Head kolleegid, alustame infotundi. Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohal 37 Riigikogu liiget, puudub 64.
Infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: kultuuriminister Urve Tiidus peaministri ülesannetes, majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palo ning siseminister Hanno Pevkur. Eilsel päeval andis oma soovist küsimust esitada teada neli Riigikogu liiget. Seetõttu, ma arvan, võib lisaküsimusi täna saalist iga teema kohta tulla kolm, mitte rohkem.

Esimese küsimuse esitab Helir-Valdor Seeder kultuuriministrile peaministri ülesannetes. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Majandusministri järsult muutunud seisukohad praamiliikluse korraldamise kohta, valed ja vassimised, mille ajakirjandus on välja toonud, on kahetsusväärselt madala poliitilise kultuuri näide. Aga nagu me teame, on peaministri kabinetis kitsas ringis langetatud otsuse, et loobutakse riigile praamide soetamisest, heaks kiitnud ka valitsuskabinet. See tähendab riigile aastas 8–9 miljonit eurot kallimat praamiliiklust. Kümne aastaga teeb see 80–90 miljonit eurot lisakulu, mis on võrdne enam kui 200 000 perele kavandatud vanemapensioni maksumusega kuni 2018. aastani. Vanemapensioni kavatseb valitsus nüüd rahapuudusele viidates tühistada. Kas teie valitsuskabineti liikmena, saarlasena ning praamikasutajana olite selle otsuse poolt? Kuidas te põhjendate sellist riigi- ja praamisõitjavaenulikku, aga samas eramonopolile väga kasulikku otsust?

Austatud Riigikogu esimees! Austatud härra Seeder, tänan selle küsimuse eest! Te kasutasite sõnu "teie saarlasena". Ma pean saarlasena ütlema, et loomulikult olen ma parvlaevateenuse tarbija, olen seda olnud 19 aastat ning näinud selle muutusi ja paranemist. Ma hindan väga positiivselt neid samme, mis on astutud uute parvlaevade soetamiseks ja soovin, et teenuse kvaliteet paraneks ka edaspidi. Kliendi või tarbijana huvitab mind, et teenuse hinna ja kvaliteedi suhe oleks parim võimalik. Mis puudutab valitsuskabineti otsust selle kohta, kuidas selle teenusega edasi minna, siis ma pean usaldama oma kolleege ja nende tehtud otsuseid. Ma olen kultuuriminister ja pean tunnistama, et parvlaevaliikluse valdkond on väga sisutihe, seal on palju kohustusi ja ülesandeid. Ma kuulasin ära kõikide asjatundjate sõnavõtud valitsuskabinetis, loomulikult ka majandusministri seisukohad, ja nõustusin nendega. Ma usun, et praegune lahendus annab võimaluse seda teenust tulevikus paremini edendada ning mina kui saarlane, kes ma saare ja mandri vahet sõidan, saan edaspidi veel rohkem rahul olla.

Suur tänu, proua minister! Küsimuse esitamiseks on aega üks minut ja vastamiseks kaks minutit. Helir-Valdor Seeder, esimene täpsustav küsimus.

Aitäh! Küsin usalduse ja ekspertide kohta. Miks valitsuskabinet tervikuna ei usalda majandusministeeriumi ametnike seisukohta, et riigipraamidega teenuse osutamine on aastas 8–9 miljonit eurot odavam, mida on kinnitanud ka ekspertide analüüsid? Miks ei usuta laevafirmade kinnitusi, et 2016. aastaks on võimalik vajalikud laevad valmis ehitada? Kas Euroopa Komisjoni elektrooniline kiri, mis kinnitas, et pakutud lahendus on kooskõlas Euroopa Liidu riigiabi reeglitega, ei veennud valitsust, kui otsustati lähtuda majandusministri ebamäärastest kahtlustustest, mis vastavad praeguse monopoolse teenusepakkuja huvidele, mitte avalikele huvidele, ja mille kohta puudub igasugune analüüs? Kas te olete teadlik, et nii kaotatud rahaga oleks praamiliiklust mandri ja saarte vahel võimalik korraldada täiesti tasuta või saaks selle abil rohkem tõsta maksuvaba tulu määra või suurendada lapsetoetusi? Miks valitsus on asunud ühe eramonopoli huve esindama, selle asemel et esindada avalikke huve?

Suur tänu jätkuküsimuse eest! Ma saan tutvustada asjade edasist käiku. Ma tean, et majandusministeerium kuulutab juuni lõpus välja opereerimishanke. Tallinna Sadam on välja kuulutanud hanke laevade ostmiseks või ehitamiseks ja on otsustanud ka ministeeriumi korraldataval hankel osaleda. On loodud olukord, kus tekib konkurents, mis mõjutab hinnapoliitikat. Praeguse seisuga saab öelda, et riik ja maksumaksjad sellest eeldatavalt võidavad. Kui opereerimishankel osaleks ainult üks pakkuja, siis oleks riik kindlasti halvemas positsioonis. Mul on varasemaid samme väga keeruline kommenteerida. Ma tean, et parvlaevade ja praamiliikluse korraldamise teema oli päevakorral ka eelmise majandusministri ajal ning jutuks on olnud erinevaid variante. Praamiomanikega on räägitud praamide riigile ostmisest. Kuna ma ei ole nende vestluste juures olnud ega majandusministeeriumis töötanud, siis tuleb mul siiski toetuda ametlikule infole. Mis puudutab tulevikus kaotatavate või võidetavate summade võrdlemist, siis siin vajan ma natuke pikemat arvutamisaega. Ma jätaksin endale võimaluse teha seda kas või kirjalikult.

Helir-Valdor Seeder, teine täpsustav küsimus.

Aitäh! Austatud minister, palun vabandust, et olin sunnitud teile neid küsimusi esitama! Eelmisel korral kavatsesin esitada küsimuse peaminister Rõivasele, kuid tema asemel oli siin Sven Mikser. Täna kavatsesin jälle esitada küsimuse peaminister Rõivasele, aga tema asemel olete siin teie. Kuidagi ei õnnestu tabada peaministrit, kes on pidevalt jooksus, viimati osales ta minu teada Narva Energiajooksul. Ka rahandusminister on rahanduskomisjoni töö ajal pidevalt jooksus. Looduse vastu ei saa, aga ehk on võimalik poiste jooksuaegasid niimoodi sättida, et parlament saaks suhelda asjaosaliste endiga ega peaks suhtlema nende asendajatega. Teil on valitsuses autoriteeti ning spordivaldkond kuulub Kultuuriministeeriumi valitsemisalasse. Tõstatage see küsimus ja las ministrid jooksevad kas või rotatsiooni korras. Näiteks on Mikser minu teada endine spordimees, las lippab mõnikord Rõivase või Ligi eest.

