Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Kas võime alustada tänast istungit? Kui te lubate, siis ma alustaksin Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 4. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt olen valmis vastu võtma eelnõusid ja arupärimisi. Mingit eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei näe. Siis palun kohaloleku kontroll!
Me võime alustada tänase päevakorra menetlemist. Päevakorras on esimene punkt Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse eelnõu 201 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajatel on soov sellel teemal sõna võtta? Soovi ei näe, järelikult loen läbirääkimised lõppenuks. Me valmistume lõpphääletuseks. Palun nüüd tähelepanu! Ma panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse eelnõu numbriga 201. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Selle eelnõu poolt hääletas 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.
Teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Indrek Saare, Keit Pentus-Rosimannuse, Jürgen Ligi, Signe Riisalo, Yoko Alenderi, Helmen Küti, Lauri Läänemetsa, Siret Kotka, Andrei Korobeiniku, Raimond Kaljulaiu, Oudekki Loone, Katri Raigi, Jüri Jaansoni, Toomas Kivimägi, Johannes Kerdi, Mart Võrklaeva, Jevgeni Ossinovski, Kalvi Kõva, Jaak Juske, Riina Sikkuti, Heljo Pikhofi, Liina Kersna ja Madis Millingu algatatud loomakaitseseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 219. Me alustame selle esimest lugemist. Palun ettekandeks pulti Riigikogu liikme Jevgeni Ossinovski!
Raudteeseadusest on saali elevus jäänud ... Head kolleegid! Tutvustan teile eelnõu, mille on algatanud 23 Riigikogu liiget kolmest Riigikogu fraktsioonist ja mis seab sihiks keelustada Eestis karusloomafarmid. On tulnud aeg, head sõbrad, kolmandal katsel see otsus ära teha. Argumendid selle toetuseks on ülekaalukad ja ainus tõsine vastuargument on ära kadunud. (Saalis on kuulda juttu.) Me ootame, kuni härrad Seeder, Hepner, Sester ja Kokk lahendavad Jõgeva kiriku küsimused ära, siis läheme edasi.
Aga enne kui me nende argumentide juurde läheme, piiritleme diskussiooni ära. Miks on oluline seda piiritleda? Sest selles vaidluses kasutatakse hästi palju seda, mida filosoofias nimetatakse libeda nõlva argumendiks: kui te ühe sammu astute, siis tuleb astuda kohe ka järgmine. Aga kuhu see kõik lõpuks välja jõuab? No et tõepoolest, olgu, karusnahaäri on inetu äri, keelame selle ära, aga kui me selle ära keelame, siis varsti peame kõik koos hakkama taimetoitlasteks, sest järgmiseks ju keelatakse ka lihaloomade pidamine ära – see justkui järeldub sellest loogiliselt ja automaatselt. Ei järeldu! See on vildakas järeldus ja demagoogiline argumentatsioon. Karusloomafarmide keelustamisest järeldub taimetoitlus samavõrd kui, ma ei tea, GMO-sortide kasvatamisest. Sellest keelust peaks järelduma see, et me edaspidi tohime süüa metsaseeni ja taimi. Ei ole niimoodi! On täitsa võimalik eraldiseisvalt keelata ühte ja lubada teist. Nii ka siin. Rõhutan: nimetatud eelnõu ei puuduta toidutööstust ja laiemalt põllumajandusloomade heaolu küsimusi. Need küsimused kindlasti väärivad eraldiseisvalt küll ühiskondlikku arutelu, aga jäävad selle eelnõu skoobist põhimõtteliselt välja.
See ettepanek puudutab konkreetselt ühte tööstusharu, mis rahuldab globaalse moetööstuse kaudu inimeste edevust loomade heaolu ja keskkonna hinnaga. Karusnahatööstus erinevalt toidutööstusest ei täida ühtegi inimkonna põhivajadust. Karusnahk on luksuskaup, millele on nii eetilisemaid kui ka keskkonnasõbralikumaid alternatiive. Ja nüüd, püsides selles raamis, et karusloomafarmide tegevus ja karusloomade kasvatamine ning tapmine ei täida inimeste põhivajadusi, ma selgitan kahte olulisemat põhjust, miks nende farmide aeg on otsas.
Esimene argumentatsioonipool puudutab nende farmide ökoloogilist mõju. Esiteks, karusloomafarmides peetakse karusnaha saamise eesmärgil invasiivseid võõrliike. Mink on nendest kahtlematult kõige ohtlikum, sest kannatab bioloogiline mitmekesisus. Euroopa naarits on väljasuremise äärel väga paljudes Euroopa riikides ja ka Eestis on olukord sellega kehva. Kahtlematult on olnud võimalik astuda samme selleks, et piirata karusloomafarmide minkide sattumist loodusesse, ja seda on ka tehtud, aga seda täiesti välistada ei ole võimalik.
Teine pool puudutab selle tööstuse keskkonnajalajälge seoses karusnahatööstuse loomuliku tööprotsessiga. Selleks, et karusloomast saaks karusnahk, mida moetööstus kasutab, on vaja kasutada väga palju kemikaale. Kui te loete eelnõu seletuskirja, siis seal on põhjalikumalt räägitud, millised need kemikaalid on, miks neid vaja on ja kui suured on kogused, mida kasutatakse.
Kolmandat liiki ökoloogilised argumendid puudutavad toodetud karusnaha CO2-jalajälge. Globaalse kliimakriisi kontekstis on kahtlematult oluline jälgida, et erinevad tarbekaubad – moetööstus kindlasti on globaalselt väga suur emiteerija – oleksid võimalikult keskkonnasäästlikult toodetud. Karusnahk, mida ju võiks tavamõistes pidada väga looduslikuks tooteks, on tegelikult võrreldes muude alternatiividega, mida inimesed endale selga panevad, võrreldamatult, kordades ja kordades suurema CO2-jalajäljega.
Miks see niimoodi on, võiks küsida. Aga see on sellepärast, et looma üleskasvatamiseks kulub väga palju ressursse. Võtame näiteks ühe hollandlaste tehtud analüüsi. Nemad on jõudnud järelduseni, et ühe kilogrammi minginaha tootmiseks on vaja maha lüüa keskmiselt 11,4 minki. Ja selleks, et 11,4 minki kasvatada selliseks, et neilt saaks kokku kilogrammi karusnahka, on vaja neile sisse sööta 563 kilogrammi toitu, valdavalt loomset toitu. Selleks, et saada 563 kilogrammi loomset toitu, on vaja kahtlematult väga suurt hulka taimset toitu. Selle kasvatamiseks loomulikult kulub palju ressursse, ka maad, ja selle summaarne jalajälg on erakordselt suur. Seesama Hollandi analüüs on jõudnud selliste numbriteni – lihtsalt, et suurusjärgud oleksid arusaadavad –, et kui võtta üks kilo minginahka, siis tema CO2 ekvivalent jalajäljena on pea 150 kilogrammi. Kui võrrelda näiteks loodusliku riidematerjali villaga, siis on see näitaja 25, polüestritel ja ka puuvillal on see 10 lähedal. Nii et 150 ja 10! Rohkem kui kümme korda on see jalajälg seega suurem. Nii palju ökoloogilistest argumentidest.
Teist liiki ja kindlasti enamikule selle teema pärast südant valutavatele inimestele olulisem argument on muidugi eetiline, loomade heaolusse puutuv. Globaalse tööstuse kontekstis me mitmes valdkonnas ju lähtume sellest arusaamast, et parem mitte teada, kuidas vorsti tehakse – siis on seda parem süüa. Eks karusloomadega on natukene seesama lugu. Kui te vaatate seletuskirja, siis seal on täpsed numbrid toodud. Karusloomade puuris pidamiseks on loomulikult kehtestatud Euroopa Liidus ja ka Eesti Vabariigis miinimumtingimused, aga ma arvan, et väga vähesed teavad, millised need miinimumtingimused on. Näiteks mingipuuri miinimumsuurus on 0,25 ruutmeetrit, see on 10 × 25 cm. See on miinimumnõue, mida selle looma pidamiseks farmiloomana on ette nähtud.
Lugege Tallinna loomaaia direktori väga head arvamuslugu, mis ERR-i saidil ilmus sellel teemal 15. septembril. Ta toob seal välja väga huvitava asjaolu. Loomaaias naaritsa pidamiseks on needsamad nõuded viis-kuus korda rangemad. Sisuliselt on tegu sama liiki loomadega, aga nende pidamiseks, keda me oma silmaga loomaaias näeme, nende heaolu tagamiseks on peetud vajalikuks tükk maad kõrgemaid eetilisi standardeid kui nende jaoks, kelle me maha lööme, selleks et inimestele luksuskaupa toota.
Ma tsiteerin härra Marani artiklist ühe lõigu: "Praegu on välja kujunenud skisofreeniline olukord, kus miinimumstandard on minkide pidamiseks loomaaedades ning farmides erinevad kui öö ja päev. Jääb mulje nagu lubaks loomade kommertseesmärkidel pidamine eetilistes kaalutlustes allahindlust. Kui aga rakendada minkide farmikasvatuses täies ulatuses kõiki mõistlikke heaolustandardeid, kerkiks minkide naha väljamüügihind sedavõrd, et farmikasvatus muutuks majanduslikus mõttes absurdseks." Härra Maran järeldab: "Ehk siis praegune farmikasvatus saab toimuda vaid ökoloogiliste ja loomade heaoluliste kulude eiramise tõttu."
Mitmed riigid on selle tööstuse sisuliselt kinni pannud sel viisil, et nad on tõstnud heaolu standardeid, mis kehtivad karusloomafarmide pidamiseks. On suurendatud nendesamade puuride suuruse miinimumnõudeid ja nõutud täiendavate loomade heaolu tagavate liigiomaste võimaluste tekitamist farmides. Selle tagajärjel on tööstuse tootmiskulud läinud nii suureks, et need farmid on kinni pandud. Seda on tehtud Saksamaal ja mitmes teises riigis.
Ka Eestis on mitmed meie kolleegid keskkonnakomisjonis ja maaelukomisjonis, kus me seda teemat arutasime enne tänast päeva, väljendanud sarnast seisukohta. Et miks me siis niimoodi riigi otsusega peame farmid kinni panema, tõstame parem puuride miinimumnõuded viiekordseks, ja need lähevad ise kinni. Jah, põhimõtteliselt võiks ju seda arutada, aga miks me peaksime petma ennast, sektorit ja veel kedagi? Tulemus on täpselt seesama. Karusnahatööstus ei suuda loomade heaolu ja muid keskkonnakaitse tingimusi arvestades majanduslikult eksisteerida. Seda suudetakse ainult madalate heaolustandardite hinnaga, ja kui neid standardeid tõsta, lähevad farmid majanduslikel põhjustel kinni. Tulemus on sama.
Nüüd siis ainus sisuline vastuargument. Kaks korda on seda eelnõu siin saalis juba käsitletud ja see on esimesel lugemisel napilt tagasi lükatud. Argument on olnud ikka see, et farmidel on positiivne sotsiaal-majanduslik mõju: neis on inimesed hõivatud, see on majandustegevus, makstakse makse jne.
Kahtlematult on tegemist legitiimse argumendiga, siin ei ole mingit küsimust. Ettevõtlussektorite reguleerimisel tuleb sotsiaal-majanduslikku mõju väga tõsiselt võtta. Aga vahepealsel ajal on toimunud see, et see argument on sisuliselt ära kukkunud. Veel umbes viis aastat tagasi oli Eesti karusloomafarmides 200 000 looma. Nüüd on neid järel heal juhul 2000. Enamik pidajatest on oma tegevust lõpetamas, mis on otseses korrelatsioonis asjaoluga, et enamik pidajaid on viimased aastad olnud sügavas kahjumis. Kui veel, ütleme, viis aastat tagasi võis rääkida, et sektoris töötab umbes 100 inimest, siis tänaseks on neid jäänud 10, heal juhul 20 maksimaalselt. Selle taga ei ole Eesti Vabariigi Riigikogu püüdlused eetilistel ja keskkonnakaitselistel kaalutlustel seda tööstust kinni panna, vaid tõsiasi, et globaalselt on see turg kokku kukkunud. Seda on tabanud täielik kollaps, mille taga on kahtlematult inimeste laiem teadlikkus loomade heaolust.
Me oleme näinud moetööstusettevõtete väga kiireid otsuseid loobuda karusnahast oma kollektsioonides ja see on kahtlemata tekitanud teatud kaskaadefekti. Kui me võtame Eesti turu, siis meil on ports, ütleme, kümmekond pisikest farmikest, kus kasvatatakse tšintšiljasid. Valdavalt tehakse seda muu põhitegevuse kõrvalt. Kas seda teeb mõni põllumees või keegi teine täiesti kõrvalise tegevusena, saades põhilise osa müügitulust hoopis muust ja pidades paari looma. Ainus selline suur tööstuslik ettevõte on Keila lähedal asuv Balti Karusnahk, mis on Soomele kuuluv mammut – ehk on keegi seda füüsiliselt näinud? – ja tema on olnud selle Eesti-sisese sektori languse markantsemaid näiteid. Arusaadavalt on see ettevõte teeninud aastal 2018 umbes 2,5 miljonit eurot kahjumit, eelmisel aastal ligi miljon eurot. Ettevõttel on kinnitatud saneerimiskava ja sisuliselt hingitseb ta surma piiril nagu tema elukadki.
Sellest tulenevalt oleme tervikuna jõudnud olukorda, kus sektor on oma hääbumisega jõudnud seisu, kus riigil on mõistlik langetada põhimõtteline otsus, anda signaal, et sellesse sektorisse me rohkem investeeringuid ei tee, tõmbame selle asja lõpuni kokku. Pidajad ise on neid otsuseid teinud niikuinii. Ka nende tšintšiljapidajate kohta on Veterinaar- ja Toiduameti tabelis, näete, siin tagumises otsas, sõnad "plaanib lõpetada". Ehk siis umbes pooled nendest, kes täna veel tegutsevad – kellel on 50 looma, kellel 70 looma, kellel päris vähe, 12 looma, 8 looma jne –, plaanivad tegelikult oma tegevuse lõpetada. Oleks mõistlik see otsus just selles majandustsükli etapis teha, et sellel oleks võimalikult väikesed sotsiaal-majanduslikud mõjud.
Nüüd lühidalt ka viimane argument, mis on varasematele täiendavalt juurde tulnud: see on COVID. Nimelt on leitud – selles vallas on küll veel palju teadmatust –, et minkide puhul on tuvastatud viiruse loomalt inimesele ülekannet. Arvatakse, et mingifarmid on võinud olla koroonaviiruse nähtamatud reservuaarid, kus haigus on võinud minkide vahel levida ja siis ühel hetkel haarata terve populatsiooni. Ja sellest lähtudes on väga mitmes riigis, näiteks Hollandis ja Taanis, sellel suvel massiliselt mingipopulatsioone tapetud, miljoneid loomi. Seda just kartuses, et see võib ohustada rahva tervist. Eestis praegu minke ei ole. Aga mingipidamise luba on farmidel olemas, nii et see argument on kahtlematult ka oluline.
Kuna see äri on valdavalt kahjumlik, siis oleme eelnõus näinud ette kaunis lühikese üleminekuaja sulgemisotsuse tegemiseks: kolm aastat. Nii et aastaks 2023 võiks see juhtuda. Me oleme küll algatajatena valmis selle tähtaja üle läbi rääkima, kui Riigikogu põhimõttelise keelustamise otsuseni jõuab.
Ja lõpetuseks: arvestades, et tegemist on keskkonnavaenuliku ja ebaeetilise viisiga toota edevustooteid, ja arvestades ka seda, et sel tööstusel puudub praegu arvestatav sotsiaal-majanduslik mõju, võib öelda, et ei ole paremat aega, head kolleegid, see otsus nüüd lõpuks ära teha. Jätkakem selle eelnõu menetlemist ja leppigem paari alles jäänud karusloomafarmeriga kokku, kui kiirelt see äri lõpetatakse. Nagu öeldud, enamik lõpetab selle vabatahtlikult juba sel aastal niikuinii. Aitäh!
Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on küsimusi. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!
Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina tahaksin, et te käsitleksite sellist teemat veidi laiema perspektiiviga. Ja nimelt: kui me läheme seda teed koos teiste Euroopa riikidega ja keelustame karusloomafarmide toimimise, kas te olete analüüsinud, kui suur on risk, et kogu see äri kolib kolmandatesse riikidesse? Mõistagi on nendes riikides väga väike kontroll, kuidas neid loomi peetakse. Ja kuidas üldse lõppkokkuvõttes on võimalik selle vastu võidelda, sellepärast et vähemalt Euroopa riikides on olemas mingisugune kontroll?
