Tere hommikust! Head kolleegid, alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 6. töönädala teisipäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soov üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Annely Akkermann, palun!

Tere hommikust, head kolleegid! Lubage mul siinkohal üle anda alljärgnev eelnõu. See on Riigikogu otsuse "Ettepanek Vabariigi Valitsusele vesinikustrateegia väljatöötamiseks" eelnõu. Eelnõuga tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek töötada välja riiklik vesinikustrateegia, et kasutada vesinikutehnoloogiate võimalusi süsinikuheite vähendamiseks ja majanduse dekarboniseerimiseks. Vesinikustrateegia annab aluse vesinikutehnoloogiate integreerimiseks riiklikesse kliimadokumentidesse, nagu „Kliimapoliitika põhialused aastani 2050“ ja ja „Eesti riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030“ Aitäh!

Aitäh! Rohkem eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja Riigikogu juhatus menetleb seda vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelise merejulgeoleku koalitsiooni operatsioonil Sentinel" eelnõu 211 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks riigikaitsekomisjoni esimehe Andres Metsoja.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, avame siis selle otsuse eelnõuga taas kord selle aasta missioonide paketi. Tõsi, praegu on neid menetluses ainult üks, aga kohe-kohe tulevad järgmised, sest valitsus on neid üle andnud juba terve hulga.

Eelnõu esitas Vabariigi Valitsus juba 8. juunil ja komisjon on teinud sellega tööd, käinud erinevatel kohtumistel ja saanud ka peastaabis koos väliskomisjoniga ülevaate. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli k.a 30. septembril kell 17. Aga muudatusettepanekuid ei laekunud.

Küll aga toimus riigikaitsekomisjoni istung, kus otsustati teha komisjoni muudatusettepanek. Eelnõu punktis 1 asendatakse tekstiosa "1. oktoobrist kuni 2020." tekstiosaga "1. novembrist kuni 2021.". See on tekitanud diskussiooni eelkõige selles võtmes, kas me peaksime tõepoolest keskenduma ainult sellele, käesolevale aastale või tegelikult, kuna see aasta on juba lõppemas ja tegelikult see missioon ei ole ka alanud, ei ole vist mõistlik anda sellist volitust siit saalist, mis võibki jääda täitmata ja me peaksime seda hakkama samal ajal uuesti menetlema. Seetõttu on valitsuse esindajatega kokku lepitud, et paralleelne missioonieelnõu numbriga 272, mis on ka üle antud, võetakse valitsuse poolt tagasi, juhul kui me jõuame selle eelnõuga mäele.

Aga eelnõu sisust niipalju, et Ameerika Ühendriigid algatasid 2019. aastal rahvusvahelise merejulgeoleku koalitsiooni, mille eesmärk on tagada meresõiduvabadus ja laevade turvalisus Hormuzi väinas ning edendada reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda. Vastava palve operatsioonil panustamiseks esitasid Eestile Ameerika Ühendriigid ja Ühendkuningriik.

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Oma 19. oktoobri istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda. Lisaks otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ning, tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, panna eelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tänase eelnõu üks külg on põhimõtteliselt see, et me saadame oma poisid merejulgeoleku koalitsiooni operatsioonile, aga mul on mure sellepärast, et hetkel on jäetud täiesti tähelepanuta need sõjamehed, kes on saanud raskelt vigastada, kes on invaliidid. Tähelepanuta on nende eluasemetingimused. Näiteks Tallinnas Mäekalda tänaval on ehitatud nende jaoks elamuhoone, kus on spetsiaalsed invaliftid jne, kuid üüri on nii palju tõstetud, et mehed on pidanud sealt välja kolima. Sisuliselt me praeguse eelnõuga toodame kahuriliha ja pärast midagi enam nende abivajajate suhtes ette ei võta. Mul on küsimus: kas teie riigikaitsekomisjoni esimehena kavatsete seda olukorda uurida ja seda ebaõiglust likvideerida?

Aitäh! Kindlasti elus on alati probleeme rohkem, kui me suudame lahendusi pakkuda, aga antud eelnõuga ma küll loodan, et me kahuriliha ei tooda. Aga selle informatsiooni, mis te siin välja käisite, ma võtan teadmiseks kaasa.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Kas 2012. aastal ellu kutsutud veteranipoliitika ei täida enam oma ülesandeid, kui me kuulsime nendest probleemidest, või on siin lihtsalt natukene infomüra? 

Nii ja naa. 

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma kuulsin siin sellist kujundlikku väljendit, et selle eelnõuga me toodame kahuriliha. Selles kohustuses ei ole ju seda teemat absoluutselt, et keegi oleks kahuritule all?

Ei, komisjonis selliselt me seda teemat kuidagi ei arutanud. Tõepoolest, me anname mandaadi viie võitleja saatmiseks. Tegelikult on kokkulepe ühe võitleja kaasamiseks. Tihti on konfliktikollete probleem see, et inimesed saavad vigastada ja võib ka juhtuda, et inimesed saavad surma. Ma arvan, et me siin Riigikogu saalis oleme kõik täie teadvuse juures ja mõistame seda problemaatikat. Hea meelega ei avaks ega käsitleks ühtegi missiooni, aga paraku me elame sellises maailmas, nagu me elame, ja me peame tegema neid otsuseid, et see maailm oleks tasakaalustatum.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kas Riigikogu liikmetel, fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu kohta on esitatud ka üks muudatusettepanek. Selle muudatusettepaneku on esitanud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 211 lõpphääletus ning me läheme selle juurde.

Austatud Riigikogu! Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel rahvusvahelise merejulgeoleku koalitsiooni operatsioonil Sentinel" eelnõu 211. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 84 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Otsus on vastu võetud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele seadusandlike muudatuste väljatöötamiseks pikaajalise hoolduskoormuse probleemi lahendamiseks" eelnõu 224 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Helmen Küti.

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Mul on väga hea meel tutvustada teile sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonda puudutavat Riigikogu otsuse eelnõu 224 "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele seadusandlike muudatuste väljatöötamiseks pikaajalise hoolduskoormuse probleemi lahendamiseks", mille sotsiaaldemokraadid algatasid teistkordselt selle aasta 25. augustil.

Täna on kindlasti rohkem kui kunagi varem vaja leida pikaajalise hoolduskoormuse probleemi lahendamiseks lahendused, mis tagaks inimkeskse hoolekandekorralduse kõigile abivajajatele. Eesti elanikkond vananeb ja pikaajalise hoolduse korraldamise süsteem vajab kiiremas korras põhimõttelisi muudatusi, mis vähendaksid pereliikmete hoolduskoormust ning tagaksid hooldusvajadusega inimestele vastava abi.

Head ametikaaslased! Teie ees oleva Riigikogu otsuse eelnõu kandev mõte on inimkeskse ja väärika hoolekande võimaldamine kõigile seda vajavatele inimestele. Õigel ajal ja õiges kohas õige teenus, ikka selleks, et elu oleks elusam ja inimväärsem. Eelnõu käsitleb kaheksat praegu probleemiks olevat teemat ja teeb ettepanekuid seaduste muutmiseks.

Need ettepanekud on esiteks vajadus suurendada avaliku sektori rahastust teenuste kättesaadavuse parandamiseks, eesmärgiga eraldada täiendavat raha kohalikele omavalitsustele sotsiaalteenuste arendamiseks ja osutamiseks. Teiseks, vähendada hoolduskoormust, ka inimeste omaosalust hooldusteenuse eest tasumisel. Kolmandaks, määrata kindlaks teenust saava isiku minimaalne elustandard ehk sissetuleku piir, kui suur summa peab inimesele kätte jääma pärast teenuste eest tasumist. Neljandaks, kehtestada sotsiaalteenustele täpsed kohustuslikud miinimumnõuded, mis tagaksid hooldusteenuste võrdsema ja parema kättesaadavuse üle Eesti. Viiendaks, tagada hooldusteenuste kvaliteet ja järelevalve. Kuuendaks, integreerida omavahel sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna teenused, et parandada inimeste toimetulekut ja pakkuda tulemuslikumat abi ning tagada riigi ja kohalike omavalitsuste rahaliste vahendite sihipärasem kasutus. Seitsmendaks, tagada omastehooldajatele vääriline hooldajatoetuse suurus, sotsiaalsed garantiid ja muud tugiteenused. Kaheksandaks, kindlustada pikaajalise hoolduse valdkonnas kvalifitseeritud tööjõu olemasolu.

Noorus ega vanadus ei ole haigused, need on elukulu osad. See on teekond, kus eluetappe nagu noorust ja keskiga, aga ka vanadust saab nautida, kui on läbi mõeldud, kuidas olla valmis teel ettetulevateks raskusteks ja kuidas iseseisvalt või vajaduse korral abi saades nendega toime tulla. Sotsiaaldemokraatide tehtud kaheksa ettepanekut lähtuvad põhimõttest, et kodu on inimesele kõige olulisem ja parem. Selleks, et võimalikult kaua kodus hakkama saada ja seal oma vanaduspõlve veeta, ongi vaja suurendada avahooldusteenuseid ja toetada kõigi meetmetega inimese otsustusvabadust ja iseseisvat toimetulekut. Selline mudel on parim inimesele ja odavam nii omavalitsusele kui ka riigile. Selle mudeli väga olulised osad on koduhooldus, isikliku abistaja ja tugiisiku teenus, kodude kohandamine alates füüsilise ligipääsu tagamisest kuni tehniliste ja nutikate innovaatiliste lahenduste pakkumiseni, sotsiaaltransport, teenusmajad, päevakeskused nii eakatele kui dementsetele. Ja kõike ikka selleks, et inimene saaks oma kodus elada nii kaua kui võimalik.

