuda ega tee olematuks.

Kõigi sellist laadi probleemide lahendamiseks on vaja kogu pere toetust ja koostööd, oma pere tuge. Seega on oluline, et lapsevanemad oleksid kaasatud protsessi, mitte ei aetaks neid eemale ega tegutsetaks nende selja taga, nende teadmata. Teate, enamik peredest on normaalsed, mitte probleemsed. Enamik vanemaid armastab oma lapsi ja tahab neile ainult head, osaleda nende elus ja aidata muredes. Nad ei ole oma laste vaenlased.

On väga kurb tõdeda, et eelmisel aastal võttis endalt elu 14 last, aga samal aastal oli kodust, perekodust ja mujalt omavoliliselt lahkunud kooliealisi lapsi kokku 2711. Nemad on veel elus. See arv lapsi on astunud enesehävituslikule teele. Nad on pannud oma vanemad muretsema ja viinud ka neid meeleheitlikku olukorda. Tegelikult aga on see nende laste reaktsioon millegi väljund ja tagajärg. Võib-olla on just koolikius viinud nad vaimse murdumiseni. Mitmetele nendele lastele on hoolivad ametnikud omaalgatuslikult jaganud antidepressante ja rahusteid. 

Mis te arvate, kas see on aidanud neid lapsi? Ei! Pigem vastupidi. Tabletid on andnud võimaluse neid kuritarvitama hakata või nendega äritseda ja see lükkab lapsed veel sügavama allakäigu trepile. Miks ma seda räägin? Sellepärast, et kõikide selliste probleemide lahendamist tuleb alustada mitte psühhiaatri juurde minekust, et saada ravi ehk medikamente, vaid algpõhjuse väljaselgitamisest. Nagu ka mitmed spetsialistid on märkinud, kõige rohkem on noorel esmalt vaja mõne spetsialistiga rääkida. Ja selleks on meil lai võrgustik olemas: terapeudid, psühholoogid, nõustajad, tugiisikud.

Kui jalg valutab, siis mitte ei lõigata kohe jalga maha, vaid hakatakse esmalt uurima valu tekkimise põhjust. Jah, igaühel on õigus tervise kaitsele. Kuid kas tablettide manustamine on ikka tervise kaitse? Kui suure vastutustundega, kui kaalutletult on vaimselt ebastabiilne laps võimeline otsustama oma tervist puudutavate küsimuste üle, nagu see seaduseelnõu ette näeb? Isegi täiskasvanud ei suuda seda sellises seisundis.

Kas ettekandja soovib lisaaega? 

Paraku jääb selgusetuks, mis eesmärgil sellist seadusemuudatust tegelikult teha tahetakse. Ilmne on see, et probleeme see ei lahenda, kuigi algatajad seda loodavad.

Palun lisaaega!  

Kolm minutit lisaaega.  

Ka see, kuidas selle seaduse läbisurumiseks kasutatakse pidevalt meediat, tekitab põhjendatud küsimusi. Olen nõus, et on probleemseid peresid, kus vanema kaasamine vajalikule psühhiaatri vastuvõtule on välistatud, kuid siis piisaks erisätetest, mis reguleerivad konkreetseid olukordasid ja pakuvad reaalseid lahendusi.

Miks soovitakse suruda noored ilma vanemate teadmata otse psühhiaatri vastuvõtule, mitte suunata esmalt psühholoogi, terapeudi või nõustaja juurde? Sellele pole ma siiamaani argumenteeritud vastuseid saanud. Näen hoopis, et oma poliitilise ideoloogia läbisurumine on olulisem kui noorte vaimne tervis. Lapsed soovitakse võõrandada oma peredest ja eemaldada oma pere toest. Hoolivust ainult etendatakse. See on suurt nördimust tekitav ja silmakirjalik. Seetõttu Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seda eelnõu ei toeta ja teeb ettepaneku seaduseelnõu 115 lugemine katkestada. Katkestamisettepanek on esitatud Riigikogu juhatusele elektrooniliselt.

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel võtab sõna Helmen Kütt. Palun, kolm minutit lisaaega!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Täna teisel lugemisel olev seaduseelnõu 115 ehk psühhiaatrilise abi seaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu on väga pika ajalooga eelnõu. Nimetan mõned kuupäevad.

3. juuli 2019 – õiguskantsler pöördub sotsiaalminister Tanel Kiige poole ettepanekuga muuta olukorda, kus piisavalt küpsel ja kaalutlusvõimelisel alla 18-aastasel noorel puudub võimalus ilma seadusliku esindaja nõusolekuta või kohtu loata pöörduda psühhiaatri poole, et saada psühhiaatrilist abi. Möödub viis kuud – ei midagi.

3. detsembril 2019 algatavad sotsiaaldemokraadid eelnõu, mis selle põhiseadusvastase olukorra likvideeriks. Riigikogu juhatus määrab juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni.

9. jaanuar 2020 – Vabariigi Valitsus arutab sotsiaaldemokraatide eelnõu ja toetab seda, peab aga vajalikuks lisada ka laiendus, et see võimalus oleks ka piiratud teovõimega täiskasvanutel. Selle täiendusega muidugi algatajad nõustuvad.

21. jaanuar 2020 – lõpetatakse eelnõu 115 esimene lugemine. 4. veebruariks, muudatusettepanekute tähtajaks ükski fraktsioon ega Riigikogu liige, välja arvatud teie ees kõneleja, ettepanekuid ei esita.

Loen nüüd ette rea kuupäevi aastast 2020: 20. aprill, 27. aprill, 29. aprill, 30. aprill, 1. juuni, 14. september, 28. september ja 12. oktoober. Kõigil nendel kaheksal kuupäeval hääletati sotsiaalkomisjonis maha minu kui komisjoni liikme ettepanek eelnõu 115 sotsiaalkomisjoni istungi päevakorda panna. Ma olen kogu aeg olnud seisukohal, et arutelu on parem kui vaikelu, aga häältega 5 vastu, 4 poolt ei leidnud see ettepanek kaheksal korral toetamist.

Täna menetluses oleva eelnõu seletuskirja leheküljel nr 3 on loetelu kuupäevadest. Neid ma ette ei loe. Aga stenogrammi huvides ütlen, et aastal 2020 oli neid kuupäevi kaheksa, aastal 2021 aga viis. Need on sotsiaalkomisjoni istungid, mil seda eelnõu arutati. Ja kui arvesse võtta ka algatamise kuupäev, siis võib öelda, et seda eelnõu on arutatud 14 korral.

Veel kuupäevi. 15. juunil 2020 saatsid ühise kirja 36 noorte vaimse tervise eest kõnelevat organisatsiooni, kes palusid sotsiaalkomisjonil seda eelnõu toetada ja see kiiresti teiseks ja kolmandaks lugemiseks saali saata. 14. detsembril 2020 algatasid Eesti Keskerakonna, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa fraktsioon psühhiaatrilise abi seaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu. 19. jaanuaril 2021 esitas Keskerakond ja 21. jaanuaril Isamaa fraktsioon oma avalduse, milles soovisid algatajatena taganeda 14. detsembril ühiselt kolme fraktsiooni esitatud eelnõust. 

Mis on vahepeal muutunud? Võib-olla kõige määravam selle eelnõu loodetavasti seaduseks saamisel on see, et vahepeal on valitsus vahetunud ja tänane peaminister peab laste vaimset tervist ja laste õigusi oluliseks. Sestap sotsiaaldemokraatide algatatud eelnõu menetlus komisjonis toimub, see liigub ka suures saalis ja leiab ehk lahenduse.

Ma olen väga tänulik kõigile neile kümnetele organisatsioonidele, valdkonna parimatele asjatundjatele, kes oma toetavad arvamused saatsid ning kiirustasid komisjoni takka eelnõu saali teisele ja kolmandale lugemisele saatma. Minu eriline tänu ja sügav kummardus Laste Vaimse Tervise Keskuse juhatajale lastepsühhiaater Anne Kleinbergile, kellest praktiliselt sai meie komisjoni liige, kes osales pea kõigil komisjoni istungitel, kus eelnõu 115 arutati, vastas väsimatult küsimustele ning tegi rahvaalgatuslikku valgustustööd. Suur aitäh talle!

Lõpetuseks tahan tsiteerida käesoleva aasta 13. jaanuari Eesti Ekspressi, kus advokaadibüroo Ellex Raidla partner Ants Nõmper kirjutab artiklis pealkirjaga "Laps on samuti inimene": "Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele. Õigusakt, mis sisuliselt jätab teismelise lapse ilma võimalusest ravi saada, on põhiseadusevastane ja sellest tulenevalt õigustühine. [---] Viirusepandeemia on psühhiaatrilisi probleeme veel võimendanud. Riigikogu aga ei kiirusta laste inimõigusi kaitsma ning väljapakutud poliitilised kompromissid on suunatud mitte probleemi lahendamisele, vaid varjamisele." 

Ma loodan südamest, et kuupäevad 10. märts ja 17. märts on toredad kuupäevad ja see pika ajalooga, teksti pikkuselt lühike, aga  sisult väga oluline eelnõu saab seaduse jõu ja likvideerib ebavõrdse kohtlemise. Tänan teid!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel saab sõna Siret Kotka. Palun!

Hea istungi juhataja ja head Riigikogu liikmed! Psühhiaatrilise abi seadus on Riigikogu menetluses olnud pikalt. See on takerdunud küsimusse, kas psühhiaatrilist abi võiks anda alaealisele lapsele vanema teadmata ja vanema nõusolekuta. Praktikas on enamik juhtumitest sellised, kus vanemad on teadlikud, et nende laps käib psühhiaatri vastuvõtul, ning seda tehakse vanema toel ja kooskõlastatult. Kahjuks on olukordi, kus noorel ei ole toetavat perekeskkonda. Käesoleva seadusega tehtav muudatus võimaldab piiratud teovõimega isikul tema oma soovil ravi saada. Selleks hindab raviarst lapse kaalutlusvõimet, selgitab lapsele raviga kaasnevat ja peab raviks saama ka lapse nõusoleku. Kui alaealine ei ole arsti hinnangul piisavalt kaalutlusvõimeline, et ise oma ravi üle otsustada, tuleb lapse nõusolekul kaasata lapsevanem või muu isik, keda alaealine usaldab. Eesmärk on saada lapsele parim ravitulemus.

Kui nooruk, kes on seaduse järgi piiratud teovõimega isik, kolib teise linna õppima ja elab vanavanemate või muude sugulaste juures ning vajab psühhiaatrilist abi, siis saabki selle toetuse anda vanavanem või sugulane. Samas ma pean õigeks, et püüdleksime tervemate perekondade poole, kus vanemate ja laste vahelised suhted oleksid usaldusväärsed ning vanem oleks kursis, millist ravi tema laps saab. Vanema õigus ja kohustus on olla kursis nii oma lapse vaimse kui ka füüsilise tervisega.

Toonitan, et seadusemuudatus võimaldab endiselt vanematel infosüsteemist näha, millise arsti juures on laps käinud ja milliseid ravimeid on talle määratud. Eelmine kõneleja nentis, et need seadusemuudatused on liialt veninud, aga tuleb nentida, et poliitika ongi teinekord väga suuresti kompromisside kunst ja mõnikord võtab heale lahendusele jõudmine rohkem aega. Täna me oleme siin. Aitäh teile!

Aitäh! Tarmo Kruusimäel on käsi püsti. Palun!

Tänan, hea esimees! Mul on küsimus. Meil on käsil teine lugemine, aga te ütlete, et kõneldakse fraktsioonide nimel. Ma pean paraku ütlema, et meil Isamaa fraktsioonis on saadikutel eriarvamusi nagu maiustusi kirjus koeras. Igaühel on omaette seisukoht. Mina esitlesin siin ikkagi oma isiklikku seisukohta, mis tuguneb mu enda elukogemusele. Kas ma saan õigesti aru, et ikkagi kõikidel on sõnavõtus õigus vabale arvamusele? 

Aitäh, väga õige täpsustus! Tõepoolest, sõna võivad võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Ilmselt ma eksisin, kui ma nimetasin kõnelejaid fraktsiooni nimel kõnelejaks. Samas ka see on õige, kui nad esindavad fraktsiooni üldist seisukohta. 

Läheme muudatusettepanekute juurde. On esitatud kolm muudatusettepanekut. Esimene on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Martin Helme, palun!

Ma palun seda ettepanekut hääletada.

Aitäh! Viime läbi hääletuse.

Austatud Riigikogu, läheme eelnõu 115 esimese muudatusettepaneku hääletamise juurde. Muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt on 64 Riigikogu liiget, vastu 18. Muudatusettepanek on heaks kiidetud.

Muudatusettepanek nr 2, mille on esitanud Riigikogu liige Helmen Kütt ja juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada seda sisuliselt. Martin Helme, palun!

Ma palun fraktsiooni nimel ka seda muudatusettepanekut hääletada.

Paneme hääletusele. Kas on vaja saalikutsungit või võime minna kohe hääletuse juurde? Aitäh! Läheme kohe hääletamise juurde.

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Riigikogu liige Helmen Kütt. Juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada sisuliselt.  Riho Breivelil on protseduuriline küsimus.

Nimelt, ma ei saanud siin hääletada. Mul tekkis probleem juba esimese hääletusega. Hääletusriba peale tuli mul hoopis üks, kuidas öelda, helitugevuse regulaator ja ma ei saa seda sealt minema.

Aitäh! Hanno Pevkuril on veel küsimus?

Jah. Kas mind on kuulda? Vist on. Ma tahtsin üle küsida, mida me sisuliselt hääletame? Kui komisjon on seda ettepanekut sisuliselt arvestanud, siis ma saan aru, et nad on kusagil selle formuleerinud õige sõnastusega. Kui me nüüd Helmen Küti ettepaneku heaks kiidame, kas siis muutub sellega ka mõni teine muudatusettepanek? Tavaliselt on nii, et kui komisjon on sisuliselt midagi arvestanud, siis see tähendab seda, et mingisuguse järgmise muudatusettepanekuga on see sõnastuslik pool paika saanud. Ma tahaksin aru saada, mida täpselt me ikkagi hääletama hakkame.

Jah, aitäh! Selle Helmen Küti muudatusettepanekuga on komisjon arvestanud muudatusettepaneku nr 1 juures ja kui me selle heaks kiidame, siis jääb esimene muudatusettepanek muutmatuks.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Minu arusaamise järgi on nii, et kui komisjon on ettepaneku sisuliselt heaks kiitnud, siis seda punkti suures saalis hääletamisele ei panda. 

Fraktsioonide ettepanekul saab kõiki selliseid muudatusettepanekuid hääletusele panna. Hanno Pevkur, palun!

Mul on natukene sarnane küsimus kui  Aivar Kokal. Kui me oleme esimese muudatusettepaneku heaks kiitnud, siis järelikult on ka teine muudatusettepanek heaks kiidetud. Kui ma nüüd õigesti aru sain Riigikogu esimehe selgitusest, et sisuliselt Helmen Küti muudatusettepanek on arvestatud punktis 1. Kas ma saan õigesti aru, et kui me oleksime nüüd Helmen Küti muudatusettepanekule vastu hääletanud, siis see automaatselt tühistaks esimese muudatusettepaneku? Sellepärast ma veel kord üle küsingi: kui me toetame Helmen Küti muudatusettepanekut, siis jääb esimene muudatusettepanek jõusse, kui me ei toeta Helmen Küti muudatusettepanekut, siis justkui peaks kaotama kehtivuse esimene muudatusettepanek, mille suur saal just praegu heaks kiitis? Seetõttu ma tegelikult siiski soovin saada selgust, mida me hääletame ja kas seda üldse saab hääletada, kuna see on sisuliselt juba arvestatud esimeses muudatusettepanekus.

Aitäh! Kui see muudatusettepanek heaks kiidetakse, siis mingisuguseid muudatusi sellest ei teki. Kui see lükatakse tagasi, siis muudatusettepanek nr 1 muutub Helmen Küti ettepaneku võrra. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Ma palun ette vabandust, aga, lugupeetud kolleegid, ma pean seda, mida ma siin kuulen, praktiliselt võimatuks. See on lihtsalt uskumatu. Kas ei ole võimalik lõppude lõpuks võtta kätte meie kodu- ja töökorra seadus ja ükskord ära õppida kõik, mis puudutab hääletamist? Esitatakse selliseid küsimusi, mida on lihtsalt võimatu ette kujutada.

Aitäh! Mailis Reps, palun!

Aitäh! Kas mind on kuulda?

Jah, on kuulda.

Suurepärane! Aitäh, lugupeetud spiiker! Ma vajan nüüd küll selgitust. Meie valmistasime Keskerakonna fraktsioonis eelnõu 115 menetlust üsna põhjalikult ette. Ja meil oli sotsiaalkomisjonis küll vastupidine teadmine: et kui me oleme esimese muudatusettepaneku heaks kiitnud, siis Helmen Küti sisuliselt arvestatud muudatusettepanekud langevad ära. Kui Helmen Küti muudatusettepanekud heaks kiita, muutub esimene muudatusettepanek sisuliselt muudetuks ehk see langeb ära ja tekib juriidiline nonsenss. Teie praegu tõlgendasite nii, et kui Helmen Küti muudatusi ei toetata, siis justkui kukub esimene muudatusettepanek ära, mis on täpselt vastupidine sotsiaalkomisjoni arusaamaga. Kas te paluks selgitaksite, kuidas siis protseduuriliselt on? Kas sisuline arvestamine sõltus esimesest muudatusettepanekust, mitte vastupidi? 

Aitäh! Jah, teil on selles suhtes õigus, et tekibki teatud vastuolu. Aga istungite osakond on seisukohal, et selle ettepaneku siiski saab hääletusele panna. Ja sellise ettepanekuga paberid on mul siin ees. Siret Kotka, palun!

Aitäh! Ma tahan lihtsalt selgituseks kõikidele öelda, et on võimalik hääletusele panna. See on tõesti nii. Aga sisuliselt see tähendab seda, et kui Helmen Küti muudatuseettepanekud leiavad toetust, siis see tegelikult olulisel määral muudab eelmist muudatusettepanekut.

Aitäh! Komisjon on seisukohal, et Helmen Küti ettepanekut tuleb arvestada sisuliselt. Ja see osa, millega komisjon nõustus, on viidud esimese muudatusettepaneku sõnastusse. Nii et kui Helmen Küti ettepanek kiidetakse heaks ja juhtivkomisjon on selle sisuliselt ka heaks kiitnud, siis mingisugust muutust ei teki. Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma saan selle vaidluse sisulisest poolest aru, aga tuletan headele kolleegidele meelde, et kui saali on saadetud muudatusettepanekuid, siis kodukord annab meile teatud kindlad juhud, kui muudatusettepanekuid ei saa hääletada. Praegusel juhul ei ole sellist olukorda. Kui meil juhtub niimoodi – ja seda siin saalis aeg-ajalt ikka juhtub –, et muudatusettepanekuid hääletatakse sisse risti-rästi ja need on omavahel vastuolus, siis on alati võimalik teine lugemine katkestada ja eelnõu komisjoni tagasi saata. Sellekohase ettepaneku me oleme teinud niikuinii. Läheme palun hääletuse juurde!

Aitäh! Valdo Randpere.

Mina tahaks jälle otsida mingit kompromissi. Äkki sa võtad juhataja vaheaja, et sotsiaalkomisjon saaks kiirelt koguneda ja mõelda läbi, mida ikkagi nad täpselt tahavad teha, ja anda meile adekvaatne vastus, mida tähendab selle muudatusettepaneku poolt või vastu hääletamine? Praegused seisukohad on täpselt risti vastupidised. Aitäh!

Aitäh! See ongi keeruline probleem ja vastuoluline moment tõepoolest. Aga küsimusi on terve hulk. Hanno Pevkur, palun!

Ma arvan, et me oleks saanud sellest asjast väga lihtsalt üle, kui Riigikogu esimees oleks öelnud, et kui Helmen Küti muudatusettepanekut toetada, siis jäävad jõusse nii esimene kui teine muudatusettepanek ja see tekitaks juriidilise nonsensi, mida ei tohi tekkida. Riigikogu ei saa seda läbi lasta. Sellest tulenevalt, kuna Riigikogu suur saal toetas esimest muudatusettepanekut, siis puhtformaalselt suur saal ei saa toetada Helmen Küti muudatusettepanekut nr 2. Sotsiaalkomisjon tegi oma töö õigesti ära. Ta ütles, et sisuliselt on Helmen Küti muudatusettepanekut arvestatud. Et suur saal praegu juriidiliselt korrektselt tegutseks, peab ta, et mitte tekitada juriidilist segadust, vormiliselt Helmen Küti muudatusettepanekule vastu olema, kuna me tegelikult esimese muudatusettepaneku juba heaks kiitsime. Kõik!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Aitäh! Jälgides seda mängu, arvan ma, et praegu peaks aja maha võtma. Kui see eelnõu on sotsiaalkomisjonist tulnud, siis las nad söövad, nagu maakeeles öeldakse, oma supi korralikult ära ja ütlevad, mis õige on. Praegu on see asi ikka väga segamini.

Aitäh! Andrei Korobeinik. Millegipärast on tema nimi nihkunud kogu aeg allapoole, võtame ta praegu. Palun!

Aitäh! Ma selguse mõttes ikkagi täpsustaksin teie vastust selle kohta, mis juhtub siis, kui me hääletame praeguse muudatusettepaneku vastu. Esimese muudatusettepanekuga, mis on vastu võetud, ei juhtu mitte kui midagi. On hästi oluline see üle korrata, sellepärast et sellele küsimusele te olete kolm korda erinevalt vastanud. On hästi oluline aspekt, et kui me praegu hääletame vastu, siis esimene muudatusettepanek jääb jõusse ja sellega ei juhtu midagi.

Jah, sellega ma olen täiesti päri. Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh! Minu ettepanek on toetada Martin Helme ettepanekut minna hääletamise juurde. Need, kes toetavad seda eelnõu tervikuna, palun hääletage Helmen Küti ettepaneku nr 2 vastu. Võtame oma küsimused tagasi ja läheme hääletamise juurde!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma tuletan headele kolleegidele meelde, et meie töö on seadusloome ja seadusloome algab juba komisjonides. Küsimus on selles, et me peame välistama oma töös igasuguse praagi, et hiljem ei tekiks mingisuguseid ebamääraseid kohtuvaidlusi, mis toovad ehk kaasa ka rahalised kohustused. Praegu mina näen probleemi selles, et komisjonist on tulnud kaks vastandlikku ettepanekut. Samas meie kodukord näeb ette, et mõlemat tuleb hääletada. Ma arvan siiski, et sotsiaalkomisjon peaks ikkagi kujundama saali jaoks ühtse seisukoha. See on minu meelest praegu kõige tähtsam. Ja kuna me oleme praegu avastanud juriidilise praagi, siis mina isiklikult ei näe absoluutselt mingit muud võimalust kui selle eelnõu lugemine katkestada. See on ju tegelikult meie praak, komisjoni praak.

Aitäh! Selline ettepanek on juba laekunud. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid, selliseid olukordi on siin Riigikogus aastate jooksul olnud korduvalt. Ja see näeb praegu välja niiviisi. Helmen Küti muudatusettepanek on osaliselt arvestatud esimeses muudatusettepanekus. Praegu on õigus panna see ettepanek hääletamisele, ja mitte üksnes sellel fraktsioonil, kuhu Helmen Kütt kuulub, vaid suvalisel fraktsioonil. Kui me hääletame praegu teise muudatusettepaneku vastu, siis me lihtsalt liigume edasi. Kui juhtub selline äpardus, et saal hääletab selle muudatusettepaneku poolt, siis eelmistel kordadel, kui selline olukord juba oli, palus komisjoni esimees juhatajalt tehnilist vaheaega, kutsus oma komisjoni kokku ja komisjon võttis kohapeal vastu otsuse eelnõu lugemine katkestada, selleks et korda teha kõik, mis puudutab muudatusettepanekuid. Niiviisi on siin aastate jooksul olnud, siin ei ole üldse millestki rääkida. Ma pakun, et me võiks edasi liikuda.

Jah, tõepoolest, nii see on olnud. Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Mul on ka sama ettepanek, mis Martin Helmel ja Toomas Kivimäel: läheme hääletuse juurde! Ja palun väga ametikaaslasi minu ettepaneku vastu hääletada, sest see nagunii sisuliselt lahendatakse esimese muudatusettepanekuga juba ära.

Aitäh! Kert Kingo, palun!

Aitäh! Ma olen nüüd siin protseduurilistes küsimustes kuulnud mitmetelt inimestelt erinevaid tõlgendusi, täiesti vastuolulist kahte tõlgendust. Järelikult ei ole võimalik sellist poolikut eelnõu siin hääletama hakata. Mina leian ka, et me peame praegu lugemise katkestama ja eelnõu komisjoni tagasi saatma. Ehk siis komisjon suudab selle korrektselt niimoodi vormistada, et me ei peaks siin saalis selle tõlgenduse üle arutlema. 

Aitäh! Kuna komisjon ei ole teinud ettepanekut lugemist katkestada, siis me peame siiski kõik muudatusettepanekud saalis läbi hääletama ja siis minema selle konkreetse ettepaneku juurde, mis meil olemas on. Kalle Grünthal, palun!

Tegelikult on ju olukord selline, et eelnõu valmistab ette juhtivkomisjon, kes peab tagama korrektsuse kogu seaduseelnõu puhul. Praegu on lood niimoodi, et tegelikult komisjon ei ole teinud korrektset tööd. Meie ei pea siin saalis hakkama kellegi vigu parandama. Hääletame ühtepidi, hääletame eelnõu maha! On üksainuke järeldus: selle komisjoni töö on olnud praak. Meie asi ei ole siin arutada, kas me teeme ühte- või teistpidi. Aga kui läheb teistpidi? Kui hääletatakse niimoodi, et tulemused on vastandlikud, mõlemad ettepanekud kehtivad? Mis me siis teeme? Siin ei ole üldse mingisugust muud lahendust kui ainult eelnõu lugemine katkestada. 

Aitäh! Siret Kotka, palun!

Aitäh! Ma ei ole hea ametikaaslasega mitte kuidagi nõus, kui ta väidab, et sotsiaalkomisjon ei ole teinud korrektset tööd. Oleme küll, väga korrektselt oleme oma tööd teinud! Meil on otsus teha ettepanek teine lugemine lõpetada, me oleme muudatusettepanekud läbi arutanud. See, et kallid ametikaaslased EKRE-st ei tunne kodu- ja töökorra seadust, ei ole sotsiaalkomisjoni liikmete parandada. Mul on ettepanek, lähme hääletuste juurde.

Mart Helme, palun!

Ma ei saa kuidagi Siret Kotkaga nõus olla, et me ei tunne kodu- ja töökorda. Me näeme väga hästi, kuidas täiesti selgetel ideoloogilistel põhjustel püütakse seda eelnõu läbi rammida. Ja praegu on ka täiesti selge, et kui on nii palju nii erinevaid tõlgendusi, siis komisjon ei ole oma tööd teinud korrektselt ja tahab praegu oma ebakorrektset tööd ära vormistada lihtsalt jõuga. Ei saa sellega kuidagi nõus olla. Kui see läbi rammitakse, siis me kaalume kindlasti erinevaid võimalusi, kuidas seda lõpptulemust vaidlustada.

Aitäh! Martin Helme.

Aitäh! Minu põhisõnum on ikka, et me teeksime hääletuse. Aga ma saan aru, et selle hääletuse eel on kõigil tekkinud mitmesuguseid küsimusi, ja ma palun fraktsiooni nimel enne hääletust kümme minutit vaheaega.

Kümme minutit vaheaega.

Austatud kolleegid! Kuna Riigikogu liikmel Riho Breivelil on teatud probleeme arvutiga ja meie IT-osakond katsub neile lahendust leida, siis võtan täiendavalt juhataja vaheaja kümme minutit. Loodan, et siis saavad kõik probleemid lahendatud.

V a h e a e g

Austatud Riigikogu, vaheaeg on lõppenud ja tundub, et meie kolleegi probleemid on lahendatud.

Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Riigikogu liige Helmen Kütt. Juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada seda sisuliselt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt on 16 Riigikogu liiget, vastu 59. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.

Läheme muudatusettepaneku nr 3 juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Helmen Kütt ja juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada seda sisuliselt. Peeter Ernits, kas teil oli käsi püsti? Ei olnud. Martin Helme, palun!

Jaa, mina palusin sõna. Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja soovin ka enne hääletust kümme minutit vaheaega. 

EKRE fraktsiooni ettepanekul kümme minutit vaheaega.

V a h e a e g 

Kalle Grünthal, kas on protseduuriline küsimus?

Jah on. Küsimus on selles, et minule on laekunud telefoni teel informatsioon, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna saadikutel – vähemalt nende kohta ma tean – on võimatu hääletamisel osaleda. On proovitud ka IT-osakonda helistada, kuid telefon ei vasta. Ma arvan, et me ei saa enne edasi minna, kui on garanteeritud kõikide saadikute võimalus osaleda istungil. 

Jah, aitäh! Ma olen sellest probleemist täiesti teadlik ja IT-osakond on ka öelnud, et side on tõesti maas ja seetõttu tuleb vaheaega pikendada. Aga ma lasen neil, kellel on käsi püsti, küsimused ära küsida. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Tere! Ma lihtsalt tahtsin sidet kontrollida, sellepärast et mul oli enne pilt puudu, aga praegu tundub, et kõik on korras. 

Jah, praegu on korras, me näeme ja kuuleme teid hästi. Andres Metsoja, palun!

Tervist! Ma tahan ka kontrollida, kas ma päriselt olemas olen, sest ma vahepeal näen siin mingeid käsi üleval, aga ei kuule midagi ega näe kedagi. Kas te kuulete mind?

Jah, ka sina oled täiesti olemas, me kuuleme ja näeme sind. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Küsimus on selles, et ma eeldan, et kui te nüüd vaheaja võtate, siis see peaks olema selline, et oleks tagatud korrektne ühendus. Juhin tähelepanu sellele, et esimese muudatusettepaneku puhul ei olnud võimalik Riho Breivelil hääletada ja kuna ta ei saanud ka õigeaegselt anda informatsiooni selle kohta, siis läks tegelikult nii, nagu ei ole kooskõlas Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega. Mul on palve, et tagage täielik kontrollitud ühendus.

Aitäh! Jah, aga kuna informatsiooni tema tehniliste viperuste kohta saime me peale hääletust, siis hääletus siiski kehtib. Kert Kingo, palun!

Tere! Teen lihtsalt sidekontrolli, kas mind on kuulda ja näha.

Jah. Andrei Korobeinik, palun!

Me näeme, et iseenesest kõik toimib. Kui on võimalik, siis palun siiski jätkata.

Peeter Ernits, palun!

Ma ei ole originaalne. Kas ma olen nüüd kuuldel või näha? Vahepeal ma ei saanud ka hääletada.

Jah, praegu tundub, et on korras. Paul Puustusmaa!

Suur tänu! Tähendab, siin on nüüd paras segadus olnud ja ausalt öeldes mina enam ei saagi aru, mis staadiumis me oleme, mis punkti juures, mis paranduse juures. Vahepeal ei olnud pilti päris pikka aega. Nii et segadus.

Me oleme eelnõu 115 kolmanda muudatusettepaneku juures. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Minul on ikka väga põhimõtteline küsimus. Riho Breivel ei saanud äsja hääletada. Kuidas me saame oma tööd niimoodi korraldada, kui näiteks on oluline hääletus, nagu meil neid ikka ette tuleb? Tegelikult igasugune hääletus on oluline, see on meie, Riigikogu liikmete tahteavaldus. Ja kui ma ei saa tehnilisel põhjusel ühendust ja mul jääb hääletamata, siis kuidas saab öelda, et kuna te andsite sellest teada alles pärast, siis hääletustulemus kehtib? Aga ma ei saa ju sellel hetkel sellest teada anda. See päris niimoodi ikkagi ei saa olla.

Kui me saame sellest probleemist teada hääletamise ajal, siis on võimalik võtta vaheaeg ja Riigikogu liikmel on võimalik oma seisukoht edastada. Meie kaugtöö eeskirjades on kirjas, kuidas sellisel juhul see protseduurika täpselt käib. Marika Tuus-Laul, palun! Ilmselt on ka temal probleeme. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma juhtisin siin eelnevalt tähelepanu Riho Breiveli probleemile. Selge see, et ta kohe ei saa ju saaliga ühendust. Kui terve EKRE fraktsioon kadus pildilt ära, siis mulle hakkas kangesti meenuma Ukraina raada tegevus: kui keegi peab sõna võtma, siis keeratakse toolid risti ette ja ei lasta teda kõnepulti. Praegusel hetkel on koalitsioon juhtkangide juures. Praegu nägime ka seda momenti, et proua Laul ei saanud  sõna võtta, nii et ma arvan, et me peaksime võtma mingi 20 minutit vaheaega, et IT-mehed teeksid asjad selgeks. Me ei tohi korrata Ukraina raada võimalusi oportunismiks.

Aitäh! Vaevalt siin nüüd koalitsiooni süüdistada saab. Need on tehnilised vead ja viperused, millega me siin kimpus oleme, ja IT-osakond tegeleb nendega praegu. Merry Aart, palun!

Aitäh! Ma tahan öelda, et minul kadus levi ära teise muudatusettepaneku hääletamise ajal. Ma ei saanud mitte kellegagi ühendust kuskilt poolt ja lõpuks IT-osakond ütles, et tuleb lihtsalt ära kannatada. Ja nüüd on levi olemas. Tahtsin lihtsalt informeerida. 

Siis on tore, kui levi on olemas, aga kannatama ei pea, kindlasti abi saabub. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma tulen selle juurde tagasi, et kui minul on tehnilised probleemid ja mul on vaja hääletada, aga ma ei saa seda teha ja ma ei saa ka kellelegi sellel hetkel teada anda, ma saangi seda teha alles hiljem, siis ma ei saa enam oma tahet avaldada. Ja sel juhul ma ei ole ka seaduse kohaselt võrdselt koheldud nende Riigikogu liikmetega, kes on saalis. Meil on kaugistungid selleks tehtud, et me saaksime vajadusel eemal olla seoses meie tervishoiuolukorraga. Seetõttu meid ei saa ka sundida saali tulema. Kuidas sellega siis ikkagi on? Kui Riho Breivel või ükskõik kes ka edaspidi ei saa oma tahet väljendada, siis kuidas me saame lugeda seaduslikuks hääletust, mille kohta üks inimene pärast ütleb, et ma tahtsin hääletada, aga ma ei saanud? Siis lihtsalt sõidetaksegi sellest üle ja öeldakse, et noh, ei saanud, sinu probleem. See ei ole tema probleem. Me ei saa tehnilisi probleeme tuua põhjuseks, et kellegi tahteavaldust eiratakse.

Jah, tõepoolest, kui tegemist on halva internetiühendusega, siis seda ei suuda meie IT-osakond kuidagi parandada ega abi osutada, aga kui tegemist on mingisuguse programmi või arvuti süül tekkinud takistusega, siis kindlasti tuleb teatada ja IT-osakond aitab. Sellisel juhul me võtame ka vaheaja, et need takistused saaks kõrvaldada. Martin Helme!

Aitäh! Minule on fraktsioonist kaks inimest andnud teada, et nad ei saa praegu süsteemi sisse. Mul on palve, et me võtaksime vaheaja ja ootaksime, kuni see võimalus tekib.

Jah, ka istungi juhatajal oli seesama ettepanek, mis ma siin enne ütlesin, et võtta vaheaeg. Aga kuna meil on siin terve hulk käsi püsti, siis enne seda ma kuulan head kolleegid ära. Peeter Ernits, palun!

Aitäh! Mitte ainult Riho Breivel ei ole kusagil augus, minagi olin ka vahepeal ja ei saanud hääletada. Aga kellele siis teatada, kui Helle-Moonika Helme jutust lähtuda? Alles hiljem ongi võimalik öelda, et ei olnud [võimalik hääletada]. Kas siis tuleks helistada kellelegi või kuidasmoodi see süsteem käib? Me oleme ju IT-riik, aga praegu on nagu piinlik olukord. Kaugistung, aga ...

Jah, meie kaugosalusega istung ...

... Ja õhtu on veel noor alles. Meil on alles 6. punkt. Meil tuleb hääletamisi täna küll ja küll veel. Ma ei tea, mis kell me ... Hommikusse välja läheme siis või? 

Aitäh! Meie kaugistungi läbiviimise korras on kirjas, et takistusest palutakse kohe anda teada saali sekretärile telefonil 631 6346 või e-kirjaga aadressil virgats@riigikogu.ee. Ja lisaks sellele on võimalik helistada ka otse meie IT-osakonnale. Ma annan kohe igaks juhuks need telefoninumbrid ka: 631 6400 ja 631 6407. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Ma annan teada, et meie fraktsioonist neljal-viiel inimesel oli mingi hetk kõigil hall, neil pilti ei olnud, siis oli pilt, aga häält ei olnud. Nii et paistab, et see probleem on praegusel hetkel valdav. Osa ütleb, et on pildi tagasi saanud, aga praegusel hetkel ilma helita. Oleme nõudlikud ja kannatame.

Aitäh! Tarmo Tammel ei ole küll vist protseduuriline küsimus? Aga tõenäoliselt on. Palun!

Aitäh! Ma soovitan seda varianti kasutada, mida Keskerakonna fraktsioon kasutab. Meil on üks saadik saalis, kelle telefoninumber meil kõigil on olemas, ja kui on mingi rike kellelgi, nii et ta ei saa hääletada, siis kohe teatatakse ja antakse informatsioon edasi. Ma soovitan ka teistel fraktsioonidel seda kasutada, päris innovaatiline.

Aitäh! Hea ettepanek. Mart Helme, palun!

Ega ma ei oska öelda, kas te seal kuulete mind või kui palju te kuulete, sest minul süsteemis toimub lakkamatu hakkimine: paar sekundit on ja siis paar sekundit ei ole, paar sekundit on, paar sekundit ei ole. Nii et mingisugusest normaalsest töökeskkonnast ei ole juttugi.

Aitäh! Me kuulsime küll hästi, aga pilti ei näinud. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Protseduuriline küsimus. Ei ole võimalik võtta vaheaega rohkem kui kümme minutit, aga võib niiviisi juhtuda, et see kordub mitu korda enne, kui side on kõigi kolleegidega olemas. Kas oleks võimalik seda teatada enne, kui need, kes vahepeal jälgivad oma kabinetist, siit lahkuvad, et nad ei peaks iga kümne minuti tagant siia jooksma, et kuulda, et jälle neli-viis inimest ei saa osa võtta. Oleksin teile väga tänulik, kui see teade tuleks mingil kaheksandal või üheksandal minutil.

Aitäh! See on väga mõistlik, loomulikult, aga kahjuks need probleemid vist ei teki päris üheaegselt. Ma vastavalt sellele olen palunudki lisavaheaega. Ja kuna tundub, et see probleem on praegu mitmes fraktsioonis ja IT-osakond meil sellega tegeleb, siis paratamatult olen sunnitud kuulutama välja uue vaheaja. Aga enne seda on Hanno Pevkuril käsi püsti. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Ma olen saanud aru, et kõikidel on ühendused taastunud. Kust selline informatsioon, et fraktsioonides on veel keegi, kes ei saa ühendust? Jah, see ühendus oli maas, aga nüüdseks tundub olevat kõikidel ühendus taastunud. Äkki me saaksime siiski päevakorraga edasi minna?

Aitäh! Tundub, et siiski ei ole kõigil. Nii mõnigi Riigikogu liige on teatanud probleemidest ja Tarmo Kruusimäe ütles, et ka nende liikmetel on siiamaani probleemid. Tarmo Kruusimäe, palun!

Praegu tundub, et neil ei ole probleeme. Tahaks edasi minna. Aga ma saan neist saadikutest aru, sest distants on päris pikk, meil tuleb siin viivitusega. Me oleme ka agiilsed ja innovaatilised ja kasutame suhtlemiseks chat'i. 

Kalvi Kõva, palun!

Ma lihtsalt teavitan, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmetel küll praegu mingeid probleeme ei ole.

Aitäh, rõõm kuulda! Kalle Grünthal, palun!

Ma pean natukene reageerima lugupeetud Hanno Pevkuri sõnavõtu peale, et temale tundub, et nüüd on side taastunud. Minul on olemas informatsioon selle kohta, et Alaril ja Unol mingi probleem veel on ja siin on veel üks inimene. Ma ütleksin heale kolleegile Hanno Pevkurile vastu, et tunded tuleb jätta voodisse.

Aitäh! Hanno Pevkur, palun!

Mul on hea meel, et Kallel on täpselt teada, kuidas tunnetega on ja kõige muuga, aga jäägu see sinnapaika ja isiklikud märkused ka. See saal peaks olema koht, kus me teeme tööd. Hea Riigikogu esimees, on konkreetne ettepanek: meil on võimalik teha kohaloleku kontroll ja minna istungiga edasi. Ja kui siin veel proua Helme märkusele viidata, siis juhin tähelepanu, et ka tavaistungi puhul, kui meil ei ole kaugosalusega istung, võib juhtuda, et mõni Riigikogu liige ei jõua Riigikogu saali näiteks sellepärast, et autokumm on katki või mingi muu põhjus on. Aga sellepärast ei jää Riigikogu istung ära. Sellepärast ongi kohaloleku kontroll ja kui on kohal rohkem kui 51 Riigikogu liiget, siis on võimalik istungit pidada. Ka tavaistungi puhul on meil mõnikord inimesed, kes lähevad istungilt ära. Nii et veel kord: me saame praegu sellest asjast üle. Teeme kohaloleku kontrolli, kui palju Riigikogu liikmeid on kaugosaluse süsteemiga ühenduses, ja saame kenasti istungit jätkata.

Aitäh! Ma eelistan ikkagi seda varianti, et IT-osakond lahendab kõik probleemid ja kõik Riigikogu liikmed, kes on end sisse loginud, saavad ka osaleda. Mart Helme, palun! Aga siia vahele ma ütlen kõigile, kes peaks olema kuuldel, et kui nad ei saa muud ühendust, siis nad vähemalt kuulevad siin saalis toimuvat. Palun andke kiiresti teada, kui probleem on lahendatud. Mart Helme, palun! Tundub, et on probleem.

Jaa. Kas ma nüüd olen läbi tunginud sellest peaaegu läbimatust internetimüürist?

Ma kuulen, aga ei näe.

Ma ei saa aktsepteerida Hanno Pevkuri sellist patroneerivat tooni ja hoiakut. Palun-palun, Hanno Pevkur, hoidu sellisest patroneerivat hoiakust! Sa ei ole meile isa ega ema. Seda esiteks. Teiseks, ma tuletan meelde, kui oli esimest korda saalis hääletamisel kaugistungite sisseviimine, missugust lärmi lõid siis reformierakondlased ja keskerakondlased selle üle, et saadiku tahet ei saa kuidagi ignoreerida ega küsimärgi alla panna ja kui keegi on ka lähikontaktne või eneseisolatsioonis, siis tal peab olema võimalus osaleda. Praegu me näeme seda, et meil on tehniliselt asi väga halvas olukorras. See on täna päev otsa olnud väga halvas olukorras. Me nägime seda juba infotunni ajal, kui meil olid pidevalt tõrked. Meil on probleem ja seda probleemi ei saa ignoreerida isakese moodi, et võtke ennast kokku ja teeme kohaloleku kontrolli ja läheme asjaga edasi. Meil peab olema tehniline tugi sellel tasemel, et meil niisugust probleemi ei ole. Kui seda ei ole võimalik tagada, siis tuleb istung katkestada, kuni see on tagatud.

Aitäh! Sain hetk tagasi informatsiooni, et praegu ilmselt on probleem lahendatud ja ühendus on meie heade kolleegidega olemas. Aga meil on siin veel mitu küsimust. Kas te soovite oma protseduurilised küsimused esitada või läheme hääletuse juurde? Palun, Kalle Grünthal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma pean samamoodi tegema kriitikat hea kolleegi Hanno Pevkuri suhtes, kes ütleb, et kui autol läheb kumm tühjaks, siis ongi niimoodi – oma probleem. Mina leian, et antud juhul ei ole tegemist oma probleemiga. See oli just teie erakonna ettepanek viia sellel nädalal läbi kaugistung ja kui meie hääletasime selle vastu, siis te lihtsalt sõitsite meist üle. Praegu on olukord, et kuna teie tahtsite seda kaugistungit, siis peab olema kõikidele tagatud võimalus kaugistungil osaleda. Kuna siin võib neid probleeme veel tekkida, siis ma toetan Mart Helme ettepanekut istung katkestada, sest see praegune remontimine on n-ö kummi lappimine, mis võib-olla ei pea.

Aitäh! Hetkel tundub, et kõigil on ühendus olemas. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Tõepoolest, praegu tundub, et on ühendus olemas. Aga ma tahan öelda ikkagi Hanno Pevkurile, et seda olukorda ei saa võrrelda sellega, kui keegi ei tule saali või tal läheb tee peal kumm katki. Mina võrdlen seda analoogse olukorraga, kui ma istun saalis, nagu ma praegu istun siin arvuti ees, ja mul näiteks ei tööta pult. Siis seda arvestatakse. Asi katkestatakse, kuni tehakse tehniliselt minu pult korda ja ma saan hääletada. See on praegu analoogne olukord, mitte see, et mul läheb kuskil autokumm katki või ma olen kuskil kohvikus. Paluks mitte selliseid just nimelt ka patroneerivaid võrdlusi nina peale visata. Mina olen praegu valmis edasi minema, aga selle ma tahtsin lihtsalt ära öelda. 

Aitäh! Tundub, et me kõik oleme valmis edasi minema ja viime läbi hääletuse. Aga kuna nii suur vahe on olnud, siis ma teen veel saalikutsungi.

Austatud kolleegid, panen hääletusele eelnõu 115 kolmanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Riigikogu liige Helmen Kütt. Juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada seda sisuliselt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Kas Kalle Grünthalil on protseduuriline küsimus? Merry Aart, palun!

Aitäh! Ma pean ikkagi ütlema, et on tehniline probleem. Kui ma hakkan hääletama, tuleb ette nagu Riho Breivelilgi, ja ma ei saa hääletada. Siia tuleb see hääle nupp või hääle paneel, kuidas seda tuleb öelda.

Aitäh! Urmas Reitelmann!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Ma osalesin sellel viimasel hääletusel, aga infosüsteem näitab, nagu ma oleksin olnud kusagil mujal. Midagi on ikkagi väga lahti. Ma sügavalt soovitan see istung katkestada, et me saaksime oma süsteemi korda.

Aitäh! Mart Helme, palun!

Mina ei saanud hääletada. Mul ei olnud seda valgusfoori, kus ma oleksin saanud vajutada selle värvi peale, mida ma õigeks pidasin. Nii et ma ei tea, mis infosüsteemi ladestus, aga mina igatahes hääletada ei saanud.

Kert Kingo, palun!

Aitäh! Praegusel hetkel tundub, et see ei ole mingi istung, see on juba tsirkus. Tegelikult süsteem ei tööta. Ma tõesti tungivalt soovitan, et katkestame istungi ja jätkame seda siis, kui meil on võimekus selleks olemas. Sellisel moel ei ole võimalik seda istungit jätkata. 

Aitäh! Peeter Ernits!

Me oleme praegu 6. punkti juures, aga meil on veel väga palju hääletusi ees. Kui me nii lombakalt praegu liigume, siis ega need asjad ju iseenesest vist ei parane. 

Aitäh! Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud härra esimees! Juhul, kui kodu- ja töökorra seadus ei anna selgeid juhiseid selle kohta, kuidas jätkata, peaks minu arvates juhataja kokku kutsuma Riigikogu juhatuse ja nendega koos otsustama, mida edasi teha. Kui teil ei ole konsensust, siis see ettepanek, mis saab häälteenamuse, pannakse siin saalis hääletamisele ja vastavalt sellele me töötame.

Aitäh! Andrei Korobeinik!

Aitäh! Ma lihtsalt mainin, et üsna suures Keskerakonna fraktsioonis on kõigil saadikutel hääletusega kõik korras, nii et meie poolest on kõik väga hästi.

Seda on rõõm kuulda. Helle-Moonika Helme!

Aitäh! Ma ikkagi juhin tähelepanu, et meil päris mitu saadikut ei saanud hääletada ja see on tõsine probleem. Mihhail Stalnuhhin tegi ettepaneku, et Riigikogu juhatus peaks kokku saama ja arutama, kuidas edasi minna. Mina tahaksin teada, mida nad siis arutavad. Kas nad arutavad seda, et noh, ma ei tea, kas me hoolimata tehnilistest probleemidest läheme ikkagi edasi, ükskõik, mis tulemus on, kas inimesed saavad hääletada või ei saa, me läheme rullime kõik need asjad ikkagi läbi, mis minu meelest ei ole õige, või mida nad siis arutavad seal ja mida me pärast hakkame hääletama, nagu härra Stalnuhhin ette pani? Mina päriselt ei saa aru. Fakt on see, et siin on suured kalad sees, inimesed ei ole saanud oma tahteavaldust läbi viia, ei ole saanud hääletada, ja see on probleem. See oleks väga suur probleem, kui me istuksime saalis, ja tegelikult me peaksime arvestama võrdse kohtlemise printsiipi nii kaugistungil olijate kui saalis olijate puhul.

Aitäh! Meie kaugistungi läbiviimise kord ütleb, et kui takistused ei võimalda istungit läbi viia ja neid ei ole võimalik mõistliku aja jooksul kõrvaldada, lõpetab istungi juhataja istungi. See oht on meil kahjuks olemas, aga ma siiski loodan, kuna päevakorrapunkte on meil veel terve hulk, et me suudame selle probleemi lahendada. Kui ülejäänud protseduurilised küsimused puudutavad kõik sedasama teemat, siis ma arvan, et me ei jõua seda siin saalis edasi arutades kuigi kaugele. Ma võtan juhataja vaheaja, veel kord. Anname IT-osakonnale võimaluse – seekord siis natuke pikema võimaluse – need probleemid ära lahendada ja kui peale vaheaega probleemid jätkuvad, siis ma kasutangi seda õigust ja kohustust lõpetada istung. Loodetavasti homme on kõik korras. Sellisel kujul nagu praegu tõepoolest ei ole võimalik kahjuks tööd teha. Võtan juhataja vaheaja 20 minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on läbi. Juhataja võetud vaheajal kogunes ka Riigikogu juhatus ja Riigikogu juhatus otsustas, et enne, kui me läheme istungiga edasi, me viime läbi testhääletuse, vaatamaks, kas süsteem toimib. Riigikogu IT-teenistus ütleb, et siitpoolt ehk Riigikogu poolt vaadates süsteem toimib. Pärast testhääletust palume märku anda, kui kellelgi on veel probleeme, ja siis ma ütlen, kuidas me juhatuses otsustasime edasi minna. Nii, kas me saame nüüd manada ette testhääletuse keskkonna? Head kolleegid, meil testhääletus käib, palun vajutada nuppu! Poolt või vastu või erapooletu, see ei ole oluline, peaasi, et te annate märku, et teil süsteem toimib. Kas olete testhääletuse poolt? Kes on testhääletuse poolt, võib vajutada nuppu, ja kes ... 

Nii, süsteem näitab, et kõikvõimalikud versioonid on olnud kasutuses ehk meil oli poolthääli 37, vastuhääli 15, erapooletuid 29 ja ei osalenud 9 elik meil on testhääletusel olnud kõik võimalused kasutusel ehk iseenesest hääletussüsteem toimib. Härra Grünthal, palun! 

Härra Grünthal tänab istungi juhatajat. Sa lugesid ette, et üheksa inimest ei osale istungil. Mida see tähendab? Kas neil ei ole ühendust või nad lihtsalt ei osale?

See tähendab seda, et nad ei osalenud testhääletusel.

Täpsustav küsimus: aga äkki neil puudub ühendus?

Sinna me kohe nüüd jõuamegi, härra Grünthal, aitäh! Ühesõnaga, me jätkame oma päevakorraga ja juhatus võttis vastu ka otsuse. Me leppisime kokku, et me kasutame edaspidi jätkuvalt, nii nagu ka varem kaugosalusega istungi puhul, elektroonilist süsteemi. Kui järgmise hääletuse ajal, kui me hääletame muudatusettepanekut, mõni Riigikogu liige ei saa süsteemis vajutada "poolt", "vastu" või "erapooletu", on meiliaadress virgats@riigikogu.ee, kuhu siis viie minuti jooksul saab saata oma hääle. See tuleneb meie kaugosalusega istungi korra punktist 13. Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Meie fraktsiooni juhile andis hääletussüsteem teate, et te olete välja logitud, kuna saabusite Riigikogu saali kohale. Ilmselgelt on see vale. Seetõttu tema ei saanud isegi proovida.

Aitäh! Siis peab üle kontrollima, kas fraktsiooni juhil on kaart sees. Jaa, põhjus on tuvastatud. Riigikogu esimees istus fraktsiooni juhi kohale ja lülitas oma kaardi sisse. Ma loodan, et fraktsiooni esimees annab Riigikogu esimehele andeks, et ta istus valele toolile. Nüüd on võimalik fraktsiooni esimehel uuesti elektroonilise süsteemiga liituda, sellepärast et Riigikogu esimees tõmbas fraktsiooni esimehe hääletuskaardi välja ja lülitas enda koha peal kaardi sisse. Riigikogu esimees vabandab fraktsiooni esimehe ees. Härra Grünthal, kas me saame minna päevakorraga edasi?

Härra Grünthal soovib esitada protseduurilise ettepaneku, et kuna siin tekkis selline inimlik segadus, siis ma palun uuesti testhääletamise läbi viia. See oleks kooskõlas ka teie tehtud testimise ettepanekuga.

Ma usun, et me saame ka muudatusettepaneku hääletusel kohe teada, kas Martin Helme saab hääletada ja on süsteemiga liitunud. Praegu me näeme seda, et Martin Helme on loginud sisse kaugosalusega istungi süsteemi. Seda süsteem kenasti näitab, nii et võib ka eeldada, et ta saab hääletada. Seega, me saame minna muudatusettepaneku number kolm hääletuse ... Härra Grünthal, palun!

Praegu tuli äpi kaudu teade. Kert Kingo teatas, et temal see süsteem hangub. See tähendab, et ta ei saa hääletada. See viitab sellele, et süsteem ei funktsioneeri nii, nagu peaks.

Veel kord: me saime Riigikogu Kantselei IT-teenistuselt teada, et süsteem Riigikogu vaates toimib. Vahest Kert Kingo internetiühendusega on mõningaid probleeme. Aga me ei ole praegu [muudatusettepanekut] hääletusele pannud. Kui me paneme [muudatusettepaneku] hääletusele, siis me näeme, kas Kert Kingo saab seal osaleda või mitte. Ja see on meil ammu läbi käidud teema juba kaugosalusega istungi korra kehtestamisel, et kehv internetiühendus kliendi ehk Riigikogu liikme poole pealt ei saa olla takistuseks istungiga edasi minemisel. Härra Grünthal, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma tuletan teile meelde, et me oleme Riigikogus, kus me hääletame Eesti elu puudutavaid seadusi. Praegu jääb mulle mulje, et me ei ole Riigikogus, vaid mingis õnnemängus – kui veab, siis hääletame. Nii ei saa tööd teha, Hanno Pevkur! Niimoodi ei saa tööd teha!

Härra Grünthal, ma tänan teid selle mõtte eest! Aga Riigikogu Kantselei on kinnitanud, et IT-süsteem toimib. Samamoodi toimis ta praegu testhääletusel ja me saame hääletustega edasi minna. Helle-Moonika Helme!

Aitäh! No tegelikult, kas ma olen nüüd millestki valesti aru saanud? Minu meelest me hääletasime juba korra seda kolmandat muudatusettepanekut. Okei, me protestisime, aga ma ei ole märganud, et see oleks tühistatud. Miks me läheme nüüd uuesti selle kolmanda muudatusettepaneku hääletamise juurde?

Aitäh! See hääletus tõepoolest leidis aset, aga kuna Riigikogu esimees istungi juhatajana seda hääletust haamrilöögiga ei kinnitanud, siis jäi see hääletus pooleli. Kui ma õigesti mäletan, oli Kalle Grünthalil protseduuriline küsimus enne hääletustulemuse kinnitamist. Ja seetõttu on meil vaja see hääletus uuesti läbi viia. Andrei Korobeinik, palun! 

Kui vähegi võimalik, siis ma palun minna hääletuse juurde.

Mõistlik ettepanek. Helir-Valdor Seeder, palun!

Mul oli ka ettepanek minna hääletuse juurde ja ühtlasi on mul ka vastus härra Grünthalile. Kui on probleeme, siis me just leppisime kokku, et on võimalik meili teel virgatsile teatades hääletada. Nii et kui tõepoolest on mõnel veel ühenduse takistus, siis selle me saame niimoodi lahendada, et hääletame meili teel. 

Mart Helme, palun!

Mina tahan juhtida tähelepanu sellele, et ma ei kuulnud praktiliselt midagi Kalle Grünthali viimasest sõnavõtust, sest mul kadus pilt eest ära.

Aitäh! Tundub, et praegu on pildi ja heliga teil kõik korras ja tundub, et te kuulete ka mind. Nii et me saame minna uuesti kolmanda muudatusettepaneku hääletuse juurde. Tuletan meelde, et me hääletame muudatusettepanekut number kolm, mille on esitanud Riigikogu liige Helmen Kütt ja juhtivkomisjon on seda arvestanud sisuliselt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt hääletas 17, vastu 58, erapooletuid oli 4. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.

Sellega oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Meil on tulnud EKRE fraktsioonilt ka ettepanek eelnõu 115 teine lugemine katkestada ja me peame selle kohta võtma seisukoha. Kas saalile sobib, kui me läheme hääletuse juurde, kuna me just hääletasime?

Austatud Riigikogu, panen teie ette hääletusele EKRE fraktsiooni ettepaneku eelnõu 115, psühhiaatrilise abi seaduse § 3 täiendamise seaduse eelnõu teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Katkestamise ettepaneku poolt oli 18, vastu 71, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud psühhiaatrilise abi seaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu 303 esimene lugemine ja algatajate nimel teeb ettekande Riigikogu liige Kert Kingo. Palun! (Vaikus.) Austatud Kert Kingo, palun kontrollige mikrofoni! (Vaikus.) Me just enne teid kuulsime, ma loodan, et saame teie mikrofoni heli ka siia saali. (Vaikus.) Kahjuks ei ole teid kuulda. Hetkel ei ole teid kuulda. Mul on küsimus EKRE fraktsioonile, kas soovite, et keegi teine asendaks Kert Kingot, või me võtame korraks ... Nii, Kert Kingo, palun! Kas me nüüd kuuleme teid? Hetkel ei kuule. Küsin siis EKRE fraktsioonilt, kas te olete valmis kedagi asendamiseks saatma. Kui ei ole, siis ma võtan kaks minutit vaheaega, et me saaksime Kert Kingoga kiiresti ühendust ja selgitada välja, mis on tema mikrofoni probleem. Meil just oli temaga ühendus. Kaks minutit vaheaega.

