Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 16. töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Marika Tuus-Laul!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma annan üle arupärimise sotsiaalminister Taavi Rõivasele. See puudutab ravijärjekordasid ja meditsiinipersonali vähesust. Hiljuti avalikustati Tartu Ülikooli uuringu tulemused, et kui me jätkame praegust teed, siis aastaks 2032 võib meil arstide arv halvimal juhul väheneda 4500-lt 2500 peale. Õdesid on meil juba praegu tuhandeid puudu. Selleks, et praegust taset hoida, tuleks aastas juurde võtta vähemalt 60 uut arstitudengit, tuleks vastuvõttu suurendada. Samas tuleks arvestada ka seda, et Eestist lahkumine peaks vähemalt poole võrra vähenema. Praegu seab arstide lahkumine nii Eestisse jäävad arstid kui ka patsiendid väga raskesse olukorda, kuna ühelt poolt kasvab arstide töökoormus ja teiselt poolt loomulikult ei saa inimesed õigel ajal arsti juurde. Eesti Haigekassa nõukogu esimees, kes on praegu sotsiaalminister Taavi Rõivas, kirjutas jaanuaris alla otsusele, millega fikseeriti ambulatoorse eriarstiabi ravijärjekorra maksimaalpikkuseks kuus nädalat. Kui me vaatame, kui pikad järjekorrad tegelikult on, siis on Põhja-Eesti Regionaalhaiglas näiteks nahaarsti juurde järjekord 92 päeva, Lääne-Tallinna Keskhaiglas 70 päeva, Tartu Ülikooli Kliinikumis on LOR-arsti juurde järjekorra pikkus üle kaheksa kuu. Need on tohutu pikkusega järjekorrad. Olukord on ülimalt keeruline ja kriitiline ning sellest lähtuvalt me oma küsimused esitamegi. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamatult.
Nüüd teadete juurde. Kolmapäeval, 5. juunil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kultuuriminister Rein Lang ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimised peaminister Andrus Ansipile ja siseminister Ken-Marti Vaherile.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 81 Riigikogu liiget, puudub 20.

Me läheme tänase päevakorra juurde. Ma tutvustan teile esimese päevakorrapunkti läbiviimise korda. See punkt on Eesti Panga 2012. aasta aruanne. Kõigepealt kuulame Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoni ettekannet, mille pikkus on kuni 20 minutit, seejärel on küsimused ettekandjale. Iga Riigikogu liige võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Seejärel avame läbirääkimised, kus sõna saavad võtta fraktsioonide esindajad. Head kolleegid, ma palun kõnetooli Eesti Panga presidendi Ardo Hanssoni!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on hea meel teile tutvustada Eesti Panga 2012. aasta aruannet. See on mul esimene kord siin saalis seda teha. Ma ütleksin, et tänane esinemine, nagu oli ka eelmise aasta lõpus teoks saanud vastamine Riigikogu liikmetele, on vajalik osa parlamentaarsest järelevalvest sõltumatu ja avatud keskpanga üle. Ma viitan avatusele, sest minu meelest see on asi, mille nimel me eelmisel aastal väga palju pingutasime. Oleme soovinud muuta Eesti Panka avatumaks. See toimub väga mitmes dimensioonis. Meil on väga palju kõneisikuid – 25 kõneisikut –, kes võtavad sõna erinevates foorumites, meil on uus muuseum, meil on uus veebilehekülg. Just avatuse seisukohalt oli minu meelest väga oluline protsess VEB Fondi auditi läbiviimine. Ja lõppude lõpuks avatus seisneb ka hoiakutes ja kehakeeles, empaatiavõimes, mida ei saa teeselda. Kui sa näitad oma hoiakuid ja oled avatum, siis seda ei saa teeselda. Kui sa näitad oma hoiakutes, et oled avatum, siis ma arvan, et me oleme selles valdkonnas väga palju edasi liikunud.
Oma ettekandes peatun kolmel teemal. Esiteks räägin natukene meie majanduspoliitika olukorrast, teiseks keskpanga tegevusest ning kolmandaks veidi keskpanga sõltumatusest ja tõhususest, majanduspoliitikast euroalal ja Eestis.
Me teame, et euroala majandus areneb väga aeglaselt. Praegu on kuus kvartalit olnud väike majanduslangus. Praeguse prognoosi alusel me oletame, et see langus peatub ja kunagi, aasta teisel poolel pöördub mõõduka tõusu suunas. Nendes valdkondades, kus Euroopa Keskpank on tegutsenud, on asjad läinud suhteliselt hästi. Esiteks, meie põhieesmärk on hinnastabiilsuse tagamine euroalal, mis tähendab, et me tahame ja suudame keskpikas perspektiivis hoida inflatsiooni natuke alla 2%. Sellega me saime eelmisel aastal hakkama. Inflatsioon oli aasta keskel umbes 2,5% või natuke kõrgem, aga see oli selgesti langustrendil. Aasta lõpuks oli see näitaja 2%-ni jõudnud ja nüüd on natuke allapoole 2%. Tervikuna euroalal oleme selles mõttes toime tulnud.
Üks teema on finantsturgude killustatus. Me teame, et mõnes euroala riigis on intressimäärad väga madalad, mõnes kõrged. Ka selles valdkonnas on eriti peale eelmist suve olukord palju paranenud. Niinimetatud perifeeriariikide võlakirjade tootlused on allapoole tulnud ja euroala on finantsturgude mõttes ühtsem, kui ta oli aasta aega tagasi. Me oleme ilmselt natukene võitnud sellest, et meie lähinaabritel on veidi paremini läinud kui euroalal keskmiselt ja see trend jätkub. Baltimaade versus kriisiriikide võrdlus on näidanud, et kiire kohanemine on võimaldanud meil õige tee valida. See on aidanud meil vähendada reformiväsimust, võla kuhjumist ja kaua kestnud ebakindlusest tekkivat majanduskahju. Eesti majandus on meie arust arenenud praegu väga tasakaalukalt, eriti kui me võrdleme buumiaegse perioodiga, kus olid suured jooksevkonto defitsiidid, eelarve puudujäägid ja pangad arenesid tasakaalutult. Need asjad on kõik muutunud. Praegu on meil eelarve puudujääk ja jooksevkonto puudujääk väike. Aga me oleme alati toonitanud, et see tasakaal pole kuigi kindel. Maailmas on üleval suured riskid ja olukord võib muutuda nii ühes kui teises suunas. Seega peame olema valvsad.
Mullu kasvas inflatsioon 3,9%, mis oli suhteliselt kõrge näitaja. Osaliselt tuli see sellest, et meil on teiste riikidega võrreldes suhteliselt suured toidu- ja energiakulud – just nende kuluartiklite hinnad tõusid keskmisest kiiremini. Aga nüüd on inflatsioon aeglustunud, viimane näitaja on vist 3,1%. Alusinflatsioon on kontrolli all ja selles mõttes meie arvates asjad arenevad õiges suunas. Tööpuudus on viimased kaks aastat vähenenud üsna kiiresti ja hõive on kasvanud. Me näeme, et tööhõive edaspidine kasvamine muutub natukene keerulisemaks, aga see on ka tähtis teema.
Kui tulla teise teema juurde, Eesti Panga tegevuse juurde, siis Eesti Panga tavapäraste ülesannete täitmine läks eelmisel aastal sujuvalt. Ma isiklikult osalen kaks korda kuus Frankfurdis rahapoliitika ja muude otsuste kujundamisel. Me oleme üritanud seal olla konstruktiivselt tegutsev ja mõjus partner, võtnud järjest rohkem sõna ja proovinud aidata leida paremaid üleeuroopalisi lahendusi. Meil on ka väga palju häid kolleege, kes on teistes komiteedes sedasama tööd teinud. Selleks tööks on väga oluline majandusanalüüs ja seda analüüsi kasutame ka selleks, et suudaksime nõustada valitsust majanduspoliitika küsimustes ning informeerida Eesti inimesi ja ettevõtteid sellest, mis majanduses võib juhtuma hakata. Ma arvan, et meie makroanalüüsid, finantsstabiilsuse, tööturu ja konkurentsivõime analüüsid on väga autoriteetsed ja loodame, et neist on laiemat kasu.
Eesti finantsstabiilsust ohustavad riskid on meie hinnangul praegu väikesed. Pangad on tugevalt kapitaliseeritud ja likviidsed. Jälle parem seis, kui oli mõni aasta tagasi. Sularaha ringlus toimus meil tõrgeteta. Meie inimesed osalesid ettevalmistuses, et saaksime tänavu mais ringlusse lasta teise põlvkonna viieeurose rahatähe, teiste nominaalide puhul see töö jätkub. Pankadevahelised maksed toimusid mullu samuti sujuvalt. Eesti Panga hallatavad süsteemid toimisid 100% ja tõrgeteta. Keskpank valmistub senisest enam pühendama energiat maksesüsteemide järelevalvele, kuna keskpanga hallatav süsteem ESTA tuleb järgmise aasta jaanuari lõpuks sulgeda. Hästi on edenenud ka muud Eesti Panga põhitegevused, investeerimine ja kommertspankadele rahapoliitiliste laenude andmine. Madalate intresside keskkonnas oleme suhteliselt hea tulemuse saavutanud. Me oleme kogunud statistikat, eelkõige maksebilansi kohta, ja teostanud majandusuuringuid. Ütleksin, et koostöö valitsusega majanduspoliitika nõustamisel oli konstruktiivne. Keskpanga peamine eesmärk ei ole tulu teenida, aga kogu oma tegevuse tulemusena me teenisime mullu 51,6 miljoni suuruse tulu juures 34,1 miljonit eurot kasumit. Kasumist veerandi andsime riigieelarvesse, mis on 3 miljonit rohkem kui aastal 2011.
Alates 1992. aastast oleme riigieelarvesse eraldanud kokku 123 miljonit eurot. Selle raha jaotamine oleneb sellest, kui suur tulu on, aga peab arvestama ka riskidega. Me tõdesime, et Eesti Panga puhvrid – kapital, jaotamata kasum jm reservid – on praegu euroala keskpankade väikseimad, kui võtta arvesse meie suurust ehk osalust Euroopa Keskpangas. Euroala keskpangad jagavad rahapoliitikat ellu viies tulusid ja riske ühtsetel alustel ja nii peaksime oma kapitali suurust teiste keskpankade omale lähendama. Me jätkamegi pikaajalist tööd Eesti Panga puhvrite kasvatamisel. Minu arvates on seisukoht, et keskpanga puhvrid ei ole olulised, kuna väga suurte riskide realiseerumisel saab alati Riigikogult kapitali juurde küsida, küllaltki lühinägelik. Loogiline peaks olema see, et suhteliselt headel aegadel luuakse ja kindlustatakse puhvreid. Kujutame ette olukorda, et puhvreid on kunagi vaja luua just ajal, kui majandus on raskustesse sattunud ja raha on tarvis muude eesmärkide täitmiseks. Oleks halb, kui sellisel ajal oleks veel vaja Eesti Panka täiendavalt kapitaliseerima hakata. Nii et minu meelest see ei ole kõige mõistlikum lähenemine. Eesti Panga Nõukogu ongi võtnud eesmärgiks neid puhvreid kasvatada ja selle nimel me tegutseme, muu hulgas kandes riigieelarvesse 8,5 miljonit eurot.
Lõpetuseks räägin kahest teemast. Üks on Eesti Panga sõltumatus. Keskpanga sõltumatus on ammune põhimõte ja ma arvan, et see on ajaloos oma eesmärgi täitnud. Keskpangal on oma iseseisvuse tagamiseks vaja kapitalipuhvreid, aga muidu oleme väga üritanud toimetada sõltumatult. Selle sõltumatuse iseloom on aastate jooksul muutunud. Ma ise olin Eesti Panga Nõukogu liige aastatel 1993–1998 ja toona, enne Euroopa Liitu astumist ja euroalaga liitumist oli see nõukogu natuke teistsugune organ. Ta oli rohkem juhtimisorgan. Pärastiste protsesside käigus on Riigikogu otsustanud, et panga nõukogu roll on rohkem olla järelevalveorgan. Riigikogu vähendas Eesti Panga Nõukogu rolli Euroopa Liiduga ühinemisläbirääkimiste käigus, et kasvatada keskpanga sõltumatust, ja kujundas nõukogu ümber järelevalveorganiks. Aga minu arvates me oleme aasta jooksul tõestanud, et me toimetame sõltumatult, ja see on hea.
Räägiksin ka töö tõhususest ehk kuluefektiivsusest, millest on olnud üsna palju juttu. Ma arvan, et kui te tutvute andmetega aastaaruandes, siis te saate aru, et pangas on selle nimel tegutsetud juba enne minu aega ja ka viimasel aastal päris palju. See on meie jaoks tõsine teema. Eesti Panga juhatuse eesmärk on tagada, et Eesti Pank oleks tõhus organisatsioon. Tõhusus tähendab seda, et me teeme oma tööd hästi ja saavutame oma eesmärke. Efektiivse organisatsiooni teine tunnus aga on, et tulemused saavutatakse optimaalsete kulutustega. Me oleme kehtestanud konkreetse kulude lae, et hoida või vähendada keskpanga kulusid. Seda olukorras, kus meile ei tule uusi ülesandeid juurde. Loomulikult, kui me saaksime täiendavaid ülesandeid, siis peaksime nende täitmist täiendavalt rahastama. Kui meie ülesanded jäävad samaks, peaksime suutma aja jooksul oma osakaalu Eesti majanduses natuke vähendada. Kui te vaatate neid näitajaid, siis näete, et me oleme suutnud seda teha.
Tänavuses aruandes on näha 2012. aasta tegelikud kulud. Kui jätta välja ühekordsed euroalaga liitumise kulud ja sularahaga seotud kulud, mis on väga heitlikud ja muutuvad aastast aastasse, siis meie kulud kasvasid umbes 1%, kusjuures Eesti majandus kasvas 6–7%. Selle aasta eelarve näeb ette, et me kasvame 3% aeglasemalt kui Eesti majandus tervikuna. Nii et trend on selline, et Eesti Pank on tegelikult isegi juurde tulnud ülesandeid täites suutnud olla järjest väiksem osa Eesti majanduses. Seega me liigume sihiks seatud tõhususe suunas.
Töötajate arvult oleme kõige väiksem keskpank Euroopas – me oleme väiksem kui Malta, Luksemburgi ja Küprose keskpank. Aga eriti euroala keskpangana on meil hulk ülesandeid, mis tuleb kindlasti ära teha, sõltumata töötajate arvust. Oled sa Saksamaa või Eesti keskpank, sa pead need asjad ära tegema. Euroala keskpangana on meil võimalus osaleda otsuste tegemisel ja me peame oluliseks, et Eesti oleks laua taga aktiivne. Võib tuua paralleele Eesti valitsusega, kelle puhul on iga aasta üha suurem ja olulisem osa tööst seotud Euroopas tehtavate otsustega. Ühine ettevõtmine tasub ära siis, kui sellesse oma panus anda. Sellega tagame, et ühine Euroopa on ka Eesti nägu.
Kokkuvõtteks ütleksin, et oleme oma põhiülesannetega hästi hakkama saanud. Mul on tõesti professionaalsed kolleegid, kes teevad oma tööd hästi. Usun, et me oleme suurendanud oma usaldusväärsust, oma avatust, oma sõltumatust, oma efektiivsust ja vahest ka oma mõjusust. Sellega ma lõpetan. Tänan kuulamise eest! Vastan hea meelega teie küsimustele.

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Valeri Korb, teie küsimus!

Lugupeetud Eesti Panga president, tänan ettekande eest! Riigikogu ees näeme panga presidenti harva. Olete juba aasta aega oma ametipostil olnud ja seoses sellega ongi minu küsimus teile, kuidas te hindate koostööd Riigikogu ja Eesti Panga vahel.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et kui te mind tihedamini kutsute, siis ma tulen hea meelega. Ega ma ei saa ise siia saali tungida. Palun väga, kui on veel küsimusi, mida võiks siin arutada. Aga me oleme vähemalt rahanduskomisjoniga kaks või kolm korda aastas kokku saanud. Aasta jooksul olen kohtunud ka mitme fraktsiooniga ja minu kolleegid on samuti siin käinud. Ka eravestlusi on olnud siin ja seal. Minu meelest ei ole meie poolt küll mingisugust tõrget. Niisugune aruandlus on väga tähtis, see on osa koostööst. Ega meie sõltumatus ei ole absoluutne, meil on alati side ülejäänud riigiga ja Riigikogu roll on siin loomulikult tähtis.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Suur tänu ettekande eest, austatud härra panga president! Eesti Panga Nõukogu esimehe kohale asub järgmisest nädalast Mart Laar. Kas teil on juba olnud temaga arutelusid panga tulevikuvisioonidest? Kas te ei arva, et meil oleks Eesti Panga juurde vaja eelistatult pigem hästi suure finants- ja panganduskogemusega inimesi, nii nagu oleks vaja ka Finantsinspektsiooni nõukogusse kommertspanga tausta ja kogemusega inimesi?

Me oleme ühel korral kohtunud. Rääkisime umbes kolmveerand tundi igasugustel teemadel. Uus nõukogu esimees astub ametisse nädala pärast. Kindlasti ta osaleb järgmisel panga nõukogu istungil, nii et me saame edaspidi rääkida. Ühest küljest ei tohiks mul olla mingisugust seisukohta nende suhtes, kes teostavad minu ja kogu panga töö üle järelevalvet. See on teie otsustada. Aga minu meelest praegune mudel, kus pooled nõukogu liikmed on nn poliitikud ja pooled sõltumatud eksperdid, on päris hästi välja töötatud. On tagatud side selle saaliga ja teiselt poolt erialaekspertiisi võimekus. Meil on praegu nõukogus majandusprofessoreid, juuraprofessoreid, ärimehi. Nii et minu meelest on meie profiil olnud küllaltki hea. Järgmisel aastal peate jälle uue nõukogu kinnitama ja kui säilib pluralism selles mõttes, et laua taga on erinevate oskustega inimesed, siis sellest on kindlasti kasu.

Aitäh! Palun, Enn Eesmaa!

Austatud president! Mu küsimus lähtub mõnest Eesti Panga Nõukogu praeguse esimehe Jaan Männiku lausungist. Sisuliselt ma pakun teile võimalust meie küsimustele vastates debateerida Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Raul Malmsteiniga, kes esitab oma aruande pärast teid. Kuna teile ei anta pärast enam sõna, siis ehk saate oma kommentaari öelda juba varem. Jaan Männik on nimelt öelnud õige mitmel korral, et Finantsinspektsioon oma praeguses suuruses on Eesti riigi jaoks liiga kulukas ja suur. Kas te jagate seda seisukohta? Kui ei, siis mis on teie põhjendus?

