Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 17. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu: esiteks, alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu; teiseks, Eesti Vabariigi valitsuse ja Küprose Vabariigi valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab nende seaduseelnõude menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu, juhatus otsustab nende menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Nüüd teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: esiteks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 5. juunil algatatud sotsiaalmaksuseaduse § 7 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – rahanduskomisjon; teiseks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 6. juunil algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – kultuurikomisjon; kolmandaks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 6. juunil esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Euroopa Liidu asjade komisjonile Vabariigi Valitsuse s.a 6. ja 7. juunil esitatud järgmised eelnõud. Esiteks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu, millega muudetakse 25. juuli 1996. aasta direktiivi 96/53/EÜ, millega kehtestatakse ühenduses liikuvatele maanteesõidukitele siseriiklikus ja rahvusvahelises liikluses lubatud maksimaalmõõtmed ning rahvusvahelises liikluses lubatud täismass. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 20. juuni kell 16. Teiseks, Euroopa Liidu Nõukogu otsuse eelnõu, millega kehtestatakse seisukoht, mis tuleb võtta HELCOM-is ja IMO-s Läänemere nimetamise kohta lämmastikoksiidide heite kontrollimise alaks. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja otsuse eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 13. juuni kell 16. Kolmandaks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu, millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ seoses mittefinantsteabe ja mitmekesisust käsitleva teabe avalikustamisega suurte äriühingute ja kontsernide poolt. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 13. juuni kell 16.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 82 Riigikogu liiget, puudub 19.
Asume selle nädala päevakorra kinnitamise juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 17. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei olnud keegi. Selle nädala päevakord on kinnitatud.

Head kolleegid, asume tänase päevakorra juurde. Täna on meil üks arupärimine. See on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Peeter Võsa ja Ester Tuiksoo 13. mail esitatud arupärimine praktiliste õppeainete töövahendite ja -ohutuse kohta (nr 336) haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Ma palun arupärimise tutvustamiseks kõnepulti Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Meie arupärimine puudutab valdkonda "mida külvad, seda lõikad" ehk räägib praktiliste õppeainete töövahenditest ja nende ainete ohutusest. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb kohustuslike ainetena ette tööõpetuse, käsitöö, kodunduse ja tehnoloogiaõpetuse. Vabariigi Valitsuse määruse kohaselt peab õpilane põhikooli lõpuks tehnoloogiaainete valdkonnas oskama kasutada erinevaid materjale ning töövahendeid. Eesti Tööõpetajate Selts on nentinud, et esmaste töövahendite valik koolides on kitsas ega toeta riikliku õppekava täitmist. Vabariigi Valitsuse määrusest tulenevalt peab kool võimaldama tööõpetuse õppeks esmased individuaalsed töö-, lõikamis-, mõõtmis- ja märkimisvahendid, ning seda loetelu võiks jätkata. Esmasteks töövahenditeks peetakse üldiselt elementaarseid tööriistu, nagu kruvikeeraja, haamer, viil jms. Esmase töövahendina ei käsitata näiteks akutrelli.
Esmaste töövahendite valik sõltub paljuski koolijuhist ning tihtipeale lahendatakse koolide majandusprobleeme töö- ja tehnoloogiaõpetuse arvel, mis on väga kahetsusväärne. Sellisel juhul ei suuda õpetajad tööõpetust tänapäeva nõuetele vastavalt anda ning selle aine õpetamine ei ole enam motiveeriv. Täiendavate tehnoloogiliste vahendite hankimine on raskendatud kui mitte võimatu. Seni on läbi viidud üks riigihange, mille korras varustati kõik Eesti koolid elektriliste käsitöövahenditega. Praeguseks on need amortiseerunud ja vajaksid väljavahetamist.
Lisaks on töö- ja tehnoloogiaõpetuse seisukohalt endiselt suur probleem töökodade puudulik ventilatsioon, mis mõjutab otseselt nii õpilaste kui ka õpetajate tervist. Õpetajate tervis on seejuures kõige enam ohus, sest nemad viibivad töökodades päevast päeva. Iseenesestmõistetav oleks, et kui riiklikus õppekavas on selliste ainete õpetamine ette nähtud, siis vastavad selleks ette nähtud ruumid konkreetsetele standarditele. Eestis neid paraku välja töötatud ei ole.
Teatavasti kujunevad noore inimese tööharjumused välja just põhikoolieas ja võib-olla natukene vähemal määral gümnaasiumieas. Selle tõttu on teema sotsiaalses mõttes ülimalt tähtis. Kuidas saaksid Eestis tekkida töömehed, kes viivad meie majandust edasi, kui me koolis teeme õpilastele selgeks, et mingi lihtsa, aga tähtsa ja armsa töö tegemine justkui peab käimagi keskmisest kehvemate vahenditega ja keskmisest raskemates tingimustes? Selle tõttu on meil ministrile kolm küsimust, millele me loodame saada ammendavaid ja põhjendatud vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Austatud eesistuja! Head küsijad! Ettekandja ilmselt eksis. Minuni jõudnud paberi peal on neli küsimust, aga hea rahvasaadik tahtis ainult kolme vastust saada. Mul on ka neljas vastus kaasas ja ma hea meelega kannan sellegi ette.
Aga nüüd sisulise poole juurde. Esimene küsimus: "Millal on plaanis kehtestada esmaste tööriistade nimekiri tööõpetuse ainele ning selle riiklik rahastamine, mis tagaks igale koolile võrdsed võimalused õppekava täitmisel?" Üldise märkusena: põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab üsna ühemõtteliselt, missugused on koolipidaja kohustused koolihariduse tagamisel ja koolide rahastamisel ning missugused on riigi kohustused. Tööriistade muretsemine on koolipidaja ülesanne, kui vaja, võib selleks kasutada riigi toetust.
Nüüd täpsemalt tööõpetusest. Küsimus puudutab õppeainet "tööõpetus", mida riikliku õppekava kohaselt õpetatakse 1.–3. klassis. Selle aine õpetamisele on seatud kaheksa eesmärki. Olulisemad neist on pakkuda esimese kooliastme õpilastele rõõmu ja rahuldust töötegemisest, suunata neid vaatlema, tundma ja hindama esemelist keskkonda, töötama ohutult üksi ja koos teistega. Selles vanuses õpilane peab teadma, kuidas hoida puhtust kodus ja koolis ning täita hügieeninõudeid, olema teadlik tervisliku toitumise vajadusest ning hoolima oma kodukoha ja Eesti kultuuri traditsioonidest. Niisugune esmane sissejuhatus töö valdkonda võimaldab selles kooliastmes arendada välja harjumused, millele edaspidi, teises ja kolmandas kooliastmes ehitada üles konkreetsemaid tehnoloogilisi oskusi. Aga eelkõige selles kooliastmes eeldavad need eesmärgid õpetajalt professionaalset loomingulisust aine õpetamisel eakohaste vahenditega, et laps õpiks mõtlema välja loovaid lahendusi ja neid lihtsalt teostama. Loovad lahendused ei eelda selles vanuses spetsiaalsete tööriistade kasutamise oskust. Õpilane õpib tundma ning kasutama mitmesuguseid materjale ja töövahendeid ning lihtsamaid töötlemisviise. Rõhutan, et tegu on lihtsamate vahenditega: ainekava kohaselt on need paber, kartong, papp, tekstiil, nahk, plast, vahtmaterjal, puit, traat, plekk jm sellised materjalid, mida saab edukalt taaskasutada, seda ka näiteks kunstiõpetuses. Nende lihtsate töövahendite hankimise kohustus on riikliku ainekava punkti 2.1.4 kohaselt koolil ja seeläbi koolipidajal ehk siis valdavalt kohalikul omavalitsusel.