V a h e a e g

Nii, kas me saame Kert Kingo mikrofoni testida? Proovime.

Kas mind on kuulda?

Väga hästi, suurepärane! Jaa, Kert, sind on väga kenasti kuulda, nii et me saame istungiga edasi minna. Vaheaeg on läbi. Palun, ole hea!

Eelnõu 303 on ette valmistanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja Isamaa Erakonna fraktsioon ning see on algatatud 14. detsembril 2020. Selle eelnõu eesmärk on muuta psühhiaatrilise abi seadust, kehtestades piiratud teovõimega isiku õiguse saada psühhiaatrilist abi tema enda soovil või teadval nõusolekul. Õigus saada psühhiaatrilist abi on oluline noorte tervise hoidmiseks.

Praktikas käib raviprotsessi kaasamine nii laste kui ka täiskasvanute puhul üsna loomulikult, arvestades patsiendi soovi, asjaolusid ja haigusseisundit. Selles osas eriti probleeme pole ning eriregulatsiooni see ei vaja. Käesolev psühhiaatrilise abi seaduse muutmise eelnõu tagab abi kõigile, kelle seisund on tahtest olenematu ravi vääriline. Samuti neile, kes on oma ravi või käsitlusega nõus, alaealiste puhul nii nemad ise kui ka vanemad. Eelnimetatud moodustavad kogu patsientuurist lõviosa.

Psühhiaatrilise abi seaduse § 3 kitsaskoht avaldub aga üksikjuhtudel, kui alaealine isik tahab abi, vajab abi ja teda saab ravida, kuid tema seaduslik esindaja ei ole sellega nõus. Problemaatilised on juhtumid, kui vanem ei pea nooruki pöördumist põhjendatuks ja tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamise tingimused ei ole täidetud. Selle probleemi lahendamine ei tohiks aga kogu regulatsiooni varasemast ebaselgemaks muuta. Seetõttu on meil plaanis eelnõu muuta, muutes psühhiaatrilise abi seaduse § 3 sõnastust.

Muudatus tehakse seaduse § 3 lõikes 1 ja muudatuse kohaselt antakse psühhiaatrilist abi isiku enda soovil või tema teadval nõusolekul.

Muudatus tehakse ka seaduse § 3 lõikes 2, mille järgi piiratud teovõimega isikule antakse psühhiaatrilist abi tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekul vastavalt võlaõigusseaduse § 766 lõikele 4. Tervishoiuteenuse osutaja võib piiratud teovõimega isikule anda psühhiaatrilist abi ilma seadusliku esindaja nõusolekuta juhul, kui seaduslik esindaja on piiratud teovõimega isiku suhtes pannud toime kuriteo, või muul mõjuval põhjusel. Vastavalt võlaõigusseaduse § 766 lõikele 4 kuuluvad piiratud teovõimega patsiendi puhul [§ 766] lõigetes 1 ja 3 nimetatud õigused patsiendi seaduslikule esindajale niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundlikult kaaluma. Kui seadusliku esindaja otsus kahjustab ilmselgelt patsiendi huve, ei või tervishoiuteenuse osutaja seda järgida. Patsienti ennast tuleb [§ 766] lõikes 1 nimetatud asjaoludest ja tehtud otsustest teavitada mõistlikus ulatuses. Kaalutlusõigusega alaealisele lapsele tuleb anda võimalus teha iseseisvalt otsust tema enda tervist puudutavates küsimustes. Olukorras, kus seaduslik esindaja on piiratud teovõimega isiku suhtes toime pannud kuriteo, on äärmiselt vajalik anda tervishoiuteenuse osutajale õigus osutada psühhiaatrilist abi isikule, kelle suhtes on kuritegu toime pandud, ning seda olenemata seadusliku esindaja nõusolekust. Nõusoleku saamine sellises olukorras võib olla raskendatud ning ravi jääb abi vajavale isikule kättesaamatuks.

Muudetakse ka § 3 lõiget 3, mille kohaselt on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud kaasama piiratud teovõimega isiku seadusliku esindaja. Kui piiratud teovõimega isik ei ole nõus mõjuvatel põhjustel kaasama oma seaduslikku esindajat, lähtub tervishoiuteenuse osutaja psühhiaatrilise abi andmisel isiku enda nõusolekust. Mõjuvaks põhjuseks loetakse tervishoiuteenuse osutajale teatavaks saanud kuritegu, mille seaduslik esindaja on piiratud teovõimega isiku suhtes toime pannud, või [piiratud teovõimega isiku] vanemliku hooleta jätmine või [piiratud teovõimega] isiku elu või tervist ähvardav muu oht, millest tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud kohe vastavaid asutusi teavitama. [Eelnõuga pakutav] lahendus välistab olukorra, kus abivajav isik võib jääda ravist ilma põhjusel, et seaduslik esindaja on osutanud ohtu piiratud teovõimega isiku tervisele või elule ning ei ole huvitatud sellest, et piiratud teovõimega isik abi saaks.

Täiendus tehakse ka [seadusesse lisatava] § 3 lõikega 4, mille kohaselt psüühikahäirega isiku ravi ilma tema enda nõusolekuta on lubatud ainult kõnealuse seaduse §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel.

Eelnõu rakendamiseks ei ole kavandatud rakendusakte ja seadus jõustub üldises korras. 19. jaanuaril 2021 esitas sellest eelnõust taganemise avalduse Keskerakonna fraktsioon ja 5. veebruaril 2021 esitas taganemisavalduse ka Isamaa fraktsioon. See on kõik. Aitäh!

Tänan väga! Teile küsimusi ei ole.

Ma olen lõpetanud. 

On tulnud siiski ka üks küsimus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Äkki sa teeksid sellise väikese kokkuvõtte. Me siin natuke aega tagasi arutasime ühte teist samalaadilist seaduseelnõu, mis laiendas abisaajate ringi, ma ütleksin, isegi suhteliselt meelevaldselt. Kuidas sa hindad meie eelnõu valguses, kumb on tegelikult [otstarbekam]? Me ju ei jäta kedagi abita. Meie eelnõu ei jäta mitte kedagi abist ilma, nagu oponendid väidavad, on alati meie puhul väitnud. Kas meie eelnõu oleks täiesti piisav, lahendamaks ka neid probleeme, mida praegu tuuakse esile – seda, et seoses COVID-iga on noorte enesetappude ja psüühiliste häirete arv suurenenud? Kas see eelnõu oleks ka sellises olukorras abiks?

Aitäh küsimuse eest! Esmalt ma pean rõhutama seda, et kui on tekkinud psüühilisi probleeme või saabunud ebastabiilsus, siis esimese asjana on mõistlik pöörduda ikkagi psühholoogi, terapeudi või nõustaja poole. Neid variante on hästi palju. Psühhiaatri poole pöördumine on vajalik ainult sel juhul, kui on tuvastatud, et noor vajab konkreetselt ravi. Psühhiaatri põhitegevus on ikkagi ravimine. Aga meie eelnõu eelis on see, et kui meil tänasel päeval on probleeme just nimelt nende noortega, keda näiteks vanem on seksuaalselt väärkohelnud või kes on jäänud vanemliku hooleta, siis see eelnõu tagab nendele lastele võimaluse ilma vanema nõusolekuta psühhiaatri poole pöörduda.

Kalle Grünthal, kas teil on protseduuriline küsimus? Teil on protseduuriline näpp üleval. Või te soovite [ettekandjalt midagi] küsida? Sellisel juhul küsib Anti Poolamets kõigepealt ja siis Kalle Grünthal.

Hea aseesimees! Austatud ettekandja! Ma küsin mõnda juriidilist näidet juhtumi illustreerimiseks. Täna ma lugesin, kuidas Tallinna vanalinnas jäi üks korter laokile ja seda jahivad nii Tallinna linn kui ka üsna suvalised inimesed ja sugulased. [See puudutas] üht lastetut vanahärrat, tegu oli pärandijuhtumiga, aga ilmselt ei olnud härral ka kõik psüühikaga korras. Kas on mõni näide selle jutu baasil, kuidas võidakse ravivõimalusi kuritarvitada?

Aitäh küsimuse eest! Ma nüüd mõtlen, et ravivõimalusi ... Me räägime hetkel alaealistest. Meie eelnõu puudutab eelkõige alaealisi ehk noori, kellel on mis iganes põhjusel tekkinud vaimse tervise häired. Kindlasti on nendele vaja abi pakkuda, aga meie hinnangul ei peaks vanemaid sellest protseduurist kõrvale jätma. Eelmine seaduseelnõu, eelnõu 115, võimaldab kõigil alaealistel psühhiaatri juurde minna. Aga see tähendab seda, et tegeldakse tagajärjega ja pere jäetakse lapse probleemidest täiesti kõrvale, kuigi hästi paljude probleemide puhul on perel väga suur roll olla toetajaks.

Meil oli arutelu ka komisjonis. Näiteks tõi Õiguskantsleri Kantselei esindaja näite, et kui perekonnas ema ja isa kogu aeg tülitsevad, siis laps peab saama psühhiaatri juurde ravile. Selle kohta ma ütleksin nii, et kui laps nüüd lähebki psühhiaatri juurde ravile ja saab need ravimid, siis ega see ei lõpeta ema ja isa tüli ära. See laps läheb täpselt samasse keskkonda tagasi, ainult selle erinevusega, et tema sööb nüüd tablette.

Oht on laste puhul ka sel juhul, kui vanemad ei tea – kui räägime näiteks teismelistest lastest –, et laps on omal algatusel psühhiaatri juures käinud ja talle on väljastatud ravimid, vanemate selja taga, ning vanematel puudub igasugune ülevaade kas või sellest, kas laps järgib raviskeemi korralikult ja ega ta neid ravimeid näiteks enda kahjustamiseks ei kasuta. Kui on suitsiidikalduvusega laps, siis me ju teame, et antidepressandid võivad esimese kahe nädala jooksul sümptomeid süvendada ehk suitsiidioht kasvab. Kui vanem ei tea, et lapse valduses on sellised ravimid ehk sisuliselt tööriistad oma kavatsuse elluviimiseks, siis lõpptulemusena peab ka lapsevanem vastutama, aga lapsele on kahju juba tekkinud.

Seetõttu me leiame, et mõistlik on rakendada erisätteid selliste probleemsete olukordade puhul, kui tegemist on näiteks lapsevanema seksuaalse vägivallaga või sellega, et laps on ilma vanemliku hooleta jäänud. Siis on mõistlik rakendada erisätteid, mis võimaldavad nendel lastel ilma vanema nõusolekuta, ilma tema teadmata psühhiaatri vastuvõtule pöörduda, kui selleks on vajadus.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma tean, et te olete töötanud uurimisorganites ja puutunud kokku laste psühhiaatriliste probleemidega. Mul on selline palve: kas te võiksite oma praktika põhjal kirjeldada probleeme, mida teie olete pidanud lahendama, võib-olla ka äärmiselt traagilisi? See on minu küsimuse esimene pool. Ja küsimuse teine pool on see: kas te oskate või teate rääkida, mida võiks teha mitte selle probleemi lahendamiseks, vaid selle probleemi tekkepõhjuse lahendamiseks? Rääkige natuke pikemalt, et kõik saaksid hästi aru.

Aitäh küsimuse eest! Jaa, ma olen kriminaalpolitseis töötades tõesti pidanud käima üsna mitmel sündmuskohal, kus alaealine on iseendalt elu võtnud. Teatavasti tuleb selliste juhtumite puhul, kui tegemist on alaealisega, läbi viia uurimine, et kindlaks teha põhjused.

Näiteks ühe noore, 17-aastase tütarlapse puhul oli eneselt elu võtmise põhjuseks asjaolu, et perearst leidis, et tal ei ole enam vaja antidepressante võtta, ta on terve, ta on paranenud, ja rohkem talle antidepressante välja ei kirjutatud. See oligi lõpuks päästik, miks tütarlaps endalt elu võttis. Ja näiteks üks 16-aastane noormees võttis endalt elu õnnetu, vastamata armastuse pärast. See näitab seda, et tegelikult on need olukorrad ja probleemid sellised, mida saaks hästi koos vanematega lahendada, kasutades vanemate tuge, mitte ainult ravimeid. Neid probleeme, näiteks õnnetut armastust, ravimid ei lahenda. Ja selle esimese juhtumi puhul olidki ravimid just need, mis selle olukorra tekitasid.

Üldjuhul on niimoodi, et noorte probleemid on täiskasvanud inimese jaoks võib-olla pealiskaudsed, mitte väga tõsised, aga suuremalt jaolt tekivad need ikkagi näiteks koolikiusamisest, olgu siis kiusajaks õpetaja või kaasõpilased. Need probleemid tekivad suhetest eakaaslastega ja tihti ka sellest, et endale on liialt suured nõudmised seatud, näiteks õppetükkidega hakkama saamisel, ja netikiusamisest. Need on probleemid, mida ei saa laps üksi lahendada ja kindlasti ei lahenda neid mingid ravimid.

Ma rõhutan veel kord, et psühhiaater on see, kes tegeleb raviga. Teiste probleemidega tegelevad psühhoterapeudid, kliinilised psühholoogid, kogemusnõustajad, nõuandetelefonid. Nende olukordade lahendamisel ja algpõhjuse väljaselgitamisel on väga oluline, et kogu perekond saaks sellest osa. Näiteks koolikiusamise puhul on väga oluline, et perekond oleks sellest teadlik, perekond toetaks oma last, räägiks temaga ja et nad koos teeksid läbi kas või pereteraapia, mis iganes see põhjus on. Aga ravimid ei ole kindlasti lahendus. Vastupidi, väga palju on kurbi näiteid. Ka praegu tekib väga kergesti ravimite sõltuvus. Psühhiaatrid ei kirjuta ju välja peavalurohtu, vaid nad kirjutavad välja antidepressante või tugevatoimelisi rahusteid – need on ravimid, mis tõesti tekitavad sõltuvust ja millega on [noortel] võimalik ka äri teha. Ma ei ütle, et kõik lapsed seda teevad, aga me ei saa eitada, et on ka selliseid noori, kes tegelevad sellega. See on paratamatus.

Siin on toodud vastuargumendina esile, et kui teistele arstidele on noortel juurdepääs olemas, näiteks günekoloogi juurde saab noor tüdruk ilusasti minna ilma vanema nõusolekuta, siis miks ta psühhiaatri juurde ei saa. Ma väga kahtlen selles, et günekoloog kirjutab välja tugevatoimelisi rahusteid või et näiteks antibeebipillidel on selline mõju, nagu on tugevatoimelistel rahustitel. Minu arvates ei ole need võrreldavad. Ma loodan, et andsin piisavalt pika vastuse.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Lisan eelmisele vastusele otsa, et ega seegi ole normaalne, et alaealised saavad käia ilma vanemate teadmiseta günekoloogi juures, sest tihtilugu on selle tagajärjeks abort, kuid noor inimene ei ole tegelikult selliseks otsuseks üldse valmis. Meie põhiprobleem nii selle kui ka eelmise eelnõu puhul oli vastuolu väga printsipiaalses küsimuses, see on vanemate põhiseaduslik õigus otsustada oma laste kasvatamise üle. Selle peale öeldi alati, et aga kui lapsel on raske ja vanemad on pahad, siis kuidas me sellises olukorras toimime. Selle olukorra me lahendasime käesoleva seadusega. Minu meelest see argumentatsioon, mis siin on kõlanud, et me ei taha lapsi aidata või ei hooli neist, hoides kinni mingisugusest teoreetilisest printsiibist, lapsevanemate õigustest, on alatu ja valelik. Me oleme just nimelt selle keerulise võrrandi lahendamiseks töötanud välja tänase eelnõu, milles on olemas lahendus ka nendele lastele, kelle vanemad neist ei hooli. Aga me ei saa nende väheste laste pärast võtta enamikult lapsevanematelt ära nende vanemlikke õigusi. Ma palun sul seda printsiipi veel natukene lahti seletada.

Aitäh! Kõik on õige, räägin üle. Tõesti, seaduse järgi vastutab lapse eest lapsevanem. Lapsevanema roll on olla oma lapsele igati toeks ja suunata teda õigesti. Lapsevanem on just nimelt see täiskasvanu, keda laps peaks saama usaldada ja kes tõesti tahab oma lapsele parimat. Kui laps hakkab iseseisvalt otsuseid vastu võtma – siin on rõhutatud, et laps on võimeline ise protseduuri ja raviga seotud otsuseid vastu võtma –, siis mina julgen küll selles tõsiselt kahelda. Ma julgen kahelda ka selles, et näiteks kaheksa- või kümneaastane laps on võimeline üldse mõtlema psühhiaatri juurde minekust. Keegi peab ju sel juhul hakkama talle seda tutvustama. Täiskasvanud inimenegi ei tee vahet psühholoogil ja psühhiaatril või terapeudil, ammugi siis laps. Seetõttu peaksid sellised asjad eriti olema koostöös perekonnaga korraldatud. Lapsevanemal on õigus teada, mida lapsele psühhiaatri juures soovitatakse ja mida räägitakse. Mingi kontroll peab lapsevanemal ikka lapse üle olema.

Tähtis on ka see – lapsed on lapsed, lapsi on erinevaid –, et on selliseidki lapsi, kes võivad hakata kuritarvitama võimalust lapsevanema selja taga iseseisvalt psühhiaatri poole pöörduda ja niimoodi endale depressiooni diagnoos saada, et seejärel hakata kõrvale hoidma näiteks koolikohustusest. Selliseid lapsi oli eelmisel aastal kokku 2711, kelle puhul need probleemid tekkisid. On hästi oluline seda asja piiritleda, seda enam, et tõesti, ükskõik mis juhtub, lõpptulemusena peab lapsevanem vastutama oma lapse eest. Laps on õnnelik, kaitstud ja hoitud ainult kindlas ja tugevas peres, kus vanemad osalevad lapse elus. Ma loodan, et ma suutsin seda kõike täpsustada.

Mart Helme, palun!

Aitäh! See eelmine eelnõu, mille liberaalid läbi rammisid, on kuritegelik eelnõu. See on kuritegelik eelnõu, mis lähtub täiesti haigest vaatest ühiskonnale, just nagu koosneks ühiskond sellistest perekondlikest kooslustest, kooselu kooslustest, kus kõik on halvad, kus kõik vihkavad üksteist, kus kõik üksteise selja taga susserdavad, kus lapsed peavad salaja käima arsti juures, kus lapsed peavad salaja tegema vanemate teadmata mingeid otsuseid, sest vanemad on kurjad, pahad ja kuritarvitavad oma lapsi. See on absoluutselt väärastunud lähenemine. See eelnõu, mida me praegu arutame, on vastupidine. See eelnõu käsitleb inimesi ja perekondi ja perekondlikke kooslusi kui turvakohti – kui kohti, kus kõik üksteist aitavad ja kus kõik üksteise probleemide lahendamisele õla alla panevad. Ja siin on põhimõtteline erinevus. Ma sooviksin, Kert, et sa seda erinevust veel kord rõhutaksid.

Aitäh küsimuse eest! Ma üritan veel kord rõhutada seda erinevust, mis on nende kahe eelnõu vahel. Ma alustan sellest, milliste argumentidega seda eelmist eelnõu kaitsti. Toodi näiteks välja, et kui lapsel on anoreksia ja lapsevanem ei taha sellest probleemist aru saada, siis laps peab ju ikkagi abi saama. Alustame kõigepealt sellest, et rohtudega ei ravi anoreksiat. Anoreksia puhul on vaja tegelda põhjusega, mis selle haiguse käivitas. Ja selleks, et hakata seda ravima, on loomulikult vaja kogu perekonna koostööd, sest laps elab ju kodus. Perekond peab neid probleeme teadma, perekond oskab aidata, oskab suunata ja oskab jälgida. Ei ole võimalik niimoodi, et laps käib üksi arsti juures ja suhtleb ainult arstiga, sest ta läheb iga päev oma kodusesse keskkonda tagasi. Perekonnal on tugifunktsioonina ülisuur roll noore inimese – ka lapse, sest me räägime ju ikkagi alaealistest ja alaealine ei ole ainult 16-aastane, vaid ka kuueaastane – elus. Perel on väga suur roll hoida last õigel teel ja pakkuda talle igatpidi tuge, sest igal õhtul läheb see laps oma koju tagasi.

Meie eelnõu mõte on ikkagi see, et kui juhtumisi tõepoolest on tegemist selliste probleemidega, et lapsevanemad või kasuvanemad seal, kus laps igal õhtul viibib, käituvad lapse tervist ohustavalt või teda kahjustavalt või on laps üldse hooletusse jäetud, siis sellisteks puhkudeks on olemas erisätted. Aga üldjuhul on minu hinnangul täiesti välistatud see, et laps iseseisvalt läheb kuskile arsti juurde, võõra inimese juurde, kes hakkab talle kohe ravi määrama. Miks peab kohe ravima? Noorte inimeste vaimne tervis on ju üldjuhul häiritud ikkagi sellistest probleemidest või põhjustest, mida on võimalik valdavalt teraapiaga lahendada, lahti rääkida.

Hiljuti viidi noorte hulgas läbi uuring, kui õnnelikud on Eesti lapsed võrreldes teiste riikide lastega, ja see uuring andis hea tulemuse. Meie noored on keskmisest õnnelikumad, keskmisest rahulolevamad. Järelikult see argument, et nüüd lademetes kõik lapsed peavad ise ilma vanemate teadmata psühhiaatri juurde minema, ei vasta tõele. Ja kindlasti ei pea laps esmajärjekorras minema psühhiaatri juurde, vaid ta võib alustada terapeutidest või, nagu eelnevalt üles lugesin, kõigist neist teistest instantsidest ja spetsialistidest ning tegema seda koos vanematega. Sest kõikide kooliga seotud probleemide lahendamine saab ainult koos vanematega toimuda. Üksi laps ennast ei ravi, sest ta on iga õhtu ja iga päev oma vanematega koos.

Kalle Grünthal, kas protseduuriline küsimus? Olge hea!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on selline palve, et kui me praegu siin telesilla kaudu järgmise küsija juurde läheme, siis kas oleks võimalik teha nii, et enne, kui järgmine küsija hakkab küsima, näidataks ka seda tablood[, millelt on näha], millal järjekord [teiste küsijateni] jõuab, et oleks võimalik end täpselt ette valmistada. See on lihtsalt palve, et teada, millal järjekord kellenigi jõuab.

Me oleme [sellest probleemist] teadlikud, selline küsimus on olnud ka teistel Riigikogu liikmetel ... (Kert Kingo hakkab rääkima.) Kert, oota, see oli protseduuriline küsimus ... See küsimus on meile teada. Me vaatame, kuidas seda on võimalik tehniliselt lahendada, aga põhimõtteliselt siis, kui sõna on taas istungi juhatajal, on see järjekord näha. Aga ma siis praegu loen järjekorra ette, et seda teaksid ka need, kes osalevad ainult veebi kaudu. Järgmisena küsib Helle-Moonika Helme, siis Raimond Kaljulaid ja siis Tarmo Kruusimäe. Nii, palun, Helle-Moonika Helme!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea Kert! Ma juba eelmise seaduseelnõu menetlemisel puudutasin seda teemat ja see tegelikult on oluline teema. See oli oluline eelmise eelnõu puhul ja on oluline ka praegu. Mis iganes seadusi me teeme, et lapsed saaksid paremini, kiiremalt ja tõhusamalt spetsialisti abi, peame me ikkagi arvestama sellega, et neid spetsialiste oleks piisavalt. Praegu me oleme olukorras, kus me teame, et psühhiaatreid ei jätku, psühhiaatrite vastuvõtud on pungil täis, järjekorrad on väga pikad. Eelmise eelnõu ettekandja, lugupeetud doktor Hele Everaus, kellest ma üliväga lugu pean, üritas nagu kuidagi öelda, et aga psühhiaater ongi see, kelle juurde peab laps minema ja kellega vestlema, kuid mina ikkagi näen, et psühhiaater ei ole enam selline vestluspartner. Praegune kord näeb ette, et kõigepealt läheb laps psühhiaatri juurde, psühhiaater vestleb temaga, teeb temaga ka testid – neil on omad spetsiifilised testid – ja nendega läheb laps siis juba [psühholoogi] juurde. See on n-ö suunamine, see käib ka perearsti kaudu, kui on võimalus ...

Palun küsimus!

Selles mõttes on see [eelmine eelnõu] kuidagi nagu lahtisest uksest sisse marssimine ja selles lahtises ruumis ei ole enam ruumi. 

Lugupeetud eelmise eelnõu ettekandja jutust käis korraks läbi selline väljend, et on olemas kaasasündinud sooidentiteet, mis on [probleemi] põhjus ja mida vanemad ei oska ära tunda ja et see on nüüd see asi, miks peaks laps saama psühhiaatri juurde otse minna. Ma olen täiesti nõus, et neid lapsi on olemas ja ...

Austatud Helle-Moonika Helme, te olete juba terve minuti üle läinud. Palun küsimus!

Vabandust! Ma kohe lõpetan. Kuidas sina suhtud sellesse, et ainuüksi nende väheste laste pärast, kellel on selline probleem – ma tunnistan, et selliseid on –, peame me hakkama seadust nii kardinaalselt muutma? Ma arvan, et me saaksime ka selle seaduseelnõuga, mille meie esitame, selle probleemi ära lahendada.

Aitäh küsimuse eest! Just nimelt selle väga väikese osa laste pärast, kellel tõesti võibki olla probleeme oma sooga või vales kehas elamisega, nagu väga uhke on nüüd öelda, ei ole vaja teha uksi lahti kõigile lastele. Seda enam, et kui me ei suuda ... (Ühendus hakib.) ... Need oleksid osaliselt need erijuhtumid. Ja küll siis terapeudid või psühholoogid tuvastavad, kas sellel lapsel on tõesti tõsine probleem ja et see ei ole hetkeemotsioon ega kasvuraskusest tulenenud moetrend, mis on samuti väga levinud. Selle saavad ju kõik tuvastada, olgu nad siis psühhoterapeudid, kliinilised psühholoogid või kogemusnõustajad. See [tehakse kindlaks] teraapia käigus, mis peaks olema esimene etapp. Ja teise etapina, kui on sellised asjad tuvastatud, saab lapse suunata edasi psühhiaatri juurde ravile – kui see on vajalik ja põhjendatud.

Tegelikult on ikkagi niimoodi, et esimese asjana, kui on vaja rääkida, oma probleeme lahata ja otsida nende algpõhjuseid, on ikkagi normaalne ja tavapärane see, et pöördutakse psühholoogide, terapeutide või nõustajate poole. Ja kui siis ilmneb, et probleem on sügavam ja on vaja hakata meditsiiniliselt sekkuma ehk ravi määrama, siis võiks suunamine tulla. Aga ikkagi ma arvan, et enamikul juhtudel peab see olema kooskõlas lapsevanematega. On täiesti mõeldamatu, et laps peab selle kõik üksi läbi tegema, üksi otsuseid vastu võtma. Võõras inimene, ükskõik kui suur spetsialist see psühhiaater, psühholoog või kes iganes ta on, ei tunne iial seda last nii hästi kui tema vanemad. Ta ei tea tema igapäevaseid harjumusi, iseloomuomadusi ega käitumise eripärasid. Tema ei saa kindlasti otsustada, kui otsustusvõimeline see laps on. Ma tõesti ei kujuta ette, et 10- või 9-aastane laps või isegi 12-aastane laps suudaks ise vastu võtta otsuseid oma protseduuride ja ravi kohta.

Ma märgin ära, et sotsiaalkomisjonis oli arutelu mõlema eelnõu üle. Ma korduvalt küsisin, millised on need protseduurid, mida psühhiaater teeb. Ma ei saanud sellele vastust – ma siiamaani ei ole saanud vastust, milliseid protseduure on silmas peetud. Ma tõesti ei kujuta väga hästi ette, millised need protseduurid võiksid olla, mille üle laps peaks iseseisvalt suutma otsustada.

Meie eelnõu ikkagi väga selgelt eristub sellest eelmisest eelnõust. Me ei tee seda lihtsalt kõigi jaoks ja valimatult, vaid meie eelnõu näeb ette põhjused, kui [psühhiaatri poole pöördumine] tõesti on oluline ja kui tõesti on tegemist väga komplitseeritud juhtumiga, et laps saaks ilma vanemata minna. Nagu ma olen nimetanud, on need juhtumid sellised, kui last on näiteks seksuaalselt kuritarvitatud või kui laps on ilma igasuguse vanemliku hooleta jäetud või on vanem kuskil teises riigis ja lapsel on väga vaja kuskile pöörduda.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Kõigepealt väike remark eelkõneleja Mart Helmele. Kuidagi jube kiiresti lendavad EKRE fraktsiooni esindajate huulilt sellised sõnad nagu "kuritegelik", kellegi teise käitumine on "kuritegelik". Sel sõnal on tõsine tähendus ja on tõsine süüdistus öelda, et kolleegidel, kes on algatanud eelnõu, on sellega mingid kuritegelikud kavatsused. Ma kutsun üles mitte kasutama sellist retoorikat. Ma arvan, et see ei ole konstruktiivne ega aita kaasa heale koostööle Riigikogu liikmete vahel. Aga ettekandjale on mul selline küsimus. Te olete teinud mitmeid tugevaid avaldusi toitumishäirete ja depressiooni ravi teemal ning need on olnud küllaltki detailsed. Te olete töötanud, ma saan aru, politseiametis, Maksu- ja Tolliametis, siin Riigikogus infotehnoloogia valdkonnas. Millel põhinevad teie teadmised, mille alusel te neid raviküsimustega seotud väiteid esitate?

Tänan küsimast! Ma siis natuke selgitan, millega peab kriminaalpolitsei uurija kokku puutuma. Kui tuleb juhtum, mis puudutab alaealist last, on ta siis enesetapukatse teinud või kuritegelikule teele läinud, siis tehakse talle psühhiaatriline ekspertiis. Antakse väga põhjalik ülevaade ja uurija ülesanne on see väga põhjalikult läbi töötada. Lisaks suhtleb uurija ka nende arstidega, nii psühhiaatrite kui ka perearstidega, et saada täpne pilt selle kohta, millest mingisugune asi on alguse saanud ja milline on selle lapse vaimne seisund. Uskuge mind, need ülevaated on põhjalikumad kui tavalised digiloo epikriisid. Kui ekspertiis tehakse, siis on see ülidetailne, ülipõhjalik. Ja ei ole nii, et ma olen neid ainult ühe korra näinud. Esiteks, ma olen neid väga palju ja põhjalikult läbi töötanud. Teiseks, ma olen kokku puutunud nende noortega, kellel on käitumishäired, mis on paljuski tingitud, ütleme, vaimsest tervisest. See kõik on andnud praktilise kogemuse. Üks asi on see, kui sul on ainult diplom, et oled arst. Teine asi on aga praktiline kogemus ja selleks ei pea olema meditsiinidiplomit.

Ma märgiksin ära veel selle, mis te ütlesite oma sõnavõtu alguses sõna "kuritegelik" kasutamise kohta. Ma olen Mardiga nõus, sest eelmine seaduseelnõu, see 115, toob kaasa väga palju probleeme, kui ma vaatan seda just nimelt endise kriminaalpolitsei ametniku vaatevinklist. Millised negatiivsed mõjud sellel võivad olla? Kuidas seda võidakse hakata ära kasutama? Mis tagajärjed sellel võivad olla? Meie kui täiskasvanud ei tohiks lasta sellisel asjal juhtuda. Ja kõige kurvem ongi see, et siinsamas Riigikogus selliseid asju tehakse. Seaduse mõte on teha ikkagi selline seadus, mis ei anna võimalust mõnd teist seadust rikkuda. Aga seaduseelnõu 115 loob reaalse ja soodsa võimaluse teiste seaduste rikkumiseks.

Härra Grünthal, kas protseduuriline küsimus? Olge hea!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma pean teile avaldama kiitust istungi hea juhtimise eest, sellepärast et kui ma esitasin palve, et kuvataks küsijate nimekiri, siis te ütlesite, et tehniliselt on see natukene probleemne, aga te olite väga lahke ja vastutulelik ning ütlesite, et loete need isikud järjekorras ette. Nüüd on mul palve, et kas te saaksite iga kord, kui uuele küsijale sõna annate, nimetada, et starti läheb näiteks Kristina Šmigun ja end valmis panna sellel konkreetsel suusatajal. Katsume sama asja hoida ka siin.

Aitäh tähelepanu juhtimise eest! Proovime seda ettepanekut järgida. Eelmisest nimekirjast sai Tarmo Kruusimäe nimetatud ning järge ootavad Mart Helme ja Martin Helme. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea Kert! No ütleme, et tegelikult ka mina valdan seda niimoodi varrukast – värvida maailm täitsa mustvalgeks ja öelda, et vahepeal on 50 halli varjundit. Aga toon näite. Alaealine laps elab kahe meessoost kodanikuga, kes mõlemad nimetavad ennast emaks. Sellele noormehele püütakse selgeks teha, et sul on tõeline probleem, sul on Y-kromosoomid ja need on üleliigsed, ning siis, kui sa saad 16, kingime sulle soovahetusoperatsiooni, sest me oleme terve elu oodanud ju tütart. Too ajude ruineerimine on kestnud juba aastaid ja me ikkagi arvame, et need kaks habetunud ema, kes tal on, on tema eestkõnelejad, mistõttu ei ole tal võimalik minna ja saada psühhiaatrilist abi.

Vastupidi, just nimelt on tal võimalus saada psühhiaatrilist abi, sest kui seda eelnõu lugeda, siis siin on ilusasti välja toodud, et kui lapse, alaealise puhul esineb oht tema elule või tervisele, ka vaimne tervis on tervis, siis see on mõjuv põhjus. Selleks need erisätteid ongi. See ongi ehe näide sellest, et ta ei saa oma vanematele rääkida, et nende käitumine talle sedasi mõjub. Ja ongi nii, et ta läheb psühholoogi või terapeudi juurde, kes tuvastab probleemi ja vajaduse korral suunab ta psühhiaatri juurde. See on ju ilmne, et probleem on vanematest tingitud ja neid kaasata ei saa, sest nende vaated erinevad lapse omast. Selle väga äärmusliku näite puhul see laps põhimõtteliselt elab justkui vaimse terrori all. Meie eelnõu näebki ette sellisele lapsele abi andmise, vanemlikku hoolt ta ju ei saa.

Mart Helme, palun!

Ma ei saa vaiki jääda, kui üks minust oluliselt noorem inimene tuleb mind õpetama, kuidas elada, ja tuleb kahtluse alla seadma minu elukogemust. Kulla Raimond, ma olen üles kasvatanud kuus last. Kulla Raimond, mul on üheksa lapselast. Kulla Raimond, mul on suur elu- ja juhtimiskogemus. Kui ma ütlen, et see on kuritegelik seaduseelnõu, siis on see kuritegelik seaduseelnõu just laste suhtes. Ja ta on laste suhtes kuritegelik sellepärast, et ta paneb lapsed kaitsetusse olukorda. Ta paneb noored inimesed, kes ei ole veel elukogemust omandanud, olukorda, kus nad peavad langetama iseenda tuleviku seisukohast otsuseid, mida nad ei saa enam võib-olla kunagi tagasi pöörata. Ja see on kuritegelik. Kui sina noore inimesena sellest aru ei saa, siis võib-olla õnnestus mul sulle seda nüüd selgitada.

Võtame seda kui repliiki. Või soovib Kert Kingo midagi vastata?

Okei, ma püüan siis vastata.

Ei pea.

Ma, jah, kohati ikkagi täpselt samamoodi toetan Mardi seisukohta, et just nimelt, kui on laps, kes on täiesti elukogenematu, ja tal on vaimsed probleemid, siis on täiesti loomulik, et neid hakatakse arutama. Ja ma rõhutan veel kord, et need probleemid tulenevad väga tihti koolist ja suhetest eakaaslastega. Neid tuleb hakata arutama koos pereliikmetega, kes saavad lapsele vajaduse korral toeks olla, kes oskavad jälgida, mis lapsel koolis toimub, kes oskavad minna kooli ja hakata seal omakorda probleemi lahendama, [näiteks selgitada välja,] kes on see kiusaja, olgu ta siis keegi lastest või, veel hullem, õpetaja. Seda ei saa ju psühhiaater lahendada. Need on peamised asjad, mille pärast laste vaimne tervis kannatab.

Lisaks märgiksin ma kindlasti ära, et meil on väga suur võrgustik mitmesuguseid spetsialiste: meil on lastekaitsetöötajad, meil on sotsiaaltöötajad, meil on pedagoogid, meil on turvakodud. Nende kõigi ülesanne on jälgida, et lastel oleks kõik korras, kõigi ülesanne on panna laste puhul tähele, kas on midagi ärevaks tegevat, mille pärast peaks muretsema. Kuna meil on nii suur tugivõrgustik, siis tekib mul küsimus, miks peab laps kohe saama pöörduda psühhiaatri poole, kui tegemist on tõenäoliselt paljuski teraapia najal lahendatava probleemiga. Milleks meil siis see suur võrgustik on? Mida nemad teevad? Ma loodan, et ma natuke laiendasin Mardi mõtet.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ka mina reageerin Raimond Kaljulaidi ad hominem rünnaku peale. Mulle on alati meeldinud poliitikas see, kui me võitleme ideede ja maailmavaate üle, mitte ei lähe isiklikuks, seades inimeste motiive ja isiklikku kogemust kahtluse alla. Samamoodi võiks küsida, et kust tuleb see kogemus nendel inimestel, kes esitavad eelnõusid homoabielude seadustamise kohta või teevad Riigikogu menetluses parandusettepanekuid 12-aastastega seksimise kohta. Kust see kogemus küll tuleb? Kert on rääkinud oma kogemusest, aga nii palju kui mina tean, on nii selle eelmise eelnõu kui ka meie praeguse eelnõu menetlusse ju kaasatud ka valdkonna spetsialiste. Ja lõppkokkuvõttes, Riigikogu liikmed, kes tegelevad seadusloomega – see oleks väga halb, kui me kõik hakkaksime tegelema seadusloomega, mis puudutab meid ainult isiklikult ja ainult meie enda kogemuse piirides. Sellisel juhul oleme küll valesse kohta sattunud.

Ma täpsustaksin Martini juttu. Ma ise palusin sotsiaalkomisjonil kaasata lastekaitsegrupi juhtivuurija, kelle igapäevatöö seisnebki väärkoheldud laste suhtes toime pandud kuritegude uurimises. Peab olema väga lai psühholoogiline taust, et nende laste käitumist märgata. Temaga me oleme seda eelnõu arutanud, nii meie praegust eelnõu kui ka eelnõu 115. Julgen tema sõnu edastada, mida ta üritas ka sotsiaalkomisjoni istungil öelda, kuigi talle eriti sõna ei antud. Tema on täpselt sama meelt, et valimatult kõikide laste otse psühhiaatri juurde lubamisel puudub igasugune mõte ja see võib pigem kurvemaid tagajärgi kaasa tuua kui hetkeolukorda lahendada. Ta väga toetas meie nägemust erisätete kohaldamisest. Ta ütles, et need on tõesti need asjad, mis aitaksid probleemi lahendada.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! On ju teada, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi on laps piiratud teovõimega isik ja tema seaduslik esindaja on lapsevanem või hooldaja, kes on selleks määratud. Aga küsimus on selles, et ma olen seisukohal, et juhul, kui me annaksime lapsele võimaluse minna üksipäini psühhiaatrilist abi paluma ilma seadusliku esindaja teadmata või ilma tema nõusolekuta, siis võib tekkida olukord, et seaduslik esindaja, kes peaks lapsega pidevalt suhtlema ning püüdma teda kaitsta ja arendada, jääb kogu selles protsessis kõrvale ehk ta ei ole kaasatud n-ö rohujuure tasandil, kus ta saaks esimese isikuna anda lapsele abi. Kas mu mõttekäik on õige?

Jaa, aitäh! Mõttekäik on väga õige, sest ärme unustame, et alaealine laps läheb igal õhtul koju. Ta elab kodus, ta teeb oma igapäevatoimetusi kodus. Ta käib vahelduseks kodust ära, koolis või trennis või sõpradega kokku saamas, aga õhtul läheb ta koju tagasi. Kodu on see koht, see keskkond, kus ta peab kasvama, kus ta veedab hästi palju aega, ja seetõttu peavad vanemad olema väga hästi kursis tema probleemidega, et teda vajaduse korral toetada. Nemad peaksid olema need, kes saavad aidata lapsel paraneda. Kui lapse vaimne tervis on tasakaalust väljas, esineb kõikumisi, siis ongi vanemad ja ülejäänud perekonnaliikmed need, kes saavad teda iga hetk jälgida ja tuge pakkuda.

Mul muidugi endiselt tekib küsimus selle kohta – kui me siin seda eelnõu 115 ja meie eelnõu oleme arutanud –, et kuidas saavad lapsed üldse teada, et selline amet nagu psühhiaater on olemas ja tema vastuvõtule saab minna. Ma eeldan, et need, kes seda seaduseelnõu teevad ja kes seda väga toetavad ja kes on kahe käega selle poolt olnud, saavadki olema need inimesed, kes hakkavad näiteks 6-aastasele poisile ütlema, et sa pead nüüd psühhiaatri juurde minema. Lapsed ise kohe kindlasti selle peale ei tule, kõik täiskasvanudki ei tule selle peale. Ja siis keegi võõras onu või tädi hakkab lapsele ütlema, et sina pead nüüd psühhiaatri juurde minema või et tule nüüd minu juurde ja me hakkame sind ravima. See ei ole normaalne olukord.

Tekib küsimus, et mida siis ravima hakatakse, mida sellele lapsele seletama hakatakse ja mis on see, mida lapsevanem teada ei tohi. Me ei räägi siin mingist seksuaalsest ärakasutamisest, me ei räägi sellistest juhtumitest, me räägime üldiselt. Mis on need asjad, mida psühhiaater peab niimoodi salaja ravima või mingisuguseid protseduure tegema, et lapsevanem ei tohi sellest teada? Selles ongi küsimus. Ja sellepärast on täiesti õigesti sõnastatud, et valimatult kõikide laste psühhiaatri vastuvõtule suunamine võib kaasa tuua kuritegelikud tagajärjed. See ongi laste suhtes kuritegelik, sest neid kasutatakse ära, ja seetõttu piisabki ainult erisätetest, mida kasutatakse nende erijuhtumite puhul.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh istungi juhatajale ja heale ettekandjale! Kõigepealt sõnum Mart Helmele. Mul on elus olnud au töötada päris mitmete minust mitu korda vanemate poliitikutega ja anda neile nõu ning neil on läinud hästi, kui nad on minu nõu kuulda võtnud. Nii et teiegi võite julgelt minu nõuandeid kuulda võtta. Ja tõepoolest, ma jätkuvalt arvan, et selline retoorika, et teiste erakondade esitatavad eelnõud või teiste saadikute tegevus on kuritegelik, on minu arvates selline äärmuslik retoorika, millest ei ole kasu.

Ma tahangi küsida ettekandjalt, kellel on, nagu selgus, selles valdkonnas arvestatavaid kogemusi, järgmist. On ju täheldatud, et selline äärmuslik retoorika kütab ühiskonnas üles pingeid ja süvendab vaimse tervise probleeme. Vahel viib ka reaalse vägivallani. Kriminaaluurijana te võib-olla teate, et näiteks Iisraeli peaminister Yitzhak Rabini tapmiseni viis see, et tema oponendid kasutasid tema suhtes väga jõulist ja väga äärmuslikku retoorikat, mis innustas üht inimest toime panema rasket isikuvastast kuritegu ja tulistama peaminister Rabini. Kas te tunnistate, proua Kert Kingo, et selles tänases vaimse tervise kriisis on oma roll muu hulgas poliitikute väga äärmuslikel sõnavõttudel? Vabandust, et läksin ajast üle!

Aitäh! Me räägime ikkagi ju noortest. Me ei saa siin rääkida meie poliitikutest, keda tõenäoliselt väga huvitab, kes kuidas räägib. Uskuge mind, noored ei jälgi poliitikat sellise pilguga. Nendele ei lähe see üldse korda, kes mida ütleb. Kui te natukene jälgite, mis toimub näiteks TikToki keskkonnas noorte vahel ja kuidas nemad üksteisega suhtlevad, siis te saate aru ... (Ühendus hakib, heli kaob.) ... Vastupidi, noored lähevad endast välja sellepärast, et neil pole kõige ilusamat või kõige moodsamat jopet või pole nad klassis kõige populaarsemad või on tegemist vastamata armastusega, teine pool nagu ei tunne nii suurt huvi. Aga poliitika ei ole kindlasti see, mis noortel depressiooni või ärevushäireid tekitaks. See on ju ära tõestatud, et noored ei vaata nii sügavuti asju, nendel on palju maisemad probleemid.

Ja lõpptulemusena ma ütleksin ikkagi seda, et kui ma räägin oma tööst, siis nende noorte puhul, keda mina olen näinud ja kes näiteks halbade sündmuste kokkulangemisel on sattunud kuritegelikule teele või selle piiri peale, on alati asi seisnenud ikkagi valikutes. On inimesi, noori, kes kunagi ei langeta selliseid valikuid, keda ei häiri, ei sega need asjad, ja on neid, kes on kõigest mõjutatavad ja nendel pole isegi põhjust vaja. Nii et selles suhtes ma ei saa kinnitada, et see retoorika nüüd noorte vaimsele tervisele mingit mõju avaldaks – see, mida meie siin Riigikogus poliitikast räägime. Ma julgen selles väga-väga kahelda.

Ma saan aru, et Mart Helme nime nimetati ja ta soovib repliigiks sõna. Palun!

Jaa, aitäh! Ma ütleksin Raimond Kaljulaidile, et lihtsalt piinlik on kuulata sellist isatsemist. Ja teiseks, mul on elus hästi läinud ka ilma Raimond Kaljulaidi nõuanneteta. Ma olen väga rahul sellega, kuidas mul on elus läinud ilma tema nõuanneteta. Ja kui keegi räägib äärmuslastest, siis äärmuslased istuvad meil just nimelt Riigikogus ... (Ühendus katkeb.) ... seal akna ... (Heli pole kuulda.).

Hea Mart! Ühendus sinuga tundub hetkel olevat katkenud. Aga ma juhin kõigi heade kolleegide tähelepanu sellele, et kui soovitakse sõna võtta repliigi korras, siis repliigi koht on läbirääkimiste ajal. Palun kasutada repliigi võimalust õigel ajal. Kui on protseduuriline küsimus, siis võib küsida, aga sel juhul piirdume ka protseduurilise küsimusega. Jaak Valge küsib nüüd Kert Kingo käest ... (Kert Kingo hüüab midagi.) ... Jah, hea Kert, Jaak küsib nüüd.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! 14. detsembril 2020 on Eesti Keskerakond koos EKRE ja Isamaa fraktsiooniga esitanud käesoleva eelnõu, mida lugupeetud Kert Kingo praegu tutvustab. Aga 19. jaanuaril 2021 on Eesti Keskerakonna fraktsioon selle algatamisest taganenud. Minu küsimus on järgmine: kas selle kuu ajaga on valdkonnas juhtunud midagi sellist, mis võiks sellist meelemuutust põhjendada?

Tänan küsimuse eest! Minule teadaolevalt midagi katastroofilist selle ühe kuuga kindlasti juhtunud ei ole, et pidanuks sellest eelnõust taganema. Ma pakun välja, et asi on selles – ma ei tea, kui katastroofiline see on, sõltub, kuidas kellelegi – märkimisväärses sündmuses, et toimus lihtsalt valitsuspartnerite vahetumine ja sellest tingituna tõenäoliselt ka meelsuse ja vaadete muutumine. Muud ma ei oska selle kohta öelda.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mulle väga meeldib, et me arutame teema ja sisu üle, nii selle eelnõu kui ka eelneva eelnõu puhul. Ja mulle väga meeldib, et ka sotsiaalkomisjoni arutelud toimusid sisu ja väidete, mitte isiklike solvangute põhjal. Mul on üks küsimus teie toodud näidete kohta, mis väga kurvalt lõppesid, ja teie uurijakogemus selles valdkonnas annab kindlasti vastamiseks ka põhjuse. Ma ei arva, et te süüdistate neid vanemaid. Ilmselt laps ei pöördunud vanema poole, sest koos vanemaga oleks ta saanud ju vajaduse korral pöörduda psühhiaatri poole. Tegelikult oligi olukord selline, et laps ei pöördunud vanema poole ja see olukord lõppes väga kurvalt. Lihtsalt repliigi korras lisan, et eelnõu 115 ei kaota ära ühtegi tugisüsteemi, mis juba on olemas – koolipsühholoogid, nõustajad, kõik muu. Neid ei likvideerita, need kõik on alles. [See eelnõu] on ainult erandite jaoks.

Jaa, aitäh! Ma täpsustaksin, et loomulikult ma ei saagi vanemaid süüdistada, aga jutu mõte oli selles, et ühe juhtumi puhul viisid enesetapuni konkreetselt antidepressandid. See noor inimene oli oma mõtetes nendes antidepressantides nii kinni, et vaatamata sellele, et arst ütles, et ta on nüüd tervenenud ja ei vaja neid enam ja seetõttu ta neid rohkem juurde ei kirjuta, leidis noor, et nüüd on tema elu läbi. Loomulikult see juhtus enne seda, kui vanemad jõudsid töölt koju. See ongi see märgusignaal: mida võivad tekitada psühhiaatri väljakirjutatavad traditsioonilised ravimid, olgu need siis antidepressandid või tugevad rahustid, mis täpselt samamoodi tekitavad sõltuvust. Kõik antidepressandid ei tekita [füüsilist] sõltuvust, aga need tekitavad võib-olla vaimset sõltuvust – see heaolutunne, see ükskõiksuse tunne, see kohatine apaatsus.

Selle teise juhtumi puhul ütleksin samuti, et kui see noor, kes õnnetu armastuse pärast otsustas endalt elu võtta, oleks üksi läinud psühhiaatri juurde, siis mis te arvate, kuidas see psühhiaater oleks aidanud tal seda armastust võita. Tabletid ei oleks ju teises pooles tema vastu armastust tekitanud. Iseasi on see, kui vanemad oleks koos selle noorega olnud. Siis nad oleksid ju aru saanud, milles probleem on, oleksid osanud noorele tegevust leida, aidata tal mõtted mujale viia, kas või rääkida oma õnnetutest kogemustest ja koos arstiga seda olukorda lahendada. Kui me nüüd oletame, et see noor oleks üksi läinud psühhiaatri juurde, saanud rohud kätte, läinud koju, vanemad midagi ei tea, siis see ei oleks lahendus olnud. See ei oleks mitte midagi paremaks teinud, sest algne probleem oleks ju alles jäänud.

Kalle Grünthal, kas on protseduuriline küsimus?

Jah, on. Austatud istungi juhataja, mul on palve, et öelge ka see stardijärjekord. Ma ei pannud tähele, kas te viimati ütlesite. Kui te ütlesite, siis ma muidugi vabandan teie ees.

Nüüd on Leo Kunnas ja siis on Helmen Kütt.

Lugupeetud istungi juhataja! Hea Kert! Ma olen püüdnud valdkonda mitte tundva inimesena aru saada nende kahe eelnõu erinevusest. Ja ma olen jõudnud selleni, et eelnõu 115 annab psühhiaatri poole pöördumise õiguse sisuliselt kõigile lastele nende vanusest sõltumata, teoreetiliselt imikutest kuni 18-aastasteni välja. Ma saaks aru, kui siin oleks mingi selge vanusepiirang, näiteks alates 14. eluaastast. Eelnõu 303 puhul on selgelt kindlaks määratud põhjused, mis annavad õiguse seda erandit rakendada, sest tegu on ikkagi erandiga: kui last füüsilises või psüühilises mõttes väärkoheldakse, seksuaalselt ahistatakse. Selles eelnõus on see kindlaks määratud. Olen ma neist eelnõudest õigesti aru saanud?

Aitäh! Hea Leo, sa oled absoluutselt õigesti aru saanud, et eelnõu 115 annab lastele just nimelt sünnist kuni täisealiseks, 18-aastaseks saamiseni võimaluse ilma vanemate teadmata ja nõusolekuta psühhiaatri, rõhutan, psühhiaatri poole pöörduda. Ehk põhimõtteliselt võiks ka lasteaialaps, kes oskab ise kodust lasteaeda minna ja tagasi tulla, psühhiaatri juurde minna, kui psühhiaater elab näiteks tema kõrvalmajas ja kui kasvatajatädi teeb talle selle võimaluse selgeks. Siis võib ta ise marssida psühhiaatri juurde ja lapsevanem ei pruugi midagi teada.

Eelnõu 303 sätestab aga just nimelt erandjuhtumite puhul võimaluse alaealisel ilma vanema nõusolekuta, ilma vanema teadmiseta psühhiaatri poole pöörduda. Need on erisätted, need on olukorrad, kui ei olegi võimalik koos vanemaga minna, sest vanem ongi see, kes on lapsele kurja teinud, nimetame seda asja niimoodi, või tema tervist kahjustanud või siis lapse päris ilma vanemliku hooleta jätnud. Neist kahest erisättest piisab, et see rühm lapsi saaks abi. Nemad moodustavadki selle mureseltskonna, kellele on sellisel kujul kõige rohkem abi vaja.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh teile eelmise vastuse eest! Sellest vastusest sain ma aru, et te olete seadnud [arstide käitumise] kahtluse alla, justkui arstid kirjutaksid väga kergekäeliselt ravimeid välja ja psühhiaatrid ei selgitaks, et alati on tark kaasata kas vanem, mõni teine täiskasvanud pereliige, lastekaitsetöötaja või keegi muu. Mul on selline küsimus. Kuna ka teie eelnõus ei ole vanust määratud, vaid on nii, nagu te näite tõite, sünnist alates, siis kuidas näiteks kolmeaastane laps teab, et psühhiaater on olemas? Kuidas teie eelnõu puhul see kolmeaastane väärkoheldud laps teab, et psühhiaater on olemas, et tema poole pöörduda?

Aitäh küsimuse eest! Hea meelega täpsustan. Siin ongi see eeldus, et kui on tegemist näiteks kolmeaastase lapsega, siis tema puhul on esimene etapp see tugirühm: lasteaiakasvatajad, võib-olla lasteaias töötav terapeut ja sotsiaaltöötajad, kes tõenäoliselt kohe märkavad lapse käitumises erisusi. On kindlad tunnused, kuidas laps hakkab käituma, kui teda kodus on näiteks seksuaalselt väärkoheldud. Ja siis ta suunataksegi spetsialisti juurde kuni psühhiaatrini välja.

Tõsi, väikelaste puhul on need teraapiad täiesti erinevad. Asjaolude selgitamise metoodika on absoluutselt erinev, sest kehaline väärkohtlemine, sh seksuaalne väärkohtlemine, on ju kuritegu. Selleks, et seda tuvastada ja tõendada, on hoopis teistsugused reeglid kui tavalise teraapia või tavaliste juhtumite korral. Seetõttu see jada liigubki täiesti selgelt niimoodi, et kõigepealt märkab lasteaialast, näiteks seda kolmeaastast, kasvataja, tema kohustus on seda märgata, seejärel räägib lapsega psühholoog, kes on lasteaias, või lastekaitseametnik ja sealt liigub see asi edasi, kuni laps saabki reaalselt abi. Nii peaksid need asjad töötama.

Tarmo Kruusimäe, palun! 

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma ikkagi ei saa aru sellest sinisilmsusest, et kõik need spetsialistid peaksid märkama. Mäletan enda isiklikust kogemusest alaealiste komisjonis, kus olid ka koolipsühholoogid ja kõik teised kohal, et ikkagi oli aeg-ajalt neid hetki, kus alles istungi lõpus hakkas kooruma mingi tõde. Harvad ei olnud need juhtumid, kui me palusime lapsevanematel väljuda ning siis rääkisime lapsega. Kas me tol hetkel ületasime oma volitusi, et eemaldasime lapsevanemad sellest protsessist? Ja millest nüüd siis see teadmine, et kõik need muud tugispetsialistid on pädevad, aga psühhiaater ei ole pädev leidma seda, et lapse hing on murtud ja ta ei taha kellegagi rääkida?

Aitäh! Küsimus on väga-väga valesti püstitatud. Esiteks, ma ei ole öelnud, et psühhiaater ei ole pädev. Ma lihtsalt selgitasin, et psühhiaatri erinevus psühholoogist või terapeudist on see, et tema määrab ravi. Psühhiaater määrab tabletid, olgu need siis antidepressandid või rahustid. Tema põhiroll on ravi määrata. Need spetsialistid, kes enne psühhiaatrit räägivad, vestlevad – see on seesama situatsioon, millest sina rääkisid, et enne vesteldakse ja selgitatakse põhjus välja. Seda teevadki terapeudid, psühholoogid, nõustajad, igasugused nõuandetelefonid.

Mul tekib küsimus, et kui ainukene pääsetee on psühhiaater, siis milleks meile kõik need teised spetsialistid, need sihtasutused, MTÜ-d, kes päevast päeva justkui tegelevad nende noortega ja nüüd, kui on probleem, tuleb välja, et neid pole tegelikult üldse vaja, nemad ei oska midagi ja nendest pole mitte mingisugust abi, nagu sina oma kogemuse põhjal väitsid. Milleks meile neid siis üldse vaja on, tekib mul küsimus. Mina eeldan, et nad ikka teevad tööd, nende tegevus on ilusasti sisustatud, neil on ka oskused olemas, neil on oma roll. Sellepärast meil neid nii palju ongi ja sellepärast peaksimegi kasutama just neid. Psühhiaater jäägu tõesti selleks viimaseks etapiks, kui teiste spetsialistide roll on täidetud ja on tuvastatud, et nüüd on vaja meditsiinilist ravi. Niimoodi peaks need asjad olema.

Alar Laneman, palun! (Vaikus.) Hea Alar, me ei kuule sind hetkel. (Vaikus.) Hea Alar, me praegu ei kuule sind. Me palume sul teha seadmele taasühendus.

Aga nüüd?

Nüüd on mikrofon sees. Näed, tasus nuppu vajutada. Palun!

