Austatud Riigikogu! Meid on tabanud kurb uudis. Meie seast lahkus ootamatult Riigikogu liige kindralleitnant Johannes Kert, hea kaaslane ja kolleeg. Avaldame kaastunnet tema lähedastele. Mõtleme tema peale ja täname teda minutilise leinaseisakuga. (Leinaseisak.)

Head kolleegid, alustame Riigikogu V istungjärgu 7. töönädala esmaspäevast istungit.

Seoses Riigikogu liikme Johannes Kerdi volituste lõppemisega astus k.a 6. märtsil Riigikogu liikmeks asendusliige Tiiu Aro. Järgnevalt kuulame ära tema ametivande. Tiiu Aro, palun! 

Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XIV koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.

Nii, head kolleegid, nagu alati, alustame eelnõude ja arupärimiste üleandmisega. Urmas Reinsalu, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Annan enda ja Sven Sesteri, Üllar Saaremäe, Tarmo Kruusimäe, Priit Sibula ja Helir-Valdor Seederi nimel üle ühe arupärimise. See puudutab eelmisel nädalal valitsuse langetatud otsust seoses erakorralise kodakondsuse andmisega. Eesti kodakondsuse seadus näeb ette põhimõtte, et korduvalt karistatud kurjategijatele reeglina Eesti kodakondsust naturalisatsiooni korras ei anta. Samas pidas eelmisel nädalal valitsus võimalikuks anda kodakondsuse erandkorras isikule, kes on Venemaa Föderatsiooni territooriumil sooritanud kolm kriminaalkuritegu. Meie küsimus on ajendatud sellest, mis olid valitsuse motiivid ja põhjused, et selline erakorraline otsus, mis lahkneb meie kodakondsuspoliitika põhimõtetest, langetada. Kahtlemata on meie huvi teada saada, kes on see isik[, kes kodakondsuse sai,] ning millised on need kuriteod, mille eest teda karistati ja millest hoolimata pidas valitsus võimalikuks anda talle erandkorras Eesti kodakondsuse. Me loodame, et Eesti siseminister saab tulla ja siin rahvaesinduse ees kaitsta seda valitsuse poliitilist otsust, mis lahkneb senistest Eesti kodakondsuse andmise põhimõtetest. Aitäh teile!

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Soovin keskkonnakomisjoni nimel anda üle kaks Riigikogu otsuse eelnõu. Mõlemad Riigikogu otsuse eelnõud on edastatud digitaalselt juhatusele, aga tutvustan siin lühidalt nende sisu.

Esimene neist puudutab keskkonnakomisjoni ettepanekut kutsuda SA Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu liikmete hulgast tagasi Riigikogu liikmed Merry Aart ja Priit Sibul ning nimetada uuteks nõukogu liikmeteks Annely Akkermanni ja Martin Repinski.

Teine otsuse eelnõu, mille soovin keskkonnakomisjoni nimel üle anda, on sarnase sisuga. Tegemist on Riigikogu otsuse eelnõuga kutsuda tagasi Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liige Andres Metsoja ja nimetada uueks nõukogu liikmeks Riigikogu liige Yoko Alender. Aitäh!

Aitäh! Sven Sester, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan enda ja veel kaheksa Isamaa fraktsiooni liikme, Raivo Tamme, Mihhail Lotmani, Urmas Reinsalu, Andres Metsoja, Priit Sibula, Helir-Valdor Seederi, Üllar Saaremäe ja Tarmo Kruusimäe nimel üle arupärimise peaminister Kaja Kallasele.

Tegemist on peaasjalikult kriisiinfo ja selle salastamisega. Nimelt võttis tükk aega, enne kui peaminister oli ühel hetkel valmis hakkama saatma informatsiooni Riigikogu liikmetele. Algselt tegi ta seda selektiivselt, [saates infot] erakondade esimeestele, fraktsioonide juhtidele ja komisjonide esimeestele. Me juhtisime sellele tähelepanu ja palusime seda [kohustust] laiendada[, nii et infot saadetaks] kõigile Riigikogu liikmetele. Mingil hetkel nõustuti ja hakatigi infot saatma kõigile Riigikogu liikmetele. Kuid paneme tähele, et võrreldes varasema ajaga, eelmise aasta kevadega, on üks suur oluline erinevus. Ka siis ei kandnud peaministri – sel hetkel oli peaminister Jüri Ratas – eestvedamisel antud informatsioon AK ehk ametkondliku kasutamise märget. Praegu me paneme seda tähele. See ei anna meile võimalust arutleda Riigikogu liikmetena ekspertide ja analüütikutega, teha sellest oma järeldusi, pakkuda välja uusi võimalusi viirusega toimetulekuks. Me tahame teada, millest on tulenenud konkreetne AK-märge. Miks on mitteisikustatud andmete puhul vaja sellist salastatust?

Lisaks sellele me tahame vaktsineerimisega seoses informatsiooni Euroopa Liidu võimalike tulevaste ühishangete ja olemasolevate ühishangete kohta. Milliseid samme astub praegune valitsusjuht epideemiaga toime tulemiseks?

Kõik need küsimused on meie arupärimises kirjas. Aitäh teile!

Aitäh! Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson, palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esimeseks, elektrituruseaduse täiendamise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja taristuminister. Ja teiseks, atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister. Mõlemad eelnõud on saadetud elektrooniliselt Riigikogule. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Ja nüüd, head kolleegid, viime läbi kohaloleku kontrolli. 

Kohal on 92 Riigikogu liiget, puudub 9.

Läheme edasi Riigikogu selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Ma panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 7. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 84 Riigikogu liiget, vastu ei ole ühtegi ja erapooletu on 1 Riigikogu liige. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase, 8. märtsi päevakorra esimese punkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 315 teine lugemine. Ma tuletan teile meelde protseduurireegleid. Juhtivkomisjoni esindaja ettekanne on kuni 20 minutit ja iga Riigikogu liige võib talle esitada kaks küsimust, mille pikkus on üks minut. Seejärel toimuvad läbirääkimised, 5 + 3 minutit. Ja siis tulevad ülejäänud protseduurid, muudatusettepanekud jne. Palun kõigepealt siia kõnetooli ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Urve Tiiduse. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus oli siin saalis esimesel lugemisel 17. veebruaril. Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõuga soovitakse teha muudatused täitemenetluse lõpetamise regulatsioonis ja sellega seonduvalt ka mitmes teises seaduses. Sisuline eesmärk on täitemenetluse lõpetamist lihtsustada.

Nagu ikka, sai eelnõu kohta avaldada arvamust ja esitada ettepanekuid. Seda võimalust kasutasid Eesti Kohtunike Ühing, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, Eesti Võlausaldajate Liit, Eesti Krediidihaldusfirmade Liit, üks Eesti Advokatuuri vandeadvokaat ja Eesti Võlanõustajate Liit. Õiguskomisjon menetles neid 25. veebruaril. Arutelul osalesid Justiitsministeeriumi esindajad Gunnar Vaikmaa, Vaike Murumets ja Kairit Kirsipuu. Ettepanekute ja arvamuste esitajatest osalesid komisjoni istungil Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja, Eesti Võlanõustajate Liidu ja Julianus Grupi esindajad. Arvamuste ja ettepanekute põhja saadi viis muudatusettepanekut konkreetselt selle eelnõu kohta ja lisaks kaks sellist muudatusettepanekut, mis ei ole otseselt selle teemaga seotud. Esimese viie ettepaneku üle toimus komisjoni istungil pikem arutelu. Markeerin ainult mõned teemad, mille arutelus osalesid peamiselt kaasatud osapooli esindavad professionaalsed juristid.

Näiteks võlausaldajate esindaja väitis, et see eelnõu soodustab üksnes kohtutäiturite tegevust ja jätab kaitseta võlausaldajate huvid. Samas mööndi, et on õigusrahu huvides, et menetlus mingil ajahetkel lõpeb, kuid see peab olema selgelt reguleeritud. Eesti Krediidihaldusfirmade Liidul oli eelnõu täiendamiseks kaks ettepanekut: esimene ettepanek oli see, et eelnõusse ei lisataks sätet, mille kohaselt kohtutäituri tasu nõue kehtib [pärast võlausaldaja nõude aegumist] veel kümme aastat, ning teine ettepanek oli see, et kui võlgnikuga on tehtud maksegraafik, siis ei lõhutaks neid maksegraafikuid ja kokkuleppeid, mis võlgnikuga on sõlmitud ja mis kestavad kauem kui kümme aastat. Ministeeriumi esindaja Vaikmaa selgitas, et kohtutäitureid ei kohelda selle eelnõuga eelisseisundis olevatena, samuti pole eelnõu peamine eesmärk kohtuid koormusest päästa. Eesmärk on siiski see, et juhul, kui on täidetud eeldused täitemenetlusest vabanemiseks, siis oleks see võimalik.

Eesti Võlanõustajate Liit tõi esile, et nõuete aegumise korral kohtutäituritele põhitasust 50% tasumine on võlgnike jaoks liiga suur protsent. Eelnõu ettevalmistajate vastuväide oli see, et igal täiteasjal on arvestuslik kulu, mis hõlmab nii personali kui ka toimingute tegemisega seotud kulu. Kui täitur on kümme aastat täiteasja menetlenud, siis võiks ta 50% põhitasust edasi küsida. Täiturile jääb loomulikult kaalutlusõigus. Ministeeriumi arvutused näitavad, et 50% põhitasust katavad need kulud. Arvestatud ei ole seda, et täitur peaks kasumit teenima.

Ministeeriumi esindaja informeeris istungi osalisi ka sellest, et maksejõuetuse revisjonis on praegu ettevalmistamisel eelnõu, mis puudutab füüsiliste isikute maksejõuetust, ja selles on muudatusi tähtaegade lühendamise kohta. Eelnõu koostaja, Justiitsministeeriumi esindaja sõnul nähtub kohtute tagasisidest, et selle eelnõuga tehtavad muudatused loovad selgust. Ja hoolimata mõnel pool kõlanud arvamusest, et iga summa laekumine täitemenetluses katkestab kümneaastase tähtaja ja algab uus kümneaastane tähtaeg, ei tohiks seadust selliselt tõlgendada. Lisati, et täitemenetlus on väga formaliseeritud menetlus, mis on võrreldav maksekäsu kiirmenetluses esitatava avaldusega. Seda kinnitas proua Vaike Murumets. Väga erialane debatt kestis komisjonis üle tunni.

Pärast põhjalikku arutelu tegi komisjoni esimees Jaanus Karilaid ettepaneku vaadata läbi muudatusettepanekud. Muudatusettepanekud nr 1 ja 6 on omavahel seotud ja neid käsitleti koos. Esimene muudab eelnõu pealkirja, uus pealkiri on "Täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus". Õiguskomisjoni nõunik Linnar Liivamägi selgitas, et eelnõusse lisatakse üks paragrahv, mis ei ole seotud täitemenetluse seadustiku muutmisega. Tegemist on ühe tehnilise muudatusega, kuna on tehtud põhimõtteline otsus, et tuleohutuse seaduse muudatus lisatakse sellesse eelnõusse. Seesama muudatusettepanek nr 6 tingis ka eelnõu pealkirja muutmise ja see muudab ka tuleohutuse seadust, kui veel täpsemaks minna. Ministeeriumi esindaja selgitas selle muudatuse vajadust. Küllap on ka teil seda huvitav teada, et praegu koostab ehitusprojekti tuleohutuse osa tuleohutusekspert. Samas on mitmel volitatud arhitekti (tase 7) ja volitatud arhitekt-eksperdi (tase 8) kutsega isikutel teadmised ja oskused tuleohutuse osa ise koostada. Sellisel juhul jääks tuleohutuseksperdi tööks ehitusprojekti tuleohutuse osa kooskõlastamine. Tegemist on täpsustusega, millega võimaldatakse erisuguseid koostöövorme ehitusprojektide kvaliteedi parandamiseks. Peale selle ühtlustatakse mõisteid: praeguse mõiste "tööstus- ja tootmishooned" asemel on edaspidi kasutusel kõnealuse valdkonna mõiste "tööstus- ja laohooned".

Muudatusettepanek nr 2 puudutab täitemenetluse lõpetamise korda nõude täitmise aegumise korral. Näiteks kohtutäitur vaatab võlgniku avalduse läbi 30 päeva jooksul alates avalduse saamisest ja teeb seitsme päeva jooksul alates läbivaatamisest otsuse menetluse lõpetamise kohta või teavitab menetlusosalisi menetluse jätkamisest otsust tegemata. Ühtlasi täpsustatakse kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud raha sissenõudjale ülekandmise tingimusi.

Ettepanek nr 3. Sellega täpsustatakse võlgniku avalduse kohtus läbivaatamise reegleid, seda juhul, kui võlgnik taotleb täitemenetluse lõpetamist nõude täitmise aegumise tõttu. Kuna hagita asjades saab kohus esialgset õiguskaitset kohaldada ainult seaduses sätestatud juhtudel, on see täiendus vajalik.

Muudatusettepanek nr 4 puudutab kohtutäituri seadust, täpsemalt nõude täitmise aegumise kohaldamise avalduse läbivaatamise eest makstavat tasu. Teatavasti on kohtutäituril õigus küsida võlgniku avalduse läbivaatamise eest tasu 15 eurot. Täitemenetluse lõpetamisel nõude täitmise aegumise tõttu on kohtutäituril õigus nõuda võlgnikult menetluse põhitasu kuni pooles ulatuses arvestatuna sissenõudmata jäänud summalt. Muudatuse eesmärk on kehtestada kohtutäiturile menetluse lõpetamise korral [põhitasu suuruse kindlaksmääramisel] kaalutlusruum "kuni pooles ulatuses". Samas Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda leiab, et 15-eurone tasu avalduse läbivaatamise eest ei kata ära tegelikke kulusid. Nad tegid ettepaneku ühtlustada see tasu riigilõivuga, nii et tasu suurus oleks 30 eurot. Justiitsministeerium seda ettepanekut ei toetanud ja komisjonis keegi hääletust ei nõudnud.

Muudatusettepanek nr 5 tagab, et kohtutäiturile võimaldatav pikem avalduse läbivaatamise aeg kohaldub ka nendele avaldustele, mis esitatakse kohtutäiturile enne k.a 6. aprilli. Eelnõus algselt välja pakutud sõnastus seda ei võimaldanud. Ja muudatusettepanekuga nr 7 soovitakse muuta seaduse jõustumise aega, uus kuupäev on k.a 1. aprill.

Komisjon tegi järgmised otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. märtsil, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu 10. märtsil täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. Kõik need komisjoni otsused olid konsensuslikud. Tänan kuulamast!

Aitäh, hea ettekandja! Tundub, et teile küsimusi ei ole.

Väga kena.

Kas on soovi avada läbirääkimised? Tundub, et ka läbirääkimiste soovi ei ole. Siis läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimese muudatusettepaneku on esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek on samuti õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek: arvestada täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 315 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi järgmiste päevakorrapunktide juurde. Meil on täna kaks arupärimist. Esimene on Riigikogu liikmete Kert Kingo, Kalle Grünthali, Jaak Valge, Paul Puustusmaa, Mart Helme, Peeter Ernitsa, Ruuben Kaalepi, Riho Breiveli, Helle-Moonika Helme, Rene Koka, Martin Helme, Henn Põlluaasa, Urmas Reitelmanni, Leo Kunnase, Siim Pohlaku, Uno Kaskpeiti ja Merry Aarti 8. veebruaril 2021 esitatud arupärimine vaktsineerimise kohta (nr 48).

Enne, kui ma annan kõnetooli arupärijate esindajale, tuletan meelde arupärimistele vastamise protseduuri. Kõigepealt on arupärijate esindaja sõnavõtt, kõne puldist kuni 5 minutit. Sellele järgneb ministri vastus, kuni 15 minutit, ja pärast seda võib iga Riigikogu liige esitada adressaatidele ühe suulise küsimuse, mille esitamiseks on aega üks minut. Seejärel algavad läbirääkimised, 5 + 3 minutit. Palun siia kõigepealt arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Kert Kingo. Palun! Tema esineb interneti vahendusel.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitasime tervise- ja tööminister Tanel Kiigele arupärimise vaktsineerimiskava kohta.

Jaanuarikuu viimastel päevadel tulid avalikuks meditsiinikorruptsioonina kvalifitseeruvad tegevused: haiglajuhtide tuttavad, haiglate nõukogude liikmed, Venemaa Narva peakonsul ja Sotsiaalministeeriumi kantsler Marika Priske said vaktsineerimiskava eirates ja ennast eelisseisundisse seades koroonavaktsiini. Juhin tähelepanu, et valitsuse 2020. aasta 15. detsembri kabinetinõupidamisel kinnitatud, Sotsiaalministeeriumi ettevalmistatud COVID-19 vastu vaktsineerimise plaani kohaselt võimaldatakse esmajärjekorras vaktsineerida tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuste toimepidevust tagavad inimesed ning teised riskirühmad. Nende hulka kuuluvad tervishoiutöötajad ja tervishoiuasutustes töötavad inimesed, hoolekandeasutuste töötajad ja elanikud ning kõik üle 70-aastased inimesed ja teatud diagnoosiga inimesed. Kuna ühegi vaktsineerimiskava kohaselt –ei 2020. aasta 15. detsembri ega ka 2021. aasta 19. jaanuari vaktsineerimiskava kohaselt – ei kuulu haiglate juhid, haiglate nõukogude liikmed, nende sõbrad-tuttavad, diplomaatilise korpuse töötajad ega ministeeriumi kantsler Marika Priske nende hulka, kes on õigustatud saama vaktsiini esmajärjekorras, on nimetatud isikute puhul tegemist eelisvaktsineerimisega, mis sai võimalikuks nende isikute ametipositsioonist ja sellega kaasnevast mõjuvõimust tulenevalt.

Sellega seoses soovime saada vastuseid küsimustele. Millisele alusdokumendile tuginedes toimus haiglajuhtide tuttavate, haiglate nõukogu liikmete ja Venemaa Narva peakonsuli eelisjärjekorras vaktsineerimine? Millisele alusdokumendile tuginedes toimus Sotsiaalministeeriumi kantsleri Marika Priske eelisjärjekorras vaktsineerimine? Kelle loal või nõusolekul vaktsiinide jagamine toimus? Kes otsustas jagada vaktsiine eelnimetatud isikutele? Miks ei järgitud väidetavalt üle jäänud vaktsiinidooside puhul vaktsineerimiskavas esitatud teist sammu, mis nägi ette vaktsineerimise võimaldamise suurema nakkusriskiga eesliinitöötajatele ja elutähtsate teenuste osutajatele (hädaolukorra seaduse tähenduses)? Kas minister oli teadlik kõnealusest eelisjärjekorras toimuvast ja vaktsineerimiskava eiravast vaktsiinide jagamisest ja vaktsineerimistest? Millal sai minister teada kõnealustest vaktsineerimisjuhtudest? Kas minister on tuvastanud, kas ja mida kantsler Marika Priske vaktsiini eest vastutasuks lubas? Kuidas ja kes vastutab valitsuse kinnitatud vaktsineerimiskava rikkumise eest ning ametipositsiooni ja sellega kaasneva mõjuvõimu kasutamise eest eelisjärjekorras vaktsiini saamiseks? Ja viimaseks soovime teada seda, kuidas kavatseb minister tegeleda tema haldusalas lokkava meditsiinikorruptsiooniga? Nendele küsimustele soovime ministrilt vastust. Aitäh!

Aitäh! Palun siia kõnetooli arupärimisele vastama tervise- ja tööminister Tanel Kiige.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Vastan järgemööda neile küsimustele.