Kui nüüd Haridus- ja Teadusministeerium kehtestaks tööõpetuse aine andmiseks kindla tööriistade ja muude töövahendite nimekirja, siis see piiraks kõvasti õpetaja loominguvabadust. Niisuguste esmaste oskuste omandamine on võimalik peaaegu kõikide käepäraste vahendite abil, alates liivast ja puukoorest ning lõpetades väga paljude muude materjalidega. Nii et riiklike standardite ühtsetesse raamidesse surumine ei ole otstarbekas. Tuleb tunnistada, et Haridus- ja Teadusministeerium on tõepoolest korraldanud riigihankeid, kuid need lõpetati selsamal lihtsal põhjusel, et koolide vajadused on äärmiselt erinevad ning standardiseeritud lahendeid ei peeta mõistlikuks ega otstarbekaks.
Teine küsimus: "Kas Haridus- ja Teadusministeerium toetab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muudatusettepanekut, mille eesmärgiks on õppekirjanduse alla määratleda ka praktiliste õppeainete õppevahendid?" Mis puutub tehnoloogiavaldkonna ainete õppevahendeisse laiemalt, sh käsitöö ja kodunduse ning tehnoloogiaõpetuse andmisse teises ja kolmandas kooliastmes, siis esmaste tööriistade nimekirja pole kavas ega mõtet kehtestada. Kohustus koolile vajalik eelarveraha tagada on koolipidajal, näiteks kohalikul omavalitsusel. Riik toetab omavalitsust põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kirjas olevate kulude katmisel, nagu sätestab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 lõige 3. Rõhutan veel kord, et praegu menetletav põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu selles osas muudatusi ette ei näe. Seega on riigi toetus ette nähtud põhikoolis vajalike õpikute, tööraamatute, töövihikute ja töölehtede soetamisel. Need on ülesanded, mis on seadusega riigile pandud.
Vahemärkusena tunnistan, et õpikute sisu kohta on olnud tõsiseid etteheiteid nii koolidel, õpilastel kui ka kirjastustel. Praegu on riigil määratlemata, mis mahus peaks ta toetama õpikute, tööraamatute, töövihikute ja töölehtede hankimist. On pandud ette täiendada PGS-i sättega, et Haridus- ja Teadusministeeriumile jääks kohustus õppekirjandust teatud osas piiritleda. Aga kui siit edasi minna, siis kõikide õppevahendite standardiseerimine on meie hinnangul ülemäärane. Tõsi, kui need vahendid on soetatud, siis lubab seadus omavalitsusel anda riigi toetust oma koolidele muude õppevahendite soetamiseks. Lõppkokkuvõttes õppekirjanduse hulka praktiliste õppeainete õppevahendite arvamist Haridus- ja Teadusministeerium ei toeta, niisuguse nimekirja koostamine poleks meie arvates otstarbekas.
Kolmas küsimus: "Koolidel ei jätku pearahast, et osta tööõpetuses vajaminevaid töövahendeid. Millal on plaanis korraldada riiklik hange uute tööõpetuses vajaminevate õppevahendite soetamiseks?" Riigihanget uute tööõpetuses vajaminevate õppevahendite soetamiseks kavas korraldada ei ole. Riigi ja koolipidaja kohustused kooli rahastamiseks, sh õppevahendite soetamiseks on sätestatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 82. Selle kohaselt eraldab riik õpilase kohta õppekirjanduse soetamiseks fikseeritud summa, mis iga aasta üle vaadatakse. Mis puutub sellesse, kuidas kool peaks korraldama teiste õppeprotsessis vajalike vahendite hankimist, siis see on koolipidaja otsustada. Veel kord, ma kahtlen väga sügavalt niisuguste üleriigiliste kruvikeerajahangete korraldamise arukuses. Sellise hanke puhul üsna tõenäoliselt need koolid, kellel kruvikeerajad juba on, ei oska uute kruvikeerajatega midagi muud peale hakata kui jätta need kuhugi vedelema, nii et need lõpuks oma teed kaovad. Need koolid, kes arvavad, et kruvikeerajate asemel oleks haamreid vaja, oleks aga õnnetud selle pärast, et nende vajadusest ei lähtuta. Nii et säärasel tasemel standardiseerimist me õigeks ei pea. Tuleks lähtuda kooli ja veelgi enam, isegi konkreetse õpetaja eelistustest ja kooli õppeprotsessist. Hea tööõpetuse õpetaja küsib laste käest, mida nad tahaksid teha. Seda ma ei usu, et riigi tasemel standardite kehtestamine selle õppe kvaliteeti ja tööharjumuste kujundamist parandaks.
Mis puutub sellesse, kas koolipidajatel raha jätkub, siis nende ülesannete täitmine on koolipidajate seadusjärgne kohustus. Tõsi, me kuuleme siit ja sealt, et koolid ei tule oma ülesannetega toime. Lähemal analüüsil tuleb siiski tõdeda, et on koole, kes tulevad nendele eraldatud vahenditega väga hästi toime ja kelle puhul pole alust väita, nagu head küsijad on väitnud, et esmaste töövahendite valik sõltub paljuski koolijuhist ning tihtipeale lahendatakse koolide majandusprobleeme töö- ja tehnoloogiaõpetuse arvel, ja on olemas koole, kus sellega mitte kunagi hakkama ei saada. Olen seda meelt, et siis on tegu eelkõige koolipidaja nõrga järelevalvega.
Aga kuna see on paljude koolide puhul tõsiseks probleemiks muutunud, siis on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näinud riigile ette suurema järelevalvekohustuse, aga pannud samas ka suurema vastutuse koolijuhile. Me ei tohi olla silmitsi olukorraga, kus seadusjärgsed kohustused jäetakse täitmata või täidetakse neid valikuliselt, eelistades ühte või teist ainet või õpetajat. Nii et see on koolipidaja kohustus ja võiks selleks ka jääda. Samas oleme veendunud, et need õppevahendid peaksid lastele olema kättesaadavad ja oleks vale nõuda vanematelt nende suures mahus kooli toomist. Lähtume seisukohast, et see on koolipidaja ülesanne, ning loodame, et koolipidaja ja koolidirektor sellele ka väärilist tähelepanu pühendavad.