Austatud härra Seeder, ma võtan selle kommentaari teadmiseks. Ma sain aru, et küsimust te ei esitanud.

Rahvasaadik Seeder pani eile oma küsimuse teemana kirja poliitilise kultuuri, tuletan ma meelde neile kolmele küsijale, kes on täna end siin registreerinud. Kaia Iva, palun!

Aitäh! Ka minu küsimus on poliitilise kultuuri kohta. Teadaolevalt on tänases päevakorras emapensioni vähendamise eelnõu ehk eelnõu, millega Vabariigi Valitsus kavatseb tervelt suurelt hulgalt pensionäridelt ära võtta keskmiselt 120 eurot aastas. See on täiesti pretsedenditu juhtum, kui juba kehtivat seadust muudetakse selliselt, et tahetakse pensione vähendada. See puudutab ligikaudu 200 000 inimest, eeskätt just emasid. Mida te arvate sellisest poliitilisest kultuurist, kui eakaid inimesi, emasid, sellisel viisil koheldakse?

Aitäh teile, proua Kaia Iva, küsimuse eest! Kõigepealt, Riigikogu liikmed on ju rahvalt mandaadi saanud inimesed, kes langetavad otsuseid oma väärtushinnangute ja paremate arusaamade ning loomulikult ka olemasolevate ettepanekute alusel. Ma täpsustan teie ühte lauset. Te ütlesite, et vanematelt inimestelt võetakse vanemapension ära. Seda vanemapensioni praegu Eestis veel keegi ei saa, faktiliselt vanemapensioni keegi hetkel ei saa. Nii ütleb ka minu kolleeg, ta toetab mind. Poliitilisest kultuurist rääkides võin öelda, et ma teadsin seda küsimust ette ja natukene mõtlesin sellel teemal. Poliitiline kultuur on kindlasti üks kultuuri osa. Nagu me teame, kultuur tervikuna ei ole kunagi valmis ega täiuslik. Me püüdleme selle täiuslikkuse poole, aga rahvalt mandaadi saanud – ma rõhutan seda – rahvasaadikud saavad alati kultuuri arendada.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua Urve Tiidus, kes te täna peaministrina siin meie ees olete! Ma tahtsin ka küsida poliitilise kultuuri kohta. Kultuuritus torkab uue valitsuse puhul üsna sageli silma. Ma jätan kõrvale praamid ja teised sellised asjad, mille kohta juba küsiti. Mul on selline küsimus. Eile olid siin puudega inimesed, väljas oli nende demonstratsioon. Silm läks märjaks, kui vaatasin neid kõige vaesemaid ja viletsamaid, kes tulid siia endale sentisid juurde paluma. Ühtegi valitsuse esindajat kohal ei olnud. See on üks asi, mille kohta ma vastust soovin: miks siis keegi ei tule rahvaga kohtuma? Teine teema on teile lähemal, see on uue venekeelse telekanali avamine. Ma ei tea, 23 aastat on selle üle vaieldud ja nüüd te paari nädalaga olete otsustanud, et kutsute kokku komisjoni, nüüd teete nii ja teete naa. Kuidas saab selliseid asju nii ebakultuurselt, rahvaga rääkimata kiiresti teha? Sellega ju tunnistatakse, et meie integratsioon on läbi kukkunud, sest Eestisse tuleb teha venekeelne telekanal, kuigi kõik pidid siin hakkama eesti keelt rääkima.

Suur tänu, lugupeetud härra Heimar Lenk! Teie küsimuses oli koos kaks küsimust. Esimesele küsimusele oleks valmis vastama minu kolleeg Hanno Pevkur, kes oli eile siin kohal. Minu andmetel kohtus hiljem Riigikogu hoones ka valitsusliige Urmas Kruuse siin olnud erivajadusega inimeste esindajatega. Kahjuks mina isiklikult tõepoolest siin ei viibinud. Kindlasti peab ütlema, et suhtlemine, infovahetus ja dialoog eile kohal olnud inimestega ja nende organisatsioonide esindajatega toimus. Ei saa öelda, et seda ei toimunud, kuna nende organisatsioonide esindajatel oli endal olemas kava, mis siin Riigikogu ees siiski ellu viidi. Hiljem järgnes kohtumine Riigikogu ruumides. Mul on raske kommenteerida ja kinnitada teie usku, et dialoogi ei toimunud. Minu andmetel see toimus. Kui te olete nii lahke, siis küsige pärast selle kohta Hanno Pevkurilt, võib-olla ta täpsustab natukene, et teil oleks rohkem ja täpsemat infot.
Teine küsimus oli venekeelse inforuumi arendamise kohta Eestis. Te väitsite, justkui oleks integratsiooniprogramm läbi kukkunud. Oh ei, vastupidi, me tuleme varsti Riigikogu ette järjekorras juba kolmanda lõimumiskavaga. Sõna "integratsioon" on teatavasti saanud eestikeelse vaste – lõimumine. On tehtud väga palju häid muudatusi ja on palju arengusuundi, aga need kõik lähtuvad sellest, et me oleme jõudnud lõimumisprotsessiga teatud etappi ja saame edasi liikuda. Ei saa väita, et mingisuguseid otsuseid inforuumi kohta tehakse ühiskonda kaasamata. Ministeerium on moodustanud erialainimeste või meediaprofessionaalide komisjoni, kes on lahkelt lubanud ministrile nõu ja soovitusi anda.

Aitäh, proua minister! Aeg on läbi. Riigikogu juhataja võtab endale vabaduse ja ütleb, et siia kokku tulnud inimesed kutsuti Riigikogu konverentsisaali ja seal kohtusid nendega minister Kruuse ja minister Kütt ning Riigikogu liikmed Heljo Pikhof, Margus Tsahkna ja Eiki Nestor.

