Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Seadus paneb Riigikohtu esimehele kohustuse kord aastas informeerida teid kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Põhimõtteliselt ma võiksin oma ettekande võtta kokku ühe lausega, et õigusemõistmine toimub korra kohaselt, ja sellega ka lõpetada. Aga nii lihtsalt ma siiski ei tee. Mul on pikk ettekanne, ma katsun seda siin teile mitte sõna-sõnalt ette lugeda – see on tekstina esitatud – ja põhipunktid esile tuua natuke lühemalt.
Aasta tagasi, kui ma oma eelmist ettekannet siin pidasin, ma tõepoolest ei osanud arvata, mis saab olema tänavuse ettekande teemaks. Ma ei teadnud, et aasta jooksul nii palju muutub, et meid tabavad sellised ühiskondlikud raputused, eriolukord, täiesti uued suhted. Kohtusüsteem ei ole neist puutumata jäänud, nii nagu ka muu ühiskond. Täna ma katsun anda teile ülevaate kõigepealt sellest, kuidas kohtusüsteemil üleüldse aasta jooksul läinud on, siis räägin konkreetselt eriolukorrast ja kohtute tööst eriolukorras ning probleemidest, mis sellega seoses on ilmnenud, kuidas on hakkama saadud, ja lõpetuseks mõningad mõtted-ettepanekud seadusandjale, ka soovid-palved kohtusüsteemi poolt. Ma juba korra ütlesin, aga rõhutan veel, et õigusemõistmine ja kohtupidamine toimisid Eestis ka eriolukorra ajal. Aus ja objektiivne õigusemõistmine, kohtuasjade lahendamine mõistliku aja jooksul üldiselt on meil töötanud. Meie kohtusüsteemi ja kohtuasjade lahendamise menetluse kiirus ja digitaliseeritus on üks parimaid Euroopas.
Aeg-ajalt ilmuvad meediasse muidugi teatud tõrvatilgad, üksikud kohtuasjad, mille puhul on nähtud probleeme menetluse ajaga või avalikkuse ligipääsuga. Need on peaaegu eranditult kõik suured kriminaalasjad, mis kogu asjade mahust siiski moodustavad tühise protsendi. Nii et nende pinnalt väga suuri järeldusi teha ei oleks õige. See aga ei tähenda, et süsteemi ei saaks veel paremaks ja efektiivsemaks muuta.
Selle aasta jooksul on üks oluline töö koostöös Justiitsministeeriumi, kohtute haldamise nõukoja ja Riigikohtuga olnud mõelda selle üle, kuidas kohtute käsutuses olevat ressurssi optimaalsemalt kasutada – nii kohtuvõrgustikku kui ka -personali. Mina olen konkreetsemalt võtnud oma südameasjaks sellised teemad nagu töökoormuse ebavõrdne jaotus Eesti kohtute vahel, sh küsimus, milline on tööjaotus kohtunike ja kohtuametnike vahel, milline on nende kvalifikatsioon ja spetsialiseerumine, samuti digitaalne kohtumenetlus ja ekstra veel kriminaalmenetluse, üldmenetluse tõhustamine. Neile teemadele on aasta jooksul lisandunud avalikkuse ligipääs õigusemõistmisele, kohtumaterjalide kättesaadavus. Eriolukorras on mitmed asjad veel võimendunud.
Kõigepealt siis töökoormuse jaotusest kohtute vahel. Kohtud on sellised spetsiifilised riigiasutused, mis on juba põhiseadusest tulenevalt Eestis piirkonniti jagatud. Igas piirkonnas tegelevad kohtud oma piirkonna kohtuasjadega. Ja see on tekitanud tõsiasja, et kohtute koormuses on teatud ebavõrdsus. Harju Maakohtusse, kus käsitletakse valdavalt Tallinna asju, on koondunud rohkem tööd ning kohtuniku keskmine koormus on kindlasti suurem kui teistes kohtupiirkondades. Majandustegevus on ju koondunud Tallinna kanti. See on tekitanud teatud asjade kuhjumist ja kohatist venimist ning sealsed kohtunikud tunnetavad ehk ebaõiglust. Samas ei ole seaduse järgi võimalik asju lihtsalt ringi jagada niimoodi, et me saaksime Harju Maakohtusse kuhjunud asju lahendada ka Kuressaares, Võrus, Valgas või Narvas. Seda seadus ei võimalda. On vaidluse all, kas põhiseaduski seda võimaldab. Siiski me oleme mõtisklenud selle üle, mida võiks teha. Me saame palju asju lahendatud nüüd videoistungite teel ja ka kirjalikult üha rohkem, inimesed ei pea nii palju kohale sõitma. Ja ongi arutluse all olnud erinevad mõtted, kuni kõige äärmuslikuma lahenduseni välja, et kõik Eesti kohtud, vähemalt maakohtud koondada formaalselt üheks kohtuasutuseks, üheks kohtuks. See ei tähendaks tingimata kohtumajade kaotamist, kuid tähendaks võimalust jagada asju ringi. Või siis üritada kohtuid säilitades asju nende vahel paindlikumalt ringi jagada. Selle üle on diskuteeritud ja need arutelud jätkuvad.
