Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu üheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, palun tähelepanu! Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Alustame kolleeg Mailis Repsist.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed, head kolleegid! Kuna meil tekkis ootamatult vaba nädalavahetus, mida me ei olnud planeerinud, siis on Keskerakonna fraktsioon valmis saanud uue seaduseelnõu. Nimelt – üllatus, üllatus! – ka meie arutasime pikalt ja põhjalikult, kuidas võiks edasi minna riiklike peretoetustega, täpsemalt lapsetoetusega. Kogu selle ööde peale veninud debati jooksul sai selgeks, et 2014. aasta eelarve uusi võimalusi ei paku. Selleks, et kõik osapooled saaksid rahulikult järele mõelda ja juba maikuu prognoosi sisse panna võimalikud lastetoetuste kasvud, oleme välja pakkunud uue stsenaariumi.
Nimelt, teatud määral kasvaksid lapsetoetused olenevalt sellest, mitmenda lapsega tegu on, alates 1. jaanuarist 2015, suuremal määral aga kahes järgus: alates 1. jaanuarist 2016, mil näiteks esimene laps hakkaks saama toetust neljakordses lapsetoetuse määras, ja alates 1. jaanuarist 2017, mil esimene ja teine laps hakkaksid toetust saama kuuekordses lapsetoetuse määras. Täpsemalt on see kõik loomulikult siin paberil olemas ja kui eelnõu vastab kõikidele reeglitele, siis võib sotsiaalkomisjon seda menetlema hakata ja meiegi saame siin saalis arutada, milline tempo peaks koalitsioonile sobiv olema. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Ma annan 16 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme ja kahe demokraatide ühendusse kuuluva Riigikogu liikme nimel üle arupärimise Eesti kultuuriministrile Rein Langile Sihtasutuse Kultuurileht põhikirja rikkumise kohta.
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium on Sihtasutuse Kultuurileht asutaja. Sihtasutus asub Kultuuriministeeriumi haldusalas ning tegutseb tema eelarvest määratava tegevustoetuse abil. Sihtasutuse nõukogu on kultuuriministri nimetatud ning minister võib nõukogu liikme igal ajal sõltumata põhjusest tagasi kutsuda. Sihtasutuse nõukogu liikmed on oma otsuste tegemisel kohustatud järgima asutaja, st kultuuriministri suuniseid. Ülalöeldust järeldub, et kultuuriministril on kõik juriidilised ja poliitilised hoovad Kultuurilehe tegevuse igapäevaseks mõjutamiseks ning seetõttu kannab ta Sihtasutuses Kultuurileht toimuva eest täielikku vastutust. Möödunud nädalal arenesid ajalehes Sirp sündmused, mida Ahto Lobjakas nimetab tänases Postimehes ühemõtteliselt putšiks. Arupärimisega me soovime saada infot selle putši tagamaade kohta ning ministri seotuse kohta sellega. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud kolleegid! Ka meie arupärimine on eelnevaga pisut seotud. Kuid me küsime kultuuriminister Rein Langi käest hoopis laiemalt: me küsime, mis toimub Eesti poliitikas, mis toimub Eesti kultuuripoliitikas, mis toimub Eesti kultuurimaastikul. Paistab, et meie loominguline intelligents on ärkamas, võib-olla ka juba ärganud. Me räägime vajadusest kokku kutsuda uus loomeliitude pleenum ja küllap meenuvad meile ühe eelmise riigi lõpuaastad, kui tekkisid samasugused voolud ja samasugune kliima ühiskonnas. Me soovime seoses Sirbi ümber toimuvaga kultuuriministri käest küsida, kuhu läheb meie kultuur ja mida teeb minister, et Eesti kultuur areneks. Arupärimisele on alla kirjutanud terve rida fraktsiooni liikmeid. Ma tahame seda teemat arutada, küsida ja saada vastuseid, mis on saamas Eesti kultuurist ja kas Eesti loominguline intelligents on ärkamas. Mida arvab selle kohta reformierakondlasest minister? Aitäh!

Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus selle menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad sellele seadusele, edastan need otsekohe adressaadile.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 14. novembril algatatud elektroonilise side seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse s.a 14. novembril algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Bahreini Kuningriigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – rahanduskomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 14. novembril algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Tai Kuningriigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – rahanduskomisjon; neljandaks, Riigikogu liikme Rait Maruste s.a 15. novembril algatatud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon; viiendaks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 15. novembril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Riigieelarve kontrolli erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon; kuuendaks, Riigikogu väliskomisjoni s.a 15. novembril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon – väliskomisjon.
Riigikogu juhatus on otsustanud määrata Riigikogu väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 539 esimese lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide Riigikogu liikmetele kättesaadavaks tegemise tähtajaks s.a 18. novembri kell 16.
Head kolleegid, palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13.
Head kolleegid! Läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Päevakorras on ka üks täiendus, palun kuulake tähelepanelikult! Väliskomisjon on teinud ettepaneku täiendada selle nädala päevakorda järgmiselt: lisada teisipäeva, 19. novembri päevakorda 16. päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi Parlamentidevahelise Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 539 esimene lugemine. Kui fraktsioonid on sellega nõus, siis selle täiendusega panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Nädala päevakord on kinnitatud.

Palun nüüd pärast minu haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis! Oi-oi-oi, küll te olete kiired! Alustame kolleeg Heimar Lengist. Viis minutit.

Head kolleegid! Elu ise ajas mind täna siia kõnepulti, sest mul on tunne, et Eestist on saamas seisakuriik või stagnaühiskond. Mida päev edasi, seda rohkem tunned ängistust Eesti arengu pärast. Mis meist saab ja kuhu me läheme? Kuhu me läheme oma Euroopa Liidu viletsaimate palkade ja väikeste sotsiaaltoetustega, näiteks 19-eurose lapsetoetusega?
Isegi meie main stream meedia ehk peavoolumeedia, keda on raske süüdistada valitsuse poliitika väheses kiitmises, on viimastel nädalatel sunnitud tunnistama seisakut ühiskonna arengus. Ajalehed soovitavad kas või kaubanduskeskuste müüjatel palka tõsta, sest sellise peaaegu olematu sissetulekuga on võimatu elada. Samal ajal on rikaste ja vaeste sissetulekute vahe rohkem kui viiekordne ja see on Euroopa Liidu hullemaid näitajaid. Ning see pole ainukene. Me oleme ka alkoholi tarbimises taas esiritta jõudnud, samuti narkouima tõttu surnud poiste ja tüdrukute ning üksikemade arvu poolest.
Sama hulluks, kui on meie tavaliste perekondade olukord, on viimasel ajal muutunud asjade seis ka Eesti kultuuris. Eriti tekitab muret see, mis toimub loomingulise intelligentsi hulgas. Muidugi pean ma silmas kultuurilehe Sirp saagat. Kui maitsetu supi on kokku suutnud keeta meie kultuuriminister Rein Lang ja kirjanik Kaur Kender ning võib-olla veel mõned inimesed Reformierakonna lähikonnast! Taas on meile kandikul serveeritud eestlaste iidne kadedustunne, mis on garneeritud telefoniõiguse ja omapoistepoliitikaga.
Piinlik lugu, daamid ja härrad! Primitiivne hambutu võitlus 5000 eksemplaris trükitava ajalehe pärast! Isegi seda sõda ei suuda me korralikult pidada, mis siis veel rääkida parlamendi opositsiooni ja võimuerakondade suhetest – need suhted on vaenulikud ja tuginevad põlgusele.
Ööistungid näitasid, kui jõuetud võivad olla inimesed, kes on kutsutud valitsuse poliitikat ellu viima. Tarvitses vaid mõnedkümned tunnid üleval olla, kui röövoravate partei ära väsis ja kohaloleku kontrolli abil oma peakese padja peale sättis. Kuidas need naised ja mehed suudavad siis Eesti riiki juhtida, kui nad ei suuda mõnele unetule ööle vastu panna?! Samal ajal on meil kümneid tuhandeid inimesi, kes igal ööl või paari-kolme nädala tagant peavad öövahetuses tööl käima. Ja kogu selle kriisi krooniks on seaduseelnõu, millega tahetakse ööistungite abil venitamise taktika hoopis Eestis ära keelata.
