Lugupeetav Riigikogu aseesimees! Lugupeetav rahvaesindus! Minu tänase avalduse eesmärk on lihtne: anda parlamendile üle põhiseaduse asjatundjate kogu tegevuse aruanne. Tutvustan lühidalt selle aruande sisu. Põhiseaduse asjatundjate kogu moodustasin ma 2016. aastal Justiitsministeeriumi juurde ning seda selleks, et tugevdada põhiseadust ja põhiseaduskultuuri. Lähtekohaks oli selgitada välja põhiseaduses muutmist ja täiendamist vajavaid küsimusi, seda põhimõttel, et Eesti riikluse eesmärke ega aluspõhimõtteid ei muudeta.
Töö asjatundjate kogus nägi välja selline, et kõigepealt avaldasid kogu liikmed oma üldise visiooni, nägemuse selle kohta, kas üldse ja kuidas võiks kaaluda põhiseaduse täiendamist. Need asjatundjate kogu liikmete seisukohad on esitatud selles raportis. Seejärel esitasid asjatundjate kogu liikmed kujunenud üldhinnangute pinnalt oma konkreetsed ettepanekud, mis küsimusi peaks selles asjatundjate kogus käsitlema. Seejärel jagati asjatundjate kogus esitatud ettepanekute alusel käsitlemist vajavad riigiõiguslikud teemad seitsmesse suurde valdkonnaplokki: Euroopa Liit ja suveräänsus, riigikaitse ja NATO, riigikorraldusõigus, kohtud, kohalik omavalitsus, demokraatia rakendamine ning põhiõigused ja vabadused. Igale valdkonnale määrati raportöör, kelle ülesanne oli esitada oma vaade koos võimalike konkreetsete ettepanekutega.
Raportöörid koostasid oma ettekanded. Need ettekanded on esitatud siin tööaruandes. Ettekannete pinnalt kujunes välja kollokviumi vormis arutelu, kus teised asjatundjate kogu liikmed esitasid oma kriitikat, nad kas nõustusid erinevate ideedega või vastustasid neid. Nende arutelude kokkuvõtted on samuti toodud ära selles aruandes. Seejärel koostasid raportöörid oma lõppettepanekud. Asjatundjate kogus lepiti kokku, et need ettepanekud ei peegelda mitte asjatundjate kogu kui terviku seisukohta, vaid konkreetse raportööri oma arusaamu, kuidas selles teemavaldkonnas võiks tulevikus kaaluda põhiseaduse täiendamist. Asjatundjate kogu raportööride ettepanekute põhjal koostas Justiitsministeerium omakorda ühe kataloogi, mis sisaldab võimalikke põhiseaduse täiendusi. Ma tahan rõhutada, et see ettepanekute kataloog ei ole mitte n-ö konkreetne ettepanek põhiseaduse muutmise algatamiseks kõigis nendes küsimustes, vaid see on metoodiline lähte- või tõukeplatvorm selleks, et anda riigiõiguslik kaugvaade nendele probleemidele ja arengutele, millega Eesti riiklus riigiõiguslikus tähenduses tulevikus silmitsi seisab.
Ma juhin tähelepanu, et 20 aastat tagasi tegutses sarnane komisjon, mis oli toonase justiitsministri Paul Varuli juhitud põhiseaduse juriidilise ekspertiisi komisjon, mis koostas raporti. Sellest arutelust tekkis vaid üks konkreetne ettepanek, mis hiljem realiseeriti, aga see oli määratult suure kaaluga. Nimelt andis toonane arutelu ja analüüs põhiseadusliku korra mõttes tõuke selleks, kuidas Eesti saaks põhiseaduse muudatuse kaudu Euroopa Liidu liikmeks.
Üldistades võin öelda, et võiks rõhutada järgmisi raportööride põhimõttelisi seisukohti. Esiteks, nagu ma väljendasin varemgi – see oli ka selle töö lähteülesanne või lähte-eeldus –, põhiseaduse aluspõhimõtted peavad jääma muutmatuks. Teiseks, oluline on Eesti demokraatiat tulevikus riigiõiguslikult uute võimaluste kaudu laiendada. Kolmandaks, tulevikku vaadates on Eesti põhiseaduslikus korras vaja uusi põhiõigusi ja põhiõiguste tõhusamat kaitset. Neljandaks, eraldi teemaplokk: riigikaitse korralduse osa peaks põhiseaduses olema tõhusam.
Markeerides konkreetseid võimalikke põhiseaduse täiendamise ettepanekuid, mida Justiitsministeerium nende raportite põhjal on välja valinud, rõhutan ma endise Euroopa Kohtu kohtuniku ja Riigikohtu esimehe Uno Lõhmuse koostatud raportit, mis puudutas meie põhiseaduses olevate põhiõiguste kataloogi arendamist. Muu hulgas toodi sisse ettepanekud määratleda põhiseaduses õigus heale haldusele, eraldi võetud põhiõigusena lapse õigused ja moodsa isiku põhiõigusena õigus oma isikuandmete kaitsele, ka oli ettepanek koondada privaatsusõigused eraldi üheks põhiõiguseks ning oli ettepanek samamoodi käituda üldpõhiõigusega, et tagada õigus õiglasele õigusemõistmisele, ning samuti sätestada üldise põhimõttena õigus isikupuutumatusele.
