Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 8. töönädala neljapäevast istungit. Arupärimiste ja eelnõude vastuvõtmise aeg. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Eile arutasime siin haiguspäevade heldema hüvitamise eelnõu, kahjuks lükati see esimesel lugemisel tagasi. Seejärel hääletasime muudatusettepanekut järgmise aasta riigieelarve kohta, mis võimaldaks esimeste haiguspäevade hüvitamist. See muudatusettepanek kahjuks ei leidnud toetust. Eile oli uute positiivse koroonatesti tulemuse saanute arv 274, täna on juba 414. Ega see lähiajal paremaks ei lähe. Kui me kuulsime koalitsioonierakondade esindajate ja valitsuse esindajate vastuseid, et arutame, mõtleme, leiame pikas plaanis kõige parema lahenduse, kaalume, kas esimesest või teisest päevast, et mis oleks mõistlikum, siis nii nagu eile, nii on ka täna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni sõnum, et meil ei ole aega praegu kaaluda. Jah, ka pikas plaanis on muudatusi vaja teha. Aga viiruse kiire leviku tingimustes on vaja ka kiiret otsust, mis võimaldab töötavatel inimestel esmaste haigustunnustega koju jääda. Seega teeme ettepaneku Riigikogu otsuseks: "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele haiguspäevade hüvitamise tingimuste ja korra muudatuste väljatöötamiseks". Ja need muudatused peaksid jõustuma 1. detsembril, et inimestel oleks võimalik toimetulekuriski kandmata jääda esimeste haigusnähtudega koju. Sellest, et opositsioonist tulevad detailsed ettepanekud ei meeldi, ma saan aru, seega lihtsalt leppige kokku tingimused ja kord – me oleme nõus hääletama igasuguse esimeste haiguspäevade hüvitamise korra poolt. Aitäh teile!

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud rahvaesindajad! Täna on rahvusvaheline meestepäev ja ma arvan, et paslik oleks teha ka üks mehine tegu. Seetõttu ma esitan Riigikogu otsuse "Rahvahääletuse korraldamine Eesti Vabariigi presidendi otsevalimiste küsimuses" eelnõu. Tuginedes Eesti Vabariigi põhiseaduse §‑le 105, rahvahääletuse seadusele ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-dele 128 ja 130, soovin panna 2021. aasta 18. aprillil korraldatavale rahvahääletusele järgmise muu riigielu küsimuse: "Kas president peab olema Eesti rahva poolt valitav?" hääletamissedelile küsimusena "Kas president peab olema Eesti rahva poolt valitav?" ning lahtrid vastusevariantidega "Jah" ja "Ei". Otsuse eesmärk on küsida Eesti Vabariigi kodanike seisukohta, kas president peaks olema Eesti rahva poolt valitav. Tsiteerides Neil Armstrongi, on see väike samm minule, kuid suur hüpe kogu Eesti rahvale tema arengus. Rahvahääletust ei maksa karta. Šveitsis on 12 aasta jooksul toimunud 105 rahvahääletust. Me ei tohi ära unustada väga lihtsat tõde: vox populi, vox Dei – rahva hääl on jumala hääl. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Rohkem eelnõude ega arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Palun kohaloleku kontroll! 

Kohalolijaks registreerus 64 Riigikogu liiget, puudub 37.

Võime alustada tänast päevakorda. Tänases päevakorras on meil üks punkt. See on kultuurikomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustamine kui Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala" arutelu ja ma tutvustan selle käsitlemise korda. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras Riigikogu juhatus Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustamine kui Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala" arutamiseks järgmise korra: kõigepealt kultuurikomisjoni esimehe Aadu Musta ettekanne kuni 15 minutit, küsimused ja vastused temale kuni 30 minutit; teiseks, Tallinna Prantsuse Lütseumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning hariduslike erivajadustega õpilaste õppe koordinaatori Liis Reieri ettekanne kuni 15 minutit ning küsimused ja vastused kuni 30 minutit; seejärel Tartu Ülikooli Pedagogicumi juhataja professor Margus Pedaste ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 30 minutit. Lõpuks haridus- ja teadusminister Mailis Repsi ettekanne kuni 15 minutit ning küsimused ja vastused kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib ettekandjatele kokku esitada kuni kaks küsimust. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised. Sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Kultuurikomisjoni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Kõne, nagu ikka, puldist 5 + 3 minutit, vajadusel või kohalt kaks minutit. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Kultuurikomisjon on teinud kohe ka ettepaneku pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Selle paneb juhataja hääletusele, kui see kellaaeg lähemale jõuab. 

Nii, auväärt kolleegid, alustame tänase päevakorra küsimuse käsitlemist – olulise tähtsusega riiklik küsimus "Õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustamine kui Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala". Arutelu ettekandjaks, palun, kultuurikomisjoni esimees Aadu Must!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tere kõigile! Kuigi me oleme täna vist enamikuga juba näinud ja kohtunud ja tere öelnud. Kultuurikomisjon, nagu äsja tutvustati, esitab Riigikogu täiskogule ühe tähtsa Eesti riikliku püsimajäämise teema ja see on õpetaja, õpetajate järelkasv, nende töö väärtustamine. Meie käest on küsitud, kas me nüüd saime lõpuks ometi aru, kui tähtis see õpetajaamet on. Ei, komisjon on sellest alati aru saanud ja väga pikka aega selle teemaga töötanud. Me oleme saanud ka kriitikat mõne eelnõu või mõne märkuse kohta. Mäletan, mitte väga ammu, kui esitati mingi eelnõu haridussüsteemi ümberkorraldamiseks ja pärast ajakirjanduses pahandati, et kultuurikomisjon suutis seda ainult pool tundi arutada – seda, mida üks rühm oli teinud peaaegu pool aastat – ja lükkas selle tagasi. See kriitika oli komisjoni suhtes vale selles mõttes, et komisjon oli seda teemat arutanud läbi aastate ja seetõttu oli ka lihtne tehtud ettepanekut hinnata.

Aga oluline on see, et ma pean tegema komisjonipoolse avaettekande. Juba ette vabandan, et see mõneti erineb tavaformaadist. Kõik me oleme kogenud, et kui tehakse komisjoni ettekanne, siis öeldakse: vaat, komisjoni üks liige ütles seda, teine teist ja kolmas kolmandat. Tsiteeritakse ja tuuakse tähtsad aspektid välja. Meil on selle küsimuse ettevalmistamiseks kulunud terve sessioon ja mulle tundub, et nii mõnigi kultuurikomisjoni liige, ükshaaval või kõik koos, võiks teha väikese raamatukese sellest, mida nad küsisid, milliseid vastuseid nad said. Seetõttu ma pean formaadist kõrvale kalduma ja ma ei saa viidata kõikide kultuurikomisjoni liikmete väga tänuväärsele tööle selles valdkonnas. Samuti ei jõua ma tsiteerida kõiki külalisi, kellest õnneks mõned on küll veel esinemas, mõned on ka tribüünilt meid toetamas. Lõppude lõpuks on materjalid kultuurikomisjoni kodulehel kättesaadavad. Minul on nad sellise väikese kokkuvõtliku raamatukesena, kus on koos needsamad materjalid. Selge on see, et neid kõiki ette lugeda ju ei suuda.

Küsimust ette valmistades kohtusime tõepoolest eri institutsioonide, eri huvirühmadega, sest igal tegijal on ju omad huvid, omad vaated, omad arusaamad ja meie ülesanne on need üheks tervikuks kokku sõlmida. Kuulasime ära kõigepealt või, mitte kõigepealt, vaid näiteks ühe rühmana kuulasime ära õpetajaid koolitavate kõrgkoolide – Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli, Eesti Kunstiakadeemia – esindajad, kes kõik valgustasid oma aspekti ja oma tööd õpetajate ettevalmistamisel. Ärakuulatud osapoolte hulgas olid koolipidajad, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Tallinna Koolmeistrite Nõukoda, Eesti Õpetajate Liit, Eesti Haridustöötajate Liit, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing, Õpetajate Ühenduste Koostöökoda, Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendus, mitmesuguste tugiprogrammide, nagu Noored Kooli, Tagasi Kooli esindajad jne. Ärge pange pahaks, kui nüüd mõni jäi nimetamata. Küsisime arvamusi teisteltki rühmadelt, näiteks asendusõpetajatega tegelejatelt jne, jne, olid ka Edumuse ettepanekud. Aga oluline on see, et laekus ka terve rida lihtsalt õpetajate ettepanekuid, initsiatiive. Kultuurikomisjoni liikmed ise ka ei olnud laisad, vaid me suhtlesime nendega, kes haridusmaailmas tegelikult tööd teevad.

Veel on üks hästi sümpaatne asi, mida te ilmselt olete tähele pannud. Nimelt selle riiklikult tähtsa küsimuse tõstatamisega tuli kaasa ajakirjandus ja eriti hea, et tulid kaasa ka tegijad ise. Ja kui te olete tähele pannud, siis on viimastel päevadel olnud ühes või teises või kolmandas väljaandes, ka netis, väga häid mõtteavaldusi hariduse ja õpetajate ettevalmistuse, õpetajate töö- ja palgatingimuste teemadel. Me osaliselt peame sedagi oma teeneks, et see asi sai käivitatud.

Veel on oluline see, et püstitasime teema – läbi õpetaja – sellest, milline on olukord õpetajate tööjõuturul. Sellest räägivad järgmised esinejad, ka õpetajate esindajad, detailsemalt. Komisjoni poolt pean ütlema, et vaatamata sellele, et keskmes oli õpetaja, käis aruteluteemadest pidevalt ja süstemaatiliselt läbi kogu meie haridusmaailm. Tuleb välja, et ei ole ühtegi hariduselu tahku, mis ei puudutaks ka õpetajaid, nende järelkasvu, nende kutsekindlust, nende pürgimist sellesse ametisse. Ja veel, komisjonis me leppisime kokku, et komisjoni esimees ei hakka tegema suuri üldistusi enne riiklikult tähtsa küsimuse läbiarutamist. Komisjon tuleb nende teemade juurde tagasi. Ja kindlasti oleme kokku leppinud, et tulevad ka komisjonipoolsed initsiatiivid, ka seadusloomes, aga täna me kuulame ära kõik osapooled ja tutvustame seda probleemi, mis, veel kord kordan, kultuurikomisjonile oli väga selge, et see vajab jõulist reformi ja see on Eesti riigi jätkusuutlikkuse küsimus. Sellepärast me teile sellest räägimegi. Teised komisjonid räägivad täpselt samuti samuti [oma valdkonna probleemidest, mis] on Eesti riigile eluliselt tähtsad, olgu selleks minu pärast kas või rohepööre. Ma ei hakka neid teemasid nimetama, te teate neid ise paremini.

Muide, veel üks repliik. Ma lubasin, et ma ei räägi demograafilisest probleemist ega õpetajate vanusest ja põlvkondadest. Aga on üks selline kurbkoomiline asi, mis tuli välja, küll vesteldes Beneluxi kolleegidega – nad ütlesid, et meil on midagi väga hästi. Aga see oli tohutult must huumor. Ja kuna mu nimi on Must, siis ma võin musta huumorit teha, muidu ei oleks siit toolist kõneledes nagu ilus. Nad ütlesid, et teil vähemalt ühte probleemi ei ole. Meil on saanud üha valusamaks probleemiks noorte õpetajate ja vanemate õpilaste armastuslood ja nende reguleerimise küsimused, teie olete sellest vabad. Aitäh! Kuigi kurb nali.

Teemadest. Ükskõik kelle käest teist küsida, kõik me teame seda, et õpetajate töötasu küsimus on üks hästi tõsine küsimus. Ja sellega on Riigikogu töötanud, sellega oleme jõudnud samm-sammult ka edasi, aga sellele vaatamata on teema endiselt aktuaalne. Jutuajamistest on läbi käinud erinevaid ettepanekuid, aga üldine arvamus, mis meil ka mitmest dokumendist läbi käib, on see, et õpetajatel võiks olla nende töö vastutusrikkust arvestades mitte Eesti keskmine, vaid vähemalt 1,2-kordne keskmine palk. Täpselt samuti õpetajad ja neile lähedal seisvad isikud kurdavad, et väga suureks probleemiks on õpetajate entusiasmi üleekspluateerimine. Leitakse, et õpetaja lisaks sellele, et ta koolitööd teeb, võiks ju teha midagi veel. Nad ju alati on teinud. Ja et õpetajad ongi entusiastlikud inimesed. Nähtavasti on ühiskond jõudnud sinnamaale, et ka lisatöid on mõistlik, otstarbekas ja kohustuslik tasustada.

Üheks päris suureks teemade ringiks, mis õpetajate töötasu ja majanduslikke tingimusi puudutas, oli ka tööpanuse ja professionaalsuse õiglase vahekorra küsimus. Juhitakse tähelepanu sellele, et kool on eduloo mõttes nagu suur must auk: õpetaja läheb ühest otsast sisse, siis ta on koolis, ta on õpetaja, ja siis ta on veel õpetaja ja lõpuks läheb pensionile, olles ikka õpetaja. Ja siit tuleb kohe ka üks esimene probleem, mida komisjon väga hoolega jälgis. Meie ülesanne ei olnud mitte jälgida seda, kui halb või hea on olukord koolis, vaid meie ülesanne oli jälgida seda, kus seadusandja on ise takistuseks või kus meie loodud seadused segavad elu edasiminekut. See on ju meile tähtis – vaadata, kuidas neid takistusi kõrvaldada. Siin oli mitmel korral vihjeid sellele aastaid tagasi tehtud otsusele, millega kaotati ära õpetajate karjääririda, kvalifikatsiooni hindamine – no see oli see, kus, nagu mäletate, oli nooremõpetaja, õpetaja, vanemõpetaja ja õpetaja-metoodik. Muide, kõigil nendel määratlustel või nendel, võtke, kui tahate, auastmetel, kõigil neil oli ka oma reaalne sisu. Reaalne sisu tähendas seda, et õpetaja-metoodik näiteks oligi see inimene, kellel olid suured kogemused ja kes võttiski oma hoole alla noore algaja õpetaja, oli talle mentoriks, aitas tal sisse elada jne, jne. Ja siit tuleb kohe selline tagasipall Riigikogule: võib-olla peaks need tolleaegsed mõtted uuesti läbi analüüsima ja kui seadusandja jõuab konsensusele või ühisele arvamusele, et on vaja muudatusi, siis alati ei tähenda, et see varasem seadusemuudatus oli vale – ta võis olla õige omas ajas –, aga võib-olla uus aeg nõuab uusi ja kohati vanadele sarnaseid lahendusi.

Veel on oluliseks teemaks, mis on seotud ikka ja jälle ka Riigikoguga – lisaks töökoormusele, lisaülesannetele väljaspool –, on hästi oluliseks loetud õpetajate enda mitte ainult töötingimusi, vaid ka arenemise, kui soovite, pideva arenemise tingimusi. Mõned korrad on tehtud seda nalja – no sõjamehed teavad –, et kui lähed sõtta, siis pead vahepeal laskma ja siis püssi ka laadima, aga on öeldud, et õpetajalt me kohati kipume nõudma midagi sellist, et püssi lasta tuleb, aga laadimiseks aega ei ole.

Nüüd tõsiseks teemaks ... Kas tõesti on jäänud ainult kolm minutit?

Kolm minutit on jah veel. 

Selge. Üheks tähtsaks teemaks, kui Riigikogu kriitika juurde tagasi tulla, on see, et üks reforme, mis kunagi sai tehtud ja millega leiti, et erikoole kui spetsiaalkoole, näiteks erivajadustega laste jaoks, ei ole võib-olla väga vaja. Üks tugev argument oli see, et need õpilased võiksid õppida tavakoolis. Argument oli ka see, et siis on võimalik ehk raha kokku hoida. Paraku tuli välja, et tänapäeval, kui paljud erivajadustega lapsed on toodud tavakooli, kus ei ole piisavalt tugipersonali, kes neid toetaks ja aitaks, on see kaasa toonud vajaduse uute erikoolide järele, mis on aga jälle kallid. Nimelt on vaja juba erikooli, eriklasse andekatele lastele, sest meie laste võimed on meie rahvuslik rikkus, mida ei tohi lasta maha joosta. Kui tekib olukord, kus koolis on andekad õpilased nagu puksiirlatikad, kellel on seal igav, siis on see suur kaotus.

Õpetajahariduse juures on ... Selle teema jätan vahele, õnneks sellest meile ülikoolide esindajad räägivad paremini. Oodatakse riiklikke tugiprogramme, õpetamishuvikeskset juhtimist, soodustusi näiteks tervisekontrolli, õppelaenude kustutamise osas. Veel on selline korduv hea ettepanek, et võib-olla õpetajatel peaks olema võimalus siiski ka rohkem kultuuri ja kultuurisoodustusi saada. Me ootame, et õpetajad oleksid kuramuse kultuursed inimesed, võib-olla peaks neile andma, mina ei tea, kas kultuuristippi veel või tasuta teatripileteid või midagi muud sellist, mis on siin läbi käinud.

Digiõppekeskkond on üks nendest teemadest, mis läbi käis ja mille puhul me võime rääkida tohutust edumaast, eriti võrreldes 2013. aastaga. Loodud on täiesti uus maailm. Aga kui läheme asjalikumaks, siis ütleme seda, et ka reaalselt on paranemist olnud. Ma mäletan oma Riigikogu ajast, kui üks haridusminister ütles seda, et digiõpe, see on PDF-formaat tavalisest õpikust. Kuigi juba tol ajal Eesti kirjastajad valmistasid ette mitte elektroonilisi õpikuid, vaid õpikeskkondi, kus õpetaja oli olemas, oli keskne tegelane, ja mis olid õpilastele atraktiivsed ja põnevad. Koroonakriisi puhkedes teadsime, et meil on väga hea digimaailm. Paraku selgus, et ka see oli osaliselt illusoorne. Küll oli probleeme tehnika kättesaadavusega. Paraku mitte ainult tehnika kättesaadavusega, vaid ka ... Olid head kohvrid, aga nende sisu võis jääda nõrgaks.

Jätan vahele terve rea probleeme, kaasa arvatud ametkondlikud barjäärid, mida meil on liiga palju. Jätan kõrvale lapsevanemate kaasamise, küll aga ütlen seda, et haridusreformi osa ei ole loomulikult mitte ainult koolikorraldus, vaid ikka sisu küsimus. Kuigi ka haldusreform ja need küsimused ning täpne rollijaotus on oluliselt seotud. Meil mõned veel arvasid, et äkki peaks haridusministeerium vastutama ka selle eest – vana harjumus –, kui kooli pesuruumis ei ole seepi, aga tuleb välja, et see on koolipidaja ülesanne.

Kokkuvõtteks. Jäin küll ajahätta, aga ütlesin siiski ära põhilise. Ma ei tohi prognoosida, mida kultuurikomisjon lõplikult ja täpselt edasi teeks, aga olukord on umbes selline, nagu oli vanaema seelikuga, mis oli nii ära paigatud, et otsiti paigariiet, millest saaks vanaema seelikule uue paiga teha. Lõpuks tõi taat linnast uue seeliku, see lõigati tükkideks ja nii jätkus paikasid veel mitmeks aastaks. Tegelikult oleme jõudnud olukorda, kus Eesti vajab laiahaardelist, tõsist, hästi läbi kaalutud ja professionaalset haridusreformi. Kui Riigikogu samale arvamusele jõuab, siis sellega me paneme tugeva aluse Eesti riigi jätkusuutlikkusele, sest ilma väga hea hariduseta ei ole meil edusamme teistes valdkondades. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on küsimusi. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mul on selline kahe poolega küsimus. Esiteks on minu jaoks ebaselge, kuidas see kevadine distantsõppele üleminek siis tegelikult mõjutas laste või noorte teadmisi, kui me vaatame, ütleme, viie aasta pärast tagasi. Siin on väga vastuolulised andmed tulnud. Kevadel paljud rääkisid, et see on täielik katastroof, nüüd ma vaatan, et riigieksami tulemused ei olnudki väga hullud. Kas komisjonil on mingi parem ettekujutus?

Teine pool küsimusest on see, et sa ütlesid, et Riigikogu võiks aidata kaasa. Aga ma tahangi teada, kui suur on Riigikogu ja kultuurikomisjoni roll üldse selles, kas minnakse üle distantsõppele, või nüüd räägitakse, et teha eksamid vabatahtlikuks, jätta eksamid ära, jätta lapsed klassikursust kordama. Kas need on uitmõtted, mis tulevad haridusministeeriumist, või on neid kuidagi ka Riigikogu ja kultuurikomisjoniga kooskõlastatud?

Aitäh väga heade küsimuste eest! Esiteks, mis puudutab digiõppele üleminekut, siis oli olukord väga erinev. Osa õpetajaid on öelnud, et erinevused [suurenesid]. Erinevusi esines nii regionaalselt kui ka koolide lõikes, igaühe puhul eraldi võetuna. Me teame, et on erinevusi, mõni kool on väga hea, mõni on nigelam. Üks väide kõlaski niimoodi, et vahe, diferents edukate ja vähem edukate vahel suurenes. Nähtavasti on niimoodi, et kusagil on digipädevus väga suur ja on entusiastid eesotsas – see on küll see entusiasm, mille kohta ma enne ütlesin, et vahel on õpetajaid üleekspluateeritud, aga tõesti, see entusiasm mängis olulist rolli. On koole, kes said [digiõppega] väga hästi hakkama, kus leiti selliseid lahendusi, mille kaudu tuli välja, et digiõpe pakub ka teatud mängulisi elemente, mis laste seas on popid. Me ju teame, et vanasti öeldi, et ei ole enam tahvli ja krihvli põlvkonda, öeldi, et on teleka ja arvuti põlvkond. Nüüd on juba arvuti põlvkond ja see on rakendatav.

Aga kriis oli ka selles, et me tõesti raporteerisime, näiteks HITSA, tolleaegne HITSA raporteeris: meil on parimad pakendid teadmiste kooli viimiseks, infosüsteem, n-ö raudvara, on suurepärane. Ja kui siis õpetajad ütlesid, aga vabandust, kohver on suurepärane, aga seal ei ole sees midagi, siis öeldi: ei, aga sellega peavad tegelema teised, keegi teine. Ja siis ei saadud päris täpselt aru, kes sellega tegeleb. Ma olen tõesti optimist ja ma ütlen seda, et nüüd, kui meil on see HARNO, milles on mitu struktuuri ühendatud ja milles üks ja seesama struktuur peab vastutama selle eest, et ei tehtaks ainult kohvrit, vaid et välja tuleks kohver koos väga hea kaubaga, – koostöös muidugi õpetajate ja nende organisatsioonidega jne –, tundub olevat toimunud edasiminek. Aga see, et me unistustes olime paremad kui tegelikult, peab muidugi paika.

Ja jälle, ikka selle ajaga võrreldes, mis ei olnud väga ammu, kui öeldi, et tehke digiõpik valmis ja sellest aitab, oleme edasi läinud. Veel vahemärkusena, et tol ajal, kui me oma sihte seadsime, olid mõned välisriikide esindajad, kes tutvusid meie pedagoogikakirjastustega ja võtsid meilt üle mõne õpikeskkonna, neid tohutult kiitsid – geograafia tunnis näed 30 sekundit, kuidas vulkaan purskab, aga ometi õpetaja dirigeerib, kellele ta annab rohkem, kellele vähem jne. Tohutult sümpaatne rahvusvaheline tagasiside selle kohta, et ka õpetaja jäi alles selles digipaketis. Me ise selle rakendamiseni ei jõudnud.

Nüüd teine asi, kus Riigikogu saab kaasa rääkida või kaasa ei saa rääkida. Tegelikult me oleme kogu aeg vaadanud seda. Ma arvan, et igaüks meist on oma valdkonna fanaatik või vähemalt entusiast. Ja küsimus ongi selles, kas kõik sõltub rahast või ei sõltu rahast. No kõik ei sõltu muidugi rahast, aga ilma rahata üht reformi läbi viia ei saa. Kunagi me vaidlesime minister Aaviksooga, kes ütles, et tasuta kõrgharidusele üleminek ei nõuagi raha. Ja siis oleks tulnud väga halb reform sellest, eks ole. Aga loomulikult, Riigikogu roll on selles, et panna paika teatud hierarhia. Ja kui meil on üks komisjon, kes ütleb, et meie valdkond vajab riiklikku erilist tähelepanu, teine komisjon ütleb, et [hoopis nende valdkond] vajab erilist tähelepanu, ja sama ütleb kolmaski, siis meie kultuurikomisjoni ülesanne, üks neist, ongi see, et rääkida ka [oma valdkonna olulisusest] fraktsioonikaaslastele ning tõestada ja seletada ja näidata, et tuleb kaasa aidata. Meie ülesanne on – õpetajatele oleme öelnud seda –, et meie oleme rööpaseadjad, me ei tule igat küsimust lahendama, näiteks hariduskorralduse küsimust. Ma toon ainult mõne juhusliku probleemi. Meil on n-ö silotornid. Kuskil linnakeses on kõrvuti kutsekeskkool ja gümnaasium, kummalgi ei ole head keemiaklassi. Kummale ehitada? Võitlus käib, kumb saab. Tegelikult võiks kahe peale üks klass olla. Äkki see keemia on mõlemas – nii kutsehariduses kui üldhariduses – üks ja sama? Selliste barjääride kõrvaldamine on küll Riigikogu ülesanne.

Ma ei saa pikalt rääkida. Küll komisjon tuleb veel siin uute eelnõudega välja, komisjonil on idee minna ka  omal algatusel või algatajana PGS-i kallale. Aga see on juba teine muusika.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärne ettekandja! Valitsuse määrusega on paika pandud õpetajate üldtööaeg, mis on 35 tundi nädalas. Ent eri uuringud eri ekspertide väitel tõendavad, et see üldtööaeg kipub minema 40–60 tunnini, mis on küll kooliti erinev, aga ikkagi selgelt rohkem kui see üldtööaeg. Kas põhjus võib olla selles, et me püüame õpetajatele järjest uusi kohustusi lihtsalt koormana selga panna, analüüsimata seda, kas nad selle välja kannavad? Ja kui sellised tunnid ja koormused vastavad tõele, siis kas teile ei tundu, et eriti kurblooline on see, et tänane valitsus ei ole leidnud õpetajate palgatõusuks raha? Kas need asjad on kooskõlas või olen ma millestki valesti aru saanud?

