Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VI istungjärgu esimese töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei soovita.
Läheme teadete juurde. Kolmapäeval, s.a 11. septembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning sotsiaalminister Taavi Rõivas.
Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 90 Riigikogu liiget, puudub 11.

Head kolleegid! Me läheme tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 428 esimene lugemine. Ma palun korraks tähelepanu, et ma saaksin tutvustada teile selle punkti menetlemise korda! Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava otsuse eelnõu menetlemise kord on järgmine. Meil on kaks ettekandjat, mõlemal on kuni 20 minutit aega. Järgnevad küsimused. Riigikogu liige võib kummalegi ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Sellele järgnevad läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Seejärel vaadatakse läbi muudatusettepanekud ja siis pannakse eelnõu lõpphääletusele. Enne eelnõu lõpphääletust toimub kohaloleku kontroll.
Me asume esimest päevakorrapunkti käsitlema. Ettekandja on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige Eiki Nestor. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lähen kohe ilma pikema sissejuhatuseta asja juurde. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on teinud Riigikogule ettepaneku kasutada meile antud õigust võtta vastu otsus teha ettepanek Vabariigi Valitsusele. Praegu kõlab see ettepanek nii: Vabariigi Valitsus peaks muutma "Eesti hooldusravivõrgu arengukava aastateks 2004–2015" eesmärgiga luua abivajajate tegelikest vajadustest lähtuv ühtne hooldusravi korraldus. Selle arengukava väljatöötamist alustati ühe valitsuse ajal, see töö jätkus järgmise valitsuse ajal ja vastu võeti see arengukava juba kolmanda valitsuse ajal. Siin iseenesest ei ole mingit eripära, nii võib juhtuda ka mitme teise arengukavaga. Aga selle arengukava saatus on kurb selles mõttes, et kui sissejuhatavas osas nenditakse, et Eesti tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi lahusus on tekitanud olukorra, kus elanikel on raske kasutada teenuseid, mis on mõeldud nende tervislikust seisundist või sotsiaalsest olukorrast tulenevate vajaduste rahuldamiseks, siis see jääbki selles arengukavas lihtsalt mainitud faktiks. Arengukavas endas on hulk teemasid, millega on aastate jooksul riigile jõukohasel kombel ilmselt ka tegeldud, näiteks kas või hooldusravikohtade arvu kasv, neid on ju Euroopa Liidu toel viimastel aastatel hoogsalt juurde tehtud, või koduõenduse areng. Ühesõnaga, mitmed vajalikud tegevused selleks, et hooldusravi muutuks patsientidele paremini kättesaadavaks, on selles arengukavas sees, kuid kahjuks ei jõuta süsteemse lähenemiseni. See puudus, mille kõrvaldamiseks arengukava iseenesest mõeldud oli, jääb kõrvaldamata ja ühtset hoolekandesüsteemi ei ole meil siiani.
Milles on siis kogu asja õnnetus? Vaadake, kodanikule ja hooldusravi vajavale inimesele on tähtis, et ta teaks, millised on tema õigused ja kohustused. Meie praegune süsteem aga eeldab hoopis midagi muud. Nimelt tehakse praegu hooldusravi rahastades, kokkuvõtvalt öeldes, selgelt vahet, et ühte inimest ravitakse ja teist inimest hooldatakse. Kui tegemist on ravimisega, siis me katame kulutused haigekassa kaudu ravikindlustusest. Aga kui tegemist on hooldamisega, siis need kulutused katab kohalik omavalitsus sellistel tingimustel, nagu omavalitsuses on otsustatud. On olnud ka juhtumeid, kui omavalitsus on otsustanud, et teatud juhtudel ta hoolduskulusid üldse ei kata, siis teevad seda hooldusravi vajaja lapsed või teeb ta seda ise omast taskust. Lõppkokkuvõttes oleme löönud kogu selle ühtse ja vajaliku teenuse kaheks osaks: siin me ravime ja siin me hooldame. Sellest tulenebki selle arengukava sissejuhatuses äratoodud teadmine, et kui inimene on teatud vanuses ja tema tervis on halvenenud, siis tegelikus elus ei ole võimalik teha vahet, et nüüd me ravime, aga nüüd me hooldame.
Viimati langetasime siin mõistliku otsuse sel kevadel, lubades ainult puhtalt hoolduseks mõeldud asutustesse võtta tööle meditsiiniharidusega õed. Kõigest sellest jääb lõppkokkuvõttes väheks. Selline erinev lähenemine tekitab olukorra, kus ühes ja samas teenust pakkuvas asutuses on kolm inimest, kelle kõigi terviseseisund on sisuliselt samasugune, aga ühe eest maksab haigekassa, teise eest maksab omavalitsus ja kolmanda eest maksavad tema lapsed. Rahvasaadikuid peaks mõtlema panema fakt, et meil on ju selliseidki inimesi, kellel ei ole head kontakti oma perearstiga, kelle kodukoha omavalitsus on otsustanud hooldusravi vähem rahastada või ei ole seal üldse olnud võimalust seda teha ja kellel ei ole ka lapsi. Mis nendest inimestest saab? Kuidas nemad selle teenuse kätte saavad?
Meie ettepanek selle kava ümbertöötamiseks tähendabki seda, et luuakse ühtne süsteem. Viimasel ajal, kui need teemad on olnud avalikkuse ees, on väga palju räägitud kindlustusest. Ka hooldusravikindlustus on üks võimalus. Aga ei pea olema hooldusravikindlustus, seda võib korraldada ka teistmoodi, ilma kindlustusprintsiipi rakendamata. Tähtis on, et inimene siin riigis teaks sõltumata sellest, kas tal on lapsi, või sellest, kui hästi tema lapsed teenivad, või sellest, milline on tema kodukoha omavalitsuse otsus, et tal on selge võimalus saada teenust, mida tal tegelikult vaja läheb.
Ma kordan, et teatud vanuses võib kõigil, teilgi, head kolleegid, tekkida vajadus hooldusraviteenuse järele, kui korraga vajatakse nii ravi kui ka hooldust. Praktikas tähendab see, et Vabariigi Valitsus peaks selle kava ümbertöötamisel kutsuma ühe laua taha nii haigekassa kui ka kohalikud omavalitsused, kes praegu ravi ja hoolduse võimalust inimestele pakuvad. Selle laua taga peaks jõudma ühistele seisukohtadele, kuidas tulevikus on seda kõige mõistlikum korraldada, rahastada ja teenust kättesaadavaks muuta.
Teades, et see ei pruugi olla nii lihtne, sest debati jooksul võib tekkida hulk muid küsimusi, ei ole me otsuse eelnõus andnud mingit tähtaega, mis võiks panna selle ühtse teenuse loomisele mingisuguse ajalise piiri, millega valitsus hakkama ei saa. Ma möönan, et ülesanne leppida kokku eri rahastusallikate ühendamise moodus võib olla keeruline, kuni sinnamaani välja, et meil tuleb ka näiteks kindlustus kõne alla võtta.
Sellegipoolest arvan, et tegemist on tööga, mida Eesti riigis on vaja teha. Kui me ühtset süsteemi ei loo, siis on väga keeruline lahendada kõiki neid probleeme, mis on olnud Riigikogus kõne all ja mis on seotud näiteks omastehooldusega. Ilmselt jääme ka tulevikus lugema kurbi uudiseid ja rahvasaadikud, nii nagu nad on juba teinud, esitavad edaspidigi arupärimisi. See on tore, et me oleme Euroopa Liidu rahaga hooldusravikohtade arvu suurendanud. Aga miks need hooldusravikohad kõik ei täitu? Vastus ongi see, et puudub süsteem ja selge rahastus. Kui me juba need võimalused loome, siis on vaja teha see teenus inimestele kättesaadavaks. See on lühidalt öeldes kõik.
Ma loodan, et kõik Riigikogu fraktsioonid on valmis seda otsust vastu võtma, et üks inimestele väga vajalik teenus muutuks neile ka kättesaadavaks. Paraku eeldab selle tulemuseni jõudmine seda, et me loobume praegusest arusaamast, et on võimalik teha selget vahet ravil ja hooldusel. Siis on võimalik edasi liikuda. Kõige õigem moodus selleks on just seda arengukava muuta. Selleks ei ole vaja muuta ühtegi paragrahvi ühes või teises seaduses, vaid see arengukava ise ning koostöö Vabariigi Valitsuse, kohalike omavalitsuste ja haigekassa vahel peab meid selle tulemuseni viima. Tänan!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! See arengukava, mida me muuta tahame, on kehtinud juba kaheksa aastat. Nüüd me konstateerime, et see on mõneti nässus, ja tahame seda veel viimasel aastal parandada. Selliseid arengukavu on Eestis eri valdkondades ilmselt kümneid, kui mitte sadu. Kas sinu teada eksisteerib mingisugune kord või norm, kuidas tuleks nende arengukavade täitmise kohta aru anda kas Vabariigi Valitsusele või Riigikogule? Kui seda ei eksisteeri, kas see ei peaks siis olemas olema, et selliste arengukavade tegemine oleks mõttekam?

Arengukavade väljatöötamise ja nende täitmisest aruandmise kord on sätestatud riigieelarve baasseaduses. Meile on teada ja ka rahanduskomisjonis on teada, et Vabariigi Valitsus on välja töötamas uut baasseadust. Kehtiv kord eeldab eelkõige otsust, et mingit arengukava on vaja. Seaduses on öeldud, kus peaks ühe või teise arengukava kinnitama. Näiteks kinnitatakse osa arengukavu ju Riigikogus, osa aga Vabariigi Valitsuses. Kõige tähtsam on see, et tuleb langetada otsus, et arengukava on vaja teha. Kehtival korral on üks puudus. See ei ole ainult kõnealuse arengukava probleem, vaid see puudutab kõiki arengukavu. See puudus on see, et arengukava koostajatel ei ole sisulist kohustust seda mingi aja jooksul muuta ja edasi arendada. Elu läheb aga ju edasi. Muuseas ei ole ka kohustust pärast arengukavas käsitletud perioodi lõppemist järgmist arengukava koostada. Samasse valdkonda kuulub haiglavõrgu arengukava, mis vajaks uuendamist, kuna elu on edasi läinud ja võimalused muutunud. Kunagi üks arengukava kehtestati, kuid see on ilmselt oma aja juba ära elanud ja oleks uut vaja, aga selleks on vaja jälle eraldi otsust.
Arengukavade teine miinus, minu arvates vähemalt, on see, et nende kõigi vastuvõtmisel lisatakse sinna üks märkus. See märkus kõlab nii: arengukava finantseeritakse jooksvalt, vastavalt riigieelarve võimalustele. See tähendab tegelikult, et need arvud, mis sinna kirjutatakse rahastamise kohta, muutuvad vaid sooviks, sageli ei muutu need reaalsuseks. Kui aastal 2005, 2008, 2010 või 2012 jääb see soov täitmata, siis ei ole kohustust arengukava muuta. Ma arvan, et Riigikogu sellel koosseisul, kellel on 2015. aasta märtsini jäänud tööd veel küll ja küll, on otstarbekas ära oodata, mida pakub Vabariigi Valitsus riigieelarve baasseadusega, ning kõrvaldada need kitsaskohad, mis arengukavade koostamisel ja eriti nendest aruandmisel on. Juhul kui Vabariigi Valitsus ei jõua uues riigieelarve baasseaduses kokkuleppele, oleks sellel Riigikogu koosseisul mõistlik arengukavade teema uuesti läbi vaadata. Praegu põhineb see kord suures osas riigieelarve baasseaduse ühel lühikesel paragrahvil ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse määrusel. Ma arvan, et seaduse see osa võiks tulevikus olla palju konkreetsem ja parem. 

Aitäh! Palun, Peep Aru!

Aitäh! Hea ettekandja! Sinu ettekandest jäi kõlama ju selline mõte, et praegu puudub selles valdkonnas koordinatsioon ja ühtne poliitika ning seetõttu on ka täitmata hooldusravikohti. Kas sul on andmeid, kui paljud nendest ilusatest hooldusravikohtadest, mida on juba varem olnud ja mida nüüd ka juurde on loodud, täitmata on?