See meenutab mulle võitlust Tallinna pärast, kus valitsuserakonnad ise ei suuda viletsalt rahva ees esinedes hääli koguda ja püüavad siis Tallinnas seadusmuudatuste abil võimu haarata. Nagu näete, head kolleegid, ei ole see õnnestunud. Eesti suurimale poliitikule andis oma hääle ligi 40 000 valijat. Ma arvan, et selle seaduseelnõuga, mille härra Maruste äsja esitas, läheb samamoodi nagu Tallinna puudutanud eelnõudega. See annab vaid tuult tiibadesse neile, kes stagnatsioonist välja rabeleda soovivad ja järgmistel Riigikogu valimistel rahvalt selleks toetust küsivad. Ärgem laskem Eesti konnatiiki lõplikult kinni kasvada! Võtame midagi ette ja ühineme meie loomingulise intelligentsiga! Aitäh!

Palun, kolleeg Sven Mikser!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Olen 15 aastat Eesti seadusandliku kogu liige olnud, aga vaid mõnel üksikul juhul olen võtnud siin kõnetoolis sõna vabas mikrofonis. Aga eelmine väga pikk parlamendinädal on kindlasti piisav põhjus, et pisut rääkida nendest teemadest, mille üle me eelmisel nädalal kuigi palju ei debateerinud, aga mille tõttu me siin pikki tunde veetsime. Räägin mõistagi lapsetoetusest, lastega perede ja laste olukorrast Eestis.
Juba kolmandat aastat järjest on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon riigieelarve menetlemisel esitanud ühe muudatusettepanekuna nõude, et universaalne lapsetoetus kolmekordistataks. Juba kolmandat aastat järjest on valitsev koalitsioon selle ettepaneku tagasi lükanud. Ka eelarve menetlemise välisel ajal oleme ühtekokku neljal korral esitanud samasisulise eelnõu. Võiks ju küsida, et, head sotsiaaldemokraadid, miks te jonnite. On ju selgelt näha, et võim ei soovi teile tolligi vastu tulla.
Peamise vastuargumendina on valitsevad erakonnad kasutanud väidet, et riigieelarves ei ole piisavalt vaba raha, et lastega peresid täiendavalt toetada, või siis, et need katteallikad, mida soovitavad sotsiaaldemokraadid, pole põhimõtteliselt vastuvõetavad. Nende kahe argumendi õõnsus, sisutühjus sai eelmisel nädalal lõplikult selgeks. Kuidas saab kinnitada, et riigieelarve tulupoolel puuduvad igasugused võimalused lapsetoetust suurendada, kui kümne aasta jooksul, mil lapsetoetus on praegustes määrades kehtinud, on riigieelarve maht kasvanud pea kolmekordseks ja enamik kuluridasid riigieelarves on kasvanud vähemalt topeltsuureks? Sellest ma ei räägigi, kui palju on kallinenud kõik need kaubad ja teenused, mida lastega pered eluliselt vajavad. Niisuguses olukorras rääkida, et riigieelarves raha lihtsalt ei jätku – see on tühi, sisutu, otsitud ettekääne.
Mis puutub katteallikatesse, siis kahtlemata on need katteallikad, mida sotsiaaldemokraadid on välja pakkunud, meile ideoloogiliselt meelepärasemad kui meie paremliberaalidest kolleegidele. Tõepoolest, me arvame, et kinkida eelarve tulupoole arvel ära 60, 70 või 80 miljonit tulumaksumäära ühe protsendi võrra langetamise abil ja jagada see laiali selliselt, et õpetaja saab juurde 6 või 7 eurot, minister 40–50 eurot ja miinimumpalga teenija 1–2 eurot, on kindlasti ebamõistlik riigieelarve rahaga ümberkäimine. Kui see rida aga riigieelarvest kaoks, saaks lapsetoetuse ühe hoobiga 2,5-kordistada.
