Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

10:00 Istungi rakendamine

Esimees Ene Ergma

Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 16. töönädala neljapäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Mailis Reps

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kuna Riigikogu kultuurikomisjonis on kogu tähelepanu võtnud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu menetlemine, siis me otsustasime koolieelse lasteasutuse seadusega tegelemise jätta sügisesse. Et kultuurikomisjoni abistada, esitab Keskerakonna fraktsioon juba sügiseks ette koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu. Nimelt on väga pikalt vaidluse all olnud koolieelsete lasteasutuste õpetajate ehk pedagoogide tasustamine. Selleks on olnud ette nähtud mitmesuguseid mudeleid. Omal ajal nähti ette ka lisatoetus kohalikele omavalitsustele, mille tõttu – selle üle on meil väga hea meel – väga paljudes kohalikes omavalitsustes võrdsustati lõpuks lasteasutuste õpetajate palk koolides töötavate õpetajate palgaga. Kahjuks on kriisiaegsed kärped kaasa toonud üsna tõsiseid tagajärgi õpetajate palkades. Me teemegi ettepaneku, kuidas üle riigi uuesti kehtestada need nõuded ning anda ka võimalused toetada seda, et õpetajate palgad koolieelsetes lasteasutustes ja koolides oleksid võrdsed. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu! Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Jevgeni Ossinovski

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel menetlusse Riigikogu otsuse eelnõu, mille eesmärk on kohustada Vabariigi Valitsust korraldama ligi 50 igapäevaelu korraldust, välismaalaste staatust ning põhiõiguste kaitset reguleerivate Eesti Vabariigi seaduste tõlkimine lisaks inglise keelele ka vene keelde. Ma olen mitmel korral siin sellel teemal arutlenud selles kontekstis, et Riigikogu on teinud valitsusele ülesandeks tõlkida kõik 400 Eesti seadust inglise keelde, selleks et muuta Eesti välismaailmale arusaadavaks. Me igati toetame püüdlust muuta Eesti riigi toimimine arusaadavaks välismaailmale, samas usume, et riik peab olema arusaadav ka kõigile Eesti elanikele. Rahvaloenduse andmete kohaselt elab Eestis püsivalt 383 000 vene emakeelega inimest ning integratsioonimonitooringu tulemuste alusel saab vaid 15% neist hakkama aktiivse keelekasutusega eesti keeles. On selge, et paljud muu emakeelega Eesti elanikud ei ole vähese keeleoskuse tõttu võimelised mõistma Eesti õigusaktide sisu eesti keeles, mistõttu on nad halvemini informeeritud Eesti riigielu korraldusest ning oma õigustest saada erinevaid teenuseid ja riigi kaitset. Vähesem õigusteadlikkus mõjutab paljude uuringute alusel otseselt usaldust riigi institutsioonide vastu. Seega usume, et eelnõu parandaks Eesti elanike õigusteadlikkust, lihtsustaks nende ametnike ja õigusspetsialistide tööd, kes teenindavad muukeelseid elanikke, samas ei muuda eelnõu eesti keele kui riigikeele staatust. Enne eelnõu menetlusse andmist on eelnõu sisu üle konsulteeritud paljude osapooltega. Eelnõu on toetanud Balti Uuringute Instituut, Eesti Inimõiguste Keskus ja Praxis, lisaks on toetust avaldanud advokatuuri esimees. Loodan, et eelnõu mõned oponendid puhkavad suvel kenasti välja ning me saame sügisel seda eelnõu rahulikult ja konstruktiivselt menetleda. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Karel Rüütli

Hea Riigikogu! Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ja demokraatide ühenduse liikmete nimel esitan arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile mere- ja rannikureostuse tõrje võimekuse korraldamise kohta. Siseministeeriumi 2011. aasta hädaolukordade riskianalüüside kokkuvõttes on ulatuslik mere- ja rannikureostus hinnatud väga kõrge riskiga hädaolukorraks. Samas analüüsis on öeldud, et sellise riskiklassiga hädaolukordade puhul tuleb võtta nii ennetamise kui ka olulise valmistumise meetmeid, kohustuslikud on ametkondadevahelised õppused, koolitused ning ressursside planeerimine. Ka HELCOM-i Läänemere tegevuskavas on toodud hulgaliselt ettepanekuid. Muu hulgas soovitatakse osalisriikidel võtta vajalikke meetmeid õli- ja keemiareostuse ohu hindamiseks ja tõrjeks ning vaadata selle põhjal üle alampiirkondlikul tasemel reageerimisvahendid. Samuti soovitatakse tagada piisavad reageerimisvahendid ja reageerimisvõime, mille abil saab keskmise suurusega reostusjuhtumi korral saasteaineid tõhusalt kokku koguda või hoida ulatuslikud reostumisjuhtumid kuni abijõudude sündmuskohale saabumiseni kontrolli all. Lisaks on oluline võimaldada tõhus reageerimisvõime rannajoonel. Sellest tulenevalt on meil ministrile viis küsimust, millele palume vastust. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab sellele seadusele, siis edastan selle adressaadile otsekohe.
Kolleegid, palun tähelepanu! Lugupeetud kolleegid, mul on rõõm tervitada Flandria parlamendi spiikrit Jan Peumansit ja tema kolleege nende Eesti visiidi puhul! Soovime neile edukaid kohtumisi ja kontakte ning meeldivat viibimist Eestis! (Aplaus.)
Mul on kahju, aga täna teateid ei ole. Sellepärast teeme kohe kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 75 Riigikogu liiget, puudub 26.


1. 10:08 Ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta

Esimees Ene Ergma

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Tänase päevakorra esimene punkt on ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Head kolleegid, tuletan teile meelde, kuidas me seda punkti menetleme. Kõigepealt on Riigikohtu esimehe Märt Raski ettekanne, mis kestab kuni 30 minutit. Head kolleegid, kõik saavad ettekandjale esitada ühe küsimuse. Järgnevad läbirääkimised, kus saavad osaleda ainult fraktsioonide esindajad. Palun kõnepulti Riigikohtu esimehe Märt Raski!

