Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja teised valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 55 Riigikogu liiget, puudub 46.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kultuuriminister Rein Lang ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler.

Alustame infotunni küsimuste esitamist. Esimene küsimus on kolleeg Kadri Simsonilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Lugupeetud peaminister! Ma usun, et teie oma kogemustega suudate ka minutiga ennast ümber lülitada Reformierakonna sisetülidelt Eesti rahva elektrimuredele. Minu küsimus toetub eelmise aasta 5. oktoobril Eesti Panga tehtud avaldusele, kus muu hulgas öeldi, et elektri hinna tõusul on majanduskasvu pärssiv mõju, kuna eelkõige vähendab see majapidamiste reaalset sissetulekut ning seeläbi ka tarbimise ja sisenõudluse kasvu. Majanduse kehvema väljavaate tõttu vähenevad edaspidi nii investeeringud kui nõudlus tööjõu järele. Siis, kui Eesti Pank selle avalduse tegi, menetleti parajasti riigieelarvet. Rahandusministeerium prognoosis tänavuseks majanduskasvuks 3%. Nüüd me teame, et Statistikaameti andmetel oli esimese kvartali majanduskasv kõigest 1%. Kas te praeguste teadmiste juures olete valmis tunnistama, et Eesti Pangal oli õigus ja elektri hinna nii suur tõus on mõjunud majanduskasvule pärssivalt?

Ei ole kunagi ei mina ega Vabariigi Valitsus pidanud elektri hinna tõusu kuidagi soovitavaks ja ei ole Vabariigi Valitsus seda hinnatõusu ka kuidagimoodi esile kutsunud või kutsuda püüdnud. Eesti Pangal on täiesti õigus. Jah, nii see on, et elektri hinna tõus mõjutab inimeste tarbimisvõimet. Kui raha kulub elektri eest maksmiseks, siis seda muude teenuste ja toodete ostmiseks ei jätku. Kui muid tooteid ega teenuseid ei tarvitata, siis ei ole neid mõtet ka toota ja pakkuda ning kõik see mõjutab majandustegevust. Suurem osa Eestis ostetavast elektrienergiast toodetakse küll kohapeal ja seetõttu ei ole selle kallinemise mõju summa summarum majanduskasvule nii üksühene kui näiteks kütuse hindade tõusu puhul. Eestis praegu autokütust ei toodeta ja kui see kallineb, siis see toidab tootjaid väljaspool Eestit.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud peaminister! Eesti kodutarbijatele saabub elektriarve, mis ei koosne ainult elektri hinnast, vaid sinna lisandub mitu riigimaksu: taastuvenergia tasu, elektriaktsiis, kõige lõpuks ka käibemaks. Ja sellelt osakaalult, mille elektriarves moodustavad maksud, on Eesti Euroopa Liidus viiendal kohal. Meil on kodutarbija makstav maksude osakaal elektriarves peaaegu 30%. Suurem on see Taanis, Saksamaal ja Rootsis, kes on meist silmapaistvalt rikkamad riigid, ja Portugalis. Ülejäänud Euroopa riikides on elektri hinnale lisatavate maksude osakaal 20% ringis ja on ka riike, kes lisavad alla 10%, näiteks Läti, Malta ja Suurbritannia. Kas Eesti peaks kaaluma, et riik võiks alandada elektri hinnale lisatavaid makse?

Te olete seda minu käest korduvalt küsinud ja ma olen sellele küsimusele ka korduvalt vastanud. Elektriaktsiis on põhjendatud ja õigustatud. Sellest aktsiisist laekub riigieelarvesse aastas üle 30 miljoni euro ja seda 30 miljonit eurot saab riik kasutada selleks, et maksta pensionäridele pensioni, õpetajatele ja politseinikele palka jne. Valitsus ei võta seda raha endale, ei peida seda kuhugi ära, ta kasutab seda raha ühiskonna huvides. Kui loobuda elektriaktsiisist, siis see tähendab, et kasusaajad on kõik elektritarbijad. Kes tarvitavad rohkem, need võidavad sellest rohkem, aga need, kes ühiskonna abi vajavad, jäävad abist ilma. Kogu riigi maksusüsteem on üles ehitatud sellele, et see reguleeriks teatud protsesse, sunniks ressursse efektiivsemalt kasutama, ja teiseks sellele, et saada raha sotsiaalabi vajavate inimeste aitamiseks ja ka lihtsalt avalike teenuste pakkumiseks. Kui seda raha mitte koguda, siis mingid teenused jäävad ühiskonnale osutamata ja abivajajad jäävad abita.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud peaminister! Elektri kallinemine tõstab ka kaupade ja teenuste hinda. Kõrgemale elektri hinnale lisandub suurem käibemaks ja nii saabki riik praegu öelda, et käibemaksu laekub üle ootuste hästi. Tegelikult on see peidetud hinnatõus, millest riik saab kasu, ja seda raha ei anta kohe hädasolevatele inimestele tagasi. Vastupidiselt teile on majandusminister öelnud, et ta näeb elektri hinnale lisatavate maksude alandamise võimalust. Rohkem kui pool aastat tagasi andis ta Riigikogu ees lubaduse, et tema eestvedamisel alandab valitsus taastuvenergia tasu määra. Mitte midagi pole sündinud ja väga hästi saab aru, et Reformierakond seda pidurdab. Miks te pidurdate majandusministri initsiatiivi?

Ei vasta tõele, et me ei ole taastuvenergia tasu vähendanud. Tänavu on taastuvenergia tasu pisut rohkem kui 10% väiksem, kui see oli möödunud aastal.

Palun nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust! Alustame Rainer Vakrast. Palun!