Muidugi tuleb rääkida ka õenduskodudest, vajaduse korral palliatiivravist ja hospiitsteenusest. Kuid need on kõik järgmised sammud. Meil on häid näiteid, millest õppida. Olgu siinkohal kas või Soome näide, kus kohalikul omavalitsusel on kohustus tagada hooldekodukoht ja inimene maksab vaid maksimaalselt 85% oma pensionist. Seal ei ole lastel ja lastelastel rahalist kohustust [hooldekodukoha eest] tasuda. On selge, et kui kohustus on kohalikul omavalitsusel ja selleks muidugi on ka rahalised vahendid, siis pakutakse kõikvõimalikke sotsiaal- ja tervishoiuteenuseid inimesele eelkõige kodus, et pikendada tema iseseisvat toimetulekut. Eestis on aga kahjuks nii, et kodu ja hooldekodu vahel ei ole piisavalt võimalusi. Ja kuna hooldekodukoha eest maksmise kohustus on meil suuresti perekonna kanda, siis kohalikel omavalitsustel pole ka survet, et luua ja pakkuda erinevaid vajalikke sotsiaalteenuseid.

Muidugi ei pea me tegema nii nagu teistes riikides, kuid me võime võtta parimad praktikad ja teha Eesti mudeli, mis on inimväärne, meie võimalustele vastav ja sotsiaaltööd ja tervishoidu ühendav, tagades ka selle, et lähedase hooldajaks ei jääda mitte sunni, vaid soovi korral, omastehooldajate tasu ja sotsiaalsed garantiid oleksid tagatud ja nende eneste tervis ei kannataks üle jõu käiva töö ja mure tõttu.

Meie kaheksa sammu eesmärk on see, et võimalikult kaua kodus elamise korral oleks pakutud abi eest tasumine jõukohane. Selle hea kvaliteet peab olema tagatud, ja mis kõige tähtsam, selle kättesaadavus ei tohi sõltuda elukohast, vaid peab olema Eestis võrdselt tagatud.

Ma olen üpris veendunud, et siin saalis ei ole inimesi, kes ei teaks probleeme, mis tervishoius ja hoolekandekorralduses on. Selleks ei pea omama eri- või kõrgharidust selles valdkonnas. Siin saalis on inimesi, kellel on kohaliku omavalitsuse töö kogemus, kellel on perekonnas või sõpruskonnas hooldust vajavad või isegi hooldatavad inimesed.

Täna, ajal, kui paljud inimesed on kurja kroonviiruse tõttu jäänud töötuks, kuid kellel on rahalised kohustused oma lähedaste hoolduskulude katmisel, on meie esitatud eelnõu eriti aktuaalne. See, et sotsiaalvaldkond on olnud aastaid, isegi aastakümneid alarahastatud, ei ole samuti kellelegi uudis. Selles Riigikogu otsuses ei otsita põhjuseid, miks see seni on olnud nii ja miks ei ole tehtud midagi teisiti, kes on süüdi, vaid kutsutakse hoopis lahendusi leidma.

Ma oleksin ülekohtune, kui ütleksin, et midagi pole aastate jooksul tehtud. Kindlasti on, kuid kahjuks on veidi nokitsetud küll ühes, küll teises nurgas, ilma suuremat pilti nägemata ja seni siiski ka sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonda eraldi vaadates.

Eelnõu seletuskirjas on toodud koos viidete ja algallikatega välja pikk ajalugu ja ülevaade uuringutest, mis selles valdkonnas on läbi viidud ja mis kõik jõuavad ühisele järeldusele. Nimelt sellele järeldusele, et praegu on põhiline kulude ja kohustuste kandja teenuse saaja ise ja tema pere omaosalus aastatega järjest kasvab. Lapsed ja lapselapsed on need, kes maksavad selle vahe kinni või siis jäävad töölt kõrvale ja hakkavad olude sunnil ja rahaliste vahendite puudusel omastehooldajaks. Näitena saab tuua seda, et hooldekodukoha eest tasumisel on teenuse saaja ja tema pere omaosalus järjest kasvanud. 2010. aastal oli see 65%, 2016. aastal oli see 76% ja 2018. aastal oli see tõusnud 80%-ni. Sotsiaalministeeriumi andmetel maksid inimesed 2018. aastal hooldekoduteenuse eest 53 miljonit eurot. See koosnes eakate enda pensionist ja laste või lastelaste makstud tasudest, mis on määratud pensioni ja hooldekodu vahelise summa tasaarvestamiseks. Riik koos kohalike omavalitsustega kulutas samal ajal hooldusteenuse peale 14 miljonit eurot. Kui 2008. aastal oli riigi ja kohalike omavalitsuste kulu 11 miljonit ja inimesed maksid kokku 17,5 miljonit, siis 10 aastaga on omavalitsuste kulu suurenenud vaid 3 miljonit eurot ehk siis, nagu eelnevalt öeldud, 14 miljonit eurot, kuid inimeste kanda jääv summa on 35,5 miljonit suurem ehk kokku inimesed tasuvad 53 miljonit eurot.

Eeltoodu kinnitab ilmekalt võrdlust, kui suured on avaliku sektori kulutused pikaajalisse hooldusesse Eestis ja teistes Euroopa Liidu riikides. Keskmiselt kulutavad riigid pikaajalise hoolduse rahastamisele 1,4–1,8% SKP-st. Eestis on aga näitajad vaid 0,2–0,4% SKP-st. 2018. aastal moodustaski Eesti pikaajalise hoolduse rahastus ligi 0,4% SKP-st. Kui me võrdleme Leedut, Soomet, Taanit ja Eestit, siis näeme, et 2016. aastal kulutas Leedu selleks 1%, Soome 2,2%, Taani 2,5% ja Rootsi 3%. Maailmapanga analüüs, mis on läbi viidud Eestis, toob välja, et Eesti avaliku sektori pikaajalise hoolduse kulud peavad kasvama vähemalt 2 või 2,5%-ni SKP-st, et parandada olukorda meie pikaajalise hoolduse süsteemis. Sotsiaalministeeriumi hinnangul vajavad omavalitsused ja riik hoolekandeteenuste kättesaadavuse parandamiseks ligi 150 miljonit eurot lisaraha. Selle arvu on välja öelnud ka sotsiaalminister Tanel Kiik. Ma arvan, et see on väga õige arv, kui kogu süsteemi arvestada.

Täna on perekonna ja omastehooldajate õlule jäänud liiga suur koormus ja seda nii rahaliselt, psühholoogiliselt kui ka füüsiliselt. Vaesus ja vanadus ja omastehooldus on naise nägu. Kellelegi pole saladuseks see, et vanemaealiste vaesus on Eestis väga suur. Sellekohase uuringu "Vanemaealiste majanduslik toimetulek ja vaesus" viis Sotsiaalministeerium läbi 2019. aasta juunis ja see on kõigile tutvumiseks avatud. Omastehooldajad on täna väga väikese toetuse saajad ning tulevikus väga väikese pensioni saajad. Kui me ei asu kohe tegelema kogu sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna pikaajalise hoolduskoormuse probleemide lahendamisega, siis ei murra me seda vaesuse ringi.

Ma olen teaduse ja uuringute ning analüüside usku. Kindlasti on õige otsuseid langetada, tuginedes uuringutele, analüüsidele, teaduslikele argumentidele ning kaaludes valdkonna vajadusi ja riigi võimalusi, ehk nagu vanasõna ütleb, kümme korda mõõda ja üks kord lõika. Uskuge, kümme korda, võib-olla enamgi on riigis erinevate valitsuste ja ministrite algatusel seda valdkonda uuritud.

Toon siin väikese ülevaate pikaajalise hoolduse kohta läbi viidud uuringute kronoloogiast. 2002. aastal alustati sotsiaalhoolekande arengukava väljatöötamist aastateks 2005–2015. Seda ikka selleks, et tervishoid ja sotsiaalhoolekanne käiksid käsikäes. 2015.–2017. aastal töötas hoolduskoormuse rakkerühm. 2017. aasta august: valitsus kinnitab hoolduskoormuse vähendamise esmaste abinõude rahastuse ettepanekud aastateks 2018–2021. 2017. aasta detsembris kinnitas valitsus pikaajalise hoolduse poliitika soovitused. Rakkerühma töö. 2018. aastal pani Sotsiaalministeerium rakkerühma töö alusel kokku pikaajalise hoolduse kontseptsiooni. 2018. aasta detsembris valitsus kinnitas selle kontseptsiooni. 2019. aastal tegi Sotsiaalministeerium detailse sekkumiskava, kuidas pikaajalise hoolduse süsteem Eestis üles ehitada. 2020. aasta jaanuaris kinnitas valitsus pikaajalise hoolduse arendamise plaanid.

Head ametikaaslased! Kui selle aasta jaanuaris valitsus kinnitas pikaajalise hoolduse arendamise plaani, siis miks lepiti kokku, et alles 2020. aasta lõpuks esitab Sotsiaalministeerium pikaajalise hoolduse seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse? Kas tõesti pole see teema valitsuse jaoks prioriteetne? Kas olukorras, kus valitsus oli võimeline välja töötama kahe kuuga kroonviiruse tõttu majanduse säilitamiseks, töötajate töökohtade hoidmiseks ja viirusega toimetulekuks meetmete paketi ilma igasuguste uuringute ja analüüsideta, ei suudeta nii pikalt uuritud valdkonnas pakkuda lahendusi ja lasta seeläbi ka inimesi, kes on täna sunnitud olema omastehooldajad, tagasi tööturule? Tegelikult on uuringud olemas, olemas on teadmine, kuidas asuda pikaajalise hoolduse probleemi lahendama. Vaja on vaid tahet ja Riigikogu väikest survet selle algatuse tegemiseks.