Riigikohtu esimees Märt Rask

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! See Riigikohtu esimehe ettekanne on minu üheksas ja viimane. Kokku on Riigikogu kuulanud ja arutanud sellealaseid ettekandeid koos tänasega 11 korral. Üheksa aasta jooksul on mul olnud võimalus kolme parlamendikoosseisu ees analüüsida kohtukorralduse ja õigusemõistmise probleeme, teha ettepanekuid, avaldada tunnustust ning teha kriitikat, mis omakorda võimaldab teha järeldusi selle kohta, kuidas Riigikogu erinevad koosseisud on suhtunud kohtu ja õigussüsteemi arengusse, õigusemõistmisesse ja ettekandes tõstatatud probleemidesse. Kuid see ei ole tänane teema. Seekord peatume kriminaalmenetlusel ja eelkõige sellesse menetlusliiki kätketud jälitustegevusel, loomulikult on minu ettekandes ka traditsioonilised rubriigid.
Eelmise kevade ettekanne sisaldas viit põhimõttelist ettepanekut, mida pidasid tähtsaks ka kohtute haldamise nõukoja liikmed. Ka käesolev ettekanne on põhimõtteliselt läbi arutatud kohtute haldamise nõukoja 24. mai 2013. aasta istungil, millest tuleb järeldada, et ettekandes peituv kriitika ning riigielu ning õigusemõistmise edendamiseks mõeldud ettepanekud ei ole pelgalt siinkõneleja väljamõeldis, vaid toetuvad asjatundjate ja analüütikute arvamusele.
Kõigepealt tagasivaade eelmise aasta ettepanekutele. Esimene põhimõttelist laadi ettepanek oli see, et Riigikogu võiks kaaluda iga põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendi läbiarutamist vähemalt asjaomase komisjoni tasandil. Selgituseks olgu mainitud, et probleemid põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendite täitmisega ei ole ainuomased Eestile, vaid need eksisteerivad kahe võimuharu konfliktina peaaegu kõigis riikides, kus tegutsevad konstitutsioonikohtud.
Riigikohus on analüüsinud 2010.–2012. aasta põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuotsuste täitmist. Analüüs kinnitab, et üldjuhul on seadusandja konstitutsioonikohtu otsuseid mõistliku aja jooksul täitnud. Samas tuleb tõdeda, et on valdkondi, kus põhiseaduspärase õiguskorra loomine valmistab seadusandjale tõsiseid raskusi. Riigikogu on täielikult täitmata jätnud kolm Riigikohtu otsust, mis kõik puudutavad riigivastutust. Riigivastutuse seaduse menetlus Riigikogus on peatunud.
Kuna eelmise ettekande viies ettepanek puudutas just riigivastutuse seaduse vajadust, on siinkõnelejal Justiitsministeeriumi andmetele tuginedes siiski hea meel tõdeda, et valminud on esialgne eelnõu, mis on antud ekspertidele analüüsimiseks. Põhimõttelised seisukohad on ka Riigikohtuga läbi arutatud ja hiljemalt selle aasta sügiseks peaks uuendatud riigivastutuse seaduse eelnõu Riigikogusse jõudma.
Vaidlus selle üle, kas Riigikohtu otsus on täidetud või mitte, võib kesta aastaid, sest üsna raske on defineerida, kas otsuse täitmine tähendab vastava regulatsiooni loomist või ka selle regulatsiooni täitmist vaidluse osapooli rahuldaval moel. Nii on juhtunud Riigikohtu üldkogu otsusega kohalike omavalitsuste rahastamise küsimuses. Ilmselt võib teatud mööndusega öelda, et formaalselt on otsus täidetud, kuid sellisel viisil, mis ei ole endaga kaasa toonud rahuldavaid muudatusi kohalike omavalitsuste rahastamisprobleemide lahendamisel.
Kahjuks tuleb tõdeda, et kaks lahendit, millest üks tehti tehnorajatiste talumistasude ja teine välismaalaste seaduse kohta, on täitmata. Uut korda tehnorajatiste talumistasu suuruse kindlaksmääramiseks pole kehtestatud. Välismaalaste seaduse kohta märkis Riigikohus, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral peab seadusandja sätestama kaalutlusõiguse ka juhul, kui isik on vabatahtlikult võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda. Uus seadus eirab vana seaduse kohta tehtud kohtulahendit.
Riigikohus jälgib niigi oma otsuste täitmist, kuid ladusa koostöö huvides oleks mõistlik saada tagasisidet seadusandjalt just selle kohta, mida kavatsetakse kohtu tuvastatud põhiseadusvastase olukorra likvideerimiseks ette võtta.
Nüüd räägin kohtute töökoormust iseloomustavast menetlusstatistikast. Üheksa-aastase perioodi üldistusena julgen kinnitada, et Eesti kohtustatistika on läbi teinud suure kvalitatiivse arengu. Statistika on suudetud muuta usaldusväärseks. Kogutavad objektiivsed andmed võimaldavad juba praegu teha põhjendatud otsustusi nii kohtute haldamise kui ka kohtumenetluse ajalise kulgemise ja kvaliteedi kohta, mis aga ei tähenda seda, et selles valdkonnas ei oleks arenguruumi. Traditsiooniliselt on ettekandele lisatud 2012. aasta kohtustatistika ülevaade, mis võimaldab iseseisvat tõlgendamist (see on ära toodud lisas nr 1). Lühidalt peatun vaid mõnel statistilisel näitajal, mis üldiselt iseloomustasid kohtute tööd 2012. aastal.
Eelmisel aastal sai öelda, et kohtusse pöördumiste arvu kasv on peatunud. 2012. aasta andmete võrdlemisest 2011. aasta andmetega saab järeldada, et eelmisel aastal pöörduti kohtusse kaebuste ja avaldustega kõigis menetlusliikides, välja arvatud väärteomenetlus, 10–16% vähem. Selgeid põhjusi, miks kohtusse pöördumiste arv on vähenenud, on põhjaliku teadusliku analüüsita võimatu välja tuua, mistõttu ei ole mõistlik ühe aasta suundumuste alusel kaugemale ulatuvaid järeldusi teha. Vara on veel kuulutada, et meie õiguskord on stabiliseerunud, õiguskonfliktsus ühiskonnas vähenenud, õiguskuulekus ja arusaamine õiguspärasest käitumisest paranenud. Kaebuste ja avalduste arvu vähenemine 10–16% ei ole kohtute tegelikku töökoormust siiski vähendanud, sest tavapärase kuni kümne vakantse kohtunikukoha asemel oli läinud aastal pidevalt täitmata kuni 16 kohtuniku ametikohta.
Seda, millise hinnaga jõudsam töökoormus on saavutatud, ilmestavad järgmised näitlikud arvud. Iga Harju maakohtu tsiviilasju lahendav kohtunik kirjutas 2012. aastal 408 kohtuotsust ja -määrust, s.o 1,1 õiguslikku analüüsi eeldavat otsustust kalendri-, mitte tööpäevas. Kui palju sellise töötempo puhul asjasse süveneda jõuab, on iga kohtuniku või kohtuametniku andekuse ja töövõime küsimus. Õigesti rõhutas siinsamas Riigikogus ametisse nimetamisel uus Riigikohtu esimees Priit Pikamäe, et ühe peamise ülesandena seisab Eesti kohtusüsteemi ees just kohtulahendite kvaliteedi parandamine. Praeguse konveieritöö tõttu on esimese astme kohtulahendite kvaliteedi parandamine raskendatud. Tervitatav on justiitsministri, kelle otsustustest kohtunikukohtade täitmine suurel määral sõltub, selge seisukoht, et juba selle aasta lõpuks on kõigile vabadele kohtunikukohtadele konkurss välja kuulutatud.
Riik on kohustatud tagama, et õigusemõistmine toimuks tõrgeteta. Kohtumenetluse pikkuse statistilist keskmist vaadates saab kinnitada, et möödunud aastal töötas kohtusüsteem esimeses astmes ehk maa- ja halduskohtutes kiiremini kui ülemöödunud aastal. Nii tsiviil- kui ka kriminaalmenetlustes on viimase viie aasta jooksul menetlusaeg lühenenud, vaid halduskohtumenetluses on näha menetlusaja väikest pikenemist (selle kohta on andmed toodud lisas nr 2). Valitsuskoalitsiooni seatud õiguspoliitilise eesmärgini, et kohtumenetlus ei tohiks üheski kohtuastmes kesta kauem kui sada päeva, ei ole statistiliselt jõutud veel üheski kohtuastmes. Üldmenetluses jõutakse kriminaalasjade puhul lahendini keskmiselt kolm korda pikema ajaga ehk 327 päevaga, eraõiguslik vaidlus saab lahenduse keskmiselt 156 päevaga ning halduskohtutes tuleb riigiga vaielda keskmiselt 149 päeva. Kohtumenetluse kiirendamine, kui see ei kahjusta menetluse kvaliteeti, on kindlasti põhjendatud. Kohtute esimehed on kohtuasjade venimise põhjustena esile toonud juba mainitud täitmata kohtunikukohtasid, süüdistatavate ja kostjate tagaotsimist, teadmata kadunud või surnud kostja kindlakstegemist, menetlusosaliste pikki haigusi, probleeme ekspertiiside tegemisega, ka ühe kohtuasja menetluse peatamist seoses teise asja lahendi ootamisega. 2012. aastal jätkus positiivne tendents, et aasta lõpuks lahendamata jäänud kohtuasjade jääk järjekindlalt kahaneb. Jääk on suurenenud üksnes väiksemate süütegude puhul, kuid selles menetlusliigis jõudis kohtutesse ka rohkem kaebusi kui eelnevail aastail.
Kohe tekib küsimus, kas lahendamata asjade jäägi vähenemine ja kiirem menetlus on toonud kaasa otsuste väiksema õiguskindluse. Tsiviil- ja kriminaalkohtumenetluse asjades vaidlustati esimese astme kohtute lahenditest 10%, samas haldusasjades kaevati ringkonnakohtutesse edasi peaaegu pooled lahendid, s.o 47%. Kokkuvõttes jäi pärast ringkonnakohtu otsust kehtima tsiviil- ja kriminaalmenetlusasjades esimese astme lahenditest 96–98%, haldusasjades veidi vähem, 85% lahenditest. Arvestades ka neid lahendeid, mida teises kohtuastmes ei vaidlustatud, tühistatakse esimese astme kohtulahenditest ringkonnakohtutes kriminaalmenetlusasjades alla 1%, tsiviilasjades 2% ja haldusasjades 8%. Kohtulahendite tühistamise protsent on väike, mis tähendab esimese astme kohtu lahendite autoriteedi tõusu ja õiguskindluse kasvu.
Riigikohtus võetakse menetlusse esimeses astmes lahendatud kohtuasjadest alla 1%, välja arvatud haldusasjades, kus see protsent on ligi 3. Nendest asjadest jõuab näiteks esimesele astmele arutamiseks tagasi ehk läheb teisele ringile 0,1–0,4% esimeses astmes varem arutatud asjadest. Nende arvude tõlgendamisel tuleb arvestada, et arvud ei käi ühe ja sama aasta kohtuasjade kohta, teise astme statistika on aasta varasemate esimese astme lahendite kohta, Riigikohtu statistika aga veelgi varasema aja kohta.
Järgmine teema on Euroopa Inimõiguste Kohtus Eesti kohta tehtud lahendid 1. jaanuarist 2012 kuni 30. aprillini 2013. Euroopa Inimõiguste Kohus tegi sel ajavahemikul Eesti vastu esitatud kaebuste kohta viis sisulist otsust (ettekandele on selle kohta lisatud lisa nr 3).
Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste teema iga-aastasesse ettekandesse lülitamise eesmärk ei ole tekitada Riigikogus inimõigustealast diskussiooni, vaid anda parlamendile ülevaade sellest, kuidas kohtusüsteem suhtub Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditesse, kus on tuvastatud konventsiooni rikkumine just õigusemõistmise valdkonnas. Kõik see, mis puudutab konventsiooni täitmist Eesti kohtutes, on aastaid olnud kohtute haldamise nõukojas arutelu all. Kohtunikke koolitatakse regulaarselt Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika teemadel. Justiitsministeerium on loomas n-ö vanade kohtuasjade, mille menetlemise aeg on veninud ebamõistlikult pikaks, jälgimise süsteemi, mis võimaldaks aegsasti välja selgitada kohtumenetluse venimise põhjused.
Nüüd võrdlen Eesti kohtusüsteemi teiste Euroopa riikide omaga. Kuna Eestile on kombeks võrrelda end kõikvõimalike edetabelite abil teiste riikidega, siis peatun põgusalt ka sellel, millisena näib Eesti kohtusüsteem ja õigusemõistmine võrdluses teiste riikidega (selle kohta on ettekandele lisatud lisa nr 4). Eesti kohtusüsteemi saab võrrelda teiste Euroopa õigusruumi riikidega kahte allikat kasutades. 2012. aasta juulis avaldas Euroopa Nõukogu tõhusa õigusemõistmise komisjon (CEPEJ) viienda Euroopa Nõukogu riikide kohtusüsteemide võrdleva raporti. 2013. aasta märtsis tutvustas Euroopa Komisjon Euroopa Liidu kohtusüsteemide tulemustabelit. Võrdlusandmed on mõlemal juhul koostatud 2010. aasta näitajate alusel ning seega mõnevõrra vananenud. Väga täpset riikidevahelist võrdlust pole võimalik teha, sest iga riigi õigus- ja kohtusüsteemil on mingi eripära. Kõige olulisemate üldistuste ja võrdluste tegemine on siiski võimalik.
Esiteks, esimese astme kohtud menetlevad tsiviilasju Euroopa keskmise kiirusega, haldusasju keskmisest oluliselt kiiremini.
Teiseks, kohtunikke 100 000 elaniku kohta on Eestis vähem kui Euroopas keskmiselt. Eristume selgelt Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest (Saksamaa, Austria, Ungari, Tšehhi) ja läheneme Põhjamaadele.
Kolmandaks, riigi kulutused kohtusüsteemile on keskmiselt kaks korda väiksemad kui meie n-ö mudelriikides Euroopas, eriti Põhjamaades.
Neljandaks, võrreldes 2008. aastaga panustas Eesti riik 2010. aastal kohtusüsteemi töös hoidmisesse 21,8% vähem raha, millega Eesti on kohtute eelarve vähendamise pingereas pärast Lätit teisel kohal, seda olukorras, kus Euroopa üldine tendents on kohtute eelarve suurendamine (umbes 4%).
Viiendaks, Maailma Majandusfoorumi andmetel tunnetatakse Eesti kohtusüsteemi sõltumatuna. 144 maailma riigi hulgas on Eesti kohtusüsteem hinnangulise sõltumatuse osas paigutatud 21. kohale, me edestame näiteks Austriat ja Prantsusmaad.
Eesti kohta saab üldistatult öelda, et vähem kohtunikke töötab keskmisest kiiremini ja oluliselt odavamalt.
Nüüd jõuame peateema, jälitustegevuse ja kohtuliku eelkontrolli juurde. Ettekandes ei ole seatud eesmärgiks osaleda diskussioonis, mis toimub Riigikogu menetluses oleva seaduseelnõu nr 295 üle. Soovin vaid kinnitada, et Riigikohus on jäänud oma seisukohtade juurde, mis edastati seadusandjale 2012. aasta veebruaris arvamusena kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta. Nimetatud arvamuse teljeks oli vajadus selgelt eristada kriminaalmenetluslikust jälitustegevusest korrakaitselist jälitustegevust. Nende jälitustegevuste eesmärgid on erinevad. Iseäranis selgelt väljendub nende kahe jälitustegevuse liigi eristamise vajadus jälitustegevusele allutatud isikute ringi määratlemisel ja nende isikute põhiõiguste kaitse tagamisel. Riigikohtu arvamusega seadusandja ei arvestanud ja 1. jaanuaril aastal 2013 jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis on vaieldamatult nimetatud valdkonna edasiarendus, kuid Riigikohtu juba viidatud arvamuse järgi õigusselgusetud. Kuna seadusandja tahe jälitustegevuse reguleerimisel on äsja välja öeldud ja kehtib üsna lühikest aega, siis on mõistlik ära oodata nii kriminaalmenetlusliku kui ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtupraktika tekkimine. Seadusandja ei peaks kiirustama veel praktikas juurdumata regulatsioonide muutmisega. Eestis on toimiv ja usaldusväärne põhiseaduslikkuse järelevalve kohtupidamine, mis võimaldab igaühel konkreetse kohtuasja raames vaidlustada ka kriminaalmenetluse seadustiku ja julgeolekuasutuste seaduse sätteid, et kontrollida nende vastavust põhiseadusele. Seadusandja on andnud s.a 1. jaanuarist kehtestatud jälitustegevuse regulatsiooniga täitevvõimule tavatult laia kaalutlusõiguse, seda nii jälitustegevusele allutatud isikute piiritlemisel kui ka jälitustegevuses puudutatud isikute tagantjärele teavitamisel. Kas sellist avarat diskretsiooniõigust suudetakse ka praktikas põhiseaduspäraselt kasutada, näitab kohtupraktika. Tänase teema veelgi täpsemaks piiritlemiseks tuleb märkida, et juttu ei tule kriminaalmenetluse käigus jälitustegevusega kogutavate tõendite ega korrakaitselise jälitustegevuse käigus kogutava informatsiooni analüüsist, vaid sellest, kuidas kohtud jälitustegevuse lubasid annavad ja kuidas valdkonda edasi arendada ning viia see paremasse kooskõlla meie põhiseaduse ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga.
Riigikohtus on valminud jälitustegevuse kohtuliku kontrolli esialgne analüüs, mis vajab kindlasti edasiarendamist. Ettekandele lisatud analüüsi (s.o lisa nr 5) tuleb võtta kui sissejuhatust teemasse. Vestlustest eeluurimiskohtunikega ja eriti Tallinna halduskohtu esimehe Villem Lapimaaga võib siiski teha mõningad järeldused ja ettepanekud, mis peaks kaasa aitama meie põhiseadusliku korra tugevdamisele.
Et teemat õigesti mõista, tuleb lähtuda sellest, et jälitustegevus on kõigis oma vormides iga isiku, kes on allutatud jälitustegevusele, põhiõiguste piiramine. Põhiõiguste riive saab olla õigustatud üksnes juhul, kui see toimub legitiimse eesmärgi saavutamiseks, milleks põhiseaduse järgi saab olla üksnes kuriteo tõkestamine või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine. Jälitustegevuse kui meetodi valik peab olema proportsionaalne ja täpses vastavuses seadusega. Jälitustoimingutega tõendite ja informatsiooni kogumine saab olla üksnes erandlik, ultima ratio, kui kõik teised võimalused on ammendatud. Erandist ei tohi saada reeglit ja selle eest peab ka kohus suutma jälitustegevuse lubade andmise praktika abil seista.
Probleemide lihtsamaks lahtirääkimiseks tuginen ettekandes üksnes põhiseaduse §-s 43 sätestatud põhiõigustele, mida võib kohtu loal riivata üksnes kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks. Tegemist on sõnumisaladuse kaitsega, mille kaitsealasse kuuluvad kõikvõimalikul viisil edastatavad sõnumid. Igaühel on õigus nende sõnumite saladusele. Ühelt poolt peab riik tagama sõnumisaladuse kaitse ja teiselt poolt võib riik kasutada selle põhiõiguse piiramist selleks, et tõkestada kuritegusid ja selgitada välja tõde. Nii lihtne see ongi: tagada tasakaal ehk proportsionaalsus nende esmapilgul vastukäivate eesmärkide saavutamisel, vahendite valikul. Sellist tasakaalu pole võimalik välja mõelda, vaid see peab kujunema kohtupraktika käigus, kus analüüsitakse igat põhiõiguste riivet, lähtudes konkreetse asja tehioludest. Ka see, et kohus annab jälitustegevuseks loa, tuginedes konkreetsetele faktilistele asjaoludele, on eelkõige kohtu kaalutlusõigusel põhinev otsustus, millest kujuneb pretsedentide põhjal ses valdkonnas põhiõiguste kaitse praktika. Milline on see praktika? Millistest põhimõtetest lähtub kohus jälitustegevuse loa andmisel või sellest keeldumisel? Kas kohus lähtub ultima ratio põhimõttest või pigem sellest, kuidas on lihtsam? Kuidas kohus neid otsustusi motiveerib? Kõik need küsimused jäävad vastuseta praeguse suhteliselt hõreda praktika ja õigusliku regulatsiooni raames, sest puudub kohtusüsteemisisene analüüs, metoodiline juhendamine, koolitus ja järelevalve.
Mõnevõrra lihtsam on jälitustoimingute põhjendatuse kontroll kriminaalmenetluses, sest lõpuks jõuab kriminaaltoimik koos jälitustoimingute käigus kogutud tõenditega kohtusse, kus on põhimõtteliselt võimalik hinnata ka jälitustoimingu loa andmise põhiseaduspärasust. Keerukam, kui mitte võimatu on kontrollida, kas halduskohtu antud korrakaitselise jälitustegevuse luba on põhjendatud ja põhiseaduspärane. Pealegi on loodud regulatsioon, kuidas korrakaitselise jälitustegevuse tulemusena hangitud informatsiooni võib kasutada kohtuliku tõendina.
Tuleb rõhutada, et õigusriigis ei saa olla valdkondi, mille vastavust põhiseadusele pole võimalik kontrollida. On hoopis eraldi teema, kuidas kontrollisüsteem õiguslikult üles ehitada. Sõnumisaladuse piiramise lubamine on põhiseaduse § 43 järgi antud kohtusüsteemi ainupädevusse, kuhu ei ole lubatud sekkuda ühelgi kohtusüsteemivälisel isikul. Parlamentaarne kontroll täitevvõimu tegevuse üle Riigikogu vastava komisjoni kaudu on asjakohane, kuid seda ei saa laiendada kohtusüsteemile. Just kohtute sõltumatusest tulenevalt ei saa parlamendikomisjon teha kohtule ettekirjutusi selle kohta, kas anda vähem või rohkem jälitustegevuse lubasid või põhjendada loa andmist või sellest keeldumist mingite olupoliitiliste motiividega. Sellest tulenevalt on parlamentaarne järelevalve kohtute üle jälituslubade andmisel väheaktiivne ja selle vastavus põhiseadusele küsitav. Tuleb leppida sellega, et jälitustegevuseks loa andmine on õigusemõistmise osa ja on põhiseadusega antud kohtute pädevusse. Mingi täiendava sõltumatu organi, n-ö tarkade kogu loomine õigusemõistmise mõjutamiseks, koordineerimiseks, järelevalveks, teisisõnu sellesse sekkumiseks, oleks õigusriigis mõeldamatu või nõuaks vähemalt põhiseaduse muutmist.
Kohtusüsteemis puudub järelevalve jälitustegevuse lubasid andvate kohtunike üle. Põhiõiguste piiramisel ei saa olla valdkondi, mille üle puudub järelevalve, mida ei saa analüüsida ja mille praktikat ei saa ühtlustada. Jälitustoimingute, sh sõnumisaladust riivavate toimingute õiguspärasuse kontrollimiseks ei ole võimalik kasutada kaebemenetlust kui kõige levinumat õiguskaitsevahendit, sest isikule, kelle suhtes jälitustoimingut tehakse, jälitustoimingust ei teatata. Jälitustoimingute põhitunnus on nende salajasus, mis paraku muudab võimatuks kasutada põhiseaduse §-s 15 sätestatud igaühe põhiõigust, õigust pöörduda õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Tagantjärele jälitustoimingust teatamine või juba rikutud õiguse kohtulik kaitse ei välista seda, et ka tulevikus võib jälitustegevuse lubade andmisel ja jälitustoimingute käigus isikute põhiõigusi rikkuda. Kuna jälitustoimingute seaduspärasuse kontrollimisel pole võimalik kaebeõigust õiguskaitsevahendina kasutada, siis seda tõhusam peab olema kohtusüsteemisisene järelevalve.
Täna tuleb tõdeda, et nii eeluurimiskohtunik kriminaalmenetluses kui ka halduskohtunik, kes annab jälitustegevuseks loa julgeolekuasutuste seaduses sätestatud korras, on üksi. Kohtunikul puudub võimalus probleemide tekkimisel kolleegidega konsulteerida, ennast täiendada. Kohtunik lähtub loa andmisel talle seadusega antud kaalutlusõigusest, kuid ühe kohtuniku kaalutlused ei saa kujundada kohtupraktikat põhiõiguste piiramise küsimuses. Jälituslubade andmisel võiks suurendada kollegiaalse otsustamise osakaalu, mis vähendaks eksimise võimalust, suurendaks õigusemõistmise usaldusväärsust ja kohtuotsuste autoriteeti. Kohtutes tuleks eelistada jälitusloa andmise delegeerimist kohtute esimeestelt tavakohtunikele, mida ongi kriminaalmenetluses seaduse alusel maakohtutes tehtud ja mida halduskohtutes on tehtud tulenevalt töökorralduse muutmisest. See võimaldab kohtute esimeestel operatiivselt ja täiemahuliselt kontrollida õigusemõistmise toimimist kohtus. Kohtute esimehed kui järelevalvepädevusega ametiisikud peaksid olema kaasatud ka Riigikohtus toimuvatele ühisnõupidamistele.
Paljud neist küsimustest on lahendatavad kohtusüsteemisiseste koolituste ja nõupidamiste kaudu, kuid seadusandja peab selleks looma õigusliku aluse. Ma arvan, et kõige laiemas plaanis peaks jälitustegevuse lubade andmise järelevalve ja analüüsi, kohtupraktika kujundamise ja kohtunike sellealase koolituse keskus asuma Riigikohtus, kus vastavate kolleegiumide juhid oleksid pädevad kõiki arenguid analüüsima ja suunama.
Jälitustegevuse loa andmisel võib lisaks põhiõiguste riivamisele olla laiem mõju kogu ühiskonna toimimisele, kui luba antakse näiteks Riigikogu liikme, ministri, põhiseadusliku institutsiooni juhi või miks mitte notari, advokaadi, vaimuliku või erakonna liidri suhtes. Jälitustegevuse loa andmine või sellest keeldumine muutub neil juhtudel hoopis laiemaks põhiseaduslikuks küsimuseks, mille otsustamine võiks olla delegeeritud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile. Põhiseaduslikkuse järelevalve korras lahendatakse teisigi põhiseaduslike institutsioonidega seotud kohtuasju, mis ei ole normikontroll (nt valimiskaebused, kaebused Riigikogu ja Vabariigi Presidendi otsuste peale). Säärane lahendus tagaks laiema mõjuga asjades jälitustegevuse kontrolli Eesti kõige kõrgema ja autoriteetsema kohtuorgani poolt ning peaks vähendama teemaga seotud hirme ja kahtlusi.
Püüan kokkuvõtlikult sõnastada ettepaneku, mille järgi jälituslubade andmise valdkonnas tuleks, esiteks, panna Riigikohtule seadusega kohustus teha järelevalvet jälituslubade andmise üle, üldistada jälitustegevusalast kohtupraktikat ja korraldada valdkonnapõhiseid kohtunike koolitusi ning, teiseks, kaaluda laiema ühiskondliku mõjuga juhtumite puhul jälituslubade andmise kollegiaalse otsustusvormi kasutamist. Tänan kuulamast!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, härra Riigikohtu esimees, selle sisuka ettekande eest! Teile on palju küsimusi. Alustab kolleeg Kaja Kallas.

