Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud kultuuriminister! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu kümnenda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõigepealt kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kuus seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, äriseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Hanno Pevkur. Neljandaks, isikut tõendavate dokumentide seaduse, riigilõivuseaduse ja riigipiiri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister Ken-Marti Vaher. Viiendaks, ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kuuendaks, meretöö seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Taavi Rõivas. Seitsmendaks, Riigikogu otsuse ""Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" heakskiitmine" eelnõu. Otsuse eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kultuuriminister. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Urve Palo!

Lugupeetud proua eesistuja! Tere päevast, head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel on mul hea meel anda üle seaduseelnõu, mille seadusena jõustumise korral jääks aastast 2015 tulumaksumäär praegusele tasemele, 21%-le, ja sellest vabanevaid vahendeid, mida on umbes 75 miljonit eurot, oleks võimalik kasutada selleks, et tõsta peretoetusi. 1%-lisest tulumaksumäära langetamisest võidab alampalga saaja 1 euro kuus, õpetaja 6 eurot ja peaminister 48 eurot kuus. Samal ajal pere, kus on kaks last, võidaks lapsetoetuse tõstmisest 48 eurole pere esimese ja teise lapse kohta igas kuus 57 eurot. See teeb aastas pere-eelarvele lisaks 700 eurot. Praegu on Eestis sünnitusealiste naiste osakaal veel väga suur, sest sünnituseas on 1970. ja 1980. aastatel sündinud naised, kuid paraku sünnib meil ühe naise kohta ikkagi vähe lapsi. Veel ei ole hilja. Uuringud näitavad, et sündimust Eestis mõjutaks see, kui peredele mõeldud toetused oleksid suuremad ja oleks ka rohkem lasteaiakohti. Meie seaduseelnõu seadusena rakendumise ja nende vabade vahendite kasutamise korral perede heaks oleks võimalik toetada sündimust ja tugevdada ka perede kindlustunnet homse päeva ees. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Urbo Vaarmann!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Annan üle arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine käsitleb Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tööd. Küsimus on EAS-i turunduskampaanias Venemaal, mis on viimasel ajal tekitanud hästi palju erinevaid arvamusi. Sellega seoses tahangi esitada mõne küsimuse. Kui suur on EAS-i 2013. ja 2014. aasta eelarve ning kui suure osa sellest moodustavad reklaamikulud? Millise hinnangu annab ministeerium seni Eestit välismaal tutvustanud reklaamidele? Kas minister on näinud neid konkreetseid reklaame ja mis on tema isiklik arvamus nende kohta? Kas seda probleemi on arutatud erakonnas ja EAS-is? EAS on sellel teemal pidanud ühe nõukogu koosoleku. Kas ministrile on antud tagasisidet? Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine sotsiaalminister Taavi Rõivasele. Arupärimine puudutab kiirabireformi. Minister ise on öelnud, et see reform toob kaasa kvaliteedi ja teenuse paranemise, meie aga näeme siin väga palju segadust ja arusaamatust ning arvame, et tegemist on järjekordse kärpega. Kiirabibrigaade luuakse küll juurde, kuid samas on arstidega mehitatud vaid 15 brigaadi, kõik ülejäänud koosnevad vaid õdedest. Arstid ise ütlevad, et kuigi õed saavad tööga hästi hakkama, ei tahaks nad arstide ülesandeid enda peale võtta. Samuti teame, et arstidele makstakse töötunni eest rohkem, õdedele makstakse neist poole vähem. Meid huvitab, kui suur siin kokkuhoid on. Me teame, et väga paljud arstid on saanud koondamisteate. Miks ei panda neid tööle erakorralise meditsiini osakonda, kus teatavasti on väga pikad järjekorrad? Küsimusi on meil veel teisigi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Sven Sester!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan rahanduskomisjoni nimel üle riigieelarve seaduse § 32 muutmise seaduse eelnõu. Me tahame anda Rahandusministeeriumile võimaluse vajaduse korral arveldada riigikassa kaudu Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja kogumispensionide ja väärtpaberitega seotud makseid. Nimelt sätestab menetluses olev uus riigieelarve seaduse eelnõu sellise võimaluse. Kuid riigieelarve seaduse eelnõu menetlemine võib võtta rohkem aega kui keskregistri maksetega seonduva tähtaja saabumine. See tähtaeg on 1. veebruaril 2014. Selleks ajaks on Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja kohustatud oma arveldused Eesti Pangast mujale viima. Selleks et mitte seada baasseaduse menetlemist pinge alla, teeb rahanduskomisjon sellise muudatusettepaneku. Me loodame seda eelnõu suhteliselt kiiresti menetleda. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud üheksa seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad sellele seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 20. novembril esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon. Teiseks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 20. novembril esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, mille juhtivkomisjon on maaelukomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 21. ja 28. novembril esitatud järgmised eelnõud Euroopa Liidu asjade komisjonile. Esiteks, psühhoaktiivseid aineid puudutavate eelnõude pakett. Riigikogu juhatus on määranud paketti kuuluvate eelnõude kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni ja õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 5. detsember kell 16. Teiseks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu, millega soovitakse piirata Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemi rakendamise ulatust seoses lennundusest tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste arvestamise muudatusega. Riigikogu juhatus on määranud paketti kuuluvate eelnõude kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 12. detsember kell 16.