Esimene sellekohane eelnõu on juba siin Riigikogus. Selles on ette nähtud kohtunike menetluslähetused, et suure töökoormuse korral oleks võimalus asju ümber jagada ja pensioneeruvad kohtunikud saaksid asjade arutamisel lõpuni juures olla. Saame näha, kuidas need muudatused toimima hakkavad. Loodame, et täiendavad ettepanekud jõuavad varsti teieni. Personali osas on jah küsimus, kui palju me vajame kohtunikke, kui palju kohtuametnikke, kas iga kohtuniku kohta peab olema personaalne kohtujurist ja sekretär. Ka see on olnud eelmise aasta arutelu teema. Kindlasti ei ole siin lihtsaid ja kiireid lahendusi, tuleb mõelda-arutada, sest kui teha võib-olla rutakaid otsuseid, siis võivad tagajärjed pärast halvad olla ja asjad venima jääda.
Eraldi teema on spetsialiseerumine ja selle abil keerukates asjades täiendava kompetentsi kaasamine. Väiksemates kohtumajades see tihti võimalik paraku ei ole, seal peavad inimesed lahendama kõiki asju, mis sisse tulevad. Võimalik asjade ümberjagamine võimaldaks konkreetsetel kohtunikel spetsialiseeruda.
On kaks konkreetset teemat, millega minul tuli eelmine aasta kokku puutuda ja mis ekstra tähelepanu köitsid. Esiteks, suurte kriminaalasjade venimine Harju Maakohtus, mis jõudis eri kanaleid pidi otsapidi ka meediasse, aga juba enne meediat jõudsid Riigikohtu esimeheni mitmete asjade puhul signaalid, et kohtunike pensioneerumise tõttu on juhtumas selline lugu, et asjad jäävad lõpuni arutamata. Suured asjad üldse on kuhjunud ja tekkis küsimusi, mille peale justiitsminister algatas Riigikohtu esimehe palvel järelevalvemenetluse Harju Maakohtus, et selgitada tagamaid, miks need kriminaalasjad venivad. Tänaseks on see lõppenud raportiga, kus on tehtud minu arvates hulk väga mõistlikke ettepanekuid, kuidas töökorraldust muuta, ja toodud ka välja, kuidas seadusandlikult kriminaalmenetlust tõhustada, et asjad liiguksid kiiremini, ilma et põhiõigusi oleks rikutud. Loodetavasti jõuavad need mõtted mingil hetkel ka seadusandjani. See oli üks teema.
Teine teema, mis meediast üles kerkis, on menetluse avalikkus. Kohtud nimelt hakkasid kas istungeid kinniseks kuulutama või keelama istungitel osalenud ajakirjanikel nende kohta infot avaldamast, samuti piirati toimikumaterjalidega tutvumist. Kuna see teema läks kuumaks, korraldasime sel teemal ümarlaua, kaardistasime probleemid ja pakkusime välja selgemad seadusandlikud lahendused, mille Justiitsministeerium loodetavasti toob peatselt Riigikogu ette, et saaks üheselt selgeks, kes mida võib keelata ja kes millega võib tutvuda.