Lugupeetud peaminister! Ma jätkan sealt, kus eelmine küsija pooleli jäi. Me kõik teame, et taastuvenergia tasu osakaal on elektri tarbijahinnas ligi 10%. Demokraatide ühendus ja sotsiaaldemokraadid on korduvalt rääkinud, et riik ei peaks panema seda mitte tarbija kaela, vaid see tuleks kompenseerida CO₂ kvootide müügist saadava tuluga. Tõepoolest, majandusminister Juhan Parts on käinud välja teise alternatiivi ehk võimaluse vähendada ettevõtete taastuvenergia toetusi. Minu andmetel ei ole tegelikult kumbagi versiooni kasutatud. Kas te olete ikka täiesti kindel, et elektri hinda ei saaks alandada, kasutades taastuvenergia toetusteks CO₂ kvootide müügist saadavat raha? Kas tõesti Reformierakond ei näe probleemi, millele isegi majandusminister on siin saalis korduvalt viidanud ja öelnud, et pall on parlamendi käes? Kas te saaksite selle teema mõne sõnaga uuesti lahti seletada?

Süsinikdioksiidi emissiooni kvootidega kauplemise eesmärk on vähendada süsinikdioksiidi ja teiste heitgaaside atmosfääri paiskamist. Selle süsteemi eesmärk on laiemalt võttes energiaressursside efektiivsem kasutamine. Süsinikdioksiidi emissiooni kvootide müügist laekuvat raha tuleb kasutada rohestavatel eesmärkidel, st nii, et lõppkokkuvõttes keskkonna saastamine, süsinikdioksiidi atmosfääri paiskamine väheneks. Meie oleme eelarves ühes austatud Riigikoguga ette näinud selle, et süsinikdioksiidi emissiooni kvootide müügist laekuvat raha kasutatakse korterelamute ja väiksemas ulatuses ka pereelamute soojustamiseks. Nii kulub energiat nendes majades märksa vähem. See on eesmärgipärane kvootide müügist laekuva raha kasutamine.

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Hea peaminister! Ma küsin elektri hinna, tootmise ja varustuskindluse kohta. Üks tahk, nagu siin märgitud sai, on maksupoliitilised otsused. Elektri hind ikkagi moodustab kogu arvest kolmandiku. Ma tean, et järgmisest aastast läheb käiku Estlink 2. See annab meile lisavõimalusi pääseda Põhjamaade turule, mis omakorda hakkab survestama kohalikku tootmist. Me kõik teame, et põlevkivist elektri tootmine ei ole efektiivne ja börsil see elekter kuigi konkurentsivõimeline ei ole, eriti kui arvestada, et umbes 750 megavatti tuleb läbi Estlink 1 ja Estink 2. Nii tundub kummaline viimase aja otsus ehitada ikkagi täiendavaid plokke. Mis on teie valitsuse strateegia, kuidas saaks elektri tootmist Eestis kõige efektiivsemalt arendada?

Aitäh! Ma kummutaksin teie väite, et põlevkivielekter pole börsil konkurentsivõimeline. Põlevkivielekter on börsil konkurentsivõimeline, seda müüakse Nord Pool Spoti raames ka väljapoole Eestit. See on vägagi konkurentsivõimeline. Need süüdistused, mis kunagi majandus- ja kommunikatsiooniministri aadressil Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsioonist esitati ja mille kohaselt uued põlevkiviplokid ei olevat kasumlikud, on teatavasti saanud selged vastused. Need plokid on kasumlikud. On olnud kõhklusi, et kasumlikkus ei ole soovitud tasemel, kuid kunagi ei ole keegi väitnud, et põlevkiviplokid ja neis toodetav elektrienergia ei ole võimelised kasumit tootma. Kogu see ettevõtmine on äriliselt kindlustatud tänu sellele, et uute plokkide ehitamise osaliseks finantseerimiseks on Euroopa Komisjon lubanud kasutada ka tasuta saadavaid süsinikdioksiidi emissiooni kvoote ehk täpsemalt öeldes nende kvootide müügist laekuvat raha. See tagab ka Auvere jaama kasumlikkuse.

Palun nüüd viimane registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea peaminister! Eile andsid majanduskomisjonis aru Eleringi juhatuse liikmed. Teemaks oli elektrienergiaga varustatuse kindlus Eestis praegu ja millised on perspektiivplaanid. Komisjoni liikmed esitasid küsimusi ja üks tõsine küsimus oli, miks mitte Elering ja Elektrilevi liita, et tekiks sünergia ja elektri teekond turult tarbijani oleks ühe ettevõtte kätes. See mõjuks kindlasti ka hinnale positiivselt. Eleringi juhid seda mõtet üldiselt toetasid. Ma olen selle teema mitu korda üles tõstnud, aga ei ole kuidagi suutnud talle tuult tiibadesse anda. Kas teie toetate sellist suunda, et liita need kaks võrguettevõtet?

Tõepoolest, te olete seda minu käest korduvalt küsinud ja ma olen teile korduvalt vastanud, et kui rahaline efekt saabuks pelgalt liitmise või lahutamise peale, siis me ainult sellega tegeleksime. Nii lihtsalt need asjad aga ei käi, et liidame jaotusvõrgu ja Eleringi kokku, ja ongi tulemuseks tohutu rahaline võit. Poolt- ja vastuargumente, nagu te ise väga hästi teate, on väga palju. See eeldaks väga põhjalikku debatti. Ma ei saa välistada, et teie pakutud variant võiks anda mingisuguse rahalise efekti, aga mul pole mitte mingit alust seda väidet praegu kinnitada. Kõikvõimalike liitmiste ja lahutamistega on nii, et tuleb teha väga põhjalik eeltöö. See ei puuduta mitte ainult jaotusvõrke ja Eleringi, vaid ka näiteks põlevkivi kaevandamist ja elektri tootmist, mis samuti on korduvalt siin Riigikogus arutuse all olnud. Ei saa välistada, et mingisugune muu organisatsiooniline vorm on efektiivsem kui praegu kasutusel olev. Aeg läheb edasi, kunagi võib jälle tekkida vajadus see uus vorm vanaks tagasi muuta. Ning seda ei saa sugugi pidada tühja tuule tallamiseks, sellel kõigel võib konkreetses ajahetkes olla oma väga selge põhjendus. Nii et tuleb kaaluda teie ettepanekut.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Jaak Allikult regionaalminister Siim Valmar Kiislerile.

