Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja teised valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 32 Riigikogu liiget, puudub 69.
Läheme tänaste küsimuste juurde. Registreeritud on ainult üks küsimus, seepärast on kõigil võimalus hiljem muid küsimusi esitada. Alustame kolleeg Helmen Küti küsimusega sotsiaalminister Taavi Rõivasele.
Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud sotsiaalminister! Ilmselt olete ka teie oma ministriks oleku ajal tänu ajakirjandusele kursis, et puudega inimese sõiduki parkimiskaardi väärkasutamise tõttu on tekkinud palju küsimusi. Kas Sotsiaalministeeriumis on toimunud sellel teemal mingeid arutelusid-nõupidamisi ja kas on plaan midagi selles vallas muuta, kontrolli tõhustada või omavalitsustega sel teemal aru pidada? Milline on hetkeseis?
Sotsiaalministri määrus, mis sätestab alused puudega inimese parkimiskaardi väljastamiseks, ei ole kuigi vana. See jõustus umbes kaks aastat tagasi. Ja tõepoolest on olnud ka selle kaardi väärkasutamist. Te ilmselt vihjate eelmisel nädalal avalikuks tulnud kahtlustele, mis on seotud Tallinna Linnavalitsusega. Ajakirjanduses väideti, et puudega inimese parkimiskaardi on saanud ka isikud, kellel selleks justkui alust ei ole. Niisugustel puhkudel tuleb kahtlemata kontrollida nende väidete tõele vastavust. Kui need on tõesed, siis tuleb kõikvõimalikud tööprotsessid üle kontrollida, et sellised asjad tulevikus välistada. Samas arvan, et kui mõne konkreetse ametniku kahtlustamine väärkasutuses on avalikult teatavaks saanud ja on võimalik, et ta on oma positsiooni ära kasutanud, siis ei peaks see kaasa tooma üle-eestilise korra muutmist. Pole vaja, et automaatselt tehakse kõikidele puudega inimestele parkimiskaardi saamine raskemaks.
Palun, kolleeg Helmen Kütt, esimene täpsustav küsimus!
Härra minister! Ma ei vihjanud Tallinnas juhtunule, ma vihjasin hoopis sellele – tore, et ka teie kolleeg majandus- ja kommunikatsiooniminister härra Parts on saali tulnud –, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond esitas eelnõu liiklusseaduse muutmise kohta. Meie ettepanek puudutab probleemi, et kõnealused parkimiskaardid eraparklates ei kehti. Paljude haiglate ja muude raviasutuste ümber on eraparklad ja seal saab kaardiga, mis avalikes parklates annab õiguse tasuta parkida, heal juhul 15 minuti jooksul parkida, pärast seda tuleb hakata maksma. Meile tuli vastus, et valitsus seda eelnõu ei toeta. Kas Sotsiaalministeerium on koostöös majandusministeeriumiga seda probleemi arutanud? Kas teid on kaasatud selle lahendamisse?
Mul on hea meel, et teil on täna võimalik liiklusseaduse muutmise kohta küsida otse ka majandus- ja kommunikatsiooniministrilt. Aga mis puutub parkimisse haiglate ümbruses, siis seal on lisaks tasulistele parklatele olemas ka invakohad, kus inimesed, kel see õigus on, saavad loomulikult tasuta parkida. Ainus parkimisvõimalus ei ole sugugi tasulises parklas. Samuti ma tean, et on olemas selline praktika. Inimene läheb küll tasulisse parklasse, aga tõendab, et ühel või teisel põhjusel ei olnud tal võimalik vastava parkimisloaga invakohale parkida. Sellisel juhul on tehtud erand, inimesel lubatakse seal parkida ja antakse talle kupong, mille alusel ta saab tasulises parklas siiski tasuta parkida. Niisugused küsimused lahendatakse, ma usun, raviasutustes kohe kindlasti mõistlikult. Samas kutsun üles ka teisi asutusi, mille ümbruses invakohti ei ole, need kohad sinna kindlasti looma, sest liikumispuudega ja väga tugeva nägemispuudega inimeste ligipääs avaliku otstarbega hoonetele on väga-väga oluline.
Palun, kolleeg Helmen Kütt, teine täpsustav küsimus!
Ma küsin veel kord juba kõlanud küsimuse, kas te olete pidanud vajalikuks selleteemalist ümarlauda. Te olete nõus, et vahel saavad erivajadustega inimesed karistada, kuigi sõiduk, mis neid sõidutas, või nende isiklik auto võinuks tasuta parkida. Nad saavad trahvi. Ja need inimesed kannatavad ka seetõttu, et neid kaarte väärkasutatakse. Kas ei oleks põhjust arutada ettepanekut, et ka eraparklates praeguse 15 minuti asemel oleks võimalus tasuta parkida vähemalt kaks tundi? Teie läbiviidav töövõime toetamise süsteemi reform ju eeldab, et suuremal hulgal puudega inimesi tuleb kodunt välja ja hakkab näiteks osalise ajaga tööle. Kas te üldse näete seda probleemi? Kui te seda ei näe, siis piisabki vastusest "ei".
Ma arvan, et probleeme kindlasti on, seda nii eraettevõtetele kui ametiasutustele juurdepääsuga. Asi ei ole ainult parkimiskohtade puuduses, vaid ka näiteks selles, et tahetakse küll head ja ehitatakse kaldtee, aga kuna selle ehitamisse ei kaasata ühtegi inimest, kes oleks proovinud kusagilt ratastooliga üles või alla sõita, siis kukub kaldtee välja ohtlik. Samuti võib kaldtee viia seinani, kust võib-olla ei mahu ratastooliga mööda pöörama. Selliste teemadega tegeldakse pidevalt Sotsiaalministeeriumis ning ka Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit ja Eesti Puuetega Inimeste Koda on mitme initsiatiiviga esinenud. Ma olen väga seda meelt, et kõik avalikud organisatsioonid peavad selles küsimuses eeskuju näitama – kõikide ministeeriumide ja muude ametiasutuste juures peab see probleem olema eeskujulikult lahendatud.
