Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 4. töönädala esmaspäevast istungit. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Külliki Kübarsepp, palun!

Hea esimees! Vabaerakonna saadikud esitavad keskkonnaminister Siim Kiislerile arupärimise Riigimetsa Majandamise Keskuse tegevuse kohta. Nimelt, nagu te kõik kursis olete, tõi "Pealtnägija" avalikkuse ette ühe huvitava tehingukavatsuse. RMK ja Est-For Invest plaanivad alla kirjutada ühiste kavatsuste protokolli tselluloositehase tarnetingimuste loomiseks, ilma et oleks valminud ükski analüüs selle tehase kohta, tehtud detail- või eriplaneering või hinnatud keskkonnamõjusid. Kuna minister ei ole minu andmetel võtnud seisukohta, siis ma arvan, et meil oleks mõistlik küsida, kuidas mõjutab riigiasutuse võimalik eelleping metsaturgu. Millised võiksid olla eelmise ja praeguse RMK nõukogu esimehe huvid? Kas see eellepe on kooskõlas ka riigiabi reeglitega? Kas selle eellepinguga võetakse riigile selliseid kohustusi, mille tõttu me peame hakkama maksumaksja raha eest trahve maksma? Ja kindlasti ootame ministrilt hinnangut sellele olukorrale. Aitäh!

Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esimeseks, advokatuuriseaduse, kohtute seaduse, kohtutäituri seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Urmas Reinsalu. Teiseks, konsulaarseaduse ja isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister Sven Mikser. Ja kolmandaks, isikut tõendavate dokumentide seaduse ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis käib Euroopa tagasisaatmise reisidokumendi kohta. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister Andres Anvelt. Aitäh!

Vastuvõetud kolm eelnõu ja üks arupärimine lähevad menetlusse kodu- ja töökorra seaduses sätestatud korras. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Täiskogul on kohal 82 Riigikogu liiget.
Austatud Riigikogu! Päevakorra kinnitamine. Panen hääletusele Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 4. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 79 Riigikogu liiget, vastu ei olnud mitte keegi, 1 oli erapooletu. Neljanda töönädala päevakord on kinnitatud.

Alustame vastavalt päevakorrale. Kõigepealt on päevakorras Riigikogu liikmete Eerik-Niiles Krossi, Hanno Pevkuri, Urmas Kruuse, Kalle Laaneti, Aivar Sõerdi, Meelis Mälbergi, Yoko Alenderi, Madis Millingu, Ants Laaneotsa, Liina Kersna, Lauri Luige, Jüri Jaansoni, Toomas Kivimägi, Urve Tiiduse, Arto Aasa, Kristen Michali, Maris Lauri, Terje Trei, Anne Sullingu, Jürgen Ligi, Laine Randjärve, Taavi Rõivase, Remo Holsmeri ja Kalle Pallingu esitatud arupärimine. Arupärijate nimel Eerik-Niiles Kross, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! See arupärimine on jätk siin infotunnis juba käsitlemist leidnud küsimusele, miks Eesti riigiasutused – eriti Tallinna Linnavalitsus – ostavad maksumaksja raha eest saadete sisu telekanalilt PBK. Need vastused, mida me peaministri käest saime, olid päris huvitavad, aga ikkagi teemast mööda. Selle tõttu tahan ma enne, kui arupärimise küsimused esitan, rõhutada, et me ei taha teada vastust küsimusele, kas poliitik võib või ei või anda intervjuusid PBK-le. See ei puutu asjasse. Samamoodi ei puutu asjasse see, kas me reklaamime PBK-s suitsuandureid, või isegi see, kas riigiasutused teevad seal mingit teavituskampaaniat, kus on tõesti täiesti apoliitiline ohutusinformatsioon. See arupärimine ei puuduta isegi mitte valimisreklaami, mis on erakonna raha eest ostetud, vaid avaliku raha eest telekanalilt PBK ostetud saadete sisu. Kusjuures see sisu langeb oma sõnumitelt suuresti kokku Moskva ametliku kommunikatsiooniga mitmesugustes küsimustes, näiteks küsimustes, mis puudutavad NATO-t, meie julgeolekut, Krimmi ja Ukrainat, vene vähemust Eestis jne. Vahepealsel ajal on kõik erakonnad peale Keskerakonna – see ei ole tegelikult erakondlik küsimus, see on riigi julgeoleku küsimus, aga märgin selle siiski ära – ehk IRL, sotsiaaldemokraadid, EKRE, Vabaerakond ja Reformierakond selle praktika hukka mõistnud.
Aga küsimused peaministrile on esitatud temale kui Eesti laiapõhjalise riigikaitse kontseptsiooni eest vastutajale. Esiteks, miks te peate ka pärast rea uuringutulemuste avaldamist õigeks riigi ja kohaliku omavalitsuse raha kulutamist sellele kanalile? Eriti kui arvestada, et PBK edastab Eesti julgeolekuhuvidele vastukäivaid Venemaa Föderatsiooni välispoliitilisi sõnumeid – mitte ainult, aga sageli – ja seda ka avaliku raha eest toodetavates saadetes. Juhin tähelepanu, et see on sama kanal, mille emakanal tootis selle kuulsa uudise, kus väideti, et bandeeralased on ühe Ukraina poisi risti löönud. Üks vene näitleja esines poisi emana. Seda kasutatakse seni kui üht libauudiste musternäidet ja see jooksis ka meil õhtustes uudistes sellessamas PBK-s. Kas peaminister teab mõnda teist Euroopa Liidu riiki, kes teeks midagi samasugust? Kas peaminister on kursis Vabariigi Presidendi seisukohaga, et see praktika tuleks lõpetada, ja kas ta kavatseb konsulteerida Vabariigi Presidendiga selles küsimuses? Kas peaminister peab õigeks seda, et pealinnal on meediastrateegia, mis ilmselgelt erineb oma suundumustelt riigi kommunikatsioonistrateegiast? Ja kuivõrd peaminister on meediakanali Sputnik kohta öelnud, et see ei ole sõltumatu meedia, vaid propaganda tööriist, samal ajal kui Eesti julgeolekuasutused on täpselt sama hinnangu andnud ka PBK-le, siis millest tuleneb peaministri erinev hinnang nendele kahele meediakanalile? Aitäh!

Arupärimisele vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Väga austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad, suur tänu selle arupärimise eest! Kui lubate, siis loen ka küsimused ette, sest ma arvan, et nii on teil parem jälgida.
Kõigepealt mõned mõtted ja sõnad sissejuhatuseks. Kui vaadata viimast Eesti inimarengu aruannet, siis selle kohaselt jälgib 92% Eesti venekeelsest elanikkonnast regulaarselt Venemaa meediakanaleid, olgu nendeks televisioon, raadio, uudisteportaalid või ajalehed-ajakirjad. Eestikeelseid meediakanaleid jälgib regulaarselt 31% venekeelsest elanikkonnast. Inimarengu aruande aluseks on 2014. aastal tehtud küsitluse "Mina. Maailm. Meedia" andmed. Aruandes tõdetakse, et Eesti elanike meediatarbimine eristub kõige rohkem rahvuse või emakeele ja vanuse järgi. Hariduslikud ja soolised erisused on tunduvalt väiksemad. Enamik eestlastest jälgib Venemaa meediakanaleid harva või üldse mitte, kuid Eesti venekeelne auditoorium jälgib üht või mitut Venemaa kanalit regulaarselt.
Nii võib tõdeda, et kõnealuse arupärimise juurprobleem, milleks on kõigi Eestimaa elanike ühtse inforuumi puudumine, ei ole värskelt ega üleöö tekkinud küsimus. Teema on aeg-ajalt ajakirjanduses teravalt üles tõusnud. Minu arvates on aga vale keskenduda ühele äsja Brüsselis tutvustatud uuringule ning kahe erineva inforuumi tekkimise ja püsimise põhjustes tõsta esile vaid ühe Eestis leviva telekanali rolli. Meid aitab kõige paremini terve, tasakaalustatud, lõimunud ja üksteist mõistev ühiskond – ühiskond, kus elavad rahvused suhtleksid nii omavahel kui ka avaliku sektori ja avaliku võimuga.
Ma ei usu, et seda tervemat, tasakaalustavamat ja mõistvamat ühiskonda aitaks saavutada rahvusvähemuse jaoks olulise, jälgitava ja usaldatava infokanali (või infokanalite) äralõikamine, boikoteerimine või keelamine. See tähendaks, et me ei suudaks enam jõuda olulise osani Eesti elanikest, et viia nendeni näiteks siseturvalisuse või sisejulgeoleku seisukohast vajalikke sõnumeid. Mullu kevadel avaldatud Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringust saame teada, et meedia eelistus on seotud ka kuuluvustundega: tugevama riigiidentiteediga inimesed on usaldavamad nii eestikeelsete kui ka kohalike venekeelsete kanalite suhtes. Meie strateegiline siht on suurendada inimeste usku Eestisse ja seotust Eestiga, mis on aga mõõtmatult laiem ülesanne kui pelgalt telekanalite küsimus. Usaldust kohalike kanalite vastu ei saa kelleltki kohustuslikus korras nõuda – see tuleb kvaliteetse sisu ja ajaga välja teenida.
Keskvalitsuse käskude ja keeldudega, mille eesmärk on vaid valitsusele "sobilike" kanalite kasutamine, aga mida teavituse adressaadid ei jälgi ega vaata, ei maandata riske, vaid tegelikkuses suurendatakse neid. Suitsuandurita korter põleb hooletu suitsetamise tagajärjel maha ka siis, kui korteris pilti näitava teleri kanalite loetelus on Pervõi Baltiiski Kanal blokeeritud. Olgu öeldud, et arupärimises nimetati seda Pervõi Pribaltiskii Kanaliks. Arvan, et igale riigiasutusele peab jääma võimalus kasutada teavitustegevuseks kõiki olemasolevaid kanaleid. Usaldust suurendab avatud suhtlemine, mitte keeldumine, ignorantsus ja reaalse olukorra eiramine.
Kindlasti on oluline rõhutada üht tahku, millele on tähelepanu juhtinud ka professor Mati Heidmets: ainult ühisest inforuumist kui vahendist ei piisa, meil on vaja ka sõnumit, mida me soovime venekeelsele vähemusele välja öelda. See sõnum ei tohiks olla keelav, käskiv, lõhestav või õiget mõistmist õpetav. See peaks olema sõnum, mis tunnustab, liidab ja motiveerib – Eesti venelased on meie ühiskonna väärtuslik ja oodatud osa. Mul on hea meel märkida, et avatus ja valmidus dialoogiks on juba kaasa aidanud usalduse kasvule. See ei ole vähetähtis, et näiteks eelmise aasta sügisel Kaitseministeeriumi tellitud uuring "Avalik arvamus ja riigikaitse" näitab, et alates 2016. aasta sügisest on märkimisväärselt vähenenud lõhe eestlaste ja venelaste usalduses nii Riigikogu, valitsuse, peaministri kui ka Euroopa Liidu suhtes.
Nüüd teie küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Miks peate ka pärast rea uuringutulemuste avaldamist õigeks riigi ja kohaliku omavalitsuse raha kulutamist sellele kanalile? Eriti arvestades, et PBK edastab Eesti julgeolekuhuvidele vastukäivaid Venemaa Föderatsiooni välispoliitilisi sõnumeid ka avaliku raha eest toodetavates saadetes." Kordan, et praegune olukord Eesti venekeelsel meediamaastikul ei ole kindlasti ideaalne, aga me oleme riigina igal juhul huvitatud vene keeles kõnelevate eestimaalaste meie inforuumis hoidmisest. See on reaalsus, et PBK on suurima vaadatavusega venekeelne kanal Eestis. Kogu elanikkonna puhul on PBK päralt ca 5,5% vaatamisaja osakaalust, mitte-eestlaste seas on see ca 16%. ETV+ vaadatavus on kahjuks endiselt alla protsendi. Kui ETV+ venekeelset "Aktuaalset kaamerat" vaatab umbes 13 000 inimest, siis PBK venekeelseid Eesti uudiseid 53 000 inimest. Seega, kui meie soov on jõuda näiteks sisejulgeolekualaste või muude taoliste teavituskampaaniatega ka vene keeles rääkiva elanikkonnani, siis ei piisa ainult soovitustest ja pikaajalistest plaanidest, et tõsta ETV+ vaadatavust mitte-eestikeelse elanikkonna seas. Oluliste teavitustega on vaja inimesteni jõuda siin ja praegu – nende kanalite abil, mida inimesed reaalselt vaatavad, jälgivad ja usaldavad.
Saan tuua ühe näite. Valitsuse kommunikatsioonibüroo palus ühel meediaagentuuril hinnata, milline oleks meediakampaania inimesteni jõudmise ulatus, kui loobutaks reklaami tellimisest Venemaa Föderatsiooni telekanalites. Olgu öeldud, et saadud hinnang lähtub turunduslikust vaatekohast ega arvesta julgeolekupoliitilisi või muid kaalutlusi. Selle hinnangu kohaselt on reklaami tellimisel Eesti venekeelsele sihtrühmale vanuses 18–65 aastat tõhusaim lahendus eri meediakanalite (olgu nendeks televisioon, raadio, online-kanalid jt) kombineerimine. Kui võtta aluseks näiteks neljanädalane reklaamikampaania kõigis võimalikes Eestis levivates telekanalites, siis jõuaksime nii 82,6%-ni sihtrühmast. Võrdluseks, et loobudes reklaami tellimisest Venemaa Föderatsiooni telekanalitelt, jõuaksime neljanädalase telekampaaniaga 62,4%-ni sihtrühmast, st ligi viiendik sihtrühmast jääks kõnetamata. Alternatiivsed lahendused nendele telekanalitele on võimalikud, kuid nende efektiivsus sihtrühmani jõudmisel on kindlasti madalam ja maksumus kõrgem. Kui teavituskampaania käigus soovitakse muuta inimeste teadlikkust või hoiakuid, siis peab kasutama neid kanaleid, mida vaadatakse ja mille kaudu auditooriumini jõutakse.
Riigiasutused tellisid 2017. aastal PBK-lt järgmisi teavituskampaaniaid. Esiteks, Tarbijakaitseamet tellis PBK-lt kaks teavituskampaaniat maksumusega 4247 eurot ja 78 eurosenti. Teiseks, Maanteeamet ostis reklaamiaega PBK-lt, Ren TV-lt ja NTV Mirilt: 3800 euro eest liiklusviisakuse kampaaniaks, 5200 euro eest kõrvaliste tegevuste kampaaniaks, 3000 euro eest joobes juhtimise vastaseks kampaaniaks ja 3400 euro eest piirkiiruse kampaaniaks. Kolmandaks, Päästeamet tellis PBK-lt tuleohutuskampaania, mille sõnum on suunatud kortermaja elanikele – tuli ei tunne korteri piire. Päästeameti statistika põhjal on selgeks saanud, et kortermajade põlengud toimuvad sagedasti Tallinnas ja Ida-Virumaal. Seega on sel korral oluline osa kampaaniast ka vene keeles. PBK osa oli 5192 eurot ja 63 eurosenti, millele lisandus käibemaks. Selliseid teavituskampaaniaid on riigiasutused Pervõi Baltiiski Kanalist tellinud ka enne praeguse valitsuse ametisse astumist. Näiteks 2015. aastal tellisid sealt teavituskampaaniaid nii Päästeamet, Tarbijakaitseamet kui ka Politsei- ja Piirivalveamet.
Teine küsimus: "Kas Teil on näiteid, et teised EL-i riigid teeksid midagi sarnast?" Minule teada oleva informatsiooni kohaselt on ka Läti riigiasutused kasutanud teavituskampaaniate läbiviimisel Pervõi Baltiiski Kanali ühe teavituskanalina. Samuti oli 2017. aasta jaanuarist juuli lõpuni igal esmaspäeval PBK eetris 40-minutine europarlamendi tellitud saade "Euroloogia", mida näidati kolmes Balti riigis.
Kolmandaks: "Vabariigi President nõustus Postimehe intervjuus 19.12.2017 seisukohaga, et avaliku raha viimine ebasõbraliku riigi telekanalitesse – näiteks PBK-sse – tuleks viivitamatult lõpetada. Kas Te kavatsete selles küsimuses Vabariigi Presidendiga konsulteerida?" Mina peaministrina ja kogu Vabariigi Valitsus konsulteerime pidevalt Vabariigi Presidendiga erinevates Eesti riiki ja ühiskonda puudutavates küsimustes.
Neljas küsimus: "Kas peate õigeks, et ühel linnal on oma meediastrateegia, mis oma suundumustelt oluliselt erineb riigi kommunikatsioonistrateegiast?" Eesti kohalikud omavalitsused täidavad neile põhiseadusega pandud ülesandeid ning teostavad põhiseaduse ja teiste seadustega antud võimu lähtuvalt Eesti Vabariigi kehtivatest õigusaktidest. Praegu ametis olev valitsus peab kindlasti kinni demokraatlikest printsiipidest ja väärtustest, nagu võimude lahusus, omavalitsuste autonoomia, detsentraliseeritud võim, enesekorraldusõiguse garantii jne. Kindlasti ei hakka Vabariigi Valitsus kohalikele omavalitsustele koostama keeldude ja käskudega sisustatud strateegiaid, välja arvatud juhul, kui on oht, et mõni kohalik omavalitsus ei tegutse põhiseaduse alusel ning selle preambulis toodud printsiipide, eesmärkide ja mõtete nimel. Kohalik omavalitsus lahendab oma kogukonna probleeme ja korraldab elu kohalikes huvides, kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas.
Viies küsimus: "Te olete öelnud, et infoagentuur Sputnik ei ole "sõltumatu meedia, vaid propaganda tööriist". Eesti julgeolekuasutused on andnud sama hinnangu PBK-le. Millest tuleneb Teie erinev hinnang nende kahe meediakanali suhtes?" Kui toome kõige lihtsama võrdluse selle kurikuulsa Sputnikuga, siis näiteks Pervõi Baltiiski Kanal on olnud Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidele akrediteeritud juba 2012. aastast. Minu teada on nad seal kohal käinud alates 2002. aastast. Kanalile on andnud intervjuusid nii varasemad kui ka ametis olevad valitsusliikmed. Isiklikult ei ole kogenud, et minu sõnumeid või valitsuse seisukohti pressikonverentsidelt oleks teadlikult väänatud või levitatud pahatahtlikku väärinformatsiooni. Ma tänan!

Küsimused peaministrile. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh, härra peaminister! Nii kena, et te olete inimarengu aruandeni jõudnud, aga erinevalt teie väidetust, et see aruanne justkui lihtsalt tõdeb eestlaste ja venelaste erinevat meediatarbimist, nimetatakse seda seal tegelikult üheks venelaste vaimse getostamise meetodiks, kui nii tohib öelda. Ja selle juures on tõdemused, et eestlased ja venelased õpivad eraldi, töötavad eraldi ja elavad eraldi ning kogu aeg on kannatajateks just mitte-eestlased. Nad teenivad vähem, nad elavad vähem ja nende valikud on väiksemad. Öelge, kas te jäätegi lihtsalt tõdema mingeid üksikuid elemente olukorra kirjelduses või te kavatsete midagi teha selleks, et see vahesein eestlaste ja venelaste vahel (sh meediatarbimise puhul) maha lammutataks!

Aitäh! Ma arvan, et igasugused vaheseinad, mis ühiskonnas on, kindlasti kasu ei too. See on punkt üks. Punkt kaks: ma arvan, et see suund, mis võeti mõni aasta tagasi ETV+ arendamisele, on igati õige. Ma ei nõustu absoluutselt nende kriitikutega, kes ütlevad, et ETV+ vaadatavus on väike ja see tuleks nüüd sulgeda või lõpetada selle toetamine. Ma arvan, et see aeg on olnud piiratud ja neile tuleb adra seadmiseks rohkem aega anda. Nii et ma igal juhul ei ütle, et olukord on praegu ideaalne.
Ma tõin ka oma vastustes välja selle, millised on faktid – missuguseid kanaleid vaadatakse praegu rohkem ja missuguseid vähem. Loomulikult on meie soov ETV+ edasi arendada. See on punkt üks. Punkt kaks: ma arvan, et väga õige on seda seina lõhkuda, inimesed peavad elama ühises infovoos. Aga me peame suutma viia ka riigi sõnumeid kohale nende kanalite kaudu, mis meil praegu kasutada on. Ma tõin ka eelmise aasta sügisel välja sellesama Kaitseministeeriumi uuringu. Sealt tuleb välja – te kasutasite seina mõtet –, et tegelikult on ju seda seina, ma ei saa öelda, et lõhutud, aga see on muutunud väiksemaks, madalamaks. Kui me vaatame eestikeelse ja venekeelse elanikkonna hinnanguid eri institutsioonidele Eestis, siis me näeme, et vahe usalduses on vähenenud, olgu Euroopa Liidu või isegi Kaitseväe suhtes. Nii et see vahe on vähenenud ja ma arvan, et see on positiivne tendents.

Arto Aas, palun!

Aitäh! Tegelikult olid need muidugi üsna häbiväärsed seisukohad Eesti Vabariigi peaministrilt, kes kaitseb PBK-d. Nimelt, ta peab seda justkui sõltumatuks infokanaliks ja ajab meile siin mingite suitsuandurite reklaamiga puru silma. Me kõik saame aru, et me ei räägi täna mingitest tuleohutus- või liiklusohutusreklaamidest. Me räägime sellest, et seal toimub parteiline propaganda maksumaksja raha eest. Me räägime sellest, et seal toimub vaenu õhutamine, lõhede süvendamine ja elanikkonna desinformeerimine. Ja ma usun, et te tegelikult teate seda, aga see on teie partei huvides. Küll aga häirib mind see, et te jätkuvalt eitate enda rolli Tallinna linna juhtimises. Te olete Keskerakonna Tallinna nõukogu esimees. Te sõitsite Tallinnas peaministrina vilkurite saatel koalitsiooniläbirääkimistele. Te olete isiklikult otsinud Tallinnasse abilinnapäid. Ja te jätkuvalt väidate, et teil puudub Keskerakonna juhitavas Tallinnas võimalus lõpetada maksumaksja raha raiskamine PBK-s. Kuidas kommenteerite?

Aitäh teile! See teie põimküsimus kümne erineva asja kohta paneb mind kindlasti väljakutse ette, kuidas sellele vastata. Te pahandate minuga, et ma ei kommenteeri Tallinnas toimuvat. Aga kui selle kohta ei küsita, siis mida ma siin kommenteerin? Punkt üks: ma kommenteerisin, et põhimõtteliselt on praeguse valitsuse ja ka minu jaoks isiklikult kohalikud omavalitsused autonoomsed. Punkt kaks: te panete kogu oma emotsiooni – ma ei tea, kas kibestumise või paha tunde – sellesse küsimusse ja taote PBK maapõhja.
Ma vaatan teile, auväärt Riigikogu liige Arto Aas, otsa. Seesama kanal on täpselt samamoodi riigiga suhelnud minu teada 2002. aastast. 2012. aastast on see olnud akrediteeritud kanal Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel, kus olete ka teie olnud. Ma arvan, et minust palju rohkem, sest te olete valitsusse kuulunud kauem kui mina. Miks see siis probleem ei olnud? PBK on teinud väga palju intervjuusid, mis on seotud Eesti eesistumisega Euroopa Liidus. Ma arvan, et see on õige suund. See on suund sellele, mis kanaleid praegu vaadatakse. Kui me vaatame näiteks muutust Euroopa Liitu suhtumises aastatel 2016–2017, usalduse vahet eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel, siis me näeme, et see vahe on 11% vähenenud.