Lugupeetud härra minister! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu arutamine on kultuurikomisjonis jõudnud lõpujärku. Äsja saime Haridus- ja Teadusministeeriumi lõplikud seisukohad selle eelnõu muudatusettepanekute suhtes. Öelge, palun, kas Haridus- ja Teadusministeerium on nende muudatuste regionaalpoliitilise aspekti ka teie ja teie alluvatega läbi arutanud! Kui on, siis kas te olete need heaks kiitnud ning milline on teie arvates nende muudatuste ja ministeeriumi kavandatud uue koolide rahastamise skeemi regionaalpoliitiline mõju just gümnaasiumihariduse saamise võimaluste säilimisele Eesti maapiirkondades?

Vastus küsimuse esimesele poolele: on küll arutanud, on tutvustanud. Esialgne tekst on ju esitatud valitsuse ühise seisukohana. Aga tõepoolest, kui ma ei eksi, siis ministeerium on veel kolmel korral esitanud komisjonile täiendavaid muudatusettepanekuid. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on selline seadus, mis Riigikogus tavaliselt väga tõsiselt lahti võetakse ja läbi arutatakse. Kindlasti ei ole Riigikogu selles küsimuses kunagi mingi pealtvaataja olnud. Kõik tehnilised muudatused ei ole eraldi meie ministeeriumist läbi käinud, aga üldine suund on teada. Me hoiame silma peal ka sellel, kuhu suunduvad arutelud Riigikogu kultuurikomisjonis.
Teine küsimus oli see, kuidas gümnaasiumihariduse paiknemine mõjub regionaalarengule. Minu arust räägitakse selles kontekstis liiga palju majadest ehk koolide füüsilisest paiknemisest. Kui me vaatame, mis tegelikult Eestis toimub, eelkõige rahvastiku ümberpaiknemise seisukohalt, siis on küsimus selles, et on teatud piirkonnad, kus on kodulähedane kool, kodulähedane gümnaasium olemas, aga samal ajal sealt inimesed lahkuvad. Teisalt on piirkonnad, kus lastevanemad seisavad silmitsi koolikohtade puuduse probleemiga, aga samas inimesed sinna ikkagi kolivad. Asi on seega milleski muus kui majades. Minu arust hinnatakse meil koolivõrgu mõjusid regionaalarengule praegu valesti.

Palun, kolleeg Jaak Allik, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud härra minister! Te olete välja käinud plaani haldusreformi teostamiseks nn tõmbekeskusi silmas pidades. Öelge palun, kas tõmbekeskustes – ma ei räägi siin maakonnalinnadest, vaid tõmbekeskustest, mille hulka kuuluvad suuremad maa-asulad, nagu näiteks Vändra, Räpina, Põltsamaa, Kose, Abja, Väike-Maarja, Türi – peaks säilima ka keskkool, st praeguste täistsükliga koolide gümnaasiumiosa! Kui peaks, siis kuidas ja kes peaks nende koolide gümnaasiumiosa finantseerima, arvestades, et maakonnalinnades loodavaid riigigümnaasiume rahastatakse 100% riigieelarvest?

Me oleme, nagu te teate, tõmbekeskuste kaardistamisega läinud vabatahtlikkuse teed. Paljude erakondade üldine seisukoht on, et kõik omavalitsuste struktuuri muudatused peaksid olema vabatahtlikud. Praegu maakonnad arutavad, mis asulad on nende tõmbekeskused. Seni pole teada, millistele seisukohtadele maakonnad jõuavad, pilt on üsna kirju. Üldiselt me oleme haridus- ja teadusminister Aaviksooga ühel meelel selles, et igas tõmbekeskuses võiks olla ka gümnaasium, aga ma sugugi ei välista, et selles pildis võib olla erandeid. Kui me räägime näiteks Värska Gümnaasiumist, ei peaks kindlasti nii jäik olema. Ja neid näiteid on teisigi. 
Aga ma rõhutan veel kord, et me ei saa neid küsimusi lahendada, lähtudes ainult sellest, kus asub koolimaja ja kui palju me selle jaoks raha anname. Ma olen vestelnud inimestega, kes elavad Läänemaal ja kelle kodule väga lähedal Lihulas on võimalik saada gümnaasiumiharidus. Ometi kinnitavad need vanemad, et nad panevad oma lapsed Pärnu gümnaasiumisse. Ning sellel on selge regionaalpoliitiline mõju. Me peaks mõtlema, miks inimesed selliseid otsuseid langetavad. Ainult rahastamismudelitega me neid otsuseid ei muuda. Inimesed teevad oma valikuid ise. Ka siin Riigikogus peaksime palju rohkem keskenduma aruteludel sellele, miks lapsevanemad siiski arvavad, et üks kool annab nende lastele palju parema hariduse. Kas see on tõsi? Ja kui on või ei ole, siis tuleb vastavalt tegutseda, et seda pilti muuta. See mõjutab tihtipeale palju rohkem kui rahastamismudelid. Aga teie küsimusele otse vastates ma arvan, et väga suuri erinevusi eri koolipidajate rahastamisel ei tohiks olla.

Palun, kolleeg Jaak Allik, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud härra minister! Mul on küll mulje, et praegu näeb asi nii välja, et teie käite ees ja loote tõmbekeskusi, haridusminister käib järel ja likvideerib, kus vaja, keskkoole. Aga see selleks. Seaduseelnõus on ette nähtud, et aastaks 2020 peaks riik asutama igas maakonnas vähemalt ühe nn puhta riigigümnaasiumi. See tähendab, et kujuneb olukord, kus näiteks Viljandis, Haapsalus ja Jõgeval on järgmisel aastal gümnaasiumiharidus juba puhtalt riigi rahastada. Teistes maakonnalinnades, olgu või Rapla, Kuressaare, Valga, Kärdla, jääb aga gümnaasiumiharidus just majakulude ja ka tugiteenuste mõttes veel aastateks omavalitsuste eelarve kanda. Tekib äärmiselt ebavõrdne olukord ka maakonnalinnade vahel. Kuidas te seda hindate ja millist lahendust näete?