Lühidalt ja kokkuvõtvalt veel kord meie eelnõus kirjas olnud mõtted, kuidas pikaajaline hooldus inimkeskseks muuta. Esiteks, inimesel peab olema õigus ja võimalus olla kodus nii kaua kui vähegi võimalik, iseseisvalt toime tulla, vajadusel ka toe abil. Teiseks, pakutavad avahooldusteenused on taskukohased, ehk õigem oleks öelda, pensionikohased. Kolmandaks, iga inimene saab õiget teenust, millega on tagatud tema vajadusest tulenev abi ja toetus. Neljandaks, sotsiaal- ja tervishoiuvaldkond käivad käsikäes, inimest ei väntsutata ühest süsteemist teise. Viiendaks, üle Eesti on sarnased võimalused ja tagatud on kvaliteetne teenus. Kuuendaks, kui kuidagi enam kodus hakkama ei saa, siis hinnatud vajaduse korral on pensioni eest tagatud hooldekodukoht. Seitsmendaks, omastehooldaja töö ausse, et seda ei tehta mitte sunni, vaid soovi korral ja neile oleksid tagatud nii sotsiaalsed garantiid kui elamist võimaldav tasu selle töö eest. Ja kaheksandaks, haritud, kvalifitseeritud töötajate olemasolu ja nende palkade vastavus tehtud tööle.

Lõpetuseks. Palun teie toetust esitatud otsuse eelnõule. See tagaks tulevikus nii lastega kui lasteta eakate võrdse kohtlemise ning annaks kindluse, et vastavalt uuringutele ja saadud teadmistele asutatakse ka tegudele. Tervisliku pikaajalise hoolduse süsteemi käivitamine ja sotsiaalvaldkonna täiendav toetamine on möödapääsmatult vajalikud. Väärikas vanaduspõlv on inimese õigus. Valitsus saab selle otsuse eelnõu raames välja tulla oma pakutud ajagraafikuga, kuid algust tehakse siiski juba 1. jaanuarist 2021. Uskuge, me oleme selle võlgu oma eakatele ja omastehooldajatele. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Signe Riisalo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Proua Helmen Kütt! Sa rääkisid pikalt sellest ajaraamist. Tõepoolest, 3. detsember 2015 oli see päev, kui Riigikantselei juurde loodi rakkerühm. Sellest on möödas viis aastat ja kui esmane rakendamise aeg on 2022, siis seitse aastat on see aeg, kus inimesed tegelikult ei ole piisavalt abi saanud. Aga lisaks sellele, et töötada välja süsteem, mis on selle eelnõu sisu, on ju küsimus tegelikult ressurssides ehk eelarves. Kas sa ütleksid meile, kui palju järgmise aasta eelarves on planeeritud raha pikaajalisele hooldusele, nendele arengutegevustele ja kui palju sinule teadaolevalt loodetakse Euroopa Liidu vahenditest seda ressurssi saada?

Suur aitäh! Seesama küsimus oli meil tegelikult ka sotsiaalkomisjonis. Minister esitas erinevaid numbreid, aga tegelikult pikaajalise hoolduse ja omastehooldajate probleemile riigieelarvest täiendavat rahalist ressurssi ei tule. On küll raha hooldekodude ehituseks. Seal on, tõsi, omaosalus. Ma ütlen ausalt, et hooldekodusid on ka vaja ehitada, sellepärast et kui te vaatate eelnõu seletuskirja, kui mitu inimest on täna hooldusteenusel ja kui mitu tegelikult seda vajaks, siis seal on vahe vahel, aga eelkõige on vaja arendada avahooldusteenuseid, koduteenuseid, neid teenuseid, mida täna omavalitsused kahjuks ei paku. Nii nagu ma ka eelnõu esitamisel rääkisin, surve neid hooldusteenuseid ja neid avahooldusteenuseid pakkuda tekib siis, kui omavalitsusel on kohustus kas tagada või hanke korras osta need hooldekodukohad ja nende eest ka maksta. Niikaua kui seda kohustust ei ole, niikaua kui sellist survet ei ole, niikaua viidatakse perekonnaseadusele. Me kõik lugesime alles nädal tagasi kurbi lugusid sellest, kuidas lapsed ja lapselapsed nimetavad ennast hooldekodu orjadeks, kus tõepoolest hariduse saanud, õppinud inimesed on sunnitud jääma omastehooldajaks, sest neil puuduvad vahendid. Jah me teame, et on õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, ja ma ei pilluks seda palli ka mitte omavalitsusi süüdistades. Väga tihti on ka omavalitsuste rahalised vahendid selleks napid. Aga veel kord, et vaadates sotsiaalvaldkonna eelarvet, tegevusi ja arendusi seal on, aga selle probleemi lahendamiseks näeme me tõenäoliselt kava, nii nagu valitsusel on plaanis, aastal 2022.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nagu ikka, puldist tehtud ettekanded tekitavad assotsiatsioone. Minule meenus äsja loetud info selle kohta, et nüüd sellel kümnendil sündinud lapsed elavad 100–120‑aastaseks. Aga tegelikult oli väga hea ettekanne, saime erakordselt palju informatsiooni selle teema mõistmiseks. Aga te tõite ühe näite Soomest, kuidas seal on see asi korraldatud, ja samas tõite näiteid Skandinaavia riikidest, et millise osa omastehooldus moodustab SKP-st, millised on riigi poolt tehtavad kulutused. Nimetasite ka Rootsit. Kas Rootsist on meil midagi üle võtta? 

Suur aitäh selle küsimuse eest! Minu meelest on tark, et me vaatame, kuidas naabritel on, korjame kokku head ideed ja mõtted ja siis teeme midagi enda oma, päris Eesti oma. Ja kui te lubate, siis ma siiski natuke veel täiendaksin Soome osa, sellepärast et ma ei ole nii kursis Rootsi süsteemiga. Ma olen väga kursis Soome ja ka natuke Saksamaa asjadega, mis puudutab hoolduskindlustust. Ma olen seda uurinud. Aga ma toon lihtsa näite. Soomes tõepoolest omavalitsused võtavad kohustused. 93–95% üle 75-aastastest inimestest elab kodus, tehakse kõik, et nad elaksid kodus. Ja see on pandud kirja omavalitsuse arengukavades, ikka sellepärast, et kodus on kõige parem elada, ja sellepärast, et ka omavalitsusel on kõige soodsam pakkuda koduteenuseid, mitte maksta kõige kallimat teenust ehk siis hoolekandeasutuse teenust. Ja tõesti sellel juhul, kui enam kodus hakkama ei saa, no siis on see hooldekodu.

Sotsiaaldemokraate on mingil hetkel ka süüdistatud, et see eelnõu tähendab seda, et kõik lähevad hooldekodusse. Kindlasti mitte. Vastupidi. Mina arvan, et nii mitmedki inimesed, kes täna on hooldekodudes, saaksid kodus hakkama, kui oleks kohapeal omavalitsustes piisavalt neid teenuseid, mida nad tegelikult vajavad. Seesama teenusmaja näidegi, mida Tallinnas, ma tean, väga usinasti siiski korraldatakse ja tehakse ja mida on ka teie erakonna liige Liis Klaar väga selgelt rääkinud – tulles ise välismaalt Eestisse tagasi, on ta näinud, et see on võimalus pikemalt kodus hakkama saada.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Aitäh selle väga huvitava ettekande eest! Ma kõigepealt tahaksin öelda, et ka mina väga pooldan seda, et inimesed võiksid elada oma kodus niikaua, kui see on vähegi võimalik. Kindlasti riik ja kohalik omavalitsus peaksid seda võimaldama, sest oma kodus on alati kõige parem. Aga me teame, et kõigil inimestel alati ei ole seda võimalust, mõnikord nende olukord on lihtsalt selline, et nad tegelikult vajavad pidevat jälgimist või nad tahavadki olla teistega koos. Kindlasti hooldekodude vajadus tervikuna ära ei kao. Minu küsimus ongi võib-olla natuke laiem, kuna te olete selle teemaga nii tõsiselt tegelenud, me kõik näeme, et olete. Kas te olete arutanud ka seda, et Eesti olukorda parandaks ka niisugune samm, kui me päästaksime hooldekodud sellisest turujõudude kasumi teenimise loogikast? Kui nad peaksid kuuluma kas siis riigile või omavalitsustele, et tagada see, et hooldekodusid ei tehta mitte raha pärast, vaid inimeste heaolu pärast?

Suur aitäh selle küsimuse eest! Ma tegelikult tahan südamest tänada, Oudekki, teid selle eest, et eelmisel korral, kui meil oli seesama eelnõu arutusel, siis teie toetasite ja andsite oma hääle. 51 häälest jäi puudu, aga igatahes teie oma toetuse ja panuse olite sinna andnud. Aitäh teile selle eest! 

Nüüd see, mis puudutab hooldekodude omandivormi. Tõepoolest väga paljudes kohtades ongi nii, et omavalitsused peavad hoolekandeasutusi. Hooldekodukoha maksumus on ka väga erinev. Me kõik teame, et üle Eesti võib see varieeruda 700-st eurost kuni üle 1000, 1200, 1500 euroni. Olen kuulnud, et ka väga suure hooldusvajadusega inimesele ja väga luksuslikes hoolekandeasutuses, mida võiks nimetada ka juba viietärnihotellideks, on see koha maksumus täisvoodihaige põetusel ligi 2000 eurot kuus. Nii et see hooldekodukoha maksumus võib osaliselt petlik olla. Kuskil sisaldab ta ravimeid ja mähkmeid, kuskil ta ei sisalda, on baashind, millele lisanduvad siis vajaminevad ravimid ja nende kohta esitatakse arve. Nii et maksumus on väga-väga erinev.