Madis Milling, palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Mul on mure Vabariigi Valitsuse kommunikatsioonibüroos töötavate strateegilise kommunikatsiooni spetsialistide tuleviku pärast. Kuidas te kavatsete nendele strateegilise kommunikatsiooni spetsialistidele tagada n-ö sundimatu töökeskkonna ja analüüside objektiivsuse situatsioonis, kus paljud Eesti meediaeksperdid ja julgeolekuasutused peavad Pervõi Baltiiski Kanali Vene propaganda huve esindavaks kanaliks, aga Eesti Vabariigi valitsus ei pea või väldib otsest seisukohavõttu?

Aitäh! Kui teie arvamus on selline, et erakond, kuhu te kuulute, andis Stenbocki majas 17 aastat korraldusi, kuidas tuleb Vabariigi Valitsuse kommunikatsioonibürool käituda või missuguseid uudiseid teha, siis ma arvan, et see ei ole õige. Ma arvan, et teil ei ole mitte mingisugust põhjust Reformierakonda selles kahtlustada. Uskuge mind, see on ka praegu nii, et nad teevad oma tööd professionaalselt ja hästi.
Te tõite välja strateegilise kommunikatsiooni, millega seotud küsimused on kahjuks riigis aastaid otsustamata ja lahendamata olnud. Tõsi on see, et viimase aasta jooksul on tehtud reaalsed otsused, mille taga on reaalne rahastus selle aasta eelarves. Meeskonda komplekteeritakse praegu ja selle juht on välja valitud. Martin Jaško töötab Vabariigi Valitsuse kommunikatsioonibüroo alluvuses. Arvatakse, et sinna võiks tööle võtta 8–10 inimest. Ma loodan, et meeskond komplekteeritakse parimatest inimestest selle aasta lõpuks. Aga kui te arvate, et igal hommikul, lõunal või õhtul peaminister helistab sinna ja ütleb, et tuleb edastada seda, teist või kolmandat sõnumit, siis nii see ei ole. Kui te räägite PBK-st ja intervjuude andmisest, siis ma tulen veel kord selle juurde, et sellele kanalile on Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil intervjuusid andnud kõik peaministrid ja kõik valitsusliikmed – keegi ei ole sealt PBK-d välja lükanud.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Ma väga loodan, et te tegelikult ikkagi saate aru, mille kohta on need küsimused esitatud. Küsimus ei ole selles, kas te annate intervjuusid või kas te ise kodus salaja seda kanalit vaatate. Küsimus ei ole selles, kas riik on sinna tellinud suitsuandurireklaami või mõne muu sotsiaalse kaalutlusega reklaami. Küsimus on selles – ma tuletan meelde, et te olete Euroopa Liitu ja NATO-sse kuuluva riigi peaminister –, et teie juhitava erakonna liikmed, kes alluvad teile Tallinna nõukogus Keskerakonna parteilist liini pidi kõige otsesemalt ja vahetumalt, ei telli sealt maksumaksja raha eest väga suures koguses mitte ainult Keskerakonna propagandat, mis on minu hinnangul juba lubamatu. Nad tellivad ka saateid, kus on esitatud näiteks selliseid seisukohti, et Krimmi referendum oli seaduslik, Eestist on lahkunud kõik 15–18-aastased tütarlapsed, Eesti on sõna otseses mõttes koloonia ja Euroopa Liitu astumine röövis meie riigi paljaks. Need on vaid mõned näited väga-väga paljudest.

Küsimus, palun!

Kas te kiidate heaks selliste saadete tellimise oma erakonnakaaslaste poolt?

Aitäh, Taavi Rõivas! Eks ma annan vastuseid vastavalt sellele, mida te minu käest küsite. Ja kui te küsite nii keerulisi ja segaseid küsimusi või loete sealt paberilehelt maha, siis ongi üsna keeruline vastata. See on punkt üks. Punkt kaks: kui teie erakonnas arvatakse, et erakonna esimees Hanno Pevkur või endine esimees teie näol ütleb nii, nagu peab olema, ja terve erakond teebki nii, siis Keskerakonnas see kindlasti nii ei ole – ausõna, ei ole. Ja mina ei tahaks kuuluda sellisesse erakonda, kus erakonna esimees Rõivas või Pevkur ütleb, et tehke nii, ja nii lähebki üle Eesti. Keskerakond on oma juhtimisstruktuurilt laiapõhjaline ja vähemalt minu ajal see nii ka jääb.
Punkt kolm: kui te küsite, mis intervjuusid mina sinna annan, siis viimati ma andsin PBK-le intervjuu, mis oli seotud Suurbritannia ja Iirimaa külastusega. (Hääled saalist.) Jaa, Riigikogul on loomulikult õigus peaministrilt mikrofon ära võtta, härra Ligi, nagu te palusite. Kui te ütlete, et ma vaatan kodus salaja PBK-d, siis ei, ma ei ole PBK vaataja – tõesti ei ole. Ja kui tulevad mingisugused uuringud, mille järgi nad riivavad või ründavad Eestit julgeoleku või demokraatia seisukohalt, siis ma mõistan nad üheselt hukka. Väga lihtne!

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt peaminister! Ma olen segaduses. Kui ma õigesti aru sain, siis ütles arupärimise esitajate esindaja sissejuhatavas sõnavõtus, et teda ei huvita vastus sellele, kes kellele intervjuusid annab vms. Räägiti konkreetsete saadete tellimisest ja nende sisust. Julgeolekuorganisatsioonid on oma hinnangus edastanud selge arusaama, et see kõik ei ole Eesti riigi huvides. Kas teie kui peaminister ja Tallinna nõukogu esimees arvestate või ei arvesta julgeolekusituatsiooniga? Või mis keelaks teil näiteks ETV+-ile 500 000 eurot andmast? Ma ei saa selle olukorraga nõus olla ja ma olen veel reaktiivsem: kui julgeolekuorganisatsioonid on öelnud, et üks kanal ohustab Eesti julgeolekut, siis ma ei viiks sinna tegelikult ühtegi senti riigi raha. Aga kindlasti on see arvamus praegu vähemuses.

Aitäh! Ma mitte ainult ei arvesta, vaid lausa käitun nende reeglite ja mõtete alusel, mis tulevad julgeolekuasutustelt. Nii et te ei pea selle pärast murelik või segaduses olema. Ma tõin teile mõningaid näiteid, millised riigiasutused on PBK-lt saateid tellinud. Ma võin seda laiendada näiteks 2015.–2016. aasta peale: võtame selle aja, kui Reformierakond oli valitsust juhtiv erakond. Ja ma rõhutan veel kord, et teie ees ei ole Tallinna Linnavolikogu esimees või Tallinna linnapea. Maanteeamet on PBK-lt tellinud joobes juhtimise vastaseid ja piirkiiruse kampaaniaid. Päästeamet on sealt tellinud kampaaniaid, mis on seotud veeohutuse ja tuleohutusega. Tarbijakaitseameti teavituskampaaniad on olnud suunatud ebaausate kauplemisvõtete vastu. Samuti on PBK-lt saateid tellinud Politsei- ja Piirivalveamet ning hanke korras Tarbijakaitseamet. Kõik need asutused on sealt tellinud teavituskampaaniaid Eesti elanikele. Ja kui teie küsimus peaministrile on, kas ma panen nende ametite tellimused kuidagi kahtluse alla või taunin seda, siis vastan nii: ei, ma kindlasti toetan nii Maanteeameti, Päästeameti, Tarbijakaitseameti kui ka Politsei- ja Piirivalveameti tellitut.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! See, millest me räägime, on sisuliselt avaliku raha vargus Keskerakonna valimise huvides. Ja see ei juhtu esimest korda. 2009. aastal jagati Tallinnas küttepuid ja kartuleid. 2013. aastal tegi mitu poliitikut endale linna raha eest valimiseelset reklaami. Selle kohta võeti ka selge seisukoht ja see raha tuli hiljem tagasi maksta. Ütelge, kuidas te seda kõike ikkagi hindate, ja ärge tehke nägu, et me räägime siin millestki muust! Kas te ise ka mõjuka Keskerakonna poliitikuna ütlesite kunagi Edgar Savisaarele, et nii ei tehta, nii ei tohi – see on avalik vargus?

Aitäh teile emotsionaalse küsimuse eest! Avalik vargus on üheselt taunitav, sellele pole mitte mingisugust õigustust. See on punkt üks. Punkt kaks: kui te ütlete, et mõni kohalik omavalitsus on tegutsenud või tegutseb avaliku varguse raames, siis tuleb sellest viivitamatult teavitada vastavaid ametiasutusi ja seda uurida. Ma kindlasti ei toeta mitte mingisugust avalikku vargust või avaliku raha vargust, nagu teie seda defineerisite. Mina arvan, et meil on siin Eesti riigis väga pädevad uurimisasutused, kes peavad neid asju igal juhul uurima.

Laine Randjärv, palun!

Aitäh! Hea Jüri, kordamine on tarkuse ema. Ma kordan igaks juhuks veel kord, et küsimused sulle ei käi praegu tuletõrje, Maanteeameti, sotsiaalmeedia, sotsiaalteenuste ega ka mitte laulupeo kohta. Need küsimused ei ole esitatud tavaliste intervjuude kohta, mida PBK käib valitsuse pressikonverentsil küsimas, või selle kohta, kui nad kuskil tänava peal küsivad, kuidas suhtute laulupeol ühes või teises keeles laulmisse. Küsimused puudutavad suunatud ja ostetud saateid, kus räägitakse asjadest, mis on Eesti riigi suhtes vaenulikud. Reedel oli mul Raadio 4 saates "Odin na odin" tunniajaline intervjuu, kus vene keeles kõnelev daam küsis minult, miks ei keela Eesti riik PBK-d ära Eesti territooriumil, sest sealt tulevad niivõrd kohutavad saated. Mina soovitan sul, Jüri, vaadata PBK-d, ära ütle ...

Küsimus, palun!

... et sa ei vaata. Vaata, sest siis sa saad teada, mis seal toimub! Minu küsimus on, mispärast ei võiks seda raha, mille eest ostetakse PBK-lt mis iganes asjade teavitamiseks saateaega, suunata näiteks ETV+-ile.

Aitäh! Kõigepealt punkt üks: ma tõesti arvan, et sellise käskude ja keeldude ühiskonna aeg võiks hakata läbi saama. Punkt kaks: ma arvan ka seda, et kui me sulgeme mingisuguse telekanali või meediumi, siis on tulemus praktiliselt nullilähedane, arvestades praegust väga hästi arenenud digitaalset ühiskonda, sotsiaalmeediat, internetti ja selle levikut. Punkt kolm: kas ETV+-ist võiks ... Te toote siia kogu aeg sisse kohaliku omavalitsuse. Ma veel kord ütlen, et te peaksite neid küsimusi esitama näiteks Tallinna Linnavolikogus oma fraktsiooni kaudu. Minu teada oli Riigikantselei – see on asutus, kus mina praegu töötan – viimane tellimus PBK-le seotud "Eesti Vabariik 100-ga". Ja meil ei ole plaanis tellida PBK-lt mitte ühtegi teavituskampaaniat.
Te ütlesite, et kordamine on tarkuse ema. Ma ju vastasin konkreetselt neljandale küsimusele ja ma jään selle juurde, mis ma ütlesin. Ma ütlesin järgmist: "Eesti kohalikud omavalitsused täidavad neile põhiseadusega pandud ülesandeid ning teostavad põhiseaduse ja teiste seadustega antud võimu lähtuvalt Eesti Vabariigi kehtivatest õigusaktidest. Praegu ametis olev valitsus peab kindlasti kinni demokraatlikest printsiipidest ja väärtustest, nagu võimude lahusus, omavalitsuste autonoomia, detsentraliseeritud võim, enesekorraldusõiguse garantii jne."

Eerik-Niiles Kross, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Teie sissejuhatava jutuga võib ju suurel määral nõus olla, aga kahjuks ei puudutanud see eriti meie esitatud küsimusi. Keegi ei ole soovinud PBK-d kinni panna ja me ei ole ka tahtnud infokanalit ära lõigata, nagu te ütlesite. Te ikkagi tõrgute rääkimast nende saadete sisust, mida ostetakse avaliku raha eest. Ma loen teile ette ühe tsitaadi ja palun teie hinnangut, kas selline sõnum vastab Eesti kommunikatsioonistrateegiale vene vähemuse suunal või on üleüldse kuidagimoodi kooskõlas Eesti huvidega: "Seoses Ukraina sündmustega on Eestit haaranud hüsteeria. Selle kuuenda palati foonil ainukesena kaine pea säilitanud mees on Savisaar, kes ütles, kas Ukraina demokraatia või hoopiski mittedemokraatia. Mida te sebite Krimmi pärast, kus inimesed käisid referendumil ja hääletasid, nagu vaja? Mis okupatsioonist te üldse räägite?" See sõnum on ostetud Tallinna linna raha eest ja edastatud Eesti venekeelsele vaatajale. Kuidas te sellesse suhtute?

Taunivalt. Sada protsenti taunivalt.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud peaminister! Jah, PBK on tõesti käinud valitsuse pressikonverentsidel – olles olnud valitsuse kommunikatsioonibüroo töötaja, tean seda –, kuid need on väga erinevad asjad, kas valitsusliige annab PBK-le intervjuu või valitsuserakond tellib Eesti-vaenulikult telekanalilt n-ö ostetud saateid. Need on kaks põhimõtteliselt väga erinevat asja. Minu küsimus on selline: te ütlesite siin Eerik-Niiles Krossile, et te taunite seda, aga kas te taunite seda ka oma erakonna sees? Kas teil on mingisugune autoriteet oma erakonnas, et öelda, et selliste saadete tellimine ei ole Keskerakonnas okei?

Aitäh! Ma ei tea, millega seda autoriteeti võrrelda. Kui seda võrrelda teie erakonna esimehega, siis ma kahtlen. Ma ei oska seda hinnangut anda. Aga kui te küsite, kas ma taunin seda, mille kohta härra Kross küsis, siis jah, loomulikult. Ja ma ei ole seda öelnud mitte ainult siin Riigikogu kõnetoolis, vaid ka oma erakonna või ükskõik missugustel nõupidamistel – väga tugevasti, väga selgelt ja väga jõuliselt! Nii et selle autoriteediküsimuse kohta ütlen, et peate seda ise hindama. Ma ei oska seda hinnanguskaalat teie erakonna esimehe ja enda vahel tuua. Võib-olla ütleb Mart Helme, et see pole üldse autoriteedi hindamise skaala.
Aga kui me räägime Ukrainast ja tõsistest asjadest, siis ma arvan, et kõigile on arusaadav, et see ei ole mängukoht. Me räägime olulisest partnerist ja Eesti suhtes väga sõbralikust riigist, keda me toetame. Nende territooriumil käib praegu sõjategevus. Ma olin Ukraina presidendiga viimati ühenduses neljapäeval. Me rääkisime ka Ukraina praegusest olukorrast ja ma ütlesin, et Eesti toetab täielikult Ukraina territoriaalset terviklikkust ja suveräänsust ning teeb kõik selleks, et sellele kaasa aidata. Tõsi küll, telefonivestluse põhjus oli seotud meie ettevõtjate ja meie majandusruumiga ning nn musta nimekirjaga. Mul on hea meel, et see küsimus sai lahendatud.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Möödunud aasta sügisel algatas meie fraktsioon seaduseelnõu, mille kohaselt saanuksid kohalikel valimistel hääletada ainult Eesti Vabariigi kodanikud. Kahjuks ei leidnud see siin saalis toetust, kuid seda teemat käsitleti ka PBK saates "Eesti uudised", mille on tellinud Tallinna Linnavalitsus maksumaksja raha eest. Ja Tallinna linna juhib teatavasti Keskerakond. "Eesti uudistes" kommenteeris seda küsimust ka Riigikogu keskerakondlasest saadik Igor Kravtšenko, keda ma nüüd tsiteerin: "Meil on parteinõukogu otsus, mille järgi me hakkame püüdlema selle poole, et kõik halli passi omanikud saaksid hääleõiguse ka parlamendivalimistel. Veelgi enam, meie juhitud koalitsioon on astunud selles suunas juba mitmeid samme." Palun kommenteerige, milliseid samme on praegune valitsus astunud, et anda parlamendivalimistel hääleõigus kõikidele mittekodanikele!

Aitäh! Eks omavalitsusi juhivad need, kellele on kõrgeim võim usalduse andnud. Tallinna linnas, millest jutt käib, teenis viimastel kohalike omavalitsuste valimistel, 15. oktoobril 2017, kõige suurema mandaadi tõesti Keskerakond. Ja aitäh selle eest! Te küsisite, milline on see sõnum. Kui rääkida praegusest koalitsioonist, siis ausalt öeldes on tõsi see, et meie soov on olnud, et Eestis ei antaks enam välja halle passe, et see küsimus lahendataks. Mina isiklikult olin opositsioonis ja olen ka praegu koalitsioonis olles seda meelt, et see, et Eestis elab 70 000, 75 000 või 80 000 halli passi omanikku, on tegelikult probleem, mis tuleb lahendada.
Ma rõhutan siin kohe ka, et see ei tähenda, nagu mõnikord on tõlgendatud, nullkodakondsust ega seda, et kõigile saadetakse postiga koju Eesti pass ja kodakondsus. Kindlasti see nii ei ole. Kodakondsuse saamine eeldab, et inimene seda taotleb ning on lojaalne Eesti riigile ja selle korrale, meie põhiseadusele ja seadustele. Aga me oleme ka seda öelnud, et see kõik kehtib ainult nende inimeste puhul, kes ei ole olnud kuidagi seotud kunagise Nõukogude Liidu armee ega teenistustega, ja nende inimeste puhul, kes on Eestis elanud enne 20. augustit 1991. Kui te küsite, kas praegune koalitsioon on leppinud kokku selles, et laiendada näiteks valimisvõimalusi Euroopa Parlamendi valimistel, siis vastus on ei – sellist kokkulepet ei ole.

Helmut Hallemaa, palun!

Aitäh, esimees! Hea peaminister, ma ei ole nõus ühe sinu hinnanguga – sellega, kui sa vastasid suurima fraktsiooni esimehele, et sult võikski mikrofoni ära võtta. See saab ikkagi toimuda ainult Riigikogu töö- ja kodukorrast lähtudes, olgu tegu kolleegiga puldis või veel enam – peaministriga. Ma olen aga sada protsenti nõus sinu omavalitsuste kohta antud hinnanguga, sest meie kohalikud omavalitsused on põhiseaduslik institutsioon ja neid otsuseid saavad tõesti teha vaid omavalitsuste volikogud. Aga ma palun sinu hinnangut ETV+ kanali kohta. Kas ETV+ oleks praegu oluliselt vaadatum kanal, kui ETV2, mis loodi tegelikult samuti venekeelse või muukeelse kanalina, oleks sellisena säilinud? Selle säilimist ei taganud see erakond, kes siin praegu kõige rohkem küsib. Ja ka arupärijate hulgas on kõige rohkem selle erakonna inimesi.

Aitäh! Tegemist on vist ikka kodu- ja töökorra seadusega. Aga ma arvan siiralt, et see mikrofon tuleb anda sinna, kuhu Riigikogu otsustab selle anda. Nüüd sellest ETV2 versus ETV+. Ma arvan, et see, kui olulise küsimuse puhul võetakse midagi ette ja jäetakse siis asi poole pealt katki, ei ole hea. Praegusel juhul on küsimus tegelikult selles, kuidas me suudame viia venekeelsesse inforuumi seda infovoogu, mis tuleb valitsuselt, riigiametitelt jne. Ma ei pea õigeks, et see tee katki löödi. Tõsi, tekkis ETV+.
Ma ütlesin ka siin arupärijatele vastates kohe alguses ära, st esimese küsimuse vastuses, et ma ei pea mitte mingil juhul õigeks ETV+ töö lõpetamist. Selline ettepanek on õhus, sest seda väga ei vaadata, vaadatavuse protsent on madal. Mõned võib-olla isegi natukene ironiseerivad selle üle. Ma ei näe selleks põhjust. Ma arvan vastupidist, et ETV+ tuleb edasi viia, seda tuleb edasi arendada. Meil on olnud vähe aega selleks, et seda rohkem avalikkuseni viia, ja me peame kõik koos pingutama. Nii et mingi tee poole pealt katki jätmine on minu arvates vale. Ka toona oleks võinud sellega edasi minna. Nüüd on meil ETV+ ja ma annan välja sõnumi, et praegune valitsus seda kindlasti kinni ei pane.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma saan aru, et teil on suhteliselt ebamugav olla, sellepärast et te esindate ka siin seda positsiooni, mille järgi te ajate kahepalgelist poliitikat vene kogukonna ja eesti rahva suhtes. Te tahate meeldida meile ja rääkida sellest, kuidas me oleme NATO-s ja Euroopa Liidus. Samal ajal tahate te meeldida ka oma põhielektoraadile ehk venekeelsele elanikkonnale ja olete seetõttu sunnitud õigustama PBK kasutamist. Minu küsimus on aga väga põhimõtteline. Kas te ei arva, et taasiseseisvunud Eesti 27. aastal on aeg lõpetada segregatsiooniühiskonna elus hoidmine, astuda radikaalseid ja julgeid – ma rõhutan sõna "julgeid" – samme, et tuua venekeelne elanikkond eestikeelsesse info- ja igapäevaelu ruumi, ning lõpetada kõikide nende lubaduste andmine, mis on seotud hallipassiliste või vene keelega, jne, jne? See on just see praktika, mida teie erakond tegelikult viljeleb.