Ma tänan! See on keskkonnanõuete kontekstis üks globaalselt levinud argumente. Saastavad tööstused kasutavad vastuargumendina ühiskondade püüdlustele oma keskkonda säästa väidet, et aga vaadake, siis see kolib kuskile mujale ja siis tegelikult läheb asi veel hullemaks. Neid argumente kasutatakse näiteks elektritootmise ja mingite metallitöötlemistehaste puhul: et vaadake, me ei saa siin tõsta oma keskkonnakaitse standardeid, sellepärast et siis tootmine kolitakse kuskile mujale. Ma olen kuulnud seda argumenti näiteks Eesti metsanduspoliitikas: Eesti ei saa vähendada oma metsade raiumist, sest siis hakatakse raiuma Valgevenes. Mingil määral on kahtlematult tõsi, et selline liikumine on toimumas. Noh, nii nagu Soomest on suur farm tulnud siia, on kahtlematult ka mitmeid tööstusi, mis on liikunud Lääne-Euroopast Ida-Euroopasse. Kui Ida-Euroopa riigid on tõstnud oma keskkonnanorme, siis on sealt liigutud edasi kolmandatesse riikidesse.
Aga üldiselt on nendel regulatsioonidel, ehkki viitega, olnud doominoefekt: Lääne-Euroopas tõstetakse standardeid, mingi aja pärast tõstetakse neid Ida-Euroopas ja siis lõpuks tõstetakse neid tegelikult ka Aasias. Vaadake sedasama Hiina näidet, mida selles kontekstis on välja toodud. Meie oleme eksportinud oma keskkonnakahju ja emissioone massiliselt Hiinasse – meie, see tähendab läänemaailm – ja hiinlased mingi aja võtsid seda vastu. Aga kui see muutus nende endi elanikele talumatuks, hakkasid ka nemad oma standardeid tõstma. Nii et selles mõttes kahtlematult globaalses pildis on see argument. Tuleb jälgida, et tervikuna ei toimuks keskkonnadumpingut – nii võiks seda nimetada. Aga ma kindlasti ei käsita seda kui argumenti keskkonnanõuete karmistamise vastu Eestis või mujal riikides.
Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärne ettekandja! Te mainisite loomade arvu 2000 ringis, aga see vist on natukene ebatäpne, kuna tegemist on põhikarja suurust näitava numbriga. Loomade arv iseenesest on mitmeid kordi suurem. Aga mu küsimuse kese ei ole selles, vaid hoopis võimalikus teie poolt välja pakutud üleminekuajas. Te viitasite oma ettekandes kõige rohkem tegelikult eetikale ja ütlesite, et see on kõige olulisem lähtepositsioon. Kas ei oleks eetilisem, et me lõpetaksime nende farmide tegevuse kohe ja kompenseeriksime ettevõtjatele nende tehtud kulutused? Milleks lasta kaks aastat seda veel toimida ja siis ... Kas ei oleks mõistlikum nii teha?
Ma tänan! Kahtlematult sellel teemal võib arutelusid pidada. Küsimus on ka see, millisel viisil peaks seda võimalikku kokkulepet rahalise ekvivalendiga hindama. Ma olen võtnud kõikide karusloomafarmide majandusaasta aruanded välja. Nii mõnelgi neist on omakapital negatiivne olnud mitme aasta jooksul. Viimased aastad näitavad, et nad on teeninud kahjumit, ja prognoos ka järgmisteks aastateks on, et teenitakse kahjumit. Millise summaga peaks siis riik saamata jäänud kahjumit kompenseerima? Kahtlematult ma ei taha alahinnata seda, et mõned ettevõtted on teinud investeeringuid, kas või aastal 2013. Aga arvestades turu kokkukukkumist, mis aasta hiljem järgnes ja mis on olnud kolossaalne, on kindlasti tegemist hapuks läinud investeeringutega, mis käib äririski juurde. Nii et valdav osa või õigemini mitte valdav osa, vaid tervikuna see majandusharu on tänaseks hääbunud. Need investeeringud on läinud hapuks globaalse turuolukorra pärast, mitte riikliku regulatsiooni tõttu. No nüüd on küsimus, et kui me selles viimases etapis ütleme, et me võiksime teatud tingimustel selle täielikult ära lõpetada, siis kui suur on õigustatud ootus jõuda mingisugusele rahalisele kokkuleppele. Ma arvan, et seda võib arutada. Mul ei ole siin kindlasti raudset seisukohta, ma ei ole selles valdkonnas spetsialist, aga ma usun, et kui parlamendis on tehtud põhimõtteline otsus selle teemaga edasi minna, siis tasub Maaeluministeeriumil ka sellele küsimusele otsa vaadata.
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on tegelikult kaks küsimust koos. Esimene: kas te oskate öelda, mida Eestis toodetavate karusnahkadega tehakse? Kuhu need jõuavad, kellele need vajalikud on? Kõige suurem tootja on ilmselt Balti Karusnahk, nagu ma aru saan. Ja teine pool küsimusest: lisaks nahkadele on ju osa toodangust liha või on see karusnaha tootmise puhul jääkprodukt. Mis sellest saab? Mis sellega tehakse?
Karusloomapidajad ise on öelnud, et nahku realiseeritakse oksjonitel. Mingit muud iseseisvat müügitegevust ei toimu. Kui nahad on valmis, saadetakse need Kopenhaagenisse või kuhugi mujale oksjonile ja seal müüakse need igalt poolt kokku tulnud nahad ostjatele, kes valmistavad neist valdavalt moetööstusesemeid – nii riietust kui ka mõningaid muid asju.
Teine küsimus puudutas liha, mida karusloomad söövad. Või seda liha, mis neist alles jääb, kui nad on maha löödud? Selge. No kui karusloomafarmid keelustatakse, siis see jäätmete utiliseerimise probleem laheneb ehk siis enam karusloomafarme pole, seal ei ole loomi ja sellest tulenevalt ei pea ka surnud asukate biojäätmeid enam käitlema. Aga üldiselt neid käideldakse nii, nagu põllumajandusloomade jäätmeid käideldakse. Väike-Maarjas on võimalik seda teha, nagu mina olen aru saanud. Ma võtan harva sõna teemadel, milles ma lõpuni spetsialist ei ole, aga ma räägin seda, mida ma selle valdkonna kohta teada sain. Väike-Maarjas, nagu ma aru sain, on nende jäätmete väärindamine üsna madalal tasemel ja sellest tulenevalt teatud põllumajandusloomade jäätmed viiakse Soome, kus on võimalik osa nendest jäätmetest põllumajanduses teiseselt kasutusele võtta. Ma ei tea, kas ma vastasin küsimusele.
Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on selline, kuna te mainisite, et teil on olnud palju sisulisi arutelusid antud teemal. Kas arutelul oli ka selline küsimus, et võiks karusnahatoodete müügi keelata?
Ei, sellist arutelu ei olnud.
Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Olen kuulanud tänaseid esimesi küsimusi ja ma ei saa lahti tundest, et siin saalis on väga palju olulisi eelnõusid, kus detailid on tähtsad. Ei tohi olla kedagi, kes jääb sotsiaalsüsteemis hammasrataste vahele. Ükskõik, kas me räägime apteegireformist või teisest pensionisambast, välismaalaste seadusest – on väga palju detaile, mis lõpuks seaduse mõju määravad. Koroonateema puhul on selline detail kõik see, mis puudutab terviseandmete jagamist. See mõju on lõpuks väga suur ja siin saalis peaks olema väga-väga põhjalik debatt selle üle. Samas on teised teemad, kus on selline väärtuseline signaal palju tähtsam kui üksikud detailid. Näiteks võib tuua laste ligipääsu psühhiaatrilisele abile, mida tükk aega pole siin saalis jälle arutada saanud. Ja nüüd karusloomafarmide keelustamise puhul rääkida sellest, kas 30 tšintšilja pidaja ikka saab info kätte, kas see tema suhtes on õiglane ... Samas me ei suuda ka neile vähestele ...
... loomadele praegustele nõuetele vastavat pidamist tagada. Kas ka teile tundub, et see on üks lihtne otsus, mis siin saalis tuleks teha, ja me ei tohiks takerduda detailidesse, vaid peaksime saatma ühiskonda väärtuspõhise signaali?
Ma tänan! Mulle kindlasti meeldib, kui parlamentaarne debatt on elav. Aga olles nüüd juba kolmandat koosseisu parlamendis, võin kogenud kolleegina öelda, et võib näha parlamentaarse diskussiooni teatud tendentsi. Kui fraktsioon on ühel või teisel põhjusel otsustanud niimoodi, et üsna hea asi tuleb maha hääletada, siis inimestel on siin saalis ikka südametunnistus valdavalt olemas ja nad peavad mingi põhjuse leidma, miks nad seda ei toeta. Ja siis nad ütlevad, et muidu ma põhimõtteliselt toetaks, aga vaata siin § 3 lõige 4, ma ei tea, kas see on ikka õige asi. Nii et eks loomulikult tuleb austada kolleegide soovi oma südametunnistuspiina vähendada.
Aitäh! Ma pean ütlema, et siin oli kuulda väga palju pooltõdesid. Kustpoolt vaatad, sellise vastuse ka saad, nagu ikka siin elus on. Ma päris ei saa aru. Me justkui räägime loomakaitseseaduses karusloomade kaitsest, me räägime jalajälgedest, igasugustest muudest asjadest. Et miks peaks keelustama hääbuvat tootmisharu, kui see hääbub nagunii. Kas see eelnõu on nüüd karusloomade kaitseks või kaitsjate ego tõstmiseks? See on üks mõte lihtsalt. Aga küsida ma tahaksin selle kohta, et karusnahkade tootmine sõltub ikkagi tarbijakäitumisest ja me kõik teame, et Hiina praegu väga intensiivselt ostab põhikarja kokku, loob kasvandusi. Kas teie meelest see, kui karusloomade kasvatus läheb tõepoolest kolmandatesse riikidesse, on karusloomade kaitse huvides? Märkusena tahan veel öelda, et tšintšiljaliha on söödav. Nii et olgem nendes asjades täpsed. Ja veel üks märkus: toiduainetööstuse jäätmed lähevad ka meil juba osaliselt Hiinasse, sellepärast et meie enda karusloomakasvatus on kokku tõmbunud. Nii et see on komplekssem teema, kui me räägime.
Ma tänan teid! Kui keegi süüdistab mind valeväidete esitamises, siis ma paluksin faktilist täpsust, kus need valeväited siis olid. Mina ei ole kunagi väitnud, et tšintšiljaliha ei saa süüa. Ma olen kunagi viibinud ühes riigis, kus sai süüa merisigasid. Ega nad maitsvad ei olnud, aga võis süüa. Inimkond on ajalooliselt söönud palju erinevaid asju. Nii et las see teema jääb sinnapaika.
Nüüd, see on väga veider väide, et karusloomade heaolu on võimalik tagada ainult siis, kui neid puuris pidada. Ma võrdleksin seda argumenti väitega, et orjapidamise lõpetamine kindlasti orjade heaolu ei paranda, sellepärast et siis pole enam orjasid. Seega, kui tahta orjade heaolu parandada, siis orjade pidamist keelata ei maksa. Ma ei arva, et see on korrektne argumentatsioon. Küsimus on ju milles? Karusloomafarmides on, nagu ma korrektselt oma ettekandes tähelepanu juhtisin, loomulikult teoreetiliselt võimalik loomade heaolu tagada. Faktiliselt seda ei tehta, sellepärast et majanduslikult ei ole siis enam võimalik sellel majandusharul jätkata. Tõepoolest, mõni riik on valinud selle tee, et nad on märkimisväärselt tõstnud loomade heaolu nõudeid karusloomafarmides ja selle tagajärjel on need farmid kinni pandud. See äri on muutunud majanduslikult ebaotstarbekaks. Nii et ma ei ole öelnud, et seda ei ole võimalik teha, aga ma olen öelnud, et seda ei ole võimalik teha praeguses globaalse turu seisundis. Nad ei suuda isegi praeguste minimaalsete ja ebapiisavate heaolunormide puhul kasumlikud olla, mis me siis räägime sellest, et et neid peaks karmistama. Nii et kui on konkreetseid muresid või faktilisi vastuväiteid, siis palun need ka sõnastada faktiliselt, mitte hinnanguliselt.
Hea juhataja ja ettekandja! Hea Jevgeni, sina esined praegu selliselt viisakalt, nööbid kinni ja nii edasi. Aga need organisatsioonid, kes sellega tegelevad, räägivad piinamisest, ja rünnakrühmlased, kes samal ajal annavad tuld reaalsetele karusloomade kasvatajatele, nii hõberebaste kui ka tšintšiljade kasvatajatele, saadavad selliseid sõnumeid: "Oleks aeg loomad vabastada ja oma kuritegelik tegevus loomade kallal lõpetada. Me ei jäta enne, kui olete loomade tapmise eest karistuse saanud. Ammu aeg uksed sulgeda, ärge mitte arvakegi, et jääte karistusest ilma. Ei jää te ilma karistuseta." Kas see kampaania on seotud teie eelnõu ja selle algatajatega või ei ole?
Aitäh! Ei ole, on faktiline vastus. Väike laiendus siia kõrvale. Kahtlematult on nii Eesti kui teistes ühiskondades liikmeid, kes ei oska viisakalt suhelda. On ka neid, kes on mingites küsimustes tõesti väga sõjakad. Väga sõjakad! Ma olen ka teie fraktsiooni liikmete seas kohanud selliseid, kes teatud inimeste suhtes väga ebaviisakalt ja sõjakalt väljenduvad. Ja mina seda heaks ei kiida, olen teiega nõus. Kindlasti tuleks ka karusloomafarmide keelustamise küsimus lahendada tsiviliseeritult, kõikidele Eesti Vabariigi seadustele tuginedes ja mida koosmeelelisemalt, seda parem on. Aitäh sulle, Peeter!
Suur tänu! Hea, Jevgeni, ma siin esitaks selle küsimusena, millele eelnevalt Merry Aart siin viitas. Ta viitas sellele, et siin on korduvalt juttu olnud sellest, et tegemist on majandusharuga, mis on tegelikult juba surnud. See on – kuidas need sõnad kõlasid – hapu, olematu, väga väike, mõttetu, kaob ära. Ja Riina Sikkut viitas, et me räägime mingisugusest 30 tšintšiljast. Kui see asi on nii mannetu ja hääbuv ning peaaegu kustunud, miks me sellega üldse tegeleme? See kustub ära. Esimene küsimus. Ja teine küsimus muidugi, mis kaasneb, on see, et kui me mingeid regulatsioone seame, siis me ikkagi eelnevalt peaksime suhtlema ka erinevate huvigruppidega. Üks huvigrupp on kindlasti need inimesed, kes n-ö loomaõiguste eest võitlevad, aga teine huvigrupp on need isikud, kes selle majandusharuga tegelevad. Ükstapuha, on neid siis 100, 1000 või 10 000 – ma ei oska praegu öelda, kui suur see arv on, kes sellega tegelevad –, aga kas ka nendega on suheldud? Ja kui on, siis mis on nende arvamus sellest meie mõttest?
Aitäh! Eestis on 17 karusloomakasvatajat. Suurim neist on Balti Karusnahk ja enamik ülejäänuid on tšintšiljakasvatajad. Nagu öeldud, enamik neist tegeleb sellega muu põllumajandusharu kõrvalt. Mingil hetkel, kui karusnaha hinnad olid tõusuteel sellesama Hiina turu tõusu pärast, millest on siin juttu olnud, arvati, et võiks ju väikese investeeringuga siin mõnda aega loomi pidada, ja seda paljud ka tegid. Nüüd, nendest 17-st on ilma loomadeta juba kuus tükki, seega on järel 11. Ja veel plaanib oma tegevuse lõpetada kuus tükki, seega jääb järele viis kasvatajat. Loomade koguarv, mis peaks alles jääma, kui välja arvata Balti Karusnahk, mis on saneerimisel olev ainus suur karusnahatootja Keila lähedal, on umbes 300–400. Ma ei hakka siin peast edasi arvutama, aga see tabel on VTA-st saadetud ja ma hea meelega teiega, hea kolleeg, seda ka jagan.