Kõigepealt, esimene küsimus puudutas dokumente, mille alusel toimus haiglajuhtide tuttavate, haiglate nõukogude liikmete ja Venemaa Narva peakonsuli vaktsineerimine. Igal juhul soovin tunnustada tervishoiutöötajad, kes on tänaseks vaktsineerinud üle 100 000 inimese esimese doosiga ning veel umbes 40 000 inimest on saanud ka teise doosi. Vaatasin, et värskes edetabelis on Eesti jõudnud Euroopa Liidus vaktsineerimise kiiruselt viiendale kohale. See alusdokument, millest on palju juttu olnud, on COVID-19 vaktsineerimise plaan, Sotsiaalministeeriumis välja töötatud dokument, mis sai ka Vabariigi Valitsuselt heakskiidu, kuna tegemist on arusaadavalt küllaltki laiaulatusliku olulise riigielu küsimusega.

Viiruse üleüldse epideemilise leviku tõkestamiseks vajaliku immuniseerimise koordineerimine on vastavalt seadusele Sotsiaalministeeriumi ülesanne ning sellest tulenevalt ministeerium COVID-19 vaktsineerimise plaani kui tegevusjuhendi ka ette valmistas. Seda tehti eeskätt koostöös mitme tervishoiuvaldkonna osapoolega, tervishoiuvaldkonna asutuste, haiglate ja arstide esindajatega, riikliku immunoprofülaktika eksperdikomisjoni ja teiste seotud osapooltega. 15. detsembril sai plaan ka valitsuselt heakskiidu. Seda on hiljem olenevalt olukorrast täiendatud. Juba algusest peale oli kokku lepitud, et see plaan ei saa kunagi olla kivisse raiutud dokument olukorras, kus uued vaktsiinid saavad iganädalaselt müügilubasid ning järjest tuleb juurde uut infot tarnegraafikute kohta, mitmesuguseid soovitusi, juhendeid jne. Vaktsineerimisplaani peamine raskuskese oli tõesti see, et määrata kindlaks, millised on need riskirühmad, keda esmajärjekorras vaktsineerima hakatakse, ning samuti see, millised teenuseosutajad, eeskätt tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande valdkonnas, vaktsineeritakse enne teisi ja milline saab olema hilisem suurema nakkusriskiga eesliinitöötajate vaktsineerimise järjekord. Peamine vaktsineerimise eesmärk on  loomulikult päästa võimalikult palju elusid, hoida ära haiglate liigset koormust ja seeläbi kaitsta rahva tervist.

Igapäevast vaktsineerimise korraldust, sihtrühmade järkjärgulist hõlmamist, iganädalase jaotuskava koostamist ning sama plaani uuendamist ja elluviimist vastavalt uuele, pidevalt muutuvale infole koordineerib COVID-19 vaktsineerimise juhtrühm koostöös riikliku immunoprofülaktika eksperdikomisjoniga ja laiemalt koostöös sadade terviseasutustega üle riigi. Vaktsineerimise juhtrühma kuuluvad Sotsiaalministeeriumi, Terviseameti, Ravimiameti, Eesti Haigekassa, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse, Eesti Perearstide Seltsi ning Põhja- ja Lõuna-Eesti meditsiinistaapide esindajad. Immunoprofülaktika eksperdikomisjon omakorda on Sotsiaalministeeriumile sellesama immuniseerimiskava ja ka teiste immuniseerimiskavade osas alati nõuandvaks koguks, kuhu kuuluvad mitmesuguste erialaseltside esindajad ehk valdkondlikud eksperdid. COVID-19 vaktsiinide kasutamisel arvestatakse nii immunoprofülaktika komisjoni määratud prioriteetsete sihtrühmade suurust, samal ajal ka regionaalseid ja piirkondlikke iseärasusi, nakatumisnäitajaid, saadaolevate vaktsiinide omadusi ja loomulikult ka Vabariigi Valitsuse enda suuniseid. Seda siis juhul, kui me räägime näiteks eesliinitöötajate järjekorra prioriseerimisest, nagu on tehtud nii eelmise kui ka praeguse valitsuse ajal.

Küsiti, millisele alusdokumendi tuginedes toimus Sotsiaalministeeriumi kantsleri vaktsineerimine. Vaktsineerimine laiemalt, nagu enne viitasin, tugineb samale dokumendile, aga iga vaktsiinidoosi puhul peab vaktsineerimist läbi viiv asutus alati ka ise kaaluma, keda ja mis põhjusel vaktsineerida. Loomulikult peab ta lähtuma COVID-19 vaktsineerimise plaanist, riigi soovitustest ja prioriteetidest, aga ka sellest, et ükski vaktsiinidoos ei läheks kaotsi. Kui on pakutud vaktsineerimise võimalust inimesele, kes ei kuulu vaktsineerimise sihtrühma, kuid see on vajalik just nimelt vaktsiinikao vältimiseks, siis see ongi iseenesest juhistega kooskõlas, kuna, nagu ma viitasin, alati on parem vaktsiin ära kasutada, kui see raisku lasta.

Tulenevalt suurest huvist vaktsiinidooside kasutamise vastu oleme edastanud täiendavad juhised just nimelt vaktsineerimist planeerivatele osapooltele vaktsiinikao vähendamise põhimõtete kohta ehk selle kohta, millises järjekorras ja milliseid inimesi kutsuda vaktsineerima siis, kui on näha, et mõnda vaktsiinidoosi ei suudeta selle kasutamisaja jooksul ära kasutada, näiteks keegi on jätnud tulemata, midagi juhtub, ühest viaalist saadakse rohkem doose, kui algselt planeeriti.

Algusest peale on olnud haiglatel ja muudel tervishoiuasutustel suunis vaktsineerida mitte ainult tervishoiutöötajaid, vaid kõiki selle tervishoiuasutuse toimimiseks olulisi inimesi ehk seal töötavaid inimesi. See on ka sõna-sõnalt vaktsineerimise plaanis kirjas. Eelkõige tuleb arvestada haigla enda riskianalüüsi ja hinnanguid – on see seotud personaliosakonna või administratsiooniga, juhtkonnaga. See, kas riskirühma arvatakse haigla enda vaates ka nõukogu või mitte, on haiglate enda pädevuses. Eestis on 20 haiglavõrku kuuluvat haiglat. Neis on olnud erinevaid praktikaid, tõsi. Aga me usaldame oma tervishoiuasutusi nende valikute tegemisel.

Loomulikult suunis oli varem ja on tänagi see, et esmajärjekorras peaksid alati saama vaktsiini eesliinitöötajad, kes otseselt COVID-19 haigetega kokku puutuvad, aga järk-järgult ka teised, nimelt haigla toimimiseks olulised osapooled. Vaktsineerimise plaan koostati toona teadaoleva, kättesaadava informatsiooni alusel. Nagu te ilmselt teate ja mäletate, oli algselt teadmine, et igast Pfizer/BioNTechi viaalist saab viis doosi, aga üsna kiiresti selgus, et hea doseerimise ja õigete nõelte korral on võimalik saada ka kuus doosi. Mõnevõrra hiljem Euroopa Ravimiamet tootja palvel tõesti muutiski algset ravimi omaduste kokkuvõtet ja kinnitas iga viaali kohta kuus doosi, misjärel muudeti ka tervishoiuasutustele antud suuniseid.

Soovitus oli siis ja on ka täna see, et kui mingil põhjusel jääb doos üle – avatud viaalis olevad doosid tuleb kiiresti ära kasutada, näiteks Pfizer/BioNTechi ja Moderna puhul kuue tunni jooksul, sest need on väga ajakriitilised –, siis tuleb leida inimene, kes on kohe valmis vaktsineerima tulema, et igal juhul vältida vaktsiini raisku minemist. Otsus vaktsineerida peale tervishoiutöötajate võimaluse korral ka haigla toimepidevuse tagamiseks selle juhid, staabi liikmed, sh nõukogu liikmed, tehti Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse esimehe sõnul juba detsembris, kuna nõukogu liikmeid nähti osana haigla personalist, kellel võib olla vajadus viibida haiglas kohapeal ka pandeemia ajal. PERH-i kriisistaap tõepoolest pakkus vaktsineerimise võimalust kõikidele nõukogu liikmetele, lähtudes eeskätt asjaolust, et nad omavad sagedasi kontakte PERH-i töötajatega, sh juhatuse, kriisistaabi, mitmete arstide ja teiste töötajatega. Tuleb arvestada sellega, et juhatuse hulka kuuluvad muu hulgas ka igapäevast arstitööd tegevad inimesed.

Edasi küsitakse, kelle loal ja nõusolekul vaktsiini jagamine toimus ja kes otsustas vaktsiini jagada eelnimetatud isikutele. Natuke ma juba vastasin, põhimõtteliselt kordan üle, et vaktsineerimise otsuse teeb alati tervishoiuteenuse osutaja. Ehk praegu, kui Eestis on saanud esimese vaktsiinidoosi ja osa ka teise vaktsiinidoosi umbes 102 000 inimest, ei ole ilmselt mõeldav, et vaktsineeritavate nimekiri käiks läbi ühe inimese laualt, vaid see peabki toimuma terviseasutustepõhiselt, eeskätt lähtudes valitsuse plaanist. [See tähendab, et arvesse võetakse] riskirühmi ja diagnoose, [eelisjärjekorras on] tervishoiutöötajad, sotsiaalhoolekande valdkonna töötajad, teised tervishoiuasutuste töötajad, nüüd juba üha rohkem ka siseturvalisus- ja haridusvaldkonna töötajad, samuti nooremad riskirühma kuulujad, tulenevalt AstraZeneca vaktsiini lisandumisest.

Oleme alati rõhutanud, nagu viitasin, et kõik vaktsiinidoosid tuleb ära kasutada, vältimaks vaktsiini kadu. Üksikuid kordi on kahjuks olnud, kui vaktsiin on raisku läinud, aga valdavalt on suudetud sellest kinni pidada. Eestis on olnud vaktsiinide kasutamise efektiivsus päris suur. Ehk kõigi nende nüüdseks juba ligi 200 000 vaktsiinidoosi puhul, mis Eestisse on jõudnud, on olnud vaid üksikuid juhtumeid, kui näiteks seoses transpordiga või valesti doseerimise tõttu on läinud vaktsiini kaotsi. Aga need kõik on olnud õnneks siiski erandjuhtumid, mitte n-ö laialt levinud.

Sama vastus kehtib tegelikult ka teiste tervishoiuasutuste puhul, mida siin kirjeldati, puudutagu ta siis Ida-Viru Keskhaigla juures toimunut või Valga haigla juures toimunut. Ehk see on tervishoiutöötajate otsus olnud. Kui me räägime Valga Haigla juhtumist, siis see tõepoolest väljus vaktsineerimise plaanist, kuna seal ei olnud enam tegemist tervishoiuasutuse töötajatega, vaid inimestega väljastpoolt haiglakeskkonda, väljastpoolt tervishoiuasutust. Ehk tegemist oli inimestega, kes haiglas iga päev ei käi, sellega igapäevaselt kokku ei puutu, juhtimises ei osale. Nende puhul võib tõesti öelda, et see läks vaktsineerimise plaaniga vastuollu.

Narva konsuli vaktsineerimise kohta on hetkel käimas Terviseameti menetlus, mille tulemusena selgitatakse välja täpsemad asjaolud. Mulle teadaolevalt, olles suhelnud Ida-Viru Keskhaigla juhtidega, ei olnud haigla juhid ise teadlikud, et sellise vaktsineerimise nende tervishoiutöötaja läbi viis. Need asjaolud selgitab välja Terviseamet koostöös haiglaga.

Edasi küsite, miks ei järgitud väidetavalt üle jäänud dooside puhul vaktsineerimisplaanis toodud sammu ehk ei vaktsineeritud suurema nakkusriskiga eesliinitöötajaid ja elutähtsa teenuse osutajaid. Suurema nakkusriskiga eesliinitöötajate ja elutähtsa teenuse osutajate puhul tuleb arvestada, et nende kaardistamist alustati detsembri lõpus, kui saatsime vastavad palved ministeeriumidele ja kohalikele omavalitsustele, et suurusjärgud teada saada, mistõttu tol hetkel neid nimekirju veel ei olnud. Need nimekirjad tulid meile tagasi alles jaanuari lõpus, järk-järgult neid veel täpsustati. Algselt oli plaan jõuda eesliinitöötajate vaktsineerimiseni märtsis-aprillis, aga me alustasime sellega varem – kui me räägime suurema nakkusriskiga eesliinitöötajatest väljaspool tervishoidu ja hoolekodusid. Me alustasime varem, sest AstraZeneca vaktsiini puhul tegi Eesti riiklik immunoprofülaktika eksperdikomisjon sarnaselt paljude teiste riikidega otsuse seada selle kasutamisele vanuseline ülempiir: sellega vaktsineeritakse kuni 70-aastaseid inimesi. See tähendas automaatselt seda, et meil oli rohkem vaktsiini kasutada. Praegu kehtib põhimõte, et kaks kolmandikku AstraZeneca vaktsiinist läheb noorematele riskirühmadele ning üks kolmandik läheb eesliinitöötajatele, näiteks sotsiaalvaldkonda, siseturvalisuse valdkonda ja haridusvaldkonda, hiljem ka järgmistele eesliinitöötajate rühmadele. Aga tol hetkel paratamatult neid rühmi veel ei eksisteerinud. Nimekirju ei olnud koostatud, kuna algne kava nägi ette mõnevõrra hiljem nendeni jõudmist, põhimõtteliselt alles sel või järgmisel kuul.

Küsimus oli ka selle kohta, kas ma olin teadlik nendest vaktsineerimistest, vaktsiinide jagamisest. Iseenesest ma olen väga nõus, et kogu selline info peab olema avatud, see peab olla avalik, läbipaistev. Eesti riigis see reeglina nii ka on. Meil on väike riik, kõik juhtumid tuuakse ühekaupa välja ja arutatakse põhjalikult läbi. Ja loomulikult on oluline, et mis tahes valiku puhul peab tervishoiuasutus ise suutma põhjendada, miks ta sellise otsuse langetas. Olen seda asutuste käest küsinud ja tõepoolest nad on seda ka põhjendanud. Nagu ennegi viitasin, ei käi vaktsineeritavate nimekirjad ühe inimese laualt, ka mitte ministri laualt läbi, see poleks mõeldav. Esiteks on tegemist terviseandmetega ja teiseks oleks see päris bürokraatlik protseduur, ma kujutan ette. Ma olen enam kui veendunud, et üle 99% vaktsiinidest on läinud täpselt nii, nagu peab, õigesse kohta, õigel ajal. On olnud n-ö jääkdoosi juhtumeid, on olnud olukordi, kus keegi pole tulnud kohale ja on vaja läinud varunimekirju, tõepoolest, aga need on reeglina erandid.

Süsteem on üha paremini toimima hakanud, tervishoiuasutustel on olemas varunimekirjad ja välja on mõeldud varumehhanismid. Eks mõne vaktsiiniga on see lihtsam. Kui sul on näiteks AstraZeneca vaktsiin, mis säilib tavakülmiku tingimustel ka avatud viaalis 48 tundi, siis on sul arusaadavalt rohkem aega kui siis, kui sul on sügavkülmutatud kujult tavatemperatuurile soojendatud viaal ehk näiteks Pfizer/BioNTechi vaktsiin, mis on ära lahustatud ja kuue doosi kaupa välja doseeritud ning mille puhul tuleb poolik viaal kuue tunni jooksul ära kasutada. Siin on ka see vahe kindlasti sees.

Kindlasti on nendest juhtumitest, eranditest alati õppida. Edaspidi tuleks püüda neid parimal juhul vältida ja kui asi tekitab väga palju küsimusi, siis on mõistlikum näiteks sellised vaktsineerimised, mis puudutavad haigla nõukogu jne, pigem teha hiljem. See on ka Rakvere Haigla puhul minu tagasiside, et küsimus ei olnud mitte selles, et nõukogu on vaktsineeritud, vaid küsimus oli ajalises järjestuses. Enne tuleb igal juhul veenduda, et vaktsiini on piisavalt eesliinitöötajatele ehk tervishoiutöötajatele.

Küsiti ka seda, millal ma sain teada kõnealustest vaktsineerimisjuhtumitest. Valga Haigla endise juhi ja tema kirjavahetuse kohta saadeti mulle kiri 7. jaanuaril. Ma ise sellele ei vastanud. Vastas terviseala asekantsler, kes suhtes omakorda Terviseameti ja konkreetse haiglaga ning selle kirja edastanud tervishoiuasutusega. Mis puudutab Narva peakonsuli juhtumit, siis see jõudis minuni meedia vahendusel. See info jõudis majja mõnevõrra varem ja maja sellega tegeles, vist päev varem oli see toimunud. Ma ise olin parasjagu valitsuskabineti nõupidamisel, kui see info minuni jõudis – kui ma peast õigesti mäletan. Ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla nõukogu liikmete vaktsineerimise detailidest ma ei olnud teadlik, kuna tegemist on, nagu öeldud, terviseandmetega. Ükski haigla ei pea mulle ütlema, mitu nõukogu liiget on vaktsineeritud, ja ka nõukogu liikmed ise ei pea seda tegema, sest need on isikuandmed. Seda, et erinevad haiglad on [vaktsineerimise võimalust] pakkunud, tean ma oma tööst. Mõned on pakkunud kõigile nõukogu liikmetele, mõned on pakkunud näiteks riskirühmapõhiselt või vanusepõhiselt. Mõned ei ole veel jõudnud selleni, kuigi täna on vaktsiini piisavalt, nii et kindlasti ka nõukogu liikmed ja teised tervishoiuasutuse jaoks olulisel ametikohal olijad on võimalik vaktsineerida.

Kuidas ja kes vastutab vaktsineerimiskava väidetava rikkumise eest? Siin küsitakse mõjuvõimu kasutamise kohta. No mõjuvõimu siin muidugi kasutatud ei ole, oleme nüüd ikkagi konkreetsed ja täpsed. Kui Põhja-Eesti Regionaalhaigla pakub vaktsineerimise võimaluse kõigile nõukogu liikmetele, siis see on nende valik, sellega nad vaktsineerimisplaani ei riku ja nimetada seda mõjuvõimu kasutamiseks ei ole täpne. Olen igal juhul seisukohal, et iga sellist juhtumit tuleb vaadata kontekstis, hinnata eeskätt tervishoiuasutuse enda selgitusi ja põhjendusi, miks on selline otsus vastu võetud. Kindlasti ei ole mõeldav, et me hakkame 102 000 inimest ja kokku ligi 140 000 tänaseks tehtud vaktsineerimist ühekaupa hindama, kas need olid põhjendatud või mitte. Nende valikut tegemisel tuleb usaldada tervishoiuasutusi ja -töötajaid. Vaadates kas või statistikat, mida me kogume, vaktsineeritute protsenti nii maakondlikult kui ka vanuserühmade lõikes, samuti asutuste lõikes, siis me näeme, et vaktsiinid lähevad sinna, kuhu vaja. Kiiresti kasvab ka üle 80-aastaste vanuserühma ja tervishoiuvaldkonna vaktsineeritus, samuti hooldekodude elanike ja sealsete töötajate vaktsineeritus. See kõik väljendub tegelikult ka haiglaravi näitajates, mis on allapoole tulnud.

Praegu saab aeg otsa, nii et jätkan vastamist küsimuste voorus vastavalt teie küsimustele.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on terve hulk küsimusi. Esimesena küsib Peeter Ernits, palun! (Vaikus.) Peeter Ernits! Ei kuule ega näe. (Vaikus.) Tundub, et Ernitsal on ühendusega probleeme. Pilt tuli korraks ette, aga läks jälle ära. Võib-olla võtame siis vahepeal järgmise küsimuse ja kui Peeter Ernitsal õnnestub meiega ühendust saada, siis on tal uuesti küsimise võimalus. Aga nüüd, palun, Kalle Grünthal!

