Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! 10. novembril oli põhiseaduskomisjonis arutluse all Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse § 28 täiendamise seaduse eelnõu 217 teiseks lugemiseks ettevalmistamine. Eelnõu menetlemisel osalesid komisjoni esimees Alar Laneman, liikmed Maria Jufereva-Skuratovski Martin Repinski asendusliikmena, Siim Kiisler, Andrei Korobeinik, Lauri Läänemets, Hanno Pevkur, Taavi Rõivas ning eelnõu ettekandja. Eelnõu tutvustamisel osalesid ka Siseministeeriumi kodakondsus- ja rändepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus ja nõunik Koidu Mesilane ning veel oli kohal ÜRO pagulasameti Põhja- ja Baltimaade esinduse õigusametnik Kari Käsper.
Istungi alguses märkis põhiseaduskomisjoni nõunik Karin Tuulik, et kodakondsuse seaduse § 28 täiendamise seaduse eelnõu on algatanud Vabariigi Valitsus, eelnõu esimene lugemine oli meil 30. septembril ja muudatusettepanekute tähtajaks oli määratud 14. oktoober. Muudatusettepanekuid ei laekunud.
Eelnõu kohta oli aga arvamuse esitanud ÜRO pagulasameti Põhja- ja Baltimaade esindus (edaspidi kasutan ma lühendit UNHCR) ja seda tutvustas UNHCR‑i õigusametnik Kari Käsper. Esimesena saigi sõna Kari Käsper, kes oli eelnevalt saatnud põhiseaduskomisjonile UNHCR‑i arvamuse, milles ta tõi välja peamised märkused eelnõu kohta. Kari Käsper sõnas, et sarnased teemad on ka teistes riikides arutluse all olnud, eriti mis puudutab just terrorismikuritegude toimepanekut ja isikutelt kodakondsuse äravõtmist. Kari Käsper märkis, et UNHCR leiab, et kodakondsuse äravõtmine, mille tulemuseks on kodakondsusetus, peaks olema võimalik ainult täiesti äärmuslikel juhtudel ja eelkõige olukorras, kus kodakondsus on omandatud pettuse teel. Tema hinnangul on eelnõus väljatoodud olukordade puhul muidugi mõistetav, et inimestelt võetakse kodakondsus ära, aga inimene ei tohiks seetõttu jääda kodakondsusetuks. UNHCR‑i soovitus oli, et kodakondsuse äravõtmine oleks võimalik ainult sellisel juhul, kui see ei lõpeks kodakondsusetusega. Samuti tegi UNHCR ettepaneku, et Eesti võiks liituda ka kodakondsusetuse ülemaailmsete konventsioonidega, mis võimaldaksid teatud laiemaid valikuid teha. Kari Käsper märkis, et lisaks juhib UNHCR tähelepanu sellele, et eelnõu puhul on tegemist ebavõrdse kohtlemise olukorraga, kuna sünnijärgselt Eesti kodanikult ei saa kodakondsust ära võtta, ja eelnõu laieneb ainult naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanutele, mis iseenesest ei pruugi olla põhjendatud. UNHCR‑i ettepanek oli, et kui kodakondsuse äravõtmist rakendada naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanutele, siis teha seda ainult teatud aja jooksul pärast kodakondsuse saamist. Huvitav on see, et Kari Käsper sõnas, et kui inimene on juba teatud aja, näiteks ühe aasta naturaliseerunud kodanikuna elanud, siis temalt ei saakski kodakondsust ära võtta, nagu ka sünnijärgselt kodanikult. Kari Käsper sõnas, et UNHCR on arvamusel, et terve kodakondsuse seaduse § 28 tuleks uuesti läbi vaadata ja kirjutada selliseks, et see oleks loogilisem. Eelnõuga soovitakse täiendada § 28 lõikega 11, mis ei pruugi olla kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhimõtetega.
Hanno Pevkur küsis, et kui UNHCR‑i arvates võib kelmuse teel saadud kodakondsuse ära võtta, siis kuidas põhjendada seda, et riigivastase teo puhul ei tohi kodakondsust ära võtta. Lisaks küsis Hanno Pevkur seda, kas UNHCR‑i arvates on riigivastane tegu leebem kui kelmus. Kui jätta kõrvale terrorikuriteod, siis riigireeturitel on tavaliselt olemas mõni teine riik, kes neile kodakondsust soovib pakkuda, see, kelle kasuks nad luurasid. Suure tõenäosusega ei ole seda ohtu, et riigireeturid jäävad kodakondsuseta. Kari Käsperi lühike vastus oli, et kodakondsuse äravõtmise alusena on see, kui kodakondsus on saadud pettuse teel, mõeldud selleks, et ära hoida olukordi, kus inimesed hakkavad petma, selleks et kodakondsust saada. Kari Käsper toonitas veel, et UNHCR on arvamusel, et riigireeturid ei tohiks jääda täiesti ilma kodakondsuseta, ja rahvusvahelises õiguses soovitakse ära hoida just seda, et inimesel ei ole mitte ühegi riigi kodakondsust. Sellel võib tema arvates olla julgeolekualaseid mõjusid. Hanno Pevkuri küsimusele, kui palju on Euroopas või maailmas kodakondsuseta inimesi ja kas see on valdav probleem (ta lisas juurde, et Eesti puhul me räägime tõenäoliselt ühest-kahest inimesest kümne aasta jooksul), vastas Kari Käsper, et UNCHR‑i statistika kohaselt kuuluvad kodakondsuseta isikute hulka Eestis ka määratlemata kodakondsusega inimesed. Ülemaailmset statistikat selle kohta aga millegipärast ei ole tehtud. Eesti mõistes on tegemist suhteliselt väikese arvu inimestega, kes selle muudatuse tõttu kodakondsuse võiksid kaotada. Aga UNCHR‑i põhimõte on see, et iga inimene on tähtis ja igaühe suhtes tuleb käituda rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise kohustuse kohaselt.