Ei, mul ei ole selle kohta värskeid andmeid. Küll aga juba iseenesest fakt, et kõigil nendel hooldusravikohtadel on väga sageli erinev rahastaja, muudab selle teenuse kättesaadavuse selliseks, et me sellega rahul olema ei peaks. Ma tuletan veel kord, hea kolleeg, meelde, et võib olla ka nii, et teenuse vajaja ei saa kätte isegi perearstiteenust. Omavalitsuse võimalused võivad olla piiratud ja abivajaja laste võimalused samamoodi. Need abi vajavad inimesed on minu meelest praeguse süsteemituse tõttu kõige suuremad kaotajad. Kindlasti muudaks ühtne ja selge kord koos kindlaksmääratud õiguste ja kohustustega selle asja selgemaks ning ka teenuse kättesaadavamaks. Ma arvan, et meil on viimasest kümnest aastast näiteid, kui selge korra loomine on teinud asja ausaks ja arusaadavaks.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea Eiki! Sina oled meil tervishoiu ja sotsiaalhoolekande grand old man. Sa tead ja mäletad kõike, mis on olnud, sul on entsüklopeedilised teadmised, sa mäletad neid asju, mida keegi teine meist ei mäleta, sest sa oled selle asja juures olnud. Kui hooldusravivõrgu arengukava hakati tegema, oli see siis aastal 1998 või 1999, siis arutati ka finantseerimisvõimalusi. Oli kolm võimalikku skeemi: hooldusravikassa, hooldusravimaks või hooldusravikindlustus. Sa kindlasti mäletad, mis aastal see jutt oli. Miks te olete nüüd nendest kolmest võimalusest valinud just nimelt hooldusravikindlustuse, millest minu meelest räägiti aastal 2000?

Seda arengukava hakati välja töötama tõesti aastal 2000. Hiljem töötas sellega edasi minister Siiri Oviir ja vastu võeti see siis, kui minister oli Marko Pomerants. Neile kõigile aitäh selle arengukavaga töötamise eest! Tookord, kui me seda välja hakkasime töötama, siis jäi töö pooleli näiteks minul, selle arengukava ühel algatajal, sel hetkel, kui meil oli kavas kutsuda kokku ümarlaud, kus osaleksid omavalitsuste ja haigekassa esindajad, et leida kõige õigem juriidiline vorm selle teenuse pakkumiseks. Teil on kõigil riigi juhtimisel oma kogemus olemas, te teate, et alati ei pruugigi väga lihtne olla panna Vabariigi Valitsus, haigekassa ja kohalikud omavalitsused kõik ühtemoodi mõtlema ja asjast aru saama. Mis selle ühtse süsteemi või lahenduse otsimisel edasi juhtus, seda mina ausalt öeldes ei tea. Küll aga nägin ma arengukavast, kui see vastu oli võetud, et põhiprobleem on jäänud lahendamata. Kas seda ülesannet peeti liiga raskeks või püüti ühtset süsteemi küll luua, aga sellest ei tulnud midagi välja, seda mina öelda ei oska. Ma ütlen veel kord, et kindlustus ei ole ka selle eelnõu algatajate mingisugune eelistus. Seda asja saab teha ühel või teisel moel, aga see juriidiline vorm tuleb leida omavalitsuste, haigekassa ja Vabariigi Valitsuse koostöös. Nemad peaksid ütlema, mis see kõige mõistlikum oleks. Ma kujutan ette, et omavalitsustel võiks olla soov selle süsteemi juhtimisel osaleda ja olla vastutavad, aga ka mitmeid õiguslikke otsuseid langetada. See lahendus ei pea olema kindlustus. Seetõttu me ka otsuse eelnõu seletuskirjas mainime, et üks võimalus on kindlustus, aga see ei pea tingimata kindlustus olema.

Suur tänu! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Ma palun järgmisena kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Hea juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu komisjoni istungil 17. juunil 2013. Eelnõu tutvustas komisjonile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liige ja sotsiaalkomisjoni liige Helmen Kütt. Kuna see puudutab ka valitsust, kutsusime arutelule Sotsiaalministeeriumi esindajad: hoolekande osakonna juhataja Uku Torjuse ja tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste. Muudatusettepanekuid otsuse eelnõu kohta ei esitatud.
Mis olid siis need seisukohad ja teemad, mida komisjonis arutati? Ministeeriumi esindajate sõnul ei ole ministeeriumil olnud kavas hakata hooldusravivõrgu arengukava muutma või uut arengukava tegema, kuna kõik tervisestrateegiad ja arengukavad on integreeritud rahvastiku tervise arengukava katuse alla ja kõiki tegevusi saab planeerida rahvastiku tervise arengukava tegevuskavas. Samuti on ministeerium välja töötanud aktiivsena vananemise arengukava aastateks 2013–2020, mis on heaks kiidetud. Ministeeriumi esindaja andis ülevaate ka nendest sammudest, mis on hooldusravivõrgu arengukava täitmiseks astutud selle kava kehtimise ajal. Nii nagu eelkõneleja Eiki Nestor ütles, on astutud samme hooldusravikohtade arvu suurendamiseks, olemasolevatesse hooldusravikohtadesse on tehtud investeeringuid, on astutud samme koduõendusteenuse sisseseadmiseks ning hooldusteenuseid osutavates asutustes on nüüd olemas õde ja seal osutatakse õendusteenust, mida seni ei tehtud.
Esitati mitmesuguseid küsimusi. Helmen Kütt küsis, kas 2003. aastal koostatud hooldusravivõrgu arengukava on oma eesmärgid täitnud. Ministeeriumi esindaja vastas, et olulisemad eesmärgid, mis puudutavad infrastruktuuri ja teenuste kättesaadavuse parandamist, on täidetud enam-vähem sellises tempos, nagu kavandati. Küll aga ei ole rahastamise skeem, mida on arengukavas kirjeldatud, sellisena rakendunud. Nagu siin ka räägiti, rahastatakse teenuseid kolmest allikast: haigekassa, inimene ise ja kohalik omavalitsus. Komisjoni liige Heljo Pikhof tõi välja, et kogu see jutt puudutab eakaid inimesi, aga on ju ka noori, kes vajavad ravi ja hooldust. Ministeeriumi esindaja vastas, et aktiivsena vananemise arengukava sihtgrupp on tõepoolest vanuses 50+, kuid selle arengukava tegevuskavas aastateks 2013–2014 on kavandatud omastehoolduse toetamist ja see on mõeldud kõikidele vanusegruppidele. Selline oli arutelu komisjonis.
Komisjon otsustas saata eelnõu täiskogu saali tänaseks, 10. septembriks ja panna see lõpphääletusele. Samuti otsustas komisjon seda otsuse ettepanekut toetada. Kõik need otsused olid konsensuslikud.
Ma räägin veel mõne sõna sellest teemast. Praegu andsin ma ülevaate, mis toimus sellel konkreetsel komisjoni istungil, aga sotsiaalkomisjon on hooldusravi, omastehooldust ja ka rehabilitatsioonisüsteemi korraldamist arutanud päris mitmel sotsiaalkomisjoni istungil. Ma tänan komisjoni esimehena selle otsuse eelnõu algatajaid, et see teema on tõstatatud! Tuleb tõepoolest tunnistada, et sellel teemal on eri tahud, üks puudutab hooldusravi ja teine hooldust. Väga tihti on raske piiri tõmmata, millises asutuses ja millist teenust konkreetne inimene peab saama, eriti kui ta lisaks hooldusele vajab samal ajal hooldusravi. Probleemi teine pool on rahastamine. Osaliselt rahastab siin haigekassa, osaliselt omavalitsus ja ka inimesel endal on väga suur rahastamiskohustus. Teenuste kättesaadavus ei pruugi olla piisav süsteemi puudujääkide tõttu, aga tegelikult ka inimeste kehvade materiaalsete võimaluste tõttu.
Me peame tegema väga kõvasti tööd kõiki osapooli kaasates, et seda probleemi lahendada, eelkõige abivajaja huvidest lähtudes. Inimene ei pea aru saama, milline roll täpselt kellelgi on, mis on haigekassa ülesanne ja mis on omavalitsuse ülesanne. Me oleme sotsiaalvaldkonnas väga tihti kuulnud vastasseisudest, et teatud ülesanded on riigil ja teatud ülesanded omavalitsusel. Aga Eestis ei ela just väga palju inimesi, me peaksime kõigile neile personaalselt lähenema. Riigi ja omavalitsuste ülesanne on välja töötada terviklik süsteem, mis lähtub eelkõige iga abivajaja huvidest ja nende inimeste murede lahendamisest.
Omastehoolduse teema, mis on hooldusraviga seotud, on olnud viimase kahe-kolme aasta jooksul ka siin saalis korduvalt arutelu all. Mul on väga hea meel, et me ei räägi sellest mitte kui varjatud ja võib-olla haletsuselooriga kaetud teemast, vaid kui teemast, mis reaalselt puudutab väga-väga paljusid inimesi. Vaatame, mis on riigil kavas. Ka järgmised Euroopa Liidu struktuurifondide tööhõivemeetmed fookustavad väga suuresti oma tähelepanu omastehoolduse teemale ja just läbi selle prisma, et neid inimesi võimalikult palju aidata ja töötada välja sellekohased meetmed. On väga tähtis, et me teeksime koostööd selle valdkonna kodanikuorganisatsioonidega, aga kindlasti ka omavalitsuste, haigekassa ja töötukassaga, keda see planeeritud reform otseselt puudutama hakkab.
Me oleme mõnes mõttes unikaalses olukorras. Riik ja omavalitsused peavad suutma lahendada korralduslikud küsimused, samal ajal on meil teatud valdkonnas võimalik kasutada ka Euroopa Liidu struktuurifondide raha, et reform läbi viia. Selle summa suurus, mis on aastail 2014–2020 ette nähtud, on üle 400 miljoni euro. Loomulikult ei saa me ainult sellele rahale tuginedes neid muudatusi ette võtta, kuid iga põhimõtteline muudatus nõuab teatud hetkel suuremaid investeeringuid ja selleks on valitsus vahendeid planeerinud.
Mida ma tahan öelda? See konkreetne eelnõu on mõnes mõttes nagu lahtisest uksest sisseminek, pakkudes formaalset lahendust, et me võtaksime uuesti lahti selle arengukava, mille kehtimise aeg lõpeb aastal 2015. Ma ei arva, et see midagi muudaks. Küll aga tahan veel kord tänada algatajaid, et nad selle teema siia saali arutelule tõid. See teema vajab kindlasti arutelu ja kõigi osapoolte kaasamist. Ma arvan, et järgmise poole aasta või aasta jooksul on meil võimalus teha väga tõsiseid otsuseid hooldusravi ja omastehoolduse kohta laiemalt. Ütleme nii, et ei piisa ainult sotsiaalpoliitilistest lahendustest, vaid me peame ühel hetkel hakkama arutama seda teemat, mis puudutab haldusreformi, seda, millised võimekused on omavalitsustel, millised ülesanded neil on ja milline on tegelikult nende tulubaas. Aga mul on hea meel tõdeda, et see kännu taga kinni olnud teema, mis on seotud haldusreformiga, on mingil moel liikuma hakanud, vähemalt saadakse aru, et mingeid muudatusi on vaja. Kuid ma ei taha siin avada haldusreformi teemat, sest me võime sellest väga-väga pikalt rääkida. Ma olen kindel, et me saame sellest siin saalis rääkida veel nädalate kaupa. Suur tänu!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Me avame läbirääkimised. Palun, Viktor Vassiljev Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Proua eesistuja, kas ma saan kaheksa minutit?

Kaheksa minutit.