Me oleme kaalunud täiendavaid läbirääkimisi sel teemal Riigi Kinnisvara AS-iga, kes lõviosa riigile kuuluvatest hoonetest ehitab. Eesmärk on kaasata hoonete planeerimisse ka erivajadustega inimeste esindajaid. Need ei ole mitte ainult liikumispuudega inimesed, vaid ka nägemispuudega inimesed – kõik nad võiks paremini ligi pääseda.
Mis puutub sellesse, kas riik saab eramaale nõudeid kehtestada ja öelda, et sina pead oma eramaal kindlasti kehtestama selle või teise õiguse, siis see on väga tundlik teema. Seda oskab liiklusseaduse eest vastutav minister kindlasti paremini kommenteerida. Eks seal on kindlasti omad õiguslikud nüansid mängus. Samas ma kutsun üles kõiki parklaomanikke, olgu nad eraisikud või munitsipaalasutused, igal juhul looma liikumis- ja nägemispuudega inimestele parkimiskohti, kus parkimine oleks alati tasuta, mitte ainult kahe tunni jooksul.
Nüüd siis kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!
Austatud härra minister! Minu küsimus puudutab ka erivajadustega inimesi, sedapuhku probleemi rahalist poolt. Näeme, et proteeside ja abivahendite soetamise toetust on järgmise aasta eelarves vähendatud. Sotsiaalministeerium eraldab puuetega inimeste proteeside ja abivahendite soetamiseks umbes 550 000 eurot vähem kui sel aastal. Mis on selle kärpe põhjus?
Mul on hea meel öelda, et nagu päris tihti, ei vasta teie info ka seekord tõele. Nädalapäevad tagasi ma allkirjastasin käskkirja, millega me eraldasime ministeeriumisiseste ümbertõstmistega erivajadustega inimeste abivahenditeks enam kui 1,2 miljonit eurot. Soovime selle abil juba tänavu järjekorrad kaotada. Järgmisesse aastasse edasikanduvaid järjekordi, nagu meil on aasta-aastalt olnud, siis enam olla ei tohiks. Meil on valmisolek vajaduse korral eraldada selleks veel lisaraha ka tänavu ja praegu sõltub edasine tegutsemine suurel määral sellest, millise tagasiside me saame maavalitsustest. Meie huvi on loomulikult, et kõik need päris suured summad, mida me oleme otsustanud lisaks eraldada, jõuaksid tõesti abivajajateni.
Peale selle, et meil on soov ja ka reaalne võimalus eraldada abivahendite hankimiseks lisaraha, on meil plaanis ka sisulised ümberkorraldused, mis aitavad süsteemselt järjekordi lühendada, tegeleda veidi enam ka selle probleemi põhjusega. Asi on selles, et järjekordi peetakse igas maakonnas eraldi. Eesti ajaloos on olnud olukordi, kus ühes maakonnas tekib mõne konkreetse abivahendi saamiseks järjekord juba poolest aastast, samas kõrval maakonnas on neid ja teisigi abivahendeid veel lahedalt saadaval. See loomulikult tekitab inimestes pahameelt. Nüüd me soovime luua tsentraalse süsteemi, mis olemuslikult selle probleemi lahendab.
Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!
Härra minister Rõivas! Järgmise aasta eelarves on kavandatud alkoholiaktsiisi laekumist 20 miljoni euro võrra rohkem. Kui me räägime erivajadustega inimestest, hoolekandest, tervishoiust, siis takerdub jutt alati raha taha. Kas see 20 miljonit eurot läheb jälle kuskile üldisesse hunnikusse, millest rahastatakse saatkondade ehitamist Lõuna-Ameerikas või võidukaid sõdu, mida peavad ameeriklased oma naftahuvide rahuldamiseks? Või siiski õnnestub sealt midagi suunata ka erivajadustega inimestele või mujale tervishoidu, nagu kunagi meie tegime ettepaneku? Me nimelt tegime ettepaneku suunata alkoholiaktsiis haigekassa vahenditesse. Kas teil õnnestub rahandusminister Ligilt midagi välja kaubelda või mitte?
Nagu te teate, ei ole eelarves päris mitte igal maksutulul konkreetne sihtotstarve kohe määratud – et see või teine tulu peab katma täpselt need kulud. Aga mul on hea meel teile öelda, et Sotsiaalministeeriumi eelarve nii eakate kui ka erivajadustega inimeste hoolekandeks, tervise eest hoolitsemiseks ja inimeste ravimiseks, samuti tööturumeetmeteks kasvab kordades rohkem, kui on see teie nimetatud ühe maksulaekumise kasv. Ainuüksi tervise-eelarve kasvab neli-viis korda enam ja pensionitõusuks läheb raha mitu-mitu korda rohkem. Nagu öeldud, ka erivajadustega inimesi puudutavatele eelarveridadele oleme plaaninud leida senisest märksa rohkem raha.
Minu isiklik suur eelistus on olnud see, et psüühiliste erivajadustega inimeste erihoolekandeks on meil järgmise aasta eelarves enam kui 16% suurem summa. See kasv on kolm-neli korda suurem eelarve kui terviku kasvust. See on olnud nii minu, terve ministeeriumi kui ka kogu valitsuse teadlik valik. Soovime selles valdkonnas järjekorrad märksa lühemaks teha ja paari lähima aastaga päris ära kaotada. Samuti on meil märkimisväärsed investeeringud ette nähtud, et parandada nende inimeste elutingimusi ja suurendada nõnda märksa iseseisvat toimetulekut.
Kokkuvõtlik vastus teie küsimusele on, et sotsiaalvaldkond saab järgmisel aastal märksa enam tuge kui sel aastal ja see vahe on tunduvalt suurem kui teie nimetatud konkreetse aktsiisi laekumise kasv.
Palun, kolleeg Inara Luigas!
