Aitäh, väga hea küsimus! Ma ei julge öelda, et olen kursis kõikide teaduslike analüüsidega, aga arvan, et umbes paarikümnega olen tutvunud. Ka Eestis on toimunud väga häid rahvusvahelisi konverentse, kus mitmesugused spetsialistid on rääkinud oma kogemusest. Nagu nad on öelnud, püüavad nad analüüsida näiteks sedasama Aspergeri sündroomi, mida Ameerikas hakati sellise süsteemsusega hindama alles natuke üle kümne aasta tagasi. Nii et see on väga värske teema nii meil kui ka maailmas üldse. Näiteks ATH-d, aktiivsus- ja tähelepanuhäiret – see ei ole päris käitumis- või ärevushäire ega ka mitte hüperaktiivsus, sest ATH võib olla ka üliloiul või -rahulikul lapsel – suudeti veel viis aastat tagasi korralikult diagnoosida vaid siis, kui laps oli hüperaktiivne. Seda, et laps tunnis küll silmadega justkui jälgib, aga lõpuks tuleb välja, et ta ei ole n-ö mitte midagi registreerinud, on ka Eestis hakatud märkama alles nüüd.
Siin on kaks asjaolu. Üks on see, et selliste probleemidega lapsi on juurde tulnud. Teine, mida ka kõik teadlased rõhutavad, on see, et me lihtsalt märkame lapsi rohkem. Kui enne me panime puuduliku hinde välja ja leidsime, et laps ei viitsi koduseid töid teha, siis nüüd mõistetakse, et lihtsalt osal lastest ongi tohutult palju rohkem tuge vaja. Mõni teebki kümme või sada korda rohkem pingutusi, et teistega samas tempos püsida.
Kui me vaatame tagasi oma eelmisele haridusperioodile, siis näiteks lihtsustatud õppekava järgi õppima ja erikooli pandi poisse palju sagedamini, sest nii oli kombeks. Nii see süsteem oli – kui poiss ei saanud kolmandas klassis hakkama, siis pandi ta erikooli, seitsmendas klassis oli järgmine piir. Päris arvestatav hulk õpilasi läks üle lihtsustatud õppekavale või erikooli. Nüüd me enam nii ei käitu, sest me jälgime rohkem ja märkame, et käitumisprobleemidel on hoopis teised põhjused.
Kui küsida, millest see tuleb, siis oletatakse, et see võib olla saastumisest, see võib olla toidust, aga see võib olla ka üldisest elutempost. Osa Ameerika teadlasi arvab, et see on seotud elektroonilise maailma arenguga, samuti nutiseadmete ja sellega, et lastega lihtsalt suheldakse vähem. Logopeedid väidavad, et mitmed erivajadused arenevad välja sellest, et vanavanemate põlvkond enam ei tegele lastega sellise rahuga nagu varem. On väga palju teooriaid, aga üksühest analüüsi selle kohta, millest täpselt sellised ajuhäired tulevad, tegelikult ei ole.
Ma lugesin just hiljuti ühte uurimust, kus väideti, et inimene tunneb omaenese ajust kõige rohkem 12%, st me lihtsalt ei oskagi veel kõiki hälbeid ja erisusi hinnata. Lõppude lõpuks pedagoogikas juba öeldakse, et enam ei saagi öelda, mis on hälve, sest niisugust ühtset, keskset süsteemi ei ole. Mõte ongi see, et kuna kõik lapsed on nii erinevad, siis ei saa enam öelda, mis on see keskmine 5 või keskmine 2. See on ka asi, millega me peame arvestama. Aga Aspergeri puhul on kõige parem teoreetiline alus see, et me oskame seda nüüd analüüsida, hinnata ja diagnoosida. Enne seda lihtsalt ei tehtud.