Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kuuenda töönädala neljapäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Marika Tuus-Laul!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Minul on Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda arupärimine tervise- ja tööminister Urmas Kruusele. Nimelt jõudis hiljuti avalikkuse ette info, et haigekassa kaalub alates 2016. aastast kõikidel erialadel saatekiri kohustuslikuks teha. See tähendab, et edaspidi ei pääse ilma saatekirjata silmaarsti ega günekoloogi juurde, psühhiaatri vastuvõtule, naha- ja suguhaiguste arsti ega pulmonoloogi juurde, mis tundub meile väga kummaline. Seda nimetatakse eriarstiabi kättesaadavamaks tegemiseks. Nii et paneme filtri ette ja ongi parem. Haigekassa seisukoht on, et perearstid suudavad kõik probleemid ise lahendada, aga arstid arvavad teisiti. Naistearstide selts annab hinnangu, et seda ei ole mõistlik teha, kui arstidel ei ole vajalikku ettevalmistust, aparatuuri ega kabinetti. Perearstid arvavad, et kõiki neid asju ei saa võtta lihtsalt ühtse kogumina. Paljud arstid on rõhutanud, et sellest saab probleem, et perearstid kujunevadki vaid saatekirja väljaandjaks. Loomulikult koormaks see omakorda kogu arstisüsteemi. Meil on selle kohta rida küsimusi. Kõigepealt see, kas niisugune filtrisüsteem ikka lühendab järjekordi, ja seejärel veel mitu küsimust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnepulti Kadri Simsoni!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioon algatab tulumaksuseaduse § 48 muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu kohaselt ei loeta erisoodustuseks tööandja kulutusi töötaja või teenistuja spordiga tegelemise kulude katmisel, kui need kulud ei ületa kalendriaastas 500 eurot töötaja või teenistuja kohta. Kui me ei karista tööandjaid selle eest, et nad panustavad oma töötaja tervisesse, siis loome parema eelduse selleks, et väheneb töötajate kutsehaigustesse haigestumise risk, kindlasti kasvab ka motivatsioon ning paraneb tervis. Tervisliku elustiili toetamine on kasulik kõigile. Töötervise edendamine mitte ainult ei paranda tervist ega vähenda töötajate töölt puudumist. Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri arvutused näitavad, et iga töötervise edendamisse investeeritud euro toob tööandjale tagasi 2,5–4,5 eurot ja kasu saavad nii töötajad kui ka tööandjad, samuti ühiskond üldiselt, sest väheneb töötervishoiu- ja kogu tervishoiusüsteemi üldine koormus. Meie Praxis on samuti hinnanud selle muudatuse maksumust ja tegelikult on olukord praegu niisugune, et deklareeritud soodustust annavad üksnes väga vähesed ja see tulu moodustab 0,3% kõikidest erisoodustusmaksudest. Teisisõnu, riik saab aastas seda maksutulu üksnes mõned sajad tuhanded. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab selle menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Samuti olen vastu võtnud ühe arupärimise. Kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle viivitamatult adressaadile.
Täna on mul ka teateid edasi anda. Austatud Riigikogu liikmed, sel reedel ehk homme, 24. oktoobril toimuvad istungisaalis Balti Assamblee 33. istungjärk ja 20. Balti Nõukogu. Seoses sellega palun teil oma laudadelt ja sahtlitest olulised materjalid kaasa võtta. (Sumin saalis.) Seda võib teha peale istungi lõppu, kohe praegu ei pea koristama hakkama.
Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 81 Riigikogu liiget, puudub 20.

Me läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 604 kolmas lugemine. Marianne Mikkol on kõnesoov. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja!

Palun korraks vabandust! (Juhataja helistab kella.) Hea saal, liiga palju on suminat. Marianne Mikko, palun jätkame!

Eile kinnitas Euroopa Parlament ametisse Euroopa Komisjoni eesotsas Jean-Claude Junckeriga. 1. novembrist tööle hakkavas komisjonis on ühe volinikuga esindatud kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, kaasa arvatud Eesti. Euroopa Parlamendi otsusele eelnes ridamisi tunde kestvaid tõsise loomuga kuulamisi. Meenutagem, selles protsessis oli draamat, aga ka tragöödiat. Pean silmas Sloveenia volinikukandidaati, kes tuli välja vahetada, sest Euroopa Parlament ei pidanud Sloveenia ekspeaministrit Euroopa Komisjoni voliniku koha vääriliseks. Probleeme oli teistelgi riikidel, ja mitte ainult idablokki kuuluval Ungaril, vaid näiteks ka Prantsusmaal.
Sotsiaaldemokraadid esitasid sel kevadel oma demokraatiapaketi. Üks meie mõte oli ja on muuta Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadi esitamise korda. Praeguse hetkeni on nii, et voliniku esitamine on valitsuse ainupädevuses. Meie aga tahame vastutust jagada ja tahame laiapõhjalist demokraatlikku otsustamist, mitte nii, et valitsus nimetab ainuisikuliselt, vaid et ka rahva valitud parlament kiidaks kandidaadi heaks. Riigikogu küll arutab praegu valitsuse kandidaadi vastavust, samas ei saa pakkuda oma alternatiive. Sotsiaaldemokraadid peavad tähtsaks läbipaistvust, mis on parlamentaarse demokraatia üks tunnus. Igasugune avalikkuse kaasamise vorm on SDE jaoks oluline, nagu ka see, et eestlasest volinik oleks Brüsselis parim, keda meil Eestist välja panna on.

Palun vabandust, esineja! (Juhataja helistab kella.) Austatud Riigikogu liikmed, arutelu koht on kusagil mujal, praegu me kuulame ettekandjat. Palun jätkame!

Suur tänu! Riigikogu liikmete hääletamist nõudev eelnõu 604 teeb Vabariigi Valitsuse nimetatud Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadi konkurentsivõimelisemaks Euroopa Parlamendis. Eesti volinik ära kuulata Riigikogu ees tähendab seda, et Eesti mees- või naispoliitik käib siinsamas Toompeal läbi parlamendiliikmete küsimuste risttulest, enne kui ta Brüsselis ja Strasbourgis europarlamendi liikmete, 28 liikmesriigist valitud tipp-poliitikute teravdatud tähelepanu alla satub. Nagu öeldakse, raske õppusel, kerge lahingus. Peame oma eelnõu tähtsaks veel seetõttu, et just sotsiaaldemokraatide tahte järgi toimus sel aastal mõned kuud tagasi siinsamas saalis valitsuse esitatud volinikukandidaadi kuulamine. Teisisõnu, 1. novembrist Euroopa Komisjoni asepresident, digitaalturu volinik Andrus Ansip sai oma esimesed eurovoliniku tuleristsed meie kõikide kaasabil. Julgen kinnitada, et sestap oli ka tema esinemine europarlamendis kindlam, kui olnuks ilma sellise kuulamiseta. Kutsun kõiki hääletama sotsiaaldemokraatide eelnõu ehk teisisõnu demokraatia poolt. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Urmas Reinsalu!

