Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Mul on suur au seista täna teie ees ja avaldada oma mõtteid oluliselt tähtsas riiklikus küsimuses. Minu nimi on Jaanus Tehver, olen Eesti Advokatuuri esimees, olen tegutsenud advokaadina veidi üle 20 aasta ja perioodil 2010–2014 olnud ühiskondlikus korras tegev ka vabaühenduse Korruptsioonivaba Eesti juhina. Oma ametist tulenevalt ja ka lihtsalt Eesti Vabariigi kodanikuna on õigusriigi käekäik olnud mulle väga oluline ja nii on see ka täna.
Eelmisel aastal me tähistasime Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva, tuleval aastal saab 100-aastaseks meie riigi põhiseaduslik kord – 21. detsembril 1920 jõustus Eesti Vabariigi esimene põhiseadus. Käesoleval aastal tähistas 100. sünnipäeva ka Eesti Advokatuur. Advokaadid andsid kaaluka panuse Eesti riigi loomisse ning meil on olnud läbi kogu meie riigi ajaloo tähtis roll õigusriigi põhimõtete kaitsmisel. Ma tahan siinkohal toonitada, et see kehtib ka Nõukogude okupatsiooni kohta, kui advokaadid seisid inimeste õiguste eest niivõrd, kuivõrd tollane riigikord seda võimaldas. Mõneti võib tunduda kummaline, et sellel juubeliperioodil ja ühtlasi ajal, mil meie endi silme all on kestnud pikim rahu- ning põhiseadusliku korra kehtimise ja arendamise periood meie riigi ajaloos, on nii poliitikas kui ka üldiselt ühiskondlikes debattides tõusetunud küsimus sellest, kas õigusriik on ohus või ei ole ohus. Siinsamas saalis toimus veidi enam kui aasta eest ka olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud riik" arutelu. Parteipoliitiline situatsioon võrreldes tolle eelmise samas formaadis selle teema üle arutamisega on praegu küll mõnevõrra teistsugune, aga minu kui õiguskorra eest seisja – kui nii võib nimetada – vaates sellel muutusel suuremat tähtsust ei ole.
Nüüd ma peatun natuke ka küsimusel, mis põhimõtteliselt tekkis juba eelnenud debati käigus, mille pärast me õieti peame selle teemaga praegu tegelema. Miks see on äkki muutunud nii oluliseks? Ma tahan kõigepealt anda sellele teemale veidi laiema konteksti ja selgitada, et minu arvates ei ole õigusriigi problemaatika ja selle tõstatamine pelk vahend võitluses erakondade vahel või koalitsiooni-opositsiooni teljel. See küsimus ei ole kõrgendatud tähelepanu pälvinud sugugi mitte ainult Eestis. Ühesõnaga, see, millega me siin tegeleme, ja olukord, mille üle me mõtiskleme, on palju laiem. Laialdaselt ja kõigile teile on ilmselt teada viimase paari aasta selleteemalised algatused Euroopa Komisjonis ja Euroopa Parlamendis, mis on konkreetselt suunatud õigusriigi põhimõtete tugevdamisele Euroopa Liidus. Meile on võib-olla veidi vähem teada, et debatte õigusriigi olukorrast on peetud ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentides umbes analoogses vormis, nagu see siin täna toimub, näiteks Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis käesoleval aastal. Väiteid, et õigusriik on ohus, ei kõla mitte ainult Eestist ja mitte ainult Ungarist ja Poolast, vaid neid tuleb ka teistest riikidest, sh sellistest, kellelt me seda võib-olla ei oota. Viimane näide, mis mulle meelde tuleb, on just eelmisel nädalal Soomes tõstatunud küsimus välisministri tegevusest sealses välisministeeriumis, kus üks teenistusest vabastatud kõrge ametnik reageeris toimunule avaldusega, et tema arvates see, mida välisminister selles situatsioonis tegi, lõi ministeeriumis hirmuõhkkonna ja seadis seeläbi ohtu õigusriigi põhimõtted. Ühesõnaga, ma tahan öelda seda, et põhjused õigusriigi käekäigu üle arutada on laiemad ja sellised probleemid ei pruugi sugugi piirduda nende riikidega, mis on olnud rahvusvahelise kriitilise tähelepanu all. Me ei pea ennast selles kuidagi eriliselt esile tõstma, see on natuke globaalsem tendents.