Mina omalt poolt lisasin juurde, et põhiseaduse valguses on kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimused sätestatud Eesti riigi põhiseaduse § 1 alusel, mille järgi on Eesti suveräänne sõltumatu riik ja ta otsustab ise, mismoodi ta kodakondsust rakendab. Euroopa Liidu õigusaktide ja praktika kasutamine tähendaks seda, et hakataks sisuliselt sekkuma Eesti Vabariigi siseasjadesse. Kari Käsperi vastus oli, et UNCHR‑i märkusi tuleks võtta siiski ikkagi kui soovitusi, mis on UNCHR‑i hinnangul rahvusvahelise õiguse tavade ja praktikaga kooskõlas.
Lauri Läänemets komisjoni liikmena uuris, mis saab nendest inimestest, kellelt kodakondsus ära võetakse, kes ei saa ühegi teise riigi kodakondsust ning keda ei ole võimalik ka Eestist välja saata. Mis siis saab, mismoodi ta siin elamisloa saab ja kas ta saab ikka Eestis edasi elada? Ruth Annus vastas, et kui inimest kusagile välja saata ei ole, siis antakse talle elamisluba. Eestis ei ole sellised inimesed praegu üheski registris arvel. Täiendavalt tõi Ruth Annus välja Vabariigi Valitsuse seisukoha UNCHR‑i soovituse kohta kaaluda liitumist ÜRO kahe kodakondsusetust käsitleva konventsiooniga. Ruth Annus sõnas, et Eesti taasiseseisvumise ajast alates on valitsuskoalitsioonid otsustanud nende konventsioonidega mitte liituda ja ka praegusel valitsuskoalitsioonil ei ole plaanis nende konventsioonidega liituda. Kuna Eesti ei ole liitunud ühegi kodakondsusalase konventsiooniga, siis on Eestil suveräänne õigus otsustada, millistel tingimustel Eesti inimeselt kodakondsuse ära võtab ja millistel tingimustel inimene kodakondsuseta jääb. Arvestades seda, et Euroopa Liidus on kõikidel inimestel võrdsed sotsiaalsed õigused ja kodakondsus annab poliitilised õigused, siis inimesel, kes on toime pannud riigireetmise või terrorikuriteo, ei pea olema kaasarääkimise õigust, millised normid Eesti Vabariigis kehtivad, ehk tal ei pea olema poliitilisi õigusi, mida saab teostada esindusdemokraatia kaudu.
Taavi Rõivas uuris selle peale, mida tehakse inimesega, kellelt kodakondsus ära võetakse, kuid kellele pole alust anda ka elamisluba, ja kas sellel riigil, kelle kodanik see inimene enne oli, on kohustus taastada selle inimese kodakondsus. Ruth Annus vastas, et sellel inimesel on võimalik saada soovi korral ka mõne teise riigi kodakondsus, kui see riik on valmis teda vastu võtma. Kui inimesel ei ole võimalik saada ühegi teise riigi kodakondsust, siis saab ta Eestis tähtajalise elamisloa. Pikaajalise elaniku elamisluba ei anta inimesele, kes kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Eestis on kaks inimest süüdi mõistetud terrorismi rahastamise eest, aga hetkel teadaolevalt selliseid inimesi Eestis üldse ei ole.
Alar Laneman komisjoni esimehena võttis arutelu kokku, et kui olukord peaks muutuma, siis saab teema juurde uuesti tagasi tulla ja ka lahendusi välja pakkuda. Lõpetuseks lisas Ruth Annus juurde, et eelnõu puhul on tegemist kaalutlusõigusega, mis tähendab, et kodakondsust ära võttes peab Vabariigi Valitsus välja selgitama kõik tähtsust omavad asjaolud, muu hulgas selle, mis sellest inimesest edasi saab, ja tegema kaalutletud otsuse. Lisaks sellele on see otsus kohtus vaidlustatav, kõik kohtulikud menetlusgarantiid on inimesele täies mahus tagatud ja ka olemasolev toetav õigussüsteem võimaldab igal üksikjuhtumil teha õige ja õiglase otsuse.
Pärast seda tegi komisjon menetluslikud otsused: panna eelnõu täiskogu päevakorda 17. novembriks 2020, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek panna eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 25. novembril 2020. Kõik.