Õnneks ei ole sa ... Vabandust, õnneks, ma ei tea, komisjonis ja saalis võib ka sinatada siis, kui eraelus sinatatakse, eks ole. Me oleme sinuga selliseid lähedasi teemasid arutanud juba ammu, ka kohalikus omavalitsuses töötades. Seal leidsime, et keskvalitsusele alati meeldis panna kohalikule omavalitsusele ülesandeid, ja kui küsiti raha, siis öeldi, et aga tehke seda seniste ressursside arvel. See on pikemaajaline Eesti poliitika traditsioon. Ja kahjuks on see tõepoolest nii ka hariduse valdkonnas.

Veel suurem häda kui see, et õpetajate koormus on ebaühtlane ... Jah, koormus on ebaühtlane, on ka ainevaldkonniti. Mõni õpetaja istub poole ööni ja parandab vana traditsiooni kohaselt ilusasti vihikuid jne, teine läheb ja on nagu andekas laulik ja laulab oma tunni ära sõna kõige paremas mõttes. Ma ei halvusta ei laulmist, ei midagi muud, aga need on erinevad asjad. Tegelikult toimus 2014. aastal – ma arvan, et see võis siis olla – midagi ühtlustamise sarnast, kui leiti, et kõik õpetajad ongi täpselt ühesugused. Leiti, et nii on lihtsam, ja usaldati koolijuhti. Öeldi, et koolijuht võib teha täpselt sama, mis puudutab noorem- ja vanemõpetajaid jne, las tema otsustab. Tegelikult on seda väga raske teha. See on väga õnnetu [lugu], nagu ma algul ütlesin, et kui õpetaja on kogu aeg täpselt ühtemoodi defineeritud tegelane ja me unustame ära, et algaja õpetaja peaks olema väiksema koormusega, sest tema koormus tundide ettevalmistamisel on suur, tal peaks olema kõrval õpetaja-mentor. See on üks asi. Järgnevatel etappidel peab olema siiski paindlik üleminek. Ja see, et haridussüsteemile on kohati pandud hoopis muid ülesandeid – mitte ainult mõnes teises riigis, meil ka –, see on kurjast, see peab olema sel juhul tasustatud.

Ja millega ma olen absoluutselt nõus ja mis ei saa teistmoodi olla, on see, et õpetaja ... Siiski, ma ei jõua öelda kõike, milles me ühel meelel oleme, aga ma ütlen mõne erineva nüansi. Õpetajad ise on öelnud, et valdav osa neist on sellest üle saanud, et [näeksid probleemi] ainult palgas, selles, kas makstakse rohkem või vähem. Väga tähtsaks peetakse seda, et ... Ja jälle, ajad ei ole võrreldavad, aga nõukogude ajal, mida ma ei idealiseeri – igat asja, igat meedet tuleb vaadata omas ajas –, saadeti õpetajad suveks Värska laagrisse, kus nad said omavahel suhelda ja kus ülikoolide õpetajad neid õpetasid ja elu põnevaks tegid. Üllatus-üllatus, too põlvkond hindab seda väga. Meie praegused õpetajate organisatsioonid küll üritavad midagi sellist teha, aga ütlevad, et riigi tugi selleks, et [õpetaja saaks end] täiendada, edasi minna, olla loov isiksus, on nõrgavõitu. Nii et selline suur bukett, mitte ainult palk.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te juba natukene vastasite mu küsimusele, aga ma küsin sellegipoolest. Te tõite oma ettekandes näiteid, et õpetaja läheb kooli ja siis pensionipõlves tuleb sealt välja ja ongi [kogu selle aja] olnud [lihtsalt] õpetaja. Siis tõite probleemina välja, et need kutseastmed on kadunud, et ootus on justkui nende järgi. Ja siis et õpetajad ootaks rohkem võib-olla kultuuriprogrammi [ja küsisite], kas me peaks seda toetama. Kuidas teile tundub, kas need probleemid on rohkem rõhuasetusega sellel, et rohkem raha saada, et tahaks karjääris tõusta, tahaks kutsestandardeid, sest seal oli ka kõrgem tasu, tahaks rohkem tuge? Või taandubki see pigem ikkagi sinna, et õpetaja tahab rohkem tunnustust, ta tahab rohkem ühistegevust, ta tahab rohkem olla osa suuremast süsteemist ja võib-olla ka väljaspoolt tunnustust vanemate poolt? Et ta ei ole mitte teenindaja, vaid ta on ikkagi selline loov ja teenäitaja ja heas mõttes arendaja. Kuidas teile tundub, kus see rõhuasetus täna on, ja mida me siis teha saaks, kui probleem ei ole ainult rahas?

Aitäh! Ma jätan jälle selle osa ära, kus ütlen, et me mõtleme hämmastavalt ühtemoodi, aga nähtavasti me oleme ka ühes keskkonnas. Palk on oluline, sest palk on osa tunnustusest. Ja ma tean seda, et mõnel noorel õpetajal on suur uhkus rääkida, kui palju ta palka saab, eriti siis, kui ta räägib oma ülikooli teadustööle jäänud kolleegidega, kes saavad vähem. Aga tal on piinlik, kui ta räägib seda oma onupojale, kes on kuskil hoopis muul tööl ja kes saab kordades rohkem. Nii et palk on kindlasti üks osa ja see näitab inimese, mitte kohta ühiskonnas, vaid ühiskonna hinnangut talle. Nii et see on absoluutselt tõsi.

Teine pool, see, mis te rääkisite tunnustusest ja mis on ülimalt vajalik. Absoluutselt sama meelt! Ma tean ise [mõnda tegevõpetajat], siia tulles hakkasin neid sõrmede peal loendama igaks juhuks. Ma ei tunne väga palju tegevõpetajaid, aga mul on nende hulgas kuus head tuttavat, kes olid teinud karjääri, saanud õpetaja-metoodikuks või millekski selliseks, vanemõpetajaid, rohkem aga õpetaja-metoodikuid – nad olid uhked selle üle. Tegid ka kuramuse head tööd ja koolis hakkas välja kujunema selline sisestruktuur, moodustusid teatud aineõpetajate omad n-ö divisjonid, kus metoodik oligi nende juht. Halb on see, et kui need tiitlid ära kaotati, tõi see kaasa ka selle, et need inimesed, kes olid aktiivsed, pagan võtaks, kuidagi pettusid, vajusid konveieritöötaja rolli. Ja sellest, et õpetaja ei tohi olla konveieritööline, kelleks teda vahel meie ühiskond on tahtnud teha, olen rääkinud poliitikutega läbi aastakümnete. Mõni neist on öelnud, et Aadu, ära muretse, see veel lähiajal meid ei löö. See ei löö lähiajal, see lööb pikemas ajaplaanis. Õpetaja väärib tunnustust, väärib võimalust areneda. Seda on õpetajad ise rääkinud. Ma võin küll palju sõnu teha, aga ma olen samal seisukohal, mis neist küsimustest tegelikult vastu kajas.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Tänuväärt teema! Õpetajaskonna tugevusest ja ka õpikeskkonnast järgmiste põlvkondade tugevus ju sõltubki. Aga ma tahan küsida selle kohta, et üks oluline asi, kuidas me õpetajaid saame toetada, on ju põhimõtteliselt riigi poolt õpetajaameti järjekindel väärtustamine, ja mitte ebaühtlane. Kui me vaatame kas või seda, mis eile õhtul siin saalis toimus, siis kas me saame öelda, et riigi poolt on õpetajaameti väärtustamine olnud järjepidev või on siin ikkagi lüngad sees. Kas me peaksime midagi tegema, et ühiskonda jõuaks selgelt sõnum, et õpetajaamet on väärt amet?

Aitäh! Ma ole viimasel ajal hakanud ennast kutsuma Riigikogu dinosauruseks, kuna ma olen siin kaua aega olnud ja mäletan erinevaid asju. Ja selle taustal ma tahaksin öelda, et meie Riigikogu – ma ei lähe erakondade tasemele, see ei ole tähtis – pikemaaegne praktika on olnud paigata tekki. Riigikogu tegeleb seaduste kirjutamisega, aga mitte seadusloomega. Teate, need on erinevad asjad. Need on erinevad asjad selles mõttes, et üks seadus võib asja pöörata õigele poole, aidata järje peale. Ja kui ei tule jätku, siis on tast vähe abi, siis ta vahel kustub ära. Ja vahel tuleb järgmine seadus, mis reguleerib haridust, aga tegelikult oli mõeldud hoopis regionaalpoliitika meetmeks. Või tuleb järgmine seadus, mida me peame koos arutama hoopis sotsiaalkomisjoniga ja muidu ei saagi. Aga kui hariduse poolt ei arvestata, siis võib üks pool haiget saada. Ja siit minu arvamus – ja ma arvan, et ma väljendan valdava osa kultuurikomisjoni liikmete arvamust –, et üks või teine parandusettepanek, meede on vähe, Eesti vajab laiahaardelist ja hästi läbikaalutud haridusreformi, nagu mängiks orkester.

Ja veel üks asi: edukates riikides – nutke või naerge – kipub haridus olema erakondadeülene teema, mille korral püütakse saavutada ka järjepidevust, jätkusuutlikkust, kus mobiliseeritakse ka endised haridusministrid veel laeva peale, mis sellest, mis erakonnas nad olid. Ja hariduses – nähtavasti selleks, et oleks normaalne edasiminek – tuleks teha teiste parimate eeskujude järgi.

Jaak Juske, palun!

Lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Me räägime täna Eesti tuleviku seisukohalt väga olulisel teemal. Tahtsin küsida ja rääkida ikkagi õpetajate palkadest, sest kindlasti palk on õpetajatöös väga oluline motivaator, kuigi mitte ainus. Tahaksin teada teie seisukohti, kuidas meie õpetajate järelkasvule, uute õpetajate leidmisele aitab kaasa valitsuse otsus külmutada õpetajate palgad neljaks aastaks ja seda olukorras, kus õpetajate alampalk juba täna on jäänud riigi keskmisest palgast päris tublisti maha.

Tähendab küsimus on hästi tõsine ja terav. Alustame lõpust. Ma olen kuulnud neli korda – alati ma ei kuula väga tähelepanelikult –, aga neli korda olen mina tähele pannud, kuidas Riigikogus on küsitud, miks valitsus neljaks aastaks palgad külmutas. Ja neljast korrast neljal on seletatud, et võib-olla on keegi valesti väljendunud – seda ma ka ei oska öelda –, jutt on palkade külmutamisest aastaks. Ja kui küsitakse, milline on edasine perspektiiv, siis [on vastatud, et] tuleb vaadata. Aga ikka ja jälle Haridus- ja Teadusministeerium, peaminister, kordavad: õpetajate palkade külmutamise jutt käib ühest aastast ja kui te arvate, et see käib ainult õpetajate kohta, siis olgu öeldud, et seda rakendatakse hoopis laiemalt.

Ja rääkides õpetajatega sellest, et üheks aastaks külmutatakse, ei ole väga suurt mässu tekkinud. Õpetajad on alati entusiastid olnud, teinud rohkem, kui raha saavad. Õpetajate palkade osas olen ma teiega täiesti ühes parteis: need on maha jäänud. Ma täna ei räägi ajaloost, aga niipea, kui näen mõnda tugevalt ajaloohuvilist inimest, siis tahaksin öelda ainult seda, et vaadates ühiskonna arengut läbi aastakümnete ja sajandite, on relatiivselt õpetaja olnud ühiskonnas tähtsam kui praegu. Praegu toimub konveieritööliseks taandumine ja see on ohtlik.

Õpetajate palgad. Kui sa küsid, kas need on tähtsad, siis jah, need on tähtsad, me oleme mõlemad seda meelt.

Urmas Espenberg, palun!

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Tervitan ka teisi kolleege tagasipöördumise puhul. Tahtsin küsida, kas te kultuurikomisjoniga olete arutanud ka eesti keele õpetajate küsimust vene koolides. Olen ise selle probleemkomisjoni liige ja oleme esitamas hunnikut ettepanekuid. Oleme vestelnud ka haridusministriga. Kas kultuurikomisjonis on see ka jutuks tulnud ja kas on mingeid mingeid visioone selles osas teilgi?

Aitäh! See on ülimalt tõsine ja tähtis teema kultuurikomisjonis. Aga mitte ainult kultuurikomisjonis, vaid ütleksin veel ka, et Riigikogu koridorides ja kuluaarides, kus ma olen näiteks härra Espenbergiga rääkinud sellest, kui oluline see teemavaldkond võiks olla, ja otsinud neid lahendusi ja  kitsaskohti. Tuleb välja, et suur õnn ja üksmeel on alati ühesugune, aga hädad on ju väga erinevad. Me oleme rääkinud venekeelsetele koolidele õpetajate ettevalmistamisest, ka eesti keelele üleminevate koolide õpetajate ettevalmistamisest. See on ka väga tõsine teema kultuurikomisjonis. Kõik oleme nagu poolt, aga kui hakkame vahendeid otsima, siis on vahel tulnud erinevaid arusaamu. Tähendab, üllatus-üllatus, mina oma kodukünka otsast Tartus näen, et see väga suur probleem ei ole, ja isegi usun seda. Ja siis, kui tulevad kolleegid Ida-Virumaalt või Tallinnast, siis nad ütlevad, et see on ülisuur probleem. Õnneks komisjonis on meil esindus igalt poolt, me oleme selle päris hästi ära õppinud. Meil on teravad asjad üleval ja me püüame neist, iseenda varjust üle saada. Ma ei tohi anda lubadusi rohkem, enne kui on asjad ära otsustatud, aga siia suurde saali tuleb sellest valdkonnast midagi põnevat, ja ma väga loodan, et meil on konsensust rohkem kui varem.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sa sissejuhatavas ettekandes rääkisid sellest, mis on meie võimuses ja sellest, millised ootused on või mida me kunagi oleme õigusruumis muutnud, see astmete kaotamine siis nooremõpetajast õpetaja-metoodikuni. Mul on küsimus nii meile siin seadusandjana kui ka täitevvõimu kontekstis. Me räägime õpetajate järelkasvust ja sellest, et meil täna on ka väga palju aastase tähtajalise lepinguga õpetajaid, sest me oleme ikkagi väga suurele hulgale ka neile, kes on tegelikult omal ajal, aga nn valel ajal, õpetajaks õppinud, sisuliselt välistanud võimaluse õpetajana töötada. Kuidas meil nende kvalifikatsiooninõuete ja reguleerimistega on? Kas meil siin ka n-ö lühiajaliselt seda probleemi on tegelikult võimalik leevendada neid asju üle vaadates?

Tõepoolest on juttu nii strateegilistest kui ka lühiajalistest meetmetest ja ma usun, et kolleeg Margus Pedaste räägib ettevalmistamise poolest väga sisuliselt ja sügavalt. Kindlasti tuleb vahet teha, mis on strateegilised abinõud ja mis on tõesti ajutised, nagu sa ka ise ütled. Komisjonis oli arutelu, et meil on igasuguseid väikesi algatusi, nagu Tagasi Kooli või Noored Kooli jne, jne. Aga see on nagu partisanisalk, mis laseb ühe vaenlase ešeloni kraavi, nagu öeldakse. Ja regulaararmee põhineb ikkagi sellel, kuidas ülikoolid valmistavad ette väga hea ja kõrge kvalifikatsiooniga õpetajaid – see on muidugi hoopis teine asi. Entusiaste, entusiastide kaasamise programme on mitmeid, aga need on vaid abivahendid.

Siiski, ka ülikoolide poolt ütlen ühe asja. Me siin teatud varjuna Euroopas toimuvast nägime sellist hariduspoliitikat nagu VÕTA – meil väljendus see VÕTA-na, mille korral oli õigus hinnata inimese senist töökogemust, seda, mis inimeses on olemas, ükskõik, kas ta käis siis täpselt seda koolis õppimas või mitte või on see [omandatud] mingis muus süsteemis. Nii võis kildudest kokku panna siiski ka nõuetele vastava spetsialisti, kui oldi veendunud, et ta tegelikult on selle hariduse ja teadmised ja kogemused kuskilt kogunud. Aga päris seda, et oi, kui huvitav inimene tuleb, hakkab mulle andma näiteks ajalootundi, siis tuli välja, et ta on huvitav küll ja ta oskab rääkida väga huvitavalt ühte teemat, teise juures on juba raskem, neljanda juures jääb hätta. Neid saab kasutada episoodiliselt, mitte nii, et nüüd tuli üks tohutult huvitav inimene ja asendas [puuduva] õpetaja. Tuleb välja, et ka need abiprogrammid teistes riikides, mille kohta meil loodeti, et nüüd saame uue õpetaja veel kuskilt juurde – tuli välja, et me saame tohutult hea inimese kooli siis, kui tal päris õpetaja on samal ajal kõrval, kes ohjab ja valitseb kursust. Nii et need ajutised meetmed ja see, et kvalifikatsiooni ümberarvestamine, selle paindlikkus, see on meil vaikselt juurdumas ja läheme sellega edasi. Aga regulaararmee moodustub ikkagi ülikoolidest tulnud hea praktika ja teoreetilise baasiga õpetajatest. Ja ka praktikat tuleb väga palju parandada.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea esineja! Momendil on mitmed asjad, mida ma tahtsin ka küsida, juba küll ära küsitud, nii et ma püüan kiiremini teha. Üks asi muidugi on õpetajate palk. Loomulikult on see tõsine asi, kuid selle kohta on imelik kuulda just nendelt saadikutelt, kellel on olnud võimalus seda asja juba aegade jooksul parandada. Süüdistada selles meie koalitsiooni – see ei ole nüüd küll õige ja ilus.

Teine asi on see, et õpetajate koormus on väga suur ja koolijuhid näevad hirmsat vaeva, kuidas keemiat teha selleks, et õpetajad üldse palka saaksid. Sest ega see ei ole niisama lihtne neid iga-aastaseid õpetajatega sõlmitud lepinguid uuendada ja neid töötunde sinna sisse kirjutada, et palk oleks normaalne, ja et oleks näha, et nad kõike seaduslikult teevad. Nii et see asi tuleb lahendada, siin ei ole mitte midagi muud teha.

Samuti on õpetajate kutsestandarditega. 

Küsimus! Paluks nüüd küsimus !

Jah. Seda te olete vaadanud ja ma loodan, et vaatate ka seda, kuidas see tulevikus kutsestandarditega oleks määratud. Ja kas olete mõelnud ka seda, kuidas inspekteerida, ütleme, hariduse poole pealt näiteks vene koole? Nende puhul on tõesti probleem see, et vene koolides õpe on, nagu ta on. Kui te lähete raamatukogusse ja vaatate ...

Auväärt kolleeg! Katsuge nüüd formuleerida küsimus, te olete juba väga palju üle aja läinud.

Okei. Ühesõnaga, küsimus ongi see, kas need asjad läheksid kunagi käima, et inspekteeritaks, ütleme, neid koole tihemini, keda on vaja inspekteerida.

Muidugi on inspekteerida vaja kõiki koole, et poliitiliselt korrektseks jääda, ma seda rõhutan, aga me oleme arutanud tõepoolest venekeelsete koolide spetsiifilisi probleeme korduvalt ja sisuliselt. Vabandust, et ma jälle toon näite, mis meelde tuleb – tuleb ajalooõpetajate poole pealt –, kus tuli välja, et mõnes venekeelses koolis õpetatakse ühte ajalugu ja teises teist. Ja ma julgen öelda, et nendes venekeelsetes koolides – me oleme ka teinud järelkontrolli, ma olen ise käinud õppejõuna koolides, kus minu kunagised lõpetajad töötavad –, ja ma julgen öelda, et venekeelsetes koolides on Eesti ajaloo ja üleüldse ajaloo õpetamisega asjad väga korrektsed. Ei minda emotsionaalseks, ei minda kaklema, ei peeta mingeid sõdu edasi ja kui vaja räägitakse mõistvalt erinevatest ajalookontseptsioonidest. Aga see on siis, kui on õpetajad olnud näiteks Tartu Ülikoolist või Tallinna Ülikoolist. Aga kui ta on tulnud Pihkva pedagoogilisest instituudist – vabandust, nüüd juba ülikoolist –, siis ta räägib väga teistsugust juttu, nii nagu teda on õpetatud. Nii et neid probleeme on. Ministeerium on mulle vastanud, et nad meie selles suunas tehtud kriitikat ja märkusi on arvestanud, ja ma usun, et seda on ka tehtud.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Marko Šorin, veel üks küsimus!

Aitäh, eesistuja! Hea esineja! Ma sain aru, et kõne lõpus oli valmisolek rääkida ka koolipidajatest ehk kohalikest omavalitsustest. Mina kui kultuurikomisjoni liige mäletan samuti seda, et nii mõnedki seltskonnad tõid välja ootused kohalikele omavalitsustele. Jah, meie siin ei saa kohalikele omavalitsustele asju dikteerida, aga tuleb meelde näiteks asendusõpetajate rahastamise küsimus. Kas te sellele küsimusele vastates soovite pisut laiendada [teemat] ja rääkida ka ootustest kohalikele omavalitsustele ehk koolipidajatele?

Kultuurikomisjoni koosolekud lõppevad meil sageli sellega, et me ei pane punkti, vaid paneme kolm punkti, ja tundub, et mul tuleb ka siin nii teha, kuna aeg saab otsa või ongi juba otsas. Aga siiski ütlen veel seda, et koolipidaja probleem on olnud meie komisjoni töös üsna tähtsal kohal, kuigi koolikorraldus ja hariduspoliitika on üsna erinevad asjad ja kohati on koolielu reguleerides üritatud teha haldusreformi. Kunagi, kui haldusreformi veel polnud tehtud, siis koolid tahtsid minna ees, või haridusministeerium, see oli natukene vankri rakendamine hobuse ette. Aga see on tähtis probleem. Minu arvates see haldusreform, mis meil kuidagi ikka lõpuks tehtud sai, parandas olukorda, sest enne terve rea koolide saatus ei olnud mitte hariduspoliitilise lindiga mõõdetud, vaid räägiti regionaalpoliitikast: kui kool kaob ära, siis küla kaob ära jne. Ja see ei olnud hariduse, vaid see oli kohaliku majanduse ja maksumajanduse küsimus.

Nii et neid teemasid, mis jäid rääkimata – ma vabandan juba ette – ja mille juurde tuleb komisjon nähtavasti ka erinevate eelnõudega, on palju. Natuke nimetasin silotorne, kutsehariduse ja üldhariduse vahekordi jne, aga neid karisid on ju palju. Me komisjonis arutasime näiteks seda, kuidas elukestev õpe on tähtis, kuidas kutsehariduses on võimalik seda juba päris hästi edendada ja siis tuleb välja, et töötute ümberõppega tegeleb töötukassa, kellel ressurssi väga ei ole, aga seadusandja on ta pannud midagi valitsema. Tõsi, töötukassa on paremaks läinud. Kui kunagi õpetati töötutele Kreenholmi kangrutele, 50-aastastele neidudele, flamenkotantsu ja ikebanat, et nad seejärel uuesti tööjõuturule saata, sellest on edasi mindud. Aga neid probleeme, andke andeks, jõudsin ainult avada. Teised jätkavad. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Auväärt kolleegid, me hakkame kuulama teist ettekannet. Ma palun siia Tallinna Prantsuse Lütseumi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja ning hariduslike erivajadustega õpilaste õppe koordinaatori Liis Reieri. Ettekandeks on mõeldud 15 minutit ja küsimusteks-vastusteks 30 minutit. Palun!

Austatud Riigikogu ja kõik asjahuvilised! Minu nimi on Liis Reier. Ma olen õpetaja ja ma olen selle üle uhke.

Kõigepealt ma räägin paari sõnaga enda taustast, eelkõige selleks, et kui teil on küsimusi, siis saab neid esitada kõikidest minu kogemustest lähtuvalt. Ma alustasin oma tööd umbes 20 aastat tagasi õpetajana ühes Mustamäe koolis, see oli suur kool. Seejärel töötasin ma ühe väikese maakooli juhina ja sellesse maakooli kuulus tegelikult ka kolm lasteaeda. Ma olen töötanud veel Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses, seega on mul päris hea ülevaade kutseharidusest ja ühtlasi hariduslike erivajadustega noorte õpetamisest ja toetamisest tööturule siirdumisel. Ma olen töötanud kahes osas Tallinna Prantsuse Lütseumis, [algul] õpetajana ja nüüd ka hariduslike erivajadustega õpilaste õppe koordinaatorina. Mul on hea meel kõigi üle, kes siin saalis on. Õpetajad töötavad täie rauaga isegi siis, kui klassis on kas või üks õpilane, sest me oleme ette valmistanud.

Ma alustan ühe looga. Ma olen aastate jooksul ühiskonnaõpetajana korduvalt noorte käest küsinud, milline võiks olla see töötasu, mille puhul nemad valiksid õpetajatöö. Ja kui ma sain üleeile teada, et ma tulen siia teie ette, siis ma küsisin sama küsimuse oma klassi käest. Ma olen klassijuhataja. Mul on suurepärane XI klass, nad on väga võimekad inimesed. Ja teate, mida nad mulle ütlesid? Päris mitu arvas, et neist võiks saada õpetaja, aga mitte Eestis. See näitab meile seda, et meie haridus on niivõrd hea, et meie noored on juba valmis minema isegi väljapoole Eestit koolidesse tööle. Nad saavad sellega hakkama. Nende võõrkeeleoskus on niivõrd hea, nende ettevalmistus väga mitmetel erialadel on niivõrd hea, et nad ei pea kahtlema, kas nad saavad hakkama. Ma arvan, et üks kümme aastat tagasi lihtsalt võib-olla jäi keeleoskuse taha see, et meie õpetajad oleksid läinud välismaale, aga nüüd on ka selles valdkonnas jõudnud kätte sama, millega me oleme juba kokku puutunud meditsiinis.