Neljas küsimus: "Millal on plaanis välja töötada nõuded töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpperuumidele ja töökeskkonnale?" Ka selles osas on küsijad ilmselt halvasti informeeritud. Nad nimelt viitavad, et Eestis niisuguseid standardeid välja töötatud ei ole. Haridus- ja Teadusministeerium andis juunis 2012 kooskõlastuse Sotsiaalministeeriumi väljatöötatud Vabariigi Valitsuse määruse "Tervisekaitsenõuded koolidele" eelnõule, mis võeti määrusena vastu 30. mail 2013. See sätestab ka nõuded töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpperuumide ning töökeskkonna kohta. Niisugused vastused minu poolt. Aitäh kuulamast!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Aivar Riisalu!

Hea minister! Kõige selgem tõde on see, mida sa tänu isiklikele kogemustele oled tunnetanud. Mina sain kooli tööõpetuse tundides selgelt aru, et minust ei saa kunagi ei metallitöömeest ega mööblitislerit. Seetõttu ma arvan, et tööõpetus mängib inimese saatuse kujundamisel tähtsat rolli – igaühel tekib võimalus käelist tegevust proovides aru saada, milleks ta elus võimeline on. Siit minu küsimus: kuidas suhtute teie ministrina ja kuidas suhtub Haridus- ja Teadusministeerium üldiselt tööõpetusse? Kas suhtute sellesse kui inimest elukutse valikul aitavasse ainesse?

Ma vastan natuke laiemalt. Olen koos Haridus- ja Teadusministeeriumi eri osakondade ametnikega seda meelt, et meie kool võiks olla praktilisem. Praktilisem veidi laiemas mõttes kui ainult tööõpetus. Ma pean väga praktiliseks ja miks mitte ka tööõpetuslikuks näiteks õuesõpet või avastusõpet, kus osalt käelise ja osalt mõtestatud vaimse tegevuse abil ei omandata mitte ainult teoreetilisi teadmisi, vaid hakatakse mõistma nende sidet praktilise või materiaalse maailmaga. Kindlasti annab siin üsna palju ära teha. Eesti koolides on selles suunas ka väga palju tehtud. Tõsi, kõikide koolide igapäevasesse praktikasse ei ole see jõudnud.
Nii et kindlasti väärib tööõpetus või siis laiemalt tehnoloogiavaldkond suuremat tähelepanu. Aga jällegi, need muutused ei sünni kaugeltki mitte eelkõige sellisel moel, et tark Riigikogu tuleb kokku ja annab välja ukaasi ehk siis dokumendi, millega antakse korraldus organiseerida mingi asi märksa paremini. See on ka kindlasti vajalik, aga me vajame tegelikult muutust koolikultuuris ehk siis selles praktilises tegevuses, mis klassiruumides toimub. Tähtis on, kuidas see toimub, mil määral see on tegeliku eluga seotud. Selle muudatuse saavutamine on kõvasti keerulisem.
Ma võiksin isegi minna sammukese kaugemale ja öelda, et kui meie õpetajakoolituses murrangut, mis tugineb laiapõhjalisele tunnetuslikule hariduslikule paradigmale, saavutada ei õnnestu, siis kipub koolielu praktiline korraldus olema niisugune, nagu ka mina olen oma kooliaja jooksul kogenud, et tähtsad asjad on ikka matemaatika, eesti keel ja võõrkeel, võib-olla ka ajalugu, kui näiteks klassijuhataja juhtub olema ajalooõpetaja, aga tööõpetus ja mõni teinegi praktilisema orientatsiooniga aine kipub jääma teisejärguliseks – puhtalt hoiakute, mitte seadusetähe tõttu. Nii et ma kutsun ka Riigikogu üles kaasa mõtlema selles suunas, mida me peaksime seaduse tasemel tegema, et seda paradigmat nihutada rohkem praktilisuse suunas. Mul on hea meel, sest mulle tundub, et me mõtleme selles küsimuses ühtemoodi, mingisugust poliitilist vastuolu ma siin ei näe.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Lugupeetud minister! Eesti Tööõpetajate Selts viis 2010. aastal läbi küsitluse "Tööõpetaja ja tööõpetuse võimalused Eesti koolis". Selgus, et 42%-l küsitluses osalenud koolidest puudus tööõpetuse ruumides üldventilatsioon ja 78%-l kohtventilatsioon. Kas oskate öelda, milline on olukord praegu? Paar aastat on edasi läinud ja võib-olla on midagi ette võetud?

Päris kindlasti on midagi ette võetud. Arvan seda eelkõige lähtudes sellest, et niisugune informatsioon ei saa koolipidajatele teadmata olla. Ei saa olla teadmata ka tõsiasi, et selle olukorra eest vastutavad esmajoones koolidirektor ja koolipidaja. Mis puutub riigikoolidesse, siis julgen arvata, et neis on asjade seis märksa parem. Samas olen veendunud, et ka kohalike omavalitsuste koolides on lood aastatega paranenud ja paranevad veelgi. Ja lõpetuseks, kui vaadata tulevikku, siis eelseisvaks finantsperioodiks kavandatud koolide investeeringute programm kindlasti aitab ka seda probleemi lahendada. Aga rõhutan veel kord, et esmane vastutus lasub õigustatult ikkagi vahetul töö korraldajal, kelleks koolis on direktor ja konkreetse kooli pidaja. Ärme võtame neilt seda vastutust ära, vaid toetame neid! Arvan, et tervisekaitsenõuete määruse vastuvõtmine Sotsiaalministeeriumi initsiatiivil on samm õiges suunas.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Lugupeetud härra minister! Mu küsimus on seotud viimase lausega, mille te ütlesite arupärimisele vastates. Saan aru, et kooliruumid peavad olema lastele ohutud, aga uute koolide projekteerimise tase on väga erinev. Ma tean, et 2006. aastal andis Eesti Tehnoloogiakasvatuse Liit välja soovitused, kuidas koole ehitada, ja tundub kummaline, et me kehtestasime need tingimused alles 2012. aasta lõpus. Kas varem ei olnud midagi paremat võtta või miks niisugune suur vahe, lausa viis või kuus aastat?