Riigikogu liikmed moodustasid 21. novembril Eesti-Myanmari parlamendirühma ja mäetööstusettevõtete toetusrühma (hirmus raske sõna!).
Kultuuriminister Rein Lang on avaldanud soovi esineda tänasel Riigikogu istungil poliitilise avaldusega. Riigikogu juhatus on sellega nõustunud. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punkti 9 ja lõike 2 alusel olen täiendanud tänase Riigikogu istungi päevakorda kultuuriminister Rein Langi poliitilise avaldusega.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.
Head kolleegid, nüüd veel üks päevakorra muudatus. Riigikogu kultuurikomisjon on teinud ettepaneku arvata Riigikogu täiskogu kümnenda töönädala päevakorrast välja teisipäevase, 3. detsembri istungi kuues päevakorrapunkt, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 477 esimene lugemine. Koos nende kahe täiendusega panen ma selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused 
Poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra esimese punkti juurde. Kultuuriminister Rein Lang esitab poliitilise avalduse. Kõigepealt tutvustan teile, kuidas selle päevakorrapunkti menetlus käib. Poliitiline avaldus kestab kuni 30 minutit. Küsimusi ei esitata, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 155 lõike 4 kohaselt leppisid Riigikogu juhatus ja minister nii kokku. Järgnevad läbirääkimised. Läbirääkimistel antakse sõna ainult fraktsioonide esindajatele. Nüüd palun ma kõnepulti kultuuriminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Kasutan minule Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega antud õigust esineda teie ees poliitilise avaldusega. Täna kell 14.20 andsin ma peaminister Andrus Ansipile üle kirjaliku avalduse sooviga kultuuriministri ametist tagasi astuda. Ma ei astu tagasi mitte sellepärast, et leiaksin, nagu oleksin ma oma ametis eksinud põhimõttelistes küsimustes. Vigu on muidugi ette tulnud, tegijatel juhtub. Olen aga veendunud, et enam kui kahe aasta jooksul Kultuuriministeeriumis ette võetud sammud nii ministeeriumi enda reorganiseerimisel kui ka minu initsieeritud muudatused Kultuuriministeeriumi haldusalas on olnud õiged, tehtud heas usus ja kantuna Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis toodud kohustusest tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Aeg annab arutust! Ka pole mul põhjust astuda tagasi kultuurilehes Sirp toimunu pärast. Pean aga kohaseks paluda veel kord vabandust nendelt, keda see saaga isiklikult puudutas.
Üle-eelmisel nädalal käivitas valitsusega opositsioonis olev Sotsiaaldemokraatlik Erakond poliitilise surve valitsuse ministri vastu. Opositsioonierakond tegi oma tööd ja selles pole midagi taunitavat ega imelikku. Eesti põhiseadus kehtestab vabadel valimistel põhineva esindusdemokraatia. Meie põhiseaduslik süsteem näeb ette, et tsükliliselt on võimul teatud vaateid ja suundumusi esindavad inimesed ning opositsioonis on vastandlikke vaateid ja suundumusi esindavad inimesed. Parlamentaarse riigikorra suur eelis on just see, et opositsioon saab vabalt ja ilma kellegi sekkumiseta võimu kritiseerida ning seda heas mõttes õõnestada maksumaksja arvel, soojas toas, Riigikogus, kõigi silme all. Eestis ei ole mingit sisulist vajadust ühiskonna paremaks muutmise nimel asutada põrandaaluseid poliitilisi rühmitusi ega trükkida välismaal suitsupaberile ajalehti ja levitada neid kahepõhjalises kohvris.
Midagi imelikku ega taunitavat pole ka selles, et ühiskonnas on inimesed koondunud oma huvide ja õiguste kaitsmiseks organisatsioonidesse ning need organisatsioonid toetavad kas siis võimulolijate poliitikat või opositsiooni tehtavat kriitikat. Ajalooliselt on ametiühingud olnud sotsialistlikke vaateid esindavate erakondade ja poliitikute toetajad ning ilmselt nad mõneks ajaks ka jäävad selleks. Meenutagem, et alles hiljuti nimetati neid kommunismi kooliks. Eesti praegused loomeliidud on olemuslikult muutunud ametiühinguteks. Kuna nende tahtmine on luuleridu parafraseerides olnud taevariik ning saamine Eesti majanduslikke võimalusi ja tervet mõistust arvestades riigi piir, on nende frustratsioon ja soov võimu vahetumise nimel opositsiooniparteiga kokku mängida arusaadav ja mõistetav nagu ka arstide liidu kõigi-maade-proletaarlased-ühinege-stiilis toetusavaldus oma ametiühinguvendadele.
