Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu üheksanda töönädala kolmapäevast istungit. Nüüd on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Alustab kolleeg Kalle Laanet.

Austatud Riigikogu esinaine! Head kolleegid! Neljateistkümnel saarte sõbral meie kolleegide hulgast – aga kindlasti on neid siin saalis veel – on arupärimine Juhan Partsile parvlaevaliikluse tuleviku kohta. Eelmisel nädalal ilmus meedias uudis, et Tallinna Sadama tütarfirma korraldab hanke riigile nelja parvlaeva ostuks. Ajalehes Saarte Hääl ilmunule tuginedes võib öelda, et majandusminister tegi 8. novembril AS-i Tallinna Sadam tütarettevõttele OÜ TS Shipping ülesandeks korraldada riigihange nelja parvlaeva soetamiseks Kuivastu–Virtsu ja Rohuküla–Heltermaa liinil opereerimiseks. Tema plaani kohaselt tuleks sellele ettevõttele soetatavad parvlaevad anda rendile ettevõtjale, kellega ministeerium sõlmib avaliku teenindamise lepingu 1. oktoobrist 2016 veoteenuse osutamiseks Kuivastu–Virtsu ja Rohuküla–Heltermaa liinil. Kavatsetavat uuendust kommenteerides on minister öelnud: "Kõik annavad endale aru, et see on palju mõistlikum, kui laevad kuuluksid riigile ja riik sõltuvalt turu olukorrast leiab operaatori. Kõik tänased arvutused näitavad, et see tuleb riigile odavam." Tulenevalt murest parvlaevaliikluse tuleviku pärast ja soovist olla kursis kavandatavate muudatustega on Riigikogu saarte ühendus pöördunud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poole palvega saada teavet uute arengute kohta parvlaevaühenduse tagamisel. Kahetsusväärselt on ministeeriumi reageering olnud eirav ja formaalne. Sellest tulenevalt on meil viis küsimust. Millal ja kes tegi analüüsi või tasuvusuuringu enne ainuaktsionäri otsust soetada riigile neli parvlaeva? Kuidas tagab AS Tallinna Sadam avatud turumajanduse tingimustes sellele projektile asjaomase sektori keskmise aastase tasuvuse? Kas riigihanke korraldamine nelja uue parvlaeva projekteerimiseks, ehitamiseks ja liinile saatmiseks pole mitte lootusetult hilinenud? Lisaks neile on meil kaks küsimust veel. Aitäh!

Aeg on läbi. Aitäh! Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel esitan Riigikogule otsuse eelnõu, millega tehakse valitsusele ettepanek luua meetmestik ning algatada seadusmuudatus, mis seoks riikliku vanemahüvitise maksmise lapse arstlikus kontrollis käimisega. Kahjuks esineb Eestis juhtumeid, kus vastsündinud lapsed jäävad korraliku vanemliku hooleta, sest nad ei sünni siia maailma mitte vanemate armastusest ega nende soovist hoolitseda oma laste eest, neid armastada ja arendada, vaid selleks, et saada vanemate uueks sissetulekuallikaks. Sellest tingitult esineb olukordi, kus lapsed jäävad hooletusse ning on sunnitud kannatama tühja kõhtu ja taluma väärkohtlemist. Vältimaks olukordi, kus vanemad kasutavad lapsi sotsiaaltoetuste saamiseks, peame vajalikuks algatada seadusmuudatus, mis seoks vanemahüvitise saamise lapse arstlikus kontrollis käimisega. Eesti laste, eriti väikelaste tervisekontrollisüsteemi probleem seisneb selles, et perearstidel on küll kohustus lapsi jälgida, kuid vanematel pole kohustust lapsi jälgimisele tuua. Ka Eesti Perearstide Selts on pakkunud, et riiklikke ja kohalikke toetusi võiksid saada vaid need vanemad, kes käivad lapsega regulaarselt arstlikus kontrollis, sest teatud hulga laste tervisest ja arengust perearstidel ülevaade puudub. Selliseid tingimusi seadvad programmid on Euroopas hakanud üha rohkem levima, selleks et toetused ikka täidaksid seda eesmärki, milleks nad kehtestatud on. Nii on näiteks Austria, Prantsusmaa, Soome, Suurbritannia ja teiste riikide tervishoiuprogrammides kehtestatud tingimuslikud elemendid sünni- ja lapsetoetuste maksmisel. Me arvame, et ka Eestis tuleb selline süsteem juurutada. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jüri Morozov!

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon esitab otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu. Räägin pisut selle eelnõu taustast ja sisust. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon esitas s.a 19. juunil kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu eesmärk oli laiendada kohalike omavalitsuste ja kohaliku omavalitsuse üksuste liitude kohustust arendada ettevõtluskeskkonda ja luua töökohti, samuti nägi eelnõu ette eraldada omavalitsustele selleks raha. Vabariigi Valitsus andis 26. juulil eelnõu kohta arvamuse, kus muu hulgas öeldi, et eelnõu ei paku lahendusi ja on vaja välja töötada kompleksne lahendus, nii et praktilised võimalused ettevõtluskeskkonda mõjutada ja töökohti luua sätestataks mitmes valdkonnaseaduses. Lähtuvalt eeltoodust teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada 1. märtsiks 2014. aastal välja kompleksne lahendus, kuidas kohalikud omavalitsused peaksid ettevõtlust toetama, kusjuures praktilised võimalused ettevõtluskeskkonda mõjutada ja töökohti luua sätestataks ka valdkonnaseadustes. Aitäh!

Suur tänu! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kahe otsuse eelnõud ja ühe arupärimise. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab sellele seadusele, edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd üks teade. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 18. novembril algatatud riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu ning on määranud selle juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni.
Nüüd, kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Head kolleegid, palun tähelepanu, täpsustame päevakorda! Täna jätkame tööd eilse päevakorra punktidega. Eilse istungi päevakorrapunktid nr 12–16 on kantud üle tänase istungi päevakorda, need on punktid 1–5.

Asume tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Esimene punkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 477 esimene lugemine. Kuid Eesti Keskerakonna fraktsioon on palunud seda eelnõu täna täiskogu istungil mitte arutada seoses algataja ettekandja lähetuses viibimisega. Seetõttu me seda punkti ei aruta.

Läheme nüüd teise päevakorrapunkti juurde. Algab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 478 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti Riigikogu liikme Mart Meri!

Head kolleegid! Septembri algul jõustusid õppetoetuste ja õppelaenu seaduse palju vaieldud muudatused. Juba nädal hiljem jõudis avalikkuse ette teateid, et seadus on auklik ja selle rakendamine jätab toetusest ilma selliseid üliõpilasi, kellel oma tegeliku olukorra, aga ka seaduse mõtte järgi on täielik õigus vajaduspõhist õppetoetust saada. Seadusandjatena pidasime oma kohuseks algatada võimalikult kiiresti eelnõu, et jäme viga seaduses ära parandada. Nagu näete, eelnõu algatati 11. septembril ja täna, ligi 70 päeva hiljem, oleme jõudnud alles eelnõu esimese lugemiseni. Valitsusel võttis seisukoha kujundamine aega üks kuu, haridusministeeriumil võttis kirja koostamine kultuurikomisjonile aega üle nädala ning mõni nädal on kulunud ka kultuurikomisjonis.
Ei ole kahjuks teada, kui palju oli taotlusi esitanud üliõpilasi, kes esimeses taotlusvoorus jäid vajaduspõhisest toetusest ilma üksnes sel põhjusel, et seaduses on mõtteline lünk. Milles siis asi on? Vajaduspõhise õppetoetuse määramisel arvestatakse taotleja perekonnaliikmete kuusissetulekut. Taotlejal tekib õigus toetust saada juhul, kui sissetulek pereliikme kohta eelmisel kalendriaastal oli väiksem kui 280 eurot. Kehtiva seaduse järgi peetakse taotleja perekonnaliikmeteks tema vanemaid, alaealisi õdesid-vendi ja poolõdesid-poolvendi. See kõik on selge. Lisaks peetakse taotleja pereliikmeteks kuni 24-aastasi õdesid-vendi ja poolõdesid-poolvendi, kes õppides kas kutsekoolis, ülikoolis või doktoriõppes vastavad omakorda seaduses toodud tingimustele. Selles punktis see lünk ongi. Ma toon näiteks konkreetse juhtumi. Septembris selgus, et vajaduspõhise toetuse taotlejal on õde, kes õpib gümnaasiumis, aga kes ei ole enam alaealine, vaid on juba tähistanud oma 18. sünnipäeva. Kehtiva seaduse kohaselt kuulutati see õde perekonnast lahkunuks, n-ö lindpriiks, ja pereliikmete arv kahanes viiest neljani, mille tulemusena kasvas üliõpilase keskmine sissetulek üle ülemmäära ja tudeng saigi oma vajaduspõhise toetuse taotlusele eitava vastuse. See on päris mage lugu.
Eelnõuga taotleme kirjeldatud vea parandamist, lisades seaduse vastavasse sättesse täpsustuse, mis loeb vajaduspõhise õppetoetuse taotleja perekonnaliikmete hulka ka tema täisikka jõudnud, aga gümnaasiumis õppivad õed-vennad ja poolõed-poolvennad, kellel oma sissetulek puudub. Ongi kõik.

Suur tänu! Vabandust, kas oli ikka kõik?

See oli kõik seletuseks. Lisan niipalju, et arutelul komisjonis tõdes haridusministeeriumi esindaja, et seaduse rakendamisel on ilmnenud ka muid probleeme. Meil on kokkulepe, et ministeerium esitab eelnõu kohta täiendused pärast esimese lugemise lõpetamist.
Nüüd on küll kõik. Tänan! Loodan, et eelnõu menetlus jätkub.

