Lugupeetud Riigikogu! Ma alustan lühikese ülevaatega ja põhiosa minu ettekandest on sellest, mida teha. Olukorra kirjeldus on lühidalt säärane, et juba aastast 2004 pärit "Eesti keele arendamise strateegias" ja seejärel vastu võetud "Eesti keele arengukavas" on tõmmatud teatav punane joon eestikeelse kõrghariduse ja võõrkeelse kõrghariduse vahekorra ja piiride paika sättimiseks. See on nimelt see, et ükski õppevaldkond ei tohi muutuda täiesti ingliskeelseks. See punane joon on praeguseks juba ületatud, sest on olemas selliseid õppekavarühmi, milles pole ühtegi eestikeelset õppekava. Neid on praegu kümme. Kui vaadata, mis keeles üliõpilased õpivad – eelkõneleja näitas väga head graafikut Rena Selliovi tehtud statistilisest ülevaatest –, siis on näha, et keskmiselt 26% magistriõppe üliõpilasi õpib inglise keeles, ülejäänud eesti keeles. Aga see on erialati väga erinev, näiteks sotsiaalteaduste üliõpilastest 70% õpib inglise keeles ja 30% eesti keeles, kusjuures sellest 70%-st on üsna suur osa Eestist pärit üliõpilased. Nii et tegelikult isegi suurem osa Eestist pärit üliõpilasi õpib sotsiaalteadusi inglise keeles. Mõnes teises valdkonnas, näiteks õpetajakoolituses, on ingliskeelse õppekava osakaal loomulikult väike, ainult 9%. Kõik ülejäänud erialad jäävad kusagile selle 70% ja 9% vahele. Need protsessid, kuidas õppekavad ja õppevaldkonnad muutuvad tasapisi ingliskeelseks ning kuidas inglise keeles õppivate üliõpilaste arv eri valdkondades ja eri kiirusega kasvab, on toimunud märkamatult. Alles eelmisel aastal, kui need kaks uuringut haridusministeeriumi tellimusel tulid, saadi esimene pilt sellest, mis viie aasta jooksul on toimunud. See kasv on olnud üsna kiire. See kasv on olnud nii kiire, et on pannud muretsema eestikeelse kõrghariduse tuleviku pärast.
Tõesti, kui veel natuke jätkata sel teemal, mismoodi see ingliskeelestumine toimub, siis põhimõtteliselt on kõige all majanduslikud põhjused. Seal võib olla ka maailmavaatelisi põhjendusi, miks ingliskeelsed kavad on paremad, aga üldiselt on ikkagi niimoodi, et kui mingisugusel eestikeelsel õppekaval kahaneb Eesti üliõpilaste arv allapoole kriitilist piiri ja seda õppekava ei ole võimalik enam ülal pidada, siis on põhimõtteliselt kaks alternatiivi: kas me lõpetame selle eriala õpetamise Eestis üldse ära või muudame õppekava ingliskeelseks. Loodame saada juurde välisüliõpilasi – ja Eesti üliõpilasi ka –, et üliõpilaste arv kasvaks ja selle eriala õpetamist oleks võimalik jätkata. Nüüd, kui säärane asi juhtub – need põhjendused on enamasti kõigile mõistetavad –, siis enamasti on vastus selge: muidugi, parem ikka jätkame õpetamist, kui et selle eriala hoopis sulgeme. Ja tekibki uus, ingliskeelne õppekava. Mida rohkem ingliskeelseid õppekavasid eestikeelsete õppekavade ümbertegemise või kadumise arvel tekib, seda suuremad on Eestis ingliskeelse kõrghariduse valikuvõimalused. Mida suuremad need valikuvõimalused on, seda rohkem Eestist pärit üliõpilasi hakkab õppima ingliskeelsetel kavadel. See tähendab seda, et eestikeelsetele õppekavadele jääb üliõpilasi vähem, mis viib selleni, et mõni järgmine õppekava satub raskustesse – nendesse samadesse majanduslikesse raskustesse –, ja siis otsustatakse, et selleks, et õpet jätkata, muudame selle ingliskeelseks.