Austatud parlamendiliikmed! Kuulasin siin eelkõnelejat ja imestasin. Tuleb välja, et meil seisab praegu parlamendis ees hääletus, kas Eestis on demokraatia või mitte, hääletus demokraatia poolt. See jutt või sõnad, millega seda eelnõu põhjendatakse, on küll pehmelt öeldes pentsikud. Esiteks see, et volinikukandidaadi kuulamine Eesti parlamendis on avalikkuse kaasamine. Parlament on kõrgeim organ, kellel on otse rahvalt saadud mandaat, ja me kõneleme sellest, et see on avalikkuse kaasamine. Proua rahvaesindaja, teie oletegi otsustaja, parlament ei ole avalikkuse kaasamise organ.
Teiseks, jutt sellest, et Eesti parlamendis toimuv menetlus on õppus. Ei ole. Me oleme Eesti rahva esindus, kes otsustab Eesti rahva käest saadud mandaadi alusel mitmesuguseid asju. Ma mõistan sotsiaaldemokraatide kimbatust teha keerulises olukorras, raskes olukorras olemuselt üsna muutunud eelnõu puhul head nägu. Sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu väga põhimõtteline valik oli, et volinikukandidaat peab saama parlamendi mandaadi. Euroopa riikides minu mälu järgi vist Leedus antakse kandidaadile parlamendi mandaat, lõviosas riikides seda mandaati ei anta. See on otsustamise koht, kas rahvaesindus soovib sellist võimu või ei soovi, aga siin tuleb teha selge otsus – jah või ei. Sotsiaaldemokraadid pakkusid selle selge otsuse välja. Kuid üllatus-üllatus, sotsiaaldemokraadid jõudsid valitsusse ja eks selle nimel tuli teha kompromisse. Ja kompromiss on praegu selline, et parlamendil ei ole selles küsimuses mitte mingit pädevust, aga luuakse ettekujutus, otsekui parlamendis tegeldaks sellega.
Minu väide on, et see ei ole mitte parlamendile volituste juurdeandmine või Eesti demokraatia arendamine, vaid vastupidi, niisugune näiv pädevuse tekitamine on parlamendi alandamine. See on olukord, kus te sisuliselt püüate anda parlamendile mitte isegi kummitempli rolli, et otsus heaks kiita, vaid te püüate anda parlamendile rolli, kus tegu on näiva pädevusega. Meil on tekkinud parlamentaarne tava, et kõrgetesse ametitesse asujad tutvustavad parlamendis oma seisukohti, ja ma arvan, et see on väga hea. Ma arvan, et ilma seadust muutmata võiksid käia siin ka Euroopa Parlamenti valitud. Kutsuksime nad siia ja nad selgitaksid, milline on nende visioon ja vaade Euroopa asjade ajamisele, räägiksid, mida nad Brüsselis teevad. Me ei pea selleks koormama seadust näivpädevusega. See on üsna ohtlik trend, mis meid Eestis ähvardab: kui meil ei ole julgust või võimalusi tegelikke otsuseid langetada, siis me tekitame näivotsuseid. Otsus on otsekui tehtud, linnuke läheb kirja, midagi on muudetud, aga midagi ju ei muutu.
Armsad sõbrad! Selline näiv asendustegevus ei ole see, milleks parlamenti on tegelikult volitatud. Seetõttu Isamaa ja Res Publica Liit ei osale selles hääletuses. Aitäh!

Aitäh! Palun järgmisena Priit Toobal!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Euroopa Komisjoni liige on üks riigi kõrgemaid esindajaid Euroopa Liidu juhtimisel. Keskerakond peab igati asjakohaseks tuua arutelu Eesti esindaja määramise üle valitsuse laua tagant just siia parlamendisaali, kuid mitte üksnes arutelu, vaid ka otsustamisõigus kandidaadi heakskiitmisel ja Euroopasse esitamisel.
Käesoleva aasta 18. jaanuaril käis volinikukandidaadi nimetamise idee esimesena välja just meie erakonna esimees, vaid kolm päeva hiljem tegi samasuguse otsuse ka sotsiaaldemokraatide erakonna juhatus. Lubage mul tsiteerida sotside juhatuse liiget Jevgeni Ossinovskit: "Peaksime lõpetama läbipaistmatu tagatoapoliitika selles küsimuses, mis muudab volinikukandidaadi salakokkulepete pantvangiks. Praegu on asi muutunud koalitsioonierakondade omavaheliseks valimiseelseks iludusvõistluseks, kus oma kandidaati upitatakse ja mustatakse vastast. [---] Niivõrd tähtsa ametiposti mehitamisel peaks lõppotsuse kindlasti tegema Eesti rahvaesindus Riigikogu." Mõni aeg hiljem esitasid ka sotsid nn demokraatiapaketis ühe eelnõuna volinikukandidaadi määramise õiguse andmise parlamendile. Olime justkui mõttekaaslased leidnud, aga läks nagu sotsidega ikka. Valitsusse minnes olid nad nõus eelnõu oluliselt muutma ehk tegelikult sisust tühjaks tõstma. Pärast neid muudatusi kõnesolevas eelnõus on parlamendile jäetud vaid vaatamise, kuulamise ja küsimise õigus, kuid otsustamine on sotse endid tsiteerides ikka läbipaistmatu tagatoapoliitika ja jäetud salakokkulepete tegijate kätte. Meile pakutakse siin saalis, kui meelde tuletada volinikukandidaat Ansipi nn kuulamist, kiidulaulu ühele mehele, mille järele meie küll vajadust ei näe.
Pädev ei ole argument, mida Riigikogus otsustajate vastased peamiselt ette toovad, et parlament on kandidaadi esitamiseks vale koht seepärast, et see paneks Euroopa Parlamendi justkui sundseisu või tekitaks kahe parlamendi vahel vastasseisu juhul, kui esitatud kandidaat Euroopas toetust ei leia. Tuletan meelde, et Riigikogu esitaks oma otsusega üksnes kandidaadi voliniku kohale, mitte ei saadaks uut volinikku siit juba koos kohvritega teele. Lõppotsustamine jääks ikkagi parlamendile Brüsselis. Ja mis see parem või targem olukord oleks, kui valitsuse nimetatud kandidaat Brüsselist sobimatuse tõttu tagasi saadetaks? Ei kuidagi. Leedu nimetab volinikukandidaadi just oma riigi parlamendis ja ma leian, et me võiks neilt õppida.
Keskerakonna fraktsioon ei lepi volinikukandidaadi nimetamisel pooliku, tegelikult sisutühja variandiga ja meie sellele eelnõule oma poolthääli ei anna. Aitäh!