Järgmine küsija on Siim Kiisler. Küsimus on majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palole. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Küsin samuti parvlaevaühenduse kohta Saaremaa ja Hiiumaaga. Teile alluvad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud, nii ühistranspordi valdkonna asjatundjad kui ka kõrgemad ametnikud asekantsler ja kantsler, on kinnitanud, et riigile praamide soetamine on esiteks võimalik ja selleks on piisavalt aega ning teiseks on see mõistlik, kuna hoiab riigi kulusid kokku umbkaudu kaheksa miljonit eurot aastas ehk kümne aasta peale 80 miljonit eurot, mis on väga suur raha. Miks te oma ametnike arvamust ei usaldanud ja otsustasite valitsuse otsust muuta? Kui te majandusministeeriumi kalkulatsioone ei usalda, kas teil on siis olemas teistsugused kalkulatsioonid ja graafikud? Kes need teile on esitanud?

Aitäh selle küsimuse eest, lugupeetud rahvasaadik, ja aitäh võimaluse eest seda teemat selgitada! Mina ministrina pean vastutama selle eest, et 2016. aasta sügisel praamiliiklus mandri ja saarte vahel toimuks, selle kvaliteet ei oleks halvenenud ega tekiks seal mingit segadust. Inimeste jaoks, kes saartel elavad, on tegu elutähtsa teenusega, nii et siin loteriid mängida ja hea õnne peale loota ei pea ma mõistlikuks. Sellest tulenevalt ma otsuse tegingi. Kui me räägime sellest, mida olevat ametnikud soovitanud, siis soovitusi oli väga erinevaid ja need ka aja jooksul muutusid. Ma rääkisin asekantsler Merike Saksaga, kellest saab uus kantsler. Ma küsisin tema käest, sest tema selle teemaga meie majas tegeles, kas ta võib garanteerida, et kui riik hakkab praegu praame soetama, siis on garanteeritud, et 2016. aasta sügisel on meil neli laeva. Ta ütles, et ta ei saa seda lubada, kuna graafik on liiga tihe. Ma toonitan, et me oleme olukorras, kus ei ole selgunud võitjat, kes neid praame hakkaks ehitama, ehk ehitamiseks ei ole aega kahte aastat, vaid märgatavalt vähem. 2,2 aastat on perioodi lõpuni ehk 1. oktoobrini 2016. Arvata, et hanked ei viibi, oleks, nagu ma ütlesin, liiga optimistlik, see oleks loterii, mis lõppkokkuvõttes võiks maksumaksjale minna mitu korda kallimaks, sest praktika näitab, et hankeid vaidlustatakse. Ma loodan, et rahalistest arvutustest saan rääkida teie järgmisele küsimusele vastates.

Siim Kiisler, esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Väga hea oleks, kui te tutvustaksite ka avalikkusele neid alternatiivseid kalkulatsioone, mis teil ilmselt olemas olid, kui te teistsuguse otsuse langetasite. Kahjuks ei saa nendega kusagil tutvuda. Seni on ikkagi esitatud ainult need kalkulatsioonid, et teie otsus toob riigile 80 miljonit eurot kahju. Aga minu küsimus on selline. Teie seisukohad on küll aja jooksul väga palju muutunud. Ei saagi enam täpselt aru, kas siis jõuaks või ei, Tallinna Sadam justkui jõuaks ja justkui ei jõuaks. Tundub, et täna te olete sellises meeleolus, et pigem ei jõua. Aga kui te nii arvate, miks te siis ei teinud otsust pikendada opereerimist senisel kujul näiteks ühe või kahe aasta võrra, nii kuidas te vajalikuks oleksite pidanud? Miks te teete riigile sellise kahjuliku otsuse tervenisti kümneks aastaks?

Aitäh! Kui me räägime rahalistest arvutustest, siis ka majandusministeeriumi ametnikud kinnitavad, et kõik need arvud, mida eksminister Parts on välja käinud, on hinnangulised. Need ei baseeru mingitel pakkumistel ega tõsistel kalkulatsioonidel, need on hinnangulised. Seetõttu mina arvudega ei žongleeriks. Jah, ma olen öelnud ja ütlen ka täna, et olukord, kus 20 aasta jooksul on praamihankel alati olnud ainult üks pakkuja, ei ole normaalne ja ma ei pea seda õigeks. Olen ka seda kogu aeg öelnud, et sellest tulenevalt oleks olnud mõistlik, kui riik oleks need praamid soetanud. Aga olen alati rõhutanud, et ma pean vaatama, mida saab järele jäänud aja jooksul teha, ja seejärel, juunikuus, teen ma otsuse. Nii et ma ei ole oma meelt mingil moel muutnud, need väited ei vasta tõele. Kui palju ja kas üldse on võimalik kokku hoida, selgub pärast seda, kui hanked on avatud ja arvud on laual. Enne seda on kõik spekulatsioon. Mul on hea meel, et esimest korda 20 aasta jooksul on võimalus, et sügisel on mitu pakkujat, tekib konkurents ja ka surve pakkujatele. Nad kõik teavad, et on teisigi pakkujaid, ja lauale pannakse oma parim hind.

Siim Kiisler, teine täpsustav küsimus.

Aitäh! Kas ma sain teie vastusest õigesti aru? Te ütlesite, et te arvudega ei žongleeri. Kas teil ei olegi siis mitte mingisuguseid kalkulatsioone? Mille alusel te sel juhul otsuseid langetate? Kes teile nõu annab? Nagu me näeme, majandusministeeriumi ametnikud need nõuandjad ei ole. Kust need ettepanekud siis tulevad? Teisi hinnanguid teil ei ole, alternatiivseid kalkulatsioone teil ei ole, arvudega te ei tegele, kuigi minu arust võiks majandus- ja kommunikatsiooniminister siiski numbrilisi arvestusi teha. Mille alusel teil need ideed sünnivad ja kes teil need head nõuandjad on?