Teine teemade ring, mis esile kerkis, oli seotud demokraatia rakendamisega, demokraatia arendamisega. Autor oli endine õiguskantsler vandeadvokaat härra Allar Jõks. Selles valdkonnas on muu hulgas kaalumisel ettepanekud tugevdada ka parlamendi rolli ja just nimelt parlamendi vähemuse ja opositsiooni õigusi. Nimelt on ettepanek selle kohta, et kolmandikul parlamendiliikmetel võiks olla õigus – seega, mitte enamusel, aga vähemusel – moodustada parlamendi uurimiskomisjon, parlamendi vähemusel võiks olla õigus pöörduda seaduseelnõu põhiseaduslikkuse kontrolliks Riigikohtusse, samuti on siin nn peibutuspartide põhiseaduse tasemel keelustamise põhimõte. Aga siin on ka see oluline asi, arvestades, kui tähtis element, kui tähtis institutsioon demokraatia rakendamisel on erakond, et põhiseaduses, põhiõiguste kataloogis tuleks ette näha erakonna sisedemokraatia minimaalnõue, erakondade korraldus ja juhtimine peab vastama demokraatia üldtunnustatud põhimõtetele, aga tuleks näha ette ka erakondade rahastamise avalikkuse nõue, st erakonnad peaksid avalikult andma ülevaate oma varadest, sissetulekutest ja raha kasutamisest. Lisaks on see väga oluline instituut, mille pani ette endine õiguskantsler härra Allar Jõks: demokraatia ehk meie põhiseaduse aluspõhimõtete kaitseklausel. Teatavasti on põhiseadust võimalik muuta põhiseaduses ettenähtud protseduuri teel, aga tuleks näha ette – ja see ei ole sugugi unikaalne ettepanek, mitmetes maailma riikides, ka Euroopa riikides on see nii sätestatud – keeld teatud küsimusi põhiseaduse muudatusena üldse kaalumisele võtta ning tegelikult sätestada demokraatia ja põhiseaduse aluspõhimõtete kaitseklausel. Ükski põhiseaduse muudatus, mida algatatakse, ei tohi olla vastuolus põhiseaduse aluspõhimõtetega. See tähendab, et ettepanek – ka formaalse juriidilise konstruktsioonina – Eesti Vabariik lõpetada või midagi sellist ei saaks tegelikkuses olla üldse põhiseaduspärane, sest ei saa muuta või lõpetada meie riigi olemasolu või põhiseaduse aluspõhimõtete kehtimist.
Omaette teemade ring oli seotud riigikaitseteemaga. Selle vedaja oli endine Riigikohtu esimees Märt Rask. Kui püüda need ettepanekud lühidalt kokku võtta, siis võib öelda, et nende mõte oli muuta põhiseaduses tõhusamaks ja paindlikumaks iseseisva kaitsevõime ning ka kollektiivkaitse teostamine. See saavutatakse erinevate sammudega, muu hulgas erakorralise ja sõjaseisukorra mõistelise ühendamisega, nad ei oleks eraldi juriidiliste, põhiõiguslike režiimidena, vaid oleks üks riigi kaitseseisund. Teiseks tuleks näha ette, et sisuliselt siiski parlamentaarses riigis oleks riigikaitse juhtimine korraldatud Vabariigi Valitsuse kaudu, Vabariigi Presidendi institutsioon tuleks vabastada riigikaitse juhtimise kohustusest, samuti tuleks määratleda see, et Eesti riigikaitse tugineb rahva kaitse tahtel ja kollektiivkaitse põhimõttel koostöös teiste demokraatlike riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Edasi tuleks ka põhiseaduse tasemel sisustada kollektiivkaitse realiseerimine. Oluline rõhuasetus on see, et tuleks ka põhiseaduses esitada niisugune määratlus, mis puudutab omaalgatuslikku vastupanu, tuleks näha ette selge õiguslik platvorm, et seaduse tasemel oleks nõue kehtestada omaalgatusliku vastupanu alused ja kord.
Oluline on rõhutada, et demokraatia rakendamise teema puhul tegi endine õiguskantsler Allar Jõks ettepaneku viia sisse rahvaalgatuse ja rahvaküsitluse instituut lisaks rahvahääletuse instituudile, mis praegu on põhiseaduses fikseeritud.