Kaja Kallas

Aitäh! Lugupeetud Riigikohtu esimees, aitäh kõigepealt põhjaliku ettekande eest! Minu küsimus on selle ettepaneku kohta, et Riigikogu võiks kaaluda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendite läbiarutamist vähemalt asjaomases komisjonis. Kuidas te seda täpsemalt ette näete ja kelle algatusel see võiks toimuda? Kas oleks mõeldav ka enne selle lahendi andmist suhtlus parlamendi ja kohtuvõimu vahel? Kas see sellisel juhul teie hinnangul ei ohustaks võimude lahususe printsiipi?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Ma alustan lõpust. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei ole akti andnud, seaduse andnud Riigikogu ei midagi muud kui menetlusosaline. Siin ei saa rääkida sellest, nagu siin korduvalt on jutuks olnud, et ühes või teises küsimuses ei anta arvamust, sest ei taheta võimude lahusust rikkuda. Seaduse kohaselt on seadusandja (kui tegemist on valitsuse aktiga, siis valitsus, kui ministri määrusega, siis minister) selles menetlusliigis menetlusosaline. Menetlusosaline võib kasutada oma õigust kõiki argumente välja tuua, veenda, seletada. See toimub enne selle vaidluse lahendamist. Kui vaidlus on lahendatud, siis see organ, kes on akti vastu võtnud, seaduse puhul on selleks Riigikogu, peaks ilmselt tegema järeldused just põhiseaduslikkuse aspektist ja koordineerima tööd nii, et võimalikult kiiresti see põhiseadusvastaseks tunnistatud olukord likvideerida. Kui me väga tähelepanelikult jälgime Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat ja analüüsime seda väga erinevatel tasanditel, alates valitsusest ja lõpetades kohtute haldamise nõukojaga ning konkreetsete kohtunikega, siis näeme, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendid ei ole õigussüsteemi kujundamise seisukohalt vähem tähtsad. See on niimoodi olnud, et kas valitsuse või Justiitsministeeriumi tööplaani lülitatakse see, teine või kolmas asi. Ma just tõin näite riigivastutuse seaduse kohta, mis on küllalt pikalt olnud menetluses, aga tulemust ei ole. Ka väljastpoolt Eestit on tähelepanu juhitud sellele, et riigivastutuse probleemid vajavad lahendamist. Tulen nüüd küsimuse esimese poole juurde. Ma kujutan ette, et lahendus on selline – olenemata akti andjast, olgu see valitsus, minister või Riigikogu –, et kui Riigikohus teeb põhiseaduslikkuse järelevalves lahendi, siis me saadame selle lahendi kaaskirjaga Riigikogule, näiteks proua Ergmale, ja üks viisakas organ ju vastab kirjale. Teisisõnu, me kasvatame sellele otsusele jalad alla. See kõik on avalik. Siis selgub, mida kavatsetakse ette võtta. Ma ei pea siin silmas selliseid lahendeid, mida me oleme järjepanu teinud, 35 või rohkem põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendit on riigilõivude küsimuses tehtud. Uus seadus on vastu võetud, aga need asjad kuhjuvad ikka edasi ja edasi. Seal ei ole midagi arutada. Aga on olemas teemasid, mille puhul oleks mõistlik kaasata kogu meie õigusanalüütikute, -praktikute ja -teoreetikute seltskond, et saada parimat lahendust.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Jaak Allik

Lugupeetud härra Rask! Ajakirjandusest võis lugeda, et Kohtla-Järve linnapeale härra Solovjovile esitati korruptsioonisüüdistus, kui ma ei eksi, siis 2006. aastal ja Viru maakohus on määranud selle süüdistuse arutamise 2015. aastale. Vahepeal on lugupeetud linnapea oma kohale tagasi valitud, ilmselt valitakse ta eeloleval sügisel uuesti tagasi. Kas te oskate seda kaasust, mis on tavamõistusele täiesti arusaamatu, pisut selgitada?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Kaasust ei oska ma selgitada, sest ma ei tea selle sisu. Kui ma isegi seda teaks, ei selgitaks ma seda siin niikuinii. Aga kui küsimuse teravik oli suunatud sellele, et õigusemõistmine mõistliku aja jooksul on takerdunud või peaaegu ei toimugi, siis võin öelda, et see teema on olnud arutlusel ka kohtute haldamise nõukojas. Ma ütlen veel kord, et kohtusüsteemis on ette nähtud teatud arv kohtunikukohti, aga nendest on 16–20 täitmata, eriti paljud neist Virumaal. Tahes-tahtmata ei saa kohtunik ööpäev läbi neid asju ajada. Tööjõupuudus on tekitanud olukorra, et ühes või teises kohtus venivad menetlusajad väga pikale. Küsimus on veel selles, kui seda asja hakatakse 2015. aastal arutama, siis ei ole ju teada, millal see asi lõpeb.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Enn Eesmaa

Suur aitäh! Austatud Riigikohtu esimees, aitäh selle ettekande eest ja tagantjärele aitäh ka kõikide teiste ettekannete eest, mida te olete meie saalis nende aastate jooksul teinud! Kohtumenetluse protsessi kiirendamine on üks neid ülesandeid, mis ei ole Eesti riigis kõige paremini toiminud. Teie töö jätkaja, järgmine Riigikohtu esimees on õige mitmel korral avalikult avaldanud arvamust, et tuleks julgemini ära jätta esimese astme kohtumenetlus ja minna kohe järgmisele astmele. Kas te jagate seda seisukohta, kas see tema seisukoht on ka teie mõte?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Ei, see ei olnud minu mõte. See oli lühike vastus. Pikem vastus on see, et kui 20 aastat tagasi oli mul õnn viibida teatud sündmuste juures, siis me vaidlesime mõningad asjad väga selgeks. Eesti kohtusüsteem peab olema lihtne ja arusaadav. Aga kohtusüsteem ei ole lihtsamaks läinud, vaid on kogu aeg keerukamaks läinud. Kõik peavad teadma, et kõik kohtuasjad algavad esimesest astmest, väikeste eranditega (väärteomenetlus, mis iganes). Euroopa riikides on kasutusel mitmesugused mudelid. Kindlasti peab saama ühe korra kaevata. Kui me alustame teisest astmest, siis järgmine aste on Riigikohus. Siis ei saa Riigikohtus olla enam n-ö loasüsteemi, kas võetakse midagi menetlusse või ei. Siit tekib terve ahel. On väga ilus öelda, et teeme kohtutee lihtsalt lühemaks ja sellega saavutame kiiremini lõpptulemuse, aga tuleb kõik läbi analüüsida, mida see endaga kaasa toob. Ma olen lihtsalt 20 aastat selle kõigega kokku puutunud ja ma ei oleks nii optimistlik, et see on kõige parem lahendus õigusemõistmise kiirendamiseks.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Urve Tiidus!