Kõigepealt pole alust väita, et üldse mingisuguseid tingimusi polnud kehtestatud ja õppetöö võis koolis toimuda kuidas tahes. See ei vasta päris kindlasti tõele. Millele ma rõhun? Sellele, et ühtlustatud tervisenõuded on alles hiljuti kehtestatud, ja ma usun, et need vastavad tänapäevastele arusaamadele kõnealusest keskkonnast. Tulen aga tagasi küsimuse alguse juurde. Ma arvan, et asjaosaliste inimeste ehk siis tehnoloogiaõpetajate ning käsitöö- või tööõpetuse õpetajate nõudmised töökeskkonnale on õigustatud. Enamgi veel, kui neid ei oleks, kui töötervishoidu vajalikuks ei peetaks, siis tööandjad, kes selle olukorra eest peavad vastutama, ka ei tegutseks. Me ei saa kindlasti panna kõike Tööinspektsiooni ja muude riiklike organite õlule. Nii et selline koolipidajate ja direktsioonide tähelepanu juhtimine vajadusele töötingimusi parandada on igati asjakohane ning seda peab tegema sõltumata sellest, mida tehakse selles vallas Riigikogus või Haridus- ja Teadusministeeriumis. Lähtudes kehtestatud normatiividest – nagu juba öeldud, normatiivid on olemas –, tuleb töötervishoiu eest pidevalt seista. Ma usun, et sellele see konkreetne kiri ka viitas. Aga veel kord: ma olen veendunud, et olukord on paremaks muutunud ja muutub ka edaspidi.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Lugupeetud minister! 6. juunil toimunud sotsiaalkomisjoni istungil, mis toimus seoses festivaliga, mis oli 7.-8. juunil ja mille nimi oli "Puude taga on inimene", tõid erivajadustega inimeste organisatsioonide juhid välja mure, et seoses erivajadustega lastele mõeldud koolide reformiga osa koole suletakse ja nende lapsed asuvad tavakoolidesse õppima. Kas ka teieni on jõudnud nende inimeste mure, et tavakoolis ei pruugi olla kõike seda, mida on vaja erivajadustega laste õpetamiseks? Kas see mure on jõudnud ka ministeeriumini? Ja kui on jõudnud, kas te jagate seda muret? Kas on riigilt mingi lahendus tulemas või on seegi kohalike omavalitsuste rida?

Hakkan peale sissejuhatusest sellele küsimusele. Selles peegeldus arusaam, et nüüd pannakse hariduslike erivajadustega lastele mõeldud erikoole kinni ja need lapsed peavad minema üldkorras üldhariduskoolidesse. See ei ole adekvaatne olukorra kirjeldus. Me teame, et Eestis on laste arv märksa kahanenud. Ja kui kahaneb üldine laste arv, siis kahaneb ka hariduslike erivajadustega laste arv. Nii et koomale tuleb tõmmata väga objektiivsetel põhjustel nii hariduslike erivajadustega laste koolides kui ka tavakoolides. Nende õpilaste osakaal, kes jätkuvalt õpivad hariduslike erivajadustega lastele ettenähtud koolides või ka klassides, ei muutu. Ei ole kavas suunata suurt hulka hariduslike erivajadustega lapsi tavaklassidesse.
Puutun küsimuse niisuguse püstitusega vist juba kümnendat korda siin kokku. See info ei vasta tõele! Tõsi, Haridus- ja Teadusministeerium on koos parlamendiga toetanud kaasava hariduse põhimõtet ja vanematel on õigus panna oma lapsed õppima tavakooli ka siis, kui neil on hariduslikud erivajadused. Paljud vanemad teevad seda. See on mõistlik ning kindlasti peab hariduspoliitika ja -praktika seda toetama. Hariduslike erivajadustega laste jaoks on ka tavakoolides väga palju ära tehtud nii intellektuaalse kui ka korraldusliku, praktilise poole pealt. Aga kindlasti ei ole see valdkond, kus toimuksid mingisugused põhimõttelised muudatused, välja arvatud see kaasava hariduse põhimõte, mida me aina rohkem kasutame.
Mis puutub kohustustesse, siis need on seaduses kirjas. Ja nii, nagu seadus ette näeb, me peaksime ka oma hariduselu korraldama. Need kohustused, mis seadus paneb riigile või täpsemalt keskvalitsusele, tuleb kanda keskvalitsusel, ja need kohustused, mis seadus paneb teistele haridussektori partneritele, olgu siis koolipidajad või teatud tingimustel kohalik omavalitsus laiemalt, jäägu nende asutuste kanda. Ei ole mõistlik kohalikelt omavalitsustelt ja teistelt haridussektori partneritelt kogu aeg kohustusi ära võtta ning haridus tervikuna riigistada.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud haridus- ja teadusminister! Ametikoolide õpetajad kurdavad tihtipeale, et korteris kasvanud poisid tulevad kooli, ise aga ei oska haamritki käes hoida. Teatavasti ei ole ametikoolides õppimine meil väga populaarne. Teie vastustest on aru saada, et kogu see tööõpetuse valdkond on koolijuhi otsustada. Miks ministeerium tööõpetuse õppeainest distantseeruda püüab? Kas te ei leia, et ministeerium peaks päris jõuliselt tegutsema ja nende ainete õpetamist kiirendatud korras toetama?

Ma ei kujuta hästi ette, kuidas kiirendatud korras neid aineid õppida saaks. Te viitasite, et paljud linnas kasvanud noored on praktilisest töisest käelisest tegevusest eemale jäänud. See on objektiivne probleem ja seda ei õnnestu täiel määral ka haridussüsteemil kompenseerida. Kas võiks tööõpetusse eriliselt suhtuda? Ma arvan, et asjad on pigem vastupidi: tehnoloogiaõpetusele on Haridus- ja Teadusministeerium isegi rohkem tähelepanu pööranud kui teistele ainetele. Selles mõttes ma teie etteheidet ei mõista, kui päris aus olla.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Hea minister! Kui ema ja isa ei oska lapsele õpetada, mis asi on ruutjuur, siis koolis seda õpetatakse. Aga kui vanemad ei oska õpetada, kuidas nael seina lüüakse – võib ju juhtuda niimoodi, et peres on emme ja vanaema ja issit ei ole –, kes siis õpetab, kuidas nael seina lüüakse? Siis kool peabki seda ilmselt õpetama. Needsamad ametikoolid, kellest eelmine küsija rääkis, kurdavad tõesti üha sagedamini, et neile tulevad õpilased, kes ei ole mingit tööõpetust saanud või vähemalt tundub, et ei ole. Kui me selles kodu süüdistada ei taha, siis milles on probleemi põhjus? Miks õpilased siiski ei saa põhikoolist praktilisi oskusi ja teadmisi?

Hea küsija! Eks erialainimestel ole alati suhteliselt kõrged nõudmised. Mina füüsikaprofessorina olin ka korduvalt sunnitud tõdema, et meie keskkoolilõpetajad ei tea füüsikast mitte midagi, nagu nad ei olekski üldse koolis käinud. Kiusatus esitada kõrgeid nõudmisi on igal erialaspetsialistil ja iseenesest ei ole see ju paha.