Aitäh! Kui ma õigesti kuulsin, siis sotsiaalkomisjoni esimees peaaegu oma kõne lõpus ütles, et ta ei usu, et see otsus midagi oluliselt muudab. No nii ta ütles!
Teate mis, kui tulla tagasi kolleeg Eiki Nestori kõne juurde, siis tuleb mainida, et ta ütles välja väga õige asja: tervishoiu- ja sotsiaalplokk töötavad lahus ning see ongi see probleem. Kusjuures tervishoid ja sotsiaalhoolekanne on lahus töötanud juba nõukaajast alates. See on nagu Berliini müür, mis on küll maha lõhutud, aga kes on käinud Berliinis, teab, et Ida- ja Lääne-Berliin on täiesti erinevad maailmad, kus elavad erinevad inimesed, kes üksteisest aru ei saa.
Vaadake, kui hakati hooldusravivõrgu arengukava tegema, siis oli sel oma põhjus. Nimelt oli tervishoiuvõrk kui selline üsna kulukas, hoonetel olid võlad peal ja riik otsustas, et peaks selle võrgu kuidagi kokku tõmbama ja rahastamist muutma. Siis mõeldigi välja, et tõmbame haiglavõrku kokku, paneme suurema osa haigemajasid kinni. Rootslastelt telliti "Estonian Hospital Master Plan". Te võib-olla mäletate seda, sellest oli väga palju juttu. Rootslased ütlesid, et selline süsteem ei hakka tööle, see kõlbab võib-olla Ameerikale, mitte Eestile. Rootslastele öeldi, et pidagu mokk maas, neile makstakse pappi ja tehku nad selline kava, nagu on tellitud. Eks nad tegidki. Ega nad selle üle uhked ei olnud, aga selline töö telliti ja ära tehti.
Kui tuli välja, et aktiivravihaiglaid jääb vähemaks ja aktiivravihaiglas viibimise aega lühendatakse keskmiselt viie päeva peale, siis selgus, et nende kõrvale tuleb ehitada midagi muud, midagi kroonilistele haigetele ja eakatele inimestele. Siis tekkiski idee ehitada hooldusravivõrk, mis oli oma olemuselt mõeldud geriaatrilise abi süsteemina, kus oleks miksitud kokku sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenused. Tegelikult ei ole nii, et üks eakas inimene vajab ainult tervishoiuteenust ja teine ainult hoolekannet. Ei, enamik nendest vajavad mõlemat, kas 60% tervishoiuteenust ja 40% hoolekandeteenust või vastupidi. Selleks tuligi miksida rahastamisallikaid, sest tervishoidu rahastatakse haigekassast, sotsiaalhoolekannet rahastab jällegi kohalik omavalitsus. Aastal 2000 arutati väga põhjalikult läbi kolm võimalikku rahastamisskeemi: hooldusravikassa, hooldusravimaks ja hooldusravikindlustus. Kaugemale sellega ei jõutudki, sest ei jõutud selgusele, kes mida rahastab.
Hooldusravivõrgu arengukava oli oma ülesande täitnud selleks hetkeks, kui oli selgeks saanud, kui suureks jääb aktiivravivõrk ja kui suureks peab aastaks 2015 kasvama hooldusravivõrk. Pärast seda hakkas huvi hooldusravi vastu raugema, seda enam, et perspektiivis oli näha, et see asi muutub väga ja väga kulukaks. Eakaid inimesi on järjest rohkem ja rohkem, nad väga ebapatriootlikult elavad järjest kauem ja kauem, on kaua haiged, vajavad ravi ja hoolekannet ning see kõik maksab raha. Muuseas, mida suurem raha puudujääk on hoolekandes ja eakate tervishoiuteenustes, seda rohkem millegipärast räägitakse omastehooldusest. Eks see nii ongi, et need ülesanded visatakse ikka kellegi teise kaela. Võiks ju ka tervishoius rääkida omasteteenindusest. Iga inimene peaks ju vähemalt sellega hakkama saama, et tõmbab oma mädanenud hambad ise sepatangidega välja. Nii et see omastehooldus on kindlasti üks väike osa kogu sotsiaalhoolekandeplokist, aga sugugi mitte selline kogu värgi päästmise võimalus, nagu seda praegu nähakse.
Kui räägiti eri rahavoogude miksimisest, siis nähti ka järgmist probleemi. Tervishoiuteenuseid rahastab haigekassa. Haigekassa rahavood planeeritakse üldiselt viieks aastaks ette ja see on enam-vähem kindel raha. Kohaliku omavalitsuse rahastatavad hoolekandeteenused kinnitab aga kohalik volikogu üheks aastaks, arvestades kohalikke prioriteete. See tähendab, et praegu võib kuskil olla võimul selline seltskond, kes eelistab hoolekannet, aga järgmisel aastal teine seltskond, kes eelistab teeremonti, lasteaeda või midagi muud. Seetõttu on hoolekannet väga raske järjepidevalt rahastada.
Hooldusravivõrgu arengukavaga on veel see värk, et sellest praegu veel õnneks räägitakse, aga järjest vähem räägitakse hooldusravist kui komplekssest teenusest. Hooldushaiglaid meil enam ei ole, nüüd on õendushaiglad, ka kodust hooldusravi ei ole, on õendusteenus. Üldiselt liigub asi tasapisi sinnapoole, et hooldusravi mõiste kaobki ära ja jääb ainult õendusabi. See tähendab, et seda miksitud kompleksset teenust enam suurt kuskil ei olegi, vaid on eraldi tervishoiuteenus ja eraldi sotsiaalhoolekanne. Siis ongi Berliini müür vahel, nii nagu see on olnud 50 aastat, mitte miski selles suhtes ei muutu.
Hooldusravivõrgu arengukava aastani 2015 kirjeldab, et meil peaks olema – ma loodan, et ma nüüd need arvud peast õigesti ütlen – 4200 hooldekodukohta, 2100 hooldushaiglakohta, 150 000 koduvisiiti aastas (need on õendusvisiidid, tervishoiuteenuste osutamine) ja 150 000 päevakeskuses käiku aastas (siin on silmas peetud hooldusravi päevakeskusi, mida siiamaani mitte ühtegi ei ole). Ette oli nähtud ka õenduskodu, mis on mõeldud kroonilistele haigetele. Need inimesed ei saa aasta pärast terveks, vaid jäävadki sinna pikali. Seda õenduskodu siiamaani ei ole. Sellepärast ei olegi selge, mida tuleks rahastada omavalitsusel, mida omaosaluse korras ja mida peaks rahastama haigekassa.
Omavalitsused püüavad midagi teha. Tallinn, muuseas, rahastab vähekindlustatud inimeste hooldusravi ehk õendushaigla omaosalust. Seda Tallinn teeb. Aga mis saab edasi, ei ole päris selge. Ma ütlen niimoodi, et see, mida pakub Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni eelnõu, on mõõdukas lahendus. Nii et arutame veel, las see asi läheb edasi. Ilmselt on see jutt vajalik. Aitäh!

Aitäh! Palun, Helmen Kütt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Proua eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kui ministrid tulevad siia kõnepulti, siis nad sageli ütlevad eelnõu kohta, et see on väga hea, lausa suurepärane eelnõu. Ega minulgi pole muud öelda. Tõepoolest, ka meie esitatud eelnõu on väga hea eelnõu. Minu meelest annab see nii sotsiaalministrile kui ka omavalitsustele võimaluse alustada läbirääkimisi ja täita kunagi võetud ülesanne. Otsuse eelnõu algatajate soov on muuta hooldusravi patsientide vajadustest ja võimalustest lähtuvaks teenuseks. Selleks tuleb riigieelarve, kohalike omavalitsuste eelarvete ja ravikindlustuse võimalused ühendada nii, et oleks tagatud teenuse kvaliteet ja kättesaadavus abivajajatele ning omaosalus oleks neile jõukohane. Kui see otsus vastu võetakse, tuleb Vabariigi Valitsusel algatada "Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015" muutmine ning koostöös kohalike omavalitsuste ja haigekassaga leida parim võimalik lahendus hooldusravi korraldamiseks ja rahastamiseks.
Ma olen sama meelt sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahknaga, kes tõi välja, et erinevad omavalitsused lahendavad probleemi erinevalt. Minul on õnne olnud töötada Viljandi linnas. Minu head kolleegid Peep Aru ja Kalle Jents, kes küll praegu saalis ei viibi, olles linnapead, lähtusid alati sotsiaalameti ettepanekutest ja üritasid raha leida. Inimesele ei ole tegelikult oluline, kes tema mure lahendab, kas see on riik või omavalitsus. Oluline on lihtsalt see, et mure saaks lahendatud.
Omastehoolduse foorumil Viljandis, mis toimus augusti lõpus, esinesid nii sotsiaalminister kui ka sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna. Seal jäi küll mulje, et meie eelnõu võiks ulatada abikäe ministrile Euroopa Liidu vahendite paremal planeerimisel ja selleks, et omastehooldusega seotud inimesed, nii hooldajad kui ka hooldatavad, saaksid parema teenuse. Ei ole vist päris õige, kui teenuse saamise võimalus sõltub sellest, kus inimene elab ja milline on parajasti selles omavalitsuses võim. Ei ole õige öelda, et omavalitsused ei taha selle teemaga tegelda, vastupidi, aga neil lihtsalt puuduvad selleks võimalused, suutlikkus ja raha.
Sellest tulenevalt loodan ma, head kolleegid, et te toetate Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud eelnõu. Peale selle otsusena vastuvõtmist oleks Vabariigi Valitsusel võimalus alustada läbirääkimiste vooru ja 2015. aastal oleks juba kõigil selge ja ühtemoodi võimalus hooldusraviteenust saada. Tänan!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Käesoleva otsuse eelnõu kohta ei ole muudatusettepanekuid esitatud. Me asume otsuse eelnõu lõpphääletuse juurde. Enne seda teeme kohaloleku kontrolli.
Austatud kolleegid, me oleme jõudnud eelnõu 428 lõpphääletuse juurde. Kuna see nõuab koosseisu häälteenamust, siis teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 76 Riigikogu liiget, puudub 25.
Head kolleegid, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 428. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 40 Riigikogu liiget, vastu oli 7, erapooletuks jäi 5. Otsuse eelnõu ei saanud piisavalt hääli ega osutunud vastuvõetuks.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud pärimisseaduse, notari tasu seaduse, notariaadiseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 440 esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on, nagu ka Helmen Kütt eelmise punkti arutelul ütles, väga hea eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on anda pärimisregistri pidamine üle Notarite Kojale, täpsustada pärimisregistriga seonduvat regulatsiooni ning korrigeerida nende ametitoimingute notaritasusid, mille tegemise eest kehtiv notari tasu seadus tasu ette ei näe.

Vabandust! Head kolleegid, kes te olete saalis, palun austame ettekandjat!

Pärimisregistri pidamise üleandmine Harju Maakohtult Notarite Kojale on loogiline samm, kuna pärimisregister ei ole oma olemuselt õigusregister. See tähendab, et sinna tehtud kanded ei loo, muuda ega lõpeta õigussuhteid samamoodi kinnistusraamatu või abieluvararegistri kannetega. On selge, et testament ei muutu kehtetuks seetõttu, et pärimisregistris selle kohta andmed puuduvad.
Kuna pärimismenetluse läbiviimine on notari pädevuses, siis saavad notarid pärast pärimisregistri neile üleandmist hakata pärimisregistrile teadete saatmise asemel ise kandeid tegema. Seejuures ei suurene notarite töökoormus, kuna praegu esitatavate teatiste asemel hakatakse edaspidi tegema pärimisregistrisse otsekandeid.
Vähenevad ka pärimisregistri pidamisega seotud kulutused, kuna pärimisregistri töötajat enam edaspidi protsessis sisuliselt vaja ei ole. Pärimisregistri regulatsiooni muudatused on seotud ka Registrite ja Infosüsteemide Keskuses juba 2009. aastal alustatud pärimisregistri ajakohastamisega, mis sisuliselt tähendab, et kogu pärimisregistri paberarhiiv digiteeritakse ja olemasolevad andmed kontrollitakse andmete kvaliteedi parandamiseks omakorda üle. Kogu see mahukas digiteerimine loob kodanikele võimaluse uue veebiteenuse abil pärimisregistri andmetega tutvuda ja registrile ka näiteks koduste testamentide tegemisest, muutmisest või tühistamisest teatada. Selle projekti elluviimisega väheneb võimalus, et testamendid lähevad kaduma ja pärimisasi lahendatakse kehtetu testamendi alusel.
Järgmise suurema muudatusena, nagu ma ütlesin, korrigeeritakse notari tasusid. See puudutab neid notarite ametitoiminguid, mille eest kehtiv seadus tasu ette ei näe: õigustega seotud tehingute tehinguväärtuse minimaalväärtus, tehinguväärtuseta mitmepoolse tehingu tasu, notarile hoiule antud testamendi avamise tasu ning tasu abikaasade vastastikuse testamendi tühistamise kohta teate koostamise ja edastamise eest.
Muudetakse ka notari tasu maksmise korda juhtudel, kui notar küll koostab tehingu projekti, kuid sellele ei järgne tõestamist. Teisisõnu, tehing jääb ära. Muudatuse tingis asjaolu, et kehtestatud projekti koostamise tasu ei võimalda iga kord arvestada tehinguprojekti keerukust ega projekti koostamisele kulunud aega. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on varasemas praktikas põhiseadusvastaseks tunnistanud kinnisasja arestimistoimingu eest ette nähtud kohtutäituri lisatasu, mis moodustas 0,5% arestitava kinnisasja väärtusest. Nimelt ei võimaldanud kinnisasja arestimise eest ette nähtud kohtutäituri lisatasu regulatsioon Riigikohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul arvestada kohtutäituri lisatasu määramisel konkreetse kinnisasja arestimise keerukust ega kinnisasja arestimisele kulunud aega. Seega soovime luua notarile võimaluse küsida notariaalakti projekti koostamise eest tasu lähtudes sellest, kui suur ajakulu kaasnes notariaalakti ettevalmistamisega. Eesmärk on eelkõige õiglane ja läbipaistev tasusüsteem tõestamistoimingute ärajäämise korral ning tagatis, et notar saab tehtud töö eest selgetel alustel tasu küsida.
Samas seatakse sellele tasu võtmisele ülempiir ja varasem kohustus tehinguprojekti koostamise eest tasu võtta asendatakse notari õigusega seda teha. Usun, et uus regulatsioon aitab rohkem tagada, et tehingu osapooled või ka vahendajad ei broneeri tulevikus notariaega liiga kergekäeliselt ega lähe n-ö kalastama mitmesse notaribüroosse, vaatamaks, kes teeb tehingu ettevalmistamiseks vajalikud toimingud kiiremini või odavamalt.
Usun, nagu ma ütlesin ka ettekande alguses, et tegemist on hea eelnõuga. Loodame, et Riigikogu menetleb seda seadusmuudatust kiiresti. Kevadel jäi selle eelnõu menetlemine pooleli. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Neeme Suure!