Aitäh teile, härra Helme! Ma ütlen ausalt, et peaminister ei saa ju olla selline inimene, kes tuleb siia auväärsesse Riigikogu kõnetooli eesmärgiga meeldida, nagu te ütlesite, teile ja teistele küsijatele. Ma tulen siia infoga ja olen lähtunud sellest, et peaministrina pead sa alati kahe jalaga maa peal olema ja tasakaalujoont hoidma. Sa ei saa minna emotsioonidesse, sa ei saa minna ühte või teise äärmusesse – see ei oleks õige. Ja ma tõesti arvan, et solidaarsust oleks Eesti ühiskonnas igas suunas rohkem vaja.
Nüüd teie küsimuse teisest poolest. Kõigepealt kommentaariks: ma arvan, et iga erakond peab andma ühesuguseid sõnumeid, olgu eesti, vene, inglise või mingis muus keeles. Sellest printsiibist olen mina lähtunud ja lähtun ka tulevikus. Me peame koos teiega looma neid tingimusi, et suurendada eestikeelset inforuumi, tuua sinna rohkem ja rohkem neid inimesi, kes Eestis elavad. Neid pingutusi me peame koostöös tegema. Ja ma arvan, et need debatid, mida me peame täna siin või homme kuskil tänaval, päevakeskuses või ükskõik kus kohas, on väga tervitatavad. Praegu on minu arvates õige aeg selliste debattide pidamiseks ja nende põhjal peaksid inimesed andma ka oma eelistuse.
Igal juhul ma toetan seda, mis te ütlesite – tuua järjest rohkem ja rohkem inimesi eestikeelsesse keskkonda. Ma arvan, et te mõtlesite neid venekeelseid elanikke, kes siin Eestis elavad. Küsimus on, kust see kõik algab. Kas see algab ETV+-ist või algab see kuskilt mujalt? Ma arvan, et see algab kodust. Ma arvan, et see algab lasteaiast. Ma arvan, et see algab kooliharidusest. Ma võtsin andmed välja: meil peaks Eestis praegu olema natukene üle 100 venekeelse lasteaia. Ma arvan, et kõik algab tegelikult sellest, kui me suudame palju paremini ja palju efektiivsemalt viia eesti keele õpet venekeelsetesse lasteaedadesse – mitte nii, et keegi kaotab seal töö, vaid viia sinna eesti keele õpe juurde. Ma pean näiteks väga oluliseks seda, et see ei toimuks ainult lasteaiapõhiselt, vaid võib-olla ka rühmapõhiselt. Ma arvan, et see kõik algab sealt, härra Helme.
Aga ma arvan, et see algab tegelikult ka sellest, kui me läheme ühiselt edasi ETV+-iga. Ja see algab sellestki, kui me ei lõhesta ühiskonda ja ütleme ükskord välja, et numbrid – ma loodan, et te jätsite need meelde – räägivad väga selgelt seda keelt, et usalduse vahe venekeelse ja eestikeelse elanikkonna vahel on Eestis vähenenud. See on vähenenud Kaitseväele antavates hinnangutes. Jutt on institutsioonide usaldusväärsusest, st kas rahvas usaldab või ei usalda neid. Usaldusväärsus on suurenenud. See vahe on vähenenud Kaitseliidu puhul ja see on vähenenud Euroopa Liidu puhul. See on vähenenud presidendi ja ka Riigikogu puhul. Samuti on see vahe vähenenud valitsuse ja peaministri puhul. Võib öelda, et see muutus on umbes 10%, ja ma arvan, et see on päris positiivne samm.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Lugupeetud peaminister! Jaa, see on siin väga tore arutelu ja nõupidamine, meil on väga hea jutujärg üle võtta. Minu küsimus on, et kui me soovime, et venelased hakkaksid Eestis eestikeelses inforuumis viibima ja eesti keelt iga päev kasutama, siis kuidas aitab sellele kaasa venekeelne ETV. Andke andeks, aga meil ei ole siin küll kuidagi võimalik üheskoos edasi minna. Minu meelest on ETV+ täielik raha raiskamine. Seda vaatab 60 000 inimest, kellest pooled on eestlased, ja sellele kulub 5 miljonit eurot aastas.
Aga ma tulen tagasi sellesama küsimuse juurde, mis siin juba varem jutuks oli. Meil on tõenäoliselt pisut erinev arusaamine sellest, mis on või ei ole viha õhutamine või mis on rahvusliku vaenu külvamine. Minu jaoks on aga täiesti ilmne see, et siinsed vene telekanalid tegelevad üsna süstemaatiliselt rahvusliku vaenu õhutamisega, üldse Eesti-vaenuliku õhkkonna loomisega. Kas teie meelest võib üldse Eestis olla olukordi, mis nõuavad, et mõni kanal pannakse kas või ajutiselt kinni? Kas te möönate vähemalt teoreetiliselt, et selline vajadus võib tekkida?

Teoreetiliselt võib seda kindlasti möönda, ma seda ümber ei lükka. Teiselt poolt ma ei jaga kindlasti teie seisukohta, et ETV+ tuleks sulgeda. Mõtleme edasi, fantaseerime korraks. Hea küll, ETV+ on kinni pandud, suletud. Siis tekib ju küsimus, kuidas jõuab info venekeelse elanikkonnani, kes elab Eestis.
Jah, ma olen nõus härra Helmega – ma pean silmas Mart Helmet –, kes ütles, et me peaksime eestikeelset inforuumi suurendama, et seal oleks rohkem inimesi. Aga me ei tee seda päeva pealt, me ei tee seda nädalaga, me ei suuda seda võib-olla isegi aastaga teha. Sinnapoole liikuma peame muidugi kogu aeg. Põhimõtteliselt jäävadki meile siis Raadio 4, mis tõesti hästi töötab, ja erameedia, mis teeb minu arvates samuti päris tänuväärset tööd, aga eeskätt online'is. Päris paljud venekeelsed elanikud ütlevad, et nende jaoks on probleem näiteks see, et Eestis ei anta iga päev välja ühtegi venekeelset ajalehte. Me oleme näinud, et kui erameedia on seda ka teinud, siis on ta ühel hetkel pidanud otsustama teistmoodi. Ju on see põhjus seotud turutingimustega, st paberlehe väljaandmist ei suudeta lihtsalt elus hoida.
Ma olen nõus teie ütlusega, et sellised arutelud on siin koosolekul või nõupidamisel toredad. Ma arvan, et need on igal juhul väga vajalikud – probleem on ju Eesti ühiskonnas selgelt olemas. Ega mina ei eita probleemi, aga mulle tundub, et lahendused on erinevad. Minu mõte ei ole kindlasti see, et me peame nende lahendustega 25% Eesti elanikkonnast inforuumist välja lülitama. Vastupidi, neid tuleb igal juhul meie inforuumis hoida. Ma toon veel ühe näite. Ma pean tunnistama, et PBK on üks usinamaid küsijaid, kui teemaks on Eesti eesistumine, "Eesti Vabariik 100" või meie väga aktiivne roll välispoliitikas, sh Euroopa Liidu poliitikas, mille eest ma isiklikult seisan. See vastab tõele.

Igor Gräzin, palun!

Hea peaminister! Minu erakonna asutaja ja auesimees on öelnud, et intervjuu andmise üks olulisi motiive on see, et seda su käest küsitakse. Sellepärast ma ei ole mitte ainult PBK-le meelsasti intervjuusid andnud, vaid olen koos Mihhail Velleri ja Peeter Tulvistega ka Moskvas vastavates otsesaadetes käinud. Igavesti äge oli – saime tappa, nii et kolises. Nii et ärme ajame segi intervjuud ja poliitikat ning sellepärast ma praegu ka küsin. PBK tegutsemine Eesti territooriumil on kahjuks legaalne. Minu ja Rait Maruste vastav seaduseelnõu kukutati siin läbi. Eesti ei tunnista elektroonilist agressiooni, kuigi meie seda soovisime – taheti, et see oleks legaalne. Nii ongi, aga kas sa erakonna esimehena annad aru, et PBK-lt poliitilise reklaami tellimine ei ole mitte tema legaliseerimine, vaid selle suhtumise heakskiitmine, mida see kanal esindab? Üks asi on legaalsus ja teine asi on suhtumine. Ja see ei ole peaministri küsimus, see on Keskerakonna küsimus.

Aitäh! Ka minult on neid intervjuusid küsitud ja loomulikult ma annan intervjuusid. Auväärt Riigikogu, mulle tundub, et kui me räägime venekeelse ja eestikeelse elanikkonna ühisest koostoimimisest siin Eestimaal, siis on meil praegu päris hea seis. Selle tasakaalu me oleme koos saavutanud – kõikide nende erakondadega, kes siin on, ja loomulikult ka nende erakondadega, kes Riigikogus ei ole, samuti kolmanda sektori abiga. Mina arvan, et see on oluline. Tasakaal ja sidusus kahe kogukonna vahel on tähtis ja me peame seda vaatama 1,3 miljoni Eesti elaniku spektrist.
Taas kord arutletakse selle üle, kuidas ETV+ populaarsust suurendada, mis on väga positiivne. Aga need arutelud lähevad ikka sellesse poliitilisse võtmesse, et kes toetab ühte keelegruppi, kes teist, mis on minu meelest väga suur ohumärk. Kindlasti soovin mina peaministrina ja valitsusjuhina, et me suudaksime hoida seda tasakaalu ja väärtust. Veel kord, kõnealust uuringut ei ole tellinud ükski erakond, isegi mitte Riigikantselei. Kaitseministeerium on selle tellinud Turu-uuringutelt. Ja kui võrrelda aastaid 2016 ja 2017, siis on minu meelest näha häid tendentse. Need on head!

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea härra peaminister, ma tõstan kaabut sinu oskuse ees vastata küsimustele nii, et neile vastatud ei ole. Tõesti suurepärane! Aga kahjuks ei ole see riigimehelik, nii nagu ei ole riigimehelik viia ka maksumaksjate raha otseselt Eesti-vaenuliku kanali kassasse. See analüüs, millest on täna palju juttu olnud, näitab, et enne kohalikke valimisi kiideti Keskerakonda kuu aja jooksul iga päev korduvalt eri nurkade alt, küll uudistesaadetes ja mujal. Nii et võiks täiesti otse öelda, et Keskerakond ja PBK on nagu sukk ja saabas – lahutamatud. Teil ei tundu tõesti mingisuguseidki südametunnistuse riismeid sees olevat, et tunnistada seda, et selline käitumine ei ole ikkagi kohane ...

 Aitäh-aitäh! Aeg on läbi.

... valitsus- ja peaministriparteile.

Aitäh! Teie küsimuse algupool oli väga hoogne. Ma püüdsin seda jälgida ja tahtsin anda teile konkreetse vastuse, aga küsimuse lõpp läks kahjuks – võib-olla ajapuudusel – natukene hägusaks. Ma ütlen veel kord, et igasugune riigivastane, julgeolekupoliitika vastane suhtumine ükskõik mis telekanalis on taunitav ja ma seda kindlasti ei toeta. Ma vastasin väga üheselt ka härra Krossile, kes tõi välja konkreetse tsitaadi, et see on igal juhul taunitav.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma tulen sellesama viimase küsimuse vastuse juurde. Iga poliitiku igal ametiajal on algus ja lõpp. Peaministrid lähevad kahtlemata Eesti poliitika ajalukku. Ja kui te kunagi sellele ametile tagasi vaatate, siis kas teie aega jääb ka selline hetk, kui te ütlesite kas või venekeelsele auditooriumile, et infoallikatesse peab suhtuma kriitiliselt, et see jutt oli vale, mis seal räägiti? Eerik-Niiles Kross tõi siin suurepärase näite, et ärge uskuge kõike, sõbrad. Kas selline hetk on olnud või see tuleb? Kas tagantjärele saab öelda seda, et te olete välja öelnud, et kõiki asju, mis tulevad sealt PBK-st, ei saa uskuda, isegi kui need on Eestis näiteks omavalitsuse raha eest ostetud?

Aitäh! Ma ei tea, kas see küsimus oli laialdaselt meedia või ainult ühe meediakanali kohta. Ma saan aru, et see küsimus ei olnud ei Postimehe, Delfi, ETV ega ERR-i kohta. Kas see oli ainult PBK kohta? Igal juhul ma ütlen, kui tohib seda endale lubada, et mõnikord ka ajakirjanik eksib. See vastab tõele. Ja kui ta eksib rängalt asjas, mis on seotud julgeolekupoliitika alustega, julgeolekupoliitika kindlusega, siis tuleb sellele loomulikult reageerida. Kindlasti on riigil selleks olemas instantsid ja palgal inimesed, kes väga operatiivselt reageerivad, sh ka peaminister.

Martin Repinski, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Austatud peaminister, paranda mind palun, kui ma eksin! Kas ma saan õigesti aru, et statistika järgi vaadatakse PBK-d Eestis igal juhul väga aktiivselt? Seda esiteks. Teiseks, nagu ma aru saan, on arupärijate jaoks probleem järgmine: nad väidavad, et PBK-s edastatakse Eesti julgeoleku seisukohalt negatiivset infot. Nende eesmärk on see, et Eesti vene keelt kõnelevad elanikud saaksid positiivset informatsiooni, mis on meie riigi ja julgeoleku seisukohalt õige ja hea. Kas sellises olukorras ei oleks loogiline käituda vastupidi, et Eesti omavalitsused ja riigiasutused edastaksid rohkem infot just selle telekanali kaudu? Ütleme niimoodi, et sellisel juhul jõuaks ju sinna vähem informatsiooni emakanalilt.

Aitäh! Kõigepealt sellest statistikast, mis oli küsimuse esimeseks pooleks. Ma tõin juba välja selle, et kui näiteks ETV+ venekeelset "Aktuaalset kaamerat" vaatab circa 13 000 inimest, siis PBK venekeelseid Eesti uudiseid 53 000 inimest. Ma olen palunud statistikat ka teiste PBK saadete kohta. Ja nii uskumatu ja üllatav, kui see ka ei ole, PBK-st vaadatakse rohkem Eesti uudiseid kui näiteks "Vremjat".
Nüüd punkt kaks, mille te välja tõite – julgeolekuaspekt. Ma lähen oma vastuses natuke tagasi ka proua Tiiduse küsimuse juurde. Ma mäletan, et minu viimane intervjuu PBK-le oli kolmapäeval. Ma olin sel hetkel Londonis Eesti saatkonnas ja andsin intervjuu, mis olid need jutupunktid ja läbirääkimiste kohad Suurbritannia peaministri Theresa Mayga. Ma ei öelnud, et seal olid ainult need ja need punktid, vaid nimetasin ka julgeolekuteemat. Nii et kõikidele meediakanalile tuleb rääkida ühesugust juttu – see vastab tõele.
Kas osta PBK-sse veel rohkem reklaami? Tõesti, meil riigis ei käi asjad nii, et peaminister ütleb, et ostke, see amet, see amet või see amet. Nagu ma ütlesin, kui teil on ootus, et ma löön kuidagi risti Päästeameti, Tarbijakaitseameti, Maanteeameti või "Eesti Vabariik 100" tiimi või pahandan nendega, miks nad on PBK-lt ostnud reaklaamiaega teavituskampaaniateks, siis seda ma kindlasti ei tee. Kas meil Riigikantseleis on plaanis sinna tsentraalselt teavituskampaania jaoks reklaamiaega osta? Ei, sellist plaani ei ole.

Rohkem Riigikogu liikmetel selle arupärimise kohta peaministrile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Jürgen Ligi, palun!

Austatud esimees! Austatud kolleegid! Eerik-Niiles Kross sõnastas selle arupärimise sisu väga täpselt, kui ta tuli siia ja ekstra palus, et peaminister ei hakkaks jälle rääkima suitsuanduritest, Maanteeametist ega PBK-le antud intervjuudest, vaid räägiks ainult sellest, et PBK-lt on maksumaksja raha varastades ostetud saateid, mis on Eesti-vaenuliku sisuga. Asi ei ole ainult ühes tsitaadis, nagu peaminister väitis. Meil on vähemalt kaks lehekülge selliseid tsitaate, kus mõnitatakse Eesti riiki, läänt, Ukrainat, eelmisi valitsusi. Need on põhimõtteliselt vaenulikud hinnangud, mis on ostetud tallinlaste, sh minu ja ka Eeriku, väga paljude siin saalis olijate raha eest.
Mida me lootsime? Me lootsime, et Eesti peaminister, NATO ja Euroopa Liidu liikme peaminister, ühe Eesti erakonna esimees ja selle erakonna Tallinna nõukogu esimees annab mingisuguse sisulise vastuse nende varguste ja nende tekstide kohta, mida seal PBK-s esitatakse. Ainult korra või paar ta ütles, et jah, ta taunib mingit väikest asja, aga üldine hinnang jäi mehel ikkagi andmata. Ja tegemist on sama mehega – ma nimetan teda sellepärast meheks, et tal on mitu ametit korraga –, kes sõidab peaministrina vilkuritega läbirääkimistele Tallinna teemal. Ei ole mingit kahtlust, et see on tal töösõit, üks amet ja üks maailmavaade.
Me saime vastuseid, millest võiks teha pikema jutu, aga loomulikult on see käigupealt keeruline. Põhimõtteliselt saime selliseid vastuseid: aga Maanteeamet ja suitsuandurid, intervjuusid on PBK-le antud 2002. aastast peale, vaadake, millised te ise olete, meie oleme saavutanud rahva usalduse ja meie ise – viidates volikogu esimehele Kõlvartile – otsustame, mis on õige, sest valijad on meid otsustama pannud. See on tegelikult päris ränk küsimus, miks ei taha peaminister paista tark ega teemakohane, kas või lihtsalt südametunnistusega.
Meil oli eraldi küsimus, kas te olete näiteks konsulteerinud presidendiga, kes on sellise praktika hukka mõistnud. Sealt tuli kõige "sisulisem ja sõnaohtram" vastus, et me konsulteerime presidendiga väga erinevates küsimustes. Ja kõik – see küsimus oligi vastatud. Neid fraase võiks ümber kirjutada ja lihtsalt võrrelda, kas need annaks kuidagi kahest kõrgema hinde mingisuguse loogika hindamisel. Üks vastus oli, et kõige rohkem ei vaadata PBK-st mitte "Vremjat", vaid Eesti uudiseid. Me just sellest räägimegi, et need uudised ei ole objektiivsed ega sõbralikud, et osa saadetest on ostetud meie raha eest ja seal tehakse Eesti-vaenulikku propagandat. Aga tema tõi statistika, et näed, kõige rohkem vaadatakse PBK-st Eesti uudiseid. Seda me kõige rohkem kardamegi, et seal pestakse Eesti vaatajate ajusid ja tehakse seda Kremli huvides.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Mulle meeldis, et peaminister alustas vastamist tsiteeringutega inimarengu aruandest, nimetades isegi lasteaedu. Aga tema vaade oli ikka selline, et meil on vaja keeleõpet parandada. Temale ei meeldi, et toon on selline, et kes toetab eestlasi ja kes toetab venelasi. Tegelikult on see ikkagi mustvalge häbematus. Inimarengu aruande põhipaatos on selline, et Eesti ühiskonna üks kõige raskemaid probleeme on kahe rahvusgrupi eraldatus. See ei alga tingimata PBK-st, see algab lasteaedadest. Ja see tähendab n-ö vaimset getostumist.
Nad ei kasuta võib-olla seda sõnaühendit – ma vist natuke varastan teistest diskussioonidest, ei mäleta peast –, aga põhimõtteliselt kirjeldab aruanne ikkagi seda, et eestlased ja venelased alustavad haridusteed eri lasteaedadest, kuigi hilisemate uuringute järgi tahaks 71% vene vanematest, et neil oleks võimalus panna oma laps eesti lasteaeda. Nad elavad järjest rohkem eraldi. Nad töötavad järjest rohkem eraldi. Nad teevad kehvemaid töid ja mis seal salata, saavad ka madalamat palka. Nende tervis on kehvem. (Jutt oli venelastest.) See on tegelikult kahe keelegrupi vahele barjääri ehitamise tulemus.
PBK on ju üks neid müürseppi, kes kogu aeg seda seina laob, et inimesed elaksid eraldi ja mõtleksid erinevalt, aga sellele küsimusele peaminister ei vasta. Lasteaedade ja koolide õppe eestikeelseks muutmise asemel räägib ta siin järjekindlalt eesti keele õppest, mis tähendab ikkagi eraldi rühmades õppimist. Ta tõdeb meediatarbimise erinevusi kui fakti, aga kiidab selle heaks. Ta ei anna tegelikult hinnangut, et seda praktikat tuleks muuta ja seda ei peaks süvendama maksumaksja raha eest.
Meil on päris palju värvikaid tsitaate sellest PBK ostetud programmist. Ma ei tea, mis vormis me need edastame: võib-olla natukene kirjanduslikumas või kunstilisemas vormis või ka kirjalikult tsitaatidena. Küll me otsustame. Aga põhimõtteliselt peaksime lahti saama ühest asjast – et meil ei oleks vähemalt sellist vaimset getostumist, et peaminister käib siin ja räägib teemast mööda, ei vasta lihtsalt küsimustele ja lepib sellega, mida meie taunime, sest see on tema parteilistes huvides. Härra peaminister, palun jälgige, mida teilt küsitakse! Palun alates kolmapäevast – täna see ei õnnestunud – vastata neile küsimustele, mis teile esitatakse! Aitäh!

Martin Helme, palun! Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud spiiker! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Minu meelest on kogu selle PBK teema juures oluline välja tuua mõned asjad, millest, nagu mulle tundub, ei saa praegu valitsus või peaminister aru või mida eitatakse.
Esimene ja kõige olulisem asi on ikkagi see, et meil on Eestis peaministrierakond – see ei ole küll ainult ühe erakonna patt –, kes harrastab süstemaatiliselt eri auditooriumitele erinevate sõnumite saatmist: eestlastele on ühed sõnumid, venelastele on teised sõnumid. Iseenesest on see võib-olla poliittehnoloogiliselt mujal maailmas levinud, et eri sihtgruppidele räägitakse just seda juttu, mis neile oluline on, aga meie puhul on tegemist taustsüsteemiga, mis teeb selle äärmiselt ohtlikuks. Meie puhul jõuame väga kiiresti sellele libedale rajale, kus me räägime juba julgeolekuohust Eestile või põhiseaduse preambulisse kirja pandud riigi mõtte lammutamisest või õõnestamisest.
Sellises olukorras ei saa olla mingit tolerantsi, et meil on venelastele selline sõnum – me kõik teame, milline on Keskerakonna sõnum –, et meie oleme ainsad, kes teist hoolivad, meie anname teile siin võimaluse saada kodakondsus ilma erilise vaevata ja meie hoolitseme selle eest, et te ei peaks hakkama õppima eesti keelt, sest te saate kõiki oma asju ajada vene keeles. Need on asjad, mis on otseses vastuolus Eesti põhiseaduses ette nähtud rahvusriigi põhimõttega, aga sellist sõnumit saadab Keskerakond välja süstemaatiliselt, varjates seda Eesti valija eest väga kiivalt.
Teine oluline asi: ma saan aru, et ministrid ei saa seda nii otse välja öelda – peaminister veelgi vähem –, aga me ju kõik teame, et meie kõrval ei ole sõbralik naaberriik. Mina läheksin isegi kaugemale ja ütleksin, et meie kõrval on vaenulik naaberriik. Meie kõrval on riik, kes on alustanud viimase kümne aasta jooksul sõda kahe oma naaberriigiga. Ja nende sõdade alustamise põhjus on üks ja sama olnud, st oma endise impeeriumi tükkide kokkukorjamine. Ehk Venemaa ei ole Eesti jaoks sõbralik riik, ei aja Eesti seisukohalt sõbralikku poliitikat, vaid on selge, akuutne ja minu meelest aina kasvav julgeolekuoht.
Me kõik teame, et Venemaa ei ole vaba maa. Seal ei ole olemas sellist asja nagu pressivabadus. Seal ei ole olemas sellist asja nagu sõnavabadus. On olemas ametlik, riiklik propaganda, millega peavad arvestama kõik meediakanalid, mis Venemaal tegutsevad. Parimal juhul suudavad nad seal natukene laveerida, aga põhimõtteliselt tegelevad kõik Vene telekanalid riikliku, suurvene šovinistliku propaganda vahendamisega. Ja Eestis olevate venelaste hoidmine – ükskõik, kas nad on Vene kodanikud, hallipassiinimesed või Eesti kodanikud – selle vaenuliku, mürgise propaganda mõjuväljas (jälle me jõuame selleni tagasi) on ohtlik Eesti julgeolekule ja riiklusele.
Nüüd jõuame PBK-lt ostetud reklaamini. Ma pean jälle aususe huvides ütlema, et Keskerakond ei ole ainus, kes Vene kanalitelt reklaami ostab, aga ta on kõige usinam. Ja ta teeb seda loomulikult, nagu ikka keskerakondlike valitsemismaneeride puhul kombeks on, maksumaksja rahaga, mis on veel eriti vastik. See on n-ö nende praktika, mis on alguse saanud nendest ja mida nemad kõige massilisemalt kasutavad, legitimeerides sedakaudu Eesti-vaenulikku tegevust Eesti territooriumil. Keskerakond legitimeerib Putini propagandat ja suurvene šovinismi Eesti territooriumil ning hoiab siinseid venelasi sellise info mõjuväljas. See on ausalt öeldes kuritegelik.
Kuidas selle vastu saab? Väga lihtsalt. Leedu on seda teinud ja Ukraina on seda teinud. Tänapäeval on äärmiselt lihtne ringhäälinguluba ära võtta, transleerimist lihtsalt kinni panna. Seda ei pea isegi mingisuguse laia kaarega tegema, et kõik kanalid ja kohe. Neid jälgitakse väga tähelepanelikult ja kõik kanalid, kust tuleb mõni saade, kus moonutatakse ajalugu, tegeletakse rahvastevahelise vaenu õhutamisega, Eesti riikluse naeruvääristamise või õõnestamisega, saavad Eestis kas kolmekuulise või kuuekuulise eetrikeelu. Iga meediaspetsialist ütleb selle peale, et kui sult võetakse ära sinu tavapärane kanal, siis sa kolid teisele kanalile.
Siin ongi vastus, kuidas me saame Eestis olevad venelased viia Eesti infovälja. Me võtame neilt ära selle mürgitoru, mille otsas nad praegu on, ja nad tulevad vaikselt – ilma erilise isuta, aga nad tulevad – Eesti infovälja. See Eesti infoväli ei pea olema venekeelne ehk see ei pea olema ETV+, kuhu me matame iga aasta hiigelsuure summa. See summa on umbes sama suur kui meie eratelekanalite kogu aastaeelarve, ehkki ETV+-il on regulaarselt 30 000 vene vaatajat. Põhimõtteliselt me saaksime iga inimese kohta palgata kellegi, kes läheks neile koju midagi vestma, kui me paneksime selle kanali kinni ja kulutaks raha teistmoodi. See ei ole lihtsalt mõistlik tegevus.
Nii et kui küsida, kuidas me saame need Eesti venelased mingisuguselgi moel Eesti inforuumi, siis vastus on väga lihtne: paneme kinni Putini propagandatorud – algul ajutiselt, aga kui vaja on, siis pikemalt – ja siinsed inimesed tulevad ise sinna. Ma ei räägi ainult telekanalitest, tänapäeval on võimalik panna kinni ka infoportaalid, mis piiri tagant tulevad. See on täiesti teostatav, see nõuab poliitilist tahet. Nii me jõuame, loomulikult mitte üleöö, mitte ühekorraga ja mitte kõigini, aga aina suurema hulga Eesti venelasteni. Ma olen täiesti nõus selle osaga peaministri jutust, mille järgi tuleb lasteaedades järk-järgult eesti keelele üle minna, aga ma ei tea, mida on siiamaani ehk 27 aastat tehtud. Aitäh!

