Suur tänu, hea juhataja! Head kolleegid! Oli rõõm näha siin isegi pisut kirgi kütvat dispuuti nendes küsimustes. On näha, et inimesed mõtlevad kaasa. Tõepoolest, kui selle eelnõuga edasi minnakse, siis on oodata, et tulevad väga mõistlikud ja targad ettepanekud, mis kohendaksid seda seadust vastavalt vajadusele, nii nagu meie seda oma ühiskonnas näha tahaksime. Just nimelt, tuleb rõhutada, et ega Kalle Grünthali norimised siin ei olnud asjata. Kui hakata vaatama selle seaduseelnõu sõnastust, siis võib alati tekkida küsimus, millal me räägime vabariigi loomisest ja milline oli algusest peale eestlaste tahe, arvestades kas või vabadussõja algusest, kui me räägime põhiseadusliku korra püsimise vastu olemisest või siis vabariigi iseseisvuse ja iseseisvuse taastamise vastu olemisest. Need on sellised head küsimused, mille üle ikka tasub mõelda. Ja selle sõnastuse üle tasub samuti mõelda.
Aga ma toon nüüd teieni selle, mis põhiseaduskomisjonis toimus. Pean kohe ütlema, et põhiseaduskomisjonis toimunud dispuudi selle eelnõu üle võib jagada laias laastus kaheks. Meil olid küsimused, mis olid n-ö tehnilised, formaaljuriidilised, ja mille üle käis päris pikk arutelu, aga siis olid ka sisulised teemad. Ma püüan tuua need suures osas teieni, head kolleegid, ja teile edastada.
Kõigepealt, seaduseelnõu 208 oli põhiseaduskomisjonis arutelu all k.a 22. septembril. Mina personaalselt juhtisin istungit, kohal olid komisjoni liikmed Kalle Grünthal, Kaja Kallas, Siim Kiisler, Andrei Korobeinik, Hanno Pevkur, Martin Repinski ja Taavi Rõivas. Kohal olid ka algataja Eerik-Niiles Kross ja valitsuse esindajana Rahandusministeeriumi regionaalhalduspoliitika osakonna nõunik Martin Kulp, kes edastas meile valitsuse seisukohti. Võin siinkohal kohe ära öelda, et valitsuse seisukoht selle eelnõu suhtes ei olnud toetav.
Kõigepealt, kui see teema meil komisjonis arutlusele tuli, siis oli ka minule, võib öelda, üllatus, et tegelikult me räägime 208 SE juures konkreetselt ühest normist, mis käsitleb isikunimede ja pühendusnimede määramise küsimust, aga täpselt sama sõnastusega – ma rõhutan, täpselt sama sõnastusega – norm on arutelul ka teises komisjonis. See on selline huvitav olukord just formaalselt, sellepärast, et kui me lähtume Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, siis ei saa selle mõte olla see, et ühe ja sama normi sõnastust arutatakse esimesel lugemisel kaks korda, teisel lugemisel kaks korda, kolmandal lugemisel kaks korda, kui me räägime normi sõnastusest ja veel erinevates komisjonides. Põhimõtteliselt oleks see kodukorra mõtte vastu, kuigi expressis verbis pole seda, jah, tõepoolest, kodu- ja töökorra seaduses öeldud. Muidugi, kui parafraseerida nüüd head kadunud Hardi Tiidust, siis juba vanad roomlased ütlesid, et bonus liber non semel legitur ehk head seadust tuleb ikka lugeda mitu korda. Aga ikkagi, seaduse kohaselt on mõte on see, et norm oleks arutusel üks kord esimesel lugemisel, üks kord teisel lugemisel ja üks kord kolmandal lugemisel.
Sellest tulenevalt, kui meie komisjon kokku sai, siis ma alustasin sellest, et kõigepealt ma praadisin pisut eelnõu esitajaid. Ma küsisin, kuidas saab võimalik olla, et see teema on korraga kahes komisjonis, ja kas ei oleks mõistlik neid asju kuidagiviisi kokku viia, ühendada, kuskilt tagasi võtta, et eelnõu oleks ainult ühes kohas ja toimuks üks arutamine. Sellel teemal käis meil päris pikk diskussioon. Sellest diskussioonist osa ma juba teie ette tõin. Nii palju ütlen veel, et kui ma viitasin kahele komisjonile, siis seetõttu, et kõigepealt on meil seaduseelnõu 208, mis on põhiseaduskomisjonis, see on üks, ja teine, analoogse sõnastusega eelnõu 186 on maaelukomisjonis. Seaduseelnõu 186 kohta saab öelda, et selle algatas Vabariigi Valitsus kohanimeseaduse muutmise seaduse eelnõuna ja see on maaelukomisjonis. Kui ma küsisin, kuidas me peaksime edasi toimima ja mis oleks mõistlik mõte – kas siis tuleks ikkagi, nagu ma enne ütlesin, need eelnõud ühendada või üks neist tagasi võtta –, siis öeldi, et kuivõrd tegemist on eri komisjonides olevate asjadega, siis mehaanilist kohest ühendamist olla ei saa.