Mul on raske hinnata, kui suur Finantsinspektsioon peaks olema, aga ma arvan, et ta on seni oma tööga hästi hakkama saanud. Kui lähtuda võrdlusest muu Euroopaga, siis ta ei ole minu meelest väga suur. Samas, kui me räägime Eesti Pangast ja Finantsinspektsioonist, siis võime alati öelda, et asju on võimalik paremini teha. Meil on varusid ja kindlasti nii nemad kui meie toimetame sihiga neid ära kasutada ja järjest efektiivsemalt töötada. Küsimus on vaid selles, mida võiks teisiti teha, eri riikides on asjad erinevalt korraldatud. Meie valisime oma mudeli üle kümne aasta tagasi. Nüüd puhuvad Euroopas uued tuuled, süsteeme hakatakse reformima ja loomulikult võime meiegi üht-teist muuta. Kogu tegevuse hindamine on aga keeruline. Kui me vaatame hindade stabiilsust või inflatsiooninumbrit, mis avaldatakse kord kuus, siis see on selge mõõdupuu. Finantsstabiilsuse valdkonnas on tegevust natuke raskem hinnata, kuid seda võib küll öelda, et viimasel aastal ei ole mingisuguseid olulisi väärnähtusi ega kriise täheldatud. Nii et vähemalt üks hea näitaja, et need asjad on toiminud, on olemas.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Lugupeetud esineja! Kui te asusite oma kohale, siis te õige pea avalikustasite terve rea VEB Fondiga seotud dokumente. Üldsuse arvates olid need kas kadunud või ülimalt salajased. Teie tõite need ühiskonna ette ja andsite sellega väga hea sõnumi. Nüüd asub panga nõukogu ette poliitik. Poliitikutel on niisuguste dokumentide vastu ülimalt suur huvi. Siit ka minu küsimus: kas need dokumendid on kõik n-ö dokumenteeritud ja mingisse registrisse kantud? Kas ei ole hirmu, et mõni nendest dokumentidest võib panga arhiivist kaduda?

Minul isiklikult ei ole seda kartust. Ja me võime selle auditi tulemuste üle arutleda. Üks asi, mis vähemalt minule tuli positiivse üllatusena, oli see, et need dokumendid olid küllaltki suures ulatuses säilinud. Tegelikult olid seal mõned tühikud, teatud dokumente polnud olemas, aga olemasolevate dokumentide alusel, mis meil arhiivis olid, sai küllaltki tervikliku pildi moodustada. Nagu öeldud, minu jaoks oli see väike positiivne üllatus.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Austatud Eesti Panga president! Te olete aasta aega ametis olnud. Millised kokkupuuted on teil olnud Eesti Hoiu-laenuühistute Liiduga ja milline arvamus teil on selle aasta jooksul nendest kujunenud?

Me paar kuud tagasi kohtusime selle liidu esindajatega ning arutasime nende probleeme ja seda, kuidas asjadega edasi toimetada. Mulle tundub, et hoiu-laenuühistud on praegu sellises olukorras, kus nad ei ole päriselt ei liha ega kala. Seda selles mõttes, et nad ei ole järelevalvatavad, neile kehtib oma seadus. Samal ajal hakkavad mõned hoiu-laenuühistud vaikselt avalikkuse hoiuseid kaasama. Üks mudel, mis iseloomustab klassikalist hoiu-laenuühistut, on selline, et ühistu kogub oma kogukonnalt, oma liikmetelt hoiuseid ja need liikmed ise teostavad järelevalvet. Teine mudel on, kui ühistu kaasab laiema avalikkuse hoiuseid, sel juhul on vaja ka laiemat järelevalvet.
Praegu on hoiu-laenuühistud kuidagi eristaatuses. Kui nad hakkavad järjest rohkem avalikkuse hoiuseid kaasama, siis neile võiks kehtida mingisugune järelevalve. Võib-olla see ei pea olema niisama põhjalik kui kontroll suurpankade üle. Samas kehtib nende puhul see erisus, et seaduse kohaselt on pangahoiuste intressid tulumaksuvabad, aga hoiu-laenuühistute intresside pealt peab tulumaksu maksma. Nii et ühelt poolt on nad teatud eelisseisundis – nende üle pole kehtestatud järelevalvet –, teiselt poolt on nad aga raskemas seisundis. Minu meelest võiks selle üle debatti pidada, kuidas edasi liikuda – kas need ühistud peaksid hakkama rohkem sarnanema kommertspankadega või liikuma teises suunas.

Aitäh! Palun, Aadu Must!

Lugupeetud Eesti Panga president! Eurotsooni keskpankade võrdlus näitab, et Eesti Panga omakapitali ja reservide tase on üks kõige kehvemaid euroalal. Eelmisel aastal olime, kui mälu mind ei peta, tagantpoolt neljandal kohal, nüüd oleme viimased. Teised riigid on lihtsalt pingutanud ja kõik, kes seal sabas olid, on meist mööda läinud. Mind huvitab selline asi. Mida saavad Eesti Pank ja võib-olla ka Riigikogu teha, et seda olukorda parandada? Ja kas seda ikka peab parandama? Mis ohtusid selline positsioon meile tulevikus võib tähendada?

Ma alustan lõpust. Ohud tulevad sellest, et meil varem, enne euroalaga liitumist, olid ühte laadi riskid, mis seisnesid selles, et me ise investeerisime oma varasid ning nende väärtus võis kasvada või kahaneda. Aga see kõik kajastus meie omaenda bilansis. Nüüd, kui me oleme osa euroalast, on otsused teistlaadi. Needsamad rahapoliitilised laenud, väärtpaberiostud teostatakse kollektiivselt ja kui me teenime nende pealt tulu, siis me saame kasu kõik, ja kui tekivad mingid kahjumid, siis me jaotame need. Praeguste reeglite järgi on Eesti osalus 0,26%, nii et 1/400 kogu sellest võimalikust tulust või kahjumist on meie kanda.
Seni, kuni midagi ei ole juhtunud, on selline, ütleme, keskpangandus küllaltki tulus tegevus. Tänavu on Euroopa Keskpanga bilanss kasvanud päris palju ja selle pealt me teenime marginaali. Seega see on tulus. Aga samal ajal me ostame väärtpabereid olukorras, kus riskid kasvavad. Nii et tegelikult me ei tohiks praegu mitte lihtsalt rõõmustada, vaid peaksime just nimelt neid provisjone koguma.
Mida me saame teha? Loomulikult, kui me investeerime oma raha paremini, siis me saame oma tulusid natuke kasvatada. Kui me tegeleme kuluefektiivsusega, siis me saame oma kulusid kokku hoida. Järgmine valikukoht on, kui palju raha me kanname riigieelarvesse ja kui palju me kogume reservi. Senini on üsna tavapärane otsus olnud, et 25% me oleme kandnud riigieelarvesse. Mõnel aastal on see protsent aga olnud null, üks aasta enne euroalaga liitumist oli see koguni 57%. Ent reeglina on see osakaal olnud veerand. Ma arvan, et kui me jätkame selle veerandiga, siis võtab veel mitu aastakümmet, enne kui me jõuame sihile. Aga päris nii otsustada, et me üldse riigieelarvesse midagi ei kanna ja kogume ainult reserve, poleks ehk õige. Loomulikult on see valiku küsimus ja nõukogu võib alati teisiti otsustada, aga seni on nõukogu otsustanud 25 : 75 jaotuse kasuks.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Austatud Eesti Panga president! Eelmisel aastal te tegite siseauditi osakonnale ülesandeks välja otsida Eesti Panga VEB Fondiga seotud dokumendid ja anda nendega seotud tegevusele hinnang. Kõik Eestimaa kirjaoskajad inimesed kindlasti tervitasid seda otsust. Tänavu jaanuaris te esitlesite VEB Fondi auditit. Kuidas te ise hindate, kas see audit andis vastuse vähemalt enamikule küsimustele, mis rahvast huvitasid, või tekkis küsimusi hoopis juurde ja see VEB Fond jääbki teid kummitama nagu luukere panga seifis?

Me tegime seda auditit siiraste kavatsustega ja võtsime selle ette väga tõsiselt. Kui me selle käivitasime, siis teadsime ise ka, et päris kindlasti me kõiki vastuseid ei saa. Me saime vaadata ainult omaenda arhiive, mis on seotud otseselt Eesti Pangaga ja ka selle sihtasutusega, aga meil ei olnud võimalust päris kõike laiemalt uurida, eelkõige seda, mis toimus erasektoris ja mis toimus teisel pool piiri.
Selles valdkonnas, kus meil oli võimalus tegutseda, me saime selgust juurde. Väga paljud küsimused said päevakorralt maha võetud. Nagu ma juba mainisin, dokumendid on päris ulatuslikult säilinud. Enne auditit oli õhus küsimus, kas kusagil on 108 miljonit krooni nn kadunud raha. Selle me suutsime välja selgitada ja see teema sai maha võetud. Arvan ka, et me suutsime ülejäänud küsimusi fokuseerida. Need ülejäänud küsimused on põhiliselt seotud TSL Internationaliga, sellesama tehingute ahelaga, mille me välja tõime.
Ma arvan, et meie tegime kõik, mis meie võimuses oli, et neid probleeme selgitada. Asjad on loogiliselt edasi läinud ja jõudnud nii teieni kui Riigikontrolli. Vaatame, mis tuleb. Meie teeme koostööd asjaomaste organite ja komisjonidega ning hea oleks, kui saaksime veelgi rohkem selgust. Et me lõpliku tõe igas nüansis suudame leida, on üsna ebatõenäoline, aga veidi rohkem selgust mõnes valdkonnas, mille kohta Eesti inimestel on veel põhjendatud küsimusi, oleks kindlasti tänuväärt.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Lugupeetud panga president! Oma ettekandes te puudutasite ka seda teemat, et pangas tehakse kõikvõimalikke majandus- ja finantsanalüüse, et nõnda valitsust aidata. Teada on, et teil on äärmiselt kõrge professionaalsusega spetsialistid ja need analüüsid on kindlasti ülimalt pädevad. Aga minu küsimus siit: kui palju valitsus neid arvestab? Teatavasti Rahandusministeerium teeb omi analüüse ja annab hinnanguid ning kipub omasid ikka paremaks pidama. Ja alati need hinnangud kokku ei lange. Ka varem on olnud, et keskpanga prognoose eriti ei arvestata. Kuidas on see situatsioon praegu? Kui palju valitsus teid arvestab ja kui tihti teiega konsulteerib?

Ma arvan, et neid asju on väga raske hinnata. Mõnes mõttes on prognoosid, mida me avaldame ajakirjanduses ja oma kodulehel, jäämäe tipp, mida kõik näevad. Üsna palju tööd toimub telgitagustes. Meil on valitsusasutustega kolme- ja neljapoolsed kokkusaamised, kus meie spetsialistid suudavad asjade käiku mõjutada dialoogi kaudu. Aga jah, see valdkond on raskesti mõõdetav. Ma mäletan, et vanasti, kui ma olin valitsuse nõunik, siis ma ikka mõtlesin, kui palju ma asju üldse mõjutan – tegelikult on seda väga raske hinnata. Mõju võib ulatuda üle aastate. Praegu on meil olukord suhteliselt stabiilne ja me näeme arenguid üsna sarnaselt. Arvan, et erinevused Eesti Panga ja Rahandusministeeriumi prognooside vahel on üsna minimaalsed. Kui majanduses tekib mingi uus pöördepunkt, siis võivad näiteks kaks majandusteadlast asjade seisu näha väga erinevalt. Seda ei saa kunagi ära hoida. Aga nagu ma ütlesin, meie suhted on viimase aasta jooksul olnud konstruktiivsed.

Aitäh! Palun, Olga Sõtnik!

Lugupeetud härra Eesti Panga president! Eesti Panga Nõukogu on viimastel aastatel suure osa panga kasumist suunanud põhikapitali ja reservkapitali. Kuidas te hindate praegu Eesti Panga kapitaliseeritust võrreldes teiste Euroopa keskpankadega?

Nagu üks varasem küsija mainis, on meie kapitaliseeritus ikka suhteliselt väike. Osaliselt on selle põhjus lihtsalt tõsiasi, et me oleme hiljem alustanud. Need pangad, millel on seljataga juba mitusada aastat ajalugu, on saanud reserve väga pikka aega koguda. Me asusime märksa hiljem neid koguma ja võib-olla varem oli meil neid ka natukene vähem vaja. Meil on lihtsalt vaja natukene teistele järele jõuda, aga üldiselt võiksime seda raha veel päris kaua aega koguda.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Austatud ettekandja! Eurole ülemineku ajal olid siin saalis ka debatid. Kõlas sellinegi küsimus, mis saab Eesti Pangast. Kas ta saab nagu osaks keskpangast minimaalse autonoomiaga või ta ikkagi säilitab nii suure sõltumatuse, nagu on vaja Eesti küsimuste lahendamiseks? Kuidas teie praegu seda hindate? Aega on natukene mööda läinud. Kui autonoomne Eesti Pank praktikas on? Kas tal on nüüd rohkem võimalusi või vähem võimalusi ja rohkem kohustusi täita?

Ma arvan, et kohustusi on kindlasti rohkem. Sama kehtib iga ministeeriumi kohta. Tuleb asju ajada ka Brüsselis ja mujal. Meil on tegelikult vaja palju rohkem eri valdkondades tegutseda. Ka otsustusõigust on meil rohkem. Varem, kui kehtis nn valuutakomitee süsteem ja me sisuliselt importisime euroala rahapoliitikat, meil ei olnud laua taga oma kohta. Nüüd me õpime seda kõike ja üle aastate oleme suutnud hakata rohkem kaasa rääkima. Eurosüsteem – s.o kõik euroala keskpangad pluss Euroopa Keskpank – on küllaltki detsentraliseeritult üles ehitatud. Ühisotsused tehakse ühise laua taga, kus ka meie osaleme, aga see poliitika teostatakse suures osas ikkagi kohapeal.
Mõned võib-olla mõtlevad, miks Eesti Panka üldse vaja on, miks ei saa seda kõike kuidagi Frankfurdis teostada. Aga seda ei tehta. Kõige pikantsem näide on Luksemburg, kellel ei olnud varem keskpanka. Kui see riik liitus euroalaga, siis pidi ta kõigepealt asutama omaenda keskpanga, mis on nüüdseks suurem kui Eesti Pank. Kogu sularaharingluse korraldamine toimub Eestis, arvelduste korraldamine toimub Eestis, me teostame majandusanalüüse, rahapoliitilised laenud antakse Eesti Panga kaudu jne. Nii et tegelikult meil on väga palju ülesandeid. On ka mõned valdkonnad, mille üle Euroopas ei otsustata ühiselt. Eelkõige puudutab see finantsstabiilsust, mille üle otsustades me toimetame rohkem Eesti perspektiivi, mitte kogu Euroopat silmas pidades. Me tahame, et finantsstabiilsus Eestis oleks tagatud. Aga hindade stabiilsus ja inflatsioon – neid me vaatame pigem kogu euroala vaatevinklist.

Aitäh! Palun, Aivar Sõerd!

Austatud Eesti Panga president! Te olete rõhutanud, et Eesti Pank otsustas eraldada 25% eelmise aasta kasumist ehk 8,5 miljonit eurot riigieelarvesse. Aga minu teada see sisaldab 5,7 miljonit arvestuslikku tulu nn Kreeka intressist. Samas on ju kokku lepitud – ECOFIN, Euroopa Keskpank –, et see summa tagastatakse Kreekale ehk siis eelarvesse läheb tegelikult 2,8 miljonit ehk 8% kasumist. Kas lepitigi niimoodi ECOFIN-i ja Euroopa Keskpanga tasemel kokku, et liikmesriikide keskpankade poolt riikide enda eelarvesse eraldatav summa sisaldab seda nn Kreeka intressi arvestuslikku tulu või teiste riikide puhul ei ole nii, nagu meil siin Eestis on otsustatud?

Ma arvan, et ei otsustatud nii. Eurogrupi avaldusi võib vaadata, seal on kõik väga täpselt sõnastatud. Eurogrupp on rahandusministrite ühendus. Nemad otsustasid, et Kreekale hakatakse üle kandma arvestuslikke summasid. Seal on selgesti kirjas, et kasumi jaotamisel kasutab iga liikmesmaa oma riigisiseseid protseduure. Arusaam on selline, et mõnes riigis võib vaja olla täiendavalt reserve koguda ja siis võib mõnel aastal ülekanne keskpangast olla ka väiksem, kui tänavu Kreekale läheb. Kui te vaatate keskpankade praktikat – igaüks võib minna nende kodulehekülgedele ja aastaaruandeid uurida –, siis näete, et mõni keskpank on suhteliselt vähe üle kandnud. Näiteks Saksa Bundesbank kandis umbes 90% oma kasumist reservidesse, vaid 10% läks riigieelarvesse. Soome keskpank kandis tänavu üle väiksema osa oma tuludest kui eelmisel aastal. Aga need summad olid ikkagi nii suured, et juhtusid katma seda nn Kreeka kulu. Nõnda et niisugust üksühest seost ei ole. Tegelikult olekski natuke imelik, kui oleks. See õõnestaks keskpankade sõltumatust, kui rahandusministrid otsustaksid midagi ja siis ütleksid, et palun, keskpank, kandke need summad üle. Ma arvan, et see ei oleks õige. Kasumi jaotamisel peab siiski tervikpilti vaatama ja üks tähtis vajadus on kindlasti reservide kogumise vajadus.

Aitäh! Palun, Jüri Ratas!

Austatud Eesti Panga president! Vastne Eesti Panga Nõukogu esimees on öelnud, et ta soovib anda tugevamaid, selgemaid, konkreetsemaid signaale, kui majanduskriis on ukse ees. Sellest tuleb ühiskonnale teada anda. Kuidas te seda näete? Mis peaksid olema Eesti Panga tugevamad ja selgemad signaalid ühiskonnale, kui me seisame silmitsi uute majanduslangustega ja suudame neid ette ennustada?