Niimoodi kogu see protsess samm-sammult süveneb. Ja kui ta niimoodi samm-sammult süveneb, siis paratamatult on tagajärg see, et kui säilib praegune põhimõte, et me üritame neid õppevaldkondi hoida eestikeelsena, nii et nad ei muutuks täiesti ingliskeelseks, siis on esiteks selge see, et seni, kuni õppevaldkonna kümnest õppekavast üks on veel eestikeelne, ei ole piiri ületatud, kuigi 90% õppest on juba ingliskeelseks muutunud. Teine tendents on see, et tegelikult on ka õppekavarühmad juba järk-järgult hakanud ingliskeelseks muutuma, mis näitab seda, et kui me jätkame sama süsteemiga – selle ülesehitusega, kuidas ingliskeelne ja eestikeelne kõrgharidus on meil ülikoolis omavahel suhestatud –, siis on ainult aja küsimus, millal eestikeelne kõrgharidus hääbub. Kas see juhtub 5, 10 või 15 aasta jooksul, seda ei oska ma teile prognoosida. Eks see sõltub paljudest asjadest. Aga tendents majanduslikel põhjustel Eesti üliõpilaskonna väiksuse tõttu ingliskeelset õpet suurendada on täiesti olemas. Teised teadlased on minuga selles osas nõus, ka need, kes näevad ingliskeelse õppe kasvamist paratamatusena, kuigi võib-olla mitte meeldiva paratamatusena, aga siiski tendentsina, millest ei ole pääsu.
Kuidas selle olukorraga toime tulla? Siin on põhimõtteliselt kaks teed. Suure osa ülikooli n-ö keelepoliitikast saavad ja peavad tegema ülikoolid ise enda sees, oma töökorralduse ja õppe ülesehituse kaudu. Seda ei ole võib-olla mõtet riiklikul tasandil seadustada. Aga siiski on olemas ka mingisugune osa, võib-olla mingid põhimõtted, millest võib sõltuda üsna palju – iseäranis siis, kui me räägime mingisugustest punastest joontest või mingisuguse tasakaalu leidmisest. Selle tasakaalu kehtestamine võib olla mõistlik seadusega reguleerida ja jätta ülikoolide keelepoliitika ülikoolide enda välja töötada.
Enne, kui ma konkreetsete lahenduste juurde lähen, tahan ma öelda, et seda probleemi – kiire rahvusvahelistumisega kaasnevat ingliskeelse õppe laienemist – on täiesti selgelt teadvustatud ka mujal Euroopas. See ei ole siin mingi meie väikese Eesti eksistentsiaalne hirm, mis ei vasta tegelikkusele. Selle arengu potentsiaalsed kahjulikud küljed on ära tuntud ka mujal. Põhjamaade Ministrite Nõukogu töörühm on juba neli-viis aastat töötanud selle kallal, et vaadata, millised on ülikoolide parimad praktikad, et tagada säärane olukord, et kohalikud keeled, rahvuskeeled, ja inglise keel oleks kõrghariduses mingisuguses püsivas tasakaalus, mitte nii, et inglise keel järk-järgult, vaikselt murendab rahvuskeelset kõrgharidust. Töörühm on võtnud vastu 11 soovitust, milline peaks ülikooli keelepoliitika olema. Eilses Postimehes on nendest ka lühike ülevaade antud. Just eelmisel kuul võttis Euroopa Teadusülikoolide Liiga (LERU), kuhu kuulub 26 tippülikooli – Cambridge'i, Oxfordi, Sorbonne'i, Lausanne'i, Helsingi ülikool, sh Uppsala –, vastu dokumendi ülikooli keelepoliitika kohta. Kuna LERU on hästi lai ja erineb n-ö Põhjamaade ülikoolidest, siis tema soovitused on sellised metatasandi ehk kõrgema tasandi soovitused, nagu näiteks soovitused ülikoolidel sellega tegeleda ja panna paika oma prioriteedid. Aga nad ei ütle eriti konkreetseid põhimõtteid. See on siiski üsna kontekstitundlik teema, erinevates maades ja erinevates piirkondades võib keelepoliitika olla üsna erinev. Aga mõlemad dokumendid, nii Põhjamaade Ministrite Nõukogu kui ka Euroopa Teadusülikoolide Liiga oma, märgivad seda, et kiire rahvusvahelistumine on tekitanud ülikoolide ja ühiskonna vahel teatava võõrandumise. Ülikoolid töötavad justnagu globaalsel areenil, nad vaatavad väljapoole ja on kuidagi ära unustanud, et nad peaksid töötama ikkagi kohaliku ühiskonna hüvanguks. Tegelikult töötavad ka, vaatamata sellele, kuhu nad orienteeritud on. Et sellist võõrandumist vältida, oleks vaja leida mingisugune töötav ülikooli keelepoliitika, mis tasakaalustaks ingliskeelset ja rahvuskeelset õpet. Nüüd, viimase seadusandliku algatusena on Hollandis esitatud seaduseelnõu – ma ei tea, kui kaugel nad selle vastuvõtmisega on –, millega kohustatakse ülikoole arendama välisüliõpilaste hollandi keele oskust ja piiratakse ingliskeelsete õppekavade avamise võimalusi. Selline areng on toimunud Hollandis ja see näitab, et probleemi on tegelikult teadvustatud. See ei ole mitte ainult meie probleem, ei ole sugugi ka lihtsalt ettekujutus või fantaasia. See on tegelik probleem.