Kaja Kallas tegi meile komisjonis sellise ettepaneku, et kõigepealt võiksime pooled ära kuulata, selle asja läbi arutada, teha vajalikud menetlusotsused ja siis, kui ka maaelukomisjon on muudatusettepanekud ära menetlenud ja arvesse võtnud, saavad kõnealuse eelnõu ehk 208 SE menetluse algatajad selle tagasi võtta. Ehk siis algatajate mõte oli selles, et oleks n-ö topeltkindlus – kui ta kahes komisjonis korraga praeks, siis kuskil ikka võib-olla läheks paremini. Ükstapuha, küsimus ei ole mitte niivõrd eetikas ja, nagu öeldud, kodukorraseaduse vastu see ei ole, nii et teeme ära.
Hanno Pevkur kommenteeris, et eelnõudel ja muudatusettepanekutel on põhimõtteline erinevus – muudatusettepanekuid ei arutata saalis nii põhjalikult kui eelnõusid. Eelnõu saab saalis ka rohkem tähelepanu. Ehk viide oli sellele, et antud juhul põhiseaduskomisjonis on see teema toodud menetlusse üksikeelnõuna, aga selles varasemas, Vabariigi Valitsuse algatatud seaduses on ta sees parandusettepanekuna. See on põhimõtteline vahe, kuigi, jah, tulemus on ikka üks ja sama.
Eerik-Niiles Kross ise ütles, et ta ei välista ka eelnõu tagasivõtmist. Põhimõtteliselt tuli tegelikult ka pärast komisjonis välja, et selle eelnõu põhiseaduskomisjonis tagasivõtmist põhimõtteliselt ei välistata. Lõpuks lõppes see sellega, et kui meie komisjon pidas just selles tehnilises küsimuses mitu korda nõu – mitte ainult ühel päeval, vaid kahel päeval –, siis teisel päeval tegigi komisjon konsensusliku otsuse: pärast tänast lugemist, kui me oleme siin selle läbi viinud, teeme komisjoni konsensusliku otsuse alusel Riigikogu juhatusele kirja, kus me palume sellesama meie eelnõu saata maaelukomisjoni. Siis, olles juba tehniliselt ühes komisjonis, need eelnõud liidetakse ja seal saab menetluse lõpuni viia. Selline on lõpptulemus.
Aga me arutasime muidugi ka sisulisi küsimusi, samuti Vabariigi Valitsuse seisukohti selles küsimuses, miks Vabariigi Valitsus eelnõu ei toeta. Põhimõtteliselt Vabariigi Valitsus ei toetanud järgmistel põhjustel. Leiti, et vajab veel täpsustamist, kas silmas peetakse aktiivset võitlust Eesti Vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise ja Eesti iseseisvuse taastamise vastu või peetakse tegutsemise all silmas ka näiteks ajalookirjanduses ilmunud arvamustena või ilukirjanduslikus vormis esitatud Eesti Vabariigi vastaseid või nõukogude võimu ülistavaid seisukohti. Näiteks tunneb eesti kirjandus kirjanikke, kelle nimed on kasutusel pühendusnimedena, kuid kelle loomingus võib mõnel perioodil märgata tugevat nõukogudemeelsust. Siin on teatud järelevalveaspektid. Samuti kerkisid meil arutelu käigus esile küsimused, kuivõrd tehakse selle seaduse alusel ettekirjutusi kohalikule omavalitsusele, kuivõrd see on kooskõlas põhiseadusega, kuivõrd kohaliku omavalitsuse iseotsustamisõigusega ja autonoomsusega ning kas tehniliselt on võimalik seda normi ellu viia. Näiteks, kuna selle normi elluviimisel on olemas tähtajad, siis kuidas peab sellele reageerima kohalik omavalitsus? Kuna aga sanktsiooni ei ole ette nähtud, siis me teame, et võib tekkida ka olukord, kus meil on küll olemas seadus, kuid seda ei täideta ja selle täitmiseks ei ole meil olemas sundi.