Üks teine tähelepanek veel, mis, ma arvan, on ka asjakohane. Mõtleme natuke! Lood on nii, et lapsevanemad on suutnud oma elu elada, lapsed suureks kasvatada ja elukutset õppimagi saata, aga nood ei oska kes haamrit, kes nõela käes hoida. Järsku tasuks mõelda selle peale, et võib-olla meie ühiskonna oskuste diapasoon on nihkunud. Need oskused, mida 50 aastat tagasi peeti elementaarseks, on tänapäeval teisejärgulise tähtsusega. Selle asemele on tulnud uued oskused, ka käelised oskused, mida jälle noorem põlvkond valdab ja mida tänapäeva tehnoloogilisele platvormile tuginev elukorraldus nõuab.
Nii et ma oleks hästi ettevaatlik sellise lähenemise suhtes, et me peaksime tehnoloogilisi oskusi edendama, ütleme siis, kirve ja labida abil. Niisama nagu me arvutuspulkade ja arvelauaga ei õpeta enam matemaatikat, niisama peab suur osa tehnoloogilisest kompetentsist põhinema mingil teisel lähenemisel. Nii et vaatame kõike ajaloo arengu seisukohalt. Ma julgen kinnitada, et probleem on olemas, aga vähemasti minu jaoks ja võib-olla ka objektiivselt pole selle tuum mitte kehvades õppevahendites, vaid ühiskonnas, sh ka koolis valitsevates hoiakutes. Nende hoiakute muutmine on raske, raskem kindlasti kui asjade ostmine, sest see ei sõltu rahast, vaid mõttelaadi muutmisest kõikide inimeste peades.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, minister! Avame läbirääkimised. Palun arupärijate esindajana kõnetooli Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Hea minister ja head kolleegid! Tuleb möönda, et minister oli täna nii mõneski punktis täiesti aus ja objektiivne. Selle eest talle päris korralik kummardus. Eelkõige oli minu meelest märgilise tähendusega ministri seisukoht, et kool peab muutuma praktilisemaks. See on tõepoolest tähtis. Mina paneksin nüüd ministri väitele vastu elu praktilisema poole, mida ma maapiirkonnas elades järjest tunnetan. Põhikoolistki kipuvad välja kukkuma reeglina noored mehed. Ja kui sa üritad neid noori mehi kas või kohalikus majanduses rakendada, et nad kuritegelikule teele ei pööraks või et nad mingisugusegi sisulise tegevuse tööpäevadel leiaksid, siis küsimus, millega me tihti kokku puutume, on tõepoolest see, et nad ei oska mitte midagi muud kui lati otsast kinni hoida. Kui sa küsid ta käest, kas sa haamrit oled elus käes hoidnud, siis vastus on, et ei-ei, ma kukkusin kuuendas klassis põhikoolist välja ja ma ei tea, mis asi haamer on. Ma küsin, kas isa ei õpetanud, ja ta vastab, et isa mul ei olegi, ma ei ole teda mitte kunagi näinud.
Teeb kurvaks, et sellistes nõukogudeaegsetes rudimentides, paneelmajades, mis endistes kolhoosi- ja sovhoosikeskustes on, ei olegi ju praktiline majandamine ema kõrval nendele noortele meestele võimalik olnud. Nende ainus võimalus on olnud kool, ja kui nad koolist sellist sisemist eneseleidmist kaasa ei saa ehk nad ei saa aru, et ma olen loodud seda, teist või kolmandat asja tegema, siis nad jäävadki sõna otseses mõttes nagu ringi ludima ja me oleme järjekordselt probleemide ees. 18–19-aastaseid tüdrukuid me niimoodi ludimas naljalt ei näe ja nendel poistel on pärast hiljem raske perekonda luua. Kaitseväkke nad nüüd küll uue seaduse järgi hakkavad kõlbama ja seal saab neid natukene, nagu öeldakse, elule tagasi tuua. Selle tõttu on alust väita, et tõepoolest praktiline kool ja hilisem kaitseväeteenistus võiks olla niisugustele noormeestele üks selline kogu ühiskonna pakutav abipakett, et nad õpiksid iseseisvas elus läbi lööma. Teinekord, näiteks karjakoplit ehitades on sellise lihtsa töö tegija, kui ta on tubli ja hakkaja, väga vajalik inimene. Igaühele on ju ühiskonnas koht. Ma palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Selle tõttu ma väidangi, et algklassides, kus need poisid kindlasti koolikohustust täidavad, võiksid nad esmased töövõtted ära õppida, korralike riistadega ja suhteliselt motiveeritud heade õpetajate käe all. Söömine ja veel teatud tegevused, kui neid õigel ajal õpetada, on ju kõigile täiesti jõukohased.
Selle tõttu ma väidan ka seda, et täna arupärimise all olnud teema on tegelikult ülioluline. Praktiseeriva ettevõtjana julgen ma öelda ka seda, et meie ühiskonna suurimaks probleemiks lähiaegadel saab olema tublide tööinimeste puudus. Tubli tööinimese saad sa isegi oma ettevõttes kasvatada, kui ta ei taha minna kas või kutsekooli õppima, sellepärast et see nõuab temalt võib-olla liiga palju keskendumist ja otsest tulu kaasa ei too. Raha on noore inimese jaoks siiski võtmeküsimus, ta tahab endale üht-teist lubada. Kui sellisele inimesele on koolist kaasa antud arusaam, mida tähendab tööprotsess, ja küpsemas eas soovib ta mingit raha teenida, kui need kaks asja kokku panna, siis on nendest poistest praktilises ettevõtluses võimalik endale normaalne tööjõud kasvatada. Tähtis on lihtsalt see, et nad n-ö kriitilisel lapsepõlvehetkel ei arvaks, et Angry Birds ja mis iganes sellised asjad ongi elus põhilised ja hoolitsev ema, kes ei sunni neid mitte midagi tegema – see ongi tegelik maailmapilt.
Siinkohal ma ei ole ministriga nõus, kui ta ütleb, et teatud tegevuste diapasoon võib mingis osas olla nihkunud. Kindlasti ei ole võimalik kõiki asju meie maises praktilises tegevuses masinatega ära teha. Kui sa ostad küttekontorist endale liiga jämedad kaminapuud, siis võiks sa kodus osata ilma sõrme maha raiumata need puud veel pooleks lüüa. Meeldib see meile või ei meeldi, aga sellised praktilised oskused jäävad meile igal juhul vajalikuks.