Ma arvan, et selle teemaga tegeldakse praegu Eestis ja igas muus Euroopa riigis. See on osaliselt hiljutise või isegi praeguse kriisi õppetund. Kui keskenduda ainult mikrofinantsjärelevalvele pankade kaupa ja jätta tähelepanuta süsteemsed riskid, siis võivad mingid asjad jääda kahe silma vahele. Võib-olla viimase kriisi ajal see nii oligi. Me olime liiga optimistlikud ega hinnanud süsteemseid riske, mis tulenesid finantssektorist. Uus suund kogu Euroopas, Ameerikas ja mujalgi maailmas on tõhustada just süsteemset järelevalvet. Seda nimetatakse makrofinantsjärelevalveks ja sellega tegeldakse: kõik need kapitalidirektiivid, mida nüüd kehtestatakse, muud direktiivid, kogu riikidesisene tegevus.
Eesti Pank proovib luua täiendavaid instrumente juhuks, kui jälle peaks tekkima buumioht. Loodame tagada rohkem võimalusi, mitte ainult ette hoiatada. See on küll ka tähtis ja seda on alati võimalik teha. Ma arvan, et Eesti Pank tegi seda ka viis-kuus aastat tagasi. Kui uurida meie toonaseid avaldusi, siis näeb, et see oli nii.  Aga nüüd oleks vaja ka täiendavaid instrumente. Sellega me tegeleme. Nii et selles mõttes on minu arusaam Mart Laari omaga sarnane.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Austatud härra Hansson! Eilsel rahanduskomisjoni istungil ma sain ka aru, et see eraldise vaidlus Rahandusministeeriumiga on rohkem teie jaoks iseseisvuse küsimus kui midagi muud. Tõele au andes, see, kui suur peaks olema Eesti Panga eraldis riigieelarvesse, on ju pea igal aastal vaidlusteema olnud. Valitsus tahab kindlasti rohkem saada, rääkimata Riigikogust, ja teie võimalikult vähem anda. Aga siit minu selline mõte. Kuna seni on nõukogu panga reservide kasvatamise vajadust üsna üldsõnaliselt deklareerinud, siis järsku oleks mõistlik, et nagu Vabariigi Valitsus koostab eelarvestrateegiat kolmeks aastaks, siis ka panga nõukogu määrab kolmeks aastaks reservide kasvatamise põhimõtted täpsemini ära, et neid vaidlusi ei oleks?

Ma arvan, et kui nii teha, siis ühest küljest lood sellega mingit täiendavat selgust, teisest küljest seod oma käsi ja vähendad manööverdamisruumi. Kindlasti on nendel valikutel omad plussid ja miinused. Praegune nõukogu on kinnitanud kasumijaotuse strateegia, mida ta võib igal aastal muuta. Vahest selle strateegia olemasolu aitab siiski mingisuguse stabiilsuse tagada ja võib-olla on samad lood ka riigi rahanduse korraldamisega. Kui on olemas keskpikk strateegia, siis see aitab stabiilsust luua, aga kindlasti peab olema võimalik seda korrigeerida, kui tekib mingisugune erakorraline olukord.

Aitäh! Palun, Lauri Laasi!

Austatud president! Veel mõni aeg tagasi oli Eesti Panga töötajatel eksklusiivne võimalus saada pangast soodustingimustel eluasemelaenu. Kas see võimalus on praegugi ja kas te peate seda õigeks või tasuks mõtet edasi arendada nii, et kõik saaksid Eesti Pangast laenu soodustingimustel?

Meil on olnud kolme sorti laene: eluasemelaen, tarbimislaen ja õppelaen. Paar kuud tagasi, täpsemalt aasta alguses me lõpetasime tarbimislaenude andmise ära, kuna meile tundus, et see ei ole otstarbekas. Aga õppelaenud on minu meelest küllaltki põhjendatud. Mis puutub tarbimislaenudesse ja eluasemelaenudesse, siis mina olen praegu rahul, et meil on need olemas olnud. Ma ei ütleks, et neid on antud erilistel soodustingimustel. Arvan, et need tekkisid ajal, kui Eesti Pank teostas ka finantsjärelevalvet. Siis oli väga selge, et taheti võimalikku huvide konflikti natuke vähendada ja et on hea, kui panga töötajatel ei ole suuri laene samades kommertspankades, mille üle nad järelevalvet teostavad. Tänapäeval me otseselt seda järelevalvet ei teosta. Kui ühiskond leiab, et ei ole mingit probleemi, kui suur osa keskpanga töötajaid võtab eluasemelaenu kommertspankadest, siis loomulikult võib selle üle debatti pidada. Ma ei kipu kiiresti seda korda revideerima, aga küsimus on väga õigustatud.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev!

Küsimus puudutab Kreeka võlakirju ja nendest tekkinud tulu Euroopa keskpankadele. Kui ma õigesti aru saan, koosneb see tulu laias laastus kahest osast. Üks on see, mis on tekkinud tänu võlakirjade tootlusele ja seega juba olemas olev tulu, teine on võlakirjade nominaalväärtuse ja turuväärtuse vahe, mis on seni puhtalt raamatupidamislik summa, kuni need võlakirjad kord ka lunastatakse. Kas teoreetiliselt võib juhtuda nii, et praegu me maksame selle teise poole tulust Kreeka riigikassasse, aga kuna neid võlakirju täies mahus ei lunastata, siis seda raha hiljem tegelikult ei teki?

Ma arvan, et selline võimalus on teoreetiliselt olemas. Tegu on tõesti arvestusliku tuluga. Intressitulu on meile juba laekunud ja see teie mainitud teine pool kajastub meil raamatupidamises puhtalt arvestuslikult. See raha jõuab meile kohale siis, kui kogu protsessi lõpus on kõik võlakirjad kinni makstud. Aga jah, teoreetiliselt see risk on olemas ja seepärast ongi vaja reserve koguda.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Ma küsin natuke filosoofilisema küsimuse. Mõni aeg tagasi, kui me siin saalis panga nõukogu esimeest kinnitasime, teatas rahanduskomisjoni juht, et tema meelest on see nõukogu esimees väga hea variant, sest siis saab Eesti Pank olema juhitud parempoolse maailmavaate kohaselt. Samas ei osanud ta midagi vastata küsimuse peale, kuidas võiks erineda keskpanga juhtimine vasakpoolsel või parempoolsel skaalal. Kas teil on mõtteid, kuidas võiks panga juhtimine sellisel poliitskaalal erineda?

Nagu ma oma sõnavõtus mainisin, me oleme üritanud olla sõltumatud ja pädevad. Kogu ühiskond peab andma hinnangu, kui sõltumatud me oleme ja kui palju me oleme suutnud ennast eraldada päevapoliitikast. Arvan, et kui me jääme üldiste makromajanduse näitajate juurde, kui me kommenteerime, tuginedes väga kompetentsetele analüüsidele, ja võtame sõna, ütleme, eelarve puudujäägi üldmahu kohta või mis iganes, mis on meie pädevuses, siis on kõik korras ja ei saa öelda, et meil on vasakpoolsed või parempoolsed vaated. Me oleme proovinud mitte sõna võtta päevapoliitilistel teemadel. Tihti on küsitud, mis on meie arvamus, kui jutuks on maksupoliitika, aga me ei tahaks nendel teemadel sõna võtta. Samas, kui Eestis peaksid asjad liikuma nii, et puudujäägi üldmaht kasvab tervikuna nii suureks, et see meie tehnilise analüüsi kohaselt hakkab ohustama Eesti makrostabiilsust, siis me kindlasti võtame professionaalidena sel teemal sõna.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Hea Eesti Panga president! Eesti Panga Nõukogu esimees Jaan Männik on öelnud, et Eestis on finantsanalüüsi tegemisel liiga palju dubleerimist. Eesti Pank teeb finantsanalüüse, Rahandusministeerium teeb finantsanalüüse, samuti Finantsinspektsioon – seda on Eesti-suuruse riigi jaoks liiga palju. Milline on teie seisukoht? Kas te jagate Jaan Männiku seisukohta või olete eriarvamusel?

Kui meil oleks kümme asutust, kes analüüse teevad, siis oleks see võib-olla liiga palju. Samas, kui meil oleks üks asutus, kes seda teeks, oleks see liiga vähe. Usun, et kaks-kolm asutust, kes saavad omavahel infot võrrelda ja mõtteid jagada, üksteiselt õppida, on parim lahendus. Mõnes mõttes on teatud asjad ette ära määratud. Küllap on võimatu ette näha, et Eesti Pank või Rahandusministeerium loobuks majandusanalüüsist. Rahandusministeerium peab eelarvet koostama ja selleks on seda analüüsi vaja. Meie analüüsime asjade seisu, kuna meil on oma osa eurosüsteemi prognoosides. Meil on vaja seal kaasa rääkida, me ei saa Rahandusministeeriumi esindajat Euroopa Keskpanka saata. Eks mingi piiri tõmbamine on tunnetuse küsimus. Võib-olla mõnes valdkonnas me suudame natuke rohkem spetsialiseeruda, aga üldiselt peab see kompetentsus kahes-kolmes asutuses olema.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu!

Austatud Eesti Panga president! Teadaolevalt on ühiskonnas palju probleeme tekitanud SMS-laenud. Paar nädalat tagasi taheti siin saalis asjaomast seadust mingil määral parandada, kuid minu arvates see oli poolik variant. Krediidi kulukuse määrad on väga kõrged. Mis te arvate, kas ei võiks viia ka SMS-laenude andjad Finantsinspektsiooni kontrolli alla?

Ma tean, et seda on arutatud. Ma ei ole seda detailselt jälginud, aga vähemalt kodanikuna on mul hea meel, et sellega tegeldakse. Mind siiski häirib, et see asi on just nii arenenud. Mingisugune täiendav järelevalve, registreerimise võimalus oleks kindlasti hea. Kus see peaks täpselt toimuma, on juba teine küsimus. Me uurime teiste riikide kogemusi, võib-olla on mingi hea mudel, mille me suudame üle võtta. Üks variant on kindlasti, kui see kontroll oleks rohkem tarbijakaitse poolel. Finantsinspektsioon on pigem keskendunud passiva poolele, et kindlustada kapitalijärelevalve ning jälgida, et iga asutus, kes kaasab hoiuseid, oleks piisavalt kapitaliseeritud ja maksejõuline. Aktiva pool ehk kogu laenutegevus, laenuvõtmine on olnud pigem tarbijakaitse kompetents.
Kindlasti tasub neid asju uurida ja kindlasti peab jälgima, et Finantsinspektsiooni ei koormata ülesannetega liiga üle. Kui tema mandaat muutub väga laiapõhjaliseks, siis on tal raskem valida, millega tegeleda ja millega mitte. Finantsinspektsiooni töös peaks siiski säilima teatud fokuseeritus. Aga see, kelle kompetentsi see probleem võiks kuuluda, on minu meelest rohkem tehniline küsimus. Ma arvan, et selles suunas tasub liikuda, et tõhustada järelevalvet ja üldse regulatsioone selles valdkonnas.

Aitäh! Palun, Urve Tiidus!

Lugupeetud ettekandja, panga juht! Te kirjutate selles aruandes, et euroala riigi keskpangana vastutab Eesti Pank europangatähtede ja -müntide nõudluse rahuldamise ning ringluseks vajalike sularahavarude turvalise säilitamise eest Eesti Vabariigis. Elektrooniliste makseviiside osakaal kasvab, aga sularaha siiski toimib ka. See on üks, nagu te ütlete, stabiilsuse ja kindlustunde sümboleid ühiskonnas. Kas te prognoosiksite, millal see vahekord kujuneb täielikult elektrooniliste makseviiside kasuks, näiteks euroalal?

Ma ei oska seda prognoosida. Kindlasti elektrooniliste makseviiside osakaal kasvab ka edaspidi. Eestis on see suurem kui paljudes teistes riikides, me oleme kogu oma e-valdkonnaga kiiremini arenenud. Kui liigud ringi mujal Euroopas, siis mõnel pool on vahetevahel keeruline kaardiga maksta. Samas sularaha täielikku asendamist arveldusrahaga ma küll ette ei kujuta. Kindlasti on valdkondi, kus sularaha täidab oma eesmärgid. Aga üldtrend on muidugi ühesuunaline.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud Eesti Panga president, ma tänan teid väga põhjalike vastuste eest! Minu küsimus puudutab seda, et viimasel ajal on palju räägitud Eesti Panga sõltumatusest, eriti seetõttu, et rahandusminister Jürgen Ligi võttis vastu otsuse, et Eesti Panga omanduses olevate Kreeka võlakirjade intressid tuleb tagasi maksta. Kas Eesti Pangal endal oleks üldse olnud võimalust sellist otsust teha, kui seda ei oleks teinud euroala rahandusministrid? Teine küsimus on, kas see otsus on teie meelest õigustatud.

Siin peab vaatama aluslepinguid. Aluslepingud kindlasti ütlevad, et keskpangad ei tohi valitsusi otseselt rahastada. Nii et kui te küsite, kas me tohime nii otseselt seda teha, siis ma ei ole jurist, aga ma arvan, et see vastus on ei. Samal ajal on valitsustel ja parlamentidel absoluutne pädevus selliseid otsuseid kollektiivselt vastu võtta.
Seda, kuidas süsteem on üles ehitatud – et just rahandusministrid võtsid vastu tähtsa otsuse –, võib mitmeti hinnata. Mõned peavad seda positiivseks, mõned negatiivseks. Aga see oli raske otsus, ei olnud nii, et üks lahendus on must ja teine valge, et üks valik on selgelt parem kui teine. Tegu on väga suurte riskidega. Praegu me näeme, et Kreeka olukord ei ole veel sada protsenti stabiliseerunud, aga seal on teatud lootustandvad signaalid. Ma ei tahaks Eesti Panga presidendina siin ühe lausega sellele kõigele hinnangut anda, aga minu meelest pädevus on riikide valitsustel olemas. Kuna muud detailid olid ka kirjas – et keskpangad jagavad oma kasumeid, lähtudes olemasolevatest riigisisestest protseduurireeglitest –, siis usutavasti on kõik korras.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra Eesti Panga president, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Avan läbirääkimised. Kutsun kõigepealt kõnepulti kolleeg Aivar Sõerdi Reformierakonna fraktsiooni esindajana.

Head kolleegid! Ma tahan kõigepealt tänada Eesti Panga presidenti põhjaliku ülevaate eest. Ta tutvustas aastaaruannet ka eilsel rahanduskomisjoni istungil väga põhjalikult ja saatis täna veel ka täiendavaid materjale. Komisjoni huvi oli suur. Selleks on ka mitu põhjust. Kõigepealt, Euroopa keskpankade süsteemis osalemine on Eesti Pangale ikkagi suhteliselt uus kogemus – teine aasta alles –, aga Eesti Pank on jõudnud sellesse rolli väga hästi sisse elada ja omalt poolt tubli panuse anda. Teisalt muidugi on kõrgendatud huvi kogu euroalal Euroopa keskpankade süsteemi tegevuse vastu tulenevalt sellest, et Euroopa Keskpank on osutunud otsustavaks tegijaks euroala võlakriisi stabiliseerimisel. Seda sai eelmisel aastal näha nii keskpanga erakorraliste meetmete kui ka tema jõuliste avalduste tulemusel. Teatavasti keskpank ütles, et ta sekkub nii palju, kui on tarvis. Selle avalduse tulemusel finantsturgude turbulentsid leevenesid ja olukord eelmise aasta lõpus muutus märksa stabiilsemaks, kui see oli aasta algul.
Erakorralistest meetmetest võiks nimetada mullu toimunud teist kolmeaastase tähtajaga pankade refinantseerimise operatsiooni, jätkusid tehingud võlakirjaturgudel tagatud võlakirjade ostu programmi raames ja kuulutati välja uus rahapoliitiliste otsetehingute programm. Aga nende meetmete puhul tuleb arvestada, et kuigi need on võlakriisi süvenemise peatanud, pole kriisi algpõhjused kaugeltki mitte likvideeritud. Väga paljudel euroala riikidel on riigivõlg ja intressikoormus ülemäära suured ja seni, kuni võlad pole kahanenud jätkusuutlikule tasemele, ei saa rääkida võlakriisi lahenemisest. Teiseks, Euroopa Keskpanga erakorraliste meetmete ja ulatusliku sekkumisega kaasnev põhiprobleem on see, et finantsturgudele sekkumine kahandab alati probleemsete riikide motivatsiooni viia läbi struktuurseid reforme, et juhtida riigi rahandus jätkusuutlikule rajale. Tõsi, keskpank on lubanud, et edaspidiste sekkumiste puhul lepitakse kokku ka ranged tingimused.
Tahaksin siinkohal siiski öelda, et kui Kreeka, Portugali ja teiste programmiriikide puhul on need reeglid kohe algusest peale kehtestatud, siis selle aasta algul avaldatud keskpanga teatest selgub, et esimese väärtpaberiprogrammi ehk SMP raames ostis keskpank võlakirju summas 208 miljardit eurot. 208 miljardit! Ja sellest pool, 99 miljardit eurot on Itaalia võlakirjad. Aga Itaaliaga pole keegi mingisugust riigipõhist programmi kokku leppinud. Seega umbes pool keskpanga esimese erakorralise sekkumise mahust on läinud käiku ilma mingeid tingimusi ja programme seadmata. Muidugi tuleb nende väärtpaberiprogrammide puhul arvestada, et need investeeringud sisaldavad suuri finantsriske. Eurosüsteemi bilansis on probleemsete riikide võlakirju, nagu ma ütlesin, 208 miljardi ulatuses ja need võlakirjad on Eesti Panga bilansis kajastatud summas 341 miljonit eurot. Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit!