Jah, ma arvan, et sellised poliitilised kompromissid ei pruugi lõpuks kõige paremat lahendust tuua. Üks variant on, et ka Viljandi maakonda jääb tulevikus üks gümnaasium ja samme sätitakse selles suunas, et vahepeal on mingi üleminekuperiood, kui gümnaasiume on rohkem, ja hiljem jõutakse nimetatud mudeli juurde. Sel juhul peaks selle ka väga ausalt välja ütlema ja siis on võib-olla kohane ka rahastamismudelite erinevus. Teine tee on öelda, et meil on väga pikk säärane perspektiiv, et näiteks Viljandi maakonda jääb kolm gümnaasiumi. Sel juhul peaksime lähtuma põhimõttest, et kõik need kolm ka säilivad, kui lapsevanemad ja õpilased ise oma valikud ikka nende gümnaasiumide kasuks teevad. See tuleks samamoodi selgelt välja öelda, ei tohiks tekitada olukorda, kus me ütleme, et meie siht on näiteks kolm gümnaasiumi, aga rahastamisel võtame suuna ühele gümnaasiumile. Komisjonis tuleks väga avameelselt läbi rääkida, mis on eesmärk, ja selle järgi ka rahastamine paika panna.
Aga ma rõhutan veel kord: ainult rahastamismudeli abil seda küsimust ei lahenda. Kui ikkagi arvatakse, et mõnest koolist ei saa nii head haridust kui mujalt, siis me peame rohkem nende küsimustega tegelema. Kui lapsed pannakse teise kooli, siis me võime kusagil koolimaja ju pidada ja õpetajaid ka, aga me peame selgeks tegema, miks ei taheta sinna kooli minna.

Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Alustab kolleeg Helmen Kütt.

Lugupeetud minister! Mina ei taha küsida majade kohta, mina tahan esitada küsimuse, mis puudutab otseselt inimesi. Tegu ei ole kindlasti tehnilise muudatusega. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste jõustumise korral peavad kohalike omavalitsuste koolid tugispetsialistide teenust ostma maakondlikelt nõustamiskeskustelt. Riigigümnaasiumid seda tegema ei pea. Siin täna juba räägiti, et ka maakonnakeskustes olevad gümnaasiumid on erinevas olukorras, rääkimata kogu maakonna koolidest. Logopeedi, eripedagoogi või psühholoogi abi vajavad aga paljud lapsed ning õigeaegne abi hoiab hiljem probleemid ära. Nüüdseks on juba suletud mitu erikooli. Kuidas teie regionaalministrina sellesse suhtute?

Minu hinnangul on sellise abi kättesaadavus erinev. On kohti, kus saab väga head logopeedi või psühholoogi abi, ja on kohti, kus see võimalus kuigi kättesaadav ei ole. Tuleb tunnistada, et pilt on ebaühtlane. Üks valik on võimaldada seda teenust maakondlike keskuste kaudu, kus töötavad tugispetsialistid pakuvad oma abi kõikidele koolidele. Ma usun, et selles on iva täiesti olemas. Iga väike kool ei jaksa eraldi asjatundjaid palgata ja nii saab tugispetsialistid teha kättesaadavaks kõikidele õpilastele. Mis meil saab selle vastu olla! Rahastamismudelit paika pannes peab kindlasti läbi arutama, kuidas tagada see, et ei tekiks olukorda, kus öeldakse, et meil ei ole ikkagi raha, et seda teenust osta. See on minu arust väga tähtis. Kui see teenus on olemas, siis peab olema võimalus seda ka saada, et abi tõesti jõuaks iga lapseni, kes seda vajab. Praegu on see vajadus ilmselt suurem kui selle katmine.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Austatud minister! Ma läheksin edasi Helmen Küti küsimuse juurest. Praegu on päris paljudes koolides logopeedid, eripedagoogid ja psühholoogid käepärast. Nüüd läheb see teenus keskustesse, lapsed aga vajavad seda aastaid peaaegu iga päev. Lastevanematel ei pruugi olla raha tihti keskusesse ja tagasi sõita, teiseks pole ka aega. Kas te ei leia, et see abi muutub, vastupidi, kättesaamatuks? Vahest võiksid eripedagoogid, psühholoogid, logopeedid ja teised tugiteenuse osutajad hoopis kohapeale tulla, siis ei otsustaks vanemad koos lastega keskustesse elama kolida. Regionaalpoliitiliselt on minu meelest selles plaanis midagi väga mäda, lisaks sellele, et lastele osutub abi kättesaamatuks.

Ühtpidi olen teiega nõus. Aga teistpidi on miski mäda ka siis, kui on kuskil väike kool ja väike omavalitsus, kes ütleb, et oi ei, meie ei jaksa spetsialisti palgata. Ja ei olegi abi kättesaadav. Ega see siis parem seis ei ole.
Aga sellega olen nõus, et kui need keskused luuakse – praegu käib arutelu, kas nende käivitamist võiks toetada Euroopa Liidu järgmise finantsperioodi vahenditega –, siis peab nende paiknemine ja võrgustik olema logistiliselt väga mõistlik. Seni on võib-olla seda ette kujutatud nii, et suures maakonnas on üks koht ja kui see on logistiliselt ebamugavas kohas, siis kindlasti abi kättesaadavus ei parane. Olen teiega nõus, et võrgustik peab tõesti olema selline, et keskus on mõistlikus kauguses kõigi inimeste jaoks. Kinnitan teile, et ma tean, millest te räägite. Olen lapsevanemana näinud, kui suur kasu on minu lapsel olnud logopeedi abist. Pean kindlasti vajalikuks, et see õpilastele kättesaadav oleks.

Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea minister! Mina sain oma kolleegidest Heljo Pikhofist ja Helmen Kütist niimoodi aru, et nad küsisid, kas teie regionaalministrina toetate oma erakonnakaaslasest haridusministri reformi ehk siis seadust, millega riik ütleb erivajadustega laste koolitamise vastutuse kandmisest lahti. Hiljuti käisin ma Vaeküla Koolis Lääne-Virumaal. Seal vaatasin, kui hästi oli tehtud õpilaste käsitöönäitus. Ma arvan, et kui see reform, mida Aaviksoo juhtimisel püütakse ellu viia, teoks saab, siis sellist näitust me enam ei näe ja need lapsed jäävad ilma hoolde. Kas te toetate seda reformi?

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega on, nagu ma juba märkisin, tõesti nõnda, et see võetakse alati tükkideks lahti ja arutatakse nii põhjalikult läbi, et tihti on valitsusest Riigikokku esitatud eelnõu väga raske ära tunda, kui Riigikogu on oma töö ära teinud. Mismoodi see nüüd lõpuks jääb, ma täna küll ei julge öelda. Nii ei tea ma ka, kas ma sellega, mis lõpuks komisjonis sisse hääletatakse, päris nõus olen või mitte.
Samas ma ei ole praeguses seisus küll asjast nii aru saanud, et riik vastutuse endalt ära lükkaks. Ma ütleksin, et praegu riik ei vastuta. Ma ei tunne, et riik vastutaks otseselt selle eest, kui mõnes väikeses põhikoolis ei suudeta lahendada muret, et oleks vaja logopeedi või psühholoogi abi. Veel kord: ma ei näe otseselt, et riik selle eest kuidagi vastutaks. Pigem ma näen, et kui kõik läheb ilusti ja need keskused saavad loodud, siis võiks see tähendada, et see vastutus ja hool tekib. Kui me siin veel mõni aeg muretsesime ainult selle pärast, kuidas omavalitsustele haridustoetust antakse, ja selle pärast, et see teema õhku ei jääks, kui see rahastusmudelites ei kajastu, ja mis saab, kui omavalitsus ütleb, et me ei kavatse hakata seda abi enam pakkuma, sest meil ei ole raha ja rahastusmudelis seda komponenti ei ole, ning riik teiselt poolt ütleb, et see on omavalitsuse vaba valik, siis nii me midagi ei saavuta. Selle olukorraga võrreldes on nende keskuste loomine kindlasti pikk samm edasi just selles suunas, et riik ka seda vastutust enda kanda võtaks.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Lauri Laasilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Austatud peaminister! Tänavu 1. jaanuaril toimunud üleminek avatud elektriturule šokeeris inimesi, kuna elektri hind tõusis paarkümmend protsenti. Eile võis Eesti Päevalehest lugeda, et 66 000 Eesti Energia klienti, kes sõlmisid esialgu lepingud elektripakkujaga kuueks kuuks, ootab hinnatõus 10%. Kõige selle valguses, kuidas te olete rahul majandusministri tööga? Oli ju tema see inimene, kes soovitas enne turu avanemist inimestel üldteenuse peale jääda, mis tegelikult kujunes kordades kallimaks variandiks. Tundub, et teavitustöö jäi puudulikuks ning majandus- ja kommunikatsiooniminister on rahvale puru silma ajanud.

Mina küll ei taha väita, et keegi on kellelegi puru silma ajanud. Olen ka mina olnud nende hulgas, kes on soovitanud inimestele, kelle kuu elektriarve on kaks või kolm eurot, mitte tõtata paketi valikuga, vaid oodata ära, mis turul juhtuma hakkab. Ja see äraootamine tähendabki üldteenuse kasutajaks jäämist. Samas on selge, et üldteenuse kasutamisel samamoodi nagu börsihinna või siis ka mitmesuguste pakettide puhul võita võimalik ei ole – selle puhul on loteriivõidud välistatud. Teistel juhtumitel on võimalik, et mingisugusel perioodil saadakse teistega võrreldes odavamat elektrit, aga võib saada ka kallimat elektrit. Üldteenuse puhul on kõik kohustused, kõik riskid üldteenuse kasutaja kanda ja üldjuhul on see kõige kallim. Samas võib valikute tegemine siis, kui tarbimismaht on väga väike, raske olla ja kusagil järjekorras seismine ei ole sel puhul mõistlik.
Mis aga puutub kuue kuu pikkusesse Eesti Energia paketti, siis inimestel tasuks mõelda, kas mitte paketti vahetada. Kui nad otsustavad valitud teenuse juurde jääda, siis nad ei pea mitte midagi tegema, kui nad soovivad lepingu tähtaega pikendada, peavad nad helistama. Kui nad soovivad paketti vahetada, siis tuleb sellega praegu kiirustada.

Palun, kolleeg Lauri Laasi, esimene täpsustav küsimus!

Austatud peaminister! Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts pole elektri kallinemises erilist probleemi näinud, erinevalt pensionäridest, kelle pension küünib 300 euroni. Parts räägib igal võimalusel, et soojustage oma korterelamuid ja kõik on hästi ja elu läheb ilusamaks. Tegelikult on aga KredExi toetusraha juba otsas ning kvoodimüügi tehingutest ei pruugi seda piisavalt juurde tulla. Mul on niisugune küsimus. Reformierakonnal on olemas tõesti asjalik, noor ja tundub, et ka inimestest hooliv majandus- ja kommunikatsiooniministri kandidaat Kaja Kallas. Kui kaua te kavatsete Eesti rahvast Juhan Partsiga kiusata? Mis te arvate variandist – juhul muidugi, kui kontor vastu ei ole –, et Kaja Kallasest võiks saada majandus- ja kommunikatsiooniminister?

