Austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Terviklik ülevaade õiguskantsleri tegudest põhiseaduslikkuse järelevalvel on nii nagu ikka kättesaadav meie veebilehel ja nagu ikka on ülevaateperiood 1. septembrist kuni 31. augustini. Kõik need põhiseaduse ja seadustega antud ülesanded, mis õiguskantsleril on, on jagatud 18 temaatilisse peatükki, sh õigusnormide põhiseaduslikkuse kontroll, ametnike inimestesse suhtumise ehk hea halduse küsimused, järelevalve julgeoleku- ja jälitusasutuste tegevuse õiguspärasuse üle, psühhiaatriahaiglate, erihooldekodude, vanglate ja teiste kinniste asutuste kontrolli tulemused, laste ja noorte õiguste kaitsmine ja edendamine ning palju muud. Peale selle on tavakohaselt ära toodud statistika, kronoloogia ja rahvusvahelised suhted.
Päris alguses tahan ära õiendada ühe olulise asja ja lükata ümber ühe müüdi. Kui Eestis hakkas kehtima uus lastekaitseseadus, väideti ka siin, et see hõlbustab lapse perest eraldamist näiteks sel juhul, kui pere on vaene. Loomulikult oleme lastekaitseseaduse rakendamist hoolega jälginud, nii nagu olen teile siin lubanud, ja vastus sellele väitele on ei. Nii nagu uues lastekaitseseaduses oli mõeldud, nii ka tegelikult on: laste perest eraldamine on vähenenud. See on vähenenud ja see on laste huvides. Selle asemel on palju rohkem teisi tegevusi, mis peaksid probleemseid peresid edasi aitama. Loomulikult jälgime me seda ja lastekaitsetöötajaid me ka koolitame.
Oma ülevaates, mis sealsamas veebilehel on avaldatud ja ka teile kättesaadav, ei jutusta me ümber kõiki neid seisukohti ja selgitusi, mis 1547 asjas selle aasta jooksul anti, vaid pigem püüame näidata suundumusi, nii nagu meie 50-liikmeline ametkond Eesti elu näeb. Siin teie ees räägin mõnest asjast – loodan, et sissejuhatuseks enne teie küsimusi – pigem lühidalt.
Õiguskantsleri põhiülesanne on kindlustada lünkadeta põhiseaduslikkuse järelevalve. Just sellepärast kontrollime absoluutselt iga märguannet võimaliku põhiseadusvastase normi kohta, ükskõik, kas see tuleb asjalikult vormistatuna teilt – kõigi nende märguannete eest tänan ma teid väga, paljudel juhtudel ongi nendest menetlus alguse saanud –, niisama asjalikult vormistatuna advokaatidelt või ametnikelt või loeme me võimaliku põhiseadusvastasuse välja mõnest meedias või sotsiaalmeedias avaldatud tekstist või mis tahes kirjast, mille Eesti inimesed on meile saatnud. Kui vaja, alustame normikontrolli. Saan kinnitada, et enamik meie uuritud norme on õigusriigile kohaselt põhiseaduspärased. Tihtipeale peetakse põhiseadusvastaseks seadust, mis tundub ebaõiglane või – palun vabandust – rumal. Kurvaks teeb aga, et tundub, et päris paljudele meie kaaskodanikest näib ikka, et kõikidele Eesti probleemidele on üks lahendus ja just nimelt selline, mis temale meeldib. Nagu paljudes teistes riikides nii tuleb ka Eestis täheldada, et osa neist, kes peaksid selgitama seda, et vabas ühiskonnas jagunebki rahvas enamikus asjades kahte, aga sageli enamasse vastandlikku leeri ning see on täiesti normaalne, alati ei tee seda. Vastupidi, pigem püüavad nad selgitada, et on olemas mingi ühtne rahva tahe. Paraku ei ole. Vaidlus on vabas ühiskonnas püsiv tegelikkus, mis on tüütu, aga kindlasti on see parem kui raudne rusikas.
Miks ma seda räägin? Ka õiguskantsleriametis tuleb ühtelugu selgitada, et õigluse ja Eestile parima arengutee üle saab otsustada ainult Riigikogu ehk teie siin, põhiseaduse raames mõistagi. Juristidiplom ega mitte ükski ametikoht Eesti Vabariigis ei asenda rahvalt valimistel saadud mandaati.