Loomulikult on mul samamoodi olemas hinnangulised kalkulatsioonid. Ma toonitan, et need saavadki olla ainult hinnangulised, kuni selle hetkeni, kui hanked on avatud ja on tegelikult teada, mida pakutakse. Loomulikult on need mul olemas. Ma ei saa nendega omakorda žongleerima hakata, ma ei pea seda õigeks, eriti olukorras, kus hange on tulemas, sest see kõik jääks lihtsalt õhku. Ma ei saa rääkida võimalikest arvudest, see ei oleks õige. Minu hinnangud ja otsused tulenevad mitmesugustest analüüsidest, mida on teinud ametnikud meie majas. Nad ütlevad paraku samamoodi, et laevade õigeaegne valmimine ei ole garanteeritud, kuna hanked viibivad. Minu nõunik Danel Tuusis, kes on mitu kuud selle teema kallal töötanud, on teinud mulle väga korraliku kokkuvõtte 30. mai seisuga. Ta tungivalt soovitab mitte hakata riskima ainult ühe hankega, laevade ostmisega. Hanke ebaõnnestumise korral oleks riik siis nurka surutud ja peaks mis iganes hinnaga kokku leppima praeguse operaatoriga. Mina soovin seda vältida. Ma toon lihtsalt ühe näite hangete venimise kohta. Praegu on ehitamisel kaks väikest parvlaeva Kihnu ja Vormsi liini jaoks. Hange kuulutati välja 2011. aasta suvel. Vaidlustamise tõttu venis see protsess poolteist aastat pikaks, siis alles asuti ehitama. Neid laevu ehitatakse kaks aastat. See tähendab, et need kaks väikest praami saavad valmis järgmise aasta kevadel. Selline on praktika, siin ei ole emotsioonidega midagi tegemist. Veel kord ütlen, et mina ministrina ei saa teha emotsionaalseid otsuseid, vaid pean tegema pragmaatilisi otsuseid, mis lõppkokkuvõttes garanteerivad kvaliteetse teenuse ja maksumaksja raha kokkuhoiu.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra esimees! Austet minister! Eelmine majandusminister sai Vabariigi Valitsuselt 2013. aasta 26. septembril ülesande korraldada nelja parvlaeva ost AS-i Tallinna Sadam kaudu. Kas sa tead, millega sinu eelkäija tegeles pool aastat, kuni 26. märtsini, et isegi riigihanke väljakuulutamiseni ei jõutud?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on raske kommenteerida, mida minu eelkäija täpselt tegi. Ma kõrvaltvaatajana nägin, et ta pool aastat sellest teemast suure suuga rääkis, aga teha ei jõudnud kahjuks mitte midagi. Süüdistada kõiki teisi selles, et tulemust ei olnud, on pehmelt öeldes ebaveenev. Lõpuks vastutab minister. Kui ta tegi valesid arvutusi, valesid käike, siis tema selle eest ka vastutab. Ma olen viimasel ajal hakanud mõtlema selle teema peale ja minister Partsi süüdistuste peale minu aadressil, miks ma ei kuuluta välja seda hanget, mida tema tahtis teha juba üheksa kuud tagasi. Mulle on meenunud üks multifilm minu lapsepõlvest, mis oli tehtud Sojuzmultfilmis. Selle multifilmi peategelane käis ringi, süüdistas oma hädades kõiki teisi ja aina küsis, et kes tegi. Lõpuks pidi ta tunnistama, et ta ise tegi.

Kalle Palling, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tõepoolest, Isamaa ja Res Publica Liidu minister ning tema erakonnakaaslased on täna siin infotunnis küsinud mitmeid küsimusi selle kohta, miks ei ole jõutud seda ära teha. Minister Parts oli ametis ju seitse aastat. Kui ta oli selles asjas veendunud, oli tal tegelikult kõik need aastad aega sellega tegelda. Miks ta siis ikkagi ei andnud suunist Tallinna Sadamale, et need praamid ostetaks? Nõukogu liikmed teatavasti just sellist suunist ootasid. Küll aga andis minister Parts varem suuniseid Eesti Energia nõukogu liikmetele Ameerikasse investeeringute tegemiseks, Auvere elektrijaama investeerimiseks ja biomassi põletamise lõpetamiseks. Ta andis neid nii suuliselt kui ka kirjalikult üsna lühikese aja jooksul. Nüüd oli aega üheksa kuud, aga seda suunist ei tulnud. Kas te oskate kommenteerida, mis põhjustel jäi see suunis tulemata? Kas ta äkki ise ei uskunud, et see on hea mõte?

Aitäh! Need küsimused, mis te praegu esitasite, kõik kindlasti tekivad, ka minul. Hinnangut anda on raske. Fakt on see, et nii tõsise teema puhul, nagu on elutähtis teenus, laevaliiklus saarte vahel ja mandri vahel, ei tohi otsuseid teha viimasel hetkel ja kergekäeliselt. Peab olema väga hästi ette valmistatud ja varakult tuleb pihta hakata. Tegelikult oli eelmine sügis, kui valitsus selle otsuse tegi, tagantjärele vaadates juba tagumine aeg, kui mitte öelda, et kriitiline aeg. Meenutame seda näidet, mille ma tõin kahe väikese parvlaeva ehitamise kohta Kihnu ja Vormsi liini jaoks. Selleks on läinud kokku kolm ja pool aastat. Eelmisel sügisel oli 2016. aasta sügiseni aega jäänud ainult kolm aastat. Tegelikult peaks selliseid asju hakkama ette valmistama neli aastat enne seda, kui tähtaeg kukub. On pahatahtlik rääkida, et nüüd on kaks aastat jäänud ja kõik on justkui sõrmenipsuga tehtav. Selle peale küsiksin ma tõesti vastu, miks ta siis seda ära ei teinud, kui see kõik nii kerge on. Miks ta seda ei teinud, seda peaks küsima Juhan Partsilt. Ma olen mõelnud ka selle peale, et lugupeetud rahvasaadikud saavad esitada arupärimisi ministritele, aga kui oleks võimalik, siis esitaksin mina arupärimise lugupeetud rahvasaadikule.

Toomas Tõniste, palun!

Aitäh! Hea minister! Minule küll ei tundu väga kindlad olevat need väited, et laevad ei pruugi õigel ajal valmis saada ja meil pole kindlust, et keegi hanget ei vaidlusta. Loodetakse, et nüüd tuleb mitu pakkujat. Võibki tulla, aga sellise hanke puhul on tihti nii, et mõni teine pakkuja võib olla seal lihtsalt selle jaoks, et näidata, nagu oleks kellegi seast valida. Kuulsime siin väidet, et Juhan Parts pole kellelegi suuniseid andnud. Minu teada on Tallinna Sadama nõukogu otsused teinud ja on need suunised edasi andnud. Kui keegi on jätnud need täitmata või on nendele vastu töötanud, siis see on omaette teema. See tekitab küsimusi, miks nii on tehtud. Mis info sinul on sadama nõukogu otsuste kohta?