Eesti haridus on Euroopas esikohal, maailmas kolmandal kohal. Aga OECD riikide keskmisest kulutab Eesti haridusele 30% vähem. Praegu on küsimus selles, et kui me tahame hoida seda taset, mis meil on, siis me peame väga kiiresti hakkama midagi tegema. Sellepärast et, jällegi, andmed: Eestis koolides töötavatest õpetajatest umbes kolmandik ei ole kvalifitseeritud. Umbes 1000 on kas keskharidusega või isegi – nagu me oleme kõik lugenud tänaseks tunniks hästi valmistununa – 10 või 15 õpetajat on meil koolides põhiharidusega. Praegu langetatud otsused avaldavad mõju umbes seitsme või kümne aasta pärast. See tähendab, et täna tuleb midagi otsustada. Te tegelete riigieelarve lugemistega. Jälgige palun, kuidas vaatab sealt vastu see, mis puudutab haridust.

Õpetaja rolli pärast kevadist koroonakarastust ei ole võimalik enam kahtluse alla seada. Mulle väga meeldis härra Randpere küsimus härra Mustale. Küsimus oli distantsõppe mõju kohta. Me kuulsime vastust, et mõju oli väga erinev, et väga edukad õpilased isegi võitsid sellest ja vähem edukad või keskpärased õpilased kaotasid, siis ma seletan ära ka selle, mis on tegelikult pikaajaline mõju. Kui me riigieksami tulemusi vaatame, siis tegelik töö on tehtud hulga varem kui viimase kahe ja poole kuu jooksul. See [, millised on riigieksamite tulemused,] ei ole näitaja. [Distantsõppe mõju näitab] pigem see, mida me koolis praegu näeme – see suhtumine ja hoiak. Õpilaste võime ennast kontsentreerida, olulisele keskenduda, ennast kokku võtta ja püsivalt pingutada, see vähenes.

Kui nüüd põhjendada ja selgitada natukene, miks väga tugevad õpilased sellest võitsid. Asi ongi selles, et tugeva õpilase eelis on iseseisva töö võime ehk  eesmärkide seadmise oskus ja materjaliga iseseisevalt töötamise oskus. See ongi tugeva õpilase võime. Aga õpetajaid on vaja eelkõige selleks, et sundida õpilasi tööd tegema. See on üks asi. Me meelitame, aga väga suures plaanis on see ikkagi sundimine.

Kui nüüd võtta sihikule tänane teema, siis selge see, et õpetajaameti väärtustamine ja õpetajate järelkasv on omavahel täiesti lahutamatult seotud küsimused, siin ei ole eriti võimalik neid teemasid osadeks jagada. Aga ma tegin seda siiski ja panin kirja ka teile saadetud materjalides kaks olulist alateemat.

Esiteks, Eesti hariduse jätkusuutlikkus sõltub sellest, kuidas väärtustavad praegu töötavad õpetajad oma ametit. Ma vaatasin seda sellistest aspektidest: kui mõjukana nad tunnevad ennast ühiskonnas; milline on õpetaja koormuse ja töötasu suhe (töötasu iseenesest ei ole niivõrd oluline, vaid just nimelt see suhe koormusega); siis praeguseks on väga oluliseks küsimuseks kujunenud see, milline on õpetajate, kõigi või enamiku õpetajate toimetulek erinevate töölõikudega, sest kohustusi on juurde tulnud. Ja lisaks turvalisuse küsimused, ka see, kuidas õpetaja tunneb ennast klassi ees, suhetes lapsevanematega, aga ka suhetes riigiga, näiteks see, kuidas minu tööd mõõdetakse. Kuidas neid eesmärke, mida ma peaksin saavutama, õnnestub täita riigi ja ühiskonna silmis. Kahtlemata kaasnevad ametiga ka mõned hüved, nagu näiteks 56 päeva tasustatud puhkust. Seda ei tohi unustada. Mõned hüved veel.

Teine alateema on see, mis meile tegelikult rohkem muret valmistab: kui perspektiivikaks peavad noored õpetajaametit tulevikus. Millest see sõltub? See sõltub kindlasti selle ameti olulisusest ehk noored tahavad midagi olulist ära teha – seda nad ütlevad –, nad tahavad kuidagi ühiskonnas mõjule pääseda. Teiseks, aga võib-olla ka kõige olulisemaks küsimuseks ongi see, et noorte arvates ei ole õpetaja töö teiste samaväärset haridust ja samaväärset kompetentsi nõudvate töödega võrdväärselt tasustatud. Nad näevad, et nad peavad sellele tööle asumiseks nii palju vaeva nägema, nii palju pingutama, nad peavad õppima väga palju ja neil peavad olema väga erilised isikuomadused, et selles töös toime tulla. Ja nad võivad valida erinevate elualade vahel.

Noortele on kahtlemata oluline paindlikkus. See, kuidas ma sisenen tööturule selles ametis, kuivõrd mulle antakse aega kohaneda, aga kuivõrd mulle antakse aega ja võimalusi õppida ja – järgmine valupunkt – teha karjääri. Seda ka minu klassi õpilased ütlesid, et selles ametis ei ole ju karjäärivõimalust. Natukene mõtlesin selle peale, kui jõuan, pisut räägin ka. Nii et see karjäärivõimalus kahtlemata on noortele väga-väga tähtis. Kui haridus on riiklik prioriteet, nagu me oleme kuulnud – ja selles ei ole keeruline kokku leppida, selles on lihtne leida konsensus –, siis peab hariduse olulisus kajastuma riigieelarves. Me peame seda seal nägema.

Kuidas tõsta õpetajaameti prestiiži? Nagu öeldud, õpetaja tahab olla ühiskonnas mõjukas, ta tahab, et tema käest küsitakse pedagoogikaalastes küsimustes nõu, nii nagu meditsiiniekspertidelt küsitakse siis, kui meil on ühiskonnas probleemid tervisega. Ja samuti ootavad õpetajad seda, kui tehakse haridusvaldkonna arengukavasid, strateegiaid, või planeeritakse välishindamist, siis me tahame, et meie käest ka küsitakse, kuidas olukord paistab seestpoolt, koolist,

Kui rääkida koormuse ja töötasu suhtest – sellest on siin juba mitu inimest juttu teinud –, siis mulle tundub, et just nimelt selle kaasava hariduse põhimõtete ja individuaalsete õpiteede toetamise, samuti digiõppe rakendumise tulemusel lisandub kogu aeg ülesandeid. Ja meie probleem ei ole sageli mitte see ainetunniprobleem või ainetunnikoormus, vaid koormus kasvab seoses muude kohustustega, mis jäävad ainetunnist väljapoole. Asi ongi selles, et õpetajatöö spetsiifika on reageerida viivitamatult, siis, kui me näeme probleemi. Kunagi minister Aaviksoo soovitas lisatöö ilmnemisel sõlmida töölepingu lisa, aga ei ole võimalik nendes olukordades, kus tekib ootamatu lisatöö, joosta koolijuhi juurde ja asuda sõlmima töölepingu lisa.

Kindlasti on väga oluline õpetajate toimetulek erinevate töölõikudega. Praegu on nii minu isiklik kui ka kolleegide kogemus on see, et kõige suuremas hädas ei ole mitte kunagi oldud aineõppega, vaid just nimelt sellega, et koolile on pandud vastutus selle eest, mille eest traditsiooniliselt on vastutanud pered. Me saame väga hästi aru, et seadusandja ei saa peredele nende ülesandeid ette kirjutada ja keegi peab lapsi aitama ja keegi peab lapsi õpetama ka siis, kui pered on hädas. Aga väga suurt osa õpetajatest ei ole selleks kahjuks ette valmistatud. Väga suur osa õpetajatest on ülikoolis õppinud mitukümmend aastat tagasi, kui selliseid teemasid ei puudutatud. Nii et koormus ei ole suurenenud mitte tundide, vaid kõikide erinevate lisakohustuste arvel. Ja neid asju tuleb hakata üle vaatama ja ümber hindama, võib-olla ka rahas mõõtma.

Ma tahan kokkuvõtteks öelda seda, et haridustöötajate töö tasustamiseks ja täiendõppe korraldamiseks peab olema riigieelarves kindlasti senisest rohkem vahendeid. See on poliitiline valik, kas tõsta õpetajate palga alammäära, kõigi puhul ühtemoodi, või võib-olla on isegi mõistlik see, et mõelda läbi lisaraha riigile oluliste ülesannete täitmiseks, mida konkreetselt seotaksegi nende kohustustega. Paremini peab olema reguleeritud õpetaja karjäärimudel, töökohustused. Koolides on vaja rohkem tööjõudu, sellepärast et eripedagoogid, sotsiaalpedagoogid, logopeedid ei suuda täita kõiki neid kohustusi, mida õpetajad tegelikult peaksid õpilastega üks ühele suhtes täitma. Ja töö peab jagunema rohkemate inimeste vahel, see tähendab, et õpetajaid on vaja lihtsalt rohkem. Või – meil on ka selline valik – kui me ei jõua seda kinni maksta, siis tuleb oluliselt vähendada koolidele pandud kohustusi. Me peame üles leidma need kohad, millest me saame loobuda. 

Auväärt ettekandja, teie aeg on läbi. Kas te nüüd teeksite ühe kokkuvõtte?

Mul on kokkuvõte tehtud.

See oligi kokkuvõte? Aitäh! Teile on küsimusi. Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ma tahtsin teid tänada hästi inimliku ettekande eest! Seda armastust ja seda, kuidas öelda, uhkust oma ameti üle, seda on kaugele näha. Suur aitäh teile tehtud töö eest! Aga mu küsimus ja kogu see mõttekäik on suunatud sellele, et ma tean, et teil on kogemused ka lastega, kellel on õpiraskused, erivajadustega lastega, ja ma olen siinkohal väga tänulik kolleeg Liina Kersnale, kes tegelikult on valgustanud meid, et see on Eesti ühiskonnas väga suur ja kasvav probleem. Tahan siin kuulajatele mainida seda, et kerge intellektipuue ehk vaimupuue ei ole haigus. See kerge puue ei pruugi kohe välja tulla, ja probleem ongi selles, et laps läheb tavakooli ning alles mingi aja pärast ilmnevad siis, ütleme, õpiraskused. Ta ei saa hakkama. Kuna teil on see kogemus olemas, siis ma tahan küsida, kas teil on välja kujunenud ideed-mõtted, kuidas saaksime antud olukorras parima lahenduse leida? Aitäh! Ja vabandust, et läksin üle aja.

Ma kõigepealt tahaksin seda teemat natukene rohkem laiali tõmmata, sest meie ainsad erivajadusega õpilased ei ole mitte intellektiprobleemidega – neid on tõeliselt vähe. Koolides tegelikult kõige suurem aur läheb sellele, et meil on väga palju igasuguseid hüperaktiivseid, aktiivsus- ja tähelepanuhäirega ja ärevushäiretega lapsi ning [palju esineb] ka muid selliseid mitte kaasasündinud, vaid just nimelt elu jooksul kujunenud, kas perekondlike probleemide [tõttu tekkinud] või ühiskondliku ärevusega seotud muresid. Ja vot nende laste ajutine või pikaajaline kõrvalejäämine igapäevasest õppest on see, mis kõige rohkem tekitab meile muret. Just nimelt õpetajad ei saa ju õpilast aidata, kui õpilast ei ole. Ja õpetajad ei saa sekkuda ka vanemliku ressursi tekitamisse. Meile praegu tundub, et väga suur osa meie tööst on seotud sellega, et meie noortel puuduvad reeglid ning nende loomine ja selle puudujäägi korvamine tekitab väga-väga palju lisatööd. Samas on peredel hästi suured ootused ja nad tajuvad, et neil on õigus nõuda kõikide õpilaste õpetamist. Me olemegi sellega nõus. Aga kui ma pöördun tagasi teie esitatud küsimuse juurde puuetega lastest või noortest, siis kuna haridus on väga seotud rahaliste kulutuste ja ressurssidega, siis selge see, et kõikides koolides kõikidele lastele sobivate süsteemide ülesehitamine on oluliselt kallim kui spetsialiseerumine. Kui siin härra Must tegi musta nalja selle üle, et me peame hakkama tegema erikoole andekatele, kes nüüd õppida ei saa, siis võib-olla siin on ikkagi mõte tagasi pöörduda teatud spetsialiseerumise juurde, et on osa koole, mis suudavad väga hästi toime tulla nõrgemate õpilastega juba praegu, ja osa koole, millel on võib-olla muud tugevused. Nii et kõik on võimalik. Kõikide lastega on võimalik saavutada väga häid tulemusi. Parimad tulemused saadakse siis, kui on väga hea koostöö koduga. Kõige keerulisemas olukorras oleme me siis, kui koduga koostöö on raske. Ja vot see on see koht, kus me palume perede usaldust ja abi ja seda, et meid usaldataks ekspertidena.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oled töötanud erinevates koolides, väikese Võsu kooli ja kolme lasteaia juhatajana, nüüd Tallinna Prantsuse Lütseumis. Oled täna ainus ettekandja, kes töötab iga päev koolis. Kultuurikomisjoni kohtumistel õpetajate esindusorganisatsioonidega kõlas ka mõte, et ehkki meie õpilaste teadmised on maailmatasemel ja õpetajad üliinimesed, on koolikorraldus ju suures osas sama, mis sada aastat tagasi – klassiruum, õpetaja, tahvel, täna arvuti, hinded, eksamid. Äkki ka see ei innusta noori õpetajaametit valima. Kas näed uusi lahendusi koolikorralduses? Tahaksid sa ise muutusi? Ja kas Eesti võiks olla uue koolimudeli elluviija?

Aitäh! Kohati püsib tõesti koolides vana koolikorraldus ja võib öelda, et osaliselt see õigustab ennast. Samas, meil on seadused, mis võimaldavad mul teha kõike. Mitte miski ei takista mul korraldada õppetööd kuidagi teisiti kui tavapäraselt klassiruumis klassi ees seistes tahvlit kasutades ja kontrolltöid tehes. Juba praegu on kõikidel õpetajatel need vabadused olemas. Küsimus on lihtsalt selles, kuivõrd meil on aega neid uuendusi ette valmistada. Sest iga tund nõuab aega ettevalmistamiseks. Ja kui sa tahad väga põhimõttelist muutust mingi teema käsitlemiseks, siis aeg on sageli takistuseks. Muid takistusi meil ei ole.

Noored kahtlemata tahavadki tulla kooli midagi ära tegema. Ja need, kes on kooli tulnud, nad teevadki. Ma armastan tohutult praktikante. Just sellepärast, et praktikantidega koos tulevad kooli uued ideed. Ütleme, mina ja praktikant koos, nagu viimastel nädalatel mitmel puhul on juhtunud – ma arvan, et meil tulevad väga head tunnid välja. Minu kogemused ja tema ideed, ja kui me need kokku paneme – super! Ma ei näe praegu takistusi. 

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Liis Reier! Teie ettekanne, mis on meile siin paberil välja jagatud, on  programmiline, siin ei ole vaja midagi juurde mõelda. Ma tahan eriti puudutada karjäärivõimaluste küsimust. On täiesti arusaadav, et iga inimene tahab oma ametis areneda, liikuda edasi, saada selleks lisaharidust, lisavõimalusi, ka lisaaega. Ma küsin niisugust asja: kas Eesti haridussüsteemil võiks olla mingisugust kokkupuudet Lõuna-Koreaga, kus aastakümneid tagasi tehti niisugune liigutus? Kui noored ei läinud õpetajaks õppima, siis tõsteti kapitaalselt õpetajate palka ja praegu on tudengite konkurss 15 kohale, et saada õpetajaks. Ja tulemused on näha ka OECD [statistikas] ja võrdlustabelites. Mis on teie arvates võti, et see karjäärimudel [paremaks saaks] ja tudengite huvi õpetamise vastu suureneks?

No mudel on tegelikult täiesti, nagu te just ütlesite, kirja pandud. Kui noor, just nimelt võimekas noor teeb oma valikuid, siis mulle tundub praegu, vaadates otsa nendele võimekatele noortele, et nad siiski valivad atraktiivseid erialasid töötasu mitte unustades. Ja kui ta teab, et seal on konkurss ja tal on väga head tulemused ja tema võib valida, kuhu ta läheb, siis ta valib need erialad, kus ta on mõjuvõimas ja kus ta saab väärikat töötasu. Õpetaja eriala sellisesse ritta ei kuulu.

Me tahame, et meil töötaksid õpetajatena kõige võimekamad inimesed, ja sellepärast on vaja just nimelt töötasuga see amet teha atraktiivseks. Ja nii nagu ka kirja panin, karjäär tegelikult on võimalik. Äkki me peame üheskoos natukene arutama seda, kas see karjäär peab alati olema vertikaalne või võib ta olla ka horisontaalne. See tähendab seda, et sa võtad eri valdkondades suurema vastutuse ja sellega ühtlasi on sul võimalus ka teenida lisa. Horisontaalne karjäär tähendab seda, et õpetajaametis on tohutu hulk  tõsist spetsialiseerumist nõudvaid valdkondi ja õpetaja võib teha karjääri nendes kitsamates valdkondades. Aga igal juhul noorte valikuid, ja võimekate noorte valikuid, mõjutab see, kui atraktiivne ja kui konkurentsivõimeline on palk.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Ja aitäh selle sümpaatse ettekande eest! Aga ma alustan triviaalse sedastusega. Vaadake, Eesti ühiskonnas pole olnud aristokraatiat, pole olnud paruneid ega vone. Vaat seda rolli täidab siis täna haritlaskond meil. Ja täidab väga hästi. Aga haritlaseks tuleb inimesi teatavasti koolitada. Selle rolli täitmiseks on vaja ka õigusi. Aristokraatia vajab õigusi, mitte ta ei tohi olla teenijaskond. Ma nüüd tsiteerin üht õpetajate märgukirja: "2000. aastate alguses hakati Eesti ühiskonnas jõuliselt propageerima teeninduskultuuri filosoofiat, mis jõudis ka koolidesse ja on kujundanud õpetajale teenindaja, mitte kõrge kvalifikatsiooniga spetsialisti maine. Sellega seoses on aastatega kahandatud ja õpetajalt ära võetud õigused ja võimalused enda eest seista ja oma põhimõtteid kaitsta, seda nii õpilaste kui lastevanemate suhtes." Te natuke teises võtmes seda teemat ka käsitlesite. Aga mu küsimus on selline, kui te selle väitega nõus olete, kas siis õpetajate õiguste kinnitamiseks tuleks esmalt muuta õigusakte või on see puhtalt ühiskonna suhtumise küsimus?

Alustan natuke kaugemalt. Ise alustasin oma õpetajatööd siis, kui räägiti väga palju sellest, et õpetaja on teenindaja ja klient on kuningas. Toona see kuidagi tohutult häiris meid, eriti noori õpetajaid, et mis mõttes, me oleme ju valinud niivõrd ägeda eriala, et kuidas meid võrreldakse. Praegu ma neid võrdlusi kas üleüldse ei kasutaks või ei kritiseeriks, sellepärast et leian, et iga teenindaja on ka meie ühiskonnas väga väärtuslik töötaja.

Nüüd õpetajate õigustest. Mulle tundub, et selleks ei pea alati seadus olema see, mis reguleerib õigust. Õpetaja suuresti ise kehtestab oma isikuga oma mõju ja selle, kuidas temasse suhtutakse. Aga jällegi jõuan ringiga tagasi selleni, et õpetajaametisse võiksid jõuda need inimesed, kes võib-olla on võimelised oma isikuga selle ameti prestiiži tõstma. Selleks on vaja noortele muuta see amet atraktiivseks ja panna ametisse kandideerima või kutsuda või kuidagi meelitada kandideerima need noored, kes suudavad oma isikuga tõsta selle ameti prestiiži.

Andres Sutt, palun! 

Aitäh, hea ettekandja, sügav kummardus, suur aitäh! Ma arvan, et üks säravate silmadega õpetaja siit Riigikogu kõnetoolist ongi ehe näide sellest, miks me PISA edetabelis sellisel kohal oleme. Te rääkisite oma õpilastest, kes ütlesid, et jah, nad oleks valmis minema õpetajaks, aga välismaale, ja kui ma õigesti aru sain, siis üks oluline kaalutluskoht oli kindlasti ka töötasu. Ma olen nõus, et see on prioriteetide ja valikute küsimus ja see riigieelarve kindlasti täna nii palju neid prioriteete ei tähtsusta või ei [aita õpetajaid] palgata. Aga ma tahtsin küsida tegelikult karjäärimudeli kohta. Nii, nagu te ise ka ütlesite, siis noorte jaoks on ülioluline, et nad teeksid olulist, mõtestatud tööd. Kui valmis on tegelikult meie koolijuhid õpetajat motiveerima, arendama, kui me raha kõrvale jätame? Mis on nende oskused, võimed ehk kas karjäär on alati ka juhi kujundada?

Aitäh küsimuse eest! Ja ehk kuulavad mõned koolijuhid seda tänast koosolekut. Ma arvan, et meie koolijuhtide seas on väga erinevaid inimesi. On mugavaid, neid, kes on harjunud jätkama vanas rööpas, aga on väga säravaid ja uuendusmeelseid koolijuhte, kes mõistavad, et uuendused ei tähenda alati kõige vana väljarookimist, vaid uuendused tähendavad seda, et me peame hoidma seda, mis on väärtuslik, ja välja rookima selle, mis on aegunud ja tekitab lihtsalt lisakoormust. Ja on väga palju niisuguseid koolijuhte, kes täiesti teadlikult annavad noortele võimaluse. Meil on isegi ju riigis ellu kutsutud alustava õpetaja programm ja tean, et koole kutsutakse sellega liituma. Koolijuht annab sellesse programmi astudes noorele õpetajale märku, et teda igal võimalikul viisil toetatakse sobiva tööaja pakkumisega, mentorlusega. Meil on selliseid koole ja selliseid koolijuhte ning ma usun, et hea eeskuju ikka levib, kui me oskame seda ka märgata ja näidata laiemalt. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänan väga huvitava ettekande ja nende sisukate vastuste eest! Mina olen harjunud rääkima sellest, et tervishoidu on raha juurde vaja ja kahtlemata sinna on raha juurde vaja. Aga kui ma nüüd ausalt tunnistan, siis haridus on kõige parem tervisepoliitika meede, kui niimoodi võib öelda. Kui iga laps saab jõukohase pingutuse, tehtu eest tunnustuse ja tunneb ennast meeskonna liikmena, siis me ei pea ka nende tervena elatud aastate pärast nii palju muretsema, et kas ja kuidas neid kasvatada. Aga lapsed on erinevad. Kõik ei ole küll hariduslike erivajadustega, aga nad ei ole samast vormist välja võetud. Mõnel on vaja võib-olla keerulisemaid ülesandeid, mõnel on vaja konkreetsemat ütlemist, kellelgi rohkem selgitamist. Mis on need võimalused õpetajat paremini toetada, et lapsed saaksid just selle, mis neil vaja on? Kas teie meelest oleksid need väiksemad klassid? On need mingid teatud oskused, mida õpetajahariduses tuleks tegelikult paremini anda? On see tõesti eripedagoogide, sotsiaalpedagoogide arvu suurendamine? Või on lahenduseks ainult, ma ei teagi, spetsiaalselt koolid või eraldi koolid? Aga tegelikult neid oskusi on vaja iga klassi valdajal.

Paluks nüüd küsimus! 

Ma sain küsimusest väga hästi aru. Aitäh! Arvan seda,  – kui ma nüüd hakkan tagantpoolt ettepoole liikuma –, et kuna seadus ütleb meile, et igas koolis on vaja nelja tugispetsialisti, siis siin ei ole mitte mingit vaidluskohta, et igas koolis on vaja nelja tugispetsialisti. Neid ei jätku. Aga võiks öelda niimoodi, et tegeliku töö või selle suurema töö kõigi õpilastega teevad ära laias plaanis ikkagi õpetajad. Meie õpetajad on väga tublid, aga väga paljusid neist ei ole eraldi koolitatud ja haritud näiteks eripedagoogika vallas. Mulle tundub, et kõik eripedagoogilised võtted sobivad tegelikult tavalastele ka väga hästi. Kõik tunnevad ennast väga hästi, kui me kasutame niisuguseid võtteid. Ja leian, et viimastel aastatel on ikkagi tõsiselt vajaka sellest, et õpetajate ajakavasse mahuks regulaarseid või väga mõtestatud või väga sihitud koolitusi. Laiapõhjaline ettevalmistus kõigi laste toetamiseks on hädavajalik.

Ja kui ma selle küsimuse algusesse pöördun, siis üks mõte veel. Mulle tundub, et kui on üks abi vajav laps ja tema ümber on liiga palju tegutsejaid, siis kõik need tegutsejad ajavad selle lapse hoopis segadusse. Kasulikum oleks, et õpetajad oleksid väga hästi ette valmistatud. Ikka tekib see, et mõni inimene sobib mõne inimesega natukene paremini. Näiteks kui on õpetaja, kes oleks valmis just nimelt seda last toetama, kas või kontrollima, kas tal on asjad kaasas, kas tal on kodutööd tehtud, kas tal on tuju hea jne. Panin kuskile kirja ka siia vist selle, et tegelikult õpetaja jaoks on see ikkagi tahes-tahtmata töösuhe. Aga selliste õpilastele tuge pakkuvate õpetajate hulka võiks suurendada. Või  see võiks olla ka üks töölõik õpetaja igapäevatööst, et tal on mingid õpilased, kellel ta siis rohkem silma peal hoiab. Aga ei saa eitada, et see nõuab jälle aega, ressurssi ja rohkem tööjõudu.

