Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tänast arutelu ärgitasid korraldama viimase aja tendentsid eelarvepoliitikas ja sõnavõtud selle poliitika kohta, mis selgelt ei ole kooskõlas meie rahvuskonservatiivse traditsiooniga – kui see sõna midagi veel tähendab – ega tihti ka eksperdisoovitustega. Loomulikult, kriis, kus me oleme praegu, on majanduslikult tõsisem või, ütleme, silmatorkavam, kui oleks üks meditsiinikriis, numbrite poolest. (Vabandust, ma sätin natuke kohta.) Meie eelarvepoliitilised debatid kipuvad viimasel ajal taanduma sellele, kui palju keegi raha sai, mitte sellele, kust või mille arvel raha tuleb ja mis on mõistlik kulutamine.
Aga see pole kaugeltki alati nii olnud. Meie eelarvepoliitiline traditsioon on mõneti kirjas põhiseaduses, seda kõigepealt. Selle § 116 ütleb küll suhteliselt õrnalt, aga siiski, et riigieelarve või selle eelnõu muutmise ettepanekule, mis tingib nendes ettenähtud tulude vähendamise, kulude suurendamise või kulude ümberjaotamise, tuleb algatajal lisada rahalised arvestused, mis näitavad ära kulude katteks vajalikud tuluallikad. Võiks siis lisada ka kuluallikad, selle, millist kulu me asendame, kui me kiitleme, et me kuhugi raha paneme. Riigieelarve seadust, s.o riigieelarve tegemise reegleid tähtsustab põhiseadus sellega, et nõuab 51 häält Riigikogus. Jõukohane kulutamine on olnud minu meelest eestilik traditsioon kaks aastakümmet ja Eestil oli pikka aega põhjust olla selle üle uhke, nii nagu me oleme endiselt uhked digiteema üle. See kuulus alati sellesse sambasse, millega sai Eestit esitleda, ja Eestist sai ka kajana tagasi kuulda. Me oleme tänu sellele ehitanud Eesti rahandusele tugevusvaru, mis on kriisides meid kõvasti aidanud. Traditsioon oli alates 1992. aastast kuni 2015. aastani kirjas ka koalitsioonilepingutes, mis lubasid eelarve tasakaalu. Kõik erakonnad on olnud sellega seotud.
Selle tegevuse tulemus kajastub siin graafikus. Sakiline, aga siiski tasakaalulähedane tulude ja kulude vahekord, nominaalne, aga siiski praktiline arvestus. See on parim, mis meil on olnud poole meie uuest iseseisvusajast, aga viimasel ajal on muidugi veel paremad instrumendid. Me oleme selgelt kaldunud tasakaalust allapoole kriiside ajal (Kaug-Ida kriis, Vene kriis, masu), aga kõvasti tasakaalutaset ületanud – näed, üks mees läheb siit praegu ära, kellest hakkan kohe rääkima – buumi ajal. Me panime buumi ajal kõrvale reservid, mida on viimastel aastatel olnud võimalik põletada. Alustasime sellega tegelikult juba varem.
Kui viimase aja sõnavõttudes domineerib ka inimestel, kes vastutavad rahanduse eest, see, et me kuidagi pidurdasime oma arengut, aga oleks võinud Eesti valmis ehitada, et kus meil oleks siis alles viierajalisi teid igal pool ja muud taolist, siis tegelikult on Eesti olnud kõige kiiremini arenev ekssotsialistlik riik, ma väidan, ja võiks isegi öelda, et ta on maailma mastaabis viimased 25–30 aastat olnud tipus. Loomulikult sõltub see ka lähtepunktist, aga võrreldavate riikide hulgas ei ole meil mitte midagi häbeneda, küll aga oleme saanud siiamaani uhkustada oma madala laenukoormusega. Saab küll ka ilma.
