Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas kokku viiel istungil Vabariigi Valitsuse algatatud ja nüüd siis uue nimega meditsiiniseadme seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Komisjoni istungil andsid eelnõust ülevaate sotsiaalminister ning Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi esindajad, lisaks osalesid komisjoni istungitel õiguskantsler, riigisekretär, linnade ja valdade liidu esindajad ning Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja.
Esimene arutelu oli meil 21. aprillil, kui me eelkõige keskendusime just nimelt esimesele seaduse poolele, mis puudutab meditsiiniseadmeid. Seal meie põhiline vestlus keskendus nimelt meditsiiniseadme seaduse puhul riigilõivu sisseseadmise sellele osale, et kes saab olema pädev asutus meditsiiniseadmete puhul seda hindamaks. See on Terviseamet. Me markeerisime ära ka selle, millised need tulevased riigilõivud saavad olema, ja ka selle, et tänane seadus selles situatsioonis riigilõive ette ei näe, aga tulevikus saavad need olema, sest teadupärast selliste meditsiiniseadmete puhul kindlasti ka Terviseametil, lubades neid turule või kasutusele, omad kulud tekivad.
Siis oli juttu põgusalt sellest, milline on roll siis, kui näiteks mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis on tehtud uuringud ja seesama masin või seadeldis tahetakse võtta kasutusele just nimelt Eestis, et kas siis on vaja teha veel uuringuid, veel täpsustusi. Ei, kui Euroopas on juba need uuringud ja asjad tehtud, siis täiendavat kooskõlastust Eestis sellel puhul vaja ei ole. Ma võib-olla [olen nõus] selle kriitikaga, mida kolleeg Peeter Ernits õhku viskas. Tõesti, ka sellel komisjoni koosolekul me kuulsime väga palju lühendeid, eelkõige need lühendid tähistavad erinevaid sõnaühendeid ja puudutavad just nimelt seda, et me võtame üle Euroopa direktiivi.
Sellega oli selle seaduse esimene lugemine lõpetatud ja me tegime sellelsamal koosolekul ära terve rea otsuseid. Ma loen need igaks juhuks ette. Tegime ettepanekud saata see eelnõu tänaseks päevaks suure saali päevakorda, esimene lugemine lõpetada, otsustasime määrata ettekandjaks komisjoni nimel Priit Sibula ja tegime ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva. Need olid konsensuslikud otsused.
29. aprillil, peale seda või peaaegu samal ajal, kui Sotsiaalministeerium sotsiaalministri suu läbi oli meile Vabariigi Valitsuse nimel edastanud palve menetleda selle seaduse raames veel täiendavat seaduste paketti, sooviga eelnõu enne esimest lugemist täiendada, me tõepoolest seda arutasime. Eelkõige oli teemaks just hädaolukorra seaduse, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ning ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu tutvustamine. Tuleb tunnistada, et arutelu oli neil õhtutundidel väga pikk ja põhjalik, kõik küsimused olid väga sisulised ja selles mõttes õigesti püstitatud. Ma arvan, et needsamad küsimused on ka siin saalis juba täna ära küsitud. Paljuski olid need küsimused seotud sellega, kas me saame olla kindlad, millist rolli hakkab tulevikus mängima kohalik omavalitsus, ja kas me ei sõida selle seadusemuudatusega kohaliku omavalitsuse autonoomiast üle. Oli küsimusi ja hinnanguid Terviseameti hetkeolukorra ja töö kohta ja ka selle kohta, et kui me anname Terviseametile seadusemuudatustega nii palju võimekust ja õigusi juurde, siis kas me saame olla lõpuni kindlad, et nad neid otsuseid teevad võimalikult heade ja tarkade teadmiste põhjal.
Nii nagu ma ütlesin, arutelu oli ka selle üle, mis puudutab kohalikke omavalitsusi. See arutelu tõesti oli ka selle üle, kas me selliste muudatuste ja korraldustega ei lähe teatud mõttes teiste seadustega vastuollu. Nii riigisekretär kui ka minister arvasid, et ei lähe. Nendes küsimustes me jäime, ütleme, arutlevale seisukohale ja otsustasime, et me ka järgnevatel koosolekutel kaasame Eesti Linnade ja Valdade Liidu. Paljuski jäi selles arutelus kõlama see, et neid on juba kaasatud ja kõik on justkui suurepäraselt nendega kooskõlastatud ja nad on väga rahul sellega, mis puudutab seda eelnõu, aga ikkagi meile tundus, et oleks vägagi mõistlik see veel kord üle vaadata.
