Võrumaa lastevanemate ja lastega kohtumisel oli mitu teemat, mida me ühiselt arutasime. Kõigepealt tõepoolest, mis saab siis, kui lapsed, kes on kas raske või sügava puudega, jõuavad täisikka ja nende vanematel ei ole võimalik nende eest enam hoolitseda, samas nad vajavad toimetulekuks kindlasti tuge. Osa neist vajab ööpäevaringset abi, osa märksa vähem hoolt.
Eesti riigis on juba praegu korraldatud erihoolekanne, mis on riigi finantseeritav teenus. Ette on nähtud väga erinevad teenused erinevate vajadustega inimestele. Probleem on aastate jooksul olnud see, et teatud teenuste saamiseks on tekkinud järjekorrad, sest vajadus on kasvanud ja ka inimeste teadlikkus on kasvanud. Asi on ka selles, et tingimused, kus hoolealuseid hoitakse, on märksa paranenud, ning see on tekitanud ka täiendavat nõudlust. Seetõttu need järjekorrad on tekkinud.
Järgmisel aastal, nagu ma juba mainisin, me kasvatame konkreetselt seda summat, mis neid teenuseid võimaldab osutada, 16,5%. See on riigieelarve raha, mille me panustame sellesse, et järjekordi kaotada. See on ka otsene vastus nende Võrumaa emade murele. Nende jaoks tähendab see seda, et nad ei pea muretsema, et kui nende lapsed saavad täisealiseks, kas ka siis on neile koht olemas, ükskõik millist teenust üks või teine laps vajab. Nad saavad kindlustunde, et kui nende laps vajab teenust, siis me oleme loonud koha, kus seda osutatakse.