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Hea Kert! See teema on äärmiselt oluline ja ma küsiksin selle suurema pildi kohta. Kummitab ikkagi oht, et lüüakse kiil laste ja vanemate vahele, kui kasutatakse selliseid kergekäelisi lahendusi, nagu me eelmises otsustuspunktis nägime. See on oht ja ma tahan küsida, kust see pärit on. Me ju kõik teame, et tugeva ühiskonna üheks peamiseks pandiks on tugev perekond, usalduslik vahekord laste ja vanemate vahel. Kust see pärit on?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma eelmise seaduseelnõu puhul oma kõnes mainisin, tundub mulle, et selline suund, et lapsed oma perest võimalikult eemale lükata ja hakata neid iseseisvalt oma soovi järgi "toetama", on lihtsalt ideoloogia ja poliitilised vaated. Ma ei näe siin tegelikku hoolivust. Selle eelmise eelnõu puhul ongi asi selles, et ma tegelikult ei näe mingit tahet seda probleemi lahendada, vaid tahetakse lihtsalt mingit ideoloogilist nägemust või eesmärki ellu viia. Meie eelnõu on see, mis lahendab reaalsed probleemid.

Ma mäletan, mida räägiti alguses selle kohta, miks on vaja sellist eelnõu, mis võimaldab noortel psühhiaatri juurde otse minna. Toodi põhjuseks, et [seda on vaja siis,] kui noor on näiteks stressi läinud või tal on vanematega tüli. Ma endiselt ütlen, et stressiminek ei tähenda seda, et peab psühhiaatri juurde minema, sellisel juhul piisabki terapeudist või psühholoogist. Ja kui noored on läinud vanematega tülli, siis on täpselt samamoodi – on olemas psühholoogid ja terapeudid. Seega ongi see minu hinnangul puhas ideoloogia, mida aetakse ja millega üritatakse jätta muljet, justkui me aitaksime noori ja väga muretseksime nende pärast, kuigi põhjustega nende nägemus ei tegele. Nad üritavad suunata laeva nii, et tegelda ainult tagajärgedega ja tuimestada inimesed rohtudega ära, kui me n-ö mustvalgelt vaatame seda asja.

Nii, Mart Võrklaev ja siis Eduard Odinets. Kõigepealt Mart Võrklaev.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul küsimust ei olegi, küll aga on mul heale kolleegile üks tähelepanek, mis korduvalt kõrva riivas. Meil ei ole juba üle kümne aasta Eestis ühtegi lasteaiakasvatajat. Meil on lasteaiaõpetajad. Ma arvan, et see on oluline ära märkida ja tasub teadmiseks võtta, et meil on lasteaiaõpetajad.

Käsitleme seda repliigina ja läheme Eduard Odinetsi küsimuse juurde. Eduard, ole hea, kontrolli mikrofoni. (Vaikus.) Eduard, me ei kuule sind hetkel. (Vaikus.) Nii, proovi nüüd. Me ikka ei kuule sind. Sellisel juhul võtame kõigepealt Oudekki Loone küsimuse. Ole hea, Eduard, pane süsteem korraks kinni ja tee uuesti lahti ehk tee restart. Siis saad küsimusega äkki liinile tagasi. Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Ma kuulasin seda ettekannet ja, hea Kert, ma mõistan, et sa tunned valdkonda, aga mõnikord tekib sellises emotsionaalses olukorras pilt, mis ei ole päris õige. Ma tuletan meelde, et kui me vaatame vaimse tervise häireid, siis inimesega tegeleb ikkagi terve meeskond. Väga tihti ehitatakse see meeskond üles lähtuvalt psühhiaatrist, kuid psühhiaater üksinda ei saa isegi mitte depressioonis inimest aidata. Jah, ta hindab rohtude vajadust, aga ta hindab ka teiste teraapiate vajadust – kas vaja on kliinilist psühholoogi või mingit teist laadi terapeuti, kelle juurde noor inimene edasi suunata – ja seda, kuidas panna see meeskond koos tööle. Paraku on Eestis praegu nii, et meie tervishoiuseadus peab tervishoiuteenuse osutajaks ainult arsti ja õde, nii et psühhiaatrit [kui arsti] on sellesse meeskonda tihti, väga tihti vaja. Miks te olete selle vastu, et koostada neid meeskondi nii, et seal oleks ka psühhiaater? Kui hädas inimene leiab tee eelkõige psühhiaatri juurde, kes on arst, siis miks te tahate seda ära keelata?

Aitäh! See on täiesti vale ja meelevaldne rõhuasetus, et meie tahame ära keelata. Me ei ole seda kordagi väitnud, ei ole seda ka mina kordagi väitnud. See on meelevaldne. Esiteks teen selle märkuse.

Teiseks, meeskond – seda ma siin kogu aeg räägingi, et meeskond peab olema. Lapse arengus on tema jaoks olulisim meeskond perekond, kes teda toetab. Järgmine etapp on psühholoogid, terapeudid ja nõustajad. Kui siis tuvastatakse, et probleem on nii sügav, et on vajalik meditsiiniline sekkumine ravimitega, siis on järgmine etapp psühhiaater, mitte niipidi, nagu sina räägid, et kõigepealt on psühhiaater ja tema hakkab otsima, kes on need tugiisikud ja ülejäänud. Selles mõttes oli see täiesti valepidi serveeritud.

Ja ma endiselt rõhutan, et me ei ole kordagi olnud selle vastu, et noor inimene saab abi. Aga seda tuleb teha mõistlikult. Meie eelnõu näebki ette erijuhtumi selleks puhuks, kui tõesti on igati põhjendatud ilma vanemata psühhiaatri poole pöördumine. Nende erisätetega see võimalus tekib.

Oudekki Loone, teine küsimus, palun!

Aitäh! Taas kord paneb mind väga üllatama, et te esitate psühhiaatrit nagu mingit monstrit, kes siis, kui lapse kätte saab, topib ta ravimeid täis. No see absoluutselt ei ole õige. Kui me tegeleme raviga, siis mõnikord on väga mõistlik ehitada meeskond üles just niimoodi, et alustuseks hindab psühhiaater, kui sügav on probleem. Ta võib leida, et ravimeid ei ole üldse vaja määrata, ta võib leida, et ühest külastusest piisabki, ja suunata lapse õige spetsialisti juurde. See on üks tüüpilisi meetodeid. See võib olla täpselt see meetod, mida teismeline inimene usaldab. Kindlasti võib ta kasutada ka teisi meetodeid. Aga praegu te lähtute sellest, et oleks võimalikult hea, kui noored ei puutuks psühhiaatritega kokku. See on see pool, mida ma ei mõista, ja võib-olla võiksite seda natuke selgitada. Üldiselt on nii, kui te olete tähele pannud, et psühhiaatrid alati üritavad noori veenda, et vanematega tuleb rääkida ja perekond on oluline. Sellist asja, et neid hoitakse perekonnast eemal – milliseid tõendeid teil selle kohta on?

Aitäh! Jälle selline meelevaldne omistamine meie eelnõule. Me ei ole väitnud, et kedagi tuleb psühhiaatrist eemal hoida. Küll aga olen ma siin juba väga pikalt seletanud, et kui on näiteks probleemid, mis on tingitud eakaaslastega suhtlemisest või tülidest – tõesti, noored võivad väga kergesti ka sellest olla väga häiritud –, siis puudub vajadus psühhiaatri poole pöörduda. See, mida sa siin rääkisid, Oudekki, et psühhiaatriga saab rääkida ja ta tuvastab põhjuseid, see peaks valdavalt olema ikkagi psühhoterapeutide, psühholoogide ja nõustajate esimene tegevus, seda enam, et neid on meil oluliselt rohkem kui psühhiaatreid. Psühhiaater peaks olema see, kes paneb lapsele diagnoosi ja määrab ravi, sest temal on see õigus. Seda õigust ei ole psühholoogidel, seda ei ole nõustajatel.

Ja teiseks, kui me räägime lapse psühhiaatri juurde minemisest, siis esiteks me ei saa rääkida, et nemad ... (Heli kaob.) Psühhiaatrite erinevus psühholoogidest või terapeutidest seisnebki selles, et nendel on õigus ravimeid määrata. Järelikult selleks, et sinna minna, peab olema põhjus ja vajadus ravimeid saada.

Eesmärk on ju ikkagi eelkõige pakkuda lastele probleemi lahendust, selgitada välja, mis põhjusel on lapse vaimne tervis tasakaalust väljas või kurvemal juhul tõsiselt häiritud, ja hakata lahendust otsima. Aga lahendus ei saa olla ainult psühhiaater, nagu hetkel teie, kes te seda teist eelnõu väga toetate, üritate selgeks teha. Psühhiaater on lõppjaam, kust saab ka ravimit, kui mitte miski muu ei aita. See on minu seisukoht.

Eduard Odinets, proovime siis uuesti!

Ma loodan, et mind on nüüd kuulda.

Jaa, on kenasti kuulda. Palun!

Väga tore! Ma ikkagi tulen tagasi selle küsimuse juurde, mille tõstatas kolleeg Helmen ja millele vastust ei saadud. Siin kogu aeg ähvardatakse, et selle eelmise eelnõu põhjal nüüd imikud seisavad järjekorras, et psühhiaatri juurde saada. Aga teie eelnõu samamoodi ei piira mitte kuidagi nende laste vanust, kellel on õigus pöörduda psühhiaatri poole. Ainus erinevus kahe eelnõu vahel on see, et teie eelnõus peab psühhiaater kaasama lapse seadusliku esindaja, kuid selle eelmise eelnõu puhul psühhiaater võib kaasata seadusliku esindaja. Palun selgitage veel kord, kuidas teie eelnõu puhul välistatakse imikute pöördumine psühhiaatri poole, mille järel siis kaasatakse seaduslik esindaja?

Aitäh küsimuse eest! Ma juhin tähelepanu meie eelnõu sisule. Meil on kaks erisätet. Esimene erisäte näeb ette seda, et alaealine saab ilma lapsevanema nõusolekuta pöörduda psühhiaatri poole sel juhul, kui lapsevanem on tema suhtes toime pannud näiteks kuriteo. Kuriteo puhul ei saa määrata, et vot sellest vanusest alates me nimetame seda lapse suhtes toimepandud tegu kuriteoks ja vot sellise vanuse puhul me ei nimeta seda kuriteoks. Sellepärast ei saagi meie eelnõus olla mingit vanust. On väga selgelt öeldud, et [laps saab psühhiaatri poole pöörduda siis,] kui lapsevanem või eestkostja on alaealise suhtes pannud toime kuriteo. See ongi erinevus. Eelnõu 115 sellist tingimust ei sisalda. Seal võivad absoluutselt kõik minna kohe psühhiaatri juurde, sõltumata põhjusest. Piirangut ei ole, nii et ka kolmeaastane võib ilusti psühhiaatri juurde tatsata, kui ta on väga-väga tark ja tugevalt arenenud laps, kes teab, kes on psühhiaater. Meie eelnõu erinevus ongi see.

Teise sätte puhul on täpselt samamoodi. Vanemliku hooleta jäämist ei saa vanuseliselt määrata, et vot 14-aastase puhul me ei saa ütelda, et ta on vanemliku hooleta jäetud, aga 8-aastase puhul saame. Siin ei saa vanuselist piiri tõmmata. Tegevus ja situatsioon omavad meie eelnõu puhul tähtsust. Meie eelnõus ongi neid konkreetseid juhtumeid, olukordasid arvestatud ja vastavalt sellele tehtud erisätted, millal on lapsel õigus ilma vanema nõusolekuta psühhiaatri poole pöörduda.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Kert! Ma vabandan, kui küsin täna asjatundmatuid küsimusi, kuna ma tõesti ei ole selle valdkonna spetsialist. Vabariik saab peagi 30-aastaseks ja siiani ei ole seadusandja ette näinud, et me peaksime lastele sellise õiguse andma. Mis on see sisuline probleem, millest need mõlemad eelnõud on tingitud? Ma püüan sellest aru saada. Kui palju on selliseid lapsi, näiteks protsentuaalselt või arvuliselt, kes võiks abi vajada nendel tingimustel, mida me mõlemas eelnõus oleme käsitlenud?

Aitäh väga detailse küsimuse eest! Ma kahjuks jään vastuse võlgu, kui palju neid protsentuaalselt või arvuliselt on. Aga kui ma õigesti mäletan, siis see arv ei olnud tegelikult väga suur, et oleks tegemist otseselt katastroofiga.

Ma tõesti ei oska kommenteerida muud kui seda, et eelmise seaduseelnõu puhul rõhutati korduvalt, kuidas õiguskantsler on leidnud, et see on võlaõigusseadusega vastuolus ja seetõttu on vaja seda muuta. Aga ma olen ka ise seda paragrahvi lugenud ja mulle tundub, et seal on väga paljuski tegemist tõlgendamise küsimusega. Ainult sel põhjusel see uks lahti teha ning lasta igaühel otse psühhiaatri juurde minna, nii et vanemad jäävad selja taha[, ei tundu õige]. Vanemad peavad ainult vastutama oma laste eest, aga neil pole õigus oma lapse elus osaleda, oma lapse probleemidest teada saada, sest muidu on põhiseaduslik kaitse lastel rikutud ja neil ei ole õigus ise otsustada. Ma ei ole sellega nõus. Mulle tundub, et see on meelevaldselt kistud valesse konteksti. Kui sa mäletad, Leo, õiguskantsler käis meil fraktsioonis seda teemat arutamas ja tõi välja need probleemkohad, mis võivad tekkida. Ka õiguskantsler ütles siis, et kui võimalik, peaks tegema erisätted. Aga nüüd räägitakse kuidagi teist juttu.

Igal medalil on kaks külge. Jaa, kõik võib olla väga ilus ja me võime rääkida, et kõik lapsed on inglid ja väga head. Aga me peame arvestama ka sellega, et me ei saa teha seadust, mis loob soodsa võimaluse mõne teise seaduse rikkumiseks. Noored on noored, neid on väga palju erinevaid. Oma praktilises töös olen ju näinud seda teist poolt noori, keda kahjuks on samuti, tahame me seda või ei taha. Me peame arvestama kõigega.

Nende kahe eelnõu vaheline erinevus ongi see, et meie näeme lahendust nendele noortele, kellel on tõesti tõsine probleem, kelle puhul on [vanemate kõrvale jätmine] väga põhjendatud ja vanemaid kaasata on võimatu. Nende jaoks teeme erisätted. See eelmine eelnõu kahjuks, jah – ma ei ole siiamaani aru saanud, mis on need argumendid. Ei ole sisukaid argumente esitatud, miks peaksid valimatult kõik lasteaiast saadik saama marssida psühhiaatri juurde. Ma loodan, et seletasin piisavalt arusaadavalt.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Mul on kogu selle arutelu käigus tunne, et me oleme endiselt eelmise eelnõu juures, sest ettekandja räägib kogu aeg mitte oma eelnõust, vaid ühest teisest eelnõust. Mul on täielik segadus arusaamisega, millest parasjagu räägitakse. Ja ma ikkagi ei saa aru sellest, kuidas üks eelnõu lubab imikutel pöörduda ja teine eelnõu ei luba. Ja teine teema, millest lugupeetud Kert Kingo meile kogu aeg räägib, on see, et nende eelnõu loob tingimused eelnevateks jadadeks-radadeks, mille kõik lapsed võiksid läbida enne, kui nad psühhiaatri poole pöörduvad. Ma ei loe sellest eelnõust neid radasid ja muid võimalusi välja. See konkreetne eelnõu ütleb, et lapsel on võimalus oma nõusolekul pöörduda psühhiaatri poole. Mingeid probleeme ma siin ei näe.

Aitäh küsimuse eest! Ma püüan viisakalt öelda, et mul on tunne, et te ei ole meie eelnõu lugenud ja sellepärast esitategi selliseid asjakohatuid küsimusi. Meie eelnõu ei loo mingit võrgustikku ega laienda seda võrgustikku. Meie eelnõus on kaks konkreetset erisätet, millega me soovime psühhiaatrilise abi seaduse § 3 praeguseid lõikeid muuta, et lahendada olukorda, milles on lapsed, kelle suhtes on toime pandud kuritegu, näiteks on neid seksuaalselt kuritarvitatud, või kelle vanemad on näiteks Soomes tööl ja lapsed on jäetud ilma vanemliku hooleta, nad elavad omaette. Peab tagama, et nendel lastel oleks võimalik vajaduse korral, kui nende vaimne tervis on tõsiselt kannatanud ja leitakse, et neil on vaja psühhiaatri juures käia, psühhiaatri poole pöörduda ilma, et lapsevanemad oleksid sellesse kaasatud. Nii lihtsalt on.

Hea ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd on meil võimalus ära kuulata ka juhtivkomisjoni seisukoht, mida tutvustab sotsiaalkomisjoni liige Õnne Pillak. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas psühhiaatrilise abi seaduse § 3 muutmist k.a 15. veebruaril. Komisjoni istungil osalesid kõik komisjoni liikmed ja eelnõu arutamise juurde oli kutsutud ka Sotsiaalministeeriumi esindaja. Eelnõu kohta on oma arvamuse esitanud mitmed selle valdkonna organisatsioonid, teiste seas MTÜ Lastekaitse Liit, Eesti Psühhiaatrite Selts, Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine ja MTÜ Peaasjad. Eelnõu kohta antud arvamused ei toetanud seda. Vabariigi Valitsus otsustas k.a 28. veebruaril selle eelnõu kohta arvamuse andmisest loobuda.

Olles ära kuulanud kõik osapooled ning võtnud arvesse esitatud seisukohti, tegi sotsiaalkomisjon järgmised otsused. Esiteks, konsensuslikult otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda k.a 10. märtsiks. Teiseks, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle ettepaneku poolt oli 8 komisjoni liiget ja vastu oli 1 komisjoni liige. Kolmandaks, konsensuslikult otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, Õnne Pillakut. Aitäh!

Hea ettekandja, teile küsimusi ei ole. Kalle Grünthal, meenutan, et igal Riigikogu liikmel on võimalik esitada kaks küsimust. Seega, küsimusi ei ole ja me saame minna läbirääkimiste juurde. Martin Helme, juhin ka teie tähelepanu sellele, et ühe päevakorrapunkti juures on võimalik esitada kaks küsimust. Ehk taas kord, läheme läbirääkimiste juurde. Esimesena on palunud sõna Keskerakonna fraktsiooni nimel Maria Jufereva-Skuratovski.

Ma palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Täna menetleme korraga kahte eelnõu, mis sisuliselt tegelevad ühe ja sama probleemi lahendamisega. Nimelt, kuidas tagada piiratud teovõimega inimesele psühhiaatrilise abi kättesaadavus. Oluline on, et praegune kord, kus piisavalt küpsel ja kaalutlusvõimelisel alla 18-aastasel noorel ei ole võimalik saada psühhiaatrilist abi ilma tema seadusliku esindaja nõusolekuta või kohtu loata, vajab muutmist vastavalt meie kiireneva elu vajadustele.

Laste vaimse tervise probleemid on Eestis väga suureks murekohaks. Juba koroonaeelsel, 2019. aastal käis Tervise Arengu Instituudi andmetel psüühika- ja käitumishäirete tõttu psühhiaatri vastuvõtul 9122 alla 15-aastast noort. Praegu on psühhiaatrilist abi vajavate laste ja noorte arv kuni 19-aastaste hulgas julgelt üle 10 000 aastas. Seejuures on raske hinnata, kui suur oleks see arv siis, kui kõik abivajajad sõltumata vanema nõusolekust psühhiaatri vastuvõtule pääseksid.

On ilmselge, et distantsõpe ei too kaasa mitte ainult uusi kogemusi, vaid võib põhjustada ka psüühilist ja emotsionaalset pinget, ärevust ja isegi suitsiidimõtteid. Keskmiselt on Eestis aasta jooksul laste seas registreeritud 30 suitsiidikatset, kuid sel aastal oli juba kahe esimese kuu jooksul 20 katset. Kui noor inimene kannatab psüühikahäirete või mõne muu tervisega seotud probleemi käes, on mõistagi tegemist kogu pere probleemiga. Spetsialistid väidavad, et vanemate või lähedaste tugi on psühhiaatrilise ravi jooksul väga oluline. Lähedaste toetuse korral on ravi kiirem ja efektiivsem. Üksinda on keeruline oma muredega hakkama saada isegi täiskasvanud inimesel, lastest rääkimata. Aga isegi hoolivate ja mõistvate vanemate korral võib juhtuda, et lapsel on mõni häire ja ta soovib probleemi lahendada ilma, et vanemad sellest teaksid. Aga toonitan veel kord, et alati on parem, kui lapsel on toetavad lähedased, kes on nõus jagama tema muresid.

Kahjuks ei ole kõik vanemad oma lapse parimad sõbrad ja toetajad. Eeskätt just lapsed ja naised langevad perevägivalla ohvriks. Sellistel lastel ja teismelistel peab olema võimalus otsida abi ka väljastpoolt kodu. Kui lapse psüühikahäired on tingitud sellest, et pereliikmed on teda väärkohelnud või ta on jäänud ilma vanemlikust hoolest, siis sellest peaksid olema teavitatud nii lastekaitse kui ka politsei. Peame vajalikuks ka seda, et inimesi õpetataks märkama abi vajavaid lapsi ja neist teavitama.

Eesti Noorteühenduste Liit on seisukohal, et kui arsti hinnangul on alaealine piisavalt küps ja kaalutlusvõimeline, et anda informeeritud nõusolek, peab noor inimene saama ligipääsu psühhiaatrilisele abile ka ilma seadusliku esindaja nõusolekuta. ÜRO lapse õiguste konventsioonis ning ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis on sätestatud, et igal inimesel on õigus kvaliteetsetele ja kättesaadavatele tervishoiuteenustele. See õigus laieneb ka piiratud teovõimega inimestele. Võimaldamaks inimesel kasutada oma õigust tervise kaitsele, peab tal olema võimalik otsustada selle üle, milliseid tervishoiuteenuseid talle osutatakse.

Eestis töötavad professionaalsed psühhiaatrid, keda võib täielikult usaldada. Aga probleemiks on see, et selle ala spetsialiste meil palju kahjuks ei ole ning inimesed peavad ootama oma järjekorda mitu kuud, enne kui pääsevad tasuta vastuvõtule. Tänu Eesti Keskerakonna liikme Oudekki Loone initsiatiivile sai võimalikuks suunata eelmise aasta eelarve raames lisaraha kliiniliste psühholoogide väljaõppesse. See aitab natukenegi leevendada arstide kättesaadavuse probleemi. Eesti Keskerakond seisab selle eest, et psühholoogiline ja psühhiaatriline abi oleks kättesaadav kõigile inimestele, olenemata nende vanusest, soost ja rahalistest võimalustest, mõistliku aja raames.

Praegu on psühhiaatrid ainukesed eriarstid, kelle juurde minemiseks peab alla 18-aastastel olema vanema kirjalik nõusolek. See nõue kehtib aastast 1997, kui Riigikogu võttis vastu psühhiaatrilise abi seaduse. Eesti Keskerakonnal on hea meel selle üle, et pikk debatt teemal, kas noorel, kes on piisavalt küps selleks, et teadvustada oma probleemi, pöörduda psühhiaatri poole ja läbida ravi, hakkab jõudma reaalsete tulemusteni. Riigikogu läheb menetluses edasi ühe eelnõuga, mis on praeguses olukorras heaks kompromissiks ning mille puhul arvestatakse kõiki vajalikke ettepanekuid ja soovitusi. Aitäh tähelepanu eest!

Rohkem fraktsioonidel sõnavõtusoovi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 303 esimesel lugemisel tagasi lükata, mis tähendab, et me peame seda hääletama.

Head kolleegid, panen teie ette hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 303 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu tagasilükkamise poolt oli 70 Riigikogu liiget ja vastu oli 16, erapooletuid ei olnud. See tähendab, et eelnõu on tagasi lükatud.

Meie tänases päevakorras punkt nr 9 on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse (viisavaide otsuse kohtukaebeõigus) eelnõu numbriga 328. Seda tutvustab Vabariigi Valitsuse poolt siseminister Kristian Jaani. Palun!

Austatud Riigikogu istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on hea meel seista auväärse Riigikogu ees ja tutvustada teile Vabariigi Valitsuse 8. veebruaril algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse ehk nn viisavaide otsuse kohtukaebeõiguse eelnõu.

Seadusemuudatuse eesmärk on anda isikutele vajalik õiguskaitse viisavaide otsuste vaidlustamiseks. Muudatusega soovitakse saavutada olukord, kus viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse peale võib välismaalane pärast vaidemenetlust esitada ka kaebuse kohtule.

Eelnõu väljatöötamise vajadus tuleneb 13. detsembri 2017. aasta Euroopa Kohtu otsusest. Nimelt leidis Euroopa Kohus, et Euroopa Liidu õigus kohustab liikmesriike viisa andmisest keeldumise otsuste vaidlustamise menetluses tagama võimaluse neid otsuseid – rõhutan – ka kohtus vaidlustada. Seda ei ole Eesti siiani võimaldanud ning Eesti suhtes on algatatud ka rikkumismenetlus.

Praegu kehtiva seaduse järgi näeb Eesti õigus ette üksnes kaheastmelise haldusesisese menetluse. Tulenevalt otsuse vaidlustamise regulatsioonist saab välismaalane esmalt esitada avalduse vaidlustamiseks otsuse teinud asutusele, näiteks Eesti välisesindus või Politsei- ja Piirivalveamet, ja seejärel järgmises ehk teises astmes vastavale ministeeriumile. Kas Välisministeerium või Siseministeerium kontrollivad seejärel vastavalt oma pädevusele otsuste vormilist ja sisulist õiguspärasust.

Uue eelnõu kohaselt on vaidemenetluse järgselt välismaalasel õigus pöörduda kohtusse ning kohtumenetlus on kolmeastmeline. Kohus kontrollib haldusorgani menetlusnõuete järgimist ja vaideotsuse vastavust vorminõuetele, samuti otsuse sisulist õiguspärasust. Siinkohal on oluline märkida, et regulatsiooni kompaktsuse, õigusselguse ja ühetaolise menetluse eesmärgil on viisavaide otsuste kohtukaebeõigust laiendatud ehk see kohaldub ka lühiajaliste viisade, mis on tuntud rohkem kui C-viisa või Schengeni viisa, ja ka pikaajaliste viisade ehk D-viisa või siis liikmesriigi viisa puhul.

Kindlasti on oluline rõhutada veel kahte aspekti. Esiteks, kohtule kaebuse esitamine või kohtuistungi korraldamine kaebuse läbivaatamiseks ei anna välismaalasele õigust riigis viibida ega riiki saabuda. Teiseks, otsuse aluseks olevaid asjaolusid ja põhjendusi jätkuvalt taotlejale ei avaldata, vaid talle saab teatavaks üksnes otsuse õiguslik alus.

Seadusemuudatuse sihtrühm on välismaalased, kes esitavad vaide viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse suhtes. Ligikaudu on selliseid välismaalasi 100–200 isikut aastas. 2019. aastal esitati esimeses astmes 259 vaiet, millest 76 vaiet rahuldati. 183-st tagasi lükatud vaidest esitas teise astmesse vaide 15 välismaalast. 2020. aastal esitati 184 vaiet, millest esimeses astmes rahuldati 26 ja teises astmes vaidlustati 21, millest rahuldati kuus. Praegu ei ole täpselt võimalik hinnata, kui paljud võiks sel juhul pöörduda edasi kohtusse. Eelmiste aastate statistika põhjal saame tõdeda, et vaidlustusvõimaluste laiendamisel võib eeldatav kohtumenetluste arv pisut tõusta.

Aitäh kuulamast! Jään ootama teie küsimusi.

Neid küsimusi on. Alustab Martin Helme.

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea minister! Jaa, see on üks neid seadusi, mida Eesti Konservatiivne Rahvaerakond valitsusest Riigikogu poole saata ei lasknud. Olime sellele põhimõtteliselt vastu, sellepärast et see vähendab riigi suveräänsust otsustada, kes võib ja kes ei või viibida tema territooriumil. Loomulikult me teame, et Euroopa direktiiv meilt sellist asja nõuab, aga Eesti suveräänsus on tähtsam kui Euroopa direktiivid. Te siin tõite välja numbreid, mõnisada inimest umbes aastas, kes neid asju vaidlustab. Põhimõtteliselt võiks Euroopale öelda ka seda, et meil on mehhanism, millega inimesed saavad seda vaidlust pidada Eesti riigiga. Isegi kui komisjon sellega rahule ei jää, siis tuleb lihtsalt öelda, et see on meie suveräänne õigus ja maksame trahvi. Kas valitsus seda varianti ka kaalus?

Aitäh küsimuse eest! Euroopa Kohtu ülesanne kohtuasjades on Euroopa Liidu õiguse tõlgendamine ja antud tõlgendus on siduv kõigile liikmesriikidele Euroopa Liidu õiguse korraldamisel. Euroopa Kohus on jõudnud seisukohale, et liidu õigus kohustab liikmesriiki ette nägema Schengeni viisa andmisest keeldumise otsuste vaidlustamise menetluse, mis peab teatavas menetlusstaadiumis tagama võimaluse neid otsuseid kohtus vaidlustada. Seega, kui Euroopa Kohus on sellise õiguslikult siduva otsuse teinud, siis on see muutunud osaks Euroopa Liidu õigusest ning Eestil tuleb Euroopa Liitu kuuludes ka vastavat otsust rakendada. See ongi lühidalt minu vastus.

Mart Helme, palun! Nii, me proovime Mart Helmega uuesti ühendust saada. Mart, me praegu sind ei kuule, nii et me võtame sind uuesti järjekorda, kui me oleme saanud sinuga tehniliselt ühenduse. 

Seniks küsib Kalle Grünthal. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Teatavasti on Eesti põhiseaduses kirjas ka riigi õigus otsustada teatud küsimusi ikkagi iseseisvalt. Selle eelnõuga minu meelest te lähete vastuollu Lissaboni lepinguga ehk reformilepinguga, millega Eesti andis ära teatud õigused Euroopa Liidule. Kuna meil on ikkagi aluseks Lissaboni leping, siis palun nimetage Lissaboni lepingu need punktid, mis annavad selles küsimuses otsustamisõiguse Euroopa Liidule. Palun nimetage täpsed punktid, kuna te nagunii andsite selle eelnõu sisse.

Jah, aitäh küsimuse eest! Ei oska teile neid punkte hetkel konkreetselt öelda, võin need hiljem teile saata. Aga jätkuvalt ütlen seda, nagu ma vastasin ka eelmisele küsimusele, et Euroopa õiguse tõlgendamine ja antud tõlgendus on siduv kõikidele liikmesriikidele ning seetõttu oleme ka meie otsustanud, et me viime selle enda õigusesse sisse.

Mart Helme, kas protseduuriline küsimus, palun? Mart Helme ei kuule, ei näe. Läheme praegu edasi, siin on küsijaid veel küll. Ma loodan, et me saame ühenduse ka Mart Helmega korda ja ta saab ilusti küsida.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Praegu oleme jälle olukorras, kus on tekkinud raskusi liinile saamisega, n-ö otseühendusega. Äkki oleks võimalik, ütleme, teha kontrolli, kas kõikidel on internetiühendus tagatud? Ma leian, et paadiga, mis lekib, on väga raske hulpida kusagil merel ja ellu jääda.

Aitäh! Ma arvan, et meil on mõistlikum minna küsimustega edasi. Tehniline personal praegu tegeleb probleemiga jooksvalt – see info on edasi antud ja püütakse ühendust saada. Nii et me kindlasti anname kõigile küsijatele võimaluse.

Läheme praegu edasi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Küllap Mart Helme ikka näeb ja kuuleb ka, aga lihtsalt sidevahendid ei võimalda [osaleda]. Aga jah, siin on tegemist tõesti suveräänsusesse sekkumisega. Avage natuke tausta. Need 200 aastas, kes protestivad, need jagunevad siin paljude asjade vahel: põhiliselt viisast keeldumine või selle tühistamine või pikendamine või siis ennetähtaegne tühistamine. Kuidas nad jaotuvad, mis neid võõramaalasi põhiliselt häirib? Ja teine küsimus: kes nad valdavalt on, need 200? Kes selle põhiosa moodustab?

Aitäh! Ma ei oska teile rahvuseid öelda. Statistikas me oleme kõik vaidemenetlused võtnud kokku, ehk siis me räägime statistiliselt nii esimese astme vaietest kui ka teise astme vaietest. Ja kui ma räägin numbriliselt, võtame näiteks esimese ja teise astme vaidemenetluse 2019. aastal, siis näiteks Välisministeeriumile esimesse astmesse ehk siis välisesindusse esitati 229 vaiet, nendest rahuldati  66 ja ei rahuldatud 163. Nendest omakorda teise astmesse esitati üheksa, rahuldati neist kolm, ei rahuldatud kuute. Üldiselt on niimoodi, et teise vaidemenetluse astmesse täna kehtivas süsteemis esitatakse neid suht vähe. Teiste riikide statistika näitab ka, et kuni 0,1% tervikvaates kõikidest negatiivsetest viisaotsustest.

Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Jaa, aitäh! Ma lihtsalt tahan informeerida, et me tegeleme Mart Helme mikrofoniprobleemiga. Läheb aega, aga varsti on ta loodetavasti uuesti eetris.

Aitäh! Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Mul on ka teatud probleemid selle seaduse õigusliku poolega. Minu meelest rikub see Euroopa Liidus subsidiaarsuse põhimõtet. Kuid on isegi olulisemaid asju kui see, mis ma praegu ütlesin. Jämedalt öeldes võib kõiki seadusi jaotada kahte: kasulikud ja kahjulikud. Ma ei näe ühtegi punkti, ühtegi mõtet, mis oleks selle seaduse vastuvõtmisega Eestile kasulik. Küll aga ma näen miinuseid, need on täiesti ilmsed. Kohtusüsteem on Eestis praegu ülekoormatud. Kui tuleb lisa[tööd], siis see ei paranda asja.

Ja teine [probleem] on see, et seda võib kasutada Eesti Vabariigi vastu üks meie naaber, kes võib hakata saatma järjest siia inimesi, kes on mingisuguste sanktsioonide all, ja siis me peame neid asju kohtus lahendama. Ma juhin tähelepanu, et sellel meie naabril ei ole sellist vastavat kohustust Eesti kodanike suhtes ja üldse Euroopa Liidu kodanike suhtes. Nii et ma tahaksin sisulisi põhjendusi, miks seda on vaja.

Aitäh küsimuse eest! Kui me astusime Euroopa Liitu, siis me võtsime endale kohustuse. Ja antud juhul, veel kord, kui Euroopa Kohus on loonud õiguspraktika, siis Eestil on kohustus seda rakendada ka enda õigusruumis. See teine näide, mis puudutab kusagilt teisest riigist kedagi siia saatmise mõttes, siis see ei ole iseenesest võimalik. Ma toon sellise konkreetse näite, et kui see inimene on praegu mingisugusel seaduslikul alusel Eesti Vabariigis ja tal nüüd tekib olukord, kus ta tahab saada viisapikendust, tal saab tähtaeg läbi, ja näiteks Eesti riik keeldub seda pikendamast või tühistab tema viisa, siis ta ei tohi jääda selle kohtumenetluse ega ka mitte vaidemenetluse ajaks Eesti riiki. Ta peab igal juhul Eesti riigist lahkuma.

Ja samamoodi, kui ta on esitanud selle välisesinduses, saamaks viisat näiteks Eestisse tulemiseks, välisesindus talle seda ei anna, ta esitab vaide, ka Välisministeerium näiteks ei rahulda seda, esitab kohtusse, Eesti riiki ta ikkagi siseneda ei tohi – ei vaidemenetluse ajal ega ka kohtumenetluse ajal. Nii et selles mõttes seda ohtu, ma kinnitan teile, siin ei ole.

Ruuben Kaalep, palun!

Auväärne istungi juhataja! Lugupeetud minister! Selle eelnõuga muutub fundamentaalselt senine praktika viisade andmisel, sest nüüd muutub viisa saamine sisuliselt igaühe õiguseks, ja kui välismaalasele viisat mitte anda, siis peab riik seda põhjendama. Kuidas on selline kohtutele lisakoormuse tekitamine põhjendatud? Ja kas teie tõlgenduse järgi tõesti on Euroopa Liidu õigus Eesti seaduste ees ülimuslik, nii nagu teie eelmisest vastusest jäi kõlama?

Aitäh küsimuse eest! Euroopa Kohtu tõlgendus on siduv kõikidele liikmesriikidele. Kui me räägime kohtu koormusest, siis Justiitsministeeriumi hinnangul on kõige rohkem 3% töökoormuse kasvu, ja Justiitsministeerium on öelnud, et selle koormusega tulevad nad toime ilma igasuguse täiendava tööjõu vajaduseta. Vaidemenetluses koormus ei muutu, sest jätkuvalt esimese astme vaideid lahendab asutus, olgu ta siis välisesindus või PPA, ja teist astet siis Välisministeerium või Siseministeerium. Selles osas mitte midagi ei muutu. Ja veel kord: Justiitsministeerium on öelnud, et töökoormuse kasvu see halduskohtule ei too. Täna on Eesti halduskohtus aastane taotluste arv kuskil 3000 piires.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Riigikogu liikmetel on õigus teada saada kõiki väikeseid nüansse. Kui Peeter Ernits palus, et profileerige neid [välismaalasi], siis me ei taha mitte nende rahvust teada. Teil on kohustus anda meile infot, et me suudaksime vastu võtta otsuseid. Ehk siis, millised on need peamised asjad, [mida vaidlustatakse]? Kas need on isikuvastased kuriteod, kas need on rasked kuriteod, kas need on kelmused, kas on mingid väärteod, kas see on kehaline väärkohtlemine? Kuidas need [vaidlustatavad teemad] peamiselt jaotuvad?

Aitäh! Süütegude osakaal on seal minu teada suhteliselt väike. Me räägime üldjuhul sellistest olukordadest, kus rikutakse mingit viibimisalust. Inimene tuleb siia, ma ei tea, turismiviisaga, hakkab äkki hoopis tööle. Ta ei tohi, ta rikub seda alust. Või on ka neid näiteid, kus inimene loeb valesti enda Euroopa Liidus viibimise tähtaega näiteks ja laseb need ajad üle ehk siis viibib ebaseaduslikult mingi aeg siin ja siis ta asub hiljem seda [viisat] näiteks pikendama. Ei saa, peab riigist lahkuma, esitab võib-olla vaide välisesindusse või PPA-le, põhjendab seda vaiet sellega, et luges päevasid võib-olla valesti, sest näiteks Schengeni viisa puhul 90 päeva 180-päevase perioodi sees – võib-olla tõesti mõned inimesed võivad [arvestamisel] eksida. Nii et pigem on seal sellised näited.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Hea minister! Mulle tundub praegu, et tegemist on siin lihtsalt mingi teatud euroliiduliku kohturiigi ehitamise osaga. Lisaks on siin tegemist ka sihuke tugeva loogikaprobleemiga või siis märkimisväärse, ütleme, suveräänsuse rikkumisega. See ju tähendab näiteks seda, et välismaalane, kes pole ühtegi sammu Eesti territooriumil teinud, pole kunagi siin viibinud, on esitanud küll viisataotluse, on saanud keeldumise, ning siis on see lahendatud läbi vaidemenetluse. Ja ometigi on tal õigus lisaks pöörduda kohtusse küsimusega, miks teda riiki ei lasta, nagu polekski siin tegemist riigi olulise diskretsiooniga otsustada, kes millistel alustel võib riiki siseneda. Siit on küsimus: kas see on lihtsalt mingi järjekordne alandlik euroliidu ees kõhuli viskamise soov, bürokraatia ehitamise soov või on tegemist äkki meie enda veaga, kus me oleme Euroopa Liidule oma õiguse sisust andnud ebaõige ettekujutuse? Mida te arvate?

Mina arvan, et Eesti on jätkuvalt ja on ka tulevikus suveräänne riik. Aga jätkuvalt, Eesti suhtes on alustatud rikkumismenetlus, meid ähvardab küllaltki soolane trahv. Euroopa Kohus on tõlgendanud nii, et välismaalasel peab olema kohtusse kaebamise õigus. Ja Eesti on selle rikkumismenetluse võtnud lauale ja leidnud, et seda tuleb tõlgendada oma õigusruumis nii, nagu Euroopa Kohus on seda tõlgendanud.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh huvitava ettekande eest! Ma arvan, et kindlasti on õigusriigile kohane, kui inimesed saavad oma õiguste kaitseks kohtuvõimu poole pöörduda – kohtuvõim kontrollib üle, ega teised võimud ei ole teinud vigu. Ma tõesti loodan, et seda seadust ei ole algatatud sellepärast, et Euroopa [seda] tahab või meilt küsitakse muidu trahvi, vaid sellepärast, et me tahamegi olla kindlad, et Eesti on tõesti rajatud õigusele ja õiglusele ning need põhimõtted tagatakse kõigile, ka mittekodanikele. Kui Eesti viisa üle otsustab Eesti kohus, mitte rahvusvaheline arbitraaž või mingi riigiväline organisatsioon, siis ma ei näe siin ka ohtu suveräänsusele, see on lihtsalt täiendav kohtuvõimu kontroll. Ma loodan, et saate kinnitada, et need ikka on ja [nendeks] jäävad ainult Eesti kohtud, kes neid kaebusi menetlevad.

Ja sellega seoses ma küsiksin, kui palju siis ikkagi see seadus meie kohtute halduskoormust suurendab. Kas tõesti on võimalik pahatahtlikult kohtusüsteem umbe ajada? Ja võib-olla see ka, et kui palju lisakulutusi juurde tuleb, mis on selle eelarvemõju?

Aitäh! Kui me räägime veel kord kohtusüsteemist, siis tõepoolest, Justiitsministeerium on hinnanud, et kuna välismaalastele antakse täiendav võimalus kaebust esitada, siis hinnanguliselt võib olla aastas kuni 90 kaebust, mis jõuavad halduskohtusse. Ja veel kord: loomulikult ainult Eesti riigi kohtusüsteem saab neid lahendada.

Ja veel kord: ma olen äärmiselt kindel ja kinnitan ka siinjuures, et kui me vaatame ka praegu seda, kui palju on rahuldatud n-ö teise astme vaide menetlusi, see hulk on äärmiselt väike, siis see näitab ka seda, et need esmatasandi otsused on olnud väga professionaalsed. Nii et kohtusse pigem jõuab väga väike hulk. Ka teiste riikide praktika, kes on oma siseriiklikus õiguses kohtukaebeõiguse viisavaiete puhul sisse viinud, on selline, et ka seal, ka meie naaberriikides, see osakaal on kuni 0,1%. 

Jaak Valge, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kõige hilisem aasta, kust me teame pisut täpsemaid immigratsiooniandmeid, on 2019. aasta. Tollel 2019. aastal lisandus meile ligikaudu 5000 inimest idaslaavi kultuuriruumist ja Aasiast ning Aafrikast. Ja "lisandus" tähendab seda, et tuli sisse rohkem, kui välja läks. Taolise rände jätkumise korral oleks meil kümne aasta pärast üks uussisserännanutest koosnev Pärnu-suurune linn juures. Küsin: kas see on teie jaoks probleem? Ja kuidas mõjutab see eelnõu immigratsiooni idaslaavi kultuuriruumist ja Aasia ning Aafrika riikidest?

Aitäh! Minu hinnangul see eelnõu seda ei mõjuta. Eelmise küsimuse kohta ütlen seda, et Eesti riiki peab saama sisse see inimene, kes tuleb siia heade mõtetega ja toob siia kasutegurit, ja ei pea saama see inimene, kes ei tule siia heade mõtetega ja ei too Eesti riigile kasutegurit. Ja selle jaoks on meil väga tublid piirivalvurid PPA-s, kes n-ö eesliinil tagavad seda, et see nii päriselt ka oleks.

Mart Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Ei ole protseduuriline. Ma tahaksin oma küsimuse ära esitada, mida ma ei saanud esitada, kuna mul ei olnud mikrofoniühendust.

Jaa, aga palun!

Ma loodan, et nüüd te kuulete mind. 

Kuuleme. 

Ei kuule ikka?

Kuuleme, nüüd kuuleme!

Kuulete? Väga hea! Siis minu küsimus on niisugune. Ma kuulen neid reipaid vastuseid, aga ma mäletan seda eelnõu, ja ametnikud sokutasid seda mulle allakirjutamiseks korduvalt ja korduvalt. Kokkuleppel välisministriga me otsustasime, et me ei toeta seda eelnõu ja ei toeta väga lihtsal põhjusel. Esiteks, meie demograafiline tasakaal on täpselt niisugune, nagu ta on. Ja teiseks, see avab põhimõtteliselt võimalike potentsiaalsete viisavaiete tulva, mida me ei suuda manageerida ja mis toob kaasa põhimõtteliselt selle, et mingil hetkel viisade väljaandmine muutub meil lihtsalt mehaaniliseks protseduuriks. Kas te olete mõelnud, et see asi võib nii minna?

Aitäh küsimuse eest! Selle eelnõu, sh võimalikud julgeolekuohud, on meie eksperdid läbi käinud. Ja veel kord – sellist tulva ei teki. Kaks asja: üks on meie enda justiitssüsteemi hinnang, et sellist vaiete tulva ei teki, ja veel kord mainin ka seda, et vaidemenetluse ajal ega ka kohtumenetluse ajal ei saa see inimene ei riiki tulla, või kui ta on siin juba viibinud, peab ta siit riigist lahkuma. Ja see on väga oluline punkt, mis sinna eelnõusse sisse läks.

Ma toon naaberriikidest sellised näited, mis annavad ka meile võib-olla kindlust, et tõepoolest sellist suurt kohtukoormust tulla ei saa. Soome andis 2019. aastal 875 000 viisat, kohtusse jõudis 49. Ehk siis pea miljonist kohtusse 49. Leedu andis 2019. aastal 350 000 viisat ja kohtusse jõudis 57. Lätis 2019. aastal kohtusse ei kaevatud mitte ühtegi viisaotsust.

Martin Helme, palun!

Jaa, aitäh! No need numbrid ei ütle meile mitte midagi. Võib-olla see kinnitab hoopis seda, mida Mart Helme just ütles, et viisasid antakse kõigile, kes küsivad, ja ongi kõik. Meil on siin ikkagi debatt väga põhimõtteline. Ma juhin tähelepanu sellele, et suveräänne riik ei ole kellegi karistus- või rikkumismenetluse all. Kui me 2003. aastal tegime referendumi, et Euroopa Liitu astuda, siis kinnitati meile kõigile, et immigratsioon on liikmesriikide suveräänsus ja sinna Euroopa Liit oma nina ei topi. Nüüd ta väga selgelt võtab üle immigratsioonipoliitikat. See on väga põhimõtteline immigratsioonipoliitika muutmine. Seda tehakse meil muidugi viilude kaupa ja sinna juurde seletades, et mitte midagi ei muutu, aga see on väga põhimõtteline immigratsioonipoliitika muutmine. Nii nagu on öeldud, et enam ei ole niimoodi, et meie otsustame, kes tuleb, vaid nüüd me peame põhjendama, miks ei saa tulla. Selles mõttes ma väga vaidlen vastu ministri väitele, et Eestisse peab saama igaüks, kes toob Eestile kasu. Eestisse ei pea saama mitte keegi, kelle suhtes me otsustame, et ta ei pea siia saama. Ja kas ta meile meeldib või ei meeldi või kuidas see kõik otsustatud on, see on meie siseriiklik otsus. Aga see, kui meile ütleb Euroopa Liit, et nüüd tehke nii, siis me enam ei olegi suveräänne riik. Nii lihtne see ongi.

Ma tegelikult ei saanud oma esimesele küsimusele vastust. Kas valitsus kaalus ka ... Tähendab, ma küsin täpsemalt nii: mis on selle rikkumise puhul meie karistus, kui me rikkumist ära ei lõpeta?

Aitäh! Sissejuhatuseks ütlen seda, et selle eelnõu väljatöötamisel arvestati võimalike julgeoleku tagamise vajadustega. See puudutab ka immigratsiooni [küsimust]. Ehk siis veel kord: loomulikult, ega Eesti riiki ei peagi igaüks saama. Ja ka täna on see vaidemenetlus olemas. Lihtsalt toome siia sisse ka kohtumenetluse. Mis puudutab küsimust, milline on selle rikkumismenetluse tulem, siis see on rahaline trahv, minimaalselt 361 000 eurot.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te olete täna mitu korda öelnud seda, et need, kelle suhtes on kaebemenetluse tõttu kohtusseminek, need saadetakse Eesti Vabariigist välja. Samas ma juhin tähelepanu, et Eesti Vabariigi põhiseaduse II. peatükk sätestab ära põhiõigused, vabadused ja kohustused. § 24: "Igaühel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures." Samas põhiseaduse § 9 ütleb, et põhiseaduses loetletud õigused laienevad võrdselt nii Eesti kodanikele kui ka välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele. Seega, teie väide, et nad saadetakse välja, on põhiseaduse järgi alusetu.

Aitäh küsimuse eest! Tänasel päeval on võimalik kohtumenetluse juures olla ka virtuaalselt või olla ka kirjalikult, ja need võimalused on kõikidele nendele inimestele tagatud.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! See on muidugi päris kummaline, et Eesti suveräänsuse hind on hinnanguliselt viis Tesla sõiduautot ja selle üle peab pidama sellist debatti. Minu küsimus tuleneb pigem sellest, et kuidas te vaatate, kas Euroopa nõue on tänasele koalitsioonile pigem nagu kingitus, millega tegeleda, või suur probleem. Sest olgem ausad, Eesti seisukohalt see, kes on siia tulnud, viisarežiimi rikkunud, siis tal ongi õigus seda oma asukohamaal kaitsta kas kohtu ees või kelle iganes ees. Selleks küll ei ole tal vajadust viibida Eestis, kui ta on neid tingimusi, mille riik on talle sätestanud ja milles on tehtud kokkulepe, rikkunud.

Jaa, aitäh! Kui ma sain õigesti aru, siis see isik ei saagi Eestis viibida, ta peabki siit lahkuma, või ei saa riiki tulla, kui ta on oma viisa taotlenud välisesinduses. Kui ma sain nüüd õigesti aru. Ei peagi olema, ei saagi olla Eesti riigis see inimene.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kas mind on kuulda?

On kuulda väga hästi.

Euroopa Liit nõuab, et liikmesriigid võimaldaksid välismaalastele ainult lühiajaliste viisade negatiivsete otsuste kohtus vaidlustamise. Arvestades tänaseid globaalseid trende ja pidurdamatut rahvaste rännet ei ole see ilmselgelt meie huvides ja on minu hinnangul vastuolus meie põhiseaduse ja suveräänsuse printsiipidega. Samas saab Eesti endiselt ise määratleda pikaajalist viisat ja viisavaba viibimisõigust puudutavate negatiivsete otsuste vaidlustamise korda ning siinkohal ei ole Euroopa Liidu õigus absoluutselt asjasse puutuv. Seda õigust aga valitsus millegipärast ei soovi rakendada. Küsin: miks on Eesti jälle selline ülipüüdlik ja alandlik sulane, kes omaalgatuslikult laiendab kohtukaebeõiguse lisaks ka pikaajalistele viisadele? Millise loogika järgi teenib selline põhjendamatu aktivism Eesti rahvuslikke ja riiklikke huve?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, eelnõuga kavandatud viisavaide otsuste kohtukaebeõigus kohaldub eelnõu järgi nii Euroopa Liidu õigusega reguleeritud lühiajalistele viisadele kui ka siseriikliku õigusega reguleeritud pikaajalistele viisadele. Ja viibimisaja lõppemise puhul on lihtsalt see mõte selles, et regulatsiooni kompaktsuse, õigusselguse ja ühetaolisuse eesmärgil oli mõistlik need kaks asja viia ühte eelnõusse. Näiteks, samadel põhjustel laiendati kehtivaid viibimisaja otsustega seotud vaidemenetlusi kõikidele viisamenetlustele, kui seda regulatsiooni 2010. aastal välja töötati. Nii et selles mõttes ei tee me midagi hetkel uuesti, vaid samasugust analoogiat me oleme kasutanud juba 2010. aastal. Ja praktikate vaates on mõistlikum, kui need mõlemad viisaliigid on ühesuguse kas vaidemenetluse või laiendatud kohtumenetluse all.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kas te avaksite natuke seda arutelu valitsuses selle eelnõu algatamise juures? Kui te enne ütlesite, et 361 000 eurot oleks see hinnasilt Eesti riigile, kui Eesti otsustaks ise selle üle, keda ta tahab võtta, keda mitte, ja oma suveräänsuse üle, kas oli ka valitsuses eriarvamusi või kõik olid väga ühtselt seda meelt, et see on väga hea eelnõu ja tuleb teha ja toetada Eesti riiki, turvalisust, kõike jne?

Aitäh küsimuse eest! Valitsuses oli tõepoolest üksmeelne otsus.

Urmas Reitelmann, palun!

Suur aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Miks me ei imesta, et valitsuses oli üksmeel? See oli ju ette teada. Aga see seadus, millega te täna Riigikogu ees olete, on üks väga halb, ülimalt orjameelne ja eestlasi kui rahvust teotav ja alandav seadus. Sisuliselt me anname igale hulgusele, kes tahab meie elutuppa marssida ja me seda keelame, õiguse kohtus meie otsus vaidlustada. Ükski suveräänne riik nii ei käitu ja see 360 000 eurot on väga väike raha oma väärikuse säilitamise eest.

Aga ma küsin hoopis seda, et isegi kui riiki siseneval kodanikul on Eesti viisa, siis tänasel hetkel minu teada on piiripolitseil alati võimalus öelda, et tänan, ei, keera ots ringi, ja ei pea isegi pikalt seletama, miks. Kas selles õiguses ka midagi hakkab muutuma või me tuleme oma ülimas orjameelsuses Euroopa Liidule ka selles osas vastu?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt kordan veel selle üle, et viisade puhul otsustab ikkagi ainult Eesti riik, olgu ta siis haldusmenetluses, kohtus või asutuses. Kui me räägime sellest, kas Eesti on justkui ainukene selline riik, siis nagu ma ütlesin, et enamik Euroopa Liidu riike on sellesama vaidemenetluse kohtusüsteemi kaudu enda riigis ellu viinud, sh kõik meie lähinaabrid.

Mis puudutab tegevust piiril ehk piirivalvuri otsustust, siis jätkuvalt piirivalvuril on igasugune õigus välispiiril otsustada, kelle ta laseb riiki ja keda ta ei lase. See otsus[tusõigus] on igal juhul ainult piirivalvuril. Tema teeb selle otsuse piiri peal.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja härra minister! Kordan taas: suveräänse riigina meil peaks olema õigus kontrollida ja suunata oma rändepoliitikat. Aga praegu, nagu ma saan aru, Brüsseli kaika või trahvi hirmus me püüame seda muuta. Aga te ei vastanud minu küsimusele eelnevalt, konkreetsele küsimusele. Te ütlesite: "Ei tea." Ma küsisin, mis rahvad need on eelkõige, kes on kõige kaebehimulisemad, kui neile ei anta viisat või lõpetatakse ennetähtaegselt või kõik see pikk joru neid võimalusi. Kes need on? On nad nigeerlased, on nad ukrainlased? Ma ei usu, et nad vietnamlased on.

Aitäh küsimuse eest! Ma saan kindlasti ka rahvuste kohta [need andmed] saata, mul ei ole neid hetkel kaasas. Ma ei oska praegu tõesti rahvusi öelda. Tõepoolest, kui me mõtleme selle peale, kui palju meil näiteks käivad inimesed töötamas teistest riikidest, kolmandatest riikidest, siis väga suur hulk tuleb siia näiteks Ukrainast, Moldovast, Gruusiast. Sealt võib [neid] olla, väga suur hulk [nendest riikidest] käib siin töötamas, aga ma ei oska täpsemalt hetkel öelda.

Üldiselt sellised rikkumised, kus inimene tuleb siia ja juba piiri peal on aru saada sellest, et ta tuleb valedel eesmärkidel, ehk siis eelnevalt toodud näide, kus inimene ütleb, et ta tuleb siia turistina – noh, hetkel küll ei tule mitte keegi –, aga piirivalvuriga vestluse käigus tuleb välja, et tema eesmärgid on midagi muud, siis ta saadetakse kohe piirilt tagasi. Nii et see piiri peal otsustamine, see eelnõu ei muuda mitte kuidagi seda olukorda. Aga veel kord: ma võin kindlasti saata need täpsed andmed, see võimalus on olemas, mul hetkel seda paraku kaasas ei ole.

Anti Poolamets, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Meil on hulk halbu näiteid, kuidas asüüli küsijaid, kellele  ära öeldakse, hakkavad Eesti riigi raha eest kaitsma omakorda kõrgelt makstud advokaadid. Samal ajal survestab riiki tihtipeale ka ajakirjandus. Ja tehakse mingitest inimestest, kellel ei olnud mingit õigust asüüli saada, vaat et riiklikult kõige suurema probleemi kandjad. Ja seda lärmi on meil väga palju olnud kuulda. Te tõite teiste riikide näiteid, sh Soome 49 juhtumiga, kus riik kaotas. Tõite ka Leedut näiteks. Kas te oskate osundada, millistel puhkudel välismaalased said õiguse nende riikide vastu viisast keeldumise tõttu? Selliste andmete abil võiksime prognoosida, millised kaasused hakkavad Eestit ootama.

Aitäh küsimuse eest! Ma kõigepealt täpsustan seda, et see seaduseelnõu ei puuduta kuidagi neid inimesi, kes on rahvusvahelise kaitse taotlejad või rahvusvahelise kaitse saajad. Antud eelnõu puudutab puhtalt viisasid ja viibimisaegade temaatikat.

Teiste riikide kohta mul ei ole seda informatsiooni, millised on olnud need konkreetsed vaide sisud. Aga jällegi, kui vaadata Eesti eelnevate aastate statistikat, siis see hulk iseenesest on olnud väga väike. 2019. aastal oli selliste inimeste hulk potentsiaalselt 15 inimest. Ehk siis võtame aluseks need inimesed, kes peale teise astmesse kaebuse esitamist, näiteks Välisministeeriumi, näiteks Siseministeeriumi, said sealt mittetoetava vastuse. Neid oli 15 tükki. Ja eelduslikult võime eeldada, et need 15 tükki võiksid järgmisena pöörduda halduskohtusse. 15!

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Mina olen aru saanud, et meie õigusruum tugineb Rooma õigusele, et kodu on püha ja puutumatu. Nüüd aga tuleb välja, et igal mardisandil on õigus vaidlustada see otsus, kas me tahame lasta teda enda tuppa või mitte. Ja et me peaksime pelgama seda trahvi, mis on kuskil hinnanguliselt 360 000 eurot. Milles probleem? Praegu saab Euroopast ju täiesti odavalt seda nullintressiga pappi, maksame selle tuugalt ära. Aga jääme vähemalt väärikaks, et meie otsustame, kes ja millistel põhjustel [meie riigis võib olla]. Sest ma saan aru, et päris paljude puhul me peame keelduma, aga me ei saa delikaatselt öelda, mis on selle põhjuseks. Kas te ei leia, et odavam on see trahv ära maksta kui seda, et muuta ennast võib-olla vastavalt nendele riikidele, kuhu keegi ei tahagi minna?