Aitäh! Mina kahjuks ei saa tunnete põhjal selliseid otsuseid teha, ma pean vaatama asju pragmaatiliselt. Ma teeksin nii erasektoris töötades ja teen nii ka riigisektoris töötades. Emotsioonidel ei saa siin kohta olla. Kui me räägime koostööst Tallinna Sadama nõukoguga, siis kui lihtsalt kronoloogiliselt vaadata, mis on toimunud, näen ma objektiivseid põhjuseid, miks asjad venisid. Esiteks, minister Parts sai Vabariigi Valitsuselt suunise septembris, korralduse nõukogule andis ta edasi aga detsembris, kolm kuud hiljem. Teiseks, ta ei teinud eeltööd sadama nõukoguga rääkides, kuigi oleks võinud seda teha, et protsessi kiirendada. Mina näiteks rääkisin kõigepealt sadama nõukogu liikmetega ja vastasin nende küsimustele, ka kriitilistele. Me saavutasime kokkuleppe ning ma saan arvestada, et sadama nõukogu ja juhtkond töötavad minuga kaasa. Alles pärast seda läksin ma valitsuskabinetti ja sain sealt suunise. Nüüd me teame, et edasi on protsess kiiresti läinud, sadama nõukogu on öelnud, et ta osaleb hankel. Nii et oluline on ka see, kuidas asju ajada. Edasi, sadama nõukogul tekkisid väga konkreetsed küsimused. Neid huvitas, kui suur on selle võimaliku lepingu tootlus ning kas ei või juhtuda, et tegu on riigiabiga, ja mis siis saab, kui läheb nii nagu Estonian Airi puhul. Need kõik olid objektiivsed küsimused. Selle peale andis Juhan Parts määruse, mis oleks justkui pidanud need hirmud maha võtma ning näitama, et ei ole tegu riigiabiga ja leping sõlmitakse. See aga kaevati kohtusse, ta võttis selle määruse tagasi jne. Nii et siin on olnud omad objektiivsed põhjused.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsija on Maimu Berg. Küsimus on kultuuriminister Urve Tiidusele peaministri ülesannetes. Palun!

Aitäh! Ma küll esitan selle küsimuse peaminister Urve Tiidusele kultuuriministri ülesannetes, kui sobib. Siin oli nii palju juttu laevadest ja merest. Ma tahan tänada ministrit selle eest, et ta seda üsna tormisele merele sattunud Kultuuriministeeriumi laeva on saarlasena siiani kindla käega ja rahulikult juhtinud. Küsimus puudutab honorare, mida Eesti Vabariigis makstakse tõlkijatele ja kirjanikele. Ma usun, et kolleegidele Riigikogus tuleb üllatusena, et minu kolleegid kirjanikud ja tõlkijad saavad 600-leheküljelise romaani tõlkimise või 200-leheküljelise romaani kirjutamise eest väiksemat tasu, kui on paari-kolme kuu keskmine brutopalk. Kas on mingid võimalikud muudatused tulemas? Kas on oodata suuremat tasustamist? Kas on kuskil olemas see rida, lisaks kultuurkapitalile, mille abil neid asju saab parandada? Kui palju saab siin järgida näiteks Põhjamaade ja Saksamaa eeskuju ning mida teie arvate kirjanikupalgast, millest meil on ka räägitud?

Suur tänu, proua Berg, selle küsimuse eest! See on üsna mitmetahuline teema. Tegelikult, täpsemalt öeldes me räägime autori- ja litsentsitasudest ning nende maksmisest kirjanikele ja tõlkijatele. Teatavasti on kultuurkapital loodud mitmete ülesannete täitmiseks, mis on seotud spordi ja kultuuriga, täpsemalt öeldes on ta loodud nende rahastamiseks ja tema eesmärk on kunsti, rahvakultuuri, kehakultuuri jms toetada rahaliste vahenditega, selleks raha koguda. Üks asi, mida kultuurkapital aitab rahastada, on tõesti kirjandusteoste kirjutamine ja ka nende tõlkimine. Kultuurkapital ise neid tasusid, mida teie nimetate honorarideks, teatavasti ei maksa, kuid ta maksab toetust juriidilistele isikutele, kes maksavad neid honorare ehk autori- ja litsentsitasusid. Sel aastal on olnud tõsisemalt päevakorral tulumaksuseaduse muutmine ja võimalikud maksuteemad sealjuures. Kinnitan, et kultuurkapital oma põhimõtteid ei muuda, küll täpsustab ta kõikide makstavate toetuste sisu just nimelt stipendiumi terminiga seoses. Mis puudutab rahasummasid ja võrdlusi, kui palju kellelegi makstakse, siis see sõltub väga paljudest asjaoludest. Võib-olla on rõõmustav uudis see, et seoses aktsiiside ja hasartmängumaksu tegeliku kasvuga kultuurkapitali rahastus järgmisel aastal kasvab. Aga ma meelsasti jätkan, kui võimalik.

Aitäh! Kas Maimu Bergil on täpsustavaid küsimusi? Ei ole. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma küsin teilt seda, mida ma olen ka eelmistelt kultuuriministritelt küsinud, kuid vastus on jäänud küll n-ö õhku rippuma või olnud ebalev. Eesti Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskus on juba aastakümneid asunud Lasnamäe serval. Kas sellele asutusele ei oleks võimalik leida paremat asukohta? Ma pakun välja Viljandi, kus asuvad pärimusmuusika keskus ja kultuuriakadeemia. Üheskoos tekiks suurem sünergia ja ma julgen öelda, et ka rahaliselt oleks nii riigile kindlasti odavam. Kas te olete valmis seda mõtet edasi mõtlema? Mis te sellest arvate?

Lugupeetud härra Seeder, mina mõistan teie ettepanekut täielikult. Ma saan aru, et regioonide eest tuleb võidelda ja tuleb seista ka selle eest, et maakondades oleks rohkem riigi rahastatavaid institutsioone. Ka sellest, et te teete ettepaneku viia see keskus Lasnamäe servalt Viljandisse, saan ma täiesti aru. Kui ka varem on tehtud ettepanekuid seda asukohta muuta, siis ma ei tea, millised vastused anti. Rahvakultuuri keskus ei ole ju ainult kontor nende inimeste jaoks, kes igal hommikul sinna tööle ja õhtul sealt koju lähevad, vaid ta ühendab ka neid, kes maakondades, maavalitsuste juures, korraldavad ja administreerivad rahvakultuuritegevusi. Ettepanekuna võtan ma selle vastu, aga see ei ole kindlasti hetkel minu ametlik vastus. Ma pean natuke ajalugu uurima. Ma usun, et Eesti riigi harmoonilise regionaalse arengu ja edenemise mõttes on tähtis, et need institutsioonid asuksid eri maakondades, ja on väga oluline, et rahvasaadikud selle eest seisavad. Teie mainisite Viljandit, kuid kindlasti on keegi, kes ütleb, et hea koht on näiteks hoopis Järvamaa. Kui see teema päevakorrale tuleb ja avalikku huvi on rohkem, siis saab täpsemalt edasi mõtelda.

