Austatud Riigikogu liikmed! Mul on täna suur au ja eriline võimalus jagada teiega põgusalt mõningaid mõtteid õigusemõistmise teemal. Õigusemõistmise sümboliks on pikka aega peetud õigusjumalanna Justitiat. Teda kujutatakse tavapäraselt kinniseotud silmadega, ühes käes kaalud ja teises mõõk. Kinniseotud silmad sümboliseerivad seda, et õigusemõistmises ei ole tähtsust kõrvalistel asjaoludel või mingitel välistel muljetel, vaid oluline on ainult see, mis on kinnitust leidnud faktidena ja mis on kirjas seaduses, mida kohus peab kohaldama. See, et Justitia on kinniseotud silmadega, ei tähenda, et ta ise peaks olema nähtamatu. Kohtuvõim kui kolmas riigivõim peab olema samavõrd nähtaval, nagu ka seadusandlik ja täidesaatev võim. Kohtuvõim on loodud kaitsma rikutud õigusi, olgu nende rikkuja kes tahes.
Kohtupidamine ongi üldiselt avalik ja see on õigusriigi üks olulisi alustalasid. Kohus arutab asju kinniste uste taga ainult erandlikel juhtudel. Sellegipoolest on kohtule ette heidetud ka läbipaistmatut tegutsemist, tavainimesele arusaamatus keeles koostatud kohtulahendeid ja n-ö üldise õigustundega vastuollu minevaid otsuseid. Ajakirjandusest või muudest kaudsetest allikatest leitud info põhjal järelduste tegemine on alati ohtlik, kuna see info ei pruugi sisaldada kõiki olulisi asjaolusid ja kaugeltki mitte kõike seda, mida kinniseotud silmadega Justitia peaks otsuse langetamisel arvesse võtma. Kohus ei saa teha otsuseid avalikkuse ootuste põhjal.
Kriitika on kohtunikutöös täiesti harjumuspärane ja igapäevane. Kui kohtus vaidlevad kaks poolt, siis tavaliselt saabki kohus anda õiguse kas ühele või teisele. Sellest tuleneb ju paratamatult, et see pool, kes jäi vaidluses alla, ei ole tulemusega rahul, arvab nägevat kallutatust ja püüab seda siis omal viisil ka väljapoole näidata. Õiguse saanud pool ei kipu seevastu sageli heakskiitu avaldama, vaid leiab, et kohus tegi seda, mida ta pidigi tegema.
Et kõlama ei jääks peamiselt negatiivsed noodid, tuleks ka kohtul endal kaasa aidata ja võidelda levima kippuvate väärarusaamade vastu, keegi teine seda kohtu eest teha ei pruugi, muidu saaks kannatada õigusriigi kuvand. Nii levibki üha enam mõtteviis, et kohus võiks leida võimalusi selgitada, millistel alustel otsused sündisid. Samas ei saaks see siiski toimuda nii, et kohus peaks iga otsuse puhul, mis avalikkusele huvi pakub, justkui asuma ennast õigustama, miks ei olnud lahend selline, nagu üldsus ootas. Kohtu neutraalse ja usaldusväärse kuvandi säilitamine eeldab vaoshoitust mis tahes seisukohtade väljendamisel.
Leian, et rõhku tuleb panna ka sellele, et kohtusüsteem oleks inimesele lähedal. See tähendab nii teavitustööd, mis võib seisneda pressiteadetes, etteastetes meedias, tutvustusüritustes, kuid ka selles, et üldsus saaks aru, et kohus on olemas, ta on vajaduse korral kättesaadav, ta on kohapeal olemas. Sellel küsimusel on omakorda mitu tahku. Oluline on, et ligipääs kohtule säiliks ka kohalikul tasandil, praegu on see Eesti mõistes tagatud maakonnakeskustes. Teine võimalus ligipääsetavust tagada on digilahendused, mis on Eestile kui innovatiivsele digiriigile samuti omased. Kuid ka siin ei tohi silmast lasta tasakaalu, kust läheb see piir, millal aitavad digilahendused toetada tegeliku elu vajaduste rahuldamist ning millal kipub raskuskese kanduma internetti ja kohtupidamine hakkab muutuma internetipõhiseks või virtuaalteenuseks. Seda ei tohiks siiski lasta juhtuda. Ma leian, et on võimalik saavutada mõistlik tasakaal, nii et tehnoloogilised lahendused siiski toetaksid päriselu, mitte ei kipuks seda asendama. Tänan väga tähelepanu eest!