Kõike seda ei ole mõtet üle tähtsustada ja mitte selles ei peitu põhjus, miks ma otsustasin tagasi astuda. Minu arvates on ületamatu probleem minu võimalus, õigemini, võimatus osaleda ministrina meie ühiskonna kommunikatsiooniväljas. Ma olen sattunud situatsiooni, mida Ukraina huumoriajakiri kirjeldab müütilise lingvist Koškini abil, kes mängleva kergusega leiab igast teie öeldud lausest üles tähed, millest moodustab kolmetähelise ropu sõna. Ükskõik, mida ma ütlen või ütlemata jätan, see leiab kohe koškinliku analüüsi. Käib omamoodi mäng või võidujooks selle nimel, kes jõuab kiiremini ja halvemini öelda. Millegipärast meenuvad mulle Nõukogude Liidu päevil töökollektiivides toimunud koosolekud, kus resoluutselt mõisteti hukka akadeemik Sahharov ja mida toonane meedia lõpmatuseni kajastas. Ka selle olukorra kohta oli tollelsamal Ukraina huumoriajakirjal oma nali: "Mõistes otsustavalt hukka tagurliku riigipöörde Tšiilis, ütles kolmanda järgu treial Ivanov miitingul resoluutselt: "Ma küll ei tea, mis on Pinochet ja kes on Tšiili, kuid kuni neid ei vabastata, mina tööle ei tule.""
Valitsusliikmel ei ole võimalik elu edasi viia, kui iga sinu tegu stigmatiseeritakse ja iga sinu idee pannakse häbiposti. Ma pole selles olukorras sugugi üksi. Sajad Eesti inimesed, kellel oleks ühiskonnale midagi öelda, keelduvad avalikkuse ees sõna võtmast, kuna ei soovi olla olukorras, kus anonüümsete netikommentaatorite laiad hulgad koos treial Ivanoviga mõistavad otsustavalt hukka kellegi, keda nad ei tunne, või millegi, millest nad pole kuulnudki.
Mitte Sirbis toimunu ei tekita meil vaikivat ajastut, vaid viis, kuidas seda avalikkuses kajastati. Ma ei süüdista ajakirjandust. Nii nagu loomeliidud, nii kaotavad ka klassikalised ajakirjandusväljaanded praegu oma sisulist positsiooni. Arutelu, mõttevahetus ja uudiste vahendamine kandub järjest enam veebiportaalidesse, blogidesse ja listidesse. Selle tingib tehnoloogia areng. See kõik loob uusi võimalusi nii headele kui ka pahadele poistele. Mulle tundub, et praeguses Eestis on aga turunduslik võidumees see, kes suudab välja mõelda sellise vale, mis oleks sedavõrd suur, et see muutuks hetkeks usutavaks, ja mida levitatakse enne ümberlükkamist vähemalt ööpäeva jooksul. Selle 24 tunni jooksul hakkab vale elama oma teisi elusid ka siis, kui tema algallikas on juba maha löödud. Sellepärast on ratsionaalne sünnitada vale nädalavahetuse alguses. Välisministrina oli mul võimalus korduvalt kogeda, et mingi valel põhinev avaldus tekkis Venemaa välisministeeriumis tavaliselt reedel, vahetult enne tööpäeva lõppu. See tagas Eestis terve nädalavahetuse kestva mõttevahetuse nii vale enda kui ka sellele vastamise üle.
Soovin siinjuures tuua ühe mulle väga olulise näite. Kui kevadel külastas Eestit maailmakuulus näitekirjanik Tom Stoppard, suutis ajakirjanik Kaarel Kressa 31. mai Eesti Päevalehes talle suhu panna sõnad, nagu oleksin mina, Rein Lang, Tom Stoppardile väitnud, et kultuur peab ennast ise ära tasuma. Ma ei ole midagi sellist iialgi ega kellelegi väitnud! Seda ei öelnud ka Tom Stoppard. Ajakirjanik seletas hiljem, et oli Stoppardist valesti aru saanud, sest too rääkis inglise keeles. 7. juunil ilmuski Eesti Päevalehe trükivariandis toimetuse vabandus ja õiendus, et Stoppard sellist mõtet ei väljendanud ja Lang sellise seisukohaga nõus ei ole. Ent tänaseni on see artikkel, mis omistab minule kultuurivaenuliku seisukoha, parandamata ja vigasel kujul üleval Eesti Päevalehe veebiarhiivis ilma igasuguse õienduseta. See artikkel on tänaseni parandusteta kättesaadav Tallinna Linnateatri ja Vabariigi Presidendi Kantselei kodulehekülgedel ning lingituna veel kümnetel veebilehtedel. Piisab sellest, kui natukene guugeldada ja siis selgub kümnetest kirjetest, et Rein Lang, Eesti Vabariigi kultuuriminister, on seisukohal, et kultuur peab ennast ise ära tasuma.
Rahvusringhäälingu raadioeetris räägib ennast ajakirjanikuks pidav isik kindlas kõneviisis, kuidas Kristen Michal ja Rain Rosimannus panevad putinliku Venemaa kombel ajalehtede peatoimetajaid paika. Kõik osapooled lükkavad selle ümber, aga terve nädalavahetuse täies jõus elada saanud müüt õitseb edasi ja seda suureliselt. Kumba usutakse, kas Kaarel Tarandit, kes kinnitab, et Sirp pole minu ministriks oleku ajal mingit raha saanud ja selle vastu pole ministeeriumis mingit huvi tuntud, või mind, kes konkreetsete faktidega tõestab, et huvi on tuntud? Seesama Tarand on ministrile lausa kirjalikult esitanud oma arusaama, milleks ja kui palju oleks vaja lisaressursse, mida Sirp on ka saanud. Seda, kelle poolt on faktid, umbusaldatakse ja valetaja saab auhinnaks kõrge palgaga töökoha Eesti Rahva Muuseumis, kusjuures ta saab selle ilma konkursita. Eesti loogika! Winston Churchill ütles kunagi, et vale on juba poolel teel ümber maailma, enne kui tõde püksid jalga saab. Digiajastul on vale jõudnud maakerale kaks tiiru peale teha, enne kui tõde varnast pükse üldse haarata suudab.
