Tere hommikust, head kolleegid! Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu esimese töönädala teisipäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi anda üle eelnõusid ja arupärimisi? Eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreeris ennast 76 Riigikogu liiget, puudub 25.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt, sotsiaalkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti rahvastiku tervise arengukava 2020–2030" arutelu. Ma lühidalt tutvustan selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Kõigepealt on sotsiaalminister Tanel Kiige ettekanne, kuni 20 minutit, küsimuste ja vastuste aeg on ka kuni 20 minutit. Seejärel on sotsiaalkomisjoni liikme Hele Everausi ettekanne, samuti kuni 20 minutit, küsimuste ja vastuste aeg on ka 20 minutit. Siis on Tervise Arengu Instituudi direktori Annika Veimeri ettekanne, kuni 20 minutit, küsimuste ja vastuste aeg on samuti 20 minutit. Tähelepanu! Igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust, millele järgnevad läbirääkimised. Läbirääkimistel saavad osaleda kõik Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad, aga sotsiaalkomisjoni taotlusel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad, kui selleks on soovi. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Nii. Läheme päevakorrapunkti arutelu juurde. Ma palun ettekandjaks sotsiaalminister Tanel Kiige.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Hea meelega annan tõesti ülevaate rahvastiku tervise arengukavast, mille väljatöötamisse on panustanud üle 30 organisatsiooni, loomulikult siia juurde veel kõik ministeeriumid ning erinevad huvigrupid ja tervisevaldkonna partnerid. 

Rahvastiku tervise arengukava väljatöötamise kavatsus kinnitati valitsuses esimest korda juba 2018. aasta märtsikuus. Võib öelda, et kogu see protsess, osaliselt tulenevalt ka vahepeal toimunud Riigikogu valimistest ja COVID‑19 kriisist, on väldanud ligi kolm aastat. Aga põhiosas oli rahvastiku tervise arengukava valmis 2018. aasta lõpus, kui see saadeti ametlikule kooskõlastamisele, ning 2019. aastal ja eeskätt 2020. aastal käis täiendamine, olid uued ametlikud kooskõlastusringid, laekunud ettepanekute analüüs ning ka täiendav dokumentide kooskõlastamine. Vabariigi Valitsusse jõudis ta 2020. aasta 6. veebruaril ning vahepeal on toimunud arutelud Riigikogu sotsiaalkomisjonis (veebruarikuus 2020. aastal) ja novembrikuus oli rahvastiku tervise arengukava rahvastikukomisjonis.

Lugupeetud minister, ma väga vabandan, ma katkestan teid korra. Saalis on väga halvasti kuulda. Kas on võimalik mikrofonile väga lähedal rääkida või mask ära võtta? Siis on paremini kuulda.

Ma ei tea, kuidas teil tavaks on. (Võtab maski eest.) Pigem proovin siis ilma maskita, kui nii parem on.

On parem. 

Nii. Kuna ma õnneks rääkisin sissejuhatavat juttu, siis ma seda võib-olla kordama ei hakka. Aga tõesti on nii, et rahvastiku tervise arengukava väljatöötamine on väldanud läbi mitme aasta ehk 2018. aasta kevadest saati. Vahepeal on toimunud väga palju kooskõlastusringe ja dokumendi täiendamisi. Eelmisel aastal olid arutelud käesoleva parlamendikoosseisu eri komisjonides ehk Riigikogu sotsiaalkomisjonis ja Riigikogu rahvastikukomisjonis. Ametisolev valitsus arutas seda 6. veebruaril 2020. aastal. Tulenevalt COVID-19 kriisist ja muudest küsimustest on see tavapärasest mõnevõrra pikemalt väldanud. Aga see ei vähenda kuidagimoodi selle dokumendi kaalu ega olulisust järgmise kümne aasta peamiste eesmärkide seadmisel ja loomulikult rahvastiku tervise edendamisel.

Kui me räägime Eesti ees seisvatest peamistest väljakutsetest ja erisustest, just sellest, millega me Euroopa Liidus paraku negatiivselt silma paistame, siis see on ühest küljest oodatav eluiga ja teisest küljest eeskätt just naiste ja meeste ebavõrdsus selles. (Näitab slaide.) Vaatame neid telgi. Ma loodan, et Riigikogu liikmed neid näevad. Euroopa Liidus elavad naised keskmiselt 84 aastat, Eestis 83. Võime öelda, et me oleme väga lähedal Euroopa Liidu keskmisele. Kui me vaatame sama numbrit meeste puhul, siis need näitajad on 78 ja 74. Ehk siin on nelja-aastased käärid. Need on pidevalt viimase kümnendi jooksul püsinud, järk-järgult küll mõnevõrra vähenenud, aga vahe siiski on.

Sellest võib-olla veelgi muret tekitavam on just nimelt tervena elatud aastate arv, millest me üha rohkem oleme hakanud rääkima. Rääkides inimese elukvaliteedist, inimese elueast, on enamiku inimeste jaoks puhtalt aastate arvust olulisem see, kui kaua ta suudab olla terve, kui kaua ta suudab iseseisvalt toime tulla, töö- ja perekonnaelust ning ühiskonnas aktiivne olekust rõõmu tunda. Kahjuks, kui me vaatame tulpdiagramme, siis näeme, et alates 50. eluaastatest on Eestis nii naistel kui ka meestel (meestel eriti) jäänud väga vähe tervena elatavaid aastaid. Põhilise osa oma vanaduspõlvest, pensionipõlvest, veedavad Eestimaa inimesed tervisemuredega kimpus olles, tervisest tulenevate piirangutega.

Siin on toodud Eesti näide, aga nagu ikka meeldib meile võrrelda ennast näiteks Põhjamaadega. Võtame Rootsi numbrid. Rootsis on keskmine eluiga kõigest veidi pikem kui meil, näiteks naiste arvestuses 84 aastat, aga oluline osa sellest, üle poole viimasest 30 või 40 eluaastast elatakse tervena. Meil, nagu viitasin, on need käärid väga selgelt vastupidised. Sama tendentsi näeme, nagu viidatud, meeste puhul. Need on kaks sellist kohta, kuhu me peame kindlasti fookuse suunama.

Kui vaatame oodatavat eluiga maakondade lõikes, siis näeme ka siin teatud erisusi. Keskmine eluiga maakondades on põhiosas tõusutrendis. On teatud maakondi, kus see on isegi kergelt langenud, aga võib-olla võrreldes naiste ja meeste ebavõrdse tasemega ja võrreldes just ka tervena elatud aastate seisuga on see pilt suhteliselt ühtlane. Murekohaks on loomulikult need maakonnad, kus me näeme keskmise eluea väiksemat numbrit. Eeskätt on see Ida-Virumaa, kus tuleb rohkem tähelepanu pöörata kindlasti elukeskkonnale, tervena elamise võimalustele ja ka ravivõimalustele, mis tahes töövaldkonnast või elulistest valikutest tulenevate tervisemurede korral lahenduse saamisele.

Kui me räägime samast jaotusest just nimelt tervena elatud aastate mõttes, siis siin, nagu näha, on kaks trendi. Esiteks, ebavõrdsus maakondade vahel selgelt kasvab, võrdleme kas või Harjumaad näiteks Kagu-Eesti ja Ida-Virumaaga. Samamoodi on siin kahetsusväärselt palju n-ö punaseid jooni. See tähendab seda, et me näeme, et tervena elatud aastate arv ei ole kõigis võrdlusbaasides mitte ilmtingimata tõusnud, vaid on kohati ka langenud, mis on meie väikest tervena elatud aastate arvu arvestades veel eriti muret tekitav ja tähelepanu nõudev.

"Eesti rahvastiku tervise arengukava 2020–2030" eesmärgid tegelikult johtuvad väga paljuski nendestsamadest eluaastaid käsitlevatest Eestimaa kaartidest. Siht on, et tõuseks inimeste oodatav eluiga, aga eeskätt ma paneksin n‑ö bold'i selle teise punkti ehk et tervena elatud aastate arv kasvaks kiiremini kui oodatav eluiga, järk-järgult pikeneks just nimelt see osa meie kõigi elust ja oodatavast elueast, mille inimene saab veeta ilma tervisest tulenevate oluliste piiranguteta. Loomulikult on oluline, et ka ebavõrdsus tervises nii sugude, piirkondade kui ka haridustasemete lõikes järk-järgult väheneks. Me ei räägi loomulikult mitte paremate näitajatega maakondade ja ühiskonnagruppide näitajate allatoomisest, vaid eeskätt nende gruppide järeleaitamisest, kellel on oodatav eluiga ja eeskätt tervena elatud aastate arv kahetsusväärselt madal. Need numbrid on tegelikult selles vaates hästi märgilised, et kui me mõtleme kas või keskmise pensioniea peale, siis kui tervena elatud aastate arv on oluliselt alla praeguse pensioniea, siis siin on sees väga tugev vastuolu juba mõistliku tervise- ja sotsiaalpoliitika planeerimise seisukohalt.

Vaatame nüüd seda esimest mõõdikut ehk üleüldist oodatavat eluiga. Siin me oleme seadnud sihiks järkjärgulise järelejõudmise kümne aasta plaanis Euroopa Liidu keskmisele. Naistel, nagu enne viitasin, see vahe ongi väiksem, seal võib-olla tänase trendi laias laastus püsimine ongi rahuldav. Meeste puhul oleks vaja positiivset nihet, et sellest nelja- või viieaastasest erinevusest saaks järk-järgult üks-kaks aastat. Ideaalis peaks loomulikult olema ka Eesti siht, et meie inimeste oodatav eluiga oleks samaväärne Euroopa Liidu keskmisega ja miks mitte pikem. Sinna me kümne aastaga tõenäoliselt ei jõua.

Eeldused ja võib-olla probleemkohad on paljuski teada. Eestis on väga palju surmajuhtumeid, mis tulenevad peamiselt, kui me räägime näitajatest, südame-veresoonkonnahaigustest ja pahaloomulistest kasvajatest. Aga väga olulisel kohal on ka vigastused ja sellised surmad, mis on ennetatavad, ärahoitavad, mis tihtipeale tabavad inimesi sõltumata vanusest ja võib-olla pigem nooremas eas, on need siis mürgistused, enesetapud, sõidukiõnnetused, kukkumised, uppumised, tulesurmad, külmumised. Me oleme seadnud eesmärgiks vähendada mõõdikuid vähemalt 20%, kohati kuni 80%. Need on valdavas osas, kui mitte öelda alati, siiski sellised surmajuhtumid, mis on õige ennetustegevuse, mõistliku käitumise ja ühiskonna toe tulemusena ärahoitavad. Loomulikult, kui me räägime südame-veresoonkonnahaigustest või pahaloomulistest kasvajatest, siis siin me saame eeskätt rääkida mahtude vähenemisest, me saame rääkida tervena elamise, või ütleme, tervete eluviiside edendamisest, sõeluuringutest, ennetustegevusest. Aga siin saab olla realistlik siht vähendada eeskätt südame-veresoonkonnahaigusi suurusjärgus 20% (äge müokardiinfarkt ja peaajuveresoonte haigused). Kasvajate puhul on fookuses see, et saavutada langustrend just alla 65‑aastaste elanike hulgas ehk selles ühiskonnaosas, kus võrreldes teiste riikidega on meil suurem mahajäämus. Lisaks maksa alkoholitõbi ja diabeet, mõlema puhul loodame samuti näha 20%-list surmajuhtude langust.

Jõuamegi selleni, mida ma enne kirjeldasin, et kasvaks mitte ainult keskmine eluiga, vaid pikeneks arvestatavalt ka tervena elatud eluiga. Nendelt joonistelt te näete, et loomulikult ei jõua me veel suure tõenäosusega kümne aastaga selle tasemeni, mille kohta võiks öelda, et see on rahuldav või hea. See võiks olla miinimumeesmärk. Ka 62 eluaastat meeste puhul ja 63 naiste puhul on ju vähem kui meie keskmine vanaduspensioniiga, aga see läheb juba vähemalt sinnasamasse suurusjärku. Kuigi ma olen alati ütelnud ja jään selle juurde, et kindlasti peaks siht olema see, et inimene mitte ei ela tervena ainult kuni pensionieani, vaid elab tervena ikkagi ka arvestatava osa oma pensionipõlvest. Pensionipõlv ei pea olema periood, kui inimesed ainult arsti juurde pääsemise ja ravimite saamise üle peavad muret tundma, vaid nad peaksid saama rohkem tööd teha, reisida ning perest ja ühiskonnaelust rõõmu tunda. Kahtlemata peab see trend, mida me siin prognoosina, eesmärgina näeme, jätkuma ka pärast 2030. aastat.

Samamoodi ebavõrdsus piirkondade vahel, nagu enne viitasin. Siht on see, et ühest küljest tõuseks Eesti keskmine ja kaoksid ära suuremad erisused maakondade vahel, nii et eeskätt näeksime kiiremat kasvutrendi just nendes maakondades, kus on kõige lühem oodatav eluiga ja ka kõige väiksem tervena elatud aastate arv. Eesmärk võiks olla see, et meil maakondlikud erinevused jääksid laias laastus kahe aasta sisse, et maakondades ei oleks arvestatavaid kääre oodatava eluea pikkuses.

Rahvastiku tervise arengukava koosneb mitmest programmist, neid on kolm. Nagu öeldud, peamine siht on neil sama: inimeste oodatava elu- ja tööea kasv ning tervises valitseva ebavõrdsuse vähendamine. Need konkreetsed programmid on tervist toetavate valikute programm, tervist toetava keskkonna programm ja inimkeskse tervishoiu programm.

Kui me räägime tervist toetavatest valikutest, siis siin on küsimus selles, kuidas edendada ja käsitada neid valikuid, mida inimene saab ise teha oma harjumuste ja elustiili kujundamiseks. On see toitumine, liikumine, alkoholitarvitamise vähendamine, tubakatoodetest loobumine või on need muud sellised otsused ja sammud, tegelikult ka piisav magamine, mida inimene saab ise teha oma tervise hoidmiseks, oma tervise edendamiseks ja kõikvõimaliku ravivajaduse vähendamiseks.

Teine pool on tervist toetav keskkond ehk kõik, mis on meie ümber. Kui me räägime tervisemõjudest, mis tulenevad elukeskkonnast, on need keemilised, füüsikalised või bioloogilised riskitegurid ehk õhusaaste, mürareostus, mis tahes toetav või mittetoetav keskkond kas rohealade mõttes, haljasalade mõttes, linnaplaneerimise mõttes, siis ka see on koht, kus riigi tegevusega, eri ministeeriumide, riigiasutuste ja kõigi kohalike omavalitsuste koostöös on võimalik väga palju ära teha, et just nimelt keskkond igas mõttes nii kodus, tööl kui ka linnatänaval ja riigis tervikuna oleks tervist toetav.

Inimkeskse tervishoiu programm, kolmas programm, keskendub inimeste vajadustele ja ootustele, ohutute, kvaliteetsete või senisest enam integreeritud tervise- ja sotsiaalteenuste tagamise võimalusele. Miks see on inimkeskne tervishoid? Alati rõhutan, et siin on väga suur vahe: me ei räägi patsiendikesksest, vaid inimkesksest tervishoiust. Me räägime ka tervishoiutöötajate, sotsiaaltöötajate, kõigi tervishoiuteenuse pakkujate heaolust, töövõimalustest, ohutust, turvalisest ja toetavast töökeskkonnast. Ka sellele tuleb mõelda. Inimkeskne tervishoid käsitleb nii teenusepakkujaid ehk arste, tervishoiutöötajaid, õdesid ja sotsiaalvaldkonna töötajaid kui ka inimesi, kes on teenuse saajad, on nad siis kliendid või patsiendid, sõltuvalt teenuse liigist. Mõlema puhul tuleb üha rohkem vaadata ka seda, kuidas sotsiaal‑ ja tervisevaldkond, aga ka laiemalt eri eluvaldkonnad omavahel koostööd teeksid, et vähendada just nimelt sellist kahe valdkonna vahele kukkumist, vähendada ka dubleerimist, on see siis bürokraatia mõttes tervisemurede hindamisel, kui kohati tuleb näiteks puudega inimestel teatud toetuste-teenuste saamiseks taotlusi teha korduvalt eri valdkondades: tervisevaldkonnas, sotsiaalvaldkonnas, töövaldkonnas. Me oleme enda ministeeriumis väga selgelt seadnud prioriteediks selle vähendamise. Loomulikult on siin taas koostöö teiste ministeeriumide, riigiasutuste ja kohalike omavalitsustega üliolulisel kohal.

Sellega ma võtan põhiülevaate kokku. Täpsemalt ja põhjalikumalt räägib tervisenäitajate kirjeldamisest ja eesmärkide saavutamise tõenäosusest hea meelega Tervise Arengu Instituudi peadirektor Annika Veimer. Mina tänan kõiki osapooli tervisevaldkonna sees, kodanikuühendusi, sotsiaalvaldkonda, loomulikult kõiki ministeeriume, riigiasutusi ja Eesti Vabariigi parlamenti väga hea koostöö eest ja väga heade ettepanekute ja sisendi eest rahvastiku tervise arengukava kokkukirjutamisel, kooskõlastamisel ja täiendamisel. Loodan loomulikult, et saame sellega reaalselt astutud esimesed sammud tervena elatud aastate tõusu ja tervisenäitajate paranemise suunas. Ei väsi ka kordamast ja rõhutamast, et inimeste tervisesse panustamine ei ole kunagi ainult ühe ministeeriumi või tervisevaldkonna ülesanne või võimalus, vaid see on saavutatav kõigi riigiasutuste, ministeeriumide, aga eeskätt iga inimese enda valikute, otsuste ja teadlikkuse tõstmise tulemusel. Aitäh teile! Vastan hea meelega küsimustele.

Aitäh! Austatud minister, teile on tõepoolest küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Me teame, et iga inimene on unikaalne ja statistika teeb mõnevõrra liiga suuri üldistusi inimeste tervise kohta. Aga minu tähelepanu köitsid kaks Eesti kaarti kahe perioodi võrdlusega: oodatav eluiga ja tervena elada jäänud aastad. Siit tuleb väga hästi välja, et maakonniti on olukord suhteliselt erinev. Kuidas te ministrina seletaksite, miks see nii on, või mida te saate teha selleks, et Eestis oleks need andmed ühtlasemad, läheksid kuidagi nagu tõusvas joones?