Suur tänu! Vabandust, et ma liiga vara vahele segasin, aga "ongi kõik" kõlas nagu kõne lõpp. Suur tänu, kolleeg Mart Meri! Küsimusi teile ei ole. Palun ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme Lauri Luige!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kultuurikomisjon arutas õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 478 oma 5. novembri istungil. Koosolekul osalesid lisaks komisjoni liikmetele Haridus- ja Teadusministeeriumi õigusosakonna jurist Kaur Kittus ja kõrghariduse osakonna peaekspert Janne Pukk ning ka Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse aseesimees Johann Peetre. Eelnõu eesmärk lühidalt öeldes, nagu kolleeg Mart Meri juba selgitas, on lugeda mittealaealised gümnaasiumis õppivad sama leibkonna liikmed vajaduspõhise õppetoetuse määramisel üliõpilase perekonnaliikmeteks. Komisjonis toimus lühike arutelu. Vabariigi Valitsuse seisukoht on, et eelnõu idee on õige ja probleem tuleks lahendada, kuid valitsus seda eelnõu sellisel kujul ei toeta. Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnike sõnul analüüsib ministeerium vajaduspõhiste õppetoetuste esimese taotlusvooru tulemusi. Selle analüüsi põhjal otsustatakse, kuidas täpselt edasi minna. Nagu Mart Meri ütles, võib-olla selgub veel mingeid asjaolusid, mida tuleks arvestada. Selle probleemi võiks ministeeriumi hinnangul lahendada tervikuna. Üliõpilaskondade liidu esindaja toetas eelnõu, aga tegi ettepaneku kitsendada toetust saada võivate õpilaste ringi statsionaarses õppes õppivate noortega, kuna gümnaasiumis saavad need, kes näiteks juba töötavad, õppida ka mittestatsionaarses õppes.
Kultuurikomisjon suhtus sellesse eelnõusse positiivselt. Konsensuslikult otsustati, et seda eelnõu tuleb edasi menetleda. Kultuurikomisjon tegi täiskogule ettepaneku saata see eelnõu tänaseks ehk 19. novembriks täiskogu päevakorda. Samuti teeb kultuurikomisjon täiskogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Luik! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 478 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 4. detsembri kell 17.15. Eelnõu 478 esimene lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 505 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Nagu Justiitsministeeriumist alguse saanud eelnõud enamasti, nii on ka eelnõu nr 505, võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, üks väga hea eelnõu. Ajaloo ja stenogrammi huvides toon välja eelnõu esitamise vormilise põhjuse. Nimelt tuleb Eesti õigusesse üle võtta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL, mis käsitleb tarbija õigusi. Selle direktiiviga on omakorda muudetud nõukogu varasemat direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ. Niipalju vormist, nüüd aga hakkan rääkima sisust.
Sisuliselt luuakse kõnealuse direktiiviga uus väljaspool äriruume sõlmitud lepingute ning sidevahendi abil sõlmitud lepingute regulatsioon, mis lähtub maksimumharmoneerimise printsiibist. Direktiivi eesmärk on vähendada miinimumühtlustamise printsiibist ajendatud õiguslikku killustatust. See seisneb selles, et seni on liikmesriigid direktiivi 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral ja direktiivi 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral riigisisesesse õigusesse üle võtnud erinevalt, kuna enamasti on liikmesriigid pidanud vajalikuks pakkuda tarbijatele direktiivis sätestatust paremat kaitset.
Lisaks õigusliku killustatuse vähendamisele on direktiivi eesmärk täiustada ja ajakohastada kehtivat tarbijaõiguslikku regulatsiooni ning seetõttu soovitakse eelnõuga kaasnevate muudatustega tõsta ka tarbijakaitse taset. Suurem osa direktiivist tulenevaid muudatusi puudutavad sidevahendi abil sõlmitud või väljaspool äriruume sõlmitud lepingute regulatsiooni. Samas ühtlustatakse mõnes aspektis ka küsimusi, mis puudutavad kõiki tarbijalepinguid. Järgnevalt räägin peamistest muudatustest.
Esiteks suureneb oluliselt ettevõtja kohustus anda tarbijale enne lepingu sõlmimist kauba või teenuse kohta teavet. Võlaõigusseadust täiendatakse üldise, kõigile tarbijalepingutele kohalduva lepingueelse teavitamise paragrahviga, mis kohustab ettevõtjat andma tarbijale teavet ettevõtja isiku, lepingu eseme põhiomaduste, lepingu eseme hinna, maksmise, õiguskaitsevahendite kasutamise ja muu sellise kohta. Eelnõuga luuakse põhjalik lepingueelse teavitamise kohustus ka väljaspool äriruume sõlmitud lepingute jaoks, mille kohta seni see regulatsioon puudus. Sidevahendi abil sõlmitud lepingute lepingueelse teavitamise regulatsiooni täiendatakse ja ajakohastatakse. Seega peaks pärast nimetatud direktiivi ülevõtmist suurenema tarbijate teadlikkus sellest, missuguse sisuga lepingu nad sõlmivad.
Teiseks täpsustatakse tarbija õigust taganeda sidevahendi abil või väljaspool äriruume sõlmitud lepingutest. Tarbija taganemisõiguse kasutamise tähtaeg (14 päeva) ning sisu (õigus taganeda põhjust avaldamata) jäävad praegu kehtiva regulatsiooniga võrreldes samaks, kuid ühtlustatakse taganemise võlasuhtest tulenevaid kohustusi. Nii tuuakse selgelt välja, et pooled peavad hiljemalt 30 päeva jooksul kauba tagasi saatma ja saadud raha tagastama. Samuti tuuakse selgelt välja, kes ja mis ulatuses peab kandma taganemisest tekkinud kulud ja kahju. Täpsustatud on ka taganemistähtaja alguspunkti regulatsiooni. Samuti kehtestatakse direktiivi alusel justiitsministri määrusega taganemise näidisjuhend ja taganemisavalduse tüüpvorm, mille eesmärk on lihtsustada tarbija ja ettevõtja olukorda taganemisõigusega seonduvalt. Tüüpvormid muudavad ka taganemisõiguse kasutamise tarbijale hõlpsamaks ja ettevõtjal on lihtsam teavitamiskohustust täita. Samuti piiritletakse senisest selgemalt lepingud, mille puhul tarbijal taganemisõigust ei ole. Näiteks ei saa 14 päeva jooksul taganeda lepingust, mille esemeks on kiiresti riknevad asjad, näiteks kiiresti riknevad toiduained, või lepingust, mille esemeks on asjad, mida ei saa pärast pakendi avamist enam hügieeninõuete tõttu tagasi saata, näiteks kosmeetikatooted. Selle muudatuse eesmärk on tasakaalustada ettevõtja ja tarbija huve.
Kolmandaks asendatakse seni võlaõigusseaduses kasutusel olnud termin "koduukseleping" terminiga "väljaspool äriruume sõlmitud leping". Muudatus tehakse seetõttu, et uuest direktiivist tulenev mõiste määratlus on oluliselt laiem. Väljaspool äriruume sõlmitud leping direktiivi tähenduses hõlmab kõiki lepinguid, mis sõlmitakse või mille suhtes peetakse lepingueelseid läbirääkimisi väljaspool ettevõtja äriruume, seda olenemata sellest, kas lepingu sõlmimise initsiatiiv on tulnud tarbijalt või ettevõtjalt.
Neljandaks toon välja selle, et eelnõuga piiratakse ettevõtja õigust nõuda tarbijalt erinevaid tasusid. Sätestatakse, et teatud maksevahendi (nt maksekaart, sularaha) kasutamise eest tasu nõudmisel ei tohi see tasu ületada kulusid, mida ettevõtja kannab sellise maksevahendi kasutamise tõttu. Samuti on keelatud nõuda lisatasu selle eest, et tarbija helistab ettevõtja nimetatud telefoninumbril, kui ettevõtja võimaldab tarbijal endaga lepinguga seotud küsimustes telefoni teel ühendust võtta. Tarbija peaks maksma ainult sideteenuse tavatariifi alusel. Lisaks nähakse ette, et tarbija ei saa kaudse tahteavaldusega, vaikimise või mõne muu teoga nõustuda kuludega, mida ettevõtja kõrvalkohustuste täitmise eest nõuab. Eelkõige on nii välistatud selliste vaikimisi ette nähtud või eeltäidetud valikute kasutamine, millest loobumiseks peab tarbija need tagasi lükkama, näiteks veebilehel teatud linnukesed või ristikesed mingist lahtrist kustutama.
Viimase olulise muudatusena toon välja selle, et eelnõuga täiendatakse ka müügilepingutes juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku regulatsiooni. Nimelt sätestatakse, et asja vedamisel loetakse selle ostjale üleandmise kohustus täidetuks asja üleandmisel ostja valdusesse. Erandiks on ainult juhud, kui ostja on ise nimetanud vedaja või temaga lepingu sõlminud ilma, et müüja oleks seda vahendanud või sellele võimalusele viidanud. Sellisel juhul loetakse asja ostjale üleandmise kohustus täidetuks asja üleandmisel vedajale.
Siinkohal lubage mul selle eelnõu tutvustamine lõpetada. Vabariigi Valitsuse esindajana on mul kindlasti hea meel toetada õiguskomisjoni tehtud otsust esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, härra justiitsminister! Küsimusi teile ei ole. Ma palun ettekandeks kõnepulti õiguskomisjoni aseesimehe Kalle Laaneti!