Jaak Aaviksoo, palun!

Hea kultuuriminister! Stipendiumidega toetatakse peale sportlaste üsna palju ka kultuuritegelasi, sh kirjanikke. Kui natuke analüüsida kultuurkapitali praktikat, siis joonistub välja kolm mustrit. Ühel juhul toetatakse ilmselgelt edukaid kommertsautoreid, kellele kirjastused oleksid võimelised maksma üsna tõsiselt võetavaid honorare. Teiseks on terve hulk inimesi, kes juba mitmeid ja mitmeid aastaid on stipendiumisaajate nimekirjas olnud, aga kelle teostest on suhteliselt vähe kuulda. Siis on terve hulk algajaid, otsivaid, innovatiivseid autoreid, kes eksivad sellesse nimekirja kord või paar. Kas on mingi kultuuripoliitiline positsioon nende stipendiumide puhul ja kuidas õigustada stipendiumide maksmist kommertsedukatele autoritele?

Aitäh teile, härra Aaviksoo! Enne, kui ma teile mingi seisukoha ütlen, täpsustan seda, kuidas kultuurkapital tegutseb. Kultuuritegevust toetatakse kaheksa sihtkapitali ja kahe programmi abil. Mis puudutab kirjanikke, siis neid otsuseid langetab kirjanduse sihtkapital. Teatavasti on sihtkapitalid sõltumatud institutsioonid, nende tegevust korraldavad nõukogud. Nendes nõukogudes on inimesed, kes tunnevad asja. Nõukogude liikmeid vahetatakse üsna sageli, et ei tekiks harjumuspärase toetamise kommet. Ma võin öelda, et otsuste langetamine väga lihtne ei ole. Tuleb leida tasakaal. Noortele annetele tuleb n-ö tiibu või esialgset toetust anda, aga ei saa ka öelda, et sihtkapital toetaks ainult alustavaid autoreid või jätaks täiesti välja sellised kirjanikud, kelle teoseid ei osteta tuhandetes eksemplarides või kes ei ole esialgu väga populaarsed. See on üks peen tasakaalukunst. Ma arvan, et seal nõukogus ei ole lihtne olla. Aga ma nimetan, et praegu saab 36 kirjanikku stipendiumi à 4600 eurot aastas, mõned saavad veel mingeid kaheaastaseid stipendiume. Peab tunnistama, et kirjanikke on rohkem kui rahalist võimekust ja otsuste langetamine on iga kord keeruline. Aga teie küsimusele vastan ma, et kindlasti on alati võimalik märgata uusi andeid ning kui keegi neid märkab ja teab, et neid ei toetata nii hästi, kui võiks, siis saab ju sellest märku anda sihtkapitali nõukogule.

Aitäh, proua minister! Katsume vastuse kahe minutiga anda. Viktor Vassiljev, palun! Õppige Viktor Vassiljevi käest, kes esitab küsimuse ühe minuti jooksul, täpselt sekundi pealt. Vastame ka samamoodi. Õppige! Palun, Viktor Vassiljev!

Aeg hakkab jooksma nüüd. Aitäh, härra esimees! Lugupeetud proua minister! On tõesti palju inimesi, kes elavad honoraridest ehk autori- ja litsentsitasudest. Nad otsivad, kust veel honorari saaks. Praegu räägitakse võimalikust loodavast telekanalist. Teleinimesed, kellega mul on kokkupuudet olnud, ka arutavad omavahel, kas seal hakkab olema mingeid vahvaid kultuurisaateid või on seal mingi muu võimalus, et saaks honorari teenida. Kas teiega on keegi rääkinud, et seal võiks olla mingi kultuurikomponent, või on see lihtsalt propagandaprojekt? Kas seal tekib loomeinimestel mingisugustki võimalust lisa teenida? Ilmselt kõige tähtsam küsimus on see, kas teie arvates on see kultuuri- või propagandaprojekt.

Aitäh! Tänan märkuse eest! Püüan nüüd püsida ettenähtud aja raamides. Seoses info plahvatusliku kasvuga ja tehnoloogia arenguga on telemeedias, erinevates meediaväljundites, ristmeedias ja mujal võimalused rohkem teenida kasvanud. Mis puudutab inforuumi edendamist kas praeguste meediakanalite võimendamisega, nendele lisaraha andes, või tuleks hoopis tekitada mõni uus meediaväljund, siis eksperdikomisjon, kes koos käis, on oma ettepanekud teinud. Ma rõhutan, et keegi ei räägi propagandakanalist. Pigem räägitakse sellest, et teleekraanil või ka internetis peaksid paremini heiastuma nende inimeste elu, mõtted ja dialoog, ka nende inimeste looming ja kultuurielu, kes Eesti eri paikades elavad. On väga erinevaid ettepanekuid. Ma tean, et kokkuvõte on peaaegu kokku pandud ja jõuab minu meelest täna minu laua peale. Hiljem saan ma sellest täpsemalt rääkida. Niimoodi. Ma praegu piirdun sellega.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsija on Ken-Marti Vaher. Küsimus on majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palole. Palun, Ken-Marti Vaher!

Suur aitäh! Lugupeetud minister! Mandri ja Saaremaa vaheline parvlaevaliiklus on tekitanud väga palju küsimusi. See teema tõesti kahjuks haiseb juba nii palju, et see hais on jõudnud ka siia saali ja veel kaugemalegi. Meelis Atonen, Reformierakonna asutaja, ütles selle kohta eile ajakirjanduses, et see teema kubiseb väikestest valedest ja asju ei ole näidatud nii, nagu need tegelikult on. Kahjuks on see kõik jätkunud ka täna siin saalis, kus on väidetud näiteks seda, et Tallinna Sadam ei ole saanud selgelt kirjalikus vormis ettekirjutust parvlaevade hanke väljakuulutamiseks, kuigi see ettekirjutus saadi juba 8. novembril. Aga minu esimene küsimus puudutab teie seisukohti. Veel 7. juunil te ütlesite, et teemat põhjalikult analüüsinuna võite kinnitada, et praamid peaksid kuuluma riigile. 13. juunil oli aga teie seisukoht juba teine. Öelge, palun, mis nende kuue päeva jooksul toimus! Millised poliitikud ja huvigrupid on eelkõige mõjutanud teie otsust, mis on muutunud 180 kraadi vastupidiseks?

