Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Ülevaade õiguskantsleri tegevusest ülevaateperioodil ehk 1. septembrist 2016 kuni 31. augustini 2017 on teie ja avalikkuse ees – internetis, nii nagu ikka. Selle keskmes on põhiseadusele vastavalt õiguskantsleri peamine tööülesanne: hoida Eesti põhiseadust ja aidata inimestel lahendada nende probleeme kõige kiiremal õiguspärasel viisil. Võimalusel olen püüdnud oma ametitegevusega maandada tarbetuid pingeid või vähemalt neid mitte juurde tekitada. Kas ja kuivõrd on see õnnestunud, on teie otsustada, austatud Riigikogu.
Aastaga saabus meie ametkonda 3343 eri laadi kirja või pöördumist. Sisulisemalt tegelesime 2228 asjaga, ja ikka läbi põhiseaduslikkuse kaitse prisma. Mõistagi jõudis ka sel aastal mu lauale üksjagu niisuguseid kaebusi ja kurtmisi, kus inimene väitis, et teda on ebaõiglaselt koheldud, süüdi on ikka riik, vald või linn, kohtutäitur, maksuametnik, politseinik või kohtunik. Ega neil juhtudel polegi muud teha kui lihtsalt selgitada, et õiglus ja sageli ka see, mis on Eestile kasulik, on või siis vähemalt peaks olema valimiste keskne teema. Õigluse ning ka selle üle, mis on Eestile kasulik, otsustab eelkõige Riigikogu valijalt saadud mandaadi alusel.
Põhiseaduslikus tasakaaluvalemis – Riigikogu, president, valitsus, kohtud, õiguskantsler, Riigikontroll – on Riigikogu põhjendatult esimesel kohal. Möödunud aastal tuli ka presidendivalimiste kontekstis ikka ja jälle rõhutada, et Eesti Vabariigis juhib riiki Riigikogu, ei keegi teine, aga muidugi põhiseaduse raamides. Põhiseadus kehtib ka Riigikogu jaoks. Aga põhiseaduslikkuse järelevalve, olgu see kohtute, Riigikohtu või õiguskantsleri käe läbi, ulatub piirini, kust algavad rahvalt saadud mandaadi alusel tehtavad poliitilised valikud. Seda kõike kordasime üle suvel, kui esitlesime Eesti riigiõiguse üht tippteost, põhiseaduse kommentaaride neljandat, täiendatud väljaannet. Lisaks aitasime dokumentaalfilmi keelde panna meie põhiseaduse sünniloo – eraannetajate toel, muide. See oli viimane võimalus: Põhiseaduse Assamblee liikmeid, eksperte ja tollase ajastu mäletajaid on veel meie seas.
Mulle tundub – ja usun, et teile niisamuti –, et põhiseaduse tähtsust, olemust, erinevust tavaseadusest või mängukannist tuleb väsimatult selgitada. Ka sellesse ülevaateaastasse jäi terve hulk keerulisi põhiseaduslikkuse küsimusi, alustades mõistagi haldusreformi seadusest ja lõpetades sellesama aastateks ette lubatud maksumäärade ennaktempos tõstmisega. Nagu ikka, on ülevaatesse koondatud tulemused ja tähelepanekud, mis võiks möödunud aastast riigiõiguse ajalukku jääda. Hüperlingid viivad terviklike seisukohtadeni.
Head Riigikogu liikmed! Enim rõõmustab mind see, et hulk inimeste muresid on saanud lahenduse või siis vähemalt põhjaliku selgituse. Paljusid vigu – tihtipeale juhuslikke ja üldsegi mitte tahtlikke – saab parandada suurema kärata ja nii reageeris Riigikogu korduvalt kiiresti ka möödunud ülevaateperioodil. Meie pole kära teinud. Põhiseadusevastase olukorrani viinud probleemid on komisjonide algatusel ära parandatud. Ma tänan teid selle eest! Tahan kiita ka neid ametnikke, kes on meie inimeste julgustuse järel inimesi põhiseadusevastasest olukorrast päästnud. Selle üle, mis on juhtunud, et nii paljud ametnikud on muutunud sedavõrd araks ja formalistlikuks, tasub ilmselt laiemalt mõelda. Aga tänan neid, kes julgevad siiski oma peaga mõelda ja kellel on süda rinnus.