Proua juhataja! Head kolleegid! Kõnealust eelnõu menetles õiguskomisjon kahel korral. Esimesel korral, 10. juunil 2013. aastal ehk enne meie suvist tööperioodi võtsid komisjoni istungist osa Andres Anvelt, Igor Gräzin, Kalle Jents, Marika Tuus-Laul, Siim Kabrits, Neeme Suur ja Valdo Randpere, samuti Linnar Liivamägi ja Raini Laide. Puudusid Kalle Laanet ja Peeter Võsa. Komisjoni istungile olid kutsutud justiitsminister Hanno Pevkur, ministri nõunikud Madis Timpson ja Kätlin Ots, Justiitsministeeriumi järelevalve ja õigusteeninduse talituse nõunik Liisi Pars ning õigusloome ja arenduse talituse nõunik Piret Saartee.
Minister kandis seaduseelnõu tutvustuse komisjonile ette ja komisjonis toimus ka arutelu. Paraku peab ütlema, et ega see arutelu meil väga tuline ei olnud, kuna tegemist on seadusega, mis on väga valdkonnaspetsiifiline. Selle tõttu ei olnud erinevaid arvamusi ega teravaid küsimusi. Saame aru, et tegemist on eelkõige notari institutsiooni tugevdamisega, Notarite Kojale kindla lisafunktsiooni ehk pärimisregistri pidamise funktsiooni andmisega. Sellisena oli see eelnõu kõigile komisjoni liikmetele arusaadav.
Teist korda käsitlesime eelnõu eile ehk esmaspäeval, 9. septembril. Eile otsustasime eelkõige muudatusettepanekute esitamise tähtaja üle. Kuna eelnõu jõustub 28. oktoobril s.a, siis määrasime muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 16. septembri 2013 kell 16. Kõik komisjoni liikmed, kes kohal viibisid, hääletasid sellise tähtaja poolt. See tähendab muudatusettepanekute esitamise lühendatud tähtaega, viis päeva on aega.
Sellega ma komisjoni ettekandjana praegu lõpetan. Kui on küsimusi, siis heal meelel vastan. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 440 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 440 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 16. septembri kell 16.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 441 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõu eesmärk on üle võtta üks Euroopa Liidu Nõukogu direktiiv, mis käsitleb suulist ja kirjalikku tõlget kriminaalmenetluses.
Direktiivi eesmärk on kehtestada ühtsed standardid Euroopa Liidu liikmesriikides ning näha ette kahtlustatava ja süüdistatava õigus saada kriminaalmenetluses suulist ja kirjalikku tõlget. Kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus on õigus tõlget saada reguleeritud, kuid meil on direktiivist lähtuvalt vaja olemasolevaid põhimõtteid siiski muuta ja teha seadustikus muudatusi.
Eelnõuga nähakse ette, et menetleja peab iga kord hindama isiku keeleoskust ning seda, kas see valdab eesti keelt sellisel tasemel, et kriminaalmenetlusest aru saada ning oma õigusi kaitsta. Eraldi menetlust me selleks ette näinud ei ole ning eraldi menetlus ei pruugi olla ka mõistlik. Pigem on oluline säilitada teatud paindlikkus menetlejale, kes vestluse või küsimuste esitamise teel selgitab välja, kas isik valdab eesti keelt ning missugune on tema keeleoskuse tase. Kui menetleja ei ole täielikult veendunud, et isik valdab keelt piisavalt, ning tõlke vajaduse suhtes säilib kahtlus, siis on menetleja kohustatud isikule tõlgi abi tagama.
Muudatuste kohaselt peab riik tagama kahtlustatavale ja süüdistatavale, kes ei valda eesti keelt, tõlgi abi ka juhtudel, kui inimene suhtleb oma kaitsjaga seoses menetlustoiminguks ettevalmistamisega või taotluse või kaebuse koostamisega. Oluline on, et tõlget ei pea tagama mis tahes kohtumistel, vaid üksnes sellistel, mis on otseselt seotud menetluse käigus kahtlustatava või süüdistatava osalusel tehtava toiminguga, samuti taotluse või kaebuse ettevalmistamise ja esitamisega.
Eelnõuga laiendatakse ka nende dokumentide loetelu, mille tõlge tuleb isikule tagada tema emakeelde või keelde, mida ta valdab. Need dokumendid, mida tõlgitakse, on isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, vahistamismäärus, Euroopa vahistamismäärus, süüdistusakt ja loomulikult kohtuotsus. Isikule luuakse võimalus taotleda ka muude kriminaalasjas kahtlustuse või süüdistuse sisu poolest tähtsate dokumentide ja tõendite tõlkimist. Samas võib kirjaliku tõlke asemel pakkuda isikule ka nende dokumentide suulist tõlget või suulist kokkuvõtet. Siinkohal näeb eelnõu ette teatud piirangud. Dokumente, mis on isikule kriminaalmenetluses eriti olulise tähtsusega, nagu süüdistusakt ning kohtuotsus, tuleb igal juhul tõlkida kirjalikult. Lisaks ei ole menetlejatel kohustust tagada nende dokumentide kirjalikku tõlget, mis ei ole olulised kahtlustuse või süüdistuse sisu seisukohast. Kui isik taotleb sellise dokumendi tõlkimist, mis ei ole asjakohane, on menetlejal õigus sellest keelduda. Menetleja keeldumise peale peab olema õigus ka kaevata.
Sellega ongi selle direktiivi ülevõtmise vajalikkust teile lühidalt selgitatud. Loomulikult toetame õiguskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine lõpetada ja eelnõu Riigikogu suures saalis seadusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu! Teile on küsimus. Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Loen eelnõust, et dokumentide kirjalik tõlge tagatakse kahtlustatavale mõistliku aja jooksul. Võib-olla oleks parem öelda, et mitte rohkem kui kuu jooksul või veel kuidagi teistmoodi. Mõistliku aja jooksul – see on natuke vee peale kirjutatud.

Aitäh! Mõiste "mõistlik aeg" on Eesti õiguskorras juba päris laialt kasutusel. Siin tulebki kasutada seda mõistet, sest süüdistuse eesmärk on ju jõuda kohtusse nii kiiresti kui võimalik ja eelkõige vastutab selle eest riik ise. Kui süüdistus jääb venima ega jõua kohtusse, siis tuleb riigil arvestada, et kriminaalmenetluses on tähtajad, millal kuritegu aegub. Kui me võtame aegumise asjaolu ja sinna juurde tõendite hindamise asjaolud, siis näeme, et selles mõttes on "mõistlik aeg" täiesti sobiv. Teisisõnu, riik peab olema ise vastutav selle eest ja huvitatud sellest, et kõik need toimingud ja dokumendid saaksid süüdistatavale võimalikult kiiresti tõlgitud. Süüdistatav ei ole üldiselt huvitatud sellest, et tõlge kiiresti kätte saada, aga loomulikult on sellest huvitatud riik kui süüdistaja pool. Seetõttu on mõiste "mõistlik aeg" seaduses igati sobiv.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Kaasettekandeks tuleb kõnetooli õiguskomisjoni liige Kalle Jents.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu 10. juunil 2013. aastal ja siis toimus ka eelnõu sisuline arutelu. Lisaks komisjoni liikmetele osalesid koosolekul justiitsminister Hanno Pevkur, ministri nõunik Madis Timpson ja Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Markko Künnapu. Otsustati saata eelnõu täiskogu päevakorda ja tehti ka ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kahjuks ei jõudnud see eelnõu 19. juunil siin suures saalis arutamisele ja seetõttu arutas komisjon eile uuesti eelnõu menetluslikku poolt. Seoses sellega otsustati määrata uus parandusettepanekute tegemise tähtaeg: 16. september kell 16. Kõik need otsused tehti konsensusega.
Arutelu käigus tekkis see probleem, et Eesti riigi kulutused suurenevad seoses tõlke saamise võimaluse ja õiguse laienemisega. Samas anname endale aru, et ka meie kurikaeltele osutatakse teistes Euroopa Liidu riikides samalaadset teenust. Selleks et tagada kaitseõigus ja isikute arusaam sellest, milles neid süüdistatakse, on see lihtsalt vajalik. Eks praegu ole kindlasti ka raske ennustada, kui palju need kulud suurenevad, ehkki seletuskirjas, kui panite tähele, on nendest kuludest päris palju kirjutatud.
Ega mul muud rohkem ei olegi lisada. Kui on küsimusi, siis vastan.

Suur tänu! Valeri Korb esitab küsimuse.

Aitäh! Ma võtan endale julguse esitada veel üks küsimus selle eelnõu kohta. Menetleja võtab endale ülesande hinnata kahtlustatava eesti keele oskust ja seda, kas on vaja tõlget. Kas see pole liiga suur au sellele inimesele, et ta ise hindab, kas peab tõlkima või ei? Kas see arvamus ei ole võib-olla subjektiivne?

Aitäh! Päris huvitav küsimus. Menetleja on see inimene, kes puutub kahtlustatavaga otseselt kokku. Ma arvan, et tal on ikkagi kõige rohkem informatsiooni ja ta saab anda hinnangu, mis tasemel selle inimese keeleoskus on. Ta teab, et kui kohtus selgub, et kahtlustatav ei saa puuduliku keeleoskuse tõttu aru, milles teda süüdistatakse, aga talle toiminguid ega dokumente ei ole tõlgitud, siis see asi kukub kohtus nagunii läbi. Ma arvan, et menetleja huvides on anda õiglane hinnang. Eks ka kahtlustatav ise avaldab arvamust, kas ta vajab tõlgi abi või ei. Aga uue korra järgi on muidugi see probleem, et kahtlustataval on õigus nõuda kirjalikku tõlget. Ma arvan, et selle hindamisel, kas kirjalikku tõlget on vaja või ei, võib tulla vaidlusi.

Suur tänu! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 441 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 441 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 16. septembri kell 16.

