Austatud peaminister! Ministrid! Head kolleegid! Tere päevast! Me alustame tänast infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 36 Riigikogu liiget, puudub 65.
Asume tänase päevakorra juurde. Infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, siseminister Ken-Marti Vaher ja sotsiaalminister Taavi Rõivas.

Esimene küsija on Mailis Reps. Küsimus on peaminister Andrus Ansipile, teema on raudteetransport. Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Küsin igati päevakohasel teemal, mis, peab ütlema, on selle uue aasta räägituimaid teemasid ka peredes. Kindlasti olete tartlasena nõus, et suured muudatused rongiliikluses tõid kaasa väga halbu olukordi, kas või selle, et Tallinna ja Tartu liinil pidid inimesed kaua püsti seisma. Kui te nüüd vaatate tagasi selle nördimuse peale ja rahva seas paljuräägitud porgandrongide peale, kas te valitsuse ülevaadetes olete kokkuvõtlikult oma hinnangu sellele üleminekule andnud? Milliseid puudujääke te ministeeriumi ja ministri töös olete leidnud?

Aitäh, hea küsija! Ma oleksin nende rongide sildistamisega väga ettevaatlik. Saan aru, et te vahest mõtlete heldimusega vanadele rongidele – te marssisite nende ees kord ühes reklaamis, aga porgandrongideks ma uusi ronge küll nimetada ei taha. Minu meelest on see väga põhimõtteline muudatus Eesti raudteetranspordi ajaloos. Me vahetame enam kui 30 aastat vanad ebaefektiivsed rongid välja uute vastu, väga moodsate Šveitsis toodetud rongide vastu. Põhimõtteliselt on see samm õigustatud. Ega meil ju teist valikut ei olnudki, sest vanu ronge ei oleks enam suudetud täiendava remondiga pärast 2015. aastat ekspluatatsioonis hoida. Ainus valik oligi uute rongide ostmine.
Ma möönan, et uute rongide kasutuselevõtt oleks pidanud olema sujuvam. Liiga palju muudatusi sattus ühele konkreetsele kuupäevale ja tulenevalt sellest, et neid muudatusi oli üksjagu palju, ei suudetud kõiki muudatusi piisavalt hästi planeerida. Tõrkeid on olnud mitmesuguseid. Samas ei saa öelda ka seda, et oleks võinud kuidagi neid muudatusi hajutada. Kui tulevad ikkagi kasutusele rongid, mis liiguvad 15% kiiremini, siis ei saa vanu sõidugraafikuid alles jätta. Loomulikult tuleb graafikuid muuta. Ei ole mõeldav, et sõidugraafikud jäävad vanaks – rong küll sõidab kiiremini, aga seisab siis mõttetult kaua kusagil jaamas. Mis puutub piletimüügisüsteemi muutmisse, siis varasematel aegadel tegeldi ainult elektriraudteega ja diiselrongidega mitte. Tulid uued liinid, aga ilmselt enne 1. jaanuari ei oleks saanud selle teemaga ka väga tõsiselt tegelda. Kahju, et on tekkinud tõrked, aga hea, et meil on uued rongid.

Aitäh! Hea peaminister, palun katsuge kahe minutiga piirduda! Küsimusi on veel. Mailis Reps, esimene täiendav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Paljudes reisijates on lisaks teie mainitud kitsaskohtadele tekitanud hämmeldust tõsiasi, et oli ju teada, et osa soetatud diiselronge saadakse kätte märksa hiljem ning et uutes rongides on vähem istekohti kui vanades. Mõnes rongis on lausa enam kui kaks korda vähem istekohti. Miks ei laenatud puuduolevaid ronge mõnelt teiselt vedajalt? Selle ümber on olnud ajakirjanduses üsna palju diskussiooni. Minister Parts on selgitanud, et Edelaraudtee soovis puudujääva mahu tagamise eest utoopilisi summasid. Edelaraudtee on seda korduvalt eitanud. Kindlasti on teil valitsuses sellest juttu olnud. Millised andmed teil selle kohta on?

Üks, mis oleks vanadelt rongidelt uutele üleminekul pidanud kindlasti olemata olema, on seesama konflikt Edelaraudtee ja Elroni vahel või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vahel. Üleminek oleks võinud tõepoolest olla, nii nagu ka teie ütlesite, sujuvam. Oleks tulnud enam pingutada selle nimel, et jätkata koostööd Edelaraudteega, seni kuni kõik uued rongid on olemas. Valitsus ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium soovisid soetada uued rongid 1. jaanuariks 2015. Aga hanke võitis firma, kes oli nõus kõige odavama hinnaga tegema need rongid valmis hiljemalt 1. juuliks 2014. Me ei saanud ju jätta uusi ronge kuhugi seina äärde seisma, et lepingujärgselt vanu ronge kuni 2014. aasta lõpuni käigus hoida. Paraku tekkisid konfliktid Edelaraudteega. Mul on raske hinnata, kas neid oleks saanud ära hoida või mitte. Mina kindlasti oleksin püüdnud saada hakkama ilma konfliktideta. Ma oleksin püüdnud Edelaraudteega rohkem koostööd teha, et neid ajutisi raskusi poleks tekkinud. See on viga, mis on tehtud ja mida tagantjärele parandada enam ilmselt võimalik ei ole.