Nüüd omandivormist. Ma arvan, jälle näitena tuues ka Soome varianti, et kõike ei pea tegema ise, teenust võib ka sisse osta, aga kui seda ostab omavalitsus ja hanke korras (neile, kellel ei ole hinnatud vajadust, kellele pakutakse muid teenuseid, aga kes neid ei soovi, kes  soovivadki hooldekodusse minna ja kelle perel või kellel endal on selleks võimalusi, jääb alati ju võimalus valida kallim koht), siis hinnatud vajaduse korral peaks olema hooldekodukoht siiski pensioni eest tagatud. See oleks nagu inimväärikuse küsimus. Nii et ma ei saa öelda, et see on probleem, kui hooldekodu on kas omavalitsuse või kellegi teise, eraettevõtluse omandis. Aga omavalitsus peaks saama seda kontrollida ja see on ka selle eelnõu sisu, et seda kontrollitakse. Jälle toon lihtsa näite meie põhjanaabritelt, kus kuulutatakse välja hange, ise ei suudeta nii palju pakkuda. Ja selle hanke tulemusena ostetakse n-ö hulgi. Aga aastas kaks korda käiakse ette teatamata kontrollimas, kas see hind ja teenus on vastavuses. Ei käida lihtsalt rääkimas töötajatega, vaid räägitakse nende inimestega, kes on seal teenusel, ja nende lähedastega. See tagab selle, nii nagu ma ütlesin, et teenusel on hind, heal teenusel on hind ka kõrgem, aga ta on kontrollitud ja kui omavalitsus seda hooldekodu peab, siis seal on tagatud ka see, et hinnataseme regulatsioon on volikogus läbi arutatud. Maksumused on teada, kõik on avalik. Aga veel kord, ma ei välistaks ühtki omandivormi, aga ma tahaks, et see oleks kontrollitud ja kvaliteetne.

Signe Kivi, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Suur tänu sisuka ettekande eest! Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et tuleks välja töötada üleriigiline ühtne metoodika inimeste majandusliku olukorra hindamiseks ja omaosaluse suuruse määramiseks. Sama mõtet ja ideed kirjeldab ka Tiina Kangro tänases Eesti Päevalehe artiklis. Te olete toonud näiteid meie lähiriikidest. Mind huvitaks, kas teil on tuua mõni näide Eesti kohalikust omavalitsusest, mis juba täna oma kohustust hooldusvajadusega inimeste ees eeskujulikult täidab. 

Suur aitäh! Ma ei saa öelda, et omavalitsused oma kohustusi kas vähem või rohkem eeskujulikult täidaksid. Ma ei oska tuua sellist omavalitsust, kus oleks kõik nagu korras. Minu mure ja ausalt öelda sotsiaaldemokraatide eelnõu algatamise põhjus on ju mure, et nii omastehooldaja toetus kui ka selle määramise kord on täna üle Eesti väga erinev. Võib ju öelda, et ongi hea, et määratakse ja kehtestatakse tingimused, mis on sellele paikkonnale sobivad. Aga makse maksame me üle Eesti igal pool ühtlaselt. Samas hooldajatoetuste erinevus: 40, 60, 20 eurot 24-tunnise hoolduse ja kuu aja hoolduse eest. Need on niivõrd erinevad. Samas omavalitsused kehtestavad ka oma korrad selleks, et toetada lapsi, milline summa peab pereliikmele kätte jääma ja mis sinna sisse arvutatakse. Need on ka üle Eesti täiesti erinevad. Mina kahjuks olen saanud rohkem murelikke pöördumisi ja kirju sellel teemal. On kindlasti omavalitsusi, kes üritavad endast anda parima, ja ma ei hakkaks siin nimetama ühte või kahte, sest siis ma teeksin võib-olla kolmele-neljale liiga. Aga veel kord, kui hooldekodu on omavalitsuse omandis ja seal on kehtestatud teatud tingimused ja kord toetuse ja abi saamiseks, siis isegi õiguskantsler on võtnud täna arutusele selle teema, et kas eaka omaosaluse hindamisel ja tema varanduse hindamisel võetakse arvesse ainult tema või on see laiendatud ka lastele ja lastelastele. Nii et põhimõtteliselt need teemad on kõik olnud laual ja neid on arutatud ja siin ei ole ühest seisukohta. Sellepärast ma arvan, et sotsiaaldemokraadid ei tulnud eelnõuga, mis ütleb, et nii tuleb teha. Me tuleme eelnõuga, et valitsus koos parimate ekspertidega, aga ka kõiki Riigikogu erakondasid kaasates leiaks Eestile sobiva variandi. Meie oleme valmis panustama. See on võimalus tulla ka ajagraafikuga, sellise ajagraafikuga, mis on jõukohane, aga ometi hakkaks midagi toimuma, et hakataks kuskilepoole minema. 

Vilja Toomast, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea Helmen! Minu küsimus ei puuduta nüüd küll otse seda eelnõu, aga kindlasti ta tõukub sellest, sest ühe punktina sa nimetasid ka tervishoiu ja sotsiaalhoolekande integreeritust. Mulle on see hästi oluline, sest olles ise praktikuna näinud, kui suur see vajadus on, siis ma tahangi küsida. Sa oled Viljandimaalt valitud. Kolm-neli aastat või isegi juba rohkem tagasi alustas Viljandi Haigla pilootprojekti, kus püüti ellu viia seda põhimõtet, et aktiivne arstiabi läheb üle sotsiaalhoolekandeks ja kuidas seda ühe maakonna näitel korraldada. Aga mul ei ole mingit informatsiooni selle kohta, kas see pilootprojekt on nüüd lõpetatud ja mis on selle tulemused. Äkki on sinul mingit informatsiooni? 

Suur aitäh! Ma väga tänan selle küsimuse eest ja tagasiside eest! See vajadus selles valdkonnas on nii suur, sest inimese loksutamine ühe ja teise süsteemi vahel on tihti tingitud rahadest. Haigla intensiivravi ja ka sellele järgneva ravi päevarahad on suuremad, kui on hooldekodul ja need on osaliselt riigi poolt kaetud. Inimene maksab väga väikest omaosalust ja tihtipeale liigutatakse inimest ühelt teenuselt teisele. Vahepeal on ta teatud päevad kas või kodus ja siis tuuakse uuesti kiirabiga tagasi. See tegelikult ei ole ei riigi ega haigekassa raha otstarbekas kasutamine ja on muidugi ka inimesele väga koormav.

Tõepoolest, Viljandi Haigla koostöös maakonna sotsiaaltöötajatega alustas nõndanimetatud PAIK-projekti, kus võetigi ühtne meeskond, inimest vaadati kui tervikut: vaadati üle tema tervishoiuvajadused, diagnoosist tulenevalt vajadused, sotsiaaltöötajad teadsid, mida kodus käies jälgida. Selle projekti lõpptulemusi ma lugenud ei ole. Aga praegu eriti just selles olukorras, kus on lootus, et Viljandi haigla ja tervisekeskus hakkavad asuma kesklinnas, on tekkinud väga hea kontakt, sotsiaaltöötajad, haigla ja õendushoolduse osakond teevad väga head koostööd. Ma tean seda, sest rääkisin paar nädalat tagasi Priit Tamperega. Eakate, aga ka vaimse tervise probleemidega inimeste probleeme üritatakse ennetada ja Viljandil on selles mõttes väga hea võimalus seda teha, sest neil on ka psühhiaatrilise eriarstiabi võimalus seal olemas.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind hakkas nüüd seda diskussiooni kuulates huvitama ja kuna te olete väga suur ekspert sellel alal, siis ma julgen teie käest küsida, kui palju on täna Eestis hooldekodusid kohaliku omavalitsuse hallata ja kui palju on neid erasektori hallata.

Jah, ma ütlen nüüd, kuna sellel maastikul ... Aitäh küsimuse eest ka! Kuna sellel maastikul on päris kiired arengud ja me võime järjest lugeda, kuidas ka erahooldekodusid tegelikult juurde tuleb, siis ma ütlen selle seisu, mis oli kevadel. Siis oli nii, et veidi alla 100 oli omavalitsuste hallata ja ülejäänud olid erahooldekodud. Ja muidugi erihoolekanne, mis on puhtalt riiklik teenus, aga selle puhul ei ole ka omastel maksmisega probleeme. Erihoolekanne ongi riikliku rahastusega. Piisab inimese enda pensionist ja pluss see, mida paneb riik.

Aitäh! Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Minagi tänan väga põhjaliku ja sisulise ettekande eest! Aga küsimus on selline: mis sa arvad sellest, kui üle Eesti oleks hooldajatoetus ühesugune nii raske, sügava ja keskmise puudega inimese hooldajale? Et ei oleks nii, et ühes maakonnas on see 15 eurot, teises 60 ja mõnes on see isegi 100 eurot. Ma mõtlen siin keskmist või sügavat puuet. Täna ju selle raha eest sageli hooldajat ei leia, et inimene saaks võimalikult kaua oma kodus olla.

Suur aitäh! On olemas riike, kus on omastehooldajatel eraldi seadus ja selles seaduses on reguleeritud kriteeriumid, kui suur on hooldajatoetus, ja see on raskusastmeti erinev. Väga tihti on ikkagi hinnatud vajadus selline, et ei peagi olema puuet, vaid on abivajadus. Eesmärk ei ole, et kõik eakad inimesed oleksid raske või sügava puudega, vaid eesmärk oleks see, et kui inimesel on hinnatud abivajadus ja on olemas omastehooldaja, siis tema töö oleks vastavalt tasustatud. Ma arvan, et ta ei tohi olla – või ta ei peaks olema, see teema on kindlasti arutamist väärt – kõigil sarnane. See tähendab seda, et raske, väga sügava ja suure hooldusvajadusega omastehooldaja sissetulek peaks olema kindlasti suurem ja väiksema hooldusvajadusega omastehooldajal, kes seda tööd teeb, võiks olla väiksem, aga see hooldusvajadus on siiski hinnatud.