Austatud esimees! Head kolleegid! Hea minister! Õiguskomisjon arutas seda seaduseelnõu esmaspäeval, 11. novembril. Me alustasime kell 11. Istungit juhatas Marko Pomerants. Arutelust võtsid osa Kalle Laanet, Andres Anvelt, Igor Gräzin, Kalle Jents, Marika Tuus-Laul, Neeme Suur, Peeter Võsa ja Priit Sibul, kes oli Siim Kabritsa asendusliige. Kohal olid ka nõunikud Linnar Liivamägi ja Raini Laide. Komisjoni liikmetest puudus Valdo Randpere. Kohale olid kutsutud justiitsminister Hanno Pevkur, ministri nõunik Madis Timpson, Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Kati Maitse-Pärkna ja nõunik Einar Hillep. Arutelul oli kohal ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tarbija- ja konkurentsipoliitika talituse juhataja Thea Palm. Justiitsminister tutvustas komisjonile seaduseelnõu eesmärki ja sisu. Ta selgitas, et eelnõuga soovitakse üle võtta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tarbija õiguste kohta, mille muudatused puudutavad eelkõige kahte tüüpi tarbijalepinguid: väljaspool äriruume sõlmitavaid lepinguid ja sidevahendi abil sõlmitavaid lepinguid. Seaduseelnõuga kavandatavatest peamistest muudatustest tõi ta välja järgmised. Suurendatakse kaupleja kohustust anda tarbijale enne lepingu sõlmimist kauba või teenuse kohta teavet. Lihtsustatakse nii tarbija kui ka kaupleja võimalusi tarbija taganemisõiguse kasutamisel, olukordi, mil tarbija ei saa kasutada 14-päevast taganemisõigust, on edaspidi rohkem. Tõstetakse tarbijakaitse taset. Eelnõu kohta jagas selgitusi ka Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse juhataja Indrek Niklus.
Mida siis otsustati? Esiteks otsustati teha ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembriks 2013 (konsensuslikult), aga nagu me teame (ütlen seda stenogrammi huvides), on täna juba 20. november, st selle eelnõu menetlemine on nihkunud tänasesse päeva. Teiseks otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensuslikult). Kolmandaks otsustati teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. november 2013 kell 16. Neljandaks otsustati saata eelnõu teisele lugemisele, kui esimene lugemine lõpetatakse, 11. detsembriks 2013, ning teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ja saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lugemine lõpetatakse, 12. detsembriks 2013. Ettekandjaks otsustati määrata Kalle Laanet (konsensuslikult). Loomulikult tehti ka otsus teha ettepanek see seaduseelnõu seadusena vastu võtta, ka see oli konsensuslik otsus. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Küsimusi teile ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 505 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 29. novembri kell 16. Eelnõu 505 esimene lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 520 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnepulti jälle justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõuga saame lühidalt hakkama, kuna tegemist on üsna väikeste muudatustega Eesti õiguskorras. Loomulikult, ka see on tõesti hea eelnõu. Aga kõigepealt räägin jällegi vormilisest poolest.
Tegemist on samamoodi ühe Euroopa Liidu direktiivi, täpsemalt, nõukogu direktiivi 2013/1/EL – selline ilus number – ülevõtmisega. See direktiiv käsitleb Euroopa Parlamendi valimisi ja näeb ette, et elukohaliikmesriigi vastavad asutused on kohustatud teavitama kandideerimisavaldusest päritoluliikmesriiki, et kontrollida, kas liidu kodanikult ei ole päritoluliikmesriigis Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õigust ära võetud. Päritoluliikmesriik peab pärast nimetatud teate saamist andma elukohaliikmesriigile asjakohast teavet sellise tähtaja jooksul, mis võimaldab tõhusalt hinnata kandideerimistaotluse vastuvõetavust. Tõendamismehhanismi kehtestamiseks riigisiseses õiguses on Eestis vaja muuta Euroopa Parlamendi valimise seadust ning kehtestada haldusasutustele vastava teabe edastamise kohustus. Muudatused on paljuski tehnilist laadi ega mõjuta kandideerimisõigust, sest selle sisu ei muudeta.
Selleks et kandideerimisõigust saaks kontrollida, peab Euroopa Liidu kodanik eelnõu kohaselt esitama andmed sünniaja ja -koha kohta ning viimase elukoha aadressi päritoluliikmesriigis. Kui Vabariigi Valimiskomisjonile saabub Euroopa Liidu kodaniku kandideerimisavaldus, siis edastab ta selle viivitamatult päritoluliikmesriigi pädevale haldusasutusele. Päritoluliikmesriigi asutus peab seejärel Vabariigi Valimiskomisjonile viie tööpäeva jooksul edastama teabe, kas sel isikul on kandideerimisõigus või mitte. Samuti peab valimiskomisjon teavitama teise liikmesriigi asutust Eesti kodanike kandideerimisõiguse olemasolust või selle puudumisest, juhul kui selline soov neile edastatakse. Valimiskomisjon saab vastava teabe rahvastikuregistrilt ning kaitseväelt, kes saavad registrikannete alusel vaadata, kas isikul on õigus Euroopa Parlamenti kandideerida.
Arvestades parlamendi tihedat töögraafikut ja lähenevaid Euroopa Parlamendi valimisi on direktiiv näinud ette, eelkõige europarlamendi valimisi silmas pidades, normide ülevõtmise tähtajaks 28. jaanuari 2014, et etteteatamise tähtaeg oleks piisavalt pikk.
Me toetame põhiseaduskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine lõpetada. Oleme kindlasti valmis toetama ka juba esimese lugemise ettevalmistamisel põhiseaduskomisjonis arutlusel olnud muudatusi, mis tulenesid eelkõige Vabariigi Valimiskomisjoni ettepanekutest. Aga nendest räägib lähemalt komisjoni ettekandja, lugupeetud Riigikogu liige Neeme Suur, kes saab nii oma tuleristsed põhiseaduskomisjoni liikmena. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimus. Palun, kolleeg Urve Tiidus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Selle eelnõuga seoses on huvitav teada, kui sage praktika on Euroopa Liidus see, et ei kandideerita oma kodumaal, vaid mõnes teises liikmesriigis. Kas on võimalik anda sellest ülevaadet?

Aitäh! Põhjalikku ülevaadet me liikmesriikide käest ei ole palunud. Kui aga meenutada eelmisi europarlamendi valimisi, siis Eestis kandideeris üks Iiri kodanik. On ka teada, et näiteks soomlasest europarlamendi liige Ari Vatanen kandideeris Prantsusmaal ja sai seal valituks. Kindlasti puudutab see rohkem Kesk-Euroopa riike, kus on tihedam läbikäimine ja rohkem piiriüleseid kontakte. Seal võib ühe või teise liikmesriigi poliitik olla samavõrd tuntud ka teisel pool piiri. Selles mõttes on see muudatus minu hinnangul väga mõistlik. Eelnõu sisu on tegelikult see, et inimestelt võetakse koormus ära. Seni pidi kandidaat ise kõik dokumendid esitama, selleks et ta saaks kandideerida. Samas on liikmesriikides see pädevus olemas. Tegelikult on väga mõistlik, et kui Soome kodanik tuleb näiteks Eestisse ja ütleb, et ta tahab siin kandideerida europarlamendi valimistel, siis edasi suhtlevad sel teemal juba riikide asutused. Eestis on see asutus Vabariigi Valimiskomisjon. Aga elame, näeme, kas ja kui palju see praktika tulevikus levib. Suure tõenäosusega on see muudatus Euroopa Parlamendi valimistel ikkagi vähese mõjuga.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord suur tänu, härra minister! Palun ettekandeks kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme Neeme Suure!

Proua juhataja! Tänan ministrit sujuva sissejuhatuse eest minu ettekandele! Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas käesolevat eelnõu teisipäeval, 12. novembril s.a. Arutelust võtsid osa komisjoni esimees Rait Maruste ja põhiseaduskomisjoni tööka kollektiivi liikmed Deniss Boroditš, Andrei Korobeinik, Andres Herkel, Indrek Saar, Mart Nutt, Peep Aru, Priit Toobal, Tarmo Tamm, Väino Linde, samuti nõunik-sekretariaadijuhataja Erle Enneveer, konsultant Pille Naar ja ka ettekandja. Istungile olid kutsutud justiitsminister Hanno Pevkur, Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Kristen Kanarik, Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Alo Heinsalu ja Riigikogu Kantselei valimiste osakonna juhataja Priit Vinkel.
Minister tutvustas meile eelnõu. Eelnõu põhilise sisu räägin veel kord üle. Varem pidi isik ise tõendama teisele liikmesriigile, et tal on õigus Euroopa Parlamenti kandideerida. Eelnõu kohaselt hakkab Eestis kehtima süsteem, et kui Vabariigi Valimiskomisjon saab mõne teise liikmesriigi kodanikult avalduse, et ta soovib Eestis kandideerida, siis edastab Vabariigi Valimiskomisjon infopäringu isiku elukohariiki ja see riik peab andma viie tööpäeva jooksul vastuse. Ta peab andma infot, kas selline isik on olemas ja kas puuduvad tema kandideerimist välistavad tingimused. Seega nihkub tõendamiskoormus kodanikult üle riikidevahelisele suhtlemisele.
Vabariigi Valimiskomisjoni esimees Alo Heinsalu sõnas, et valimiskomisjon on valmis kõne all oleva muudatusega kaasneva vastutuse enda peale võtma. Samas oli tal mõningaid ettepanekuid eelnõu sõnastuse kohta. Näiteks on eelnõus öeldud, et Euroopa Liidu kodanik lisab kandideerimisdokumentidele avalduse selle kohta, et talt ei ole päritoluriigis kandideerimisõigust ära võetud. See paneb inimesele kohustuse esitada kaks avaldust, samas on tegemist ühe lausega, mis võiks tegelikult kandideerimisavalduses sisalduda. Üks ettepanek ongi see, et eraldiseisev avaldus jääks ära ja vastav märge oleks kirjas kandideerimisavalduses endas.
Aga põhiline arutelu toimus komisjonis viie tööpäeva pikkuse vastamise tähtaja üle. Kui teise riigi järelepärimisele tuleb viie päeva jooksul vastata, siis tekib küsimus, kas selle ajaga tegelikult ikka suudetakse vastata ja kas see informatsioon kohale jõuab. Mis puudutab konkreetselt Eestit, siis meil jääb Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise avalduste esitamise ja nende registreerimise vahele ka viis päeva. Kui selle ajaga info kohale ei jõua, siis tekib vajadus kandidaat tingimuslikult registreerida, mida saab hiljem tühistada, kui selgub, et ta kandideerida ei saa. Sellest tulenesidki Vabariigi Valimiskomisjoni esimehe konkreetsed ettepanekud.
Komisjoni liikmed esitasid ka küsimusi. Üks küsimus käis selle kohta, kas direktiivi ülevõtmisega ühtlustuvad eri liikmesriikides kandideerimiseks esitatavad nõuded. Me saime vastuse, et nõuete ühtlustamisega praegu tegemist ei ole. Kui inimene kandideerib teises liikmesriigis, siis peab ta vastama nii oma kodukohariigi tingimustele kui ka selle riigi tingimustele, kus ta kandideerib. Küsimus oli ka selle kohta, kas direktiivi ülevõtmisega on kiire. Me saime vastuseks, et tiba kiire nagu on, sest direktiivi kehtima hakkamise tähtaeg peaks direktiivi kohaselt olema kohe jaanuari alguses. Siis oli küsimus selle kohta, et kui Eestis on kujunenud praktika, et aasta enne valimisi valimisseadusi ei muudeta, aga kõne all oleva muudatuse tegemisest jääb europarlamendi valimisteni tunduvalt vähem aega, kas ei või siis juhtuda, et president ei kuuluta seda seadust välja. Aga me avaldasime arutelu käigus lootust, et seda ei juhtu, kuna eelnõu siiski laiendab Eesti kodanike õigusi, mitte ei kitsenda neid. Oli ka küsimus, et kui direktiiv võeti vastu juba 20. detsembril 2012. aastal, siis miks Eesti tegeleb selle jõustamisega aasta hiljem ehk alles praegu. Ministeeriumi vastus oli, et eelnõu ettevalmistamisega on tegeldud pikemalt ja kuna tööd on palju, siis alles nüüd jõuti selleni, et tulla eelnõuga Riigikokku.
Komisjon võttis vastu konsensuslikud otsused saata eelnõu täiskogu päevakorda 19. novembriks, teha ettepanekud esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. november s.a kell 16. Ettekandjaks määrati konsensuslikult põhiseaduskomisjoni liige Neeme Suur. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Neeme Suur! Küsimus on kolleeg Mihhail Stalnuhhinil.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mulle jäi kõrva mõiste "tingimuslik registreerimine". Mul siin silme ees Euroopa Parlamendi valimise seadust ei ole ja ma ei saa vaadata, kas tõesti on seal olemas mingi seadussäte, mis paneb paika tingimusliku registreerimise.