Juhul kui võlakirju emiteerinud riigid suudavad oma kohustusi täita, teenib Eesti Pank nendelt tulu, aga kui maksed katkevad ja tagatised osutuvad ebapiisavaks, tuleb kanda kahjumit. Seega need võlakirjad kannavad reaalset riski.
Siinkohal tahan peatuda ka Eesti Panga kasumieraldisel. Nagu selgus, sellest 8,5 miljardist 5,7 miljardit on n-ö sihtotstarbeline summa, mis on otsustatud Kreekale tagastada. Meie keskpank peab reserve suurendama, aga kui on kokku lepitud, et 25% peaks eelarvesse minema, siis tekib sellega probleeme. Mingit suuremat summat me ei näe. Mul ongi siinkohal küsimus nõukogu liikmetele: kas riigieelarve tulude suurus ei lähe teile korda? Tegu on ikkagi väga suure summaga eelarvest ja ka Eesti riigi enda reservid praegu ei suurene, pigem kahanevad.
Nagu ma ütlesin, avalikkus tunneb Euroopa Keskpanga otsuste vastu suurt huvi ja sellepärast on Eesti Panga suund suuremale avatusele igati tervitatav. Tõsi, eurosüsteemi nõukogu otsused on reeglina turutundliku iseloomuga ja on täiesti põhjendatud, et avalikkus ei saa ette teada kavandatud meetmetest või konkreetsetest sekkumisplaanidest ja nende ulatusest, aga juba tehtud otsuseid ja rakendatud meetmeid tuleks kindlasti avalikkusele põhjalikult selgitada. Nii võiks ka Eesti Pank isegi senisest rohkem selgitada keskpanga nõukogus väljendatud ja kaitstud seisukohti. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Aivar Sõerd! Palun kõnepulti kolleeg Kalev Kallo Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ka mina tänan panga presidenti äärmiselt huvitava ja põhjaliku ettekande eest ning ammendavate vastuste eest küsimustele. Täna siin saalis arutluse all olev Eesti Panga 2012. aasta aruanne on juba teine ajal, mil Eesti Pank on töötanud eurotsooni tingimustes. Nii mõnedki toimingud, mis tundusid 2011. aastal uudsed ja vajasid põhjalikku eelnevat läbitöötamist ja ettevaatlikku lähenemist, muutusid 2012. aastal juba igapäevaseks rutiiniks. Juba kahe aasta jooksul on Eesti Panga president otsustajana, Euroopa Keskpanga nõukogu liikmena osa võtnud kõikide eurosüsteemi puudutavate otsuste langetamisest. Ühiselt langetatud eurosüsteemi otsuste elluviimine Eestis aga on Eesti Panga, mitte Euroopa Keskpanga ülesanne.
Kuna siin saalis arutati täna aruannet ja selles käsitletud probleeme küsimuste ja vastuste kujul väga põhjalikult ning kõigil on aruanne käepärast, siis ma selle sisul otseselt ei peatu. Tahan puudutada paari seisukohta, mida aeg-ajalt ajakirjanduses ja mõtteavaldustes välja öeldakse. Esiteks see, et kuna me oleme nüüd Euroopa Keskpanga üks osa ja otsused tehakse niikuinii seal, siis meil pole oma keskpangas enam sellist arvu töötajaid vaja, piisaks palju väiksemast arvust inimestest, kes ainult vahendaksid Euroopast tulevaid käske ja korraldusi. See on väga lihtsustatud ja ebaadekvaatne arusaam. Otsused ei sünni tühjalt kohalt, otsustele eelnevad väga paljude töögruppide põhjalikud analüüsid. Nüüd on meie keskpanga esindajatel võimalus osaleda kõikides nendes töögruppides, öelda sõna sekka ja langetatavaid otsuseid suunata.
Kui tahaksime kõigis valdkondades kaasa rääkida, peaks Eesti Panga koosseis olema veel tunduvalt suurem, aga väikesele riigile ei ole see kindlasti jõukohane. Siit tuleneb Eesti Panga üks ülesanne: tuleb otsustada, millised on need valdkonnad, kus me suudame pakkuda ka omapoolset oskusteavet, kus me tunneme end kindlalt, ja keskenduda spetsialistidega nendele valdkondadele. Ülejäänud valdkondades, mida me aktiivselt katta ei suuda, tuleb tõenäoliselt piirduda informatsiooni vahendamisega. Nagu me täna küsimuste ja vastuste voorus teada saime, oli Luksemburg seoses eurotsooni astumisega sunnitud asutama oma keskpanga ja see on nüüd töötajate arvult suurem kui Eesti oma. Seega jutt, et praegu ei ole meil enam vaja nii palju töötajaid, on alusetu kas või selgi põhjusel.
Ka on kõlanud arvamusavaldusi, et Eesti Panga ülalpidamine on Eesti ühiskonnale liiga kallis. Seegi seisukoht on mõneti arusaamatu. Ei ole ju Eesti Pank kui valitsusest sõltumatu institutsioon kulutanud sentigi maksumaksja raha, vastupidi, pea kõikidel viimastel aastatel on pank eraldanud oma kasumist kuni 25% riigieelarve toetamiseks. Enamikul juhtudel on see "kuni" tähendanud täit 25%. Rääkida siin ühiskonnale kallist ülalpidamisest ei ole kindlasti õige. Minu arvates tuleb avaldada tunnustust, et Eesti Pank on praeguses Euroopa ja mitte ainult Euroopa heitlikus finantssituatsioonis suutnud hästi kasumlik olla. See on võimalik ainult tänu väga professionaalsetele töötajatele. Kui mõnede inimeste soovituste kohaselt töötajate arvu vähendada, seaks see panga eduka funktsioneerimise ohtu.
Kolmandaks on äärmiselt tähtis see, et kui euroala keskpankadel on täiendav krediidirisk, mis on esmajoones seotud rahapoliitiliste operatsioonidega, siis nende operatsioonidega seotud tulud ja kulud jaotatakse ühiselt, arvestades keskpankade osakaalu Euroopa Keskpanga bilansis. Võib öelda, et seoses finantskriisiga euroalal on suurenenud ka Eesti Panga riskid. Sellest tulenevalt on omakapitali ja reservkapitali suurus muutunud eriti oluliseks. Kui ma siin aasta tagasi, kui arutati Eesti Panga 2011. aasta aruannet, oma sõnavõtus sain öelda, et omakapitali osakaalult oleme võrreldes teiste riikide keskpankade omakapitali osakaaluga kogu eurosüsteemi omakapitalis tagant neljandad, siis nüüd tuleb kahjuks tõdeda, et 2012. aasta lõpu seisuga olime juba kõige viimased. Viimaseks oleme jäänud seetõttu, et keskpangad, kes olid aasta tagasi meist tagapool, võtsid olukorda täie tõsidusega ja suurendasid järsult oma reserve. Nüüd me olemegi viimasel kohal eurotsoonis.
Selle olukorra valguses ei saa pidada õigeks ka tänavu 25% kasumist ehk 8,5 miljoni euro suunamist riigieelarvesse. On räägitud otsusest, et Kreeka võlakirjadelt teenitud kasum tuleb tagastada Kreekale. Aga see oli eurosüsteemi rahandusministrite otsus, mis ei tohiks siduda keskpanka kui valitsusest sõltumatut institutsiooni mitte mingite kohustustega. Pealegi, teadaolevalt tegi meie rahandusminister selle otsuse eelnevalt Riigikogult volitusi saamata.

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Palun kõnepulti kolleeg Rannar Vassiljevi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Head kolleegid! Pean tunnistama, et ma ei plaaninud siia kõnepulti tulla. Minu siia tulemise motivaatoriks sai hea kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi sõnavõtt. Olen oma kolleegiga täiesti nõus, et ei saa rääkida sellest, et Euroopa kriis on möödas, nimetame seda siis finantskriisiks või võlakriisiks, kuidas kellelegi rohkem meeldib, või mõlemaks kokku. Kahtlemata see kriis on endiselt olemas ja keskpank on oma võlakirjaturgudele sekkumisega toonud sellele pisut leevendust, vähendades ka emotsionaalset ebakindlust. Turgudel on tekkinud natuke rahulikum keskkond, aga kahtlemata probleemid ei ole möödas.
Mis puutub eri riikidesse, siis osal neist on põhiline mure struktuursete reformide läbiviimine, laiemas mõttes aga konkurentsivõime tekitamine mitte ainult selle abil, et vähendada eksportkaupade ja -teenuste sisendite maksumust näiteks palku langetades, vaid ka eksporditavale kaubale märksa rohkem lisandväärtust andes. Keskpanga aktsioonidel on olnud kahtlemata turge rahustav mõju, samas võib see pisut vähendada probleemsete riikide motivatsiooni oma muredega kiiresti tõsiselt tegeleda. Teiselt poolt, mis siin salata, võib selline kõrvalt turule sekkumine, kui osta võlakirju järelturult, vähendada investori motivatsiooni osta neidsamu võlakirju esmaselt turult ehk siis riikidele laenu anda. Sellega tuleb kindlasti üsna ettevaatlikult, n-ö piiri peal ringi käia.
Kahtlemata ei ole need võlakirjaostud riskivabad, mida ka hea kolleeg Reformierakonnast mainis. Kuna väärtpaberiprogrammi ehk SMP raames hinnatakse võlakirju pankade bilansis nominaalväärtusega, mis on märksa suurem turuväärtusest, siis tähendab see seda, et tegelikult ei ole bilansis arvestatud nendesamade võlakirjade riskidega sellises mahus, kui turg eeldab. Seega pankade jaoks on riskid üleval.
Sellega seoses tekib minul küll küsimus, kuna ühelt poolt räägib Reformierakond sellest, et probleemid on õhus ja tuleks tegutseda konservatiivselt, aga kui tegu on keskpanga n-ö raamatupidamisliku raha jagamisega kõigepealt riigieelarvesse ja sealt tagasi Kreekale, siis käitutakse äärmiselt optimistlikult ehk eeldatakse, et kõik realiseerub täpselt nii, nagu nominaalväärtuse põhjal võiks arvata. Mulle jääb see pisut arusaamatuks. Ei tundu nagu väga loogiline, kui olukorda peetakse ikkagi riskantseks.
Ma olen küll nõus lahendusega, mis puudutab reaalset raha, mis on teenitud tänu võlakirjade tootlusele. Selle puhul võib tõesti kaaluda, et kui eurotsoonil on soov probleemseid riike, näiteks Kreekat, veel toetada lisaks sellele, mis on seni kokku lepitud, siis vahest võib seda teha. See on otsustuse koht. Aga väga küsitav on n-ö raamatupidamisliku kasumi jagamine olukorras, mis kindlasti ei ole veel stabiilne. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rannar Vassiljev! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised ja ka esimese punkti arutelu.

Meie päevakorra teine punkt on Finantsinspektsiooni 2012. aasta aruanne. Enne, kui ma kutsun kõnepulti lugupeetud Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Raul Malmsteini, tutvustan ma teile, kuidas see arutelu toimub. Kõigepealt on Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Raul Malmsteini ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit. Järgnevad küsimused ettekandjale. Palun tähelepanu! Igal Riigikogu liikmel on võimalik esitada üks küsimus. Pärast seda on läbirääkimised, kus võivad osaleda ainult fraktsioonide esindajad. Nüüd ma palun lugupeetud Finantsinspektsiooni juhatuse esimehel Raul Malmsteinil alustada oma ettekannet!

Lugupeetud Riigikogu esimees ja Riigikogu liikmed! Tänan võimaluse eest anda teile Finantsinspektsiooni aastaaruande baasil ülevaade meie tegevusest eelmisel aastal ja meie ees seisvatest ülesannetest! Puudutan oma ettekandes viit teemat.
Esiteks, arengud Euroopa turgudel ja ühtse pangandusjärelevalve loomine. Ka möödunud aasta oli finantsturgudel keerukas. Kevadine finantskriisi süvenemine mitmes suures eurotsooni riigis sundis otsima radikaalseid lahendusi probleemide leevendamiseks ja võimaluse korral nende elimineerimiseks. Eriti mõjutas neid otsuseid olukord riikides, kus sügavad probleemid pangandussektori ja riigi enda võimaliku maksevõime vahel muutsid raha hinna nii pangandussektorile kui ka riigile selliseks, et tekkinud probleemidele oli vaja otsida laiapõhjalist lahendust. Suvine Euroopa Ülemkogu pakkus väga ambitsioonika ja radikaalse lahenduse, mille aluseks on ühtse pangandusjärelevalve loomine Euroopa Keskpanga juurde. Süsteemi alustalana pakuti ka üle-euroopalise tagatisfondi loomist ning õiguslikke ja organisatoorseid lahendeid probleemsete pankade finantsseisu võimalikult tõhusaks ja kiireks taastamiseks. Esialgse ajakava kohaselt pidi ühtne pangandusjärelevalve loodama juba käesoleva aasta alguseks, aga niivõrd kiiresti ei osutunud see asjakohaseks ega teostatavaks. Praegu on alust arvata, et pangandusjärelevalve alustab Euroopa Keskpanga juures tööd 2014. aasta suvel.  
Eestis tegutsevatest suurematest pankadest lähevad Euroopa Keskpanga otsese järelevalve alla Swedbank ja SEB ning ka Eestis tütarpanka omav Norra pank DNB, aga tema osa meie turul on siiski väga väike. Täna ei saa veel lõpliku kindlusega öelda, milliseks kujuneb praktiline tööjaotus Euroopa Keskpanga pangandusjärelevalve ja Finantsinspektsiooni vahel, aga kõigi eelduste kohaselt rakendub siin toimiv koostöömudel, mis viimastel aastatel on meil oma kolleegidega piiriüleselt töös olnud, ja me jääme aktiivselt osalema meile süsteemselt oluliste krediidiasutuste järelevalves nii soolovormis kui ka grupis.
Pean siinjuures rõhutama, et me peame edaspidigi oluliseks, et pangandusjärelevalve uue mudeli rakendumise korral suudetaks hoida põhjamaist konsensusmudelit, mis baseerub aktiivsel ja avatud dialoogil ning vastastikusel lugupidamisel. Oleme ühtse pangandusjärelevalve loomisel aktiivselt tegevad Euroopa Keskpanga mitmes töörühmas, kus käib intensiivne töö uue organisatoorse mudeli loomisel. Teile uue struktuuri mahust mingi pildi andmiseks toon näitena uue pangandusjärelevalve töötajate arvu, mis ilmselt ületab 800 inimese piiri. Töötajaskond peaks olema komplekteeritud ning organisatsioon täielikult tööks valmis järgmise aasta keskpaigaks.
Siinkohal tahan minna teise teema juurde. Räägin nüüd Finantsinspektsiooni organisatsioonist. Lugupeetud Eesti Panga Nõukogu esimees Jaan Männik on mitmel puhul avalikult öelnud, et Finantsinspektsioon on Eesti riigile liiga suur ja kulukas organisatsioon üleval pidada, rõhutades ka seda, et oluline on efektiivne ja õhuke organisatsioon. Maksumaksjana, puhtabstraktsel tasandil saan muidugi härra Männikuga ainult nõustuda: mida tõhusam ja odavam organisatsioon, seda parem. Aga ma ei saa nõustuda sellega, et selliseid argumente esitatakse ilma sisulise analüüsita. Me oleme teinud valiku olla osa Euroopast ja tema tuumikust. Euroopa on valinud siseturu efektiivse toimimise tee ja seda eriti finantsvaldkonnas. Eurotsooni eestvedamisel luuakse ühtne pangandusjärelevalve SSM (Single Supervisory Mechanism). Oleks naiivne arvata, et saame uusi ülesandeid täita ilma sinna oluliselt panustamata. Finantsinspektsioonis on 80 ametikohta. Seda pole palju. Me peame andma oma panuse SSM-i rakendamisse ja Euroopa ühtse järelevalve loomisse üldiselt ning samas tagama finantsstabiilsuse koduturul, mis ongi meie peamine ülesanne.
Seega seisavad lähiaastatel Finantsinspektsiooni ees olulised ülesanded. Kindlasti need organisatsiooni ees seisvad ülesanded muutuvad. Efektiivsus ja professionaalsus on võtmesõnad, aga kas seda kõike on võimalik teha praeguse 80 töötajaga? Ma kahtlen selles. Kui tuua praktiline näide osalemise kohta ühtse pangandusjärelevalve ehk SSM-i toimimisel, siis Eesti järelevalve juht hakkab alates järgmisest aastast koos kolleegidega tegema järelevalvelisi otsuseid ja vastutama nende eest kogu SSM-i rakendusalas, st valdkonnas, mis hõlmab kogu eurotsooni panganduse ja võib-olla veel mõne riigi panganduse, juhul kui on teisi liitujaid. Tulevane töö ja vastutus ei seisne siin kindlasti mitte selles, et ühel inimesel tuleb Frankfurdis koosolekutel käia, vaid see eeldab sügavaid teadmisi kogu eurotsooni panganduse kohta ja tugevat kodutööd, selleks et oma seisukohti kujundada. Teades, kui keerukas ja aeganõudev on pangandussektoris mitmesuguseid lube menetleda, ei või minu meelest kuidagi alahinnata selle töö mahtu, mis minu kolleegidel varsti teha tuleb, et me saaksime otsuste tegemisel adekvaatselt kaasa rääkida. Kuna praegu me eespool kirjeldatuga iga päev tegelema ei pea, pole meil selleks veel ka ressursse.
Kolmandaks räägin koduturust ja riskidest. Eesti pangandusturgu on enim mõjutanud jätkuv mõõdukas majanduskasv ja tööpuuduse langemine eelmise aasta lõpus alla 10% taseme. Eesti ettevõtted on suutnud eksporditurgudel suhteliselt edukad olla. See kõik on mõjutanud pankade krediidiportfelli kvaliteedi paranemist. Samas ei saa finantsjärelevalve lasta end nendest positiivsetest arengutest uinutada. Kuigi Rootsi pangandussektorit peetakse väga tugevaks ning regulaator on astunud samme pankade laenukvaliteedi veelgi tõhusamaks mõjutamiseks ja likviidsusportfellide piisavuse tagamiseks, ei saa kunagi välistada negatiivseid arenguid. Näiteks ei ole Põhjamaade kinnisvaraturud pidanud läbi elama olulist korrektsiooni. Olemas on ka võimalus, et majandussurutis laieneb uuesti meie peamistele eksporditurgudele, mis võib kaasa tuua raskusi Eesti ekspordile orienteeritud majandussektorites.
Olulise arenguna tahan märkida hoiuste jätkuvat kiiret kasvu, mis on võimaldanud meie krediidiasutustel märgatavalt vähendada sõltuvust emapankade rahastamisest. Ilmselt on hoiuste kiire kasv osaliselt seotud ka sellega, et juba pikemat aega kestnud väga keerulises turusituatsioonis on tarbijate usaldus keerukamate finantsinstrumentide vastu vähenenud. See küll vähendab tarbijate riske, aga ei pruugi olla keskpikas perspektiivis optimaalne strateegia oma säästude kasvatamiseks, kui arvestada kas või inflatsiooni.
Tervikuna on pangandussektor väga hästi kapitaliseeritud ja omakapitali tootlus püsib kõrge. EURIBOR-i jätkuvalt väga madal tase pärssis 2012. aastal mõningal määral pankade kasumlikkust, aga seni on krediidiasutused sellele oma kulubaasi optimeerimisega väga tõhusalt reageerinud. Viimati nimetatu puhul on väga oluline jälgida, et optimeerimine ei tooks endaga kaasa suuremaid riske pankade selliste n-ö mittetootlike struktuuriüksuste nagu riskijuhtimise ja vastavuskontrolli töö korraldamises. Pangandussektori kõrge kapitaliseeritus annaks teoreetiliselt ka võimaluse agressiivsemaks müügiks ja uue laenubuumi tekkeks, aga õnneks ühtegi märki sellest praegu näha ei ole.
Kahjukindlustussektoril möödus eelmine aasta positiivselt. Kahjusuhe oli madal ja paranenud majanduskliima hõlbustas mitmesuguste kindlustustoodete müüki. Langus on peatunud ka elukindlustussektoris, kus on märke, et mõningate säästmiseks mõeldud toodete müük elavneb, kuigi nõudlus pikaaegsete säästutoodete järele on püsinud pikemat aega madalseisus.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et suuremad riskid on praegu seotud pigem Eesti turul tegutsevate finantsgruppide emapankadega, mis on avatud võimalikele riskidele koduturgudel ja kaudselt võimalikele negatiivsetele arengutele eurotsooni pangandusturul. Jälgime hoolsalt, et kuluefektiivsus ei tooks kaasa kulude kärpimist riskide juhtimisel ja säiliks uute laenude väljastamise kvaliteet. Ühe võimaliku ennetava abinõuna oleks võib-olla oluline analoogselt Rootsiga kehtestada Eesti pangandussektoris rangemad regulatiivsed normatiivid nii likviidsusjuhtimise kui ka väljastatavate laenude tagatuse, kestuse ja laenuvõtjate maksevõime kohta.
Neljandaks räägin arengutest teenusejärelevalves, makseasutuste töös ja finantskirjaoskuse edendamisel. Uue sektorina olid teist aastat Finantsinspektsiooni järelevalve all makseasutused, mille ärikultuuris võib muu finantsturuga võrreldes näha olulisi erinevusi. Huvi selles sektoris turule sisenemiseks on olnud suur ja ikka leidub uusi turulesoovijaid. Paraku näitavad esmased järelevalvekogemused, et kuigi me oleme püüdnud seadustes seatud raamide piires võimalikult objektiivselt ja põhjalikult hinnata turule sisenejate tausta, oleme juba olnud sunnitud rakendama meie käsutuses olevat äärmuslikku abinõu ehk tegevusloa äravõtmist. Ühe makseasutuse tegevus ei vastanud nimelt seaduse nõuetele. Mitut teist turuosalist oleme seni põhjalikult kohapeal kontrollinud. Kohapealsed kontrollid ja vajaduse korral õiguskaitseorganite sekkumine on mõne makseasutuse ärimahtu drastiliselt vähendanud, mis üldises plaanis pole kindlasti finantsjärelevalve tegevuse peamine eesmärk. Pigem võib see näidata, et mõne makseasutuse tegevus ei pruukinud alati olla seaduste sisu ja mõttega kooskõlas. Samas ei tasu seda hinnangut laiendada kõigile makseasutustele.
Teenusejärelevalvest rääkides pean oluliseks rõhutada kahte peamist tegevussuunda. Esiteks, oleme pidevalt suurendanud kohapealsete kontrollide arvu, et vahetult ja põhjalikult tuvastada, kas seadusi ja Finantsinspektsiooni juhenditest tulenevaid nõudeid on täidetud. Kuigi kontrollide suure arvu ja nende erineva fookuse tõttu ei saa teha kõikehõlmavaid üldistusi, saab üldhinnanguna tõdeda, et reegleid üldiselt järgitakse ja leitud puudused likvideeritakse mõistliku aja jooksul. Teenusejärelevalve tegeleb ka pensionifondide temaatikaga. Lisaks tavapärastele kontrollidele tegime eelmisel aastal analüüsi erinevate riskikaaludega pensionifondide varade paigutamise ja sellega seoses võetavate tasude kohta. Meie peamine järeldus oli, et kõrgema riskisusega pensionifondide varade paigutamine on muutunud passiivsemaks, st rohkem tehakse investeeringuid teistesse fondidesse, aga see ei peegeldu mitte kuidagi võetavates valitsemistasudes. Oleme analüüsi põhjal tehtud ettepanekud esitanud Rahandusministeeriumile.
Finantskirjaoskuse projektiga oleme astunud suure sammu edasi. Aasta lõpus valmis meie uus tarbijaveebi redaktsioon, mis on nüüd kujundatud elusündmustekeskseks veebiks, kuigi informatsiooni võib endiselt saada ka puhtalt teenustepõhisest vaatest lähtuvalt. Hea meel on tõdeda, et meie töötajate korraldatud infopäevad koolides ja töökohtadel ning koostöö meie partneritega on suurendanud inimeste teadlikkust oma rahaasjade planeerimise vajalikkusest ning teenuste valikutega seotud ohtudest ja võimalustest. Äsja valmis Rahandusministeeriumil riiklik finantskirjaoskuse edendamise programm, mis loodetavasti aitab selles valdkonnas tööd veelgi paremini korraldada, ja Finantsinspektsioon hakkab tegutsema kui programmi rakendamise koordinaator.
Viies, aga mitte vähetähtis teema, millel peatun, on väärtpaberiturg. Investorite ja emitentide huvi Tallinna börsi vastu püsib pigem leigena ja kauplemisaktiivsus on ka praegu vähene. Vähelikviidne ja mitmesugustele korporatiivsetele uudistele äärmiselt tundlik turg tingib ohtu, et mõni investor püüab sellist turusituatsiooni ebaseaduslikel eesmärkidel ära kasutada. Meie kuriteoteatest alguse saanud ja koostöös prokuratuuriga toimetatud kriminaalmenetluses tegi Riigikohus Toomas Tooli ja Karoly Kirberi turumanipulatsiooni asjas pretsedendi väärtusega lahendi, mis on vajalik ka Finantsinspektsioonile oma edasise tegevuse kujundamiseks.
Eesti väärtpaberiturul on emitentidel veel arenguruumi finantsaruandluse vallas ja ka ühingujuhtimise läbipaistvuse tagamisel. Finantsinspektsioon on alates 2006. aastast analüüsinud, kuidas börsiemitendid täidavad hea ühingujuhtimise tava aruannet. Kuigi kõik börsiettevõtted koostavad ja avalikustavad hea ühingujuhtimise tava aruande, kajab nendest aruannetest läbi alatoon, et meie avalikud ettevõtted ei soovi anda sisulisi selgitusi, miks nad ühel või teisel juhul hea ühingujuhtimise tava soovitusi ei järgi. Ehk annab just kuskilt siit otsida vastust küsimusele, miks pensionifondid ei ole olnud kohalikule turule investeerides väga aktiivsed.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Möödunud aasta oli Euroopa finantsturgudel väga suurte muutuste aasta. Tehtud otsused Euroopa tasandil, ennekõike SSM-i loomisel, hakkavad oluliselt mõjutama ka meie tööd. Ma loodan, et Finantsinspektsioon jätkab tõhusat tööd finantsstabiilsuse hoidmisel koduturul, aga see peab käima käsikäes üha uute ülesannetega Euroopa tasandil, ennekõike seoses ühtse pangandusjärelevalve rakendumisega uue aasta keskpaigast. Loodan samuti, et Finantsinspektsioon jätkab oma loomupärast ja dünaamilist arengut ning suudab lahendada uusi ülesandeid.
Lõpetuseks. Kuna see on ilmselt minu viimane ettekanne siin teie ees, siis tahan tänada kõiki oma kolleege Finantsinspektsioonist, kes nende kaheksa aasta jooksul on väga oluliselt panustanud selle organisatsiooni töösse ja taganud selle, et finantsstabiilsus Eesti turul jätkuvalt kestab. Tänan kuulamast!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Finantsinspektsiooni seaduse järgi kuuluvad inspektsiooni järelevalve alla krediidiasutused ehk pangad, kelle peamine majandustegevus on laenude andmine ja hoiuste vastuvõtmine. Paraku vajaks Eesti finantsturul kõige enam korrastamist hoopis SMS-laenude ja kiirlaenude sektor. Kuidas te hindate praegust olukorda kiirlaenude turul ning milline asutus peaks selles sektoris järelevalvega tegelema?