Sellega seoses tekib aga palju laiem küsimus. Nüüd ei piisa enam sellest, et väljaanne, kes on eksinud, oma vead aumehe kombel omaenda väljaandes ära õiendab. Valed paljunevad momentaanselt ja jõuavad ka nendeni, kes vale konkreetset allikat ennast üldse ei loe, vaata ega kuula. Vale allikas võib olla kes või mis tahes. Ajakirjanduslikku allikat kaitseb seadus, aga eksisteerivad reeglid, mis ei ole seadusesse raiutud ja mille kohaselt peab allikate suhtes olema kriitiline, nii avalike allikate suhtes, mida tsiteeritakse, kui ka vilepuhujate suhtes. Muide, minu teada istub üks tubli ajakirjanduslik allikas, keda mitte vähe ei ole kasutatud, praegu riigireetmises süüdimõistetuna turvaliselt Eestis vangis.
Paljudes riikides käib arutelu selle üle, kuidas kaitsta isikute õigust aule ja väärikusele valguse kiirusega kihutavas digiühiskonnas. Ma arvan, et ka meil on ülim aeg neid arutelusid alustada. Sotsiaaldemokraatidele soovitan aga soojalt mõelda, kas infooperatsioonide korraldamine ei või ühel päeval pöörduda ka teie enda vastu. Keskerakond teab seda niigi. Enamik teist kindlasti mäletab ühe kunagise Vene aferisti suurejoonelist kava, mille kohaselt peaks ajakirjandusest kujunema uue ühiskonna kollektiivne organisaator. Mulle isiklikult tundub, et see õpetus võeti meil okupatsiooniajal nii tugevalt omaks, et tänaseni ei ole selle rakendamist õieti pidama saadudki, see õpetus elab nii mõneski sotsiaalteaduskonnas edasi.
Miks siis nii on läinud? Minu parima arusaama kohaselt on probleem klassikalise ajakirjanduse nõrgenemises ja suhtekorralduse kui uue majandusharu kiires tugevnemises. Asjaolu, et Tartu Ülikoolis õpetatakse ajakirjandust ja suhtekorraldust samas instituudis, kõneleb juba ise enda eest. Klassikaline trükiajakirjandus ja ringhääling on majanduslikult üsna keerulises olukorras ja seda mitte üksnes Eestis. Tehnoloogia areng ja ka ebaõnnestunud ärimudelid on Eestis ajalehtede ja ringhäälingujaamade majanduslikku olukorda nõrgestanud. Meedias, erinevalt eelmise sajandi üheksakümnendatest aastatest, ei liigu enam piisavalt raha tipptasemel tegijate palkamiseks, küll aga liigub raha suhtekorraldajate ringis. Kui veel kümme aastat tagasi pidid suhtekorraldajad mängima ajakirjanduse aastakümnetega omaks võetud eetikareeglite järgi, siis nüüd kehtestavad reegleid suhtekorraldajad. Naiivne oleks arvata, et erakonnad ja rühmitused, aga ka mitmed valitsusasutused ei kasuta suhtekorraldajate teenuseid. Siinjuures tuleb meeles pidada, et teenete eest ei pea tasuma alati rahas, tasuda võib ka mõjuvõimuga. Suhtekorraldusfirmad ise ei varjagi oma jõudu. Kõigi viimaste avalikku võimu raputanud kriiside puhul on nad ajakirjanduse vahendusel häälekalt teada andnud, et just nende palkamata jätmine oligi kui mitte kriisi enda, siis vähemalt selle eskaleerumise peamine põhjus. Neil ongi õigus. Avaliku arvamuse kujundamisel on neil praegu Eestis märkimisväärne roll.
Ka minule kui ministrile tehti korduvalt ettepanekuid sõlmida mõne suhtekorraldusfirmaga leping Kultuuriministeeriumile n-ö ajakirjandusliku katuse pakkumiseks. Ma ei ole seda õigeks pidanud. Ajakirjanduse nõrkus pole kindlasti ühiskonna huvides. Ühiskonna huvides oleks aastasadade jooksul kinnistunud läänekristliku väärtussüsteemi ülekandumine uutel tehnoloogilistel platvormidel toimivasse kommunikatsiooni, mitte selle väärtussüsteemi lammutamine selle vastaste argumentidega, nagu looks tehnoloogia iseenesest uut meile sobivat väärtussüsteemi. Naiivne oleks arvata, et ühiskondlik kommunikatsioon meedia vahendusel ei ole kellegi võõra silma vaateväljas. Pärast teist maailmasõda toimis Soomes kirjastus, mis andis välja vasakpoolse sotsiaaldemokraatliku partei häälekandjat Kansan Uutiset. Majanduslikult oli selle väljaandmine kahjumlik, kuid ots otsaga tuldi kokku, kuna kirjastuse trükikoda sai lehele vajaliku paberi Nõukogude Karjala paberitehasest poolmuidu. Loomulikult pole sellel midagi ühist praeguse olukorraga, kus rängas majanduslikus kahjumis päevalehe väljaandmine sõltub eelkõige tema omanikule kuuluva trükikoja Venemaalt laekuvatest trükitellimustest. Kuid mõtlemisainet on siin siiski.