Aitäh! Palun, Mailis Reps, teine täiendav küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Kindlasti on oluline nii ministeeriumi kui ka valitsuse seisukoht. Üks suuri vaidlusi, mida me oleme saanud ajakirjandusest jälgida, on vaidlus selle ümber, kas rongiliikluse minek riigifirma kätte on maksumaksjale odavam või hoopis kallim. Elroni juhid on püüdnud tõestada, et see on odavam, ka on seda rääkinud majandus- ja kommunikatsiooniminister. Edelaraudtee on väitnud hoopis vastupidist: see olevat maksumaksjale lõpuks palju kallim. Kas majandus- ja kommunikatsiooniminister on valitsuses esitanud ülevaatliku tasuvusanalüüsi, mis tõestab, et Elroni pakutud teenus tuleb odavam kui selle ostmine näiteks Edelaraudteelt? Kas te võiksite siin täna välja öelda, kui suur on sellisel juhul riigi sääst?

Selle säästu suurusest on rääkinud nii Elroni kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad. See summa on ka minul siin paberites kusagil kirjas, mälus seda ei ole. Sääst on kahtlemata olemas. Meil suureneb sel aastal riigi dotatsioon reisijateveole raudteel 4%, aga samas rongikilomeetrite arv suureneb 50%. Reisijate arv on prognoositud suurenema pea 25%. Aasta algus kinnitab, et need prognoosid saavad ilmselt ületatud, need pole olnud liiga optimistlikud. Seega, riigi dotatsiooni mõttes muutub ühe reisija transportimine odavamaks. Uued rongid on kindlasti säästlikumad. Neid on võimalik märksa paindlikumalt kasutada kui vanu ronge.
Möödunud aasta lõpus, jõulude järel olin ma puhkusel. Tulin Otepäält suusatamast ja seisin kahel õhtul tõkkepuu taga, rong läks Tartust Elvasse. Ühel korral oli selles rongis, mis kaalub 200 tonni ja kuhu mahuks koos püstiseisjatega 500 inimest, neli reisijat, teisel korral veelgi vähem. Sellesama 200-tonnise rongi liikumise eest nelja reisijaga maksate teie, maksan mina, maksab anonüümne maksumaksja. Uued rongid on märksa paindlikumalt kasutatavad: on kahe vaguniga, kolme vaguniga, nelja vaguniga rongid, on võimalik neid ronge kokku haakida, on võimalik tipptunnil lisada vaguneid. See on märksa efektiivsem maksumaksja raha kasutamine.

Aitäh! Nüüd kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Iga punkti juures saan lubada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud härra peaminister! Neid ronge loomulikult oodati, aga eks rahvas ootas ka pisut rohkem mugavust, et ei peaks püstijalu Tartusse sõitma. Ja ehk loodeti ka tassi kohvi seal rongis saada. Aga küsimus on praegu eelkõige selles, et Elroni juht Ossip suhtleb rahvaga jõupositsioonilt, avaldades kahtlust, kas üldse on vaja kõigil istuda. Ta ei ole kordagi vabandust palunud ja tunnistanud, et ei õnnestunud meil see asi. Ning ega ole tegelikult ka majandusminister Parts selle kohta jõulist avaldust teinud, mööndes, et oleks pidanud selle asjaga rohkem tegelema, rohkem jälgima ja mõtlema, kuidas üleminek paremini korraldada. Mis hinnangu teie praegu annate majandusministri tegevusele? Kas ta oleks võinud oma tööd paremini teha?

Aitäh! Kui tõepoolest keegi pole siiani rahvale tekitatud ebamugavuste pärast vabandust palunud, siis mina teen seda praegu. Need ebamugavused ei olnud põhjendatud. Neid võib küll mõista, aga asju oleks saanud paremini planeerida ja tekkinud ebamugavusi ära hoida. Loomulikult, Tartust Tallinnasse sõitvad inimesed ei pea rongis püsti seisma. Ning tuleb kindlustada kõikide soovijate vedu ka vaatamata sellele, et võrreldes möödunud aastaga on reisijate arv kasvanud 25%. Pole põhjendatud ka see, et uutes rongides ei ole toitlustamisele mõeldud, eriti kui jutt käib pikematest sõitudest, Tartu–Tallinna lõigust näiteks. Olen sõitnud niisuguste rongidega Šveitsis ja seal pakutakse minimaalses ulatuses toidupoolist – saadaval on karastusjoogid, kohv, tee, saiakesed, küpsised. Ma ei kujuta ette, et Eestis võiks see olla enneolematult kallis, kindlasti on mõni eraettevõte valmis niisugust teenust Elronile pakkuma. Ilmselt jäi see teenuse kavandajatel kahe silma vahele, ei mõeldud sõitjate mugavusele. See viga tuleb kindlasti kiiremas korras parandada.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te räägite vastustes põhiliselt detailidest. Ma natuke laiendaksin haaret. Selge on, et uute rongide tulekuga on reisijate teenindamine halvenenud. See on fakt. Punkt 2: täna saab täis kaks nädalat, 15 päeva on see asi juba kestnud. Nagu me loeme tänastest lehtedest, eile olid jälle suured seisakud, kolm rongi ei väljunud. Siit minu küsimus. Kas te olete kuulnud, et rahva seas võrreldakse Elroni tegevust valitsuse tegevusega ja tõmmatakse paralleele? Sama äpu, kui on Elron, on ka Eesti valitsus. Need väljendid on võetud kommentaaridest. Kas te kavatsete majandusministriga tõsiselt rääkida, olukorda analüüsida? Vead korduvad: Estonian Air, Eesti Energia põlevkivitööstus kusagil Ameerikas. Nüüd me oleme rongidega alt läinud. Esmaspäeval me hakkame siin Riigikogus praamiliiklust arutama. Millest teie kindlus? Kas te ei karda, et Parts suudab järgmised asjad sama hästi tuksi keerata?