Aitäh! Kodanikuna pean ma seda teemat kindlasti väga oluliseks. Kui kuulata kas või autoraadiot, siis tekib tunne, et see on dominantne sektor Eesti majanduses või ühiskonnas, millest peab kogu aeg rääkima. Praegu vastutab selle teema eest Tarbijakaitseamet. Küsimus on selles, kas neid oleks võimalik mõningal määral tugevdada või peaks see teema tulema Finantsinspektsiooni portfelli. Nagu viitas minu eelkõneleja siin puldis, Eesti Panga president härra Hansson, on oht selles, et kui meie portfelli tuuakse järgmine teema ja ka ülesanded Euroopa tasandil üha laienevad, siis kipub fookus hajuma ja me ei suuda praeguste ressurssidega kogu seda tööd sisuliselt katta. Kui me uue teemana hakkasime tegelema makseasutustega, siis elu näitas, et kuigi see sektor on marginaalne, on järelevalvekoormus seal ülisuur. Kui kiirlaenude järelevalvega peaks hakkama tegelema Finantsinspektsioon, mida ma ei saa välistada, siis see eeldaks lisaressursse, mida meil praegu kahjuks ei ole.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ma jätkan kolleeg Stalnuhhini küsimust, minnes päris konkreetseks. Kui ikkagi seadusandja peaks otsustama või vähemalt mõtlema selles suunas, et anda kiirlaenude temaatika teie ametkonna järelevalve alla, siis mul tekib üks küsimus. Uuringud näitavad, et nende laenude kasutajate arv Eestis on saja tuhande kanti, mingeid garantiisid nendel inimestel ei ole ja nad satuvad laenulõksu tihtipeale ka oma rumalusest. Milliseid õiguslikke kontrollivahendeid võiks sellisel juhul teie järelevalveasutusel olla? Fantaseerime natuke. Mida oleks vaja selleks, et tarbimislaene andvate firmade tegevust kontrollida ja pärssida? Arvestada tuleb, et soomlased reguleerivad seda valdkonda väga tugevalt ja need firmad võivad sealt Eestisse üle tulla.

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on kaks esimest teemat alati seotud turule tulemisega. Esiteks peaksid nendele ettevõtetele olema kehtestatud teatavad kapitalinõuded. Ma usun, et valdav osa praegu sektoris tegutsevatest ettevõtetest saab sellest takistusest vajaduse korral üle. Teine oluline komponent on juhtide sobivus ehk fit and proper meie kontekstis. Ma ei oska öelda, kas kõik praegu turul tegutsevates ettevõtetes töötavad inimesed sellel testil läbi saaksid.
Mis puudutab n-ö laenuandmise protsessi ennast, siis seda on kindlasti palju keerulisem kontrollida. See eeldaks meilt väga suuri ressursse. Ma ei oska täpselt öelda, milliseid lisanõudeid saaks kehtestada. Ma saan aru, et Riigikogu on juba arutanud, kas seadustada laenude andmisel intressilagi. See on kindlasti üks võimalus, kuidas saaks seda asja mingil määral ohjeldada. Kui see lagi on küllalt madal, siis nende ettevõtete opereerimise efektiivsus võiks oluliselt väheneda. Arvata võib, et nende laenuportfelli kvaliteet ei ole väga hea ja paratamatult tekiksid neil siis kapitaliprobleemid. Kindlasti oleks see lagi positiivne tarbijatele, kes seda teenust ühel või teisel põhjusel tarbivad, ja see mingil määral piiraks nende ettevõtete kasvu, kuna see lagi võib ühel hetkel hakata sööma nende omakapitali.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kellelegi ei ole saladuseks see, et Eestis esindatud Rootsi pankade teenustasud emamaal on palju väiksemad kui siin. Arusaadav on ka see, et Finantsinspektsioon siin vist otse sekkuda ei saa. Kuid me oleme ühtses Euroopa Liidus ja võib-olla saaks pöörduda Euroopa Liidu mõningate organite poole. Rootsi kahjuks ei ole küll eurotsooni liige, nii et võimalused on seetõttu veidi keerulisemad. Aga kas Finantsinspektsioon on püüdnud sel teemal mingisuguseid pöördumisi või ettepanekuid teha või tähelepanu juhtida, sest ega see ühtses Euroopa Liidus nüüd võrdne kohtlemine küll ei ole?

Aitäh! Te ka ise mainisite, et see küsimus ei ole meie pädevuses, sest hinnakonkurents on turul vaba. Küll aga oleme saanud oma ettepanekuid teha pensionifondide temaatika puhul. Me oleme läbi aastate teinud oma ettepanekuid Rahandusministeeriumile, ka mina olen siit kõnepuldist korduvalt seda teemat tõstatanud. Mõningad muutused selles turusegmendis on juba toimunud ja võib-olla tulevikus toimub neid veel. Aga kui me räägime lihtsalt igapäevapangandusest, kas või internetipangandusest, siis see on konkurentsile vaba ja kehtivate Eesti seaduste alusel ei ole võimalik seda piirata. Ka pankadel ei ole omavahel võimalik kokkuleppeid sõlmida, sest siis me räägiksime juba kartellist. Ma ei oska teile head lahendit pakkuda. Ükski Euroopa organ Eestis selles küsimuses otseselt sekkuda ei saa.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud Finantsinspektsiooni juhatuse esimees! Praegune Eesti Panga Nõukogu esimees on tõepoolest mitmel korral vihjanud teie organisatsioonile ja võib-olla ka töödele. Te täna ütlesite kenasti, et analüüsi ei ole olnud. Eesti Panga Nõukogu esimees ei ole kindlasti teinud kriitikat, võib-olla on ta lihtsalt juhtinud teemale tähelepanu. Kas te peale selliseid ütlemisi olete tellinud mõne analüüsi oma ettevõtte tegemiste kohta? Kas te olete mõelnud tegevuse laiendamisele või hoopis tegevuspiiride kitsamaks muutmisele? Kas te olete ka ise oma tegevust analüüsinud?

Aitäh! Me ei ole mingeid erianalüüse tellinud, aga seda teemat on käsitletud meie nõukogus. Kui me vaatame Finantsinspektsiooni mehitatust, siis minu meelest on tegemist äärmiselt õhukese organisatsiooniga. Meil on tohutu rahvusvahelise suhtlemise maht (Euroopa kolm järelevalveasutust, lisaks ESRB Euroopa Keskpanga juures), aga ainult üks välissuhete koordinaator, üks personalitöötaja ja üks suhtekorraldusega tegelev inimene. Ülejäänud töötajad on enamikus kõik eksperdid, kusjuures meil hädavaevu jagub üks inimene iga riski peale. Me võime rahulikult tellida ükskõik millise analüüsi, sest ilmselt leitakse, et me oleme alamehitatud, mitte ülemehitatud. Ma arvan, et kui vähegi analüütiliselt sellele asjale läheneda, siis sellist tulemust ei ole võimalik saada, et Finantsinspektsioon oleks ülerahvastatud. Selles mõttes ma ei näe, kuhu selline debatt võiks viia.
Mul on lihtsalt natukene kahju, et härra Männik enne oma avalduste tegemist Finantsinspektsiooni juhatusega ei suhelnud ega püüdnud teemasse sisse minna. Need ütlemised tulid meile nagu välk selgest taevast, kui tohib nii öelda, ja ei ole selge, millel need baseeruvad. Nagu ma ütlesin oma kõnes, puhtabstraktsel tasandil kõlab väiksem arv alati ilusamalt, aga ma arvan ka, et ühiskonnale on kõige suurem väärtus ikkagi finantsstabiilsus, see, et on võimalik oma raha oma pangast iga päev kätte saada, et elukindlustus- või varakindlustuspoliis reaalselt toimib, et fondid on reaalselt olemas ja nende üle tehakse pidevat järelevalvet. See on väärtus, mida me pakume. Kui see on olemas, siis võib-olla tundub, et mis see siis ikka on. Probleem tekib siis, kui selline väärtus äkki ära kaob. Ma arvan, et me suudame praegust mehitatust arvestades oma võimete piiril töötades finantsstabiilsuse tagada. Aga kui tulevad uued ülesanded Euroopa tasandil või seadusandja soovib meile lisaülesandeid anda, siis me praeguste ressurssidega enam toime ei tuleks.

Aitäh! Palun, Urve Tiidus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite eelnevalt, et teie ametiaeg Finantsinspektsiooni juhina hakkab lõppema. Teie valitsemisaega finantsjärelevalves jäi ka eurotsooni räsinud finantskriis. Kas te võite lühidalt öelda, mis oli teile selles kriisis kõige märkimisväärsem õppetund tuleviku jaoks?

Aitäh väga hea küsimuse eest! See pani mind kohe mõtlema. Kui ma vaatan seda teemat Finantsinspektsiooni seisukohast, siis positiivse tõdemusena võtaksin kaasa, et meie maja oli tinglikult selleks kriisiks valmis. Kõik järelevalvelised struktuurid, inimesed ja koostöö meie krediidiasutustega töötasid suhteliselt laitmatult. See on positiivne. Kui tulevikus peaks järgmine kriis tulema, siis kindlasti on siin küsimusi, eriti kui me vaatame seda teemat ühiskonnas laiemalt. Me teeme väga tihedat koostööd Eesti Panga ja Rahandusministeeriumiga sellel teemal, kuidas tagada avalikkuse veel parem ja tõhusam informeerimine, tõlgendades erinevaid sündmusi ja nende võimalikku mõju Eesti finantssektorile. See on kindlasti valdkond, kus tuleb õppida seda, kuidas käituda, et ei tekiks minipaanikaid. Läbi aastate on siin väikseid paanikamomendikesi olnud. Õnneks ei ole need kunagi eskaleerunud. Aga just avalikkuse teavitamine ning alati täpse, objektiivse ja kiire informatsiooni edastamine on see, mille kallal tuleb ilmselt edaspidigi tööd teha.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Ma jätkan sealt, kus te praegu lõpetasite. Minu küsimus on kommunikatsiooni ja avalikkuse kohta. Te ütlesite, et teie maja oli kriisiks hästi valmistunud. Mulle aga meenub terve hulk torkeid ajakirjandusest, kui on kritiseeritud Finantsinspektsiooni selle eest, et lõhkilaenamise perioodil te rahvast ei hoiatanud, ei koputanud inimeste südametunnistusele, et ärgu võtku nii palju laenu. Seda ei teinud tol ajal ei Eesti Pank ega Finantsinspektsioon. Neid publikatsioone on mul terve hulk kodus kaustas.

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest õige küsimus. Mis puudutab kõige intensiivsemat laenubuumi aastatel 2005–2006, siis meil ei olnud tõesti sellist "avalikkusele suunatud toodet", mille abil oleks võinud avalikkust kuidagi rohkem informeerida. See ei tähenda, et me ise neid riske ei jälginud. Ma mäletan väga hästi seda aega, ma olin just ametisse asunud. Me kohtusime Rootsi keskpanga asepresidendi ja järelevalvejuhiga ning juhtisime tähelepanu võimalikele ohtudele. Pean tunnistama, et tol ajal üritati meid maha rahustada, et see kõik on kontrollitav. Aga kui nüüd minna järelduste juurde, siis on mul hea meel tõdeda, et me aastatel 2006–2007 avasime oma tarbijaveebi www.minuraha.ee. Me oleme seda väga intensiivselt arendanud. See, mis oli alguses lihtsalt tarbijaveeb, on muutunud finantskirjaoskuse programmiks. Ma arvan, et kui mingi analoogne mullistus peaks tekkima, siis on meil nüüd olemas palju tugevam instrumentaarium, mille abil avalikkusega suhelda. Me püüame omalt poolt anda kõik, et võimalikult paljud inimesed saaksid teada sellisest sõltumatust, objektiivsest ja väga põhjalikust infoallikast. See on meie ülesanne, millega me peame praegu tegelema. Aga see tööriistakast on meil praegu palju parem, kui see oli aastatel 2005–2006. Siis oli põhiline töö suhtlus teiste järelevalveasutustega.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud härra Malmstein! Ma lähen ka laenamisteema juurde. Ma küsin teie käest just selles võtmes, nagu Riigikogu on korduvalt siin vaielnud ja arutanud. Kui suur peaks olema panga vastutus, kui kinnisvara on selgelt ülehinnatud, ja kui suur peaks olema iga üksiku laenaja vastutus? Kui sul, viisakalt öeldes, keset sood või vett on hoone, mille hinnanguline maksumus ei vasta sugugi sellele laenule, mille sa võtsid, siis isegi kui sa oled tagasi maksnud müügihinna, maksad sa tõenäoliselt järgmised 30 aastat kolme või nelja endist kroonimiljonit. Kui suur peaks olema panga vastutus ja kui suur isiku vastutus?