Tänan küsimuse eest! Absoluutselt, me näeme tegelikult sama trendi päris mitmes tervishoiu‑ ja  sotsiaalvaldkonna näitajas, ka näiteks puudega inimeste osakaalus maakondade lõikes ja perearstide nimistute lõikes. Me näeme, et see kohati tuleneb maakonnas domineerivatest ettevõtlusharudest, tööstusharudest. Ma viitan eeskätt Ida-Virumaale, kus paratamatult on rohkem sellist tööd, mis ongi inimeste tervist füüsiliselt kurnav, kahjustav, kus elukeskkond tervikuna ei pruugi olla nii toetav ja kuhu riigil tulebki oluliselt rohkem tähelepanu pöörata, mida me nüüd teeme ka näiteks õiglase ülemineku fondiga, et just nimelt suunata sinna ressursse uute, inimese tervist toetavate töökohtade loomiseks ja tervist toetava elukeskkonna loomiseks. Näiteks, me räägime Ida-Virumaa puhul tõesti õiglase ülemineku fondist, me räägime nii tööstusvaldkonna arendamisest kui konkreetselt Narva puhul ka kaasaegse sotsiaal‑ ja tervishoiuteenuseid osutava uue haigla ehitamisest, et terviseteenused oleksid paremini kättesaadavad. Sellel on paratamatult oluline roll inimeste tervise säilitamisel, püsimisel, mõnevõrra kindlasti ka edendamisel. Eeskätt saab riik seda teha investeeringutega, saab teha loomulikult erinevate õigusaktide, normide abil, et milline on konkreetselt kas või näiteks ehituste või üldse töövaldkonna puhul ettekirjutus, milline võib olla töökeskkond ja milline ta olla ei tohi. [Eesmärk] on kõikvõimalike kutsehaiguste ennetamine, tööõnnetuste ärahoidmine ja vähendamine, millele on väga palju rõhku pandud ja kus me oleme kahjuks jätkuvalt Euroopa mõttes, võiks öelda, pigem kehvemal positsioonil, kui olla võiksime. Mündi teine pool on see, et ka metoodika ehk hindamine peab olema võimalikult ühtlustatud. Kuna need on sellised osaliselt inimeste subjektiivse küsitluse põhjal, osaliselt terviseandmete põhjal, osaliselt statistika põhjal saadavad numbrid, siis peab vaatama ka seda, et arusaamad ja metoodikad oleksid võimalikult võrreldavad, et ei tekiks selliseid erisusi maakondade vahel, mida tegelikult pärast ei suuda n‑ö tervisenäitajatega või ametliku statistikaga põhjendada. Need on need peamised kohad. Aga eeskätt teadlikkus, töökeskkond, terviseteenuste kättesaadavus kodupiirkonnas, ja nagu enne viitasin, tervikuna tervist toetav elukeskkond – need on need, millele tuleb tähelepanu pöörata.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Öelge palun, kus kohas see pudelikael on, et me ikkagi aastast aastasse räägime ka rahvatervise mõttes südame-veresoonkonnahaigustest ja nad on jätkuvalt tipus. Oleme piisavalt palju oma arust teinud teavitusi ja püüdnud inimeste enesealalhoidlikku oskust arendada, et neid ohte vältida, loodud on palju liikumisvõimalusi jne. Kus kohas see pudelikael on, et me ei saa sellest küürust üle?

Suur tänu küsimuse eest! Tabasite väga olulise närvi pihta. Absoluutselt, tervisevaldkonnas me teame, et südame-veresoonkonnahaigused on Eestis surmapõhjus nr 1, järgnevad pahaloomulised kasvajad. Kui küsida, mis on need peamised murekohad, siis on need jätkuvalt seotud samade näitajatega: vale toitumine, vähene liikumine ja tegelikult ka alkoholi kuritarvitamine. Need peamised kolm tooksin ma välja. Ministeeriumis on ju välja töötatud toitumise ja liikumise roheline raamat, mis samamoodi just nimelt käsitleb neid kohti, neid ettepanekuid, kuidas juba maast madalast ehk koolipõlvest saati soodustada selliste mõistlike, tervist toetavate toitumisvalikute tegemist, samamoodi ka elukestvat arusaama, et liikumine tagab sulle suure tõenäosusega oluliselt parema tervise kui näiteks hommikust õhtuni arvuti taga istumine. Ehk toitumine ja liikumine on need peamised kohad ja loomulikult alkoholitarvitamise vähendamine. Alkoholi puhul me oleme näinud viimastel aastatel teatud stabiliseerumise trendi, langustrend on asendunud stabiilsusega, mida võiks tõlgendada rahuldavana, aga arvestades seda, et see stabiliseerumine on toimunud kõrgel tasemel, siis tegelikult ei saa see meid rahuldada. Alkoholi puhul on meil vaja liikuda edasi, lähemale ka WHO pakutud vähem tervist kahjustavale tasemele alkoholitarvitamisel ühe inimese kohta. Me oleme sellest veel kaugel. Sellest räägib Annika Veimer hiljem põhjalikumalt. Toitumine, liikumine, alkoholitarvitamine – kindlasti saab Tervise Arengu Instituudi direktor pärast veel neid murekohti täiendada.

Kui räägime terviseteenuste kvaliteedist, siis siin on Eesti olnud Euroopaga või Põhjamaadega täiesti konkureerival tasemel. Loomulikult, siin on kättesaadavuse küsimused maakondade lõikes, ka erialade lõikes, aga pigem on see väga paljuski inimeste igapäevaste eluvalikute edendamine ja toetamine. Ma arvan, et väga palju rõhku tuleb panna just nimelt lastele ja noortele, mitte ära unustada küll vanemat põlvkonda, aga oluline on see, et vähemasti pealekasvavad põlvkonnad üha rohkem võtaksid sellist mõistlikku liikumist ja toitumist ikkagi oma tervise hoidmisena, mitte pealesunnitud valikuna.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja. Ma küsin võib-olla tervishoiusüsteemi võtmes selle arengukava kohta. Need eesmärgid ja probleemi kaardistus on kõik arusaadavad, selged. Küsimus on, kuidas me sinna jõuame ja kui palju see tee meile maksab. On selge, et inimeste harjumuste muutmine, parem tervisekäitumine jne ei ole iseenesest väga kulukad asjad. Küsimus on rohkem selles, kuidas sinna jõuda. Aga milliseid ümberkorraldusi tervishoiusüsteemis me tegelikult vajame nendesamade eesmärkide saavutamiseks? Kuidas me suudame tagada inimkapitali, kust me võtame need puuduolevad õed ja muu personali? Kas meil ei võiks olla mingi potentsiaal tervishoiuteenuste ekspordiks? Kõik sellised sellega seotud asjad. Ja kust kohast me ikkagi leiame need puuduolevad sajad miljonid, et tervishoiusüsteemi rahastada?

Suur tänu! Nüüd oli päris mitu küsimust, läheme järjest. Kui me räägime tervishoiupersonalist, siis arusaadav on see, et ühe päeva või ühe aastaga neid juurde ei koolita. Me oleme suurendanud vastuvõttu arstiõppesse Tartu Ülikoolis ja ka õdede õppesse tervishoiukõrgkoolides. Seda on tehtud viimaste aastate jooksul, ma ei räägi ainult enda valitsemisajast. Järk-järgult, võib öelda, on ka vähenenud tervishoiutöötajate väljaränne Soome. Need on olulised mõõdikud. Seda vahepealset auku ja tühimikku, mis on tekkinud, ühe päevaga ei täida. Võib öelda trendi kohta, et pealetulevate ja pensionipõlve jõudvate tervishoiutöötajate arvu vahel ei olegi enam nii suured käärid. Aga on väga suur hulk neid inimesi, kes on Eestist lahkunud teise riiki tööle. Kindlasti on nende võimalik tagasitoomine tervishoidu üks võtmekohti. Need on inimesed, kes on juba läbi teinud väljaõppe, kui me räägime arstidest, siis kuus aastat pluss neli aastat residentuuri. See on kümneaastase, kohati pikema koolitusega inimene, tema tagasisaamine on riigi jaoks oluliselt kiirem võit, eeskätt, kui see, et hakata lihtsalt koolituse mahtu suurendama.

Kui me räägime tervishoiuteenuste kättesaadavusest ja sellest, kuidas tagada vähemalt õdede defitsiidi puhul teenuse kodulähedus ja võimalikult kiire kättesaadavus, siis siin tehakse väga palju koostööd. Esmatasandil on rajatud tervisekeskusi Euroopa raha toel, et võimalikult palju töötaksid n‑ö meeskonnad tervisevaldkonnas koos: pereõed, perearstid, füsioterapeudid, ämmaemandad, õendusabiteenuse pakkujad ja tihtipeale ka veel psühhiaatrid. Seal on ka hambaravikohti ja apteeke. Võimalikult palju tuleks neid mitte tsentraliseerida suurtesse keskustesse, vaid hajutada küll üle Eesti, aga maakondade ja valdade sees mõnevõrra kokku tuua. See annab parema võimaluse üksteist katta, see ka väga selgelt soodustab ja motiveerib noori tööle tulema. Ise olen kõnelenud ja suhelnud noorte perearstidega, tervisetöötajatega. Väga palju üksikpraksise austajaid ei ole, tahetakse meeskonda kokku panna, tahetakse võimalust saada vajaduse korral puhkust, asendajat, kelleltki nõu küsida, mõtteid vahetada ja loomulikult kaasaegset töökeskkonda. Seda tervisekeskused ka pakuvad.

Teine pool on kogu haiglavõrk, mille uuendumisega tegeleme. Integreeritud haiglavõrgu arengukava kuni 2040. aastani peaks lähiaastatel samuti valmis saama. Siin vaatan paljuski ka Euroopa Liidu rahastuse poole, on see Tallinna haigla rajamine, on see, nagu juba viidatud, Narva uue haigla rajamine, on need investeeringud teistesse üldhaiglatesse, keskhaiglatesse, regionaalhaiglatesse. Kogu see infrastruktuur on selles mõttes oluline, et inimestel oleks motivatsiooni Eestis töötada, oleksid kaasaegsed töökeskkond ja -tingimused.

Nüüd see rahastuse pool. See on kahtlemata kõige keerulisem. Mina olen siin oma maailmavaatelt vasakpoolsem. Mina esimese lihtsa ettepanekuna ütleksin, et tuleb vaadata üle maksusüsteem, tuleb vaadata üle, mil viisil ravikindlustusraha kogutakse. Praegu teatavasti põhiosa tuleb töölepingutest, väike osa tuleb riigi poolt, s.o mittetöötavate vanaduspensionäride ravikindlustuse kompenseerimine. On mitmeid ettevõtlustulusid ja muid töötajate tulusid, mida ei maksustata ravikindlustusmaksuga, mida võiks teatud osas teha.

Samuti on võimalus suurendada riigi panust otse tervisevaldkonna eelarvesse. Tõsi on see, et kui me räägime Eesti 6,6%-st SKP-st, siis Euroopa Liidu keskmisega võrreldes (9–10%) oleme me oluliselt maas. Ei saa kuidagimoodi loota süsteemi efektiivsuse peale, kui sa paned sinna 20% või 25% vähem raha kui teised riigid. Kui me vaatame omakorda seda 6,6% jaotust, siis selle sees on tegelikult riigi enda panus suurusjärgus 4,9% SKP‑st, ülejäänu on juba inimeste omavastutus. Ehk omavastutuse määr on niigi kõrge, ka seda ei saa tegelikult tõsta. Kui me tahaksime jõuda 9% või 10%‑ni, jättes riigi panuse samaks, siis see tähendaks seda, et inimesed peaksid maksma kinni poole kõigist tervishoiuteenustest, mis ei ole mõeldav. See tähendaks väga suurt ebavõrdsust tervisenäitajates ja teenuste kättesaadavuses. Meil tuleb liikuda ikkagi riigi panuse suurendamise teed, kas siis erinevate ettevõtlustulude või inimeste tulude maksustamise kaudu ravikindlustusmaksuga või riigi täiendavate tegevustoetuste või toetuste pakkumise kaudu haigekassa eelarvesse. Nii nagu makstakse pensionäride eest, võiks ka näiteks laste puhul, kes ei tööta, kelle pealt ei maksta sotsiaalmaksu ja ravikindlustusmaksu, samuti olla riigil kindel n‑ö ühik näiteks alampalga või mingi muu mõõdiku põhjal haigekassa eelarve jaoks. Need on paar ettepanekut.

Tõnis Mölder, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Kõigepealt tuleb kiita teid selle eest, et te teete nii põhjaliku ja pika ülevaate ja tõepoolest vastate ka küsimustele hästi sisuliselt ja täpselt. Ma arvan, et tervishoius on olulised kolm kriteeriumit, need on kvaliteet, kättesaadavus ja tööjõud. Kõigi nende tagamiseks on muidugi vaja ka raha. Aga kui me vaatame viimast aastat, eelmist aastat, aastat 2020, siis COVID‑i kriis võib-olla pani meid natukene ka ümber hindama neid kriteeriume. Minu küsimus ongi teile see, mida see viimane aasta meile õpetas. Elu on näidanud seda, et meil võib olla raha, aga kui meil ei ole tööjõudu ja kvaliteeti, siis ainult rahast jääb väheks. Mida see viimane aasta meile selles valguses õpetas? 

Aitäh teile! Väga hea küsimus. COVID‑19 kriisi ajal, alates, ma ütleksin, veebruarist kuni praeguseni ja veel lähikuudel, on minu valitsemisala, sotsiaal‑ ja tervishoiuvaldkonna ning töövaldkonna peamine mure see, kuidas tagada kõigile inimestele kättesaadavad teenused, mitte pelgalt tegeleda COVID‑19 kriisi lahendamisega. Ma ei taha neid kahte vastandada, neid tulebki teha üheaegselt, ei tohiks tekkida olukorda, nagu ajutiselt tegelikult kevadel tekkis, kui tulenevalt pandeemia puhkemisest, teadmatusest ja isikukaitsevahendite nappusest tuli hakata piirama ja sulgema plaanilist ravi ehk vähendama muude tervishoiuteenuste kättesaadavust. See on selline võtmekoht, seda me seekord ei soovi teha.

Sellisteks kriisideks valmistudes tuleb tõesti, ma arvan, vaadata, mis on need võimalused kaitsta seda kõige hinnalisemat ressurssi, tervishoiutöötajat, on see isikukaitsevahendite reservi loomine või on see testimisvõimekus ka haiglates, näiteks Cepheidi või muude selliste pakkujate kiirtestid, PCR‑testid, et oleks võimalik kohe veenduda terviseohutuses, selles, et konkreetne patsient on nakkusohutu ega too haigust sisse haiglakeskkonda.

Samamoodi on loomulikult oluline haiglate väga hea koostöö. Siin ma tahan tunnustada kõiki Eesti tervishoiuasutusi, Põhja meditsiinistaapi ja Lõuna meditsiinistaapi. Väga selgelt ei seisnud selles kriisis iga HV‑haigla ainult enda eest, vaid ikkagi võeti seda kriisi ühiskonna ja riigi kui terviku väljakutsena. Võib öelda, nii nagu professor Peep Talving on öelnud Põhja meditsiinistaabi juhina, et neil oli võimalik opereerida kogu Põhja-Eesti palatifondiga ehk ei olnud sellist arvestust, et minu haiglas on nii palju kohti, sinu haiglas nii palju, sa vaata ise, kuidas sa saad. Oli väga selge arusaam, et patsiente saadeti sinna, kus parasjagu oli kohti, kus oli ka tervishoiutöötajaid. Tegelikult on patsientide ringijaotamine maakondade vahel oluliselt lihtsam kui jaotada ümber tervishoiutöötajaid, kellel on oma pere, kellel on oma elu, kellel on teised kohustused ühiskonna ja tervishoiuasutuse ees. Loomulikult on ka seda viimast tehtud, on kaasatud tervishoiutöötajaid, õdesid, ka kas elukutset vahetanud või osakoormusega töötavaid tervishoiutöötajaid. Aga mul on hea meel, et me ei ole pidanud minema päris sellist teed selles sügiseses kriisis nagu väga paljud riigid, kus oluliselt piiratakse plaanilist ravi, seatakse valikuid, kes saab tervishoiuteenust, kes ei saa. Me oleme suutnud tagada mõlemat korraga. Riigi roll, rahastuse roll on siin olnud ülioluline. Kevad, ütlesite õigesti, lõi küll plaanid sassi, aga kiiresti tuli ka rahaline toetus. Ma tänan parlamenti, et toetati nii valitsuse otsuseid kui ka lisaeelarve vastuvõtmist. Samamoodi oleme nüüd sügisel otsustanud haigekassa reservkapitalist lisaraha kasutusele võtta, selleks et just nimelt COVID‑19 patsientidega tegelevaid tervishoiutöötajaid toetada ja vaktsineerijate töötasusid maksta. Need kõik on ju lisategevused võrreldes tavapärase ravitööga, tavapärase ravimahuga. 

Veel ühe numbri ütlen lõpetuseks. COVID‑19 kriisi nähtavus ühiskonnas on loomulikult suurem kui muudel tervisevaldkonna teemadel, aga arusaadavalt Eestis igal aastal vajab ja saab tervishoiuteenuseid üle miljoni inimese. Tegelikult see n‑ö massiiv, kes vajab abi ja kelle abita jäämine on, võiks öelda, katastrofaalne, on mitu korda suurem kui COVID‑19 patsientide arv. Samamoodi ka rahaline jaotus. Kui me räägime haigekassa eelarvest, 1,7 miljardist järgmisel aastal, siis umbes 100 miljonit sellest on otsesed ja kaudsed COVID‑19‑ga seotud kulud ja 1,6 miljardit on kõik muud tervishoiuteenused, nende kättesaadavus elanikele, töövõimetuslehed, haigushüvitised, meditsiiniseadmed, ravimite soetamine. See ongi see tasakaalu leidmise koht tervishoiuvaldkonna sees.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Siin on kaks ilusat värvilist kaarti: oodatav eluiga piirkondade järgi ja tervena elatud [aastad]. Seal toimub midagi kummalist, sellise järelduse võib teha. Ühelt poolt on kõige parem koht elamiseks Läänemaa, kuna seal on n‑ö haigena elatud aeg kõige lühem, 20 aastat või 21 aastat. Kõige hullem olukord on selle järgi Võrumaal: üle 30 aasta, 32 aastat vist tuleb vireleda, enne kui surm saabub. See esimene kaart, oodatav eluiga, on minu meelest adekvaatne, aga minu meelest see teine kaart, tervena elatud aastad, ei ole adekvaatne. Me rahvastikukomisjonis ka kirjutasime sotsiaalkomisjonile kirja, et see toimub ju küsitluse järgi ja need andmebaasid ei pruugi olla kuigi suured. Valgusta natukene, kuidas hinnatakse tervena elatud aega näiteks Põlvamaal, Läänemaal või Harjumaal ja kas need vahed, mis on väga suured, on tegelikult adekvaatsed.

Aitäh küsimuse eest!

Tänan küsimast! Väga oluline tähelepanek. Ma enne korra tegelikult ka oma vastuses viitasin, et siin on kahtlemata mõnevõrra rohkem subjektiivsust sees. Kui me tahame seda maakondade pilti võrdsustada, siis tuleb veenduda selles, et metoodika küsitluste läbiviimisel ja hindamisel oleks võrdne. On teatud objektiivseid erisusi, kui me räägime, nagu viidatud, mõnest konkreetsest maakonnast, kus on enam tervist kahjustavat tööd ja selliseid elualasid, kus paratamatult võibki objektiivselt oodata tervena elatud aastate arvu vähenemist, tööõnnetusi, kutsehaiguste teket, muude selliste tervisekahjude ilmnemist. On ka selliseid maakondi, mille puhul objektiivseid põhjusi on raske tuua. Siin on teatud sarnasus võib-olla ka sellega, et Kagu-Eestis on suurem puudega inimeste osakaal kui teistes maakondades. Ka siin peab vaatama ja hindama, kas see tuleneb elanikkonna keskmisest vanusest, demograafilisest struktuurist, on see seotud mingite varasemate eluvalikute või eeskätt selliste elukeskkonna küsimustega, mida objektiivselt enam ei eksisteeri.