Urve Tiidus

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Põlvkondade vahetus on elu loomulik osa. Te mainite oma ettekandes, et just nimelt selline protsess toimub lähiaastatel Eesti kohtunikkonna seas. Samas on meil täitmata kohtuniku ametkohti ja te avaldate arvamust, et mõistlik oleks muuta kohtunikuks nimetamise kord paindlikumaks. Kas teil on võimalik seda arvamust natukene avada? Mis mõttes paindlikumaks?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Praegu on niimoodi, et justiitsministri käes on rahakott, tema kuulutab välja konkursi ja konkursil osaleja esitab dokumendid Riigikohtu esimehele. Me teeme seda n-ö kohtusüsteemi koostöös Justiitsministeeriumiga. Põhimõtteliselt võib see süsteem edasi kesta, aga kandideerimise ja konkursi lõpuleviimise vahele jääb 9–10 kuud ehk peaaegu aasta. Sel ajal toimub julgeolekukontroll, mis kestab kolm kuud, aga ka terve hulk muid protseduure, kohtunikueksam ja kõik muud asjad. Ühelt poolt on selline pikk kandideerimise aeg hea, sest me õpime seda inimest tundma. Kohtunikuks ei tohi ju sattuda juhuslik inimene. Teiselt poolt, kas ei võiks seda tundmaõppimist, katsumist, jälitamist ja mida kõike teha enne? Meil peaks olema kohtunikukandidaatide reserv, kelle taust on kontrollitud, julgeolekukontroll tehtud, eksam tehtud, kõik on olemas. Nad töötavad kohtus näiteks kohtujuristidena. Seda teed on juba mindud, Harju maakohtus toimub katseprojekt. Soovin neile jõudu! Võimalik, et tulevikus, isegi juba lähitulevikus on meil kohtusüsteemis kohtuniku kvalifikatsioonile ja ettevalmistusele vastavaid inimesi, kes töötavad kohtujuristidena, koha vabanedes saavad nad kiiresti kandideerida ja see koht täidetakse. Teisisõnu, see olukord peab muutuma dünaamilisemaks ja kiiremaks. Ma ei pea siin silmas neid kahetsusväärseid juhtumeid, kus erinevate õigusemõistmisorganite koostöö tulemusel on mitmed kohtunikud lihtsalt oma rolli vahetanud. Ma pean silmas seda, kui inimene siirdub pensionile või on tervislikel põhjustel lahkumas. Kedagi ei saa ju sundida. Vanuse ülemmäär on praegu 68 aastat. Me võime prognoosida, et kui inimene nii vanaks saab või jõuab pensioniikka, siis ta läheb ära. Aga kui inimene tunneb endas jõudu ja tahab edasi töötada, siis tuleb talle see võimalus anda. On loodud võimalus seda vanusepiiri kahe aasta võrra edasi lükata. Aga minu arvates võib üldiste tendentsidega arvestades see vanusepiirang osutuda diskrimineerivaks, juhul kui see peaks sattuma arutelu alla Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis. See tähendab, et see piirang võidakse tunnistada põhiseadusvastaseks, mille tulemusel seda piiri enam üldse ei ole. Siis on juba väga raske prognoosida, millal keegi tahab pensionile minna või midagi sellist. Nii et reservi loomine, et kohtunikukohad saaksid täidetud, on hädavajalik.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Mailis Reps

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud Riigikohtu esimees, suur tänu väga hea ülevaate eest ja aitäh lisamaterjalide eest, mis on kasulikud sirvimiseks ja uurimiseks! Te tõite oma ettekandes välja üsna mitmeid momente ka Keskerakonna fraktsiooni algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise kohta. Suur tänu konstruktiivsete ettepanekute eest nii täna kui ka eelnevalt! Minu küsimus on üsna spetsiifiline, see on kohtunike kohta. Nii nagu eelkõnelejad olen ka mina üsna murelikult seda olukorda vaadanud. Üks selle põhjuseid on meie vähene inimressurss. Kindlasti ei aidanud kaasa kohtunike, ütleme nii, hüvede olulisel määral vähendamine, sh eripensioni kaotamine. Te olete väga pikka aega nende otsuste juures olnud. Mis on teie seisukoht, kas kohtunike eripensioni kaotamine on õigustatud ja kuidas peaks tulevikus selles osas käituma?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Kohtunikule esitatakse väga kõrgeid nõudmisi nii kutsealase ettevalmistuse kui ka kõlbelise poole osas. Me tahame ju seda, et eluaegsesse ametisse nimetataks parimatest parimad. Kui see sotsiaalsete tagatiste pakett jääb nõrgemaks, siis see – valin nüüd eriliselt sõnu – võib hakata tulevikus mõjutama kohtunikukonkurssidel osalemist. See ei tule kohe välja. Mina ei oska öelda, mida kümne aasta pärast muuta tuleb. Kogu pensionisüsteemi üldine suundumus on mõistetav, kuid kindlasti on teatud ametikohtade täitmisel tarvis mingisuguseid lisagarantiisid. Kas nende töötajate hulka kuuluvad kohtunikud, politseiametnikud, kaitseväelased või kes iganes, see on seadusandja otsustada. Ei saa pidada põhiseadusvastaseks seda, et kohtunikelt võeti eripension ära või alates 1. juulist kohtunikuametisse nimetatavatel inimestel ei ole õigust eripensionile. Aga kuidas see mõjutab just parima kvaliteediga inimeste saamist kohtusüsteemi, seda näitavad, ma arvan, juba lähemad viis või kümme aastat. Enne ei maksa järeldusi tegema hakata. Mina ei ole ei optimist ega pessimist. See on reaalne otsustus. Kohtunikukohti on olnud raske täita eelkõige teatud maapiirkondades, näiteks Ida-Virumaal, Valgas ja Võrus, kus konkursid on olnud nõrgad või hoopiski läbi kukkunud. Tallinnas seda teemat ei ole ja ma arvan, et Tallinnas seda teemat ka ei tule, olenemata pensionist või millestki muust. Siin tuleb võib-olla arvestada ka sellega, mida Priit Pikamäe siitsamast kõnepuldist mõnda aega tagasi ütles, et tuleks väga põhjalikult kaaluda teatud regionaalsete soodustuste või tagatiste loomist. See on jälle erakordselt keeruline teema. Ma saan aru, et erandite tegemine põhireeglist on alati väga keeruline. Kui teed erandi, siis erand võib saada reegliks. Aga mul on hea meel, et Riigikogu nende tõsiste probleemide vastu huvi tunneb.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Andres Anvelt

Aitäh, proua juhataja! Aitäh, lugupeetud Riigikohtu esimees, ettekande ja nende aastate jooksul tehtud tubli töö eest! Ma küsin kohtusüsteemi arengu kahe vaatevinkli kohta, mida ma ei nimetaks konfliktiks. Priit Pikamäe on natuke teisel arvamusel selle kohta, mis puudutab kohtute haldamise korraldamist. Esimene ja teine aste on praegu Justiitsministeeriumi juures, Riigikohus on omaette. Sinu arvamus on olnud teistsugune. Võib-olla sa natuke selgitad selle tagamaad, kuna selle taga ju seisab mingil määral ka kohtute seadus. Kas sa põhjendad näiteks oma arvamust selle ühtse süsteemi kohta? Mis on selle süsteemi eelised?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Hea küsija! Priit Pikamäe ja mina olime siin kõnepuldis väga erinevas situatsioonis. Kui ma olin justiitsminister, siis ma arvasin, et selline kohtukorraldus, kohtuhaldus, nagu praeguseni põhimõtteliselt on kehtinud, on hea küll. Kui ma sain Riigikohtu esimeheks, siis mul kulus aasta ja mõni kuu peale, selleks et aru saada, et ministri ehk minu enda seisukohad olid olnud ekslikud. Ma arvan, et härra Pikamäe on väga haritud ja tark noor mees, kes jõuab sellele järeldusele kiiremini, kui mina jõudsin. Probleemi üle saab diskuteerida ühte, teist ja kolmandat moodi. Kõigepealt tuleb lähtuda põhiseadusest, kus on väga selgelt välja toodud, et on olemas kolm võimuharu ja kohtusüsteem on eraldi võimuharu. Kui palju see võimuharu peab tegelema haldamisküsimustega ja kui palju see kas toetab õigusemõistmist või sekkub sellesse, on omaette probleem. See on kaalumise koht ja otsus sõltub tihtipeale konkreetsetest ametis olevatest isikutest. Ühe võimuharu saatus ei tohi aga sellest sõltuda. Peab olema täpselt paigas, kuidas asjad käivad. Näiteks võtame eelarveküsimused. Ma ei hakka sel teemal edasi rääkima, aga ütlen, et kohtusüsteem peaks saama ise tugevalt oma eelarvet mõjutada, põhistada. Minu arusaama järgi peaks kohtusüsteemi esindaja olema parlamendis eelarve kaitsmise juures, mida siiamaani juhtunud ei ole.
Teiseks, mis puudutab kohtumajade haldamist, siis vaevalt kujutab keegi ette, et mustades talaarides kohtunikkond tegeleb esimeses järjekorras majade haldamisega. Selleks on olemas hästi funktsioneeriv Riigi Kinnisvara AS ning rendilepingute ja teeninduslepingute abil on see kõik tehtav. Ma ei kujuta ka ette, et kohtusüsteem peaks tegelema infotehnoloogia arenguga või mingite muude asjadega. Aga tuumikfunktsioonide osa, mis puudutab kohtulahendite analüüsi ja ka personaliküsimusi, millest me siin kogu aeg räägime, peaks olema kohtusüsteemi enda otsustada. Siin on veel üks nüanss, mida ei ole suudetud lahti rääkida. Räägitakse, et kohtute haldamine peab olema kas Riigikohtu või Justiitsministeeriumi juures. See on vale lähenemine! Kohtusüsteem peab ise enda haldamisega tegelema. Teisisõnu, tuleb vaadata kõiki kolme astet ühe põhiseadusliku institutsioonina, tal peab olema enesekorraldusõigus. Praegu ei ole parlamendis ühtegi erakonda, kes tunnistaks Eesti kohtusüsteemi enesekorraldusõigust.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mart Nutt!

Mart Nutt

Aitäh, proua esimees! Austatud Riigikohtu esimees, ühinen kõikide tänuavaldustega. Aga minu küsimus on kohtunike koolituse kohta. Te mainisite mitmel korral kohtunike koolitust eri valdkondades. Ma soovin küsimuse kaudu täpsustada, kuidas toimub kohtunike koolitus inimõiguste vallas. Kas see leiab aset põhiliselt Eestis või kasutatakse selleks ka rahvusvahelisi võimalusi?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Kohtunike koolitust on vist viimased kuus aastat korraldanud Riigikohtu koolitusosakond. Julgen kinnitada, et koolitus on saanud nõutava hea kvaliteedi. Koolitus toimub planeeritult, koolitusnõukogu plaanide järgi, kasutatakse lektoreid nii Eestist kui ka väljastpoolt, kasutusel on mitmesugused töövormid. Nii palju kui võimalik kasutatakse ka väliskoolitust. Päris täpseid andmeid, kui mitu tundi keegi on koolitust saanud, ei saa ma mõistetavatel põhjustel praegu ütelda, aga kõik võimalused, mis on pakutud, on ära kasutatud. Minu arvates ei ole koolitus see probleemne valdkond, millega peaks Riigikogu tasandil tegelema. See toimib. Alati saab kõike teha paremini, kõike saab edasi arendada, aga võrreldes selle ajaga, kui me tegime isegi riigihanget koolitaja leidmiseks või tegeles sellega SA Eesti Õiguskeskus, praegune süsteem toimib. Ei ole jälle halduslikult õige, et see osakond Riigikohtu juures asub, aga süsteem toimib väga kindlate plaanide alusel ja efektiivselt, kusjuures sõltumatult Riigikohtu juhtkonna soovist või tahtest.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Imre Sooäär

Aitäh, hea juhataja! Hea Riigikohtu esimees! Loodan, et niisama sisukate ettekannetega tulevad siia saali ka teie mantlipärijad. Aga minu küsimus lähtub teie ettekande kõige viimasest lausest ja kõige viimasest soovitusest jälituslubade kollegiaalse menetlusprintsiibi sisseviimise kohta. Kas te natukene täpsustaksite, kuidas te seda mudelit ette näete? On laialdaselt teada, et kohtusüsteemis nagu ka muudes institutsioonides on olnud musti lambaid. Loomulikult on see võimalus, et mustad lambad karjana tegutseksid, palju väiksem. Kuidas teie arvates see mudel täpsemalt välja võiks näha?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Aitäh viitamast minu tänasele ülikonnale! Aga ma tahtsin öelda, et kollegiaalne otsustusvorm on alati olnud efektiivsem, kaalutletum, läbimõeldum kui ühe inimese otsustus. Ma kujutan ette, et tuleb luua säte põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusesse. Valimiskaebusi vaadatakse kolmeses koosseisus läbi, samamoodi tuleb teatud juhtudel anda täitevvõimule ja prokuratuurile võimalus pöörduda Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumisse, kus lühikese tähtaja jooksul (valimiskaebus vaadatakse läbi seitsme päeva jooksul, selle tähtaeg võib olla veelgi lühem) vaadatakse see taotlus läbi ja langetatakse otsus. Nii või teisiti on see valdkond, kus, nagu ma ütlesin, kaebeõigust rakendada ei saa. Samas ei ole mõistlik täpsema regulatsiooni poole püüeldes fikseerida seaduse tasandil, et seda järelevalvet peaksid tegema näiteks halduskolleegiumi esimees, kriminaalkolleegiumi esimees või keegi teine selline, sest inimesed haigestuvad, neid taandatakse või mis iganes. See tuleks jätta Riigikohtu-siseseks töökorralduse otsustuseks, aga seaduse tasemel peab olema alus, kui pika tähtaja jooksul ja milline koosseis selle küsimuse läbi vaatab. Täpselt samamoodi vaadatakse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis läbi ju kaebusi Riigikogu otsuste peale (seda on tulnud teha). Presidendi otsuseid ei ole veel vaidlustatud, aga see võimalus on olemas. Ühe täiendava aluse loomine ei peaks töökoormust suurendama, aga see looks kindlasti selgema, kaalutletuma ja autoriteetsema tasandi. Ma rõhutan, et selles valdkonnas on liialt palju hirme, legende ja müüte, mida tegelikult ühelgi ühiskonnal tarvis ei ole.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Priit Toobal

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Küsin teie käest e-valimiste teemal. Nimelt esitas Tallinna Linnavolikogu Riigikohtule taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse see osa, mis käsitleb elektroonilist hääletust. Tollal jättis Riigikohus selle taotluse menetlusse võtmata, sest leidis, et valimiste ühetaolisuse põhimõte, millele Tallinna Linnavolikogu tugines, ei ole vaadeldav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena, mistõttu polnud Tallinna Linnavolikogu taotlus lubatav ja seda menetlusse ei võetud. Samasuguste taotlustega on Riigikohtusse pöördunud vähemalt kaks mittetulundusühingut ja kaks üksikkandidaati. Kõik need taotlused on tagasi lükatud ja menetlusse pole neid võetud. Võib-olla selgitate, mis põhjusel ei taha Riigikohus e-valimistega seonduvat arutada.