Tänan küsimuse eest! Vastutus on mõlemal, ei saa öelda, et see on ainult ühel poolel. Mis puudutab pangandussektorit, siis me oleme seda üsna põhjalikult reguleerinud vastutustundliku laenamise juhendiga, mis eeldab mitmesuguseid, kui tohib nii öelda, kliendi kontrollimisi ja tema maksevõime väga põhjalikku analüüsi. Selle taga peab olema ka ostetava-müüdava kinnisvara väga korrektne hindamine. Jah, teil on õigus selles mõttes, et oma järelevalvelises ajaloos oleme saanud mitmesuguseid kaebekirju, mille põhjal võib arvata, et pangad on ühel või teisel põhjusel andnud natuke liiga kergelt laenu, eelkõige laenajate maksevõimet arvestades. Sellise juhtumiga, et vara oleks olnud väga valesti hinnatud, pole minul õnnestunud tutvuda. Ma arvan, et praegu on olukord siiski oluliselt parem. Meil on kindlasti palju parem tööriistakast, et panku korrale kutsuda. Nagu ma oma kõnes viitasin, on esitatud ka ettepanekuid, et Eesti Panga presidendi määruse abil võiks tugevamini reguleerida väljastatavate laenude kriteeriume, on see siis kestus, laenu tegelik tagatus või kliendi maksevõime.

Aitäh! Palun, Siim Kabrits!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Riigikogu menetluses on üks seaduseelnõu, millega oli vahepeal plaanis panna SMS-laenude krediidi kulukuse määrale lagi peale. Mis on Finantsinspektsiooni seisukoht, kas oleks mõistlik minna Soome teed, kus on pandud selline lagi või katus peale?

Aitäh küsimuse eest! Ma osaliselt seda teemat vist juba ühes eelmises vastuses puudutasin. Kui ma räägin puhthüpoteetiliselt, siis kindlasti on see üks võimalus, aga see lagi peaks olema piisavalt madal. Kui see tuua 200% pealt 100% peale või 1000% pealt 100% peale, siis on selle mõju siiski marginaalne.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea Finantsinspektsiooni juhatuse esimees! Riigikogu menetluses on Finantsinspektsiooni seaduse muutmine, millega tehakse Finantsinspektsioonile ülesandeks vastutada inimeste ja ettevõtete finantskirjaoskuse arendamise eest. Ma saan aru, et varem teile seda kohustust seadusega pandud ei olnud. Millest tulenevalt te siiamaani seda ülesannet siis täitsite?

Aitäh küsimuse eest! Jällegi viitan ühele varasemale vastusele. Elu näitas, et inimeste teadlikkus finantsteemadega tegelemisel ja nendest asjadest arusaamisel oli vähene, ning me siis reageerisime. Me oleme korraldanud ka küsitlusi. Ühe küsitluse tulemus näitas, et inimeste finantskirjaoskus oli väga halb. Meile oli Finantsinspektsiooni seaduses antud selline pehme mandaat, ütleme nii. Me missioonitundest tahtsime seda asja võimalikult hästi teha. Nüüd te loodetavasti annate meile selgema mandaadi selle küsimusega tegelemiseks.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Raul Malmstein! Me asume läbirääkimiste juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kui me räägime finantsturust, siis võtmesõna peaks olema "turg". Turg kui koht, kus igal tasemel pakutakse erinevate võimalustega inimestele ja organisatsioonidele teenust. Kui sa oled rikas ja edukas ärimees, siis on sul ühed võimalused. Aga siis kuulud sa selgelt vähemusse. Valdav osa kasutab finantsturul mingeid teisi võimalusi.
Ma umbes tund aega tagasi otsustasin, et üritan kasutada seda võimalust, mida, nagu väidetakse internetis, on Eestis kasutanud üle 300 000 inimese. Ma otsustasin, et võtan kiirlaenu. Ma läksin kompuutri juurde ja kuna ma ei tea, millised firmad selle äriga tegelevad, avasin Google'i, lõin sisse sõna "kiirlaen", panin ka "SMS-laen" sinna juurde ja hakkasin vaatama. See oli üsna õpetlik. Ainuüksi neid firmasid, keda Google'is otsese reklaamiga promotakse, on kaheksa, kusjuures need on üsna tugevad firmad. Mul ei olnud eesmärki uurida SMS-laenude turgu Eestis, aga ma arvan, et neid firmasid on rohkem. Üks firma räägib enda reklaamimiseks, et tal on 75 000 klienti. Huvitav, kui palju neid tegelikult siis kokku on? On olemas info, mis, tundub, laseb mul analüüsida. Ma olen tavainimene, kellel on raha vaja. Mulle öeldi, et tundub, et see firma selles tabelis on sulle kõige kasulikum. Läksin ja otsisin selle firma lehekülje üles. Ma otsustasin, et teen tugeva esimese sammu, saan soliidseks kiirlaenajaks, tampisin sisse, et võtan laenuks 900 eurot. Ja kuhu mul selle tagasimaksmisega ikka kiirustada? Vaatasin, kui palju see siis aasta jooksul teeb. Mind julgustas lubadus, et mingeid intresse ei ole, ma olen uus klient ja sellepärast mult intressi ei võeta. Jumal küll, see on lihtsalt kingitus, eks ju, siis peaks ikka laenu võtma ja pikemaks ajaks. Kui te laenate ilma intressita 900 eurot aastaks ajaks, siis aasta lõpuks peaksite välja käima 1428 eurot ehk 528 eurot tuleb sellele summale juurde, mis teeb 53–54%. See ei ole kõige hullumeelsem protsent. Ma tuletan meelde, et intress oli võrdne nulliga.
Millest ma teile praegu räägin? Siin on samasugused lood, nagu kunagi olid suitsu- või alkoholireklaamiga: reklaami, mis kutsus üles suitsu või alkoholi tarbima, oli tohutult, aga sotsiaalset reklaami, mis soovis seda piirata, andis otsida. Google'i kolmel esimesel lehel olid ainult kiirlaenufirmade nimed, alles kolmanda lehekülje lõpus avastasin ma Rein Siku artikli, millest lõppude lõpuks leidsin sellesama www.minuraha.ee. See on see kodulehekülg, millega tegeleb Finantsinspektsioon ja kus sulle selgitatakse, et mõnes firmas võib intress olla kuni 900% aastas, kuidas need summad muutuvad, palju kasulikum on seda teenust mitte kasutada jne.
Ma tänan Finantsinspektsiooni juhatuse esimeest selle üsna kaaluka ettekande ja soliidsete vastuste eest! Mina isiklikult sain oma küsimusele vastuse, mille põhjal saan nüüd sõnastada selle loo ...
Ma palun ajapikendust!

Kolm minutit.

... siseidee. Kõlas ju vastus, et põhimõtteliselt võiks Finantsinspektsioon kiirkrediitide ja SMS-laenudega tegelda küll, aga ressursse selleks ei ole. Ma ei saa sellest lausest aru. Asi ei ole Finantsinspektsioonis, ma ei saa riigist aru. Kui neid inimesi, kes maksavad üle ja kes annavad tohutut liigkasumit firmadele, kes on nagu raisakullid meie kohal, on sadu tuhandeid, siis peaks need ressursid kindlasti leidma. Täitsa iseenesest tuli mul see raisakullijutt. Te olete kindlasti näinud Finantsinspektsiooni raamatu kaant, kus väga ilus kaljukotkas istub kivi peal. Ma näen, et see on kotkas, kui ma vaatan prillidega, aga kui ma prillid ära võtan, siis muutub kõik uduseks ja mul on selline tunne, et see on raisakull, kes istub surnud hirve kõhu peal, ja hirv on juba gaasidest lõhki minemas. Kiirlaenude järelevalve on üks funktsioon, mis peaks Finantsinspektsioonile lisanduma. Kõik peaksid selle üle mõtlema. Paistab, et Tarbijakaitseamet siin rolli ei mängi. SMS-laenude ja kiirkrediitide negatiivne sotsiaalne roll meie elus on tohutu. Me peaksime sellega tegelema. Kui Finantsinspektsioon vajab ainult lisaressursse, et seda teha, siis peaksime meie need neile kindlustama. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, lõpetame päevakorrapunkti arutelu. Suur tänu kõikidele osalejatele!

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde. Algab Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi!

Tere päevast, hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Teie ees on Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 382, mille õiguskomisjon on ette valmistanud teiseks lugemiseks. See ettevalmistamine toimus s.a 20. mail. Me kutsusime kohale eelnõu algataja esindaja Kalev Lillo, Siseministeeriumi regionaalarengu osakonna õigusnõuniku Anu Linnamäe ja Rahandusministeeriumi riigivara osakonna juhataja asetäitja Tarmo Porgandi. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud. Küll aga rääkisin ma juba eelnõu esimesel lugemisel, et Siseministeerium oma kooskõlastuskirjas või valitsuse arvamuses selle eelnõu kohta tõi esile mõned märkused, millega me lubasime arvestada pärast seda, kui muudatusettepanekute arutelu on aset leidnud. Need muudatusettepanekud, mis me algatasime, on järgmised.
Esiteks, jätta eelnõu §-st 1 välja Paldiski omavalitsuse korraldamise seadust täiendava § 5¹ lõike 1 viimane lause. Väljajäetav tekst kõlab nii: "Keila linna Paldiski linnaosa saamisel iseseisvaks kohalikuks omavalitsuseks lähevad Paldiski linnale üle kõik Keila linna Paldiski linnaosaga seotud õigused ja kohustused." Väljajätmise põhjus on asjaolu, et lause, mis algses versioonis on, ei loo mitte õigusselgust, vaid tekitab täiendavat õigusselgusetust. Nüüd peaks see asi olema klaarimisel. Muudatusettepaneku poolt olid kõik õiguskomisjoni liikmed.
Kuna eelnõu menetlemine võttis aega ka siin Riigikogus, siis algatajate optimism seaduse jõustumise osas ei saa realiseeruda. Seetõttu on 1. juuni asemel, mis oli seaduseelnõu algatajate esialgne ettepanek seaduse jõustumise kohta, nüüd seaduse jõustumise tähtajaks s.a 1. juuli. Seoses selle ajalise nihkega otsustas komisjon muuta ka seaduse § 5¹ lõiget 2: taotlus, millest on juttu lõikes 1, tuleb esitada Vabariigi Valitsusele mitte 1. septembriks, nagu eelnõu koostajad esialgu plaanisid, vaid 1. oktoobriks, et ka siin see lisakuu tekiks. Lõikes 2 on tehtud veel teinegi muudatus. Esialgses tekstis oli taotluse saajana ette nähtud Rahandusministeerium, aga muudatuste käigus on selleks saanud Vabariigi Valitsus. Küllap nad saavad selle sisemise tööjaotusega hakkama. Sellised olidki muudatusettepanekud.
Komisjon tegi ettepaneku tuua see eelnõu teisele lugemisele täna (sellega on asi korras, see on tehtud) ning on ettepanek teine lugemine lõpetada ja võtta eelnõu järgmisel lugemisel seadusena vastu. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Kadri Simson, küsimus!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esimees! Te mainisite, et eelnõu menetlemine läks pikemaks ja algtekstis plaanitud jõustumise tähtaeg on juba möödas. Miks see menetlus pikemaks läks? Kas kohtuti asjasse puutuvate osapooltega või tehti mingit analüüsi? Miks esimese ja teise lugemise vaheline aeg nii pikaks venis?

Aitäh küsimuse eest! Kui vaadata komisjoni seisukohast, siis toimus kõik meie arvates normaalselt ja konstruktiivselt. Esialgu olid algatajad kogu menetluskäigu suhtes optimistlikud. Mingisuguseid lisaprotseduure ei toimunud, lihtsalt eelnõu algatajate arusaam ja päriselu läksid ühe kuu võrra nihkesse, aga ei midagi hullu.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus on mõnevõrra laiem. Siin saalis ja üldse parlamendis on arutatud kohalike omavalitsuste küsimusi. Teatavasti on osa küsimusi arutelul maaelukomisjonis, osa põhiseaduskomisjonis ja nüüd ma näen, et osa küsimusi, mis puudutavad kohalikke omavalitsusi, on arutelul õiguskomisjonis. Kas see on päris normaalne protsess, et kohalike omavalitsuste küsimused on jaotatud mitme komisjoni vahel või peaksid need olema ikkagi ühe komisjoni pädevuses? Milline komisjon see olla võiks?

Aitüma! Ma olen kohanud ka seisukohti, et enamik küsimusi kuulub Riigikogu õiguskomisjoni kompetentsi ning üldse kogu riigi elu ja inimeste olukorra parandamine kuulub õiguskomisjoni kompetentsi. Paraku see nii ei ole. Aga tõepoolest on Riigikogus olemas n-ö tavapraktika, et komisjoni nimi laias laastus ütleb ka seda, milliste küsimustega see komisjon tegeleb. Teisest küljest on olemas ka rubriik "Varia". Õiguskomisjon on olnud selline komisjon, kus on oma põhitegevusvaldkonnad ja ka see "Varia" rubriik. Kindlasti on õiguskomisjon olnud (vähemasti minu juhtimisel) selline komisjon, kus Riigikogu juhatuselt meile saadetu saab menetletud. See, millise komisjoni kasuks Riigikogu juhatus otsustab, tuleneb juba nende diskretsiooniõigusest. See kuulub nende pädevusse ja nad saavad seda endale lubada.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Hea juhataja ja ettekandja! Kas see seadus on erand või me võime siin saalis varsti oodata, et ka mõned teised omavalitsused tulevad samade muredega meie ette?

Aitüma! Ma küll julgen eeldada, et siia ei tule ei Jõgeva linna ega valla korraldamise küsimust sellisel kujul, sest pole midagi klaarida. Tõepoolest, tegemist on ainukordse olukorraga, mis on Eesti okupatsioonijärgses ajaloos tulnud omavalitsuste praktikas ette ühel korral. See puudutab ainult Keila ja Paldiski linna ning Paldiski linna iseseisvumist.

Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kui eelnõu 382 kolmandal lugemisel seadusena vastu võetakse, nagu te siin ütlesite ja mida komisjon toetas, kas sellisel juhul on Keila ja Paldiski linna omavahelised vaidlused, sh üsna pikad kohtuprotsessid, laenude tagasimaksmised ja vastastikused süüdistused raha kasutamise teemal lõppenud?

Meie teadmise kohaselt peaks see tõepoolest nii olema. Loomulikult peab eelnõu loogika arvesse võtma ja võtabki kõiki juba jõustunud kohtulahendeid. Õiguskomisjoni liikmete arusaama kohaselt peaksid olema siis kõik vanad suhted klaaritud. Mida toob tulevik nende omavalitsuste suhetes, see langeb juba välja selle eelnõu raamidest.

Suur tänu! Palun, Priit Toobal, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ettekandja! Ma jätkan oma eelmist küsimust. Kahtlemata on teil õigus selles, et Riigikogu juhatusel on õigus määrata eelnõude juhtivkomisjone. Aga kas ei peaks ikkagi olema nii, et kohalike omavalitsuste küsimused ei oleks teiste komisjonide n-ö "Varia" rubriigis? Teatavasti on ka põhiseaduskomisjonis oma põhiküsimused, aga tihtipeale on mõned kohalike omavalitsuste küsimused lisandunud sellest "Varia" rubriigist. Kas ei peaks olema nii, et oleks üks parlamendikomisjon, kuhu oleks kogu kohaliku omavalitsuse teemaline kompetentsus koondunud ja see komisjon arutaks kohalike omavalitsuste küsimusi mitte rubriigis "Varia", vaid põhitööna?

Aitüma! Ma arvan, et absoluutsena ei saa seda eeldada, sest väljend "kohalik omavalitsus" võib olla mõnda teemat käsitledes küll märksõna, mis guugeldades välja tuleb, aga tegemist võib olla näiteks mingisuguse tervishoiukorralduse või mõne muu teemaga, mis kuulub sotsiaalkomisjoni kompetentsi. See ei saa olla vältimatult mingisugune reegel, aga kui seal on ka erandid, siis jah, palun!

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Marko Pomerants! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Eelnõu kohta on tehtud kolm muudatusettepanekut, need kõik on teinud juhtivkomisjon. Vaatame need läbi. Muudatusettepanek nr 1 on õiguskomisjonilt ja ettepanek on täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 2 on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on, et tuleks täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 3 on õiguskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on, et tuleks täielikult arvestada. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek oli, et eelnõu 382 teine lugemine tuleks lõpetada.
Teine lugemine on lõpetatud.

Me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Algab sotsiaalkomisjoni algatatud ravimiseaduse § 20 täiendamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Maret Maripuu!