Aga ma saan, hea küsija, teie küsimusest aru, et te mõtlete seda, et üle Eesti oleks siiski ühtsed kriteeriumid. Seda ma pean väga õigeks, et elukohast ei peaks see sõltuma. Ja muidugi oleks veel parem, kui riik rahastab omavalitsusi eakate arvust või erivajadustega inimeste arvust tulenevalt ja omastehooldajaks jäädakse siis, kui on otsustatud seda teha. Sama raha eest peaks olema võimalik omavalitsusel tagada need teenused, et see, kes on täna omastehooldaja, saaks tegelikult minna tööle ja saaks tegeleda sellega, millega ta tahab. Ja siis kahtlemata oma lähedast ka toetada-aidata, aga see ei oleks tal sunnitud valik. Aga jah, ma olen seda meelt, et riik peaks kehtestama ühtse standardi, mille alusel hinnatakse ja see toetus võikski siis olla selline.

Hea kolleeg Oudekki Loone! Selle päevakorrapunkti raames on võimalik esitada kummalegi ettekandjale üks küsimus.

Ma pärast vastan sulle.

Hele Everaus, palun!

Suur aitäh! Suur aitäh selle suure töö eest, mis siin tehtud ja ka meile edastatud on! Ma küsin nüüd natukene teistmoodi küsimuse. See on oleks-küsimus, et kui nii oleks, mis siis saaks. Siit tuli ju välja, et tegelikult on teatud vanuses inimestel väga keeruline ja ebakindel olukord. Me tahame küll, et meie eluiga tõuseks, aga kuidas see eluiga edasi kestab, elukvaliteet ja kõik? Kui meil oleks lubatud assisteeritud suitsiid ja eutanaasia, kuidas sa arvad, kui paljud inimesed täna sellest ebakindlusest tingituna suunduksid sellele teele? Vabandust!

Suur aitäh! Ma tahan veel kord öelda seda, et selle eelnõu raames ei ole ei suitsiidi seadustamine ega selle arutelu. Aga ma ütleksin nii, et olukorras, kus meil napib raha sotsiaalteenuste ja tervishoiu paremaks tagamiseks, järjekordade vähendamiseks, ei tahaks suitsiiditeemat selliselt avada.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kuulasin ja te väitsite, et teie hinnangul ei osuta ükski kohalik omavalitsus avahooldusteenust. Ma arvan, et see ei ole päris niimoodi. Ma saan aru, et võib-olla see tase ei ole nii kõrge, aga mul on küll teistsugused kogemused. Või ma sain valesti aru?

Suur aitäh! Mul on hea meel öelda ja nüüd siin saalis selgitada, et te kindlasti saite valesti aru. Võib-olla ma selgitasin pahasti või vastasin kuidagi nii, et teil tekkis selline arusaam. Kindlasti ma seda ei mõelnud, sest olen ise 1993. aastal Viljandi Linnavalitsuses avahooldusteenust väga tugevalt rakendanud – seitse päeva nädalas sooja toidu kojuviimise ja kõik muud vajalikud teenused. Ma tean, et see on näiteks Tartus väga hästi korraldatud, on Tallinnas korraldatud ja teenuseid on rohkem kui need 13 kohustuslikku, mis hoolekandeseadus kohalikele omavalitsustele paneb, sealhulgas ka üldhooldus- ja üldhooldekoduteenus. Aga ma lihtsalt väidan seda, et praegu kahjuks ei ole see igal pool nii. Kui te loete seletuskirja – ma loodan, et ma leian selle koha –, siin on väga hästi toodud välja see probleem, kui palju tegelikult oleks vaja. Vaat siinsamas kohe ongi: suurim on vajadus koduteenuste järgi, mida praegu saab kohalikult omavalitsuselt 6617 inimest, kui tegelik vajadus oleks umbes 20 000 inimest. Ehk igal pool ei ole neid teenuseid. Mõnes kohas on see põhjendatud, on suured vahemaad ja avahooldusteenust või sooja toidu kojuviimist on raske korraldada. Seal on siis võimalik tugiisikuteenus või ka toetatud elamine. Näiteks teatud omavalitsustes on isegi nii, et talveperioodiks tulevad inimesed elama sellisele toetatud elamisele ja siis suvel lähevad koju tagasi. Muidugi ka omastehooldus, võib-olla naabri abi seal kõrval. Et minu väide on, et neid teenuseid on väga paljud omavalitsused läbi mõelnud, ja ma arvan, et paljudes linnades see ka probleem ei ole. Ei saa öelda, et väikesed omavalitsused kuidagi sellele vähem tähelepanu pööravad. Kui vaadata – Sotsiaalministeeriumile tuleb iga aasta aruanne, ülevaade omavalitsuste poolt, – siis väga tihti on see, et pisike omavalitsus on hästi läbi mõelnud ja pakub rohkem teenuseid kui need 13 kohustuslikku ja väga mitmed suuremad omavalitsused ei paku neid. Nii et see on erinev ja see ei sõltu isegi väga tihti omavalitsuse suurusest. Sellessamas seletuskirjas oli ka, et üldhooldusteenust pakutakse täna 12 368 inimesele, aga tegelik vajadus oleks 16 400. Nii et me elame kauem. Nii nagu siin on mitmed head kolleegid öelnud, et täna on juba sündinud see inimene, kes elab 120-aastaseks. Me elame kauem ja see on ju hea! Ja me peame läbi mõtlema, et see elu oleks ka inimväärne. Ma ei tahaks isegi kasutada sõna „elukaar“, sest kaarel on algus ja selline väga langev lõpp, aga ma kasutaksin sõna „elukulg“, sellepärast et ma tõepoolest olen näinud inimest, kes 50-aastaselt on suhteliselt passiivne ja nagu vanainimene, ja ma olen näinud 100-aastast, kes ütles oma juubelil, et ainuke mure, on see, et ta kuuleb halvasti. Kes vaatas "Prillitoosi" – kutsun üles, see on väga tore saade –, kui Reet Linna vestles Heimar Lengiga, siis ta ütles, et talle on raadiosse helistanud 100-aastane inimene. Nii et sellised inimesed on meie hulgas olemas, kelle tervislik seisund võimaldab tal ilmselt kodus elada, aga kõigil nii hästi ei lähe.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Laste puhul me toetame kahtlemata hariduslike erivajadustega lapsi ja puuetega lapsi rohkem, kui neid lapsi, kellel ei ole seda erivajadust või puuet. Tervishoiusüsteemis me ei ütle, et perearstiabi on tasuta, aga kes intensiivravi tahab, noh näiteks kui insuldi järel kellelgi on vaja, siis ainult sel juhul, kui lapsed jõuavad tasuda. Aga millegipärast sotsiaalhoolekandes, isegi kui me suudame sooja toidu koju viia või neid lihtsamaid teenuseid pakkuda, siis hooldekodu puhul ehk siis kõige suurema abivajadusega inimeste puhul me ütleme, et abi saamise tingimuseks on piisavalt paksu rahakoti olemasolu. See on kummastav, see on häiriv. Ja minu küsimus on see: kas sulle tundub, et tegelikult see on koht, kus Riigikogu peaks nüüd suunda näitama?

Suur aitäh selle loetelu eest, mis te tõite! Ma toon siia veel ühe mõtlemapaneva hetke, mis just väga kenasti viitab perekonnaseadusele. Ka laste kasvatamise puhul on ikka seesama perekonnaseadus, et vanematel on kohustus lapsi kasvatada, ja ka teistpidi, et lastel on kohustus siis vanemaid hooldada. Ma ei räägi sellest hooldusest, et armastus, hellus, me räägime hoolduse all praegu, kuna teema on selline, tasumisest. Mõelgem – lapsed lähevad lasteaeda ja lasteaias oleme me otsustanud seaduse tasemel, et omavalitsus võib küsida kuni 20% alampalgast nn kohatasuks, pluss makstakse juurde toiduraha. Eakate korral meil selliseid tingimusi ei ole. Kohamaks on selline, nagu ta on siis vastavalt [hooldatavate] arvule, teenuse kvaliteedile, vastavalt luksusele, mugavusele, abivahendite hulgale. Ja tegelikult väga paljud hooldekodud ikkagi ju töötavadki niimoodi, et kulu on selline, kohti on nii palju. See kulu jagatakse inimeste vahel, kes seda teenust saavad, ära, ja selliselt kujuneb kohamaks. Me laste korral peame ühtepidi endastmõistetavaks, et see on omavalitsuse kohustus. Ja teistpidi, eakate korral me ütleme, et see on laste ja lastelaste kohustus. Ma arvan, et see on ebaaus. Nii nagu ma ettekandes ütlesin, tegelikult me suhtume nendesse inimestesse erinevalt ehk siis nendesse, kellel on lapsed, ja nendesse, kellel lapsi ei ole. Kui lapsi ei ole, siis kahtlemata on omavalitsusel roll, kui inimesel endal ei ole vahendeid ja võimalusi. Neil, kellel on lapsed, on see laste või lastelaste kohustus. Nii et ma tänan selle küsimuse eest ja ma arvan, et Riigikogu võiks valitsusele selle eelnõu edastada, et asutakse ajagraafikus selle probleemiga tegelema. See ei pea juhtuma kõik 1. jaanuar 2021, aga 1. jaanuarist 2021 peaks olema vähemalt mingid etapid, mida tehakse ära 2021. aastal ja mida tehakse järjest, sest ainult nipsust seda probleemi ei lahenda. Me oleme siin valmis appi tulema, sest on riigieelarvesse muudatusettepanekute tegemise tähtaeg. Me anname oma panuse, et valitsusel oleks seda kergem teha, ja kutsun ka häid ametikaaslasi toetama seda eelnõu. 51 häält, sõbrad!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks sotsiaalkomisjoni liikme Signe Riisalo.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Suur aitäh Helmen Kütile väga põhjaliku ettekande eest eelnõu tutvustamisel ja suur aitäh kõikidele kolleegidele, kes saalis väga asjakohaseid küsimusi küsisid. Teema ei ole uus. Teema puudutab väga paljusid meist, meie pereliikmeid ja kui ei puuduta täna, siis hakkab puudutama homme. Uskuge mind.