Millised on lahendused? See lahendus, mida mina siin pakun, põhineb üsna suures osas Põhjamaade lahendusel. Eks meie kontekst on ju ka suures osas sarnane, just nimelt seetõttu, et tegemist on n-ö globaalses mastaabis suhteliselt väikeste ühiskondadega, kellel on väga tugev omakeelne, rahvuskeelne teadus ja haridus, ning rahvusvahelistumine muudab siin jõujooni. On näha – seda näitab meie Eesti areng ja seda näitab ka Põhjamaade areng –, et kui me hoiame ingliskeelse ja eestikeelse kõrghariduse kahes eri potis, st meil on ainult ingliskeelsed õppekavad ja ainult eestikeelsed õppekavad, siis on lihtsalt sedasi, et õppekavad liiguvad tasapisi ühest potist teise. Ingliskeelses potis ei ole eesti keelt üldse, samal ajal kui eestikeelsete õppekavade rühmas toimub pidevalt, kogu aeg areng inglise keele poole. Seejuures lähtutakse keeleseadusest, mis ütleb, et eestikeelne õppekava on see, kus 60% õppest on eestikeelne. Järelikult eestikeelsetesse õppekavadesse saab sisse tuua üsna palju võõrkeelset osa, samas ingliskeelsetesse ei kipu keegi tooma sisse eestikeelset osa, sest kuidas saakski seda teha, kui seal õpivad ka inimesed, kes eesti keelt ei oska.
Põhimõtteliselt on olemas tee, mis tagaks eesti keele säilimise n-ö kõigil erialadel ja kogu kõrghariduses, kuigi mitte absoluutsena ja mitte ka domineerivana, aga vähemalt sellisel määral, mis tagaks eestikeelse n-ö teadus- ja haridusruumi jätkusuutlikkuse, selle, et me suudame igas valdkonnas eesti keeles edasi toimida. Nüüd sellest takistusest – ja sellest eelkõneleja juba rääkis –, miks ingliskeelne õpe kasvab. Meil on see, et õppekava tohib olla kas eesti keeles või inglise keeles. Kakskeelsed õppekavad kaotati ära ja muudeti ingliskeelseks niipea, kui see seadusmuudatus tuli. Lahendus sellele saaks olla ikkagi see, et me peaksime võtma selle piirangu maha ja kehtestama teistsuguse piirangu. See teistsugune piirang peaks olema näiteks selline, et bakalaureusetaseme õppekavast vähemalt 60% peaks olema eesti keeles ja magistritasemel 20%. Doktoriõpe on täiesti omaette teema, kus eesmärgid on teised, ja selle keelekasutust ei ole minu hinnangul põhjust ega vajadust reguleerida. Eesti- ja ingliskeelse õppe keeleproportsioonid õppekavas saaks määrata kursuste mahu põhjal ainepunktides.
