Härra eesistuja! Head kolleegid! Õpetajate puhverkoda – sihukene ettepanek meil on. Jälgides praeguseid hariduspoliitika suundi, näeme, et koolielu korrastamise lipu all toimub koolides gümnaasiumiosa kinnipanemine ning gümnaasiumihariduse koondamine riigigümnaasiumidesse. Siit johtuvalt kaovad haridusturul domineerivaks olnud nn torukoolid, st koolid, mille kõik klassid, 1.–12. klass, on ühes majas. Nende asemele moodustuvad maakondade tõmbekeskustesse liidetud põhikoolid. Liitumine peaks tooma kaasa õpikvaliteedi paranemise ning õpetajate töö efektiivsemaks muutumise, kuid siiamaani pole veel keegi defineerinud, mis asi on efektiivne töö ja kuidas seda mõõta. Võib juhtuda nii, et koolide liitmine ei põhjusta mitte hariduse kättesaadavuse paranemist, vaid hoopis halvenemist.
Praegu on õpetajate keskmine koormus üldhariduskoolides 0,82 ametikohta. Seega, alakoormusega töötab kogu Eesti õpetajaskond. Koolielu korrastamise tulemusena peaks kaotama töö iga viies õpetaja, kes praegu veel üldhariduskoolis töötab. Tekib küsimus, mis asi see alakoormus on. Alakoormusega ei tööta peaaegu mitte keegi, töötatakse kokkulepitud koormusega, aga alakoormus, koefitsient 0,82, on tekkinud sellest, et riik tõstab näiliselt õpetajate palka, aga samal ajal suurendab ta õpetajate palgafondi, mille tõttu õpetajate reaalpalk tegelikult kogu aeg langeb. Kuna vahendeid juurde pole antud ja kui ametijuhendis on kirjas 35 tundi, aga ei ole ära märgitud kontakttundide arvu, siis teevad inimesed lihtsalt koormust väiksemaks, et palk jääks samaks, kuigi palk on tõusnud. See on selline huvitav paradoks, millest tavainimene ei püüagi aru saada, aga sellel, kes kaalutleb ja on selle asjaga natuke kokku puutunud, on sellest väga-väga selge arusaam.
Selline ebaloogiline olukord on tekkinud riigi poliitika tõttu, kui tõstetakse õpetaja palka ilma selleks tegelikult vahendeid eraldamata. Samas on lahendamata loodusainete, samuti valikainete õpetajate krooniline alakoormus. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest tulenevalt nendele õpetajatele pahatihti ühes koolis tunde ei jätku ning õpetaja haigestumise või lapsehoolduspuhkusele mineku korral ei ole samaväärset asendajat kuskilt võtta. Kvaliteetõpetajate ressurss on aga Eestis täiesti olemas. Olukorra üheks lahenduseks pakungi ma õpetajate puhverkoda. See nimetus "puhverkoda" võib tekitada vastakaid tundeid. Aga mina olen reaalainete inimene ja tean, et sõna "puhver" tähendab sellist stabiliseerivat olukorda. Näiteks üritatakse keemias puhverlahusega vältida järske kõikumisi aluselise ja happelise keskkonna vahel. Nii et ma nagu teisaldasin selle sõna sotsiaalteadustesse, aga paistab, et see sõna, pärast selgitustest tuleb see välja, tekitas eksitava arusaama. Aga seda kõike annab kõrvaldada.
Lühidalt näeks see puhverkoda nõndaviisi välja. Koolis alakoormusega töötavad õpetajad – vähemalt vanasti olid nad vanempedagoogid – koondatakse maakonna- või linnaosapõhiselt ühte infosüsteemi ning riik tasustab neid selle tundide arvu võrra, mis neil kodukoolis jääb täiskoormusest puudu. Ametikohal on küll 35 tundi, kuid kontakttunde on 24–26. Aga kui inimesel on ainult 18 tundi, siis põhimõtteliselt need puudujäävad 6–8 tundi tasutakse riigieelarvest või üldisest pajast, mis on kohalikul omavalitsusel haridustöötajate palgaks ette nähtud. Kuigi direktoritel, koolidel ja kohalikel omavalitsustel ei ole nii ehk naa raha, nii et puhverkoja õpetajate tasu ühisest pajast võtta oleks nagu natuke narr ja lühinägelik.