Sotsiaalkomisjon arutas kõnealust eelnõu kahel korral. Kõigepealt on oluline teada, et muudatusettepanekute tähtaeg oli 8. septembril k.a ja muudatusettepanekuid ei tulnud. 21. septembril arutas komisjon eelnõu koos kutsutud esindajatega, kes olid Sotsiaalministeeriumi esindajad. Arutelu käigus selgus, et loomulikult tegeleb selle teemaga jätkuvalt ka Sotsiaalministeerium. Aga Sotsiaalministeeriumi tegelemine on peaasjalikult seotud erinevate tükkide arendamisega ja praegu sellist tervikkontseptsiooni plaanis ei ole enne, kui järgmise aasta novembrikuus väljatöötamiskavatsuse näol, millele alles siis järgnevad õigusloomelised muudatused.

Teine arutelu toimus sotsiaalkomisjonis 19. oktoobril jätkuaruteluna. Ka seal, tuleb tunnistada, komisjoni liikmete hulgas vastasseisu ei olnud ja tegemist oli konsensusliku otsusega tuua eelnõu siia täiskogu ette täna lõpphääletusele ja määrata komisjoni ettekandjaks siinkõneleja Signe Riisalo. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Mul on jätkuvalt väga hea meel, et seda teemat tõstatatakse. On ka näha, et juba eelmisest korrast oli kasu, et ministeerium on väga palju tugevamalt sellega tegelema hakanud. Võib-olla te natuke valgustaksitegi rohkem seda, et kui oli komisjonis ministeeriumiga kohtumine, siis mis on need erinevad tükid, millega tegeldakse, kuidas on selle üldise kavaga, mis tuleb järgmiseks novembriks. Kas komisjoni liikmed leidsid, et november on liiga hilja või miks see on liiga hilja? Kas selleteemaline arutelu oli? Ja kui oli, siis seda võiks ka valgustada.

Ma alustan sinu küsimustele vastamist tagumisest otsast, kui võib. Ja alustan sellest, et sotsiaalkomisjoni esimees Tõnis Mölder kinnitas sotsiaalkomisjoni istungil, et ka Keskerakonna kongressil arutati tegelikult sotsiaaldemokraatide varasemat eelnõu ja teemade paketti tervikuna. Nii et küsimus on oluline ilmselt kõikidele erakondadele, sh teie erakonnale, mis teeb mulle suurt-suurt rõõmu.

Sotsiaalministeeriumi esindas viimasel korral hoolekande osakonna ametnik Lemme Palmet, kes andis meile järgmist informatsiooni. Sotsiaalministeeriumil on tegelikult ühel või teisel moel toodud ettepanekud töös. Ettepanekutest olulisemad, mida ta välja tõi, olid, et töötatakse välja elustandardi ehk sissetuleku piiri seadmist, teise astme alanejate ja ülenejate ülalpidamiskohustuslike isikute ringi puhul on täiendav arutelu, kes, millal ja kui palju peaks seda ülalpidamiskohustust kandma. Selle seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse soovivad nad valmis saada 2021. aasta maikuuks. Aga arusaadavalt on see ainult väike osa sellest kohustuste ringist, maksekohustuste ringist, mitte abipakett kui selline.

Edasi selgitas proua Lemme Palmet, et väljatöötamiskavatsused on plaanis ka mitmetes muudes küsimustes, mis tulenevad 30. jaanuaril Vabariigi Valitsuse tehtud otsusest, mida eelkõneleja juba tutvustas. Jätkatakse tööd pikaajalise hoolduse memorandumi valguses. Senimaani on välja pakutud kolm erinevat mudelit, millest on pinnale jäänud partnerlusmudel, mis tähendab riigi ja inimese enda ja tema ülalpidamiskohustuslike sugulaste ühisvastutust nende teenuste ja vajaduse eest raha välja käia. Püütakse kirjeldada täpselt partnerlusmudeli sisu. Lisaks nimetas ta omastehooldajate tugipaketti koos kõikvõimalike ettepanekutega, mis valmib ministeeriumis esialgsel kujul järgmise aasta novembrikuuks.

Need olid need tükid, millest juttu oli. Ja kui me mõtleme selle tänase arutatava eelnõu terviklikule sisule, mis hõlmab kõiki neid erinevaid aspekte ja püüab anda valitsusele kohustuse terviklahendus välja töötada, siis ilmselgelt on ministeeriumi tegevusplaanid võib-olla mitte nii hästi koordineeritud.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul oli teid praegu kuulates täiesti déjà-vu-tunne. Olen ise kultuurikomisjonis ja samuti meie, Reformierakonna poolt eelnõusid sisse andnud hariduse valdkonnas. Täpselt samamoodi nagu teiegi siin ütlesite, et ministeeriumis juba käivad uued arendused, on koostöö, juba on väljavaated, mis juba väga palju klapivad selle eelnõuga. Kas teie arvates need asjad saavad siis lõpuks tehtud või sellest ainult räägitakse?

Mis puudutab pikaajalist hooldusvajadust ja nende murede lahendamist, sealhulgas omastehooldajate probleemide lahendamist, siis nad peavad valmis saama. Küsimus on, millal. Siin tegelikult käib ka diskussioon ju selle üle, kas me lükkame lahenduste valmimise aasta ja kaks edasi või nii, nagu ütleb arutelu all olev eelnõu, ootame terviklahendust juba järgmise aasta esimesel kuul, selleks et sealt minna edasi rakendustegevustega. Meil ei ole pikaajalise hoolduse probleemide lahendamist võimalik mitte kuskile lükata, sest me teame, et meie ühiskonnas on lähikümnenditel ees väga suured muutused tööealise elanikkonna proportsionaalses hulgas võrreldes eakamate inimestega, kellel on suurem hooldus- ja toevajadus. Seda peab ühiskond üleval pidama. Meie ülesanne on ennetada hooldusvajaduse kasvamist sellisel määral, et inimest on vaja paigutada juba asutusepõhisele hoolekandele. Me peame leidma siis need lahendused, mis aitavad inimesel kas iseseisvalt või toe abil kodustes tingimustes, kohandatud kodus, toime tulla. Meil ei ole valikuid, me peame need lahendused leidma. Rääkimata sellest, et meil on täna juba tööturult kahetsusväärselt eemal need inimesed, kes oma lähedasi hooldavad ja kelle panus oleks meile kõigile kasulikum, kui nad saaksid selle anda tööturul, mitte siis lihtsalt kodus hooldustööd tehes. Ja viimane halb uudis selle kõige juures on see, et hooldajate puhul on enamasti tegemist naistega.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! See on teema, mis kajab vastu igas Eesti vallas, kui käia inimestega kohtumas, ja sõltumata vanusest, kellega kohtuda. Selle teema tähtsusest on, ma väidan, aru saanud ka nooremad inimesed. Mu küsimus puudutab ikkagi korra veel selle konkreetse eelnõu arutelu käiku. Juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon, sina oled selle komisjoni liige, kandsid meile kenasti ette arutelu käigu, aga meie enda sisemine kord on ju see, et juhtivkomisjon teeb suurele saalile ehk meile siin ettepaneku [eelnõu] kas toetada või mitte toetada. Mulle tundub, et seda ettepanekut ei ole praegu tehtud. Kas komisjoni esimees püstitas komisjonile küsimuse, mis ettepanekuga komisjon saali tuleb? Sest see võib tunduda kuidagi väike küsimus, aga reeglite kohane on, et komisjon peab soovitama saalile, kas toetada või mitte toetada.

Jah, kõigepealt kordan üle, et komisjoni otsus oli konsensuslik ja hääletati tegelikult eelnõu toomist täiskogule tänasel päeval ja lõpphääletuse läbiviimist. Komisjon ei võtnud seisukohta ja komisjonis ei tehtud komisjoni juhi poolt ettepanekut seisukoha võtmiseks.

Aitäh! Austatud ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Avame läbirääkimised. Heljo Pikhof, palun!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Õiguskantsler Ülle Madise on oma 2018.–2019. aasta ülevaates öelnud: "Arusaama väärikast vananemisest ei saa kokku võtta ühe lausega. Mõnele tähendab see võimalust käia kõrge eani tööl või olla aktiivne kogukonna liige. Mõni teine peab silmas sissetulekut ja majanduslikku kindlustunnet. Kolmas väärtustab tervist ja elurõõmu ning soovib ise otsustada, mis temast ränga haiguse korral saab. Neljanda hinnangul kindlustab väärika vananemise hästi toimiv ja rahastatud hooldekodusüsteem." 

Jah, vananemist pole võimalik vältida. Inimene on ainulaadne igas eas ning vananedes ja vanaduses on vaja muudki kui tablette ja puhast voodit. Ometi selleks, et end väärtustatuna ja hoituna tunda, on tarvis ka kindlustunnet, et vajaduse korral on abi alati olemas. Siinjuures on paslik meenutada paari aasta tagust Postimehe juhtkirja, kust võime lugeda: "Suur osa probleemsetest hoiakutest tekib mõtteviisist "minuga ei juhtu". Paraku juhtub, ja üks asi päris kindlasti – me kõik jääme vanaks. Eesti ühiskond vananeb, neis tingimusis tuleb riigi ja omavalitsuste tasandil, aga ka erasektoris, õieti igaühel meist pöörata suuremat tähelepanu väärikale eluõhtule. Seda mitte lühiajaliste loosunglike poliitiliste lubadustena, vaid läbimõeldud strateegiliste otsustena." Sotsiaaldemokraatide otsuse eelnõu pakubki välja kestlikke lahendusi. Keegi ju ei eita, et pikaajalises hoolduses on meil paljud probleemid püsti ja et me ei lahenda neid, tõstes pensioni paar-kolmkümmend eurot aastas. Ülekohtuselt suur koormus langeb pereliikmetele nii hooldamisel kui ka hooldusteenuste eest tasumisel. Teenuse kättesaadavus sõltub üha enam teenuse kasutaja maksevõimest.