Teoreetiliselt on kaks võimalust: mitte registreerida või registreerida kandidaat tingimuslikult. Tingimuslik registreerimine tähendab, et kandidaat registreeritakse ära, aga kui selle aja jooksul, kuni nimekirjad lõplikult kinnitatakse, selgub mõni asjaolu, mille tõttu ta ei saa kandideerida (see võib juhtuda siis, kui mõni liikmesriik ei vasta järelepärimisele elektrooniliselt, vaid saadab hoopis kirja, mis tuleb kohale kolm päeva hiljem ja ka vajalik informatsioon laekub hiljem), siis on võimalik see registreerimine tagantjärele tühistada.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eri riikides käib asjaajamine erineva kiirusega, Põhja-Euroopas on üks tempo, Lõuna-Euroopas hoopis teine. Näiteks on Itaalia bürokraatia poolest üsna tuntud maa. On olemas isegi selline väljend nagu Itaalia streik, mis tähendab lihtsalt menetlemist vastavalt Itaalia seadustele. Seega, isegi kui küsimus esitatakse elektrooniliselt, võib vastus tulla kuuendal, kümnendal või kahekümnendal päeval. Mis juhtub siis, kui kandidaadist sõltumata tuleb see vastus suure hilinemisega, näiteks viieteistkümnendal päeval, aga kandidaat oli tingimuslikult registreeritud ja kuuendal päeval võeti ta kandidatuur ilmselt maha? Kuidas te seda tõlgendate?

Nii täpseks me komisjoni arutelus ei läinud. Ka mina ei suuda praegu anda nii täpset vastust, kuidas peaks sellisel juhul toimima. Aga Vabariigi Valimiskomisjoni esimees väljendas mõtet, et kui praegu on Euroopa Parlamendi valimise seaduses ette nähtud viiepäevane vahe avalduste esitamise ja nende registreerimise tähtaja vahel, siis meie võiksime seda vahet pikendada kümne päevani. Selle ajaga peaks riikidevaheline suhtlus olema ikkagi enam-vähem toimunud ning võiks välistada selle, et kedagi tuleb tingimuslikult registreerida ja hiljem see registreerimine tühistada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Neeme Suur! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 520 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 29. novembri kell 16. Eelnõu 520 esimene lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 539 esimene lugemine. Ettekandjaks palun väliskomisjoni aseesimehe Enn Eesmaa!

Austatud kolleegid! Väliskomisjon arutas oma 14. novembri erakorralisel istungil Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse eelnõu. See eelnõu käsitleb Balti Assamblee Eesti delegatsiooni muutmist. Fraktsiooni ettepanek on esitada Riigikogust lahkunud Aadu Musta asemel delegatsiooni juhi asetäitjaks Aivar Riisalu. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 18. novembriks kella 11-ks muudatusettepanekuid ei esitatud. Väliskomisjoni 18. novembri istungil otsustati konsensusega järgmist: teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu 539 Riigikogu täiskogu teisipäeva, 19. novembri istungi päevakorda (nagu me teame, täna on juba 20. november) ning teha ettepanekud eelnõu esimene lugemine lõpetada ja eelnõu otsusena vastu võtta. Väliskomisjoni ettekandja eelnõu esimesel lugemisel on teie ees.

Suur tänu, kolleeg Enn Eesmaa! Küsimusi teile ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Nagu kolleeg juba ütles, selle otsuse eelnõu kohta ei ole ka muudatusettepanekuid esitatud. Me võime minna lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 539. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi ja erapooletuks jäi 1 Riigikogu liige. Otsuse eelnõu on otsusena vastu võetud. Head kolleegid, palun edaspidi hääletamise ajal vaikust!

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud metsaseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 463 kolmas lugemine.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud metsaseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 463. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu oli 2 ja erapooletuks jäi 2.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud investeerimisfondide seaduse, kogumispensionide seaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 501 kolmas lugemine. Head kolleegid, me läheme lõpphääletuse juurde, ehkki mulle tundub, et osa inimesi on kuhugi ära kadunud.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud investeerimisfondide seaduse, kogumispensionide seaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 501. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu ei hääletanud keegi ja keegi ei jäänud ka erapooletuks.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse § 333¹ muutmise seaduse eelnõu 494 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime minna lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse § 333¹ muutmise seaduse eelnõu 494. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 49 Riigikogu liiget, vastu oli 7 ja erapooletuks jäi 3.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu otsuse "Riigi 2012. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu 476 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnepulti rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan ülevaate eelnõust, mis kannab numbrit 476. Tegemist on otsuse "Riigi 2012. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu teise lugemisega. Komisjon arutas eelnõu s.a 12. novembril. Tähtajaks eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei laekunud. Tuletan lühidalt meelde eelnõu eesmärki. Riigi majandusaasta aruande esitamise eesmärk on võimaldada Riigikogul täita valitsuse kontrollimise funktsiooni, anda valitsusele võimalus selgitada oma tegevust aruandeaastal ning esitada Riigikogule vajalik informatsioon uute eelarveliste otsuste tegemiseks.
Komisjon vaatas menetluse käigus läbi koondaruande koosseisus oleva tegevusaruande ning riigi konsolideeritud ja konsolideerimata raamatupidamise aastaaruande, samuti täiendava info avaliku ja valitsussektori ning kohalike omavalitsuste kohta ja Riigikontrolli kontrolliaruande koondaruande kohta. Riigikontroll on oma auditi tulemustes järeldanud, et 2012. aasta raamatupidamise aastaaruanne on olulises osas õige ja riigieelarve täitmises olulisi vigu ei ole. Aruande ja arutelu põhjal tegi komisjon otsuse Rahandusministeeriumi koostatud ja Vabariigi Valitsuse esitatud riigi 2012. aasta majandusaasta koondaruanne kinnitada. Kordan üle, et eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei laekunud.
Komisjon otsustas konsensuslikult teha järgmised ettepanekud: saata eelnõu teine lugemine päevakorda kolmapäevaks, 20. novembriks, teine lugemine lõpetada ja panna eelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Sven Sester! Küsimusi teile ei ole. Kas kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada? Palun, kolleeg Neeme Suur! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Head kolleegid! Alustan sealt, kus kolleeg Sester lõpetas. Riigikontroll leiab, et raamatupidamise aastaaruanne on olulises osas õige, st aruanne kajastab õigesti ja õiglaselt riigi finantsseisundit ning lõppenud aruandeperioodi majandustulemust ja rahavoogusid. Samuti on Riigikontrolli arvates riigi olulisemad majandustehingud sooritatud, lähtudes riigieelarve seadusest ning 2012. aasta riigieelarve seadusest ja selle muutmise seadusest. Kui jääda sellele lõigule pidama, siis tundub asi väga vahva. Aga lähme sellest lõigust natukene edasi ja loeme ka neid ridu, mis on Riigikontrolli aruandes kirjutatud pisut väiksemas kirjas.
Kõigepealt loeme raamatupidamise seadust, mis on vastu võetud 20. novembril 2002. aastal. Raamatupidamise seaduses kehtestatakse raamatupidamise aastaaruande koostamise alusprintsiibid, näiteks arusaadavuse printsiip ja avalikustamise printsiip. Arusaadavuse printsiip tähendab, et avalikustatav informatsioon peab olema esitatud nii, et see oleks ülevaatlik ja üheselt mõistetav aruande kasutajatele, kellel on aruandest arusaamiseks piisavad finantsalased teadmised. Avalikustamise printsiip on defineeritud nii: "Raamatupidamise aruandes esitatakse kogu informatsioon, mis võimaldab saada raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest õige ja õiglase ülevaate". No selle õige ja õiglase ülevaatega ning arusaadavusega on ikka väga suured probleemid! Riigikontrolli aruandest loeme ka, et nii nagu varasematel aastatel on endiselt probleeme riigieelarve täitmise aruandest arusaamisega. Nimelt ei võimalda sellest arusaamist ei aruande esitusviis ega iga-aastase riigieelarve seaduse ülesehituses tehtud muudatused.
Head kolleegid! On olemas selline asi nagu avaliku sektori raamatupidamise rahvusvaheline standard, millest Eesti on kohustatud kinni pidama. Selle standardi kohaselt tuleb esitada parlamendis vastu võetud eelarve, lõplik eelarve ja eelarve tegeliku kasutamise andmed parlamendis vastu võetud eelarvega võrreldavalt. Ühtlasi tuleb selgitada kavandatud eelarve ja eelarve tegeliku kasutamise oluliste erinevuste põhjusi. Olen küll hoolega otsinud, aga meie aastaaruandest neid erinevusi üles ei ole leidnud. Riigikogus kinnitatud 2012. aasta riigieelarve seaduse järgi planeeriti näiteks Keskkonnaministeeriumi kuludeks 476 miljonit eurot. Riigieelarve täitmise aruandes on ministeeriumi lõplikuks kulude eelarveks esitatud hoopis 278 miljonit eurot. Suurim erinevus on toetuste real, kust on näha, et Riigikogu kinnitatud toetuste eelarve ja tegeliku laekumise vahe oli ca 200 miljonit eurot. Kuhu nihkus Keskkonnaministeeriumi lõplikust eelarvest peaaegu 200 miljonit eurot ning mis on selle rahaga toimunud ehk kus, kuidas ja kui palju sellest rahast on kasutatud, sellele küsimusele aastaaruanne vastust ei anna.
Kui küsida rahandusministri käest, miks eelarves tehtavaid nii suuri muudatusi ei tooda otsustamiseks Riigikogusse, on vastuseks, et seadus seda ei nõua. Nii ongi eelarve täitmise aruande esimene veerg "Esialgne eelarve", millele aga järgneb "Lõplik eelarve". Kui nende kahe rea erinevus on paar tuhat eurot, siis ei olegi nagu midagi lahti. Kui aga erinevus moodustab peaaegu poole ministeeriumi esialgse eelarve mahust ja suurusjärk on kümnetes või sadades miljonites eurodes, siis tekib küsimus, miks üldse ministeeriumi eelarvet Riigikogus kinnitada, kui seda raha on võimalik hiljem lihtsalt kuskile mujale ümber tõsta. Milline jõud on seadusel, millega Riigikogu järgmise aasta eelarvet kinnitab, jääb täiesti arusaamatuks.
Kui rahandusministrile esitati küsimus, miks aruanne ei vasta avaliku sektori raamatupidamise rahvusvahelisele standardile, siis minister vastas lihtsalt, et vastab küll. Näiteks on aga 2012. aasta riigieelarvesse üle kantud 2011. aastal kulutamata jäänud 600 miljonit eurot, 2012. aasta lõpus viidi 2013. aastasse üle 431 miljonit eurot (valdavalt oli tegemist investeeringuteks ja toetusteks ette nähtud rahaga). Miks planeeritud summad ei ole eelarve piires ära kasutatud? Kas on võimalik, et summade puhul, mida ühest eelarveaastast teise üle viiakse, on tegemist ühtede ja samade projektidega, mille elluviimine on aastast aastasse veninud? Mis raha see on, mida ühest aastast teise üle viiakse, ja juhul, kui tegemist on projektide venimisega, siis mis on venimise põhjus? On hulgaliselt vastamata küsimusi, millele me aruandest vastust ei leia.
Kui pöörata pilk aruande tekstilisele osale ehk tegevusaruandele, siis näeme oma ehmatuseks, et see toetub vaid vähestele teadaolevatele andmetele. Aruandes on must valgel kirjas, et 2012. aastaks seatud 85 sihttasemest on avaldatud andmete alusel võimalik hinnata vaid pooli ehk 47 sihttaset ning seitsmest Vabariigi Valitsuse prioriteedist nelja kohta ei saa veel hinnangut anda. Nii on aruandes kirjas. Kuidas on võimalik tuua aruanne Riigikogu ette, kui me ei suuda sisulisi arenguid hinnata, sest nende kohta ei ole võimalik hinnangut anda? Ometi on aruanne siin meie ees kinnitamiseks.
Head kolleegid! Me peame väga hoolikalt tähelepanu pöörama meie riigi rahandusele ja majandusele. "Rahaasjad korras!" – see ei tohi olla lihtsalt loosung valimiste ajaks, sellel peab olema oma kindel sisu. Praegu seda kindlat sisu eelmise majandusaasta koondaruandes ei ole. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tänu kolleeg Neeme Suurele jääb minu kõne vist hästi lühikeseks, sest ka Eesti Keskerakonna fraktsioon tugineb hinnangu andmisel Riigikontrolli tehtud tööle. Ma ei hakka üle kordama seda, mis mõni minut tagasi siit puldist juba kõlas. Ma esitan aga siiski mõningaid tähelepanekuid: koondaruandes esineb viiteid tegemata hankemenetlustele, on selgunud, et hankemenetlusi ei dokumenteerita alati nõuetekohaselt, riigihangete registris ei avaldatud alati kogu nõutud infot, esitati eksitavat infot ja teave esitati hilinemisega, hankekorrad puudusid või need olid puudulikud. See kõik näitab, et meie majanduses on mõneti, võiks öelda, korralagedus. Kui riigiametid ja ministeeriumid ei suuda täita hankemenetlusele esitatavaid nõudeid, siis mida võiks nõuda kohalikelt omavalitsustelt?
Teiseks juhin tähelepanu riigimetsa väärtuse kajastamise põhimõtetele, mis Riigikontrolli arvates (ja me oleme sellega nõus) pole riigivarale sobilikud. Nimelt leitakse riigi raamatupidamise üldeeskirjaga kehtestatud meetodi alusel riigimetsa bilansiline väärtus vaid raiesse kavandatava metsa väärtuse kaudu ega arvestata riigivara tegelikku väärtust ja varaga toimuvaid muutusi. Kui meie püüaksime oma äris niiviisi käituda (need, kellel äri on, muidugi), siis oleks see vastuvõetamatu, aga riik seda teeb.
Tahan rääkida veel ühest asjast, millest täna siin veel räägitud pole. 2012. aastal ei peetud riigivara kasutamisel alati kinni riigivaraseaduse põhimõttest, et tuleb suurendada kasu ja vältida riigile kahju tekkimist. Neid puudusi leiti karjääride kasutamiseks sõlmitud lepingutes, eluruumide kasutusse andmisel ning AS-ile Estonian Air laenu andmisel.
Kõik see, lisaks veel see, mis kõlas eelnevas kõnes ja mida ma üle kordama ei hakka, tekitab meis veendumuse, et selle koondaruande kinnitamist me toetada ei saa. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna otsuse eelnõu 476 lõpphääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigi 2012. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 46 ja vastu 20 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi.
Eelnõu 476 on otsusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud 2013. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 514 teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan teile ülevaate eelnõust, mis kannab numbrit 514. Tegemist on 2013. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu teise lugemisega. Rahanduskomisjon arutas eelnõu oma istungitel 12. ja 18. novembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 13. novembril kella viieks ei laekunud Riigikogu fraktsioonidelt, komisjonidelt ega liikmetelt ühtegi muudatusettepanekut. Rahanduskomisjon koostas koostöös ministeeriumidega kaks muudatusettepanekut. Esimene sisaldab ministeeriumidesiseseid vahendite ümbertõstmisi ning teisega lisatakse säte seaduse jõustumise kohta, st seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval. Muudatuste selgitused on toodud muudatusettepanekute loetelus. Kõikide muudatuste kogumaht on ligi 500 000 eurot ja suurem osa neist seondub investeeringutega IT-süsteemidesse. Kultuuriministeeriumi valitsemisalas tehtav muudatus on tingitud muudatusest struktuuris, nimelt sihtasutuse loomisest. Lisaks tehakse tehniline muudatus § 4 lõikes 1.
Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: saata eelnõu päevakorda kolmapäevaks, 20. novembriks 2013 ning teha ettepanekud teine lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 27. november kell 17. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma mõtlesin, et Kalev Lillo soovib läbirääkimisi pidada, aga tundub, et siiski mitte. Läbirääkimisi ei soovita.
Eelnõu kohta on tehtud kaks muudatusettepanekut, vaatame need läbi. Muudatusettepaneku nr 1 on teinud rahanduskomisjon, juhtivkomisjoni ettepanek on, et seda muudatusettepanekut tuleks täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 2 on samuti rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on, et seda muudatusettepanekut tuleks täielikult arvestada.
Määran eelnõu 514 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 27. novembri kell 17. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 514 teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Meie päevakorrapunkt nr 11 on Vabariigi Valitsuse algatatud vandetõlgi seaduse eelnõu 460 teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Kalle Jentsi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas käesolevat eelnõu kahel korral. Kõigepealt arutasime seda 5. novembril, kui komisjoni istungil osales terve hulk tublisid Justiitsministeeriumi ametnikke. Sellel komisjoni istungil tegi komisjon viis muudatusettepanekut. Esimese sisu oli selles, et andmed vandetõlgi välisriigis omandatud kutse kohta pannakse Justiitsministeeriumi kodulehele. Teise muudatusettepaneku sisu oli selles, et justiitsminister väljastab uued kutsetunnistused ühe kuu jooksul seaduse jõustumisest arvates. Ülejäänud kolme muudatusettepanekuga on muudetud eelnõu sõnastust ja numeratsiooni.
Õiguskomisjon tegi 5. novembri istungil konsensuslikult järgmised otsused: saata eelnõu täiskogu päevakorda 20. novembriks, s.o tänaseks, ja kui eelnõu teine lugemine täna lõpetatakse, siis teeme ettepaneku saata eelnõu kolmandale lugemisele 21. novembril. Õiguskomisjon kogunes uuesti 11. novembril ja muutis oma otsust selles osas, et me ei tee ettepanekut saata eelnõu kolmandale lugemisele homme ehk 21. novembril, vaid 11. detsembril. Ka selle ettepaneku poolt olid kõik komisjoni liikmed. Aitäh!

