Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu kaheksanda töönädala kolmapäevast istungit. Enne seda palun ma teil kõigil istuda!

Palun tähelepanu, lugupeetud Riigikogu! Seoses Riigikogu liikme Jaanus Marrandi tagasiastumisega asub Riigikogu liikmeks asendusliige Jüri Morozov. Kuulame ära Jüri Morozovi ametivande. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XII koosseisus, annan vande olla ustav Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Nii, head kolleegid, nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kolleeg Yana Toom!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel anda üle arupärimine sotsiaalminister Taavi Rõivasele. Arupärimine käsitleb ajateenijate ravikindlustust. Me nimelt teame, et ravikindlustus on tagatud kõikidele Eesti elanikele, kelle eest makstakse sotsiaalmaksu. See on tagatud ka ajateenijatele. Ajateenistus kestab kaheksa või üksteist kuud. Kaheksakuuline ajateenistus algab üldjuhul oktoobris ning üheteistkuulist alustatakse tavaliselt juulis. Ajateenija kindlustuskaitse lõpeb üks kuu pärast seda, kui lõpeb riigi kohustus sotsiaalmaksu maksta, ehk üks kuu pärast ajateenistuse lõppemist. Üldjuhul asutakse ajateenistusse pärast keskhariduse omandamist või esimese astme kõrghariduse omandamise ajal. Ajateenijate endi hinnangul on parim aeg ajateenistuseks kohe gümnaasiumi lõpetamise järel. Enne ajateenistusse asumist ...

Kolleegid, palun olla tasem!

... tehakse sisseastumiseksamid kõrgkoolidesse ja sissesaamise korral on võimalik ajateenistusse kutsumise tõttu siirduda akadeemilisele puhkusele. Kuid probleem on selles, et peale kaitsejõududes teenimist ei ole akadeemiline puhkus veel läbi. Siis tekib olukord, kus ajateenistusest vabanenud noormees jääb kaheks kuuks ravikindlustuseta. Seoses sellega on meil ministrile kolm küsimust. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid.
Esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 11. novembril algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon. Teiseks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud tulumaksuseaduse ja sotsiaalmaksuseaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon. Kolmandaks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon. Neljandaks, Riigikogu rahanduskomisjoni s.a 12. novembril esitatud Riigikogu otsuse "Audiitori nimetamine Riigikontrolli 2013.–2015. aasta tegevuse kontrollimiseks" eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise sotsiaalminister Taavi Rõivasele.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 89 Riigikogu liiget, puudub 12.

Läheme tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Tänase päevakorra esimene ja ilmselt kõige tähtsam punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud 2014. aasta riigieelarve seaduse eelnõu 490 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri! Palun, milles on probleem?

Mul on protseduuriline küsimus, kui tohib. Eelnõu 490, mida me arutama hakkame, parandusettepanekute loetelus on muudatusettepanekuid, mis kehtivast seadusest lähtudes ei saa seal olla. Ma toon näiteks ettepaneku nr 358, mis lapsetoetusi kolmekordselt suurendab, kusjuures muudatuse maht on 50 miljonit eurot. Selle katteallikana on näidatud parandusettepaneku nr 243 all toodud tulumaksu suurendamine 48 miljoni euro võrra, aga see katteallikas ei laeku mitte 2014. aasta eelarvesse, vaid 2015. aasta eelarvesse. See tähendab, et katteallikas puudub. Kui me lähtume kodu- ja töökorra seadusest koosmõjus riigieelarve seadusega, siis see ettepanek ei saa parandusettepanekute loetelus olla. Rahanduskomisjon ei võtnud seda kahjuks loetelust välja. Ma soovin teada, kas me saaksime praegu selle ettepaneku siit loetelust välja võtta.

Lugupeetud kolleeg! Juhatus neid ettepanekuid ei tee. See oli rahanduskomisjoni otsus, rahanduskomisjon tõi muudatusettepanekud siia saali. Me võime oma arvamust avaldada hääletamisel. Meil on ükskord selline arutelu juba olnud. Kui tehakse ilma katteallikata muudatusettepanekuid (neid oli ka möödunud korral), siis suur saal otsustab, kas neid vastu võtta. Palun olge otsustades väga täpsed! Muudatusettepanekute loetellu võtmine on komisjoni asi ja me ei hakka seda praegu arutama. Palun alustage oma ettekannet, lugupeetud rahanduskomisjoni esimees Sven Sester! Kellel on protseduuriline küsimus? Palun, Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Kas te saaksite tagada, et rahanduskomisjoni liige Aivar Sõerd, kellel oli võimalus teha normaalne riigieelarve seaduse eelnõu, ei segaks Riigikogu täiskogu tööd?

Head kolleegid! Ma juba ütlesin, et rahanduskomisjon on see, kes on toonud need muudatusettepanekud suurde saali. Järgmine protseduuriline küsimus on lugupeetud Eiki Nestoril.

Aitäh! Mis me siin venitame, hakkame peale!

Ma ütlesingi, et hakkame peale. Sven Sester on kõnepuldis. Palun, kolleeg Sven Sester, rääkige, millist tööd te olete rahanduskomisjonis teinud! Siis saavad ka teie komisjoni liikmed teada, miks te nii tegite. (Naer.)

Proua juhataja! Enne kui alustan ülevaadet rahanduskomisjonis tehtud tööst, palun etteruttavalt, kui võimalik, anda mulle kümme lisaminutit, kuna suure tõenäosusega võib minu ettekanne minna pikemaks, kui on ette nähtud. Ma olen sellest teile ka varem teada andnud.

Hästi.

Head kolleegid! Tore on näha, et veel enne, kui ma olen jõudnud ettekannet pidama hakata, on juba nii palju küsimusi. Aga asume kohe asja juurde.
Ma annan teile ülevaate eelnõust, mis kannab numbrit 490. Tegemist on 2014. aasta riigieelarve seaduse eelnõu teise lugemisega. Vabariigi Valitsus on algatanud 2014. aasta riigieelarve seaduse eelnõu, mille esimene lugemine toimus Riigikogu täiskogus s.a 23. oktoobril. Eelnõu esimene lugemine lõpetati, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 30. oktoober kell 17. Komisjon arutas eelnõu 4. ja 5. novembril. Riigieelarve menetluse käigus on rahanduskomisjon kuulanud ära kõik valdkonnaministrid, et saada detailne ülevaade valitsemisalade eelarvetest. Esimese ja teise lugemise vahel, 4. novembril osalesid komisjoni istungil välisminister Urmas Paet ja põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Samal päeval toimus kohtumine Eesti Panga esindajatega eesotsas panga presidendi Ardo Hanssoniga. Nagu ma olen öelnud, ülejäänud ministritega toimusid kohtumised juba enne esimest lugemist.
Nüüd räägin teemadest ja küsimustest, mis olid kõne all kohtumisel Eesti Panga esindajatega. Eesti Panga president andis ülevaate maailma, Euroopa ja Eesti majanduse väljavaadetest ning riigirahanduse seisust. Teises kvartalis lõppes euroala pikim majanduslangus ning kindlustunne on jõudsalt suurenenud. Eelarve puudujääk väheneb Euroopas ja ka teistes piirkondades. Madal inflatsioon euroalal jääb püsima vähemalt aastaks ning rahapoliitilised intressid on rekordmadalad. Panga juht nentis, et aktiivne rahapoliitika on olnud mõjus.
Rääkisime Eesti majanduses toimuvast. Nominaalne kasv on paraku valdavas osas tulnud hinnatõusust. Palgakasv on hoogustunud ning tööjõukulude kasv annab juba tunda hindades. Inflatsioon on siiski viimase kolme aasta madalaim.
Hetkeseisu kohta toodi välja, et ekspordinõudluse nõrgenemise oht ning tööjõukulude kiire kasv võib ohustada ka Eesti konkurentsivõimet. Riigirahanduse ja eelarvepoliitika ülevaade Eesti Panga silme läbi võib kokku võtta selliselt: tugev ja jätkusuutlik eelarvepoliitika, väiksusest ja avatusest tulenevalt on vajalik pidev valmisolek ja reservide olemasolu ning Euroopa Liidu struktuurifondide vahendid hakkavad tulevikus vähenema. Eesti Pank hakkab täitma kakspakis ja fiskaalleppes sätestatud eelarvenõukogu ülesandeid. Eesti vajab ülejäägi tekkimisele suunatud eelarvepoliitikat ja uus riigieelarve toetab selle sihi saavutamist. Üldine soovitus on saavutada ruttu eelarvestrateegia eesmärgid ning jälgida nii struktuurseid kui ka nominaalseid näitajaid.
Nüüd mainin mõnda küsimust, mida komisjonis Eesti Panga esindajatele esitati. Küsiti järgmise aasta prognoosi kohta. Pank kinnitas, et nende viimane prognoos on 4% ligidal. Küsiti hinnangut ka maksulaekumiste kohta. Eesti Pank ütles, et see langeb kokku Rahandusministeeriumi hinnanguga. Tootlikkuse kasvu ja palgakasvu kohta nenditi, et palk kasvab peaasjalikult madalamates detsiilides.
Välisminister Urmas Paet, kes käis komisjonis samal päeval, 4. novembril, tõi välja järgmised märksõnad. Palgakasv ministeeriumis on keskeltläbi 5%, mis on iseloomulik kõigile ministeeriumidele. Tallinnas on järgmisel aastal tulemas kõrgetasemelised konverentsid ja Eesti on mitmes projektis juhtpositsioonil, näiteks Läänemere maade ministrite kohtumine, Balti Assamblee eesistumine jt. Räägiti viisateemal. Meist ida pool asuvate riikide esindustesse on tööjõudu juurde vaja, ka on vaja teha investeeringuid saatkondadesse Londonis ja Moskvas. Meie saatkond Brasiilias on täiesti uus, sellega hakatakse tegelema, ning saatkonnahooned Indias ja Hiinas on kas valminud või kohe valmimas. Eraldi teemana oli kõne all arenguabi efektiivistamine. Abi peab üldpildis minema vaesuse vastu võitlemiseks. Räägiti sellest, kuidas paremini tagada abi jõudmine õigele eesmärgile ja kuidas seda mõõta. Kõne all olid reeglid, valemid ja sisekontroll arenguabi kontekstis.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ütles, et ministeeriumi eelarve kogumaht on 332,4 miljonit eurot, välisabi ja kaasfinantseerimised moodustavad sellest 283 miljonit eurot. Välistoetused jagunevad peaasjalikult otsetoetusteks ja kõikideks muudeks rahvusvahelisteks investeeringuteks. Tal on mure, et 2014. aastal ei tohi enam maksta täiendavat riigisisest toetust top-up. Euroopa Komisjon on teinud otsuse, et järgmisel eelarveperioodil võivad seda maksta 2004. aastal liitunud riigid. Meil seda raha eelarves pole. Ka muud riigisisesed toetused, nagu aretus- ja arendustoetused, paraku vähenevad. Uus struktuurivahendite periood on PRIA-le kindlasti keeruline.
Nüüd lähen muudatusettepanekute juurde. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, s.a 30. oktoobriks esitati eelnõu kohta 403 muudatusettepanekut, millest kaks võeti hiljem tagasi. Rahanduskomisjon koostas ühe ettepaneku, mis suures osas koosneb ministeeriumide valitsemisalade sees tehtud tehnilistest muudatustest ja paragrahvide täpsustamisest. Selle ettepanekuga lisati eelnõusse ka § 17. Koostatud on see ettepanek ministeeriumidest saadud lisainfo alusel ja iga muudatuse juurde on lisatud konkreetsed selgitused. Muudatusettepanekute selgitused on ära toodud ka muudatusettepanekute loetelus.
Igal aastal on rahanduskomisjonis muudatusettepanekute läbivaatamisel tekkinud probleeme ettepanekute nõuetekohase esitamisega. Riigieelarve kohta esitatud muudatusettepanekud peavad vastama põhiseaduse §-s 116, riigieelarve seaduse §-s 20 ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-des 99–102 ja §-s 106 esitatud nõuetele. Nüüd mõni sõna nendest paragrahvidest. Põhiseadus ja riigieelarve seadus ütlevad, et riigieelarve seaduse eelnõu muutmise ettepanekule, mis tingib eelnõus ettenähtud tulude vähendamise, kulude suurendamise või ümberjaotamise, tuleb algatajal lisada rahalised arvestused, mis näitavad ära kulude katteks vajalikud tuluallikad. Riigieelarve seadus lisab, et Riigikogu ei tohi kustutada ega vähendada riigieelarve eelnõus muude seadustega ettenähtud või Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutest tulenevaid kulusid. Riigieelarve eelnõu muutmise ettepanek ei või põhjustada riigieelarve puudujääki, selle suurenemist või ülejäägi vähenemist. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 100 lõike 1 kohaselt vaatab komisjon läbi üksnes sellised muudatusettepanekud, mis vastavad sama seaduse § 99 lõikes 3 sätestatud nõuetele. Selle sätte kohaselt peab muudatusettepanek sisaldama viidet eelnõu muudetavale osale ja soovitava muudatuse täpset sõnastust. Nõuetele mittevastavaid muudatusettepanekuid juhtivkomisjon muudatusettepanekute loetellu kanda ei tohi. Lisaks kohustab kodu- ja töökorra seaduse § 102 lõige 2 juhtivkomisjoni kandma muudatusettepanekud, mille esitaja on sama ning mis on omavahel sisuliselt seotud, muudatusettepanekute loetellu ühe muudatusettepanekuna. Eeltoodud sätetest lähtuvalt peab komisjon tegema otsuse, kas muudatusettepanek on kooskõlas Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse ning riigieelarve seadusega või võib kodu- ja töökorra seaduse § 100 alusel jätta selle ettepaneku sisuliselt arutamata ja loetellu kandmata. Otsuse tegemisel peab komisjon hindama katteallika vastavust seaduses sätestatud tingimustele, samas peab jälgima, et ei tekiks Riigikogu liikmete põhiõiguste riivet, ning olema veendunud, et kui muudatusettepanekud Riigikogus toetuse leiavad, siis on võimalik kanda need eelnõu teksti. Muudatusettepanekute esitamisel tuleks seda kõike silmas pidada ja esitada eeltoodud nõuetele täpselt vastavad ettepanekud.
Sotsiaaldemokraatide Erakonna fraktsioon esitas 2014. aasta riigieelarve seaduse eelnõu teiseks lugemiseks muu hulgas kulude suurendamise ettepanekuid, mille katteks vajalikud tuluallikad olid esitatud eraldi muudatusettepanekutena, kuid kajastusid ka iga ettepaneku juures koondmahus (katteallikas muudatusettepanekud nr 3 ja 295–301). Rahanduskomisjon leidis oma 5. novembri istungil, et sellised muudatusettepanekud, mida oli 45, eraldi esitatuna ei vasta Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 3 ega riigieelarve seaduse § 20 lõikele 1, otsustas lugeda ettepanekud sisuliselt seotuks ning kanda muudatusettepanekute loetellu ühe ettepanekuna, lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 102 lõikest 2. Seotud ettepanekute all peab kodu- ja töökord silmas eelkõige niisuguseid ettepanekuid, millest ühe arvestamine või täiskogus sissehääletamine tingib vastuolude vältimiseks paratamatult ka teiste ettepanekute arvestamise või sissehääletamise. 11. novembril toimunud istungil vaatas komisjon uuesti läbi eeltoodud sisuliselt seotud muudatusettepanekud, lähtudes olemasolevatest seadustest tulenevatest argumentidest katteallika vaieldavuse kohta ettepanekute eraldi esitamise puhul. Komisjon tegi kaalutlusotsuse kanda nimetatud ettepanekud muudatusettepanekute loetellu eraldi ettepanekutena koos juhtivkomisjoni otsusega, kuid viidates iga-aastase riigieelarve seaduse menetlemise erisuste ja regulatsiooni täiendamise vajadusele Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses.
Rahanduskomisjon vaatas läbi ka kõik ülejäänud laekunud muudatusettepanekud ja kandis muudatusettepanekute loetellu. Samas juhib komisjon tähelepanu, et peaasjalikult Keskerakond on jälle esitanud muudatusettepanekuid, mille vastavus riigieelarve nn baasseadusele katteallikate osas on rahaliste arvestuste puudumise või ebatäpsuse tõttu vaieldav. Riigieelarve seaduse eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamist reguleerivad riigieelarve seadus ning Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Nende kohaselt tuleb algatajal riigieelarve seaduse eelnõu muutmise ettepanekule, mis tingib eelnõus ettenähtud tulude vähendamist, kulude suurendamist või ümberjaotamist, lisada rahalised arvestused, mis näitavad ära kulude katteks vajalikud tuluallikad. Ettepanekus ettenähtud katteallikad peavad olema nii lubatavad kui ka võimalikud. Lubatav on osutada Riigikogu menetluses olevatele sellesisulistele eelnõudele või lisada ettepaneku juurde maksuseaduse muudatus, samuti võib lisada asjakohaseid arutlusi riigieelarve tulude laekumise teistsuguse prognoosi kohta.
Komisjon jättis Riigikogu fraktsioonidelt ja liikmetelt laekunud muudatusettepanekud arvestamata, välja arvatud üks osaliselt toetust leidnud ettepanek. Head kolleegid, ma annan teile ülevaate arvestamata jätmise peamistest põhjustest.
Esiteks, katteallikana oli ette nähtud vähendada maksuauku. Maksu- ja Tolliamet tõhustab pidevalt oma tööd ning püüdleb maksuaugu, sh käibemaksuaugu vähendamise poole. Üks käibemaksuauku vähendav meede on käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõuga 493 planeeritav käibedeklaratsiooni elektroonilise lisa kehtestamine. Käibemaksuauku vähendava mõjuga on ka alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga 491 planeeritavad ümberkorraldused. Nende muudatustega kaasneva käibemaksulaekumise suurenemisega on juba eelarve planeerimisel arvestatud ning veelgi suurem käibemaksuaugu vähendamine ühe aasta jooksul ei ole suure tõenäosusega tõenäoline. Lisaks palume sellise, aga ka mõne teise katteallika esitamisel planeerida konkreetsed meetmed eesmärgi saavutamiseks. Praegu ei ole opositsioonierakonnad esitanud muudatusettepanekutes ühtegi konkreetset meedet, mille abil saaks Maksu- ja Tolliamet maksupettustega võidelda.
Teiseks, katteallikana on ette nähtud valitsuse reserv. 2013. aasta reservi kulude maht koos 2012. aastast ületulevate vahenditega on 30,38 miljonit eurot. 2014. aastaks kavandatud maht on 10,09 miljonit eurot, sh mittefikseeritud kulud ca 1,88 miljonit eurot, lisaks võimalik ületulev jääk eelmisest aastast. Fikseeritud kuludes kajastuvad võimalikud kohtukulud, Euroopa Komisjoni tagasimaksed, muide, ka Siseministeeriumile redelautode ostmine, kuna ei ole kindel, kas see kuluvajadus tekib juba 2014. aastal. Vabariigi Valitsuse reservi on praegu katteallikana kokku kasutatud 6,5 miljoni euro ulatuses, mida on liiga palju.
Kolmandaks, katteallikana on pakutud maa müüki. Mitme muudatusettepaneku katteallikas on maa müük. Neljal aastal on maa müük vähenenud keskmiselt 16% aastas. Maa müügist saadav tulu on ühekordne ning sellise tulu abil kulutaseme tõstmine süvendab kindlasti finantseerimisprobleeme. 2014. aasta eelarve eelnõus on maa müügist ette nähtud saada tulu 10 miljonit eurot. Vähenemine võrreldes eelmise aastaga on 5 miljonit ehk 33%.
Neljandaks, muudatusettepanekute katteallikana on pakutud ka vähendada maa ostmist. Head kolleegid! Riik on kohustatud ostma loodusväärtuslikku maad, mida soovitakse riigile müüa. Müügiavalduste hulga ja riigi võimaluste vähesuse tõttu on järjekord veninud juba üle kuue aasta pikkuseks. 2014. aasta eelnõus on maa ostuks määratud 5 miljonit eurot. Kasv, muide, on võrreldes eelmise aastaga 3,5 miljonit ehk protsentuaalselt võttes päris korralik.
Viiendaks olid katteallikana ette nähtud ka presidendilossi piirdeaia ehitamiseks mõeldud summad. Vabariigi Presidendi Kantselei administratiivhoone piirdeaia ehitamiseks on eelarves ette nähtud 403 000 eurot. Tegemist on sunnivajadusega. Investeering tuleb teha Vabariigi Valitsuse 19. aprilli 2012. aasta määruse nr 33 "Suure rünnakuriskiga objekti füüsilise kaitse meetmed" § 2 lõike 1 alusel.
Kuuendaks on katteallikana ette nähtud ka tulumaksu suurenemine. Ühe katteallika puhul tegid sotsiaaldemokraadid ettepaneku suhteliselt järsku seda maksu tõsta. Sisuliselt sooviti üle 1100 euro kuus teenivate Eesti kodanike suhtes rakendada 26%-list tulumaksumäära. Sellega loodeti Eesti töötegijatelt täiendavalt kokku koguda 48 miljonit eurot. Kuna kõrgema tulumaksumäära sätestasid muudatusettepanekute tegijad aastapalgale ega näinud ette kuupõhist reaalpalgast või nn avansilisest palgast tulumaksu tasumist, siis tekiks potentsiaalne lisatulu alles 2015. aastal, kui maksumaksjad oma tulusid deklareerivad ning selgub, kelle aastapalk ületab seda piirmäära ning kellelt peaks lisakoormist võtma. 2014. aastal riigieelarves ei tekiks lisatulu ka sel juhul, kui see muudatusettepanek oleks läbi läinud.
Isamaa ja Res Publica Liidu ning Eesti Reformierakonna valitsusliidu programm näeb ette lihtsa, ettevõtlust soodustava ühetaolise üksikisiku tulumaksu jätkumise ning välistab astmelise tulumaksu kehtestamise. Kui vaadata meie maksupoliitikat tervikuna, siis Eesti pikaajalise maksupoliitika põhimõtteks on vähem maksustada teenimist ja enam tarbimist, mis on OECD ja ka enamiku Euroopa Liidu liikmesriikide maksupoliitiline trend. Selline valik mõjutab vähem negatiivselt huvi töötada ja teenida ning sellel on ka väiksem negatiivne mõju majanduskasvule.
Aktsiisitõusud on samamoodi katteallikatena muudatusettepanekute seas lauale toodud. Muudatusettepanekute tegijad soovivad tõsta järgmised neli aastat järjest aktsiisimäärasid keskmiselt 20% aastas. Kuna aktsiisimäärade debatti pole viimasel ajal ei komisjonis ega Riigikogu saalis olnud ning fraktsioonides, kaasa arvatud koalitsioonierakondades, on erinevaid arvamusi kangete ja lahjade alkohoolsete jookide aktsiisimäärade ühtlustamise kohta, siis annan korrektsuse huvides edasi Rahandusministeeriumi kui eelnõu algataja arvamuse. Rahandusministeerium arvas, et järgmisel kolmel aastal on juba planeeritud tõsta alkoholiaktsiisi 5% aastas. Ministeeriumi hinnangul ei too hüppeline aktsiisimäärade tõstmine eelarvesse oodatud määral lisatulu, vaid võib salaturu suure kasvu tõttu tulu isegi pigem vähendada. Võrreldes teiste Euroopa riikidega kuulub Eesti juba praegu alkoholi suhteliselt kõrgelt maksustanud riikide hulka. Aga veel kord ütlen, et fraktsioonidel on siin selgelt erinevad arvamused.
Ka dividende on katteallikana ette nähtud. Dividenditulu planeerimisel on arvestatud ettevõtte reaalsete majandustulemuste ja maksevõimega, mistõttu dividendide suurendamise otsused tuleks kindlasti läbi arutada üldkoosoleku, nõukogu ja juhatusega ning jälgida ettevõtte strateegilisi võimalusi. Seda pole muudatusettepanekute katteallikaid esitades paraku tehtud.
Nüüd räägin kulude suurendamisest. Koolilõunateks on eelarvesse planeeritud munitsipaalkoolide jaoks 14,3 miljonit eurot ja kutsekoolide jaoks 2,2 miljonit eurot. Enne koolilõunatoetuse suurendamist ja laiendamist gümnaasiumiastmele tasuks kindlasti pidada poliitilist debatti selle üle, kuidas seda teha ja kas see toetus peaks olema universaalne või vajaduspõhine. Kui me valiksime vajaduspõhise variandi, võimaldaks see efektiivsemalt vahendeid kasutada ning tagada tasuta koolilõuna neile õpilastele, kellel on probleeme ja kes puudust kannatavad.
Ettepanekuid oli toetusfondi (hariduskuludeks) suurendamise kohta. Haridustöötajate liiduga on kokku lepitud, et osa palgatõusuvahenditest peab tulema koolikorralduse ülevaatamise kaudu. Hariduskulude toetus munitsipaalkoolide kulude kasvus on 9,5 miljonit eurot, lisaks on võimalik palgatõusuks saada lisavahendeid muudelt hariduskulusid kajastavatelt ridadelt.
Ettepanekuid tehti koolide tugisüsteemide kohta. Logopeedide ja psühholoogide töö rahastamine on alati olnud kohalike omavalitsuste kohustus, nad on seda teinud enda tuludest. 2011. aastal lisandus kohustus osutada sotsiaalpedagoogiteenuseid, mille rahastamisel riik toetas kohalikke omavalitsusi 2011., 2012. ja 2013. aastal. Haridus- ja Teadusministeerium on pidanud mõistlikumaks arendada edaspidi välja piirkondlike tugikeskuste süsteem, et tagada selle teenuse kättesaadavus. Igas väikeses kodukoolis eraldi teenust osutada ei ole otstarbekas, kuna selleks ei ole piisavalt personali ega teenuse tarbijaid. Tugispetsialistidele eraldati 2013. aastal riigieelarvest 3,4 miljonit eurot.
Arutelu tekitas huvihariduse rahastamine. 2014. aasta riigieelarvest eraldatakse huvihariduseks ja noorsootööks 15,6 miljonit eurot. Mainin selle alalõike: toetused noorte haridusprojektidele, riskilaste programmile, avatud noortekeskustele, noorte spordiprogrammile.
Kultuuritöötajate alampalk oli muudatusettepanekutes samamoodi eraldi välja toodud. Lisaks palgafondi 5,1%-lisele tõusule eraldati Kultuuriministeeriumile veel summa palgafondi 1,5%-liseks tõusuks.
Nüüd räägin lapsetoetustest. Kehtiva perepoliitika eesmärk on suurendada peretoetuste süsteemi vajaduspõhisust. Abi peavad saama ennekõike need, kes seda tegelikult vajavad. Piiratud ressursside tingimustes laustoetusi mitmekordistades kasutame maksumaksja raha ebaefektiivselt. 2014. aastal on peretoetuste eelarve 101,2 miljonit eurot. Infoks toon ära ka Sotsiaalministeeriumi arvamuse selle muudatusettepaneku kohta (s.o seisukoht riiklike peretoetuste seaduse muutmise kohta): "Eelnõu kohaselt makstakse pere esimesele ja teisele lapsele igakuist lapsetoetust kuuekordses lapsetoetuse määras ehk esimese ja teise lapse lapsetoetust tõstetakse 19,18 eurolt 57,45 eurole. Seletuskirja põhjal suurendaks pere esimese ja teise lapse toetuse kolmekordistamine riigieelarve kulusid 106 miljonit eurot aastas. Muudatuse rakendamiseks vajalike kulude katteallikaid ei ole välja pakutud. (Vähemalt korrektselt mitte. – S. S.) Vajalike lisavahenditega ei ole riigi eelarvestrateegias aastateks 2014–2017 arvestatud. Eelnõu mõjud on analüüsimata. Seletuskirjas on nimetatud vaid asjaolu, et seadusmuudatus puudutab 160 000 Eesti peret. Seletuskiri ei sisalda mõjuanalüüsi, kui palju väheneb lastega perede vaesusrisk ning kuidas eelnõu mõjutab spetsiifilisi gruppe, nagu ühe vanemaga kasvavad lapsed, lasterikkad pered jt suuremas vaesusriskis olevad pered. Analüüsitud ei ole ka meetmete kuluefektiivsust. Valitsusel on kavas teha 2014. aastaks peretoetuste skeemi analüüs ning koostada kontseptsioon lastega peredele suunatud toetuste ja teenuste kohta."
Matusetoetusest rääkides tuleb öelda, et puudub sisuline põhjendus, miks peaks riik uuesti hakkama matusetoetust maksma kõigile taotlejatele, arvestamata surnu omaste majanduslikke võimalusi. Sotsiaaltoetused on oma iseloomult rohkem vajaduspõhised. Muudatusega suureneksid lisaks otsesele kulule ka kaudsed kulutused (personalikulud, halduskulud, dokumentide menetlemise kulud jt), kuna toetuste arv lihtsalt suureneb. Infoks toon ära Sotsiaalministeeriumi arvamuse selle muudatuse kohta (s.o seisukoht riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta): "Eelnõu seletuskirja kohaselt on vaja taastada riikliku matusetoetuse maksmine enne 1. juulit 2009 a. kehtinud kujul kõikidele peredele, kelle perekonda kurb sündmus tabab. Seega näeb eelnõu ette toetuse maksmist kõigile elanikele sõltumata isiku majanduslikust olukorrast. Eelnõus puudub sisuline põhjendus, miks riik peab maksma matusetoetust kõigile taotlejatele sõltumata nende majanduslikest võimalustest. Vabariigi Valitsus on seisukohal, et sotsiaaltoetused peavad olema rohkem suunatud puuduse käes kannatavatele inimestele, kes toetuseta satuks toimetulekuraskustesse. Seega ei saa pidada põhjendatuks matusetoetuste võimaldamist kõigile, arvestamata surnu omaste majanduslikke võimalusi."
Kohalike omavalitsuste avalikud teed. Ettepanekuga arvestamine muudaks riigil keeruliseks täita oma kohustusi üleriikliku teedevõrgu kujundamisel. Riigil on võimalik tagada oma teede korrashoid ja vajalikud investeeringud üksnes riigieelarvesse planeeritud rahast. Kohalikel omavalitsustel on teehoiukulude tegemise peamine allikas omavahendid, mida täiendab riigieelarve toetus. Seetõttu ei saagi kohalike omavalitsuste toetuse osakaal järsult suureneda. Omavalitsuste enda tulubaas on viimastel aastatel kiirelt kasvanud. Üksnes tulumaksulaekumine kasvab 2014. aastaks võrreldes 2010. aastaga 1,34 korda, 200 miljoni euro võrra, mis on suurendanud ka kohalike omavalitsuste võimalusi muu hulgas teehoiukuludega tegelemiseks.
Nüüd räägin otsetoetustest. Euroopa Liidu 2014.–2020. aasta programmiperioodi planeerimisel on liikmesriikidele antud võimalus kompenseerida põllumajandustootjatele otsetoetuste vähenemist täiendavalt maaelu arendamiseks eraldatud vahenditest ehk välistoetustest. Otsetoetusi põllumajandustootjatele on 2013. aasta eelarves kokku 123,6 miljonit eurot, sh riiklik üleminekutoetus 22,4 miljonit eurot, ning 2014. aasta eelnõus 110 miljonit eurot, s.o ühtne pindalatoetus.
Erakondade rahastamist riigieelarvest planeeritakse selleks, et oleks tagatud erakondade selge, läbipaistev ja ühtsetel alustel rahastamine. Alternatiiv oleks rahastada neid vaid eraannetuste abil. Erakondade rahastamine ei ole neljal viimasel aastal suurenenud.
Nüüd räägin vabatahtlike päästjatega seotud küsimustest ja teemadest. 2014. aastal on eelarvesse selle tegevuse jaoks planeeritud 0,76 miljonit eurot. Vabatahtlikke koondavasse päästeühingusse kuulus 2012. aastal 1238 inimest ning tunnistusega vabatahtlikke päästjaid oli 1122. Lepinguid vabatahtlike komandodega on sõlmitud kokku 170 000 euro eest, keskmiselt 350 euro eest komando kohta. 2013. aastal on vabatahtlikke päästekomandosid kokku 103. Lisaks lepingutele tuleb arvestada tehnika püsitasusid, autode remondifonde, vabatahtlike päästjate vaktsineerimise kulusid jms.
Õppelaenudest rääkides tuleb öelda, et jääb ebaselgeks, miks on vaja õppelaene 8,64 miljoni euro ulatuses suurendada, nagu muudatusettepanek pakub. Kasv 2014. aasta eelarves on üle 100% – 4,13 miljonit eurot. Lisaks suureneksid kaudsed kulud (rohkem oleks õppelaenuvõlgnikke, suureneks intressikulu jne), milleks 2009. aastal, enne seadusmuudatust, kulus ligikaudu 7 miljonit eurot. Tegemist on ametnike ja avaliku sektori töötajate soodustusega ehk sisuliselt palgalisaga, mis tingib ebavõrdse kohtlemise.
Nüüd räägin tasandusfondi suurendamisest. Omavalitsuste maksutulud, laekumised keskkonnatasudest ja tasandusfondist ulatuvad 2014. aastal prognooside kohaselt 945 miljoni euroni, s.o 4,9% SKT-st. Seda on 2008. aastaga võrreldes 5% rohkem. Suhtena SKT-sse on laekumine suurem kui enne buumi tippu aastatel 2003–2007.
Palju ettepanekuid tehti kohalike omavalitsuste objektide kohta. Ettepanekute puhul, millega soovitakse eraldada vahendeid kohalike omavalitsuste üksuste kultuuri-, haridus-, keskkonna- ja sotsiaalobjektidele, tuleb arvestada, et kohalike omavalitsuste investeeringute rahastamine põhineb üldjuhul eelneval analüüsil tegelike vajaduste kohta ja kasusaaja võimekuse kohta investeeringuid teha.
Kiire ülevaade ka väiksematest, n-ö lokaalsetest muudatustest. Oli ettepanek Keskkonnaministeeriumi tegevuskulude jaotuse kohta. Keskkonnaministeeriumi tööjõu- ja majandamiskulusid soovitakse vähendada 15% ning see raha suunata kolmele allasutusele, kus kasv oleks keskmiselt 6%. Ministeeriumi eelarve sellises ulatuses vähendamine kahjustaks plaanitud tegevusi ja eesmärkide täitmist. 2014. aasta riigieelarve seaduse eelnõus on valitsemisala tööjõu- ja majandamiskulude eelarve 42,3 miljonit eurot (kasv 18%). Kasv on seotud asutuste ümberkorraldamise ja 5,1%-lise palgatõusuga.
Haapsalu linnuse arendamise kohta on tehtud üks muudatusettepanek. Linnuse renoveerimiseks on valitsus esitanud Euroopa Komisjonile ettepaneku rahastada seda Euroopa Liidu 2014+ vahenditest. Piiskopilinnuse ehitust peaks rahastama, vaadates linnust tervikuna, koos renoveerimise ja arendusega.
Vana Võrumaa kohta on tehtud muudatusettepanek. Vanale Võrumaale on 2014. aastal eraldatud 125 279 eurot, kasv võrreldes selle aastaga on 10%, natuke üle 11 000 euro. Komisjonis tekkis küsimus, millest see kasvuvajadus tuleneb.
Ettepanek on tehtud pühakodade taastamise kohta. Pühakodadele sihtotstarbelist toetust jagades võiks enne pöörduda Muinsuskaitseameti poole, et täpsustada, kas üks või teine pühakoda on võimeline neid töid tegema, mis tööd on ennekõike vajalikud, kes neid töid teeb ja ega pühakodade taastamise programmist ei ole seda kirikut juba samal otstarbel rahastatud.
Muinsuskaitseameti puhul jääb ebaselgeks, kellele toetust antakse. Selgituses on öeldud, et Muinsuskaitseametile. Sellisel juhul on muudatusettepanek valesti vormistatud, kuna tegemist on riigiasutusega. Muinsuskaitseamet jagab ise toetust mälestiste omanikele (2014. aastal 600 000 euro eest, kasv 25 000 eurot).
Teatritele raha jagamiseks on Kultuuriministeeriumis moodustatud ministrile nõu andev komisjon. Ilmarise toetus suureneb järgmisel aastal, kuid see ei lahenda teatri tegelikke probleeme ega probleeme, mis on üldisemalt seotud professionaalse teatri tegemisega Narvas.
Kohalike omavalitsuste teelõike on võimalik rahastada Euroopa Liidu 2014+ meetmetest (maakonnakeskuste konkurentsi arendamise meede), kui see valdkond on kohaliku omavalitsuse prioriteet. Täiendavalt on võimalik riigieelarvest selleks kasutada 10% kõigist teehoiukuludest.
Oli ka muudatusettepanek Sviby sadama kohta. Ka selle rekonstrueerimist on võimalik vajaduse korral rahastada struktuurifondide rahast perioodil 2014+ (esimest etappi rahastati aastatel 2007–2013).
Ka loomakaitse kohta tehti ettepanekuid. Põllumajandusministeeriumile on 2014. aasta eelarve eelnõus muudeks sihtotstarbelisteks toetusteks kavandatud suunata 0,98 miljonit eurot. Seletuskirjas on selgitatud, et vahendid nähakse ette ka loomakaitse seltsile ja loomakaitse liidule teavitus-, nõustamis- ja koolitustegevuseks. Toetusteks eraldatud vahendite ulatuses on põllumajandusministril võimalik otsustada, millised valdkonnad vajavad enam rahastamist.
Pilistvere kiriku renoveerimist ja remonti peaks rahastama Kultuuriministeeriumi kaudu, kus on loodud selleks eraldi programm.
Mitmesugustele muudele mittetulundusühingutele, mida muudatusettepanekutes mainiti, eraldatakse mitme ministeeriumi, näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu 2014. aastal 380 000 eurot. Rahastus käib avatud taotlusvoorude kaudu.
Mereakadeemia teise kõrgkooliga liitmisest rääkides tuleb öelda, et see ei pea kaasa tooma kulude kasvu, vaid kaugemas perspektiivis kulude kokkuhoidu.
Lõpetuseks ütlen, et pärast kõigi nende muudatusettepanekute läbiarutamist tegime järgmised otsused. Otsustasime saata eelnõu täiskogu päevakorda 13. novembril ehk täna (see otsus oli konsensuslik), teha ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada (poolt 6, vastu 2, erapooletuid 2) ja teha ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. november 2013 kell 17 (ka see otsus oli konsensuslik). Aitäh teile!

Suur tänu, kolleeg Sven Sester! Asume nüüd küsimuste juurde. Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Haridusminister rääkis kultuurikomisjonis sellest, et riigieelarve seaduse eelnõu kahe lugemise vahel loodetakse siiski omavalitsuste haridustoetuseks raha juurde saada. Selleks võetakse omavalitsustelt vähemaks mõningaid kohustusi, nagu vanglaõpe, haiglaõpe, venekeelsete koolide eesti keele õpe, mida riik hakkab n-ö otse rahastama, vabanenud raha saab suunata õpetajate palga tõstmise lubaduse katteks. Minu hämmastuseks on meile praegu esitatud muudatusettepaneku nr 1 lõikega 4 küll tõesti mõned kohustused omavalitsustelt ära võetud, kokku 2,7 miljoni euro ulatuses, kuid seda raha pole jäetud õpetajate palga tõstmiseks, vaid see on sihtotstarbeliselt ümber suunatud. Omavalitsuste haridustoetust on seega 2,7 miljoni euro ulatuses veelgi vähendatud. Niisiis on uuel aastal planeeritud omavalitsuste haridustoetuse kasvuks vaid 3,3%, mille abil soovida palku 11% tõsta tundub üsna muinasjutulisena. Kas te selgitate, kuidas on see võimalik? Miks ei jätnud te seda raha omavalitsustele õpetajate palga tõstmiseks, vähendades lihtsalt omavalitsuste muid hariduskohustusi, ja kas haridusminister seda tõesti ei taotlenudki?

Aitäh, hea kolleeg! Haridusminister taotleb Eesti õpetajate palga tõstmist ning teeb kõik endast oleneva selleks, et see nii ka läheks. Ta näeb palgatõusus kolme komponenti. Esiteks, lisarahastamine riigieelarvest majandusvõimaluste ja maksutulu kasvu kohaselt. Teiseks, klassi täitumuse ning õpetajate ja õpilaste suhtarvu vastavusse viimine meie lähinaabrite näitajatega, näiteks Soome omadega. Kolmas komponent on struktuurne reform, mille me peame millalgi ära tegema. Me peame vaatama üle koolide kulud ning suunama rohkem raha õpetajate palkadeks. Selle kolmanda komponendiga tuleb meil tegelda nüüd, homme ja lähiaastatel. Esimene komponent sõltub maksutuludest ja majanduse kasvamisest. Mida te eelarvest näete? Te näete, et haridusministeeriumi eelarvesse on suunatud tunduvalt rohkem raha, võrreldes teiste ministeeriumidega. Toon näite. Ministeeriumide eelarvet suurendatakse palgakasvu tarvis keskeltläbi 5,1%, haridusminister on aga öelnud, et see suurenemine on ligi 12%.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Austatud ettekandja! Riigi aastaeelarve koostamine on kuid kestev protsess. On selge, et see riigieelarve seaduse eelnõu, mida me täna menetleme, on koostatud tunduvalt roosilisemate prognooside põhjal, kui on praegused prognoosid. Eesti majanduskasv on aeglustunud, kui võtta arvesse veel veaprotsenti, siis võib öelda, et see on peaaegu seiskunud. Võrreldes Soomega ei ole meie olukord väga halb, võrreldes Lätiga ei ole aga midagi kiita. Oled sa kindel, et see eelnõu, mida me täna menetleme, vastab muutunud prognoosile, mille järgi olukord väga palju paremaks ei lähe? Kas see eelarve on realistlik? Võib-olla võib isegi küsida, kas see eelarve on adekvaatne.

Aitäh, hea küsija! See on väga adekvaatne küsimus, mis sulandub väga konkreetselt riigieelarve seaduse eelnõu menetlusse. Eriti aktuaalne on see teema arvestades viimase, kolmanda kvartali näitajaid. Kolmandas kvartalis oli majanduskasv võrreldes varasema perioodiga 0,4%. Eks see ole nii ja naa. Mina ütleksin, et muretsemiseks põhjust ei ole. Ma hakkan kaugemalt pihta ja püüan põhjendada, miks ma arvan, et selleks põhjust ei ole. Kui me vaatame teist kvartalit, siis võib öelda, et kolmas kvartal oli tegelikult sellest isegi parem. Kui me vaatame Euroopat tervikuna, siis näeme, et Euroopas oli sisuliselt kuus kvartalit järjest majanduslangus ja nüüd lõpuks tekkis majandustõus. Me oleme väike ja dünaamiline riik. Meie eksport, vaadates meie potentsiaali, on suur. Me sõltume seetõttu oma lähipartneritest ja ekspordi sihtriikidest. Praegu on meie majanduskasvu, eriti just viimases kvartalis, toetanud pigem sisetarbimine. Ma võtsin Rahandusministeeriumiga ühendust ja tundsin huvi makromajanduslike näitajate vastu, et näha, kas me peaksime tegema mingeid muudatusi. Ma olen aru saanud, et Euroopa Komisjon annab meile suhteliselt rohelise tee ja ütleb, et tegelikult on 3,5%-line majanduskasv järgmisel aastal endiselt reaalne. Nii et seda ei arva ainult meie. Selles valguses ei ole meil minu arvates vaja võtta praegu järske kärpemeetmeid ja teha seda veel eelarve eelnõu menetledes.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Muudatusettepaneku nr 1 punkt 5, Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala. Selle selgituse punktis 2 on öeldud: "Antud sihtotstarbelised toetused suurenevad seoses Ida-Virumaa õpetajatele alampalga tagamisega võrreldes teiste õpetajatega 30% suuremana, seoses õpetajate alampalga määra suurenemisega 12% ehk 800 euroni, suureneb Ida-Virumaa õpetajatele makstava lisatasu palgafond 31 390 eurot." Ma ei küsi selle lause vigase grammatilise ülesehituse kohta, aga ma küsin, kes on need 31 õpetajat, kes saavad 12% palka juurde. Lihtsad arvutused nimelt näitavad, et sellise summa eest nagu 31 390 eurot on võimalik lisada 12% ainult 31 õpetaja palgale. Kelle palka siis suurendatakse?

Aitäh, hea kolleeg! Ma tuletan meelde analoogilist juhtumit, kui riigikontrolör siin saalis oli. Ma ise küsisin siis riigikontrolörilt seda (ma jõuan kohe teie küsimuse juurde tagasi), et kuna riigimetsa majandamine on nii tähtis, kas ta oskab siis mulle öelda, kui suur on Eesti riigi omandis olevate metsamassiivide maht ja kuidas seda ümber hindama peaks. Ta vastas mulle väga korrektselt, et ta ei ole võimeline momentaanselt võtma välja ühte, teist ja kolmandat detaili, et sellisele üksikküsimusele vastata. Ma arvan, et sellisel konkreetsel teemal, kes on need 12 inimest, me saame ilusasti teha haridus- ja teadusministrile arupärimise. Küll aga olen ma, hea küsija, nõus sellega, et seletuskirjas on see lihtsalt natuke valesti kirja pandud. See ei ole puhas aritmeetiline tehe, et kõik saavad 30% juurde. Sellest saab aru küsija ja said aru ka kõik komisjonis kohal olnud osapooled.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eelarves väheneb ühistransporditoetus OÜ-le Väinamere Liinid 474 000 euro võrra. Esimesel lugemisel ütles minister Ligi, et tema elab teadmises, et ühistranspordidotatsioonid ei vähene. Ta lubas asja kontrollida. Ometi on see summa ka praegu jõus. Mis stsenaarium saarte elanikke ootab, kas piletihindade tõus või reiside arvu vähenemine? Ma kolmandat võimalust siit välja ei loe.

Mul ei ole rohkem informatsiooni, peale selle, mida on meile öelnud majandus- ja kommunikatsiooniminister. Vähemalt praegu minule teadaoleva informatsiooni põhjal ei ole piletihindade tõusu ette näha. Me saame seda kindlasti täpsustada, et ei jääks erinevaid arusaamu ega valestimõistmisi. Tuletan meelde, et ka eelmisel aastal, kui me menetlesime riigieelarvet, tulid teise ja kolmanda lugemise vahepeal muudatusettepanekud, mis dotatsioone suurendasid. Riigieelarve võetakse vastu detsembris, see on see lõplik eelarve, mille me reaalselt kinnitame. Siis on väga selgelt näha, milliseks kujuneb saartega ühenduse pidamise doteerimise tegelik määr.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! 2013. aasta kolmanda kvartali majanduskasv oli 0,4%, umbes samas suurusjärgus majanduskasvu ennustatakse ka neljandas kvartalis. On teada, et järgmisel aastal ehitussektor väheneb umbes 10%. Kõik me teame, et tööjõuline elanikkond lahkub riigist. Mille põhjal te tegite prognoosi, et järgmisel aastal on majanduskasv 3,6%?

Aitäh! Majanduskasvu prognoos baseerub päris mitmel algallikal alates sisetarbimisest ja lõpetades ekspordi mahuga. Nende vahele mahub päris mitmeid muidki indikatsioone. Vaadates neid ning meie lähinaabrite ja ka kogu Euroopa majanduskasvu prognoose, võib öelda, et me oleme endiselt sellel kursil ega näe põhjust, miks me peaksime seda kurssi muutma.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Esimesel lugemisel küsisin ma minister Ligilt, miks ajal, kui on vaja aina tõhusamalt võidelda maksuaukudega, vähenevad Maksu- ja Tolliameti personalikulud 17 000 euro võrra. See on sisuliselt ainuke riigiasutus, kus personalikulud vähenevad. Nüüd ma vaatan, et on tehtud muudatusettepanek suurendada Maksu- ja Tolliameti kulutusi 1,3 miljoni euro võrra. Kas rahanduskomisjonis oli juttu, kas see muudatusettepanek käib ainult personalikulude kohta või hõlmab see ka Maksu- ja Tolliameti muid majandamiskulusid?

Aitäh! Eraldi sellest juttu ei olnud. Ma vaatasin Siseministeeriumi julgeolekupoolt. Lisaraha kõikidele valdkonnaministeeriumidele, kaasa arvatud Siseministeerium, on 5,1%. Selle 5,1% moodustab üks teatav summa. Sellest muudatusettepanekust on reaalselt näha, kui palju sellest suunatakse konkreetsele allasutusele. Kuid teid huvitab, kuidas see raha allasutuses inimeste vahel jaguneb, siis peab ütlema, et see toimub juba allasutuse juhi ettepanekul ja soovil.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud ettekandja! Ma kuulasin huviga, kui kenasti te andsite ülevaate Põllumajandusministeeriumi haldusalast. Aga mind huvitab kui mitte meie kõigi lemmiku, siis vähemalt Riigikogu Kodukandi toetusrühma lemmiku ehk liikumise Kodukant rahastamine järgmisel aastal. Siiamaani on see toetus tulnud Põllumajandusministeeriumi kaudu ka Riigikogu kaasabil. Aga põllumajandusminister ütles väga kavala näoga, et seekord on see raha regionaalministri rea peal. Ütlen ausalt, et mina seda rida siin ei näe. Kuhu see raha siis ära peidetud on? Kui palju seda on ja kas ta üldse on selles eelarves olemas?

Aitäh! Mul ei ole mingit põhjust arvata, et põllumajandusministri jutt on vale. Me võime võtta eelarve üksipulgi lahti ja siis näeme täpselt, millisel real see summa regionaalministri eelarves on. Ma ei näe põhjust kahelda põllumajandusministri ütlustes. Ma arvan, et ministrit tasub uskuda.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof! Teda ei ole. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!  

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Kui vaadata valitsussektori eelarvepositsiooni Euroopa Liidus, siis näeme, et tabeli tipus on Hispaania oma 10,6%-lise puudujäägiga, järgneb Kreeka peaaegu 10%-lise puudujäägiga. Paraku voolab neile Euroopa abipaketist iga päev Eesti maksumaksjate raha. See on meie rahvusvaheline kohustus, see on arusaadav. Aga niisama palju, kui voolab neile, jääb meile vähem. Kas nendes riikides on toimunud mingisuguseid positiivseid arenguid, mis võiksid meie maksumaksjatele rõõmu teha?

Aitäh, hea küsija! Ma peatun sellele küsimusele vastates kahel teemal. Ma räägin sellest, milline on mõju meie eelarvele, ja sellest, kas nendel rahaeraldistel on reaalne positiivne väljund ja tagasiside. Kõigepealt räägin rahaeraldistest. Kui me menetlesime EFSF-i, aga ka ESM-i eelnõu, kõlas mitu korda jutt, et me peaksime selle raha, mille me anname konkreetsetele finantsasutustele, suunama võib-olla hoopis kuhugi mujale, näiteks õpetajate palkadeks, teede korrashoiuks või mingiks kolmandaks otstarbeks. Me oleme siin varem sellest rääkinud ja ma kordan selle üle. Need on kaks eri asja. Kui me räägime teedest või mingitest muudest investeeringutest, peaasjalikult kulupoole investeeringutest, siis see on riigieelarve mõttes, raamatupidamislikult võttes puhas kulu. Kui me anname raha EFSF-ile või ESM-ile, siis selles kontekstis on see sel hetkel finantsinvesteering. Riigieelarve mõistes ei kajastu see kuluna. Meil on olnud ESM-i puhul võimalik teha vahepealseid finantseeringuid ka oma reservide arvel. Paljudel riikidel on olemas ainult laenuvõimalus.
Teine pool küsimusest oli see, kas nendes riikides, kellel on see finantsvajadus olnud ja kellele on raha antud, on näha mingeid positiivseid märke. Jah, on. Muuseas, ka Läti sai aastaid tagasi IMF-ilt raha, tänaseks on ta selle raha tagasi maksnud. Kui me vaatame Portugali või Kreekat (Kreeka on musternäidis selles rahaandmise loogikas ja teda tuuakse alati näitena), siis ega need otsused, mida nad tegid, ei olnud kerged. Need otsused põhjustasid ka selle, et inimesed tulid tänavale. Nad olid ju harjunud natuke teistsuguse eluga. Nüüd võime öelda, et need otsused olid fiskaalpoliitiliselt õiged, sest olukord on normaliseerunud või normaliseerumas. Aasta või isegi kaks tagasi rääkisid skeptilised inimesed, et euroala kukub kokku. Meetmed, mis on võetud, annavad võimaluse öelda, et euroala ei kuku kokku. Me näeme pigem seda, et need riigid varem või hiljem naasevad normaalsele turule. EFSF-i ja ESM-i loogika on olnud selles, et anda rasketel aegadel, kui riikidel pole võimalik saada laenuturult kapitali, finantsleevendust. Kui need riigid jõuavad tagasi normaalsele finantsturule, siis nad loomulikult hakkavad kapitaliturgudelt võtma vabal turul saada olevat finantsvõimendust juba reaalintressidega ning maksavad selle sündikaatlaenu tagasi. Ma olen positiivne ja minu positiivsus baseerub puhtalt nendel andmetel, mida ka troika on viimase aja jooksul edasi andnud.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Hea rahanduskomisjoni esimees! Kui koalitsioonipoliitikud leiavad, et tasuta koolilõuna peaks olema tagatud ainult vajaduspõhiselt, siis tekib küsimus, kas sel juhul on 78-sendine koolilõunatoetus piisav või tuleks toetust suurendada.

Aitäh! Ma arvan, et kõik teemad, mis on suuremal või vähemal määral seotud riigieelarveliste vahendite kasutamisega, peavad meil kogu aeg laual olema. Me ei saa vastandada üht teisele, öelda, et me teeme ühe asja ära ega tee teist. Me peame vaatama tervikpilti. Kui me räägime koolilõunast, siis on teada kindel summa, mis riigieelarves on sellele meetmele ette nähtud. Meil on mitu võimalust: kas me võtame kuskilt lisaraha – siis aga tekib küsimus, kust me seda võtame –, jätkame olemasoleva raha baasil samas mahus sama sihtgrupiga või suurendame olemasoleva raha baasil sihtgruppi. Need on need võimalused. See on diskussiooni koht. Täna on eelarves realiseeritud üks nendest võimalustest: seda toetust makstakse samas mahus samale sihtgrupile universaalselt, olenemata sellest, kas laps seda toetust reaalselt vajab ehk kas lapse vanemad oleksid võimelised koolitoitu ise kinni maksma. Praegu seda küsimust ei esitata.
Küsimus, kas seda toetust peaks laiendama ka gümnaasiumiosale, on diskussiooni koht. Me peaksime mõtlema, mille arvel seda teha saaks. Kui me pakume, et võtame selle raha näiteks töötajate palgast, tõstes üksikisiku tulumaksu 26%-le, kust tekib reaalne finantstuluallikas ja selle raha saab suunata koolitoidutoetuseks, siis seda peab ühiskond otsustama. Ühiskond peab otsustama, kas me ühe käega võtame tulusid töötavatelt inimestelt ära, et meil tekiksid finantsvahendid ja võimalus suurendada näiteks seda segmenti, kes võiks tasuta koolitoitu saada. Samasugused lood on 0,78 euro asemel ühe euro või veelgi suurema summa toetuseks eraldamine. Ma arvan, et need on diskussiooni kohad. Ma arvan, et õigem oleks diskussiooni pidada mitte riigieelarve menetluse ajal, vaid vahepealsel perioodil, tehes seda erialakomisjonides. See peaks toimuma koostöös Rahandusministeeriumiga, kuna selline muudatus hakkab igal juhul mõjutama mingit konkreetselt eluala. Seda ei tuleks teha, tinglikult öeldes, kuu enne uue aasta saabumist. Tuleks pidada korralik debatt, vaadata üle kõik võimalused, mis meil on, ja panna lauale kalkulatsioonid, sest ka valikukohad on olemas.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Eestis moodustavad tarbimismaksud võrdlemisi suure osa maksutulust. Järgmise aasta riigieelarve seletuskirjas on tõdetud, et tegemist on taotlusliku suunaga, kuna tarbimismakse peetakse majanduskasvu vähem pärssivaks kui tööjõu- või kapitalimakse. Ometigi on Euroopa Liidus tarbimismaksude osakaal 29%, Eestis aga 41%. Kui tarbimismaksud on majanduskasvule niivõrd head, miks siis pole teised Euroopa Liidu liikmesriigid Eesti teed valinud? Või äkki ei ole need ikka nii head?