Lugupeetud sotsiaalminister! Võrumaa Teatajas on kirjutatud, et Eesti riik on võrreldes oma läänepoolsete naabritega nagu erivajadustega laps, kes saab Euroopa Liidult toetusi ja tuleb kenasti endaga toime, aga Eesti riik ise on oma erivajadustega inimesed hooletusse jätnud. Te käisite selle aasta suvel, augustikuus Võrumaal ning kohtusite seal Järve kooli direktoriga ja laste emadega, kes teile oma muresid kurtsid. Mis saab nendest lastest siis, kui nad lahkuvad sellest koolist, kus nad praegu hoolealused on? Me menetleme täna riigieelarvet ja teie valdkond on selles sotsiaalhoolekanne. Mida rõõmustavat on teil öelda nendele emadele? Mis muutub paremaks meie erivajadustega laste ja noorukite elus?
Võrumaa lastevanemate ja lastega kohtumisel oli mitu teemat, mida me ühiselt arutasime. Kõigepealt tõepoolest, mis saab siis, kui lapsed, kes on kas raske või sügava puudega, jõuavad täisikka ja nende vanematel ei ole võimalik nende eest enam hoolitseda, samas nad vajavad toimetulekuks kindlasti tuge. Osa neist vajab ööpäevaringset abi, osa märksa vähem hoolt.
Eesti riigis on juba praegu korraldatud erihoolekanne, mis on riigi finantseeritav teenus. Ette on nähtud väga erinevad teenused erinevate vajadustega inimestele. Probleem on aastate jooksul olnud see, et teatud teenuste saamiseks on tekkinud järjekorrad, sest vajadus on kasvanud ja ka inimeste teadlikkus on kasvanud. Asi on ka selles, et tingimused, kus hoolealuseid hoitakse, on märksa paranenud, ning see on tekitanud ka täiendavat nõudlust. Seetõttu need järjekorrad on tekkinud.
Järgmisel aastal, nagu ma juba mainisin, me kasvatame konkreetselt seda summat, mis neid teenuseid võimaldab osutada, 16,5%. See on riigieelarve raha, mille me panustame sellesse, et järjekordi kaotada. See on ka otsene vastus nende Võrumaa emade murele. Nende jaoks tähendab see seda, et nad ei pea muretsema, et kui nende lapsed saavad täisealiseks, kas ka siis on neile koht olemas, ükskõik millist teenust üks või teine laps vajab. Nad saavad kindlustunde, et kui nende laps vajab teenust, siis me oleme loonud koha, kus seda osutatakse.
Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee! Ma arvan, et see on viimane küsimus.
Hea minister! Mu küsimus puudutab erivajadusega inimeste parkimiskaardi kasutamist. Ma ise olen seda kaarti kasutanud juba kümme aastat. Sõidan aastas läbi 40 000 – 50 000 kilomeetrit ning pargin hästi palju eri linnades, kõige rohkem Tallinnas. Selle kümne aasta jooksul on mul parkimisega olnud kaks korda probleeme: üks kord siin Toompea õuel ja teine kord Laari kohviku ees. Rohkem probleeme ei ole olnud. Aga millega minu arvates peaks tegelema? Tõesti peaks paremini kontrollima, kellele neid kaarte välja antakse. Üldiselt usun, et see süsteem on korras. Nüüd tekib muidugi küsimus, et kui asi on korras, mida sa siis küsid. Küsingi siis, kas kontrolli on kavas tugevdada.
Seda on tõesti südantsoojendav kuulda, kui te väga kogenud inimesena ütlete, et kümne aasta jooksul on teil tekkinud vaid mõni üksik probleem. Loodan, et tulevikus neid enam ei teki. Riigikogu hoovi puhul, nii palju kui mina tean, on küsimus lahendatud.
Mis puutub sellesse, kas ühele või teisele isikule on see parkimiskaart alusetult väljastatud, siis meil on tegelikult päris selged reeglid, kellele võib selle anda ja kellele mitte. Iga omavalitsus, kes neid kaarte väljastab, peab vastutama selle eest, et neil on ka kontrollimehhanism. Ma ei taha konkreetset juhtumit kommenteerida, sest ei ole minul võimalik teada, kas Priit Kutser on õigustatud seda kaarti omama või mitte. Ja me ei peakski võib-olla konkreetset isikut liiga palju esile tooma.
Samas on selge, et kui sellised avalikud kahtlused on tõstatatud, siis pädevad linnaorganid ei tohi seda mingil juhul kahe silma vahele jätta. Kahtlusi tuleb korralikult kontrollida ja teha selgeks, kas oli tegu oma ametipositsiooni ärakasutamisega või on tal tõepoolest õigus seda kaarti omada. Me ei näe lihtsalt peale vaadates inimese nägemispuude suurust ja seetõttu ma ei kiirusta kedagi ette hukka mõistma. Aga õhku visatud kahtlused on piisavalt tõsised, nii et neid tuleb kontrollida. Kindlasti tuleb rõhutada seda, et kui kaart on väljastatud, siis see on väljastatud isikule, kellel konkreetselt puue on. Tema saatja võib seda kasutada üksnes siis, kui ta sõidutab kaardiomanikku. Liikudes omapäi, ta seda kaarti kasutades tasuta või invakohal parkida kindlasti ei tohi.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Nüüd, head kolleegid, palun öelda, kelle käest te küsite küsimuse. Alustame kolleeg Priit Toobalist.
Mul on küsimus lugupeetud peaministrile Andrus Ansipile. Küsimus on mõned päevad enne valimisi ilmsiks tulnud tagaotsimiskuulutuse kohta Interpoli kodulehel. See puudutab IRL-i linnapeakandidaati Eerik-Niiles Krossi. Kuulsime nii enne valimisi kui pärast valimisi, et siseminister Vaher on teatanud, et me esitame Interpolile selle kohta protesti. Kas teil on infot, kes selle protesti esitab? Kas see on siseminister Vaher, Vabariigi Valitsus, keskkriminaalpolitsei või prokuratuur ja mille vastu tegelikult protestitakse?
