Aitäh! Austatud Riigikogu liikmed! Seisan siin kõnepuldis teie ees Eesti Vabariigi peaministri kandidaadina teist korda. Olen kahe aasta jagu vanem ja elukogenum, aga veel rohkem on selle kahe aasta jooksul muutunud maailm. Muutunud on ka Eesti – tusasemaks, endassetõmbunumaks. Aga see ei ole ainult COVID‑19, mis on inimeste heaolule ja enesetundele laastavalt mõjunud. See on globaalse kurjuse viirus, mis juba enne koroonat oli asunud ühtsustunnet ja koostööd rahvaste vahel ja rahvaste sees nõrgestama. Ent kui ei ole koostööd, siis ei ole varsti enam ka tööd. Ja kui ei ole tööd, mis tooks leiva lauale, siis ei ole inimväärset elu. Minu jaoks ei ole valikut, mida teha. Tahan anda endast kõik, et Eestis oleks inimestel hea elada – hea mõelda, hea töötada, hea õppida, hea lapsi kasvatada, hea nautida meie kaunist loodust. Tahan näha Eestit taas naeratamas, mitte kulm kipras ja rusikas taskus nurka tõmbumas. Tahan näha Eestit, mis on valla uutele ideedele ja huvitavatele arvamustele – Eestit, mis liigub tulevikku julge, avara ja targa pilguga.
Jah, see on COVID-19, mis on praegu kõikide valitsuste prioriteet. Tervisekriis. Isegi kõige suletumad riigid ei ole pääsenud surmavast viirusest. Tervisekriis on andnud valusa löögi majandusele ja seeläbi ühiskonnale tervikuna, ka Eestis. Ja siit meie väljakutsed algavadki. COVID‑19 teine laine on esimene asi, millega uus valitsus hakkab tegelema. Viimased nakatumisnäitajad on küll stabiliseerumas, aga oht ei ole sugugi kuhugi kadunud. Kui te mind toetate, siis saavad homme kokku valitsuse kriisikomisjon ja teadusnõukoda. Meie eesmärk on hoida Eestit nii lahti kui võimalik, et inimesed saaksid teha tööd, lapsed saaksid käia koolis ja jätkuks ka majandustegevus. Teisest küljest on selge, et kriisi ületamiseks peame viiruse leviku saama piisava kontrolli alla. Valitsus on siin nagu kuristiku kohal köielkõndija, kes peab pidevalt jälgima tasakaalu. Ühele poole kaldudes kaotame viiruse üle kontrolli ja sel juhul läheb nagu mõnes naaberriigis, kus surmade arv ületab tavapärast. Kaldud teisele poole, kaotavad inimesed töö, kasvab ühiskonnas ... (Köhib.) Vabandust! ... nähtamatute ohvrite arv. Sellel peenikesel köiel balansseerides peame edasi liikuma, et jõuda üle kuristiku tagasi normaalsusesse.
Selleks, et saaksime ühiskonna avada ilma, et kaotaksime inimelusid ja riskiksime meditsiinisüsteemi kokkuvarisemisega, on teadlaste sõnul ainult üks tee. See on kriitilise hulga Eesti inimeste vaktsineerimine. Seetõttu seame vaktsineerimise korraldamise järgmisteks kuudeks valitsuse kõige tähtsamaks ülesandeks, kaasame kõige võimekamaid eksperte ja eraldame selleks raha. Peame nii Euroopa tasandil kui ka vaktsiinitootjatega läbi rääkima, et kiirendada vaktsiinidooside hankeid ja vaktsineerimist. Igal inimesel peaks praeguste andmete kohaselt olema teada, millal jõuab vaktsineerimise järjekord temani. Vaktsineerimine on Eestis vabatahtlik, ometi on mul kõigile Eesti inimestele palve: kui teie arst soovitab vaktsineerida, siis palun tehke seda. Nagu ütles Arnold Schwarzenegger, kui teie maja põleb, kutsuge tuletõrje, mitte ärge asuge otsima internetist vastuseid, kuidas tulekahju kustutada. Me usaldame Eesti arste ja meditsiinisüsteemi, nad tõesti teevad tublit tööd. Usaldame neid siis ka vaktsineerimise küsimuses.