Hüpates tänasest teemast natuke kõrvale, julgen ma öelda veel seda – kuna härra ministri puhul on tegemist endise kaitseministriga, siis ta ilmselt hinges mind vägagi mõistab –, et ka kaitseväeteenistus on oluline osa sotsiaalpoliitikast. Selle sotsiaalpoliitika raames võetakse hoolitsevast perest liiga hoolitsetud poisid ja varsti ka üsna paljud tüdrukud, kes sinna vabatahtlikult tahavad minna, ja pannakse nad iseseisvat elu õppima – nööpe ette õmblema, ise enda järel koristama, aru saama, mida tähendab korras voodi, aru saama, mida tähendab puhas riie, sest sõdur peab korrektne välja nägema. Seesama põhimõte, et riik peab selliste asjadega tegelema, kuigi see võib tunduda riigile vähe tüütu. Üks lause, mis täna natuke hinge kriipis, oligi viide, et las koolipidaja, see kohalik omavalitsus vastutab ja tegeleb. Aga kohalik omavalitsus on ka üks osa riigist.
Selle tõttu ma väidangi, et me peaksime suurt pilti vaadates aru saama, et kõik need tegevused, mida me teeme, muudavad meie inimesed kvaliteedilt paremaks, iseseisvamaks ja edasipüüdlikumaks. Ning sellest, millised meie inimesed on, sõltuvad riigi maksubaas ja üleüldine heaolu. Mingi asi võib tunduda tüütu, aga kaugemas perspektiivis on sel ehk väga suur tähtsus. Võib ju küsida, mida annab mulle puu vestmine kolmandas klassis. Minule andis see arusaamise, et minust ei saa mitte kunagi mööblitislerit. Õnneks ei öelnud õpetaja mulle siis, et minust saab kunagi Riigikogu liige, aga ma sain selgeks, et ma pean minema õppima ja tegema midagi muud, midagi sellist, millest ma aru saan.
Ma kinnitan, et vastuolusid me tänase arupärimise vastustes ei otsinud. Ja tuleb möönda, et ministri seisukoht, et kool tuleb muuta praktilisemaks, on kindlasti seisukoht, mida Keskerakond kahel käel toetab, sest siis muutuks meie elu väga palju paremaks ja meie tulevik oleks natukene kindlamatel jalgadel, kui ta praegu tundub olevat. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel läbirääkimissoove? Läbirääkimissoove rohkem ei ole, lõpetan arupärimise arutelu.

Head kolleegid, pärast haamrilööki on võimalik registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Ja palun, Heimar Lenk!

Lugupeetud kolleegid ja kõik teised, kes te meid jälgite! Tuletan meelde, et sellel reedel on Eestis riiklik leinapäev, mil meenutatakse Stalini repressioonide ülekohut ja ohvreid. Kuid päev varem, 13. juunil, peetakse veel üht leinapäeva, seda küll mitte riiklikult. Meie riik ei ole selle leinapäeva tunnistamiseks ja tähistamiseks veel valmis, kuid ma loodan, et pärast 20. oktoobri kohalikke valimisi ja ülejärgmisel aastal, aastal 2015 tulevaid Riigikogu valimisi koos uue valitsuse ametisse astumisega meie riigi küpsus saabub ning Eesti riik tunnistab oma võlga umbes 100 000 sundüürniku ja nende pereliikmete ees, tunnistab seda äärmist ülekohut, mis on oma kodust väljaaetud perekondadele tehtud.
Omandireform sai alguse 22 aastat tagasi, 1991. aasta 13. juunil siinsamas saalis. Omandireformi aluste seaduse ehk ORAS-e esimene variant oli tasakaalukas ja inimsõbralik seadus, mille eesmärk oli ära võetud vara kunagistele omanikele tagasi anda ning kohustas omavalitsusi andma majadest väljatõstetud ja väljaaetud üürnike perekondadele samaväärne elamispind samas elamupiirkonnas. Selle seaduse § 2 lõige 2 kõlas 1991. aastal väga lootustandvalt, sest see keelas seaduse rakendamisel tekitada uut ülekohut, ja nimelt sundüürnikele. Sellest viimasest ei tulnud aga midagi välja, sest inimlik ahnus Eestis kasvas suuremaks, kui õiglane seadus oleks seda lubanud. Ikka jäi mõni maja, küün või kuur endisel omanikul või tema esindajal kätte saamata.
Kui võimule tuli Mart Laari valitsus ja ametisse pandi reformiminister Liia Hänni, hakati Isamaaliidu eestvõttel seadust ümber tegema, et viimasele kui lobudikule omanik leida, viimane kui lobudik omastada. Tagastama hakati kõike, isegi võlgadega kaetud kinnistuid. Unustati hüpoteegid ja majade ehitamiseks võetud, kuid tasumata jäänud laenud.
Omanikeringi laiendamise eesmärgil on seadust ümber tehtud umbes 40 korda ja ikka selleks, et saaks rohkem tagastada. Rahvuslik-radikaalsed poliitilised jõud alustasid tol ajal õigusliku järjepidevuse taastamist, võtmata arvesse teadlaste ja poliitiliselt tasakaalukate jõudude põhjendatud vastuväiteid ja otseseid hoiatusi. Hüljates sotsiaalse ja majandusliku solidaarsuse tee, päästeti valla ohjeldamatu omakasu taotluse vabadus. Plats puhtaks! Riik on halb peremees! Meie aitame ainult neid, kes suudavad ennast ise aidata! Just sellised loosungid ilmestasid Mart Laari ja Liia Hänni ametisoleku aega.
Läks lahti vara hullumeelne ümberjagamine poliitiliste otsuste alusel. Omanike majades elanud sundüürnikud kaotasid oma seaduslikult saadud kodud, ilma et neile oleks seda kaotust kompenseeritud, nagu tehti seda Poolas, Saksamaal, Lätis jm. Ülejäänud elanikud, kes elasid Vene ajal üürikorterites näiteks Mustamäel, Lasnamäel või Annelinnas, said oma kodud erastada, sundüürnikele seda võimalust ei antud. Selle ülekohtu heastamist nõuavad nüüd üürnike liit, linnade liit, MTÜ Koduõigus ja teised, kes on selle reformiga seotud.
Nüüd on aeg hakata võlgu tagasi maksma. Üürnike liidu arvutuste kohaselt röövis riik sundüürnikelt umbes kümme miljardit Eesti krooni, sest need inimesed ei saanud oma eluaset erastada. Eesti Üürnike Liit ja teda toetavad Keskerakonna poliitikud lähevad 20. oktoobri valimistele ja 2015. aasta Riigikogu valimistele loosungiga "Maha Ansipi valitsus!". Üürnikud hääletavad nende poliitiliste jõudude poolt, kes on valmis sundüürnikele tehtud ülekohtu eest andestust paluma ja valmis alustama omandireformi tagajärgede heastamist. Kindlasti peab sellega kaasnema materiaalne hüvitis 20 aastat tagasi äravõetud kodu eest. Aitäh!