Aitäh selle küsimuse eest! Siin oli küll väga palju valeväiteid ja süüdistamist, aga ma loodan, et see küsimus oli kantud ikkagi rahvasaadiku suurest murest, et praamiliiklus säiliks ning see oleks riigile mõistliku hinnaga ja kvaliteediga. Selles mõttes olen ma teiega täiesti ühes paadis. Ka need otsused, mis ma olen teinud, olen ma vastu võtnud just silmas pidades seda, et 2016. aasta 1. oktoobril oleks garanteeritud elutähtis teenus mandri ja saarte vahel, see oleks hea hinnaga, me hoiaksime kokku maksumaksja raha ja teenuse kvaliteet ei kannataks. Need on need eesmärgid, mis ei ole lubanud mul emotsioonidesse laskuda, ja ma olen saanud teha otsuseid läbikaalutult ja pragmaatiliselt. Ma toonitan veel kord: ma ei ole kunagi öelnud, et ma valin kindlasti selle variandi, et ostame riigile kohe praegu praamid. Ma olen öelnud, et see on mõistlik selles valguses, et 20 aasta jooksul ei ole tekkinud konkurentsi, mis ei ole normaalne olukord. Ma olen alati rõhutanud, et aega on vähe ja sellest, millise otsuse ma selle ajaga olen sunnitud langetama, annan ma teada võimalikult kiiresti. Seda olen ma nüüd ka teinud. Minu otsused põhinevad ainult pragmaatilistel kaalutlustel. Mitte mingeid muid jõudusid ärge siit palun otsige! Ainukene surve, mis siin on, on ajasurve.

Ken-Marti Vaher, täpsustav küsimus, palun!

Tänan vastuse eest! Ma lähen edasi teie tähelepanekust, et te ei tee oma otsuseid emotsioonide, vaid ratsionaalsuse põhjal. Samas ei olnud te nõus avalikustama neid arvutusi, mis lükkavad ümber ekspertide ja audiitorite väited, et kui riik ei hangi endale parvlaevasid, siis me saame maksumaksjatena kahju vähemalt 60–70 miljonit eurot. Kas te olete endiselt seisukohal, et parvlaevad võiksid kuuluda riigile? Miks te sellisel juhul kuulutate välja riigihanke operaatori leidmiseks kümneks aastaks? Teil oleks võimalik pikendada kehtivat lepingut teatud aja võrra, olgu kas või üheks või äärmisel juhul kaheks aastaks, kui te tõesti kardate, et parvlaevu ei ole võimalik selle aja jooksul valmis ehitada, kuigi kõik eksperdid ja teie ministeeriumi ametnikud väidavad vastupidist. Miks te leiate operaatori kümneks aastaks ja mängite tegelikult ühele operaatorile kümneks aastaks jälle magusa piruka kätte?

Ka see minut aega kubises valeväidetest. Ma ei tea, kas ma jõuan kahe minutiga kõike ümber lükata, aga ma teen vähemalt proovi. Esiteks ei ütle kõik ametnikud ja eksperdid, et järelejäänud ajaga, kahe aastaga, on võimalik neid praame soetada. Kaugeltki mitte. Ametnikud vaatavad mulle otsa ja ütlevad, et nad ei garanteeri seda, täpselt samamoodi ütlevad spetsialistid. Eri hinnangutel on laevaehituseks vaja poolteist aastat kuni kolm aastat. Need on kõik mitteametlikud hinnangud ja hõlmavad ainult ehitamise aega, arvestus ei alga sellest hetkest, kui hange välja kuulutatakse. Nii et need väited ei vasta tõele. Kui me räägime arvudest, siis ma ütlen veel kord, et hetkel ei ole põhifookus ju vaidlusel, kas me hoiame kokku nii- või naapidi. Põhifookus on sellel, et garanteerida mõistliku hinnaga teenus kahe aasta pärast. See on see, mida ma pean tagama. Kõik need arvud, millest te räägite, ma rõhutan veel kord, on spekulatiivsed. Mul ei ole mõtet esitada vastuseks teisi spekulatiivseid arve, sest tegelik situatsioon on selge alles siis, kui on ametlikult pakutud, kui palju maksab ikkagi nelja praami ehitus, kui ruttu seda tehakse, millised on opereerimis- ja prahiteenused jne. Nii et kõik need, mis on praegu õhus, on ka ametnike kinnitusel lihtsalt hinnangud. Seda võite majandusministeeriumi ametnikelt üle küsida. Ei ole olemas vettpidavaid arvutusi. Jah, ma olen ka täna seda meelt, et riigil oleks mõistlik praame omada. Sellepärast on sätestatud, et hankes nähakse ette, et kümne aasta pärast on riigil võimalus praamid välja osta. Hankes osalejad ka juba arvestavad selle hinda. Miks ma ei tee lühema ajaga hanget? Esiteks, kust te võtate, et olemasolev operaator on lühema ajaga nõus? Teiseks, milliseks kujuneb hind, kui riik on nurka surutud ja peab kiiremas korras lepingut mõne aasta võrra pikendama?

Aitäh, proua minister! Ken-Marti Vaher, teine täpsustav küsimus.

Lugupeetud minister! Ma saan aru, et teie olukord ei ole lihtne, te peate rääkima endale vastu, vastupidi oma seisukohtadele, mis teil olid eelmistel kuudel. Te olete kindlasti vaielnud koalitsioonis Reformierakonna liikmetega, kes on teile surunud peale seda, mida te täna teete. Ma mõistan, et teie olukord ei ole lihtne. Nüüd te peate siin selgitama kõike seda, mis teeb kokku ühe väga suure segapudru. Ma küsin siiski veel kord. Te väitsite ühes oma vastuses, et te olete väga kenasti suhelnud Tallinna Sadama nõukogu liikmetega, saanud nende käest vastuse ja püüdnud asju selgitada. Aga teie ainukene vastus küsimusele, miks te ei püüagi praegust lepingut oma kartuste valguses kas aasta või kahe võrra pikendada ja vältida maksumaksjale selle kahju tekitamist, mis tuleneb kümneaastasest lepingust, teie ainukene vastuväide on vastuküsimus minule, kust ma võtan, et operaator on sellega nõus. Aga kas te olete tema käest küsinud? Ma kordan seda küsimust: mispärast te tegite otsuse ja esitasite selle ka valitsuskabinetile, et kehtiv olukord seotakse kümneks aastaks operaatorilepinguga ja saadakse 60–70 miljonit eurot kahju. Need on hinnangulised ...