Nüüd tekib teil kindlasti küsimus, kuidas säärane süsteem toimib, kui meil on välisüliõpilased ja Eesti üliõpilased ja siis äkki mingisuguse 20% ulatuses on neil vaja eesti keeles õppida. Ma seletan lahti, mismoodi see toimiks. Esiteks, kõigepealt see 60% : 40% ja 20% : 80%. See on siis n-ö punase joone seadus, mitte kohustus viia kõik õppekavad sellisele struktuurile. Aga kui meil on tegemist võõrkeelsete õppekavadega, siis neis ei tohiks võõrkeelne osa ületada 40% bakalaureuseõppest. Seda võiks ette kujutada nii, et nendel õppekavadel, mis praegu on ingliskeelsed või suures osas ingliskeelsed, algab õpe inglise keeles, kuid selle kõrval saavad välisüliõpilased intensiivselt eesti keele õpet ja neljandast semestrist või siis järk-järgult läheb õppetöö üle eesti keelele ja lõpp ehk siis bakalaureusetöö ja lõpetamine toimuks kõik eesti keeles. See on nüüd selles osas põhimõtteliselt sarnane meie praeguse üldise konsensusega, et bakalaureuseõpe tuleb hoida eestikeelne. Bakalaureuseõpe on meil eestikeelne. Sisuliselt tähendab see seda, et kui me lubame ingliskeelset õpet, siis üksnes teatud mahus, ja see võimaldab välisüliõpilasi võtta ka bakalaureuseõppesse. Meeldetuletuseks: täpselt selline süsteem toimis veel enne kõrgharidusreformi, neli-viis aastat tagasi. Arstiõppes alustasid üliõpilased näiteks vene keeles ja tasapisi, kui nende eesti keele oskus jõudis järele, läks kogu õpe üle eesti keelele. Tehnikaülikoolis oli sama süsteem. Magistriõppes võiks see proportsioon olla 20% : 80% ehk siis eestikeelse õppe osa 20%. Siin tuleks välisüliõpilastele ja Eestist pärit üliõpilastele teha erinev n-ö programm. Eestist pärit üliõpilastel oleks kohustus kirjutada magistritöö eesti keeles ja sellele lisanduks eestikeelne magistriseminar – see kõik oleks kokku 20% õppekavast. Nagu eelkõneleja just rääkis, on tal seetõttu, et ta on bakalaureusetöö ja magistritöö kirjutanud inglise keeles, raske eesti keeles oma erialal väljenduda. Aga ülikool vähemalt magistritaseme lõpuni teenindab ju põhiliselt Eesti ühiskonda. Need inimesed, kes selle lõpetavad, peavad tulema eestikeelsesse keskkonda ja siin tööle asuma ning nad peavad olema suutelised nii kõnes kui ka kirjas oma erialal suhtlema. Kui nad aga õpivad inglise keeles ja ka töö kirjutavad inglise keeles, siis me olemegi selles olukorras, et nad ei ole siin keskkonnas töötamiseks võimelised. Selline seadusemuudatus võimaldaks saavutada selle, et meil oleks ingliskeelse õppe puhul tõesti tagatud ka eestikeelne haridus. Ehk siis, kuigi inimene läbib suurema osa õppest inglise keeles, on tal olemas õpikud ja keeleressursid, kirjutab ta oma magistritöö eesti keeles ning saabki eestikeelse hariduse inglise keeles õppides.
Välistudengite puhul oleks süsteem teistsugune, sest nende jaoks on oluline omandada praktiline eesti keel – see, et nad saaksidki 24 ainepunkti eest eesti keele õpet, see on 20% õppekavast. 12 punkti eest keeleõpet oleks kõigile kohustuslik, nagu ka eelkõneleja rääkis. See oleks praktilise eesti keele õpe esimesel õppeaastal. Teisel õppeaastal peaks olema üks valikuline kohustuslik moodul 12 ainepunkti mahus, mis on eesti keel. See kohustuslik valikmoodul – erialane valikmoodul – tähendab seda, et kui keegi õpib mingit eriala, siis on tal valida erisuguseid eriala valikmooduleid ja üks nendest oleks puhtalt eesti keel. See oleks mõeldud nendele, kellel on mingisugune soov siduda oma tulevik Eestiga, leida siin tööd. Nende jaoks võibki olla kõige olulisem erialamoodul sellel konkreetsel hetkel, magistriõppe teisel aastal, eesti keel, et peale lõpetamist oleks neil kergem tööd leida. Samuti kuuluks sinna juurde praktika eestikeelses ettevõttes, mis peaks aitama nende eesti keele oskust veelgi arendada. See avaks välisüliõpilastele natuke suuremad võimalused selles osas, mida peale lõpetamist teha. Kui nende eesti keel jääb olematuks ja nad ei saa käia praktikal – nendele praktikakohtade leidmine on suur probleem, sest valdav osa Eesti ettevõtteid töötab ikkagi eesti keeles –, siis ei ole neil ka võimalust siia tööle jääda. Muidugi need, kes seda ei soovigi, ei pea seda teist moodulit valima.
Nii et siis põhimõtteliselt aitaks säärane seadusemuudatus, mis määrab igas õppekavas kindlaks eestikeelse õppe osa, mitte ei ütle, mitu õppekava meil peab olema eesti keeles ja mitu meil peab olema võõrkeeles, tagada eestikeelse hariduse, eesti teaduskeele arenemise ja eestikeelse kõrghariduse palju kindlamalt kui praegune süsteem, kus me üritame n-ö õppekavasid liigitada. Selline kakskeelne kasutus on ka Põhjamaade valik ja ühtlasi minu ettepanek, mismoodi suhteliselt väikese muudatusega on võimalik saavutada suhteliselt suuri ja positiivseid tulemusi. Aitäh teile!