Laenukoormuse käsitlemisel on olnud muidugi palju väärväiteid. Kõigepealt, me ei ole tavaline USA tarbimismajandus, et kallame raha peale ja siis tuleb sobiv statistika vastu. Me oleme ikkagi riik, kellel oma valuutat ei ole, kelle majandus on väga avatud, kelle siseturg ei saa kunagi olla lõplikult arengumootor ja kes peab palju rohkem võitlema, et teha tarku otsuseid. Lisan nendele, kes arvavad, et arengu võti on laen – neid arvajaid on järjest rohkem –, siis meie puhul on alati olnud ju see aspekt, et me ei ole olnud tasakaalus oma tulude poolest, vaid me oleme saanud kuni 4% oma SKP-st, st üle 10% oma eelarvest kogu aeg ju Euroopa toetustena. See on iseenesest pealevoolav raha, mis meie tasakaalu ja otsuseid ka kõigutab. Suhteliselt kerge raha paljude arvates. Kui sinna veel laenuraha oleks peale läinud, siis me oleksime kindlasti näinud suuremaid probleeme tööjõu, hindade, inflatsiooni, majandusstruktuuriga. Selle poolest on fiskaalstiimul meil tegelikult olnud kogu aeg olemas ja siiamaani ei ole olnud põhjust rääkida sellest, et laen teeb rikkaks, nagu on hakatud rääkima.
Kuidas me selle olukorrani jõudsime? Need regulatsioonid on tegelikult olnud – ma nimetasin kõigepealt koalitsioonilepingut – üsna nõrgad. 1993. aastast kehtib see, et eelarve koosneb lihtsalt tuludest ja kuludest, mis viiakse tasakaalu. 1997. aastal lisati sinna reservi regulatsioon. Me saime ju tegelikult aru, et mingi varu peab olema, nii nagu meil eraisikutena on. Et kõikumisi puhverdada, selleks sätestati eelarves stabiliseerimisreserv ja kassareserv. Nimetati ka seda, et seaduseelnõu, mis toob kaasa riigieelarve kulude suurendamise ja tulude vähendamise, esitatakse valitsusele seisukohavõtuks (tänapäeval on see ju loomulik, valitsusel on aparaat, mis peab ka sellel silma peal hoidma, ja eelarve on eelkõige ju valitsuse dokument) ja muudatusettepanekutes peavad olema näidatud katteallikad. Reaalsus oli see, et 1990-ndatel tehti eelarvet siin saalis niimoodi, et Riigikogu liikmed kirjutasid eelarvesse juurde tulusid ja siis jagasid oma huvigruppidele raha. Selles protsessis osalesin ka mina 1996. aasta eelarve tegemisel ja 1997. aastal, aga siis enam mitte. Selle peo me lõpetasime ära 2002, kui tegelikult muutus majandusprognoos de facto sõltumatuks ja enam ei mängitud siin rahatrükkaleid ega heategijaid sedapidi, et õhust võeti [raha] ja jagati laiali. Igatahes tehti sel ajal kohustuslikuks ka eelarvestrateegia, aga muidugi selle peo lõpetas, ma pakun, 1999. aastal ametisse astunud valitsus, niisama valitsusest mööda minnes Riigikogus enam eelarvet paisutada ei lastud ja muidugi viidi tasakaaluküsimus rahvusvaheliste standarditega vastuollu, kui sätestati finantstehingud.