Meil, seadusandjatel ja valitsusel, tuleb vaadata peeglisse ning küsida endalt, kas me ikka oleme teinud kõik, et Eestis saaks areneda eetikal ja moraalil põhinev ühiskondlik kommunikatsioon ja vaba ajakirjandus. Me oleme ka ise langenud turunduslõksu, kus ideede puudumist püütakse kompenseerida suhtekorralduslike trikkidega kuni manipulatsioonini välja.
Sotsiaaldemokraatide üks mantra, mida on ikka ja jälle kuulutatud, on see, et ühiskonna asju peavad saama otsustada eksperdid, mitte poliitikud. Loomulikult on nende arvates eksperdid eelkõige need, kes jagavad nende maailmavaadet. Eriti reljeefselt joonistub see välja kultuuripoliitikas.
Tsiteerin Rein Rauda, kes on ajalehes Müürileht kirjutanud nii: "Teisisõnu on kultuurinähtuste hindamises olemas valdkonda lähemalt tundjate sisering, mis suudab eristada kõiges pealekasvavas uut ja huvitavat, ja kultuurihuviline teine ring, mis ei koosne üldsegi mitte ainult teiste loomevaldkondade esindajatest, vaid on tegelikult palju laiem ja elualast sõltumatu. See on aga grupp, mis sõltub rohkem harjumusest ja peab oluliseks juba settinud ja seega turvalisemat kõrgtaset. Ning tema taga leiduvad siis veel ka kolmandad ja neljandad ringid, näiteks need, kelle kultuurivajadused sisaldavad head komöödiat, sisekujundusega sobivat maali ja midagi loetavat suvisele plaažile. Ning pole mingit kahtlust, et ka nii võib oma elu väärikalt ära elada ... Ainult et neil inimestel poleks tingimata vaja kaasa rääkida kultuurikeskkonna kujundamisel." Lubatagu lahkesti siit parlamendi kõnetoolist pärida, kes kuuluvad sellesse olulisi kultuuriasju otsustavasse esimesse ringi ja kuidas sellesse ringi pääsetakse. Kas kusagil on olemas ka mingi ajatolla, kellel on alati õigus ja kelle näpunäidete järgi asju aetakse? Kes see ajatolla on?
Hando Runnel on hiljuti öelnud, et me oleme täna niisama kaitsetud kui 1939. aastal. Üsna karm ütlemine. Mina siiski nii pessimistlik ei ole. Mina tean, kui palju on praeguses Eestis noori inimesi, kes loovad Eestis uut kultuuri, uut eesti kultuuri, muu hulgas ka uut vasakpoolset poliitilist kultuuri. Neid on, muide, mitu korda rohkem kui loomeliitudel liikmeid. Need on vabad inimesed, kes ei pea enda õigustamiseks kellelegi meeldima ega kellegi ees pugema. Nad on maailmakodanikud, kes arutlevad asjade üle uut moodi, olles ise sealjuures Eesti patrioodid. Tekkinud on ka uued kultuurirühmitused, nii vasakpoolsed kui ka parempoolsed. Seda ei tule võtta põlvkondade vastuoluna, sest noortega koos mässavad ju ka paljud ätid ja eided, kelle arusaam vabadusest ei põhine mitte Karl Marxi, vaid näiteks Slavoj Žižeki mõtetel. Neil on ka Eestis kasvav poliitiline toetus, kirjutagu Jaak Allik täis kas või kõik järgmised Sirbi numbrid. Just selles peitubki meie ajaloo ilu ja valu.
Need on need motiivid, mis sundisid mind esitama peaministrile avalduse tagasiastumiseks. Vaba parlamendiliikmena, keda Eesti põhiseadus kaitseb rohkem kui valitsusliiget, on mul ilmselt palju rohkem võimalusi oma häält kuuldavaks teha. Aitäh!

Suur tänu, härra kultuuriminister! (Aplaus.) Oleme kokku leppinud, et küsimusi teile ei esitata. Aga kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Huvitav, aga nad ei soovi seda.