Oli küsimus, kas on suheldud ja kaasatud sellesse protsessi ka karusloomafarmerid. Vastus on jah. See arutelu toimus kahel korral parlamendis, kui seda eelnõu ette valmistati. Üks kord oli härra Tamme juhtimisel maaelukomisjonis, kus me arutasime rahvaalgatust sellel teemal. Seal olid kohal farmerite esindajad ja üks nahaparkal. Teine kord, kui see teema oli arutelul koos huvirühmadega, oli siis, kui me keskkonnakomisjonis jõudsime kokkuleppele, et me enne esimest lugemist haarame kohe huvirühmad kaasa, kuna see on parlamendist tulnud eelnõu ja kooskõlastusringe valitsuse tasemel sel teemal pole toimunud. Ka seal olid huvirühmad kohal. Nii et me oleme nende seisukohtade ja olukorraga hästi tuttavad kahes komisjonis, ma ütleksin niimoodi. Ega nende inimeste silmis erilist entusiasmi oma äri suhtes ei olnud. See on tõsi, olukord on neil keeruline. Ja sellest võib aru saada, et keerulises olukorras on sellised meeleolud.
Suur tänu, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Te olete ette heitnud, et selle teema ümber on palju valeväiteid ja loodud selliseid, noh, ma isegi ütleksin, mitte pooltõdesid, vaid müüte. Samas, kui nüüd teie ettekannet kuulata, siis eks te liitute ise ka sellesama seltskonnaga. See on nüüd küll väga selge vale, et mingi puuri suurus on 10 x 25 cm ja et see vastab normidele. Nii palju lihtsalt kommentaariks. Aga miks te ikkagi ei ole nõus sellega, et me võiksime minna Saksamaa teed näiteks? Ehk me pigem tõepoolest lähtume loomade heaolust ja ei hakka vägisi, sunni korras ühte või teist asja lihtsalt likvideerima, vaid laseme luua tingimused, mida me peame õigeks ka liigi seisukohalt?
Ma tänan teid! Mina ei ole süüdistanud eelnõu vastaseid pooltõdede või müütide esitamises. Kui te minu ettekannet kuulasite, siis ma rääkisin sellest, et tihtipeale esinetakse demagoogilise argumendiga, mida formaalloogiliselt võiks nimetada või mida nimetatakse "libeda nõlva" argumendiks: et kui selle sammu astume, mis siis kõik edasi juhtub. See ei ole korrektne argumenteerimise viis, aga mõned inimesed seda kasutavad. Vaadake üle vasaku õla, hea kolleeg! Tänases Postimehes härra Ernits ütles, et kui me need karusloomafarmid ära keelame, siis me edaspidi hakkame kõik taimetoitu sööma. Kui te loete selle eelnõu seletuskirja lehekülge ... Siin õnnetul kombel ei ole lehekülgi ... Üks, kaks, kolm ... Neljandal leheküljel – teil ei ole eelnõu ees? Aa on! –, seal on selline pealkiri nagu "Karusloomade käitumuslikud vajadused" ja seal viidatakse põllumajandusministri 2010. aasta määrusele nr 88. Olles praegu puldis, ma ei saa seda siin lahti teha, aga teie võite teha.
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Me räägime siiski hääbuvast majandusharust. Kui enamik farme juba hakkab lõpetama ja nii ehk naa mõlgutavad mõtteid saneerimisest, siis miks me peame sinna sekkuma? Sest kui me sekkume, siis see tähendab riigile kohustust. Kas teil on aimu, kui palju riik ikkagi peab nendele farmeritele hüvitama, kui me läheme seda teed, et me keelustame karusloomafarmid? See on esiteks. Ja teiseks, oma ettekande alguses te rääkisite ka sellest, et see puudutab ainult karusloomafarmisid. Mis te ise arvate: kui me need karusloomafarmid nüüd ära keelame, mille kallale me järgmisena lähme? On see veisekasvatus, puurikanad, loomaaed või Ossi krõpsud, mis on tehtud ju seakamarast?
Aitäh! Esimesele küsimusele ma vastasin vist kolleeg Kruusele vastates. See puudutab neid hüvitisi. Tõepoolest, selle küsimuse tõstatas härra Kruuse ka maaelukomisjoni istungil. Miks me anname üleminekuaja? Paneks farmid kohe kinni, aga lepiks kokku, millisel viisil neile kompenseeritakse tehtud investeeringud. Nagu ma ütlesin, mina ei ole selle valdkonna spetsialist, aga kui me vaatame nende ettevõtete majandustulemusi, siis kaunis keeruline on hinnata, kui suur peaks olema saamata jäänud kasumi kompensatsioon. Aga kahtlematult ministeerium peaks selle läbi mõtlema, selles ei ole küsimust. Mis puudutab seda, kuhu järgmisena edasi minna, siis ma arvan, et kõikidel Riigikogu liikmetel pärast selle hääletuse tegemist on vaba valik ja vaba mandaat minna, kuhu nad soovivad. Mina kavatsen tulla tagasi pulti ja ühte teist eelnõu teile esitleda.
Aitäh! Mina pean ka debati kvaliteeti äärmiselt oluliseks. Kogu see Aasiasse või mujale tootmise nihutamise argument ei päde ju absoluutselt! Samamoodi me võiksime öelda, et kuna Aasias kasutatakse lapstööjõudu, paneme oma lapsed ka tööle, siis peavad Aasia lapsed vähem tööd tegema. See ei ole miski, mis võib meie otsust mõjutada, kui me seda eelnõu arutame. Teine märkus puudutab puuri suurust. Kuna seal on tegemist ruutsentimeetritega, siis härra Hepneril on õigus: see puur tõesti on suurem kui puldist mainitud pindala. Aga ma küsin hoopis selle kohta: siin oli juttu ka tšintšiljade söömisest. Ma ei ole seda teinud ja sellist plaani ei pea, aga kui me räägime oludest, siis kas karusloomafarmides tegelikult nende loomade liha on see, mis elus olevatele loomadele hiljem töödeldult söögiks antakse?
Ausalt öeldes ma hakkasin nüüd lugema, mis mingipuuride kohta kirjas on – ma olen nende kohta ekslikke numbreid öelnud –, ja ma ei kuulnud küsimust.
Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Kas te saate öelda, kui suur osa karusnahatoodangust realiseeritakse Eestis ja kui palju kusagil mujal ning kus nimelt?
Aitäh! Ei ole mina kindlasti kõige õigem inimene sellele vastama, aga nagu ma ütlesin vastuses ühele teisele küsimusele: karusloomatootjad ise, kes meil komisjonides olid, ütlesid, et põhimõtteliselt kõik läheb otse oksjonitele. Mingit otsemüüki Eesti riigis ei toimu. Ka siis, kui keegi tahaks karusnahka Eestis kasutada, näteks töödeldud karusnahka kasutada millegi tootmiseks, siis üldiselt see käib nendesamade oksjonite kaudu, mis Kopenhaagenis ja mujal toimuvad. Nii et kui küsida, kui palju nahkadest realiseeritakse Eestis, siis peaaegu null – enamik läheb kõik välja. Nii palju ma võin öelda, olles lugenud majandusaasta aruandeid, mille farmid on koostanud, et nad kõik ütlevad, et toodang liigub Eestist välja.
Lugupeetud ettekandja! 2016. aastal tegi EKRE ettepaneku muuta loomakaitseseadust, millega sooviti keelata nn halal-tapmine. Paraku lubab meie loomakaitseseadus religioosse traditsiooni puhul jätkuvalt tappa erandina ka eelnevalt uimastamata loomi. Suurim religioosne tapmine leidis aset Lääne-Virumaal 2011. aastal, kui seal surmati 572 lammast. 2016. aastal sotsiaaldemokraadid selle tähtsa loomakaitselise algatusega kaasa ei tulnud. Kas te olete vahepeal ümber mõelnud ja toetaksite ka sellist eelnõu?
Aitäh! Ma pean ütlema, et ma ei ole selle valdkonna spetsialist ja ei mäleta tollest ajast seda algatust. Aga kahtlematult, kui EKRE juhitud Maaeluministeerium sellise ettepaneku Riigikokku toob, siis me kindlasti kujundame oma seisukoha selles küsimuses.
Hea juhataja! Hea ettekandja! Räägime eetikast! Mina kui loomakasvataja tsiteerin teile ühte sellist lauset: "Karusloomakasvatust ei saa pidada enam taunitavaks kui muid olemasolevaid loomakasvatussüsteeme, mistõttu leiame, et ei ole eetilist alust keelustada üksnes karusloomakasvatus." Tsitaadi autor on maaülikooli loomade heaolu professor David Arney. Ja minu küsimus on selline: kas see maaülikooli või Eesti ainus loomade heaolu professor ei tea, mida ta räägib, või on tarkus hoopis sinu peas ja heade kolleegide peas, kes selle eelnõu algatasid? Või nende rünnakrühmlaste peas, kes praegu maja ees seisavad?
Ma ei tea, kuidas sa, Peeter, igal pool näed mingeid rünnakuid ja inimesi, kes neid toime panevad. Täiesti rahumeelses ühiskonnas elame, täiesti tsiviliseeritult diskuteeritakse erinevate küsimuste üle. Aga sa kogu aeg tunned, et sa oled rünnaku all. See küsimus ausalt öeldes hakkab nagu vaimse tervise piirimaile minema.
Aga mis puudutab konkreetset tsitaati, kuna ma konteksti ei tea, siis ma kindlasti ei hakka seda siin laiemalt lahkama. Tõsi ta on, et inimestel võivad olla erinevad eetilised kaalutlused. Ka samu asjaolusid teades on erinevad eetilised kaalutlused ja tõekspidamised. Oleks hea, kui oleks tõepoolest niimoodi, et eetiline pilt kujuneb kooskõlaliselt, koherentselt, aga alati see kõikidel puhkudel nii ei kujune. Aga põhjus, miks mina ei nõustu selle konkreetse eetilise hinnanguga, seisneb selles, mida ma juba selgitasin eelnõu tutvustades. Ma ei võta kindlasti siinkohal sõna kõikide algatajate nimel. Inimestel, kes sellele eelnõule oma allkirja andsid, on erinevad kaalutlused, sealhulgas ka erinevad eetilised kaalutlused. Aga minu jaoks erinevus seisneb selles, et lihatööstus täidab ühte inimkonna baasvajadust, milleks on toit, toidutootmine. Karusloomatööstus seda ei tee, vaid rahuldab inimeste edevust globaalse moetööstuse abil. Sellel eesmärgil loomadele kannatuste põhjustamine ja suure keskkonnakahju tekitamine minu hinnangul ei ole vajalik ja õigustatud.
Suur tänu! Me siin räägime loomade kannatustest. Väga õige asi iseenesest! Aga räägime ikkagi nüüd ka nende inimeste kannatusest, kes on seotud nende loomadega, räägime loomakasvatajatest. Ma saan aru küll, et neid tootjaid on väga vähe, et me tegeleme praegu probleemiga, mis on peaaegu olematu meie majanduses. Farme on 17, kuus on juba tootmise sulgenud, kuus plaanivad sulgeda, viis jääb veel alles. Aga jah, Kaido Höövelson viitas väga õigele probleemile. Väga tihti armastatakse rääkida õigustatud ootuse printsiibi arvestamise vajadusest, aga antud juhul nende kasvatajate puhul jääb see puudu. See on see hüvitise küsimus. Olukorras, kus me sulgeme mingi majandusharu – okei, olgu neid siis kuus või 16 –, ikkagi hüvitis on väga oluline küsimus ja ma saan aru, et te seda ei eita. Aga minu küsimus läheb natuke teise suunda. Kui me sulgeme need farmid, siis seal on loomad ja me peame nendest kuidagi lahti saama. Kas me võtame siis ette massitapmise kuidagiviisi või kuidas me nendest loomadest lahti saame? Loodusesse me neid ei lase ju. Mis me teeme nende loomadega?
Need loomad leiavad samasuguse otsa, nagu nad leiaksid ka ilma selleta, et karusloomafarmide regulatsioon muutuks. Kui me räägime rebasest, siis pannakse talle üks elektrood suhu ja teine pärakusse. Ja nii juhtuks ka nende 2000 loomaga, kes Keilas elavad. Aga sellega me jõuaksime sinna, et rohkem seda ei tehtaks. Aga teie varasem repliik tuletas mulle meelde, et ma jätsin vastamata kolleeg Hepneri küsimusele, mis puudutas nõuete karmistamist. Nagu öeldud, nõuete karmistamine annab tegelikult sellesama efekti. Miks mina seda ei toeta, vaid toetan selget otsust? See on tegelikult austusest nende karusloomafarmerite vastu. Mida me lollitame, et hakkame nüüd mingisugust analüüsi läbi viima, vaatame heaolunormid üle ja hakkame järk-järgult nõudeid karmistama, selleks et tootmine vaikselt välja suretada. Nad on praegugi juba majanduslikult kollapsi äärel, ei ole mõtet selliselt lolli mängida. Kui on see otsus keskkonna- ja eetilistel kaalutlustel tehtud, kui majanduslikke vastuargumente ei ole, siis lepime nendega kokku, mis aja jooksul me selle sektori kinni paneme, ja ongi kõik. Inimestesse, kes on igati seaduslikult ja ausalt oma tööd teinud, tuleb suhtuda väärikalt, arvan ma.
Aitäh! Lugemata seda siin mainitud põllumajandusministri määrust, ma arvan, et Heiki Hepneril ja Riina Sikkutil ei ole õigus, kui nad ütlesid, et puuri suurus ei ole 10 × 25 cm. Tõenäoliselt on seal kirjas veerand ruutmeetrit või midagi muud sellist. Aga see selleks. Mind huvitab argumentatsiooni kvaliteet. Ikkagi minu jaoks on selle eelnõu pooldamise põhjus ja sellele allakirjutamise põhjus ainult eetika. Kõik muu on kaasnev. Näiteks koroona lisamine siia loetellu on natukene ülepingutatud, sellel ei ole veel erilist tõestust. Aga mismoodi haakub selle eetikaga väide, et kuna haru on hääbuv, siis tuleb ta ära keelata? Ma pakun, et see tegelikult teeb küll selle kaotamise lihtsamaks, aga eetilisemaks mitte. Või kuidas?
Ma püüan aru saada, kas see on mingi konksuga küsimus. Kahtlematult ma seda ju püüdsingi väita, et see teeb selle lihtsalt lihtsamaks. Sinu jaoks see ei ole võib-olla vastuargument selles kontekstis, aga legitiimselt ju inimeste vähene tööhõive ja vähene majandustegevus on vastuargument küll minu hinnangul, kui erinevates olukordades tuleb otsida mingit kompromissi, näiteks keskkonnakaitse ja majandustegevuse sihtide vahel. See on mitmes valdkonnas samamoodi. Kumb on tähtsam selles olukorras? Noh, see on natukene ka ilmavaate küsimus, mille puhul võib-olla kõik sinu ja minuga ei nõustu. Aga käesoleval juhul jah, tõepoolest, see on lihtsamaks läinud, sellepärast et põhiline vastuargument, mida siiani on esitatud, enam ei päde, aga eetilised argumendid pädevad jätkuvasti.
Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ma küsin uuesti üle küsimuse, mille Riina Sikkut küsis, aga teil läks see kõrvust mööda. Väidetavalt näiteks rebasefarmides tapetud rebaste liha töödeldakse ja söödetakse sisse oma järge ootavatele rebastele. Kas see väide vastab tõele?
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mul tegelikult küsimust päris nagu ei olegi. Ma tahaksin rääkida natukene sellest, miks ma eelmine kord, kui see teema siin käsitlusel oli, olin selle poolt, et seda eelnõu mitte toetada, ja miks ma seekord toetan. Vahe on selles, et eelmisel korral need lobigrupid, kes seda eelnõu on vedanud ja toetanud, hakkasid massiliselt spämmima Riigikogu liikmeid, kaasa arvatud mind. Ma sain sadu, kui mitte tuhandeid täpselt sama sisuga meile ja mulle käis see lihtsalt närvidele, et nii ei saa. Ometi sisuliselt oleksin võinud seda eelnõu juba tookord toetada. Nüüd nad helistasid mulle nädal või kaks tagasi ja ma ütlesin, et kui te ei hakka spämmima, siis ma toetan. Nemad on oma lubadust pidanud, mina pean enda oma ka. Aga ma mäletan, et, Jevgeni, sina olid ka kriitiline mu suhtes, kui ma seda eelmine kord ütlesin. Ja nüüd ma ootan sinult ka natukene kiitvaid sõnu selle kohta, kuidas seda kampaaniat on seekord tehtud ja kuidas inimesed võivad oma südant, mõistust ja maailmavaadet kohandada, et õiget otsust teha.