See kindlasti ei ole Vabariigi Valitsus. Selliste küsimuste lahendamine ei ole Vabariigi Valitsuse pädevuses. Mina saan korrata seda, mida riigiprokurör on Eesti rahvale juba öelnud. Riigiprokurör on öelnud, et prokuratuuril ei ole piisavat alust Eerik-Niiles Krossi kaaperdamises kahtlustada. Kindlasti oleks Vene uurijatel märksa konstruktiivsem teha sisulist koostööd Eesti prokuratuuriga. Eesti riik on kindlasti õigusriik, kõiki kahtlusi Eesti riigis kontrollitakse. Meie uurimisasutused on huvitatud sellest, et selgitada välja tõde, ja seetõttu mina küll ei näe mitte mingisuguseid põhjusi, miks Vene uurijad ei võiks teha tihedat koostööd Eesti prokuratuuriga. See oleks igal juhul märksa konstruktiivsem kui mingite valimiseelsete demonstratiivsete tagaotsimiskuulutustega Interpoli kaudu Eesti rahvale mingi sõnum anda. Minu meelest oli tegemist Eesti kohalike omavalitsuste valimistesse sekkumisega.
Palun, kolleeg Urve Tiidus!
Minu küsimus on peaministrile. Te sõidate homme Euroopa Ülemkogu istungile. Üks oluline aruteluteema on seekord digitaalmajanduse areng Euroopa Liidus. Pisut rohkem kui aasta pärast peab Euroopa Liidus digitaalne ühine turg juba täies ilus toimima. Teades Euroopa Liidu ebaühtlast arengut digitaalmajanduse vallas, ehk oskate öelda, millised homme need kõige kuumemad aruteluteemad võivad olla?
Eesti pakub omalt poolt Euroopa Liidule nn ühe küsimise printsiibi juurutamist, samuti üleeuroopalist digitaalset allkirja. Eestis juurutati põhimõte, mille kohaselt riik võib oma kodanikult küsida ühte ja sama informatsiooni ainult korra, juba 2007. aastal. Selle printsiibi järgi teine kord enam küsida ei või. Kui valitsusasutused on kodanikult üks kord teatud informatsiooni saanud, siis nad peavad seda omavahel vahetama. Me teame, et see viis X-tee loomiseni, mis on väga hea infovahetuse platvorm.
Paraku on praegu olukord selline, et Euroopa Liidu maades informatsioon riigisiseselt asutuste vahel üldjuhul liigub – ja mõnes riigis liigub see kohe väga hästi –, aga piiriüleselt teave ei liigu. Õigemini liigub sisuliselt nii, nagu ta liikus 19. sajandil. Palju on korratud näidet meie Sotsiaalkindlustusameti tõendite kohta. Eestis võetakse igal aastal välja 20 000 tõendit, et need viia Soome. Ostetakse laeva- või lennukipiletid ja toimetatakse paberkandjal informatsioon ühest riigist teise. Soomes tipitakse hoolikalt see informatsioon paberi pealt jälle arvutisse ja sellest saab uuesti digitaalne teave. Sellist asja ei tohiks Euroopa Liidus lubada.
Me oleme välja arvestanud, et Eestis on ühtse digitaalse allkirja rakendamine võimaldanud kokku hoida ühe töönädala aastas, st 2% riigi sisemajanduse kogutoodangust. Euroopa Liidu võrdluses võiks öelda, et see tähendab kahte Euroopa Liidu eelarvet.
Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!
Minu küsimus on minister Partsile ja puudutab Rail Balticut. Teatavasti läbib see trass tulevikus mitut Eesti piirkonda ja eelkõige põllumehed, aga ka teised ettevõtjad on mures, mis saab headest põllumaadest ja kuidas nende äralõikamist kompenseeritakse. Mu küsimus teile on: kas valitsuse tasandil on olnud arutelu, kuidas säästa häid põllumajandusmaid, mis jäävad selle trassi alla? Kas teil on sellest põllumajandus- ja keskkonnaministriga juttu olnud?
Hea küsimus! See teema on tõesti jutuks mitmel pool Eestis. Praegu on käsil Rail Balticu planeerimise esimene etapp. Põhiülesanne on määratleda üks, optimaalne trassikoridor. Me teame, et koridore on välja pakutud erinevaid. Esimene aruteluring on lõppenud. Kogu selle töö hulka kuulub loomulikult mitmesuguste sotsiaal-majanduslike mõjude arvestamine ning praegu, pärast avalikke konsulteerimisvoore, mis on toimunud kohtades, mida see trass puudutab, me ootame konsultantide ja ekspertide ettepanekuid tõstatatud probleemide lahendamiseks.
Mis puutub põllumeestesse, siis on olnud jutt, et planeerijad ei võta arvesse mõju põllumajandusettevõtetele ja maakasutusele. Kindlasti tuleb seda arvesse võtta! See on raudselt üks lähteülesanne. Arvan, et asi läheb konkreetsemaks siis, kui algab järgmine planeerimisfaas, kus keskendutakse ühele kindlale koridorile koos kõigi sellest tulenevate eripäradega. Minu isiklik seisukoht on, et loomulikult tuleks välja töötada selline trass, millel on minimaalsed negatiivsed sotsiaal-majanduslikud mõjud. See on meie kõigi huvides. Samas on selge, et mingit ideaalset varianti, nii et Rail Baltic kellegi huve ei riivaks, pole tõenäoliselt võimalik leida, aga me püüame selle poole.
Valitsuse või ministri tasandil on praegu vara sekkuda ühe või teise konkreetse küsimuse lahendamisse. Tahame anda planeerijatele võimaluse töötada, arutada asja kogukondadega, ja kui valikud jõuavad meie laua peale, eks siis saab edasi mõelda.
Palun, kolleeg Valeri Korb!
Minu küsimus on majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Härra minister, juba palju aastaid käib jutt Jõhvi raudteejaama renoveerimisest ja minu küsimus ongi selle kohta. Kas te oskate öelda, kui kaua see ettevalmistustöö kestab? Kas lammutame selle maja ja viime jaamahoone kuskile teise kohta?