Väga hea meel on ka selle üle, et Riigikohtu toel astus Eesti sammu lähemale 21. sajandi töösuhete õiglasele korraldamisele. Lahenes probleem, millest täpselt aasta tagasi siin teie ees rääkisin. Nüüd ei jäeta enam töötuskindlustushüvitisest ilma inimest, kes on korralikult maksnud kindlustusmakset ja kaotanud töise sissetuleku, ent kirjas ettevõtte juhatuse liikmena, mis siis, et ta tulu ei saa. Ühtlasi vähenes silmakirjalikkuse määr ja usutavasti ka nn tankistide kasutamine. Hulk inimesi pääses põhiseadusevastasest olukorrast.
Oluline on ka see, et ühiskonnas laiemalt sai selgeks, et tulevikus tehakse tööd väga erinevates vormides nii meil kui ka mujal. Siin on põhjust kiita Riigikogu. Seesama Uberi seadus – kindlasti saab midagi kritiseerida, alati saab midagi paremini – kinnitab, et Eesti on võimeline ka sellises valdkonnas olema üks teenäitajaid, ja see on väga hea. Põhiseaduse kohaselt tuleb meil tagada sotsiaalne turvavõrk ka muutunud töösuhete tingimustes. Maksud tuleb kokku koguda ja leida mõistlik viis, kuidas tagada igaühele väärikas äraelamine kas või minimaalsel tasemel. Püüan oma ametis ka selles küsimuses kaasa aidata.
Austatud rahvaesindajad! Ametisse astudes lubasin, et kasutan õiguskantslerile antud õigusrahu looja rolli ehk õigust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve ka siis, kui ma ise ei ole täielikult veendunud, et seadus on põhiseadusevastane, ent ühiskonnas on väga suur pinge – kaevikutesse on kaevunud juristid, ettevõtjad ja avalikkus – ja selgus on edasiminekuks tarvilik. Möödunud ülevaateperioodil selline vajadus tekkiski.
Küsimus oli aastateks ette lubatud aktsiisimäärade ennaktõstmises. Õigusteaduses on ju nii, et tähtajaline lubadus on kangem kui tähtajatu – see on meile kõigile töö- ja üürilepingutest teada. Seni vaadeldi niimoodi ka maksuseadusi ja ette antud maksumäärade tõusuastmeid. Riigikohus leidis seekord, et aktsiisimäärade ennaktõstmine oli põhiseaduspärane ja sellega saabus vajalik selgus.
Ühtlasi kinnitas see juhtum meie põhiseaduslikkuse järelevalve korralduse nutikust. Kui president oleks need maksutõusud Riigikohtu varasemale praktikale tuginedes vetostanud, nii nagu temalt avalikkuses nõuti, oleks sellega uuelt valitsuskoalitsioonilt kuudeks võetud tegutsemisvõimalus ja oluliselt piiratud Riigikogu õigusi. Riigipea kuulutas seaduse välja, paludes õiguskantsleril kontrollida põhiseadusevastasuse kahtlusega punkte. Minu meelest oli see otsus riigimehelik, täpses kooskõlas põhiseaduse vaimuga ja, nagu hiljem selgus, ka ainuõige.
Kahtlemata vajutas nii teie töös kui ka õiguskantsleri ametkonna töös möödunud aastale pitseri haldusreform. See on aastaid ette valmistatud suur reform, aga ei olnud pääsu komistustest, kukkumistestki. Ilmselt on see nii ulatusliku ümberkorralduse puhul ka paratamatu. Õiguskantsleri ametkond andis nendes asjades Riigikohtule seisukohti ja mõistagi püüdsime seda teha tõeliselt põhjalikult, suure osakondadevahelise töögrupiga. Tegu on ju Eesti riigiõiguse teoorias põhjalikult läbi kirjutatud, aga praktikas läbi katsumata teemaga.
Eesti riigiõiguse teooria kohaliku omavalitsuse autonoomiat puudutava osa põhiautorid on tööl õiguskantsleri ametkonnas. Nii et selles mõttes oli meie keskendumine ka loomulik. Ühtlasi püüdsime valitsuse istungil osaledes anda jooksvalt hinnanguid sundliitmise määruste eelnõudele. Ka see on põhiseaduse mõte, just selleks ongi õiguskantslerit valitsuse kabinetiistungitele tarvis. Ise loodan, et meil õnnestuski tegutseda põhiseaduse vaimus: sõltumatult, erapooletult, pingeid vältides. Siinkohal tänan valitsust ja Rahandusministeeriumi ametnikke hea koostöö eest!