Palun, Rait Maruste!

Tänan, proua juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna positsioon on selgelt toetav selles asjas, et parlament võiks Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadi ära kuulata. Me tegime seda alles mõni aeg tagasi, nagu te mäletate. Ärakuulamine andis meile nii võimaluse küsimusi esitada kui ka küsimuste kaudu oma arvamust väljendada. See on kindlasti samm laiema demokraatia ja kandidaadi suurema legitimatsiooni suunas. Kas see päris niimoodi ka jääb, eks aeg näitab. Liigume edasi. Suur sõnameister Urmas Reinsalu nimetas seda parlamendi alandamiseks ja näivaks asendustegevuseks. Tuletaks siis kolleegile meelde, et parlament ei ole ainult õigusloome, seadusandlike eelnõude menetlemise koht, vaid on ka parlamentaarse järelevalve ja parlamentaarse diskussiooni koht. Just seda me oma volinikukandidaadi puhul siin tegime. Senine kodu- ja töökorra seadus ei näinud ette regulatsiooni selliseks puhuks, ja seda mõistetavalt, sest see oli ju suhteliselt uus olukord. Me rakendasime olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu regulatsiooni, aga see ei ole adekvaatne kõnealuse situatsiooni jaoks. Nüüd, selle seadusega me loome asjakohase regulatsiooni, et järgmisel korral oleks meil olemas täpne õiguslik alus. Palun teid eelnõu toetada! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 604 lõpphääletus. Me valmistume lõpphääletuseks.
Austatud Riigikogu, kuna käesolev eelnõu nõuab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 67 Riigikogu liiget, puudub 34.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 604. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu oli 5, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Me läheme meie tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku, võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu 713 esimene lugemine. Head kolleegid, ma palun saalis vaikust! Ärevus on täna kuidagi väga suur. Ma palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Andres Anvelti!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on au tutvustada teile Vabariigi Valitsuse poolt heaks kiidetud tsiviilkohtumenetluse seadustiku, võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu 713. Kõnekeeles nimetatakse seda veel ka krediidi kulukuse määra eelnõuks, SMS-laenu vastaseks eelnõuks ja liigkasuvõtmise vastaseks eelnõuks. Nagu öeldakse, ongi heal lapsel ikka mitu nime. See on üks koalitsioonilepingu olulisi punkte, mis hõlmab kiirlaenuprobleemi vähendamist ja lahendamist Eestis. Lisaks praegu arutatavale eelnõule on Justiitsministeeriumist lähiajal teie lauale tulemas ka eelnõu, mis käsitleb võlgade väljanõudmisega seotud kulude ülempiiri kehtestamist. Samuti on kiirlaenuturu korrastamise eesmärgid seadnud endale Rahandusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Sotsiaalministeerium.
Nüüd aga täpsemalt käesolevast eelnõust. Eelnõu üldine eesmärk on kaitsta tarbija kui lepingulise suhte nõrgema poole huve ja õigusi. Muudatustega soovitakse kindlustada tarbija õigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele ning tagada, et tarbija ei peaks tarbijakrediidilepinguga seoses kandma ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Eelnõuga muudetakse tsiviilkohtumenetluse seadustikku, et keelata tarbijakrediidilepingutest tulenevate vaidluste lahendamine vahekohtus, ning võlaõigusseadust ja tsiviilseadustiku üldosa seadust, et kehtestada ülempiir tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määrale. Eelnõus kavandatu kohaselt on tulevikus tühine vahekohtu kokkulepe, mille esemeks on tarbijakrediidilepingust tulenev vaidlus. Vahekohtus lahendatakse vaidlusi juhul, kui vaidluse pooled on kokku leppinud vaidluse lahendamise allutamises vahekohtule. Selline võimalus on ette nähtud eelkõige ettevõtjate omavaheliste majandustegevusest tulenevate vaidluste tõhusat lahendamist silmas pidades. Vahekohtu menetlus on üldjuhul kiirem kui riiklik kohtupidamine, samas võivad menetlusreeglid vahekohtus olla lihtsustatud ja menetlusstandardid madalamad. Tarbijast krediidivõtja õigused ei pruugi seega vahekohtu menetluses olla piisavalt kaitstud. Eelnõu kohaselt ei saa oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja kokku leppida tarbijaga peetavate vaidluste lahendamises vahekohtus ja vahekohtul ei ole pädevust tarbijakrediidilepingust tulenevaid vaidlusi tulevikus lahendada.
Peamine muudatus puudutab aga krediidi kulukuse määra. Kavandatu kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab Eesti Panga viimati – kas siis 1. jaanuaril või 1. juulil ehk pool aastat tagasi – avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Märgin, et ka kehtivas õiguses on olemas krediidi kulukuse määra piirangu regulatsioon, millega on üritatud tarbijat kaitsta ebamõistlikult kõrgete kuludega tarbijakrediidilepingute eest. Selline tarbijakrediidileping võib tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 alusel olla heade kommete vastane ja seetõttu ka tühine. Kuid probleem on selles, et kehtiva õiguse alusel peab tarbija olema valmis tõendama, et ta on teinud tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest mõjutavast asjaolust. Praktikas ei ole tarbija üldjuhul võimeline seda tegema.
Eelnõu kohaselt on aga tarbijakrediidileping tühine juba liiga kõrge krediidi kulukuse määra tõttu. Muid heade kommete vastasust kaasa toovaid eeldusi, mille tõendamine on kehtiva õiguse alusel osutunud tarbijale liiga keeruliseks, eelnõu järgi enam arvestama ei pea. Kohus kontrollib tehingu tühisust ametiülesannetest tulenevalt, tarbija ise ei pea tühisusele tuginema. Kui tehing on tühine, on tarbija kohustatud tagasi maksma laenatud rahasumma ja tasuma selle pealt ainult seadusjärgset intressi, mis on praegu väga madal – 0,15% aastas. Tarbija ei pea maksma muid liiga kõrgeid tasusid raha kasutamise eest. Seeläbi saame luua regulatsiooni, mis kaitseb ühelt poolt tarbijat liiga suurte raha kasutamise kulude eest ning teisalt suunab tarbijakrediidi andjat lähtuma mõistlikust krediidi kulukuse määrast.
Märgime, et Justiitsministeerium on eelnõu koostamisel pööranud suurt tähelepanu ka selle põhiseaduspärasusele. Ühiskonna üht rühma kaitsev kohustus võib endast kujutada ka mõnda teist rühma koormavat piirangut. Kuna eelnõuga piiratakse tarbijakrediidilepingu poolte võimalust leppida kokku lepingu alusel makstavates tasudes, mis ületavad seaduses sätestatud ülempiiri, siis riivab eelnõuga kavandatav regulatsioon põhiseadusega kaitstud vaba eneseteostuse õigust ja ettevõtlusvabadust. Aga kuigi, nagu ma ütlesin, eelnõuga riivatakse neid vabadusi, ei ole tegemist nimetatud põhivabaduste rikkumisega. Loodavat regulatsiooni tuleb vaadelda ka põhiseadusest tuleneva sotsiaalriigi põhimõtete valguses. Sotsiaalriigi põhimõtted on Riigikohus sisustanud järgmiselt. Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abistada neid, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. Sellest on tuletatav lepingulise suhte nõrgema poole õiguste kaitseks seaduses sätestatav asjakohase regulatsiooni võimalus. See kehtib ka tarbijakrediidi suhetes, kus nõrgem pool on krediidivõtjast tarbija. Seletuskirjas oleme täiendavalt selgitanud meetmete vajalikkust, sobivust ja ka mõõdukust.
Kindlasti on seaduse menetluses oluliseks taustaks olnud ka rahvusvaheline kogemus. Eesti on jäänud oma piirkonnas üheks vähestest, kus puudub tarbijakrediidilepingute ja kiirlaenude sisuline regulatsioon, samuti järelevalve nende asutuste või firmade ja ettevõtete üle, kes neid krediite välja annavad. Kindlasti tuleb meeles pidada seda, et tarbijakrediidi kulukuse määr ei ole pelgalt intress. Intress võib moodustada sellest tühise osa, kui me paneme siia lisaks mitmesugused lepingutasud, näiteks liisingulepingute puhul kuni kindlustuskohustusteni välja.
Eelnõu jõustumise ajaks oleme pakkunud 1. juuli 2015. Selline jõustumise aeg on valitud, arvestades eeldatavat eelnõu menetlemise aega ning vajadust jätta seaduse rakendajale ettevalmistusaeg uue regulatsiooni kohaldamiseks. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu! Ken-Marti Vaher esitab küsimuse.