Aitäh, hea küsija! Ma usun, et te eksite, küsides, miks teised Euroopa riigid ei ole seda teed valinud. Nii OECD riigid, aga ka mitmed teised on minemas sellele teele, et just tulult võetavat maksu, tööga seonduvat maksu peetakse kõige ebaõiglasemaks maksuks. Meie suund on olnud see, et tööga seonduvad maksud võiksid väheneda ja peaksid seda tegema. Kuna me tahame neutraalset maksupoliitikat, siis järelikult peame kuskil mujal maksukoormust suurendama, muidu ei ole riigil tuluallikaid. Järeldus on see, et kui sa tahad otseseid makse langetada, pead kaudseid makse tõstma. See on poliitilise otsuse koht. Teie arvate teistmoodi, nagu ma teie küsimusest aru sain. Valijad peavad otsustama, millise valiku nemad teevad. Selle koalitsiooni valik on selge: tööga seonduvad maksud peavad langema.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Rahanduskomisjoni muudatusettepaneku punkt 10 suurendab kaitseväe tegevuskulusid 163 000 euro võrra seoses Microsofti litsentside soetamise kuludega. Nagu me mõni päev tagasi teada saime, vajavad ka päris paljud koolid järgmisel aastal raha selleks, et Microsofti programme edasi kasutada. Näiteks peavad Tartu koolid senise 3756 euro asemel kulutama selleks 38 000 eurot ja Pärnu koolidel tuleb Microsofti programmide kasutamise eest peaaegu 200 000 eurot lisaks maksta. Kas sellele probleemile on järgmise aasta riigieelarves lahendus ette nähtud või peavad taas kord selle probleemiga tegelema omavalitsused? Või peaks selle probleemi ka riigi tasandil teistmoodi lahti mõtestama ja liikuma pigem just vabavara poole, et mitte piraatlust soodustada?

Aitäh! Hea küsimus. Ma võiksin kiirelt vastata, et komisjonis seda teemat ei arutatud. Ma ei valetaks teile, kui ma nii ütleksin, sest seda komisjonis tõesti ei arutatud. Aga te tõstsite üles küsimuse, kuidas peaks tulevikus käituma, arvestades seda, et tarkvaralitsentsid kallinevad. Selles, miks nad kallinevad, on oma loogika. Tegelikult teeb kuskil tööd suur hulk inimesi, kes töötavad mingeid programme välja. Mina ei ole selles valdkonnas suur spetsialist, aga ma saan aru, et alati on mingid erinevused litsentsitud maksuliste programmide ja vabavaraliste programmide vahel. Kui neid erinevusi ei oleks, kasutaksid kõik vabavara ja see probleem oleks lahendatud. Järelikult peab saama mingit kasu sellest, kui kasutatakse tasulist tarkvara, kas see tarkvara on siis turvalisem või on tal mingid lisavõimalused. Ma lugesin ajakirjandusest mõni päev tagasi, et ka koolidele mõeldud tarkvara litsentsitasud on tõusnud. Küsimus on ju vahendite olemasolus. Kui tuleval eelarveaastal tõuseb järsult ühe kuluartikli hind, siis tuleb teha otsus, kas liikuda vabavaraturule või võtta selle kulu katmiseks lisaraha. Aga kui võtta, siis kust? Mina ei ole see inimene, kes ütleb, mis on õige. Kui koolis piisab sellisest arvutikasutamine tasemest, mida vabavara võimaldab, siis miks mitte. Pigem tekib siis küsimus, miks peaks üldse tasulist tarkvara ostma. Aga ütlen veel kord, et kindlasti ei ole mina see inimene, kes ütleb, kuidas on sel juhul õige käituda.

Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Hea rahanduskomisjoni esimees! Seoses eelarvega on toimunud pikk protsess. On olnud ka selliseid seadusmuudatusi, mis peaksid tulu tooma, aga mille teostamine on üsna küsitav, näiteks käibemaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmine. Koalitsioonierakonnad Reformierakond ja IRL on otsustanud, et esialgu võiks teatud seadusmuudatustest, mis peaksid tulu tooma, loobuda ja nendega tulevikus edasi tegelda või need üldse ära jätta. Sellest tulenevalt tekib riigieelarvesse umbes 24 miljoni euro suurune auk, mille katteallikaks on koalitsioonierakonnad ilma igasuguse analüüsita pakkunud vara müüki ja dividendide tõusu. Kuidas teie komisjoni esimehena sellistesse katteallikatesse suhtute?

Aitäh! Teie küsimuses olid mõningad eksimused. Ma parandan need ära. Esiteks, täna me menetleme riigieelarve seaduse, mitte tulumaksuseaduse või käibemaksuseaduse eelnõu. Aga kuna need kaks on riigieelarve seaduse eelnõuga seotud, siis tulen ilusasti teie küsimuse juurde tagasi. Teie teine eksimus oli selles, et sellist muudatusettepanekut me hakkame rahanduskomisjonis reaalselt arutama alles järgmisel nädalal. Kust te võtate täna õiguse öelda, et sel hetkel, kui muudatusettepanek lauale pannakse, ei ole selle taga analüüsi? Ärge võtke endale seda õigust. Kui me hakkame seda ettepanekut arutama ja te näete, et seal ei ole taga analüüse, siis tulge uuesti konstruktiivse kriitikaga välja.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Minu küsimus käsitleb merendust, täpsemalt öeldes mereharidust. Teadaolevalt sõidab praegu Eesti lipu all ainult neli kaubalaeva, mõne aja eest oli neid veel 12. Eesti reederite opereerida on circa 60 kaubaalust, mis paraku sõidavad mõne välisriigi lipu all. Minu küsimus on Eesti kui mereriigi ja mereharidust andva riigi kohta. Teadaolevalt peavad TTÜ ja Eesti Mereakadeemia praegu ühinemisläbirääkimisi. Ma saan aru, et eelarves on järgmiseks aastaks ette nähtud 900 000 eurot, kuid ma tean ka TTÜ väidet, et kui nad detsembris ühinemisotsuse teevad, siis on neil investeeringuteks vaja veel 8 miljonit eurot lisaraha. Kas te olete seda komisjonis arutanud ja miks seda raha eelarves ei ole?

Aitäh! Ei, me ei ole seda arutanud. Ma ei oska kuupäeva öelda, aga minu meelest oli Riigikogu merenduse toetusrühmal alles hiljuti kokkusaamine selles sektoris töötavate ettevõtjatega. Ma kahjuks ei saanud ise seal osaleda, aga kutse oli mul olemas. Igal juhul ei ole sellelt merehuviliste grupilt tulnud konkreetset ettepanekut summat eelarves hüppeliselt suurendada. Kui see vajadus on olemas ja see ettepanek on põhjendatud või põhjendamisel, siis kindlasti peaks töö valdkonnaministeeriumiga sel eesmärgil käima. Igal juhul ei ole merenduse toetusrühm rahanduskomisjonile siiamaani sellest märku andnud.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab riigimaa müüki muudatusettepanekute katteallikana. Teatavasti on riigimaa müügiga tegeldud üle 20 aasta ja minu hinnangul küllaltki edukalt. Ka praegusel valitsuskoalitsioonil on soov maareform võimalikult kiiresti lõpetada. Üks osa sellest reformist on riigimaa müük. Kas komisjonis oli arutelu, millise tempoga me jõuame maareformiga lõpule, või miks ei arutatud seda, et suurendada riigimaa müügist saadavat tulu, mis võiks olla mitme muudatusettepaneku katteallikas?

Aitäh! Vastuseks teie küsimusele ütlen, et komisjonis seda arutelu ei olnud. Kõik see, mida ma nüüd räägin, põhineb minu enda teadmistel ja väljendab minu arusaamu. Ma võin öelda, et aastate jooksul on riigimaa müügist saadud tulu riigieelarves pidevalt vähenenud. Ma tõin ka oma kõnes välja, et neljal aastal oli vähenemine keskmiselt 16% aastas. Järgmisel aastal on see tulu 10 miljonit eurot, aga näiteks sellel aastal 15 miljonit eurot. Kui rääkida otsustest, milliseid maatükke riik müüki paneb, siis tuleb meeles pidada, et päris mitmed maatükid antakse ka kohalikele omavalitsustele n-ö tasuta üle, see toimub taotluste alusel. Aga me räägime praegu muidugi konkreetselt müügist, kuna see mõjutab riigieelarvet. Selle otsustamisega, millised maatükid lähevad müüki ja mis hinnaga, tegeleb Maa-amet. Riigi ja kohalike omavalitsuste igavene küsimus on see, et kui oma vara ära müüa, siis tuleb otsustada, mis selle rahaga pärast teha, kas uuesti investeerida või jätta see jooksvateks kuludeks. Eks iga omanik peab vastu võtma kaalutletud otsuse. Väga lihtne oleks kogu vara maha müüa ja osta pärast mingeid teenuseid sisse, sisuliselt ei ole siis ka kontoripinda, vaid see renditakse kelleltki. Vara omanik, meie näite puhul riik, peab ise otsustama, kas tal on mingit maad vaja ja kas ta väärindab seda enne müüki. Võib ju olla ka nii, et riik tegeleb väärindamisega, kehtestab maal mis iganes planeeringud ja peale väärindamist müüb selle maa maha. Siin võivad olla mitmed põhjused ja me võime eraldi sellel teemal suhelda Keskkonnaministeeriumiga. Tema on see, kes, kui mu mälu mind ei peta, sellega peaasjalikult tegeleb. Aga jah, siiani on olnud tendents, et see müük on pigem vähenenud. See on ühekordne tulu. Ühekordsete tulude pealt tehtavad otsused on aga natukene riskantsed, sest ühel hetkel see tulu kaob ära ja seda vara sul enam ei olegi. Pigem peaks vaatama selliseid suuremaid maksupoliitilisi otsuseid, mis annavad kestvat tulu.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg Sester! Eesti Töötukassa nõukogu tegi Vabariigi Valitsusele ettepaneku kehtestada järgmisel aastal töötuskindlustusmakse määraks 2,1%, sh töötajatele 1,4% ja tööandjatele 0,7%. Tööandjad ja töövõtjad on juba tükk aega rääkinud sellest, et võiks töötuskindlustusmakse määra alandada. Aga igal juhul andis valitsus ka seekord ettepanekule eitava vastuse. Valitsus valitsuseks, aga komisjonis on targad inimesed koos. Kas te komisjonis arutasite töötuskindlustusmakse määra alandamist?

Aitäh! Jällegi ei lähe ma lihtsama vastupanu teed, öeldes teile lihtsalt, et seda komisjonis ei arutatud. Kui ma nii ütleksin, siis ma ei valetaks, aga kuna te selle teema üles tõstsite, siis avame selle tagapõhja. Määr oli 4,2%, selle aasta alguses alandati seda 3%-le. Vaatame töötukassa suviseid prognoose. Töötukassa tulu on 180 miljonit eurot ja kulu peaaegu 120 miljonit, täpsemalt öeldes 119 miljonit eurot. Arvestades kõiki eraldisi ja kogu vara kokku, on varade maht 588 miljonit eurot. Kasv on 11%. Aga igal teemal on alati poolt- ja vastuargumendid. Teie küsimuses toodud ettepaneku poolt räägib kindlasti see, et töötukassa varade maht on jooksvalt kasvanud. See on juba isegi 2,5 korda suurem kui kriisi tipuaastal 2009. Prognoosid näitavad, et maht jätkab kasvamist. Need olid pooltargumendid selleks, et võtta see otsus vastu või näiteks nentida, et me peaksime arutlema sel teemal, et töötuskindlustusmakse määra veel langetada, kuigi me oleme seda ühe korra juba 4,2%-lt 3%-le langetanud. Aga on olemas ka vastuargumendid. Tegelikult puudub meil siiani põhjalik analüüs, milline on töötukassa pikaajaline tsükliline toimimine. Ma jätan kõrvale selle, et ka õigusloogikast lähtuvalt tuleb silmas pidada seda, et meie võime küll maksemäära tõsta ja langetada, aga keegi peab seda makset tasuma. Väga raske on muutuva maksemäära korral igapäevase planeerimisega tegelda. Veel tuleb arvestada, et 2015. aastal tuleb töövõimereform. Siis muutub tegelikult mingil määral töötukassa töö iseloom, teenuse kasutajate hulk reaalselt suureneb, pakutavad teenused muutuvad, neid tuleb juurde. Ärgem unustagem ka seda, et aastal 2021 lõpeb üldse struktuurivahenditest tööturuteenuste rahastamine ja kogu see süsteem tuleb siis üle vaadata. Ehk igal asjal on alati poolt- ja vastuargumendid. Protsent on langenud ja tegelikult jõuliselt, 4,2%-lt 3%-le. Minu arvates langeb see protsent tulevikus edasi, aga ma ei arva, et see toimub järgmisel aastal. Pigem oleks võib-olla võimalik tulevaste meetmete arvel heas mõttes natuke rasva koguda ja siis minna tõesti langetamise teed. See on minu arvamus, komisjon seda ei arutanud.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Minu küsimus on selle kohta, mis toimus eile rahanduskomisjonis. Nimelt tuli sinna rahandusminister Jürgen Ligi, kes ütles, et tema on arvestanud, et tuleva aasta eelarvetulusid suurendab ka firmaautode käibemaksu uus regulatsioon, aga kui nüüd IRL-i ja Reformierakonna fraktsioon on otsustanud seda muudatust kiirkorras mitte menetleda, siis tuleb eelarvesse 24 miljoni euro suurune auk ja tema ei ole nõus teiste pakutavate tuludega. Ta ütles, et siis tuleb kulusid kärpida. Mind huvitab, kas see analüüs, mille järgi firmaautode käibemaksu uus regulatsioon tooks järgmisel aastal eelarvesse kindlasti 24 miljonit eurot, on pädev. Kas me peame arvestama sellega, et nüüd tuleb eelarvesse 24 miljoni euro suurune auk, või võiks selle analüüsi üle vaadata? Äkki pakkus Rahandusministeerium oodatava tuluga üle?

Aitäh! Esiteks, mul ei ole alust seada kahtluse alla Rahandusministeeriumi ametnike arvestusi. Ju nad on ikkagi võtnud väga selgelt aluseks autode arvu, tehingute väärtused jne. Ma arvan, et alusdokumendid ja alusmaterjal selleks, et välja arvutada, mis on ühe või teise meetme kas kulu või tulu, on Rahandusministeeriumis väga selgelt kindlaks määratud. Ma ise ei ole sealse töögrupi liige. Tegelikult on selliseid kulu- ja tulunumbreid eelarves tuhandeid, mitte sadu. Mul ei ole alust arvata, et see arv oleks vale.
Küsimusel on aga ka teine külg. Kui selline muudatus tuleb – ja ma ei näe põhjust, miks see ei peaks tulema –, siis 24 miljoni euro suurune auk, kui me seda nii nimetame, tekib juhul, kui jõustumine lükatakse täies ulatuses järgmisest aastast edasi kas aastasse 2015 või hiljemaks. Kui see muudatus peaks jõustuma sellest varem, näiteks aasta keskel, peale üheksa kuu möödumist või ükskõik millisel muul ajal aasta jooksul, siis on aritmeetiliselt võimalik välja arvutada, milline sel juhul see maksuauk on. See on küsimuse teine pool.
Kolmandaks tuleb rääkida eri katteallikatest. Olenemata sellest, kas see muudatus jõustada aasta keskel või järgmisel aastal ehk, ütleme nii, mitte jõustada sellel aastal, tekib igal juhul mingi maksuauk, on see siis 12 või 24 miljonit eurot. Selge on see, et ühtegi muudatusettepanekut ei saa teha, kui ei ole reaalselt näha, kust sa sellele katte leiad. Ma arvan, et järgmise nädala alguses ongi meil rahanduskomisjonis reaalsed muudatusettepanekud laual. Ei saa olla nii, et tehakse kriitikat teiste muudatusettepanekute tegijate pihta, öeldes, et kuidas võib riigieelarve seaduse eelnõu menetluses esitada katteallikaid, mille kohta ei ole mingeid analüüse, ja teha siis ise samamoodi. Kindlasti on muudatusettepanek nädala alguseks formuleeritud ja siis on võimalik väga selgelt näha, mida see endast kujutab.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tulen siiski koolitoidu juurde tagasi. Viimaste aastate jooksul on paljude perede toimetulek märgatavalt halvenenud. Selle tagajärjel on koolilõuna paljude laste ainuke soe toidukord päevas. Paraku on gümnaasiumiõpilased koolilõunatoetusest ilma jäetud. Miks rahanduskomisjon ei toetanud muudatusettepanekut, mille eesmärk oli tagada koolilõunatoetus ka gümnaasiumiõpilastele?

Kõigepealt tere tulemast! Me ei ole varem omavahel rääkinud. Ma vaatasin, et te lugesite küsimuse ilusasti paberi pealt maha. Aga ei ole probleemi! Tuleme uuesti selle teema juurde tagasi. Ma vastasin sellele küsimusele suhteliselt põhjalikult, vähemalt püüdsin vastata, ja püüan niimoodi vastata veel korra. Meie ees on küsimus, kas suurendada toetust, mis praegu on 78 eurosenti, või suurendada sihtgruppi, kes võiks tasuta koolitoitu saada. Mõlemad võimalused tekitavad riigieelarvele reaalses mõttes kulu. Me peame otsustama, millistest katteallikatest see raha tuleb ja kas selline meede oleks üldse vajalik. Need on tegelikult need otsustamise kohad. Meil võivad olla selle kohta muidugi erinevad arvamused, aga ma ütlen teile, mida ma isiklikult sellest arvan. Pean teile tunnistama, et päris mitmed küsimused, mis täna siin saalis on esitatud ja arvata võib, et ka need küsimused, mida veel esitatakse, on komisjonis läbi arutamata seetõttu, et muudatusettepanekute tegijad neid eraldi üles ei tõstnud või neile teemadele tähelepanu ei juhtinud. Aga kui ma räägin oma isiklikust arvamusest, siis arvan, et toetuste puhul, mille hulka kuulub ka koolitoidutoetus, peab riik muutuma rohkem vajaduspõhiseks. See on põhimõtteline muutus toetuste süsteemis, seda mitte ainult koolitoidutoetuse, vaid ka kõigi teiste toetuste puhul. Ma arvan, et see annab riigile võimaluse raha täpsemalt fookustada just nendele, kes seda toetust tegelikult vajavad. Ärgem unustagem, et raha hulk on limiteeritud. Ma usun ja arvan, et me võiksime selle teema üles võtta ja korraldada eraldi diskussiooni, miks mitte arutada seda olulise tähtsusega riikliku küsimusena mitmesuguste toetusmeetmete kontekstis. Miks mitte seda arutada? Ka valijad saavad valimistel teha otsuse, mida nemad toetavad. Mina olen oma arvamuse välja öelnud. Ma arvan, et süsteem peaks muutuma vajaduspõhiseks. Kui meil oleks raha nii palju käes, et me saaksime teha kõike, mida tahame, siis me võiksime hakata hoopis teistmoodi mõtlema. Aga praegu ei ole meie rahakott nii suur, et see võimaldaks kõigile kõike lubada.

Mart Meri, palun!

Aitäh! Ma jätkan koolilõunateemal. Tegelikult on valdkonnakomisjonid selle teemaga aastaid tegelnud, ka kultuurikomisjon on erinevaid võimalusi kaalunud. Ma ei räägi isegi sihtgrupi suurendamisest või vähendamisest, vaid lihtsalt sellest, et koolilõuna praegune arvestuslik maksumus on 78 senti. Riigi oluline partner Omavalitsusliitude Koostöökogu tuli välja väga tagasihoidliku ettepanekuga tõsta see arvestuslik maksumus 86 sendi peale, et natuke kompenseerida eelmiste aastate inflatsiooni. See teema oli ilmselt ka rahanduskomisjonis arutusel. Seda arutati omavalitsuste ja riigi läbirääkimistel, aga seegi väga tagasihoidlik ettepanek lükati tagasi. Selle ettepaneku maksumus on minu arvestuse järgi umbes 1,3 miljonit eurot. Igal juhul oleks see aidanud kohalikel omavalitsustel tasuta koolilõunat pakkuda. Kuidas komisjonis selle ettepaneku arutelu toimus?

Aitäh! Ma pean ütlema, et te ei ole kordagi selle teema puhul rääkinud katteallikatest. Tulgem ka selle juurde tagasi, tulgem tagasi selle juurde, mille arvel te plaanite ühte, teist või kolmandat teha. Te peate neid asju koos vaatama. Muudatusettepanek on siin laual. Kui me enne rääkisime võimalikest vajaduspõhistest toetustest, siis üks probleem oli reaalsed katteallikad. Mitme katteallika kohta leidis komisjoni enamus, et neid ei saa toetada. Põhjused olid erinevad. Ühelt poolt seondusid need sellega, mida ütles Aivar Sõerd, et niisugust katteallikat, nagu oli pakutud, ei tohiks üldse menetleda. Mõne muudatusettepaneku puhul olid põhjused puhtalt poliitilised. Kui te pakute suurendada ühte või teist toetust või näete ette uue kululiigi, siis peab alati mõtlema, kust me selle raha võtame. Alles siis saame tegelikult hinnata, kas seda kulutust on mõtet teha, mida me sellega kaotame või millise koormuse me maksumaksjale lisame. Toon lihtsa näite. Kes meist ei tahaks, et lühikese ajaga, näiteks aastaga ehitataks Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ja muudetaks turvalisemaks? Kõik me tahame seda. Küsimus on aga meie rahalistes võimalustes. Nii me siis ehitamegi seda teed kilomeetri kaupa juba kümme aastat, aga lõpuks me saame selle valmis. Eesmärk on ju tee valmis saada.

Eiki Nestor, palun!

Ka minu küsimus on katteallikate kohta, kui komisjoni esimees juba otsustas sel teemal mõtteid vahetama hakata. Tegelikult ei ole küsimus ju katteallikates, vaid valikutes.

Absoluutselt!

Ma küsingi, miks see valik just selline on. Lapsetoetuste kolmekordistamine maksab umbes 110 miljonit eurot. Miks valitsusliit eelistab vähendada tulumaksuprotsenti, mitte tõsta lapsetoetusi?

Aitäh! Vaadake, kui huvitavalt te panite oma küsimuses kokku uue paradigma! Ma ei ole nõus juba küsimuse aluspõhimõttega, ma ei eelistaks ühte teisele. Kui me vaatame tulu teenimist, siis väga õige on see, et valitsus on juba aastaid olnud sellel teel, et jätta võimalikult rohkem teenitavat tulu töötaja taskusse. Aga ma ei ole nõus väitega, et lapsetoetustega ei tegelda. Te ju teate, et sel aastal lapsetoetused tõusid ja 2015. aastal tõusevad need veel. Kui te kordate mantrana, et kümme aastat ei ole lapsetoetustega midagi tehtud, siis ma ei ole sellega nõus. Te räägite, et lapsetoetust peab kolmekordistama. Võib öelda, et alates kolmandast lapsest on riik lapsetoetuse juba neljakordistanud. Ma ei ole nõus sellega, et te panete kõik ühte patta ja ütlete, et vali üks või teine. Riik on mõlemat teinud.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin muudatusettepanekute kohta. Meil on nüüd 402 muudatusettepanekut, millest ühe on esitanud rahanduskomisjon ja mis koosneb 38 punktist. Nendest 402-st on rahanduskomisjon toetanud ühte ja ühte on ta osaliselt toetanud, ülejäänud ettepanekud on olnud rahanduskomisjoni meelest jama. Muudatusettepanekute tegijate hulgas on rahanduskomisjon, sotsiaaldemokraadid, Keskerakond, Juku-Kalle Raid, Andres Herkel, Neeme Suur, Kalvi Kõva, Kalev Kotkas. Siin ei ole ühtegi mõne koalitsioonifraktsiooni ettepanekut. Miks see nii on? Kas sellepärast, et koalitsioonifraktsioonidel ei sobi oma ettepanekuid esitada?

Hea ettekandja! Enne kui te vastama hakkate, ütlen ma, et minu teada soovisid need kaks arhitekti, kes Riigikogu hoone projekteerisid, et need kolmnurksed elemendid siin hoones tähendaksid seda, et Riigikogu liige peab olema terav ja täpne. Mul on, head ametikaaslased, palve hoida sellist täpsust ja teravust oma küsimustes ja inimeste poole pöördumises. Palun, hea ettekandja!

Aitäh, hea juhataja! Hea küsija! Kui te võtate pihku selle eelarve, mis on tulnud Vabariigi Valitsuselt, siis ... Hea küsija, kas te kuulete mind? Aitäh! Kui te võtate selle eelarve ja heidate sellele pilgu peale, siis näete, et see tuleneb koalitsioonierakondade koalitsioonileppest. Neid asju ei saa lahus vaadata. Eelarve koostamisest ei ole osa võtnud mitte ainult poliitikud, vaid ka eksperdid, analüütikud jt. Tegelikult on see lõplik dokument, mis on teie lauale pandud. On teie otsustada, kas see dokument on hea või halb. Ma usun, et menetluse jooksul tehakse selles muudatusi. Nagu te ise tähele panite, tegi rahanduskomisjon koostöös Rahandusministeeriumiga selle eelnõu kohta päris mitmeid muudatusi. Ma ei välista, et enne eelarve vastuvõtmist kolmandal lugemisel tehakse muudatusi veelgi. Aga üldsuund, kuhu riik peaks liikuma, on eelarve üldpildis koalitsiooni, nende fraktsioonide ja valitsuse nägemuse järgi olemas.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees, kõigepealt suur tänu väga põhjalike vastuste eest! Ole kena, hajuta minu kahtlusi! Ma ei tulnud selle peale, et pean kontrollima, kas suvel vastuvõetud seadused on kõik 2014. aasta eelarves rahaliselt kajastatud. Hajuta mu kahtlused ja ütle, et seadus, mille me ühiselt vastu võtsime ja mille alusel sügava puudega laste vanemate õppelaen kustutatakse, on 2014. aasta eelarvega kaetud ehk see raha on seal olemas. 1. jaanuarist 2014 see seadus jõustub, aga seda raha ma eelarves ei märganud. Kas sa sellest hoolimata kinnitad, et see raha on olemas?

Aitäh! Rahanduskomisjoni esimees on pandud praegu rolli, kus ta peab kõiki tuhandet lehekülge peast teadma. Mul on aga tunne, et see küsimus, mille te esitasite, on mulle natuke tuttav. Seesama teema on komisjonis üleval olnud ja selle kohta tahetakse teha eraldi parandusettepanekuid. Te ei eelda ju seda, et ma suudan tuhande alalõigu seast selle õige kiirelt välja võtta ja öelda, et see on näiteks alalõik 37/1. Ma hajutan teie kahtlused väitega, et kõik vastuvõetud seadused, mis hakkavad eelarveaastal kehtima ja millel on riigieelarvele positiivne või negatiivne mõju, peavad olema riigieelarves kajastatud, ükskõik kas tulu- või kulupoolel. Kui teie Riigikogu liikmena olete avastanud seaduse, mille kulusid ei ole eelarves ette nähtud, siis andke sellest operatiivselt teada. Kolmas lugemine on veel ees ja kindlasti on väga huvitav selle kohta aru küsida peaasjalikult Rahandusministeeriumilt, kes on eelnõu kokku pannud, aga ka valdkonnaministeeriumidelt, kes on Rahandusministeeriumiga sel teemal suhelnud. Ma kinnitan teile, et kindlasti ei saa juhtuda nii, et mingi kulu, mis on seadusega ette nähtud, jääb mingil põhjusel kajastamata. Ma ei ole kultuurikomisjoni liige, aga olen kuulnud kultuurikomisjoni esimehelt, et ühe kululiigiga tegeldakse ja tullakse kolmanda lugemise eel rahanduskomisjoni seda muudatust tegema. Ma ei saa pead anda, et see käis selle näite kohta, mille teie tõite, aga igal juhul on kultuurikomisjoni esimees sellise indikatsiooni mulle andnud.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Saate samal teemal jätkata. Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond on mitme oma parandusettepaneku katteallikana näidanud 403 000 eurot, mis on praegu planeeritud presidendi kantselei tara ehitamiseks. Palun selgitage, miks te seda katteallikat ei arvestanud! Kultuurikomisjoni istungil tõepoolest selgus, et eelarvesse pole planeeritud seadusekohast 600 000 eurot sügava puudega laste vanematele õppelaenu kompenseerimiseks. See summa tuleb nüüd teise ja kolmanda lugemise vahel kuskilt leida. Kas te sellise hädavajaduse rahuldamiseks aktsepteeriksite selle tara ehitamata jätmist või on president Ilvese tarastamine ülim prioriteet, kuigi president Meri ja president Rüütel said ilma selle tarata suurepäraselt hakkama?

Aitäh! Te lugesite arvutist küsimuse ette nii kiiresti, et vahepeal kadusid sõnad osaliselt ära, aga ei ole midagi hullu, ma suutsin enam-vähem jälgida, mida te küsisite. Teil oli vähemalt paar-kolm küsimust selle minuti sisse surutud. Aga püüame otsast alustada. Kõigepealt, presidendi kantselei tara. Kas meil on 2014. aasta eelarvet menetledes vajadus sellise investeeringu järele, mille summa on 403 000 eurot? Eelnõu menetlemise alguses ma ütlesin, et selle piirdetara jaoks on ette nähtud 403 000 eurot ja tegemist on sunnitud investeeringuga. See kohustus tuleneb varem vastu võetud määrusest "Suure rünnakuriskiga objekti füüsilise kaitse meetmed". Me võime diskuteerida selle üle, kas see objekt on suure rünnakuriskiga või mitte, aga järgmise aasta eelarve kontekstis me täidame tegelikult ühte varem vastu võetud määrust. Teiseks, te tahtsite panna presidendi kantselei tara ja mingi toetusmeetme vahele võrdusmärgi. Ma ei ole teiega nõus. Ärge pange seda võrdusmärki, see on meelevaldne. Ma ei ole muidugi nõus küsimuse sellise asetusega. Kuna ei ole õige panna nende vahele võrdusmärk, siis on seda küsimust väga raske kommenteerida.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Ma vaatasin tähelepanelikult järgmise aasta riigieelarve muudatusettepanekuid. Esimene neist on teie komisjoni kobarmuudatusettepanek, mis koosneb 38 ettepanekust. Paar aastat tagasi oli siinsamas saalis kõvasti kõne all see, et kobareelnõud ei ole õige tee. Ka Riigikogu juhatus mõistis kobareelnõud hukka. Miks siis nüüd on rahanduskomisjon vilistanud Riigikogu juhatuse manitsustele ja kobarettepaneku lauale toonud?

Aitäh! Väga hea küsimus. Kui te vaatate selle muudatusettepaneku kogu sisu, siis näete, et esiteks on see oma olemuselt väga tehniline ja teiseks näeb see väga paljus ette palkade täpset muutmist Eesti valdkonnaministeeriumide haldusalades. Enamik sellest muudatusettepanekust on suhteliselt selge ja ühise suunitlusega, see ei tekitanud rahanduskomisjonis probleeme. Seekord ei olnud ka selliseid kurioosseid muudatusettepanekuid, mille puhul oleks meie pädevus puudulikuks jäänud. Ma toon näiteks paar aastat tagasi menetluses olnud kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse eelnõu, kus me oleksime kindlasti vajanud ka sotsiaalkomisjoni abi, et aru saada, kas sellised meetmed on järgmise aasta riigieelarves vajalikud või mitte.

Yana Toom, palun!

Ma tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkonnapoliitika üks eesmärk on korrastada koolivõrku. Kuid Riigikontrolli äsja valminud auditist "Haridusinvesteeringute juhtimine" selgub, et tegelikult riik ei teagi täpselt, kui palju koole on Eestis üldse vaja. Ma küsingi, miks suunatakse eelarvelisi vahendeid valdkonda, mille kohta puudub selge riiklik visioon.

Aitäh! Ma arvan, et visioonid tekivad koolipidajate, kohalike omavalitsuste ja riigi koostöös. Tegevus kui selline ju toimib, koolimajad on püsti, seal on jooksvad kulud, kusjuures mitte ainult õpetajate palgad, vaid tuleb maksta ka elektri eest ja on muudki halduskulud. Ma arvan, et struktuurne reform tulevikus on paratamatus. Me ju nendime, vaadates tagasi viimasele kümnele aastale – ma arvan, et siin ei ole küsimus selles, kas ollakse opositsioonis või koalitsioonis –, et õpilasi on umbes kolmandiku võrra vähemaks jäänud. See on reaalsus. Me kütame päris palju füüsilist pinda, n-ö betooni, kuigi tegelikult võiks selle raha ju õpetajatele palgaks maksta. Haridusminister on välja toonud, kui suur on meil õpetajate palgakulu ja kogu sektorisse antud raha suhe võrreldes näiteks selle suhtega siinsamas meie lähedal Soomes. Meil läheb väga väike osa kogu rahast palkadeks.
Aga tulen koolide juurde tagasi. Ma saan aru, et ühelt poolt on siin majanduslik pool, aga teiselt poolt emotsionaalne pool. Paljud kohalikud omavalitsused ütlevad, et kui kool ära kaob, siis jääb elu vallas soiku ja sellega kaasnevad muud probleemid. Aga see ongi selline pikem protsess, kohalikud omavalitsused koolipidajatena ja riik peavad läbirääkimisi pidama. Selles töös on väga palju ära teha ka kohalikel omavalitsustel. Kuid kindlasti ei tähenda see seda, et kuni ei ole lõplikku plaani, milline võiks olla Eestis koolide optimaalne arv, ärgem sinna siis finantstuge peale pangem. See ei oleks kindlasti nii mõeldav.

Vladimir Velman, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kui eelmisel aastal oli riigieelarve seaduse eelnõu arutades peamine teema elektri hind, siis sel aastal on põhiküsimus lapsed. Ma olen aru saanud, et koalitsioonil pole samuti midagi laste toetamise vastu, kuid opositsiooni pakutud katteallikad lihtsalt ei sobi. Kui koalitsioon tahab laste olukorda Eestis parandada, siis miks ei esita ta häid ettepanekuid koos neile sobiva katteallikaga?

Aitäh! Aga koalitsioon on ju esitanud. Kui te vaatate järgmise aasta tegevusi, mis on seotud lastega, siis te ju näete, et on olemas erinevad toetusmeetmed, aga ka mitmed muud meetmed. Ei saa öelda, et riik ei tegele sellega, mis on seotud lastega. Me ei ole sellel teemal rääkinud, aga ma arvan, et nüüd on võib-olla paslik ka see ära mainida, et Eestis on ju võimalik saada tulumaksutagastust juba alates teisest lapsest. See on aastas päris korralik summa, üle 300 euro. Ei maksa seda unustada. Ma vaatasin just kalkulatsioone. Tegelikult annab riik ühiskonnale selge signaali, et on vaja suurendada sündide arvu. See on ka suur asi, et 30 eurot kuus juba alates teisest lapsest annab riik aasta lõpus järgmise aasta tuludeklaratsiooni täitmisel tagasi. Ei saa öelda, et riik laste teemaga ei tegele.

Marianne Mikko, palun!

Suur tänu! 2014. aasta riigieelarve sisaldab summasid vaesuse tõrjumiseks maailmas. Ma olen igati väärtuspõhise välispoliitika ajamise poolt ja toetan Välisministeeriumile selleks raha andmist, ehkki tahaksin muidugi täpsemalt teada, kuhu ja milleks see läheb. Aga minu küsimus ei puuduta välismaad, vaid meie kodumaad. Kuidas täpselt toimub vaesuse vähendamine Eesti Vabariigis ehk missugused summad jutustavad sellest, kuidas Eestis väheneb vaesus, mis puudutab 63 000 last või Riigikontrolli aastaaruande järgi lausa iga viiendat inimest?

Aitäh! Selleks on mitmeid meetmeid. Osa meetmeid on seotud tööturuga, need loovad võimalusi uuteks töökohtadeks, ning on meetmeid, mis on seotud teenitava tuluga ja sellega, et sellest suurem osa jääks inimesele kätte. Neid meetmeid on vaja kompleksselt vaadata. Näiteks elas 2012. aastal suhtelises vaesuses iga kuues Eesti laps ja sügavas materiaalses ilmajäetuses sisuliselt iga üheteistkümnes laps. Ühest küljest me räägime meetmetest, mida võetakse, teine pool on siin aga toetuste programm. Ka siin on valitsev koalitsioon läinud seda teed ja hoiab seda joont, et abi peavad saama tõesti vaid need, kellele see on vajalik. See ei saa olla ega pea olema universaalne abi. Ma arvan, et nende meetmetega tegeldakse. Alati peab olema mingeid võrdlusandmeid. Selle informatsiooni põhjal, mis mul on, võin öelda, et laste vaesuse määra puhul on meil põhimõtteliselt samad näitajad kui teistes Euroopa Liidu riikides. See meid muidugi ei rõõmusta, aga alati peab mingi taustsüsteem olema. Kui tulla tööturuteemade juurde tagasi, siis tuleb meenutada vana tuntud küsimust, kas kala või õng. Tuleks anda võimalusi pigem õnge kasutamiseks. Inimene peaks tööturule tagasi tulles tunnetama, et ta on täisväärtuslik.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Peale sinu vastust minu esimesele küsimusele pole mul tegelikult mingit soovi arendada sinuga selles saalis dialoogi. Aga ma andsin lubaduse riigieelarve kontrolli erikomisjonile, et ma järgmise küsimuse sulle esitan. See tekkis peale seda, kui me käisime väljasõiduistungil konfiskeeritud salakauba laos ja selgus, et nende ladudega on üle Eesti üsna keeruline olukord. Muudatusettepaneku 1 punkti 34 peaaegu igas osas antakse teatud vahendid üle RKAS-ile. Mis sa arvad? Kas sa näed võimalust, et nendest vahenditest võiks RKAS oma haldusesse võtta ka need konfiskeeritud salakauba laod?

Aitäh! See on väga spetsiifiline küsimus, millele on väga raske vastata. Ise te rahanduskomisjoni liikmena teate, et see teema ei olnud rahanduskomisjonis kõne all. Ma arvan, et koos Maksu- ja Tolliametiga ning Siseministeeriumiga peaks sellel teemal arutlema. Mul ei ole täna teile ühest vastust, kas peaks täpselt nii tegema. Mul ei ole ka informatsiooni, mille põhjal saata ühele või teisele poolele selget signaali.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin teilt vastutustundliku rahanduspoliitika kohta. Nagu me teame, on riigieelarve kas neljandat või viiendat aastat defitsiidis. Sellel ei olegi suurt tähtsust. Aga riigieelarve seaduse eelnõu kohaselt kasvab defitsiit 24 miljoni euro võrra seoses autode käibemaksustamise muudatuse ärajäämisega. Teie rahanduskomisjoni esimehena olete pakkunud katteallikateks riigivara müüki ja riigiettevõtetest dividendide väljavõtmist. Kas see on vastutustundlik rahanduspoliitika?

Aitäh! Jah, ma arvan, et see on vastutustundlik rahanduspoliitika.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg! Ma tahtsin küll küsida lapsetoetuste kohta, aga ma lähen tagasi oma esimese küsimuse juurde, millele sa sisuliselt ei vastanud. Minu meelest oli rahanduskomisjoni tööülesanne eelnõu teist lugemist ette valmistades selle teemaga tegelda. Esiteks, Maksu- ja Tolliamet ei ole Siseministeeriumi valitsemisalas, me räägime Rahandusministeeriumist. Esimesel lugemisel olnud eelnõus Maksu- ja Tolliameti personalikulud vähenesid. Me räägime siin sellest, et on vaja tegelda maksuaukudega. Kui teisele lugemisele saadetud eelnõus tulid juurde teatud summad Maksu- ja Tolliametile, kas need siis näevad ette ka personalikulude kasvu? Seletuskirjas ei ole sellest sõnagi. Näiteks on PPA puhul räägitud sellest, et personalikulud suurenesid, Maksu- ja Tolliameti puhul ei ole sellest sõnagi. Mulle teeb muret, kas me oleme varsti enam suutelised maksuaukudega võitlema, kui me mitu aastat järjest vähendame selles organisatsioonis personalikulusid.

Aitäh! Me muretseme ühe ja sama asja pärast, selle pärast, et maksuauk väheneks. Ma võin teile öelda, et järgmisel aastal on selles sektoris ehk Rahandusministeeriumis ette nähtud vähemalt 5,1%-line kasv. Ma ei välista seda, et Maksu- ja Tolliametis võib see protsent olla suurem, see on valdkonnaministri otsustada. Head kolleegid, just viimasel aastal oleme hakanud rohkem tähelepanu pöörama maksuauguga seonduvale. Ma arvan, et see on mõistlik. Tõsilugu, see auk on üle 400 miljoni euro ja käibemaks moodustab sellest üle 50%. Ma arvan, et eelnõud, mis on Riigikogu menetluses olnud või siia lähiajal tulemas, aitavad maksuauku vähendada. See vähendamine ei sõltu ainult personalikuludest, seadused peavad võimaldama olemasoleval personalil, ükskõik milline palgatase seal asutuses on, oma tööd teha. Ma toon teile näite, et rahanduskomisjon menetleb eelnõu, mis annab Maksu- ja Tolliametile võimaluse teatavaid kaalutlusotsuseid teha. Näiteks on kütusesektoris viimasel ajal sagenenud pettused. Sellise pettuse puhul ei räägita mitte tuhandetest, vaid sadadest tuhandetest, kui mitte miljonitest eurodest. Ma ei hakka väga spetsiifiliseks minema, aga selle seaduseelnõu kohaselt antakse Maksu- ja Tolliametile volitused pidada konkreetne kaup kinni (seda võimalust varem ei olnud) ja teha sellega seonduvalt teatavaid toiminguid. Nii et me oleme ka seaduste abil maksuauku vähendamas. Ma toon teile näitena ka palju kõneainet tekitanud piiriülese kaubanduse, mille kohta on nüüd seadus vastu võetud. Ka meil oli selle üle äge debatt. Sellegi eelnõu eesmärk oli maksude parem laekumine eelarvesse. Analüütikud näitasid ära, et paljudele inimestele piirilähedastel aladel oli see kaubandus tegelikult elatusallikas. Ma tahan öelda, et maksuauguga tegelemine ei pea olema meie prioriteet mitte ainult täna, vaid ka tulevikus. Selle edukus ei sõltu ainult personalist, vaid ka võimalikest muudatustest seadustes.
Tulen tagasi teie esimese küsimuse juurde. Jah, sellesse sektorisse, Rahandusministeeriumile, suunati 5,1% lisaraha. See, kuidas seal inimeste palka tõstetakse, on juba ministeeriumi ja sealt edasi haldusala juhtide ülesanne. Ma tean, et Maksu- ja Tolliameti juht on rahanduskomisjonis esinedes öelnud, et ta leidis eelmisel aastal ja on leidnud ka sellel aastal vahendeid tõsta oma töötajate palka. See oli võimalik restruktureerimise abil. Tööde dubleerimist on vähendatud. Nii et on ette nähtud mitmeid tegevusi selleks, et just maksuauguga tegelda. Kui te tahtsite teada, kas sellega tegeldakse ja kas selleks raha eraldatakse, siis ma vastan, et jah, tegeldakse.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud rahanduskomisjoni esimees, suur tänu põhjalike vastuste eest! Ka minul on teile küsimus. Teistes riikides tegelevad põllumajandusministeeriumid väga aktiivselt tarbija harimisega. Meil on juba mitu aastat probleeme meie toodangu realiseerimisega, näiteks on probleeme veiselihaga. Samas kurdetakse, et lambaliha ei jätku, musta leiba süüakse järjest vähem. Kõiki neid probleeme hõlmab programm "Eesti toit". Kas teil on olnud põllumajandusministriga juttu, et midagi peaks kiiremas korras ette võtma? Eelarves on praegu "Eesti toidule" väga vähe vahendeid ette nähtud. Kas eelarvesse võib veel tulla vahendeid "Eesti toidu" programmi jaoks juurde?

Aitäh! See on hea, et Riigikogus on – ma ütlen seda siiralt – erinevate huvidega Riigikogu liikmed, kes pööravad tähelepanu erinevatele sektoritele. See oli teil väga spetsiifiline küsimus. Põllumajandusminister on andnud ülevaate top-up'idest, sellest, kuhu toetused lähevad, aga ta ei peatunud seda tehes konkreetselt Eesti toidu propageerimisel ja selle tarbijaskonna suurendamisel. See ei tähenda, et me ei peaks sellel teemal diskuteerima. Kui te soovite teada, kas on võimalik teha riigieelarves veel muudatusi, siis jah, on küll. Ka fraktsioonil on võimalik teha kolmandaks lugemiseks muudatusettepanekuid. Aga oleks hea põllumajandusministriga läbi rääkida, mille arvel võiks seda teha, ja kui head katteallikad on olemas, siis peaks teadma, missugune on oodatav lõppresultaat. Kui need asjad on selged, siis ma usun, et kellelgi ei ole midagi selle vastu, kui Eestis toodetud kiluleib ja muud tooted, mis on meile väga omased, aga tegelikult ka kõik muud tooted, mida Eestis toodetakse, oleksid konkurentsivõimelised ja leiaksid võimalikult suure tarbijaskonna. Ma arvan, et selle teemaga peab kindlasti tegelema. Näiteks annab EAS ettevõtetele turundustoetust ja messidel käimise toetust, aga milleks need toetused tegelikult mõeldud on? Need ongi ju mõeldud selleks, et Eesti firmad, Eesti tootjad üles leitaks. Ma arvan, et see tegevus on väga mõistlik.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Ma jätkan Kalev Kotkase küsimust, mis puudutas parvlaevaliiklust. Te kommenteerisite seda nii, et midagi ei ole ju lahti, eelmisel aastal anti poliitiliste debattide tulemusena 600 000 eurot lisaraha laevaliikluse tihendamiseks. Ütlen teile infoks niipalju, et see lisaraha ei ole tänaseni laekunud ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seisukohal, et lisareisi pole vaja tellida. Tekib küsimus, kas meil on üldse mõtet siin eelarvet arutada, kui ametnikud teavad ja otsustavad, kuidas asi peab olema, ja nii lähebki. Või on sul teistsugune arvamus?

Aitäh! Ei, mul ei ole teistsugune arvamus. Minu arvamus on väga selgelt see, et me anname siin poliitilise suunise, mille me formuleerime eelarves, ja täidesaatval võimul ehk ministritel tuleb seda suunist täita, seda peavad tegema nii nemad ise kui ka nende ametkonnad. Kui me leiame, et mingil põhjusel pole eelarves ettenähtut täidetud, siis tuleb ministrilt aru pärida, miks on nii juhtunud. Ma olen täiesti veendunud, et rahvas on meid valinud siia selleks, et me täidaksime seda rolli, et eelarve kinnitamisel anda selge suunis, kuidas me näeme järgmisel aastal riigi rahalisi võimalusi tulude ja kulude poole pealt. Ütlen dotatsioonide kohta niipalju veel, et kõigi riigi toetatavate ühistranspordiliikide dotatsioonid kasvavad. Kui 2013. aastal on dotatsioonide kogumaht 62,5 miljonit eurot, siis 2014. aastal 65,5 miljonit eurot. Siin on selge tõus. On ka välja toodud, et suureneb rongiliikluse maht seoses uute rongidega, jätkatakse väikesaartega ühenduse pidamiseks uute reisiparvlaevade ehitamist jne. Võrreldes selle aastaga on järgmisel aastal ette näha dotatsioonide kasvu.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Sinu märkuse tõttu, mida sa tegid ühele eelmisele küsijale, palun ma juba ette vabandust, et ma kirjutasin küsimuse tahvelarvutisse ja loen nüüd sealt maha. Riigieelarve läbipaistvusest on palju räägitud ja paraku see pidevalt väheneb. Kui aastaid tagasi oli meil võimalik näha, kui palju raha eraldatakse näiteks IRL-iga tugevalt seotud omanike keskliidule, siis nüüd tuleb neid arve otsida kuskilt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi dokumendiregistrist. Miks riigieelarve läbipaistvus iga aastaga väheneb? Kas see on tõesti taotluslik, et keegi ei saaks aru, kuhu raha läheb?

Aitäh! Ma sain aru, et te ei taha mult kommentaare. Te tahate mult kommentaari ainult sõnavõtu lõpus esitatud küsimusele ja eks ma selle ka annan. Ma arvan, et teie küsimuse esimeses pooles toodud seosed olid meelevaldsed. Kui mõne erakonna liige kuulub mõnda organisatsiooni, kas see tähendab siis kohe seda, et see organisatsioon on poliitiliselt kallutatud? Minu arvates on see meelevaldne järeldus. Aga tulen nüüd teie küsimuse põhisisu juurde, mis käis riigieelarve läbipaistvuse kohta. Pean ütlema, et ma olen teiega nõus. Ma olen teiega nõus selles, et riigieelarvet on raske jälgida. Ka Riigikontroll tõi välja, et üks asi on riigieelarve seaduse vastuvõtmise hetkel, aga pärast on vaja vaadata tagasiulatuvalt tegelikke kulusid, sest aasta jooksul jäi osa kulusid tegemata, võib-olla olid ka mingid väiksed muudatused. Oluline on ka hilisem tegevusaruanne. Riik või Rahandusministeerium on võtnud suuna, et seda läbipaistvust suurendada, ja ma usun, et need ei ole ainult sõnad. Seda kriitikat on ka varem olnud. Ma arvan, et praegusel infotehnoloogiaajastul võiks tekstides järjest rohkem ja rohkem olla linke, mille alt avaneksid graafikud ja analüüsid. Alati on muidugi see küsimus, kui põhjalik peab eelarve tegemisel olema. See on alaline küsimus, millisele tasemele me peame minema. Tinglikult toon teile näite, et kui üks ministeerium ütleb, et ta tahab järgmisel aastal teha hankeid sellises ja sellises kogusummas, kas me peaksime siis jõudma sellise täpsuseni, et määrata kindlaks, mitu hanget ja millal ta teeb ning millised on tema eeldatavad piirsummad? Kui me otsustame, et sellise taseme peensused on vajalikud, siis on see meie otsus. Aga ma olen nõus kriitikaga, et eelarvet on raske jälgida, kuni selleni välja, et kiri, mida seal on kasutatud, on niisugune, et mõnel inimesel on vaja prillid ette panna, et nii peenes kirjas teksti lugeda. Ma arvan, et Rahandusministeeriumil on sellega kindlasti vaja tulevikus tööd teha.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea rahanduskomisjoni esimees! Riigikogu koduleheküljelt võib näha, et mitmed ja mitmed organisatsioonid on saatnud rahanduskomisjonile palve, et nende tegevust toetataks. Kas te rahanduskomisjonis vaatasite need palved üle ja millisele seisukohale te jõudsite?

Aitäh! Hea küsimus. Tänapäeval on infosüsteemide ja avalikustamise tõttu normaalne, et on võimalik näha kõiki ettepanekuid. Rahanduskomisjon hakkab tulevikus kindlasti hääletama vaid konkreetseid muudatusettepanekuid kas fraktsioonidelt, Riigikogu liikmetelt või rahanduskomisjonilt endalt. Aga teie küsimusele vastuseks ütlen, et tõesti tuli väga mitmeid ettepanekuid paljudelt organisatsioonidelt, Murtud Rukkilille Ühingust kuni Vabariigi Presidendiga seotud organisatsioonideni välja, ma isegi täpselt ei mäleta neid kõiki. Me oleme võtnud vastu otsuse, et tuleme nende ettepanekute juurde tagasi enne kolmandat lugemist, siis vaatame üle oma võimalused ja ettepanekute reaalse sisu. Teisel lugemisel me lihtsalt praegu konstateerime fakti, et sellised muudatusettepanekud on meile saabunud, aga me ei ole nende sisusse veel süüvinud.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab naiste ja meeste palgalõhet. Nagu te teate, on see lõhe meil 30%, kõige suurem Euroopa Liidus. Kas järgmise aasta eelarve aitab meil palgalõhet vähendada? Kas te olete oma komisjonis rääkinud, millised on need meetmed, mis aitavad selle probleemi lahendamisele kaasa?

Aitäh! Teema on aktuaalne. Komisjonis me ei ole küll sellel teemal eraldi peatunud, aga see teema on Eesti ühiskonnas aktuaalne. Mul ei ole küll siin kaasas materjale selle küsimuse kohta, aga ma olen lugenud – parandage mind, kui ma eksin –, et avalikus sektoris ei ole praegu analoogse töö puhul sellist palgalõhet, nagu on erasektoris. Avalikus sektoris ei saa me rääkida sellisest palgalõhest, mis ühiskonnas muidu on. Eks see ole arutelu koht, millised hoovad riigil on, et erasektoris sellesse probleemi sekkuda. Ma arvan, et väga palju neid hoobasid ei ole, on ainult selgitav ja mõjutav positsioon. Ma võin eksida, võib-olla siiski on mingeid hoobasid. Ma ei oska seda nii kiiresti öelda. Aga mul on meeles, et avalikus sektoris ei ole sellist vahet, nagu teie ütlesite.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea komisjoni esimees! Te ütlesite möödunud kuu lõpul toimunud rahvusringhäälingu saates "Foorum", et teie tutvusringkonnas pole mitte ühtegi peret, kes ei suudaks oma lastele huviharidust pakkuda. Võib-olla teie Tallinnast valitud rahvasaadikuna tõesti ei tea selliseid inimesi, aga mina tean Viljandi- ja Järvamaal mitut sellist inimest. Siia juurde võib tuua selle, et Eestis elab vaesuses 63 000 last ja absoluutses vaesuses 45 000 last. Need on väga suured arvud. Teie koalitsioonipartner lubas huviharidust toetada, aga ka see jäi ära. Kust nende 63 000 lapse vanemad peaksid leidma vahendeid, et oma lastele huviharidust pakkuda?

Aitäh! Hakkame algusest pihta, nagu ikka. Kõigepealt tuleb teie väide ümber lükata. See "Foorumi" saade tuleb kindlasti üle vaadata, aga ma ei taha küll uskuda, et ma oleksin väitnud, et minu tutvusringkonnas ei ole ühtegi inimest, kes ei vajaks selles kontekstis abi. Seda mõtet tuleb kindlasti parandada. Minu mõte on olnud see, ma kordan selle üle, et küsimus ei ole kellegi tutvusringkonnas, vaid selles, et toetusi peab määrama vajaduspõhiselt. See on olnud meie arvamus lapsetoetuste kohta, sama võiks tulevikus rääkida koolitoidutoetuse kohta. See on riigi toetuste süsteemi puhul, ma arvan, ainuvõimalik, kuna riigil ei ole selliseid rahalisi ressursse, et jagada n-ö igavesti lõputult kõigile. Kas see ongi vajalik? Ma olen endiselt sellel seisukohal, et inimestele, kellel ei ole suur sissetulek, on see raha kindlasti tunduvalt vajalikum, kuigi nii ühele kui ka teisele perele makstakse täpselt üks ja seesama summa. See ongi vajaduspõhisuse loogika. Sellel, millised on riigi meetmed, mis võimaldavad peredel vaesusest välja tulla, me oleme täna juba peatunud. Ühelt poolt on kala, millest me enne rääkisime, ehk reaalne toetus, selleks et osta esmatarbekaupu jms, ja teiselt poolt on õng ehk tegevused, mis soosivad palga kasvu ja töö leidmist. Tihti on probleem ju selles, et ei ole tööd. Kuigi töötuse tase on aja jooksul langenud, on see endiselt probleem. Need on need meetmed, mida riik saab võtta. Neid meetmeid, mida riik saab võtta selleks, et inimesi tööturule uuesti tagasi tuua, on tegelikult palju.

Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Kõigepealt tahan head rahanduskomisjoni esimeest toetada. Ka mina ei mäleta sellest "Foorumi" saatest sellist väidet, nagu sulle omistati, küll aga mäletan tõesti, et räägiti võimalikust koolitoidu vajaduspõhiseks muutmisest tulevikus. Aga minu küsimus haakub mu eelmise küsimusega, millele sa vastasid osaliselt küsimusega. Sa küsisid nimelt, kust ma võtan seda, et koalitsioon on teinud käibemaksu- ja tulumaksuseaduse muutmise ärajätmise tõttu tekkinud maksuaugu katmiseks ettepaneku suurendada vara müüki või dividende. Seda võtan ma ajakirjandusest, kus sellised väited on teile omistatud. Tegelikult on ajakirjandusest läbi käinud ka üks teine mõte: seda võiks kompenseerida näiteks sellega, et Kreeka võlakirjadelt laekunud dividenditulu Kreekale mitte tagasi kanda. Kuidas te sellesse suhtute?

Aitäh! Mul on hetkel seda raske kommenteerida. Ma lugesin seda Aivar Sõerdi ettepanekut, mis ilmus täna Delfis, ütleme nii, poolviltu. Mul ei ole praegu selle kohta oma seisukohta. Me arutasime ühel varasemal koosolekul rahanduskomisjonis Euroopa tagasimakseid konkreetselt Kreeka puhul (see ei olnud siis seotud ühegi katteallikaga, vaid me arutasime seda lihtsalt olemuslikult). Rahandusministeerium ütles sel ajal, et me oleme tulu saanud, kokkulepe on sõlmitud ja raha tuleks ära maksta. Kui me hakkaksime seda ajatama, maksma näiteks osaliselt 2015. aastal või hiljem, siis see ei kaota ju meie kohustust maksta, see kohustus ei kao kuhugi. Ma tõesti ei oska rohkem kommenteerida. Kindlasti võib sellel teemal pidada huvitavat diskussiooni, võib-olla me arendame seda rahanduskomisjonis edasi. Äkki on võimalik teha veel lisaotsuseid ja leida uued katteallikad, kui komisjon seda õigeks peab ja ka eelnõu algataja seda toetab. Eelnõu algataja peab olema sellega samamoodi päri.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Selgituseks ütlen niipalju, et sotsiaaldemokraadid on teinud ettepaneku eraldada TTÜ-le 900 000 eurot, selleks et saaks mereakadeemiaga ühinemise paremini läbi viia, paraku on see ettepanek jäetud arvestamata. Minu teine küsimus on aga eilse arutelu kohta, kus arutati haagiste ja autode registreerimise riigilõivu tõstmist. Selle nädala päevakorras on meil ka arhiiviteatiste riigilõivu tõstmine riigisiseselt 10 eurole ja riigiväliselt 25 eurole. Kas see 5%-line tõus ja need 650 000 eurot, mida juurde korjatakse, on riigieelarve seisukohalt nii tähtsad, et on vaja inimeste elu keerulisemaks ja rahaliselt raskemaks teha?