Aitäh! Mihhail Stalnuhhinil on küsimus. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahtsin seda küsida esimesel lugemisel, aga unustasin. Nüüd torkas see jälle silma. Küsimus on § 6 "Vandetõlgi kõrvaltegevus" kohta. Talle on lubatud kõik kõrvaltegevused, mis ei kahjusta tema erapooletust ja väärikust ega usaldatavust vandetõlgi kutse suhtes. Ma püüdsin küll mõelda, milline võib olla see tegevus, mis võiks kahjustada sellise inimese usaldatavust, kes tegeleb tehnilise tööga, aga ei suutnud seda välja mõelda. Tooge mingi näide, palun!

Aitäh! Ma pean ütlema, et komisjonis me nii huvitavaid kombinatsioone ei arutanud. Keegi niipidi seda küsimust ei tõstatanud ja mul on siin kõnepuldis väga raske hakata välja mõtlema, mis minu arvates võiksid olla sellised kõrvaltegevused. Küllap ma mõne suudaksin ka välja mõelda, aga ma arvan, et sellel ei ole vist mõtet. Mis eelnõu autoril mõttes oli, seda me kahjuks ei märganud küsida.

Aitäh! Kas on veel küsimusi? Küsimusi rohkem ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita.
Vaatame läbi muudatusettepanekud. Kõik need on teinud õiguskomisjon. Muudatusettepanek nr 1 on juhtivkomisjonilt, ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 2 on juhtivkomisjonilt, ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 3 on juhtivkomisjonilt, ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 4 on juhtivkomisjonilt, ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 5 on juhtivkomisjonilt, ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud.
Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 460 teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Meie tänane 12. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandja on keskkonnakomisjoni liige Annely Akkermann. Palun!

Tere päevast, lugupeetud juhataja ja head kolleegid! Veeseaduse muutmise seaduse eelnõul on kaks eesmärki: ajakohastada ja täiustada veekogude paisutamise regulatsiooni ning viia veeseadus kooskõlla Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiviga ja põhjavee kaitse direktiiviga. Eelnõuga kitsendatakse veeseaduse mõttes kaitset vajavate maa- või veealade ulatust. Seal kehtivad tavapärasest rangemad keskkonnanõuded ja neist tulenevad piirangud. Siiani on kaitset vajavaks peetud veekogumit, mida kasutatakse või kavatsetakse kasutada joogivee võtmiseks, mis tähendab sisuliselt kogu Eesti territooriumi. Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral kehtestatakse senisest rangemad keskkonnanõuded veehaaretele, mida kasutatakse või kavatsetakse kasutada joogivee võtmiseks, ja nende sanitaarkaitsealadele. Vee paisutamisega seotud sätted eelnõus puudutavad eelkõige vee erikasutuslubade menetlemist senisest paindlikumalt, vähendades halduskoormust.
Järgnevalt räägin kahe lugemise vahel toimunud menetlusest. Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 9. septembril 2013. aastal, esimene lugemine lõpetati 25. septembril 2013. aastal ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 9. oktoober 2013. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitatud. Esimese ja teise lugemise vahel on eelnõu komisjoni istungitel käsitletud kolmel korral: 21. oktoobril ning 11. ja 18. novembril. 21. oktoobri istungil osalesid ning tegid oma ettepanekuid eelnõu muutmise kohta Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Siseministeeriumi ja MTÜ Eesti Veskivaramu esindajad. Komisjoni 11. ja 18. novembri istungitel tutvustasid oma ettepanekuid eelnõu muutmise kohta või andsid arvamuse esitatavate muudatuste ning eelnõu põhiseadusele vastavuse kohta Keskkonnaministeeriumi esindajad.
Komisjon otsustas teha eelnõu kohta kaheksa muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepanekuga piiritletakse, et paisu omanik peab tagama kalastiku kaitse üksnes paisul. Teise muudatusettepanekuga sätestatakse vesiehitise mõiste ja kohustatakse paisu omanikku või valdajat tagama pärast vesiehitist looduslikus voolusängis ökoloogilise miinimumvooluhulga. Kolmanda muudatusettepanekuga sätestatakse ökoloogilise miinimumvooluhulga mõiste. Neljanda muudatusettepanekuga laiendatakse kalade läbipääsu tagamise võimalusi, mis tähendab, et läbipääsu tagamiseks ei pea ilmtingimata ehitama kalapääsu, vaid võib kasutada ka muid võimalusi, näiteks varjade avamist rändeks. Viienda muudatusettepanekuga antakse keskkonnaministrile volitus ökoloogilise miinimumvooluhulga määramise metoodika kehtestamiseks. Kuuenda muudatusettepanekuga tühistatakse veeseaduse säte, millega avalikustatakse üleujutusohuga piirkondade elutähtsate teenuste osutajad. Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral jääb see info siseturvalisuse kaalutlustel vaid asjasse puutuvate ametkondade kasutusse. Seitsmes muudatusettepanek näeb ette, et hoonestustasu ei kohaldata enne 2010. aasta 1. jaanuari avalikku veekogusse ehitatud kaldaga püsivalt ühendamata ehitistele. Kaheksanda muudatusettepanekuga täiendatakse veeseaduse muutmise seaduse eelnõu selliselt, et enne 2010. aasta 1. jaanuari avalikku veekogusse kaldaga püsivalt ühendamata ehitiste puhul saab hoonestusluba taotleda kuni 2016. aasta 31. detsembrini.
Keskkonnakomisjon otsustas oma 11. novembri istungil teha Riigikogu täiskogule ettepaneku lõpetada eelnõu 467 teine lugemine ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis saata eelnõu kolmandale lugemisele. See on minu poolt kõik. Aitäh!