Ma ei soovi siin sellesse globaalsesse debatti kalduda ega hakata pidama teoreetilisi arutelusid selle üle, millest kõigest on põhjustatud need tendentsid maailmas. Samamoodi ma ei taha praegu – ja ma võtan sellega teatava riski – kulutada aega selle defineerimisele, mis asi on õigusriik või mis asjad on õigusriigi põhimõtted. Ma olen veendunud, et kui me jätame mingisugused sõnastuslikud nüansid kõrvale, siis tegelikult teil kõigil, head rahvasaadikud, on olemas võrdlemisi ühtne arusaam sellest, mis asi on õigusriik, mis on õigusriigi põhimõtete sisu ja tähendus. Kui keegi soovib hakata neid täpsemalt mõtestama või sõnastama, siis sellekohased autoriteetsed allikad on väga lihtsasti kättesaadavad, nii et sellele ei ole vaja praegu aega kulutada. Ma püüan jääda konkreetseks ja vastata küsimusele, kas õigusriik Eestis on ohus või ei ole.
Sellele küsimusele vastamist alustan konstateeringuga, et minu arvates õigusriigi põhialused Eestis seisavad kindlalt. Meil on vahetult seljataga 30-aastane katkematu demokraatlik traditsioon. Põhiseaduse, õiguskorra aluste ja riiklike institutsioonide loomisest on möödunud inimpõlv. Selle kestel on meid kõiki nende põhiseadusesse kinnistatud väärtuste vaimus edasi arendatud ja tugevdatud. Ma julgen öelda, et õigusriigi põhimõtted on saanud osaks meie kultuurist ja identiteedist. See fakt iseenesest on kõige parem garantii, et need põhimõtted jäävad ka kestma. Teisalt on aga nii, soovin toonitada, et õigusriik – samamoodi nagu demokraatia, rahu või vabadus – ei ole midagi iseenesest ja loomulikult garanteeritut. Selleks, et õigusriik saaks eksisteerida ning ka demokraatia ja vabadus saaksid toimida, on meil kõigil vaja ühiskonna usku ja usaldust, ühtlasi pingutust. Nüüd, kui ma hakkan rääkima ohtudest õigusriigile, siis ma tahangi teha seda nende eelduste võtmes: usk, usaldus ja pingutus. Täiesti ilmselgelt ei saaks õigusriiki olemas olla, kui sellel puuduks rahva toetus. See rahva toetus saab omakorda rajaneda vaid sellel, et ühiskond üldiselt usub õigusriigi põhimõtetesse ja usaldab, et asjasse puutuvad institutsioonid samamoodi järgivad neid põhimõtteid ja toimivad normaalselt.