Nii, mida veel öelda kohtute tegevuse korraldusliku külje kohta? Oleme püüdnud kohtute tegevust rohkem avada, inimestele lähemale tuua, ümber korraldanud kohtute kommunikatsioonijuhtimise. Ametis on kõikide kohtuastmete ühine kommunikatsioonijuht, kes koordineerib kohtute pressiesindajate tegevust. Loodetavasti muutub see suhtlemine meil kogu aeg paremaks. Tervikuna iseloomustab meie kohtusüsteemi põlvkonnavahetus. Väga palju kohtunikke läheb pensionile, väga palju uusi tuleb juurde. See on nii Riigikohtus, aga alamastme kohtutes veel enam. Meil on ees konkurss, mille tulemusena peaks ametisse astuma üheksa uut kohtunikku.
Nüüd, ekstra teema on meil olnud menetluse digitaliseerimine. "Ekstra" sellepärast, et eriolukorras on veel eriti tähelepanu alla tulnud vajadus, et need lahendused saaksid paremad. Korraldasime sel aastal terve kohtunike täiskogu selle teema arutamiseks ja seal arutati probleeme kuni selleni välja, kas ka kohtusüsteemis ja kohtu õigusemõistmisel saaks rakendada automatiseeritud menetlusi ja võib-olla ka tehisintellekti. Kohtute aastaraamat on sellele pühendatud.
Kui Riigikohtu kui asutuse tegevust vaadata, siis Riigikohtul on tänavu olnud juba kaks suurt sündmust. 14. jaanuaril 2020 möödus 100 aastat esimesest Riigikohtu istungist. Meil oli sel puhul väga pidulik sündmus. Ja teiseks, Riigikohtu jaoks on väga oluline, me saime tagasi kolida oma renoveeritud majja. See oli vahetult eriolukorra alguses, küllaltki keerulisel hetkel. Täname siinkohal Vabariigi Valitsust ja Riigikogu, tänu kellele sai võimalikuks, et et see maja ära renoveeriti.
Riigikohtu töö kohta võib öelda, et Riigikohtusse sissetulevate asjade arv tasapisi kasvab. Mitte hullult veel, aga kasv on näha. Seadusandja poolt vaadates on tõenäoliselt kõige huvitavamad põhiseaduslikkuse järelevalve asjad, mida eelmisel aastal oli koos valimiskaebustega kokku 45. Põhiseadusvastasus tuvastati kaheksas asjas, millest tuntuimad puudutasid välismaalaste seadust, Kaitseväe korralduse seadust ja Narva Linnavolikogu sotsiaalteenuseid puudutavaid määrusi. Praegu on Riigikohtu menetluses neli põhiseaduslikkuse järelevalve asja ning saab lahenduse ka pensionireformi teema, mis meil menetluses on. Riigikohus tegeleb kõikide asjadega, mis meile sisse tulevad, vajaliku põhjalikkuse ja tõsidusega.
Nüüd eriolukorrast. Ka kohtud jäid eriolukorra küüsi ootamatult ja šokina see tuli. Paljud asjad järsku enam ei toiminud ja hetkeks tekkis mingil kujul peataolek, kuidas ikkagi jätkata. Samas kohtusüsteem minu arvates kogus ennast kiiresti ja arusaamine, et õigusriigis peab kohtusüsteem toimima ka eriolukorra ajal, siiski jõudis kõigile kohale. Alguses käidi ka meil süsteemis välja seisukoht, et paneme majad kinni ja lõpetame üldse, vaatame, kuidas edasi, ja et eelkõige tuleks inimeste tervise huve järgida. Aga oleme üritanud kompromisse luua. Selles osas me erineme mitme riigi kohtutest. Näiteks on tulnud välja, et mitmes Euroopa riigis pandi kas kohtud üldse kinni või siis väga palju piirati õigusemõistmist. Meie plussiks võrreldes paljude teiste riikidega on suur digitaliseeritus, mis meid päästis, ja kirjaliku menetluse ulatuslik juurutamine. Kui oleks jätkuvalt vaja olnud füüsilisi istungeid, oleks asi palju keerulisem olnud. Juhin tähelepanu, et ka Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Kohus panid uksed kinni ja lakkasid pandeemia ajal toimimast. Meie kohtusüsteemis ühegi kohtumaja ust ei suletud.