Kui aga rääkida kohaliku omavalitsuse reformi oodatavatest tulemustest, siis siin on väga palju tööd ees. Üks meie suuremaid projekte on jälgida, kas kohalik omavalitsus suudab inimestele pakkuda sellist sotsiaalabi, nagu põhiseadus ja seadused temalt nõuavad. Paraku on esimesed kontrollkäigud andnud sellise tulemuse, et mitu linna ja valda, st osa omavalitsusi – kui nad üldse teavad, et nad peaksid osutama kõiki sotsiaalteenuseid, alates kodus abistamisest kuni võlanõustamise ja lastehoiu korraldamiseni – on öelnud, et nemad ei jaksa seadust täita ega oma inimesi nõutaval määral aidata. Riik peab selleks eraldi raha andma.
Niisiis jätkub olemuslik vaidlus kohaliku elu küsimuste ja rahastamismudeli üle. Mina kaitsen ses vaidluses põhiseaduslikku mudelit. Väidan, et ka nüüdisajal lahendab konkreetses linnas või vallas kohaliku elu küsimusi (nt heakord, avalik ruum, ranitsatoetus, sotsiaaltoetuste abivajajani viimine) kõige paremini sellesama kogukonna valitud volikogu. Riigielu küsimused peavad olema kogu riigis ühtemoodi, sama standardi alusel lahendatud. Kohalik omavalitsus saab ka osaleda – see on valiku küsimus –, aga sel juhul tuleb kõik riigieelarvest kinni maksta. Põhiseaduse järgi, rõhutan veel kord, ei ole vald ega linn riigivõimu käepikendus kohapeal.
Hea Riigikogu! Selle kõrval on ka tõsiseid muresid, mida oleks võib-olla hõlpsam lahendada, aga miskipärast ei lahendata. Märksõna: Kohtla-Järve pooltühjad kortermajad. Linn püüab inimesi aidata, paljud teised kohaliku omavalitsuse üksused võib-olla nii tublid ei olegi. Aga ministeeriumilt kuuleme ühtlugu, et ikka ja jälle on vaja maksumaksja raha eest tellida uusi ja uusi analüüse. Ometi on maksumaksja raha eest neid analüüse juba tellitud. Ministeeriumis on ametnikud olemas, kes võiks nende alusel pakkuda välja mõistlikud lahendused üle Eesti, aga seda ei tehta. Ja see viib üldisema õigusloome probleemi juurde. Need ametnikud, kes võiksid inimeste tegelikke probleeme lahendada – targad inimesed! –, on tihtipeale ametis töödega, mida pole üldse vaja või mis pole vähemalt esimese tähtsusjärgu teemad.
Eesti õiguskorra arengu seisukohalt saab minu meelest möödunud aastast positiivsena tuua vaid selle, et rohkem arutletakse seaduste arusaadavuse üle. Muus osas jätkub paraku asendustegevus, seaduste tarbetu ümberkirjutamine ja sellega ühiskonnale tarbetu kulu tekitamine. Euroopa Liidu vahendid – mis minu hinnangul selles konkreetses valdkonnas siiski tihti asja ette ei lähe – annavad mõnele meie kaaskodanikule tööd ja tulu, aga kahjuks tekitavad ühiskonnale väga palju kahju. Jah, majandus võib-olla elavneb, aga õiguskord ja ka haldussuutlikkus nõrgenevad. Ma kardan, et siin on siiski tegu rehepaplusega, Kivirähu kangelaste kujusid kasutades isegi Imbi ja Ärniga.
Umbes sellelsamal ajendil, aga mitte ainult selle pärast, näeme jälle ja seekord päris jõulisi katseid muuta põhiseaduslike institutsioonide tasakaaluvalemit, selgitamata välja, mis on halvasti, miks seda vaja on ja nähtavasti mõistmata ohtusid. Kahtlemata võib põhiseadust ja riigikorraldust muuta, ent see oleks mõistlik põhjaliku ja erapooletu analüüsi toel ning eesmärgiga parandada seda, mis on halvasti, või teha midagi, mis looks eeldused palju paremaks saamisele. Õnneks on ka siin saalis siiamaani peale jäänud seisukoht, et 25 aastat tagasi Põhiseaduse Assamblees – üldsegi mitte lihtsalt! – kokku lepitud ja rahvahääletusel heaks kiidetud riigipidamise viis on Eestit hästi teeninud ja edasi viinud. Seepärast arvan, et puhtalt mängulustist või kellegi isiklike ambitsioonide teenimiseks või ka Euroopa Liidu raha pööritamiseks pole mõtet senini hästi toiminud süsteemi muuta ega raisata inimeste aega sellisele tarbetule õhuvõngutamisele.