Me läheme järgmise päevakorrapunkti arutelu juurde. Algab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 433 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Marianne Mikko!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Kümme aastat tagasi otsustas Eesti rahvas rahvahääletusel saada Euroopa Liidu liikmesriigiks. Üks meie riigi ette pandud põhikohustusi oli see, et Euroopa Liidu uuel liikmesriigil peab olema kehtiv soolise võrdõiguslikkuse seadus kui märk euroopalikust mõtlemisest ja asitõend demokraatiast. Sestap jõustus samal hetkel, kui Eestist sai Euroopa Liidu liikmesriik, 1. mail 2004, ka soolise võrdõiguslikkuse seadus.
Ma ei saa siin teie ees seistes üle ega ümber soolise palgalõhe teemast. Aastal 2013 ei pea enam rõhutama fakti, et Eesti naiste ja meeste palgalõhe on Euroopa Liidu kõige sügavam. Me oleme selle ebamugava tõigaga siinsamas Riigikogus silmitsi olnud kõik see aeg, mil Riigikogu XII koosseis on töötanud. Pean tunnistama, et me oleme teinud head koostööd, sundimaks valitsust välja töötama naiste ja meeste palgalõhe vastu võitlemise tegevuskava.
Soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 11 lõige 2 sätestab tööandja kohustuse koguda soopõhiseid tööalaseid statistilisi andmeid, hindamaks võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist töösuhetes. See säte eeldab tööandjate võimet ja oskust hinnata oma organisatsiooni ametikohtade väärtust ning tagada oma tegevuse vastavus seadusele. Võrdlusandmed on esimene samm, rakendamaks nais- ja meestöötajatele sama või samaväärse töö eest võrdse tasu maksmist. See on esimene samm üksikult üldisele liikumisel, eesmärgiks soolise ebaõigluse kaotamine palgapoliitikas. Arvata, et tegemist on liba- või mitte päris teemaga, pole küll põhjust. Tasub vaid vaadata, milliseid meediakajastusi on olnud selle kahe aasta vältel, et aru saada, kui palju see teema inimestele korda läheb.
Aga jätkan palgalõhe teemal. Töökoha sooliste andmete kogumise kord ja andmete loetelu tuli soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 11 lõike 2 järgi kehtestada Vabariigi Valitsuse määrusega. Möödunud on üheksa aastat, neli kuud ja üheksa päeva, aga Vabariigi Valitsusel on neile seadusega pandud kohustus seni täitmata. Seega ei saa ka loota, et tööandjad seda kohustust praktikas täidaksid.
Olukord Eestis on tegelikult päris tõsine, et mitte öelda traagiline. Kui 11 aastat tagasi oli meeste ja naiste palgalõhe 22% naiste kahjuks, siis selle aasta kevadel tuli raporteerida, et sooline palgalõhe oli paraku 28%. Madal palk aktiivses tööeas toob teadagi kaasa samavõrra väikesed sotsiaalkindlustuse hüvitised ning lõpuks ka madalama pensioni. Nimetatud ebaõiglus saadab naist elukaare vältel. Ilmselgelt on naiste ebaõiglane töötasu see põhjus, miks meil on nii suur hulk vaesuses elavaid lapsi. Eesti laste hulgas on neid 40%. Tasub meeles pidada sedagi, et üksikvanemate arvu poolest oleme Euroopa Liidu liidrid. Just eelkirjeldatud probleemide pärast vajab Eesti institutsiooni, kes iga päev tegeleks naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamise ning kitsaskohtade kõrvaldamisega.
Veel kord ütlen, et 2011. aasta sügisel Riigikogus vastuvõetud otsus, millega kohustati Vabariigi Valitsust välja töötama tegevuskava meeste ja naiste palgalõhe vähendamiseks, on igati tervitatav. See on ju meie kõikide ühise töö vili. Samal ajal ei ole selle tegevuskavaga võimalik katta soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 11 lõikes 2 sätestatud sooliste andmete esitamist tööandjate poolt, seega pole võimalik täita nimetatud õigusnormi eesmärki.
Soolise võrdõiguslikkuse seaduse 7. peatükk kohustab Vabariigi Valitsust oma määrusega kinnitama ka soolise võrdõiguslikkuse nõukogu. Selle ülesanne on kinnitada soolise võrdõiguslikkuse poliitika üldsuunad, nõustada Vabariigi Valitsust soolise võrdõiguslikkuse edendamise strateegia küsimustes ning esitada valitsusele seisukohti ministeeriumide esitatud riiklike programmide soolise võrdõiguslikkuse seadusele vastavuse kohta.
13. detsembril 2011 saatis õiguskantsler Indrek Teder tollasele sotsiaalministrile Pevkurile märgukirja, milles tõdes, et soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 24 näeb ette nõukogu moodustamise kohustuse. Kohustuse mittejärgimine on seaduse mittetäitmine. Kuu hiljem vastas sotsiaalminister õiguskantslerile ja nõustus temaga. Sotsiaalminister avaldas lootust – see on tähtis –, et soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustamise korraldus esitatakse Vabariigi Valitsusele vastuvõtmiseks hiljemalt 2012. aasta – juhin tähelepanu, et möödunud aasta – teise kvartali lõpuks ehk 30. juuniks.
Möödunud on enam kui aasta nendest sõnadest. Tänase päeva seisuga on aga soolise võrdõiguslikkuse nõukogu kinnitamata. Sisuliselt on valitsus üheksa aastat käitunud õigusriigile sobimatult ning ministeerium jätnud töö tegemata. Valitsuse tegevusetus sunnibki Riigikogu rakendama intensiivsemat parlamentaarset järelevalvet soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamise üle. Seetõttu teeme ettepaneku luua aastaid loomata jäänud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu asemel soolise võrdõiguslikkuse erikomisjon Riigikogus. Soolise võrdõiguslikkuse nõukogu asemel Riigikogu soolise võrdõiguslikkuse erikomisjoni moodustamisega ei jääks täitmata ühtegi soolise võrdõiguslikkuse nõukogule pandud ülesannet, kuna sellist institutsiooni pole hoolimata seadusest tulenevatest kohustustest enam kui üheksa aasta ja kuue sotsiaalministri ametiaja jooksul moodustatud. Seega pole nõukogule pandud kohustusi kunagi paraku täitma asutudki.
Eelnõu algatajad juhivad tähelepanu, et seaduse vastuvõtmine ei takistaks Vabariigi Valitsust soovi korral kinnitamast oma valdkondlike poliitikate põhisuundi, sh soolise võrdõiguslikkuse poliitika omi. Oleme veendunud, et valdkondliku poliitikadokumendi mõju Vabariigi Valitsuse poliitika kujundamisele on suurem siis, kui selle on kinnitanud valitsus ise, mitte tema loodud nõuandev kogu – soolise võrdõiguslikkuse nõukogu. Sotsiaalministeeriumile jääks kohustus tegelda võrdse kohtlemise ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamisega ja sellealase tegevuse koordineerimisega.
Eelarve koostamise protsessis lähtutakse põhimõttest, et kohustused ning nende täitmiseks ettenähtud ametikohad ja raha liiguvad koos. Näiteks, kui avaliku teenistuse arendamine viidi Riigikantseleist üle Rahandusministeeriumisse, liikusid sinna ka vastavad ametikohad ja raha. On igati loogiline jätkata sama printsiipi soolise võrdõiguslikkuse edendamise üle järelevalvet tegeva institutsiooni puhul.
Sotsiaalministeeriumi väide, et eelarvesse on soolise võrdõiguslikkuse nõukogu jaoks käesoleval aastal planeeritud 996 eurot, ei väljenda 2013. aasta riigieelarve seaduses väljendatud seadusandja tahet. Summade sellise jaotuse on otsustanud täitevvõim ning see viitab valitsuse selgele soovimatusele soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustada. Miks ma nii karmilt ütlen? Aga sellepärast, et planeeritav summa ei võimalda palgata ühtegi nõukogu teenindavat ametnikku ega tellida teemakohaseid uuringuid. Üheksa aasta jooksul on Sotsiaalministeerium kasutanud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu tööks ettenähtud vahendeid muul otstarbel, jättes seadusest tuleneva kohustuse pahatahtlikult täitmata. Arvutuslik 80 000 eurot katab kahe ametniku aastapalga koos sotsiaalmaksuga, mis tagaks erikomisjoni teenindamise minimaalse vajaduse.
Lõpetuseks tahan ette lugeda mõned read Naesterahva Töö ja Elu juulinumbrist 1913: "Mida suuremad oleksid naiste õigused ja mida kindlam ning selgem iga üksiku teadmine neist õigustest, seda julgemalt ja ühtlasemalt võiksid nad üles astuda igasuguse naiste töö-jõu koorimise, selle eest maksetava tasu väiksuse, igasuguse majanduslise surve vastu; seda suurema iseteadvusega püüaksid siis ka just naised ise rahva tervise seisukohalt nii tähtsate emakohuste hoolsale täitmisele.
Kogu praegune majandus, praegune kultuurajärk on sarnane, et täitsa võimatu oleks naise töö-jõudu tarvitamata läbi saada. On paratamata tõeasi, et mõlema soo vaheline töö jaotus enam endine ei ole; naise labane "kodu-kana" nimetus tuleb vanavarana kolikambrisse heita. Kuuldub koguni tõsiseid hääli, kes abielu julgevad toreduse (luuse) asjaks nimetada. Kahtlemata väga paljudele on ta seda tõeste.
Nii on ka sellest küljest naise-küsimus kogu seltskonnale lähedaseks elu-küsimuseks. Kui veel arvesse võtta, kui lähedaselt mehed abikaasade ja poegadena naisega kokku puutuvad, kui tihedalt nende elu ja mõtted naise omaga on läbi põimitud, siis võib naise edenemine meestki ainult tõsta, teda rikastada uute vaimliste üleelamiste poolest."
Palun kuulda võtta ühe andeka naise, Marie Reisiku sada aastat tagasi avaldatud programmilisi mõtteid! Niisamuti palun toetada sotsiaaldemokraatide soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse eelnõu! Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Riigikogu komisjonide moodustamist reguleerib teatavasti meie kodu- ja töökorra seadus. Kuidas sulle tundub, kas soolise võrdõiguslikkuse erikomisjoni moodustamiseks oleks vaja kodu- ja töökorra seadust muuta või piisab ainult soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmisest?

Olen kursis Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 19 lõikega 1: "Riigikogu moodustab erikomisjoni seaduse alusel, samuti seadusest või välislepingust tulenevate ülesannete täitmiseks." Kui tähelepanelikult jälgida kevadel toimunud otsuse "Korruptsioonivastase erikomisjoni moodustamine" eelnõu menetlust, märkame, et see komisjon moodustati täpselt samamoodi kodukorraseaduse eelnimetatud sätte kohaselt.

Aitäh! Palun, Rein Randver!

Lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Te mainisite oma ettekandes ka seda, et soolise võrdõiguslikkuse seadus on oma elu elanud üheksa aastat. Lugesin kokku, et selle aja jooksul on koos praeguse ministriga olnud kuus sotsiaalministrit. Mis te arvate, miks see seadus ei ole täie jõuga rakendunud?

Väga lühike vastus on väga kurb ja karm: sellepärast, et nad pole seda tahtnud ehk on puudunud poliitiline tahe. Loomulikult, kui vaadata riigiteaduste aspektist, siis on olemas probleeme, mida nimetatakse lahendamata probleemideks (wicked issues). Nende hulka kuuluvad näiteks narkomaania ja HIV, aga ka sooline võrdõiguslikkus. Pole olemas õigeid ja valesid otsuseid, küll aga on head või halvad otsused. See teema puudutab ju tegelikult seda, mis on sotsiaaldemokraatidele tähtis. See on kaasamine. Me teeme järelduse, et need valitsejad, kelle sotsiaalministrid on ametis olnud, pole lihtsalt tahtnud kogu ühiskonda kaasata.

Aitäh! Palun, Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja, ma tänan põhjaliku ettekande ja ka selle eest, et see oluline teema on järjekordselt siin saalis tõstatatud! Mis sa arvad, kas lisaks teie seaduseelnõus kirjeldatud ülesannetele võiks selle komisjoni ülesanne olla ka analüüsida seadusi, eelkõige riigieelarve seadust sellise prisma läbi, kui palju need arvestavad sootundliku eelarvestamisega ehk kui palju on arvestatud naiste ja meeste erinevaid vajadusi ning kas avalikud vahendid jagunevad vastavalt mõlema soo vajadustele, selleks et kindlustada planeeritud tegevuse soovitud tulemus?

Aitäh hea küsimuse eest! Olen täiesti veendunud, et sellest aspektist on võimalik ka riigieelarvet vaadata. Minu meelest sai igaüks meist aastapäevad tagasi väikese brošüüri, milles analüüsitakse, kuidas on võimalik eelarvele uutmoodi läheneda. Kui me elame 21. sajandis, siis väljendagem poliitilist tahet. Veel kord ütlen, et meie ülesanne selles riigis ja ühiskonnas on kaasata inimesi ja mitte välja jätta neid, kes on nõrgemas positsioonis.

Aitäh! Palun, Mart Meri!

Aitäh! Hea ettekandja! Missugune on rahvusvaheline praktika, eri riikide parlamentide praktika soolise võrdõiguslikkuse komisjoni puhul? Teatavasti on Euroopa Parlamendis see komisjon olemas, aga milline seis on Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentides?

Aitäh, hea kolleeg! Ma võin ütelda, et Euroopa Parlamendi vastava komisjoni eesotsas ei ole mitte naine, nagu arvata võiks, vaid üks Rootsi mees. Mis puudutab liikmesriike, siis kolmandikus neist on olemas komisjon, mille nimes sisaldub soolise võrdõiguslikkuse teema. Mõtleme selle peale, kui tähtis on see teema näiteks taanlastele, kellest nagu kõikidest Põhjamaadest me oleme sotsiaalvaldkonnas mõõtu võtnud. Nemad oma eesistumise vältel (see oli Riigikogu praeguse koosseisu tegevuse ajal) peavoolustasid Euroopa Liidu prioriteetide hulgas ka soolise võrdõiguslikkuse teema. Nii et minu vastus on, et soolise võrdõiguslikkuse komisjone on päris paljudes riikides ja need on küllalt jõulisel positsioonil, et ühiskonna elu mõjutada.