Ooteajal olevad puhverkoja õpetajad on valmis teistes koolides haigestunud või puuduvaid õpetajaid oma erialase ettevalmistuse kohaselt asendama. Kui täna õpetaja tellida, siis homme on ta kohal. Kui see õpetaja on ligidal, siis saab teada anda ja 30–40 minuti jooksul on ta kohal. Kui keegi asendamist ei ole tellinud, siis need õpetajad tegelevad metoodiliste vahendite väljatöötamisega ja nende katsetamisega, lahtiste tundide ettevalmistamisega, õpetajate tulemuste analüüsimisega, ainekavade optimeerimisega jne. Tulemuslikkuse poolest on puhverkoja analüüsid ja ettepanekud kindlasti adekvaatsemad mis tahes ametkondade analüüsidest ja ettepanekutest, sest puhverkojas on analüüside ja ettepanekute tulemused otseselt seotud reaalse olukorraga ning neid on kontrollitud ja katsetatud tegelike õpilaste peal reaalajas. Selline toimetamine tooks stabiilsust nii õpetajaskonnale kui ka õppeasutustesse, kaoks koolijuhtide mure ja stress ajutiselt puuduvate õpetajate pärast ning alati oleks koolis võtta nõuandeid pedagoogilise töö korraldamiseks, ilma et selleks peaks lisaressursse olema. Nii et selline ettepanek ja mõte meil on. Mujal maailmas on see süsteem kasutusel, aga kuna Eesti majandus on võrreldes Saksamaa või mõne muu riigi majandusega nii väike, siis ei saa me näiteks Saksamaa, Rootsi või Soome mudelit siin eriti kasutada.
Kust saab riik selleks raha? Vastav mittetoimiv riigi rahastatav osakond on Innoves olemas, selle sulgemise korral vabanevad vahendid on piisavad puhverkoja ülalpidamiseks ja töös hoidmiseks. Lisavahendeid saaks riik sellest, kui õpetajate täienduskoolitus suunataks puhverkotta, praegu on see raha kinni külmutatud riigieelarves. Isegi kultuurikomisjonis ei lastud hääletamisel läbi otsust, et õpetajate koolitusraha läheks koolidirektorite kätte, see jäi ikka haridus- ja teadusministri kätte. Täienduskoolitust on kõige parem teha just õpetajalt õpetajale, praktikult praktikule, nii et koolitus oleks üles ehitatud praktilistele erialastele kogemustele ning kaasaegsele teoreetilisele ettevalmistusele. "Kaasaegne" tähendab siin seda, et reaalne olukord koolides on natuke teistsugune kui mingisugustes ametnike aruannetes kirjeldatud olukord. Sellist õpetajate täienduskoolitusele pandud ülesannet ei ole riik lahendada püüdnudki. See on toonud kaasa selle, et praegust tsentraliseeritud täienduskoolitust peavad õpetajad ja koolijuhid huumorirubriiki kuuluvaks.
Selline see seis on. Peale selle on peaaegu igas koolis õpetajaid, kellel on koolitaja kvalifikatsioon ja litsents, aga haridusministeerium ei taha seda kuidagi arvestada ega neid koolitajatena kasutada. On olemas selline riigi doteeritav täienduskoolituse struktuur nagu Rajaleidja. See on täielikult ebaõnnestunud. Eelnõu seletuskirjas on küll öeldud, et puhverkoda võiks olla Rajaleidjaga samas ruumis. See on siin öeldud lihtsalt selle jaoks, et vältida küsimust, kust võetakse puhverkoja jaoks ruumid. Puhverkoja jaoks ei ole ruume tegelikult vaja. (Andke andeks, et ma kogu aeg puhverkojast räägin! See sõna ei ole kaljusse raiutud, see nimetus võib muutuda.) Puhverkoda nõuab infosüsteemi, serverit ja haldajat. Rohkem mitte midagi pole vaja, on vaja koordineerijat ja koostööd koolidega.
Aga kuidas see koostöö koolidega olema hakkab? 20. septembril korraldas kultuurikomisjon lahtise istungi moodi asja, millest võtsid osa Margit Timakov Eesti Õpetajate Liidust, Reemo Voltri ja Aleksandr Tiidemann Eesti Haridustöötajate Liidust, Toomas Kruusimägi Eesti Koolijuhtide Ühendusest ning Kristi Mikiver, Haridus- ja Teadusministeeriumi õpetajaosakonna juhataja. Mis seal välja tuli? Seal sai esitatud see eelnõu ja sellest räägitud. Kõik komisjoni liikmed ja külalised tunnistasid probleemi olemasolu ja selle lahendamise vajalikkust. Tehti ka ettepanekuid, just nimelt korraldusliku külje kohta.