Sa tahad, Valdo, et ma sulle pai teen või? Sa oled tubli! Aga ma tõepoolest nõustun, et huvikaitseorganisatsioonid on väga hästi seda huvikaitsetööd teinud. Tõesti on mõned meetodid, mis varem on võib-olla tundunud efektiivsena, aga on osutunud, et need seda teps mitte ei ole. Nendest on loobutud ja tehtud midagi, mis töötab paremini. Küll aga pean siiski ütlema, et Riigikogu liige võiks olla piisavalt tugev natuur, kes hääletamisel mõtleb küsimuse sisu peale, sellele, mis on õige otsus, ja mitte niivõrd sellele, missuguseid kirju ta enda postkasti on saanud ja kui palju neid on olnud. Aga tubli oled!
Aitäh! Ma tahaksin täpsustada, et ma ei öelnud, et ma kuulsin valesid. Ma ütlesin, et ma kuulsin pooltõdesid. Siin on väike vahe, olgu siin WelFuri sertifikaat või erinevate teadlaste arvamused. Aga see selleks. Ma ei saanud vastust oma küsimusele. Siin tõsteti ka eetika üles. Kui me surume karusloomakasvatuse kolmandatesse riikidesse, kas me siiralt usume, et me teeme karusloomadele nende kaitse mõttes heateo?
Jah, ma usun seda. Tegelikult ma käsitlesin seda küsimust ka proua Jufereva-Skuratovski küsimusele vastates. Tõepoolest on nii, et me näeme, et Lääne-Euroopa riikidest või laiemalt arenenud riikidest toimub negatiivse keskkonnamõju eksport arengumaadesse. See on üks globaalse kapitalismi tõdesid, eks ole. Minnakse sinna, kus on lihtsam äri ajada, sh odavam. Ka keskkonnanõuded dikteerivad hinda, nagu me oleme täna siingi arutanud. Aga minu jaoks see, et on võimalik, et see tööstus nihkub kuskile teise riiki, ei ole vastuargument sellele, et neid otsuseid siinmail teha. Meie võime mõjutada Hiina keskkonnanõudeid on piiratud – pehmelt öeldes. Aga sellele, mis toimub Eesti Vabariigis, on meil mõju olemas. Ja see, et me ei suuda mõjutada seda, mis toimub Hiinas, ei ole minu meelest argument jätta oma töö tegemata Eestis. Minu meelest see lihtsalt niimoodi ei ole. Küll aga lisan väikese nüansina siia juurde, et me saame ka edaspidi Eesti inimestena, tarbijatena mõjutada karusloomade heaolu ka Hiinas sellega, et me karusnahatooteid ei tarbi. Ja sellele ma kutsun teid kõiki kindlasti üles.
Hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Te oma sõnavõtus mainisite põllumajanduslikku loomakasvatust ka, selle tingimusi. Aga tegelikult te jätsite vastamata hea kolleegi Kaido Höövelsoni küsimusele, kas teil on mingid plaanid lähitulevikus midagi veel ette võtta. Ma küsin siis: kas teie fraktsioonil on plaanid lähitulevikus tulla välja ka põllumajandusliku loomakasvatuse tingimuste muutmisega? See kindlasti nõrgestaks Eesti põllumeeste konkurentsivõimet.
Aitäh! Kõigepealt ma arvan, et Riigikogu liige peaks olema nii tugev, et ta ei jäta muljet, nagu saaks eelnõude heakskiitu talt spämmimisega välja pressida. See oli muide ka minu puhul üks eelmisel korral mittehääletamise põhjus. Aga ma aitaks täna oma küsimusega argumentatsiooni natukene täiendada. Kas võiks väita, et tšintšilja- või minu pärast rebaseliha kuidagi aitab inimeste baasvajadusi rahuldada? Kas see on vajalik baasvajaduste rahuldamiseks? Siin kõlas ka kriitika selle kohta, et eelnõu tekstis on kirjas: keelatud on nende loomade pidamine peamiselt karusnaha tootmise eesmärgil. Kuidas selle lihaga nüüd on? Kas me saame ilma tšintšiljalihata tulevikus hakkama või oleme suures hädas?
Ma ei näe ühtegi põhjust, miks me ei peaks hakkama saama ilma tšintšiljalihata. Kui me siiani oleme saanud, siis ma arvan, et saame ka edaspidi, härra Ligi. Aga kui rääkida eelnõust, miks seal on kasutatud sõnastust "peamiselt karusnaha tootmise eesmärgil", siis tegelikult seepärast, et osa kolleege on tõstatanud küsimuse lihaloomadest. Meil on põllumajandusloomi, keda peetakse nii liha kui ka naha saamise eesmärgil. Näiteks lammas, kelle puhul ei ole ainult liha saamine eesmärk, vaid on ka riietuse tootmise kõrvalotstarve, võiks ehk öelda. Ja küülikud on teised, kes on lihaloomad, aga kelle nahka on ka võimalik kasutada. Nii et see on tegelikult vastupidi. Siin on üles kerkinud küsimus, kas selle kaudu nüüd trügitakse laiemalt kuidagi Eesti põllumajanduse pärusmaale mingite edasiste piirangutega. Ei, nagu ma ütlesin, see eelnõu põhimõtteliselt ei tegele nende küsimustega. Aga kui kolleeg Jürgenson ja teised tahavad sellega tegeleda, siis kahtlematult selleks on oma formaadid ja vormid olemas. Ent selle eelnõu skoobist läheb see välja.
Suur tänu! Mulle jäi nüüd värskelt kõrva selline väide, et me võiksime näidata eeskuju ja mitte tarbida karusnahatooteid. Täna on tegelikult üks Eesti looduskaitse kõige suuremaid probleeme see, et meie väikekiskjate arvukus on ülikõrge. Kõik sellised väited tegelikult kahjustavad Eesti loodust. Kas te olete minuga nõus või ei ole? Täna me loome selle fooni, et väikekiskjate arvukust ei üritatagi Eesti metsades vähendada.
Aitäh! Ma arvan, et kui te selle minu avaldusest välja lugesite, siis ma väljendasin ennast ebatäpselt. Jahinduse küsimusi ma oma vastustes kindlasti puudutada ei ole soovinud. Samas on fakt, et karusnahatoodetest, ma ei tea, 90% või 99% tuleb siiski tööstuslikust farmindusest. Ja selles mõttes ma ütlesin – ma arvan, et ma ei kasutanud sõna "eeskuju" –, et me saame tarbijatena tegelikult aidata kaasa sellele, et ka Hiinas karusloomafarmide loomade heaolu paraneb. Lihtsalt neid loomi jääb vähemaks, kui me karusnahka vähem tarbime. See, ma arvan, on asjakohane. See, millisel viisil piirata või kontrolli all hoida erinevate jahiloomade arvu, milliseid meetmeid kasutada – ma pean ütlema, et ma olen selles küsimuses võhik. Ma kindlasti ei ole soovinud selles küsimuses seisukohta kujundada. Las see teema jääb sinnapaika.
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma pean möönma, et ma olen siin Riigikogus töötades tundnud ennast suhteliselt turvaliselt. Suur tänu selle eest maja valveteenistusele, kes on täiesti märkamatult suutnud tagada kõikide turvalisuse! Praegusel hetkel, õieti täna on väga huvitav olukord: rõdule on kogunenud hulk selle eelnõu toetajaid ja nende selja taga seisavad kaks politseinikku. Ja mõlemal pool rõduukse juures on veel kaks relvastatud politseinikku. Minu küsimus on selline: puhtas eesti keeles öeldes, mis jama te plaanite lisaks selle eelnõu ettekandmisele siin veel korraldada? Meil on juba teatud kogemus olemas, kui teie erakonna juht Indrek Saar siinsamas saalis lõhkeseadeldist kasutas.
Jaa, kolleeg Grünthal, ma tean, et teid on aidanud lisaks politseivalvele kaitsta ka vihmakeep koroonaviiruse eest. Nii et selles mõttes mul on hea meel, kui te tunnete ennast turvaliselt. Mis puudutab Riigikogu julgestust, siis see on asi, mille kohta ma arvan, et võiks lasta professionaalidel teha oma tööd. Võiks ju küsida, kas peaministril peab alati turvamees kõrval olema, kui ta Riigikokku tuleb. Ega ometi mõni kolleeg teda siin rünnata ei taha? Tõenäoliselt ei taha. Ja võib-olla ei ole mõtet poliitiliselt arutada küsimusi, mis poliitilist otsust ei vaja. Las professionaalid teevad oma tööd. Ja kõnealused inimesed, kes rõdul on, on väga meeldivad ja rahumeelsed, mida ei saa öelda kõikide inimeste kohta, kes siin saalis on.
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kõigepealt muidugi tahan tänada kiituse eest. See tuli südamest ja läks südamesse! Aga küsimus? Jevgeni, ma loodan, et sa ei arva, et ma su lõksu vean, ja äkki sa ei oska vastata. Kui ei oska, siis ütle. Mina ka ei tea vastust, ma seepärast küsin. Rootsi on selle eelnõu seletuskirja kohaselt keelanud karusloomakasvandused ainult osaliselt. Mind natuke üllatab, et tundub, et me läheme selles küsimuses nagu Rootsist ette. Seda enam, et tegelikult kogu see loomakaitse teema sai ju mingil määral alguse Rootsis juba 40 aastat tagasi, kui Astrid Lindgren selle väga tõsiselt ja väga tänuväärselt püstitas. Kõik ju teavad, et vabalt ringi käivad kanad munevad paremaid mune ja rõõmsad lehmad lüpsavad paremat piima. Ja tegelikult Rootsi on selles mõttes eesrindlik olnud, aga nüüd tundub, et me tõepoolest oleme neist ette rebimas. Mis see seis Rootsis on? Miks nad on keelanud ainult osaliselt, mida see tähendab ja kas neil on ka plaan täielikult keelata?
Ma tänan! Põhjamaades üldiselt on karusloomafarmid olnud ajalooliselt kaunis oluline majandusharu, nii et selles mõttes on mingil viisil arusaadav, miks nad jõuavad otsusteni raskemalt. Ütleme, et ühiskondlikud diskussioonid, mis nende otsusteni viivad, võtavad aega. Näiteks Soomes ei ole ka seda otsust tehtud. Samas Soome praegune peaministri erakond, sotsiaaldemokraadid, on otsustanud, et nemad toetavad seda. See on Soome sotsidel nüüd ajalooline otsus, aga valitsuses vist veel päris üksmeelt selles osas ei ole, et Soomes see otsus teha. Mis puudutab Rootsit, siis ma loen siit – ma loodan, et see on korrektne informatsioon, mida ma loen –, et nad järk-järgult lõpetavad rebase- ja tšintšiljafarmide tegevuse. Seega nad on läinud edasi mingite liikide kaupa ja sama vist on Taanis. See puudutab just rebaseid. Nii et, ütleme, sellised poolikud sammud. Ja Eesti jõuaks nii Rootsist, Soomest kui ka Taanist loomade eetilise kohtlemise küsimuses ette, vähemasti sellest aspektist.
Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuna me enamik teame, millest on tehtud kunstnahk, siis siit ka minu kaks väikest küsimust. Mis on teie arust suurim eelis kunstnahal karusloomanaha ees? Ja teiseks, kumma tootmine on ikkagi loodussõbralikum?
See on ... Ma adresseerisin seda küsimust osaliselt, aga kindlasti väärib see põhjalikumat käsitlust ka. Mis puudutab nüüd seda, nüüd mõistetest, kas me räägime karusnahast või lihtsalt nahast, millest tehakse kingi. Need on erinevad nahad, eks, ja mõlemat on võimalik ... Ka karusnahk, võib öelda nii kunstkarusnahk kui ka looduslik karusnahk, eks. Aga kui me räägime nüüd nafta baasil toodetud karusnahast, mis näeb välja nagu looduslik, aga seda ei ole, siis ka mulle üllatusena on tegelikult CO2 jalajälg looduslikul nahal, karusloomafarmide nahal, rohkem kui kümme korda suurem. Põhjus on selles, et sul on vaja toota toitu nendele loomadele ja see nõuab väga palju ressursse. Ja kuna nad on loomtoidulised, siis see tegelikult suurendab seda ökoloogilist jalajälge kolossaalselt. Ma võin näidata sellest Hollandi uuringust, mida on ka seletuskirjas tsiteeritud, need on need tulbad, eks ju. See karusnahk on siin all, see mingi nahk konkreetselt, ja kõik ülejäänud alternatiivid, sh kunstlikud alternatiivid, mis on nafta baasil, on teises otsas. Nii et siin tõtt-öelda ei olegi midagi öelda.
Võiks ju kommenteerida või, ütleme, hinnata veel seda, et kunsttooted on naftast, on ju, see ei ole loodussõbralik materjal iseenesest jne, aga samas, kui me võtame karusnaha, siis selleks, et sellest saaks toode, see kemikaalide ports, mis sinna peale valatakse, on muljet avaldav. Tegelikult ka reostuse mõttes kaotab ta selle eelise, sest kui sa teda kemikaalidesse ei kasta, siis ta mädaneb ära. Nii et siin paraku, jah, üllataval kombel, peab ütlema, et see, mida võiks nimetada looduslikuks karusnahaks, tema keskkonnamõju on kordades ja kordades suurem ning negatiivsem.
Aitäh sõna andmast! Aitäh, Jevgeni, väga põhjalike ja selgitavate vastuste eest! Mul on üks mõte. Huvitav, kuulates neid arutelusid, on selge, et just nimelt selle saali konservatiivsem tiib avaldab kõige suuremat trotsi sellise seaduseelnõu vastu. Kas nendes aruteludes ei ole neid kuidagi kõnetanud see argument, mis on praktikas tõestatud, et selliste karusloomafarmide kaudu rikutakse ka traditsioonilist looduslikku tasakaalu Eestis? Selle ere näide on Ameerika mink, kes on välja tõrjunud Euroopa naaritsa. See võiks ju olla traditsioonidest hoolivate inimeste jaoks argument, kas lisaks eetiliste argumentidele või siis, kui need ei olegi argumendid.
Teine küsimus. Palun kirjelda meile, mida koalitsioon ilmselt tegelikult selle seadusega ette võtab. Tundub, et koalitsioon seda ei toeta, aga seal on saadikuid, kes seda võiksid toetada, ja nii võiksid hääled kokku tulla. Selle jaoks, et sellest probleemist mugavalt üle saada, me näeme tõenäoliselt riiulile riputamise skeemi. Kas see on jälle tõenäoliselt selle eelnõu saatus?
Ma tänan! Millist traditsiooni kaitsevad inimesed siin minu paremal käel, eks see ole igaühe enda hinnata, ja ka see, kuidas nad seda teevad. Aga mis puudutab ökoloogilist kaalutlust, siis see on kahtlematult ääretult oluline. Ma tsiteerin siinkohal taas Tiit Maranit, kuna ma selle valdkonna spetsialist ei ole. Tiit Maran kirjutab: "Mink on kõige invasiivsema mõjuga võõrast päritolu imetaja terves Euroopas, kelle mõju on teada enam kui 47 pärismaisele liigile. Minkide põhiliseks loodusesse sattumise rajaks on regulaarne pagemine farmidest. Farmidest põgenenud toetavad juba looduses naturaliseerinud minke, muutes nende mõju teistele liikidele veelgi tugevamaks." Kahtlematult on sel olnud juba väga negatiivne mõju elurikkusele kogu Euroopas ja ka Eestis.
Eelnõu saatusest. Ei, ma ei hakka seda ennustama. Kahtlematult on nii EKRE kui ka Isamaa liikmed tänaste sõnavõttude põhjal otsustades olnud oma loodusvaenulikkuses konsekventsed. Kas nad seda ka hääletusel näitavad, eks seda saab näha, iga saadik on vaba. (Hääl saalist.) Oma loodusvaenulikkuses on nad järjepidevad, eestikeelset sõna kasutades. Selles mõttes on see ju ka teistes keskkonnakaitse valdkondades sarnane. Näiteks härra Saaremäe, keskkonnakomisjoni liige, ütles, et tema küll tahaks seda eelnõu väga edasi menetleda, aga fraktsioonis keelati see ära, ja ta oli väga kimbatuses, mis ta teeb. Aga samas pean ütlema, et Keskerakonna fraktsiooni liikmete seast on mitmed alla kirjutanud sellele eelnõule, mille eest ma tänan, ja ka mitmed saadikud, kes alla ei kirjutanud, on väljendanud poolehoidu nii eetilistel kaalutlustel kui ka on jõudnud samasse punkti, et tänaseks see tööstus lihtsalt on sellises seisus, et ta on praktiliselt ju lõppenud ja mis me seda agooniat enam pikendame, et jõuaks kokkuleppele. Nii et kui esimene lugemine täna lõpetataks ja eelnõu menetlus edasi läheks, siis ma küll loodaks, et me leiame ühise keele, selleks et ministeeriumiga koostöös täpsustada seda rakendussätet, seda üleminekuaega, kas on mingisugust kompenseerimisasja sinna juurde vaja mõelda või ei ole. Ja teeks selle ajaloolise otsuse siiski ära.
Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nagu me teame, Euroopa Liit pöörab väga palju tähelepanu loomade heaolule. Ka Eestis tänasel päeval näiteks sigade kasvatamisel makstakse nendele kasvatajatele lisatoetust, kes hoolitsevad sigade heaolu eest. Siin on palju juttu olnud kanadest. Näiteks on puurikanade pidamine varsti üldse keelustatud ja minnaksegi üle õrrelpidamisele, kanade vabapidamise vormidele. See on emotsionaalne teema üle Euroopa. Hiljaaegu vist lagunes Poola valitsus sellesama küsimuse pärast ja moodustati vähemusvalitsus. Ma loodan, et Eestis seda ei juhtu. Aga mu küsimus on selline. Kas eelnõu algatajad on ka seda meelt, et üleminekutähtaja üle võiks diskuteerida? Te olete ette näinud kolm aastat. Kas see võiks olla näiteks pikem? Kas olete selle üle valmis diskuteerima ja kahe lugemise vahel neid ettepanekuid arvestama?
Aitäh, Tarmo! Selle eelnõu seletuskirja kõige viimane lause ütleb, et algatajad on valmis üleminekutähtaega menetluse käigus täpsustama. Nii et me oleme tõepoolest selleks aruteluks avatud. See põhimõtteline otsus tuleks ära teha. Kas see juhtub kolme, nelja või viie aastaga, on juba pigem detailiküsimus.
Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem teile küsimusi ei ole. Teiseks ettekandjaks palun siia keskkonnakomisjoni liikme Peeter Ernitsa.
Head kolleegid! Lugupeetud juhataja! Julgestusteenistus, nagu ma aru saan, on relvastatud. Kui see nii on, siis see on minu Riigikogu praktikas vist esimene kord, kui mingi eelnõu tutvustamisel sellised julgeolekuabinõud on tarvitusele võetud. Ma arvan, et kui see nii on – aga ma ei kahtle selles –, siis minu väited ja sõna "rünnakrühmlased" võib-olla ei olegi valel kohal. Aga täna hommikul kohtusid meie fraktsiooniga ühe organisatsiooni aktivistid. Ma ei saa sellest praeguse hetkeni üle, kui kasutati ... (Hääl saalist.) Jaa, kohe algab peale. Kasutati sõnu, et neid iseloomustab ahnus, alpus, avantürism ja piinamine.
Aga nüüd lähme keskkonnakomisjonis toimunud arutelude juurde. Need arutelud toimusid kahel korral. Oleks võinud toimuda ühel korral, aga esimesel korral n-ö huvigruppe kohal ei olnud, teisel olid. Riigiametnikud (Maaeluministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad) olid mõlemal korral. Nii et tegelikult me kuritarvitasime nende aega kahel korral, aga nende jutt oli üks. Ma ei hakka täpselt tsiteerima – hiljem võin seda teha –, aga kõikide nende kolme ministeeriumi esindajate seisukoht oli ühene: pole mingit alust karusloomakasvatust likvideerida ja seda eelnõu toetada. Loomulikult, igal ministeeriumil olid oma argumendid. Keskkonnaministeeriumil oli see, et keskkonnatingimused on vastavad, majandusministeerium rõhutas jälle ettevõtlusvabadust ja seda, et sellesse sekkumine on lubamatu, Maaeluministeeriumil olid omad argumendid. Kahjuks need kaks protokolli, mida võib-olla mõned kolleegid on lugenud, ei peegelda neid arutelusid piisavalt, et mitte öelda, need on suhteliselt üldsõnalised.
Näiteks, minu esimene märkus ja palve eelnõu esitajale Jevgeni Ossinovskile oli see, et mind kui hariduselt zooloogi häirib sügavalt, miks on Ameerika naaritsa, punarebase ja kolme liiki tšintšiljade ladinakeelsed nimed kirjutatud üksteise otsa. See on samamoodi kui, hea Jevgeni, ma kirjutaksin sinu nime Jevgeniossinovski – ühe sõnaga. Ma palusin selle ära parandada, aga eelnõus on need tänase päevani endist moodi. Tšintšiljasid on teatavasti kolme liiki, aga millegipärast on Chinchillabrevicaudata ja Chinchillalanigera pandud üheks sõnaks. Väike detail, aga see näitab hoolimatust. Ja neile, kes natuke asja tunnevad, näitab, et noh, see pole oluline. Aga protokollis see kahjuks ei kajastu. See on üks ja mitte viimane asi, mis protokollis ei kajastu.
Aga hakkame peale. Esimene kord oli 21. septembril ja siis olid kohal kõik komisjoni liikmed. Loen nad üles: Yoko Alender, Heiki Kranich, Igor Kravtšenko, Jevgeni Ossinovski, Siim Pohlak, Üllar Saaremäe, Mart Võrklaev, loomulikult komisjoni esimees Erki Savisaar, mina ka. Sama koosseis oli ka teine kord, 28. septembril. Aga nagu ma ütlesin, esimene kord huvigruppe ei olnud.
Eelnõu algataja Jevgeni Ossinovski teksti ei näe ma põhjust praegu tutvustada, sest hetk tagasi rääkis ta üsna pikalt sellest kõigest. Aga kui headel kolleegidel on soovi, siis ma võin selle taas ette lugeda.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist Kaupo Sempelson ütles, et ettevõtlusele tuleks kehtestada võimalikult vähe piiranguid. See on tema seisukoht. Seda korrati muidugi ka nädal aega hiljem. Maaeluministeeriumi esindanud Pille Tammemägi ütles, et karusloomakasvandusi ei ole põhjust keelata, kui nendes on tagatud loomade heaolu ning täidetud nende pidamise ja hukkamise nõudeid, ning ettevõtetel on oluline teada pikemaajalist perspektiivi, et nad saaksid teha investeeringuid jne. Ma juhtisin toona tähelepanu ja juhin ka praegu tähelepanu – protokollis ei kajastu see jälle –, et tegelikult elavad selle sektori töötajad juba aastaid pideva hirmu all. Need sõnumid, millest ühe ma ette lugesin, mis oli Karjaküla töötajatega kohtumisel üks mitmetest, on koordineeritud ja pidevad. Hotellindus on praegu suhteliselt madalas seisus, aga kujutage ette, kui hotellipidajad saaksid samamoodi sõnumeid, et karistus ootab ja on vältimatu. Nii on tõesti raske investeeringuid teha, millele Maaeluministeeriumi esindaja Pille Tammemägi viitas. See on seda ka piiranud. Tšintšiljakasvatus oli alles mõni aasta tagasi palju suurem. See puudutab eelkõige Lõuna-Eestit ja ka minu valimisringkonda. See on suurepärane lisateenimisvõimalus, sest maad ei olegi vaja, on vaja üks väike ruumikene, kus on 14 kraadi sooja, ja on võimalik priskelt ära elada või vähemalt saada lisateenistust. Nüüd, selle kõige tulemusena, tahetakse see ära lõpetada.
Nii et kindlus, ettevõtluse jätkamise kindlus. Hirmuatmosfäär on loodud. See on juba kolmas kord Riigikogus, kui ma sellel arutelul osalen. Nii et kõik need aastad on see toimunud ja sellises atmosfääris on see tõesti suhteliselt keeruline. Kõigil ei ole nii külm kõht ja lõpuks mõtleb igaüks oma investeeringut tehes, mida see tähendab. Kes on Karjaküla farmis käinud, on näinud, et need kahekordsed aiad, mis on ehitatud, on üsna kallid. Mina kui imetajate uurija võin teile kinnitada, et sealt ei põgene mitte keegi. Plekk ulatub meetri sügavusele maa alla, eluspüügilõksud on vahel jne, tuul ulub seal. Investeeringud on tehtud, aga on lennanud tuulde. Võib öelda, et minke ka seal ei ole. Nii et see on see ettevõtluskindlus, millest Maaeluministeeriumi esindaja kahel korral rääkis.
Merike Linnamägi Keskkonnaministeeriumist ütles, et viimased viis aastat on kõik farmid olnud nõuetega täielikus kooskõlas, ja märkis veel seda, et Keskkonnaministeerium on kehtestanud karmimad nõuded Euroopa Liiduga võrreldes, mis loodust kaitseksid. Hetkel ei leia ministeerium, et karusloomakasvatus tuleks keelustada. Jutt on eelkõige minkidest. See on võõrliik, samamoodi nagu kährik. Meil kährikut ei kasvatata, aga mõnel pool kasvatatakse. Nii et kui minke ka ei ole, kes võiksid põgeneda (aga nagu ma ütlesin, nendest farmidest põgenemise võimalused on pigem teoreetilised), siis hõberebaseid ja tšintšiljasid see ei puuduta. Nii et ühelt poolt investeeringute tegemise kindlus, ettevõtluskindlus, ja teiselt poolt võõrliikide n-ö võimalik pääs loodusesse, mis puudub juba viimased paar aastat.
Arutelul küsisin healt kolleegilt Jevgenilt, milliseid hääbuvad majandusharusid tuleks veel keelustada. Sama küsisin ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt. Loomulikult, selle peale ei mõelda ega saagi mõelda, ühtegi majandusharu ei peaks saama keelustada ja majanduse mitmekesisus on omaette väärtus. Aga seda ei maksa vist korrata.
Juttu oli sellest, kuidas kompenseerimisega on, kui kinni panna. Vastus oli lühidalt kokku võttes selline: kui seda perioodi pikendada, siis tegelikult ei peaks üldse kompenseerima. Tegemist on kümnete miljonitega, kui nüüd otsekohe seda teha.
Kolleeg Heiki Kranich küsis esimesel koosolekul, kas Maaeluministeerium on kaalunud nõuete karmistamist karusloomakasvatuse loomulikuks väljasuretamiseks, samamoodi nagu CO2 kvoodi abil on põlevkivisektoriga tehtud. Samuti ütles kolleeg Kranich, et kompensatsiooni ei tohiks üldse anda ebaeetilise tegevuse lõpetamise eest. Selle poolest tema arvamus erines. Pille Tammemägi vastas, et Maaeluministeerium peab seisma nii loomade heaolu eest kui ka tagama ettevõtluse jätkusuutlikkuse. Hetkel lähtutakse sellest, et ettevõtluse nõuded on kokku lepitud Euroopa Nõukogu konventsioonist tulenevate juhiste tasandil.
Kolleeg Yoko Alender uuris, milliseid signaale oleks mõistlik ettevõtetele anda seoses karusloomafarmidega. Lisaks soovis kolleeg teada, kuidas on mingid Eesti loodusesse jõudnud. Ma ei hakka sellest pikalt rääkima, sellest on väga palju kirjutatud, Tiit Maran on sellest rääkinud ja Rein Maran filmi teinud. Ma arvan, et enamik on seda korduvalt näinud ka.
Jevgeni Ossinovski sõnas, et kui langustrend on kestnud juba aastaid – ta pidas silmas, et karusloomakasvandusi on vähemaks jäänud –, siis miks keelustamisega venitada. Järkjärguline keelustamine soodustab ettevõtete kolimist riikidesse, kus saaks äriga edasi tegeleda. See tegelikult nii ongi. Merike Linnamägi ütles, et minkide ja kährikute Eestisse jõudmise ajalugu on erinev. Kährikuid leiti Eesti alalt enne, kui need olid ametlikult lahti lastud, nad tulid üle piiri sealt ida poolt. Mingid sattusid loodusesse farmidest, kust nad põgenema pääsesid. Aga see oli toona. Kes ei ole näinud, minge vaadake, kui võimsad rajatised Karjaküla lähedale on rajatud, mis roostetavad või hakkavad roostetama.
Siis oli väga huvitav diskussioon selle üle, mida ma avastasin seletuskirjast ja küsisin selle kohta ka kolleeg Ossinovskilt. Tsiteerin: "Euroopa Komisjoni uuring toob välja, et karusloomad ei ole kodustatud liigid ning neile ei ole võimalik karusloomakasvatuse intensiivpidamise tingimustes tagada ligilähedaseltki liigiomast elu." Mind häiris see väga tugevasti, aga just seetõttu, et juhtumisi ma olen ise bioloog, zooloog, töötanud aastaid loomaaias, uurinud puuriloomade käitumist, avaldanud selle kohta teadustöid, õpetanud aastaid loomade keelt tuhandetele õpetajatele, direktoritele jne ja olen ka veel õppinud geneetik. Kui ma kuulen sellist lollust, siis ma ütlen otse välja. Ma tsiteerisin kolleeg Ossinovskile meie ühe nimekaima geneetiku, akadeemik Richard Villemsi artiklit 11. veebruarist 2015 Postimehes. Muuseas, analoogne lugu on ka meie ühe juhtiva psühholoogi Jüri Alliku sulest, kes 17. mail 2015 Postimehes kirjutas analoogsel teemal.
Aga ma tsiteerin paari lauset, mida ma ka komisjonis tegin, mis akadeemik Villems selle kohta ütles. Pealkiri oli "Seks, vägivald ja liikide kodustamine". "Möödunud sajandi keskpaiku hakkasid Novosibirski teadlased uurima rebaste, täpsemini hõberebaste kodustamist kui protsessi. Juba seitsme põlvkonna möödudes olid käitumuslikud muudatused suured, aga paarikümne põlvkonnaga saavutati soovitu: inimest mittepelgav, koeralikult taltsas hõberebaste liin. Käitumine käitumiseks, kuid mis juhtus morfoloogiliselt, välimusega? Aga järgmist: a) kikkis kõrvad hakkasid lonti vajuma; b) saba jäi lühemaks ja kiskus rõngasse (Koduloomadele iseloomulikult. Teate, kuidas sigadel on? – P. E.); c) ajumaht vähenes (!). (Muuseas, ka inimese ajumaht on neandertallasega võrreldes vähenenud. – P. E.) Lisaks muutused ajus endas, sealjuures emotsioone kontrollivas mandeltuumas. Pehmostumine?" Jutt on akadeemik Dmitri Beljajevist, Novosibirski teaduskeskuse pikaaegsest juhist, muuseas, kelle teadustööd algasid ei kusagil mujal kui Karjakülas. Nii et Euroopa Komisjon arvab, et tegemist ei ole koduloomadega. Akadeemik Beljajev, akadeemik Villems ja paljud teised on seda näidanud. Kes viitsib lugeda, lugege akadeemik Beljajevi ja tema koolkonna monograafiaid ja muid töid. Nii et juba seletuskirjas esitatakse asju, mis ei vasta tegelikkusele.
Aga miks see oluline on, mida me arutasime ka komisjonis, et kes need puuriloomad ikkagi on? Ühelt poolt püüavad eelnõu esitajad väita, et tegemist on metsloomadega, keda piinatakse kitsastes tingimustes. Samas on teine pool, uurijad, näidanud väga selgelt, et tegemist on selgelt kodustatud loomadega. Kodustatud loomadel, koduloomadel on sootuks teistsugused vajadused, tingimused. Nad on usalduslikud, neid võib võtta sülle, nunnutada nendega. Muuseas on akadeemik Beljajevi koolkond teinud sama ka punarebasega. Vaadake, kuidas punarebaseid nunnutatakse, hoitakse süles jne. Nii et oluline on see. Nende ruumivajadused on hoopis teised. Loomaaias töötades ma loomade käitumist uurisin.
(L. Kersna räägib saalist.) Kuidas? Jah, palun!
Ma tahtsin küsida, et kas ettekandja peab fraktsiooni kõnet või peab ta komisjoni esindaja kõnet. Ma ei saa päris täpselt aru, kumba kõnet me praegu kuuleme, et mis on toimunud komisjonis ja mis on toimunud ettekandja peas.
Kas see küsimus oli mulle või? Jaa, nagu ma ütlesin teile ... Rahunege, head kolleegid! (Hääled saalis.) Ei, kui küsimus mulle ei olnud, siis ma vaikin.