Möödunud ülevaateperioodil jõudis teie ette seitse põhiseadusvastast seadust. Tänan veel kord nende kõigi põhjaliku arutamise eest! Neli ettepanekut on täidetud, st seadused on muudetud, sageli ka jõustunud. Töös on kolm sellist ettepanekut ja lisaks selle hooaja esimene ettepanek. Mõistagi palun võimaluse korral ka nendega edasi liikuda. Kõlab võib-olla liiga kõrgelennuliselt, aga oma ametis ma tõesti näen, et nende põhiseadusvastaste normide taga on inimeste tegelikud kannatused ja sageli sõltub nendest ka inimeste arvamus Eesti riigist. Möödunud nädalal tuli jälle kiri inimeselt, kes on töötuskindlustusmakset maksnud, nüüd on jäänud töötuks, aga hüvitist ta ei saa, sest ta on kirjas väikefirma juhatuses.
Samas tahan rõhutada, et mul on väga hea meel, et Riigikogu ja valitsusega on mul oma ametiaja jooksul kujunenud välja tõesti hea ja riigimehelik koostöö. See tähendab, et valitsuse istungil või siinsamas komisjonides või täiskogus mõne seaduse või eelnõu põhiseadusvastasuse kahtlusele tähelepanu juhtimisest tihtipeale piisab. Asjad tehakse korda, ametlikku menetlust ei olegi vaja, ükski inimene ei jää hammasrataste vahele. Selle tõestuseks on näiteks ka täna arutatav järgmine päevakorrapunkt, kus käsitletakse seda, et reidi "Kõik puhuvad" käigus ei peaks olema tarvis kõikidele puhujatele purjus juhi õigusi ette lugeda, sest õnneks on enamik juhte kained ja õigusi tuleb selgitada neile, kellel seda tõesti tarvis on. Tänu sotsiaalkomisjonile hakkab lahenema ka e-riiki sobimatu olukord, kus koondamise korral nõutakse tööandjalt tõendit selle kohta, et inimene on koondatud, mis siis, et riik seda ammu teab.
Seda olete teiegi kindlasti oma töös märganud, et alati pole põhiseadusvastane norm mure põhjus, vaid viga on hoopis rakendamises. Meie näeme seda sageli. Päris mitmel juhul on õnnestunud ametnikku veenda seadust põhiseaduspäraselt rakendama ja inimese mure ongi lahenenud. Need juhtumid annavad lootust. Aga ikka veel on palju neidki, kes õigluse ja mõistlikkuse poole püüdlemise kohustust pelgavad. Ilmselt olete ka teie kuulnud – mina olen seda kuulnud korduvalt –, et tehke, mis te teete, aga ärge te ainult kaalutlusõigust andke, mitte mingil juhul ärge looge norme, mille rakendamisel on vaja oma peaga mõelda ja vastutada. Paraku ei ole kogu elu ettenähtav. Mõistlik õigusloome on just selline, mis näitab ära eesmärgid, väärtused, põhimõtted, aga nende sidumine konkreetse inimese ja tema olukorraga nõuab inimmõistust ja hoolimist. Näiteks, kui Eestisse tuleb tagasi Eesti kodanik oma perega, aga juhtumisi on tema juhiluba tema välismaal olles aegunud, siis selle uuendamiseks peab ta Eestis üle poole aasta ootama. Ametnik ei usu, et ta tagasi tuli. Lapsed on lasteaias ja koolis, inimene ise ja ta kaasa töötavad, kuid sellest ei piisa. Nii et mingis mõttes on meil murdehetk. Ma loodan, et te jagate minu arvamust, et meil on vaja inim-, mitte robotametnikke.
Austatud rahvaesindus! Väga hea meel on selle üle, et möödunud ülevaateperioodil võttis Riigikogu endale heas põhiseaduse vaimus üha aktiivsema ja sõltumatuma rolli. Ka see on omamoodi murdehetk ja ma väga loodan, et Riigikogu kehtestab end veelgi tugevamalt tegeliku õigusloojana. Praeguses presidendivalimiste vaimustuses on minulgi tulnud õige mitu korda selgitada, et Eestit juhib Riigikogu, mitte president ega valitsus, mistõttu kõige tähtsamad valimised on Riigikogu valimised. Valitsuse töö on Riigikogule vajaduse korral seadused ette valmistada, Riigikogu analüüsiga heatahtlikult toetada, aga üleolevad märkused, millest paistab, nagu kogu maailma tarkus kehastuks üksnes ministeeriumiametnikes, pole kahtlemata kohased. Hea on see, et sellised märkused on viimase aastaga, eriti sellel sügisel, oluliselt harvemaks jäänud.