Hea küsimus! Kui mälu mind ei peta – ma võin praegu eksida –, siis see kuulub ju Jõhvi linnale, Jõhvi omavalitsusele. Kui ei kuulu, siis ma arvan, et Eesti Raudtee võiks teha ettepaneku see omavalitsusele üle anda. Praegusel kujul see jaamahoone raudtee seisukohast kuigi suure otstarbega ei ole. Mitmel pool Eestis on ajaloolise väärtusega hooned – ja kindlasti on seda ka paljud vaksalihooned – koostöös omavalitsuse või eraettevõtjatega päris häid uusi kasutusotstarbeid leidnud. See, et raudtee-ettevõte lihtsalt heast peast renoveerib millegi, mida tal vaja ei ole, tundub nagu ebaloogiline.
Palun, kolleeg Urmas Klaas!
Mul on küsimus samuti minister Juhan Partsile. Arusaadavalt tunnen ma Kagu-Eestist valitud rahvasaadikuna muret oma piirkonna arengu ja hea käekäigu pärast. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Vabariigi Valitsus tervikuna on viimastel aastatel väga tänuväärselt toetanud Venemaa piiri äärseid omavalitsusi lisarahaga kohalike teede hoolduseks ja ehituseks. Me hakkame siin täna rääkima järgmise aasta riigieelarvest. Olge kena ja öelge, kas ka sel aastal on plaanis toetada piiriäärseid omavalitsusi teedevõrgu hooldamisel ja kui on, siis kui suurtest summadest me räägime!
Jutt on tõenäoliselt piiriäärsete valdade teehoiu rahastamisest, mida me oleme teinud alates 2007. aastast valitsuse ja setude vahelise kokkuleppe alusel. Me oleme teinud seda kuus aastat. Julgen täna kinnitada, et valitsus on põhimõtteliselt seda kokkulepet täitnud.
Kas jätkata piiriäärsete valdade suuremat rahastamist? Mina olen ministeeriumi inimestele andnud ülesande analüüsida, kas arvestades ka kõiki teisi omavalitsusi on õiglane, et me oleme rohkem rahastanud kuute ja mõnel aastal seitset omavalitsust. Ma saaks sellele küsimusele vastata võib-olla detsembris. Väga vajalik oleks, et piiriäärsed omavalitsused annaksid meile läbikaalutult oma mured teada. Nii saaksime neid võrrelda teiste väiksemate omavalitsustega ja otsustada, kas me peaksime veel mõni aasta sellisel kujul jätkama. Nii et lõplikku vastust täna ei ole. Me peame selle teema kallal veel töötama. Aga mul ja valitsusel tervikuna on hea meel, et me oleme täitnud seda kokkulepet, mis, olgem ausad, on rohkem kui 200 omavalitsuses väikest rahulolematust tekitanud. Mis saab järgmisel aastal? Nagu öeldud, ma arvan, et saan lõpliku vastuse anda detsembris.
Palun, kolleeg Mailis Reps!
Lugupeetud peaminister! Eelmise nädala infotunnis me arutasime päris mitut haridusteemat, küsijaid oli palju. Tuleksin haridusvaldkonna juurde tagasi juba praegu, ehkki küsime selle kohta tänase eelarvearutelu juures kindlasti ka rahandusministrilt. Järgmise aasta eelarves ei ole eraldi välja toodud tugiteenuste rahastamist ehk tasu maksmist logopeedidele, sotsiaalpedagoogidele, eripedagoogidele ja koolipsühholoogidele. Üsna paljudest koolidest on tulnud küsimus, mis neist ikkagi saab. Vaatamata üldisele eelarve kasvule ei hiilga sugugi mitte kõik omavalitsused tulude suurenemisega. Päris mitmed omavalitsused on öelnud, et neil ei ole selleks raha. Mis on valitsuse seisukoht? Kas selleks tulevad eraldi summad?
Teatavasti selles rahastamismudelis ei ole veel valitsuse ega ka Riigikogu tasemel kokkulepet. Ma loodan, et see kokkulepe saab järgmiseks aastaks Riigikogu tasemel sõlmitud. Me oleme seda küsimust käsitlenud ja valitsusel on põhimõtteline hoiak olemas. Tugiteenuseid tuleb ka tulevikus eelarvest finantseerida, aga kui suur saab selle finantseeringu maht olema ja missugused proportsioonid kehtestatakse, selgub nii valitsuses kui ka siin Riigikogus debattide käigus.
Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!
Mul on küsimus, Taavi Rõivas, teile. Meie infotund kaotab täiesti mõtte, kui te peaaegu kunagi ei vasta küsimusele, vaid räägite lihtsalt seda, mida teile meeldib rääkida. Tahan veel kord toonitada, et teie vastus abivahendite hankimiseks eraldatava raha kohta oli demagoogiline ja eksitav. Minu ees on eelarve, kus on väga selgelt kirjas, et proteeside ja abivahendite soetamiseks eraldatakse järgmisel aastal 5 297 290 eurot. Tänavu oli see summa 5 839 689 eurot. Nii et vahe on umbes 550 000 eurot. Ma küsin veel kord: miks kärbitakse summasid proteeside ja abivahendite hankimiseks? Ma ei küsinud järjekordade kohta.
Me oleme igal aastal, ka eelmisel ja käesoleval aastal, eraldanud algselt riigieelarves olnud summale lisaks just nii palju raha, kui on reaalne vajadus olnud. Kui võrrelda kahte summat – ühte, kuhu on juba lisavahendid juurde arvestatud, ja teist, mis on järgmise aasta eelarves kirjas, siis võib tõesti jääda ekslik mulje vähenemisest. Aga ma kinnitan teile, et sisuliselt ei ole see õige. Ning igal aastal, kui on vajadus, kui tekivad järjekorrad, siis me kindlasti sellele reageerime. Nagu ma teie küsimusele vastates juba ütlesin, nädal aega tagasi kirjutasin ma alla käskkirjale, mis käesoleva aasta eelarvet 1,2 miljoni euro võrra suurendab. Ootame tagasiside ära – kui on vaja, oleme valmis veel raha juurde andma, et järjekorrad kaoksid täiesti ja ka kallid abivahendid jõuaksid inimesteni.