Aitäh! Kas on küsimusi? Palun, Jaanus Tamkivi!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tegemist on kindlasti väga olulise eelnõuga veekasutuse ja paisutuste valdkonnas. Aga millised olid kõige teravamad küsimused nendel aruteludel? Kuidas teile tundub, kuidas need ettevõtted ja eraisikud, kes on paisutusest huvitatud, selle seadusega rahule jäävad?

Kõige teravamad arutelud käisidki paisutamise üle. Nimelt oli üks Eestis tuntud paisutaja AS Raju, kelle valduses on Sindi pais, esitanud põhjendusi, miks seaduseelnõu on põhiseadusega vastuolus: eelnõu piirab omandi kasutamist ja valdamist ning paneb omanikule ebamõistlikult suuri kohustusi. Samas soovis ka MTÜ Eesti Veskivaramu eelnõu seoses paisutamisega täpsustada, et oleks selgelt kindlaks määratud, et paisu omanikul on kohustus kaitsta kalu üksnes paisul, tagades neile sealt läbipääsu, ja ka see, kus miinimumvooluhulka tuleks hinnata. Lepiti kokku, et miinimumvooluhulga kogust hinnatakse jõe looduslikus voolusängis. Oli ka tehnilist laadi muudatusettepanekuid.

Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Annely Akkermann! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole.
Vaatame läbi muudatusettepanekud. Need kõik on teinud keskkonnakomisjon. Muudatusettepanek nr 1, juhtivkomisjoni ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 2, juhtivkomisjoni ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 3, juhtivkomisjoni ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 4, juhtivkomisjoni ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 5, juhtivkomisjoni ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 6, juhtivkomisjoni ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 7, juhtivkomisjoni ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 8, juhtivkomisjoni ettepanek on täielikult arvestada.
Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 467 teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine on 13. päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 209 ja 469 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Andres Anvelti!

Proua juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt lubage mul natukene selgitada selle seaduseelnõu kahte numbrit. Nimelt algatas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon 2012. aasta kevadel karistusseadustiku täiendamise seaduse eelnõu 209, mille esimene lugemine siin saalis lõpetati 5. juunil 2012. Meie esitatud eelnõu puudutas alaealistelt seksi ostmise kriminaliseerimist. Seda toetas tol ajal suuremas osas ka Justiitsministeerium. Oli teatud sõnastuslikke probleeme, aga seda eelnõu arutati eri vormides huvigruppidega, erialaseltside esindajatega. Kuna ka valitsuse tööplaanis oli karistusseadustiku muutmine, seda tulenevalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist, mis täpselt samuti räägib analoogilistest kuriteoliikidest, siis selle aasta sügisel lõpetati Vabariigi Valitsuse eelnõu 469 esimene lugemine. Õiguskomisjon võttis 11. novembril vastu otsuse need sisuliselt sarnased eelnõud 209 ja 469 ühendada. See otsus oli konsensuslik.
Kui minna muudatusettepanekute juurde, siis tulebki öelda, et muudatusettepanek nr 1 näeb ette kahe eelnõu ühendamise, kusjuures suuremas osas on aluseks võetud Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu tekst.
Muudatusettepanek nr 2 käsitleb termineid, näiteks mõistet "lasteprostitutsioon". Meie fraktsioon tegi juba läbirääkimiste käigus õiguskomisjonis ettepaneku mitte sildistada selles protsessis osalevaid alaealisi prostituudi nimetusega. See muudatusettepanek leidis ka toetust. Samuti kattusid meie ja Vabariigi Valitsuse eelnõu põhimõtted ja taust selles osas, miks seda on vaja teha.
Muudatusettepanek nr 3 nägi ette jätta seaduseelnõu tekstist välja § 8. See on vormiline ettepanek, kuna majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse jõustumise uus tähtaeg on alles 1. juulil 2014, mistõttu selle eelnõu paljud sätted poleks saanud jõustuda.
Muudatusettepanek nr 4 on oma sisult samuti redaktsiooniline ning parandab eelnõu 469 tekstis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kehtetuks tunnistatavat sätet.
Komisjon otsustas 11. novembril esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 20. novembriks ning teha Riigikogu täiskogule ettepanek teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine täna lõpetatakse, siis on meil ettepanek teha eelnõu kolmas lugemine 21. novembril. Ajas tagasi minnes ütlen, et muudatusettepanekuid toetas komisjon konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita.
Vaatame läbi muudatusettepanekud. Kõik need on teinud õiguskomisjon. Muudatusettepanek nr 1, juhtivkomisjoni ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 2, juhtivkomisjoni ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 3, juhtivkomisjoni ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 4, juhtivkomisjoni ettepanek on täielikult arvestada.
Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 209 ja 469 teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Meie tänane 14. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud liiklusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 508 esimene lugemine. Meile on laekunud valitsuse kiri, kus seisab, et nii eelnõu 508 kui ka järgmisena päevakorras oleva eelnõu 499 esimesel lugemisel esineb ettekandega siseminister Ken-Marti Vaher, mitte majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, nagu varem teatati. Ma palun kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Liiklusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõuga võetakse üle direktiiv 2011/82/EL, millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusega seotud liiklusnõuete rikkumise puhul. See direktiiv jõustus 7. novembril 2013 ja seda ei rakendata mõnes liikmesriigis registreeritud sõidukite puhul (Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning Taani). Eelnõu käsitleb kahte valdkonda: piiriülene teabevahetus ja selle lihtsustamine ning sõidukite ja nendele ettenähtud toodete nõuetele vastavaks tunnistamine, väljastatud tüübitunnustuste kontrollimine ja nende kehtetuks muutmine.
Esiteks räägin piiriülesest teabevahetusest. Selle eesmärk on parandada liiklusohutust ja tagada juhtide võrdne kohtlemine. Selleks hõlbustatakse liiklusnõuete rikkumiste eest karistuste määramist, olenemata sellest, millises Euroopa Liidu liikmesriigis on sõiduk registreeritud. Väärteomenetlejal tekib esimest korda võimalus saada Maanteeameti kaudu teiste liikmesriikide pädevatelt asutustelt automaatsete päringute abil andmeid teistes liikmesriikides registreeritud sõidukite omanike, vastutavate kasutajate või kasutajate kohta. Samuti kehtestatakse eelnõuga kirjalik hoiatusmenetluse kord, et menetleda juhtumeid, mida automaatne liiklusjärelevalvesüsteem on Eestis tuvastanud. See toimub sarnastel alustel nagu Eestis registreeritud sõidukitega toimepandud liiklusväärtegude puhul. Seega, saades teada rikkuja andmed, on väärteomenetlejal võimalus koostada hoiatustrahv. Võetavad meetmed aitavad rahustada liiklust ja parandada liiklusohutust, sest teistes Euroopa Liidu liikmesriikides registreeritud sõidukite juhid ei jää enam tuvastamata ega karistuseta.
Teiseks, tunnustuste väljastamise, väljastatud tunnustuste kontrollimise ja nende kehtetuks muutmise sätted. Need on eelkõige mõeldud sõidukeid ja nendele ettenähtud tooteid Eestis valmistavatele ettevõtetele, kes soovivad oma toodangule Maanteeameti tunnustust või kelle toodangule on Maanteeamet tunnustuse andnud. Maanteeamet on aastast aastasse järjest enam väljastanud tüübikinnitusi, mis kehtivad kõikjal Euroopa Liidus. 2011. aastal väljastati 22 kinnitust, 2012 juba 63, selle aasta juuni seisuga oli väljastatud 61 kinnitust. Regulatsiooni eesmärk on anda Maanteeametile võimalus tunnistada väljastatud tunnustus kehtetuks või keelduda tunnustuse väljastamisest juhul, kui see on saadud või seda loodetakse saada pettuse või muul ebaausal teel. Lisatavad meetmed aitavad ära hoida nõuetele mittevastavate toodete valmistamist, vältida selliste toodete kasutusele võtmist ning lihtsustada nende kasutuselt kõrvaldamist. Tänan teid!