Kuna meil täna arupärimisi päevakorras ei ole, siis palun peale haamrilööki registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud kolleegid! Äsja saabusin ma Kagu-Eestist, oma valimispiirkonnast. Mis te arvate, millest inimesed seal räägivad? Jah, muidugi oma madalast palgast ja viletsast elatustasemest. Nad räägivad põhiliselt rahast. Seda ka veel sellepärast, et möödunud nädalal lisandus rahateemale mitu uut aspekti: sularaha ja hoiused. Rahvas kirub Rootsi panku juba rohkem kui peaminister Ansipit. Tuli ju viimastel nädalatel mitu jubedat rahajuttu korraga. Esiteks tuli jutt sularaha kadumise kohta, siis teade, et Swedbankist ja SEB-st sularaha väljavõtmise eest hakatakse rohkem raha küsima, siis saabus õudusjutt hoiuste maksustamise kohta ja lõpuks sensatsiooniline, praegu veel vandenõuteooriate hulka kuuluv IMF-i ettepanek vähendada kõiki euroliidu kodanike hoiuseid 10%. Ütlete, et need on kuulujutud, aga tuletan meelde, et enamik neist kuulujuttudest on õige pea tõeks osutunud. Saksa ajaleht Deutsche Wirtschafts Nachrichten kirjutas, et Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) kavandab koostöös Euroopa Liiduga kehtestada kõikidele Euroopa Liidu kodanike pangahoiustele kohustuslikku sundmakset, mis esialgu oleks 10%. See on sama, mis tehti Küprosel. Seda tehakse suurpankade päästmiseks. Sama uudisega tuli välja kvaliteetajakiri Forbes. Kui see uudis kuulub ehk kaugemasse tulevikku, siis sularaha väljavõtmise ja sissemaksmise maksustamise teema on lähema aja reaalsus.
Ma küsin, head kolleegid, kui kaua me veel nuumame Rootsi panku eestlaste kesise rahakoti peal. Vähe sellest, et need pangad viivad meilt välja eestlaste raha eest teenitud kasumi – 2012. aastal oli välispankade puhaskasum kokku üle 350 miljoni euro –, aga ikka on vähe, on vaja võtta viimast. On kujunemas ennekuulmatu olukord. Eestlane on tehtud panga orjaks. Ta viib sularaha panka, mille pealt pank hetke pärast kasumit teenima hakkab, aga selle raha panka andmise eest peab maksma. Seesama Eesti elanik läheb panka või automaadi juurde ja tahab omaenda raha välja võtta, aga ta peab jälle maksma. Lubage küsida, mille eest! Asi on absurdne, kui arvestada, et hoiuste pealt meil enam õieti protsente ei maksta, vaid tahetakse hakata hoopis ka hoiustamise eest inimestelt tasu võtma. Eestile on see ennekuulmatu olukord. Kuid vähe sellest, sa oled täielik panga ori, sest oma näruse töötasu või imepisikese pensioni oled sa sunnitud pangaarvele panema, sularahas ei maksa sulle enam keegi palka välja. Sajandeid sakslaste ja rootslaste tööorjadeks olnud eestlased on nüüd tehtud panga orjadeks ja seda oma elu lõpuni.
Opositsiooni häält siin saalis ei võta mitte keegi kuulda, aga ometi ei tohiks parlament jääda kujunenud olukorra suhtes ükskõikseks. Sellepärast ootame vastuseid valitseva koalitsiooni, Reformierakonna ja IRL-i poliitikutelt ning rahandusminister Jürgen Ligilt. Tuleks rahvale häbenemata silma vaadata ja öelda, et võetakse viimast inimeste väga raske tööga teenitud rahast, sest suuri panku on vaja nuumata. Seda tehakse, kuidas öelda, sellesama eestlaste orjatööga teenitud kesise rahasumma arvel. Nii et teenigem aga välismaa panku ja imestagem, miks Eesti majandus ei taha mitte kuidagi areneda. Aitäh!

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Urmas Reinsalu ütles laupäeval Viljandis peetud erakonna volikogul, et kuigi praegu võidaks Riigikogu valimised Keskerakond, ei kavatse nad olukorraga leppida ja plaanivad Savisaare valitsuse tekke ära hoida. Nii et selle asemel, et tegelda praegu riigile väga oluliste küsimustega – suur väljaränne, pikaajaline tööpuudus, vaesus, kõrged hinnad jm –, on IRL-i põhiprobleem see, kuidas aasta ja kolme kuu pärast toimuvatel Riigikogu valimistel hoida ära Keskerakonna võit, hoida ära see, mis toimus äsja kohalikel valimistel.
Kentsakas vaadata, kuidas meeleheitel võimuerakonnad asusid kohe peale Tallinna valimisšokist toibumist paaniliselt tegutsema, et Keskerakonnalt järgmistel valimistel hääli kaaperdada. Ei, mitte sellisel ausal viisil, et, hea valija, meie poliitika on parem, vaid ikka pätikambale omaste võtetega. Lüüasaamine eriti just pealinnas, aga ka üle Eesti loomulikult vihastas, eriti peale seda, kui Eesti kartellimeedia hommikust õhtuni Keskerakonda ning Savisaart ja teisi meie võtmefiguure oli mustanud, manades silme ette pildi Tallinna võimu langemisest. Kuid nagu palju kordi varemgi mobiliseeris selline jõhker sekkumine Keskerakonna toetajaid. Seekordne võit oli jällegi absoluutne, st oma jõududega, valimisliitudest tuli vaid paar kohta juurde. Kristiine halduskogus, muide, ei ole mitte ühtegi reformierakondlast, see oli valija hinnang juhtpartei tegevusele. Reformierakondlasi ei ole praegu ka saalis. Kui vaadata olukorda üle Eesti, siis Keskerakond sai 31% häältest, seega rohkem kui Reformierakond ja IRL kahe peale kokku.