Eesti avalik sektor kulutab pikaajalisele hooldusele võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega liiga vähe, ligikaudu 0,2–0,4% SKT-st. Euroopa Komisjoni raport on mitu korda välja toonud meie hooldekodude alarahastuse, kohtade nappuse ja ülekohtuselt kõrge hinnataseme võrreldes keskmise pensioniga. Vanemaealiste seas on suur vaesus. Rahvastik vananeb. Prognoosi järgi suureneb 65-aastaste ja vanemate inimeste osakaal aastaks 2040 ligi 26%-ni rahvastikust. Koos ühiskonna vananemisega kasvab ka hooldust vajavate inimeste arv. Eestis elab kümneid tuhandeid inimesi, kes peavad korraldama oma lähedaste pikaajalist hooldust. Hinnanguliselt 13 000 on seetõttu tööturult eemale jäänud. Eakate pensionist ei piisa, et maksta hooldekodus elamise eest. Samas on eakas inimene kogu elu töötanud ja makse maksnud, mistõttu peab vajaduse korral olema hooldekodukoht talle kättesaadav omaenese pensioni eest. Riigil koos kohalike omavalitsustega tuleb tagada vajalikud meditsiini- ja hoolekandeteenused, et eakad inimesed saaksid võimalikult kaua iseseisvalt hakkama. Süsteemi tuleb muuta nii, et perekonnal ei oleks ainuvastutust. Arenenud riikides toimib üldjuhul kas hoolduskindlustus või võetakse arvesse inimese enda pensioni suurust, kusjuures piisav taskuraha peab ka hooldekodus kätte jääma. Senine korraldus ei kõlba, et lapsel või lapselapsel jääb oma elu elamata, et talle kallis inimene saaks väärikalt hääbuda.

Head ametikaaslased! Meil ei ole hoolekandesüsteemi reformimisest pääsu. Lähiaastatel suureneb hooldust vajavate inimeste hulk hüppeliselt, ka teenused lähevad kallimaks. Oleme sotsiaaldemokraatide eestvedamisel siin Riigikogu suures saalis ... Palun kolm minutit! 

Kolm minutit, palun!

... korduvalt arutanud omastehoolduse teemat, teinud ettepanekuid olukorra parandamiseks. Nii käesoleva aasta riigieelarvesse kui lisaeelarvesse tegime muudatusettepaneku, millega soovisime tagada inimesele hooldekodukoha tema enda pensioni eest. Riik koos omavalitsustega maksaks kinni hinnavahe. Meil on vaja välja arendada moodne ja terviklik hoolduse süsteem, mis laseks eakal inimesel võimalikult kaua kodus toime tulla ja vajaduse korral oma pensioni eest hooldekodus elada. Erinevate arvutuste järgi läheks see riigile maksma 40–50 miljonit eurot aastas. Sotsiaaldemokraatide palve on toetada meie otsuse eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Urmas Espenberg Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Teema tundub olevat üsna ebaseksikas, väga vähe inimesi on saalis, aga sellegipoolest. Väga tänuväärne ja väga oluline küsimuse tõstatus. Idee on õilis ja olin ka ise selle poolt, et see saali jõuaks, et see tõmbaks ühiskonna suuremat tähelepanu. Aga kahjuks oleme koroonakriisi keskmes ja rahalisi vahendeid hetkel selle eelnõu poolt hääletamiseks minu arvates lihtsalt ei ole piisavalt.

Mõned momendid veel. Vanureid ja puuetega inimesi on väga erinevad. On ka selliseid, kes vajavad tõesti 24 tundi hoolt. Kujutage ette siis selle inimese omakseid, kes ei saa tööl käia, mitte midagi teha. Kogu ta elu keerleb selle haige inimese või vanainimese ümber. Olen vestelnud väga paljude pensionäridega ja kodust ei taha keegi lahkuda. Valdav enamus on öelnud, et nad tahaksid olla kodus. Nii et abistada neid kodus, see käis siit läbi ka, on üks õige suund. Ema on mul 88 ja saab väga hästi kodus hakkama ja tema ütles, et tema sealt ei lahku. Näis, näis. Tervis on praegu enam-vähem.

Siis veel üks moment. Pensionäridel on samuti väärikus nagu meil kõigil ja nad tahaksid ka ise maksta selle koha eest, kas või mingi omaosaluse. Nii et keegi ei ole küsinud, et kõik peaks kinni makstama. Muidugi, kui rääkida sellest hoolduskodude asjast, siis meil ei ole sotsialistlik riik, me ei saa seda 53 miljonit lihtsalt maha kanda. Pigem on siin see, et on riiklikud hooldekodud ja siis on veel need, mis on muudetud äriks, nii et seal on päris krõbedad hinnad. Aga EKRE on alati rõhunud pereväärtustele ja üks meie soovitus on, et pere hoiaks ühte, et lapsed ei kondaks üksinda mööda tänavaid ja ei peaks siis psühhiaatri juurde minema. Vanavanemad aitavad neid kasvatada ja siis hiljem aitavad jällegi lapsed ja lapselapsed neid toetada. Need, kes rääkisid siin Soomest, Soomes on omad probleemid. Seal käib ka vaidlus KOV-ide ja riigi vahel, aga paraku me ei kuulu viie rikkama riigi hulka Euroopas. Pigem vastupidi.

Teine häda on meil see, et meie geograafiline asend nõuab pidevaid kaitsekulutusi ja kuna me kaitseme ka Euroopa Liidu välispiiri, siis täiendavaid kulusid läheb ka sellele.

Mõningaid lahendusi. Pooldan seda seisukohta, et kodu on inimesele parim koht. Ja kui kohalikud omavalitsused aitavad, nii palju kui saavad aidata, oleks hea. Siin küsiti, kas on üks hea näide. Jah, Nõmme linnaosa pakub tõhusat vanurite vajaduste hindamist, toiduabi, ravimite toomist, viib arsti juurde. Nõmme piirkond ...

Palun kolm minutit!

Palun, kolm minutit lisaaega!

... pakub siis arsti juurde viimise teenust, mis on Nõmme piirkonnas 4 eurot edasi-tagasi ja kui on väljaspool Nõmmet, siis 8 eurot. Nii et üks positiivne näide vähemalt on mul siin pakkuda.

Ja ei pääse üle ega ümber rahast. Peaks tõsiselt mõtlema kas siis tervisekindlustuse peale või ühendada ta pensionikindlustusega, kus osaleksid nii riik, inimene kui ka ettevõtted. See oleks lühidalt kõik. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Hele Everaus Reformierakonna fraktsiooni nimel, palun!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Elu algab ühes punktis ja me teame kõik, et ühel hetkel ta läheb sinna, kus ta läheb. Me keegi ei tea, kuidas ja mil moel. Ja see, kuidas me ühiskonnas väärtustame iga inimest igas elutee punktis – mulle väga meeldis, Helmen, sinu ütlus, et see ei ole mitte kaar, vaid tee –, see on väga oluline. See näitab, missugune meie ühiskond on. Kas siis, kui nagu on parem, et on silma alt ära, me teemegi seda, mida ta ammu oleks pidanud tegema. Asi on rahas, aga mitte ainult või mitte põhiliselt rahas. Asi on selles, kuidas suhtume. Kuidas me suhtume igaühesse meist, nii suhtutakse ka meisse. Nii et ma arvan, et kõik on seotud suhtumisega, siis leiab ka raha ja kõige suurem rikkus on iga inimene igas vanuses. Jääb üle ainult eelnõu toetada.

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 244 lõpphääletus ja me läheme lõpphääletuse juurde. Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele seadusandlike muudatuste väljatöötamiseks pikaajalise hoolduskoormuse probleemi lahendamiseks" eelnõu 224. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 35 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu ei leidnud toetust.

Läheme edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Vilja Toomasti, Andres Suti, Signe Kivi, Signe Riisalo, Andrus Seeme, Annely Akkermanni, Yoko Alenderi, Mart Võrklaeva, Liina Kersna, Jüri Jaansoni, Toomas Kivimägi, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu liikme Kaja Kallase algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu seaduse muutmise seaduse eelnõu 277 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Kaja Kallase.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! See on nüüd selline suurepärane seaduseelnõu.  Kui te mäletate, siis kõigil tuli täpselt sama mõte täpselt samal ajahetkel ja siis olid kolm eelnõu, mis olid ühesugused. Nüüd oleme me jõudnud niikaugele, et need kolm eelnõu on ühendatud üheks eelnõuks ja meil ongi üks pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Põhiseaduskomisjoni istungil, mis toimus 20. oktoobril 2020, me arutasimegi, kuidas seda kõike teha, kuidas neid asju ühendada. Ma siin detailidesse ei hakkaks minema, mis puudutab juriidilist, tehnilist poolt, aga igal juhul oli siis tulemus see, et kuna kõik algatajate esindajad olid nõus ja kuna reguleerimise ese kattus, siis need eelnõud ühendati. See oli muudatusettepanek, mida kõik toetasid.

Teine muudatusettepanek, millega tekkis segadus, oli ettepanek, mis puudutas ka vanavanemate päeva. Tekkis segadus selles osas, et tegelikult vastavasisuline tekst oli juba [eelnõus] sees.

Aga kokkuvõttes ma isegi ei hakkaks kogu seda arutelu siin ära tooma, sest seda ettepanekut, mis juba oli olemas, arvestati täielikult uuesti, nii et topelt ei kärise, ja seda tehti samamoodi konsensuslikult. Kokkuvõttes olid komisjoni otsused võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kolmas ettepanek, kui teine lugemine lõpetatakse, siis panna eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 11. novembril 2020 ja määrata ettekandjaks mina, kes ma olin ka esimesel lugemisel ühe eelnõu ettekandja. See ongi kõik. Aitäh!