Te püüate järjekordade teemat naeruvääristada, aga ma arvan, et see on inimeste jaoks äärmiselt oluline, et nad ei peaks oma abivahendeid pikalt ootama ja saaksid kätte ka väga kulukad abivahendid, mida eraldi komisjon jaotab. Eriti tähtis on järjekordade kiire lühendamine laste jaoks. Kui talv tuleb, võib neil vaja minna näiteks spetsiaalseid jalanõusid, mis on väga kallid. Lapse jalg aga kasvab kiiresti ning järgmisel aastal ei pruugi see tema jaoks enam lahendus olla, kui ta need külma ilma jalanõud saab.
Ma kutsun teid üles neid muudatusi toetama ja hindama seda, et meil on täielik valmisolek sellesse valdkonda lisaraha eraldada. See kehtib ka järgmise aasta kohta. Ning veel kord: meil on plaanis ka sisulised ümberkorraldused, et need järjekorrad tulevikus üldse tekkida ei saaks.
Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!
Mul on küsimus härra peaministrile. Kuigi valimised said pühapäeval läbi, ei taha kired nende ümber sugugi vaibuda. Kahetsusväärselt torkab silma aina leviv ebakorrektsus, ebatäpsus, võiks lausa öelda, et lahmimine. Uudistest võis kuulda, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees on võtnud kätte ja väitnud, nagu teie oleks öelnud, et mitte-eesti emakeelega valijad ei ole teie huviorbiidis mitte kuidagi. Tahangi esitada kaheosalise küsimuse. Kuidas selle väitega tegelikult on ja kas hea kolleeg, keda siin saalis hetkel ei ole, on oma eksimusest aru saanud ja jõudnud teie ees vabandada?
Ah, ei ole seal kirge ega kedagist! Jah, "Foorumi" saates kõlas tõepoolest kirglik sõim minu aadressil. Kuulasin ja ära ennast ei tundnud. Ning nimetati sedasama kuupäeva, et ma just siis olevat väitnud seda, mida ma tegelikult väitnud ei ole. Nii hea mälu mul on küll, et ma samal päeval toimunud asju ikkagi mäletan. Aga ma mäletan sedagi, et Mikseri väidetut ei ole ma ka kunagi varem öelnud. Sellest ajendatuna ma kirjutasin Sven Mikserile kirja. Sven Mikser sisuliselt tunnistas seda, et jah, too väide ei kuulunud mulle ning peaaegu see väide, mille ta mulle omistas, kuulus hoopis kellelegi teisele. Kirjale oli pealkiri pandud, et ei vabanda. Mina kellegi käest vabandust ei olegi oodanud. Eks vabanduse palumisega on ikka nii, et seda nõuda pole mingisugust mõtet, kõik sõltub kasvatusest, lastetoast. Kui see südamest ei tule, siis vägisi pole vaja. Minul selle küsimusega seoses kired lõkkele ei löönud ja ega kirja vastuses ka enam kirge ei olnud. Kirgi oli ainult ühes saates. Ma ei pööraks sellele erilist tähelepanu.
Mis aga puutub Sven Mikseri tõstatatud venelaste kõnetamisse, siis julgen öelda, et meil on enam-vähem samad seisukohad selles küsimuses. Meil ei ole eraldi poliitikaid eestlastele, venelastele, armeenlastele, aserbaidžaanlastele, soomlastele ja teistele rahvastele. Kui me räägime maksupoliitikast, siis me räägime maksupoliitikast kõigile võrdselt. Kui me räägime teede ja tänavate asfalteerimisest, siis me ei pea silmas eri rahvusest inimesi, kes asfaldil kunagi sõitma või kõndima saavad hakata. Meie jaoks on kõik Eesti elanikud võrdsed ja me läheneme kõigile ühtemoodi.
Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!
Mul on küsimus majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Hea minister! Kas vastab tõele, et teie ministeerium on esitanud Euroopa Komisjonile taotluse, et lubataks maksta riigiabi Eesti Energia uuele rajatavale elektrijaamale hakkepuidust elektri tootmiseks? Kui ma õigesti mäletan, siis viimane summa, mida küll Eesti Energia vanale elektrijaamale maksti, oli 34 miljonit eurot aastas. Kas uue jaama puhul võivad need summad olla suuremad ja mitu protsenti elektriarvest need võiksid moodustada?
Ma vastaksin hea meelega sellele küsimusele, aga ma ei saanud mitte midagi aru. Mis riigiabi taotlus? Kui ma õigesti aru sain, siis see puudutab Eesti Energia elektrijaamade investeeringuid Narvas. Taotlused, mis riik on esitanud lähtuvalt keskkonnaalastest õigusaktidest, soovides parandada nii olemasolevate kui ka uute energiavõimsustega tervikuna meie keskkonnaseisundit, on tehtud ju kaks või kolm aastat tagasi. Euroopa Komisjon on kinnitanud investeeringute nimekirja, mille puhul on võimalik rakendada teatud tasuta CO2 kvoodi andmist järgmise seitsme aasta jooksul. Mina mingisugustest täiendavatest või uutest algatustest ei tea mitte midagi. Loodan, et ma vastasin teie küsimusele.
Head kolleegid, kuna Rait Marustel on esimene küsimus, siis annan sõna talle. Palun, kolleeg Rait Maruste!
Aitäh, proua esimees! Mul on küsimus peaministrile. Valimiseelsel ajal oli kõvasti ütlemist, et peibutuspardid ei sobi, ei ole kohased. Ühed häälekamad olid meie kolleegid sotsiaaldemokraadid ja ka Vabariigi President võttis sellel teemal üsna reljeefselt sõna. Samas tuleb välja, et üks peibutuspart, nimelt Jevgeni Ossinovski korjas Narvas kokku väga silmapaistva arvu hääli. Kuidas te selles valguses kogu seda situatsiooni ja võetud positsioone hindate?
