Aitäh! Põhimõtteliselt on mul muidugi võimalik teiega nõustuda, et teie maailmavaade on olnud järjepidev. Kas ka arusaadav, see on juba täiesti eraldi küsimus, ning kas maailmavaateliselt selgelt determineeritud, see on juba hoopis eraldi küsimus. Aga mitte selleks ei tulnud me siia, et arutada Vabaerakonna ideoloogilist telge, vaid me oleme tulnud siia selleks, et rääkida üürimajadest. Teie hoiak, mida ma lugesin teie küsimusest välja, on iseenesest, ma arvan, loogiline. Tõepoolest, kui me soovime, et maapiirkondades ja väikelinnades toimuks areng, siis on kindlasti loogiline panustada eeskätt just sellesse, et kohapeal loodaks töökohti, ja kui töökohad on loodud, siis on mitmed ettevõtted ka omal initsiatiivil olemasolevat elamufondi renoveerinud.
Ma nõustun teie hinnanguga, et üle Eesti on küllaltki palju kortereid – ka riigi omanduses on, muuseas, mitusada sellist korterit –, mida on põhimõtteliselt võimalik renoveerida, kui tuvastatakse, et just selles piirkonnas on suur turutõrge ja hädasti on vaja neid kortereid kellelegi üürile anda. Neid kortereid, mis on eraomandis ja mis kas vajavad renoveerimist või on kasutamata, on üle Eesti mitmel pool. Tõepoolest, enne kui asuda kangelaslikult uusi hooneid ehitama, tuleb analüüsida, kas olemasolev elamufond on ikka kindlasti ebapiisav. Ma saan kinnitada, et seda kõike me ka teeme. Nagu öeldud, ettevõtlusminister tuleb ettepanekutega valitsuse ette sügisel. Siis saame me arutada, mida me saame ette võtta, kus täpselt on turutõrge ja mis on kõige mõistlikum viis selle vastu võitlemiseks. Ma saan öelda, et koalitsioonileppe kompromissina oleme aktsepteerinud, et riik üürituru probleemiga tegeleb, aga seda, et riik ehitab tuhandeid kortereid üle kogu maa, ma tõenäoliseks ei pea.