Riigikohtu esimees Märt Rask

Riigikohus tahab arutada kõiki asju, mille arutamiseks on õiguslik alus. Kõik need motiivid, miks Riigikohus ei võtnud teie nimetatud asju menetlusse, on olemas nendes määrustes ja otsustes, mida Riigikohus on andnud. Ei ole võimalik omatahtsi otsustada, et seda asja me arutame, aga seda ei aruta. Me võtame kõigilt menetlusosalistelt arvamused. Esimene asi, mida kaalutakse põhiseaduslikkuse järelevalves, on taotluse lubatavus. Kui jõutakse veendumusele, et taotlus ei ole lubatav, nii nagu te ise siin ütlesite, siis seda ei arutata.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Tõnis Kõiv

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees, soovin teid tänada nii tänase ettekande kui ka heade vastuste eest, tegelikult ka kõikide eelmiste ettekannete eest! Oma küsimusega hõlman aga laiemat ajalist perspektiivi. Võib-olla te toote siin Riigikogu ees meile välja mõne märksõna, mida te peate oma teenistusaja jooksul Riigikohtu esimehena saavutuseks, ja võib-olla ka mõne probleemi, mis jääb mantlipärija lahendada. Kas saaks sellise kokkuvõtva märksõnade loetelu?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Hea küsija! Ma ei ole selle peale mõelnud, sest mul on veel päris mitu kuud ametis olla. Ma kindlasti töötan selle teema kallal. Aga mida ma saan öelda? Riigikohtu esimees ei ole mingi ainuisikuline institutsioon, kes mingeid arenguid suunab, vaid ta on üks kohtunikest. Teisalt on ta administraator ühes väikeses Eesti kohtus, õige pisikeses kohtus. Kõik need püüdlused, millest ma olen siin rääkinud oma ettekannete raames, on olnud mulle tähtsad. Osa nendest on realiseeritud, osa mitte. Ma kaldun arvama, et ükspuha, kes on ülejärgmine või veel järgmine Riigikohtu esimees, kui ta tahab südamega oma tööd teha, siis muresid ja probleeme jätkub veel kauaks, kauaks, kauaks kõigile ja alati. Aga mul on olnud õnn ja rõõm osaleda selles protsessis, et kohtusüsteem on hakanud iseennast tunnetama kohtunike korpusena. Eelkõige tahan tänada neid inimesi, ka Riigikogu liikmeid, kes läbi aegade on kuulunud kohtute haldamise nõukotta. Vastutustunne, et õigusemõistmine korrakohaselt toimiks, on oluliselt kasvanud. Selle aja jooksul on kindlasti kasvanud ka usaldus kohtusüsteemi vastu. Kas mul on olnud võimalus siin kaasa rääkida või sellele kaasa aidata, seda ma ei tea. Igal juhul olen teinud kõik selleks, et seda usaldust mitte vähendada. Eks neid teemasid ole veel teisigi. Aga mul on hea meel (me oleme edetabelite usku, eks ole), et Maailma Majandusfoorum on pannud Eesti kohtusüsteemi 144 riigi hulgas 21. kohale. Meil ei ole põhjust mitte midagi häbeneda. Aga me teame, et demokraatlikuks arenguks on vaja kahte väga olulist asja: vaba ajakirjandus ja sõltumatu kohtusüsteem. Mul on olnud võimalus selle aja jooksul seda sõltumatut kohtusüsteemi hoida ja arendada.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Kalle Laanet

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikohtu esimees, suur tänu kõigi nende sirgete ja säravate vastuste eest, mis te olete meile nende aastate jooksul andnud! Aga minu küsimus on Riigikogu liikme immuniteedi ja jälitusmenetluse kohta. Väga paljudel puhkudel on ju üleval kahtlus, et meie hulgas on tumehalli karva lambad, mitte mustad lambad, vaid tumehalli karva lambad. Sellised kahtlused on üleval ja nende kas kinnitamine või eemaldamine on praegu suure küsimärgi all, sest õiguskaitseorganid kahjuks ei julge, ei saa ega taha teatud otsuseid teha. Mis te arvate, mis see seisukoht võiks olla või peaks olema, kuidas edasi minna? Kust saada selgust, kas Riigikogu liige, kellel on siin neljaks aastaks mandaat, ongi siis seaduse kontrolli alt väljas?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Ma kaldun arvama, et see vastus, mida te, härra Laanet, soovite minult saada, on hoopis siin saalis. Kui see vastus on antud, siis saavad õiguskantsler ja Vabariigi President abstraktse normikontrolli käigus pöörduda Riigikohtusse ja kontrollida selle vastuse põhiseaduspärasust. Kui see peaks välja tulema konkreetse kaasuse raames, siis on igaühel põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses samamoodi võimalus seda regulatsiooni, mis annaks vastuse teie küsimusele, põhiseaduse aspektist kontrollida. Mõistujutu küsimus, mõistujutu vastus.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Neeme Suur

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees, tänan minagi teid ettekande eest! Aga hiljuti kerkis üles küsimus rahvakohtunike institutsiooni staatusest ja saatusest Eesti kohtusüsteemis. Üks osa arvab, et rahvakohtunike institutsioon on pigem häiriv rudiment või igand, ja teine osa arvab, et rahvakohtunike süsteem on vajalik ja seda peaks kindlasti edasi arendama. Öeldakse ka, et süsteemi vastu on need, kes koos rahvakohtunikega töötavad, ja süsteemi poolt on need, kes kohtusüsteemi juhivad. Mis on teie seisukoht selles asjas?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Ma pean tunnistama, et te olete teemast erakordselt hästi informeeritud. Kohtute haldamise nõukoda arutas seda ja me jõudsime järeldusele, et rahvakohtunike institutsioonist loobumine ei ole praegu mõistlik. Küll aga jõuti järeldusele, et seda instituuti tuleb edasi arendada. Teisisõnu, rahvakohtunike kaudu tuleb kaasata avalikkust, võib-olla spetsialistide ja asjatundjatena. Õigus on läinud väga keeruliseks, käsitletakse kõike, alates meditsiiniõigusest ja lõpetades ärimaailma eri nüansside ning kõige muuga. Juristiharidusega kohtunikul oleks võib-olla lihtsam, kui ta ei peaks tuginema mitte ainult ekspertiisidele ja asjatundjate arvamusele, aga võib-olla saaks teemat tundvaid inimesi leida sealtsamast kohtukoosseisust. Siin mõte liigub. Te tõite välja, et need inimesed, kes rahvakohtunikega töötavad, on tihtipeale püsti hädas, sest istungi organiseerimine on keeruline. Siin on ka palju muid asju. See on nüüd praktiline pool. Aga kui me võtame ideaalilähedase eesmärgi, siis millegagi tuleks see avalikkuse kaasamine ju sel juhul asendada. Tegelikult kõigil neil, kes mõtlevad teemale just sellest aspektist, on suur hirm, et siis tõuseb päevakorda vandekohtu loomise idee. Seda on meie õigussüsteemi, ausalt öeldes, mõnevõrra keerukas sobitada, ütlen ma mõnevõrra valitud sõnu kasutades. Siin tuleb valida erinevate asjade vahel. Jah, see institutsioon on ära teeninud kriitika, aga kui loominguliselt edasi mõtelda, siis võib-olla on rahvakohtunikest keerukate kriminaalasjade aruteludel tulevikus oluliselt rohkem kasu. Mina olen selle seisukohaga nõus, kuigi ma kaldun selle arvamuse poole, et see süsteem praegusel kujul vajab kindlasti läbimõtlemist ja edasiarendamist. Mingil juhul ei tohi olla menetlusse kaasatav isik, olgu ta siis näiteks rahvakohtunik, õigusemõistmisel takistuseks.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Kalev Kallo

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu esimees, ka minult siiras ja suur tänu nende suurepäraste ja väga heade ettekannete eest Riigikogus nende aastate jooksul! Aga ühes oma eelnevas vastuses te ütlesite, et e-hääletusega seotud taotluste menetlusse võtmine ei ole lubatav. Kui lubatav või ühiskonna arengule sobilik on siis järjest leviv, tinglikult öeldes, identiteedivarguse kasutamine e-hääletusel? ID-kaarti antakse teistele inimestele edasi, hoolekandeasutuses korjatakse kõigi hoolealuste kaardid kokku ja keegi arvuti abil hääletab nendega jne. Kas see on teie arvates ühiskonnale sobilik areng?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Lühike vastus on ei, mitte mingil juhul. Aga teie küsimuses oli nii palju erinevaid õiguslikke nüansse, et kogenud karistusseadustiku tundja kvalifitseeriks sellest küsimusest ilmselt päris mitu koosseisu välja. Nendele kõigile asjadele tuleb reageerida asjaomaste õigusinstrumentidega. Karistusseadustik sisaldab kõiki neid koosseise, millele te viitasite. Ma arvan, et õiguskaitseorganid on sedavõrd võimekad, et nad selgitavad kõik need olukorrad välja, et kohus saaks langetada põhistatud õigusliku hinnangu, kas on tegemist identiteedivarguse, selle, teise või kolmandaga. Ühtegi asja ei saa n-ö loosungi tasandil lahendada, kõik asjad vajavad ükshaaval läbiarutamist. Juhul kui see tegevus on, nagu teie ütlesite, massiline, siis on kindlasti vaja seda praktikat analüüsida ja teha seadusandja tasandil järeldused. Minul isiklikult praegu puuduvad andmed, mis näitaksid, kas neid seadusi tuleks muuta või mitte, aga tark seadusandja oskab seda alati ise teha.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Deniss Boroditš

Aitäh, istungi juhataja! Hea Riigikohtu esimees, ka mina tänan teid ja soovin teile edu teie tulevastes tegemistes! Te ütlesite oma ettekandes, et riik vähendas kohtusüsteemi finantseerimist võrreldes 2008. aastaga 21,8%. Kas te oskate hinnata, kuidas see finantseerimise vähenemine kohtusüsteemi mõjutas?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Ütleme niimoodi, et ega ei vähendatud ainult kohtusüsteemi finantseerimist. Masuaastate jooksul aeglustus kogu avaliku sektori areng. Kohtusüsteemis oli samamoodi. Vaieldamatult on oma riigi, sh oma riikliku sõltumatu kohtusüsteemi ülalpidamine nii väikesele rahvakillule, nagu on Eestis, väga raske. Seda reaalsust tuleb tajuda. Kui kohtunike palka vähendati, oli kohtunikkond üks esimesi, kes oli väga solidaarne kõigi teiste avalike teenistujatega. Aga seda probleemi ei lahenda niimoodi, et andke meile raha, siis me oleme paremad õigusemõistjad. Tuleb läbi vaadata sisemised ressursid. Ma tulen veel kord tagasi sellesama algatuse juurde, mida ellu viiakse. Kohtusüsteemi on palgatud täiesti normaalse palga eest hea ettevalmistusega seltskond, keda nimetatakse kohtujuristideks. See on hea algatus. Võimalik, et see lahendus, kuidas õigusemõistmise kvaliteeti ja kiirust muuta, seisnebki selles, et kõigepealt tuleb kindlaks määrata, kui palju on üldse tarvis kohtunikke ja kui palju abitööjõudu. Me räägime, et kas 20 kohtunikukohta on täitmata või 16 kohta on täitmata. Kohtunik peab olema otsustaja, ta ei pea olema istungi korraldaja, kordnik ega muud sellist. See kõrgepalgaline kohtunik peaks saama teha ainult seda tööd, mida mitte keegi teine kohtusüsteemis teha ei saa. Kõik teised tööd tuleb teistele jagada. Nii et oluline on ressursside ratsionaalne kasutamine. Teiselt poolt tekib loomulikult küsimus, kas me selles osas peame ennast nii väga teistega võrdlema. Minu asi oli lihtsalt need numbrid välja tuua. Sellest võiks ka järeldusi teha. Ma tean, et siin saalis viibiva endise justiitsministri ja praeguse justiitsministri hoiakud ja seisukohad on olnud väga selged: kohtusüsteem vajab rahalises mõttes järeleaitamist. Loodame, et siis kvaliteet paraneb ja õigusemõistmine muutub kiiremaks.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Lugupeetud Riigikohtu esimees Märt Rask, ma tänan teid ettekande ja küsimustele vastamise eest! Ma tänan teid meie kõikide nimel selle töö eest, mida te olete teinud Riigikohtu esimehena! Ma arvan, et meie koostöö oli sellepärast väga hea, et me saatsime teid Riigikohtu esimeheks siit saalist, te teate, kuidas Riigikogu töötab. Veel kord suur tänu! See koostöö on minu arvates olnud suurepärane! Aitäh! (Aplaus.)
Head kolleegid! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Rait Maruste Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Rait Maruste

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikohtu esimees! Demokraatliku õigusriikluse ülesehitamine Eestis on kestnud ühe inimpõlve. Tulemused on märgatavad ja tajutavad. Keskne osa selles on olnud kolmandal võimuharul – kohtul. Sellele on kaasa aidanud kohtusüsteemi õigusliku tegevusaluse pidev arendamine, oluline roll on olnud inimestel, kes selle arengu õigusliku aluse elluviimisel iga päev töötavad kohtus ja laiemalt võttes õigussüsteemis tervikuna. Suur tänu ja tunnustus neile tehtud töö eest!
Usalduse kasv kohtusüsteemi vastu paistab silma igapäevaselgi tasandil. Kui tekivad lahkarvamused või tülid, siis lubavad osapooled kohtusse minna, et seal õigus jalule seada. Tähendab, kohut usaldatakse, sealt loodetakse abi saada. Märgin, et nii ei olnud see 20 aastat tagasi. Kui püüdsin siis ametis olnud kohtunikele rääkida õiglusest ja õigusemõistmisest, ütles mulle üks tolleaegne ülemkohtunik, et mis õigusemõistmisest siin rääkida, meil on hoopis kohtupidamine. Täna me aga räägime õigusemõistmisest. See on oluline hoiakute ja mentaliteedi nihe ja muutus.
Tahan järgnevalt markeerida mõned probleemid, mis minu ja meie fraktsiooni arvates ehk olulisemad on. Lugupeetud Riigikohtu esimees mainis põhiseaduslikkuse järelevalve kohtulahendite elluviimist ning tõi esile, et mitmed otsused on jäänud ripakile või sootuks täitmata. Tõepoolest, see ei ole kooskõlas demokraatlikule õigusriigile kohase hea õiguskäitumisega. Kuigi siin ei ole midagi uut ja enneolematut, tuleb osaliselt pattu tunnistada. Osaliselt seetõttu, et paraku mitte kõik esiletoodud puudused ja tegematajätmised ei ole seadusandja kontrolli all. Oleme neid probleeme püüdnud meelde tuletada ja nende lahendamist tagant lükata, kuid valitsus, kõnesoleval juhul Justiitsministeerium, ei ole nende mahukate eelnõudega just väga kiiresti edasi liikunud. See ei ole kena. Kuid oli ka häid sõnumeid, et siiski on edasi liigutud. Eriti problemaatiline on olnud riigivastutuse seaduse uue versiooni viibimine, mis omakorda on takistanud mitmete põhiõiguste kaitse rikkumiste kompenseerimist.
Kui põhiseaduslikkuse järelevalves midagi Riigikohtule soovitada, siis seda, et rohkem rõhku võiks legaalsuse probleemide asemel panna probleemide sisule, sest põhiseadusega võib vastuolus olla ka toiming või tegevus, mitte ainult seadus. Tegelikult ei peitu kuri tihtilugu mitte õigusaktis, vaid selle õigusakti kohaldamises.
Kohtuhaldusest rääkides tuleb öelda, et suure arengu on läbi teinud kohtuhaldusnõukogu. See organ ja töövorm on jõudnud väga kaugele kohtuhalduse autonoomia muutmisel tänapäevasele mudelile ja põhiseadusele vastavaks. Loodetavasti see areng ja selle õiguslik regulatsioon jätkub. Püüame seda arengut toetada.
Kohtusüsteemi suurim katsumus on aga lähiaastatel eesseisev kohtunikupõlvkondade vahetus. Vahetub umbes kolmandik ametisolevatest inimestest. See vahetus tuleb seada lähiaja prioriteediks ja tagada, et kohad mitte lihtsalt ei saaks täidetud, vaid need saaksid täidetud parimate isikuomaduste ja ettevalmistusega inimestega. See on õigussüsteemi usaldusväärsuse küsimus, kord tehtud otsustel on kauakestvad ja laiaulatuslikud tagajärjed. On hea meel märkida, et ametisolev Riigikohtu esimees sellele tähelepanu juhtis.