Priit Sibul, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Liis Reier! Kõigepealt võtan sõna selleks, et öelda teile aitäh. Aitäh selle eest, et te ütlesite minu meelest oma sissejuhatuse alguses kõige olulisema sõna – te olete uhke oma ametile! Seda tahaks palju rohkem ühiskonnas kuulda. Ma küsin ka ikkagi. Ja küsin selle kohta, millele te viitasite seoses kevadise COVID-i aegse õpetamisega. Ma aeg-ajalt räägin mõnede oma tuttavatega, kellel on ettekujutus, et tundi on võimalik varsti läbi viia niiviisi, et õpilased istuvad ekraani ees ja keegi räägib neile ainest nii põnevalt, et kõik jälgivad. Minu meelest andsite üsna hea vastuse sellele, mis tegelikult tunnis toimub ja milleks õpetajat vaja on. Aga küsimus on, kuidas infotehnoloogilisi vahendeid ja seda üleminekut teie koolis näete, ja milliseks õpetaja roll võib selles muutuda või kujuneda. Kui palju meil nendest infotehnoloogilistest vahenditest on abi ja milline on õpetaja roll tulevikus? Kas teie hinnangul see muutub? Ma näen lihtsalt, et mingitel inimestel on ootus, et masinad hakkavad justkui asendama.

Aitäh! Arvan, et kool ei ole kindlasti see esimene koht, kus infotehnoloogia vahetab inimesed välja. See võib muuta meie töös mõningaid asju operatiivsemaks ja lihtsamaks. Ma toon mõned näited. Võib-olla alustuseks hoopis sellest, et kui ma vaatan tänases saalis tühje kohti, siis põhimõtteliselt on kõikidel võimalik vaadata ülekannet. Mis te arvate, kas see inimene, kes istub ekraani taga praegu ja võib-olla on selle ekraani lahti teinud, aga samal ajal loeb veel mingit paberit või teeb midagi muud – räägib sõbraga või lahendab sudokut –, kui tähelepanelikult ta mõttega suudab kaasas käia? Ma kujutan ette, et teie, kes te siin saalis olete, olete palju suurema tähelepanuga selle teema küljes kui need, kes vaatavad ekraani vahendusel, aga saavad teha ka mingeid muid asju samal ajal. See on üks asi.

Mis võimalused isiklikult minule andsid distantsõppe ajal kiirkorras ära õpitud täiesti uued e-lahendused, sundolukorras? Ma oskan teha mõningaid teste, kontrolltöid ja ülesandeid niimoodi, et ma saan nende kaudu kiiremini tagasisidet anda – tagasiside on tohutult oluline. Väga paljud õpetajad kasutavad näiteks seda, et kui on vaja individuaalseid konsultatsioone teha või mingisuguseid vastamisi või vestlusi ja me ei suuda leida näiteks koolipäevas mingit sobivat aega enne tunde või pärast tunde selle õpilasega kohtumiseks, siis me lepime kokku  veebivestluse ja me saame 15 minutiga, üks ühes ilma otsas ja teine teises, need vestlused peetud ja asjad aetud, olgu vastamine või olgu mingi konsultatsioon, mis iganes. Me saame kohtuda vanematega praegu, kus ei ole soositud näost näkku, silmast silma ühes ruumis viibimine. Me muutume julgemaks ja me muutume osavamaks ja kindlasti on sellest kevadest olnud kasu. Aga jätkuvalt olen seisukohal, et teie, kes te olete täna, praegu siin saalis, olete kõige tähelepanelikumalt kuulanud.

Jaak Juske, palun!

Austatud eesistuja! Hea ettekandja! Armas kolleeg! Mulle tegi väga rõõmu, et väga mitmed teie õpilased tahavad õpetajaks saada. Aga et nad Eestisse jääksid, selleks tahavad nad saada väärikat palka ja näha, et neil ka õpetajaametis mingi karjäär on olemas. See on oluline mõte. Aga ma küsiksin selle nurga alt, et kui noor õpetaja tuleb kooli, siis on tal selline kirg ja natuke sära silmis. Aga tihti noored õpetajad põlevad kiiresti läbi, sest koormus on suur ja väga palju on bürokraatiat. Küsimus see: mida peaks tegema, et seda noore õpetaja kirge ja sära hoida?

Aitäh! Inimesed on erinevad. Ma ei saa rääkimata jätta seda, et kui 20 aastat tagasi olin ise noor õpetaja ja mul oli kõigest 12 tundi nädalas vaja anda, ette valmistada. Ja ma olin alustanud tööd septembris, jõuluks – ma käisin muidugi samal ajal ka ülikoolis – olin ma nii läbi, et ma läksin oma koolijuhi juurde ja nutsin ja ütlesin, et ma enam ei jõua, ma tahan anda lahkumisavalduse. Minu koolijuht sellel hetkel küsis mu käest sellise küsimuse: "Liis, kas sul ei ole südametunnistust?" Ja mina muidugi ütlesin, et on. Ja ma jäin. Pidasin kuidagi vastu. Aga ehk oleks ma tahtnud sellel ajal, kui mul ei olnud tegelikult koormus suur, võib-olla natukene rohkem niisugust käehoidmist ja nõu ja võib-olla kiitust.

See, mis on õpetajaameti puhul tohutult positiivne ja mida ei tasu üldse alahinnata, on õpilaste vahetu tagasiside, mis annab väga palju jõudu ja väga palju rõõmu ja väga palju tahtmist uuesti tagasi tulla. Aga just seda oleks tahtnud kindlasti – ja arvan, et praegused noored tahavad ka –, et kolleegid ütleksid samamoodi hästi ja et kolleegid ütleksid seda, et meil on tohutult hea meel, et sa siin oled, sest muidu meie peaksime jagama sinu töö ja tegema veel rohkem. Nii et praegu 20 aastat koolis töötanud õpetajana ma vähemalt püüan seda mõtet järgida, et kui on mõni noor kolleeg või ka lihtsalt alustav õpetaja, sõltumata vanusest, siis ma tahan teda toetada ja teda kiita ja tänada selle eest, et ta üleüldse tuli.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh! Austatud õpetaja! Ma väga tänan teid selle suurepärase ettekande ja siia saali värskuse toomise eest! Mis ma nüüd tahan teemaks võtta, on see, et enne rääkisite koolide spetsialiseerumisest. Meil täna on teemaks õpetaja ja õpetaja vaade ja siin ma püüangi aru saada sellest õpetaja vaatest. Koolide spetsialiseerumine ühest küljest on nagu horisontaalne – ainepõhine, valdkonnapõhine –, ja teisest küljest individuaalne – õpilaste suutlikkusest lähtuv. Ma küsingi, et lähtuvalt tänaste õpetajate  suutlikkusest, kas näiteks erivajadustega õpilastele, puudega õpilastele, peaksid pigem olema erikoolid või peaks neid ikkagi kaasama võimalikult tavalisse, tavaõppeprogrammi?

Aitäh! Ma olen ise selle peale väga palju mõelnud ja usun, et ehk oleks parim lahendus see, et on tavakool, kus on inimesi, kes suudavad näiteks selle konkreetse erivajadusega õpilasega paremini tegeleda. Et suurem osa õpilaskonnast on tavaõpilased, aga on teada, et selles koolis on näiteks paremad spetsialistid, kes suudavad aktiivsus- ja tähelepanuhäirega noortega tegeleda. Või selles koolis on näiteks paremad tingimused selleks, et liikumispuudega õpilased saaksid seal ühelt korruselt teisele. Muidu on kõik tavapärane, aga on mingisugune nüanss, mis aitab paremini toime tulla teatud erisusega õpilastel. Et õpetajad selles koolis on paremini valmistunud. Selge see, et me vajame kodulähedast haridust. Seda on väga raske korraldada. Aga suuremates keskustes tõenäoliselt on see võimalik. Ja minu arvates Tartu on  päris hea näide sellest, kuidas oma haridussüsteemi korraldada. 

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd ma palun siia järgmiseks ettekandjaks Tartu Ülikooli Pedagogicumi juhataja professor Margus Pedaste. Temagi ettekandeks on meil 15 minutit ja seejärel küsimustele vastamiseks 30 minutit. Tuletan veel kord meelde, et kõikidel Riigikogu liikmetel on kokku kaks küsimust kõikidele ettekandjatele.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kaasamõtlejad laiemaltki! Tänaseks on sõnastatud kaks uurimisprobleemi. Esiteks, õpetajate järelkasv ei ole piisav, ja teiseks, õpetajaamet ei ole piisavalt väärtustatud. Miks on neid probleeme vaja lahendada? Teemapüstitusest lähtuvalt on õpetajate järelkasv ja õpetajaameti väärtustatus Eesti riigi jätkusuutlikkuse alustala. Ma tänan kultuurikomisjoni teema tõstatamise eest! Nõustun, et need on väga tähtsad probleemid, ja näen, et nende lahendamisel on oma võimalused ülikoolidel, koolidel ja lasteaedadel, kuid laiemalt kogu ühiskonnal, ka Riigikogul ja valitsusel.

Annan esmalt natukene taustainfot ja seejärel teen kuus ettepanekut. Sissejuhatuseks ütlen, et õpetaja on eelkõige inimene. Ma olen kolmel korral võitnud vabariikliku bioloogiaolümpiaadi, kuid see ei tee mind veel heaks õpetajaks. Ainealastest teadmistest ja oskustest on vähe, kui ei oska teisi õpetada. Õpilased on mind vähemalt kolmel korral valinud kooli lemmikõpetajaks, kuid ka see ei tee mind veel heaks õpetajaks. Meeldimisest on vähe, kui sellega ei kaasne õpilaste potentsiaali avamist. Ma olen 15 aastat koolis bioloogiaõpetajana töötanud ja 20 aastat ülikoolis õpetajaid koolitanud, kuid ka see ei tee mind veel heaks õpetajaks. Kogemusest on vähe, kui seda süsteemselt ei uurita, ei loeta teiste tehtud uuringuid ja sellest kõigest ise ei õpita.

Minu kooliõpilastest kümmekond töötavad täna ise koolis õpetajana, ja just selle üle on mul hea meel. Ma usun, et see teeb ühest õpetajast hea õpetaja. Kui räägime õpetajate järelkasvu kriisist ja õpetajate asendamise vajadusest vanuse või varajase koolist lahkumise tõttu, siis on oluline, et iga õpetaja töötaks koolis või lasteaias vähemalt kümme aastat ja et ta tahaks seda tööd teha, teeks seda rõõmuga ja kasvataks järelkasvu. Täna on Eesti õpetajate staaž OECD riikide hulgas küll üks pikimaid, kuid noored õpetajad ei soovi kauaks kooli jääda. Jooniselt on näha, et alla 35-aastastest õpetajatest soovivad õpetajana töötada kuni viis aastat koguni 41%. Selles vanuserühmas ei ole neid nii palju üheski teises OECD uuringus osalenud riigis või majanduspiirkonnas.

Õpetajate järelkasvu nimel tegutsemine peab algama juba lasteaias ning jätkuma põhikoolis ja gümnaasiumis. Iga õpetaja kvaliteedi indikaatoriks peab olema see, mitmest tema õpilasest on saanud õpetaja. See info tuleb tänasel registrite ajastul lisada Eesti Hariduse Infosüsteemi iga õpetaja juurde. Siis saame uurida, millised õpetajate tegevused viivad probleemi lahendamiseni. Õpetajate järelkasv sõltub suuresti just koolidest ja laiemalt kogu ühiskonnast, meie suhtumisest ja eeskujust, õpetajaameti väärtustamisest.

Mul on hea meel näha, et üha enam näidatakse meedias ka õpetajaameti võlusid. Igas ametis on muresid, väljakutseid ja rõõme. Meie valik on, mida esile tõsta. Pöördun jälle OECD uuringu TALIS 2018 juurde, mis näitab viis aastat varem, 2013. aastal kogutud andmetega tehtud võrdluse põhjal, et praegu tajuvad õpetajad enda ameti väärtustamist ühiskonnas peaaegu kaks korda rohkem kui viis aastat varem. Oleme täna võrdluses teiste OECD riikidega keskmike seas ja üks suuremaid tõusjaid selle viie aastaga. Muidugi on meil veel pikk tee Singapuri, Lõuna-Korea, Kanada, Shanghai ja Soomeni, kuid meil ei ole sellist langust nagu näiteks Belgias, Hollandis, Islandil ja mitmes teises Euroopa riigis või Uus-Meremaal.

Mida teha? Uuringud näitavad ja ka täna on kõlanud, et õpetaja vajab väljakutseid. Selleks on aga vaja karjääriredelit. Alustav õpetaja ja suure kogemusega õpetaja ei peaks tegema koolis täpselt sama tööd. Nii nagu ülikoolis on meil õpetajad, assistendid, lektorid, dotsendid ja professorid, peaks ka koolis olema võimalik vertikaalne liikumine karjääriredelil. Nii nagu ülikoolis keskendub üks professor haridustehnoloogiale, teine õpetajaharidusele, kolmas eripedagoogikale, peaks ka koolis olema võimalik horisontaalne liikumine. Erisuguse kompetentsusega õpetajate sisulisest koostööst saavad sündida uued ideed ja lahendused nii koolis kui ka ühiskonnas laiemalt esinevatele olulistele probleemidele. Kutsestandardite süsteemi loomisega lõime seitsme aasta eest aluse karjäärimudelile, kuid täna näeme, et õpetajad, ülikoolid ning Haridus- ja Teadusministeerium peavad oma tarkuse ühendama, et koolidele ja lasteaedadele karjäärimudelid välja pakkuda.

Hästi oluline on tänasele teadmisele tuginedes võtta Rootsiga sarnaselt fookusesse juba töötavad õpetajad ning siduda mudelid palgapoliitikaga. Poliitikute ülesanne on eraldada vahendeid, et oleks võimalik töötasu diferentseerida vastavalt ülesannete mahule ja keerukusele ning sellega kaasnevale vastutusele või et oleks võimalik võtta vaba semester enesetäiendamiseks ja arendustööks või uurimiseks. Täna võimaldatakse seda [vaba semestrit] konkursi korras vaid viiele õpetajale üle Eesti. Kui õpetajatel on arenguvõimalusi ja väljakutseid, siis tahavad ka nende õpilased senisest enam ise õpetajaks saada.

Liigun siit edasi järgmise küsimuse juurde ja räägin ühest müüdist, mis on tänagi küsimustes natukene välja tulnud – müüt sellest, et ülikoolides on puudus huvilistest õpetajakoolitusse vastuvõtul. Tahan selle hea meelega ümber lükata. Näiteks 2020. aastal esitasid Tartu Ülikooli õpetajakoolituse ja hariduseteaduse õppekavadele avalduse 1889 kandidaati. Sellesse ei ole loetud nende õppekavade avaldusi, millel on võimalik õppida kas n-ö teaduspoolt või õpetajapoolt. Kuna umbes sama palju on huvilisi ka Tallinna Ülikoolis, siis kokku on see hulk oluliselt suurem. Võrdluseks võib öelda, et näiteks arstiõppesse viidi Tartu Ülikoolis avaldusi 676, ligi kolm korda vähem, ja informaatikasse 515, ligi neli korda vähem. Nii et kõige rohkem soovivad meie noored saada õpetajaks, aga Eestis on õpetajaid vaja lihtsalt palju rohkem kui ühegi teise elukutse esindajaid, keda ülikoolides koolitatakse.

Nüüd, kui vaadata neid arvusid, siis tegelikult on näha, et me räägime täna isegi konkursist. Õpetajahariduses on täna konkurss keskmiselt 3,8 kandidaati ühele kohale. Tõsi, kahjuks ei ole see kõigil erialadel ühtmoodi. Mõnevõrra moonutab pilti võimalus esitada mitu avaldust. Kõige kriitilisem koht on meie jaoks täna ikkagi matemaatika ja loodusainete õpetajaks õppida soovijate hulk, neid on liiga vähe. Muudele erialadele saaksime riigi soovil raha eraldamise korral vastu võtta tänasest rohkem üliõpilasi, aga nendel erialadel veel mitte. Ka ei ole meil alati võimalik piisavalt valida ja nii tulebki teha parimat võimalikku arendustööd nendega, kes on otsustanud õpetajaks õppima asuda. Aga kui Riigikogu leiab, et õpetajaid on vaja rohkem, siis on ülikoolid valmis neid rohkem koolitama, kui selleks eraldatakse vajalikud eelarvevahendid.

Küsimus on veel selles, kuidas innustada parimaid tegema valikut õpetajaameti omandamise kasuks. Üks konkreetne ja alakasutatud meede on siin stipendiumid. Juba vähemalt ligi kümme aastat on riik Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu andnud õpetajakoolituse eriala stipendiumi. Kas teate, kui paljudele seda stipendiumi antakse? Aastas 100 üliõpilasele üle Eesti. Tartu Ülikoolis oli sel sügisel saajaid 51, see on 3,9% õpetajaõppe üliõpilastest. Ja kas teate, mis on selle stipendiumi suurus? 160 eurot, ja nii juba aegade algusest saadik täiesti muutumatult. Võiks küsida, kas need arvud näitavad seda, et täna arutatav teema on olulise tähtsusega riiklik küsimus ja kas see teema kajastub ka riigieelarves n-ö riiklikult tähtsa küsimusena. Võim riigieelarves raha jagada on teie kätes. Täna annab riik Eesti kõrgkoolidele õpetajahariduse stipendiumideks raha sama vähe kui seitsme õpetaja miinimumpalk. Peaaegu mitte midagi. Võim riigieelarves raha jagada on teie kätes. Samas tahetakse igal aastal, et üliõpilasi lõpetaks rohkem kui 1000. Oleme varemgi esitanud oma seisukoha, et stipendiumi peaks saama vähemalt 50% üliõpilastest ja selle suurus peaks olema vähemalt 500 eurot kuus. See võimaldaks enam pühenduda õpingutele, sest ka üliõpilane on inimene.

Kui õpingud on läbitud, siis ... Lisan vahemärkusena, et tõepoolest, rahvusvahelistele hindajatele ja uuringutele tuginedes võib öelda, et täna on Eesti kõrgkoolides väga heal tasemel innovaatiline õpetajakoolitus, mis sisaldab palju praktikat ning kus teooria ja praktika käivad käsikäes juba esimesest ülikoolikuust alates. See ei ole enam probleemi tuum. Kui õpingud on läbitud, siis on tähtis, et õpetajad läheksid kooli või lasteaeda õpetajana tööle ja panustaksid seal piisavalt kaua. Siingi näitab OECD uuring TALIS meile suundi, kuhu tuleks liikuda, et õpetaja oleks tööga rahul ja jääks kooli kauemaks. Nimetan kolm suuremat asja: esiteks, õpetaja hästi hakkama saamine; teiseks, õpetajakoolituse läbimine; kolmandaks, arenguvõimaluste olemasolu. Neile kolmele tulekski panustada, kui soovime, et meie õpetajad kauem koolis töötaks.

Millal saab õpetaja hästi hakkama? Siis, kui ta on pühendunud, läbinud õpetajakoolituse ja tegeleb igapäevaselt enda arendamisega. Täna peab iga õpetaja ümbritsevaga sammu pidamiseks vähemalt ühe päeva nädalas pühenduma oma tegevuse uurimisele ja õppimisele. Seega ei saa õpetajalt oodata 20 või enama ainetunni õpetamist nädalas, nagu võis oodata võib-olla 15–20 aastat tagasi või veelgi varem. Ühelgi õpetajal ei peaks täna tema kohustustest ja vastutusest lähtuvalt olema nädalas üle 15 ainetunni, kui räägime 45-minutilistest tundidest. Alustaval õpetajal ja suure kogemusega pensionieelikust õpetajal ei tohiks neid olla üle kümne. Alustav õpetaja alles õpib praktika käigus õpetama. Kogenud õpetajatel on aga suur potentsiaal alustavate ning aeg-ajalt ka edasijõudnud kolleegide nõustamisel, õppeprotsessi uurimisel, õppematerjalide arendamisel ja kohandamisel. See on nende võimalus karjääriredelil liikuda. Me oleme ehk veidi rumalad, kui selle potentsiaali ära raiskame. Samuti oleme rumalad, kui peletame alustavad õpetajad koolist eemale, sest nad peavad töötama normaalsest kaks korda suurema koormusega. Kes on need "me"? Mulle tundub, et otsus on siin poliitikute käes. Tulen tagasi riigieelarve juurde. Riigieelarve määrab selle, millist palka saavad koolide ja lasteaedade juhid oma tublidele töötajatele maksta. Täna on eelarve selline, et õpetajad tuleb üle koormata. See tundub ebaõiglane, sest ka õpetaja on ikkagi inimene.

Õpetajate järelkasvu ja õpetajaameti väärtustamisel ei tohi aga unustada ka õppejõude. Ka kõrgkoolide õppejõud on õpetajad. Ülikoolides pakutav õpetajakoolitus ja seal õpetatav haridusteadus vajavad samuti tähelepanu. Meil on väga tublid inimesed. Ilma märkimisväärse eelarveta on Tartu Ülikool ja ka Tallinna Ülikool jõudnud mainekates ülikoolide pingeridades haridusteaduse vallas maailma tippülikoolide hulka. See on taas kord saavutatud õpetajatega sarnaselt ebamõistliku töökoormuse kaudu, sest lihtsalt ei ole piisavalt raha. Riiklik tegevustoetus ei kata isegi õppejõudude miinimumpalka. Eesti Teadusfondi kaudu pole juba aastaid jagunud raha ühelegi haridusteaduslikule uurimisprojektile. Meid on päästnud Euroopa Sotsiaalfond ja Regionaalarengu Fond ning suurepärane rahvusvaheline koostöö, mille najal oleme olnud edukad rahvusvaheliste teadus- ja arendusgrantide taotlemisel. Seeläbi saame tuua kasu ka Eestile, aga eelkõige on sellest kasu siiski finantseerijal ehk Euroopa Liidul. Tekib küsimus, kus on riigi huvi ja vastavalt sellele ka tugi. Jah, hästi on see, et Haridus- ja Teadusministeerium on avanud mitmeid võimalusi erisugusteks uuringuteks haridusvaldkonnas, aga neid on täna kahjuks endiselt vähe.

Ehk küsimus: mis on see education nation? See on sündinud sageli ennastsalgava töö hinnaga ja kaua ei saa see nii jätkuda. Selle hoidmiseks tuleb meil mõelda, mis on riigieelarves prioriteedid ning kuidas väärtustame õpetajate, õpetajakoolitajate ja haridusteadlaste koostööd. Me peame väärtustama oma inimeste pagasit, seadma selged sihid, hindama konkreetset situatsiooni ja sellest lähtuvalt käituma. Meie valikud on selle koha peal.

Lõpetuseks tahan teha kuus ettepanekut. Esiteks on meil vaja luua õpetajatele rohkem võimalusi arenguks ja mitmesuguste põnevate tööülesannete täitmiseks. Seda võimaldab karjääriredel, mida mööda saab liikuda nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt ja mis pakub õpetajatele arendavaid väljakutseid. Samuti tuleb anda neile aega, et nad saaksid oma potentsiaali rakendada. Teiseks tuleb õpilastele luua rohkem võimalusi õpetamiseks ja koostöiseks õppimiseks alates lasteaiast ja lõpetades kooliga. Nii anname võimaluse selleks, et õpilases saaks tekkida hea tunne teise inimese aitamisest talle midagi õpetades. Kolmandaks tuleb leida rohkem raha õpetajate palkadeks. Nii saame vabastada õpetajate aega enesearendamiseks ja järelkasvu kasvatamiseks ning õpetajale jääb tunne, et ta saab koolis hästi hakkama ja tal on arenguvõimalusi. Nii on õpetajal soov kooli jääda. Neljandaks tuleb leida raha stipendiumide maksmiseks. Nii tulevad parimad õpetajaks õppima, nii tuleb veel rohkem üliõpilasi õpetajaks õppima. Ühtlasi on nii võimalik vähendada õpingute ajaks oma töökoormust ja senisest enam pühenduda õppimisele. Viiendaks tuleb leida rohkem raha ka õpetajate koolitamiseks ja haridusvaldkonna uuringuteks. Sellest sõltub innovatsioon, samuti ülikoolide võimekus ette valmistada rohkem uusi õpetajaid ja pakkuda väärtuslikke professionaalsemaid võimalusi juba töötavatele õpetajatele, kes sellist võimalust iga nädal vajavad. Ja kuuendaks, eelneva võiks kokku võtta riiklikus õpetajakoolituse ja haridusteaduse edendamise programmis, sarnaselt IT Akadeemiaga. Täpsemalt oleme neid asju arutanud Riigikogu kultuurikomisjoniga, nende materjalide hulgast saate lisateavet leida.

Olen valmis vastama teie küsimustele. Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Liina Kersna, palun, esimene küsimus!

Suur tänu, juhataja! Austatud ettekandja! Olles ise Tartu Ülikooli Pedagogicumi vilistlane, on mul väga hea meel teid täna siin kuulata. Suur tänu väga sisulise ettekande eest! Me teame, et keskmiselt üks viiendik – osa ütleb ka, et üks kolmandik – klassist vajab hariduslikku erituge. Aga kui meil on klassi ees üks täiskasvanu, siis on väga keeruline igat last märgata ja teda toetada. On pakutud välja, et abiõpetajatena võiksid teha osalist tööd just nimelt õpetajaks õppijad. Kuidas teie sellesse ettepanekusse suhtute?

Aitäh küsimuse eest! Põhimõtteliselt on see väga ilus ettepanek. Aga reaalsus on täna see, et 70% üliõpilastest, kes ülikoolis õpetajaks õpivad, juba töötavad kuskil. Me ei saa neile ette näha veel n-ö kolmandat töökohta. Meie õpetajaks õppijate keskmine vanus ülikooli sisseastumisel on täna üle 30 aasta. Nad on pereinimesed ja neil on sellega seonduvad kohustused, nii et ma arvan, et see plaan ei ole väga realistlik. Tegelikult peame ikkagi mõtlema sellele, kuidas leida üliõpilastele hoopis rohkem aega, et nad saaksid oma õpingutele pühenduda. Kui meil oleks rohkem nii, et meie üliõpilased on täiskohaga üliõpilased, siis sel juhul võiksime hakata rääkima sellest, et nad saaksid olla nii, nagu võib-olla veel 20 aastat tagasi oli tüüpiline, et kui üliõpilane on praktikal, siis on ta sajaprotsendiliselt selle koolipere liige. Täna näeme üha sagedamini kahjuks seda, et üliõpilane käib neli tundi praktikal ja seejärel kiirustab teisele tööle, et raha teenida.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud professor Margus Pedaste! Täna on siin saalis kõlanud väga tarku mõtteid koolitamisest ja haridusest. Kindlasti peab tunnustama kõiki õpetajaid, kes aegade jooksul on Eesti koolides õpetanud. Nende hulgast enamik on olnud naised. Kuigi hariduse tulemus ei sõltu sellest, kui vanad on õpetajad või mis soost nad on, ma siiski küsin: mis imega saaks kooli meelitada rohkem mehi? Mul võib-olla sellepärast tuli see mõte, et uudistes oli info, et täna on meestepäev.