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! See eelnõu on nüüd küpsenud eri ministeeriumides, sh päris mõnda aega ka Justiitsministeeriumis. Viimane tuline vaidlus, eelkõige just Justiitsministeeriumi ekspertidega, oli meil ligikaudu viis aastat tagasi. See puudutas tsiviilseadustiku üldosa seadust ja ka seda, mis seletuskirjas on lahti räägitud, eelkõige heade tavade vastasust. Praegu on seletuskirjas tõdetud, et need sammud, millega Justiitsministeerium toona nõus oli, ei ole päris piisavad. Minu küsimus on aga sellesama krediidi kulukuse määra kohta. Ma saan aru, et nii eelnõu esialgses versioonis kui ka valitsusel oli ligikaudu pool aastat tagasi arusaam, et krediidi kulukuse määr võiks olla madalam, et võtaks eeskuju Soomest. Nüüd on kooskõlastusringil jõutud ikkagi arusaamani, et see võiks olla kolmekordne viimase kuue kuu keskmine. Ole hea ja selgita, millest tekkis eelnõu kooskõlastusringil selline muudatus.

Aitäh! Kõigepealt natuke selle sinu remargi kohta, enne kui ma küsimusele vastan. Eks me teame ju, et väga paljud asjaolud seadusandluses sõltuvad poliitilisest tahtest, ning vajadus ja võimalus selle küsimusega edasi liikuda tulenes ka praeguses koalitsioonis sellest, et oli olemas poliitiline tahe.
Kui aga tulla kahe- või kolmekordse krediidi kulukuse määra otsustamise protsessi juurde, siis võin öelda, et Justiitsministeeriumil on selles küsimuses olnud viimase ligi poole aasta jooksul mitmeid kohtumisi asjast huvitatud pooltega, kellest kindlasti väärivad äramärkimist kaubandus-tööstuskoda, pangaliit ja liisingühingute liit. Eesmärk oli aru saada, milline on see krediidi kulukuse määr, mis lubaks normaalse kasumlikkusega tegutseda ka nendel organisatsioonidel ja firmadel, kes pakuvad turul normaalselt vajalikke, eesmärgipäraseid tooteid, näiteks järelmaksu- ja liisingutooteid. See oli põhiline probleem, mis tuli ilmsiks nendes läbirääkimistes ning puudutas 2% ja 3%. Ma tahan siia juurde lisada, et kui me vaatame, mis tegelikult kiirlaenuturul toimub, siis kiirlaenufirmade protsendid pole ju mitte kordi, vaid on kohati isegi kümneid kordi suuremad kui see kolmekordne krediidi kulukuse määr. Jah, tuleb küll märkida ühte asja. See seaduseelnõu on juba menetlemise ajal ja ka ühiskondliku diskussiooni kaudu mõjunud positiivselt näiteks kiirlaenufirmade reklaamidele, mida me minu meelest kahjuks liiga palju, söögi alla ja söögi peale telekast näeme ja raadiost kuuleme. Kiirlaenufirmad tulid välja toodetega, kus krediidi kulukuse määr on kohati isegi madalam kui see kolmekordne, mis on seaduseelnõus välja pakutud. Kuid arvestada tuleb sellist väga olulist tõsiasja, et krediidi kulukuse määra puhul sõltub kõik laenatavast summast. Näiteks suurema laenu puhul on võimalik näidata krediidi kulukuse määra tunduvalt madalamana ja jätta mulje, et tegelikult on see number võib-olla 50–60%, väiksema laenu puhul on ta jälle suurem, küündides kümnetesse tuhandetesse. See seaduspügal paneb paika üldise määra, üle selle ei tohi minna, üle kolmekordse krediidi kulukuse määra ei tohi minna isegi näiteks väikelaenude puhul. Mis ma tahan öelda? Selleks, et saavutada tasakaal turul ja vaadata, et eesmärgipärased, nii majanduskäibe kui ka olmekäibe jaoks vajalikud liisingu- ja järelmaksutooted ei saaks kannatada ning turul oleks jätkuvalt konkurents, jõutigi nende läbirääkimiste tulemusena kolmekordse krediidi kulukuse määra juurde.