Ma tahan kriisi lahendamisel tegutsemise eest tunnustada ka eelmist valitsust. Jah, on palju asju, mida meie oleksime teinud teisiti ja millele me opositsioonis olles juhtisime tähelepanu, ent suures plaanis on Eesti läinud õiget teed. Ma arvan, et tänaseks on kõik poliitilised jõud aru saanud, et sellest kriisist ei juhi meid välja mitte poliitilised viroloogid, vaid päris teadlased. Me peame nendega koos analüüsima, mida oleks Eesti võinud teha teisiti ja paremini. Praeguses olukorras on ka tagantjärele tarkusel suur väärtus. Ka küsimus, miks on Eestis nakatumisnäitajad ligi kümme korda kõrgemad kui Soomes, vajab vastust. Tahan tänada ka kõiki Eesti inimesi, kes on oma kaasteeliste tervise nimel teinud palju ohverdusi, ent mõistan ka neid, kes on pikaajalisest kriisist väsinud. Võimalik, et ühiskonna ohutunnet ja vajalikku tähelepanu viirusele vähendas ka abielureferendumi teema jäik pealesurumine, mis mitte kuidagi ei aidanud lahendada tervisekriisi, pigem vastupidi. Loodan väga, et suudame ennast taas kokku võtta, veel mõned kuud vastu pidada ja seejärel pöörduda tagasi normaalse elu juurde.
Lugupeetud kolleegid! Teine kriis, millega meil tuleb tegeleda, on väärtuste kriis. Eesti iseseisvuse eest seistes oli meil üks selge eesmärk. Samamoodi oli üks selge eesmärk siis, kui taastasime oma iseseisvuse. Kui aga vabadus ja iseseisvus oli kätte võidetud, selgus, et sellest, kuidas ühiskonnaelu peaks olema korraldatud, on meil täiesti erinevad arusaamad. Aga see ongi normaalses demokraatlikus riigis õige. Poliitika on vaidlus selle üle, kuidas me ühiskonnas oma elu korraldame ja kuidas ressursse jagama. Kuid miks me peame oma vaateid esitades teist inimest solvama, mõnitama? Miks meil on nii palju viha üksteise vastu? Kuhu on kadunud väärikus? Tahame või ei taha, me oleme maailmaga seotud. Isegi tigedus on piiriülene.
Lootust empaatilisema keskkonna taastumiseks annab Ameerika Ühendriikide nädalapäevad tagasi ametisse vannutatud uus president Joe Biden. Tsiteerin: "Ilma ühtsuseta ei ole rahu, on vaid kibedus ja raev." Ka Eesti kohta on arvatud, et oleme lõhestatud rahvas. On see ikka nii? Koalitsioonid võivad minna katki, aga see veel ei tähenda, et ühiskond on katki. Jah, lõhestumise oht on olemas. Jah, leidub poliitikuid, kes püüavad tundlikke teemasid võimendades inimesi üksteise vastu üles ässitada, kõik selleks, et pimeda viha pealt lõigata poliitilist omakasu. Ometi ei ole Eesti ühiskond jaotunud kahte vaenulikku leeri. Ja ma loodan, et seda ei juhtu ka kunagi. Eesti riigi ja rahvuse püsimise seisukohalt tõeliselt olulistes küsimustes on enamik eestlasi jätkuvalt ühel meelel, olgu selleks kas või kuulumine Euroopa Liitu. Äärmuslastel ei ole Eestis arvestatavat kandepinda, neil ei ole rahva nimel rääkija positsiooni.
Kõige halvem, mida ühe valitsuse liige võib Eestile teha, on ise provotseerida ja eskaleerida konflikte. Uus valitsuskabinet seda kindlasti ei tee. Me ei jaga ühiskonda põhimõttel "meie ja nemad". Ka nemad on meie inimesed. Me ei hakka pidama Ümera lahingut Eesti inimeste vastu. Arutu oleks säärast lahingut pidada, sest isegi kui koostöö ühe või teise erakonna poliitikuga on keeruline või lausa võimatu, siis ühegi elanike grupi suhtes ei saa valitsus olla hoolimatu. On aeg loobuda juhtmõttest, et võitja võtab kõik ja kaotajale ei jää midagi. Head mõtted Eesti elu edendamiseks ei saa tulla ainult valitsuselt ja koalitsioonilt. Opositsioon on samuti saanud rahvalt mandaadi. Peame õppima teineteist kuulama. Vaielda tuleb ka, aga ma usun, et me suudame seda teha üksteist respekteerides ning et suuremeelsust jätkub nii koalitsioonil kui ka opositsioonil. Väiklus ei tee ühtki väikeriiki suureks.