Andres Herkel, palun!

Härra esimees! Riigikogu liikmed! Peaminister! Mul on kahju, et selles diskussioonis läks hulk aega selle peale, mida küsijad tegelikult ei küsinud. Küsijad päris kindlasti ei küsinud intervjuude andmise ega selle kohta, kas keegi osaleb Vabariigi Valitsuse pressikonverentsidel. Ei küsitud ka suitsuandurite ega mingisuguse valitsuse tehtud sotsiaalreklaami kohta. Minu meelest ei puutu asjasse isegi mitte vene meedia Eestis või see, millist kanalit jälgitakse. Siin on üks väga oluline küsimus, õieti kaks – ka julgeolekuküsimus on tähtis. Aga minu jaoks on kõige olulisem küsimus see, mis puudutab avaliku raha eest ringhäälingukanalilt ostetud sisu.
Eestis on üldiselt kokkulepe, et avaliku rahaga finantseeritakse Eesti Rahvusringhäälingut, millel on toimetuslik sõltumatus, st mille sisu ükski erakond, ükski linnavalitsus, ükski ministeerium osta ega dikteerida ei saa. Selline on arusaam tasakaalustatud meediast, aga tegelikkuses ollakse kõnealuste tehingute puhul sellest küll väga kaugel. Mulle tuleb meelde, et kunagi oli Eestis selline periood, kui paar ministeeriumi hakkasid Eesti Televisioonilt ostma mingeid keskkonnauudised, kus ka minister ilmus veerand tunni jooksul vähemalt korra ekraanile. Selline suhteliselt keskpärane ja halb aeg oli, aga see asi lõpetati ära.
Mis toimub Tallinna linna avaliku rahaga, kui see viiakse PBK-sse ja ostetakse sealt üsna kallutatud programmi, sh uudistesaateid? Nagu on ära tõestatud, näidatakse seal enam kui 90% ulatuses Keskerakonna Tallinna-poliitikuid. Ma jään selle juurde, et see on varastamine. Ja see on varastamine kolmest aspektist. Esiteks varastatakse avalikku raha erakonna huvides, teiseks varastatakse valijate hääli – konkurentidel see võimalus puudub – ja kolmandaks varastab vaenulik propagandakanal tegelikult meie avalikku raha, samal ajal kui me võiksime toetada oma sõltumatuid kanaleid.
Kui nüüd rääkida sellest, et tuleb inimesteni jõuda, siis see kõik on ju ilus jutt, mis siin vahepeal kostis. Vaadake, kui meil seda muudmoodi seadustes määratletud ei ole, siis üks mõiste on Eesti seadustes siiski olemas. Ma ei ütle, et see on maailma kõige paremini õnnestunud mõiste, aga selline mõiste nagu "aktiivse valimisagitatsiooni periood" on olemas. See periood algab valimisnimekirjade üleandmise päevast ja sellest ajast peale jälgib ka avalik-õiguslik meedia tasakaalunõudeid erilise tähelepanelikkusega. Ja siiski on meil üks koht, kus võib Tallinna linna raha eest kõike teha – võib teha täiesti tasakaalutut ja ühes suunas arendatud programmi.
Eks poliitilise ruumi ja kultuuri tsiviliseerimine ongi vaevarikas protsess. Ma mitte ilmaasjata ei tuletanud meelde 2009. aastat, kui Edgar Savisaar pakkus meie endi raha eest meie endi inimestele suure meediakampaania saatel küttepuid ja kartuleid, ega 2013. aastat, kui Tallinna linnaosavanemad, abilinnapead ja linnapea ise tellisid linna raha eest mitmesuguseid välireklaame ja videoreklaame mingite klippidega, kus reklaamiti kepikõndi ja ei tea mida kõike veel. See on üheselt kvalifitseeritud avaliku raha eest valimiskampaania tegemiseks. Ma ei näe, et see PBK-lt saadete ostmine valimiseelsel ajal oleks kuidagi teisiti kvalifitseeritav. See on see suur probleem: miks me teeme niimoodi? Ei maksa teha nägu, et me räägime siin eesti- ja venekeelsest meediast või suitsuanduritest. Me räägime avaliku raha varastamisest parteipoliitilisel eesmärgil, mis peab ükskord Eestis lõppema. Ma tahaksin ikkagi saada Jüri Rataselt vastust, milline on tema suhtumine sellistesse varasematesse tegudesse, mida Edgar Savisaare juhtimisel on tehtud ja mille puhul näib, et neid tehakse Tallinnas Kõlvarti juhtimisel edasi. Aitäh!

Maris Lauri, palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Kuulasin siin neid vastuseid. Alguses mõtlesin, et küsin ka midagi, aga siis leidsin, et tegelikult ei ole mõtet, sest sisulist vastust ju niikuinii ei tule, mis on kurb, aga ka natuke solvav. See on Riigikogu solvamine – mitte natuke, vaid päris palju Riigikogu liikmeid solvav –, kui esitatakse küsimusi, sest on mure, tahetakse saada vastuseid, aga neid vastuseid ei tule. Üritasin mõelda, mida tunneb mõni inimene, kes ei tea neid seoseid ja teemasid süvitsi, ehk täiesti võhik kõrvalt. Ilmselt tekib tal selline tunne, et küsimustele vastaja ei saa millegipärast küsimustest aru: ei tea, kas ta ei kuule või on tal mõistmisega raskusi või milles asi.
Aga me teame, milles on asi. Asi on selles, et peaministril on raske ausalt vastata nendele küsimustele, sest siis tuleks tunnistada, et väga paljude asjade vastu on tõsiselt ja rängalt eksitud. Võib ka mõelda, nagu ma enne ütlesin, et peaminister suhtub Riigikogu liikmetesse üleolevalt, halvustavalt. Ma loodan, et see nii ei ole. Ma usun, et kui peaminister tuleb siia pulti, siis ta ütleb, et ei, nii see ei ole, aga kahjuks just nimelt sellise mulje see kõik jätab. See, et me tunneme muret selle pärast, et peaministripartei ostab oma erakonna jaoks reklaami ja ka propagandat meile vaenulikult kanalilt, on halb. Palun, härra peaminister, mõelge selle peale! See on tõsine mure, see on oht meie riigile. Ma saan aru, et teil on raske seda avalikult tunnistada. Võtke tasapisi tegevusi ette ning ärge tulge ja öelge, kui see nii raske on. Aitäh!

Helmut Hallemaa, palun! Kolm minutit lisaaega.

Hea esimees! Head kolleegid! Austatud peaminister! Teema on iseenesest ju väga tõsine ja ma olen nõus Maris Lauriga, et meil peaks siin tõesti üksteise vastu austus olema. Mina – mitte peaministri isikus, kes on siin enamasti väga viisakas olnud – olen siin küll päris mitme kolleegi puhul seda "viisakust" nautinud ja mõned neist on tegelikult ka täna samal teemal sõna võtnud. Nii et olgem austavad ja viisakad üksteise vastu. Propaganda vastu ei saa võidelda propagandaga, aga täna on siin päris mitmed sõnavõtud tähendanud ehtsa propaganda väljatulekut.
Mul on eriti tore olla erakonnas, mille puhul kõik teised teavad, mismoodi peaks see erakond toimima, mismoodi see erakond ühte, teist ja kolmandat asja teeb. Aga vaadakem ikka ajas ka tagasi (põhjus, miks ma ka enne küsisin ajaloo kohta ühe küsimuse) – see telekanal ei tekkinud täna ega hakanud saateid edastama eile, ta on väga pikalt olnud ja probleeme pole ju olnud. Kui nüüd rääkida ETV+-ist ja ETV2-st, siis kõlasid siin saalis päris huvitavad väited. Üks valitsust juhtinud erakond on muukeelset kanalit kaks korda rahvusringhäälingus käivitanud ja teise opositsioonierakonna arvates pole seda telekanalit üldse vaja. Tegelikult on vaja ka selles teises keeles informatsiooni edastada ja seetõttu mulle väga meeldis peaministri vastus ETV+ kohta. Ka mina olen seda meelt, et sellele kanalile tuleb kindlasti tuge pakkuda, seda tuleb toetada. Jumala pärast, ei tohi kõike nüüd uuesti katkestada, et hakata paari aasta pärast taas nullist asju üles ehitama.
Mul on aga päris suur mure kohalike omavalitsuste teema pärast, mida ei käsitleta siin täna esimest korda vääralt. Kahjuks on ka kõrged riigiteenijad oma päris mitmes viimases sõnavõtus eksinud põhiseaduse vaimu ja ka põhiseaduse sisu vastu. Omavalitsused ehk linnad ja vallad on Eestis põhiseaduslik institutsioon ja teevad oma otsuseid siiski ise. Seetõttu ei ole meil tegelikult mingit õigust siit neile ette öelda, mida tuleb või ei tule teha, olgu jutt Tallinnast, Viljandist või Valgast. Me kõik saame eelmisest sügisest kuuluda mõlemasse kogusse, nii Riigikogusse kui ka kohaliku omavalitsuse volikogusse. Kohalike omavalitsuste volikogud kindlasti töötavad ja meil kõigil, kui me oleme n-ö volikogude poole peal, on õigus seal ettepanekuid teha.
Ma pöördun eraldi hea kolleegi Andres Herkeli poole seetõttu, et ta ei esine siin mitte ainult Andres Herkeli või ühe Riigikogu liikmena, vaid ta on ikkagi Riigikogu korruptsioonivastase komisjoni esimees. Öelda siin selliseid lauseid, kes on varastanud ja kes mitte, ei ole minu arvates õige. Kui on sellised kahtlused või kõhklused, siis Eesti riigis on olemas täiesti pädevad organid, kes neid asju uurivad. Need asjad tuleks seal selgeks teha, mitte öelda siin kõnepuldis suvaliselt ühte, teist või kolmandat. Ka selle kanali küsimuses on tegelikult üks kontrollorgan algatanud uurimise. Ja kas see siin toimuv ei ole mitte ühe kogu mõjutamiseks ette võetud asi, et see kogu ehk Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon teeks ühe, teise või kolmanda otsuse? Nii et me oleme siin eri rollides. Korruptsioonivastase komisjoni esimees on väga tähtis roll ning tal tuleks ka selliseid väljaütlemisi jälgida ja kontrollida. Aitäh!

Igor Gräzin, palun! Kolm minutit lisaaega.

Ma lähtun eeldusest, mis kindlasti ei vasta tõele, aga see kõlab järgmiselt: anna neile andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad. Keskerakond ei saa aru, mis nad teevad. Eeldame seda ja vaatame seda asja heasüdamlikult. Kuidas tehakse televisiooni? Lükake nupp sisse ja siis te näete, kuidas tehakse televisiooni: te veendute, et 90–95% on põhimõtteliselt meelelahutus ühes või teises variandis. Kui te näete seal "Šuriku seiklusi" või "Volga-Volgat", siis on suhteliselt ükskõik, kas see tuleb Sputnikust, ETV-st või BBC-st – see on ikkagi vana hea "Volga-Volga" ja mitte midagi ei ole parata. 95% reaalsest eetriajast ongi täis "Volga-Volgat", kusjuures ma pean ütlema, et PBK-sse on "Volga-Volga" ja "Šuriku seiklused" sageli parema maitsega valitud kui ETV-sse. Tõsi küll, parima maitsega on siiski ETV+, mida vaatavad eestlased just nimelt selle pärast, et seal on normaalne, isegi väga hea filmide ja saadete valik.
Aga kõike tehakse tegelikult selle alles jäänud 5% nimel, millesse kuulub esiteks telekanali sissetulek reklaami müügist. Juhul, kui meil on tegemist riikliku meedia ja propagandakanaliga, paneb riik – praegusel juhul Vene riik – oma ressurssi selle 2–3% sisse, mis on n-ö tavalisest eetriajast üle jääv ja tegelikult reklaami eesmärki kandev aeg. Ja mis siis juhtub? Vaat seesama asi juhtubki, et kui me ostame ennast selle 5% sisse, mis on kas kommerts- või poliitiline reklaam, siis me ostame ennast poliitilisele lavale. Need on seotud. "Volga-Volgat" ei mäleta keegi, aga me mäletame, millised uudised ja kommentaarid tulid enne või pärast seda. Tulen tagasi selle näite juurde, mispärast me julgesime Velleri ja Tulvistega minna PBK-sse Jevgeni Solovjovi juurde või Vladimir Solovjovi saatesse. Sellel oli väga lihtne põhjus. Oli jah jube, aga üks oluline asi oli see, et mis nad seal ka ei teinud, me olime otse eetris, sealt ei olnud võimalik mitte midagi välja lõigata. Mõtlesime, et kui me isegi kaotame seal selle lõugamise – vaadake seda, see on loomaaed –, siis on vähemalt keegi kusagil näinud, et me sõdisime ja rääkisime tõtt.
Kui meil on tegemist selliste kanalitega – Sputnik on veel eriti drastiline näide, aga ka PBK –, siis isegi juhul, kui me täiesti siiralt ostame ennast sinna platvormile, siis me legaliseerime selle platvormi kui sellise. Saate aru, küsimus on meie hoiakus. Me ütleme, et Venemaa ei ole demokraatlik, ta ei ole see ega see ja et Venemaaga ei ole selline või teistsugune dialoog võimalik. See on üks asi. Aga teine asi on see, et me läheme just sinna, kus räägivad need inimesed, kellega meil on põhimõtteliselt väga raske midagi ühist leida. Nad ei ole mitte teisel arvamusel, mis oleks positiivne, vaid nad on sellisel arvamusel, mis meie arvamuse välistab, st dialoog puudub.
Ma ei tahtnud seda näidet tuua, aga nüüd me oleme juba nii kaugele jõudnud. Tähendab, meil on olemas PBK ja Sputnik, kes sirutavad oma sõbraliku käe Eesti vaatajate poole. Ja meil on Venemaa Riigiduuma, kes ei saa kahe aasta jooksul Eesti Riigikogu kutsetki vastu võetud, sellele vastamisest rääkimata. Mis lugupidamisest või dialoogist me räägime, kui meieni ulatub ainult karjumine ja lõugamine? Mul on siiralt kahju, et üks Eesti ametlikest ja suurtest erakondadest ei saa aru sellest, et isegi kui nad oma suurima südamesoojusega sinna lähevad või, nagu öeldakse, huntidega koos elavad ja uluvad, siis nad legaliseerivad sellega mitte juriidiliselt, vaid moraalselt, nagu moodsas keeles öeldakse, diskursuse, mille osaks meie ei ole – selle diskursuse, kus vastaspool tegelikult tahab, et meid sellisel kujul ei oleks, isegi kui ta seda otse välja ei ütle.
Kui Eesti Televisioonist räägiti, siis otsiti ka seda platvormi nendele inimestele, kes tahavad näha vene keeles häid uudiseid. Muide, nad on väga kriitilised Eesti teemadel, aga nad ei ole mitte vähem kriitilised Moskva või ükskõik mis riigi teemadel, sest nad ongi sellised. Nad kõik sõimavad ja virisevadki, aga ausalt ja objektiivselt, selleks et midagi paraneks. Suurepärane kanal RTVi, mille peakontor on New Yorgis ja mida osaliselt finantseeritakse Iisraeli valitsuse rahaga, kannab just nimelt sellist natuke iroonilist ja virisevat potentsiaali, nagu üks korralik intellektuaalne vene telekanal tõepoolest kandma peaks. Nii et viga ei ole ei vene kultuuris, ei vene keeles ega vene taustas. Viga on lihtsalt selles, et meie riigis on selliseid inimesi ja erakond, kes, nagu ma ütlesin, võib-olla ei tea, mida nad teevad ja kes on tahes-tahtmatult pannud Eesti riigi väikse lipukese sinna üles ekraani servale, ehkki see asi kindlasti seda lipukest ei vääri. Aitäh!

Madis Milling, palun!

Suur tänu, härra esimees! Austatud peaminister! Mul ei ole mitte midagi selle vastu, kui suitsuandurireklaami tuleb söögi alla ja söögi peale ükskõik mis telekanalist. Vastupidi, vabatahtliku päästjana ma olen kahe käega selle poolt. Ja minu jaoks ei teki siin isegi moraalset dilemmat, kas see, kui viia suitsuandurireklaami raha vaenulikku kanalisse, on vaenulikule kanalile vahendite andmine. Teate, Pervõi Baltiiski Kanal elab ka ilma meie suitsuandurireklaami rahata väga hästi ära, aga võib-olla jääks meil siis suitsuanduriinfo mõne inimeseni viimata. Aga nagu siin täna juba korduvalt öeldud on, ei olnud suitsuandurid see küsimus, millest meie rääkisime. Hea küll, suitsuandurite, Maanteeameti kampaaniate ja kõikide muude sotsiaalse sisuga reklaamide peale on ju äärmiselt mõnus ja mugav teemat istutada, et ei peaks rääkima sellest, mille kohta siin tegelikult küsiti.
Mina küsisin riigi strateegilise kommunikatsiooni kohta ja ma ei võtnud seda küsimust lambist. Eelmine nädal oli meil riigikaitsekomisjonis kohtumine just nimelt strateegilise kommunikatsiooni spetsialistidega. Seal tuli ka see küsimus lauale ja me ei saanudki sellele vastust, see küsimus jäi õhku. Ma tahtsin oma küsimuse esitamise aega mahutada seda dilemmat, seda kentsakat situatsiooni, mis võib tekkida ühe spetsialisti jaoks. Strateegilise kommunikatsiooni spetsialistide ring on Eestis väike. Mõtleme olukorrale, kus enamik selle spetsialisti tuttavaid, erasektoris olevaid kolleege ja vabakutselisi kolleege ning võib-olla ka mõned tema õpetajad ütlevad, et Pervõi Baltiiski Kanal on probleem: see on propagandakanal, mis esitab nii otsesel kui ka varjatul kujul Venemaa Föderatsiooni sõnumeid. Ja nüüd, kui see spetsialist töötab Vabariigi Valitsuse kommunikatsioonibüroos, on ta situatsioonis, kus tema otsene tööandja ehk vabariigi peaminister ütleb, et nii ei ole. Mida ta siis teeb? Kuidas ta vaatab oma suhteliselt väikesele ringkonnale, Eesti kolleegidele näkku ja ütleb, et ei, see ei ole probleem, Pervõi Baltiiski Kanal on täitsa okei?
Ehk ma ei tahaks olla selle strateegilise kommunikatsiooni spetsialisti nahas, kes on nüüd olukorras, kus ta peaks kas lähtuma sellest, mida ta ise arvab, sellest, mida arvavad tema tunnustatud kolleegid, või kes peaks adapteeruma selle arvamusega, mida esindab tema otsene tööandja ehk Vabariigi Valitsuse peaminister. Äärmiselt raske olukord! Riigi strateegilises kommunikatsioonis, mis peab töötama ühtse löögirusikana, ei tohiks mitte kunagi tekkida selliseid dilemmasid. Spetsialistid peavad olema vabad ja objektiivsed oma analüüsides ja hinnangutes. Aitäh!

Riigikogu liikmetel rohkem läbirääkimiste soovi ei ole, peaministril ka ei ole. Lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu.

Järgnevalt arupärimine, mille on esitanud Henn Põlluaas, Martin Helme, Mart Helme, Uno Kaskpeit, Jaak Madison, Raivo Põldaru ja Arno Sild. Arupärijate nimel Henn Põlluaas, palun!

Lugupeetud peaminister! Härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Esitame EKRE fraktsiooni nimel arupärimise, mis käsitleb võimalikke Eesti suuremaid sissemakseid Euroopa Liidu eelarvesse. Mitmed riigid on juba avaldanud sel teemal negatiivset arvamust, pidades silmas muidugi oma sissemakseid. Eesti eriesindaja Euroopa Liidu juures diplomaat Matti Maasikas aga teatas, et Eesti on pärast Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust nõus suurendama oma osamakseid Euroopa Liidu eelarvesse. Mõni aeg hiljem esines samasisulise avaldusega ka välisminister Mikser, kuid me olime juba jõudnud selle arupärimise esitada, seetõttu tema nime siin kirjas ei ole. Seda valmidust on avaldatud ajal, mil me teame, et Rahandusministeeriumi hinnangul vähendab Euroopa Liit Eestile makstavaid toetusi ca 40% ulatuses.
Selliste rahaliste kohustuste võtmine ja asjaomaste otsuste tegemine kuulub ainult Riigikogu, mitte valitsuse pädevusse. Tegemist on võimude lahususe printsiibi rikkumisega.
Seoses sellega ongi meil peaministrile viis küsimust: "Kust sai Matti Maasikas volitused kõneleda Eesti nimel? Kas valitsus on arutanud antud küsimust ja kas tegemist on valitsuse seisukohaga? Kust võtab valitsus volitused selliste seisukohade avaldamiseks ja kas sellel teemal on edastatud vastav põhimõtteline nõusolek ka Euroopa Liidu instantsidele? Kui tegemist ei ole valitsuse seisukohaga, siis kas Välisministeerium ja tema esindajad ajavad valitsusest ja riigist sõltumatut poliitikat?" Ja viimane küsimus: "Riigikontrolli auditi põhjal, mis käsitleb riigi ülesannete rahastamist Euroopa Liidu toetuste vähenemise korral, puudub ministeeriumitel plaan, kuidas rahastada neid tegevusi, mida seni tehti EL-i toetuste arvelt. Kuidas kavatsetakse leida selleks vahendeid, eriti, kui ollakse nõus samaaegselt suurendama sissemakseid EL-i eelarvesse?" Aitäh!