Aitäh! Palun, Mihhail Korb!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra minister! Te ise nimetasite mitut probleemi, mis selles valdkonnas on. Esimene probleem on kõrvalkulud, mis on krediidiga seotud, ma mõtlen näiteks meeldetuletuskulusid ja sõnumi saatmise kulusid. Teine suur küsimus on, et praegu teostab järelevalvet nende organisatsioonide üle Tarbijakaitseamet, mitte Finantsinspektsioon. Kas teile ei tundu, et te alustasite natuke valest otsast? Kõigepealt oleks vaja see turg ära reguleerida, panna korralikud organisatsioonid, st finantsorganisatsioonid jälgima firmasid, kes annavad laenu, ja pärast seda kehtestada krediidi kulukuse määr.

Aitäh! Ma tulen oma sissejuhatava kõne algusesse tagasi ja märgin, et see eelnõu on ainult üks osa koalitsioonis kokkulepitud nn SMS-laenude probleemi lahendamise paketist. Praegu on juba siiapoole, teie saali poole liikumas näiteks eelnõu sellesama asja kohta, mida te märkisite – see on nn uue äriliigi ohjeldamise seaduse eelnõu, mis käsitleb väljanõudmiskulusid. Meie praktika on näidanud, et on olnud selliseid juhtumeid, kus krediidi kulukuse määr ja kõik sellega seotu võib-olla ei olegi nii kõrge, aga põhiline osa kasumist teenitakse siis, kui krediiti hakatakse tagasi nõudma. Meeldetuletuskirjade hind võib küündida kuni mitmesaja euroni. See seaduseelnõu, mis on kohe-kohe teie ette jõudmas, paneb ka nendele väljanõudmiskuludele väga konkreetselt päitsed pähe. See on üks asi.
Teine asi, mille te ka väga õigesti välja tõite, puudutab kõnealuste firmade ja ettevõtete kontrolli turul. Rahandusministeerium on just saatnud Justiitsministeeriumisse kooskõlastamiseks krediidiasutuste, krediidivahendajate seaduse eelnõu, millega sätestataksegi teatud kohustused nende asutuste kontrollimisel, mis ei ole otseselt krediidiasutused. Krediidiasutustest eristab neid see, et krediidiasutused võtavad ka hoiuseid vastu, mistõttu nõuded on natuke teised. Sisuliselt seatakse sisse analoogne kontroll ka Finantsinspektsiooni poolt. See eelnõu jõuab veel Riigikogu praeguse koosseisu kätte. Kõik see ei toimi aga eriti hästi, kui sedasama laenu turul ikkagi ilma mingisuguste piiranguteta pakutakse. Ka seda probleemi käsitlev eelnõu on siiapoole liikumas. Nii et eelnõud, mis käsitlevad kõiki neid probleeme, mida te väga õigesti välja tõite, saavad olema teie laual, jäävad teie otsustada. Valitsus on endale sellise eesmärgi võtnud ja nüüd oleneb kõik teist. Ma loodan, et nii nagu praegu arutatavat eelnõu toetate kindlasti ka neid järgmisi eelnõusid ja me saame sellele probleemile päitsed pähe.

Suur tänu! Ken-Marti Vaher, teine küsimus.

Tänan! Lugupeetud ettekandja, aitäh eelmise vastuse eest! Ma lähen natuke konkreetsemalt edasi. Mis puudutab Soome näidet, siis te olete seletuskirja leheküljel 11 selgitanud erinevust selle eelnõu ja Soomes kehtiva seaduse vahel. Minu küsimus tulenebki sellest, et Soomes on krediidi kulukuse määr väiksem ja on sihitud konkreetsele laenugrupile, milleks ka Soome ühiskonnas on tõenäoliselt just väiksema suurusega laenud. Nad on piiranud selle alla 2000-euroste laenudega ja on välistanud just nimelt needsamad liisingulepingud, mida te mainisite ja millest tulenevalt te ka kooskõlastusringil eelnõu muutsite, tulles jälle tagasi kolmekordse määra juurde, mis on sisuliselt praegu ju 100%-line krediidi kulukuse määr. Kas te kaalusite ka võimalust sihitada seda eelnõu täpsemalt ja sätestada näiteks samasugune lahendus, nagu meie põhjanaabrid on valinud oma seadusse?

Aitäh! Ütleme niimoodi, et Eesti ja Soome seadusandlus ei ole just sama lähedased sugulased, kui me rahvuste poolest oleme. Soome seadusandluse alustalad ei ole võib-olla ka nii sügavalt kinni Saksa õiguses. Me oleme seda asja arutanud, küsimus on nende kahe liigi eraldamises. Me proovime ära hoida seda riski, et tooteid hakatakse nimetama teise nimetusega. Ma pakun praegu täitsa eksprompt välja, et kui liising jääb näiteks kuidagi tarbimiskrediidist väljapoole, siis keegi võtab kätte ja hakkab liisima raha või mida iganes. Neid võimalusi on palju. Me nägime, et meie õigusest tulenevalt on pigem vaja hoida neid ühes ruumis, ja seda teed me ka läksime.

Aitäh! Palun, Mihhail Korb, teine küsimus!

Austatud minister, aitäh eelmise vastuse eest! Tahaks teada teie üldhinnangut või visiooni. On selge, et kiirlaenul on oma roll ja koht majanduses. Loomulikult tuleb seda valdkonda reguleerida, aga missugune on kaugem visioon, kuhu see sektor võiks jõuda, kui suurt rolli ta võiks kogu finantssüsteemis mängida. Lihtne küsimus: kas on teada, kui suur on kiirlaenude osa kõikidest laenudest, mis praegu võetakse?