Mis me sellest oleme saanud? Me oleme saanud selle, et oleme olnud mõneti ajast ees. Euroopa tervikuna, eriti silmapaistvalt mõni Lõuna-Euroopa riik, on pikalt elanud võlgu. Nende võlad on kuhjunud, nad on pidanud suure osa oma energiast ja majanduspotentsiaalist kulutama võlgade teenindamisele. See on olnud kogu aeg keskeltläbi paar protsenti nende SKP-st ja see on raskendanud tarkade valikute tegemist. Eesti on olnud selles mõttes stabiilsem. Aga kui Euroopas on tendents meeleparanduse poole, siis Eestis on see täpselt vastupidi. 2016. aastal alustanud valitsus jõudis oluliselt halvendada ka 2016. aasta eelarvet, tõstes sinna juurde kulusid ja sealt ära tulusid, ja 2017. aastal algas juba selline allakäik, millele ka rahvusvahelised organisatsioonid hakkasid kriitikaga reageerima. Muidugi, silmapaistvaim joon on seal all Kreekal, seda on väga palju tänitatud, et Kreekat aidati. Sisuliselt aidati Kreekal ennast parandada ja praegu on tema eelarvepositsioon meie omast tunduvalt parem, aga ta alustas väga sügavast põhjast. Minu esimene ministrimälestus (või üks kõige eredamaid mälestusi, ütleme nii, mitte esimene) oli see, kui Kreeka minister tuli vist 2010. aasta kevadel või 2009. aasta lõpus ja teatas, et teate, me arvasime, et meil on 4% miinust, aga on hoopis 12%. No pärast selgus, et oli veel rohkem. See oli kõva raputus kogu Euroopale ja sealt hakkasid need viljad kukkuma. Riigid kukkusid abiprogrammidesse ja hakkasid enda eelarvet sisuliselt parandama. Riigieelarve seadus läks ümbertegemisele. Me sätestasime muidugi eelkõige struktuurse – need on uued regulatsioonid – tasakaalu. Me tegelesime veel erinevate asjadega. See oli kõik Euroopa tasemel, statistika sõltumatus, mis vedas alt näiteks Kreekas, prognooside sõltumatus lepiti kokku ja sätestati. Hakati hindama majandustsüklit, võeti kasutusele ikkagi see vaade, et halbadel aegadel oleks võimalik ka riigil sekkuda, selle tõttu tuleb headel aegadel kulutamist tagasi hoida.
Eestile oli see muidugi tugevam õpetus. Meie olime masu ajal saanud väga palju haiget, me saime väga palju haiget ka oma süül. Meie majandus, meie erasektor, meie riigisektor olid tublisti õhku täis. Kui praegu öeldakse, et me seda masu – valitsuse jutupunktides kostab see kogu aeg – kuidagi valesti lahendasime, siis tegelikult ei olnud meil teist varianti, sest õhku oli vaja välja lasta, me ei olnud eurotsoonis ja meil ei olnud sealseid laenuvõimalusi. Tegelikult me laenu korralikult ei saanud, aga meil poleks olnud võimalik leida ka õigustust sellele, et jätkata vanamoodi. Meenutan, et riigid, kes käitusid teisiti, nagu Läti (meiega võrreldavad riigid), kukkusid abiprogrammidesse.
Selle aja üks õppetunde oli ka eelarvenõukogu loomine. Täna kannab professor Eamets ette, milline on tema vaade kogu selle senisele tegevusele ja volitustele. Meil muidugi sätestati tol ajal eelarvete monitoorimine ja ka makromajanduse monitoorimine. Kui siiani olid vaated Eestile olnud pigem positiivsed, meie eelarvepoliitikat kiitvad, siis 2016. aasta lõpus toimunud muutus tõi muutuse ka eksperdisoovitustes. Meile hakati ette heitma protsüklilisust, kulude kasvu, ülearust eelarvestiimulit ajal, kui tegelikult oli vaja majandust jahutada, pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse rikkumist, sotsiaalkulude ebatõhusust, struktuursete reformide puudumist. Nii et tegelikult kallati majandusele raha peale, mis peitis ka vajaduse kulusid kaaluda. 2020. aastal ütles Euroopa Komisjon, et meie poliitika on olnud need aastad protsükliline ehk olukorda halvendav. Nagu ütles Ardo Hansson, halvendab see ka majandusliku kasvu potentsiaali pikas vaates. Seda me oleme rääkinud 2017. aasta algusest peale.