Arupärimisele vastab peaminister Jüri Ratas.

Austatud Riigikogu esimees! Väga austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma tänan EKRE fraktsiooni liikmeid selle arupärimise eest! Kõigepealt vastan üldiselt ja siis otseselt teie küsimustele. Alustaksin faktoloogiaga, andes ülevaate protsessi käigust, ning siis lähen teie konkreetse küsimuste juurde.
Valitsus kinnitas Eesti lähtekohad seoses tulevase MFF-iga – see on lühend ingliskeelsest nimetusest Multiannual Financial Framework – 8. juunil 2017. Eesti lähtekohti arutati. Te nimetasite vastuollu minekut võimude lahususe põhimõttega. Seda kindlasti olla ei tohi ja loomulikult me lähtume sellest, mida Riigikogu, sh ELAK ja rahanduskomisjon ütlevad. Nii oligi, et neid lähtekohti arutati Riigikogu rahanduskomisjonis ja 3. juulil 2017 ka ELAK toetas valitsuse seisukohti. Tänavu 8. veebruaril toimuval valitsuskabineti nõupidamisel on rahandusministril plaanis esitada ülevaade sellest, mis arengud on Euroopa Komisjoni ettevalmistuses järgmise Euroopa Liidu eelarveraamistiku ettepanekute esitamiseks toimunud ja kuidas need ettepanekud Eesti lähteseisukohtadega haakuvad. Ka annab rahandusminister valitsuskabineti nõupidamisel ülevaate Eesti ühtekuuluvuspoliitika vahendite võimalikust suurusest lähtuvalt piirkondade jaotusest Euroopa Liidus. Valitsuskabineti nõupidamine annab võimaluse enne 23. veebruaril toimuvat ülemkogu istungit meie seisukohti täpsustada. Otsest vajadust selleks küll pole ja rahandusminister seda välja ei paku. Eesti seisukohtade uuendamine ja detailsemaks muutmine on plaanis peale seda, kui komisjon mai lõpus MFF-i ettepaneku esitab.
Teie esimesele ja teisele küsimusele ma vastan korraga, kui te lubate. Esimene küsimus: "Kust sai Matti Maasikas volitused kõneleda Eesti nimel?" Teine küsimus: "Kas valitsus on arutanud antud küsimust ja kas tegemist on valitsuse seisukohaga?" Vabariigi Valitsus arutas Eesti lähtekohti 2021. aastale järgneva Euroopa Liidu eelarveraamistiku kohta valitsuskabineti nõupidamisel ja võttis need vastu juba mainitud 8. juunil 2017. Seejärel arutas neid Riigikogu. Euroopa Liidu asjade komisjon toetas valitsuse seisukohti kooskõlas rahanduskomisjoni arvamusega 3. juulil 2017. Matti Maasikas ja teisedki Eesti ametnikud lähtuvad Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu kinnitatud seisukohtadest.
Kolmas küsimus: "Kust võtab valitsus volitused selliste seisukohtade avaldamiseks ja kas sellel teemal on edastatud vastav põhimõtteline nõusolek ka Euroopa Liidu instantsidele?" Valitsus on lähtunud Euroopa Liidu järgmise eelarveraamistiku kohta seisukohtade kujundamisel Eesti jaoks olulistest prioriteetidest ja eesmärgist saavutada parim tulemus. Euroopa Liidu eelarveraamistik lepitakse Euroopa Liidu liikmesriikide vahel kokku ühehäälselt, kokkuleppe saavutamiseks on tarvis ka Euroopa Parlamendi nõusolekut. Läbirääkimised on algusfaasis, lõplike otsusteni ei jõuta tõenäoliselt enne järgmist või isegi ülejärgmist aastat. Eelarvekõnelustes pole midagi uut kokku lepitud. Meie valmisolek rohkem panustada on aga otseselt seotud Eesti ja Eesti elanike huvidega. Kui eelarve maht peale Ühendkuningriigi lahkumist ei vähene, siis peamegi meie ja kõik teised riigid oma sissemakseid suurendama. Nii on suurem ka tõenäosus, et Eestile oluliste prioriteetide järgimine saab rahastuse. Eesti peab näiteks oluliseks rahastada enam teadusuuringuid ja innovatsiooni arendamist, ka on vaja kaasa minna digitaalsete muutustega. Praegused suhteliselt tagasihoidlikud vahendid sise- ja välisjulgeoleku suurendamiseks ning rändega tegelemiseks peaksid Euroopa Liidus kindlasti kasvama. Eesti soovib Euroopa Liidu toel viia lõpuni Rail Balticu projekti ja Balti elektrisüsteemide sünkroniseerimise Euroopa suunal. Peame oluliseks põllumeeste otsetoetuste edasist ühtlustamist ühtsel turul. Ühtekuuluvuspoliitika vahendid ehk n-ö struktuurivahendid, mis Eestile eraldatakse, tõenäoliselt vähenevad, kuna oleme jõukamaks saanud. Seda ei peaks üldse häbenema. Peame aga oluliseks, et need vahendid jõukuse kasvades väheneksid võimalikult sujuvalt. Aga kokkuvõttes saab Eesti väga suure tõenäosusega ka järgmisel ja ülejärgmiselgi eelarveperioodil Euroopa Liidu eelarvest rohkem raha, kui me sinna sisse maksame.
Küsimus nr 4: "Kui tegemist ei ole valitsuse seisukohaga, siis kas Välisministeerium ja tema esindajad ajavad valitsusest ja riigist sõltumatut poliitikat?" Kinnitan teile, et ei aja. Välisministeerium ja tema esindaja on lähtunud Vabariigi Valitsuse kinnitatud seisukohtadest.
Viies küsimus: "Riigikontrolli auditi põhjal, mis käsitleb riigi ülesannete rahastamist Euroopa Liidu toetuste vähenemise korral, puudub ministeeriumitel plaan, kuidas rahastada neid tegevusi, mida seni tehti EL-i toetuste arvelt. Kuidas kavatsetakse leida selleks vahendeid, eriti, kui ollakse nõus samaaegselt suurendama sissemakseid Euroopa Liidu eelarvesse?" Esiteks, ka siis, kui Euroopa Liidu vahendid suurenesid, lähtuti põhimõttest, et toetused ja investeeringud peavad soodustama Eesti konkurentsivõime kasvu ning andma eelkõige ühekordse arengutõuke. Samu põhimõtteid järgitakse Euroopa Liidu uue eelarveperioodi kavandamisel. Teiseks, riigi ülesannete rahaga katmise jätkusuutlikkust hinnatakse iga riigi eelarvestrateegia ja eelarve protsessis. Üldiselt arvestame Euroopa Liidu vahendite vähenemisega. Valdkondade eesmärkide saavutamise ja ressursside vajaduse analüüsiga ei tegelda ainult Euroopa Liidu eelarveperioodi lõppedes, vaid kogu aeg ja laiaulatuslikult. Rahandusministeeriumi esialgsetel hinnangutel on umbes 1,5% riigieelarve mahust aastas seotud selliste Euroopa Liidu vahendite abil kaetud sotsiaal- ja haridusteenustega, mida võiks pidada püsikuludeks ja mille rahastamine peaks eeldatavalt jätkuma. Eesmärk on, et valdkondlike eesmärkide poole liikumist käsitletaks rahastusallikatest sõltumatult.
Suur tänu! Olen valmis vastama teie täiendavatele küsimustele.

Esimese küsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Lugupeetud peaminister! Me teame, et mitmed riigid, näiteks meie põhjanaaber Soome, aga ka Holland ja veel terve rida riike, on väga selgelt ja üsna kategooriliselt öelnud, et Euroopa Liidu eelarvesse tehtavate sissemaksete suurenemine seoses Brexitiga ei tule kõne alla ja eelarve mahu vähenemise tõttu tuleb leida kärpekohti kogu Euroopa Liidu eelarves. Räägitakse suurusjärgust 16%, mis tähendaks meile arvestatavat sissemakse vähenemist, praegusega võrreldes umbes 8%. Eesti on võtnud vastupidise seisukoha: parem maksame ise rohkem kui saame väiksema toetuse. Arvestame seda, et meie SKT ühe elaniku kohta tõuseb, ja kui see tõuseb vähemalt 75%-ni euroliidu keskmisest, siis meie saadav raha väheneb 40%. Sellele lisaks tahab Eesti valitsus maksta Euroopa Liidule senisega võrreldes veel 10–15% rohkem. Euroopa Liidust meile eraldatav raha väheneb umbes poole võrra. Praegu me saame 3,5 eurot ühe euro kohta, mis me maksame ...

Küsimus!

Kui suur hakkab 2020-ndate keskel olema see tagasisaadav summa?

Aitäh! Otsene vastus on, et praegu me seda ei tea. Ei ole paika pandud neid mängureegleid, kui palju makstakse uuel eelarveperioodil. Ma isiklikult arvan, et me vajame ja soovime rohkem Euroopat. Me soovime kindlamat Euroopat, me soovime tugevamat Euroopat. See ei tähenda seda, et me ainult mõõdame kõike mõõdupuuga, mille mõõtühik on euro. See tähendab palju olulisemaid asju: mis kultuuriruumi me kuulume, mis julgeolekuruumi me kuulume, mis majandusruumi me kuulume.
On tõsi, et Euroopa Liidus on tekkinud uued poliitikasuunad. Võtame näiteks julgeolekupoliitika, kuhu tuleb rohkem panustada. Kui me tahame tegeleda rohkemate valdkondadega, siis peame selleks ka rohkem raha eraldama. Te viitasite oma küsimuses väga õigesti, et enamik liikmesriike on netosaajad ja vähemuses on need, kes on netomaksjad. Te tõite mõne riigi ka näiteks.
Konkreetselt võin praegu välja tuua, et seisuga 2. veebruar on olemas ülevaade Saksamaa seisukohtadest järgmise mitmeaastase finantsraamistiku osas. Need seisukohad on järgmised. Konkreetsete summadega tullakse välja peale Saksamaa valitsuse moodustamist. See on punkt üks. Punkt kaks: soovitakse, et uus MFF oleks paindlikum kui praegune, see võimaldab paremini reageerida ootamatutele poliitilistele kriisidele. Uus MFF peab põhinema Euroopa Liidu väärtustel ja pidama silmas peale seniste prioriteetide ka uusi väljakutseid, näiteks seoses kliimamuutustega. Kolmandaks, et teha seatud prioriteetidele ruumi, peaks vähenema struktuurifondide ja ühise põllumajanduspoliitika summade osakaal eelarves. Näiteks võiks rändekriisiga toimetuleku toetust saada ka jõukamad Euroopa Liidu piirkonnad. Minu meelest on Saksamaa vähemalt seniste koalitsiooniläbirääkimiste käigus väga selgelt välja öelnud, et ta on nõus rohkem panustama. Aga tõsi on, et poliitikasuundi on Euroopa Liidus juurde tulnud ja need vajavad rahastust. Toon veel kord näiteks julgeolekupoliitika.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te eksite, kui väidate, et me soovime rohkem Euroopat. Meie ei soovi rohkem Euroopat. Meie soovime Eestit – suveräänset Eestit suveräänsete Euroopa riikide ühenduses. Me ei näe Euroopa Liitu föderatsioonina, millele viitate teie, kui te ütlete, et me soovime rohkem Euroopat. Me ei arva, et Euroopa Liit peab olema julgeoleku tagatis, selleks on NATO. Me oleme NATO täieõiguslikud liikmed, panustame sinna. Täna arutati taas Afganistani missiooni täiendamist, nii et julgeoleku küsimused on laiemad. Minu küsimus on konkreetselt ikkagi selle kohta, kust võtavad mittetäidesaatva võimuharu esindajad, nagu meie vabariigi president, endale õiguse teatada, et Eesti on valmis maksma 20% rohkem Euroopa Liidu eelarvesse. Tal ei ole selleks Riigikogu volitust, tal ei ole selleks valitsuse volitust ega ole tal selleks ka seaduses ette nähtud volitust. Kas te ei arva, et te peaksite juhtima tema tähelepanu sellele, et ta niisuguseid seisukohti ei avaldaks?

Aitäh! Ma tahan siin ühe asja ära õiendada, see puudutab teie küsimuse esimest poolt. Ma lähtun sellest, mis mandaadi on Eesti elanikud andnud, ja see kindlasti ei ole Euroopa ühendriikide loomiseks. Kindlasti peetakse silmas iseseisvate demokraatlike riikide liitu. Sellest ma lähtun. Nüüd see lause, et mina tahan küll rohkem Euroopat. Mida ma selle all mõtlen? Ma mõtlen selle all paremat majanduskasvu Euroopa Liidus, suuremat tööhõivet Euroopa Liidus, väiksemat tööpuudust Euroopa Liidus. Ma mõtlen selle all näiteks hariduse valdkonnas Erasmus+ veel suuremat laienemist. Ma mõtlen selle all veel tugevamat Euroopa Liidu idapartnerluse poliitikat. Neid asju ma kindlasti tahan Euroopa Liidus rohkem näha. Ma tahan kindlasti rohkem näha seda, et me suudaksime Euroopa Liiduna olla tugevam alternatiiv ja võimsam konkurentsipiirkond, kui me võrdleme ennast Hiina, Venemaa, USA või ükskõik missuguste teiste piirkondadega. Ma kindlasti soovin seda, et me näeksime tulevikus rohkem teadustööd ja innovatsiooni, rohkem tippülikoole Euroopas. See tähendab rohkem Euroopat.
Ühes küsimuses ma olen teiega aga eriarvamusel: te ütlete, et julgeolek pole Euroopa Liidus oluline. On oluline! Võtame sellesama PESCO, mille lõid 25 Euroopa Liidu liikmesriiki eelmise aasta detsembri lõpus. See ei tähenda NATO dubleerimist. Vastupidi! Euroopa Liidu ja NATO koostöö on väga tõhus – ma arvan, et see on praegu läbi aegade kõige tihedam. Ja need ei ole mitte minu sõnad, seda kinnitavad nii NATO esindajad kui ka Euroopa Liidu riikide juhid. Seegi tähendab rohkem Euroopat. See ei tähenda muidugi Eesti iseseisvusest loobumist – loomulikult mitte.
Kui te aga presidendi kohta küsite, siis ma arvan, et president lihtsalt pidas silmas neidsamu väärtushinnanguid, mida olen ka mina siin esile toonud. Tugevam Euroopa Liit toetub tugevamale majandusele, tugevamale sotsiaal- ja haridussüsteemile, teadustööle ja innovatsioonile. Ma arvan, et see oli tema mõte. Aitäh teile!

Uno Kaskpeit.

Aitäh! Härra peaminister! Mulle jäi teie ettekandest kõrvu, et me muutume järjest jõukamaks ja miks mitte rohkem maksta. Ma ei saa aru, kust kohast me jõukamaks muutume. Alles jooksis läbi, et Läti on Eesti aktsiisipoliitika tõttu saanud meie arvel, ma ei tea, kui palju, vist 40 miljoni euro ringis. Veel on ajakirjandusest läbi jooksnud, et väikesed bussiettevõtted ostavad kogu oma kütuse Lätimaalt. Ma tahaksin teada, kust kohast meile see jõukus juurde tuleb.

Ma usun, et te ei pea silmas seda, et ma peaksin vastama, kust teile kui Riigikogu liikmele jõukus juurde tuleb. Aga jõukus Eestimaale – kust see juurde tuleb? Me näeme, et meie keskmine palk tõuseb, me näeme, et meie miinimumpalk on tõusnud. Me näeme seda, et Eesti majandusel läks 2017. aastal üle ootuste hästi, meie majanduskasv on üle 4%. Me näeme seda, et nii Eesti Pank kui ka Rahandusministeerium prognoosivad 2018. aastaks Eesti majanduskasvuks ca 4%. Need on need kohad. Me näeme seda, et meil suurenevad investeeringud, me näeme seda, et tööpuudus on väike. Kõik need näitajad annavad kindlust, et meie SKT kasvab, et meie majanduslik heaolu, meie jõukus suureneb.

Henn Põlluaas.

Aitäh! Te olete siin korduvalt kinnitanud, et Eesti on Euroopa Liidus netosaaja. Mina väidan risti vastupidist: me oleme Euroopa Liidule ära andnud kõige kallima, mis meil on, me oleme andnud ära oma inimesed, keda me oleme kasvatanud ja harinud. Neid on enam kui 100 000 inimest, mis tähendab 10% tööjõust. Kõik nende loodud väärtused on mujal loodud, ka maksud on meil saamata jäänud. Ja kõige kurioossem on see, et meie sissemakstud raha laristab Euroopa Parlament pidevalt Brüsseli ja Strasbourgi vahel kolides ära. Selleks kulub 200 miljonit, mis on sama suur summa kui meie sissemakse. Miks te ei leia, et Euroopa Liit peaks pigem säästma ja lõpetama laristamise? Te olete hoopistükkis seisukohal, et me peaks veelgi rohkem sinna maksma.

Aitäh! Kõigepealt, kui me mõtleme, miks Euroopa Liit loodi, siis tegelikult põhjus oli väga selge. Eesmärk oli tagada rahu. Ja see rahu ongi väga kallis. See on väga kallis, aga samas ka hindamatu. Euroopa Liit on suutnud rahu garanteerida, olgem ausad. Kui me vaatame Rooma deklaratsiooni, mis kirjutati alla eelmise aasta alguses, siis peame olema õnnelikud, et need 27 riiki tahavad samal moel üheskoos edasi minna. Teie väidate, et me oleme Euroopale nii palju inimesi ära andnud, aga Statistikaamet ütleb, et aastal 2017 oli Eesti rändesaldo positiivne. Ma loodan, et nad lähiajal tulevad välja ka arvudega, mis näitavad, kust kohast inimesed on Eestisse tulnud. 3070 inimese võrra Eesti elanike arv eelmisel aastal kasvas, mitte ei kahanenud.
Euroopa Liidu neli aluspõhimõtet on inimeste vaba liikumine, kapitali vaba liikumine, teenuste vaba liikumine ja ma väga loodan, et me kõik saame sellest ühtemoodi aru, ka andmete vaba liikumine. Aga väga austatud Riigikogu liige härra Põlluaas, ma arvan, et on väga hea teada enne valimisi, mida eri erakonnad ühest või teisest asjast arvavad. Kes arvavad, et me oleme Euroopa Liitu palju andnud, kes arvavad, et oleme palju saanud. Teil on selles mõttes õigus, et aastal 2016 Eesti maksis Euroopa Liidu eelarvesse 210 miljonit eurot. Aga Eesti sai Euroopa Liidu eelarvest, kui me ainult seda skaalat silmas pidades arvutuse teeme, 673 miljonit ehk üle kolme korra rohkem. Aga ma arvan, et see ei ole peamine skaala. Peamine on hoopis euroopalike väärtuste skaala.
Aga enne valimisi on muidugi õige valijatele ja üldse ühiskonnale oma arvamus öelda. Inimesed on ju kahevahel, kui mõtlevad Euroopa Liidus olemisele. Ma saan aru, et teil on natuke kahtlusi, kas sinna ikka tasub kuuluda. Mina olen valitsuse juhina igal juhul väga seda meelt, et Eesti kuulub Euroopasse ja Eesti saab üheskoos teistega Euroopa Liitu tugevamaks muuta. Nagu ma ütlesin, me peame ka majanduspiirkonnana võrreldes teiste majanduspiirkondadega tugevamaks muutuma. Kinnitan ka erakonna liikmena, erakonna esimehena, et Keskerakond pooldab Euroopa Liitu kuulumist. Kui rääkida Eesti elanike arvamusest, siis viimase küsitluse kohaselt 79% Eesti elanikest toetab Euroopa Liitu kuulumist. Eelviimane näitaja oli 77%, nii et toetus on 2% võrra suurenenud.

Arno Sild.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud peaminister! Me teame, et hiljaaegu selgus hämmastav tõsiasi, et idapiiri väljaehitamine läheb kolm korda kallimaks, kui esialgu planeeritud oli. Tegu on ka Euroopa Liidu piiriga. Kas teie arvates tuleb see täiendav raha, üle 100 miljoni leida meie eelarvest või tuleb Euroopa Liit finantseerimisel appi?

Aitäh! Kõigepealt, ma lähtun üldisest põhimõttest. Ma mäletan, et kui minagi olin austatud Riigikogu liige, siis ma ütlesin opositsioonis olles välja põhimõtte, et minu meelest ei pea see käima nii, et Eesti riigis peab juhtuma midagi drastilist, enne kui me hakkame mingeid muudatusi tegema. Aga tõsi, teil on õigus. Ehitus võib paraku minna 2,5–3 korda kallimaks ja, olgem ausad, võib-olla see kallinemine on veelgi suurem – kõik ehituse hankelepingud ei ole veel sõlmitud. Samas ma lähtun endiselt eesmärgist, et see piir tuleb ehitada kõige moodsam ja kõige turvalisem Euroopa Liidus. Kas meil on võimalik saada selleks toetust, nii et kogu raha ei pea tulema Eesti maksumaksja taskust? Jah, on võimalik saada ja me oleme juba ka saanud. Eks me taotleme neid summasid Euroopa Liidu fondidest veelgi. Igal juhul ma arvan, see piir tuleb välja ehitada. Kogu ajagraafik tuleb aga üle vaadata. Meil on plaanis seda teha veebruarikuus kabinetinõupidamisel ja loomulikult teeme siin koostööd ka Riigikoguga. Mitte mingil juhul ma ei arva, et nüüd me peaksime käed üles tõstma ja ütlema, et me seda piiri edasi ei ehita. Igal juhul tuleb sellega edasi minna.

Raivo Põldaru.

Aitäh, härra aseesimees! Hea peaminister! Rõhutasite korduvalt, et Eestis võiks olla rohkem Euroopat. Kas te peate siin silmas ka Euroopa sotsiaalharta meil veel täitmata punkte, näiteks seda, et Eesti inimestel oleks normaalne pension? Töötasusid otse küll Eesti riik ei reguleeri, aga teadupärast on uus valitsus pidanud plaani ka selles suunas kuidagi edasi liikuda, et me täidaksime ka neid harta punkte ning jõuaksime olukorda, mis mujal Euroopas juba on? Kuidas me ka need küsimused ära lahendaksime?