Aitäh! Kahjuks väga objektiivset suurust ei ole võimalik välja tuua, kui palju täpselt on neid laenajaid ja kui suure summa moodustavad sellised laenud kogu laenuturust. Kindlasti ei ole see turg võrreldav näiteks eluasemelaenu turuga või ettevõtete laenuturuga, aga ta küündib siiski sadadesse miljonitesse ja puudutab kindlasti pea iga kümnendat eestimaalast. Mida see tähendab? See tähendab seda, et ta on sügavalt juurdunud, see tähendab, et selle laenuturu liberaalsus on võimaldanud inimesi n-ö võlaspiraalidesse tõmmata ehk ühe olemasoleva laenu kustutamiseks võetakse uus. Eesmärk on kaotada kõigi nende piirangute panemisega võimalus võtta liigkasu. Me ei saa ega tohigi laenuturgu turumajanduse tingimustes likvideerida, küll aga saame seda ohjata ja piirata just sularahalaenu turgu, hoides õiget proportsiooni selle teenuse pakkumise ja selle pealt kasumi teenimise vahel. Kui vaadata mõjusid laiemalt, siis Soomes vastu võetud seadus vähendas laenuturul pakutavaid teenuseid. Näiteks kiirlaenude väljastamine on vähenenud umbes 1/3 võrra, kui enne oli tarbijakrediidi andjate registris üle 87 pakkuja, siis nüüd on neid järele jäänud 52. Meil ei ole seda registritki, aga uus krediidiandjate ja -vahendajate seadus kindlasti sellise ülevaate loob. Nii et pikemas perspektiivis on kindlasti eesmärk kiirlaenuturgu ohjeldada ja anda inimestele võimalus sellest spiraalist välja tulla, kuidas ma ütlengi, mitte orjata ühte ja sama laenujada.
Kindlasti tuleb ära märkida, et me räägime küll palju krediidi kulukuse määrast, aga asi, mis on kas just kahe silma vahele jäänud, kuid ei ole võib-olla nii palju emotsioone tekitanud, on vahekohtute küsimus. Vahekohtute küsimus on väga oluline just sellest aspektist – eriti sai see selgeks Läti näitel, kus vahekohtud asusid massiliselt neid probleeme lahendama –, et sisuliselt seesama isik, kes pakub sulle kiirlaenu, võib teises kabinetis käituda vahekohtunikuna. Selge on see, et sellest head nahka ei tule. See on täpselt samuti oluline. Kohtust saab inimene ka korraliku õigusliku kaitse, mitte ei ole sunnitud alla kirjutama laenulepinguga seotud vahekohtu kohustusele.

Aitäh! Palun, Peeter Laurson!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui tarbijakrediidileping on tühine, milline on siis teie arvates tarbija koormus tõestamaks, et see krediidileping on tühine? Kui palju peab tarbija selle nimel vaeva nägema ja kui suur see kulu võib olla?

Hea küsimus selles mõttes, et iseenesest, kui summa lepingus on suurem kui kolmekordne krediidi kulukuse määr, siis leping ongi tühine. Ehk kui ta on sellise lepingu sõlminud, siis tal on mitmesuguseid võimalusi. Kui teine pool jätkuvalt nõuab selle lepingu täitmist ega allu seaduslikule regulatsioonile, siis ta saab pöörduda kohtusse ja nõuda lepingu tühistamist. Aga selle eelnõu mõte ongi see, et ei tohi ju anda kõrgema krediidi kulukuse määraga laenusid. Kui ettevõtja seda ikkagi teeb, siis ta rikub otseselt seadust. Lõppkokkuvõttes võib see olla tarbijale isegi mingil määral kasulik, sest ta saab selle laenu tagasi maksta 0,15-se viivisega, mis on ju turul vaat et kõige odavam pakkumine.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Tänan, justiitsminister! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Kalle Jentsi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas käesolevat eelnõu 13. oktoobril s.a. Arutelust võttis osa ka justiitsminister koos Justiitsministeeriumi spetsialistide ja nõunikega. Komisjoni istungil tõstatus kaks põhiteemat, mis olid ka täna saalis arutuse all, üks neist küll mõnevõrra vähem. Me arutasime selle üle, kas niisugune ettevõtluse piiramine on kooskõlas põhiseadusega. Ehkki me ei saa muidugi sajaprotsendiliselt öelda, et just nii on, lähtusid õiguskomisjoni liikmed siiski sellest, et küllap see nii on, arvestades ka teiste Euroopa Liidu maade praktikat. Aga teatud küsimused siin loomulikult jäävad.
Teine teema oli selle määra suurus, mille kohta kolleeg Ken-Marti esitas ka siin saalis küsimuse. Tõepoolest, miks just kolmekordne määr, miks mitte nelja- või kahekordne, eriti kui algfaasis oli eelnõus kahekordne keskmine määr. Teatavasti on see kolmekordne keskmine krediidi kulukuse määr praegu reaalselt üle 100%. Ma arvan, et selles küsimuses on komisjonil esimese ja teise lugemise vahel mõtteainet. Me tundsime ka huvi, kui palju võiks olla neid inimesi, keda see asi puudutab, aga täpset vastust me ei saanud. Täpset statistikat ilmselt ei olegi. Maksehäiretega inimesi on praegu 34 000 ringis ja küllap siis valdav osa neist on hädas kiirlaenudega.
Komisjon tegi oma otsused: võtta käesolev eelnõu täiskogu päevakorda 23. oktoobril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. november kell 16 ja ettekandjaks määrata Kalle Jents. Kõik need otsused tehti konsensusega.