Mind paneb imestama teie usk, et isiku vahetamisega lahenevad nõiaväel kõik probleemid. Võiks eeldada, et pärast nii pikki aastaid siin Riigikogus te süvenete kõikidesse teemadesse ja niisugust lihtsustatud lähenemist endale ei luba. Vabale elektriturule üleminek on kaugemas plaanis Eesti tarbija huvides. Reguleeritud hinnad võivad rahuldust pakkuda ühel kitsal ajaperioodil – on see aasta või kümme aastat, sõltub sellest, mis valdkonna hindadest parasjagu jutt käib. Kuid pikas perioodis on avatud turg, vaba turumajandus see, mis garanteerib kõige odavamad hinnad ja ka teenuse kättesaadavuse. Reguleerimisega on tihtipeale maailmas juhtunud nii, et seal, kus regulaator on hinnad turuhindadest märksa madalamal hoidnud, ühel päeval teenus lihtsalt kaob. Seda saatust Eestile ma kindlasti ei taha. 1990. aastate alguses läksime enamikus majandusvaldkondades üle vabaturumajandusele. Nüüd on see elektriga seotud valdkond viimane, kus me läheme ka vabaturumajandusele üle. Tunnistagem, et vabaturumajanduslike printsiipide rakendamisest on Eesti ainult võitnud.

Palun, kolleeg Lauri Laasi, teine täpsustav küsimus!

Austatud peaminister! Kommentaariks eelmise vastuse kohta ütlen, et minu arvates empaatiavõime on ministri puhul nagu kõigi inimeste puhul väga oluline. Mõnele inimesele on seda antud, mõnele ei ole. Ma väidan, et praegusel majandus- ja kommunikatsiooniministril ei ole empaatiavõimet. Aga see selleks. Küsimus on järgmine. Kristiine linnaosas asub Endla tänava ääres kaks täpselt ühesugust paneelmaja. Ainuke vahe on see, et üks neist on renoveeritud ja soojustatud, teine aga mitte. Paraku pole kahe maja elanike kommunaalarvetel mitte mingisugust vahet. Renoveeritud majas on kommunaalteenuste arve suvel 50–70 eurot ja talvel kuni 140 eurot. Renoveerimata majas on täpselt analoogsed arved. Küsimus: kus on Juhan Partsi lubatud kodukulude vähenemine tänu elamute soojustamisele? See on minu valija küsimus, mille ma lihtsalt edastan siin saalis.

Muidugi oleks liig oodata, et ma oskaksin konkreetsete majade soojustamise kvaliteeti siit kõnepuldist hinnata. Küll aga võin kinnitada, et eeldatav keskmine efekt kõigi KredExi kaudu rahastamise saanud korterelamute soojustamise projektide peale on 41%. Seega energia kokkuhoid peaks olema keskmiselt 41%. Mõnel puhul on see pisut suurem ja mõnel puhul pisut väiksem, aga kui tehakse ära teatud tüüptööd, siis elektrienergia ja soojusenergia kokkuhoid saab olema märkimisväärne. Eesti ei ole selles küsimuses sugugi päris erandlikus olukorras. Euroopa Liidus kasutatakse teatavasti 40% primaarenergiast elamumajanduses ja 36% kogu Euroopa Liidu süsinikdioksiidi emissioonist on seotud elamumajandusega. Paraku on Eesti ja meie lõunanaabrite olukord märksa kehvem kui Euroopa Liidus keskmiselt, meie elamud on kehvemalt soojustatud sõltumata sellest, kes on minister. Korterelamute soojustamist ja energia kasutamise efektiivsuse suurendamist korterelamutes tuleb jätkata nagunii. Praegu on juba väga suur töö Eestis ära tehtud. Paraku saame rääkida ainult 500 korterelamust, mis on praeguseks renoveeritud selliselt, et soojuse kasutamise efektiivsus on tublisti kasvanud. See on alles algus ja protsessi tuleb jätkata.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Marika Tuus-Laul!

Austatud härra peaminister! Kodukulude pöörane kasv on viimastel aastatel olnud reaalsus, olgugi et enne valimisi lubati neid oluliselt vähendada. Ma kohtusin just hiljuti Kristiine eakatega. Nemad ütlesid, et just kodukulude kasv on nende reaalpensioni juba mitmendat aastat järjest vähendanud, eriti andis tunda see, kui pensionid olid ühel aastal külmutatud. Nad kurtsid ka seda, et kõige hullem on just nendel vanadel, kes elavad üksinda. Kui meie erakond ehk Keskerakond teeks ettepaneku kompenseerida kodukuludega seotud hinnatõuse eriti just üksi elavatele pensionäridele ja pakuks välja lesepensioni, kas te toetaksite seda ideed? See on muide väga paljudes riikides kehtestatud.

Pensionäride vaesusrisk on üleüldse küllalt suur. See on ka põhjus, miks Vabariigi Valitsus ühes Riigikoguga otsustas 2009. aastal ülemaailmses finantskriisis pensione mitte vähendada, vaid, nagu me mäletame, otse vastupidi, neid 5% suurendada, ehkki mitmed analüütikud selle maha laitsid. Selle põhjendus oli tol korral väga pragmaatiline. Toonase statistika järgi elas koguni 48% pensionäridest allpool vaesusriski ja vaesusriski piiril, üksi elavate eakate puhul oli see protsent veelgi kõrgem. Nii et teie küsimuse püstituses on probleemi nägemine täiesti õige: üksi elavad pensionärid on üks kõige ohustatumaid elanikkonna rühmi Eestis. Minu arvates on nende inimeste abistamise võti majanduse kasv – pensionid saavad kasvada ühes majanduse kasvamisega. Pensionid suurenesidki eelmisel aastal, need suurenevad ka tänavu ja järgmine aasta saab pensioni kasv loodetavasti olema suurem, kui see oli sel ja eelmisel aastal.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud peaminister! Eurostat ütleb, et eurotsooni riikidest on Eestis selle aasta alguses olnud kõige suurem hinnatõus. Meie enda Statistikaamet ei ole veel maikuu andmeid avaldanud, aga ta on avaldanud aprilli andmed ja need kinnitavad, et hinnatõus on Eestis olnud suurem kui teistes eurotsooni maades. Võrreldes eelmise aastaga mõjutasid tarbijahinnaindeksit kõige enam eluasemekulutused, mis andsid kogu tõusust üle poole. Sellest omakorda kaks kolmandikku andis aastataguse ajaga võrreldes 28% kallim elekter ja seitsmendiku 4,6% kallim soojusenergia. Oleme siin elektri hinnast rääkinud mitte ainult teiega, vaid ka Juhan Partsiga ja küsinud tema käest, miks ta ei täida oma partei valimislubadust kodukulud alla viia. Parts on vastanud, et ta on seda täitnud, et see on täidetud lubadus. Millised peaksid olema Eesti inimeste kodukulud, et ka teie võiksite oma koalitsioonipartneri üle uhke olla?