Aitäh küsimuse eest! Eesti riik otsustabki nii täna kui ka tulevikus, kes saab Eesti riiki tulla, siin olla, siin viibida ja millal peab ära minema. Lihtsalt lisanduvad täiendavad kohtuastmed. Eesti riik otsustab seda, jätkuvalt, mitte keegi teine ei saa meie eest seda otsustada.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Kummalisel kombel täpselt kümme aastat tagasi, 2011. aasta märtsikuus Andrus Ansipi valitsuse ajal arutati Riigikogu põhiseaduskomisjonis täpselt sedasama küsimust. Ja siis põhiseaduskomisjon järeldas ja ma nüüd püüan tsiteerida: "Nimetatud paragrahvis loobutakse viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise ja kehtetuks tunnistamise menetluse halduskohtus vaidlustamise võimalusest. Ei rahvusvahelisest õigusest, Euroopa Liidu õigusest ega Eesti õigusest ei tulene Eestile kohustust võimaldada viisaotsuste või -menetluste vaidlustamist kohtus." Nüüd küsimus: kas euroliidu õiguse mõju jääbki selliseks hüplevaks, ennustamatuks meie siseriiklikule õigusele, et me peame iga kümne aasta tagant oma seadusi ümber tegema? Või siis küsiks ka Oudekki Loone väite põhjal, kas selle uue, kehtima hakkava normi järgi jääks Eesti kohus viimaseks astmeks või on võimalik seda edasi kaevata ka Euroopa Kohtusse?

Aitäh! Umbes kümme aastat tagasi tõepoolest selline arutelu oli ja viisaeeskirja osas tookord tõepoolest tõlgendati Euroopa Liidu õigust sellisena, kuni selle hetkeni, kui 2017. aastal tuli Euroopa Kohtu otsus ja see otsus on jällegi nüüd selline ja siduv kõikidele liikmesriikidele. Lihtsalt sellest teie viidatud ajast hilisemal ajal ehk 2017 lisandus Euroopa Kohtu otsus, ja sellepärast oleme me täna sellises olukorras, kus me oleme, ja valitsus on esitanud selle eelnõu.

Ruuben Kaalep, palun!

Hea minister! Kuidas te arvate, kui tuua paralleel üksikisikute vahelistest suhetest, kas samamoodi võiks näiteks reguleerida ka teise isiku eravaldusesse sisenemist? Et kui keegi keelab mul tema korterisse või koduaeda siseneda, siis kas mul võiks olla õigus seda korteriomanikku selle eest kohtusse kaevata?

Seda reguleerivad pisut teised õigusaktid. Kui keegi tahab kellegi eluruumi õigusvastaselt siseneda, siis seda reguleerib karistusseadustik. Ja sel juhul menetleb seda Eesti Vabariigis hoopis süüteovõtmes Politsei- ja Piirivalveamet. Need ei ole päris omavahel võrreldavad olukorrad. Ja veel kord: jah, sellist olukorda menetletakse karistusseadustiku põhimõtteid järgides.

Jaak Valge, palun!

Hea koosoleku juhataja! Lugupeetud minister! Ma nüüd käsitlen korraks eelnõu seletuskirja ja selle lõiku "Liikmesriikide praktika viisa vaidlustamisel Läti, Soome, Rootsi, Tšehhi ja Poola näitel". Ja tsiteerin edasi: "Läti, Soome, Rootsi, Tšehhi ja Poola on välisriikide praktika näideteks valitud seetõttu, et Läti, Soome ja Rootsi puhul on tegemist Eesti naaberriikidega, kes on ajalooliselt ja halduskorralduslikult Eestile lähedased." Nii, ja nüüd minu küsimus: milles seisneb Rootsi Kuningriigi ja Eesti Vabariigi halduskorralduslik ja ajalooline lähedus?

Väga hea küsimus, aitäh selle eest! Konkreetselt sellele küsimusele ei oska vastata, aga kui me räägime lähiriikidest, siis tegelikult neid näiteid võib tuua ka kaugemalt. Ma võin siia lisada näiteks ka veel Poola, kes oli Eestiga ühises rikkumismenetluses, kehtestas kohtukaebeõiguse viisamenetluses juba 2019, ja nende statistika aastas on selline, et kohtusse jõuab kuskil 50 viisaotsust. Ehk siis ma natuke laiendasin naaberriikide näiteid, kui palju seal jõuab kohtusse või kui palju näiteks Poolas jõuab kohtusse viisaotsuseid.

Mart Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma meenutaksin seda aega, kui me hakkasime, jällegi Euroopa eeskujul, Euroopaga koos, kaotama viisakohustust Ukrainale, ukrainlastele. Siis räägiti ka meile sama juttu, et see ei too kaasa mingisugust rände plahvatuslikku kasvu, see ei too meile kaasa mingeid probleeme kuritegevuses. Ühesõnaga, mingeid probleeme ei tule. Ma arvan, et endise prefektina teate väga hästi, et probleeme on palju. Meil kubisevad ehitused, igasugused põllumajandusettevõtted ja muud ettevõtted illegaalsest tööjõust, kellest jagusaamine nõuab Eesti riigilt arvestatavat ressurssi, kulukat ressurssi. Kui te mainisite, et trahv rikkumismenetluse puhul oleks 360 000 eurot, siis ma väidan, et kõik need kohtuasjad, inimeste väljasaatmised ja muud asjad lähevad lõppkokkuvõttes rohkem maksma.

Aga küsimus, mida ma tahan esitada konkreetsemalt, on see: kui palju soomlased keeldusid viisasid välja andmast, et neil see umbes 50 vaiet tekkis?

Aitäh küsimuse eest! Võin saata selle vastuse teile kirjalikult. Tõepoolest, mul on olemas ainult andmed selle kohta, kui palju Soome andis viisasid välja ja kui mitmel korral jõudsid vaided kohtusse.

Aga mis puudutab teie küsimuse esimest poolt, siis jah, ma olen teiega nõus, et väga palju inimesi aasta jooksul siia töörände raames tulevad, ja enamjaolt need inimesed tulevad siia tegema õiget asja. Ja need, kes ei tule, siis nende suhtes loomulikult tuleb teha ka järelevalvet. Politsei- ja Piirivalveamet on seda järelevalve mahtu päris oluliselt ka viimaste aastate jooksul tõstnud. Ehk siis peale seda, kui inimene on Eesti riiki sisenenud, siis teha ka n-ö migratsioonijärelevalvet, veendumaks, et see inimene ikkagi on jätkuvalt Eesti riigis õigetel alustel ja teeb siin seda, mida ta tohib siin teha.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Siin on mitu korda kõlanud, nagu see eelnõu ohustaks Eesti suveräänsust ja võimaldaks Eesti riigilt ära võtta õiguse otsustada, millist immigratsioonipoliitikat me siin ellu viime. Kas te selgitaksite täpsemalt, mille üle Eesti halduskohus siin täpselt otsustab? Kas ta otsustab selle üle, et kas institutsioon, kes seda viisat ei pikendanud või viisa andmisest keeldus, käitus vastavalt Eesti seadustele, nendele seadustele, mis on siin saalis vastu võetud? Või see annab kuidagi kohtutele võimaluse öelda, et ametisoleva valitsuse immigratsioonipoliitika on vale? Näiteks, mida tähendab see kohtute kaalumine sisulisest vaatepunktist? Kui Eesti näiteks hüpoteetiliselt otsustaks ühel päeval, et me keelustame kogu immigratsiooni, ühtegi viisat välja ei anna, kas see seadus annaks kohtule võimaluse öelda, et ei, niisugust asja teha ei saa? Kas te avaksite seda poolt natuke?

Aitäh! Kohus hindab seda ainult protseduuriliselt ja õiguslikult, täpselt sama, mida teeb tegelikult ka haldusasutus, olgu selleks siis välisesindus, teise astmena Välisministeerium või PPA või Siseministeerium, ja muud kohus ei hinda. Siin on ka oluline see, et neid tehiolusid ei avalikustata kuidagi sellele inimesele, kes on kohtukaebuse esitanud, vaid tema näeb ainult otsust. Ja täpselt sama on see ka haldussisese vaidemenetluse juures.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Julgen öelda, et üsna levinud praktika Eestis on tegelikult seotud sellega, et kui Euroopa direktiivi on vaja täita, siis kirjutatakse sinna juurde veel täiendavaid sätteid, mida justkui Euroopa Liidu õigus ei nõua. Ja noh, tihti seda põhjendatakse eelnõu kompaktsuse huviga või veel mingisuguse detailiga, mis on olnud ametnikel meelel ja keelel, et see siis poetada eelnõuga koos Riigikokku ja paralleelselt see Euroopa Liidu õiguse all ära menetleda. Kas te oskate öelda, kas selles eelnõus võiks olla midagi veel lisaks, mida Euroopa Liidu õigus tegelikult ei nõua, aga me soovime seda ise sätestada?

Aitäh küsimuse eest! Ei, rohkemat seal ei ole. On see, mida alguses mainisin, et Euroopa Liidu õigus reguleerib lühiajalist viisat ehk Schengeni viisat ja iseenesest ei reguleeriks Eesti n-ö siseriiklikku viisat, pikaajalist viisat. Aga praktilistel kaalutlustel, tõepoolest, tagamaks kogu regulatsiooni kompaktsuse ja õigusselguse, siis eelnõusse on toodud sisse ka see, et siseriiklik õigus samamoodi laiendada sellele, mis on Euroopa Liidu õigus.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Te vastasite minu eelmisele küsimusele, et regulatsiooni kompaktsuse huvides on mõistlik, et vaidemenetlus on laiendatud kõikidele, nii lühiajaliste kui ka pikaajaliste viisade menetlemisele, mida meilt tegelikult üldse ei nõutagi. Sedasama te ütlesite ka eelmisele küsijale, et kompaktsus ja õigusselgus. Aga see ei ole mitte mingi põhjendus. Omaalgatuslik Eesti riigi suveräänsest otsustusõigusest loobumine on lubamatu ja näib pigem häbiväärse pugemisena Brüsseli ees. Aga te ei vastanud minu teisele ja väga olulisele küsimusele: millise loogika järgi teenib selline põhjendamatu aktivism Eesti rahvuslikke ja riiklikke huve?

Aitäh! Eesti riik on – rõhutan! – jätkuvalt suveräänne riik, mis on astunud Euroopa Liitu. Eesti riigis on igal inimesel õigus pöörduda kohtusse. Ja tõepoolest, selline võimalus on täna antud ka inimestele, välismaalastele, kes viibivad siin mingisuguse viisa alusel. Euroopa Kohus on öelnud, et selline õigus peab olema liikmesriikidel oma õigusesse viidud, ja seetõttu oleme ka selle eelnõu austatud Riigikogule esitanud, et see eelnõu ja samasugune võimalus Eesti riigis olemas oleks.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Kas Euroopa Liidu õigus, antud juhul Euroopa Kohtu lahendi näol, on Eesti põhiseaduse üle ülimuslik ka nendes küsimustes, mis Lissaboni lepingu järgi ei kuulu Euroopa Liidu institutsioonide pädevusse ehk siis on liikmesriikide pädevuses? Kas jaa või ei?

Aitäh küsimuse eest! Ei ole midagi ülimuslikumat põhiseadusest.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te olete pikalt politseisüsteemis töötanud. Kas te ei ole selle eelnõuga seoses kordagi muret tundnud [selle pärast], et kui see eelnõu jõustub, siis selle kaugemaks tagajärjeks on teie endiste kolleegide tööpõllu laienemine, nende elu ohtlikumaks muutumine, kui tekivad olukorrad, kus isikud, kes Eestis ei peaks viibima, kelle viisa on erinevatel põhjustel tühistatud, saavad mingite juriidiliste nõksude kaudu ikkagi kohtus õiguse ja jätkavad Eestis oma tegemisi-toimetamisi? Minu hinnangul küll Eesti inimeste ja ka meie politseinike turvalisus ja elu ning ka juba eelpool mainitud suveräänsus on väärt oluliselt rohkem kui 360 000 eurot, mis kuluks trahvi maksmiseks. Kas olete minuga nõus?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen täiesti kindel, et minu kolleegidele ei too see selles osas täiendavat tööd. Mis puudutab vaidemenetlusi haldusasutuses, siis selles tõepoolest mitte midagi ei muutu, nende haldusmenetlus jätkub täpselt samamoodi. Rõhutan veel kord seda, et need inimesed ei saa Eesti riiki jääda. Eelnõus on väga konkreetselt kirjas, et esialgset õiguskaitset neile ka ei rakendata ehk siis tõepoolest, nad ei saa siia tulla ja [kui nad siin juba on, siis] nad peavad riigist lahkuma.

Alar Laneman, palun!

Austatud istungi juhataja! Väga austatud minister! Mind huvitab selle asja juures praktiline külg ja tulevik. Tulevikku võib ennustada läbi mineviku õppetundide ja seepärast ma küsin, kas te olete määratlenud need parameetrid, mille järgi hinnata, et see oli hea muudatus viisakorralduses. Teiseks, millal valitsus seda plaanib hinnata? Ja kolmandaks, kui selgub, et see ei olnud väga õnnestunud otsus, siis milline on tegevusplaan?

Aitäh! Kui me räägime nüüd sellest, mis puudutab haldusesisest vaidemenetlust, siis veel kord, selles osas ei muutu meil mitte midagi, ja eksperdid on öelnud, et selline kaheastmeline vaidemenetlus, mis täna kehtivas õigusruumis on, on väga praktiline ja töötab väga hästi.

Nüüd see, mis antud eelnõuga juurde võib tulla, on kohtumenetlus, ja ka seda me saame siis teada, kui kohus hakkab praktikat looma. Seda on väga raske täna öelda. Me saame öelda või järeldada midagi sellist, milline on olnud aastatepikkune praktika asutustes. Sellisel kujul see kaebemenetlusprotsess on olnud igati praktiline, igati toimiv. Aga veel kord: kohtu jaoks on see kindlasti uus olukord ja me näeme lähiajal, milline kohtupraktika tekkima hakkab. Samas toon siia kõrvale jällegi selle näite, et väga suure tõenäosusega jõuab kohtusse väga väike hulk selliseid kaebusi.

Urmas Reinsalu, palun! Jaa, palun!

Tänan! Härra siseminister, hea Kristian! Minu küsimus puudutab teemat, mis puudutab migratsioonipoliitika muutmist laiemalt. See on seotud sellega, et kaks nädalat tagasi valitsus sinu ettepanekul andis erandkorras kodakondsuse ühele Venemaal kolm korda karistatud isikule, kuigi kodakondsuse seadus ütleb, et isikutele, keda on korduvalt kriminaalkorras karistatud, üldreeglina ei anta. See asetab selle migratsiooniprotsesside õigusliku aluse muutmise laiemasse konteksti. Äkki sa selgitad ja vastad küsimusele parlamendis? Kes see isik oli? Millised olid [tema] kuriteod? Mis olid sinu motiivid selle ettepaneku tegemisel?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, kodakondsuse seadus võimaldab Vabariigi Valitsusel erandina anda kodakondsuse korduvalt kuritegude eest karistatud isikule, kelle karistus on kustunud, võttes loomulikult arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Kui me nüüd räägime 4. märtsil valitsuse istungil tehtud otsusest, siis me räägime tõepoolest erandina ühele isikule antud kodakondsusest, keda oli kolmel korral Venemaa Föderatsioonis toime pandud tegude eest kriminaalkorras karistatud.

Esimene juhtum oli 1991. aastal vargus. Rõhutan: 1991. aastal. Teised kaks juhtumit olid alimentide maksmisest kõrvalehoidumine 1993. aastal ja 2003. aastal. Tema viimase kuriteo toimepanemisest on möödunud 18 aastat. Ta ise on selgitanud kodakondsuse taotlemist selliselt, et see on talle loomulikult väga tähtis. Ta on liikumisvõimetu inimene, etniline eestlane. Ja tõesti, [kodakondsuse saamine] oli tema väga suur soov. Selle tegevusega tahab ta näidata ka sellist head eeskuju, lihtsalt selles mõttes, et väga raske puudega invaliid sellise protsessi küll lihtsustatud korras läbi käis ja kodakondsuse sai. Mina küll usun, et ta on ammu oma järeldused teinud nendest tegudest, millest viimasest on tõesti pea 20 aastat. Ja me räägime alimentide mittemaksmisest ja vargusest 1991. aastal.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! See seaduseelnõu on kahtlemata üks väike osa meie immigratsioonipoliitikast. Jaak Valge tõi siin esile numbrid, palju on rändesaldo olnud nagu plussis. Kas oskate öelda, kui palju on Eestis viimase kolme aasta jooksul vähenenud nende inimeste osakaal, kes määratlevad ennast eestlasena, ehk siis määratlevad oma rahvuseks eestlane? Ja kui kaua võiks aega võtta, et see number jõuaks numbrini 62%, mis meil oli 1989. aastal, kui toimus viimane Nõukogude Liidu rahvaloendus? Mis võiks sel juhul see tulevikutrend olla?

Aitäh küsimuse eest! Väga vabandan, ma neid numbreid, osakaale sellisel kujul ei oska öelda. Küll aga ma ütlen seda, et see eelnõu ei reguleeri kuidagi immigratsioonipoliitikat. Immigratsioon on ikkagi rohkem seotud elamislubadega. See konkreetne eelnõu räägib viisadest: lühiajalisest viisast, pikaajalisest viisast, viibimise tähtaegade pikendamisest, nende tühistamisest jne. Need on natukene kaks erinevat temaatikat.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Kas see eelnõu puudutab mingil määral ka inimesi, kellel on Schengeni viisatsooni pääs keelatud näiteks poliitilistel põhjustel? Mõni Kremli tähtsal positsioonil olev inimene või midagi taolist? Et esitab viisataotluse, saab eitava vastuse, vaidlustab selle Eesti kohtus ja vupsti! ongi Schengenis tagasi.

Aitäh küsimuse eest! Meie jaoks on iga välismaalane tavaline välismaalane, vahet ei ole, kus ta töötab. Ja selles mõttes, kui ta on välismaalane, esitanud viisataotluse, on saanud eitava vastuse, on vaide esitanud välisesindusse, seejärel Välisministeeriumisse, siis järgmisena on ka temal õigus esitada kaebus kohtusse, ja siis kohus tõepoolest otsustab.

Aitäh, austatud minister! Tundub, et Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi teile ei ole.

Me saame minna edasi ja ma palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Andrei Korobeiniku.

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud rahvasaadikud! Välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu 328 oli põhiseaduskomisjoni päevakorras teisipäeval, 16. veebruaril 2021. Komisjoni istung toimus videosilla vahendusel ja eelnõu tutvustas meile siseminister Kristian Jaani koos arvestatava Siseministeeriumi delegatsiooniga.

Eelnõu sisust, ma arvan, saite te just väga hea ülevaate. Komisjonis räägiti meile, et aastal 2013 algatati Eesti suhtes rikkumismenetlus ja potentsiaalne sanktsioon on 361 000 eurot, millele lisandub veel mõjususe osa. Lisaks veel see, et tõepoolest, igal inimesel võiks olla õigus Eestis kohtusse pöörduda. See on põhjus, miks on selline eelnõu meile esitatud.

Samas, komisjonis olid ka teistsugused arvamused. Urmas Reinsalu meenutas aega Vabariigi Valitsuses ja mainis, et tema tol ajal ei toetanud sellist lähenemist, kuna tegemist ei ole inimõiguste kategooriasse kuuluva küsimusega, vaid on hoopis meie siseriiklik pädevus. Debatt oli põhjalik ja konstruktiivne. Kahjuks konsensusega see ei lõppenud.

Komisjon võttis vastu järgmised otsused. Tehti ettepanek võtta eelnõu päevakorda tänaseks ja määrata mind komisjoni ettekandjaks. Need otsused olid konsensuslikud. Kuid hääletus esimese lugemise lõpetamise suhtes konsensuslik ei olnud: poolt oli 6 ja vastu oli 2 inimest. Aitäh! Hea meelega, vastan küsimustele, kui mõni veel on.

Andres Metsoja, kas protseduuriline küsimus? Selle päevakorrapunkti raames on võimalik esitada kaks küsimust.

No siis on kehvasti. Küsimusi muidugi oleks olnud.

Selge. Mihhail Lotman, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Lihtsalt enda harimiseks: mis institutsioon on Euroopa Kohus? Ma tean, et Euroopas on väga erinevaid kohtuid. Kas see on inimõiguste kohus või mis asi on see lihtsalt Euroopa Kohus? Ma ei tunne sellist institutsiooni. Siin on kirjas: Euroopa Kohtu 13. detsembri otsus.

Seal on kirjas, et Euroopa Komisjonil on võimalik rikkumismenetluste puhul pöörduda kohtusse ja nõuda selle protseduuri käigus trahvisummat, mis on pea 400 000 eurot. Aga samas see ei pruugi nii lõppeda, nagu ka Urmas Reinsalu mainis komisjoni istungil. Temal on selle kohta eriarvamus.

Mihhail Lotman, jah, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma tänan vastajat! Ta vastas väga hästi, aga mitte minu küsimusele. Minu küsimus oli hoopis midagi muud. Mis institutsioon on Euroopa Kohus? Ma sellist ei tunne. Ma tean Euroopa Inimõiguste Kohut, ma tean seal erinevaid kohtuid, aga siin on lihtsalt Euroopa Kohus. Mis institutsioon see on?

Euroopa Komisjon võib pöörduda kohtusse selleks, et nõuda trahvisummat. Kahtlemata iga Euroopa riigi kohus on Euroopa kohus geograafilises mõttes. Seda konkreetset protseduuri me ei arutanud, sellepärast et me tahtsime seda vältida selle seaduse vastuvõtmisega, mis loodetavasti ka sünnib siin järgmistel lugemistel.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Tundub, et ... Ei, siiski. Kert Kingo, palun! Hetkel ei ole ühendust vist. Järgmisi küsijaid ei ole. Nii, tundub, et ei ole rohkem sõnavõtusoove. Henn Põlluaas, palun! Kas protseduuriline küsimus?

Aitäh! Seletuskirjas on omaette peatükk "Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele", aga tegelikult julgeolekust ja selle seaduse mõjust meie julgeolekule ei ole seal mitte poolt sõnagi. Äkki teie oskate seda lahti seletada ja kas komisjonis selle teema üle üldse arutati?

See oli ... Ma vabandan! See oli protseduuriline küsimus, sest kaks küsimust juba oli esitatud ja see oli kolmas küsimus. Aga kui ettekandja soovib, siis on võimalus muidugi vastata. On võimalus, aga kui ei soovi, siis ei pea.

No mõjust me oleme rääkinud. Üks oht on see, nagu ka siseminister mainis enda vastustes, et kasvab kohtute koormus. Aga see tõenäosus ei ole väga suur. Seda me arutasime jah, et see efekt ei saa olla väga massiline, sellepärast et ka varasem praktika näitab, et inimesed ei kasuta seda võimalust massiliselt selleks, et Eestisse jääda. Nii et selles võtmes riskid väga suured ei ole ja ka komisjonis ei ole keegi konkreetselt sellele asjaolule tähelepanu juhtinud. Aga teatud efektid on muidugi olemas. See, et osa nendest vaidlustest jõuavad kohtusse ja võimalik, et veidi rohkem rahvast jääb Eestisse. Aga sellist suurt massi ei ole keegi ennustanud. 

Andres Metsoja, kas protseduuriline küsimus?

Jaa. Lähtudes eelmise protseduurilise küsimuse praktikast, kui Andrei Korobeinik soostus vastama ka protseduurilisele küsimusele, siis äkki ma saan sedasama võimalust kasutada?

Ei, me seda ei saa edasi praktiseerida. See oli minu kui juhataja viga, et ma andsin sõna mitteprotseduuriliste küsimuste all. Nii, tundub, et rohkem küsimusi ei ole. Siis aitäh ettekandjale! 

Suur tänu! Varsti näeme!

Läheme edasi läbirääkimiste juurde. Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Aitäh! Ma kuulasin seda ettekannet ja neid selgitusi, mida andis komisjoni esindaja, ja mulle meenus vana nõukogudeaegne anekdoot sellest, kuidas töökollektiiv võetakse kokku ja öeldakse, et homme peavad kõik ennast üles pooma. Ja püüdlik eestlane loomulikult küsib, kas oma nöör tuleb kaasa võtta. See on praegu täiesti asjakohane, see on täiesti asjakohane lugu. Sest nii nagu ka Urmas Reinsalu täiesti asjakohaselt märkis, see asetub suuremasse immigratsiooni, kodakondsuse ja Eesti riigi püsimise ja Eesti riigi olemuse konteksti.

Kas Eesti riik on globaalne Eesti-nimeline territoorium, kus kõikidel on õigused ja ainult põlisrahval on mingid kohustused? Või on ta ikkagi meie rahvuskodu, mida sätestab ka meie põhiseadus? See on nii printsipiaalne küsimus, et selle küsimuse juures ei saa üldse kahtepidi mõtlemist ollagi. Ja kõik need väited, mida me kuulsime ettekandjatelt, et mitte midagi ei juhtu, kõik jääb meie kontrolli alla, kõik on hästi, ärge muretsege – see ei maksa mitte midagi. Sest me näeme ju praegu: viimasel kahel aastal on eestlaste protsent Eesti rahvastikus kahanenud ja on kahanenud eelkõige sisserände tõttu.

Viisavabaduse sisseseadmine terve hulga riikidega endisest Nõukogude Liidust, eelkõige muidugi suure rahvaarvuga Ukrainaga, aga ka Kaukaasia mõne endise liiduvabariigiga, praeguste iseseisvate riikidega, on põhjustanud juba kasvava tulva inimesi, kes tahavad tulla Eestisse. Nende inimeste puhul me ei räägi konkreetselt selle eelnõu teatud aktidest, selle eelnõu teatud momentidest, kuid me võime täiesti kindlalt ja veendunult väita, et selle eelnõu vastuvõtmine ja viisavaide viimine kohtute tasemele hakkab meile pikemas perspektiivis, päeva lõpuks, nagu meil öeldakse, ma loodan, et mitte eesti rahva päeva lõpuks, tooma kaasa massilisi vaidlustusi. Massilisi vaidlustusi! 

Kui keegi püüab mulle selgeks teha, et Aafrika immigrandid, Lähis-Ida immigrandid, kes on taotlenud viisat, kellele on viisa ära öeldud, aga kellel on siin juba ees kogukond, kelle juurde tahetakse tulla, ei hakka seda massiliselt vaidlustama, siis ma ütlen, et te olete pimedusega löödud ja ülimalt naiivsed. Loomulikult hakkavad, loomulikult vaidlustavad, loomulikult leiavad igasuguseid inimõiguste organisatsioone, kes nende kohtukulud ja advokaadid kinni maksavad, meie oma inimõiguste keskused, meie oma Eesti maksumaksja rahaga hakkavad esindama nii mõndagi nendest vaidlustajatest. Ülim naiivsus on arvata, et seda ei hakka juhtuma. Et seda ei ole veel juhtunud nendes eelpool osundatud riikides nagu Soome ja mõned teised [riigid], siis seal on ainult üks põhjus: need kogukonnad ei ole veel nii suured ja see tung siia ei ole veel ületanud teatud murdepunkti. See on see selgitus. Mitte see, et seda ei hakka juhtuma või et need on üksikud haruldased juhtumid.

Ja loomulikult jõuame vältimatult suveräänsuse teema juurde. Euroopa Liidu, Euroopa Komisjoni praktika liikmesriikide suveräänsusest ülesõitmiseks on ju meile must valgel selgeks saanud. See käib viil viilu haaval. See on nagu rott, kes närib auku suuremaks. Algul puhub sealt ainult võib-olla mingisugune väike tuuleke mingisugusest pilukesest läbi, aga rott hakkab närima, närib augu sisse ja lõpuks pääsebki viljasalve. Täpselt samasugune on globalismi ja ideoloogilise ainumõtlemise ja ainuõige käitumise kehtestamine, mille on võtnud ette Euroopa Liidus Euroopa Komisjon ja teatud Euroopa poliitilised jõud ja neid esindavad riigid ja poliitikud. See eelnõu mahutub täpselt sellesse puslesse, täpselt sellesse mosaiiki. See on rahvusriikide suveräänsuse tasalülitamise ...

Ma väga vabandan! Ma väga vabandan!

... rahvusriikluse tasalülitamise, rahvaste iseolemise ja oma otsustamise õiguse tasalülitamise seadus. Me ei toeta seda seadust, me võitleme selle seaduse vastu. Ja ma ei taha pikemalt ... Ma lõpetan. 

Ei, ma tahtsin küsida, kas te soovite ...

Ja me teeme ettepaneku see eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh, sain aru. Teil on võimalus ka kolm minutit lisaaega küsida, aga ma saan aru, et te ei soovi.

Ei, ma olen põhiosas ära öelnud, mida ma öelda tahtsin. Ja see tagasilükkamine väljendab meie suhtumist sellesse eelnõusse. Ja ma tahan veel niipalju öelda, et ministrina hoidsin ma seda eelnõu kinni ja mul on väga kahju, et uus minister on sellele oma allkirja andnud. Aitäh!

Aitäh! Meil on tehnilised probleemid. Juhataja vaheaeg kaks minutit.

V a h e a e g

Nii, head kolleegid! Tehnilised probleemid on loodetavasti lahendatud, me saame jätkata. Urmas Reinsalu, kas protseduuriline küsimus?

Aitäh! Huvitav, et see süsteem, mille üle siin nuriseti mõni tund tagasi, ma vaatan, et nüüd see hakkas tööle. Ma ei tea, kas selektiivselt nüüd siis, minu puhul ka vempudega. Mul oli küsimus siseministrile, siis ta viskas mind süsteemist välja, tahtsin härra Korobeinikult küsida, sain sama karistuse osaliseks. Mu küsimus on: kuidas me teeme, kui ma hakkan kõnet pidama ja ta mind jälle välja viskab, siis kas mul on korralduse järgi hiljem võimalik oma kõne esitada kirjaliku tekstina? See praegune e-süsteem muutub meil üsnagi selektiivse demokraatia elemendiks.

Kindlasti on võimalik oma kõne kirjalikult esitada. Ja ma loodan, et kui katkeb, siis saab [kõnet] ka jätkata või uuesti suusõnaliselt esitada nii kaua, kui meil istung toimub. Aga paraku täna tõesti on ääretult palju tehnilisi probleeme. Kalle Grünthal, palun, tehn ... protseduuriline küsimus!

Ei ole tehniline, protseduuriline, aitäh! Ma kõigepealt tahan tänada Riigikogu virgatsit ja ka nõunikku, kes aitasid mind praegu Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse värske dokumendi – mida ilmselt praegu veel kõigil ei ole, sest keegi pole selle vastu huvi tundnud – hankimisega.

Aga seoses sellega, et siin on tekkinud asjaolu, millele ka lugupeetud Riigikogu istungi juhataja [tähelepanu juhtis], et on pidevad tehnilised tõrked, siis ma tahaksin osundada Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 89¹ "Kaugosalusega istungi läbiviimine" lõikele 3: "Kaugosalusega istungi võib läbi viia, kui Riigikogu liikmele on tagatud võimalus eemal viibides reaalajas istungit jälgida, teha istungi toiminguid (eelnõu esitamine, ettekanne, suulise küsimuse esitamine, sõnavõtt, protesti esitamine, hääletamine ja muud toimingud) ja anda teada nende tegemise takistusest."

Praegu me kuulsime, et lugupeetud Riigikogu saadik Urmas Reinsalu ei ole saanud neid toiminguid teha, mida seadus talle tegelikult võimaldab ja kohustab kaugistungi läbiviimisel täielikult tagama. Osundades selle sama seaduse §-le 89¹, siis ma leian, et me ei saa selle istungiga enam edasi minna, sest natukene liiga palju on neid tehnilisi tõrkeid ehk siis me sõidame paadiga, mis kogu aeg lekib ja lõpuks randa kuskile ei vii. See on piltlik väljend.

Aga oluline on see, et praegu on rikutud selle sama paragrahvi lõiget 3. Kõik Riigikogu liikmed ei ole saanud esitada suulisi küsimusi, on olnud probleeme sõnavõtu, protesti, hääletamise ja muude toimingutega, nii et ma paluksin Riigikogu esimehel katkestada selle istungi läbiviimine. Me hääletame praegu niivõrd olulist küsimust, kui on seda see seaduseelnõu, mille on siseminister esitanud, et siin ei tohi teha nalja sellise asjaga.

Aitäh, põhjendatud [mure] muidugi! Aga me oleme siiamaani suutnud tehnilised probleemid nii lahendada, et kõik eelnevad hääletused on toimunud nii, et kõik Riigikogu liikmed on saanud hääletada, on saanud küsida ja on saanud rääkida, v.a Urmas Reinsalu. Ja Urmas Reinsalu probleemi me lahendame praegu väga lihtsalt. Urmas, kas sa oled kuuldel? Sul jäi küsimus esitamata. Kui sa soovid esitada, siis minister on siin, minister on kindlasti valmis ka vastama sinu küsimusele. Ole hea, anna teada, kas sa soovid tagantjärele oma küsimust esitada, ja ma palun härra ministri kõnepulti, et ta saaks vastata. Aga enne on siin paar protseduurilist küsimust. Peeter Ernits, palun, protseduuriline küsimus!

Hea juhataja! Ma olen selle ettepanekuga juba varem välja tulnud, aga ma juhin tähelepanu, et meil on veel viis väga olulist küsimust ees tänasel istungil, mis nõuavad palju sõnavõtte, hääletusi jne. Kas ei oleks tõesti tark, kuna tänane päev on ikka väga hull olnud nende katkestuste poolest, praegu lõpetada ja anda meie IT-meeskonnale võimaluse hommikuni rahulikult tegutseda, et siis uuel päeval alustada n-ö puhtalt lehelt ja ilma nende lõputute jamadeta.

Aitäh! Me oleme üle kivide ja kändude jõudnud siia. Ja ega Riigikogu liikme töö ei olegi meelakkumine, katsume ikka vastu pidada. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Jah, mul on protseduuriline küsimus. Ma inimlikult mõistan teie ettepanekut selles osas, et Urmas Reinsalu saaks nüüd oma küsimuse siseministrile esitada. Aga praegune olukord on meil tegelikult selline, et ettekandja, siseminister Kristian Jaani on oma ettekande lõpetanud, pärast seda on ettekandja, põhiseaduskomisjoni liige Andrei Korobeinik samuti lõpetanud. Siin on ka kõned juba toimunud. Et püüda olla absoluutselt eeskujuks kogu riigile seaduse täitmise osas, palun viidake Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sellisele paragrahvile, lõikele, punktile jne, mis lubab teha sellist toimingut isegi pärast kõnesid.

Aitäh! Eks koosoleku sisu on alati vormist olulisem, ja kui me ei lähe siin vastuollu mingite teiste seadustega, põhiseadusega, siis ma arvan, et kodukorraseadusest tulenevalt me saame ka paindlikult eriolukorras, nii nagu me praegu siin oleme tehniliste probleemide tõttu, lahendada selle küsimuse nii, et hundid söönud ja lambad terved, ja midagi ei juhtu. Me saame hääletusprotseduurid kõik kooskõlas kodukorraseadusega läbi viia ja tagame ka selle, et kõik Riigikogu liikmed on saanud esitada oma küsimused ja saanud ka kõneleda. Ma arvan, et see on kodukorraseaduse mõtte sisu ja see sisu on kindlasti olulisem kui see vorm. Tarmo Kruusimäe, palun, protseduuriline küsimus!

Jaa, protseduuriline, just nimelt. Ma vaatan, et meil on siin ainult esimesed lugemised. Ühegi sellise eelnõu puhul ei ole praegu seda, et me oleksime ajakriitilises olukorras, kus meil on vaja midagi kiirelt [vastu] võtta seoses [eriolukorraga] – nii nagu meil peaminister ütles, et meil on sisuliselt eriolukord. Praegu ikkagi ei ole. Meil on ainult sisuliselt eriolukord, kui me oleme alles sisenemas eriolukorda. Ja siin ei ole ühtegi sellist päevakorrapunkti, mida me peaksime, nui neljaks, tänase päeva jooksul või siis selle istungi raames ära menetlema. Võib-olla see paistab IT-inimestele tragikoomiline, kuidas hunnik keskealisi inimesi pusserdab ja pusib enda esimeste lugemistega. Võtke itimehed appi! Kas me võiksime tulla homme ja alustada uuesti?

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Te tõite välja kaks põhjendust. Kui me nüüd, ütleme,  põhiseadusega päris vastuollu ei lähe, siis võiks seda asja teha hea tahte vormis jne. Teine teie põhjendus oli see, et kõik saadikud on saanud siin hääletada, esineda, sõnavõtte teha. Ma julgen sellele vastu vaielda – ja ilmselt puudub selles suhtes vaidlus ka teistel –, sest Urmas Reinsalul ei õnnestunud küsida, kasutada temale seaduses ette nähtud võimalust esitada küsimusi. Seega on praegu ikkagi rikutud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 89¹ lõiget 3. Sellist asja ei saa lubada, et me jätame tähelepanuta seaduse täitmise ja läheme lihtsalt edasi tavaõiguse alusel. Meil on kindel regulatsioon, me ei saa sellist asja, lugupeetud spiiker, lubada. Ma olen teiega nõus, absoluutselt, juhul, kui te annate konkreetse paragrahvi, mis toimub. Sest vastasel juhul võib juhtuda niimoodi, et me võime hakata ütlema, et me küsime viis küsimust järjest, või teha muid asju. Me ei saa lubada Riigikogu töö juures selliseid suvaotsuseid.

Aitäh! Me püüame tagada kõikidele Riigikogu liikmetele nende õigused sõnavõtuks, hääletuseks, küsimuste esitamiseks. See on peamine ja ma usun, et me suudame seda teha. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hiljuti ma kuulsin teie suust üllatavat avaldust, et sisu on olulisem kui vorm. Põhimõtteliselt ma nõustun sellega, et me peaksime rohkem rääkima sisust, mitte põrkuma sellega, et vorm on ees, et kodu- ja töökorra seadus ei luba. Aga me oleme sügavalt rituaalne asutus, kus on väga hästi reglementeeritud, millal tohib ja kui palju küsida, esineda jne. Aga teie praegune avaldus on väga üllatuslik. Ja ka tegevus, muuseas – minu pinginaaber sai siin kolm küsimust jne. Kas sellised avaldused on tulnud väsimusest? Ega ma muud ei oskagi öelda.

Ei, hea kolleeg, mina tunnen ennast täiesti reipana. Aga kui pinginaaber, Riigikogu esimees, kes tunneb hästi kodukorda, esitab kolm küsimust ning eksib [sellega], võib-olla on tema väsinud, seda ma ei oska kommenteerida. Mina olen täis energiat ja tahet istungit juhatada. Ja ma arvan, et oluline on jälgida kodu- ja töökorda ning tagada Riigikogu liikmete põhiõigused.

Head kolleegid, me võime muutuda väga formaalseks ja formalistlikuks. Siin esitatakse kogu aeg küsimusi, mis on pikemad kui üks minut, mida kodukorraseadus ette näeb. Me rikume praktiliselt iga kord, kui me esitame pikema küsimuse kui üks minut, kodu- ja töökorra seadust formaalselt, nii et enamik neid protseduurilise küsimuse esitajaid on siin täna korduvalt seda kodu- ja töökorra paragrahvi rikkunud. Aga see ei tähenda, et me peaksime muutuma formalistiks ja lülitama välja mikrofonid, kui [küsimuse esitamise] aeg lõpeb. Nii et lähtume ikka sisust ning kodu- ja töökorra seaduse mõttest. Eerik-Niiles Kross, palun!

Ma tahtsin teha protseduurilise märkuse ja soovitada kolleeg Grünthalil ja teistel lisaks kaugistungi paragrahvidele lugeda ka muid kodu- ja töökorra seaduse paragrahve. Protseduuriline küsimus üldiselt ei ole istungi juhatamise instrument. Istungit juhatab istungi juhataja. Ja terminoloogias tuleks olla täpne: istungi juhataja ei tee ettepanekuid ja avaldusi, vaid lükkab protestid tagasi või ei lükka. Nii et me istume siin nõnda kaua just põhiliselt selle tõttu, et rikutakse protseduuriliste küsimustega kodu- ja töökorra seadust.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Ma jätkaksin seda head kommet, millele Eerik-Niiles Kross tähelepanu juhtis, ja tahaksin tunnustada juhatajat väga hea lähenemise eest! Kõige olulisemad põhimõtted meie töös on terve mõistus ja paindlikkus, ning terve mõistus ja paindlikkus ütlevad, et kui erilistes situatsioonides on vaja teha kiireid otsuseid, siis parlament on suveräänne, parlamendi spiiker saab lahendada paindlikult kõik küsimused, ja otsus praegu lasta härra Reinsalul oma küsimus ära küsida on suurepärane. Mul on ettepanek, et me läheksime istungiga edasi ja võimaldaksime härra Reinsalul härra ministrilt küsimus ära küsida.

Aitäh! Mihhail Lotman, palun!

Aitäh! Mul on kolm protseduurilist märkust. Punkt üks. Kui mingisugune asi ei ole fikseeritud kodu- ja töökorra seaduses, siis see ei tähenda, et seda ei või kasutada. Ei või seda, mis on seal keelatud. Ma olen ka juhtinud volikogu ja sellised otsused on täiesti juhataja pädevuses.

Punkt kaks. Praegu katkestada istungit on palju suurem, ütleme, riive, kui see dokument on meil vastu võetud, kui nädala töökord ja meil ei ole praegu pädevust seda muuta.

Ja kolmas. Aega ei saa tagasi keerata nagunii ja kui me viime selle asja homseks, siis see ei tähenda, et Reinsalu õigused on sellega taastatud, et ta ei saanud õigel ajal küsida.

3a punkt on see, et võib-olla küsiks Urmas Reinsalult, kas ta tunneb ennast väga diskrimineeritult selles olukorras, kui ta praegu küsib.

Raimond Kaljulaid, palun!

Jaa, ma tänan! Ma otsustasin seda diskussiooni jälgides, et ma pean fraktsioonitute saadikute nimel ka sellesse sekkuma. Ja ma tahan öelda, et minu meelest see tänane istung on väga nauditav, eriti härra Grünthali küsimused kodu- ja töökorra kohta. Mart Helme kõne oli väga-väga nauditav koomiline etteaste. Ja mina küll paluksin, et me jätkaksime istungiga kasvõi hommikuni. Ma arvan, et me oleme kõik täna väga palju panustanud sellesse, et me saaksime sellest koroonaviiruse kriisist võimalikult kiiresti välja, Eesti inimesed saaksid vaktsiinid ja meie elu läheks paremaks. Ma arvan, et me kõik võime olla uhked tänase istungi üle.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kõigepealt tunnustus teile selle eest, et olete küsimuste puhul lubanud vahel ka üle aja rääkida. Selle eest suur ja sügav tänu teile! Ma ei taha teid rünnata absoluutselt, aga küsimus on selles, et Urmas Reinsalu ei saanud küsida tehnilise tõrke tõttu ja nüüd te annate võimaluse küsida siseministrilt täiendavaid küsimusi. Tegelikult on ju asi selles, et eelnõu [menetlemise] põhimõtted esimesel lugemisel loetleb üles § 98. Kõigepealt on eelnõu algataja ja [juhtivkomisjoni] esindaja ettekanne, siis tulevad Riigikogu liikme kaks suulist küsimust, siis avatakse läbirääkimised ja siis me läheme hääletuse juurde. Kui te nüüd tahate n-ö heas tahtes, ma täiesti mõistan teid, anda Urmas Reinsalule küsimise võimaluse, siis me ei lähe vastuollu mitte kaugosalusega istungi läbiviimise osaga, vaid kogu, ütleme, esimese eelnõu menetluse järjekorraga. Ehk siis, ütleme, ma toon väga lihtsa [näite]. Mõte on selles, et kui kohtus peetakse kohtuvaidlus ära, siis ei ole võimalik pärast kohtuvaidlust mingeid küsimusi esitada. Me peaksime ka järgima seda eelnõu arutamise korda.

Aitäh! Jah, tõesti, nii on, et järjekord sel juhul ei ole nii, nagu kodu- ja töökord ette näeb, aga see tuleneb tehnilistest riketest. Ja olulisem on minu arvates see, et me annaksime Riigikogu liikmetele võimaluse küsida, pidada kõnet, mis tuleneb kodu- ja töökorrast, ja osaleda ka hääletusel. Need on need põhiõigused, mille me peaksime tagama. Ja kui tehnilised probleemid takistavad konkreetselt selles järjekorras minemist, siis ma arvan, et on mõistlik paindlikult käituda nii, et keegi ei saa ka rohkem küsida, aga oma ettenähtud küsimused saab ära küsitud. Nii et me ei anna kellelegi võimalust küsida rohkem kui kaks küsimust, nii nagu kodu- ja töökord ette näeb selle päevakorrapunkti raames. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Kuna siin tuli jutuks minu kolmas küsimus, siis ma väga vabandan, ka Riigikogu esimees mõnikord unustab meie kodu- ja töökorra eeskirjad. Ja see viga ei olnud sugugi mitte eesistujas, vaid ainult minus ja ma väga tänan selle eest, et eesistuja andis võimaluse ka ettekandjale mulle täiendavalt vastata. Ma olen alati rõhutanud [seda] ja koputanud Riigikogu liikmete südametunnistusele, et meie kodu- ja töökorra seadusest tuleb kinni pidada, ja eks ma ise püüan ka edaspidi täpsemalt oma sõnade järgi käia.

Aitäh! Urmas Reinsalu, kas protseduuriline küsimus või küsimus siseministrile, et me saaksime päevakorraga edasi minna?

Aitäh! Kõigepealt protseduuriline küsimus. Mul on palve fikseerida protokolli huvides ära – kui minu side peaks jälle katkema –, et ma kavatsen osaleda hääletusel, mis puudutab seda päevakorrapunkti ja nende erikomisjonide punkte. Juhul kui mind süsteemist viskab välja, siis ma palun pärast seda, kui on näha, et ma ei osalenud hääletusel, see hääletus tühistada, kuna ma ei saanud tehniliselt selles osaleda. Teiseks, ma kavatsen osaleda ka rahvastikukriisi komisjoni arutelul sõnavõtuga. Ma loodan, et kui mind süsteemist viskab välja, siis on mul võimalik see sõnavõtt protokolli hiljem kirjalikuna kanda.

Nüüd, küsimus sellest [juhataja otsusest]. Ma arvan, et istungi juhatajal peab olema vabadus neid asju otsustada, ja ma arvan, et see on saalomonlik lahendus. Ja nüüd ma olen ise kimbatuses, sest ma püüdsin algul esitada küsimust siseministrile, süsteem viskas mind välja, hiljem ma püüdsin esitada selle küsimuse Andrei Korobeinikule, ja süsteem viskas mind välja. Mul on palve: ma mõtlesin sellele, et kuna ma siseministrilt ühe küsimuse juba küsisin, siis ma eelistaksin teise küsimuse [esitamise] õigust kasutada [nii, et see on] juhtivkomisjoni ettekandjale härra Andrei Korobeinikule.

Jaa, Andrei Korobeinik on ka veel saalis. Aga enne on Kalle Grünthalil veel protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Nagu ma aru sain, siis te tunnistasite ka mingil määral, et siin on tegemist teatud määral õigusliku sellise, noh, mõnel määral vastuoluga. Mul on selline ettepanek, et äkki te oleksite nõus võtma kümneminutilise vaheaja, et juhatusega seda küsimust arutada või siis vähemalt nõunikega arutada. Võib-olla saate isegi rutem. 

Aitäh! Ma võtan nüüd selle vastutuse küll endale, et ma jätkan istungi juhatamist ja hetkel vaheaega ei võta.

Urmas Reinsalu, ole hea, palun küsimus Andrei Korobeinikule. Ma palun Andrei Korobeiniku kõnepulti. Urmas, oled sa kuuldel?

Jaa, ma olen kuuldel, armsad sõbrad! Asjad hetkel veel toimivad. Mu küsimus, Andrei, on väga lihtne. Kui see on juba aastaid väldanud küsimus, siis kas komisjonis avati ka seda, millisel põhjusel ei ole erinevad valitsused aastaid pidanud mõistlikuks seda soleerivat seaduseelnõu vastu võtta? Äkki sa tegelikkuses avad ikkagi minu argumentide, juriidiliste, riigiõiguslike argumentide keti põhjalikumalt täiskogule, sest see [arutelu] oli märkimisväärselt ulatuslikum, kui sa oma väga n-ö kontsentreeritud komisjoni ettekandes kahe ja poole minutiga tutvustasid.

Suur tänu, Urmas, küsimuse eest! Kui lähtuda sellest, mida me komisjoni istungil teada saime, siis peamine põhjus, miks seitsme aasta jooksul ei ole valitsus selle initsiatiiviga edasi liikunud, oli see, et sina olid selle valitsuse liige. Ja nüüd, kui toimus valitsuse vahetus, siis siin me oleme selle eelnõuga.

Argumendid komisjonis – ma olen nendest tegelikult rääkinud ka oma ettekandes. Peamine argument oli see, et viisa saamine ei ole inimõigus, see on pigem selline privileeg. Ja sellepärast võiks riik ise otsustada, kas ta annab või mitte seda viisat, ja sellepärast ei pea võimaldama vaidlustada seda kohtu kaudu. Aga see konkreetne eelnõu sisuliselt väidab vastupidist, nii et see ongi selline paradigma vahe. Nii et tõepoolest, sinu ettekanne komisjonis oli väga põnev ja hariv ning see leidis kajastuse ka protokollis.

Aitäh! Ja lähme ... Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Nüüd on niimoodi, et ma tulen kodu- ja töökorra seaduse § 98 juurde, kus on sätestatud eelnõu arutamise kord esimesel lugemisel. Okei, te nüüd võtsite vahele Urmas Reinsalu suulise küsimuse juhtivkomisjoni esindajale. Praegu laekus juhtivkomisjoni esindajalt uut informatsiooni ja et see asi oleks ka loogilise järjepidevusega, siis peaks avatama uuesti läbirääkimised, mille käigus saavad esineda kõik fraktsioonide esindajad. Ehk siis selle loogika järgi peaks Mart Helme saama uue läbirääkimise võimaluse.

Ei, aitäh! Ma arvan, et see ei olnud nii oluline informatsioon, mis eeldaks, et me pöörame nüüd istungi päevakorra ajakava tagasi. Kõigil fraktsiooni liikmetel on olnud võimalus tutvuda komisjoni materjalidega ja komisjonis räägituga varem ning ma eeldan, et kõik Riigikogu liikmed ongi seda teinud – ei ole tulnud siia saali ettevalmistamata –, nii et midagi uut siin ei avastanud.

Aga nüüd me saame läbirääkimistega edasi minna. Urmas Reinsalu Isamaa fraktsiooni nimel, kas on side olemas?

Helir, Isamaaga on side olemas. Ma palun kõigepealt kolm minutit lisaaega!

5 + 3 minutit, palun!

Aitäh! Isamaa fraktsioonil on niisugune huvitav, aga väga selgelt argumenteeritud ettepanek lükata see seaduseelnõu, kui mittevajalik ja meie julgeolekuhuvidele mittevastav, tagasi. Raimondil oli väga õige osundus, kui ta ütles, et kas tõesti me tegeleme sellise pudruga keset koroonakriisi. Ma arvan, et see puder ei vääri sellel ajal meie tähelepanu nii ulatuslikult.

Õige on see, mida ütles Andrei. Minu tähelepanu juhtisid sellele eelnõule – kui ma olin justiitsministri ametis – Eesti kõrgemad julgeolekuga tegelevad ametnikud, kes ütlesid, et see loob äärmiselt ohtliku pretsedendi, mis puudutab riigi tundliku julgeolekuinfo alusel langetatavaid otsuseid nii sensitiivses küsimuses, nagu seda on riiki sisenemise lubamise võimalik kohtulik vaidlustamine. Ja milles on küsimus? Praktikas on küsimus selles, et nendes asjades väga palju informatsiooni liigub eri julgeolekuasutuste oma infokanalite kaudu ja ei ole mõeldavgi, et mingi subjektiivne informatsioon, ka mingid väited, et neid teiste riikide operatiivteenistuste väiteid Eesti julgeolekuasutused hakkavad kohtulikult kaitsma kohtumenetluses ja neid allikaid avaldama. See on ebarealistlik ettekujutus.

Siin on kolm põhilist probleemi. Esimene probleem, mille ilusti avas Andrei Korobeinik, puudutab seda, et me loome riigiõiguslikult riiki sisenemises välismaalastele mitte enam riigi subjektiivse kaalutlusotsustuse kategooria, vaid me loome nende subjektiivse õiguse. Ja sellega me muudame riiki sisenemise õiguse otsekui teatud määral inimõiguste kategoorias opereeritavaks nähtuseks. See, ma arvan, ei ole otstarbekohane, sest see kitsendab meie riigi, ennekõike täidesaatva võimu valikute langetamist olulisel määral. Nii nagu on mingites muudes eluvaldkondades, kus on riigil subjektiivne kaalutlusotsus, olgu ta kasvõi presidendi ordenite andmine või mingid muud küsimused, mis ei kuulu kohtulikule kontrollile subjektiivse õiguse mõttes, nii, ma arvan, peaks jääma ka viisataotluste menetlemise puhul.

Teine kategooria kahtlemata puudutab praktilist julgeolekuhuvi, muu hulgas ka seda olukorda, kus sellisel juhul tõenäoliselt julgeolekuasutuste praktika julgeoleku huvides riiki sisenemist tõkestada erinevate oletuslike või hinnanguliste, prognostiliste kaalutluste puhul tegelikult muutub palju ahtamaks ja ettevaatlikumaks. Julgeolekuasutused, kartes seda, et neil tuleb anda kohtu ees vastust halduskohtu menetluse kaudu, pigem eelistavad, kui neil ei ole tugevalt, avalikult võimalik tõendeid esitada, pigem olla ettevaatlikumad ja see kindlasti ei ole Eesti julgeoleku huvides.

Kolmas kategooria probleeme, mis selle eelnõuga ideoloogiliselt kaasnevad, on minu hinnangul seotud sellega, et isikud, kellel ei ole riiki sisenemise õigust ja kes vaidlustavad selle, siis sellisel juhul võib tekkida kohtumenetluses kindlasti olukordi, kus [nad] võivad ka kohtumenetluse läbiviimiseks esitada taotlusi riigi territooriumil selle kohtupidamise võimaldamiseks ja siis on see kahtlemata puhtal kujul kohtu prerogatiiv. Ükski täidesaatev ametnik ega poliitik, sh siseminister või valitsus selle eelnõu esitajana ei saa anda garantiid sellele, milliseks hakkab kujunema võimalik kohtupraktika, sest kohtuvõim on sõltumatu.

Ma toon teile ühe meenutusliku näite. Nimelt, kui oli juttu Vene sõjaväepensionäride [Eestisse] jäämisest, Eerik mäletab seda ju, ta omal ajal selle komisjoniga tegeles, siis tegelikult lõpuks hakkas seda määrama hoopis teises ja avaramas käsitluses Riigikohtu halduskolleegiumi praktika. Ja me võime tegelikkuses jõuda ka samasuguse pretsedentidel rajaneva õiguseni.

See, mis puudutab selle eelnõu menetlemist, siis eelnõu menetlemisele ma tõepoolest nendel aastatel olen vastu olnud, olen pidanud seda mittevajalikuks ja Eesti julgeolekuhuvide realiseerimist tõkestavaks, ja kolmandaks, ideoloogiliselt migratsiooniküsimustes inimõiguse või subjektiivsete õiguste kategooria tekitamist küsimustes, milleks tegelikult puudub vajadus ega ole see ka põhjendatud rahvusvaheliste inimõiguste normide alusel.

Ning kolmandaks, mis puudutab nüüd viidet sellele, et Euroopa Komisjonist on esitatud sellekohased osundused, kirjad, siis Eesti riigi ametnike ülesanne ongi mõtestatult argumenteerida, tuua välja argumentide kett ja kategooria selle puhul, mille puhul võiks öelda, et Eestil on argumendid, Eesti kohaldab neid vastavaid Euroopa Kohtust tulenevaid lahendeid vastavalt oma õiguskorra omapärale. See ei ole midagi tavatut, oma rahvuslike, sh julgeolekuhuvide kaitsmisega ka sellises kollektiivses kogus, nagu on Euroopa Liidu erinevad institutsioonid, tegelevad kõik liikmesriigid. Selles ei ole midagi taunimisväärset või kohatut.

Minu ettepanek Isamaa fraktsiooni nimel on lükata see seaduseelnõu kui julgeoleku mõttes halbu pretsedente loov, riigiõiguslikult ohtlik ja täiesti mittevajalik asi rahulikult kolikambrisse. Hääletame selle asja tagasilükkamise poolt. Aitäh!

Aitäh! Raimond Kaljulaid, kuna nime mainiti, on õigus repliigiks. Palun!

Ma tänan, hea istungi juhataja! Tõepoolest Urmas Reinsalu mind mainis ja ma pean vajalikuks täpsustada, et kui ma mõnevõrra kriitiliselt väljendusin tänasel Riigikogu istungil toimuva suhtes, siis ma ei pidanud silmas seda, et me menetleme erinevaid eelnõusid, mis on riigile olulised, vaid peamiselt ühe fraktsiooni esindajate tegevust selle nimel, et lihtsalt takistada ja kulutada istungi aega. Minu teada Terviseametil täna ei ole ressurssi, et helistada läbi Põhja regiooni lähikontaktseid. Inimesed, kellele meeldib väga kõnesid pidada, võiksid pigem minu meelest neid kõnesid minna appi tegema.

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi fraktsioonidel ei ole. Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Härra Kaljulaid, ma tahaksin teile osundada protseduurilise küsimuse vormis suunatuna istungi juhatajale. Ma arvan, see osundus, et kui parlamendi liikmed seisavad oma põhimõtete eest ja teevad seda debati vormis, siis selles ei ole mitte midagi kohatut. Vastupidi, me kaitseme oma arusaama Eesti riigi korraldusest. Ja kui tegeletakse seisukohtadega, mis meie meelest ei vasta Eesti riigi huvidele, siis on meie mitte õigus või suvaotsustus, vaid meie elementaarne ametivandest tulenev kohustus oma seisukohti väljendada ja teha seda ka läbi hääletuse. Nii et kui teil on mure viiruse leviku ulatuse pärast, siis kasutage distantsistungi voorusid.