Vabariigi Valitsuse tegevusele on Heritage Foundation väga hea hinnangu andnud. Eesti majandusvabadust kiites nimetab ta ära Vabariigi Valitsuse tulemusliku töö riigi rahanduse korras hoidmisel. Mul ei ole mõtet hakata õigustama uute rongide kasutusele võtmisel tehtud vigu. Ma ei taha neid õigustada. Kogu see protsess oleks tulnud kavandada nii, et reisijatele poleks ebamugavusi tekitatud. Kuid kaugemas plaanis olen veendunud, et kõik rakendamisega seotud ebamugavused saavad ületatud ja rahvas saab olema rahul meie reisirongidega, samamoodi, nagu ta on praegu rahul digiretseptiga. Meenutuseks: kunagi, kui digiretsepti juurutati, saatis seda protsessi üleüldine meedia meelepaha, aga praegu on meie Eesti inimesed digiretseptiga rahul. Vähe sellest, seda imetletakse terves maailmas.

Suur tänu! Me jääme selle juurde, et iga põhiküsimuse juures võib esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Seega on käesolev teema ammendatud.

Päevakorra järgi on teine küsija Helmen Kütt, aga ta võttis oma küsimuse tagasi. Järgmine küsija on Peeter Võsa, kellel on küsimus siseminister Ken-Marti Vaherile trahvimäärade kohta. Palun, Peeter Võsa!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Tegelikult on mul küsimus rahalise karistuse miinimumpäevamäära tõstmise kohta. See tõuseb 3,2 eurolt 10 euroni. Ma palun endale selgitada sellist asja. Kas ma saan õigesti aru, et kui kuriteo toime pannud inimesele otsustatakse määrata rahaline karistus ja tal on tulumaks makstud, arvutatakse päevamäär sealt, ja kui seda ei ole tehtud, siis on 10 eurot too alus, millest lähtudes määratakse rahaline karistus? See tõus on kokku 312,5% – jube suur tõus. Kuidas neid summasid kavatsetakse hakata kätte saama?

Tänan küsimuse eest! Te tõenäoliselt puudutate praegu karistusõiguse revisjoni eelnõu, mis on jõudnud parlamenti ja mille töötas välja karistusõiguse revisjoni komisjon. Valitsusse esitas eelnõu Justiitsministeerium. Mis ma võin siseministrina öelda? See muudatus puudutab erinevaid karistusmäärasid, eriti varavastaste süütegude eest. Objektiks on eelkõige karistusseadustiku §-s 218 käsitletavad pisivargused. See tähendab lihtsalt öeldes seda, et praegu on kriminaalkaristuslik määr 65 eurot. Kui see piirmäär varguse puhul ületatakse, siis järgneb kriminaalmenetlus, kui varastatud asja hind jääb alla 65 euro, siis on tegemist väärteomenetluse korras menetletava süüteoga. Justiitsministeeriumi ettepanekul on valitsus saatnud parlamenti eelnõu, kus seda määra tõesti tõstetakse. On parlamendi otsustada, millises ulatuses seda tehakse. Meil oli ka valitsuses debatt selle üle. Siseministeeriumi seisukoht on, et niisuguses ulatuses tõstmine ei ole vist mõistlik. Parlamendimenetluses, eelkõige õiguskomisjonis võiks ära kuulata paljud osapooled ja kompromissi leida. Peamiselt puudutab see kauplustes toimepandavaid vargusi. Võin öelda niipalju, et kahe kolmandiku poevarguste puhul jääb kahju alla 20 euro.

Aitäh! Kas on lisaküsimusi? Palun, Peeter Võsa, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Praegu oli jutt füüsilistest isikutest. Minu järgmine küsimus puudutab sedasama asja, aga juriidilisi isikuid, kelle puhul rahalise karistuse alammäär tõuseb 3200 eurolt 4000 euroni, mis teeb kõigest 25% tõusu. Kuidagi väga ebavõrdsed on need tõusud. Mida te sellest arvate?

Tänan küsimuse eest! Ütlen taustaks, et karistusõiguse revisjoni kontseptsiooni on välja töötatud päris mitu aastat. See töörühm oli minu arust väga autoriteetne ja koosnes Eesti parimatest ekspertidest, kes kaalusid nii väärteomenetluse kui kriminaalmenetluse erinevaid tahke, seda eelkõige materiaalõiguse seisukohast, mis peamiselt leiab kajastamist karistusseadustikus. Vaadati üle, millised on väärteokoosseisud, millised on kriminaalkoosseisud.
Mis puutub juriidilise isiku vastutusse, siis see on jällegi parlamendi kaalutleda. Määra tõus on igal juhul põhjendatud. Kas see tõus võiks olla mõnevõrra suurem? Päris mitme süüteokoosseisu puhul minu teada tõusebki määr rohkem. Juriidilise isiku maksimaalne vastutus kriminaalkaristuse korral on aga karistusseadustikus juba praegugi märkimisväärne. See puudutab loomulikult raskemaid kuriteokoosseise.
Parlament võib tänavu selle arutelu läbi viia ja püüda leida erinevate määrade vahel mõistlik tasakaal. Selle juures peab kindlasti arvestama seda, milliseid summasid on riigil võimalik tegelikult kätte saada. Kui me pöördume korraks tagasi füüsilise isiku juurde, siis ka pisivarguste puhul ei ole tegemist mitte ainult rahatrahvidega, vaid ka tegelike arestidega. Neidki määratakse. Võib öelda nii palju, et keskmiselt istub meil pisivarguste eest arestimajas neli inimest päevas. See on ilmselgelt seaduse kohaldamise teema.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa, teine täiendav küsimus!