Jah, see on ideoloogiline valik ja see on väga selge ideoloogiline veelahe, aga me oleme eelarve menetluse käigus korduvalt väljendanud valmidust katteallikate üle läbi rääkida. Kui tegemist on põhimõttelise otsusega, et kuni püsib võimul Reformierakond, kuni püsib võimul see paremkoalitsioon, lapsetoetus Eestis kasvada ei tohi, siis tasuks vaadata näkku nendele arvudele, mida laotab meie ette kuiv statistika. Muu hulgas tasuks vaadata näkku rändenäitajatele. Eelmisel aastal lahkus Eestist 6500 inimest rohkem, kui oli neid, kes siia tulid või tagasi pöördusid. Sündimusstatistika näitab, et vaatamata eluea pidevale pikenemisele suri eelmisel aastal Eestis üle 1300 inimese rohkem, kui sündis. Need arvud kõnelevad meile sedasama, mille on otsesõnu välja ütelnud rahvastikuteadlased: viimane aeg, mil investeerida lastesse, mil toetada lastega peresid, on käes. Seda kulutust ei tohi mitte kuhugi tulevikku lükata, sest tulevikus võib olla selle tegemiseks juba liiga hilja.
Head kolleegid Reformierakonnast ning Isamaa ja Res Publica Liidust! Võib-olla mõtleksime nendes terminites, mõtleksime uuesti, unustaksime parteilise vastandumise ja tegeleksime selle suure probleemiga. Aitäh!

Palun, kolleeg Urve Palo!

Tere päevast, head kolleegid! Tere päevast, lugupeetud esinaine! Hea kolleeg Sven Mikser ütles, et tema on 15 aasta jooksul kasutanud vaba mikrofoni võimalust vaid mõne korra, mina olen 2,5–3 aasta jooksul siin esimest korda ja põhjus on sama. Tõepoolest ei saa mitte vaiki olla pärast seda, mis eelmisel nädalal siin Riigikogus aset leidis – pärast neid küünilisi sõnavõtte ja täiesti põhjendamatut vastuseisu lastetoetuste suurendamisele.
Eelmisel nädalal, kui rahanduskomisjoni esimees eelarvet kaitses, kuulsime palju juttu sellest, et ühest küljest ei ole selleks raha, et lapsetoetust suurendada, samal ajal rääkis ta endale vastu ja ütles, et tegelikult seda ei tahetagi teha – ideoloogiliselt ei sobi. Väga kurb, et parempoolsete erakondade maailmavaade takistab lapsi toetamast. Ma ütleksin, et selline maailmavaade takistab olemast riigimees ja mõtlema Eesti riigile kaugemas perspektiivis kui koalitsioonilepingu neli aastat.
Ma olen mõelnud, mis keeles peaks koalitsioonipartnerite ja ministritega rääkima. Ma olen proovinud numbrite keelt ja rääkinud sellest, kui kriitiline aeg on käes ja et me peame toetama neid naisi, kes praegu on sünnituseas. Jutud, et lapsi sünnib sellepärast vähe, et meil pole sünnituseas naisi, ei vasta tõele. See põlvkond, kes võiks sünnitada, on rohkearvuline ja neid tuleb toetada. Uuringud on näidanud – jälle numbrite keel –, miks meie peredes ei ole kaks ja enam last, nagu inimesed tegelikult tahaks. Väga selgelt tuleb esimesena välja põhjus, et riigi toetus on liiga väike, teine põhjus on lasteaiakohtade puudumine ja kolmas kartus, et ei suudeta lastele anda head haridust.
Kõik need kolm probleemi on väga lihtsasti lahendatavad. Ma olen rääkinud siinsamas saalis ka tunnete keeles. Olen mõelnud, et kui numbrite keel ei ole mõistetav, siis äkki tunnete keel on. Aga ka see ei ole, sedagi ei võeta kuulda. Ka minul on seesama teadmine ja tunne, et kui me nüüd kohe ei panusta, siis varsti on hilja. Me teame, et 1990. aastatel kahanes sündimus drastiliselt: aastas sündis 15 000 ja vähem last, isegi 12 000 last. 1980. aastate lõpus aga sündis üle 20 000 lapse aastas – pea kahekordne vahe. 1990. aastatel oli asi just selles, et ühiskonnas valitses väga suur ebakindlus. Õpime sellest midagi! Need noored hakkavad varsti lapsi soetama, ja neid on juba vähe. Teeme praegu, mis me teha saame, toetame oma peresid! Aga paraku ükski keel ei ole arusaadav.