Jälgides ettekannet, tekkis mul juba mitu korda see küsimus, aga üldiselt ei saa juhatajal olla niisugust mandaati, et ettekandjaid tsenseerida. Ettekandja ja küsimuste esitaja on oma teksti esitades vaba. Nii et ma palun lihtsalt ettekandjal arvestada, et kolleegidel on selline märkus, et ta peaks rohkem keskenduma ettekandele komisjoni nimel. Muide, aeg on ka täis, ma juhin tähelepanu. Kas ettekandja soovib veel teha lõpuks mingisugused märkused või läheme küsimuste juurde?
Ega ei ole tõesti mõtet pikalt rääkida, aga kuna need kaks komisjoni istungit ei kajastu protokollides, nagu ma juba ütlesin, ja nendel komisjoni istungitel olin mina üks põhilisi rääkijaid ja küsijaid, siis see on vastuseks teile. Ma ei ole hakanud lisama mingisuguseid muid asju, ainuke, mida ma lisasin, on tänahommikune Loomuse delegatsiooni kolm sõna, mida nad ütlesid. Kõik muu on komisjoni istungitel kajastatud.
Aga ühe asja ma märgin küll ära. Ma küsisin (aga see jälle protokollis kahjuks ei kajastu) Loomuse ja Nähtamatute Loomade esindajatelt, kui palju on nende organisatsioonide rahastatuses n-ö isikute annetusi ja kui palju välismaalt saadud või riiklikku raha. Ma ei saanud vastust, sain Nähtamatutelt Loomadelt ainult selle vastuse, et see on ühekohaline. Ma täpsustasin, mis see ühekohaline on, kas see on üheksa eurot, siis öeldi, et see on ühekohaline protsent. Nüüd võin ma teile kinnitada, et kahjuks oli see vale. Nähtamatute Loomade rahastuses on üle 40% välismaa raha, Loomusel on see väiksem. Nii et tegemist on väga olulise osaga. Inimeste osa, kes näiteks Swedbanki kontode kaudu on panustanud, on tegelikult väike.
See on kõik, ega ma rohkem ei tahagi rääkida. Aga ma esitasin komisjoni istungitel toimunut.
Tänan, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan põhjaliku ettekande eest! Tutvudes eelnõuga, nägin, et sealt käib läbi, et metsloomi peetakse puurides. Minu arust Eestis praegu metsloomi puurides ei peeta. Aga eelnõus on ka kirjas, et küülik ei kuulu selle eelnõu regulatsiooni alla ja samas tšintšilja kuulub. Nad on väga sarnased loomad. Kas teil oli komisjonis arutelu, et tšintšiljad võiks küülikutega kokku panna, nii et nad ei kuuluks selle reguleerimise alla?
Kõige muu kõrval me seda teemat ei arutanud, aga teema on oluline, kuna tõesti, mõlemat võiks nagu süüa. See, et praktikat ei ole, on iseküsimus, aga nad on tõesti küülikuga sugulased. Ladina-Ameerikas olen ka mina merisiga söönud, nagu hea kolleeg Jevgeni. Tšintšiljat ei ole söönud, aga oleks võinud süüa.
Aitäh, härra juhataja! Ma kuulan siin ettekandja süüdistusi just komisjoni ametnike kohta, et nemad ei ole suutnud protokolli korrektselt vormistada. Minu küsimus ongi selles, kas keskkonnakomisjoni ametnikud ei saada keskkonnakomisjoni liikmetele protokolli ülevaatamiseks, et kõik komisjonis justkui nende enda öeldud laused saaksid korrektselt kirja pandud. Õiguskomisjonis käib see küll nii. Kui te enne lugesite ja märkuse tegite, siis ma küll ei taha uskuda, et komisjoni ametnikud ei arvesta teie märkusi.
Ei, ma ei arvagi seda. Aga ma olen Riigikogu karjääri jooksul olnud mitmes komisjonis: põhiseadus‑, majandus-, keskkonnakomisjonis, riigieelarve kontrolli erikomisjonis jne. See kultuur on eri komisjonides väga erinev. Kolleegid teavad, et see ei ole sugugi nii, et ma ... (V. Toomast kommenteerib kohalt.) Jaa, kui me arutasime eelmises koosseisus, millised peaksid olema Riigikogu komisjonide protokollid ja kas need salastada ... (V. Toomast kommenteerib kohalt.) Jaa, loomulikult vaadatakse üle. Aga ma ... (V. Toomast kommenteerib kohalt.) Ma olen neid küll teinud, aga lõpuks enam ei ole mõtet teha. Nii et tegelikult mina pooldan ja pooldasin ka eelmises koosseisus, et protokollid peaksid olema võimalikult täpsed, mitte nii, et räägiti, vastati. Mind häirib see tänase päevani. Mitte ainult ajaloo jaoks, hea kolleeg Aadu Must oli ka minuga ühte meelt eelmises koosseisus, et need peaksid kajastama reaalselt, mis toimub n-ö komisjonide kinniste uste taga. Aga kahjuks on paljudes komisjonides mindud kergema vastupanu teed ja öeldud, kes esines ja millest räägiti. See on üldisem küsimus. Ei ole nii, nagu keskkonnakomisjoni ametnikud oleksid pahad ega tahaks seda teha. Muidugi, mulle nad väga meeldivad. Kolleeg pahandas, et ma siin soolotsen. Ei soolotse. Ma olin komisjoni istungitel üks põhilisi küsijaid ja rääkijaid. Ma esitasin teile mitte kõike seda, millest me rääkisime (see oleks võib-olla liiga pikaks läinud) ja mis kahjuks protokollides ei kajastu, esitasin seda, mis on sisuliselt oluline.
Ma tänan! Austatud ettekandja! Üks asi veel. Ma olin istungitel, võtsin ka sõna ja küsisin. Ma mäletan, et te rääkisite palju sellest, et mis protokoll see on, millest juttu oli. Ühes oma jutus komisjoni istungil jõudsite te karusloomafarmide ja homoseksuaalsuse võrdluseni. Te võiksite valgustada, kust teil sellised seosed tekkisid.
Hea meelega, hea Jevgeni! Ma ei jõudnud ju kõike rääkida, millest me seal rääkisime. Küsimus on n-ö uue normaalsuse kehtestamises eri valdkondades. See teema, mida sina puudutasid ja mille kohta ma sinult küsisin, aga sa nagu hästi ei vastanud, on üks asi. Teine on taimetoitlusele üleminek ja uus normaalsus või see, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon jpt. See on laiem pilt ja selles kontekstis me, kui sa mäletad, rääkisime, mitte nii, et kuidagi stigmatiseerida homoseksuaale või vegetaarlasi jne. See oli see paralleel.
Aitäh! Kas teie selles üldises juhtivkomisjoni protokollis on kirjas või on teil äkki meeles, mida komisjon otsustas ja kuidas otsustamine käis? See jäi teil mainimata.
Jaa, kindlasti on, aga ma lihtsalt ei jõudnud sellest rääkida. See oli 21. septembril, mitte 28-ndal, kui toimus järelistung, kus olid kohal osapooled. Seal komisjoni esimees tegi ettepaneku saata eelnõu tänaseks täiskogu päevakorda ja teha täiskogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Komisjon hääletas esimese lugemise lõpetamise ettepanekut. Poolt olid kolleegid Yoko Alender, Mart Võrklaev, Heiki Kranich, Jevgeni Ossinovski. Vastu olid neli saadikut: Erki Savisaar, Siim Pohlak, Igor Kravtšenko ja mina. Erapooletuks jäi kolleeg Üllar Saaremäe. Esimees selgitas, et kuna ettepanek esimene lugemine lõpetada ei saanud poolthäälte enamust ja komisjon selles asjas otsust vastu ei võtnud, esitab komisjon eelnõu täiskogu päevakorda komisjoni ettepanekuta. Seadusest tulenevalt lõpetatakse eelnõu esimene lugemine täiskogus hääletamiseta, kui eelnõu tagasilükkamise ettepanekut täiskogus ei tehta. See on vastus teile.
Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Ma tean, mida te tunnete. See on see, et kui sa oled seal ees kaasettekandjana ja tahaksid protokolli ette lugeda, siis opositsioon hüüab: "Me oskame kõik lugeda!" Ja siis, kui sa protokolli ette ei loe, küsitakse, miks sa ei räägi sellest, ning küsitakse, mida sa isiklikult arvad. Juhtumisi, kui sul on isiklik arvamus, siis see on saatanast, sest sa võid tekitada ju diskussiooni, parlamentaarse diskussiooni, avaldades oma arvamust. Peaksid lihtsalt ütlema, et ei oma arvamust, vaid oled kaasettekandja. Ma tahan küsida lihtsalt selle komisjoni kohta, et kas te ka rääkisite sellest ja kas seda rõhutati ning toonitati, et juhul, kui te olete kaasettekandja, siis mitte mingil juhul te ei tohi puldis oma isiklikke seisukohti öelda, juhul kui teie käest küsitakse, või see oli hea tahte avaldus, et te võite vastata saadikute küsimustele, kui nad küsivad, mida te ise arvate. Kas oli selline arutelu komisjonis või ei olnud?
Hea kolleeg! Ma vaatan, teil on väga seksikas mask, "King of fucking", ma enne ei näinud. Aga selliseid instruktsioone mulle seekord komisjonist kaasa ei antud.
Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. On võimalus avada läbirääkimised. Läbirääkimistel saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Jürgen Ligi, palun, Reformierakonna nimel!
Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Ma siiski ütlen, et hea tava on, kui mitte kodukord ette ei näe, et komisjoni esindaja räägib komisjonist, mitte iseendast. Nii on. Ma teen märkuse, et praegu ma esindan suurt osa oma fraktsioonist ja selle eelnõu puhul ei ole meil üksmeelt. Väga tihedat arutelu pole samas fraktsioonis olnud. Nii et ma võin rääkida sellest, mis on pooldajate argumendid.
Kõigepealt, aegade jooksul on seda eelnõu ju mitu korda esitatud. Mitte alati pole ma sellega ühinenud. Eelmine kord oli tõesti põhjus selles, et lobigrupid olid sedavõrd agressiivsed ja tekkis küsimus, kas me ei jäta valet muljet, nagu me oleksime äralobistatavad ega suudaks ise mõelda. Aga selle eelnõu põhiargumendiga olen ma alati nõus olnud. Karusloomakasvatus edevuse eesmärgil on ebaeetiline ja kõik muu on teisejärguline.
Ma mäletan enda seda hoiakut ka 20 aastat tagasi. Ma nüüd räägin endast, aga nagu ma ütlesin, meil ei ole fraktsioonis kujundatud jutupunkte. On olnud seisukoht, et isegi Riigikogu valimiste programme kirjutades ei tohi me kirjutada, et inimene on looduse kuningas ja loodus eksisteerib tema jaoks. Sellised vaidlused on meil olnud täiesti reaalselt. Kahjuks on jäänud ikka see tunne, et inimene on looduse kroon. Ei, ma arvan, et igal liigil on õigus baasvajadusi rahuldada. Selle tõttu me sööme üksteist, kas siis taimi või loomi, ja ei pea liiga palju sellele keskenduma.
Küll aga on selles debatis jäänud kogu aeg kõlama mingisugused asjasse puutumatud argumendid, nagu oleks loomakasvatus kõik üks ja sama. Ei ole. Me võime olla taimetoitlased, aga ka taimetoitlasena me sööme teisi liike ja mitte alati need liigid tegelikult meilt kasu vastu ei saa, näiteks seda, et me levitaksime neid looduses. Me võime süüa ka liha. See on, ma arvan, eetiliselt natukene keerulisem teema. Aga me võime seda mõistuspäraselt seletada baasvajadustega, meie oma liigi eripäradega, me oleme kõigesööjad. See ei tähenda, et me peaksime oma edevust rahuldama teiste loomade hävitamise ja nülgimise kaudu. Sealt jookseb see joon minu jaoks ja minu jaoks ei ole see eelnõu tegelikult vastuoluline. See on praeguseks üsna lihtsalt toetatav asi.
Varem on olnud tõesti argumendiks ka see, et ega me nendele inimestele, kes sellest valdkonnast sõltuvad, liiga ei tee. Nagu ma ütlesin, inimene ei peaks olema see kõrgem loom, aga olgu, oletame, et nende baasvajadused jääksid siis rahuldamata, kui nad ei saaks karusloomi kasvatada. Tegelikult on see argument olnud alati hõre, aga praegu on lihtsalt selle poolest lihtsam – see ei ole kandev argument –, et need inimesed leiavad omale töö nagunii. Ei ole mõtet afišeerida nende muret töökoha pärast, kui loomakasvatuses ja põllumajanduses laiemalt on tohutu tööjõupuudus. Me toome ju tööjõudu välismaalt sisse. Need inimesed leiavad endale kindlasti rakenduse, kui tahavad.
Samamoodi see haru hääbumine, eks ole. Kui see haru oleks meil väga õitsev, siis ei saaks riik nii lihtsalt neid keelamisi kehtestada, sest on arusaadav, et keegi saaks olulise majandusliku kahju. Aga see ei muudaks eetilist argumenti.
Palun lisaaega!
Ikkagi on praegu seda asja lihtsam teha. Aga eetilist argumenti see tõepoolest ei muuda. Inimkond on selles mõttes muutunud oma mõtlemises klaarimaks, et teiste liikide heaolu peale mõeldakse palju-palju rohkem. Paljud on muidugi seda ennegi teinud, aga see võimalus, ühiskondlik võimalus, on palju laiem.
Räägitakse kasvanduste ärakolimisest. Euroopa näitab eeskuju, Eesti sealhulgas. Igal juhul, käitumisega me oleme juba eeskuju näidanud. Kui me ennast surnud loomade nahkadega enam eriti ei ehi, siis see mõjutab ka ülemaailmset moodi. Olge täiesti rahulikud, Euroopa suudab sellistes asjades olla eeskuju. Euroopa suudab olla eeskuju ka selles, et me isegi lihaloomade või munaloomade kasvatuses saame olla hoolivamad. Igaüks saab poes enda peal testida, kas ta ostab kõige odavamaid mune või õrrekanade mune. See on jällegi natukene aja märk, aga me saame selliste asjadega väga lihtsalt toime. Ma usun, et see on meie südametunnistusele ainult hea.
Natuke kummaline on kuulda, et keskkonnakomisjoni esindaja räägib sellest, nagu me nunnutaksime karusloomi, et tegelikult on kõik väga tore, nad tahavad seal puuris olla, sest me nunnutame neid seal. No ei ole ju niimoodi. Ei nunnutata ju puurirebaseid, minke ega tšintšiljasid. Ei puutu asjasse ka see, et tšintšiljaliha süüakse. Meie teada ei ole see ühegi rahva mingi eriline toit. Võib-olla on. Siin on see erand, et tšintšilja on taimetoitlane ja võib-olla on efektiivne sedapidi oma lihavajadust rahuldada, aga üldjoontes on tegu ju kiskjatega. Keegi ei kasvata kiskjat liha eesmärgil, see liha ei kõlba ja see on äärmiselt kallis viis oma baasvajadusi rahuldada. Seda keegi ei tee.
Jahindus. Mõni arvab, et jube tähtis on väikeulukid (või kuidas neid peaks nimetama) ja looduslik tasakaal, et selle tõttu me nagu teeksime loodusele hoopis kahju. See on marginaalne teema. Selles mõttes ei tohiks ka need, kes loodust kaitsevad, mõelda sedapidi, et nad peavad endale tingimata kasuka saama seetõttu, et loodus on tasakaalus. Ilmselt tulebki kehtestada teistsugused mehhanismid kui see turg, et ma saan kasuka, sellepärast ma hoolitsen looduse eest. Ja nii edasi.
Üldjoontes ma arvan, et kuulame oma südametunnistust, vaatame, kas me tõesti teeme neile loomadele head, kas see, mida mõned inimesed enda külge riputavad, on hädavajalik ja põhjus elu hävitamiseks. Mina arvan, et ei ole. Aitäh!
Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, läbirääkimised on lõpetatud. Juhtivkomisjon on saatnud selle eelnõu arutlusele Riigikokku. Nii nagu komisjoni ettekandja väga täpselt refereeris protseduuri, kui teistsugust ettepanekut ei ole, siis on esimene lugemine lõpetatud. Et teistsuguseid ettepanekuid ei ole laekunud, siis on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg 29. oktoobril kell 17.15.
Austatud kolleegid! Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 221 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu liikme Jevgeni Ossinovski.
Aitäh, austatud kolleegid, selle eest, et eelmise eelnõu esimene lugemine lõpetatud sai! Suur asi! Nüüd töötame edasi, et selle ajaloolise otsuseni ka kolmandal lugemisel lõpuks jõuda.