Küll tulid välja kitsaskohad. Ja välja tulid need selle kaudu, et eriolukorras ei ole seadusega ette nähtud mitte ühtegi erisust kohtumenetlusel. Ehk siis ühelt poolt keelati inimestel koguneda, kästi olla ettevaatlik, aga teisest küljest oli seadusandja meile ette kirjutanud väga kiired menetlustähtajad ja ei kehtinud mitte mingeid erisusi menetluste korraldamisele. Suulised istungid tuli paljudes asjades pidada seaduse järgi, tuli inimesi ära kuulata, töötada paberitega, pabertoimikutega, postisaadetistega. Ekstra probleemiks kujunes kriminaalasjade puhul suhtlemine kinnipeetavatega, kes oli vaja kohtuistungile tuua kas siis vanglast või arestimajast, kust aga inimesi välja ei antud. Põhjendus oli, et nad võivad viiruse majja tuua. Nii tekkisid mitmed keerulised olukorrad, mida kaasuspõhiliselt lahendati. Samas kohtud reageerisid kiiresti ja läksid paljus üle kirjalikule menetlusele ja videoistungitele.
Probleem tekkiski kriminaalasjade puhul, kus seadus nägi ette, et ainult süüdistatava nõusolekul võib videosilda kasutada. Jah, nüüd on Riigikogu seda seadusega leevendanud, aga põhimõtteliselt on probleeme veel.
Tsiviilasjades olid ekstra probleemiks hooldekodud. Tsiviilasjades on nimelt selline nõue, et tahte vastaselt hooldekodudes ja psühhiaatriahaiglates viibivate inimestega tuleb pidevalt tegeleda. Kohtunikud peavad igal aastal käima korra kohapeal neid inimesi üle vaatamas. Nad ei tohi seal olla üle aasta ilma kohtu loata. Ja loomulikult, nagu te mõistate, tekkis ikkagi reaalne probleem. Kui kõige viirusohtlikum ja üleüldse problemaatilisem koht on hooldekodu, siis olid kohtute ees tõesti valikud, kas nad ikka täidavad seadust, mis nõuab, et nad peavad minema kohapeale neid inimesi ära kuulama. Osa kasutas videolahendusi, mis olid sel puhul teatud mõttes küsitavad, ja võib-olla jäeti ka osa asju inimese tervise huvides tegemata, seda tuleb möönda. Aga niisugused valikud kohtunike ees olid, kuna mingisuguseid erinorme eriolukorra jaoks seaduses ei olnud. Ja kuigi oli Justiitsministeeriumi esitatud mõtteid peatada menetlustähtaegu ja kuidagi seda olukorda reguleerida, need kahjuks seadusesse ei saanud.
Kohtusüsteem läks pigem eneseregulatsiooni teed. Kohtute haldamise nõukoda andis Riigikohtu ja Justiitsministeeriumi initsiatiivil välja soovitused, kuidas võiks õigust mõista eriolukorra ajal, ja neid soovitusi on ka vähemal või suuremal määral, ma loodan, järgitud. Rakendati kaugtööd, digitaalseid lahendusi, videoistungeid.
Kõige valutum ja probleemivabam oli olukord halduskohtutes, kus nagunii digitaalne menetlus on kõige suurema osakaaluga olnud, ja ka ringkonnakohtutes, kus suulisi istungeid väga palju ei olnud. Kõige keerulisem on kahtlemata suurte kriminaalasjade puhul, kus on olnud füüsilised istungid, see on paratamatu. Kohtumajad jäid lahti. Lühendati tööaegu, piirati inimeste juurdepääsu, aga põhimõtteliselt jäid need avatuks ja menetlustoimingud ikkagi toimusid, ehkki riske ja probleeme oli. Asjad lükati esialgu edasi. Algul polnud ju mitte mingeid kaitsevahendeid võimalik kohtus kasutusel võtta, kuskil riigis neid peaaegu ei olnud, ei olnud ka kohtutes. Ka digitaalne võimekus tuli kohati üle kivide ja kändude. Videokonverentsi seadmed ei olnud kaasaegsed, tarkvara polnud või see ei ühildunud, menetlusosalistel ei olnud vajalikke ligipääse või nad ei osanud neid kasutada või lihtsalt füüsiliselt ei olnud võimelised kasutama. Arestimajadega oli probleeme, nad ei suutnud videosildu tagada.
