Austatud eesistuja! Head küsijad! Ettekandja ilmselt eksis. Minuni jõudnud paberi peal on neli küsimust, aga hea rahvasaadik tahtis ainult kolme vastust saada. Mul on ka neljas vastus kaasas ja ma hea meelega kannan sellegi ette.
Aga nüüd sisulise poole juurde. Esimene küsimus: "Millal on plaanis kehtestada esmaste tööriistade nimekiri tööõpetuse ainele ning selle riiklik rahastamine, mis tagaks igale koolile võrdsed võimalused õppekava täitmisel?" Üldise märkusena: põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab üsna ühemõtteliselt, missugused on koolipidaja kohustused koolihariduse tagamisel ja koolide rahastamisel ning missugused on riigi kohustused. Tööriistade muretsemine on koolipidaja ülesanne, kui vaja, võib selleks kasutada riigi toetust.
Nüüd täpsemalt tööõpetusest. Küsimus puudutab õppeainet "tööõpetus", mida riikliku õppekava kohaselt õpetatakse 1.–3. klassis. Selle aine õpetamisele on seatud kaheksa eesmärki. Olulisemad neist on pakkuda esimese kooliastme õpilastele rõõmu ja rahuldust töötegemisest, suunata neid vaatlema, tundma ja hindama esemelist keskkonda, töötama ohutult üksi ja koos teistega. Selles vanuses õpilane peab teadma, kuidas hoida puhtust kodus ja koolis ning täita hügieeninõudeid, olema teadlik tervisliku toitumise vajadusest ning hoolima oma kodukoha ja Eesti kultuuri traditsioonidest. Niisugune esmane sissejuhatus töö valdkonda võimaldab selles kooliastmes arendada välja harjumused, millele edaspidi, teises ja kolmandas kooliastmes ehitada üles konkreetsemaid tehnoloogilisi oskusi. Aga eelkõige selles kooliastmes eeldavad need eesmärgid õpetajalt professionaalset loomingulisust aine õpetamisel eakohaste vahenditega, et laps õpiks mõtlema välja loovaid lahendusi ja neid lihtsalt teostama. Loovad lahendused ei eelda selles vanuses spetsiaalsete tööriistade kasutamise oskust. Õpilane õpib tundma ning kasutama mitmesuguseid materjale ja töövahendeid ning lihtsamaid töötlemisviise. Rõhutan, et tegu on lihtsamate vahenditega: ainekava kohaselt on need paber, kartong, papp, tekstiil, nahk, plast, vahtmaterjal, puit, traat, plekk jm sellised materjalid, mida saab edukalt taaskasutada, seda ka näiteks kunstiõpetuses. Nende lihtsate töövahendite hankimise kohustus on riikliku ainekava punkti 2.1.4 kohaselt koolil ja seeläbi koolipidajal ehk siis valdavalt kohalikul omavalitsusel.
Kui nüüd Haridus- ja Teadusministeerium kehtestaks tööõpetuse aine andmiseks kindla tööriistade ja muude töövahendite nimekirja, siis see piiraks kõvasti õpetaja loominguvabadust. Niisuguste esmaste oskuste omandamine on võimalik peaaegu kõikide käepäraste vahendite abil, alates liivast ja puukoorest ning lõpetades väga paljude muude materjalidega. Nii et riiklike standardite ühtsetesse raamidesse surumine ei ole otstarbekas. Tuleb tunnistada, et Haridus- ja Teadusministeerium on tõepoolest korraldanud riigihankeid, kuid need lõpetati selsamal lihtsal põhjusel, et koolide vajadused on äärmiselt erinevad ning standardiseeritud lahendeid ei peeta mõistlikuks ega otstarbekaks.
Teine küsimus: "Kas Haridus- ja Teadusministeerium toetab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muudatusettepanekut, mille eesmärgiks on õppekirjanduse alla määratleda ka praktiliste õppeainete õppevahendid?" Mis puutub tehnoloogiavaldkonna ainete õppevahendeisse laiemalt, sh käsitöö ja kodunduse ning tehnoloogiaõpetuse andmisse teises ja kolmandas kooliastmes, siis esmaste tööriistade nimekirja pole kavas ega mõtet kehtestada. Kohustus koolile vajalik eelarveraha tagada on koolipidajal, näiteks kohalikul omavalitsusel. Riik toetab omavalitsust põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kirjas olevate kulude katmisel, nagu sätestab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 lõige 3. Rõhutan veel kord, et praegu menetletav põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu selles osas muudatusi ette ei näe. Seega on riigi toetus ette nähtud põhikoolis vajalike õpikute, tööraamatute, töövihikute ja töölehtede soetamisel. Need on ülesanded, mis on seadusega riigile pandud.