Kinnitatakse, et raha ei ole. Kolleeg Sven Mikser tõi ennist väga hea näite, et tegelikult küsimus ei ole ju rahas. 2015. aastal võiks ära jätta plaanitud tulumaksu langetamise 1% võrra, mis Eesti keskmisele perele jätab kätte väga vähe raha. Lastega peresid aga saaks selle rahaga palju toetada. Paraku seda ei soovita teha. Ega ma ei imesta. Aastal 2008 ütles meie peaminister – see on Postimehes trükitud –, et tegelikult peaks toetama umbes 20% Eesti peredest ja teistele poleks vaja ka seda 300 krooni. Kust võtab peaminister selle julguse ja teadmise öelda, et toetama peab ainult mõnesid peresid, ja enamik lapsi – praegu on meil 230 000 last – võiks jääda ilma riigi toetuseta? Tänan tähelepanu eest!

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste käis välja Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega – selge see! – ta soovib süvendada demokraatlikke protsesse Eesti riigis. Selles seaduseelnõus on juttu soovist piirata opositsiooni võimalusi muudatusettepanekute esitamisel ja nende puhul vaheaegade võtmisel. Teatan ametlikult, et olen pakutavaga nõus, aga seda vaid juhul, kui sellesse eelnõusse lisatakse esimese ja teise lugemise vahel mõned sätted, mis teevad Rait Maruste pakutud eelnõu mõtte ja vaimu üheselt arusaadavaks.
Öeldust lähtuvalt ning edasise demokraatia arengu huvides teen ettepaneku täiendada Riigikogu kodu- ja töökorra seadust järgmiselt.
Esiteks, opositsiooniliikmed sisenevad Riigikogu istungisaali põlvili. Ukselävel peab iga opositsiooniliige põhiseaduskomisjoni esimehe kätt suudlema. Alles pärast selle protseduuri läbitegemist saab opositsiooniliige kätte oma hääletuskaardi.
Teiseks, viis tööpäeva enne ühe või teise päevakorrapunkti arutelu Riigikogu saalis esitavad opositsiooniliikmed oma kõne teksti põhiseaduskomisjonile viseerimiseks. Põhiseaduskomisjoni esimees otsustab iga kõne konstruktiivsuse üle ning annab loa kõne esitamiseks Riigikogu saalis või jätab selle andmata. Ma arvan, et see on väga demokraatlik. Kui opositsioonisaadiku kõnes esineb koalitsiooni kurnavaid mõtteid, karistatakse teda suu kinni õmblemisega kolmeks kuni viieks päevaks – nii palju kannatab igaüks välja, nälga ei sure.
Kolmandaks, tagamaks istungiaja sihipärane kasutamine, piiratakse opositsiooni esitatavate küsimuste arv kolmega, ning seda kogu opositsiooni jaoks. Küsimused peavad läbima samasuguse kooskõlastamise protseduuri mis kõnedki. Kui vaatamata sellele esineb küsimuses koalitsiooni kurnavaid mõtteid, teeb põhiseaduskomisjoni esimees ettepaneku saata süüdlane riigikupja juurde, pakkudes välja ka selle, mitu piitsalööki konkreetne patustaja väärt on. 
Kahjuks on minu kõneaeg piiratud. Tegelikult mul on ettepanekuid oma paar tosinat ja nende hulgas on ka selliseid, mis arvestavad meie geograafilist olukorda ja Riigikogu hoone arhitektuuri. Näiteks sealpool saali asub üks kinnine hoov. Seal võiks elada paar karu ja mõni opositsiooniliige, kelle käitumine ei vasta härra Maruste ettekujutusele sellest, milline on tegelik demokraatia, võiks teinekord olla mõne tunni seal hoovis. Ma arvan, et lahke sõna ja näljase karuga võib saavutada palju rohkem kui ainult lahke sõnaga. Pealegi on see hoov otse Reformierakonna akende all ning nad saavad nautida sama protsessi, mida nad on nautinud siin saalis päevast päeva kaks ja pool aastat, ka ruumides, kus nad tavaliselt puhkavad.