Aitäh! Austatud minister! Teie juttu kuulates tundub, et kõik on korras ja vaktsineerimisplaan töötab imehästi. Ometi on üks AS-i Hoolekandeteenused Valkla Kodu – see on erihooldekodu – eestkostja esitanud õiguskantslerile kaebuse või avalduse. Nimelt oli jaanuari alguses asutuse personal teinud ühele selle patsiendile ja ka teistele patsientidele vaatamata nende resoluutsele protestile vägivaldselt süsti, mis pidavat olema COVID-19-vastane vaktsiin. Süsti tegemiseks hoidsid asutuse töötajad seda inimest väevõimuga kinni ja pärast süsti oli tema enesetunne väga halb. See isik palus teist süsti mitte teha, kuid Valkla Kodu töötajad ähvardasid, et kui kas või üks inimene ei lase ennast vaktsineerida, siis ei lubata kellelgi osakonnast välja helistada, kedagi ei lubata kuni aprillikuuni poodi ning nad viiakse Tallinnasse, paigutatakse veel üheks aastaks kinnisesse asutusse ...

Aitäh!

Küsimus, jah, kohe. Aitäh! Kas te ei leia, et teil oleks aeg võtta poliitiline vastutus ja tagasi astuda, sest patsientide sunniviisiline vaktsineerimine on põhiseadusega vastuolus?

Tänan küsimuse eest! Tervishoiuteenuseid osutatakse tõepoolest üldjuhul vabatahtlikkuse alusel. Erandiks on sundravi, mis puudutab näiteks psühhiaatrilisi muresid, kui inimene võib olla ohuks endale ja teistele ning on seda juba ka tõestanud. Aga see toimub reeglina kohtu suunamisel, mitte terviseasutuse otsusel.

Antud juhtumi detailidega või väidetava juhtumi detailidega ei ole ma kursis. Kui seal on tõesti olnud selliseid muresid, siis tuleb õiguskaitseorganitel seda hooldekodu kontrollida ja kindlasti tuleb ka Terviseametil, kes teeb tervishoiuteenuse osutamise üle järelevalvet, seda vaadata. Ma ei oska öelda, kas see konkreetne kaebus on Terviseametile esitaud või mitte ja kas see on ka AS-ile Hoolekandeteenused esitatud.

Üldjuhul, kui me räägime hooldekodu elanikest, siis küsitakse nende enda – antud juhul on tegemist küll erihoolekandeüksusega, kui ma õigesti aru sain – eelistust. Ja juhul, kui neile on määratud eestkostja, siis eestkostja hinnangut, kas ta soovib või ei soovi oma lähedase või oma eestkostetava vaktsineerimist. Neid otsuseid ei tee kunagi keegi nende eest. Kui vaadata hooldekodu elanike vaktsineerituse taset, siis näeme, et see on 85%. See näitabki, et 15% on selliseid inimesi, kes ise või kelle lähedased ühel või teisel põhjusel on sellest loobunud. See on nende seaduslik õigus. Kuid ma soovitan igal juhul lasta ennast vaktsineerida kõigil, kellele seda võimalust pakutakse, sest see kindlasti kaitseb nende elu ja tervist.

Merry Aart, palun!

Suur tänu, lugupeetud koosoleku juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab Lõuna-Eestit ja vaktsineerimist. Alles oli siin suur jutt Räpina perearstidest, kes jõumeetoditel said vaktsiine. Näiteks Tartumaal Elva vallas on perearstil 200 üle 70-aastast inimest nimistus, aga ta on saanud ainult 36 doosi, järgmisel nädalal peaksid tulema uued doosid. Tal ei ole veel teada, kas ta saab need doosid või ei saa. Kuidas neid jagatakse? Kas see, et Lõuna-Eesti on vaktsiiniga vähem varustatud, tähendab seda, et Lõuna-Eestis on haigeid ja nakatunuid vähem? Kas me ootame nii kaua, kuni seal läheb samamoodi nagu Põhja-Eestis?

Tänan küsimuse eest! Alustan algusest. Hästi arusaadav on see, et ootus vaktsiinide järele on praegu märksa suurem kui pakkumine. See on üle riigi niimoodi, eriti loomulikult neis piirkondades, kuhu on vaktsiin jõudnud hiljem või kuhu seda pole veel nii suures mahus jõudnud.

Viitasite oma küsimuses õigesti, et algses jaotuskavas oli tõesti lähtutud sellest loogikast, et alustati nendest maakondadest, kus oli parasjagu suurem haigestumus, suurem koroonaviiruse levik: Harjumaa, Ida-Virumaa, Pärnumaa. Perearstid ja maakonnad jaotati n-ö viide rühma ning eri nädalatel said erinevad perearstid vaktsiine tellida. See oli nii sel lihtsal põhjusel, et need vaktsiinikogused, mis Eesti riiki jõudsid, olid väga väiksed. Need on praegugi väikesed, aga talvekuudel olid veelgi väiksemad.

Toon lihtsa näite. Mõnel nädalal jõudis Eestisse umbes 10 000 Pfizer/BioNtechi vaktsiini doosi, mis tuli jagada kõigi tervishoiuasutuste vahel, sh haiglate vajaduste katmiseks, hooldekodudele ja samamoodi perearstidele. Kui võtta aluseks, et meil on 718 perearstinimistut, tähendab see, et keskmiselt tuli umbes 12–13 doosi ühe nimistu kohta. Teatavasti on ühes viaalis kuus doosi, nii et parimal juhul olnuks igal perearstil võimalik saada kaks viaali. Niimoodi vaktsiini laiali pudistama hakata polnud loomulikult mõistlik ja nagu ma viitasin, on vaktsiini vaja ka haiglatel ja hooldekodudel. Toona tõesti jaotati vaktsiini 36 doosi ehk kuue viaali kaupa ja saadeti kõigepealt nendesse maakondadesse, kus oli rohkem nakatunuid, suuremad keskused. Järk-järgult on see ring n-ö jõudnud tagasi nendeni, kes said hiljem.

Praegu tarned kasvavad, märtsis on iga nädal tulemas 14 040 doosi Pfizer/BioNtechi, lisaks sellele Moderna doosid ja ka AstraZeneca vaktsiin. Järgmisel kuul on oodata veel suuremat kogust. Pfizer/BioNtechi puhul me räägime vähemalt 20 000 doosist igal nädalal. See tähendab seda, et kõigi arstide võimalused oma riskirühma liikmetele vaktsiini tellida paranevad. Praegu on tõesti selline olukord, mida võib võrrelda natuke nagu tööturuga, kus on üheaegselt tööpuudus ja tööjõupuudus. Siin on samamoodi, et on kohti, kus vaktsiini on piisavalt ja inimesi on vaja veenda vaktsineerima tulema, ning on kohti, kus perearstikeskused vaktsiini ootavad ja ka patsiendid soovivad seda, aga vaktsiini lihtsalt Eesti riigis veel piisavalt ei ole.

Aga need mured järk-järgult leevenevad. Märtsis tuleb Eestisse rohkem vaktsiine kui kõigil talvekuudel kokku. Aprillis loodame omakorda näha rohkem kui märtsikuus ehk tarned paranevad. Praegu, mis seal salata, on defitsiit üle maailma, üle Euroopa Liidu ja paraku Eestis niisamuti. See on aus vastus.

Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teie vastustest, mis te siin meie arupärimises esitatud küsimustele andsite, saab üheselt järeldada, et teil puudub igasugune ülevaade oma allasutuste tegevusest ja seal toimunust. Samas olete te juba ligemale kaks aastat olnud selle valdkonna minister. Selle kahe aasta jooksul peaks olema juba selgeks saanud oma töövaldkond, allasutustes toimuv ning kohustused ja vastutus. Vaadates praegust nakatunute arvu massilist kasvu, kas te tunnistate, et te ei saa oma tööga hakkama ja peaksite võtma poliitilise vastutuse ning ministrikohalt tagasi astuma?

Tänan küsimuse eest! Selles küsimuses oli rohkem küll hinnangut ja hinnangule on igaühel meist õigus. Aga eks igaüks meist lähtub, ma arvan, oma töös eeskätt oma valdkonna ja inimeste tagasisidest. Ja mis seal salata, tervishoiuvaldkonna inimestelt sellist tagasisidet ei ole ma kuulnud. See on ka minu jaoks peamine indikaator. Pidev koostöö tervishoiuasutustega on tõesti kestnud kaks aastat, te ütlesite õigesti, ja nii ka sotsiaal- ja töövaldkonnaga. Nüüd on sotsiaalvaldkond läinud rohkem teise ministri valitsemisalasse. Loomulikult on siin väga palju nüansse, mitmesuguseid asutuse toimimise loogikaid ja hulk küsimusi, mida aja jooksul omandad üha paremini. Selles, et alati on arenguruumi, ma üldse ei kahtle. Aga see hinnang, et ma üldse ei tea ja üldse pole kursis – noh, sellele on väga keeruline sisulist vastust anda.

Teine pool: ma ei ole kaalunud tagasiastumist, ei näe selleks hetkel ühtegi mõistlikku põhjendust. Sellega, et meil on Eestis nakatumisnäitaja ja viiruse levik suur ja et meil tuleb siin ühiselt palju tööd teha, et see näitaja alla saada, olen ma loomulikult nõus. Selle teemaga oleme tegelenud tõesti juba 12 kuud, nii eriolukorra ajal, tavaolukorra ajal kui ka suvekuudel, sügisel ja talvel – nii tervishoiu enda meditsiinilise võimekuse plaanis, nii mitmesugustes lisaeelarve taotlustes, Euroopa Liidu vahendite leidmisel, haiglate ümberkorraldamisel, valmisolekuplaanide tegemisel, vaktsineerimisplaani koostamisel ja elluviimisel, vaktsineerimise teostamisel ja testimisel.

Minu tööpäevad on päris pikad ja nii peabki olema, ka nädalavahetused lähevad sinna hulka. Tööd jagub, väljakutseid jagub. Aga sellest kriisist väljatulekuks on kindlasti vaja kogu elanikkonna panustamist, sealhulgas Riigikogu liikmete panustamist, mõistlikke üleskutseid inimestele, kuidas selles olukorras toimida. Ma loodan väga, et kuuleme neid [üleskutseid] üha rohkem ka kõigilt Riigikogu fraktsioonidelt.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Nojah, nagu ikka küsitletava ministri puhul, on juttu palju, aga infot vähe. See väide, et pole oma valdkonna seest kriitikat kuulnud – Simmo Saar vist ikka oli valdkonna inimene, tema on ka neid asju kritiseerinud. Siin oli küsimus konkreetselt Priske juhtumi kohta, millele on juurde tulnud mitmed muud korruptiivsed intsidendid. Minister ütleb, et ei ole vaja igat vaktsineerimisjuhtumit või 100 000 vaktsineeritut hinnata. Ei olegi. Vaja on hinnata üksnes kurioosumeid, mis on toimunud. Ja minu meelest ei pea absoluutselt vett see, et kõik vaktsiinid on vaja viimseni ära kasutada, sest muidu lähevad need raisku. Meil siin üks Riigikogu liige sai koera asemel vaktsiini. Aga raisku ei saa PERH-is kindlasti vaktsiinid minna, sest mitte üheski haiglas ei ole veel kõik ära vaktsineeritud. Kui PERH-i nõukogu otsustab iseennast vaktsineerida, siis see on puhas oma mõju ärakasutamine ja see on tegelikult korruptsioon. Selle kohta me tahame kuulda hinnangut, sest see ei ole vaktsineerimiskavaga kooskõlas. Ma ei saa siiamaani aru, mille poolest Lõuna-Eesti Haiglas oli selline käitumine vale, aga PERH-is ei olnud. Küsimus on moraalses hinnangus, mida me ei ole siiamaani ministrilt kuulnud.

Aitäh! Eks tervisevaldkonnas tegutsevaid inimesi on loomulikult palju. Aga mis puudutab PERH-i, siis nagu ma enne ütlesin, oli see PERH-i juhatuse ettepanek nõukogule. See ei olnud nõukogu otsus, nõukogu seda küsimust kunagi nii ei arutanud, iseenda vaktsineerimise otsust loomulikult poleks nõukogu langetada saanud.

Küsisite veel Lõuna-Eesti Haigla kohta, see asub Võrus. Valga Haigla juhtum oli see, millest me oleme vahepeal rääkinud, kus pakuti vaktsiini väljapoole terviseasutust ehk teistele sihtrühmadele. See oli tõepoolest murekoht. Lõuna-Eesti Haigla kohta mulle ühtegi kaebust jõudnud ei ole.

Ja mis puudutab hinnangut, siis ma olen varem öelnud, et mina isiklikult tõesti tol hetkel poleks seda vaktsineerimisvõimalust vastu võtnud, tol hetkel oli vaktsiini veel vähe. Olen sellega nõus. Aga seda, kui PERH-i juhatus on sellise kaalutlusotsuse teinud ja osa nõukogu liikmeid on seda võimalust kasutanud, nii seal haiglas kui ka teistes haiglates üle Eesti, siis seda nüüd kuidagimoodi korruptsiooniks tembeldada – selle hinnanguga ma nõus ei ole. Nagu ma enne viitasin, ei ole tegemist mitte iseenda vaktsineerimise otsusega, vaid juhatuse ettepanekuga. Seda on õigus juhatusel ja tervishoiuasutusel tervikuna teha. Väga palju on töötajaid väljastpoolt tervishoiutöötajate ringi, kes on vaktsineeritud just nimelt selleks, et haiglasiseseid nakatumisi, haiguse levikut nii patsientidele kui ka töötajate vahel vähendada. See iseenesest on ju õige eesmärk.

PERH-i puhul te küsisite veel, et ei ole võimalik, et polnud kedagi teist leida. See oli psühhiaatriakliinik, mis paikneb teistest mõnevõrra eraldi, ja psühhiaatriakliiniku juht isiklikult kinnitas mulle, et see oli selline olukord ja moment, kus nendel oli valida, kas nad jätavad vaktsiini tegemata või nad leiavad kiiresti kellegi. Kuna varasemalt oli tõesti nõukogu liikmete käest küsitud, et kellel on huvi ja valmisolekut, siis antud juhul see vaktsineerimine aset leidis. Kõik osapooled, kellega ma PERH-is suhelnud olen, on selgitanud tagamaid, põhjendanud tagamaid ja ma antud juhul ei näe küll alust seda kuidagimoodi vaktsineerimisplaani lausaliseks rikkumiseks nimetada. Pigem on küsimus, jah, selles järjekorras – sellega olen ma nõus –, et millal kellenigi jõutakse. Printsiibis olen ma sellega väga nõus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Kaja Kallas on korduvalt väitnud avalikkusele, et praegune vaktsineerimise olukord on tingitud sellest, et eelmine valitsus jättis vaktsiinihanked tegemata. Te olite ise nende hangete tegemisel osaline. Kas te olete jõudnud oma uuele peaministrile selgitada, et ta eksib, või kui jagate tema seisukohta, siis kas võtate praeguse olukorra eest vastutuse?

Tänan küsimuse ja ettepaneku eest! Kui me räägime Euroopa Liidu ühishankes osalemisest, siis Eesti on olnud siin tõesti aktiivne. Oleme kokku soetamas vaktsiine vähemalt seitsmelt tootjalt võimalusega laiendada seda vaktsiiniportfelli veelgi. Me oleme broneerinud umbes 4,5 miljonit doosi, aga ka see arv võib veel muutuda, kuna mitme toote kohta on pärast müügiloa saamist pakutud lisalepingute võimalust. Nende puhul tulebki kaaluda, millal need doosid reaalselt kohale jõuavad, et kas nendega on mõistlik ühineda või mitte. Ajalises mõttes on defitsiit vaktsiinid nüüd ja praegu, ehk piltlikult öeldes miljon doosi aasta teises pooles on tõenäoliselt vähem väärt kui pool miljonit doosi või isegi paarsada tuhat doosi aasta esimeses pooles. See näitab vaktsiinivaluuta väärtuse muutumist ajas.

Mis puudutab kogu seda tegevust valitsuse tasandil, siis eks meil loomulikult oli valitsuses vaidlusi, seda mäletavad teie erakonna ministrid kindlasti hästi. Oli arutelusid. Lõpuks õnneks jõuti mõistlike otsusteni. Tegime üsna laia vaktsiiniportfelli just seetõttu, et me ei teadnud, millised vaktsiinid esimesena müügiloa saavad. Ma arvan, et Euroopas ja mujal maailmas oli vähe eksperte, kes oleks osanud paika panna täpselt sellise järjestuse, milleni me täna jõudnud oleme. [Pean silmas] kolme esimest [müügiloa saanut] ja neljandat, mis peaks müügiloa saama sel nädalal. Aga see, et me oleme küllaltki laia portfelli saanud, on üks põhjuseid, miks, nagu ma enne viitasin, Eesti on tänahommikuse seisuga ehk viimaste andmete põhjal Euroopa Liidus vaktsineerimise kiiruselt 27 riigi arvestuses viies. Kindlasti pole see häbiväärne koht, kus olla.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Me kuuleme iga päev uudiseid selle kohta, kui keeruline on olukord ja et nakatunute arv järjest suureneb. Loomulikult on olukord väga kriitiline ja saadan tänusõnad nendele inimestele, kes selle lahendamisega tegelevad. Sa, hea Tanel, ütlesid, et me kõik peame olema mõistlikud ja ka Riigikogu liikmetena panustama sellesse, et koroonakriisist välja tulla. Midagi sellist sa ütlesid. Siinkohal ma edastangi päris paljude minuga ühendust võtnud inimeste mure. Kui lugeda, kuidas meie president käib reisimas ja kuhu ta plaanib minna, siis on tekkimas olukord, et see pilt, mida me räägime inimestele, ei lähe kokku sellega, mida teevad meie riigijuhid. Milline on sinu hinnang? Kas äkki peaks ka president olema rahvaga solidaarne ja vaatama üle oma lähituleviku reisiplaanid, kuni olukord normaliseerub? Võib-olla oletegi juba teinud Vabariigi Presidendi Kantseleile ettepaneku vähem reisida? Mida sina sellest arvad?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt ma ütleksin, et see on igati mõistetav teemapüstitus. Mina isiklikult olen oma reisigraafikut minimeerinud. Viimati käisin enne kriisi korra Brüsselis ja suvel augustikuus Helsingis tutvumas uue lastehaigla ravivõimalustega, arutasime seal valdkonnaministriga nii COVID‑19 teemasid kui ka muid koostöökohti tervisevaldkonnas. Rohkem pole mul tõesti viimase 13 kuu jooksul reise olnud, kui ma ei eksi. Ma usun, et ei eksi.

Ja laiemalt ma arvan, et praegu on tõesti aeg, kus kõigil Eesti elanikel, ka valitsuse liikmetel, riigijuhtidel, tuleb väga kriitiliselt hinnata, milliseid kohtumisi saab teha video teel, milliseid reise on võimalik edasi lükata, ära jätta, milliseid reise teha piiratud koosseisus, lühendatud ajaga või usaldusmeetmeid kasutades ehk milliste puhul võtta vastu teadlik otsus sinna minna.

Ma ei ole nende konkreetsete Vabariigi Presidendi Kantselei graafikutega kursis, need ei ole otseselt ka Sotsiaalministeeriumi hinnata või koordineerida. Kindlasti kaaluti põhjalikult, kas ja mis tingimustel minna, ja teatavasti on president saanud AstraZeneca vaktsiini esimese doosi ning minule teadaolevalt saab ta enne reisi ka teise vaktsiinidoosi. Igal juhul nii presidendid kui ka tema kaasreisijate vaktsineerimine aitab väga selgelt seda riski ja võimalikke ohukohti maandada.