Esimees Ene Ergma

Kolm minutit lisaaega.

Rait Maruste

Riigikohtu esimees tõi esile vajaduse võtta kohtusüsteemi lähema vaatluse ja kontrolli alla jälitusmeetmete rakendamise ulatus, vajadus ja õiguspärasus. See on tervitatav ja vajalik. Siin ei ole kaugeltki mitte kõik nii korras ja hästi põhjendatud, kui vahel näidata püütakse. Õigusriigis peab õigusorganite tegevus olema läbipaistev, tegevus põhjendatud ja kontrollitav. Tahan siiski lisada, et kriitilist ülevaatamist vajab terve kriminaalmenetlus ning selle kooskõla õigusemõistmise tänapäevaste printsiipide ja standarditega, et kogu menetlus rajaneks võistlevusel, poolte, sh süüdistuse ja kaitse võrdsusel ning menetlusosaliste õiguste ja vabaduste kõrvalekaldumatul austamisel ja kaitsmisel.
Lõpetuseks. Tänane esinemine Riigikogu ees oli Märt Raskile viimane, vähemalt Riigikohtu esimehena. Kasutan võimalust ja tänan teda selle tehtud töö ja nähtud vaeva eest! Tean, et kerge põli see ei ole olnud. Aitäh, Märt!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Rait Maruste! Palun kõnepulti kolleeg Marko Pomerantsi Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Marko Pomerants

Hea eesistuja! Lugupeetud Riigikohtu esimees ja lugupeetud kolleegid! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel ka mõned tähelepanekud. Kindlasti on need tähelepanekud saanud lisa tänu sellele, et olen üks kahest Riigikogu esindajast kohtute haldamise nõukojas. Koos minuga on seal Riigikogust veel Deniss Boroditš. Samuti on oluline, et õiguskomisjon puutub, ma arvan, kohtukorralduse ja õigusemõistmise küsimustega natuke rohkem kokku kui näiteks maaelukomisjon, seda tänu oma põhiampluaale. Aga nüüd järjest need märksõnad.
Kindlasti tuleb tunnustada, ma julgen öelda, kogu justiitssüsteemi, sh kohtusüsteemi, süsteemse lähenemise eest, mis puudutab probleemide olemust ja nendele probleemidele ka lahenduse ja rohu leidmist, olgu siin toodud mis tahes näited ennekõike kohtupidamise kiiruse, kvaliteedi ja teiste kaasnevate probleemide kohta. Siin on aastatepikkune töö kindlasti vilja kandmas. Ma eeldan, et see protsess liigub niimoodi sisuliselt ka edasi.
Kohtute haldamise küsimuses on tõepoolest olemas Märt Raski seisukoht ja Priit Pikamäe seisukoht. Aga võib-olla lihtsalt väike ääremärkus, mis puudutab Priit Pikamäe lähenemist, mida ta ka ise toonitanud on. Kui tegemist oleks lihtsalt kohtupidamisega iseenesest, siis loomulikult võiks õigeks pidada ja peaks õigeks pidama seda, et kõik kohtuhalduse ja kohtukorralduse küsimused võiksid olla lahendatavad puhtalt kohtusüsteemi enda sees. Teisest küljest teame, et ka poliitikutel on oma ootused kohtumenetlusele, vähemasti mis puudutab selle kiirust ja efektiivsust. See kajastub lausa koalitsioonileppes. Seetõttu ei saa kindlasti valeks pidada seda põhimõtet, et kes tellib muusika, mitte küll kogu kontserdi, aga vähemasti mõned muusikapalad, see osaleb ka pileti lunastamises.
Mis puudutab Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid, siis ülevaade ju näitab, hoolimata kriitikast, mida ühest või teisest vaatevinklist on püütud teha, tegelikult see asi üldsegi nii hull ei ole. See muidugi ei tähenda, et probleemi ei olegi. Ülevaates toodud esimese näite puhul on ju ka välja toodud aspekt, et hoolimata Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendist jäi karistus täpselt selliseks, nagu Eesti kohus selle algul määranud oli.
Rääkides Eesti kohtunike töökusest ja väikese rahaga tulemuse saavutamisest, siis ilmselt on siin kolm gruppi, kellel on selles küsimuses oma arvamus. Maksumaksja on selle üle kindlasti õnnelik, menetlusosaline on kas õnnelik või mitte, sõltuvalt aspektist, ja kohtunikud loomulikult ütlevad, et kiitus on tore asi, aga ei pruugi olla iga kord piisav.
Mis puudutab jälitustegevuse kontrolli või üldse jälitustegevust kui sellist, siis ma arvan, et siin on viimastel aastatel olnud näha süsteemsust või süsteemsemat lähenemist ka Riigikogus. See käib kas või arutelude kohta põhiseaduskomisjonis, aga ka näiteks julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonis, kus on sisuliselt vaadatud mitmeid kohtuasju, loomulikult neid, mille lahendid on juba jõustunud.
Palun kaks minutit lisaks!

Esimees Ene Ergma

Kaks minutit.

Marko Pomerants

Loomulikult on moodne vaadata Eesti kohtusüsteemi ka Eesti inimarengu aruande 2013. aasta raporti pilguga, kus me kipume ennast teistega võrdlema. See võrdlus on alati natuke abiks.
Lõpetuseks veel viimane märksõna, selle võib kokku võtta lühendiga EIA, mis tähendab erakordsete isikuomaduste aspekti. Me kindlasti eeldame, et riigiametis teatud kohtadel on eriliselt head ja spetsiaalsete isikuomadustega inimesed, aga tegelikult oleks ju normaalne see, et riigis tööd tegevad inimesed, nii era- kui ka avalikus sektoris, ongi kõik mõistlikud, toredad ja heade isikuomadustega. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Marko Pomerants! Palun kõnepulti kolleeg Andres Anvelti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Andres Anvelt

Proua eesistuja! Head kolleegid! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Ma arvan, et me saime täna härra Raskilt järjekordselt hea ja särava ülevaate. Olenemata sellest, kas tegemist on tema ametisoleku viimase, eelviimase või eeleelviimase aastaga, võin öelda, lähtudes sellest, niipalju kui mina olen neid ettekandeid jälginud, et alati on need olnud parajalt kriitilised, sisaldades kas varjatud või otsest kriitikat ka meie saali kohta. Ma räägin natuke nendest tähelepanekutest, mida ma täna Riigikohtu esimehe varjatud või mittevarjatud sõnumitest vähemalt enda jaoks ammutasin.
Väga selgelt kõlas täna siin see, et kogu kohtusüsteemi üks suuremaid probleeme, mis juba on olemas ja võib hakata lähiajal süvenema, on tööjõupuudus. Siin on sobilik meenutada ühte vana tarkust. Kui kaks härga veavad vankrit ühe kiirusega ja kui üks härg ära võtta, siis veab see teine härg vankrit mingi aja vanast harjumusest sellesama kiirusega, aga ühel hetkel kukub ta surnult maha. Me oleme siis selle ümberläinud vankri juures ja näeme, et hea asi on raisku läinud. Me oleme tõesti oma õigusriigi ja kohtusüsteemi ülesehitamise käigus 20 aastaga palju saavutanud. Nüüd ja täna on meie ees küsimus, kas see 20 aastaga saavutatud koht nendes graafikutes, kus me oleme ilusasti säravalt keskel, ei hakka mitte allapoole langema ja kas me ei hakka kukkuma nende riikide hulka, kellega me ennast võrrelda ei taha. Väga hea näide on see, et alles mõni aeg tagasi, selle aasta eelarve arutluse käigus me suhteliselt vastutustundetult kärpisime sotsiaalseid tagatisi. Tegelikult me tõime sellega kaasa ebakindluse, mis kindlasti mõjub halvasti inimeste süsteemis püsimisele. Samamoodi oleme käitunud paljude teiste riigiametnikega, näiteks politsei- ja kaitseväesüsteemis. Igasugune poliitiline jutt, näiteks pensionisüsteemi kohta, paneb kindlasti pitseri mõne inimese otsusele süsteemist lahkuda.
Väga tähelepanuväärne oli härra Raski jutt jälitustegevusest. Ka siin ei saa üle ega ümber tööjõupuudusest. Me tahame, et jälituslubade kontroll ei oleks tehniline, aga seda on võimalik saavutada kohtuniku sisemise sisulise arutlusega, kas jälitusluba on vajalik. Tegelikult, ega jälitustegevuse arendamiseks, demokratiseerimiseks ja pidevaks vastavusse viimiseks põhiseadusega ei saagi olla mingit teist ravimit kui see, et iga jälitusloa andmisel peab kohtunik mitte tehniliselt, aga sisuliselt jõudma arusaamale, et see otsus, mis ta teeb, on vajalik ja seda eesmärki ei ole võimalik teistmoodi saavutada. Kokku võttes jõuame ka siin ressursi- ja tööjõupuuduse ning töö õige korraldamise juurde.
Tööjõupuudusest ja ressurssidest rääkides võib kindlasti kõne alla võtta ka rahvakohtunike küsimuse. Mispärast see on üles kerkinud? Täpselt samuti ressursside pärast, sest kohalikud omavalitsused ei saa tihtipeale kokku valitavate rahvakohtunike nimekirju. Teine asi on see, kas rahvakohtunikuks saavad olla inimesed kõigist ühiskonnakihtidest, eri eluvaldkondadest. Ei saa. See on jäänudki teatud inimeste, tihtipeale lugupeetud eakate pärusmaaks. Ma arvan, et seesama rahvakohtuniku printsiip ...
Palun kolm minutit juurde!

Esimees Ene Ergma

Kolm minutit.

Andres Anvelt

... kindlasti eeldaks seda, et rahvakohtunike hulgas võiks olla ka näiteks noori. Ma uurisin Tallinna rahvakohtunikke. Nimekirjas on mõned nooremapoolsed inimesed, aga sisuliselt pole neil selleks tegevuseks aega ega võimalust. Ei ole ka hüvitamissüsteemi, et nad rahvakohtunik olla tahaksid. Siis tekibki see probleem, mida tegevkohtunikud esimese astme kohtus näevad: rohkem aega ja ressursse läheb sellele, et tagada selle protsessi toimumine, kus osalevad ka rahvakohtunikud, neile tuleb kõik asjad ära selgitada ning seetõttu jääb vähem aega selleks, et tegelda asja endaga.
Ressursipuuduse tõttu oleme siinsamas saalis poliitilisel tasemel tihtipeale rääkinud sellest, et äkki tuleks kohtusüsteem lihtsamaks teha. Ma arvan, et meie kohtusüsteem on juba küllaltki lihtne. Lihtsus järgmises astmes võib tähendada seda, et me hakkame kohtusüsteemis kaotama teatud demokraatlikke ja põhiseaduslikke printsiipe. Näiteks kaotame teatud asjade menetlemisel mõne kohtutaseme ära ja jõuame printsiibini, et meil on sisuliselt üheastmeline kohus. Nagu ka härra Rask ütles, Riigikohus otsustab, kas ta võtab mingi asja menetlusse või mitte.
On veel mitmeid asju, mis võivad meile kaugemas perspektiivis tegelikult teha karuteene ja langetada meid, kelle lemmiktegevus on võrdlemine ja kes me oleme graafiku-usku, nendes tabelites hoopis teisele tasemele ehk sinna, kust me kunagi liikuma hakkasime.
Kogu selle ressursiküsimuse taga näen ma täna meie kapsaaeda visatud kivi, et siiamaani on kõigi erakondade ühisnägemus olnud, et suhtumine enesekorraldusõigusesse ei peaks muutuma. Ma arvan, et ka parlamendi koosseis muutub. Tuleb jõuda arusaamale, et üks efektiivne süsteem on oma efektiivsuse piiri peal ja järgmine samm ei pea tähendama mitte demokraatia vähendamist, vaid otsustusvõime suurendamist. Iga iseseisev põhiseaduslik institutsioon väärib seda, et ta saaks ise enda sisse vaadata. Kohtusüsteem peaks saama otsustada, kuidas peaks kohus käituma korralduslikes küsimustes, kui suur on näiteks kohtuesimehe roll. Praegu on ta ju ka kohtunik, aga me kuulsime, kui palju funktsioone tal on.
Oma sõnavõttu lõpetades tahan kõigepealt tänada Riigikohtu esimeest nende üheksa aasta eest, kui ta on pidanud ära kannatama meid ja tihtipeale ka rahva kriitikat meie kohtusüsteemi kohta, mis kohati on õigustatud, kohati aga kindlasti ülepaisutatud, tihtipeale on tulnud sellist kriitikat ka meediast. Tahan rõhutada ja panna meie kõigi südamele, et efektiivsuse saavutamine kohtusüsteemis on küll oluline, kuid rahaline efektiivsus ei tohi hakata domineerima sisulise efektiivsuse ees, sest siis me teeme karuteene järgmisele põlvkonnale. Aitäh teile!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt! Kutsun kõnepulti kolleeg Mailis Repsi Keskerakonna fraktsiooni esindajana. Kaheksa minutit.