Arhiiviteatistest on mul kergem rääkida, kuna see teema on rahanduskomisjonis arutelul olnud. Ma olen aru saanud, et need lõivud on ajale jalgu jäänud, need on ajast ja arust. Kulud, mis on seotud kogu selle protsessiga, on suurenenud. Nende keskustelude juures, mida on peetud haagiste registreerimise lõivude üle, ma ei ole olnud, kuna neid peeti teises komisjonis. Ma saan lähtuda ainult selles, mida eelnõu algataja lõive muuta soovides ütles. Mul ei ole uut informatsiooni, mis näitaks, et me peaksime muudmoodi käituma. Kui eelnõu algataja ehk ministeerium on öelnud, et need lõivud peaksid olema sellised, ja on seda ka põhjendanud, siis ei ole mul alust seda mitte uskuda ja võtta vastu teistsuguseid otsuseid. See otsus baseerub analüüsil.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Sven! Ma olen ükskord juba küsinud, kas sul häbi ei ole, ja ma küsin seda täna uuesti. Kui sotsiaaldemokraadid teevad muudatusettepaneku ja ütlevad, et katteallikas on näiteks vara müügist saadud raha, või kui meie teeme muudatusettepaneku ja ütleme, et katteallikana me näeme riigiettevõtete suuremaid dividende, siis need katteallikad ei kõlba. Aga kui teil on tekkinud eelarveauk ja te olete sunnitud tegema korrektiive, siis te võite elegantselt võtta just needsamad katteallikad, mis opositsiooni puhul ei kõlba, aga teie puhul on justkui head ja kõlbavad nüüd küll, kui see autode käibemaksumuudatus ära kukkus. Sven, kas sul häbi ei ole?

Aitäh, hea Aivar! Ei, mul ei häbi. Ma ka põhjendan, miks mul ei ole häbi. Ma tõin dividendide kohta välja näiteks selle, et dividenditulu planeerimisel peab arvestama ettevõtete konkreetseid majandustulemusi, nende arenguperspektiivi tulevikus ja maksevõimet. Selliste dividendiotsuste tegemisel peab üldjuhul läbi rääkima üldkoosoleku ja nõukoguga ning ma ei välista, et ka juhatusega. Kui rääkida üldkoosolekuga, siis tema saab ju anda signaale nõukogule ja juhatusele, ta saab anda tagasisidet, jälgida ettevõtte strateegilisi võimalusi. Need muudatusettepanekud, mis on tulnud Riigikokku Vabariigi Valitsusest, ei baseeru hüpoteetilisel summal, näiteks 10, 20 või 30 miljonil, mis tuleks võtta Eesti ettevõtlusest, Eesti riigifirmadelt. Need ettepanekud baseeruvad konkreetsetel firmadel. Ettevõttest ei ole võimalik dividenditulu võtta kas või seetõttu, et ta ei tooda sellist kasumit või on plaanitud kasum järgmisel aastal reinvesteerida mingitesse objektidesse või oma käibe suurendamisse, millesse tahes. Sellest ettevõttest sel juhul tulu välja võtta ei saa. Ma ütlen veel kord, et kui keegi soovib kasutada lisatulu, siis peab olema ära märgitud, kust seda saaks võtta, ning peab olema mingi informatsioon selle kohta, miks ta arvab, et see on võimalik. Kui ka koalitsioonifraktsioonid tulevad rahanduskomisjoni ja ütlevad, et nende meelest on järgmisel aastal vaja maksumuudatuste tegemiseks lisatulu, siis peavad nad näitama, kust see tulu tuleb. Ei saa olla nii, et lihtsalt kasutame lisatulu. Ma arvan, et me nädala alguses komisjonis seda arutame. Reeglid peavad olema kõigile ühesugused.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Eelnõu menetlemist tutvustades te rääkisite, et ministeeriumid – Sotsiaalministeerium, Siseministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium ning Kultuuriministeerium – on teinud mitmesuguseid muudatusettepanekuid, kuid need ei leidnud komisjonis toetust. Teatavasti on sel aastal eri ministeeriumide kontodel mitmesuguseid kuluüksusi. Me näeme, et ka nüüd on tekkinud samalaadsed kuluüksused, näiteks ühe või teise kooli arvutiklass, üks või teine kiigeplats ühes või teises omavalitsuses jne. Kas te olete kindel, et järgmise aasta riigieelarvesse ka selliseid objekte ei teki?

Ei, ma ei ole selles kindel. Eelarve on praegu alles menetlusfaasis. Me ei võta täna eelarvet vastu, meil on aega selle menetlemisega tegelda veel ligi kuu. Kui diskussioonis kõikide Riigikogu liikmete vahel jõutakse selleni, et ühte või teist kohaliku omavalitsuse objekti peaks toetama, siis kolmandal lugemisel on meil võimalik seda teha. Eelarve on elav dokument ja me saame eelarves muudatusi teha kuni kolmanda lugemiseni, mis toimub detsembri keskel. Pärast seda on eelarve tõesti lukus. Siis on ta juba suunis täitjatele ehk täidesaatvatele organitele.

Peeter Võsa, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Minu küsimus on ajendatud kolleeg Riisalu küsimusest. Kui ilmnes, et tekib maksuauk, siis te tegite ühe öö jooksul – mitte ühe ööpäeva, vaid ühe öö jooksul – analüüsi ja leidsite, et te võtate selle raha. Mind huvitab, millise riigiettevõtte dividendidest te selle võtate.

Aitäh! Tegemist ei olnud üldse ühe ööga. Ma olen tänagi andnud ajakirjanikele kommentaare, et tegelikult töö võimaliku maksuaugu katmiseks alles käib, töö käib koalitsioonifraktsioonide ja ministeeriumidega. Järgmise nädala alguses tuleme selle teema juurde tagasi ja vaatame, millised on võimalused. Vähemalt eelinformatsioon annab alust arvata, et ka ilma ettevõtteid kahjustamata on võimalik teatavaid lisadividende välja võtta. Dividendidega kaasneb ka tulumaks nende pealt. Nädala alguses saame arutleda, kas see on vajalik või mitte.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea rahanduskomisjoni esimees! Möödunud aastal kulutati Eesti tervishoiusüsteemis ühe inimese kohta 765 eurot, Saksamaal kulutati samal ajal inimese kohta 3500 eurot. Kui teile protsendid rohkem meeldivad, siis ütlen, et Eestis kulutati tervishoiule 6,1% SKT-st ja Saksamaal 11% SKT-st. See protsent SKT-st, mis läheb tervishoiukuludele, on tähtis näitaja, mida arvestatakse igal pool. Kas te oskate öelda, kuidas meil tuleval aastal läheb? Kuidas võiks muutuda see summa ja kuidas võiks muutuda see protsent? Asi on selles, et Saksamaa kuulub vaieldamatult viie rikkaima Euroopa riigi hulka. Teades seda muudatust, võiksime välja arvutada, kui palju aastaid meil nende tasemele jõudmine aega võtab.

Aitäh! Sotsiaalvaldkonnas tervikuna järgmisel aastal rahalised vahendid suurenevad, see on positiivne. Me võime alati diskuteerida selle üle, kas nendest vahenditest piisab ja kas oleks olnud võimalik sinna valdkonda lisavahendeid juurde suunata. Ma arvan, et need on diskussiooni kohad. Kui te küsite, milline on Eesti olukord järgmisel aastal, siis järgmisel aastal suurenevad toetused, millest me oleme täna rääkinud, aga ka näiteks pensionid. Ärgem unustagem, et palgatõus ja tööpuuduse vähenemine on olnud kiiremad, kui eeldati. See on andnud võimaluse järgmisel aastal pensione tõsta. Kui palgatasemed on kõrgemad ja tööturul on rohkem inimesi, siis see tähendab, et ka sotsiaalmaksu laekub riigieelarvesse rohkem. Võrreldes selle aastaga järgmisel aastal laekumine suureneb. Ma arvan, et Saksamaa, millest te rääkisite, on väga hea näide selle kohta, kuhupoole meil tuleks pürgida. Me oleme Saksamaalt võtnud üle väga palju oma mõttemaailmast, ka meie kohtusüsteemis on üle võetud mitmeid Saksa arusaamu. Ma usun, et meil on palju õppida ühelt poolt saksa täpsusest ja teiselt poolt kogu süsteemi üldisest loogikast. Saksamaa on hea näide.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Ma jätkan oma eelmist küsimust. Eile tuli rahanduskomisjoni rahandusminister Jürgen Ligi, kes ütles, et kaks fraktsiooni, IRL ja Reformierakond, on valesti aru saanud sellest, nagu mõnest riigiettevõttest oleks veel võimalik lisadividende võtta. Teie kinnitate, et teil on tehtud põhjalik analüüs ja te teate, millisest ettevõttest dividende võtta saab. Kas siis rahandusminister eksis, kui ta arvas, et Eestis ei ole enam ettevõtteid, kust lisadividende võtta saaks? Kas ta eksis, kui ta ütles, et ta on kuid otsinud eelarvele katteallikaid, aga pole selliseid allikaid leidnud? Kaks fraktsiooni nüüd ju leidsid. Palun valgustage meid, milline on see riigiettevõte, kust saab võtta dividende, mida rahandusminister ei olnud tähele pannud!

Aitäh! Ma ei oska öelda, kas rahandusminister eksis või mitte. Praegune informatsioon, mis tugineb monitooringule, näitab, et on võimalik veel dividende võtta. Aga võib-olla analüüsid lõpuks näitavad, et rahandusministril on õigus, ja tulebki välja, et dividende ei olegi kuskilt võtta. Siis peab otsima muid katteallikaid. Me peame kõigepealt vaatama, miks me üldse praegu katteallikaid otsime. Me teeme seda seetõttu, et tahame eelnõud, mis on seotud autode käibemaksustamise muudatusega, menetlusest välja võtta. Me leiame, et need eelnõud saabusid siia natuke rutakalt, kuid meie arvates on nende eelnõude menetlemine tulevikus vajalik, sest Eesti ühiskonnas on olemas maksuaugud. Me nendime, et tegelikult on ka tulumaksuseaduse mõni punkt jäänud ajale jalgu, ja mitte ainult riigi tulude poole pealt vaadatuna, vaid võib-olla just pigem selles mõttes, et me tekitame siin ka riigile kulusid juurde. Ma toon näitena isikliku sõiduauto kasutamise ametisõitudeks. Kui me soodustame seda, et inimesed ostaksid rohkem isiklikke autosid, siis ei saa välistada, et nad hakkavad neid autosid rohkem kasutama ka ametisõitudeks. Võib-olla peame siis siin maksuvaba osa suurendama. Me peame vaatama, mille jaoks me mingeid muudatusi teeme. Me oleme seisukohal, et muudatused, mis on praegu lauale toodud, on siia jõudnud natuke liiga rutakalt. Neid peaks huvigruppidega rohkem läbi rääkima. Kui me selle oleme endale selgeks teinud, siis peab hakkama vaatama, milline on potentsiaalne koht, kust selle maksuaugu kaotamiseks raha võtta. Ärgem unustagem, et täna ei ole ju veel konkreetseid muudatusettepanekuid laual. Fraktsioonid on aga andnud signaale selle kohta, mida nad tahaksid tulevikus teha. Esmaspäeval või teisipäeval, kui see teema komisjonis arutlusele tuleb, on palju selgem, millised on meie tegelikud võimalused. On väga hea, et me oleme järjest rohkem hakanud rääkima katteallikatest ja riigieelarve kulude-tulude poolest. Varasematel aastatel ei olnud nendel teemadel nii palju juttu.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud ettekandja! Meie igapäevaretoorikas on teadus- ja arendustegevus üks suur prioriteet. Riigieelarve seadusest see väljend kahetsusväärselt aga läbi ei jookse. Tõsi, eelnõu seletuskirjas on see paaris kohas siiski olemas, konkreetseid arve aga ei kajastata. Riigieelarve seaduses endas on küll ära toodud eri valitsemisalade teadusasutuste majandamiskulud, aga seal ei ole sisulise tegevuse kulusid. Need on ära peidetud igasuguste sihtotstarbeliste eraldiste või hoopis majanduskulude alla nagu Põllumajandusministeeriumis. Kas sinu hinnangul on riigieelarve seaduse selline formaat, ülesehitus ja üldistusaste mõistlik ja piisavalt informeeriv?

Aitäh! Me peatusime sellel teemal mingil määral juba varem, kui me rääkisime läbipaistvusest. Siis tekkis küsimus, milline võiks üldistusaste üldse olla. Kindlasti ei ole mina see inimene, kes ütleb, et selle koha peal me enam rohkem detailidesse ei peaks minema või ei tohiks minna või et see on liigne informatsioon, mis koormab meid otsuse vastuvõtmisel. Ma arvan, et kogu informatsioon, mis annab meile võimaluse otsust kujundada, on hea. Kui Riigikogu liikmed näiteks tunnetavad, kuidas mingis sektoris, näiteks haridussektoris kulud täpselt jagunevad ja milliseid tegevusi planeeritakse, siis tulebki valdkonnaministrilt selgelt nõuda, et see oleks eelarves eraldi välja toodud. See üldistuse tase tekib ikkagi aja jooksul. Ma toon ka näite väikesaarte tarvis praamide muretsemise kohta. Eelarves on ette nähtud mingi eeldatav raha ja on välja toodud, milliste saarte jaoks tahetakse praame muretseda. Minister, kui temalt küsitakse, on kohe valmis komisjonis vastama, nii valdkonnakomisjonis, selle näite puhul majanduskomisjonis, kui ka rahanduskomisjonis. Aga kas me peaksime eelarves välja tooma selle, et me oleme planeerinud väikesaarte praamide jaoks üle 4 miljoni euro, et me planeerime esimesel poolaastal nii- ja teisel poolaastal niipalju? See on küsimuse koht. Ma ei tunneta veel seda, kus oleks üks või teine üldistusaste õigustatud. Arvata võib, et me peame selle tava ise välja kujundama. Meil on alati võimalik iga arvu kohta ministrilt küsida, mida see tähendab, miks see arv on meie lauale toodud ja kuidas nähakse ette selle saavutamist.

Eiki Nestor, palun!

Ma arvan, et Riigikogus on teadmine, et käibemaksuseaduse muudatused, mis valitsus siia tõi, ei too tegelikult tulu sellisel kujul ja sellises kirjaviisis. See töö, mida valitsus praegu teeb, ei ole tingitud puudujäägist, vaid otsitakse tegelikke katteallikaid nendele kuludele. Kas poleks mõistlik, kui valitsus võtaks riigieelarve üldse tagasi ja arutaks seda veel omavahel? 24 miljonit eurot on siiski mõjus summa. Lõppkokkuvõttes ei juhtu midagi hullu, kui riigieelarve alles jaanuaris vastu võetakse.

Aitäh! See on hea küsimus. Lühidalt vastates ütlen ma teile kindlasti ei. Pikemalt vastates võin etteruttavalt öelda, et kogu tegevus, mis täna Riigikogus toimub näiteks riigieelarve seaduse eelnõu menetluse võimaliku viivitamise kontekstis, ei ole minu arvates õige. Ma arvan, et ka selle 24 miljoni euro tõttu ei peaks tegema eelnõu tagasivõtmise otsust. Võimalikud venitamisprotseduurid annavad selge signaali, et tegelikult ei ole soovi, et järgmise aasta 1. jaanuarist rakenduksid otsused toetuste, palgatõusude jne kohta. Ma olen kindlasti arvamusel, et täna ei ole põhjust teha otsust riigieelarve seaduse eelnõu tagasi võtta. Seda ei ole mõtet teha selles kontekstis, mille kohta käis teie küsimus, ega ka selles kontekstis, mille kohta varem küsiti. Nimelt tunti huvi, kas on kahtlusi, et näiteks majandusprognoosid, mis on tegelikult väga olulised, ei ole õiged ja otsused on juba oma aluse poolest valed. Ma kinnitan, et meil ei ole riigieelarve seaduse eelnõu menetlemisel praegu seda kartust.

Helmen Kütt, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti on Riigikogu koalitsiooni häältega otsustanud alates 1. jaanuarist 2015 langetada üksikisiku tulumaksu määra 21%-lt 20%-le. Ma ei hakka andma hinnangut, kes sellest võidavad, kas alampalka või kõrgemat palka saavad inimesed, aga kindlasti ei ole see otsus vajaduspõhine. Osaliselt mõjutab see otsus ka 2014. aasta eelarvet, seda just võimalike katteallikate osas, sest 2014. aasta eelarve on ju vastutustundlik eelarve, nagu te olete mitmel korral öelnud. Milline on selle 1% hind ehk suurus eurodes?

Aitäh teile! See otsus ei mõjuta siiski 2014. aasta eelarvet, see mõjutab tulevasi eelarveaastaid. Aga selle hind on suurusjärgus 70 miljonit eurot. Me peame arvestama, et see sõltub sellest, kui palju on sel ajal tööturul inimesi ja milline on palgatase. Siin on päris mitu komponenti, aga see summa võiks olla selles suurusjärgus. Ma usun, et seda arvu öeldes ei pannud ma mööda. Teie küsimuse sissejuhatuse juurde tulles ütlen: jah, see on diskussiooni koht, millised on edasised tegevused tulevastel aastatel. Ma olen seda meelt, et palgalt teenitavast tulust peaks võimalikult palju jääma inimesele kätte. Ma olen endiselt seda meelt ega muuda oma arvamust. Praegu ei ole selleks ka mingit põhjust. Aga kui jutt on tulumaksuvaba miinimumi ehk maksuvaba tulu tõstmisest, siis ma arvan, et need diskussioonid seisavad kindlasti lähiaastatel ees. Sellel aastal, arvestades eelarve praegusi võimalusi, saame pensionäride maksuvaba tulu tõsta selle võrra, et keskmine pension ei oleks maksustatav. Teadupärast tõuseb keskmine pension järgmisel aastal umbes 20 eurot kuus. Vabariigi Valitsus võttis vastu ka otsuse, et see tõus ei oleks maksustatud tulumaksuga. Kogu maksuvaba tulu meede on väga kallis. Ainuüksi pensionäridele mõeldud meede maksab miljoneid ja miljoneid eurosid, peaaegu 10 miljonit, natuke vähem. See on väga kallis meelde, aga ma olen seda meelt, et maksuvaba tulu teema ei tohiks minna kalevi alla ja selle esimene sihtrühm – pensionärid – on õigesti valitud. Kui meil on vähegi finantsvõimalusi, siis me peame seda tegema, kuna need on inimesed, kes on pika aja jooksul töötanud ja maksnud Eesti riigile makse. Kui me ühe käega tõstame nende pensioni, aga teisega võtame kohe 21% või tulevikus 20% ära, siis see ei ole õige. See meede otsustati ära valitsuskabineti aruteludel. Ma arvan, et tulevastel aastatel seisab ees arutelu, milliseid meetmeid tuleks võtta, et teenitavast tulust jääks võimalikult palju raha inimesele kätte. Maksuvaba tulu on üks nendest meetmetest. Arutelu nende meetmete üle, ma arvan, seisab erakondadel ees peaasjalikult enne 2015. aasta valimisi. Ma loodan väga, et erakonnad tulevad välja oma arusaamaga, mida nad tahaksid teha ühe, teise või kolmanda asjaga. Tihti ongi meie probleem see, et me räägime ühest või teisest meetmest, aga me ei vaata asja avarama pilguga. Võib-olla peaks laiemalt vaatama, millised on parteide programmides üldse maksupoliitilised meetmed, mida tulevikus loodetakse ellu viia. See annab valijatele võimaluse oma otsuseid teha.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea kolleeg Sven, tunnustan sind soovi eest anda sisulisi ja põhjalikke vastuseid! Kui sa ei oleks seda teinud, oleksime üllatunud, samamoodi nagu sina oleksid üllatunud, kui mina ei küsiks vabatahtlike päästjate kohta. Tõenäoliselt leiab rahanduskomisjon enne kolmandat lugemist need 136 000 eurot vabatahtlike päästjate katusorganisatsiooni jaoks. Aga minu küsimus on vabatahtlike päästjate varustuse ja tehnika kohta. Keskmiselt saab üks vabatahtlike päästjate komando 500 eurot aastas tehnika ülalpidamise kuludeks. Selle eest saab osta näiteks 1,2 autorehvi. Rõuge komando autode all on kokku 16 rehvi. Ma tean, et te arutasite seda teemat natuke komisjonis. Kas on võimalik, et see summa lähiaastatel suureneb?

Aitäh! Siseminister muidugi võitleb selle sektori eest ja olekski imelik, kui ta seda ei teeks. Ma arvan, et iga minister võitleb oma valdkonna eest, haridusminister võitleb õpetajate palkade eest jne. Vaatame vabatahtlike päästjate andmeid, me saame aluseks võtta 2013. aasta arvud. Ma enne võib-olla libisesin sellest üle, sest see on väga spetsiifiline teema. Aga kuna küsimus esitati, siis käime korra läbi, milline on tegelik olukord 2013. aastal. Mul on need andmed olemas. Ma enne ütlesin, et päästekomandosid, kes on lepingu sõlminud, on 2013. aastal 103 ja vabatahtlikesse päästeühingutesse kuuluvate inimeste arv on natuke üle 1100. Selline on selle aasta kümne kuu seis. Raha eraldatakse neile järgmisel aastal 0,76 miljonit eurot. Aga sellel, 2013. aastal, jaguneb eraldatav raha järgmiselt. Nendele komandodele makstakse valmisolekutasu valves oldud aja eest. Seda on 177 000 eurot, keskmiselt 1800 eurot komando kohta, sõltuvalt valmisoleku tasemest. Lepinguid vabatahtlike komandodega on sõlmitud 170 000 euro eest aastas, 350 eurot komando kohta. Tehnika püsitasuks on planeeritud 54 000 eurot, mis teeb keskmiselt 155 eurot auto kohta. Autode remondifondi 40 000 eurot jagatakse vajaduspõhiselt. Vabatahtlike päästjate vaktsineerimine läheb maksma 10 000 eurot. Lisaks antakse vabatahtlike päästjate püsitasu, 40 eurot aastas ühe tunnistusega päästja kohta, komandole päästjatega seonduvate kulude katteks, näiteks transpordikuludeks. Koostöös Riigi Kinnisvara AS-iga hinnatakse vabatahtlike päästjate komandode kasutuses oleva kinnisvara seisukorda. Muide, praegu selgitatakse, milline on autopargi tehniline seisukord. Ma olen aru saanud, et ministeerium tegeleb sellega. Arvata võib, et sellest analüüsist on kindlasti targem ja pädevam rääkima valdkonnaminister. Nagu ma varemgi olen öelnud, meie ressursid on piiratud. See on see alatine küsimus, mida eelistada, kas toetusi, päästjate või õpetajate palku või veel midagi muud.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tahan küsida võimalike tulude kohta. Kui me rääkisime maa müügist, siis räägiti ka maa ostmisest, just looduskaitsepiiranguga maa ostmisest. Eelmisel eelarveaastal oli eelarves selleks ette nähtud 1,5 miljonit eurot, selles eelarves on ette nähtud 5 miljonit eurot. Seega on tõus 3,5 miljonit eurot, mis on märkimisväärne. Selle aasta alguses muutsime ka looduskaitsepiiranguga maa tagasiostmise korda, mis oli üks järjekordne muudatus pikas muudatuste jadas. Me rääkisime pikalt sellel teemal, millal on õigustatud ootus olemas ja millal mitte. Siis tundus, et me ei ole õigustatud ootuse pärast väga mures. Mis nüüd vahepeal juhtus? Miks oli vaja tagasiostetavale maale kulutatavat summat mitu korda suurendada?

Aitäh! Ma kõigepealt räägin sellest protsendimängust. Alati tekib küsimusi, kui millelegi mingi protsenti juurde liidetakse. Kui summa on suhteliselt väike olnud, nagu selle näite puhul, kui summa suurenes 1,5 miljonist 5 miljonini, siis protsent tundub ju väga suur olevat, aga arvuna see võib-olla nii suur ei olegi. Ütlen võrdluseks, et kõrgelt arenenud Luksemburgi majanduskasvust 0,5% tähendab rahalises mahus mõne teise riigi majanduskasvust ei tea kui paljusid protsente. Aga see selleks. Minul rahanduskomisjoni esimehena on selline informatsioon, et need järjekorrad on pikaks veninud. Kuidas need järjekorrad tekivad? Need tekivad seaduste alusel. Riigile on esitatud taotlused, et palutakse kompenseerida. Varasematel aastatel oli võimalus maid ka vahetada. Ma olen aru saanud, et sellest tekkis paksu pahandust. Nüüd on tehtud muudatused ning maad ainult ostetakse ja müüakse. Jättes tausta kõrvale ja vaadates, kui palju avaldusi on riigile esitatud, siis aritmeetika näitab, et need järjekorrad on veninud pikemaks kui kuus aastat. See on väga pikk aeg. Niipalju kui ma olen aru saanud ministri jutust, siis protsentuaalselt tundub tõus suur olevat, aga tegelikult me räägime ju 5 miljonist eurost, mis on ikkagi kogu mahust päris väike osa. Taotlejatel, kellel seaduse järgi on olnud õigus taotlus esitada, tuleb veel aastaid oodata, kuni riik leiab finantsvõimalusi see taotlus rahuldada. Aga vähemalt on tehtud samm, et järjekordi lühendada.

Vladimir Velman, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mitmed organisatsioonid, teiste hulgas Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts, Eesti Noorteühenduste Liit, Eesti Lastevanemate Liit, on esitanud Riigikogu liikmetele ühispöördumise. Nad leiavad, et ringiraha on väga oluline, ning nad on selleks välja pakkunud isegi katteallika. Kas seda pöördumist rahanduskomisjonis arutati ja kui mitte, siis miks seda ei tehtud?

Aitäh! Seda pöördumist, mille said vist kõik Riigikogu liikmed, teise lugemise kontekstis ei arutatud. Teisel lugemisel arutatakse ainult neid muudatusettepanekuid, mis on tulnud kas Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt või ministeeriumidelt. Iseenesest on see teema väga õige. Minu meelest peaksid ka fraktsioonid sel teemal arutlema. Minu kodufraktsioon on sel teemal ühe nõupidamise juba pidanud, et vaadata seda, kuhu tahetakse raha panna, aga ka seda, kust tahetakse raha võtta. Selles mõttes on tänuväärsed need ettepanekud, kus ettepaneku tegija on selgelt näidatud, kust seda raha saaks võtta. Mida on need organisatsioonid katteallika poole pealt vaadates pakkunud? Nad on pakkunud lahja ja kange alkoholi aktsiisi ühtlustamist teatud aja jooksul. Siin on arvamusi seinast seina. Fakt on see, et lahja ja kange alkoholi aktsiisi vahe on 2,6-kordne. Kui riik igal aastal suurendab aktsiisi 5%, siis teeb ta seda nendelt tasemetelt. Tinglikult öeldes, 5% 100-st on üks arv, aga 5% näiteks 260-st on ju teine arv. Mõlemal juhul on tegemist 5%-ga, aga need on erinevad summad. Päris palju on toodud nii vastu- kui ka pooltargumente, miks seda teha või miks mitte teha, miks ühtlustamine tuleks heaks kiita või mitte. Tegelikult ei ole selle üle korralikku debatti olnud. Kõik Riigikogu liikmed said alles nüüd sel teemal pikema pöördumise, kus toodi välja riigile täiesti reaalne uus katteallikas. Ma tean, et sotsiaaldemokraadid on selle ettepaneku väga korrektselt teinud. Kui mõne muu ettepaneku puhul võis kahelda, kas see on korrektne või mitte, siis siin on tehtud väga konkreetne ettepanek, aga see ei ole leidnud poliitilist tuge. Mina olen öelnud, et ma isiklikult pigem pooldan aktsiisimäärade ühtlustamist ja selles suunas liikumist. Alati on probleem, et see teema tuleb just riigieelarve menetlemise käigus üles, kui on jäänud kuu või poolteist kuud eelarveaasta alguseni. Kui see muudatusettepanek läheks läbi, siis tähendaks see ju mitte 5%-list aktsiisitõusu, mida riik on praegu ette näinud, vaid isegi nelja aasta peale laiali jaotatuna tähendaks see ikkagi hüppelist tõusu, 20–30%, kusjuures sellest teatatakse ette kuu-poolteist või isegi veelgi vähem. Detsembri keskpaigas me võtame riigieelarve vastu. Kui ainult kaks nädalat öeldakse ette, et aktsiis tõuseb hüppeliselt, 20–30%, siis see ei ole normaalne. Ma küll arvan, et me peaksime alustama diskussiooni ja liikuma ühtlustamise teed, aga me ei tohiks seda muudatust teha ainult kaks nädalat enne eelarveaasta algust.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma nüüd kasutan arvutit ja paberit korraga, tegin vahepeal märkusi, ärge pange pahaks. Mul on küsimus seoses ühisfirmaga Rail Baltic. Teatavasti on lubatud, et järgmisel aastal makstakse sinna 650 000 eurot. Kas see raha on riigieelarves ette nähtud? Kas on teada, kus see rida asub? Ma ei suutnud seda leida. Kui suur on Eesti osalus selles ühisfirmas?

Aitäh! Tuginedes andmetele, mis on meile andnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, peab tõesti ütlema, et 2014. aastal on ette nähtud esimene sissemakse 0,65 miljonit eurot. Kui te küsite, millises konkreetses alapeatükis see raha on, siis see on väga spetsiifiline küsimus, millele ma jään vastuse võlgu. Aga minister kinnitas, et ta on selle ette näinud eelarveaastal ühistranspordile mineva kogusumma sees. Ma enne ütlesin teile, et järgmisel aastal on see summa 65,5 miljonit eurot. On väga selgelt välja toodud, millele ja kui palju on ette nähtud raha, mida kogusummas on 65,5 miljonit. Ma kordan teile majandusministri sõnu, et see raha on 2014. aasta eelarves sees. Kui teid huvitab täpsemalt, millises konto alaliigis see on, siis saame selle kindlasti välja uurida. Ei ole probleem, kui see summa kohe esimesel hetkel silma ei hakka, aga kindlasti on see 2014. aasta eelarves sees.

Marianne Mikko, palun!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Palun tooge konkreetseid näiteid, kuidas 2014. aasta riigieelarve vähendab soolist palgalõhet! Nagu teada, on sooline palgalõhe Eestis sügavaim Euroopa Liidus, samal ajal kui Eesti naise haridustase on märgatavalt kõrgem kui Eesti mehe haridustase, mis on harukordne kogu maailmas. Niisiis, kui riigieelarves ei väljendu soolise palgalõhe vähendamine, siis minu kui sotsiaaldemokraadi küsimus on, miks see seal ei väljendu.

Aitäh! Nagu ma juba ütlesin, täna võib öelda, et avalikus sektoris soolist palgalõhet ei ole, vähemalt selles suuruses mitte, nagu on väidetud mitmes analüütilises dokumendis. Mul on alust seda arvata lähtuvalt ministeeriumidest tulnud informatsioonist. Kui teil on teistsugune informatsioon, kui te saate näiteks näidata, et sama ministeeriumi kahe osakonnajuhataja palk erineb 3% seetõttu, et üks on mees ja teine naine, siis kindlasti tooge see välja. Minul sellist informatsiooni ei ole. Küsimuse teine pool on see, kuidas ja mida riik peaks tegema selleks, et palgalõhe ei väheneks mitte ainult avalikus sektoris, vaid kogu ühiskonnas. Ma arvan, et see on mõtlemise koht. Rahanduskomisjonis me sellel ei peatunud, seetõttu on mul raske anda teile edasi komisjoni seisukohta. Arvestades teie pädevust sellel teemal ma pigem kuulaksin peale seda debatti teie arusaama. Ma ei ütle, et ma kujundaksin sellest lähtudes enda oma, sest meil on mitme asja kohta erinevad arvamused, aga teades, et te olete sellele teemale tõesti väga palju aega pühendanud, kuulaksin ma meelsasti teie arvamust.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tulen tagasi koolitoiduteema juurde ja võtan aluseks teie vastuse, kui te rääkisite debattidest. Ma tuletan meelde, et kultuurikomisjonis toimub sel teemal debatt ja arutelu üks kord aastas, vähemalt üks kord aastas toimub sel teemal arutelu rahanduskomisjonis ja see toimub ka siin saalis, näiteks täna, kui selle kohta esitatakse küsimusi ja peetakse selleteemalisi kõnesid. Nii on see kestnud juba mitu aastat. Milline peaks olema see formaat, millega teie kui rahanduskomisjoni esimees ja ka koalitsiooni esindaja rahul oleksite?

Aitäh! Kindlasti ei ole siin oluline minu persoon. Mina olen selles süsteemis lihtsalt üks osa, kellel on õigus kaasa rääkida nii nagu teilgi. Minu hääl on täpselt niisama nõrk või tugev kui teiegi hääl. Kindlasti ei ole meil siin vahet. Te küsisite, kuidas võiks teha ja peaks tegema. Ega mina ei ole ka õige inimene seda ütlema. Te küsite minu isiklikku arvamust ja ma püüan teile seda öelda. Kuidas mina seda näeksin? Ma arvan, et ma teeksin eelnõu, ma ei välista, et ma korraldaksin ka riiklikult tähtsa küsimuse arutelu, kui see teema on ühiskonnale oluline. Aga ma veel kord ütlen, et me ei räägi konkreetselt ühest näitest, vaid sellest, kuidas tuua olulisi teemasid arutamiseks Riigikogusse ja sealt edasi tekitada arutelu ühiskonnas, et mitte n-ö riigieelarve sabas kiirustades üht või teist asja arutada. Ma arvangi, et teemad võiks eelarveaastal üles võtta eelnõu esitades. Kuna fraktsioonidel on õigus tuua ka olulise tähtsusega riiklikke küsimusi Riigikokku, siis sealtkaudu, ma kujutan ette, võiks tegelikult debatt tekkida. Poliitilised otsused, mida me teeme siin saalis nii eelarvet, aga ka eelnõusid arutades, kujundatakse ju fraktsioonides. Fraktsioonid arutavad asja omavahel ja kujundavad arusaamu, mis lõplikult formuleeritakse läbirääkimistel ja hääletamistel. Selles ei ole midagi imelikku, kui mingi ettepanek, mis on kõik need protseduurid läbi teinud, ei leia lõpuks toetust. Alati on olemas ka vastuargumendid, neid on iga ettepaneku puhul. Me rääkisime enne töötukassast. Ka siin on nii määra langetamisel kui ka säilitamisel poolt- ja vastuargumente. Tegelikult peabki vaatama kogusummat ja kõiki mõjusid, mis Eesti ühiskonnas tekivad.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Sotsiaaldemokraadid on teinud riigieelarve kohta ettepaneku lapsetoetus tuleva aasta 1. juulist kolmekordistada. Rahandusminister Ligi, kes Riigikogu ees oma n-ö kõigi aegade parimat riigieelarvet esitles, ütles, et lapsed pole millestki ilma jäänud, lapsi arvestatakse igal sammul, neidki hõlmavad nii haigekassa kui ka hariduse eelarve ja lapsed saavad osa kogu sotsiaalsüsteemist, sest riik ei võta ju lapsi vanemate hoole alt ära. Kas sina arvad samamoodi, et lastega perede heaks ei peagi meie riik midagi tegema ja piisab sellest, kui lapsed on haigekassas kindlustatud?

Aitäh! Ma võtan endale õiguse kahelda teie küsimuse alguses esitatud väites. Ma ei usu, et rahandusminister on nii öelnud. Aga ma ei saa nii väites toetuda mitte millelegi muule kui oma usule, küll aga saame pärast vaadata stenogrammist, kas rahandusminister on nii öelnud või mitte. See oli sissejuhatuseks. Nüüd vastus küsimusele. Ei, loomulikult mitte. Ma olen seda meelt, et laste ja lapsetoetustega tegelemine on üks suuri prioriteete. Tuletagem meelde otsuseid, mis jõustusid selle aasta keskel, ja otsuseid, mis jõustuvad aastal 2015. Ma arvan, et te eksitate ühiskonda, kui ütlete, et kümne aasta jooksul ei ole lapsetoetustega tegeldud. See ei ole õige. Tegelikult on muudetud lapsetoetuste summasid, on lisatud vajaduspõhine peretoetus. Ei saa öelda, et selle teemaga ei oleks tegeldud. Küsimus on selles, kuidas edasi minna. Lapsetoetuste mitmekordistamine, kusjuures nii, et toetust makstakse universaalselt kõigile ja kogu aeg, ei saa olla tõhus mudel. Nende ressursside piires, mis ühiskonnal on, on oluline vaadata pigem vajaduspõhisust. Ma arvan, et see põhimõte töötab. Me suuname selle raha, mis meil olemas on, täpselt õigesse kohta. Aga veel kord ütlen, et see on minu arvamus. Tulles veel kord küsimuse juurde tagasi, ütlen, et ma usun, et me peame selle teemaga tegelema ja ka oleme tegelnud.

Suur tänu! Palun, Karel Rüütli!

Aitäh! Austatud komisjoni ettekandja, ma väga tänan teid selle eest, et te olete valmis Riigikogu liikmete küsimustele sisuliselt vastama. See on väga positiivne. Aga aastaid on tähelepanu juhitud sellele, et reostustõrjevõimekus ei ole piisav. Mitmed riskianalüüsid on öelnud, et kui tekib ulatuslik merereostus ja me ei suuda piisavalt kiiresti reageerida, siis võib see üle minna suureks rannikureostuseks. Riskianalüüsides on välja toodud veel see, et üks kord kümne aasta jooksul see kindlasti juhtub. Ehk küsimus ei ole selles, kas see juhtub, vaid selles, kunas see juhtub. Meil ei ole küllalt vahendeid reostustõrjeks, ei reostuse ärahoidmiseks ega likvideerimiseks. Siseministeerium on teinud jõupingutusi, et kasutada selleks Eesti maksumaksjate raha ja pisut ka Euroopa Liidu struktuurifondide raha. Aga väga paljud riigid kasutavad põhimõtet "saastaja maksab" ja kaasavad raha ka mujalt. Miks valitsus ei ole seda võimalust kasutanud?

Jääme küsimust esitades ikka ühe minuti piiresse!

Mulle tundub, et valitsus on seda kasutanud. Alati on muidugi küsimus, millises mahus seda tehakse ja kuidas hinnatakse tulevasi riske. Me võime ükskõik millise summa lisamisel alati öelda, et riskianalüüsid ütlevad midagi muud. Otsuseid, mida tehakse ministeeriumi baasil ja mis lõpuks leiavad oma väljundi riigieelarves, ei tehta ju selle alusel, et üks või teine inimene on arvanud, et siin võiks olla selline summa. Need baseeruvad ikka analüüsidel. Ka teie ütlesite, et varem või hiljem võib mingi looduskatastroof või reostus aset leida. Ma arvan, et ka ettepanekud eelarve kohta on tehtud nendest analüüsidest lähtudes. Mul ei ole alust nendes kahelda. Ju on siis olemasolevate finantsressursside piirides leitud, et selline panustamine võiks olla võimalik. Ma ei ole kabinetiistungitel olnud, aga ma ei välista, et valdkonnaministrid on küsinud suuremaid summasid, andes selleks ka mingi põhjenduse. Aga ju siis ei ole leitud katteallikaid, millest me tänagi oleme väga palju rääkinud. Ma jään vastuse võlgu, kuna ma ei ole kõikidel kabinetiaruteludel viibinud. Ma arvan, et kui valitsus on toonud sellise summa täna lauale, siis nende arusaama kohaselt see järelikult ka töötab.

Aitäh! Palun, Sven Mikser!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te oma sissejuhatavas sõnavõtus heitsite sotsiaaldemokraatidele ette, et meil puuduvat universaalse lapsetoetuse kolmekordistamise ettepaneku mõjuanalüüs. See ei ole muidugi tõsi. Aga te ütlesite samuti, et te toetate pigem vajaduspõhist toetamist, mille eesmärk on just kõige vähem kindlustatud lastega peresid vaesusest välja tuua. Noobel eesmärk! Kuna ma sain aru, et koalitsioonil on kõik mõjuanalüüsid tehtud, siis ma küsin konkreetselt: kui mitu peret teie hinnangul järgmise aasta jooksul eelarvesse planeeritud vajaduspõhise toetuse abil vaesusest välja tuuakse?

Aitäh! Kuna ma baseerun täna peaasjalikult nendel muudatusettepanekutel, mis on riigieelarve menetluse jooksul Riigikogus olnud, siis jätan endale võimaluse tulla hiljem siia pulti tagasi juba fraktsiooni ja erakonna liikmena ning anda teile ülevaade sellest, mida ma pean ühe või teise meetme kontekstis meie erakonna tugisammasteks, miks ma nii arvan ja mida me tahame saavutada.

Aitäh! Palun, Mart Meri, teine küsimus!

Aitäh! Tahan natukene veel tuludest ja kuludest rääkida. Ma usun, et rahanduskomisjonis on praegu põhiteema see, kuidas tulla riigi majandamisega toime olukorras, kus n-ö vaba raha jääb eelarves järjest vähemaks, kust leida uusi katteallikaid, et midagi korda saata, ja seda sõltumatult Euroopa Liidu toetusrahast. Üks tee oleks ilmselt tõesti lahja alkoholi aktsiisi ühtlustamine kange alkoholi aktsiisiga, see annaks natuke mänguruumi juurde. Aga küsimus on selles, kui palju rahanduskomisjon selle eelarve menetlemise käigus on otsinud uudseid lahendusi lisakatteallikate leidmiseks, mitte ainult järgmise aasta, vaid üldse eelolevate aastate jaoks.

Aitäh! Ma pean kindlasti täpsustama täidesaatva võimu ja rahanduskomisjoni pädevust. Üldjuhul ei pea rahanduskomisjonil olema otsest eesmärki suurendada võimalikke katteallikaid. Komisjon vaatab üle laekunud muudatusettepanekud ja annab neile hinnangu. Seda tehakse koostöös eelnõu algatajaga, vaadatakse, kas katteallikad on oma olemuselt õiged, ja kui nad seda on, siis vaadatakse, kas neid saab ka poliitiliselt toetada. Aga ma jagan muret, millest see küsimus on ajendatud. See, et me järjest rohkem ja rohkem läheneme sellele nn Euroopa keskmisele positsioonile, on meie rõõm ja meie mure. Keskmisele lähemale jõudmine valmistab muidugi rõõmu. Meie eesmärk on ju minna üle selle keskmise ning olla nende Euroopa riikide hulgas, kes on majanduslikult võimekad ja kelle elatustase on kõrgem Euroopa keskmisest. Aga mure on selles, et mida lähemale me keskmisele jõuame, seda väiksemaks jäävad meie toetused. Tõsilugu, me peame arvestama sellega, et ühel hetkel toetused lõpevad. Ma ei välista, et kunagi me muutume netosaajast netomaksjaks. Me tegelikult teeme ju selle nimel tööd, et me kunagi oleksime netomaksjad.
Selge on see, et Eesti riigis on väga suur osa kulusid seaduste ja indekseerimistega ette paika pandud. Riik peab vaatama oma tulupoolt, et võimalikult efektiivselt tuua olemasolevate ressursside piires riigieelarvesse raha. Siin võib tuua kas või sellesama maksuaugu näite. See on see töö, mida riigieelarve täitmise ja üldse riigi toimimise nimel tegutsevad inimesed peavad iga päev tegema. Probleem kui selline on olemas ja ma arvan, et sellega tuleb tegelda. Teie fraktsioon on ette pannud, et me võiksime tulumaksu tõsta. Te soovite, et inimesed, kes teenivad üle 1100 euro, täpsemalt öeldes 1150 eurot kuus, maksaksid selle pealt rohkem tulumaksu, 26%. Ühelt poolt on see täiesti õige tähelepanek, sest sellega tuleb riigile lisaressursse. Aga teiselt poolt tekib küsimus, kust need lisaressursid tulevad. Need tulevad töötajate käest. See on diskussiooni koht, kas me peame sellele asjale niipidi lähenema. Kindlasti on ka valijatel oma sõna öelda, millist maksumetoodikat nad tahaksid. Te tõite näite kange ja lahja alkoholi aktsiisi kohta. Ma arvan, et põhjus, miks sellega ei ole siiani edasi mindud, on see, et ei ole jõutud kokkuleppele. Inimestel on erinevad arvamused ja niikaua, kui ei ole keskpõrandale kokku jõutud, ei saa edasi minna. Need on need küsimused, mis siin tekivad. Lisaks on veel ja veel näiteid, mida peaks tähelepanelikult vaatama. Ma ei hakka siin rohkem spekuleerima.

Aitäh! Palun, Priit Toobal, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on kultuurivaldkonna eelarve kohta. Teatavasti kasvab selle valdkonna eelarve järgmisel aastal kõige rohkem – 22,8%. See tähendab 35,5 miljonit eurot lisaraha. Ma olen väga tänulik, kui te minu konkreetsele küsimusele suhteliselt lühidalt vastate. Kui palju sellest 35,5 miljonist eurost jõuab töötasuna selle valdkonna töötajate rahakotti või taskusse ja kui palju sellest läheb betooni?

Aitäh! Te tahate saada konkreetset vastust. Selleks peaksin, ütlen ausalt, võtma riigieelarves kogu selle paketi lahti ja läbi lappama. Teil on konkreetne küsimus konkreetse rõhuasetusega. Lihtsalt aja kokkuhoiu huvides otsin ma sellele vastust hiljem. Ma annan teile vastuse kas või kohe peale debati lõppu, ka rahanduskomisjoni nõunikud abistavad mind. Mul ei ole seda vastust momentaanselt võtta, aga see on eelarve kontekstis olemas. Teie küsimuse asetus iseenesest, ma sain nii aru, viis mõtted sellele, et seal võivad olla mingid anomaaliad. Sellest teemast sai räägitud ka meie praeguse debati jooksul, aga me saame selle vastuse kindlasti välja võtta ja teile saata.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Sa oled täna siin saalis isegi tunnustanud opositsiooni, kes ei ole mõelnud mitte ainult kulude, vaid ka tulude peale. Täna on meedias kajastatud Tallinna Tehnikaülikooli transpordi planeerimise õppetooli professori Dago Antovi seisukohta, et Eesti riigil maksab mõelda teekasutustasude peale. Teistes Euroopa riikides on see olemas, Eestis mitte. Toon näite, et pühapäeval Tartust Tallinna sõites tuli mulle 2,5 tunni jooksul vastu 42 autot, mis vedasid sõiduautosid piirile, et sealt Venemaale edasi minna. Nad ei tangi mitte Eestis, vaid Venemaal, seega ei maksa nad aktsiisi ja ka teehoiu jaoks ei tule sealt midagi. Kuidas te arvate, kas tulevikus võiks selle maksu peale mõelda? See kasvataks meie tulusid ja siis oleks ka rohkem, mida jagada.

Aitäh! Te tahate teada lihtsalt minu kui rahanduskomisjoni esimehe arvamust. Te olete isegi aru saanud, et niisugust muudatusettepanekut pole varem olnud ja me pole seda ka komisjonis arutanud. Raha küsida lihtsalt selleks, et seda küsida, ei ole mõtet. Miks ma nii ütlen? Ma toon näite, sest näidete abil on alati lihtsam rääkida. Kui kunagi peaks ellu viidama näiteks mandri ja Saaremaa vahelise silla projekt, siis minu meelest on see arutluse koht. Kui riik kaasab erasektorist finantsinvestori, kes paneb sinna oma raha alla, siis riik jätab ju mingi osa rahast sinna panemata ja ta saab suunata selle kuskile mujale. On aga selge, et erafirma tahab oma investeeringuid tagasi saada. Selle näite puhul on esiteks võimalus, et silla ületamine on maksustatud, ja teiseks on võimalus, et riik hakkab ise sillamaksu eelarvest kinni maksma, et eraettevõtja saaks kätte oma kokkulepitud tootluse. Olemasolevate teede puhul, näiteks Tallinna–Tartu maantee puhul tuleks maksustamise puhul panna tee mõlemasse otsa valvepost, et ei oleks võimalik teele sõita, kui maks ei ole makstud. See on arutamise küsimus, aga ma ei ole väga kindel, et see oleks mõistlik tegevus. Ma ei räägi ainult sellest, et sellega kaasneksid ju ka kulutused, mida tehakse maksu kogumiseks. Teiseks oleks see tõesti maksustamise liik, aga ma ei ole kindel, et see oleks ka õige liik. Seda peaks arutama.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Eelmise aasta riigieelarve menetlemise kontekstis oli oluline meditsiinitöötajate streik. Lepiti kokku, et meditsiinitöötajate palk tõuseb, ja selleks, et seda ootamatut eelarveauku täita, vähendati töötutoetust 50%-st alampalgast 35%-ni alampalgast. Retoorika oli see, et meditsiinitöötajate palka oli vaja tõsta, aga selleks ei olnud raha planeeritud. Kahe fraktsiooni ettepandud eelnõu alusel selle toetust vähendati ja kolleeg Aidma ütles avalikkusele, et töötutoetust tõstab valitsus järgmisel aastal, kui eelarvesse on arvestatud nii töötutoetuse tõus kui ka meditsiinitöötajate kõrgemad palgad. Järgmise aasta eelarvest me seda raha paraku ei leia. Kas rahanduskomisjon arutas tõsiselt seda küsimust, aga ei leidnud võimalust seda toetust tõsta, või kolleeg Aidma lihtsalt valetas avalikkusele ja toetuse tõstmine ei olnudki teie eesmärk?

Aitäh! Täna on küsimustes mitu korda kõlanud väide, et keegi on valetanud, küll on Jürgen Ligi kuskil midagi valetanud või keegi teine. Ärge olge nii skisofreenilised! Ma arvan, et inimesed ei valeta. Mul ei ole mingit põhjust arvata, et kõik eelkõnelejad on siin valetanud. Pigem vaatame arvud üle. Te küsisite, kas komisjonis toimus arutelu. See on jällegi spetsiifiline küsimus. Ei olnud arutelu, ei olnud. Ma ei saa teile operatiivselt vastata. Tuleks vaadata arve, milline on toetusmäärade rahaline pool jne. Tihti on küsimus selles, et kellelegi tundub miski väga ebaõiglane olevat. Ma arvan, et see näide pigem ei ole ebaõiglane. Kui me hakkame arutama üldse töötukassa ja töötusega seonduvaid küsimusi, seda, millised on meetmed ja kas peaks rohkem panustama toetuste tõusule või mingitele muudele meetmetele, ümberõppele näiteks, siis tuleb öelda, et need teemad vajavad kindlasti arutamist. Aga ma ei usu, et keegi on valetanud. Ent kui teil on vaja konkreetseid arve, siis me võtame need välja, siin ei ole üldse küsimust.

Aitäh! Palun, Lauri Laasi, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Tulen tagasi rekkaautode juurde, mis siin osa Eesti rahva õiglustunnet riivavad. Jätame Eesti vedajad kõrvale. Mis takistaks ikkagi korjamast riigieelarvesse maksu rekkajuhtide käest, kes sisenevad Tallinna sadama kaudu Eesti riigi territooriumile ja sõidavad siit Riia poole niimoodi, et nad ei osta Eestist ei kütust ega sööki, vaid jätavad meie teede asfaltkattesse iga korraga aina sügavamaks muutuvad roopad? Kui teised Euroopa Liidu liikmed on valdavalt need rekkad maksustanud, miks siis Eesti on nii lahke ja ei kasuta seda võimalust?

Aitäh! See on diskussiooni koht. Kui te panite tähele, siis natuke aega tagasi küsiti, miks haagiste tasud on kõrgemad, et neid tasusid võiks langetada. Eks see ongi diskussiooni koht, kas nende haagiste tasud on kõrged või madalad, kas sellistel läbisõitudel, nagu te kirjeldasite, peaks võtma eraldi maksu, ja kui on maks, siis milline see peaks olema.
Kindlasti ei tohi me tekitada olukorda, kus Eesti ei ole oma partneritele atraktiivne. Ma arvan, et transiidimaana on meie riik atraktiivne. Ma julgen kahelda, kas näiteks veotranspordi puhul on nii, et veok sõidab siit läbi ja selle juht ühtegi senti Eestisse ei jäta. Transiidikoridori loomine ja selle reklaamimine teistes riikides on iseenesest õige. Ma usun, et igasugune tegevus selle nimel, et kaubasaadetised liiguksid läbi Eesti nii autode kui ka rongide ja muude transpordivahenditega, on suures perspektiivis meile igal juhul kasuks. Võimalike maksude puhul on aga see küsimus, et kus on see õige koht, me ei tohi tekitada teistpidist olukorda, kus enam ei ole ettevõtteid, kes sooviksid Eestit transiidikoridorina kasutada.

Aitäh! Ma igaks juhuks esitan vahepeal ühe protseduurilise küsimuse. Ettekandja on olnud üle kolme tunni kõnepuldis. Kas te jaksate edasi olla, küsimusi on veel päris palju?

Ei ole hullu! Ettekandja on joonud ära mõned pudelid vett, läheme edasi.

Selge, läheme siis edasi. Palun, Peeter Võsa, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! 2014. aasta riigieelarve eelnõu seletuskirja leheküljelt 17 võime leida järgmise lause: "Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu eraldatakse kohalike teede hoiuks 28 miljonit eurot, mis on võrreldes 2012. aastaga suurenenud 65%." Ometigi teame, et 2013. aastaga võrreldes on kohalike teede hoiuks mõeldud raha hoopis vähenenud. Kas see on mingisugune uus lähenemine riigieelarve koostamisel, et kui eelmise aasta andmed võrdluseks ei sobi, siis võetakse üle-eelmise aasta või sajandivanused andmed? Kas rahanduskomisjon kiidab selle heaks?

Rahanduskomisjon kiidab heaks kõik head asjad, ja kui on võimalik kuhugi raha suunata nii, et on olemas ka koht, kust see raha tuleb, siis kiidame alati heaks. Kui me vaatame teehoiukulusid – mul ei ole seda lehekülge siin ees, mida te nimetasite – ja räägime sisu poolest, siis teehoiukulud järgmisel aastal on 280,1 miljonit ja vähenemine on 12,5 miljonit. See on fakt. Informatsiooniks veel, et teehoiukulud 280 miljonit tulevad kahest allikast, üks on kütuseaktsiis ja teine on struktuuritoetused. Järgmisel aastal on proportsioonid sellised, et kütuseaktsiisist tuleb 220 miljonit ja struktuuritoetustest 60 miljonit eurot. Vaadates tänavust aastat, mil kulud on 12,5 miljoni euro võrra suuremad, näeme, et kütuseaktsiisist laekus 199 miljonit ja struktuuritoetustest 94 miljonit. Ma lugesin selle numbrite virvarri ette sellepärast, et see annab meile hoopis uue indikatsiooni. See annab indikatsiooni, et rahastamine kütuseaktsiisist suureneb ja struktuuritoetuste raha väheneb. See on ka üks teemadest, mille üle me varem ühe küsimuse raames debateerisime, st tulevase struktuuritoetustest rahastamise kui sellise üle üldse. Ma arvan, et see on oluline indikatsioon. Tegelikult peame selle eelarve vähenemise kontekstis nentima – muide, see langeb kokku ka aktsiisist rahastamise põhimõtetega –, et järjest rohkem ja rohkem tulebki see raha kütuseaktsiisist endast. See on fakt. Nii et teehoiukulud on 280,1 miljonit ja see raha on järgmisel aastal olemas.

Aitäh! Palun, Urve Palo!

Aitäh, proua eesistuja! Hea esineja! Oma ettekandes sa ütlesid, et sotsiaaldemokraatidel puuduvad uuringud lastetoetuste tõstmise vajalikkuse kohta. Kas sa oled lugenud Sotsiaalministeeriumis kaks aastat tagasi valminud laste ja perede arengukava aastani 2020, kus on toodud väga palju materjali ja uuringuid, mis kinnitavad, et universaalsete lastetoetuste suurenemine on väga oluline perede kindlustunde kasvu ja vaesuse tõrjumise seisukohast? Kui sa ei ole seda lugenud, kas sa oleksid siis valmis sellega tutvuma ja võib-olla siis ka oma seisukohti muutma? Muu hulgas on siin öeldud, et Euroopas läbiviidud uuringud kinnitavad, et laste vaesust on vähem neis riikides, kus on universaalsed peretoetused. Uuringutes on ka leitud, et peretoetuste suurendamisel kulutatakse vaesemates peredes laste peale rohkem, jõukamates peredes suureneb aga laste sünni tõenäosus.