Aitäh! Tõesti on väga palju tööd tehtud. Eelnõusid, mis puudutavad nii karistusseadustikku, väärteomenetlust kui kõike muud sellega seonduvat, on laual päris palju. Mina tahan tähelepanu juhtida väärteomenetluse seadustiku eelnõule nr 500. Paragrahvist 81 "Alaealise tunnistaja ülekuulamise erisused" ma loen, et menetleja võib alaealise tunnistaja ülekuulamise juurde kutsuda lastekaitseametniku, sotsiaaltöötaja, pedagoogi või psühholoogi, kui tunnistaja on noorem kui 14-aastane ja ülekuulamine on seotud vägivallaga. Mina saan sellest aru nii, et kui alaealise tunnistaja ülekuulamisele kaasata sotsiaaltöötaja, siis võib vägivalda kasutada küll. Kuidas teie sellest lausest aru saate? Aitäh!

(Naerab.) Hea Peeter! Ma tänan, et sa lugesid praegu kiirkorras sulle omase soravusega ette väga pika ja kindlasti veenva lause. Justiitsministeerium on tõesti valmistanud ette ja valitsus on arutanud mitmeid eelnõusid. Väärteomenetluse seadustiku eesmärk on eelkõige väärteomenetlust lihtsustada. Eksperdid on öelnud, et praegune väärteomenetlus on keerulisem ja bürokraatlikum kui kriminaalmenetluses läbiviidavad kiirmenetlused. See kindlasti ei ole normaalne. Mullu suvel kiitis parlament heaks väärteomenetluse lihtsustamise paketi, mille esitas Siseministeerium. Tänu sellele me eelkõige võidame liiklusjärelevalve mahtu juurde ning väheneb bürokraatia, mis on seotud ühe väärteo toimepanijaga.
Te arutate parlamendis praegu ühte suuremat paketti, mille eesmärk on sama: vähendada läbiviidavate menetluste bürokraatiat, suurendada võimalust keskenduda põhitegevusele ja kindlasti ka alaealiste kaitse. Ma arvan, et alaealiste kaitse on üks teema, mille peale parlament võiks rohkem aega kulutada, pidades seejuures silmas erinevaid menetlusi: nii neid, kus on tegemist alaealisest ohvriga, kui ka neid, kus on tegemist noore seadusrikkujaga. Väärteo toimepanijad on näiteks ka alaealised, kes on tabatud alkoholi või uimasti tarbimiselt. Küsimus on, kas on mõistlik piirduda ainult nende karistamisega või tuleks püüda neid aidata nõustamise ja teatud sotsiaalteenustega. Mul on hea meel öelda, et Siseministeeriumi valitsemisalas liigutakse selles suunas, et alaealistest ohvreid võimalikult palju aidata ja ka rikkujad õiguskuulekale teele tagasi juhatada.

Aitäh! Austatud minister, palun jääge vastates kahe minuti piiresse! Nüüd üks kohapeal registreeritud küsimus. Andres Anvelt, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Sa juba osaliselt vastasid mu küsimusele, aga ma küsin natuke teistmoodi. Kriminaliseerimise rahalise määra tõstmine tekitab ühiskonnas palju vaidlust, nagu me meediast näeme. Kuna mul tuleb poliitikuna selle üle otsustada ja fraktsiooni liikmetega selle üle vaielda, on mul küsimus. Väärtegude arv kriminaliseerimise määra tõstmisega 200 euroni kindlasti suureneb. Kas see toob politseile kaasa ka mingit rahalist kokkuhoidu? Kas Siseministeeriumis on tehtud arvutusi, kui palju politsei saaks pisivarguste kriminaalmenetlusest loobudes raha kokku hoida ja suunata selle tõsisemate kuritegude lahendamisele?

Tänan küsimuse eest! Nagu ma oma vastuses mainisin, olen ma ise pigem seda meelt, et parlament võiks leida mõistliku kompromisslahenduse 65 ja 200 euro vahel. Rohkem kui kolmekordne tõus ei ole praegu põhjendatud, minu arvates seda määra peaks korrigeerima. See on tõesti aastal 2000 paika pandud. Olen täiesti kindel, et parlament leiab eri osapooli kaasates asjaliku ja põhjendatud lahenduse.
Mis puutub ressurssi, siis seegi on ilmselge kaalumise koht. Täna võime öelda, et ega väärteomenetlus ei hoia kahjuks riigi ressursse mitte kuidagi kokku. Selle tõttu ongi esitatud hulk seadusmuudatusi, millega soovitakse vähendada bürokraatiat väärteomenetluses, kui pisivarguse kahju jääb tõesti alla teatud määra. Nagu ma ütlesin, suurem osa poevargusi kvalifitseerub varavastasteks süütegudeks. Absoluutne enamik poevargustest on tõesti sellised, mille kahju jääb alla 20 euro. Nii et võib öelda, et mingit väga suurt nihet ressursside kasutamisel me ette ei näe. Loomulikult, kui on vähem kergemaid seadusrikkumisi, siis kriminaaluurijate jõud kulub rohkem teiste, ka tõsisemate kuritegude lahendamisele, korrakaitsepolitsei ressurss aga suureneb just väärteomenetlustes. Võin lisada, et igal aastal on varavastaste kuritegude arv ja süütegude arv 10% vähenenud. See trend püsib. Suundumus on igati positiivne, see tähendab ju üldist kuritegevuse vähenemist riigis.

Aitäh! Rohkem kohapeal registreeritud küsimusi ei ole. Lõpetame selle teema arutelu.

Järgmine küsija on Jaan Õunapuu. Küsimus on peaminister Andrus Ansipile ja taas reisirongiliikluse kohta. Palun, Jaan Õunapuu!