Siis esitasin mina küsimusi, mis olid seotud pühendusnime mõistega. Ma ei olnud sellest asjast teadlik ja mulle selgitati põhiseaduskomisjonis, milline on pühendusnime legaaldefinitsioon ja kuidas sünnib kaalutlusotsus. Nimelt, kohanimenõukogu kaudu. See on jälle seesama asi, millele ka valitsus viitas, kui ta oma nõusolekut ei andnud. Kohanimenõukogu ei suudaks piisavalt kiiresti reageerida, kui meil on tähtaeg nii lühikene. Aga nagu ma juba ütlesin, põhimõtteliselt on õige – ja oligi õige meil komisjonis see ettepanek või mõte, mis välja käidi –, et eks neid tähtaegu saab vajaduse korral pikendada ja see on meie endi otsustada.
Kalle Grünthal sõnas, et eelnõus on kirjas, et kohanimeseaduse § 13 täiendatakse lõikega 42 ning kehtestatakse, et pühendusnimeks ei või määrata isikute nimesid, kes on tegutsenud vabariigi loomise, põhiseadusliku korra püsimise või Eesti iseseisvuse taastamise vastu. Ta küsis, mis saab nendest nimedest, mis pandi juba siis, kui Eesti Vabariiki veel ei olnud – analoogne küsimus oli tal ka täna –, ja kas sellised nimed on kaardistatud. Eelnõu esindaja Eerik-Niiles Kross vastas, et see on teataval määral ikkagi ühiskondlik kokkulepe, selline vaidlus tekib väljaspool selle eelnõu konteksti.
Siis küsiti komisjonis veel seda, kas näiteks Alfons Rebase nime kasutamine satub keelu alla. Eerik-Niiles Kross vastas, et tema hinnangul selle eelnõu kohaselt Rebase nime kasutamine otseselt keelu alla ei satu.
Vabariigi Valitsuse nimel sõnas Martin Kulp, et problemaatiliseks on normi tõlgendamine – ikka seesama küsimus, et kui me räägime vabariigi taastamise või iseseisvuse vastu võitlemise ajast ja kultuuriloolistest sidumistest, siis siin on vaja anda ekstra hinnanguid, milleks kohanimenõukogu suuteline ei ole. See on üks valitsuse arvates oluline probleem. Selle peale küsis Kaja Kallas, kas on teada, kui palju on Eestis nn kahtlasi tänavanimesid, ja kas neid on tõesti nii palju, et neid ei saaks ka eelnõus ette nähtud 60 päevaga üle vaadata. Mis on takistus? Kokkuvõttes on praegu pühendusnimesid 225, nende ülevaatamine peaks olema jõukohane küll.
Siim Kiisler kommenteeris, et kui me räägime nimede ülevaatamisest ja kaalumisest, siis põhimõtteliselt on see võimalik ka meie erinevate registrite näol. Eestis on olemas kohanimede register, kust tõenäoliselt saab infot kõikide tänavanimede kohta üsna kiiresti, ja siin ei saa see 60-päevane periood takistuseks olla. Taavi Rõivas sõnas veel, et aastaid tagasi lahendati Tallinnas kakskeelsete tänavasiltide probleem ja sellega saadi hästi hakkama. Ta ei näe ka siin mingit probleemi, keerulisuse mõttes.
Kui me arutasime kohaliku omavalitsuse ellu sekkumise küsimust, siis arvati, et see võib tekitada pingeid ja neid nüansse tuleb kindlasti kaaluda. Selles suhtes oli nõusolek põhimõtteliselt olemas, aga leiti ka seda, et kui me räägime riivest ja kui see on piisavalt õigustatud, piisavalt proportsionaalne ja põhjendatud, siis tegelikult võiks see riive olla lubatud ega saaks olla põhiseadusega vastuolus.
Need vaidlused olid, nagu ma ütlesin, kaheplaanilised. Ühelt poolt on seaduseelnõust tulenevad pigem sihukesed keelelised ja semantilised küsimused, aga peale selle on juriidilised küsimused. Lõppkokkuvõttes läksime menetluslikke otsuseid tegema. Seda, kuidas täpselt ja mida iga komisjoni liige mõtles, on raske öelda, aga ma tean kindlalt, mida ma ise mõtlesin. Igal juhul, kui hääletuseks läks, siis oli seis 4 : 4 ehk hääled jagunesid pooleks. Seetõttu saame meie kodukorra seaduse põhjal järeldada, et komisjon pole otsust vastu võtnud. Nii me siin siis nüüd oleme, ilma komisjoni otsuseta, mis seaduse järgi tähendab sisuliselt seda, et esimene lugemine tuleks lõpetada.
Nagu ma ütlesin, 29. septembril oli meil viimane istung, kus me veel kord selle asja juriidilised küljed läbi närisime. Ja siis võttis komisjon vastu konsensusliku otsuse saata juhatusele taotlus nende eelnõude ühendamiseks – maaelukomisjoni, kus oleks selle päris koht. Selline oli see lühikene arutelu. Aitäh!