Aitäh küsimuse eest! Ma vastan hästi julgelt, et ma ei tea. Ma võin natukene ajas tagasi minna [ja öelda], et enne teist maailmasõda see oli nii, [et mehi oli õpetajaametis rohkem,] nii Eestis kui ka tegelikult mitmel pool mujal maailmas. Üks oletus on võib-olla see – teadlased aeg-ajalt püstitavad oletusi ja ei taha midagi väga kindlat öelda, [oletuste tõestamine] ei pruugi alati õnnestuda –, et see käib kaasas õpetajaameti väärtustamisega. Ja tegemist ei ole mitte ainult väärtustamisega palga kaudu, vaid ka väärtustamisega ühiskonnas laiemalt, et me kõik tunneme, et õpetaja olla on uhke ja hea. Mina võin seda julgelt igal pool rääkida ja öelda, et see aeg, kui ma olin koolis õpetaja, on minu jaoks olnud kõige toredam, kõige rõõmsam aeg. Ja nagu Liis Reier juba ilusasti ütles, on õpilastelt saadud tagasiside kõige vahetum, positiivsem asi, mida mina oma elus üldse olen saanud.

Heidy Purga, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea professor Margus Pedaste! Suur tänu teile selle vaimustava ettekande eest! Me teame, et õpetajakoolitusega tegelevad Eestis nii mitmedki, peale Tartu Ülikooli ja TalTechi ka mitmed MTÜ-d. See on olnud meil kultuurikomisjonis ka jutuks. Ma küsin siinkohal kõva häälega, et mida võiks või peaks tegema teisiti, et õpetajate õpetamise süsteemi [eri osad] tunnustaks teineteist, ja kas seda on üldse vaja.

Aitäh! Tõesti, täna on haridusministri määrusega paika pandud, kuidas peab Eestis toimuma õpetajakoolitus. Õpetajakoolituse raamnõuded on olnud kinnitatud juba pikka aega. Nende järgi oodatakse, et õpetajakoolitus toimuks kõrgkoolides ja sisaldaks vähemalt ühe aasta mahus ehk 60 ainepunkti ulatuses pedagoogilisi õpinguid, lisaks haridusteemalist uurimuslikku lõputööd või lõpueksamit, kumbki vähemalt 15 ainepunkti. See tähendab, et ainepunktide süsteemis alla 75 ainepunkti ei ole võimalik õpetajaks õppida. Kuid peale pedagoogiliste õpingute on ka muud erialased õpingud, nii et kõik kooliõpetajad peaksid olema täna meil magistrikraadiga. Lasteaiaõpetajad ja kutseõpetajad võivad olla bakalaureusekraadiga. See tähendab, et see on ülikoolide vastutus ja roll.

Olen absoluutselt nõus, et ülikoolide kõrval kannavad ühiskonnas tähtsat rolli ka kõikvõimalikud muud ettevõtmised, mis toetavad õpetajaameti väärtustamist ja pedagoogiliste oskuste omandamist, täiendades seda, mida ülikoolid pakuvad. Ja selle üle, võib öelda, on mul ainult hea meel. Küsimus on just nimelt selles, et me tajuksime nende vastutuse ja ülesannete jagamist, rollide omavahelist jagamist – mis on see, mis on ülikoolide roll, ja mis on see, mis on teiste roll. See on see koht, kus tuleb lihtsalt istuda üksteisega laua taha ja arutada rohkem läbi, kuidas me saame sama eesmärgi nimel toimetada, sest eesmärgid on meil ühesugused, aga lähtepunktid ja võimalused on mõnikord erinevad.

Vilja Toomast, palun!

Ma tänan! Austatud professor! Mina olen kõrghariduse saanud teises süsteemis, nõukogude ajal, ja minu psühholoogikutsega käis kaasas ka pedagoogikutse. Tol ajal oli see nii. Aga mu küsimus puudutab stipendiumeid. Ma ei laiendaks neid mitte ainult õpetajaks õppivatele üliõpilastele, vaid kõigile kõrgkoolis õppijatele. Mina sain omal ajal 40 rubla stipendiumit ja ma arvan, et tudengi jaoks oli see igati vajalik ja oluline toetus. Üliõpilastele võiks tõepoolest maksta stipendiumit – rohkem kui 160 eurot ja ka saajate hulk võiks olla palju suurem –, aga kas sellisel juhul ei peaks meil olema ülikoolides ka tasuline kõrgharidus ja üliõpilastel võimalus võtta suuremat õppelaenu? Kas see võiks tuua ülikoolidele rohkem raha, et õpet paremini korraldada? Mul ei olegi konkreetset küsimust. Aga kuidas selline mitmekihiline või -käiguline rahastamisviis teile tundub?

Aitäh küsimuse eest! Jah, absoluutselt. Nagu ma viimase kokkuvõtva punktina ütlesin, arvan ma, et peame [sellele probleemile] lähenema riikliku õpetajakoolituse ja haridusteaduste edendamise programmina. Selle programmi raames ei peaks makstama mitte ainult stipendiume, vaid tuleks laiemalt läbi mõelda, kuidas oleks võimalik toetada probleemide lahendamist – praegu näiteks seda, kuidas me saaksime rohkem toetada õpetajate järelkasvu, et meie n-ö asendusvajadus oleks kaetud. Selles suhtes olen ma nõus, et põhimõtteliselt on ilmselt tõepoolest vaja kaaluda ka seda, millistes kohtades võiks töötada tasuline kõrgharidus ja millistes kohtades mitte. Õpetajahariduse puhul näen ma praegu seda, et kuna tegemist on riiklikult olulise küsimusega, siis ma arvan, et [tasuline õpe] ei ole õige. Mõeldes tagasi ajale, kui tasulisi õppekavasid oli võimalik teha natuke laiemalt kui praegu, siis õpetajakoolitusse tuli tol ajal väga üksikuid tasulisi õppijaid. Ma arvan, et esimesel hetkel me ei leiaks piisavalt palju üliõpilasi. Küll aga on meil haridusvaldkonnas mõned tasulised õppekavad ingliskeelsete, rahvusvaheliste õppekavadena olemas ja seal on huvi ilmselt tänu Eesti edule haridusmaastikul ka päris hästi näha.

Katri Raik, palun!

Hea esimees! Hea professor Pedaste! Viis aastat tagasi tehti ülikoolides õpetajakoolituse õppekavad ümber, nii Tartu Ülikoolis kui ka Tallinna Ülikoolis. Me mõlemad oleme selle protsessiga seotud olnud. Viis aastat on möödas. Kuidas sa vaatad selle peale, mis on selle õppekavade reformi puhul õnnestunud? Kas ülikoolidel on plaanis neid õppekavasid veel läbi vaadata ja kui on, siis millises suunas liikuda? Ma tean, et meil Eestis üldiselt on tublid õppekavad saanud rahvusvaheliselt kõrge hinnangu. Aga üks asi on rahvusvaheliselt kõrge hinnang, teine on sinu kui tunnustatud haridusteadlase sisetunne oma kolleegide ja eri sihtrühmadega suheldes.

Aitäh küsimuse eest! Täpsustan, et isegi rohkem on aega mööda lennanud. Juba üle seitsme aasta tagasi said muudatused tehtud. Ja ma ei tugineks niivõrd oma arvamusele ja sisetundele, kuivõrd meie uuringutele. Me oleme olukorda uurinud alates nendest muudatustest.

Ma taustaks räägingi kõigepealt nendest muudatustest – kahest põhilisest muudatusest, mille me seitse aastat tagasi tegime. Neist üks oli see, et me suurendasime õpetajakoolituses oluliselt praktika mahtu. Milline see vahe on? Algul, enne seda muudatust oli praktika maht enamasti 15 ainepunkti, nüüd on see vähemalt 24 ainepunkti. Praktika mahtu on märkimisväärselt suurendatud. Aga teine, veelgi olulisem praktikaga seotud muudatus oli see, et me hakkasime praktikat läbi viima esimesest õppekuust alates. Varem oli enamasti niimoodi, et kõik õpiti selgeks ja siis mindi n-ö targana kooli või lasteaeda, aga nüüd lähevad kõik üliõpilased juba septembris praktikale ja hakkavad käsikäes, paralleelselt praktikat saama ja teooriat omandama.

Teine oluline muudatus oli see, et me vaatasime läbi kogu sisu, mida me õpetame üldpedagoogilistes ainetes, ja [selgitasime välja,] kuidas need [ained] käivad kokku valdkonna didaktiliste ainetega. See läbivaatamine käis tegelikult käsikäes õpetaja kutsestandardite uuendamisega, nii et need kaks protsessi toimusid mõnevõrra paralleelselt. Õpetajaid koolitavad ülikoolid, aga ka õpetajate aineliidud ja ühendused panustasid sellesse aktiivselt, lisaks koolijuhtide ühendused jne. Ma arvan, et me oleme üpris hästi kokku leppinud selles, milline peaks täna olema õpetajaamet ja millised oskused on selleks vajalikud. Me oleme praegu taganud kõigis õpetajaid koolitavates Eesti kõrgkoolides, et kõik meie õppekavad tagavad nende oskuste arendamise.

Tagasi uuringu juurde. Me oleme tõesti seitsme aasta vältel hinnanud rahvusvahelise uuringu instrumentidega – mõõtevahenditega, mida kasutatakse laiemalt, näiteks Ameerika Ühendriikidest ja sealses Stanfordi ülikoolis, Norras ja mujalgi – seda, kui sidusad on meie õpetajakoolituses praktika ja teooria. See on rahvusvaheliselt üks põhiküsimusi. Aasta-aastalt oleme näinud positiivset arengut. Teatud sellised suuremad hüpped on muudatuste tegemisel olnud, aga me võime täna öelda, et meie õpetajakoolitus on uuringutele tuginevalt tõepoolest täna palju parem kui seitse aastat tagasi.

Kuidas edasi? Me muudame peaaegu igal aastal õpetajakoolituse sisu. Ei ole nii, et saame midagi valmis ja siis rakendame seda pikka aega. Eelmisel aastal alustasime näiteks sellega, et kõik ülikoolis õpetajaks õppivad üliõpilased õpivad õppeainet "Kaasav haridus". Lähtume sellest – see [mõte] on ka täna kõlanud –, et meie ees on suur väljakutse: õpetaja vajab senisest enam eripedagoogilist, aga ka laiemat, kaasava hariduse alast kompetentsi. Samuti oleme oluliselt kasvatanud oskust haridustehnoloogiliste võimaluste kasutamiseks ning ise n-ö uute võimaluste väljamõtlemiseks, katsetamiseks ja uurimiseks õpetajatöös.

Kuid mõeldes tagasi viimasele poolele aastale, distantsõppele ja selle puhul ilmnenud väljakutsetele, näeme, et ka järgmiseks aastaks peame õpetajakoolituse õppekavasid muutma. Üks suur teema on see, mis tuli välja meie enda analüüsist: me ei ole täna veel piisavalt hästi valmis distantsõppes kasutatavate metoodikate alaseks õppetööks. Ehk tegelikult me saame olla distantsõppes veel edukamad, kui me täna oleme. Me nägime, et sageli ei rakendata kõige tõhusamaid meetodeid. See on üks asi, mida me peame senisest paremini oma õppekavadesse integreerima.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänan sisulise ja põhjaliku ettekande eest! Puudutasite oma ettekandes ka raha. Tegelikult me täna varajastel hommikutundidel arutasime ka siin raha üle ja hääletasime õpetajate palga tõusu. Tõite välja, et teie hinnangul peaks kontakttunde olema 15 ja 10, nagu ma aru sain. Täna on neid pigem 21 või 22. Aga selline ettepanek tähendab ikkagi väga suurt rahahulka, sest vaja on rohkem õpetajaid – see tähendab suuremat palgafondi ja suuremat summat riigieelarves. Kas te olete selle summa välja arvutanud? Ma tunde järgi arvan, et täna riigieelarves olev summa tuleks korrutada 1,5-ga ja sellele tuleks liita veel võimalik palgatõus – 1,5 seepärast, et säilitada olemasolev tase. Kas ma olen õigel teel või millised need arvutused on?

Aitäh küsimuse eest! Olete täpselt õigel teel. Ilma selleta me tõepoolest ei saa, me näeme seda. Meie n-ö võimalus ülikooliinimestena, teadlastena on ütelda seda, mida me õigeks peame. See, mis on võimalik ja kuidas on võimalik, on lõpuks tõepoolest poliitiline küsimus, sest see on valikute koht. Mina ei tea, millised on need teised kulud, mille pealt on võimalik kokku hoida. Ma loomulikult saan aru, et selleks, et suurendada märkimisväärselt [õpetajate palga] eelarvet, on vaja kuskilt [mujalt] kokku tõmmata.

Ma saan lihtsalt öelda seda, millele Liis Reier enne viitas: me oleme kokku leppinud, et õpetaja üldtööaeg on 35 tundi, aga tegelikult on see 40–60 tundi ja seejuures ei saa õpetaja piisavalt aega enese arendamiseks, enese täiendamiseks, kuid tal on seda vaja, sest muidu ei ole ta täna enam nii hea õpetaja, kui ta oli eile, vaid muutub iga päevaga, vabandust, kehvemaks õpetajaks, sest ta lihtsalt ei saa ennast arendada. See oli muuseas ka põhjus, miks mina 2011. aastal koolis õpetamise lõpetasin. Ma tajusin, et mul ei ole võimalik olla nii hea, nagu ma ise tahan olla. See on see, mis õpetajat sageli takistab – ta tahab olla hea ja kui ta ei saa hea olla, siis ta valib teise töö. Seepärast ongi niimoodi, et me peame leidma võimaluse, kuidas toetada seda tööd nii, nagu see töö tegelikult väärt on, arvestades sellega kaasnevat koormust, vastutust ja tööaega.

Signe Kivi, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Jätkan eelküsija teemat. Riigikogu võttis täna öösel vastu järgmise aasta eelarve. Õpetajate, sh lasteaiaõpetajate palga tõus, koolipsühholoogide kutseaasta [rahastamine], eestikeelse kooli toetus muu emakeelega õpilaste abistamiseks – need ettepanekud toetust ei leidnud. Te ütlesite, et ülikoolid on valmis koolitama rohkem õpetajaid. Teame, et täna on koolides puudu – ma võin eksida – umbes tuhat õpetajat. Kui palju maksab õpetajakoolituse õppekoht? Ja kui me tahaksime õpetajate puuduse probleemi viie aastaga lahendada, siis millised on need investeeringud, millega me järgmiste eelarvete puhul peaksime arvestama? Kas sellele küsimusele on võimalik praegu vastata n-ö peast arvutades või läheme konkreetsemaks hiljem? Oleks hea, kui saal kuuleks natukene ka nendest numbritest.

Aitäh! Me oleme selle välja arvutanud ja hea meelega küsiks, et võib-olla haridusminister oskab vastata. Me oleme haridusministrile esitanud täpse arvutuse ja küsimused. Me oleme mitmel korral teinud ettepaneku suurendada õpetajakoolituses sihtotstarbeliselt õppekohtade arvu. Kui ma õigesti mäletan – võin selle pärast igaks juhuks üle kontrollida ja seda täpsustada –, on ühe õppekoha maksumus aastas 7600 eurot [Margus Pedaste hilisema täpsustuse järgi 6500 eurot.]. Me oleme täna valmis võtma vastu oluliselt rohkem õppijaid, et leevendada just nimelt õpetajate puuduse probleemi. Nagu ma ütlesin, saaksime mõnes kohas, näiteks lasteaiaõpetajate hulgas, nende puuduse probleemi päris kiiresti lahendada. [Lasteaiaõpetaja õppekava] on Tartu Ülikooli kõige suurema konkursiga õppekava: 10,4 inimest kohale. Väga paljud inimesed ütlevad, et nad juba mitmendat aastat proovivad ja tahavad saada õpetajaks, aga neid ei võeta vastu. Nii et see võimalus on meil olemas.

Oluline on siinjuures veel see, et ülikoolil on vaja pikaajalist sihti. See tähendab, et me ei saa teha nii, nagu juhtus selle õppeaasta alguses, kui augusti viimastel päevadel pöörduti meie poole, et kas te võtate veel mõne vastu, meil on raha. Kas te saate võtta veel mõned üliõpilased vastu? Nii me ei saa, sest meil on ruumide piirangud, meil on praeguse distantsõppega seoses käimas eriolukorra ettevalmistused jne. Ja meil on ka õppejõude vaja, sest rohkem üliõpilasi tähendab ka vajadust suurema hulga õppejõudude järele. Ka õppejõud töötavad täna vähemalt 40–60 tundi nädalas, keskmise koormusega. Kõik see taandub kahjuks sellele, et kui me tahame uusi inimesi tööle võtta, siis me ei saa neid tööle võtta niimoodi, et vähendame selleks olemasolevate inimeste palka.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Kõigepealt ma tänan nii õpetaja Liis Reierit kui ka teid, austatud professor, suurepärase ülevaate-ettekande esitamise ja sisulistele küsimustele vastamise eest! Minu küsimus puudutab teie ettekande kolmandat slaidi, mis kajastab nende õpetajate osakaalu, kes soovivad õpetajana töötada veel kuni viis aastat. Vaadates seda slaidi – siin on võrreldud kolme riiki, Eestit, Soomet ja Lätit –, on alla 35-aastaste hulgas Eesti ju väga heas seisus. Kahjuks alla 45- või ka alla 54-aastaste hulgas Eesti enam nii heas seisus ei ole. Kas põhjus, miks see soov kahaneb, on suur koormus ja kõik need muud tegurid, mida te siin välja tõite, ka väike palk, või on sel mingi muu põhjus? Ma ei jõua enam juurde küsida, küsin pärast teise küsimuse.

Aitäh! Kõigepealt ütlen täpsustuseks, et alla 35-aastaste puhul on meil selles mõttes kõige suurem probleem, et nemad näevad, et nad ilmselt ei töötaks selles ametis kauem kui viis aastat. Me tegime analüüsi ja proovisime leida, millised tunnused, mida on OECD uuringus TALIS hinnatud, prognoosivad just nooremate õpetajate koolis jätkamist. Me leidsime, et tegelikult peame üles leidma need, kes tahavad õpetajaks saada. Need, kellel õpetajaeriala on esimeseks valikuks, jäävad suurema tõenäosusega kooli pikemaks ajaks.

Teiseks on oluline pedagoogilise hariduse olemasolu. See tähendab seda, et kooli ei tulda lihtsalt proovima, vaid läbitakse mahukad õpingud, investeeritakse iseenda aega, investeeritakse iseenda kompetentsi arendamisse ja siis tullakse.

Meie jaoks oli huvitav ka see, et tuli välja välise motivatsiooni olulisus. Huvitav on selle juures just see, et kui me võrdleme nooremaid õpetajaid vanemate õpetajatega, siis vanemate puhul tuli välja nii välise kui ka sisemise motivatsiooni olulisus, aga nooremate puhul ei tulnud välja, et sisemine motivatsioon prognoosiks nende pikemat edasijäämist kooli.

Ja lõpuks, professionaalset arengut takistavate tegurite puudumine. Nagu Liis Reier oma õpetajakarjääri alguse kohta rääkis, mõjus 12 ainetundi nädalas nii, et rohkem ei jõua. Kujutage ette, kui morjendav see on, kui ma selle töö kõrval ei saa ennast harida – kui ma ei saa lugeda ega vaadata toredaid ettekandeid oma erialalt, ükskõik kas me räägime kitsamalt ainealasest valdkonnast või pedagoogilisest valdkonnast. See on see, mis takistab. Ma jõuan tagasi selle juurde, nagu siin enne juba õigesti kõlas, et meil käivad käsikäes koormus ja palk.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tänan hästi struktureeritud ettekande eest! Mulle väga meeldis selline kontsentreeritud ülevaade sellest, kuidas õpetajakoolituse õppekavad viimastel aastatel on muutunud. Tulevikku vaadates tõite väljakutsena esile just digivahenditega või uute lahendustega parema toimetulemise või nende põimimise õpetamisse. Vaadates tagasi kevadesse, kui distantsõpe kõiki ootamatult tabas, keskendus üks avalikkuses väga teravalt esile tulnud arutelu sellele, kas meil peaks olema üks keskne digilahendus, kokkulepitud suhtlemis- ja digiõppevahendite üleslaadimise kohad jne või on see oluline õpetaja või kooli autonoomia osa, et igaüks saab ise endale sobivad vahendid valida. Milline on teie isiklik seisukoht ja mida ütlevad uuringud? Mis oleks Eesti jaoks mõistlik tee minna?

Aitäh küsimuse eest! Siin on kaks mõtet. Üks on kindlasti see, et kõigepealt me peame digilahenduste kasutusele võtmisel pidama kogu aeg silmas eesmärki, miks me seda teeme. Kui meie eesmärk on luua õppijale turvaline õpikeskkond, kus ta ei peaks tundma pinget ja muret selle pärast, kas ta oskab eri kohtadest asju leida, siis kõlab mõte selles suunas, et jah, meil on vaja ühte keskset lahendust.

Teine mõte on siin see, et vastus võiks natukene sõltuda ka sellest, millises vanuses õppijatest me räägime. Mida noorematest õppijatest me räägime, seda rohkem on vaja n-ö turvatunnet ja ühtset lähenemist kõigilt õpetajatelt, kes seda õpilast [õpetavad]. Lasteaias on tavaliselt rühmaõpetaja ja veel paar inimest, olukord on natukene lihtsam. Seal on see olulisem. Mida vanemate õppijate juurde me jõuame, seda rohkem me tahame arendada õppijate eneseregulatsioonioskust, sh oskust ise planeerida ja kavandada oma õppimist, hinnata õppimise tulemust. Sel juhul me tahame suunata suurema autonoomia suunas, et õpitaks ise valima erinevaid vahendeid.

Nii et vastus ongi selline, et vanusest sõltuvalt alguses rohkem üks ja edaspidi järjest rohkem valikuid. Aga valikute tegemisel peaks õpilastega koos läbi arutama, miks teha üks või teine valik ja kuidas see aitab õpilasel õppida. Ehk ma jõuan siit natuke teise teemani: ainealaste oskuste ja teadmiste kõrval me peame üha rohkem tähelepanu pöörama ka üldpädevustele, sh eneseregulatsioonioskusele ja teistele pädevustele, näiteks õpipädevusele.

Heiki Hepner, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Aitäh tõesti väga sisuka ja hea ettekande eest! Ma jätkan seda küsimust, mida minu hea kolleeg Riina Sikkut natukene juba avas ja mida minagi küsida tahtsin. Te ka vastasite sellele. Aga tõesti, me teame, et te igal aastal uuendate õppemetoodikat, kuidas distantsõpet paremini korraldada. Ma usun, et ka teil on see tunne, et distantsõpe tuli küll haigusega, aga jääb alles ka siis, kui see haigus on lõpuks seljatatud. Kuidas te hindate meie omavalitsusi ja ka riiki laiemalt just selle vormilise poole pealt, riistvara poole pealt, et seda distantsõpet pakkuda? Millised on kitsaskohad? Kas te olete ka seda suutnud analüüsida, et õpetamine oleks edukas õpilase suhtes, aga [mitte nii koormav õpetajale]? Me teame, et see on küllaltki koormav just õpetaja suhtes. Me räägime sellest, et õpetajal on suur koormus, aga tänane situatsioon on ju tegelikult seda koormust pigem juurde loonud.

Aitäh! Me võime rääkida tehnilisest valmisolekust kahes eri kohas. Üks on kool, mis on täna väga hästi valmis, ning teine on kodu, mis ei pruugi alati valmis olla ja mis ei ole ka meie poolt koordineeritav. Küll aga näitas juba viis aastat tagasi meie oma uuring seda, et 97% õpilastel üle Eesti on olemas nutiseadmed, mille abil nad saavad minna internetti ja õppida. Aga ka see 3% – võib-olla on neid tänaseks vähem –, ka need üksikud õpilased on meie jaoks olulised. Oluline on, et kõik saaksid õppida ja oma potentsiaali avada.

Nüüd, siinkohal on vaja mainida sedagi, et olulisem kui see seade on täna tihtipeale internetiühendus. Jällegi sama küsimus: koolides on internetiühendus enamasti juba piisavalt hea, aga kodudes ei pruugi see alati nii olla ja see võib saada meile takistuseks. Kuid nii või teisiti me praegu näeme, et põhiküsimus, asja tuum, ei ole mitte infrastruktuuris, tehnilises valmisolekus, vaid pigem on küsimus hoiakutes, suhtumises ja metoodikates, kuidas kasutada tõhusalt olemasolevaid tehnilisi võimalusi. Mida ma selle all mõtlen? Ma mõtlen seda, et kui enne kõlas Signe Kivi küsimus sellest, et võib-olla me oleme klassiruumi sisustamisel sada aastat või veelgi rohkem maha jäänud, siis mida me nägime oma uuringutes koroonaaja alguses, märtsis-aprillis, oli see, et natukene mindi tagasi hoopis õppemetoodikas, mida tundides kasutatakse. Täna tundides füüsiliselt koos olles kasutatakse hästi sageli koostöist õppimist. Õpilased ei istu enam nii nagu Riigikogus, vaid istuvad mitme kaupa ümber laua ja õpivad üksteiselt ja üksteisega koos. Nad õpivad tegelikult ka õpetama ja saavad selle hea tunde, mida tegelikult tähendab olla õpetaja rollis. Mida me nägime aga koroonaaja alguses, oli see, et hästi palju hakkas levima sellist n-ö targa käest õppimist ehk piltlikult öeldes justkui teadmiste ülekandmist ühelt targalt teisele inimesele, samuti oli videopõhist õpetamist – vaata videost, kuidas asi käib –, materjalide lugemist ja harjutuste tegemist. Sellised õppemeetodid ei ole kuigi nüüdisaegsed. Tahaplaanile jäid koostöise õppimise võimalused, mis tegelikult on võimalikud ka interneti vahendusel digilahendusi kasutades.