Aitäh, hea kolleeg! Küsimusi oli mitu, püüan kõigile vastata. Esimene küsimus oli, kas ma olen konkreetset uuringut lugenud. Ei ole. Teine küsimus: kas olen valmis tutvuma? Olen valmis tutvuma. Kolmas küsimus: mida arvata üldse lastetoetusega seonduvast? Hea kolleeg, uuringud näitavad ka seda, et kõige raskemas majanduslikus olukorras on kolme ja enama lapsega pered. Ja seda isegi olukorras, kus mõlemad vanemad töötavad. Ka sel juhul, kui mõlemad vanemad töötavad, on just selles segmendis kõige suurem tõenäosus langeda allapoole vaesuspiiri. Kui te vaatate meetmeid, mida koalitsioon on otsustanud võtta ja mis nüüd on juba ka seaduses jõustunud, siis te näete, et universaalset lapsetoetust pole kuskil ära võetud. Ma mäletan seda, et kui menetluses olid vajaduspõhise toetuse teemalised eelnõud, siis püüdis keegi järjekordselt jätta muljet, et näe, nüüd kaovad lastetoetused ära. Mida me praegu näeme, on see, et universaalne lapsetoetus ei kadunud ära, aga eraldi tähelepanu hakati pöörama kolme ja enama lapsega peredele. Loomulikult on see teema oluline ja see sõnum, mida te olete püüdnud ühiskonda kommunikeerida, et kümme aastat ei ole lastetoetustega tegeldud, on vale. Ma ütlengi nii, et see on vale, ja see ei ole mitte lihtsalt lause, vaid tegelikult on see tõesti nii. Te võite vaadata, millised on olnud tulumaksu tagastused, eelnõud, mis on võetud vastu ja muutunud seadusteks aastatel 2000, 2006. Inimene saab tulumaksu tagasi seoses sellega, et tal on peres laps. Te võite vaadata eelnõusid, mis on muutunud seadusteks selle aasta keskpaigas ja millega lastetoetused kasvasid, eelnõusid, mis muutuvad seadusteks 2015. Ma ei ole teiega nõus, aga teil on õigus öelda, et punane on must, ma ei saa teilt seda õigust ära võtta.

Palun, Kalvi Kõva, teine küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Kolleeg Sven! Oma sissejuhatavas sõnavõtus sa rääkisid, et rahanduskomisjonis käisid kõik ministrid. Mõni neist oli murelikum kui teine ja üks murelikumaid ministreid oli loomulikult ka põllumajandusminister. Tema mure põhjuseks on, et järgmisel eelarveperioodil täiendavat otsetoetust ei ole, ja tal on ka põhjust selle pärast murelik olla. Jah, Euroopa Komisjon on andnud lisavahendeid ja on andnud ka teise sambasse 50 miljonit eurot juurde, aga me teame, et looduskaitseliste ehk Natura ja poollooduslike koosluste toetuste maksmine on suunatud maaelu arengukavva. Seetõttu me ei saa seda 50 miljonit teisest sambast esimesse tõsta ja me peaksime ikkagi panema riigieelarvest lisaraha top-up'i. Missuguse sõnumi rahanduskomisjon ministrile andis?

Aitäh! Me oleme ministri puhul pigem kuulaja rollis. Kuulame ära, mis on ministril öelda, kuidas ta kaitseb oma eelarvet, milliseid investeeringuid ja toetusi ta on ette näinud ja millel need põhinevad. Me andsime ministrile sõnumi, et kõik see, mida ta on viimaste aastate jooksul Eesti põllumeeste hüvanguks teinud, on tehtud õiges suunas.

Aitäh! Palun, Karel Rüütli, teine küsimus!

Aitäh! Ma soovin tänada rahanduskomisjoni, sest opositsiooni arvukate ettepanekute hulgast ma leidsin ühe ettepaneku, mis on tehtud minu initsiatiivil ja mida rahanduskomisjon on osaliselt arvestanud. Nii et jutt koalitsiooni jõulisest teerullist ei vasta alati tõele. See ettepanek puudutab eelkõige Keskkonnaministeeriumi haldusala, kus eri allasutustes on palk oluliselt väiksem selle valdkonna keskmisest palgast. Kui palju eelarveprotsessi raames üleüldse analüüsitakse eri ministeeriumide allasutuste palgaerinevusi, et ühtlustada sarnaste valdkondade palkasid ja hoida ära inimeste pendeldamist ühest allasutusest teise?

Aitäh! See on hea küsimus. Sellist diskussiooni on rahanduskomisjoni tasemel vähe olnud. See on mingil määral ka arusaadav, sest kogu avaliku sektori fookuses on ministeeriumid ja nemad tegelikult panevadki eelarve kokku. Aga niipalju, kui mul informatsiooni on, võin teile öelda, et see teema on aktuaalne. Ma tean, et ministeeriumid analüüsivad praegu aktiivselt just eri sektorite ja ministeeriumide kaupa palgatasemeid. Siin võib ju alati tekkida küsimus näiteks politseinikku ja kaitseväelast võrreldes ja sellised näiteid võib veel tuua – IT-inimene ühes ministeeriumis ja IT-inimene teises ministeeriumis jne. Tegelikult on sektorite- ja ministeeriumidepõhiselt analüüs tehtud ja ma olen aru saanud, et valitsuskabinetis peetakse tuliseid arutelusid selle üle, millised on õpetajate palgad ja millised on samal ajal kultuuritöötajate palgad. Need analüüsid ja debatid võimaldavad jõuda ka mingi tõeni, mis kajastub lõpuks eelarves. Kui vastata küsimusele, kas sektoripõhist analüüsi tehakse, siis jah, minu andmetel ministeeriumid tegelevad sellega. See ei ole olnud ja ma arvan, et ei ole tulevikuski komisjoni rida. See on ikka rohkem allasutuste teema ja seal nad tegelevadki sellega.

Aitäh! Palun, Yana Toom, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Sinu kõnes meeldis mulle väga see lause, et küll rahanduskomisjon toetab kõiki häid ettepanekuid. Sellest võib järeldada, et need, mida ei toetata, ei ole piisavalt head. Ma tulen tagasi koolilõuna juurde. Mul on silme ees üks tabel: 2005. aastal oli koolilõuna toetus 75 senti, 2013. aastal 78 senti ehk siis üheksa aastaga on kolm senti juurde tulnud. Ma saan teie sõnavõttudest aru, et pigem olete koolilõuna vajaduspõhise toetamise poolt. Kas seda on arutatud ja kas te teete selle kunagi ära? Mulle see ei meeldi, aga võib-olla oleks see ausam, kui niimoodi näpuga juurde lisada kolm senti üheksa aasta jooksul.

Aitäh, hea küsija! Tuleme siis veel kord selle juurde tagasi, selles ei ole midagi imelikku, pigem üle korrata kui jätta midagi kordamata. Küsimuse esimeses pooles te ütlesite, et on tore kuulda, et rahanduskomisjon toetab kõiki häid ettepanekuid. Ma lisaksin, et nende heade ettepanekute puhul on alati see küsimus, et nad peavad olema põhistatud ja millegagi kaetud. Ma ei saa öelda, et kõik opositsiooni ettepanekud, mis on tulnud rahanduskomisjoni, on halvad. Osa neist ma ei toeta, kuid see ei tähenda, et need on halvad, keegi kindlasti toetab neid. Osa ettepanekuid on sellised, mida ma toetan olemuslikult, aga mille katteallikad ei kannata kriitikat. Kõik ettepanekud, mis suurendavad inimeste heaolu ja annavad võimaluse Eestil areneda, mille tulemusel arenevad ka inimesed, on alati head ettepanekud. See on üks pool.
Küsimuse teine pool oli koolitoidu kohta. Küllap see teema tulebki siis lauale tõsta. Ma arvangi, et fraktsioonidel tuleb eelarveaasta jooksul kujundada selge seisukoht. Te ütlete, et võib-olla on vajaduspõhine toetus üks suund. Nagu te mainisite, ei pruugi seda toetada, aga see oleks vähemasti samm edasi, toetada tõesti vajaduspõhiselt ja vaadates palju suuremat gruppi. Miks mitte alustada diskussiooni selle üle ja teha selgeks, kas meil on olemas täiendavad vahendid, ja kui neid ei ole, siis kuidas kasutada olemasolevaid vahendeid veelgi efektiivsemalt. Mina olen selleks debatiks valmis. Ma saan küll aru, et oma olemuse poolest läheb see vist rahanduskomisjonist eemale, aga ma arvan, et kõik fraktsioonid võiksid olla ja peaksid olema sellisteks debattideks valmis. Tõstke see teema täiesti eraldi üles, mitte ainult riigieelarve menetluses.

Aitäh! Palun, Sven Mikser, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kommentaariks teie vastusele Urve Palo küsimusele ütlen, et laste ja perede arengukava 2005–2020, mida te lahkesti lubasite tulevikus lugeda, ütleb, et kõige vähem kuluefektiivsed meetmed vaesuse vähendamiseks on vanemahüvitis, millel ei ole küll ka sellekohast eesmärki, ja teiseks, tulumaksu tagastus laste arvu järgi.
Aga mina pean tulema tagasi oma esimese küsimuse juurde, mida te nii elegantselt ignoreerisite. Me teame, et nn vajaduspõhise peretoetuse mõjude uuringuga läks valitsusel midagi kolossaalselt viltu, sest eeldatud 30 000 taotleja asemel on taotlejaid olnud kuude kaupa 3000 ja 4000 vahel. See paneb mõnevõrra ka kahtlema, kui täpselt te olete prognoosinud vaesust leevendavaid mõjusid. Ma küsin järgmise aasta eelarve kohta: kui palju te prognoosite vajaduspõhise peretoetuse taotlejaid ja kui paljud neist peredest tõstetakse selle abil vaesusest või vaesusriskist välja?

Ma hakkan kaugemalt pihta ja siis jõuame küsimuseni. Kui me räägime sellest, milline on lapsetoetus, mida makstakse lapse 16-aastaseks saamiseni, või kui laps jätkab õpinguid, siis 19-aastaseks saamiseni, siis esimese ja teise lapse toetus on 19,18. Alates kolmandast lapsest oli see 57,54 eurot, 1. juulist tõusis see 76,72-ni ja 2015. aastal suureneb juba 95,9 euroni. Me räägime juba viiekordsest toetusest, kui ma ei eksi, mitte enam kolmekordsest.
Nüüd küsimus selle kohta, et prognoosi järgi pidi taotlejaid olema 30 000, aga oli 3000–4000 taotlejat. Ma ei tea, millele teie väited tuginevad. Need, kes analüüsivad ja teevad prognoose makronäitajate baasil ja lähtuvad Eesti vaesuspiirist, on võtnud aluseks andmed, mille alusel tehakse otsuseid. Ma jään teile vastuse võlgu selle kohta, miks ei ole olnud 30 000 taotlejat. Ma ei ole ka kindel, et te väide on õige. Ma arvan, et seda saab täpsustada. Küll aga võin ma öelda, et otsused, mis viimasel ajal on tehtud, on rõhunud just lastetoetuste suurendamisele, jättes universaaltoetuse alles. Loodud on uus meede vajaduspõhise peretoetuse näol ja selle meetme raames on ka riigieelarvest raha eraldatud.

Aitäh! Palun, Inara Luigas, teine küsimus!

Aitäh! Austatud rahanduskomisjoni esimees! Ma saan aru, et te pole eriti vaimustuses lastetoetuste kommenteerimisest. Me kõik saame aru, et tegelikult on lastetoetused Eestis väikesed, ja sellele on tähelepanu pööranud ka mitmed institutsioonid. Õiguskantsler tõi oma analüüsis välja, et Eesti riigis on 45 000 last, kes on vaesusriskis. Riigikontroll tõi sel aastal välja, et kohalikud omavalitsused on kohustatud tegema laste kaitse ja hoolduse nimel palju tööd, aga kohalikud omavalitsused ise on ka näljapajukil ja neil ei jätku selleks raha. Kas teile ei tundu, et me oleme riigieelarve kaudu kindlustanud justkui mingid teisejärgulised kuluartiklid, aga samas jätnud lapsed, meie tuleviku kuidagi katteta?

Aitäh, hea küsija! Ma ei ole nõus juba teie küsimuse algusega. Te alustasite sellest, et mul on kuidagi ebamugav rääkida ja ma nagu ei tahakski rääkida. Vastupidi, ma tahan sel teemal rääkida. Ma tahan teile öelda, et jutud sellest, nagu poleks lapsetoetused kümne aasta jooksul suurenenud, on vale. On võetud vastu otsuseid ja need on seadusena jõustunud. Aga ma ütlen veel kord, et iga inimene võib rääkida mida tahes. Mina tuginen oma ütlustes kehtivatele seadustele ja meetmetele. Kui me vaatame lisaks lapsetoetusele muid meetmeid, siis ma toon teile näite, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis eraldati 2012. aastal lasterikastele peredele täiendavalt riigieelarvelist toetust 2,22 miljonit, millele KredEx lisas veel aastate 2008–2009 kodutoetuse lepingute jääkidest 182 000, nii et kokku 2,4 miljonit eurot. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi realt said toetust 300 lasterikast peret, kus kasvab muide kokku 1500 last. 2013. aastal tuli sama meetme raames – ma ei räägi vajaduspõhistest toetustest, see on täiesti eraldi meede – Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist 1,4 miljonit eurot, millele KredEx pani omakorda veel juurde. Kokku oli 1,5 miljonit, mis anti 194 perele, kus kokku on 843 last. Meetmeid, mis on suunatud laste toetamisele, on palju. Öelda, et sellest on ebamugav rääkida – ei ole ebamugav rääkida, vastupidi, me peamegi sellest rääkima. Küsimus on, kuidas sellest rääkida, missugustest rahasummadest ja missuguses ulatuses. Mul on siin teistsugune arvamus kui teil. Ma arvan, et me peaksime fokuseerima olemasoleva finantsvõimekuse vajaduspõhiselt nendele, kellel on abi vaja. Siin on minul ja teil selgelt erinev arvamus, ma ei eitagi seda, et see erinevus on olemas. Mina arvangi, et kõik ei pea saama lapsetoetust. Ma arvan, et me peame seadma piiri ja andma toetust nendele inimestele, kes seda vajavad. Kui see piir on näiteks vaesuspiir, siis on asi selge, järelikult need inimesed vajavad toetust, nad vajavad seda rohkem kui keegi teine. Kui ressursid on piiratud, siis me peame kuskilt raha ära võtma. Aga ma kinnitan teile, et ei järgmisel ega ülejärgmisel aastal ei puuduta universaaltoetust keegi, mingil juhul ei lähe siit välja sõnum, et universaaltoetus võetakse ära. Tulevikus me peaksime aga ikkagi mõtlema fokuseeritult sellele, kes toetust vajab.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Rõõm näha teid ergastumas lastetoetuste teema peale. Küll aga juhin teie tähelepanu sellele, et vaatamata mitmesugustele meetmetele elab Eestis siiski ligi 60 000 last vaesuses või vaesusriskis, mis tähendab, et valitsuse poliitika perede toetamise kontekstis on totaalselt läbi kukkunud.
Minu küsimus puudutab ühte teist teemat. Teatavasti on valitsus koostöös Riigikogu väliskomisjoniga pikka aega ette valmistanud Eesti-Venemaa piirilepingu sõlmimist ja jõustamist, mis võiks toimuda järgmise aasta alguses. Te olete kohtunud siseministriga. Teatavasti on Eestil pärast piirilepingu jõustumist vaja teha miljonite eurode suurune investeering piiri infrastruktuuri väljaehitamiseks. Sellega peaks alustama kohe järgmisel aastal, sellepärast et tegemist on ka Euroopa Liidu, mitte ainult Eesti piiriga. Kas sellesse eelarvesse on Eesti kagupiiri infrastruktuuri väljaehitamiseks nõutavad miljonid sisse arvestatud või mitte? Seletuskirjast ma seda ei leidnud.

Aitäh! See on alati kaval nõks, kui küsimuse sissejuhatuses luuakse mingi foon. Kuna ma ei ole selle fooniga nõus, siis ma võtan endale õiguse enne küsimusele vastamist selgitada, miks ma nõus ei ole. Te ütlesite, et Eesti on erandlik oma olukorras, andsite mõista, et Eesti on minemas kuhugi – minemas vasakule on vist vale öelda, ma usun, et ta läheb paremale –, langemas kuhugi halvemasse seisu. Ma kordan veel kord seda, mida ma olen ka varem öelnud, et kui sa millegagi võrdled – küsimus on muidugi, mis see võrdlus annab –, siis ma võin kinnitada, et samade näitajate poolest me oleme teiste Euroopa riikide seas keskmisel kohal. See ei erguta meid, aga olgu lihtsalt indikatsioonina. See ei tähenda, et me ei peaks selle probleemiga tegelema. Nagu te näete, on selle probleemiga ka tegeldud.
Teie küsimuse teine pool puudutas piirilepet ja sellega seonduvaid investeeringuid piiri tõhustamiseks. Tunnistan, et tõesti väga spetsiifiline küsimus. Kui siseminister oli rahanduskomisjonis, siis konkreetselt seda küsimust ei tõstatatud. Aga kuna te alustasite diskussiooni, siis ma avaldan oma arvamust. Küsimusele, milliseid investeeringuid tuleb teha, kui see lepe sõlmitakse, jään ma vastuse võlgu, kuna mina ei ole siseminister. Aga ärgem unustagem, et ka praegu on Euroopa ja Venemaa vaheline piir Eestis. Arvata võib, et seetõttu me oleme juba teinud investeeringuid ja meil on ka kõik lepped, millest tuleneb, et Eestil kui Euroopa Liidu riigil, kellel on piir kolmandate riikidega, tuleb tagada selle piiri korrashoid, turvalisus jms. Ma tõesti ei tea, kas piirileppe füüsilise sõlmimise järel on vaja teha veel täiendavaid investeeringuid. Ma ei välista, et see võib nii olla, aga see on nii spetsiifiline küsimus, et seda ei ole rahanduskomisjonis arutatud.

Aitäh! Palun, Urve Palo, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Hea esineja! Juba OECD 2009. aasta raportis on öeldud, et Eesti riiklike kulutuste profiil ei ole kooskõlas lapse heaolu käsitlevate teooriate ja teadusmaterjalidega. Perede ja laste arengukava toob muu hulgas välja, et eestimaalased soovivad saada perre vähemalt kaks last, aga takistavaks teguriks on põhiliselt majandusliku turvatunde puudumine. Seetõttu arvatakse, et mitmesuguste peretoetuste ja hüvitistega oleks võimalik tagada peredele tingimused, mis annavad neile suurema kindlustunde, et muretseda soovitud arv lapsi. On tehtud laiapõhjalised uuringud, et see arengukava koostada, valitsus on arengukava kaks aastat tagasi heaks kiitnud, see on Sotsiaalministeeriumi koduleheküljel üleval. Milliseid uuringuid ja tuge te veel vajaksite, et toetada lapsetoetuse suurendamist ja lisada sinna juurde ka huvihariduse toetamine?

Aitäh! See on huvitav, et ma räägin, aga te nagu üldse ei kuula. Ma räägin teile, et lastetoetusi on suurendatud, toon välja, mida, millal ja kui palju on suurendatud, ja siis te esitate mulle järgmise küsimuse ning küsite, kas üldse ei mõelda selle peale, et kunagi võiks lastetoetusi suurendada. Kas ma räägin kurtidele kõrvadele? Ja muide, kui me räägime OECD-st, siis OECD on öelnud ühe huvitava asja. Ta on öelnud, et vähem tuleb maksustada teenimist ja rohkem tarbimist. Ma arvan, et lisaks lastetoetuste teemale me tegutseme ka selles vallas.

Aitäh! Palun, Aivar Riisalu, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõik siin norivad teie kallal pisikeste ridade pärast, aga mina valutan südant maailma pärast suuremas pildis. Alati, kui toimuvad eelarvearutelud, ollakse hirmul majanduskasvu aeglustumise pärast, otsitakse katteallikaid ja mida iganes. Aga kas eelarve juures oleks võimalik pidada ka debatti selle üle, et võib-olla on meie maksusüsteem natukene ajast ja arust? Eelmises punktis te just puudutasite seda. Kas normaalse ja mõistliku maksusüsteemi kaudu võiks näiteks ka varimajandust natukene ohjeldada? Hinnanguliselt liigub Eesti majanduses terve hulk raha – optimistid ütlevad, et 20%, pessimistide arvates 30% – eelarvest mööda. Kas see teema on üldse laual ja kas selle üle oleks mõistlik näiteks järgmiste eelarvete puhul sügav arutelu käima panna?

Me oleme täna seda teemat natukene puudutanud ka, aga avame selle siis uuesti. Jah, see on üliaktuaalne teema. Protsendiliselt võib öelda, et seda raha on natukene üle 9% SKT-st, summaliselt üle 400 miljoni. Käibemaks moodustab sellest omakorda üle 50%, üle 200 miljoni. Alati tasub muidugi ka võrrelda. Euroopas oleme selles suhtes tegelikult täitsa okei. Kõikides riikides on oma maksuauk, see on loomulik.
Aga teema on ülioluline – see on tegelikult koht, kust raha võib tagasi tulla, kui me teeme õigeid otsuseid. Nagu me enne rääkisime, on Riigikogus kas praegu menetluses või menetluse juba läbinud ja seadusena jõustumas päris mitu eelnõu, mis seda teemat puudutavad. Näiteks töötajate esmane registreerimine. Mäletate, maksuameti peadirektor on rääkinud nii avalikkuses kui ka  rahanduskomisjonis, et kui ametnikud lähevad konkreetsele ehitustandrile, siis väga tihti on seal inimesi, kes ütlevad, et nad on esimest päeva tööl. Saate isegi aru, kui ta on esimest päeva tööl, siis on ju imelik tema käest küsida, miks eelmisel kuul ei tulnud tulumaksu, sotsiaalmaksu ega muid makse.
Me teeme sellega seoses muudatusi, see seaduseelnõu on valmimas. Me toome sisse kohustuse – ma loodan, et see on meie ühine arusaam –, et tööandja registreerib töötaja ära päev enne tööle asumist. Ehk kui inimene on füüsiliselt tööl ehitusel, kohvikus või mis iganes töökohas, siis peab sellest juba enne olema maksuametile teatatud. Me võime muidugi öelda, et see on ju ettevõttele lisakoormus, ta peab kuhugi midagi teatama. Väga õige tähelepanek! Maksuamet peaks kõnealuse näite puhul looma võimalikult paindlikud süsteemid, ma ei tea, kuni SMS-iga informatsiooni väljastamiseni. Ja vaevalt ettevõtjatel on nii meeletu tööjõuvoolavus, et inimesed kogu aeg tulevad ja lähevad.
Ma tahan öelda, et meil on olemas meetmed. Peale selle esimese tööpäevaga seotud meetme on ka näiteks meetmed, mis on seotud aktsiisimaksudega. Siis on see piiriülene kaubandus, millest me ka siin rääkisime – seda puudutavad asjad on juba seaduseks vormistatud. On mitmesugused meetmed. Kütuseküsimusega oleme rahanduskomisjonis mitmel korral tegelnud, ja oleme ausad, need muudatused, mis rahanduskomisjon on ettepanekutena suurde saali toonud ja mis on ka seaduseks saanud, on lõppkokkuvõttes toonud kümneid miljoneid eurosid juurde.
See on oluline teema ja sellega tuleb tegelda. Mul on tõesti rõõm näha, et kogu maksuameti juhtkond on entusiasmi täis, ja nad annavad selle entusiasmiga justkui indikatsiooni, et ettevõtja on see, kes toodab Eesti ühiskonnas lisandväärtust. Raha ei tule kuskilt pangaautomaadi pilust. Tuleb olla balansis, et ettevõtja saaks teha tööd, ja samal ajal on kogu maksuameti tegevus suunatud sellele, et muuta konkurents ausamaks ja läbipaistvamaks. Tegelikult on ka ettevõtjad ise huvitatud sellest, et kaoksid ära ebaausad konkurendid. Kui on ebaaus konkurent, kes jätab maksud maksmata, mis iganes maksud need on, siis saab ettevõtja müüa oma toodangut alla selle hinna, mis on tema konkurentidel, sest tema sisendväärtused on hoopis teised. Nii et see on väga oluline teema ja me oleme viimase aasta jooksul sellest palju rääkinud. Tuleb sellega edasi tegelda.

Aitäh! Palun, Indrek Saar!

Tänan! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Kõigepealt tulen tagasi lastetoetuste teema juurde. On väga tänuväärne, et kolmanda lapse toetus on kasvanud, aga asi, milles sa ilmselt ei kavatse ei mulle ega teistele sotsiaaldemokraatidele vastu vaielda, on see, et kui ei sünni esimest ja teist last, siis ei saa sündida ka kolmandat. Neid kolmandaid lapsi on Eestis suurusjärgus 20 000, aga esimesi ja teisi lapsi, kelle toetus ei ole kümne aasta jooksul kasvanud, on suurusjärgus 230 000. Nii et sinu väide selle kohta, kuidas lapsetoetused on suurenenud, on pehmelt öeldes subjektiivne.
Nüüd ma tuleksin selle juurde, mida sa enne väitsid olevat teie arvates üldine suund, mille Eesti peaks maksustruktuuris võtma, toetudes ka OECD arvamusele, st maksustada vähem teenimist ja rohkem tarbimist. Kuna sinu etteaste hakkab varsti lõppema, kas sa kirjeldaksid siis meile lõpetuseks, millised on 2014. aasta eelarves need põhilised hoovad, kus seda suunda on järgitud.

Palun jääge küsimusega minuti piiresse, mitte nii, et enne jutustate minuti ja pärast seda alustate küsimust.

Aitäh! Diskussioon on vajalik, nii et selles mõttes on täiesti arusaadav, kui läheb üle minuti. Ma õiendan kõigepealt ära küsimuse alguse. Loomulikult on esimene laps väga oluline, samuti teine laps jne. Olen seda juba varem öelnud, aga juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et teise lapse kohta tehti 2006. aastal üks oluline maksuotsus. 2006. aastal jõustati seadusena otsus, et teise lapse pealt on pärast deklareerimist järgmisel aastal võimalik tulumaksu tagasi saada. See on suur summa, kokku üle 300 euro, täpsemalt 30,24 eurot kuus. Ma arvan, et on õige võtta seda ka ühe meetmena, ühelt poolt selleks, et meil lapsi sünniks, ja teiselt poolt toetusmeetmena. See on reaalne raha, mida riik annab miljonites eurodes igal kevadel peredele tagasi. See on oluline meede, lisaks kõik muud tegevused, millest sellel teemal on räägitud. Mul ei ole enam midagi juurde lisada. Ma ei mäletagi, mis lõpuks küsimus oli. Ma olen mitmeid kordi kogu meetmete paketti korranud.

Aitäh! Palun, Juku-Kalle Raid!

Tänud! Vaata, Sven, ma sain ühe kentsaka märgi, mis teatab, et sotsidel on kümme aastat järjest olnud häbi. Hästi pisikeselt võib ka aru saada, et see on sellesama lapsetoetuse pärast. Minule meenus seoses sellega klassika. Nimelt Ilfi ja Petrovi "12 tooli", kus on selline tegelane nagu häbelik varas, kellel on kogu aeg jõle piinlik, aga kes võimaluse korral ikkagi paneb pihta, ehkki räägib ükskõik mis muud juttu. Miks niisugune paralleel? Minu meelest olid sotsid aastail 2007–2009 valitsuses ja Ivari Padar oli rahandusminister. Nii et see häbi muutub kuidagi naeruväärseks. Küsingi sinu kui vanema olija käest: kuidas suhtuda sellesse häbeliku varga häbisse ja venitamisse, sellesse mõttetusse tati venitamisse siin täna ja edaspidi? Kui tõsiselt saab seda häbi võtta?

Aitäh, Juku-Kalle oma mahlakuses! Ma tean muidugi, et sotsiaaldemokraatide rahandusminister on olnud valitsuses, aga ma ei ole teadlikult ise seda teemat lauale toonud. Mis ma ikka torgin! Ma olen ju selgelt välja öelnud, et kogu selle kümne aasta loogika on tegelikult oma olemuses vale. Tõsi, see oli sul muidugi õige tähelepanek, et üks rahandusminister on olnud Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, ja kaugelt uuemal ajal kui kümme aastat tagasi, aga ta ei tulnud ühelgi hetkel välja ettepanekuga, vähemalt ei muutnud seda seaduseks. See on üks pool. Teiseks, hea Juku-Kalle, ma ütlen, et eks kordamine on tarkuse ema. Ja selle asjaga on nii, et kui sa kogu aeg kordad, siis sa hakkad ühel hetkel ise ka uskuma, ja kui sa lõpuks hakkad ise uskuma, siis võid panna ka teised uskuma. See on praegu kellegi eesmärk ja ega me ei saa seda vaidlustada, selline õigus neil on. Minu asi rahanduskomisjoni esimehena on anda seda informatsiooni, mis mul on, ja näidata, et mõned väited on pigem loosunglikud, need ei ole õiged. Ma ei kirjelda vaid sõnadega seda, mis lastetoetuste vallas on toimunud, vaid toon kinnituseks arvud. Nii see on.

Palun, kolleeg Indrek Saar, teine küsimus!

Aitäh! Kuna mitu väidet on jälle õhku visatud, siis pean nendest alustama. Tulumaksutagastus alates teisest lapsest on kindlasti tore, kuigi hilinenud kingitus nendele peredele, kellel on head sissetulekud. Nendele peredele, kelle sissetulekud on minimaalsed või väikesed, ei anna see mitte midagi juurde ehk neid peresid, kes abi vajavad, see ei aita. Kui me räägime aastatest 2007–2009, siis tollal oli sotsiaalminister Maret Maripuu ja lastetoetus oli kehtinud sellisel kujul neli aastat, mitte kümme aastat. Siin tuleb kindlasti lisada, et kui läks kärpimiseks, siis ainukesed, kes seisid lastetoetuste säilitamise eest, olid sotsiaaldemokraadid. Koalitsioonipartnerid parempoolsed tõstsid kogu aeg laua peale seda, et see on esimene koht, kust tuleks lõigata. Olgu see siis ajaloo õiendamiseks.
Lõpetuseks minu küsimus: mis on selles eelarves prioriteedid, mis peaksid edendama majandust, et majandus taas kasvama hakkaks ja meil oleks rohkem raha, millega riiki valitseda?

Aitäh! Ma hakkan kaugemalt pihta. Te alustasite lastetoetustest, mis on ju loomulik, kuna teie tänane sõnum on nende kohta, ja ma arvan, et on hea, kui me ühiskonnas sel teemal räägime. Te ei ole ühegi tänase küsimuse puhul puudutanud seda, kas väide kümne aasta kohta on õige või vale. Mina olen oma vastustes püüdnud teile mitmeid kordi anda mõista ja ka selgitada, miks ma arvan, et teie väide on väär. See, et te panete endale märgi rinda, ei ütle veel, et see on õige. See, et te kõva häälega karjute ... Palun vabandust, te ei ole seda täna teinud, aga ma ütlen tinglikult, et kõvema häälega rääkimine ei tähenda, et see asi on õige. Ma tahan kindlasti saada teilt millalgi hinnangut, kas selle perioodi jooksul on lastetoetustega tegeldud või ei ole, ja kuulda ka seda, millel teie arvamus põhineb, kui te oma arvamust avaldate. Mina ütlen, et nendega on tegeldud.
Eelarvest rääkides peaksime vaatama kahte asja. Me peaksime vaatama eelarvet tervikuna, mida ta annab ja kuhu ta on suunatud, ja teine on majanduslik pool. Kui te küsite, millisena mina seda eelarvet näen, siis ma annaksin kõigepealt sellise indikatsiooni, et ma näen 2014. aasta eelarvet sotsiaalse eelarvena, mis peaks ju minu meelest teile väga meeldima, teile kui selles segmendis olevale erakonnale. Ma ütlen niimoodi sellepärast, et kui vaadata toetuste mahtusid riigieelarves, nii Sotsiaalministeeriumi eelarves kui ka mitmesugustes meetmetes, siis te näete, et see maht on päris suur ja suureneb. Te näete, et avalikus sektoris palgad tõusevad. Te näete, et pensionid suurenevad järgmisel aastal pea 6%, 5,8%. See on praegu kõige kiirem tõus Euroopas. Te näete, et toimetulekutoetused kasvavad 90 euroni. Ma näen, et see on selgelt sotsiaalse suunitlusega ja hea eelarve. Ja kui te küsite majanduse poole pealt, millised on tegevused, mis on suunatud majanduse arengule, majanduse edendamisele, siis ma arvan, et kogu valitsuse tänane tegevus on üks suur töö selle nimel, et anda ka mujal maailmas indikatsioon, et Eestisse on mõtet tulla. Kogu see tegevus, alates lihtsast ja selgest maksusüsteemist ning lõpetades mitmesuguste soodustuste ja tegevustega, et ettevõtteid siia meelitada – neid meetmeid on palju. Aga sõnum on selge: raha siin Eestis ei saa tulla mitte kuskilt mujalt kui ikkagi ettevõtetes tekkiva lisandväärtuse kaudu. Aitäh!

Aitäh! Palun, Jüri Ratas!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea rahanduskomisjoni esimees, kõigepealt suur tunnustus teile – neli tundi vastuseid, see on väga võimas! Mu küsimus puudutab kohalikke omavalitsusi. Viimase 4–5 aasta jooksul on nüüd teine kord, kui valitsus ja kohalike omavalitsuste liitude koostöökogu ei suuda allkirjastada lõpp-protokolli. Mu küsimus koosneb kahest poolest. Esiteks, kas te näete selles probleemi? Teiseks, kas oleks otstarbekas kaasata nendesse läbirääkimistesse veel keegi, näiteks Riigikogu rahanduskomisjonist, et ikkagi leitaks ühisosa ja see protokoll saaks allkirjastatud?

Aitäh! Hea Jüri, ärme ajame rolle segamini. Eks kohalike omavalitsuste partneriks n-ö esimese etapi läbirääkimistel on siiski valitsus. Parlament sellesse protsessi ei sekku. Ma ei oska öelda varasema aja kohta, aga alates 2011. aastast, kui mina olen olnud rahanduskomisjoni esimees, oleme iga kord ka kohalike omavalitsustega läbi rääkinud. Võib-olla on see küll ka varem nii olnud. Selles ei ole aga midagi imelikku, kui osapooled mõnikord omavahel kokku ei lepi. Kui nõudmised on suuremad kui võimalused või ei vasta reaalsusele, kui nõudmisi ei põhjendata reaalsete väidetega ja kõik osapooled on jäigad, siis ei ole midagi teha. Siis tuleb vaadata taustsüsteeme, et teada, mis tegelikult toimub. Ja kui me vaatame kohalikule omavalitsusele praegu laekuvat ressurssi ja peaasjalikult järgmise aasta finantsressurssi, siis on fakt, et järgmisel aastal saavad kohalikud omavalitsused riigilt tulumaksu kaudu oma kõigi aegade suurima finantstoetuse. See on 2014. aastal isegi suurem, kui oli tippaastal, 2008. aastal. See on tegelikult omamoodi näitaja, et rahalises mõttes on taastunud olukord, mis oli tipu ajal, see näitaja on isegi ületatud.
Kui küsida, kas peab tegema tööd selle nimel, et osapooled saaksid kokku ja jõuaksid lahendusteni, siis muidugi ei ole põhjust öelda muud, kui et loomulikult tuleb teha tööd selle nimel, et kõik osapooled avaldaksid argumenteeritult arvamust ja võimaluse korral jõuaksid kokkulepeteni. Kindlasti on see kahetsusväärne, et ei ole jõutud protokollide allkirjastamiseni, aga seda enam peame vaatama ka taustsüsteeme.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud rahanduskomisjoni esimees! Te olete täna siin mitmel teemal põhjalikult rääkinud, aga üks teema jäi kahjuks ainult üsnagi põhjalikku sissejuhatusse. See on nimelt haridussüsteemi tugiteenuste teema. Võin sõnades veidike eksida, aga te tõite välja oma või siis rahanduskomisjoni seisukoha, et 2014. aasta eelarve järgi ei ole võimalik leida tugiteenuste jaoks raha kohalikest omavalitsustest, sest on võetud oluline suund hakata rajama maakonnakeskusi. Samal ajal te teate kindlasti väga hästi, et 2014. aastal alles alustatakse maakonnakeskuste rajamist ja reaalselt sellest näiteks pidevat logopeedilist tuge vajavale lapsele kasu ei ole. Kuidas te koostöös haridusministriga sellise kokkuvõtteni jõudsite?

Aitäh! Jah, see on õige tähelepanek. Tõsilugu, tänases diskussioonis ei ole sellele väga pikalt või õieti ei ole üldse tähelepanu pööratud. Ma isegi imestan, sest minu meelest on see väga oluline teema, eriti lugedes Keskerakonna fraktsiooni pressiteadet, kui nad muudatusettepanekuid tegid. Hiljem ei ole sellel teemal ühtegi küsimust tulnud. Aga õiendame siis selle asja ära.
Vaatame korra tugiteenuste teemat ka statistilise poole pealt. Munitsipaalkoolides on praegu tugispetsialiste, eripedagooge, koolipsühholooge, logopeede ja sotsiaalpedagooge 705. Haridusministriga rääkides olen aru saanud, et riigi õppeasutustes on neid veel 81 ehk siis kokku peaks neid olema 786. Kui kool on kohaliku omavalitsuse all, siis vastavalt seadusele on nende tasustamine olnud koolipidaja kohustus. See ei ole muutunud, see on kogu aeg nii olnud. Riik on andnud eri aegadel selleks toetusi.
Nüüd, nagu ma aru saan, hakkab haridusminister koostöös kohalike omavalitsustega järgmisel aastal, nii nagu te oma küsimuses mainisite, looma piirkonnakeskusi. Ta on toonud välja ka põhjused, miks seda on mõttekas teha. Põhjuseid on palju ja ma arvan, et te teate neid paremini kui mina. Kindlasti on küsimus teenuse kättesaadavuses ja ka tarbijates, kui palju on neid, kes seda teenust vajavad. Pigem on õige need teenused sellistesse keskustesse kokku tuua ja selle pinnal siis edasi minna. Nüüd on otsustuskoht, kas see suund on õige või mitte. Mul ei ole alust arvata teistmoodi, ma toetan igati haridusministrit, kes on selle suuna valinud. Jään teile vastuse võlgu, kas eelarves on veel eraldi ridasid, aga haridusminister on ka selle välja öelnud, et põhimõtteliselt on tugiteenuste pool koolipidaja ehk siis omavalitsuste asi. Nii ta on.

Palun, Jüri Ratas, teine küsimus!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea komisjoni esimees! See küsimus on tänases keskustelus juba olnud, aga ma toon selle korraks uuesti lauale. Jutt on huvialaharidusest ja huviringide rahast. Teil on kindlasti siin Riigikogus suurem kogemus kui minul, aga ma mäletan, et eelmises, 11. koosseisus oli koalitsioonilepe selline püha lehm, mida ei tohtinud puutuda. Nii kuidas seal kirjas oli, nii pidi Eestimaa elu edasi minema. Teil on koalitsioonileppest tulenevalt järgmise aasta 1. jaanuarist ette nähtud kuni 130 eurot õpilase kohta. Seda eelarves ei ole. Kes siis eelarve läbirääkimistel alla andis, kas IRL-i pool või Reformierakonna pool? Miks seda raha eelarves ei ole?
Lõpetuseks küsin teie käest: te olete neli tundi siin kõnetoolis olnud, missugune on olnud parim küsimus selle keskustelu jooksul?

Aitäh! Alustame huvihariduse küsimusest. Mul oleks lihtne öelda, et vaadake valitsemisprogramme ja siis seost koalitsioonilepinguga. Aga ma arvan, et see ei oleks õige, kui ma nii ütleksin. Kui koalitsioon tuleb kokku ja sõlmib lepingu, siis ta kujundab mingi nägemuse neljaks aastaks. Ta teeb seda oma parima äranägemise ja tahtmise järgi, olles siiras oma soovis viia ellu kõik, mis on koalitsioonilepingusse kirjutatud. Üldjuhul on koalitsioonileping nagunii kompromiss ettepanekutest, mis valimistel on välja käidud. Ma ei välista, et 2015. aastal, vaadates koalitsioonilepingule otsa ja vaadates täitmise aruannet, me näeme päris mitut punkti, mida ei ole suudetud täita. Aga alati tasub vaadata seda, kui palju suudeti ära täita. Ma usun, et see protsent on väga suur. Me näeme kindlasti, et koalitsiooni ellu viidud lubaduste protsent on 90, kui mitte suuremgi.
Kui rääkida veel huviharidusest, siis tuleb nentida, et osaliselt on ju finantsvõimalusi selleks suunatud. Vaatan Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve ridasid ja näen, et avatud noortekeskustele suunatakse raha, noorte spordiprogrammidele suunatakse raha. Me ei saa öelda, et raha ei anta. Me ei ole ehk võimelised kõike ellu viima sellises mahus, nagu paar aastat tagasi võimalikuks peeti. Siis tulebki öelda, et järelikult ei ole võimalik kõike ellu viia. Jürgen Ligi on ühes oma sõnavõtus ka sellest rääkinud, ta tõi veel eraldi sisse mitmesuguste huvialaringide rahalise poole dimensiooni ja nentis, et osa huvialaringe on tunduvalt kallimad, võrreldes teistega. Aga ma arvan, et see on juba eraldi spetsiifiline teema, mida ma ei hakka praegu avama.
Teiseks küsisite, mis on olnud parim küsimus. Vaatame pärast stenogrammi läbi. Selle nelja tunni jooksul, kopikad peale, on ju küsimusi olnud palju. Ma ei oskagi kohe teile öelda, mis oli parim küsimus. Igal juhul pean nentima, et meil on täna olnud korralik ja meeldiv diskussioon.

Aitäh! Võib-olla on parim küsimus veel ees. Palun, Mailis Reps, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kindlasti tulevad parimad küsimused siis, kui see saalipool on lõpetanud ja algab diskussioon koalitsioonipoolega, olgu siis mikrofoni kaudu või väljaspool seda. Arusaadavalt tulen tagasi hariduse juurde ja võib-olla on ka paslik sellega lõpetada, vähemalt hetkel tundub nii. Küsin, kuidas kulgesid rahanduskomisjoni arutelud, ja kindlasti olete rääkinud sellest elavalt ka koalitsiooni sees. Siiani on haridustoetus olnud kohalikule omavalitsusele antav toetus, mille puhul on küll ette kirjutatud, milleks seda tuleb kasutada, on need siis õpetajate palgad, koolitoit või õpikud, aga omavalitsustele on jäetud siiski ka üsna suur iseotsustamise õigus. Nüüd on võetud selgelt suund, et riik annab toetust õpetajate palkadeks, koolitoiduks ja õppevahenditeks, ja siis on ka punkt. Kas teie meelest on selline suund, kus väga mitmed lõtkud ära kaovad, õige?

Aitäh! See ei ole ju päris nii, nagu te ütlete. Selle koha peal ei ole punkti. Kui lahata Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve ridasid, siis ühelt poolt me näeme, et tuleb õpetajate palgatõus, miinimumpalk kasvab järgmisel aastal 12%, 715-lt 800-le. See on selgelt prioriteet. Teiselt poolt jätkuvad kõik reformid, kavas on rakendada kutseharidust tööturu vajadustele lähemale viiv reform, üleminek sellisele kutsekoolide rahastamise korraldusele, kus arvestatakse koolilõpetajate tööhõive ja õppekvaliteediga seonduvat, jätkub ülikoolide üleminek uuele rahastamissüsteemile. Kui te vaatate, kui palju selles valdkonnas tehakse tegusid, mis on ju õiged, siis ei saa öelda, et selle koha peal oleks punkt.

Teile ei ole enam mitte ühtegi küsimust. Suur tänu, Sven Sester, te saate siit puldist nüüd minema! Meil on hulk kõnesoove, avame läbirääkimised. Esimesena palun kõnetooli Sven Mikseri! Kaheksa minutit.

Küll juba küsimusi jaguks, ainult kodukord ei luba üle kahe küsida.
Head kolleegid! Ma ütlesin juba septembris, kui peaminister meie ees järgmise aasta eelarve eelnõu menetlusse andmise puhul kõnet pidas, et järgmise aasta 1. jaanuar on see äärmiselt kurb ja kahetsusväärne päev, mil möödub täpselt kümme aastat sellest, kui viimati suurendati universaalset lapsetoetust pere esimesele lapsele. Pere teise lapse toetust suurendati viimati veelgi pikema aja eest. See on fakt – kurb fakt, aga siiski fakt. 2004. aastal sai lapsetoetuse summaks 300 krooni, vahepeal on kasutusele võetud euro ning 300 krooni konverteeritud 19 euroks ja 18 sendiks. Me kõik teame, et viimastel aastatel on Eesti olnud üks Euroopa kõige kõrgema inflatsiooniga riike. Kui me vaatame kas või toidukaupade ja mittealkohoolsete jookide hinna tõusu kümne aasta jooksul, siis võime öelda, et praegu võrdub 19-eurone lastetoetus oma ostujõu poolest umbkaudu 12 euroga aastal 2004.
2003. aastal siin saalis vastu võetud 2004. aasta riigieelarve suuruseks oli ca 47 miljardit krooni ehk õige pisut üle 3 miljardi euro. Praegu me menetleme eelarvet, mille suurus küünib üle 8 miljardi euro. Sotsiaaldemokraadid on veendumusel, et lastega perede toetamine peab olema Eesti riigi kõige kõrgem prioriteet. Laste vaesus ja lastega perede kindlustunde puudumine on strateegiline probleem, mille mõju ja tagajärgi me näeme ja tunneme juba täna. Eelmisel aastal sündis Eestis Statistikaameti andmeil 14 056 last, mis on madalaim näitaja pärast 2004. aastat. Veelgi enam muret tekitav on asjaolu, et kui 2010. aastal oli Eestis registreeritud elussündide arv 35 võrra suurem surmade arvust, siis üle-eelmisel, 2011. aastal suri Eestis juba 565 inimest rohkem kui sündis. Eelmisel aastal ületas surmade arv aga sünde juba 1394 võrra. Kui lisada siia veel negatiivne rändesaldo – eelmisel aastal lahkus Eestist üle 6600 inimese enam, kui siia saabus või naasis –, siis näeme, et Eesti rahvaarv vähenes ühe aastaga enam kui 8000 inimese võrra.
Eesti riigil on viimane aeg hakata käsitlema lastega peresid prioriteedina ja seda mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes. Üks tänane üleriigiline päevaleht tsiteerib üht Rootsi rahvastikuteadlast, kelle sõnum on, et kui meie, st Eesti riik, praegu lastesse ei investeeri, siis aastate pärast pole investeerimisest ilmselt enam kasu.
Valitsusliidu jäärapäine ja ilma sisulise põhjenduseta vastuseis lastetoetuste tõusule on äärmiselt kahetsusväärne ja see on ühemõtteliselt vale signaal. Täpselt samuti, nagu oli vale signaal see, et majanduskriisi alguses lõid paremerakonnad ühe esimese asjana kärpekirve just lasteaiakohtade programmi. Kindlasti mäletavad tänased valitsusliitlased, et toona üritasid nad lüüa kärpekirvest ka lastetoetustesse. Süüdistada sotse, kes toona ainsana seda universaaltoetust üldse kaitsesid ja alles hoidsid, selles, et toetust tookord ei suurendatud, on tõeliselt küüniline. Ja ma olen täiesti kindel või vähemalt loodan, et reformierakondlased ning Isamaa ja Res Publica Liidu liikmed teavad, et lastetoetused ei kuulu mitte rahandusministri, vaid hoopiski sotsiaalministri haldusalasse.
Lastega perede toetamine on riigile jõukohane. Lastetoetuste kolmekordistamine on samuti riigile jõukohane, kui see on riigi prioriteet. Vaadates nii eelarve tervikmahu kasvu kümne aasta jooksul kui ka paljude teiste kuluridade kasvu eelarves, eriti aga elukalliduse tõusu viimase kümnendi jooksul, ei pea kuidagi paika mõne valitsusliitlase jutt, et selleks vajalikuks kulutuseks eelarves lihtsalt vahendeid ei ole.
Sotsiaaldemokraadid on näidanud ära ka omapoolsed katteallikad, mille abil lapsetoetuse suurendamist finantseerida. Ent kui valitsusliit põhimõtteliselt tunnistab vajadust lapsetoetust suurendada, siis oleme kindlasti valmis konstruktiivselt läbi rääkima ka alternatiivsete katteallikate üle.
Sotsiaaldemokraadid on nõudnud lapsetoetuse kolmekordistamist ja on teinud sellekohase parandusettepaneku kõigisse eelarve eelnõudesse parlamendi selle koosseisu ajal ehk viimase kolme aasta jooksul. Me oleme sellesisulist seaduseelnõu korduvalt esitanud ka eelarve menetlemise välisel ajal. Te kindlasti mäletate kõik, et ühe sellekohase eelnõu hääletas koalitsioon Riigikogu menetlusest välja alles eelmisel nädalal.
Head koalitsionäärid! Selle asemel et otsida Eurostatist valikuliselt Eestile meeldivaid tabeleid, peaksime meie, rahva valitud esinduskogu, vaatama ausalt otsa Eesti kõige strateegilisemale väljakutsele ja püüdma leida sellele lahendust. Ma kutsun teid olema konstruktiivsed ja astuma seda väikest, aga vajalikku sammu, siis ei pea me tulevikus enam vaidlema selle üle, kas ja miks läheb Eesti inimestel kehvemini kui Eesti riigil. See on meie võimuses. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Heljo Pikhof! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu aseesinaine! Austatud kolleegid! Sotsiaaldemokraadid ei ole tulnud täna ja homme öösel siia Riigikogu saali nalja tegema. Öeldakse ju, et annab jumal lapse, annab ka lapse leiva. Seda teab vanarahvas. Kas see on ikka nii? Kas ka meil Maarjamaal? Hinnanguliselt elab Eestis üle 63 000 lapse kas suisa süvavaesuses või vaesuspiiril, päris täpselt ei oska keegi öelda. See statistika on ju rafineeritud valem, eks ole? Hinnangud muutuvad ajas, seda enam, et riigil läheb ju hästi, samas kui inimestel nii hästi ei lähe ja neid jääb meil üha vähemaks. Eks seegi ole üks suhtarvude mäng: pole inimest, pole probleemi.
Eesti kestmise põhimuresid on meie päevil just see, et perre ei sünni enam ka esimest last. Uuringud näitavad, et pere esimeste laste sündimus on viimastel aastatel kolinaga kukkunud. Potentsiaalsetel vanematel ei ole lihtsalt kindlust homse päeva ees. Tahaks pisutki turvatunnet ja riigipoolset tuge – lasteaiakoht, teadmine, et saad oma järeltulijale praegusaega sobiva hariduse võimaldada. Ega ühiskonnalt midagi üleloomulikku oodatagi, nagu kinnitavad küsitlused. Aga seda piskutki ei ole meil oma lastele anda. Eesti sotsiaaltoetused on Euroopa Liidu keskmisest kaks korda väiksemad, samas kui hinnad on viimastel aastatel kasvanud Euroopa Liidu keskmisest tunduvalt kiiremini, ennekõike hädapäraste asjade, elektri, soojusenergia, kütte ja toidu kallinemise tõttu. Ühe inimese minimaalse toidukorvi maksumus on aastatel 2004–2012 peaaegu kahekordistunud. Sestap ei ole meil sugugi haruldane, et laps läheb tühja kõhuga magama.
Kes oskaks osutada lastega pere kokkuhoiuvõimaluste peale? Ärgem seepeale siis küsigem, miks meil hoogustub väljaränne. Äraminejate seas on ülekaalus noored, nooremas tööeas ehk siis lapsesaamise eas inimesed. 2012. aasta seisuga õpib, töötab ja maksab välismaal makse 83 000 Eesti kodanikku. Kusagil mujal on rohkem sotsiaalset kindlustunnet, kusagil mujal lähevad meie lapsed rohkem korda kui meie oma Maarjamaal. Jumala abiga teevad vaba maailma vabad kodanikud nüüd ise oma valikud. Ainult et kas nood vahest võib-olla sündivad eestimaalased leiavad kunagi tagasitee koju?
2012. aastal oli ühe inimese minimaalse toidukorvi maksumus 88 eurot 34 senti. Muuseas, kas te teate mõnda last, kes leiva, kartuli, makaronide, riisi, tatra, porgandi, kapsa, kaalika kõrvale eelistaks maksa ja räime, just seda, mille põhjal käib too elementaarne arvutus, last, kes ei tahaks pigem viinereid? Isegi kahe viimase aastaga on laste nii armastatud viinerite kilohind tõusnud 2 euro 94 sendi pealt 3 euro 40 sendini.
Tuleva aasta 1. jaanuaril täitub kümme aastat päevast, mil lapsetoetus viimati suurenes, täpsemalt, esimese ja teise lapse toetus. Tollal 300 krooni, mis praeguses rahas teeb 19 eurot ja 18 senti – mida saab praegu selle eest lapsele süüa osta? Ei ole ju ühegi lapse suu seinapragu, makaronide kõrvale tahaks iga põnn ka viinerit või vähemalt maksasousti. Või mida saaks vähem kui 20 euro eest lapsele selga ja jalga?
Üks kriteeriume, mille järgi näiteks UNICEF laste vaesust mõõdab, on see, et lapsel peab olema vähemalt kaks paari parajalt suuri jalanõusid, mis jalga passivad. Jah, võib-olla tundub see kummastav meie riigi rahajagajatele, kellel on hädapäraseid kingapaare kaheksa või kümme, ei oskagi täpselt öelda. Ehk peaksime üheskoos meelde tuletama üht habemega Juku-nalja, kus poiss õigustab oma popipanemist sellega, et nägi poolel kooliteel õpetaja pükse aiateibas kuivamas. Tee või tina, aga 21. sajandi algul ei ole asjaolud kuigivõrd muutunud, tagavara püksipaari ei ole ei õpetajal ega õpilasel. Kui ka on, siis ainult statistiliselt.
Ka need lapsed ja noored, kes Eestimaal on juba sirgumas, tuleb inimeseks kasvatada. Iga väikseimgi samm, mille saaksime praegu astuda, et toetada puudust kannatavaid noori, ometi aga astumata jätame, pärsib laste arenguvõimalusi ja vähendab tulevikuperspektiive. Kolm ja pool aastat tagasi rõhutasid sotsiaaldemokraadid seda siinsamas Riigikogus, püstitades laste vaesuse leevendamise meetmed riikliku tähtsusega küsimusena. Kui lapse loomulikku arengusse jääb kas või õppeveerandipikkune arenguauk või -tühik, aastast-paarist rääkimata, siis halvab see noore inimese arengu ja võib jätta terveks eluks tema hinge ravimatuid haavu.
Et leevendada laste vaesust, või kui tahate, siis teistmoodi öeldes päästa laste hingi, tuleb tegutseda võimalikult kähku. Kümme aastat on meie lapsetoetused püsinud ühel ja samal nominaalsel tasemel. Kes aga oskaks seda piskut kas või kalapulkadesse või kinopiletitesse konvertida? Nõnda-öelda vajaduspõhine peretoetus, mis otsekui messia ootus suureks paisutati, ei ole miskilgi moel toimetulekuraskustes peresid edasi aidanud. Prognoositud 30 361 perest sai oktoobris vajaduspõhist toetust vaid 3250 leibkonda ehk ümmarguselt 9% plaanitust. Isegi meie kasvuvaeses ja muidu vaeses ühiskonnas ei kaalu vähem kui kümme eurot kuus üles lõpmatut paberimajandust ja enesealandamist.
Lõpetuseks tahaksin jälle kord küsida: mismoodi üks riik, saati siis Eesti-sugune väike riik üldse püsib? Kasutades siin Hando Runneli luuleridu, "me liigume loogeldes loojangu poole". Valitsuse süda on täna rahus, aga kelle jaoks riik üldse loodud on? Eks riik ole ju loodud ikkagi oma inimeste jaoks ning oma inimeste ja nende vajadustega peame rehkendama siin riigis eelkõige. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Muust rääkimata on mul kaks väga konkreetset põhjust seda eelarvet mitte toetada. Sellest ma alustangi.
Kui rahanduskomisjonis hakati enne teist lugemist esimest korda vaatama muudatusettepanekuid, siis torkas silma punkt 5 esimeses muudatusettepanekus (Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala). Sealt ma lugesin imestusega, et antud sihtotstarbelised toetused suurenevad seoses Ida-Virumaa õpetajate palga suurendamisega 30% võrra jne. Kes soovib, võib järele vaadata. Mõte on selge: suureneb seoses 30%-lise suurendamisega. Ida-Virumaal on umbes 1400 õpetajat, enam-vähem me teame ka keskmist palka. Kiired arvutused annavad ainult selle suurendamise jaoks summa, mis on võrdne 5 miljoni euroga. Ega ma komisjonis sellel teemal ka ei vaikinud. Ma esitasin küsimuse ja mulle lubati, et see formuleering mainitud muudatusettepanekus saab korrigeeritud, kuna see on selgelt vale. See on vale! Mitte mingit 30%-list suurendamist ju ei tule ja me teame seda. Suure imestusega vaatasin nüüd neid muudatusettepanekuid, mis siin saalis on, ja veidi muudetud redaktsioonis kõlab see tekst niiviisi: "Antud sihtotstarbelised toetused suurenevad seoses Ida-Virumaa õpetajatele alampalga tagamisega võrreldes teiste õpetajatega 30% suuremana." Sõnastatud on veidi teisiti, aga sisu on sama. Sellest loeb välja, et võrreldes teiste õpetajatega, kes on väljaspool Ida-Virumaad, suurendatakse Ida-Virumaa õpetajate alampalka 30% võrra. Samas me saame suurepäraselt aru, et nii see ei ole.
See ei ole mingi dokument, seda on võimatu lugeda! Selliseid kohti, kus te ei suuda mitte kellelegi selgitada, mida need tähendavad, leiab siit kümneid. Ja see on see põhjus, miks ei saa seda dokumenti toetada. Ma olen täiesti nõus Riigikontrolliga, kes on aastate jooksul nentinud, et riigieelarve läheb üha läbipaistmatumaks.
Millega saab seda järgmise aasta eelarvet võrrelda? Mina ütleksin, et see on metsiku mõisahärra eelarve. On nimelt selline vene kirjanduse klassik nagu Saltõkov-Štšedrin ja tal on üks tore jutt "Metsik mõisnik". Kui lühidalt öelda, siis tahtis see mõisnik oma mõisas üles ehitada mingi muistse ühiskonna, teha kõik hästi ilusti ja väga peenelt. Mõistagi lõppes see sellega, et need tema pärisorjad, kel vedas, jooksid laiali, kel ei vedanud, surid välja. Eesti riik tuletab praegu täiesti seda pilti meelde. Ühelt poolt on majanduse näitajad väga ilusad ja võib uhkust tunda, ainult et need pakuvad huvi, hea küll, pankuritele, hea küll, Rahandusministeeriumile. Aga mida need pakuvad lihtrahvale?
Alates 2009. aastast tapetakse – ja ma väidan, et see on kõige õigem sõna – kohalikke omavalitsusi. Alates 2009. aastast, 2013. aasta kaasa arvatud, on vahe, võrreldes selle summaga, mis laekus kuni 2009. aastani kehtinud protsendi järgi, võrdne 236 miljoni euroga. Järgmisel aastal kaotavad kohalikud omavalitsused sellest, mis nad oleksid saanud 19,3%-ga, veel 52 miljonit. Suretatakse välja see, mis ongi Eestimaa alus. Eesti algab Kaarma või Lüganuse vallast, Stenbocki majas ta lõpeb. Aga kui lugeda seda eelarvet, siis oleks nagu otse vastupidi, kohalikke omavalitsusi nagu polekski vaja.
Teede remont. On juba teada, et nii nagu 2009. aastal teede remondi finantseerimine vähenes järsku enam kui kolm korda, kümneid miljoneid, nii on see jätkunud selle aastani. Järgmisel aastal, kuigi protsent jääb samaks, väheneb absoluutsumma jällegi. Mitu korda on siin kõlanud ja need, kes saavad aru, mida teeremont tähendab, on seda ka kinnitanud, et kui tänavu ei tee teeremonti, mis maksaks 1000 eurot, siis järgmisel aastal enam 1000 eurost ei piisa, vaid see summa suureneb geomeetriliselt. Järgmisel aastal nõuab see teeauk juba 2000 ja ülejärgmisel aastal 4000 eurot. See on fantastiline, mingi täiesti süüdimatu sõda kohalike omavalitsuste ja meie infrastruktuuride vastu!
See eelarve on äärmiselt lapsevaenulik. 2005. aastal finantseeriti koolitoitu riigieelarvest – siis veel kroonides – 0,75 euro ulatuses. 2005.–2013. aastani, kaheksa aasta jooksul on see raha suurenenud kolme sendi võrra. Ainult viimase nelja aastaga on inflatsioon ära söönud umbes veerandi meie sissetulekutest. Mis sellest rahast on alles jäänud? Kuidas saab loota, et inimesed sünnitavad lapsi ja jäävad nendega Eestisse elama, kui nad näevad sellist suhtumist? Ma ei jõua enam rääkida sellest finantseerimise reformist, mis ootab meie haridussüsteemi. Aga lühidalt öeldes on see haridussüsteemi väljasuretamise plaan. Kõik, kes mõtlevad, saavad sellest suurepäraselt aru.
Täna me ütleme siin välja oma isiklikud seisukohad. Mina olen kategooriliselt selle eelarve vastu. See on rahvavaenulik eelarve. Aitäh!