Riigikontroll on äsja tähelepanu juhtinud ka sellele, et meie tegelik eelarve tasakaal on järsult halvem isegi prognoositust. Kui eelarvereegel lasti lõdvaks, siis lubati endale miinust, mis ei olnud adekvaatne. Reaalses elus kadus kulude üle kontroll, eksiti aastaid ühes suunas, miinuse suunas, ja seda nii nominaalselt kui ka struktuurselt. Olukord halveneb. Ühe aasta kaitsekulude jagu olime eelmisel aastal miinuses ja seda suuresti lodeva käitumise tõttu.
Avalike investeeringute tabel on siin ka, aga ma ei taha mitte lihtsalt näidata neid numbreid, vaid tuletada meelde, et vaatamata eelarve tasakaalu poliitikale, oleme olnud kogu aeg Euroopa tipus investeeringute taseme poolest. Vaadake ja kontrollige!
Koroonakriis, loomulikult. On palju õiendamist olnud mineviku üle, öeldakse, et nüüd lahendatakse asja õigesti. Tegelikult ei ole ju keegi seadnud kahtluse alla sellel ajal laenuvõtmist. See on üleelamise eelarvepoliitika. Probleem tuli majandusest väljastpoolt ja piirangute tõttu, selle tõttu ei saa laenuvõtmise vastu mitte kuidagi olla ja polegi oldud. Asjata on siin näpuga näidatud.
Küll aga on probleem selles, mida selle rahaga tehakse. Meie komisjon on jälginud, kui aeglaselt tegelikult majandusse raha jõuab, kui palgatoetus või haigekassa välja arvata. KredExi tegevus seisab, otsetoetusi, otselaene võetakse lennult, aga KredExist on käivitatud alla 10%. See on absurdne. KredEx tähendab kolmveerandit meetmetest. See on see, mis peaks ettevõtteid elus hoidma ja võimaldama neile finantsvõimendust pankade kaudu, kuid neid tingimusi on selliselt disainitud, et pangad ei saa sellistel tingimustel laenu anda. See on olnud teada juba kaks kuud, see on valitsusele edasi öeldud.
Ma usun, et meil on ees hoopis põnevamad ajad või niisama põnevad ajad nagu masu ajal, sest kõik struktuuri ja eelarve probleemid on ära peidetud laenuraha alla. Laenuraha ei ole ühelt poolt suudetud kasutada, teiselt poolt peidetakse neid otsuseid ka siin saalis järjest. Eile tehti jälle üks kulutus, mida ma sain küsimuse abil kritiseerida. See on pikaajalise mõjuga ega arvesta üldse reaalset olukorda. Nii et järjest tuleb kümnete miljonite, tihti sadade miljonite kaupa probleeme eelarvesse juurde. Lisaeelarve pakis on loomulikult silmatorkavalt mõttetu nõudluse stimuleerimine energiaaktsiiside alandamisega, see ei jõua majandusse, kui samal ajal on pakkumise piirangud. Teise samba teema on toodud siia sellisel kujul, et see tuleb riigil kiirlaenu hinnaga tulevikus tagasi maksta ja tal ei ole mingit seost selle kriisi iseloomuga, küll aga on see tulevikus kulu. Meil on ka meetmete proportsioonides ja tingimustes ikkagi väga palju möödalaskmisi. See kõik ootab lahendamist. Masu ajal oli selge, et kui raha on vähem, siis tuleb kogu eelarve ümber teha. Praegu öeldakse, et riigi majandus seisab riigipalgaliste palkadel või maksudel. Midagi sellist ei ole meie traditsioonis seni keegi öelnud, nüüd ütleb rahandusminister, et midagi kärpida ei tule. Aga loodame, et sügiseks on silmad selgemaks saanud ja me enam ei ujuta probleeme laenurahaga üle. Küll aga oleks meil laenuraha võimalik kasutada struktuurseteks reformideks majanduses, näiteks rohepöördeks, majanduse digitaliseerimiseks. Aga ma ei kujuta ette, kust tuleb see usalduskrediit praegu, kui tegelikult ju ...
Ma kohe lõpetan. Kas saaks natuke lisaaega?