Aga loomulikult on küsimus ka metoodikas. Kui te seda kaarti põhjalikult tudeerite, nagu te tegite, siis te näete kindlasti Läänemaa näitel, et eri aastatel on väga suured kõikumised. Olles sotsioloogiat õppinud (mitte küll seda eriala lõpetanud), olen üsnagi veendunud, et ei ole võimalik, et mõne aastaga muutub tervena elatud aastate arv kuue aasta võrra. Antud juhul on kuueaastane langus olnud lühikese perioodi jooksul. Siin on kindlasti ka metoodikaküsimusi sees, on need siis valimist tulenevad või küsitlusest tulenevad. Ma arvan, et Tervise Arengu Instituudi direktor oskab minust põhjalikumalt sellele küsimusele vastata. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister, kõigepealt suur tänu põhjaliku ettekande eest! Seda oli väga huvitav kuulata. Aga mis kõrva jäi paljude haiguste puhul, olgu need südame-veresoonkonnahaigused, olgu need pahaloomulised kasvajad, maksatsirroos jne, oli alkoholitarvitamine. Ma olen küll teie väljaütlemistest aru saanud, et te olete olnud alkoholiaktsiisi vähendamise vastu. Aga kui koalitsioonilepingu sõlmimine oli, miks te siis seal oma sõna sekka ei öelnud? Kuidas te tulevikus alkoholikahjude vastu suudate võidelda? Kui me vaatame, keda alkohol ja selle hind kõige rohkem puudutab, siis need on ikkagi noored, kui me tuleviku peale mõtleme.

Tänan küsimuse eest! Tõepoolest, mina olen seda meelt, et alkohol ei peaks olema kuigi kättesaadav ei hinna ega ka ostukohtade mõttes. Eestis tõesti, võrreldes keskmise palgaga, on alkohoolsed joogid võrdlemisi kergesti kättesaadavad, mis paratamatult annab ka oma panuse suhteliselt kõrgesse tarbimisnumbrisse. Kui me räägime alkoholikahjude ja alkoholi kättesaadavuse vähendamisest, siis siin loomulikult on üks kriteeriume hind ning ka näiteks juba varem kehtestatud müügipiirangud poodides ehk alkoholi eraldamine, et vähendada impulssoste ja võib-olla juba kas sõltlaste või sõltlaslike ilmingutega inimeste liigtarbimist. Nende puhul, kes lähevad poodi plaaniga osta leiba, juustu ja piima, aga tulevad tagasi siiski ka alkohoolsete toodetega oma ostukorvis, sellised meetmed rahvusvahelise kogemuse põhjal töötavad, need vähendavad impulsskäitumist.

Kindlasti on oluline üleüldine teavitustegevus, teadlikkuse tõstmine nii noorte, eakamate kui ka keskealiste seas. Alkoholist tingitud tervisekahjude puhul, ma tean, on väga palju räägitud tõesti südame-veresoonkonnahaigustest, maksa alkoholtõvest, aga tegelikult vähem on räägitud, aga see on samuti oluline, alkoholi liigtarvitamise mõjust pahaloomuliste kasvajate puhul. Ehk neid riskikohti on rohkem. Enne viitasime konkreetsetele diagnoosidele. Esimeses lahtris, mida ma näitasin, olid vigastused, mürgistused, enesetapud, õnnetused, kukkumised, uppumised, tulesurmad ja külmumised. Arvan, et teame kahjuks kõik hästi, et ka siin on alkoholi liigtarvitamisel ja just alkoholist tingitud tervisemuredel olnud oma oluline roll, täpselt samuti vägivallajuhtumite puhul, on see siis perevägivald, on need tänavakaklused või mis tahes rünnakud, ka mõrvajuhtumid, kus alkohol on olnud otsene tegur teo toimepanekul. Nii et alkoholi liigtarvitamise, ületarvitamise, kuritarvitamise mõjusid Eesti ühiskonnas ei ole võimalik üle hinnata. Need on ikkagi väga märkimisväärsed.

Aitäh, lugupeetud minister! Küsimustele vastamiseks ettenähtud aeg on kahjuks ümber. Vabandan kõigi küsijate ees. Kiirete näppude olemasolu korral on võimalik järgmistele esinejatele küsimusi esitada. Aga läheme edasi. Ma palun kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme Hele Everausi.

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid, daamid ja härrad! (Joob vett.) Teema on nii erutav, et kurk hakkas kuivama. Muidu ma ei suuda oma juttu teile ära rääkida.

Kümme aastat tagasi detsembris oli viimati Riigikogus arutlusel Eesti rahvastiku tervis. Siis oli arengukava aastateks 2009–2020, see toimus selles valguses. Mul on hea meel, et praegu on väga tõsine töö ette võetud, et minna edasi Eesti rahvastiku tervise arengukavaga aastateks 2020–2030. Sotsiaalkomisjon on seda mitmel korral arutanud: eelmise aasta veebruaris, septembris ja detsembris. Otseselt arengukavaga seotud vähitõrje kava, mis oli tegemisel, aga nüüd on juba ka avalikul arutelul, oleme ka arutanud ja teinud avaliku istungi arutlemaks vähiravi ja ‑ravimite kättesaadavuse üle.

Härra minister tegi väga põhjaliku ja  konstruktiivse ülevaate kõikidest aspektidest. Kindlasti on äärmiselt suur roll ennetusel ja haiguste tekke riskidel, aga arstina julgen öelda, et kui me ka kõiki neid asju täidaksime ja keegi mitte midagi halba ei teeks, siis kahjuks haigused ikka tuleksid. Kahjuks on loodus meist selle koha pealt targem. See tähendab seda, et me peame vaatama ka tervishoiusüsteemi, kogu seda poolt, kuidas me siis, kui meil on probleemid, nendega hakkama saame.

Tegelikult on ka oluline mõelda, missugune on stardipositsioon, minnes tervise arengustrateegiaga edasi, et ta tõeliselt tööle hakkaks. Missugune on stardipositsioon? Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni koos Euroopa Liiduga tehtud raportites, mis tulid välja 2019, on käsitletud tervet rida aspekte, millele, ma arvan, me peaksime mõtlema, ja mitte lihtsalt mõtlema, vaid mõtlema ka, kuidas edasi hakkama saada, sest ilma selleta ei ole igasugustel strateegiatel mõtet.

Ma toon mõne näite. Ma kindlasti kõike ei suuda teie ette tuua, aga siiski peatun mõnel aspektil. Meeldetuletuseks: see on tehtud enne pandeemiat, eks ole, saate aru, see oli 2019. aasta lõpp, see on eelneva perioodi kohta.

Kuidas Eesti inimene hindab oma terviseseisundit? 53% Eesti populatsioonist arvab, et tema tervis on hea. Euroopa Liidus on sama tulemus 2/3. Hinnang oma tervisele: "halb" – 14,6% Eesti inimestest annavad sellise hinnangu, Euroopa Liidu keskmine on 8,7%, Soomes 5,7% ning – uskumatu-uskumatu – Uus-Meremaal 2,3%. Enesehinnang erineb mõistagi loogiliselt ka vanuserühmiti. 16–44 aasta vanustest elanikest peab oma tervist heaks 81,5%. Väga hästi, see on tore. Seevastu üle 65‑aastastest (no kui me selleni jõuame, on ju ka väga hästi) peab oma tervist heaks vaid 17,6%. Märkimisväärne on ka sissetulekurühmade ebavõrdsus: 3/4 hästi teenivaid ja hästi elavaid ütlevad, et nende tervisega on kõik hästi. Samas, madala sissetulekuga inimeste hulgas on vaid 1/3 neid, kes saavad samamoodi väita.

Ühed näitajad, mis väga oluliselt märgivad, missugused on tervisesituatsioonid eri riikides, on ennetatava ja välditava suremuse kordajad. Just siin on meil arenguruumi, mõlema puhul. Mõlemad näitajad on meil Euroopa Liidu keskmisest suuremad. Välditav suremus 100 000 inimese kohta Eestis on 262, Euroopa Liidus on keskmine 161. Välditava suremuse ravitav osa, mis tegelikult näitab tervishoiusüsteemi võimekust ja toimetulekut terviseprobleemidega, on meil 143 ja Euroopa Liidu keskmine on 93. Isheemiatõvest siin juba oli juttu. Siin on väga oluline tendents paremuse poole, kuid siiski on need näitajad ikkagi enam kui kaks korda kõrgemad kui Euroopa Liidus keskmiselt. Ma pean silmas südame isheemiatõvest tingitud suremust. Suurenenud on uute kasvajatüüpide sagedus ja nendesse suremine, nagu eesnäärmevähk, seedetraktikasvajad ja kroonilistest maksahaigustest põhjustatud suremus. Lisaks nendele kroonilistele hädadele on meil ikka veel probleeme nakkustega ja ega pandeemiagi meile midagi positiivset pole toonud. Immuunpuudulikkuse viiruse kohta tuleb öelda, et Läti läks küll korraks ette, aga me oleme ikkagi esmajuhtude poolest Euroopa Liidus esimesel kohal, mitte just rõõmustaval esimesel kohal. Tuberkuloosi nakatumisega on sama lugu, see on küll vähenenud, aga me oleme siin ikkagi liidrid. Kurb on see, et ravile resistentseid juhte, mis on üsna fataalsed, on nendest 25%. Siin on väga suur erinevus: 3,8% on Euroopa Liidu keskmine.

Ravikvaliteedi näitajad. Me rääkisime siin, et me teeme kõike väga hästi. Loodetavasti jah, aga üks näitaja: näiteks 100‑st müokardiinfarktiga haiglasse toodud haigest sureb esimese 30 päeva jooksul Eestis 12, Euroopa Liidu keskmine on 9. 100‑st insuldidiagnoosi saanud haigest, kes tuuakse haiglasse, sureb esimese 30 päeva jooksul Eestis 17, samas kui Euroopa Liidu keskmine on 12. See tähendab, et siin on kvaliteedis arenguruumi.

Kindlustuskaitse vajaks niikuinii omaette loengut, aga seda me teame kõik, mis see meil on – 94%. See sisuliselt ei ole ju väga paha.

Küll aga on probleem [ravi] kättesaadavusega. Eestis on Euroopa Liidu suurim hulk rahuldamata vajadusi, 11,8% on see näitaja, Euroopa Liidu keskmine on 1,7%. Ja seda põhiliselt pikkade ravijärjekordade alusel. Bostoni kuulus professor [Regina] Herzlinger ütleb, et vaadake, sõbrad, saamine ravijärjekorda ei ole ju veel see, et sa saad ravile. Tegelikult selle aja jooksul me võime kaotada väga palju mitte ainult tervises, vaid ka eludes. Tervishoiusüsteem ei suuda meil paraku ooteaegadest kinni pidada. Haigekassa on pannud piirid, et näiteks eriarsti juurde saamiseks peaks olema maksimumaeg kuus nädalat. Heal juhul täitub see 55%‑l juhtudest, kui inimesed püüavad sinna saada. Puusaoperatsioonile saab Eestis keskmiselt 391 päevaga. Need ei ole lihtsalt päevad, see on iga päev suure valuga, 391 päeva. OECD keskmine on 161, Soomes on 99, Ungaris 104 ja Taanis 29 päeva. Põlveoperatsioonile saab Eesti inimene 564 päeva pärast, OECD keskmine on 227, Soomes on 98 päeva, Ungaris 145 ja [Taanis] 48. Siin on mõtlemise koht.

Muidugi on väga nukker olukord pikaajalise hoolduse kuludega, need on Eestis kõikidest tervisekuludest 5,9%, Euroopa Liidu keskmine on 16,3%. Õnnetus on ka see, et õendusabis, kus me oleme näinud suuri probleeme, ei pakuta tegelikult ju arstiabi. See tähendab, et need inimesed on meditsiiniteenustest kohati väga kaugele jäänud.

Selles raportis öeldakse veel, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus on ligikaudu 42% 65‑aastastest ja vanematest. Ma ei tea, kui palju meid siin kokku on. Eks me võime siis ära jagada, vaadata, kes siia- või sinnapoole satub. Siin saalis on ka neid inimesi, kes on 65 või vanemad. Euroopa Liidu keskmine on siin 15%.

Oli juba juttu, et meil on arste ja õdesid vähe. Jaa, see on pikaajaline protsess. Ja ongi vähe, mitte ainult nende pärast, kes ära läksid ega tule tagasi, vaid neid on lihtsalt kogu aeg õpetatud liiga vähe. Koolitustellimus ei ole olnud adekvaatne ei ühe ega teise suhtes. Nii et tegelikult on siin omaette küsimus, mille tõi ju välja Riigikontroll, et meil praktiliselt juba nüüd väljaspool Tallinna ja Tartut [arste ei jätku] ja varsti muutub see juba väga kriitiliseks. Inimestel ei ole esmatasandi arsti juurde enam asja, sest neid arste lihtsalt ei ole.

Rahast oli juttu. Jah, Eesti ei kuluta just liiga palju oma inimeste tervishoiule: aastas 1559 eurot, mis on pool Euroopa Liidu keskmisest ja moodustab 6,4% rahvuslikust koguproduktist. Nii et praegu on meil omaosalus 24%.

Omaette teema on tegelikult see, kuidas rahastada. See on jälle teema, mille üle võiks pikalt arutada. Ma arvan, et on neid riike, kust eeskuju võtta. Näiteks on Singapurist 50 aastaga saanud vaesest, kõige halvemate tervisetulemustega riigist tervisetulemuste poolest kuues riik, kes on adekvaatselt lahendanud nii rahastamise kui ka tervishoiusüsteemi korralduse probleemid, Šveitsist rääkimata, jne.

Nii. Tulen tagasi tervise arengukava juurde. Mida ütles seesama raport selle kohta? 2009.–2020. aastal kehtinud esimeses rahvastiku tervise arengukavas olid väga ilusad eesmärgid, kuid ei kehtestatud strateegilise planeerimise meetmeid ega aruandekohustuse mehhanisme. Seetõttu ei täitnud Eesti teatavaid rahvastiku tervise arengukava eesmärke, sh patsientide rahulolu näitajate puhul. Sama nentis ka Praxis oma vaheanalüüsis sama arengukava kohta. Arengukava üldeesmärgid on keskseks suunaseadjaks Eesti tervisepoliitikas, kuid oma üldsõnalisuses ei paku lahendusi ja strateegilisi tegevusjuhiseid poliitika kujundamiseks. See arengukava ei olnud Eesti tervisepoliitikas oluliste muutuste vedur. See on väga mõtlemapanev. Ma arvan, et nendest aspektidest tuleb õppida ja kindlasti me seda teeme, kõik koos.

Ma väga soovitan teil lugeda (kes muidugi soovib, aga ma arvan, et see puudutab kõiki) Arenguseire Keskuse raportit "Eesti tervishoiu tulevik. Stsenaariumid aastani 2035". Harva mõeldakse, et uus ja väga oluline majanduskasvu allikas võiks olla Eesti inimese parem tervis. Konsultatsioonifirma McKinsey hiljutise analüüsi kohaselt saaks Eesti rahvuslik koguprodukt juurde tervelt kümnendiku, kui väheneks enneaegne suremus ja inimesed püsiksid kauem tööturul. Päris loogiline. Töövõime tõuseb, majandusse panustamine tõuseb. Ühe euro tervisesse investeerimine annab tagasi 2,4 eurot, ümardatult muidugi. See on küll majanduslik vaade, aga inimene ise saaks iga aasta juurde 28 tervelt elatud päeva.

Eesti sotsiaalkaitsesüsteem sarnaneb enim liberaalse sotsiaalkaitsesüsteemiga ja seni on tervisekindlustuse rahastamine tuginenud kitsale tulubaasile ehk üksnes palgapõhistele maksetele. juba disain on niisugune, et see ongi väga tundlik majanduslanguse, aga ka rahvastiku vananemise suhtes. Arenguseire Keskuse raport toob välja, et me oleme juba oma ravikindlustuse eelarvega defitsiidis, see süveneb aasta-aastalt, sest see eelarve ei saa kuidagimoodi katta ära neid kulusid, mis iga aasta kasvavad. Aastaks 2035 on see defitsiit minimaalselt 900 miljonit eurot. Omaosalust võiks siis tõsta, kui sellest tahta katta seda defitsiiti kuni 50%‑ni.

Niisiis, meie tervishoiu rahastamise süsteem ei ole jätkusuutlik. See, kuidas me strateegiaga kõiki eesmärke täitma hakkame, on sellega ju väga-väga seotud. Aga raha üksi ei ole lahendus. Süsteem on see, mis toimib koostöös, integratsioonis, eri tasemetel. Tervishoiusüsteem on tegelikult ju inimestele ja ta peab tegutsema koos inimestega, kusjuures mitte ainult tervise parandamiseks, vaid ta peab looma ka tervisega otseselt mitteseotud kasu, nagu usaldus ja majanduslik kasu ka kõrvalseisjatele. Ei saa tõsiselt rääkida tervishoiust ja õigusest tervisele ilma kvaliteetse abita. Nii et sisuliselt peaks see olema esimene ja oluline mõõdik 21. sajandi tervishoiusüsteemis, mille dimensioonid on ohutus, efektiivsus, patsiendikesksus, optimaalne ajastatus ja õiglus.

Milline on meie tervishoiusüsteemi kvaliteedipoliitika? Ma ei tea, et seda oleks, kuigi ma olen päris pikalt arstina töötanud. Eesti Haigekassa on püüdnud seda lünka täita oma audititega, aga see ei ole see, mida on tegelikult vaja. Uue strateegia elluviimisega ei ole ilma selleta küll kuidagi võimalik edasi minna. Kas või see aspekt, kuidas käsitletakse ravivigu. Meil justkui ei olegi neid. See ei ole lihtsalt võimalik. Haige on tegelikult kaitsetu. Juba aastaid on räägitud, et Eesti vajab mittesüülist patsiendikindlustuse süsteemi, aga seda pole ikka veel.

Niisiis, me peame ikkagi nentima, et kui me tahame hakata eesmärke täitma ehk liikuda kvaliteetse tervishoiusüsteemi suunas, süsteemi suunas, mis tõesti tervist parandab ja loob usaldust ning majanduslikku kasu, siis see on primaarselt poliitiline, mitte tehniline otsus. Kuidas tegelikult on haigeid kaasatud tervishoiupoliitika kujundamisse, mis tegelikult mujal on reegliks saanud? Praktiliselt üldse mitte. Me küsime ikka, mis teil viga on, mitte seda, mis teie jaoks oluline on. Kõrgekvaliteediline arstiabi, ilma selleta seda polekski ju vaja. Nagu prantslased ütlevad, raison d'être, selle põhjus ongi selles sisemuses.