Antud juhul me räägime tööreisist, eks ole, aga kui me räägime laiemalt turismireisidest, puhkusereisidest, siis nende puhul on minu soe soovitus kindlasti reis ära jätta või edasi lükata. On olnud üsna kahetsusväärne kuulda lugusid, kuidas keegi on tulnud Tansaaniast või Lõuna-Aafrikast ja toonud Eestisse sisse Lõuna-Aafrika Vabariigi tüve, teades, et see on nakkusohtlikum, teades, et see on potentsiaalselt tõsisemate tagajärgedega ning teades, et selle puhul on risk, et ta ei allu nii hästi vaktsiinile.

Kõiki neid kriteeriume arvesse võttes ma väga loodan, et inimesed saavad aru, et praegu pole aeg eksootilisi maid avastada. Praegu on aeg põhiliselt kodus pereringis puhata ja värskes õhus liikuda ning oodata, kuidas järk-järgult nii sesoonsus, mitmesugused piirangud, inimeste mõistlik käitumine kui ka vaktsineerimine nakatumise näitaja ja haiglaravivajaduse alla viib. Küllap see reisimise aeg tuleb kunagi tagasi, aga võib-olla mitte veel nüüd, lähikuudel.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Meil on riigis circa 7000 haigevoodikohta. Juba eelmise aasta märtsis, kui see koroonakriis pihta hakkas, teatati, et meil on koroonahaigetele võimaldatavate voodikohtade piiriks umbes 600–700 ja kui voodikohti vajatakse rohkem, siis on meie vastuvõtuvõime ammendunud ja meil võib kontroll kaduda. Küsimus on selline: kas selle viimase aasta jooksul, märtsist märtsini on kroonavoodite arvu suurendatud? Kui jah, siis kui palju?

Aitäh küsimuse eest! Jah, haiglad on teinud valmisolekuplaane ehk A-, B- ja C-plaanid, mida hakati välja töötama juba toona. Haiglad on vaadanud üle, millised on võimalused haiglasiseselt COVID-19 palateid juurde luua. Siin peab arvestama sellega, et haiglate aktiivraviressurss tervikuna on mõeldud 4750 patsiendile. Voodikohtade arv on üle 6000 siis, kui passiivravi kaasa arvata ehk õendusteenused, hooldusteenused, ja seal on püsivalt patsiendid sees. Seega, kõiki neid kohti ei ole lihtsalt füüsiliselt võimalik COVID-19 haigete jaoks broneerida. Paratamatult on meil väga palju ka teisi tervisemuresid, mille jaoks inimesed abi, põetust ja muid tervishoiuteenuseid vajavad, ja me ei saa seda kõike kinni panna.

Aga nendes valmisolekuplaanides on täna võimekus olemas, näiteks praegu suurendatakse koos intensiivravikohtadega COVID-19 kohtade arvu üle Eesti umbes 950-ni. Aga see tuleb paljuski selle arvel, et vahepeal on läbi mõeldud ja arvutatud, milliseid osakondi saab panna koos funktsioneerima ja milliseid osakondi saab täies mahus eraldada COVID-19 haigetele, sest arusaadavalt ei ole võimalik käsitleda nakkusohtlikke patsiente läbisegi teiste patsientidega. Nende jaoks läheb eraldi ruume, ventilatsiooni- ja isolatsioonilahendusi, eraldi tervishoiupersonali.

Ma ei väsi kordamast, kasutan seda võimalust nüüdki, et Eesti tervishoiusüsteemi ega ka muu maailma tervishoiusüsteemi kitsaskoht pole kunagi olnud voodikohad, vaid kitsaskoht on personali ehk tervishoiutöötajate puudus. Eestis on vähem arste ja õdesid kui Euroopa Liidus keskmiselt. Eriti ilmne on see õdede puhul, neid oleks vaja tuhandeid juurde, et WHO soovitust täita. Kindlasti on tervishoiuvaldkond ka alarahastatud, seda võime näha OECD võrdlustes ja Euroopa Liidu võrdlustest, rääkimata Põhjamaadest. Eestis on tervishoiule riigieelarves ette nähtud alla 5% SKT-st, koos inimeste oma panusega on see umbes 6,5–6,6%. Aga Põhjamaade puhul me räägime 9–10%. Loomulikult see rahastamistaseme vahe ja ka töötajate hulk, keda on võimalik selle raha eest värvata, tuleb paraku esile.

Ma loodan, et see tervishoiukriis paneb mõtlema selle peale, et tervishoius ei piisa sellest, kui meil on võimekus hädapärast tagada üksnes jooksev ravivajadus – ka siin on ju tegelikult puudujääke ja probleeme –, vaid peab olema valmis ka selleks, et tekivad mis tahes kriisid, mis tahes olukorrad, nagu praegu, kus pandeemia kestab terve aasta ja lõpp ei ole veel kätte jõudnud. Ka siis peab olema piisavalt ressurssi, piisavalt tervishoiutöötajaid, kes suudaksid tagada vajaliku ravi epideemia või kriisi ajal nii selle kriisi ohvritele kui ka kõigile teistele raviteenust vajavatele inimestele.

Lõpetuseks esitan mõned numbrid. Igal aastal kasutab Eesti Vabariigis vähemalt ühte tervishoiuteenust üle miljoni inimese. See võib-olla aitab aru saada sellest, kui suur on tegelikult ravivajadus Eesti Vabariigis, kui me võtame kõik tasandid kokku.

Ruuben Kaalep, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Olenemata sellest, kas üksikud eliitvaktsineerimise juhtumid on olnud põhjendatud või põhjendamatud, on ju selge, et kogu selle eliitvaktsineerimise mustriga on rahva õiglustunnet riivatud. Siinkohal ootaksin teilt kindlasti enesekriitikat. Palun selgitage, mis teie ministeeriumi kommunikatsioonis sai valesti tehtud või tegemata jäetud, et selline väga halb signaal avalikusesse läks.

Aitäh küsimuse eest! Jah, antud juhul võin öelda, et küsimusepüstitusega ma selles mõttes nõustun, et kahtlemata on see riivanud inimeste õiglustunnet, ka minu enda õiglustunnet. Ehk neid kohti on olnud, kus eri raviasutustes on tehtud [küsitavaid] valikuid, nagu ma enne viitasin, kui me räägime terviseasutustest väljapoole tehtud pakkumistest või muudest sellistest arusaamatutest otsustest, mida vaktsiinidefitsiidi tingimustes kindlasti ei ole võimalik tolereerida.

Mis puudutab nõukogu liikmete vaktsineerimist, nagu siin palju küsitud on, siis nende puhul tõesti oli küsimus ajalises järjestuses. Ehk lähtekoht peab olema see, et kõigepealt COVID-19 suhtes nakkusohtlikud inimesed, intensiivravis töötavad inimesed, erakorralise meditsiini osakondades töötavad inimesed ja teised vahetult ravitööd tegevad inimesed ning alles teises etapis ülejäänud tervishoiuasutuste töötajad. Siin on ajalises mõttes ka minu arvates olnud murekohti ehk et oleks tulnud toimida teises järjekorras. Selles vaates on täiesti arusaadav, et inimestel tekib küsimusi, põhjendatud muresid ja ka pahameelt. Seda ma kindlasti ühelegi inimesele ette ei heida.

Niivõrd suure, massilise vaktsineerimise puhul on see mõnes mõttes paratamatu. Parim, mis me teha saame, on minimeerida neid olukordi ehk anda välja juhendid, anda välja selgitused, võtta ühendust, vajaduse korral algatada järelevalve, nii nagu on Ida-Viru Keskhaiglas toimunud juhtumi puhul ka tehtud, et selgitada välja asjaolud ja need vajaduse korral ka avalikkuse ette tuua, kui seal on mingisuguseid ilmselgeid n-ö kuritarvitamisi.

Peeter Ernits, palun!

Hea minister! Ma ei tea, kas mind on üldse kuulda.

Jah, on küll.

Hallo-hallo!

Me kuuleme hästi.

Jah, aitäh! Praegu on käsitletud, et kantsler Priske on nagu halva teoga hakkama saanud. Aga kas te jagate minu mõtet, et kui praegusel juhul prügikasti asemel lubas meie lugupeetud kantsler Priske oma verre süstida seda vaktsiini, siis tegelikult võiks seda käsitleda hoopis kangelasteona? Äkki peaks ka teised kõrged riigiametnikud võtma eeskujuks, et kui on tegemist vaktsiiniga, mis võib muidu prügikasti minna, sest aegumistähtaeg saab läbi, siis lubada see endale verre süstida. Mida te arvate sellest ettepanekust?

Aitäh! Kui me räägime suurema nakkusriskiga eesliinitöötajatest, elutähtsate teenuste osutajatest ja ka strateegilisest eesliinist, siis nende vaktsineerimise ettepanekud oleme valitsusse toonud. Eeskätt alustasime tõesti haridus-, siseturvalisus- ja sotsiaalvaldkonnast, kus on oluline teenuste toimepidevus, inimeste nakatumise ja haigestumise ärahoidmine ja vähendamine. Aga ka strateegiline eesliin kuulub kindlasti eesliinitöötajate hulka. Olen isiklikult välja öelnud, et minu meelest oleks põhjendatud, kui märtsikuu jooksul vaktsineeritaks AstraZeneca vaktsiiniga Vabariigi Valitsuse liikmed, Riigikogu liikmed ja põhiseaduslike institutsioonide esindajad. See on ühest küljest riigi toimepidevuse küsimus ja teisest küljest kahtlemata ka eeskuju küsimus, näiteks kui tekib kahtlusi või murekohti, te näete, et teisi kutsutakse üles vaktsineerima, aga nad ei vaktsineeri ennast. Ka neid küsimusi tuleb tihti ja eeskätt tõesti minu valdkonna inimestele. Ma arvan, et see aitaks võib-olla ka selle kahtluse ümber lükata.

Seda enam, et kui me räägime vaktsiini kogusest, siis märtsikuus on Eestisse oodata üle 200 000 vaktsiinidoosi, seda on rohkem kui talve jooksul kokku. Nii et loodetavasti jääb vaktsiinidefitsiidi kõrgaeg selja taha, kuigi ta jätkub veel võib-olla ka kevadkuude jooksul. Tõenäoliselt teise kvartali lõpp või kolmas kvartal on murdepunkt, kus meil on vaktsiini tõesti nii palju, et peame hakkama mõtlema selle müümisele, annetamisele ja muudele küsimustele. Siht on teha alates maikuust vaktsineerimine tasuta kättesaadavaks kõigile Eestimaa elanikele, nii et selles mõttes on kevadkuude jooksul eesliinitöötajate vaktsineerimine on mõistlik.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Nii nagu te ka ise rõhutate, on vaktsiinidefitsiidi tingimustes see asi problemaatiline, kogu selle vaktsiini õiglane kasutamine. Aga see ei tohiks olla üldiselt problemaatiline. Räägitakse, et Tartu Ülikooli Kliinikumis vaktsineeriti massiliselt välistudengeid, et äkki nad tahavad koju sõita. Ma ei tea, kas see vastab tõele või ei vasta. Nendes tingimustes, mis praegu on, on kindlasti jutte rohkem kui tegelikult tõepõhja. Kindlasti peab nendele juttudele andma väga hea ja korraliku seletuse, et rahval oleks usaldus. Kas see Tartu Ülikooli Kliinikumi kohta väidetu on õige või ei ole? Mida te olete sellest kuulnud? Ja kui ei ole, siis võib-olla lasete selgitada.

Suur tänu küsimuse eest! Tartu Ülikooli Kliinikumi juhtidega suhtlen regulaarselt, eeskätt Lõuna meditsiinistaabi juhi doktor Joel Starkopfiga, aga ka haigla juhtkonnaga, ravijuhiga, üsna paljudega sealt ja ka teadusnõukoja liikme Pilleriin Soodlaga, kes on samuti Tartu Ülikooli Kliinikumist. Sellist juttu ei ole minuni jõudnud, et seal oleks tegeldud välisüliõpilaste lausvaktsineerimisega või muul viisil eelisjärjekorras vaktsineerimisega.

Mida on olnud, olgu kohe ära öeldud, on see, et tervishoiu valdkonna tudengeid on vaktsineeritud. See on aga mõistlik olnud, kuna tihtipeale on nad raviasutuses kas praktikal või panustavad muul viisil selle töösse. Ka praegu, kui me räägime tervishoiupersonali puudusest, on just nimelt nii tervishoiukõrgkoolide kui ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonna viimaste kursuste tudengid need, keda me lisaressursina appi palume. Seega on väga hea, et nad on aegsasti vaktsiinidoosi kätte saanud. Kui nad seni töötasid haiglas või tervishoiuasutuses mõnes muus osakonnas, kus on nakkusoht väiksem, ja nüüd suunduvad COVID-19 osakonda, siis on teada, et neil on vaktsineerimise teel kaitse tagatud.

Aga ma võin tõesti Tartu Ülikooli Kliinikumi juhtide käest üle küsida, kas neil on mingisugust teadmist selle kohta, et oleks ka väljastpoolt meditsiiniteaduste valdkonda üliõpilasi vaktsineeritud. Minuni sellist infot ei ole jõudnud, aga võin üle kontrollida.

Urmas Reitelmann, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Minister Kiik! Teie jutu põhjal jäi üsna segaseks, mille alusel siis ikkagi kantsler Priske oma doosi kätte sai. Ta sai selle süsti 5. jaanuaril. Kas ta sai selle nii, nagu esmaselt väideti, et see oli n-ö kuues doos ja arst seisis kusagil nõutu näoga ja otsis ohvreid, kellesse see litsuda, või oli tal ikkagi 5. jaanuariks kokku lepitud vastuvõtuaeg ja ta läks kohale kui, ma ei tea, eliitvaktsineeritav?

Tänan küsimuse eest! Mulle teadaoleva info põhjal oli tõesti nii, et Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhtkond otsustas muude tervishoiuasutuse töötajate hulgas pakkuda vaktsineerimise võimalust ka nõukogu liikmetele. Neilt küsiti tagasisidet. Kuna Marika Priske oli sellest huvitatud, jäi ta n-ö varudoosinimekirja. Talle pakkus konkreetset vaktsineerimise võimalust ja kuupäeva psühhiaatriakliiniku juht. Nii et antud juhul võib öelda, et mõnes mõttes on teie mõlemad väited õiged: selle võimaluse otsustas anda või pakkuda Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja selle konkreetse, kuuenda vaktsiinidoosi võimaluse asjus võttis temaga ühendust kliiniku juhtkond jaanuari alguses. Kuupäev oli tõenäoliselt see, millele te viitasite. Ma peast, tunnistan ausalt, seda sada protsenti kinnitada ei julge.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra minister! No teid kuulates on meil ju olukord täiesti tipp-topp, suurepärane, kohe-kohe on meil asjad täiesti ja lõplikult korras. Ma mäletan ja ka teised minu vanuses inimesed mäletavad, kuidas parteikongressidel, NLKP kongressidel umbes sama tooni ja umbes sama sõnavara kasutades meile asju raporteeriti. No tegelikult asjad ei ole ju korras. Minu küsimus on selline. Meist arenenumate ja efektiivsemalt toimetanud riikide kogemused näitavad ja ka teadlased kinnitavad seda, et selleks, et haigusest jagu saada, see kontrolli alla saada, tuleb vaktsineerida kuni 70% elanikkonnast, minimaalselt 50% elanikkonnast. Te raporteerisite, et järgmisel kuul tuleb meile umbes 200 000 doosi. Kui arvestame, et selleks ajaks on meil vaktsineeritud võib-olla 150 000 inimest ja paneme 200 000 juurde, siis kokku on meil vaktsineerituid 350 000. Seda on kaugel alla poole elanikkonnast, mis on umbes 650 000 inimest. Mida te nüüd inimestele ütlete? Millal me tegelikult saame vaktsineerimise esimese ringi tehtud? Ja siis tuleb meil ju veel ka teine ring peale teha. See on kriitilise tähtsusega, sest kui me ei saa seda lähima paari kuu jooksul tehtud, siis variseb meie majandus kokku.

Tänan küsimuse eest! Kindlasti ei väida ma, et Eesti riigis on kogu COVID-19 olukord kontrolli all või korras. Nii see kindlasti ei ole. Ma jälgin igapäevaseid näitajaid ja haiglaravi olukorda mitte lihtsalt iga päev, vaid võin öelda, et lausa pidevalt, nii tööpäevadel kui ka nädalavahetustel, õhtuti ja hommikuti. Praegu on Eestis suurem kriis kui kunagi varem, see on tõsi.

Mis puudutab vaktsineerimist, siis oleme tõesti olnud Euroopa Liidu keskmisest kiiremad ja see on ainult positiivne. Alati saaks rohkem ja saaks paremini. Soovime tempot tõsta tulenevalt uutest ja suurematest vaktsiinitarnetest. See kogus, millele viitasin, on märtsikuu kogus. Ehk märtsikuus peaks praeguste lubaduste, graafikute järgi tulema üle 200 000 vaktsiinidoosi. Seni on jõudnud Eestisse 171 000 doosi, täna hommikul tuli 14 000 juurde, nii et täna keskpäevaks peaks meil olema kokku 185 000 vaktsiinidoosi. Nii et märtsikuu lõpus võime rääkida juba ligemale 400 000 vaktsiinidoosist, mis peavad olema riiki jõudnud, juhul kui graafikud peavad.

Vaktsineerimise puhul vajab inimene tõesti kahte doosi. Suurem osa neist, keda on vaktsineeritud näiteks Pfizeri või Modernaga, vajavad teist doosi järgmise kolme-nelja nädala jooksul. Nende puhul, kes on saanud AstraZenecat, on kauem aega, kaks kuud. Näiteks kui inimene saab esimese doosi märtsis-aprillis, siis tema teine vaktsineerimise aeg on mais-juunis, kui tulevad peale juba uued tarned. Seetõttu me vaktsiine nii suures mahus kõrvale ei pane.

Praegu on enam kui 100 000 inimest vaktsineeritud vähemalt ühe doosiga. Märtsi lõpu eesmärk on, et see arv oleks üle 200 000 – neid, kes on saanud vähemalt ühe doosi. Siht on loomulikult kõrgem, kõik sõltub sellest, kui palju doose riiki jõuab ja mis kuupäeval need jõuavad. Märtsi viimasel päeval saabuvad doosid lähevad arusaadavatel põhjustel kasutusse aprillikuu jooksul. 70%-lise hõlmatuseni on realistlik jõuda – juhul, kui Eesti elanikud ise huvi tunnevad, aktiivselt vaktsineerima tulevad – tõenäoliselt suvekuudel, mitte veel kevadel, selleks ei ole piisavalt vaktsiinidoose.

Kui veel numbritest rääkida, siis praegu on niimoodi, et teiseks kvartaliks on lubatud umbes 800 000 doosi kolme kuu peale kokku. Ehk [teises kvartalis on tulemas] 800 000 vaktsiinidoosi, märtsikuus 200 000, varasemast, jaanuarist-veebruarist on juba olemas 150 000. Seega me räägime kokku umbes 1,1 või 1,2 miljonist vaktsiinidoosist. See tagab juba umbes poolele Eesti täisealisele elanikkonnale vaktsineerimise võimaluse, aga veel mitte päris 70%-le. 70% hõlmamiseks vajalik vaktsiinikogus tuleb Eestisse siis, kui veel mõni vaktsiin saab müügiloa, näiteks Janssen Pharmaceutica tarneid ei ole hetkel arvestatud, kuna nende vaktsiin saab müügiloa kõigi eelduste kohaselt sel nädalal. Peale selle on veel mitu vaktsiini eelhindamisel ning loomulikult me loodame, et ka vaktsiinitootjad suudavad oma tootmisvõimsust suurendada. Sellisel juhul on võimalik juba teise kvartali jooksul jõuda 70% elanikkonna vaktsineerimiseks vajaliku dooside arvuni.