Suur tänu! Ja palun, Marika Tuus-Laul!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõige valusamad otsused, mis Eesti riigis ja siin saalis on kunagi tehtud, seonduvad tõesti just nimelt omandireformiga. Kuid Eestit on juba pikka aega valitsetud kombel, et kui oled valitsuspoliitika vastu, siis oled järelikult ka Eesti riigi vastu, seega oled riigivaenlane. Ja eks päeva- ja nädalalehed, telekanalid ja raadiojaamad järgi enamasti umbes sama põhimõtet nii uudistes kui arvamuslugudes. Ent veelgi enam näitab väljaannete hoiakut see, millised olulised teemad jäävad üleüldse kajastamata. Üks selliseid teemasid, mis peavoolu meedias ehk siis valitsusmeelses meedias on orbiidilt välja jäänud, on OECD ehk Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni viimase raporti kajastamine. Too raport on olnud Eesti suhtes vägagi kriitiline ja mitte ainult sel aastal, vaid ka varasematel kordadel. Õnneks on ajaleht Pealinn seda teemat avanud ja täitnud selle infolünga.
Raport toob välja, et oma suurte eluasemekuludega, väikese tööhõivega, madalate palkade ja pensionidega, kehva tervisega ning töö ja vaba aja suhte poolest jääme alla isegi Venemaale. Sissetulekute poolest oleme OECD riikidest viimaste hulgas. Raportis nenditakse, et kuigi õnn ei ole rahas, on raha ometigi väga tähtis vahend kõrgema elustandardi saavutamiseks, mida meil jääb paraku vajaka.
Eesti leibkonna keskmine kasutatav netosissetulek aastas on praegu 12 800 USA dollarit, OECD riikide keskmine on pea kaks korda suurem. Eraldi on välja toodud suur lõhe kõige rikkamate ja kõige vaesemate vahel. Ülemine grupp 20% elanikkonnast teenib viis korda rohkem kui alumine 20%. Eesti edestab keskmise sissetuleku poolest OECD riikide edetabelis vaid viimasele kohale jäänud Brasiiliat. Ja õnnelikud ei ole me ka – selles oleme tagantpoolt viiendad.
Eesti elanikud töötavad küll rohkem tunde, ent teenivad nende tundidega vähem raha kui vähemate tundidega töötajad teistes riikides. Ja me jääme ka järjest vaesemaks. Sellises tempos ei jõua me mitte kunagi rikaste riikide hulka – me rabame küll tööd teha, kuid jääme aina vaesemaks. See tähendab, et me oleme pidevas vaesuslõksus ja jäämegi orjatööd tegema – see tuuakse raportis välja. On ka niisugune vastuolu, et ühelt poolt oleme odav tööjõud ja sellisena meid ka mujal võetakse, aga teisalt on meil ju üle keskmise haritud inimesed. Raportis väidetakse, et Eesti haridussüsteemi kvaliteet on tipptasemel. Järelikult sisalduvad vastuolud majanduspoliitikas, mille tõttu on aastaid midagi tegemata jäänud. See pole ju majanduspoliitika, kui me ütleme, et turg paneb kõik paika. Riik peab ikka ka sekkuma. Parempoliitikud loomulikult pole tahtnud sellest aastaid aru saada.
Nii seekord kui ka varasemates raportites Eesti kohta on eksperdid rõhutanud meie tervishoiupoliitika ja selle rahastamise ummikteed. Pidev alarahastatus ohustab meie rahva tervist ja tervishoiuteenuse kättesaadavust – tegelikult on tervishoiuteenus halb väljend, õigem on öelda, et arstiabi kättesaadavust. Ühelt poolt ohustab see, et inimesed peavad arstiabi saades väga palju omast taskust maksma – omaosalus on eriti suur hambaravi ja ravimite eest maksmisel –, teisalt on eriarstiabi järjekorrad pikad ja aina pikenevad, seda nii rahapuuduse kui ka personali vähesuse tõttu.
Eesti kuulub OECD riikide ridadesse. Me oleme ise sinna tahtnud astuda ja maksame selle eest suurt maksu. OECD eksperdid-analüütikud, parim ajupotentsiaal, on meile väga palju soovitusi andnud, meid väga palju kritiseerinud ja toonud välja meie nõrku kohti, aga me ei kuula neid. Me isegi ei tõlgi seda raportit. Nii tekibki küsimus, kas me ikka peame sinna kuuluma. Aga kui me seda ülehomme küsiksime infotunnis peaministrilt, siis vastaks ta sellele küsimusega, miks me oma riiki ei armasta, et tema on just sellise Eesti üle uhke. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Praegu on kõige päevakohasem ja tulisem teema kindlasti e-hääletus ja selle usaldusväärsus. Suure ja tähelepanuväärse töö probleemi selgitamisel on ära teinud MTÜ Ausad Valimised, kelle vahendusel on Eestis esinenud tunnustatud asjatundjad mitmesugustest riikidest üle maailma, nagu Barbara Simons Ameerika Ühendriikidest, Jason Kitcat Suurbritanniast, Harri Hursti Soomest (praegu töötab temagi Ühendriikides). Kõik nad on oma ettekannetes toonud selgelt välja võimatuse tagada internetikeskkonnas antud hääle turvalisus. Kahjuks on nende hoiatused e-hääletamise taganttõukajate seas kõlanud nagu kurtidele kõrvadele.
Nüüd võttis üks erakond kätte ja tegi praktilise näite põhjal selgeks, kui ebaloogiline on hääletamine internetikeskkonnas. Isegi president ei saanud enam rahulikuks jääda, kuigi on teatavasti suur e-atribuutika fänn. Ta rõhutas, tsiteerin: "Ühe erakonna sisevalimised ja Eesti e-valimised on nii sisuliselt kui tehniliselt kaks täiesti eraldi asja. Seda vahet tuleb teha." Osalt võib tal isegi õigus olla. Erakonna sisevalimistel oli tõenäoliselt võimalik kontrollida häälte kohalejõudmist, ega pettused muidu välja poleks tulnud. Eesti e-valimiste puhul see võimalus absoluutselt puudub. Kui valija annab näiteks oma hääle Jaanile ja see suunatakse internetiavarustes ümber Juhanile, siis ei saa valija seda kunagi teada, et tema hääle sai hoopis Juhan. Ning seda ei saa ka mingi vaatleja kontrollida.