COVID‑pandeemial on kahtlemata pikaajaline mõju kõikidele tervishoiusüsteemidele, ka meie omale. Ma arvan, et meie poliitikutena peame ja üldse poliitikud peavad väga paljudele küsimustele vastuseid otsima. Kas või see, et siiamaani on põhirõhk olnud mittenakkuslikel haigustel, mille osakaaluks surmajuhtudest prognoositi 2030. aastaks 75%. Täna me seda enam ei tea. Kuidas käituda uues situatsioonis? Me vahepeal unustasime nakkushaigused võib-olla isegi ära. HIV, immuunpuudulikkuse viirus, tuli ja jäi, 1985, tuletage meelde, aga vaktsiini siiamaani ei ole. Mida COVID teeb, me veel ei tea.

Õhus on terve rida küsimusi. Kas tervishoiusüsteeme juhitakse, lähtudes kuludest ja maksumusest või sellest, mis oleks mõistuspärane, et tegu on investeeringuga? Kas globaalne keskmine tervishoiukulu, panustamine tervishoidu, jääb selliseks, nagu mujal on, 10% rahvuslikust koguproduktist, või kasvab? Kas toimub oluline nihe haiguste vältimisel, sh nakkushaiguste vältimisel? Missugune saab olema suhtumine eakatesse, noortesse, puuetega inimestesse, vaimsete häiretega inimestesse, eriti arvestades, et need probleemid suurenevad?

Mina julgeksin väita, et  kui süsteemid töötavad – ja neid on palju, eri kujul –, siis see ei ole lihtsalt õnnelik juhus. Neid tuleb planeerida, disainida ja ehitada. Kõigile tervishoiusüsteemis osalejatele tuleb korraga mõelda: abivajajad, need, kes terviseabi annavad, arstid-õed, professionaalid, organisatsioonid, mis tagavad tervishoiuprofessionaalidele infrastruktuuri ja ressursi, ehk haiglad, kliinikud ja hooldekodud. Mõistagi ka poliitiline ja majanduslik keskkond, regulatoorsed, finantsilised mehhanismid, maksusüsteemid, turutingimused, need tingimused, milles need organisatsioonid oma parimal moel saaksid pakkuda infrastruktuuri tervishoiuprofessionaalidele ja selle kaudu meile kõigile, kes abi vajavad. Teiste sõnadega, tervishoiule lähenemine peaks olema süsteemne, et mõista, kuidas individuaalsed osad toimivad, aga ka missugust sünergiat saab omavaheliste seostega luua. Ainult nii saaks tervishoiu väärtust parandada.

Ma soovin meile kõigile selles edu, eriti täna arutlusel oleva arengukava võtmes. See on meie oluline vastutus. Kas me seame prioriteediks tervise? Meil on mõistetavalt prioriteedid olnud iseseisvuse tunnustamise saavutamine, riigi julgeolek ja majanduse areng. Aga ma arvan, et viimane aeg on nende kõrvale tõsta Eesti inimese tervis ja tervishoid. Soome tegi seda juba talvesõja järel. Churchill ütles, et kõige suurem vara ühes riigis on terve kodanik.

Lugupeetud ettekandja, teile on ka küsimusi. Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt suur-suur aitäh komisjoni nimel sellise ettekande tegemise eest! Hea oli kuulata igapäevast praktikut rääkimas tervishoiust, meditsiinist, nii nagu teie seda täpselt näete. Nii nagu ma ütlesin, te olete praktik ja te oskate seda sellelt poolelt vaadata. Andke mõni hea nõuanne, konkreetne nõuanne inimestele, kuidas oma tervisekäitumist ja harjumusi muuta, et me tõepoolest ka inimestena, kes me kõigepealt ise vastutame oma tervise eest ja alles siis teevad seda arstid, saaksime lähemale nendele eesmärkidele, mis siin arengukavas on püstitatud, ja et me tõepoolest näiteks viie või kümne aasta pärast saaksime tunda rõõmu oma tervete inimeste üle.

Aitäh kõigepealt tunnustavate sõnade eest! Suur tänu! Ikka on inimesel hea kuulda, kui keegi hästi räägib, eks ju. Aga ma vist saaks Nobeli preemia, kui ma ütleksin, et need on need ja need asjad, mis hoiavad teid igavesti tervena. Kõigepealt peab tervena sündima, selleks peavad terved olema sinu vanemad, selleks peavad olema väga paljud asjad geneetiliselt koordineeritud, et see platsdarm oleks niisugune. Ma arvan, et kõik need üldised asjad ei ole ju valed. Aga praegu on areng jõudnud õnneks mitte ainult haiguste ravis, vaid ka ennetamises sinna, et me saame õppida tundma, missugused on kellegi riskid haiguste suhtes, millest ta eriti peab hoiduma. Ma arvan, et see on reaalne tulevik. Mina tõenäoliselt ei näe, aga ma arvan, et nooremad näevad seda, kuidas perearst annabki nõu selle geneetilise n‑ö platvormi põhjal, kus need asjad on välja toodud. Geenivaramu on sellega juba ju väga pikalt tegelenud ja seal on väga konkreetseid asju. Nii et see on üks asi. Aga kõik need teemad, millest kogu aeg räägitakse, on õiged. Aga panna inimesi seda tegema! Kolleegid, meil on olnud nii suur mure, kas me peame maski kandma või mitte, kuigi me teame, et me sellega teatud nakatumist [saame ära hoida]. Ja siis öelda, mida kõike me siis ära jätame, eks ole! Noh, mis kellelegi kõige armsam on? Kõike võib ju ära jätta. Aga ma ütlen, et siin ei ole universaalset lähenemist. Kõike võib teha, aga võib teha normaalselt. Ma ei saa ka öelda, et me peame elamise ära lõpetama, selleks et terve olla. Vabandust!

Aadu Must, palun!

Suur aitäh! Nauditav on kuulata, kui asjast räägivad tipp-professionaalid, räägivad sellest oma kogemusele tuginedes ja mitmekülgselt. Mulle väga meeldis see, et ei antud mitte ainult hinnanguid ühele või teisele asjale, vaid oli nauditav võrdlev meetod, kuidas teistel on ja kus on midagi halvemini või paremini. Siit tekkis ka väike küsimus. Me tahame alati teada, kas meie lähemad naabrid lätlased ja leedulased on meist halvemad või paremad. Selles kontekstis ma küsiksin, kas me oleme võrrelnud ka oma strateegiaid, unistusi, soove ja prognoose Balti naabrite omadega ja kas me saame asjadest ühtemoodi aru, kas me läheme ühes suunas või oleme mõnes asjas ka oluliselt erinevad.

Aitäh küsimuse eest ja aitäh heade sõnade eest kindlasti! Ma arvan, et see on samasugune küsimus nagu see, et vaat, kui meil see iseseisvus tuli, siis arvati, et meil on kõik ühtemoodi, eks ole, et me olemegi kõik üks Baltikum ja me teeme kõike ühtemoodi. Eks igaüks ole teinud natukene omamoodi, aga kokku võttes me saame öelda, et on üks eesmärk kõikidel maailma tervishoiusüsteemidel, et igas riigis inimene oleks võimalikult terve, jääks terveks ja kui tal on häda, siis ta saaks parimat abi. Need teed, kuidas sinna jõuda, on erinevad. Siin ei ole ka ideaali. Suures plaanis, ma ütlen, meil ei ole nagu erinevusi. Vaadake neid tabeleid, kus on need arvud: me oleme seal üsna ühes kohas.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja, esiteks tõepoolest tänusõnad teile selle eest, et te olete väga põhjalik ja inimkeskne. Aga viimasel ajal on silma hakanud nende inimeste hulk, kes ei taha täita maskikandmise kohustust ja kes viitavad sellele, et see piirab nende õigusi ja kasutegurid ei ole tõestatud. Millega on teie hinnangul seletatav see, et inimesed ei usalda ametlikke infokanaleid ja usuvad pigem alternatiivseid infoallikaid? Küsimus on tegelikult selles, mis neil viga on.

(Naerab.) Jaa, vaat see on jälle hea küsimus, aga see toob meid ühelt poolt selleni, et meditsiin ei ole ainult teadus, vaid on ka kunst, ja vastupidi. Aga seal on ikkagi nagu tõestatud andmed, ma pean silmas praegu seda maskide draamat või melodraamat või mida iganes. Kas tervis on siis vähem inimõigus kui õigus maski mitte kanda, see on üks aspekt, eks ole.

Miks inimesed ei usu? Ega inimesed üldse ja ega me keegi ju ei usu, et me COVID‑ist nakatunud saame. Ega me ei usu seda siin saalis, on ju nii. Kui me ühel päeval peame eneseisolatsiooni jääma, siis me saame aru, et see võib olla täitsa lähedal. On inimlik eitada, et ei, mind see küll ei puuduta. Ilmselt on see nagu kaitsemehhanism ja see on looduse poolt meile antud, et ei pea kogu aeg mõtlema nendele probleemidele, mis võivad tulla. Aga me ise oleme teinud ka poliitilistel tasemetel väga palju "head" sellega, et me räägime väga erinevat juttu väga erinevatel tasanditel ja võib-olla mitte alati kogu kompetentsi tasemelt. Ma arvan, et inimestel ei ole midagi viga, nad lihtsalt ongi inimesed, kes tahavad aru saada. See on meie tegematajätmine, kui me ei oska seda teha arusaadavaks. Paremat vastust ei oska ma anda.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, teid on alati väga nauditav kuulata, aitäh teile! Teiega päris mitmel korral terviseteemal vesteldes oleme ikkagi jõudnud selleni, et inimene ise saab väga palju enda tervise jaoks ära teha. Aga minu küsimus puudutab seda, kuidas teie näete, mida saab riik teha selleks, et inimesi mõjutada, et nad ikkagi võtaks endal, ütleme, laiskuse kõhu alt välja ja teeks midagi enese jaoks. Oskate te mingisuguseid häid soovitusi anda, mida peaks riik siis tegema?

Aitäh kõigepealt heade sõnade eest! Väga hea küsimus. Kui teaks vastust, oleks asi lihtne, siis oleks ammu see asi tehtud, kui see oleks lihtne. Riik ei saa siin üksinda mitte midagi teha. See kõik on tegelikult pikk arenguprotsess, see kõik algab juba kodust. Ma olen täiesti nõus, et spordisaalid ja kõik see on väga hea, aga iga tegevus, füüsiline koormus on oluline, see ei ole ainult sport. Meil on üldse meelest ära läinud, et noor inimene võiks lapsest peale teatud asju teha. Mina olen kasvanud niisuguses peres, kus oli majanduslikult väga keeruline, ja ma olen väikesest peale pidanud kogu aeg oma lisaraha ise teenima ja olen palju teinud. Ma arvan, et sealt see alguse saabki. Sa saad aru, et ükski asi ei sünni lihtsalt niisama, ilma pingutamata. Me võime neid loosungeid esitada, me võime neid ilusaid klippe lasta – see ei toimi, kui see ei toimi kodus. Sealt hakkab kõik pihta, mina arvan nii.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Hele Everaus! Minu küsimus lähtub teie sõnadest, et me peame meditsiinis üle minema n‑ö rätsepalahendustele ehk perearst peab lähtuma kogu inimese tervist ja olukorda puudutavast informatsioonist. Me teame, et Tartu Ülikoolis on suurepärane geeniuuringute keskus ja juba 1990. aastatel oli see maailmatasemel. Mismoodi praktikas see rätsepalahenduste kasutamine meditsiinis välja näeks ja mida oleks vaja selle teie hea mõtte teostamiseks?

Aitäh! Tahtmist, õpetamist, õppimist ja pärast analüüsi ja selle analüüsi tulemuste kasutamist. See algab sellest, et me selgelt teame, et see on see üks põhialuseid, millega me inimesi saame aidata. Me õpetame oma noori kolleege neid andmeid kasutama. Ega me keegi ilma õppimiseta neid uusi asju [ei oska], me peame õppima terve elu. Paralleelselt peavad ka perearstid ja ‑õed selle teabe saama, ainult siis nad saavad seda kasutada. Kui mujal seda osatakse teha, siis miks me oma väikses armsas riigis oma Eesti inimeste jaoks seda teha ei saaks? Kõik on tahtmises kinni.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mina ei ole ka kiitmisega kitsi. Nauditav oli kuulata teie väga põhjalikku ja tõesti sisukat ülevaadet, mida te komisjoni nimel esitasite, aga kuna te olete oma ala professionaal, siis tuli sellele juurde veel teie isiklik autoriteet ja kompetents. Mulle väga meeldis, kui te ütlesite, et personaalmeditsiin ja perearstiabi, esimese tasandi arstiabi kättesaadavus üle Eesti on hetkel ohus. Hea ametikaaslane, sotsiaalkomisjoni esimees, küsis, mida peaksid inimesed tegema. Me kõik teame, et kirurg võib teha suurepärase lõikuse, te tõite ka näiteid insuldi- ja infarktijärgse hoolduse kohta, aga ühel hetkel saavad tervishoid ja sotsiaalhoolekanne väga selgelt kokku. Mida peaks tegema valitsus? Kaste oskate mõne soovituse anda? Me räägime täna tervise arengukavast, aga samas hoolekande pool, omastehoolduse teemad, hooldekodu ja kõik see muu, kus inimesel on ka tervishoidu vaja – mida peaks tegema valitsus? Aitäh! Vabandust, et läks mõni minut üle!

Aitäh! See läks selle kiituse tõttu üle. (Naerab.) Ma ei saa lihtsalt pikemalt rääkida, aga see ongi nagu süsteemne lähenemine. Kõik need komponendid või kõik need osapooled, kes meil inimese tervise ja parema tervisekäsitluse eest seisavad, saavad parima tulemuse anda ainult siis, kui nad koos tegutsevad. Siin ongi poliitika määrajate ees loogiline ülesanne seda teha, seda sättida. Selle eest nad saavad palka, meie ka. Ma ei tea, kas ma vastasin teile.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Raske on olla originaalne, aga siiski, suur nauding on kuulata asjatundlikku ettekannet. Minu küsimus puudutab ravijärjekordi. Seal on kaks komponenti, miks nad meil nii pikad on: meditsiinitöötajad, arstid ja õed, ning raha. Kui riigieelarvest pandaks haigekassasse haiglate tellimusse juurde nii palju raha, et ravijärjekorrad saaks nulli, kas siis meditsiinipersonali haiglates piisaks? Kas raha suurendamine aitaks ravijärjekordi lühendada või on see keerulisem, sest meil pole ka arste?

Jah, väga õigustatud küsimus. Siin jah- või ei-vastust ma tõenäoliselt ei saa anda. Küll aga ma tean, mis tänane seis on. Tegelikult on järjekorrad pikad, sest haigekassa lepinguid ei ole piisavalt, ja see tähendab, et näiteks eriarsti juurde vastuvõtule saamine võtabki nii pikalt aega. Nii et ma arvan, et sellest kindlasti oleks kasu. See on üldse omaette teema, milline tervishoiukorraldus peaks olema. Väga mitmed riigid on näidanud, et suurhaiglatesse ja üksikutesse keskustesse kokkukuhjamine tegelikult ei ole ravi ja konsultatsioonide parima kvaliteedi huvides. Me oleme täiesti ära unustanud erapakkujad. Selles mõttes, et me nagu lahutame siin selle finantseerimise alusel. Ühelt poolt tuleb raha n‑ö riigi arengukava haiglatesse automaatselt lepingutega, aga need, kes teevad väikseid erialakliinikuid, on samal professionaalsel tasemel, nad ise investeerivad. Mitte ükski suurhaigla juht pole iialgi investeerinud oma raha sinna. Me teeme lepingute kaudu ju vahet. Miks me ei tee vahet kvaliteedi järgi? Meil tegelikult kvaliteedisüsteemi hinnangut ei ole. Raha ei käi meil ju veel haigega kaasas. Ma läksin nüüd kaugemale, aga need kõik asjad on omavahel seotud. Singapur on selle väga kavalalt lahendanud, ka need n-ö riiklikud haiglad on pandud konkureerima ja haige valib, kus on parimad kvaliteedinäitajad, kus talle antakse parimat teenust. See teeb ka kogu süsteemi korda. Nii et ma arvan, et alati ainult raha juurdetulek ei määra, määrab ka see, kuidas me neid asju korraldame. Mul ei ole teile täna seda plaani pakkuda, aga ma võin seda teha.

Marika Tuus-Laul, palun!

Suur tänu ja suur tänu ka ettekandjale sisuka ettekande eest! Mulle eriti meeldis see, et rääkides rahvastiku tervisest, te puudutasite ka tervishoiupoliitika külge. Tavaliselt arstid, meedikud, sellest räägivadki, patsiendipool vähem, sest meil on patsiendi esindajad suhteliselt nõrgad. Aga ühes asjas ollakse ühel meelel. Tavaliselt on arstid öelnud, et nemad on käinud koolis selleks, et inimesi ravida, aga nendest on tehtud teenindajad, meditsiinist on saanud nagu äri, perearstid on tehtud ettevõtjateks, haiglatest on saanud äriettevõtted, aktsiaseltsid, sihtasutused. On likvideeritud lastearstid, sanitaararstid, kogu see süsteem, ma mäletan, see oli Toomas Vilosiuse ajal. Ka seda haigekassa raha ju kanditakse ühest kohast teise. Meil valitseb krooniline rahapuudus, olgugi et kogu aeg pannakse sinna juurde ja seda tehakse pidevalt, ka viimastel aastatel on tehtud, ja ka omaosalus on hästi suur. Aga mis te arvate, kuidas seda igiliikurit pidurdada, mis on juba 25 aastat selliselt käinud? Mis ettepanekud teil oleks? Kas on võimalik midagi suurt veel ette võtta, et patsiendid saaksid jälle nendekeskset ravi ja arstid saaksid ravida?

Ma arvan, et me oleme jõudnud sellesse etappi, nagu ma püüdsin ka kaudselt vihjata, et me peame enda mõttes analüüsides võtma kõik tükid nagu korraks lahti ja vaatama, kuidas nad kõige paremal moel kokku lähevad ja kuidas nad kõige paremal moel hakkavad töötama, selles mõttes, et kelle jaoks nad on. Ma muud võimalust ei näe, sest siit tegelikult edasi teed ei ole. See on tõsi. Ja ma arvan, et on viimane aeg seda teha. Ma ei tahtnud olla pessimistlik, ma olen just nimelt optimistlik.

Urmas Kruuse, palun!

Austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Te mainisite mitu korda ka personaalmeditsiini. Mul tekkis küsimus. Me ühelt poolt teame seda, et rahvastik on justkui ümber paiknemas, teatud piirkonnad kasvavad, osa jäävad hõredamaks. Kas see sümbioos personaalmeditsiinis võiks teatud kulusid kokku hoida? Kui me mõtleme selle peale, millist abi ja õigemini ka nõu me kiiresti vajame, siis nii telemeditsiin kui ka muud infotehnoloogilised vahendid annavad meile võimaluse konsulteerida eri arstidega. Aga teine asi on see, et kui me räägime pikkadest ravijärjekordadest eriarstide juurde, siis kuidas saaks selekteerida niimoodi, et need, kes vajaksid järjekorras esimest kohta, ei oleks viimased. Kuna nad on viimasel kohal, siis nende tervisenäitajad võivad veel halveneda selle perioodi jooksul, kuni nad arsti juurde jõuavad. Kuidas saaks seda selekteerida? Selle järjekorras esimesega võib-olla ei juhtu seda, olenemata sellest, kas ta jõuab sinna kuu aega varem või hiljem.