Üks mõte veel lõpetuseks. See, mis on meie väljakutse – mitte ainult Eestis, vaid üle maailma – ja milles meie teadlased on tegelikult praegu maailmas innovatsiooni loomisel täiesti tipptasemel, on õpianalüütika ja hariduslik andmekaeve. See on see koht, kus tehisintellekt saab õpetajat aidata – mitte asendada, vaid aidata – ja tuua nähtavale selle, mis õpilaste õpiprotsessis toimub, mida, olles klassi ees, me ei näe nii hästi, kui olles klassi sees. Ja veel enam, digitaalsed lahendused võimaldavad meil tegelikult ka õpilaste peas toimuvast aru saada paremini, kui me praegu saame. See on tulevik ja loodame, et meie teadlased ja õpetajad üheskoos leiavad siin häid lahendusi, mida ka muule maailmale pakkuda.

Aitäh, professor Pedaste, suurepärase ettekande ja küsimustele vastamise eest! Läheme päevakorraga edasi. Järgmiseks ettekandjaks on haridus- ja teadusminister Mailis Reps. Palun, kõnetool on teie!

Lugupeetud ettekandjad! Lugupeetud Riigikogu! Lugupeetud spiiker! Tõepoolest suur-suur tänu kultuurikomisjonile ja kultuurikomisjoni liikmetele niivõrd olulise teema tõstatamise ja selle saali jõudmise eest. Mul on tõesti väga hea meel, sest õpetajate järelkasv ja nende väärtustamine on tõepoolest riiklikult tähtsad küsimused.

Ei pea vist ütlema, et õpetajad on uue põlvkonna jaoks perekonna kõrval kõige olulisemad arengu toetajad ja sel viisil loomulikult ka kogu ühiskonna mõjutajad. Õpetajatest ja nende töö kvaliteedist iga õppija arengu toetamisel sõltub suurel määral hariduse kvaliteet tervikuna ning koos sellega õppija heaolu ja edasine elukäik, kogu riigi tulevik. Need ei ole pelgalt suured sõnad, sest see vastab ju tõele. Meie õpetajad teevad tänuväärset tööd ning meie lapsed näitavad suurepäraseid tulemusi kõigis PISA valdkondades, nagu täna siin saalis juba korduvalt on mainitud. Muidugi võib öelda, et see on vaid üks uuring ja et õpetaja töö on palju mitmetahulisem, kuid tulemused on kõnekad sellest hoolimata.

Kevadel toimunud ootamatu muutus kogu ühiskonna elukorralduses seadis meid olukorda, kus pea kõik Eestimaa pered tajusid, kui palju väljakutseid pakub õpetajaamet ja kui olulised on ühiskonnas õpetajad. Digivahend ei asenda inimest, see on meile praegu selgemast selgem, ja oleme endiselt keset keerulisi olusid, millega peame üheskoos hakkama saama. Samal ajal seisavad meie ees pikaajalised väljakutsed, me peame tagama haridussüsteemi jätkusuutlikkuse tulevasteks aastakümneteks.

Selle alustala on Eesti õpetaja väärtustamine ja toetamine. Julgen lapsevanema ja ministrina öelda, et õpetajad on Eesti ühiskonnas hinnatud spetsialistid, neid väärtustatakse kõrgelt. Aga peame selle nimel ühiskonnas veel palju rohkem ära tegema, kõikidel tasanditel. Kui vaatame 2013. aasta TALIS-e uuringut – Riigikogu liikmed loomulikult teavad seda –, siis näeme, et 2013. aastal tundis kõigest 13% õpetajatest, et ühiskond neid väärtustab. 2018. aastal oli see näitaja tõusnud õnneks juba 26,4%-le. Ja viimase viie aasta jooksul ametisse asunud õpetajate hulgas oli optimism veelgi suurem. Nimelt, 39% noortest õpetajatest tunnevad, et neid hinnatakse ja väärtustatakse. Peame tegema kõik selleks, et lapsevanemate ja kolleegidena, aga loomulikult ka koolijuhtide ja koolipidajatena ning riigi esindajatena aitaksime kaasa sellele, et õpetajad tunneksid end väärtuslikuna. Meie õpetaja on ju tõesti tubli, tark, kannatlik ja pühendunud. Iga väikegi samm on tähtis, näiteks tundkem huvi, kuidas läheb meie lähedastel õpetajatel, tuttavatel õpetajatel või neil õpetajatel, kellega puutume kokku kaudsemalt, ja kas saame kuidagi aidata neil oma tööd veelgi paremini teha. Ütleme õpetajatele ka tänusõnu, mida me kohati oma rahva hulgas üsna vähe kasutame. Täname neid igapäevase töö eest. Lisaks pisikesed, aga olulised toetusavaldused koolijuhile omavalitsuselt ja riigilt. Meil kõigil on ühine vastutus, et õpetaja saaks teha oma tööd hästi ning tunneks end toetatu ja väärtustatuna.

Meie õpetajad on viinud meid [hariduse vallas] maailma parimate riikide sekka, meile vaadatakse alt üles. Ka nüüdse distantsõppe kogemuse puhul on uskumatu, kuidas paljud, lausa kümned riigid on küsinud, mida ja kuidas me teeme. Loomulikult võime öelda, et oleme väga palju panustanud e-õppe vahenditesse ja panustame neisse jätkuvalt. Meil on mitmeid erisuguseid digipädevuse programme, digiõpikuid ja muid digiõppematerjale ning meie pingutused ulatuvad aastate taha. Distantsõppeperiood lihtsalt tõi selle kõik esile, aga see aeg tõi välja ka murekohad. Näiteks oleme uhked selle üle, et nüüd on Opiqu keskkonnas olemas digitaalsed LÕK-õpikud, need kindlasti aitavad vähemalt osaliselt üldist olukorda parandada. Ühel platvormil on olemas nii LÕK- kui ka RÕK-õppematerjalid, mis annavad abi selles osas, mida me kõik näeme ja mida ka täna siin on korduvalt välja toodud – [pean silmas seda,] kuivõrd eripalgelised ja kirjud on tänapäeval meie klassid.

Õpetaja tööajast on samuti täna juba räägitud. Õpetaja tööaeg on teema, mida Eesti Haridustöötajate Liit on oma uuringutes käsitlenud. Väga palju on tõstatatud ka küsimust, mida tähendab tavapärase 40 tunni asemel töötada reaalselt 35 tundi nädalas. Loomulikult tuleb arvestada, et õpetajad on erinevad, aga uuring TALIS 2018 ütleb, et Eesti õpetajate keskmine tööaeg nende endi hinnangul on olulisel määral üle 40 tunni. Olukord on pidevalt keeruline ja see teebki murelikuks. Väsinuna on õpetaja palju vähem võimekas, kui ta päriselt olla suudaks. Õpetaja on kogu aeg keerulises olukorras. Selleks, et ta oleks innustav, toetav ja emotsionaalselt tasakaalukas ning et ennetada tema läbipõlemist ja tagada kvaliteetne õpetamine, on vaja õpetajate reaalne tööaeg paremini sätestada.

Kui tahame liikuda kiiresti, tuleb minna üksi. Aga kui tahame jõuda kaugele, siis ainuke lahendus meil rahvaarvult väikese riigina on minna üheskoos. Tuleb leida aega, et koos mõttekaaslastega viia mõtted sinna, kuhu igapäevase õpetamise kõrvalt pole jaksu neid viia. Meil on võimalus võtta aega mõtlemiseks, tagasisidestamiseks. Selleks on ellu kutsutud riiklik haridusstipendium, mis võimaldab võtta vaba semestri professionaalseks arenguks ja uuteks algatusteks. Nii nagu professor Pedaste juba ütles, on need viis riiklikku haridusstipendiumi alles esimesed sammud. Pean haridusministrina ütlema, et nende levik ja populaarsus vajab kindlasti veel turgutamist. Siis on võimalik neid esimesi seemnekesi olulisel määral kasvatada, sest mis saaks olla veel olulisem – kui me räägime karjääriredelist ja karjäärivõimalustest – kui sellised vabad semestrid, mida kasutada enesetäiendamiseks ja tagasivaatamiseks või haridusstipendiumi toetusel oma haridustaseme tõstmiseks, näiteks doktorikraadi omandamiseks. Just need sammud vajavad meil laiemat toetust ja mõistmist.

Õpetajate järelkasvu tagamisel on äärmiselt oluline [sihtrühm] just alustavad õpetajad, seda on täna ka õpetajate eestkõnelejad öelnud ja kultuurikomisjoniski on see olnud korduvalt jutuks. Positiivse poole pealt peab ütlema, et [alustavat õpetajat toetavaid] algatusi ja programme on viimastel aastatel olnud meeldivalt palju. Tuuakse välja, mida alustav õpetaja vajab ja mida me saaksime veel teha. Mitmed sellised sammud on ka astutud. Aga üldine tagasiside alustavate õpetajatega seoses kinnitab taas kord sama: kui õpetaja kooli tuleb, siis töökoormust mitte ei hajutata, vaid pigem antakse kõige ebamugavamad tegevused just noorele tulijale. Kuid alustavad õpetajad ei ole ju reaalselt valmis täiskoormuse või sellest suuremagi koormusega töötama. Kõik need koolijuhid, kes näevad uut õhinapõhist, väga särasilmset noort inimest, kes sooviks mitmeidki asju koolis muuta, peaksid koostöös mentori ja toetajaga olema need, kes ütlevad: oodake, teeme kõike samm-sammult, sest siis me ei kaota seda toredat alustavat õpetajat kolme aasta jooksul.

Alates 2013. aastast on toiminud ka üleriigiline tunnikoormuse regulatsioon. Aga nagu ma juba ütlesin, eks me üheskoos peame tõsiselt tunnistama, et see on koolide kollektiivis toonud kaasa üsna suuri pingeid. Koolijuhtide diferentseerimine on üsna erinev ja üldiselt leitakse, et kui õpetaja karjäärimudelit nüüd – ma loodan – lähiajal rakendada, tuleb selles tasuküsimus oluliselt läbipaistvamaks teha.

Õpetajate palk – ma ei hiili sellest küsimusest kõrvale – on olnud oluline läbi mitme valitsuse, see on jätkuvalt oluline. Tõesti, kui võrrelda OECD keskmise palgaga, on meil veel pikk tee minna. Kui aga vaadata eelarvelist proportsiooni, seda, mis meil on üldharidusele laekunud, siis ei ole midagi häbeneda. Seega, kui me jätkuva majanduskasvu ja -arengu tingimustes hoiame pidevalt silma peal, et õpetajate palk päriselt kogu aeg numbrites kasvaks ega tooks kaasa uute töökohustuste lisandumist, siis oleme kindlasti teinud olulise sammu edasi. Me oleme hetkel OECD maade hulgas kõige kiirema palgatõusuga riik ja usun, et kui me nii jätkame, siis saab taas kinnitust see, mille professor Pedaste juba kenasti välja tõi. Uskuge või mitte, aga haridusvaldkonnas on täna konkurss sama suur kui kõigi teiste populaarsete erialade hulgas, ja see muutus on toimunud hetkeliselt, umbes kahe viimase aasta jooksul. Nii et midagi me oleme ühiskonnas siiski õigesti teinud. Ei tohi peatuda.

Ja see küsimus, mida me selle eelarve menetluse juures käsitlesime, et kahjuks on sel aastal avalikus sektoris palgakasv peatunud, on ju haridustöötajate liidul õigesti püstitatud. Küsimus on perspektiivis. Me peame kevadel eelarvestrateegia puhul väga täpselt vaatama, kuidas perspektiivitunne õpetajatele tagasi anda. See ongi selle karjäärimudeli märksõna.

Üks oluline muutus, mis on tulnud just õpetajatelt endilt, on seotud lähtetoetusega. See summa oli algul jagatud üsna väikesteks osadeks, aga nüüd tuleb see ühe korraga välja maksta, kokku 12 783 eurot. Me lisasime [selle saajate ringi], hea Riigikogu, nagu te mäletate, ka tugispetsialistid. Tõesti, peab tunnistama, et kooli minevad tugispetsialistid on selle üsna kenasti üles leidnud.

Kui vaadata, mida veel on meil vaja teha, siis üsna varsti kohtume aruteludel hariduse arengukava üle. Hariduse arengukava aastateks 2021–2035 toob mitmes kohas välja needsamad teemad, mida hea kultuurikomisjongi on siia suurde saali toonud. Küsimus on selles, kuidas ja milliste sammudega saaksime veel rohkem toetada tänast haridussüsteemi ja õpetajat, just järelkasvu mõttes.

Millised on ettepanekud või edasised sammud? Ma veel kord ütlen, et arengukava puhul on tegemist enam kui tuhatkonna erisuguse ürituse ja pakkumisega, mis on kokku pandud üsna kompaktseks dokumendiks. Sellest joonistub välja koolijuhtide toetamine, sest kooli õhkkonda mõjutab väga suuresti just koolijuht. Joonistub välja seegi, et me peame jätkama omavalitsuse haridustöötajate koolitamise programmi, sest kehv haridustöötaja omavalitsuses on samuti väga demotiveeriv. Kindlasti räägime edasi ka ennastjuhtivast haridusjuhist, sest just selline aktiivne, end täiendav ja õppiv direktor, koolijuht, on meie märksõna.

Ja mis siin salata, õpetajate palga miinimumi kõrval olen ka selles eestkõnelejatega kindlasti nõus, et pigem tuleb koos üle vaadata karjäärimudel ja tunnistada ausalt, et aeg on tuua tagasi palgaastmed, mis sõltuvad nii vertikaalsest kui ka horisontaalsest liikumisest ning mille korral õpetaja saab vahepeal koolist lahkuda ja hiljem tagasi tulla. Kindlasti tuleb sellega koos läbi vaadata seegi, kas vähemalt teatud osas toetavad õpetajate kvalifikatsioonireeglid seda, kui vahepeal näiteks erasektorisse liigutakse ja seejärel tagasi tullakse.

Selliste ettepanekute osas palungi, hea Riigikogu, teilt kaasamõtlemist. Loomulikult olen valmis vastama ka teie küsimustele. Kui oleme hariduse arengukava kinnitanud, peaksid need head mõtted jõudma ka tegevuskavadesse ja konkreetsetesse töörühmadesse, et tulla seejärel teie ette juba juriidiliste algatustega ja vajaduse korral ka seadusemuudatustega. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Aga enne, kui ma annan kolleegidele võimaluse küsimusi esitada, peame panema hääletusele istungi pikendamise. Selle palve on teinud meile kultuurikomisjon. Kõigepealt saalikutsung.

Austatud kolleegid, panen hääletusele kultuurikomisjoni ettepaneku pikendada istungit kuni päevakorrapunkti ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tööaja pikendamise poolt oli 26 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Istungit on pikendatud kella kaheni. Head kolleegid, esimese küsimuse esitab Liina Kersna, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Ma tahan küsida hoopis huvihariduse õpetajate järelkasvu teemal, mis on täpselt sama kriitiline nagu üldhariduskoolide õpetajate järelkasvu teema. Ma tean, et te olete regulaarselt kohtunud huvihariduse õpetajate esindajatega, ja see on suurepärane. Te olete arutanud nendega ka võimalusi, kuidas siduda huvihariduse õpetajate palku üldhariduse õpetajate palkadega. Äkki te tutvustate meile oma mõtteid või plaane. Mida saab riik teha selleks, et ka huvihariduse õpetajate seas oleks tagatud konkurents ja järelkasv?

Aitäh suurepärase küsimuse eest! Eriti aktuaalne on see teema täna, kui kahjuks üsna kurbade koroonanumbrite taustal käib meil tervishoiuesindajatega elav debatt selle üle, kui suures ulatuses peaks laiendama piiranguid huviharidusele. Selles mõttes on see teema täna väga aktuaalne. Mina ja laiem haridusüldsus oleme lõpuks jõudnud konsensusele selles, et haridus ei ole ainult see, [mida omandatakse koolis,] vaid inimest tema valikutes toetab väga palju ka see, mis toimub väljaspool põhiaineid – toimugu see koolimajas või huvihariduskeskuses. Neid mudeleid on väga erisuguseid.

Põhjus, miks ma kutsusin ellu huvihariduse ümarlaua – juba mitme aasta eest –, oligi see, et meie ees oli mitmeid väljakutsed, sh õpetajate ja nende järelkasvu teema. Aga peamine fookus oli sellel, et huvihariduse spetsialistid tundsid, et nad on kuidagi ära kadunud. Debatt käis selle üle, kas see, mis on üldhariduse formaalsest õppekavast väljas, on käsitletav noorsootöö või haridusena. Noorsootöö tundus haridusspetsialistidele küll äärmiselt vajalikuna, aga mitte ainuvõimaliku definitsioonina nende tegevusele. Nüüdseks on see [määratlus] kujunenud märksa detailsemaks, näiteks sotsiaalsete partnerite valikul ja mitmete laiemate tegevuste juures, näiteks kas tants on sport või huviharidus. Nii et juurde on tulnud väga palju uusi teemasid.

Aga nüüd tulen teie küsimuse juurde. On olnud kaks põhimõttelist ettepanekut. Esimene ettepanek on kasutada sedasama mudelit, mille Riigikogu on juba heaks kiitnud, ja see on huvihariduse riiklik toetus. See on riigi eelarvestrateegias püsivalt, mitme aasta vältel sees olnud 15 miljoni euroga. [Ettepanek] on tõsta seda toetust mis iganes summa ulatuses – räägitud on 10 või 15 miljonist – ja öelda siis kohalikele omavalitsustele, et see on toetuseks olemasolevale huviharidusele. Debatt, nagu te mäletate, käis Riigikogus selle üle, kas see 15 miljonit suunata uutele huvihariduse valdkondadele, uutele tegevustele ja uutele gruppidele. Vastuolu tekib näiteks väga lugupeetud muusikakoolidel, kunstikoolidel või tehnikavaldkonnal, kus tegemist on toimiva organismiga ja kus tahetakse palka tõsta. Nii et esimene [ettepanek] on olnud sellesama toetuse suurendamine, mis ei vaja mingisugust lisaotsust.

Teine [ettepanek] on kasutada mudelit, mida on kasutatud meie üldise kokkuleppe puhul, et alusharidus on oluline. Alates 2017. aastast, kui ma ei eksi – või oli see 2018. aasta, ma pean meenutama –, kuni eelmise aastani on lasteaiaõpetajate ja kooliõpetajate puhul jõutud järk-järgult 100% juurde, kui nad on sama kvalifikatsiooniga, ning 90% juurde, kui nad on madalama kvalifikatsiooniga. See mudel nägi välja selline, et riik toetas kohalikke omavalitsusi teatud koefitsientide alusel, aidates järele natuke keerulisemas olukorras olevaid omavalitsusi. See oli üsna pikk debatt, kuidas seda koefitsienti luua. Igal juhul toimus järeleaitamine. Nüüd on midagi sarnast [ka huvihariduse puhul] kaalutud. Mõlemad mudelid on olnud laual.

Laual on olnud ka kolmas mõte, mille järgi teatud tüüpi huvikoolid võiksid olla justkui riikliku palgafondi osa. Aga pean tunnistama, et selles osas vist väga suurt konsensust ei ole, sest kohalikud omavalitsused investeerivad täna huviharidusse ja noorsootöösse kokku enam kui 400 miljonit eurot ja meil ei ole mõtet asendada kohalike omavalitsuste väga head tööd. Nii et pigem räägime sellisest lisatoest. Niisugused need ümarlaua mõtted on üldiselt olnud.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Oktoobri lõpus oli kultuurikomisjonil võimalus kuulata õpetajate järelkasvu teemadel kolmanda sektori partnereid, need olid MTÜ-d Noored Kooli, Tagasi Kooli, Asendusõpetajate Vahendusprogramm, Alustavat Õpetajat Toetav Kool ja Edumus. Sellest kohtumisest jäid kõlama murekohad, mida igaüks välja tõi. Ja teate, nad ei rääkinud rahast. Mina küsisin raha kohta, nende eelarvete kohta, et millised need on – need olid muidugi naeruväärselt väikesed, vabandust väljenduse eest. Aga nad ise tõid välja hoopis selle, et meie süsteem on liiga bürokraatlik ja puudub koostöö Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Bürokraatlik just selles mõttes, et kui koolis on vaja asendusõpetajat, siis teda on vaja kohe, aga selle toimingu tegemine võtab ülimalt kaua aega – see, et täita lepingud ja läbida kõik need protseduurid. Aga see selleks. Arvestades Eesti tänast olukorda, kas Haridus- ja Teadusministeerium on õpetajate probleemi leevendamiseks valmis tegema koostööd kolmanda sektori partneritega, et nad võiksid olla Haridus- ja Teadusministeeriumile tugimehhanismiks?

Aitäh, suurepärane küsimus! Mina tahaks küll kiita Haridus- ja Teadusministeeriumi suurepäraseid töötajaid, sest olen täiesti veendunud, et tänase päeva seisuga on väga paljudel nendest väga pikaaegne töökogemus ka väljaspool ministeeriumi. Nad on tõesti tulnud õpetaja või aktiivse õppejõuna ministeeriumisse just täpselt selliseid, ütleme, väga edukaid kogemusi ühes või teises sektoris rakendama. Mitmed on tulnud ka nendest programmidest.

Kui nad tõesti kurtsid, siis ma pean meie asekantslerilt ja osakonnajuhatajatelt üle küsima. Mulle on pigem jäänud mulje, et me ainult nendest Haridus- ja Teadusministeeriumi arengukavade või juhtkonna koosolekutel räägimegi. Ma kinnitan veel kord, et me oleme väga avatud oma suurtele sotsiaalsetele partneritele. Õpetajate puhul on selleks näiteks õpetajate koostöökoda, ametiühingute poole pealt on traditsioonilisem [partner] olnud õpetajate liit, loomulikult ka EHL oma suuruse tõttu. Aga kõik need initsiatiivid – osa nendest programmidest on tulnud puhtalt MTÜ-de kaudu ja omaalgatusena, aga osa nendest on tulnud ka erisugustest Euroopa meetmetest, mille korral arengukavades või töörühmades on tulnud välja, et teatud teema on probleem, ja siis pakutakse projektipõhiselt Euroopa raha, et otsida sellele probleemile lahendust.

Ma absoluutselt kinnitan, et Haridus- ja Teadusministeerium ning mina ministrina oleme valmis igakülgselt selliseid vahvaid algatusi rakendama. Ma tõin täna siin mõned näited, näiteks alustava õpetaja programm põhineb täpselt sellelsamal kodanikualgatusel, kus nad ise võtsid initsiatiivi, töötasid [teema läbi] ja arutasid seda. Need on olnud õpetajad ise, kes on tundnud tööle minnes ära, millised on kitsaskohad, näiteks koolijuht ei toeta neid või lükatakse kõik ebamugavad teemad [alustavale õpetajale] ja keegi tegelikult väga ei hooli. Siis läheb noor minema. Ja alles siis, kui noor hakkab ära minema, öeldakse, et oodake. Täna siin vist üle-eelmine kõneleja mainis, et ühel hetkel oli temalgi see kriis. See on uue töökoha puhul üsna normaalne. Küsimus on selles, milline on tugi.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Minister! Eile hilistel õhtutundidel arutasime järgmise aasta eelarvet ja hääletasime muudatusettepanekuid. Rohkem kui ühe fraktsiooni muudatusettepanekud puudutasid ka haridusvaldkonna ressursside suurendamist. Need ei leidnud siin heakskiitu. Samas, kui me vaatame järgmise aasta riigieelarvet, siis näeme õpetajate järelkasvu meetme juures numbrit –5,7%. Tulles kolleegi varsema küsimuse ja professor Pedaste väljaöeldu juurde, me kuulsime, et noortel õpetajatel võiks kontakttunde olla mitte üle 15 tunni ja neil, kellel pension juba silme ees, mitte üle 10 tunni. See on ainult üks võimalik meede, abistamaks õpetajaid ja haridussüsteemi, jättes kõrvale näiteks klassis olevate laste arvu vähendamise. Aga selleks, et seda realiseerida, on meil vaja lisaressurssi. Lihtne arvutus ütleb, et me peaksime poolteist korda suurendama palgafondi, mis on õpetajatele ette nähtud, ja alles siis võiksime palgatõusust edasi rääkida. Minu küsimus on järgmine: kuidas te sellesse suhtute ja kas selle võiks ära teha?

Aitäh hea küsimuse eest! Jah, neid debatte on olnud mitu aastat. Milline peaks olema õpetaja miinimumpalk, et selle korral oleks saavutatud mingisugune kriitiline piir, mis oleks – ma ei taha öelda, et piisavalt motiveeriv – elamiskõlbulik? [Kui see on paigas,] saaks ülejäänud ressursid suunata teistesse kitsaskohtadesse. Eks me ju kõik mõistame, et riigieelarvet planeerides tuleb kogu aeg iga eraldise juures – nii oli ka selle eelarve puhul – [paljusid asju kaaluda]. Mis saaks olla minule meelpärasem tegevus kui haridusvaldkonda raha leida, aga tuli kaaluda, kui palju me oleme valmis oma laenuprotsenti suurendama. Sellest tulenesid ka keerulised otsused. Mina olen loomulikult tänagi valmis teile ütlema, et riigieelarves leiab ka haridusvaldkonna enda seest õpetajate palga tõstmiseks vahendeid. Aga küsimus ei olnud selles, küsimus oli põhimõttelises otsuses. Kuna arvestatav osa meie eelarvest tugineb ikkagi võetud laenudele – me oleme uhked, et see protsent on väga väike –, siis kas avalikus sektoris on hetkel palgatõusuks kõige parem aeg? Ma usun, et selle debati juurde me tuleme juba loetud kuude pärast tagasi. Sel aastal me kõik loodame ühiselt seda, et ei tuleks eriolukorda, ja siis tuleb ka riigi eelarvestrateegia kinnitada.