Kõige võimsam ettepanek oli see, et esmalt tuleks korda teha EHIS ehk Eesti Hariduse Infosüsteem, nii et see kajastaks reaalselt ja reaalajas õpetajate hõivatust. Selgus, et praegu ei ole EHIS päris adekvaatne, seal ei ole ära näidatud vakantse ega õpetajate oletatavat lisatöö tegemise võimekust. Kui EHIS ehk infosüsteem töötaks korrektselt, siis saaks õpetaja, kes soovib osaleda selles asendusõpetajate projektis, panna linnukese kirja, et ta on nõus andma keemiatunde, füüsikatunde või ajalootunde – ükskõik, mis tema eriala on –, ja ta saaks panna kirja ka tundide arvu, kui palju ta nädalas anda saaks. Sinna juurde saaks kirjutada tunniplaani, need ajad, millal ta saab asendusõpetaja olla. Konstateeriti, et pädevus ja tahe projektiga edasi minna on koolides ja õpetajaturul olemas, seda on ka nendel inimestel, kes õpetajana ei tööta.
Oldi mures, kuidas kaetakse asendusõpetaja transpordikulud, kui tuleb liikuda mitme kooli vahet. Maakonnas võivad koolide vahemaad olla üpris pikad. Aga kuidas praegu needsamad õpetajad kahe kooli vahet liiguvad? Täpselt samuti oma raha eest, oma autoga või bussi ja trolliga. Kujutage nüüd ette seda aega, mis läheb selleks, et sõita näiteks Valgast Pukka, see vahemaa on mõni 40 kilomeetrit. No arvestage ise, väga-väga kihvt!
Tehti ettepanek õpetajad kataloogida, s.o seesama EHIS-e vorm, et need õpetajad, kes on nõus sellise asjaga töötama, oleksid süstematiseeritud. Konstateeriti, et lühiajaliste asendustega saavad koolid ise hakkama, kuid pikaajaliste asendustega – kolm nädalat kuni kolm kuud – on tõsiseid raskusi. See on jälle tõsi, see on objektiivne reaalsus. Riik on defineerinud, et õpetajate täiskoormus on 35-tunnine töönädal, millest erikokkulepete toetuseks on kontakttundide arvuks jäänud 24. Tähendab, haridustöötajate ühendus väitis, et 26 tundi nädalas ei ole. See ei ole jälle objektiivne reaalsus. Definitsiooni järgi võib neid kontakttunde olla ka 35, seda ei keelata, oleneb koolijuhist, kuidas ta kogu seda asja korraldab. Kui tal raha palka maksta ei ole, siis normkoormus järjest kogu aeg suureneb, kuni võib tekkida selline perversne olukord, kus õpetaja peab tõesti andma 35 kontakttundi. Siit johtuvalt on koolid õpetaja ametijuhendisse kirjutanud ka kohustuse vajaduse korral asendustunde anda. Tähendab, kui keegi jääb haigeks, siis lihtsalt öeldakse, et sina lähed tema tundi andma. Kuidas aga tasustamisega on? Tasustamine on kooliõpetaja üldtööaja sees. Üldtööaeg on jälle laialivalguv mõiste, seda ei saa mõõta, aga nii on kirja pandud ja nii ongi need üldtööaja sees toimuvad asendustunnid tasustamata.
Eriti tahaks mainida Eesti Koolijuhtide Ühenduse esimehe Toomas Kruusimägi esinemist, mis kubises ebapädevatest ja asjakohatutest teemakäsitlustest ja märkustest. Selline suhtumine näitab minu arust kogu selle organisatsiooni hambutust ning sihipäratust. Mina kui endine koolijuht võin hinnangut anda. Ühingu liikmete hulka kuuluvad kuus kooli, mis märgiti riiklikus auditis ära korrarikkujatena, kuid ühendus ei ole mitte kuskil neid küsimusi avalikult arutanud. Sellest pole mitte kuskil kuulda olnud, aga samal ajal võtab esimees hästi-hästi kõvasti ja kõlavalt sõna, kui on mingid ümberkorraldused või mingid muud asjad, kellelegi pannakse kohustusi, antakse õigusi või jagatakse ülesandeid. Mina koolijuhina oleksin olnud väga nõus võtma ette neid asendusõpetajate koordineerimisi ja kõiki neid asju, kui oleksin saanud haridusministeeriumist loa, et see ei ole ebaseaduslik.