Aitäh! Järgmine küsija on Urve Tiidus.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te soovite selle eelnõuga luua soolise võrdõiguslikkuse erikomisjoni. Kas te, palun, teoretiseerite või prognoosite, kas ja kuidas see erikomisjon suudaks kasvatada noormeeste osakaalu kõrgkoolides, seega ühiskonna harmoonilise arengu mõttes võrdsustada kõrgharidusega noormeeste ja neidude suhet?

Ma arvan, et siin tuleb vastutust jagada kahasse kultuurikomisjoniga. Te puudutasite olulist küsimust. Eesti noormeeste väljalangevus koolist on tõesti dramaatiline, aga võin öelda, et see ei ole Euroopa Liidus ainulaadne. Kuid meie protsent on küllalt suur. Ma olen täiesti veendunud, et kui komisjonil on võimalus teha uuringuid, kord aastas oma tööst aru anda ja debateerida sellel teemal, siis me saame ühiskonnas kõikide jõududega, alates soolise võrdõiguslikkuse erikomisjonist ja lõpetades õpetajate, miks mitte lasteaiaõpetajate ja ülikoolide esindajatega seda teemat arutada ning jõuda arusaamale, mis on meile kõige tähtsam. Aga see on tõsi, et soolise võrdõiguslikkuse erikomisjon ei tegele ainult spetsiifiliselt naiste küsimusega, sest inimesed on ikkagi kahest soost: mehed ja naised. Kui nõrgemas positsioonis on mees, siis tuleb väga julgelt tegelda meeste küsimusega. Näiteks on meeste tervise olukord Eesti Vabariigis väga alarmeeriv.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Aitäh! Hea ettekandja! Meie Eestis räägime soolise võrdõiguslikkuse teemast valdavalt selle nurga alt, et me tegeleme sellega vähe ja meie juhtivad poliitikud ei taha väga selle teemaga tegelda. Oma kõnes sa korra mainisid, et Taani on võtnud selle temaatika poliitiliseks peavooluks. Kas sa oskad tuua veel mingeid näiteid, kellest Eesti võiks eeskuju võtta?

Mulle on väga südamelähedane üks mees lõunast, tema nimi on Zapatero. Ta oli Hispaania sotsialistist peaminister, kes teatas selge kõlava häälega: "Ma olen feminist!" Tema valitsuses olid pooled ministrid naised. Sel ajal võeti seal vastu väga jõuline soolise võrdõiguslikkuse seadus koos kvootidega. Ma julgen väita, et stereotüüpne arusaam, et kõik on ainult Põhjamaades hästi, ei vasta tõele. Hispaania on väga lühikese ajaga väga kiiret edasiminekut näidanud. Võin ütelda ka seda, et kui 1990. aastate keskpaigas jõuti Belgias järeldusele, et sooasjad ei ole neil kõige paremas korras, alates sellest, kuidas mehed ja naised on esindatud parlamendis ja valitsuses ning kuidas sellest aspektist on valdkonnapoliitikaid läbi vaadatud, siis võeti seal vastu kvoodiseadus. Kui 1996. aastal olid seal 16% parlamendiliikmetest naised, siis see protsent muutus kahtede valimiste tulemusena kahekordseks. Belgia parlamendis on enam kui üks kolmandik naisi. Seal kasutatakse triibulise või n-ö sebranimekirja nõuet. Kõik parteid aktsepteerivad mõtet, et nimekirjas on mehed ja naised vaheldumisi. Kui lõpeb see triibuline osa, lõpeb ka nimekiri. Nii et Euroopa Liidus on väga jõuliste võtete ja dramaatilise meelemuutusega riike. Meil tasuks täpsemalt vaadata ja analüüsida, mis on Eestile kasulik. Selge on see, et 21. sajandil, aastal 2013, oleks soolise võrdõiguslikkuse teemat Eesti Vabariigis ignoreerida väga lühinägelik.

Suur tänu! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Kaasettekandeks kutsun kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme Indrek Saare!

Tervist, lugupeetud kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda seaduseelnõu oma s.a 17. juuni istungil. Tegemist on soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga nr 430. Esimese lugemise arutelul ...

Ma täpsustan, et eelnõu number on 433.

Vabandust! Number 433. Komisjoni arutelul võeti teadmiseks Vabariigi Valitsuse seisukoht. Vabariigi Valitsuse arvamuses on öeldud, et hoolimata sellest, et soolise võrdõiguslikkuse nõukogu on üheksa aasta jooksul loomata, peab Vabariigi Valitsus selle loomist mõistlikuks ja vajalikuks. Komisjon jõudis hääletuse tulemusel järeldusele, et eelnõu nr 433 ei toetata, kuid leidis, et Vabariigi Valitsus peaks soolise võrdõiguslikkuse seaduses ettenähtud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustama hiljemalt 1. oktoobriks 2013. Otsustati saata eelnõu täiskogu päevakorda 10. septembril 2013 (konsensuslikult), tehti ettepanek seaduseelnõu tagasi lükata (poolt 6 ja vastu 4 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud) ning määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Indrek Saar (see otsus tehti taas kord konsensusega).

Suur tänu! Palun, Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te võite natuke pikemalt rääkida sellest, mis olid ministeeriumi põhjendused? Millega nad seletasid, et üheksa aasta ja kuue ministri ametiaja jooksul ei ole seda nõukogu siiski moodustatud? Millega nad oma venitamist põhjendasid?

Aitäh küsimuse eest! Sotsiaalministeeriumi blanketil on Riigikogu põhiseaduskomisjonile laekunud Vabariigi Valitsuse seisukoht soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta. Siin kirjutatakse järgmist: "Vabariigi Valitsus otsustas oma 6. juunil 2013. aastal toimunud istungil mitte toetada Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (433 SE). [---] Kuigi Riigikogu huvi soolise võrdõiguslikkuse edendamise vastu ning soov täita Eestis selles valdkonnas aktiivsemat rolli on teretulnud, ei saa Vabariigi Valitsus nõustuda soolise võrdõiguslikkuse nõukogu regulatsiooni kehtetuks tunnistamisega. Hoolimata asjaolust, et nõukogu on seni tõesti loomata, peab Vabariigi Valitsus selle kui talle soolise võrdõiguslikkuse küsimustes nõu andva kogu loomist mõistlikuks ning vajalikuks.
Eelnõus ette nähtud Riigikogu soolise võrdõiguslikkuse erikomisjon ei saaks ega ole ka planeeritud täitma mitmeid soolise võrdõiguslikkuse nõukogule ette nähtud ülesandeid (nt soolise võrdõiguslikkuse poliitika üldsuundade kinnitamine ja Vabariigi Valitsuse nõustamine soolise võrdõiguslikkuse edendamise strateegia küsimustes). Oluline on ka see, et kui nõukogu liikmeskonda on planeeritud kaasata erinevaid soolise võrdõiguslikkuse edendamise seisukohast olulisi sidusgruppe (nt sotsiaalpartnereid, kodanikuühiskonna organisatsioone, haridusasutusi, aga ka Riigikogus esindatud erakondade esindajaid), siis Riigikogu erikomisjon koosneks ainult Riigikogu liikmetest. Mainitud erisusi arvestades on selge, et erikomisjoni näol oleks tegemist nõukogust olemuslikult erineva organiga. (Toonitan, et see on Vabariigi Valitsuse seisukoht, mitte minu isiklik seisukoht. Mina leian siin mitu küsitavust. – I. S.)
Lisaks, isegi kui Riigikogu otsustab soolise võrdõiguslikkuse erikomisjoni siiski luua, ei saa Vabariigi Valitsus toetada eelnõu seletuskirjas esitatud ettepanekut vähendada erikomisjoni loomisega seoses Sotsiaalministeeriumi kulusid ning suurendada Riigikogu Kantselei kulusid riigieelarves 80 000 euro võrra aastas. Eelnõu seletuskirja põhjal jääb ebaselgeks, millised on antud kulu arvestuse alused ja kust täpsemalt antud summad saadakse. Sotsiaalministeeriumi eelarves on soolise võrdõiguslikkuse nõukogu jaoks planeeritud 2013. aastal 996 eurot. Riigi eelarvestrateegias 2014–2017 ei ole katet erikomisjoni kuludeks planeeritud. Seega kaasneks eelnõuga 2014. aasta riigieelarvele 80 000 eurot täiendavat kulu.
Mis puutub soolise võrdõiguslikkuse nõukogu loomisesse, siis soovime märkida, et Sotsiaalministeerium on viimase aasta jooksul astunud mitmeid samme selleks, et nõukogu loomine peatselt võimalik oleks, sealhulgas oleme tegelenud nõukogu teenindamiseks vajaliku inimressursi tagamise ning nõukogu esimehe leidmise küsimustega."
Istungi käigus küsitud küsimustest ja nendele antud vastustest selgus, et mis puudutab kulude poolt, siis Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonnas on käesolevast aastast eraldi ametikoht, mille eesmärk on soolist võrdõiguslikkust süvalaiendada. Lisaks on eelarves nüüd olemas teatud summa selleks, et katta soolise võrdõiguslikkuse nõukogu kokkutulemise tehnilised kulud. See oli Liina Kanteri vastus Rait Maruste küsimusele, mis võiks olla peamine põhjus, et nõukogu ei ole siiani moodustatud. Iseenesest ei saagi eelarvestrateegia aastateks 2014–2017 kajastada seda, milles Riigikogu ei ole veel kokku leppinud. Kui Riigikogu võtab vastu seaduse, siis riigi eelarvestrateegiat selle alusel muudetakse. Sestap võib sellise põhjenduse alati küsimärgi alla sättida, aga selline oli valitsuse vastus. Riigikogu esindajana arvan, et kui me muudame seadust, siis selle alusel muudetakse ka riigieelarvet.

Aitäh! Palun, Marianne Mikko!

Suur tänu! Lugupeetud esineja! Sotsiaalministeerium on oma selle aasta eelarves näinud soolise võrdõiguslikkuse nõukogu rahastamiseks ette alla tuhande euro. Missugune on teie isiklik arusaam, millest selline summa tunnistust annab?

Sotsiaalministeeriumi esindaja selgitas meile, et seal on tööl inimene, kes osaliselt peaks tegelema soolise võrdõiguslikkuse nõukogu teenindamisega. Sellest võib järeldada, et need 996 eurot on ette nähtud ainult tehnilisteks kuludeks, näiteks koosolekute korraldamiseks. Eeldusel, et ühtegi uuringut ei tellita ja nõukogu kuigi aktiivselt ei tegutse, on ilmselt võimalik 996 euroga tagada aasta jooksul sellised asjad nagu kontoritarbed, kohv ja vesi. Kui me arvestaksime selle aga ümber palganumbriks, siis selle summa eest saab ühe kuu maksta inimesele palgaks umbes 740 eurot, kui selle pealt sotsiaalmaks ära maksta. Selle raha eest ilmselt ühtegi sellist ametnikku, kes teenindab pidevalt tegutsevat ja väga hästi toimivat nõukogu, palgata ei saa. Mul on väga raske öelda, millises ulatuses eespool nimetatud Sotsiaalministeeriumi ametnik seda nõukogu teenindama hakkab. Minu subjektiivne hinnang on, et kui vaadata planeeritud vahendeid, siis on näha tõsine oht, et kuigi selle nõukogu loomine on kiiduväärne, võib see jääda formaalseks asjaks. Sisuliselt ei suudeta jälgida seda, mis soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas Eestis tegelikult toimub, sest ressursse, mille abil seda väga mahukat tööd teha ja probleemistikku jälgida ning uuringuid tellida, ei ole.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Ma sain teie etteloetust aru, et Vabariigi Valitsus peab vajalikuks, et talle selles küsimuses abiks olev nõukogu loodaks. Mida te kogenud poliitikuna arvate, kui tõenäoline on see, et valitsus sellise nõukogu loob? Kui ta ei loo, kas siis teie komisjon on valmis ise selle küsimuse juurde tagasi pöörduma või peavad sotsiaaldemokraadid jälle initsiatiivi näitama?