Raske küsimus. Aitäh! Ja tegelikult väga tõsine küsimus. Me peamegi otsima lahendusi. Täna ei ole enam see aeg. Nagu ka Riigikontrolli raportist välja tuli, me teame, et situatsioon on, nagu ta on, ja paremaks ei lähe. Me ei saa eeldada – te viitasite personaalmeditsiinile –, et me saadame tänapäeval suurema palga eest ühe perearsti kuskile kuuse alla. See ei ole enam meditsiin. Üks inimene lihtsalt ei ole võimeline, või ka kaks inimest, tegema neid asju, mida tänapäeva meditsiinilt oodatakse, selleks et parimat [tulemust] saada. Siin võib abiks olla natukene, jah, digitaliseerimine. Aga olles arst, ei oska mina näiteks telefoni teel diagnoosi panna, ka pilti nähes ei oska diagnoosi panna. Ma ikkagi jään selle juurde, et see ei ole nii lihtne. Sa võid täitsa mööda panna ja sa võid öelda sellele, kes oskab sulle naeratada seal videopildis, et oh, temal on aega küll oodata. Ta lihtsalt on kannatlik inimene, ta ei ütle [kõike]. Sageli need kannatlikud ei ütlegi ja surevad enne lihtsalt ära. See ei ole jälle üks ühele.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Aitäh suurepärase ja inspireeriva ettekande eest, kus oli palju rahvusvahelisi võrdlusi, kus oli palju juttu patsiendikesksusest! Kas te oskate öelda, kus on Eesti täna meditsiiniteenustes maailma parim ja kus me tulevikus võiksime olla maailma parimad?

Aitäh kõige eest! Kas sa pead silmas seda, kes võiks meile eeskujuks olla või kus me oleme? Meil peaks olema eesmärk jõuda ikka sinna tippu. Me oleme kõiges nii tublid olnud. Miks me ei saa seda väikest asja ära teha, kui me õigesti otsustame? Kõigepealt peab olema otsus, siis peab olema tegevuskava ja siis need asjad lähevad töösse. Iga aasta peaks seda ka üle vaatama. Ma loodan, et järgmine suure saali istung Eesti inimese tervise teemal ei ole kümne aasta pärast, nagu praegu oli, vaid teeksime seda iga aasta. See kuulub ka sinna sisse.

Aitäh, austatud ettekandja! Kahjuks on küsimuste aeg saanud läbi.

Tänan väga!

Suur tänu ettekande ja küsimustele vastamise eest ja suur tänu kõigile küsijatele! Läheme päevakorraga edasi. Ma palun kõnepulti Tervise Arengu Instituudi direktori Annika Veimeri. Palun, Tõnis Mölder, kas protseduuriline küsimus?

Jah, protseduuriline. Kui ma panen esimest korda n‑ö sõnasoovi sisse, kas siis see järjekord läheb iga kord peale uue ettekandja tulekut nulli või on tavapärane praktika see, et järjekorras ollakse niikaua, kuni ma sõna saan? Milline on see tavapärane praktika meil olnud?

Meil on ikka vist nii olnud, et iga ettekandja puhul registreeritakse küsimused uuesti. Jah, nii et lähevad nulli ja siis tuleb uuesti registreerida. Nii. Aga palun!

Hea Riigikogu istungi juhataja! Head liikmed! Suur aitäh teile võimaluse eest rääkida Eesti rahva tervise olukorrast! Me oleme kõik nõus, et tervis on kallis vara ja tervisele hakatakse sageli mõtlema siis, kui seda enam ei ole või kui see hakkab halvenema. Aga mõistlikum on pigem tervise hoidmisesse investeerida kui tagajärgedega tegeleda. Ja loomulikult tuleb teha mõlemat: nii investeerida kui ka tegeleda tagajärgedega.

Hea uudis on see, et keskmine oodatav eluiga on Eestis pikem kui kunagi varem. Me oleme astunud üpris arvestatava sammu edasi. Keskmine oodatav eluiga on 78,8 aastat ja see on 8,5 aasta võrra pikem, kui see oli 20 aastat tagasi. Kui me võrdleme ennast Euroopa regiooni riikidega, siis on justkui kõik hästi, aga kui me võrdleme ennast näiteks Põhjamaadega, siis on meil arenguruumi.

Aga millesse meie inimesed surevad? Vaatame 2019. aastat. Eestis suri 15 184 inimest. Kolm naist viiest ja pooled mehed surevad südame-veresoonkonnahaiguste tagajärjel. Teisel kohal on surmad pahaloomuliste kasvajate tõttu. Kolmandal kohal on välispõhjused, need on nii naistel kui ka meestel vigastused, mürgistused ja õnnetused. Just viimaste ehk õnnetuste, mürgistuste ja vigastuste tõttu kaotab elu umbes 10% meestest. Siin on juba juttu olnud ennetatavatest surmadest. Umbes viiendik kõikidest surmadest on ennetatavad ehk need on need surmad, mille ärahoidmiseks on meditsiinilisest abist tõhusamad just tervisepoliitilised meetmed, keskkonna kujundamine, tervisekäitumine, tervislike valikute tegemine. Niisiis, keskmiselt 3000 surma aastas saaks ennetada. Nendeks on kõik õnnetustest põhjustatud surmad, kõik surmad, mis on põhjustatud alkoholitarvitamisest tingitud haigustest, osa, mitte kõik, südame isheemiatõvest, osa vähist tingitud surmad.

Kui rääkida pahaloomulistest kasvajatest, siis uute vähijuhtude arv koos elanikkonna vananemisega ja elustiiliga seotud haigestumusega kasvab. Meestel esinevad kõige sagedamini eesnäärmevähk, kopsuvähk ja naha mittemelanoom. Naistel esinevad kõige sagedamini rinnavähk, naha mittemelanoom ning käär- ja pärasoolevähk. Paljude paikmete puhul olid veel kümme aastat tagasi Eesti vähielulemuse näitajad oluliselt madalamad kui Põhja- ja Lääne-Euroopa riikides, aga tänaseks on päris mitmete paikmete puhul need näitajad võrdsustunud. Kui me võrdleme Soomega, siis elulemus on võrreldes Soomega meil sama hea kopsuvähi, maovähi, kõhunäärmevähi, munasarjavähi ja neeruvähi puhul. Samas on ka mahajäämust ja mahajäämus on näiteks rinnavähi, soolevähi ja emakakaelavähi korral. Selle peamine põhjus on nii avastamine hilisemas staadiumis kui ka kehvemad ravitulemused, sest Eesti patsientidel on sageli rohkem kaasuvaid haigusi, mis ei võimalda nii tugevat agressiivset ravi, kui võiks teha. Meil on tegelikult paranenud ka see näitaja, et kõikide paikmete arvestuses on viis aastat pärast diagnoosimist vähipatsientidest elus 63%. See on viimase dekaadi jooksul umbes 10% paranenud.

Mida praegu vähitõrje puhul tehakse? Vähitõrje ees seisvate probleemide lahendamiseks on ellu kutsutud vähitõrjeplaani koostamine. Selle eesmärk on vähijuhtude arvu vähendada ja parandada vähipatsientide elukvaliteeti. Üheskoos mõeldaksegi läbi ja seatakse eesmärgid vähiennetuses, varases avastamises, sh sõeluuringute kvaliteedi tõstmises, sõeluuringutega hõlmatuse parandamises, diagnostikas ja samuti ravis. Aga lisaks mõeldakse patsiendi teekonnale alates taastusravist ja toetusravist kuni elulõpuravini, samuti sellele, millist tuge pakutakse nii patsiendile kui ka patsiendi lähedastele ning milline on elu n‑ö pärast vähki. 

Siin on olnud täna juttu ka keskmisest oodatavast elueast ja tervena elada jäänud aastatest. Tervena elada jäänud aastates peitub oluline info lisaks oodatavale elueale. See tähendab seda, kui palju aastaid inimene oma elust elab ilma tervisest tingitud piiranguteta. Fakt on see, et Eestis oodatav eluiga kasvab, aga tervena elatud aastaid ei lisandu. Siin oli ka saalis enne küsimus selle kohta, kuidas seda arvutatakse. Tegemist on Sullivani meetodiga, mis on iseenesest üpris lihtne. Alusandmeteks on rahvaarv, surmade arv ja hinnang tervisepiirangutele. Kolmas komponent, hinnang, kui palju segavad inimeste elu erinevad tervisepiirangud, on enesehinnanguline, ülejäänud komponendid ei ole enesehinnangulised. Viieaastaste vanusintervallide kaupa seda tulemust arvutatakse. Eestis on keskmine tervena elada jäänud aastate arv 55,9. On tähelepanuväärne, kui palju see maakonniti erineb. Kuigi Eesti on väike riik, on erinevused niivõrd suured, et parima ja halvima näitajaga maakonna vahe on ligi 14 aastat. Viimaste aastatega on see vahe kasvanud.

Nüüd tervist mõjutavate tegurite juurde. Tervist mõjutavad kõige enam käitumuslikud riskitegurid. Kõige paremaid tulemusi annavadki komplekssed ennetustegevused, mis on kombineeritud eri valdkondade vahel. Olulist rolli nii nakkushaiguste, krooniliste haiguste kui ka vaimsete probleemide väljakujunemisel mängivad, nagu siin on ka varem juttu olnud, füüsiline aktiivsus, toitumine, uni, suhtlemisoskused, toetav elukeskkond, hoiakud, riskikäitumine ja muud elustiili puudutavad tegurid. Neid tervisega seotud valikuid teevadki inimesed seal, kus nad iga päev viibivad, kus nad elavad, töötavad, õpivad, mängivad ja veedavad oma vaba aega.

Probleeme täiskasvanueas aitabki ennetada eelkõige tõhus töö juba varases eas, töö laste ja noortega. Väga oluline on laste ja noorte vaimse tervise toetamine. Ka sellest on viimasel ajal Eestis palju juttu olnud. Siin on viimastel aastatel toimunud positiivne areng, aga endiselt on vaja täiendavaid noortele peredele suunatud lühisekkumisi. Oluline on varane probleemide märkamine ja sekkumine ka kutse- ja kõrgkoolides. Kindlasti peab olema noortele inimestele tagatud võimalus ka ise abi saamiseks spetsialistide poole pöörduda.

Laste käitumise muutmiseks on kindlasti vaja suunata ka nende vanemate käitumist. Mõningaid vanemlusprogramme riigi ja kohalike omavalitsuste koostöös Eestis pakutakse. Üheks näiteks on "Imelised aastad", kus 3–8‑aastaste laste vanemaid õpetatakse kasutama lapse arengut toetavaid kasvatusmeetodeid. Selle eesmärk on laste käitumisprobleeme ennetada, aga pakkuda ka tuge neile, kellel on käitumisprobleemid kas juba välja kujunenud või kellel on tõsised psüühika‑ ja käitumishäired. "Imeliste aastate" programmi viiakse läbi 50 KOV‑is kokku ligi 1500 lapsevanemale, aga loomulikult on vajadus palju suurem.

Samuti on Eestis olemas käitumisoskuste mäng VEPA, mis on õppeaastapõhine ning selle eesmärk on arendada lapse sotsiaalset pädevust ja toimetulekut koolis, võimet kontrollida oma käitumist ja emotsioone. Tegemist on programmiga, mille puhul on tõendatud, et see aitab tulevikus ka lapse uimastite tarvitamist ennetada ja vähendada käitumisprobleeme, riski nende probleemide tekkeks. Pikemas perspektiivis avaldab VEPA mõju ka inimese üldisele heaolule hilisemas eas. Boonusena ehk lisaks kasule, mida VEPA käitumisoskuste mäng toob õpilastele, aitab programm parandada ka õpetajate toimetulekut klassis. Seda programmi pakutakse 2014. aastast ja sellest on kujunenud õppeaastapõhine programm, kuhu on kaasatud juba 4000 last. Aga ka siin on vajadus märksa laiem.

Kui rääkida lähemalt riskiteguritest, siis hea tervise vundament on tasakaalustatud toitumine. Viimase 20 aasta jooksul on ülemäärase kehakaaluga inimeste osakaal täiskasvanute hulgas järk-järgult kasvanud. Sõltumata vanusest esineb ülekaalulisust ja rasvumist rohkem meeste kui naiste seas. Väikelaste puhul on ülemäärase kehakaaluga laste osakaal alla 10%, kuid algkooliealiste laste seas on juba iga kolmas laps ülekaaluline või rasvunud. Teismeikka jõudes see osakaal veidi väheneb, kuid hakkab 25. eluaastast taas kasvama ning pensioniikka jõudes on normaalkaalus vaid viiendik meestest ja veerand naistest. Viimastel aastatel mingisugust muudatust või suunda paremuse poole ei ole toimunud.

Veidi lähemalt ka lastest. Veidi enam kui kümne aastaga on ülekaaluliste ja rasvunud õpilaste arv kahekordistunud. Iga neljas esimese klassi õpilane on ülekaaluline või rasvunud ja see probleem on suurem poiste hulgas. Kui ülemäärase kehakaaluga tüdrukuid oli ligi veerand, siis poisse ligi kolmandik. Samuti on väga suured erinevused maakondades. Suuremate keskustega maakondades, nagu Tartu- ja Harjumaa, on ülemäärase kehakaaluga lapsi vähem. Kõige rohkem oli rasvunud või ülemäärase kehakaaluga lapsi Hiiumaal ja Läänemaal. Me kohandame sekkumistegevusi lasteaedadele, et ennetada seda, et lapsed esimesse klassi jõudmise ajaks on juba ülekaalulised.

Liigume tasakaalustatud toitumisest järgmiste riskitegurite juurde. Väga oluline on ennetada alkoholi, tubaka ja illegaalsete uimastite tarvitamist. 2019. aastal tarvitasid Eesti täiskasvanud elanikud iga täiskasvanu kohta absoluutalkoholi arvestuses 10,4 liitrit alkoholi. Viimase 13 aasta langus on olnud 4,4 liitrit, aga sellest viimase dekaadi ehk viimase kümne aasta jooksul on langus olnud vaid üks liiter. See näitab, kui keeruline on inimeste hoiakuid ja käitumist muuta. Aga samas, tänu alkoholipoliitika elluviimisele on muutunud mustrid alkoholitarbimise sageduses, korraga tarbitavad kogused on veidi vähenenud ja üha enam eelistatakse kangematele lahjemaid jooke. Samas siin saalis enne mainiti, et WHO hinnangul on juba kuus liitrit absoluutalkoholi per capita selline kogus, mis toob rahvatervisele kaasa olulisi kahjusid, aga Eestis tarvitatakse per capita 8,7 liitrit absoluutset alkoholi. Nii et meil on WHO sätestatud piirini tubli maa minna.

Alkoholitarbimise langustrend käib käsikäes surmade langustrendiga ja ka vastupidi, st kui alkoholitarvitamine kasvab, siis me näeme alati ka surmade arvu kasvu. 2019. aastal hukkus õnnetustes 112 alkoholijoobes inimest ja üle 500 inimese, täpsemalt 507 inimest, suri otseselt alkoholist põhjustatud haiguste tagajärjel. Võrreldes 2018. aastaga see arv kasvas. Siin on mõeldud 13 diagnoosi, neid haigusi, mille diagnoosis sisaldub juba sõna "alkohol", rääkimata muudest haigustest, kus alkohol on kaudne põhjus.

Me ei saa vaadata mööda ka sellest, kus keskkonnas noored kasvavad. Veerand 13‑ ja 15‑aastastest lastest kasvab üles perekonnas, kus on alkoholitarvitamisega probleeme. Üle kolmandiku lastest on väljendanud soovi, et nende vanemad alkoholitarvitamist vähendaksid. Nendes peredes, kus alkoholiprobleemid esinevad, on majanduslik olukord sageli halvem, peresuhted pigem negatiivsed ja muredest rääkimine kodus raske. Kolmandikul nendest lastest, kes sellele küsitlusele vastasid, on esinenud ka depressiivseid episoode. Need on need lapsed, kes vajavad abi. Aga hea on nentida, et tegelikult ka noorte endi alkoholitarvitamises on märke positiivsetest muutustest. Elu jooksul alkoholi proovinud 15–16‑aastaste arv (see on noorte uimastitarvitamise uuringu tulemusel saadud info) on vähenenud. Samas, mõtlemisainet pakub kõigile siiski see, et 15–16‑aastaste õpilaste hinnangul on alkohoolseid jooke kerge kätte saada.

Suitsetamise olukord on Eestis viimasel dekaadil oluliselt muutunud. 2018. aastal oli igapäevasuitsetajate osakaal elanikkonna hulgas 17%. Samas tuleb kahjuks nentida, et põhihariduse või madalama haridustasemega inimeste suitsetamises ei ole viimase 30 aastaga muudatust toimunud, vähenemine on olnud ainult 1%. Passiivne suitsetamine on regulatsioonide mõjul viimase dekaadi jooksul oluliselt vähenenud. Me oleme olukorras, kus kõige rohkem inimesi puutub passiivse suitsetamisega kokku oma kodus. Seetõttu tuleb vaadata üle  regulatsioonid, mis puudutavad ka eluruumides, akendel ja rõdudel suitsetamist. Noorte puhul on ennetustöö väga oluline, et suitsetamisega üldse algust ei tehtaks. 2018. aasta kooliõpilaste tervisekäitumise uuring näitab, et sigarettidega eksperimenteerimine kõige nooremates vanuserühmades on vähenenud. Aga paraku koguvad populaarsust e‑sigaret ja huuletubakas. Need on mõlemad kasvutrendiga ja üle poole noortest alustavad oma nikotiinitarvitamise karjääri just e‑sigaretist. Noorte nikotiinisõltuvuse ennetamiseks peabki käsitlema e‑sigarette samaväärselt muude tubakatoodetega, seda nii müügi kui ka reklaamipiirangute mõttes.

Tervise Arengu Instituut panustab universaalse ennetuse kaudu sellesse, et kujundada ja arendada laste ja noorte sotsiaalseid oskusi. Me koolitame spetsialiste tööks lastega ja püüame kasvatada ka lastevanemate teadmisi alkoholi, aga ka teiste uimastite tervisemõjudest. Samas, ennetustöö kõrval tuleb paraku tegeleda tagajärgedega, liikudes legaalsetest uimastitest illegaalsete uimastite juurde. Eri uuringute põhjal saame öelda, et narkootilisi aineid on proovinud ligi veerand meestest ja iga kümnes naine. Kõige sagedamini tarvitatakse kanepit, sellele järgnevad amfetamiin, Ecstasy, kokaiin. Kanepi tarvitamise kasvav trend suurendab ka muude uimastite tarvitamise valmidust. 15–16‑aastaste noorte seas on samuti kõige sagedamini tarvitatav aine kanep, sellele järgnevad rahustid ja uinutid, mida tarvitatakse ilma arsti korralduseta, üldjuhul võetakse neid vanemate tagant. Õnneks piirdub enamikul juhtudel see ühekordse proovimisega, aga samas 15–16‑aastased noored hindavad narkootilisi aineid kergelt kättesaadavaks. Terviseriske, eriti kanepi puhul, hinnatakse madalaks, mis kombinatsioonis võib tähendada, et koolinoortel on kasvav valmidus uimasteid tarvitada.