Suur tänu! Kas ministrile on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni aseesimehe Urve Palo!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas käesolevat seaduseelnõu esmaspäeval, 11. novembril s.a. Komisjoni istungile oli kutsutud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, seal osalesid ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter ja veondus- ja liiklustalituse juhataja Sander Salmu ning Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja asetäitja Veiko Kommusaar. Nad tutvustasid eelnõu sisu ja eesmärke ning vastasid lisaküsimustele.
Lisaküsimusi oli päris palju. Näiteks tunti huvi, mis läheb eelnõuga paremaks. Vastati, et paremaks muutub see, et kui Euroopa Liidu territooriumil pannakse toime liiklusrikkumine, siis liikmesriigid jagavad omavahel informatsiooni, et süüdlane tuvastada ning talle hoiatustrahv esitada. Eestis on selle jaoks paigaldatud liikluskaamerad, mis rikkumise fikseerimise korral edastavad andmed väärteomenetlejale ehk Politsei- ja Piirivalveametile. Kui tegemist on teises Euroopa Liidu riigis registreeritud sõidukiga, siis tekib Politsei- ja Piirivalveametil võimalus saada Maanteeameti kaudu andmeid teises liikmesriigis registreeritud sõiduki omaniku kohta. Seejärel saab Politsei- ja Piirivalveamet nende andmete põhjal läbi viia hoiatusmenetluse, nii nagu ka Eestis registreeritud sõidukite puhul. Praegu panevad umbes kolmandiku kiiruskaamerate fikseeritud rikkumistest toime välisriikide sõidukid, millest umbes pooled on registreeritud Euroopa Liidus ning pooled Venemaal. Kui aga Eestis registreeritud sõidukiga on mõnes muus liikmesriigis toime pandud fikseeritud rikkumine, siis küsitakse omakorda Maanteeameti käest sõiduki omaniku andmeid. Eelnõu aluseks olevas direktiivis on pikk loetelu konkreetsetest andmetest, mis tuleb välisriigile edastada.
Teiseks sooviti teada, kas selle direktiivi alusel saab saata trahviteateid ka kolmandate riikide sõidukite omanikele. Vastati, et see direktiiv kolmandatele riikidele ei laiene, Siseministeerium on aga astunud samme selgitamaks, kuidas saaks hoiatustrahve välja nõuda ka kolmandate riikide kodanikelt. Kuid see ei ole selle seaduseelnõu teema.
Kolmandaks tunti huvi, mis juhtub siis, kui Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule on saadetud trahviteade, kuid ta seda trahvi ära ei maksa. Vastati, et trahviteade saadetakse inimesele, kelle andmed on registris. Kui isik trahvi ei maksa ja põhjendab seda sellega, et tema seda autot ei juhtinud, siis tekib tal kohustus esitada selle isiku andmed, kes autot juhtis. Kui ka see isik ei reageeri, siis on võimalik saata liikmesriigile ametlik õigusabipalve, kuid sel juhul tuleb kaaluda, kas trahvi suurus on piisav selleks, et menetlusele lisaressursse kulutada.
Neljandaks sooviti teada, kas tegemist on siis olukorraga, kus Eesti ja muu liikmesriigi kodanikke koheldakse erinevalt, kuna sama rikkumise puhul ei pruugi muu liikmesriigi kodanik karistust saadagi, sest see tundub liiga kalliks minevat. Vastati, et kui tegemist on hoiatustrahviga, siis see ei ole õigusrikkumine ega lähe kirja karistusregistrisse, Eesti kodanike puhul on samamoodi. Kui aga Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik peetakse kinni väärteomenetluse korras, siis saab Eesti riik võtta õiguslikke meetmeid ning saata teise liikmesriiki taotluse, et trahv sisse nõuda. Ka hoiatustrahvi puhul on see võimalus olemas. Kui Eesti elanikul on hoiatustrahv jäänud maksmata, siis kohtutäitur nõuab temalt selle sisse, muu liikmesriigi kodaniku puhul jäävad aga Eesti kohtutäituri käed liiga lühikeseks. Sundtäitmine teise riigi kodaniku suhtes käib teise riigi seaduste järgi, kuid see eelnõu ega selle aluseks olev direktiiv sundtäitmisega ei tegele.
Viiendaks tunti huvi, kuidas on infovahetuse käigus kaitstud isikuandmed. Vastati, et direktiivis on sätestatud andmekaitse miinimumtase, mida liikmesriigid peavad kohaldama.
Kuuendaks märgiti, et eelnõu kulud on tuludest suuremad, ning paluti seda kommenteerida. Vastati, et kulurida on suurem, sest seal on sees ühekordsed kulud, mis lähevad süsteemi väljatöötamisele ja arendamisele. Järgmistel aastatel on kulud väiksemad, hinnanguliselt peaksid siis kulud ja eeldatavad tulud enam-vähem võrdsed olema.
Seitsmendaks sooviti teada, miks ei pea direktiivi üle võtma Taani ja Ühendkuningriik. Vastati, et need riigid on endale juba varem välja kaubelnud võimaluse, et nad ei ole kohustatud kõiki direktiive üle võtma.
Kaheksandaks tunti huvi, miks ei tööta Tallinnas Kristiine ristmikule paigaldatud kolmikfunktsiooniga kaamerad. Põhjuseks toodi, et Tallinn on teinud riigile ettepaneku, et selle kaamera fikseeritud rikkumiste eest saadav trahviraha laekuks linnaeelarvesse, see oleks aga vastuolus kehtiva praktika ja printsiipidega. Linn on kaamerad eurorahaga soetanud, kuid ei soovi võtta endale nende käigushoidmisega kaasnevaid kulutusi, hoolimata asjaolust, et kiiruskaamera on linna liikluskorralduse vahend ning liikluskorraldus omavalitsuse territooriumil on omavalitsuse ülesanne.
Viimaseks, üheksandaks sooviti teada, kas teoreetiliselt on võimalik, et kui Venemaal registreeritud sõiduk ületab Eestis kiirust ning kiiruskaamera selle fikseerib, siis piiri ületamisel esitab toll selle sõiduki juhile trahviteate ning nõuab trahviraha sisse. Vastati, et sisuliselt on võimalik saata hoiatustrahviteade piiripunkti ette, kui kaamera on kiiruse ületamise registreerinud. Probleem on aga selles, et sõiduki omanik ja juht ei pruugi olla üks ja sama isik. Põhimõtteliselt on võimalik kohaldada ka sellist lahendust, et kui isik soovib Eestisse tagasi tulla ning tal on siin trahvinõue, siis saaksime tema Eestisse sissesõitu kuni trahvi tasumiseni piirata. Kuid ka see teema ei ole selle seaduseelnõu raames menetletav.
Lõpuks otsustati saata eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 20. novembriks (konsensuslikult), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensuslikult) ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 26. november s.a kell 12 (konsensuslikult). Tänan!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Kõik on selge. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Määran eelnõu 508 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 26. novembri kell 12.
Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 508 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud.

Meie tänane viimane, 15. päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 499 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud juhataja! Eelnõu siht on teha ühistranspordiseaduses muudatused, mis tagavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 181/2011 rakendamise. See määrus reguleerib bussisõitjate õigusi ja seda kohaldatakse alates 1. märtsist 2013. Samuti lahendatakse eelnõuga mõned praktikas kerkinud küsimused, mis puudutavad otselepingute sõlmimist raudteeliikluses. Kuna määrust nr 181/2011 kohaldatakse tavaliselt vaid liinivedude puhul, kui läbitakse 250 kilomeetrit või rohkem, on määruse kohaldamise ala Eestis piiratud. Kuna Eestis läbivad sellist vahemaad eelkõige rahvusvahelised liinid, siis kohaldub määrus peamiselt nendele. Seega on määruse mõju meil üldiselt väiksem kui mõnes teises, suuremas riigis. Peamiselt reguleerib määrus hüvitamist ja abi õnnetuse korral, puudega ja piiratud liikumisvõimega isikute õigusi, sõitjate õigusi reisi tühistamise ja hilinemise korral ning teabe esitamist ja kaebuste lahendamist. Samas on määruses sätteid, mida kohaldatakse väiksema vahemaa puhul ja seega ka riigisiseste liinide suhtes. Need reguleerivad eelkõige puudega isikutega seonduvat, aga ka teabe saamist ja kaebuste lahendamist.
Määruse rakendamise tagaja, samuti riikliku järelevalve tegija on Tarbijakaitseamet. Eelnõus on sätestatud ka väärteokoosseisud määruse rikkumise puhul. Karistused on ette nähtud puudega ja piiratud liikumisvõimega sõitjale kindlaksmääratud bussijaamades ja bussides abi osutamata jätmise eest ning sõitjale tühistatud või hilinenud reisi korral abi osutamata ning teabe andmata jätmise eest. Lisaks sõitjate õigusi puudutavatele sätetele on eelnõus ka selgesõnaline luba otselepingu sõlmimiseks raudteeliiklust reguleeriva määruse nr 1370/2007 alusel. Tänan!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, Jaan Õunapuu!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma oleksin selle küsimuse küll parema meelega esitanud majandus- ja kommunikatsiooniministrile, aga kuna teda ei ole, siis esitan selle teile. Ma arvan, et teid on teavitatud sellest teemast, mis puudutab raudteeliikluse otselepinguid. Teadaolevalt nõustus Tallinna Halduskohus oma otsuses riigihangete vaidlustuskomisjoniga, et riigi ja Edelaraudtee vahel sõlmitud reisijateveo avaliku teenindamise leping on tühine ning reisirongiliikluse korraldaja oleks tulnud leida hankemenetlusega. Teadaolevalt jättis kohus rahuldamata Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaebuse vaidlustuskomisjoni otsuse peale. Miks seda kõike enne ei tehtud? Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millele te viitasite, hakkas tegelikult kehtima ju 2009. aasta lõpus, aega on olnud neli aastat. Miks selline olukord tekitati?

Ma saan vastata peamiselt selle põhjal, mida majanduskomisjon ka oma nõupidamisel on käsitlenud. See eelnõu täpsustab selgesõnaliselt otselepingu sõlmimist. Ministeeriumi hinnang on, et otselepingute sõlmimine on praegu lubatud, kuna aga selline vaidlus on tekkinud, siis selleks, et selliseid vaidlusi edaspidi vältida või nende tekkimist vähendada, täpsustatakse eelnõuga vastavat sätet. Olemasolevad otselepingud on kehtiva seaduse alusel sõlmitud ja uus säte käimasolevat vaidlust ei mõjuta. See vaidlus, mis praegu käib, ei ole isegi selle konkreetse eelnõu väljatöötamise ajend, vaid see on olnud n-ö üks ääristaja. Vastavad sätted hakkavad puudutama osapoolte tulevasi suhteid. Miks seda varem ei tehtud? Ma arvan, et te peaksite seda küsima teise lugemise käigus majandusministri käest. Ma arvan, et osapooltel on erinevad seisukohad ja nende vaidluste lahendamise koht on kohus. Seda kuidagi teistmoodi teha ei saa. Kohus lahendab need vaidlused. Üks kohtuaste on oma otsuse langetanud ja nüüd tuleb edasi minna. Ministeeriumi seisukoht on, et on käitutud õiguspäraselt. Ma arvan, et seda seisukohta kaitstakse edasi.

Aitäh! Palun, Kaja Kallas!

Aitäh! Hea meelega oleksin ka mina esitanud oma küsimuse minister Partsile. Me arutasime seda eelnõu komisjonis, pärast komisjoni istungit tuli ka see kohtuotsus. Arutelu teema oli see, et raudteeveo puhul pole võimalik konkurssi korraldada, kuna see on nii keerukas ja vajalikke andmeid ei ole olemas. Seetõttu võiks mingi aeg võimaldada seal otselepingut, et teada saada, kui palju on reisijaid, ja alles seejärel teha konkurss, mis ei oleks sel juhul enam nii keeruline. Aga ma loen sellest kohtuotsusest, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi sellised väited, nagu oleks vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks riigihanke korraldamine ja hanketingimuste väljatöötamine olnud keerukas, ei puutu asjasse. Kuidas teie seda näete, kas edaspidi on see ajutine periood, kui me otselepinguid tahame sõlmida, või on see ajaliselt piiratud ja me hakkame tegema konkursse?

Tänan küsimuse eest! Pean küll tunnistama, et ma ei saa anda vastust Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eest. Me räägime täna ju direktiivi ülevõtmisest. Ma vaatasin, et komisjonis on olnud arutelu otselepingute ja avaliku konkursi omavahelisest suhtest. Seda hakkad sa ise kohe tutvustama. Ma jätaksin selle küsimuse, mis puudutab edaspidist praktikat, küll otseselt selle valdkonna eest vastutava ministri vastata. Ma arvan, et mul asendava ministrina ei ole õige siit puldist täna oma seisukohta välja öelda.