Aitäh! Läbirääkimised on sellega lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 328 esimene lugemine lõpetada. Aga kuna Isamaa fraktsioon ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku välismaalaste seaduse muutmise seadus esimesel lugemisel tagasi lükata, siis ma panen selle ettepaneku hääletusele.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku tagasi lükata Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu 328. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu oli 57, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust ja eelnõu jääb menetlusse. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 24. märtsi kell 17.15. Head kolleegid, sellega on tänane üheksas päevakorrapunkt menetletud ja me läheme edasi.

Tänane 10. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 308 esimene lugemine. Ettekandjaks palun riigihalduse ministri Jaak Aabi!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! On paras aeg süveneda riigivaraseaduse muutmise seadusesse. Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu. Tegemist on eelnõuga, mis aitab meil astuda olulise sammu avatuma, läbipaistvama ning ettevõtlust toetavama digiriigi suunas. Maailm, kus täna elame, on infotehnoloogiast läbi põimunud ja areneb kiiresti. Seetõttu peab ka meie õigusruum oluliste tehnoloogiliste arengutega sammu pidama. Kõnealune seaduseelnõu viibki ühe võtmetähtsusega seaduse, riigivaraseaduse kooskõlla vajadusega, mille moodne infoühiskond meile esitab.

Asun kohe olulisema juurde ja selgitan, milles seisneb seaduse muutmise vajadus. Me oleme täna olukorras, kus kehtiv riigivaraseadus sobib suurepäraselt riigile kuuluvate vallas- ja kinnisasjadega seotud õigussuhete korraldamiseks. Kuid tänapäeval kuulub riigile lisaks füüsilisele varale veel palju olulist digitaalset vara, millest suure osa moodustab tarkvara, näiteks meie arvukad infosüsteemid, rakendused, veebiraamistikud ja nende komponendid. Digitaalse varaga seotud õigussuhete korraldamiseks kehtivas õiguses eraldi sätteid ei ole ja kohaldada tuleb neidsamu füüsilise maailma reguleerimiseks ettenähtud sätteid. Kuna tarkvara ja füüsiline vara on oma olemuselt erinevad, on füüsilise maailma reguleerimiseks mõeldud sätete kohaldamine tarkvara jaoks toonud viimastel aastatel kaasa palju ajakulu, kohmakaid menetlusi ja õigusselgusetuid olukordi. Füüsilist vara saab reeglina korraga kasutada ainult üks isik ühes kohas, seevastu üht ja sama tarkvara lähtekoodi saab digitaalselt jagada praktiliselt piiramatult, asukohast sõltumata, kusjuures selle kasutamine mitme osapoole vahel ei too kaasa vara kulumist ja selle väärtuse vähenemist, nii nagu see tüüpiliselt toimub vallas- ja kinnisasjade puhul.

Ei saa öelda, et riigi tarkvara ei ole tänaseni üldse avalikustatud. Seda on siiski tehtud, kusjuures 2019. aastal käivitati selle mugavaks võimaldamiseks kõigile avalikult ligipääsetav e-riigi ühtse koostöö ja tarkvara taaskasutuse koodivaramu, mille on võtnud mitmed asutused aktiivselt ka kasutusele. Ma vaatasin seda koodivaramu lehte ja hetkel on seal minu teada umbes 90 tarkvaralahendust avalikult kõigile kasutamiseks. Praktikas on aga selgunud, et asutuste arusaam tarkvara avalikustamise võimalikkusest ja viisidest on väga erinev ja ebaühtlane. Ühtlasi on paljud koodivaramut juba kasutanud ja seda teha soovivad asutused on korduvalt väljendanud soovi, et tarkvara avalikustamiseks eksisteeriks selge õiguslik alus ja kord. Seadusemuudatuse jõustumisel luuakse kauaoodatud selgus, mille mõjul loodame avaliku ja erasektori ühisarendusi ning tarkvarakoodi avalikustamist senisest palju rohkem näha.

Erasektorist rääkides tasub mainida ka seda, et riigi tarkvara avalikustamist puudutava muudatuse ettevalmistamise käigus on pidevalt konsulteeritud IT-valdkonna ettevõtjaid ühendava Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liiduga. Liit on väljendanud eelnõule oma tugevat toetust, kuivõrd see loob IT-sektori ettevõtjatele võimalusi lähtekoodi korduvkasutamiseks, mida riigiasutuste hankepraktika seni tihtipeale välistanud on. Nimelt ei jäeta sageli hankimise käigus ettevõtjale tarkvara lähtekoodi suhtes õigusi, mis lubaks seda taaskasutada. Seadusemuudatusega loome riigiasutustele võimaluse sellist taaskasutamist aga lubada. Ühtlasi võimaldab riigi tarkvara avalikustamine pakkuda riigi kasutatavatele lahendustele täiendusi ja arendada täiesti uusi tooteid ja teenuseid.

Seega täiendatakse riigivaraseadust uue eraldi jaoga, millega luuakse riigiasutustele võimalus tarkvara lähtekood avalikkusele kättesaadavaks teha. Esitatakse piirangud ja tingimused, mille esinemise korral riigi tarkvara kasutamiseks luba ei anta. Samuti luuakse alused, et riigi tarkvara saaksid üheaegselt kasutada mitu riigivara valitsejat. Riigi tarkvara lähtekoodi avalikustamine ei too riigiasutustele kaasa olulist lisatöökoormust. Eelnõuga ei tekitata bürokraatiat juurde, ei looda mingil kujul taotluste esitamise, lahendamise ja vaidlustamise mehhanisme. Tarkvara antakse avalikkusele kasutada kasutamiseks riigivara valitseja vabal tahtel, ühtsetel ja mittediskrimineerivatel alustel. Selle kaudu on maandatud ka riigiabiga seotud riskid ja Euroopa Liidu struktuurifondidest taotletud vahendite tagasinõudmise riskid. Ei esine valikulisust ega konkurentsi kahjustavat mõju ning tarkvara antakse avalikkusele kasutada tähtajatult ja tasuta. Kui riigivara valitseja otsustab riigi tarkvara avalikustada, siis teeb ta seda enda valitud litsentsitingimuste alusel. Eelkõige kasutatakse selleks vabavaralisi laialt levinud tüüplitsentse. Eelnõuga esitatakse siiski ka piirangud ja tingimused, mille esinemise korral riigi tarkvara kasutamiseks ei anta, näiteks juhul, kui sellega kaasneb oht riigi küberturvalisusele, avalikule korrale või julgeolekule. Tegemist on kohustusliku eeltingimusega, mida riigivara valitseja peab arvesse võtma, analüüsima ja võimaliku kahjuliku mõju esinemises või selle mitteesinemises järeldusele jõudma, enne kui asub riigi tarkvara avalikkusele kasutamiseks andmist kaaluma. Enne avaldamist hindab eeltoodud kriteeriume ka Riigi Infosüsteemi Amet, kelle hallata koodivaramu on.

Lisaks tarkvarakoodi avalikustamisele lihtsustatakse eelnõuga ka tarkvara jagamise võimalust riigiasutuste endi vahel. Kehtiv seadus näeb ette, et kui kaks riigivara valitsejat soovivad kasutada sama riigivara, peab üks riigivara valitseja andma riigivara üle teisele asutusele. Nagu eelnevalt mainisin, on see aga tarkvara puhul asjakohatu. Sama lähtekoodiga tarkvara saavad enamasti kasutada mõlemad asutused korraga, ilma et see kumbagi häiriks. Nagu võite juba ette kujutada, on sellised füüsilise vara reguleerimiseks mõeldud sätted, mida tuleb praegu ka tarkvarale kohaldada, toonud kaasa omajagu kohmakat bürokraatiat. Seetõttu näeb käesolev eelnõu tarkvara puhul ette senise üleandmise protseduuri asemel lihtsa, kahe riigivara valitseja vahelisel kokkuleppel põhineva korra.

Head Riigikogu liikmed! Ütlen kokkuvõtteks veel kord, et selle seaduseelnõuga astume olulise sammu läbipaistvama, lihtsama ja loogilisema digiriigi suunas. Palun teie toetust eelnõule! Tänan!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mul on küsimus selles riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõus esitatud § 28¹ lõike 2 kohta. [Siin on öeldud nii:] „Riigi tarkvara käesoleva seaduse tähenduses on arvutiprogramm, mille suhtes autori varalised õigused kuuluvad osaliselt või täielikult riigile.“ Mind huvitab praegu see "kuuluvad osaliselt riigile". See tähendab, et teine osa ei kuulu riigile. Samas autoriõiguse seadus ütleb, et õigus autorsusele on võõrandamatu. Kuidas korreleerub see osaline varaline õigus selle isikuga, kes on loonud selle [arvutiprogrammi], aga kellele sellega mingeid varalisi õigusi ei kaasne?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti huvitav detail, aga autoriõigused on litsentsitasudega kinni makstud nii või teisiti. Nii et kui need on omandatud, siis need on kättesaadavad ja siin selles suhtes minu teada probleemi ei ole. 

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Ma küsiksin, kuidas toimub selle puhul autentimine. Kas kohe esimesel tasemel vajatakse isikukoodi või on mingi teine lahendus? Ma toon lihtsalt teile näite. Sel hetkel, kui sa tahad sisse logida Elisa iseteenindusbüroosse, pead sa sisestama oma isikukoodi ja siis PIN-1, mis on täiesti absurdne, sellepärast et iga häkker on suuteline panema sulle arvutiekraanile selle esimese taseme sisselogimise screen'i. Kas sellega läheb ka niimoodi, et sa annad esimesel võimalusel ebaturvalisel pinnal oma isikukoodi ja PIN-1?

Tänan küsimuse eest! Ma tõesti ei ole infotehnoloogias tehniliselt nii osav. Riigihalduse minister kaitseb seda eelnõu siin sellepärast, et ta on riigivaraseaduse haldaja. See oleks küsimus võib-olla pigem Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi spetsialistidele. Aga nii nagu ma ütlesin, koodivaramu leheküljelt võib leida need tarkvarad ja digilahendused, mis on vabalt kasutatavad, ja minu teada sinna ei ole vaja sisse logida.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Kõigepealt kolleeg Kalle Grünthalile, et see autoriõiguse küsimus on tegelikult eelnõu seletuskirjas küllalt hästi lahti kirjutatud nii selles osas, mis puudutab osalist õiguste omamist riigi poolt, kui ka [selles osas, mis puudutab] autori isiklikke õigusi, mille teostamiseks jääb loomulikult autorile õigus ikka alles. Kui näiteks autor ei soovi, et teda selle tarkvara kasutusele andmisel autorina nimetatakse, siis õigus seda mitte lubada jääb talle alles. 

Aga võib-olla oluline küsimus ministrile ka protokolli huvides on see, et see tarkvara tehakse kättesaadavaks ju globaalselt. Me ei piira kuidagi selle kasutust nii, et ainult Eesti ettevõtted võivad Eesti koodivaramus olevat tarkvara kasutada. Seda võivad kasutada ka Läti ettevõtted või teiste kontinentide ettevõtted, eks ole? 

See on jälle niisugune tehnilisemat laadi küsimus, aga minu teada ei ole see piiratud. Tarkvara on täiesti avalikult ju sealsamas võrgus kättesaadav ja minu teada ei ole seal muid piiravaid tingimusi. Ma rääkisin ainult selle üles panemise piiravatest tingimustest, mille kohta on omaette reeglistik, mida riigivara valitseja, kui ta soovib seda tarkvara üles panna, peab kindlasti järgima. Ma nimetasin ka need põhilised põhjused, miks ei saa võib-olla mingit digitaalset vara vabalt kasutatavaks teha. Ja üks selline asi ka veel, et siin küsitakse, kas siis need riigiasutused-ministeeriumid on ka kuidagi huvitatud seda tegema, et lõppude lõpuks on see riigivara valitseja otsus. Aga seal on ka teine pool. Kui keegi taotleb näiteks mõne asutuse või ministeeriumi käest mingi sellise digitaalse vara vabaks kasutamiseks andmist, siis riigivara valitseja peab ütlema, kas ta saab seda teha või ta mingitel tingimustel ei saa seda teha. Nii et see võimalus on kõigil. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Nüüd on selline lugu, et hea kolleeg Raimond Kaljulaid siin ajas mind natukene segadusse ja kuna te olete eelnõu esitaja, siis äkki te aitate välja. [Küsimus on] ikkagi nendessamades osalistes varalistes õigustes, mis ei kuulu riigile ehk siis [kuuluvad] kellelegi teisele. Kuidas see isik saab neid autori varalisi õigusi, milleks tal autoriõiguse seaduse järgi on alused olemas, ikkagi enda kasuks pöörata? 

Tänan küsimuse eest! Ma tõesti ei oska päris juriidilisi detaile sulle vastata. Tõenäoliselt on selle vara kasutamine reguleeritud mingite lepingutega, kui seda vara valdab riik, ja järelikult sellest lepingust tulevad ka need õigused, kuidas seda siis avalikustatakse või ei avalikustata. Aga selgelt on siin [kirjas], et on võimalik, et see vara, mida võib vabaks kasutamiseks anda, ei kuulu osaliselt riigile. Aga ma usun, et kui seda vara valitseb mitu osapoolt, siis kõik peavad nõus olema, et selle saab vastavatel tingimustel välja panna.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Alles hiljuti oli keskkonnakomisjonis debatt andmete üle. See puudutas metsaregistrit. Kas see eelnõu võiks kuidagi ka seda puudutada? Seal oli tugev diskussioon selle üle, kas metsaregistri andmed on avalikud andmed. Samal ajal on eraisikud nad ju kinni maksnud, aga see andmebaas on avalikult kättesaadav, nii et tuleks justkui selle andmebaasi kättesaadavust piirata. Kas see eelnõu võiks kuidagi menetluse käigus muudatusettepanekute näol ka seda problemaatikat lahendada?

Aitäh küsimuse eest! Minu teada on jutt lähtekoodidest, kui me räägime registritest või digitaalsest varast. Need ei ole seotud andmetega. Nii et kui on olemas digitaalse vara lähtekood, siis selles lähtekoodis, mis võimaldab seda vara kasutada, ei ole mingisuguseid andmeid sees. Andmehalduse teema ja registrid on täiesti omaette ooper, sellest ma võiks pikalt rääkida. Üritaks neid korrastada kunagi. See on üks riigireformi tegevus.

Aitäh! Austatud minister, rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd ma palun siia kõnetooli ettekandjaks majanduskomisjoni esimehe Kristen Michali. Palun! Raimond Kaljulaid hoopis? Jaa, vabandust, ma olin juba mõttes jõudnud järgmise eelnõuni. Raimond Kaljulaid! Vabandust!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Pole põhjust vabandada. Aeg on hiline ja me oleme siia punkti kõik ühiselt jõudnud. Täitsa mõistetav.

Riigikogu majanduskomisjon arutas seda eelnõu k.a 23. veebruaril. Eelnõu tutvustasid komisjoni liikmetele riigihalduse minister Jaak Aab ja temaga kaasas olnud riigiametnikud.

Komisjoni liikmetel oli ka selle eelnõu sisu kohta küsimusi. Kristen Michal näiteks tundis huvi, kuidas siis seniajani on tarkvara riigiasutuste vahel jagatud. Eks seda loomulikult on tehtud, aga sellist ühtset praktikat ja reeglistikku, kuidas seda teha, seni ei ole olnud. Selle eelnõu eesmärk ongi muu hulgas see [reeglistik] luua, et riigiasutused saaksid selles kokku leppides omavahel tarkvara lihtsasti jagada.

Tõstatati ka küsimus võimalikest julgeolekuohtudest seoses tarkvarakoodide avamisega. Ja sellele vastuseks selgitati, et eelnõu näeb ette seda, et kui riigi tarkvara avalikkusele tasuta kasutamiseks andmine avaldab riigile kahjulik mõju, siis seda ei tehta. Muu hulgas võetakse arvesse riigi tarkvara avalikkusele kasutamiseks andmisega kaasnevat küberturvalisuse riski, riigi tarkvara kasutusvaldkonna iseärasusi ja kasutada andmisest tulenevat võimalikku ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Samuti mõeldakse hiljem, et võib-olla peab seal olema selline täiendav filter vahel, enne kui kood läheb koodivaramusse üles.

Tunti huvi, kas see eelnõu lahendab ka kuidagi eri omavalitsuste programmide ühildamise probleeme. Vastuseks öeldi, et jah, pigem loob see eelnõu aluse selleks, et üks riigivara valitseja saab teisele riigivara valitsejale ilma suurema bürokraatiata anda jagamiseks selle tarkvara, mis tal on valitseda, ja sellega tekib potentsiaal ka vältida selliseid topelt hankimise olukordi.

Siis tunti veel huvi selle vastu, et kuna see tarkvara kasutusse andmine toimub otsustuskorras ja vabatahtlikkuse põhimõttel, siis kuidas see praktikas rakendub ja kellel täna on kõige rohkem riiklikku tarkvara. Küsimusi oli ka koodivaramu rahastamise kohta. Põhimõtteliselt see seadus loob tarkvara avalikku kasutusse andmiseks võimaluse ja iga vara valitseja ise peab oma varasid vaatama ja hindama, milliseid neist on võimalik ja milliseid soovitakse avalikult kasutatavaks teha. Alustatakse tõenäoliselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas, kuna initsiatiiv on tulnud sealt. Koodivaramu rahastamise osas soovitakse tulevikus proovida muuta seda rahastamismudelit jätkusuutlikumaks. Küll aga ei näe see eelnõu otseselt ette seda, et alati tuleb tarkvara avaldada tingimata koodivaramus. Asutus võib selle avaldada ka näiteks oma koduleheküljel või avaldada koodivaramus ja panna oma kodulehele viite sinna koodivaramusse.

Komisjoni istungil otsustati võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 10. märtsil ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ma tänan teid tähelepanu ja aja eest!

Aitäh, hea ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku ... Ja näed, hiline kellaaeg vist mõjub, unustasin läbirääkimised. Kas, austatud kolleegid, teil on läbirääkimise soovi? Aga paistab, et ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 308 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 25. märtsi kell 17.15. Ma tänan!

Läheme tänase 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 325 esimene lugemine. Ma palun kõnetooli ettekandjaks riigihalduse ministri Jaak Aabi. Palun!

Tänan, austatud esimees! Hea Riigikogu! Tutvustan teile valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kõiki eelnõuga kavandatavaid muudatusi ma ei kavatse siin detailides avada. Riigikogu liikmed ja ka komisjon on saanud nendega tutvuda, kuid toon siinkohal välja neist [muudatustest] olulisimad.

Alustagem eelnõu peamistest eesmärkidest. Eelnõu peamine eesmärk on sätestada konkurentsiseaduses riigisisene selge õiguslik alus ebaseadusliku ja väärkasutatud riigiabi tagasinõudmiseks olukorras, kus Euroopa Komisjon ega Euroopa Liidu Kohus ei ole sellist otsust teinud. Oluline on siinkohal märkida, et ka praegu on liikmesriigil kohustus nõuda ebaseaduslik riigiabi tagasi omal algatusel, kuid puuduvad ühtsed reeglid, kuidas seda teha. Seni on tagasinõuete menetlemisel lähtutud valdkondlikes seadustes sätestatud regulatsioonidest, mis on praktikas osutunud ebapiisavaks. Muudatuse tulemusel tagatakse, et ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise alus on kõigile riigiabi andjatele ühes õigusaktis, s.o konkurentsiseaduses, ning ühtlasi reguleeritakse eelnõuga tagasinõudmise menetluse tähtaega, ka aegumistähtaega. Eelnõu näeb ette ka tagasimaksmisele kuuluva intressi arvestamise alused. Tagasimaksmisele kuuluv riigiabi koos intressiga tuleb tagastada viivitamata, kuid mitte hiljem kui neli kuud tagasinõude kättesaamisest arvates. Erandlikel ja põhjendatud juhtudel võib riigiabi andja tagasimakse tähtaega pikendada. Riigiabi andjal on õigus ebaseaduslik või väärkasutatud riigiabi tagasi nõuda kümne aasta jooksul. Tähtaeg hakkab kehtima päevast, kui riigiabi saajale anti ebaseaduslikku või väärkasutatud riigiabi kas üksikabina või abikava raames. Ebaseadusliku või väärkasutatud riigiabi tagasinõue on täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses. Muudatuste tulemusel peaks olema võimalik riigisisese ebaseadusliku ja väärkasutatud riigiabi tuvastamise korral viia tagasinõudemenetlus läbi ühetaoliselt ning vastavalt Euroopa Komisjoni menetluses kohalduvale regulatsioonile.

Lisaks tehakse selle eelnõuga konkurentsiseaduses veel mõned täpsustava iseloomuga, õigusselgust parandavad muudatused. Nende kohaselt sätestatakse seaduses selgesõnaliselt, et kui vähese tähtsusega abi või grupierandiga hõlmatud riigiabi antakse abikava raames, peab abikavas olema viidatud vastavale Euroopa Komisjoni määrusele. Samuti peavad olema abikavas sätestatud asjakohased üldpõhimõtted, et tagada abi andmise läbipaistvus ja õigusselgus. Konkurentsiseaduses tehakse eelnõuga ka üks terminoloogiline täpsustus, mis puudutab Euroopa Kohtule tehtud viite asendamist Euroopa Liidu Kohtule tehtava viitega.

Sotsiaalministeeriumi ja töötukassa ettepanekul on pärast kooskõlastusringi lisatud eelnõusse ka tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muudatus, millega täiendatakse seadust võimalusega anda erandina riigiabi ka raskustes olevale ettevõtjale. Muudatus on ajendatud üldise grupierandi määruse viimatistest muudatustest, mis võeti Euroopa Komisjonis vastu 2. juulil 2020 ning mille kohaselt võimaldatakse seoses COVID-19 puhanguga anda grupierandiga hõlmatud riigiabi ettevõtjatele, kes ei olnud 31. detsembri 2019. aasta seisuga raskustes, kuid sattusid raskustesse ajavahemikul 1. jaanuarist 2020 kuni 30. juunini 2021. Arvestades aga praeguseid riigiabi reeglite leevendusi, ei pruugi see kuupäev olla veel lõplik. Tänan ärakuulamise eest!  

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te olete selles seaduseelnõus ... Mis paragrahv see nüüd oligi? Oli vist [konkurentsiseaduse] § 42. Jah! Selles eelnõus on sätestatud, et [soovite seda paragrahvi täiendada uue lõikega]: „Riigiabi andjal on õigus ebaseaduslik või väärkasutatud riigiabi tagasi nõuda kümne aasta jooksul.“ See tähendab seda, et nõue aegub kümne aasta jooksul. Minu küsimus on järgmine: kas see aegumistähtaeg on kooskõlas ka tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumistähtaegadega? Seal on sätestatud aegumise erijuhud.

Aitäh küsimuse eest! Minu teada tuleneb see kümneaastane tähtaeg Euroopa Komisjoni ja Euroopa Kohtu regulatsioonidest, kus on sätestatud sama tähtaeg. Kui näiteks Euroopa Komisjon leiab, et riigiabi on väärkasutatud, siis kehtib täpselt seesama tähtaeg, kümme aastat, mille jooksul on võimalik seda vaidlustada.

Merry Aart, palun!

Ma tänan! Lugupeetud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Mul on selguse mõttes üks selline küsimus, et meil aeg-ajalt juhtub nii, et enne taotluse esitamist on ühed reeglid ja siis, kui taotlus on tehtud, raha on käes, enne lõpetamist või enne kontrollperioodi lõppu on natukene teised reeglid. Reeglid on muutunud ja see ei sõltu taotlejast. Kas riigiabi võib tagasi nõuda ka siis, kui see ei tulene riigiabi saaja enda eksimusest, vaid kas riigiabi andja eksimusest või mingitest Euroopas tehtud muudatustest? Kas selle seaduseelnõuga on ka selle peale mõeldud?

Aitäh küsimuse eest! Minu teada kehtib põhimõte, et kui tehakse taotlus, siis väljastatakse riigiabi seni kehtinud reeglite järgi. Ja kui reegleid muudetakse, siis need kehtivad juba uute riigiabi taotluste puhul.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te ütlesite praegu välja minu jaoks väga huvitava lause, et see aegumistähtaeg tuleneb Euroopa Liidu direktiivist, vist oli niimoodi, eks ju. Ja nüüd ma näen väga huvitavat pretsedenti, kuidas meie seadused kaotavad järk-järgult igasuguse toime, kuna Euroopa Liidu direktiiv tundub olevat ülimuslik. Öelge mulle palun, kuidas teie sellest nüüd aru saate või [kuidas teie seda] tõlgendate, et Eesti seadused kui sellised ei toimi enam üldse. 

Tänan küsimuse eest! Ma saan ainult öelda, et sellise aegumistähtaja määramine on analoogne selle aegumistähtajaga, mis kehtib siis, kui abi nõutakse tagasi komisjoni või Euroopa Kohtu otsuse alusel. Kuna ma ei ole jurist, siis ma ei oska seda võrrelda tsiviilõigusega ja meie seadustega, kuid ma arvan küll, et ta vastuolus ei ole. Aga ma olen nõus seda kirjalikult täpsustama.

Aitäh! Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on võib-olla natukene seotud ka kolleeg Merry Aarti küsimusega. Võib ju juhtuda niimoodi, et riigiabi andja eksib mõne reegli vastu, määrab näiteks vale riigiabi erandi artikli ja sellest lähtuvalt vale proportsiooni, kui palju ühele või teisele ettevõtjale võib riigiabi anda, ja see riigiabi saaja jääb justkui süüdi ja on kohustus temalt riigiabi tagasi nõuda. Milline vastutus on sellisel juhul riigiabi andjal? Kas siin on võimalik rakendada riigivastutuse seadust, kui riigiabi saaja ei ole mitte midagi valesti teinud, ta on küsinud toetust, ta on saanud toetust, aga riigiabi andja on valesti käitunud või määranud riigiabi valedel alustel? 

Aitäh küsimuse eest! Kui me räägime sellest, et riigiabi andja ise on eksinud, siis kindlasti on ka riigiabi andjal vastutus. Praktikas tähendab see tegelikult seda, et kui meil on mingisugused voorud välja kuulutatud ja seal on eksitud mingite reeglitega, mistõttu riigiabi on antud vääralt, siis tavaliselt muidugi sellised voorud tühistatakse ja kuulutatakse välja uued voorud. Ja kui nende valede reeglitega on kellelegi kahju tekitatud, siis minu teada vastavalt seadustele tuleb see ka sel määral hüvitada.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Jaak, nagu alati, niisugune professionaalne küps ettekanne. Minu küsimus puudutab riigiabiga seotud rakenduspraktikat. Ja küsimus on selline: millistele juriidilistele isikutele ja kui suure summa eest on Eesti Vabariik riigieelarvest kompenseerinud ebaseaduslikku riigiabi, mida on tulnud nendel juriidilistel isikutel riigieelarvesse tagasi maksta? Ja kas Eesti Vabariigi Valitsusel on kavas ka täiendavalt ebaseaduslikku riigiabi mingitele juriidilistele isikutele tagasimaksena kompenseerida?

Tänan küsimuse eest! Ma peaks vist täpsustama, Urmas, neid detaile. Suulise küsimuse juures ei suutnud ma nüüd päris täpselt seda mõtet fikseerida. Aga ma olen nõus sulle kirjalikult vastama. Minu teada on see skeem, kuidas siis, ütleme ... Ma saan aru nii, et küsimus oli selle kohta, et kui Euroopa Komisjon on võtnud rikkumise menetlusse või otsustanud, et tegemist on väärkasutatud riigiabiga või ebaõigesti antud riigiabiga, siis üks koht[, kuhu pöörduda,] on muidugi Euroopa Kohus. Seal on ka mõned vaielnud selle üle ja kui õigeks jäädakse, siis küsitakse vastavalt kompensatsiooni. Aga ma tõesti luban, et ma täpsustan selle üle ja püüan vastata kirjalikult.

Urmas Reinsalu, palun! (Vaikus.) Me ei kuule kahjuks. Ei ole kuulda. (Saalist: "Urmas, mikrofoni!") Urmas, me ei kuule! Pilt on olemas, aga häält ei ole. (Saalist: "Urmasega juhtub kogu aeg. Ei, ma tean, jah, aga tal jäi enne ka küsimus esitamata.") Ei kuule siiani. Võib-olla võtame ühe Kalle Grünthali protseduurilise küsimuse vahele ja loodame, et Urmas Reinsalul ühendus taastub. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Praegu on ilmnenud jälle kodu- ja töökorra seaduse § 89¹ lõikest 3 tulenev istungi läbiviimise puudujääk: Riigikogu liige ei saa esitada küsimust. Ma arvan, et me ei tohiks edasi minna enne, kui see takistus on kõrvaldatud. Ma ei hakka neid paragrahve enam välja tooma, siin on palju juba sellest räägitud. Ma palun, et Riigikogu istungi juhataja teeks viieminutilise vaheaja, et saaks häireteta tagada Riigikogu liikme õiguse küsida küsimusi.

Jah, täna oleme me tõesti väga palju olnud kimpus nende ühenduse probleemidega. Ma loodan, et ikkagi Reinsalu ühendus taastub, aga ma vahepeal veel lasen Tarmo Kruusimäel küsida. Palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Ennevanasti oli ikka nii, et väga palju kirjutati riigiabi lihtsalt korstnasse, kui taheti seda tagasi saada. Kas nüüd on see mingil määral seotud ka CO₂ emissiooniga, et enam korstnasse ei või kirjutada?

Tegelikult need arvud, mis siin on esitatud ... Aitäh küsimuse eest, muidugi! ... näitavad ausalt öeldes seda, mis on tagasi nõutud. Siin on toodud ka EAS-i näited, näiteks  aastatel 2017–2019 tehti üle 1500 riigiabiotsuse, aga ei tuvastatud ühtegi riigiabi väärkasutamise juhtumit. Neid on erinevates valdkondades ikka ette tulnud, aga need on väga väikese osakaaluga, nii et nii meie riigiabi andjad kui ka riigiabi saajad on olnud selles suhtes tegelikult väga tublid.

Vahepeal vaatame, kas Urmas Reinsalu ühendus on taastunud. Palun, Urmas Reinsalu!

Mu küsimus ei olnud seotud mitte sellega, kas Euroopa Komisjonis on otsuseid tehtud või kas Euroopa Kohus on mingeid otsuseid teinud, vaid mu küsimus oli, et juhul, kui Euroopa institutsioonid on langetanud ebaseadusliku riigiabi otsuse, siis kas sellisel juhul on Eesti Vabariigi riigieelarvest mingitele juriidilistele isikutele seda kompenseeritud, olukorras, kus ebaseaduslik riigiabi tuleb riigieelarvesse tagastada.

Ma saan aru, et küsimus on selles, et kui kelleltki riigiabi saajalt on Euroopa Komisjon Euroopa Kohtu kaudu midagi välja nõudnud või on Euroopa Komisjon ise midagi nõudnud, siis sellistel puhkudel minu teada Eesti riik küll ei ole seda kompenseerinud ja vastavalt seadustele kahjuks ei saagi kompenseerida.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Kas te oskate öelda, kas nüüd selle seaduseelnõuga on minimeeritud need võimalused, et alustataksegi võib-olla sellist skeemitamist, teades, et ainult kümme aastat on see [tagasinõudmise tähtaeg]? Vaatame kas või Ülemiste ristmiku [projekti] või siis meie väikesadamate projekte, mis kõik võivad varsti kergendatult hingata.

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma välja tõin, mul on palju numbreid, on tegelikult [riigiabi] väärkasutust Eestis olnud ikka suhteliselt vähe. Arvestades seda, et neid asutusi ja üksusi, mis jagavad riigiabi, on kümneid tuhandeid ja ka otsuseid on kümneid tuhandeid,  on need siiski väga üksikud juhtumid, kui riigiabi on tagasi nõutud. Euroopa Komisjonis on olnud minu teada ainult kaks Eestiga seotud juhtumit, kui Euroopa Komisjon on riigiabi tagasi nõudnud. Teisest küljest, ma ei oska öelda, et neid väärkasutusi nii palju oleks.

Ja mis tähtaegadesse puutub, siis ma arvan, et see pigem kiirendab selliseid protsesse. Kui riigiabi andja ise [rikkumise] tuvastab, siis on tal selleks olemas ühtne reegel[, millest lähtuda]. Nendes valdkondlikes seadustes on ka praegu olnud selliseid regulatsioone, mille järgi riigiabi andja peab kohe kohustuslikus korras hakkama seda tagasi nõudma, aga see ei ole veel Eestis eri valdkondades niimoodi üheselt sätestatud ja sellepärast tuuaksegi see  konkurentsiseadusesse. Kui tuvastatakse selline fakt, et riigiabi on väärkasutatud, siis vältimatult tuleb see nelja kuu jooksul sisse nõuda. On ainult erandjuhud, näiteks kui abisaaja on pankrotis või likvideerimisel, mistõttu kohe ei ole võimalik [riigiabi tagasi] saada. Aga siis paneb riik käima teatava mehhanismi, et oma õigusi kaitsta ja saada see tagasi juba vastavate protsesside raames. Need on päris kiired protsessid. Aga võib-olla teeb selline [ühtlustamine] asja üheselt arusaadavaks nii riigiabi andjatele kui ka riigiabi võtjatele, see, kui kõikides sektorites on reeglid ühesugused.

Tegelikult see kohustus tuleneb ka sellest – meil ei ole seda Euroopa Liidu määrustes ja direktiivides [kohustusena määratud, seda] on kuskil õiguseks nimetatud –, et Euroopa Kohus on öelnud, et see on ka kohustus, riigiabi andjale on see kohustus. Nii et sellepärast see laieneb tegelikult ka praegu kõigile. Aga et see üheselt arusaadav oleks, tuleb see Eesti seadusesse ka üheselt arusaadavalt sisse kirjutada.

Aitäh, hea minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Komisjonipoolne ettekandja on majanduskomisjoni esimees Kristen Michal. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Minister Jaak Aab kirjeldas olulisema ära. Ma kõigepealt loen ette menetluslikud otsused. Komisjon otsustas 23. veebruaril teha ettepaneku võtta eelnõu tänaseks täiskogu päevakorda (6 poolt, 0 vastu ja 1 erapooletu) ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (6 poolt, 0 vastu ja 1 erapooletu).

Selle eelnõu üle debateeriti ka komisjonis sama elavalt. Siin eelnõus ongi, nagu riigihalduse minister juba kirjeldas, kaks olulisemat teemat: esiteks see, kuidas riik saab, kui ta leiab, et on antud ebaseaduslikku riigiabi, seda tagasi nõuda, ja teiseks see, et on võimalik ka selles koroonakriisis majanduslikesse raskustesse sattunud ettevõtjatel saada tööturuteenuseid ja -toetusi. Nii et need on olulisemad teemad, aga debatt oli ka sellel teemal, mis juhtub siis, kui Eesti riik asukski [ebaseaduslikku riigiabi] tagasi nõudma, olles leidnud, et midagi on ebaseaduslikult antud, näiteks on komisjon kuskil mingeid reegleid leevendanud. Ministeeriumi ametnikud leidsid, et küllap see siis lõpuks kohtus laheneb. Kindlasti ta kohtus laheneb, aga ilmselt tuleb enne kirjeldada, mis sellisel juhul juhtub, ja sellega seoses ka seletuskirja parandada.

Üldiselt see oligi võib-olla kõige olulisem debatt. Oli ka veel mitmesuguseid tehnilisi debatte, mis puudutasid ajaraamistikku. Nagu minister juba mainis, ulatub see ajaraamistik, mida algselt on komisjon kirjeldanud just raskustes olevate ettevõtete abistamiseks, 31. detsembrist 2019 kuni tänase teadmisega juba tõenäoliselt selle aasta lõpuni ehk 31. detsembrini 2021. Eks kõik sõltub sellest kriisist.

Selline oli lühike kokkuvõte sellest eelnõust. Ma arvan, et see on huvitav ja kahtlemata vajalik eelnõu, ning loodan, et saal toetab komisjoni ettepanekut. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 325 esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 25. märtsi kell 17.15.

Läheme tänase 12. päevakorrapunkti juurde ja selleks on Riigikogu liikmete Andrei Korobeiniku, Erki Savisaare, Marko Šorini, Siret Kotka, Martin Repinski, Helmen Küti, Maria Jufereva-Skuratovski, Raimond Kaljulaidi, Natalia Malleuse, Jaanus Karilaidi, Tõnis Möldri, Oudekki Loone, Andres Metsoja, Heidy Purga, Mihhail Stalnuhhini, Kaido Höövelsoni, Dmitri Dmitrijevi, Paul Puustusmaa ja Heljo Pikhofi algatatud loomatauditõrje seaduse § 11 muutmise seaduse eelnõu number 307 esimene lugemine. Palun siia ettekandjaks Riigikogu liikme Andrei Korobeiniku. Ole lahke!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, eelmisel aastal algatasime umbes paarikümne rahvasaadikuga seaduseelnõu üleriigilise lemmikloomaregistri loomiseks. Praegune seadus kohustab omavalitsusi pidama lemmikloomade üle arvestust ja seda nad ka teevad. Selle tulemuseks on see, et Eestis on sadakond registrit, mõned on suuremad, mõned on väiksemad, mõned on spetsiifilised, näiteks ainult koertele. Mõned on ainult paberi peal ja tegemist võib olla vihikuga, mis on kusagil vallavalitsuse majas, või siis võib-olla Exceli failiga mõnes arvutis.

Õiguskantsleri institutsioon on viimased 15 aastat korduvalt juhtinud Vabariigi Valitsuse tähelepanu sellele, et selline kohustus on omavalitsustele ühelt poolt koormav ja teiselt poolt mõttetu. Õiguskantsler on korduvalt teinud ettepaneku luua ühtne register, mis lihtsustab omavalitsuste elu ja võimaldab lihtsamini leida kadunud lemmiklooma, kes võib vabalt ületada ühe omavalitsuse piiri ja võib juhtuda, et teise omavalitsuse registris teda ei ole. Vabariigi Valitsus pole vedu võtnud ja ka selle eelnõu kohta on ta andnud üsna negatiivse hinnangu. Ilmselt üks põhjus on selles, et riik ei ole päris kindel, kas ta suudab luua sellise väga efektiivselt toimiva registri, aga see konkreetne eelnõu ei eeldagi, et see peab olema ilmtingimata riigi ülesanne. Võibki juhtuda ja üsna suure tõenäosusega juhtubki nii, et selleks registriks sobib mõni suurematest olemasolevatest [registritest] ja sellisel juhul selgubki riigihanke käigus, milline täpsemalt.

Kindlasti rõhutan, et omavalitsuste autonoomia ei ole siin mitte kuidagi kahjustatud, sellepärast et pädevus lemmiklooma pidamise regulatsioonide loomiseks on igal omavalitsusel endiselt alles. Mina näiteks Pärnu kogemusest võin öelda, et me uuendame seda iga paari aasta tagant. Ja iga omavalitsus, pea 80 omavalitsust Eestis teevadki seda. Kui mõistlik see on, on teine küsimus, aga see konkreetne seadus seda olukorda ei muuda. Nii et sellel raskel ajal on see selline positiivne algatus, millest võidavad riik, kohalikud omavalitsused, lemmikloomaomanikud ja kindlasti lemmikloomad ise. Nii et ma väga loodan, et see algatus leiab toetuse. Aitäh!

Aitäh! Austatud ettekandja, teile on ka küsimusi. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Kas ma saan õigesti aru, et kui selline lemmikloomade register tuleb, siis selle maksab kinni maksumaksja, hoolimata sellest, kas maksumaksjal endal on lemmikloom või ei ole? Või oleks mõistlikum kehtestada lemmikloomamaks, mis on täiesti võimalik ja reaalne? Võib-olla inimene, kellel on koera- ja kassiallergia, tunneks ennast mingil määral ikkagi puudutatuna, kui ta peaks nüüd lemmikloomaregistri kinni maksma. Kas sel juhul võiks olla tema eeliseks see, et kui ta viib arstitõendi, et tal on näiteks kassi- ja koeraallergia, siis tema maksuraha ei kasutata selle registri loomiseks?

Aitäh! Selline mõttekäik on, ma arvan, väga sobilik sellise kellaaja jaoks. Ma arvan, et selle konkreetse seaduseelnõuga see põhimõte ei muutu. Ka praegu maksab iga Eesti elanik registrite pidamise kaudselt kinni, vahe on ainult selles, et ta maksab mitme registri eest, neid on sadakond. Tulevikus me räägime ühest registrist. See annab tegelikult maksumaksja raha arvestatava säästu. Teiseks muidugi, millega saab võrrelda või kuidas saab hinnata seda tunnet, kui sinu kadunud koer leitakse üles ja antakse sulle üle? See, ma arvan, on kallim kui raha ja seda me siis võimaldame, muidugi juhul, kui me peame kõik need kolm lugemist vastu. Aga see, kas lemmikloomamaks on Eestis vajalik või mitte, on teine debatt. See seaduseelnõu ei paku välja kassi- ega koeramaksu.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kõik on ju tore, aga see kohustus pandi omavalitsustele juba hulk aega tagasi, 15 või rohkem aastat tagasi, aga pooled [omavalitsused] minu teada ei ole seda kohustust hakanud täitma, kasside puhul [täidab kohustust] vist kolmandik omavalitsustest. See [olukord] on väga erinev, osades omavalitsustes on kiibistamine kohustuslik, Tallinnas vist juba kuus aastat ja ka mõnel pool mujal, aga paljudes kohtades ei ole kuigi kaugele jõutud. Aga konkreetne küsimus on selles, et kõik taandub ju rahale. Kui palju sellise üleriigilise registri loomine maksab ja kui palju selle [iga-aastane] hooldamine maksab? Mul on siin ühe väiksema registri kohta sellised andmed, et [loomine] 650 000 eurot ja iga-aastane hooldamine 200 000 eurot. Avage natuke seda tausta, kui palju see lõbu kõik maksma läheb, kui me selle eelnõuga edasi läheme.

Aitäh! Esiteks, see esimene osa. Tõepoolest, need reeglid on eri omavalitsustes erinevad. Näiteks Pärnus me just eelmisel aastal tegime kiibistamise kohustuslikuks, enne see ei olnud kohustuslik. Aga kohustus lemmikloomade üle arvestust pidada on olemas igal juhul ja omavalitsused seda ilmselt ikka kuidagi täidavad. Mõni neist näiteks peab sellist vihikut, kuhu [omavalitsusüksuse elanik] saab lasta kirja panna, et tal on näiteks kass kodus. Väga paljud inimesed seda loomulikult ei tee, aga vähemalt omavalitsused on oma kohustuse täitnud.

Nüüd, registri loomine. Uut registrit võib-olla ei peagi tegema, sellepärast et tänapäeval on Eestis olemas kolm suuremat registrit, igaüht neist kasutab üle kümne omavalitsuse. Juhul, kui mõni nendest registritest valitakse välja, siis suure tõenäosusega selle kasutamine muutub soodsamaks selles mõttes, et konkreetne omavalitsus peab maksma vähem, kui ta on seni maksnud. Nüüd, praegused kogemused küll puuduvad, aga üks nendest registritest oli loodud riigi rahastusega ja see läks maksma – ma võin eksida aastaga, aga ma arvan, et see kindlasti oli sajandi alguses, see võis olla aastal 2004 – 30 000 krooni, mis on umbes 2000 eurot. Täna ilmselt sellise raha eest registrit luua ei saa, aga kindlasti ei lähe aastas sadu tuhandeid [registri] ülalpidamisele. Tegemist on ikkagi väga tagasihoidliku IT-projektiga. Selles mõttes ma muidugi jagan seda teatud skeptitsismi, et viimastel aastatel ei ole ministeeriumide riigitellimused väga eeskujulikud olnud, vähemalt IT-valdkonnas mitte. Aga ma loodan, et see kompetents ikkagi kasvab, 15 aastat tegemata tööd  tehakse ära ja kõik kokkuvõttes säästavad raha. Me kindlasti ei räägi siin sellest, et aastane ülalpidamiskulu on suurusjärgus 250 000 eurot, pigem jääb ta selliseks, nagu ta praegu on. 

Aitäh! Urmas Reitelmann, palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite, et Eestis on praegu sadakond erinevat loomaregistrit ja me võime ainult ette kujutada, kui magus suutäis on uue ühtse registri loomine sellele registripidajale. See on nagu lotovõit. Ma ei tea, kellele need teie mainitud kolm suuremat registrit kuuluvad, aga mina kasutan meie pere koera puhul sellist võrgulehekülge nagu petbook.ee, mis sisaldab looma kiipkaardi numbrit, omanikke, kontaktandmeid, kogu tema n-ö meditsiinilist minevikku, haiguslugusid, kaasa arvatud arveid. Kui nüüd tekib see uus register, siis ausalt öeldes minul puudub küll igasugune motivatsioon oma looma veel kusagil registreerima hakata. Ma ei näe mingit vajadust. Ma ei saa aru, mis probleemi te selle eelnõuga lahendate.

Aitäh! Ma kahjuks ei tea, mis omavalitsuse kodanik te olete, aga väga suure tõenäosusega on teie loom registreeritud ka kusagil mujal. Kiibi peal on tavaliselt ainult number ehk siis selline ID ja see info asub andmebaasis. Nüüd, selle informatsiooniga võib käituda erinevat moodi. Tänapäeval, juhul kui te soovite kasutada mõnda sellist teenust, nagu on see teie kirjeldatud teenus, siis tavaliselt seda infot lihtsalt dubleeritakse. Ehk siis teie info teenuses, mida kasutab ilmselt veterinaarkliinik, ja samas on see info ka mõnes teises registris või näiteks mõnes Exceli failis või vihikus või kusagil mujal. Juhul kui meil oleks ühine riiklik register, siis sellised teenused võiksid avatud andmete abil võtta infot selle riikliku registri andmebaasist, juhul kui teie seda lubate, ja see lahendabki probleemi ka uute teenuste loomise puhul. Vastasel juhul peab andmeid lihtsalt kopeerima ja juhul, kui te kavatsete kasutada mõnda teist teenust sellesama koera jaoks, siis suure tõenäosusega teete seal lihtsalt uue konto ja panete kõik andmed käsitsi sinna sisse. Aga seda ei peaks tegema, no kindlasti mitte aastal 2021.

Kert Kingo, palun!

Aitäh! Kas mind on kuulda?

Jah, on küll.

Aitäh! Hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Minul on kodus kaks lemmikut, kaks koera, ja need on mul siin kohalikus lemmikloomaregistris ilusti loomaarsti poolt registreeritud. Aga ma tahtsin küsida selle kohta, et te enne mainisite, et riik võidab. Äkki täpsustate ja seletate mulle, mismoodi riik sellest võidab? Riik peab maksma täiendavaid summasid, et seda ühtset süsteemi arendada igale poole üle Eesti. Samas te räägite, et need summad on väiksed, aga tulevikus me teame, et hakkame ... (Ühendus hakib.) Kõik see ... seda üleval pidama, aga võidab.

Aitäh! Küsimus oli selles, kuidas riik võidab. Riik olemegi mina ja teie ja kõik meie siin ja me kõik maksame sada olemasolevat registrit kinni ja sellel ei ole väga sügavat mõtet, sellepärast et üldjuhul on nende ainuke roll täita seadust. Mingit praktilist vajadust nende registrite järele ei ole, sellepärast et keegi ei saa kasutada neid nendeks eesmärkideks, milleks mujal maailmas registrit kasutatakse, näiteks lemmiklooma leidmise korral [päritoluinfo saamiseks ja] lisainformatsiooni hoidmiseks oma lemmiklooma kohta, sh tema haiguslugu, arved jne. See võimalus tekib siis, kui meil on ühine register, ja see võtab ka omavalitsustelt halduskoormust vähemaks. Omavalitsus on jällegi osa meie riigist. Juhul, kui me ei hakka vastandama omavalitsust ja riiki, siis tegelikult on nii, et kui üks osapool säästab raha, siis sellest võidavad kõik. Kahjuks ma seda viimast osa küsimusest ei kuulnud, aga ma arvan, et üldiselt on võit selles, et me lihtsalt maksame tulevikus vähem. Kui arvutada kokku need summad, mida omavalitsused on maksnud registrite eest viimase 15 aasta jooksul, siis ühtse registri puhul oleksid need summad kindlasti väiksemad.

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Teil on siin selle seaduse kohta öeldud, et eelnõu eesmärk on luua regulatsioon, mis annab aluse kohustada kõiki kohalikke omavalitsusi kasutama üleriigilist veebipõhist lemmikloomaregistrit, mida haldab riik. Probleem on selles, et teie eelnõu on põhiseadusvastane. Asi on selles, et ilmselt puudub vaidlus, kas kõik need tegelased, kes sinna lemmikloomade registrisse kantakse, on kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil. Põhiseaduse § 154 sätestab: "Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused." See on alus, mis annab põhjuse see eelnõu tagasi lükata.

Aitäh! Meie oleme praegu Tallinna territooriumil, aga see ei tähenda, et kõik meie elu aspektid on kohaliku omavalitsuse seadusega reguleeritud. On ka muud seadused olemas. Nüüd, sõna "kohustatud" selles kontekstis tähendab vaid seda, et kohalik omavalitsus kasutab just seda registrit, mitte mingit teist registrit, aga see ei tähenda seda, et kui näiteks teil on koer või on teil kass, ma täpselt ei tea, siis selle lemmiklooma te peate sinna registrisse kirja panema. Juhul kui teie omavalitsus ei kohusta seda tegema – ja ma olen ka varem maininud, et seda see seaduseelnõu ei muuda, omavalitsused võivad ise valida, millised kohustused nad selles kontekstis [looma omanikule] panevad, kas kiibistamine on kohustuslik, kas konkreetse lemmikloomaliigi registreerimine on kohustuslik jne –, siis teie lemmikloom ei pruugi sattuda sinna registrisse. Aga juhul, kui kohalik omavalitsus kasutab mõnda registrit, siis jah, peale selle seaduse vastuvõtmist peab ta kasutama seda konkreetset ühtset registrit, mitte ei tohi enam pidada näiteks vihikut või Exceli faili. No tohib, aga puhtalt enda meelelahutuse eesmärkidel, mitte seaduse täitmiseks.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Eks ta ju tegelikult tõepoolest nii on, et register loob eelduse kiipimiseks. Kiipimine on suhteliselt ebaratsionaalne tegevus, kui seda kiipi ei ole võimalik registrist tuvastada, just olukorras, kus loom on pääsenud oma territooriumilt välja. Ja tõepoolest, sealt algab kohaliku omavalitsuse kohustus ka nende kodutute loomadega tegeleda, vist oli seadusest tulenevalt kas 14 või 15 päeva, pärast on võimalik omaniku mitte väljailmumisel tegeleda eutaneerimisega või uue kodu otsimisega. Kahtlemata see eelnõu on õige samm õiges suunas. Aga kas ei peaks ikkagi paralleelselt tegelema ka selle kohustuse poolega, et igal lemmikloomal oleks kiip seadusest tulenevalt, mitte omavalitsuse suvast lähtuvalt?

Aitäh! Ei, see seaduseelnõu ei tegele selle kohustusega, aga nagu ma mainisin, see on arutelu koht tulevikuks, kas tõepoolest peab igas Eesti omavalitsuses olema eraldi regulatsioon selle kohta, kuidas looma saab pidada. Mõni omavalitsus lubab kassi välja, mõni keelab kassi tänavale lasta, mõni omavalitsus ütleb, et kiibistamine on kohustuslik, teine ütleb, et ei ole. Ma saan aru, et kui me läheme seda reguleerima, siis see on natuke tõsisem küsimus, sellepärast et iga omavalitsusõiguse piiramine või suurendamine tähendab suuremat debatti ja sellepärast me teadlikult ei läinud seda teed seekord, aga Andrese püstitatud küsimus on täiesti õigustatud. Ka mulle tundub, et see lähenemine ei ole väga ratsionaalne, aga kui me hakkame seda muutma, siis kunagi tulevikus ja mitte selle eelnõu raames.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mu eelmisele küsimusele te vastasite, et selline register läheb maksma mõni tuhat eurot ja hooldamine ei midagi. Aga ma loen siin ERR-i mõne aasta tagust uudislugu, kus räägitakse, et ühe sellise registri, mida omavalitsustele pakutakse, arendamine läks maksma 650 000 eurot ja iga-aastane hooldus 200 000 eurot. Kas siis ERR valetab või mitte? Ja teine küsimus. Te räägite, et teil Pärnus on kõik kohustuslik. Pärnu on teatavasti üks maailma suurimaid linnu, seal on sood ja rabad ja metsakülad ja Manilaid ja kõik muu sees, vist ligi 860 km². Te tahate tõesti mulle kaine peaga öelda, et kogu selles hiiglaslikus konglomeraadis on kõik kassid ja koerad ja valged tuhkrud jne kiibistatud?

Aitäh küsimuse eest! Ma kahjuks iga kassi kohta ei saa pead anda. Täiesti võimalik, et mõni omanik jättis oma kassi kiibistamata. Ma isegi ei hakka näiteks ema käest küsima, kas tema kass on kiibistatud või mitte, igaks juhuks, aga selline kohustus on tõepoolest olemas. Teatud mõttes, eriti kui arvestada Pärnu eripära, kus võibki juhtuda, et lemmikloomal on väljas käimiseks suurem territoorium, on kiip täiesti mõistlik, kuna ka tõenäosus, et lemmikloom läheb kaduma, on suurem.

Nüüd, registrit saab teha, jah, erinevalt. Näiteks Eestis oli kunagi selline lemmikloomade või noh, lemmikloomaomanike keskkond, mis kindlasti läks maksma isegi rohkem kui need teie mainitud summad. Aga jällegi teine näide, mille tõin mina, et üks suurimatest registritest, mis on praegu kasutusel, kui mälu ei peta, siis seda kasutab umbes 40 omavalitsust, selle esialgse versiooni loomine läks maksma 2000 eurot. Nii et kõik sõltub sellest, mida sa täpselt teed, ja olukorras, kus meil on kasutusel sadakond registrit, on neist kindlasti kümme või rohkem täiesti n-ö taaskasutatavad. Need võib lihtsalt ette võtta ja teha selliseks ühtseks registriks. Me ei pea looma midagi uut. Meil on olemas päris korralik valik olemasolevaid registreid ja me ei pea nullist midagi looma. See teeb selle ülesande palju soodsamaks.

Aitäh! Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! See idee, mida te siin meile tutvustate, on mõistetav ja nagu te ütlete, no mina ei kujuta ette suuremat südamevalu, kui siis, kui su lemmikloom kaduma läheb. Kuid kas teha täna üleriigiline register, sealt edasi juba üleliiduline register jne? Register, kus minu lemmikloom on, rahuldab mind absoluutselt, 100%. Nagu te viitasite, näeb siis ka minu kindlustusandja, minu looma kindlustusandja, sealt arveid ja maksab vastavalt sellele. Kasutaja mugavus on 100%. Ainuke, mis mulle [praeguse registri puhul] ei meeldi, on selle registri ingliskeelne pealkiri. Kas ei oleks ikkagi mõistlik, et kasutaja mugavus ja vabaturu konkurents oleksid siin lahendused, et me ei peaks käsulaudadega lajatama kõigile üle turja ja ütlema, et saagu see üle-eestiline register?

Aitäh! Jaa, absoluutselt! Ma ilmselt ei suutnud eelmises vastuses piisavalt seda mõtet selgitada. Loogika on selles, et see register on justkui värav teiste teenuste jaoks, et kui sa tahad luua mõnda teenust lemmiklooma jaoks. Aga lemmikloomadel on teatud eripärad, näiteks hamster erineb kuldkalakesest oluliselt ja ilmselt on nende jaoks vajalikud ka erinevad teenused. Kui sa tahad näiteks luua kuldkalakeste omanike keskkonna, siis sa võidki võtta andmeid sellest üleriigilisest registrist, kuna see kasutab avatud andmeid, mida võib jagada teiste teenustega. Ja siis sa ehitad nende andmete abil uue teenuse. Andmeid saab kätte ainult siis, kui omanik seda lubab, need ei ole vabalt kasutatavad. Aga see on hästi oluline, et need on ühes kohas, nagu e-Eesti põhimõttel. Sul on andmed ühes registris, aga selle registri ümber saab avatud andmeid kasutades ehitada erinevaid teenuseid. Paljud sellised teenused, mida kasutavad näiteks veterinaarkliinikud, kasutavadki teistes riikides sellist registrit. Seal piisab sellest, et omanik vajutab nuppu ja kõik tema lemmiklooma andmed kolivad kohe sinna veterinaarkliiniku teenusesse. Meil seda võimalust ei ole, me peame seda kõike käsitsi tegema. Aga tulevikus loodetavasti jõuame ka meie sinna, kus on teised arenenud riigid juba täna. 

Ivi Eenmaa, palun!

Kas ma olen kuuldel?

Jaa, väga hästi.

Kas ma olen kuulda? Minu küsimus – ja ma vabandan härra Korobeiniku ees, võib-olla läks see info minust mööda ‒ on järgmine: kas see lemmikloomaregister hõlmab ka [teisi loomi]? Seni on juttu olnud ju põhiliselt koertest-kassidest, korraks te nimetasite hamstreid.  Aga kas see hõlmab ka madusid, kilpkonni, minihobuseid, no ma ei tea, keda iganes, kes võib olla lemmikloom? Kas see hõlmab ka teisi lemmikloomi?

Kindlasti võib seal olla teisi lemmikloomi. Mitte ainult minihobused, ka päris hobused on suurepärased lemmikloomad. Tänases seaduses on mainitud, et kiibistamine on ainult üks identifitseerimise viis, aga on ka teisi viise ja nende viiside puhul saab lemmiklooma lisada registrisse. Nii et jah, kahtlemata see vabadus Eesti elanikule jääb, et tal võib olla kodus minihobune.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma püüan teile selgitada natukene õigusnormide hierarhiat. Põhiseadus on minu teada Eestis ülimuslik, sellest allpool tuleb tavaline seadus, siis määrus, siis korraldus jne. Tegelikult on ju põhiseaduse §-s 154 sätestatud, et kohalikul omavalitsusel on õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada oma tegemisi-toimetamisi. See tähendab tegelikult seda, et see on drakooniliselt sinna kui kivisse hetkel sisse raiutud. Põhiseadus on ülimuslik. Ja nüüd ma tahaksin teada, kuidas on võimalik, et te annate vastuolulise kohustuse või õigemini võtate kohalikelt omavalitsustelt selle kohustuse ära. Nimetage see õigusriiklik regulatsioon, millega ta saate seda põhiseaduslikku väärtust muuta.

Ma täpselt ei saanud aru, kas ma võtan kohustuse ära või lisan, aga võib-olla see ei olegi nii väga tähtis. Hea Kalle! Näiteks Pärnu puhul on pidevalt olnud aktuaalne debatt selle üle, kas kehtestada turismimaks. Sõidad Pärnusse randa ja maksad ühe euro linna kassasse. Aga ei saa, sest tekib põhiseaduslik riive. Ei saagi seda teha, sellepärast et selleks, et selline maks oleks kohaliku omavalitsuse maks, peab Riigikogu selle kõigepealt vastu võtma. Võib-olla kunagi see võimalus tuleb, et kohalik omavalitsus saab turismimaksu kehtestada, aga täna seda võimalust ei ole. Kuigi kohalik omavalitsus tõepoolest saab ja väga tahaks tegeleda enda korralduslike küsimustega, aga päris iga küsimusega ta siiski tegeleda ei saa. Ja täpselt sama olukord on ka lemmikloomade arvestuse pidamisega. Tõepoolest, see pädevus on kohalikul omavalitsusel olemas, aga tal on ikkagi ka teatud piirid. Näiteks ta ei saa öelda, et ta ei taha seda arvestust pidada. Seda võimalust kohalikul omavalitsusel ei ole, kuigi põhiseaduse järgi võiks ju olla, eks. Aga teatud seadused paraku kitsendavad seda võimalust. Nii et nii on.

Ja ma lihtsalt täiesti niimoodi mööda minnes mainin, et protseduurilise küsimuse raames saab esitada protseduurilisi küsimusi, mitte sisulisi. Aga see oli lihtsalt remark. 

Kalle Grünthal, kas on protseduuriline küsimus?

Jah, on. Tähendab, küsimus on selles, et kui Riigikogu liige esitab ettekandjale küsimuse, siis ta ootab ka sellele küsimusele vastust, aga praegu austatud ettekandja ei vastanud. Mina küsisin, milline on see seaduslik regulatsioon, mis on ülimuslikum põhiseadusest, aga sellele küsimusele hea ettekandja ei vastanud.

Aitäh! Jah, loodetavasti ikka kõik saavad vastuse oma küsimusele. Aga ma annan võimaluse. Kas on ettekandjal soovi sellele veel eraldi vastata?

Jah, aga ma vastasingi väga põhjalikult Kallele. See vastus võttis paar minutit aega ja ma usun, et kui Kalle mõtleb järele, siis ta saab aru, et see oli tegelikult väga ammendav vastus. Me võime seda diskussiooni kahtlemata jätkata, aga protseduurilised küsimused puudutavad protseduure ja nad on suunatud ikkagi istungi juhatajale, mitte ettekandjale. Teie eelkäija just tunnistas, et ei tohi nii teha ja et ta sügavalt eksis, ja ma arvan, et selles mõttes ma väga tahaksin Kallele vastata, aga ma ei saa, kuna tegemist on protseduurilise küsimusega.

Jah, tõsi ta on. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Ma tervitan, muidugi, seda õiget ajastust. Praegusel hetkel olekski just väga hea, et kui inimesed lähevad eneseisolatsiooni, siis register toob ise kõik lemmikloomad tagasi. Ja ma loodan, et sinna registrisse kantakse ka prussakad, sest teatud kultuuris suhtutakse neissegi kui lemmikloomadesse ja viiakse ühest kohast teise. Aga ma teeks ka ühe sellise äärmiselt agiilse ja hea ettepaneku, kuidas see register võiks olla isemajandav. Kujutage ette, et koera- ja kassiomanikud panevad sinna enda lemmikute pildid üles ja siis nad võivad neid hinnata. Kui sa oled 100 korda hinnanud, siis sa saad lemmikut hinnata ka näiteks seitsmega, aga kui sa soovid saada sellist VIP-staatust, siis ostad 10-eurose pileti ja sa saad juba 10 punktiga hinnata. Ja niimoodi see raha hakkab vaikselt tulema ja niimoodi ongi siis üle-eestiline register. Aga seda võiks ka mujale Euroopas laiendada, see tooks rahalisi vahendeid sisse ja arendaks ka lemmikloomaturismi. Petrate võiks näiteks selle nimi olla.

Aitäh! See oli selline läbirääkimiste formaat rohkem. Üsna sarnane teenus oli Eestis olemas, aga sel ei läinud väga hästi. Investorid kaotasid raha ja olid väga kurjad selle peale. Aga eks saab vigadest õppida ja me oleme näinud, kuidas Riigikogu liikmed on saanud edukateks ettevõtjateks. Kalle Palling näiteks. Nii et selles mõttes aega veel on ja jõudu tööle! Aga ma hea meelega vastan ikkagi küsimustele. Ja prussakad... Ma ei ole nende kultuuridega kursis, kus nad on lemmikloomad, aga tõepoolest, lemmiklooma puhul on pigem inimese enda valik, keda ta lemmikloomaks peab. Nii et ma kindlasti ei pane kätt ette.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! No iseenesest on päris huvitav, kuidas sellest diskussioonist on saanud küsimus Pärnu turismimaksuni välja või et see register ei olegi päris register, vaid see on hoopis mingi värav, ja sinna registrisse hakatakse kandma ka muinasjututegelasi, nagu kuldkalake. Aga minu küsimus tuleb nüüd põllumajandusloomade teemal. Hea ettekandja! Te ütlesite, et ka hobused võiks olla selle registri osa. Kas need ikkagi [ei ole põllumajandusloomad?] No ma olen ise ka andnud allkirja sellele algatusele, sest tegelikult ma tõesti arvan, et üleriigilist registrit on vaja. Natuke jääb teie ettekandest arusaamatuks, kas siis ka põllumajandusloomad on teie arvates selle registri element. Äkki natuke selgitaksite seda, sest see teema läheb teil kuidagi nii laiali, et väga raske on aru saada.

Aitäh! Põllumajandusloomad, lehmad ja hobused, on täna põllumajandusregistris. Minihobuste kohta ma pean tunnistama, et ma ei tea täpselt, kuhu nad kuuluvad. Aga põllumajandusloomad on kindlasti põllumajandusregistris. Jällegi on tegemist riigi poolt hallatava registriga ja ta jääb kindlasti kehtima. Avatud andmete puhul on andmevahetus täiesti võimalik mitte ainult registrite vahel, vaid ka riikide vahel. Väga paljud teenused, mis Eestis on kasutusel, näiteks veterinaarkliinikute seas, ongi ehitatud sellisel põhimõttel, et nad vahetavad andmeid eri riikide registritega. Aga Eesti registrite puhul nad hetkel seda teha ei saa. Nii et tulevikus, juhul kui see vajadus on olemas, me võime selles registris ka hobuseid näha, aga täna on see vajadus väga hästi ära lahendatud. Põllumajandusloomade puhul ei ole sellist probleemi nagu koerte ja kassidega, kes on kantud eri registritesse. Nad on kõik kenasti praegu ühes kohas ja nende puhul seda probleemi, mida meie tahame selle seaduseelnõuga lahendada, ei ole.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mina olen aru saanud, et selle eelnõu sisuks on andmete hoidmine ehk see, kas andmed on killustatud 20 erinevaks tükiks või moodustavad ühe terviku. Ühtne register ei tähenda ju otseselt seda, et andmeid tuleb sisestada mingi ühe konkreetse rakenduse kaudu. Moodsal registril on erinevad liidestused, mis võimaldavad ka andmevahetust teiste süsteemidega. Ehk erinevad ettevõtted saavad luua erinevaid rakendusi, sealhulgas kas või Kruusimäe turismiäpi sama info sisestamiseks ja haldamiseks. Kuid sõltumata kanalist lähevad andmed ühtsesse registrisse, sest lõppkokkuvõttes on ju oluline see, et lemmikloom, kes läheb kaduma näiteks Tallinnas, aga leitakse hoopis Raplas, leiaks taas oma omaniku ning ei läheks hukkamisele seetõttu, et omavalitsused ei tea teise omavalitsuse registris olevatest lemmikloomadest midagi. Kas me mõistame seda eelnõu sisu ühtmoodi?

Aitäh! Jaa, nii on. Aga siin peab aru saama ka sellest, et ideaalis võib ju öelda, et kui mõni kohalik omavalitsus kasutab mõnda registrit, siis ta võibki seda edasi kasutada ja andmed jõuavad sealt riigi registrisse selle liidese kaudu. Aga selleks peab see liides olema kahepoolne ja suure tõenäosusega see ei ole nii. Nii et juhul, kui see liidestus on võimalik, siis tõepoolest ei pea kohalik omavalitsus uue registri peale üle minema, aga kui ei ole, siis ta peab seda tegema. Aga tõepoolest, selle peamine väärtus on see, et andmeid saab ühest kohast. Nad ei pea füüsiliselt olema ühes kohas, aga neid saab ühest kohast ühe liidese kaudu ja selle abil saab ehitada uusi teenuseid, mida täna teha ei saa. Ja üleüldse, Eesti riigis, kuigi meil on juba kaheksa aastat tagasi vastu võetud avatud andmete seadus, siis selle rakendamine kahjuks on üliaeglane ja me jääme selles alla väga paljudele riikidele, kes on hiljem alustanud, aga kelle areng on olnud palju kiirem. Ma loodan, et vähemalt selles väikeses nišis me suudame tegutseda piisavalt kiiresti. Kahju, et me ei teinud seda 15 aastat tagasi, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegemist on paljudes aspektides sümpaatse plaaniga, aga siin on arutelu käigus kostnud ka üsna palju selliseid segaseid asjaolusid. Ma küsiksin teie käest nii: kas teil [vahetult] või kellegi kaudu on ka näiteks isiklikke ärilisi huvisid selle asja väljatöötamisel?

Kahjuks ei ole. Ma arvan, et siin on peamised favoriidid need, kes haldavad mõnda olemasolevat registrit. Ma ei usu, et konkurentsivõimelise hinnaga saab luua teenust nullist. Mul ei ole ühtegi lemmikloomaregistrit, ma pean ausalt tunnistama, ja tuttavatel ka ei ole. Aga neid registreid on Eestis päris mitu, nii et ma usun, et mõni neist sobiks selleks ühtseks registriks väga hästi. 

Aitäh, austatud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on ettekandjaks maaelukomisjoni liige Martin Repinski. Palun! Martin Repinski, teie kord sõna võtta! Tundub, et meil kaasettekandjat selle eelnõu puhul ei ole. Ja see tähendab... Andrei Korobeinik, palun, protseduuriline!

Repinski teatas, et ta ei saa praegu süsteemi sisse. Ta palub aega, et sinna sisse logida. Süsteem logis ta välja.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Nüüd on jälle mul aeg tsiteerida kodu- ja töökorra seaduse § 89¹. Meil peaks tulema nüüd istungi vaheaeg, et kõik Riigikogu liikmed saaksid oma asjad ära teha, mis neil on sellesama paragrahvi kolmanda lõike järgi ette nähtud. Palun kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Sealt saali poolelt saab vaheaega küsida ainult fraktsiooni esimees või aseesimees, aga siitpoolt istungi juhataja. Kuidas? (Keegi selgitab midagi.) Kusjuures nemad[, fraktsiooni esimees ja aseesimees,] saavad saali poolt vaheaja võtta enne hääletamist. Küll aga saab istungi juhataja [praegu] vaheaja võtta ja võtamegi viis minutit vaheaega. Loodame, et Martin Repinski ühendus taastub selleks ajaga.

V a h e a e g

Austatud Riigikogu, vaheaeg on lõppenud. Aga nagu ma kuulsin, Martin Repinski kahjuks ei ole meil liinil. Kas maaelukomisjonis on kedagi, kes saaks teda asendada, komisjoni esimees näiteks? Härra Tamm? Tarmo Tamm, palun!

Siis sellega läheb natuke aega, ma pean selle protokolli välja otsima.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Äkki on siis võimalik teha väike vaheaeg nii kaua, kui härra Tamm otsib materjali välja? 

Aitäh! Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Kui see kaugistungi töökord andis meile võimaluse oma hääle viie minuti jooksul peale hääletust virgatsi juures fikseerida, siis äkki saab ka komisjoni ettekandja saata oma ettekande kirjalikult? Nii tähtis eelnõu, tahaks ikka edasi liikuda sellega. 

Aitäh! Seda võimalust meil kahjuks ei ole. Andrei Korobeinik, palun!

Ma Andrese ettepanekuga ei nõustuks, sellepärast et siis kaob ju võimalus küsida, aga Andrese küsimused on alati väga põnevad. Nii et ma siiski tahaks kuulata ettekandjat.

Aitäh! Tarmo Kruusimäe!

Tänan, hea esimees! Mulle meenub, et meil oli ükskord siin menetlus, mis oli sotside jaoks hästi oluline teema, et ikka [haiguspäevade hüvitis] esimesest päevast, ja siis lihtsalt ettekandja keeldus pulti tulemast. Mille järgi me praegusel hetkel saame arvata, et Repinskil on olemas tahe [komisjoni] esindada? Võib-olla on ta lihtsalt enda maailmavaates vaba ja ta arvab, et ta ei taha seda esindada, ning keeldub lihtsalt tulemast? On meil kindlat alust [arvata], et ta lihtsalt ei soovi, et see menetlus jätkuks?

Selle kohta ei oska ma küll midagi vastata. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma ei taha kuidagi siin meie elektroonilist tööformaati kahtluse alla seada, aga ma arvan, et me peame siiski olemuslikult kinni pidama kodukorraseaduse sisemisest loogikast. Ja kodukorraseaduse § 73 sedastab selgelt päevakorraküsimuse arutamise võimatuse: juhul, kui päevakorraküsimuse arutamisel ei viibi ettekandjat, siis lükkub selle arutelu järgmisesse töönädalasse. Niisugust automaatset menetlust, et keegi saab [ettekandjat] asendada, ma siiski parlamendi 20-aastase praktika jooksul ei mäleta. On olnud ka nii, et poliitilistel motiividel ei ole teinekord ettekandjad kohale ilmunud, et võib-olla mingi asja menetlust ära jätta, aga kunagi ei ole öeldud, et siis otsitakse nagu avariikorras keegi saalist, kes hakkab asendama. Niisugust võimalust minu hinnangul küll senine kodukorraseaduse tõlgendamise praktika ette ei näe.

Jah, see on täiesti õige, et kui ei ole võimalik ettekandjal mingil põhjusel ettekannet teha, siis tõepoolest on tegemist menetluse võimatusega ja see lükkub edasi. Andrei Korobeinik, palun!

Ma võin siiski kinnitada, et ma olen härra Repinskiga telefonitsi rääkinud ja ta kirjutab ka teiste kanalite kaudu, et tal on väga suur tahe esitada oma ettekannet, aga ta ei pääse kahjuks löögile. Iseenesest võib ju kaaluda ka muid variante, näiteks telefoni teel esitamist või midagi muud, aga kindlasti ei ole tegemist poliitilise seisukohavõtuga. Martin väga tahab praegu esineda, aga ta lihtsalt tehnilistel põhjustel ei saa.

Jah, tegelikult ka meie kodu- ja töökorra seadus ütleb, et komisjoni esimees võib ex officio asendada komisjoni ettekandjaks määratud komisjoni liiget, näiteks seaduseelnõu esimesel või teisel lugemisel. Aga ma loodan, et Martin Repinski ikkagi ilmub meil siia ekraanile. Mart Helme, palun!

Jah, ma tahtsin toetada Urmas Reinsalu seisukohta. Kui ei ole võimalik, siis ei ole võimalik ja siis tuleb päevakorraga edasi liikuda ja lükata see konkreetne eelnõu edasi järgmise istungi päevakorda.

Aitäh! Erki Savisaar, palun!

Aitäh! Ma ikkagi tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et Riigikogu kodu- ja töökorra seadus võimaldab selgelt komisjoni esimehel ettekandjat asendada. See on täiesti kodukorraga kooskõlas olev protseduur, mida on varem ka Riigikogus rakendatud. Ma loodan, et Tarmo leiab selle protokolli üles ja saab selle peatselt ette kanda.

Aitäh! Andres Metsoja, palun!

Ka minu ettepanek on minna edasi. Võtame ikka ennast kokku! Kui Tarmo ütles selge sõnaga, et ta ei ole selleks [ettekandeks] ette valmistunud, ta peab minema protokolli välja otsima, siis ma arvan, et meil ei ole üksteisele mõtet siin teatrit teha. Äkki läheks edasi?

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Täna on kodukorrast väga mitmeid kordi väga räigelt üle mindud. Ma arvan, et me ei tohiks sellist üliliberaalset poliitikat rakendada. Kui päevakorra küsimuse arutamisel ei viibi ettekandjat (§ 73 lõige 1), siis tuleb lükata see eelnõu järgmisesse töönädalasse (lõige 2). Meil ei ole teisi valikuid. 

Aitäh! Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Kalle kahjuks järjekordselt lähtub mingist ühest lausest olukorras, kus tema käes on väga suur paberite hunnik. Nagu korduvalt mainitud, komisjoni esimees võib ettekandjat asendada ja me oleme just näinud, et komisjoni esimees on täiesti virtuaalselt kohal. Nii et väita, et ettekandjat pole, ei saa. Mina olen eelnõu algataja rollis. Praegu ma räägin kui fraktsiooni aseesimees, aga eelnõu algatajana ma olin komisjoni istungil kohal ja selle punkti arutelu võttis oma kolm minutit aega, nii et tegemist ei ole väga pika protokolliga. Ma teen ettepaneku siiski lähtuda kodu- ja töökorra seadusest ja lasta komisjoni esimehel ettekandega esineda, juhul kui Martin Repinski ei saa praegu infosüsteemiga ühendust.

Aitäh! Jah, aga meil ei ole hetkel ei põhiettekandjat Martin Repinskit ega ole ka komisjoni esimeest Tarmo Tamme siin ettekannet tegemas. Urmas Reinsalu, palun!

Ma arvan, et meil on kummaline olukord. Ma saan aru, et ettekandja on olemas, aga ei ole ka. Andreil on temaga ühendus. Tegelikult ta ei ole ära, tema äraolekut ei ole olemas, aga ka tema siinolekut ei ole olemas. See on tegelikult praegu kodukorraseaduses reguleerimata olukord ja sellises olukorras ma ei ole päris kindel, kas komisjoni esimees saab [ettekandjat] asendada, kui komisjoni liige ei ole ära, kuna ta on ju olemas, ta tahab esineda, aga ta ei ole siin. Järelikult praegu tekib niisugune elektroonilise istungi lünk, mida tuleb siis hiljem arutada. Aga ilmselgelt meil, ma arvan, ei ole võimalik minna topeltettekandja loogika peale, kui on mõlemad isikud olemas, kes on võimelised ettekannet tegema. Praegu on olukord tagurpidi, kus kumbagi ei ole olemas, ma saan aru.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Isamaa fraktsiooni aseesimehena ma ütlen, et olukord on juba tegelikult piinlik. Valijad küsivad, mis teil toimub, peaminister on eneseisolatsioonis, ministrid on kuskile kadunud, me oleme enda nakatumisnäitajatega kuskil tipus, me arutame siin praegusel hetkel öösel kell pool kaks lemmikloomade registrit ja otsime nüüd ühte kaasettekandjat. Pean ütlema, et see on äärmiselt piinlik, ja palun võtta vastu otsus, et läheme päevakorraga edasi.

Aitäh! Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Ei inimene massina vastu saa, ütles eideke, kui ta kirikus orelist kaks salmi maha jäi. Me oleme täna kogenud Riigikogu kaugistungi täielikku fiaskot ja kokkukukkumist. Tõepoolest, läheme edasi, vaatame, mida me teha saame. Ja kui me ikka väga peame punnima, siis tõstame käpad üles ja laseme meie IT-geeniustel süsteemid korda teha.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra esimees! Äkki on võimalik, kui meil on kindlasti vaja kolleeg Repinski ära kuulata, peatada praegu selle küsimuse arutelu? Liigume edasi järgmise juurde ja kui Repinski on ühendust saanud, siis me saame lõpetada ka selle küsimuse. Praegusel ajal me praktiliselt katsetame seda kaugühendust ja kogu seda tööd. See paneb meile täiendavad kohustused peale.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! See on muutunud absurdiks, mis me siin täna teeme. Ma ei hakka rääkima meie IT-ühenduste lõpututest katkemistest ja piinlikest olukordadest, lõpututest vaheaegadest. Praegu on koroonakriisi absoluutne tipp, aga meie arutame siin keskööl kasside ja koerte kiibistamist ja registrit. Meil ei ole esinejaid. Meie lugupeetud Riigikogu aseesimees tegi mõned tunnid tagasi avalduse, et tegelikult me võiksime sisuliselt tegutseda, mitte reglementidest kinni pidada. See praegu on ajalooline öö, kus pannakse või püütakse panna paika Riigikogu toimimise uued suunad. Ma arvan, et tegelikult lihtsalt paat upub ja igaüks üritab kuidagi natukenegi väärikat pilti jätta. Ma teen taas ettepaneku lõpetada see maakeeles piinlik etendus ära ja lasta meie IT-osakonna tublidel inimestel hommikuni jäänud tundide jooksul süsteemi veidi kõpitseda ja mõnedel kolleegidel ka korralikult välja magada, sest varsti on juba teine öötund, aga meie suuremad ja teravamad arutelud seisavad veel ees. 

Aitäh! Tõepoolest, tänane istung on olnud nende apsude poolest täiesti erakordne ja asi läheb juba tõesti piinlikuks. Aga kuna Riigikogu liikmetel on nii palju küsimusi, siis kõik peavad saama võimaluse need välja öelda. Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Ma juhin tähelepanu kahele asjaolule. Esiteks, komisjoni esimees saab vajaduse korral asendada komisjoni määratud ettekandjat, seda on varem juhtunud. Täna meil on olemas komisjoni esimees Tarmo Tamm, kes on valmis seda ettekannet pidama, seega ma arvan, et selle punktiga me võiksime nüüd rahulikult edasi minna. Kuigi ma olen nõus, et meie IT-süsteem ilmselt pärast tänast istungit vajab põhjalikku kontrolli, sest see, et meil esineja, kes soovib pulti tulla, põhimõtteliselt ei saa [seda teha], on muidugi väga kurb. Aga ma teen ettepaneku istungi juhatajale anda sõna Tarmo Tammele. 

Andrei Korobeinik, palun!

Ma juhin tähelepanu, et komisjoni esimees on ennast kenasti kirja pannud ja väga tahab esineda. Väide, et ettekandja puudub, ei päde absoluutselt. Ettekandja on täiesti olemas, väga tahab edasi liikuda, aga praegu ei saa, sellepärast et on hästi palju protseduurilisi küsimusi.

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Ma ühinen selle eelneva üleskutsega. Me oleme keset koroonakatastroofi ja tegeleme küsimusega, mis humanistlikel-inimlikel kaalutlustel võiks rahuajal olla oluline teema, millega tegeleda ja mida arutada. Aga praegu, keset ööd? Eesti parlament tegeleb [ajal, kui meil on] Euroopa suurim viirusenäitaja, kasside ja koerte registreerimise korraldusega, olukorras, ma juhin tähelepanu, kus kuu aega ei ole suudetud üles ehitada IT-süsteemi, et HOIA äpi raadiust kahelt meetrilt pikendada kümnele meetrile, ja kus TEHIK-u andmeid sisestab haigekassa iga nädal käsitsi, sest õiguslikke registriandmeid ei ole suudetud siiamaani vastu võtta ja parlamendile menetlemiseks tuua. Ja nüüd me ütleme, et meie prioriteet ei ole mitte vaktsineerimise korralduse lahendamine, mille taga seisab käsitsitöö haigekassas, meie prioriteet ei ole mitte viiruse tõrjumine IT-vahenditega, vaid me ütleme, et [meie prioriteet on] kasside-koerte küsimus. Miski selles asjas, lugupeetud rahvaesindajad, kisub nihu. Kui Tarmo soovib väga seda põhjalikult arutada, siis arutame, aga ma arvan, et see ei ole praegu rahvaesindusele kõige õigem prioriteet.

Aitäh! See on väga asjakohane osutus. Mart Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Me näeme, kuidas see koalitsioon ja ka Keskerakond laguneb meie silmade all. Mul oleks täiesti protseduuriline ettepanek Riigikogu esimehele kasutada talle kodu- ja töökorra seaduses antud volitusi, et selline venitamine ja selline absurdne olukord, kus esinejat ei ole ja tema asendaja ei leia pabereid ja viidab meie kesköist aega, nii nagu ka ütles Urmas Reinsalu, olukorras, kus riik on väga katastroofilises olukorras, see kõik on ... Kui see ei oleks naeruväärne, siis see oleks traagiline.

Aitäh! Tarmo Tamm on tegelikult juba tükk aega valmis ettekannet tegema. Aga meil on terve hulk protseduurilisi küsimusi. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Ütlen lihtsalt stenogrammi huvides, et meil on termin "kaugtöö", aga kui Riigikogu liige on liiga kaugel sellest kohast, kus ta saaks kaugtööd teha, siis siis peaks meil lihtsalt ajaloo huvides olema võimalik positsioneerida, kus kohas ta on. Võib-olla näiteks Kõpu poolsaarel ei olegi võimalik kaugtööd teha. Aga nüüd me lihtsalt peame arvestama seda, et Andrei Korobeinik väidab, et tal on telefoniühendus, mis ei taga võib-olla kaugtööks vajalikku ühendust. Me ei saa ju selle peale [lootma jääda]. Inimesel on tahe olemas, aga kui ta viibib kaugel sellest kohast, kus ta kaugtööd saaks teha, siis teda lihtsalt ei ole kohal.

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Siin on täna kõlanud juba mitmeid kordi, et see koerte ja kasside teema ei tohiks olla prioriteet, kui meil on praegu koroonaviiruse küsimus, mis on minu meelest kõige aktuaalsem, mis üldse olla saab. Aga ma paluksin mõelda nii Riigikogu juhatusel kui ka headel kolleegidel selle peale, et me ju näeme, täna see süsteem lonkab kõiki jalgu pidi, mis tal üldse olemas on, ja kui me praegu jätkame, siis on küsimus selles, kas meie IT-spetsialistid suudavad selle homseks korda teha. Nendele tuleb anda piisav aeg selleks, et nad saaksid selle homseks täielikult toimima. Meil on homme eriliselt tähtis punkt, olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Tegevusetus koroonaviiruse tõrjumisel" arutelu ja selleks punktiks peame me saama selle kaugosaluse korda, mitte niimoodi, et homme hakkab sama tsirkus jälle peale. Tähendab, minu meelest on ülioluline, et meie spetsialistid saaksid tagada homseks täieliku valmisoleku selle küsimuse arutamiseks ja seetõttu peaksime täna juba üksnes nendel kaalutlustel lõpetama.

Aitäh! See on absoluutselt õige, et see süsteem on loodud selleks, et me saaksime teha kaugtööd, ja kui süsteem ei toimi, siis on probleem tõepoolest väga-väga suur. Aga nüüd on võimalus kaasettekandega esineda maaelukomisjoni esimehel Tarmo Tammel. Palun!

Aitäh, juhataja! Ma vabandan nende viivituste ja ebameeldivuste pärast! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Väljavõte Riigikogu maaelukomisjoni istungist, mis toimus Tallinnas esmaspäeval, 22. veebruaril, protokoll nr 89. Koosolekul viibisid maaeluminister Urmas Kruuse, toiduohutuse asekantsler Hendrik Kuusk, kalanduspoliitika ja välissuhete asekantsler Siim Tiidemann, põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Marko Gorban ja maaeluministri nõunik Evelin Oras ning eelnõu algataja esindaja Andrei Korobeinik.

Me arutasime Riigikogu liikmete ettepanekut, sedasama, mille Andrei Korobeinik juba ette luges. Andrei Korobeinik tutvustas Riigikogu liikmete algatatud eelnõu 307. Ta märkis, et eelnõu eesmärk on üleriigilise lemmikloomaregistri loomine. Ta andis sellest ülevaate ja algataja ettekandjana põhjalikult tutvustas eelnõu sisu. Hendrik Kuusk andis ülevaate Maaeluministeeriumi seisukohast. Merry Aart avaldas arvamust, et enne otsuse tegemist tuleb mõelda, miks võetakse ära vastutus kohalikelt omavalitsustelt. Andrei Korobeinik vastas Merry Aartile nendesamade sõnadega, nagu ta ka täna siin Riigikogu liikmete küsimustele vastas, et see ei võta kohustusi ära, vaid lihtsalt teeb kohalike omavalitsuste töö lihtsamaks ja võimaldab luua üleriigilise registri.

Andrus Seeme küsis, kas eelnõu kohta peaks küsima arvamust ka uuelt valitsuselt. Nõunik Marin Daniel selgitas, et eelnõu 307 kohta andis arvamuse ametist lahkunud valitsus ja uut valitsuse seisukohta ei ole vaja küsida, kuna on tegemist Riigikogu liikmete algatuse ja ettepanekuga. Andrei Korobeinik juhtis tähelepanu, et üleriigilise lemmikloomaregistri probleem on juba üleval 15 aastat. Ta nõustus, et on positiivne, et Maaeluministeerium on alustanud eelnõu väljatöötamiskavatsusega.

Tehti ka menetluslikud otsused. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu 307 täiskogu päevakorda 8. märtsiks 2021 (konsensus), teha ettepanek eelnõu 307 esimene lugemine lõpetada (konsensus), määrata eelnõu 307 ettekandjaks maaelukomisjoni esimees Tarmo Tamm. Järgmisel koosolekul me muutsime ettekandjat, määrasime Martin Repinski ettekandjaks, aga nagu selgus, Martin Repinski ei saanud täna ette kanda. Kõik otsused olid konsensuslikud: Merry Aart, Kaido Höövelson, Ivari Padar, Martin Repinski, Üllar Saaremäe, Andrus Seeme, Tarmo Tamm, Aivar Viidik. See on lühidalt kõik. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, kas on protseduuriline küsimus?

Jah, austatud istungi juhataja, on küll protseduuriline küsimus. Minu meelest on praegu tekkinud olukord, millele me siin osutasime selle süsteemi väljatöötamise ühe ohuna. Me ei tea, kes tegelikult seda ettekannet meile ette kannab. Mina ei oska seda öelda, aga hea kolleeg Tarmo Kruusimäe ütles, et see ei ole Tarmo Tamme hääl. [Sumin saalis.] Mina tahaks näha pilti sellest mehest, kes praegu seal meile ettekande tegi, sest nii võib ükskõik missugune tegelane tulla sinna rääkima. Ma arvan, et see on põhjendatud, sest selliseid asju me ei saa lubada. Me ei tea, me ütleme, et õige etteandja ei ilmu välja, siis leitakse keegi, ja hea kolleeg Tarmo Kruusimäe ütleb, et see pole selle mehe hääl üldse. Me sooviksime näha pilti.

Jah, korraks pilt vilgatas. Pilt kadus uuesti ära, aga korraks see tuli siiski.

Nüüd on näha või?

Nüüd on.

See peaks olema Riigikogu liige Tarmo Tamm, maaelukomisjoni esimees. Ja tema hääl peaks olema ka sellesama pildil oleva mehe oma.

Jah, tõestus on saadud. Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Vabandust, jah, ma tahtsin öelda, et see oli tõesti Tarmo hääl, enne kui ta luugi lahti tegi. Nii et Tarmo on ilmselt natukene väsinud, aga ei maksa kahelda, et keegi Tarmo häält teeb.

Aitäh! Ja nüüd on küsijana registreerunud ka Tarmo Tamm ise. Ettekandja vist endale küsimusi esitada siiski ei saa. Tarmo Kruusimäe, palun, kas protseduuriline?

Jah. Ma näen, et ma olen olukorras, kus ma pean vabandama, et mu kõrv on tõesti väsinud. Ma sain aru, et ma olen väsinud, ja seda ütles ka Peeter Ernits, et Tarmo on väsinud veidikene. Olen küll. Ei tundnud Tarmo Tamme ära. Minu viga.

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Jah, mina olen ka sunnitud Tarmo Tamme ees vabandama, kuna mina tema häält ei tunne ja eks ma olen väsinud ja mulle tundub, et ka Tarmo Tamm on väsinud.

Aitäh! Urmas Reinsalu.

Härra Riigikogu esimees! Minu meelest see olukord on groteskne, mis praegu toimub, groteskne, arvestades seda erakorralist, katastroofilist olukorda, kus me viiruse levikuga oleme. Me oleme teadlikud sellest, et 32 perearstinimistus ei ole veel suudetud selle nädala alguse seisuga 80+ eakatele hakata korraldama vaktsiinide süstimist. Meil on olukord, kus tegelikkuses on väga suured just nimelt andmebaaside ühildumist puudutavad probleemid selles osas, mis puudutab vaktsineerimise korraldamist ja viirusetõrjet. Ja me tegeleme kolmapäeval kell 2 öösel kasside ja koerte registriga. On väga kahetsusväärne, et selline olukord on aset leidnud. Mis ei tähenda seda, et meil kasside ja koerte ja kõigi lemmikloomade kaitstuse ja nende pereliikmete hea olemise nimel ei peaks riik samme astuma. Aga see ei ole lihtsalt see moment. Meil on katastroofiline olukord, me oleme Euroopa kõrgeimate nakatumisnäitajatega – ja me tegeleme täna öösel kasside ja koerte registriga. Mul on kahju, et komisjon meil selle nii päevakorda pani ja see on sattunud just nimelt sellisele momendile. Ma arvan, et see ei väljenda meie parlamendi autoriteeti ja sisemist tahet soovida hetkel kriitilises olukorras tegeleda olulisemate küsimustega.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Jah, Urmas ütles põhilise ära, aga ma olen ei tea mitu korda seda korranud, et lõpetame selle jama ära. Hommikul kell 10 me arutame riiklikult tähtsa küsimusena seda, maakeeles öeldes, bardakki, mis meil on koroonaga võitluses tekkinud, juba teist korda sel nädalal. Ja me öösel, varsti juba läheneb kolmas öötund, arutame tõsise meelega kasside ja koerte registrit ja nende kiibistamist. Ma ootan veel kõnet, et ma saaksin oma erakonna nimel kõneleda, ja meil on ees veel palju olulisi asju: rahvastikukriisi tapmise eelnõu jne, jne. Tuleme mõistusele ja lõpetame selle jama ära! Piinlik on!

Aitäh! Urmas Reitelmann, palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Ma kahesajaprotsendiliselt ühinen kahe eelkõneleja mõttega. Olukord on äärmiselt tõsine, aga me tegeleme siin mingi groteskse probleemi lahendamisega. Eile õhtul avaldati Hiina taudi Briti tüve uued letaalsed andmed. See haigus on 30–100% nakkavam kui esialgne tüvi. Ja me tõesti tegeleme siin mingite 64. astme tähtsusega asjadega. Lahendame probleeme nende saabumise järjekorras. Täna on Hiina taud nr 1.

Aitäh! Aga enne, kui me edasi saame minna ühel või teisel kombel, on meil terve hulk protseduurilisi küsimusi veel. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma paluksin teid kaaluda lisaks kõigele eelnevale ka seda küsimust, et praegu meie IT-spetsialistid teevad meeleheitlikke pingutusi selleks, et hoida meie Riigikogu liikmeid n-ö liinil. Aga ka nemad vajavad puhkust, selleks et me homme saaksime täie rauaga töötada. Me peame mõtlema ka selle peale, et nemad oleksid sama töövõimelised nagu meie. Ja seetõttu ma palun südamest, austatud Riigikogu istungi juhataja, lõpetame tänaseks ära, sest üks brigaad peab veel täna tööd tegema, et homme tagada meie töövõime!

Aitäh selle küsimuse eest! Head kolleegid, tõepoolest, ma kutsun teid üles võib-olla mitte nii palju küsima protseduurilisi küsimusi, sellepärast et need ei ole otseselt protseduurilised. Ja juhin ka tähelepanu, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 74 reguleerib n-ö protseduuriliste küsimuste esitamist. Tegemist on eelkõige protestide ja küsimustega. Kui Riigikogu liige soovib saada selgitust istungi läbiviimise reeglite kohta, võib ta esitada istungi juhatajale küsimuse. Need, mida me siin viimasel ajal kuulnud oleme, ei ole istungi reeglite kohta. Meil on istungi päevakorrapunkt kenasti läbitud ning minu soovitus oleks tõepoolest protseduuriliste küsimustega hetkel hoogu pidada, aga loomulikult kõik, kes soovivad, saavad seda teha. Arvestage, et meil on päevakorras veel punkte ja me saame edasi minna siis, kui need küsimused, mis on registreeritud, kas võetakse tagasi või saavad lahendatud. Paul Puustusmaa, palun!

Aitäh, hea juhataja! Kas on ... [Ühendus hakib.] ... siis see võib ... väga ... tõesti tuleva tehnilise teostuse vastu, et me ei võiks siis olukorda hääletada suures saalis. Mis seisukohale me siis jääme saalis?

Aitäh selle küsimuse eest! Tehniliselt, nagu me näeme, Tarmo Tamm sai selle kenasti ette kantud ja see on täiesti korrektne. Ja teised ühendused on ka toiminud. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Protseduuriline küsimus. Tänases seitsmendas päevakorrapunktis, 115 SE, me hääletasime kolme muudatusettepanekut täpselt poolteist tundi. Kusjuures tänu neile, kes praegu pakuvad, et selleks, et homme täie rauaga töötada, lõpetame täna ära. Kallid inimesed, kui te siia tulite, te teadsite, et kolmapäeviti kestab istung päevakorra lõpuni ja see ei tähenda mitte midagi, kas kell on üks või kaks või kell on kuus. Ja kui tähtis küsimus on hommikul kell 10, siis me töötame siin kella 10-ni, kui vaja on. Praegu mul on ainult üks ettepanek: kui te tahate homme täie rauaga töötada ja teil on vaja selleks välja magada, siis lõpetagem lõppude lõpuks see venitamine. Läheme edasi päevakorraga ja teeme selle päevakorraga normaalset tööd, mitte ei kuula ettepanekuid.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Teeksin ka omalt poolt ühe ettepaneku, aga see oleks hoopis teistsugune kui senised. Kevadel, kui me eriolukorra välja kuulutasime, siis me lahendasime küsimuse nii, et sisuliselt kõik teemad ja küsimused, mis otseselt ei olnud seotud kriisi lahendamisega, jäeti kõrvale. Nüüd küll eriolukorda pole välja kuulutatud, aga teeksin ettepaneku, et Riigikogu juhatus tuleks kokku ja kaaluks analoogset protseduuri seniks, kuni me saame selle sisulise eriolukorra sisuliselt lahendatud.

Tänan selle küsimuse eest! Kevadel oli põhjuseks just nimelt see, et meil ei olnud kaugosalusega istungeid reguleeritud. Nüüd on ja need toimivad. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma juhin tähelepanu sellele, et keset koroonakriisi EKRE saadikud tundide kaupa venitavad seda istungit. Kas meil oleks võimalik liikuda edasi päevakorraga, mis on tegelikult juba lõpusirgel, ja ma arvan, et sellise tempoga me kella kuueks selle läbime ja saame rahulikult minna olulise küsimuse juurde, mis ootab meid neljapäeval kell 10 hommikul.

Liigume edasi. Sõna on palunud veel Tarmo Tamm. Tarmo Tamm tegi oma ettekande ära, ma saan aru. Kas siis on Tarmo Tammel repliigisoov? Seda ei ole. Siis saame minna päevakorra juurde tagasi. Meil on kuulatud nii juhtivkomisjoni kui ka algataja esindaja ettekanne ja asume läbirääkimiste juurde. Kas on soovi läbirääkimisteks? Jaa. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Piinlik on jah praegu rääkida selle koroona tipu juures kassidest ja koertest, kuigi nad on väga kallid. Esiteks ma tahaksin öelda, et on positiivne, kui mingisugused eelnõud tulevad Riigikogu seest ja tegelikult neid peaks palju rohkem olema, aga sellised eelnõud peaksid olema ka küpsed ja adekvaatsed ja õigeaegsed. Selge see, et koroonapandeemia tipus sellise asjaga välja tulla ja liiatigi veel öösel seda arutada on absurdi tipp.

2003. aastal pandi kohalikele omavalitsustele kohustus kasside, koerte ja teiste lemmikloomadega tegelda, aga tänase päevani on ainult pooled seda tõsiselt võtnud. 2018. aastal tuli Veterinaar- ja Toiduamet välja sellise uhke plaaniga, et kõik sellel aastal sündinud kassid, koerad, valgetuhkrud jt peaksid olema kiibistatud. Vaadake ise, loomulikult ei ole. Ja nüüd, 2021 üleriigiline register, millega siin head kolleegid on välja tulnud.

Me ei tea kõigepealt, kui palju meil lemmikloomi üldse on. Kunagi ma üritasin nende arvu hinnata. Lehmad, lambad, sead on teada, aga lemmikloomade kohta, kasside-koerte ja teiste kohta on väga vähe andmeid. Aga ühtede andmete järgi on üle 200 000 koera meil, kasse on veel tunduvalt rohkem. Ja kui hakata neid kõiki kiibistama, eriti veel kohustuslikus korras, siis on see üsna kallis lõbu. Kolleeg Korobeinik, Pärnu volikogu kunagine esimees, ütles, et tema 858-ruutkilomeetrises linnas – see on üks maailma suurimaid linnu – on kohustuslik kiibistamine. No ma olen sügavalt veendunud, et see on ainult selline, nagu vene keeles öeldakse, pokazuhha. Sama kehtib ka Tallinna kohta.

Nii et tegelikult see on väga kallis lõbu. Kui jutt oli, et kui palju see register maksma läheb, siis lugupeetud kolleeg Korobeinik ütles, et paari tuhandega saab hakkama. Aga samas on üks register, mis praegu toimib, kohalikel omavalitsustel läinud maksma 650 000 ja iga-aastane hooldus 200 000. Aga register käib koos kiibiga ja kiipide hinnaga, ühe kiibi hind on 20–30 eurot. Väga paljudele inimestele tänases Eestis, kes on väga raskes majanduslikus olukorras, on oma lemmikloomade kiibistamine, eriti veel kohustuslikus korras, ilmselgelt üle jõu käiv asi, kuigi need loomad on väga-väga armsad ja kallid.

See eelnõu on poogitud loomatauditõrje seaduse § 11 külge, kus on juttu teistest pudulojustest, aga nüüd tulevad ka siis need. Aga hirmutav on see, kuidas eelnõus öeldakse, et see register, see veebipõhine, üleriigiline lemmikloomade register tehakse kohalikele omavalitsustele kohustuslikuks. Me teame väga hästi, et kohalik omavalitsus ongi see, et ise teeb, ise kontrollib, ise määrab ka oma juhtidele palga – mõnikord võib see olla isegi suurem kui kõige suurema omavalitsuse juhi palk. Ja kohalikud omavalitsused on suveräänid. Panna neile mingisuguseid kohustusi ja veel eelnõu seletuskirjas – see ei ole tõsiselt võetav.

Mida kokku võttes öelda? Tegelikult, asjal on jumet. Teiseks, Riigikogu peaks, me, kolleegid, peaksime palju rohkem tulema välja eelnõudega, mis Eesti elu paremaks muudavad. Aga need peaksid olema ka küpsed ja õigeaegsed ja adekvaatsed. Praegune eelnõu kahjuks seda ei ole, seda pole ka huvigruppidega arutatud ja on tuldud välja lihtsalt üsna toore asjaga. Samal ajal on teada, et Maaeluministeerium sellega tegeleb. Kuigi Maaeluministeerium on eelmise valitsuse nimel andnud sellele eelnõule hundipassi. Praegune valitsus ei ole sekkunud, nagu ma aru saan.

Nii et varsti on hommik käes. Aga EKRE fraktsiooni nimel teen ma ettepaneku see iseenesest tore, aga mitte küps eelnõu tagasi lükata. Digitaalselt on see ettepanek ka juhatusele esitatud. Aitäh!

Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja, palun!

Jaa, aitäh! Tõepoolest, selle eelnõu menetlemine ei ole sattunud õigesse aega ja see ei ole sellele eelnõule või tegevusele hea märk. Aga tuleb öelda, et lemmikloomade pidamine on osa kultuurist, ja tegelikult, kui me räägime lemmikloomade pidamisest, siis me räägime loomapidamise kultuurist. Ma arvan, et see on ülioluline teema, sest väärkoheldud loomade, hulkuvate loomade problemaatika on Eestis ajast aega olnud, tõsi, täna on see kahanevas trendis.

Kuid kogu selle teemaga tegelemine nõuab avalikku raha. Ja just nimelt see on kohalikele omavalitsustele pandud kohustus. Tihti omavalitsused ju ei täida seda kohustust ise oma töötajatega, vaid nad korraldavad selle teenuse soetamiseks hanke. Tihti ka omavalitsused konsolideeruvad ja ma arvan, et see on õige, kui konsolideerutakse juba teenuse hankimisel, et neid hulkuvaid ja kodutuid loomi kinni püüda, vajadusel neid ravida ja omanikule tagasi toimetada või halvemal juhul eutaneerida. See on kõik seotud nii emotsiooni kui ka kuluga.

Pärnus nüüd lõpuks ometi on omavalitsused kokku leppinud, et rajatakse ka varjupaigataristu. Tänane varjupaik asub suletud prügila kõrval lagunenud ja mädanenud konteinerites. Aga selle keskkonna loomine vastavalt Riigikogu kehtestatud seadustele maksab maksumaksjale ca 700 000 eurot. See hange on läbi viidud, aga see on ainult üks osa ehk see keskkond, kus nende loomadega tegeleda. Teine pool on see töö sisu, et need loomad tänavalt kokku koguda ja sinna varjupaika toimetada.

Minu meelest on täiesti loogiline ja ka omavalitsused on seda läbi aegade arutanud, et see üks register Eestisse peaks tekkima. Sest ei ole mõtet rääkida loomade kiipimisest, kui neid kiipe sisuliselt jah saab küll lugeda looma kaela pealt või sealt, kuhu see on asetatud, aga selle kiibi info kuskilt välja ei jookse. Me elame ju e-riigis, samal ajal pidada kiibiga looma [üle arvestust] kuskil kaustikus või sahtlis on ju ebamõistlik. Ja võib-olla see register ei olegi niivõrd otseselt kohaliku omavalitsuse tööriist tulevikus, vaid just nimelt nende teenusepakkujate tööriist – näiteks üle Eesti on täna suurim tegija Varjupaikade MTÜ, loodame, et tuleb turule veel teenusepakkujaid –, et kui nad selle looma kuskilt kinni püüavad, siis iga omavalitsuse soov on ju, et see loom jõuaks omanikule tagasi. Sellisel juhul kannabki kulud omanik, mitte kohalik omavalitsus, ta ostab sisuliselt selle teenuse teenusepakkuja käest välja.

Aga see teine pool, kui me kiipimisest ei räägi ja registrist ei räägi, kuidas loomapidamise kultuuriga Eestis edasi liikuda sellelt tasemelt, kus kevadel võetakse koer, võetakse kutsikas, kes sügiseks on kasvanud suureks ja enam ei mahu korterisse, siis sellest saab ühiskonna probleem. Sellega tuleb tegeleda ja see on ühtepidi emotsionaalne ja teistpidi rahaline. Aga ma arvan, et seda teemat tänases käsitluses sai liiga palju naeruvääristatud. Ühiskonnas ei ole naeruväärseid teemasid, igal teemal on oma koht ja ma arvan, et sellega tuleb tõsiselt edasi minnes kaaluda kõikvõimalikke kitsaskohti, aspekte, mis ka täna tõsiselt võetavana said argumenteeritud. Nii et jõudu meile menetluses! Aitäh!

Andrei Korobeinik soovis repliiki.

Aitäh! Kuna härra Ernits mainis minu nime, siis ma pean siiski ära mainima, et ma olen ka praegune Pärnu volikogu esimees, mitte kunagine, ja see väide, et eelnõu väljatöötamisel ei ole huvigruppidega konsulteeritud, on täiesti vale. Me oleme kaasanud umbes kümme kohalikku organisatsiooni ja nende põhimuredest oli üleriigilise registri puudumine top-2-s. Nii et see väide oli täielikult vale.

Ja nüüd Keskerakonna fraktsiooni nimel Tarmo Tamm, palun!

Tänan! Head kolleegid! Kuidagi kurb on, et kui räägitakse loomadest ja lemmikloomadest ja üldse põllumajandusest, siis neid teemasid justkui ei passiks öösel arutada, sest see oleks nagu Eesti riigi jaoks teisejärguline küsimus. Kui me võtame selle ajabilansi kokku, mida me tänasel istungil oleme kulutanud, siis pool aega on läinud ju igasugustele protseduurilistele küsimustele. Kahjuks Martin Repinski ei saanud täna ühendust ja nii tuli mul seda Martini ülesannet täita, aga eks tulevikus peab ka koduseks tööks paremini ette valmistama, sest taskutelefoniga on väga raske neid protokolle ja kõike ette kanda, aga eks see ole õpetus tulevikuks.

Ma olen küll seda meelt, et see on väärt eelnõu, mille on algatanud parlamendiliikmed. Ja valitsus on valmis seda eelnõu kava ellu viima. Nii et ma loodan küll, et parlamendiliikmed seda toetavad ja sellest saab üks selline väärt seadus, mis lihtsustab tulevikus nii omavalitsuste tööd kui ka loomapidajate igapäevaseid tegemisi ning annab loomapidajatele turvatunde, et loomade üle on kindel kord ja register, et need loomad kusagile ära ei kao ja neid on võimalik üles leida. Nii et igal juhul ma palun, et seda eelnõu kõik parlamendiliikmed toetaksid! Aitäh!

Rohkem fraktsioonidel sõnavõtusoove ei ole, seega oleme läbirääkimised lõpetanud. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada, aga meile on saabunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 307 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me peame selle läbi hääletama.

Head kolleegid, panen teie ette hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku loomatauditõrje seaduse § 11 muutmise seaduse eelnõu 307 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 18, vastu 53, erapooletuid oli 1. Ettepanek ei leidnud toetust.

Seega on esimene lugemine lõpetatud ja määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. märtsi – juhin tähelepanu, mitte 24., vaid 25. märtsi, kuna meie kuupäev on juba muutunud – kell 17.15.

Meie tänane 13. päevakorrapunkt on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu nr 338. Esimese lugemise ettekande teeb algatajate nimel Mart Võrklaev. Palun!

Head kolleegid! 15. veebruaril esitasin Eesti Reformierakonna ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Riigikogu menetlusse eelnõu "Riigikogu otsuse "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine" muutmine". Eelnõu eesmärk on komisjoni tegevuse lõpetamine enne selle moodustamise otsuses ettenähtud tähtaega, mille järgi lõpevad komisjoni volitused Riigikogu selle koosseisu volituste lõppemisel. Nimetatud komisjon on moodustatud Riigikogu otsusega "Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine", mis võeti vastu 30. mail 2019. Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni ülesanneteks on kujundada Eesti rahvastikupoliitikat, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine, julgen väita, on meie kõigi, mitte ainult ühe komisjoni ülesanne ja seda väljendab ka meie põhiseaduse preambul. Seega, rahvastikuteemadega tuleb tegeleda oluliselt laiemalt ning erinevates eluvaldkondades ja eri poliitikate kujundamisel.

Riigikogu alatised komisjonid, peamiselt sotsiaalkomisjon, tegelevad rahvastikuga seonduvate küsimustega. Samuti tegeleb samasisuliste teemadega Sotsiaalministeerium. Siseministeerium tegeleb rahvastikupoliitika ja jätkusuutliku perepoliitikaga. Siseministeeriumi juhtimisel on alustatud 2020. aasta sügisel rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava koostamist, mille eesmärk on muu hulgas pere- ja lapsesõbralik elukeskkond, sündimust, tervist ja regionaalarengut toetav ja kaasav Eesti. Riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon dubleerib Riigikogu sotsiaal- ja kultuurikomisjoni ning sotsiaal-, sise-, haridus- ja välisministeeriumi tööd. Seetõttu pole probleemkomisjoni olemasolu vajalik, mõistlik ega ka majanduslikult otstarbekas, kuna komisjoni töö nõuab lisaks märkimisväärseid lisakulutusi riigieelarvest. Olukorras, kus riigi eesmärgiks on avaliku sektori kulutuste kärpimine, on Riigikogu poolt kokkuhoiukohtade leidmine vajalik eeskuju. 2021. aasta jaanuaris kaotati ka rahvastikuministri koht ja ametnikud viidi üle ministeeriumidesse, kus vastavate poliitikatega varasemalt tegeleti.

Ettepanek on lõpetada rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni tegevus ja tegeleda vastavate sisuteemadega edasi nii Riigikogus, eeskätt sotsiaalkomisjonis, Sotsiaalministeeriumis kui ka sise-, kultuuri- ja välisministeeriumis. Palun teil esitatud eelnõu toetada ja ootan küsimusi!

Neid ka on. Alustab Tarmo Kruusimäe.

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Siin kaks aastat oleme kuulnud seda, kuidas Reformierakonnal on suur plaan. Praegusel hetkel ma saan aru, et te võtate tagataskust kohe selle plaani välja, kuidas rahvastikukriis on juba pööratud. Ma küsin, kas selleks on siis näiteks naistel pillide keelamine või on selleks mingid meelemürgid või mis muul moel te suudate seda tagada, et Eesti naised vabatahtlikult hakkavad sünnitusmasinateks.

Esmalt pean ütlema, et natukene kohatu küsimus sellises vormis küsida. Ma arvan, eks iga pere ja iga naine otsustab ise, millal ta sünnitada soovib ja peret luua soovib. Aga Reformierakonnal on ajaloost näidata mitmeid kas tugimeetmeid või toetusi peredele, nagu vanemahüvitis, lasterikaste perede toetus, suurte perede toetus. Oma praktikast võin öelda, et vähem tähtis ei ole omavalitsuse tugi ja lasteaiakoht, millega iga omavalitsus, ma arvan, Eestis pingutab. Olen ise omavalitsusjuhina otsuseid tehes olnud mitme lasteaia ehituse juhtimise juures. Ma arvan, et see, kui me riigina ja omavalitsusena ja ka ühiskonna suhtumisega loome peredele turvatunde, siis see aitab ikkagi kaasa perepoliitikale ja sellele, et meil lapsi sünniks.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Austatud kõneleja! Kas ma saan õigesti aru, et teie jaoks on rahvastikukriis ja rahvastikupoliitika seotud ennekõike tööjõupoliitikaga. Me mõni aeg tagasi menetlesime siin eelnõu, kus välismaalased saavad hakata viisasid vaidlustama. On kuulda olnud, et veel mingid muudatused tulevad. Te räägite lastest. Millisena te seda rahvastikukriisist väljatulemist näete? Mina olen mõlemas komisjonis olnud, praegu olen sotsiaalkomisjoni liige, varasemalt olen olnud ka selle komisjoni liige, mille te kaotada tahate, ja ma küll seal dubleerimist ei näe. Minu hinnangul on rahvastikukriis väga suur probleem praegu Eestis. Ja see, et me parlamentaarsel tasemel sellega ei tegele, tundub minu meelest täiesti absurdne.

Parlamentaarsel tasemel me sellega tegeleme. Ma ju ütlesin, et põhiline, kes sellega tegeleb, on sotsiaalkomisjon, samas ka kultuurikomisjon ja vastavad ministeeriumid. Kui te nimetasite, et te olete mõlemas komisjonis olnud, siis ma pigem küsiksin, et millega on antud probleemkomisjon hakkama saanud või tegelenud, et seda probleemi lahendada. Kui ma vaatasin viimase kahe aasta aruandeid tööst, siis liiga palju konkreetseid ettepanekuid ma kahjuks ei näinud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te rääkisite täna oma sõnavõtus ka kokkuhoiust, mis selle eelnõuga kaasneb. Küsimus on selles, et täna te ei rääkinud numbritest, aga komisjoni istungil te ütlesite, et kokkuhoid on 100 000 eurot, kui me kaotame selle komisjoni ära. Kuna istung toimus Zoomi vahendusel ja kõik olid n-ö pildis, siis ma võtsin ju kohe pärast seda kõigi nähes ühenduse Riigikogu finantsosakonnaga, kuna te ei suutnud vastata, millistel andmetel põhineb see 100 000. Ja selgus hoopis niimoodi, et see summa, mida kokku hoitakse selle komisjoni likvideerimisega, on tugevalt alla 10 000. Küsimus: miks te tulete välja eelnõuga, mis ei vasta tegelikkusele, ja mis on selliste eelnõude esitamise eesmärk, kui Eesti rahva iibe probleem on ülimalt terav?

Jaa, küsimus kulude kohta. Mul on siin konkreetne eelarve ees Riigikogu Kantseleist ja ühe probleemkomisjoni aastane kulu on 100 000 eurot. Kui nüüd küsida, mis on kokkuhoid, siis võtame, et üks komisjon on loodud ja tänane otsus kehtib selle koosseisu lõpuni, mis on 2023. aasta märts. Kiire arvutus näitab, et sõltub, mis kuupäevast nüüd käesoleval aastal see komisjon oma tegevuse lõpetab, aga kui võtta näiteks aprill või mai, siis on ligi poole aasta kulud tehtud, suurusjärk 60 000 – 70 000 võiks olla selle aasta kokkuhoid, 2022. aastal 100 000. Ja proportsionaalselt siis 30 000 2023. aastal ehk kokku me saame kenasti 200 000 ehk oluliselt rohkem, kui me komisjonis rääkisime, sest seal me rääkisime aasta kulust.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kas sa tead seda, kuidas see komisjoni kaotamise asi oli? Said kaks naisterahvast kokku, ühe nimi oli Kaja Kallas ja teine oli Mailis Reps, ja otsustasid, et kummalegi erakonnale peab jääma üks erikomisjon. Keskerakond tahtis eesti keele õpetamise erikomisjoni, aga Kaja Kallas ütles, et rahvastikukriisi asi ei lähe korda ja pole vaja. Ja nüüd see jutt, mida sa räägid praegu, on juba selline, kuidas viisakalt öelda, ümar jutt. Ma küsin, et miks Reformierakonna vähemalt mingi osa tuumikust on kogu aeg suhtunud arrogantsiga rahvastikuprobleemidesse. Tuletan meelde, et kõik ei ole olnud niimoodi, tegelikult ka praegused ministrid Keit Pentus-Rosimannus ja Kalle Laanet olid nende seas, kes hääletasid neli aastat tagasi komisjoni loomise poolt. Kuigi teie erakonna raskekahurvägi on kogu aeg ajanud seda juttu, et mõttetu värk ja parem, kui seda ei ole. Miks Reformierakond nii arrogantselt suhtub Eesti rahvastikuprobleemide lahendamisse?

Reformierakond kindlasti ei suhtu arrogantselt rahvastikuprobleemide lahendamisse. Küll on Reformierakond seda meelt, et kui meil on probleem, siis tegeleme sellega päriselt. [Selleks ei ole] ühe komisjoni loomine, kes, ma ütlen veel, vähemalt selle koosseisu ajal Riigikogu kodulehe andmete põhjal ei ole küll ühegi ettepanekuga välja tulnud, on olnud küll mõned kuulamised. Tõsi, eelmise koosseisu ajal vähemalt koostati "Rahvastikupoliitika põhialused 2035", mis mingil põhjusel jäi Riigikogu saalis vastu võtmata. Reformierakond soovib tegeleda rahvastikuteemadega ja on tegelenud. Ma enne nimetasin, et on ka ajaloost näidata päris märkimisväärseid samme, mis on ühiskonnas väga selgelt hästi vastu võetud ja kindlasti suurendanud sündimust ja andnud peredele turvatunde. Eeskätt ma arvan, et selleks on vanemahüvitis, aga ka lastetoetused ja suurperede toetamine, ja nagu ma ütlesin, lasteaiakohtade loomine ja hea hariduse andmine, millele olen ka ise suure panuse andnud. Ehk arrogantsist on asi kaugel. Küll tegeleme sisuga, me tegeleme konkreetselt sisuga, mitte lihtsalt rääkimisega.

Head kolleegid, tuletan teile veel kord meelde, et küsimuse küsimise aeg on üks minut. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! No see on muidugi tore, et te kõiki neid Isamaa algatusi, mis puudutavad perepoliitikat, nüüd ilusasti seote seal enda isiklike suurte saavutustega, aga ikkagi. Me oleme kuulnud, et Kaja Kallasel on plaan, tal on kõikide asjade suhtes olemas plaan. Selleks, et mitte olla lihtsalt tühja sooja õhu väljaajaja, olge hea ja tutvustage meile, mis asendab praegusel hetkel seda, milline on teie Reformierakonna nägu, kübeke oravat, milline on see plaan, kuidas kriisist välja tulla. Ma olen olnud selle komisjoni liige ja olen siiamaani, olen nendel istungitel käinud ja pean ütlema, et teie ettekujutus sellest, mida te olete võib-olla paberilt lugenud, on ennatlik. Aga võib-olla see tuleb sellest, et see aeg, mis te Riigikogus olete olnud ja Riigikogu spetsiifikat tajunud, on liiga lühike.

Aitäh! Jah, Riigikogus ma liiga pikalt pole olnud, aga küll olen proovinud selle komisjoni töö kohta uurida ja nagu ma ütlesin, need asjad on selgeks saanud. Aga mis on Reformierakonna poliitika, eks seda oskavad kõige paremini kommenteerida meil hetkel valdkonnaministrid. Aga ma arvan, et peredele tähelepanu pööramine, perede toetamine, perede kuulamine ja abistamine ja turvalise keskkonna loomine, lasteaiakohtade loomine – kõik need on prioriteedid. Need kindlasti perepoliitikat toetavad ja samal ajal ikkagi ka perede kuulamine ja nende aitamine, see kõik.

Toomas Kivimägi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Väga lugupeetud ettekandja! Sarnaste probleemkomisjonide moodustamine on tegelikult olulisel määral ka umbusalduse avaldamine Riigikogu alatistele komisjonidele. Tekib küsimus, et milleks siis need. Ja seepärast ma küsin, lugupeetud ettekandja, kas seda otsuse eelnõu ette valmistades sa puutusid kokku ka sellega, just nagu sotsiaalkomisjonis või kultuurikomisjonis puudub võimekus nende teemadega tegeleda või ei ole need piisavalt hästi mehitatud. Mina küll arvan, et nendel on see võimekus olemas, aga ma igaks juhuks küsin sinu käest üle. See oleks ju väga loomupärane, et see on nende komisjonide pärusmaa.

Nendel komisjonidel ehk sotsiaal- ja kultuurikomisjonil on kindlasti see pädevus olemas, neil on võimekus sellega tegeleda. Samamoodi on ju komisjonide koosseisudes needsamad Riigikogu liikmed, kes me siin oleme, kõigil on võimalik alatistes komisjonides kaasa rääkida – kui ise komisjoni ei saa minna, siis oma fraktsioonikaaslaste kaudu. Pigem olen ma kuulnud just seda arvamust, et alatiste komisjonide kaudu oleks see töö operatiivsem ja konkreetsem ja võib-olla kulutaks vähem ka ministeeriumide ja spetsialistide kuulamisel aega. Palju on dubleerimist ja seda tööd oleks võimalik teha efektiivsemalt ja konkreetsemalt, seda just eeskätt Riigikogu alatiste komisjonide kaudu.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Hea Mart! Mulle tundub, et sa elad endiselt lasteaedade ehitamise tsüklis, aga ma soovitan sul tulla parlamendi töö tasemele. Parlamendi töös on parlamentaarsel debatil väga oluline osa ja kui ei ole seda kohta, kus parlamentaarset debatti pidada, siis ei tekigi neid teemasid ja arusaamisi. Ma olen sotsiaalkomisjoni liige olnud kaks aastat ja võin julgelt sulle väita, et vähemalt need kaks aastat, mis me seal praegu tegelenud oleme – rääkimata viimasest aastast, mis on sisuliselt läinud olulisel määral koroonakriisiga võitlusele –, ei ole sellele olulisele teemale sotsiaalkomisjonis kahjuks liiga palju võimalust tähelepanu pöörata jäänud. Ja sellepärast on erikomisjon väga mõistlik.

Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Nagu ma aru saan, on teie sooviks rahaline kokkuhoid selle komisjoni likvideerimisega. Küsin nüüd teie käest: kas te võite anda oma mehesõna ehk ausõna selle peale, et teie erakond või koalitsioonipartner ei moodusta enam ühtegi komisjoni? Sest vastasel juhul on teie väited selle kohta absurdsed. Ma küsin, kas te võite anda oma mehe- või ausõna, aga elu näitab ka seda teinekord, et mees annab sõna, mees võtab sõna. Seepärast ma küsin hoopis nii, nagu mulle tuttavaks saanud platnoimaailmas. Kas sa oled valmis oma isikliku kiku ehk hamba selleks panti panema? Vabandust väljenduse eest!

Ma arvan, et see on siin saalis kohatu küsimus ja ma ei pea vajalikuks sellele vastata.

Marek Jürgenson, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mul on selline küsimus seoses kulude kokkuhoiuga. Kui hoiame siin kulusid kokku, aga ministeeriumid ja, ütleme, ministeeriumide allasutused tegelevad selliste toreduslike investeeringutega, rendivad kallimaid ruume, näiteks Tartus Tööinspektsioon kolis kolm korda kallimale rendipinnale, siis mis te isiklikult sellest arvate? Hoiame sadu tuhandeid kokku ja võiks selle komisjoni tööd jätkata. 

Ma arvan, et eks me kõik peame vaatama oma tegevust oma pädevuse piires. Kui me tahame luua õhemat riiki ja selleks on olemas ka võimalused, siis vaadata üle oma töökorraldus, kui on dubleerimine, kui tööd on võimalik efektiivsemalt teha, siis teha efektiivsemalt tööd ja seeläbi kulusid kokku hoida. Ma kahjuks ei oska kommenteerida kellegi n-ö rendiotsuseid. See on konkreetse asutuse teema ja eks nemad peavad tegema parima teadmise juures oma otsuseid. Ma tahaks loota sellele, et meil on ka riigihalduse minister, ja kui kulud ei ole teatud juhtudel põhjendatud, siis vaatab ka Riigikontroll nendele asjadele otsa. Aga mul puudub pädevus konkreetse asutuse rendiotsuseid praegu siin kommenteerida, sest selleks oleks vaja natuke taustainfot ja see ei ole ka päris parlamendiliikme pädevuses.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Eks me oleme kõik ammu juba aru saanud, et Reformierakonda ja mõnda teist erakondagi ju tegelikult meie rahvastikuprobleemid ja -kriis ei huvita. Me teame, kuidas töötati sellessamas rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjonis, kus otsused ju tegelikult tehti konsensuslikult, aga kuna teatud erakonnad, eriti just teie erakonnakaaslased, lihtsalt torpedeerisid selle komisjoni tööd, siis head nahka sealt kahjuks ei tulnud. Nüüd tahate [komisjoni] hoopistükkis ära kaotada ja väidate, et kultuuri- ja sotsiaalkomisjon ja Välisministeerium ja Siseministeerium jne, jne tegelevad sellega. Kui kõik tegelevad, siis, olgem ausad, asjaga otseselt ei tegele mitte keegi, ei vastuta mitte keegi. Nii et kas teil üldse mingisugust seisukohta on rahvastikukriisi olemuse suhtes, kas seda eksisteerib teie meelest?

Mida nüüd nimetada rahvastikukriisiks? Kahel viimasel aastal on loomulik iive, sündimus olnud positiivne. Mul oli see ka kuskil siin kirjas, aga hetkel ei leia, kas 200–300 inimest koguni. Loomulikult on see teema, millega peab kogu aeg tegelema. Sellega tegeldakse Sotsiaalministeeriumis, Siseministeeriumis ja üpris kindlakäeliselt. Nagu ma ütlesin, Siseministeerium on alustanud ka rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava koostamist. Seal on juttu pere- ja lapsesõbralikust elukeskkonnast ja see puudutab sündimust ja tervist. Nii et sellega tegeldakse nii arengukava tasemel kui ka valitsuse tegevuskava tasemel. Kindlasti Reformierakonna jaoks on see oluline teema, ma ei nõustu nende väidetega, et see ei ole Reformierakonna jaoks oluline.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Vaata, Mart, kõik need motiivid ja põhjendused, millega te põhistate selle komisjoni likvideerimise vajadust, eksisteerisid enne komisjoni moodustamist, eksisteerisid peale komisjoni moodustamist ja jäävad eksisteerima ka peale komisjoni likvideerimist, kui see peaks nüüd aset leidma. Lisaks jäävad probleemid, sh need, milleks see komisjon loodi. Järelikult on tegemist lihtsalt sellise poliitilise kiusuga, mida Peeter Ernits siin grotesksel, kuid ikkagi arusaadaval moel kirjeldas. Ühtlasi on tegemist arrogantse suhtumisega tervikuna rahvastikukriisi probleemidesse. Parimal juhul on tegemist sooviga lihtsalt tappa parlamentaarne debatt. Ole hea, lükka mu väited ümber, palun!

Debatti ei tapa, sest nagu ma ütlesin, meil on olemas mitmeid alatisi komisjone – sotsiaalkomisjon, kultuurikomisjon –, kes selle teemaga tegelevad. Ja kui sa tõid välja, et midagi ei ole justkui muutunud, siis see komisjon on minule teadaolevalt töös olnud ligi kuus aastat. Siis peaks ju küsima nendelt komisjoni liikmetelt, et aga miks siis ei ole midagi muutunud, kui kuus aastat on tööd tehtud. Mina vastan praegu teie väitele, kui te ütlete, et midagi ei ole muutunud, et te ise justkui ütlete, et see komisjon ei ole midagi teinud.

Peeter Ernits, palun!

Jah, aitäh, hea juhataja! Mart, piinlik on kuulata, mida sa räägid. Kuus aastat on töötanud! Rae vallas, kus sa olid, ma ei tea, kaua sa olid seal, aga rahvastikukomisjon ei ole kuidagi mitte kuus aastat [töötanud], su paberid eksivad. Aga ma küsin ühe küsimuse. 2005. aastal ilmus kaks sellist märgilist artiklit, üks oli Rein Taagepera "Demograafiline vetsupott" ja teise artikli pealkiri oli "Lasteta maailma tragöödia". Ja ma küsin sinult, Mart, kas sa tead, kes selle teise artikli kirjutas. Või oled sa seda lugenud äkki?

Hea meelega loen seda. Ja ma vabandan, et ma eksisin selle komisjoni töö ajas, et mitte kuus, vaid neli aastat. See oli minu eksimus.

Kalvi Kõva, palun!

Aitüma! Hea Mart! Kuulan seda debatti ja mu küsimus tõukub sellest osast, kus te oma fraktsioonikaaslase Toomas Kivimäega siin mõtteid vahetasite. Mõlemad väitsite, et tavakomisjon teeks seda tööd paremini ja oleks efektiivsem ja probleemkomisjoni selleks vaja ei ole. Täna on Riigikogus kaks probleemkomisjoni: see, millest ma praegu räägin, rahvastiku probleemkomisjon ja teine, eesti keele probleemkomisjon, mis tuleb järgmise päevakorrapunktina. Kas siis Aadu Must ja tema komisjon teeb halba tööd, et te seda eesti keele komisjoni ära ei kaota?

Kindlasti Aadu Must ja kultuurikomisjon halba tööd ei tee. Minu meelest teevad nad väga head tööd ja on tulnud väga paljude oluliste algatustega välja, kas või kogu õpetajate juurdekasvu puudutav temaatika ja ka eestikeelse õppe ja eesti keele arendamise temaatika. Nii et ei, minu meelest teevad nad väga head tööd.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mu küsimus puudutab rahvastikupoliitikat laiemalt. Kuidas te näete välispäritolu rahvastikku, nii seda, kes meil praegu juba on, kui ka seda, kes meile tulevikus immigratsiooni tulemusena võib saabuda? Kas nad on eelkõige tööjõud ja tarbijate mass või neil on ka õigus rahvusele, oma rahvusele ja religioossele kuuluvusele kõigi nende tagajärgedega, mida nende tõsiasjade möönmine tähendaks meie jaoks?

Jaa, ma arvan, et iga inimene, kes Eestisse tööle tuleb, tuleb ta siia pikemaks ajaks elama või tööle, siis oluline on see, et ta austaks kohalikku kultuuri ja kohalikke reegleid. Loomulikult ei saa üheltki inimeselt ära võtta ega paluda ära võtta – ja seda ei tohigi teha – tema oma kultuurilist tausta ja tõekspidamisi. Aga niikaua, kuni ta aktsepteerib kohalikke reegleid ja saab nendest aru, siis ma arvan, et need kõik inimesed on teretulnud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Hea kolleeg, sa tõid algatajate initsiatiivi ühe peamise põhjusena välja selle, et on vaja hoida kokku rahalisi vahendeid ja raha efektiivsemalt kasutada. Kas algatajad ei kaalunud sel juhul võimalust pigem mõelda ka sellele, et alalisi komisjone ümber korraldada ja -struktureerida? Liita näiteks keskkonna- ja maaelukomisjon, välis- ja riigikaitsekomisjon, kus eelnõude maht on ajalooliselt suhteliselt tagasihoidlik, ja just nimelt rohkem orienteeruda probleemkomisjonidele, et paindlikult neid moodustada vastavalt vajadustele ja oludele. Nii me hoiaks oluliselt rohkem raha kokku ja oleksime paindlikumad ja suudaksime päevakajalisemalt reageerida elus tegelikult toimuvatele probleemidele.

Ei, eelnõu algatajad seda ei ole arutanud.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh! Hea Mart! Mu küsimuse teravik oli mujal. Meil on tänasel päeval Riigikogus kaks probleemkomisjoni. Ühe te kaotate ära ja teist ei kaota. Ühe kaotate ära argumendiga, et põhikomisjon suudaks seda tööd teha efektiivsemalt, oleks parem. Teise te jätate. Miks nii?

Teise me hetkel tõesti jätame ja plaanime seda ka suurendada. Ja kui jälle vaadata seda töö tulemit, ka selles Riigikogu koosseisus, siis erinevalt rahvastiku probleemkomisjonist on eesti keele komisjon käsitlenud erinevaid ettepanekuid ministeeriumile ehk seal on ka tuvastatav sisuliste ettepanekute tegemine. Jah, mõlema komisjoni moodustamise otsuses on kirjas, et aruanne oma töö kohta tuleb justkui alles koosseisu lõpus, aga seal on peetud vajalikuks ikkagi ka vahepeal oma ettepanekuid teha ja lahendusi pakkuda.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea Mart, sinu väide, et Eestis on sündimus positiivne, on tõeliselt sensatsiooniline, aga samas ka täiesti asjatundmatu. Selliste väidete esitajad ei tohiks absoluutselt nende teemadega tegeledagi, ammugi vastavaid probleemkomisjone kaotada. Meie sündimus on alla taastetaseme. Kasvab vaid immigratsioon ja välispäritolu isikute osakaal Eestis. Sa rääkisid, et kõik need komisjonid ja ministeeriumid tegelevad selle asjaga, neil on võimekus. Aga sellest võimekusest ei ole mingit kasu, kui nende asjadega ei tegeleta sisuliselt. See on lihtsalt raisatud aeg ja kaotatud võimalused. Seletuskirjas on kirjas, et riigi eesmärgiks on avaliku sektori kulutuste kärpimine. No andke andeks! Jumal, tule appi! Riigi eesmärk on hoopistükkis põhiseaduses sätestatud eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilitamine. Kas tõesti selle pisku, nende seeklite eest olete te valmis maha müüma selle põhilise ja õige eesmärgi?

Aitäh! Esmalt ma tsiteerin nüüd ikkagi "Rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava 2021–2030", kus on kirjas, et eestlaste loomulik iive on viimased kaks aastat olnud ajutiselt positiivne, +348 inimest. Ehk kui ma usaldan seda Siseministeeriumi dokumenti, siis ma ei ole eksinud. Mina võtsin selle puhtalt sealt. Aga nagu ma ütlesin, et ega me ei ütle, et rahvastikuprobleemiga ei peaks tegelema, me lihtsalt ütleme, et sellega saab tegeleda efektiivsemalt Riigikogu sotsiaalkomisjonis, kultuurikomisjonis, Sotsiaalministeeriumis, Siseministeeriumis ehk vastavates ministeeriumides ja Riigikogu alatistes komisjonides.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Küsin teie käest sama küsimuse, mida ma juba siseministri käest küsisin, aga vastust ei saanud. Viimastel aastatel on immigratsioonisaldo olnud positiivne. Sellega seoses, kas oskate öelda, kui palju viimase kolme aasta jooksul on Eestis vähenenud nende inimeste arv, kes identifitseerivad ennast eestlasena? Ja kas te oskate öelda, kui sama trend jätkub, siis kui kaua läheb aega, kuni me jõuame uuesti ajaloolise madalpunktini, mis oli meil 1989. aastal viimase Nõukogude Liidu rahvaloenduse ajal, mil eestlasi oli Eestisse jäänud kõigest 62%? See olukord toona oli sisuliselt katastroofiline. Paluksin vastust.

Palun täpsustage, ma nüüd ei saanud aru, kas ma pean tulevikku ennustama, mul läks see küsimus kuidagi kaotsi. Ma palun, täpsustage konkreetselt, mis see küsimus oli!

Palun mikrofon tagasi Leo Kunnasele!

Küsimuses oli kaks osa. Kõigepealt ma küsisin seda, kas oskate öelda, kui palju viimase kolme aasta jooksul on Eestis vähenenud nende inimeste osakaal protsentuaalselt, kes identifitseerivad ennast eestlasena. Ja teine küsimus oli, kas oskate prognoosida selle trendi põhjal, kaua võtaks aega, et me jõuaks uuesti tagasi demograafilise madalpunktini, mis meil oli aastal 1989, mis oli 62% kogu rahvastikust, siis toonase ENSV rahvastikust.

Kahjuks ma ei oska seda protsenti ja prognoosi öelda, ilmselt saame selle vajadusel küsida. Hetkel mul neid andmeid ei ole ja ma ei hakka neid huupi pakkuma.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud eelnõu tutvustaja! No ma pean tunnistama, et te esitate täiesti asjatundmatuid seisukohti. Priit Sibul juba lükkas ümber teie väite selle kohta, kuidas sotsiaalkomisjon tegeleb rahvastikuküsimustega. No ei tegele! Olen lähedalt seotud kultuurikomisjoniga, kuna minu abikaasa töötab seal. Minu küsimus teile on: aga palun nimetage mõningad eelnõud, mõningad initsiatiivid, mõningad teemad, mida rahvastikuprobleemide raames on käsitletud kas või viimase aasta jooksul kultuurikomisjonis. Ja ka enne, kui seda komisjoni ei olnud. Ma võin teile vastuse ära öelda. See number on null, mitte ühtegi ei ole käsitletud. Nii et jutt sellest, kuidas seal paremini tehakse, no andke andeks, see lihtsalt ei vasta tõele.

Aga kahjuks ei ole ka rahvastikukriisi probleemkomisjonist ühtegi eelnõu tulnud ja minu meelest peale riigieelarve, võib-olla ka "Eesti 2035", kui sedagi, ei ole seal ka eelnõusid käsitletud. Seda enam on see muret tekitav küsimus, et miks see komisjon, kes sellega peaks tegelema, tegelikult ei ole tegelenud eelnõudega ega ole ka ühegi algatusega välja tulnud. Sotsiaalkomisjoni ja kultuurikomisjoni töö kohta ma nii täpselt praegu öelda ei oska, mul ei ole nende kõikide menetletud eelnõude kohta ettevalmistust, kuivõrd see ei ole antud eelnõu menetlusega otseselt seotud.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma tuleks tagasi selle teema juurde, mille tõstatas Kalvi Kõva. Ma ikkagi ei saa aru, mis vahe on neil kahel komisjonil. Teie väidate, et eesti keele arengu komisjon töötab efektiivsemalt ja paremini. Vaatasin protokollidest. Eesti keele komisjon on kogunenud jaanuaris ühe korra, et otsustada, et kogunetakse uuesti veebruaris. Veebruaris kogunes selleks, et otsustada, kes on uus esimees ja et uuesti kogunetakse, kui komisjoni koosseisu suurendatakse. Rahvastikukomisjon jõudis samal ajal arutada perehüvitiste seadust ja rahvaloenduse küsimust. No ei ole mitte oluliselt rohkem kogunenud kui eesti keele komisjon. Kus on see teie loogika? Miks üks komisjon peab jätkama ja teine mitte?

Mina vaatasin puhtalt seda, mis on olnud see töö väljund. Kas koosolekute arv otseselt näitab seda väljundit? Jah, tuleb tunnistada, et mõlemal komisjonil on pigem olnud sellised kuulamised. Aga eesti keele probleemkomisjon on vähemalt teinud teatud algatusi ja ettepanekuid ministeeriumile sisulise töö ja eesti keele õppe parendamise kohta. Minu võrdlus n-ö taandus sellele. 

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Hea Mart! Eks see on tõesti kafkalik olukord, millega me tegeleme praegu kell kolm öösel koroonakatastroofi epitsentris Euroopas, et rahvastikukriisi komisjon kinni panna. See on kõige akuutsem kriisileevendusmeede! Mart, ma küsiksin sinult seda, et milliste rahvastikuteadlastega eelnõu algatajad konsulteerisid selle eelnõu üle. Ja teiseks, kas Eestis on praegu eestlaste osakaal kasvav või kahanev?

Aitäh! See väide kõlab siin maru hästi tänase õhtu ja juba öö jooksul, et miks me tegeleme koroonakriisis nende küsimustega, millega me tegeleme. Riigikogu teeb oma tööd! Ja see, et eelnõu on algatatud ja on tänasesse päeva tulnud, et see päev on nii pikaks läinud, pole selle eelnõu ega eelnõu algatamise probleem. Kui Riigikogul on päevakord, mille ta on kinnitanud, ja töö, mis ta tahab ära teha, siis ta seda teeb. Aga ei, eelnõu algatajana mina ei ole rahvastikuteadlastega konsulteerinud. Teine küsimus selle arvu kohta – seda teadmist mul ei ole.

Üllar Saaremäe, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud, Mart! Ma kuulan siin, sa kasutad pidevalt sõnu "alatised komisjonid" alaliste komisjonide kohta. Kas põhjus, miks te tahate selle komisjoni, millest meil praegusel hetkel jutt on, ära kaotada, võib olla see, et sulle tundub, et alatisi komisjone ei ole võimalik ära kaotada?

Ei, kindlasti mitte. Ja vabandust, kui ma olen mõistega eksinud, mõtlen ikka alalisi komisjone.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea kolleeg! Mind häiris, et rahvastikukriisi probleemkomisjonist ja tema ülesannetest rääkides sa kasutasid sellist protsessi kirjeldust nagu tegelemine. Kas oleks võimalik täpsemalt kirjeldada, millised nüüd saavad olema need eesmärgid? Nagu sa ütlesid, see ülesanne jaotub laiali meie komisjonide ja ministeeriumide vahel. Millised on nüüd need eesmärgid, mida neile antakse?

Jaa. Mina neid eesmärke andma ei lähe, eks need komisjonid, ministeeriumid ja ministrid ja valitsus seavad omale eesmärgid ikkagi ise.

Aga nüüd tagasi korraks eelmise küsimuse, Üllari küsimuse juurde. Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest vaatasin järele – on alatised komisjonid ehk ma ikkagi ei eksinud selle mõistega.

Kert Kingo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et põhjuseks, miks selle komisjoni tegevus lõpetada, on rahaline kokkuhoid. Kas see tähendab seda, et sellel koalitsioonil pole plaanis uut komisjoni selle asemele moodustada?

Esiteks, ma ütlen, et rahaline kokkuhoid on üks osa sellest, aga eeskätt on ikkagi idee see, et me ei dubleeriks tegevusi. Meil on olemas selleks teised komisjonid või ministeeriumid, kes selle probleemiga tegelevad, ja me saame seal efektiivselt tegeleda. Rahaline kokkuhoid tuleb sellega kaasa. Mis puudutab seda, kas on plaanis teha probleemkomisjone, siis hetkel ei ole neid plaanis. Alles sel nädalal arutasime ühte probleemkomisjoni moodustamise algatust põhiseaduskomisjonis ja me seda ka ei toetanud. Nii et täna sellist plaani uusi probleemkomisjone teha ei ole. Selge on see, et kui peaks midagi erakorralist tulema, mis seda vajab, eks me peame seda siis parlamendis arutama, aga täna meil sellist teadmist ei ole.

Alar Laneman, palun!

Aitäh! Eelmise küsimuse vastus tekitas nüüd selle järgmise küsimuse: aga kes siis omab seda rahvastiku tervikküsimust ja kelle käes on ülesannete jaotamine? Mulle jäi natuke segaseks see asi.

Riigikogus on see eeskätt sotsiaalkomisjoni ülesanne ja kultuurikomisjon sinna juurde. Ja ministeeriumide tasemel Sotsiaalministeerium ja Siseministeerium, kes, nagu ma ütlen, on alustanud ja koostamas rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava.

Hea ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Saame minna kaasettekande juurde ja selle teeb põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi. Hea Toomas, palun kontrolli mikrofoni! Toomas, palun kontrolli mikrofoni! Toomas, me ei kuule sind praegu. Hea Toomas, me ei kuule sind praegu. Ta vist ei kuule meid ka. Võtan korraks vaheaja ja helistan härra Kivimägile. Me nägime, et ta on olemas, aga meil on lihtsalt tehniline probleem. Kaks minutit vaheaega.

V a h e a e g

No nii, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kas on kuulda?

Jaa, on kuulda, aga me ootame veel, Toomas, 30 sekundit, ma võtsin kaks minutit vaheaega, nii et ootame selle kaks minutit ilusasti täis. Aga ole siis ilusasti levis.

Andsin ainult korraks märku, kaks minutit on täis, Toomas Kivimägi on kenasti meiega liitunud nüüd nii hääle kui ka pildiga. Palun, Toomas Kivimägi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat otsuse eelnõu 23. veebruaril k.a. Osalesid kõik komisjoni liikmed. Otsuse esitajate nimel tegi ettekande Mart Võrklaev. Kuna Mart tutvustas äsja ka suures saalis väga põhjalikult neid seisukohti, siis ma tema juttu siinkohal kordama ei hakka.

Küsimuste voorus oli üheks olulisemaks teemaks, mida Kalle Grünthal ka siin saalis küsis, et kui suur on ikkagi see märkimisväärne kokkuhoid, ja sellele vastas komisjoni istungil Mart Võrklaev, et see on 100 000 eurot. See puudutab tervet aastat. Kui see komisjon pannakse kinni poole aasta pealt, siis otse loomulikult ei ole see kokkuhoid sellel aastal selles summas, aga ma arvan, et olulisem on see, kui palju on summa summarum ühel aastal ühe komisjoni kulu, ja see on 100 000 eurot. Sellest jämedalt ca kolm neljandikku on personalikulu ja 20–25% on muud kulud.

Seejärel Paul Puustusmaa mainis, et ta on veendunud, et probleemkomisjon pole üleliigne, ja ta tegi ettepaneku kutsuda selle probleemkomisjoni esimees põhiseaduskomisjoni selgitusi andma. Ka Kalle Grünthal toetas seda, et võiks tulla neid selgitusi andma. Aga kuna komisjoni istung oli juba kokku kutsutud ja sinna komisjoni esimeest ei olnud kutsutud, siis seda ei peetud vajalikuks ka realiseerida.

Urmas Reinsalu oli murelik [ühe teema pärast]. Ta küll nõustus komisjoni esimehe seisukohaga, mida Toomas Kivimägi oli eelnevalt öelnud, et eelnõu ei ole esitatud vähimalgi määral silmas pidades ühte või teist konkreetset isikut, kes seda komisjoni juhib või kes sinna komisjoni kuulub. Seda Urmas Reinsalu tegelikult komisjoni istungil kinnitas ja nõustus, et selles ettepanekus ei ole midagi isiklikku. Aga Urmas Reinsalu tõstis veelgi suurema teema ja probleemi, nimetades, et see on ideoloogiline valik.

Seejärel komisjon lõpuks tegi ka menetluslikud otsused. Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. märtsiks. Selle otsuse poolt oli 5, vastu oli 3 ja erapooletuid oli 1. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, poolt oli 5, vastu 3, erapooletuid 1. Kolmandaks, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 24. märts 2021. See otsus oli konsensuslik. Ja meil oli konkurents ka ettekandja koha peale, nimelt Toomas Kivimägi ja Kalle Grünthali vahel, ja Toomas Kivimägi poolt oli 6 ja tema vastu oli 3 komisjoni liiget. Sellega need otsused piirdusid. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Teile küsimusi siiski on. Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu! Mul on selline küsimus: kas komisjon plaanib nüüd enne teist lugemist kutsuda komisjoni kedagi, kes annaks ülevaate rahvastikukomisjoni kasulikkusest või ebakasulikkusest, või ei ole plaanis kedagi kutsuda? 

Aitäh, Paul! Kui ikkagi komisjoni liikmed peavad seda väga oluliseks, siis otse loomulikult, mina olen valmis teiseks lugemiseks ettevalmistamisel sinna kutsuma inimesi, keda te soovite. Loomulikult mitte kümneid inimesi, aga need, keda te mainisite, mina olen selleks avatud, et nemad saavad osaleda põhiseaduskomisjoni istungil, kui me valmistame ette seda otsuse eelnõu teiseks lugemiseks.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esimees! Tavaliselt on meil nii, et eelnõu tutvustaja on üks kompetentsemaid, kes suudab selles valdkonnas orienteeruda, on konkreetse eelnõuga väga kursis. Nüüd me saime teada, et rahvastikuteadlastega ei ole konsulteeritud, läbi räägitud, nende arvamust ei ole küsitud. Kas Eesti rahvastikus eestlaste osakaal väheneb või suureneb, seda orientatsiooni ka ettekandjal ei olnud. Ettekandja rääkis, et üheks komisjoni likvideerimise põhjuseks on see, et komisjonist ei tule eelnõusid. Kas sa põhiseaduskomisjoni esimehe ja juristina oskad öelda, mis komisjonid meil vastavalt kodu- ja töökorra seadusele üldse seaduseelnõusid esitada saavad? Võib-olla valgustad meid ise selles küsimuses.

Aitäh, Helir, selle küsimuse eest! Põhiküsimus on ikkagi selles, et mitte dubleerida. Üks kolleeg äsja alles eelmises küsimuste voorus mainis, et meil on liiga palju neid, kes tegelevad  rahvastikuteemadega, ja siis ei vastuta nagu mitte keegi mitte millegi eest. See on tõepoolest üks põhjus, et vähendada dubleerimist. Ja mina tõsimeeli olen seda meelt, et selliste probleem- või erikomisjonide moodustamine on teatud mõttes umbusalduse avaldamine alatistele komisjonidele. Ma olen täiesti veendunud, et nii sotsiaalkomisjonil kui ka kultuurikomisjonil on olemas pädevus, neil on olemas kompetents, neil on olemas võimekus nende teemadega tegeleda.

Kui küsite, et kas nad on sellega tegelenud, siis loomulikult nad ei ole sellega tegelenud, sellepärast et selle jaoks on eraldi uurimiskomisjon tehtud. Nii et see on täiesti loomulik ja arusaadav, et sellisel juhul nad eeldavad, et teeb seesama komisjon. Nii et selles mõttes mina vähimalgi määral küll ei umbusalda antud juhul ei Aadu Musta ega Siret Kotkat, kes juhivad neid kahte komisjoni, kes enim rahvastikuteemadega kokku puutuvad, ega kahtle, et nad suudavad nende teemadega tegeleda. Nii et on nagu variserlik püüda väita, just nagu Riigikogu nende teemadega enam ei tegele.

Helir, kas sul on protseduuriline?

Jah, mul on protseduuriline küsimus. Ma kuulsin algatajate ettekandjalt, et üheks komisjoni likvideerimise põhjuseks on see, et ei esitata eelnõusid. Ja nüüd ma ei saanud ka põhiseaduskomisjoni esimehelt vastust, et kuidas siis on nende seaduseelnõude esitamisega. Mida kodu- ja töökorra seadus ütleb? Kas probleemkomisjonil on õigus algatada seaduseelnõusid või mitte? Mis see kodukord räägib? Kas võib-olla juhataja oskab öelda selle kohta midagi? Saalile öeldi, et põhjuseks on see, et ei ole algatatud eelnõusid.

Aitäh selle küsimuse eest! See küll ei olnud protseduuriline, see oli täitsa sisuline küsimus.

Sellest, hea Helir, komisjoni istungil juttu ei olnud ja ma arvan, et öösel kell kolm ei pea hakkama ka Riigikogu kodu- ja töökorda ette lugema ega selgitama. Ma arvan, et sul on ka endal võimalus seda teha, nii et selles mõttes ma arvan, et see küsimus on täiesti kohatu.

Aga kuna Heliri küsimus oli ka juhatusele, siis ma usun, et olles ka ise juhatuse liige, Helir teab seda, et kodu- ja töökord räägib komisjoni õigusest algatada eelnõusid, sõltumata sellest, kas tegemist on probleem-, uurimis- või alatise komisjoniga või erikomisjoniga, neil kõikidel on õigus eelnõusid algatada. Sellega oleme selle protseduurilise küsimuse läbinud. Tarmo Kruusimäe, kas protseduuriline?

Jah, mul on küll protseduuriline, sest see on tegelikult saadikuid eksitav, kui nad tahavad kujundada välja seisukohta ja öeldakse süüdistuseks, miks komisjon likvideeritakse, et ei ole esitatud eelnõusid. Siinkohal, kas kell on kolm öösel või on ta päeval kell kaks, vahet ei ole. Ei tohi saadikuid eksitada väärinformatsiooniga.

Ei olnud protseduuriline, see oli repliik pigem. Kert Kingo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Toomas! Ma esitan teile väga tuttava küsimuse. Mis probleemi te selle komisjoni likvideerimisega lahendate? Palun seletage mulle seda!

Aitäh, Kert! Tegelikult ma usun, et sa oled seda ka varem tähele pannud, et Reformierakond on peaaegu alati olnud uurimis- ja probleemkomisjonide moodustamise vastu. Esiteks, selsamal lihtsal põhjusel, et on alatiste komisjonide ülesanne nende küsimustega tegeleda. Teiseks, mind tõsimeeli väga üllatab – mitte küll sinu puhul, Kert, antud juhul – selline üldine hoiak, et kui me räägime, kulude kokkuhoiust, siis see ei tohi kindlasti puudutada Riigikogu, meie ei pea sellega tegelema, meie võime kulutada, meie võime trahve maksta, see ei ole nagu probleem. Ma arvan, et see summa ei ole tõepoolest liiga suur, see 100 000 eurot, mis on kokkuhoid ühes aastas, aga siiski see on ka arvestatav raha. Ja ma arvan, et selles mõttes me oleme eeskujuks teistele, kui me hoiame kokku.

Eelnevalt oli ka jutuks, kui arvati, et me hakkame moodustama uut komisjoni, siis tõepoolest, põhiseaduskomisjoni viimasel istungil oli üks otsuse eelnõu, algatada üks uus komisjon, ja üllatav-üllatav, ka EKRE toetas väga tuliselt selle komisjoni moodustamist. Me põhimõtteliselt oleme seda meelt, et neid komisjone ei ole palju tarvis, neid ajutisi komisjone või erikomisjone, uurimis- ja probleemkomisjone. Ja ma arvan, et kui oli jutuks ka eesti keele probleemkomisjon, siis võib-olla kahe aasta pärast, kui tuleb uus Riigikogu koosseis, vähemalt minu arvamus ja minu ettepanek oma fraktsioonile, juhul kui ma peaksin Riigikogus olema, on see, et ei ole ka seda komisjoni enam vaja.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma pean ütlema muidugi seda, et eelnõu tutvustaja – ma ei pea silmas praegu Toomas Kivimägi, kes andis ülevaate komisjonis toimunust – ilmutas väga suurt asjatundmatust kogu temaatika suhtes. Julgen siiski väita, et demograafia- ja rahvastikuküsimused on väga spetsiifilised küsimused. Ja vasaku käega erinevates komisjonides kuidagi möödaminnes mingite aspektidega sellest tegeleda – no ega sellest mitte midagi välja ei tule. Siseministeeriumis oli minu heaks partneriks Riina Solman, rahvastikuminister. Ja ma ei saa küll öelda, et tal ei oleks käed tööd täis olnud. Ta tegeles väga sihikindlalt ja süstemaatiliselt nende küsimustega koos oma meeskonna ja ametnikega. Kahetsusväärselt lõigati tema töö viljad lihtsalt maha selle ministrikoha likvideerimisega. Nüüd tehakse sedasama komisjoniga. Ma näen siin mustrit ja ma näen siin mustrit, mis on väga muret tekitav. Ja seetõttu ma soovitaksin küll algatajatel see eelnõu tagasi võtta.

Aitäh, Mart! Ma kordan seda, mida ma ütlesin ka põhiseaduskomisjoni istungil ja siin oma väikeses sissejuhatuses. Ma ütlen, et siin ei ole vähimalgi määral mitte midagi isiklikku ei komisjoni esimehe ega EKRE aadressil. No absoluutselt ei ole! Tõepoolest, ütlesin ka seda juba eelnevalt, et Urmas Reinsalu, kes on ka väga kriitiline selle komisjoni kaotamise suhtes, ka tema möönis seda, et siin ei ole midagi isiklikku. Nii et, Mart, selles ei ole üldse küsimus.

Olen sada protsenti nõus sinuga ka selles, et see ei tähenda seda, et rahvastikuprobleemid oleksid lahendatud. Kaugel sellest! Kaugel sellest, meil on veel pikk maa sinna minna. Aga lihtsalt me võiksime ju noppida välja veel võib-olla mingisugused seitse-kaheksa sellist suurt probleemi, mis vajaksid eraldi probleem- või uurimiskomisjone. No sellisel juhul läheb kogu see loogika paigast ära. Siis tekib ühel heal päeval küsimus, miks meil siis üldse neid alatisi komisjone on vaja, kui me iga probleemi jaoks eraldi moodustame probleemkomisjoni või uurimiskomisjoni.

Nii et ma siiralt palun, et te usuksite seda, et siin ei ole vähimalgi määral mitte midagi isiklikku. Absoluutselt ei ole midagi isiklikku. Tõepoolest on dubleerimise vältimine. Teiselt poolt usaldame nii sotsiaalkomisjoni kui ka kultuurikomisjoni. Ja ma ei salga, et see väike kokkuhoid, see 100 000 aastas on ikkagi arvestatav raha, mis kokkuhoidu tähendab. Ja võib-olla on see pigem märgiline, natukene eeskujuks.

Ma ütlen etteruttavalt – nagu ma ütlesin, see on minu isiklik arvamus –, et ma arvan, et kahe aasta pärast mina vähemalt oma fraktsioonile, kui ma Riigikokku saan valitud, teen ettepaneku see komisjon ära kaotada. Alatised komisjonid peavad saama selle tööga hakkama. Ja kui on vaja mingit täiendavat tööjõudu ühte või teise komisjoni staff'i näol, siis loomulikult tuleb sinna panna rahvast juurde. Aga muidu kukuvad need probleemid n-ö kahe komisjoni vahele maha.

Urmas Reinsalu, palun1

Aitäh! Ma olen Toomaga nõus ja seda ütlesin ka komisjoni istungil. Komisjoni istungil jäi selgelt kõlama see mõte, et loomulikult ei ole tegemist mingi personalipoliitilise otsusega, vaid see on süsteemne Reformierakonna ettepanek, et nendest institutsioonidest, mis Eestis tegelevad rahvusriigi kaitsmisega, Eesti riik puhastada. See on loomulikult ideoloogiline valik, mitte mingi personalipoliitiline valik. Aga minu küsimus on sulle, Toomas, et kas Eestis praeguste trendide järgi eestlaste osakaal rahvastikus kahaneb või kasvab.

Aitäh, Urmas! Ma sellega kohe kindlasti ei saa nõus olla ja pean vastu vaidlema sulle, et kindlasti Reformierakond ei tegele nende institutsioonide kaotamisega, mis tegelevad Eesti kui rahvusriigi kaitsmisega. Absoluutselt vastupidi! Tahaks öelda, et natukene tehakse nagu sääsest elevanti. Ma möönan ja ütlen veel kord, et need probleemid on, nende probleemidega tuleb tegeleda, meil on veel pikk maa sinna minna, meil on võib-olla aastakümneid vaja sellega tegeleda, aga see ei põhista ikkagi ühe sellise eraldi probleemkomisjoni olemasolu. Ja tõesti, ma ütlen, et neli aastat on see rahvastikukriisi komisjon saanud aega nende teemadega tegeleda. Neli aastat, ma arvan, on piisav aeg, et teha ettepanekuid.

Ega see uurimiskomisjon, rahvastikukriisi probleemkomisjon ei tegele ise otseselt lahenduste leidmisega, vaid tema ülesanne on minu hinnangul ühest küljest teha järelevalvet selle üle, mida valitsus, täitevvõim on teinud, ja teisest küljest anda ka sisendeid täitevvõimule. Ja ma arvan, et see neli aastat on piisavalt pikk aeg, et teatud sisendeid anda. Ma arvan, et see võimalus on olnud. Kui efektiivne see on olnud, ei ole mina võib-olla kõige õigem hindaja selle koha pealt. Ma arvan, et see on piisavalt pikk aeg selleks, et oma ettepanekuid esitada, selleks, et kujundada oma seisukohta täitevvõimu tegevuse suhtes sellelsamal teemal.

Sellega oleme küsimused ammendanud ja saame minna läbirääkimiste juurde. Esimesena on sõna soovinud Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu. Palun!

Ma palun kolm minutit lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit!

See, millega me siin tegeleme, on täielik piinlik jama ja Isamaa fraktsiooni ettepanek on see otsuse eelnõu tagasi lükata. Esiteks me mõistame sügavalt hukka selle, et see sünnib rahvastikuteadlaste selja taga. Rahvastikuteadlasi – loomulikult tahtlikult – ei ole sellesse algatusse kaasatud, küll olid rahvastikuteadlased kaasatud rahvastikukriisi komisjoni loomisesse. Ja see, mida ma ütlesin, et rahvusriigi kestmisega tegelevatest institutsioonidest puhastamine on muutunud süsteemseks, on ju tõsiasi, kui me vaatame, et samal ajal kaotati ka rahvastikuministri ametikoht. Kõigi nende institutsioonide mõte on tegeleda n-ö horisontaalse holistliku käsitlusega sellest, et Eesti rahvas jääb kestma, et Eesti jääb rahvusriigina kestma.

Siin kõneldakse, et paari aastaga ei ole ettepanekut tehtud. Kulla mehed! Reformierakond käitub praegu nagu pudukaupmees Bonacieux "Kolmest musketärist" mingite müntidega. Saja aasta perspektiivis tegutsevad rahvastikuprotsesside uurijad ja peab tegutsema riik, kui ta tahab kestma jääda rahvusriigina. Aastal 2100 elab inimarengu aruande järgi seniste trendide jätkudes Eestis 800 000 inimest. Need on dünaamikad, mida me peame arvestama. Ja paraku on Eestis eestlaste osakaal praeguste trendide järgi küll vaikselt, kuid siiski kahanev nähtus.

Nüüd, kui küsida, mis on tegelikult see motiiv. Loomulikult ei ole siin jutt mingist 100 000 eurost, sest ega Riigikogu eelarvet selle võrra väiksemaks ei tehta. See ressurss kulub ikka ära ja seda ei eitanud ka eelnõu algataja. Aga küsimus on selles, mis on see põhjus, miks just nimelt parlamendikomisjon soovitakse likvideerida. Aga väga lihtne, see kõlas läbi ka põhiseaduskomisjoni istungil ja arusaadavalt Toomas ei soovinud sellele osutada. Nimelt, kui valitsus opereerib rahvastikuprotsessidega ennekõike kui tööjõuressursiga, siis ta loomulikult ei soovi parlamendis eraldi selle teemaga koos ekspertidega tegelevat parlamentaarset järelevalveorganit, mis teostab valitsuse üle järelevalvet. Just nimelt seetõttu tuleb see komisjon likvideerida ja see mõttekäik tuli väga selgelt ka komisjoni n-ö ristküsitluse all üles.

Mul on erilised tunded selle komisjoni suhtes, sest omal ajal, üle-eelmises koalitsioonis oli minu ettepanek see komisjon luua ja mul on äärmiselt kahju, et me nii pika vinnaga nähtustes nagu rahvastikuprotsessid seda niisugust parlamentaarset oskusteavet ja poliitilist dialoogi võimaldavat keskkonda lõhume laiali. Viilude kaupa, kui asju võtta, siis ei ole mingisugust ettekujutust. See on pehmelt öeldes tönts mõttekäik kujutada ette, et mingi valdkonnakomisjon seda asendab, kuna rahvastikuprotsessid jooksevadki vertikaalina läbi rände-, talentide-, haridus- ja perepoliitikast, sündimusest, migratsiooniprotsessidest, rahvatervisest.

Ma kategooriliselt ei ole nõus selle kriitikaga, nagu see komisjon poleks tööd teinud. Kõlas kriitika just nimelt irooniliselt eelmise koosseisu ajal Siret Kotka tegevuse kohta. Ma võtsin välja raporti  komisjoni tegevusest Siret Kotka ajal. "Rahvastikupoliitika põhialused 2035" eelnõu. See teemade ring, millega tegeleti, üliintensiivne ja mahukas. Ma arvan, et tekkis uus ergastumus ka meie rahvastikuteadlastel protsessidega tegelemisel. Ma kindlasti ka tänases parlamendikoosseisus kuidagi ei hakka kritiseerima seda, millisel moel üks komisjon on oma tööd teinud või korraldanud. Loomulikult, parlamendi fraktsioonid ise on kõik oma esindajad sinna lähetanud ja see töö on korraldatud sellise parema äratundmise järgi, nagu need komisjonid on pidanud õigeks.

Põhimõte on väga lihtne: küsimus, kas me lähtume sellest, et Eesti on rahvusriik, ja tahame rahvastikuprotsesse tegelikult kontrollida, või me ütleme, et see ei ole kategooria, milles me riigis peaksime opereerima, et puhastame oma riigikorralduse ja riigi juhtimise nendest rahvusriiklikest rudimentidest ja institutsioonidest. Kui see käsitlus võtta aluseks, siis loomulikult saavad mõistetavaks mõlemad sammud – nii rahvastikuministri ametikoha kaotamine kui ka rahvastikukriisi probleemkomisjoni kaotamine. Isamaa ei ole sellega nõus ja hääletab selle otsuse eelnõu vastu. See on piinlik jama, millega me siin kell pool neli öösel koroonakatastroofi keskmes praegu tegeleme. Aitäh!

Järgmisena Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Tere hommikust, kolleegid! Ma olen tegelenud loomadega. Lõvide seas on sedasi, et karja uus juht tapab esimese asjana oma eellase kutsikad. Põhjus on väga lihtne: võõrastest geenidest tuleb võimalikult kiiresti vabaneda, siis saab enda seemne hakkama panna. Ja inimesed tegutsevad tegelikult samamoodi, isegi siis, kui neil saba ei ole ja nad kannavad kübarat ja riideid.

Täpselt samamoodi tegutses ka äsja võimule saanud Reformierakonna juht Kaja Kallas. Esimese asjana otsustas ta tappa oma eelkäija Jüri Ratase lapse. Tegelikult meil siin majas on üsna selge, kes kauem on olnud, et rahvastikukriisi erikomisjon on Jüri Ratase laps. Tegelikult algas see 2016, kui Jüri isa Rein kutsus kokku siin Eesti rahvastiku toetusrühma. Ja pärast seda, kui Jüri Ratas võimule sai, esimese asjana loodi rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon. Toonastes koalitsioonilepetes mõlema Ratase valitsuse puhul olid demograafiaküsimused üliolulised ja toodud rasvaselt algul kohe välja koalitsioonileppes.

Komisjon loodi neli aastat tagasi, 14. veebruaril 2017. Uus valitsuskoalitsioon peab oma kõige tähtsamaks ülesandeks võtta meetmed rahvaarvu suurendamiseks, deklareeris toonane fraktsiooni juht, Keskerakonna fraktsiooni juht Kersti Sarapuu. Henn Põlluaas ütles toona: "Mul on väga hea meel, et selle komisjoni loomise otsusesse on kirjutatud sisse põhiseaduse preambuli lause: Eesti riik on loodud selleks, et säilitada eesti keel, kultuur ja rahvas läbi aegade. See on ääretult oluline ja see ongi kogu meie riigi olemasolu ja eksistentsi kõige olulisem eesmärk."

Samamoodi nagu oli märk parlamendis erikomisjoni loomine, on märk ka selle nüüdne likvideerimine. Ja seda olukorras, mis pole põrmugi paremaks läinud. Koolide, kaupluste, apteekide sulgemine, valdade kaotamine on vaid kriisi mõned ilmingud. 2005. aastal avaldati kaks märgilist artiklit: üks oli Rein Taagepera "Demograafiline vetsupott" ja teine oli Siim Kallase "Lasteta maailma tragöödia". Mart Võrklaev, kes seda eelnõu tutvustas, tunnistas, et ta ei ole kuulnudki sellest, rääkimata lugemisest – nende auesimehe suurepärane essee.

"Vaja on loobuda möödahiilimise nõksudest ja tõdeda, et Eesti rahva püsimine on praegu samasuguses ohus kui kunagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamise lakkamist,"  kirjutas Taagepera 2005. On vaja meelekindlust uskumaks, et suudame, kui tahame likvideerida seda olukorda.

Siim Kallas meenutas oma toonases 2005. aasta essees ülikooliaegadel toimunud ägedaid vaidlusi sellel teemal, kas lapsi on üldse mõtet kaasaegsesse ühiskonda muretseda. Oli üks väitleja, räägib Siim Kallas, kelle mõttekäik oli järgnev. Muretsed lapsed ja sul on igavesti nende pärast mure: kas nad ei saa liiklusõnnetustes viga, kas nad tulevad suusareisilt tervete kontidega tagasi, lähevad pankrotti ja neil on sinu abi vaja. Ja nii edasi. Oled poliitik ja muretsed, kas ja kuidas sinu ümber toimuv võib sinu laste tegemisi kahjustada, kirjutas Siim Kallas. Ühesõnaga, kui pole lapsi, on palju vähem ka muresid. Aga Siim Kallas ütles, et tema positsioon on risti vastupidi, oli toona ja oli ka siis. Võib mõelda ka teisiti, kirjutas Siim Kallas, lasteta maailm on tragöödia vanaduses.

Me rabeleme täna ka jätkuvalt demograafilise vetsupoti põhja ja igaviku kollektorisse suubuva toru vahel. Meid, eestlasi, sünnib aina vähem, sureb aina rohkem. See aga suurendab raskusi rahvusriigina toimetulekul ja sunnib meid vääramatu jõuga avama väravaid võõrtöölistele. See on väga oluline, sest ükski maa ei jää kauaks tühjaks. Maailmas sünnib igal aastal 70–80 miljonit uut inimest ja ülejääk otsib endale vaba kohta.

Kas te vajate lisaaega?

Jah, paluks.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Vajadus sisserändajate järele oleneb sellest, kui palju meil lapsi sünnib. Mart Võrklaevale, võib-olla ta ei ole kursis sellega, 2005. aastal sündis Eestis 14 350 last. Eestlasi oli neist palju vähem. 2019. aastal sündis 14 099 last – veelgi vähem ja eestlasi veelgi vähem. Lapsed sünnivad muidugi armastusest. Riigi asi pole lapsi teha, riigi asi on luua nende saamiseks ja kasvatamiseks võimalikult head tingimused. Peaminister Kallase jutt, et rahvastikuprobleemidega tegelevate institutsioonide ülesanded võib rahumeeli erinevate ministeeriumide ja komisjonide vahel ära jagada, ei ole adekvaatne. Kui pole struktuure, mis teravate probleemidega päevast päeva tegelevad, ja kui puudub konkreetne vastutaja, kaob fookus. Kõigil on niikuinii mustmiljon tööd teha. Ja iga lisandunud 1000 last aastas muudab eesti keele ja kultuuri väljavaateid.

Iroonia peitub selles, et samal ajal kui Kaja Kallase valitsus otsustas rahvastikuministri ja komisjoni likvideerida, asutas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, muuseas kunagine Saksamaa pereminister, Euroopa Komisjonis lausa eraldi demograafia asepresidendi koha.

Kuid tuleme tagasi tänasesse päeva. Poliitiline loogika on labaselt lihtne. Rääkisin Jüri Ratasega. Võimule saades jagasid Kaja Kallas ja Mailis Reps vorste. Üks vorst ehk erikomisjon meile, teine teile. Reps tahtis eesti keele õpetamise komisjoni. Kaja Kallas ütles, et rahvastikukriisiga tegelevat komisjoni ei taha. Ja kaks naist olidki asja paika pannud. Neli aastat tagasi ütles mu hea pinginaaber Henn Põlluaas: rahvastiku probleemkomisjoni loomisega me anname uue lootuse eesti rahvale. Täna, komisjoni likvideerides, võtab Kaja Kallas selle lootuse ära.

EKRE fraktsioon ei ole nõus, et Kaja Kallase valitsus tahab rahvastikukriisi probleemkomisjoni likvideerida. Ja meie ettepanek on eelnõu 338 tagasi lükata. Vastav esildis on elektrooniliselt ka esitatud. Muuseas, kõik Reformierakonna saadikud ei ole sugugi sama meelt kui nende juht. Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus oli üks neist, kes neli aastat tagasi selle komisjoni poolt hääletas. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Siret Kotka, palun!

Tere! Kas mind on kuulda?

Jaa, kenasti.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Keskerakonna jaoks on Eesti rahvastiku püsimine väga tähtis. Praeguste trendide jätkudes Eesti rahvastiku arv väheneb pikemas vaates. Isegi kui me suudame tõsta oma majanduse tootlikkust ning säilitada selle inimeste hulga juures oma elatustaseme, ootavad ikkagi meid ees suured muutused.

Olin eelmises Riigikogu koosseisus rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni esimees ja usun, et suutsime ühiskonnas tõstatada mitmeid probleemkohti, mis enne ei leidnud isegi kajastust. Mul isiklikult on südamest kahju, et see komisjon lõpetab töö. Kuid Eesti rahvastik ja sotsiaalvaldkond on omavahel väga tugevalt seotud ning sotsiaalkomisjoni esimehena kavatsen Eesti rahvastiku arengu ja tervisega seonduvaid küsimusi tõstatada sotsiaalkomisjoni kaudu. Eesti rahvastik ei jää Riigikogus varju. Olgem ausad, et suuresti tänased sotsiaalkomisjoni nõunikud toetasid ja teenindasid probleemkomisjoni, mis tähendab, et omandatud teadmised ja kogemused jäävad alles.

Toon välja mõningased mõtted, mida tuleks arendada. Esiteks, sündimuse tõstmisel lähtutakse tõdemusest, et erinevalt paljudest teistest hääbuvatest rahvastest Eesti inimesed veel soovivad lapsi saada. Seepärast on meie ülesandeks vähendada vahet soovitud laste arvu ja tegelikult sündinud laste arvu vahel. See ei tähenda ainult vajaduspõhist perede vaesusest päästmist, tuleb luua universaalsete meetmete abil parim keskkond neile, kes sooviksid saada emadeks-isadeks. Need meetmed on eluasemetoetus, paindlik ja kodulähedane lastehoid, lastetoetus, mis progresseerub laste arvuga ja mõlema vanema osaluse suurendamisega.

Teiseks, suremusest rääkides oleme sõnastanud peamiseks eesmärgiks tervena elatud aastate arvu suurendamise. Ehk ka siin on vaja kasutusele võtta ning jätkuvalt toetada mitmeid meetmeid, kus üheks suuremaks väljakutseks on rahva vaimse tervise ja psühholoogilise heaolu kasvatamine. Võib üsna kindlalt väita, et surmade põhjuseks number üks Eestis on inimeste endi valed otsused: liigsöömine ja -joomine, kõikvõimalike mõnuainete liigne tarvitamine, vähene liikumine, stress, depressioon, liiklussurmad, enesetapud ja üledoosid – nähtused, mille poolest oleme selgelt Euroopa riikide esirinnas. Need kõik on eelkõige vaimsete protsesside sümptomid. Me peame aitama inimestel endil jõuda paremate, ennast vähem kahjustavate otsusteni.

Kolmandaks on üsna selge, et tänapäeva maailmas liiguvad inimesed üha rohkem ja sagedamini üle riigipiiride. Teame, et Eestist väljaspool elab sadu tuhandeid kaasmaalasi. Meie eesmärgiks peab olema mitmekülgsete sidemete hoidmine väljaspool Eestit elavate inimestega.

Neljandaks, meie riigi jaoks peavad olema kõik Eestimaal elavad inimesed tähtsad, hoolimata sellest, milline on nende emakeel. Meie keskel on palju neid, kes on sündinud Eestis ja kelle emakeel on vene keel. Ma ei pea õigeks, et näitaksime nende suunas üleolevat suhtumist, nagu tegi seda hiljuti meie president. Mõistmise ja hoolimisega saavutame üheskoos enam. Eesti rahvastiku püsimine on Keskerakonna jaoks tähtis ning kavatseme edasi seista rahvastiku kitsaskohtade parandamise eest. Aitäh!

Tarmo Kruusimäe, kas teil on protseduuriline?