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Kalle Jents! Me avame läbirääkimised. Palun, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel Ken-Marti Vaher!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Minu hinnangul ja Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni hinnangul on selle eelnõu näol kindlasti tegemist sammuga õiges suunas. Õiguskomisjonis oli meil juba põgus arutelu nende teemade üle, mida osaliselt on kajastatud ka täna siin saalis. Me saame täiesti selgelt aru, et nimetatud eelnõu üksi ei anna seda lahendust, mis aitaks kiirlaenuturgu tervikuna korrastada ja liigkasuvõtmist vältida, aga nende teemade puhul ongi võib-olla kõige olulisem võlaõigusseaduse muutmine.
Viis aastat tagasi oli Riigikogu saalis ja ka õiguskomisjonis väga tuline vaidlus, mis puudutas mõne õiguseksperdi ja eelkõige Justiitsministeeriumi seisukohta selle turu reguleerimise küsimuses. Peab ütlema, et ka toonastest muudatustest tulenevalt on praegu ju iseenesest seadusvastane väga paljude juriidiliste isikute tegevus, kelle väljareklaamitud krediidi kulukuse määr ja sellega seonduvad intressid on märksa kõrgemad, kui seadusandlus võiks heade kommete kohaselt lubada. Seletuskirjas on ka välja toodud mitu ettevõtet, kelle puhul on tegelikult juttu tuhandetest krediidi kulukuse määra protsentidest. Me loodame, et arutatav eelnõu teatud lahenduse annab, kehtestab selle määra ülempiiri, eeldatavalt vähendab ka tarbija tõendamiskoormust ja seab täiendava teavitamiskohustuse krediidiandjale. Omaette küsimus on seaduse rakendamise pool ehk kuidas tagatakse teavitamiskohustuse täitmine ja milline saab olema Tarbijakaitseameti aktiivne roll selle turu reguleerimisel.
Kui tulla krediidi kulukuse määra ülempiiri juurde, siis ma arvan, et diskussioon selle määra üle on igati õigustatud. On näha, et kooskõlastusringi tulemusena on tehtud muudatused eelnõu algses versioonis ja muutunud on ka suhtumine eelmise valitsuskoalitsiooni hoiakusse, et krediidi kulukuse määr võiks olla tegelikult väiksem kui ligikaudu 100% lähedane määr, mis tuleneb sellest eelnõust.
Soome näide on minu hinnangul igati asjakohane. Soomlased on püüdnud oma seaduses mõju sihitada, seades ülempiiri eelkõige nende toodete puhul, mis hõlmavad alla 2000-euroseid laene. Just nimelt nende laenudega on sellel kiirlaenuturul kõige suurem mure. Nad on välistanud laenu- või liisingulepingutest tulenevad tooted ja ka need tooted, mis puudutavad järelmaksu. Ma arvan, et me võiksime seda väga tõsiselt kaaluda, sest täpsemal sihitamisel on kindlasti korrastav mõju kiirlaenuturule. See toob leevendust ka nendele isikutele, kes on tõesti tõmmatud sellesse nõiaringi, millest on raske välja tulla. Teatavasti on kogu selle äri mõte teenida just nimelt nende isikute pealt, kes ei suuda oma kohustust täita. Piltlikult öeldes nad meelitatakse sellesse ringi, millest neil on raske välja tulla, ja pärast püütakse kas siis lühema või pikema aja jooksul neid laenusummasid tagasi saada. Ja sealt see kasum nendele kiirlaenukontoritele eelkõige tulebki.
Arvan, et selline ennetav ja tõkestav tegevus ning kindlasti ka väga tugev seaduse rakendamise suutlikkus on kiirlaenuturu ohjeldamiseks paljuski määrava tähtsusega. Ma loodan, et õiguskomisjonis me arutleme nende teemade üle veel põhjalikult. Esiteks, kas mitte vähendada krediidi kulukuse määra võrreldes sellega, mis on eelnõus välja pakutud.

Kas te soovite minuteid juurde?

Jah, palun!

Palun, kolm minutit juurde!

Teiseks, kas ei oleks mõistlik sihitada ülempiiri kehtestamist konkreetsetele toodetele? Ja kolmandaks, kui suur võiks olla reaalne seaduse rakendamise jõud eelkõige näiteks krediidiandjale kehtestatava täiendava teavitamiskohustuse puhul? Tuletame meelde ka seda põhiseaduslikku aspekti, mida 2009. aastal põhjalikult vaagiti ülempiiri sätestamisel, või siis heade tavade ja kommetega seotud aspekti. Euroopa Liidu seadusandluses on olemas selgeid pretsedente, mis puudutavad eelkõige ettevõtlusvabaduse piiramist. Teatavasti said need kurikuulsad roaming-hinnad, mis on meil siin viimase dekaadi jooksul tõsist peavalu põhjustanud, lahenduse ühtsete roaming-hindade kehtestamisega kogu Euroopa Liidu territooriumil. See on päris hea näide, mis annab alust väita, et tegemist ei ole ettevõtlusvabaduse liigse riivega, vaid pigem seatakse sihiks kaitsta tarbijat. Kaitsta seda tarbijat, kellel puudub piisav teave, kes on konkreetses lepingusuhtes nõrgem pool. See piirab ka võimalust saada liigset kasumit sellise tegevuse pealt, mis sisuliselt ju mingit lisaväärtust ühiskonnale juurde ei loo.
Niisiis kutsun kõiki üles positiivsele arutelule. Ma loodan, et arutelud saavad olema viljakad. Samuti loodan, et peatselt jõuavad parlamenti ka need eelnõud, mis puudutavad selle turu osaliste tegevuse täpsemat regulatsiooni, võimalikku registri loomist ja kindlasti reklaamiga seonduvat, mis on oluline teema ja minu arust koht, kus saab olukorda ohjeldada täiendavate seadusmuudatustega. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mihhail Korb Keskerakonna fraktsiooni nimel!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Selle eelnõu raames kehtestatakse tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määra ülempiir, st sellest kõrgemat tulevikus küsida ei tohiks. Põhimõtteliselt defineerime ära liigkasuvõtmise määra, mis on igati teretulnud. Keskerakond on selle poolt olnud juba aastaid ja nüüd on mul hea meel, et Vabariigi Valitsus on meid lõpuks kuulda võtnud. Lisaks keelustatakse seadusega tarbijakrediidilepingutest tulenevate vaidluste lahendamine vahekohtutes. Samas on Keskerakond jätkuvalt seisukohal, et ainult sellest ei piisa, kuna reguleerimata on jäetud kõrvalkulud, mis tekivad siis, kui isik on jäänud makseraskustesse. Jälgides kiirlaenuandjaid, tekib vahel tunne, et nende äriline eesmärk ei ole mitte laen tagasi saada, vaid just nimelt viivituses olevate laenude kaudu rikastumine. Neid inimesi on palju, kes võtsid 100 euro suuruse kiirlaenu, kuid mitmesuguste skeemide, suurte kõrvaltasude ja meeldetuletustasu määrade tõttu on pidanud tagasi maksma tuhandeid eurosid. Seda kõike on võimalik teha, kuna Eestis puudub võlgade sissenõudmise seadus, mille kohaselt ei või võlgade sissenõudmisega tekitada võlgnikule põhjendamatuid kulusid ega ebamugavust. Seega puudub meil meede, mis kaitseks laenuvõtjat olukorras, kus ettevõtjad on taas kord välja töötanud juriidiliselt korrektse skeemi selleks, et hätta jäänud inimeste pealt rohkem raha teenida. Leiame, et Eestis peaks kehtestama maksimumsummad, mida on lubatud nõuda meeldetuletuse saatmise või maksegraafiku muutmise eest. Näiteks Soomes on meeldetuletustasu ülempiiriks 5 eurot, samas kui Eestis küsitakse ligi 15 eurot. Lisaks eeltoodule tuleb Eesti õigussüsteemi viia sisse tarbijat kaitsev meede, mis ei luba võlausaldajal kasutada maksega hilinenud tarbija vastu teatud õiguskaitsevahendeid näiteks juhul, kui makseviivitus on tingitud tema haigusest, töötusest või muust seda laadi sotsiaalsest asjaolust.
Lõpetuseks tahan juhtida tähelepanu veel sellele, et Eesti kiirlaenuandjate üle teeb kontrolli Tarbijakaitseamet. Üldine arusaam on, et Tarbijakaitseameti töökoormust arvestades ei ole järelevalve piisavalt tõhus ja seepärast on see valdkond ikka veel kontrollimatu. Me leiame, et jätkuvalt tuleks väga tõsiselt kaaluda järelevalve üleandmist Finantsinspektsioonile. Need on kaks teemat, mida see eelnõu kahjuks ei lahenda, aga samas loodan, et varsti jõuavad siia Riigikogu saali muudatusettepanekud. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Neeme Suur Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajana!