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma alustan oma kõnet sellest, mis on riigieelarve puhul kõige tähtsam. See on riigieelarve tulude pool. Ma julgen küll väita, et tulude pool ei ole adekvaatselt planeeritud. Kui vaadata seda tõmblemist, kuidas riigieelarvet püütakse mingil moel tasakaalu saada ja planeeritud eelarvemaht kätte saada, siis see tekitab teatud küsimusi. Kui viimasel momendil püütakse ettevõtjaid käibemaksu kaudu maksustada, isiklikus kasutuses olevat sõiduautot käibemaksuga maksustada või teisi meetodeid kasutada, siis see näitab, et riigieelarvega on päris kuri karjas. Ja kui meil pole tulude poolt, siis on väga raske kulude poolel midagi planeerida. Kui meie majanduskasv oli kolmandas kvartalis 0,4% ja jääb arvatavasti ka neljandas kvartalis sinna kanti, mis on kümme korda väiksem kui näiteks naabritel lätlastel, kuidas siis saab planeerida järgmiseks aastaks 3,6% majanduskasvu? See on minu jaoks teatud mõttes müstiline. Kas siis aasta ja kuupäeva vahetudes hakkab Eesti riigi majandus järsku nii kiirelt arenema? Ma lugesin tänasest Äripäevast Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) hinnanguid järgmise aasta majanduskasvu kohta. EBRD arvates on see Eestis ainult 2,5%, mis on 1,1% vähem, kui on meie riigieelarve eelnõus. Minu meelest on see väga tõsine märk, et riigi rahanduspoliitikat oleks vaja oluliselt muuta.
Kui ma vaatasin Äripäevast tabelit, mis kajastab 2012. aastal makstud ettevõtte tulumaksu, siis ei olnud minu jaoks üllatus, et selles tabelis välja toodud 21 parema ettevõtte hulgas on pankadest ainukesena Bigbank, mis kuulub Eesti kapitalile. Kus on siis meie suured pangad, kes teenivad hiigelkasumit ja kes kogu selle kasumi Eesti riigist välja viivad? Kuni me ei saa selgust, kuidas panku maksustada ja teha nii, et see raha ei teeniks teiste riikide huvisid, siis pole meil ka lootust, et suudame eelarve prioriteete täita. Kus on siis see pankade loodud lisandväärtus ja uued töökohad? Ma soovitan kõigil seda tabelit lugeda ja sügavalt mõtiskleda, kuhu me niiviisi edasi jõuame. Selle asemel et maksustada meie ettevõtjaid, nende elu veel keerulisemaks teha ja saada selle kaudu suhteliselt väiksed rahasummad, tuleks pöörata teravdatud tähelepanu just nendele küsimustele.
Mind kindlasti ei rahulda, et kohalikud omavalitsused on järjekordselt jäetud vaeslapse ossa. Räägitakse, et kohalikud omavalitsused saavad tulubaasi, mis on 2008. aasta tasemel. Mida see tähendab? See tähendab, et nad ei suuda ligilähedaseltki täita ülesandeid, mis 2008. aastal neile pandi. Arvestades, et Eesti on olnud kõige kiirema inflatsioonitasemega riik Euroopa Liidus, ei ole füüsiliselt olemas seda raha, millega kõiki neid kulutusi katta. Ei ole võimalik katta huviringide kulutusi. Ma küsin, kas poleks odavam kindlustada lastele praegu huviringid, mitte kanda hiljem kulutusi seoses sellega, et lastel ei olnud õigel ajal millegagi tegelda? Samal ajal on jäetud tähelepanuta tugispetsialistide küsimus. Ma võin teile kinnitada, et enamik omavalitsusi ei suuda järgmisel aastal seda kohustust täita, kui riik selleks mõeldud raha ära võtab, sest omavalitsustel ei ole füüsiliselt seda raha olemas.
Põhiküsimus on teederahastus.
Ma palun kolme lisaminutit!

Kolm minutit juurde.

Siin on küsimus poliitilises valikus. Kas poliitiline valik ongi, et riigiteedel peab olema hea sõita, aga kui me jõuame omavalitsuste ehk munitsipaalteedele, siis seal peaks hakkama autosid lõhkuma? Kui riigil on selline poliitiline valik, siis las olla. Aga kuidas siis tegelikult seda raha jagatakse? Kõigist riigi teedest kuulub 40% kohalikele omavalitsustele, aga kahjuks laekub kohalikele omavalitsustele ainult 10% kütuseaktsiisist. See on valiku küsimus, siin ei ole vaja raha juurde leida, siin on vaja poliitilist tahet ja on vaja saada aru, et kohalikud omavalitsused on ka üks osa Eesti riigist. Minul on igatahes piinlik väliskülaliste ees, kes meie linnu külastavad ja näevad, millises olukorras tänavad on.
Samasse kategooriasse kuulub ka kohalike omavalitsuste tänavavalgustus. Lausa piinlik oli näiteks, kui ma eelmisel nädalal kella viie ajal Tartu linnas olin ja Tartu linn oli täiesti pime. Ma ei süüdista Tartu linna juhte, Tartu linna võimu, omavalitsustel lihtsalt ei ole raha ja seepärast tehakse valikud seal, kus valikut teha ei tohiks. Minu arvates on tänavavalgustus üks elementaarne asi, mis peaks Eesti riigis korras olema, lambid peaksid põlema. Pimedus tekitab inimestes masendust, stressi jne. See, kui ei suudeta tänavavalgustustki kindlustada, näitab veel kord, millises olukorras kohalike omavalitsuste eelarved on. Te ütlete, et ei ole võimalik raha leida. Kindlasti siiski on võimalik raha leida, kui vaadata selliseid suuri äriprojekte, mida Eesti riik on oma äriühingute kaudu ette võtmas Jordaanias või Ameerikas, või neid suuri arusaamatuid viadukte, mis on välja ehitatud Mäole ja Virumaale. Kas need on andnud siis loodetud efekti ja liiklus on selle tõttu kuidagi turvalisemaks saanud? Või oleks võinud seda raha palju otstarbekamalt kasutada, kas või näiteks linnatänavad korda teha? Kui ma mõtlen veel haridusinvesteeringute ja selle peale, kuidas maakonnakeskustesse ehitatakse uusi riigigümnaasiume, siis ma küsin, kes katab need kulud, mis tuleb kanda n-ö poolikult täidetud endiste gümnaasiumi- või muude koolihoonete tõttu. Kui seda asja kompleksselt ei vaata, siis kulud järjest kasvavad. Need on mõtlematud investeeringud, mis viivad meie rahakotist raha välja, nii et meil ei ole enam raha elementaarsete ülesannete täitmiseks. Seetõttu mina seda seaduseelnõu ei toeta. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Olga Sõtnik! Kaheksa minutit.

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Iga aasta koostab Maailma Majandusfoorum (World Economic Forum) globaalse soolise lõhe raporti (Global Gender Gap Report). Eesti on sellel aastal 136 maailmariigi seas 59. kohal. Eelmisel aastal oli meie positsioon 60., 2011. aastal olime 52. kohal, 2010. aastal 47. kohal, 2009. ja 2008. aastal 37. kohal, 2007. aastal 30. ja indeksi arvutamise esimesel, 2006. aastal olime 29. kohal. Meie naabritest on näiteks Läti 12. ja Leedu 28. kohal. Sealjuures on Läti ja Leedu koht viimasel viiel aastal paranenud, aga Eesti koht on valdavalt halvenenud. Esikohal selles tabelis on viiendat aastat järjest Island, järgnevad jällegi meie naabrid Soome, Norra ja Rootsi ning viiendal kohal on Filipiinid. Miks me ei ole selles tabelis eespool nagu lähinaabrid, vaid nimekirja keskel, Kirgiisia ja Venemaa läheduses? Üks põhjus on kindlasti naiste madal poliitiline osalus. Poliitilise alaindeksi kohaselt on Eesti 88. kohal. Vaadake, kui palju meil on naisi siin Riigikogus, kui palju on neid valitsuses, kui palju on naisi kohalike omavalitsuste volikogudes, valla- ja linnavalitsustes? Majanduselus osalemise poolest oleme alles 41. kohal. Üks indikaator selle näitaja juures on palgalõhe, mis on Eestis üks Euroopa suurimaid, tervelt 30%. Aga kui me mõtleme näiteks selle peale, kui palju on meil edukaid naisettevõtjaid ja suurtes ettevõtetes naisjuhte, siis on see ka omaette näitaja. Terviseala indeksi järgi oleme 34. kohal ning haridustasemelt 59. kohal.
Kolleegid võivad küsida, miks ma räägin siin sellest kõigest riigieelarve arutelu ajal, kuidas palga- ja laiemalt sooline lõhe puudutab riigieelarvet. Põhjus on väga lihtne. Riigieelarve on peamine instrument, mille kaudu jaotatakse ressursid sotsiaalsete rühmade vahel. Naised ja mehed on ühiskonna kaks kõige suuremat sotsiaalset rühma, kelle vajadusi, huve ja soove peab riigieelarvet koostades arvesse võtma. Meie rahalised ressursid on väga piiratud ja sellepärast on eriti oluline, et iga sent ja iga euro oleks kulutatud maksimaalselt efektiivselt. Väga suureks abiks on siinjuures soolise eelarvestamise meetodite kasutamine. Nagu on kirjas raamatus "Riigieelarve naistele ja meestele. Vajaduspõhine eelarvestamine avalikus sektoris", ei ole eelarved kunagi sooneutraalsed, vaid peegeldavad ja taastoodavad ühiskonna soolisi stereotüüpe ja võimujaotust. Tulenevalt naiste ja meeste erinevatest rollidest ja sotsiaalsest staatusest on eelarveotsustel naistele ja meestele erinev mõju. Sootundliku eelarvestamise abil saab kindlaks teha, kuidas jagunevad avalikud ressursid naiste ja meeste vahel. Valdkondades, kus meeste ja naiste vajadused on erinevad, peab ka rahaliste vahendite eraldamine olema erinev ehk vastama vajadustele. Kui eelarvevahendite jaotuse tulemusena sooline ebavõrdsus suureneb, siis tuleb vahendite jaotust kohandada nii, et riigieelarve edendaks soolist võrdõiguslikkust. Mitmed projektid ja uuringud nii välismaal kui ka meil Eestis tõestavad, et soolise eelarvestamise printsiipidega arvestamine nii riigi kui ka kohalikul tasandil on toonud kogukonnale selget kasu haridus- ja tervishoiuvaldkonnas, pere- ja tööelu ühitamisel kui ka paljudes teistes eluvaldkondades.
Soolise eelarvestamisega hakati tegelema juba 1990. aastatel ning nüüdseks on selle teema kohta ilmunud piisavalt empiirilist ja teoreetilist materjali. Ka eesti keeles ilmus 2011. aastal raamat, mida ma juba mainisin, ja selle kohta on korraldatud koolitusi. Ma usun, et päris paljud riiklike institutsioonide ametnikud on juba kursis soolise eelarvestamise printsiipide ja metoodikaga. Niisiis eeldus, et riigieelarve ja kohalike omavalitsuste eelarved oleksid rohkem naiste- ja meestesõbralikud, on olemas. Ei ole aga ühte vajalikku komponenti, ei ole poliitilist tahet. Kui me riigieelarvet esimest korda siin saalis menetlesime, siis ma küsisin härra rahandusministrilt, kas tema ministeerium on eelarve koostamisel lähtunud ka sootundliku eelarvestamise põhimõtetest. Vastuseks sain: "Ilmselgelt on meil paremaid võimalusi sooteadlikkust suurendada kui eelarvet sellest lähtudes koostada." Seni kuni poliitiline eliit ei hakka tundma huvi soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise vastu, ei hakka meil asjad liikuma, ei tule rohkem naisi poliitikasse, ei vähene palgalõhe, ei hakka rohkem lapsi sündima, sest teatavasti seal, kus naiste eneseteostuse võimalused on suuremad ja on rohkem võimalusi töö- ja pereelu ühitada, sünnib ka rohkem lapsi. See tähendab seda, et tõenäoliselt on Eesti ka järgmisel aastal Maailma Majandusfoorumi raportis heal juhul samal kohal, aga võib-olla langeme veelgi allapoole.
Lõpetuseks kutsun üles kõiki erakondi rohkem mõtlema naiste ja meeste võrdõiguslikkusele, sest see ei ole mingi marginaalne teema teiste, suurte ja tähtsate ühiskonnateemade kõrval. Sugude võrdõiguslikkus on läbiv põhimõte, mis nõuab arvestamist kõikides valdkondades ja ka riigieelarves. Ma loodan, et ehk järgmisel aastal hakkavad eelarve tegijad kas või projektipõhiselt rakendama sootundlikku eelarvestamist. Aitäh!

Aitäh! Palun, Jaak Allik! Kas soovite kaheksa minutit! Kaheksa minutit.

Lugupeetud proua istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Peatun üldhariduse rahastamisel 2014. aasta eelarves. Oleme lugenud, et õpetajate miinimumpalk tõuseb järgmisel aastal 715 eurolt 800-ni ning sellega seoses õpetaja keskmine palk 960 euroni, mis tähendaks 11,2%-list palgatõusu. Paraku on meile esitatud projektis kohalikele omavalitsustele määratud haridustoetuse kasv aga vaid 4,7%. Selles sisalduva õpetajate palgatoetuse kasvuks on ministri sõnade kohaselt ette nähtud 8,2 miljonit ehk 5,1%. Ülejäänud 6,1% peaksid koolid ja omavalitsused leidma sisemistest reservidest ehk nagu minister kultuurikomisjonis otsekoheselt väljendus: õpetajate palk on väike, sest õpetajaid on liiga palju, koole on liiga palju ja omavalitsused panevad haridustoetusest raha mujale. Samas rääkis ta ka sellest, et kahe lugemise vahepeal loodetakse omavalitsustele toetuseks raha juurde saada, omavalitsustelt võetakse mõningaid kohustusi vähemaks ja riik hakkab neid n-ö otse rahastama. Minu hämmastuseks on meile esitatud parandustega võetud küll tõesti mõned kohustused omavalitsustelt ära, kokku 2,7 miljoni euro ulatuses, kuid seda raha pole jäetud õpetajate palgatoetuseks, vaid see on suunatud sihtotstarbeliselt ümber, vähendades omavalitsuste haridustoetusi veelgi 2,7 miljoni euro ulatuses. Seega on uuel aastal planeeritud omavalitsustele haridustoetuse kasvuks vaid 3,3%, mille abil tõsta palka 11,2% tundub üsna muinasjutuline.
Jutt sellest, et omavalitsused on suunanud haridustoetust ka mujale kui haridusse, pole ühegi faktiga kinnitust leidnud. Kindlasti on haridustoetust kasutatud peale õpetajate palkade ka näiteks tugispetsialistide töö eest tasumiseks, koolitöötajatele koondamisraha maksmiseks, olümpiaadide korraldamiseks jne, kuid siiski ainult hariduskuludeks ning Vabariigi Valitsuse määrusega antud loa alusel. Praegu peaksid need hädavajalikud kulutused tulema puhtalt omavalitsuse omast eelarvest, mis tähendab, et need omavalitsused, kes seni õpetajatele palgalisa maksid, seda järgmisel aastal enam teha ei saa. Kus seda aga pole suudetud teha, seal hakatakse nüüd lammutama juba välja kujunema hakanud tugispetsialistide süsteemi.
Mis puutub juttu, et palgaraha saab leida õpetajate ja koolide arvu vähendamise teel, siis kõige selgemalt näitab tegelikku olukorda riigikoolide rahastamine, kus eelarve kasvuks on planeeritud 8,3% ja uuel aastal tuleb veel kaks riigikooli juurde. Nende koolide puhul pole ilmselt alust rääkida koolide sulgemisest ega õpetajate arvu vähendamisest. Milliste reservide arvel saavad riigikoolid tõsta palka 11,2%, jääb müstiliseks. Praegu kooskõlastamisel olev valitsuse määrus, mis kehtestab hariduskulude jaotamise tingimused ja korra, näitab muidugi ühe võimaliku tee kätte ning sätestab klassi arvestuslikuks täitumuseks põhikoolis 24 ja gümnaasiumis 32 õpilast senise arvestusliku 17 õpilase asemel. Haridusminister ütles "Foorumi" saates ka otse välja, et kui on valida õpetaja palga ja klassi suuruse vahel, siis valib tema kõhklematult õpetaja palga. See valik on sama tark, kui anda lapsele valida, kas ema või isa. Kõik haridusuuringud on kinnitanud, et õpilaste akadeemiline edukus on vahetus ja otseses sõltuvuses õpetaja kvalifikatsioonist ja õpilaste arvust õpetaja kohta. Nende kahe asja omavahel vastandamine või ühe arvel teise parandamine ei anna vähimatki positiivset tulemust.
Vastates esmaspäevases infotunnis küsimustele, rõhutas haridusminister korduvalt, et klassi suuruses on regionaalse koefitsiendi abil tekitatud erisused 1,0 kuni 1,95. Jah, põhikooli osas küll, kuid määruse projekti järgi ei tule mingeidki regionaalseid erinevusi gümnaasiumide osas. See tähendab, et alla 96 õpilasega gümnaasiumidele peavad vallad hakkama oma eelarvest raha andma ka õpetajate palkadeks, tugiteenuste eest tasumiseks ja hoone ülalpidamiseks – kuludeks, mis riigigümnaasiumides on täielikult riigi kanda. Sellega soovitakse luua süsteem täistsükli koolide gümnaasiumiosade kägistamiseks meie väikelinnades ja maa-asulates. Gümnaasiumihariduse finantsiliselt ebavõrdne kohtlemine riigi poolt on minu arvates ebamoraalne ja kooli- ning vallajuhtidele ei oska muud soovitada, kui et nad veel 1,5 aastat püüaksid vastu pidada.
On loomulik, et nii linnade liit kui maaomavalitsuste liit on otsustanud jätta nimetatud määruse kooskõlastamata. Haridusminister ja Riigikogu koalitsioonisaadikud võiksid mõista, et asi pole ju selles, kas eelarves pakutud üldhariduse rahastamise maht ja mudel meeldivad Mailis Repsile või Jaak Allikule. Asi on selles, et selles peituva demagoogia ning ka ohtlikkuse kogu meie haridusmaastikule on läbi näinud peale omavalitsusliitude ka haridustöötajate ühendused.
Tsiteerin esmaspäevases Postimehes avaldatud kahe parteitu koolijuhi arvamust "Koolide rahastamise segane mäng": "Järjest rohkem hakkab tunduma, et tegu on üldsuse tahtliku eksitamisega à la "näete, riik annab raha rohkem kui piisavalt, aga need pagana omavalitsused või koolijuhid ei raatsi kohe kuidagi seda õpetajatele maksta"." Ja nii see tõesti on. Asjale krooniks võisime eile lugeda IRL-i pressiteatest, kuidas kõik õpetajate tööülesanded peavad Kaia Iva sõnul mahtuma 35 astronoomilise tunni sisse ja koolijuht vastutab, et õpetajal oleks selle aja sees võimalik valmistada tunnid ette, need ära anda ja ka kirjalikud tööd ära parandada. Lubage küsida, kuidas ja millega koolijuht vastutab. Kas hakkab ise õpetajate eest vihikuid parandama või maksab oma taskust peale? Lisan veel, et ka klassijuhatamistasu, käesoleval aastal 74 eurot kuus, on järgmisel aastal õpetajate palga sisse arvestatud. Nii et tänastel klassijuhatajatel pole küll mingit tegelikku palgatõusu oodata.
Õpetajate miinimumpalga tõusust on saanud ministri jaoks omamoodi püha lehm või vabadussammas. Ma olen kindel, et minister saab sihikindla inimesena selle tõstmisega hakkama, aga õpetajat ei huvita mitte eelarves olev arv, vaid tema rahakotti sama töö ja sama koormuse eest tulev raha. Siin on aga protsendid ja summad juba täiesti teistsugused.
Olukorras, kus hariduse eelarve osakaal riigieelarves on aasta-aastalt vähenenud – 2009. aasta 7,1%-lt 2014. aasta 6,4%-le – ning kus hariduskulud suurenevad 2014. aasta eelarves 3,77% võrra, samal ajal kui eelarve kogumaht kasvab 4,9%, on pentsik küsida, kust leida raha õpetajate palkadeks. Asi on eelarve prioriteetides, milleks haridus praegu kindlasti pole.
Õpetajate 5%-line palgatõus omavalitsuse koolides tähendab praegu 8,2 miljonit eurot, 15%-line palgatõusu oleks umbes 20 miljonit eurot. Eile koalitsiooni poolt otsustatud ametiautode käibemaksusoodustuse lõpetamise idee eelarvest väljaviskamine tekitab sinna 20-miljonilise augu. Selle augu tekitamine ja peatne täitmine ei osutu mingiks probleemiks. Siit järeldub, et täpselt samuti oleks võinud leida 20 miljonit õpetajate palkadeks, kui vaid soovi oleks. Kust veel võiks raha leida, seda on sotsiaaldemokraadid oma parandusettepanekutes näidanud kõigil viimastel aastatel. Osutan kas või ainult sellele, et poolega maksutulust, mis läheb korstnasse tulumaksu kavandatava alandamisega 1% võrra, mis härra Sesteri täna siit puldist öeldud sõnade kohaselt on 70 miljonit krooni, võiks õpetajate palka tõsta 30%. Ilmselt peab aga selliste otsuste langetamiseks olema häda veel suurem ja õpetajate protest veelgi tugevam. Ma arvan, et meie silmad seda veel näevad. Tänan tähelepanu eest!

Palun kõnepulti kolleeg Kalev Kallo! Kaheksa minutit, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Oleme järjekordselt arutamas riigi elus aasta kõige tähtsamat seaduseelnõu, milleks on 2014. aasta riigieelarve seaduse eelnõu. Kahjuks kaasnevad ka selle eelnõu menetlemise protsessiga kõik äraspidised kaasnähud, mis on meile tuttavad juba aastaid ja aastaid. Jälle laekus koos riigieelarve seaduse eelnõuga terve hulk eelnõusid, mis nagu varasematelgi kordadel halvendavad ettevõtluskeskkonda, pannes ettevõtjatele lisakoormisi või vähendades nende tulusid. Seekord on mindud sõiduautode kallale. Eesti Maksumaksjate Liidu vanemjurist Martin Huberg on oma sellekohase artikli pealkirjastanud väga tabavalt: "Kuidas koalitsioon tahab kehtestada automaksu, mis ei ole automaks". Loomulikult on täiendavad tulud, mis asjaomase eelnõu seaduseks saamise korral peaksid riigieelarvesse laekuma, riigi 2014. aasta eelarve eelnõusse juba sisse arvestatud, olles kindel, et küll Riigikogu sellele kummitempli alla lööb.
Meenutades aga siin saalis alles möödunud nädalal toimunud arutelusid, kus oli jutuks, et valitsus on Riigikoguga kooskõlastamata, läbiarutamisest rääkimata, paigutanud ja ümber paigutanud sadu ja sadu miljoneid eurosid, tekib küsimus, miks me üldse eelarve eelnõu siin saalis arutame ja tekitame endale illusiooni, et me tõesti midagi otsustame. Tegelikult teeb valitsus pärast nii, nagu ta heaks arvab, ja paigutab raha sinna, kuhu heaks arvab. Seda kinnitab ka eelarve järjest väiksem läbipaistvus. Asjakohasele küsimusele vastates ütles ju rahandusminister Jürgen Ligi, et otsused oli tarvis kiiresti teha, Riigikogus arutades oleksite asja, pehmelt väljendudes, tuksi keeranud.
Tulles aga tagasi riigieelarve eelnõu ja sellega kaasnevate teiste eelnõude juurde, mis on nagu kirbud koeraga kaasas, jääb mulje, et meie rahandusministri juhitavas ministeeriumis puudub igasugune oskus näha ette ja planeerida rohkem kui kuus kuud ette. Pannakse lihtsalt kulud kokku, ja kui ilmneb, et tulusid jääb puudu, siis kirjutatakse kiiruga mingi eelnõu, millega saab ausalt maksumaksjalt täiendavalt raha välja pigistada. Viimastel aastatel on pidevalt ohvriks ettevõtlus. Selle ilmekaks tõenduseks on rida eelarve seletuskirjast: "Seevastu suurenevad finantstulud 2013. aasta suveprognoosiga võrreldes 38,2 miljoni euro võrra eelkõige omanikutulude suurenemise tõttu." Nagu maast leitud raha! Suveprognoos näitas üht võimalust, aga ennäe, sügiseks sai selgeks, et riigile kuuluvates ettevõtetes on dividendideks kõvasti raha üle jäänud. Kusjuures tuleb rõhutada, et see on ainult täiendav summa, ega suveprognoosiga planeeritud summa ju ka väikeste killast ei olnud. Hämmastav küll, ühelt poolt räägime, et kriis ei ole veel päris möödas, näe, majanduskasv kujuneb sel aastal ka oodatust tunduvalt väiksemaks. Aga siis selgub, et riigiettevõtted on nagu säravad saared uduses kriisimeres, paari kuu pärast selgub, et veel 38 miljonit on vedelema jäänud. Selgus, et seda oli ka vähe, ja siis kirjutati kiiresti valmis eelnõu, mis puudutab sõiduautode ja jooksvate kuludega seotud sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramist ainult 50% võrra. Seda, et see kirjutati eelarveaugu täiteks valmis n-ö viimase ööga, kinnitab ka asjaolu, et seda ei räägitud läbi ühegi huvigrupi esindajaga. Tõenäoliselt mitte sellepärast, et kardeti, vaid sellepärast, et eelnõu lihtsalt varem ei olnud. Nüüd tuleb minister jällegi hurjutama, et isikliku sõiduautona kasutatava auto kulusid ei tohigi ettevõte kinni maksta, tuues näiteks terve rea Euroopa Liidu liikmesriike, kus see nii on. Siin tahaks küll kõva kuradi lendu lasta! Kui paljudes riikides nii on ja meie tahame ka nii teha, miks siis ei võinud see seaduseelnõu jõuda Riigikokku rahulikult, näiteks juba kevadel, enne suve, veebruaris või märtsis, aga mitte mõni päev pärast seda, kui oli üle antud riigieelarve seaduse eelnõu, kus muudatused on juba sisse arvestatud?
Võidakse küsida, mis ma sellest enam räägin, sest koalitsioon võttis ju väidetavalt selle eelnõu eile tagasi. Arvan, et seda enam peab sellest rääkima, sest just see toiming näitab, kui halvasti ja salaja see eelnõu oli ette valmistatud, isegi koalitsiooni fraktsioonide liikmed said aru, millise mõttetu jamaga on tegemist. Jääb ainult arusaamatuks, kuidas suutis rahandusminister valitsuse istungil kõigil kolleegidel silmad nii ära seebitada, et kõik jäid uskuma, et tegemist on hea eelnõuga, ja saatsid selle Riigikokku.
Samast seeriast on riigilõivuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga kavatsetakse tõsta Maanteeameti ja autoregistri toimingutega seotud riigilõivusid 5%. Siinjuures tahaks küll hüüatusega tsiteerida elavaid klassikuid: "Tule taevas appi!"
Möödunud aasta andmete põhjal ületas registritoimingute riigilõivudest laekuv raha kolmekordselt toimingute kulusid, vastavalt üle 24 miljoni euro ja veidi üle 8 miljoni euro. Ja nüüd räägib majandusminister komisjonis, et aeg on mööda läinud ja on olnud inflatsioon, seetõttu tuleb tõsta. Siia paneksin küll kolm hüüumärki! Kui nüüd veel lisada, et eelnimetatud eelnõu esimene lugemine oli alles eile ja riigieelarve seaduse eelnõu, kus neid täiendavaid tulusid, mis tulenevad eelmainitud seaduse jõustumisest, on juba arvestatud, loeme täna juba teist korda, siis paistab eelarve menetlemise protsessi absurdsus ikka väga ehedalt silma. Tekib küsimus, millal see lõpeb. Arvan, et lähema poolteise aasta jooksul ei lõpegi. Ja kui rahvas 2015. aastal teeb samad valikud, siis ei lõpe see niipea. Ka rahanduskomisjoni esimees rõhutas küsimustele vastates korduvalt, et valija otsustab ja praegu on valija andnud õiguse asju just nii otsustada, nagu seda teeb tänane koalitsioon. Nii et kõik on valija kätes: kui ta tahab, siis jätkub selline äraspidine ja absurdne eelarve kokkupanemine ja menetlemine samas vaimus veel väga kaua. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Palju on räägitud vanematest, kes ei saa oma lastele tagada isegi mitte ühte korralikku toidukorda päevas. Tõsi on kahjuks seegi, et meie valitsejate poolt palju kiidetud riigis elab üle 40 000 lapse vaesuses. Äsja avaldatud Riigikontrolli ülevaatest riigivara kasutamise ja säilimise kohta aastatel 2012 ja 2013 on välja toodud aspekt, et kuigi riigi arvepidamine on korras, ei tunneta paljud inimesed, kes elavad reaalsuses, mitte statistilise keskmise järgi elatavas elus, et nende elatustase oleks märgatavalt tõusnud. Igapäevase eluga toimetulek on läinud raskemaks. Eestis elab suhtelises vaesuses rohkem inimesi kui Euroopas keskmiselt. Peame tõdema, et Eesti hinnad on Euroopa keskmisele kiiresti järele jõudnud: 2012. aastal moodustasid need 80% Euroopa keskmisest, samal ajal oli Eesti elanike ostujõud 69% Euroopa Liidu 27 riigi keskmisest, mis oli paraku kehvem näitaja kui kriisieelne.
Kümme aastat on lapsetoetuse summa olnud sama. Vahepealsed aastad on vähendanud selle toetuse ostujõudu 19 eurolt 12 eurole. Samal ajal on riigieelarve kasvanud 2,6 korda. Abi vajavaid perekondi on kaks korda rohkem kui kriisieelsel ajal. Tõele näkku vaadates tuleb tõdeda, et Eesti lastetoetused on Euroopa ühed väikseimad. Tõsi, koalitsioon on püüdnud teha oma lastetoetuste reformi, aga seda saab pidada täielikult ebaõnnestunuks. Pere saab 9 eurot lisaraha vaid siis, kui ta iga kolme kuu tagant oma vaesust tõestab. Tagajärg on, et prognoositud 30 000 kasu saava lapse asemel on vajaduspõhist peretoetust makstud umbes 3000-le.
Nüüd merendusest. Eesti lippu kandev kaubalaevastik on aastatel 1992–2012 vähenenud üle 17 korra. 71-st laevast on järele jäänud neli. Ülejäänud Eesti reederid opereerivad välislipu all. Lätis on näitaja 25, Leedus 62, Soomes 42 kaubalaeva. Eesti riik on sellega seoses kaotanud vähemalt 2000 meremehe töökohta ja orienteerivalt 3600 töökohta maismaal koos vastavate maksulaekumistega. Peab ütlema, et riik on pigem halvendanud ettevõtlusvõimalusi merenduses. Tuletame kas või meelde tänavuses eelarves kajastuvaid liiga lühikese etteteatamise tähtajaga ja kordades tõstetud navigatsioonitasusid.
Eesti laevandussektori konkurentsivõime tugevdamiseks tuleks avada lisaks riiklikule põhiregistrile ka rahvusvaheline register, kus võivad laevu registreerida Euroopa Liidu laevaomanikud. Nende laevade haldamine võiks toimuda välismaal. Selleks on aga vaja teha põhimõttelised muudatused maksupoliitikas, alandada meremeeste palkadelt võetava sotsiaal- ja tulumaksu protsenti. Nii on toiminud kõik meie naaberriigid. See on üks põhjusi, miks teiste riikide lipu all sõidab kordades enam kaubalaevu. Soome riik on laevaomanikele isegi sadu miljoneid eurosid toetust maksnud.
Nüüd mereharidusest, mille finantseerimine on otseselt seotud järgmise aasta eelarvega. Tehnikaülikool ja mereakadeemia peavad ühinemisläbirääkimisi. Eelarves on selleks planeeritud mitte piisav summa – selle 900 000 euroga saab mereakadeemia õppejõudude palka tõsta, aga need jäävad ikkagi alla tehnikaülikooli palgataseme. Puudu on ka suurusjärgus 8 miljonit eurot, et järgmisteks aastateks investeeringuid teha. Sotsid tegid muudatusettepaneku eraldada veel 900 000 eurot, mis annaks TTÜ-le detsembris, kui otsustamiseks läheb, kindla signaali, et riik tuleb appi ja nad ei pea teiste planeeritud kulude arvelt mereakadeemia infrastruktuuri investeerima. Koalitsioon jättis meie ettepaneku arvestamata. Saate isegi aru, millise signaali see ühinejatele annab. Lahendus võiks olla ka riigile kuuluvate äriühingute kasumist mingi osa suunamine mereharidusse.
Palun kolm minutit lisaks!

Kolm minutit, palun!

Nüüd kohalike omavalitsuste temaatikast. Riigi ja kohalike omavalitsuste järgmise aasta eelarveläbirääkimisi iseloomustavad kõige paremini kolm sõna: ei saavutatud kokkulepet. Seda nii lõpp-protokolli osas tervikuna kui ka tasandusfondi, tulumaksuosa, koolilõuna, koolieelsete lasteasutuste õpetajate täienduskoolituse, õppekirjanduse toetuse, õpilaskodu kohatasu toetuse, koolitranspordi, kohalike teede jne tegevuste osas. Kui kokkulepet ei ole, on vastasseis.
KOV-ide tulud kasvavad märksa aeglasemalt kui riigi tulud. Seda näitab ilmekalt riigi ja kohalike omavalitsuste tulude juurdekasvu erinevus viimasel kümnel aastal: riigi tulud on võrreldes 2002. aastaga kasvanud 312%, omavalitsustel on tulude kasv olnud ainult 208%. Prognoosi kohaselt kasvab vahe veelgi: aastaks 2017 peaks riigi tulu 15 aastaga olema kasvanud 392% ehk ligi 400%, omavalitsuste tulu ainult 239%. Kahetsusväärne on ka see, et omavalitsuste osakaal SKT-s on aasta-aastalt vähenenud: 2012. aastaks kahanes see 8%-ni.
Võib öelda, et 2014. aasta riigieelarve kohaselt jätkavad kohalikud omavalitsused kriisieelse tulubaasiga. 2009. aasta veebruaris kärbiti kohalike omavalitsuste eelarvesse laekuvat tulumaksuosa 11,93%-lt 11,4%-le ning vähendati nõrgema tulubaasiga omavalitsuste tulude järeleaitamise summasid veidi üle 19 miljoni euro. Nüüd on valitsus võtnud suuna taastada enamikus eluvaldkondades kriisi ajal tehtud kärbete eelne olukord, omavalitsuste tulubaasi erakorralise kärpe suhtes seda otsust tehtud pole.
Me tegime selle eelnõuga seoses rea ettepanekuid, kuidas muuta kohalike omavalitsuste eelarvebaasi. Soovisime suurendada tasandusfondi 7 miljoni euro võrra, soovisime hariduskuludeks tasandusfondi suurendada veidi rohkem kui 11 miljoni euro võrra ja kohalike teede hoiuks soovisime juurde natuke üle 14 miljoni euro. Kõigile ettepanekutule on lakooniliselt taha kirjutatud kaks sõna: jätta arvestamata. Nii et kohalike omavalitsuste kogutulud olid kriisieelsel 2008. aastal 1,45 miljardit eurot, Rahandusministeeriumi prognoosi järgi on see summa järgmisel aastal 1,48 miljardit ehk siis kasv 2,3%. Samas on inflatsiooni tase Eestis olnud üks euroliidu riikide kõrgeimaid.
Nii et mis ma julgen öelda? Ma paneksin selle järgmise aasta eelarve nimeks "Nahk soe" eelarve. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Rein Randver!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Mina keskendun käesolevale eelarve eelnõule ja ka Eesti tulevikule. Alustan tsitaadiga arengufondi tänavusest mõtteraamatust, mida meile Riigikogus mõni aeg tagasi laiali jagati. Ettevõtja Krimeltest Jaan Puusaag ütleb selles: "Eesti edu või ebaedu võib mõõta lühemas perspektiivis erinevatel skaaladel, kuid pikemas vaates jääb ainult üks mõõdik – kas suudame säilitada oma rahvust ja kultuuri." Siia võib juurde panna, et me oleme jõudnud olukorda, kus ligi pooled Eesti omavalitsused, ligi pool Eestimaast on teatud kriteeriumite järgi otsustades ääremaastunud. Võib küsida, kas meie kohus, lugupeetud Riigikogu liikmed, on seda tendentsi peatada, muuta, aidata kaasa pöördele paremuse poole. Mina ütlen, et jah on.
Me oleme agarad kiruma, et väljarände tagajärjel tühjeneb maa noortest. Samas saame aru, et Eesti tulevik oleneb just praegu sündivatest lastest, sellest, missugusteks vaimu- ja tööinimesteks nad kasvavad. Me tahame, et tuleviku Eesti oleks oma tööstusega ja oma põllumajandussaadusi tootev riik, mitte alltarneid teostav odava tööjõuga maa. Vaid ise oma maad arendades saame kindlad olla, et elu meie riigis muutub paremaks. Kuidas me oma tuleviku inimesi kasvatame?
Sotsiaaldemokraadid tegid 2014. aasta riigieelarve muutmiseks väga palju ettepanekuid. Neist üks olulisimaid oli see, millega muudetaks peretoetuste regulatsiooni. Meie ettepanek on kolmekordistada esimese ja teise lapse toetust, viies selle 57,5 euroni kuus. See summa ei ole teab mis suur, aga see annaks noortele peredele positiivse signaali laste saamiseks, lisaks neile kindlustunnet, et nad saavad majanduslikus mõttes laste kasvatamisega hakkama. Riigieelarvele tähendaks see 50 miljonit eurot pooleks aastaks.
Ega meie noored pered ei lahku riigist järelemõtlematult. See on raske samm ja nõuab suuri ümberkorraldusi. Aga kui kuidagi teisiti ei saa, tuleb leppida paratamatusega, saata laps Soome kooli ja pere sissetulekute normaliseerimiseks ise samas töökohad otsida. Pole aga mingi ime, kui mõne algkoolilapse ema töötab Soomes ja isa Rootsis. Reeglina on laps ema juures, aga kokkusaamised, mis varem toimusid Eestis, jäävad sellisel juhul hoopis harvemaks ja laps muutub isale aina võõramaks. Paljud lapsevanemad ei märka või ei suuda võidelda selle vastu, et laps istub aina rohkem arvuti ees ja veedab niimoodi oma vaba aega. Mis teha, kui vanematel pole raha, et saata ta sportima või huviringi!
Me tegime ettepaneku anda uuest eelarvest iga lapse jaoks huviringitoetust, kokku võtaks see eelarvest veidi alla 10 miljoni euro aastas. Praegu valitseb meil olukord, kus oleme varasemate aastate otsustega ennatlikult lõhkunud spordikoolide tegutsemise süsteemi. Nüüd räägime jälle sellest, et oma spordikool kuluks igas piirkonnas ära.
Huvialaringide teema puudutab suures osas ka kuultuuritöötajaid. Nendegi palk on siiamaani püsinud suhteliselt madal ja loodetud elevust kultuuriasutustes peale koolitunde ei ole. Sotsiaaldemokraadid on teinud ettepaneku tõsta ka kultuuritöötajate alampalka. Selleks on vaja napp miljon eurot, mis ei ole kogu eelarvega võrreldes sugugi üüratu summa. Ehk aga tuleb veidi kõrgema palga korral juurde entusiastlikke huviringide juhte ja elavneb laste kaasamine kultuuriasutuste tegevusse.
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit, palun!

Ka teistel erakondadel on oma visioone. Parima tulemuse saaks, kui siin saalis kõiki ettepanekuid üksipulgi kaalutaks ja leitaks võimalused ka nende elluviimiseks. Minu arust sisulisi debatte eelarve menetlemise ajal ei ole toimunud.
Loomulikult me näeme ette ka tulude juurdesaamise võimalusi, ja kui mõne ettepaneku elluviimiseks ei ole kohe võimalusi, siis tuleb mõelda, mida vähemalt lähitulevikus muuta saab. Kaugemas tulevikus peab meil olema võimalus öelda, et oleme kasvatanud uued põlvkonnad, kes on suutelised arendama kõrgel tasemel tööstust ja põllumajandust, ning et meie teenindussektori töötajad saavad hakkama arvutitel põhineva teenindusega. Ja mis olulisim: me peame saama öelda, et Eesti riik väärtustab meie lapsi majanduslikus mõttes nii palju, et nad ei pea end tundma tõrjutuna ei koolimajas ega tenniseväljakul. Edukat mõttevahetust! Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Väga austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! 2014. aasta eelarve arutelul sundis mind siia kõnetooli tulema eelkõige põllumeeste organisatsioonide pöördumine, millega on muidugi kursis kõik maaelukomisjoni liikmed. Üldiselt põllumeeste toetused järgmisel finantsperioodil Eesti riigieelarvet ei koorma – otsetoetusi eelarves lihtsalt ei ole. Kõik see jutt, et põllumeeste toetused kasvavad – unustage ära, see ei ole nii. Euroopa Komisjon lubas üleminekuaastal ehk järgmisel, 2014. aastal erandlikult maksta top-up'i ehk riigisisest toetust. Nagu me oleme korduvalt siin saalis kuulnud, saadi ülemkogu läbirääkimiste käigus Eestile juurde 56 miljonit eurot väiksemate otsetoetuste ja nende lähiaastatel vähenemise kompenseerimiseks. Muidugi läks see 56 miljonit tehnilis-poliitilistel põhjustel maaelu vahenditele ja top-up'i – 24 miljonit on see summa laias laastus – lihtsalt meie eelarves ei ole. Ei leitud võimalust seda sinna panna.
Kui lugeda OECD hinnangut, siis sõltub ettevõtete sissetulek Eestis riigi toetustest rohkem kui mujal, seda ka võrdluses teiste Euroopa Liidu riikide ettevõtetega. Põllumajandusorganisatsioonide esindajate väitel vähenevad aastatel 2015 ja 2016 suuremal osal aktiivsetel põllumajandustootjatel nii elatustaludest kui ka teistest tööd pakkuvatest ettevõtetest toetused 20–40%. Analüüsi põhjal kahanevad Eesti keskmise, umbes 1000-hektarise piimakarjatalu toetused 2015. aastal 42,7%. Teised aastad kogu perioodi vältel jäävad 30% tasemele võrreldes 2011. aastaga. Muidugi on Eesti põllumees ikka ebavõrdses seisus, kui võrrelda teiste Balti riikide põllumeestega. Palun räägime asjadest nii, nagu need on: Eesti põllumajandustoetused saavutavad Euroopa Liidu keskmise taseme alles finantsperioodi eelviimasel aastal. Seda muidugi praeguste arvestuste kohaselt.
Põllumajandusorganisatsioonid toovad ka väga õigesti välja põhjused. Üllatuslikult on Põllumajandusministeeriumil kava rakendada märksa kõrgemat toetusmäära esimesele 39 hektarile. See on küll raha lennukilt külvamine, mis võtab kogu otsetoetuste eelarvest ära 11,9%. Riigisiseste toetuste kadumine – need on siis näiteks piimalehma eritoetus ja põllukultuuride toetus – puudutab eriti piima- ja teraviljatootjaid. Nende kahe põhjuse kohta ütleb ka OECD uuring, et majandustulemusi mõjutab eelkõige ettevõtete suurus, mis on eriti oluline just taimekasvatus- ja piimasektoris. Loomulikult otsetoetuste pinna suurenemine, haritavate pindade suurenemine, mida saab kindlasti olema enam kui 950 000 hektarit. Siis mittepõllumajandusliku tegevuse oluliselt suurem rahastamine, kuigi põhjendatav on töötlev tööstus. Ma tahaksingi märkida, et väga oluline on, et riik toetab kogu tootmisahelat, alates põllult või laudast kuni tarbija lauani. Aga meie põllumajandusminister ei väärtusta tarbijat üldse ja sellepärast ei leia me eelarvest ka "Eesti toidu" projektile eraldatavat summat.
Ma palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit, palun!

Tootmisahela tarbijapoolega tegelikult üldse ei tegelda. Meil väheneb musta leiva ehk rukkileiva tarbimine. Me hakkame aina rohkem sööma saia, eriti meeldib see noortele. Hiljuti käisid maaelukomisjonis veisekasvatajad, kes kurtsid, et veiselihale ei ole Eestis korralikku turgu, ja samas kurdetakse, et pole lambaliha saada. Omamaise toidu turustamine on meil tegelikult paigast ära. Näiteks põllumajandusorganisatsioonid väidavad, et mahepõllumajandusliku tootmise toetamine ilma, et seda toodangut nõutaks, oleks suur viga.
Mind häirib ka see, et selle eelarve ridadest ei leia mitte kuskilt Kodukandi liikumise toetust. Riigikogul on selle organisatsiooniga olnud väga meeldiv koostöö. Seda võib tõestada ka proua Riigikogu spiiker, kes on minu teada ka parimate külade valimise patroon. Me oleme üks kord isegi korraldanud korjanduse Kodukandi heaks. Tegelikult see ei ole päris õige, need summad tuleks leida ikkagi riigieelarvest. Nii tugevat üle-eestilist organisatsiooni peaks riik toetama. Kui me maaelukomisjonis küsisime põllumajandusministrilt, kui palju selles eelarve eelnõus on Kodukandile ette nähtud, siis ta ütles kavalalt naeratades, et see raha on regionaalministri ridadel. Otsisime siis sealt, aga ei ole leidnud. Ma väga loodan, et koalitsioonisaadikud hindavad Kodukandi liikumist ja seda toetavad parlamendiliikmed leiavad võimaluse neile raha eraldada. Muidu on nii, et see palve jääbki kahe ministeeriumi vahele ja võib-olla isegi unustatakse ära. Riigikogu liikmed ei suudaks oma rahaga seda organisatsiooni piisavalt toetada, nii et kaks ministeeriumi ja Riigikogu koalitsioon peavad selle piinliku olukorra lahendama.
Ma tänan teid kuulamast ja head õhtu jätku!

Aitäh! Palun, kolleeg Priit Toobal!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Oma sõnavõtu alguses toon teile mõned näited elust enesest. Märtsikuus mõistis Harju Maakohus 940-eurose karistuse mehele, kes peksis kirvega autoklaasi puruks ja lõi juhile vastu pead. 19. aprillil tabasid keskkonnainspektorid Läänemaal kudemise ajal haugi püüdnud röövpüüdja, kellele saab määrata kuni 1200-eurose trahvi ning lisaks nõuda talt kahjutasu iga röövpüütud kala eest. 8. augustil määras politsei väärteo menetlemise korras rahatrahvi Pärnu Linnavalitsuse ametniku lauale seapea virutanud Niinale, kes polnud rahul sotsiaalametniku tööga. 16. augustil tabasid Lõuna Prefektuuri liikluspolitseinikud avaliku kiirusemõõtmise käigus Tallinna–Tartu–Luhamaa maantee 182. kilomeetril Tallinna poole kihutava mootorratturi, kelle kiiruseks fikseeris liikluspolitsei patrull 229 km/h. Juhi kontrollimisel selgus, et tal polnud ka juhiluba. Juba mõni tund hiljem määras Tartu Maakohus kihutanud ning lisaks ka juhtimisõiguseta Jaanile karistuseks 25 arestipäeva. 13. novembril määrati Kuressaare kohtumajas 480 euro suurune karistus Lümanda vallavolinikule, kes võltsis valimisel kandideerimise avaldust ja kandidaadi ankeeti.
Head kolleegid! Nagu te nendest näidetest aimu saite, käitutakse meie riigis seadusrikkujatega üsna resoluutselt. Nad saavad enamasti kopsaka rahatrahvi ja suurema rikkumise korral määratakse arest, rääkimata karistustest raskete kuritegude eest. Kuidas aga peaks käituma olukorras, kus lausa põhiseaduse rikkujaks ja kohtuotsuse eirajaks, kusjuures rikkumine on korduv ja tahtlik, on Eesti Vabariigi valitsus? Ma räägin nimelt Riigikohtu 2010. aasta 16. märtsi otsusest, mis kohustas riiki kehtestama alused, mille järgi saaks avalikule võimule pandud ülesanded jaotada riiklikeks ja omavalitsuslikeks ning määrata ka raha jaotamise vastavalt riigi ja omavalitsuse ülesannete täitmiseks. Seda otsust vaagis tollal Riigikohus enam kui 11 kuud. Riigikohus rõhutas, et valitsus on jätnud oma töö tegemata ja suurendanud tulubaasi omavalitsuste arvel – seda 2009. aastal tehtud kärbetega. Ka Riigikontroll on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et valitsus ei ole Riigikohtu ettekirjutusi täitnud. Riigikontroll viitas samale probleemile ka viimases meile esitatud aruandes. Lõpuks oleks aeg see seadusrikkumine lõpetada ning Riigikohtu otsus täita. Tegelikult on see ennekuulmatu, et tehakse nägu, justkui oleks kõik korras, ning ignoreeritakse tehtud ettekirjutusi.
Alustada võiks omavalitsusliitude ning nende esindusorganisatsioonidega kohtumisest ning vastastikuste ootuste läbiarutamisest. Vaja on välja tuua riiklikud ja kohalikud ülesanded ning ära jagada nende rahastus. Seda tuleb teha ausalt, mitte nii, et vallad ja linnad pakuvad teenust, aga riik jätab raha rõõmsalt enda taskusse. See võiks olla tõesti haldusreformi algus, millest kõik regionaalministrid räägivad, aga mida keegi tehtud ei saa.
Kokkuvõtteks: järjekordselt surub koalitsioon siin saalis riigieelarvet läbi, kuid Riigikohtu otsus on endiselt täitmata. Rikutakse seadust, Riigikohtu otsus on täitmata, ning mitte midagi ei juhtu! Mina ei ole kindlasti inimene, kes tahab, et kellelegi määratakse rahatrahv või veel vähem, et keegi vangi pannakse. Ma tahan, et olukord muutuks ja Riigikohtu otsus täidetaks. Aga mulle tundub, et karistuse määrajateks saavad 2015. aastal hoopis valijad, kes valivad riiki juhtima teised erakonnad. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Urve Palo!

Tere õhtust, head kolleegid! Lugupeetud proua eesistuja! Palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit, palun!