Aga kiirelt veel üks tähtis mõte Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt. Tegemist on atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seadusega. Eelnõu on väga lihtne, koosneb sisuliselt ühest lausest, aga mõju on väga tähtis ja oluline. Teatavasti on Eesti osa Euroopa heitmekaubanduse süsteemist. Euroopa heitmekaubanduse süsteem on üleeuroopaline mehhanism, millega suunatakse keskkonda saastavaid ettevõtteid oma jalajälge vähendama. See on suhteliselt keeruline protseduur, kuidas seda täpselt detailides tehakse, aga sisu on lihtsustatult jällegi väga lihtne. See seisneb selles, et kui sa tahad ühe tonni CO2 või selle ekvivalenti atmosfääri paisata, siis pead sa ostma heitmekaubanduse süsteemi kvooti selle turuhinnaga, millega seda parasjagu müüakse, ja siis sa saad selle õiguse. Selle kaudu kasvab saastava tööstuse marginaalkulu ja turumehhanismi sellisena kasutades jõutakse keskkonnasäästlikuma tööstuseni. Põhiliselt energia tootmises, aga mitte ainult.
Süsteem toimib viisil, et iga kauplemisperioodi alguses – me oleme praegu ühe kauplemisperioodi lõpus ja uus periood algab 1. jaanuaril 2021 –, saavad riigid iga kümneaastase perioodi tarbeks vastavalt teatud proportsioonile tasuta ühikuid. Need on riigiühikud ja neid ühikuid müüb riik enampakkumisel ning saab selle eest tulu vastavalt turuhinnale. Ettevõtted ostavad neid ühikuid, mida riigid müüvad, ja saavad oma majandustegevust jätkata ning riigid saavad tulu. Sellele tulule on ette nähtud kitsendavad kriteeriumid, kuna tegemist on keskkonnaühikutega. Direktiivi miinimumnõue on selline, et vähemalt pool laekunud rahast, mis ühikute müügist tuleb, peab minema kliimaeesmärkide peale ehk siis selleks, et vähendada keskkonnamõju, tulla paremini toime kliimamuutustega, edendada energiasäästu jne. Direktiivi miinimumnõue on pool [ühikute müügist saadud] rahast [läheks kliimaeesmärkide saavutamisele], aga tegelikult on riigil võimalik riigisiseselt otsustada ka teistmoodi ja suunata keskkonnasäästu rohkem raha. See ongi eelnõu mõte ja ainus ettepanek. Ehk kehtiv seadus näeb ette, et valitsus kulutab vähemalt 50% kliimaühikute tulust keskkonnaeesmärkidele, seevastu meie ettepaneku kohaselt peaks ta kogu tulu ehk 100% kliimaühikute tulust kulutama kliimaeesmärkide saavutamisele ehk investeerima keskkonnaeesmärkide saavutamisse rohkem.
Mida see praktiliselt tähendab? Eestil on uueks perioodiks 56 miljonit heitmekaubanduse ühikut. Sõltuvalt sellest, mis ühiku hind on – praegu on hind seal kuskil 25 juures – , võime arvestada, et see summa saab olema umbes miljard eurot, mida me tänastes hindades kümnendi jooksul nende ühikute müügist saaksime. See ei ole väike raha. Me oleme direktiivi miinimumi täitnud, mis tähendab seda, et pool miljardit sellest rahast läheb keskkonnaeesmärkide täitmiseks. Ülejäänud poole võib valitsus kulutada ka niisama eelarve kulude katteks. Meie ettepanek on seda mitte teha, vaid panna ka see ülejäänud pool miljardit tänastes hindades keskkonnaeesmärkide saavutamisse.
Miks me seda tahame? Me tahame seda põhjusel, et vahepeal on märkimisväärselt liikunud edasi Euroopa Liidu arusaam kliimakriisi aktuaalsusest ja raskusest. Sellest tulenevalt on Euroopa Liidu liikmesriigid jõudnud kokkuleppele kliimaneutraalsuse saavutamises aastaks 2050 ja Euroopa Komisjon on juba välja käinud – ka Eesti toetab seda – kasvuhoonegaaside vähendamise ambitsiooni tõstmist mitte ainult aastaks 2050, vaid ka aastaks 2030: seniselt 40%-lt 1990. aastaga võrreldes 55%-le. See, millisel viisil neid kõrgemaid ambitsioone hakatakse saavutama, on veel arutelu all nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt. Aga selge on see, et Eesti riik – meil on inimese kohta üks kõige suuremaid ökoloogilisi jalajälgi maailmas – peab oma jõupingutusi märkimisväärselt suurendama.
Kui me räägime energeetikast, siis seal on teatud muutused toimunud juba iseenesest, tulenevalt kvoodi hinna tõstmisest. Põlevkivi on energeetikaturult selle kaudu välja surutud, aga taastuvenergia arendamisega tuleb edasi liikuda. Kahtlemata puudutab see hoonete energiasäästu: Eestis on energia raiskamine väga-väga suur selle tõttu, et me oleme põhjamaises kliimas ja meie elamufond on kehva. See puudutab märkimisväärselt kindlasti transporti. Eestis on transpordiemissiooni kasv olnud pidev. Autostumise tempo on olnud väga kiire ja selle vastu pole täna tehtud Eestis ilmselgelt piisavalt. Nagu paar päeva tagasi sai lehest lugeda, ei ole ka järgnevatel aastatel valitsusel paraku plaani, millisel viisil siin suuremat keskkonnasäästu ja -sõbralikkust saavutada.
Kahtlemata see kõik nõuab raha. Aga lisaks sellele, et ta lihtsalt nõuab raha, nõuab ta ka ette ennustatavat ja pika vaatega poliitikat. Kui me võtame needsamad keskkonnasäästu eesmärgid või need valdkonnad, kus meil on võimalik keskkonnasäästu tagada, siis näiteks lähima paari aasta jooksul me teame, et mõni neist on rahaga kaetud Euroopa taastefondi kontekstis. 100 miljonit läheb kortermajade renoveerimiseks. Aga meil ei ole ju küsimus ainult selles, mis toimub järgmised kaks aastat. Näiteks hoonete renoveerimise plaan peab ju tegelikult olema paigas 10–20 aastaks ja ka rahaga kaetud selleks, et oleks ehitussektor, et korteriühistud oskaksid oma projekte teha jne.
Ettepanek näha riigi poolt ette see, et meil on kliimaeesmärkide saavutamiseks tagatud stabiilselt rohkem raha, on kindlasti suur samm selles suunas, et neid otsuseid saaks teha pikema välbaga. Need summad tõenäoliselt kasvavad, arvestades seda, et 2030. aasta ambitsiooni tõstmise eesmärk üleeuroopaliselt toob kaasa CO2 hinna tõusu. Euroopa Komisjon prognoosib erinevaid stsenaariume silmas pidades kasvu tänaselt 25 eurolt kuskil 30–60 euroni. Kui võtta mõõduka tõusu stsenaarium, et hind on 35 eurot tonni eest, siis ka see märkimisväärselt suurendab neid summasid, sadu miljoneid, mis meile täiendavalt laekuvad, ja kindlasti parandab meie võimalusi keskkonnaeesmärke saavutada.
Eelnõul on vastalisi põhiliselt Rahandusministeeriumis, kes loomulikult ei soovi erinevate tulude sidumist valdkondade kaupa rohkem, kui seda on hädapärast vaja. See on olnud Rahandusministeeriumi pikaajaline ideoloogia paljude teemade puhul ja sellest võib kahtlemata aru saada – see annab Rahandusministeeriumile suurema paindlikkuse. Sellele põhiliseks vastuseks on loomulikult see, et karmistuv keskkonnapoliitika nii globaalselt kui Euroopa Liidus muudab keskkonnainvesteeringud põhimõtteliselt seaduseks, hädavajaduseks. Meil tekib üleeuroopaline õigusruum, mis nõuab, et me neid investeeringuid teeksime niikuinii. Ja see, et me suudame stabiilse rahastuse kokku leppida, on kindlasti oluline ja võiks Rahandusministeeriumi ülesannet pikemas vaates lihtsustada, mitte raskendada. Et nad ei peaks otsima kuskilt kivi alt täiendavaid eurosid, selleks et neid eesmärke saavutada, vaid see rahaline panus tuleks ka selgest ja loogilisest kohast.
Kas ma jätsin midagi rääkimata? Viimane aspekt: kõrgem CO2 hind Euroopa heitmekaubanduse turul ja sellesse süsteemi uute sektorite lisandumine, mis on kaunis tõenäoline, toob kahtlematult kaasa ka elektriturul senisest suuremaid muutusi. Meil on põlevkivielektri konkurentsivõimetus juba reaalsus mitu aastat. Aga selleks, et varustuskindlust lähiaastatel tagada ka kõrgema CO2 kvoodi tingimustes, on vaja kiiresti üle vaadata need kavad, mis puudutavad taastuvenergiale üleminekut. Sellele põhiline vastuargument on olnud see, et see on tarbijale koormav, see tuleb taastuvenergia tariifist, inimeste elektriarvest. Needsamad kliimaühikud oleks üks variant, millisel viisil tulevikus rahastada vähemalt osaliselt või osasid uusi ja täiendavaid taastuvenergia projekte sellisel viisil, et taastuvenergia eesmärgid saavad saavutatud ja me ei koorma täiendavalt oma elektritarbijaid. Nii et neid võimalusi, millisel viisil saab valitsus seda positiivselt rakendada, see paindlikkus jääb alles, seda me eelnõuga ette ei taha kirjutada. Aga me sooviksime selle kindlustunde küll anda, et Eesti mitte ainult sõnades ei nõustu kõrgemate kliimaambitsioonidega, vaid ka tegelikult näeb ette vajalikud finantsvahendid, et need eesmärgid saavutada. Ma tänan teid!
Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Esimesena küsib Indrek Saar, palun!
Aitäh sõna andmast! See on väga hea eelnõu ja vajalik eelnõu. Aga me oleme viimastel nädalatel kuulnud peaministrit raporteerimas, et Eestil on juba kliimaeesmärkide suhtes kõik tehtud, järgmiseks aastakümneks vähemalt, kui mitte pikemaks perioodiks. Me täidame kõiki norme, kokkuleppeid ja eesmärke juba oluliselt rohkem, kui näevad ette ka kõige ambitsioonikamad kavad, mida Euroopa Komisjon või ka Euroopa Nõukogu on esitanud. Kas selles kontekstis võiks selle rahaga teha hoopis midagi muud, kasutada seal, kus seda palju rohkem vaja on, kui peaminister niimoodi väidab? Või peaministri jutt ei ole päriselt ülevaatlik ja ta jätab mõned asjad rääkimata?
Tänan küsimuse eest! See on tõesti oluline küsimus, sest kui siin raporteeritakse, et meil on 2030. aasta eesmärgid juba saavutatud, siis tõepoolest, milleks sinna siis lisaraha suunata. Tegelikkus on muidugi märkimisväärselt keerulisem. Esiteks, tõepoolest, Eesti on võtnud sihi vähendada oma kasvuhoonegaaside emissiooni 2030. aastaks 70% võrreldes aastaga 1990. Miks aastaga 1990? Sellepärast, et see on kokkuleppeliselt, globaalselt Kyoto leppe kontekstis baasaasta. Ülemaailmselt on kokku lepitud, et CO2 jalajälge riikide vahel mõõdetakse 1990. aasta baasil. Meile sobib see suurepäraselt, sest eesmärkide saavutamiseks on vaja väga vähe teha. Nimelt, Eesti kasvuhoonegaaside emissioon aastal 1990 oli 40 miljonit tonni aastas. Kolm aastat hiljem, 1993 oli meie emissioon kaks korda väiksem. See tulenes sellest, et Nõukogude Liidu lagunemise ja Eesti iseseisvuse taastamisega suurtööstus, mis teenindas tervet Nõukogude Liitu, kukkus kokku ja Eesti emissioon vähenes kaks korda. Sellest ajast peale kuni eelmise aastani, mil põlevkivijaamad seisma jäid, Eesti emissioon praktiliselt vähenenud ei ole ja me oleme püsinud 20 miljoni piirimail sõltuvalt majandustsüklist. Ehk esimesed 50% said siis juba tehtud. Kui nüüd põlevkivijaamad ka seisma on jäänud, siis 70% aastaks 2030 saada on meil praktiliselt juba täna saavutatud.
Aga see ei tähenda seda, et me võime jala sirgu lasta, mis puudutab Euroopa Liidu 2030. aasta eesmärkide saavutamist. Sellepärast et Euroopa Liidu eesmärki tõsta ambitsioon 40%-lt 55%-le hakatakse juhtima üleeuroopaliste heitmevähenduse mehhanismide kaudu. Näiteks seesama heitmekaubanduse süsteem, millest me siin praegu räägime. Sealt kas võetakse ühikuid vähemaks, mis tõstab nende hinda, sinna kas lisatakse uusi valdkondi lisaks energiatootmisele ja tööstusele, näiteks transpordist räägitakse, meretranspordist, maanteetranspordist ja see kõik suurendab kvoodi hinda. Kui kvoodi hind tõuseb, siis kvoodi hind tõuseb mitte ainult nendele riikidele, kus ei ole eesmärk saavutatud, nagu näiteks Saksamaa või Prantsusmaa, suured riigid, vaid kvoodi hind tõuseb ka meil, sest me ostame seda ühtselt turult. Kvoodi hind tõuseb Eesti Energiale, see tõuseb Nordic Tsemendile Kundas ja kõikidele teistele ettevõtetele, kes seda kvooti peavad ostma. Nii et kui mõtleme sellele, kas me nüüd, kui meil üldeesmärk, mida mõõdetakse aastal 2090, on täidetud, et me ei pea midagi tegema, meil on kõik korras, siis tegelikult ei ole.
Need nõuded, mis hakkavad tulema erinevate heitmevähenduse instrumentide kaudu, on aktuaalsed ja mõned neist on ka väga rasked. Näiteks transpordi puhul. Eesti transpordiheitmed on pidevalt kasvanud, on toimunud väga kiire autostumine – meil on autosid ühe inimese kohta rohkem kui Iirimaal. Meie uute autode park on üks Euroopa Liidu saastavamaid. Ja me oleme võtnud kohustuse vähendada aastaks 2030 transpordisektori heitmeid 13%, juba täna. Kui ambitsiooni tõstetakse, kuidas me saavutame 13%? Kui vaadata valitsuse arengukavasid, ei ole mitte mingit plaani. Järgmised neli aastat näeme, et emissioon suureneb. Kuidas see peaks 13% vähenema? Ei tea. Tegelikult seda plaani ei ole. Kui ambitsiooni veel tõstetakse, siis see olukord läheb raskemaks. Nii et neid investeeringuid väga mitmesse valdkonda on väga palju ja nende hulk peab kasvama.
Austatud ettekandja! Tänan põhjalike selgituste ja hea ettekande eest! Aga tekib küsimus, kuidas tagada energiajulgeolekut, kui põlevkivi kvoodikaubanduse tulemusena kinni läheb. Kas peaksime selle raha eest toetama salvestusvõimalusi, näiteks hüdropumpjaamasid või ehitama hoopis tuumajaama?
Ma arvan, et tuumajaam 2030. aasta kontekstis meid vaevalt et aitab. Selle ehitamine, isegi kui kõik väga hästi peaks minema, on kindlasti pikem lugu. Minu isiklik seisukoht on, et seda ei ole Eestis vaja. Selle rajamine on erakordselt keeruline, arvestades seda, et meil ei ole vajalikke regulatsioone, meil ei ole vajaliku kompetentsiga inimesi, see on globaalselt väga tugevalt reguleeritud valdkond, nõuded on väga kõrged. Aga see on minu isiklik seisukoht. Ma arvan, et neid väljakutseid, mida energiavarustuskindluse ja -julgeoleku kontekstis kindlasti on – ja need ka suurenevad –, neid on võimalik lahendada ilma tuumajaama ja sellega kaasnevate negatiivsete aspektideta. Kahtlemata on üks osa sellest, mida teeb Elering, et meie varustuskindlus oleks tagatud ühenduste kaudu teiste riikidega. Meil toimub võrgu desünkroniseerimine, mis liigub selles suunas, et meie võrgud oleks lähimate partneritega rohkem integreeritud ja selle kaudu oleks võimalik tagada energiajulgeolek.