Kodukulude alandamiseks peab üheskoos riigiga kindlasti ka koduomanik ise pingutama. Pean eelkõige silmas paljuräägitud korterelamute soojustamist. Kui Eestis kulub ühe hoone kuupmeetri kütmiseks kaks korda rohkem soojusenergiat kui Soomes, siis mitte ükski muu meede selle vastu ei aita, aitab ainult elamute soojustamine. Nii et igal juhul tuleb need tööd ära teha. Nagu ma ütlesin, Lätis, Leedus, aga laiemalt ka Euroopa Liidus tervikuna on elamute soojustamine peamine viis, kuidas energiatarbimist vähendada. Me oleme selles vallas üksjagu juba teinud. Kuid ma möönan, et seda kõike on liiga vähe, ehkki kasu saajate arv peaks olema umbes 40 000 Eestimaa elanikku, kelle kodukulud on juba tänu süsinikdioksiidi emissiooni kvootide müügist saadud raha kasutamisele elamute soojustamisel kõvasti vähenenud. Uuel eelarveperioodil me loodame täpselt samamoodi kasutada vahendeid elamute soojustamiseks. Nii et Kyoto saasteühikute müügi lõpp ei tähenda, et korterelamute soojustamise programm tulevikus ei saa jätkuda. See peab jätkuma!

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Kajar Lemberilt regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Palun!

Hea juhataja! Hea minister! Minu tänased küsimused on ajendatud teie erakonnakaaslasest majandusministri hiljutistest väljaütlemistest. Kuna teedele mineva raha kohta pärides pole tema pehmelt öeldes segastest sõnumitest võimalik hästi aru saada, siis küsingi seletust teilt kui regionaalministrilt. Majandusminister on muu hulgas väitnud, et kohalike omavalitsuste teehoiu paremaks korraldamiseks tuleb omavalitsuste rahastamise mudel üle vaadata. Äkki te oskate seletada, mida teie kolleeg selle all võis silmas pidada ehk kas on oodata uut rahastamismudelit?

Ma ei oska ära seletada päris kõike, mida ta silmas pidas, kui teiega vestles. Mina selle vestluse juures ei olnud. Aga kui rääkida omavalitsuste rahastamise mudelist, siis eelkõige juhul, kui õnnestuks meie omavalitsused suuremaks muuta ehk kui nad ühineksid, oleks õigustatud ülesannete ja rahastamise ülevaatamine. Ent mida Juhan Parts silmas pidas? Ma eeldan, et eelkõige pidas ta silmas seda, et meil on lisaks klassikalisele tulubaasile teatud riigieelarveread, kust omavalitsustele täiendavat toetust antakse. Kui jutt oli kohalike teede lisarahastamisest, siis olukord on selline, et algselt mõeldi kohalikke teid rahastada omavalitsuste tulubaasist. See on minu arust oma olemuselt nii kohalik ülesanne, kui üldse üks ülesanne olla saab.
Mis siis veel? Kui me vaatame tulubaasi ühe osana tasandusfondi mudelit, siis seal on ju arvestatud kohalike teede pikkust – nii kõvakattega kui ka ilma kõvakatteta teede kogupikkust. Asi on selles, et tihti arvestatakse, et kui riik on appi tulnud ja andnud natuke lisaraha, siis selle eest peakski kohalikke teid korras hoidma. Ent ei ole nii, põhiline korrashoid tuleb kinni maksta ikka omavalitsuse enda tulubaasist.

Palun, kolleeg Kajar Lember, esimene täpsustav küsimus!

Jätkan sama teemat. Ma ei ole Partsiga kohtunud, vaid lähtun tema kommentaaridest meediaväljaannetes. Ühes artiklis teatas ka Parts enam-vähem sedasama, mida teie praegu: et kohalike teede korrashoiuks vaja minev raha on omavalitsuse tulubaasi valemis sees. Sisuliselt väitis Parts, et lagunenud teede puhul pole probleem mitte raha vähesuses, vaid selles, et omavalitsus ei taha ega oska raha otstarbekalt kasutada. Küsin veel kord üle: kas see on IRL-i ametlik seisukoht või oli see lihtsalt majandus- ja kommunikatsiooniministri ämbrisse astumine?

Raha on alati vähe. Ma ei tea avaliku sektori asutust, kus räägitakse, et neil on raha piisavalt, jääb üle ja tahaks osa ära anda. Mul oli au olla regionaalminister ka ajal, kui riigipoolne lisarahastus kohalike teede hoiuks oli absoluutses tipus. Ent ka siis räägiti, et raha on väga vähe ja kuidagi ei ole võimalik hakkama saada. Kindlasti on mängus ka teine pool: mille peale omavalitsus otsustab oma tulubaasi raha kulutada. Näiteks kas on oluline väga ulatuslik ja kallis kultuurimaja remont või on tähtis telekanali pidamine või kohalike teede kordategemine. Need on omavalitsuse enda valikud ja see ongi omavalitsuse autonoomia, et ta otsustab, milleks oma raha kasutada. Riigil oli aastatel 2007 ja 2008 rohkem vaba raha, mida suunati ka teede kordategemise toetuseks, ja nüüd siis kurdetakse, miks praegu nii palju ei saa. Vastus ongi, et enam nii palju vaba raha lisaks anda ei ole olnud. Olukord on selline, et meil on omavalitsusi, kes eraldavad teehoiuks umbes kümme korda nii palju raha, kui on riigi täiendav tugi, ja samas on omavalitsusi, kes arvavad, et nad ei peaks sentigi sellesse panema ja ütlevad, et ainult see lisaraha, riigi täiendav tugi ongi kogu raha, mis nad teehoiuks kavatsevad kulutada.