Loomulikult pani hirm vasakpoolsuse ees neid kiirelt tegutsema. Kui muu enam, n-ö hambad ristis, valitsust koos ei hoia, siis koalitsiooni arvates teeb Savisaarele ärategemine seda kohe kindlasti. Mis siis muud, kui tuli hakata palavalt toetatud ja palju hääli toonud, aga ka Euroopas edukaks kuulutatud tasuta ühistranspordi kallale minema. Me teame, et Savisaar ütles enne valimisi, et kui kohalikud valimised on võidetud, siis peab muutma ka riigivõimu, ja et kui me tuleme võimule Toompeal, siis teeme ka üle Eesti tasuta transpordi, anname noortele soodsad eluasemed, maksame pensionilisa jm. Järelikult, tasuta ühistransport ja lubadus seda üle riigi pakkuma hakata ongi suurim oht praegusele võimule. Tasuta ühistransporti püüti kahjustama hakata juba suvel, kui põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder küsis õiguskantslerilt selle seaduslikkuse kohta ja valitsus õiguskantslerilt õigustust ei saanud. Nüüd tahetakse sellele ära teha reformierakondlasest n-ö õilishinge Kaja Kallase abil. Selleks on pakutud salakaval parandus ühistranspordiseadusesse: tasuta transport küll, kui tahate, aga seda kõigile, kes selles linnas ühissõidukisse astuvad, on nad siis Soomest või saarelt, kuigi nende maksudest pole sentigi selle linna eelarvesse laekunud. Ma küsin, et kust näiteks Haapsalu võtaks raha selle jaoks, et tuhanded turistid saaksid linnas tasuta lõbusõitu teha. Ma arvan, et ega ka Tallinna, Pärnu ega Tartu maksumaksjad sellega nõus ei oleks. Selline üldine tasuta transport oleks loomulikult ülihea lahendus, kuid see oleks riigi ülesanne ja peaks põhinema riigi dotatsioonil.
See kõik on muidugi alles asjade algus, vaatame, kuidas edaspidi hautakse neid mõtteid, kuidas Keskerakonnale ära teha. Alles kuulsime, muide, kuidas IRL koos riigi rahast ülalpeetava koduomanike liiduga haub plaani, kuidas Tallinna kesklinnas rakenduv odavam prügivedu kohtusse kaevata. Veel sündimata, kavandatavat pealinna munitsipaalkauplust on juba jõutud nimetada vähikäiguks minevikku. Ma tahan meenutada vaid seda, et ka kõige suurematest kambakraatlikest rünnakutest, vandenõudest ja löökidest allapoole vööd on Savisaar ja Keskerakond alati võitjana välja tulnud ning lööjad omast võttest selili kukkunud. Rahva tõetunne on poliitmängudest sügavam. Aitäh!

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Viimasel töönädalal jälgisin ma suure huviga üht sotsioloogilist eksperimenti, mis siin Riigikogus toimus. Minu arvates oli selle eesmärk välja selgitada, kui paljud selles saalis istuvast 101 inimesest on heasüdamlikud, kuid kahjuks lihtsameelsed.
Nimelt räägin ma praegu pöördumisest, mille koostas meie kolleeg Liisa-Ly Pakosta ja mille põhiline ettepanek oli muuta üks ruum siin Riigikogus, R 103, lastetoaks. See kogus minu teada 51 allkirja. See ongi see näitaja – heasüdamlikud, aga lihtsameelsed. Kuid kõigepealt teen mõne teise järelduse.
Esimene järeldus, mille võib teha inimene, kes ei tunne meie elu siin Riigikogus, on selline, et Riigikogu liikmel Pakostal ei ole oma kabinetti. Ta räägib sellest, et tal pole oma last kuskile panna, kui ta jääb mõnikord siia veidi pikemaks ajaks. Mõni inimene võibki arvata, et vaeseke töötab kuskil koridoris. Tegelikult on meist igaühel oma kabinet ja babysitter võiks täiesti rahulikult lapsega seal tegelda. Aga ei, miskipärast tahetakse selle ühe, kahe või isegi kolme öö nimel alustada mingit remonti, ümbertegemist jne. Lugupeetud Riigikogu esimees, ma palun kontrollida, kas äkki kolleeg Pakostal ei olegi kabinetti! Äkki te olete ta ära unustanud?
Teine järeldus. Lugupeetud kolleegid, me oleme muutunud kas äärmiselt küüniliseks või oleme süüdimatud, teist selgitust mul ei ole. Ma üritasin asja uurida ja selgus, et üheski Eesti riigiasutuses lastetuba ei ole. Ei ole, sest igaüks valib sellise töö, mille tingimustega ta on nõus. Miks peaks siia tekkima lastetuba selle jaoks, et ühe öö või ka kaks või kolm ööd aastas võiks seal istuda laps? Esiteks, ma ei kadesta seda last, kes siin ööd veedab. Sellele lapsevanemale teeksin ma kohe trahvi, sest ta ei hooli oma lapsest. Teiseks, seda tahetakse ju teha maksumaksja rahast. Selle ruumi suurus on 26–27 ruutmeetrit ja seal on väga kõrged laed. Kui see korralikult remontida, vastavalt nendele nõuetele, mis on näiteks seatud Eesti lasteaedadele, siis läheb selle toa remont ja sisustus maksma 40 000 – 50 000 eurot. Ükski asutus Eestis ei saa seda endale lubada! Me elame praegu väga rasketes tingimustes, ka eelarverahaga on kitsas. Kas tõesti läheb nüüd selliseks priiskamiseks? Maksumaksja rahast on ju juttu! Kui Riigikogu juhatus võtab vastu otsuse see ruum remontida ja sinna lastetuba teha, siis minu ettepanek on, et seda ei tehtaks mitte maksumaksja rahast, vaid nende rahast, kes selle ettepanekuga nõustusid.
