Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu suur saal arutas seda eelnõu esimesel lugemisel 29. mail eelmisel aastal. Vahepeal, pärast esimest ja enne teist lugemist, on Riigikogu sotsiaalkomisjon arutanud seda eelnõu seitsmel korral. Peab ausalt ütlema, et sellest eelnõust ja sellest temaatikast võiks kirjutada pakse raamatuid. Ma üritan oma tagasihoidlikus ettekandes mitte käsitleda kõiki nüansse, mis puudutavad ajalugu. Ma kujutan ette, et see saal mäletab sellesisulist eelnõu ka eelmise koosseisu ajast, siin on kindlasti väga palju teemasid, mis vajavad lahti seletamist.
Aga läheme edasi. Ma jõuan nüüd eelmise aasta 23. septembri juurde, kus me Riigikogu sotsiaalkomisjonis seda teemat arutasime. Kohale olid kutsutud ministeeriumi ja erinevate tervishoiuorganisatsioonide esindajad, samuti teised konkreetsest eelnõust huvitatud osapooled. Kogu see eelnõu puudutab eelkõige just nimelt direktiivi nende artiklite ülevõtmist, mis käsitlevad tubakatoodete jälgitavuse süsteemi. Selles osas me oleme jätkuvalt Euroopa Liidus mitte esirinnas, vaid punase laterna rollis. Me ei ole seda jälgitavussüsteemi üle võtnud. Meil oli kohustus see üle võtta hiljemalt 20. mail eelmisel aastal, aga siiamaani me seda teinud ei ole. Hoolimata sellest see süsteem meil Eestis toimib, see on ajutisena olemas, nii et selles mõttes otsest vastuolu direktiiviga ei ole.
Oma koosolekul me eelkõige käsitlesime Riigikogu liikmete tehtud muudatusettepanekuid. Ma lihtsalt käin need lühidalt üle. Mõned Riigikogu liikmed on esitanud muudatusettepanekuid, mis puudutavad e-sigarettide vedelikus sisalduvate maitse- ja lõhnaainete keelu tühistamist ja kuumutatavate tubakatoodete regulatsiooni täiendamist. Üks plokk Riigikogu liikmete muudatusettepanekuid puudutab kuumutatavate tubakatoodete regulatsiooni täiendamist. Kaubandus- ja tööstuskoda on need muudatusettepanekud heaks kiitnud ning palunud parlamendil seda teemat ka oluliselt tempokamalt menetleda. Tubakatootjate Eesti Assotsiatsiooni peamine mure oli see, et direktiivi ei ole õigel ajal üle võetud, ka nende soov oli jätkuvalt, et liigutaks edasi mõistliku tempoga. Samuti toetavad nad kuumutatavate tubakatoodete regulatsiooni ülevõtmist sarnaselt teiste riikidega Euroopas ning lõhna- ja maitseainete keelu tühistamist, mis oleks mõistlik eriti olukorras, kus see sisuliselt turul ei kehti, sest e-sigarettide vedelikke on võimalik ka Eestis turult kokku osta ja neid ise segada.
Meil oli sellelsamal nõupidamisel kohal ka Eesti WHO esindaja, kes rõhutas veel kord üle selle poole, mis puudutab tervise aspekti: e-sigaretid ei ole kindlasti ohutud tooted ja seda ei ole ka kuumutatavad tubakatooted. Ma julgen väita ka komisjoni nimel, et me ei ole kordagi viidanud, et tegemist on täiesti ohutute toodetega. Küll aga ei ole siiamaani päris lõpuni selgeks tehtud nende toodete mõju tervisele. Kui me võrdleme seda mõju tavaliste tubakatoodete mõjuga, siis kindlasti on teatud haigusriskid olemas, aga ohutase on oluliselt madalam. Teistpidi tuleb arvestada sellega, et selliste uute toodete puhul võivad mängu tulla hoopis uued haigused. Seda poolt ei ole veel korralikult analüüsitud.