Austatud peaminister! Mina sõitsin pühapäeva õhtul tipptunni ajal rongiga Tartust Tallinnasse. Peab ütlema, et probleemid, mis siin aasta esimestel päevadel olid, olid ka sel päeval olemas. Tapal jäi osa inimesi seisma ja piletimüügiga oli probleeme. Kuid ma tahan tähelepanu juhtida ühele teisele teemale. On täiesti arusaamatu, et Eestis sõitvate diiselrongide kvaliteedi miinimumnõuded hakkavad kehtima alates 1. aprillist, kuigi rongid sõidavad juba aasta algusest. Eriti hull näib tõsiasi, et ministeerium teab, et Elron rikub riigiga sõlmitud lepingut, aga ei tee firma korralekutsumiseks mitte midagi. Üleskutsed selles stiilis, nagu minister on teinud, et ärge passige, hakake tööle, on minu meelest tagantjäreletarkus ja küllaltki kohatud. Mis te sellest arvate, kas nii peaks olemagi?

See teie väide on mulle uudiseks. Eestis peavad seadusi täitma kõik, ka riigile kuuluvad äriühingud. Kui teie väidetu vastab tõele, siis on see muidugi äärmiselt kahetsusväärne. Samas ei maksa muidugi arvata, et Šveitsis äraproovitud rongid on Eestis kuidagi kasutuskõlbmatud. See tehnoloogia on aastakümnete jooksul Stadleris välja töötatud ja küllap see on hästi kasutatav ka Eestis. Ilmselt tuleb teie viidatud ebakõla, kui see tõele vastab, liigitada üleminekuraskuste alla.
Ma siiski tahan teid ja kõiki teisi võimalikke reisijaid julgustada. Elektriraudteel tõi uutele rongidele üleminek kaasa 25% rohkem sõitjaid. See on ikka väga suur kasv. Kui me mõtleme Tallinna ühistranspordile, siis uuringute järgi lisandus seal ainult 1% sõitjaid, uued rongid aga tõid elektriraudteel juurde 25% rohkem reisijaid. See kinnitab veel kord ammu teada tõde, et inimesi köidab eelkõige ühistranspordi hea kvaliteet. Uute rongidega, kui üleminekuraskused on ületatud, kvaliteet kindlasti paraneb. Juba sõidukiirus on midagi muud, rongide kiirendus on midagi muud, sõidu sujuvus on täiesti teisel tasemel. Ka on võimalik valida rohkemate väljumiste vahel.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu, esimene täiendav küsimus!

Aitäh! Ma saan aru, et firmal on kohanemis- ja kasvuraskused. Ma loodan, et aeg parandab need haavad, eriti siis, kui uued, praegu puuduolevad rongid Eestisse jõuavad. Tahan aga oma küsimuses puudutada regionaalpoliitikat. Minu poole on pöördunud päris mitu kohaliku omavalitsuse juhti, näiteks Tabiverest ja Rakke vallast. Probleem on üks. Tipptundide ajal on rongid tehtud kiirrongideks, väikestes kohtades need ei peatu. Inimestelt, kes elavad väiksemas asulas ja tahavad Tartus, Jõgeval või Tallinnas tööl või koolis käia, võetakse osa sõiduvõimalusi ära. 1. juunist tehakse graafikud ümber. Mis te arvate, kas oleks vajalik kaaluda neid märksa rohkem regionaalpoliitika seisukohalt ning arvestada enam kohalike omavalitsuste juhtide ja väikeasulate elanike ettepanekuid?

Kohalike omavalitsuste ja riigile kuuluva äriühingu koostöö on minu arvates täiesti loomulik. Ma eeldan, et just selle koostöö tulemusel on sündinud ka praegused sõidugraafikud. Aga ronge lisandub, tootja annab järjest uusi ronge Elronile üle ja see tähendab ka seda, et väljumiste arv suureneb. Sõidumugavus on võrreldes vanade Riia ja Vene rongidega hoopis midagi muud. Inimestel on võimalik valida kellaaega, millal punktist A punkti B sõitma hakata. Ka varem sai seda muidugi valida, aga rongid käisid harva. Ma väga loodan, et sõidugraafikud tehakse sellised, et need on mugavad võimalikult paljudele. Eeldused selleks on kindlasti olemas.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu, teine täiendav küsimus!

Aitäh! Ma lähen riigisiseselt rongiliikluselt natuke kaugemale, Rail Balticu teema juurde. Teadaolevalt kirjutasid Poola, Soome ja Baltimaade ministrid mullu septembris alla lepingule, mis peaks olema aluseks raudteeühenduse ühisettevõtte loomisele. Seni pole seda ühisettevõtet asutatud. Leedu on viimastel kuudel hakanud nõudma, et trass läbiks ka Vilniust. Üleeile teatas Leedu transpordiminister, et kui Eesti ja Läti ei nõustu sellega, et Rail Balticu marsruut läbib Vilniust, võib kogu projekt läbi kukkuda. Teadaolevalt on projekti maksumus kolm miljardit eurot ja sellega on Eestis väga kõvasti tegeldud. Mida te Leedu platvormi kohta ütlete?

Aitäh! Ma ei taha hakata kommenteerima ajakirjanduse vahendatud väiteid. Ma tean seda, et kõik kolm Balti riiki on kokku leppinud, et Vilniuse–Kaunase ühendus liidetakse Rail Balticu projektiga. Aga see ei tähenda seda, et Rail Baltic hakkab tegema siksakke. Trass peab ikka kulgema kõige otsemat teed mööda ja teistest linnadest, mida Rail Baltic otseselt ei läbi, peab olema võimalus kiiresti sinna pääseda. Täpselt samamoodi on reisijatevedu korraldatud Šveitsis. Ei ole näiteks otseühendust Zürichi ja Sankt Moritzi vahel, ehkki on teada, et vähemalt suusamaratoni ajal on sinna sõitjaid päris palju. Vahepeal tuleb ümber istuda. Reisijatevedu on seal kavandatud eelkõige lähtudes teie rõhutatud regionaalsetest printsiipidest. Ei ole võimalik korraldada reisijatevedu majanduslikult efektiivselt nii, et see ühendaks ainult kahte linna. Ilmselt tuleb väga hoolikalt kaaluda, kuidas ühendada riikidevaheline reisijatevedu regionaalsete huvidega.

Aitäh! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Teatavasti selle aasta maikuu lõpust muutub reisirongide sõiduplaan. Eesti inimestel ja ka meie külalistel tekivad lõunaregioonis ümberistumise võimalused nii Tartus kui ka Valgas. Kas te olete veendunud, et selleks ajaks on Elron praegused probleemid kõrvaldanud ja uue süsteemi käivitumine toimub suhteliselt sujuvalt? Teiseks, mida te teate rahvusvahelise reisirongiliikluse korraldamisest marsruudil Tallinn–Tartu–Valga–Riia?

Mul ei ole selles vallas rohkem teadmisi kui Eesti rahval tervikuna. Rahvusvahelist rongiliiklust Riiast Tartusse praegu ei ole. Kui me kunagi hakkame tõepoolest sõitma Tallinnast Varssavisse kiirrongiga, siis ma eeldan, et selle rongi peale Tartust või Valgast saamine pole probleem. Seesama elektriraudtee näide kinnitab meile, et kui reisijateveo kvaliteet on hea, siis inimesed eelistavad ühistransporti, kui kvaliteet on kehv, siis seda ei kasutata. Nii et kvaliteet peab hea olema. Nii rongile pääsemine kui ka rongisõit peab olema mugav, siis seda kasutatakse ja siis tuleb ka korralik piletitulu. Veel kord meenutuseks: elektriraudteel on sõitjate arv tänu uutele rongidele kasvanud 25%.

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Minu arvates on debatt reisirongide ümber selgelt kahe-kolme mehe korraldatud, sealjuures meedia abiga. Eilsel majanduskomisjoni istungil süvenes mul arusaam, et probleeme pole ja tegu on väikeste üleminekuraskustega: ühe firma asemel on asunud tööle teine firma. Ma arvan, et riik tegi õige sammu, kui võttis selle asja ajada. Aga minu küsimus on selline. Kas te olete mõelnud raudteeveo peale laiemalt? Tõsised probleemid on meil hoopis kaubaveoga raudteel – kaubaveo mahud vähenevad. Kas valitsus on mõelnud, kuidas tänavu nendele ettevõtetele appi minna?

Aitäh! Ma väga tahaksin nõustuda teie hinnanguga, aga siiski ei saa. Ma ei arva, et kogu see pahameel, mis ajakirjandusest vastu vaatab, on mõne suhtekorraldaja või paari-kolme mehe põhjustatud. Selleks pahameeleks on ikka selged põhjused olnud. Ei oleks tohtinud põhjust anda, oleks tulnud püüda üleminek uutele rongidele paremini korraldada. Ma loodan, et need üleminekuraskused peagi ületatakse. Kuid mitte mingil juhul ei taha ma pidada neid probleeme, mis üleminekul tekkisid, paratamatuks. Need ei olnud paratamatud, neid oleks saanud ära hoida.
Kaubavedude maht ida-lääne suunal on vähenenud ja seda eelkõige selle tõttu, et Venemaa väga märkimisväärsed investeeringud Ust-Lugasse, Primorskisse ja ka Peterburi sadamasse on hakanud tulu tootma, neid sadamaid on võimalik järjest enamas mahus ekspluateerida. Ei maksa imestada, kui Vene ettevõtted eelistavad kaupa välja vedada, kasutades selleks oma riigi sadamaid. Ma loodan, et põhja-lõunasuunaline raudteevedu, kui Rail Baltic valmis saab, lisab kaubaveomahtu rohkem, kui seda on vähemaks jäänud ida-lääne suunal.

Suur tänu! Ka selle teema arutamine on lõppenud.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Küsija on Inara Luigas, küsimus on sotsiaalminister Taavi Rõivasele laste heaolu kohta. Palun, Inara Luigas!

Aitäh! Austatud minister! Nagu te teate, eile esitleti Statistikaameti kogumikku "Laste heaolu". Seda, mida tähendab laste heaolu, ei pea ma täna siin sulle selgitama. Kogumikus esitatud arvud ei ole kaugeltki rõõmustavad. Toon mõned neist. Sügavas vaesuses, sügavas materiaalses ilmajäetuses elab Eesti riigis 22 000 last, absoluutses vaesuses 23 000 last. Mõned näitajad on küll paranenud, aga olukord tervikuna on läinud hullemaks. See ei ole teid aga hirmutanud, valitsus jätkab täpselt samasugust sotsiaalpoliitikat, nagu ta on ajanud, ja lapsed on aina enam vaesusesse vajunud. Ainuke, millega te olete hakkama saanud, on vajaduspõhine peretoetus, mis ei ulatu isegi kümne euroni. Te olete võtnud õiguse riiki juhtida. Kes on andnud teile õiguse sellist sotsiaalpoliitikat ajada?

Kõik minu õigused tulevad parlamendilt ja kõik parlamendi õigused tulevad Eesti inimestelt, kes meid on ametisse valinud. Ma tänan teid, et te sellel olulisel teemal küsimuse esitasite! Olen sama meelt, et näitajad on paranenud, aga kuni Eestis on kas või üks laps, kes kannatab puudust, on see teema nii tähtis, et sellele peab kogu ühiskond tähelepanu pöörama.
See eile avaldatud kogumik räägib üsna kaugest minevikust. 2011. aastal, mille andmeid see valdavalt kajastab, oli hoopis teistsugune olukord kui näiteks mullu. Me teame, et Eestis on majanduse seis väga kiiresti muutunud. Mul on hea meel, et nii täisealiste kui laste majanduslik olukord tervikuna on vahepeal muutunud paremuse poole. Sellegipoolest peame uurima, millised on vaesuse peamised põhjused ja millised selle võimalikud ravimid. Kui me vaatame seda kogumikku, siis see kinnitab meile niigi hästi teada olevat tõsiasja, et kõige parem ravim nii laste kui täisealiste vaesuse vastu on tasuv töö. Tasuvat tööd on Eestis praegu mitukümmend tuhat töökohta rohkem kui 2011. aastal, sellegipoolest oli meil 2012. aasta andmetel 5000 lastega perekonda, kus kumbki vanem ei töötanud. Mida me tahame nende aitamiseks teha, sellest ma püüan teile rääkida täpsustavatele küsimustele vastates. Aitäh!

Aitäh! Palun esimene täpsustav küsimus, Inara Luigas!

Aitäh! Austatud sotsiaalminister! Ütlesite õigesti, et vaesuse vastu kõige tõhusam ravim on tasuv töö. Statistikakogumikus tõdetakse samuti, et laste heaolu on seotud just sellega, kui palju on peres rahateenijaid ja kui palju ülalpeetavaid. Töötukassa andmetel on töötute arv kasvanud juba kolmandat kuud järjest, see moodustab tööealisest elanikkonnast juba 5,1%. Seega Eestis kasvab nende perede arv, kus on ülalpeetavaid ja rahateenijaid jääb aina vähemaks, ja koos sellega suureneb ka nende laste arv, kelle sotsiaalne olukord muutub aina halvemaks. Mulle tundub, et Sotsiaalministeeriumil ja üldse valitsusel on jäänud tegemata kogu ennetav töö. Sellele on viidanud ka Riigikontroll, öeldes, et kohalikele omavalitsustele ei ole seadusega antud kindlaid kohustusi, millega nad peavad tegelema. Miks on teie sotsiaalpoliitika viinud selleni, et on nii palju vaeseid lapsi?

Veel kord: kuniks on kas või üks laps Eestis, kes puudust kannatab, peab sellega tegelema. Aga ma olen kategooriliselt vastu teie hinnangule, kui te väidate, et näitajad on küll paranenud ja vaesuses kasvavate laste arv on vähenenud, aga olukord tervikuna on läinud hullemaks. Kui te midagi niisugust väidate, siis peab see millelgi põhinema. Võtame näiteks teie nimetatud tööpuuduse, mis mängib väga suurt rolli perede toimetulekus. Tööpuudus on Eestis kahanenud kiiremini kui üheski teises Euroopa Liidu riigis, see on meil üle kahe ja poole korra väiksem kui veel kolm aastat tagasi. See tähendab, et kümnetel tuhandetel peredel rohkem, kui tolles 2011. aasta andmeid kajastavas kogumikus viidatakse, on töö ja nende toimetulek on tagatud.
Te muretsete selle pärast, et igal aastal sügisest kevadeni tööpuuduse näitajad pisut kasvavad, perioodil kevadest sügiseni pööravad aga langusele. Juhin tähelepanu, et nii on see eranditult kõikidel aastatel olnud, tegu on töökohtade sesoonsusega. Kui me vaatame natukenegi pikemat perioodi, siis julgeme absoluutse korrapärasuse alusel väita, et hiljemalt märtsist pöördub tööpuuduse tase taas langusele. See tase, mis meil praegu on, on enam-vähem sama mis enne kriisi. Eesti majanduses on töökohti sama palju kui enne kriisi. Aga jah, nende inimestega, kellel tööd ei ole, tuleb meil tegelda. Ka neil tuleb aidata töö leida.

Palun, Inara Luigas, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Austatud sotsiaalminister! Te küsisite, millistele statistilistele näitajatele tuginedes ma tõestan, et olukord on hullemaks läinud. Teinekord tasub siit Tallinnast kaugemale, kas või Kagu-Eestisse minna ja vaadata, kuidas pered ja lapsed seal elavad, rääkida õpetajate ja lastevanematega. Siis te saate aru, kuidas on elukallidus mõjutanud lapsi ja peresid. Kogu majanduslik olukord on tõesti läinud hullemaks. Statistikas räägitakse ka, et väga palju sõltub lapse tulevik sellest, millised on tema vanemad. Lastevanemad on tihtipeale aga stressis, masenduses. Statistikakogumikus räägitakse, et lastevanemad ei tea, kuhu abi saamiseks pöörduda, kolmandik aga lihtsalt ei julge abi küsida. Ma tahan teile kinnitada, et vanemad ei soovi teilt saada raha kinopiletite ostmiseks, nad vajavad abi elementaarseks toimetulemiseks. Millist abi teie täna neile pakute?

Uskuge mind, ka mina käin Kagu-Eestis, ja peaaegu sama tihti kui teie. Küllap tean ka mina, milline tegelik olukord on. Kindlasti, kuniks on kas või üks pere, kes abi vajab, me peame sellega tegelema. Kui me saame inimesi aidata töökohaga, on see kõige parem ja jätkusuutlikum lahendus, aga lahendusi on veel. Seesama vajaduspõhine peretoetus, mille üle te ironiseerite – see reform on tegelikult ju poole peal. See toetus suureneb 2015. aasta alguses ja kui riigile on jõukohane, siis edaspidi kasvab see minu hinnangul veelgi. Vajaduspõhine peretoetus on suunatud just nimelt nende laste aitamiseks, kes abi kõige rohkem vajavad.
Mina ei saa aru teist ja teistest opositsioonisaadikutest, kes ütlevad, et seda raha on liiga vähe, seda ei ole nendele lastele vaja, see on täiesti mõttetu toetus. Ma ei ole teiega nõus. Ma väidan, et seda on väga vaja, ja kui riigile on jõukohane, siis me suurendame seda toetust veelgi.
Kui analüüsida, kui palju peretoetused üldse Eestis laste vaesust vähendavad, siis näeme, et laste toimetulek paraneb märgatavalt tänu sellele, kui perele makstakse lapsetoetust, vanemahüvitist ja muid peretoetusi. Kindlasti parandab kõige vaesemate perede toimetulekut ka see otsus, mille me tegime aastavahetusel, et sellest aastast on toimetulekupiir enam kui 20% kõrgem kui mullu. Ka see samm aitab. Usun, et me peame selliseid samme jätkama, mõeldes, kuidas oleks veel võimalik vajaduspõhiselt kõige vaesemate perede toetusi suurendada.

Aitäh! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud minister! Materiaalset puudust tunnevad ja kehvades tingimustes elavad eelkõige last üksi kasvatavate vanemate lapsed. Minu küsimus puudutab elatisraha. Eestis on mitukümmend tuhat last, kes ei saa elatist vanemalt, kellelt see on välja mõistetud. Mingit paranemist siin näha ei ole. Riik ei ole mitte midagi konkreetset ette võtnud. Paljudes riikides on elatise garanteerimise fond. Kas meil on midagi sellist plaanis? Ilma selleta me ei saa küll rääkida maailma parimast lastekaitseseadusest. Lapsel on teatavasti õigus saada mõlemalt vanemalt tuge.

Aitäh! Ma olen teiega nõus, et lapsed peavad saama tuge mõlemalt vanemalt. Mulle väga meeldiks, kui see tugi oleks rahaline, aga veel tähtsam on, et mõlemad vanemad lapsega koos aega veedaksid. See on märksa olulisem. Te viitate uuele lastekaitseseadusele ja ironiseerite selle üle, et me oleme seadnud eesmärgiks, et Eesti lastekaitsesüsteem oleks maailma parim. Mina ei häbene seda, et me nii ambitsioonika sihi oleme seadnud. Ma arvan, et iga sportlane, iga poiss või tüdruk, kes hakkab spordiga tegelema, tahab saada olümpiavõitjaks. Mida kõrgemaid eesmärke endale seada, seda parem on tulemus. Ma arvan, et kõikide seaduste tegemisel me võiksime endale seada lati võimalikult kõrgele. Lastekaitse korralduse peamine eesmärk on võimalikult palju peresid toetada, et ära hoida olukordi, kus lapsi peab perest eraldama. Mul on hea meel, et võrreldes kümne aasta taguse ajaga on selliste väga äärmuslike abinõude nagu laste perest eraldamiste arv Eestis ligikaudu poolteist korda vähenenud. Aga muidugi võiks see veel märgatavalt väiksem olla. Siin on lastekaitsesüsteemil kindlasti tähtis roll.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Ma olen teist nii palju vanem, et ma mäletan nõukogudeaegseid parteikoosolekuid. Te suudaksite seal väga hästi esineda. Te oskate viidata sellele, mida opositsioon ei ole teile öelnud, ja panete meile mingisuguseid imelikke väiteid suhu – näiteks nagu me oleksime vajaduspõhiste lastetoetuste vastu. Minu küsimus on selline. Ma lugesin ka neid pealkirju, et te lubate meile maailma parimat lastekaitsesüsteemi. Kas te oskate öelda, millistest riikidest me peaksime mööda minema, et olla esikohal? Ja millal see aeg võiks saabuda?

See, et opositsioon on varem olnud vajaduspõhise lastetoetuse vastu, on küllap teada kõigile siin saalis olijatele ja ka kogu Eesti avalikkusele. Kui te nüüd ütlete, et te tegelikult vastu ei ole, siis ma võtan selle teadmise tänulikult vastu. Igaühel meist on võimalus targemaks saades või oma seisukohti ümber hinnates platvormi muuta. Vajaduspõhine peretoetus printsiibina on õige ja me peame sellega edasi minema, et süsteem täies mahus tööle hakkaks ja perede toimetulekut enam parandaks.
Mis puutub riikidesse, kellega me ennast võrdleme ja kellest mööda peaksime minema, siis ärge võtke seda nagu spordivõistlust. Me oleme eeskujuks võtnud tõesti maailma parima lastekaitsega riigid, kindlasti on nende hulgas meie põhjanaaber, kindlasti Rootsi ja Skandinaavia maad üldisemalt. Me ei kavatse kedagi kopeerida, vaid ühendame Skandinaavia parimad teadmised Eesti lastekaitsjate kogemustega. Ma ei ütle, et me ilmtingimata paremad oleme, küll aga on meie kogemused suuremad. Nende seadused on varem tehtud ja meil on võimalus – me võtame selle tänulikult vastu – ka nende vigadest õppida. Nad on meid selles osas ka väga palju aidanud. Arvan, et lastekaitseseadusest tuleb üks hea seadus, ja kindlasti ka teie kaasabil.

Suur tänu! Ka laste heaolu teema on käsitletud, selle kohta rohkem küsimusi ei ole. Lõpetame infotunni küsimused. Suur tänu valitsusliikmetele! Valmistume istungi alguseks.