Mailis Reps

Lugupeetud Riigikohtu esimees! Lugupeetud kolleegid, kes te siin Riigikogus veel arutelu jälgite! Taasiseseisvunud Eestis on paarikümne aastaga kohtute töö vaieldamatult paranenud, kasvanud on ka kohtunike professionaalsus. Seda on siin täna mitu korda rõhutatud. Samuti on rõhutatud, et alanud on põlvkondade vahetus. 1990. aastatel ametisse nimetatud kohtunikud on juba siirdunud pensionile või teevad seda lähiaastatel. Ametisse astub üha enam uusi kohtunikke, kes on noored ja loodetavasti täis tahet tööd teha. Kahjuks peab tõdema, et uued tulijad ei suuda täita kõiki vabu ametikohti. Seda tõi korduvalt välja ka Riigikohtu praegune esimees.
Inimeste põhiõiguste temaatika on ka kriminaalmenetluse kaudu päevakorral olnud, muu hulgas Keskerakonna fraktsiooni algatatud eelnõu tõttu, mille ajend olid Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid, millega Eestile on ühte või teist inimõiguste rikkumist ette heidetud. Eelnõu sisaldab tõepoolest olulisi küsimusi, mida me rahvusvahelisest õigusest ja praktikast tulenevalt oleksime juba ammu pidanud muutma ja kindlasti peamegi muutma.
Lisaks inimõiguste tagamise probleemidele on Eestis ka teisi olulisi teemasid, näiteks inimressursid. Meil ei jätku piisavalt uurijaid ega menetlejaid. Sellest tulenevalt kuhjuvad lahendamist vajavad juhtumid ja kannatab inimeste õigustunne. Eeluurimine kestab aastaid. Praegu on ka Riigikogus menetlemisel väärteomenetluse seadustik, kus tahetakse anda ühele ja samale isikule õigus olla tõendiallikaks, tunnistajaks ja karistuse määrajaks, see aga võib oluliselt halvendada objektiivse õigusemõistmise kvaliteeti kohtuvälises menetluses.
Sama olukord valitseb ka kohtutes. Meil on kohtunike puudus ja järjest rohkem antakse madalamates kohtuastmetes vastutus kohtujuristidele, mida ka Riigikohtu esimees siin välja tõi. Me ei kahtle, et kohtujuristid on pädevad, kuid peame möönma, et tegemist on kohtusüsteemis töötavate madalama kvalifikatsiooniga ametnikega. See on üks tegur, mis võib tulevikus kohtulahendite kvaliteeti veelgi halvendada.
Samuti on probleem kohtunike äärmiselt suur töökoormus. Tihti on see üsna absurdilähedane, nagu tuli täna välja ka ettekandest. Kestab trend saata otsused kõrgemast kohtuinstantsist tagasi esimese või teie astme kohtusse, mis näitab, et osaliselt ka töökoormuse tõttu tehakse kohtuotsustes ikkagi liiga palju vigu. Seega tuleb teatud spetsiifiliste ja raskemate juhtumite puhul meil kaaluda menetluse algatamist teises astmes, kus on enam spetsialiseerunud ning kindlasti ka kogenenumad ja kompetentsemad kohtunikud. Kohtulahendite kvaliteedi hindamisel ei saa aga lähtuda ainult tagasisaadetud kohtuotsuste arvust. Neid kohtulahendeid, mille tase on halb, võib olla veelgi, aga neid ei kaevata edasi, sest edasikaebamine võib ära jääda rahapuuduse või muude tingimuste tõttu.
Keskerakonna Riigikogu fraktsioon leiab, et kohtunike eripensionide kaotamine oli kindlasti vale samm. Eripension on üks tagatis, mis kindlustab sellel ametikohal töötava isiku objektiivsuse ja neutraalsuse ning vähendab tema survestamise riski. Survestamiseks võib pidada ka näiteks seda, kui soodne otsus tehakse hilisema hea töökoha või mõne muu hüve saamise ootuses. Eripension on välja toodud, küll veidi teises sõnastuses, nimelt sotsiaalsete hüvede paketina, ka mitmesugustes rahvusvaheliste korruptsioonivastaste organisatsioonide raportites ja ettepanekutes, olgu selleks siis Transparency International, GRECO või Moneyval. Kõik nad rõhutavad, et kohtuniku kuupalk, isegi kui tegemist on kõrge või keskmisest palju kõrgema kuupalgaga, ei pruugi olla piisav, võrreldes igasuguste pakutavate korruptiivsete hüvedega. Ekspertide hinnangul võib üldine sotsiaalne pakett, sh hilisem pensionipakett, olla tihti üks kõige tõhusamaid viise korruptsiooni ohjeldamiseks.
Kuna kohtunikke napib ja pidevalt räägitakse sellest, et Eesti on ülekriminaliseeritud, tekib küsimus legaliteedi printsiibist ehk kriminaalmenetluse alustamisest. Kehtiv absoluutse legaliteedi printsiip ei ole kindlasti kaugemas perspektiivis asjakohane. Teatud juhtudel peab see jääma, mõne otsuse puhul kindlasti, kuid reegel peaks siiski olema oportuniteedi printsiip. Seda seisukohta on toetanud mitmed kolleegid Riigikogust ja seda on toetatud ka väljaspool parlamenti. Kõigepealt peame lähtuma põhimõttest, et kui kannatanu ise ei soovi kriminaalmenetlust, siis ei peaks ka riik oma ressursse selleks kulutama ega vaeva nägema.
Mõne Euroopa riigi kohtusüsteemis on välja kujunenud spetsiaalsed eeluurimiskohtunikud, kelle töö hõlmab ka läbiotsimistaotluste, vahistamiste ja muude toimingute hindamist ja selle kohta otsuste tegemist. Eestis teeb seda tööd tavakohtunik tavaprotsesside kõrvalt. Kui Eestis sama süsteem sisse viia, siis saaks paremini rakendada võistlevat kohtumenetluse printsiipi, mis hõlmab ka eeluurimist. See annaks kahtlustatavale võimaluse enne süüdistuse esitamist tõendeid ümber lükata või, vastupidi, uurija saaks kinnitust süüteo koosseisule. Seega on oluline ja võimalik raskemate asjade puhul madalamad kohtuastmed kõrvale jätta. Sellega saaksime vähendada inimeste põhiõiguste riiveid. Kohtuastmete ümberkorraldamise vajalikkuse küsimuse on tõstatanud ka mitmed Riigikohtu esindajad. Samas aitab see instants lühendada eeluurimise tähtaegu. Kriminaalmenetluse töörühmas tõdes ka Norman Aas, et eeluurimise tähtajad on probleemiks, kuid uurimisasutused töötavad juba praegu töövõime piiril. Eeluurimise parem koordineerimine vähendaks politseiosakondade töökoormust ning võimaldaks nii vähendada kohtuinstantside tööd, et ei kannataks sisuline õigusemõistmine, see aga omakorda parandaks inimeste põhiõiguste kaitset, sest süüdistatav saab eeluurimiskohtuniku juuresolekul oma süütust tõestada, ilma et talle süüdistust esitataks ja pika kohtumenetluse käigus tema head nime määritaks.
Lõpetuseks tahan öelda, et kohtunike roll ühiskonnas on oluline ja balansseeriv. Hoolimata nappidest ressurssidest on seda tööd väga hästi tehtud. Tahan ka meie fraktsiooni nimel tänada Riigikohtu esimeest pikaajalise ja väga kompetentse töö eest! Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Kuna kõikide fraktsioonide esindajad on saanud esineda, siis lõpetan läbirääkimised ja ka selle punkti arutelu.


2. 11:48 Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 22 muutmise seaduse eelnõu (334 SE) teine lugemine

Esimees Ene Ergma

Järgmine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 22 muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks palun kõnepulti kultuurikomisjoni liikme Kaia Iva!

Kaia Iva

Austatud juhataja! Head kolleegid! Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 22 muutmise seaduse eelnõu 334 algatas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon möödunud aasta 3. detsembril. Esimesel lugemisel Riigikogu täiskogus oli eelnõu 26. märtsil, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 10. aprill. Selleks ajaks Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Lisaks sellele, et kultuurikomisjoni käsutuses oli Vabariigi Valitsuse ning sotsiaalkomisjoni arvamus, küsis kultuurikomisjon ka Sotsiaalministeeriumi arvamust eelnõu kohta.
Komisjon arutas eelnõu 23. mai istungil. Sellel istungil ilmnes – see lähtus ka komisjonile saadetud vastustest –, et kõik asjaosalised selle eelnõu menetlemist toetavad ning toetavad ka eelnõus esitatud ettepanekuid ja eelnõu eesmärki, õppelaenu võtnud puudega laste vanemate olukorra kergendamist. Toodi aga välja mitmeid asjaolusid. Nimelt oli eelnõus õppelaenu kustutamine ja laenusaaja kohustuste täitmise nõudest vanema suhtes loobumine seotud vanema mittetöötamisega ning sellega, et see vanem peaks saama lapse hooldamise eest toetust. Siin võib aga ilmneda ebavõrdne kohtlemine, kuna toetuse maksmine sõltub kohaliku omavalitsuse otsusest. Seega ei kohelda kõiki vanemaid ühetaoliselt. Samuti kitsendab mittetöötamise nõue vanemate võimalusi töötada lapse hooldamise kõrvalt kas või osaajaga. Komisjonis tekkis mõte neid kitsendusi mitte rakendada.
Kuna selle eelnõu seadusena jõustumise korral läheks nende inimeste ring, kelle puhul laenusaaja kohustuste täitmise nõudest loobutakse, suuremaks, vaadati soodustuse saajaid ka puude raskusastme seisukohalt. Komisjon asus seisukohale, et praegu tuleks piirduda vaid sügava puudega last hooldavate vanematega.
Lisaks peatuti sellel, et Sotsiaalministeeriumil on kavas põhjalikumalt analüüsida sellele sihtgrupile mõeldud toetusi ja teenuseid. Sotsiaalministeerium tegeleb sellega praegu, kavas on järgmise finantsperspektiivi rahaliste toetuste abil need meetmed kompleksselt välja töötada.
Komisjon tegi neid asjaolusid arvestades eelnõu kohta parandusettepaneku. Komisjon otsustas 23. mail seda kultuurikomisjoni otsust täies mahus arvestada. Tehti ettepanek võtta selle eelnõu lugemine täiskogu päevakorda, arvestades ka seda ettepanekut, 6. juunil ja teha täiskogule ettepanek teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Kaia Iva! Küsimus kolleeg Mailis Repsilt.

Mailis Reps

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea komisjoni ettekandja! Komisjonis jäi kõlama, ütleme, vahetusliikmena komisjonis osalenud sotsiaalkomisjoni esindaja ja ka meie erakonda kuuluvate komisjoni liikmete arvamus, et me ei tahaks piirduda ainult sügava puudega laste vanemate toetamisega. Te oskate koalitsioonisaadikuna kindlasti öelda, kui suure tõenäosusega me tuleme selle küsimuse juurde tagasi, et vaadata ka teistsuguse puudeastmega laste vanemate olukorda.

Kaia Iva

Ma arvan, et see tõenäosus on üsna suur. Nagu ma viitasin, Sotsiaalministeeriumis on need teemad arutelul. Neid vaadatakse koosmõjus muude meetmetega, ei räägita ainult õppelaenust. Nii et kindlasti tullakse selle teema juurde tagasi. Selles, ma usun, oleme aga ühel meelel, et esimene samm oleks vaja kohe astuda, et leevendada just nimelt kõige raskemat olukorda, kus lapsel on sügav puue.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Eiki Nestor

Aitäh! Tänan austatud kultuurikomisjoni meie eelnõusse positiivse suhtumise eest! Aga eelnõu tekst on vahepeal natuke muutunud. Asja sisu on selles, et õppelaenuvõtja ei saa tööl käia, kuna ta peab puudega lapsega kodus olema. Selle sõnastuse tõttu, nagu eelnõu kultuurikomisjonist tuli, oleks vaja raske puudega lapse vanemale öelda, miks temal seda võimalust ei teki. Mida rahvasaadik ja kultuurikomisjoni liige neile lastevanematele ütleks?