Iga nädal, iga päev, iga kuu toob rohkem selgust. Me suhtleme aktiivselt otse tootjatega, suhtleme graafikute ja nende paikapidavuse asjus. Samamoodi oleme Euroopa Liidu tasandil teinud koos teiste riikidega nii ühispöördumisi kui ka kirjutanud otse tervisevaldkonna volinikule, et Eesti kui keskmisest kiiremini vaktsiine kasutanud riik ja samal ajal üks kõrgeima nakatumistasemega riik võiks saada järgmised tarned mõnevõrra kiiremini, kuna tõesti Eestis on olukord tegelikult kriitiline. Veel ei ole Euroopa Liidu tasandil seda jaotuskava ümber tehtud, aga see teema on nii meie kui ka mõne teise riigi palvel tõstatatud, et vaktsiinide jaotamisel ei vaadataks mitte pelgalt elanike arvu [ja vaktsiinikoguse] suhet, vaid ka kohapealset olukorda, sh nii nakatumise näitajad, haiglaravi näitajaid kui ka vaktsineerimise tempot.

Sellega, et majanduse seisukohast lähtudes saavad piirangud olla ainult lühiajaliselt, olen ma väga nõus. Ma olen kogu aeg korranud, et vaktsineerimine on ainuke jätkusuutlik lahendus sellele kriisile. Kõik muud asjad on lühiajalised: me saame panna [riigi] kinni, me saame hüvitada, me saame teha lisaeelarve, mida praegustes majandus- ja tervishoiukriisi tingimustes peabki tegema, me saame suunata lisaressurssi tervishoiuvaldkonda, ettevõtlusvaldkonda, kultuuri, kohalikele omavalitsustele sotsiaalvaldkonna toetamiseks. Aga kõiki neid asju saab teha ainult lühiajaliselt, pikaajaline lahendus tuleb vaktsineerimise kaudu. Võib öelda, et kolmas võimalik laine ehk sügisene laine jääb juhul, kui Eesti elanikud vaktsineerimise võimalust edukalt kasutavad, senises ulatuses kindlasti tulemata. Kui nad seda võimalust ei kasuta, siis on loomulikult risk, et meil tuleb selle pandeemiaga veel pikemalt toimetada.

Nii et ma veel kord kutsun üles kõiki, kellele vaktsineerimise võimalust pakutakse, seda kasutama.

Anti Poolamets, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te lugesite ennist ette nimekirja kõigist vaktsineeritavatest, kes on praegu eelistatud. Eelmise nädala lõpus nägime sotsiaalmeedias palja kehaga kolleegi Jürgen Ligi, kes sai vaktsiinisüsti. Ta olevat seda kommenteerinud niimoodi, et kui tema seda süsti praegu ei saa, siis läheb see koertele või kraanikaussi. Äkki te oskate öelda, millisesse riskirühma või eelistatud vanuserühma kuulub kolleeg Jürgen Ligi või millist eesliinitöötajate rühma ta esindab?

Tänan küsimuse eest! See kommentaar, mis seal taustaks oli, ei olnud minu arvates võib-olla kõige õnnestunum. Kindlasti ei paku me vaktsiini hetkel ei koertele ega kraanikausile. Me pakume seda võimalust ikkagi inimestele, kelle tervis või töö seda eeldavad. Ma ei ole kursis ühegi Riigikogu liikme terviseandmetega ja ei peagi olema, see ei ole minu pädevuses. Need ei ole ühegi teise inimese kui konkreetse persooni enda ja tema usaldatud raviarsti või perearsti teada. Seega ma ei oska teile täpselt öelda, millisesse riskirühma ta võiks kuuluda. Mulle teadaolevalt vaktsineeriti teda AstraZeneca vaktsiiniga, mida kasutatakse alla 70-aastaste inimeste vaktsineerimiseks.

Praegu tõesti kutsuvalt perearstid järjest vaktsineerima neid, kelle vanus on 50–70 aastat, ja teatud diagnooside puhul ka nooremaid. Me oleme vaktsineerimise plaanis loetlenud põhilised diagnoosid, mille puhul on näidustatud varasem vaktsineerimine. Aga neid diagnoose võib olla rohkem, kas või seetõttu, et on mitmesuguseid harvikhaiguseid. Perearstid ja pereõed ise hindavad oma nimistu põhjal, kellel veel võib olla selliseid tervisemuresid, mille puhul on mõistlik inimene kiiremas korras vaktsineerida, et kaitsta tema elu ja tervist.

 Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud härra minister! Viimase paari kuu jooksul on kahes Lõuna-Ameerika riigis astunud tagasi tervishoiuministrid. Põhjus on olnud väga lihtne: nende valitsemisalas on aset leidnud ametiseisundi kuritarvitamine seoses vaktsineerimiseks eeliste saamisega. Mis te arvate, kas nende käitumine on eeskuju vääriv, on see õige? Tihti peame selle piirkonna riike banaanivabariikideks, mis on minu arvates halb nimetus. Aga kes me ise oleme nendega võrreldes? 

Tänan küsimuse eest! Alustan lõpust. Sellega olen ma kindlasti nõus, et ühtegi riiki ei maksa kuidagimoodi sildistada ja ennast teistest riikidest paremaks pidada samuti mitte. See kehtib minu jaoks elus laiemalt, ka inimestevahelistes suhetes. Aga mis puudutab ühe või teise valitsusliikme või ministri, ka valitsusjuhi valikuid, on see kriis tõesti toonud kaasa kõike. Ministreid on vahetunud nii lähemates riikides kui ka kaugemates riikides, alati on sel ilmselt olnud mingid põhjused ja kaalutlused, mida meie siit Eestist vaadates ei pruugi täpselt teada.

Mis puudutab Eestis aset leidvat vaktsineerimist, siis ma kinnitan, et on olnud neid juhtumeid, mille korral ka minu õiglustunnet on riivatud. On olnud juhtumeid, kui haigla nõukogu on haigla juhi seetõttu ametist tagasi kutsunud, ja on olnud juhtumeid, kui on algatatud järelevalve asjaolude väljaselgitamiseks. Aga rääkida kuidagi laiaulatuslikust mõjuvõimu kuritarvitamisest, korruptsioonist – selliseid juhtumeid, mis nendele tunnustele viitaksid ja õiguskaitseorganite tähelepanu pälviksid või vajaksid, pole vaktsineerimise käigus mulle teadaolevalt ette tulnud. Loomulikult ei saa niivõrd suure koguse ja järgmiste kuude puhul seda välistada. Aga mina usun küll Eesti tervishoiuasutuste ja tervishoiutöötajate professionaalsusesse, eetilisusesse ja parimas mõttes kutseausse, et eesmärk on ju vaktsineerida esmajärjekorras need inimesed, kes tõesti seda elu ja tervise kaitseks vajavad.

Aitäh! Austatud minister, rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd on meil võimalik avada läbirääkimised ja igal Riigikogu liikmel on võimalus esineda sõnavõtuga. Aga mulle tundub, et sõnavõtusoovi ei ole, ja ma lõpetan selle arupärimise menetlemise.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Eduard Odinetsi, Heljo Pikhofi, Ivari Padari, Jevgeni Ossinovski, Jaak Juske, Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Kalvi Kõva, Indrek Saare, Helmen Küti ja Raimond Kaljulaidi 10. veebruaril 2021 esitatud arupärimine hariduse kvaliteedi kohta koroonakriisi tingimustes (nr 49). Arupärijate esindajana esineb Riigikogu liige Eduard Odinets. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid siin saalis ja ekraanide taga! 10. veebruaril esitasid 11 sotsiaaldemokraati arupärimise haridus- ja teadusministrile, milles väljendasid muret, kuidas koroonakriisi ajal ja koroona tingimustes on süvenemas meie hariduslik ebavõrdsus. Möödunud on üks kuu ja mitte mingil juhul ei saa öelda, et olukord on paremaks läinud. Pigem hullemaks on läinud.

Hullemaks on läinud ka see, mis eksperimente korraldab meie auväärt valitsus meie haridussüsteemiga. Kord on kool lahti, kord kinni, siis jälle lahti, siis jälle kinni. Just praegu on saabunud uudised, et lausa ülehomme on koolid taas kinni. See kõik avaldab väga suurt mõju meie haridussüsteemile, meie laste hakkama saamisele. Erinevate uuringute kohaselt on laste mahajäämus umbes 0,6 õppeaastat. Psühholoogiline seisund on nii lastel, õpetajatel kui ka tegelikult lastevanematel oluliselt halvenenud. Vaadakem kas või viimase nädalavahetuse uudiseid laste vaimse tervise kohta. Õpiraskustes õpilaste arv on vähemalt kahekordistunud.

Selle taustal olemegi esitanud küsimused haridus- ja teadusministrile ja loodame täna teada saada, milline on valitsuse plaan, kuidas selle kõigega toime tulla. Kuidas täita lastel tekkinud teadmistelünki? Kuidas hakkama saada stressi ja teiste psühholoogiliste probleemidega? Kuidas peatada laste suitsiidikatseid? Mida teha, et ära hoida koolist välja langemist, mida on eriti palju puberteediealiste seas? Millist tuge valitsusel on plaanis pakkuda kooliõpetajatele? Millised plaanid on kooliõpetajate tervise parandamisega? Ja üleüldse, kuidas me oleme hakkama saanud ja kavatseme tulevikus hakkama saada koolide tehnoloogilise võimekusega? Aga veel rohkem muret teeb tegelikult perede tehnoloogiline võimekus, eriti perede puhul, kus on mitu last.

Ja loomulikult selle taustal huvitab arupärijaid, kuidas arvestab kõike seda ka uus valitsuse koostatud haridusvaldkonna strateegiline dokument, arengukava. Kas haridusstrateegias arvestatakse kõigi nende distantsõppe, digiõppe, mahajäämuse ja psühholoogiliste probleemidega, samuti väljalangemise muredega? Kui ei arvestata, siis millal seda tegemqa hakatakse?

Ja lõpuks tahaks aru saada, millal valitsus hakkab arvestama teadusnõukoja soovitustega selle kohta, kas koolid peaksid olema distantsõppel või peaksid lapsed õppima koolimajas. Kõikidele nendele küsimustele loodame haridus- ja teadusministrilt Liina Kersnalt vastused saada. Aitäh!

Aitäh! Arupärijatele vastab haridus- ja teadusminister Liina Kersna. Palun!

Aitäh! Ma loodan, et ma olen hästi kuulda. Ma väga tänan arupärijaid selle arupärimise eest, selle eest, et me saame Riigikogu suures saalis nendel äärmiselt olulistel teemadel üheskoos arutleda. Loomulikult on klasside distantsõppele saatmine alati väga raske otsus, süda valutab selle pärast alati. Seetõttu me oleme ka väga püüdnud operatiivselt reageerida ja koolidele abi pakkuda. Aga nüüd siis vastan teie küsimustele. Ma loen ette teie küsimuse ja siis vastan, kui nii sobib.

Esiteks: "Milliseid konkreetseid samme on Haridus- ja Teadusministeerium astunud selleks, et täita aasta jooksul kestnud distants- ja hübriidõppe tulemusena õpilastel tekkinud teadmiste lünki? Üheks võimaluseks olete varasemalt välja toonud laagrite ja malevate korraldamist teatud ainetes mahajäämuse vähendamiseks. Millistes õppeainetes, mis vanuses õpilastele, millistes omavalitsustes, millises rahalises ulatuses ja mis allikatest on need laagrid ja malevad plaanitud korraldada ning millal vastavad võimalused koolipidajatele avanevad?"

Eelmise aasta kevadise koroonaaja ja distantsõppe kogemuste põhjal on OECD ja Maailmapank teinud erinevaid modelleerimisi. Ja üksnes läinud kevadise kogemuse põhjal on Maailmapank hinnanud, et tõenäoliselt on see jätnud laste teadmistesse lünki pool kuni kolmveerand õppeaastat. Ja ma rõhutan, et jutt on eelmisest kevadest.

Nüüd me oleme terve õppeaasta olnud väga ebastabiilses õpikeskkonnas. Tõesti on olnud nii, et koolid lahti, koolid kinni. Üleriigilisi meetmeid on Eestis küll olnud võrdlemisi vähe, aga see ei tähenda seda, et lapsed oleks distantsõppel vähe olnud. Ei, nad on olnud aasta jooksul päris palju distantsõppel, kui klassis on olnud mõni nakatunu. Meil on klasse, kes on olnud õppeaasta jooksul näiteks 12 nädalat distantsõppel, ja see on keeruline. Ja nii pikal distantsõppe perioodil ei teki kindlasti ainult lühiajalised kehvad tulemused või õpilüngad. Me teame, et õpilastel on juba praegu tekkinud raskusi, aga see mõju kestab oluliselt kauem, ja me peame sellega arvestama. Seetõttu on meil ka plaanid kiireteks sekkumisteks ja pikemaajalisteks sekkumisteks.

Nüüd nendest konkreetsetest laagritest, millest ma olen rääkinud. Eelmine aasta neid laagreid kasutati, aga siis olid need eelkõige sellised meelelahutuslikud ja spordilaagrid, pigem nagu noorsootöölaagrid. Aga sel aastal püüame panna kaks asja kokku: ühtpidi meelelahutuse, teistpidi ka õppimise. Te võib-olla olete kursis, et Tartu Ülikooli teaduskool on aastaid korraldanud noortele suviseid teaduslaagreid ja need on olnud väga populaarsed. Nendest laagritest me püüamegi šnitti võtta. Tuleb tunnistada, et konkreetselt nende laagrite korraldamiseks me läheme küsima lisaraha. Suurusjärk on 6 miljonit eurot, mis on sama suur summa kui eelmisel aastal. Loodame, et me selle raha saame.

Samas me oleme lühiajalisteks tegevusteks oma ministeeriumi eelarvest juba leidnud üle 8 miljoni euro, et koolidele appi minna. Mis on need lühiajalised tegevused? Kõigepealt õpilünkade tuvastamine: e-tasemetööde läbiviimine eesti ja vene keeles, eesti keeles teise keelena, matemaatikas, inglise keeles, saksa keeles ja loodusõpetuses. On lisaõppe võimalus. Ma olen väga tänulik meie ülikoolidele, kes on väga operatiivselt reageerinud meie ettepanekule pakkuda lõpuklassidele eksamiks ettevalmistavaid kursusi. Ma loodan, et lähipäevadel me saame sellega ka suuremalt avalikkuse ette tulla, et me pakume kõigis eksamiainetes Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja TalTechiga koostöös videokursuseid.

Veel on selline asi nagu kutsevalikuõpe, mida täna pakuvad kolm kutsekooli. Me laiendame selle kokku 15 kutsekooli peale. See on mõeldud nendele õpilastele, kes on lõpetanud põhikooli või kellel on jäänud põhikool pooleli. Nad võivad võtta selle pool aastat, mille jooksul õpitakse õpioskusi ja püütakse leida konkreetsele lapsele inspireeriv valdkond, kus edasi õppida. Selline õppevorm on näiteks Taanis ja Soomes hästi populaarne. Me laiendame seda erinevatesse kutsekoolidesse.

On ka sellised kaugema perspektiiviga meetmed. Need on mitmesugused õpilünki puudutavad lisaõppe võimalused. Ma vaatan, et aeg läheb nii kiiresti, võib-olla ma küsimustele vastates saan seda teemat jätkata. Aga kui me oleme tuvastanud lastel õpilüngad, näiteks kui mõnes aines on konkreetses teemavaldkonnas õpilüngad, siis me saame pakkuda kursusi selle teema omandamiseks. Aga kui on tõesti nii, et lapsel on jäänud kogu aine omandamata, siis me saame pakkuda ka kursuseid konkreetse aine tagantjärele omandamiseks.

Veel on terve hulk erinevaid koolitusi õpetajatele, et diferentseeritud õpet klassis paremini läbi viia. Kindlasti me arendame digiõppevaramut, on interaktiivsed digitunnid ja eelmärgitud diagnostilised testid.

Teine küsimus: "Millised tugisüsteemid on ministeeriumil loodud, aitamaks õpilastel hakkama saada stressi ja teiste psühholoogiliste probleemidega, mis on tingitud kriisiaja õppekorraldusest, sealhulgas arvestades üleüldist spetsialistide puudust haridusvaldkonnas?"

See on väga keeruline probleem. Juba Riigikogu tööst ma tean, et laste vaimse tervise näitajad on halvenenud ja selline ebastabiilsus kindlasti mõjutab seda veelgi. Näiteks, kui me viimane kord otsustasime koolid saata distantsõppele, siis tegelikult, nagu te viitasite, teadusnõukoda soovitas saata lapsed distantsõppele kaheks nädalaks, meie otsustasime teha selel otsuse pikema vaatega, kuni märtsi lõpuni. Enne selle otsuse tegemist ma konsulteerisin ka koolipsühholoogide ühinguga ja koolijuhtide ühinguga. Mõlemad soovitasid teha selle otsuse just nimelt pikema vaatega, et lastel oleks oma tuleviku suhtes rohkem kindlust.

Rajaleidja.ee veebilehel on kõigil soovijatel võimalus suhelda Rajaleidja e-nõustajatega. Seda saab teha esmaspäevast reedeni kella kümnest kella kaheni. Oma küsimused saab jätta ka sinna keskkonda ja neile siis hiljem vastatakse. Ja nendele pöördumistele vastab kutsetunnistusega koolipsühholoog.

Me oleme jaganud erinevaid praktikaid, kuidas laste vaimset tervist toetada. Näiteks riigigümnaasiumid jagavad omavahel erinevaid praktikaid. Täna oli "Terevisioonis" jutuks Viimsis asuva riigigümnaasiumi loodud õppijate vaimse tervise klubi. Niisuguseid erinevaid praktikaid on veel ja me jagame neid koolidega. Aga see on selgelt murekoht, sest nagu me teame, vaid 43%-s Eesti koolides on koolipsühholoog, kelle poole saab pöörduda.

Kolmas küsimus: "Millisel viisil ministeerium jälgib oluliselt kasvanud mitteõppivate ja mittetöötavate noorte arvu kasvu Eestis ja milliseid konkreetseid samme kavandab astuda koolist väljalangevuse ärahoidmiseks kriisi tulemusena?"

Kõigepealt, me püüame võimalikult varakult tuvastada õpilaste õpilüngad ja nendega võimalikult personaalselt tegeleda, et laps koolisüsteemist välja ei kukuks. See on hästi oluline. Aga mitteõppivate ja mittetöötavate ehk siis n-ö NEET-staatuses noorte arv sõltub sellest, kui hästi läheb majandusel. Viimati kasvas NEET-noorte arv hüppeliselt pärast 2008. aasta majanduskriisi. Ja alles vahetult enne COVID-19 kriisi puhkemist jõudis Eesti NEET-noorte arvu poolest tagasi majanduskriisieelsele tasemele. Statistikaameti andmetel oli 2019. aastal 15–26-aastaseid NEET-noori 11 600, nüüd, 2020. aasta kolmandas kvartalis oli neid juba 18 000. Ja kui vaadata statistikat, siis 8000 noort vanuses 18–26 eluaastat on oma töö kaotanud just nendes sektorites, mis kriisi tõttu on saanud kõige suurema löögi.

Koostöös Sotsiaalministeeriumiga oleme regulaarses suhtluses kohaliku tasandi teenusepakkujatega. Kriisi tingimustes kohandati tegevused kiiresti ümber, tagamaks toe kättesaadavus ning jätkates nõustamisteenuseid ka virtuaalselt. Seda tegi väga operatiivselt ja efektiivselt ka meie noorsootöö keskus. Me seirame regulaarselt NEET-noorte arvu ning tugiteenustele registreerunutd noorte profiili, et mõista, kuidas see kriis on mõjutanud ja kuidas me neid kõige paremini saaksime aidata. Igal juhul see on teema, mis on haridusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi fookuses.

Neljas küsimus: "Millist tuge pakutakse õpetajatele, kes seisavad samuti silmitsi stressi, väsimuse, ületöötamise jms kriisiaja muredega? Mis ulatuses on ministeeriumil plaanis toetada koolipidajaid õpetajate ületunnitöö hüvitamisel?"

Esiteks, eelmisel nädalal me avasime õpetajatele tugiliini, kus vastavad kella 12-st kuni kella 8-ni õhtul kvalifitseeritud koolipsühholoogid. Samasuguse tugiliini avas ka Suurbritannia. Me loodame, et õpetajad, kelle koolis ei ole koolipsühholoogi, saavad sealt operatiivselt nõu ja abi. Teiseks, me hakkame koostöös koolide, koolijuhtide ja ülikoolidega pakkuma koolidele abi õpetajaõppe tudengite näol, kes võivad olla abiõpetajad. Juba 225 üliõpilast on andnud endast märku, nad on valmis minema koolidele appi. Tänase päeva seisuga on 90 kooli öelnud, et nad seda abi vajavad. Aga ma innustan koole märku andma, et nad abiõpetajaid vajavad, ja ka üliõpilasi selle programmiga liituma. Lisaks oleme allkirjastamas ka asendusõpetajate programmiga seotud lepingut, et saada ka asendusõpetajaid koolidele kriisi ajal appi.

Mul saab aeg kohe otsa ja ma võib-olla ei loe järgmist küsimust tervenisti ette, aga see puudutab tehnoloogilise toe pakkumist koolidele. Me tegime Lastekaitse Liiduga koostööd juba kevadise kriisi ajal. Haridus- ja Teadusministeerium eraldas neile 400 000 eurot arvutite ostmiseks. Lastekaitse Liit teeb koostööd kohalike omavalitsustega, et leida üles pered ja lapsed, kes vajaksid distantsõppe ajaks lisaarvuteid. Nüüd märtsis peaks saabuma 1200 uut lisaarvutit. Kui ka teil, head Riigikogu liikmed, on kontakte, te teate, kus on need pered, kes vajaksid tuge, siis kindlasti andke sellest teada, et Lastekaitse Liit saaks seda tuge pakkuda.

Ja on ka arengukava teema. Ma ei hakka seda küsimust ette lugema. Tegelikult arengukava on praegu Riigikogus ja ma saan aru, et me lähinädalate jooksul saame arengukava teemal ka Riigikogu suures saalis rääkida. Tegelikult on see kriis meile näidanud, et see arengukava on koostatud õiges tonaalsuses. Seda selles mõttes, et personaalsed õpiteed, mida me nüüd hakkame reaalsuses rakendama, on seal sees. Vaimse tervise teemad ja laste vaimse tervise tugi on seal sees, samuti õpetajate vaimse tervise teema. Nii et tegelikult see arengukava sobib ka meie kriisiaegsete kogemustega. Aitäh!

Aitäh! Hea minister, teile on ka küsimusi. Esimesena küsib Maria Jufereva-Skuratovski. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Millise metoodika järgi on korraldatud distantsõpe Eesti koolides? Kuidas on võimalik hinnata õpilaste teadmiste ja oskuste taset ning kuidas teostatakse järelevalvet distantsõppe efektiivsuse üle?

Aitäh! Haridus- ja Teadusministeerium on saatnud koolidele juhise distantsõppe korraldamiseks, näiteks ka videotundide läbiviimiseks. Aga üldiselt on see ikkagi kooli autonoomne otsus, kuidas õpet kõige paremini korraldada. Ma toon näiteks, et väikene Lüllemäe kool Karula metsade vahel soetas juba eelmise aasta novembris igasse klassi kaamera. Kui õpetaja on haige või isolatsioonis, saab ta operatiivselt tunde kodust anda. Ja kui lapsed peavad kodus olema, siis saavad nad koolitöös ka kodus osaleda. Koolid on sellele erinevalt lähenenud.

Kuidas me teeme järelevalvet? Me oleme juhtumitele reageerinud. Kui näiteks lapsevanem on kirjutanud, et koolis on probleem, siis on seda uuritud ja on ka sekkutud. Aga neid juhtumeid ei ole olnud palju. Koolid on üldiselt hästi hakkama saanud. Kevadine kogemus oli tõenäoliselt valusam, siis alles õpiti uusi õpetamismeetodeid. Aga nüüd ma olen hästi tihedalt ühenduses koolijuhtide ühendusega ja õpetajate erinevate organisatsioonidega ning tean, et oskus distantsõpet läbi viia on oluliselt parem kui kevadel. Ja ma väga loodan, et seda kinnitavad ühel hetkel ka need erinevad testid ja tasemetööd, samuti eksamitulemused. Ehk meie laste teadmistes ei ole nii suuri lünki, kui üldiselt maailmas prognoositakse.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Viimase kuu jooksul on koroonaolukord järjepanu halvenenud. Ometi on valitsus mitu korda eiranud teadusnõukoja soovitusi, mis puudutavad viiruse ohjamist ja nakkuskõvera allasaamist. See puudutab ka haridusvaldkonda.  Kahtlemata on väga sümpaatne seisukoht, et nii palju kui võimalik, võiks koolid lahti olla. Aga vaadakem tänast olukorda, kus ka peaminister on tunnistanud, et viimase kuu jooksul ei ole valitsuse otsused adekvaatsed olnud. Üks neid otsuseid puudutas koole. 23. veebruaril ja ka 2. märtsil teadusnõukoda soovitas saata kõik koolid distantsõppele kaheks nädalaks pärast koolivaheaega. Valitsus otsustas seda mitte teha. Kas te võiksite selgitada, millisele ekspertiisile toetudes seda ettepanekut eirati? Ja kas teile tagantjärele tundub, et see oli õige otsus? 

Aitäh! Esiteks, tõesti teadusnõukoda tegi ettepaneku, et kaks nädalat pärast koolivaheaega oleksid kõik klassid distantsõppel. Meie tegime otsuse, et me mitte kaheks nädalaks ei saada lapsed distantsõppele, vaid saadame pikemalt. Ja sellele lisandusid ka kutsekoolid ja ülikoolid. Kutsekoolid ja ülikoolid ei olnud teadusnõukoja ettepanekus välja toodud. Nii et see hulk noori, keda valitsuse otsus puudutas, on palju suurem, kui hõlmas teadusnõukoja otsus. Ja see periood on ka pikem. 

Miks me otsustasime jätta ka väikesed lapsed koju? Tegelikult on see kevadise distantsõppe õppetund ja ka teadusartiklid ütlevad, et väikestele lastele sobib distantsõpe kõige halvemini. Väikesed lapsed vajavad kõige rohkem juhendatud õpet ja konkreetset sidet õpetajaga. See on aeg, kus luuakse usalduslikud suhted õpetajatega. Ja seetõttu me eelistasime väikesed lapsed jätta nii kaua, kui vähegi võimalik kooli. Ja väikeste laste seas ei olnud tol ajal väga suurt nakatumist. Oli küll rohkem nakatumisi, aga mitte nii suurel määral, kui oli teismeliste seas. Aga täna me tõesti näeme ka väiksemate laste seas kiiremat haiguse levikut ja tõenäoliselt me peame tegema selle raske otsuse, et ka esimesest kuni neljanda klassini lapsed lähevad distantsõppele. Aga sellel on väga rasked tagajärjed ja me ei saa teha neid otsuseid kerge käega.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on lihtne küsimus. Siin on palju olnud juttu sellest, et kuna see on nii hukka läinud õppeaasta olnud, siis võib-olla jäetakse kogu kooli kõik õpilased umbes ühe aasta koolikursust kordama. Olge nii hea ja lükake see kuulujutt ümber! See tõstab juuksed peas püsti nii õpilastel kui ka lapsevanematel, kui see aasta vahelt lihtsalt ära näpatakse.

Aitäh küsimuse eest! Nende teadmiste kohaselt, mis meil täna on, ütleb suurusjärgus 30% õpilastest, et neile distantsõpe väga hästi sobib, et nad on õppinud kiiremini ja efektiivsemalt, kui nad tavaliselt kontaktõppes õpivad. 40% õpilastest ütleb, et neil ei ole väga suurt vahet, kas nad õpivad distantsilt või kontaktõppes. Probleeme on tunnistanud 30% õpilastest. Milline on reaalne olukord, eks me seda saame teada, kui me oleme õpitulemusi mõõtnud.

Aga kindlasti ei ole mina seda meelt, et meil on distantsõpe või see keeruline õppeaasta niimoodi ebaõnnestunud, et me peaksime kõik lapsed jätma klassikursust kordama. Ma siiski usun ja seda ütlevad ka praktikud koolidest, et on neid lapsi, kellele sobib distantsõpe väga hästi. Miks me siis peaksime karistama neid lapsi, kellele on distantsõpe hästi mõjunud? Ma eelistan kindlasti seda, et me tegeleme personaalselt nende lastega, kellel on tekkinud õppimises probleeme, ja aitame neid edasi. Me tegelikult ju elame ikkagi elukestva õppe tingimustes. Me õpimegi kogu aeg ja kui jäi midagi eelmises klassis omandamata, siis meie haridussüsteem peab olema nii paindlik, et need lapsed saavad neid teadmisi, mis on jäänud omandamata, omandada ka takkajärele.

Jaak Juske, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Kuna meil on väga head õpetajad, siis on Eesti kool probleemide kiuste siiski selle keerulise aasta päris hästi üle elanud. Samas on see tähendanud õpetajatele täiendavaid tööülesanded ja lisakoormust. Lisaks kiitusele ootavad ja väärivad õpetajad ka palgatõusu. Uus valitsus on olnud ametis juba poolteist kuud, aga siiamaani ei ole suudetud ümber lükata eelmise valitsuse sõnumit, et õpetajate palgad on tervenisti neljaks aastaks külmutatud. Proua minister, ma annan teile võimaluse nüüd öelda, et uuest aastast õpetajate palgad tõusevad ja et õpetajate alampalk on taas uuest aastast võrdne vähemalt Eesti keskmise palgaga.

Aitäh! Esiteks, tõesti, ka meile praegu teada olevad uuringud, mis õpetajate seas on tehtud, ütlevad seda, et õpetajate töökoormus on selle õppeaasta jooksul väga palju kasvanud. See on ka arusaadav. Näiteks Suurbritannias on tehtud uuring, mis ütleb, et ühe distantstunni ettevalmistamine nõuab õpetajalt 12 akadeemilist tundi. Seal on küll mõeldud õppejõude, aga tegelikult mingisuguse suurusjärgu see annab. Nii et tõesti, korraliku distantsõppe läbiviimine kindlasti eeldab õpetajalt suuremat panust kui kontakttundides. Ka uuringud kinnitavad, et koormus on kasvanud.

Mis puudutab õpetajate palga tõusu, siis riigi eelarvestrateegia läbirääkimised algavad peagi ja ma loodan sealt tulla positiivsemate sõnumitega. Aga ma ei saa seda arusaadavalt praegu kuidagi lubada. Ent selge on, et õpetajad väärivad kindlasti palgatõusu.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kindlasti oleks olukord hoopis teine, kui teadusnõukoja soovitusi oleks kuulda võetud. Võib-olla oleks siis õpilased pääsenud kooli palju varem ja viirus oleks levinud palju vähem. Aga minul on mure lapsevanemate pärast, kelleni otseselt koolid ja ka ministeerium ulatu. Tegelikult on vaja sekkuda, kuidagi toetada peresid, kelle lapsed peavad kodus õppima. On neid lapsevanemaid ja perekondi, kes on praegu löögi all. Tuled kell kuus koju ja siis pead kella üheksani lapsega õppima. Ta ei saa ta hakkama, talle käib see üle jõu. Ühesõnaga, peredele on see väga koormav. Olen uurinud omavalitsustest. Omavalitsused ütlevad, et ka parima tahtmise juures neil ei jätku inimesi. Isegi kui raha oleks, ei saaks kuidagi neid aidata. Kas teil on mingisugune lahendus olemas, et need pered ei jääks nendesse raskustesse rabelema ja need lapsed ei jääks kodus toeta?

Suur tänu! Esiteks, tänase naistepäeva puhul on kohane öelda – ja seda näitab ka statistika –, et distantsõpe mõjutab kõige rohkem just naisi. Enamasti jäävad koju emad, kui lapsed jäävad distantsõppe tõttu koju. Ja see on probleem, seda peab tunnistama.

Aga mis on lastevanemate puhul hästi oluline? Oluline on see, et distantsõpe ei ole koduõpe. Distantsõpe on kooli poolt juhendatud õpe. Ükski lapsevanem ei peaks võtma endale täies mahus vastutust lapse edasiliikumise eest. Loomulikult see eeldab kodu ja kooli koostööd, eriti kui lapsel on tekkinud õpiraskused, aga vastutus lahenduste pakkumise eest on kindlasti koolil. Meil on võimalik vajaduse korral kutsuda laps siiski kooli, kui ta jääb väga maha. Siis saab teda personaalselt aidata. Ja on võimalus küsida nõu ka Rajaleidjalt. Aga ma siiski esimese asjana soovitan lapsevanematel, kellel on raske, rääkida klassijuhatajaga, rääkida kooliga ja küsida sealt abi. Kooli kohustus on lapsi õpetada ja vajaduse korral ka spetsiaalselt aidata.

Ja nüüd palun Annely Akkermann!

Lugupeetud minister! Kihnu vald sai kunagi, nüüd juba kaugelt üle kümne aasta tagasi, Tiigrihüppe Sihtasutuse auhinna virtuaalõppe arendamise eest. Meil oli õpetaja Tartus ja füüsikat õpetati ekraanil. Aga me nägime kiiresti, et õpetajat klassi ees ei asenda mitte miski, ja õige pea hakkasid tunnid jälle toimuma traditsioonilisel moel. Minu küsimus on see, et kas näiteks matemaatikaõpetajate koostöö on ka tekkinud niimoodi, et keegi teeb tunni ruutvõrrandist või protsendi arvutamisest ja teised siis saavad selle võrra rohkem aega selgitada õpilastele seda teemat vastavalt igaühe arengule ja vajadustele.

Aitäh, väga oluline küsimus! Ühelt poolt ma olen väga hariduse innovatsiooni ja tehnoloogia usku, aga teisalt on õpetamise puhul hästi oluline õpilase ja õpetaja omavaheline usalduslik suhe.  Teadlased on kirjutanud artikleid sellest, kui oluline on õppimisel silmkontakt lapse ja õpetaja vahel, selline vastastikune tähelepanu. Õppimisel mängivad rolli väga peened nüansid.

Mis puudutab videotunde, siis osa neid eksamiteks ette valmistavaid kursusi saab olema videos. Need jäävad ka järgmistele klassidele kasutada. On juba olemas Videoõps – selline kanal, mida vahendab ka Delfi –, kus saab matemaatikat õppida. 

Aga nüüd konkreetsemalt teie küsimuse juurde. Jaa, meil täpselt selline asi ongi plaanis. Kui ma kohtusin Heateo Sihtasutuse eestvedajatega, siis selgus, et ka neil on just matemaatikas selline asi plaanis. Nad tahavad teha videotunnid, mis annavad põhiteadmisi edasi. Aga seda on plaanis teha hästi teadlikult koostöös hariduspsühholoogide ja näiteks ka Jaan Aruga, meie ajuteadlasega, et video abil kõige efektiivsemalt teadmisi edasi anda. Ja kuna meil oli ka kriisist väljumise strateegia plaanis kirjas põhiainetes videokursuste loomine, siis me panime seljad kokku ja püüame seda koos teha. Nii et selgelt selle poole me liigume.

Anti Poolamets, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kohalikud omavalitsused on haaranud initsiatiivi ning Rakvere linn saatis ka algklassid kaheks nädalaks distantsõppele. Ma olen ka ise puudutatud, minu neljanda klassi laps on distantsõppel, sest klassis oli COVID-positiivne. Milline peaks teie arvates olema nakatunute arv, et ka algklassid distantsõppele viia? Ja kas teie eelistate, et omavalitsusjuhid teevad need otsused iseseisvalt? 

Aitäh selle küsimuse eest! Me koguneme valitsusega täna õhtul ja teeme otsused uute piirangute kohta. Ja tõenäoliselt me peame otsustama ka selle, et 1.–4. klass lähevad distantsõppele. Kui vaadata nakatumise statistikat, siis näeme, et ka väikeste laste seas on nakatumine tõusnud. Ja haridusasutuste koldeid on ka jätkuvalt. Nii et usutavasti täna õhtul valitsus teeb otsuse, et ka 1.–4. klassi lapsed lähevad distantsõppele.

Ja ma olen teiega nõus. Mulle on täna kirjutanud paar koolijuhti, kes teatasid, et nende koolis on lapsevanemad teada andnud, et nad tahavad jätta oma algklassilapse distantsõppele. Ja see on hea, kui lapsevanematel on võimalus teha kaugtööd ja samas toetada oma väikese lapse distantsõppel olekut. Aga mu süda valutab nende laste pärast, kelle vanemad ei saa koju jääda. Meil on ju selliseid ameteid, mille puhul ei saa kaugtööd eeldada, näiteks kas või meditsiinipersonal, keda meil praegu on väga puudu. Me püüame leida paindlikke lahendusi, et need, kes on eesliinil ega saa oma lapsi kodus distantsõppe ajal toetada, saaksid tuge õpetajalt ja koolilt. 

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Austatud minister! Mind pisut hämmastab teie mõningane optimism, et mis siis ikka, ainult 30% õpilastest ei saa hakkama. No ja siis – õpime kogu elu, kordame kursust, saame hiljem juurde teadmisi, mis omandamata jäid. Kas see teie väide kehtib ka tänavuste põhikooli lõpetajate ja abiturientide puhul? Ja kui läheb käiku see stsenaarium, mida peaminister juba meedias levitab, et kõik klassid lähevad aprilli keskpaigani distantsõppele, siis mis saab nendest abiturientidest, kes peavad juba märtsikuus sooritama rahvusvahelise keeleeksami, rääkimata aprilli keskel toimuvatest riigieksamitest? Milline on teie plaan selles osas? Ja millal need 30% abiturientidest saavad oma elukestvat õpet rakendada ja kursust korrata?

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab lõpueksameid, siis selle teemaga olen ma loodetavasti lähiajal Riigikogu suure saali ees. Meil on plaan selle nädala neljapäeval kinnitada valitsuses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatus, et paluda teilt selleks õppeaastaks gümnaasiumide lõpueksamite korraldamisel teatud paindlikkust.

See paindlikkus puudutab eelkõige eksamite kuupäevade lisamist, et määrata vajaduse korral ka kolmas eksami sooritamise päev, aga ka võimlust muuta olemasolevaid eksamid. Tõesti, nagu te väga õigesti ütlesite, märtsi lõpus on juba Cambridge'i keeleeksam. 19. aprillil peaks olema gümnasistide eesti keele eksam ja aprilli keskel on ka eesti keel teise keelena eksam.

Nüüd on küsimus, kas lükata neid eksamite kuupäevi edasi? On variant lükata need aprilli lõppu. See oleks veel aeg, mis ülikoolide sisseastumist negatiivselt ei mõjutaks. Me kindlasti arutame seda teemat. Ma täna suhtlesin mitme gümnaasiumi direktoriga, et saada teada, mida nemad eksamite korraldusest arvavad. Kui teil on selle kohta infot, siis ma olen selle jagamise eest väga tänulik. Aga see tagasiside, mis mina sain, oli see, et Cambridge'i keeleeksami nad teeksid ettenähtud kuupäeval. Seda teeb 2000 õpilast. Abituriente on meil 7000, 2000 neist teevad seda eksamit. Nad on selleks valmistunud ja ohutusnõudeid rakendades on seda võimalik teha ka praeguste piirangute kehtides.

Küsimus on eesti keele eksamis. Need koolijuhid, kellega mina rääkisin, arvasid, et ka seda eksamit ei pea ilmtingimata edasi lükkama, aga võib lükata. See iseenesest koolide elu väga palju ei muuda.

Õnneks on koolidel eelmisest kevadest kogemus, kuidas COVID-i tingimustes eksameid korraldada. Eelmine aasta läks väga hästi, ei tekkinud mingisuguseid nakatumisi. Ja kuna koolid on tühjad, siis koolijuhid minu meelest arvavad, et nad saavad sellega hakkama, et kutsuvad abituriendid eksami tegemiseks, mis on väga reguleeritud tegevus, kooli. Aga see on teema, millega ma tulen kindlasti Riigikogu ette, siis saame täpsemalt seda arutada.

Aga mis puudutab seda 30%, siis me ju tegelikult ei tea, kuidas lood on. Seda on õpilased ise uuringute tegijatele öelnud. Kui ma olen õpetajate ja koolijuhtidega kohtunud, siis nad on öelnud, et veerand õpilastest on raskusi kinnitanud. Ma ei taha küll kuidagi liialt optimistlik näida, aga ma siiski arvan, et me suudame personaalse lähenemisega nende laste õpilünki täita. Ja meil on tõesti väljumisstrateegias ka eraldi meetmed ülikoolidele, et nad saaksid tegeleda nende üliõpilastega, kes nende juurde jõuavad, ja tasandada nende võimalikke õpilünkasid. Me ei ole ülikoole kuidagi unustanud, samuti õpilasi, kes üldharidusest kutsekooli lähevad. 

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud proua minister! Te mainisite, et 30% on umbes neid õpilasi, kellel on distantsõppega raskusi. Aga kas haridusministeeriumil on olemas ka hinnang selle kohta, kui palju on protsentuaalselt neid õpilasi, kes lihtsalt ei suuda üldse distantsõppe tingimustes õppekava läbida? Mida nendega ette võtta? Kas jätta nad klassikursust kordama või leida mingid teised lahendused?

Aitäh! Meil ei ole sellist kindlat teadmist. Ja ma ütlen veel kord, et see 30% on õpilaste enda hinnang, mis nad on teadlastele küsitlustes öelnud. Me oleme distantsõpet püüdnud korraldada nii paindlikult, kui vähegi võimalik. Ja me oleme lubanud konsultatsioone koolimajas nendele lastele, kellel on hariduslikud erivajadused, ka kontaktõpet. Koolides on paindlik kord. Kui mõnele lapsele tõesti sugugi ei sobi distantsõpe, siis saab paindlikult muid võimalusi kasutada. Ma loodan, et sellised lapsed, kes kohe kuidagi ei saa distantsõppega hakkama, on kutsutud kooli individuaalsele õppele või juhendamisele.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ma ei ole distantsõppe teema puhul kordagi märganud, et räägitakse või küsitakse, kuidas on praegu korraldatud n-ö eelkooli võimaluse pakkumine. See on kogu aeg olnud väga oluline tugi esimesse klassi astujate kooliks ettevalmistamisel. Äkki te oskate öelda, kuidas sellega praegu on? Kas see on nüüd pelgalt lastevanemate õlgadele jäänud või on koolid suutnud ka seda õpet kuidagi distantsilt korraldada? 

Ma peaksin seda täpsemalt uurima. Ma tean, et on küll koole, kes on seda teinud ka distantsilt, aga praeguste piirangute korral eelkooli ikkagi teha ei tohiks, sest need on lapsed väljastpoolt kooli. Me oleme öelnud, et kui praegu on 1.–4. klass koolis, siis need lapsed ei tohiks omavahel väga palju suhelda. Nende liikumistrajektoorid peaksid olema erinevad ja võõraid ei tohi üldse koolimajja sisse lasta. Eelkoolid on selles mõttes nüüd halvas olukorras. Aga on küll koole, kes on teinud seda distantsilt. Ma olen seda kuulnud, aga täpsemalt vastata ei oska. Palun vabandust!

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab hübriidõpet, millest te rääkisiste ühes oma varasemas vastuses, tuues heaks näiteks Lüllemäe kooli. Olukorras, kus tihti tuleb osal inimestel jääda eneseisolatsiooni, on hübriidõpe väga vajalik instrument selleks, et ei tekiks väga suurt mahajäämust. Ometigi me teame, et väga paljudes koolides sellist võimalust ei ole. Kas te kirjeldaksite, millised on haridusministeeriumi vaated sellele, kuidas seda võimalust pakkuda kõigile lastele ja seda ebavõrdset olukorda üle-eestiliselt tasandada? 

Jälle väga oluline küsimus! Ma kohtusin täna Tallinna Ülikooli uue rektori Tõnu Viigiga, kes astub ametisse mais. Me arutasime ka seda, et hübriidõppe edukaks läbiviimiseks on vaja täiesti omaette metoodikat. Senine teaduslik seisukoht on olnud see, et hübriidõpe, eriti kui on suuremad klassid, on kõige ebaefektiivsem õpetamise viis üldse. Seda siis praeguste teadmiste ja oskuste kohaselt.

Aga ilmselgelt see on haridusmaailma tulevik. Me peame olema valmis hübriidõppe võimaldamiseks ja selleks on vaja arendada hübriidõppe metoodikat. Jah, senine teadmine on see, et kui sul on osa lapsi ekraani taga ja osa lapsi klassis kohal, siis need, kes on ekraani taga, kipuvad jääma tagaplaanile ja nad ei saa õpetajaga nii head kontakti, nagu saaksid siis, kui kõik lapsed on ekraani taga. See on valdkond, millega me kindlasti peame edasi tegelema. Ja Tõnu Viigiga me leppisime kokku, et me kindlasti teeme sel teemal koostööd, kuna see on tulevik.

Margit Sutrop, palun!

Aitäh! Mulle meeldis väga see, austatud minister, et sa ütlesid, et meie laste teadmised ei pruugi olla sugugi nii palju halvenenud kui võib-olla teistes maades. On ju ka teada, et meie koolid ei ole olnud nii pikalt distantsiõppel, kui on oldud paljudes teistes Euroopa maades. Aga hästi oluline on see, et haridusfoorumi tehtud pilootuuringud on näidanud, et kõige olulisem on meie laste enesejuhtimisvõimekus. See otsustab, kas lapsed saavad hakkama. Mida on praegu õppida selle kohta, kuidas koolid saaksid veel lapsi toetada, et nende enesejuhtimisvõimekus oleks parem? Kas on juba tehtud midagi, et õpetajaid selles aidata? Ja teiseks, mida on õppida tulevikuks? Me hakkame just arutama uut hariduse arengukava, kus enesejuhtimisvõimekus võiks keskne olla. 

Aitäh! Nagu öeldakse, ühtegi kriisi ei saa lasta raisku minna. Ilmselgelt iga kriis näitab süsteemi nõrgad kohad kätte. Seda on kindlasti teinud ka COVID-i kriis haridusvaldkonnas. Meil on juba palju aastaid eri arengukavades aukohal olnud üldised pädevused, sh selline ennast juhtiva õpilase arendamine.

Praegu me näeme reaalselt, et suur hulk lapsi ei ole neid ennast juhtiva õpilase oskusi piisavalt hästi omandanud, ja sellega peab tegelema süsteemsemalt. See on kindlasti õppetund, mille me kaasa võtame, et juba varakult hakata lastele süsteemsemalt õpetama, kuidas õppida, kuidas õppimine toimub ja kuidas igaühel personaalselt on kõige efektiivsem õppida. Lisaks sellele tuleb lapsel omandada aja planeerimise oskus ja nii edasi kuni oma karjääri planeerimiseni välja. See on kindlasti väga oluline ja õnneks Riigikogus olev haridusstrateegia selle probleemi sõnastab ja pakub ka lahendusi. Neid üldisi pädevusi on vaja märksa süsteemsemalt arendada. Selleks on tarvis ka õppekavu arendada ja seda me kindlasti teeme. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! On selge, et õpetajad on palju pingutanud ja jooksvalt lahendusi leidnud, olgu hübriid- või distantsõppe kohta. Ma arvan, et nii õpetajates kui lapsevanemates tekitab paljuski stressi ja pinget just ebakindlus: kes kuidas õppida saavad, millise perioodi jooksul, kas eksamid toimuvad ja kui toimuvad, siis millal. Valitsuse ülesanne olekski luua see kindlus. Praegu me arutame piiranguid, aga teie vastustest me saame aru, et tegelikult võib täna õhtul olukord olla juba hoopis teine. Mida ikkagi saab kinnitada kõigile õpilastele, õpetajatele, lapsevanematele? Kas seda saab, et õppeaasta ei jää vahele, ei lähe raisku? Või seda, et kõik lõpetajad saavad teha enda jaoks sobivad valikud, puudutagu see kutseharidust või kõrgharidust? Mis on see, milles õpilased praegu saavad kindlad olla?

Aitäh! See on väga õige ja seda on öelnud ka vaimse tervise spetsialistid, et kõige rohkem mõjutab selles kriisis vaimset tervist ebakindlus. Nii et mida rohkem on võimalik selles kriisis selgust luua, seda parem. Seetõttu me tegimegi pikema vaatega otsuse suunata lapsed distantsõppele kauemaks, kui soovitas teadusnõukoda. Just et oleks selgus pikemas perspektiivis.

Jah, see COVID-i kriis on selline väga dünaamiline kriis, mille puhul peab teinekord kiiresti reageerima ja võib-olla mõnesid otsuseid ka ümber tegema. Me oleme väga selgelt öelnud, sealhulgas mina, et lõpueksamid sel aastal toimuvad – nii põhikooli- kui ka gümnaasiumi lõpueksamid. Küsimus on vaid selles, kas me eesti keele eksami, mis on praegu planeeritud 19. aprillile, lükkame aprilli lõppu. Aga seda, et eksamid toimuvad, saan ma praeguste teadmiste alusel kinnitada.

Kui küsida, mis tingimustel eksamid võiks mitte toimuda, siis sellele küsimusele on vastus, et siis, kui COVID-i olukord peaks minema ülimalt kriitiliseks. Valitsus on praegu saatnud lapsed distantsõppele, aga selles on tehtud erandid. Erandite seas on ka eksamite korraldamine ning testide ja kontrolltööde tegemise võimalus. Kui olukord läheb nii kriitiliseks, et valitsus peab need erandid kaotama ja mitte keegi ei tohi minna koolimajja, siis on selge, et eksameid ei saa korraldada. Siis peab eksamite tulemused ka gümnaasiumitasemel lõpetamise tingimustest välja jätma. Põhikoolitasemel me oleme seda juba teinud, aga siis peab seda tegema ka gümnaasiumitasemel.

Meie selge eesmärk on, et mitte ühegi lapse kool ei jääks COVID-i tõttu lõpetamata. Praegu on põhikoolis kord, et kui sul on lõputunnistusel rohkem kui kaks mitterahuldavat hinnet, siis on lapsevanema avalduse alusel võimalus siiski nn valge tunnistus saada, aga kui on lõputunnistusel palju mitterahuldavaid hindeid, siis laps põhikooli ei lõpeta. 

Kokku võttes ütlen, et me oleme püüdnud haridusvaldkonnas teha pikema vaatega otsuseid, nii palju, kui see on võimalik olnud. Ja teiseks, mis puudutab lõpetajaid, siis nad teavad, et eksamid toimuvad, ja üldiselt toimuvad ka ette nähtud ajal. Me praegu arutame vaid seda, kas aprilli keskel toimuma pidav eesti keele eksam paar nädalat edasi lükata või mitte.

Marko Torm, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Esmalt teile ja teie meeskonnale jõudu-jaksu keerulisel ajal toimetamiseks! Ma ise arvan, et see on olnud väga õige suund, et me oleme püüdnud kontaktõpet nii kaua kui võimalik osaliseltki säilitada. Aga tundub, et numbrid seda edaspidi ei võimalda ja me peame ikkagi ka algkoolilapsed koju suunama.

Minu küsimus on meie pedagoogide ja koolide toetamise kohta. Kui palju saab riik hübriid- ja kaugõppe korraldamisel meie pedagoogidele abiks olla? Või on kogu õpiprotsess ikkagi koolide korraldada, nagu etteantud õpikava ette näeb? Hoidku jumal selle eest, et me peaksime sügisel endiselt nende teemadega tegelema, aga kas mingit pikemaajalist strateegiat arutav mõttekoda ka toimub või on praegu nii keeruline seis, et ettevaatamiseks aega ei jagugi? Kuidas ikkagi hübriidõpet tervikuna paremini korraldada? 

Nagu ma oma vastustes ütlesin, riik on koolidele ja õpetajatele appi tulnud. Esiteks oleme arvele võtnud 225 õpetajaõppe tudengit, kes on valmis abiõpetajatena appi minema. Ja praegu on öelnud 90 kooli, et nad seda abi ka vajavad. See on selline reaalne tugi konkreetsele õpetajale kas tööde kontrollimiseks või kellelegi personaalse konsultatsiooni andmiseks. See on juba kooli ja tudengi omavaheline kokkulepe, kuidas kõige paremini õpetajaid aidata saab.

Teiseks me allkirjastame kohe asendusõpetajate programmi kokkuleppe. Riik finantseerib asendusõpetajate kasutamist koolides, kus asendusõpetajat tarvis on. Ma arvan, et ka see on väga oluline tugi õpetajatele. Nagu me oleme siin korduvalt rääkinud, tõesti õpetajate koormus on kasvanud ja küsimus on, kuidas me saaksime seda koormust normaliseerida, et õpetaja jaksaks paremini lapsi õpetada. Nii et asendusõpetajad ja tudengid nii Tallinna Ülikoolist kui ka Tartu Ülikoolist lähevad koolidesse appi. Mul on väga hea meel, et näiteks Tartu Ülikool on väga operatiivselt õpetajaõppe üliõpilastele teinud spetsiaalse aine, mille eest nad saavad ka ainepunkte, kui nad lähevad koolidesse appi. Ja ministeerium on valmis nendele üliõpilastele ka stipendiumit maksma. 

Ivi Eenmaa, palun!

Ma tänan! Mul on täna siin saaliski kuidagi raske teile esitatud küsimusi kuuluata. Kõlab nagu etteheide ja otsitakse süüdlasi. Ja sellepärast on mul teile küsimus. Kas te selle lühikese, aga väga karmi ministritöö jooksul olete tõdenud toetust meetmetele, mida te olete välja pakkunud?

Esiteks, tõesti, ma olen väga-väga tänulik ülikoolidele, kes on tulnud meile väga kiiresti appi. Need õpetajaõppe üliõpilased suudeti väga kiiresti koondada. See oli koolijuhtidega kohtumiselt kaasa võetud idee ja läks lendu. Juba paari päeva pärast oli märkimisväärsel hulgal üliõpilasi ennast kirja pannud. See on hästi oluline panus. Ja teiseks see tugi, et ülikoolid olid väga kiiresti valmis looma nii põhikooli kui ka gümnaasiumi lõpetajatele eksamiks ette valmistavaid kursusi. See on tõesti toimunud väga lühikese aja jooksul. Ma olen tundnud, et me ei ole selles kriisis ja mures üksinda. Kui abi palutakse, siis abi ka antakse.

Ja teistpidi, kui mõelda positiivsemalt, mida me sellest kriisist kaasa võtame, siis kindlasti on haridusinnovatsioon see, mis me saame sellest kriisist kaasa võtta. Ma olen kohtunud meie start-up-kogukonna esindajatega, kes on hariduse usku ja kes on valmis panustama uutesse tehnoloogiatesse, et meie digi- ehk distantsõpe muutuks efektiivsemaks ja personaalsemaks.

Ma usun – õigemini mitte ei usu, vaid tean seda –, et Eesti on maailmas kuulus eelkõige kahe asja poolest: meil on väga tugev haridus ja me oleme e-riik. Ja kui me suudame need kaks tugevat külge kokku panna, siis kindlasti on seegi tulevikus haridusinnovatsiooni ekspordi artikkel, mida välja müüa. Ma loodan, et sellest kogemusest sünnib korralik haridusinnovatsioon. Suur tänu kõigile neile, kes sellesse on juba panustanud!

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, mina soovin ka jõudu ja kordaminekuid ja muidugi koostööd! Tean, et te lähete läbirääkimistele, mis puudutavad järgmise aasta eelarvet, päris suurte taotlustega. Nii nagu tänagi on juttu olnud: õpetajate palgad, aga ka koolide varustatus ja kõik muu.

Üks väga oluline teema on vaimne tervis ja ühes küsimuses sa selle ka välja tõid. Sa oled – sõltumata istekohast on su seisukoht ikka sama – vaimse tervise teemadel alati väga teravalt ja väga toetavalt sõna võtnud. Vajadus sellele tähelepanu pöörata on suur. Minu küsimus puudutab kliiniliste psühholoogide ühte kutseaastat. Sellel aastal on see küll rahastatud, aga kas see tagab probleemi lahendamise? Me teame, et vaimse tervise valdkonnas on puudujäägid päris suured. Kahjuks ei ole ikka veel psühhiaatrilise abi seaduse muudatust vastu võetud, aga loodame parimat.

Aitäh! Ma vaatasin, et psühhiaatrilise abi seaduse muutmist käsitleva eelnõu ettevalmistamine teiseks lugemiseks oli sotsiaalkomisjoni istungil kavas sel nädalal, vahest on see juba homme. Igal juhul ma jälgin seda protsessi ja loodan, et see seaduseelnõu jõuab õige pea Riigikogu suurde saali.

Kutseaastaga on niimoodi, et ühel või teisel moel me selleks vajaliku raha leiame. Ma tõesti ei kujuta ette, et ma siit majast lahkun ilma teie nõusolekuta koolipsühholoogide kutseaastat rahastada. Selle raha me peame leidma, see on äärmiselt oluline. Praegune kriis on meile taas näidanud, kui oluline see on. Meil on vaid 42% koolides psühholoog olemas ja sellega ei saa kuidagi rahul olla. Me peame süsteemselt tegelema sellega, et koolipsühholooge oleks rohkem ja neid saaks koolidesse suunata. Koostöös koolipsühholoogide ühinguga me lõime õpetajatele mõeldud tugiliini. Üks asi on see, et lapsed ei saa koolipsühholoogi juurde nii kiiresti, kui neil vaja oleks, aga teisipidi pole seda teenust saanud ka õpetajad, kes vajaksid koolipsühholoogi nõu. Nüüd nad tänu sellele tugiliinile seda saavad. Aga ilmselgelt see on probleem ja sellega ma kindlasti tegelen.

Austatud minister, rohkem küsimusi teile ei paista olevat. Aga ma palun teil märku anda, kui te soovite pärast Riigikogu liikmeid veel korra sellel teemal sõna võtta. Praegu läheme läbirääkimiste juurde. Kõigepealt Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Ja palun lisaaega igaks juhuks.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Head kolleegid! Hea minister! Mina otsustasin kasutada seda aega, et rääkida teile loo ühest tütarlapsest. Tema on kaheksa-aastane, õpib ühes Kohtla-Järve koolis praeguseks juba teises klassis. Laps on vene kodukeelega, õpib eesti õppekeelega klassis. Suurem osa tema koolielust on möödunud pandeemia tingimustes ja distantsõppes. Väike laps õpib võõrkeeles, täiesti uues keskkonnas: Zoomis, Teamsis, e-koolis ja nii edasi. Lapse šokk on umbes neljakordne võrreldes tavalise šokiga, mille keskmine Eesti pere taolises olukorras saab. 