Palun, kolleeg Kajar Lember, teine täpsustav küsimus!

Ma olen üldiselt seisukohal, et praeguses olukorras, kus kohalikud teed on hästi auklikuks kulunud, on süüdi süsteemne raha puudujääk. Aga see selleks. Ma ikkagi ei saa üle kangest tahtmisest saada selgust, kas meie konsensuse põhimõttel tegutsevas valitsuses töötavad ministrid on ka väljaspool kabinetti samadel seisukohtadel. Kas te nõustute kolleeg Partsiga, kes esines televisioonis mõttelennuga, millest sai järeldada, et näiteks Paides, Kuressaares või Jõhvis on teeaukudes süüdi neli aastaaega ja süsteem, aga kui me räägime Tallinna tänavate aukudest, millest meil väga palju juttu on olnud, siis selles on personaalselt süüdi linnapea?

Ma suhtun väga ettevaatlikult sellesse, et anda hinnangut teie väitele, mida Parts olevat silmas pidanud. Ma ise seda telesaadet kahjuks ei näinud. Ühelt poolt teeb omavalitsus kindlasti oma valikud ise ja kui ta otsustab kulutada rohkem mõnele teisele valdkonnale ja selle tõttu jääb raha teehoiuks vähem, siis see on omavalitsuse oma valik. Ma arvan, et me peaksime rohkem võrdlema, mille peale omavalitsused tegelikult raha kulutavad. Meile meeldib kangesti rääkida, kui suur oli see täiendav summa, mille riik juurde andis, samas ei taha me tavaliselt rääkida sellest, mis valikuid omavalitsuse enda eelarve raames on tehtud. Tuleks võrrelda, kui palju ühes või teises omavalitsuses kulub näiteks kultuurivaldkonnale võrreldes teehoiuga, kui palju kulub haridusele ja kas need summad on optimaalsed. Selliseid võrdlusvõimalusi tekib meil juurde ka tänu uuele rakendusele nimega LEO ehk Läbipaistev Eesti Omavalitsus. Selle abil saame võrrelda eri omavalitsuste kulutusi valdkondade kaupa. Minu arust peaks seda palju rohkem tegema, kui me seni oleme teinud.
Alati võib leida mõne omavalitsuse, mille territooriumil on asjad halvasti, ja öelda, et selles on süüdi kogu riik tervikuna. Aga võib-olla on selles omavalitsuses prioriteedid miskipärast teiste omadest erinenud. Sedalaadi võrdlusi pole tahetud üldiselt eriti välja tuua, meie soovime, et seda oleks palju rohkem. Ma kohtusin Norra omavalitsuste liidu esimehega, kes rääkis mulle, et sealne omavalitsuste liit tellib mitmesuguseid võrdlusuuringuid selle kohta, kuidas nende omavalitsused oma raha kulutavad ja kui efektiivne see on.

Nüüd saab esitada kohapeal registreeritud küsimusi. Palun, kolleeg Rainer Vakra!

Lugupeetud minister! Liikleja jaoks ei ole oluline, kas teede korrashoiu eest vastutab omavalitsus või riik. Paratamatult jõuame jälle omavalitsuste valikute juurde. Kui me arutasime sedasama küsimust siin majandusminister Juhan Partsiga, siis loomulikult viitas ta Tallinna linna suurtele meediakuludele, sh Tallinna Televisioonile. Ma olen nõus, et see on jama ja see tuleks lõpetada. Aga sellegipoolest, kas te suudate mõne näite tuua, mis omavalitsuses on teed väga heas korras? Alati tuuakse näiteks Tallinna prioriteedid, millega, olen nõus, on halvasti, aga tegelikult me ei tea ühtegi omavalitsust, kus teed oleks korras. Kas sel põhjusel me siiski ei võiks mõelda, et omavalitsustele peaks näiteks kütuseaktsiisist 15% eraldama? Äkki on viga ikkagi süsteemis, vaatamata sellele, et alati saab Tallinna halva näitena välja tuua, millega me kõik nõus oleme?

See on õige küsimus või vähemalt nipiga küsimus. Kui ma nüüd nimetaksin teile mõne omavalitsuse nime, siis kindlasti leitaks ka selle territooriumilt mõni suur auk. Ideaalseks ei saa teede seisukord kunagi. Aga ma siiski võtan julguse kokku ja ütlen, et näiteks Setumaal tervikuna on teede seisukord viimaste aastate jooksul märksa paranenud. Kindlasti ma saan nüüd kõvasti kriitikat, aga nii see tõesti on. Ka väga paljud setud on mulle öelnud, et asjade seis on selgelt paremaks läinud. Tõsi, seal on taga riigi tugi olnud, aga ka omavalitsused ise on sellele valdkonnale tähelepanu pööranud. Nagu ma ütlesin, alati tahaks raha rohkem. Viimastel aastatel on see riigi täiendav toetus ilmselt olnud üks kõige kiiremini kasvanud eelarveeraldisi. Tänavu oli kasv võrreldes eelmise aastaga üle 60%, mullu üle 40%. Huvitav, et see oli ka üks arv, mille osas me jõudsime 2013. aasta eelarvet arutades Omavalitsusliitude Koostöökoguga kokkuleppele. Me pakkusime välja, et summa võiks aastal 2013 olla nii suur, ja omavalitsusliidud nõustusid.

Suur tänu! Meie aeg on läbi. Ma tänan lugupeetud Riigikogu liikmeid küsimuste esitamise eest ning peaministrit ja teisi valitsusliikmeid küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.