Kuigi ma äsja väitsin, et õigusriigi ideed on saanud osaks meie kultuurist ja identiteedist, ei tähenda see tõsiasi paraku iseenesest seda, et see usk ja usaldus, millest ma räägin, jääb igaveseks ajaks kindlasti eksisteerima. Usaldamatuse õhutamine läbi konfliktide otsimise ning nende võimendamise tänapäeva meediavahendite ja viiside kaudu on ühiskonnas laiem probleem, aga see ei jäta kindlasti mõjutamata ka õigusriigi toimimise eeldusi. Lihtsalt mingisugusest tähelepanu otsimisest või ka lihtlabasemast mõtlematusest välja öeldud loosung, millele on võimalik koondada tänapäeva üldises infotulvas järjest ahenev tähelepanuvõime, ei saa kunagi iseenesest ühtegi probleemi lahendada, küll aga saab selle loosungiga teha väga suurt kahju või tekitada probleeme. Ma ei taha siinkohal teadlikult hakata tooma mingisuguseid konkreetseid näiteid. Nende näidetega, tänase debati vahetute ajenditega on minu arust niimoodi, et eraldi võetuna ei vääri neist ükski seda, et me nimetame seda ohuilminguks õigusriigile. See kõik on tühi-tähi, ütleme, niimoodi eraldi võetuna. Milles on aga põhimõtteline probleem? Kui riigijuhtimise ehk ühiskonna vaates eeskuju ja suunanäitaja tasandil seatakse ühelt poolt õigusriigi põhimõtete toimimine kahtluse alla, teiselt poolt aga paisutatakse sellelsamal tasandil mingisuguseid üksikuid väljaütlemisi, otsuseid või tegusid – millel võib olla väga erinev taust – õigusriiki eitavateks või ohustavateks, siis selline retoorika paratamatult kahandab rahva usku ja usaldust sellesse, et õigusriik on vajalik, toimiv ja kaitsmist väärt. Tähendab, minu isikliku veendumuse järgi sellest hetkest, kus seda usaldust ja usku rahval enam üldse ei ole, oleme me ikka veel väga kaugel. Aga maailmaajalooline kogemus ütleb seda, et see hetk võib hästi ootamatult saabuda. Ja kui see saabub, siis endise olukorra, mida me peaksime iseenesestmõistetavalt normaalseks, taastamine on väga-väga keeruline.
Nüüd ma jõuan pingutamise juurde. Pingutustest. Mis ma tahan öelda? Õigusriigi põhimõtete järgimine ei ole lihtne. Tähendab, nii seadusandlikud kui ka õigusemõistmise menetlused võtavad aega ja neisse tuleb panustada ressursse, muidu nad lihtsalt ei toimi. Aeg, inimesed, raha ja kõik muud ressursid, miks mitte nimetada siinkohal ka kannatust – neid on alati puudu. Ressurssi on vähe, seda sõna otseses mõttes alati napib. Sellepärast eksisteerib alati ka ahvatlus jätta see etteantud raske ja keeruline rada kõrvale ning otsida mingi lihtne ja kiire otsetee – see kujuteldav otsetee, mis annab mingisuguse soovitud tulemuse. See on nii inimlik. Ma tahan öelda seda, et riigi juhtimise ja valitsemise tasandil on sellel otseteel veel see fenomen, et seda saab õigustada kasutades apelleerimist rahva tahtele, valimistel saadud mandaadile, koalitsioonilepingule või mingisugusele muule kõrgemale teadmisele või eesmärgile. Selline argument on alati n-ö tööriistakastis olemas ja seda suurem on oht seda kasutada. Ma tahan toonitada, et seesuguste otseteede otsimine ja kasutamine on väga ohtlik. Protsess selles kõige põhimõttelisemas tähenduses ja selle reeglite järgimine nii seadusloomes, täitevvõimu teostamises kui ka õigusemõistmises ei ole mitte arengu ja tulemuse saavutamise takistus – kuigi see aeg-ajalt võib nii näida –, vaid vastupidi, see on parim siiani ennast praktikas tõestanud meede selleks, et saavutada ühiskonnale nii eluliselt vajalik huvide tasakaalustamine, optimaalne lahendus ja vigade vältimine. Poliitikat saab ellu viia ka õigusriigis toimivate institutsioonide kaudu, nende pädevuse piires ja vastavaid reegleid järgides. See ei tähenda sugugi seda, et sellises olukorras valitsemist kontrollib rahvaesindajate asemel mingisugune süvariik või ametnike vandenõu. Kui me sellest endale aru anname, siis – ma väidan – meie õigusriik tervikuna ohus ei ole.