Nüüd sellest, kas me oleme valmis märkimisväärselt vähendama õpetajate koormust. Põhimõtteliselt on see sama asi nagu palgatõus. Mina ütleks, et selle peale vaatan ma õpetajate esindusorganisatsioonide otsa ja küsin, millise tee me valime. Kas meil on endiselt vaja tõsta miinimumi – ma saan aru, et selle puhul on eesmärk jõuda siiski 120%-ni – või me astume sammu näiteks koormuse osas või me astume jõulise sammu karjäärimudeli osas? Kõigeks läheb vaja ressurssi, kõik läheb sinnasamasse õpetajate kategooriasse. Aga me peame üksteisele tunnistama, et kõiki kolme korraga Eesti riigi eelarve ühe aastaga tõenäoliselt välja ei vea.

Kui ma oma isikliku arvamuse tohin välja öelda, siis karjäärimudel ja õpetajate koormus tulevad igal juhul käsikäes. Aga tõenäoliselt on see debatt üsna keeruline, sest nagu te, hea küsija, teate, tekib siin kohe küsimus, et ühe õpetaja koormus tundides ja tema kodutöö maht on ühesugune ning mõne teise spetsialisti ainele pühendumine on pigem auditoorne. Ülikoolides on see üsna paljuski antud nõukogu tasandile. Me oleme mitu aastat jõuliselt sellist koolijuhi ja koolitasandi autonoomiat proovinud ning tagasiside on olnud väga varieeruv. Seetõttu ollakse pigem arvamusel, et riik võiks seda rohkem reguleerida. Aga kui me hakkame rohkem reguleerima, siis me peame koos selle debati läbi tegema, ühtegi aineõpetajat välja toomata, et kellel on auditoorse töö maht suurem ja kellel tuleks rühm väiksemaks teha, andmaks õpetajale aega muuks individuaalseks tööks. Ma ei julge üldistada, kas see on ainult staažipõhine või tuleks arvestada ka muid nüansse, mis haridussüsteemis on üsna tundlikud.

Samuti tuleks siit kaasa võtta see teema, kas mingitel puhkudel võiks klass olla ka suurem – sellisel juhul rakendataks näiteks abiõpetajat. Selle kohta küsis täna vist, kui ma ei eksi, Liina Kersna. Teatud juhtudel võib see tõenäoliselt olla parem lahendus. Ma olen päris lähedalt näinud mitme kooli praktikat, kui on proovitud nii seda, et klassid tehakse väga väikeseks, tasemerühmadeks, kui ka seda, et minnakse tagasi suurema klassi juurde ja sinna suunatakse kaks õpetajat. Need koolid kinnitavad täna, et teise õpetaja olemasolu samas klassiruumis annab parema efekti kui ühes klassis olevate õpilaste arvu vähendamine.

Eks me peame kõiki nüansse arvestama, aga need tulevad lauda koos karjäärimudeliga. Seekord ei saa teha atestatsioonis sellist lihtsat kolmeastmelist [süsteemi]. Tõenäoliselt me kõik üheskoos leiame, et staaž ainuüksi ei ole see, mida me tahame karjäärimudelis näha. Need arutelud saavad olema üsna tulised, aga ma usun siiralt, et tulemus on seda väärt.

Heidy Purga, palun!

Suur tänu, lugupeetud spiiker! Hea Mailis! Kuna te seisate siin meie ees, on mul väga hea võimalus küsida. Paljud vaatavad meie istungit, palju on kaasaelajaid, kindlasti mõtlevad selle teema peale ka need, kes täna on siin juba esinenud, ja kõik teised, kes siin saalis istuvad. Mida te kostate? Mis saab kultuurikomisjoni esitatud ettepanekute n-ö vihust või üldse ettepanekutest, mis teie lauale jõuavad? Mida te nendega teete? Kui oluliseks te neid peate ja kas te lubate nendega tegeleda?

Aitäh suurepärase küsimuse eest! Kõigepealt, kindlasti oli sellest ka kultuurikomisjonis juttu, aga ma kordan siinkohal üle, et nüüdseks juba mitme kuu või lausa aasta eest on väga aktiivselt alustanud tööd õpetajate järelkasvu programm. Vahepeal läks selle tegevus rohkem elektrooniliseks, siis saadi ka reaalelus kokku ja nüüd jälle on suhtlemine pigem elektrooniline. Õpetajate järelkasvu programmi töörühm täpselt selliseid ettepanekuid analüüsibki. Mis nendest [ettepanekutest] päriselt saab? Kõigepealt me peame kindlasti vaatama, et need õiged ja olulised märksõnad oleksid kirjas ka arengukavades. Me oleme ju lubanud, et arengukavade [märksõnad] saavad olema ka riigi eelarvestrateegias olulisel kohal. Seetõttu pean ma oluliseks, et kõik need õiged asjad oleksid seal sees.

Teise punktina on kindlasti väga-väga oluline see, et me koos ülikoolidega – peamiselt kahe põhiülikooliga, aga osaliselt ka teiste ülikoolidega – leiaksime need lahendused, millest osa, nagu täna professor Pedaste ütles, on tulnud ka Tallinna Ülikoolilt, näiteks sealselt innovatsioonikeskuselt. Me mitte ainult ei oota, vaid me ka ütleme ülikoolidele, mis on need kolm asja, mida me saaksime kohe ära teha, et järgmisest õppeaastast midagi juhtuks. Me näeme, et konkursid on väga suured, me näeme, et tegelikult väga paljud väga motiveeritud töötavad õpetajad ei saa täna sisse. Mida me saaks teha selleks, et need grupid oleks vähemalt mingi aeg, kus meil on järelkasvuga probleeme, suuremad? Ministeeriumil tuleb loomulikult samamoodi tagasisidestada ja vaadata, mis on need asjad. Kas meil on tõesti vaja mingisuguseid seadusemuudatusi, täpsustusi? Mis on peale eelarve need poliitika kujundamise instrumendid, mida me veel peaksime kindlasti rakendama?

Eelarve osas, nagu me kõik mõistame, on tulemas üsna oluline hetk, sest me rakendame ju praegu uusi Euroopa rahasid. Mitmed väga olulised haridusalgatused läbi ajaloo – kui me läheme tagasi 2000. aastate algusesse – on tulnud just Euroopa rahade toel: mitmed digilahendused, investeeringud, aga ka mitmed pehmed meetmed. Kui oleme need ära katsetanud, siis on meie asi, kas me neid edasi hoiame. Ka see annab sellise hoopis uuema võimaluse neid ettepanekuid jälgida ja vaadata, kaotamata ära Kristina Šmigun-Vähi nimetatud organisatsioone, kes juba tegutsevad.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister, aitäh selle ülevaate eest! Minu küsimus puudutab kaasavat haridust ja seda teemat, mis oli laual, kui põhikooli- ja gümnaasiumiseadust muudeti. Te eelneva ülevaate käigus rääkisite, et võib-olla peab tagasi pöörduma ja vaatama, kas teha ka karjäärimudelis muudatusi. Kuidas teil praegu tunne on? Kas selle teema puhul – kaasav haridus, hariduslike erivajadustega lapsed ja nende toimetulek, kooli tugisüsteemide ebapiisavus – oleks vaja seadusandluses muudatusi teha või oleks vaja lisaressursse, et nendel lastel oleks olemas abiõpetajad ja koolidel vajalikud spetsialistid?

Aitäh! Alati ja pidevalt peab tagasi vaatama. Kaasav haridus on üks selliseid olulisi teemasid, kus ei tohi kunagi väsida, sest lapsed tulevad alati uued ja väljakutsed on alati uued. Me mõistame koolide väga jõulise tagasiside põhjal, kus need kitsaskohad on. Ka läbi Rajaleidja tuleb [teavet]. Ja nüüdseks on ju väga paljudes maakondades tekkinud sellised võrgustikud või on lausa koondutud kokku, ja sealtki liigub infot väga kiiresti.

Aga kõige esimene kitsaskoht – kui ma julgen üldistada –, kus me mõtleme kaasava hariduse või hariduslike erivajaduste toetamise peale, puudutab alusharidust. Koolides on astutud selgeid samme, parandamaks omavalitsuste teadlikkust. Me vähemalt tunnistame, milliseid puudujääke on. Ja kuigi süsteem on põhimõtteliselt välja joonistatud, on see enne 7. eluaastat väga-väga kõikuv. Nüüd, kui me koostasime alushariduse arengukava ja töötasime eelnõu kontseptsiooni kallal, tuli aina enam välja, et alushariduse seaduse debatt saab siin Riigikogus olema väga paljuski fokuseeritud sellele, kui palju me tegelikult sellist varajast märkamist suudame toetada ning milliseid ressursse me selleks vajame. Kindlasti ei saa olla ainult nii, et me ütleme kohalikele omavalitsustele, et tegelge sellega. Sellisel juhul me peame leidma ikkagi ka vahendid ja lahendused.

Ma ei taha öelda, et koolis ei ole väljakutseid. Kindlasti on. Ja ma mõistan ka küsija küsimust. Neid mudeleid tuleb vaadata erinevalt ja paindlikult – ei ole sellist ühte kiirteed, mis viiks lahenduseni. Aga jah, kui ressurssidest rääkida, siis ma julgen öelda, et kindlasti tuleb tunnistada, et alla 7-aastaste teema on veel keerulisem. Selle puhul on ka mitmed legaalsed aspektid. Tihti ei ole [lasteaias] erivajadust veel diagnoositud, lasteaias ei tunnistata seda veel, sest lapsevanem ei ole vastavat teed läbi käinud. Koolisüsteemis on see justkui struktureeritum, seal on olukord selgem, et kui sa ei ole seda meditsiinilist teekonda läbi teinud, siis me ei tea, kuidas sind aidata. [Koolis] on see kuidagi rohkem paika loksunud. Seevastu lasteaias on tihti see küsimus, et mingisugune laps segab või on agressiivne, aga kuidas teda aidata ja millised on lahendused – see jääb tihti tagaplaanile. [Olukorra lahendamine] on kindlasti Sotsiaalministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostöö küsimus.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud minister! Ma tulen selle teema juurde, mille kohta vist Signe Riisalo küsis, kui ma ei eksi. See puudutas õpetajate järelkasvu ja arengu meedet. Eelarve seletuskirjas on öeldud, et kulud vähenevad 5,7% – tänavu on need 45 miljonit, järgmisel aastal 42,7 miljonit eurot. 5,7% on suur vähenemine. Ma küsin seepärast, et sellest tegevuspõhisest eelarvest aru saada. Mis siin sisuliselt muutub? Seletuskiri sellele vastust ei anna. Midagi kärbitakse või mingisuguseid tegevusi muudetakse. Aga mille arvelt ja mis põhjusel seda rahasummat vähendatakse? Mis on selle vähenemise sisu? Ma tahan sellest tegevuspõhisest eelarvest lihtsalt aru saada. Ma ütlen kohe, et see on täiesti läbipaistmatu. [Siin on kirjas] lihtsalt programm: õpetajate järelkasv, 42 miljonit eurot, järgmine aasta. Aga millest see koosneb? Seletuskirjas on üksikud suvalised numbrid. Sellest, kuidas see summa jaguneb, ma aru ei saa. Ma eeldan, et keegi ei saa sellest aru. Rääkige, mille arvelt senine summa 5,7% väheneb. Miks see summa väheneb?

Aitäh, hea küsija! Ma sellisel juhul – kuna te olete ühest fraktsioonist – teen ettepaneku, et palun seda täpsustada nendel inimestel, kes erinevalt teist ja kahjuks ka minust saavad neist detailidest aru. Ma pean igal juhul minema oma finantsinimeste juurde ja küsima, kas tegemist on mingisuguse Euroopa meetme vähenemise või mingisuguse struktuurimuudatusega. Eelmisel aastal, nagu te, hea küsija, mäletate, debateerisime ühe teise küsimuse üle ja lõpuks tuli välja, et [rahasumma] oli ühest programmist teise tõstetud. Nii et seetõttu – nagu ma paaril viimasel päeval olen õppinud – ütlen kohe, et ma ei taha eksida ja mul ei ole hetkel täit informatsiooni. Ma täpsustan selle asjaolu üle ja saadan vastuse teie fraktsioonile, kui sobib. Suure tõenäosusega on nii, et kui kusagil oleks olnud mingigi kärpimine, siis mina ministrina teaksin sellest. Seetõttu on tõenäolisem, et tegemist on mingisuguse Euroopa raha liikumisega, ühest programmist teise tõstmisega või millegi muu sellisega. Rahandusinimesele on see kindlasti väga huvitav, aga sisu osas mingisugust põhimõttelist otsust kuskilt midagi koondada kindlasti ei ole.

Katri Raik, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Meil on endiselt Eestis kaks paralleelset koolisüsteemi, eestikeelne ja venekeelne. Ma olen mures venekeelse kooli põhikooliõpetajate pärast, kes töötavad vene keeles ja kes ei ole kübetki nooremad kui eestikeelse kooli õpetajad, pigem on nad keskmisest aastake-kaks vanemad. Need inimesed lähevad peagi pensionile. Mis saab siis? Kas läheme üle eestikeelsele haridusele? Või kust me need uued venekeelsed õpetajad võtame? Neid ei tule kohe kuidagi kusagilt.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Eks seda teemat ole siin mitmel korral ka arutatud. Meil on mitmekeelsed õpetajad, meil on LÕK-programmid, meil antakse lisamooduleid, aga jah, põhiõpe toimub sellise ühtlase õpetajaskonna jaoks. Olemasolevate õpetajate puhul on kõigepealt muidugi väga oluline see, et täna olemasolevate eesti keelest erineva õppekeelega koolide puhul me oleme astunud väga palju samme selleks, et need asuksid hariduse, täiendkoolituse ja info mõttes [ülejäänutega] samas inforuumis. Aga meil on veel väga pikk tee minna. Kas või sellised erisugused, nüüd juba uuesti avanevad Euroopa meetmed, mis võimaldavad tuua koolitusi, täiendusi, võimalusi – neid jõuab [eesti keelest erineva õppekeelega] koolidesse ebaproportsionaalselt vähe. Seda näitavad meie uuringud. Aga kui järelkasvust rääkida, siis jah, lähenemine on väga selgelt olnud selline, et haridusteaduskondades on lisatugi olemas, aga põhiõpe toimub n-ö ühtlaselt ja seal sellist erisust – nagu muukeelne haridussüsteem – ju konkreetselt ei tehta.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma küsin õpetajate palkade kohta. Üks mu tuttav noor õpetaja läks 2013. aastal kooli tööle ja ta just ütles, et selle aja jooksul on tema palk tõusnud kaks korda. See on päris märkimisväärne saavutus ja loomulikult, nagu tead sina ja tean ka mina, ei ole see tulnud iseenesest. Tegelikult on viimase kuue-seitsme-kaheksa aasta jooksul valitsused õpetajate palka eraldi prioriseerinud. Oleme püüdnud sellist 100-eurost palgatõusu aastas hoida nii sinuga koos kui ka ilma sinuta. Aga nüüd, järgnevatel aastatel on eelarves ja strateegias baranka – arusaadavatel põhjustel, nagu sa ütlesid, valitsus ei leidnud raha. Minu küsimus ei ole see, et miks valitsus ei leidnud raha. Aga mis sa arvad, millist sõnumit see kannab ja kui suure tagasilöögi see just nimelt tänase küsimuse valguses, õpetajate järelkasvu mõttes annab, et valitsus katkestas väga ilusa jada tõsta igal aastal õpetajate palka?

Aitäh! Kui me jääme selle kokkuleppe juurde, mis eelarve tegemisel väga selgelt laual oli, jääb see küsimus kõrvale vaid kuni kevadeni. Ja kevadel, loetud kuude pärast – nii nagu hea küsija teab, me räägime ju põhimõtteliselt neljast kuust – arutame riigi eelarvestrateegiat uuesti. Kui me nelja-viie kuu pärast oleme taas selle teema juures ja räägime õpetajate palgatõusu jätkamisest, siis ma usun, et selle ühe võnke me üheskoos sellel segaduste ajal suure sõnumina [teeme]. [Praegune olukord] kindlasti lahjendab [õpetajate] usku, et 100 eurot [igal aastal] on selline loogiline rütm. Mul on äärmiselt kahju. Pean tunnistama, et arvasin kuni lõpuni, et vähemalt osaliselt on palgatõus olemasolevate ressursside piires võimalik. Aga jah, ma jään selle juurde, et kui see probleem saab nelja-viie kuu pärast positiivse lahenduse, siis ei ole tegemist põhimõttelise muutusega. Kui aga kevadel palgaprobleemile positiivset lahendust ei leita, siis jätab see kindlasti oma jälje sellele, millega ma alustasin, öeldes, et märkimisväärselt on kasvanud [noorte] usk ja soov astuda haridusteaduskonda. Vabandust, et ajast üle läksin!

Pole hullu! Aivar Sõerd!

Ma kõigepealt tänan teid, austatud minister, eelmisele küsimusele vastamise eest! Ma jään seda vastust ootama. Aga ma kasutan võimalust ja küsin veel – küsin seepärast, et riigieelarvest aru saada. Eile oli siin rahanduskomisjoni esimees Aivar Kokk ja ta rääkis eelarvest. Ta ütles, et kõigil ministeeriumidel kärbiti tegevuskulusid 1,7% ja see summa suunati IT arengusse. Mul on siin kaasas haridusministeeriumi eelarve.

Teeme väga lühidalt, sest tegelikult on küsimuste ja vastuste aeg läbi.

Ma küsin selle kärpe kohta, millest räägitakse – see 1,7%, seda ei ole eelarves. Kas kuskil on mingisugune teistsugune eelarve, mida Riigikogule pole näidatud? Kui te saate vastata, siis vastake, kuidas see kärpimine toimus ja mille arvelt see tehti.

Minister lubas vastata kirjalikult, nii et te saate oma vastuse. Ma tänan ministrit nii ettekande kui ka vastuste eest. Läheme edasi läbirääkimiste juurde. Korraldajad on palunud, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Härra Sibul, kas te olete fraktsiooni esindaja? Väga tore! Priit Sibul Isamaa fraktsiooni esindajana kõnetoolis, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Minister! Head külalised! Ma palun ka lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ma esmalt tänan Riigikogu kultuurikomisjoni liikmeid ja esimeest, et see oluline küsimus meile päevakorda toodi! See teema, mida me täna käsitlesime, on väga lai, mitmetahuline ja kompleksne. Aga ma ise käsitlen siin ainult ühte aspekti, mis minu meelest on väga oluline. Olgu kohe alguses öeldud, et pean õpetajaametit üheks huvitavaimaks ja keerulisimaks ametiks ühekorraga.

Kuidas saada inimesi töötama õpetaja ametikohale nii lühemaks kui ka pikemaks ajaks? Esiteks peame minu meelest hakkama rohkem usaldama koolijuhti ja kooli. Olen ka ise kooliga seotud ja mulle väga meeldis, kui kooli omanik kord ütles mulle, et kooli juhib ikka koolijuht ning teised institutsioonid saavad olla koolijuhile eelkõige toeks. Me oleme õpetajaameti selgelt üle reglementeerinud ja bürokratiseerinud. Kiirete lahenduste otsimisel peame ennekõike seda aspekti silmas pidama. Seda, kes sobib kooli meeskonda tööle, peab olema võimalik otsustada koolijuhil. Loomulikult on õpetaja ettevalmistamisel oma koht, aga lõpliku otsuse peab tegema koolijuht, sest temal on vastutus.

Olen veendunud, et inimene, kes on lastega ja laste ees, peab olema olulisem, kui kõik seadustesse kirjutatud paragrahvid kokku. Vaid siis on täidetud eeldus, et seaduse mõte, mitte üksikute paragrahvide täitmine jõuab kooli. Teatripedagoog ja -teadlane Voldemar Panso on oma mälestusteraamatus kirjeldanud oma õpetajat Aleksander Tamme järgmiselt: "Meie õppimisjärg oli vanade roomlaste juures. Tamm ütles, et vanad roomlased olid kange rahvas, et vaadaku me temale kahe silma sisse ja tema räägib. Nõnda sündiski: meie vaatasime hinge pidades Tamme kahe silma sisse ning tema rääkis meile vanadest roomlastest. Tamm ei küsinud kedagi, ei käskinud kedagi õppida, ainult rääkis. Ja imelik, seda, mis ta rääkis, mäletan tänaseni. Kuigi mõndagi sellest, mida õppisin, olen unustanud. Millest see nõnda? Siis ma veel ei teadnud, millist võlujõudu omab isiksus õpetajakutses. Ja mis tähendab sõna elavaks tegemise jõud." Igaühele on selge, et milliseks me seadusi ka ei kirjutaks ja kuidas me ametiühenduse ülesandeid ka ei kirjeldaks, ei ole [üksnes selle kaudu] võimalik saavutada seda olukorda, mida kirjeldas Panso.

Teine oluline küsimus, mis mind painab. Rääkisin sel nädalal ühe koolijuhiga ja meil tekkis küsimus, miks on nõnda, et seitsmendas klassis õpetajate päeval on [lastes] huvi ja tahe nooremaid õpetada olemas, aga gümnaasiumi lõpuks see kahaneb. Ma toon siin paralleeli sel nädalal Martin Ehalalt ilmunud arvamuslooga emaduse alavääristamisest. Kui järele mõtleme, siis mõistame, et avalikkuses kirjeldatakse pidevalt koolis esinevaid probleeme: probleemseid lapsi, õpetajate madalat palka, rasket tööd jne. Tegelikult on meil õpetajate ja koolielu kohta vaja palju rohkem selliseid kirjeldusi, nagu kirjutas Panso. Õpetaja ei ole teenindaja, keegi, kes osutab teenust, mida tarbitakse. Haridus ei ole midagi, mida saab kellelegi anda. Kõige tähtsam – meil on kooli vaja isiksusi, kes suudaks oma imeliste ainealaste teadmiste taustal näha lapsi ja avastada nende andeid. See on rahvuslik rikkus ja selleks on vaja ennekõike suurt sooja südant, lihtsalt tahet olla õpetaja. Sellest sünnivad imed.

Siit jõuan ma kolmanda mureni. Eesti koolides töötab suur hulk õpetajaid, kes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. Nad on õpetajaks koolitatud inimesed, sellised, kes omavad ainealaseid teadmisi ning kes suudavad näha lapsi ja avastada nende andeid, enamgi veel, nad suudavad toetada laste arenguteed. Aga tuleb välja, et nad ei kõlba. Üks haridusametnik selgitas hiljuti koolijuhtidele probleemi ulatust, viidates sellele, et koolijuhid teavad, et nende juhitud õppeasutustes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele 20% õpetajatest, ning täpsustas, et kui õpetajate koosseisu korralikult auditeerida, siis on mittevastavus kogunisti 40%. Kuidas on see võimalik? Koolides on õpetajaid, kelle õpetajaks õpe põhineb näiteks rakenduskõrgharidusel, mis on omandatud Tallinna Pedagoogikaülikoolis, või keskeriharidusel, mis on omandatud õpetajate seminaris. Samuti on õpetajaid, kel on bakalaureusekraad ja kes on end pidevalt täiendanud. Meenub üks kehalise kasvatuse õpetaja, kes on omandanud hiljem treenerikutse. On ka õpetajaid, kes omavad küll magistrikaadi, aga kel puudub kutse, mille omandamiseks peab läbima formaalseid protseduure, mis tegevõpetajale tunduvad ülekohtused. Sellisel viisil ei ole kõrvale tõrjutud mitte ainult õpetajaid, vaid ka tugispetsialiste. Põhjus on lihtne. Eesti õpetajate koolitust on viimastel aastakümnetel tabanud suured muutused. Erisugustel põhjustel on paljud õpetajad selle käigus pudenenud seadusruumi pragudesse. Mitmed [on kõrvale jäänud] näiteks sel põhjusel, et nad ei ole määruses fikseeritud ajavahemiku jooksul õpetajana töötanud, vaid on võimekate inimestena leidnud mõne paremini tasustatud töö.

Ma ei taha sugugi alavääristada magistrikraadi tähtsust õpetajaõppes, kahtlemata on suund selle omandamisele olnud oluline ja põhjendatud. Samas tahan loota, et see ei ole mitte ainult õpetajate esindusorganisatsioonide ja haridusametnike teadlik poliitika, vaid mittemärkamine. On ju nende n-ö kvalifikatsioonita inimeste näol tegu õpetajate põlvkonna esindajatega, kes on aidanud viia Eesti selliste haridustulemusteni, mille üle me kõik sageli uhkust tunneme.

Isegi eelmainitud protsentide juures võib tunduda, et see probleem on väike. Aga ei, tegelikult ei ole see väike. Eestis töötab koolides umbes 5000 kvalifikatsiooninõuetele n-ö mittevastavat inimest, neist 4061 õpetajal puudub magistrikraad ja 946 on kõrghariduseta. Ometi on nende seas palju selliseid, kelle lõputunnistusel on kirjas "Õpetaja" ning kes ka tegelikult on õpetajana võimekad. Seda, kui palju selliseid on, ei tea ilmselt keegi. Aga fakt on see, et me tõrjume regulatiivsete normidega õpetajate seast välja neid, kellele me tegelikult peaksime tänulikud olema. See probleem ei olnud Riigikogu liikmete fookuses, me ei ole seadusandjana otseselt loonud seda olukorda. Kvalifikatsiooninõuded kehtestatakse ministri määrusega ja minister tugineb selles otsuses õpetajate esindusorganisatsioonide ja haridusametnike kompetentsile. Õpetajaks õppinud inimeste hülgamine pole siiski mõistlik. Nagu ma ütlesin, on oluline märgata noorte õpetajate kõrval ka neid, kes on varem õpetajaks õppinud, kuid kes täna nende kriteeriumide alla ei mahu.

Mis on siis kõige tähtsam? Meil on kooli vaja inimesi, kes suudaksid oma imeliste ainealaste teadmiste taustal näha lapsi ja avastada nende andeid. Lapsed ei arene mitte tänu meile, seadustele või haridussüsteemile, vaid ikka tänu headele õpetajatele. Aitäh teile selle eest!

Aitäh! Heidy Purga, palun!

