Tänan! Esiteks, suur tänu peaministrile vastuste eest! Ma ühte teemat laiendaks, kuna see käis läbi peaministri vastusest ja on ka üks tore ravimihulgimüüjate jutupunkt: vaadake, mis te siin räägite, et hinnad on Eestis kõrged, riik on ju määranud need juurdehindluse protsendid ja selle kaudu on hinnad kontrolli all. Ka peaminister Ratas viitas sellele, nimelt ühele Vabariigi Valitsuse määrusele, milles tõepoolest on juurdehindluse protsentuaalsed piirmäärad hinnagruppide kaupa fikseeritud. Ja tõepoolest tundub ju, et selle kaudu on riik ohjad haaranud, eks ole. Aga siis võtame välja sellise paberi nagu "Analüüs kaalutud keskmiste juurdehindluste kohta ravimite hulgi- ja jaemüügil", mille on koostanud Sotsiaalministeerium. Vastavalt ravimiseadusele esitavad hulgimüüjad korra aastas ülevaate oma keskmistest juurdehindlustest, et kui suur see juurdehindlus n-ö päriselt on. Jaemüüjad teevad seda samuti. Ja siis teeb Sotsiaalministeerium analüüsid. Teeb ilusti analüüsid ja toredad graafikud, aga ütleb: "Ravimiseaduses ega selle allaktides ei ole defineeritud "sisseostuhind" ega "pakend", millele ettevõtja võib juurdehindluse lisada [---]. Samuti ei ole ükski asutus volitatud teostama järelevalvet hulgimüügi sisseostuandmete õigsuse üle. Seetõttu puudub kindlus analüüsi aluseks olevate andmete kvaliteedis." Seda ütleb Sotsiaalministeerium. Konkurentsiamet on öelnud veelgi selgemini, et põhimõtteliselt on täiesti ükskõik, missugused juurdehindluse protsendid on seaduses kehtestatud, kui tegelikult ei ole meil võimalik teha järelevalvet selle üle, millele neid protsente juurde arvutama hakatakse. Ja see, millele protsente juurde arvutama hakatakse, on hulgimüügi sisseostuhind ehk CIP ning sellega on lood tõepoolest niimoodi, et riigile deklareeritud sisseostuhinnal on reaalsusega väga vähe pistmist.
Mina olen – mainisin seda ka eelmine kord, kui sotsiaalminister Kiik siin rääkimas käis – andmed paari ravimi deklareeritud sisseostuhindade kohta välja võtnud. Seda tabelit vaadates avaneb huvitav pilt: kõikidel hulgimüüjatel on need hinnad täpselt samad, sendi pealt samad. Näiteks paratsetamool, mis Põhja-Eesti Regionaalhaigla apteeki jõuab ühe euroga, jõuab hulgimüüki nelja euroga. Nelja euroga jõuab hulgimüüki, aga ühe euroga liigub edasi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Ja siis mõtled, et kuidas see saab niimoodi olla, et neljaga ostavad ja ühega müüvad. Ei ole ju kuidagi loogiline. Nad küll kogu aeg rõhutavad, et nad on väga altruistlikud ettevõtjad, kasumeid ravimisektoris üldse ei ole, ainult kahjumid ja probleemid. Aga see, et nad kohe neljakordse kahjumiga neid ravimeid müüvad – see ei tundu väga loogiline. Aga siis selgub, et üks härra, kelle nimi ei tule mulle paraku meelde, Tamro esindaja, on ERR-ile andnud tähelepanuväärse intervjuu, milles ta ütleb, et keegi ei saa midagi aru ja et see on väga täpne äri. Ta ütleb, et muidugi pakub hulgimüüja haiglatele allahindlust, mida haigekassale keegi ei näita, ja "kuu lõpus raporteerib tootjale iga tehingu osas tehtud allahindlused, mille tootja tagantjärele hulgimüüjale kompenseerib". See on otsene tsitaat. See tähendab seda, et neil hindadel, mis riigile esitatakse ja mille peale hakkavad kerkima need juurdehindluse protsendid, pole reaalsusega tegelikult mitte midagi pistmist. Selline on tänane olukord, mille riik on oma tegevusetusega tekitanud. Ja tõsi on see, nagu peaminister mainis, et niisugune tegevusetus on kestnud juba üsna pikka aega. Riik on lasknud end sellises olukorras hoida.
2020. aasta 1. aprillil jõuab esimest korda üle väga-väga pika aja, nagu härra peaminister ütles, kätte see hetk, kui seadusandja kutsub sel turul esile reaalse muutuse – reaalse muutuse, mis on suur ja mis tegelikult omab laiaulatuslikku mõju. See omab sellist mõju, et tegelikult võiks hulgimüügiturul lõpuks tekkida konkurents, mida seal täna ei ole tulenevalt sellest, et hulgimüüja lepib tootjaga kokku mitte selles, mis hinnaga ta müüb ja kui palju ta müüb – ta ostab endale hulgimüügilattu ravimeid –, vaid tegelikult lepib kokku selles, kui palju ta endale kuuluvast apteegist neid välja müüb ja millistel tingimustel. Enamik sellest kokkuleppest ei ole avalikkusele mitte kuidagi teada, aga mitteavalikest allikatest teame väga hästi, kuidas see tegelikult toimib – patsiendi huve mitte arvestades ja ülemääraseid kasumeid tekitades. Lõpuks, pikki aastaid tagasi võeti vastu otsus ja nüüd on selle rakendamise hetk kätte jõudnud. Loomulikult on selge, et see otsus ärimeestee ei meeldi. Kahtlemata! Ja kahtlemata on tehtud väga aktiivset tööd selle nimel, et see seadus ümber pöörata. Seda tööd on tehtud aastaid. Seda tööd on tehtud, ma usun, kõikide härra peaministri nimetatud sotsiaal- ja terviseministrite ajal, aga lõpuni ei saa ma seda kinnitada. Küll aga saan ma kinnitada, et see toimus ka ajal, kui mina olin minister. Seni on sotsiaalministrid suutnud endale kindlaks jääda, et esimene tõsine muutus sel turul konkurentsi elavdamiseks lõpuks ka toimuks.
See, et aeg-ajalt hüppavad teatud isikud välja järjekordse ettepanekuga, et pööraks asja ümber – neid on ühest fraktsioonist, teisest fraktsioonist ja kolmandastki fraktsioonist –, ei üllata iseenesest absoluutselt. Selles valdkonnas tehtava lobi tugevust kogu maailmas ei alahinda mitte keegi. Sellega on nii nagu Ameerika Ühendriikides, kus kaks kõige tugevamat lobiteemat on relvad ja ravimid, kusjuures relvad on Kongressis kaotanud vähemalt ühe hääletuse, ent ravimid mitte ühtegi. Ja loomulikult, kui detsembris Riigikogus see kaotus tuli, siis raev oli nii suur, et selle peale tuli apteegid järgmisel päeval kinni panna. Aga pole häda, leiti järgmine isik, kes on valmis ärimeeste huvide eest parlamendis seisma.
Minu hinnangul on tegemist väga ajaloolise hetkega – selle hetkega, kui riigil on võimalik näidata, et ta ei ole üksikute ärimeeste taskus olev pantvang, kellelt saab välja pressida üht- või teistpidi seadusi. Katseid tehakse edaspidigi, aga ma loodan, et sellel saalil tervikuna jätkub meelekindlust ja selgroogu, et seista patsientide, mitte üksikute ärimeeste ärihuvide eest. Aitäh!