Kohtute peatüki vedaja oli nüüdseks ametist lahkunud Riigikohtu esimees Priit Pikamäe. Siin kerkis väga huvitav ja tõsine teema, kus asjatundjate kogu läks väga selgelt lõhki. Meil on täna ette nähtud mehaaniline kolmeastmeline kohtusüsteem. See on väga luksuslik ja väga paljudel juhtudel muutub tõeni jõudmine väga pikaks. Me analüüsisime Põhjala riikide ja Lääne-Euroopa riikide praktikat. Paljudel juhtudel on nii, et kui keerukamaid asju menetletakse, siis hakkab töö peale ringkonnakohtust, lihtsamates asjades peab küll üks kaebevõimalus olema, aga ei ole kahte lisavaidlustamistasandit. Tekkis küsimus, kas kehtiv põhiseaduse sõnastus võimaldab muuta seda kohtukorraldust, seda mehaanilist kolmeastmelist struktuuri. Asjatundjate kogu arvamused jagunesid pooleks. Pooled leidsid, et võimaldab, pooled leidsid, et tuleks põhiseadust muuta. Kui juba sellises esinduslikus kogus olid arvamused nii lahkuminevad, siis raportööri ettepanek oligi see mehaaniline kolmeastmelisuse nõue põhiseadusest kõrvaldada. Kohtuhalduse kohta oli endise Riigikohtu esimehe Rait Maruste ettepanek määrata põhiseaduse tasemel kohtuhaldusnõukogu, mis siis kohtute sõltumatuse tagamiseks kohtuhaldust tulevikus korraldaks.
Oluline teemade ring puudutas Euroopa Liitu ja suveräänsust. Selle vedaja oli kohtunik Madis Ernits. Kesksed põhimõtted olid sellised, et esiteks ei kuuluks me mitte igasugusesse Euroopa Liitu, vaid Euroopa Liitu kuulumise ja liikmeõiguste teostamise eeltingimus oleks see, et Euroopa Liit peab tagama meie põhiseaduses toodud põhiõigustega vähemalt võrdväärse põhiõiguste kaitse, me peame kaitsma oma inimeste põhiõigusi, see peab olema selgelt määratletud. Teiseks on põhimõte, et Euroopa Liidu aluslepingud, Euroopa Liidu institutsioonide antud õigusaktid kohalduvad riigisiseses õiguses, arvestades põhiseaduse aluspõhimõtteid. See on oluline rõhuasetus. Tähtis põhimõte on see, et tegelikkuses loovutavad kõik riigid erinevate rahvusvaheliste lepetega oma suveräänsust, lepitakse kokku ühises tegutsemises. Arvestades seda põhimõtet, et meil on kaitseklausel riigipiiride muutmise kohta, mis eeldab parlamendikoosseisu kahekolmandikulist, kvalifitseeritud, kõrgendatud enamust, siis härra Ernitsa ettepanek oli näha ette ka rahvusvaheliste lepingute puhul, kui on tegemist riigi otsustusõiguse ühiseks teostamiseks ülekandmisega rahvusvahelisele organisatsioonile, et see ei saaks toimuda mitte lihthäälteenamuse alusel parlamendis, nagu see täna on, kui rahvusvaheline leping heaks kiidetakse, vaid see eeldaks samuti koosseisu kahekolmandikulist häälteenamust. See tuleb saavutada selleks, et ühiselt delegeerida mingitele rahvusvahelistele organisatsioonidele oma konkreetseid pädevusi.
See on ülevaade selle asjatundjate kogu tegevusest. Ma veel kord rõhutan, et see peegeldab raportööride seisukohti ja raportööride seisukohtade pinnalt on Justiitsministeerium teinud valiku nendest küsimustest, mis võivad tulevikus vajada täiendavat arutelu. Kes muu kui seadusandja on pädev algatama põhiseaduse muutmist kas rahvahääletuse teel või ise seda eri moodustel muutma. Nüüd ongi mul kohane anda see raport üle ametist lahkuvale parlamendile. Aga riik ei jää seisma. Uus, ametisse astuv parlament saab vajaduse korral neid ettepanekuid kas üksikute küsimuste kaupa või ka tervikuna vaagida, kui on vaja lahendada mingeid praktilisi probleeme, mis Eesti riikluse ees seisavad.
Veel kord tahan avaldada tänu kõigile inimestele, kes selles tegevuses osalesid. See pakett sisaldab ettepanekut, mis puudutab presidendi valimise korda, aga selle ettepaneku olen ma ka varem parlamendile edastanud. Lühidalt kokku võttes nägi see ette, et parlamendis presidendi valimisest loobutakse, presidendile nähakse ette ühekordne ametiaeg, samas kui praegu saab teda kaks korda tagasi valida ning ametiaega vastavalt pikendada.
Aitäh lugupeetud rahvaesindusele! Seda sõnavõttu lõpetades annan ma istungi juhatajale üle köidetud raportipaki. Meil on mõningaid eksemplare veel ja huvilisi me kindlasti nendega varustame, ka huvitatud parlamendiliikmeid. Internetis on see dokument kättesaadav, ent ka paberkujul on võimalik seda saada, kui on huvi. Aitäh!