Kaia Iva

Ma peaksin ilmselt kordama sedasama eelmist vastust, mille ma kolleeg Mailis Repsi küsimusele vastates andsin. Selle teemaga tegeleb Sotsiaalministeerium edasi, et leida lahendused, mis hõlmaksid õppelaenuteemat ja muid teemasid ka teiste puudeastmetega laste puhul. Ma arvan, et positiivne on see, kui me teeme esimese sammu ära. Selge on, et sügava puudega laste puhul on hooldusvajadus kõige suurem ja ilmsem.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Kaia Iva! Kas kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada? Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Helmen Kütt

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eelmise aasta 3. detsembril, rahvusvahelisel puuetega inimeste päeval, andsin Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üle õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 22 muutmise seaduse eelnõu. Meeldetuletuseks kolleegidele ütlen, et me soovisime eelnõuga laiendada seaduses olevat 80–100%-liselt püsivalt töövõime kaotanud isikutele kehtivat õppelaenu kustutamist isikutele, kes puudega lapse hooldamise tõttu ei saa töötada ning kellele valla- või linnavalitsus maksab toetust puudega lapse hooldamise eest. Eelnõu esimene lugemine Riigikogu suures saalis oli 26. märtsil s.a. Tahan tunnustada juhtivkomisjoni, kultuurikomisjoni esimeest Urmas Klaasi ning komisjoni liikmeid, kes eelnõu väga põhjalikult menetlesid, suunasid algatajate palvel selle eelnõu seisukoha võtmiseks ka sotsiaalkomisjoni ja küsisid lisaandmeid Sotsiaalministeeriumist.
Margus Tsahkna juhtimisel leidis eelnõu sotsiaalkomisjonis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud variandis toetuse. Hoolimata sellest, et Vabariigi Valitsus oma eelmise aasta 27. detsembri istungil otsustas eelnõu 334 mitte toetada, otsustati kultuurikomisjonis esimene lugemine lõpetada ja eelnõuga edasi tegelda.
Täna, 6. juunil on eelnõu teisel lugemisel. Hoolimata sellest, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud eelnõu kohaselt oleks saanud kustutada nii sügava kui ka raske puudega laste vanemate õppelaenu, on täna meie ees eelnõu, mis kustutab vaid sügava puudega lapse vanema õppelaenu. Kahju, et rahapuuduse või selle tõttu, et see polnud koalitsioonilepingusse kirjutatud lubadus, tekib erinevus raske ja sügava puudega laste vanemate vahel. Hoolimata sellest, et näiteks riik rahastab omavalitsusi, et need saaksid pakkuda lapsehoiuteenust sügava ja raske puudega lastele – mis on väga õige! –, tekib nüüd seadus, kus raske puudega, kuid suurt hoolduskoormust vajava lapse vanem jääb õppelaenu kustutamise võimalusest ilma. Samas puudub tal võimalus tööle minna, sest puuduvad teised toetavad teenused. Nagu komisjonis kuulsime, planeerib Sotsiaalministeerium 2013. aastal põhjalikult üle vaadata puudega lastele mõeldud teenused, kuid praegu sõltub elukohast ja omavalitsuse rahalistest võimalustest, kas need teenused on kättesaadavad. Tihti need üldse puuduvad.
Veidi arvudest. 1. jaanuari 2013. aasta seisuga oli sügava puudega lapsi 767, neist kasvas tavaleibkonnas 648. Raske puudega lapsi oli 5321. Kokku oli 9983 puudega last. 2012. aasta detsembri seisuga maksti hooldajatoetust raske või sügava puudega lapse hooldamise eest üle Eesti kokku 869 vanemale, üldjuhul emale. Meie eelnõu kohaselt oleksid just need 869 hooldajatoetust saavat vanemat olnud õigustatud taotlema õppelaenu kustutamist.
Mitmed kolleegid, Riigikogu liikmed on öelnud, et ma saan nüüd oma seaduse, kuid tegelikult tahan ma tänada Kairi Partsi, kes väga avameelselt ajakirjas Puutepunktid kirjutas oma pere loost ja sellest, kuidas 25 eurost tuleb maksta õppelaenu. Sellest on vähe, et me 21. märtsil 2012 üksmeelselt ratifitseerisime puuetega inimeste õiguste konventsiooni. On vaja samme ja tegusid, mis neid õigusi tegelikult kaitsevad. Headele kolleegidele soovitan lugeda ajakirja Puutepunktid, sest saame ju kõik seda iga kuu. Polegi vaja ise mõelda, mida teha, et erivajadustega inimesi ja nende pereliikmeid aidata. On vaja ainult neid kuulata, et siis muuta või luua seadusi, mis neid tegelikult abistavad, mis panevad neid tundma, et nende riik hoolib neist ka siis, kui nad ei ole maksumaksjad, vaid abivajajad. Tsiteerin veel kord Kairi Partsi: "Nii olengi lõpetanud kolm kooli ning istun kodus ja hooldan oma haiget last. Elan süvenevas vaesuses, kuigi võiksin olla ühiskonnale kasulik. Elan oma hätta sattunud perega vales kohas, maal. Riigile ei ole meid vaja. Tal pole vaja meiesuguste oskusi ja panust, on vaja tagasi saada vaid see laen."
Lõpetuseks. Ma tahaksin elada riigis, kus noored inimesed õpivad, armastavad, abielluvad, sünnitavad lapsi, kus õppelaenu võttes ei pea nad mõtlema sellele, et neil võib sündida raske või sügava puudega laps, sest nad teavad, et riik ei jäta neid hätta. Meie kohus on seadusi luues või neid muutes inimeste õigusi arvestada ja lootusi õigustada. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Seaduseelnõu kohta on üks muudatusettepanek, mille on esitanud kultuurikomisjon ja mida on täielikult arvestatud. Kolleeg Eiki Nestor.

Eiki Nestor

Tänan, juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Esimees Ene Ergma

Hästi! Selleks peame inimesed saali kutsuma. Teen seda suurima heameelega, kolleeg!
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele esimese muudatusettepaneku, mille on esitanud kultuurikomisjon ja mida juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastu oli 14, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.
Seetõttu võin öelda, et seaduseelnõu 334 teine lugemine on lõpetatud.


3. 12:03 Otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu väljaõppemissioonil ja ÜRO rahutagamismissioonil Malis" eelnõu (437 OE) esimene lugemine

Esimees Ene Ergma

Meie päevakorra viimane punkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu väljaõppemissioonil ja ÜRO rahutagamismissioonil Malis" eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti kaitseminister Urmas Reinsalu!

Kaitseminister Urmas Reinsalu

Austatud Riigikogu esinaine! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on esitanud otsuse eelnõu, et kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Malis Euroopa Liidu väljaõppemissioonil ja ÜRO rahutagamismissioonil MINUSMA parlamendi mandaadi saaks. Teatavasti moodustas Euroopa Liidu Nõukogu oma 17. jaanuari 2013. aasta otsusega Euroopa Liidu väljaõppemissiooni Malis, tuginedes Mali Vabariigi presidendi abipalvele ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile. Sellel väljaõppemissioonil osaleb praegu kaks Eesti kaitseväelast. Meile on see missioon oluline, sest Eesti riigi prioriteet on osaleda Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika elluviimisel. Väga tähtis on ka asjaolu, et Mali missioonist on kujunemas Euroopa Liidu tähtsaim sõjaline missioon, kuhu juba panustab 22 liikmesriiki.
Ma rõhutan, et Euroopa Liidu väljaõppemissiooni eesmärk on pakkuda Mali relvajõududele sõjalist ja väljaõppealast nõustamist, eesmärgiga aidata neil taastada Mali territoriaalne terviklikkus. Lahingutegevuses meie kaitseväelased seal ei osale.
Selle missiooni suurus on kokku ligikaudu 550 sõjaväelast. Me taotleme parlamendilt mandaati kuni kaheksa kaitseväelase lähetamiseks sellele missioonile. See missioon koosneb kahest osast: kaks staabiohvitseri jääksid tegutsema n-ö staabi töös ning kuueliikmeline instruktorite grupp hakkaks Mali sõduritele sõjalist väljaõpet pakkuma. Need instruktorid oleksid treeningmissiooni Põhjala-Balti väljaõppemeeskonnas koos Soome, Rootsi ja Leedu kaitseväelastega.
Lisaks sellele taotleme parlamendi mandaati ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni uue rahuvalvemissiooniga kaasumiseks. See missioon moodustati ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga selle aasta aprilli lõpul. Suuremas osas on tegemist traditsioonilise rahuvalveoperatsiooniga. ÜRO juhtimise alla tuuakse üle Malis juba tegutsev Aafrika missioon AFISMA. Teise osa MINUSMA-st moodustab terrorismivastane tegevus, mille raames on sõlmitud kahepoolsed kokkulepped Prantsusmaaga, kes jätkab operatsiooniga Serval.
Selle ÜRO rahuvalvemissiooni raames taotleme kuni kahe kaitseväelase lülitamist MINUSMA koosseisu. Kaitsevägi panustab staabiohvitseridega, kes on seal väga nõutud, haldamaks MINUSMA koosseisu ületoodavaid Aafrika sõjaväelaste ja politseinikke üksusi, et saavutada seatud eesmärgid. Meile olulised liitlased Soome, Norra ja Prantsusmaa on samuti näidanud üles panustamissoovi. See võimaldab meil ka selle operatsiooni käigus teha lähedaste liitlastega koostööd.
Mõlemas missioonis osalemise kulud on jooksva eelarveaasta kuludes ette nähtud üldreal, kus on toodud ära välismissioonide kulud.
Kaitsevägi on valmis vastavalt rotatsioonitsüklile lähetama Euroopa Liidu väljaõppemissioonile alates augustist kuueliikmelise instruktorite rühma. Kaks staabiohvitseri seal parlamendi antud üldmandaadi alusel juba on. Alates juulikuust läheks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel moodustatud ÜRO rahuvalvemissioonile kaks kaitseväelast. Aitäh!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, lugupeetud kaitseminister! Palun, kolleeg Margus Hanson!

Margus Hanson

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Me teame, et tegemist on prantsuskeelse keskkonnaga. Kas meie instruktorid peavad oskama prantsuse keelt? Kas nende inimeste leidmine on probleem või on juba kandidaadid olemas?

Kaitseminister Urmas Reinsalu

Aitäh! Kaitsevägi on suuteline selle isikkoosseisu tagama. Instruktorite puhul ei ole prantsuse keele oskamise nõue vältimatu tingimus. Aga staabiohvitseride puhul me seda aspekti arvestame. Instruktorid saavad Aafrika sõjaväelasi õpetades tõlgid, et õpe oleks laitmatu.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Helmen Kütt

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! 150 000 eurot on selle eelnõu maksumus. Kas see puudutab ainult neid kuut inimest, kes alles lähetatakse, või on seal hulgas ka juba kahe praegu Malis viibiva inimese lähetuskulud?

Kaitseminister Urmas Reinsalu

Aitäh! Seletuskirja järgi on Mali missiooni kogukulud 125 000 eurot, mis hõlmab personalikulusid, majanduskulusid ja hankeid. Seletuskirja lähteloogika on selline, et see peaks hõlmama kõiki missiooni kulusid kõigile kaitseväelastele, kes sinna lähetatakse. Aga korrektsuse huvides, hea küsija, ma ütlen, et see on minu tõlgendus. Ma kindlasti täpsustan, kas seletuskiri on sellise loogikaga koostatud. Aga eeldus on see, et kui on tegemist ühe missiooniga, siis on kirjeldatud selle missiooni kogukulusid.

Esimees Ene Ergma

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra kaitseminister! Palun kõnepulti riigikaitsekomisjoni aseesimehe Aivar Riisalu!

Aivar Riisalu

Proua esimees! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas seda otsuse eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist s.a 22. mai istungil. Eelnõu algataja esindajatena osalesid istungil kaitseminister Urmas Reinsalu ja Kaitseministeeriumi kaitsevalmiduse ja operatsioonide osakonna juhataja Riho Rõngelep. Juba varem, eelnõu kooskõlastamise ajal Vabariigi Valitsuses, andsid Kaitseministeeriumile oma ettepanekud üle riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma ja nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engel, mistõttu suhteliselt suure tõenäosusega komisjonis eelnõu kohta muudatusettepanekuid enam ei esitata.
Arutluse all oleva eelnõuga on seotud ka riigikaitsekomisjoni s.a 4. juuni istung, kus komisjon sai kaitseväe peastaabi ülema kohusetäitjalt mereväekapten Igor Schvedelt ja teistelt kaitseväe ohvitseridelt ülevaate kaitseväe osalusega rahvusvahelistes missioonipiirkondades toimuvast, sh ülevaate kaitseväe valmisolekust võtta osa eelnimetatud missioonidest.
Euroopa Liidu liikmesriigina on Eestile oluline panustada Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika elluviimisesse, milleks on ka kuni kaheksa kaitseväelasega osalemine Euroopa Liidu väljaõppemissioonil Malis, mida eelnõu punkt 1 ette näeb. Kui Riigikogu selleks mandaadi annab, siis on see praegu ainus Euroopa Liidu sõjaline missioon, milles Eesti osaleb. Teatavasti lõpetas Eesti kaitseväe laevakaitsemeeskond osalemise Euroopa Liidu piraatlusevastases operatsioonis Atalanta s.a 24. mail.
Tulen tagasi Mali missiooni juurde. Eesti kaitseväelased ei osale sõjalistes operatsioonides, nagu minister ütles, vaid tegelevad Mali relvajõudude väljaõppe ja nõustamisega. Taustaks võib öelda veel niipalju, et Malis võib tulla kasuks ka meie kaitseväelaste keskmisest parem vene keele oskus, sest kohalikul armeel on ajaloolistel põhjustel Nõukogude päritolu tehnikat, mistõttu on mõistlik aidata neil mõned venekeelsed formularid liitlaste tarvis inglise keelde panna.
Eelnõu punkti 2 kohaselt osaleb Eesti kaitsevägi kuni kahe staabiohvitserist kaitseväelasega ÜRO rahutagamismissioonil Malis ehk Mali operatsioon on muutumas ka ÜRO missiooniks. Eesti osaleb praegu ÜRO vanimal, UNTSO rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias, seda aastast 1997. ÜRO liikmesriigina aitab Eesti kaasa rahu saavutamisele kriisipiirkondades.
Eeltoodust lähtuvalt otsustas riigikaitsekomisjon oma s.a 22. mai istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada otsuse eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 2013. aasta 6. juuni istungi päevakorda. Ettekandjaks määrati siinkõneleja. Veel otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega teha Riigikogule ettepanek otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetada ning tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1 paluda Riigikogu esimehel määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 12. juuni kell 17.15. Tänan!

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, kolleeg Aivar Riisalu! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Tundub, et nad ei soovi. Määran eelnõu 437 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 12. juuni kell 17.15. Eelnõu 437 esimene lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid! Me oleme päevakorrapunktide käsitlemise lõpetanud. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.15.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee