Hea juhataja! Head kolleegid! Võtan kaheksa minutit kõneaega.
Seaduseelnõude teisel lugemisel saab sõjaväelaslikult öelda, et lubage vabalt rääkida, teine lugemine ongi see koht. Tänast arutelu kuulates ja Eesti üleüldist demokraatiasituatsiooni aluseks võttes on ju selge, et ühiskonnas on mure poliitilise võimu monopoliseerimise pärast. Tundub, et neli parlamendierakonda teevad justkui midagi väga kuritegelikku ja et maailm kukub kohe-kohe kokku. Ma tunnistan teile ausalt ja otse, et mul on olnud erakordne au, olles küll poliitiliselt identifitseerunud Keskerakonna liikmena, aga suheldes normaalsete inimestega ka kodaniku ja inimesena, olla koos umbes kolme seltskonnaga, kes on kõik proovinud teha uut parteid. Ma võin need isegi üles lugeda. Ühed olid vabamehed ja Occupy Wall Streeti aktivistid ehk ACTA aktivistid, kes olid täiesti veendunud, et nad teevad uue partei. Ma olen natukene käinud ka Vaba Isamaalise Kodaniku koosolekutel ja neutraalse inimesena rääkinud eelkõige majandusest. Ma olin täiesti šokeeritud, kui ma kiitsin Eesti esimest taasiseseisvusaja peaministrit Mart Laari ja ütlesin, et maareformi läbiviimine oli siiski õige, sest see taastas õigluse, ja selle peale teatas hääl rahva hulgast, et ära seda Laari kiida, ta lõhkus meil kolhoosid ära. Siis ma olin juba väga ehmunud. Kolmas katse oli see, kui me koos heade sõprade ettevõtjatega proovisime Rahvaliitu päästa. Mõte oli meil üllas, et teeme valdadesse ettevõtjate klubid ja võtame kohalikel valimistel kõik vallad üle.
Miks nendest kolmest, välja arvatud Vaba Isamaaline Kodanik, kellest suhteliselt suure tõenäosusega siiski saab poliitiline jõud (mina hoian neile igati pöialt), ei ole mitte midagi saanud? Rahvaliitlasi ma näen valdavalt sotsiaaldemokraatide hulgas ja kuskil väga konservatiivsete meeste hulgas. Kallid inimesed, häda ei ole ju tegelikult mitte selles, et Eestis puudub demokraatia. Häda on selles, et inimesed lähevad teisel kuul tülli nimekirja pärast, et kes on partei esimees, kes on teine, kes kolmas mees. Kui nad on omavahel tülli läinud, sest tööd teha keegi väga ei taha, aga nimekirja esikümnes tahaksid kõik olla, siis on lihtne hakata otsima põhjuseid, miks demokraatia Eestis ei toimi. Öeldakse, et raha ei ole, et üleüldse on parlamendierakonnad kogu demokraatia monopoliseerinud. Tehakse mitmesuguseid kummalisi katseid, otsitakse kogu aeg süüdlasi ja siis öeldakse, et 1000 liiget on liiga palju. Parteis, kus on isegi 13 000 liiget, ongi tegelikult 1000 aktiivset inimest, kes saavad aru, mis ümberringi toimub. Isegi kui meil on 100 aktiivset inimest, on ülejäänud 400 nii ehk naa ainult ilmavaatelised toetajad, st sadakond inimest leiabki ühes normaalses poliitilises ühenduses rakendust. Rahvakogu näitas seda ju kõige paremini: 500 inimest kutsuti ja natuke üle 300 tuli kohale. See on klassikaline näide, et demokraatia ongi väheste väljavalitute, kes tõepoolest sellest asjast midagi arvavad, korraldada. Otsida selle kõige juures lõputult süüdlasi, kuidas mitte midagi ei ole võimalik teha, on pehmelt öeldes siiski vale. Selle tõttu ma arvan, et need asjad, mida praegu Riigikogus menetletakse, on kõik väga õiged, aga kurvastusega tuleb nentida, et mitte ükski nendest abinõudest demokraatiat kuidagiviisi suurendada ei taha ja nendega ei olegi võimalik demokraatiat suurendada. Demokraatia suurendamine ei toimu seadustega, rahaga ega igasuguste leevendustega, mida me võime viia absurdini.
Keskerakonna näite varal on ju tore öelda, kui me vaatame kas või Riigikogus esindatud teisi erakondi, et meile ei ole sealt mitte kedagi tulnud, aga sotsid on Keskerakonna juhitud, Reformierakond sai meilt hiljuti jõulist täiendust, mitte kõige jõulisemalt küll Riigikokku, aga Tallinna Linnavolikokku sai ta meilt väga korralikku täiendust. Ja sel hetkel, kui Reformierakonda astus Vilja Savisaar, kes on sellestsamast puldist öelnud, et Andrus Ansipist hullem on ainult katk, toimus minus sisemine kirgastumine. Ma läksin Edgar Savisaare juurde ja ütlesin: "Edgar Savisaar, kui ma siiamaani olen olnud sinu oponent, aeg-ajalt ei ole ma sinu otsustega rahul olnud ja mulle ei meeldinud, et Meelis Pai tõmbas selle vahtplastist asja üles, siis nüüd, Edgar, mina olen sinu mees, kui sul on vaja kedagi rindele saata, siis sa võid mind saata." Vaat see on Eesti poliitikas kõige naljakam olukord. Küsimus ei ole sisus, küsimus on isikutes ja küsimus on isikute pettumuses, isikute suutmatuses partei seeski ennast teostada, olla sihipärane, leida endale teema, võidelda, ajada oma asja. Ja kui see kõik meie jaoks kinni jookseb, siis meile meeldib hakata jälle süüdistama, et raha ei ole, võimalusi ei ole ja künnised on liiga kõrged. Lõpuks võiksid need inimesed, kes mõtlevad millegi parteisuunalise peale, küsida parlamendierakondade käest: aga miks rahvas meid ei toeta? Kas selles on süüdi Rait Maruste juhitud põhiseaduskomisjon?
On veel üks naljakas lugu, mis mulle meenub, kui sellesse teemasse laiemalt sisse vaadata. Kui Jaan Männik oli Eesti Panga Nõukogu esimehe kohalt ära tulnud, siis esimeses avalikus esinemises pärast seda ütles ta, et teeb uue partei. Saatejuht küsis, kas tal on kedagi sinna juba planeeritud ka. "Ei, peale minu ei ole veel kedagi," oli vastus. Kas te ei leia, et see on valest otsast alustamine? Kõigepealt otsi endale mõttekaaslasi. Kui sa oled lugupeetud inimene, siis sul on kindlasti positsioon ühiskonnas. Ühenda siis enda ümber mingisugune hulk mõttekaaslasi ja proovige tegelikult ka see töö ära teha. Mina tunnistan ausalt ja otse, et kui mis tahes parteide peasekretärid peaksid siitilmast lahkuma ja mina veel elus olen, siis nende hauale viin ma kindlasti väga suure pärja. See töö, mida nad iga päev teevad, on muuseas töö, mida ei taha teha isegi kõige viletsam karjakoer, sest see ei ole lihtne töö, see on väga vastik töö. Sellepärast tahan ma kõikidele heitunutele, eelkõige Keskerakonnast lahkunud heitunutele, öelda, et küsimus ei ole seadustes, küsimus ei ole selles, mitu inimest moodustavad partei, küsimus ei ole selles, mitu eurot teil taskus on. Küsimus on selles, kas te põlete selle riigi pärast või ei põle, sest kui te põlete, siis te teete selle töö ära. Siiamaani olen ma seda põlemist näinud aga ainult Keskerakonnas. Aitäh!