Kui tohib, siis räägin veel ühest põhjalikult läbi tunnetatud soovitusest. Mina ei usu – ja soovitan, et ärge teie ka uskuge – argumentatsiooni, mille tuumaks on väide, et teistes riikides on nii. Hiljuti küsisin taas ametnikult, kes seda tähtsa näoga valitsuse istungil väitis, nii: "Ah teistes riikides, aga millistes konkreetselt? Ja mismoodi seal on ja miks te arvate, et seal on hästi? Kui te tõesti suudate väita, et seal on hästi, siis millele tuginedes väidate, et Eestis oleks ka hästi, kui oleks samamoodi?" Vastust ei tulnud. Eesti põhiseaduslik mõte on olla Eesti. Muidugi tuleb ennekõike õppida teiste vigadest ja neid võib-olla isegi nupukalt ära kasutada, aga teiste kopeerimine on laiskus ja halb tegu. Minu kogemuse kohaselt kasutatakse ka meil siin vahel rahvusvahelisi soovitusi oma asja ajamiseks. See tähendab, et need soovitused disainitakse siinsamas, et oma taotlustele kaalu lisada.
Austatud Riigikogu! Üks tõsisem teema on veel, kus loodan oma ametiaja lõpuks suuremale edasiminekule kaasa aidata. See on elu lõpu väärikuse küsimus. Õiguskantsleri kontrollkäigud hooldekodudesse, sealsete tingimuste kirjeldamine ja soovitused inimväärse kohtlemise kindlustamiseks viivad loodetavasti lõpuks selleni, et eakate ja teiste abivajajate eneseväärikus tõuseb keskseks teemaks ka tulevastes valimisdebattides. Asi on selles, et mitte kellegi teise arvel, aga üleüldiselt vajab hoolekandesüsteem lisaraha, ennekõike hooldekodudesse personali palkamiseks ja ruumilahenduse parandamiseks. Palju saab ära teha ka praegu kohe, muutes tööharjumusi, korraldust ja suhtumist. Kriitika ei käi siin kõikide hooldajate kohta. Nende töö on füüsiliselt ja vaimselt üliraske, paljud teevad seda südamega ja suurepäraselt, aga kahjuks on suur hulk neidki, kes on selles töös kalestunud.
Kui selles valdkonnas on millegi üle hea meel, siis selle üle, et vanuse alusel ebavõrdset, halvemat kohtlemist, millel pole mingit mõistlikku põhjendust, on hakatud rohkem märkama ja see on ühiskonnas oluliseks kõneaineks tõusnud. Rõhutan veel kord, et põlvkondade vastandamine peaks olema välistatud. Ka vanemaealised on – need on meie vanemad ja vanavanemad – osa meist, kellele me oleme tänu võlgu. Meie ametkonna eestvõttel ilmunud õigusajakirja Juridica erinumber käsitleb just neid teemasid ja saadame selle kindlasti asjaomastele komisjonidele lugemiseks. Nii nagu on öeldud ka eessõnas, on see lugemiseks kõikidele, mitte ainult juristidele.
Hea Riigikogu! Neljapäeval on siin saalis demokraatia arutelu. See on ka üks teema, mis vaatamata sellele, et selle sõna tähendus on võtnud väga erinevaid vorme või koguni peaaegu kadunud, väärib alati süvenemist ja arutamist. Kindlasti tuleb rõhutada, et üks asi on arvamus, teine asi on teadmine. Otsuseid tuleks teha teadmiste pinnalt. Kui meenutada suvist arvamusfestivali, siis kõlas ikka ja jälle väide, justkui oleks see kasutu, sest midagi ju ei otsustata. Minu meelest on arvamusfestivali suurim väärtus selles, et inimesed näevad, et teised arvavad teistmoodi. Arvavad kohe kirglikult, sageli pole valmis oma arvamust, veendumust ega vaadet muutma. Ja sellega tuleb osata vabas ühiskonnas elada. Austatud Riigikogu! See, et arvamusfestival ei asenduks otsustusfestivaliga, on paljuski teie teha. Otsustusfestivali mina isiklikult kardaks.
Tänan põhiseaduskomisjoni ülevaateteemade põhjaliku käsitlemise eest komisjoni istungil! Ja tänan kõiki Riigikogu liikmeid hea ja mõistliku, üksteise põhiseaduslikku rolli arvestava koostöö eest möödunud hooajal! Loodan, et jätkame samas vaimus. Tänan!