Narkootikume ka süstitakse ja see toob kaasa märkimisväärseid kahjusid: lõhutud elud, haiguste levik ja surmad. 20 aasta jooksul on Eestis narkootikumide üledoosi tõttu surnud 1705 inimest. Need narkootikumide üledoosist tingitud surmad on suures langustrendis, peamisteks põhjusteks fentanüüli kättesaadavuse vähenemine politsei tubli töö tõttu 2017. aasta teises pooles ja 2018. aasta esimeses pooles, aga ka varem naloksooniprogrammi laiem rakendamine ja uute tugiteenuste käivitamine.

Narkomaaniaprobleemi ohjeldamisel on oluline kogu ühiskonna toetus haavatavatele sihtrühmadele. Me olemegi suunanud oma tegevused ühelt poolt noortele, peredele, ennetusele, aga teiselt poolt ka inimestele, kes on tarvitamisest tugevalt mõjutatud, ja inimestele, kellel on sõltuvus ja kellel on probleemid tervisega, kes on pahuksis seadustega ja kellel on hulgaliselt sotsiaalseid probleeme, millega peab tegelema. Tähelepanu peab jaguma ka nendele tarvitajatele, kes veel oma igapäevaeluga toime tulevad, aga vajavad nõustamist, tuge ning tugi- ja rehabilitatsiooniteenuseid.

Narkootikumide tarvitamisega seonduvalt on kohane peatuda ka nakkushaiguste levikul. Üle poole süstivatest narkomaanidest on HI‑viiruse kandjad. HIV‑nakkuse uute juhtude arv on meil nakatumise mõttes langustrendis, aga nakatumise tase on endiselt kõrge, Euroopa Liidu riikidest oleme Läti ja Malta järel kolmandal kohal.

Tuberkuloosi esmahaigestumine on järjekindlalt langenud, meil on eesmärk jõuda püsivalt madala tuberkuloosi haigestumisega riikide sekka, mis on 10 haigusjuhtu 100 000 elaniku kohta. Eesti näitaja oli  11,4, eelmisel, 2020. aastal 10 juhtu, aga see langus on vaja saavutada püsivalt. Nagu mainitud, multiravimresistentse tuberkuloosiga on suured probleemid.

Paljudel eelnevalt käsitletud teemadel on võimalik põhjalikumat infot vaadata Tervise Arengu Instituudi veebilehtedel. Aga kokkuvõtteks paar lauset. Viimase paarikümne aasta jooksul on tervisenäitajad Eestis oluliselt paranenud, aga jätkuvalt on probleemiks ebavõrdsus (naised elavad meestest 8,4 aastat kauem). Põhihariduse ja madalama haridustasemega meeste oodatav eluiga sünnimomendil on 10 aastat lühem kui kõrgharidusega meestel. Selle aluseks on ebavõrdsus ühiskonnas. Väga palju sõltub sellest, millistesse oludesse inimene sünnib. Selle ebavõrdsuse – tervise ebavõrdsuse – vähendamine ongi  rahvastiku tervise arengukava üks prioriteetidest. Ennetustegevus on sageli vähem populaarne kui tagajärgedega tegelemine, aga ennetustegevust tuleb vaadata kui pikaajalist investeeringut, mis koos kättesaadava kvaliteetse raviga meile tulu toovad. Selleks tuluks on paranenud tervisenäitajad, inimeste enesetunde paranemine ja suurenenud heaolu. Tervisekäitumise ja tervist toetava keskkonna kujundamisega on võimalik tervena elatud aastate arvu kasvatada. Seda investeeringut tasub teha. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Annika Veimer! Statistikat on palju ja selle põhjal, nagu te lõpuks ütlesite, on olukord siiski paremaks läinud. Seda on hea teada. Aga minu tähelepanu köitis see laste ülekaalulisuse teema. Selles statistikas ei kajastu absoluutselt meie uus tehnoloogiline maailm. Teatavasti saavad lapsed nutiseadmed kätte juba väga varakult ja selle võrra väheneb liikumine või tahtmine liikuda veelgi, sest lapsel on kogu aeg tegemist. Kas Tervise Arengu Instituudil on plaanis mingisugune aktsioon, kuidas aidata kaasa sellele, et lapsed oleksid rohkem väljas, teeksid rohkem sporti? Mida peaks riigieelarvest tegema, et see rahaline panus just laste ja noorte tervise edendamisse oleks senisest suurem?

Aitäh küsimuse eest! Õige tähelepanek. Tõepoolest, ka uuringud kinnitavad seda, et laste vanuse kasvades ja alates varastest eluaastatest ekraani ees viibitud aeg kasvab ja see on pöördvõrdelises seoses liikumisele kulutatava ajaga. Mida tehakse? Siin käsitletakse nii toitumist kui ka liikumist üheskoos. Me ei räägi mitte ainult spordist, mis võib olla pigem selline demotiveeriv sõna, vaid räägime liikumisest, sõltumata liikumise vormist. Me oleme teinud ka uuringu, et lasteaedades liikumisõpetaja olemasolu korral laste liikumisaktiivsus paraneb. Ehk tegelikult, kuigi see võib-olla ei kõla iseenesestmõistetavana, siis liikumist peab samuti õppima, liikumisharjutusi peab õppima, erinevaid liikumisviise, -sooritusi peab õppima. See on see, millega me tegeleme. Selleks on ellu kutsutud ka eelmisel aastal tugeva eelarvesüsti saanud Liikuma Kutsuv Kool. Samuti me tegeleme koolis ja lasteaias eri vanuserühmadele suunatud sekkumistegevustega. Nagu ma mainisin, eelkooliealistele on praegu väljatöötamisel sekkumistegevused liikumisaktiivsuse parandamiseks, vee joomise parandamiseks, ekraani taga istumise aja katkestamiseks. Seal on erinevad meetodid, mida teha saab, selleks et ennetada esimesse klassi jõudvate või kooliikka jõudvate laste ülekaalulisust. Oluline on ka tasakaalustatud toitumine, mille jaoks on olemas menüüde arvutamise viis NutriData andmebaasis, mida kasutavad kõik institutsionaalsed toitlustajad nii koolides kui ka lasteaedades. Aga ka see teema vajab jätkuvat tähelepanu.

Tõnis Mölder, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt suur-suur aitäh selle ettekande eest! Minu küsimus ei ole kuidagi kriitika Tervise Arengu Instituudi aadressil, see on pigem küsimus, kuidas saaks teha paremini, ja võib-olla sisend poliitikutele, kuidas saaks paremini otsustada. Mulle tundub, et me teeme hästi palju kas reklaamikampaaniaid või programme väga paljudes valdkondades: narkootikumid, alkohol, meeste tervis, naiste tervis, HIV jne. Mulle kohati tundub, et me teeme lihtsalt kõike ja hästi palju. Kas sellel kõigel on ka tulemit? Kas me ei peaks rohkem keskenduma mingitele kindlatele valdkondadele ja nii palju mitte killustama seda kampaaniate ja programmide mahtu? Mulle tundub, et kui raha on piiratud hulk, siis tulemus sellise killustatuse baasilt läheb ka natukene raisku. Mis on teie arvamus selle asja kohta?

Jaa, ma natuke toetan seda arvamust ka Tervise Arengu Instituudi eelarvenumbritega. Kui me räägime kampaaniatest, siis nii töötajate panuse kui ka kampaaniate hinna poolest on tegemist umbes 5%‑ga Tervise Arengu Instituudi eelarvest. Aga kui rääkida killustatusest, siis me käsitleme kõiki valdkondi eraldi ja põhjalikult, nii toitumist, toitumisega seonduvalt ka liikumist, alkoholitarvitamist, tubakatarvitamist kui ka illegaalsete uimastite tarvitamist ja nakkushaigusi, mis on kõik riskitegurid ja mis on kõik tegurid, mis vähendavad tervena elatud aastaid ja millel on selle vähendamisele mõju. Jah, tõsi, me peame tegema teavitustööd. Teavitustööst üksi ei piisa, sellega me oleme kõik nõus, aga teadlikkuse tõstmine on oluline täpselt samamoodi nagu ennetustöö eri vanuserühmade seas, ka abi pakkumine, nõustamisteenuste pakkumine, ravi‑ ja rehabilitatsiooniteenuste pakkumine. Oluline on kogu pakett ja oluline on ka valdkonnaülene ennetustöö, et me läheneksime nendele teemadele eri ministeeriumide haldusalas ühtemoodi, lepiksime kokku, millised on tõenduspõhised programmid, ja pakuksime just neid programme.

Maria Jufereva-Skuratovski.

Lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel põhjustas COVID‑19 esimene laine ärevust ja stressi enam kui kolmandikul maailma täiskasvanud elanikkonnast. Mida Eesti riik saaks teha psühholoogilise abi kättesaadavuse parandamiseks?

Kui rääkida vaimse tervise poole pealt, siis selleks, et saada parem ülevaade olukorrast Eestis ja sellest, milline on olnud COVID‑19 mõju vaimsele tervisele, alustas Tervise Arengu Instituut koos Tartu Ülikooliga vaimse tervise üle-eestilist uuringut. Eelmise nädala alguses läksid kutsed välja 20 000 inimesele. Seda uuringut tehakse kolmes laines. Aasta lõpus me saame esialgsed tulemused kätte ja põhjalikum ülevaade sellest vaimse tervise uuringust jõuab meie kätte järgmise aasta alguses. Siis me saame täpsemalt teada, millised on need sekkumistegevused, mida on tarvis. Aga teiselt poolt on ka tervishoiuteenuste kättesaadavus oluline. Nagu siin saalis on varem  räägitud, see, kas meil jagub piisavalt vaimse tervise õdesid, kas meil jagub piisavalt arste, et seda teemat käsitleda, on teine küsimus.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, tõesti tänan nii põhjaliku ja samas värvika ülevaate eest selle kohta, millised need tervise riskitegurid meil on. Kahjuks järjekord minuni ei jõudnud, tahtsin tegelikult juba ministri käest küsida. Mulle väga meeldib see, et esimest korda tegelikult ebavõrdsuse vähendamist eesmärgistatakse arengukavas. Nii nagu teie ütlesite, et ongi vaja kompleksseid ennetustegevusi, mis puudutavad mitmesuguseid valdkondi. Ka joonistel oli näha näiteks see käitumisoskuste mäng. Ma olen täitsa sama meelt, et ega ebavõrdsuse vähendamine ei ole kuidagi tervishoiu‑ või tervisevaldkonnakeskne. Aga kuidas paremini neid teisi valdkondi kaasa tuua, et nemad saaksid ka aru, et inimeste parem tervis on midagi sellist, mida ei saa ainult haiglate ja arstide hooleks jätta, et seda tuleb teha ka töökohas, koolis ja igal pool mujal?

Aitäh küsimuse eest! Ka siin on töö käimas, juba eelmise aasta algusest on võetud eri ministeeriumides ja haldusala asutustes üles teema, milleks on valdkonnaülene ennetustöö, ennetustegevus. Selles osalevad Sotsiaalministeerium, Justiitsministeerium, Siseministeerium, aga ka Kultuuriministeerium ja teised. Arutataksegi valdkonnaülest koostööd ja lepitakse kokku, millised on need tõenduspõhised tegevused, et me teeksime seda, mis on tõendatult kasulik.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu! Me teame, et ennetatavate surmade hulka kuuluvad suitsiidid, mis on enamasti seotud vaimse tervise probleemidega. Nagu ka teie oma kõnes ütlesite, vaimse tervise probleemide puhul on hästi oluline varajane märkamine ja teenuse kättesaadavus. Me oleme siin Riigikogus üle aasta menetlenud psühhiaatrilise abi seadust, mis pakuks ka alaealistele võimaluse vajaduse korral iseseisvalt psühhiaatri poole pöörduda. Te ka viitasite, et see on oluline. Mida te arvate, kas alaealised peaksid samamoodi nagu kõigi teiste eriarstide poole saama vabalt pöörduda ka psühhiaatri poole, kui on see vajadus?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen väga seda meelt, et alaealised peaksid saama pöörduda iseseisvalt psühhiaatri poole. Statistika järgi me saame öelda, et umbes 50% vaimse tervise probleemidest avalduvad enne 14. eluaastat ja 75% vaimse tervise probleemidest on välja kujunenud enne 24. eluaastat. Ehk noored just selles vanuses peaksid kindlasti saama psühhiaatrilise abi saamiseks iseseisvalt spetsialistide poole pöörduda. Kui üldiselt on noored oma elu ja tervisega rahul ja tunnetavad vanemate toetust, siis on selliseid noori, kellel on tervisekaebusi, kellel esineb vaimse tervisega probleeme, kellel on depressiivseid episoode. Need noored peavad saama abi.

Marko Torm, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Üks tähelepanek. Kolleeg Ernitsa sõnavõtust ja ka teie ettekandest jäi kõlama seoses Läänemaa näitajatega, et Läänemaa ja Hiiumaa vist olid need, kus poiste seas oli rasvumine suurem kui teistes piirkondades. Samas jäi ühest väljavõttest meelde, et Läänemaa oli üks nendest regioonidest, kus tervena elatud aastate arv oli Eestis üks suuremaid, vaata et kõige suurem. Mulle tundub hästi lihtsalt teemat käsitledes, et need on justkui vastukäivad ja vastuolulised näitajad. Kas te oskate kuidagi seda kommenteerida, mis seal taga on? Kas me peaksime seal mingeid seoseid tekitama?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, jah, laste rasvumise seireuuringu tulemused kinnitasid seda, et esimese klassi poistest veerand on ülekaalulised või rasvunud ja see probleem on suurem maapiirkondades. Ehk Läänemaa ja Hiiumaa hajaasustusega piirkondadena kinnitavad seda, et maapiirkondades on see probleem suurem. See on seotud igapäeva liikumisharjumusega, sellega, kui palju lapsed liiguvad, kui kättesaadavad on treeninguvõimalused ja kui palju liigutakse jalgsi või jalgrattaga näiteks kooli. Kas siin on seost tervena elatud aastatega? Neid paralleele üks ühele kindlasti tõmmata ei saa, aga tegemist on laste teemaga, mis vajab kahtlemata tähelepanu.

Vilja Toomast, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab ikkagi minu jaoks jätkuvalt olulist küsimust, mis on HIV‑i ja aidsi teema, aga ma jõuan ka COVID‑ini. Minu teada enamik avalikust rahast, mida kasutatakse ennetustööks ja rahvaterviseks, käib teie instituudi kaudu. Ma protsente ei hakka ütlema, küllap teie teate paremini. Aga mu küsimus on selles, et on ju teada, et 2020 HIV‑i ennetus sisuliselt justkui vaibus, kõrvaltvaatajana ütlen, me ei võtnud osa üleeuroopalisest testimisnädalast novembri lõpus, ja kas see üldse toimus, kuigi see on toimunud juba väga palju aastaid. Küsimus puudutabki seda, kas järgmisel aastal on HIV‑i raha sama suur, kui oli sel aastal, tegevused taastuvad ja tehakse tööd edasi. Edasi, COVID‑ini jõudes, mõlemad on nakkushaigused, küll erineva epidemioloogiaga. Aga kas Tervise Arengu Instituudil on ka mingi plaan selle kohta, kuidas tema hakkab edaspidi käituma, kas hakkab teste pakkuma jne? Kas on mingit sellist tulevikku vaatavat pilku?

Aitäh küsimuse eest! Kui me räägime 2020. aastast, siis ma ei tahaks hästi nõustuda väitega, nagu meil HIV‑i ennetus oleks vaibunud. Tõsi, testimise nädal puhtalt tervishoiutöötajate hõivatuse tõttu ei toimunud, aga nagu ma mainisin ka oma ettekandes, teavituskampaaniate peale kulub umbes 5% ennetustegevuste mahust. Nii et teavituskampaania mittetoimumisest ma kaugeleulatuvaid järeldusi kindlasti ei teeks. Me oleme kõiki teenuseid edasi pakkunud ka COVID‑19 olukorras. Mingisuguseid teenuseid on olnud tarvis natukene ümber korraldada, aga samas nii HIV‑iga elavatele inimestele kui ka süstivatele narkomaanidele, kelle sihtrühmast umbes 50% on ka HIV-nakkuse kandjad, on ravi‑, rehabilitatsiooni‑ ja tugiteenused kõik jätkunud ka COVID‑19 perioodil. Samasugune plaan on ka käesolevaks aastaks. Kõik teenused jätkuvad. Teenuste mahtu ei ole vähendatud.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite väga õigesti, et sõna "sport" hirmutab väga paljusid inimesi, sest selle sõna taga on justkui hästi tugev füüsiline pingutus, see peabki olema. Mulle väga meeldis ja mind rõõmustas see, et lasteaedades hakkab olema liikumisõpetus, mis on ülioluline. Aga minu küsimus on teie andmete kohta, et iga neljas esimese klassi laps on ülekaaluline või rasvunud. Mind huvitab, kas on analüüsitud, kui paljud nendest lastest on hoopis kaasasündinud haigusega. Väga paljud tänapäeval peituvad kuidagi selle taha, et neil on kaasasündinud haigus, see rasv on kaasasündinud haigus ja nad ei saa midagi teha. Kas on analüüsitud seda, kui palju on selle haigusega lapsi selles vanuserühmas?

Laste rasvumise seireuuringus kaasasündinud haiguste analüüsi ei ole tehtud. Kuid üldjuhul siiski ülekaal ja rasvumine on elu jooksul omandatud, mitte tingitud kaasasündinud haigustest.

Raivo Tamm, palun!

Aitäh! Suur tänu, proua Veimer, selle ettekande eest! Minu küsimus puudutab koolinoori ja e‑sigarette. Kas on ka mingeid andmeid nende mõjust tervisele ja hingamisteede haigestumisele koolinoorte seas? Siin oli juttu kanepi tarvitamisest, et liigutakse edasi kangemate narkootikumide juurde. Kas on ka mingeid selliseid andmeid, kuidas on noorte puhul, kas ka e‑sigarettide juurest liigutakse edasi päris sigarettide juurde? On selle kohta mingeid andmeid, statistikat?

Aitäh küsimuse eest! Andmed kinnitavad, et tavasigarettide kasutamine noorte seas on langustrendis. See on asendunud muude tubaka‑ ja nikotiinitoodetega, nagu huuletubakas ja e‑sigaret. Nagu ma ka mainisin, üle 50% ehk 52% noortest alustavad oma tubakatarvitamise või suitsetamise karjääri just e‑sigaretist. Kas konkreetselt selle vanuserühma seas on tehtud uuringuid selle kohta, missuguseid haigusi e‑sigaret on põhjustanud? Vastus on, et ei ole. Küll aga tuleb järjest enam uuringuid, mis kinnitavad, et e‑sigarettides sisalduvad ained on tervisele samavõrra – kui mitte enam – kahjulikud kui tavasigarettides sisalduv.