Edasi peatun natuke presidendi reageerimisel seoses selle sündmusega. Oma käiguga näitas president järjekordselt väga selgelt, et ta ei ole kogu rahva president, vaid nende erakondade president, kes ta ametisse panid. Kui mõni aasta tagasi organiseerisid teatud ametkonnad Keskerakonna laimamise, siis tormas president ekraanile ja kukkus seda erakonda hurjutama ja hoiatama. Nüüd, kui patustanud oli tema nn emaerakond, kutsus president kõik erakonnad enda juurde ja püüdis patu ühtlaselt kõigile pähe määrida. Seda võib äärmise selgusega presidendi avaldusest välja lugeda. Kõik on ju väga lihtne: kõik olete ühtemoodi pätid ja konkreetset süüdlast nagu ei olegi.
See selgitab väga ilmekalt, miks võimuerakonnad on kategooriliselt vastu presidendi otsevalimistele. Rahva valitud president oleks äkki tõesti rahva president ega oleks ta ametisse pannud erakondade lõa otsas. Kui varakevadel lahvatas juba tavaks saanud järjekordne skandaal teemal, kuidas presidendi perekond riigi raha oma hüvanguks kulutab – seekord oli vist asi kallima garderoobi kinnimaksmises, kui esinduskulud seda lubanuksid –, siis jäigi lõpuks selgusetuks, kas see oli jokk-skeemi kasutamine või polnud sedagi. Tõenäoliselt jokk ikka oli, sest mingeid sanktsioone ja tagasimaksmisi ei järgnenud. Seekord tegid kummarduse presidendile ta ametisse pannud erakonnad. Kogu skandaaliga seoses aga tõstatus mõneks ajaks ajakirjanduses küsimus, kas meie väiksel riigil on üldse presidenti tarvis. Mõned arvasid, et seda funktsiooni võiks täita Riigikogu spiiker. Mulle tundub, et kui presidenti rahval valida ei lasta, siis on parem ilma presidendita kui mõne erakonna lõa otsas oleva presidendiga.
Tulen aga tagasi e-hääletuse juurde. Lähtudes kõigest eeltoodust ja sellest, et Eesti Keskerakonna arvates ei vasta e-hääletuse õiguslik regulatsioon ja e-hääletuse korraldus Eesti Vabariigi põhiseadusele, et e-hääletuse süsteem sisaldab väga suuri turvariske ning selle süsteemi läbipaistmatus õõnestab e-hääletuse tulemuste ja kogu avaliku võimu usaldusväärsust, otsustas Eesti Keskerakonna volikogu oma 8. juuni istungil, et Eesti Keskerakond ei toeta e-hääletuse rakendamist. Elektrooniline hääletus õõnestab rahva usku, et meie valimised on demokraatlikud, ühetaolised ja ausad. Oleme valmis toetuse saamiseks pöörduma rahvusvaheliste organisatsioonide ja teiste riikide poole.
Hea valija, andes oma hääle e-hääletuse teel, ei tea sa kunagi, kuhu ja kellele sinu hääl internetiavarustes suunatakse. Sa ei saa seda iialgi kontrollida. Aitäh!

Aitäh! Ja palun, Mihhail Stalnuhhin!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mõni nädal tagasi olin Riigikogu lähetuses Lõuna-Eestis. Seal oli mul mitu vestlust inimestega, keda ma varem pole kohanud ega nendega rääkinud. Selgus, et meid vaadatakse – meid on siin saalis vähe, aga seda vaba mikrofoni vooru Eestis siiski vaadatakse.
Ma tahan rääkida ühest enda jaoks väga kasulikust kohtumisest. Nimelt, just enne seda sõitu olin siin Riigikogu saalis puldist rääkinud sellest, millised arendusprojektid on Narva tööstuspargis praegu teoksil, millised ettevõtted kui suure tööpakkumisega sinna tulevad juba ainuüksi selle aasta jooksul. Ja selgus, et see kõlas nagu üks osa diskussioonist "Kas Marsil on elu?".
See tähendab, et Eesti on väike, aga meie omapära on selline meedia, mis kajastab ainult kõike halba, mis üle Eesti juhtub. Kõigest heast, tublidest inimestest, kes igas Eesti maakonnas elavad ja töötavad – sellest on juttu väga vähe. Kui Narvas sureb rannas elevant, siis sellest kirjutavad kõik. Sellest, et tööstuspargis luuakse ühe aastaga 15 uut ettevõtet, ei taha mitte keegi rääkida.
Aga selleks on meil linnas olemas selline ajaleht nagu Gorod, mis tuleb igasse korterisse tasuta. See eeldab, et selles ei saa olla mingit valet, selles võib ainult õige informatsioon olla. Täna ma tahan teha väikese ülevaate viimase kolme nädala lehtedest. Näiteks ei kirjuta ükski ajaleht Eestis ega räägi sellest ka raadio või televisioon, et Narvas on üle 20 aasta käimas kapitaalehitus meditsiinisfääris. Nimelt, sellel sügisel – praegu on juba kolmekorruseline hoone valmis, aga avatakse see haigla sügisel – Narva saab praegusele 30 hooldusravikohale, mida on häbiväärselt vähe, juurde 85 kohta. Ei räägita sellest, et see projekt maksab üle kolme miljoni euro, millest 40% on Narva haigla kanda.
Kust te veel saate teada, et Narvas ehitatakse suurt ilusat uut kirikut? Ajalehte läks küll vanavõitu pilt, kus on näha ainult esimese korruse taset, aga kui ma viimane kord seal käisin, oli ehitis 7–8 meetri kõrgusel. Väga positiivne on see, et seda ehitatakse linlaste ja linnas töötavate ettevõtete raha eest, mis tähendab, et inimestel on elu paremaks muutmise lootust veel piisavalt olemas. Selleks ongi vaja lähitulevikus teatud sammud teha ja siin ma liitun kolleeg Kallo seisukohaga, et ei maksa hääletada elektrooniliselt, siis see võimalus ikka on.
Palju juttu on olnud sellistest asjadest nagu meie lasteaiaprogramm, linna asfalteerimine läks lahti väga heas tempos ja isegi kaubandus õitseb. Narvas on maha kantud üks vanem kaubanduskeskus, mille pindala oli 19 000 m². See võeti maha üksnes selleks, et ehitada samale kohale kaks korda suurem. Koos hoonega, mis seal kõrval paikneb, saab sellest kõige suurem Ida-Eesti kaubanduskeskus. Parkimiskohti on ca 600. Sellist objekti meil kunagi olnud ei ole.
Ma tegin õige valiku. Ma jõudsin viie minutiga jutustada vähemalt neljast positiivsest asjast, mis toimuvad meil Ida-Virumaal, konkreetsemalt Narvas. Aga uskuge mind, kui mul oleks 20 minutit, siis ma saaks need 20 minutit ka niisuguste uudistega sisustada. Kõik ei ole nii hull, mõnes kohas elu liigub edasi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Tänane päevakord on ammendunud ja tänane istung lõppenud. Kohtumiseni homme hommikul!

Istungi lõpp kell 16.06.