Minu seisukoht, et igal Eesti kodanikul on õigus kandideerida nii kohalikel kui ka Riigikogu valimistel, on püsinud muutumatuna. Ma leian, et see põhiseaduslik õigus on midagi niisugust, millest kellelgi ei ole õigust mingi parditamisjutuga üle rullida. Mulle tundub, et Euroopa Liidu riikidest on Eesti ainus, kus poliitikute kandideerimisest valimistel on arendatud mingisugune peibutuspardi teema, millega poliitiku kandideerimist halvustatakse. Kusagil mujal Euroopas midagi niisugust ei ole, minu teada on kõnealune debatt ja hoiak Eestis ainulaadne.
On riike, kus piiratakse parlamendiliikmete osalemist kohalike omavalitsuste volikogude töös, aga on ka küllalt palju riike, kus ametite ja volituste ühitamine on täiesti aktsepteeritud. Aga ei nendes riikides, kus ameteid võib ühitada, ega nendes, kus ametite ühitamine on keelatud, pole kellegi kandideerimine keelatud. Tõepoolest, Euroopa Liidus on ainult üks riik, kus uude ametisse kandideerimise korral tuleb endisest, mitteühitatavast ametist loobuda. Seetõttu ma täiesti aktsepteerin härra Ossinovski kandideerimist Narvas. See oli hea initsiatiiv, täpselt samamoodi nagu kõigi teiste Riigikogu poliitikute ja ministrite kandideerimine kohaliku omavalitsuse üksuste valimisel.
Palun, kolleeg Urve Tiidus!
Minu teine küsimus on ka lugupeetud peaministrile. Pöördun tagasi Euroopa Ülemkogu istungi teema juurde. Eesti on rõhutanud, et meie jaoks on väga oluline digiallkirja kasutuselevõtt kogu Euroopa Liidu ulatuses. Minu küsimus eeldab pisut hinnangulist vastust – ma ei tea, kas te tahate sellele vastata, aga sellegipoolest küsin. Mis ajal võiks Euroopa Liidus digiallkiri olla kõikides riikides kasutusel? Kas te oskate prognoosida?
Mingisugusel kujul on digiallkirja alged olemas väga paljudes Euroopa Liidu riikides, kuid sellist laialdast digiallkirja kasutamist nagu Eestis väga palju teistes liikmesmaades ei ole. On ka riike, kus ID-kaardi põhine digiallkiri on mõeldamatu, sest inimesed on peetud debattides igasuguse isikule numbri andmise hukka mõistnud. Seetõttu on seal ID-kaart pikka aega avaliku arvamuse põlu all olnud ja seda ka praeguste uute algatustega põlu alt ära võtta ilmselt pole võimalik.
Eestis kasutatakse teatavasti ka mobiil-ID-d, mis minu hinnangul on märksa mugavam kui ID-kaardil põhinev digitaalallkiri. Üldiselt usun, et praeguseks me oleme jõudnud oma infotehnoloogiaga täiesti uute arenguteni. Võib arvata, et kui Apple oma tehnoloogiat veelgi arendab, siis tulevikus saab inimene telefoni või muu tavatehnika abil end identifitseerida näiteks sõrmejälge kasutades. See annab väga hea võimaluse digitaalallkirja juurutamiseks küllalt kiiresti terves Euroopas. Ma usun, et mobiil-ID-l on suuremad šansid saada ühtse digiallkirja platvormiks kogu Euroopas. Igatahes on see ühtne identiteet kindlasti Eesti huvides.
Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!
Austatud minister Parts! Ma jätkan Rail Balticu teemal. Meedias on avaldatud mõnede inimeste väljaütlemised, et Rail Baltic võiks kulgeda mööda Tartu-suunalist raudteed, kui see oleks lihtsalt ümber ehitatud. Kas teie nimetatud sotsiaal-majanduslik uuring puudutab ka seda Rail Balticu suunda või on see teema täiesti päevakorralt maha võetud või pole see seal mitte olnudki?
Meil on leedukatega olnud permanentne diskussioon, mis asi on Rail Baltic. Rail Balticu esimene etapp siin Eestis oli Tallinna–Tartu–Valga liin, mis nüüdseks on tervikuna sellisel tasemel, et seal on võimalik arendada kiirust 120 kilomeetrit tunnis. Kui me räägime selle infrastruktuuri uuest maksimumkiirusest 240 kilomeetrit tunnis, siis oleme oma senises tegevuses aluseks võtnud väga põhjaliku uuringu, mis viidi läbi kolme Balti riigi valitsuste ja Euroopa Komisjoni ühisel tellimusel. Eesmärk oli analüüsida sedavõrd suuri trassi erinevusi. Eestis on meie lähtepositsioon see, et Rail Baltic kulgeb trassil Tallinn–Pärnu–Riia, kuna linnulennult on tegemist Tartu omast rohkem kui 100 kilomeetrit lühema trassiga. On selge, et Rail Balticu realiseerimise realistlikkus sõltub tegelikult väga palju ettevõtmise tasuvusest. Iga lisakilomeeter võib tekitada suuremaid küsitavusi. See kehtib ka Läti ja Leedu puhul.
Muidugi on sellest palju juttu olnud ka Lõuna-Eesti inimestega, Tartu inimestega ning me peame oma tuleviku transporti planeerides mõtlema, et kui Rail Balticu kiire variant kunagi teoks saab, siis kuidas see Lõuna-Eesti inimestele mitte just kompenseerida, aga kuidas teha nii, et igal juhul ka Lõuna-Eesti sellest võidaks. Alternatiivne variant on üldse loobuda, aga siis kaotab terve Eesti.
Palun, kolleeg Urmas Klaas!
Mul on küsimus lugupeetud peaministrile. Härra peaminister! Teie seisukohad Euroopa Liidu naabruspoliitika osas on minu arvates väga ausad ja sümpaatsed. Eriti selgelt kõlasid need siis, kui Ukraina president siin visiidil oli. Eile levis uudis, et Euroopa Liidu välisministrite arvates ei tohiks praegu Ukrainaga assotsiatsiooni- ja vabakaubanduslepingu läbirääkimisi alustada. Kuidas te seda seisukohta hindate? Kas me ajame selles küsimuses mingisugust oma joont või on siiski võimalik Euroopa Liidus suuremale üksmeelele jõuda? Ma laiendaksin seda küsimust ka selliselt, et Eestis on väga palju omavalitsusi, kes teevad väga tänuväärset koostööd Ukraina, Moldova ja Gruusia omavalitsustega, et aidata neil Euroopasse lõimuda. Milline võiks olla teie sõnum nendele omavalitsustele? Kas on nii, et üks on Euroopa Liidu dimensioon ja teine siin, kohapeal?