Nüüd käskudest ja keeldudest. Eesti põhiseaduse järgi on meie riik rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele – just selles järjekorras. Seepärast söandan täna teid paluda, et kui mõnele ühiskonnaprobleemile tahetakse reageerida karmi korraga, et te siis küsiksite, kas sellest on tegelikult kasu. Seadusele ei maksa omistada ülesandeid, mida tal ei ole ega saagi olla. Tasub küsida, kas ohvritega lõppenud liiklusõnnetus või mõni haigus jäänuks olemata, kui plaanitav keeld olnuks juba jõus. Siis tuleb küsida, kas uue käsu või keelu täitmist on võimalik kontrollida mõistliku ressursikuluga ja kas seda ka tegelikult kontrollitakse. Kui vastus kas või ühele neist kolmest küsimusest on ei, ei ole normist tõenäoliselt kasu. Kahju tõenäoliselt aga on, sest hammasrataste vahele jääjaid ja pettunuid tuleb juurde.
Hea Riigikogu! Kui tohib, siis mõned mõtted ja soovitused seoses poliitika rahastamise läbipaistvuse ja lähenevate kohalike valimistega. Aasta on jäänud, ja kui te seda heaks peate, siis on võimalik mõned järjekordsed probleemid ära hoida. Reeglid selle kohta, kellelt tohib toetust vastu võtta, ja selle kohta, kuidas toetuste päritolu, aeg ja suurus avaldatakse, peaksid kehtima kõigile ühtemoodi ja ikka põhimõttel, et võim Eesti Vabariigis ei ole kaubaks. Seepärast tundub mulle, et tuleks ja on võimalik vähemalt tuluallikate avaldamise kohustust laiendada kõigile, kes teevad valimiskampaaniat, ka siis, kui nad ise valimiskampaanias või valimistel kandidaadina ei osale ega ole end otseselt sidunud ühegi erakonnaga. Kui seda ei tehta, siis jääb lahti uks ühingutele ja ühendustele, kes ei allu sellistele rahastamispiirangutele ega aruandluskohustusele nagu erakonnad ja valimisliidud, aga kelle kaudu on Eestis võimalik asju mõjutada, teadmata, kust selleks raha tuli.
Teiseks, sellest oli juttu ka möödunud aastal, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni ettekirjutused peavad olema seaduste järgi avalikud. Komisjoni enda otsustel nad seda ei ole. Kõik muud riikliku järelevalve ettekirjutused on avalikud, sõltumata sellest, kas nad on kohtus vaidlustatud või mitte. Vajaduse korral saab taotleda esialgset õiguskaitset ja loomulikult, kus kohane, tuleb katta kinni isikuandmed.
Veel üks asi. Tean, et küllap on see mõte ebapopulaarne, aga äkki tasuks vähemasti kaaluda kohalikel valimistel välireklaami taas mingil kujul lubamist. Asi on selles, et see täielik keeld pärsib enim just väikese rahakotiga kandidaate. Loomulikult ei ole mõistlik taastada olukorda, kus avalikku ruumi risustasid majasuurused plakatid, kus vuntsidega kandidaadi iga vurrukarv oli nagu jalutuskepp, ja pärast valimisi kirendasid kõik prügimäed valimiskraamist. Seda pole vaja. Mõõduka suurusega plakat näiteks valimisliidu kandidaadi pildiga kohaliku kaupluse või bussipaviljoni seinal võiks olla aga täiesti kohane ja suurendada võimaluste võrdsust.