Komisjonis tõstatus ka tõsine küsimus, miks ei ole Riigikogu suutnud siis neid direktiivi artikleid üle võtta. Noh, siin pean ma korra hüppama tagasi Riigikogu eelmisesse koosseisu, ajalukku. Jah, tõepoolest, eelmine Riigikogu koosseis neid üle ei võtnud, uues koosseisus on see arutelu aga kestnud nii pikka aega. Esitati ka küsimus, mis puudutas e-vedelike või laiemas mõttes alternatiivsete tubakatoodete salaturu osakaalu. Maksu- ja Tolliameti esindaja, kes oli ka sellel nõupidamisel kohal, ütles, et kindlasti on olemas Eesti riigis nende toodete must turg ja seda musta turgu on võimalik hinnata. Aga nende hinnangul, võrreldes teiste tubakatoodete musta turuga, on see must turg siiski oluliselt väiksem.
Nüüd liigun edasi järgmise Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungi juurde, mis toimus 22. oktoobril eelmisel aastal. Seal olid ka kohal Eesti arstide ja nende organisatsioonide esindajad, aga kohale olid kutsutud ka Eesti koolijuhtide ühenduse esindajad ning Politsei- ja Piirivalveameti esindajad. Ma juhin siin kõige rohkem tähelepanu Eesti Kopsuarstide Seltsi hinnangule. Meile selgitati, et kõik ained, mida sisse hingatakse ja mis ei ole atmosfääriõhk, on alati kopsudele kahjulikud. Ma arvan, et see on oluline märksõna. Lihtsalt alati on küsimus erinevate tubakatoodete võrdluses, kui kahjulik üks või teine toode inimese tervisele on. Siinkohal ma rõhutan, et komisjoni seisukoht on see, et eelkõige ikka inimesed oleksid väga teadlikud, et kui nad selliseid tooteid tarvitavad, siis need kindlasti ei ole tervist parandavad tooted, vaid pigem tervist kahjustavad tooted. Eesti Arstide Liit nõustub sellega ja ütleb, et kopsuarstid on kogu selle temaatika ära menetlenud.
Ma rõhutan ka, mida Politsei- ja Piirivalveamet ütles. Ma arvan, et nende märksõna on selle menetluse juures vaata et kõige olulisem. Politsei- ja Piirivalveameti esindaja rõhutas, et eelkõige oleks vaja riigil tegeleda selles küsimuses ennetusega, mitte niivõrd sellega, et me kedagi karistame, kui toode on kuidagi alaealiste kätte sattunud. Aga teine aspekt, mis nad märkisid, oli see, et kui Riigikogu reguleerib eelnõu menetledes konkreetsetesse toodetesse puutuva, siis on politseil võimalik jälgida, mida nende toodetega turul tehakse. Kui Riigikogu lihtsalt keelab mingid asjad ära ja me siiski näeme, et need Eesti turul liiguvad, siis on Politsei- ja Piirivalveametil oluliselt raskem seda musta turgu ohjata ja kogu süsteemi reguleerida. Ja tegelikult, olgem ausad, Terviseameti esindaja nõustus selle arvamusega. Ta ütles, et mõistlik oleks Eesti turul teatud toodetesse puutuv ära reguleerida ja alles siis vaadata, mida ja kas üldse nende toodete puhul keelata. Lauskeeld ei tähenda seda, et neid tooteid Eesti turul ei ole võimalik saada – must turg hoolitseb selle eest kindlasti.
Liigume nüüd edasi käesolevasse aastasse. On 27. jaanuar ja me oleme laua taha jälle kutsunud ministeeriumi esindajad. Eelkõige tekitas meie huvi selle teema vastu uuesti see, et me teadupärast teame, et see eelnõu on parlamenti menetlusse antud konkreetse sisuga, mis puudutab jälgitavussüsteemi. Samal ajal oli ministeerium ette valmistanud ühe teistsuguse eelnõu, mille nad saatsid Euroopasse kooskõlastusringile, ja meid huvitas, milliseid kooskõlastusi on Euroopast saadud. Tegelikult üks ajend oli see, et me nägime, et ministeeriumi tööplaanides on kirjas, et aastal 2020 võiks parlamenti jõuda uus samasisuline eelnõu. Meie soov oli teada saada, mida too konkreetne eelnõu sisaldab või mis on selle eelnõu algteksti mõte. Sellel arutelul ministeeriumi esindaja ütles seda, et neil on tõesti ette valmistatud erinevad variandid, mis puudutavad just nimelt erinevate tubakatoodete müügi reguleerimist. Eelkõige on nad lähtunud rahva tervise argumentidest. Ministeerium näeks lahendusena, et tooted oleksid – eelkõige uudsed tooted – liigitatud suitsetatavate toodete alla ja neil oleks keelatud lõhn ja maitse.