Proua juhataja! Head kolleegid! Rääkides kiirlaenudest, peame kõigepealt rääkima vaesusest. Asjaolu, et vaesus on Eestis igapäevane ja levinud nähtus, on kurb tõsiasi. See, et meil on väga palju inimesi, kes käivad iga päev täiskoormusega tööl, töötavad palehigis, aga on sellest hoolimata ikka vaesed, on ka tõsiasi. Ma usun, et enamjaolt ei sirutata kätt hirmkõrge protsendiga kiirlaenu järele mitte lustist, vaid möödapääsmatusest. Jah, kindlasti on üks hulk inimesi ka lihtsalt mõtlematud, eriti kui ahvatlev võimalus käeulatusse seatakse ja tagasimaksekohustus nii tähtsusetuks räägitakse.
Kõige paremini toimib kiirlaenude tõrjumise meetmena tõenäoliselt siiski see, kui alampalka suurendatakse kuni 800 euroni ja palgavaesus väheneb. Alampalga tõstmine ja palgavaesuse vähendamine tungib kiirlaenude problemaatika juurteni. Vähem vaesust, vähem kiirlaene, vähem laenulõksu jäänud inimesi. Samas saame aga aru, et probleemi juurteni jõudmiseks läheb vaja aega. Seejuures ei kao probleem tõenäoliselt ka siis täielikult, kui vaesus väheneb. Kiirlaenudega on hädas teisedki riigid, sh meist hoopis paremal järjel olevad riigid, näiteks maailma kõige edukamateks peetud Põhjamaad.
Järgmine samm laenulõksude likvideerimise teel on ühiskonna teadlikkuse suurendamine, esmajärjekorras laenu tarbijate, inimeste endi teadlikkuse suurendamine, aga samas ka laenu pakkujate sotsiaalse vastutustunde ja teadlikkuse tõstmine. Jällegi tuleb tõdeda, et teadlikkuse suurendamine on samuti pikaajaline protsess, mis on hädavajalik, aga ka see ei pruugi tagada maksimaalset tulemust, ikka jääb keegi, kes ei ole piisavalt informeeritud.
Eelmise aasta septembris vastuvõetud võlaõigusseaduse muudatused tegelesidki eelkõige vastutustundliku laenamise küsimusega. Tollal rõhusime heale tavale ja laenuandja kohustusele kontrollida laenuvõtja võimekust laenu tagajärgedega toime tulla. Eelmisel aastal vastu võetud muudatused ütlevad muu hulgas, et kui vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et üks pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poolt eelmisel aastal esitatud eelnõu krediidi kulukuse määrale lae seadmiseks ei leidnud tookord Riigikogu heakskiitu. Põhjenduseks oli eelkõige ettevõtlusvabaduse piiramise proportsionaalsuse küsimus. Samuti leiti, et võiksime ära oodata, milliseid tulemusi annavad Soomes äsja kehtestatud piirangud. Nüüdseks on siis teada, et heale tavale rõhumine ei andnud piisavat tulemust. Krediidi kulukuse määrades esineb jätkuvalt ülikõrgeid numbreid või siis peidetakse sissekasseeritavad summad teistesse laenulepingu sõlmimisega või laenu sissenõudmisega seotud kuludesse. Ettevõtlusvabadus on igal juhul väärtus, mille eest seista, aga see ei saa olla absoluutne kriteerium. Laenulõksu langenud inimeste arv on jätkuvalt kasvutempos, üksikisikute pankrottide arv kasvab. Samuti teame, et Soomes rakendatud piirangud on andnud häid tulemusi, vähenenud on kiirlaenupakkujate hulk, ligi kolmandiku võrra on vähenenud kiirelaenutarbijate arv. Praegu on paras aeg Eestis vajalikud sammud astuda.
Täna arutuse all olev Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu räägibki eelkõige kiirlaenude krediidi kulukuse määrale lae seadmisest. Eelnõu sisaldab ka teisi vajalikke regulatsioone tarbija kaitseks. Ettevalmistamisel on veel eelnõud sissenõudmiskulude piiramiseks ja viivise mõiste täpsustamiseks, kiirlaenude reklaami piiramiseks, tarbijakrediidiettevõtete tegevusloa kohustuse seadmiseks ning järelevalve täpsustamiseks.

Kas anname aega juurde?

Kõik see on vajalik selleks, et kaitsta inimest. Need on konkreetsed sammud, mida me saame teha nüüd ja kohe. Vaesuse vähendamise ja finantsteadlikkuse tõstmise teel on aga veel palju ära teha. Sotsiaaldemokraadid soovivad sellel teel jõudu nii valitsusele kui Riigikogule. Aitäh!

Aitäh! Väga täpselt, väga täpselt aja piires. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 713 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 6. novembri kell 16.
Meie tänane päevakord on ammendatud. Soovin kõikidele kaunist päeva jätku ja kohtumiseni järgmisel töönädalal!

Istungi lõpp kell 11.06.