Signe Kivi, palun!

Aitäh! Austatud esineja! Mul on hästi vähe aega, aga minu küsimus on motiveeriva liikumise kohta. Eestis on hästi palju ehitatud kergliiklusteid, enamasti on need suurtest keskustest väljas, seal on tõesti neid rohkem. Linnades on meil probleeme juba kõnniteel kõndimisega. On tehtud igasuguseid uuringuid, kui palju inimesi tegeleb ühe või teise spordialaga. Aga kas ka tavalise liikumise, kõndimise kohta on Tervise Arengu Instituut uuringut teinud? Kas on uuritud ka, mis niisugust minu meelest väga inimsõbralikku sportimisviisi võiks takistada?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, tervisekäitumise uuringutes ja ka koolinoorte tervisekäitumise uuringutes liikumisaktiivsuse kohta küsitakse. Eestlaste liikumisaktiivsus on viimaste aastate jooksul paranenud. Kas see on piisav? Vastus on: ei ole. Seda me näeme ka andmetest, mis puudutavad ülekaalulisust ja rasvumist. Küll aga, kui te küsite, mis on see takistus, siis ühelt poolt on takistus tavaliselt tossude ja peakatte vahel, aga teiselt poolt peab kindlasti ka keskkond liikumist soodustama. Ehk kust need kergliiklusteed algavad, kas nad on kusagil kaugel metsas või saab nendele kiiresti ligi, kas igapäevaste toimingute juures liigutakse jalgsi tööle, kooli, lasteaeda, poodi. Sellised väikesed nüansid on väga olulise tähtsusega.

Aitäh! Ma annan siiski viimase küsimuse Marko Tormile kingituseks. Üks küsija jäi üle. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Aitäh, hea ettekandja, et võtate veel vaevaks veidi oodata. Küsimus oleks olnud tõenäoliselt pigem ministrile, aga kuna küsijaid oli palju, siis küsin teilt testimiste kohta. See puudutab eeskätt perearstindust. Mina olen 40‑aastane mees. Meil praegune periood, COVID‑i levik, näitab väga hästi, et kui probleemid on aktuaalsed ja akuutsed, siis me leiame tahte ja ka rahastuse selleks, et ulatuslikult testimisi teha. Samas, vaatame põhilisi suremuse põhjustajaid, need on siis südame-veresoonkonnahaigused, vähkkasvajad või muud sellised. Kui mina 40‑aastasena lähen perearsti juurde ja palun ennast ennetavalt testida, siis öeldakse mulle sisuliselt, et puhka jalga, sa ei ole veel riskirühmas. Kas sellest tulenevalt on teil ka mingisuguseid plaane või mõtteid, milliste haiguste tuvastamiseks me võiksime ennetavalt rohkem vahendeid suunata ja teha ennetavat testimist nende nähtuste avastamiseks meie organismis?

Aitäh küsimuse eest! Jah, siin me oleme esmatasandil teinud koostööd perearstidega küll. Ühe näitena võib tuua alkoholi liigtarvitamise varase avastamise, mis on esmatasandil pakutav teenus, ehk hinnatakse alkoholi liigtarvitamist, mis on üks olulistest riskikäitumise teguritest. Samamoodi on tubakast loobumise nõustamine kättesaadav. Eelmisel aastal oli initsiatiiv ka meeste tervise uuring, mille analüüsi me hetkel teeme, et saada ülevaadet, missuguste riskitegurite või tervisenäitajate puhul on probleemid kõige suuremad. Aga üldjuhul tuleb tegeleda nendesamade tavapäraste enam levinud riskiteguritega, nagu alkoholitarvitamine, tubakatarvitamine, vähene liikumine, tasakaalustamata toitumine. See on see valdkond, kus esmatasandil saab kõige rohkem panustada, nii perearstide kui ka pereõdede poolt.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Ettekande ja küsimustele vastamise aeg on läbi, nii et täname teid. Avan läbirääkimised. Läbirääkimistel on eelistatud fraktsioonide esindajad. Signe Riisalo Reformierakonna fraktsiooni nimel esimesena.

Hea juhataja! Head kolleegid! Alustuseks tahan südamest tänada kõiki neid spetsialiste, kes olid kaasatud rahvastiku tervise arengukava väljatöötamise protsessi, sest dokument on sisukas ja vajalik. Aga see dokument on loomulikult esimene samm pikal teekonnal, mille käimist me praegu alustame. Tänan tänaseid ettekandjaid. Väga eriilmelised ettekanded, igaüks oma vaatenurgast väga oluline. Ma pean ütlema, et proua Annika Veimeri ettekanne läks mulle isiklikult kõige rohkem hinge, sest ta puudutas teemasid, mis on seotud lastekaitsega, vaimse tervisega, vanemlike oskustega, laste liikumisega. Need on asjad, mis kindlasti loovad selle baasi ja aluse, kust on võimalik edasi minna ning rahva tervist hoida ja kaitsta.

Ma ei taha olla ülikriitiline, aga tahan korraks kokku võtta selle tervikpildi, millises olukorras me oleme. Me teame, et aastal 2040 on Eestis iga 100 tööealise inimese kohta 47 pensioniealist. Kui me paneme sinna juurde lapsed, siis see tähendab, et iga tööealise inimese kohta on 70 ülalpeetavat. See on üsna keeruline olukord meie kui ühiskonna jaoks, sest me peame katma kas otse või kaude pensionikulud, peretoetused, hüvitised, hoolekandekulud ja täna päevakorral olevad tervishoiukulud. Ka tervishoiukulude puhul me räägime küll ühtepidi tervishoiuteenuste kuludest, aga seal on terve hulk kaudseid kulusid, mis meie inimeste tervist puudutavad, aga mida me sinna sisse võib-olla alati otse ei loe. Tõepoolest, rahva tervis ei ole kinni ainult tervishoiuteenuste korraldamises, kättesaadavuses ja kvaliteedis ega ka ainult nendes inimestes, kes teenust osutavad, või nende vähesuses. See on väga paljuski kinni meie kogemustes, kuidas hoida ise oma tervist, vastutada ise oma tervise eest. See ei ole üldse mitte vähetähtis, see omavastutus oma tervise eest.

Aga raha juurde tulles, tõepoolest, Arenguseire Keskus on hinnanud, et 15 aasta pärast, see on aastal 2035, on meil tervishoiuvaldkonna puudujääk 900 miljonit. Me teame, et Riigikontroll on toonud välja perearstide kõrge vanuse ja arvu vähesuse. Vanuses 70+ perearste on meil 10%, vanuses 60–69 aastat 30%, mis näitab seda, et ka teenuseosutajaid kipub meil paraku väheks jääma. Õed on samamoodi murekoht: kui Euroopa Liidu keskmine on 8,5 õde 1000 elaniku kohta, siis Eestis on 6,2 õde.

Mis on need mured, mida me lahendama peame, lisaks rahale? Kindlasti ka inimese omavastutus, esmatasandi tervishoiuteenuste korraldamine, tulemusele orienteeritus. Väga olulise asjana tahan rõhutada valdkonnaülest vaadet. Tervis ei ole iseseisev asi. Inimene ei ole saar, inimene oma elukaare jooksul puutub kokku kõikide teiste eluvaldkondadega ja tegelikult kõik need teised eluvaldkonnad mõjutavad moel või teisel ...

Palun kolm minutit juurde!

Lisaaeg, palun! Kolm minutit.

... meie tervist, eluiga ja tervena elatud aastaid, aga aitavad vähendada ka neid riske, mis on seotud ebavõrdsusega. Mõtleme selle peale, et siin oli juttu haridusasutustest ja töökohtadest, sotsiaalhoolekandest. Need on kõik need valdkonnad, mille parem korraldamine aitab kokkuhoidu saavutada ka tervishoiusüsteemis tervikuna. Vastutasuks saame pikema eluea ja tervena elatud aastate suurema arvu. Kõik algab kodust ja perest, mis tähendab seda, et kõigepealt tuleb aidata peresid, kes lapsi kasvatavad, ja sealt edasi haridusasutuste, töökohtade ja hoolekandesüsteemi kaudu seda kokkuhoidu meile ühiskonnana luua. Iga haiguse tõttu töölt eemal oldud päev, iga abi vajava pereliikme hooldamisele pühendatud päev ja selle tõttu töölt kõrvale jäämine, iga mittetervena elatud aasta on tegelikult kadu ühiskonnale ja selle võib täpselt samamoodi nagu tervishoiukulu kahjuna numbritesse arvutada. See tähendab seda, et me peame olema eriti ettevaatlikud ja tähelepanelikud. Kui me oma tervishoiusüsteemi ümber disainime – ja seda me peaksime kindlasti tegema –, siis me peame vaatama kõiki külgnevaid valdkondi, mis aitavad toetada ja viivad otsesed kulud tervishoiust võib-olla natukene kõrvale. Aitäh! Jõudu meile selle tee käimisel, mida siin on alustatud!

Aitäh! Riina Sikkut, palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel!

Võtan kolm lisaminutit ka.

Kolm lisaminutit saab kindlasti.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Samuti tänan kõiki ettekandjaid. Mul on väga hea meel, et me siin saalis arutame terviseteemadel, on see siis kriisi kontekstis või tegelikult pikemalt tulevikku vaadates. Täna, erinevalt viimastest aegadest on see arutelu siin olnud üllatavalt konstruktiivne, üksmeelne ja sisukas.

Rahvastiku tervise arengukava puhul mainiksin mina kõigepealt kahte asja, mis on märksõnadena siin saalis ju täna ka kõlanud, aga toon nad eraldi välja. Tõesti see, et me eesmärgistame ebavõrdsuse vähendamist. Ei ole oluline see, et keskmine kasvaks, see, et need, kes juba on terved ja tublid, võib-olla käituksid tervise mõttes veel paremini, vaid see, et kõik inimesed Eestis elaksid tervemana, elaksid kauem kui seni. Teine märksõna on tõenduspõhine, teadmispõhine lähenemine. Ükskõik kas me räägime konkreetsetest ennetusprogrammidest koolis või tervishoiusüsteemis või ka sellest, kuidas arengukava tervikuna on üles ehitatud, me ei räägi lihtsalt seatud eesmärgist ja umbmäärasest plaanist selle eesmärgi poole liikuda, vaid tõesti joonistatakse välja ka see, milliste terviseseisundite esinemist soovime vähendada või milliste riskitegurite realiseerumist tuleb vähendada, et neid eesmärke saavutada. See teekond eesmärgini on palju konkreetsem kui varasemas rahvastiku tervise arengukavas ja paljude teiste valdkondade arengukavades.

Selleks, et eesmärkideni jõuda, tuleb kõigepealt see muutus saavutada. Kui võib-olla tundub kuidagi keeruline, kuidas me seda tervena elatud eluiga ikka pikendame kolm või viis aastat, siis tegelikult on seda muutust võimalik saavutada. Meil on kogemus olemas. Näiteks, ennetustöö liiklusõnnetuste ning tule‑ ja uppumissurmade vähendamiseks, mis täpselt samamoodi tähendab tegelikult inimeste teadlikkuse tõstmist, nende käitumise muutust. Meil on õnnestunud see muutus saavutada ja välispõhjustest tingitud suremus on vähenenud. Tuleb tänada Päästeametit, kes on teinud väga tublit tööd. See on olnud analüütiline lähenemine, see on olnud süstemaatiline lähenemine. Väga selgelt on konkreetsete surmade ja tervisekahjude puhul uuritud, mis olid need põhjused ja kuidas oleks saanud konkreetselt seda õnnetusjuhtumit ära hoida. Sellest õpitakse, et tulevikus oleks meil seda tüüpi kaotusi ühiskonnas vähem. Päästeameti tubli töö on viinud selleni, et, ma ütleksin, neil on lagi suuresti käes. See, mis on neil õnnestunud oma jõududega ära teha, on tehtud. Nende surmade puhul, mis meil endiselt iga aasta on, peab paljuski sotsiaalsüsteem appi tulema. Päästeameti inimestest, nende teadmistest ja sekkumisviisidest jääb väheseks, on vaja kas kohaliku omavalitsuse sotsiaalvaldkonna tuge või tervishoiusüsteemi tuge. See abi peab tulema selle inimese elushoidmiseks kuskilt mujalt, enne kui see signaalidega auto kohale sõidab.

Meil on läinud hästi, välispõhjustest tingitud suremus on vähenenud. Aga nii nagu paljude asjade puhul, see meie paranemine ei ole meid viinud isegi Euroopa Liidu keskmisele tasemele. Arengukavas esitatud hinnangu kohaselt me säästaksime välispõhjustest tingitud surmadega Euroopa Liidu keskmisele tasemele jõudes tegelikult veel 300 inimelu aastas. 300 elu aastas. Ja seda isegi mitte Euroopa Liidu tippu jõudes.

Nii. See oli muutuse saavutamisest. Kui me räägime sellest, mis seis meil on, siis tõesti, me paistame Ida-Euroopas välja, asjad on paremaks läinud, me oleme tublid. Aga kui SKP inimese kohta Tallinnas juba ületab Euroopa Liidu keskmist, siis praktiliselt ühegi tervisenäitaja puhul [seda ei ole], kui me just ei räägi imikusuremusest, kus tõesti kõik ämmaemandad ja sünnitusabiarstid on väga tublit teaduspõhist tööd teinud. Aga näiteks alla 65‑aastaste inimeste suremus südame-veresoonkonnahaigustesse on 1,9 korda suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt, kaks korda rohkem sureb sellesse alla 65‑aastaseid inimesi. Meil surevad inimesed, kes ei ole veel pensionile jäänud, kaks korda rohkem südamehaigustesse kui Euroopa Liidus keskmiselt. Ka kroonilistesse maksahaigustesse suremus on Eestis üks Euroopa Liidu kõrgemaid. Ehk meie paranemine, mis on aastakümnete jooksul toimunud, tähendab, et meil on need kergemad lahingud võidetud ja nüüd tuleb hakata tegema seda raskemat tööd. Minister selgitas ja ka Annika Veimer selgitas, mis on need kohad – toitumine, liikumine, alkoholitarvitamine –, kus on vaja see muutus saavutada, et kuni 3000 surma aastas ennetada, mis tähendaks, et iive oleks meil kohe positiivne.

Käitumise muutumise kõrval, nagu täna on slaidide pealt korduvalt läbi käinud, paistab Eesti silma ka sellega, et naiste ja meeste eeldatava eluea vahe on meil väga suur. See vahe on vähenenud, me oleme siin paremad kui Läti ja Leedu, aga tegelikult ikka Euroopa Liidus täiesti tagaotsas. See, et Läti ja Leedu meie selja taga on, ei peaks meile selles valdkonnas nii palju rõõmu valmistama.

Ebasoodsat tervisekäitumist tervikuna vaadeldes, saame umbes 50% surmadest, pooled surmad aastas lükata tervisekäitumise kaela. Euroopa Liidus tervikuna on see number olnud 39%. Meil on tervisekäitumise muutusega ärahoitavaid kahjusid küll ja küll, millega tuleb tegelema hakata. Aga ei piisa sellest, kui öelda inimesele, et ära sure südamehaigusesse. No ei ole võimalik seda teha. Samamoodi ei tööta see, kui öelda, aga ole parem, söö tervislikumalt, liigu natuke rohkem. Me kõik seda tegelikult teame. Aga statistikast paistab ikkagi välja see, et kuigi näiteks igapäevasuitsetajate osakaal on vähenenud, siis põhiharidusega meeste seas on kolm korda rohkem igapäevasuitsetajad kui kõrgharidusega meeste seas.

Nüüd me jõuame nende komplekssete lahendusteni. Ei piisa ainult tervishoiuvaldkonna pingutusest, ei piisa ainult sellest, et tegeleda keskmise inimesega. Ebavõrdsus piirkonniti, haridustasemete ja sissetulekute lõikes on nii suur, et see peab olema pingutuse keskmes. Veel neid ehmatavaid numbreid. Kõrgemat sissetulekut teenivatest naistest, viiendikust naistest, ütleb 80%, et jah, nende tervis on hea või päris hea. 80% kõrgemat sissetulekut teenivatest naistest. Madalamat sissetulekut teenivatest naistest ütleb 28%, et nende tervis on hea või päris hea. See on pea kolmekordne vahe.

Lõpuks mainin veel ära selle, et kui inimesed on oma tervisekäitumist muutnud ja pingutanud, aga tekib tervisemure ja on vaja arstiabi, siis me ei ole ikka lahendanud ära seda muret, et aastakümneid on meil 4–6% inimesi ravikindlustuseta ja tegelikult ei pääse tervisemure korral arstile.

Kallis ettekandja! Teie aeg saab täis.

Kohe. Ma tänan! Ega see ebavõrdsus ei liigu ainult sugusid või regioone pidi. Tahtsin mainida, et kui uurida tervishoiuteenustele ligipääsu, siis on näha, et erivajadusega inimesed hindavad, et nad ei saa vajaduse korral arstiabi. 10% teistest inimestest, aga viiendik erivajadustega inimestest ei saa vajaduse korral arstiabi. Suur tänu!

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ka mina tahtsin tänada esinejaid väga põhjaliku ja konstruktiivse arutelu eest. Nii.

Aga ettekande juurde. Viimase üheksa kuu jooksul on tervisega seotud küsimused saanud uue tähenduse ja erilise tähtsuse. Põhjus on kõigile teada: koroonaviiruse pandeemia, mis on muutnud paljude inimeste elu ning sundinud mõtlema enda ja oma lähedaste tervisest senisest tõsisemalt. On ilmselge, et seni kuni koroonaviiruse probleem pole lahendatud, avaldab see mõju tervisele, haridusele, majandusele, transpordile. Vaieldamatult tuleb koroonaviiruse pikaajalist mõju arvestada aastate 2020–2030 arenguplaani väljatöötamisel. See on meie uus reaalsus, millega meil tuleb elada, kuid ühiskonna areng ei tohi sellepärast peatuda. Mina pean positiivseks, et lähema kümnendi tervise arenguprogrammis on väga täpselt kirjas, et inimeste tervist mõjutavad tegurid jäävad mitme valdkonna vastutusalasse. Nende hulka kuuluvad sotsiaalvaldkond, majandus ja keskkond. Seetõttu on oluline, et nende valdkondade kujundamisel ja otsuste elluviimisel arvestataks mõju ka tervisele.

Tervisega seotud küsimusi ei saa vaadelda lahus inimeste psühholoogiast ja nende käitumismotiividest. Ühest küljest on riiklikud institutsioonid ja tööturg huvitatud sellest, et inimesed oleksid terved nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Sõltub ju lõpptulemusena inimeste tervisest see, kui edukas ja majanduslikult arenenud on kogu ühiskond ja riik tervikuna. Teisest küljest seab nüüdisaegne inimene erinevalt industriaalühiskonna inimesest esiplaanile oma individuaalsed vajadused ja huvid ning vaatleb riiki pigem kui teatud hüvede ja teenuste allikat. Väiksem on tõenäosus, et ta mõtleks sellest, et inimene peab olema ühiskonnale maksimaalse kasu toomise jaoks terve.