Oluline on ära märkida, et kogu selle direktiivi ülevõtmisel me oleme väga palju keskendunud just nimelt teavitamisele, informeerimisele. Ma arvan, et Riigikogu tervikuna võiks Euroopaga direktiivide ülevõtmisel teavitamise ja informeerimise poolt oluliselt täpsemini reguleerida. See ei puuduta küll konkreetselt seda eelnõu, aga me näeme, et selles osas on päris palju konarusi, mida me ei ole lõpuni läbi vaielnud. Komisjonis jäi kõlama ka see, et me peaksime direktiivi tervikuna üle võtma, tegemata ühtegi erisust. Mõte on eelkõige see, et kui me oleme täitnud ülesande, mis seisneb direktiivi täielikus ülevõtmises, siis me oleme välistanud võimaluse, et Eesti riigile võiksid tekkida sanktsioonid, kuna me ei ole ettenähtult käitunud.
Sellelsamal istungil me jõudsime komisjonina tervikuna lähtekohani, et me ei tahaks käsitleda tubakaseadust ja kõiki neid teisi seaduseid iga kord, kui Eesti turule jõuab mõni uudne lahendus või toode. Me tahaksime töötada välja tervikteksti, mille põhjal oleks Eesti riigiametitel võimalik otsuseid teha, nii et me ei peaks iga konkreetse toote puhul, mis Eesti turule tahab tulla – ja neid teadupärast võib selles sektoris olla väga palju –, asja arutama siin parlamendisaalis. Me soovime ikkagi teha sellise tervikseaduse, millega me lahendaksime ära päris kaua püsinud murekohad kogu selles temaatikas. Üks aluspunkt oligi see, et kogu selle arutelu käigus me jõudsime ka komisjonis muudatusettepanekuteni, mis kätkesid eelkõige eesmärki, et Eesti võtaks üle kogu tubakadirektiivi, mille Euroopa Liit on kehtestanud, ega teeks selles erisusi. Mis puudutab e-sigarettide maitsete ja lõhnade keeldu, mis on rakendunud, siis me teeksime ühe sammu tagasi ja lubaksime mentooli maitse.
10. veebruaril peetud sotsiaalkomisjoni istungil me arutasime komisjoni muudatusettepanekuid väga tõsiselt. Eelkõige keskendusime just nimelt nüanssidele ja punktidele, mis puudutavad seda, kas me peame seaduse tasemel määratlema, kas mõni konkreetne toode on suitsetatav või mittesuitsetatav. Ma pean ausalt tunnistama, et terminid on päris raskesti jälgitavad ja kui ise ei ole suuremat sorti asjahuviline, siis tundub teema üsna keerukas. Aga meie soov komisjonis oli, kordan veel kord, et me ei käsitleks konkreetseid tooteid, ei reguleeriks seaduses kõike konkreetselt. Iga toote eest, mis Eestis turule tuleb, vastutab konkreetne tootja. See on tootjapoolne vastutus, mis tootega ta turule tuleb, ta ise klassifitseerib toote kategooria. Meil on Eesti riigis pädevad ametid, kes suudavad vastata küsimustele, kas tootja n-ö kategoriseerimine on tehtud nõuetekohaselt või mitte. Meil on olemas selleks Terviseamet, meil on olemas selleks Tehnilise Järelevalve Amet ja Tarbijakaitseamet. Tänu sellele ilmselgelt toode, mis on klassifitseeritud ühte kategooriasse, aga tegelikult ei kuulu sellesse kategooriasse, Eesti turule tulla ei saa. Meie peamine arutelu oligi küsimuses, kas me peaksime Terviseametile selle eelnõuga andma juurde veel mingisuguseid lisaõigusi või lisakohustusi. Pika arutelu käigus jõudsime järeldusele, et Terviseametile täiendavaid kohustusi ei ole vaja panna, täiendavaid õigusi ei ole vaja anda. Praegune seadus reguleerib piisavalt hästi, kuidas toode turule saab ja milline on Terviseameti konkreetne tegevus toote turule lubamisel või mittelubamisel.