Minu meelest seisab Ukraina praegu pea sama kaalukate valikute ees, nagu ta seisis enam kui tuhat aastat tagasi, mil Ukrainas otsustati valida kristlik tee. Ukraina põhimõtteline valik on, kas integreeruda, lõimuda enamal määral Euroopaga või lõimuda enamal määral tolliliiduga, Venemaaga. See on ülimalt oluline geopoliitiline otsus, mis idapartnerluse tippkohtumisel novembris Vilniuses langetada tuleb.
Mina toetan kindlasti Ukraina liitumist, Ukrainaga assotsiatsioonilepingu ja vabakaubanduslepingu allkirjastamist. Kiievile on esitatud hulgaliselt eeltingimusi, et need lepingud allkirjastatud saaks. Ukraina on enamiku nendest eeltingimustest täitnud. Praeguseks on jäänud veel mõned seadusandlusega seotud küsimused, näiteks valimisseaduse muutmine, mis puudutab ülemraada valimist, ja prokuratuuriseaduse muutmine, samuti Julia Tõmošenko küsimus. Selektiivne kohtumõistmine ei ole aktsepteeritud ja Julia Tõmošenko puhul tuleb kindlasti asuda seisukohale, et kohut peeti opositsioonipoliitikute üle ja koalitsioonipoliitikute suhtes samamoodi seadust ei kohaldatud. Nii et selektiivsus oli olemas. Julia Tõmošenko küsimus tuleb kindlasti lahendada. Samas ei ole õige taandada kõike ühele persoonile, ei Euroopa Liidu ega Ukraina poolt. Praegu on küsimuse all Euroopa ja Ukraina tulevik ning see on märksa olulisem.
Palun, kolleeg Mailis Reps!
Lugupeetud peaminister! Ütlen eelmise küsimuse täpsustuseks seda, et Ukrainal on otsustada veel mõned üsna põhimõttelised asjad. Üks nendest on põhiseaduse muutmine, mis ei ole nendelgi üldse mitte lihtne. Seni ei ole saavutatud ka kokkulepet piisava arvu Ukraina parlamendi liikmetega.
Aga tulen nüüd tagasi meie eelarve juurde. Mul on väga konkreetne küsimus: kas te olete valitsuskabinetis või koalitsiooni tasandil kokku leppinud, et riigieelarve teise ja kolmanda lugemise vahel esitatakse Riigikogule muudatusettepanekuna ootamatu hariduse rahastamise mudel?
Ei, sellist kokkulepet ei ole. Aga nagu ma juba teie küsimusele vastates ütlesin, ma loodan väga, et selles mudelis kokkuleppele jõutakse. Jõutakse nii valitsuses kui ka siin Riigikogus. Teie nimetatud Ukraina põhiseaduse muutmine aga on käsil. Samas, põhiseaduse muutmine ei ole assotsiatsioonilepingule ega vabakaubanduslepingule allkirjade andmise eeltingimus. Põhiseaduse muutmine on ulatuslikum protsess ja seda on Ukrainas alustatud. Praeguseks on ka põhiseaduse esimene kavand üle antud Veneetsia komisjonile, kes omad märkused teeb. Keegi ei eelda, et ühe riigi põhiseadust tuleks muuta kuidagimoodi kiirkorras, mõne kuu jooksul. Selliseid eeltingimusi Euroopa Liit Ukrainale ei ole seadnud ja ma usun, et ei ole alust karta, et Euroopa Liit kunagi niisuguseid tingimusi mõnele riigile seadma hakkab. Mõistlikest menetlusaegadest on Euroopa Liidu liidritel väga selge ettekujutus.
Ilmselt viimane küsimus. Palun, kolleeg Urmas Klaas!
Mul on küsimus austatud peaministrile. Ühendan oma küsimuses kaks teemat, Ukraina ja hariduse, nagu tänases infotunnis on heaks kombeks saanud. Teie vastusest ma lugesin välja selge sõnumi Eesti omavalitsustele, kes teevad tihedat koostööd Ukraina omavalitsustega ja aitavad neil Euroopaga lõimuda. Kindlasti on nende algatus ja kogu töö tänuväärne.
Nüüd aga haridusest. Kultuurikomisjonis on minister Jaak Aaviksoo öelnud, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse rahastusparagrahv ning Vabariigi Valitsuse määrus, mis selle täitmist reguleerib, jõuavad pärast valitsuse kooskõlastusringi läbimist lähiajal Riigikokku. Nii et me saame seda arutada ja kõiges kõige paremal viisil kokku leppida. Küsimus, mis jäi kevadel õhku, oli kahe ministeeriumi, haridusministeeriumi ja Rahandusministeeriumi koostöö sellesama rahastusmudeli koostamisel. Kas te täna julgete meile kinnitada, et ministeeriumid teevad head koostööd ja valitsusest jõuab meieni selge mudel?
Kindlasti ministeeriumid teevad koostööd. Loodan väga, et see koostöö on nii hea, et selle tulemusel valmiv rahastusmudel leiab tunnustust ka siin Riigikogus. Kuid praegu seda mudelit veel ei ole ja ka mingeid eelkokkuleppeid selleks mitte. Ilmselt ongi see niisugune mudel, mille üle tuleb pidada hästi laiapõhjalist debatti. Mida rohkem inimesi saab selle kokkuleppimisel oma seisukoha välja öelda, seda parem ilmselt see mudel saab olema.
Head kolleegid, meie infotunni aeg on läbi saanud. Suur tänu, kolleegid, küsimuste esitamise eest! Suur tänu, peaminister ja ministrid, vastamise eest! Infotund on lõppenud.