Lugupeetud spiiker! Võtan igaks juhuks kohe kolm minutit lisaaega, kuigi ma arvan, et saan kiiremini hakkama.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Head kolleegid! Kultuurikomisjoni esimees! Esinejad ja kuulajad sealpool saali! Liiga tihti olen ma kuulnud lauset, et Riigikogust võiks tulla rohkem algatusi, et Riigikogu võiks olla rohkem riigielu juhtivas rollis ja võtta initsiatiivi. Ma pean teiega siinkohal jagama üht seika suvest, kui kohtusin meie kolleegi Viktoria Ladõnskajaga, et arutada temaga teemasid, mis on meid mõlemat väga puudutanud ja mida võiks kultuurikomisjoni aruteludeks ehk välja pakkuda. Üks neist teemadest – õpetajate järelkasv – on täna siin saalis arutlusel.

Olen korraga uhke ja omamoodi harras ning tänulik. On väga eriline tunne seista siin puldis peale kõiki neid pikki ja sisukaid arutelusid, olles vaadanud neil kohtumishetkedel silma neile, kes on äsja saanud sõnumi, et teie palk pole meie prioriteet, teie õhtusse veninud tunnid koolis pole meie asi, ehk peate vastu nagu alati, sest teie hoolite ja teid motiveerib missioonitunne. Aga olukord on ikka päris hull.

Kui ma seda kõnet ette valmistama hakkasin, sattus mu kätte üks Artur Alliksaare tekst, mis on pühendatud Paul-Eerik Rummole. Seal on sellised read: "Nii pime on, et ei näe, kas läheb veelgi pimedamaks. Tuld, nüüd tuld! Liikumised igatsevad liitumust, liitumused eeldavad kiindumust." Ajad on rasked, aga liitumused eeldavad tõepoolest kiindumust ja koos edasiminemist, sest koostegemises peitub jõud. Kultuurikomisjoni liikmed, me oleme üheskoos astunud väga suure sammu, vaatamata maailmavaatelistele erinevustele, ning oleme olnud üksteisele head kolleegid. Kolleegid Reformierakonnast, meie fookus töötada ühtse eestikeelse hariduse hüvanguks ja seista õpetajate eest on olnud ainuõige ja väga vajalik.

Kultuurikomisjonis toimunud arutelude ja ärakuulamiste käigus on tekkinud üsna selge muster teemadest, mis on eri osalejatel korduvalt üles kerkinud. Oluliste fookusteemade kõrval on tulnud ilmsiks ka kunagiste poliitiliste otsuste tagajärjed, mis ei ole oma eesmärki nii hästi täitnud, kui see alguses plaanis oli. Ma räägin siinkohal kaasavast haridusest.

Peamised sõlmpunktid on erisuguses sõnastuses siiski kolm olulist murekohta: esiteks, töötasu; teiseks, töökoormus; ja kolmandaks, õpetajate tugi- ehk motivatsioonipakett. Õpetajatöö tervikmudelina lihtsalt ei toimi, kui üks oluline osa mudelist on jäetud tähelepanuta. Me ei keskendu siinkohal mitte üksnes uutele potentsiaalsetele õpetajatele, vaid ka neile, kes täna juba on haridussüsteemi tugialused ja kes tihtipeale satuvad oma töös väga keerukatesse olukordadesse, ning neile, kes on Eesti kõrgkoolis saanud õpetajahariduse, aga ei tööta Eesti koolis. Miks?

Koormus ja töö sisu koos töömahu ja -tingimustega ning töö juhendamisega on otsesed õpetajaameti atraktiivsuse mõjutajad. Lisaks on ülimalt olulised aspektid ka õpetaja vaimne ja füüsiline tervis, tema heaolu tagamine ning läbipõlemise vältimine, samuti [töömahu piir] 16 ainetundi nädalas, tänapäevaste töövahendite olemasolu ning karjäärivõimalused alates roteeruvatest töökohtadest ja töötasu tõstmise võimalustest kuni õppematerjalide kättesaadavuseni välja. Oluline on siinjuures ka töökeskkond ning loomulikult täiendkoolituse võimalused, millest oleme täna siin ka palju kuulnud.

Nende ärakuulamiste jooksul on selginenud ka teadmine, et huvi õpetajakoolituse õppekavade vastu on kasvanud. Samas oleme olukorras, kus senisest paindlikumate õppevõimaluste loomiseni on veel pikk tee minna. Oluline on teha seda just võimalikult laiale huviliste ringile, kaasates ka neid õppivaid õpetajaid, kes on juba kooli tööle asunud. Üheks uueks huvitavaks ettepanekuks nende ärakuulamiste jooksul kujunes õpetamishuvikeskne juhtimine, mis koondaks enda alla nii õpetajaameti analüüse, koostööd ja kaasamist kui ka populariseerimist, kusjuures seda tehtaks riikliku prioriteedina.

Ma olen veendunud, et õpetajate järelkasvu teemal on meie komisjonis ja fraktsioonis peetud üks sisukaimaid arutelusid. See on toimunud fraktsioonideüleselt ja olukorra tõsidust mõistes. Meil on kavas kogu see mahukas kokkukogutud ja läbitöötatud materjali hulk suunata valitsuse töölauale. Aitäh teile!

Aitäh! Marko Šorin, palun! Lisaaega kolm minutit!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kõik tänased esinejad ja Riigikogu liikmed! See, mis on täna meid siia Riigikogu suurde saali toonud, ei ole vähem oluline kui majanduse käekäik või rohepööre. Õpetajatest ei sõltu mitte ainult see, kui kvaliteetset haridust suudame oma riigis pakkuda, vaid ka see, kui võimekad on meie noored maailma mastaabis ja milliseks kujuneb õpetajate abil meie ühiskond tulevikus. Meid kõiki on kujundanud meie armsad andekad õpetajad, eranditult meid kõiki.

Kultuurikomisjoni liikmed said mitmete kuulamiste käigus üsna selge pildi – ideaalpildi – sellest, mida soovivad näha õpetajad, nende ettevalmistajad ja koolitajad ning õppijad ise. Ka täna on siin esitatud suurepäraseid ettekandeid ja me kõik oleme saanud seda kuulda. Kahtlemata on haridusvaldkonnas palju asju, mille üle võime rahvana väga uhked olla. Näiteks rahvusvahelised PISA-testid kinnitavad ikka ja jälle, et meie noorte teadmised ja oskused neid teadmisi kasutada on Euroopa parimad ning maailmas absoluutses tipus. Ma arvan, et me ei pea maha salgama, et Eesti haridussüsteem ongi üks maailma parimaid. Meie noored kõnelevad mitmeid võõrkeeli, sest meie oma väikest armsat keel maailmas väga palju ei räägita, mistõttu oleme sunnitud rääkima võõrkeeli. Meie noored suudavad väljendada end selgelt nii kirjalikult kui ka suuliselt ning on tugevad reaalainetes. Tõepoolest, meie noored paistavad maailmas selgelt silma. Meie haridussüsteem annab tugeva vundamendi ning selle eest peame olema tänulikud oma õpetajatele, kes panustavad igapäevaselt, et noored saaksid maailma tipptasemel hariduse, mis oleks neile hüppelauaks tulevikku, ellu.

[Õpetajad teevad] sageli just n-ö kolmanda või ka teise lapsevanemana, mõnel juhul paraku ainukese lapsevanemana, tänuväärset tööd, mida võiksid märgata nii lapsed kui ka nende vanemad – mõnikord võib lihtne aitähki teha südame soojaks. Mulle meenub üks isiklikult kogetud juhtum, kuidas mu tuttav rääkis, et tema seitsmendas klassis õppiv laps ei oska enam õigel pool teed käia. Ta oskas seda väga hästi esimesed viis aastat, sest õpetaja oli selle selgeks teinud. Nüüd aga oli lapsevanem kooli peale pisut pahane. Kui ma tuletasin talle meelde, et selle õpetamine on osalt ka lapsevanema asi, kurjustas ta minuga ja oli jätkuvalt pahane ka kooli peale. Huvitav küll, miks? Ühiskond on pannud õpetajate õlgadele väga suure koorma ja meie peame ühiskonnana õpetajate tublit tööd märkama.

Viimastel aastatel on läinud seis muidugi paremaks. 2018. aasta TALIS-e uuring näitas, et õpetajate endi tajutud ameti väärtustamine Eesti ühiskonnas on viimase viie aasta jooksul 12% paranenud. Selle tulemusega oleme OECD riikide hulgas keskmike seas. Heal sõnal on tohutu jõud. Kuid õpetaja hindab oma ameti väärtust ka vaimse tervise, tööga rahulolu ja vähese stressi järgi. Viisteist aastat tagasi nägin ma noort õpetajat, kes valmistas järgmise päeva õppematerjali ette kella kaheni, vahel kella kolmeni öösel. Jutt käib minu abikaasast, kes vaatamata sellele on jäänud oma ametile truuks – peamiselt seetõttu, et ta teeb oma tööd südamega. Paraku ei lähe kõigil noortel õpetajatel nii. Töökoormusel on siinkohal oluline mõju, sest kui parandamist vajavad kontrolltööd kuhjuvad üle pea ja ähvardab läbipõlemine, on raske säilitada sära silmis ning jätkata õpetajana, mis oli lapsepõlves unistuste ametiks.

Kuid mööda ei saa minna ka motivatsioonist ja väärikast töötasust, millest siin saalis on täna korduvalt räägitud. Viimastel aastatel on riik panustanud palgatõusu ning hoolimata praegusest ebakindlast ajast usun, et see on edaspidigi riigi prioriteet. Seda kinnitas meile ka haridus- ja teadusminister. Konkurss õpetajaametisse astuda on viimastel aastatel järjest kasvanud. Seega on ka soov õpetajaametit omandada järjest kasvanud ning siin on potentsiaali vastuvõttu veelgi suurendada. Meil tuleb üheskoos leida võimalus, kuidas seda teha. Muidugi on edasine väljakutse seotud asjaoluga, et mitte kõik lõpetanud ei jää pikalt kooli õpetajaks. See on suur küsimus.

Siin saalis ei räägitud täna just kuigi palju koolijuhtidest, kuid välja on tulnud, et tegelikult on meil puudu ka nendest. See on vaata et sama suur probleem [kui õpetajate vähesus]. Siin ei saa me ära unustada koolipidajaid, kohalikke omavalitsusi, sest ka nemad peavad panustama sellesse ühisesse tegutsemisse. Meie koolid on viimastel aastatel suures osas küll väga hästi remonditud-renoveeritud, kuid haridusvaldkond vajab kohalikelt omavalitsustelt ka lisaraha, kas või asendusõpetajate palga maksmiseks.

Oleme hariduse usku rahvas ning väärtustame nii õppimist kui ka haridust. Selle usu toitmiseks on meil vaja jätkusuutlikku haridussüsteemi, sest see tagab Eesti elu jätkumise aegade lõpuni. Selleks vajame haridusreformi – reformi, mis haaraks kõiki haridustasemeid alusharidusest kõrghariduse ning teaduseni välja. Me ei saa lubada ühe tüki või poole rehkenduse tegemist, vajame terviklikku ja kõikehaaravat ideaalpildi poole suundumist, sest oskused ja teadmised tagavad meile vabaduse. Aitäh!

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma broneerin endale kohe lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandjad! Minister, kes küll vist juba lahkus, ja kolleegid! Minu isa oli õpetaja. Ta läks maakooli maa soolaks kohe pärast õpingute lõppu ning töötas õpetajana kuni pensionini välja. Tegelikult oli ta õpetaja terve oma elu. Ega ilmaasjata öelda, et õpetaja jääb alati õpetajaks, kuni surmani. Õpetaja – see ei ole ainult töökoht, see on elu kutse, kutsumus, ja ma ei häbene öelda, et see on missioon. Minul isiklikult on õpetaja kui institutsiooni suhtes nii suur lugupidamine, et seda on isegi raske sõnadesse panna.

Olen oma perekondliku tausta tõttu õpetajaametiga väga lähedalt kokku puutunud, küll kõrvaltvaatajana, ning näinud piisavalt palju neid rõõme ja muresid, mis õpetajaametiga kaasas käivad. See võluvägi, mis tegi meist 19. sajandi lõpul ühe Euroopa suurima kirjaoskusega rahva, hoidis läbi okupatsiooniaastate alal meie rahvuskehandit ja haritlaskonda ning on taganud 21. sajandil rahvusvahelises võrdluses meie õpilaste teadmiste hiilgava taseme, on läbi aegade olnud meie õpetajaskond. Suur kummardus neile.

Olles kultuurikomisjonis veetnud tunde ja tunde, et kuulata ära õpetajate ja haridusega laiemalt seotud inimeste muresid, on mul pikapeale tekkinud tunne, nagu laulus "Sein on ees". Seda seina on laotud aastaid ja aastaid ning tulemuseks on süsteemne häire, mille tagajärjeks on muu hulgas see, et me täna siin Riigikogus arutame olulise tähtsusega riikliku küsimusena õpetajate järelkasvu teemat. Oleme sunnitud tõdema, et midagi on läinud kardinaalselt valesti – noored, kes väga hea meelega lähevad õpetajaks õppima, ei jää hiljem kooli pidama. Ainult pooled alustavatest õpetajatest jätkavad õpetajakutse pidamist ka viie aasta pärast. Õpetajate ettevalmistamisele tuleb kindlasti suurt tähelepanu pöörata, aga oluline poliitiline fookus peaks olema suunatud ka sellele, kuidas hoida ja toetada õpetajat tema igapäevatöös.

Loomulikult on siinjuures oluline töötasu, mis võiks olla suurem, ja koormus, mis võiks olla väiksem. Aga nagu mitmes õpetajate märgukirjas toonitatakse, on üks väga suur probleem ka see, et neilt on ära võetud õigused ja võimalused enda eest seista, seda nii õpilaste kui ka lastevanemate suhtes. Õpetajad on kahetsusväärselt jäetud meie haridussuutlikkuse võitlusväljale üksi. Viimase kümne aasta vältel on õpetajatele tulnud juurde mitmeid täiendavaid kohustusi: õppimist toetav hindamine, uurimistööde läbiviimine, loovtööde läbiviimine, kaasav haridus. Sellel viimasel ma tahaks siinkohal eraldi peatuda.

Kaasav haridus on teema, mis on nagu elevant elutoas. See on teema, millest õpetajad ei ole tahtnud kõva häälega rääkida, aga iga kord, kui õpetajatega kohtuda ja nendega südamest südamesse rääkida, tuleb see varem või hiljem teemaks. Õpetajate põhimure on see, et nad ei saa enam tegeleda oma põhitegevusega, sellega, mida on nad õppinud ja milleks end ette valmistanud. Nad ei saa enam tegeleda oma aine õpetamisega, selle asemel peavad nad maadlema distsipliiniküsimustega. Nende tähelepanust on ebaproportsionaalselt palju suunatud õpilaste toetamisele. Nad peavad rohkem aega tunnis pühendama nõrgemate järeleaitamisele ega saa tegeleda õpilastega, kes loomuldasa võtaksid lennult vastu kõik teadmised, mis on õpetaja enda varasalves. Siin ei päästa see, kui klassis on rohkem tugiisikuid või abiõpetajaid. See kõik kokku loob pigem fooni, milles õpetaja ei tunne end hästi ja teinekord isegi mitte turvaliselt. Ta ei saa täielikult pühenduda oma kutsumusele, sellele, milleks ta on kooli tulnud: anda maksimaalselt edasi oma teadmisi.

See oli üks väga suur ja süsteemne viga, mis kunagi suure tuhinaga mujalt maailmast üle võeti. Hoolimata sellest, et seesama muu maailm on järjest enam hakanud [kaasavast haridusest] loobuma, koormame endiselt oma õpetajaid kohustustega, milleks neil ei ole ettevalmistust ning mis ilmselgelt on nende ande raiskamine. Kunagised otsused, mis tehti proosalistel põhjustel, ikka selleks, et raha kokku hoida, on toonud meid olukorda, kus keegi pole rahul: ei õpetajad, ei lapsevanemad ega ka haridusliku erivajadusega lapsed, kes ilmselgelt oleksid õnnelikumad keskkonnas, kus nad saaksid areneda oma tempos ning olla spetsialistide hoole all. Teen siinkohal ettepaneku kaasa mõelda ning hariduspoliitikutel tunnistada, et see on suures osas läbikukkunud hariduslik eksperiment, mida kahjuks on tehtud meie laste ja meie õpetajate kulul ning mis on osaliselt põhjuseks, miks õpetajate entusiasm ja motivatsioon umbes viie aasta möödudes otsa saab. Nad lihtsalt põlevad läbi ja sellest on kohutavalt kahju.

Täna oleme kuulnud palju häid ettepanekuid, kuidas võiks kõige suuremaid murekohti lahendada. On räägitud kutseaastast, mentorluse süsteemist, palgatõusust, õpetajate täiendõppest, abiõpetajatest, tugispetsialistidest, isegi õpetajale psühholoogilise toe võimaldamisest. Need kõik on väga head ettepanekud. Aga kui üldse kusagilt alustada, siis kõigepealt tuleks taastada õpetaja väärikus, tema positsioon, seda nii klassi ees kui ka ühiskonnas. Kindlasti tuleks vähendada õpetaja koormust. Õpetaja palk peaks kasvama proportsioonis aastatega, mida ta pühendab oma õpilastele, koolile ja ühiskonnale, ning tema töötasu peaks olema vastavuses tema haridustasemega ja õpetaja enesetäiendusliku panusega. See oleks õiglane ja motiveeriv.

Aga tagasi lapsepõlve. Kultuurikomisjoni kohtumistes õpetajatega jäi kõlama mõte, et kool võiks olla nagu üks kokkuhoidev ja tõhus meeskond. Sada protsenti nõus! Kui ma vaatan oma isa vanu fotosid, mille hulgas on pakkide kaupa neid, mis tehti iga aasta esimesel koolipäeval ja millel ma näen nii oma isa kui ka tema kolleege aasta-aastalt, foto foto haaval vananemas, siis see ongi see, mida me mõtleme, kui räägime meeskonnast. Neil fotodel kõneleb järjepidevus, õpetajate hoidmine ja õpetajakutse väärtustamine.

Nii EKRE fraktsioon kui ka siinkõneleja on veendumusel, et õpetajate õigused tuleb ennistada, et nad saaksid olla nõudlikud, ning hariduseksperimendid tuleb unustada. Aitäh!

Aitäh! Kas Katri Raik räägib fraktsiooni nimel? Palun teid siia kõnetooli!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Püüan teha kiiresti, et ka kellelegi teisele jääks kõnelemiseks aega. Ühinen nende heade sõnadega, et tänast riiklikult tähtsat küsimust on ette valmistatud heas koostöös ja kindlasti mitte eriarvamusi esitades. Mul ei ole ühtegi luuletust ette lugeda, aga pean samuti ütlema, et olen hariduselt õpetaja, olen koolis töötanud ja loodan kunagi veel kooli tagasi pääseda.

Juhin kiiruga tähelepanu viiele minu meelest olulisele asjale, mida peaks silmas pidama, ning väga kahju, et haridus- ja teadusministrit hetkel meiega ei ole. Kui me räägime täna palgast, siis me räägime õpetajate ja õppejõudude – head kolleegid: ka õppejõudude – palgast. Kui õppejõud saab vähem raha kui õpetaja, pole ta just väga motiveeritud õpetajat ette valmistama. Ma tuletan meelde, et õpetajal on magistrikraad. Kui praegu on õpetaja alampalk 1315 eurot ja keskmine palk 1430 eurot, siis see 100-eurone tsükkel, millest täna on räägitud, peabki tagatud olema. See peab samamoodi jätkuma. Nii et loodame, et järgmises riigi eelarvestrateegias on õpetajate palk kirjas.

Ma teen lühikese matemaatikatehte. Täna on mitu korda öeldud, et õpetaja töötab 35 tunni asemel 50–60 tundi. Kui me jagame 1315 eurot nelja nädala töötundidega, saame vastuseks, et õpetaja töötasu on viis eurot neto. Viis eurot neto! Nii palju saavad lapsed suvel põllul töötades, kui nad peale põhikooli lisa teenivad. Ja ei saa unustada, et me ei tohi rääkida ainult alampalgast, vaid rääkida tuleb palgafondist. Tõstes poliitiliselt alampalka, on vähenenud see rahahulk, mida koolidirektor valdab. Näiteks klassijuhataja ei saa tihtipeale enam lisatasu, sest koolidirektoril ei ole enam jagada 20%, vaid 17,5%.

Oluline on arutada õpetaja töökoormuse üle. Olles ise õpetajana töötanud – küll muu töö kõrvalt, viis-kuus aastat –, tean, et ühe ainetunni ettevalmistamiseks kulub üks tund. Kui me nii võtame, siis õpetaja tunnikoormus peaks olema väiksem kui praegused 17–18 tundi.

Nüüd ülikoolidest. Head kolleegid, Eesti haridusstrateegia ütleb, et 2035. aastaks peaks ainult 60% õpetajakoolituse lõpetajatest minema kooli tööle, praegu läheb 50%. See on kindlasti väga vähe ambitsioonikas eesmärk. Tuleb teha ümberõppekavasid, et minusugune ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja saaks minna õppima põhikooli loodusainete õpetajaks. Mulle makstaks ümberõppe jooksul – poole aasta jooksul – alampalka ja nii minust [uue aine] õpetaja saakski.

Veel üks väike infokild. Noored Kooli ja asendusõpetajate programm – need inimesed, kes neid liikumisi esindasid, jätsid kultuurikomisjoni liikmetele sügava mulje. Nad aitavad meie ülikooli, aitavad kogu meie süsteemi. Rahastame neid! 15 000 õpetajast 5000 ehk iga kolmas ei vasta nõuetele. Me peame hindama iga liigutust, mis aitab õpetajaid leida.

Ja viimaseks, esimene õpetaja-aasta koolis. Välja on töötatud õpetaja kutseaasta programm, olin ise selle juures. Kohutav papp sai magama pandud – palun vabandust! –, aga see ei tööta. Koostöö ülikoolide, koolide ja ministeeriumi vahel – koostöö on see võluvõti, et tänasest seisust edasi liikuda. Suur aitäh!

Kuus minutit jäi veel kellelegi teisele.

Järgmisena palun kõnetooli Siim Kallase.

Auväärt esimees! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud ettekandjad! Ma küsin kõigepealt endalt, miks mina siin olen, kuna see ei ole justkui väga minu ala. Aga tegelikult on ikka minu ala küll: ma õpetan ülikoolis üliõpilasi, minu lapsed käisid ja lapselapsed käivad koolis, ma ise olen koolis käinud, ja vallavalitsuses töötades enamik sinu tööst ongi seotud koolidega. Nii et tegemist on väga olulise teemaga kõigi meie jaoks.

Kuulasin häid ettekandeid ja leidsin palju huvitavaid mõtteid, millest mõnda pidasin nii oluliseks, et otsustasin natuke kommenteerida. Nii esimene ettekandja kui ka üks hilisematest eelkõnelejatest ütlesid, et Eesti vajab laialdast ja ulatuslikku haridusreformi. Mida see tähendab? Ma olen nõus – see on nagu müütiline sõna, et on vaja reformi. Aga milline see täpselt olema peaks? Kas meile on selge, mida me täpselt tahame? Sellest sõltub ju kõik muu: nii see, kuidas me korraldame palgasüsteemi, kui ka see, kuidas me korraldame koolivõrku. Inimesed koolidest on öelnud, et 21. sajandi kool on eelkõige individualiseeritud kool. See tähendab, et seal on rohkem eripärasid, ja see eeldab ka rohkem raha. Igal juhul on see [reform seotud] õpilaste diferentseerimisega. Nagu siin öeldi, on ka talendikatel [rohkem tähelepanu] vaja, nemad on samuti erivajadustega. Ka mina olin kunagi talendikas ja erivajadustega, ma mäletan väga hästi, kuidas nendega üldse ei tegeldud. Ja ka õpetajad vajavad diferentseerimist.

Kõik rääkisid, et õpetajate palka on vaja tõsta. Kui palju? Kas paneme 20% otsa? Kas kõigile? Kas kõigile ühtemoodi või teeme mingisuguse 3%-lise skaala? Või paneme parematele ikka kohe 50% otsa, et siis oleks tõepoolest võimalik karjääri teha – sa lähed kooli ja sul on perspektiiv jõuda paarikümne aasta pärast tulutasemelt, palgatasemelt väga kõrgele? Kas me teeme seda?

Samuti koolid. Juba nõukogude ajal võideldi nende koolide vastu, kus olid mingid eriprogrammid, ja selline vastasseis on siiamaani alles. Kui me eeldame, et see koolireform on diferentseerimise reform, eripärade arendamise reform, õpilastes eri võimete arendamise reform, siis peame arvestama ühte lihtsat asja: poliitilisel tasandil põrkume me raevunud keskpärasuse vastuseisuga. Kujutage ette, et koolis tehakse üks rühm talendikatest õpilastest – kujutage ette, mida lapsevanemad ja teised selle peale ütlevad. Ma ütlen, et koolidel on kogu aeg see võitlus, eks ole. Ja kui me räägime sellest, et paremad õpetajad peavad rohkem palka saama, siis tuleb suur laine, et ka noortele õpetajatele peab rohkem palka maksma. Lõpuks selgub, et palgavahet nagu õieti polegi. Need asjad vajavad läbivaidlemist.

Ma tahan rõhutada seda, et mina olen kindlasti valmis diskussioonides kaasa lööma. Ma usun, nagu kõik eelkõnelejadki, et Eesti arengu võti on see, et meie senine edukas kool jääb püsima – see on 21. sajandi kool, suur väljakutse. Nii et ma kutsun hariduse asjatundjaid üles välja mõtlema, milline see tõsine diferentseerimise reform on, ja siis on meie kord püüda murda maha igasuguste jõudude vastuseis. Aitäh!

Aitäh! Meil on jäänud alla ühe minuti. Kas Liina Kersna ei soovigi sõna võtta? Tore, või väga kahju. Meie tänane päevakord läbitud, ja läbi on saanud ka riiklikult tähtsa küsimuse arutelu. Ma tänan kõiki! Teen Liina Kersnale ettepaneku, et ta saab soovi korral sõna võtta esmaspäeval näiteks vabas mikrofonis. Aitäh!