Härra juhataja! Austatud kolleegid! Komisjon arutas eelnõu 20. märtsil ja tutvustas seda mõistagi Artur Talvik. Juhataja tutvustas juba protseduure, et meil on siin hääletus ja üks lugemine. Muudatusettepanekute tähtajaks määras Riigikogu juhatus 1. märtsil kell 17.15, aga seda võimalust ei kasutanud mitte keegi. Selliste eelnõude puhul valitsus arvamust ei avalda. Küll aga oli komisjonis valitsus esindatud Lemmi Oro näol, keda te kõik tunnete ja kes oma väga vaoshoitud moel andis asja kohta kommentaare, mida hinnanguks tõlgituna võiks nimetada kriitikaks. Tema suu läbi saime me kõik kinnitust, et vabaühenduste organisatsioonid ei toeta seda eelnõu.
Ma saan aru, et autor näitas nende ühenduste suhtes halvakspanu oma sõnakasutusega, aga mina võin küll nende motiive oma praeguse ja varasema elu põhjal üsna positiivsena tõlgendada. Ma usun, et see kriitika, mis komisjonis kõlas, põhjendab nende motiive üksjagu. Näiteks enesele suvaotsustega raha suunamist on nad ikkagi tauninud, nad tahaksid kollektiivsemat ja sihipärasemat raha jagamist.
Suur küsimus, mida peaks muidugi alati valitsuselt küsima – kui ka ei oleks seda praegust ettepanekut –, on see, et kust valitsus teab, et tulumaksu määr peab olema just selline, kui ta ei tea, kuidas seda raha kasutada, ja annab selle kellegi teise kätte. Üldiselt kiputakse ikkagi nendes riikides, kes meie eeskujud on, uskuma, et maksuraha kuulub valitsuste ja parlamentide pädevusse, kes langetavad selle üle otsuseid.
Mõned detailid ettekandja sõnavõtust, ettekandest vajavad kõigepealt ülekäimist. Komisjon ei saanud selgust, mida mõtlevad autorid riiklike vabaühenduste all. Ka see jaotus, mida autor puldistki seletas, ei kipu sellisel kujul toimima, aga võib-olla jäi ta jutt poolikuks. Selle 1% laia populaarsuse kommentaariks, et need riigid, kes seda kasutavad, ei ole tavaliselt riigikorralduses meie suurimad eeskujud. Asi ei ole muidugi nendes riikides, vaid selles, et kuigi meil ei ole kogu analüüsi selle meetme rakendamise kohta, jäi siiski kõlama, et pigem on tegemist kirikumaksuga, mitte niivõrd kuhu iganes maksuraha suunamisega. Kogudused on tõepoolest see koht, kuhu see raha on ajalooliselt või praktiliselt läinud.
Komisjon vaatas üle ka regulatsioonid. Peab juhtima tähelepanu, et komisjonis autorid ei rõhutanud seda, et siin ei ole tegemist annetusega. Küll aga on annetus analoog, mida peaks pakutava alternatiivina kirjeldama. Annetustest ja õigustest, kui mitte lisada, et heategevusest, räägib tulumaksuseaduse § 11. Füüsiline isik võib annetada 50% oma aastasest maksustatavast tulust, aga mitte rohkem kui 1200 eurot. See on üks oluline põhimõte, et siin kehtib lagi. Ja see on tema enda raha, mida ta annetab – see on veel olulisem. Juriidiline isik võib annetada 3% palgafondist või 10% kasumist. Siin ei ole tegemist riigieelarve rahaga. Annetuse üks põhitunnus on ikkagi see, et raha andja kannab ise seda koormust, millele võib lisanduda maksusoodustus teatud tingimustel. See, mida autorid pakuvad, on selgelt ühise raha andmine. Aga ühine raha on üldiselt ette nähtud ühiskondlike asjade tegemiseks sihipäraselt ja avalike reeglite järgi, mitte üksikisiku valikul.
Väga huvitav on muidugi asjaolu, et autor tunnistas, et seda 1% võib mitut moodi tõlgendada. Tõepoolest, kui me ütleme 1% tulumaksust, siis võib tekkida küsimus, kas see on üks protsent või üks protsendipunkt – vahe on ju viiekordne. Kui vaadata eelnõu teksti ja võrrelda seda pealkirjaga, selgub, et vahe ongi viiekordne, sest räägitakse 1% maksustatavast tulust, st mitte tulumaksust, vaid tulust. See on juba päris korralik raha. Jäme arvutus ütleb, et eelarve mõttes on küsimus suurusjärgus pool miljardit eurot, mis võiks olla üks põhjus, miks valitsus siiski peaks oma arvamuse välja ütlema. Nähtavasti ei oleks see ühegi eelarve mõttes vastuvõetav, kui eelnõu realiseeruks kas või tagasihoidlikus ulatuses.
Veel kõlas siit puldist märksõna "kaasav eelarve" ja et siis ju otsustatakse. Põhimõtteline erinevus on selles, et kaasava eelarve valikud annab ette valitav kogu, kes lõppkokkuvõttes kinnitab ka hääletuse tulemuse. Ta võib seda loomulikult kuidagi delegeerida, aga need valikud alluvad siiski mingitele arengukavadele ja arusaadavatele ühiskondlikele eesmärkidele, mitte Lapiku Maa ühingule, mida pakkus meil siin välja Madis Milling. Tema Lapiku Maa ühingule ei saa seda raha tõenäoliselt kunagi suunata.