Jah, tänan, hea aseesimees! Kui me oleme siin kaugistungitel määranud mingid standardid – jah, ma saan sellest aru ja möönan, et võib-olla daamid ei näe hommikul kell neli head välja –, siis võiks siiski kaheksa minutit või viis minutit [ekraanil olla]. Kui siin alles kuus-seitse tundi tagasi oli meil probleem, kui me ei näinud saadikute pilti, siis nüüd me oleme selle juba devalveerinud ja põhimõtteliselt on see muutunud justkui raadioistungiks nende inimeste jaoks, kes seda istungit jälgivad. Kui me oleme kehtestanud ühed standardid ja me alustame nende standarditega, siis me võiksime minna nende samade standarditega lõpuni. Muidu me loome pretsedendi, et homsel kaugistungil – või tänasel – võivad saadikud, kui nad ei soovi enda pilti näidata, kleepida kas või siia ekraani peale mingi muu asja ja öelda, et mul on probleem, ma ei taha. Ma paluksin seda juhatusel arutada. Kui on ikkagi mingid standardid, siis on kõigile, hoolimata sellest, kas on öö või mitte. Riigikogu liige on 24/7 Riigikogu liige.

Aitäh! Selles mõttes ma olen teiega päri ja ma olen seda ka varasemalt, kui te meenutate, istungi juhtimisel öelnud ja sellele tähelepanu juhtinud, et oleks väga kena, kui kõik, kes osalevad kaugosaluse teel, austades ka ettekandjaid küsimuse esitamisel või kõnepidamisel, kasutaksid kaamerat. Nii et selles mõttes märkus on kohane ja tõepoolest, kallid kolleegid, kui kaugosalusega siia saali lülitume, siis see lülitus läheb ju ka avalikult veebi, nii et palun võimalusel kasutada ka videot.

Toomas Kivimägi, Reformierakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Mõne sõnaga veel põgusalt omalt poolt kokkuvõtteks, Reformierakonna fraktsiooniga küll kooskõlastamata. Vägisi jääb mulje, et rahvastikukriisi lahendamise võtmeküsimus või selline kuldvõtmeke on probleemkomisjoni säilitamine. No kuulge, siis oleks asi ikka ju väga lihtne, et kui probleemkomisjon jääb, siis on väga hästi. Minu arvates ei ole see nii. Ma ütlen veel kord, et sellesama probleemkomisjoniga me ikkagi marginaliseerime Riigikogu 101 liiget, me marginaliseerime ka sotsiaalkomisjoni ja kultuurikomisjoni. 

Ma siiralt tahan tänada Siret Kotkat selle sõnavõtu eest. Head kolleegid EKRE-st ja Isamaast! Kui te usaldasite kahe aasta jooksul Siret Kotkat juhtima rahvastikukriisi probleemkomisjoni, siis miks te nüüd äkki umbusaldate teda sotsiaalkomisjoni esimehena? Seda enam, kui ta on äsja öelnud, et ta on võtnud need teemad omale südameasjaks. Miks te siis nüüd teda umbusaldate? Kaks aastat te leidsite, et Siret Kotka saab suurepäraselt hakkama – ma olen täiesti nõus –, kui ta juhtis seda rahvastikukriisi probleemkomisjoni. Ja nüüd te äkki leiate, et Siret sotsiaalkomisjoni esimehena ei saa sellega hakkama. Veelgi enam, nagu ma ütlesin, Siret äsja just kinnitas teile kõigile, et ta võtab selle südameasjaks ja meil ei ole vaja kahelda, et need teemad saavad olema väga olulise kaaluga kogu sotsiaalkomisjoni töös.

Veel. Eesti on otse loomulikult parlamentaarne vabariik. Ent ma arvan, et mitte keegi ei saa eitada täitevvõimu prevaleerimist. Kas see on õige või mitte, see on omaette teema. Ka Peeter Ernits juhtis tähelepanu sellele, et Riigikogu võiks ise rohkem eelnõusid algatada, aga de facto ikkagi 95% eelnõudest algatab Vabariigi Valitsus. Nii et selles mõttes ärme loome nüüd liigset illusiooni, et meie parlamendina suudame selle probleemi lahendada, ja eriti ainuüksi selle probleemkomisjoni abil. Eks ikkagi selline suurem roll ja vastutus on täitevvõimul. Täiesti nõus, et sellised sisendid peame andma meie, aga ütleme, nende lahenduste leidmine on tegelikult ikkagi täitevvõimu ülesanne.

Ja võib-olla kõige lõpetuseks veel kord: ma siiralt palun, et uskuge, siin ei ole mitte vähimalgi määral mitte midagi isiklikku – ei Peeter Ernitsa, EKRE ega ühegi rahvastikukriisi probleemkomisjoni liikme vastu. Selles ei ole mitte vähimatki küsimust. Pigem on tõesti küsimus selles, mille ka Helir tõstatas, et võib-olla me peame vaatama üldse läbi ka alatiste komisjonide jaotuse, midagi liitma, midagi lahutama võib-olla, et need koormused oleksid võrreldavamad. Aga antud juhul öelda, et see on nüüd see kõige olulisem, mis tagab, et me lahendame ära kõik rahvastikuprobleemid, no see on tegelikult natukene illusoorne.

Tõepoolest, neli aastat siiski on olnud aega neid sisendeid valitsusele anda. Ja kindlasti ei ole ka valitsusel mingit põhjust karta seda järelevalvet, sest ma arvan, et need järelevalveaktid või need kokkuvõtted ei ole olnud midagi hirmsat ka valitsuse aadressil. Nii et meil ei ole midagi karta.

Nii et, head kolleegid, ei ole põhjust hirmutada ka Eesti rahvast, et nüüd homsest päevast piltlikult öeldes enam rahvastikuprobleemidega ei tegelda. Tegeldakse nii palju, kui seda on seni tehtud ja rohkemgi veel. Aitäh teile! Kutsun üles seda eelnõu toetama!

Härra Kruusimäe, kas teil on protseduuriline?

Stenogrammi huvides: selleks, et ei jääks inimestel arvamus, et ainult sotsiaalkomisjon ja kultuurikomisjon tegelevad Eesti rahvastikuga, vaid ikkagi kõik komisjonid. Praegusel hetkel võib jääda kentsakas mulje, et ülejäänud komisjonidel oleks ainult rahateenistus.

See ei olnud sisu mõttes protseduuriline, aga nüüd on ta öeldud. Oleme läbirääkimised lõpetanud, saame minna juhtivkomisjoni ettepaneku juurde, mis on esimene lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud kaks ettepanekut eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Täpsemalt siis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja Isamaa fraktsioon on mõlemad teinud samasisulise ettepaneku ja selle me peame läbi hääletama.

Austatud Riigikogu, panen teie ette hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu 338 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 28 ja vastu 39 Riigikogu liiget. Ettepanek ei leidnud toetust.

Oleme eelnõu 338 esimese lugemise lõpetanud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks tulenevalt juba meie tänasest kuupäevast ühe päeva võrra hilisema kuupäeva ehk 25. märtsi kell 17.15.

Tänane 14. päevakorrapunkt on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu numbriga 335. Algatajate nimelt teeb ettekande Mart Võrklaev. Palun!

Samuti 15. veebruaril esitasin Eesti Reformierakonna ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Riigikogu menetlusse Riigikogu otsuse "Eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni moodustamine" muutmise eelnõu. 30. mail 2019 Riigikogu otsusega moodustatud eesti keele õppe arengu probleemkomisjon on moodustatud põhimõttel, et igast fraktsioonist kuulub komisjoni üks liige. Kõnealuse eelnõu eesmärk on muuta komisjoni koosseisu moodustamise printsiipi ning moodustada komisjon edaspidi proportsionaalsuse printsiibi alusel.

Proportsionaalsuse printsiibist lähtuvalt komisjoni moodustamine oleks sarnane Riigikogu alatiste komisjonide moodustamise põhimõttega ning tagaks ka probleemkomisjonis Riigikogu liikmete esindatuse sarnaselt Riigikogu koosseisuga, seega ka vastavalt valija tahtele. Samuti on oluline järgida tava ja põhimõtet, mille praegune Riigikogu koosseis on koosseisu alguses oma töökorraldusega valinud. Eesti keele õppe ja arengu probleemkomisjoni moodustamise otsuse eelnõu on Riigikogu XIV koosseisu alguses algatanud Riigikogus esindatud viiest fraktsioonist kolm – Eesti Keskerakonna fraktsioon, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja Isamaa fraktsioon –, kes moodustasid ka koalitsiooni. Määrates komisjoni igast fraktsioonist ühe liikme, tagati selle valiku ja otsusega ka komisjonis koalitsiooniliikmete ülekaal. Muutunud oludes, kus Riigikogu viiest fraktsioonist kaks on moodustanud koalitsiooni, ei taga 2019. aastal tehtud komisjoni otsusega seatud komisjoni moodustamise põhimõte enam samal põhimõttel koalitsiooni- ja opositsiooniliikmete esindatust komisjonis. Seega on nii käesoleva Riigikogu koosseisu alguses kokku lepitud põhimõtte, et probleemkomisjonis on saadikute enamus koalitsioonil, kui ka komisjoni tulemusliku töökorralduse tagamiseks põhjendatud ja vajalik selle moodustamise põhimõtete muutmine. Palun eelnõu toetada! Vastan hea meelega teie küsimustele.

Alustab Tarmo Kruusimäe. Palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kas te oskate öelda, mitu liiget on komisjonis praegu ja mitu liiget on edaspidi, teie tehtud muudatuse tulemusena?

Jah, praegu on seal neli liiget. Kui me määrame Riigikogu otsusega proportsionaalsuse põhimõtte, siis on selle sisustamine Riigikogu juhatuse otsustada ehk seda numbrit ei saa mina praegu öelda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Esiteks, Riigikogus on viis fraktsiooni ja minu teada peaks seal komisjonis olema ka viie fraktsiooni esindajad. See, mida sa, Mart, teed, on lihtsalt huumor. Kus on nüüd 100 000 euro kokkuhoiu jutt ja kõik muu, millest sa enne rääkisid? Ma ei tea, kas sa suhtlesid komisjoni esimehega ka, kes oli esimees nii siis, kui komisjon loodi, kui ka praegu. Stalnuhhin on juhtinud seda komisjoni niimoodi, et seal pole kunagi olnud vaja hääletada, see on olnud selle komisjoni töövorm ja meetod. See, mis praegu toimub, on täiesti arusaamatu. Ja tunnistan ausalt, mina olin Mihhaili üks peamisi oponente, sest Reformierakonna fraktsiooni esindaja, käis selle kahe aasta jooksul kohal – ma eeldan, et ma ei tea liiga, kui nii ütlen – ehk kolmel korral. Nüüd hakkab Reformierakonna esindajaid olema mitu. Aga kuna sa tead numbreid täpselt, siis ma loodan, et sa oskad ülejäänud saalile öelda, mitmel korral kahe aasta jooksul Reformierakonna fraktsiooni esindaja selle komisjoni töös osales.

Seda, et Riigikogus on viis fraktsiooni, tean ma väga hästi. Ja seda ma ka oma ettekandes ütlesin. Küll aga vaatasin ma Riigikogu kodulehelt, et praegu on seal neli saadikut ehk üks on puudu. Ma väidan, et kui Riigikogu kodulehel on õiged andmed, siis ma ei ole eksinud.

Kas ma teen huumorit või mitte, eks see on igaühe enda otsustada. Ma arvan, et ma räägin siin tõsistel teemadel ja olen ka oma ettepanekuid põhjendanud. Kuidas on tehtud valik komisjoni koosseisu määramiseks? Selle koosseisu alguses otsustas tolleaegne koalitsioon, et enamus peab komisjonis kuuluma koalitsioonile. Seetõttu ma olen ikkagi seda meelt, et samas koosseisus ei saa olla nii, et ühel hetkel on ühel opositsioonil vähem õigusi ja teisel rohkem. Ehk kui see valik on koosseisu alguses tehtud, siis peaks see olema ka koosseisu lõpuni nii. Ja et seda tagada praeguses olukorras, kus meil on koalitsioonis kaks fraktsiooni ja opositsioonis kolm, on üks lahendus seda teha proportsionaalsuse põhimõtte alusel. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Äkki te seletate lahti selle pariteetsuse ja proportsionaalsuse printsiibi erinevuse ja ütlete, millest on tingitud teie valitud proportsionaalsuse printsiip? 

Ma ei saanud praegu küsimusest aru. Palun täpsustage!

Kas küsija soovib täpsustada oma küsimust? Palun siis mikrofon!

Aitäh! Siin on, ütleme, komisjoni moodustamise puhul võimalikud nii pariteetsuse kui ka proportsionaalsuse printsiip. Teie olete valinud proportsionaalsuse printsiibi. Mispärast just proportsionaalsuse printsiip, aga mitte pariteetsuse printsiip? 

Aga seda ma ju hetk tagasi selgitasin nii oma ettekandes kui ka kolleeg Priit Sibulale vastates. Selle koosseisu alguses on valitud tõesti pariteetsuse printsiip. See tähendab seda, et igast fraktsioonist on valitud üks liige. Kuna siis oli viiest fraktsioonist kolm koalitsioonis, siis kehtis komisjoni liikmete seas põhimõte, et komisjonis on koalitsiooni liikmete enamus. Praeguses olukorras, kus koalitsiooni moodustavad kaks Riigikogu fraktsiooni, ei ole võimalik pariteetsuse põhimõttest lähtuvalt tagada sellist olukorda, kus komisjonis on koalitsiooni ülekaal. Aga kuivõrd sellest põhimõttest on mõistlik kinni pidada, sest selline oli valik ka praeguse koosseisu alguses, siis tulebki leida teine moodus, et seda tagada. Selleks sobib proportsionaalsuse printsiip, mille alusel on võimalik tagada komisjonis sama n-ö jõudude vahekord, mis on saalis, mis on olnud valija tahe ja mis on ka alatiste komisjonide moodustamise põhimõte. Sellest lähtuvalt ongi ettepanek kasutada proportsionaalsuse printsiipi. 

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Sa väidad, et sa oled eelnõu algataja, samas sa ei oska meile öelda, kui palju hakkab selles komisjonis liikmeid olema. Ma teen siis su elu lihtsamaks. Kas selles komisjonis hakkab olema seitse liiget või kümme liiget? Seitse liiget või kümme liiget? Seitse liiget või kümme liiget? Sa oled selle eelnõu algataja, sul on kõik selge, läbi mõeldud, rehnut on tehtud, sa tead kõike une pealt. Seitse liiget või kümme liiget? Ootan vastust.

Mina lähtun siiski Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest. Riigikogu saab kinnitada printsiibi oma otsusega ja juhatus määrab siis vastavalt sellele printsiibile, kui palju komisjoni liikmeid hakkab sinna komisjoni kuuluma. Ehk ma ei saa seda arvu praegu juhatuse eest öelda.

Kas Eduard Odinets soovib protseduurilise küsimuse küsida?

Jaa, ilmselt küll. Ma aitaksin kolleege. Kui vaadata selle komisjoni 15. veebruari protokolli, siis sealt selgub: komisjoni esimees teatas, et lisandub kaks liiget.

Peeter Ernits, kas protseduuriline või tavaline küsimus? Ei kuule teid praegu. Palun kontrollige mikrofoni! Me palume Peetril teha brauserile restart, ta oli vahepeal siin saalis ja nüüd arvatavasti oleks vaja uuesti värskendada. Nii kaua võtame Mart Helme küsimuse. Palun, Mart Helme!

Jah. Ma arvan, et lugupeetud eelnõu esitaja on täiesti valedel jälgedel. See, et eelmise valitsuse ajal oli koalitsiooni ülekaal, ei tulenenud mitte sellest, et oli koalitsiooni ülekaal par excellence, vaid see tulenes sellest, et koalitsioonis oli kolm osapoolt, aga kõikidest fraktsioonidest oli üks esindaja. Ja kus Rooma õiguses on kirja pandud, et peab olema tingimata koalitsiooni ülekaal? Mina ei tea, et selline asi oleks kuskile kirja pandud. See on praeguse koalitsiooni väljamõeldis. Kui kõik fraktsioonid on esindatud ühe liikmega, siis sõltub juba sellest, kui palju liikmeid on koalitsioonis, kas on koalitsiooni ülekaal või ei ole. Pariteetsus ei räägi koalitsiooni ülekaalust, vaid pariteetsest esindatusest. Ja see on põhimõtteliselt olnud siiani hea tava Riigikogus.

Jaa. No ma ei ole kordagi väitnud, et pariteetsus peaks kuidagi tähendama seda, et peaks olema koalitsiooni ülekaal. Mina ütlen seda, et selle koosseisu alguses on koalitsioon teinud otsuse, et probleemkomisjonis on koalitsiooni enamus, sest sellest, kui on määratud pariteetsuse alusel, on tekkinud koalitsiooni ülekaal. Nüüd, kui olukord on muutunud, peaks olema tagatud, et sellel opositsioonil, kes oli enne, ja praegusel opositsioonil – või koalitsioonil, sõltub, kumba pidi vaadata – oleks võrdne olukord. Ja sellest tulenevalt, pariteetsuse printsiibist lähtuvalt ei saa seda praegu nii teha. Järelikult tuleb kasutada proportsionaalsuse printsiipi. 

Kui on küsimus, et kus on kirjas, et probleemkomisjonis peab olema koalitsiooni ülekaal või et peab lähtuma proportsionaalsuse printsiibist, siis vastuküsimus võiks olla: aga kus on kirjas, et peab lähtuma pariteetsuse printsiibist? Mõlemad variandid on vabad valikud või ka ükskõik milline kolmas võimalus. Seda ei ole ette kirjutatud, see on Riigikogu enesekorraldusõigus. Meil on võimalus seda siin saalis arutada ja teha otsus, kuidas me oma tööd korraldame. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Senini on erikomisjone moodustatud niiviisi, et on igast fraktsioonist olnud üks esindaja. See on olnud põhjus, miks see siiamaani niiviisi on toimunud. Sa kõlad nagu Kaja Kallase väike papagoi – kordad, et eelmine koalitsioon tegi nii ja sellepärast peab nüüd ka tegema. Tehke teisiti! 

Ja nüüd küsimus. Ma loen koalitsioonilepingut, kus on kirjas, et te plaanite teha eesti keele tegevuskava. Milline roll on kas selle tegevuskava koostamisel või muudes küsimustes eesti keele probleemkomisjonil ja milleks on vaja koalitsiooni häälteenamust saavutada? Millise ülesandele te sellele komisjonile koalitsioonis olete välja mõelnud – teie kui eelnõu algataja? 

Me oleme, Priit, head kolleegid. Ja ma ei tea, kas parlamentaarses debatis on mõistlik isiklikuks minna. Sinu tänased küsimused või väited  lähevad hästi isiklikuks.

Aga nüüd vastuse juurde. See väide, justkui me kasutaksime viidet, mina ja Kaja Kallas, sellele, mida eelmine valitsus tegi. Oleme küll kuulnud seda, et 17 aastat on Reformierakond kas kogu aeg midagi valesti teinud või pole üldse teinud. Ei, me ei kasuta seda viidet, mina räägin kontekstist selles mõttes, kuidas on otsused tehtud selle koosseisu alguses, st kuidas on Riigikogu selle koosseisu alguses otsustanud kasutada oma enesekorraldusõigust  probleemkomisjoni luues.

Ja üks märkus ka: me räägime probleemkomisjonist, mitte erikomisjonist, millele sa viitasid. Tegelikult on ka Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakond teinud eelmise aasta oktoobris ülevaate opositsiooni õigustest parlamendikomisjonides. See ütleb väga üheselt, et tegu on parlamendi enesekorraldusõigusega. Sellist tava üldse väga palju ei ole, et peaks olema eri- ja probleemkomisjonides kindlasti opositsiooni ülekaal. Valdav tava on see, et teatud erikomisjonides on juhikoht opositsiooni käes. Aga me ei räägi praegu erikomisjonidest.

Tõesti, koalitsioonilepingus on meil sees eestikeelse õppe tegevuskava. Ma arvan, et see on väga vajalik punkt. Ja seda me plaanime kindlasti sisustada väga detailselt, koos rahanumbritega ja koos konkreetsete tegevustega, et ergutada eestikeelset õpet koolides, toetada õpilasi ning aidata ja toetada personali. Seda, millist rolli see komisjon siin mängima hakkab, mina ei saa praegu öelda, see on ikkagi komisjoni ja valitsuse vaheline asi. Aga ma olen kindel, et eks nad selles ikkagi kaasa räägivad ja sinna oma sisendi annavad.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! See, et probleemkomisjonidesse kuuluvad võrdselt ehk pariteetselt kõikide Riigikogu erakondade esindajad, on olnud läbi aegade Riigikogus hea tava, mida peaks ka jätkama. Eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni koosseisu muutmine selliselt, et Reformierakond ja Keskerakond saavad seal ülekaalu, räägib sellest, et koalitsioon kavandab mingeid sisulisi muudatusi eesti keele õppes – kõiki teie samme vaadates kindlasti mitte positiivseid eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimise seisukohalt. Küsin: milline on siis komisjoni töö eesmärk? Kas äkki ühtse eesti kooli ehk segakoolide loomise toetamine ning eesti keele positsiooni nõrgendamine petlike ja valeliku loosungite varjus?

See on ilmselgelt pahatahtlik küsimus ja meelevaldne järeldus. Eks komisjoni esimees ja komisjon korraldavad ikka ise oma tööd. Aga nagu ma ütlesin, koalitsioonilepingus on selgelt kirjas, et me töötame välja eestikeelse õppe tegevuskava, näeme selleks ette reaalsed vahendid, toetame õpetajaid, toetame koolipidajaid, toetame õpilasi ja nende vanemaid ning liigume ikkagi selles suunas, et eestikeelne õpe oleks võimalik ja tagatud kõigile soovijatele. Ehk väita vastupidist on meelevaldne.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mind teeb natukene murelikuks, et te ei suuda vastata mõnele väga lihtsale küsimusele. Hea kolleeg Tarmo Kruusimäe küsis kaks korda teie käest, mis on see number, kui suur hakkab olema komisjoni liikmete arv, kas seitse või kümme, aga teie räägite vastu hoopis mingist prioriteetsusest ja proportsionaalsusest jne. Ma küsin nüüd teie käest kolmandat korda. Öelge palun see number – rõhutan veel kord: number –, mitu liiget on seal komisjonis. Kas seitse või kümme? Või mingi muu number? 

Aitäh! Ma saan küsimusest aru, ma kuulsin seda küsimust, ja ma olen sellele kaks korda vastanud. Vastan ka kolmandat korda: meie ettepanek praeguses Riigikogu otsuse eelnõus on määrata komisjoni liikmed proportsionaalsuse alusel. Ja seda, kuidas seda proportsionaalsust sisustada, saab otsustada Riigikogu juhatus. 

Peeter Ernits, protseduuriline küsimus, palun!

Jah, enne oli ka, aga mikrofon oli kinni. Ma tahtsin enne öelda, Tarmo Kruusimäele ja nüüd kolleeg Kalle Grünthalile, et ei ole ilus lamajat lüüa. Mart Võrklaev on tore mees, aga kahjuks nende eelnõude puhul, mida ta siin esitleb, ta ei valda teemat ei siit- ega sealtpoolt. Nii et palun mitte lüüa lamajat.

Aitäh! See ei olnud nüüd küll protseduuriline küsimus.

Ei ole lamajat löönud. Ja kui ma olen seda teinud, siis palun selgitada, kuidas. 

Urmas Reinsalu, palun!

Mina kaitsen hoopis Marti. Mart teeb ju oma tööd. Ja küsimus on selles, kas see asi sisuliselt on mõistlik. Nüüd, lihtsalt on üks informatsioon, mida mul on mõistlik anda edasi ka parlamendile. Mart viitab siin praegu sellele, et koalitsiooni häältega tehti selle parlamendikoosseisu alul otsus, et on just nimelt pariteetsus, aga tegelikult minu andmetel – Mart oskab täiendada –, ma vaatasin põhiseaduskomisjoni protokollist, sündis see vist küll konsensusega. Komisjonis isegi küsiti, kas Reformierakonnal on mingit probleemi sellega. Oli arutelu ja küsiti, kas tuleb mingeid ettepanekuid, aga neid ei tulnud. Mart, oskad sa öelda, kuna sa oled nüüd korrektselt ette valmistanud, kuidas sellega siis oli? Kas see oli koalitsiooni häältega või see pariteetsusprintsiip lepiti kokku parlamendi selle koosseisu alul põhiseaduskomisjonis?

Kõigepealt aitäh heade sõnade ja toetuse eest! Aga kahjuks ma ei oska sellele vastata. Ma olen küll ette valmistanud, aga seda osa ma ei ole vaadanud, ilmselt sa räägid 2019. aasta otsusest. Aga ma arvan, et parlament võiski olla selles ühtne. Minu hinnangul tulebki vaadata kahte asja: pariteetsuse alusel on komisjon moodustatud ja põhimõte, mis on sellega saavutatud, on see, et komisjonis on koalitsiooni enamus. Kui Riigikogu koosseis on oma koosseisu alguses otsustanud, et probleemkomisjonis on koalitsiooni enamus, siis mina arvan, et seda põhimõtet tuleks järgida kuni koosseisu lõpuni. Hetkel see nii ei ole ja selleks tulebki muuta komisjoni moodustamise põhimõtet, et see teine põhimõte, mis on valitud töökorralduseks, oleks tagatud.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! 2015. aastal oli peaminister Taavi Rõivas Reformierakonnast. Kui loodi Tallinna Sadama korruptsiooni uurimise komisjon, siis oli seal igast fraktsioonist üks inimene. Minu küsimus on: mis on nüüd muutunud? Erakond on sama, erakonna juhid on küll teised, aga nüüd äkki tulete teie jutuga, et tegelikult peaks olema [koalitsiooni] ülekaal komisjonis. Toona uuriti ju teie liikmete korruptsiooni Tallinna Sadamas, aga ikkagi ei tahetud ülekaalu.

Selles mõttes ei ole midagi muutunud. See otsustusõigus on igal Riigikogu koosseisul, kuidas ta oma tööd korraldab, ja see on täiesti kodu- ja töökorra kohane tegevus. Iga Riigikogu koosseis otsustab, kuidas ta oma tööd korraldab. Ma viitan veel, et selle koosseisu alguses on otsustatud nii: probleemkomisjonides ja erikomisjonides on ülekaal koalitsiooni käes. Mina arvan, et igati õiglane ja mõistlik on jätkata sellesama põhimõttega koosseisu lõpuni, nii et töökorraldus selles koosseisus oleks sarnane ja sõltumata sellest, kes on parasjagu opositsioonis või koalitsioonis, oleks nende õigused sarnaselt tagatud. Sest muidu oleks ebavõrdne olukord: ühel opositsioonil on ühel hetkel rohkem õigusi ja teisel vähem, samamoodi koalitsiooni vaates. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No ei vasta tõele kogu see jutt. Ma soovitaksin teha natuke statistikat ja vaadata, et ikkagi inimpõlve vältel on olnud sellistes erikomisjonides pariteetne esindatus. Inimpõlve vältel! Ja praegu oleks väga huvitav teada, missuguseid Riigikogus väljakujunenud tavasid ... (Vahepeal ei ole kuulda, ühendus hakib.) ... uus valitsus. Natukene fantaseerin: järgmiste Riigikogu valimiste järel võib-olla Eesti Konservatiivne Rahvaerakond võtab 51 kohta ja otsustab, et mehitab kõik komisjonid ainult oma inimestega, teistele annab näpuotsaga seal võib-olla ka üks-kaks kohta. Siis on kõik okei või? No ei saa niimoodi. Parlamentaarne kultuur tähendab ikkagi seda, et on diskussioon, on mõttevahetus ja on kompromissi otsimine, mitte diktatuur. Teie sihite praegu diktatuuri poole.

Aitäh! Mul oli rõõm kuulda, et me räägime dialoogist. Kui meenutada siin aega kolm-neli kuud tagasi, siis seda kahjuks reaalselt liiga palju näha ei olnud. Aga see selleks. 

Jaa, pariteetsuse põhimõte on olnud väga pikalt kasutusel, kuid see ei tähenda seda, et seda ei võiks muuta. See on parlamendi enesekorraldusõigus ja see ei ole kuskilt otsast ühegi põhimõtte ega seadusega vastuolus. Ehk seda võib parlament nii otsustada. Ja ma ütlen veel kord: selle koosseisu alguses sai loodud olukord, kus nendes komisjonides on enamus koalitsiooni käes. Mul on siin kenasti olemas ka ajalooline ülevaade. Ütleme, et pariteetsus on tõesti olnud, vähemalt minu andmetel, kui me praeguse koosseisu ka arvesse võtame, viies koosseisus, aga samal ajal on valdavas osas sellest ajast olnud komisjonides tasakaal, mitte koalitsiooni või opositsiooni ülekaal. Koalitsiooni ülekaal on – vähemalt nende andmete põhjal, mis minul on – loodud selle koosseisu alguses. Ehk see on olnud valik ja tava rikkumine, kui me tahame öelda "rikkumine", või tava muutmine võrreldes eelnevaga. Ja seda me täna soovimegi jätkata. 

Kui nüüd oli küsimus – ma loodan, et see oli küsimus, mitte kuidagi ähvardus –, et kui EKRE võtab 51 kohta, siis ta mehitab kõik komisjonid enda inimestega, siis ma ikkagi juhin tähelepanu, et meil kehtib Riigikogu kodu- ja töökorra seadus, kus on siiski kirjas, et alatistes komisjonides tuleb jälgida proportsionaalsuse põhimõtet ja seda loogikat, kui palju on fraktsioonid saanud kohti Riigikogus. Ehk nii palju, kui üks fraktsioon on Riigikogus kohti saanud, nii palju peab ta kohti saama ka alatistes komisjonides. Ma loodan, et seaduse vastu siiski keegi ei plaani minna. Seadus on meil Eesti Vabariigis ikkagi täitmiseks.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur aitäh! Näed, Mart, just praegu sa lugesid üles asju, mis puudutavad alatisi komisjone. Aga noh, alatised komisjonid või erikomisjonid, need on siiski väga erinevad asjad. Ja siit ka see traditsioon, mis meil Riigikogus on olnud juba pikemat aega ja mida te siin rikkuda tahate. Aga mu küsimus on hoopis selle kohta, kas sellel muudatusel, mida te nüüd planeerite, on olemas ka mingisugune mõju komisjoni eelarvele. Kui on, siis milline see mõju on? 

Esmalt ma täpsustan: alatisi komisjone mainisin sellepärast, et ma vastasin kolleeg Mart Helme küsimusele selle kohta, et kui EKRE‑l peaks olema pärast järgmisi valimisi plaan kõik komisjonid oma inimestega mehitada, siis see lihtsalt ei ole seadusega võimalik.

Nüüd kuludest. Kui tekib ainult liikmeid juurde, siis minu hinnangul ei tohiks see kulusid juurde tekitada, sest komisjoni teenindav personal jääb samaks ja tasustatavad kohad on ju esimees ja aseesimees. Ma tahaksin küll arvata, et see on nii. Kui ma eksin, siis ma saan ennast parandada, aga ma arvan, et see on nii. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mart Helme küsimust võiks nagu laiemalt võtta. Loomulikult, täielikult asfalteerida ei saa, aga olukord võib muutuda vähemalt paljudele väga keeruliseks, kui nad on vähe esindatud. Aga minu küsimus on, et kui nüüd suurendatakse mehitatust seal komisjonis, kas te tahate siis Mihhail Stalnuhhini sealt välja vahetada. On teil oma ridadest võtta keegi parem, kes eesti keele õpet hakkab juhtima?

Komisjoni esimehe ümbervalimist või -väljavahetamist mina ei oska küll praegu kommenteerida. See on ikkagi komisjoni liikmete otsustada.

Rene Kokk, palun!

Lugupeetud eesistuja! Hea Mart! Me räägime siin praegu erikomisjonidest. Küsin, milline on sinu seisukoht. Kas see, et julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimees on koalitsioonierakonna esindaja, on hea tavaga kooskõlas?

Aitäh! Hetkel me räägime küll probleemkomisjonist, aga eks me erikomisjonidest jõuame ka veel rääkida. Selle esimehe koha pealt ütlen, et minu teada on see ka varem nii olnud. Aga kuna see ei puuduta kõnealust eelnõu, siis ma seda praegu ei kommenteeriks.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi. Ma palun nüüd ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Oudekki Loone.

Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu teisipäeval, 23. veebruaril. Eelnõu sisu tutvustas Mart Võrklaev, täpselt nii, nagu ta hetk tagasi ka siin saalis tegi, ja tema sõnu ma enam kordama ei hakka, see oli suures ulatuses seesama.

Urmas Reinsalu ja Kalle Grünthal uurisid, miks muudetakse senist parlamentaarset tava ja mis on sellise muudatuse laiem siht. Urmas Reinsalu juhtis lisaks tähelepanu, et varem on neid komisjone peetud mitte niivõrd seadusandlikeks, kuivõrd järelevalve komisjonideks, seega ei ole alati leitud, et koalitsioonil peaks tingimata olema arvuline ülekaal. Mart Võrklaev selgitas vastuseks, et parlamentaarne ajalugu toetab mõlemat lahendusviisi – kas nii, et igal fraktsioonil on üks esindaja, või on proportsionaalne esindatus –, toonitades, et see on Riigikogu enesekorraldusõigus, kuidas komisjonide liikmeskonda määratakse. See ongi meie ja iga koosseisu vabadus.

Paul Puustusmaa leidis, et koalitsioon võiks kaaluda jätta kontrollikomisjonid opositsiooni ülekaaluga komisjonideks. Mart Võrklaev ütles vastuseks, et see oli juba selle Riigikogu koosseisu algse koalitsiooni ehk Keskerakonna, Isamaa ja EKRE valik ning siis ei nähtud probleemi koalitsiooni ülekaalus.

Urmas Reinsalu juhtis tähelepanu asjaolule, et kuigi formaalselt pole tegemist pretsedendi loomisega, võib see siiski niisuguseks kujuneda. Lisaks ta uuris, kui suured oleksid sellisel juhul komisjonid, kui proportsionaalsus oleks tagatud. Mart Võrklaev selgitas vastusena, et koosseisu suuruse kinnitamise pädevus jääb Riigikogu juhatusele.

Toomas Kivimägi nõustus, et tavadel ja kommetel on väärtus, aga ka selle koosseisu varasemal kahel aastal ei järgitud kindlaid tavasid, näiteks ei antud riigieelarve kontrolli erikomisjonis või korruptsioonivastases erikomisjonis opositsioonile ülekaalu. Samas Toomas Kivimägi nõustus, et erikomisjonide koosseisu küsimused tuleks laiemas ringis veel kord läbi arutada. Kivimägi tegi ettepaneku saata 335 OE täiskogusse esimesele lugemisele ning arutada seejärel kolme järgmist päevakorrapunkti menetluslikke otsuseid tegemata. Järgmised päevakorrapunktid puudutasid nimelt teisi erikomisjone. Toomas Kivimägi rõhutas, et kõiki erikomisjone ei pea tingimata ühtemoodi korraldama.

Kalle Grünthal tegi ettepaneku mitte ühegi eelnõu kohta menetluslikke otsuseid teha, kaasa arvatud kõnesoleva eelnõu kohta, ning saata need arutamiseks ja seisukoha võtmiseks vanematekogule. Toomas Kivimägi leidis, et kõige mõistlikum kompromiss oleks saata 335 OE esimesele lugemisele ning ülejäänud eelnõude puhul võtta aeg maha ja arutada veel kord läbi, milline on kõige mõistlikum erikomisjonide koosseis.

Seejärel otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. märtsiks 2021 (poolt hääletas kuus inimest ja vastu üks, erapooletuid polnud), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt neli, vastu kaks, erapooletuid üks), teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 24. märts k.a ja määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Oudekki Loone. Need kaks viimast otsust tehti konsensusega.

Aitäh! Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan! Mul on protseduuriline küsimus – sellepärast, et kaasettekandja või komisjoni ettekandja ütles, et Mart Võrklaev rääkis komisjoni täpselt sedasama juttu, aga asjad jäid ju selgusetuks. Mida siis komisjon sai otsustada, kui asjad jäid selgusetuks? Nagu siin ettekandja arutelust aru saada oli, ta paljusid asju ei teadnud, ei olnud kursis. Mida siis komisjon otsustas?

Seda just komisjoni ettekandja praegu rääkis.

Komisjonile ei jäänud asjad selgusetuks. Kuna komisjoni istung ei toimunud keset ööd, siis ilmselt me olime tähelepanelikumad. Ja ma just ütlesin, mida me otsustasime. Otsustasime võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. märtsi istungiks, arutada see siin läbi ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute tähtaeg on 24. märts ja ettekandja olen mina. Need olid komisjoni otsused.

Kalle Grünthal, palun protseduuriline küsimus!

Jah, mul on protseduuriline küsimus, tegelikult on see Oudekki Loonele, sest mina mäletan, et komisjoni istungil me võtsime vastu otsuse ainult rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamise eelnõu saatmiseks siia saali, aga ülejäänud asjad pidid minu meelest vanematekogusse minema. Kuidas see siia on sattunud? Ma nagu hästi ei mäleta seda.

Paraku ma näen tõepoolest ka hääletustabelist, et te ei olegi hääletusel osalenud. Nii et võib-olla te läksite sellelt istungilt varem ära. See oli digiistung, seega ma pean ise tunnistama, et ma täpselt ka ei jälginud seda. Ma võin hiljem selle välja võtta ja teile öelda. Aga me tõepoolest hääletasime. Kui on tarvis, võin öelda ka nimed. Näiteks, selle poolt, et see eelnõu tänaseks täiskogu päevakorda võtta, hääletasid Toomas Kivimägi, Oudekki Loone, Lauri Läänemets, Paul Puustusmaa, Marko Torm ja Mart Võrklaev. Nii et ka teie enda erakonnakaaslane on toetanud seda, et see läheks täiskogu päevakorda. Seega saadeti see eelnõu väga selgelt otsusega täiskogusse arutelule, küll aga tehti kompromiss järgmiste erikomisjonide suhtes, mis vajavad rohkem läbirääkimist.

Henn Põlluaas, palun protseduuriline ... Henn Põlluaas, palun küsimus!

Aitäh! Hea Loone, sa ütlesid, et Kalle Grünthal ja Urmas Reinsalu küsisid komisjonis, mis on selle muudatuse eesmärk. Kui me vaatame nüüd seda, et Keskerakond ja Reformierakond tahab seda tasakaalu muuta, siis peavad seal ju ometigi mingisugused sisulised eesmärgid olema, mille sa vaikisid maha ja millest tegelikult ka eelkõneleja vaikis. Kas see tähendab kogu eesti keele õppe eesmärkide pea peale keeramist, ära muutmist, edasi lükkamist? Mis on tegelikult need sisulised eesmärgid, millega nüüd kavatsetakse edasi minna?

Aitäh! Komisjonis Mart Võrklaev ütles, et selle muudatuse eesmärk on võimaldada probleemkomisjonis osaleda rohkem selles küsimuses kaasa mõtlevatele inimestel, seega muutuks see komisjon efektiivsemaks. Komisjonis me ei arutanud selle komisjoni sisulist tööd. See komisjon on minu isiklikul hinnangul teinud suurepärast sisulist tööd ja ma olen veendunud, et see komisjon ka jätkab suurepärast sisulist tööd.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Mihhail Stalnuhhin Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun! Viis pluss kolm minutit. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Alguses annan vastuse viimase poole tunni kõige kuumemale küsimusele. Praegu on komisjonis viis liiget: mina, Tarmo Kruusimäe, Helmen Kütt, Jaak Valge ja Eerik-Niiles Kross. Kui see seaduseelnõu saab vastu võetud, siis hakkab komisjonis olema seitse inimest.

Ja nüüd hästi lühidalt kuus punkti. Punkt üks. Mul pole ei isiklikku ega poliitilist huvi selle seaduseelnõuga. Selgitan. Ma olin XII ja XIII Riigikogus kuus aastat riigikontrolli erikomisjoni esimees. Priit Sibul, kes siin täna rääkis sellest, kuidas me töötasime selles probleemkomisjonis, oleks võinud mainida, et kuue aasta jooksul võeti kõik otsused selles komisjonis vastu konsensusega, käivitati uued töömeetodid, uued töövormid. Näiteks hakkas see komisjon esimesena tegema otseülekandeid internetis. Hakkasime tegema raporteid. Ja see oli koostöö, see ei olnud lihtsalt niiviisi, et koalitsioon ja opositsioon, vaid seda oli vaja teha eelarve läbipaistvuse nimel, riigiteede remondi nimel jne. Täpselt sama ma olen juurutanud ka selles probleemkomisjonis. Kõik otsused, mis on pooleteise aasta jooksul vastu võetud, on tehtud konsensusega, sõltumata sellest, milliselt poolelt on üks või teine Riigikogu liige.

Punkt kaks. Kas on olemas eesti keele õppe probleem? Me oleme seda kuulnud 30 aastat, sellesse on mahutatud, õigemini on selle peale ära raisatud isegi mitte ainult miljoneid või kümneid miljoneid, vaid lausa sadu miljoneid eurosid. Kas kogu see raha raiskamine on andnud on mingi tulemuse?

Punkt kolm. Kui me alustasime, siis me püüdsime uurida, milline olukord tegelikult on. Ja see ei ole mingi loosung. Õppeprotsess koosneb konkreetsetest detailidest, mille olukorra võib täitsa selgeks saada. Näiteks, kuidas on lood õpikutega, õppevahenditega? Meie järeldus on see, et väga kehv. Riigil puudub täielikult kontroll selle protsessi üle. Kuidas on lood kaadriga, õpetajate ettevalmistamisega? Väga kehv. 2014. aastast ei ole enam riigi tellimust. Urmas Espenberg vaatas neid tabeleid, mida meile massiliselt saadeti, ja uuris välja, et Tallinna Ülikooli magistriõppesse astunud 27 inimesest lõpetas ühel aastal ainult kaks. Täielik läbikukkumine. Lasteaedades tegeleb igaüks asjaga nii, kuidas ta vajalikuks peab, mingit ühtset süsteemi ei ole. Metoodikat, standardset metoodikat, mis annab mingid miinimumteadmised, ei ole olemas. Kontroll puudub. Sest mina ei nimetaks kontrolliks riigieksameid, mis toimuvad põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamisel. Pidevat täpset ülevaadet andev kontrollimehhanism puudub täielikult.

Kogu selle asjandusega me oleme tegelenud viimased poolteist aastat. Meil jäi uurimata ainult üks asi, koroona tõttu, see on kirjastuste arvamus haridusministeeriumi poliitika kohta õpikute ja muude õppevahendite trükkimisel. Praegu me valmistame ette riiklikult tähtsat küsimust. Ma loodan, et komisjon, kes saab kokku uues koosseisus, kinnitab selle otsuse, mille tegi eelmine koosseis – see, kus olid veel Priit Sibul ja Urmas Espenberg –, et teha riiklikult tähtsa küsimuse kuulamine siin Riigikogu saalis. Ma loodan, et see toimub aprillis või vähemasti sellel kevadel, hiljemalt mais. Ja seal ma toon kõik need asjad, mida me konsensuslikult oleme komisjonis ära otsustanud, teie ette, aga siis juba palju pikemalt ja üksikasjalikumalt, kui praegu mulle antud kaheksa minutit lubavad.

Komisjoni kuludest ma rääkisin. Kas teid ei huvita, kuhu on raha läinud? Tähendab, seda küsimust, kes on süüdi, ma püüdsin vältida. Me püüdsime siiski tegeleda küsimusega, mida teha. Aga tegelikult, milles on asi, kuhu on kadunud need kümned ja kümned ja kümned miljonid? Miks on kulu olnud nii suur, aga samas on tulemus nii nigel? Kui keegi lõppude lõpuks paneb sellele probleemile punkti ja ütleb, milles on asi, siis te hakkate arvutama komisjoni kulusid.

Praegu komisjonis istungeid ei toimu. Nagu ma teile selgitasin, meil oli konkreetne plaan, mille ma tegin komisjonile selgeks 2019. aasta septembris. Me oleme praktiliselt kõik läbi uurinud, me oleme mitu kooli läbi käinud, lasteaedades olnud, kohtunud ülikoolidega, haridusministeeriumi ja ametitega. Kõik on läbi käidud. Nüüd on vaja uuele koosseisule selgeks teha see, mis sai pooleteise aastaga välja uuritud. Ei ole mõtet praegu seda alustada, enne kui komisjoni koos ei ole. Ja praegu käib ettevalmistus riiklikult tähtsa küsimuse aruteluks.

Siin jäi kõlama selline asi – kolleeg Kivimägi ütles –, et sellised komisjonid on nagu umbusalduse avaldamine alatisele komisjonile. Jumal hoidku! Mul tekib küsimus, et kui keegi sellega ei tegele, kas siis 30 aastat ei tegelenud alatised komisjonid sellega nii, nagu vaja oleks. Kes teile ütles, et nad hakkavad homsest sellega tegelema? Ja mingit pealesurumist ei toimu. Mul on oma põhimõtted, ma olen eesti keele õpetaja, piisavalt kogenud, piisavalt palju õppevahendeid teinud, tuhandeid inimesi õpetanud, nii täiskasvanud kui ka lapsi. Ma suhtlen pidevalt oma kolleegidega. Ma kaitsen ainult seda, mida ma pean õigeks ja vajalikuks, ja mitte keegi mind ei survesta ega suru mulle peale mingit kahjulikku ideed, millesse mina ei usu. See on see, mida ma tahtsin öelda seoses selle eelnõuga. Aitäh, et te sellel varajasel tunnil mind ära kuulasite!

Aitäh! Ja nüüd palun kõnetooli Helir-Valdor Seederi Isamaa fraktsiooni esindajana. Palun! Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Head kolleegid! Esmapilgul võib jääda mulje, et tegemist on parlamendisisese enesekorraldusliku tehnilise eelnõuga, nii nagu ka eelnõu algatajate esindaja püüdis siin väita. Tegelikult see kaugeltki nii ei ole. Tegemist on väga põhimõttelise riigiõigusliku eelnõuga, mis muudab senist parlamentaarset tava. See muudab ka parlamentaarse demokraatia toimemehhanisme, mis on toiminud Eestis eri valitsuskoalitsioonide ja parlamendikoosseisude jooksul ühesuguste põhimõtete alusel.

Kui me vaatame koalitsiooni plaane ja algatatud eelnõusid, mis puudutavad komisjone, siis see ei ole ju ainult probleemkomisjonide ümberkorraldamine, ühe ärakaotamine või teise koosseisu ajal ümbertegemine, vaid see puudutab ka teisi erikomisjone. Kõikide nende komisjonide, Riigikontrolli korruptsioonikomisjoni ja julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni eesmärk ja peamine roll on tegelikult parlamentaarse järelevalve teostamine. Parlamentaarse järelevalve teostamine ei ole sama, mis on alatiste komisjonide peamine ülesanne ehk seaduseelnõude välja töötamine. Ja siin on kehtinud pariteetsuse printsiip komisjonide moodustamisel. Aga nüüd me läheme muutma seda järelevalve mehhanismi, mis demokraatlikus parlamendis toimib, mis Riigikogus on toiminud läbi eri koosseisude, nii et igal juhul koalitsioonil hakkaks olema kõikides nendes komisjonides ülekaal. Ilmselt on sellel väga selged ja kindlad eesmärgid.

Me teame, missugune on praegu Keskerakonna seisund – mitu kriminaalasja on seoses Keskerakonna kui erakonnaga või tema liikmetega toimimas. Iseenesest arusaadav – vajalik on, et ka vastavas parlamendikomisjonis, korruptsioonikomisjonis oleks koalitsiooni ülekaal. Väga ebamugav on, kui riigieelarve kontrolli komisjonis toimiks pariteetsuse printsiip. Hea on, kui koalitsioon saab häälteenamusega komisjoni tööd korraldada ja otsustada, mida komisjonis arutatakse, mida mitte. Tegemist on väga põhimõttelise riigiõigusliku lähenemisega ja senise praktika muutmisega. Lisame siia juurde veel välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu, mida me täna siin arutasime ning millega muudetakse viisataotluse printsiipe ja viisade vaidlustamise printsiipe ning tehakse seda isegi oluliselt suuremas mahus, kui Euroopa õigus seda ette näeb. Edasi, kodakondsuse andmine korduvate kriminaalkuritegude eest süüdi mõistetud isikutele, vihakõne seadus ehk sõnavabaduse piiramine jne, nüüd siis see parlamentaarse järelevalve sisutuks muutmine. See kõik on tegelikult niisugune justiitsreform või riigireform, kui me vaatame kogu seda mustrit. Kummaline küll, enne valimisi lubas justiitsreformi, kohtute reformi ja peade veerema panemist just nimelt EKRE, aga nüüd me näeme, et hoopis Reformierakond ja Keskerakond viivad selle justiitsreformi omal moel ellu, tehes seda väga jõuliselt.

Need tänased argumendid, mis siin esitati, ei olnud absoluutselt veenvad. Ma ei tea, kas minnakse selle käekirjaga ja mustriga edasi ja veelgi sügavamale. Meil on ju praegu seadusest tulenevalt pariteetsuse alusel siinsamas parlamendis tegutsevad institutsioonid, mis ka toimivad veel. Ringhäälingu nõukogus on igast fraktsioonist esindaja. Kas ka see peaks olema nüüd järsku moodustatud proportsionaalsetel alustel, nii et koalitsioon kontrolliks lisaks sõnavabaduse piiramisele ka seda, mis toimub rahvusringhäälingus? Ma arvan, et see on ilmselt järgmine samm. Eesti Pank, [mille nõukogus] on fraktsioonidel pariteetsuse alusel esindatus. Võib-olla me muudame ka selle ära? Nii nagu eelnõude algataja väitis, hakkab Eestis iga parlamendi koosseisu vahetusega – aga mis me räägime parlamendi koosseisust, ega praegu ei muutunud parlamendi koosseis, valitsuskoalitsioon muutus, valitsus vahetus –, iga valitsuse vahetusega olema uus lähenemine demokraatiale ja parlamentaarsetele tavadele. Minu arvates on see väga halb. Ja mitte ainult halb, vaid lausa ohtlik. Seda tuleks kindlasti vältida. Ma väga loodan, et eelnõu algatajad mõtlevad veel väga tõsiselt selle pretsedendi loomisele, et ei tekiks kiusatust teha seda, mida seni ei ole olnud, et iga valitsusvahetusega maalitaks kogu parlamentaarne töökorraldus ümber.

Ma kuulsin, et komisjoni esimees ütles nii: proportsionaalne lähenemine on selline, et selles komisjonis, eesti keele õppe arengu probleemkomisjonis hakkab olema seitse liiget. Seni on moodustatud proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt kõik alatised komisjonid. See tuleneb kodu- ja töökorra seadusest. Seda teeb Riigikogu juhatus. Proportsionaalsusele on antud väga selge sisu, see on jällegi olnud läbi eri koosseisude määratud kindlate reeglite järgi ja nii on ka praegu. Keskerakonnal ja Reformierakonnal kui kahel kõige suuremal on kolm liiget võimalik määrata igasse komisjoni, EKRE-l on võimalik määrata kaks, sotsiaaldemokraatidel ja Isamaal üks. See põhimõte arvestab fraktsioonide suurust, see on proportsionaalne lähenemine. Ja nii me saame kokku 10 liiget: 3 + 3 + 2 + 1 + 1 võrdub 10 liiget. Huvitav lähenemine hakkab olema nüüd: kui öeldi, et tuleb seitsmeliikmeline proportsionaalne komisjon, siis mis proportsioon see selline on? See ei ole kindlasti proportsionaalne lähenemine ja sellist asja ei saa Riigikogu juhatus endale lubada. Siin on ikkagi kaks võimalust: kas pariteetne lähenemine, mis tähendab, et on viis liiget, igast fraktsioonist üks, või proportsionaalne lähenemine, kus lähtutakse valijate mandaadist, mis on antud, ja fraktsiooni suurusest. See tähendab kümneliikmelise komisjoni moodustamist. See, kas iga fraktsioon kasutab oma võimalust maksimaalselt ära, on juba fraktsiooni enda otsustada, samuti see, kelle ta sinna saadab, aga komisjoni suurus peaks tulenema sellest loogikast lähtuvalt.

Arvestades kõike eelöeldut ja andes koalitsioonile võimaluse siiski sügavalt järele mõelda, kas selliste eelnõudega on praegusel ajal mõistlik siia tulla ja sellist pööret parlamentaarses demokraatias Eestis ellu viia, teeb Isamaa fraktsioon ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena saab sõna Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid, nii palju kui teid veel siin kuulamas on! See on väga murelik moment praegu. Murelik on ta sellepärast, et esiteks lõhutakse Eestis väljakujunenud parlamentaarseid tavasid ja lõhutakse väga jõhkralt. Neid ei lõhuta mitte lihtsalt sellepärast, et iga Riigikogu koosseis omab õigust ja võib oma tööd korraldada nii, nagu selle koosseisu tasakaal ja esindatus Riigikogus on, vaid seda tehakse väga sihikindlalt ja väga pika perspektiiviga. Ilmselgelt on Reformierakond õppinud, et opositsioonis olles hakkasid nad kaotama kontrolli riigis toimuva üle. Nüüd on vaja astuda samme, et see kontroll mis tahes valimistulemuste tulemusena tulevikus käest ei läheks. Ja seetõttu hakatakse meid üle ujutama – ma olen täiesti kindel, ma võin selle peale mürki võtta – lähematel kuudel just sedalaadi eelnõudega nagu need kaks viimast, mille pärast me oleme piike murdnud siin juba mitu tundi, eelnõudega, mis peaksid tagama, et liberaalsed jõud jääksid sisuliselt igal juhul võimu juurde ja saaksid tagada igasuguste eelnõude, tavade ja ükskõik mille läbisurumisega oma tahte kehtestamise riigis toimuva üle.

Ma ei saa kuidagi olla sellise pehme diktatuuri kehtestamise toetaja, ja mitte ainult mina, vaid kogu meie fraktsioon. Ma julgen isegi väita, et ühiskond, ka Reformierakonna ja Keskerakonna valijad, kindlasti ei toeta niisuguse pehme diktatuuri, jokk-skeemide, jokk-süsteemi kehtestamist riigis toimuva ja seadusandluse kujundamise mõttes. Seetõttu siin ei ole absoluutselt võimalik kahtepidi mõelda, on võimalik mõelda ainult ühtepidi – ja selle ütles eelkõneleja välja. See eelnõu tuleb tagasi lükata. Ka meie erakond teeb sellekohase ettepaneku. Pikemalt ma praegu, kümme minutit enne kella viit hommikul teie tähelepanu köitma ei hakka. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalul on protseduuriline küsimus.

Aitäh! Ma ei tea, kuidas on teiste kolleegidega, aga minu ühendus oli igal juhul Mart Helme sõnavõtu ajal küll väga katkendlik ja ma suurt osa tema sõnavõtust ei mõistnud. Mul on istungi juhatajale palve, et ta kas refereeriks Mart Helme sõnavõttu või annaks Mart Helmele võimaluse seda korrata.

Aitäh! Siin saalis oli küll tema sõnavõtt väga hästi kuulda, aga ma võib-olla paari sõnaga refereerin. Mart Helme tundis väga suurt muret selliste tendentside üle, mida Reformierakond ja Keskerakond on väga jõuliselt juurutamas eelnõude ja muudatuste kaudu, millega lammutatakse nii meie parlamentaarset demokraatiat kui ka demokraatiat laiemalt Eesti riigis. Ta kinnitas, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond toetab selle eelnõu tagasilükkamist. Jaanus Karilaid, kas teil on protseduuriline küsimus?

Tahan öelda, et enne ei olnud kuulda ka härra Seederi kõnet. Kas tea saate refereerida, mis tema jutu põhipoint oli?

Aitäh! Ma arvan, et te olite ise siin saalis ja kuulsite suurepäraselt. Ma ei hakka seda küll ümber jutustama. Urmas Reinsalu, protseduuriline küsimus.

Vabandust! Ma sain suurepäraselt aru härra istungi juhataja jutust, aga ma ei saanud aru, mida kõneles härra Jaanus Karilaid. Kas ...

Aitäh! Jaanus Karilaiu repliik ei olnud oluline, see oli lihtsalt selline pahatahtlik väike väljaütlemine. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Tegelikult see ei ole protseduuriline, ma lihtsalt soovisin üle rõhutada Urmas Reinsalule ja teistele, kes hästi ei kuulnud, et ma nimetasin seda protsessi, mille praegune koalitsioon on käivitanud, sammsammuliseks pehme diktatuuri kehtestamiseks. Ja neile, kes ei kuulnud, võib-olla te rõhutate just nimelt seda pehme diktatuuri kehtestamise taotlust.

Aitäh! Tundub, et rohkem ... Kas Jaanus Karilaidil on protseduurilise küsimuse soov? Siis peaks vajutama sellele käenupule või ruudukesele, siis on protseduuriline küsimus, muidu on lihtsalt soov sõnavõtuks.

Ma vaatan, et te olete hakanud andma hinnanguid. Kas siis Mart Helme viimane sõnavõtt oli heatahtlik ja minu repliik oli pahatahtlik? Te lähete väga isiklikuks.

Jah, kindlasti, kui isik, kes on siin saalis kohal, väidab, et ta ei kuule midagi, siis tegelikult see on natukene kahtlase väärtusega väide. Aga tundub, et rohkem ei ole fraktsioonidel kõnesoovi ega ka protseduurilisi küsimusi. Läbirääkimised on sellega lõppenud. Ja kuna Isamaa fraktsioonilt on tulnud ettepanek lükata kõnealune eelnõu tagasi, siis peame selle hääletusele panema. (Saalikutsung.) Rene Kokal on protseduuriline küsimus, aga selle võtame siis, kui saalisignaal on läbi. Nüüd võime põhimõtteliselt hääletamise juurde minna, aga Rene Kokal on käsi püsti, tal on enne protseduuriline küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Enda arust ma vajutasin enam-vähem õigel ajal. Mul on soov võtta EKRE fraktsiooni nimel kümneminutiline vaheaeg, veel enne kui me asume hääletama. Kuna tegemist on ikkagi, arvestades eesti keele tulevikku ja murekohtade arutamist Riigikogus, väga halva eelnõuga, siis saavad kõik eelnõu algatajad enne hääletust veel selle üle mõelda, mis õige, mis väär. Palun võtta kümme minutit vaheaega!

Jah, fraktsioonidel on õigus enne hääletamist vaheaega võtta. Kümme minutit vaheaega.

V a h e a e g

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku lükata tagasi Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu 335. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu 44. Ettepanek ei leidnud toetust. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 335 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 25. märtsi kell 17.15.

Aitäh kõikidele, kes istungi lõpuni vastu pidasid! Mammutistung kestis lugematuid tunde, peaaegu hommikuni. Istung on lõppenud.