Vahemärkusena tunnistan, et õpikute sisu kohta on olnud tõsiseid etteheiteid nii koolidel, õpilastel kui ka kirjastustel. Praegu on riigil määratlemata, mis mahus peaks ta toetama õpikute, tööraamatute, töövihikute ja töölehtede hankimist. On pandud ette täiendada PGS-i sättega, et Haridus- ja Teadusministeeriumile jääks kohustus õppekirjandust teatud osas piiritleda. Aga kui siit edasi minna, siis kõikide õppevahendite standardiseerimine on meie hinnangul ülemäärane. Tõsi, kui need vahendid on soetatud, siis lubab seadus omavalitsusel anda riigi toetust oma koolidele muude õppevahendite soetamiseks. Lõppkokkuvõttes õppekirjanduse hulka praktiliste õppeainete õppevahendite arvamist Haridus- ja Teadusministeerium ei toeta, niisuguse nimekirja koostamine poleks meie arvates otstarbekas.
Kolmas küsimus: "Koolidel ei jätku pearahast, et osta tööõpetuses vajaminevaid töövahendeid. Millal on plaanis korraldada riiklik hange uute tööõpetuses vajaminevate õppevahendite soetamiseks?" Riigihanget uute tööõpetuses vajaminevate õppevahendite soetamiseks kavas korraldada ei ole. Riigi ja koolipidaja kohustused kooli rahastamiseks, sh õppevahendite soetamiseks on sätestatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 82. Selle kohaselt eraldab riik õpilase kohta õppekirjanduse soetamiseks fikseeritud summa, mis iga aasta üle vaadatakse. Mis puutub sellesse, kuidas kool peaks korraldama teiste õppeprotsessis vajalike vahendite hankimist, siis see on koolipidaja otsustada. Veel kord, ma kahtlen väga sügavalt niisuguste üleriigiliste kruvikeerajahangete korraldamise arukuses. Sellise hanke puhul üsna tõenäoliselt need koolid, kellel kruvikeerajad juba on, ei oska uute kruvikeerajatega midagi muud peale hakata kui jätta need kuhugi vedelema, nii et need lõpuks oma teed kaovad. Need koolid, kes arvavad, et kruvikeerajate asemel oleks haamreid vaja, oleks aga õnnetud selle pärast, et nende vajadusest ei lähtuta. Nii et säärasel tasemel standardiseerimist me õigeks ei pea. Tuleks lähtuda kooli ja veelgi enam, isegi konkreetse õpetaja eelistustest ja kooli õppeprotsessist. Hea tööõpetuse õpetaja küsib laste käest, mida nad tahaksid teha. Seda ma ei usu, et riigi tasemel standardite kehtestamine selle õppe kvaliteeti ja tööharjumuste kujundamist parandaks.
Mis puutub sellesse, kas koolipidajatel raha jätkub, siis nende ülesannete täitmine on koolipidajate seadusjärgne kohustus. Tõsi, me kuuleme siit ja sealt, et koolid ei tule oma ülesannetega toime. Lähemal analüüsil tuleb siiski tõdeda, et on koole, kes tulevad nendele eraldatud vahenditega väga hästi toime ja kelle puhul pole alust väita, nagu head küsijad on väitnud, et esmaste töövahendite valik sõltub paljuski koolijuhist ning tihtipeale lahendatakse koolide majandusprobleeme töö- ja tehnoloogiaõpetuse arvel, ja on olemas koole, kus sellega mitte kunagi hakkama ei saada. Olen seda meelt, et siis on tegu eelkõige koolipidaja nõrga järelevalvega.
Aga kuna see on paljude koolide puhul tõsiseks probleemiks muutunud, siis on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näinud riigile ette suurema järelevalvekohustuse, aga pannud samas ka suurema vastutuse koolijuhile. Me ei tohi olla silmitsi olukorraga, kus seadusjärgsed kohustused jäetakse täitmata või täidetakse neid valikuliselt, eelistades ühte või teist ainet või õpetajat. Nii et see on koolipidaja kohustus ja võiks selleks ka jääda. Samas oleme veendunud, et need õppevahendid peaksid lastele olema kättesaadavad ja oleks vale nõuda vanematelt nende suures mahus kooli toomist. Lähtume seisukohast, et see on koolipidaja ülesanne, ning loodame, et koolipidaja ja koolidirektor sellele ka väärilist tähelepanu pühendavad.
Neljas küsimus: "Millal on plaanis välja töötada nõuded töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpperuumidele ja töökeskkonnale?" Ka selles osas on küsijad ilmselt halvasti informeeritud. Nad nimelt viitavad, et Eestis niisuguseid standardeid välja töötatud ei ole. Haridus- ja Teadusministeerium andis juunis 2012 kooskõlastuse Sotsiaalministeeriumi väljatöötatud Vabariigi Valitsuse määruse "Tervisekaitsenõuded koolidele" eelnõule, mis võeti määrusena vastu 30. mail 2013. See sätestab ka nõuded töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpperuumide ning töökeskkonna kohta. Niisugused vastused minu poolt. Aitäh kuulamast!