Autorid rääkisid palju ka sellest, et selline panustamine näitab vabaühenduste ühiskondlikku vajalikkust. Pigem kõlas selle kohta siiski kriitika, et seda näitavad mingid muud asjad. Kui sa ise ei panusta ja mingi valiku taga on emotsionaalsed argumendid, siis see ei ole niivõrd ühiskondlik, vaid pigem isiklik vajadus. Ühiskondlikust vajadusest antakse teada pigem avaliku eelarve kaudu, ühiskondlikku raha jagatakse demokraatlike ja avalike protseduuride kaudu. Nagu öeldud, võivad teatud tingimustel lisanduda maksusoodustused, st maksuosa saadakse tagasi, aga sellele kehtib lagi. Selle detaili mõte on, et riik ei toimi aktsiaseltsi põhimõttel, kus sa saad proportsionaalselt suurema hääleõiguse vastavalt oma tulu suurusele. Ei, see on koht, kus rahakoti paksus ei määra. Ühiskassa moodustatakse ühiste asjade ja ühiste vajaduste tarbeks ning seda nimetatakse riigi- või kohalikuks eelarveks.
Veel äratas diskussioonis tähelepanu see, et kui sai küsitud, kas oma spordiklubile annetades, mis on ju avalik tegevus, võib endale selle raha eest varustuse osta, siis ütlesid autorid, et see ei ole mingi probleem. Korruptsioonivastase komisjoni esimehele ütlen tähelepanu juhtimiseks, et korruptsioonivastane seadus näeb sellistes asjades, avaliku raha endale suunamises, ette vähemalt toimingupiiranguid. Meil on olnud ka prominentseid süüdimõistmisi sel teemal. Nii et kehtivates seadustes on vastupidine hoiak ja reeglina võetakse sellistelt ühingutelt, kes endale, oma liikmetele, raha suunavad, ka maksusoodustus ära. Selle mõõt, kas tegu on ühiskondliku vajadusega, on ikkagi MTÜ-de nimekiri, kus on kirjas tulumaksusoodustusega ühingud. Ja viimastel aastatel on tehtud üks täiendus: sotsiaalvaldkonda kuuluvad MTÜ-d, näiteks puudega inimeste organisatsioonid, on erand.
Kui autor kasutab juba sellist sõna nagu "susserdajad" – ta tegi seda komisjonis ja täna siingi –, siis peab ütlema, et üksikisikute märgistamine susserdajatena, olgu plakatitel, sõnavõttudes või kus iganes, on midagi, mida tuleks tõendite puudumisel taunida. Maksuseaduste tegemisel ei kasutata sõna "susserdajad", sest alati jälgitakse väga rangelt, et maksud ei oleks välditavad ega kombineeritavad. See on üldine maksunduse põhimõte. Siin ei ole küsimus susserdamises ega kellegi konkreetse kahtlustamises, vaid selles, et majanduslik huvi tingib sellised otsused. See ei ole riigi huvides, et keegi oma kasuks kuhugi raha suunab, ja siin on jutt ühiskondlikust rahast.
Komisjonis küsiti veel süsteemihalduse, arvestuse pidamise ja järelevalvekulude kohta. Vastus vist kõlas mõneti ka siin puldis, aga komisjonis oli jutuks, et ideaalne oleks koostada arvutiprogramm ja vajadusel teha pistelist kontrolli. Juhul kui sellised operatsioonid ei ole taunitavad, on muidugi järgmine küsimus sellise kontrolli mõte.
Veel juhiti tähelepanu, et Eestis on koostatud kodanikuühiskonna arengukava, ning sooviti teada, kuidas tagab selline raha otsene eraldamine eesmärgi täitmise, mis on arengukavas välja toodud. Vastus oli, et aktiivseid vabaühendusi ja annetusi võiks rohkem olla – protokoll ütleb nii. Ma osutasin samale asjale, et kuidas saaks sellisel rahajagamisel olla parem ühiskondlik eesmärk eelarve puhul. Tegelikult on ju tegemist eelarveraha suunamisega. Kuidas on see parem ühiskondliku vajalikkuse kriteerium, kui seda tehakse ühiskassast isiku valiku põhjal? See vastuolu jäi kogu sellest eelnõu arutelust tugevasti kõlama.
Siin oli juttu ka kintsukaapimisest. Meile komisjonis ei jäänud tugevat muljet, et see oleks vähem kintsukaapimine kui riiklik tulumaksu suunamine eelnõuga. Loomulikult on vabaühenduste rahalised probleemid reaalsus. Aga see arvamus, et eelarveraha suunamise alus on poliitiline suva, mis on taunitav, ja et vabaühendustele suunatav raha muutub automaatselt mittepoliitiliseks ja õilsaks, juhul kui seda ei saada taotluste põhjal, ei jäänud ikkagi komisjonis domineerima.
Kokku võttes tegi komisjon otsused, mille vilju te näete: siia määrati kõnelema siinkõneleja sel kuupäeval, kui ta siin on. Kodukord näeb vist ette nii üle kinnitada. Aitäh!