Kuid kokkuvõttes me oleme eriolukorra üle elanud ja numbrite järgi otsustades päris hästi. Ka tagasiside, mis on tulnud kohtute esimeestelt, on olnud väga optimistlik. Advokatuur ja prokuratuur on möönnud, et kohtud töötavad ikka edasi. On olnud probleeme ebaühtlase praktikaga ja loomulikult videoistungite tehnilise korraldusega, aga põhimõtteliselt tööseisakut ei ole olnud. Kui istungeid ei saanud pidada ja need tuli edasi lükata, siis tehti selle asemel kirjalikke menetlusi. Ka statistikast nähtub, et tegelikult kohtute jõudlus eriolukorra ajal ei langenud, tööd tehti edasi. Tõsi, võib näha teatud probleeme. Osa suuri istungeid on edasi lükatud. Asjade arvu mõttes ei ole jõudlus langenud, aga need suured istungid tuleb nüüd ikkagi ära pidada ja võimalik, et suvel lihtsalt rohkem tööd teha. Kokku võttes võib näha, et meie kohtud on eriolukorraga toime tulnud paindlikult ja paremini tõenäoliselt kui mitmes teises Euroopa riigis. Vähemalt praegu on alust küll niimoodi kiitvalt öelda.
Mis saab edasi nüüd, kui eriolukord on läbi saanud? Nakkusoht ei ole kadunud ja istungeid tuleb ikkagi pidada. Eks see keeruline on. On üritatud kas majast mujale minna või proovida distantsi hoida, luua kohtutes vaheseinu, et istungid ikkagi saaksid toimuda. Loomulikult püütakse videoistungite korraldust parandada-täiendada. Muidugi on meil soov ka riigile, et oleks tõhus, turvaline ja hästi töötav videolahendus, videoplatvorm, mis võimaldaks istungeid pidada paremini kui seni. Aga selle kallal on töötatud ja väga nuriseda siiski ei saa.
Probleem on olnud kriminaalasjades kaitsja juuresoleku tagamine, nii et ta saaks kaitstavaga ka privaatselt suhelda. See on tekitanud videosildade puhul omaette probleeme. Tuleb mõelda, kuidas seda paremini teha. Tervikuna aga on asjade lahendamine muutunud palju rohkem virtuaalseks kui seni. Ja ma arvan, et see jääb nii ka nüüd, pärast eriolukorra lõppu. Perspektiivis suund sellele igatahes on. Kohe tekib muidugi teine küsimus: kuidas tagada siis avalikkuse juurdepääs? Avalikkuse huvid tuleb ka sel juhul tagada, kui asi liigub n-ö kohtusaalist välja. On arendatud mõtteid, kuidas võiks videosilda vajaduse korral laiendada. Võib-olla on kätte jõudmas aeg, et algatada diskussioon näiteks kohtuistungite avalikust ülekandmisest internetis, võimalusest seal juures viibida. Praegu seda ei ole.
Nüüd, kuidas edasi ja milliste murede lahendamist me loodame? Jah, tehnilised mured, kuidas tööd paremini korraldada, kui tuleb võimalik viiruse teine laine. Kui hästi me selleks valmis oleme, seda me ei oska päris lõpuni ju öelda. Aga asjadega, millega on pikemas perspektiivis tegeldud, tuleb edasi minna. Eelmärgitud kohturessursi paindliku ümberjagamise võimalusega tuleb edasi tegeleda, digitaalset kohtumenetlust tuleb edasi arendada, teha videoistungeid ja tagada ka kohtumenetluse avalikkus. Need võiksid olla teemad, millega võiks edasi liikuda.