Lugupeetud kolleegid! Ma arvan, et me oleme astunud uude epohhi. Küllap see, mis toimub meie kohtusüsteemis, prokuratuuris, kandub loomulikul teel üle ka kõrgeima võimu, esindusvõimu saali. Minu arvates see on üsna loogiline. Pean vajalikuks, et Maruste pakutud seaduseelnõu esimene lugemine toimub võimalikult pea, ja kutsun teid üles esitama selle täiendamiseks maksimaalselt ettepanekuid. Kujutage ette, armsad saalis olevad kolleegid – välja arvatud muidugi meie istungi juhataja –, kui mõnus on seda kasutada pärast 2015. aasta märtsikuud. Aitäh!

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Austatud juhataja! Austatud auditoorium! See oli natuke enam kui kümme aastat tagasi, kui väliseestlane Aino Järvesoo valutas südant Eesti laste pärast. Me kõik mäletame, kui räägiti 1000 kroonist lapsetoetusest iga kuu igale Eesti lapsele. Aino Järvesoo valutas südant ka selle pärast, et eestimaalasi jääb järjest vähemaks ja vähemaks. Ning nüüd on see juhtunud – meil sünnib üha vähem lapsi.
Mul oli väga hea meel, kui tookordne Isamaaliit võttis oma suurkogul 2002. aasta mais vastu otsuse, et esimese lapse toetus peaks olema 1000 krooni kuus. Kui ma ei eksi, siis oli see üks nende põhilisi valimislubadusi ka 2003. aasta Riigikogu valimistel. Aga oh häda, nüüdseks on nad liitunud Res Publica parteiga, asutatud on Isamaa ja Res Publica Liit. Ma ei tea, kas see on üks põhjus, igatahes on nad oma lubaduse unustanud ja boikoteerivad sotsiaaldemokraatide soovi suurendada esimese ja teise lapse toetus kolmekordseks. Sellest on ääretult kahju.
Tookord ei tehtud mingit sotsiaalsete mõjude analüüsi, kõik said aru, et lapsetoetus peab olema suurem ja universaalne. Aga kui praegu kuulata kas või meie sotsiaalkomisjoni esimeest ja teisi IRL-i liikmeid, siis küll ei taju, et neil oleks tegelik soov lapsetoetust suurendada. Kogu aeg saab ju pugeda väite taha, et tuleb teha valge raamat, roheline raamat, sotsiaalsete mõjude analüüs – ja varsti on jälle järgmised kümme aastat möödas.
Vaadakem, kui palju on SKT-s vähenenud peretoetuste osakaal: mõni aasta tagasi oli see 1,4%, praegu on 0,5%. Ka rahalises vääringus on seda näha. Eesti kestmise seisukohalt on põhimure see, et peredesse ei sünni enam esimesigi lapsi. Uuringud ja ka statistika näitavad, et perede esimeste laste sündimus on viimastel aastatel kolinaga kukkunud. Nagu Urve Palo juba ütles, ootavad meie potentsiaalsed lapsevanemad pisutki turvatunnet ja riigi tuge – nad ootavad lasteaiakohta ja kindlust, et saavad oma järeltulijatele nüüdisaegse korraliku hariduse võimaldada. Need oleksid võluvitsad, mis aitaksid peredele turvatunde anda. Seega ei oota inimesed riigilt midagi üleloomulikku.
Mis puutub sotsiaaltoetustesse, siis need on Eestis kaks korda Euroopa Liidu keskmisest väiksemad, samas kui hinnad on meil viimastel aastatel tõusnud euroliidu keskmisest kiiremini. Näiteks Soomes on esimese lapse toetus 100 eurot, teise lapse toetus 110 eurot. Norras on esimese ja teise lapse toetus mõlemad 121 eurot, Rootsis on 109 eurot esimese lapse toetus, teisel lapsel 125 eurot. Toon näiteks ka endise idabloki riigi Ungari: seal on esimese lapse toetus 42 eurot 46 senti. Seega ei maksa imestada, et parimas töö- ja lapsesaamise eas noored Eestist lahkuvad. Nagu hiljaaegu selgus, 2012. aasta seisuga õppis, töötas ja maksis välismaal makse 83 000 Eesti kodanikku. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Meie istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 15.35.