Nüüd ma soovin põgusalt peatuda ka kitsamal teemal, mis on õiguskaitsesüsteemi – politsei, prokuratuur, kohtud ja nende kõrval minu arvates olulisena ka advokatuur – hetkeseis ja käekäik. Julgen väita, et üldiselt see süsteem toimib, st süsteemis tervikuna ei esine midagi sellist, mis annaks põhjust rääkida ohust õigusriigile. Mina väidan, et nii prokuratuur kui ka kohtud on seadusandlikust ja täitevvõimust sellisel määral sõltumatud, et meil ei algatata ega menetleta mingisuguseid poliitilisi või muudest õigusvälistest ajenditest tingitud uurimisi või kohtuasju. Õigusemõistmise efektiivsusnäitajate poolest teiste riikidega võrdluses, eelkõige menetluste kiiruse näitajate poolest oleme me Euroopas esirinnas. Meil on selles mõttes põhjust uhke olla. Kohtute sõltumatus on üldiselt Eestis kõigi rahvusvaheliste indikaatorite järgi samuti väga hästi tagatud. Kõik see, mida ma ütlen, ei tähenda loomulikult seda, et meil ei olegi mingeid tõsiseid probleeme ja me peaksime selles süsteemis toimuvaga ilma reservatsioonideta rahul olema. Vaatamata sellele, et meil on suuri jõupingutusi rakendatud ja ka edusamme saavutatud, on ebamõistlikult pikad menetlusajad nii kriminaalmenetluses, tsiviilasjades, kohtueelses menetluses kui ka kohtus probleem. Selliseid asju tuleb ette ja see on tegelikult lubamatu. Ma tahan toonitada seda, et minu arvates on suurenev murekoht see, et menetluse efektiivsusele – ja eelkõige vaadatakse efektiivsust meil sellises kitsas kuluefektiivsuse võtmes, see tähendab, et võimalikult väikeste kuludega ja võimalikult kiiresti tuleb saavutada tulemus, mis on iseenesest ka näitajana adekvaatne – tuleks õiguskaitsesüsteemis eelistada teist näitajat ja see on menetluste tulemi kvaliteet. Mulle näib, et praegu me oleme jõudnud või jõudmas sellisesse situatsiooni, kus õiguskaitsesüsteemile eraldatavad ressursid – nii inimeste kui ka rahaliste vahendite tähenduses – ei ole piisavad tulemaks toime kõigi nende ülesannetega, mis nendele institutsioonidele on kehtiva õigusega pandud. Ressursid on alati piiratud, aga nende piiratud ressursside tingimustes ei saa protsesside optimeerimisega lõpmatult efektiivsust tõsta niimoodi, et kvaliteet ei kannataks. Põhimõtteliselt tuleb juba lähemas tulevikus ka siin saalis teie igapäevast tööd tehes hakata kaaluma seda, kas õiguskaitsesüsteemi parema toimimise saavutamiseks tuleb sinna suunata lisavahendeid või alternatiivina piirata neid funktsioone, mille täitmist nendelt institutsioonidelt eeldatakse. Ma tahan öelda, et mõlemad alternatiivid on põhimõtteliselt võimalikud ja ka niimoodi, et õigusriigi põhimõtted ei kannata, siin tuleb lihtsalt teha mingisugune kaalutletud valik.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lõpetuseks soovin teile öelda, et minu arvates õigusriik Eestis ohus ei ole. Palun uskuge selle toimimisse! Usaldage selle reegleid ja institutsioone. Seadusandjana on teie võimuses õigusriigi põhimõtteid veelgi kindlustada ja, uskuge mind, see teenib pikas perspektiivis nii koalitsiooni kui ka opositsiooni, kõigi poliitiliste jõudude, meie kõigi huve. Reegleid ja institutsioone saab arendada ja paremaks muuta, kuid selleks ei piisa ainult loosungitest. Komplekssete probleemidega tulebki tegelda kompleksselt, see on keeruline, aga mingisugust lihtsat lahendust tõenäoliselt ei ole. Pingutagem, tehkem sisulist tööd ja see tasub ennast ära. Aitäh!