Aitäh! Ma siiralt tänan, minu meelest see on väga õige küsimus. Ma arvan, et Euroopa Liidu tippkohtumine, mis toimus Rootsis Göteborgis, oli väga edukas. Tööandjate, töövõtjate ja 28 liikmesriigi osalusel suudeti kokku leppida Euroopa sotsiaalsammas. See on minu meelest väga põhimõtteline edasiminek. Mul oli Eesti kui eesistujamaa esindajana au sinna 28 riigi ehk 510 miljoni elaniku nimel oma allkiri panna. Tõsi, te toote välja ühe osa sellest sotsiaalsambast, milleks on pensionid. Ma vaatasin eile rahvusringhäälingu "Aktuaalse kaamera" uudiseid. Seal öeldi, et väga suur hulk pensionäre – kui ma mäletan õigesti, siis 221 000 inimest – saab keskmist vanaduspensioni, mis paraku jääb alla suhtelise vaesuse piiri. Alla suhtelise vaesuse piiri! Ma arvan, et see on tõsine probleem.
Te küsite, kas Eesti võiks selleski valdkonnas edasi liikuda. Te ütlesite väga õigesti, et harta näeb ette õiglased pensionid. Jah, ma arvan, et Eesti peaks selles suunas liikuma. Mina olen täiesti seda meelt, et käimasoleva pensionide indekseerimise raames me peame mõtlema lahendustele, kuidas suuta väga suur hulk, enamik vanaduspensionäre suhtelisest vaesusest välja tuua.
Tegelikult on see küsimus ka Riigikogu XIV koosseisule. Praegu on õige aeg need ettepanekud lauale panna.
Ma olen lugenud meie erakonna ettepanekut, et tuleks mõelda erakorralisele pensionitõusule. Mina arvan, et tuleks tõesti mõelda. See on probleem, et pensionärid elavad suhtelise vaesuse piirist allpool. Aga ma näen, et enamik erakondasid ütleb, et seda ei ole vaja või et see ei ole võimalik. Mul oli au rääkida täna hommikul kunagise sotsiaalministri Jaak Aabiga. Tema ajal – ta oli ametis 2005–2007 – tehti erakorraline pensionitõus. Siis oli see võimalik. See tõus oli ca 48 eurot, toonases vääringus vist 750 krooni. Nii et ma igal juhul toetan teie mõtet. Ja kui me saame siin EKRE-ga koostööd teha, siis ma arvan, see tähendab tõesti tugevamat Euroopat. Selles mõttes on teil õigus.

Jaak Madison.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Ma täpsustan, et Konservatiivne Rahvaerakond ei ole mitte kunagi olnud selle vastu, et pensioni tõsta. Küll aga oleme selle vastu, et lubatakse midagi, mille puhul ei öelda katteallikaid, kust vajalik raha tuleb. Kui see raha tuleks näiteks tänu sellele, et Tallinna Linnavalitsus või Keskerakond ei kulutaks poolt miljonit PBK peale ja annaks selle pensionäridele, siis oleme kahe käega poolt. Tulge välja mõistlike katteallikatega, ja oleme kohe nõus! Põhimõtteliselt me toetame pensionäre.
Tulen aga tagasi selle juurdemaksmise juurde seoses uue eelarveraamistikuga. Enne suvist ülemkogu kinnitati valitsuses ja ka Euroopa Liidu asjade komisjonis memorandum, mis käsitleb uut eelarveraamistikku. Selles on alapealkirja "Eelarve maht" all täpsemalt kirjas, et Euroopa Liit vajab põhimõttelist kokkulepet, et Euroopa Liidu huvides ei ole Ühendkuningriigi lahkumise järel ühenduse eelarvet kärpida, vaid hoida kulutused vähemalt võimalikult samal tasemel kui praegusel perioodil. Ma loen sellest välja, et me ei toetagi kulude kokkutõmbamist ja efektiivsemaks muutmist. Samas ei pea ju kulutama miljoneid iga kuu näiteks selle peale, et pidada europarlamendi istung Strasbourgis. Mujaltki saaks kokku hoida. Kas te olete kokkuhoidmise vastu?

Aitäh! Ma arvan, et iga protsessi efektiivsemaks muutmine on kindlasti tänuväärt ettevõtmine. Kui te küsite, kas ma pean poliitiliselt võimalikuks kokkulepet, et Euroopa Parlament ei tööta enam Brüsselis ja Strasbourgis, vaid töötab ühes kohas, siis minu arvates see ei ole diskussiooni koht. Ma tõesti arvan, et isegi teie, härra Madison, ei suuda seda läbi viia. Pealegi pole see õige koht, kust alustada. Õige koht, kust alustada, on tegelikult see, millele viitas enne teid sõna võtnu. Me vajame tugevamat Euroopat, me vajame kindlamat Euroopat. Mul on hea meel, kui ka teie peate õigeks eakate toetamist ja nende väljaaitamist suhtelisest vaesusest. See on probleem – väga selgelt on see probleem!
Te lugesite memorandumi punkti väga õigesti ette: seal on tõesti kasutatud sõna "vähemalt". Samas me teame, et praeguseks on lisandunud väga palju uusi poliitilisi suundi. Võtame näiteks sellesama julgeolekuküsimuse. Ma tean, et see on oluline ka teie jaoks. Me oleme ühise platvormi PESCO nimel kokku leppinud 25 Euroopa Liidu liikmesriigiga. See ei tähenda seda, et see on vaid paberi peal. See vajab ka reaalseid tegevusi, mis nõuab loomulikult reaalselt suuremat rahastust. Kas sellesse tuleks panustada rohkem? Jah, ma arvan, tuleks panustada rohkem.
Me oleme teiega diskuteerinud väga palju. Mäletate, kui te ütlesite mulle pahasti, aga ega ma sellepärast ei solvu. Me oleme teiega väga palju diskuteerinud näiteks välismõõtme solidaarsuse teemal. Minu meelest me oleme mõlemad ühesel seisukohal, et sellesse tuleb igal juhul panustada. Võtame sellesama Aafrika usaldusfondi. See vajab lisaraha. See tähendab seda, et võib-olla peale Brexitit, peale Suurbritannia lahkumist tuleb teha suuremaid sissemakseid. Samas ma ei saa öelda, et ma ei poolda sisemist solidaarsust, ma pooldan muidugi seda ka.
Läheme edasi! Järgmisel perioodil saavad väga olulised olema mitmesugused taristuühendused. Tõesti, Eesti toetab mittesõltumist Venemaa Föderatsiooni süsteemist. Siin on mängus ka julgeolekuaspekt. Me arvame, et õige lahend on sünkroniseerida kolme Balti riigi süsteemid Poola kaudu Kesk-Euroopa omadega. Me soovime seda. Loomulikult me küsime selleks toetust ja kaasfinantseeringut Euroopa Liidust. Või võtame edasi, Rail Baltic näiteks. Ega see projekt ei lõpe aastal 2020. Me soovime, et Rail Baltic saaks valmis 2025. aastal ja kulgeks läbi Pärnu, mis on kõige kiirem trass. Mulle on öeldud, et Ülemistest sõidab Pärnusse 43 minutiga. See parandab ka muid Eesti-siseseid ühendusi, see seob meid teiste Balti riikidega ja loomulikult ka Kesk-Euroopaga.

Aitäh, härra peaminister! Praegu rohkem küsimusi ei ole. Enne läbirääkimiste lõppu on teil võimalik veel sõna võtta. Avan läbirääkimised. Palun, Martin Helme! Kaheksa minutit.

Lugupeetud asespiiker! Hea peaminister! Nagu Euroopa Liidu asjade puhul tüüpiline on: teema on igav, keeruline, hõlmab tohutuid summasid ja riikide suveräänsust ja muid suuri, aga abstraktseid asju, nii et kedagi eriti ei huvita. Aga meid huvitab.
Alustan viidates veel kord teemale, mida me oleme siin kogu küsimuste ja vastuste voorus mitu korda edasi-tagasi veeretanud. Teemal, mida ikkagi tähendab rohkem Euroopat või mis asjad on euroopalikud väärtused, on olnud väga palju sogamist. Meie erakond kindlasti ei nõustu arusaamaga, et võimu, otsustusõigust ja raha peaks Eestist Brüsselisse või laiemalt Euroopa Liitu rohkem liikuma. Me ei leia, et Eesti peaks veelgi enam siduma ennast globaalsete institutsioonidega ja ahendama oma sisepoliitilist manööverruumi, vähendades selle kaudu sisuliselt rahva suveräänsust otsustada asju oma äranägemise järgi.
Tegu on täiesti praktilise küsimusega ja eelseisvatel aastatel aina teravamaks muutuva poliitilise vaidlusega või lausa tüliga Euroopas. Muu hulgas on ka meie valitsuse dokumentides, mis on valitsuskabinetist ja ELAK-ist läbi käinud, selge sõnaga kirjas, et kui Suurbritannia lahkumise järel ei suurendata teiste riikide sissemakseid, siis peab Euroopa Liidu eelarve umbes 16% vähenema ja selle vähenemise tagajärjel väheneb ka Euroopa Liidu tegevus. See tähendab seda, et Euroopa Liit peab vähemaga hakkama saama ja selle võrra efektiivsem olema.
Terve rida riike ütleb, et täpselt nii tulebki teha. Euroopa Liit on raiskav, ülepaisutatud, teeb paljuga vähe, on ebaefektiivne ja igasugune raha juurdemaksmine ei tule kõne allagi. Meie valitsus on võtnud täpselt risti vastupidise seisukoha. Meile on ainult vaja anda märku, et makske rohkem, ja meie küsimus on ainult, kui palju rohkem. Ega me selle kohta täna vastust kahjuks ei saanud ja ma kardan, et ei saa nii peagi. Siin on omad objektiivsed põhjused. Eelarvevaidlus ongi tõepoolest pikk ja mitme osapoolega. Aga selge on, et meie n-ö poliitiline eliit ehk koorekiht on lugenud Brüsseli isandate silmadest välja soovi, et Eesti viskaks oma maksumaksja raha rohkem Brüsseli suunas.
Ja nüüd mõned lihtsad arvutused. Kui meie elatustase tõuseb – see on ju iseenesest tore ja tänuväärne – 75%-ni Euroopa Liidu keskmisest, siis väheneb meie Euroopa Liidust saadav summa 40%. See tähendab enam-vähem ühesuurust kärbet nii põllumajanduse kui ka teistest eurofondidest, millega meil on harjutud toimetama, kaasa arvatud näiteks hariduse valdkond või EAS. Kui me nüüd paneme need kaks arvu kokku, kui palju me siis peaks makset suurendama? Neid arve on erinevaid olnud, need jäävad 10 ja 20% vahele. Ning kui palju siis väheneb meie saadav summa? On täiesti selge, et kui me võtame andmise ja saamise vahe, siis väheneb saadav summa 50–60%. Tänasel päeval on niimoodi, et iga euro eest, mis me Euroopa Liitu maksame, saame propaganda kohaselt vastu 4 eurot, aga tegelik arvutus näitab, et 3,5 eurot. Kui see väheneb 50–60%, siis me saame vastu 1,5–1,7 eurot. Jah, see on veel pluss, aga arvestame, et see on raha, mille kasutamist me ise kuigi suures osas määrata ei saa. See on n-ö lukku löödud. Teiseks, enamik sellest rahast läheb projekti peale, mida peaminister mainis ja millele me oleme kategooriliselt vastu: see on Euroopa Liidu raha eest rajatav Rail Baltic. See raha on raisatud, pööraselt raisatud, sellest ei ole meile kasu. Selle rajatise üleval pidamine viib meid pärast pankrotti.
Aga ärme unustame ka seda, et kui me räägime siin 1,6 euro saamisest 1 euro vastu, siis ühel hetkel on mõistlikum see vahemees ära jätta ja seda raha ise paigutada Eestis nii, nagu me paremaks peame. See on efektiivsem, lihtsam ja vastutus on selgem. See kõik on meie raha! See kõik on meie raha ja meie erakond ei poolda rohkema raha andmist sotsialistliku multikultuurilise euroimpeeriumi ehitamiseks ja tugevdamiseks ehk rohkemaks Euroopaks. Sest kui me raha ära võtame, kui me võtame ära selle, et meid makstakse sealt kinni osaliselt meie enda rahaga, siis mis jääb järele? Mis see Euroopa Liit meile siis on? Siis on see ESM ehk Kreeka võlgade maksmine, Süüria pagulased – n-ö pagulased –, homoabielud ja sooneutraalsed lasteaiad. Tänan, ei!

Jaak Madison.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea peaminister! Alustuseks teie remargist mu küsimusele vastates. Ma olevat teile midagi ebameeldivat öelnud, aga te ei solvunud. Mul on hea meel, et te ei solvunud, kuna solvumine siin saalis oleks väga suur nõrkuse märk. Ärge pange tähele – vahel me ütlemegi natukene teravamalt, kui ei saa küsimustele üldse vastuseid või saame väga eksitavaid vastuseid. Nii et ma tõesti ei kasutanud esimest ega kindlasti ka mitte viimast korda natukene teravamat väljendit.
Aga lähen nüüd Euroopa Liidu teema juurde. Tegu on väga laiapõhjalise ja kaua kestnud diskussiooniga. Siin võiks tundide kaupa rääkida teemal, mis see Euroopa Liit täpsemalt on, kuhu ta suundumas on, millest koosneb tema eelarve. Kuid võtan jutuks mõned märksõnad, mis ma jõudsin teie vastuste ajal kirja panna. Esimene asi: tugev Euroopa. Meie huvides on, et Euroopa oleks tugev. Seda kindlasti – kes ei tahaks, et me oleme tugevad. Kuid mida see tugev Euroopa endast täpsemalt kujutab? Mis on see, milles väljendub tugev Euroopa? Te mainisite tugevat majandust ja suurt tööhõivet. Kas tööhõivega on kõik korras, kui me räägime tööjõu vaba liikumist kiites sellest, et Eestist on lahkunud umbes 100 000 tööealist inimest? Kas tööhõivega on kõik korras, kui näiteks Ungarist on pärast Euroopa Liitu astumist lahkunud 670 000 inimest ja järgmiste aastate jooksul olevat lahkumas veel 300 000? Kas see näitab Euroopa tugevust, kui Prantsusmaal elab pool miljonit tööealist poolakat? Kas see on märk heast tööhõivest ja Euroopa tugevusest, kui meiegi oleme sattunud demograafilise kriisi äärele, rääkimata vanast Euroopast? Kas see on Euroopa Liidu poliitika suurepärane tulemus, et me oleme jõudnud olukorda, kus iga päev arutatakse Euroopa Liidu koridorides, kuidas lahendada tööjõuprobleeme ja saada uut tööjõudu migrantide näol? Kas säärast tööhõivet me olemegi tahtnud?
Teine asi. Tugev Euroopa tähendab pidevalt mingis suunas liikumist. Eelmisel aastal tuli Jean-Claude Juncker välja valges raamatus sisalduva viie stsenaariumiga. Need tulevikustsenaariumid on väga erinevad. Kui ma nüüd tõlgendan sõnumit tugevast Euroopast, siis ma loen sealt välja kaks selget varianti: kas me jätkame samas suunas liikumist – see oli vist esimene viiest võimalusest –, või teine variant, mis oli loetelus kõige viimane: veelgi kiirem föderaliseerumine. Kas siis on Euroopa tugev, kui me ühtlustame Euroopa Komisjoni juhtimisel kõikides poliitikavaldkondades liikmesriikide seadusandlust? Kas siis on Euroopa tugev, kui Euroopa Komisjon teostab järelevalvet kõikide riikide seadusandluse üle, et see oleks kooskõlas Euroopa Liidu aluslepinguga? Alles täna oli meil Euroopa Liidu asjade komisjonis üks päevakorrapunkt rikkumismenetluste käsitlemine. Eestil on praegu tegu 33 rikkumismenetlusega, millest 26 tulenevad direktiivide ülevõtmisega hilinemisest. Kui me neid õigeks ajaks üle ei võta, ähvardab meid trahv. Eesti trahv ühe päeva kohta on 4000–6000 eurot ja see hakkab jooksma alates päevast, kui tähtaeg kukub, ja kestab päevani, millal seadus siin saalis vastu võetakse. Iga päevaga kaotame 4000–6000 eurot. Ja sellepärast, et me ei ole vastu võtnud mingit direktiivi. Kas see on ühtne ja tugev Euroopa, millest räägib peaminister?
Edasi, eelarve. Praegu on Euroopa Liidu eelarve 135 miljardit eurot. Eesti on võtnud ametlikult seisukoha, et meie huvides on mitte mingil juhul vähendada eelarvet ja jätkata sama suurte kulutustega. Eks see mingil määral kõneleb ka Eesti vasakpoolse valitsuse mõttelaadist, et küll see raha kuskilt tuleb. Mõttelaad, et me igal juhul peame kuskilt rohkem saama ja vähem ise andma, on muidugi ehtsalt popsilik ja samas ka selline kadakasakslik: las sakslane maksab, las ta juhib meid ja ütleb meile direktiivides ette, mida me tegema peame, peaasi, et me oma kaukasse natukene raha saaksime, et seda ümber jagada ja rääkida tulumaksuvabastusest. Umbes selline ideoloogia: las teine kuskilt maksab.
Mina põhimõtteliselt ei ole sellega nõus. Ma ei ole nõus, et Euroopa Liidu direktiiv ütleb, et ma ei või maksustada teiste Euroopa Liidu riikide veokeid Eestis, vaid pean kehtestama kõigile ühtse maksu, sh Eesti veokitele. Ma ei ole nõus, et Eesti ei või oma majandusruumis luua eeliseid omaenda ettevõtjatele, sest vastasel korral tuleb Euroopa Komisjoni volinik ja ütleb, et me rikume konkurentsitingimusi.
Palun lisaaega!

Kolm minutit juurde.

Lõppkokkuvõttes me oleme loonud olukorra, kus kõikide teiste riikide ettevõtjatel on võimalik tulla meie turule, ilma et meie enda ettevõtjatel oleks eelisseisundit. Ja tagajärg on see, et me saame öelda: näete, Saksa rahaga tegime selle teelõigu korda või renoveerisime ühe kooli ära. Minule see ideoloogia ei meeldi. Võib-olla valitsusele meeldib – kindlasti meeldibki, loomulikult meeldib!
Aga rääkides eelarvest, toon näiteks, et 2016. aastal eraldati sellest suurest eelarvest – veidi üle 30 miljardi euro – 2,8 miljardit arengufondide kaudu ainuüksi Aafrikale. See läks otseabina Aafrika maadele. See on Euroopa Kontrollikoja viimasest aruandest võetud arv. See on üks väikene näide. Enne ma viitasin Euroopa Parlamendi kulutustele. Iga päev trükitakse tuhandeid pabereid lihtsalt sellepärast, et nad ei oska või ei taha kasutada arvutit. See teeb iga kuu kokku sadu tuhandeid eurosid kulu, lisaks veel istungite üleviimine iga kuu nädalaks ajaks Strasbourgi. Jah, tõenäoliselt on poliitiliselt võimatu muus kokku leppida, aga see on üks markantne näide kulutustest, mida tuleks hakata kokku tõmbama. Meie aga läheme välja seisukohaga, et me mitte mingil juhul ei ole nõus eelarve vähendamisega. Muidugi peaksime olema! Meie asi on öelda, et kuulge, siin raisatakse miljoneid! Tõesti, Suurbritannia lahkub ja mul on selle üle mingil määral hea meel. Rahvas ütleski, et meil on kõrini sellest direktiivide poliitikast. Meie asi aga on öelda, et hüva, jääme kuidagi ellu, pole hullu, aga tõmbame kuskil kulusid kokku. Näiteks seesama miljardite eurode ulatuses raha Aafrikasse pumpamine on lihtsalt rumal, sest need riigid on ühed enim korrumpeerunud riigid maailmas.
Lõpetuseks rahva toetusest Euroopa Liidule. Jaa, viimased kaks uuringut näitavad, et Eesti rahvast 79% või 77% toetab Euroopa Liitu. Statistiliselt on see õige. Asi on aga selles, kuidas küsimused on esitatud. Kui inimeste käest küsitakse, kas nad toetavad ühist pagulaspoliitikat Euroopa Liidus, siis ma võin kihla vedada, et 79% ütleb: ei, ei toeta. Kui küsida samade inimeste käest, kas nad toetavad ühist rahanduspoliitikat, mille kohaselt meil on sisuliselt üks rahandusminister Euroopa Liidus, mida praegu veavad Prantsuse president ja sakslased, siis enamik ütleb: ei, ma ei toeta seda. Kas te toetate föderaliseerumist? Ei, ma ei toeta! Aga kui küsitakse, kas te toetate Euroopa Liitu, siis vastatakse: ei no toetan ikka jah, mul külatee tehti korda ja midagi oleme ju saanud ja julgeolek on väga tähtis.
See muuseas on ka üks suur pettekujutlus, et julgeoleku tagatis on Euroopa Liit. Julgeolek ei saa tugineda Saksamaa ja Prantsusmaa juhtimisele, kellel on omad isiklikud huvid suhetes meie suurima julgeolekuohuga, milleks on Venemaa. Niikaua kui ei aeta päriselt väärtuspõhist välispoliitikat, niikaua kui ei keelduta Nord Stream 2-st, on see kahepalgeline poliitika. See on kahepalgeline jutt, kui räägitakse Eestis ja mujal Baltimaades ja Poolas, et me toetame julgeolekut ja ühist välispoliitikat, aga samal ajal toetavad Prantsusmaa ja viimastel andmetel isegi Saksamaa liidumaade juhid Venemaa sanktsioonide kaotamist, kuna kõige enam on nende tõttu kaotanud Ida-Saksamaa põllumajandusettevõtjad. See vist ei ole kooskõlas teie arusaamaga ühisest julgeolekupoliitikast. Kuid minu aeg on paraku läbi, nii et aitäh!

Arupärimise adressaat härra peaminister kasutab võimalust veel sõna võtta.

Austatud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Mind ajendas siia kõnetooli tulema see viimane kõne. Kõigepealt tugevamast Euroopast. Jah, minu jaoks see tõesti tähendab võimsamat majandust, kindlamat majandust. See tähendab kindlasti ka sotsiaalsemat Euroopat, tugevamat sotsiaalpoliitikat, olgu tegu töö- või puhkeajaga, olgu tegu tööhõive või pensionidega. Tugevam Euroopa tähendab minu jaoks kindlasti ka seda, mida ma olen siin korduvalt rõhutanud: see on hariduse parem käekäik, teadustöö ja innovatsiooni parem käekäik. Tugevam Euroopa tähendab kindlasti ka digitaalsemat Euroopat, rohkem e-teenuseid. Minu meelest on väga tänuväärt see suund, mille Euroopa Liit on võtnud, et olla tõsine eestvedaja kliimamuutuste takistamisel. See on väga õige ja seda peab Euroopa Liit jätkama. Ja ka töö idapartnerluse vallas on väga tähtis suund, mida Euroopa Liit praegu hoiab.
Mul väga rängalt kriipis hinge, kui te ütlesite Aafrika maade kohta, et need on korrumpeerunud riigid. Ma soovitan tagasihoidlikult teil kui Riigikogu liikmel natuke mõelda enne, kui te ca 55 riigi kohta selliseid väljendeid kasutate. Ma arvan, et see, mida Euroopa Liit Aafrikasse panustab, sh ka Aafrika ja Euroopa Liidu tippkohtumisi korraldades, on vajalik. Aafrika on meie naaberkontinent. Mis puutub migratsiooni ja pagulastesse, siis see on igal juhul teema, millega tuleb tegelda. Me vajame tugevamat Aafrikat, me vajame edukamat, demokraatlikumat Aafrikat. Väita siin välispoliitikat arutades lahmivalt, et üks manner ei ole teie silmis oluline, ning püüda selle eest sisepoliitikas mingisuguseid punkte saada – andke andeks, ma arvan, et see on täiesti vastutustundetu. Riigikogu liikme sõnal on väga suur kaal.
Minu meelest on üldine suund maailmas teine. Me tahame näha tugevamat Aafrikat, läbipaistvamat, demokraatlikumat Aafrikat. Suund on see, et neid riike aidata. Aitäh!