Eestis on pere esimesele ja teisele lapsele makstav toetus püsinud kümme aastat samal tasemel. Vajadus tõsta nappi, et mitte öelda naeruväärselt väikset 19-eurost lapsetoetust on juba pikki aastaid enam kui ilmne olnud. Seetõttu on sotsiaaldemokraadid viimaste aastate jooksul teinud parlamendis kolm korda lapsetoetuse kolmekordistamise ettepaneku. Paraku pole valitsuskoalitsioon meie eelnõusid tõsiselt võtnud ega astunud ka muid sisulisi samme. Kõlavad üksnes õõnsad loosungid sellest, kui olulised Eesti jaoks lastega pered on, kuid tegusid ei järgne. Räägitakse vajadusest anda lisahääl lapsevanematele ja kõik muu selline.
Kaks aastat tagasi valmis Sotsiaalministeeriumi juhtimisel laste ja perede arengukava, mis kritiseerib Eesti poliitika liigset sünnile orienteeritust ja toob esile universaalsete lapsetoetuste vajalikkuse. Muu hulgas öeldakse, et kuna pereelu ei alga ega lõpe lapse sünniga, pole üksnes sünnile ja väikelapseeale suunatud perepoliitika jätkusuutlik.
See, mil määral riik panustab laste ja perede heaolusse, kajastub varem või hiljem rahvastiku tervisenäitajates, haridusalases võimekuses, kuritegevuse tasemes ühiskonnas, tööhõives ja lõppkokkuvõttes majanduse käekäigus üleüldiselt. Euroopas läbiviidud uuringud kinnitavad, et laste vaesus on väiksem nendes riikides, kus on arvestatavad universaalsed peretoetused ning vanemaid toetavad teenused, sh teenused tööturul osalemiseks. Eelkõige pean ma silmas lasteaiakohti. Niisiis, Euroopa Komisjoni uuringute kohaselt on universaalne süsteem efektiivne laste vaesuse ärahoidmisel ja leevendamisel, seda eriti võttes arvesse Eesti sotsiaalse kaitse kulude madalamat taset võrreldes teiste Euroopa riikidega.
Sellele vaatamata räägib valitsuskoalitsioon üksnes vaesuses elavate perede laste piskust toetamisest, makstes circa 3000 lapsele kuus natuke üle 9 euro juurde. Selleks aga, et seda 9 euro suurust lisatoetust saada, peab pere kõigepealt vaesusesse langema. Ma küsin: miks küll üks valitsus oma elanikega, oma inimestega sedasi käitub?
Olen igati selle poolt, et riik ja omavalitsused peavad majandusraskustes peresid senisest märksa enam aitama. Kuid olen kindlameelselt selle vastu, et lapsetoetusi käsitatakse toimetulekusüsteemi osana. Kui tõesti soovitakse hädasolijaid aidata, siis võiks alustada sellest, et toimetulekutoetuse määramisel ei arvestataks tulu hulka ka pisikest 19-eurost lapsetoetust.
Sellesisulise seaduseelnõuga on sotsiaaldemokraadid tulnud Riigikogus viimaste aastate jooksul välja tervelt neljal korral. Kahjuks ei ole meie algatus paremerakondade heakskiitu pälvinud. Väidan, et lapsetoetuste järk-järgult vajaduspõhiseks muutmisega võtab Eesti valitsus eeskuju perepoliitikas läbikukkunud Lõuna-Euroopa riikidest, kus universaalsed lastetoetused on kas väga väikesed või puuduvad hoopiski ja rakendatakse eelkõige vajaduspõhise maksmise põhimõtet. Selle tagajärjel on juba mõnda aega näiteks Kreekas, Itaalias ja Hispaanias sündimus drastiliselt väike: ühe fertiilses eas naise kohta sünnib keskmiselt veidi üle ühe lapse. Siin pole ka midagi imestada. Kui riik alustab laste toetamist alles siis, kui pere on langenud alla vaesuspiiri, siis pigem jäetakse lapsed sünnitamata, kui et riskitakse vaesusesse langemisega.
Vastupidi käituvad aga meie lähiriigid põhjas, kus toetatakse kõiki lapsi. Soomes, Rootsis, Taanis ja Norras kehtib universaalne laste toetamise süsteem, mille puhul lähtutakse põhimõttest, et kõik lapsed on riigi jaoks võrdselt tähtsad ja et iga lapse kasvamisega on seotud kulud. Riik peab tegema kõik, et lastetoetuste maksmise ja lastele suunatud teenuste abil – lasteaiakohad, tasuta huviharidus ja spordiringid – ära hoida olukord, kus lastega pere satub vaesusesse ja on sunnitud taotlema vaesus- ehk siis toimetulekutoetust. Sellisele põhimõttele on need riigid toetunud juba aastakümneid ja tulemuseks on pea kaks korda suurem laste arv ühe naise kohta kui Lõuna-Euroopa riikides.
Meie rahandus- ja peaminister väidavad järjekindlalt, et kõigi laste kasvatamist toetavate meetmete kasutamine ja selleks raha eraldamine riigieelarvest on vastutustundetu ja viib riigi pankroti äärele. Aga Põhjamaadega ei ole seda juhtunud. Vastupidi, tegu on majanduse konkurentsivõimelt maailmas esikümnesse kuuluvate riikidega, riikidega, kus inimvarasse investeerimine on prioriteet. Sõnades me tahame Põhjamaade hulka kuuluda, aga tegudes triivime Lõuna-Euroopa suunas.
Praegu moodustavad lastele ja peredele suunatud toetused kõigest 0,6% riigi SKT-st. Meile eeskujuks olevad Põhjamaad on juba ammu aru saanud, et riigi tulevik ja edu sõltub järeltulevast põlvkonnast, nemad suunavad lastesse üle 3% SKT-st. Millal ometi Eesti riigi juhid sellest aru saavad ja asuvad lõpuks mitte sõnades, vaid ka tegudes lastesse panustama!? Mis keeles peab teiega rääkima, austatud koalitsioonisaadikud? Kus on teie mõistus ja tunded? Püsiv vastasseis ja jonn, kui jutt on lapsetoetuse suurendamisest, ning järkjärguline lapsetoetuse sidumine pere viletsusse vajumisega tähendab järgmist suurt sammu meie sündimuse ja Eesti rahva kestmise allakäigutrepil.
Kallid parlamendiliikmed! Teie käes on hoovad, et Eesti peredel ja riigil oleks tulevikku. Kasutage neid targalt, unustage hetkeks koalitsioonileping ja maailmavaade ning mõelge Eesti perede heaolu ja Eesti riigi jätkusuutliku tuleviku peale! Olen enam kui veendunud, et poliitilise tahte korral on võimalik juba järgmine aasta lapsetoetusi kolmekordistada. Tänan tähelepanu eest!

Palun nüüd, kolleeg Vladimir Velman! Kaheksa minutit, palun!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud koalitsioonisaadikud! Koalitsiooni saalis küll ei näe, ehk nad kuulavad meid kuskil mujal. Loomulikult on õige, et iga eelarve tegemine on võimaluste valik. Mina ütleks nii, et ainukene katteallikas igale ettepanekule on riigieelarve ise, st selle tulupool. Nüüd ongi huvitav vaadata, mismoodi valiku on praegune koalitsioon teinud. Ainuke asi, mis on kindlaks määratud, on 2% SKT-st kaitsekulutusteks. See on nagu aamen kirikus, sellest ei saa üle ega ümber. Kõik teised asjad ujuvad. Kui näiteks mingi summa sotsiaalsfääris kasvab ja kasvab, et vajadusi katta, siis muudes valdkondades võib raha vähemaks võtta.
On tuntud ütlus, et viimase 3000 aasta jooksul on inimese füüsilised võimed kasvanud väga vähe, samas kui tööviljakus on kasvanud mitu tuhat korda. Selge, et see on kasvanud tänu teaduse, tehnika ja kultuuri arengule. See, mis toimub meie haridussüsteemis, on hämmastav. Kuigi see sugugi kõikidele siin saalis ei meeldi, vaadakem meie lähinaabrit Soomet. On selge, miks seal üldse tekkis selline asi nagu Nokia. Soome on üks väheseid Euroopa riike, kus 1969. ja 1970. aastal suurendati hariduse rahastamist. Praegu võidavad Soome õppurid kõikidel maailma olümpiaadidel esimesi auhinnalisi kohti. Ekspertide hinnangul on sel riigil Euroopa parim majandussüsteem. Töö haridusvaldkonnas on prestiižne ja väga hästi tasustatav. Riigis on väga hästi paika pandud majandusharidus lasteaiast doktorantuurini, ja haridus on kõikidel tasanditel tasuta.
Väike riik, nagu meie Eesti riik on, saab teenida tulu ainult siis, kui tema tööviljakus on suur ja majandus teaduspõhine. Võtame sellised maad nagu Lõuna-Korea ja Singapur, kus on tänu sellele, et riik on pannud palju raha haridusse, saavutatud suurepäraseid tulemusi. Need riigid on praegu maailma konkurentsivõistluses esikümnes. Pole ime, et Soulis on iga neljas töötaja hariduselt füüsik – see on teada asi.
Kui meil väidetakse, et me ei saa siduda oma haridussüsteemi ja lastetoetust SKT-ga, tuleb meelde üks lause, mille mõte on, et sõdu ei võida kindralid, sõdu võidavad õpetajad. Haritud inimesed on parimad spetsialistid ka riigikaitse ja majanduse arendamisel.
Eesti riik ei väärtusta peresid, ei väärtusta lapsi. Raha, mis eraldatakse laste koolilõunaks, on samal tasemel mis mitu aastat tagasi. Lapsetoetus on juba kümme aastat olnud 19 eurot. Au see kõik meile ei tee. Et sellest surnud ringist välja pääseda, peame oma valikukriteeriume muutma. Me peame mõistma, et valides Eesti tulevikku, peame eelkõige mõtlema nendele lastele, nendele õpilastele ja nendele õpetajatele, kes meil praegu olemas on – nii kaua kui neid üldse on. Eelarve, mis meil täna laua peal on, jätkab koalitsiooniparteide poliitikat, mis Eestit hävingu poole viib. Aitäh!

Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Lugupeetud istungi juhataja! Armsad kolleegid! Kaarel Tarand on Sirbis nentinud, et Eesti valitsusel on tasakaalufetiš niivõrd vaimu pimestav, et sellele tuuakse ohvriks kõik, mis liigub ja hingab. Ometigi teab igaüks, kel on huvi olnud, et nn eelarve tasakaal on juba aastaid pettus ja näivus. Mida sellele lisaks ütelda? Ega palju ei olegi lisada. Tõsi, meie tulumaks on mõnede meelest toredalt väike. Aga mündil on ka teine, tume külg. Eesti käibemaks on suur. See tähendab, et raamatu või piima ost on kallis. Miljonärile mitte, aga miinimumpalga saajale küll.
Meie, sotsiaaldemokraadid, nägime 2011. aasta üldvalimiste programmis ette käibemaksu diferentseeritust. Pidasime õigeks kehtestada põhilistele toidukaupadele väiksema käibemaksu, et kesise sissetulekuga inimene või pere, kellel iga jumala sent on arvel, ei peaks seda vähest raha välja käima raske südamega ning isegi võid, piima ja juustu ostes veeretama näppude vahel iga senti ning lõppkokkuvõttes asendama piima veega.
Eestis on Viljandi linna jagu üksikvanemaid. Olgem otsekohesed, need on lõviosas naised. Meie ühiskond millegipärast sallib rongaisasid, keda on raske sundida andma oma mahajäetud naistele raha laste kasvatamiseks. Saan aru, et teen üldistuse, mille puhul on kindlasti erijuhtumeid. Ent kui võrrelda Eestit teiste Euroopa Liidu riikidega, siis isade sisuline kohustus kanda nii materiaalset kui moraalset hoolt oma laste kasvatamise eest on kaunis nõrk, et mitte öelda üsna olematu.
Kuidas riik sellises olukorras perepead ehk ema toetab? Juba kümme aastat ühe ja sellesama 19-eurose lapsetoetusega. Seda võib pidada lausa laste teotamiseks valitsuse poolt. Härrased, see ei aja naerma, nutma ajab! Muide, me oleme euroliidus üksikvanemate osakaalu poolest absoluutsed liidrid. Tänases Eesti Päevalehes kinnitab Stockholmi Ülikooli demograafiaprofessor Livia Oláh, et Rootsis on perepoliitika nurgakivi isade kaasamine laste kasvatamisse ja ka see on sündimust mõjutanud.
Kui siit edasi minna meie üksikemade sissetulekute juurde, siis see ei näi meie valitsusele kopika eest korda minevat. Kui siinsamas saalis kõlas küsimus eelarve koostamisel soolise aspekti silmas pidamise kohta, siis rahandusministri suhtumine oli üleolev, à la mis asi see veel on. Eesti paistab inimarengu seisukohalt silma suure ignorantsusega. Sotsiaalmõõde ehk inimkeeli inimene kui printsiip ei kajastu valitsuse tegevuses just ülemäära palju. Sedasama saab ütelda järgmise aasta riigieelarve kohta.
Ka Riigikontrolli aastaaruanne tõdeb juba selle tähtsa dokumendi sissejuhatuses täpselt sama. Tsiteerin: "Terviklikku ja süsteemset kava Eesti elu edendamiseks pole olnud." Kui riigikontrolör Riigikogus nädal tagasi meie ees ettekande tegi ja küsimustele vastas, siis küsisin härra Kariselt, kas saab käsitleda Euroopa Liidu majandus- ja rahandusliitu, mille osa on ju ka liikmesriik Eesti, ilma inimest ja tema heaolu silmas pidamata. Kas saab rääkida rahast ilma, et keskendutaks sellele, keda see püha loom raha teenib? Riigikontrolör vastas väga lakooniliselt: "Ei saa."
Me oleme Euroopa Liidu liikmesriik olnud üheksa ja pool aastat. Kui rahaasjades peetakse meid Brüsselis kukupaiks, siis sotsiaalküsimustes oleme 28 liikmesriigi hulgas alatasa punane latern või pidur – kuidas soovite. Euroopa Liidu sooline palgalõhe on keskmiselt 16%, Eestis on see näitaja liidu suurim ehk 28%. Eesti sügava soolise palgalõhe üks põhjusi on segregeeritud tööturg, st meie naised on koondunud teatud erialadele, teatud sektoritesse. Horisontaalne segregatsioon viitab sellele, et naised domineerivad teatud tegevusaladel ja paraku on nendel tegevusaladel keskmisest madalamad palgad. Näiteks kultuuri-, meditsiini- ja haridusvaldkonnas töötavad Eestis põhiliselt naised.
Palun kolm minutit lisaks!

Kolm minutit.

Statistikaameti järgi oli 2010. aastal hooldustöötajate keskmine tunnipalk 2,6 eurot. See oli enam kui kolmandiku võrra väiksem kui mootorsõidukite lukkseppade tunnipalk, mis oli 4,1 eurot. Seega, kui naised ja mehed koonduvad tööturul erinevatele tegevus- ja ametialadele, põhjustab see soolise palgalõhe ka sel juhul, kui sama töö eest makstakse kõigile täpselt sama palka.
Siinkohal vaadelgem, kuidas on kajastunud haridustöötajate meeleheide eelarve eelnõus, kust me näeme eraldisi õpetajate palkadeks. Mäletatavasti avaldasid meie enamasti naissoost õpetajad meelt siinsamas Riigikogu ees. Muide, ka õpetajate hulgas on palju üksikvanemaid. Valitsusel jagus oidu, et pisut olukorda leevendada. Nagu rahanduskomisjoni esimees mõni tund tagasi ütles: seda tehti vastavalt majanduslikele võimalustele. See paraku tähendab, et õpetajapalga probleem pole saanud lahendust, nagu ühele väärikale demokraatlikule õigusriigile kohane.
Mul oli ülimalt piinlik olla tunnistajaks Sven Sesteri sõnadele täna siin Riigikogu saalis, kui ta rahanduskomisjoni esimehena küsimustele vastates kiitis, kuidas haridusminister võitleb õpetajate palkade eest. Kui see on võitlus, siis hüüataks tõesti peaministri kombel: tule taevas appi!
Sotsiaaldemokraadid on teinud palju parandusettepanekuid, millest põhiline on lapsetoetuse kolmekordistamine. Kõike eespool öeldut arvestades teatan täie veendumusega, et mina oma häält valitsuse koostatud 2014. aasta riigieelarvele ei anna. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Ma palun igaks juhuks kolm minutit juurde!

Kaheksa minutit, loomulikult.

Aitäh, proua juhataja! Head kolleegid ja lugupeetud koalitsiooni esindaja!

Mina olen ka saalis!

Vabandust! Lugupeetud koalitsiooni esindajad! Kõigepealt õiendan ära ühe küsimuse, mille ma rahanduskomisjoni esimeest küsitledes juba esile tõin. Nimelt, juba mitu aastat järjest olen ma riigieelarve esimesel lugemisel avastanud sellise huvitava asja, et Maksu- ja Tolliameti personalikulude rubriigis seisab kas null või miinus. Ja kui ma sellele olen tähelepanu pööranud, siis teiseks lugemiseks on sinna alati tekkinud mingi summa. Seetõttu on mul tõsine mure, mida ma proovisin täna ka rahanduskomisjoni esimehele väljendada, ning see on, et Maksu- ja Tolliametil on meie riigi maksuaukude vähendamisel väga oluline roll, aga tema arendamine ja jõu tugevdamine käib kuidagi longates.
Härra Sester küll rääkis, et maksuaukudega võideldakse kavalate seaduste abil, mis on väga hea, kuid tuleb arvestada, et seadusi viivad ellu ikkagi inimesed. Ka kõige harilikuma salakauba vastu, mille äri võtab riigilt kümneid miljoneid eurosid, ei aita ükski seadus, isegi kui see seadus on Berliini müüri sarnane. Seetõttu ma arvan, et rahanduskomisjon võiks tulevikus palju sisulisemat huvi tunda selle vastu, kuidas käib MTA rahastamine kaugemas perspektiivis, ja arvestada sellega, et tegu on ikkagi jõuametkonnaga, kelle tegevus toob meie kidurasse eelarvesse otsest lisa. Usun, et iga sellesse ametkonda investeeritud euro tuleb mitmekordselt tagasi. Ühesõnaga, ikkagi jõuame jälle inimese juurde – ka Maksu- ja Tolliametis teeb põhitöö ära inimene, mitte seadus. Seadus on vahend.
Rääkides suhtumisest inimestesse, jõuan lastetoetuste juurde. Sain täna rahanduskomisjoni esimehe sõnavõtust ja vastustest aru, et koalitsiooni poliitika kohaselt peaks inimese toetamine, kui ta siia ilma tuleb ja siit ilmast lahkub, olema vajaduspõhine. Elus püsimine olenegu igaühe personaalsetest võimetest. Tekib küsimus, kas selline poliitika on ikka jätkusuutlik. Raske on uskuda, eriti kui viimase kümne aasta kõige sisulisem mõjude analüüs ehk rahvaloendus näitab vastupidist. Mulle tundub, et me riigina liigume ummiku poole.
Me saame küll rääkida sellest, et tööhõive on võrreldes masuajaga paranenud, kardame aga otsa vaadata tõsiasjale, et suuresti on olukorra paranemise näitajate taga töövõimeliste inimeste arvu vähenemine. Kõige pessimistlikumad prognoosid, mida meediast tänagi lugeda sai, näitavad seda, et viiekümnendateks aastateks on meie rahvaarv vähenenud miljonini ja ma ei usu, et selle miljoni sees on tööealiste ja mittetööealiste inimeste arvu suhe parem kui praegu. Pigem on arvud süngemad.
Kui pragmaatiliselt mõelda, siis me ju teame, et igas normaalses tulevikku vaatavas ja optimistlikus ettevõtmises proovitakse turgutada eelkõige valdkonda, mis kõige enam lonkab, kuid ilma milleta ei ole edasine eksistents siiski võimalik. Riigi puhul on selleks kindlasti järeltulev põlvkond ehk lapsed. Meil otsitakse praegu midagi, mis annaks meie riigile hea kiirenduse. Mida suurema toe garanteeriks riik lastele, seda suurem on selle kiirenduse andvate laste arv ja seda võimsam see kiirendus on.
Mis aga teeb valitsev koalitsioon? Kõike täpselt vastupidi nagu kamikaze, kes viib sihikindlalt ellu enesetappu nõudva missiooni. Huvialaringide raha tõmmati eelarvest maha, sest see ei ole prioriteet. Seega laste arendamine ei ole prioriteet. Kümme aastat muutumatut lapsetoetust ja soovimatus seda ka edaspidi suurendada on samuti tõend, et lapsed ei ole prioriteet ka siis mitte, kui võtta asja väga pragmaatiliselt ja anda endale aru, et meie lapsed on tulevased maksumaksjad ja majanduse edendajad.
Jah, peab tõdema, et peale ebameeldivaid skandaale mõni aeg tagasi ruttas valitsus Reformierakonna eestvedamisel läbi viima lastetoetuste reformi, käies välja vajaduspõhise peretoetuse. Ent kuhu me oleme sellega jõudnud? Plaanitud ligi 30 000 lapsest jõuab see kümme korda väiksema arvuni, natuke rohkem kui 3000 lapseni. Ja selle saamiseks peavad inimesed ennast alandavalt vaeseks tunnistama. Valitsuse silmis on lastetoetused muutunud vaestetoetusteks, see ei ole pere lisaraha, millega saaks lapsele pakkuda täiendavaid arenguvõimalusi ja panustada seeläbi ka riigi tulevasse majandusse. Kordan, et huvialaringide tegevust valitsus ei toeta. Kuid arvestage, et lapsed ei ole pimedad ega tummad, uskuge mind, ka nende suhtumine oma riiki muutub selliseks, nagu riik suhtub nendesse. Erinevus on selles, et riik ei saa kuhugi ära jalutada, aga lapsed suureks kasvades saavad.
Head kolleegid! Eesseisev öötöö ei ole mitte suunatud koalitsiooni kiusamisele mingi ühe kitsa valdkonna probleemiga, nagu seda on lastetoetused. Eesmärk on demokraatlik võitlus meie riigi tuleviku nimel, võitlus nende inimeste eest, kes on juba Eestis sündinud või sünnivad lähiajal ning kellelt me ootame seda, et nad meie riiki tulevikus üleval peaksid, vananevat ühiskonda toetaksid. Ja mis veelgi tähtsam, nad peavad ellu viima meie suure unistuse ja pöörama Eesti rahvaarvu taas kasvusuunale.
Lapsed ei sünni siia ilma mitte vajaduspõhiselt, nad sünnivad armastusest. Me seisame selle eest, et meie inimesed armastaksid oma riiki samuti mitte vajaduspõhiselt, vaid siiralt ja südamest. Aga enne, kui ma lahkun siit puldist, tahan siiski öelda, et ma jään ikkagi optimistlikuks. Peaminister on küll öelnud, et tema ei suurenda lapsetoetuse summat, seda 19 eurot kunagi, mina aga usun meie sotsiaalkomisjoni juhti Margus Tsahknat, kes on kinnitanud, et lapsetoetus kasvab juba 2015. aastal.
Mõlemad on lausa prohvetlikud ütlused. Ansip teab, et aastal 2015 ei ole ta enam peaminister, ja Tsahkna teab, et sama koalitsioon peale aastat 2015 enam ei jätka. See teadmine annab jõudu ka ööistungiks. Üks lisamõte veel. Meie rahanduskomisjoni esimees ütles, et koalitsiooni eesmärk ei ole mitte pakkuda kala, vaid õnge. Küsin selle peale säärase filosoofilise küsimuse: mis selle vajaduspõhise õngega teha on või mis sellest kasu on, kui õnge saaja seisab keset suurt ja lõputut kõrbe? Aitäh!

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Proua eesistuja! Austatud kolleegid! Nagu kolleegid, püstitan ka mina teemasid, mis on väga olulised kohalike omavalitsuste jaoks. Neist on juba korduvalt räägitud ka eelarve teisel lugemisel kõlanud sõnavõttudes. Esiteks, kohalikud teed. Ma ei hakka praegu rääkima teedest, mis kuuluvad kohaliku omavalitsuse infrastruktuuri ja on vajalikud kohaliku elu eksisteerimiseks. Ma räägin teedest, mis on rahvusvahelise, üleriigilise ja piirkondliku tähtsusega, aga jäävad kohaliku omavalitsuse piiridesse. Toon näiteks Narva. Läbi kesklinna läheb Euroopa–Eesti–Venemaa magistraal. On arusaadav, et seda kasutavad võimsad veokid ning suured liini- ja turismibussid. Kasutusel on ka teised linnatänavad, mille kaudu saab sõita piiripunkti või bussijaama. Mitu korda on kasvanud ka läbisõitvate sõiduautode tekitatav koormus ja on arusaadav, et need tänavad amortiseeruvad palju kiiremini kui muud tänavad. Linnavalitsus peab need korras hoidma, aga ressurssi ei jätku, sest teed lagunevad kiiresti, koormus aina suureneb. Teistele tänavatele ka ei jätku raha, sest see kulub magistraalide peale – eelkõige on ju vaja tähtsamad teed korras hoida. Ma ei räägi praegu sõidumugavusest või esteetikast, ma räägin ka turvalisusest, sest võib tekkida probleeme kiirabi, politsei ja päästemasinate juurdepääsuga konkreetsetesse kohtadesse. Me püstitasime järjekordselt kohaliku omavalitsuse teede finantseerimise küsimuse, aga siiani ei ole suudetud riigi ja kohalike omavalitsuste ülesandeid selles küsimuses balanssi viia. Väga kahju! Ka tuleva aasta riigieelarve ei lahenda seda probleemi ja omavalitsused peavad edaspidigi oma õlgadel kandma mitte ainult kohaliku infrastruktuuri tänavate korrashoidu, vaid hoolitsema ka rahvusvahelise, üleriigilise või piirkondliku tähtsusega teede eest.
Teine küsimus on koolitoit – selle hind ja võimaldamine ka gümnaasiumiastmes. Hinnast on juba palju räägitud ja ma ei hakka seda kordama. Aga jälle ei ole see valdkond riigieelarvest toetust leidnud. On väga kurb, et poliitikutele meeldib rääkida noortest ja sellest, kuidas nad hoolitsevad nende tervise eest, aga tegelikkuses on olukord selline – toon jälle näiteks Narva –, et väga paljude perede sissetulek on üliväike. Minu kolleegid juba rääkisid laste vaesusest väga kirglikult. Enamik peresid ei ole võimelised oma lastele igapäevast toidurahagi kaasa andma ja tuleb välja, et noored ootavad, kas koolisööklas jääb midagi üle. Nad seisavad ja ootavad. Ma ei räägi sellest, kui piinlik see on – eks nad on sellega vist juba harjunud. Võimalused muul moel kõht täis saada on ka piiratud. Vaheaeg on lühike ja kui kellelgi ongi raha midagi muud osta, siis nad seda lihtsalt ei jõua, sest esmalt teenindatakse õpetajaid ja alles pärast neid õpilasi. Lastel tekivad tõesti suured probleemid, sageli tuleb tundi hilineda. On muidugi üks väljapääs: nad võivad võtta kodunt kaasa võileiva, jogurti või veel midagi, aga see ei ole soe toit.
Ma palun lisaaega!

Palun, kolm minutit!

Gümnaasiumiastmes tuleb koolis olla keskmiselt kaheksa-üheksa tundi, mõnikord ka rohkem. Muidugi on küsimus, kuidas saab noor inimene sel ajal normaalselt süüa. Selles olukorras võib lahendus olla ainult organiseeritud koolitoit ja riigipoolne toetus, kui me tõesti soovime oma noorte tervise eest hoolitseda. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti riigil on pea 70 kehtivat üleriigilist arengukava, -programmi ja -strateegiat. Neist 19 on heaks kiidetud Riigikogus ja ülejäänud valitsuses. Aga kas järjekordset riigieelarvet ette valmistades keegi ikka nendelt arengudokumentidelt vähemalt tolmu ära pühib? Tundub, et ei.
2013. aasta riigieelarve eelnõu seletuskirjas viidatakse vaid paaril korral mõnele arengukavale, enamikku pole peetud mainimise ja tõenäoliselt ka arvestamise vääriliseks. Ometi on need arengukavad kunagi koostanud valdkondade parimad asjatundjad kõigi kolme sektori esindajate osavõtul. See on äärmiselt lugupidamatu tegijate vastu ja lausa kuritegelik riigi vastu. Kellel on vaja sellist raamatukogu, kus on riiulite viisi arengukavasid, mida keegi ei loe!? Oleks minu teha, ma paneks Riigikantseleis sellele toale sildi "Saja strateegia surnuaed".
Ma möönan, et mõned neist arengukavadest vajavad aktualiseerimist. Mõned on oma aja nägu – suurema osa mahust võtab kõigi ja kõige olnu kirumine ning arengumõõde avatakse viimastel lehekülgedel. Aga enamik neid arengukavasid ja strateegiaid on oma olemuselt ühiskondlikud kokkulepped konkreetses valdkonnas, kusjuures oma sõna on öelnud valdkonna parimad asjatundjad kodumaalt, lisaks väliseksperdid ja eri sektorite esindajad.
Lisaks kõigele on riik kulutanud nende arengudokumentide koostamisele väga palju raha. Kes on sellises protsessis osalenud, teavad, et mõne arengukava tegemine kestab aastaid. Töö käigus vaieldakse palju, minnakse riidu, lepitakse ära ja lõpuks lepitakse kokku. Pärast seda on asjaosalistel õigustatud ootus, et nüüd hakkab elu edenema, aga tühjagi. Olenemata sellest, kas arengukava on heaks kiidetud Riigikogus või valitsuses, on see dokument riigieelarve tegemise ajaks juba sinna "saja strateegia surnuaeda" rännanud.
Side riigieelarve ja kehtivate arengudokumentide vahel tuleb taastada. Riigieelarve eelnõu seletuskirja formaati tuleb muuta nii, et iga ministeeriumi seletuskiri algab teavitusega, et valdkonnas kehtivad sellised arengukavad ja neist lähtudes tuleb teha vaat sellised kulud või tunnistada ausalt, et rahapuuduse tõttu jäävad teatud kulud tegemata. Kui sidet riigieelarve ja arengukavade vahel ei taastata, on igasugune jutt arengu planeerimisest siin saalis üks suur silmakirjalikkus.
Veel häirib teadus- ja arendustegevuse mõiste devalveerimine ning üleekspluateerimine riigieelarve eelnõu seletuskirjas. Seda kasutatakse seal nii tihti nagu lorilaulu refrääni. Teadus- ja arendustegevus on ohtrasõnaliselt kuulutatud prioriteediks, aga kui palju konkreetne ministeerium selleks kulutab, ei ole võimalik riigieelarve seaduse eelnõust välja lugeda. Nii ei saanud ma teada ei rahandusministri ega rahanduskomisjoni esimehe käest, kui palju näiteks Põllumajandusministeerium teadus- ja arendustegevuseks kulutab.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ridadel suurenevad riigilõivud peamiselt tänu Maanteeameti liiklusregistri toimingute kallinemisele, mis toob järgmisel aastal sisse circa 3,5 miljonit eurot. Nii kaugenetakse järjest põhimõttest, et riigilõivud peavad olema kulupõhised. Veel eile proovis minister Parts meile maha müüa kliendisõbralikke e-teenuseid, kasseerides selle eest ARK-i büroode külastajatelt senisest 651 000 eurot rohkem sisse. Piltlikult öeldes proovis minister Parts meile maha müüa rubla viiskümmend maksvaid teenuseid 100 euro eest.
Rääkides veel MKM-i valitsemisalast, teeb valvsaks OÜ-le Väinamere Liinid eraldatava ühistranspordi dotatsiooni vähenemine 474 000 euro võrra. Loogiliselt peaks sellele järgnema kas reiside arvu vähenemine saartega ühenduse pidamisel või piletihinna tõus. Selgust riigieelarve arutelu pole andnud. Nii rahandusminister kui ka komisjoni esimees on vastuse võlgu jäänud. Ja mis siin rääkida järgmise aasta eelarvest, kui ka tänavusse eelarvesse plaanitud 600 000 eurot eesmärgiga tihendada graafikuid on siiani kasutusele võtmata. Vastust küsimusele, miks nii, lihtsalt ei anta.
Postiseadusest tulenevalt toetatakse riigieelarvest perioodiliste väljaannete kojukannet maapiirkondades. Nagu tänavu, plaanitakse ka järgmiseks aastaks selleks otstarbeks 1,278 miljonit eurot. Vaatamata circa 30 miljoni euro suurusele kvartalikasumile plaanib Eesti Post selle teenuse hinda järgmisel aastal siiski 3,4% tõsta. Hinnatõus jääb maakonnalehtede ja nende tellijate kanda. Riik ei pea võimalikuks hinnatõusu kompenseerimises osaleda. Meie sellekohast muudatusettepanekut rahanduskomisjonis ei toetatud.
Järgmise aasta eelarve eelnõu senine menetlemine on jätnud väga haleda mulje. Rahandusminister rääkis vähe ega öelnud midagi. Rahanduskomisjoni esimees rääkis palju, aga ei öelnud ka midagi. Tahaks ära näha aja, kus ka riigieelarve koostatakse vajadustepõhiselt. Täna laudadel olev riigieelarve eelnõu ei ole toetamist väärt. Aitäh!

Suur tänu! Annan sõna kolleeg Valeri Korbile. Kaheksa minutit, palun!

Head kolleegid! Pärast eelnõu esimest lugemist rääkisin mõne kohaliku omavalitsuse juhiga. Ma leian, et me tõesti pöörame aastast aastasse riigieelarve arutamisel tähelepanu kohaliku omavalitsuse tulubaasile ja räägime Euroopa kohaliku omavalitsuse hartal põhineva tulubaasi kindlustamisest, et tagada omavalitsustele seaduste alusel pandud ülesannete täitmiseks vajalik tulubaas ning võimaldada teha kohaliku arengukava täitmiseks vajalikud investeeringud ja garanteerida omavalitsuste jätkusuutlik areng. Aga kahjuks peame konstateerima, et 2014. aasta riigieelarves ei ole järjekordselt ette nähtud raha kohalike omavalitsuste finantsautonoomia suurendamiseks, partnerluse arendamiseks ja omavalitsuste koostöö tihendamiseks. Kohaliku omavalitsuse tulumaksuosa on 2013. aastal 11,57%, 2014. aastal see kasvab ainult 0,03%. Tasandusfond suureneb vaid 616 300 euro võrra. Samas ei ole arvestatud, et loodusvarade ressursimaksu saavate omavalitsuste tulubaas väheneb ja neil tekib vajadus saada tasandusfondist toetust.
Arvestades asjaolu, et 2014. aastalgi elektri hind tõuseb ja see tingib ka kõigi teiste teenuste kallinemise, samuti suureneb 11% palga alammäär, peaks kohaliku omavalitsuse tulubaasi suurendama kavandatust tunduvalt rohkem. Käisin ja uurisin oma lemmiku Kohtla-Järve eelarvet. Arvud näitavad, et palga alammäära kasv 11% nõuab Kohtla-Järve Linnavalitsuse hallatavate asutuste kõikide töötajate palga tõstmiseks vähemalt 10% linnavalitsuselt 1,5 miljonit eurot lisaraha. See tuleb suunata personalikulude katteks. Tulumaksu laekumine kasvab Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt 8,4%, mis toob Kohtla-Järve linna eelarvesse 1,4 miljonit eurot täiendavaid summasid. Seega jäävad katmata suuremad elektri- ja soojamajanduse kulud, rääkimata arendamiseks vajalikust rahast.
Peab ütlema, et kohalikele omavalitsustele laekuv saastetasu on aastast aastasse vähenenud ja selle kompenseerimiseks ei ole riigieelarve eelnõus vahendeid ette nähtud. 2014. aasta riigieelarves väheneb ka kohalike teede hoiu toetus 4,5%. Peame ebaõiglaseks olukorda, kus kohalikud teed moodustavad 40% Eesti teede kogupikkusest, kuid riiklikust teederahast läheb sinna vaid 10%. Tegelikult on nende korrashoiuks raha vaja topelt nii palju, kui 2013. aastal eraldatud. Teame, et Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni ettepanek oli suurendada kohalike teede toetust 56 miljoni võrra.
Edasi. 2014. aasta riigieelarve üldhariduse valdkonna kontekstis on oluline see, et minister Aaviksoo lubas tõsta õpetajate palka – sellest on siin saalis räägitud juba pikalt. Minister lubas, et õpetajate alampalk tõuseb 715 eurolt 800 euroni kuus, see tähendab palgatõusu 12%. Riigieelarvest võime aga lugeda midagi muud: õpetajate palgatõusuks on plaanitud ainult 5,1%. Ka OECD haridusülevaates seisab, et erinevalt Euroopa teistest maadest ei ole Eesti riigieelarves hariduskuludeks minevat osa suurendatud.
Kui haridusse ei ole raha piisavalt juurde tulnud, siis mille arvel õpetajate palk tõuseb? Selle palgatõusu tagamiseks tõstetakse hariduses raha ümber ning suurendatakse kohaliku omavalitsuse kohustusi. Praeguses palgatõususkeemis väheneb õpetajate koolitusraha osakaal 1%-ni, kaob koolide remondiraha ning igasugune toetus huvitegevuseks koolis. Edaspidi eraldab riik raha vaid õpetajate palgaks, õpikute soetamiseks ja koolilõuna toetuseks. Lisaks ei ole riigieelarves ette nähtud mingit toetust kooli tugispetsialistide palgarahaks, samuti on ebamõistlikult väikesed eraldised direktori ja õppealajuhataja palkadeks. Ent ka see kokkuhoid ei anna võimalust maksta õpetajatele lubatud 800 euro suurust alampalka.
Nii muudetakse kogu rahastamise alust: koolipõhine rahastamine muutub kohaliku omavalitsuse põhiseks rahastamiseks. Siin saalis on palju räägitud kohalike omavalitsuste murelapsest, milleks on muidugi koolilõuna. Ka 2014. aastal jäävad eraldised koolilõunaks samale tasemele nagu juba mitu aastat, kuigi toiduainete hinnad on tunduvalt tõusnud. Sellest on palju räägitud. Toiduraha vaid 0,78 eurot päevas ei võimalda pakkuda õpilastele kvaliteetset toitu. Meie arvates peaks see summa olema vähemalt 1 euro.
Kahjuks ei saa me eelnõu niisugusel kujul, nagu see on esitatud, toetada. Aitäh!

Palun, kolleeg Inara Luigas! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kellele ei meeldiks rikkus, kes ei tahaks olla rikas – vist enamik tahaks. Sellist küsitlust pole küll Eestis tehtud ja ilmselt ei tehtagi – pole ju vajagi. Ent rikkuse puhul on alati üks häda: üks miljon on ikka puudu. Rikkust defineeritakse erinevalt. Paljud arvavad, et rikkus tähendab pangakontol olevat suurt rahasummat. Paljud aga arvavad, et kes selliselt mõtleb, on kõrgelt pea peale kukkunud. Rikkus ei tähenda vaid suurt hulka raha, ütlevad nad, tegelikuks rikkuseks saab pidada vaid  lapsi – oma lapsi ja lihtsalt lapsi, kõiki lapsi. Mida rohkem lapsi peres, seda rikkam pere. Mida rohkem lapsi riigis, seda rikkam riik. Laste rohkus riigis räägib väga väärtusliku kapitali olemasolust, imelise inimkapitali olemasolust. Kas meie riigis on seda piisavalt? Kas me seda väärtust oskame ka hoida?
Lasterohke rikas riik tähendab seda, et valitsus on pika aja jooksul midagi väga olulist teinud selleks, et väikesi inimesi oleks palju. Valitsus on sel juhul lapsi ilmselgelt prioriteediks pidanud ning loonud neile arenemiseks palju võimalusi, tagades neile kohustuste kõrval ka õigused. Laste kasvukeskkond on turvaline, vastavalt vajadusele jagatakse peretoetusi ja on ka muud tugisüsteemid, et abistada hätta sattunuid.
Kas see kõik käib ka Eesti kohta? Eestis on selline kapital olemas. Ning sellise kapitali olemasolu on eriline väärtus, sest sellisest kapitalist sõltub meie riigi edasi kestmine. Iga väiksemgi toetus lastele, iga väiksemgi abi peredele leiab tunnustust ja tänu. Samas on asju, mida valitsus pole suutnud või tahtnud meie riigis teha. Püüeldes riigi jätkusuutlikkuse poole, pole lapsi prioriteediks peetud. Kuidas ikkagi on juhtunud, et 1. jaanuaril täitub kümme aastat sellest, kui viimast korda läks riik appi lastega peredele ja suurendas esimese lapse toetust? Kuidas on juhtunud, et peaminister manitseb rahvast kuulekusele ja kinnitab, et 19 euro suurune toetus ei olegi väike? Kuidas on juhtunud, et rõõmuhõisete ja tunnustuse asemel peame silmi peitma ja kõrvale vaatama, kui tänaval lasterohket peret näeme?
Midagi on riigi ülesehituses viltu läinud. Täna riigieelarvet menetledes on tunne, et oleme leidnud katteallikad väga paljudele teisejärgulistele kuluartiklitele, kuid meie tulevikuartiklile, meie lastele, katet pole – tuludest pole jätkunud. Kõik lapsed on riigi jaoks tähtsad. Lapsed pole valed arvud matemaatikatehetes, mis saab viltu mineku korral kustutuskummiga lihtsalt maha nühkida, et ilusamad ja õiged numbrid asemele kirjutada. Lapsed sünnivad ja jäävad meie kõrvale. Selleks et oleks tagatud natukenegi tõhusam tugi, peab lapsetoetust suurendama. Praegune 19-eurone lapsetoetus on olemasolevate hindade juures olematu. Lapsetoetuse tõstmine kolmekordsele tasemele on olnud sotsiaaldemokraatide ammune soov ja tahe. Täna siin toimuv on selle kinnituseks. Riigieelarvet tuleb ja saab muuta selle võrra, et see kataks lapsetoetuse kasvu, mis polegi kogu eelarvet silmas pidades suur: vaid 100 miljonit eurot.
Paljud Euroopa riigid toetavad lapsi. Toetatakse erinevalt – nii rahaliselt, maksusoodustuste või tasuta teenuste pakkumise kaudu. Enamikus Euroopa riikides moodustavad otsesed rahalised toetused perepoliitika kogukuludest suurima osa. Ajalooliselt ongi peretoetuste maksmise põhieesmärk olnud laste vaesust vähendada või nende vaesusesse langemist ära hoida.
Aina kiduramaks muutuvate majandusnäitajate juures saab kinnitust tõsiasi, et see valitsus meid viie rikkaima riigi hulka ei vii. Paljude näitajate osas oleme hoopis kukkunud viie viimase hulka, seda ka lastetoetuste arvestuses. Peaminister Ansip on kunagi öelnud, et selline lastetoetuste süsteem pole efektiivne ja see võrdub raha lennukilt külvamisega, sest paljudele pole seda raha vaja. Ometi emapalka seadustades külvati maksumaksja raha just sinna õuele, kus seda niigi oli.
Kõige rohkem teebki meie riigis muret just lastega perede vaesus. Vaesus on eriti terav probleem laste puhul, sest vaesuses elavatel lastel puuduvad võimalused enda olukorra muutmiseks midagi ette võtta. Nad sõltuvad täiskasvanutest. Eesti riigis elab ligi viiendik lastest suhtelises vaesuses: üle 45 000 poisi ja tüdruku.
Riigis pole ka välja kujunenud süsteemset lastekaitset ja laste järelevalvet, laste hoolekannet. Laste hoolekanne ja lastekaitse on Eestis peaasjalikult omavalitsuste korraldada. Riigikontrolli tehtud analüüs kinnitas, et lastekaitsetöö korraldus omavalitsustes ei anna kindlust, et abi jõuab lapseni õigel ajal, et probleeme suudetakse ära hoida. Laste hoolekandes ongi riik mängureegleid seadustades olnud Riigikontrolli arvates liialt kasin. Omavalitsused ei suuda laste heaolu eest maksimaalselt seista, kuna omavalitsustel on see valdkond suurel määral alarahastatud. Nii pole alust loota, et tagajärgedega tegelemise asemel nihkub rõhuasetus probleemide ärahoidmisele.
Lonkab ka kogu riigi valitsemissüsteem. OECD raport, mis koostati paar aastat tagasi, sisaldas Eesti riigi põhjalikku analüüsi. Rõhuasetus oli keskvalitsuse toimimisel ja avalike teenuste kvaliteedi tagamisel omavalitsuste tasandil. Märgiti, et kaugemas perspektiivis peab riik arvestama demograafilisest olukorrast põhjustatud muutustega. Võttes arvesse, et riigil läheb vaja konkurentsivõimelist ja haritud elanikkonda, tuleb alustada olukorra parandamist juba praegu. Sotsiaaldemokraatide ettepanek kolmekordistada lapsetoetust on tõsine samm selles suunas. Aitäh!

Tänan! Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Ma kardan, et ma pean ka paluma kolm minutit lisaaega.

Muidugi, kolm minutit, palun!

Kuigi tõenäoliselt sellest ei piisa, et kõikide teemadega, millest tahaks rääkida, ühele poole jõuaks.

Rohkem ei anta.

Sellest on kahju! Aga ma üritan sellega hakkama saada ja keskendun kõige olulisemale.
Rahandusminister on selle seaduseelnõu kohta – praegu see ju on veel eelnõu – öelnud, et tegu on kõige parema eelarve eelnõuga, mis on viimasel ajal koostatud. Sellega ei saa kahjuks kuidagi nõustuda. Ühtpidi ei saa nõustuda sisulistel põhjustel, aga tõe kriteerium on praktika ning tuleb tõdeda, et ka vormiliselt on sellel eelnõul väga palju puudusi. Ennekõike pean silmas väga kiirustades tehtud seadusmuudatusi, mis peaksid tulubaasi suurendama, aga mille elluviimine on vägagi raskendatud põhjusel, et eelnõu ei ole kooskõlastatud eri huvigruppidega, nagu vastavalt heale seadusloome tavale oleks pidanud tegema.
Juhtus nii, et opositsioonisaadikud ei pidanud olema need, kes ütleksid, et käibemaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muudatused, mis puudutasid sõiduautosid, on sisult praak. Seda tunnistas lausa koalitsioon, tunnistasid Reformierakonna ja IRL-i esindajad. Nüüd on nii minister kui ka Riigikogu päris huvitava olukorra ees, kus tuleb hakata otsima täiendavaid tuluallikaid. Kõige veidramad olid tuluallikad, mida IRL ja Reformierakond omalt poolt välja pakkusid, ehk ilma igasuguse analüüsita riigivara müügi suurendamine ja riigiettevõtete dividenditulu kasvatamine. Teisisõnu on tegu katteallikatega, millesse rahandusega kokku puutuvad inimesed, sh rahandusminister, üsna kriitiliselt suhtunud on. Nii ei ole ka vormilises mõttes tegu hea eelnõuga.
Kui sisu edasi lahata, siis võinuks ette lugeda eelmise aasta kõne, ja olnuks täiesti aktuaalne. Ei saaks vist keegi öelda, et see ei käi tänavuse seaduseelnõu kohta. Nimelt, probleemid, mis meie ühiskonnas valitsevad, on jäänud ka selles eelnõus tähelepanuta, nii et neid võiks Eestis lausa struktuurseteks nimetada. Kui selle piiratud aja jooksul mõnele neist keskenduda, siis vahest üks oluline teema, mis on eelmisest aastast edasi kandunud, on õpetajate palga teema. Valitsus eesotsas haridusministriga deklareerib, et õpetajate positsioon ühiskonnas peaks märksa paranema. Samas suudetakse hariduse haldusalas leida pelgalt 5% rohkem raha selleks, et kohalikud omavalitsused saaksid õpetajatele paremat palka maksta. Tõsi küll, 12% suurendatakse õpetajate palga alammäära, mis praktikas tähendab, et kuna raha antakse 5% rohkem, alammäär aga kasvab 12%, siis suurem osa õpetajaid peab leppima isegi väiksema palgatõusuga kui 5%. Samal ajal prognoosib Rahandusministeerium, et järgmisel aastal tõuseb keskmine palk Eestis üle 6%. Lähtuvalt loogikast tuleb seega ütelda, et õpetajate positsioon ühiskonnas mitte ei parane, vaid rahalises mõttes halveneb. Ning see on väga tõsine probleem. Seetõttu on sotsiaaldemokraadid teinud ka muudatusettepaneku, mille järgi peaks õpetajate palk tõusma kaks korda kiiremini kui keskmine palk ehk siis 12%.
Räägin selle piiratud aja jooksul veel lastetoetustest, mis on kahtlemata sotsiaaldemokraatidele kõige hingelähedasem teema. Kahjuks pole asjade areng meie hinge kosutanud, vaid suisa vastupidi. Nimelt, nagu siin saalis on juba korduvalt mainitud: kümme aastat on esimese ja teise lapse toetus Eestis sama püsinud. Vahepeal on toimunud suur hinnatõus, vahepeal on tõusnud palgad. Selle 2004. aastal kehtestatud 19 euro ostujõud aga, kui võrrelda seda toidukorvi hinnaga, on kahanenud 12 euroni, sest vahepeal on toiduained ca 40% kallinenud. Ka 2004. aastal ei olnud see teab mis suur summa, aga nüüd saab selle eest endale lubada veel märksa vähem. Tundub, et vähemalt üks koalitsioonipartneritest on endale teadvustanud, et teema on aktuaalne. Läbi on viidud n-ö toimetulekutoetuse reform. Paraku meenutab see sisulise reformi asemel mitte kõige õnnestunumat PR-projekti, mis ehk võiks isegi mõnes turundusõpikus oma koha leida. Kehtestati vajaduspõhine peretoetus, kusjuures 9 euro saamiseks peab inimene oma toimetulematust tõendama. Kui efektiivne see on olnud? Kõige parem on seda mõõta toetuse saajate arvuga: kui eeldati, et vajaduspõhist peretoetust võiks kasutada ca 30 000 peret, siis tegelikult on seda toetust taotlenud ja saanud pelgalt kümnendik sellest. Võib öelda, et see reform ja PR-projekt on igas mõttes läbi kukkunud.
Öeldakse, et lastetoetuse suurendamine on kulukas. See vastab tõele, lapsetoetuse kolmekordistamisel on täiesti arvestatav hinnasilt juures. Samas ei saa öelda, et selle abinõu kulukus on põhjus, miks seda tehtud ei ole. Nimelt, sellesama kümne aasta jooksul on riigieelarve maht rohkem kui 2,5-kordistunud, ja nii korraliku kasvu juures ei ole leitud ühtegi krooni ega eurot, et lapsetoetust suurendada! Pole vähimatki alust väita, et see samm on jäänud pelgalt raha taha, pigem on küsimus tahtmises. Kui me võrdleksime lapsetoetuse kolmekordistamiseks vaja minevat summat Eesti SKT-ga, siis moodustaks see SKT-st pelgalt 0,5%. Siin on vahepeal leitud raha tunduvalt suuremateks kulutusteks. Seetõttu on sotsiaaldemokraadid teinud riigieelarve eelnõu kohta muudatusettepaneku tõsta lapsetoetus kolmekordseks. See maksaks järgmisel aastal 50 miljonit eurot ja selleks on meil välja pakkuda ka katteallikas: tuluosa, mis ületab 14 000 eurot aastas, võiks maksustada 26%-ga. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Lugupeetud juhataja, vahest ma jään lobisema. Palun lisaaega!

Kindlasti! Lobiseda on tore.

Head kolleegid! Vanarahvatarkus on, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Nii ka mina tulin rahanduskomisjonile ja meie eelarve tegijatele appi ning esitasin riigieelarve muutmiseks hea mitu ettepanekut. Neist kahest ma siit puldist teile ka räägin, nimelt muudatusettepanekutest nr 248 ja 249. Need puudutavad vabatahtlikku päästet. Mul oli hea meel viibida möödunud nädala neljapäeval pidulikul sündmusel: Rõngus avati tuletõrjedepoo, mille meeskonda kuuluvad vabatahtlikud. 20 meest olid rõõmsate nägudega, võtsid uksel kõiki vastu, meeleolu oli ülev. Samas seisis garaažinurgas nende parim, 1970. aastate teisest poolest pärit pritsiauto Volvo, mis on aastaid tagasi saadud Soome ametivendadelt.
Sealt Rõngust koduse Rõuge poole sõites otsustasin vaadata ka tee peale jäävaid vabatahtlike pritsimeeste depoosid. Mis pilt mulle avanes? Sangaste – 30 meest, parim löögirusikas ZIL-131, mille mootor oli just paar kuud tagasi kokku jooksnud, väljalaskeaasta 1983. Edasi, Antsla vallas Tsooru pritsimehed – kaks vana Nõukogude autot oma kodugaraažis, väga halvas seisus, aga siiski töökorras. Rõuge pritsimehed – 1974. aastal välja lastud vana Scania, mis saadud sõprusvallast Soomes, ja ZIL-131 väljalaskeaastaga 1989.
Head sõbrad, see on meie Eesti vabatahtlike päästevõimekus! Samasugust pilti sain ma suvel näha ka vabatahtlike kokkutulekul Nelijärvel ja Aegviidus, kus paraadil olnud autode keskmine väljalaskeaeg oli 1970. aastate teine pool.
Küllap me kõik oleme seda meelt, et meie vabatahtlikud on väärt uusi kaitseriideid, head tehnikat, uut varustust. Nad teevad ju sama tööd mida kutselised. Nad teevad oma tööd sama hästi, aga peavad seda tegema vana ja amortiseerunud varustusega, mille ülalpidamine on tihti kallim kui päris uutel masinatel. Sellepärast ju Päästeamet ja Siseministeerium kõike vabatahtlikele üle annavadki, sest neil endal on seda kallis ülal pidada.
Eestis on 105 vabatahtlikku päästekomandot, nendesse on koondunud 1400 meest ja naist. Eestis on ka 30 merepääste meeskonda ca 200 inimesega. Maapääste meeskondade jaoks plaanib Päästeamet järgmise aasta eelarves, mida me täna menetleme, 50 000 eurot autode hooldamiseks, see on alla 500 euro ühe komando kohta.
Head sõbrad! Kui meie läheme autoga teenindusse, siis mis on tavaliselt ühekordse teeninduse arve? Pritsiautole saab eraldatud raha eest osta ainult 1,2 rehvi aastas. Rõuge komando autode all on 16 rehvi, õlivahetuse ja muu hoolduse vajadusest ma ei räägigi. Kaitseriietuse muretsemiseks plaanib ministeerium eraldada 123 000 eurot, see on pisut üle 1000 euro komando kohta aastas. Aga 1000 euro eest ei saa isegi ühte uut kaitseriietuse komplekti. Nii ongi, et meie depoodes ripuvad riidevarnades Soomest, Rootsist ja Norrast saadud vanad rõivad, millega meie mehed ja naised peavad sündmuskohale minema. Sellest tingituna saigi esitatud riigieelarve muudatusettepanek eraldada miljon eurot Päästeameti arvele, et vabatahtlikele saaks soetada uue kaitseriietuse ja uue tehnika. Me ei saa selles valdkonnas, mida me ju prioriteetseks peame, rääkida paariprotsendilisest või 10%-lisest tõusust, sest neli-viis aastat tagasi me alustasime päris nullist. Nii väike tõus ei rahulda vajadusi. On väga vaja hoida päästjate motivatsiooni, et nad tahaksid vabatahtlikult seda rasket tööd teha, ja ma julgen kinnitada, et korralik varustus on asi, mis meeste ja naiste motivatsiooni suurendaks.
Paraku võib öelda, et vabatahtlikud päästjad on üksi jäetud. Aastal 2010 kogunesid Riigikogu konverentsisaali üle Eesti vabatahtlikud päästjad ja asutasid oma katusorganisatsiooni, vabatahtliku päästeliidu. Sellele aitasid kaasa nii Päästeamet kui ka Siseministeerium, aga kahjuks tuleb tunnistada, et kõik need aastad kuni tänase päevani ei ole ministeerium suutnud oma eelarvest leida seda piskut 100 000 eurot, mida oleks selle katusorganisatsiooni finantseerimiseks vaja, et nende tegevuskulud katta. Samas me kõik teame, et just Päästeliit on see, kes motiveerib üle riigi looma uusi päästekomandosid, motiveerib inimesi sinna astuma ning korraldab nendele koolitusi, kohtumisi ja iga-aastaseid üle-eestilisi kokkutulekuid. See on tähtis ja vajalik töö ning me peame selleks riigieelarvest raha leidma.
Head sõbrad! Meil täna laudadel olevas riigieelarve eelnõus on väga palju probleeme, millele paljud teist on ka tähelepanu juhtinud. Palun teid mitte jätta tähelepanuta seda nii tähtsat valdkonda, nagu on vabatahtlik pääste! Teen teile, head ametikaaslased, ettepaneku toetada riigieelarve eelnõu muudatusettepanekuid nr 249 ja 248. See tagaks vabatahtlike päästjate pikaajalise tegutsemise nendes komandodes. Aitäh!