Head kuulajad! Põgusalt ka 21. sajandi tööst ja sotsiaalsest turvavõrgust, millega ka mina oma ametis pean üha enam kokku puutuma. Meil tuleb harjuda mõttega, et tehnoloogia areng võtab inimestelt järjest rohkem tööd ära. President Ilves on sellest rääkinud juba mitu aastat, praegu on see üks läbivaid teemasid inglis- ja saksakeelses kvaliteetajakirjanduses. Õige pea elame ilmselt ühiskonnas, kus tänases mõistes töökohti jagub praegusest palju vähematele. Juba praegu näeme, et sotsiaalse turvavõrgu senine korraldus jääb ajale jalgu. Pensionide maksmiseks ja tervishoiusüsteemi ülalpidamiseks napib raha üha enam. Seepärast tuleb julgeda olukorda selgelt vaadata ja öelda, et senise korraldusega jätkamine on tõenäoliselt igal juhul võimatu, ükskõik, kas õnnestub hüppeliselt kasvatada loomulikku iivet või soovib keegi lubada massilist sisserännet. Tõsi, seda viimast – sisserände hüppelist kasvu – põhiseadus ei luba, sest see oleks tõenäoliselt selges vastuolus Eesti riigi peaülesandega säilitada eesti rahvust, keelt ja kultuuri. Aga ega kellelgi seesugust plaani pole ka, kuigi vahel niisuguse jutuga hirmutatakse. Ühesõnaga, tundub, et maksusüsteem ja solidaarse toe süsteemid tuleb aegsasti uute oludega kohandada. Rohkem paindlikkust on praegugi tarvis. Meiegi poole on pöördutud selle pärast, et tervisekindlustusest ei saa osa, kui sissetulekud on ebaregulaarsed, kuigi nendelt ebaregulaarsetelt sissetulekutelt on maksud makstud. Öeldakse, et alati on nii olnud, et sotsiaalmaksu sissemaks peab olema regulaarne. Jah, varem nii oli, edaspidi võib-olla ei peaks nii olema. On väga hea, et jagamismajandusest saadava tulu maksustamiseks otsitakse sobivaid teid.
Veel üks minu ametiaja prioriteetidest on kirjas koondnimetuse "Elulõpu väärikus" all. See on inimlikult valus ja eetiliselt väga mitmetahuline teema: olukord erihooldekodudes, hooldekodudes ja kodudes, kus lähedane vajab pidevat hooldust. Õiguskantsler ei saa siin muud teha kui erihooldekodusid ja psühhiaatriahaiglaid kontrollida, kontrolli tulemused avalikuks teha, võimaluse korral ka soovitada seal, kus riigil on raha, kasutada seda nii, et näiteks dementsete inimeste hooldus oleks inimlikum. See on võimalik, see ei nõua tingimata suurt lisaraha ja igale patsiendile isiklikku hooldajat. Me saame neist probleemidest rääkida ja usun, et koos teiega on siin võimalik edasiminek. Eraldi küsimus on see, kuidas leevendada hirmu enda ja lähedaste saatuse pärast, eraldi küsimus on ka see, mida me saame ja tohime ise otsustada selleks ajaks, kui enese käekäigu eest ise enam otsustada ja hoolt kanda ei saa, ometi tahaks, tahaks vastutada ka oma elu selle osa eest. Alustasime nende küsimuste arutamist arvamusfestivalil, oktoobri alul on see teemaring jutuks Põhja- ja Baltimaade õiguskantslerite ning ombudsmanide kohtumisel Helsingis ja loodan tuleval aastal asjakohase ettekandega teie ette astuda. Võib-olla on see ka üks teema, kus meie õiguskantsleri ametkond võiks võtta Euroopas eestvedaja rolli. Rahvusvahelise Ombudsmani Instituudi Euroopa regiooni juhatuse liikmena olen meile praeguseks eest vedada võtnud Eestile iseenesestmõistetava digitaalühiskonnas inimese õiguste kaitsmise teema. Seetõttu täieneb ka meie ametkond. Rahvusvahelise sertifikaadiga IT-audiitor liitub meiega aga ennekõike sel põhjusel, et oleksime jälitus- ja julgeolekuasutuste kontrollimisel ning laiemalt inimese õiguste kaitsel digiühiskonnas täpselt nii põhjalikud ja tõhusad, nagu tarvis on.
Austatud Riigikogu! Olen korduvalt teie ees rõhutanud, et kui kas või üks inimene Eestis on jäänud põhiseadusvastase normi tõttu hätta või saanud kannatada, tuleb see norm parandada. Ma tänan teid väga selle mõtteviisi jagamise eest! Aitäh!