Aitäh! Palun, Kaja Kallas, teine küsimus!

Minu teine küsimus puudutab direktiivi ülevõtmist just bussijaamades. Bussijaamad peaksid olema valmis teenindama puudega inimesi. Seaduseelnõu juures on ka määrus, kus peaksid olema need bussijaamad loetletud, aga neid seal ei ole. Mis hetkel bussijaamade aadressid sinna määrusesse tekivad ja kas me saame selle eelnõuga edasi minna, kui meil seda määruse teksti ei ole?

Tänan küsimuse eest! Minu hinnangul peaksid heast õigusloome tavast lähtuvalt iga seaduseelnõu juures olema võimalikult hästi lahtikirjutatuna ka vajalikud rakendusaktid, et parlament saaks nendega tutvuda. Ma arvan, et selle eelnõu menetlemise käigus ka see määrus täieneb ja te saate selle eelnõuga kindlasti edasi minna. Aga ma rõhutan seda, et kui eelmise päevakorrapunkti raames me menetlesime eelnõu, mida tuli tõesti kiiresti menetleda (seetõttu ma siin majandusministrit asendangi), siis praegu arutatava eelnõuga on kindlasti rohkem aega, nii et ka majanduskomisjon ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium saavad seda määrust täiendada. Ma tõesti loodan, et punktiiride asemel pannakse siia kirja aadressid. Selle eelnõuga on pisut rohkem aega, aga eelmise eelnõuga seotud direktiivi ülevõtmise tähtajaga on olukord läinud üsna kriitiliseks. Seetõttu olin ma nõus, kui majandusminister palus, et parlament oleks valmis ära kuulama asendava ministri ettekannet ja eelnõu edasi menetlema. Aga teiseks lugemiseks peaksid need aadressid siia kindlasti tekkima.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu, teine küsimus!

Aitäh! Austatud minister! Te küll suureliselt lubasite, et Riigikogu liige võib teisel lugemisel esitada küsimusi ministrile, aga te olete kogenud minister ja teate, et teisel lugemisel ministrit siin saalis ei ole. Ma ei saa seda Juhan Partsi käest küsida. Kohus ju tegelikult leidis, et vaidlusaluse otselepingu oleks võinud sõlmida vaid siis, kui Eesti riigisiseses õiguses seda keeldu ei oleks olnud. Ma küsin veel kord, ka stenogrammi huvides, kas jätkub selline praktika, et sõlmitakse otselepinguid, ning olemasoleva direktiivi ja selle eelnõu piires te seadustate praegu otselepingute teema küll ära, aga kas see on ka aus ja õige.

Tänan küsimuse eest! On selge, et kui on põhjendatud korraldada avalik konkurss ja selleks on olemas ka eeltingimused ning tegemist on reaalse konkurentsisituatsiooniga, siis on Eesti avalikus praktikas alati püütud konkurssi eelistada. Viimase 20 aasta jooksul on selle teemaga seonduvalt sõlmitud otselepinguid. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on andnud selle kohta ka selgitusi. Nende põhjendus on olnud lihtsalt see, et konkursse ei ole olnud mõtet teha, kuna ei ole olnud vastavaid tingimusi: neid liikumisvahendeid ehk ronge ei ole olnud mitte kellelgi teisel ja seetõttu on sõlmitud otselepingud. Nüüd kirjutatakse sellesse eelnõusse konkreetsemalt sisse otselepingute sõlmimise võimalus. Ma kordan veel seda mõtet, mida Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on ka majanduskomisjonis väljendanud, et otselepingute sõlmimise võimalus on ministeeriumi hinnangul ka praeguste seaduste alusel olemas. Selleks, et vaidlusi veelgi vähendada, täpsustatakse selle eelnõu raames seadusi. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukoht on tõesti olnud selline, et otselepingute sõlmimine on olnud ka siiamaani võimalik. Ja veel kord: kuna konkurentsi pole sisuliselt olnud, siis on otselepinguid sõlmitud, eelkõige rongiliikluses.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, siseminister Ken-Marti Vaher! Kaasettekandeks kutsun kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Kaja Kallase.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas nimetatud eelnõu oma istungil 11. novembril 2013. aastal koos majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikega. Peamised teemad, mis tõusetusid, olid seotud raudteeliikluse otselepingutega. Ministeeriumi esindajad selgitasid, et otselepingute teemat peeti vajalikuks täpsustada käimasoleva kohtuvaidluse valguses. Kehtiva ühistranspordiseaduse § 10 lõige 1 ütleb, et avaliku teenindamise lepingud sõlmitakse avaliku konkursi alusel. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel, ütleb, et reisirongiliikluses võib sõlmida otselepinguid ilma riigihankekonkurssi tegemata. Tegelikult ütleb see määrus, et siis, kui see ei ole riigisisese õigusega keelatud, võivad pädevad asutused otsustada sõlmida raudteetranspordi puhul avaliku teenindamise otselepinguid.
Ministeerium selgitas, et kohtuvaidluse teine pool on jõudnud järeldusele, et meie seadus on otsekohalduva määruse suhtes ülimuslik ja meil peaks ka reisirongiliikluses korraldama avalikke konkursse. Ministeeriumi hinnangul on otselepingute sõlmimine ka praegu lubatud. Aga kuna vaidlus tekkis, siis eelnõuga seda sätet täpsustatakse, et edaspidi vaidlusi vältida. See säte on aga ainult tulevikku suunatud ja ministeeriumi seisukoht on, et olemasolevad otselepingud on sõlmitud kehtiva seaduse alusel ja käimasolevat vaidlust see uus säte ei mõjuta. Ehk tegemist on tulevikku vaatava sättega, mitte tagasiulatuva mõjuga sättega. Ministeeriumi mõte on selles, et seadusandja senine tahe tuleks selgemalt välja kirjutada, sest otselepingute sõlmimine Euroopa Liidu otsekohalduvate määruste alusel on võimalik, kui riigisisene seadus seda otseselt ei keela.
Tunti huvi ka selle vastu, kas oleks mõeldav, et otselepingute sõlmimine oleks ajaliselt piiratud. Näiteks, kui otseleping on kehtinud juba viis aastat, siis selleks ajaks on konkursi korraldamiseks vajalikud lähteandmed selgunud ja edaspidi oleks võimalik avalik konkurss korraldada. Tegelikult on see ka Euroopa Liidu regulatsioonide eesmärk. Vastati, et kui aja jooksul tekib teadmine, et konkursi korraldamiseks vajalikud andmed on olemas, siis võiks ikka konkursi korraldada. Samas, viimase 20 aasta jooksul on kogu aeg sõlmitud otselepinguid, kuna ei ole mõtet teha konkurssi, kui kellelgi teisel pole ronge. Aga otselepingute tähtajalisuse võiks jätta valitsuse otsustada. Euroopa Liidu määruse eelnõu, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel, on praegu neljanda raudteepaketi raames menetluses ning ka seal käsitletakse otselepingute teemat. Ministeerium soovitas ära oodata selle tulemi ja seejärel otsustada, kuidas käituda.
Komisjonis küsiti ka bussijaamade kohta. Kui mõni bussijaam ei loo eelnõus nõutavat valmidust puudega inimeste abistamiseks, kas siis puudega inimestel ei olegi võimalik selles bussijaamas bussi peale minna või bussi pealt maha tulla. Vastati, et kui bussijaam ka ei loo alalist valmidust võimaldada puudega isikute juurdepääsu transpordile või ei määra kindlaks kohta, kuhu puudega inimesed saavad teatada oma saabumisest ja paluda abi, on puudega inimestel siiski selged õigused. Kui bussijaamale antakse puudega inimese saabumisest teada 36 tundi ette, siis teevad vedajad ja bussijaamade käitajad koostööd, et talle abi osutada, hoolimata sellest, et saadaval ei ole puudega inimeste teenindamise täisteenust, nagu selles loetelus toodud bussijaamades.
Kuna eelnõu näeb ette ka sõitjate õiguste suurenemist seoses reisidega, mis võivad ära jääda või edasi lükkuda, siis küsiti ka selle kohta, kui palju hinnanguliselt suureneb Tarbijakaitseametile esitatud kaebuste arv. Vastati, et seda on raske hinnata, kuid arvatavasti kaebuste arv väga palju ei kasva, kuna määrust hakatakse kohaldama umbes 35 liini suhtes. Lisaks tuleb tarbijal tõestada, et tema reis on oluliselt edasi lükatud või ära jäänud, et hüvitist nõuda. Seni on ka kehtiva võlaõigusseaduse alusel inimestel olnud õigus hüvitist nõuda, kuid ühistranspordiseadust on vaja muuta seetõttu, et Euroopa Komisjonile peab formaalselt ära tõestama, et määrus on üle võetud, muidu võidakse alustada rikkumismenetlust.
Otsustati teha ettepanekud võtta eelnõu täiskogu päevakorda 4. detsembriks 2013. aastal, esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. detsember. Kuid hiljem me muutsime menetluslikke otsuseid ja tegime uued otsused: teha ettepanekud võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. novembriks ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 28. november kell 17.15. Mõlemad otsused võtsime vastu konsensusega. Aitäh!

Suur tänu! Kas on küsimusi? Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kas te komisjonis rääkisite ka sellest, et need bussijaamad, millele minister oma määrusega hakkab viitama, võivad olla kohalike omavalitsuste omanduses? Kas selle direktiivi ülevõtmisega seoses on võimalik ka kohalike omavalitsuste kulude suurenemine? Kui see nii on, siis kuidas neid kulusid võidakse kompenseerida?

Selliseid küsimusi arutluse all ei olnud, kuna ei ole isegi veel teada, nagu ma enne viitasin, millised need bussijaamad on, sest seda määrust ei ole ja seda nimekirja ei ole ära toodud. Seda küsimust komisjoni istungil ei tõstatatud.

Aitäh! Neeme Suur, palun, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Ma siiski täpsustan. Teadaolevalt on väga paljudes bussijaamades kas väga suur kohaliku omavalitsuse osalus või on need jaamad otseselt omavalitsuste omandis, mõned üksikud bussijaamad on äriühingud või bussiettevõtete halduses. On väga tõenäoline, et tingimuste seadmine bussijaamadele puudutab igal juhul kohalikke omavalitsusi ja nende kulusid. See on asjaolu, mida peaks edasises menetluses arvesse võtma. Kas te olete sellega nõus?

Aitäh küsimuse eest! Me saame kindlasti enne teist lugemist siin suures saalis arvamusi küsida. Ma võtan selle teadmiseks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Kaja Kallas! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Määran eelnõu 499 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 28. novembri kell 17.15. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 499 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid! Tänane päevakord on ammendatud. Soovin kõikidele kena õhtu jätku! Kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 16.02.