Mis meil ees terendab? Praegu tundub, et meid ootab ees majanduslangus, ja eks see kajastub kohe ka kohtuvaidlustes. Tuleb tunnistada, et 2019. aastal juba kasvas oluliselt tsiviilasjade osakaal. Eriti teeb murelikuks maksekäsuasjade arvu suurenemine. Maksekäsud on need kõige lihtsamad, väikesed rahalised nõuded, mida lahendatakse lihtkorras. Nende arv on aastaga kasvanud 14,9%. Need on kõige tavalisemad väikevõlad, mis näitavad, et makseprobleemid on olemas. Ja see oli enne koroonat, see tõus algas juba varem. Mis nüüd edasi saab, seda me ei oska prognoosida. Võib arvata, et neid n-ö ellujäämisvaidlusi tuleb juurde. Kui ikkagi kasvab töölepingutest tulenevate vaidluste arv, pluss kõik need teemad – koondamised, laenud, liisingud, kommunaalmaksed, elatisraha, maksud –, siis võib ju prognoosida ka, et natukese aja pärast hakkab suurenema varavastaste süütegude arv. Niisugune on see tsükkel varem olnud ja nii võib ka seekord minna. Loomulikult loodame, et läheb paremini. Aga jah, me ei ole kindlad, kas kohtud suudavad asjade kuhjumisega väga hästi toime tulla. Me püüame vajalikke meetmeid juba praegu kasutusele võtta, et koormust ühtlasemalt jagada.
Panen seadusandjale südamele, et kui te hakkate midagi kohtute puhul kärpima – ütlen seda igaks juhuks ennetavalt –, siis on palve mõelda selle peale, et kohtud on asutused, kelle töö hulk majanduskriisi ajal tavaliselt kasvab. Nad ei jää tööta, vaid vastupidi: töö hulk suureneb. Ma ei räägi siin praegu kohtunike ja kõrgema astme kohtuametnike palkadest, vaid just madalama astme kohtupersonalist: kohtuistungi sekretäride ja eriti tõlkide sissetulekute tase on kriitiliselt madal. Loodame, et kuidagi õnnestub mingeid variante lahenduseks leida. Mis puutub kohtunikessse, siis ma ei räägi muudest garantiidest, aga töövõimetuspension võeti kohtunikelt ühel hetkel, võib öelda, niimoodi selja taga ära. Äkki oleks võimalik see taastada. Selline seadusmuudatus loodetavasti jõuab ka Riigikokku hääletusele.
Eelmisel aastal ma tõin välja rea asju, millega minu meelest võiks tegelda, et kohtumenetlus oleks tõhusam ja kiirem. Ma ei hakka neid uuesti üles lugema, aga juhin veel kord tähelepanu lepitusmenetlusele, eelkõige perekonnaasjades ja naabrivaidlustes. Ekstra juhin tähelepanu aga maksejõuetuse revisjonile ja sellega seotud võimalikule võlgadest vabastamise tähtaegade lühendamisele. Kui tahta kellelegi appi tulla, siis selles peituvad võimalused kedagi lihtsamalt aidata. Aegumistähtajad ja võlgadest vabastamise tähtajad inimestele, kes on sattunud ilma oma süüta makseraskustesse, võiks olla teema, millega võiks ka seadusandja tegeleda. Eraldi toon välja miinimumelatise teema, mis on meil seotud miinimumpalgaga. Ei ole keeruline prognoosida, et majanduslanguse tingimustes ei ole inimesed võimelised miinimumelatist tasuma. Paljudes piirkondades ei ole ka seni oldud võimelised seda maksma, eriti näiteks Lõuna-Eestis. Aga kui kohtulahendites on praegu fikseeritud miinimumelatise määr, siis see tähendab seda, et massiliselt tullakse kohtusse seda muutma ja see kuhjab kohtud üle tööga, mida oleks võimalik seadusega sealt eemal hoida. Kui tahate mingit probleemi ennetada, siis ma annangi teile edasi palve selle teemaga tegeleda. Ka tuleks elatisabisüsteemi lihtsustada. Selleks, et inimesed saaksid elatist, ei peaks tingimata esmalt pöörduma kohtusse, nagu praegune seadus nõuab. Elatisabi peaks jõudma inimesteni ka ilma kohtuvaidlust läbimata, vähemasti teatud juhtudel.
Teatud leevendust pakkus 17. mail 2020 jõustunud pakett kriminaalmenetluses, aga teistes menetlustes eriti mitte. Nii et neid lahendusi me veel ootame. Kriminaalmenetluse kohta tahan öelda seda, et kui tõesti juhtub see, et meil tuleb sügisel viiruse teine laine ja me peame suuri kriminaalasju edasi menetlema ikkagi istungitel, nagu ta praegu on – see seadus, mille Riigikogu vastu võttis ja mis mais jõustus, jäi poolele teele –, siis võib prognoosida, et need asjad jooksevad nüüd kokku. Lihtsalt ei ole võimalik neid istungeid suure hulga inimestega niimoodi pidada. Videoistungite pidamise võimekust ja ka seadusandlikku garantiid sellele ei ole praegu olemas. Justiitsministeeriumi on sellest teavitatud, nad loodetavasti tegelevad sellega prioriteetselt, et kriminaalmenetlusi puudutavad seadusmuudatused tuua Riigikogu ette kiiremini, mitte ei oodata mitu aastat. Meil on neid muudatusi vaja kiiresti, et saaksime kriminaalmenetlustes istungitoiminguid koomale tõmmata ja videoistungite võimalust laiendada.