Nüüd peaksin ma ennustama hakkama. Põhiseaduskomisjon peaks olema üks nendest komisjonidest, kes soolise võrdõiguslikkuse temaatikaga tegeleb, kuna meil ei ole selle jaoks eraldi komisjoni. Kui vaadata, kui püsiv on olnud põhiseaduskomisjoni huvi selle teema vastu, siis ma suudan meenutada ühte iga-aastast kohtumist soolise võrdõiguslikkuse volinikuga, kus ta teeb ülevaate sellest, mis aasta jooksul on juhtunud. Ühe korra me arutasime ühisistungil koos õiguskomisjoniga, mis saab Norra meetme rahast, mille eest tegelikult soolise võrdõiguslikkuse volinik praegu üldse oma tööd teeb. Eesti riigi raha kulub selleks palju vähem. Rohkem püsivat huvi või ka nende teemade spontaanset tõstatust üldisemal tasemel põhiseaduskomisjonis ma ei mäleta, see on jäänud sotsiaaldemokraatide pärusmaaks, kes aeg-ajalt sellele tähelepanu juhivad. Nagu näitab selle korra hääletus, siis komisjoni üldine meelsus on teadupärast pigem konservatiivne ehk ollakse rahul sellega, kuidas sooline võrdõiguslikkus Eesti ühiskonnas toimib ja kuidas rollikuvandid on paika loksunud.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Mul on selline küsimus. Kui uskuda IPU-d ehk Parlamentidevahelist Liitu, siis Riigikogus tegelevad selle teemaga kaks komisjoni: põhiseaduskomisjon ja sotsiaalkomisjon. Järsku oskad öelda ja selgitada ka nendele, kes veel kõhklevad, kas selle eelnõu poolt hääletada, miks peaks veel midagi lisaks looma?

Aitäh! Mul on hea meel kuulda, et me vähemalt IPU-s oleme eesrindlikud, et meil on lausa kaks komisjoni, kes valdkonnaga süvitsi tegelevad. Sotsiaalkomisjoni nimel ei julge ma sõna võtta. Põhiseaduskomisjonist ma eelmisele küsimusele vastates rääkisin. See ei ole kindlasti üks nendest teemadest, mida põhiseaduskomisjon prioriteetseks peaks. Kui vaadata, kui tugevalt see küsimus kõiki eluvaldkondi mõjutab, aga kui väike osa põhiseaduskomisjoni tööajast on kulunud selle teema arutamisele, siis ma arvan, et sellega tegeldakse pehmelt öeldes pealiskaudselt ja peetakse seda alaväärseks. Selle taustal tundub mulle, et me oleme küll varmad raporteerima ja linnukesi kirja panema, et meil lausa kaks komisjoni tegelevad selle teemaga, tegelikult aga ei ole neid algatusi, mis on tulnud sotsiaalkomisjonist soolise võrdõiguslikkuse kohta ja mis ka lõpuks seaduseelnõudesse on jõudnud, mitte just palju olnud. Ma julgen nii arvata.
Vaadates 21. sajandi väga kiiresti muutuvat ühiskonda ja seda, kui kiiresti on ka Eesti ühiskond kas või viimase paarikümne aastaga arenenud ja muutunud, ning eri põlvkondade kuvandit sellest, kuidas soorollid ühiskonnas jagunevad, millised peaksid olema soolised käitumismustrid ja kuidas ise ennast sellesse konteksti asetada, siis ma arvan, et 20 aasta jooksul on see kõik tundmatuseni muutunud. See põlvkond, kes kasvas üles 1990. aastatel, saab asjadest võib-olla hoopis teistmoodi aru kui see põlvkond, kes on hiljem üles kasvanud. Seega on tasakaalu leidmine, erinevate arusaamade vahendamine ja kompromissi otsimine väga oluline. Ma arvan, et see puudutab väga paljusid seaduseelnõusid, mida me menetleme. Kui ei ole kedagi, kes süsteemselt jälgiks, kuidas seda soolist tahku seaduseelnõudes on käsitletud, siis ma arvan, et see tegevus ei ole eesmärgistatud, vaid pigem juhuslik. Tulen tagasi selle juurde, millest rääkis ka seaduseelnõu algataja Marianne Mikko. Kui me vaatame sotsioloogilisi uuringuid, kaasa arvatud viimast inimarengu aruannet, siis näeme, et see on üks valdavaid teemasid, mis aitab leida ühiskonnas paremat tasakaalu ja pakkuda uuele põlvkonnale elukeskkonda, mille täisväärtusliku osana nad saavad end tunda, mitte ei pea tundma end nagu kuskil muuseumis. Sestap ma arvan, et selline komisjon oleks väga vajalik ka Riigikogu juures.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma tulen võrdõiguslikkuse juurest põhimõttelisema teema ehk õigusriikluse juurde. Küsimus on siiski sulle kui põhiseaduskomisjoni esindajale. Põhiseaduskomisjon peaks jälgima, et Eestis kehtiks põhiseaduslik kord. Selle üks kõige olulisem komponent on see, et Eestis vastuvõetud ja kehtivaid seadusi ka reaalselt rakendataks. Sellest tulenevalt tahan sinult teada, missuguse emotsiooniga põhiseaduskomisjoni liikmed, kes selle eelnõu vastu hääletasid, vaatavad olukorrale, kus vastuvõetud ja kehtivat seadust tegelikult ei rakendata, ning missugused on põhiseaduskomisjoni tulevikusammud selleks, et Eestis vastuvõetud ja kehtivad seadused siiski ka rakendamiseni jõuaksid.

Aitäh! See on väga hea küsimus, aga mul on sellele väga raske vastata, sest mina kuulun nende nelja põhiseaduskomisjoni liikme hulka, kes arvasid teistmoodi kui komisjoni enamus. Mul on väga raske kujutleda ennast nende ülejäänud kuue nahas ja kirjeldada sulle nende emotsiooni. Ma tõesti ei julge seda teha. See nõuaks vähemalt põhjalikku rollianalüüsi, aga kuna põhiseaduskomisjoni liiget ei ole mul õnnestunud veel teatrilaval mängida, siis ei saa ma isegi sellele kogemusele tugineda. Võib-olla oleks see ka veidi karikatuurne ega kirjeldaks seda emotsiooni täpselt. Sestap ei julge ma seda öelda.
Aga mis seal salata, ma arvan, et iseenesest see aastanumber, millal seaduses võeti kohustus, ja rohkem kui üheksa aastat selleks, et ühte nõukogu moodustada, räägivad ise enda eest. Ma arvan, et on sügavalt piinlik, et Eesti riik ei täida iseenda võetud kohustusi. Seda enam, et kui me vaatame Sotsiaalministeeriumi olukorra kirjeldust, siis näeme, et tegelikult ei ole siin ka ühtegi tõsiselt võetavat või objektiivset asjaolu, sest vahendid, mis kavatsetakse selle nõukogu jaoks kulutada, juhul kui see peaks siiski põhiseaduskomisjoni teemakäsitluse ja sotsiaaldemokraatide seadusalgatuse tulemusena selle aasta sügisel sündima, ei ole kindlasti see põhjus, mis oleks takistanud selle nõukogu loomist. Seda olukorda võib kirjeldada lihtsalt hoolimatusena, probleemi mittetajumisena ja lõppkokkuvõttes ka seaduse mittetäitmisena. See on kurb, aga nagu me näeme, põhiseaduskomisjoni enamus ei arvanud, et sellele peaks kuidagi teistmoodi reageerima. Valitsusele saadeti signaal. Protokollis on kirjas, et 1. oktoobriks võiks olla see nõukogu moodustatud.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Hiljuti kirjeldati ajakirjanduses, et üks Haapsalu linnapea kandidaat on avaldanud arvamust, et linna juhtimine peaks olema meeste, mitte naiste teha. Sellist n-ö päh-hoiakut soolise võrdõiguslikkuse teema suhtes võime avalikus inforuumis tihtilugu kohata. Mis sina arvad, kas see on marginaalne või tähtsusetu teema või on see mingi sotsiaaldemokraatide veidrus? Miks sotsiaaldemokraadid sellega tegelevad ja kas see on ühiskonnas oluline teema?

Õnneks on sellest teemast avalikus ruumis viimasel ajal väga palju juttu olnud. Ma arvan, et kui ma ütleksin siinkohal, et tegemist on marginaalse teemaga, siis ma oleksin ignorant. Me oleme olukorras, kus väga paljud eluvaldkonnad on pärsitud just nimelt sellepärast, et soolist võrdõiguslikkust ei ole suudetud tagada. Meil on ka sügavaim palgalõhe Euroopa riikide seas. Sel hetkel öelda, et tegemist on marginaalse teemaga, on kas ignorantne või ülimalt küüniline. Tegemist on sellisel juhul eneseõigustusega, miks mitte midagi ei tehta. Ma arvan, et see on väga oluline teema. Sotsiaaldemokraatide puhul on ju kindlasti selge, et kui on eesmärk otsida ühiskonnas suuremat tasakaalu, siis püütakse seda tasakaalu leida ka meeste ja naiste väljakujunenud soorollide ja muutunud aja vahel. Ju siis teised, suuremad erakonnad ei ole veel seda probleemi teravalt tajunud. Loodame, et nad hakkavad sotsiaaldemokraatide eeskujul järjest rohkem ka selle teemaga tegelema.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Mul on ka riigiõiguslik mure. Seda seadust ei ole täidetud tervelt üheksa aastat. See ei ole isegi mitte väga piinlik, vaid see on palju kohutavam kui väga piinlik. Natuke ilkudes kõigi nende valitsuste üle, kes vahepeal võimul on olnud, küsin ma, kas järsku peaks muutma põhiseadust ja kirjutama sinna lisaks paragrahvi, et valitsus, kes ei ole kuue kuu jooksul hakanud talle seadusega pandud kohustusi täitma, loetakse tagasiastunuks ja kõik.

Väga hea mõte. Sinu lahkel loal võtan ma põhiseaduskomisjonis selle teema jutuks ja ütlen, et Riigikogu kogenud liikmel Eiki Nestoril on selline ettepanek. Kuna saalis viibib õnneks ka põhiseaduskomisjoni esimees, siis ei lähe see mul kindlasti meelest ära. Me saame sel teemal kindlasti põhiseaduskomisjonis diskuteerida.

Suur tänu! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Rait Maruste!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Istusin üleval oma kabinetis ning kuulasin ja jälgisin seda arutelu, mis jõudis välja isegi põhiseaduskomisjoni liikmete hingeelu teemadeni. See provotseeris mind siia natuke rääkima tulema.
Praegune põhiseaduskomisjon on ametis olnud pisut rohkem kui kaks ja pool aastat. Teema on olnud üleval kauem. Ametisolev põhiseaduskomisjon ei saa kanda vastutust kogu kujunenud olukorra eest. Õigesti märgiti, et sellest teemast on komisjonis korduvalt juttu olnud ja me oleme leidnud, et olukord ei ole kena. Kui on kord tehtud otsus reageerida probleemile asjakohase nõukogu moodustamisega ja see otsus on olnud aastaid täitmata, siis see olukord ei kaunista ei valitsust ega seadusandjat.
Kuid siiski, Riigikogu erikomisjoni moodustamine ei ole meie arvates see tee, kuidas tuleks probleemile reageerida. Kui mingi asi on jäänud tegemata, siis teeme selle lõpuni ära. Meil on olnud läbirääkimisi nii eelmise kui ka praeguse sotsiaalministriga. Nad on selgitanud, et seda nõukogu on olnud üksjagu raske moodustada. See muidugi ei ole õigustus. Kuid tõesti, paljud inimesed, kelle poole on pöördutud, ei ole mingil põhjusel selle nõukogu liikmeks hakanud. Taavi Rõivase viimase informatsiooni kohaselt on nüüd inimestelt, kelle poole on pöördutud, saadud positiivne vastukaja ja nõukogu hakkab tõenäoliselt lähiajal tööle.
Ei ole asjakohane arvata, et Riigikogu erikomisjoni moodustamine lahendaks kõik meie sotsiaalsed või võrdõiguslikkuse probleemid. Need probleemid on tunduvalt sügavamad ja laiemad. Loomulikult vajab see teema pidevat päevakorras hoidmist, selle eest tuleb sotsiaaldemokraatidest kolleege tunnustada, aga probleem ei ole lahendatav ainult ühe erikomisjoni moodustamise kaudu. Selline oli meie arusaam. Kui Sotsiaalministeeriumi juurde loodud nõukogu töö ei anna tulemusi või kui see nõukogu jääb passiivseks, eks siis astume järgmise sammu. Aga teeme ühe sammu korraga.