Teine pool on kindlasti see, et taastuvenergiale üleminekul muutub elektri tootmine hüplikuks. Kui tuult ei ole, siis elektrit ei ole, kui päikest ei ole, ka siis elektrit ei ole, ehk kord teda on, kord ei ole. Kui meil on vana elektrisüsteem, kus on juhitavad võimsused, siis näed, et need liiguvad selliste suurte kaartena: öösel toodetakse ja tarbitakse vähem, ja päeval rohkem. Paned aga rohkem põlevkivi alla, tuleb rohkem elektrit. Kui me vaatame päikese- ja tuuleenergiarikkaid päevi, siis see on nii, et seda on võimalik küll prognoosida, aga see on hüplik. Ja hüplikke momente, neid tuleb kompenseerida. Selleks arendatakse erinevaid lahendusi ka Eestis. Näiteks seesama hüdropumpjaam – üks, mida arendatakse Paldiskis, ja teine, küll väiksem, mida hakkab Eesti Energia ühes oma kaevanduses arendama. Seda tüüpi salvestustehnoloogiate suhtes väga suur teadus- ja arendustegevus ülemaailmselt ka käib, kuidas seda teha. Energiajulgeoleku seisukohast on see kindlasti üks koht, kuhu tasuks investeerimist tõsiselt kaaluda. Milline see konkreetne projekt on, seda peab analüüsima. Aga näiteks öösiti, kui tarbimine on madal ja teatud hetkedel toimub taastuvenergia ületootmine ning elektri hind langeb nulli lähedale, siis saaks seda elektrit salvestada ja kasutada päevasel ajal. See on kindlasti üks vajalik viis, mille suunas Eesti elektrisüsteem peaks ka liikuma.
Aitäh, hea koosoleku juhataja! Austatud ettekandja! Ühelt poolt võib nõustuda nendega, kes leiavad, et me ei peaks seadusega riigieelarves n-ö summasid broneerima, aga äärmuslik olukord nõuab tõepoolest meetmeid ja kindlasti see valitsus pigem uhkusega ignoreerib maailma kõige suuremat kriisi. Aga ma sooviks, et te kommenteerite. Komisjonis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja esines kummastava sõnavõtuga, mis võis viidata justkui sellele, nagu see raha – juhul kui eelnõu vastu võetakse – läheks mittetootlikesse investeeringutesse. Minu teada ei ole mingisugust vastuolu kliimakriisi lahendamise ja majanduslikult eduka ettevõtluse vahel. Ka Eesti Energia puhul on ju just nimelt taastuvenergia haru praegu väga kasumlik. (Jevgeni Ossinovski: "Ainus kasumlik.") Kas kommenteeriksite seda pisut?
Ma loodan, et ma ei tee ministeeriumi ametnikule liiga, sest ma väga täpselt ei mäleta seda seisukohta. Aga laiemalt on tõepoolest kõlanud asjatundmatut kriitikat, et keskkonnasõbralikud investeeringud või energia kliimaeesmärkide saavutamiseks tehtavad investeeringud on kuidagi vastuolus majandusarenguga. Et on võimalik teha saastavaid tehaseid, siis majandus õitseb, või on võimalik teha puhtaid roheinvesteeringuid, siis majandus sureb. Tegelikult on seos siiski pehmelt öeldes nõrk ja mõnikord ka vastupidine.
Euroopa Liit, sh Eesti, on suutnud nende paarikümne aastaga näidata just nimelt seda, et majanduskasvu on võimalik saavutada keskkonnamõju samal ajal vähendades. See on tegelikult arengumaa tunnus, kui su ainuke viis saavutada heaolu kasv on rikkuda ära oma loodus. Üldiselt oleme nii meie kui ka enamik teisi riike leidnud neid viise, kuidas on loodust kaitstes võimalik tagada paremat elukeskkonda ja suuremat heaolu. Kui me mõtleme Eesti puhul sellele, milliseid võimalusi võiks rohepööre avada väga paljudes valdkondades, siis kahtlemata on selle majanduslik mõju ikka tugevalt plussmärgiga, mitte miinusmärgiga.
Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Ühele küsimusele eelnevalt vastates te natuke transporditeemat puudutasite, mainisite meie autostumist ja seda, et Eesti on selles tabelis halvas mõttes kõrgel kohal. Mida teha, et ka transpordi vallas selliseid kliimaeesmärke täita – äkki mõne sõnaga räägite sellest?
See eeldab kahtlemata kompleksset sihiseadmist ja selle alusel töötamist. Kui me räägime sellest, mida viimastel aastatel on selles vallas positiivset tehtud, siis kindlasti reisirongiliikluse kvaliteedi olulist tõstmist: näiteks veeremi kvaliteet, mis nüüd on juba üle viie aasta hoopis teisel tasemel. Aga ka eelmise valitsuse alustatud ja loodetavasti lähiaastatel lõpule jõudev projekt, mis puudutab raudteekiiruse tõstmist Tartu ja Narva suunas 135 kilomeetrini tunnis on kindlasti väga oluline. Võiks küsida, et kas ei võiks juba järgmise sammu ka ära teha, et see oleks 160 km/h. Mõned vallad on öelnud, et tegelikult võiks ambitsiooni tõsta veelgi ja hakata projekteerima sellist kontaktvõrku ja raudteetaristut, mis võimaldaks kiirust 240 km/h, arvestades seda, et praegune valitsus on võtnud sihiks raudteede elektrifitseerimise, mis on kindlasti samm õiges suunas. Aga kiirus on kindlasti hästi oluline. Kui me otsime alternatiivi pikamaatranspordis isiklikele sõiduautodele, siis kiirus on see, mis loomulikult efekti annab. Kiirus ja mugavus. Me kõik teame, kes me oleme rongiga sõitnud nii nüüd kui ka kümme aastat tagasi – see on siiski nagu öö ja päev. Sellest tulenevalt me näeme statistikast, kui palju on hakatud rongi rohkem kasutama kui varem.
Keerulisemad asjad puudutavad muidugi tiheasustusalasid ja linnasid. Linnade liikuvus Eestis on ikka eelmise sajandi alguse tasemel, kui hobukaarikud hakkasid autode vastu vahetuma. Lihtsalt autosid on väga palju juurde tulnud. Jalgrattaliikluse taristu pealinnas, – need, kes meil Riigikogu liikmetest sõidavad Tallinnas rattaga – teavad väga hästi, et need inimesed, kes rattateid on projekteerinud, pole ilmselgelt sõitnud ei jalgrattaga ega kärutanud lapsevankrit, rääkimata puuetega inimeste kaasamisest sellesse protsessi. Mugavust on väga vähe. Natukene positiivseid muutusi on mõnes linnas, Tartus näiteks, viimasel ajal eriti jõuliselt. Aga kindlasti on linnaliiklus üks koht, kus on kõige lihtsam asendada isiklik sõiduauto ühistranspordiga ja siin on vaja riigipoolset suuremat strateegilist nägemust. Võiks ju öelda, et kohaliku omavalitsuse pädevus – las ise teevad ja nii edasi –, aga ilmselgelt ei liigu see asi piisavalt kiiresti, siin on vaja riigipoolset tuge.
Aitäh! Rohepöörde puhul suur osa inimesi arvab, et midagi on vaja ikkagi teha, seevastu kriitikud ütlevad, et see läheb tarbijatele liiga palju maksma. Mida sina sellest arvad?
See on küsimus valdavalt ajalisest perspektiivist. Võtame kõige lihtsama näite: korteriühistu arutab, kas renoveerida oma hoone, mille tulemusena väheneksid küttearved 50%. Noh, 50% nad küll vähenevad, aga võib-olla 15 aasta pärast, kui pangalaen saab makstud. Vahepealsel ajal on hea, kui natukene säästab, aga lühikeses plaanis ilmselgelt sellega ei võida. Oleme kuulnud, vähemasti mina olen kuulnud ja küllap teised ka, vastuargumente: mis mul sellest, 15 aasta pärast, mind enam polegi, miks ma peaksin endale laenukohustuse võtma. Ehk küsimus on selles, millises perspektiivis me kulusid ja tulusid hindame.
Võtame elektri. Kui sa oled kunagi ammu ehitanud valmis ühe elektrijaama ja sa enam selle ehitamiskulusid [elektri hinna] sisse ei arvuta, siis tundub, et elektrijaam on olemas, paneme sinna ikka põlevkivi sisse ja toodame sellest elektrit, sest see on odavam, kui hakata uut ehitama. Aga kui me vaatame suurt pilti – loomulikult, kliimapoliitiline komponent on siin oluline, mis puudutab CO2 hinda –, kus on meie regiooni kõige odavam elekter: Norras ja Rootsis. Seal, kus on suured taastuvenergia võimsused, millest jääb üle ja mis jõuab otsapidi meilegi, eriti nädalavahetuseti ja tööpäeva öösel. Selle tulemusena ka Eestis, kui me liigume taastuvenergia suunas – loomulikult, seda on vaja veel – väga vähe täiendavalt toetada tarbijate või riigi poolt, sest see muutub turupõhiselt üha konkurentsivõimelisemaks. Aja jooksul me saame selle eest tegelikult juba tasuta elektrit põhimõtteliselt, sest kui investeeringukulu on tagasi toodud, siis kütusekulu ei ole, ja selles mõttes ei saa kindlasti öelda, et see oleks tarbijale kahjulik. Kui suuremahulisemaid projekte rakendada, siis tasuks riigil kaaluda seda, et rahastada neid näiteks nendest samadest kvoodiühikutest, mitte taastuvenergia tasust. Meil tuleb kunagi suurte meretuuleparkide vähempakkumine, nende ehitamist on siiani planeeritud rahastada tarbijatariifist, aga võiks mõelda, et rahastame seda kvoodirahast.
Aitäh ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole ja paluks kaas- ... Okei, kaasettekandjat veel ei kutsu. Meile laekus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni taotlus istungi aja pikendamiseks ja paneme kõigepealt selle ettepaneku hääletusele. Austatud kolleegid! Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast täiskogu istungit kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Ettepaneku poolt on 38 Riigikogu liiget, vastuolijaid 4 ja erapooletuid 1. Ettepanek on heaks kiidetud ja meie tänane istung kestab kuni kella 14-ni. Palun järgmiseks ettekandjaks keskkonnakomisjoni aseesimehe Yoko Alenderi.
Aitäh, hea koosoleku juhataja! Austatud kolleegid! Keskkonnakomisjon valmistas seda eelnõu esimeseks lugemiseks ette esmaspäeval, 21. septembril 2020. aastal. Koosolekust võtsid osa kõik komisjoni liikmed ja külalistena olid kohale kutsutud Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna juhataja Getlyn Denks ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna peaspetsialist Anu Kull.
Algatajate poolt tutvustas eelnõu Jevgeni Ossinovski. Ta rääkis, et kehtiva õiguse kohaselt peab valitsus investeerima vähemalt pool heitmekaubanduse süsteemi ühikutest kliimaeesmärkide saavutamiseks ja iga riigi enda otsustada jääb, mida tehakse ülejäänud tuludega. Aga tulenevalt globaalsest kliimakriisist ja eesmärkide tõstmisest, tuleks seaduse tasandil kehtestada nõue kasutada kogu heitmekaubandusest saadav tulu kliimaeesmärkide saavutamiseks. See tooks järgneval kümnendil kuni miljard eurot lisaraha, mida saaks kliimaeesmärkide saavutamiseks kasutada. Keskkonnaministeeriumi esindaja leidis, et muudatus ei ole vajalik, kuna kehtiv seadus võimaldab saadud tulu ka suuremas mahus, kui seaduses sätestatud, ehk üle poole sellest summast nende eesmärkide saavutamisse suunata.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja oli nõus Keskkonnaministeeriumi arvamusega ja juhtis tähelepanu sellele, et 50% on tinglikult öeldes kvoodiraha ja ülejäänud 50% investeeritakse samal eesmärgil, kuid seda raha saab paindlikumalt kasutada. Ta ütles, et kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalikud investeeringud on kordades suuremad kui heitmekaubandusest tulev raha. Ta väitis, et Eesti tööstus pole ammu enam saastav ja iga sent, mis suunatakse mittetootlikesse investeeringutesse, vähendab Eesti tööstuse konkurentsivõimet. Viitas Riigikantselei tellimusel tehtud uuringule, milles analüüsiti tööstuse konkurentsivõimet Eesti maksusüsteemi kontekstis. Võrdlused tehti naaberriikidega ning ettepanekuna toodi välja elektrointensiivsete tööstuste toetamine.
Komisjoni liige Heiki Kranichi ütles, et see ei ole hea eelarveline praktika, kui seadusega määratakse ette rahakasutuse sihtotstarve, sest valitsusel peab olema võimalus vajaduse korral ressursse ümber paigutada. Küll aga pidas Heiki Kranich kummastavaks väidet, et Eesti tööstus ei ole saastav, ja lisas, et ta ei toeta seda eelnõu. Protokollis see ei kajastu, aga võin öelda, et sellele järgnes Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja selgitus. Seal oli teatav teineteise vääritimõistmine.
Jevgeni Ossinovski uuris, millisel viisil eelnõu vähendab Eesti tööstuse konkurentsivõimet. Anu Kull vastas, viidates taas kord Riigikantselei uuringule, milles tehti järeldus, et ebaõiglases positsioonis on Eesti tööstus eelkõige suurte keskkonnatasude tõttu, ja uuringus anti soovitus laiendada elektrointensiivsetele ettevõtetele ette nähtud soodustust. Juhul kui eelnõu heaks kiidetakse, siis soovitatakse lisaks leibkondadele laiendada kvoodivahendite kompensatsioone ka elektrointensiivsetele ettevõtetele. Peeter Ernits väitis, et Eesti tööstuse konkurentsivõimet ei tohiks vähendada ning ta ei toeta seda eelnõu.
Algataja esindaja Jevgeni Ossinovski sõnas, et eelnõu on tegelikult Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastustega kooskõlas, ja selleks, et järgneva kümnendi jooksul tööstustarbijat mitte koormata, tuleks ressursse võtta just nimelt kvoodivahenditest. Samuti mainis ta, et tööstuse konkurentsivõime kindlasti paraneb, kui eelnõu peaks toetust leidma.
Siinkõneleja ütles, et riiklike investeeringute tegemisel tuleb kindlasti mõelda, milliste eesmärkide saavutamiseks need lähevad, ja ta kindlasti toetab eelnõu vastuvõtmist. Mart Võrklaev ütles, et temagi toetab eelnõu, sest kliimaeesmärkide saavutamiseks on kindlasti lisaraha vaja, mida oleme kuulnud ju ka teiste erakondade esindajatelt. Selle eelnõuga saame anda valitsusele selge suunise, kuhu see raha suunata.
Tehti ka otsused: määrata ettekandjaks Yoko Alender ja võtta eelnõu 15. oktoobri päevakorda. Need otsused tehti konsensuslikult. Hääletati ka eelnõu tagasilükkamise ettepanekut. Selle poolt oli viis liiget: Peeter Ernits, Igor Kravtšenko, Siim Pohlak, Üllar Saaremäe ja Erki Savisaar. Tagasilükkamise vastu olid Yoko Alender, Jevgeni Ossinovski ja Mart Võrklaev. Erapooletuks jäi Heiki Kranich. Aitäh!
Aitäh! Lugupeetud ettekandja, teile on ka küsimusi. Jevgeni Ossinovski, palun!
Aitäh! Austatud ettekandja! Heiki Kranichi vastuväidet ma mäletan ja ma ka refereerisin Rahandusministeeriumi üldist seisukohta ja mida Heiki väljendas, aga ülejäänud, kes hääletasid vastu, nemad väga sõna ei võtnud ja ka täna ei ole neid kuulda. Kas neil on võhm väljas eelmisest päevakorrapunktist või mis? Mis argumendid olid nendel, kes ei toeta selle eelnõu edasist menetlemist?
Aitäh! Hea küsimus. Mina leian, et sellist show'd, nagu kolleeg Ernits tegi, väljendades igasuguseid huvitavaid, täiesti komisjoni istungi väliseid seisukohti, ei pea ma õigeks. Tõepoolest, komisjoni istungil need, kes olid eelnõu vastu, oma argumente meile kahjuks ei tutvustanud. Ehk siis peame me neid ise endale kuidagi ette kujutama.
Mina pean oma kujutluspiltidest õigemaks rääkida võib-olla kodus, näiteks abikaasale.
Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 221 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me läheme selle ettepaneku hääletamise juurde, aga enne ettevalmistus. Austatud Riigikogu! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 221 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Ettepaneku poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu oli 15, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Aitäh, head kolleegid! Sellega on tänane istung lõppenud. Kohtumiseni järgmisel istungil!