Head kuulajad! Kolmas kriis, milles me oleme, on süvenev majanduskriis ja sellest tulenev vaimse tervise kriis. Inimesed on ärevil ja hirmul. Iga päev näeme haigestunute numbreid, mis on kordades suuremad kui kevadel. Oleme kevadega võrreldes kehvemas seisus, sest inimeste vastupanuvõime viirusele on otseses sõltuvuses nende vaimsest tervisest, nende enesetundest. Paljud inimesed on kaotanud töö ja paljud elavad hirmus töö kaotada. Inimeste vaimne tervis on järjest suurema surve all, sest me vajame üksteisega suhtlust ja märkamist, aga seda napib. Emana oli mul väga valus kuulda, et eelmisel aastal võttis endalt elu 14 last. See ei oleks tohtinud juhtuda. Neid lapsi oleks saanud aidata. Seetõttu peame hädavajalikuks aega kaotamata võtta vastu psühhiaatrilise abi seaduse muudatused, mis seda tulevikus väldiks. Samuti loome vaimse tervise võrgustiku, et vaimse tervise muresid varakult märgata ja abi anda.
Kõik inimesed tahavad tunda ennast täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena. Nagu psühholoogid ütlevad, kuuluvuse tunne on üheks heaolu aluseks. Aga töökoht on vajalik ka lihtsalt selleks, et peret toita. Inimeste hirmu kaotada töökoht võtab maha ainult see teadmine, et töökoht ei kao. Seetõttu teeb uus valitsus pingutusi majanduse maksimaalseks võimalikuks käimashoidmiseks ja piirangute alla jäänud sektorite taaskäivitamiseks. Siin on abiks Euroopa Liidu toetused, kuid me peame neid väga targalt kasutama. Raha ärakulutamine ei saa olla eesmärk omaette. Peame võitlema selle eest, et inimestele, kaupadele ja teenustele oleks jälle tagatud vaba liikumine, et Eestisse tuleks investeeringud ning olemasolevad ettevõtted näeksid võimalust oma tegevust siin laiendada. Peame taastama Eesti hea maine ettevõtlussõbraliku maana. See kriis on andnud meile võimaluse korraldada oma tööd paindlikumalt ja ka seadused peaksid sellega kaasas käima. Kaugtöö vajadusega peab kaasas käima ka taristu. Kahjuks on kaugetes Eestimaa paikades töötamine takistatud kehva internetiühenduse tõttu. Lõppeks ei ole see ainult tööhõive küsimus, see on elementaarsete elutingimuste küsimus. Seetõttu investeerime Euroopa Liidu raha kiirete internetiühenduste väljaehitamiseks kõikidesse Eestimaa paikadesse.
Olen seisukohal, et pikaajaline riigi sekkumine pärsib majanduse arengut. Lühiajaliselt tuleb seda paraku teha, et majandust taastada. Riigi raha jagamine toetusteks peab siiski lõppema nii pea kui võimalik, et mitte lämmatada erainitsiatiivi ja konkurentsi. Ja mis on eriti oluline: riigi raha jagamine peab olema ilma eranditeta selge ja läbipaistev.
See toob mind neljanda kriisini, kuhu oleme sattunud ja mis kahjuks ei luba sellel koalitsioonil puhta põllega alustada. Jutt on korruptsioonikriisist. Ma olen elukutselt advokaat ning minu maailmavaade ja tõekspidamised on seotud usuga õigusriiki. Seetõttu ma nii kirglikult selle eest võitlengi. Kokku lepitud reeglitest tuleb kinni pidada. Õigusriigis ei tohi sündida salaraha toel tehtud otsused. Kui selles vallas järele anda, hävitataks see mitte ainult ühe erakonna või valitsuse, vaid kogu riigi usaldusväärsuse oma kodanike silmis. Viimastel päevadel on mitmed kolleegid kiidelnud oma nulltolerantsiga korruptsiooni suhtes. Tegelikkuses on see kahjuks tähendanud selliste algatuste nullimist, mis aitaksid korruptsiooniohtu vähendada. Uus valitsus tahab olla järjekindlam.