Ken-Marti Vaher, aitäh! Aeg on ammu läbi. Õpi Viktor Vassiljevilt.

Miks te ei ole valinud teist teed?

Küsimus minu meelest juba oli. Aitäh!

Aitäh! Jah, olukord on raske. Ka see otsus ei tulnud kergelt. See tuli väga tõsise arutelu, analüüsi ja mõtiskluse tulemusena, kui ma olin pannud kokku kogu info, mis mul oli. See on ka vastus küsimusele, miks ma selle otsuse tegin. Sellepärast tegingi, et kui operaatorteenust hangitakse kümneks aastaks, võimalusega osta praamid lõpuks riigile välja, siis see garanteerib selle, et kahe aasta pärast praamid liiguvad, ja garanteerib selle, et tekib konkurents pakkujate vahel, kuna ka Tallinna Sadam on selle ülesande saanud. Minu ainuke kalkulatsioon põhines sellel, et teenus oleks tagatud ja hinnasurve pakkujatele oleks olemas, et nad teaksid, et pakuvad Tallinna Sadam ja praegune operaator, aga võib-olla veel keegi kolmas või neljas. Ministeerium teeb igal juhul tööd selle nimel, et pakkujaid oleks rohkem. Me kutsume pakkujaid hankele osalema, et kõigil oleks kuklas tunne, et nad ei ole ainukesed. Me teeme seda eesmärgiga raha kokku hoida.

Kalle Palling, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma saan aru, et te olete väga keerulises olukorras. Teie eelkäija, kes oli seitse aastat ametis, hakkas sellega, mida ta nimetab probleemiks, tegelema alles oma ametisoleku viimaste kuude jooksul. Idee hoida aastas kokku hinnanguliselt 60–70 miljonit eurot pärineb ju aastast 2004, kui juba minister Meelis Atonen selle probleemiga tegeles. Ma küsin veel kord, millise hinnangu te annate oma eelkäija tööle. Ta sai valitsuskabinetist suunise, et hankigu riigile praamid, seejärel möödus kolm kuud, alles siis esitas ta suunise Tallinna Sadama nõukogule, kohaldati esialgset õiguskaitset ja pärast seda ei toimunud mitte midagi. Tõesti, ma tunnen teile kaasa, te olete väga keerulises olukorras. Aga kas te võite oma eelkäija tegevusetusele selle probleemiga tegelemisel mingisuguse hinnangu anda?

Aitäh! Mina saan tugineda ainult faktidele. Faktid on sellised, et selle aasta aprilliks ei olnud välja kuulutatud praamide ostu hanget, kuigi valitsus oli sellise korralduse eelmise aasta septembris andnud. Selle hanke eest vastutas majandusminister, kes ei saanud selle ülesandega hakkama. Miks ta sellega üldse nii hilja pihta hakkas, on eraldi küsimus. Küsimusele, miks ta hakkama ei saanud, peab vastama tema. Aga on kahetsusväärne, et ta hakkama ei saanud ja aega on kulutatud nii palju, et minul ei olnud enam mõistlikult asja lahendades võimalust muud otsust teha. Kui ma oleksin tahtnud teha otsuse emotsioonide põhjal ja olla korraks populaarne, siis ma oleksin otsustanud teisiti, aga ma ei pidanud seda õigeks. Ma teadsin, et ühiskonna ootus on selline, et hakataks praame ostma, sest eelmine minister jõudis nii palju rääkida sellest ja tohututest rahasummadest. Tegelikult on need arvutused väga vanad, need on saadud väga kõrge hinna baasil, lähtudes tolle hetke lepingulistest hindadest, ja hea usu peale on arvutatud, et laevad saaks ehitatud sellise ja sellise hinnaga. Need on kõik hinnangulised summad, sellepärast olen ma kogu aeg rõhutanud, et mina ei too siia uusi arve kõrvale. Mul oleks võimalik erinevaid arve tuua, aga ka need on hinnangulised, need on väiksemad arvud, aga hinnangulised. Loogika põhjal on teatud kokkuhoid võimalik tänu amortisatsiooni arvestamise perioodile, aga tegelikult me ei tea, milliseid pakkumisi teevad sügisel võimalikud operaatorid. Võib-olla arvestatakse amortisatsiooni ka pikemaks ajaks kui kümneks aastaks. Me näeme seda alles sügisel ja siis me saame rääkida faktidest, mitte anda hinnanguid. Me peaksime andma vähem hinnanguid, baseeruma vähem emotsioonidel ja rohkem faktidel ning tegema ratsionaalseid otsuseid, mis on lõpuks maksumaksjale kõige otstarbekamad.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Reformierakondlaste küsimuste peale Partsi teemal tahan ma küsida, kuidas ometi hoidsid nad seitse aastat nii saamatut ministrit ametipostil. Aga ma küsin teie käest mõnevõrra teisel teemal, kuigi sellesama praamiteema jätkuks. Operaatori leidmise hankel osaleb suure tõenäosusega Tallinna Sadam. Ma lugesin Postimehest ühte pealkirja, kus teid tsiteeriti. Te ütlesite seal, et kui Tallinna Sadam sellel hankel osaleb, siis ta suure tõenäosusega selle võidab. Kuidas te saate ministrina öelda enne hanke väljakuulutamist, teadmata hanke mahtu, tähtaegu ja kõike muud, et üks või teine osapool tõenäoliselt võidab? Ma väga loodan, et see oli teil kogemata öeldud või oli ajakirjanik selle pealkirja pahatahtlikult pannud. Võib-olla te kommenteerite seda.

Aitäh! See on tõsi, et ma ei saa sellist asja garanteerida. See ei olegi eesmärk. Eesmärk on tekitada olukord, kus pakutakse turuhinda ja ei ole monopole. Kes pakub parema hinna, kas Tallinna Sadam, praegune operaatorteenuse pakkuja, keegi kolmas või neljas, seda ma tõesti ei tea ega saagi teada. See väide on tõepoolest kontekstist välja võetud. Ma isegi ei mäleta, et ma oleksin täpselt nii öelnud. Võib-olla jutu käigus andsin hinnangu, et on suur tõenäosus, et ka Tallinna Sadam võib selle hanke võita. See oli öeldud pigem selles kontekstis. Niisama suur on tõenäosus, et võidab keegi teine.

Aitäh ministritele, aitäh küsijatele! Palun vabandust Kalev Kotkaselt, Siim Kiislerilt ja Erki Noolelt! Infotund on lõppenud.