Mõningad asjad veel. Seadustes on väga palju kehtestatud igasugu kohtumenetluste tähtaegu. Eriti eriolukord tõi välja, et neid on võimatu järgida, aga tihtipeale on neid võimatu või ebamõistlik järgida ka tavaolukorras. Ma toon kaks näidet. Mina ei tea Euroopas riiki, kus hagi tagamine tuleb lahendada järgmisel tööpäeval. Ja samas on sellised nõuded, et kogu kohtuvaidlus tuleb läbi käia, tõendeid hinnata, vaadata perspektiivi ja seda kõike ka põhjendada. See on ebarealistlik ja jääb sellisel juhul poolikuks. Ja veel parem näide on pankroti puhul: seadus nõuab sundkohtuistungit kümme päeva pärast avalduse esitamist. Nii vist on seaduses. Ja see kehtis ka eriolukorra ajal. Tegelikult ei ole seal üldse istungit vaja, selle saaks ka paindlikult teha, aga seaduses on kirjas: olgu istung. On probleeme, mida oleks võimalik suhteliselt lihtsalt lahendada, liberaliseerides reegleid. Seesama hooldekodudes iga-aastane inimeste ülevaatamine. Alguses, 2006. aasta TsMS-is oli see vahe vististi kolm aastat, kui mitte viis, siis muudeti see iga-aastaseks kohustuseks. Ma arvan, et see on ebamõistlik. Ei pea käima seal igal aastal üle vaatamas, see on paljudel juhtudel ressursi raiskamine. Kolme aasta järel sundülevaatamine on igati piisav, minu hinnangul vähemasti.
Digitaalset kohtumenetlust tuleks seaduse tasandil paremini reguleerida. Praegu tuli eriolukorras välja, et digitaalne kohtutoimik ja menetlus on siiski kirjas suhteliselt seadusest alamal seisvate aktide rägastikus, see on poolest saadik reguleeritud, seadus seda piisavalt ei toeta. Nii et seadust tuleks ka selles osas järele aidata, kõiki menetlusseadusi. Samamoodi võiks üritada videoistungite laialdasemat kasutamist, eelkõige süüteomenetlustes. Olen siia toonud ka ühe ettepaneku, mis eriolukorrast võrsus ja mis võiks teise laine puhul olla mõeldav ära teha. Täitemenetluses ei ole mitte mingeid peatamisaluseid ette nähtud. Näiteks üks täitetoiming, mis kõige radikaalsemalt inimest mõjutab, on väljatõstmine. Kui eriolukorra ajal jõuab ikkagi väljatõstmine kätte ja kuhugi minna sul ei ole ja keegi sind ei kaitse, siis on olukord halb. Minu arvates oleks õige teatud täitetoimingud eriolukorra ajal kas külmutada või vähemasti edasi lükata. Päris nii need asjad ei tohiks ilmselt käia.
Head rahvasaadikud! Meie kohus ja õigusemõistmine toimivad Eestis ka raskel ajal korra kohaselt, ja nii ühes riigis ju peabki olema. Meie suurim mure, kui võtta kokku, on see: kuidas tulla toime sügisesse lükkunud mahukate kriminaalasjadega. See on teema nr 1. Ja teiseks, kuidas tulla toime eeldatava majanduslangusega kaasneva tsiviilasjade arvu hüppelise suurenemisega. Need on suurimad väljakutsed. Loodame, et me saame hakkama ja et ka seadusandja annab oma panuse, et seadusandlikult oleks kogu regulatsioon võimalikult mõistlik ja hea. Soovin teile jaksu, jõudu ja tervist keerulisel ajal! Tänan tähelepanu eest!