Laps on pidanud pea kõiki suurte inimeste asju, kaasa arvatud seda, kuidas õppida, omandama kaugteel. Aga kas ta on omandanud? Kui mitu korda selle aja jooksul on olnud laps kodus lähikontaktsena? Mitu korda oli õpetaja lähikontaktsena kodus? Kui kaua oli õpetaja ise haige? Kui mitu korda kool või klass viidi distantsõppele kooli otsusel, kui mitu korda kohaliku omavalitsuse või Vabariigi Valitsuse otsusel? Neid kordi kokku lugeda ei ole enam võimalik.

Kõik see viis välja selleni, et koroonaga jäid haigeks ja koju ka lapse ema ja isa, ja seda ligi kaheks kuuks. Koju jäi ka tütarlaps ja jäi ka tema viieaastane vend. Ja nii see elu sellel väiksel lapsel on: kord on kool kinni, kord lahti, siis taas kinni, siis taas lahti. Ja nagu me täna uudistest ilmselt kuuleme, läheb taas kinni. Ja kogu see aeg on laps pidanud omandama kõiki vajalikke teadmisi võõras keeles, uues keskkonnas. Lapse isa oskab eesti keelt enam-vähem, pigem vähem, ema keelt ei oska, ei oska ka vanaema ega vanaisa. Laps aga õpib, kõik võõras keeles, uues keskkonnas. Ka noorem laps, see viieaastane, õpib.

Kas me kujutame ette, mis selles keskmises Ida-Virumaa perekonnas reaalselt toimub? Mida laps reaalselt õpib ja mis tal õppimata jääb? Pere psühholoogilisele sisekliimale annavad vunki ka valitsuse signaalid peatsest rohepöördest ja isa, kes reaalselt saaks last õppimisel aidata, tegeleb sellega, et oma töökoht põlevkivikarjääris säilitada.

Ja nii see pere õpib. Eile õhtul näiteks tuli vastata koduülesande küsimusele, millised on plussid ja miinused, kui sa läheks elama kuule. Kogu pere juhe oli koos. Miks küsimus lõpeb käskivas kõneviisis: kuule? Viimases hädas pöörduti Riigikogu liikmest onu poole, kellel kahjuks ei olnud väga palju aega selle küsimusega tegeleda, sest tema valmistas ette ministri ärakuulamist küsimuses, mida teha Eesti kooliharidusega. 

Ministril pidavat olema plaan, kuidas meie loo väikest kangelast aidata, kuidas tema peret aidata, kuidas tema õpetajaid aidata ja kuidas kooli aidata. Kõige targem on muidugi vanaisa, kes väga hästi teab, kelle peaks antud olukorras kuule elama saatma ja millised on selle plussid. Jätan siin nimed nimetamata.

Täna on mitu korda kiidetud proua ministrit: väga empaatiline, suure südamega, suure hingega inimene. Aga, kallis haridusminister, mina ei kuulnud täna selle ligi tunni jooksul, kuidas saaks minu venna last aidata, kui ta õpib võõras keeles, võõras keskkonnas. Umbes poole aasta jooksul on tal teadmistest puudu jäänud, ta kindlasti kuulub selle 30% hulka. Millal ta neid teadmisi omandama hakkab, mina ei oska öelda.

Teaduskooli on teatavasti natukene vara minna, laagrisse niigi täielikus šokis olevat last mina ei saadaks, tasemetööde tegemiseks ei ole ta ka väga valmis, et saaks kindlaks teha, millised on tema õpilüngad. Eksamiks on samuti natukene vara valmistuda, ka kutsevalikuõpe ei ole tema jaoks. Digitunnid ja digidiagnostika ei ole veel tema jaoks. Ilmselt tema jaoks on teie soovitatud Rajaleidja e-nõustaja, aga uskuge mind, seda e-asja ei taha selles peres mitte keegi näha. Õnneks ei ole ta veel NEET-noor ja natuke vara on selle pärast muretseda.

Ilmselt õpetajaid aitab see psühholoogiline tugiliin ja ilmselt siis õpetaja oskab paremini oma tööd teha. Ma ei tea, kas need asendusõpetajad ja tudengitest õpetajad meie lapse juurde jõuavad. Arvutiga on perel vedanud, neil on lausa kaks tükki kodus, küll vahelduva eduga töötavad, aga saavad hakkama, enne kui väiksem kooli läheb.

Kuulsime ka seda, et ministril on lootust, et õpetajad saavad palgatõusu. Tahaks loota, et õpetajad saavad ka lisatasu. See ilmselt motiveeriks meie loo kangelase õpetajat veel paremini tööd tegema, kuigi ta teeb seda niigi hästi nendes tingimustes, mis talle ette antud on.

Ja kogu see kindlus, mis saab homme, mis saab ülehomme, kuidas planeerida oma elu, kuidas planeerida oma haridust? Sellest me täna ka rääkisime, aga värsked uudised ei anna kindlust juurde.

Ja viimane minupoolne soovitus, proua minister. Tänapäeval on ka avalikus sektoris väga moes disainmõtlemine: riik mingi probleemi lahendamiseks disainib meetmeid. Meetmete disaini puhul on väga oluline roll persoonil, konkreetsel inimesel, kellele meetmed välja töötatakse. Pakun oma venna last teile persooniks. Mõelge palun tema peale, kui te neid meetmeid välja töötate. Ärge unustage seda 30% ja ärge unustage palun minu väikest Dianat! Aitäh!

Järgmisena palun Jevgeni Ossinovski.

Aitäh, austatud istungi juhataja, palun kohe kolm minutit lisaaega!

Head kolleegid! Austatud minister! Siin üks kolleeg tundis muret, et nii palju vastutust ja peaaegu et süüd uue ministri kaela veeretatakse. Ma arvan, et tänast arutelu ei tohiks kindlasti niimoodi võtta. Kahtlematult on vastutus piiratud selle ajaga, millal uus minister ametis on olnud. Seda esiteks. Ja teiseks, ega me siin selles formaadis ja kujunenud olukorras ei käsitle süülisuse küsimust. Küsimus on selles, mis on olnud need valikud, mis on tehtud: kas need kõik on õnnestunud ja mida peaks tegema selleks, et olukord paraneks.

Üldise märkusena: vaat nii juhtubki, kui asi täiesti käest lasta. Kui kontroll viiruse üle kaob üleüldiselt kogu ühiskonnas, siis võib tahta ja pidada väga oluliseks, et koolid töötaksid, aga lõpuks need väga tugevalt negatiivsed mõjud jõuavad ka sinna. See ei ole etteheide ei haridusministrile ega haridusministeeriumile, vaid kahele järjestikusele valitsusele teise laine ajal.

Esiteks, novembri alguses eelmine valitsus ei võtnud piisavalt tõsiselt prognoose, mida teadlased tegid. Jokutati kuu aega täppispiirangutega, mille tagajärjel platoo kerkis detsembriks sellisele tasemele, et oli vaja koolid kinni panna, nagu me mäletame. Ja hiljem, kui saadi kasv pidama, tuli tegelikult ennetähtaegselt ühiskonna avamine, sealhulgas ka haridussüsteemi avamine. See on kaasa toonud olukorra, kus meil tegelikult on järk-järgult nakatumine kasvanud, asi on täiesti käest ära läinud ja nüüd on kõige drastilisemad meetmed möödapääsmatud.

Ehk siis see vahepealne otsus lükata tagasi teadusnõukoja ettepanekud, mis puudutasid koolide sulgemist, on kaasa toonud selle, et seda tuleb lõpuks ikkagi teha. Ja see kehtib pikema aja jooksul ja ühiskondlikud kahjud on vahepeal kuhjunud. Nii et see oli viga. See oli viga mitte ainult haridusvaldkonnas, vaid laiemalt. Konkreetsemalt aga ei saa seda kahtlemata suurt haridusvaldkonna strateegilist möödalaskmist tänase ministri kaela ajada, eelmise kaela ja haridusministeeriumi kaela küll.

Vaadake, raske on öelda, millisel viisil juhtida süsteemi, kus on sadu erinevaid ettevõtteid. Mingisuguses valdkonnas toimetavad ettevõtted võivad olla väga eripärased ja seda, kuidas mingid piirangud neid mõjutavad, me ei suuda tõesti lõpuni prognoosida ja natuke tuleb ad hoc´i kasutada.

Haridussüsteem toimib ühtlustatud viisil. Me teame täpselt, kui palju on lapsi, kui palju on koole, kes on nende koolide omanikud, kus need koolid asuvad, milline on õppekava. See on täiesti unitaarne süsteem Eesti riigis ja see tähendab seda, et oleks olnud võimalik ja tegelikult oleks olnud hädavajalik luua koolidele mõistlik valgusfooride süsteem. Kui nakkuse levik konkreetses piirkonnas, konkreetses omavalitsuses läheb roheliselt üle kollasele, siis see tähendab, et juhtub vaat see. Kui läheb edasi näiteks oranžiks ja siis punaseks, siis juhtub see. Siis nii õpetajad kui õpilased saaksid aru, kuidas tegelikult neid otsuseid tehakse ja missugune on etteteatamise aeg. Nad teaksid, kuidas oma tööd planeerida. Meil on toimunud – võtame kas või viimase kuu –täielik ad hoc. Kord on vaja, et kõik tehakse lahti, kahe nädala pärast pannakse kinni, aga öeldakse, et algklassid võivad jääda. Kaks nädalat läheb mööda, algklassid pannakse kinni. Kord gümnaasiumilapsed ei tohi koolis käia, siis tohivad käia kaks päeva nädalas, alates järgmisest esmaspäevast pidid hakkama kaks päeva nädalas käima, nüüd tundub, et siiski ei hakka.

Tegelikult see ei ole süsteemne juhtimine. Võrrelge tervishoiuga! Tervishoiusüsteemis on valmisolekutasemed ja siis, kui nakkuse levik jõuab kuskile tasemele, käivitatakse järgmine plaan. See kõik on läbi mõeldud, kõik teavad täpselt, mida on vaja teha, kui teatud olukorda jõutakse. Hariduses ootaks täpselt sedasama asja. Kuna seda ei ole, siis me näemegi, et piirangud on läbi mõtlemata ja nendes on väga palju ebaratsionaalset.

Võtame praegu kehtivad piirangud. Kaheteistkümnendikud tunnevad praegu kõige suuremat ängi, kuna neil tulevad riigieksamid. Nende edasine elu sõltub sellest, kas nad saavad ülikooli sisse või ei saa. Nende koolis käimine on piiratud, samas kui 1.–4. klass käib koolis, sellepärast et väikesed lapsed ei saa kodus üksi olla. Okei, võib-olla esimese klassi laps ei saa, aga neljanda klassi laps on 11-aastane. Kas 11-aastane laps ei saa tõesti üksinda kodus olla? Loomulikult saab! Ja siin on võimalik igaühe vajadused läbi mõelda. Nii nagu lasteaedade puhul on: kui on hädavajadus laps lasteaeda viia, siis lasteaed peab selle võimaluse tagama. Sellisel viisil saaks ka algklasside puhul läheneda. Paraku seda tehtud ei ole.

Lisaks me teame teiste riikide kogemustest, et ei ole ainult kaks varianti: kas kool on lahti või kinni. On ka vahepealseid võimalusi. On lahti, aga väga rangete meetmetega näiteks. Mõnes kohas Eestis on täitsa tublisti seda katsetatud, et klassid käivad kordamööda koolis, näiteks ühel päeval ühed ja teisel päeval teised.

Või needsamad maskid ja füüsiline distantseerumine koolides. Nüüd lõpuks hakkavad mingid juhendid haridusministeeriumilt tekkima, aga koolide praktikas on need ikkagi väga visalt juurdunud. Sellega pole süsteemselt õigel ajal tegeldud. Terve eelmine suvi jokutati maha, ütleme otse.

See on tegelikult pannud Eesti õpetajad väga abitusse seisu. Eestis on maailma parimad õpetajad, selles ei ole mingit kahtlust, aga see, mis nad on pidanud viimase aasta jooksul läbi elama ... Nad peavad saavutama õpiväljundeid, aga nad ei tea, kas kool on või ei ole, kas järgmisel nädalal toimub kontaktõpe või ei toimu. Ja lisaks valitsuse otsustele tekib ju olukordi, kus jääb mõni laps koroonasse, ja siis läheb terve klass isolatsiooni. See on väga-väga raske olukord, milles õpetajad on olnud, ja siin kahtlemata ainult digitehnoloogiatest ei piisa.

Ja nüüd sellest tulenevalt praktiline ettepanek positiivse programmi mõttes. Ärme hakka nüüd lähinädalatel 1.–4. klassi kiusama. Nagu haridusminister õigesti ütles, need lapsed vajavad vanemate juhendamist, et selles õppes osaleda. Ärme hakka neid õpilasi ja õpetajaid kiusama asjaga, mille nimi on distantsõpe. Ütleme, et olukord on praegu selline. Valitsus on asja nii käest ära lasknud, et me peame tegelikult ühiskonna sulgema ja anname õpetajatele ja õpilastele lihtsalt puhkust. Ütleme, et kuu aega või kaks nädalat ei pea imiteerima haridusliku protsessi, võib täitsa rahulikult nendes klassides selle tegemata jätta. Kaheteistkümnendikud on teine asi. Võimaldame neil tegelikult edasi õppida, paneme rohkem jõudu sinna, et nad saaksid oma eksamid ära tehtud.

Ja teine pool sellest ettepanekust: kaalume seda, et lühendame tänavu suvel vaheaega. Ma tean, et õpetajatele meeldivad pikad puhkused, aga puhkaks praegu. Olukord on lihtsalt selline ja sellel suvel erandlikult teeks niimoodi, et läheks varem kooli või lõpetaks kooliaasta hiljem, kui viirusolukord on paranenud. Teeme need lüngad siis tasa! Ma arvan, et see oleks kõige mõistlikum ja kõige rahulikum lahendus kõikidele osapooltele. Ja kahtlemata ma liitun eelkõnelejatega, et õpetajad väärivad selle aasta eest tegelikult täiendavat preemiat, siis kui see ükskord läbi on.

Rohkem Riigikogu liikmetel sõnasoove ei ole. Oleme läbirääkimised lõpetanud ja lõpetanud ka arupärimistele vastamise.

Ja nüüd pärast haamrilööki on võimalik registreeruda vabale mikrofonile. Alustab Kalle Grünthal. Palun!

No nii, härrad-prouad Riigikogu liikmed! Mis meil siin iseseisvas ja demokraatlikus Eesti Vabariigis siis sünnib? Millegipärast tahaks viimaste asjaolude ilmsiks tuleku peale kangesti öelda, et Eesti on iseseisev ja demokraatlik vabariik jutumärkides.

Alustan kaugemalt. Möödunud nädalal osalesin ETV+ saates "Kto kogo?" teledebatil. Sisuliselt oponeerisin ühe Terviseameti ja ühe teadusnõukoja esindajaga. Kohe saate alguses ütlesin välja, et valitsust juhendav teadusnõukoda tuleks kogu praeguses koosseisus laiali saata, sest nende töö ei ole meil võimaldanud COVID-i pandeemiaga hakkama saada. Minu seisukoht oli, ütlen selle ka praegu välja, et tegelikult tuleb moodustada uus koosseis ja kaasata sinna teisi teadlasi, näiteks Tartu Ülikooli professor Ruth Kalda, kes on teinud märkimisväärseid uuringuid COVID‑i teemal.

Ja teine asi oli see, et ma pakkusin välja lahenduse, kuidas oleks ehk võimalik saada hakkama ka suure nakatumisega Tallinnas ja mujal Harjumaal. Huvitav on see, et ei saate ajal ega ka pärast saadet ei tulnud ei teadusnõukoja ega Terviseameti esindajad minu käest küsima, mis see ettepanek võiks olla. Täielik huvipuudus! No põhimõtteliselt võime öelda niimoodi, et mis see loll riigikogulane ikka siis teab.

Aga ma ütlen praegu selle välja valitsusele. Minu palve on, et äkki te võtate selle minu ettepaneku natukene kaalumisele. Nimelt: pange käima tasuta koroonatakso. Ehk siis, ütleme, inimene lastakse haiglast välja ja ta ei pea koju minema taksoga, lähituttavaga, rongiga, trammiga ega bussiga kuskile üle Harjumaa, näiteks Raasikule või Paldiskisse. Tema liikumisteed saadab ju ikkagi, ma eeldan, viiruseosakeste pilv nii rongis, bussis kui ka mõnes teises transpordivahendis. Ehk siis: äkki see ikkagi on mõttekoht. Selline tõsine palve. Pole just loogiline, et opositsioonist antakse ka mingisugust nõu, aga kui Terviseamet ja teadusnõukoda ei juhi, siis ma teen seda.

Aga nüüd hoopis teise valdkonda, mis siiski on eelnevaga seotud. Nimelt sõlmis ekspeaminister Jüri Ratas 5. oktoobril möödunud aastal WHO-ga lepingu, õigemini memorandumi, millega aidatakse kaasa digitaalsete terviseandmete piiriülesele vahendamisele. Nagu ütlevad klassikud: "Tule taevas appi!" Delikaatseid terviseandmeid ei anta isegi lähisugulastele, aga nüüd lendavad need kuskile ülemaailmsesse andmepanka! Nimelt, see memorandum sätestab üheselt: eesmärk on töötada välja toimiv digitaalselt toetatud rahvusvaheline vaktsineerimistõend, kollase kaardi kontseptsioon, et suurendada COVAX-i kaudu vaktsineerimise ning muude vaktsineerimiste läbiviimise seire tõhusust. Seda soovitakse laiendada kogu maailmas. Ja see oli ajal, kui Eestis oli nakatumiste arv madalseisus. 

Lisan juurde, et lepingu allkirjastamine toimus 5. oktoobril 2020, aga see viitab ilmselgelt sellele, et lepingu ettevalmistamise tööd pidid olema juba palju varem käivitatud. Sisuliselt on Jüri Ratas andnud jah-sõna väga vastuolulise ja inimeste põhiõiguste, näiteks liikumisvabaduse piiramise aluseks oleva instrumendi väljatöötamiseks ja kasutamiseks. Kui ei vaktsineeri, siis üle piiri ei saa. Muuseas, selles lepingus määratakse ära ka isikud, kes jälgivad, kas see memorandum ka reaalselt rakendub. 

Lükake ümber, aga minul on kuri kahtlus, et selle asjaga on seotud ikkagi teadusnõukoda. Aga öelge meile siis nende nimed, kes seda lepingut rakendavad. Siis ma vabandan, nii nagu president Kaljulaid lubas kunagi vabandada.

Ja mis on asja uba? Asja uba on see, et selle lepingu allakirjutamisega on rikutud Eesti Vabariigi põhiseadust, sest välislepinguid ratifitseerib Riigikogu.

Teiseks, ma tahan teada, kelle huve ikkagi see vaktsineerimise asi kõige rohkem puudutab. Tänane juhtum Valkla hooldekodus, kus tehti sundvaktsineerimist – kas selle taga on vaktsiinitootjate majanduslikud huvid, mis on seotud WHO lepinguga?

Härra Grünthal, teie viis minutit on kahjuks läbi.

Head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole. Oleme tänase päevakorra kenasti ammendanud. Kohtume homme kell 10. Ilusat õhtut!