Tänan! Palun, kolleeg Urbo Vaarmann!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma olen pea kaks nädalat olnud Riigikogu XII koosseisu liige ja pean ütlema, et sain siia tulla kahtlemata äärmiselt huvitaval perioodil. Lisaks sellele, et sattusin tuliste eelarvearutelude keskele, olen kuulnud ka äärmiselt teravaid vaidlusi haridus- ja kultuurikomisjonis gümnaasiumireformi üle.
Vaidlus 2014. aasta riigieelarve üle pole aga asjatult tuline. Koalitsioonipoliitikud kinnitavad küll pidevalt, et tegu on parima eelarvega, mis iial tehtud, aga selles leidub siiski hulk probleemseid kohti. Mul on hea meel, et olen Riigikogu haridus- ja kultuurikomisjoni liige – just seal ilmnevad Eesti tuleviku kõige suuremad probleemid.
Nagu paljud eelkõnelejad on juba öelnud, lastega tuleb rohkem arvestada. Usun, et kõik lapsevanemad siin saalis peavad lapse heaolu ja edukat tulevikku üheks oma põhieesmärgiks. Täpselt niisamuti tuleb mõelda riigieelarvet koostades ja Eesti elu juhtides. Mis mõte on riigil, mis lastega ei arvesta! Just nimelt tulevikuperspektiive silmas pidades pole mõtet.
Palju on räägitud laste vaesusest, peretoetusest ja haridusest. Ma usun, et see ei ole mingi asjatu kisategemine, vaid hädavajalik tähelepanu juhtimine Eesti jätkusuutlikkuse küsimusele. Keskerakonna fraktsiooni parandusettepanekud riigieelarve muutmiseks keskendusid kahes olulises punktis just lastele. Tahame, et kasvaks riigipoolne koolitoidutoetus, samuti peame väga vajalikuks, et kooli tugispetsialistide, logopeedide, psühholoogide ja eripedagoogide töötasu makstaks kinni riigieelarvest. Need ettepanekud on rahvasaadikute sõnavõttudes korduvalt kõlanud ja küllap kõlavad veelgi. See ongi oluline, et meie sõnum jääks kõlama. Loodan, et 2014. aasta riigieelarve menetlusest, venigu see nii pikaks kui tahes, jääb inimestele meelde, et Riigikogu opositsioon nõuab arukat laste ja haridusega tegelemist. Poliitika peab olema jätkusuutlik ning pidev, mitte reformimine poliitiliste punktide teenimise nimel. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Neeme Suur! Kaheksa minutit, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma keskendun oma ettekandes asjaoludele, mis peaksid muretsema panema eelkõige neid kolleege, kelle südameasi on demokraatliku riigikorra säilimine Eestis. Juhin teie tähelepanu riigieelarve menetlemise protsessile ehk raamile, mille sisse eelarvepilt joonistatud on. Riigieelarve on üks olulisimaid järgmisel aastal riigi toimimist määravaid dokumente, mille Riigikogu seadusena kinnitab. Muudatusettepanekute tegemine eelnõu menetlemise käigus on loomulik protsess. Vaadates aga eelarve menetlemist Riigikogus, ei kerki küsimus mitte niivõrd sellest, kui palju muudatusettepanekuid on teinud opositsioon, ega ka mitte sellest, kui kaua ettepanekute hääletamine aega võtab, ega ka mitte sellest, kas 400 ettepanekust tõesti mitte ükski ei ole väärt koalitsiooni toetust, kuivõrd pigem sellest, kas Riigikogu liikmetel ja fraktsioonidel on üldse võimalik teha ettepanek, mis üldises korras heakskiitu leiaks.
Kui muudatusettepanek on laekunud opositsioonilt, siis on selle läbiminemise tõenäosus väga väike. Seda lihtsalt põhjusel, et iga niisugust juhtumit käsitlevad võimuparteid eelkõige poliitilise kahju/kasu valguses, mitte sisulise kvaliteedi valguses. Kui ettepaneku esitavad koalitsioonierakonnad, siis peaks nagu olema kõik võimalused, et see leiab tee riigieelarve seadusse. Paraku näeme, et koalitsiooni kuuluvate erakondade fraktsioonid ega ka üksikud rahvasaadikud muudatusettepanekuid ei tee. Siin pean küll mainima kolleegide Raidi ja Herkeli tehtud ettepanekut erakondade rahastamise vähendamise kohta, kuid ka see läks allavett. Loodame, et nende fraktsioon teeb ettepaneku seda muudatust hääletada.
Praeguses etapis on 402-st muudatusettepanekust arvestatud esimest ehk siis rahanduskomisjoni kaudu esitatud Rahandusministeeriumi enda korrektuuri ja osaliselt ühte SDE ettepanekut, mis kattus Rahandusministeeriumi ettepanekuga. Siinkohal tekib küsimus, mis mõte eelarve sellisel menetlemisel üldse on. Mis mõte üldse on eelarve toomisel Riigikogusse, kui Riigikogu liikmed seda praktiliselt muuta ei saa? Opositsioon ei saa, koalitsioonipoliitikud aga lihtsalt ei püüa. Eelarvet ei saa muuta mitte sellepärast, et seadus või Riigikogu töökord seda ei võimalda, vaid sellepärast, et koalitsiooni juurutatud valitsemiskultuur ei näe seda ette. Kas protsessi mõte seisneb selles, et valitsusliikmed saaksid hiljem siin saalis viidata Riigikogule kui vastutavale organile? Aga mis funktsiooni koalitsioonipartnerite juurutatud valitsemiskultuur Riigikogule kui seadusandjale ikkagi ette on näinud? Ei tahagi sellele küsimusele vastata.
Just äsja kuulasime siin saalis rahandusministri ettekannet riigi 2012. aasta majandusaasta koondaruande kohta, muu hulgas saime ülevaate ka riigieelarve täitmisest. Eelmise aasta riigieelarve täitmise aruandes on märgitud, et Keskkonnaministeeriumi esialgne eelarve oli ligi 480 miljonit eurot, lõplikuks eelarveks aga nimetati summat 277 miljonit. Rohkem kui 200 miljonit eurot nihkus eelarves mujale, kusjuures see moodustas umbes poole Keskkonnaministeeriumi eelarvest. Kui ma küsisin rahandusministri käest, miks ei tuldud eelarve muutmise ettepanekuga Riigikogu ette, siis vastas minister, et seadus ei nõua seda. Ometigi näeb riigieelarve baasseadus ette, et eelarvemuudatused tuleb tuua Riigikogu ette. Ja isegi kui seadus seda ette ei näeks, on nii suured muudatused ilma otsustava organi kinnituseta riigieelarve koostamise ja kinnitamise protsessi mõtte ja tähenduse otsene eiramine.
Head kolleegid! Miks ma sellest räägin? Räägin sellepärast, et me oleme olukorras, kus riigieelarve muutub aasta-aastalt aina raskemini loetavaks ja vähem informatiivseks – seda on väitnud Riigikontroll ja seda tunnistas äsjases debatis ka ettekandja –, kus eelarvesse Riigikogus sisulisi muudatusi ei tehta – ühte saalipoolt ei lubata ja teine saalipool ei võta vaevaks –, kus riigieelarve ise ja riigieelarve täitmine ei lange omavahel kokku, nagu Riigikontroll on mitmeid aastaid tähelepanu juhtinud ja nagu praktika seda kinnitab, kus seadusena kinnitatud eelarvet muudetakse sadade miljonite eurode ulatuses ja Riigikogu informeeritakse sellest alles tagantjärele. Ja arvatakse, et nii on õige.
Kuidas seda olukorda hinnata? Seda ei saa iseloomustada "rahaasjad korras" sõnapaariga. Mina näen selles olukorras ohtu parlamentaarsele demokraatiale Eestis. Parlamendi rolli vähenemisele on viidanud ka Riigikontroll. Kõik vähegi mõtlevad kolleegid nii opositsiooni kui koalitsiooni poolel peaksid praegu väga mures olema. Kogu see teema tuleb uuesti jutuks, kui teisele lugemisele tuleb uus riigieelarve baasseadus.
Kui tulla vormi juurest sisu juurde, siis äsja on Päevalehes avaldatud intervjuu Rootsi demograafiaprofessoriga, kes ütleb Eestile: veel ei ole hilja, aga kui te praegu ei investeeri lastesse, siis varsti ei ole sellest abi.
Mis on meie järgmise aasta eelarve priroriteedid? Ilmselgelt ei kuulu prioriteetide hulka laste- ja perepoliitika. Kui riigikontrolör esitas oma aastaülevaadet, siis rääkis ta eelkõige inimvarast kui riigi kõige kallimast varast – ja sai valitsusjuhtide halastamatu kriitika osaliseks.
Lugupeetud kolleegid, eelkõige koalitsiooni poolel! Veel ei ole hilja panustada laste üleskasvatamisse, perede turvalisusse, tugevatesse omavalitsustesse, majanduse arengusse, hariduse ja tervishoiu kättesaadavusse. Veel ei ole hilja tulla tagasi demokraatia teele ja menetleda eelarvet Riigikogus sisuliselt. Aitäh!

Tänan! Palun, Peeter Võsa!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Eelkõnelejad on väga üksikasjalikult rääkinud eelarvest ning viidanud puudujääkidele. Ning need puudujäägid on sellised, mis igati õigustavad öist siin istumist. Koalitsioon käitub oma tavapärasel moel: ükskõik, mida sa ka ette ei pane, ükski ettepanek ei kõlba kohe mitte. Küsitakse, kus on katteallikad, ja kui need leitakse, siis need ei kõlba. Samas, nagu täna selgus, kasutab koalitsioon maksuaukude täitmiseks just täpselt samu katteallikaid ja need kõlbavad väga hästi. Mis asi see siis on, kui see ei ole demagoogia?
Eks eelarve arutelul räägitaksegi üsna palju sellest, kuhu panna raha ja kui palju panna. Paraku oleme jälle olukorras, kus valitsuskoalitsioon räägib sellest, kui hästi meil läheb, ning opositsioon sellest, kui halvasti meil läheb. Kas meil läheb tegelikult hästi või halvasti, on suhteline. Täpselt nagu vaesus või rikkuski on suhteline. Nüüd ja praegu on aga päris kindel üks asi: 2014. aasta riigieelarve on ainult näiliselt tasakaalus, n-ö suhteliselt tasakaalus. Suhteliselt tõenäoline on seegi, et majanduskasv saab olema loodetust väiksem ja riigieelarve tuleb ühel hetkel lihtsalt ringi teha, ning seda juba lähemas tulevikus.
Mida see tähendab kaugemas perspektiivis? Oodatud rikkus ei tarvitse üleüldse meie hoovile jõuda. Äkki võtaks kätte ja mataks maha selle lootusetu rikkuseootuse? Äkki võtaks kätte ja prooviks pigem inimestesse investeerida? Me teame kõik väga hästi, et inimesed on armastamiseks, asjad lihtsalt kasutamiseks. Paraku praegune üleüldine suhtumine on selline, et asju armastatakse, aga inimesi kasutatakse – kasutatakse ära ja visatakse lihtsalt minema. Sellist suhtumist tolereeritakse just nimelt siit saalist ja paraku on sellele vastu vaielda pea võimatu.
Milles on kõige suurem viga? Kui valitsuskoalitsioon ei suuda armastada kõiki inimesi ühtviisi, äkki siis valiks välja natuke väiksema seltskonna: võtaks ja investeeriks meie lastesse. Tegeleks sellega, mis on seotud iibega – lastetoetuste, koolitoidu, haridusega. Lapsed – see ongi meie tulevase rikkuse allikas. Kui me täna lastesse ei investeeri, ei saa me mitte iialgi rikkaks. Kahjuks 2014. aasta eelarvet vaadates ma selles suunas pingutusi ei näe ja sellest on südamest kahju!

Suur tänu, Peeter Võsa! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Enn Eesmaa! Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Iga riigi aastaeelarve koostamine on kuid kestev protsess ning dokument loomulikult ise muutustes elav ja arenev. On teada, et Eesti majandusel pole kaugeltki parimad ajad. Statistikaameti andmetel aeglustus meie riigi majanduskasv kolmandas kvartalis 0,4%-ni, mis võimalikku viga arvestades võib tähendada koguni väikest miinust. Tahan siinkohal meelde tuletada, et majanduskasv on kahe ja poole aastaga kahanenud 10%-lt peaaegu et nullini. Võrreldes Soomega pole meie näitaja ka praegu kuigi nigel. Lätiga võrreldes aga tekib küsimus, miks neil on õnnestunud samades tingimustes saavutada ligi 5%-line majanduskasv.
Eesti majanduskasvu on pidurdanud nii ehitus- kui ka põllumajandus- ja kinnisvarasektor. Olukorra teeb keeruliseks see, et meie majandus on headel aegadel kasvanud kiiremini kui teistel, halbadel aegadel aga kahjuks samas proportsioonis kahanenud. Sama kehtib jooksevkonto kohta: mitmesaja miljoni suurune pluss moondus aastaga niisama suureks miinuseks, mis ilmselt kasvab veelgi.
Samas on Eesti olnud tõhus eksportija, ületades meie saatusekaaslastest Läti ja Leedu näitajaid. Õnnetuseks aga läheb peale Soome majanduses nigelalt ka meie teisel ekspordi sihtriigil Venemaal. Ärevaks teeb seegi, et tegelikult pole peaaegu üldse neid, kes oskaks tulevasi majandustrende ennustada. Ärme unustame, et Euroopa Liidu järgmise aasta eelarve väheneb võrreldes tänavusega ligi kümnendiku võrra, mis rahalises ekvivalendis küünib hiigelsummani.
Paratamatult tekib küsimus, kas Eesti järgmise aasta riigieelarve eelnõu, mis on koostatud hoopis optimistlikumate prognooside põhjal, ikka vastab muutunud olukorrale ja on adekvaatne. Kas Eesti suudab riigisektoris tagada palgatõusu keskmiselt pisut üle 5% ja kui suudab, siis mis on selle palgatõusu hind – kas mitte liiga paljude töökohtade kaotamine ja inimeste koondamine?
Riigikontrolli aastaaruandes on välja öeldud kibe tõde: Eesti ei saa olulisi valikuid ja otsustavaid otsuseid enam edasi lükata. Riigikontroll on tõdenud, et terviklikku ja süsteemset kava elu edendamiseks pole koalitsioonil olnud. Riigi aastaeelarve on aga kindlasti üldise arengukava osa, ehk isegi otsustav osa. Paraku on raske prognoosida, et Eestist lahkujate hulk pärast järgmise aasta eelarve analüüsimist väheneb. Sotsiaalvaldkonna ja tervishoiu rahastamine on endiselt nigel, isegi Euroopa Liidu keskmisele jääme alla ligi kaks korda. Halb on ka see, et Eesti riigieelarve eelnõud ja ka seletuskirjad sisaldavad tegelikult üha vähem teavet eelarve mõistmiseks ja analüüsiks. Mõne aastaga on riigieelarve eelnõu seletuskirja maht kahanenud pea kolm korda, kuid mäletatavasti kritiseerisid opositsioonisaadikud juba aastal 2009, et aasta eelarve eelnõu pole piisavalt läbipaistev.
Eesti Keskerakonna Riigikogu fraktsiooni ettepanekud on selged ja arusaadavad, meie prioriteedid on teada. Me loodame, et parandusettepanekuid hääletades saavad koalitsioonisaadikud anda reaalse sisu vormiliselt sageli väljaöeldud põhimõttele, et koalitsioon teeb opositsiooniga meeleldi sisulist koostööd ja arendab dialoogi. Selleks avaneb üsna varsti oivaline võimalus. Kui meile olulised muudatusettepanekud tagasi lükatakse, on Keskerakonna fraktsioonil võimatu riigieelarve eelnõu toetada. Tänan!

Suur tänu! Palun, kolleeg Helmen Kütt! Kaheksa minutit.

Lugupeetud proua eesistuja! Austatud kolleegid! Tere õhtust! Täna siin saalis menetletav 2014. aasta riigieelarve on koostajate nägu. Kahjuks pole koalitsioon täitnud selle eelarvega isegi oma lubadusi, millega ju tegelikult saadi mandaat Riigikokku. Inimesed uskusid lubadusi, nad uskusid, et võib kindel olla, et aetakse Eesti asja ja et lubadused, näiteks igale lapsele huviharidustoetus, täidetakse. See lubadus jäeti täitmata.
Siin saalis on peetud debatti, kas oleks vajalik ja põhjendatud anda vanematele vastavalt laste arvule valimistel lisahääli – ikka selleks, et paremini laste huvisid kaitsta. Erakond, kes seda põhimõtet propageerib, on praegu koalitsioonis ja võimul. Mis segab neil laste huvisid paremini kaitsta? Kas tõesti vajaduspõhine peretoetus ongi lahendus? Pean silmas just ühe- ja kahelapselisi peresid, sest teadupärast kolmanda lapse sünni eelduseks on siiski kahe lapse olemasolu. Prognoos, et umbes 30 000 peret hakkab abi saama vajaduspõhisest peretoetusest, ei täitunud. Tuleb ära nimetada ka see, et tolle abi suurus ühe lapse kohta on 9 eurot 59 senti. Seisuga 3. november 2013 oli vajaduspõhist peretoetust taotlenud ja saanud vaid 3250 peret ehk vähem kui 10% prognoositust.
Mullu juhtisin ma 2013. aasta eelarve menetluse ajal koos paljude kolleegidega siit puldist tähelepanu sellele, et plaanitav vajaduspõhine peretoetus, mis puudutab just ühe ja kahe lapsega peresid, ei toimi, ei anna oodatud tulemust. Seda juba toetuse väiksuse tõttu, aga eelkõige selle taotlemise alandava viisi tõttu. Eesti inimesi ei tohiks sundida olukorda, kus nad peavad oma vaesust tõestamas käima ja kirjutama kohalikus omavalitsuses avaldusi olenevalt laste arvust 9 euro 59 sendi või 19 euro 18 sendi saamiseks. Isegi toimetulekutoetuse taotlejad peavad kirjutama sotsiaalametis lisaavalduse, et saada vajaduspõhist peretoetust. Kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatel aga on praegu tõendite koguja roll, selle asemel et teha ennetavat ja muud sotsiaaltööd. Õiguskantsler on oma ülevaates toonud välja ka selle, et tegelikult on paljudes omavalitsustes vaid üks sotsiaaltöötaja. Puudub eraldi lastekaitsetöötaja ja sotsiaaltöötajate töökoormus läheneb juba kriitilisele piirile. Ka Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon tõdes seda oma V sotsiaaltöö kongressil ja tõstatas küsimuse sotsiaaltöötajate suurest töökoormusest ja nende läbipõlemise ohust.
Eriti ohtlikuks pean ma aga seda rahanduskomisjoni esimehe mõtet, et koolitoit võiks muutuda vajaduspõhiseks. Arvan, et taasiseseisvunud Eesti õigeimaid otsuseid oli tagada kuni 9. klassini ja ka kutseõppeasutuste õppuritele tasuta koolitoit. Tegelikult peaks seda laiendama kuni 12. klassi lõpuni. Tegu pole ainult sotsiaalpoliitilise otsusega, vaid ka riigi kaitsevõime küsimusega. Juba praegu ei sobi paljud noored kehva tervise tõttu ajateenistusse. Nii sotsiaalteadlased kui ka toitumisspetsialistid on rõhutanud sooja koolitoidu suurt tähtsust noorte hea tervise tagamisel. Soome riik otsustas pärast sõda, makstes veel ränki sõjavõlgu, anda kõigile koolilastele sooja lõunatoitu. Seda tehakse praegugi. Nemad said aru, et riik on vaid siis tugev, kui ta aitab vanemaid ja lapsi mitte ainult lühikesel perioodil, nagu Eestis on see 1,5 aastat, mil makstakse vanemahüvitist, vaid kogu laste kasvamise perioodil mitmesuguste universaaltoetuste ja teenustega. Kahjuks soovitakse Eestis laste ja perede toetamisel lähtuda mõistest "vajaduspõhine". Sotsiaaldemokraadid ei pea sellist suhtumist õigeks. Juhin tähelepanu suurtele erinevustele vanemahüvitise maksmisel ja soovile langetada praegust tulumaksumäära 20%-le 2015. aastal. Selle kaudu toetatakse ikka rohkem neid, kes rohkem teenivad, vajaduspõhisuse mõiste on unustatud.
Lõpetuseks. Kui Eesti jätkab vajaduspõhisuse põhimõtte juurutamist laste- ja peretoetuste maksmisel, siis noored valivad elupaigaks riigid, kus laste kasvatamine on turvaline ja toetus peredele riigi normaalne kohustus. Meie noored lahkuvad Eestist. Tänan teid!

Suur tänu! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Ma palun kaheksa minutit!

Kaheksa minutit, palun!

Aitäh! Head sõbrad! Eelarveaasta hakkab järjekordselt läbi saama ja me oleme teiega taas ööklubis nimega Riigikogu. Paluks mitte segi ajada ööklubiga Parlament – sinna meil asja ei ole, seal saab peksa. Seekord me oleme siin sotside jagatud punase sotsialistliku häbimärgi all. Kui seda märki jagati, siis ma küll ei saanud aru, kes seda peaks kandma: kas need, kes eelarve koostasid, need, kes eelarvet läbi suruvad või sotsid ise, kes on selle kümne häbiaasta jooksul ka valitsuses olnud. Täna aga on sotsiaaldemokraadid oma klassikute õpetuste kohaselt barrikaadidel täiesti õige asja pärast.
Oma ultraliberaalses arengus on meie riik tõepoolest jõudnud omadega tupikusse, nii nagu on õigesti ära märkinud ka riigikontrolör, kes on maalinud üsna sünge pildi sellest, kuidas Eestimaa jookseb maksumaksjatest tühjaks ja tulevikus istuvad poe ees pingikestel vanainimesed, kellel pole lootustki, et keegi neile pensioni maksaks.
Meie peaminister on Riigikontrolli kõvasti nahutanud selle eest, et Riigikontroll näitab näpuga valitsuse möödalaskmistele. Ilmselt on peaminister kinni oma kommunistliku noorpõlve ideaalides ega ole aru saanud, et Riigikontroll ei ole nii, nagu ta oli kunagi varem, valitsuse käsutada olev repressiivorgan, kelle võib saata siia või sinna, et keegi üles puua või maha lasta. Riigikontroll on valitsuse esimene abiline, kes näitab näpuga, et näed, siin te olete natuke mööda pannud, seda olete valesti teinud, parandage ära, olge nii head. Igal juhul Keskerakond peab Riigikontrollist lugu ja on täiesti sama meelt, et asjad ei ole nii, nagu peaksid olema.
Keskerakonna prioriteet on meie kindla veendumuse kohaselt lapsed. Ka eelarve prioriteet peaks olema lapsed. Sest vaadake, tühja kõhuga võib lapsi teha üsna edukalt, aga tühja kõhuga neid ei kasvata. See 19 eurot, mis on lapsetoetus – no selle eest ei saa ju mitte midagi! Kolm korda saad selle eest lasteaialapsega lastearsti juures käia, aga rohtusid selle eest enam ei osta.
Kuhu on jäänud laste huviringide raha? Ega huviringid ei ole ainult laste lõbustamiseks, see on ka alkoholivastase võitluse ülimalt tähtis komponent. Laste huviringid pakuvad meie noorsoole mõistlikku tegevust. Õppelaenude hüvitamine – kuhu see on jäänud? Keskerakond nõuab koolitoitu kõigest ühe euro eest! Head inimesed, ma küsin: kui suur on statistiliselt keskmine Eesti valitsuse ministri lõuna maksumus? Me tahame lastele kõigest ühte eurot, et pakkuda neile lõunatoitu.
Täiesti lootusetu on rääkida hambaravist. See on Vabariigi Valitsusele strateegiliselt ohtlik küsimus, sest kui rahval on hambad suus, siis ta nõuab ju süüa! Kellel seda häda vaja on?! Ja lõppude lõpuks tuletan meelde, et isegi matusetoetus on ära võetud, nii et ei ole ka võimalust väärikalt siit ilmast lahkuda. Vaat nõnda!
Aga mida meie valitsus toetab? Kreekat otse loomulikult – see on esimene vastus, mis pähe tuleb. Kreekat toetab, jah, ning kaitseb ka Eesti vabadust igas maailmanurgas, kus vähegi lõhnab nafta või oopiumi järele. Ning ehitab Jõhvi alla sihukese mitmetasandilise ristmiku, mille ees Detroit kahvatab. Ma käin seal üsna tihti ja üsna harva näen, et keegi sellel fantastilisel rajatisel sõidab. Sinna lihtsalt ei julgegi sõita, sealt ei oska ilma GPS-ita enam maha tulla.
Valitsus on jätnud unarusse ühistranspordi, maaliinid. Inimesed, kes elavad kuskil külas, ei pääse keskusse – ei pääse apteeki, postkontorisse, arsti juurde, sest buss käib üks kord päevas. Kui lähed arsti juurde, pead linnas kellegi juures ööbima. Selle peale üldse ei mõelda!
Mida valitsus veel toetab? Ta peab üleval tohutut meediaimpeeriumi nimega rahvusringhääling. Milleks ometi? Võiks ju osta kümme minutit erakanalis, seal pajatada uhkeid uudiseid Eesti rahvale, aga peetakse ülal ETV-d, ETV-2, Raadio 2. Muuseas, Raadio 2-s, kas teate, on palgal 77 saatejuhti ja veel keevitati juurde meelelahutusportaal menu.err.ee. Vaadake! Jah, üritatakse teha mingit pisikest suhtlus- või sotsiaalvõrgustiku värdjakest – midagi sellist. Miks peab riik seda üleval pidama?
Tahan rääkida ka tarast presidendi lossi ümber. Ei, seda ma ei hakka maha tegema. See on põhimõtteliselt odav lahendus. Kui tõesti on selgunud, et president peab oma rahvast kartma, eks ehitame siis presidendile tara ümber. See on kindlasti odavam kui terve Eesti rahvas tarandikku pista.
Ja nüüd Eesti Rahva Muuseumist. Teate, see on kogu kultuurirahva tagajalgadele ajanud. Matta 63 miljonit eurot surnud betooni! Aga inimesed, Eesti rahvas on ju elus! Kultuur on olemas, aga seda tuleb toetada. Investeerida tuleb elusatesse inimestesse, kultuurikandjatesse, mitte hakata ehitama meie rahvale hauamonumenti või püramiidi, mis peaks aastatuhandeid hiljem meenutama, et kunagi elasid ka siin inimesed.
Eesti rahvas ei ole veel surnud. Sellest 63 miljonist eurost saaks iga Eesti laps 256 eurot. See on täiesti käegakatsutav raha. Eesti põhiseadus ütleb, et meie põhieesmärk on Eesti rahva ja kultuuri säilimine. Kas me sellise eelarve korral saame öelda, et Eesti rahvas säilib ja eesti kultuur säilib? Sellise eelarvega tahub valitsus veel ühte kivi Eesti rahva hauamonumenti ja meie, Keskerakonna rahvasaadikud, ei saa olla selle poolt. Me ei saa seda toetada, sest me ei taha seda häbi oma kanda võtta. Me ei taha ringi käia, häbimärk otsaees või rinnas. Me hääletame selle vastu. Eesti rahvas tahab kesta ja Keskerakond tahab kesta koos oma rahvaga. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Karel Rüütli! Kas soovite kaheksa minutit? Kaheksa minutit, palun!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Valimiste raames osalesin ma kümnetel kohtumistel, kus arutati ühiskonnas toimuvat. Enamik inimesi leidis, et ligi 65 000 lapse elamine vaesuses või vaesusriskis on lihtsalt arusaamatu ja häbiväärne. Nende arvukate kohtumiste käigus olen saanud kinnitust, et Eesti majanduse edu ja kasv tuleb saavutada ilma inimesi ohvriks toomata. Tuletan meelde, et sotsiaaldemokraatide fraktsioon on juba 2011. aastast alates esitanud eelnõusid ja teinud igal aastal riigieelarvesse parandusi, millega oleme soovinud universaalsed lapsetoetused kolmekordistada. Siiani ei ole konstruktiivne arutelu kahjuks tulemusi andnud. Selle asemel et parandada vaesuses elavate laste toimetulekut, on koalitsioonierakonnad asunud sotsiaaldemokraate ründama ja sildistama. Ühtäkki saime kuulda sotside plaanitavast räigest maksutõusust, kusjuures aasta-aastalt on valitsus ise ajanud oma käe sügavale inimeste ja ettevõtjate taskusse, kuigi sõnades kinnitatakse hoopis midagi muud.
Nii nagu paljastub kevadel prügi sulava lume alt, selgub üha enam koalitsiooni õhukese riigi retoorika sisutühi loosunglikkus. Näeme valitsuse pidevaid meeleheitlikke pingutusi leida eelarvesse raha mitmesuguste maksude abil, olgu selleks siis automaks, keskkonnatasud jm, mis püütakse ilma analüüsideta lihtsalt jõuga läbi rammida. Muutuste aeg on kätte jõudnud ja õnneks ei ole maksusüsteemi ümberkorraldamine, mis ei tähenda ilmtingimata maksukoormuse kasvu, ühiskonnas enam tabuteema. Koalitsioon on oma dogmadega üksi jäämas ja üha rohkem ettevõtjaid on aru saanud, et ilma põhjaliku maksupoliitika analüüsi ja reformita ei ole Eesti ettevõtlusel ega kogu majandusel võimalik kaugele purjetada. Me lihtsalt ühel hetkel ei ole enam konkurentsivõimelised.
Juhin veel kord tähelepanu, et Eestis elab vaesuses 65 000 last, mis on enam kui Pärnus, Viljandis ja Rakveres elanikke kokku. Väga paljudel on naabrimees juba aastaid Soomes elanud ja väga paljud pered on valiku ees, kas kolida kogu perega emale või isale järele. Mis puutub lapsetoetusse, siis näiteks lapsega logopeedi juures käimine maksab pea sama palju, kui on igakuine lapsetoetus. Eriarsti järjekorda aga võib kukrut korralikult kergendamata jäädagi.
Paljudel peredel on üha raskem anda lastele hea haridus ja igapäevaeluga hakkama saada. Samas kiitleb korduvalt oma väsimust tunnistanud peaminister, et Eestis on kõik hästi, me oleme kogu Euroopale eeskujuks. Tundub, et sellel pildil on miski ikka väga valesti!
Valitsuse maksupoliitika alustala paistab olevat veendumus, et suurema osa maksukoormusest peavad enda kanda võtma just need, kellel on nii keeruline toime tulla. Käibemaksu tõus, varjatud elektriaktsiisi tõus ja aktsiisitõusud laiemalt on löönud vaesemaid inimesi, kelle palk läheb valdavalt toidu- ja kodukulude katteks. Kompleksivaba maksudebatt on hädavajalik ja selle teemadest ei tohi kõrvale jääda ka seni puutumatu tulumaksu peatükk, sest vanaviisi, selgelt ebavõrdselt jaotatud maksukoormusega edasi minna ei saa. Nii nagu on viisakas lapsega emale bussis istet pakkuda, peaksid suuremat vastutust kandma ikka need, kellel on tugevamad õlad. Tulemuseks on sidusam ja turvalisem ühiskond.
Teise teemana tahan peatuda Eesti reostustõrje võimekusel, mis on ikka veel tagasihoidlik. Eesti vetes on sel sajandil juhtunud mitu tankeriõnnetust. 2000. aastal lekkis Muuga sadamas seisnud tankerilt merre 250 tonni toornaftat. 2006. aastal uppunud kaubalaevalt lekkis merre 100 tonni naftasaadusi. Eriti raskena on meile aga mällu sööbinud just 2006. aasta talvel looderannikut tabanud reostus, mis hõlmas tervelt 35 kilomeetrit rannikuriba ja mille tõttu hukkus umbes 20 000 lindu. Vabatahtlike abiga koguti kokku 10 tonni naftasaadusi. Aegna saare juures on viimastel aastatel juhtunud tankeritega kaks õnnetust. Õnneks olid mõlemad tankerid tühjad ja looduskatastroof sisuliselt Tallinna linna südames jäi sündimata.
Eesti eripärast lähtuvalt tuleb Läänemeres hädaolukordade tekkimise tõenäosust suureks pidada – see tähendab tõenäosust, et õnnetus juhtub üks kord ühe kuni kümne aasta jooksul. Sellest tekkiva merereostuse tagajärjed on ilmselt rasked või väga rasked. Selle kõige taustal suhtub aga meie valitsus naftakatastroofi suurde tõenäosusse jaheda leigusega. Meie riigi valmisolek suurõnnetuste ärahoidmiseks või nendega toimetulekuks on enam kui puudulik. Valitsus õigustab oma tegematajätmisi rahapuudusega, kuigi transpordi arengukava näeb ühe võimaliku sammuna ette just nn õlifondi loomist, kuhu saaks kaasata ka potentsiaalsed reostuse tekitajad, nii nagu see on väga paljudes teistes Euroopa riikides.
Vaatamata korduvatele lubadustele muretseda lisaraha on valdav osa reostustõrje võimekusse tehtud investeeringutest jäänud just tavalise inimese, maksumaksja kanda. Valitsuse optimismi peaks jahutama teadmine, et küsimus ei ole mitte, kas õlireostus tekib, vaid hoopis see, millal ja kus see aset leiab. Jah, ühepõhjaliste tankerite aja lõppemisega Läänemeres on kindlasti reostusrisk vähenenud. Samas on 30 000 – 50 000-tonnised alused hakanud asenduma 150 000-tonniste tankeritega, mille puhul on võimalikud õnnetused märksa hullemate tagajärgedega. Tankeriõnnetuste ennetamine tuleb tingimata võtta suurema tähelepanu alla ja leida lisaraha reostustõrje võimekuse suurendamiseks. Seda tõdeti ka Toompeal peetud ümarlaual, kus lisaks poliitikutele osalesid ka vabaühenduste, Keskkonnaministeeriumi ja majandusministeeriumi esindajad.
Kokku võttes on see kasulik ka transiidisektori ettevõtjatele, kes saavad kindlustunde, et nende tegevus ei too ühel hetkel kaasa looduskatastroofi. Loomulikult on Keskkonnaministeeriumil selles mängida väga oluline roll: ta peab osapooled kokku kutsuma, võimalused välja selgitama ja leidma kõiki osapooli rahuldava kompromissi. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Heimar Lenk! Kas soovite kaheksa minutit? Kaheksa minutit, palun!

Head kolleegid! On aasta 2013. Me räägime riigieelarvest aastaks 2014. Seda eelarvet panevad kokku ja selle üle otsustavad kaks Eesti valitsevat erakonda, need on IRL ehk Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond. Mina olen siin saalis kümne, võib-olla isegi rohkema riigieelarve vastuvõtmise juures olnud ja võin teile öelda, head kolleegid ja kunagi aastate pärast võib-olla ka selle stenogrammi lugejad, et mitte midagi pole muutunud. Enn Eesmaa ütles oma kõnes täna väga hästi, et kunagi saime siinsamas puldis uhkustada ligi 10%-se majanduskasvuga, nüüdseks on jäänud vaid 0,4% kasvu. Kui lugeda värskeid kommentaare ja ajaleheartikleid, siis selgub, et see meie väikene kasv on tulnud ainult tänu kaubandusele ja mis veel hullem, mitte tänu kaubanduse läbimüügi või käibe suurenemisele, vaid tänu hinnatõusule.
Kui lähtuda seisust, kus me praegu oleme, siis küsin enda käest, mida on minul öelda oma rahvale, oma valijatele sellest Eesti kõige kõrgemast kõnepuldist, mis asub Toompeal Riigikogus. Arvan, et ma pean südamest vabandama Eesti rahva ees, et me sellise eelarvega tema ette astume. Ja kindlasti see ka kinnitatakse ilma mingisuguste muudatusteta või siis tehakse selles minimaalset iluravi rakendades õige pisut parandusi. Kui ma küsiksin, mida oleks öelda rahval minule kui tema esindajale siin kõnepuldis, siis saaksin täpselt samasuguse mittelohutava vastuse, et ka rahval pole mitte midagi öelda. Sest ta väidab, et, lugupeetud rahvasaadik, meie elus pole midagi paremaks läinud. Te olete kümme aastat järjest riigieelarveid vastu võtnud, aga ükski neist pole parandanud minu, lihtsa inimese, minu perekonna, minu laste, isa ja ema, vanaisa ja vanaema olukorda. Ma võtan üheainsa statistilise näitaja – täna on neid siin palju ette loetud ja loetakse veel, aga seda pole veel keegi puudutanud. Eile avaldas selle Eurostat, meie peaministri kõige armastatum statistikaväljaanne, mis kunagi ei eksi, nagu kinnitas meile Andrus Ansip siinsamas kõnepuldis mõni päev tagasi. Eurostat väidab, et 4,4% Eesti elanikkonnast on loobunud tööd otsimast. Need on heitunud tööotsijad, kui ametlikult väljenduda, ja see tähendab seda, et need inimesed enam ei käi mööda tööbörse. Nad ei käi enam mööda tööandjaid ja elavad viletsast elatusrahast. Mõned ei saagi tööle minna, kuna perekond on nii raskes olukorras ja pole kellegi juurde lapsi jätta. See 4,4%, kujutage ette, on Euroopa Liidus teine näitaja. Meist veel hullemas seisus on Itaalia, kus selliseid inimesi on 5% ringis. Kõik ülejäänud riigid, ka Portugal, Hispaania jne, on meist paremas seisus. Vaat kuhu on langenud eestlased, see tubli töörahvas, kes on rääkinud, et me oleme end oma ajaloost läbi murdnud just tubli tööga. Me oleme teinud ränka tööd ja sellega oma tervist rikkunud, aga nõnda me oleme vabaks saanud. Ja nüüd oleme siis selles seisus, et me oleme peaaegu kõige viletsam rahvas Euroopas, kes enam ei otsigi tööd, sest seda pole niikuinii kuskilt võtta.
Me teeme praegu uut riigieelarvet ja otsime allikat, kust saaks lastele toetusraha. Kuid võtame lahti tänase Äripäeva ja vaatame esiküljelt, kes on meie päevakangelane. See on härra Taskila, kes laskis põhja Estonian Airi, aga lahkus Eestist kohutavalt suure hüvitisega, kuigi on toonud Eesti rahvale ülisuurt kahju. Taskila teenis Eesti aerofirma abil Soome regionaalpoliitika huve, sest kombineeris salaja, nii et keegi algul ei saanudki aru, reise väikestesse Soome asulatesse. Ükski Soome firma neid ette ei võtnud. Nii raiskas Taskila Eesti riigi maksumaksja raha, aga täna on ta meie kangelane, uuesti ajalehtede esikülgedel.
Ma küsin meie valitsuserakondade käest, küsin minister Partsi käest: mispärast ei ole küsitud tagasi näiteks seda raha, mis on raisatud Estonian Airis? Miks pole tagasi küsitud raha, mis on raisatud Eesti Energia absurdsete projektide peale? Keegi ei küsi tagasi seda raha, samas otsime meeleheitlikult katteallikaid. Lugupeetud opositsioon, kus on teie katteallikas? Ma ütlen, et katteallikas on parempoolsete erakondade vale majanduspoliitika. Niimoodi me arutame siin aastast aastasse eelarvepoliitikat ja püüame Eestile teha paremat eelarvet, aga oleme läinud ainult allamäge.
Neeme Suur, üks eelkõnelejaid, ütles täna väga hästi, et me jõuame niimoodi demokraatia kriisini. Meil on siin küllalt inimesi, kes on kursis ajalooga ja teavad, kuidas esimene Eesti Vabariik lõpu leidis, kui president Päts käitus umbes samamoodi nagu meie peaminister Ansip: ta ei arvestanud mitte kellegagi ja viis põikpäiselt oma poliitikat ellu. 1939. aasta algul aprillikuus pidas Päts kõne, kus ta ütles, et Eestit maailmasõda ei puuduta, sest Eesti rahvas on töökas ja ennast tööga vabaks võidelnud. Te teate hästi, mis mõne kuu pärast juhtus.
Ma ei taha siin meie riigile halba ette kuulutada. Ma ei taha olla paha oraakel, kes ennustab halba, aga kahjuks mulle tundub, et üsna tumedad pilved on kogunenud Eesti rahva kohale, ja just selle tõttu, et meil on sellised valitsejad. Muide, täna oli internetis üks huvitav kommentaar. Me oleme siiamaani nimetanud Reformierakonda oravaparteiks ja Reformierakonna poliitikuid oravateks. Täna kuulsin uut ettepanekut, kommenteerija pakkus: ärge kasutage enam nimetust "oravad", nimetagem nad ümber "röövoravateks". Aitäh!

Palun, Lauri Laasi! Kas kaheksa minutit?

Ei, ma saan viiega hakkama. Ma ei ole nii jutukas kui Heimar.

Viis minutit, väga hea!

Röövoravatest ma ei räägi, räägin lastest.
Austatud kolleegid! Mulle meenus siin saalis viibides üks jutt, mida ma kunagi kuulsin. Oru lasteaias Mesimumm olevat juhtunud selline asi, et lõunasöök jäi umbes 30 minutit hiljemaks, sest pliidiga oli mingi probleem. Seepeale avaldas lasteaialaps Aurora arvamust, et täna me sureme küll kõik nälga. Lapsesuu küll ei valeta, kuid laps kipub tihti olukorda valesti mõistma või tugevalt liialdama. Kindlasti oli lasteaias tol korral nälga suremisest asi väga kaugel ja tõenäoliselt ei jäänud laste kõhud isegi mitte tühjaks, vähemalt mitte selle lõuna ajal. Aga kui nende laste seas oli mõni nendest 63 000-st Eesti riigis vaesusriskis elavast lapsest ja lõuna jäänuks ikkagi söömata, siis võinuks need lapsed õhtul magama minna tühja kõhuga. Paljud lapsed saavad tänapäeval sooja toitu vaid lasteaias või koolis ja seetõttu on äärmiselt oluline, et see üks toidukord oleks korralik.
Kõik me tunnetame, kuidas on viimastel aastatel toidukaupade hinnad tõusnud. Ma ei hakka siinkohal välja tooma seda tõendavaid arve, ütlen vaid, et võrreldes 2008. aastaga on toidukaup kallinenud peaaegu 20%. Täpselt samast aastast saadik on kasvanud ka riigi poolt koolilõunaks eraldatav raha, seda aga summas 1 sent, mis on täpselt 1,3%. Parim maitseaine on küll nälg, aga see ei õigusta meie laste üha kesisemat toidulauda. 78 senti ühe eine kohta on riigilt ilmselgelt liiga väike panus meie laste jaoks.
Minnes 2008. aastast veel neli aastat tagasi, jõuame aastasse 2004 – aega, millest saadik ei ole kasvanud esimese ega teise lapse kohta makstav universaalne lapsetoetus. See toetus on püsinud sellest ajast saadik sama: täpselt 19,18 eurot.
Eelmisel aastal algatasid koalitsioonierakonnad riiklike peretoetuste seaduse, sotsiaalhoolekande seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk oli nagu märksa suurendada lastetoetusi ning parandada lastega perede olukorda. Kuigi eesmärk oli üllas ja õige, väheneb suhtelises vaesuses elavate laste arv 2% alles 2015. aastast kehtima hakkavate muudatuste toel.
Keskerakonna fraktsioon tegi tookord riiklike peretoetuste seaduse muutmiseks 15 ettepanekut, millest kahjuks ei arvestatud traditsiooniliselt mitte ühtegi. Kõige olulisem muudatusettepanek oli, et suureneks ka esimese ning teise lapse toetus. Meie arvates oleks see pidanud juba ammu kasvama, sest hinnatõusu tingimustes on selge, et nii nigel toetus, nagu too 19,18 eurot lapsevanemale on, on häbiväärne ega võimalda laste kasvatamise kulusid osaliseltki katta. Oma muudatusettepanekuga soovisime selle summa juba 2014. aastast suurendada 57,54 euroni.
Kõik siin saalis olevad inimesed teavad neid arve muidugi ka ise. Teavad, kuid 56 inimest Riigikogu koosseisust ei taha olukorra muutmiseks paraku mitte midagi ette võtta. Keskerakond on korduvalt teinud ettepaneku lapsetoetust suurendada. Samuti oleme korduvalt pööranud tähelepanu koolilõunateks eraldatava summa liigsele väiksusele. Nüüd aga nimetan numbrid, mis neile 56 inimesele ehk huvi pakuvad. Opositsioonierakondade toetus on viimase uuringu järgi kasvanud 49%-ni, kaht võimuerakonda toetas aga kokku vaid 42% inimestest. Ehk see tekitab võimul olijates soovi riigis asju paremaks muuta või vähemalt selle eest hoolitseda, et meie kõige väiksematel oleks õhtul magama minnes kõht täis. Aitäh!

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski! Kas soovite kaheksa minutit?

Ma proovin viie minutiga hakkama saada.

Viis minutit, palun!

Lugupeetud kolleegid! Juhtisin selle arutelu alguses oma küsimuses rahanduskomisjoni esimehe tähelepanu asjaolule, et ehkki meil on tõesti mitmeid laste ja perede toetamisele suunatud meetmeid, on fakt, et ligi 60 000 last elab meil kas vaesuses või vaesusriskis. Mistõttu minu hinnangul on valitsuse poliitika selles valdkonnas ilmselgelt läbi kukkunud.
Sotsiaaldemokraatide ettepanekud perede toimetuleku parandamiseks on kutsunud esile täiesti õigustatud küsimuse: kust tuleb raha? Teoreetiliselt on siin arusaadavalt kaks varianti: kas vaadata üle meie maksuliigid ja nende määrad või püüda praeguste määrade juures tõhustada maksude kokkukogumist. Keskenduksin selles kõnes just viimasele.
Pole kellelegi saladus, et Eesti riigil jääb igal aastal saamata sadu miljoneid eurosid maksutulu. Maksupettused rikuvad ausat konkurentsi ning lisaks ei laeku riigieelarvesse raha, mis sinna peaks laekuma. Tahan tunnustada maksuameti praegust juhtkonda, kes on võitluse maksupettuste vastu tõstnud kvalitatiivselt uuele tasemele. Tahaksin neid julgustada, kinnitades, et Riigikogus valitseb täielik konsensus selles osas, et maksupettustega tuleb tegeleda senisest märksa efektiivsemalt.
Maksupettused on sisult võrreldavad ametiisikute korruptsiooniga. Mõlemal puhul varastavad töötavad ja suurel määral edukad inimesed selle raha, mille riik on ette näinud sotsiaalselt vähekaitstute toetuseks. See on minu hinnangul moraalselt tülgastav kuritegu, mille vastu tuleb võidelda.
Tahan rääkida lähemalt ühest konkreetsest maksuameti algatusest selles suunas, mille puhul Riigikogu ei ole minu hinnangul olnud oma ülesannete kõrgusel – nimelt tänagi kõne all olnud töötajate eelregistreerimisest. Praegu on nii, et maksuametnik võib tulla restorani või ehitusobjektile, kus makstakse ümbrikupalka, ning tuvastada fakti, et seal töötavad inimesed ilma töölepinguta. Talle selgitatakse, et inimene töötab esimest päeva ning teda ei ole veel jõutud registreerida. Iseenesest tore jokk-skeem. Kõik teavad, et maksuraha varastatakse, töötajate õigused ei ole kaitstud, aga seaduse kohaselt ei ole midagi võimalik teha.
Mida siis ette võtta? Tuleb muuta seadust. Selle probleemi kõrvaldamiseks ongi maksuamet leidnud loogilise lahenduse: tööandja peaks olema kohustatud registreerima töötaja päev enne seda, kui ta tööle hakkab. See tagaks, et iga töötaja oleks ka maksuameti registris ning tema eest oleks maksud makstud. Tööandjate esindusorganisatsioonid on selle muudatusega põhimõtteliselt nõustunud, nõudes vaid, et tööandja peaks saama registreerida töötaja mitmes riiklikus registris ühe toiminguga. Loogiline seegi, kuna e-riigis on riigi ülesanne luua süsteem, mis ühitaks ise kõigi riiklike registrite andmed.
Asjast on olnud juttu üle poole aasta kindlasti, kuid järgmise aasta eelarves, kus koalitsiooni hinnangul ei ole katteallikaid lapsetoetuse suurendamiseks, need täiendavad sotsiaalmaksu ja üksikisiku tulumaksu laekumised ei kajastu, kuna süsteemi rakendamisega pole kuhugi jõutud. Tükk aega on räägitud, et seadused saame kiiresti ära muuta, aga uuendus nõuab keerulist IT-lahendust, mida ei saa nii kiiresti välja töötada.
Nojah, võib küsida, kas tõesti võtab sellise lisaregistri loomine nii palju aega, kui tegemist on tõesti prioriteediga. Õige küsimus, sest nüüd on selgunud, et tegelikult on maksuamet juba muudatuseks valmis ning nad teeksid vajaliku IT-lahenduse vajaduse korral ära mõne kuuga. Mida aga ei ole, on seadus, mis võimaldaks asjaga edasi minna.
Rahandusministeeriumi osa kõnealuses seaduse muutmises on justiitsminister hiljuti vaidlustanud, öeldes, et plaan on toores ning seda tuleb täiendada. Sotsiaalministeerium pole aga oma panusega eelnõusse üldse tegelema hakanud. Praegu on novembrikuu. Mõne nädalaga pandi kokku juba arutlusel olnud kaheldava rakendatavusega automaksu puudutav eelnõu, kuid mitme kuu jooksul ei ole suudetud luua korralikku seadusandlikku raamistikku töötajate registreerimiseks. Valitsuse tegevusetuse tõttu jääb meil nüüd veel ühel aastal hulk maksutulu kokku kogumata, turg ebaausa konkurentsi tõttu solgituks ning võimalused Eesti tulevikku panustada kitsamaks.
Tuleb küsida, kas rahandusminister, kes on sõnades rääkinud võitlusest maksupettuste vastu, ka tegelikult seda prioriteediks peab. Kui valitsus oma töö korrektselt ära teeks, siis sellest tulenev tulu kajastuks ka täna arutusel olevas eelnõus ja siis võiksid kolleegid valitsuskoalitsioonist uuesti katteallikad üle vaadata. Praegu on nende puudumisele viitamine aga koalitsioonisaadikute suust tühi jutt, sest katteallikas on tegelikult teie ees olemas. Küsimus on, miks te ei ole suutnud oma valitsuse ministreid tööle panna. Aitäh!

Aitäh! Palun, Jüri Ratas! Kas soovite kaheksa minutit?

Austatud Riigikogu aseesimees! Head ametikaaslased! Hea Riigikogu esimees! Täna Riigikogu saalis teisele lugemisele jõudnud 2014. aasta riigieelarve on järjekordne näide valitsuskoalitsiooni raamatupidajalikust poliitikast. Poliitikast, mis tõstab ümber üksikuid arve Exceli tabelis, kuid ei näe pikemaajalist tervikvisiooni, ei keskendu meie riigi ja rahva tulevikule.
Suure saavutusena välja kuulutatud pensionitõus tuleb teatavasti tänu riikliku pensionikindlustuse seadusele, mitte tänu valitsuskoalitsiooni prioriteetidele. Toimetulekupiiri tõstmine 13,3 euro võrra on küll samm edasi, kuid ilmselgelt ebapiisav lahendus rahalistes raskustes elavatele inimestele, seda eriti arvestades pidevat hinnatõusu, mis on Eestis teatavasti üks Euroopa Liidu kiireimaid.
Riigieelarvet analüüsides on päevselge, et põhiküsimused jäävad taas lahendamata. Ma pean silmas näiteks kohalike omavalitsuste ning haridusvaldkonna jätkuvat alarahastamist, samamoodi juba aastaid samal piinlikult madalal tasemel püsinud esimese lapse toetust ning tulumaksuvaba miinimumi. Tegematajätmiste pikast reast leiame ka huviringide raha puudumise.
Me oleme olukorras, kus üha rohkem inimesi lahkub kodumaalt ning maapiirkonnad ääremaastuvad. Ühiselt lahenduste otsimise asemel on valitsusparteid veendunud enda ilmavaate ainuõigsuses ning ignoreerivad opositsioonijõudude, omavalitsusliitude ja Riigikontrolli soovitusi. Ma kordan seda viimast: ignoreeritakse ka Riigikontrolli soovitusi. Täpsemalt, lausa naeruvääristatakse igasugust kriitikat ning kõiki teisitimõtlejaid. Kas sellist demokraatiat me tahtsimegi?
Head siinviibijad! Juba teist aastat järjest ei allkirjastanud Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsioon riigieelarve läbirääkimiste lõpp-protokolli. Selle otsuse tingisid valitsuskoalitsiooni kivisse raiutud hoiak ning soovimatus omavalitsusliitude ettepanekutega arvestada. Samas ei küsinud Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit midagi ennekuulmatut. Ennekõike taotleti kriisieelse tulubaasi taastamist, kohalike teede piisavat rahastamist ning selgust õpetajate palgaraha küsimuses. Kõik siin saalis viibijad teavad, et enam kui 4,5 aastat tagasi otsustas toonane kolmikliit, kuhu kuulusid Reformierakond, IRL ja sotsiaaldemokraadid, jõuliselt vähendada kohaliku omavalitsuse tulubaasi. Vähendati nii füüsilise isiku tulumaksu kohalikule omavalitsusele laekuvat osa, tasandusfondi summasid kui ka teede rahastamist. Eesti Keskerakond hääletas toona kõigi nende ettepanekute vastu, kuid omavalitsusvaenulikud otsused jõustusid meie vastuseisust hoolimata. Valitsuskoalitsiooni tehtud tulumaksuosa ja toetusfondi kärbetega on kohalikud omavalitsused kaotanud 230 miljonit eurot ja kärbete püsides kaotavad kohaliku elu korraldajad iga aastaga veel 50 miljonit eurot.
Ajutistest kärbetest on saanud argipäev, meie riigi majandus on kolm aastat järjest tõusuteel olnud ning mõõdukat majanduskasvu lubatakse ka käesolevaks ja järgmiseks aastaks. Kuid praegune valitsuskoalitsioon ei pea oluliseks kohalike omavalitsuste olukorda parandada. Väga ilmekalt on asjade seisu kirjeldanud Eesti Linnade Liidu tegevdirektor. Ma tsiteerin: "Kriisi ajal vajutati meie pea vee alla. Kriis on ammu läbi, aga meie pead hoitakse ikka veel vee all." Karmid sõnad, aga täpselt selline ongi kohalike omavalitsuste olukord. Kas see on Isamaa ja Res Publica Liidu lubatud Eesti asja ajamine? Kas kohalike omavalitsuste juhid ja nende elanikud peavad olema rahul, et valitsuskoalitsioon nende pead piltlikult öeldes vee all hoiab?
Austatud Riigikogu liikmed! Eesti elu ei korraldata ainult Toompeal, vaid 215 omavalitsuses üle Eesti. Eestimaa linnad ja vallad tuleb viimaks majanduskriisist välja aidata. Selleks on vaja taastada kriisieelne tulubaas ning järk-järgult suurendada kohalikele teedele mõeldud rahastust. Meil tuleb tagada inimväärsed elutingimused kõikjal Eestis.

Kas soovite aega juurde?

Ma palun kolm minutit!

Palun, kolm minutit!

Aitäh! Toon välja ka teise tähtsa valdkonna, mille alarahastamine peab lõppema. Mõtlen Eesti peresid. Kindlasti tuleb suurendada esimese lapse toetust, mis on püsinud 19,18 eurot juba kümme aastat. Vajaduspõhine peretoetus ei ole siinkohal lahendus. Otse öeldes on see praegusel kujul pigem abivajajate mõnitamine. Vanemaid sunnitakse iga kvartal esitama tõendeid, et nende pere väärib sõltuvalt laste arvust kas 9 euro ja 59 sendi suurust või 19 euro ja 18 sendi suurust toetust. Selle sisutühja reformi asemel tuleb üldist lapsetoetust kõigi perede jaoks kahe- või kolmekordistada.
Kahjuks on murekohti veel. Ma usun, et Eestis on vähe lapsevanemaid, kes on rahul otsusega, et on loobutud huvialaringide raha maksmisest. Rahandusminister Jürgen Ligi hinnang, et tegemist oleks metsikult kalliks mineva muudatusega, ei ole minu arvates päris kohane. Riigi jaoks on 25 miljonit eurot ca 0,3% riigieelarvest. Enamik lapsevanemaid kulutab oma laste huvihariduse eest maksmiseks mitu korda, kui mitte kümneid kordi suuremat osa pere eelarvest. Küsimus ei ole riigi raha puudumises, vaid prioriteetides.
Riigil tuleb tegutseda õiglaselt ka koolitoidu rahastamise küsimuses. Toidu ja elektri pidev kallinemine on viinud juba ammu olukorrani, kus 78 eurosendi eest pole koolides võimalik pakkuda lastele mitmekülgset lõunasööki. Keskmine koolilõuna maksab tegelikult 1,1 – 1,3 euro ringis ning juba aastaid on kohalikud omavalitsused koolidele puuduva summa juurde maksnud. Seetõttu soovimegi suurendada koolilõuna riiklikku toetust 1 euroni ning kehtestada tasuta koolitoit ka X–XII klassi õpilastele.
Pered ja haridusvaldkond on omavahel tihedalt seotud. Viimases on alarahastatud ka tugiteenuste pakkumine. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi peab tugiteenuseid rahastama koolipidaja ehk enamikul juhtudel kohalik omavalitsus. Seni kasutati logopeedide, psühholoogide, sotsiaalpedagoogide ja eripedagoogide palga maksmiseks haridustoetust, kuid enam pole see lubatud, samas mingeid täiendavaid summasid pole riik kohalikele omavalitsustele ette näinud. Haridus- ja Teadusministeeriumi välja pakutud piirkondlike tugikeskuste loomine ei ole kindlasti rahuldav lahendus, sest lapse arenguks vajalikke tugiteenuseid tuleb pakkuda iga päev õpilase kodukoolis.
Austatud rahvasaadikud! Eesti seisab silmitsi tõsise rahvastikukriisiga. Loomulik iive on juba aastakümneid olnud negatiivne ning eelmisel aastal lahkus kodumaalt üle 10 000 inimese. Olukorra parandamiseks tuleb meil toetada omavalitsusi, haridusasutusi, lapsi ja perekondi kõikjal Eestis. Kui valitsuskoalitsiooni ainukene vastus on, et raha ei ole, siis tuleb leida viise tulude suurendamiseks. Ma tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Palun, Aivar Riisalu! Missugune on teie ajasoov?

Jääks esialgu kaheksa minuti juurde.