Oli ka väga pikk arutelu selle üle, mis puudutab just nimelt hädaolukorda, selle väljakuulutamist ja lõpetamist. Neid arutelusid me pidasime just eelkõige selle tõttu, et seadus väga täpselt ei ütle, mismoodi see asutus hädaolukorra välja kuulutab ja mismoodi ta selle lõpetab. Minister ja samamoodi ka riigisekretär leidsid, et tänased seadused on selle koha pealt piisavad ja annavad siiski väga palju võimalusi just nimelt hädaolukorda vajaduse ja põhjendatuse korral välja kuulutada ning kui seda põhjust enam ei ole, miks see hädaolukord välja kuulutati, siis suure tõenäosusega see vastutav amet selle hädaolukorra lõpetab.
Kuna see teemade pakett ei hõlma mitte ainult Riigikogu sotsiaalkomisjoni kõiki tegevusi, vaid on natuke laiem, siis komisjonis oli arutelu selle üle, et menetlusse tuleks kindlasti kaasata ka Riigikogu teisi komisjone. Me otsustasime, et me küsime arvamust nii Riigikogu majanduskomisjonilt kui ka Riigikogu põhiseaduskomisjonilt, mis ei tähenda muidugi seda, et kõik teised komisjonid, kui neil on soovi ja tahtmist ja võimalusi, ei võiks alati arvamust avaldada.
30. aprilli esimesel koosolekul (30. aprillil meil oli kaks koosolekut) arutasime me veel kord neid küsimusi. Seal oli arutelu all eelkõige trahvide poliitika, mida selle seaduseelnõuga täiendatakse, neid määrasid oluliselt tõstetakse. Samamoodi oli seal jällegi see linnade ja valdade teema.
Oli jutuks ka see, kas Vabariigi Valitsus on andnud oma kooskõlastuse selliste muudatusettepanekute paketile, millega minister meie ette tuli. Tõesti, minister esindas sellel koosolekul ikkagi Vabariigi Valitsuse seisukohti ja Vabariigi Valitsus on meile tänaseks päevaks kirjalikult oma seisukohad andnud.
Neljapäevasel, 30. aprilli istungil me otsustasime üle ka otsused, mis vajasid muutmist peale seda, kui selle eelnõu kohta oli tehtud enne esimest lugemist nii suur hulk muudatusettepanekuid. Me otsustasime komisjonis esitada eelnõu 165 täiskogu saali muudetud kujul, lisada juurde hädaolukorra seaduse, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ning ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu vastavalt Sotsiaalministeeriumi saadetud ettepanekule. Samuti hääletasime selle ettepaneku uuesti üle, mis puudutab esimese lugemise lõpetamist, ja komisjoni ettepanek oli esimene lugemine lõpetada, selleni jõuti hääletuse teel. Määrasime ka uue ettekandja, kelleks sai komisjoni esimees Tõnis Mölder, ja tegime otsuse määrata uus muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, milleks on 7. mai kell 12, ka selle otsuse me tegime hääletuse teel.