Samas arvan, et reeglid, millega reguleerida erakondade rahastamist või parlamendi enda tööd, peaksid olema kehtestatud erakonnaülesel põhimõttel või vähemalt kvalifitseeritud enamuse toel. Eesti poliitikute enim tsiteeritud kirjanik Anton Hansen Tammsaare on Vabariigi algusaegadel öelnud: "Demokraatia vajab enesepiiramist, enesevalitsemist ja kohusetunnet palju suuremal määral kui autokraatia. See ongi, mis teeb selle korra raskeks. Sest paljuke on neid inimesi, kes tahaksid ise oma ihasid ja tegusid piirata? Ei, kõik piiravad aina teisi. Ja kus on need, kes tahaksid iseend taltsutada ja valitseda? Kõik tikuvad ummisjalu teisi taltsutama ja valitsema. Enesekohustamise asemel kohustaksid kõik hea meelega teisi."
Head rahvasaadikud! Viies kriis, mis pidurdab Eesti arengut, on Eesti rahvusvahelise maine kriis. See ei ole kellegi pahatahtlik väljamõeldis või kujutelm. Inimesed, kes esindavad meie riiki välismaal, on seda viimastel aastatel igapäevaselt kogenud. Muide, vaevalt oli informatsioon selle valitsuse kukkumise kohta Eestist välja läinud, kui hakkasin saama meie liitlaste juhtidelt sõnumeid, et Eesti on tagasi. Ametisse astuva valitsuse suurimaid väljakutseid on taastada usalduslikud suhted liitlastega. Eestil on jõudu taas tõusta oma piiridest suuremaks riigiks, mida hinnatakse avatuse ja uuendusliku tehnoloogiapoliitika tõttu. Me tahame elada tulevikku vaatavas riigis, millega arvestatakse nii Euroopas kui ka kogu maailmas. See oli ju ka meie ühine eesmärk siis, kui me saime oma iseseisvuse, ja siis, kui me iseseisvuse taastasime: jääda eestlasteks, aga olla ka eurooplased.
Kuues kriis on tõekriis. Elame ajastul, kus valed levivad kiiresti ja kaugele. Winston Churchill ütles teise maailmasõja ajal, et vale on poolel teel ümber maailma, enne kui tõde püksid jalga saab. Tänapäevasee infoühiskonnas on valesid avaldada kordades lihtsam ja nende levikut takistada peaaegu võimatu. Hirmutamise eesmärki teenivate valedega on juba jõutud üle ujutada ka alles ametisse asuva valitsuse kavatsused. Valed maksude tõusu, immigrantide massilise sissevoolu, riikliku homonduse jms kohta. Inimesed ei tea enam, mida uskuda ja mida mitte. See seab omakorda löögi alla otsuste usutavuse rahva silmis. Seetõttu oleme võtnud eesmärgiks kõikides valdkondades kaasata teadlasi ja eksperte. Ent samavõrd peab valitsus olema oma otsuste selgitamisel avatud ja veenev.
Oleme küll kriisiolukorras, kuid taibuka tegutsemise korral võime kriisist kujundada oma tuleviku väetise. Kriis võimaldab meil panustada rohkem Eesti digiriiki ning inimeste ja ettevõtete suhtlemist riigiga lihtsustada. Samuti on kriis õige aeg meie tööstuse puhtamaks ja rohelisemaks muutmisel. Targemad töökohad annavad võimaluse maksta inimestele rohkem palka. Erilist tähelepanu pöörame Ida-Virumaale, kuhu tuleb kaasata selliseid investeeringuid, mis vajavad just seal elavate inimeste oskusi.
Kõige eeltoodu realiseerimiseks on vaja raha. Aga rahaga on riigieelarves pehmelt öeldes keeruline. Me ei saa lõputult üle võimalust elada, mistõttu tulude ja kulude tasakaalu saamine muutub ühel hetkel vältimatuks kohustuseks. Anname endale aru, et see ei saa juhtuda üleöö.
Ja nüüd lõpetuseks. Mis on minu oluline eelis mu eelkäija Jüri Ratase ees? Ei, see ei ole see, et ma olen naine, ega ka mitte see, et pooled ministrid valitsuses on naised. Minu eelis on see, et mul on parem koalitsioonipartner. Tõenäoliselt jääb mul selle võrra rohkem aega ja energiat pühenduda riigi teenimisele. Ma tean, et see ei ole üksnes suur au, vaid ka suur vastutus ja usaldus, mille vääriline peaminister peab olema. Ma tean, et peaministri ametisse astumine ei ole veel saavutus. See annab mulle võimaluse vaid tõestada, et valitsus, mille juhiks kandideerin, suudab Eesti riiki hoida ja edendada parimal võimalikul viisil. Annan oma parima. Eesti tuleb tagasi. Aitäh!