Suur tänu! Palun, Olga Sõtnik! Kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Oma kõne alustuseks soovin tsiteerida Eesti Vabariigi põhiseadust, mille § 12 ütleb: "Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu." Aastal 2004, 12 aastat pärast põhiseaduse vastuvõtmist, võeti vastu soolise võrdõiguslikkuse seadus. Selle seaduse eesmärk on tagada Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenev sooline võrdne kohtlemine ning edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust kui ühte põhilist inimõigust ja üldist hüve kõigis ühiskonna eluvaldkondades.
Hoolimata nendest seadustest ja ilusatest sõnadest on naistel ja meestel tänapäeva Eestis võrdsed õigused, võimalused ja kohustused ainult de iure, mitte de facto. Sugude võrdõiguslikkus peab olema läbiv põhimõte, millega arvestatakse kõigis eluvaldkondades. Gender mainstreaming ehk sooküsimuste süvalaiendamine on Euroopa Liidus läbiv põhimõte. Kahjuks ei ole praegusele valitsuskoalitsioonile soolise võrdõiguslikkuse edendamine mingi eesmärk. Seda edendatakse ainult paberi peal, kampaania korras ning võõra raha eest välisprojektide toel. Seda tõestab fakt, et üheksa aasta jooksul pole kuus ministrit suutnud moodustada soolise võrdõiguslikkuse nõukogu. Sel põhjusel me täna seda eelnõu menetlemegi.
Siinkohal teen väikese kõrvalpõike ning tänan kõiki neid organisatsioone ja institutsioone, nii Eestis kui ka välismaal, kes aitavad kaasa võrdõiguslikkuse edendamisele ja üleüldisele diskrimineerimise lõpetamisele Eestis. Just eile oli mul võimalus osaleda ühel selleteemalisel üritusel. See toimus programmi "Erinevus rikastab" raames, mida toetab eelkõige Euroopa Liit koostöös TTÜ õiguse instituudi, Eesti Inimõiguste Keskuse ja Suurbritannia saatkonnaga. Natuke toetab ka Sotsiaalministeerium. Aga ma arvan, et need teemad ei peaks olema mitte kaasrahastatavad, vaid põhiliselt peaks neid toetama just riigieelarvest.
Maailma Majandusfoorumi 2012. aasta raportis on Eesti soolise võrdõiguslikkuse edetabelis 60. kohal. Kuue aasta jooksul on meie positsioon langenud 31 koha võrra. Kui seda raportit 2006. aastal koostama hakati, siis olime 29. kohal. See raport näitab, et Eestil läheb soolise võrdõiguslikkuse mõttes kõige kehvemini kahes valdkonnas: majanduses ja poliitikas. Üks peamisi põhjuseid, miks Eesti on rahvusvahelises võrdluses niivõrd taga, on see, et palgalõhe on Eestis väga suur, suurem kui näiteks meie arvates eksootilistes riikides, nagu Burundi või Uganda. Statistikaameti andmetel oli eelmise aasta oktoobris naiste brutotunnitasu 24,6% madalam kui meestel, 2011. aastaga võrreldes suurenes sooline palgalõhe 1,8 protsendipunkti.
Kui rääkida, millised nõrgad kohad on selles valdkonnas poliitikas, siis piisab sellest, kui meenutada, kui mitu naisministrit on praeguses valitsuses, kui palju on naisi siin Riigikogus, kui paljud neist juhivad komisjone, kui palju on naislinnapäid ja volikogu esinaisi. See, kui palju naisi on valitsuses ja esinduskogudes, on paljuski erakondade otsustada. Oluline on, kui palju naisi on nimekirjades, mis kohtadel nad on, kui palju neid abistatakse kampaania korraldamisel, kas jälgitakse nn tõmblukuprintsiipi nimekirjade koostamisel, nii et iga teine kandidaat oleks naine.
Õnneks on Eestis siiski ka mõned erakonnad, kellele sooline võrdõiguslikkus tähtis on. Minu koduerakond on üks nendest. Laupäeval toimunud kongressil nimetas Keskerakonna esimees ennast võitlevaks feministiks ning meenutas, et Keskerakond on lennutanud Eesti poliitikasse palju andekaid ja tublisid naisi. Seda tõestab fakt, et kõige suurem naiste esindatus Riigikogus on meie fraktsioonis, samuti on suur naiste osakaal Tallinna juhtide seas. Ka valitsuses oli naisi, tervenisti viis, kõige rohkem just siis, kui Keskerakond valitsuses oli.
Samas, tõe huvides pean piinlikkusega meenutama, et Keskerakonna Haapsalu linnapea kandidaat on küll veendunud, et naised ei kõlba linna juhtima. Kuna ta pole Keskerakonna liige, siis ei ole teda võimalik kahjuks ka aukohtusse kaevata. Aga ma soovitan oma erakonnakaaslastel Haapsalus veel kord mõelda, kas selline üle-eelmise sajandi vaadetega inimene ikka sobib Keskerakonna linnapeakandidaadiks. Kasutades võimalust, palun vabandust kõikidelt inimestelt, keda tema sõnad solvasid ja häirisid!
Kui tulla tagasi selle juurde, kuidas valitsuskoalitsioon suhtub soolisesse võrdõiguslikkusesse, siis meenutan meie arutelu seoses Euroopa Komisjoni direktiiviga sookvootide kehtestamise kohta suurtes börsiettevõtetes. Üks põhiline argument selle vastu oli see, et probleemi on võimalik lahendada ka ilma kvootideta. Kui seda on võimalik lahendada ilma kvootideta, siis miks seda ei tehta? Riigil on terve hulk tema enda osalusega ettevõtteid. Eilse päeva seisuga oli neid 31, kokku on nende juhatustes ja nõukogudes 139 liiget, kellest ainult 16 ehk 11,5% on naised. Riigil on olemas reaalsed hoovad, et näidata erasektorile eeskuju, kuidas kaasata rohkem naisi ettevõtete juhtimisse, kuid paraku riik seda võimalust ei kasuta. Võib küsida, kuidas liberaalse maailmavaatega erakonna esindaja võib kvoote toetada. Aga paraku on mõned valdkonnad, kus kvootideta ei ole probleeme mitte kuidagi võimalik lahendada, ja tundub, et sooline võrdõiguslikkus ongi üks nendest. Ma arvan, et ajutiste kvootide kehtestamine selles valdkonnas on põhjendatud.
Kui tulla tagasi seaduseelnõu 433 juurde, siis tuleb öelda, et tegemist on hea seaduseelnõuga, aga seda on võimalik veelgi paremaks muuta, kui jätta see menetlusse ja mitte menetlusest välja hääletada. Võib-olla tõesti ei olegi vaja kaotada nõuet moodustada soolise võrdõiguslikkuse nõukogu. Loodame, et tõepoolest juhtub nii, nagu kolleeg Maruste ütles, et see luuakse lähiajal. Aga me võime luua ka parlamentaarse võrdõiguslikkuse erikomisjoni, sest probleeme, millega tegelda, jätkub kõikidele, nii sellele nõukogule kui ka meie erikomisjonile. Lisaks sellele, et see erikomisjon tegeleks nende ülesannetega, mis on seaduseelnõus loetletud, peaks tema üks ülesanne olema seaduste, eriti riigieelarve seaduse sootundlikkuse põhimõtete analüüs. Kõikide seaduste puhul tuleb rakendada sootundliku eelarvestamise põhimõtteid. Sootundlik eelarvestamine ei tähenda seda, et kulutused jaotatakse võrdselt naiste ja meeste vahel, ega seda, et on eraldi eelarved naistele ja meestele. Ka ei tähenda sootundlik eelarvestamine tingimata naiste heaks tehtavate kulutuste suurendamist. Sootundlik eelarvestamine aitab kindlaks teha, kuidas jagunevad avalikud ressursid meeste ja naiste vahel, kus meeste ja naiste vajadused kattuvad ning kus erinevad. Kui vajadused on erinevad, saab sellest lähtudes ka rahalisi vahendeid planeerida.
Eelnevast tulenevalt toetab Keskerakonna fraktsioon Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatust muuta soolise võrdõiguslikkuse seadust ning kutsub kõiki erakondi ja ka Riigikogu demokraatide ühendust üles ühinema selle algatusega ning hääletama selle seaduseelnõu poolt. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Sven Mikser!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Mul on kahju, et meie ühiskonnas ja ka siin saalis on inimesi ja erakondi, kes tõepoolest usuvad, et sooline võrdõiguslikkus ei olegi tegelik probleem, vaid see on mingi imporditud veidrus. Või veel hullem, leidub neid, kes tõemeeli arvavad, et võrdõiguslikkuse teema on tõstatanud pronksiöö korraldajad, et proovida eesti rahva vaimlist vastupidavust.
2004. aasta 1. maist, mil sai seadusesse kirjutatud valitsuse kohustus luua vastav valitsuskomisjon, on möödunud rohkem kui üheksa aastat, aga seda komisjoni ei ole loodud. Valitsus, esitades oma vastuargumendid sotsiaaldemokraatide eelnõule, ütles, et Riigikogu komisjon ei saaks teha kõike seda hädavajalikku, mida saaks teha valitsuskomisjon, kui see vaid moodustataks. See tuletas mulle meelde ühe ammu loetud muinasjutu, mille pealkiri on "Tühjajahvatajad". Seal on juttu ühest kentsakast külast, kus rahvas lesib ahju peal ja räägib suure suuga, et küll nende leemepajad siis alles podiseksid, kui nad kord põllule läheksid ja vilja maha külvaksid. Pidada hädavajalikuks seda, mida ei ole vaevutud ära tegema, on tõepoolest küüniline.
Meie arvame, et sooline võrdõiguslikkus on Eesti ühiskonnas oluline teema. Kahtlemata on soolise võrdõiguslikkuse küsimusi võimalik edendada ja lahendada mitmel viisil. Kui kass tõepoolest hiiri püüab, siis ei ole õigupoolest tähtis, mis värvi ta on. Aga kuna valitsus on oma tegevuse või õieti tegevusetusega näidanud, et ta ei pea seda teemat prioriteetseks, siis paraku puudub minul ka praegu, kui valitsus on lubanud astuda samme, et see komisjon saaks loodud, igasugune usk, et see komisjon tõepoolest tööle hakkab või valitsus kavatseb selle komisjoni, juhul kui see tekib, soovitusi oluliseks pidada ja arvesse võtta.
Ei saa salata, et soolise võrdõiguslikkuse teema käsitlemine on tihtipeale ka siin saalis ja Vabariigi Valitsuses taandunud sisutuks lõõpimiseks. Eelkõneleja juba meenutas debatti börsiettevõtete nõukogude soolise tasakaalustamise teemal, kui valitsus lubas võtta muid meetmeid, täpsustamata, milliseid. Juhtisin toona tähelepanu, et riik on näidanud erakordselt halba eeskuju, nimetades mitme olulise riigi omanduses või riigi osalusega äriühingu nõukogusse üksnes mehi. Kui me vaatame näiteks Estonian Airi tegemisi viimaste aastate jooksul, siis on küll raske öelda, et selle nõukogu moodustati puhtalt meritokraatlikul printsiibil.
Lõpetuseks. Üks kolleeg siin saalis küsis, kuidas saada rohkem mehi kõrgharidust omandama. See on väga hea küsimus, sest sooline võrdõiguslikkus ei ole kindlasti üksnes naiste, vaid ka meeste teema. Aga minu arvates on vastus sellele olulisele küsimusele vahetult seotud ühe teise sotsiaaldemokraatide pidevalt tõstatatud ja tõstatatava teemaga, nimelt soolise palgalõhega. Kui ikka kõrgharidust eeldava töö eest, mida teevad Eestis eeskätt naised, näiteks lasteaiaõpetaja töö eest saaks tunduvalt suuremat palka, kui saab valdavalt keskharidust eeldavat tööd tegev mees, näiteks ehitaja, siis küllap tungleks palju rohkem noori mehi kõrgharidust andvate õppeasutuste uste taga. Näidakem ükski kord siin saalis positiivset eeskuju valitsusele, Eesti äriilmale ja kogu ühiskonnale ning menetlegem seda väga olulist seaduseelnõu edasi! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 433 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Me peame selle ettepaneku läbi hääletama.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 433 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 45 ja vastu 23 Riigikogu liiget, erapooletuid ei olnud. Seega on eelnõu 433 tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
Head kolleegid! Tänane päevakord on ammendatud ja istung lõppenud. Soovin kõigile kaunist päeva jätku!

Istungi lõpp kell 12.11.