Eile oli meil hetkel viimane arutelu, mis puudutas eelnõu 165. Sinna oli meil kaasatud õiguskantsler, Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajad. Ma arvan, et õiguskantsleri seisukoht ja arvamus on väga oluline. Õiguskantsler tõesti möönis, et ka tema näeb, et selle eelnõuga liigutakse õiges suunas ja et kõigi õiguste ja kohustuste jaoks, mis on pärast eriolukorra lõppu vajalikud, selleks et haiguskoldeid ja nakkuskahtlusega inimesi kiiresti, põhiseaduspäraselt ja inimlikult isoleerida, viiakse sisse regulatsioonid ja täpsustatakse seda ka olemuslikult. Ta mainis veel kord seda, et eriolukorras on olnud vaidlusi ja ta tõesti loodab, et need teemad saavad selle seadusepaketiga olulisel määral täpsustatud. Nii et võib öelda, et õiguskantsler oli eelnõu suhtes selles mõttes positiivselt meelestatud. Ka tema hinnangul on siin järgitud selles mõttes kõiki teisi riigi seadusi ega minda nendega vastuollu. Küll avaldas ta mõtteid, mis puudutasid seda, et võib-olla mõni koht vajaks täpsustamist või lahtikirjutamist veel rohkem. Oli ka kohti, mille kohta me ise leidsime komisjonina, et need on vaja võib-olla esimese ja teise lugemise vahel üle vaadata.
Eesti Puuetega Inimeste Koda ei avaldanud võib-olla mitte nii väga arvamust konkreetselt selle muudatusettepanekute paketi kohta, vaid pigem tõi välja just nimelt need kitsaskohad, mis on erivajadustega inimestele kaasnenud eriolukorras, ja need kitsaskohad võivad tulla välja ka hädaolukorras. Nende peamine sõnum oli see, et kõik otsused, mida me teeme tulevikus, peaksid olema võimalikult selged ja ühtemoodi loetavad ning et kõik inimesed peaksid neist ka ühtemoodi aru saama, et ei tekiks sellist olukorda, kus, ütleme nii, ühed inimesed arvavad, et mingid asjad on Eestis suletud, aga tegelikult need asjad Eestis suletud ei ole ja neid teenuseid siiski saab, kusjuures need võivad olla näiteks inimeste jaoks eluliselt vajalikud teenused.
Üks vaidluskohti, mis ka täna suures saalis oli, arutelukoht õigemini, mitte vaidluskoht, puudutab Eesti Linnade ja Valdade Liitu ja nende arvamust. Nad leidsid, et eelnõus võiks teha siiski täpsustuse, et karantiini kehtestamise korral peaks Terviseamet viivitamatult informeerima asjasse puutuvat kohalikku omavalitsust. Nagu ma enne ütlesin, ka komisjoni arutelus me jõudsime sinnamaani, et mis puudutab kohalikke omavalitsusi ja seda, kuidas neid informeeritakse, kui Terviseamet nende territooriumi kohta võtab vastu mingisuguseid otsuseid, mis nende konkreetset tegevust puudutavad, näiteks koolide puhul, siis ma pean isiklikult, aga me ka tervikuna komisjonis pidasime mõistlikuks, et seda on vaja täpsemini reguleerida. Kui ma ei eksi, siis tänase päeva jooksul on Sotsiaalministeerium saatnud selle kohta oma mõtteid ja täpsustusi.
Kuulasime seda ja arutasime läbi selle, mis puudutab kolmelt Riigikogu komisjonilt saadud tähelepanekuid. Majanduskomisjon toetas tervikuna seaduseelnõu 165 menetluse jätkamist. Me kuulasime ära ka põhiseaduskomisjoni arvamuse, kus märgiti seda ja viidati sellele, millest ma enne rääkisin, see oli Eesti Linnade ja Valdade Liidu ettepanek, mida võiks kaaluda. Kolmas ettepanek tuli riigikaitsekomisjonilt, kes siis, ütleme nii, juhtis meie tähelepanu sellele, et sellisel kujul jääb nende hinnangul juhtimine hädaolukorras ebaselgeks, hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus ei julge iseseisvalt tegutseda ning hägustub asutuse vastutus. Ehk nende sõnum oli see, et juhtimine peaks olema võib-olla rohkem isikukeskne. Nad juhivad oma kirjas ka tähelepanu, et ebaselgeks jääb ministri roll, kelle valitsemisalasse see hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus kuulub. Nende sõnum oli pigem see, et suurendada selles eelnõus mitte nii väga selle ameti rolli, vaid just nimelt selle ameti tööd koordineeriva ministri rolli. See jääb nende hinnangul ebaselgeks.
See oli meie eilse arutelu tulemus. Otsused ma lugesin teile juba eelnevalt ette, need me tegime 30. aprillil. Aitäh!