Aitäh! Austatud ettekandja, teile küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soov avada läbirääkimised? Jah, on. Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea aseesimees! Head vabariigi vardjad! See on niivõrd kummaline õigusloomepraktika, mis tegelikult jätab meist kui saadikutest, kellel meil kõigil on iseseisev mõtlemisvõime, üsna kentsaka mulje. Siinkohal ma kõnetaksin nüüd kodanikuühiskonda, kellel on alati mingeid mõtteid: kui teil on mingi mõte, siis pange see teele kuskil jaanuari teisel nädalal. Siis, kui saadikud tulevad, kõht veel seda jõulust hääd-paremat täis, ühtki mõtet ei liigu. Nad avavad enda postkasti ja näevad, et vau!, siin see on, teeme ära, kõlab täpselt justkui meie mõte.

Minule lapsed meeldivad. Head lapsed, need kasvavad vitsata, arm aitab elada neid. Me oleme kokkuleppeliselt nõustunud sellega, et 1. juuni on lastekaitsepäev. Nii oli ta meil juba okupatsiooniajal. Jah, see oli muidugi suur oluline kongress, kus siis otsustati seda nii Moskvas kui ka teistes kohtades, et see tuleks sellel kuupäeval sisse viia. Samas me oleme praegusel hetkel ÜRO eesistuja ja seal käsitletakse lastekaitsepäevana ühte teist päeva.

Ma ei taha, et te siin meelt muudate, kui te olete leidnud, et see on kõigi teie isiklik mõte ja te olete ise seda uusaastasaluuti imetledes soovinud, et ma soovin, ma soovin, et sellest päevast võiks saada ... Minu jaoks on tegemist lihtsalt ühe punapühaga. Minu jaoks on tegemist lihtsalt okupatsiooni põlistamisega, nii nagu me oleme juba 1. mai ära tähistanud. No jah, ka 9. mai oleme ära tähistanud, see on isegi leidnud endale nimetuse. Nüüd ta on siis Euroopa päev. Isegi Tallinna lagastamise päeva oleme nüüd niimoodi suutnud ära menetleda, et ta on meil vastupanuvõitluse päev. Lihtsalt kõik on justkui midagi saanud. Ma arvan, et ma ei oleks siin, kui ma ei ütleks, et mina sellist lähenemist ei toeta. Selline on minu arvamus, võta või jäta. Aitäh!

Aitäh! Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Täna teisel lugemisel olev pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu seaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 277 on kolme pea samal eesmärgil algatatud seaduseelnõu – 131, algatajad Reformierakonna liikmed, 132, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud, ja 172, Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu – ühendamise tagajärjel sündinud. Algatajate nõusolekul on eelnõu ühendatud reguleerimiseseme kattuvuse tõttu.

Sellega võiksingi oma sõnavõtu lõpetada, kuid ei saa. On lausa uskumatu, et nii lihtne, kuid samas märgiline põhjus, et 1. juuni, lastekaitsepäev, oleks riiklik tähtpäev ja lipupäev, on võtnud pea 10 kuud aega. Kui sotsiaaldemokraadid algatasid pühade ja tähtpäevade seaduse ja Eesti lipu seaduse muutmise seaduse eelnõu 13. jaanuaril, siis Vabariigi Valitsus algatas sarnase eelnõu 6. aprillil. Tõsi, täiendava ettepanekuga lugeda lipupäevaks ka septembrikuu teine pühapäev, vanavanemate päev. Põhiseaduskomisjon arutas 13. jaanuaril esitatud seaduseelnõu esmakordselt kahetsusväärselt alles 10. märtsil. Siis jäeti eelnõu ootama, millal Vabariigi Valitsus oma samanimelise ja samasisulise eelnõu algatab. Selle asemel oleks võinud ju Sotsiaalministeerium komisjoni kaudu lisada eelnõusse lipupäevana ka vanavanemate päeva.

Põhiseaduskomisjon tõi need kolm algatatud eelnõu Riigikogu suurde saali esimesele lugemisele alles 13. mail. Kuigi, kui oleks olnud soov, et juba sellel aastal oleksime saanud tähistada väärikalt ja lippude lehvides nii lastekaitsepäeva kui vanavanemate päeva, siis oleks see olnud tehtav. Mais toimunud valitsuse pressikonverentsil sõnas peaminister, et sellel aastal lehvivad lipud lastekaitsepäeval. Tõsi, teda uskus vaid Tallinna Linnavalitsuse meedia, kes 1. juunil ka kirjutas lastekaitsepäevast kui lipupäevast. See viga parandati kiiresti, kui pöördusin küsimusega, millele nad toetuvad, sest seaduseelnõud ju ootasid alles Riigikogus seaduseks saamist. Sellel aastal ei olnud 1. juuni, lastekaitsepäev, ei riiklik tähtpäev ega ka mitte lipupäev, vaatamata sellele, et juba 30. detsembril 2019 ehk eelmise aasta lõpus pöördus 19 organisatsiooni viie Riigikogus esindatud erakonna ja sotsiaalkomisjoni poole ühise pöördumisega. Olgu protokolli huvides need pöördujate nimed ka välja toodud: Eesti Asenduskodu Töötajate Liit, Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus, Eesti Lasteaednike Liit, Eesti Lastearstide Selts, Eesti Lasterikaste Perede Liit, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, Eesti Vaimse Tervise ja Heaolu Koalitsioon, Eesti Õpilasesinduste Liit, MTÜ Igale Lapsele Pere, MTÜ Lastekaitse Liit, MTÜ Oma Pere, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Perekeskus, SEB Heategevusfond, Sotsiaalkindlustusamet, Sotsiaalministeerium, Tartu Ülikooli üliõpilasesindus ja Vabaühenduste Liit. Sellel aastal ei olnud ka vanavanemate päev lipupäev. Sellest kõigest on väga kahju. Olulisemaks muutus see, kes tegi, mitte see, mida tehti, ja ka võimalus teha koos. Järjekordselt sai komistuskiviks opositsiooni eelnõude menetlemisel see, et esitajad olid valed. Ma väga loodan, et uus, ühendatud eelnõu saab siiski seaduseks ja seda varem, kui täitub aasta pöördujate kirjast, ja järgmisel aastal on lastekaitsepäev riiklik tähtpäev ja lipupäev ning vanavanemate päev lipupäev, sest riiklik tähtpäev vanavanemate päev juba on. Tänan kuulamast!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Seega on läbirääkimised lõppenud. Eelnõule on esitatud kaks muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek, mille on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, mille on esitanud Helmen Kütt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme ka muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 277 teine lugemine lõpetada. Sellega on teine lugemine lõpetatud.

Läheme edasi. Tänane neljas ja viimane päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 213 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Ivari Padari!

Tervist, lugupeetud kolleegid! Täna kehtiv tulumaksuseadus annab ühe erisuse. See kõlab nii: füüsilisest isikust ettevõtja võib omatoodetud töötlemata põllumajandussaaduste võõrandamisest saadud tulust, millest on tehtud lõikes 1 nimetatud mahaarvamised, maksustamisperioodil täiendavalt maha arvata kuni 2877 eurot. See on üks õige pika staažiga soodustus. Ma arvan, et seda hakati rakendama umbes 1999. aastal, enam kui 20 aastat tagasi, ja tol ajal oli selleks määraks 45 000 Eesti krooni. Aja jooksul on sellele tulumaksusoodustusele samas määras soodustus juurde tulnud ka metsaomanikele, metsamüüjatele. See jõustus aastal 2009, nagu ma mäletan.

Selle aasta kriisimeetmete arutamisel laienes soodustus, mida saab tulust maha arvata, 5000 euroni nii nendele metsaomanikele, kes on füüsilisest isikust ettevõtjad, kui ka nendele metsaomanikele, kes on lihtsalt füüsilised isikud. Samas jäeti välja teine pool, mis puudutab põllumajanduses tegutsevaid füüsilisest isikust ettevõtjaid ja füüsilisi isikuid. Meie esitatud eelnõu ongi kantud sellest ettepanekust, et analoogiliselt metsandusega võib ka põllumajanduses füüsilisest isikust ettevõtja omatoodetud põllumajandussaaduste võõrandamisest saadud tulust, millest on tehtud lõikes 1 nimetatud mahaarvamised, maksustamisperioodil täiendavalt maha arvata kuni 5000 eurot.

Mõte on õige lihtne: saada vastav soodustus juba selle aasta tulude pealt. Kui palju neid inimesi on? Suurusjärgus on täna 3800 füüsilisest isikust ettevõtjat, kes põllumajanduses seda soodustust kasutaksid. Eelkõige on see mõeldud just nendele põllumajanduses tegutsejatele, kellel on väikesemamahulised perefarmid. Väiksema mahuga perefarmi toimetulek tulebki kokku väikestest detailidest. No eile kas või arutasime siin mahepõllumajanduse seadust ja mahepõllumajanduse seadusest tulenevalt soodustusi väiksematele tootjatele, teiselt poolt annab see tulumaksuvabastus teatud võimalusi juurde.

Nii et ettepanek on teie ees ja ma palun seda toetada. Tänan teid!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas oma 19. oktoobri istungil Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu ettevalmistamist esimeseks lugemiseks. Seaduse eesmärk on võimaldada füüsilisest isikust ettevõtjate ja füüsiliste isikute omatoodetud põllumajandussaaduste võõrandamisest saadud tulust (millest on tehtud lubatud mahaarvamised) täiendavalt maha arvata senise kuni 2877 euro asemel kuni 5000 eurot.

Komisjonis tutvustas eelnõu Riina Sikkut ja Vabariigi Valitsuse seisukohti tutvustas Helena Lehtis. Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda teisipäeval, 27. oktoobril k.a, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks vastavalt kodu- ja töökorra seadusele 10 tööpäeva, s.t 10. november kell 17.15. Komisjoni ettekandjaks määrati komisjoni esimees.

Aitäh, austatud ettekandja! Ka teile küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 213 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 10. novembri kell 17.15. Head kolleegid, sellega on tänane päevakord läbitud ja istung lõppenud. Aitäh ja kohtumiseni homme!