On küsitud, miks erakapitalil sellist vahendussüsteemi ei looda. Erakapitalil on loodud Rajaleidja ja see on täielik ebaõnnestumine, kuigi riik ei taha seda tunnistada. See on omadega täiesti õhtal. Miks peab kool tellima 2,5 korda kallima teenuse, mis ei taga kvaliteeti veel ka, sest kvaliteeti see Rajaleidja ei taga, ta tagab ainult selle asja toimumise, aga mis see tulemus on, seda ei garanteerita. Nii et au ja kuulsus negatiivses vormis Toomas Kruusimägile tema suurepärase ettekande eest! Tahaksin teda kohe tänada, et ta võttis vaevaks siia tulla ja mainida seda, et kõikidesse eelnõudesse, mis tulevad Keskerakonnast, tuleb väga kriitiliselt suhtuda. Samas, koolijuhtide ühenduse s.a 19. septembri kirjas on öeldud, et Eesti Koolijuhtide Ühendus on valmis edaspidiseks koostööks õpetajate asendamise süsteemi loomisel. Seesama lause välistab kõik tema negatiivsed märkused ja naeruvääristab neid. Nii et väga naljakas seis on.
Võtan nüüd ette väljavõtted protokollist ja räägin neist. Margit Timakov märkas vastuolu. Ei tea, kas see oli minu sõnavääratus või ebaõnnestunud sõnakasutus, mistõttu tal tekkis küsimus. Nimelt, riik on kehtestanud 35-tunnise täistööaja ning tekib küsimus, kuidas saab tekkida õpetajate puudus. Peale selle annab otsuse eelnõu segase signaali, pole selge, kas Eestis on liiga palju tööta õpetajaid või liiga palju töötavaid õpetajaid. Statistilised aruanded tekivad niimoodi, et põhikoolis on klassi täitumuse norm 24 õpilast, gümnaasiumiosas 32 õpilast. Nende normide järgi arvutatakse vajaminevad ametikohad. Samal ajal tuleb välja, et põhikooliõpetaja tundi on arvestatud kaheksa õpilast rohkem kui gümnaasiumiõpetaja tundi. Niimoodi on need koormused välja arvutatud. Siit tuleneb vastus, et õpetajaid on vähe, neid ei ole palju. Kui nüüd veel koondatakse neid väheseid allesjäänud oskusõpetajaid, siis on see strateegiline oht nii riigile kui ka meie järeltulevatele põlvedele. Seda tuleb meeles pidada. Seda ei tohi ühekski hetkeks ära unustada, sest koolist ja lasteaiast algab riik, aga kool ja lasteaed algavad kodust. Need on pühad seosed ja neid lõhkuda ei ole mõistlik. See, kes seda teeb, on harimatu inimene või elab ilma bioloogiat ja sotsiaalteadusi tundmata.
Kristi Mikiver tõi välja, et kui rääkida osakoormusest, siis peab väga selgelt vahet tegema, kas on tegemist inimese vabal tahtel valitud või sundusliku osakoormusega. Peale selle ei peaks võtma koolijuhilt ülesannet, vastutust ja kohustust tagada õpetajatele täiskoormusega töö. Kindlasti on alakoormusega töötamine sageli vaba tahe. Igaüks kirjutab ju oma töölepingusse, kui suure koormusega on ta nõus töötama. Aga paljudes koolides on selline olukord, et näiteks põhikooli 8. ja 9. klassis on neli keemiatundi nädalas ja siis on nende tundide peale inimest vaja. Kuid nelja tunni peale ei võta sa kuskilt inimest, järelikult tuleb need tunnid kellelegi pähe määrida. Nii et kindlasti ei ole alakoormusega töötamine sunduslik. Täiskohaga töötamine ei ole kahjuks ka sunduslik, sest raha ei ole ja töölepingu sõlmimine käib vastastikusel kokkuleppel. Suur tänu!