11. veebruari istungil arutasime veel kord teemat, mis puudutas eelkõige komisjoni muudatusettepanekuid. Me püüdsime need formuleerida võimalikult ühetähenduslikena, et meil kõigil tekiks selles küsimuses ühtne ja konkreetne arusaam. Komisjoni otsused nendes küsimustes olid suhteliselt ühtsed ja arusaadavad, lisaks me otsustasime ka seda, et Riigikogu liikmete ja komisjoni poolt tehtud muudatusettepanekud, mis on identsed, me liitsime sellel komisjoni koosolekul kokku.
Ja nüüd me jõuame 17. veebruarisse, mis on juba suhteliselt lähedal tänasele kuupäevale. Siis me tõesti arutasime läbi konkreetsed muudatusettepanekud. Oluline on rõhutada, et juhtivkomisjoni ehk sotsiaalkomisjoni muudatusettepanekud leidsid komisjonis heakskiidu konsensuslikult. Ja ka teiste muudatusettepanekute puhul, mida me kas arvestasime sisuliselt või jätsime arvestamata, oli suhtumine minu teada suhteliselt ühesugune.
Üks teema, mida me sellel komisjoni istungil väga pikalt ja põhjalikult käsitlesime, oli Euroopa Liidu teavitamine eelnõust. Meil oli kohal ka MKM-i esindaja. Siinkohal ma veel kord rõhutan, et minu meelest parlament võiks tervikuna selle teavitamissüsteemi üle vaadata. Me saame aru, et on tekkinud selles mõttes huvitav olukord, et vastutav ministeerium teeb ettepaneku, kas teha teavitus või mitte. Ma ei räägi informeerimisest, informeerimine on midagi muud. Tegelikult parlamendil sõnaõigust ei ole, kas teavitus tehakse või mitte. Tegelikult oleks minu arvates päris mõistlik, kui parlament ise saaks ka vajaduse korral ka otsustada, kas teha teavitus või mitte teha. Kui parlament ise on eelnõu algataja, siis praegu meil see õigus puudub. Seda arutades me jõudsime erinevatele seisukohtadele, mis puudutab just nimelt teavitamist ja informeerimist. Eelkõige oli pisut erinev Sotsiaalministeeriumi ja komisjoni nägemus. Nii et see arutelu seisab meil veel lähiajal ees.
Ja nüüd ma jõuan kõige tähtsamani, mis puudutab seda, mida komisjon lõplikult otsustas. Muudatusettepanekutesse puutuvat ma juba markeerisin, aga ka teised sotsiaalkomisjoni otsused olgu siin ära märgitud. Üks oli, et me otsustasime eelnõu teisele lugemisele suurde saali saata 27. veebruariks ehk tänaseks. Komisjoni ettekandjaks määrati komisjoni esimees Tõnis Mölder. Otsustati teha ettepanek eelnõu teine lugemine katkestada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 5. märts kell 17.15. Paljud Riigikogu liikmed on küsinud, miks me selle eelnõu lugemise katkestame. Ma juhin tähelepanu sellele, et Riigikogus on hea praktika, kuidas seaduseelnõusid menetletakse, ja me tahtsime komisjonina seda head praktikat järgida. Kui me teeme eelnõu muutmiseks ettepanekud, mis olulisel määral eelnõu sisu muudavad, siis on mõistlik anda kõigile Riigikogu liikmetele võimalus ka tervikeelnõu kohta muudatusettepanekuid esitada. Kui see aeg on läbi, siis me oleme komisjonis kokku leppinud, et märtsis, kui hakkavad istungid pihta, me liigume selle teemaga edasi, sest selleks ajaks on muudatusettepanekute tähtaeg lõppenud.