Austatud istungi juhtaja! Head kolleegid! Ravimiseaduse § 20 täiendamise seaduse eelnõu väljatöötamise tingis vajadus kindlustada ravimite järjepidev kättesaadavus Eesti patsientidele ning vältida olukordade kujunemist, kus ravimite koordineerimatu väljaveo tõttu ei ole olulise tähtsusega ravimid prognoosimatu aja vältel Eesti hulgimüügist ja apteekidest saadaval, põhjustades patsientidele ravikatkestusi ja halvendades ravikvaliteeti.
Tegemist ei ole uue teemaga. Sotsiaalministeerium tõstatas eelnimetatud probleemi, kui Riigikogu oli Eesti õigusruumi üle võtmas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/62/EL. Sotsiaalkomisjon avaldas toetust Sotsiaalministeeriumi algatusele, kuid muudatusettepanekut tollal arutlusel olnud eelnõu kohta ei tehtud, sest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul oli tulenevalt toote nõuetele vastavuse seaduse §-st 43 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 98/34/EÜ vaja kavandatavast muudatusest teavitada Euroopa Komisjoni ja teisi lepinguriike. Protseduur näeb ette kolmekuulist konsulteerimisperioodi. Eelöeldust lähtuvalt otsustas sotsiaalkomisjon algatada eelnõu, mida lubage mul nüüd tutvustada.
Eelnõuga täiendatakse ravimiseaduse § 20 lõigetega 6 ja 7. Paragrahvi 20 lõike 6 kohaselt on ravikindlustuse seaduse alusel sõlmitud hinnakokkuleppega ravimite väljaveoks vajalik müügiloa hoidja nõusolek. Nõusoleku andmisest võib keelduda vaid juhul, kui ravimi väljavedu võib põhjustada ravimiga varustamise katkemist Eestis. Kooskõlas ravikindlustuse seaduse § 42 lõikega 4 sõlmivad sotsiaalminister ja ravimi müügiloa hoidja hinnakokkuleppe iga Eesti Haigekassa ravimite loetellu kantud ravimi kohta, millel on piirhinnast madalam või sellega võrdne jaemüügihind või mis on ainus sama toimeaine ja manustamisviisiga turustatav ravim. Nende ravimite hinnakokkuleppehindade järgi, mille jaemüügihind on piirhinnast madalam või sellega võrdne, arvutatakse piirhinnad ka teiste Eesti Haigekassa ravimite loetellu kantud ravimite hüvitamiseks. Hinnakokkuleppe kohaselt on müügiloa hoidja kohustatud tagama leppes sätestatud ja vastavalt Eesti ravikindlustuse eelarvele läbiräägitud hinnataseme, samuti ravimi järjepideva ja piisavas koguses saadaval oleku Eestis hulgimüügi tasemel.
Hinnakokkuleppe tingimuste rikkumise korral vormistatakse müügiloa hoidjale leppetrahv, tingimuste korduva rikkumise korral kaalutakse hinnakokkuleppe lõpetamist või muutmist, st uute tingimuste kokkuleppimist selliselt, et müügiloa hoidja saaks kinnitada oma suutlikkust hinnakokkuleppe tingimusi täita. Seetõttu on müügiloa hoidjale, kes vastutab ravimi järjepideva ja piisava kättesaadavuse eest, vaja tagada võimalus ennetavalt sekkuda Eestisse tarnitud ravimivarude väljaveosse, vältimaks olukordi, kus hinnakokkuleppega ravim prognoosimatu aja vältel hulgimüügis ja apteekides puudub. Nende hinnakokkulepetega ravimite puudumine apteekidest, mis on ainsad sama toimeaine ja manustamisviisiga ravimite hulgas, põhjustab patsientide ravi katkestusi, mis halvendavad ravikvaliteeti ning toovad kaasa täiendavaid arstivisiite. Nende ravimite puudumine apteekidest, mis on piirhinnast madalama või sellega võrdse jaemüügihinnaga, põhjustab patsientide omaosaluse suurenemist, halvendades ravimite rahalist kättesaadavust, mis võib samuti ravikatkestusi põhjustada. Praegu kasutada olevad allikad müügiloa hoidjatele on Ravimiameti statistilised andmed (kvartali jooksul hulgimüügist müüdud ravimid) ja Eesti Haigekassa statistilised andmed (kvartali jooksul apteekidest väljastatud ravimid), mida võrreldakse Eestisse tarnitud ravimikogustega. Eelnimetatud kvartaalsed andmed on aga kättesaadavad ajalise nihkega ning müügiloa hoidja ei saa väljaveost teadlikuks enne, kui suvalises koguses väljavedu on juba toimunud.
Direktiivi 2001/83/EÜ nõuetest tulenevalt ei toimu ravimivaldkonnas tavapärast kaupade vaba liikumist. Igas liikmesriigis võib turustada vaid selliseid ravimeid, millel on müügiluba. Müügiloata ravimite turustamine on lubatud ainult konkreetsete patsientide ravimiseks ning tingimusel, et analoogseid müügiloaga ravimeid turul ei ole. Samuti peavad turustatava partii pakendid vastama müügiloa tingimustele, sh pakendi märgistuse nõuetele ja infolehe keelenõuetele. Eelnimetatud direktiivi artikli 6 lõike 1a kohaselt vastutab ravimi turustamise eest ravimi müügiloa hoidja. Sellest tulenevalt planeerivad ja korraldavad ravimite tootmist ja tarnimist sihtliikmesriiki müügiloa hoidjad. Müügiloa tingimustele vastava ravimi tootmine ja tarnete korraldamine võib võtta aega isegi kuni üks-kaks aastat. Seetõttu tekivad olukorras, kus ravimit veetakse Eestist prognoosimatul ajal ja prognoosimatus koguses välja, tarnehäired ja ravim ei ole Eesti patsiendile kättesaadav. Tarnehäired kujunevad kergesti eelkõige väikestes omakeelsetes liikmesriikides, kus müügiloa tingimustele vastavad turustatavad ravimikogused ei ole suured ja n-ö puhver on väike. Samas on ravimiseaduse § 64 lõike 3 kohaselt müügiloa hoidja kohustatud Ravimiametit teavitama ravimiga varustamise katkemisest ja tarnehäirete tekkimisest vähemalt kaks kuud ette.
Ülevaade ravimitest, mille kohta on sõlmitud hinnakokkulepe, ning leppe sõlminud müügiloa hoidjatest ja nende esindajatest on kättesaadav Sotsiaalministeeriumi veebilehel. Seega on andmed müügiloa hoidja või tema esindajaga ühenduse võtmiseks kergesti leitavad. Müügiloa hoidja seatud ravimi väljaveo keeld peab olema asjakohaselt põhjendatud.
Paragrahvi 20 lõike 7 kohaselt on Ravimiametil õigus peatada ravimi väljavedu, kui see on vajalik rahvatervise kaitse huvides. Ravimi kättesaadavuse probleem võib ilmneda ettenägematult, näiteks nakkusliku haiguspuhangu korral, kui vajadus mõne ravimi järele ootamatult suureneb, või takistuse tekkimise korral ravimi tootmise protsessis või ravimi kvaliteediprobleemi ilmnemisel. Sel puhul leitakse koostöös arstidega sobivad asendusravimid ning riigis püütakse võimalikult efektiivselt tagada piisav asendusravimi varu. Ravimiameti seatud ravimi väljaveo keeld peab olema asjakohaselt põhjendatud ning rakendub kõigile käitlejatele võrdsetel alustel.
Seadusega piiratakse ravimi hulgimüügi tegevusloa omajate vabadust ravimit turustada siiski vähemal võimalikul moel. Nõusolekut väljaveoks küsitakse vaid hinnakokkuleppega ravimite kohta, mis moodustavad ligikaudu 14% müügiloaga ravimite arvust.
Muudatus tagab Eesti Haigekassa ravimikulutuste parema prognoosituse, tulenevalt jätkusuutlike hinnakokkulepete sõlmimisest müügiloa hoidjatega. Ravimikulutuste hea prognoositus ja sobivad hinnad aitavad omakorda kaasa uute ravimite lisamisele soodusravimite loetellu ning tervishoiuteenuste jätkusuutlikule rahastamisele.
Lisan veel, et Vabariigi Valitsus toetab eelnõu. Sotsiaalkomisjon tegi oma 20. mai istungil järgmised menetluslikud otsused: saata eelnõu täiskogu päevakorda 4. juunil, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 18. juuni kell 17.15. Kõik otsused tehti konsensusega. Palun ka teid eelnõu toetada! Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänase päevani oli mul ettekujutus, et Eesti impordib ravimeid, mitte ei tegele nende ekspordiga. Kuna ma selle sfääriga mitte kuidagi seotud ei ole, siis on mul raske ette kujutada seda olukorda, mida me püüame selle § 20 muutmisega vältida. Et see oleks arusaadavam, kas te saate kirjeldada neid põhjuseid, miks mingit ravimit peaks Eestist välja viima, kellel üldse peaks tekkima selle vastu huvi, kuidas see võiks toimuda ja kuhu neid ravimeid tavaliselt viiakse? Tooge mingi praktiline näide, kust selguks, mida me püüame vältida.

Aitäh! Nagu ma ütlesin, see muudatus puudutab vaid 14% Eestis müügil olevatest ravimitest ehk neid ravimeid, mille kohta on sõlmitud hinnakokkulepe. Need ravimid võivad Eestis olla odavamad kui teistes liikmesriikides. Seetõttu võib hulgimüüja võtta oma laost mingi koguse seda soodsama hinnaga ravimit ja viia selle ükskõik millisesse teise liikmesriiki. See võib põhjustada olukorra, kus Eesti patsiendil ei ole seda ravimit võimalik saada. Muudatus näeb ette, et kui hulgimüüja tahab välja viia ravimit, mille kohta on sõlmitud hinnakokkulepe, sest see on siin hinna poolest soodsam kui mujal, siis peab ta sellest müügiloa hoidjale teatama. Väljavedu keelata on võimalik vaid juhul, kui see on põhjendatud, kui müügiloa hoidja ütleb, et tal on tõesti ainult mingi kogus seda ravimit ja statistiliselt on teada, et seda ravimit võib Eestis selle aja jooksul just nii palju kuluda.

Suur tänu! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus mõnevõrra täiendab eelmist küsimust, kuna ka vastuses kõlas, et see olukord võib tekkida. Aga mul tekkis kohe alguses küsimus. Seadusesse lisatakse küllaltki tõsine paragrahv. Kuid kas meil on juba olnud mõni niisugune situatsioon? Harilikult tekib seadusmuudatuse vajadus siis, kui elus on tõesti tekkinud mingi situatsioon, mille vältimist tulevikus oleks hädasti tarvis. Kas Eestis on juba olnud mõni juhtum, kus ravimid on Eestist välja viidud ja on tekkinud apteegis, haiglas ja ka hulgilaos probleeme?

Aitäh küsimuse eest! Selliseid situatsioone on olnud. Ravimiamet on seetõttu ka trahve välja kirjutanud. See muudatus on tingitud praktilisest vajadusest.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Milleks on üldse vaja eraldi nõusolekut, kui Ravimiamet igal juhul jälgib ravimite sisse- ja väljavedu?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma ennist ütlesin, Ravimiamet saab panna piirangu peale siis, kui on tegemist näiteks suure nakkushaiguse puhanguga ja võib tekkida oht, et mingi ravim võib otsa saada. Pakutud muudatus aitab kaasa sellele, et müügiloa hoidjal, kellel on kohustus hinnakokkuleppega ravimit Eesti turul hoida, tekib teadmine, et see ravim on hulgilaost või apteekidest kadunud. Nagu ma eelnõu tutvustuses ütlesin, haigekassa andmed ja Ravimiametile esitatavad andmed on kvartaalsed. Aga kui nüüd tahetakse ravimit Eestist välja viia, siis peab esitama müügiloa hoidjale taotluse, et tahetakse ühte või teist ravimit nii- või niipalju välja viia. Müügiloa hoidja saab loa andmisest keelduda vaid juhul, kui see keeld on tõesti põhjendatud. Ei saa olla nii, et keegi lihtsalt ütleb, et ta ei luba ravimit välja viia. Selleks peab olema konkreetne põhjendus.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud esineja! See jutt tundub olevat väga teoreetiline. Kui meil tõesti oleks olnud juhtumeid, et mõne suurema nakkuspuhangu puhul ei oleks ravimeid jätkunud, siis oleks sellest avalikkusele teatatud ja ajakirjandus oleks sellest kirjutanud. Aga mulle ei tule neid juhtumeid meelde. Kas ei ole jälle tegemist lihtsalt Euroopa direktiiviga, mille punkte tuleb täita? Kohapeal pole olnud selliseid olukordi, mis näitaksid, et see probleem oleks üleval. Pigem on meil see probleem, et paljusid ravimeid Eestisse üldse ei toodagi.

Aitäh! Tegemist ei ole Euroopa direktiivi nõudega, nagu ma ütlesin. Me praegu konsulteerime, kas Euroopa Komisjon lubab seda muudatust jõustada. Lähtuvalt toote nõuetele vastavuse seaduse §-st 43 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 98/34/EÜ tuleb Euroopa Komisjonile meie soovist teatada. Me jääme peale esimese lugemise lõpetamist ootama, mida Euroopa Komisjon asjast arvab. Jah, Ravimiametil ei ole seni minu teada sellist vajadust olnud, küll aga on olnud mitmeid selliseid juhtumeid, kui patsiendid on jäänud oma ravimist ilma, sest seda ei ole olnud apteegivõrgus saadaval, kuna see on Eestist välja viidud.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Müügiloa hoidja peab andma hulgimüüjale nõusoleku. Keelduda saab ta ainult siis, kui ravimiga varustamine võib katkeda. Mis on selle varustamise katkemise kriteeriumid? Mida selle all mõeldakse? Kas seda, et ravimit ei ole hulgilaos, apteegis või inimestel käes? Kas seda, et ravimit ei ole nädal või kuu aega? Mis on need katkemise kriteeriumid?

Aitäh! Katkemise kriteerium on see, et müügiloa hoidja leiab, et ta ei suuda meie patsiente enam varustada, vajalikku kogust ei ole hulgilaos või apteegis. See otsus sõltub konkreetsest ravimist ja sellest, kui suur on prognoositav tarbijate hulk. Aga nagu ma ütlesin, tegemist on eelnõu esimese lugemisega. Ma arvan, et siin on vaja teha mõningaid täpsustusi. Ma ise olen mõtisklenud, et võib-olla peaks siia panema ka tähtaja, millise aja jooksul müügiloa hoidja selle vastuse peab andma. Aga põhimõtet tuleks toetada.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Kas müügiloa hoidjatel ja hulgimüüjatel oli ka eriarvamusi? Kuidas see kokkulepe saavutati? Milliseid argumente võiks näiteks Euroopa Liit tuua, kui nad ei taha sellega nõustuda? Mis võiks olla nende ettekääne?

Aitäh! Meenutage aega, kui me arutasime Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/62/EL Eesti õigusruumi ülevõtmist. Siis oli ajakirjanduses juttu sellest, et hulgimüüjad ei ole selle ettepanekuga rahul, neile see ei meeldi. Aga see oli just müügiloa hoidjate, Ravimiameti ja Sotsiaalministeeriumi ettepanek, sest praegu on nii, et kui müügiloa hoidja ei suuda tagada, et ravim oleks Eestis kättesaadav, siis trahvitakse teda. Samas saab müügiloa hoidja teada, et see või teine ravim on hulgimüügist ja apteegivõrgust otsa saanud, alles kolmekuulise viivitusega. Ma arvan, et see muudatus peaks aitama ka hulgimüüjat, sest on olnud selliseidki juhtumeid, kui müügiloa hoidja on küll hinnakokkuleppe sõlminud, aga seda ravimit pole Eesti hulgimüügi- ja apteegivõrku toodudki. Edaspidi ei saa nad vastastikku üksteist süüdistada, et keegi viis ravimi välja või see ravim ei ole üldse meie hulgimüügi- ja apteekivõrku tulnud. Euroopa Komisjon on saatnud meile, õigemini Sotsiaalministeeriumile, eelnõu kohta küsimused. Nendele praegu vastatakse ja esitatakse argumente.

Aitäh! Palun, Aadu Must!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kaks aastat tagasi, 2011. aastal istus siinsamas saalis Balti Assamblee ja arutas Baltikumi ravimiturgu. Räägiti just sellest, et meie turg on liiga väike ja seda valdkonda tasub vaadata natukenegi laiemalt. Hiljem on korduvalt mainitud, et see on üks reaalne Balti koostöö valdkond. Kuidas see eelnõu haakub ideega, et Baltikumil võiks olla ühtne ravimiturg ning me võiksime regulatsioonid ja seadused koos läbi mõelda, sest äkki on sellest kasu?

Aitäh! Ma tean, et koostööd Baltikumis tehakse näiteks mitmesuguste vaktsiinihangete puhul, kus see ühisosa leitakse. Ma arvan, et ravimiseaduste ühtlustamine on väga ilus unistus, aga ma ei oleks selles suhtes väga optimistlik.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev!

Aitäh! Pean tunnistama, et ma ei ole selle valdkonna ekspert. Aga mulle jäi siin kõrvu lause, et müügiloa hoidja saab teada, et ravimitega võib olla turul probleeme, umbes kolmekuulise viiteajaga. Kui ta saab seda teada sellise viiteajaga, siis kuidas saab ta anda hinnangu, kas nende ravimite kättesaadavusega tekib probleeme või mitte? Teine küsimus: kas keegi saab seda kontrollida? Kas Ravimiametil on õigus müügiloa hoidja sõnu ühel või teisel kujul kontrollida? Kui piisab pelgalt müügiloa hoidja väitest, siis see võib tekitada kohalikul turul probleeme, sest arvatavasti ei ole nad ravimite väljaviimise suhtes mitte just väga optimistlikud.

Aitäh! Alguses oli juttu, et kehtiva seaduse alusel saadakse väljaveost teada viiteajaga. See muudatus, mida me praegu tahame seadustada, näeb ette, et enne, kui ravimit tahetakse Eestist välja viia, tuleb anda sellest teada müügiloa hoidjale, kes saab argumenteeritud põhjendusega selle keelata. Seda otsust on võimalik kohtus vaidlustada, kui väljaviija leiab, et põhjendus ei pea vett. Praegu Ravimiametil reaalajas kontrollimise võimalust ei ole.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Nagu ilmneb nendest küsimustest, mida siin saalis esitatakse, tunduvad need asjad, millest te räägite, siiski võrdlemisi ebareaalsena. Minu teada toodetakse ravimeid maailmas nii palju, et neid jätkub, nendest suurt puudust ei ole. Ikkagi ei saa ma aru, millal tuleb see hetk, kui tuleb üks või teine ravim Eestist välja viia ja kuskilt mujalt seda kätte ei saa. Ma muidugi ei tunne seda valdkonda, aga kas on ka mõni üldtuntud ravim, mida võiks siin nimetada? Mulle meenub, et meil olid suured vaktsiini tagavarad seagripi vastu. Kas need jäid Eestisse või õnnestus need kuidagi välja mehkeldada?

Härra Lenk, ma olen siiralt üllatunud! Teil on nii palju valijaid ja te teate nende muresid. Kas siis keegi ei ole teile kaevanud, et tal on jäänud üks või teine ravim apteegist saamata? Mul on muidugi väga hea meel, kui teie valijatel on hästi läinud. Tegelikult aga on olnud juhtumeid, kus ravim on Eestist välja viidud. Nagu ma ütlesin, see muudatus puudutab vaid 14% Eesti ravimiturul olevatest ravimitest. Need on ravimid, mille kohta on sõlmitud hinnakokkulepe. Sotsiaalministeerium on pidanud tootjatega läbirääkimisi ja saanud Eesti inimestele väga soodsa hinna. Seda soodsa hinnaga ravimit oleks kasulik turustada mujal, seal, kus see on kallim. Selles on see probleem. Me tahame kaitsta Eesti patsiente, et neil oleks alati võimalik Eestis ravimit osta. Nagu ma ütlesin, see ei puuduta kõiki Eestis müügil olevaid ravimeid, vaid ainult 14%, mille kohta on sõlmitud hinnakokkulepe.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh! Ma sain teie vastusest teada, et kui hulgimüüja soovib ravimit Eestist välja viia, siis pöördub ta müügiloa hoidja poole. Juhul kui müügiloa hoidja arvates puudub piisavalt suur ravimivaru, selleks et tagada ravimi kättesaadavus Eesti turul, siis ta vastab eitavalt. Ravimiametil puudub võimalus seda kontrollida. Hulgimüüja ainuke võimalus seda müügiloa hoidja negatiivset vastust vaidlustada on pöörduda kohtu poole. Kas on veel mingeid muid variante, kas sinna vahele tekib mingi muu instants või on tulevikus selle probleemi lahendamine tõesti ainult kohtu pädevuses?