Lõpetan arupärimise arutelu, kuigi viimasel minutil just läks väga põnevaks.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Martin Helme, Mart Helme, Uno Kaskpeiti, Jaak Madisoni, Raivo Põldaru ja Arno Silla 13. detsembril esitatud arupärimine advokaadibüroode ja prokuratuuri varjatud suhete kohta. Palun arupärijate nimel kõnepulti rääkima Martin Helme!

Lugupeetud asespiiker! Mulle jäi eelmises sõnavõtus täiesti arusaamatuks, kas meile taheti väita, et Aafrikas ei olegi korruptsiooni. Aga tuleme korruptsiooni juurde Eesti riigis. Me tegime tõepoolest Konservatiivse Rahvaerakonna saadikute nimel arupärimise ja taust on selline.
29. novembril pidas keskkriminaalpolitsei kinni HKScani endised tippjuhid Teet Soormi ja Mati Tuvi. HKScani ja kinnipeetute vahel käib tsiviilvaidlus. Tsiviilvaidlus on selline vaidluse vorm, kuhu kriminaalpolitsei peaaegu kunagi ei sekku ning politsei ja prokuratuur eelistavadki, et rahalise vaidluse osapooled peavad kohtus tsiviilvaidlust. Ometi algatas prokuratuur kõnealusel juhul kriminaalmenetluse ja keskkriminaalpolitsei pidas HKScani jaoks ebameeldivad isikud kinni.
HKScani esindab selles vaidluses Soraineni advokaadibüroo. Nimetatud büroo on üks neist Eestis tegutsevatest advokaadibüroodest, mis on väga lähedases läbisaamises ja usalduslikes suhetes ka Kaitsepolitseiameti ja prokuratuuriga. Selles büroos töötab endine riigi peaprokurör ja Justiitsministeeriumi kantsler Norman Aas, kes kirjutas oma endistele alluvatele ja kolleegidele prokuratuuris vähemalt ühe kaebuse, mille alusel algatati Soraineni suurkliendi ehk HKScani oponentide Soormi ja Tuvi suhtes kriminaalmenetlus.
Kui tekib kahtlus, et Eestis tegutseb advokaadibüroo, mille abil saab oma vastase tasalülitamiseks ja märgistamiseks kasutada kas keskkriminaalpolitseid, kaitsepolitseid või prokuratuuri, siis oleme me põhiseaduslikkuse kriisi olukorras. Riigi jõuametid ja eriteenistused ei tohi saada töötada ühegi eraettevõtte tellimusel või huvides, kindlasti ka mitte advokaadibüroode huvides. On äärmiselt suur probleem ja euroopaliku riigi väärtustega täiesti vastamisi minek, kui ühe meie riigi kalleima advokaadibüroo kaudu saab varjatult tellida oma oponentide hukkamist või tasalülitamist.
Seoses sellega me küsime ministrilt kolm küsimust: "Kuidas Te ministrina tagate, et riigi jõuametid ja prokuratuur ei nõustuks mõnest advokaadibüroost tuleva kaebuse menetlusse võtmisega ehk selle büroo kliendi selgetes huvides oleva "tellimusega"? Mil moel kavatsete välja selgitada, kas Keskkriminaalpolitsei ja eeskätt Põhja Ringkonnaprokuratuur menetluse juhina kuritarvitasid oma võimu, algatades kriminaalasja antud kaasuses erapoolikul positsioonil oleva advokaadibüroo kaebuse põhjal? Palun selgitage, milliseid probleeme või hüvesid näete Teie ministrina selles, kui advokaadibüroo on väga lähedases läbikäimises ja usalduslikes suhetes Kaitsepolitseiameti ja (riigi)prokuratuuriga?" Aitäh!

Arupärijatele vastab justiitsminister Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav Riigikogu aseesimees! Lugupeetavad rahvaesindajad! Head arupärimise esitajad! Kriminaalmenetluse seadustik tunnustab peale riiklikkuse põhimõtte samuti kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtet ehk legaalsuse printsiipi. Kriminaalmenetluse seadustiku § 6 kohaselt on kuriteo asjaolude ilmnemisel uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad selles seadustikus sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui selle seadustiku kohaselt puudub alus kriminaalmenetlus lõpetada. See tähendab, et kui uurimisasutus või prokuratuur on saanud mingil viisil teadlikuks kuriteo asjaoludest, on kriminaalmenetluse alustamine reegel, sellest keeldumine aga erand, mida tuleb põhjendada konkreetse seadusliku alusega. Asjaolu, et uurimisasutus või prokuratuur on kuriteo asjaoludest teadlikuks saanud seeläbi, et sellest teatas kannatanu advokaat, ei ole kriminaalmenetlust välistav asjaolu. Samuti mitte see, et kannatanut esindavas advokaadibüroos tegutseb teie viidatud endine riigi peaprokurör, ega ka see, et kannatanu ja kuriteoteates nimetatud isikute vahel käib tsiviilvaidlus. Tegelikult ei näe seadus ette mingeid erandeid ega piiranguid selle kohta, kes võib kuriteost teatada. Isegi siis, kui keegi kuriteoteadet või kaebust ei esita, on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud kriminaalmenetlust alustama.
Teiseks puudutan asjaolu, et arupärimise esitajad on formuleerinud oma küsimuse nii, otsekui oleks kriminaalmenetlusega sekkutud tsiviilvaidlusse – otsekui tegelik vaidluse ese oleks tsiviilvaidlus ja kriminaalmenetlus on algatatud hoopis tsiviilõigusliku küsimuse lahendamiseks. Nimetatud juhtumi puhul on kahtlustatavaks tunnistamisel tegemist ikkagi karistusseadustikus kirjas olevate kuriteokoosseisudega, mitte mingite tsiviilseadustiku normidega. Tegemist on isikutele omistatud omastamisega suures ulatuses, usalduse kuritarvitamisega, samuti rahapesuga grupi poolt suures ulatuses.
Nüüd, ma tahan ikkagi rõhutada järelevalveskeemi. Te küsisite, kuidas minister peaks tagama, et õigusriikluse põhimõtet ei kuritarvitata ei prokuratuuris ega politseiasutustes. Seega teid huvitab ministri järelevalve prokuratuuri kui õiguse mõistmise asutuse üle. See tähendab ikkagi teenistuslikku järelevalvet, mis puudutab prokuratuuri organisatsioonilist toimimist, sh küsimusi, mis on seotud finantskorraga.
Mis puudutab politsei ja prokuratuuri tegemisi konkreetse juhtumi raames, siis õigusriigis on politsei ja prokuratuuri toimingute üle järelevalve kett üles ehitatud õigusemõistmise süsteemi sees. See tähendab seda, et ringkonnaprokuratuuri üle teostab järelevalvet Riigiprokuratuur, politseiasutuse üle teostab järelevalvet ringkonnaprokuratuur. Riigiprokuratuuri tegevuse peale on loomulikult võimalik kaevata ka kohtusse, seejuures saab kaebuse konkreetsete menetlustoimingute kohta esitada igas menetlusfaasis.
Ma tahan rõhutada seda, et meie õigus näeb ette eraldi karistused juhul, kui politseiasutus, konkreetsed isikud või ka prokuratuuriteenistujad on astunud samme, mis ei ole õiguslikult põhistatud. Muu hulgas on ka süüteomenetluse teadvalt ebaseadusliku lõpetamise korral tegemist kriminaalkuriteoga, samuti siis, kui süüdistusest loobutakse või hoopis esitatakse ebaseaduslikult süüdistus. Ka siis on selle eest ette nähtud kriminaalkaristus. Pean praegu silmas prokuratuuri taset.
Kui asi puudutab politsei tööd, kahtlustuse esitamist või kriminaalmenetluse algatamist, siis võib tegemist olla sellise juhtumiga, kus on olnud võimalik tõendi kunstlik loomine: kui on kirja pandud mingeid tehiolusid või tunnistusi, mida tegelikult ei ole olnud. Või siis on oma ametiseisundit kuritarvitatud.
Kui mõnel isikul on kahtlus – te kasutasite sõna "kahtlus" –, et kohtueelses menetluses on konkreetselt toime pandud süüteod, mis rikuvad kellegi õigusi, siis seda tuleb kahtlemata Eesti õigusriigis uurida. Kõigil isikutel on õigus anda sellekohane informatsioon edasi politseiasutusele või prokuratuurile, kes on kohustatud seda menetlema. Juhul kui esitatud andmed või asjaolud seda ette näevad, siis tuleb algatada kriminaalmenetlus.
Samas ma tahan rõhutada seda, et üks kriminaalmenetluse põhimõte on süütuse presumptsioon. Selle kohaselt ei peeta kedagi süüteos süüdi olevaks enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus – sõltumatu õigustmõistva kohtu otsus, mis lõpetab kriminaalmenetluse konkreetsel viisil. Pidades silmas arupärijate küsimuse suunda, tahan rõhutada ka seda, et kriminaalmenetluse alustamine ei ole võrreldav hukkamisega. Karistusena hukkamise määramine lõpetab kriminaalmenetluse, mitte ei kaasne selle alustamisega. Kriminaalmenetlus võib loomulikult lõppeda ka muud viisil kui süüdimõistmisega ning loomulikult ei ole siis õige kohelda isikut kurjategijana või lihtsalt süüdlasena.
On pikema jututa selge, et kriminaalmenetluse alustamine toob isikutele kaasa ebameeldivaid tagajärgi. See on reaalsus. Osa nendest ebameeldivustest on välditavad, osa paraku mitte, kui kriminaalmenetlus tahetakse lõpule viia. Te küsisite, kas selle kriminaalmenetluse algatamisel on tegemist büroo kliendi huvides oleva tellimusega. Vastuseks ma tahan rõhutada, et prokuratuur on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel sõltumatu, ta tegutseb seadusest lähtudes. Mis puudutab seda, et keegi on võtnud endale esindaja – te osutate konkreetsele advokaadibüroole –, siis advokatuuriseadus sätestab advokaadi tegevuse alused. See kuulub riigi järelevalve alla, samuti advokatuuri enda korraldatud korporatsioonisisese järelevalve alla. Advokaat osutab oma kliendile õigusteenust. Õigusteenus on õigusnõustamine, isiku esindamine ja kaitsmine kohtus, kohtueelses menetluses ja mujal, samuti isikule dokumendi koostamine ja tema huvides muu õigustoimingu tegemine. Kui klient soovib, et tema advokaat esitaks tulenevalt ilmnenud asjaoludest kuriteoteate, siis ei saa advokaati keelata seda tegemast. Kui klienti esindav advokaat on jõudnud järeldusele, et tema kliendi suhtes on toime pandud kuritegu, on tal samuti õigus kuriteoteade koostada ja esitada see oma kliendi huvides, kellele vaja. Nende õigusteenuste keelamine või kitsendamine ei ole õigusriigis võimalik ega ka mõistlik.
Mulle esitati küsimus, kuidas ma kavatsen välja selgitada, kas keskkriminaalpolitsei ja Põhja Ringkonnaprokuratuur on oma võimu kuritarvitanud. Ma tahan rõhutada, et mina sellistest asjaoludest ei tea. Te viitate kellegi lähedastele suhetele mingites nurgatagustes asjades, minul sellekohast informatsiooni ei ole. On õige, et professionaalidest eriharidusega juriste on riigitöölt erasektorisse läinud, aga samamoodi on inimesed erasektorist riigitööle läinud. Näiteks Indrek Teder on töötanud advokaadina, siis olnud õiguskantsler ja läinud tagasi advokaaditööle. Endine Riigikohtu esimees Märt Rask tegutseb advokaadina. Kindlasti on üks niisuguse liikumise põhimõte see, et protsessuaalõiguslik või menetlusõiguslik positsioon, mis isikul konkreetse juhtumi menetlemisel on, ei tohi olla mõjutatud tema varasemast kutsetegevusest. Tema varasem amet ei saa mingil juhul olla välistav asjaolu ükskõik milliste muude juhtumite menetlemisel, kui just ei eksisteeri seaduses konkreetselt ette nähtud taandamise alust. Näiteks võib kohtuniku puhul olla tegemist tema lähisugulasega vms.
Te küsite, milliseid probleeme või hüvesid ma ministrina näen selles, kui advokaadibüroo on väga lähedastes usalduslikes suhetes Kaitsepolitseiameti ja prokuratuuriga. Jah, ma olen täiesti nõus, et kui oleks niisugune teie poolt inkrimineeritud olukord, kus jääks mulje, et saab tellida kriminaalasja algatamist, siis see oleks kahtlemata õigusriigis täiesti lubamatu. Nagu ma osutasin, see poleks mitte lihtsalt taunitav, vaid lausa kuritegu, kui niisugused tellimised aset leiaksid. Mul ei ole mingit alust sellele praegu viidata, aga ma tahan siiski rõhutada, et ka õigusemõistmist läbiviivaid ametnikke ja õigusemõistmises osalevaid ametiisikuid kaitseb karistusseadustik, nähes ette sanktsioonid nii solvamise kui ka laimamise eest.
Mis puutub teie väitesse, et konkreetse juhtumi puhul valitsevad kellegi vahel usalduslikud suhted – mida iganes te seda konkretiseerides ka ei suudaks välja tuua –, siis niisugust informatsiooni mul ei ole. Kui minu käsutuses oleks informatsioon, et toime on pandud kuritegu – pean silmas konkreetselt seda küsimust, kas tegelikult saab kriminaalmenetlust tellida ja algatada –, siis oleks loomulikult minu kohustus esitada heauskse kodanikuna sellekohane teave õigusasutustele, kes saavad asja uurida. Kindlasti on niisugune nepotism või ringkäendus õigusriigi toimimise seisukohast üks kõige ohtlikumaid korruptsiooni vorme. Ja korruptsiooni tuleb tõkestada. Seda tuleb tõkestada Eesti Vabariigis, Aafrikas ja igal pool mujal, kus valitsevad inimsuhted, kus on ühiskond, on kogukond, on reeglid. Aitäh!

Küsimuste vooru alustab Igor Gräzin.

Alustan nepotismist. See tuli nüüd küll üllatusena! Sinu oma erakonnakaaslane on kapo järelevalve komisjoni esimees ja teostab järelevalvet omaenese asutuse üle, sh asjade üle, mis ta on ise algatanud. Ja see ei toimu Aafrikas, see toimub Eestis. Mind rabas see, mis sa praegu ütlesid, et prokuratuur on meil täiesti sõltumatu ja tegutseb, nagu tahab. Prokurör ise teatab veel hullemini: ta ütleb, et ta on täiesti iseseisev. Kuna selles paaris – prokuratuur ja advokatuur, eks ole – üks pool on säärane väljaspool kahtlust, targem, ausam jne, siis jääb alles prokuratuur. Nüüd on küsimus: kes ja kuidas teostab prokuratuuri tegevuse ja seaduslikkuse üle järelevalvet? See ei ole kohus, sest tema tegeleb asja sisuga. See ei ole ka sina, sellepärast et sina tegeled ainult organisatsioonikultuuri ja majasiseste inimlike suhetega. Kes teostab seda järelevalvet?

Prokuratuuri ei saa ette kujutada nii, et ta läheb nagu teise maailmasõja ajal torpeedodega Saksa allveelaev merele ja vaatab seal Atlandi ookeanis, millist saaki leiab. Kui me räägime konkreetselt õigusmenetlusest, siis selle viivad läbi konkreetsed ametisikud konkreetsete tehiolude kehtides. Ja nendes toimingutes iga inimene annab oma allkirja, annab politseiametnik oma allkirja vastavalt oma pädevusele ja annab ka prokurör oma allkirja. Nagu ma rõhutasin, nende isikute toimingute või ka toimingute tegemata jätmise üle on loomulikult olemas järelevalve. See toimub õigusemõistmise keti sees. See järelevalve on olemas, see järelevalve võib kõige drastilisemal korral välja viia kriminaalkaristuseni, kui teadvalt on kuritarvitatud võimu, mis õigusriigis on nende asutuste töötajate kätte antud. See vastutus või järelevalve ei saa olla impersonaalne. Ei ole nõnda, et kõik prokurörid tulevad prokuratuuris kokku ja arutavad konkreetset juhtumit ja siis prokuratuur kui asutus kujundab välja seisukoha. Konkreetses menetluses langetab ikkagi konkreetne ametiisik konkreetse otsuse. Sellel on õiguslikud tagajärjed ja kui teadvalt rikutakse seadust, siis tuleb selle eest vastutada. Ja selle üle, nagu ma rõhutasin, teostab prokuratuuriastmes järelevalvet nende teenistuslikus hierarhias ülalpool olija ja lõpuks võidakse välja jõuda ka kohtuliku järelevalveni. Meil on olnud juhtumeid, kus on algatatud kriminaalasju ka prokuröride suhtes. Mulle meenub üks meedias käsitletud juhtum, kus algatati menetlus mitte küll ühe prokuröri teenistusliku tegevuse suhtes, vaid tema kui isiku tegevuse suhtes. Tegelikult ma tahan öelda seda, et õigusriigis ei ole olemas mingisugusest institutsionaalsest asjaolust tulenevat puutumatust. Kahetsusväärselt on ette tulnud ka kohtunike kuritegusid ja kui need asjaolud on ilmnenud, siis on need juhtumid saanud vastavalt õiguskorrale menetletud.

Martin Helme.

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Lugupeetud minister! No praegu ma kuulsin küll lõputus koguses mõttetut poliitilist vahtu. Te andsite meile teada õigusemõistmise definitsiooni ja rääkisite menetlusprotsessist, aga te ei vastanud küsimustele. Eriti need kaks esimest küsimust – ikkagi tahaks neile vastust saada. Ma loodan, et te saate aru ja möönate seda, et see kõik on väga ebatavaline, kui tegu on tsiviilvaidlusega, kus vaieldakse selle üle, kas firmalt pätsati raha või ei pätsatud raha või kas keegi sai mingi erikohtlemise osaliseks või omadele mängiti lepinguid kätte. Tavaliselt ei lenda säärasel juhul K-komando selga, ei suru inimesi vastu maad ega vii neid lohistades minema. Seekord see juhtus. Oli ebaproportsionaalne jõukasutus ja tekkis täiesti ebatavaline olukord, kus tsiviilvaidlusesse sekkus kriminaalpolitsei. Ja kui te ütlete meile ainult seda, et teil pole infot, siis ma tahaks ikkagi vastust küsimusele, mida te olete teinud selleks, et niisugused asjad ei juhtuks. Mida te olete teinud või kavatsete teha, selgitamaks välja, kas mängus oli mingisugune omavaheline kokkulepe, kas tegu oli tellimusega, eriliste omavaheliste suhetega või ei olnud? See ei ole vastus, et te ei usu seda.

See ei ole usu küsimus. Õigusküsimuste üle otsustamisel tuginetakse faktidele, informatsioonile, mis on meie käsutuses, ja me teeme järeldusi tõenduspõhiselt. See väga põhimõtteline küsimus! Intuitiivsel lähteplatvormil seistes ei ole võimalik nendes kategooriates tegutseda.
Te väidate, et oli ebaseaduslik jõukasutus. Kui teie käsutuses on faktiline informatsioon ja te ei lähtu intuitsioonist ning olete faktide alusel tõeni jõudnud, siis on tegemist karistusseadustiku §-s 313 "Kohtumenetlust tagava toimingu ebaseaduslik kohaldamine" inkrimineeritud teoga. Jutt on teadvalt seadusliku aluseta vahi alla võtmisest või selle taotlemisest, vahi all pidamisest, kinnipidamisest või sundtoomisest. Kui teie käsutuses on teave, et tegemist on sellise kuriteoga, siis loodetavasti te informeerite ka uurimisasutusi, et õigusemõistmise valdkonnas on toime pandud kohtueelne süütegu. Minu käsutuses ei ole informatsiooni, et politsei või prokuratuur oleks ületanud seaduses ette nähtud ametipädevust.
Teie viide, et üldiselt tsiviilasjade puhul prokuratuur ja politseiasutused ei sekku, on täiesti relevantne ja pädev. Loomulikult, tsiviilmenetlusse ei peagi prokuratuur ja politsei sekkuma, selle jaoks on olemas tsiviilkohtulik tee või kohtuvälise kokkuleppe tee. Ma vastasin teile väga selgelt, et see informatsioon, mis minu käsutuses on, lubab väita, et tegemist ei ole tsiviilmenetluse juhtumiga, vaid on põhjust alustada kriminaalmenetlust karistusseadustiku paragrahvides kirjas olevate koosseisude alusel. Tahan rõhutada, et tsiviilmenetlus, nagu ma juba ütlesin, ei ole kriminaalmenetluse algatamise puhul seda tõkestav või välistav asjaolu. Minu vastus on ühemõtteline: mul ei ole konkreetsel juhtumil olnud põhjust selliseks süüstavaks küsimuseasetuseks, nagu teie seda tegite. Mul ei ole informatsiooni, et ma saaksin teie süüstavat küsimuseasetust möönda.

Jaak Madison.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Te väitsite korduvalt, et teil puudub igasugune informatsioon, et oleks teadlikult kuritarvitatud oma positsiooni. Pean silmas seda Keskkriminaalpolitsei ja prokuratuuri sekkumist tsiviilvaidlusesse. Siit tuleb minu küsimus. Kust te oma informatsiooni saate? Kas te olete läbi viinud järelevalvemenetluse või olete spetsiaalselt selle kohta informatsiooni hankinud või lähtute isiklikust tunnetusest ja muljest, et tegemist ei ole mitte mingil moel motiveeritud algatusega, tasalülitamaks teist osapoolt? Mille alusel te väidate, et tegu ei ole ühe osapoole, Soraineni advokaadibüroo sooviga teine osapool politsei ja prokuratuuri abiga tasalülitada? Kas te olete läbi viinud mingi auditi või järelevalvemenetluse, et saate meile öelda, et teil selle kohta informatsiooni ei ole? Mille põhjal te seda väidate?

Aitäh! Ma tuginesin oma seisukohta selgitades sellele, et ma kirjeldasin teile kehtivat menetluskorda, sh ka seda menetluskorda, mida kasutataks juhul, kui teie inkrimineeritud tehiolud on tekkinud. Ma kirjeldasin, kuidas õigusriigis neid olukordi lahendatakse ja milline on järelevalveprotseduuride loogika. Loomulikult justiitsministri arsenalis pole menetlusnormide rikkumise järelevalve protseduuri, olgu tegu kohtueelse või kohtuliku kriminaalmenetlusega. Sellele ma soovisingi osutada.
Te väitsite, et tsiviilmenetlusse on sekkutud, ja küsisite, kust ma sain asjaomast informatsiooni. Ma küsisin prokuratuurist, kas on algatatud tsiviilseadustiku alusel kriminaalmenetlus. Vastus oli lühike: selle juhtumi korral on kriminaalmenetlus alustatud loomulikult vastavalt kriminaalmenetlust käsitleva karistusseadustiku materiaalõiguse normidele. Mingit tehiolude detailset uurimist mingi menetlusvormi osas – kui küsimus on selles, kes kus käis ja mida tegi – ma ei ole läbi viinud. Ma arvan, et see ei oleks kõnealuse juhtumi korral ka minu pädevuses.