Kaheksa minutit, palun!

Head kolleegid! Riigieelarve arutelu on igal aastal järjest kuumem. Tänavu ei kanna pearaskust Keskerakond, sest Keskerakond on seisukohal, et dialoog oleks palju mõistlikum. Keskerakonna arusaamad on aastate jooksul sedavõrd muutunud, et me tahaksime juba vägagi pääseda asju muutma. Sellepärast et me ei saa aru ühest asjast. Ma arvan, et enamik üksikisikuid on elus unistanud sellest, et võidaks miljoni. Vähemalt on üksikisikul hommikul ärgates enda arvates miljon puudu, ja nii juba 15 aastat järjest. Igal eestimaisel ettevõtjal on hommikul ärgates 5 miljonit puudu, ja nii juba 15 aastat järjest. Meie riigil ei ole midagi puudu, sellepärast et riigi valitsejad koguvad makse ja hiilgavad sellega Euroopas, näivad nii ilusad, et Andrus Ansip on Angela Merkeli parim sõber.
Euroopas on justkui üldse kaks riiki, kellest peaks eeskuju võtma, need on Eesti ja Saksamaa. Võttes aluseks teatud ajaloolist koostööd, võiks öelda, et me olemegi Saksa kultuuriruumi osa ja võib-olla on see kuskiltmaalt hea. Aga Eesti tavakodanik ehk Eesti armas inimene ei saa küll sellest aru, mis mõttes see hea on, sest temal on hommikul ärgates miljon puudu, ja nii juba 15 aastat järjest.
Peaga vastu seina jooksmine on täitsa tore tegevus, eriti kui oled laps. Kui sa aga oled olnud kuus aastat Riigikogus opositsioonis, siis enam peaga vastu seina joosta ei tahaks. Kogu selle mõistujutu sügavam mõte on see, et koalitsioon on küll pahane, aga nad elavad need ööistungid üle. Opositsioon aga jookseb ju jälle peaga vastu seina. Sellel lihtsal põhjusel, et ega need küünikud ei kavatse ju midagi muuta, neil on kõik hästi. Me näime Euroopas endiselt suhteliselt eduka riigina ja mingi lapsetoetus, mingi 19 eurot – kuulge, mis teil viga on?! Jumala normaalne ju! Ma räägin teile, see on kogu aeg ju kasvanud, mis te nüüd jamate! Kuidas te aru ei saa, ma ütlen teile juba viiendat korda, et lastetoetused on kogu aeg kasvanud?! Mina aga ei saa aru – kui 19 eurot ümberpanduna kroonidesse oli kümme aastat tagasi 19 eurot ja on praegugi 19 eurot, mis toetus siis kasvanud on? Ma arvan, et mitte lapsetoetus.
Minu meelest on aeg sealmaal, et minu süvenev hirm vasakpöörde ees saabki reaalsuseks. Seda vasakpööret polekski ju vaja, sellepärast et vasakpöörde häda on see, et meil on ju ikka täpselt nii palju raha, kui on. Seda 5 miljonit, millest ma hommikul unistan, ei ole ju kuskilt võtta. Ettevõtjal on võimalus oma ettevõte ära müüa ja nõnda raha juurde saada, riigil seda võimalust ei ole. Riik ennast müüa ei saa – kui saab, siis vaid teatud mõttes. Ma arvan, et ainus pääsetee oleks see, et me istuks maha ja hakkaks mõtlema, et meil on vaat selline rahvas, meil on vaat selline majandus. Vasakpoolsed ütlevad, et meil on tööpuudus, mina Keskerakonna parempoolse tiiva esindajana ütlen, et meil on tööjõu puudus. Me teame, et väheneva rahvastiku ja väljarände tingimustes meil majanduse struktuuri kiiresti muuta ei õnnestu. Järsku peaks Eestisse juurde tooma hoopis natukene vähem maksvat tööjõudu, näiteks Süüriat paluma, et teil on seal miljon põgenejat, andke 500 000 meile kaheks aastaks, et me saaksime jälle nina vee peale.
Vaadake, riigielu korraldamisel tuleb ju arvestada erinevaid komponente: need on majandus, elanikkonna võime lisandväärtust toota, maksusüsteem ja, mis seal salata, ka valitsemistavad ja kõik muu selline. Ma arvan, et parempoolsetel jookseb see süsteem igal juhul kinni, ja sellel lihtsal põhjusel, et nad on hakanud tegema niisuguseid lollusi, mida nende puhul ei oleks kunagi osanud eeldada. Mis puutub vasakpoolsetesse, siis nende kohta võiks öelda seda, et pisku kiputakse kiiresti laiali jagama. Kellele meist ei meeldi olla hea. Mina ka tahaksin olla hea, aga ma ei saa olla hea, kui mul ei ole selleks võimalust.
Minu arvates on tõde kuskil keskel. Ma loodan kogu aeg, et täitub minu unistus, mille pärast ma kunagi Keskerakonda astusin. Ma tahaksin ajada selle väikese ühiskonna laiapõhjalise keskklassi asja, kes iseendaga hästi hakkama saab, teeb suhteliselt tarka tööd ja keda assisteerivad normaalsed võimud ja normaalne riik. Väga tahaks, et see ükskord paika loksuks. Ma arvan, et diskussioon maksusüsteemi üle tervikuna on möödapääsmatu. Seda möönavad koridorivestlustes ka koalitsioonisaadikud. Nad ju tegelikult, kui ausalt ja otse öelda, üksikuna võetuna on kõik mõistlikud inimesed, aga imelikul kombel, kui nad fraktsioonina käituma hakkavad, lähevad puhta lolliks. Kummalisel kombel on siiski nende kambas üksikuid kirgastumisi olnud, viimane kirgastumine oli auto käibemaksu puudutava eelnõu tagasivõtmine, kuigi ajutiselt, nagu ma aru saan. Eelnõu esitatakse ilmselt uuesti.
Vähe ebatüüpilise kõnelejana ei arva ma ühest ega teisest konkreetsest puudusest mitte midagi sellel lihtsal põhjusel, et oma hinges ei ole vist praegunegi valitsus mitte oma rahva vaenlane, aga ta lihtsalt ei saa aru ja ei küsi ka nõu, kui mingi osa maksusid riigikassast mööda liigub. Minu küsimuse peale, kas ta teab varimajanduse probleemistikku, vastas Sester täna puldist, et statistiliselt on selle osakaal 9%. Mina olen seisukohal, et see on palju suurem probleem. Jne, jne – loetelu võiks jätkata. Jällegi on läinud ju kütuse käibemaksuga petmiseks. Mina juba tean, kuidas seda tehakse, aga minu käest ei ole keegi isegi küsida tahtnud, kuidas seda tehakse. Eelmine kord ma ajasin poolteist aastat seda asja, siis tuli Taavi Rõivas ja võttis minu võidu endale. Ütles: mis ma teile rääkisin, miljard krooni aastas kaob ära! Kaduski ära. Taavi Rõivas ütles, et tema leidis üles, tegelikult ei leidnud. Valitsejad ei tahtnud lihtsalt seadust muuta ja see miljard korjati kokku üsna kiiresti.
Olgem siiski ausad: kogemusi praegustel poliitikutel ikka väga palju ei ole. Seal on palju noori poisse, kes on erakondades otsustama pääsenud. Munitsipaalpoliitikud tippjuhtidena peavad küll kaua vastu, kui neil on noored poisid toeks, aga talupojatarkust kipub poliitikas järjest vähemaks jääma ja selle üle on mul kurb meel.
Igal juhul soovin valitsuskoalitsioonile lühikest iga ja loodan, et nad saavad üks hetk aru, et nende ainus pääsemine on Keskerakonnas. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mailis Reps! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Head kolleegid Riigikogu liikmed, kes te olete saalis või jälgite meid tähelepanelikult arvuti või televiisori vahendusel! Me oleme jõudnud üsna mitmed teemad siin läbi arutada, olgu küsimuste-vastuste voorus või nüüd kõnede voorus. Mina tahan tagasi tulla ja tulengi tagasi haridusteema juurde. Kolleeg Jaak Allik juba joonistas väga hästi välja üsnagi hämara õpetajate palkade skeemi. Eelnõus kirjas olevast 4,7%-st peaks kuidagi tulema 12% palgatõusu.
Vägagi palju muret on tekitanud nii õpetajaskonnas, vanemates kui ka kindlasti kohalikes omavalitsustes tugiteenustega seonduv ehk siis logopeedi, koolipsühholoogi, sotsiaalpedagoogi ja eripedagoogi töö tasustamine. Milles on küsimus? Siit puldist on ka sellel nädalal juba korduvalt püütud järjekordselt tõestada, et tugiteenused on viimased kümmekond aastat olnud alati kohaliku omavalitsuse ainuvastutada ja justkui mitte midagi ei ole eelmise aasta jooksul muutunud. Vastupidi, juunikuus astus õnn meie õuele ja nüüd hakatakse rajama maakondlikke tugikeskusi. Lubage mul mõni sõna täpsustuseks öelda. Esiteks on tõepoolest tugiteenuste tagamine nii nagu ka kogu meie koolivõrgu tagamine olnud alati koolipidaja vastutada. Olenevalt sellest, kas tegemist on riigi-, era- või munitsipaalkooliga, on koolipidaja pidanud tagama nii hariduse kui kasvatuse poole toimimise ja loomulikult ka koolis vajalikud tugiteenused, sest aina enam on neid noori inimesi, kes saavad haridust omandada vaid lisatoe korral.
Üks väga tähtis tegur selles vastutamises on rahastamine. Kuidas see on siiamaani toimunud? Riigikoolide töö loomulikult makstakse kinni sajaprotsendiliselt riigieelarvest, erakoolide puhul on olnud erinevaid süsteeme, kuid laias laastus võib öelda, et palgafond tuleb riigieelarvest ning nn karbikulud kaetakse erainvestorite, lapsevanemate ja annetajate taskust. Nüüd munitsipaalsüsteemi juurde. Munitsipaalkoolide puhul on tugiteenuste tasu tõepoolest olnud palgafondi üks osa. Kuni minister Aaviksooni kehtis kord, et riigi haridustoetuse kasutamine oli üsnagi detailselt kohustustena ette kirjutatud, kuid samas oli olemas ka arvestatav summa, mille puhul kohalik omavalitsus sai ise otsustada, kuidas seda hariduse huvides tarvitada. Enamikus omavalitsustes maksti loomulikult õpetajatele vähemalt nende alampalga määra arvestades, kuid paljudele ka märksa rohkem töötasu, lisaks said tugispetsialistidki palka sellestsamast haridustoetusest.
Aastal 2010 lülitati põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse väga suur hulk erivajadustega seotud nõudeid ja täpsustusi. Seaduses on eraldi jagu, kus on detailselt kirjas, millisel puhul millist tuge tuleb lapsele koolis pakkuda. Kohustuslikuna on sisse toodud ka sotsiaalpedagoogi teenus. Aastal 2010 ei olnud küsimus mitte ainult lisanduvas sotsiaalpedagoogis, vaid kogu uue, üsna detailse süsteemi rakendamises. Tollastel läbirääkimistel kohalike omavalitsuste ja Vabariigi Valitsuse vahel lepiti kokku, et palgafondi kasv on suurem kui palkade alammäärade kasv, mis nähti ette Vabariigi Valitsuse määrusega, ja seda ülejäänud raha võib rakendada vajaminevate tugiteenuste eest maksmiseks. Loomulikult on seda võimalust nüüd tahetud kitsendada, väites, et jutt on olnud ainult sotsiaalpedagoogist. Õnneks on see üsna ilusti kohtus läbi vaieldud. Küsimus oli üsna detailselt ettekirjutatud tugiteenustes.
Nüüd tuli uus minister ja teatas, et seadust ei ole võimalik selliselt tõlgendada. See paber on, nagu ta esmaspäeval ütles, mingi mõttetu asi – mehed on kuskil midagi arutanud. Minister rõhutas, et palgafond on mõeldud ainult õpetajate tasuks. Et see oleks kõigile puust ja punaseks selgeks tehtud, siis muutis ta igaks juhuks ära ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, võttes sellest välja sõna "pedagoog", mis haaras ka sotsiaalpedagoogi ja eripedagoogi.
Nii et riik rahastab 2014. aasta eelarvest hariduses kolme komponenti: need on õpetajate palgad, koolitoit ja õpikute kulu. Ja sellega on ka punkt. Kõik ülejäänud hariduskulud tuleb katta kohalikul omavalitsusel. Tuletan teile meelde meie üsnagi huvitavat ja ärgast vestlust esmaspäeval härra Aaviksooga, kes ütles, et te oletegi õigesti aru saanud. See oli võib-olla ainuke asi, millest me olime õigesti aru saanud. Õpetajate palga tõus ei peagi tulema täies mahus riigieelarvest, see tuleb ainult kolmandiku osas riigieelarvest. Nii et kui te loete 2014. aasta eelarvet ja leiate sealt palgakasvuks 4,7%, siis see ongi tõsi. Ainult kolmandik ettenähtud tõusust kaetakse eelarve lisarahast, teine kolmandik tuleb efektiivsusest ehk koolide sulgemisest, koolivõrgu ümberkorraldusest ja kolmas kolmandik tuleb lisapanusena kohalikult omavalitsuselt. Võite stenogrammist üle vaadata, täpselt nii minister meile seda palgatõusu selgitas.
Aga kohaliku omavalitsuse panus on siis milline? Võin nimetada, et eelarvest kaovad ära investeeringukomponendid, kaob ära raha näiteks klassijuhataja tasudeks, lisatasudeks, üleriigilisteks üritusteks ja muuks. Loomulikult jääb nüüd kohaliku omavalitsuse kanda kogu tugisüsteem. Minister ei ole võib-olla väga palju üldhariduskoolides käinud ega tea, et aina enam on meil koolides lapsi, kes saavad õppida ainult siis, kui neile erituge pakutakse. Kui seda pole, jääb nende haridus poolikuks. Koolis on aina enam vaja varajast märkamist. Ja viimane argument: väga tihti on suurtes klassides võimalik teistel lastel õppida vaid siis, kui mõne üksiku raskema õpilasega tegeleb samal ajal erispetsialist. Loodame, et 2014. aasta eelarvearutelud toovad kaasa ka mingi toe tugiteenuste osutamiseks. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Rainer Vakra!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Täpselt kaheksa tundi on täis saanud. Korralik tööpäev – on olnud hulk kõnesid, on olnud huvitavaid elamusi, ütleksin selle kohta. Kõigepealt tahan aga peatuda kolmel tähtsamal mõttel, mida ma olen pidevalt siin saalis kuulnud, aga käin need uuesti üle. Kui puldis oli rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, siis, olgem ausad, ta ei vastanud umbes neljale küsimusele järjest.
Kokkuvõttes sooviti talt teada saada, kust leitakse 24 miljoni euro suuruse maksuaugu ulatuses vahendeid. Ta vastas, et dividendidest. Üks küsija, kui ma ei eksi, oli Kadri Simson. Kadri Simson ütles, et rahanduskomisjonis käis lugupeetud rahandusminister ja väitis, et see ei ole võimalik. Mille peale rahanduskomisjoni esimees siit puldist sõnas, et kaks kuud on käinud analüüs, mille tulemused selguvad esmaspäevaks, ja esmaspäeval vaatame. Siit edasi mõeldes tekkis kohe küsimus, et kui tegelikult alles esmaspäevaks selgub, kas me leiame selle 24 miljonit või mitte – ja võib-olla see summa on hoopis 60 miljonit, tegelikult me ei saanud teada ka seda ettevõtet, kust dividende võiks võtta –, siis milleks me üldse täna siin oleme. Küsimuse peale, miks me täna üldse neid ettepanekuid hakkame hääletama, kõlas vastus, et see on lihtsalt indikatsioon. See on ju pehmelt öeldes lausa arusaamatu. Aga kui tegemist on sellise indikatsiooniga, lihtsalt toreda aruteluga, siis oleks õige, kui valitsus võtaks täna eelarve eelnõu tagasi ja mõtleks selle veel kord läbi, meie aga hakkaks ettepanekuid hääletama pärast seda, kui me teame, mis esmaspäevaks on selgunud. Ning seda teame me kõik – nii need rahvasaadikud, kes praegu siin saalis on, kui ka rahanduskomisjoni liikmed. Mitte nii, et arutame-arutame, aga tegelikult käivad kuskil nurgas analüüsid, mille tulemused selguvad alles esmaspäevaks.
Teiseks tahan rääkida kultuurist, mille saab kokku võtta sõnaga "teerull" – ka seda on siit puldist korduvalt rõhutatud. Tegu on ikka õige küünilise suhtumisega, kui küsimusele, miks ei saa ühtegi opositsiooni eelnõu toetada, vastatakse, et siis nad äkki hakkavadki arvama, et nad võivad millal tahes oma ettepanekuga sisse sadada ja mõelda, et me hakkame seda tulevikus arvestama. Ütleme nii, et talupojamõistust kasutavatele mõtlevatele inimestele on seda pea võimatu selgitada, milleks peab siia jõulise joone vahele tõmbama. Kas ei oleks arukam kutsuda osapooli kokku ja tõepoolest diskuteerida, arutada? Võib-olla ikkagi mõni neist 400 ettepanekust vääriks toetamist. Milleks lihtsalt vastata, et me põhimõtteliselt kindlasti opositsiooni ettepanekuid ei toeta, sest see oleks vale signaal tulevikuks ja järgmistel aastatel on keerulisem seda joont hoida.
Rääkida tuleb ka sellest, et dokumendina on riigieelarve aina lühem, aina arusaamatum ja sisutühjem. Sellelt pinnalt on tegelikult väga raske siin saalis mõistlikku koostööd edendada ja sellest on südamest kahju. Kuulates vanemaid ja kogenumaid kolleege, saame aru, et koostöö on iga aastaga halvemaks muutunud. Kohati on tõepoolest tunne, et oleme nagu lasteaias.
Kolmandaks tahan puudutada ööistungit ja selle mõtet. Tahan rääkida lapsetoetusest 19 eurot kuus. Ka seda on siin puldis korduvalt käsitletud. Me teame, et praeguseks on selle 19 euro reaalne väärtus 12 eurot. Mul oli au täna osaleda selle 19-eurose lapsetoetuse kümnendal sünnipäeval. Ka seal rääkisid mitmed lastega seotud organisatsioonide esindajad, kes peavad situatsiooni ebanormaalseks ja ebamõistlikuks.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Tegelikult ei oskagi öelda, kuidas on see võimalik olnud, et lapsetoetust pole kümme aastat muudetud. Räägitakse ikka ja jälle ning taotakse endale uljalt vastu rinda, et meil on vajaduspõhine peretoetus, aga sedagi on korduvalt mainitud, et eeldatud 30 000 lapse asemel on seda saanud natuke üle 3000.
See kõik paneb mõtlema, kas tõepoolest on nii, et üks osa rahvasaadikutest, kes on tegelikult targad ja arusaajad inimesed, lihtsalt alluvad jaburale parteidistsipliinile. Müstika!
Ma lugesin täna üht IRL-i ja Reformierakonna pressiteadet, kus nimetati meie südametunnistusele koputades, et eelmise aasta ööistung läks maksumaksjale maksma 15 000 eurot. Nagu see oleks kõige mõjuvam argument, miks seda ei tohiks teha! Et kui meil on kaalukausil, kas muuta 19-eurone lapsetoetus kolmekordseks, siis appi, see kaalumine läheb maksma 15 000 eurot! Lihtsalt arvude selgitamiseks nii palju, et Riigikogu Kantselei eelarve on aastas üle 20 miljoni euro, meie räägime 15 000 eurost. Ma sain kokkuleppele osa sotsiaaldemokraatidega ja osa demokraatidega, et kui me suudame siin saalis laste 19-eurose toetuse kuus kolmekordistada, siis me lubame, et me hüvitame selle 15 000 eurot. Mul on see kokkulepe olemas, ma saan selle kõva häälega välja öelda.
Nii et jõudu ja jaksu, aga palun edaspidi vähemalt sellele argumendile mitte näpuga näidata! Lihtne nõuanne on see, et teeme 19-eurosest toetusest kolmekordse, ja rohkem pole mõtet siin saalis tühje sõnu teha. Aitäh teile!

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Ma olen vist viimane kõneleja siin istungil ja tõepoolest pole midagi lisada kõigele, mis siin on kõlanud. Tahan siiski veel kord läbi käia olulisemad punktid. Me kõik teame, miks me siin täna sellisel kellaajal oleme. See on opositsiooni protest teerullitaktika vastu, millega me ikka kokku oleme puutunud – minule isiklikult on see teine kord, mu kolleegidele, kes on opositsioonis olnud pikemalt, juba viies-kuues kord. Nii see on.
Mis on selle aasta eelarve suurimad miinused? Esimene on kahtlemata see, et valitsuskoalitsioon lükkab kuuendat korda edasi tulumaksuvaba miinimumi suurendamise. Seda tehti viimati aastal 2008. Teine miinus on see, et kohalike omavalitsuste tulubaas püsib kriisieelsel tasemel ja kärpeid, mis kunagi tehti, keegi ei kavatsegi ilmselt korvata. Kolmandana nimetan piinlikku lugu töötukassa nõukoguga, kes tegi ettepaneku vähendada töötuskindlustusmakset 3%-lt 2,1%-le, kuid seda ei tehta. Neljas on seesama kurikuulus lapsetoetus, mis on endiselt absurdselt väike – 19 eurot ja 18 senti kuus, ning seda juba kümnendat aastat. 19 eurot ja 18 senti – see on kuus kilo õunu või kolm paari aluspükse, midagi sellist. Kusjuures me mäletame – ma loodan, et me kõik ikka mäletame –, et seaduse järgi on lapsetoetus mõeldud selleks, et kompenseerida vanematele laste kasvatamisega seotud kulud. Nii et meil on küll väga imelik ettekujutus sellest, mis asi on lapse kasvatamine ja kui palju see tegelikult maksma läheb. Samas me teame väga hästi, et valitsusliidu programmis ehk koalitsioonileppes on lastele kõikvõimalikke häid asju lubatud lausa kolmes peatükis. Suvel lubati meile, et iga laps saab järgmise aasta eelarvega võimaluse üheks tasuta huviringiks. Seda ei juhtunud. Koalitsioonileppes on see lubadus selgelt olemas peatükis "Peresõbralik riik", peatükis "Kultuuripoliitika" ja peatükis "Sport ja kehakultuur".
Täna räägiti siin ka koolitoidust. Keskerakonna ettepanek on suurendada koolitoidu maksumust ühe euroni, praegu on see 0,78 senti. Kui täna siin puldis oli kolleeg Sven Sester, siis ma küsisin ka tema käest hinnangut sellele, et aastal 2005 oli koolitoidu maksumus 75 eurosenti ja aastal 2013 on 78 eurosenti, mis tähendab seda, et üheksa aasta jooksul me oleme helde käega andnud iga koolilõuna valmistamiseks kolm senti lisaks. Ühes väikses külakoolis tähendab see seda, et lapsed söövad päevast päeva makarone teega, sest rohkemat pole lihtsalt võimalik nendele lubada. Ma sain austatud kolleegilt vastuseks, et tuleks algatada diskussioon, kas mitte muuta koolitoit vajaduspõhiseks. Nii me riputaksime lastele sildid kaela, jagades nad nendeks, kellele antakse kodus sooja toitu, ja nendeks, kellele ei anta. Umbes samamoodi jagatakse lapsi vanemahüvitist ja vajaduspõhist peretoetust makstes.
Meile kogu aeg räägitakse, et Eesti eelarve on tasakaalus ja me oleme selle üle väga uhked. Usun aga, et ka koalitsioonisaadikud teavad väga hästi, et ühe tavalise Eesti pere eelarve ei ole juba ammu tasakaalus. Meie inimeste elu ei ole tasakaalus ja seetõttu nad lahkuvadki Eestist. Võib-olla see on liiga isiklik märkus, aga pean tunnistama, et kui ma siia Riigikokku tööle tulin, siis ma siiralt uskusin, et Riigikogu on koht, kus asju sisuliselt arutatakse. Ei arutata. Eelmisel aastal siin riigieelarve arutelu ei olnud ja ei ole ka tänavu. On suhteliselt abitu opositsiooni demonstratsioon, millega me üritame öelda: kuulge, arutagem ometi! Aga koalitsiooni ei ole saalis. Ma ei tea, kas me järgmisel aastal arutame siin midagi sisulist või mitte, aga loodan väga, et olukord muutub. Kolleeg Neeme Suur juhtis tabavalt tähelepanu faktile – ja vastust muidugi ei saanud –, et väga imelik, opositsioon tegi 400 parandusettepanekut ja koalitsioon mitte ühtegi. Nii see asi käib. Me ei aruta siin asju, me mängime kummitemplit ja mul on väga piinlik, et me peame kõik selles osalema. Ma tänan!

Aitäh! Palun, Indrek Saar!

Tere õhtust, lugupeetud kolleegid! Kuna Reformierakonna Riigikogu fraktsiooni aseesimees lugupeetud Remo Holsmer on avaldanud mitmel moel arvamust, et see, millega me siin tegeleme, on poliittehnoloogia, mida Eesti inimesed ei mõista, ja nimetab seda riigielu pidurdamiseks, siis tahan algatuseks selle ära õiendada. Opositsioon ei taotle muud kui väga konkreetseid samme Eesti elu edendamiseks. Ja üks nendest sammudest on täna väga palju kõneks olnud ja ilmselt veel väga paljudel tulevastel päevadel ja võib-olla ka aastatel päevakorral olev teema, mis puudutab lapsetoetuse kolmekordistamist.
Remo Holsmer väidab, et koalitsioon on teinud väga palju lastetoetuste suurendamiseks ja jutt sellest, et need kümne aasta jooksul ei ole kasvanud, on vale. Muu hulgas ütleb ta, et esimese ja teise lapse toetus kasvas aasta keskpaigas 29 euroni ehk siis 9,58 euro võrra. See on kõigest kümnendik tõde, et mitte öelda, et tegemist on ebatõega. Sest see, millest räägib opositsioon, on universaalne lapsetoetus, mida saab ligikaudu 250 000 last. Remo Holsmeri väide, et lastetoetused on sel aastal kasvanud, puudutab aga paraku napilt rohkem kui 3000 last ehk siis peretoetust, mis on vajaduspõhine ja mille saamiseks tuleb iga kolme kuu tagant seda 9,58 eurot kuus taotleda. Tuletan ka meelde, et too peretoetus oli koalitsiooni väitel mõeldud umbes 30 000 lapsele, praegu saab seda aga ainult kümnendik sellest arvust. Raske uskuda, et see olulisel määral Eesti perede toimetulekut parandab või neid suisa vaesusest välja aitab.
Kindlasti tuleb koalitsiooni kiita selle eest, et nad siiski toetavad ühte sorti universaalset lapsetoetust ehk siis kolmanda lapse toetust, mis sõltumata vanemate sissetulekust on kasvanud 77 euroni kuus. Huvitav aga on siinjuures see, et kui kolmanda lapse puhul arvatakse, et see printsiip on õige, siis esimese ja teise lapse puhul nimetatakse seda lennukilt raha külvamiseks. Selle raha külvamise retoorika juurde tulen pärastpoole teise näitega tagasi.
Samas on ärakulunud tõde ja ilmselt ka lihtsale talupojaloogikale alluv teadmine, et kui ei sünni esimest ja teist last, siis ei ole võimalik, et sünnib kolmas laps. Seega peavad Eesti pered jõudma kõigepealt esimese ja teise lapseni ning saama kindluse, et riik neid toetab. Sellepärast ongi vaja lastetoetusi suurendada.
Remo Holsmer on ka ajakirjanduse vahendusel rääkinud veel ühest asjast, ja ta ei ole ainuke, kes on selle väite välja käinud. Sellest on rääkinud ka lugupeetud rahanduskomisjoni esimees Sven Sester, kellele suur tänu täna siin üle nelja tunni kestnud põhiliselt opositsiooni küsimustele vastamise eest, olgugi et paljud küsimused jäid siiski vastuseta.
Ma palun lisaaega!

Lisaaeg kolm minutit.

Tänan! Väide on selline, et sotsiaaldemokraadid on rahanduskomisjonile esitatud ettepanekutes välja pakkunud katteallika, mis 2014. aastal ei saa rakenduda. See on siis kõrgem tulumaks tulult, mis ületab 14 000 eurot aastas. Remo Holsmer ilmselt ei ole süvenenud meie muudatusettepanekusse, sest see ei sea mingit piirangut, et seda mitte rakendada igakuise tulumaksu kinnipidamisena, nii nagu täna peetakse inimese tulumaksu kinni igakuiselt.
Nüüd natuke ajaloost. Ka Riigikogu seinalehe lugupeetud toimetaja Juku-Kalle Raid, kes hetkel küll saalis ei ole, on ajaloo juurde tulnud ja ka Remo Holsmer küsis, et 2007.–2009. aastani olid sotsiaaldemokraadid valitsuses ja miks nad tol korral lapsetoetust ei suurendanud. Kõigepealt, Juku-Kalle Raidile tahan öelda, et kui Eiki Nestor peaks varsti hakkama rääkima sellest, mida Juku-Kalle Raidi fraktsioonikaaslased tahtsid nendel aastatel kärpida, siis me saaksime siin istuda veel paar ööpäeva. Ja need arvud oleksid päris julmad. Muu hulgas võib nimetada 2009. aastal reaalsete pensionide vähendamist, mis pidid tol ajal tõusma 12%, jne.
Aga tahan tähelepanu juhtida, et 2007. aastat ja 2014. aastat lahutab seitse aastat. Situatsioon, milles me olime 2007. aastal, oli hoopis teine. Tuletage meelde toonaseid vaidlusi! Olin ise nendel koalitsiooni nõupidamistel, kus me vaidlesime peaministri juhitud Reformierakonna esindusega ja lõpuks saavutasime tulemuse, et lasteaiaõpetajad hakkasid saama inimväärset palka väga paljudes kohtades, kus nad enne ei olnud seda saanud. Seda tänu meie algatatud lasteaiaprogrammile. Ainukesed, kes kaitsesid krokodillide kärpetöö ajal seda, et universaalne lapsetoetus üldse ära ei kaoks, olid sotsiaaldemokraadid. Ja meil õnnestus seda kaitsta. Vastasel juhul oleks paremerakondade kärpekirves võtnud lastelt ka selle 19,18 eurot, mida nad praegu saavad.
Lõpetuseks tahan kommenteerida ka Remo Holsmeri arvamust, mida ta avaldas muude pooltõdede ja enda tõlgenduste reas, et kõik see, mida me siin teeme, on sellepärast, et sotsiaaldemokraadid kohalikel valimistel põrusid. Hea kolleeg! See on nüüd ülim näide Goebbelsi õpetusest. See, kes kohalikel valimistel põrus, oli Reformierakond – ta kaotas võrreldes eelmiste valimistega 25 000 häält. Sotsiaaldemokraadid võitsid 30 000 häält juurde, mis on kaks korda rohkem kui see, mis IRL võitis. Mina ei tea, kuidas tegeleb liitmise ja lahutamisega lugupeetud rahanduskomisjoni liige, kui ta jõuab selliste väideteni. On tal matemaatikaga probleeme või ...

Teie kõneaeg on läbi! Palun, Eiki Nestor!

Austatud juhataja! Ma saan aru, et te olete veendunud, et ma küsin ka lisaaega. Ma ei saa kuidagi teie lootusi petta.

Palun, kaheksa minutit!

Alustan sellest, et meie tänane debatt on ilmselt äratanud rohkem huvi kui meie tavapärased vaidlused. Ühele mu heale kolleegile ja fraktsioonikaaslasele helistas üks vanaisa, kellel on üheksa lapselast. Hästi konkreetne mees. Ta nimelt nägi televiisorist rahanduskomisjoni esimehe põhjendusi, miks lapsetoetust ei suurendata. Ja see vanaisa helistas oma pojale ja küsis otse, kui suured on ühe lapse kulud kuus. Poeg, ka ilmselt konkreetne inimene, pikalt ei mõelnud ja ütles, et nende peres läheb 300 eurot. Need 300 eurot kulutatakse kõik tarbimiseks, sest teistmoodi ei saa. Vanaisa targa inimesena tegi arvutuse ja leidis, et tulu, mida riik tänu sellele saab, et see pere kulutab lapsele 300 eurot kuus, on 60 eurot. Pean silmas 20%-list käibemaksu. Midagi ei ole teha, vanaisa jõudis järeldusele, et riik annab lapsele 19 eurot ja võtab perelt 60 eurot.
Lastetoetuste teema ise – palun vabandust, et ma kipun hallipäisena teile siin juba sotsiaalpoliitikast seletusi jagama – on seotud väga sisuliste põhjustega. Igal toetusel on oma loogika. Näiteks kõik need mitmesugused summad, mida inimesed saavad, et neil elu kergem oleks ja mis on seotud nende varasema sissemaksega, üldiselt maailmas indekseeritakse. Meil on tüüpiline näide pensionid, mida indekseeritakse. Ja teha saab seda tänu sellele, et sissemaksed ja väljamaksed on omavahel seotud.
Toetuste puhul sellist otsest seost ei ole, neid on riikidel keeruline indekseerida ja seda reeglina ka ei tehta. Tehakse midagi muud. Tehakse seda, et toetusi suurendatakse rahulikult ja pidevalt – mitte palju, aga pidades silmas, et nende mõte, miks nad kunagi loodi, säiliks. Kes ei usu, võib ise lugeda riiklike peretoetuste seaduse §-st 2, mis on meil nende toetuste mõte. Eesmärk pole katta kõik kulud, mida pere teeb lapse kasvatamisel, vaid aidata kaasa lapse kasvamisele ja osaliselt katta kulud, mis perel on vaja teha. See on riigipoolne tähelepanuavaldus perele sõltumata sellest, kui suur on vanemate sissetulek, ja see raha on eelkõige mõeldud lapsele.
Kui neid toetusi aja jooksul ei suurendata, siis need kaotavad mõtte. Miks ma seda räägin? Räägin seetõttu, head rahvasaadikud IRL-i ja Reformierakonna fraktsioonist, et viimase nädala jooksul on mul olnud sel teemal kolm vestlust teie vaprate eestkõnelejatega. Olen püüdnud põhjendada seda, mis kohe siin saalis hääletuste näol toimuma hakkab. Ma olen püüdnud seda selgitada ja mulle on kolm korda öeldud, et universaalsed lapsetoetused ei lähe kohe mitte. Kohe mitte kuidagi! Siin ei saa isegi poolele teele ühtki sammu vastu astuda. Tegelikult juba varasemad debatid sel teemal mis iganes ajal, võib-olla juba aastal 2007, 2008 või 2009, on minus tekitanud veendumuse, et eriti reformierakondlaste vana uhke ja bravuurne loosung, mille mõte on, et minu töötasu on nii suur, et ma ei vaja lastetoetust, on tuhmumas. Sellest on nüüd ühekaupa aru saadud, kuna ühekaupa on ju käidud ministriametit pidamas ja kõik on mõistnud, et kui lapsetoetuse määramisel sissetulekutele mingi piir tõmmata, siis selle administreerimine maksab lõppkokkuvõttes rohkem, kui sealt raha üle jääb. Lõpuks pole kellelegi enam midagi jagada.
Teisest küljest aga tegeldakse riiklike peretoetuste mõtte hävitamisega. Need muutuvad kogu aeg väiksemaks, me laseme neil aina mõttetumaks kahaneda. Ja siin me teiega kunagi kokku ei lepi. Mis puutub kogu ideesse, mis kehtib koolilõuna, lastetoetuste ning ma ei tea mis muude asjade puhul veel ja mis võetakse kokku sõnaga "vajaduspõhine", siis kui me nii edasi liigume, siis me jõuame vajaduspõhise Eesti Vabariigini. Tunnistan, et ma olen seda mõtet siin Riigikogu kõnepuldis väljendanud ka varem, ent midagi teha ei ole, ma pean seda kordama. Kogu niisuguse asjade käiguga aga ei saa mitte kuidagi nõustuda.
Riigieelarve menetlemise käik muutus oluliselt eilsel päeval. Muutus seetõttu, et rahanduskomisjoni enamusele – enne oli see selge vähemusele –, et mitte öelda peaaegu kõigile sai selgeks, et teatud muudatuste tõttu käibemaksuseaduses ja tulumaksuseaduses, mis pole tehtud mitte ainult kiirustades, vaid mille puhul on ka teine suurem häda, et see tulu ei laeku, on valitsus toonud meie ette eelarve, kus on 24 miljonit eurot miinust.
Täna avaldas rahanduskomisjoni esimees veendumust, et esmaspäevaks on kõik need asjad selgeks räägitud. Rahandusministrit tundes arvan aga, et tal ei õnnestu veenda oma koalitsioonikaaslasi vajaduses tulusid 24 miljoni võrra suurendada, isegi kui ta seda sooviks. Üldse ma pean ebaloogiliseks, et Riigikogu hakkab ilma valitsuseta siin eelarvet 24 miljoni kaupa kärpima. Seepärast on mul lihtne palve. Ei järgne ju mingit karistust, kui eelarve võetakse mõni nädal või kuu aega hiljem vastu. Võtke ta tagasi, tehke ringi, tooge uuesti saali ja veenge meid, et selles ei ole tühja õhku, ning arutelu on palju asisem! Aitäh!

Aitäh! Palun, Kadri Simson! Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Olen siin saanud päris mitu harivat tundi, kuulates kolleegide arvamusi riigieelarvest. Neid kõnesid jälgides olen jõudnud selgele veendumusele, et sellel riigieelarvel, mida me täna arutame, ei ole mitte mingit eripära. See on ühe tülpinud valitsuse eelarve, kus uudsuse element peaaegu puudub. Ning kui asi on nii argine ja tavapärane, kas siis ikka peab seda nii pikalt arutama? Samas, võib-olla on erakordne see, et tänavu esitatud eelarves on alles kõik need vead, mida me kritiseerisime mullu, tunamullu ja ka veel aasta varem. Ehk see on taas üks aasta, kus koorem pannakse eelkõige nendele inimestele, kel on niigi väga raske. Peidetud hiljutiste maksutõusude ja juba aastate eest teoks saanud maksutõusudega on koorem pandud eelkõige inimestele, kelle sissetulek on väiksem kui Eesti keskmine palk, ja nendele inimestele, kes veel ei tööta või enam ei tööta.
Ka järgmise aasta eelarves tehakse endiselt kingitusi kõige jõukamatele. Kui senimaani on kingitus kõige jõukamatele olnud see, et meie sündimus väheneb, aga vanemapalgaks eraldatavad summad aina kasvavad, samuti see, et meie maksupoliitika peab õigeks teatavaid makse mitte koguda. Nüüd lisandub veel üks kingitus kõige jõukamale: tõenäoliselt võetakse ka autode maksustamise osas huvirühmi kuulda. Samas ei võetud huvirühmi sugugi kuulda, kui kaotati matuse- ja ranitsatoetus.
Kolmas eelarve negatiivne külg, mis hakkab meid kõiki järgmisel aastal saatma, sai suures osas alguse neli aastat tagasi. Kriisiaegsed kärped, mis siin saalis 2009. aasta veebruarikuus ühe hääletamisega heaks kiideti, on saanud põlisuse märgi külge. Eks neid kärpeid oli mitmesuguseid. Eelkõige puudutasid need omavalitsusüksusi ehk linnu ja valdu. Eesti linnad ja vallad koostasid selleteemalise pöördumise Riigikogu ning Riigikogu rahanduskomisjoni poole. Nad tuletasid meelde, et kui 2009. aasta veebruarikuus kärbiti kohalike omavalitsuste eelarvetele laekuvat tulumaksuosa 11,93%-lt 11,4%-le, siis omavalitsuse tulubaas vähenes. On välja arvutatud, et aastail 2009–2012 on kohaliku elu korraldamiseks mõeldud raha vähendatud 185,9 miljoni euro võrra. Tänavu lisandub sellele omavalitsustelt ära võetud summale veel ligikaudu 50 miljonit eurot, tuleval aastal, kui need kärped on põlistatud, kasvab see veel 52 miljoni euro võrra. See kõik on raha, mis on valdadele ja linnadele kaduma läinud, ning selle tagajärjel kehtestati muudatused, et omavalitsused peavad vähem panustama lasteaedadesse ja üldse loobuma noorsootööst, samuti sporditegevuse toetamisest. Me teame, et seda ei ole omavalitsused teha saanud. Paraku leiab kogu see kriisiaegne "ajutine" kärbe tee ka järgmise aasta eelarvesse.
Viimastel aastatel on omavalitsusele pandud veel ülesandeid. Ning kui ülesandeid on pandud, siis peaks nende täitmiseks ka raha eraldama. Meil oli paar päeva tagasi, täpsemalt esmaspäeval tõsine vaidlus haridusminister Jaak Aaviksooga, kes ütles, et tema ei näe põhjust, miks riik peaks koolides rahastama tugipersonali. Mailis Reps peatus oma kõnes sellel pikemalt. Jaak Aaviksoo ütles välja ka ähvarduse, et kui logopeedide, koolipsühholoogide ja sotsiaalpedagoogide palgafond peaks antama riigi kanda, siis tuleks omavalitsuse tulubaasi veelgi vähendada. Aga linnade liidu ja maaomavalitsuste liidu pöördumises Riigikogu ja meie rahanduskomisjoni poole on selgelt öeldud, et kui nüüd võetakse omavalitsustelt õigus maksta õpetajatele ettenähtud palgafondist ka nendele koolis väga vajalikele töötajatele palka, siis on riigieelarve eelnõus haridusvaldkonna tugiteenuste kulude katmises 3,38 miljoni euro suurune auk. Üks Keskerakonna muudatusettepanek annaks selle raha tagasi. Ja kui me räägime sellisest summast nagu 3,38 miljonit eurot, siis tuleb silmas pidada, et riigieelarve kogumaht on ju 8 miljardit.
Üks oluline teema omavalitsuste puhul on teede korrashoid. Me teame, et 40% Eesti teedest kuulub omavalitsustele, aga raha, mis nende korrashoiuks antakse, on vaid 10% aktsiisist, mis on ilmselge alarahastamine. Järgmisel aastal väheneb kohalikele teedele minev summa veelgi.
Need on vaid mõningad näited sellest, kuidas kriisiaegsed kärped on põlistatud, ja meie tülpinud valitsus ei viitsi sellele enam isegi õigustusi otsida.
Kui me siin Riigikogu saalis vaidleme muudatuste üle, mida me saaksime eelarves teha, siis tegu on marginaalse summaga. Keskerakonna muudatusettepanekud kokku nõuaksid 29 miljonit eurot. Kui sellele soovitaks katteallikaid leida, kui soovitaks leida raha tugipersonalile palga maksmiseks ja kohalikele teedele, kui soovitaks, et viie aasta järel saaks veidigi suurendada koolitoidutoetust – toidu hinnad on nende viie aastaga kolmandiku võrra kasvanud –, siis leitaks vajalik katteallikas. Nii nagu üleöö leiti katteallikas 24 miljonile eurole, mis jääb saamata, kuna ei muudeta autode maksustamist. Selle jaoks sobib võtta dividende, selle jaoks sobib müüa vara.
Üks oluline asi on veel, mille tahan ära mainida. Vabariigi Valitsus on meile esitanud eelarve, mis põhineb laenul, reservi kasutusele võtmisel ja väga optimistlikel maksulaekumise prognoosidel. Riigikogu opositsioon aga on esitanud ainult selliseid muudatusettepanekuid, millel on tõeliselt, päriselt katteallikas olemas. Nüüd aga on IRL-il ja Reformierakonnal omakorda väga huvitav kogeda, kuidas rahandusminister nende pakutava katteallika kahtluse alla paneb. Ma soovin kogu selles vaidluses Riigikogu liikmetele jõudu, sest mingil hetkel tuleb öelda, et ka Riigikogul on sõnaõigus eelarve muutmisel. Riigikogu ei toimi ainult kummitemplina ministritele pähe tulnud seaduseelnõude kiirel menetlemisel. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Me asume muudatusettepanekuid läbi vaatama. Neid on 402. Muudatusettepanek nr 1 on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on, et seda muudatusettepanekut tuleks täielikult arvestada. Palun, Indrek Saar!

Aitäh! Palun esimest muudatusettepanekut kindlasti hääletada ja enne seda palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega. Jätkame kell 22.51.
V a h e a e g
 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on teinud rahanduskomisjon. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et seda muudatusettepanekut tuleks täielikult arvestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Muudatusettepaneku poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Seega leidis ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 2. Indrek Saar, palun!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega. Jätkame kell 23.02.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 31 ja vastu 52 Riigikogu liiget. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Liigume kolmanda muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Indrek Saar, palun!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda palun kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Palun see soov esitada ka kirjalikult! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme kolmanda muudatusettepaneku juures, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata.
Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 30 ja vastu 51 Riigikogu liiget. Ettepanek ei leidnud toetust.
Liigume neljanda muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Indrek Saar, palun!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Tänan! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele neljanda muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
26 Riigikogu liiget olid poolt ja 49 vastu, erapooletuks ei jäänud keegi. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Liigume viienda muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Indrek Saar, palun!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Palun see soov esitada ka kirjalikult! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme viienda muudatusettepaneku juures.
Panen hääletusele viienda muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 21 ja vastu 44 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Liigume kuuenda muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Indrek Saar, palun!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Palun see soov esitada ka kirjalikult! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud, ka arutelud ja mõttevahetus kuuenda muudatusettepaneku üle on lõppenud.
Panen hääletusele kuuenda muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 19 ja vastu 39 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon jõudis peale arutelu seisukohale, et ettepanek tuleks jätta arvestamata. Indrek Saar, palun!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g
 

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 23 ja vastu 40 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Kaheksanda muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Palun, Indrek Saar!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Aitäh! See on hea ettepanek! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Oleme tempokalt liikudes jõudnud kaheksanda muudatusettepaneku juurde.
Panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 25 ja vastu 37 Riigikogu liiget. Ettepanek ei leidnud toetust.
Üheksanda muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Indrek Saar, palun!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Ma usun, et te olete jõudnud üheksanda muudatusettepaneku aruteluga lõpule.
Panen hääletusele üheksanda muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 24 Riigikogu liiget, aga vastu 40. See tähendab, et muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Liigume kümnenda muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et ettepanek tuleks jätta arvestamata. Indrek Saar, palun!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada, aga enne seda palun kümme minutit vaheaega!

Selge. Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele kümnenda ettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 25 ja vastu 38 Riigikogu liiget. Ettepanek ei leidnud toetust.
Liigume edasi. 11. muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Indrek Saar, palun!

Palun seda ettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Kuulutan välja kümneminutilise vaheaja.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 11. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 30 ja vastu 39 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
12. muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Ma palun 12. muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Alustame hääletusprotseduuri ettevalmistamist. Indrek Saar, palun!

Enne nii kaaluka muudatusettepaneku hääletamist palun kümme minutit vaheaega!

Tänan! Head arutamist teile! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 12. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 29 ja vastu 39 Riigikogu liiget, 1 Riigikogu liige jäi erapooletuks. Ettepanek ei leidnud toetust.
Liigume 13. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Aitäh! Indrek Saar, palun!

Ma palun enne seda kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 13, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 30 ja vastu 38 Riigikogu liiget, erapooletuks jäi 1. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 14 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Hästi. Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 14, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 18 ja vastu 35 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust. Muudatusettepaneku nr 15 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 15, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 15 ja vastu 32 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust. Muudatusettepaneku nr 16 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 16, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 11 ja vastu 24 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 17 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on läbi.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 17, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 11 ja vastu 23 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 18 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja see ettepanek on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Indrek Saar!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on läbi.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 18, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 14 ja vastu 21 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 19 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, on jäetud arvestamata. Palun, Indrek Saar!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 19, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 9 ja vastu 21 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Ettepanek nr 20, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 20, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mida juhtivkomisjon ei ole arvesse võtnud. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 ja vastu 20 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 21 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust vaheaega, ma arvan, et umbes kümme minutit!

Umbes? Kas siis võib olla ka üheksa minutit?

Ikka kümme täpselt.

Aitäh! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 21, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mis on jäetud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 9 ja vastu 20 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 22 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kui palju? Kümme minutit. Nii et kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on läbi.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 22, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 10 ja vastu 17 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust. Muudatusettepanek nr 23 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud ja on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 23, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mis on jäetud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 10 ja vastu 16 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust. Muudatusettepaneku nr 24 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja see ettepanek on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh, juhataja! Palun muudatusettepanekut nr 24 hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head kolleegid, vaheaeg on jälle läbi saanud.
Panen hääletusele 24. muudatusettepaneku, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjonil on ettepanek jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 ja vastu 16 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 25. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh, juhataja, ja jõudu tööle! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 25, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 7 ja vastu 18 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 26. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega. Jätkame kell 03.27.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 26. Selle on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see muudatusettepanek arvestama. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 ja vastu 15 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 27. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh, juhataja! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega. Jätkame kell 03.38.
V a h e a e g

Head kolleegid, järjekordne vaheaeg on läbi saanud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 27, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 9 ja vastu 18 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 28. Eiki Nestor, kuulan teid huviga.

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Väga huvitav ettepanek! Vaheaeg kuni kella 03.49-ni.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 28, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 9 Riigikogu liiget, vastu oli 16, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 29. Eiki Nestor.

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega. Jätkame kell 04.00.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni tehtud muudatusettepaneku nr 29. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu oli 18, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Me olemegi märkamatult jõudnud juba muudatusettepaneku nr 30 juurde. Eiki Nestor.

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega. Jätkame kell 04.11.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 30, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu oli 17, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 31. Eiki Nestor, kuulan teid.

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega. Jätkame kell 04.23.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 31, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 11 Riigikogu liiget, vastu oli 19, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 32. Eiki Nestor.

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 32, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 6 Riigikogu liiget, vastu oli 18, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 33. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust ka kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Austatud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 33, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 6 Riigikogu liiget, vastu oli 15, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 34. Eiki Nestor, kuulan teid väga tähelepanelikult.

Aitäh selle tähelepanu eest! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja ühtlasi palun kümme minutit vaheaega!

Väga huvitav ettepanek! Me jätkame kell 04.56.
V a h e a e g

Austatud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 34, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 Riigikogu liiget, vastu oli 26, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 35. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Vaat selle muudatusettepanekuga on niimoodi, et paluks seda hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

See on küll üllatav, see on täiesti teistmoodi kui varem. Me jätkame kell 05.07.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 35, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjonil on ettepanek jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 Riigikogu liiget, vastu oli 26, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 36. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja palun ka vaheaega! Aga kuna ma olen nii lubanud rahvasaadik Peep Arule, siis palun seekord üheksaminutilist vaheaega!

Üheksa minutit vaheaega.
V a h e a e g

Tere hommikust kõigile! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 36, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 26, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 37. Eiki Nestor, palun!

Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Palun! Me jätkame kell 05.29.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 37. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 Riigikogu liiget, vastu 24, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Läheme edasi. 38. muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see ettepanek tuleks jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Austatud juhataja, tere! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 38. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 12 Riigikogu liiget, vastu 25, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Liigume 39. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh, juhataja!

Kas teil on protseduuriline küsimus?

Ei. Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Selge. Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 39. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 9 ja vastu 24 Riigikogu liiget. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 40 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Sven Mikser, palun!

Austatud juhataja, ma palun lahkesti seda muudatusettepanekut hääletada, aga enne hääletust palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 40. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 11 ja vastu 24 Riigikogu liiget. Ettepanek ei leidnud toetust.
41. muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Sven Mikser, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Seda muudatusettepanekut ma palun hääletada ja enne hääletust palun ka kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni võetud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 41. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 ja vastu 24 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
42. muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Sven Mikser, palun!

Austatud juhataja, palun ka seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust palun kümneminutilist vaheaega!

Aitäh! Kümneminutiline vaheaeg.
V a h e a e g

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 42. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 9 ja vastu 27 Riigikogu liiget. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
43. muudatusettepaneku on esitanud kes? Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Sven Mikser, palun!

Aitäh, austatud juhataja! See on tõesti sotsiaaldemokraatide esitatud muudatusettepanek ja seetõttu paluvad sotsiaaldemokraadid seda muudatusettepanekut hääletada. Enne hääletust palume ka kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 43. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 8 ja vastu 26 Riigikogu liiget. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 44 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Sven Mikser, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Palun ka muudatusettepanekut nr 44 hääletada ja enne seda hääletust kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Palun see soov esitada ka kirjalikult! Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 44. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 10 ja vastu 24 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
45. muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Sven Mikser, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust ka kümme minutit vaheaega!

Aitäh! Vaheaeg.
V a h e a e g

Head ametikaaslased, nüüd juhtus nii, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele 45. muudatusettepaneku. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 5 ja vastu 25 Riigikogu liiget, sellel hääletusel keegi erapooletuks ei jäänud. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Läheme 46. muudatusettepaneku juurde, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht peale arutelu oli see, et ettepanek tuleks jätta arvestamata. Sven Mikser, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on läbi.
Panen hääletusele 46. muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mida ei ole arvestatud. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 25, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 47 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja see ettepanek on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh, austatud juhataja! Palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust ka kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on läbi.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 47, mille on järjekordselt esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mida ei ole arvesse võetud. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 ja vastu 23 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 48 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun ka 48. muudatusettepaneku hääletusele panna ja enne hääletust palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega!

Vaheaeg.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on lõppude lõpuks läbi saanud.
Ma panen hääletusele muudatusettepaneku nr 48, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 6 ja vastu 23 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Jällegi ei leidnud muudatusettepanek toetust.
Muudatusettepaneku nr 49 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun ka seda muudatusettepanekut hääletada ja enne selle muudatusettepaneku hääletamist palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on lõppenud.
Seetõttu panen hääletusele muudatusettepaneku nr 49, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mis on jäetud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 6 ja vastu 23 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Palun nüüd tähelepanu! Meil on kätte jõudnud esimene juubel ehk jõudsime muudatusettepaneku nr 50 juurde, mille on jällegi esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mis on jällegi jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun ka seda juubelihõngulist muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Suur tänu, kindlasti teeme nii! Vaheaeg.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 50, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mis on jäetud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 ja vastu 22 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 51 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Sven Mikser!

Austatud juhataja, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon palub seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on läbi.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 51, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 7 ja vastu 24 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 52 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt ja on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Sven Mikser!

Austatud juhataja, ma palun panna hääletusele ka muudatusettepaneku nr 52 ja enne selle muudatusettepaneku hääletamist palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on läbi.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 52, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mis on jäetud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 ja vastu 24 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 53 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja see ettepanek on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust ka kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 53, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mis on jäetud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 8 ja vastu 26 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 54 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Sven Mikser!

Austatud juhataja! Ma palun ka 54. muudatusettepanekut hääletada ja mõistagi palun enne hääletust kümneminutilist vaheaega!

Kümneminutiline vaheaeg.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 54, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mis on jäetud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 7 ja vastu 27 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 55 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, ettepanek on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun ka 55. muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümneminutilist vaheaega!

Kümneminutiline vaheaeg.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on lõppenud.
Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud ettepaneku nr 55, mida ei ole arvesse võetud. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 7 ja vastu 24 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 56 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Sven Mikser!

Tänan, austatud juhataja! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun ma seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Kümme minutit vaheaega.
V a h e a e g

Kolleegid, vaheaeg on läbi.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 56, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mida ei ole arvesse võetud. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 9 ja vastu 25 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 57 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, on jäetud arvestamata. Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne hääletust kümneminutilist vaheaega!

Kümneminutiline vaheaeg.
V a h e a e g

Tere hommikust! Asume 57. muudatusettepaneku hääletamise juurde. Selle ettepaneku on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtke seisukoht ja hääletage!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 10 ja vastu oli 23 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 58. Sven Mikser, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Tere hommikust ka teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon palub muudatusettepanekut nr 58 hääletada ja enne hääletust kümme minutit vaheaega!

Vaheaeg kuni kella 09.20-ni.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 58, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjonil on ettepanek jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 9 ja vastu 27 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 59. Palun, Sven Mikser!

Aitäh, austatud juhataja! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon palub hääletada ka muudatusettepanekut nr 59 ja enne seda hääletust kümneminutilist vaheaega!

Aitäh! Vaheaeg kuni kella 09.31-ni.
V a h e a e g

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 59, mille on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et see muudatusettepanek tuleks jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 9 ja vastu 25 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 60. Sven Mikser, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ka seda ilusa ümmarguse numbriga muudatusettepanekut palun ma Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel hääletada ja enne hääletust palun kümneminutilist vaheaega!

Vaheaeg kuni kella 09.43-ni.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 60, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 14 ja vastu oli 29 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Head kolleegid, seoses uue istungi päevakorra ja hääletussüsteemi seadistamisega kuulutan välja tehnilise vaheaja. Me koguneme uuesti saali kell 10. Vaheaeg kuni kella 10-ni.
V a h e a e g

Istungi lõpp kell 10.00.