Kui teil on häid ideid, siis muudatusettepanekuid saab esitada kuni 18. juunini.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kas hulgimüüjad, kes ravimeid müüvad, kauplevad ainult Eesti turul või tegutsevad nad ka väljaspool Eestit? Kas see muudatus ei tekita ettevõtluse piiramist? Praegu ei ole eelnõus toodud tähtaega, kui kiiresti müügiloa hoidja peab selle taotluse läbi vaatama. Seega võib tekkida olukord, kus ettevõtja hoiab laos meeletul hulgal ravimeid, tema taotlust menetletakse kaks kuud ja kolmandal kuul öeldakse, et ravimeid võib välja viia küll. Aga siis on hilja, sest ettevõtja on pangalaenu võtnud ja see raha lihtsalt seisab. Tegelikult peaks siin väga selgelt sees olema, kui kiiresti seda taotlust menetletakse. Peaks olema ka paigas, kui suur kogus nendest 14% ravimitest on laos. 14% ei ole sugugi nii vähe, see selgub eriti siis, kui lugeda neid nimetusi.

Aitäh! Direktiivis 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta on toodud ära nõuded, millest tulenevalt ei toimu ravimivaldkonnas tavapärast kaupade vaba liikumist ja selliseid piiranguid võib kehtestada. Aga nagu ma ütlesin, praegu toimuvad Euroopa Komisjoniga läbirääkimised, kas see muudatus on põhjendatud, kas peaks selliseid sätteid teisiti sõnastama ja kas siin tuleks määrata tähtaegu. See on arutlusel olnud Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna ja Ravimiameti inimestega. Kindlasti oleks parem ja selgem, kui siin fikseerida täpne tähtaeg, millal müügiloa hoidja oma vastuse peab andma.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma panin tähele, et te ütlesite, et esimese ja teise lugemise vahepeal te ootate, õigemini, komisjon ja ministeerium ootavad Euroopa Komisjoni seisukohta selles küsimuses. Aga mis saab siis, kui komisjoni seisukoht selle eelnõu kohta on negatiivne või eitav? Kuidas siis on sotsiaalkomisjonil koostöös Sotsiaalministeeriumiga plaanis see probleem lahendada?

Aitäh! Esiteks, ma olen positiivselt meelestatud ja loodan, et vastus ei ole eitav, sest analoogset regulatsiooni on kasutatud ka teistes liikmesriikides. Praegu, küsimuste-vastuste voorus me võime veel seda eelnõu parandada. Ma ikkagi loodan, et me leiame parima võimaliku lahenduse, et Eesti inimestele oleksid ravimid kättesaadavad.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Sa oled pidanud saalile andma pikki vastuseid ärimeeste huvide ja kõige muu kohta. Ma loodan, et sa saad kinnitada, et tegelikult see seadus kaitseb Eesti patsienti ning võimaldab tal ravimeid soodsamalt saada. Sotsiaalkomisjonis meil dispuuti tegelikult ei tekkinudki. Tahtsin küsida seda, mille Priit Toobal juba ära küsis, nimelt, mis juhtub, kui Euroopa Liidust tuleb eitav vastus. Järsku sa veel kord kinnitad, et täna menetletav seaduseelnõu ei ole mingi kurikaval relv ettevõtluse piiramiseks, vaid see on mõeldud pigem patsiendi kaitseks?

Aitäh! Kordan veel kord, et see eelnõu koostati just nimelt sellepärast, et kaitsta Eesti patsiente, tagada, et Eesti patsientidel oleks võimalik osta turult kõige soodsamat ravimit. See on meie eesmärk.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kogu selle seadusmuudatuse loogika seisneb selles, et hulgimüüja tahab pätti teha, võtab Eesti laost mingi ravimi ja siis veab selle hoopiski Lätti, sest seal on see kallim. Aga mis hinnad need on, millega hulgimüüja opereerib? Need on ju tehasehinnad, millega hulgimüüja ravimi kätte saab. Kuid ega tehasehinnad ei pruugi Eestis ja Lätis erineda. Kui me vaatame mingeid hoopis suuremaid riike, siis näeme, et mida suurem turg, seda madalam on hind. Nii et Eestis on need ravimid nagunii kõrgema hinnaga ostetud.

Aitäh! Nagu ma ütlesin, see puudutab vaid neid ravimeid, mille kohta on sõlmitud hinnakokkulepe, kusjuures riik on olnud üks osapool läbirääkimistel hinna üle. Aga ma usun, et järgmisel sotsiaalkomisjoni koosolekul, kus me seda teemat arutame, saame vaadata näiteid ka selle kohta, et hinnakokkuleppega ravimid on Eestis odavamad kui mujal.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalkomisjoni ettekandja! Ma saan aru, et selle seaduse vajaduses on veendunud Sotsiaalministeerium, kes tegi analoogse muudatusettepaneku ka selle ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta, mis oli Riigikogus arutelul märtsis. Te ütlesite, et seda muudatusettepanekut ei saanud vastu võtta seetõttu, et see vajab Euroopa Komisjoni luba, mille saamine võib võtta kolm kuud. Hiljem küsimustele vastates ütlesite, et ka praegu pole seda luba veel taotlema hakatud, et oodatakse esimese lugemise lõppemist. Kas ma sain õigesti aru, et Euroopa Komisjoni poole loa saamiseks pöördutakse alles peale tänase arutelu lõppu? Miks siis on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg varem, kui tõenäoliselt tuleb Euroopa Komisjoni vastus?

Aitäh! Arvatavasti ei väljendanud ma ennast täpselt. Kui sotsiaalkomisjon eelnõu algatas, saatis Sotsiaalministeerium selle eelnõu Euroopa Komisjonile. Praegu käib Euroopa Komisjoniga kirjavahetus ja esimesed vastused on juba ära saadetud. Miks me eelmise eelnõu kohta seda muudatusettepanekut ei esitanud, kui see oli komisjonis arutelul? Meil oli vaja direktiiv üle võtta ja juba terendas tähtaja ületamine, sellepärast otsustas komisjon algatada eraldi eelnõu, et ei oleks seda ajasurvet, mis oli seotud direktiivi ülevõtmisega.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt aitäh väga põhjalike vastuste eest! Direktiivis 2001/83/EÜ, mille ülevõtmise vajadusele te olete viidanud, on välja toodud needsamad tarnehäired, mida te täna tutvustasite. Sealjuures on rõhutatud, et kõik müügiloa tingimused on liikmesriikide otsustada, sh infolehe keelenõuded jms. Kas te komisjonis koos nende muudatuste ja direktiivi ülevõtmisega arutasite väga pikka aega Eestis vaidluse all olnud teemat, et teatud põhiravimite kohta peaks info olema kättesaadav mitmes keeles?

Aitäh! See direktiiv 2001/83/EÜ on juba ammu üle võetud. Praegune Riigikogu koosseis ei ole saanud sellel teemal oma mõtteid teritada.

Aitäh! Palun, Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh! Siin oli palju küsimusi selle kohta, kas seda seadust üldse vaja on. Ma proovisin meenutada, millal on Eestis ravimipuudus olnud. Võib-olla ainus avalik paanika oli siis, kui meil ei olnud võimalik saada gripivaktsiini. Kas selle seaduse alla lähevad ka vaktsiinid? Te mainisite, et see hõlmab ainult 14% retseptiravimitest. Kas see seadus määrab kindlaks ka vaktsiinide liikumise või kuuluvad vaktsiinid täiesti omaette seaduse alla?

Aitäh! Selle seaduse alla lähevad need ravimid, mille kohta on sõlmitud hinnakokkulepe. Vaktsiine ostetakse Eestisse teistmoodi, ilma hinnakokkuleppeta. Muudatus puudutab kroonilisi haigeid ja teisi haigeid, kellele on määratud ravim, mille kohta on sõlmitud hinnakokkulepe ja mis on kõige soodsam. Kuigi ei ole olnud selliseid suuri juhtumeid, millest oleks kirjutatud ajakirjanduses, näiteks, et üks või teine vaktsiin on otsa saanud, ma siiski arvan, et igale inimesele, kelle elu sõltub just nimelt ühest konkreetsest rohust, on tragöödia, kui tal ei ole Eestis võimalik seda rohtu osta. See muudatus peaks tagama, et selliseid juhtumeid tulevikus ei oleks.

Aitäh! Palun, Priit Toobal, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin ikka Euroopa Komisjoni arvamuse saamise kohta. Võib juhtuda ka nii, et see arvamus tuleb hiljem, kui on eelnõu parandusettepanekute tegemiseks määratud tähtaeg. Kas see võib tähendada, et kui selleks ajaks ei ole Euroopa Komisjonilt laekunud seisukohta selle eelnõu kohta, siis on sotsiaalkomisjon sunnitud selle eelnõu menetlemise katkestama, ära ootama Euroopa Komisjoni seisukoha ja seejärel eelnõu menetlusega edasi minema? Kas see on võimalik variant, mida komisjon on kaalunud?

Aitäh! Kuna eelnõu on algatatud sotsiaalkomisjonis täieliku konsensusega, siis ma usun, et kui Euroopa Komisjoni vastus tuleb hiljem, kui on etteantud muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, siis komisjonil on õigus meie kodu- ja töökorra seadusest lähtuvalt ise muudatusettepanekuid esitada. Siin saalis on tavaks teatud protseduurireeglid. Kui eelnõu muutub väga tõsiselt, siis eelnõu lugemine katkestatakse, et kõik Riigikogu liikmed saaksid muutunud eelnõuga tutvuda ja oma muudatusettepanekuid teha. Miks ei võiks nii juhtuda ka selle eelnõuga, mis sai komisjonis täieliku toetuse nii siis, kui see algatati, kui ka siis, kui see saadeti siia saali ettepanekuga esimene lugemine lõpetada?

Aitäh! Palun, Aivar Riisalu!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! See on täiesti loomulik, et häid asju komisjonis arutades valitseb konsensus, sest meie ülesanne on tagada inimestele elamisväärne elukeskkond, eriti neile, kes on võib-olla natukene haiglasemad ja vajavad teatud ravimeid. Kas selle eelnõu arutamise käigus, mis käsitleb ravimiprobleemi laiemalt, oli komisjonis arutluse all see, et üleüldine ravimite kättesaadavus meie apteegikettides on suhteliselt selektiivne, sest mõnes ketis on üht ravimit ja mõnes teises on teist? Võin öelda, et Eesti jaguneb tinglikult kaheks: Ibumaxiga apteegid ja Ibumaxita apteegid. Kas komisjonis selline tururegulatsiooni temaatika ka laiemalt esile kerkis? Tegelikult võiksid elementaarsed ravimid olla kättesaadavad igal pool.

Aitäh! Kahjuks see teema arutlusel ei olnud.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Viktor Vassiljev!

Proua juhataja! Teema on ääretult lai, nii et ma palun kohe kaheksa minutit!

Kaheksa minutit.

Kaheksa minutit on muidugi vähe, et sellest teemast läbi närida. Vaadake, head kolleegid, siin on kirjas ainult paar rida. Peale vaadates tundub, et kõik on lihtne ja loogiline. Selleks et ravimeid müüa, siia ja sinna välja vedada, peab olema müügiluba. Kõik on korras, litsume nuppu ja läheme lõunale, mis siin ikka. Aga küsimusi tekkis ja üsna palju, sest kõik, mis on seotud ravimitega, on üsna valus. Mis on maailmas need seaduslikud ärid, kus ringleb kõige rohkem raha? Esimesel kohal on relvakaubandus ja teisel kohal ravimikaubandus, kusjuures mõlemad on potentsiaalse ohu allikad. Mõlemad on tähtsad inimese elule ja tervisele.
Siin räägiti hüpoteetilistest olukordadest, kus hulgimüüja võtab kätte ja jätab turu millegipärast mingist ravimist ilma. Tegemist ei ole mitte sellega, et keegi oleks tahtnud eestlasi mingist konkreetsest ravimist ilma jätta, vaid ilmselgelt on siin hulgimüüja teinud mingeid valesid äriotsuseid, sest hulgimüüja ja müügiloa hoidja töötavad ju käsikäes. Müügiloa hoidja, kes võib olla mingi Prantsuse tehase esindaja, jälgib, et tehase toodangut oleks selles regioonis, mille eest tema vastutab, kogu aeg müügil. Ta konsulteerib sel teemal pidevalt hulgimüüjaga. Hulgimüüja on samuti huvitatud, et see preparaat oleks Eestis müügil. Kui näiteks Eestis korjatakse mingi ravim nädalaks või kuuks ajaks ära ja varustusse tekib auk, siis see tekitab hulgimüüjale hiljem probleeme. Nii et ei hulgimüüja ega müügiloa hoidja ei ole huvitatud sellest, et mingi ravim Eestist välja viia.
Mingisugust erilist hinnahuvi, et korjata ravim Eestis kokku ja müüa seda näiteks Lätis, ei ole, sest see hind, millega opereerib hulgimüüja, on tehasehind, mille räägib talle välja müügiloa hoidja. Tehase hind on põhimõtteliselt see hind, millega ravim tehasest välja tuleb. Ainult et tootja vaatab sedagi, milline on turg, ta vaatab näiteks Venemaa turgu ja vaatab Eesti turgu. Ma ei oska isegi peast öelda, kui mitmekümne- või mitmesajakordsed vahed on nendel turgudel. See ravim, mis läheb suurele turule, saadakse kätte odavamalt, mis läheb väiksemale turule, on aga kõrgema hinnaga. Eesti ravimid on nagunii juba algselt tunduvalt kallimad kui ravimid kuskil suurematel turgudel. Ei ole mingit mõtet neid ravimeid välja viia. Kui selliseid juhtumeid on olnud, siis on tegemist olnud lihtsalt kellegi vale äriotsusega. Kas see vajab mingisugust seaduslikku regulatsiooni? Ma selles sügavalt kahtlen, sest tegelikult on see Ravimiameti tegemata jäänud töö. Ravimiamet peaks kullipilgul jälgima kõiki ravimeid, mida Eestisse tuuakse ja siit välja viiakse. Õigus tal selleks on ja ka võimalusi peaks tal olema. Kas ei ole viitsimist, ei jätku inimressursse või tegeleb Ravimiamet millegi muuga? Aga põhimõtteliselt on see Ravimiameti ülesanne ja minu meelest siin küll mingit seadusmuudatust vaja ei ole.
Meil on huvitav olukord. Meil on ääretult liberaalne majandus. See tekitab selle, et me loodame väga tururegulatsioonile, konkurentsile, me tekitame igasuguseid konkursse, kus hakkavad stiihiliselt toimuma mingid protsessid ja siis me tahame igaks juhtumiks välja mõelda seadusliku regulatsiooni. See ongi see, millega me siin Riigikogus tegeleme. Seadusi, parandusi, parandatud seaduste muudatusi ja seaduste muudatuste parandusi uue seaduse vastuvõtmiseks tuleb nagu Vändrast saelaudu, sest me üritame iga üksikjuhtumi jaoks välja mõelda seaduse, kuigi on olemas riiklikud institutsioonid, kes peaksid kogu ravimisektoril silma peal hoidma. See tekitab huvitavaid vaidlusi, näiteks vaidluse apteekide asutamise piirangu üle.
Eile toimus sotsiaalkomisjoni laiendatud n-ö pleenum, kus oli minu hinnangu järgi kohal üle 30 inimese. Seal olid ravimitootjate, müügiloa hoidjate, hulgimüüjate, apteekrite liidu ja apteekide ühenduse esindajad ning veel igasuguseid vahvaid ja huvitavaid inimesi. Tuli välja, et igaühel neist on oma seisukoht. Mitte mingisugust konsensust ei leitud. Apteekide tegevus on ühest küljest väga täpselt reguleeritud, on teada, millised on hinnaalandused, mida kellele ja kuidas tohib müüa ning et tohib pakkuda ainult kõige odavamat varianti. Teisest küljest on aga kõik täiesti vaba. Tee, mis tahad. Siis üritataksegi apteeke asutamispiirangu abil linnast välja pressida, et ei oleks enam ühel tänavanurgal neli apteeki, vaid nad läheksid maale. No ei lähe nad maale, sest maal nad lihtsalt ei pea vastu! Selleks et apteek saaks ennast kuidagi ülal pidada, apteekril oleks kõhukene täis ja silm säraks, on vaja vähemalt 2000 haiget, aga seejuures ostuvõimelist klienti. Kuid mis toimub maal? Maal pannakse apteegid kinni, pannakse ka postkontorid kinni, seal ei ole enam päästeteenistustki. Aga muidugi on seal priitahtlikud pritsimehed.
Nüüd räägitakse sellest, et ravimeid hakatakse müüma tanklas, posti teel või interneti kaudu. Väga hea! Logid ennast sisse ja tarbid virtuaalset Viagrat (see aitab muuseas suurepäraselt). Kas apteegikotiga poisid või apteegibussid hakkavad ringi käima, seda ma ei tea. Aga me oleme igal juhul oma liberaalsuses jõudnud niikaugele, et meil ongi piiramatu vabadus: kui tahad elada maal, siis ela nagu kiviajal, aga kui ei taha nii elada, siis koli linna. Meil on ka selles mõttes vabadus, et kui tahad elada sellisel Eestimaal, nagu meile siin on tekitatud, siis võid elada, aga kui ei taha, siis võid kolida laia maailma, nagu rahvas ka teeb. Kõige selle juures pannakse prügikastidele loosungid, et saavutuste üle ollakse uhked, kusjuures on leitud, et selle loosungi õige koht ongi prügikasti peal. Orav on sinna ka joonistatud, ju see siis on orava majakene, sellel on niisugune ümmargune auk. Ma lihtsalt imestan selliste otsuste üle.
Aga mis puudutab seda eelnõu, siis ilmselt on luba vajalik. Nii et, head kolleegid, litsume nuppu ja läheme lõunale. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanekul on eelnõu 400 esimene lugemine lõpetatud. Määran eelnõu 400 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 18. juuni kell 17.15. Head kolleegid, tänase päevakorra punktide arutamine jääb pooleli. Uuel istungil jätkame viiendast päevakorrapunktist. Kena päeva jätku kõikidele!

Istungi lõpp kell 13.01.