Henn Põlluaas.

Aitäh! Ma saan teie vastusest aru, et te tulite siia Riigikogu ette n-ö lambist vastama, süvenemata teemasse, mille kohta arupärimine on esitatud. Samas on teil olnud ligi kaks kuud aega konkreetselt välja uurida, kas sellised asjaolud on esinenud või mitte. Meid ei huvita need paragrahvid, mis te meile siin ette lugesite. Arupärimine puudutab ikkagi täiesti konkreetset juhtumit. Täpselt samamoodi ei vastanud te kolleeg Gräzinile, kui ta küsis, kes ja kuidas teostab järelevalvet prokuratuuri üle. Vastasite, et see toimub kuskil ketis. Kas te peate seda täiesti normaalseks, et minister tuleb Riigikogu ette lihtsalt udu ajama?

Ei, ma arvan, et see on täiesti lubamatu. Parlamendi kõnetoolis, rahvaesinduse ruumis udu ajamine ehk siis küsimusele sisuliselt vastamata jätmine võiks olla lausa õiguslikult sanktsioneeritud. Nüüd ma kordan üle. Loomulikult ei ole mingisugust alust väita, et ma ei ole teie väite sisuga põhjalikult tutvunud. Paraku on kahetsusväärselt nii, et selle väite taga ei ole ühtegi fakti. Selle taga on sellised kategooriad nagu "kahtlustus" jms. Kahetsusväärselt, nagu ma ütlesin, ei olnud teie arupärimises kirjas tehiolusid ega fakte ja ei ole ka minu vastuses ühtegi fakti, mis minu käsutuses kõnealuse juhtumi korral võiks olla.
Nüüd sellest, et järelevalve toimub kuskil ketis. Loomulikult ei toimu see kuskil kaubaketis või ma ei tea kus. Ma ütlesin heale küsijale Igor Gräzinile, et konkreetses menetluses ei ole impersonaalset järelevalvesüsteemi, vaid on konkreetsed õigusliku järelmiga toimingud, mida teevad konkreetsed isikud. Nende üle teostatakse väga selget järelevalvet ja see toimub õigusemõistmise süsteemi sees, mitte sellest väljaspool. Samas on olemas ka süsteemist väljaspool olevaid, ütleme siis, teisi järelevalveformaate. Üks järelevalveformaat, mis ei ole selles mõttes õigusliku sisuga, et see ei tegele menetlustoimingute järelevalvega, on Igor Gräzini viidatud julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon kui rahvaesinduslik demokraatlikku järelevalvet teostav institutsioon.
Ma saan aru, et selle küsimuse paatoslik sisu oli väga konkreetne. Esiteks, et tegelikult on Eesti riigis võimalik tellida kriminaalasjade algatamist. Teiseks, teil on kahtlus, et just see on selle juhtumi puhul toimunud. Ja kolmandaks, tegelikult on kriminaalmenetlus algatatud, survestamaks tsiviilmenetluse lahendamist. Kõigile neile kolmele väitele ma vastasin ühemõtteliselt, et kui see inkrimineeritud olukord oleks tõesti olemas, siis oleks loomulikult tegemist tõsise seadusrikkumisega, millele peaks hinnangu andma karistusseadustik. Aga minu käsutuses pole mingit informatsiooni, et nendel kahtlustustel oleks alust.
Mis puutub järelevalvesse nende kahtlustuste alusel, siis kui teil on mure või kõhklused, kas see toimub, siis kinnitan, et järelevalve leiab aset selle kuulsa õigusemõistmise keti sees. Justiitsministril niisuguse järelevalve pädevust kehtiva õiguse järgi ei ole.
Ma usun, et teie mure on kantud siirast soovist õigusriiklust toetada. Võin teile öelda, et me oleme teiega ühes paadis, ühes meeskonnas. Ma kinnitan teile, et õigusriik toimib. Aga meil on inimeste maa, mitte inglite maa, mis tähendab seda, et alati eksisteerib ka õigusriigis võimalus, et keegi rikub mingeid norme. Rikub inimene, kes on seadust rakendavas ametis, ja rikub mingi muu inimene. See võimalus eksisteerib alati, ükskõik kui ideaalses inimeste loodud õiguslikus keskkonnas me ka ei ela. Ja selle jaoks ongi olemas nii järelevalvemehhanism kui ka reeglid, mida tuleb normide rikkumisel kohaldada.

Raivo Põldaru.

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Tunnistasite just, et teil nagu ei ole arsenalis relva. Aga meie kui seadusandlik kogu võib-olla saame teid selles aidata, kui te meile säärase eelnõu toote. Järsku me annaks teile selle relva.

Ei, ma osutasin sellele, et minu arvates on see prokuratuuri ja politsei toimimise Kesk-Euroopa mudel, mis meil on valitud, ennast selle inimpõlve ajal õigustanud. Kindlasti on ka sellel süsteemil arenguruumi, kindlasti saaks seda arendada ja tõhusamaks muuta nagu ükskõik mis süsteemi riigi või avaliku võimu funktsioneerimise valdkonnas. Aga mis puutub järelevalvesse prokuratuuri või konkreetsete kriminaalasjade menetlemise üle, siis ma olen ülimalt skeptiline, et poliitilise mandaadiga ministrile peaks seda pädevust juurde andma. Teie mure on ju praegu kantud sellest, et on tekkinud oht õigusriigile: jääb mulje, et kuskil nurga taga saab asju klattida. Uskuge mind, õigusriigis peavad asjad ka näima ausad. Kui tekib olukord, kus justiitsministril on õigus teha prokuratuuri üle järelevalvet sisulistes või menetluslikes küsimustes, aga ka personaalia küsimustes, siis ma kardan, et seni vaid näiv poliitilise mõjutamise risk tekiks ka tegelikkuses. Seni on meie õigussüsteemi usaldusväärsus avalikkuse silmis usutavasti suur. Meie ühine huvi on kindlasti seda riski vältida.

Suur aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Austatud kolleegid, Riigikogu kodu- ja töökorra seadus sätestab, et pärast arupärimisele vastamist saab kõigepealt sõna arupärijate esindaja. Nüüd ma küsin kolleeg Martin Helmelt, kas te olete nõus loovutama läbirääkimistel esimese sõnavõtja õiguse oma kolleegile. Kui jah, siis Igor Gräzin, palun!

Aitäh! Palun kaheksa minutit! Ja hea, et sedapidi läheb.

Kaheksa minutit.

Kõigepealt ma teen sinu kohta väikse kriitilise märkuse, sa pärast parandad mu sõnad kohe ära ja sinu tõde jääb peale. Tähendab, me sageli langeme omaenese naiivsuse, heatahtlikkuse ja aususe ohvriks. Nii juhtus täna ka justiitsministriga. Arupärimisele oleks olnud ainult üks õige ja juriidiliselt korrektne vastus: mis see minu asi on. Sellepärast, et justiitsministril tõepoolest ei ole vähimatki võimalust mingisugust järelevalvet teostada või üldse sellesse asjasse sekkuda. See asjaolu, et minister helistas prokuratuuri millegi küsimiseks, on kahtlemata väärt poliitilise, mitte teenistusliku järelevalve käivitamist. Justiitsministril puudub igasugune põhjus prokuratuuri helistada muudes küsimustes kui näiteks uurimaks, miks nad kasutavad teenistusautot erasõitudeks, kuhu kadus bensiin ja jäid suhkrutalongid. See on ka kõik.
Teine asi, mida ma tahan täpsustada. See süsteem, mis meil on tekkinud, ei ole ei keskeuroopalik ega üldse euroopalik, vaid see on Nõukogude süsteem. Nagu me mäletame, Nõukogude konstitutsioonis olid eraldi peatükid kohtu ja prokuratuuri kohta Nõukogude Liidus. Tõsi, oli oluline erinevus: prokuratuuri üle tehti järelevalvet ja seda pidid teostama parteiorganid, eeskätt EKP Keskkomitee administratiivorganite osakond. Praegu ei tehta prokuratuuri üle isegi sellist järelevalvet.
Seda, kui kaugele puntrasse võivad need asjad viia, kui meil puudub järjekindel süsteem ja mõtlemine, näitab suurepäraselt ka see, kuidas justiitsminister suurepäraselt vastas. Muide, miks ta helistas? Ta küsis, kas algatati kriminaalasi tsiviilasja tunnustel, ja sai kindla vastuse: ei. Ma arvan, et seda võis vastata ka prokuratuuri kojamees, sellepärast et minister oli just enne rääkinud, et prokuratuur tsiviilasjadega ei tegele. Ja muide, tal oli siinkohal ka absoluutselt õigus. Ministri vastus: minu käsutuses pole informatsiooni. So what? Kust see informatsioon saigi tulla, sest ministril ei saa olla mitte mingisugust muud informatsiooni peale selle, mis on olemas päevalehtedes.
Niisiis, mida minister teha saab? Vastus on tõesti: mitte midagi. Aga vaat nüüd, kui ma olen ministri ära kaitsnud, ma püüan selgitada, kus kohas ta eksib ja milles ma ministriga nõus ei ole. Jutt on sellest, et juriidilises ketis nagu jookseb kõik välja – noh, see on ühesõnaga pundi sees. Ehk teiste sõnadega: minister väidab, et õiguse järelevalvet teostatakse korruptiivsetel alustel ja korruptiivsetel eesmärkidel. Ma ei ole siin ministriga nõus. Väga paljud prokurörid ja advokaadid ja politseinikud töötavad mittekorruptiivselt, nad töötavad Eesti riigi hüvanguks. Ja see kontroll, mis prokuratuuri üle toimib, on tõepoolest mittejuriidiline. See on avalik arvamus, ajalehed, lõppkokkuvõttes kas või meiegi siin. Küsimus on, kas see ketisisene järelevalve on piisav. Ühesõnaga, ühes otsas on kuut ja teises otsas on koer ja järelevalve toimib. Ma arvan, et see ei ole päris nii, et igasugune muu kontroll peaks olema välistatud.
Ma arvan, et meil pole mingisugust põhjust eeldada, et USA näol on tegemist sügavalt antidemokraatliku riigiga, kuigi seal on olnud ka viimase kümne aasta jooksul terve rida ebameeldivaid tendentse. Kes on praegu USA-s kohtu alla minemas? Õige, Föderaalse Juurdlusbüroo peadirektor, kelle kohta on Kongressis esitatud kahtlustus seoses Föderaalse Juurdlusbüroo ja prokuratuuri määratud eriprokuröriga. Huvitav, et vaat seal prokurörid jäävad vahele, kusjuures mitte korruptsiooni, vaid just nimelt õiguspoliitiliste vigadega.
Ja meie oleme siin see väike punt. Kas tõepoolest kõik see, mis prokuratuuris on läinud valesti, piirdub selle ühe purgitäie džinni joomisega Niguliste kiriku kõrval, kus inimesele tuli kallale mupo, kellel selleks, muide, puudus igasugune õigus? Ta lihtsalt ütles mupo kohta, et need on kaabakad, ja me oleme ju nõus, et tol ajal nad osaliselt võib-olla ka olid. Ainult sellele prokuratuuri vigu taandada ei ole minu arvates õige.
Ja nüüd viimane asi. See, mis poisid siin praegu üles tõstsid, on tegelikult väga suur ja sügav probleem. Ma olen juba aastaid väitnud, et Eesti süsteem on läbi kukkunud. Kui te tahate näidet, siis selleks on Eesti Vabariigi kriminaalmenetlus, mida vahepeal prooviti parandada ja millest muide räägiti 2003. ja 2004. aastal ka siinsamas Riigikogus. Tänasel päeval me võime öelda, et kriminaalmenetluse parandamiseks pole mitte midagi tehtud peale kinnipidamistähtaegade muutmise, mis ikkagi ka praegu on pikad, alusetud ja kontrollimatud. Mingisugust võistlevust protsessina ei ole. Ühest küljest me nõuame prokuratuurilt osalust võistlevas protsessis, teisest küljest ei anna selleks piisavalt ettevalmistusaega. Me oleme samal ajal ära kaotanud kohtu inkvisitsioonilise rolli, mida omal ajal tasakaalustas see, et prokuratuur ei teostanud selle süüdistuse esitamist, mille ta oli ise koostanud, jne. Ühesõnaga, see asi logiseb igalt poolt.
Ja vaat nüüd tuleb strateegiline probleem. 20 aasta jooksul ei ole Eesti Vabariigi Justiitsministeerium teinud mitte midagi selleks, et see süsteem kuidagigi tasakaalu viia – kuidagigi! Ja siin ei aita see, kui me lihtsalt vana Nõukogude süsteemi veel kord millegagi parandada püüame. Peaks alustama nullist ja peaks kirjutama normaalse kriminaalmenetluse seadustiku, mille ainus eesmärk on sõltumatu õigusemõistmine.
Mis puudutab prokuröri süsteemi ja justiitsministri süsteemi, siis justiitsminister objektiivselt võttes ongi Eestis idiootlikus olukorras. Ühest küljest ta näeb, et asjad lähevad valesti, aga ta ei saa midagi teha. Kui ta sekkub sinna, nii nagu ta nüüd helistas, siis tuleb mingisugune Gräzin ja ütleb: aga ta ei tohi ju sinna helistada! Mida siis see justiitsminister peab tegema, enne kui ta enda maha laseb? Tal ei olegi midagi teha! Meie süsteem on selline ja see tähendab kogu kriminaalmenetluse seadustiku muutmist.
Ja nüüd viimane küsimus: kummale poole minna? Aga las see läheb stenogrammi minu isikliku arvamusena. Eesti Vabariigis ei ole peaprokuröri vaja ei nüüd ega ka tulevikus mitte kunagi. Eesti Vabariigil on olemas üks peaprokurör: selleks on justiitsminister, kes allub avalikule arvamusele, mida esindab ka Riigikogu, ja kes sellisel juhul tuleb tõepoolest siia ja Helme saab tema käest küsida. Ja kui siis hakkab udu tulema, vaat siis on Helmel õigus selle eest märkus teha. Aga praegu – no mis sa tahad?! Inimene ei saagi midagi teha, isegi kui ta on tahtnud. Ja ma loodan, et ta on tahtnud.

Martin Helme. Kaheksa minutit, palun!

Lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Gräzin rääkis muidugi advokaadi valusa kogemuse pinnalt. Minul seda kogemust ei ole, mina olen olnud kohtus teistes rollides, aga jah, selle arupärimise taga on ikkagi väga suur probleem. Ma oleksin tänulik olnud, kui minister olekski otse välja öelnud, et ta ei saa midagi teha. Ei saagi midagi teha! Siis me oleksime võib-olla saanud edasi minna, arutada, mida on vaja muuta. Aga me elame praegu kahjuks riigis, kus meil on mõned instantsid, kohtud ja prokuratuur, ka mõned jõustruktuurid, mis justkui ei allu mitte kellelegi, kelle üle järelevalve teostamine on formaalne. Selline simulaakrum, miski, mida sisuliselt ei eksisteeri. See ei saa olla vaba riik, see ei saa olla demokraatlik riik, kus uurimisorganid ja jõustruktuurid ei allu poliitilisele järelevalvele, sest poliitiline järelevalve on tegelikult rahvasaadikute kaudu teostatav rahva tahe.
Meie siin ei soovi, et minister tegutseks prokuröride prokurörina. Meie siin ei ole ka uurijad, kes peaksid kas ise minema kuhugi kaebust kirjutama või ministrile mingi faktoloogia lauale panema. See ei ole meie roll. Meie roll on tegeleda poliitilise järelevalvega. Selle poliitilise järelevalve käigus me viitasime asjaoludele, mis tekitavad äärmiselt suurt hämmingut ja võib-olla ka hirmu. Kui meil on haruldane olukord, et üks väga suur, väga rikas ja endistest kõrgetest riigiametnikest koosnev advokaadibüroo esitab kaebuse oma tsiviilvaidluse vastasest osapoole peale ja sellele järgneb – me ei öelnud, et ebaseaduslik, me ütlesime, et ebaproportsionaalne – jõustruktuuride jõukasutus, kriminaalasja algatamine, siis tekib küsimus, mis toimub. Siis tekib küsimus, kuidas see kõik on võimalik. Jah, loomulikult võib tsiviilvaidluse puhul juhtuda, et tsiviilvaidlus läheb üle kriminaalvaidluseks, seda juhtub Eestis ikka vahel. See võib täiesti vabalt juhtuda. Aga konkreetsel juhul on asjaolud sellised, mis tekitavad meis kõigis küsimusi, sest asjad ei ole toimunud nii, nagu muud säärased olukorrad on Eestis varem lahendatud.
See ei ole tavapärane praktika, mida me näinud oleme. Mäletatavasti me avaldasime siin kuu aega tagasi umbusaldust ühele ministrile ja siis jooksid samad nimed läbi. Küsimus ei ole selles, et me nagu tuleme lagedale kellegi isikliku asjaga või kellegi kasuks või kahjuks millegi rääkimisega. Me oleme erakordselt mures selle tõttu, et Eestis tundub nii, et prokuratuur teeb, mis tahab.
Mis on selle arupärimise tulemus, mis meil sõelale jäi? Sõelale jäi see, et täpselt nii ongi. Minister küll üritas meile hästi palju kõigest rääkida, aga sellele, mida me küsisime, me vastust ei saanud. Kas on mingisugust järelevalvet alustatud? Kas on midagi ette võetud? Kas on kuidagi tagatud, et midagi juhtuda ei saa? Tegelik vastus oli, et ei saagi midagi teha – ei saa millegi järele valvata, ei saa midagi ette võtta. Nüüd on tõepoolest küsimus selles, mida siis seadusandja ette võtab. Sest minu meelest me oleme väga ohtlikul teel. Meie kõigi vabadused ja õigusriik ei pea vastu, kui me niimoodi jätkame. Lihtsalt ei pea vastu! Aitäh!

Minister soovib sõna võtta. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud rahvaesindajad, ka küsimuse esitajad! Nendes sõnavõttudes kõlas küsimus, kas on midagi ette võetud. Midagi ei ole ette võetud, järelevalvet ei ole tehtud. Kas on tagatud, et midagi juhtuda ei saa? Ja samas kõlas süüdistus, miks minister ei öelnud, et ei saa midagi teha. Ma pean kahetsusega nentima, et mulle jäi nende sõnavõttude põhjal segaseks, mis on juhtunud, mida tuleks vältida ja mida ei saa teha selles olukorras. Me peaksime siiski oma formuleeringutes väga täpsed olema. Sõnavõttudes püüti osutada sellele, nagu ma oleksin öelnud, et järelevalvet ei ole olemas. Ei öelnud! Ma kirjeldasin – arupärimise esitajaid häiris, et ma tegin seda liiga pikalt või laiemalt käsitledes –, kuidas nende asjade puhul toimub järelevalve. Järelevalve on olemas, järelevalve toimib. Ei ole nii, et järelevalvet ei ole.
Teiseks, on õige, et kriminaalmenetluse aegset järelevalvet – ma vist kümme korda kordasin seda nii küsimustele vastates kui ka oma eelmises kõnes –, niisugust kohtueelse uurimise aegset menetlusõiguslikku järelevalvet, nagu te silmas pidasite, ei teosta Eesti Vabariigis justiitsminister. Ei teosta! Ja ma arvan, et ei tohikski teostada. Teie käsitate voorusena või ideaalina seda, et peaks olema poliitiline järelevalve kriminaalmenetluses asjade sisulise menetlemise üle. Ma saan aru, et te peate silmas järelevalvet selle üle, kas algatada asi või lõpetada asi. Kui see tähendab seda, siis järgmises faasis peaks olema järelevalve ka selle üle, millist karistust määrata jne, jne. Eelkõneleja väitis, et meil on oht õigusriigile, et praegune situatsioon on ohtlik. Ma arvan, et tegelikult oleks ohtlik selle mõttekäigu realiseerimine.
Igor soovis mulle inkrimineerida seda, et ma kuhugi kõlistasin ja nõudsin salainfot välja. Aga konkreetse kriminaalmenetluse algatamise alused on prokuratuur avalikkusele teada andnud ja toonud ära ka oma kodulehel. See pole salainfo, need allikad on täitsa avalikud. Aitäh!

Lõpetan arutelu selle arupärimise teemal.

Pärast haamrilööki on võimalik ennast registreerida sõnavõtuks vaba mikrofoni voorus. Jüri Adams, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Tundub, et mulle avaneb elus esimest korda võimalus rääkida saalile nii, et mul pole ühtegi kuulajat. Igatahes kui ...

Teie selja taga on üks kuulaja.

Siiski on, jah. Ma tahan siin Riigikogus täna stenogrammi jäädvustamiseks ütelda seda, et kui meil lähemal ajal seisab ees uue riigikontrolöri ametisse hääletamine, siis see on tegelikult tõsisem ja ohtuderikkam ülesanne kui väga paljude teiste kõrgemate riigiametnike ametisse panemine, mida ka siin saalis otsustatakse.
Milles see põhjus on? Erinevalt kõikidest muudest sõltumatutest ametkondadest ei ole Riigikontrollil otseselt n-ö intensiivse ja püüdliku töö tegemise kohustust. Kõikidel muudel on – see on kas otseselt seaduses ette kirjutatud või on nagu õiguskantsleri puhul tegu kodanike kirjade pideva survega. Aga Riigikontrolli töös on täiesti võimalik, et formaalselt on töö tehtud, aga sisuliselt on tegemist olnud poollooderdamisega või on tegeldud mittetähtsate küsimustega. Ja see teeb Riigikontrolli juhi isikuomadused tähtsamaks kui paljude muude niisuguste ametnike omad. Selle ametkonna väärtus, töö kvaliteet oleneb põhiliselt sellest, kas ametkonna juht sisemiselt põleb selle nimel, et tema alluvad, tema asutus teeks võimalikult tulemusrikast tööd. See on üks probleem.
Teine probleem on see, et põhimõtteliselt see on üks niisugustest ametitest nagu näiteks äsja likvideeritud maavanema amet, millega on kaasnenud väga positiivne avalikkuse hinnang, mis peaaegu üldse pole sõltunud sellest, kui püüdlikult ametkonna juht on oma tööd teinud. Sellega seoses meil on olnud üks huvitav kogemus: nimelt see, et üsna noore mehena riigikontrolöriks saanud Juhan Parts kasutas koos oma sõprade ja võitluskaaslastega selle ametikoha võimalused ära isikliku poliitilise karjääri tegemiseks. Uue riigikontrolöri ametisse määramisel on oluline seegi küsimus, kas on oht, et Juhan Partsi juhtum võib korduda, või on see välistatud. Üldiselt praktiseeritakse maailmas selle võimaluse välistamiseks seda, et riigikontrolörideks määratakse vanemaid teenekaid riigitegelasi või poliitikuid, kes on jõudnud oma avaliku tegevuse karjääri lõppfaasi. Üldiselt on see pensionieelne ametikoht. On üsna ebatavaline, et sellele kohale pannakse noor inimene, kes on oma avaliku tegevuse karjääri alguses. Meil on selles vallas kahetsusväärne kogemus Juhan Partsi näol olemas: valik osutus mitteõigustatuks ja tõi endaga kaasa halbu tagajärgi. Suur tänu teile!

Suur aitäh teile, Jüri Adams! Kui te mõnel teisel teemal ei taha sõna võtta, siis lõpetan tänase istungi. Kohtume homme hommikul kell 10.

Istungi lõpp kell 18.26.