Kolmandaks, needsamad heasüdamlikud, aga lihtsameelsed kolleegid, kui keegi hakkab homme rääkima sellest, et tal on kas ema, isa või keegi teine vanem inimene raskelt haige, tal on õhtuti vaja teda jälgida ning tal on vaja siia kuskile palatit, et ta saaks pikkade istungite ajal seda haiget inimest hooldada, ning kui ta hakkab allkirju koguma, kas me siis otsime ruumi, selleks et selline palat siia teha? Kui keegi tahab teha siia oma koerale kuudi, kas me hakkame ka sellega tegelema? Kui proua Pakosta teatab meile homme, et sellepärast, et Riigikogus on õhtused istungid, ei saa ta kirikus käia ja oleks õige luua siia talle kodukirik, kas me tuleme ka sellele soovile vastu? Või teeme mingi Riigikogu köögi, kus ta saaks õhtuti süüa valmistada, et mitte aega raisata, kui päev on liiga pikaks läinud?
Lugupeetud kolleegid, võtke huumoriga neid asju, mida teile allakirjutamiseks pakutakse, ja mõelge natukene, millised võivad olla tagajärjed, kui suurt raharaiskamist üks või teine ettepanek põhjustab ja mille nimel seda tehakse. Ma siiralt loodan, et Riigikogu juhatus ei toeta seda ettepanekut, mida pakkus proua Pakosta. Rahva silmis on see väga naljakas ettepanek.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Oi! Inara Luigas, kas soovite kaks minutit kohalt kõnelda? Vabas mikrofonis ei saa kohapealt sõna võtta. Inara Luigas, palun teha kiiremini!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on kahju, et meid on jäänud siia saali ainult neli. Mul ei olnud kavatsust tulla täna siia rääkima, aga ma konsulteerisin oma kolleegide proua Helmeni ja härra Jüriga ning tulin siiski. Austatud Mihhail, seekord ei ole ma sinuga nõus. Liisa-Ly Pakosta kindlasti ei teadnud, et täna tema vastu selline väike rünnak tuleb. Aga ma usun, et Liisa-Ly algatas sellise üleskutse oma heast tahtest, oma emalikust südamest, ja 51 Riigikogu liiget kirjutasid sellele alla. Ma ei tea, kas ka selle maja töötajad seda toetasid, aga ma arvan, et küllap nad seda tegid.
Kui vaadata, mida üldse siin majas on tehtud, milleks on ruume sisustatud, millele on raha kulutatud, siis ma arvan, et kõnealune pöördumine kajastas ühe tubli ema üllast eesmärki. Ma toon ühe väikese võrdluse. Kunagi suitsetati igal pool: töötubades, koridorides, kohvikutes, seal, kus olid väikesed lapsed, seal, kus olid last alles ootavad emad. Nüüd on kohustus sellistele isikutele, kes suitsu tõmbavad, selleks eraldi ruumid teha. Millegipärast on väga paljud asutused ja ettevõtted selleks raha leidnud. Nendes ruumides on olemas ventilatsioon, pingid ja klaasuksed ning me keegi ei kurda selle üle, et selleks on investeeringuid tehtud.
Seda Liisa-Ly mõtet ja algatust mina isiklikult toetan ja mul on väga hea meel, et paljud toetavad. See ruum ei ole mõeldud ainult Liisa-Lyle ja teistele Riigikogu liikmetele, kellel on pisipõnnid tööl kaasas. See ruum on mõeldud ka kõikidele nendele Riigikogu Kantselei töötajatele, kellel on väikesed lapsed. See ruum on tulevikus mõeldud ka kõikidele nendele peredele, kes tulevad Riigikogusse kas töövisiidile, konsultatsioonile või niisama uudistama. Riigikogu hoones käib palju rahvast ja tore on, kui vanemad saavad jätta oma pisipõnnid kuhugi nurka valve alla mängima, et nad ise saaksid töösse süveneda. Helmen teab seda võib-olla paremini, aga minu arust oli seal üleskutses selline kokkulepe, et järelevaatajatele, keda sinna palgatakse, maksavad Riigikogu liikmed ise.
Nii et ma arvan, et Liisa-Ly tegi õigesti. Mina toetan seda algatust ja ma arvan, et ka paljud teised toetavad seda. Kui meil on juba suitsuruumid ja ruumid, kus me saame teinekord isegi veiniklaasi tõsta, siis, andke andeks, on lastele pühendatud nurk suurepärane idee. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 15.50.