Suur tänu! Lõpetan siis oma mõtte. Kokku on vangla abitöödel vähemalt osalise koormusega rakendatud kolmandik vangidest ehk 633. Tõepoolest, 2001. aastal loodud riigi äriühingus Eesti Vanglatööstus, mis valmistab metallist, puidust ja riidest tooteid, on hõivatud 130 vangi. Loomulikult, seda arvu on võimalik suurendada. Küsimus on selles, kas see on tegelikult ühiskonnale tasuvam. Üldiselt on nii, et ehkki viimastel aastatel ei ole vanglatööstus riigilt otse dotatsiooni saanud, on riik vanglatööstust toetanud tööstushoonete rendihinna kaudu. Renditoetus on aastas umbes 800 000 eurot.
Ma tahan öelda, et tuluprojektiks ei muutu vangide tööhõive kunagi. Võrdluseks võib märkida, et Soomes, kus vangide üldarv on umbes samas suurusjärgus kui Eestis, ületavad vanglatööstuse kulud tulusid aastas 8–10 miljoni euro võrra. Seega, n-ö turumajanduslikus elukorralduses ei ole vangide tööhõivel kindlasti rahas mõõdetavat positiivset efekti, sest sellesse tuleb oluliselt rohkem panustada, kui sealt n-ö toodanguna tagasi saab. Sellel on mitu põhjust. Kõigepealt, vangide töötahe ja väljaõpe. Neil on küll töökohustus ja neid võib tööle suunata, aga produktiivsus, millega nad tööd teevad, ei ole väga suur. Kindlasti ei saa kõiki vange tööle saata, sest mõne puhul on julgeolekuriskid, mõni kannab kartserikaristust ja on veel muid sääraseid põhjusi. Vanglatööstus nõuab üsna suuri kulutusi ka sellepärast, et vangide juurde on vaja järelevalveametnikke, kes tootmishoonetes valvavad, et sealtkaudu ei toodaks vanglasse ebaseaduslikke asju. See loomulikult suurendab kulutusi. Seega, küsimus ei ole selles, kuidas seda raha tagasi teenida, vaid eeskätt tegeldakse seal ikkagi n-ö tööturu rehabilitatsiooniga.