Ma olen seisukohal, et lähemaks kümneks aastaks valmiv tervise arenguprogramm peaks pakkuma teatud kompromissi, kus riigi ja inimese huvid oleksid ühtviisi arvesse võetud. Arvan, et loomulikult peavad indiviidi tervis, vabadus ja õigused olema olulisel kohal, kuid seda üksnes hetkeni, mil need puudutavad otseselt teise inimese tervist ja õigusi. Kahjuks ei ole maskivastaste liikumine hetkel meie ühiskonna huvidega kooskõlas.

Tervise arenguplaanide hulgas on erilisel kohal tervena elatud eluea pikendamine. Naised elavad oma elust 75% tervena. Sealhulgas kasvab naiste tervena elatud eluiga võrreldes 2017. aastaga vähemalt 3,9 eluaastat ehk tervena elatud eluiga on 2030. aastaks 63 aastat. Mehed elavad oma elust 80% tervena. Sealhulgas kasvab tervena elatud eluiga neil võrreldes 2017. aastaga vähemalt 7,7 eluaastat ehk tervena elatud eluiga on 2030. aastaks 62 aastat.

Tervise arenguplaani elluviimisel tuleb mõista, et me ei saavuta eesmärke, kui ei teadvusta endale tervise säilitamise ja toetamise olulisust. See on aga võimalik üksnes siis, kui inimene pole hõivatud töö otsimisega, kui ta on sotsiaal-majanduslikus plaanis kindlal pinnal, tal on haridus ja elukutse, pidev sissetulek, inimene saab endale lubada õigesti toitumist, leida aega füüsiliseks aktiivsuseks. On leitud otsene seos haridustaseme, tervisliku seisundi ja eluea pikkuse vahel. Meie ülesanne on teha nii, et kõigil elanikkonnarühmadel oleksid võrdsed võimalused tervise säilitamiseks. Selles plaanis toimib positiivselt eakate inimeste pensioni pidev suurendamine. Erinevate tervist iseloomustavate ...

Palun lisaaega! 

Lisaaeg, palun!

 ... näitajate puhul leiame numbreid vaadates sageli suuri erinevusi sugude, vanuserühmade, regionaalsete piirkondade või mõne muu tunnuse alusel. Selleks, et niisuguseid tervisenäitajaid mõjutada ja leevendada seejuures just kõige enam abi vajavate inimeste olukorda, tuleb sekkumiste planeerimisel sihtrühmadena vaadeldagi just neid, nii vähendame ka ebavõrdsust tervise puhul. Aitäh tähelepanu eest!

Urmas Espenberg, palun nüüd! 

Hea eesistuja! Head rahvaesindajad, niipalju kui meid siia jäänud on! Tänan ka omalt poolt kõiki ettekandjaid.

Tervise arengukava kuni aastani 2030. Ma ei ole eriline arengukavade fänn. Tihtipeale on nad suhteliselt üldsõnalised, paatoslikud, aga olen nõus, et inimestel peab olema silme ees mingisugune siht. Et jõuda sinna, tulevikku, las ta siis olla. Ise ma osalesin nende tervishoiustsenaariumide töörühmas ja see oli märksa põnevam. Nendes oli rohkem särtsu ja elulisust, ka igasuguste praktiliste faktoritega arvestamist. Võib-olla vaataks neid kahte nagu arengustsenaariumi niimoodi koos. Kindlasti, nagu doktor Everaus mainis, on vaja siia juurde igasuguseid praktilisi lühiajalisi dokumente, kuidas konkreetselt midagi ellu viia.

Tõe kriteerium on praktika. See pole mingi marksistlik sõnakõlks, vaid paljud filosoofia ajaloost tuntud filosoofid on seda väitnud. Tore oli, et täna üks praktik ka siin sõna võttis. Meie tervishoiu tõehetk või see praktika saabus COVID‑19 viirusega. Tuli teha sundinventuur.

Milline on meie tervishoiu tulevik? Vaatasin arengukava märksõnu ja võib-olla käiks mõned üle.

Tervis igas poliitikas. Väga ambitsioonikas mõte, aga väga raskesti elluviidav muidugi. Näiteks COVID‑i ajal, kui hakati piiranguid panema, et tervis ennekõike, siis kohe tulid tagasilöögid ja ka protest majanduse poole pealt. Või näiteks keskkond. Jah, me vajame puhast õhku, puhast vett. Osa asju me saame muuta, näiteks plastiku kasutamist, aga ilm siin Eestis on alati ebameeldiv. Me võime ilmajaama peksta ükskõik kui palju, aga head ilma sealt ei tule. Võib-olla suvel on natuke parem. See kõik (pidevad madalrõhkkonnad, vihmasajud, niiskus, rõskus jne) soodustab ka just meie piirkonna haigusi, mis on psüühikahäired, samuti südame-veresoonkonnahaigused. Muuta saame muidugi tervisekäitumist: tervislik toitumine, alkoholitarbimise vähendamine, tubakatarbimise vähendamine. Selliseid asju.

Koostöö. Jällegi kahe käega poolt, kuid jälle väga raskesti elluviidav. Näiteks on mul kogemusi Balti Assamblee tervishoiusektsiooni juhtimisest. Väga palju ilusaid ideid oli meil Balti Assamblees, aga COVID ka veel tuli peale, nii et me ei saanud füüsiliselt isegi kohtuda. Väga paljud ideed on jäänud ellu viimata. Ka Eesti tasandil: digiretsepti käendamine, väike probleem, oleme sotsiaalkomisjonis arutanud neli-viis korda ega ole jõudnud lahenduseni.

Ebavõrdsuse vähendamine, millest siin palju räägiti. Jaa, täiesti poolt. Jällegi, teoorias on see palju lihtsam, aga praktikas raskem. Geograafia poole pealt ...

Palun lisaaega kolm minutit!

Lisaaeg, palun! Kolm minutit. 

... et tervishoid ei koonduks ainult kahte linna, Tallinnasse ja Tartusse. Üks positiivne näide on ka siin tuua: ITK avas nüüd vähiravi osakonna Saaremaal.

Soolisest [aspektist] juba räägiti. Siin on mehed halvemas seisus. See ka tasapisi paraneb. Samuti räägiti siin ühiskonnamudelitest ja ‑kihtidest. Majanduses on struktuurimuudatused ja kui suureneb platvormitöötajate või lühiajaliste töötajate arv, siis kuidas neid kõiki kindlustada. 

Inimkesksus ja innovatsioon. Kõik ilusad suured sõnad.

Aga kuna mu aeg hakkab lõppema, siis ma juhin tähelepanu ka paarile kriitilisele faktorile. Jõuame paratamatult selleni, et esimene asi on raha: kes maksab tulevikus kinni meie ravikindlustuse. Kui haigekassas haigutab miljardiline auk, siis 10–15 aasta pärast on see eriti problemaatiline. Muidugi me astume samme ja neid tulebki astuda. Esiteks on kulu vähendamise sammud: ennetustöö, sõeluuringud, IT‑arendused, tervisliku eluviisi propageerimine. Aga tuleb ka rahastamisallikaid mitmekesistada. Ei ole välistatud tervisekindlustuse, võib-olla täiendava kindlustuse tekkimine. Ka sotsiaalkindlustuse poole pealt peaks selle üle mõtlema, avama diskussiooni, kuigi oleme lubanud, et uusi makse ei tule, aga tuleviku tarbeks kindlasti peab selle peale mõtlema. Samuti omavastutuse suurendamine, millest siin räägiti, aga see on senises mudelis tõesti väga kõrge piiri peal, nii et pigem just kindlustuse vorm. Ka erameditsiini arendamine. Siin väga vähe sellest räägiti. Ainult vist doktor mainis, et erameditsiin aitaks tublisti kaasa esmatasandile. Sest mis on hea meditsiinisüsteemi tunnused? Rahastus, taskukohane hind ja järjekordade lühidus. Kui need asjad on lahendatud, siis on põhiprobleemid lahendatud. Aga eks neid kitsaskohti ole veel.

See on lühidalt kõik, mis ma tahtsin öelda. Tuletan meelde, et reedel valitakse aasta arsti. Jälgige mängu, kes siis selleks saab. Aitäh!

Heiki Hepner, palun nüüd! Aga siiski, teate, härra Hepner, me ei jõua ilmselt kella üheks istungit lõpetada. Ma peaksin panema hääletusele sotsiaalkomisjoni ettepaneku pikendada seda istungit kuni kella kaheni. Nii pikaks see tõenäoliselt küll ei lähe. Nii et kutsume rahva saali.

Head kolleegid, panen hääletusele sotsiaalkomisjoni ettepaneku pikendada vajaduse korral – ja vajadus meil on – istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 22 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Istung on pikendatud.

Väga vabandan! Nüüd palun Heiki Hepneri siia Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema!

Suur tänu, hea eesistuja! Austatud kolleegid! Suur tänu kõigepealt kõigile, kes on panustanud Eesti rahvastiku tervise arengukava valmimisse, ja aitäh loomulikult ka kõigile tänastele ettekandjatele! 

Rahvatervis on valdkond, kus ilmekalt avalduvad erisused maailmavaatelisel vasak-parempoolsuse teljel, seda täiesti objektiivsetel põhjustel ning eluliste näidete põhjal. Isamaa Erakond on veendunud, et parempoolse ühiskonnakorralduse tuum on inimese isiklik panus ja vastutus. See on ka üks olulisi lahendusi tänasel arutelul ja tänase teema käsitlemisel. Vasakpoolsus seevastu jaotab nii kohustused kui ka vastutuse inimeste vahel laiali. Halvimal juhul hajub vastutus nii, et lõpuks ei vastuta enam mitte keegi. Tervisekäitumises ei oleks see viimane variant mõeldav. Inimene elab oma kehas, inimesel on oma vaim ning nii keha kui ka vaim on isiklikud. Aga kui keha või vaim vajab tervendamist, võib ühiskond ju jääda vaatama, kus on vastutaja. Seni, kuni vastutajat otsitakse, kannatab aga konkreetne inimene.

Eesti rahvastiku tervise arengukava menetlemisel Riigikogu sotsiaalkomisjonis tutvustati mõtlemapanevat statistikat kaotatud eluaastate kohta. Toon ühe näite: 27,5% on seotud südame‑ ja veresoonkonnahaigustega, 11,5% on seotud õnnetuste ja traumadega (siia alla kuuluvad ka suitsiidid), 10,3% läheb vaimse tervise probleemide arvele, sh alkoholi liigtarvitamise arvele. Need kolm gruppi kokku moodustavad ca poole kaotatud eluaastate kogusummast.

Südame‑ ja veresoonkonnahaiguste, õnnetusjuhtumite ja vaimse tervise probleemide puhul on suur roll ennetusel. Riik saab kaasa aidata inimeste teadlikkuse tõstmise ja haiguste varajase diagnoosimise võimekuse arendamise kaudu. Õigel ajal arsti poole pöördudes saab tuvastada ülekaalu, kalduvuse hüpertooniale või diabeedile, riski depressiooni või sõltuvushäire tekkeks. Selle teadmise põhjal oma elustiili muuta, tervist tugevdada ja kvaliteetselt elatud elu pikendada saab aga vaid inimene ise. Vähemalt sama oluline ennetaja on head inimestevahelised suhted. Olla oma lähedase suhtes tähelepanelik, aidata tal märgata, otsustada ja vastu võtta ette vajalik elumuutus – see on vastutus oma lähedase eest ehk teisisõnu ligimesearmastus. Eriti olulist rolli mängib ligimesearmastus vaimse tervise probleemide ennetamisel ja lahendamisel.

Või võtame nakkushaigused, kas või tänase pandeemia. Me võime kehtestada ülirangeid piiranguid, panna ühiskonna lukku – oleme seda ka Euroopas näinud –, aga kui puudub isiklik vastutus, annab see kõik parimal juhul pooliku lahenduse, kui sedagi.

Väga austatud kolleeg Everaus markeeris oma tänases ettekandes korduvalt isikliku vastutuse tähtsust. Ta tõi välja personaalmeditsiini, mis tugineb geeniuuringutele ja tuvastab esmased inimese ...

Palun pikendust! 

Pikendust loomulikult saab. Kolm minutit.

... terviseriskid. Aga nende riskide maandamisel ei saa me loota ainult ühiskonnale. Ilma isikliku pingutuseta ei saavuta me ühiskonnana püstitatud eesmärke rahvatervise valdkonnas. Isikliku vastutuse põhimõte on ka rahvastiku tervise arengukava osa. Eesti ühiskonnas ja tervishoiusüsteemis luuakse kõigi osapoolte koostöös vajalikud võimalused ja tingimused, mis toetavad inimest, et ta oma tervise eest vastutuse võtaks.

Selle põhimõtte ellurakendamine järgnevate aastate jooksul aitab meil leida optimaalse suhte subsidiaarsuse ja omavastutuse vahel tuleviku tervishoiusüsteemis. See arutelu on meil kindlasti ees ja ülioluline. Mida tugevama vundamendi loob inimese isiklik tervisekäitumine, seda parema tulemuse annab solidaarsusel põhinev tervishoiusüsteem. Suur tänu!

Aitäh! Liina Kersna, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Strateegias "Eesti 2035" on kirjas, et meie eesmärk on luua vaimse tervise probleemide varajase märkamise süsteem ja tagada teenuste kättesaadavus. See on suurepärane eesmärk. Küsimus on, kuidas me selle eesmärgini jõuame ja kas meil on poliitilist tahet selle eesmärgiga tegeleda. Kordan üle Tervise Arengu Instituudi direktori Annika Veimeri öeldut, et enamik vaimse tervise probleemidest areneb välja lapsepõlves või nooremas täiskasvanueas, 50% vaimse tervise probleemidest avaldub enne 14. eluaastat ning 75% enne 24. eluaastat. Seega, vaimse tervise probleemide korral on oluline varajane märkamine ja õigeaegne abi. Varajane sekkumine võib vähendada või lausa peatada vaimsete häirete hilisemat avaldumist, sest paljud vaimse tervise häired on ennetatavad ja mitmed on ravitavad.

Ühed varajased märkajad on kindlasti koolipsühholoogid. Neid on meil teatavasti 36%‑s koolidest. Ma olen loomulikult väga tänulik kõigile kolleegidele, kes toetasid meie muudatusettepanekut, et rahastataks koolipsühholoogide kutseaastat. Aga sellest ei piisa. Selleks, et kvalifitseeritud psühholooge rohkem koolidesse saada, peame rääkima ka koolipsühholoogide töötasust ja töökoormusest. Nagu me teame, on ühe koolipsühholoogi kohta koolis 800 õpilast. Koolipsühholoogide ühing ütleb, et ideaalne oleks, kui ühe psühholoogi peale oleks 200–300 last. Sel juhul oleksid koolipsühholoogid tõesti varajased märkajad ja vaimsete probleemide ennetajad. Praegu tegelevad koolipsühholoogid suuresti tulekahju kustutamisega.

Aga veel poliitilisest tahtest. Nagu te väga hästi teate, oleme enam kui aasta siin Riigikogus menetlenud psühhiaatrilise abi seadust, millega on soov anda alaealistele õigus pöörduda iseseisvalt psühhiaatri poole, nii nagu nad saavad pöörduda kõigi teiste eriarstide poole. Sellele seaduseelnõule on ligi 50 noorte ja vaimse tervise valdkonnaga seotud organisatsiooni toetust avaldanud. Selle asemel, et see eelnõu siia suurde saali hääletusele tuua, on praegune koalitsioon esitanud oma variandi psühhiaatrilise abi seaduse muudatusest. Tuleb tunnistada, et oleme saanud väga mitmete noorte ja vaimse tervise valdkonna organisatsioonide tagasiside sellele eelnõule ja mitte ükski neist koalitsiooni esitatud eelnõu ei toeta. Näiteks Eesti Psühhiaatrite Seltsi hinnangul ei paranda uus eelnõu abi kättesaadavust ega selle osutamise sujuvust ning jätkab olukorda, kus piiratud teovõimega isikule psühhiaatrilise ravi osutamise alused erinevad põhjendamatult sellest, mis on teiste haiguste ravimise korral. Sarnasel seisukohal on ka Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon VATEK, kes kirjutab, et psühhiaatrilise abi kättesaadavus tuleb tagada samadel alustel nagu iga teise arstiabi kättesaadavus. Täiendavate piirangute seadmine abi kättesaadavusele eriti haavatavatesse sihtgruppidesse kuuluvate inimeste puhul on põhjendamatu ning VATEK‑i silmis vastuvõetamatu.

Ma palun lisaaega!

Loomulikult, kolm minutit.

Loomulikult jagab sama seisukohta ka õiguskantsler, kes juba poolteist aastat tagasi selle probleemi meie lauale tõi. Samuti noorteorganisatsioonid.

Kokkuvõtteks. Ühiskonna jaoks on oluline ja palju odavam tegeleda vaimse tervise probleemide ennetamise ja varajase märkamisega ning me peame tagama teenuse kättesaadavuse. Ma ei näe poliitilist tahet süsteemselt vaimse tervise valdkonna probleemidega tegeleda. Selle ilmekas näide on psühhiaatrilise abi seaduse menetlusprotsess, kui me vaimse tervise teenuse kättesaadavuse tagamise asemel oleme aasta aega tegelenud vaimse tervise teemade stigmatiseerimisega. Selleks, et seatud eesmärkideni jõuda, peab muutuma ka meie poliitiline tahe. Aitäh!

Aitäh! Raivo Tamm, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Tänan ka omalt poolt tänaseid esinejaid. Loomulikult, järjekordselt jäi ikka ja jälle kõlama meie koolilaste ülekaalulisus. Sellele on päris korralikult tähelepanu pööratud. Siin on abiks kindlasti ka kool, kehalise kasvatuse tunnid, lootus, et mingi füüsiline liikumine ikka toimub ja vahest piirneb siin asi ka ealiste iseärasustega, et kui laps hakkab üks hetk kasvu juurde viskama, siis kaob ka ülekaalulisus. Aga see elukaare teine ots, eakad inimesed, keda kehalise kasvatuse õpetajad enam innustamas ei ole, nende puhul on ülekaalulisus juba pöördumatu probleem, kui enam mingi liikumisega ei tegeleta. Ma kutsun kõikvõimalikke liikumis‑ ja spordiüritusi üles suunama veelgi rohkem eraldi reklaame eakatele. Rahvaspordiürituste lisana toimuvatest lastejooksudest osavõtt on tihti massiline, kuid mida vanemad vanuseklassid, seda hõredamaks jääb üritustest osavõtt. Lisaks ütlen ka kõikvõimalike arengukavade koostajatele ja tervisekampaaniate meistritele, et kui meie ühiskonnas nii mõneski valdkonnas kaovad eakad inimesed unustusse, näiteks tööturul, siis ärme selles valdkonnas unustame oma eakaid, kes vajaks tervise mõttes vähemalt samaväärset tähelepanu kui ülekaalulised koolinoored. Aitäh!

Rohkem läbirääkimistel osalemise soovi ei ole, meie tänane istung on lõppenud. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Suur tänu kõigile! Näeme jälle homme.